Issuu on Google+


Toimetanud Eha Kõrge Kujundanud Päivi Palts

© Tekst ja fotod. Raivo Kalle ja Renata Sõukand, 2013 © Arhiivitekstid. Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv ISBN 978-9985-3-2757-9 Kirjastus Varrak Tallinn, 2013 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif


SISUKORD Sissejuhatus 9 Harilik köömen 13 Kummelid 16 Valge hanemalts ja teised maltsad 18 Hiireherned ja teised vähem kasutatud liblikõielised 22 Jürililled ja teised vähem kasutatud ristõielised 25 Harilik heinputk ja teised vähem kasutatud sarikalised 32 Aed-mädarõigas ja teised metsistunud juurikad 38 Oblikad 43 Harilik imikas ja teised imikaks kutsutud liigid 47 Harilik jõhvikas 50 Harilik jänesekapsas 54 Harilik kilpjalg ja teised sõnajalad 57 Harilik leseleht 62 Harilik naat ja naadid 64 Harilik nurmenukk 68 Harilik orashein 71 Harilik pune 73 Harilik raudrohi ja teised vähem kasutatud teetaimed 77 Harilik sigur 84 Harilik tõlkjas 87 Harilik varsakabi ja teised veekogude kaldataimed 89 Harilik võilill 99 Islandi käokõrv ja teised samblikud 100 Kaislad ja teised kõrged veekogude kaldataimed 104 Kivi-imar ja teisi söödavaid juurikaid 114 Kõrrelised 120 Kõrvenõges 126 Laugud 130 Maasikad 133 Merikapsas ja teised rannataimed 137 Mõõlad 140 Mündid 144 Naistepunad 147 Eesti looduslikud toidutaimed | 7


Paiseleht ja teised vähem kasutatud korvõielised 150 Põldohakas ja teised ohakad 156 Põldosi ja paksulehelised 160 Ristikud 166 Teelehed 172 Valge iminõges ja teised vähem kasutatud huulõielised 174 Harilik humal 178 Harilik kukemari ja teised vähem tähtsad marjad 181 Harilik mustikas 186 Harilik porss ja teised vähem kasutatud õllemaitseained 189 Harilik vaarikas 195 Kanarbik 198 Murakad 200 Nõmm-liivatee 204 Harilik pohl 207 Muud õied, lehed ja viljad (laste) näksimistes ja toidus 212 Kibuvitsad 214 Harilik sarapuu 217 Harilik kadakas 221 Sõstrad 227 Viirpuu ja teised põõsad 232 Harilik kukerpuu 239 Harilik hobukastan ja teised vähem kasutatud ilupuud 242 Harilik tamm 247 Harilik toomingas ja teised luuviljalised puud 251 Harilik vaher 256 Kased 259 Lepp ja teised vähem kasutatud lehtpuud 263 Pihlakad 268 Pärnad 272 Õunapuud 275 Harilik kuusk ja harilik mänd 278 Kasutatud kirjandus 285 Taimenimede register 295 Eestikeelsed taimenimed 295 Ladinakeelsed taimenimed 299 Rahvapärased taimenimed 304

8 | Eesti looduslikud toidutaimed


SISSEJUHATUS Läbi aegade on inimene saanud oma toidu teda ümbritsevast loodusest. Ka meie esivanemad said kõigepealt põhitoidu ja hiljem leivakõrvase just loodusest. Toidu hankimine on alati olnud raske ja võtnud suurema osa inimese ajast ja energiast, eriti meie kliimavöötmes. Globaliseerumine teeb erinevate piirkondade toiduained lihtsalt kättesaadavaks ning inimene sõltub kohalikust loodusest järjest vähem. Veel kunagi ei ole maailmas olnud nii toiduküllast aega kui praegu. Sellegipoolest vaatavad paljud inimesed üle maailma looduslike toidutaimede poole ning seda mitte ainult toitainete saamise pärast. Looduslike taimede toiduks kasutamine on osa iga rahva kultuuripärandist, toidukultuur aitab end rahvana määratleda, kohaliku loodusega siduda ja oma juuri tunnetada. Siiski ei tasu alahinnata ka looduslike toiduainete potentsiaalset tähtsust toitainete allikana, sest nende uurimine on inimkonna toitmise seisukohalt väärtuslik infoallikas. Kuigi maailmas tuntakse ligi 75 000 taime, mis oma keemiliste omaduste järgi võiksid olla söödavad, on neist teadaolevalt kunagi söödud vaid 2500, neist omakorda 150 kultiveeritakse suuremas ulatuses ning vaid 20, millest enamik on kodustatud kõrrelised, säästavad inimkonda veel paarsada aastat tagasi nii tavalistest näljahädadest[20]. Needki kultuurtaimed, või õigemini nende eellased, on minevikus olnud looduslikud taimed. Igaühte neist on kunagi üks või teine rahvakilluke märganud ning mingite kasulike omaduste tõttu hakanud aretama, et saak kergemini kätte tuleks. Mida mitmekesisem on inimese nagu iga teise looma toidulaud, seda suurem võimalus on tal pikemas perspektiivis liigina ellu jääda. Kuigi potentsiaalselt söödavaid taimi leidub Eestis oluliselt rohkem, on suuremal või vähemal määral toiduks kasutatud pea 200 siinses looduses leiduva taimeliigi. Osa neist on kultiveeritud, aga paljud on ka kultuurist metsistunud. Igal juhul saavad kõik selles raamatus käsitletud taimed looduses elada ilma inimese otsese kaasabita, ehkki mõni neist on sinna just inimese abiga sattunud. Meie eesmärk selle raamatu kirjutamisel oli tuua lugejani praeguse Eesti Eesti looduslikud toidutaimed | 9


territooriumil elanud ja elavate inimeste looduslike taimede toiduks kasutamise kultuurilugu. Hindasime liikide kasutust kriitiliselt ja võtsime vaatluse alla vaid need taimed, mille toiduks kasutamise kohta on olemas viide etnograafilises kirjanduses, kirja pandud pärimustekstides või meie kogutud materjali hulgas. Eesti keeles on ilmunud väga palju raamatuid ja artikleid, milles jagatakse soovitusi taimede söömise kohta. Neid lugedes võib aga jääda ekslik mulje, et inimesed ka reaalselt neid taimi niimoodi kasutavad. Käesolev uurimus on esimene omalaadne, vastates küsimustele: mida Eestimaal elanud inimesed on loodusest korjanud toiduks, milleks ja kuidas neid taimi kasutanud, kuidas on taimekasutus aja jooksul muutunud, millised taimed on tänaseks kasutusest kõrvale heidetud ja millised uued taimed asemele tulnud. Arvestades seda, et kirjalikud teated ulatuvad vaid veidi üle kahe sajandi tagasi ning kuna materjalgi on lünklik, on paljude taimede kasutus tõenäoliselt unustuse hõlma vajunud. Loomulikult on olemas võimalus, et mõne taime kasutus on dokumenteeritud allikates, milleni me ei ole jõudnud, kuid ilmselt on siiski kõik olulisemad toidutaimed siin nimetatud. Samuti tuleb pidevalt juurde uusi kasutusi, millest paljusid ei ole veel jõutud rahva suust koguda. Kaudselt mõjutab looduslike liikide söögiks korjamist põllu- ja aiamaadel kasutatavad paremad agrotehnilised võtted, invasiivsed võõrliigid, haljasalade ja teeservade tihedad niitmised, mis kõik kokku vähendavad liigilist mitmekesisust inimese elukoha läheduses. Esimeseks põhjalikuks Eesti- ja Liivimaa taimekasutuse ülestähenduseks võib pidada pastori ja kodu-uurija August Wilhelm Hupeli 18. sajandi lõpukümnenditel ilmunud topograafilisi raamatuid. 19. sajandi alguses täiendab neid andmeid arst ja botaanik Johann Wilhelm Ludwig von Luce oma topograafilistes-botaanilistes raamatutes. Ka baltisaksa ajaloolane Wilhelm Christian Friebe kirjutab sel ajal oma Kura-, Liivi- ja Eestimaa majanduslik-tehnilises ülevaates taimede kasutusest maarahva hulgas. Sedasama teeb 19. sajandi keskel akadeemik ja keeleteadlane Ferdinand Johann Wiedemann oma Kura-, Liivi- ja Eestimaa geograafilises ülevaates. Suulise pärimuse kogumisega tegi Eestis algust pastor ja folklorist Jakob Hurt, kes hakkas seda koguma 19. sajandi lõpukümnenditel. Prioriteediks kujunes lüüriline materjal ja taimekasutuse teave jäi algul tagaplaanile. Alles 20. sajandi kahekümnendatel-kolmekümnendatel aastatel hakkas nii Eesti Rahva Muuseum (ERM) kui ka Eesti Rahvaluule Arhiiv (ERA) süsteemselt koguma üleüldist etnograafilist-folkloristilist materjali, mille hulgas on ka otsesed küsimused toidutaimede kohta. Kuni 1940. aastateni ERAsse kogutud materjali kasutas oma tolleaegsetes töödes etnobotaanik Gustav Vilbaste, kes ka ise sel ajal aktiivselt taimepärimust kogus. Ta jõudis avaldada suurteose „Meie kodu-

10 | Eesti looduslikud toidutaimed


maa taimi rahva käsitluses” plaanitavast viiest osast esimesed kaks. Tähtsaim raamat, millega ta etnobotaanikuna kultuurilukku jäi, oli tema monograafia „Eesti taimenimetused”, mis ilmus 1993. aastal, ligi 30 aastat pärast tema surma. Põgusalt on varasemast puude ja põõsaste toiduks kasutamisest kirjutanud ka etnoloog Ants Viires oma raamatus. ERMi materjal jäi arvatavalt kompetentsete uurijate puudumise tõttu ootama paremaid aegu, mis saabusid alles 1980. aastatel, kui toidukultuuriuurija Aliise Moora avaldas mitu artiklit looduslike taimede söömisest ja monograafia „Eesti talurahva vanem toit”. Tema uuritav aeg ulatus kuni 20. sajandi esimeste kümnenditeni. Pärast II maailmasõda kogutud pärimust pole seniajani praktiliselt uuritud, eriti seda muutust, mille tõi endaga kaasa teadlikkuse tõus ja kasinad olud nõukogude ajal. Sellest ajast on ilmunud mõned metsandusteadlaste Hendrik Relve ja Harald Rebase ning bioloog Taimi Paali kirjutatud artiklid, kuid need käsitlevad vaid metsamarja kultuuri ja üldist metsa kõrvalkasutust. Võõrpuuliikide kasutusest, introduktsioonist ja metsistumisest on kirjutanud teadusajaloolane Arthur Jaama ja metsandusteadlased Heldur Sander, Jüri Elliku ja Urmas Roht. Üle kümne aasta oleme tegelenud Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudest ravim-, maitse-, tee- ja toidutaimede alase info väljaotsimise ja süstematiseerimisega. See töö, mis on kättesaadav veebilehel herba. folklore.ee täieneb jooksvalt; praegu on seal tekste ajavahemikust 1868–2006[13]. Käesoleva raamatu kirjutamisel oleme kasutanud HERBAt alusena rahvameditsiinialaste järelduste tegemisel ja näitetekstide allikana”.” Lisaks vaatasime läbi ERMi Korrespondentide vastuste arhiivi (KV) vastavasisulised köited (KV 33, 50-52, 55, 77, 1030, 1033) ja selgus, et varasema materjali hulgas on veel rohkesti avaldamata andmeid, mida me selles raamatus ka välja toome. Ajalooliste allikate põhjal oleme kirjutanud mitu teaduslikku ja populaarteaduslikku artiklit. Et tänapäevast taimekasutust analüüsida, oleme teinud välitöid ja korraldanud küsitlusi. Meie kogus on praegu ligi kolme ja poolesaja informandi andmed, kokku umbes paar tuhat kirjalehekülge. See kogu annab väga hea ülevaate eestlaste tänasest taimekasutusest ja on võrdlevaks materjaliks varasemate aegadega. Rohkem kui sadat inimest on ka käesolevas raamatus otse tsiteeritud. Küsitluse alusel botaanikutelt saadud vastused on juba analüüsitud ja avaldatud teadusliku publikatsioonina. Muu hulgas on selgunud, et keskmiselt kasutasid vastajad toiduks 20 taimeliiki, kuid mõned inimesed nimetasid ka üle 40 taime[46]. Kuigi püüdsime teha võimalikult kergelt loetava raamatu, on see oma ülesehituselt teatmeteose laadne, sisaldades informatsiooni kontsentreeritud kujul, sekka illustratsioonid nii näitetekstide kui ka taimepiltide kujul. Näitetekstid

Eesti looduslikud toidutaimed | 11


on lugemise hõlbustamiseks mugavdatud ja toimetatud. Raamat on mõtteliselt jaotatud kolmeks osaks: kõigepealt on vaatluse all ühe- ja kaheaastased rohttaimed, siis püsikud ja puhmastaimed, lõpuks põõsad ja puud. Kui mõnda liiki on kasutatud toiduks väga vähe, liigid on olnud sarnase kasutusega või rahva hulgas halvasti eristatavad, siis koondasime need ühe pealkirja alla. Ükski selle raamatu taimeartikkel ei ole iseseisev üksus, vaid paljuski seotud teiste artiklitega, seepärast ei piisa tervikpildi saamiseks ühe-kahe artikli läbilugemisest. Taimede ametlike nimede allikana kasutasime eestikeelsete taimenimede andmebaasi[11]. Kui ei ole märgitud teisiti, oleme taimede kirjelduste, levikuandmete ning introduktsiooni tutvustamisel lähtunud mitmest erinevast allikast[36, 39, 48, 52, 54–57, 114]. Erilist tähelepanu oleme pööranud taimenimedele, kuna taimi on rahva seas kutsutud ja ajaloolistes allikates nimetatud erinevate nimedega. Toome välja tuntumad rahvapärased taimenimed (toetudes peamiselt Gustav Vilbaste raamatule[160], aga ka HERBAle[13] ning autorite kogule[10]) ja võrdleme neid soomlaste taimenimedega (toetudes Pentti Suhhoneni 1936. aastal ilmunud raamatule[139]), et anda aimu seotud kultuuriruumist. Taimekasutuses toome välja ka selle, kuidas ja miks üht või teist liiki on söödud mõne tervisehäda korral. See näitab ühelt poolt taime laiemat kultuurilist tähtsust, teiselt poolt aga habrast piiri toidu ja ravimi vahel. Tähelepanu on juhitud ka sellele, kui taim on mürgine. Iga taime juures on lühidalt ära toodud tema kasutamine toiduks mujal maailmas, peamiselt Euroopas, toetudes etnograafilistele ja etnobotaanilistele teaduspublikatsioonidele. Raamatu lõpus on eesti- ja ladinakeelne ning rahvapäraste taimenimede register ning tekstis viidatud allikate ja kirjanduse loend. Taimravipärimuse digitaliseerimist ja süstematiseerimist on rahastatud riiklike programmide „Eesti keel ja rahvuslik mälu” ning „Eesti keel ja kultuurimälu” projektidest EKRM06-68 ja EKKM09-84. Viimased kaks aastat oleme osalenud ka Ultike Plathi toidukultuuri teadusgrandis ETF9419. Täname kõiki oma korrespondente, kes on panustanud raamatusse oma teadmiste ja mälestustega, samuti neid, kelle saadetud vastused küll raamatusse ei läinud, kuid andsid piisava aluse järelduste tegemiseks. Täname kolleege, kes on meid selles töös innustanud ja suunanud, ning abilisi, kes paljuski vabatahtlikus korras on aidatud digiteerida pärimust ning koguda ja süstematiseerida tänapäeva materjali. Raivo Kalle ja Renata Sõukand 2013. aasta kevadisel pööripäeval Umbusil

12 | Eesti looduslikud toidutaimed


HARILIK KÖÖMEN Harilik köömen (Carum carvi) on Eestis tavaline taim rohumaadel, inimasulate ümbruses, teeservades, võsastikes. Harva kasvatatakse meil ka kultuuris. Üle maa tuntakse ühesuguse tüvega nime köömen, millel paiguti on erinevad murdelised teisendid, kuid kõik nad on saadud saksakeelsest taimenimest Kümmel. Ka soomlastel on nimi kumina tuntud. Köömen on ajalooliselt olnud Eestimaal üks laialdasemalt kasutatav looduslik vürts toitude maitsestamisel[45]. Tema endisaegset tähtsust näitab ka see, et veel 19. sajandil pidi talupoeg lisaks põllusaadustele ja teoorjusele maksma mõisale renti olenevalt talu suurusest üks kuni kolm toopi* köömneid, mõnikord pidi andma ka humalaid, mille kogust mõõdeti naelades**[44]. 20. sajandi keskelgi oli * Ük toop on ligi 1,2 liitrit. ** Üks nael on ligi 410 grammi.

Eesti looduslikud toidutaimed | 13


köömnete turul müümine maainimestele lisasissetulekuks. „Headel aegadel” kasutati küll rohkem sissetoodud vürtse, aga kui II maailmasõja ajal kaubandus soikus ja importvürtse nappis, õpiti taas looduslikke vürtse rohkem kasutama[110]. Traditsiooniliselt on köömneseemneid pandud maitseks kõikvõimalikesse jahusaadustesse – leivad, saiad, pirukad; toitudesse – pudrud, salatid, supid; piimasaadustesse – juustud, kohupiimad; erinevatesse hoidistesse, millest tuntuim on köömnetega maitsestatud keedupeet. Kuna oli tähele pandud, et köömneleib säilib paremini ega lähe hallitama, siis kasutati köömneid säilitusaineks[23], ka tänapäeval säilivad keskmisest paremini need leivasordid, mis sisaldavad köömneid[115]. Pärimusest leiab teateid sellegi kohta, et köömneid pandi kodustesse lihavorstidesse, nagu Kraakovi, Poola teevorst jt, mida on soovitatud ka kirjanduses[99]. Maitseainena kasutati köömneseemneid ja -varsi kurkide, kapsaste ja kasemahla hapendamisel ja taari maitsestamiseks. Seemnete keeduveega hautati õlle- ja piimanõusid, et neist halba lõhna ja maitset eemaldada. Kuigi 19. sajandi algul soovitasid baltisakslased kasutada köömnetaimede lehti ja varsi toitude tegemiseks[65], ei ole pärimuses teateid selle kohta, et maarahvas neid soovitusi järginud oleks. Nüüdisajal on järjest rohkem hakatud köömneid ostma poest või apteegist, sest saastatuse tõttu ei taheta neid enam teede äärtest korjata, pealegi ei lase teeäärte regulaarne niitmine taimedel seemneid moodustada. Siiski öeldakse vahel, et isekorjatud köömen on apteegi köömnest erineva maitsega. Teada on, et tänapäevalgi näksivad lapsed tooreid köömneseemneid nende hea maitse pärast. Köömen kasvas karjamaal teede ääres. Viljad kuivatati maitseaineks, pandi kodujuustu ehk sõira sisse, maal tehti sageli juustu. Köömneid kasutati ka punapeedi salatis, kapsa hapendamisel lisati köömneid. Korjasid ja kasutasid vanemad inimesed, 1960ndatel, nüüd ise ei korja. Hiie Pajur, snd 1952[10] Köömned: rohttaim teeservades, niitudel. Viljadest tehti vesitõmmis igapäevateeks, köömneviina raviks. Ema ja isa tegid 1960ndatel ja 1970ndatel. Köömnest tehti teed igapäeva joomiseks ja ravi eesmärgil ka lastele, kui olid seede- ja kõhuprobleemid. Ei tehtud väga kanget teed. Köömneviina kasutasid täiskasvanud seedimist soodustava vahendina, kõhupuhitusevastase vahendina ja kõhuspasmide vastu. Tavalise lauaviina sisse (40-kraadine) pandi köömned ja lasti mingi aeg pimedas seista. Seisis tavaliselt mitu kuud ja pealt rüübati

14 | Eesti looduslikud toidutaimed


vajadusel. Praegu kasutan hapukapsale, vorstile maitsestamiseks. Lea Mikkelsaar, snd 1960[10] Köömneseemned olid toidulisandiks ja teeks. Ise korjasin ja õed ka, 1960ndatel ja 1970ndatel. Praegu ostan apteegist. Kalvi Kivimaa, snd 1960[10] Köömnevarre keedisega hautatakse õlleankruid, ka piimanõusid, et eemaldada halba lõhna ja maitset. Köömnevarsi tarvitatakse veel kurgi soolamiseks koos mustasõstralehtede ja tilliga. Vilbaste, TN 7, 1222/3 (11) < Jõhvi khk (1929) Köömned. Seemneid tarvitati: 1) teeks, 2) kapsasupi hulka, 3) sepikute pääle, 4) vorsti sisse. Vilbaste, TN 7, 47 (16) < Kadrina khk (1929) Küümne juuri ja varsi taarilõ sillas, et paremb maitsõs. Küümne leevä sisse ja kõrvõtetu piimaga sisemise haigusõ ja purutemise rohos, pääle latsõ olõmise. Silmärohos, katski hõõrutult, viina seen liutadu H II 52, 48 (29) < Kanepi khk (1894) Köömen oli ja on üks populaarsemaid igapäevatee taimi[146]. Köömneteed on joodud ka närvide rahustamiseks, külmetuse puhul, kõhuhaiguste, maohaiguse, kõhulahtisuse, kõhugaaside, köha, nohu, isutuse, südamehaiguse ja teiste hädade korral. Juurtest tehtud teed on joodud neeruhaiguse korral. Kuivi seemneid on kas röstitult või niisama söödud lusikatäis või kaks korraga kõhuusside ja paelussi väljaajamiseks ning antud lastele kõhulahtisuse vastu. Röstitud seemnetega on maitsestatud ka viina, mida mehed jõid pitsitäie või kaks kõhuvalu, kõhuhaiguste ja köha korral. Kõhuhaiguste korral on lastele antud aga röstitud seemneid piimaga. Köömnetaim sisaldab tsikotoksiini sarnaseid mürke, kuid inimesele need ohtlikud ei ole[100]. Lõuna-Euroopas on köömnevõrseid ja noori lehti toiduks keedetud ja maitseainena kasutatud[155]. Kesk-, Ida- ja Põhja-Euroopas, näiteks Islandil[144], Rootsis[142] ning Bosnias ja Hertsegoviinas[120] on maitseaineks kasutatud pigem seemneid, ilmselt nende pikema säilimisaja tõttu; Ungaris lisati köömneseemneid rukkileivale, suppidele, lihale ja brändile maitseks[21], ka Poolas maitsestati nendega leiba, hapukapsast ja kohupiima, kuid näljaaegadel keedeti toiduks ka köömne noori lehti[71]. Köömnetee joomine tänapäeva Austrias[30] on tulnud ilmselt ravikasutuse kaudu.

Eesti looduslikud toidutaimed | 15


KUMMELID

Teekummel

Kummeli (Chamomilla) perekonnast on Eestis tavaline inimasustustes umbrohuna kasvav lõhnav kummel (C. suaveolens) ja kultuurtaim teekummel (C. recutita), mis harva ka metsistub. Teekummelit on Eestis kasvatatud juba vähemalt 17. sajandist, mil teda kultiveeriti apteegiaedades[132], samuti on ta nimi ära toodud tollastes sõnaraamatutes[160]. Lõhnavat kummelit hakati Eestis levitama alles 19. sajandi keskel. Nimi kummel koos arvukate murdeliste teisendustega on tuntud üle maa ja tulnud saksakeelsest nimest Kamille, mis tähistab rahva seas mõlemat kummelit. Ka soomlastel on tuntud nimi kameli kukka. Lõhnavat kummelit kutsuti paiguti ka upinhein, upinhain, rohkem oli see rahvapärane nimi tuntud Lõuna-Eestis, kus see on tänaseni käibel. Sama nimega kutsutakse seal aga ka ristiku (Trifolium) perekonna liike. Mõlemad kummelid on tuntud teetaimed, rohkem siiski teekummel, millest ka tema rahvapärased nimed theehein, teelill, teekummel. Teeks kasutatakse 16 | Eesti looduslikud toidutaimed


enamasti õisi, kuid korjatakse ka taime ladvaosa koos õiega. Teed on joodud mitmete hädade leevendamiseks, peamiselt külmetuse, köha, kurguhaiguse, palaviku, seest haiguse, kõhuvalu puhul. Levinud oli komme anda vastsündinud lastele kummeliteed, mis arvatavalt õpiti kirjandusest[38]. Lapsed on lõhnavat kummelit tema hea maitse tõttu niisama värskelt näksinud. Kuna lõhnav kummel levib väga käidavates kohtades, nagu kõnniradadel, välikäimlate juures ja mujal nn saastunud kohtades, siis sellest ka halvustavad rahvapärased nimed seakummel, koerakummel, koerakusekummel. Peamiselt just kasvukoha tõttu on nii endisel ajal kui ka tänapäeval selle taime kasutusest loobutud ja hakatud eelistama peenral kasvavat teekummelit. Kummel, kasvab teeservadel. Kasutame õisi teeks. Pärnaõie, kummeli, metsvaarika, kibuvitsa ja raudrohu teesid jõime igapäevaselt, aga ka siis, kui keegi perest oli külmetunud, 1980ndatel ja 1990ndatel. Kummelit kasutan jätkuvalt teeks. Kadri Riit, snd 1974[10] Lõhnav kummel: närisime õisi, lihtsalt, sest mõnus lõhn läks suhu. 1970ndatel ja 1980ndatel. Enam ei söö. Katrin Kaldma, snd 1968[10] Sündinud imikutele oli kõige esimeseks söögiks lahja kummelitee. Ka hiljem, kui lapsel juhtus kõht korrast ära minema, jäeti toidukord vahele ja anti kummeliteed. RKM II 355, 447 (110) < Põltsamaa khk (1981) Teekummelit tarvitatakse kuivatatult teeks, keetes tast välja kuuma veega mahl, mis annab veele hää lõhna ja maitse. Vilbaste, TN 3, 143 (2) < Palamuse khk (1932) Taimed, mida tarvitatakse. Hapuoblika supp, kadakamarja tee, kummelitee, seenesoust. Vilbaste, TN 3, 184 < Palamuse khk (1932) Kui hambajuure all oli põletik, siis hoiti kanget kummeliteed suus. Leige teevesi hoiti suus, seda hiljem alla ei neelatud, vaid sülitati suust välja ja võeti uus suutäis. Lahjemat teevett joodi palavikuliste haiguste puhul. Ja üldse jõid seda ka täiesti terved inimesed söögiajal. RKM II 355, 446/7 (109) < Põltsamaa khk (1981) Lõhnav kummel, kasvab maja ümber. Ema kasutas ürti ravimteeks 1970ndatel. Nüüd korjan ise teistsugust kummelit. Niina Kivimaa, snd 1962[10] Kummelit on mujal kasutatud peamiselt raviks, toiduks tarvitati teda väga vähe. Poolas, Slovakkias, Austrias ja Ungaris on teekummelist tehtud joogiteed[67, 70, 30, 21] , mõnikord on näksitud ka lehti ja/või õisi[74, 21]. Eesti looduslikud toidutaimed | 17


VALGE HANEMALTS JA TEISED MALTSAD

Vesihein

Valge hanemalts (Chenopodium album) on Eestis tavaline põlluumbrohi, mida leidub ka jäätmaadel ja rannikul. Endistel aegadel tunti teda üle maa nime all malts või maltsad. Virumaal ja Põhja-Eesti rannikul kasutati ka nimesid savirohi, saviheinad, savilill. Viimased kattuvad ka soomekeelsete nimedega saviruoho, saviheinä, savikkas. Hanemalts eelistab savikaid muldasid ja arvatavalt sellest ka rahvapärased nimed. Nimi hanemalts on loodud kunstlikult 19. sajandi lõpul, epiteet valge on aga saadud ladinakeelse liiginime album tõlkest; kirjanduse kaudu jõudis see nimi rahva sõnavarasse. Mõnes Eesti piirkonnas, näiteks Vigalas, Karjas, Kaarmas, söödi hanemaltsa viimati suure nälja ajal 19. sajandil[84], ent paiguti söödi teda veel 20. sajandilgi, nii on Kullamaa kihelkonnast 1930ndatest palju teateid maltsasupi tegemisest nii 18 | Eesti looduslikud toidutaimed


orjaajal kui hiljemgi. Söögiks kasutati noori taimi, millest keedeti suppi piima, jahu või tangudega. Mõnel pool arvati, et maltsasupi söömine aitab seestvalu vastu. Suvel tekivad hanemaltsa varrele pehmed, kägaraid meenutavad viljad, mida on samuti 19. sajandil näljaaegadel korjatud, kuivatatud ja jahu hulka lisatud[84]. Tänapäeval on hanemalts toidutaimena väga väikese kasutusega: harva tehakse temast suppi, kuid on hakatud tegema salateid. Hanemalts: umbrohi, kasvab peenardel ja mujal, rohekashallikas, varrele kinnituvad kitsad väiksed lehed, tipus on õisik. Lehed, ürt: öeldi, et on kasulik, sõin värskelt. 1970.–1980. aastad. Praegu teen sellest suviti mõnikord salatit. Liina Paales, snd 1973[10] Suvel korjati igasuguse mõjuga taimi, neid kuivatati ja seati panipaikadesse, kust siis tarvitamise korral oli hää võtta. Siinkohal ei jõua küll kõiki taimi nimetada, kuid siiski mõned tarvilikumad: kevadel ja suvel saadi juba nõgeseid, ohakaid, oblikaid, hanemaltsu, naate (varesejalgu), jänesekapsaid jne. Nendest valmistati suppe jne. Vilbaste, TN 2, 679 < Räpina khk (1930) Paljusid taimi tarvitati vanasti ka toiduks. Suppi keedeti hapuoblikatest, noortest nõgestest, põldosjadest, maltsarohust, kapsataimedest. Vilbaste, TN 2, 297 < Jõhvi khk (1929) Malts, orja ajal keedeti suppi. Vilbaste, TN 7, 414 < Kullamaa khk (1930) Malts – „malts”. Värsked lehed supis seestvalu vastu. Vilbaste, TN 7, 1279 (7) < Kihnu khk (1939) Valget hanemaltsa ja teiste hanemaltsa liikide noori võrseid ja lehti on söögiks keedetud üle terve Euraasia, näiteks Ukrainas on seda kasutatud borši, Itaalias aga traditsiooniliste kevadtoitude koostises[155]. Poolas on hanemaltsa tähtsus viimase poole sajandi jooksul väga oluliselt langenud: kui 1948. aastal kasutasid taime toidu tegemiseks üle poolte vastajatest, siis 2007. aastal vaid napilt üle 2% vastajatest[74], kuigi üldiselt on seda taime nimetatud vaeste inimeste toiduks[67]. Põhja-Rootsis on näljaaegadel kogutud hanemaltsa seemneid, neid jahvatatud ning lisatud leivajahule, on teateid ka selle kohta, et taime kasutati 19. sajandi lõpul, 20. sajandi algul salati tegemiseks[142]. Bosnias ja Hertsegoviinas on hanemaltsa keedetud kui aedvilja[120], Sarajevo blokaadi ajal mitmekesistati sellega monotoonset riisi- ja makaronidieeti ning lisati seda salatitele ja pirukatele[121]. Salatina ja keedetult on seda söödud ka Ungaris[21] ja Türgis[22]; keedetult Itaalias[106] ja Rumeenias Itaalia immigrantide hulgas[107]. Samuti keedetakse seda

Eesti looduslikud toidutaimed | 19


Patagoonias[61] ja Hiinas. Hiinas varutakse taime ka talveks, sest muu hulgas kasutatakse kuivatatud hanemaltsa lehti seasöödaks[47]. Maltsa (Atriplex) perekonna liike on leitud Eestis kasvamas üle kümne, kuid kõik nad on üsna sarnased ja rahvas neil vahet ei tee. Tuntum neist on harilik malts (A. patula), mida leidub inimese mõjuga kasvukohtades aedades ja põldudel umbrohuna. Harilikku maltsa leidub Eestis küll kõikjal, kuid mitte nii massiliselt kui valget hanemaltsa. Tuntud on ka võõrliik aedmalts (A. hortensis), mida esimest korda on mainitud Eestis kasvamas 19. sajandi algul, ja mis kohati metsistub aedades umbrohuna. Mõlemat liiki on endistel aegadel nii kirjanduses kui rahva seas kutsutud maltsaks, üksikuid teateid on ka savirohuks nimetamise kohta. Soomlasedki on maltsa perekonna liike kutsunud nimedega maltsa ja saviruoho. Toidutaimena on maltsad vähem tähtsad kui valge hanemalts, kuid neistki on näljaaegadel tehtud suppe. Tänapäeval on samuti üksikuid teateid maltsa söömise kohta nii supina kui ka rohelise kevadsalatina. Maltsalehti on lisatud ka toitudele maitsestamiseks. Atriplex et Chenopodium. Suurtel näljaaegadel olevat neist taimedest suppi keedetud. Vilbaste, TN 7, 81 (38) < Martna khk (1929) Esimesel või teisel Siberi-kevadel (ta küüditati 14. juunil 1941 üheksa-aastasena Vastse-Roosast Võrumaalt) sõid nad toidupuudusel maltsa. Pandi vette ja keedeti soolaga (kui seda oli) nagu suppi. Kui oli kartuleid, pandi neid juurde. Maret korjas, pere sõi. Uno Schultz emalt Maret Schultzilt, snd 1932[10] Sõjaajal tõid sakslased vanaema Venemaalt ära, et ta Saksamaale viia. Millegipärast aga vanaema Saksamaale kaasa ei võetud ja ta jäi Haapsalu kanti. Tal oli 9 last ja et neid ära toita, tegi lastele maltsasuppi. Ka kartulikoori korjasid raudtee pealt. Lii Nool, snd 1960[10] Harilik malts: rohttaim, umbrohutaim. Ema korjas varakevadist maltsa, tegi salatisegu, suppi. Hariliku maltsa värskeid lehti pandi mõnikord omletitaina sisse ja küpsetati, pandi ka värske salati sisse koos võilillelehtede, nurmenukulehtede ja värskete naadilehtedega. Koguseliselt oli rohkem ikka lehtsalatit sees, söödi hapukoorekastmega. Kui malts suureks kasvas, siis enam ei kasutatud; 1960.–1970. aastad. Lea Mikkelsaar, snd 1960[10]

Maltsa perekonna liigid sisaldavad lahustuvaid oksalaate, kuid tarbitavad kogused tavaliselt toksilised ei ole[100]. Nagu hanemaltsa, on ka harilikku maltsa söö20 | Eesti looduslikud toidutaimed


dud kas keedetult või praetult laialdaselt Poolas[68, 71] ja Ungaris on sellest suppi keedetud[21]. Maltsa perekonna erinevaid liike on toiduks keedetud ka Bosnias ja Hertsegoviinas[120]. Vesiheina (Stellaria media) on samuti endistel aegadel Virumaal maltsaks kutsutud. Üle lahe naabritelgi on maltsa nimi sel taimel üsna tuntud, üksikteatena on neil nimetus virn, samas kui meil on seda taime Põhja-Eestis valdavalt virnaks kutsutud. Rohkem on soomlased tundnud seda taime aga vesiheinä nimetuse all. Vesihein on Eestis tavaline põllu- ja aiaumbrohi, kuid teda leidub ka niisketes metsades. Vesiheina söömise kohta endistel aegadel on vaid üksikteade[9], ka tee tegemisest on ainult üks teade; teed joodi neerukivide vastu. Tänapäeval on arvatavasti kirjanduse mõjul hakatud vesiheinast kevadsalateid tegema, üksikteade on ka supi sisse lisamisest ja teed on joodud rasvkoe kasvajate vastu. Muude maltsadega meenub, et Tallinnas vanatädi naabrid pidasid väga lugu igasugustest maltsadest ja eriti vesiheinast. Anti ka meile maitsta maltsasuppi, kuid mu vanatädi ei pidanud vajalikuks seda ise keeta. Kaja Lotman, snd 1960[10] Vesihein: umbrohi. Terve pere sõi tervet taime toorsalatina hapukoorega (nagu lehtsalatit). Vesihein oli mingil perioodil ehk paaril suvel meie pere tõeline lemmik. Meil ei olnud siis lehtsalatit – isegi ei tea, miks me seda ei kasvatanud. Vesihein oli lihtsalt väga käepärast ja olemas. Praegu on rohkem külvatud lehtsalat. Info pärineb tõenäoliselt botaanikaringist. 1986–1989. Nüüdki teen vahel harva sama moodi salatit. Silvia Looveer, snd 1971[10] Linnurohi (linnutatar), põlluosi ja virnarohi keeta teeks ja seda juua neerukivide vastu. Mina jõin seda ka ja oleksin terveks saanud, aga mädanik oli tekkind neerukivi ümber ja haige neer lõigati välja. See rohi oli neerukivi vähemaks, urbliseks söönud ja oleks võinud välja tulla. RKM II 283, 225 < Haljala khk (1971) Kogu Euraasia talupojakogukondades oli vesiheina supi või pajatoiduna keetmine minevikus laialt levinud, tänapäeval kasutatakse seda Itaalias traditsioonilise toidu koostisosana ja salatina[156, 106]. Ungaris ja Islandil on vesiheina söödud salatina ja keedetult[21, 144], Türgis lisaks salatile ka pirukatäidisena[22]. Bosnias ja Hertsegoviinas on vesiheina aedviljana keedetud[120], ent Sarajevo blokaadi ajal oli selle kasutus palju mitmekesisem, näiteks maitseainena, lisandina toitudele ja salatina[121].

Eesti looduslikud toidutaimed | 21


[Title will be auto-generated]