Page 1


kunst

KALJUJOONISTEST KAASAEGSE KUNSTINI TOIMETAJA

ANDREW GRAHAM-DIXON

Inglise keelest t천lkinud Tiina Kanarbik, Ann Kitsnik, Kalle Klein ja Krista Mits


LONDON, NEW YORK, MÜNCHEN, MELBOURNE, DELHI

Originaali tiitel: ART The definitive visual guide Editorial consultant Andrew Graham-Dixon

Esmatrükk Suurbritannias 2008. aastal Dorling Kindersley Limited, 80 Strand, London WC2R 0RL A Penguin Company Copyright © Dorling Kindersley Ltd 2008 Copyright foreword text © Andrew Graham-Dixon 2008 Kõik õigused kaitstud. Ühtki selle raamatu osa ei tohi reprodutseerida mehaaniliste või elektrooniliste vahenditega ega mingil muul viisil kasutada, kaasa arvatud fotopaljundus ja info salvestamine, ilma autoriõiguse omaniku loata. ISBN 978 1 4053 2243 0 (ingl k) ISBN 978-9985-3-2105-8 (eesti k) © Tõlge eesti keelde. Tiina Kanarbik, Ann Kitsnik, Kalle Klein, Krista Mits, 2010 Tõlkinud Ann Kitsnik (lk 1–89), Tiina Kanarbik (lk 90–293), Krista Mits (lk 294–399), Kalle Klein (lk 400–612) Tõlke toimetanud Malle Kiirend Konsultant Mari-Liis Paaver

Kirjastus Varrak Tallinn, 2010

www.dk.com www.varrak.ee


Toimetaja-konsultant Andrew Graham-Dixon Andrew Graham-Dixon on üks ingliskeelse maailma juhtivaid kunstikriitikuid ja teleajakirjanikke. Ta on teinud BBC jaoks kuus põhjapanevat kunstisarja, mille hulka kuuluvad kõrgelt hinnatud „Briti kunsti ajalugu”, „Renessanss” ja „Igavikuline kunst”, ning lisaks sellele arvukalt dokumentaalsaateid kunstist ja kunstnikest. Ta on toimetanud rohkem kui 20 aasta vältel iganädalast kunstiveergu, esmalt väljaandes Independent ja hiljem ajalehes Sunday Telegraph. Samuti on ta kirjutanud mitmeid raamatuid, mille temaatika ulatub keskaegsest maalikunstist ja skulptuurist kuni tänapäeva kunstini.

Peakonsultant Ian Chilvers Kirjanik ja toimetaja, kelle raamatute hulka kuuluvad „The Oxford Dictionary of Art”, „The Baroque and Neoclassical Age”, „A Dictionary of Twentieth-Century Art” ning „The Artist Revealed: Artists and Their Self-Portraits”. Erikonsultant käesoleva raamatu peatükkide juures, mis hõlmavad 17. ja 18. sajandit.

Konsultandid Vaadates kunsti Mary Acton Oxfordi Ülikooli jätkuõppe osakonna kunstiajaloo õppejõud ja lektor. Tema publikatsioonide hulka kuuluvad „Learning to Look at Paintings” ja „Learning to Look at Modern Art” Esiajast kuni 1400 pKr Dr Paul Taylor Londoni Ülikooli Warburgi Instituudi fotokollektsiooni asekuraator. Viimaste publikatsioonide hulka kuulub „Iconography without Texts” Renessanss ja manerism Dr Maddalena Spagnolo Villa I Tatti (Harvardi Ülikooli Itaalia renessansi uurimiskeskus Firenzes) teadusstipendiaat 19. sajandi kunst Caroline Bugler Väljaannete Art Quarterly ja Review toimetaja, Londoni Kunstifond. Publikatsioonide hulka kuulub näiteks „Art in Focus: Vienna” 20. sajandi kunst John Glaves-Smith Kirjanik, endine Staffordshire’i Ülikooli kunstiajaloo vanemlektor. Publikatsioonide hulka kuuluvad „Contemporary Art” ja „A Dictionary of Modern Art” Jaapani kunst Dr Meri Arichi Londoni Ülikooli Orientalistika ja Afrikanistika Kooli õppejõud, lektor ja akadeemiline välisassistent Hiina kunst Dr Alison Bailey Vancouveri Briti Columbia Ülikooli Aasia Instituudi Hiina teaduskeskuse direktor

Dr Heather Elgood Londoni Ülikooli Orientalistika ja Afrikanistika Kooli Aasia kunsti magistriõppekava juht Aafrika kunst Barbara Murray Kirjanik, toimetaja, kuraator ja Aafrika kaasaegse kunsti aktivist Ameerika kunst Dr Julia Rosenbaum Kunstiajaloo professor, Bard College, Annandale-on-Hudson, New York. Publikatsioonide hulka kuulub näiteks „Visions of Belonging: New England Art and the Making of American Identity” Ladina-Ameerika kunst Dr Susan L. Aberth Kunstiajaloo dotsent, Bard College, Annandale-on-Hudson, New York; teose „Leonora Carrington: Surrealism, Alchemy and Art” autor Austraalia kunst Dr Jennifer Mitchell Melbourne’i Monashi Ülikooli auteadlane

Kaasautorid Simon Adams Anna Fischel Ann Kay Dean Kenning Dave King Larry McGinity Matthew Rake Nigel Ritchie Peter Sharrock Marcus Weeks Jude Welton Iain Zaczek

India ja Kagu-Aasia kunst THE BRIDGEMAN ART LIBRARY (Bridgeman’i Kunstiraamatukogu) on kõige põhjalikum kultuuriliste ja ajalooliste kunstipiltide allikas maailmas. Selle kogu ulatub eelajaloolistest teostest kuni juhtivate kaasaegsete kunstnike loominguni, hõlmates kõiki tehnikaid ning Ida ja Lääne kunsti rohkem kui 8000 paigas üle terve maailma. Mitmekesine teemadering varieerub teadusest kuni ajaloolise foto, poliitika ja religioonini.


Ameerika kunstnik Ad Reinhardt, kes lõi üleni musta maali (vt lk 514), joonistas aeg-ajalt ka koomikseid. Üks tema õnnestunumaid koomikseid on juhatus kuidas vaadata kunsti – või kui täpsem olla, siis kuidas seda vaadata ei tohiks. Esimesel pildil seisab jahmunud mees näitusesaalis abstraktse maali ees ja hüüatab imestunult: „Mida see siin endast kujutab?” Teisel pildil muutub pilt tigedaks kriipsujukusarnaseks olendiks, kes mehele näpuga näidates küsib: „Mida sina endast kujutad?” Reinhardt, kes oli tölpide kriitikute pärast kannatanud rohkem kui paljud teised, kutsus üles suuremale mõistmisele. Kerge on maha teha kunstiteost, mis esmapilgul tundub keeruline ja harjumatu, mida pole hõlpus mõista (või mis rabab). Ent nähke vaeva; püüdke aru saada sellest, mida kunstnik seda luues silmas pidas; uurige kus, millal ja miks see teos sündis – ja võimalik, et see muutub korraga mõistetavamaks. Paremal juhul saab sellest imetluse objekt ja meie ees avaneb terve uus maailm. Maali, skulptuuri, installatsiooni või videokunsti tähendus ei piirdu vaid kujutatava sisuga, umbes nagu see on kohvri sisu puhul. Tähendus sünnib, see luuakse konkreetse vaataja igal kohtumisel kunstiteosega. Tähenduse sügavus ja rikkus sõltub selle kohtumise kvaliteedist ning see omakorda ei sõltu üksnes vaadatava taiese omadustest, vaid ka vaataja omadustest – tema väärtushinnangutest, vastuvõtlikkusest, teadmistest, orienteerumisvõimest. „Mida sina endast kujutad?” Reinhardt tegi seda küsides õigesti.

Eessõna Andrew Graham-Dixon Tõsi on see, et esteetikaküsimustes avatud, otsiva vaimuga, ajaloos orienteeruvale, religiooniküsimustes ühtaegu uudishimulikule ja sallivale inimesele, kes on valmis hülgama vanad tõekspidamised ja avastama uusi nägemisviise, pakub kunst märksa rohkem (samuti ka elu!) kui sellele, kes on sulgenud oma meele kõigele uuele. Raamatu eesmärk ongi nii lihtne, nagu seisab tiitellehel. Selle eesmärk on avada tavalugejale tuhandeid uksi kunsti adumise maailma ning seeläbi muuta maailma muuseumid, kunstigaleriid, kirikud ja kloostrid, templid ja mosˇeed huvitavamaks ja mõistetavamaks. Selle raamatu lehekülgedel leidub erinevat teavet paljude kunstnike kohta Renoirist Reinhardtini ning Michelangelost Damien Hirstini. Tutvustame lühidalt ja selgelt erinevaid ajalooperioode ja kunstivoole. Pakume lühikese ja mõistetava sissejuhatuse sellistesse teemadesse nagu värviõpetus, kompositsioon ja perspektiiv – algtõed, millest lähtusid erinevate ajastute kunstnikud. Huvi kunsti vastu viib meid avastusretkele, kus satume arvukatesse põnevatesse paikadesse ja meile saavad osaks vahvad kohtumised. See raamat on ühtaegu teatmeteos ja bluffija aardelaegas. Aga võtke seda ennekõike kui suunanäitajat – sõbralikku teejuhti ja kaaslast meeldival rännakul. Head teed!


Esiajast kuni 1400 pKr

Vaadates kunsti 12

Sisukord

Aines ja kompositsioon 14 Perspektiiv ja vaatepunkt 20 Valgus ja vari 22 Vahendid ja tehnikad 24 Värvid 30 Pintslitõmbed ja tekstuur 34

36

Eelajalooline kunst 38 Muistne Lähis-Ida 42 Vana-Egiptus 46 Ida tsivilisatsioonid 50 Vana-Kreeka 52 Teema: Aktid 56 Etruskid ja Vana-Rooma 59 Väljaspool impeeriumide piire 62 Varakristlik ja bütsantsi kunst 64 Karolingide kunst 66 Ottode kunst 67 Viikingite kunst 68 Anglosaksi ja keldi kunst 69 Varane islami kunst 72 Lõuna-Aasia 74


17. ja 18. sajand 192 15. ja 16. sajand 90 Kagu-Aasia 76 Ida-Aasia 78 Kesk- ja Lõuna-Ameerika 80 Romaani ja gooti kunst 82 Varane itaalia kunst 84 Rahvusvaheline gootika 88

Itaalia renessanss 92 Teema: müüt ja legend 128 Põhja-Euroopa renessanss 138 Teema: maastik 152 Manerism 175 Hiina: Mingi dünastia 185 Jaapani kunst 188 Kesk- ja Lõuna-Ameerika 190

Barokk 194 Teema: vaikelu 208 Rokokoo 242 Teema: loomad 260 Klassitsism 266 Inglise akvarellistid 276 Koloniaalne Ameerika 278 Hiina: Qingi dünastia 281 Jaapani kunst 285 Islami kunst 288 Hinduistlik kunst 292


19. sajand

20. sajandi algus 400 294

Romantism 296 Teema: armastus 314 Realism 324 Prerafaelliidid 332 Victoria ajastu kunst 334 Prantsuse akadeemiline kunst 336 Jaapani kunst 338 Impressionism 340 Neo- ja postimpressionism 360 Teema: lapsed 370

Nabiid 380 Sümbolism ja juugend 382 Skandinaavia kunst 388 19. sajandi lõpp 391 Skulptuur 394 Aafrika kunst 396 Okeaania 398

Fovism 402 Saksa ekspressionism 408 Sõjaeelne Viin 412 Kubism 416 Futurism, orfism ja rajonism 428 Abstraktse kunsti sünd 434 Teema: töö 442 Varajane briti modernism 446 Varajane USA modernism 452 Naivism 454


1945. aastast tänaseni 500

École de Paris 458 Konstruktivism 462 Dadaism 466 Sürrealism 470 Uusasjalikkus 480 Bauhaus 482 Briti ja USA avangard 486 Realism ja figuraalne maal 490 Mehhiko kunst 496

Abstraktne ekspressionism 502 Teema: sõda 510 Sõjajärgne Euroopa 516 Abstraktne maal ja skulptuur 523 Minimalism 529 Popkunst 533 Teema: portreed 546 Opkunst ja kineetiline kunst 548 Assamblaaž, utiilikunst ja maakunst 551 Kontseptualism 557 Figuraalne maal 563 Superrealism 570 Feministlik kunst 572 Neoekspressionism ja grafitikunst 574

Uusmeedia 578 Kaasaegne skulptuur 583 Austraalia aborigeenide kunst 586 Tänane Euroopa 588 Tänane Aafrika 590 Tänane Aasia 592 Tänane Põhja-Ameerika 594 Sõnastik 596 Register 599 Tänuavaldused 610


Vaadates kunstiteost, võite kiiresti otsustada, kas see meeldib teile või mitte. Ent olete te vahel mõelnud, miks mõned pildid meeldivad teile rohkem kui teised? Sellele küsimusele pole ühest vastust, kuid kui hakkate taipama, kuidas ja miks on kunstnik konkreetse teose loonud, siis oskate seda rohkem hinnata ja nautida.

Vaadates 12


Vaid harva sünnib kunst inspiratsiooni ajel. Kunsti

Peatükis „Vaadates kunsti” selgitatakse täpsemalt,

eesmärgi ja kavatsuste mõistmisel tuleb silmas pidada

kuidas põhjalikumalt „lugeda” kunstiteost ja mõista, mida

lugematuid tegureid – maali või skulptuuri suurust, seal

kunstnik on püüdnud edasi anda. Selles peatükis

kujutatavat ja seda, kuidas erinevad osad on omavahel

tutvustatakse kunstimõisteid, et tutvuksite nähtu

seotud. Milline on kunstniku vaatepunkt ja kuidas ta on

kirjeldamiseks vajaliku sõnavaraga. Kui teil hakkab tekkima

kasutanud värve, perspektiivi, valgust ja varju – ja

arusaam, miks mõni kunstiteos meeldib teile rohkem kui

miks? Milliseid materjale ja pindu on kasutatud ja

teine, muutub kunsti vaatamine tähendusrikkamaks ja

kuidas need mõjutavad valmis tööd?

nauditavamaks.

kunsti 13


Aines ja kompositsioon Esimene küsimus, mis kunstiteost vaadates tekib, on, mida sellel kujutatakse. Kui taiese sisus on selgusele jõutud, võib asuda uurima, kuidas on kunstnik paigutanud selle elemendid – see tähendab kompositsiooni. Sõltumata sellest, kas kujutatakse inimesi, maastikku, vaikelu või abstraktset objekti, peab see mõjuma tervikuna, kus oma osa mängivad teised kunstilised võtted nagu värv, valgus ja vari.

Portreed

AINES JA KOMPOSITSIOON

Teades, et näod köidavad alati tähelepanu, peab kunstnik kaalutlema, kuidas modelli esitada. Portree loomine on keerulisem kui vaid leida vastus küsimusele, kuidas saavutada täpset sarnasust. Kõikide teemade puhul on olulised suurus, mõõtkava, kuju ja vaatepunkt, kuid portree puhul lisanduvad ka poos ja rekvisiidid, sõltuvalt sellest, mida kunstnik ja modell püüavad edasi anda. Kui modell on ka töö tellija, siis loeb ka tema arvamus, kuid palgatud modell kompositsiooni osas kaasa rääkida ei saa.

Formaat

Suurus

Portree puhul kohtame sageli vertikaalformaati ehk nn portreeformaati, ristkülikut, mille kõrgus on suurem kui laius. Sellesse mahub kenasti pead ja õlgu kujutav portree nii, et servadesse ei jää tühja ruumi ega jää välja osa modelli peast. Ovaalne formaat on vähem levinud, kuid sobib samuti inimese proportsioonidega. Kui kunstnik soovib kujutada rohkem ümbrust või ruumi, siis ei pruugi ta seda formaati kasutada.

Portree suurus sõltub selle eesmärgist, aga ka praktilistest küsimustest. Üldiselt on nii, et mida suurem on kujutis, seda kallimad on materjalid ja kunstnikul kulub rohkem aega. Hiiglaslikud portreed avaldavad muljet ainuüksi oma suurusega ning viitavad sellele, et modell on jumalus, suursugust päritolu, tähtsal ühiskondlikul positsioonil või varakas. Väikesed portreed on sageli isiklikud ja lähedasemad. 2Miniatuur Selle Elizabethi-aegse aadlimehe portree suurus on kõigest 13,6 × 7,3 cm ja see võis olla armupant. Noormees roosidega, Nicholas Hilliard, u 1587

24Klassikaline kuju Portreeformaati on kasutatud modelli ümbritsemiseks lihtsa taustaga, mis jätab hingamisruumi. Poisi portree, Rosalba Carriera, 1726

4Hiiglaslik 11 m kõrgused ja ligikaudu

kuus korda elusuurusest suuremad Polüneesia Lihavõttesaare suured laavakivist kujud võivad olla surnud pealike mälestussambad, u 1000–1600

VAADATES KUNSTI

14

Pikkus

Vaatenurk 1 2

3

Portree puhul peab kunstnik otsustama, kui suur osa modellist pildile jäädvustada. Pea, õlgade ja rinna ülaosa (1) kujutamine, nimetatakse skulptuuris tihti büstiks, on tavalisim formaat. Poolfiguur (2) on tavaline isteportreede puhul. Põlvedeni figuur (3) nõuab meisterlikkust, et see näeks välja, nagu peakski see lõppema modelli põlvede kohal. Uhked täisfiguurid annavad edasi modelli suursugusust ja üleolekut.

Esmalt oli otsevaates portree kristlikus kunstis reserveeritud jumalale. Seevastu muistsed egiptlased kujutasid korraga mitut rakurssi, näiteks otsevaates silm profiilil. Seda võtet kasutas lääne kunstnikest esimesena alles Picasso. Kolmveerandvaade (1) on tavalisem, andes hea ülevaate sellest, kuidas portreteeritav välja näeb. Sama lugu on ka profiiliga ehk külgvaatega (2), mida kasutati palju vanemas portreekunstis.

21Täispikkuses glamuur Sargent ühtaegu ärritas ja

24Vaatab otsa Otsevaates portree võib

rõõmustas Londoni ja Pariisi kõrgseltskonda oma meelitavate väljavenitatud esindusportreedega. See siin on elusuurune. Krahvinna Clary Aldringeni portree, John Singer Sargent, 1896

Portreteeritava suurus Selle, kas portreteeritav täidab kogu lõuendi, särades täies hiilguses vaataja ees, või on hoopis üks tähelepanu endale tõmbavatest elementidest, määrab eeskätt tema suurus. Psühholoogilised portreed kajastavad tavaliselt lähemalt inimese eripära ja tunnusjooni. Ent nihutades portreteeritava eemale ning lisades tausta ja tüüpilised esemed, saab kunstnik jutustada rohkem tema iseloomust, huvidest ja elust.

tunduda pealetükkivana, kuid siin on modelli ilme soe ja kütkestav, aga mitte agressiivne. Madame Antonia de Vaucay, Jean August Dominique Ingres, 1807

1

2

Väljajätmine 23Suurem pilt Kunstnik

oleks võinud keskenduda portreteeritava näole, kuid otsustas lisada ka tema lihtsa teelaua ja kassi. Kveekerineiu, Grace Cossington Smith, 1915

Vahel on väljajäetu kõnekam kui see, mis on pildil, tuues lähemale elu väljaspool lõuendi piire. Väljajätmine – figuuride tahtlik kärpimine – võib näidata argielu uue nurga alt ja anda mõista, et asjad pole alati sellised nagu paistavad. Juhuti võib tekkida tunne, et kujutatav liikus jäädvustamiseks liiga kiiresti või ei poseerinud üldse, nagu lihtsal fotol.

21Vähem on kõnekam Bonnard, nähtav ülal vasakul, maalis korduvalt oma naist vannis. Mõlema figuuri kärpimine muudab pildi häirivalt vuajeristlikuks. Akt vannis, Pierre Bonnard, 1925


Grupiportreed Mitme inimese kujutamine samal portreel võib olla kunstnikule raske ülesanne, kui ta ei suuda veenda kõiki modelle poseerima samal ajal. Isegi kui nad poseerivad ükshaaval, peavad nad näima ühtse tervikuna, sest muidu tundub grupiportree võlts ja puine. Olulist osa mängib portreteeritavate kaugus üksteisest, aga ka taust, mis ühtaegu ümbritseb ja liidab neid.

23Perekond Sel

maalil suunab vanemate käte asend pilgu lapsele. Perekonnaportree, Anthonis van Dyck, 1616–1621

Suhted Paljudel grupiportreedel seob inimesi ühine tegevus, näiteks pidutsemine, mis aitab kujutada neid suhetes. Kui portreel on vaid kaks või kolm inimest, siis võib kunstnik kajastada nende suhteid pooside või kompositsiooni abil. 14Silmside

21Paistab silma Lipp tõmbab pilgu pildile ja ringjas paigutus juhatab

Ruum ja vorm Kunstnik võib eraldatuse näitamiseks vastandada inimeste selgeid positiivseid kujusid nende vahel olevale tühjale ruumile, milles sageli nähakse negatiivset ruumi. Vahed figuuride või objektide vahel võivad tugevdada kompositsiooni ja muuta tegelased ruumilisemaks ja niimoodi veenvamaks. 4Liigendatud sügavus Tume taust rõhutab veelgi kaugust laste vahel, muutes nad silmatorkavalt eraldatuks. Edward Darley Boiti tütred, John Singer Sargent, 1882

Aktid Kunstiajaloolane Kenneth Clark juhtis tähelepanu sellele, et rõivastamata olek oli piinlikkust tekitav, kuid alastus oli kunst. Kristlikus ikonograafias seostus alastus Aadama ja Eeva pattulangemisega. Seevastu alates renessansist muutus meesaktide puhul oluliseks anatoomiline täpsus ning klassikaline mütoloogia õigustas omakorda idealiseeritud ja ilustatud naisaktide maalimist.

Traditsioon „Enne akti rõivastamist joonistage ta alasti ja seejärel mähkige drapeeringutesse,” kirjutas renessansiajastu kunstiteoreetik Leon Battista Alberti. Meesakt, nagu näeme Michelangelo töödest, oli aktiivne. Kunstnikud ja tellijad olid peaaegu alati mehed ning kümblevate või magavate alasti naiste luuramisest sai omaette žanr. Ärkvel olev naisakt lebas sageli kujuteldava meessoost vaataja ees. 34Pildi formaat

Lai formaat sobis kõige paremini lamavate aktide kujutamiseks, sest nii sai kujutada keha täies pikkuses. Tizian pani paika selle žanri standardid. Danae kullavihmas, Tizian, 1554

Modernism Kui traditsioonilised naisaktid pidid mõjuma erootiliselt, siis tänapäevaste kunstnike sihiks on psühholoogiline realism või šokeerimine. Nad kalduvad esile tooma alasti tõde, mitte aga naist meeste rõõmuks ilustama. 34Diagonaalis Modell lösutab diagonaalis üle

4Aktiivne mees Traditsioon kujutada meesakte püstises aktiivses poosis sai alguse klassikalisel antiikajal. Pronksist sõdalane, 5. saj eKr

lõuendi, osa peast ja põlvedest on peaaegu ruudukujulise formaadi tõttu välja jäetud. Alasti naine diivanil, Lucian Freud, 1985

15 VAADATES KUNSTI

21Lõhenenud perekond Ruumi ja vormide terav jaotus annab tunnistust portreteeritavate lahkhelidest. Kontrast hertsoginna otsevaates ja tütarde külgvaates kujutiste vahel toob lõhet veelgi enam esile. Hertsoginna Montejasi ja tema tütred Elena ja Camilla, Edgar Degas, 1876

AINES JA KOMPOSITSIOON

ükshaaval iga näo juurde. Kõik mehed vaatavad eri suundades, aidates vaatajal mõista, kus nad kompositsioonis paiknevad. Püha Jüri laskurite kompanii pidusöök, Frans Hals, 1616

Usaldust vana mehe ja poisi vahel rõhutavad nende kiindunud pilgud. Vana mees ja poiss, Domenico Ghirlandaio, 1480.aastad


Lood ja tegevus Suurem osa kunstist on loodud mingit eesmärki silmas pidades. Kunstiteose vaatamine pakub enamat kui vaid esteetilist naudingut – sel on oma sõnum. Ühiskondades, kus vaid vähesed oskavad kirjutada, annab kunst sageli edasi religioosseid lugusid. Lääne kunstis peeti ajaloomaale, mis jutustasid lugusid ajaloost või piiblilugusid, kõige olulisemaks lugude jutustamise žanriks, tähtsuselt järgmiseks peeti klassikalisi müüte. Kunstiakadeemiates õpetati, et igapäevaelu kujutavad žanri- ehk olustikumaalid on neist mõlemast madalamad.

AINES JA KOMPOSITSIOON

Ajalugu

2

Religioon Kunst ja religioon on olnud tihedalt seotud. Maalid valmisid sageli kirikute tellimusel, kuid paljud neist ei asu enam oma algsel kohal. Kiriku altarimaal koosnes sageli mitmest tahvlist ja meenutas kujult katedraali (1). Võtmetegelased olid Madonna ja Jeesus-laps (2). Pühakud (3) läksid oma usu eest surma ja tavaliselt kujutatakse ka nende martüüriumiga seotud vahendit, mille järgi neid ära tunneb. Altarite alaosas on sageli predella (4), millel kujutatakse religioosseid stseene.

1

2

3

4

16

VAADATES KUNSTI

1

2Diptühhon ja triptühhon Diptühhonid (1) on altarimaalid või väiksemad kaasaskantavad religioossed pildid, mis koosnevad kahest omavahel ühendatud tahvlist ja käivad kokku nagu raamat. Triptühhon (2) koosneb kesktahvlist ja kahest tiivast. Polüptühhon on veelgi keerukam mitmest tahvlist koosnev tiibaltar, nagu on kujutatud juuresoleval pildil.

11Formaalne ja klassikaline David spetsialiseerus ajaloomaalidele, millel kõrvutas muistset Rooma vabariiki ja vast loodud Prantsuse vabariiki. Liktorid toovad Brutusele tema poegade surnukehad, Jacques Louis David, 1789

Ajaloomaalid ülistasid minevikku, et pakkuda kaasaegsetele innustavaid lugusid. Tavaliselt on need maalid suured (1). Davidi maal oli lausa hiigelsuur – 323 x 424 cm. Sellel leidub klassikalise arhitektuuri motiive (2), dramaatilisi vaprusežeste (3) ja üllaid jooni (4), mis rõhutavad kogu stseeni tõsidust.

21Kristlik altarimaal

1

2

Tüüpiline vararenessansi altarimaal, mille keskmisel tahvlil on Neitsi Maarja ja Jeesus ning kummalgi pool kaks pühakut. Madonna lapsega troonil koos inglite ja pühakutega, Fra Angelico, 1437

3

4Aafrika pühakuju

Traditsiooniline religioosse tseremoonia jaoks valmistatud Aafrika skulptuur. Selle ülesandeks oli vahendada elavaid ja surnuid. Kongo vaimude kandja surnute riigist, 19. saj lõpp

4

Žanrimaal

Müüt

Erinevalt hiiglaslikest ajaloolistest ja religioossetest maalidest on žanri- ehk olustikumaalid (pildid argielust) suhteliselt väikesed (1), osalt seepärast, et nende aines polnud nii oluline, ja osalt seepärast, et nende koht oli lihtsates majapidamistes, mitte aga kirikutes või lossides. Kujutatakse talupoegi ja kodanlasi (2) lihtsate ajaviidete (3) juures nagu joomine, flirt või hasartmängud. Sageli on žanrimaalil moraalne sõnum.

Klassikalisi müüte kujutavad maalid on sageli suured (1), sest need oli tehtud paleede jaoks. Nende peamiseks allikaks olid Ovidiuse „Metamorfoosid”. Raamat jutustab muutustest ja tavaliselt on mängus ka mõni jumalus, kes võrgutamiseks kuju muudab. Näeme rohkesti naisakte (2), samas kui jumalused esinevad loomadena (3), ja väikesi kupiidosid (armastuse sümbolid) (4).

1

1

3

2

2

3 4

2

1Stseen küünlavalgel Žanrimaalidel kujutatakse sageli kodust keskkonda ja sümboolse tähendusega esemeid. 17. sajandil olid Madalmaad selle kunstiliigi koduks. Triktraki mängijad, Judith Leyster, u 1630

21Armulugu Sel Itaalia maneristlikul

maalil võrgutab luige kuju võtnud kõrgeim kreeka jumal Zeus nümfi. Leda ja luik, Jacopo Pontormo, u 1512–1513


Loo komponeerimine Kui maal jutustab mõnda lugu, siis lisab kunstnik kompositsiooni abil tööle loomulikku liikuvust, et vaatajal oleks hõlpsam loo käiku mõista. Kompositsioon võib seega aidata mõista toimuvat. Õnnestunud kompositsiooni puhul juhitakse vaataja pilk järjest kõikidele loo tähtsamatele elementidele mitmete visuaalsete võtetega nagu kujundid, ühendavad esemed, kontrastid suuruses ja värvikasutus.

Tasakaal

34Erinevad proportsioonid Dramaatiline kontrast valitseb esiplaanil olevate figuuride, kes tunduvad olevat nii lähedal, et nende juttugi võiks kuulda, ja jõel toimuva hoogsa tegevuse proportsioonide vahel, mis viib pilgu naistelt nende selja taga toimuvale stseenile. Esiplaanil olevad postid suunavad samuti pilgu jõele. Talvine stseen, Yamamoto Shoun, u 1900

Töö erinevad komponendid peavad üksteist tasakaalustama, et kujutis mõjuks ühtse tervikuna. Selleks on mitmeid erinevaid võimalusi sõltuvalt kunstniku eesmärgist. Mõned kunstnikud ihkavad edasi anda harmooniat ja meelerahu, seevastu teised kasutavad kontrasti ja liikuvust või soovivad tekitada vastuolutunnet.

21Diagonaalid Sel maalil saab jalutuskäigust Oslo ühel peatänaval õudusunenägu, kus jalakäijad sammuvad edasi ja tulevad pildist välja otse vaataja suunas. Nende koolnukahvatute nägude kõverjooned vastanduvad kompositsiooni rangetele diagonaalidele. Üksik vastassuunas liikuv kuju üksnes süvendab luupainajalikkuse ja võõrandumise õhustikku. Õhtu Karl Johani tänaval, Edvard Munch, 1892

on kahtlemata pildi keskne figuur, sest kompositsioon põhineb kõige stabiilsemal kujundil: kolmnurgal, millel on lai alus ja mis aheneb pildi ülaosas. See tekitab rahutunde. Ülestõusmine, Piero della Francesca, u 1463

AINES JA KOMPOSITSIOON

21Harmoonia Kristus

17

Süžee järgimine

Maalis ja skulptuuris peab olema rütm nagu muusikaski. Kujundid võivad korduda või vastanduda. Visuaalsed seosed ja rütm on eriti olulised rohke tegevusega piltide puhul, sest vastasel juhul võib see välja näha nagu seosetute elementide sasipundar, millelt tähelepanu kiiresti kõrvale libiseb. Elementide vahel olev ruum on niisama oluline kui elemendid ise ja on kompositsiooni seisukohalt ülioluline, et liikuvatel elementidel oleks ruumi edasi liikuda. Kompositsioon, ühtne värvigamma ja viimistlus, valguse ja varju mäng ning perspektiivikasutus aitavad tegevust ühte põimida.

Mitmed ajaloost, usunditest või müütidest pärit lood, mida tollane vaataja hästi tundis, võivad tänapäeval olla tundmatud. Selleks et aidata vaatajat, lisab kunstnik visuaalseid vihjeid nagu dramaatilised žestid või objektid, ning atribuute, relvi või kroone, et võtmetegelasi oleks hõlpsam ära tunda. Rõivaste stiil pakub täiendavaid vihjeid: klassikaline draperii viitab ajaloolisele või mütoloogilisele ainesele, kuid alastus kuulub vaid harva ajaloolise teema juurde.

21Visuaalne

voolavus Selle stseeni puhul kasutas Boucher voogavat kangast, et luua taevast ja figuure ühendavat kaheksakujulist vormi, mis suunaks pilgu ühelt teisele. Kanga kuju harmoneerub pildi paremas ülaosas asuvate pilvede kujuga. Lendlevad kupiidod suunavad pilgu Venusele, nagu ka vasakult paremale rulluvate figuuride laine. Venuse triumf, François Boucher, 1740

21Lugu vooruslikkusest Maalil

1

3 2

on kujutatud 17. sajandil tuntud lugu, kus Rooma väejuht Scipio annab vangistatud naise tagasi tema peigmehele. Poussin jaotab figuurid rühmadesse. Scipio tunneb ära trooni ja krooni järgi (1) ja tema suuremeelsele žestile sinisesse rõivastatud naise poole vastab kihlatu tänulikkusega (2). Paremal seisvad sõdurid (3) tuletavad meelde, et käimas on sõda. Scipio loobumine, Nicolas Poussin, 1640

VAADATES KUNSTI

Rütm


Maastik Idamaade, eriti hiina kunstis on maastikumaalil pikk ajalugu, mis ulatub rohkem kui 1000 aasta taha. Lääne maastikumaali juured on renessansis, kui religioossetele piltidele lisati kuldse asemel realistlik taust. Ajapikku muutusid inimesed väiksemaks, samal ajal kui maastik avardus ja muutus iseseisvaks aineseks. Samal ajal avardus arusaam sellest, mida pilt võib väljendada, hõlmates ka atmosfääri ja poeesiat. Maastik ise võimaldas sellist lähenemist.

Raamistus

AINES JA KOMPOSITSIOON

Formaat Kui portreedele sobis hästi vertikaalformaat, siis maastikele sobib üldiselt paremini ristkülik, mille laius on suurem kui kõrgus ehk laiformaat. Sarnaselt lainurkobjektiivi kasutamisega fotograafias avaneb nii lai horisont ilma liigse taevata. Selle formaadi kasutamine pole muidugi mõista kunstnikele kohustuslik ja nii võivad nad maastiku maalimiseks valida ka vertikaalformaadi, näiteks kõrgete puude kujutamiseks, mägede kõrguse rõhutamiseks või hoopis pilvemaali jaoks. Väga laia pildi jaoks võib kunstnik kasutada panoraamformaati – väljavenitatud ristkülikut, mille laius on märksa suurem kui kõrgus. 3Panoraamformaat Kunstnik on valinud formaadi, mille laius on kaks ja pool korda suurem kui kõrgus. Suur pilt jätab võimsa mulje. See formaat sobib hästi rooma merejumala kujutamiseks, kes ajab enda ees valgeid hobuseid meenutavaid laineid. Neptunuse hobused, Walter Crane, 1892, 86 x 215 cm

VAADATES KUNSTI

18

14Laiformaat Selle maali puhul annab laiformaat hea tulemuse, kui silmapiir on lõuendi kahe kolmandiku kõrgusel. Sama stseen vertikaalformaadis maalituna võinuks tähendada seda, et taevas ja maa võistlevad ebarahuldavalt tähelepanu pärast. Klassikaline maastik, Gaspard Dughet, u 1650

Klassikalise maastiku standardi lõi prantsuse kunstnik Claude. Maastikku raamivad tavaliselt esiplaanil olevad kõrged puud, mis nagu lavaeesriie annavad tagapool avanevale stseenile sügavust. Claude’i maastikud pole tegelikud paigad, vaid tuginevad pisut Rooma ümbruse maastikele. Tema raamimisvõte on mõjutanud paljude põlvkondade maastikumaalijaid.

Sügavus

Avatud vaade

Sügavuse efekti loomine on traditsioonilise maastikumaali ülim eesmärk: kunstnik püüab suunata vaataja pilku esiplaanilt keskplaanile ja seejärel tagaplaanile. Rajad ja jõed on sobivad teed pildi sisse minekuks, nagu ka inimesed, loomad või põnevad objektid, mis nutikalt paigutatud teetähistena koondavad pilgu pildi keskpunkti.

Mitte alati ei soovi kunstnikud vaadet raamida. Avatud servadega maal viib mõtted ruumile väljaspool lõuendit, avardades pildi haaret. Kunstnik jätab midagi ka vaataja kujutlusvõime hooleks, vihjates, et tegelikult on seal rohkem kui silma jääb.

34Keskpunkt Constable’i maalil suunavad jõgi ja vikerkaar pilgu pildi keskpunkti – katedraalile. Jõgi on eriti oluline selle tõttu, kuidas autor tõstab esile vett ja valgust taamal asuval põllul, lastes pilgul mööda pilti edasi ja tagasi liikuda. Salisbury katedraal Meadowsi poolt, John Constable, 1831

1Terviklik pilt Hiina maalikunstnikud andsid avarat ja ääretut maastikut edasi erinevatest vaatepunktidest – vastandina ühele kindlale vaatepunktile lääne vaataja jaoks. Vaade mägedele, Mingi dünastia,1368–1644

11Raamitud vaade

Puuderaam tõmbab pilgu pildile. Paremat poolt tasakaalustavad taamal asuvale sillale osutavad figuurid. Maastik Haagari ja ingliga, Claude, 1646

11Avar horisont Piiritut taevast täiendab peaaegu piiritu horisontaalne maastik. Kunstnikku on huvitanud erineva valgusega alad – päikesekiirtest valgustatud põllud, loss ja vesi ning tume mets, mille kerget peegelpilti võib taevas aimata. Maastik varemetes kindluse ja kirikuga, Jacob van Ruisdael, u 1665–1670


Vaikelu Vaikelu ehk natüürmordi eeliseks maastikumaali või portree ees on asjaolu, et sisu, kompositsioon ja valgus alluvad täielikult kunstniku tahtele. Kui kunstnik vormib maastiku detaile, siis vaikelu puhul puudub selleks vajadus. Ta võib ise valida objektid ning seada need omatahtsi, lihvides kompositsiooni seni, kuni ta sellega rahule jääb, ilma et peaks panema proovile portreteeritava kannatust. 22Suunab pilku

Lauanurgalt esile küündiv noapea tundub ulatuvat maalist välja vaataja poole. Kunstnik on selle paigutanud nii, et sellest saaks pildi sisemusse osutav nool. Vaskkatel kannu ja lõhetükiga, Jean Siméon Chardin, u 1750

Kompositsioon Vaikelud on reeglina tubased kompositsioonid, ent ka väikeses ruumis ihkab kunstnik edasi anda ruumi ja vormi vastasmõju. Vaikelu on oivaline võimalus näidata oma oskusi tasakaalustatud meeliköitva kompositsiooni loomisel, tuues esile värve, vorme ja tekstuuri kontraste ning nende omavahelisi suhteid. Pöörake natüürmort ümber ja selle kompositsioon peaks olema sama rahuldustpakkuv kui päripidi pildil.

AINES JA KOMPOSITSIOON

14Ühel joonel Sel 14Kõrgus ja sügavus

1Ühendatud vormid Korrates sarnaseid objekte, ergutab kunstnik

vaatajat nägema neis mustrit, kus vahed tahkete kehade vahel on sama olulised kui kehad ise. Hall taara, Tony Cragg, u 1980

maalil loob tume taust salapärase õhustiku ja annab igapäevastele esemetele, mis on reastatud, otsekui oleksid need pühad, sürreaalse mõõtme. Vaikelu, Francisco de Zurbarán, u 1650

19

Abstraktne kunst Mitte alati pole kunstnike eesmärgiks looduse jäljendamine: nad võivad seda küll kasutada lähtepunktina, kuid seejärel tundmatuseni muuta. Piet Mondrian tuletas oma abstraktsed vormid loodusest, kuid uskus, et kui taandada pilt selle puhta olemuseni, siis saab vaatajale osaks vaimne kogemus, mida ei koorma seosed ümbritseva maailmaga. Ekspressionistlikud kunstnikud nagu Vassili Kandinsky või Mark Rothko stiliseerisid ja muutsid vorme, et need väljendaksid nende tundeid või ärgitaksid reageerima.

Poolabstraktne

Täiesti abstraktne

Poolabstraktsete tööde puhul võib leida vihjeid äratuntavale ainestikule. Mõned impressionistlikud maalid on poolabstraktsed, kuivõrd objekti on kasutatud valgusefektide edasiandmise abivahendina. Suurem osa 20. sajandi abstraktsionistidest läbis poolabstraktse faasi, ent vaid Monet jäi truuks impressionismi ideaalidele.

Hollandi kunstnik Theo van Doesburg ütles 1930. aastal, et kunstil pole „muud tähendust kui ta ise” ja „miski pole tõelisem kui joon, värv ja pind”. Kunsti, mis ei väljenda mingil viisil füüsilist maailma, nimetatakse mittekujutavaks ehk abstraktseks.

2Geomeetriline abstraktsionism Sirgeservalistel värviristkülikutel pole otsest seost ümbritseva loodusega. Raudteemaastik, Ellsworth Kelly, 1952–1953

3Minimalism Eva Hesse

oli kindel, et peamised geomeetrilised kujundid nagu kuup tekitavad vaatajas teatud emotsioone. Juurdekasv II, Eva Hesse, u 1960

2Põgus pilk

Selle virvendavate värvidega poolabstraktse kompositsiooniga püüdis Monet edasi anda pidevalt muutuvat valgust peegeldumas veepinnalt. Ent märgata võib ka vesiroose. Vesiroosid ja paju peegeldused, Claude Monet, 1916–1919

21Aborigeenide

ekspressionism Asümmeetrilised elemendid keset üldist sümmeetriat muudavad selle isikliku nägemuse esteetiliselt nauditavaks kompositsiooniks. Meeste uned, Clifford Possum Tjapaltjarri, 1990

VAADATES KUNSTI

Sel hollandi vaikelul on kunstnik andnud kõrgust paremalt vasakule ning üksteise taha paigutatud esemete abil lisanud sügavust. Vaikelu lillede ja kuivatatud puuviljadega, Clara Peeters, 1611


Perspektiiv ja vaatepunkt Kunstnikele, kelle eesmärgiks on luua mulje ruumilisusest ja sügavusest, on võtmeküsimuseks perspektiiv. Osalt on seda võimalik matemaatiliselt välja arvutada, kuid paljud kunstnikud saavutavad sarnasuse tänu intuitsioonile. Vaatepunkt – koht, kust nii kunstnik kui vaataja pilti vaatavad – mõjutab perspektiivi.

Tegelikkuse illusioon

PERSPEKTIIV JA VAATEPUNKT

Alates renessansist on suurem osa lääne kunstnikest püüdnud luua muljet, et tasapinnale maalitud pilt on tegelikult kolmemõõtmeline – sel on sügavust ja avarust nagu reaalsel maailmal. Antud illusiooni on võimalik luua erinevate vahenditega, näiteks mida kaugemal objekt asub, seda väiksemalt on see

Pildi tasandid

Kattuvus

Kui kunstnikud räägivad pildi tasandist, siis kirjeldatakse pildi lamedat tasapinda, mis oleks otsekui klaasile maalitud. Kunstnikud saavad tasapinnalisust toonitada erinevate dekoratiivsete elementidega või luua illusiooni sügavusest, justkui visuaalselt lõigates avasid klaastahvlisse, et avaneks aken vaatega tagapool toimuvale.

Üks lihtne vahend pildile sügavuse andmiseks on paigutada figuurid või muud kompositsioonielemendid üksteise peale. Vaataja näeb selles tegelikkuses toimuva edasiandmist – üksteise taga asuvaid esemeid tõlgendatakse automaatselt kaugusena. Seega, mida kaugemal objekt asub, seda väiksem see tundub.

20

VAADATES KUNSTI

joonistatud, ja vaataja tõlgendab seda omakorda sügavuse visuaalse koodina. Kunstnikud kasutavad neid võtteid meisterlikult ja rakendavad meid ümbritseva maailma edasiandmisel. Ent paljud, alates muistsetest egiptlastest ja lõpetades tänapäeva kunstnikega, ei hooli kolmemõõtmelisuse matkimisest oma töödes.

3 2 1

21Pildi tasandid See pilt koosneb kolmest tasandist, et anda sellele sügavust: esiplaan (1), kus toimub suurem osa tegevusest, keskplaan (2) paatidega ja tagaplaan (3) akveduktiga. Moosese leidmine, Nicolas Poussin, 1638

21Kihid

Kattuvad hobused ja džokid loovad mulje kaugusse suunduvast ruumist. Hipodroom, Edgar Degas, u 1876–1887

Lineaarperspektiiv

Õhuperspektiiv Ka atmosfääriperspektiiviks nimetatatud õhuperspektiiv jäljendab looduses esinevaid valgusefekte, kujutades kaugemal asuvaid objekte kahvatumana ja sinakamana kui esiplaanil olevaid. Teravad fookuses olevad objektid näivad asuvat lähemal, hägusemad tunduvad seevastu paiknevat kaugemal. Renessansikunstnikud rõhutasid sageli valguse mõju kaugusele, kasutades esiplaanil rohelist, keskplaanil pruuni ja tagaplaanil sinist. Hiljem eelistati erinevate tasandite rõhutamiseks kasutada ähmasust.

LÜHENDAMINE

21Tõmbub kokku

1 14Udused mäed

1Hiina maastik

Õhuperspektiiv annab parima tulemuse maastikumaali puhul. Mäeahelikud on keskplaanil sinakad ja muutuvad tagaplaanil kahvatumaks. Riesengebirge maastik, Caspar David Friedrich, 1810–1811

Esiplaanil on detailid teravad ja tumedamad, ent tagaplaanil olevate kaljude piirjooned on ähmased. Keskplaan liidab mõlemad ühte. Pajud ja kauged mäed, Ma Yuan, Songi dünastia (960–1279)

Näib, nagu kohtuksid teepeenrad tuumpunktis (1). Väike ratsafiguur juhib pilgu maali sisemusse, juhatades vaataja mööda teed edasi. Papliallee, David Cox, u 1820

Kui vaadata sirget teed, siis tundub, et teepeenrad lähenevad kauguses teineteisele. Viimaks tunduvad nad kokku saavat kohas, mida nimetatakse koondumis- ehk tuumpunktiks. Teame, et teepeenrad ei saa tegelikult kokku, kuid sellegipoolest tõlgendame seda märgina kaugusest. Kunstnikud kasutavad ruumilisuse kujutamiseks seda lineaarperspektiivi matemaatilist reeglit, mida nimetatakse ka tuumpunktperspektiiviks.

Perspektiivis lühendamine – objekti näidatakse lühemana, kui see tegelikult on – ehk lühiperspektiiv on äärmuslik näide lineaarperspektiivist. Seda mõistet kasutatakse sageli inimkeha kohta, kui teda kujutatakse pikkust vähendavas asendis. Nii tundub vaatajale kõige lähemal olev osa kõige suurem. 3Lühiperspektiiv Sel renessanssmaalil tundub Kristuse keha väga lühike ja jalad näivad peast suuremad. Perspektiiv oli äsja avastatud ja tollastele vaatajatele tundus lühiperspektiiv märksa jahmatavam, kui see tundub meile. Surnud

Kristus, Andrea Mantegna, 15. saj lõpp


Vaatepunkt Et kõike näha, astub vaataja automaatselt suurest pildist kaugemale kui väikesest. Samuti vaadatakse näiteks lähemalt detailirikast tööd, kuid hoogsate pintslilöökide puhul silmitsetakse pigem eemalt. Kui viibite kunstigaleriis, siis pilt, mida vaatate, oli tõenäoliselt mõeldud teise keskkonda, näiteks kirikusse, lossi või elumajja, seega olete kuraatori meelevallas, kes otsustas, kui kõrgele

pilt riputada. Tegelikult oli kunstnik juba enne töö alustamist otsustanud, millist vaatepunkti kasutada. Alates renessansist kuni 20. sajandini, mil heideti kõrvale mitmed sügavuse ja tegelikkuse kujutamise reeglid, kasutati enamasti ühte vaatepunkti. See tähendas, et kunstnik seisis ühes kohas ja maalis seda, mida sellest kohast nägi.

Portreed 34Alt üles Vaatamata

RUUMILINE MOONUTUS

noorusele, tundub see noor itaalia ülik kõrk ja üleolev, sest kunstnik vaatab tema poole üles, andes talle nii psühholoogilise eelise. Portree hellebardiga, Jacopo Pontormo, u 1528–1530

Perspektiivi moonutamine või mitme erineva perspektiivi kasutamine on häiriv, sest aju ei saa rakendada visuaalseid reegleid, mida tavaliselt kasutatakse asjade tõepärasena kujutamisel. Osa kunstnikke nagu Paul Klee mängib perspektiiviga lausa lapseliku lustiga, teised nagu de Chirico, muudavad perspektiivi reegleid, et vaatajat häirida ja tekitada tunne, et ta näeb und. Cézanne muutis vaatepunkti, et jäljendada seda, kuidas nähakse asju tavaelus, käies ringi ja vaadates neid mitme nurga alt. 3Veider perspektiiv Sel maalil loob de Chirico ootamatult lõppeva põrandaga visuaalse tupiku. Mulje on sürreaalne. Ta justkui ergutab vaatajat, nagu hüppelaual seisjat, hüppama tagapool asuvale tänavale, kus majad tunduvad nukumajadena, võrreldes esiplaanil olevate kujudega.

Ärevusttekitavad muusad, Giorgio de Chirico, 1925

PERSPEKTIIV JA VAATEPUNKT

Portree psühholoogilist muljet mõjutab see, kas kunstnik vaatab portreteeritavale alt üles või ülalt alla, täpselt samuti, kui seisev ja istuv inimene on vesteldes ebavõrdses olukorras. Kui kunstnik, ja seega ka vaataja, vaatavad portreteeritavale alt üles, paistab ta jõuline ja domineeriv. Ent kui portreteeritavale vaadatakse ülalt alla, on rollid vahetunud – vaataja on jõupositsioonil ja portreteeritav tundub seetõttu haavatav.

21 alla ning tuues oma näo esiplaanile, rõhutab ekspressionistlik kunstnik Kirchner oma nõrkust. Efekti võimendab veelgi liialdatud perspektiiv, mis laseb voodiotsal võrreldes aknaga suuremana paista. Autoportree invaliidina, Ernst Ludwig Kirchner, 1917–1920

Maastikud Maastikumaalil asub silmapiir kunstniku silmade kõrgusel. Kunstnik võib võtta mäe otsas asuva vaatepunkti ja vaadata sealt alla, et kujutada rohkem maad. Kõige kõrgem vaatepunkt on linnuperspektiiv, kus kunstnik vaatab otse alla maastikule. Teine äärmus on konnaperspektiiv, kus kunstnik vaatab üles, nagu lamaks ta maas. Mõned kunstnikud vahetavad maalimise ajal vaatepunkti.

21Kõrge horisont Kuigi vaatate alla sellele maastikule, võib märgata vaatepunkti muutumist, justkui oleks võimalik vaadata erineva nurga alt, eriti esiplaanil. Kaljud l’Estaque’i lähistel, Paul Cézanne, 1879–1882

21Madal horisont Hollandlased kasutasid oma lameda maa eeliseid,

luues rahvusliku maastikumaali traditsiooni. Siin on kunstnik kasutanud madalat vaatepunkti, et rõhutada taeva avarust. Vasakul on ta seadnud maastikule raami, kuid paremal näib see laiuvat lõputult. Hollandi maastik uisutajatega, Salomon van Ruysdael, 17. saj

VAADATES KUNSTI

22Ülalt alla Vaadates endale ülalt


Valgus ja vari Sarnaselt perspektiiviga võib ka valgust ja varju kasutada maalile tõepärasuse lisamiseks. Valgusemängu lisamine muudab isegi lõuendi lamedal pinnal kujutatud objektid kolmemõõtmeliseks. Neile langev valgus muudab need heledamaks, seevastu varjus on need tumedamad. Värvile lisatud must ja valge annavad sellele omase varjundi.

Valguse suund Kui asume uurima kunstniku valgusekasutust, siis esmalt tuleb kindlaks teha selle allikas. Kõige lihtsam on uurida varjude suunda ja teha kindlaks, mis suunas need langevad. Nende abil saab kindlaks teha, kui kõrgel või madalal asub valgusallikas, aga ka seda, kust valgus tuleb. Milline ka valguse suund poleks, kasutavad realistlikust tulemusest huvitatud kunstnikud kontrastsete toonide loomiseks küljelt

või muu nurga alt langevat valgust. Pilku pöörates on hõlpsam märgata, kus on maalil peamised heledad ja tumedad alad. Vahel langeb maalil valgus mitmest suunast. Päike on tähtsaim loomuliku valguse allikas. Siseruumides toimuvate stseenide puhul võib päevavalgus langeda ruumi aknast, kuid kunstnik võib kasutada ka kunstlikku valgusallikat, mille omadused ei muutu ja mida saab juhtida.

Tagantvalgus

VALGUS JA VARI

Otsevalgus

VAADATES KUNSTI

22

Tagantvalgus annab eriti huvitava tulemuse maastikumaalide puhul, pannes horisondi hõõgama ja juhtides pilku selle poole. Tagant valgustatud objektid näivad tumedad ja raskesti eristatavad, kuid nende ümber on valguskuma. Nagu ka otsevalguse puhul, on valgusallikas harva suunatud otse vaataja poole, sest siis jääks kõik varju.

Otse eest langev valgus toob esile pildi esiplaanil toimuva. See muudab inimesed ja objektid heledamaks ning heidab nende taha varje, kuid neid pole näha. Otsevalgusega maalide puhul on tavaline, et valgus langeb veidi enam ühelt või teiselt poolt, et nähtavate varjude abil kuju ja vormi paremini esile tuua. 21Päikesekuma

14Langev valgus Sel maalil asub valgusallikas maali ülemises vasakpoolses osas, valgustades põlvitavat leedi Jane’i. See toob tema traagilise kuju tumedal taustal teravana ja heledana esile ning valgustab ka tema õuedaami nägu. Leedi Jane Grey hukkamine, Paul Delaroche, 1833

Maalil heidab madalal silmapiiri kohal olev päike vaataja poole pikki varje. Meresadam, Claude, 1639

Külgvalgus

Kolmveerandvalgus

Ühelt küljelt langev valgus annab hea tulemuse portreede ja vaikelude puhul, tekitades valguse ja varju ühtlase jagunemise. Kunstnik saab näidata ainese kogu värviskaalat, mis omakorda aitab edasi anda esemete eripärast vormi. Siseruumides võib valgus langeda aknast, mida vahel ka maalil kujutatakse, või kunstlikust valgusallikast nagu küünal, latern või hõõglamp.

Pildist kiirgav valgus Vahel puudub pildil väline valgusallikas, kui valgus lähtub pildi seest ja kiirgab väljapoole. Seestpoolt kiirgav valgus loob usaldusliku õhustiku, mis on omal kohal näiteks žanri- ehk olustikumaali (stseenid igapäevaelust) puhul. See sobib suurepäraselt religioossete taieste puhul, kus valgus kuumab pühadest isikutest ja sümboliseerib jumalikku väge.

21Värvispekter Selle

21Realistlik valgus Tüdruku

näo valguse ja varjude modelleerimiseks kasutab Vermeer külgvalgust. Valgus langeb väikese nurga all, et tuua esile modelli narmaline kübar. Neiu punase kübaraga, Jan Vermeer, u 1665

vaikelu varjud on suunatud paremale alla, muutes esemed reljeefsemaks. Vaikelu surnud lindude, puuja köögiviljadega, Juan Sanchez Cotan, 1602 Siseruumides toimuva kujutamisel kasutatakse sageli maali ühest ülanurgast langevat valgust. See loob laia värvispektri ja toob objekte näiliselt ettepoole, muutes need kõnekamaks.

21Seesmine valgus Valgus

aitab näha Jeesus-lapse sündi, nagu seda nägid karjased. Lapsest kiirgav valgus juhib pilku erinevates suundades ja peegeldub Neitsi Maarja näol. Kristuse sünd, Antonio Correggio, 1522–1530


Valguse omadused Nii valguse allikas kui ka selle omadused mõjutavad seda, kuidas valgus vormi esile toob. Seega ei tule kunstnikul mitte ainult otsustada, millisest suunast valgus langeb, vaid ka millist liiki valgus see on. Valgus loob pildil meeleolu. See võib olla pehme ja mahe või hoopis kalk ja nugaterav. See võib olla silmipimestav või tujutõstev nagu suvepäev. See võib luua klaustrofoobilise atmosfääri või üleva

Hajutatud valgus

vabadusetunde. Sarnaselt teiste kunstiteose aspektidega ei toimi valgus üksi, vaid moodustab koos värvi, kujutamislaadi ja kasutatud tehnikaga harmoonilise terviku. Mitte kõik kunstnikud ei maali naturalistlikult. Nende jaoks, kes soovivad kujutada sisemisi tõdesid või vaimset maailma, pole tegelike tonaalsete kontrastide kujutamine nii oluline ja valgus võib olla ühtlane ja lame.

Lame valgus

Värviline valgus

Kui mõned hiina maalid kõrvale jätta, siis on valguse ja varju kujutamine eurooplaste kinnisidee alates renessansist kuni tänapäevani. Kunstnik, kelle eesmärgiks pole edasi anda füüsilist maailma, ei pea tähelepanu pöörama valgusele ja varjudele, et vaatajal tekiks tunne, nagu oleks joonistus või maal kolmemõõtmeline.

21Heledus

21Mahedad toonid Friedrichi maalil katab udu maad otsekui tekk. Lumi ja roosakas taevas on mõlemad nõrgad valgusallikad. Peale esipaanil lume taustal olevate tumedate puude on enamik toone vaid mahedad heledama ja tumedama variatsioonid esi-, kesk- ja tagaplaanil. Talvine maastik, Caspar David Friedrich, u 1811

Ere valgus

2Värvisuhted

Selle maali visuaalne keel ei toetu toonierinevustele ega püüa luua muljet esemete kolmemõõtmelisusest. Sinine punane, Ellsworth Kelly, 1964

Valgus võib pildil domineerida. Värviline valgus tõmbab endale tähelepanu ja mõjutab maali tervikuna, nagu värviline filter muudab fotot. Värviline valgus loob meeleolu, kas päikeselise või nukra. Kui valgus on värviline, siis on seda ka varjud. Värvilise valguse puhul on tonaalsed kontrastid väiksemad, sest ka kollane on tumedam kui valge. Seetõttu on ka varjud mustast heledamad.

Punktvalgus

VALGUSLAIGUD Eredate valguslaikudega toob kunstnik esile valguse kõige teravamaid aspekte. Nii võib panna pinna sädelema või anda edasi vee liikumist. Kuna valguslaigud on pildi heledaimate toonidega alad, püüavad need pilku nagu valgustatud aken pimedas öös. Õlimaalil alustab kunstnik tavaliselt tumedamatest värvidest ja lisab kõige heledamad kohad viimasena. Paks värv võib mõju veelgi suurendada. Valguslaigud ei pruugi mõju saavutamiseks olla valged: näiteks Velázquez kasutas sidrunikollast ja kahvatut oranži.

Ere valgus loob teravad värvikontrastid eredate valguslaikude ja tumedate varjudega ning toob esile detailid. Ere valgus pääseb kõige paremini mõjule, kui valgusallikas asub sellise nurga all, kus see rõhutab tegevust toonivahemiku vastasosas. Itaaliakeelne sõna chiaroscuro (hele-tume) kirjeldab, kuidas kunstnik vormi kujutamisel jaotab valgust ja varje.

2Helk Pisut valget paneb lihtsa savipoti pinna sädelema.

Vana naine mune keetmas, Diego Velázquez, 1618

21Valgusvihk Maalil segunevad kunsti-

21Julge realism Maali ere

valgus loob dramaatilised värvikontrastid ja juhib pilgu loo kesksele teemale – Püha Toomas katsub Kristuse haavu. Uskmatu Toomas, Michelangelo Caravaggio, 1602–1603

meisterlikkus ja sümbolism. Kuuvalgus sümboliseerib rooma kuujumalannat Dianat ja juhib pilgu Endymioni kaunile näole ja kehale, kes selleks, et säilitada igavest noorust, magab igavesti. Endymioni uni, Anne-Louis Girodet, 1791 Teine muljetavaldav valguse kujutamise võte on valguskiire juhtimine ühte tsooni. Nagu näitelaval, nii rändab ka siin pilk valgustatud punkti, mida ümbritseb tumedate varjude dramaatiline reljeef.

23 VAADATES KUNSTI

Hämar valgus muudab pildi mahedamaks. See ei too midagi eriliselt esile ega heida tugevaid varje ning piirab värviskaalat. Kunstnik võib valida loomuliku hajusa valguse, näiteks udu, või kasutada kunstlike valgusallikate ees filtreid.

1Vaimuvald Hinge teed teise ilma on kujutatud stiilikeele abil, milles valgusefektidel pole kohta. Aborigeenide joonistus puukoorel, dateerimata

VALGUS JA VARI

Keskpäevane päike heidab stseenile kuldset valgust ja loob sooja tunde. Õunakorjamine Eragny-surEpte’is, Camille Pissarro, 1888


Vahendid ja tehnikad Pigment – värvipulber – segatakse vedela sideainega, et tekiks värv. Sideaineks võib olla õli, muna või vesi, mis kuivades seob värvi töö pinnale. Joonistusvahendid on teistsugused, sest need on juba kuivad. Värviosakesed kinnituvad paberikiudude külge. Skulptoritel on omad materjalid: peamiselt kivi, metall või puu, lisaks muidugi terve hulk moodsaid materjale. Igal vahendil on oma tehnika. Osa vahendeid kirjutab kunstnikule tehnika ette; teised seevastu on paindlikumad.

Varased vahendid Maali osas oli keskaegsetel ja vararenessansi kunstnikel vaid üks valikuvõimalus: munatempera puutahvlil. Kasutati kohalikku puitu ning kunstiajaloolastele on see üks tegur päritolumaa kindlakstegemisel. Itaalias kasutati 14.–16. sajandini tahvelmaaliks peamiselt paplit, flaami meistrid eelistasid tamme, sakslased

mändi, nulgu, pärna või tamme. Teine võimalus oli seinamaal – fresko –, mis oli eriti populaarne Itaalia kirikutes ja kabelites. Keskaegsed ja renessansikunstnikud tegid peamiselt tellimustöid, milleks olid reeglina religioosse sisuga taiesed.

VAHENDID JA TEHNIKAD

Munatempera

VAADATES KUNSTI

24

Elavate ja kargete toonidega munatempera on vastupidav, pikaealine ja värvid ei tuhmu. Sideaineks on muna, tavaliselt vaid munakollane, mis veega segades moodustab kreemja massi. Muna kuivab mõne minutiga, seega ei saa kunstnik pildi pinnal värve segada ega kasutada impastot ehk pastoosset maalimisviisi, värvi kandmist maalile paksu kihina. Ta peab kasutama kujundi loomiseks õhukest värvikihti ja lühikesi pintslitõmbeid – üksteise kõrval asuvaid jooni. Õlivärvide kasutuselevõtt tõrjus selle nõudliku vahendi kõrvale, kuid seda on hilisematel sajanditel korduvalt taaselustatud. 4Munatempera paplipuul Varased itaalia kunstnikud valdasid meisterlikult keerukat munatempera tehnikat. Paljud neist töötasid tollases bütsantsi stiilis, kasutades ohtralt kuldamist. Kristuse kirgastumine, Duccio, 1311

1

3, 4

4 3 2 1

1Puutahvli ristlõige Puutahvlid liimiti kokku ja lihviti,

kuni pind oli sile (1). Seejärel kanti sinna mitu kihti valget krunti, mille saamiseks segati Itaalias kips, Põhja-Euroopas aga kriit loomanahast keedetud liimiga (2). Seejärel maaliti (3) ja kullati (4).

2

11. Alusmaal Kunstnik kannab visandite järgi detailse alusjoonistuse õhukesele kipsi- või kriidikihile. Joonistus on näha sealt, kus värv on kulunud.

12. Värvikihid Põlvitava figuuri rüü on värvitud rohelise mulla ja pliivalgega. Suurendatuna 380 korda, võib maalingu ja kipsi vahel märgata musti joonistuse jälgi.

13. Kullatise ristlõige Jooned

14. Kullatise fragment 185

näitavad, kuidas Kristuse ultramariinsinise rüü voldid on vastavalt bütsantsi traditsioonile kullatud. 130 korda suurendatud pildil on näha värvi peal olev kullatis.

korda suurendatuna on näha, kuidas lehtkuld on Kristuse rüü küljest lahti tulnud, paljastades kollakaspruuni mordaantlaki, mida Duccio kasutas kulla liimimiseks.

Fresko Kunstnik kannab pildi samas mõõtkavas joonistatud kartoonilt seinale ja maalib lubjaveega segatud pigmentvärvidega niiskele krohvile. Siit ka sõna fresko, itaalia keeles al fresco – „värskelt”. Sein kaetakse maalingutega osade kaupa. Värv imbub niiskesse krohvi, fresko muutub selle osaks ja püsib seni kuni krohv. Kuivale seinale maalida on lihtsam, kuid värv võib hakata maha kooruma, sest see pole seotud krohvi pealiskihiga. Fresko on omal kohal kuiva kliimaga maades nagu Itaalias, sest niiskus kahjustab krohvi.

14Fresko taastamine Itaalias on

21Nähtavad jätkukohad Giotto, kes kattis

freskode suurimaks vaenlaseks maavärinad. Restauraatorid püüavad taastada puuduvaid fragmente, mitte aga varjutada algset tööd ega „täiustada” seda lisavärvidega. See fresko Püha Franciscuse kirikus Assisis taastati täielikult pärast 1997. aasta maavärinat. Neli kirikuisa, Giotto, 1290–1295

Padovas maalingutega Scrovegni kabeli kõik neli seina, hindas igal hommikul, kui palju tööd ta päeva jooksul teha suudab, ning igal hommikul krohviti just nii suur ala. Nägu võis võtta terve päeva, kuid suured ühtlase värviga pinnad võtsid vähem aega. Erinevate lõikude värvid pidid olema ühesugused, kus värvid ei klapi, seal võib näha jätkukohti. Neid nimetatakse giornate, itaaliakeelsest sõnast giorno – „päev”. Kristuse ristimine, Giotto, 1303–1305


Õlimaal Õlivärvi sideaineks on õhu käes loomulikult kuivav taimne õli – oliiviõli pole sugugi parim. Parim ja enim kasutatud on linaseemneõli, kuid 16. sajandil kasutati Itaalias ka kreeka pähkli õli ning Hollandis ja Prantsusmaal 17. ja 19. sajandil mooniseemneõli.

Õlivärvide kasutuselevõtt muutis kunstnike elu kergemaks ja 16. sajandi keskpaigaks oli uus vahend munatempera välja tõrjunud. Õlivärvidega on lihtsam maalida ja kunstnik võib kanda töö pinnale mitu värvikihti. Venezialased võtsid alusmaterjalina kasutusele lõuendi ja see kerge materjal sai peagi populaarseks.

Õlimaali ettevalmistamine

Laseerimine Õlivärvid võivad olla läbipaistvad või läbipaistmatud. Kunstnik kannab lõuendile mitu õhukest värvikihti, lastes eelmisel enne uue kihi pealekandmist kuivada, et tekiksid keerukad säravad poolläbipaistvad värvikihid. Klassikalise tehnika, mida nimetatakse laseerimiseks, viis täiusele flaami meister Jan van Eyck. Sageli kandis ta õlimaali kihid läbipaistmatu temperakihi peale.

Nagu ka munatempera puhul, tuleb alus, olgu siis puutahvel või lõuend, kruntida. Kipsist või kriidist ja loomsest liimist koosnevate krundikihtide abil saadakse sile ja imav pind, mille võib katta vahekihiga, mis takistab värvi imbumist aluspinda. Õlimaalid kaetakse tavaliselt lakikihiga, et muuta värvid vastupidavamaks, tuua esile detaile ja lisada läiget. Lakk tumeneb ajapikku ning selle eluiga on lühem kui selle all oleval värvil. 23Tahvelmaali kihid Alumine kriidist ja

loomsest liimist (1) koosnev kiht on kaetud vahekihiga (2). Arvatavasti lisas kunstnik musta värvi (3), et muuta rohelise värvi kihti tumedamaks (4). Kuivanud maal kaeti lakikihiga (5). Viimne kohtupäev, Jan van Scorel, u 1550

4

3

Nagu ülestikku asetatud tsellofaanikihtide puhul, nii muudab iga uus värvikiht alumiste kihtide värvi. Seda efekti võib näha turbani puhul. Mees turbaniga, Jan van Eyck, 1433

3

2 1

VAHENDID JA TEHNIKAD

5

14Värvide sügavus

Ühtesulatamine 4 3 2 1

1Lõuendi ristlõige

Steenwycki maal on pingutatud linasel lõuendil (1). See on kaetud liimi sisaldava krundiga (2) enne maalimist (3), sageli on värvi mitu kihti, ja viimaks lakitud (4).

ÕLIMAAL VASEL Väike vaskplaat on paindumatu ja selle pind sile ja mitteimav. See sobib detailirohkete maalide ja kalliskivisarnaste värvide jaoks, kus on nii valgust kui varju. Osa kunstnike nagu Elsheimer on teinud endale nime just vasele maalides.

14Sujuvad üleminekud Sel hollandi vaikelul on kunstnik täiuslikult ära

kasutanud kogu õlivärvi mitmekülgsust, kujutades, kuidas langev valgus toob esile vormi ja näitab pinnatekstuuri. Varasemad maalitehnikad sellist realismi ei võimaldanud. Vanitas, Pieter van Steenwyck, 17. saj

Maalimine paletinoaga Õlivärvi lahustatakse sageli tärpentini või muu lahustiga (mitte veega, sest see õliga ei segune), et see oleks voolavam ja hõlpsamini kasutatav. Lahjem värv kuivab kiiremini. Ent võib kasutada ka paksu lahjendamata õlivärvi – sellist maalitehnikat nimetatakse impastoks ehk pastoosseks maalimisviisiks. Vanad meistrid kasutasid pastoosset maalimisviisi kahvatute, läbipaistmatute valguslaikude puhul, kuid tänapäeva kunstnikud pruugivad pakse värve eraldi töövõttena. 4Justkui kelluga laotatud

Frank Auerbach on tuntud uhke pastoosse maalimisviisi poolest, kus paletinoa jäljed on selgelt näha. Gerda Böhmi pea, Frank Auerbach, 1965

1Väikesemõõduline toredus Kuigi maal on väike, kõigest 30 x 25 cm, on selle vasele maalitud pildi detailid oivalised. Ceres ja Stellio, Adam Elsheimer, u 1600 1Tööriistad Pastoosse maalimisviisi

puhul kasutatakse kõveraid ja sirgeid paletinugasid. 3Impasto ristlõige Ühtlaste õhukeste

kihtide asemel on lõuendil (1) paks ja konarlik värvikiht (2 ja 3). 3 2 1

25 VAADATES KUNSTI

„Õlimaal ootab kunstnikult vaid hoolt ja armastust, õli ise muudab värvid ühtlasemaks, pehmemaks ning hõlpsamini kombineeritavaks ja toonitavaks,” kirjutas uuest vahendist vaimustunud itaalia kunstiajaloolane Giorgio Vasari 1550. aastal. Õlimaali üks võlusid peitub selles, et kunstnik võib vabalt töötada kogu maali kallal, erinevalt munatemperast ja freskost, mis nõuavad järkjärgulist teostamist. Õlivärve saab maali pinnal sulatada, et tekiks värvide sujuv üleminek ega jääks märgatavaid pintslitõmbeid.


http://www.serk.ee/files/arhiiv/kunst  

http://www.serk.ee/files/arhiiv/kunst.pdf

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you