Issuu on Google+


Toimetaja Leino Pahtma Korrektor Eha Kõrge Kujundaja Silver Vahtre Kaanel kasutatud pilt: Kristjan Raud, Kalevipoeg kivi viskamas, pliiats 1935, Tartu Kunstimuuseum © Lauri Vahtre, 2010 ISBN 978-9985-3-2191-1 Kirjastus Varrak Tallinn, 2010 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif

2


Sissejuhatus: otsused otsuste üle Mis on üldse saatuslik hetk? Üldlevinud arusaama kohaselt on saatuslik see hetk, mil mingi pisike asjaolu, mingi tühise detaili puudumine või lisandumine omab otsustavat tähtsust ja määrab ära, millise suuna võtab inimese, rahva või maailma järgnev elukäik. Isikliku kogemuse põhjal me (enda arvates) teame, et sellised hetked on olemas – oleme ju nii sageli tagantjärele mõelnud mõtet „oh kui ma vaid oleksin…”, „oh kui ta vaid oleks…”. On loomulik, et me oletame selliste valikukohtade olemasolu ka ajaloojões ja usume, et teistsuguse valiku korral võinuks see jõgi käänata hoopis teise sängi. Kuid see on vaid loogiline konstruktsioon, mõtteline tuletis, oletus, sest ühtki alternatiivi ei ole me käega katsunud ega silmaga näinud. Ning seda lihtsal põhjusel – aeg voolab ühes suunas, ajaloos eksperimente korraldada ei ole võimalik. Kui keemikud või füüsikud saavad modelleerida identseid katseolukordi ja nende abil erinevate tegurite toimet testida, siis ajaloos see võimalik ei ole, muutlike tingimuste osakaal on liiga suur – kõik inimesed on erinevad ja ükski neist ei saa astuda kaks korda samasse jõkke. Mis tähendab, et kui öeldakse – „kui riigimees X ei oleks Y päeval otsustanud mitte Nii, vaid Naa, siis oleks meie taevas kaks korda sinisem ja kuused samavõrra rohelisemad” on tegu vaid fantaasiamänguga, mida ei saa tõestada ega ümber lükata. Ent fantaasiamängu ei maksa sellepärast veel kõrvale lükata. Oletamine „mis oleks olnud, kui” kuulub lahutamatult 3


inimloomuse ja inimliku arutlusviisi juurde; on võimatu ette kujutada, kuidas võiks inimene olla inimene ilma selliste arutlusteta. Tõenäoliselt puuduks meil siis igasugune õppimisvõime – ammugi kõlblus – ja vaevalt me saaksime olla palju intelligentsemad molluskitest. Seega – ei maksa peljata, mõtlemine on mõnus ja eks mõelgem siis mõnuga. Ainult üks soovitus: kui mitte isiklike, siis vähemalt suure ajaloo saatusehetkede üle otsustades ärgem olgem liiga kategoorilised. Kui keegi leiab, et neiu X kosimine oli saatuslik viga ja selle asemel tulnuks kosida neiu Y, siis on see tema isiklik asi ja selle peale pole kellelgi midagi öelda. Ent tulla veendunult väitma – näiteks –, et kui president Konstantin Päts oleks 1939. aasta sügisel otsustanud N Liidu agressioonile sõjariistus vastu hakata, siis oleks Eesti ajalugu kulgenud vaat täpselt nii-ja-nii – see ei ole tõsiselt võetav. Võib ja kindlasti tulebki vaagida, mis „võinuks”, mis olnuks „tõenäoline”, millised „võib-ollad” see kaasa toonuks ja (kõigepealt) kas president üldse saanuks sellist otsust langetada ja ka ellu rakendada – kuid kategooriliselt midagi väita ei tasu. Me teame ju isegi, mida eesti rahvasuu liigrohke oleksitamise kohta ütleb – oleks põrsal küüned ja nõnda edasi. Võib-olla kõige levinum viga selliste arutluste juures on see, et ülehinnatakse otsustajate-tegijate tegelikku otsustusvabadust, kasutades sõnu „ta oleks võinud otsustada ka teisiti” isiku või olukorra kohta, kus tegelikult teisiti otsustada ei saanud. Sellisele lihtsameelsusele juhtis oma „Sõjas ja rahus” võib-olla isegi liiga paljusõnaliselt tähelepanu juba kadunud Leo Tolstoi. Ta põrmustas terve leegioni sõjaajaloolasi, kes armastasid – ja armastavad – väita, et kui Napoleon oleks Borodino all lahingusse saatnud ka oma vana kaardiväe, oleks ta lahingu võitnud. Tolstoi seisukoht kõlab: Napoleon e i s a a n u d seda teha. Mitte et ei julgenud või ei taibanud, vaid ei saanud. Seda tasub meeles pidada ka mitmete Eesti ajaloo otsuste ja otsustajate üle otsustamisel.

4


Paratamatult kasutame me ajaloo üle arutlemisel ja inimeste tegevuse hindamisel tagantjäreletarkust. Ajaloolane lausa peabki seda tegema, nentides, et see-ja-see otsus või juhtum tõi kaasa nii-ja-naasugused tulemused, mis omakorda (jne). Kes aga ajaloost moraali otsib, mis on maailma loomulikem asi, see peab tagantjäreletarkusega ettevaatlik olema. Tuleb ikkagi väga selget vahet teha, mida otsustaja võis ette näha ja mida ta ei võinud. Pole ju eriti teravmeelne taunida kedagi otsuse eest, millel olid juhtumisi absoluutselt prognoosimatud tagajärjed. Ja veel üks oluline seik. Kui mõnd tähtsat, pöördelist ja pealtnäha saatuslikku ajaloosündmust, näiteks I maailmasõja puhkemist 1914. aastal või III maailmasõja puhkematajäämist 1962. aastal lähemalt uurida, siis kerkib meie ette mitte sündmus, vaid sündmuste jada, kus üks seik tingis teise, teine kolmanda jne. Täpselt sama võib tuvastada kõigi suurte katastroofide puhul – õnnetustel ei ole üht ja ainsat selget põhjust, vaid tegu on paljude või koguni väga paljude õnnetute asjaolude kokkukuhjumisega. „Titanicu” põhjamineku puhul võib üles lugeda terve virna seiku, mille muutmise korral oleks katastroof toimumata jäänud. Tõepoolest – katastroofi oleks ära jätnud ükskõik millise sellise seiga muutus; katastroofi toimumiseks oli tarvis neid k õ i k i. Hea küll, see tõdemus ei sega meid põrmugi noist seikadest mõnd eriti atraktiivset välja valimast ja mõtisklemast, kuidas sündmused võinuks toimuda või pigem toimumata jääda, kui s e e asi oleks teisiti olnud. Eeskätt just sedalaadi seikadega tegelebki käesolev raamat. Autor soovib eelöelduga rõhutada, et talle on mis tahes ajaloolise asjaolu, otsuse, juhuse jne „saatusliku mõju” piiratus, suhtelisus ja vaieldavus väga hästi teada ning et tegu on eelkõige mõttemänguga, mis „ei käi mõisa peale”. Ajalugu on huvitav ja õpetlik, ajalugu annab vihjeid – kuid mitte rivimäärustikke ega ekspluatatsiooni eeskirju.

5


6


1208 KÄRAJAD

(katkend romaanist) See oli üks hilissuvine pärastlõuna. Autine linnusevärav seisis pärani ja avar õu kihas nagu laadapäeval. Sinna ja tänna sagis mitmesuguseid asjalisi, koerad haukusid, kuked kiresid ja lapsed ajasid kilgates kasse taga. Kuid laadapäev see siiski ei olnud, ja seda oleks terane silm kohe märganud tõsiasjast, et lojuseid – peale hobuste – ei olnud peaaegu üldse näha, see-eest aga oli linnuseõue kõrgemasse otsa kogunenud ebaharilikult suur hulk uhkeid isandaid, kõigil mõõgad vööl. Isandatega käisid koos odadega relvastatud sõjasulased. Kuid ei olnud ka sõjaaeg mitte, vähemalt parasjagu. Parasjagu püüti leida viisi, kuidas ilma sõjata läbi ajada. Seda kinnitasid kõmiseval häälel kõik lätlaste vanemad – nii Soteklest kohale tulnud Russin, Beverini vanem Talibald kui kärajate võõrustaja, Autine auväärt Varidote. Ning muidugi Võnnu linnusesse siginenud orduvendade pealik Bertold, kes oli vististi ise arvanud heaks ennast kohale saata. Või olid siiski lätlased talle nii head nõu andnud. Omaette salka hoiduvatel Ugandi meestel – kümmekond saadikut ja paarkümmend sõjasulast – polnud iseenesest midagi ei rahu ega ka sõja vastu. Rahu oli hea siis, kui sa olid nõrgem, ja sõda siis, kui tugevam. Nii et ei olnud mõtet ennast hingpakkis ühe või teise pooldajaks kuulu7


tada. Kui, siis vaid silmakirjaks ja aja võitmiseks. Ugalased teadsid suurepäraselt, et täpselt sama moodi keerlevad mõtted ka lätlaste peas ja vaevalt et too sakslanegi teisest puust oli, ehkki ta püüdis teha nägu, et kõige tähtsam on tema jumal ja tolle teenimine. Teda ja toda jumalasulast, Ümerale asunud Henrikut, oli siia nõupidamisele ja ülepea siiamaile vaja sama palju kui tunamullust lund. Mis mehed nad üldse olid, seda tuli alles uurida. Papid pappideks, aga Bertold oli sõjamees, päris kõva sõjamees, selles ei olnud kahtlust. Ja edasi? Mida nad tahavad, tema ja üldse need nõndanimetatud vennad? Ja kellelt? Igatahes olid lätlased ordumeeste tulekust saadik nii õhku täis läinud kui ei iial varem. „Sa vaata Russinit,” poetas kõige noorem Ugandi saadik, Otepäält pärit Hurmo enda kõrval seisvale juba hallinevate meelekohtadega Askole, kes oli Tarbatu linnuse vanema usaldusalune. „See mees on puhevil nagu põis. Muudkui passi peale, kas läheb lõhki kohe või vähe hiljem.” „Mis tal viga õitseda saksamehe perse taga,” ühmas Asko põlastavalt. Asko märkus oli kujundlik, aga seda võinuks võtta ka sõna-sõnalt. Russini kants, Sotekle, asus otse Võnnu taga, kui vaadata Otepää või Viljandi poolt, ja kes tahtis temaga nelja silma all kõnelda, pidi esmalt mööduma Bertoldist. Russin oli lühikest kasvu, aga jässakas ja tumedat verd. Kaugelt võis näha, et sellist meest on õige raske sadulast välja lüüa. Mürakliku Bertoldi kõrval seistes nägi ta sellegipoolest välja nagu karjakrants härja kõrval. Parasjagu kõneles Varidote. Ehkki ühtki liivlast kohal ei olnud, tegi ta seda liivi keeles, mida mõistsid enam-vähem kõik kohalolijad peale Bertoldi. Viimast aitas selles asjas too papp, kes nähtavasti kõneles kõiki maailma keeli ja pealekauba veel toda imelikku salakeelt, milles nad oma loitse ja palveid laulsid.

8


„Meie oleme kaua eestlaste ülekohtu all kannatanud,” ütles Varidote järsult ja lõi käega vastu mõõgapidet. „Ja nüüd on aeg õigust nõuda. Äraaetud loomad, röövitud tüdrukud ja igasugune vara – kõik see tuleb heaks teha.” „Õige!” kinnitas Russin. „Kõik see tuleb heaks teha ja lepitustasu olgu ka.” „Eestlased peavad aru saama,” jätkas Varidote kaalukalt, „et meie pakkumine on suuremeelne. Me ei tule mõõgaga oma õigust nõudma, vaid rahuga.” „Mis ajast sõjasaaki tagasi antakse?” hõikas Hurmo. „Pea hoogu,” lausus Asko vaikselt. „Las ta jahvatab.” Nad olid need asjad isekeskis ammu läbi arutanud. Tegelikult sai too tüütu õigusenõudmine alguse juba kevade poole talvel, kui riialased olid ugalaste juurde saatnud ühe teise papi, Alebrandi, tagasi nõudma õige mitme aasta eest saksa kaupmeestelt röövitud vara. See juhtus tegelikult juba enne Riia ehitamist, kui sakslased alles katsetasid Väinalt Pihkvasse viivat teed. Siis olid liivlased Ugandi omadele sõna saatnud, et paras noos on liikvel. Tarbatusse see sõnum ei jõudnudki, aga Otepääl võtsid mõned tulipead liivlaste nõu kuulda, kutsusid Rõuge omad kampa, läksid teele varitsema ja noos oli tõesti paras. Alebrand seletas, et oma üheksasada marka väärt, milline jutt muidugi jäi tema enda südametunnistusele, aga meelepärast kraami oli seal tõesti üksjagu, seda ei eitanud otepäälasedki. Hurmo muidugi asjasse ei puutunud, tema oli tollal alles tattnina, aga seda lugu teadis ta sama hästi kui kõik teised. Kust pidid ugalased teadma, et mõne kaupmehe paljaksröövimine ja nende hädise sõjasalga mahanottimine – häh, kõiki ei notitudki, muist lasti koos kaupmeestega Pihkva müüride taha lipata – on asi, mida neile veel kümne aasta pärast tullakse nina alla hõõruma? No kas vähe on üksteise juures soomust tehtud? Kust pidid nad teadma, et kaupmehed endale Väina äärde kivist pesa punuvad, et

9


selle müüride varjust õigust nõudma hakata, nagu oleksid nad siin mingid asjamehed? Kes neil üldse käskis siia ronida, kui hakkama ei saa. Siin jagasid ugalased, lätlased ja liivlased, sekka ka sakalased ja venelased oma puid-maid, vajamata ühegi meretaguse ilmatarga kohtumõistmist – aga seal korraga ilmub nende juurde keegi Alebrand ja nõuab aina selgitusi. Ning nüüd lätlased takkapihta, sakslaste jõud seljataga, neil tarvis muidugi saksu järele teha – ikka õigust ja õigust. Kelleks nad ennast õige peavad? Talvel läks kõik nii, nagu pidigi minema. Alebrandile öeldi, et üldiselt ei ole see tema asi, mida ugalased kümne aasta eest oma kodu ukse ees tegid või ei teinud, ja saadeti mees lahkesti Riiga tagasi. Juba tookord oli Tarbatu vanem, kes ise kaubavoori röövimist põrmugi targaks teoks ei pidanud, Otepää ja Rõuge omadele omavahel öelnud: „Lolli tembu tegite tookord, aga ega see praegu loe. Ega nad ise ka ei usu, mis nad räägivad. Meilt midagi tagasi nõuda – praegu – eks see ole veel lollim temp ja jutt. Pange tähele, kui me vähegi nendega ühele meelele jääme, siis hakkavad nad nõudma ei tea mida – et me lätlastele andamit maksaks või Tarbatusse ordumehed sisse laseks nagu Võnnusse või mis veel.” Nõnda siis Alebrand tagasi saadetigi, aga too „ei tea mida” tuli juba selsamal suvel ikkagi kätte. Kuula nüüd – nemad pidada kõik lätlastega peetud naginad kinni maksma! Hurmol oli õigus – mis ajast sõjasaaki tagasi nõutakse või tagasi antakse? Jah, nende käest küll, kes on võidetud, alla heidetud, maadligi surutud… „Eks tulge ja võtke,” ütles Asko ja sülitas. Kuid seda tegi ta mõttes, mitte päriselt. Päriselt ei olnud mõtet, seda oli ta oma pealtnäha pikaldase isanda, Tarbatu vanema kõrvalt õppinud. Tegelikult paistis nõnda, et lätlastel on täpselt niipalju jõudu ja julgust, kui too Bertold neid toe-

10


tada võtab. Koos orduvendadega on lätlased kõvad. Ilma nendeta… noh, ilma nendeta saab lätlastega hakkama nagu mullu ja muistegi. Ainus, mis luges, oli tolle mehemüraka otsus. Seepärast ütles Asko valjult vähe teisiti: „See, mis on ära veetud, on sõjaga ära veetud, täpselt nõnda nagu lätlased on meidki röövinud ja meie külasid põletanud. Juba meie isade ja vanaisade ajal. Kas Võnnu Bertold arvab, et me hakkame kõike seda kokku arvama? Mina olen ikka nii kuulnud, et kui tahetakse rahu teha, siis tehakse rahu, ja see, mis on olnud, see maetakse maha.” See kõlas arukalt, aga mitte lätlastele. Varidote kulm tõmbus kortsu ja Talibald läks näost punaseks, kuid nemad suutsid ennast veel talitseda. Erinevalt Russinist. „Kas kuuled, Bertold!” hüüdis ta kõval, käriseval häälel. „Mis tõendust siin enam vaja on, et eestlased on üks kõlvatu ja ülekohtune tõug? Kas sa nüüd usud, et nemad mõistavad ainult seda keelt, mis mõõk ja tulelont kõnelevad?” „Pea kinni, vanem,” sekkus nüüd Rõuge Kaave, samuti nooremapoolne mees. „Miks me siis siin oleme? Ise me ju ütlesime, et lähme, peame seal teie juures üks nõu maha, ise me siia tulime?” „Miks te seda enne orduvendade tulekut ei öelnud, ah? Miks te siis rahus ei tulnud, vaid ikka mõõga ja tapriga?” nõudis Russin vastu, lühike pigimust habe õieli. „Või teiegi meil niisama sõbrapoolest külas käisite,” mühatas Asko, seekord kuuldavalt. Vihale ajas see lätlaste mäng – justkui nemad üksi oleksid olnud need süüta kannatajad. Mängu mängiti muidugi tollele Bertoldile. Paraku – mida see mees lätlaste mängust, aga teistpidi ka eestlaste omast mõtles või arvas, jäi nii Kaavele, Askole, Hurmole kui teistele ugalastele aina saladuseks, sest kristlaste jumal oli tema näo kõige kõvemast kivist teinud. Bertold kuulas Henriku posisevat tõlget, aga mida ta sellest arvas või

11


kas ta üldse midagi arvas, seda teadis vist ainult toosama jumal. „Ära aja lapse juttu!” ägestus Varidote. „Kes õieti röövis sakslaste voori, meie või teie? Meie maadelt läksid nad nii läbi, et neil juuksekarva ei kõverdatud ega kõige väiksemat hõbetükki ära ei võetud – oli nii või ei olnud?” „Mis ajast sa sakslaste suuvoodriks oled hakanud?” vihastas nüüd ka Asko. „Las kaupmeeste varast räägivad nemad, riialased või, olgu pealegi, ordumehed, aga sinuga on meil teised võlad ja arved.” „Me oleme sakslaste ristimise vastu võtnud,” lausus Varidote, „ja nende õigus ning meie õigus on nüüd üksteise küljes kinni.” „Nagu kinniehmatanud koerad,” torkas Hurmo, aga poolihääli, nii et ainult Kaave teda kuulis. Kuulis – ja irvitas. Seda irvitust pandi vastaspoolel tähele. „Ja pealegi,” jätkas Varidote, „sa ei taha ju neist teistest võlgadest ja arvetest rääkida. Ütled, et oli, mis oli – unustame? Kas nii?” Asko kõhkles hetke. Kas keerutada? Või põrutada täiest jõust vastu, lootes nad ära ehmatada? Hädasti, otse hädasti oli tarvis teada, mida arvab asjast Bertold. Ning sama häda oli nähtavasti ka lätlastel. Kuidagi ootamatult sugenes vaikus ja kõigi pilgud pöördusid ordumehele. Bertold lihtsalt pidi midagi ütlema. „Eestlased peavad aru saama,” tõlkis Henrik ta sõnu, „et lätlased on nüüd Jeesuse Kristuse enda ja tema sõjameeste kaitse all. See on jõud, millele ükski paganarahvas vastu pole saanud ega saa kunagi saamagi. Nüüdsest peale saab iga sõjakäik, mis nad ristimise läbi Issanda osadusse pääsenud rahva maale teevad, halastamatult tasutud. Need päevad, kus eestlased ennast lätlaste maadel isandatena võisid tunda ja karistust kartmata suuri kuritegusid tegid, on möödas.”

12


Enne kui öeldu mõte kuulajatele päriselt kohale jõudis, andis Bertold ordu sõjasulastele käega märku, mispeale need tema ja Henriku ümber tihedalt ringi võtsid. Teine märguanne – ja salk liikus nagu rauast kiil läbi nõupidajate parve pika lasipuuni, kus aega viitmata sadulasse hüpati. Veel hetk, ja juba plagisesid ordumeeste kabjad linnusevärava kivisillutisel. Lätlased ja eestlased jäid esmalt nõutult üksteisele otsa põrnitsema. Bertoldi lahkumine oli nii ootamatu, et kõik tundsid ennast ebamugavalt – nagu üleannetud lapsed, kellele isa on peale käratanud ja siis oma tähtsate toimetuste juurde läinud. Asko ja Hurmo taipasid enam-vähem korraga, mis sõnum neile jäetud oli. Asko taipas ja vaikis, Hurmo oma nooruses aga taipas ja ütles. „Noh, mehed, kas nüüd on mokk töllakil ja julgus otsas? Öeldi teile selge sõnaga, et ordumehed oma nina meie omavahelistesse asjadesse ei topi? Tahtsite oma tüdrukuid ja lojuseid tagasi saada, jah? Eks tulge ja võtke!” Hurmo pahvatas põlastavalt naerma. „Tulge ja võtke!” kordas ta ja kõverdas huuli. „Küll me teile sauna kütta mõistame.” Kuna ei Varidote, Russin ega Talibald kohe õiget vastust ei leidnud – Bertoldi sõnad ja tema lahkumine olid neile liiga suureks ning ootamatuks pettumuseks –, arvas ka Rõuge Kaave õige aja saabunud olevat oma keelt teritada. „Te, mehed, ehitage aga usinalt kirikuid ja paluge seal kõvasti oma uut Jumalat,” pilkas ta, „ja laske pappidel endale laulda ja pasunat puhuda. Makske oma uutele isandatele ilma nurisemata ja ikka rõõmsal meelel andamit ja kuulake vaguralt sõna. Teie varasid see tagasi ei too, aga selle eest olete kõige pühama neitsi ja tema sohipoja igavese kaitse all. Või kuidas see teie lugulaul käiski.”

13


Askole ei meeldinud selline ärplemine mitte põrmugi. See oli poisikeste, mitte väärikate saadikute kõnepruuk. Lisaks mõistis ta selsamal hetkel veel midagi ja see mõistmine oli nagu külm käsi, mis äkitselt tema südame ümbert kinni võttis ja kõvasti pigistas. Mis siis, kui lätlased nad lihtsalt sealsamas maha tapavad? Mida oli Bertold öelnud? Oli öelnud, et ordumehed oma nahka turule ei vii ega lätlaste vanu arveid õiendama ei hakka – aga kui eestlased tulevad, siis saavad nad nii, et tolmab? Jah? See tähendas ju seda, et kui lätlased kätte võtavad ja eestlaste kõrid tõepoolest sealsamas ja nüüdsama läbi lõikavad – siis oli lätlastel küll karta eestlaste vihast külaskäiku, aga asjal saab siis ju ka hea külg olema – lätlastele! Sakslased on ju nendega! Ning võib-olla see just ongi see, mida lätlased kõige rohkem tahavad – et ugalased neile veel üks kord kallale tuleks? Asko kortsutas kulmu. Oli suur lollus saata rahu üle läbi rääkima mingid noored kuked. Lätlased olid ugalaste ärplemist esialgu vaikselt talunud, seedides Bertoldi äkilist lahkumist, kuid hakkasid siis vastu ütlema. Tõsi, enam mitte nii enesekindlalt kui varem, aga ikkagi… „Sina, ilma isata krants, tuled minuga, Varidotega, minu oma õue peal klähvima?” kostis Autine vanema kurjakuulutav hääl. „Tea, et sind on ainult armu pärast ausate meeste sekka lastud!” Kõik oli ju teada. Latgallias tunti piiriäärsete eestlaste sugupuid sama hästi kui Rõuges või Otepääl tähtsamate lätlaste omi. Järelikult oli teada ka see, et Kaave isaga oli mingi segadus ja et ta ei olnud mitte linnusevanema poeg, vaid kasupoeg. Nüüd oli Kaave kord õiget vastust leidmata vihast hambaid kiristada. „Pidage…” sekkus Asko. See mõttetu ja kasutu mäng tuli lõpetada. „Pidage!”

14


Imelik, aga teda kuulati. Kaave neelas juba keelele kerkinud sõnad alla ja sama tegi Hurmo, kes oli tahtnud talle appi tulla. Ka lätlased jäid ootama, aga Asko viivitas, otsekui oleks ta järsku sügavalt mõttesse jäänud. Asko laskis pilgul üle linnuseõue libiseda. Õnneks oli eestlasi kokku oma kolmkümmend meest, kõik relvis. Sellist jõuku niisama näpunipsuga ei võta. Ning lätlasi ei olnud palju rohkem. Kui neid ülepea rohkem oligi. Nii nagu Ugalast, nii oli ka Latgalest kohal kolme linnuse pealikud või eeskõnelejad koos saatjatega. Peoperemees Varidotel ei olnud linnuses praegu rohkem mehi kui noodsamad kümmekond, kes ta ümber seisid. Mujal hoonetes ja hoonete vahel võis näha vaid naisi, lapsi ja vanakesi. Kui tal just mingit salaväge kuskil peidus ei olnud. Pärgel neid teab… Kui nad nüüd linnusevärava kinni lasevad… Ei, kurat, nüüd oli kiire. „Mehed,” käratas Asko ootamatult ja kõvasti enda omadele. „Odad pihku ja ühtekokku!” Asko oli kohale saadetud Ugandi kõige tugevamast ja tähtsamast kantsist, mehed võtsid teda kui oma loomulikku juhti ning kuulasid otsekohe käsku. Eestlastest moodustus tihe salk, mille esirinnas, vastu lätlasi, seisid saadikud ise, mõõgad käes, nende külgedel ja selja taga aga turritasid sõjasulaste teravad odad. „Mis lahti?” kohmas Hurmo otse Asko kõrvale astudes ärevalt. Ka lätlaste näod olid ähmis. Egas nood südameta rüüstajad ja ülbed ärplejad ometi nii hullud ole, et Varidotet ja teisi nende oma linnuses ründama tulevad? Selget mõistust pole neil kunagi palju olnud, seda küll… „Tagasi. Hobuste juurde,” hakkas Asko käsklusi jagama, pidades samal ajal silmas lätlasi. „Aeglaselt. Üheskoos. Odamehed, olge valvel.” Eestlaste salk hakkas aeglaselt liikuma. Lätlased mõistsid, et sellega on rääkimised selleks korraks räägitud. Kui

15


neil oleks olnud mingi salaplaan eestlased maha nottida, siis tulnuks sellega alustada nüüd. Asko kortsutas kulmu – otsustav hetk oli käes. Kuid ei. Mingit märguannet ei tulnud, ühegi hoone varjust ei tõusnud lendu nooltepilve ega tõtanud välja ärapeidetud jõuku. Oli silmaga näha, kuidas Varidote, Talibald ja Russin täpselt samuti kui Asko mõne hetke eest hindasid olemasolevate jõudude vahekorda. Lätlasi võis ju olla veidi rohkem, aga see ülekaal ei olnud kaugeltki küllaldane, et kindla peale minna. Pealegi – eestlased olid juba pingul nagu vibunöör, neid ei saanud enam üllatada. Kaks vaenulikku salka kaugenesid sammhaaval teineteisest. Eestlased võisid olla kui uhked tahes, nende odad ja nende pilgud võisid olla tuliteravad – kuid need olid siiski nemad, kes taganesid ja kes läksid, selg ees. Ning lätlaste vanemad võisid olla nii väärikad kui tahes, nendegi saatjaskonnas leidus noori kukki, kes oma keelt talitseda ei suutnud. „Saba läks jalge vahele, jah?” hõikas keegi nolk Varidote kõrvalt. „Minge ja ronige aga ahju taha, küll me varsti tuleme ja teile tule räästasse pistame.” „Siis võite oma puuslike varju pugeda,” lisas teine samasugune mehehakatis. „Kui me teid enne maha ei löö.” Sedaaegu olid eestlased oma ratsudeni jõudnud, ja kord juba niikaugel, hüpati aega viitmata sadulasse. Asko kulm oli endiselt kipras – kas värav püsib lahti? Püsis. Ja värava juures ei näinud ta ka kedagi askeldamas. Ta vaatas üle õla, kõik olid sadulas. Asko andis kannuseid. Hurmo jättis ennast viimaseks. Ühest küljest Otepää vanema saadik, saatkonna tähtsuselt teine mees, teisest küljest noor tulipea, kellele ei mahtunud hinge, et lahkuda tuli, kurat võtaks, tõepoolest, saba jalge vahel. Kelle juurest?! Lätlaste, nende salalike tõhkude juurest? No ei saa olla sellist asja!

16


Hurmo pööras oma täku ringi ja ratsutas mõne süllajagu maad tagasi, nii et lätlased, kes eestlaste lahkumist nüüd juba irvitades pealt vaatasid, teda selgesti nägid. „Varidote!” karjus Hurmo täiest jõust ja tõstis oda. „Kogu Ugandi teab, et sa annad oma tütreid sakslastele hoorata ja sinu pojad ümmardavad neid selle juures!” Hurmo sülitas – kõvasti ja südamepõhjast. „Sa oled närune argpüks, sõnnik, pehkinud känd, kärnane konn – sa näed seda oma õigust sama palju kui oma kõrvu. Vaata, siin on sinu õigus, näe, siin!” Ta raputas oda, kuid ei visanud. Milleks head oda raisata, võib teinekord vaja minna. Hurmo andis kannuseid ja kadus. Varidote oli Hurmo solvanguid kuuldes kahvatanud. Muidugi mitte hirmust, vaid vihast. Niisuguste sõnadega ei kostitata suure linnuse vanemat tema oma kodakondsete ja sõltlaste kuuldes. Seepärast ei tõtanud keegi teda kõnetama ja peaaegu lõbusaks pööranud meeleolu vajus taas süngeks. Viisist, kuidas Varidote oma sõjasulastele käsu andis laiali minna, võis arvata, et talle on tulnud mingi mõte või et temas küpses mingi otsus. Russin aimas, mis mõte ja mis otsus see oli. Ta noogutas omaette ja tema tihe hammasterivi paljastus irveks. Oodake, te ülbed eestlased, me vaatame veel, kes on see, kes viimasena naerab. Õnnetult lõppenud muistne vabadusvõitlus on püsinud ja püsib ka tänapäeval eestlase teadvuses visalt nagu kivi või tinakuul, mis vihmase ilmaga valu teeb. Valu paisub mõnigi kord veendumuseni, et too kaheksasaja aasta tagune kaotus ongi eestlaste kõigi hilisemate hädade algpõhjus. Oleks vaid s i i s teisiti läinud, oleks k õ i k teisiti läinud. Oleks Madisepäeva lahing võidetud, oleks vaid selle otsustaval hetkel otsustavas ruumipunktis mõõka keerutanud kümmekond

17


vaprat eesti sõjameest rohkem, või ehk oleks eestlasi tiivalt katnud üksainus salk ammukütte, siis, ilmtingimata, igatahes… ja nõnda edasi. Raske on sellistele mõtisklustele midagi ette heita. Tõesti, Madisepäeva lahing võinuks lõppeda ka teisiti, selline kujutluspilt ei ole põrmugi utoopiline ega naiivne. Ristirüütlid v õ i s i d kaotada lahinguid. Nad v õ i s i d kaotada isegi hävitavalt ja nad v õ i s i d kaotada mitterüütlitele, kaasa arvatud nõndanimetatud paganad. Ent millisel määral oleks Madisepäeva lahingu teistsugune tulemus muutnud ajaloo kulgu, seda me siiski ei tea. Sõda oli selleks ajaks jõudnud nii kaugele ja omandanud nii põhimõttelise iseloomu, et täiesti kaitstav on ka seisukoht, et see poleks muutnud midagi – saksa ittatung oleks eestlased allutanud ikkagi kas järgmise või ülejärgmise otsustava lahinguga. Ent nagu lugeja märkas, ei kutsunudki eelnevalt esitatud katkend teda Madisepäeva lahingusse, vaid hoopis ühele nõupidamisele ehk kärajatele kuskil Põhja-Lätis 1208. aasta suvel, nii nagu seda sündmust kirjeldatakse Mihkel Karopä ajaloolise romaani „Suitsulõhnaline tuul” avapeatükis „Kärajad”. Jäägu lugeja otsustada, kas tegemist on piisavalt saatusliku episoodiga või mitte. Kuid et otsustamine oleks lihtsam, tuleb esitada mõningad kommentaarid. Ajaloolased on ammu esile toonud, et 12. sajandi lõpul Väina (Daugava) suudmest alguse saanud saksa agressioon võinuks suunduda ka lõunasse, et Leedu või vähemalt Žemaitija alistamisega ühendada uus koloonia Preisimaaga. Vaadates kaarti, näib selline arengukäik täiesti ootuspärasena. Meri ei olnud alati laevatatav, Riia vajanuks Saksamaaga ka turvalist maismaaühendust. Tegelikult läks teisiti – saksa agressioon pöördus hoopis põhja ja päädis Eesti allutamisega. Hiljem liideti hõivatud aladega Semgallia ja Kuramaa, mil-

18


lega sai oma piirid (Vana-)Liivimaa, kuid seda mõnevõrra omapärast Saksa provintsi – vähemalt sellena teda keskajal mõisteti – jäi ja jäigi Preisimaast eraldama Leedu. Leedu suutis ristiusku vältida kuni 14. sajandi lõpuni ja võttis selle ka siis vastu mitte sakslastelt, vaid poolakatelt. Ajaloolased on palju pead murdnud, miks sakslased just nõnda otsustasid ja 1208. aastal oma relvad eestlaste vastu pöörasid, selle asemel et likvideerida oht lõunasuunalt, kust see oli märksa otsesem. Kuid ei, esialgu rünnati hoopis Ugandit, misjärel sõda haaras järk-järgult kaasa kõik Eesti maakonnad ja lõppes 1227. aastal Valjala maalinna väravate avamisega Saaremaal. Vägisi kerkib küsimus, kas mingite asjaolude korral ei võinuks Leedu asemel hoopis Eesti jääda veel sajandiks või kaheks iseseisvaks, et selle ajaga välja kujundada oma riiklus ja liituda kristliku Euroopaga (sellele alternatiive ju lõpuks polnud) ise, ajaloo tegijana ja mitte ajaloo objektina. Kas leedulased olid lihtsalt liiga tugevad ja ristisõdijad otsustasid hakatuseks käsile võtta kergema vastase? Või põhjustas asjade sellise arengukäigu mingi saatuslik juhuslike või pooljuhuslike sündmuste jada, mille puhul on kombeks hiljem öelda, et välja tuli see, mida õieti keegi ei tahtnud ega kavatsenud? Küsimusele „miks ikkagi Eesti?” antud erinevate vastuste seas köidab oma dramaatilisusega pilku see, mis näeb kõnealuse saatusekäänaku algpõhjust latgalite (lätlaste) ja eestlaste (eeskätt Ugandi eestlaste) vanas vaenus, mille tõttu sõjaliselt nõrgemad lätlased nägid sakslastes mitte (ainult) vallutajaid, vaid (ka) võimalikke liitlasi, kelle toetusel vanad võlad tasa teha. See on klassikaline, ajaloos korduvalt ette tulnud olukord, mille ärakasutamise poliitikale pani nime juba Julius Caesar – „jaga ja valitse” (divide et impera). Lätlaste, eestlaste ja liivlaste vastuolud andsid saksa ag-

19


ressioonile suurepärase võimaluse just seda poliitikat rakendada. Nagu peagi tegid ka mongolid Venemaal ja mõnisada aastat hiljem konkistadoorid Kesk-Ameerikas. Kuid… samalaadne, jagamiseks ja valitsemiseks soodsaid variante pakkuv olukord valitses ka Riiast lõunas. Ka seal võinuks mängida välja semgaleid leedulaste vastu, leedulasi semgalite vastu, neid üheskoos ja eraldi venelaste vastu jne. Mistõttu tuleb möönda, et ehkki eestlaste varasemal vägivallatsemisel Latgallias oli oluline tähendus, ei seleta see ometi, miks just see ja mitte mõni teine maha matmata sõjakirves realiseerus suure sõjana. Pöördume nende sündmuste parima ja detailsema allika ehk Läti Henriku kroonika poole, mille autoril on selle kohta öelda järgmist: Ja sündis, et kui juba kogu Liivimaa ja Latgale olid ristitud, läkitasid lätlaste vanemad, Russin Sotecle linnusest, Waridote Autinest, Talibald Beverinist ja ka Bertold, sõjateenistuse vend Võnnust, oma saadikud eestlaste juurde Ugandisse nõudma, mis õigus, kogu ülekohtu eest, mis nad neile olid teinud. Nimelt olid lätlased enne usu vastuvõtmist alandlikud ja põlatud, kannatades rohkesti ülekohut liivlastelt ja eestlastelt, mistõttu nad seda enam rõõmustasid preestrite tuleku üle, sest [pärast] ristimist pidid nad kõik koos tundma rõõmu ühest ja samast õigusest ja rahust. Eestlased aga, pidades saadikute sõnu väheks, ei andnud mingit õigust, vaid läkitasid koos nendega oma saadikud Latgalesse. Ja et sõjateenistuse vennad olid juba asumas Võnnus, saatsid nad Bertoldi kui esimese endi seast lätlaste nõupidamisele eestlastega. Ka tuli piiskopi alalt preester Heinric ja õige palju lätlasi. Ja nad hakkasid jälle arutama, mis rahu ja õigluse kohta käis. Kuid eestlaste saadikud põlgavad niihästi lätlaste rahu kui ka keelduvad neile ülekohtuselt äravõetut tagasi andmast, vaidlevad

20


lätlastele kõiges vastu ja, ähvardades üksteist kõige teravamate odadega, lähevad lahku ilma mingisuguse rahuleppeta. Kuna vahepeal tuleb juurde mõningaid kaupmehi ja sakslasi Ojamaalt, tõusis üles Waridote koos teiste lätlaste vanematega ja, tulles Riiga, paluvad nad härdalt abi eestlaste ülekohtu vastu. Riialased niisiis, tuletades meelde ka neile tehtud ülekohut ja lugematuid varasid, mis ugalased kunagi olid nende kaupmeestelt ära võtnud, nõustuvad palujate soovidega ja lubavad sõjaväge; eriti veel seetõttu, et ka nende endi saadikud olid nendesamade kaupmeeste varade pärast ühtelugu ugalaste juurest halvakspanduina ja väljanaerduina tagasi tulnud, sest need ei tahtnud ülekohtuselt äravõetut tagastada. (XII, 6) Kõigepealt mõned märkused. „Sõjateenistuse vennad” on needsamad ristirüütlid, Mõõgavendade ordu liikmed, keda me teame Eesti vallutajatena. Võnnu puhul on tegemist muidugi Läti Võnnuga ehk läti keeli Cēsisega. Esialgu elasid mõõgavennad seal väikese rahvakillu, võndlaste linnuses, hiljem ehitasid võimsa kivilinnuse, mis oli tugevaim kogu orduriigis ja mille varemed on alles tänini. Preester Heinric on üsna kindlasti kroonika autor, mis tähendab, et sündmuste kirjeldaja viibis kohal ja nägi kõike oma silmaga. See ei tähenda põrmugi, et kirjeldus oleks erapooletu ja täiesti usaldusväärne (seda enam, et Henrik pani oma kroonikateksti kirja tükk aega hiljem), kuid sunnib kroonikas kirja pandut siiski väga tõsiselt võtma. Sageli on nii, et vahetu pealtnägija, isegi tendentslik, koob oma jutukangasse enda teadmata või ise tahtmata mõne valgustava üksikasja. Niisiis, (muinas)eestlased astuvad lätlaste suu läbi ja Läti Henriku vahendusel meie ette robustsete röövlitena, kes endale ise häda kaela tõmbavad. Me ei tarvitse sellist kuvandit kriitikata aktsepteerida, kuid ka mitte ilma pikemata kõrva-

21


le lükata proosalisel põhjusel, et see meile ei meeldi. Leidub küllaldaselt ajaloolisi tõendeid uskumaks, et Läänemere ümbruse rahvad tegelesid tõesti vastastikuste röövkäikudega ja et iseäranis usinalt tegelesid sellega ristimata ja ühtseks riigiks ühendamata rahvad. Kindlasti ei olnud tegemist lakkamatu „kõigi sõjaga kõigi vastu”, sest sõlmiti ka lühemaid või pikemaid rahusid ning liite, kuid mõned rahvad olid tõepoolest sõjakamad ja mõned kannatasid naabrite röövkäikude all rohkem kui teised. Piirkonna üldiseks nuhtluseks olid leedulased, hirmuäratavad ratsanikud, kelle röövretked ulatusid lätlaste alasid läbides sügavale Eestissegi ja keda kartsid kõik, ka ristisõdijad. Leedulased ei vaadelnud Baltikumi ristimata rahvaid mingil määral saatusekaaslastena, kellega nad peaksid sissetungijate, eeskätt saksa kaupmeeste ja ristisõdijate vastu ühisrinde moodustama. Vastupidi, leedulased said korduvalt hakkama sellega, et andsid mõnele sakslastega surmavõitlust pidavale hõimule või maakonnale omalt poolt ränga hoobi. Oma organisatsiooni ja sõjaliste oskuste poolest ületasid nad nii liivlasi, lätlasi kui eestlasi. Kuid leedulased olid maismaarahvas. Merel täitsid nende kohta saarlased. Ei ole tarvis kalduda rahvusromantikasse ega tõtata saarlasis nägema „Läänemere isandaid” ja viikingite mantlipärijaid, kuid saarlaste aktiivsus nii kaubitsejate kui röövlitena ei tekita kahtlust. Läti Henriku kroonikas jutustatakse, kuidas piiskop Albert koos värskelt värvatud ristisõdijatega kohtas Lõuna-Rootsis Listerby maakonnas (mis kuulus tollal Taanile) paganlikke eestlasi Saaremaalt 16 laevaga, kes äsja olid kiriku maha põletanud, inimesi tapnud, mõned vangi võtnud ja maad rüüstanud, kelli ja kirikuriistu ära viinud, nagu niihästi paganlikud eestlased kui kurelased seni olid harjunud Taani ja Rootsi kuningriigis tegema. Mõni ime siis, et taanlased juba 1206. aastal Saaremaad alistada üritasid, sinna linnusegi ehitasid, kuid

22


seejärel ei leidnud garnisoni, kes oleks julgenud linnusesse jääda. Äsja rajatud linnus süüdati põlema, taanlased lahkusid. Saarlased võisid oma eluviisi jätkata. Kui me sellele liidame lätlaste kaebused Ugandi eestlaste vägivallatsemisest Latgales ja Väina suudmest Pihkva poole siirdunud saksa kaubavoori röövimise, hakkab kangastuma hoopis teistsugune pilt Muinas-Eestist, kui ehk oleme harjunud. Ehk selgemalt öeldult: eestlased olid p r o b l e e m, ja kui Lääne-Euroopas tekkis arusaam vajadusest nad ristimise (s.o alistamise) läbi „rahustada”, siis ei pea me seda tingimata silmakirjalikuks pidama. Miks pidanuks näiteks Taani riik sallima rahvast, kelle laevad armastavad randa sõita, et tappa, põletada ja röövida? Ning me võime üpris kindlad olla, et ei sakalased, läänlased, harjulased ega muud eestlased olnud oluliselt vaguramad kui saarlased või ugalased. Äsja tsiteeritud lõigus sisaldub veel üks väga oluline detail. Henrik nimetab röövleid „eestlasteks Saaremaalt” (Estones de Osilia) ja sama võtet kohtame tema kroonikas hiljem korduvalt („eestlased kogu Ugandis” jne). Aga ta võib öelda ka „saarlased”, „ugalased”, „sakalased” jne. Üldiselt ongi nõnda, et teiste maakondade eestlasi nimetab ta vahelduvalt kord eestlasteks, kord maakonna nime järgi, saarlasi aga peaaegu järjekindlalt saarlasteks (Osilianes) – ent siiski, nagu näeme, erandiga. Ka vabadusvõitluse hilisem käik tõendab, et nii saarlased ise kui mandrieestlased liigitasid saarlased eestlaste kilda. Kõigi eelduste kohaselt kajastab Henriku käsitlusviis eestlaste duaalidentiteeti ja nende riigieelset seisundit: ühest küljest oldi organiseerunud poliitiliselt iseseisvateks maakondadeks ja tajuti ennast selle maakonna „rahva” liikmena, teisest küljest tunti selget üle-eestilist ühtsustunnet, mille järgi ka kõrvalseisja võis identifitseerida omaette rahvuse. Ühtsustunne ja koondumistendentsid tugevnesid vabadusvõitluse käigus (näiteks saadeti Ümera võidust sõna kõigisse

23


maakondadesse, Madisepäeva lahingusse kutsuti sõjamehi kõigist maakondadest jne), kuid riiki rajada siiski enam ei õnnestunud, oli juba hilja – riigivõim toodi sisse võõraste poolt. Mööndes, et eestlased olid probleemiks – seda nii naaberrahvastele kui Läänemerel ja selle ümbruses oma kaubandust edendavatele (Hansa) kaupmeestele –, peame esitama küsimuse, kui õigustatud üldse on sõna „agressioon”. Kui ajalooallikate jutt eestlaste tegevusest Lõuna-Rootsis ja mujalgi väljaspool oma territooriumi (oletada võib, et lisaks juba mainitud Latgalliale ka näiteks Vadja- ja Pihkvamaal) tõele vastab, siis tuleks ehk kõnelda hoopis reaktsioonist või leida mingi kolmas termin, pidades silmas, et on üpris lootusetu teha kindlaks, kes alustas. Või kui ikkagi jääda „agressiooni” juurde, siis ei ole ilmselt õige pidada seda põhjendamatuks ja karjuvalt ülekohtuseks. Asjad ei olnud must-valged, nagu mõned tänapäevased publitsistid rahvavalgustuslikel eesmärkidel rõhutada armastavad. Üheks katseks probleemi lahendada oli 1208. aasta nõupidamine Latgallias. Karopä on tegevustiku asetanud Autine linnuse õuele, ehkki kroonik ei väida, et kohtumine just seal aset leidis. Autine asukoha üle on vaieldud, kuid arvatavasti jäi see üsna Võnnu lähedale. Küsitav on, kas koguneti just linnuseõuele (ükskõik, kas Autines või mujal, näiteks Võnnus või Beverinis) – pigem siis juba linnuse e t t e, mõnevõrra neutraalsemale ja võõrsilt tulnud saadikute jaoks ka ohutumale pinnale. Vaevalt ka, et nõupidamine üheainsa ägeda sõnavahetusega piirdus. Arvestades aega ja olusid võiks pigem arvata, et koos oldi mitu päeva. Tõsi, lõpp kujunes tõesti järsuks – teisiti on raske ette kujutada lahkuminekut „kõige teravamate odadega” ähvardamise saatel. Keeleprobleemi on Karopä lahendanud liivi keele abil, millele jällegi ei leidu kroonikas mingit kinnitust, kuid mida

24


võib pidada täiesti usutavaks. Kohal viibivad latgalite juhid elasid ja tegutsesid kõik otse liivi alade kõrval, nende liivi keele oskust võib pidada tõenäolisemaks kui ugandi meeste läti keele oskust. Ning kui latgalid kasutasid liivi keelt, siis ugalased, nende juttu mõistes, võisid vastata lõunaeesti keeles, millest sellisel juhul ka Varidote ja teised aru said. Kas Henriku keeleoskus nii laiahaardeline oli, nagu Karopä arvab, on teadmata. Tema emakeel oli saksa keel, ta oskas veel ladina ja üsna kindlasti ka läti keelt, võimalik, et ka eesti keelt. Igatahes toob ta teisal oma kroonikas ära lühikese eestikeelse repliigi, mille tähendust ta ise mõistab. Eestlaste saadikute päritolulinnused on esitatud oletamisi, meeste nimed on fiktiivsed. Kuid kuidagi neid ometigi nimetati ja vähesed tollest ajastust teada eesti nimed (Lembitu, Vootele, Õnnepäev, Meeme, Manivalde, Viljemes jmt) jätavad luulelennule üsna avarad võimalused. Pole öeldud, millised kogukonnad või linnused oma esindajad Latgalliasse saatsid, kõige kindlamini on see usutav otepäälaste puhul. Lätlaste süüdistused eestlaste vastu on arusaadavad ja põhiliselt ka usutavad. Sama usutav on, et eestlased ei saanud pretensioonidega kuidagi nõustuda: sõjasaak oli ikka olnud sõjasaak, selle tagastamist sai nõuda vaid jõuga – mis praktikas tähendas, et arvete klaarimiseks tuli sooritada tasuretk. Kuid vaidlejate väidetest libiseb läbi üks lisateema, mis pealtnäha ei pidanuks üldse olema eestlaste ja lätlaste omavahelise arveteklaarimise objekt – nimelt saksa kaubavoori röövimine „kord enne Riia ehitamist” (mis sai alguse 1201. aastal) ugalaste poolt. Seda olid Riia kaupmehed juba vähemalt korra (aga pigem küll korduvalt – Henrik ütleb „ühtelugu”) tagasi nõudnud, ja Läti Henrik kirjutab sellest eespool nõnda: Selsamal ajal [st 1208. aasta algul] läkitati preester Alebrand koos mõnede teistega Ugandisse tagasi nõudma kaupmeeste vara, mis oli röövitud kord enne Riia ehitamist, kui nad oma sõiduriistadega olid teel Väinalt Pihkva

25


poole; selle olid röövinud ugalased teel liivlaste nõuandel; seda oli rohkesti, nimelt üheksasaja marga väärtuses ja enamgi. Ugalased aga ei tagastanud vara ega andnud kindlat vastust selle tagasiandmise kohta tulevikus. (XI, 7) Ei maksa kiirustada rõõmustama, et ugalasi peeti kogu nende väidetava alatuse kiuste nii aumehelikeks, et nende juurde saata kaitsetu preester („koos mõnede teistega”). Kui sama mees aasta hiljem Otepääl uuesti kaubavoorist juttu tegi, pidi ta äärepealt maha tapetama ja vaid mõne ettevaatlikuma vanema sekkumine hoidis selle ära. Teisest küljest – vaenuliku riigi saadiku elu oli tol ajastul ohus ka kristlikes õukondades. Olulisem kui ugalaste usaldusväärsus oli tõik, et kaubavoori röövimine ei olnud kaugeltki kõrvaline küsimus. Keskaegses Põhja-Euroopas, Hansa Liidu õitseajal, olid kaubandusküsimused igal juhul ülimalt olulised ja sageli olid nad lausa elu ja surma küsimused. Kaubandus sünnitas linnad ja kaubanduse kidumine suretas neid. Ka Riia asutati puhtalt kaubanduslikel põhjustel – et haarata enda kätte oluline liiklussõlm ja turukoht, mis seni oli funktsioneerinud (ilmselt) neutraalse, kõigile avatud kaubavahetus- ja talvitumispaigana, mis võis olla formaalselt Polotski vürsti ülemvõimu all. Läti Henriku kroonikat lugedes maksab tähele panna, kui sügavalt ärritas Riia rajamine eriti saarlasi ja kuidas nad korduvalt üritasid organiseerida Riia minemapühkimist erinevate sõjajõudude koostööga. Sellest võiks teha ettevaatliku järelduse, et saarlased ei tegelnud mitte ainult kaubalaevade röövimise, vaid ka kauplemisega – tänapäeval nimetaks me seda väliskaubanduseks –, mille juures Väina suudme lähedal kõrguvad Riia müürid neid otseselt segasid. Kuid saksa leer ei koosnenud ainult kaupmeestest. Tõsi, sakslaste tulek ja Eesti, Läti ning Kuramaa hilisem vallu-

26


tamine olid alguse saanud kaupmeestest, kes 12. sajandi keskpaiku „avastasid” Liivimaa. Kuid viimaste paganlike laikude kustutamisest Euroopa kaardilt oli huvitatud ka kirik. 1208. aastaks oli Liivimaa kiriku eesotsas juba kümnendat aastat väga teguvõimas ja sihikindel mees, piiskop Albert. Oma sõjajõu suurendamiseks asutas Alberti lähim abiline Theoderich 1202. aastal vaimuliku rüütliordu nimega Kristuse Sõjateenistuse Vennad, rohkem küll tuntud Mõõgavendade orduna. Niisiis koosnes saksa leer Latgale nõupidamise ajaks kolmest erinevast jõust – piiskop Albert oma vasallidega, Riia kodanikkond, mille juhtivaks jõuks olid kaupmehed, ja lõpuks ordu, kes oli huvitatud rohkem maavaldustest ega tegelnud otseselt kaubitsemisega. Riialased ja piiskop tegutsesid enamasti käsikäes; see-eest võis neil tekkida konflikte – mis hilisemal ajal koguni kodusõdadeni küündisid – mõõgavendadega. Sellele taustale tuleb asetada ordu esindaja Bertoldi mõistatuslik vaikimine Karopä tekstis. Muidugi ei tea me, kas Bertold ka tegelikult sel viisil käitus, kuid on ilmselge, et küsimus – mida teeb ordu? – painas nii lätlasi kui eestlasi. Formaalselt aeti siin ju eestlaste ja lätlaste vahelist asja. Latgalid soovisid eestlastele kätte maksta – kui mitte sõjaga, siis vähemalt alandusega, nõudes peaaegu et alistumist –, kuid teadsid samas, et selleks on neil jõudu vaid koos sakslastega. Järelikult oli tarvis teha oma sõda sakslastele kuidagi ahvatlevaks. Kas mõõgavennad tulevad kaasa või otsustavad nad taktikalistel kaalutlustel kõrvale jääda, soovimata eestlastega vähemalt esialgu suuremat tüli alustada? Oodata, vaadata, eestlasi natuke uurida? Ordul pidi olema selge, et Eesti vallutamine ei ole ülearu kerge ülesanne ja hiljem tuligi piiskop Albertil koguni taanlasi appi paluda. Ordule ei meeldinud see muidugi põrmugi. Niisiis, nagu öeldud, me ei tea, kas Bertold tookord vaikis, kuid kroonikast on võimalik välja lugeda, et päris selget

27


vastust ta ei andnud. Nõupidamisele järgnenud sündmuste osas on kroonika ise natuke segaselt sõnastatud. Võiks arvata, et eestlased lahkusid, kuid lätlased jäid veel arutlema, ja et sinna saabus veel „kaupmehi ja sakslasi Ojamaalt” ning et nende seisukohad andsid Varidotele aluse arvata, et Riiast saab ta parema vastuse kui Bertoldi käest. Igatahes reisis ta Riiga ja sai riialased oma nõusse. Piiskop Albert ei oleks seda plaani arvatavasti (veel) toetanud, kuid tema oli parasjagu Saksamaal. Oluline on kroonik Henriku kirjeldus põhjustest, mis riialased lõplikult sõjakäigu poole kallutasid: „eriti veel seetõttu, et ka nende endi saadikud olid nendesamade kaupmeeste varade pärast ühtelugu ugalaste juurest halvakspanduina ja väljanaerduina tagasi tulnud”. Kaubavoori röövimise küsimusest oli saanud lätlastele pisuhänd ja jänes kübarast, mis sündmuste arengu nende soovitud suunda tõukas. Võime tagantjärele vaid kibedalt küsida, et kui Latgallia uhked vanemad oleksid saanud kiigata umbes viiesaja aasta võrra tulevikku ja näinud seal pärisorjadeks tehtud lätlasi mõisatallis peksa saavat, kas nad ka siis riialaste nõussesaamist oma võiduks oleksid pidanud… Ei maksa arvata, et ajalookäiku suunavad vaid huvid, ja lükata kõrvale emotsioonid, näiteks solvumistunde. Viimasest kroonikakatkest on igatahes ilmne, et riialased olid peale muu ka sügavalt solvunud ja võib-olla just see oligi viimseks tilgaks karikasse. Kuid samahästi võis selleks olla ka mingi isiklik solvang, mille eestlased näiteks Varidote, Russini või kõigi lätlaste aadressil veel viimasel hetkel, lätlasi „kõige teravamate odadega ähvardades” lendu lasid, nii nagu Karopä seda oma romaanis kujutab. Nii või teisiti, kui eestlased sellelt nõupidamiselt lahkusid, oli sõda sama hästi kui otsustatud. Tundub ühtlasi, et ise nad seda ei mõistnud, muidu ei oleks lätlaste ja sakslaste järgnev sõjakäik neid nii ootamatult tabanud, nagu krooni-

28


ka seda suure naudinguga kirjeldab. Hiljemalt 1210. aastaks oli eestlastel siiski juba selge, milline oht neid ähvardab, ja selge oli seegi, et oht ähvardab kogu Eestit. Kuid siis ei saanud juhtunut enam muuta, ahelreaktsioon oli käivitunud. Esimene sõjakäik tõi kaasa tasuretked, need uued vastu-tasuretked ja üsna peagi oli kogu maa sõjatules. Erilise julmusega näib olevat silma paistnud Latgallia nõupidamise osaline Russin, kellest sai eestlastele tõeline nuhtlus. Ammugi ei saa me juhtunut muuta nüüd. Võime vaid kokku kuhjata terve hunniku „kui”-sid. Kui liivlased ei oleks kaubavoori kohta sõna saatnud; kui nende saadik oleks teel jala murdnud; kui ugalased ei oleks Alebrandi ja teisi Riia saadikuid tühjade kätega jätnud või neid vähemalt nii üleolevalt kohelnud; kui ugalased oleksid kui mitte varem, siis hiljemalt Latgallia nõupidamisel taibanud, et kaubavoori küsimus võib saada kaalukeeleks, mis sakslased lätlaste rõõmuks sõtta tõmbab; ja lõpuks – kui ugalased ei oleks nõupidamiselt nii muretult lahkunud, vaid oleksid oma teedel parema vahiteenistuse korraldanud. Ning mitte kunagi ei saa me tegelikult teada, kunas oleks ordu alustanud sõda eestlastega ilma selle kaubavoori loota – või kas ta ülepea oleks alustanud. Viimati oleks üritatud eestlastest hoopis liitlasi teha suures sõjas leedulastega? Kuigi… kas seegi meie ajaloo kulgu eriti muutnud oleks. Lätlastest ja liivlastest tehti ju liitlased – sellest hoolimata tuli esimesi veel 19. sajandil koos eestlastega pärisorjusest priiks lasta, teised kadusid sootuks. Nii asjadele vaadates pole mõtet ugalaste käitumist liiga karmilt arvustada. Ent ka kaugemat tulevikku kõrvale jättes võib jõuda sarnasele järeldusele. Kogu oma näilises jonnakuses käitusid ugalased omamoodi loogiliselt, senistele tavadele ja teadmistele vastavalt. Täiesti arutu oleks neilt 800 aastat hiljem nõuda, et nad oleks pidanud sakslasi tervitama kristliku Euroopa maaletoojatena ja laskma ennast vaguralt „integ-

29


reerida”, mõistes, et nii on progressiivne. Selline veider ja ajalooteaduse seisukohalt diletantlik vaatenurk, millel leidub paraku toetajaid, ei vääri kommentaari, sest sedasorti mõlgutused ei ole viljakad. Ugalased e i s a a n u d 13. sajandil käituda 20. või 21. sajandi teadmiste ja tarkuste kohaselt, nii nagu Lembitu ei saanud Madisepäeva lahingus kasutada kuulipildujat, ning selle ümber „olekseid” laduda pole mõtet.

30



http://www.serk.ee/files/arhiiv/eestisaatus