Issuu on Google+

KUIDAS NINASARVIK SAI OMA NAHA

Õ

ige ennemuistsel ajal elas ühel Punase mere asustamata saarel pärslane, kelle kübar peegeldas päikesekiiri enam kui idamaise hiilgusega. Ja sellel pärslasel seal Punase mere ääres polnud midagi muud peale kübara, noa ja niisuguse priimuse, mida sina päris kindlasti puutuda ei tohi. Ühel päeval võttis pärslane jahu ja vett ja korinte ja ploome ja suhkrut ja muud head-paremat ning valmistas koogi, mis oli kaks jalga lai ning kolm jalga paks. See oli tõesti üks kõrgema kvaliteediga produkt (need on nõiasõnad) ning pärslane pani selle priimusele küpsema, sest tema tohtis seda kasutada. Ta küpsetas ja küpsetas kooki, kuni see oli üleni pruun ja lõhnas lausa meeliülendavalt. Aga just siis, kui pärslane kavatses seda sööma hakata, tuli täiesti asustamata sisemaalt rannale ninasarvik, kellel oli sarv nina otsas, kaks pisikest silma, ja väga vähe häid kombeid. Tol ajal oli ninasarvikul nahk üsna tihedalt kere ümber. Kortse polnud selles kusagil. Ta nägi välja täpselt nagu Noa laeva ninasarvik, ainult muidugi mõista hulga suurem. Sellest hoolimata ei osanud ta juba siis käituda, ei oska seda ka praegu ja ei hakkagi kunagi oskama. Ninasarvik ütles: „Haa!” ja pärslane jättis oma koogi sinnapaika ning ronis palmi otsa, kaasas vaid kübar, mis peegeldas alati päikesekiiri enam kui idamaise hiilgusega. Ninasarvik aga lükkas priimuse ninaga ümber ning kook veeres liivale, siis torkas 17


ta selle oma sarve otsa, sõi ära ja läks sabaga vehkides tühjale ja täiesti asustamata sisemaale, mida ümbritsevad Mazanderani ja Sokotra saared ning Suurema Ekvinoktsiumi maaninad. Siis 18


tuli pärslane palmi otsast alla, pani priimuse jälle püsti ja luges järgmised värsiread, mis ma sulle nüüd edasi annan, sest sa pole neid enne kuulnud: See kook, mis tegin endale, ja mis sai saagiks vargale, ei õnne too küll temale. Ja nendes ridades oli palju rohkem tõtt, kui sa arvata oskad. Sest viis nädalat hiljem tabas Punast merd kuumalaine ja kõik võtsid seljast, mis vähegi võtta andis. Pärslane võttis kübara peast, ninasarvik aga võttis endal naha seljast ning tuli seda õlal kandes randa suplema. Tol ajal nägi ninasarviku nahk välja nagu vihmamantel ja käis kõhu alt kolme nööbiga kinni. Pärslase koogi kohta ei kostnud ta mitte kõige vähematki, sest ta oli selle tervenisti nahka pistnud, ja häid kombeid polnud tal ei siis, enne seda ega ka kunagi hiljem. Ninasarvik jättis oma naha kaldale, tatsas otse vette ning hakkas läbi nina mulle laskma. Üsna pea läks sealt mööda pärslane, leidis ninasarviku naha ja

19


naeratas ühe naeratuse, mis tal kaks korda üle terve näo ulatus. Siis tantsis ta naha ümber kolm ringi ning hõõrus sealjuures käsi. Seejärel läks pärslane oma laagripaika ning korjas kübara koogipuru täis, sest ta ei söönud midagi peale kookide ega pühkinud kunagi midagi kokku. Ta saputas seda nahka ja raputas seda nahka ja nühkis ja pühkis selle nii täis vana kuivanud kõditavkõva koogipuru ja kõrbenud korinte, kui sinna vähegi mahtus. Siis ronis ta palmi otsa ja ootas, et ninasarvik tuleks veest välja ja paneks naha selga. Seda ninasarvik tegigi. Ta pani kolm nööpi kinni ning nahk hakkas teda kõditama nagu voodisse sattunud koogipuru. Ta katsus ennast kratsida, aga sellest läks asi veel hullemaks. Siis heitis ta liivale pikali ja püherdas ja püherdas ja püherdas, ja mida ägedamalt ta püherdas, seda rohkem kõditas teda koogipuru. Seejärel jooksis ninasarvik palmi juurde ja nühkis ja nühkis ja nühkis ennast vastu selle tüve. Ta nühkis ennast nii kaua ja nii kõvasti, et tema nahale tekkis üks suur volt õlgade peale ja teine kõhu alla, kus enne olid nööbid (nööbid nühkis ta eest ära), ja ka jalgadele nühkis ta mõned voldid. Kõik see rikkus ninasarviku tuju, kuid koogipurule ei lugenud see midagi. Puru oli naha sees ja kõditas. Nii läks väga vihane ja koledasti kihelev ninasarvik koju ning sellest päevast peale on kõigil ninasarvikutel suurte voltidega nahk ja väga paha tuju, ning kõike seda teeb koogipuru naha vahel. Pärslane aga tuli palmi otsast alla, peas kübar, mis peegeldas päikesekiiri enam kui idamaise hiilgusega, pakkis sisse oma priimuse ning asus teele Orotavo, Amygdala, Anantarivo ülemiste aasade ja Sonaputi soode suunas.

20


Too tühi saar on kaugel seal Araabia Punase mere sees, Sokotra liivarannikul, Gardafui neeme ligidal vees. Kuid Suessi taga on kuum, nii kuum, et meile ei meeldi see. Seepärast ei õnnestu sul ega mul sõita ühelgi toredal aurikul kaema Pärsia Koogimeest.

21


Kipling