Page 1


Originaali tiitel: Mark Mazower Hitler’s Empire Nazi Rule in Occupied Europe 2008

Toimetanud Siiri Rebane Erialatoimetaja Mart Lätte Kujundanud Heino Prunsvelt Copyright © Mark Mazower, 2008 All rights reserved © Tõlge eesti keelde. Jaanus Õunpuu, 2012 ISBN 978-9985-3-2400-4 Kirjastus Varrak Tallinn, 2012 www.varrak.ee Trükikoda AS Pakett


Minu vanematele

5


HITLERI IMPEERIUM

6


S I S U KO R D Illustratsioonide loend ...........................................................................9 Kaartide loend ......................................................................................11 Tänuavaldused .......................................................................................27 Lühendid ...............................................................................................29 Eessõna. Vaade Varzinilt .......................................................................33 Sissejuhatus ...........................................................................................41 ESIMENE OSA: SUUR-SAKSAMAA EEST

1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8.

Sakslased ja slaavlased: 1848–1918................................................55 Versailles’st Viini ............................................................................71 Ekspansioon ja eskalatsioon: 1938–1940 .....................................93 Poola jagamine .............................................................................118 Suvi 1940 ......................................................................................141 Hävitussõda: sissetung Nõukogude Liitu..................................175 Tehke see maa mulle uuesti Saksamaaks! ...................................217 Korralageduse korraldamine: 1941–1942 ...................................261 TEINE OSA: UUS KORD

9. Et okupatsioon oleks tasuv .........................................................297 10. Töölised .........................................................................................332 11. Ersatsdiplomaatia ..........................................................................357 12. Juudiküsimuse lõplik lahendamine .............................................406 13. Kollaboratsioon ............................................................................454 14. Abilised idas ..................................................................................485 15. Opositsioon ..................................................................................510 16. Hitler kaputt! .................................................................................561

7


HITLERI IMPEERIUM

KOLMAS OSA: PERSPEKTIIVID

17. Meie, eurooplased .........................................................................591 18. Uus kord maailma ajaloos ............................................................613 M채rkused .............................................................................................642 Kirjandus .............................................................................................699 Register................................................................................................732

8


Linz

Salzburg

KÄRNTEN

Klagenfurt

Iglau (Jihlava)

Graz

STEIERMARK

Viin VIIN

ALAM-DOONAU

Doonau

Budweis (České Budějovice)

Breslau (Wrocław)

Brno

Troppau (Opava)

Oppeln (Opole)

P R O T E K T O R A A T

ÜLEM-DOONAU

I T A A L I A

TIROOL

Praha

Elbe (Labe)

Pilsen l J A (Plzen) M B Ö Ö M I M Ä Ä R I M A A

Karlsbad (Karlovy Vary)

SALZBURG

Regensburg

Eger

Aussig

Dresden

od au (Vltava)

Plauen

R E I C H

S A K S A

va) ch (Mora

Kraków

U N G A R I

Budapest

Zvolen

S L O V A K K I A

Zilina

Debrecen

Košice

Neudorf (Nova Ves)

Lviv

Dn estr

R U M E E N I A

Taga-Karpaatia Ruteenia

Poolale 1938. aasta oktoobris

Ungarile 1939. aasta märtsis

Ungarile 1938. aasta novembris

Tšehhoslovakkia piirid 1938. aasta oktoobris Reich’ile

Saksa Reich’i uued piirid

Austria ja Tšehhoslovakkia kadumine

P O O L A

Teschen (Český Těšín / Cieszyn)

Nové Zámky Győr

Pressburg (Bratislava)

M

ar

Chemnitz

Vag ( V

áh )

Oder

au Doon

13 a

e Ti sz

Elb


S I S S E J U H AT U S

Kas seda sõda oleks üldse saadud võita, isegi kui poleks tehtud sõjalisi vigu? Mina arvan, et ei. Hiljemalt alates 1941. aastast oli see juba samal määral kaotatud nagu Suur sõda, sest poliitilised eesmärgid ei vastanud kuidagi Saksamaa sõjalistele ja majanduslikele võimalustele. Ainus asi, mis Hitleri kummaline sõdimisviis saksa rahvale maksma läks, oli miljonite tapetud inimeste elu. See on ainus asi – sõda ei saadud võita. Tähelepanuväärne on üks asi, millele ma kogu aeg mõtlen: miks pole selline maa nagu Saksamaa, mis paikneb keset mandrit, arendanud poliitikat kunstiks, et säilitada rahu, mõistlikku rahu… Me olime nii kohtlaselt rumalad, kui mõtlesime, et võime esitada maailmale väljakutse … nägemata, et see on täiesti võimatu olukorras, milles me Saksamaal oleme. Mis on selle põhjused? … Ma pole poliitik, ma pole ajaloolane. Ma ei tea. Ma näen vaid küsimust. Kindralleitnant Ferdinand Heim loengus oma kaasvangidele, 23. mai 1945.1

1941. aasta oktoobri alguses viis võitude jada Wehrmachti Moskva lähistele ja veenis Hitlerit, et Nõukogude Liit on löödud. Mõne päeva pärast sai Hitler oma eksimusest aru, kuid oli juba hilja. Propagandaministeeriumi ametnikud Berliinis olid juba avaldanud ajakirjanikele brutaalse tõe, mis võib Euroopat natsivõimu all oodata. Nad olid öelnud, et sõda on lõppenud ja Reich hakkab looma iseseisvat „Euroopat okastraadi taga”, mis ei karda mingit sõjalist ohtu. Saksamaa pidi hakkama „palju vabamalt ja külmemalt” kohtlema „rahvaid, kelle üle me valitseme”, ja „mingisugune hale väikeriik, mis rikub oma erisoovide ja erinõudmistega Euroopa rahu, ei tule kõne alla”. Mis saksa rahvasse puutub, siis teda pidid ees ootama uued väljakutsed ning sedalaadi pidevad kokkupõrked idas uuel Euraasia piiril, millega seisid silmitsi britid India loodepoolsetel piirialadel. Ühesõnaga, sakslased tuli „juhtida ülima Euroopa ideaali juurde”.2 Hitler kui impeeriumi ehitaja: nii ei pruugi me füürerist üldiselt

41


HITLERI IMPEERIUM

mõelda, kuid selline oli kindlasti üks tema ettekujutus iseendast. Natsid uskusid, et nende osaks on langenud ülesanne luua impeerium, mis tõstab nad maailmariigi seisusse. Neil oli küll ülivähe otseseid kogemusi meretaguse kolonialismi alal, millest juhinduda, ja nad teadsid vähe brittidest Indias, kuid sellegipoolest avaldas neile sügavat muljet mõte, et üks väike haldurite grupp võib juhtida tervet subkontinenti. Nende jaoks oli impeerium ideaal – või otsekohesemalt öeldes vägivaldne fantaasia rassilisest üleolekust, võitluseliidi demonstratsioon, kes on määratud valitsema sadade miljonite alamate üle. Hitleri arvates tuli sakslasi treenida neis voorustes, et nad suudaksid võistelda „suurte alade” valitsejatega maakera ressursside hõivamises. Nad olid jäänud taha võidujooksus Aafrikale 19. sajandi lõpus, samuti ei saanud nad endale lubada pärast Esimest maailmasõda alanud rivaalitsemiste eiramist. Britid ja prantslased olid juba krabanud endale Lähis-Ida, jaapanlased olid sisenenud 1931. aastal Mandžuuriasse ja itaallased hõivanud neli aastat hiljem Etioopia. Sakslased pidid kaotatud aja tasa tegema.3 See, kui kaugele natside suured ambitsioonid tegelikult ulatusid, on küsimus, mille üle ajaloolased vaidlevad tänaseni. „Täna kuulub meile Saksamaa ja homme kogu maailm,” laulis Hitlerjugend.* Kuid millisest domineerimisest Hitler unistas, on raske öelda. Keegi ei arva tõsiselt, et ta oli pelgalt oportunist, kellel polnud üldse mingit välispoliitika programmi. Kas ta aga võis tõesti mõelda maailma vallutamisele? Arvates, et Kolmanda Reich’i isu oli peaaegu täitmatu, vihjab mõni õpetlane mereväe valmistumisele transatlantiliseks konfliktiks ja väidab, et Hitler juhindus 1920. aastatest pärit välispoliitilisest programmist, mis nägi ette konfrontatsiooni USA-ga. Teised kahtlevad, et asjad läksid nii kenasti ja nii kaugele, ning rõhutavad Hitleri keskendumist Euroopale ja tema argumente ekspansiooniks ida poole – Lebensraum (eluruum, sks).4 Need kaks väidet pole sugugi kokkusobimatud, kuid Euroopa oli igas mõttes esmatähtis. Tuleb meeles pidada, et valitsemise ja vallutamise vahel on kindlasti oluline erinevus. Peaaegu sajand varem oli Abraham Lincolni riigisekretär William Seward rääkinud Ühendriikide muutmisest „nende suurriikide järglaseks, kes on vaheldumisi omanud maailmas mõjuvõimu”. Sewardi meelest tähendas „kontrolli kehtestamine selle * NSDAP noorteorganisatsioon. Toim.

42


S I S S E J U H AT U S

mandri üle mõne aasta pärast kontrollivat mõju maailmale”. Seward nägi võimu läbi kaubanduse, Hitler pidas tähtsaks kontrolli ressursside üle, kuid muus osas nende kahe mehe hegemoonilised ambitsioonid väga ei erinenud. „Igasugune mõte maailmapoliitikast on naeruväärne, nii kaua kui me pole maailmajao peremehed… Kui me oleme juba Euroopa peremehed, naudime me valitsevat positsiooni kogu maailmas,” märkis Hitler 1941. aasta oktoobris.5 Kontrolli Euroopa üle pidasid natsid just sellepärast tõeliselt tähtsaks, et Euroopa oli maailma geopoliitilises süsteemis määraval positsioonil. 1904. aastal oli Briti geograaf Halford Mackinder öelnud kuulsad sõnad: „See, kes valitseb Ida-Euroopat, valitseb ka Euroopa südamikku; see, kes valitseb Euroopat, valitseb ka Euraasiat ja Aafrikat, ning see, kes valitseb Euraasiat ja Aafrikat, valitseb maailma.” See oli üsnagi veenev mõte. Igatahes valitsesid sakslased 1942. aastal juba USA-st suuremat territooriumi, mis oli tihedamalt asustatud ja majanduslikult produktiivsem kui ükski teine territoorium. Millised väljakutsed Hitleri arvates tulevasi põlvkondi ka ei oodanud, pole erilist kahtlust, et selle suure ala vallutamine ja konsolideerimine oli tema enda välispoliitika kulminatsioon.6 Sel põhjusel pidasid natsid oma suuri ambitsioone kokkusobivaks teiste juhtivate riikide ambitsioonidega ja nad ei suutnud kuidagi mõista, miks eriti britid seda ei näinud. „Meile näib, et Briti impeerium põhineb samuti rassiliselt määratud võimupretensioonil,” märkis režiimi isehakanud filosoof Alfred Rosenberg. Kas britid ei jaganud nendega esmatähtsat rassilise üleoleku tunde ja bolševismi vihkamise kombinatsiooni? Ehk teisisõnu, natsid kavatsesid hakata Euroopat valitsema enam-vähem samamoodi, nagu britid valitsesid Aasiat ja Aafrikat – või vähemalt tundus see neile nii. Kui britte oleks saadud veenda loobuma vaenulikust suhtumisest mõttesse, et ühelgi riigil ei tohi lasta määrata mandri saatust, poleks neil kahel riigil olnud ka põhjust võitlemiseks. Aafrikat võis vastavalt 1930. aastatel alanud diskussioonidele ja pärast Prantsusmaa langemist koostatud ambitsioonikamatele plaanidele uuesti tükeldada. Kuid Hitler pidas ekspansiooni ida suunas palju tähtsamaks kui meretaguseid kolooniaid ning valis sakslastele asustamiseks välja alad Läänemere ja Musta mere vahel.7 „Kui täpselt öelda, siis oleme siin neegrite keskel,” märkis üks Saksa

43


HITLERI IMPEERIUM

ametnik 1942. aastal Ukrainas. See oligi see salapärane, ärevust tekitav ja umbmäärane ala, mida sakslased nimetasid „Idaks” – väidetavasti harimata maa, mis on täis soid, läbipääsmatuid metsi ja steppe ning mis asub otse Preisimaa lävel. See ootas vaid sakslaste energiat ja distsipliini, mis pidid selle korda tegema ja produktiivseks muutma. Ostrausch – idajoovastus – tegi imet paljudega, kes saadeti seda valitsema. Kuid mandriimpeeriumil oli üks suur puudus režiimi jaoks, mis kartis rassilist saastumist rohkem kui ükski teine režiim. Reich’i lähedus põlatud Untermensch’idele (alam inimene, sks), kes olid sageli füüsiliselt sakslastest eristamatud ja muutusid tööjõuna järjest tähtsamaks, alarmeeris Berliini ja tõi välja selle kõige repressiivsemad kalduvused.8 Saksamaal endas sundis poolakate, venelaste ja ukrainlaste sõjaaegne sissevool Gestapo*’t talude ja vabrikute ümber nuuskima ning avalikke poomisi ja massilisi arreteerimisi korraldama. Äsja okupeeritud territooriumidel moodustasid sõda ja rassiline äng hulga mürgisema segu. Olid ju Euroopa idapoolsed piirialad need, kuhu natsid panustasid oma tuleviku. Seda oli selgelt näha lahinguväljal: sellal kui Suurbritannia ja USA kaotasid sõjas kumbki alla poole miljoni mehe, kaotasid venelased vähemalt kaheksa miljonit. Sakslasi hukkus idarindel 2,7 miljonit, sellal kui Lääne-Euroopas hukkus neid 340 000 ja Itaalias 151 000. Rindejoonte taga olid erinevused veelgi suuremad. Pariisi vabastamise ajal hukkus umbes 1500 prantslast, kuid üle saja korra rohkem poolakaid sai surma samal ajal toimunud Varssavi ülestõusu käigus. Arvatavalt 8,6 miljonist natsiokupatsiooni ajal Euroopas hukkunud tsiviilisikust enamik oli idas ja veelgi rohkem hukkus neid NSV Liidus endas. Erinevalt aastatel 1914– 1918 toimunud sõjast peeti seda sõda tsiviilelanike vastu – peamiselt neis maades, mis olid mõeldud sakslaste Lebensraum’i jaoks.9 Seepärast peab Ida-Euroopa olema igas natsiimpeeriumi käsitlevas teoses kesksel kohal, kuid sellega oli seotud ka laiem, Euroopa enda küsimus. Lõppude lõpuks, nagu me nägime, pidi sakslasi eeldatavalt treenitama „ülima, Euroopa ideaali” vaimus ja paljud natside idealistlikumad toetajad teistes maades käitusid sellele vastavalt. 1942. aastal lootis näiteks parempoolne prantsuse kirjanik Pierre Drieu la Rochelle, * Gestapo – Geheime Staatspolizei – salajane riigipolitsei (sks), Saksamaa salapolitseiamet 1933–1945. Toim

44


S I S S E J U H AT U S

et sakslased „juhivad Euroopat tuleviku suunas”. Ka Goebbels püüdis kõigest väest portreteerida Hitlerit Euroopa kommunismivastase ristisõja pealikuna. Kuid Berliini bolševismivastase europropaganda turmtulest hoolimata jäi Hitler ise kibeda lõpuni Suur-Saksamaa rahvuslaseks ning rõhutas eraviisiliselt kogu aeg, et seda sõda peetakse üksnes Saksamaa ja tema rahva nimel.10 Ta rääkis 1944. aasta detsembris sõjaväe juhtidele, et nad otsivad võideldes Euroopa Saksamaa-küsimusele lõplikku lahendust. See sõda polnud mitte ainult Esimese maailmasõja, vaid ka Saksamaa 19. sajandi sõdade järg ja selle eesmärk oli ikka seesama: „lõpule viia kõigi sakslaste ühendamine”.11 Sellised kõned näitavad Hitlerit tüüpilise rahvuslasena – võib-olla 19. sajandi pangermanistide pärijana. Nagu teistel irredentistidel*, oli ka nende eesmärk olnud riigi laiendamine nii, et piiride taha jääks võimalikult vähe rahvuskaaslasi. Sellele eesmärgile jõudsid poola ja rumeenia rahvuslased näiteks 1919. aastal ning ungarlased ja bulgaarlased lootsid 1940. aastal, et sakslased aitavad neilgi seda eesmärki saavutada. Kuid ainult selle natsipoliitika üsnagi traditsioonilise dimensiooni esiletõstmine oleks äärmiselt eksitav, sest see eirab kriitiliselt tähtsat tõsiasja, et geopoliitiline keskendumine Euraasia mandri valitsemisele oli Saksamaa ainus mõeldav võimalus võistelda Ühendriikide ja Suurbritanniaga; samuti libiseb see üle rangest bioloogilisest rassismist, piiramatust julmusest ja ükskõiksusest seaduste vastu, mis joonistasid välja Kolmanda Reich’i natsionalismi kontuurid. Seevastu kujunes spetsiaalselt Euroopa missiooni idee, mis oli pinnale kerkinud ka Esimese maailmasõja ajal, Reich’i jaoks tähtsaks vaid lühikeseks ajaks 1940. aastal. Kui Wehrmacht vallutas hämmastava, lausa ennenägematu kiirusega suure osa Lääne-Euroopast, Skandinaaviast ja Balkanimaadest, lükati vanemad plaanid, mis nägid ette mandri regenereerimist suure Saksamaa-põhise kaubandusbloki loomise teel, hetkega tagaplaanile. See oli perspektiiv – Saksamaa kui Euroopa keskus, suure rahvusvahelise turu koordineerija –, mille juured ulatusid 19. sajandi Saksamaa mõttemaailma. Kuid see nägemus kadus peaaegu niisama kiiresti, kui oli ilmunud. Kapitalistlike majanduste omavahelised ratsiona* Irredentism – ideoloogia, mille kohaselt on teiste riikide alade annekteerimine etnilistel põhjustel õigustatud, kui need alad on kunagi annekteerijale kuulunud. Nt Austria ja Sudeetide okupeerimine natside poolt. Toim.

45


HITLERI IMPEERIUM

liseerivad mõjujõud sidusid Saksa tööstureid ja pankureid (ja nendega seotud natse, näiteks Hermann Göringit), kuid Hitlerit huvitasid need vaevalt. Sissetung NSV Liitu 1941. aastal suunas Hitleri tähelepanu ida poole. Sestpeale nägi füürer ülejäänud Euroopas vaid Saksa majanduse toitjat ja kui režiim üldse euroopalikult mõtles, siis vaid sedavõrd, kuivõrd sõjaliste pingutuste juhid olid sunnitud seda tegema. Valgevenes välja töötatud meetodid partisanidega võitlemiseks võeti kasutusele ka Lõuna-Itaalias ja Soomes. Tööjõuboss Fritz Sauckel sõitis Prantsusmaalt Ukrainasse värbamiskampaaniat juhtima. Gestapo tüüpilise ametniku sõjaaegsed ametissemääramised viisid ta Lõuna-Austriast Loode-Saksamaale, Kaukaasiasse, Poolasse ja Slovakkiasse ning mingil ajal mõtles ta koguni kandideerida töökohale uues Aafrika koloniaalteenistuses. Sõjast ja okupatsioonist sai natside viis mandrit integreerida ning nii saadi tõepoolest juurde umbes neljandik neist ressurssidest, mida Saksamaa sõjalised pingutused kokku tarbisid. Kuid selle tingis üksnes vajadus mobiliseerida ressursse, selle taga polnud mingit positiivset nägemust.12 Üks põhjus, miks sakslased ei mõelnud sügavalt Euroopale, oli see, et suure osa sõjaperioodi jooksul puudus neil selleks vajadus: eurooplased tulid nendega kaasa ja tegid niikuinii seda, mida neilt nõuti. Pärast 1945. aastat unustati see mugavalt ära. Need, kes olid Saksa okupatsiooni välja kannatanud, tervitasid kangelaslikke résistant’e ja vaikisid maha fakti, et kuni viimase minutini ei häirinud vastupanuliikumine Saksa ametnikke suuremas osas Euroopast ülemäära. See, et sakslastel oli õnnestunud mandri ressursse oma sõjamajanduses ära kasutada, kirjutati sunni arvele. Berliini tehinguid koostöövalmis ärimeeste ja riigiametnikega Lääneja Kesk-Euroopas ei mainitudki. Samuti unustati tõsiasi, et tuhanded töötud Prantsuse, Hollandi, Horvaatia, Hispaania ja Itaalia töölised olid enne orjatööprogrammi tulekut vabatahtlikult Saksa vabrikutes tööle asunud.13 Pärast sõda tabas kollektiivne mälukaotus selliseid riike nagu Itaalia, Ungari ja Rumeenia, kes olid võidelnud Hitleri kõrval ja okupeerisid ise samuti teisi maid. Horvaadid ja slovakid olid saanud oma riigi, Bulgaaria oli neelanud naaberalasid ja Ungari saanud tagasi suurema osa 1918. aastal kaotatud territooriumist. Mussolini oli unistanud uuest Rooma impeeriumist ja saatnud oma nekrutid Küklaadidele (neil sõduritel vedas) ning Saharasse, Sloveeniasse ja Somaaliasse (neil ei vedanud). Rumeenia

46


S I S S E J U H AT U S

oli hallanud Ukrainat, täitnud Odessa surnukehadega ja paisanud sadu tuhandeid sõdureid võitlusse Punaarmee vastu. Baltikumi, Valgevene ja Ukraina rahvuslased olid samuti võidelnud sakslaste poolel, lootes saada sellest kasu. Kollaboratsioon ise polnud sugugi seletamatu valik, sest 1940. aastal kummitas Euroopat sõdadevahelise liberalismi ja demokraatia läbikukkumine ning sakslaste majandus ja sõjaline edu äratas lugupidamist. Mõni eurooplane hellitas asjatut lootust, et sakslased ühendavad mandri paremini, kui seda olid teinud Rahvasteliit ning britid ja prantslased. Teised lihtsalt alistusid saatusele. Tagantjärele vaadates tegi kollaboratsiooni naeruväärseks sakslaste peaaegu täielik suutmatus reageerida neile avanenud poliitilisele võimalusele. Nii tegid sakslased end peaaegu otsekohe ebapopulaarseks. „See konflikt uue korra teatud tendentside veetluse ja vallutaja praktikaga kaasneva kasvava pettumise vahel on igal juhul üks Hitleri Euroopa keskseid probleeme,” märkis suur hollandi ajaloolane Pieter Geyl, kes veetis sõja ajal kaheksateist kuud Buchenwaldi vangilaagris.14 Selle fundamentaalne põhjus oli Hitleri natsionalism – täpsemalt öeldes Hitleri veendumus, et kõik, kes seisavad poliitiliselt sakslastest lahus, on kas tähtsusetud või umbusaldust väärt. Vajaduse korral võis Hitler oma liitlaste suveräänsuse ja sõltumatuse tühistada, tema kollaborantide poliitilisi püüdlusi võidi igal ajal eirata. Hitler ignoreeris täielikult üleskutseid kuulutada välja Euroopa programm, mis võiks võistelda liitlaste Atlandi hartaga. Tema arvates oli kõige tähtsam olla kardetud ja et allutatud sõna kuulaksid. Üks Ungari salapolitseinik iseloomustas kokkuvõtlikult seda hoiakut: „Saksamaa valitsus toetab okupeeritud aladel põhimõtet, et heites populaarsuse kaalutlused tagaplaanile, saab sallida üksnes sellist režiimi või valitsust, mis tantsib püsivalt Saksamaa pilli järgi.” Hitleri jaoks oli see koloniaalpoliitika tuum. Euroopa eksisteeris põhiliselt selleks, et teenida Suur-Saksamaa huve.15 Katses luua impeerium natsionalismi baasil polnud midagi uut. Prantslastel oli oma tsiviliseeriv missioon, mis oli ka ameeriklastel pisut teistsugusel kujul. Veel järjekindlamalt olid venelased ja ungarlased enne 1914. aastat püüdnud oma maid kokku siduda, levitades oma keelt ja kultuuri. See, mis tegi natside lähenemise mitte ainult ebaharilikuks

47


HITLERI IMPEERIUM

vaid ka võimufilosoofiana täiesti ebaproduktiivseks, oli nende äärmiselt kitsarinnaline natsionalismikäsitus, mis jättis enamiku vallutatud rahvastest ilma võimalusest millalgi kodanikeks saada. „Kõik riigid, mis naturaliseerivad lahkelt võõraid, sobivad impeeriumi,” oli Francis Bacon kirjutanud 17. sajandi alguses. „Sest [on vale] mõelda, et käputäis inimesi võib maailma suurima julguse ja poliitikaga hõlmata liiga suurt valdust, [kuna] see võib mõnda aega püsida, kuid kukub järsku läbi.” Miski pole illustreerinud selle mõttetera tõde paremini kui natside uue korra saatus.16 Muidugi olid Euroopa meretagused impeeriumid vaevalt mingid eredad näited Baconi inklusiivsest lähenemisest. Raske oli saada täit Briti, Prantsuse või Portugali kodakondsust, kui su nahk oli vale värvi, ning legaalse staatuse kaksiksüsteemid polnud natside leiutatud. Väljaspool Euroopat olid eksklusiivrežiimid üldiselt üles kasvanud pika perioodi jooksul ikka veel suuresti agraarsetes ühiskondades. Nendega olid seotud keerulised kokkulepped ja kompromissid kohalike põliste valitsejatega ning igal juhul sattusid need kolooniates sõdadevahelisel perioodil alanud rahvuslike liikumiste pinge alla. Sakslased kehtestasid oma võimu väga äkki keset sõda ja otsustasid seda peale sundida urbaniseerunud ühiskondadele, millel olid juba omaenda rahvusliku identiteedi tugevad tunded. Kummaline pole mitte see, et eurooplased osutasid vastupanu, vaid see, et nad tegid seda enamasti nii kõhklevalt. Üks põhjus oli segadus: uue korra tulek raputas Euroopa rahvusriikide õigusjärglust sügavamalt kui eales varem või hiljem. Selle eesmärk polnud ikkagi mitte ainult Saksa natsionalismi toetamine, vaid ka teiste rahvaste rahvusliku identiteedi tunde kustutamine. Sellised riigid nagu Poola, Tšehhoslovakkia ja Jugoslaavia pühiti kaardilt minema. Paljud teised vallutatud riigid olid kõigest mõne aastakümne vanused. Okupatsioon näitas, kui nõrgad need olid ja kui kergesti need lagunesid. Neid läbisid sügavad lõhed klasside, keelte, ideoloogiate ja religioonide vahel ning totaalne sõda vallandas surmavaid sisemisi kokkupõrkeid riigi enda imago ja enesemääratluse pärast. Sageli oli kodusõda vaid juuksekarva kaugusel ning Kreekas, Jugoslaavias, Itaalias ja Ukrainas kaotasid tuhanded inimesed neis kokkupõrgetes elu. Ülimalt heidutavad olid ka sakslaste mõrvarlikud kättemaksuinstinktid. Nende hävitavat mõju näitab kõige paremini avalikkuse reageering

48


S I S S E J U H AT U S

sellistele vähemeenutatud episoodidele nagu Tšehhi peaministri Alois Eliáši hukkamine 1942. aastal, karistusoperatsioonid Serbias 1941. aastal, mille käigus lasti ainuüksi väikeses Kragujevaci linnas maha üle 2000 tsiviilelaniku, või Marseille Vieux Quartier’ täielik purustamine ja 40 000 elaniku evakueerimine pärast mõne pommi lõhkemist linnas. Need kohutavad sündmused murdsid nende vaimu, kes neist kuulsid, ning tõid vastupanu hinna vägagi ilmsiks – mitte ainult neile, kes haarasid relvad, vaid ka süütutele tsiviilelanikele. Sellised mälestused – nende hulgas mälestused Lidicest, Oradourist ja koonduslaagritest – on suuresti kujundanud meie ettekujutust natsismist. Selle asemel et näha selles ühe moodsa Euroopa tavalise nähtuse – natsionalismi – äärmuslikku versiooni, tõstetakse harilikult esile sellega seotud erilist, patoloogilist armastust vägivalla vastu. Eriti kirjeldavad totalitarismi teoreetikud seda kui näidet õnneks harva esinevast riigikorrast, kus käputäis inimesi haarab võimu ja hoiab seda enda käes üksnes himust teiste üle valitseda, vabadust maha suruda ja võimu säilitamiseks vägivalda kasutada. Nad rõhutavad poliitilise eliidi kontrolli lihtrahva üle ning eeldades, et rahvahulki hoiti algusest peale vaos terrori abil, ei kuluta nad palju aega muretsemiseks natside endi ideede pärast. Selle asemel tõstavad nad esile diktaatorit ennast kui deemonlikku liikumapanevat jõudu mingis nihilistlikus vastuteoloogias. See nüüd juba üle poole sajandi vana totalitarismi paradigma hoiab meid ikka veel oma haardes. Kuid mõningaid asju mõistab see siiski õigesti. Hitler oli tõepoolest kesksel kohal nii Reich’i juhtimises kui ka – võib-olla isegi rohkem – viisis, kuidas sakslased juhtisid Euroopat: sõja ajal polnud tõelist kollektiivset valitsust kui sellist ning mandri haldust juhtis Hitler viisil, mis takistas selle pinnaletõusmist. Ka tema sekkumised olid sageli otsustavad – nimelt kollektiivsete karistuste eskaleerumises. Olemata kindel (põhjendatult), millisel määral Saksa avalikkus tema perspektiivseid plaane toetab, hoolitses ta selle eest, et võim püsiks nende käes, keda ta kõige rohkem usaldas. Töötades füüreri heaks, mõtlesid need mehed välja järjest verisemaid vahendeid ülesaamiseks arvukatest raskustest, mis nende endi ambitsioonid olid tekitanud. Nii opereeris sõjaaegne natsiriik suhteliselt väikeste piirangutega – eriti Ida-Euroopas ja teistel okupeeritud aladel, kus kontroll suvalise täidesaatva võimu üle oli kadunud või õõnestatud. Endine Prantsusmaa peaminister Léon Blum,

49


HITLERI IMPEERIUM

üks natside selgesõnalisemaid vastaseid, sai aru, mis toimus. Ta kirjutas 1942. aastal oma sugulaste kohta, kes keeldusid Pariisist lahkumast: „Nad arvavad, et viimase kuu julmused jäävad viimaseks või vähemalt kaob nende tekitatud üldine hirm pikaks ajaks. Nad ei mõista, nagu ma kardan, et masinavärk liigub üha kiiremini ja et julmustega võib alati minna järjest kaugemale, jõudmata iial mingi piirini.”17 Paljusid asju aga mõistab see totalitarismi paradigma ka valesti. Saksamaa pidi elanikkonda, kelle üle ta valitses, kindlasti sundima, kuid Saksamaa enda sees oli olukord eriti sõja ajal märksa keerulisem. Sakslasi polnud üldiselt vaja võitlema sundida ja isegi viimastel päevadel polnud sellist üldist kokkuvarisemist, nagu oli olnud 1918. aastal. Riigi visa vastupanu ei saa kirjutada terrori kiire tõusu arvele, mis vaieldamatult toimus. Ajaloolased on hiljaaegu väitnud, et sõjasaak võimaldas režiimil osta rahva toetust sõjale. See on vaieldav, kuid see, et elanikkond hoolimata entusiasmi kaotamisest sõja tegelikul puhkemisel ikkagi andis oma toetuse, ei ole. Samuti ei saa keegi enam väita, et oli mingi vahe selles, kuidas SS ja Wehrmacht kohtlesid pärast 1941. aastat juute ja slaavlasi okupatsiooni ajal. Tavalised Saksa sõdurid käitusid bolševike, juutide ja teiste Untermensch’idega niisama toorelt nagu „150-protsendilised” natsid. Nii oli uue korra loomine ka selles mõttes Saksa julgustükk: see mitte ainult polnud mõeldud sakslaste jaoks, vaid ka toetus sakslastele ja nende aktiivsele osavõtule.18 Siis on veel küsimus ideedest ja vaidlustest, mis vormisid sõjaaegsest Saksa võimu süsteemi. Ei Hitler ega keegi teine polnud ette aimanud neid väljakutseid, mida sõda esitas. Otse vastupidi: kuigi natsid olid aastaid unistanud võitlusest, jahmusid nad selle puhkedes omaenda edu tagajärgedest. Tulemuseks olid vaidlused eesmärkide ja vahendite üle, mis puhkesid 1939. aastal ja ei vaibunud iial. Kui neid isiklike mälestuste ja avaldatud artiklite kaudu jälgida, saab kiiresti selgeks, et ühtegi natside vallutusteooriat ei saa tuletada ei „Mein Kampfist” ega Hitleri enda arvamusavaldustest. Nii leiame, et SS-i ametnikud mõtlesid 1939. aastal, kuidas nad saavad tõsiselt väita end ehitavat rassiliselt puhast riiki, kui nad lükkavad Saksamaa piire sakslaste elutsoonide taha ning valitsevad tšehhide ja poolakate üle. 1941. aastal vaidlesid teised, kas erastada Nõukogude sovhoosid või hoida neid Saksamaa käes sellistena, nagu need on. Keegi ei otsustanud tegelikult iial ka seda, millise malli andis enne

50


S I S S E J U H AT U S

1933. aastat võimu haaramine Saksamaal okupeeritud maade natsifitseerimiseks või kas natsism on üldse eksporditav. Natsid uskusid siiralt oma füürerisse ja natsionaalsotsialismi, kuid see ideoloogiline pühendumus ei andnud lihtsaid lahendusi probleemidele, millega nad silmitsi seisid. Vaidlus selle üle, mida mandri valitsemine tegelikult tähendab, osutus totalitaarse režiimi kohta üllatavalt teravaks. Kuid natsionaalsotsialismi üle on tõeliselt raske arutleda, võtmata arvesse sõja enda katalüütilist mõju. Seda küsimust ei illustreeri võibolla miski paremini kui arenev terroriaparaat. 1939. aasta septembris oli Reich’i kuues tähtsamas koonduslaagris kokku kõigest 21 400 vangi, 1945. aasta alguses aga oli see süsteem arenenud hiiglaslikuks õõvastavaks laagrite võrguks, kus hoiti kinni rohkem kui 700 000 inimest. Lühidalt öeldes polnud ükski terrorisüsteem tulnud valmis kujul Hitleri peast. Idapoolsete alade vallutamine oli see, mis võimaldas SS-il läbi teha peadpööritava tõusu ja saada kõige kardetavamaks organisatsiooniks okupeeritud Euroopas. Sõda muutis füüreri enda positsiooni, võimaldades tal jalge alla tallata kõik selle, mis oli Saksamaal juriidilisest taktitundest järele jäänud ning tehes ta ühteaegu kättesaamatumaks ja puutumatuks. Kõigest nelja kuu jooksul – 1941.–1942. aasta talvel – lasksid natsid rohkem kui kahel miljonil Nõukogude sõjavangil surra täistuubitud laagrites, nägematult ja registreerimatult. Kõigest kolm aastat – 1941–1944 – kulus natsidel surmalaagrite leiutamiseks ja rajamiseks, rohkem kui viie miljoni juudi tapmiseks ja rohkem kui kuue miljoni eurooplase töölevärbamiseks Reich’is. Midagi sellist enne sõja puhkemist ei toimunud ega peetud ka võimalikuks. Nii on 1940. aastate algus parim näide sellest, kuidas sõjavägivald võimaldab peaaegu piiramatult jõudu kasutada ning pidevalt reegleid ja norme muuta – eriti kui lühinägelik ja ideoloogiast kannustatud poliitiline juhtkond on kombinatsioonis suure sõjalise ülekaaluga. Natsid võtsid omaks ennetava sõja idee ega pidanud end üldiselt piiratuks rahvusvahelise õigusega ning selle tulemusena seadsid üksnes nende endi eetilised südametunnistusepiirangud (mida mittesakslastega seoses märksa nõrgendas intensiivne rassistlik natsionalism) piire sellele, mille kordasaatmist nad pidasid õigustatuks. Kui aga sõda võimaldas režiimil territooriume vallutada, oli see – nagu Hitler ise väga hästi mõistis – ühtlasi sakslaste ja nende väärtushinnangute muutmise vahend. Sest natsismi

51


HITLERI IMPEERIUM

eesmärk oli katkestada suhted mitte ainult parlamentaarse liberalismiga, vaid üldse seni üldiselt tunnustatud humaansuse mõistetega. „Inimest kui sellist ei eksisteeri,” oli 1936. aastal kirjutanud natsipartei rassipoliitika osakonna juhataja Walter Gross. „On vaid ühte või teise rassi kuuluvad inimesed.”19 Kogu selle tähenduse väljatoomiseks läks vaja sõda. Poola professoreid ja vaimulikke alandati süstemaatiliselt ja metsikult. Kui Nõukogude sõjavangid langesid kannibalismini, reageeris Hitler sellele põlastavalt. „Need inimesed seal on loomad,” ütles ta ühele horvaadist külalisele 1942. aasta veebruaris. Saksamaa pidas sõda „inimsuse loomaliku mandumise [Menschheitsentartung]” vastu. Mis juutidesse puutus, siis neid pandi nagu hobuseid vankreid vedama ja põlvili maas turuplatse rohima – justkui kuulutades, et nad pole enam päris inimesed.20 Suur osa tänapäeva huvist natside uue korra vastu keskendub holokausti teemale – natside destruktiivsuse paradigmaatilisele näitele. Kuid isegi „sõda juutide vastu” kasvas välja füüreri „sõjast sakslaste eest”. Õigupoolest tugines kogu vallutuskampaania ja rassiline hävitamine ühele fantastilisele illusioonile. Wehrmachti enda küsitlused näitasid, et vaevalt tahtis keegi Saksa sõduritest pärast sõjategevuse lõppu Poolasse jääda, Venemaast rääkimata: needsamad mehed, kellele Himmler kavatses idas talusid anda, ei tahtnud muud kui koju naasta. Enamikule neist ei avanenud iial seda võimalust. Miljonid venelased, poolakad, juudid ja valgevenelased hukkusid natside impeeriumifantaasia tõttu, kuid hukkusid ka nende tapjad, kes pidid asuma nende asemele. Just natsismi tõttu suri Saksa sõdureid ja tsiviilelanikke võib-olla peaaegu niisama palju, kui palju oli „[juudiküsimuse] lõpliku lahenduse” enda ohvreid. Selle asemel et üles ehitada Suur-Saksa Reich, jättis Hitler endast maha tükeldatud maa. Tema impeerium oli seadnud oma lunastuse eelduseks miljonite inimeste surma, kuid lunastus jäigi tulemata ja kui tema režiim hävitas iseenda, jäi järele vaid surm.21

52


10. K천nelused NSV Liidu esindajatega 12. novembril 1940: (vasakult) Molotov, Frick, t천lk, Ribbentrop, Himmler.

11. Kominterni-vastane pakt, Berliin, 26. november 1941: (vasakult) Ribbentrop, Witting (Soome), Goebbels, Tuka (Slovakkia), Raeder, Lorkovic (Horvaatia), Frick, Scavenius (Taani).


20. Kaunase getos peavarju otsimas, 1941.

21. Saksamaalt küüditatud mustlased Bełżeci laagris, 1940.


22. Marssal Antonescu abikaasaga kodus, märts, 1942.

23. Hitler ja Mussolini 28. augustil 1941 Ukrainas Itaalia vägesid inspekteerimas.

24. Jugoslaavia kuningliku kotka eemaldamine armee kiivritelt. Horvaatia, mai 1941.

25. Ustaša „U” maalimine. Horvaatia, mai 1941.

/hitleriimpeerium  

http://www.serk.ee/files/arhiiv/hitleriimpeerium.pdf

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you