Page 1

Arsti kirjad EHA PĂ„HN

1


Toimetanud Irja Pärnapuu Kujundanud Päivi Palts Kaanefoto Aivar Pihelgas © Eha Pähn, 2009 ISBN 978-9985-3-1917–8 Kirjastus Varrak Tallinn, 2009 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif

2


S

elleks tuli julgust küpsetada, et Sulle kirjutamist alustada. Mitte sellepärast, et kirjutamine oleks võõras töö. Ei. Kirjutatud on väga palju – haiguslugusid. Kui olin esimese päeva arstina tööl olnud, ammuammu, nägin kogu öö visiiti unes. Näod muudkui tulid ja tulid ja pidin nad selgeks õppima. Nägude ja lugude rida on saanud väga pikk, muist pole mälust leitavadki. Võimalik, et mu patsiendil on hea meel, kui ta on terve ja olen ta unustanud. Miks siis julgust vaja on? Haigusloo kirjutamine läheb kiiruga ja vahel loetamatult. Pärast tolmub see arhiivis. Vahel on isegi hiired sealt pesamaterjali leidnud. Ei taha, et elu ise, mis on ometi olulisem, läheks loetamatult! Et poleks arugi saada, mis seal üldse oli. Kutsub kirjutama, sest varsti jätan oma ameti järgmistele. Mu kõheduse põhjuseks on ehk see, et ma alustades ei tea, millega lõpetan. Mul ei ole oma elu kavaleht veel valmis – kaugel sellest. Aga seda saad Sa teada juba lugemise käigus. Kõhklusi on tekitanud ka see, et tahan kirjutada hästi. See pole ju ette kindel, kas õnnestub. Püüan. Püüan selle nimel, et oleks kahju, kui jääks tegemata. Nagu on kurb vanaemal, kes ei saa lapselastele kinke teha. Tahame ju nende rõõmu näha. Tahan pakkuda rõõmu oma lugejale. Või ka äratundmisrõõmu? Kõigi muredega ei jõuta arstile. Muist põetakse endas ja vargsi ja siis on hea teada saada, et ka teisel on sama olnud. Küpsetamise sõna tundub sobivat, sest elu ei pane meid klaaskappi varjule, vaid ennemini praeahju val-

3


mima. Oleks ka nagu klaasuks ees, aga kuum on, võib kõrvetada. Kes reguleerib temperatuuri? Kas saatus või ise ka? Kas hoida leiget profiili ja riskida jääda seest tainaseks? Elust lahkub toorikuna, kuigi kõmpind koorikuga... Õigem ikka küpseda. Vanus on kirjutamisel suur eelis. Leiab mõtteseoseid aastakümnetegi tagant. Need võivad olla üllatavad. Tavaliselt elame lühemas ajajupis, mõtleme sündmustest, mis ühe aastanumbri sees. Näiteks praegu on 2009. Arstina patsienti küsitledes saab põigata kas või kaugesse lapsepõlve ja elulugu laotub laiali panoraamina. Kui kuulata iga päev abivajajate suust paljusid aastaid mahutavaid jutustusi, siis hakkad ise elama pikemas ajas, mitte ainult tänast trendi arvestades. On ülevaatlikum. Ja tulevadki need, vahel üllatavad, kauged seosed. Võib-olla on elukaarega nii nagu küünla, eluküünla põlemisega. Kui küünal hakkab lõpule jõudma, siis kukub kaarjas taht pikali ja põlemiseks saab toitvat sulavaha korraga kahest otsast. Leek lahvatab kõrgemale. Võib tulla, ootamatultki, suurem selgus selles, mis oma elust arvata. Valgem mõelda. Valgem kirjutada. Tundub, et suurim julgus, ka kirjutamiseks, oli mul siis, kui vähki põdesin. Ka see oli ammu. Mõte oli selge ja kõik oluline oli ilmne. Väärtuste sõel polnud argitolmust umbes. Aga oht läks mööda ja tühisemad asjad hakkasid jälle nina kergitama. See koht sissejuhatuses on mul kirjutatud varem, aga oh üllatust! Nüüd, kus kirjutamist jätkan, ongi teise vähi

4


põdemine päevakorras. Järelikult ka uus julgus ja seekord peaks ometi laiskusest võitu saama. Elu peab meid vahel sundima silmi avama. Mõnikord olen mõelnud, et elame kergelt unistena kogu aeg ja justkui ärkame kellegi matustel. Korraga kangastub teise elu kogu pikkuses. Tuleb palju küsimusi. Kas tõesti? On see võimalik? Miks? Ja tuleb ka võrdlus enda eluga, mis vahel mõne kandi pealt ei meeldigi. Just tegemata jätmiste pärast. Noorena läheme uljalt ja ainult edasi. Saaks vaid kiiremini teada, mis tulemas on. Uudishimu. Vahel ei läbe üldse oma möödalaskmistele mõelda. Edasi. Mõnda valikuvõimalust ehk ei märkagi. Siis jõuame keskeas võimete tipule ja tuleb kui platoo. On petlik tunne, et nagu on, nii jääb. Teen tööd ja jaksan alati. Saavutused, tunnustus. Tahaks veel väga palju jõuda. Töökarussell neelab endasse. Salakavalalt hiilivad ligi aastanumbrid ja väsimus. Tahaks rohkem puhkepause. Meeldib uskuda, et kui puhkan, tuleb endine energia tagasi. Tasapisi tuleb pettuda. Hoogu ei tule. Vaid aastaid lisandub. Vanana keeraks nii mõnigi meist heal meelel tuleviku suunas selja ette ega tahaks enam näha, mis tulemas. Kas oled end tabanud sellise soovi juures? Selg ees liikudes ja ainult tuldud teele vaadates aga on suurem oht konaruste taha kinni jääda. Liigume oma elusündmuste vahel nagu jonkshaaval. Peatume tähtsamaks mõeldud kohal ja põgeneme häiriva eest. Kui ausalt saame ise oma liikumist vaadata? Kas leian üles valesti astutud sammud ja õpin neist? Kui värske on Sinu mõte? Tahaksid vahel, et oleks teisiti? Soovid soojemaid suhteid lähedastega? Soovid midagi enda juures muuta, olla rõõmsam?

5


Sa saad siin ridade vahel ennast minuga jagada, olla kohe päris aus ja keegi ei saa Su mõtetest teada. Kirjutan Sulle, kelle olen millalgi omaks võtnud. Oma nime Sa siit kirjasaajate seast ei leia ja lood on ka kuidagi teised, aga Sa oled siin sees. Sest Sul on olnud see julgus, et oled psühhiaatri juurde tulnud. Olen Sinuga tuttavaks saanud, sageli hingelise intiimsuseni. Sa oled seest palju ilusam, kui arvad. Avaned, usaldad, otsid ennast ja leiame koos. Erandina on siin kolm kirjasaajat õige nimega. Ühelt oli mul luba kirjutamiseks, teise jaoks võtsin selle julguse, sest luba küsida enam ei saanud. Kolmas olen ma ise. Nii mõnigi on tahtnud teise ellu kui lukuaugust salaja piiluda, aga psühhiaatrile avatakse uks. Vahel jääb see küll vaid paokile, kuid juhtub sedagi, et juhatatakse magamistoa lõpuni. Psühhiaatria võib olla paljudele tume maa, kus millegi väljaütlemiseks ei leia õiget sõnastust. Tegelikult on see minu jaoks võrreldav džungliga, kus pärismaalane orienteerub suurepäraselt, sest see on ta kodu ja ta on sellega kaua tuttav. Tal on igasuguseid märke, mis viitavad turvalisusele või ohule. Meiegi kõnnime ja väljendame ennast tahes-tahtmata pidevalt. Küsimuseks on vaid, kes oskab neid märke lugeda. Mida ergumad on vaistud ja parem treenitus, seda tuttavam on inimeste maailm. Ehitame naeratusega sildu või lõhume neid kõõrdpilgul. Lõhutud sildu tuleb parandada või ehitada uus sild. Siin ja Sinuga on meie suhe intiimne, kuid pole isiklik. Nende enama kui neljakümne aasta sees, mil ma olen oma erialal töötanud, on toimunud hulk muutusi, muutusi ka mus endas. Tööle asudes käis esimeste patsienti-

6


de puhul mõte tihti raamatutarkuse juures. Venekeelne A. V. Snežnevski „Psühhiaatria käsiraamat” sai ära joonitud. Nüüdseks on see kaugele jäänud ja aastatepikku on oma kogemused osa tollasest raamatutekstist üsna uduseks kustutanud, välja vahetanud. Et ma ikkagi kirjutada tahan, siis sellepärast, et on palju lihtsaid väikseid tarkusi, mis aitavad, mis on ikka aidanud, kui Sa elusündmuses komistad. Ka lugemine võib olla kui valusa varba peale puhumine. Võib-olla ei tee vigu ainult mittemidagi-tegijad. Nad teevad tegemata jätmise vigu. Ma ei kirjuta õpikut, kuidas just mõelda leina, reetmise, töökoha kaotuse või õnnetu armastuse puhul. Ennemini leiad siit vabamat mõtlemist, omapäraseid seoseid näivalt seostamatu vahel. Tahan Sulle anda julgust mõelda, unistada omal viisil, olla isikupärane, leida endas tasakaal. Nagu köielkõndija. Kui ta püüaks ainult tavalise kõnni moodi kramplikult korralikult astuda, kukuks ta alla. Köiel on ette nähtud kätega vehkida, keskkehast kõikuda. Mitme eri asendi või liigutuse vahel leiadki tasakaalu. Mõtlemisega on samamoodi. Juba laps, kes kivi otsa ronis, hüüdis ennast kivikuningaks. Nii võivad Sinulgi tulla uhkemad mõtted, kui ronid ise kõrgemale või vaatad riigilipu heiskamist Pika Hermanni torni. Ära vaata ainult maarajale, kui moodsad on kellegi tossud. Vaata ka ennast kõrgemalt. Tunne uhkust, et oled siin. Ja nüüd, kui Sa hakkad seda raamatut lugema, olen ma siin iga järgmise lehe taga ja ootan Sind seal. Võibolla piilun lehe ääre tagant ja näen Su silmade liikumist mööda ridu. Ma olen siia raamatusse oma hinge pannud. Sest ainult nii võid Sa teada saada, mis minus on, ja nii võime kogemusi jagada.

7


Kirjad tulevad tavalistest erinevad, sest need ei jõua kunagi Su postkasti. Ka nende sisus on mõtteid mitmes plaanis. Võin põigata Su päevaprobleemilt kas või kaugete kirjanduslike seosteni. Mulle nad tunduvad tuge pakkuvat. Sina võid valida, kas meeldib. Mu stiil võib olla kohati tavalisest liialt erinev. Kui olen loenguid pidanud, päris palju, siis olen ikka hoiatanud, et mõte võib tunduda igapäevasest julgem. Mu mõte peab kandma ja tuge pakkuma. Mõttel peavad olema nagu tugevad tiivad, et kannaks kõrgemale ja laseks seal liuelda. Võin tunduda liigagi vankumatu, aga ma pean oma jalad tugevasti maha toetama, sest käin inimeste seas päästetöödel. Olen kui mõhnjalgne kaamel, kes liiva ei vaju. Või sobiks meie geograafilisel laiusel rohkem võrdlus päästetöödega rabas. Raba pehmel pinnal peavad olema tundlikud ja laiemad tallad, sõrakestega sinna ei pääse. Mättad kõiguvad, nende vahel on vesine. Isegi laukad võivad seal olla. Mäletan oma koolipõlve ujumisi kodukoha Peetsaare rabajärves. Tugevasti kõikuvad kaldad pruunika ja roosaka soosamblaga. Veepiirini see pind inimest ei kandnud. Püsti ei saanud veele lähedale. Kuigi raba pind oma mõnusa kõikumisega meenutab praegu tuntud batuuti, oleksin seal ainsa järsu hüppega mull-mull hoopis samblapinna all olnud. Libistasin ennast kõhuli. Vesine sammal on kõhu all libe ja edasi saab päris hästi. Enne veepiiri on veel kõrgemad lehtedega taimed. Neil on väädid. Ka väätidest saab harali sõrmedega haarata. Niiviisi kõhuli minnes on kogu keha kui üks tunnetusorgan, mis annab teada pinna võimalustest. Vahel oli veepiiril mõni äärde uhutud roigas, kuid ka need olid küllalt libedad, veeresid vees ja kõhtu ei kriipinud. Kui pinda enam ei

8


tunne, saab kätega vett tõmmata ja ujuma hakata. Vesi on tumedalt pruun, milles oma allalastud jalgu ei näe. Pinnal on mõnusalt soe, aga vees püsti olles saab sirutada jalad juba väga külma vette. Kord jagasin ujumispinda veel kellegagi. Esialgu tundus, et oksaraag – ega mul siis ujudes prille ees olnud! Tollel olid kaks kollast täppi pea peal ja liikumine üsna kiire. Kohtusime nastikuga. Tema jaoks aga olin mina juba väga suur loom ja ta pidas targemaks kiiresti kaduda. Rabajärvest üle ujutud, tuli pärast jälle kõhuli kaldale roomata. Aga see oli põnev seiklus. Kui elus vahel tunned, et oled oma toimetulekuga rappa läinud, siis oledki mu pärusmaa. Ma aitan Sind. Oleme koos. Ja kas või kõhuli ja kas või roomates, kui muidu ei saa. Edasi saab alati. Ja rabast tuleme välja. See on mingi ürgne emotsionaalsus, mis aitab mind ja minu kaudu aitab Sind. See tuleb appi siis, kui läheb raskeks, muidu ta vist laiskleb kui kõhutav kass. See asub meil niisuguses ajuosas nagu hipokamp. See on nagu elutähestiku A ja B. Kui on tõepoolest raske, peab alustama väga lihtsast. Edasiminekul peab arvestama pikkade parajalt aeglaste tõmmetega. Kiiruga rabeldes ei saa. Peab aja varuma. Julge olla vahel ka kurb, julge leinata. Järelikult on see suur ja väärt, mida taga nutad. Väikest ja väärtusetut me ei leina. Üks võrdpilt lapsepõlvest tundub veel siia sobivat. Vahetasime elukohta. Minna tuli pikk teekond. Napp mööbel vankril, aga ilus, selleks sõiduks laenatud hobune ees. Hobuse minek oli hea vaadata. Isa ütleski, et ma vaataksin just hobuse jalgu. Tema sõnad olid: „Vaata, kuidas hobune võtab maad.” Lapsesilmale tundus, et hobune ja ta jalad nagu venisid pika tee jaoks pikemaks. Tundus, et ta jaksab kaua.

9


On üks sügava sisuga sõnapaar: andma ja võtma. Mees võtab naist. Naine annab enda. Lõpuks mees annab ja naine võtab selle vastu. Nii lihtne see ongi. Elu jäävus. Sina oled andnud mulle oma usalduse. Mina olen selle vastu võtnud. Siis olen mina andnud, mida oskan, et Sind aidata, ja Sina võtad selle vastu. Annad mulle ka oma elukogemusi, tihti valusa põdemise hinnaga, kuid nendega saab jälle järgmisi aidata. Mõtleme koos, loome uusi võimalusi Su elus. Esialgu on kirjutatu nagu liiga tihke tainas, mida peab veel segama, et saada head pannkooki – õhukest, lõhnavat, krõbeda äärega ülepannikooki. Hapukas õunamoos vahel. Uhh, mõnu. Sööksime koos ja prooviksime natuke elu üle naerda. Mõnikord on ta sedagi väärt. Teinekord tundub mulle hoopiski, et raamat võib saada liialt kontsentraat nagu puljongikuubik, mille pead enne parajas hulgas oma mõtlemises lahustama, et ta mõnus saaks. Mul võib iga kahe lause vahel olla Sinu jaoks mõtlemise koht. Vahel tuleb kelmikas võrdlus, et raamatus võib mõtetega žongleerida. Viskad mõttepalli õhku ja selle aja jooksul, mis ta õhus on, saad valida, millise külje pealt kinni püüad. Nii peavad vist tegema diplomaadid. Vahel saad Sa valida, millise kandi pealt oma mure omaks võtad. On palju võimalusi. Nii või teisiti. Igatahes ära kiirusta. Kui tekst on liiga tihe, siis võtab see seedimiseks aega. Lugedes võib ette juhtuda kohti, kus mõte on keeruline kui algebra valem, mõni tundmatugi sees. Kõik kogemused ei mahu meil kellelgi ühte ellu ja need, mis on teiste omad, on ikkagi raskemini arusaadavad.

10


Esimene kiri on Maileenile Me kohtume väga vales kohas. Oled 15–16-aastane või natuke rohkem. Su ilus kahvatu, veidi ehmunud nägu ei sobi sugugi intensiivravi palati valge voodipesuga. Sa ei taha rääkida. Vaikime, suhtleme pilguga. Füsioloogiline lahu poetub tilkhaaval Su randmeveeni. Kukkudes läigatab iga piisk korraks. Need on täiesti ükskõiksed tilgad, kuigi toovad Sind grammhaaval elule tagasi. Intensiivravi palati arst ütles, et võtsid peoga tablette. Püüan häälestuda Sinule, et vähemate sõnadega toime tulla. Vaikne hääl on Sulle vastuvõetavam. Sa oled endas, sisemuses, Sul on vaja seal olla ja on Sinu valik, keda sinna lubad. Inimest ei tohi hakata lahti muukima. Nõudmisega ei saa ma Sulle lähedale. Eriti õrn on hingematerjal neiueas. Vanas aabitsaloos oli kirjas, kuidas Tuul ja Päike võistlesid, kumb saab enne mehelt mantli seljast. Tuul puhus mis jaksas, aga mantlit kätte ei saanud. Päike paistis järjest soojemalt, kuni mees ise mantli ära võttis. Ma ei saa Su usaldust nõuda. Vaatan Sind. Looduse poolt oled Sa iluga märgistatud ja küllap arvad, et kõik Su ümber, ka suhted teiste inimestega peaksid olema ilusad. Pole see nii. Ei alati.

11


Ühe kirju päeva lühikesel hetkel tundus elu lahendamatu ja pidasid päästerõngaks peotäit tablette. Olid need ema rahustid või aspiriin – Sa ei mõelnud. Välkmõte otsustas, et nendega saab surra. Ei läinud nii, õnneks mitte. Ainult paha hakkas. Nüüd tahaks selle kiiresti unustada ja ära siit! Sa oledki vales kohas, terve tüdruk. Ainult et sa pole jõudnud igasuguste sündmuste tarvis küllalt targaks saada. Palju juhtub Sulle veel esimest korda. Ka mina tundun Sulle vähemalt esialgu vale inimesena – vanaema, kui poleks nimesilti rinnas. Kuid, usu mind, Sa ei ole siin erand. Kahjuks. Sa ei oska veel leida sõnu, et seletada, miks „ära keeras”. See oli hetk, kus sõnu polnud. Oli ainult abitu, lootusetu tunne. See võib tekkida ka äkki. Eriti, kui on häirivat kogunenud pikka aega ja lisandub veel üks ülearune piisk. Sul on palju sõpru, aga nad vahetuvad ja tujutsevad. Kui ühte usaldasid, siis rääkis ta Su saladused välja. Nii paha oli, teised naersid. Sa otsustasid enam mitte kellelegi oma olulistest asjadest rääkida. Kas ta siis ei taibanud, et olid teda usalduse vääriliseks hinnanud, teistest paremaks pidanud? Tahtis ta ise korraks populaarne olla? Sinu arvel? Kas ta siis ei osanudki Su usaldusest lugu pidada? Ilmselt mitte. Temagi alles otsib ja kõigub oma arvamustes. Ta ei tahaks, et talle juhtuks samasugune sõbranna, keda ta usaldada ei saa. Aga ta ei mõtle tagajärgedele. Emal pole aega. Kui räägib, siis tihti toriseb. Nõuab kodutöid ja häid hindeid. Kas Sa tahaksid olla tema moodi? Väiksena ju lohistasid ema kleite, mis olid Sinu jaoks kõik slepiga, ja kingad kippusid jalast ära tulema. Siis ema naeris. Nüüd ta ei naera Sinuga koos. Paljutki ei usalda Sa talle rääkida. Kardad pahandamist.

12


Tihti hoiad väikevend Maksi. Sõna ta ei kuula, püüab Su kannatlikkust proovile panna. Oma punase mängutraktoriga sõidab ta ilmtingimata suure põrina saatel. Alles siis on ta armas, kui Sust meeter maad eemal nohinal magab. Siis saab õppida, aga peab lambi nii sättima, et tuli Maksi näole ei langeks. Kõige kindlam on siis lamp hoopis laua kõrvale taburetile panna, aga kirjutada on siis pime. Sinu lambi sättimist kuulates tuleb meelde ühe teise tüdruku lugu. Tegelikult olid need kaks õde. Õppisid väga hästi. Kasvatas neid ema üksi, isa ei toetanud. Maksuvõlgade pärast oli kodus tükiks ajaks elekter ära võetud. Tüdrukud seadsid siis küünla peegli ette, et peegelduv küünal annaks valgust juurde. Aga tüdrukutel oli heledus peas ja koolitükke korrata võis ka kinnisilmi. Koolis kiideti ja emal oli hea meel. Kasuisa norib, oma arust teeb nalja. Kallab Su peale oma sorteerimata sõnalised olmejäätmed või just ohtlikud olmejäätmed? Sinule ohtlikud. Ta pole kunagi neiueas olnud ja tal pole udust aimugi, mis see on. Sulle tundub, et ta nagu karistab Sind. Mille eest? Sul ei ole veel jaksu, et ta nöökimisi võtta karistuse asemel karastusena. Elu ei paku ainult meeldivat, seda oma koduski. Mõnel juhul on Sul isa, kes on alati tööl, või Sul polegi teda. Tütred, keda isad tunnustavad, on elus edukamad. Kui tihti seda on? Isegi isad ei taipa mõnikord. Sul tuleb palju teistega arvestada, aga vahel on seda ülearu. Palju Sa jaksad? Elu on täis kiirust ja vahel satub mitu ebaõnnestumist ühte päeva. Sa arvad, et Sinust ei hoolita. Ema ainult nõuab ja arvab vist, et Sa kasvad iseenesest. Tal pole aega kuulata Su koolilugusid. Millal ema Sind viimati kallistas? Kas ta märkab, et oled milleski tema moodi? Kas ta mäletab

13


enda kõhklusi samas vanuses? Neid küsimusi ma Sulle ei esita. Käivad mul ainult mõttest läbi. Otsime sõnastust Su murele. Halb tuju oli vahel ennegi. Mis oli nüüd see viimane, mis tabas just Su hella kohta? Mõnikord on selleks sõbranna või kallima lause, mis äkki nagu pintsliga võib kogu vaatevälja mustaks võõbata. Sa ju alles otsid ennast, lood oma minapilti. Usaldad arvamusi, mis poetuvad lähedaste suust. Korjad kõiki arvamuskillukesi ja pead neid pidepunktideks. Kas neist aga annab puslepilti kokku seada? Kord ütlevad, et oled lahe, siis jälle, et kuulad nõmedat musa või ajad jama suust välja. Oled kui käibelausete rahe käes, mis võib vaatevälja uduseks teha. Sa ei mõtle, et ütleja vajutab lihtsalt juhtumisi oma sõnapüstoli päästikule ja välja paiskub sealt õhulaine, mis on paberkuulistki pehmem. Kus on need arvamused, mida saad kindlalt omaks võtta? Mis toetab Sind ja annab eneseusku? Kuidas oled ennast kaitsma õppinud? Kuidas on see varem õnnestunud? Kas ütled teravalt vastu või lähed ära? Milline on Sinu stiil? Nutad pärast üksi või kirud? Kirjanik A. H. Tammsaare on arutlenud „Tões ja õiguses” Krõõda murehetkede üle. Kui Andres solvas või oli muu mure, läks Krõõt kaasavarakirstu juurde nutma. Kaasavarakirst oli nagu tükike isakodu, kus oli ikka lohutus olemas olnud. Tammsaare arutles, et kui Krõõt oleks esimesel korral, just sel esimesel korral teisiti talitanud, oleks edaspidi kõik hoopis teistsugune võinud olla ja poleks tulnud kirstunurga juures nutta. Oleks tulnud ehk just sel esimesel korral vastu hakata. Aga polnud õpetatud. Milline on see koolitund, kus õpetatakse kõige õigemat reageerimist solvamistele? Kas Sul on olemas ja käepärast see lause, mida öelda solvamise peale? Ei peagi ütlema, aga

14


lause peab varuks olema. Võib olla ainult see käepärane mõte, mis olukorda valitseb ja Sind kaitseb. Su kuulivest. Ütlejal, kui tahes tähtsal isikul Sinu jaoks, ei ole tõe monopoli, et just tema teab seda ainuõiget. Ta võib väga enesekindla häälega öelda ka lausa valet või mõttetut. See on tema oskus ennast väljendada ja see võib olla puudulik. Kes on see lähim, keda usaldad veel? Kuidas said üle oma eelmisest murest? Mis aitas? Kas Sa suudaksid mõelda oma mustad mõtted ajutisteks, et nad lähevad üle? Neid on vahel kõigil. Neil teistel ka, keda Sa näed ainult naeratavana. Nad varjavad oma pettumusi ja Sa ei saa nende kogemustest osa. Mure läheb üle nagunii. Kord vaatasin selge pilguga, et jälle uus mood, kui eelmised riided alles kulumata. Mõtlesin siis, et jätan selle moe vahele. Ei juhtunudki midagi. Uus tuli nagunii. Kui Sa mäletad veel pettumusi oma algkoolieast, siis need võivad praeguseks juba armsalt naljakad olla. Küsimusi on väga palju. Tuleb võtta vaid paar olulisemat. Et Sa neid tablette võtsid, siis muud teha Sa ei osanud. See oli Sinu viis protestida. Sa ei tahtnud enam, Sa ei talunud enam seda, mis oli. Ma tean vähemalt ühte tüdrukut, kes siiski püüdis taluda, pikalt kannatada ja temaga teeme veel keerulisemat mõttetööd. Temale ja temast ma kirjutan natuke hiljem. Rääkida saab Sinuga vähe ja nii jõuab mõte käia keerukaid teid, et kontaktiks pidepunkte leida. Ma ootan. Ma ei või Su mõttelõnga kiirustamisega lõhkuda. Saan ainult tasahaaval niidiotsa püüda. Sa oled ärevil, pingul. Sa ei tea veel, mis edasi saab. Aga mina saan Sind rahustada. Ütlen, et edasi läheb paremaks. Aitajana saan ka

15


istuda rahustava olekuga, nagu oleksin siin ainuõiges kohas ja aega Sinu jaoks on lõputult. Ei tea, kas oled kunagi päevikut kirjutanud ja kuidas Sa seal oma tundeid kirjeldaksid? Kusagil peab ju saama ka iseendaga nõu pidada. Sulle võib see olla naljakas, aga ka mul on noor olemise ja päeviku pidamise kogemus. Seda ma Sulle ei räägi. Sa ei suuda vastu võtta liiga palju uut. Praegu oled Sina, Maileen, tähtis. Päeviku pidamisega oli küll nii, et see aitas. Esimene päevik oli mul salakirjas. Jagasin tähestiku osadeks ja mõtlesin tähtede asemele märgid. Täishäälikud algasid pikast püstkriipsust ja kaashäälikud lühikesest. Tähestiku järjekorras tuli igale tähemärgile kriipse juurde. Näiteks sõna „kallis” nägi välja nii: „iil-l-iill-iill-lii-iiii”. I-del olid muidugi täpid puudu, sest mina kirjutasin sulepeaga. Just päeviku kirjutamine on tõeline intiimsus endaga. Siis ei valeta. Mõelda võime poolikute lausetega ja mõte on hägusem. Kirjutatuna on lause lõpus punkt. Kirjutatud mõte on mustvalgel ja hoopis selgem. Iga eelmise lause punktist saab edasi minna. Mõte saab hargneda, valida suunda, võimalusi. Mõte võib pöörata vasemale, paremale, minna otse või teha kohapeal pirueti, kui tal on huumori iva sees. Olen mõtte kasvamist võrrelnud osja hargnemisega, kus vahepeal läheb kui kiirtekimp laiali, aga edasi saab minna ainult üks haru. Elu keerukas olukorras on üks võimalus veel. Saab istuda elutee pervele maha ja mõelda asja üle järele. Aja mõtlemiseks lihtsalt peab leidma. Kõige targemad nõuandjad on meil peas. Neid võib sundida kiretuks kui arvude taga istuvaid raamatupidajaid. Rehkendagu ja otsigu siis elu tekstülesandele lahendust. Hando Runnelil on luuleread:

16


Kui mõistus ütleb üles, siis kuula vere häält. See õpetab sind õigelt, sa ainult kuula päält. Sa istu kasvõi maha, sa vaata kasvõi pealt, kuid sa ei kõhkle enam, kui jälle tõused säält. Just selle mahaistumise ja järelemõtlemise ajaga on praegu kehvad lood. See asendatakse kiirustamisega. Sa pead jõudma kiiresti tundi, kiiresti ära sööma, kiiresti trenni, kiiresti ära õppima jne. Kas Sa leiad aega oma mõtetele? Kas Sa oskad olla endale toetajaks, kriitikuks või audiitoriks ja vaagida oma tegemisi kõrvalt? Kas teed just seda, mida tahad? Mul on arvutis teksti serval üks naljakas mõne joonega visandatud kujuke, kirjaklambri moodi, kahe suure silmaga. Too kratsib kukalt, kui ma edasi kirjutada ei oska. Vahel on vaja nagu kahestuda ja vaadata ennast kõrvalseisja pilguga. Nagu see kujuke. Siis mõtled, et näis-näis, kuidas see minake siit edasi läheb. Otsustaja oled igal juhul ise. Teised on ikkagi need Kriipsu-Jukud, kes võivad küll kukalt kratsida või silmi volksutada, aga tegelik otsustaja oled Sina. Nad ei tea Sinust paljutki ja on sellepärast hoopis pinnapealsemad. Kuula nende arvamusi, aga ära võta suure tõe pähe. Mõttes saab panna reaalsusele stoppmärgi peale. Ootamiseks, vaagimiseks. Aeg lubab endaga mängida. Võib kas või hetkega ära käia mineviku erinevates juppides – esimeses koolipäevas, kunagisel sünnipäevapeol, armsamaga kohtamas, kus tahes. Kui Sa vahel unistad, siis käidki nii. Unistamine on mõnus. Unistades saab Tuhkatriinu ballile ja Prints äratab nõidusunest. Pärast tuled argipäeva tagasi ja paned unistused põuetasku varjule.

17


Neid pole vaja teistel teada. Meis on kõigis midagi peidetut. See on loomulik nagu kappide sahtlid ja nende varjatud sisu. Ükski kodu, ükski hing pole kõigile avatud. Proovin poolikute lausetega Su mõtteid tabada, et siis saab veel poole lause pealt teise suunda keerata, kui näoilmes on kas kuulamine või vastumeelsus. Mõnele sõnale võid olla allergiline, siis läigatab silmanurgas ja ma saan teada, kus on Sinu hingehaava kõige hellem koht. Seal on ka paranemise alguspunkt. Võib-olla saan Sinuga kokkuleppele, et oled nõus psühholoogiga rääkima. Kiiresti ei saa sellele teemale minna, sest oma valu jälle järgmisele avada on väga raske. Mõneks ajaks on Sulle nüüd vaja toetavat ja arukat kaaslast. Kui ma tundun Sulle küllalt usaldatav, siis saan tulla ju paar tundi hiljem või homme jälle. Arutame siis olukordi, mis Sulle keerukad. Sa tahaksid küll kohe ära, aga pea vastu. Tilgutiga läheb veel aega ja analüüsid peavad korda saama. Oleneb, millised olid tabletid, mida Sa võtsid. Sinu tänases päevas ilmub vaikselt palatisse Su sõber. Sõnu tal pole, aga olekust saab lugeda hoolimist. Toob Sulle mahla. Praegu ta aitab Sind. Kohalolekuga. Kõrvalvoodis, rippuva lina taga, on teine inimene oma murega. Temal on parajasti hügieeniprotseduurid. Haigla ju. Sekka tunnen ise nagu emadele omast süütunnet, et ei osanud Sind enne aidata. Kindlasti tahtnuks ka Sinu ema Sind sellest säästa. Õnneks lähed Sa siit targemana ja järgmiseks murepäevaks on muu lahendus olemas. Aga ma tahaksin Su lahendusi kinnistada, et nad ka tõepoolest järgmises keerukas olukorras aitaksid. Sul peab

18


olema kaitse ka selleks puhuks, kui haiglast koju lähed. Teised võivad Sust mitte aru saada ja kohatute märkustega haiget teha. Nad ei ole need õiged, kelle arvamusega peab arvestama. Valime ühe ja kindla, kes Sind toetab. Kui räägime Su emaga, siis leiate uuesti ühised arusaamised. Enamasti. Olete armsad teineteisele, aga seda väljendada ei oska. Vahel saate samast sõnastki erinevalt aru. Olete mööda rääkinud, mööda elanud. Nüüd räägite hoolivamalt. Mõni mõte põikab südamesse ja saab seal soojemaks. Kui tuttav on Sulle tunne, et oled hoitud ja tunnustatud, seda igal päeval? Sa vajad seda. Kes on see, kellele saad usaldavalt rääkida kõigest, mis pähe tuleb? Püüame ta leida. Võib-olla sobiks Sulle praegu pihitool, kus Sind kuulaks keegi, kelle nägu Sa ei näe, ja ka tema ei näe Sind. Soe ja mõistev kuulaja. Need omadused on häälest aru saada. Näha pole vajagi. Usaldus oleks suurem. Eriti, kui ei tunta Su nägu ega teata nime. Pooliku usaldusega võib jääda midagi just Sulle olulist rääkimata. See võib jääda hinge taha jätkuvalt haiget tegema. On nagu pind hinges, mis võib põletikku tekitada. Internet, kus Sa oled proovinud oma muredest vihjata, ei anna Sulle oodatud sõbralikkusega vastuseid. Seal kirjutavad enamasti Su eakaaslased, kel endalgi kogemust napib. Mõni neist on õppinud ennast kaitsma igaks juhuks teise torkamisega, igaks juhuks ja igas suunas. Vahel väga valel aadressil. Sa pole uuteks haigetsaamisteks ju sugugi valmis. Praegu eriti. Ja oled tundlikumgi kui tavaliselt. Tänapäeva kooli, kus palju pingeid, sobiks küll pihitool. Kogu Su lähikonnas napib inimlikku soojust, kindlustunnet. Napib ka aega ja pühendumist lähedase-

19


le – tütrele, naabritüdrukule, klassiõele, kelleks Sa oled. Kuidas nad ei taipa, et südame kaudu rääkida on palju lihtsam! Kui püüame loogikaga aidata, läheb jutt kohe kuivemaks, tulevad sisse mõtte keerdkäigud ja kalkuleerimine. Ärgu nad ometi hoidku oma südamesoojust tagavaraks! Me ei saa suvesooja tagavaraks ära pakkida ja siis talvel tarvitada. Ka sumedam valgus sobiks Sulle. Me räägime tihti oma intiimsemaid jutte hämaras. Vaistlikult taipame, et hämarus või küünlavalgus on parem. Vanasti peeti taludes videvikutundi, arutati päeval juhtunut või jagasid pere vanemad liikmed oma elutarkusi. Nüüd lülitame õhtul pauh elektri põlema ega märkagi hingele sumedat ja säästvat videvikutundi pakkuda. Eriti ere valgus on Su palatis. Intensiivravi. Kõike peab nägema. Intiimsemaks vestluseks sobib paremini ka väiksem ruum või nurgake ruumist. Ollakse teineteisele lähemal, seinad kaitsevad. Praegu on ka haigla Sulle traumeeriv koht, isegi ehmatav. Läheb veel aega, et saaksid haiglast kui tavalisest või vähemalt võimalikust kohast mõelda. Võib-olla Sa polegi siin käinud või olid vaid korraks kaasas, kui käidi vaatamas haiget tädi. Eesti keeles on „haigla” kuidagi halva kõlaga sõna. Sinna minnakse põdema, kannatama, valusatele protseduuridele. Sinu loo puhul oleks olnud võimalus helistada usaldustelefonile. Sa ei tulnud selle peale. Kõik tuli liiga äkki. Kuidas olla selleks valmis, et miski võib juhtuda äkki? Jubedate äkksündmuste puhuks on meile looduse poolt antud kaitse - šokk, tunnete blokeering. Siis võib

20


jääda seisma kui „soolasammas” või käituda kui automaat. Aga see ei tule alati. Mõnikord jõuab hetke jubedus kogu oma julmuses meie hinge süvakihtideni ja võib sinna jääda kauaks. Võib sündida kummitav mälestus aastateks. Tegelikult on kõik tundereageeringud lubatud. Peaasi, et nad hetkel aitavad. Hetkeabi on esmaabi ja see võib ära hoida hilisemat valu. Võib karjuda, jalgu trampida jm. Nagu lapsed, kes veel ei tea, mida tohib, ja niiviisi, õnnelikul kombel saavadki nad häirivast kiiresti üle. Tegelikult on meie kultuuris liigagi palju pidureid peal. Käime kombemaskidega ja varjame loomulikke reageeringuid. Kui Sul on halb, siis kas need teised saavadki aru, mis nii rängana mõjus? Nad taipavad, kui on ilmselge trauma, avarii või muu selline. Kui aga kokkupõrge on Sinu sisemaailmas, ei tarvitse nad üldse aru saada. Kes on siis Su kõrval? Kes on küllalt arusaaja ja aitab Sind? Kust algab see, mis on just Sulle liig? Ja kes seda mõistab? See peaks olema keegi lähedane, kes on kaua ja armastavana Su kõrval olnud. Küllap ta on olnud – Su ema. Võimalik aga, et suhe pole päris see ja ta on hakanud Sind liiga vara täiskasvanuks pidama. Ega me täna kõigest Sulle olulisest rääkida jõua. Tegelikult peaksid Sina mulle palju küsimusi esitama. Ma ei saa kõike Su peas toimuvat mõistatada. Sa oled tänapäeva, mitte minuaegne tüdruk ja ma võin natuke lubjakas olla. Kuigi, jah, kahjuks olen istunud palju kordi samasuguste armsate tüdrukute voodi juures. Nendelgi oli tilguti veenis ja surmasoov peast läbi käinud. Teistel-kolmandatel võib olla kitsas uudishimu, et mis siis just Sind nii eriliselt häiris. Vaevalt, et nad üldjuhul oskaksid Sinuga ilusasti kaasa mõelda. Tegelikult on tähtsaim moment Su tundlikkus, vastuvõtlikkus, usal-

21


damine. Saad kergemini haiget, nagu teisedki Sinu eas neiud. Sa pole valmis kõigiks elu inetusteks, julmadeks ütlemisteks, reetmiseks. Sa pead veel unistuste maailma tõeliseks. Noore puu võib kergemini katki murda. Vanale tüüakale männile ei tee paar kirvehoopi midagi. Tegelikult oleme juba lapseeast erineva tundlikkusega. Mäletan kord kodumaja õues kohatud nutvat tüdrukut. Ehk oli ta nii kuue-seitsmeaastane. Nuttis südamest. Kui ta natukese aja pärast rääkida suutis, siis ütles, et ema tutistas. Samas tuli teine tüdruk uudishimutsema, kasvu järgi eakaaslane. Too pahvatas: „Mind klohmitakse iga päev! Mis sest siis on!” Meenub ka kord nähtud olmestseen, kus koju toodi purjus isa, mu kunagine koolivend. Trepile vastu läinud algkoolieas kaks õde oskasid isa sellises sõnastuses sõimata, et tundus päris uskumatu. Neil oli kaitserelv olemas. Sõna võib olla kui nõelav astel, nii enda kaitseks kui ka mürgiseks haavamiseks. Aga õed olid kahekesi. Kes on Sinu ustav tugi igas olukorras? Ma ei saa Sulle kõiki näiteid tuua, mis võivad minu peast läbi lipsata. Nad peavad sobima Su igapäevase taustaga, Sinu elu seniste reeglitega. Hea on, kui saan Su rääkima. Siis olen täpsemalt Sinu jaoks. Siis on arvata, et tuleb vähem n-ö juttu igaks juhuks. Tegelikult on Su lugu pikk ja kiri siin liiga lühike, et kõike avada. Eellooks on kogu Su kasvamine lapseeast peale. Juba üsna varasest east on meil mäletada sündmusi, mis võisid paika panna hoiakuid kogu eluks. Tuleb ainult natuke pingutada, et neid meelde tuletada. Seda on psühholoogid uurinud (Carl Gustav Jungi koolkond).

22


Mis on Su esimene mälestus õnnestumisest, rõõmust või pettumusest? Kuidas need on Sind hiljem mõjutanud? Võin tuua enda näite. Olin kolmeaastane. See oli suvel. Tuli tahtmine minna maailma avastama. Elasime maal. Läksin kodust üksi ära. Tee ääres oli kartulipõld, kus vend kiskus põllust umbrohtu välja, aga tema mind ei märganud. Olin ju väike. Jõudsin naabertallu. Seal olid just lõppenud sõnnikuveo talgud. Isa oli ka seal. Talgulised istusid lauas. Söödi hernesuppi. Mulle pandi ka taldrik ja sain suure kääru võileiba. Imestasin selle leiva suuruse üle. Tundusin endale vist teistega võrdne. Lauas naerdi. Hea oli olla isa süles. Isa süles vankril sõitsingi sealt koju. Kodus olid ema ja vanaema otsinud mind igalt poolt, ka kaevust, aga seda muret ma siis ei taibanud. Minuga ei pahandatud. Küsiti ainult, kuidas ma külasse läksin. Olin vastanud, et pikkade sammudega. Hilisemaks kinnistus arvamus, et kui lähed kuhugi, võõraste hulka, võetakse sind hästi vastu. Ei alati. Aga see arusaam on pidanud alateadvuses kaua vastu. Nüüdseks on elukogemus mind teadlikumaks teinud, aga võõraste suhtes kahtlustajaks pole ma ikkagi muutunud. Võin jutustada ka oma esimesest tõsisest pettumusest, mida põdesin juba paar päeva. See oli enne kooli, natuke hilisemas vanuses. Võis arvata, et isal oli sõjajärgsel ajal palju muresid. Nii ta ei kuulanudki, kui ema seletas, et kanaaeda tuleb parandada. Ema kirjeldas, et kanad poevad aia alt läbi. Isa, ilmselt oma mõtetes, ütles: „Lõigake tiivaotsad maha.” Kui tiivasulgi kärpida, ei saa lennata. Seda olin ennegi kuulnud. Aga et siis ei saa aia alt pugeda, ei mahtunud pähe. Ei teadnud ma siis midagi tähelepanematusest või hajameelsusest. Isa otsustusest ei

23


saanud ma aru. Jäi üle ainult arvamus lapse peas: „Isa on loll.” Selle teadmisega oli raske olla ja rääkida ei saanud ka kellelegi. Isa tegeliku mõistusega polnud sel muidugi midagi ühist, aga lapse mõtte seostamisvõime on lihtne ja sirge. Pidin taluma üht oma elu esimest pettumust. Seda minust. Sellisteks analüüsideks Sinuga pole meil aega. See saaks ette tulla vaid korduvate kohtumiste käigus. Inimene on keeruline, aga siiski aimatava oma loogikaga. Sul on mu nimi ja telefoninumber. Sa saad helistada, kui tunned, et vajad kuulajat, kaasamõtlejat ka pärast haiglast lahkumist. Ma tean, et haiglasse vastuvõtule ei meeldi eriti tulla. Seal on suur lage koridor ootajaid täis ja igaüks võib teist ootajat seirata. Eriti veel neid, kes on psühhiaatri ukse taga. Inimestel on eelarvamusi. Võib juhtuda, et kohtume ka pärast neid paari haiglapäeva veel kusagil. Kui see on tänaval, siis naeratame ja tean, et kiires päevas meenub Sulle üks targemaks saamise hetk. See on meie saladus. Nüüd aga – ela hästi! Siiski – Sa tead, et see polnud midagi ilmvõimatut, mis Sinuga juhtus. Ja nüüd tead ka, et olukordadele on mitmeid lahendusi. Usu, Sa saad tugevamaks, nagu puu kasvab jämedamaks. Ka puu latv tõuseb kõrgemale ja „näeb” kaugemale.

Aidata saan ainult sel määral, kui abi saaja lubab. Inimest ei saa hakata lahti muukima. Tegelikult ei paku me valmis lahendusi, kuigi seda oodatakse. Saan pakkuda teistsugust mõttesuunda, uut vaatenurka. Lahendus on isikupärane, ainuomane. Mind aitas küll päeviku kirjutamine. Päevikus oled

24


intiimses suhtes endaga ja selleks on noorena veel vähe kogemusi. Ei tunne oma intiimmaailma. See alles areneb. Päevik aitab õppida ennast sõnastama. Rääkimine on mõneti lohakam, muist mõtteid jääb poolikuks või hajub väljaöeldu lihtsalt õhku. Päevikute väärtus on ammu ära tuntud. Vene tsaari õukonnas oli päevikute kirjutamine krahvinnadele-vürstinnadele lausa moeasi. Kui Puškin duelli järel suri, siis oli daamide päevikute järgi võimalik teada saada, mis kõik viimasel ballil oli juhtunud. Olid kirjas näoilmed, kes mida ütles või tegi. Hiljem on need päevikud avaldatud. Olen tõlkinud. Elu on keerukamaks läinud, suhted kirjumad. Kui tihti suudavad vanemad olla oma lastele lähedaseks arukaks sõbraks? Keeruline on. Praegu on ka majandusraskustes (ja mitte ainult!) omamoodi sõjaolukord. Homne päev tundub ebakindel. Igaüks haarab rutturuttu oma nodi, et sellega urgu pugeda. Ostab juurde, küll „hulludel päevadel”, küll niisama. Ei osta aga endale ja lähedastele kindlustunnet. Praegu on ka inimene inimese vastu nagu sõjas, ehk täpsemalt – inimlikud väärtused saagiahnuse vastu. Püsiväärtused on tihtigi tagaplaanile nihutatud. Kui oled ema, siis ütle, et armastad oma last, ja tunne ka seda. Arsti töö teeb raskemaks see, et tihti tuleb kiirustada. Näiteks on polikliiniku vastuvõtul psühhiaatrile antud ühes saatuses või sassi jooksnud elukäigus orienteerumiseks aega pool tundi. Vähe. Siis astub sisse järgmine inimene ja tuleb nuputada tema probleemi üle. Esialgu peab ta saama vabalt rääkida. See on nagu muusikapala eelmäng, kus häälestume kooskõlale. Kui juba rääkida

25


õnnestub, siis tasapisi langeb ka emotsionaalne pinge ja loogikat lisandub iseenesest. Mehelik või naiselik mõttemaailm on vägagi erinevad. Naine võib saada tunnetest üleujutatuks kui Soomaa oma viiendal aastaajal. Nii, et sõida paadiga aknast sisse, nagu seal päriselt juhtub. Siis ongi õige koht siin minu juures istuda ja lasta tulvavetel alaneda. Naine tuleb, kui tundeid on palju. Mees tuleb, kui jõudu on vähe. Kui jõudu vähe, siis vihastab. Mingit jõudu see korraks annab, aga rohkem on see enesepettus, edasimineku teed ei silu. Mees tuleb arstile tihti hiljavõitu. Ei suuda tööd teha või on konfliktid, ja viin ei anna loodetud jaksu, et nendega toime tulla. Mehel on treenimata sõnastusoskus, sest tihti on peetud sõnu tühisteks. Ta on neid ennemini loopinud, mitte kaaluma õppinud. Ammu loetud raamatus oli kirjeldus, kus noor meesarst läks kolkasse tööle. Üks esimesi patsiente oli vana mees, kes polnud vist iial arstil käinud. Oma värskete ülikooliteadmistega toda metsikuvõitu meest uurides pani arst diagnoose pealaest alates kümmekond. Millest alustada? Kogemusi oli vähe ja arst valis lihtsalt esimese ettejuhtunud ravimi – aspiriini, et vähemalt kahju ei tee. Mõni aeg pärast seda hakkas tulema mägedest hulgani tumedaid mehikesi, kes kõik sama imerohtu soovisid. Mõjus mehelikkusele. Palju üldse mees usaldab naisarsti? On ju eelarvamus, et naise pähe mahub vähem. Jaa-jaa. Siin on see koht, kus ma lasen patsiendil endal lahendusi otsida. Millises suunas on kasulikum mõelda? Küllap ka mina ei oska meheliku pilguga maailma vaadata. Julgen vaid arvata, et naist aitavad vaistud rohkem. Ühel korral olen aga siiski

26


näinud suurepärast usaldust. Noor mees tuli psühhiaatrile pärast gripi põdemist. Töövõime alanenud ja kuidagi uimane olek. Tegemist oli täiesti arusaadava väsimusega. Ravi polnud vajagi määrata. Nii jäi meil aega ja sain pidada väikese psühhiaatriat tutvustava loengu. Mõlemal meil oli hea meel. Vahel tuleb patsiendil ja endal ka kujutlusvõimest puudu. Et tõstaks mõttes mure enda kõrvale – nagu võõra oma – ja sorteeriks seal. Võõra mure raskust või suurust on palju lihtsam hinnata. Paljudele tundub, et nad oskaksid naabri elu targemini elada. Vahel pakun ma enda väljamõeldud mõneti imelikke võrdlusi, et patsiendi mõtteid painduvamaks saada. Kipub ju mõte probleemses teemas jääma kui rattarööpasse kinni. Peas kordub ikka sama häiriv lause ja roopast välja enam ei saa. Nügid ja nügid, aga ei midagi. Siis tuleb nagu džiibirallil tross puu taha kinnitada ja auto vintsiga porist välja vedada. Mina olen see tugevalt juurdunud puu. Trossi saad kinnitada, aga tirida tuleb ise ka. Mõte vajab vahel abistavat lisajõudu. Püüad sealt elumerest neid murekalu. Mõni tundub ähvardav kui haikala, et kohe-kohe ta neelab. Seda siis, kui peab leppima lähedase kaotusega või töötuks jäämisega, haigustega. Mõni mure on jälle nii armetult pisike kui prügikala. Lase merre või maksad trahvi. Kui ikka muretsema paneb see, et aega on nii vähe, et koer on kammimata ja kingitud kõrvarõngas kadus, siis tahaks annetada laiema silmaringi nägemaks inimesi enda ümber. Vahel pärin patsiendilt, mida ta sooviks kuldkalalt. Mis oleks kas või see ainuke soov, mida elult väga tahaks? Sellelt ainukeselt elult. Selle nimel tasuks ju pingu-

27


tada. Kui kaugel on soovide sihtpunkt? Kas tahaks elada pika ja huvitava elu? Kas tahaks olla avaramas, võimalustega paigas või piiluks pigem praost teiste elu? Keegi ei keela julgelt mõtlemast. Kõik need mured, mis olid kümme aastat tagasi, oleme praktiliselt unustanud. Siis tundusid nad suured. Miks küll tihtigi ei taha inimesed endaga tuttavamad olla? Ebamäärase minaga on ju palju raskem elada. Näiteks mina tean, et olen loomult sügavalt laisk. Ikka mõtlen, kuidas saaks midagi vähema pingutusega teha. Veel üritan tegevusi endale mõnusaks mõelda, siis nad pingutust ei vajagi. Näiteks väga hea on kirjutada korraliku käekirjaga. Endal mõnutunne ja teisel hea lugeda. Kahekordne rõõm. Kirjutamine on üldse üks suur-suur mõnu. See on nagu mõtete tants peas. Kui mõtted on lennukad, siis on nagu valss parketil. Millalgi on viimne valss. Sellel on väga ilus muusika. Inimesed on kõige võimsam kunstigalerii. Ei ole nad teemade järgi sorteeritud. Tuleb vastu ja on jälle uus originaalne teos. Mind on ehk üsna raske lugeda. Mõte on liiga tihe, aga võib vahet pidada. See on vist ammune viga, sest koolis meeldis mulle peast arvutada. Seisin tahvli ette, vaatasin ja kirjutasin siis vastuse numbri.

28

http://www.serk.ee/files/arhiiv/arstikirjad  

http://www.serk.ee/files/arhiiv/arstikirjad.pdf

Advertisement