Issuu on Google+


Tekst © Mart Laar, 2010 Erialatoimetaja Mart Lätte Keeletoimetaja Marika Mikli Kujundaja Mari Kaljuste ISBN 978-9985-3-2010-5 Kirjastus Varrak Tallinn, 2010 www.varrak.ee Printon Trükikoda AS


SISUKORD Inimesed asuvad Eestimaale 10 Soomeugrilaste tulek 12 Kaali kraater 14 Rauaaja algus 16 Tartu tagasivallutamine 18 Piiskop Fulco 20 Sigtuna hävitamine 22 Muistse vabadusvõitluse algus 24 Ümera lahing 26 Madisepäeva lahing 28 Lindanise lahing 30 Tartu langemine 32 Paavstiriigi lõpp Tallinnas 34 Jäälahing 36 Hansa Liiduga ühinemine 38 Lahing Tallinna all 40 Plettenbergi võit Smolino all 42 Usupuhastus 44 Esimene raamat 46 Venemaa rünnak, Liivi sõja algus 48 Põhja-Eesti ja Tallinn alistuvad Rootsile 50 Tallinna piiramised 52 Tartu kolleegiumi asutamine 54 Tallinn alistub Karl IX-le 56 Tartu ülikooli asutamine 58 Forseliuse seminari loomine 60 Narva lahing 62 Tartu ja Narva langemine Vene vägede kätte 64 Tallinna langemine, Balti erikord 66 Hernhuutlaste saabumine Eestisse 68 Piibel 70 August Wilhelm Hupel 72 Tartu ülikool 74 5


Talurahva vabastamine pärisorjusest 76 „Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache” „Marahwa Näddala-Leht” 80 Õpetatud Eesti Selts 82 Usuvahetus 84 Talurahvareformid ja talude päriseksostmise algus 86 „Kalevipoeg” 88 „Pärnu Postimees” 90 Aleksandri-kool 92 Esimene üldlaulupidu 94 Eesti Kirjameeste Seltsi asutamine ja ühtne kirjakeel 96 Valga sinod mõistab rahvusliku liikumise hukka 98 „Sakala“ 100 Rahvusliku liikumise lõhestumine 102 Eesti lipp 104 Venestamise algus 106 Rahvaluule suurkogumine 108 Eesti kirjameeste seltsi sulgemine 110 „Postimees” läheb Tõnissoni kätte. Tartu renessanss 112 Eestlased saavad Tallinnas võimule 114 Noor-Eesti 116 1905. aasta revolutsioon 118 Eestikeelne gümnaasium 120 Autonoomia kättevõitmine 122 Maapäev kuulutab end kõrgeimaks võimuks 124 Saksa armee vallutab Eesti 126 Eesti iseseisvumine 128 Ajutine Valitsus saab võimule 130 Valitsus otsustab sissetungijatele vastu hakata 132 Inglise laevastiku saabumine Tallinnasse 134 Murdelahingud 136 Tartu vabastamine 138 Paju lahing 140 Asutav Kogu ja maareform 142 Võit Võnnu all 144 Tartu rahu 146 Detsembrimäss 148 Uus majanduspoliitika 150 Põhiseaduse uuendamise läbikukkumine 152 Konstantin Pätsi riigipööre 154 Baaside leping 156 6

78


Alistumine 158 Vastaskandidaatide esitamine riigivolikogu valimistel 160 Juuniküüditamine 162 Saksa vägede pealetungi peatumine Märjamaa all 164 Ülestõus Tartus 166 Eesti Vabariigi Rahvuskomitee moodustamine 168 Eesti läheb kaasa üldmobilisatsiooniga 170 Narva ja Sinimägede lahingud 172 Soomepoiste kojutulek 174 Otto Tiefi valitsus 176 Suur põgenemine 178 Märtsiküüditamine 180 Beria eksperiment Baltikumis 182 Tartu üliõpilaspäevad 184 Pöördumine ÜRO poole 186 ESTO festival Torontos 188 Neljakümne kiri 190 Fosforiidisõda 192 Hirvepargi meeleavaldus 194 Laulev revolutsioon 196 Balti kett 198 Kodanike komiteede liikumine 200 Taasiseseisvumine 202 Rahareform 204 Lennart Meri valimine presidendiks 206 Vene vägede väljaviimine 208 Astumine NATO-sse ja Euroopa Liitu 210 Isikunimede register 212 Kohanimede register 217 Fotode allikad 221

7


PANNA KOKKU RAAMAT 101 olulisemast sündmusest ühe maa ja rahva ajaloos on raske ülesanne. Kui palju ka ei pingutaks, valik jääb ikkagi subjektiivseks. Ilmselt on igal eestlasel olemas oma nimekiri 101 tähtsamast sündmusest Eesti ajaloos, ent vaevalt see mõne teise eestlase analoogse nimekirjaga täielikult kokku langeb. Seetõttu on ka järgnev nimekiri subjektiivne ning koostaja hoiakutest-arvamustest sõltuv. Teatavaid printsiipe on koostamisel siiski järgitud. Esiteks on raamatusse koondatud sündmused, milleta Eesti ajalugu oleks võinud kulgeda suuremal või vähemal määral teist rada pidi, kui see tegelikult läks. Seetõttu on nimekirjast välja jäänud mitmed iseenesest olulised sündmused, mis on meile armsad ja lähedased, kuid mille toimumata jäämine poleks Eesti ajalugu suuremat muutnud. Eestlaste võit Lihula lahingus 1220. aastal on meile oluline, ent Eesti ajaloo käiku see paraku otsustavalt ei mõjutanud. Sama kehtib ka arvukate talurahva vastuhakkude ja ülestõusude kohta, nagu näiteks Mahtra sõda. Eestlaste eneseteadvusele on see küll ülimalt tähtis, Eesti ajalugu mõjutasid aga rohkem aasta enne seda ilmunud Kreutzwaldi „Kalevipoeg” ja papa Jannseni „Perno Postimees”. Erand on siin tehtud ainult mõne sündmuse puhul, mis ei kajanud vastu mitte ainult Eestis, vaid ka tunduvalt kaugemal, nagu näiteks Narva lahing 1700. aastal. Eesti ajaloost rääkides tuleb seejuures meeles pidada, et seda ei mõjutanud mitte ainult Eestis või selle vahetus läheduses aset leidnud sündmused, vaid ka palju kaugemal toimunu. Rahvasterändamine (IV–VI sajand), Saksa ordu teke (1190), Tannenbergi lahing (1410), Stefan Batory sõjaretked Venemaale (1570.–1580. aastad), Poltaava lahing (1709), Krimmi sõda (1853–1855), Molotovi-Ribbentropi pakt (1939) olgu siin vaid mõneks näiteks. Raske südamega otsustasin need siiski nimekirjast välja jätta, keskendudes Eestis endas aset leidnud sündmustele. Samas on nimekirja kantud neidki Eesti ajalugu mõjutanud sündmusi, mis toimusid küll Eestis, kuid mille juures eestlaste enda osa puudus või minimaalseks jäi. Nii ei mänginud eestlased suuremat rolli mitmetes olulistes Eestis peetud lahingutes ega ka näiteks otsuste juures avada ning hiljem taasavada Tartus ülikool.

8


Kokkuvõttes on nimekirjas siiski rohkem tegemist eestlaste endi valikute ning otsustega. Sest nii nagu inimese elu, koosneb ka rahvaste elu pidevatest valikutest, mis vahel võivad osutuda õigeks, vahel valeks. Tihti sõltub ajaloo käik saatuslikest juhustest, millest oleneb, kuhu suunda areng pöördub. Võib vaid ette kujutada, millise suuna oleks Eesti areng võinud võtta, kui ühel 1219. aasta valgel suveööl oleksid eestlaste maakuulajad märganud Taani kuningas Valdemar II pealaagrist eraldunud väikest laagrit ning ka selle sisse piiranud. Euroopa uhket rüütliväge tabanud kaotus oleks võinud mitte ainult siinse, vaid kogu piirkonna ajaloo sootuks teises suunas liikuma lükata. Või milliseks oleks võinud kujuneda Vabadussõja lõpptulemus, kui Eesti soomusrongid oleksid 1919. aasta jaanuaris kuulanud neile antud käsku ning jätkanud edasitungi Narva, mitte Tartu peale. Samalaadseid näiteid võime Eesti ajaloost arvukalt tuua. Sedalaadi õnnelikud või õnnetud juhused ei vabasta aga rahvaid kohustusest valida. Valikud võivad olla õiged või valed, neid on suhteliselt mõttetu kritiseerida. Tagantjärele oskame kõik targad olla. Küll näib tõele vastavat arvamus, mille kohaselt kõige halvem valik on valimata jätmine. Sest sellisel juhul ei teki rahval isegi ühist ajalookogemust, seda nähtamatut sidet, mis tema vaimset selgroogu ning kultuuriruumi üleval hoiab. Nii sõltub ühe rahva kadumine või püsimine sellest, kas ja kuidas suudetakse ära kasutada need võimalused ise oma tulevikku määrata, mida ajalugu talle ette mängib. Vahel on saatus selleks rahvastele kätte jaganud väga viletsad kaardid ning katse ebaõnnestub. Samas võib end vahel ka nõrkade kaartidega hiilgavalt välja mängida. Eesti ajaloos on tegelikult esinenud kõike – võite ja kaotusi, aga ka otsustamatust, mille eest oleme pidanud eriti kallilt maksma. Kõigele vaatamata on meil kokkuvõttes siiski hästi läinud – maailmas on vähe ühemiljonilisi rahvaid, kel kõigi katsumuste kiuste on õnnestunud püsima jääda ning ise oma saatuse peremeheks tõusta. Saatuslikel hetkedel oleme suutnud olla meile esitatud väljakutsete kõrgusel. See on ühe rahva jaoks ajaloos aga kahtlemata kõige olulisem.

Mart Laar

9


INIMESED ASUVAD EESTIMAALE

1

9000–8500 aastat eKr Võrgukivi, ahinguots ja võrgukäba Siivertsi rabast Narva linna juures. Kivi ümber niinekiududest nööri jäänuseid.

„Ta hoiab käes lühikese varrega oda. See on hoolega lihvitud. Ta näojooned on kummalised, nukilised. Ta on pisut hirmul. Metsa hääled ei jäänud vähemaks, kuid nad vajuvad kuhugi seljataha, jätavad ta silmitsi vaikusega, mis luurab eespool. Tühjust hakkab tasahilju täitma kauge müha. Ta ei ole seda varem kuulnud. Linnukisa. Nii heledat ei ole ta varem kuulnud. Tõuseb tuul, mehe ninasõõrmed tabavad erutavat lõhna; ta ei ole seda varem tundnud. Keelena pingul, lükkab ta kõrvale viimase sarapuuoksa. Ta ootas midagi, aga seda? Tema ees häilib mere ääretu süli, ühtaegu vaenulik ja lahe, tõrjuv ja kutsuv, metsast salapärasem, tähistaevast kodusem, ühe maailma lõpp ja veel suurema algus.” Nii kirjeldab Eesti esimeste asukate jõudmist mereni Lennart Meri. Eestimaa tekkimisest on tänaseks möödunud ligikaudu 13 000 aastat. Jääkate, mis oli ulatunud Läänemere lõunakaldale ja Valdai kõrgustikuni, oli hakanud taganema ja vabastanud Võru- ja Setumaa esimesed lõunapoolsed maanurgad. Jää sulamine Eesti pinnalt kestis ligi kaks tuhat aastat. Ligi kümne tuhande aasta eest murdsid taanduva jääkilbi serva taha kogunenud Balti jääpaisjärve hiigelveed endale Kesk-Rootsi kohal väljapääsu maailmamerre. Veetase langes korraga kümnete meetrite võrra. Jää alt vabanenud maale tõi tuul lõuna poolt seemneid, edasi hakkas rühkima kidur taimestik, mis kliima soojenedes lopsakamaks muutus. Taimestiku ja loomade kannul liikusid põhja poole ka inimesed. Esimesed inimesed saabusid Eesti aladele jää taandumise ajal või õige varsti pärast seda. Vanimad inimasustuse jäljed Eestis ulatuvad viimaste uuringute kohaselt 11 000 aasta taha. Inimeste asumiseks karmidesse loodusoludesse andsid põhjust põhja poole liikuvad põhjapõdrakarjad, kes jää-äärses jahedas kliimas otsisid varju sääskede eest. Pikka aega peeti kõige vanemaks asulaks Lääne-Eestist Sindi lähedalt Pulli juurest avastatud asulakohta, 2001. aastal samast piirkonnast Reiu jõe suudmest leitud asulakoht aga võib sellest veidi vanemgi olla. Mõlemas asulakohas on elanud nn Kunda kultuuri rahvas, kes on oma nime saanud varem avastatud asulakoha järgi Kunda lähedal Lammasmäel. Kunda kultuuri rahvas ei asustanud seejuures mitte ainult Eestit, vaid kogu Läänemere idakallast Poolast kuni Soomeni. Eestis tollal elanud inimesi polnud ilmselt rohkem kui tuhatkond. Kes need esimesed inimesed olid ning milline on tänaste eestlaste seos nendega, on raske öelda. Keeleteadlaste ning arheoloogide kõrval on sedalaadi küsimustele vastamisel järjest suuremat rolli 10


hakanud mängima geeniteadlased. Teadlaste arvates asusid protoeurooplased jääajal „talvekorteris” Loode-Prantsusmaal või Dnepri-Doni keskjooksul, hakates siit jää taandudes liikuma põhja ning itta. Geeniteadlaste kinnitusel identifitseeruvad eestlaste ja teiste soomeugri rahvaste geneetilised „emaliinid” kui tüüpiliselt lääne-euraasialikud. Selle tunnuse järgi on eestlaste näol tegemist tüüpiliste indoeurooplastega. Siiski eristab soomeugrilasi teistest eurooplastestest „isaliini” haarav geenivariant, omalaadne mutatsioon, mis puudub Aafrikas, Euroopa lääneosas, Indias, Hiinas ja Jaapanis. Slaavlastest on erandiks ukrainlased ja venelased, kelle geenides soomeugrilik mutatsioon moodustab umbes seitsmendiku. Samas on see mutatsioon laialt levinud enamiku Siberi rahvaste juures. See näiks otsekui kinnitavat laialt levinud väidet, mille kohaselt soomeugrilaste ürgkodu asus Siberis, kust nad läände liikudes segunesid indoeuroopa rahvastega. Geeniteadlaste kinnituse kohaselt pole asi siiski nii lihtne. Nimelt näib hoopis, et nimetatud arktiline isaliin on rännanud pigem IdaEuroopast Siberisse kui vastupidi. Ilmselt liikus osa indoeurooplasi Dnepri-Doni piirkonnast põhiliste saakloomade – mammutite ja karvaste ninasarvikute järel Siberisse, pöördudes siit teatud aja pärast tagasi läände. Kontrastina eestlaste paneuroopalikele emaliinidele on enamik Põhja-Euroopa soomeugri rahvaid isaliinide kaudu seotud Siberi rahvastega, kuid mitte mongolite põhihõimudega, kellel vastav isaliin puudub. Samas haarab soome-eesti ema- ja isaliinide geneetiline identiteet endasse ka lätlased ja leedulased. Keeleteadlased seevastu on Kunda kultuuri rahva pärandusena eesti keelde avastanud vaid üksikuid sõnu – „mets”, „mägi”, „soo”, kalanimesid ning kehaosade nimetusi, aga ka kohanimesid nagu Peipsi ja Võrtsjärv. Tänases eestlases etendavad Kunda kultuuri inimeste geenid igal juhul suuremat osa, kui pikka aega arvatud.

Kondist ja sarvest leide Eestist.

11


SOOMEUGRILASTE TULEK

2

3300 aastat eKr Kammkeraamiline savinõu kiviaja asulakohast Jägalas.

„Nendes kontrastides ep kulmineerubki üle kahe tuhande aasta kestnud visa kultuurivõitlus uraali ja aaria maailma elutunde ja suhtlemise vahel eestlaste rahvahinge üla- ja alateadvuses, nagu seda eesti rahvahing veel siiamaani nii raskesti põeb: kumbki maailm pole suutnud teineteist lõplikult võita, kuid ka vastuolusid pole suudetud kõrvaldada, vaid maailmavaatelised, elutundelised ja eetilised kontrastid on lõhestand eesti rahvahinge kõikuma kahes suunas.” Nii kirjeldab tuntumaid eesti rahvaluuleteadlasi Oskar Loorits indoeuroopaliku (aaria) ning soomeugriliku (uurali) elutunde võitlust eestlase hinges. Umbes 6000 aastat tagasi rändas Eestisse sisse inimrühm, sisserändajad kõnelesid soomeugri keelt ja kandsid kultuuri, mille üheks tunnuseks oli nn kammkeraamika levik. Kuigi kammkeraamika kasvas paljuski välja kohalikust Narva kultuurist, on siin tunda tugevaid välismõjusid ja tihti seostataksegi seda just soomeugrilaste saabumisega Läänemere rannikule, mille tulemusel kohalikud rahvad võtsid üle ka tulijate keele. Mingit suuremat vapustavat kokkupõrget seniste põliselanike ja sisserändajate vahel ilmselt siiski ei toimunud, pigem oli tegemist erinevate kultuurimõjude aeglase kokkukasvamisega. Kammkeraamika ajajärk oli püügimajanduse, s.t küttimise ja kalapüügi kõrgaeg. Tollest ajast ehk 4000. aastast eKr pärinevad siiski ka esimesed andmed põlluharimisest Eestis. Kuigi tegemist polnud ühe kultuuri ülevõtmisega teise poolt, vaid pigem segunemisega, ei saa eitada fakti, et tollal Eestisse toodud soomeugri algkeelest arenes aja jooksul välja eesti keel. Ning just keelest sõltub suuresti viis, kuidas üks kui või teine rahvas maailma vaatab. Soomeugrilaste algkodu on keeleteaduse andmetel paiknenud kusagil Ida-Euroopa metsavööndis – Volga-Okaa vahelise piirkonna ja Uurali mägede vahel. Sealt läände liikudes asusid soomeugri rahvad laiale territooriumile Uurali mägedest Balti mereni, jagunedes omakorda veel mitmeteks gruppideks. Kammkeraamika kultuuri elanikke on peetud hilisemate läänemeresoome rahvaste (eestlased, soomlased, liivlased, karjalased, vepslased, isurid ja vadjalased) eelkäijateks. Teataval määral kinnitab seda kammkeraamika kultuuri kalmistute materjal, kust saadud koljude rekonstruktsioonidel on näha laia näo, kõrgete põsesarnade ja mandlikujuliste silmadega meest, kes meenutab Siberis elavaid soomeugrilasi. Pealegi on kammkeraamika ainus tuntud kultuur, mis katab läänemeresoomlaste asustusala. Umbes 2500 aastat eKr jõudsid Eestisse lõuna poolt nn venekirveste (vene- ehk paadikujuline kirves) kultuuri 12


esindavad hõimud. Tegemist oli indoeurooplastega, algeliste karjakasvatajatega, kes samuti andsid oma panuse eestlaste kujunemisse. Nagu näha, on arheoloogide, keeleteadlaste ja geeniteadlaste uuringud eestlaste päritolu kohta andnud vastukäivaid andmeid. Nii ei jää meil üle muud, kui oma lõhestatusega leppida ning üritada seda kahe mõtteviisi vahel kõikuvat seisundit iseenda huvides maksimaalselt ära kasutada.

13


KAALI KRAATER

3

1500 aastat eKr Kaali peakraatri kujundanud meteoriidi energiast kuni 60% kulus pinnakihi purustamiseks, kivimite deformeerimiseks ning kraatrist plahvatusmaterjali väljapaiskamiseks.

„Kõrvulukustava mürinaga lendas üle taevalaotuse pika hännaga päike, niites metsa, süüdates puid, hävitades linnuse. Plahvatuse hele leek pani vappuma Läänemere rannad ja paistis ülemere kallastele. Ja siis tuli hauavaikus, võib-olla kottpimedus, ja põlevate metsade kauge kuma. Päike oli taevast alla kukkunud ja hävinud. Teisiti me seda seletada ei osanud. Kuid järgmisel päeval oli päike uuesti taevas. Senine maailmapilt oli hävinud, selle varemeist pidi sündima uus mõtlemisviis, uus sümbolite keel.” Nii kirjeldab Lennart Meri Kaali meteoriidi langemist Saaremaale. Kuigi tegemist on kirjanduslikult ilustatud käsitlusega, pole muinasajal Saaremaal Kaali kraatri juurde tekkinud pühapaiga tähenduses kahtlust. Kaali meteoriidikraatrid tekkisid umbes 3500 aastat tagasi plahvatuse tagajärjel, kui Saaremaale langes ida suunast raudmeteoriit, kuigi kraatrite tekkeaega on üritatud kas varasemaks või hilisemaks nihutada. Tegemist oli sündmusega, mis ei jätnud jälge mitte ainult Põhjala, vaid ka kaugemate rahvaste mällu. Sellele viitavad mitmed värsid soome eeposes „Kalevala”, germaani „Vanemas Eddas”, samuti Eesti ja teiste maade rahvaluules, kus räägitakse näiteks päikesest, kes merre magama heitis. Taasiseseisvunud Eesti esimese presidendi Lennart Meri teooria kohaselt andis taevast maale laskunud päike algtõuke legendidele Ikarosest ning pani aluse kogu Põhjala rahvaste mütoloogiale. Lennart Meri arvates kujunes legendaarse ilmasamba asukoht muinasajal ulatuslike palverännakute kohaks ning just siin asus müstiline Ultima Thule saar, mida umbes 325. aastal eKr olevat külastanud kreeka reisimees Pytheas. Meri teooriat näib kinnitavat asjaolu, et Kaali meteoriidikraatrisse moodustunud järve ümber tekkis VII–VI sajandil eKr kindlustatud asula, mis võis tegutseda ohverduskoha ning pühamuna. Hiidmeteoriidi langemine oli kahtlemata meeldejääv sündmus, millega võisid kaasneda suured purustused ja tulekahjud. Taevase tule langemine, plahvatus, suitsu- ja tolmupilved ning tundmatuseni muutunud maastik tekitasid toonastes asukates kindlasti esiotsa hirmu ja õudu, hiljem aukartust. Pole teada, kui kaua püsis paik tabuna, kuid väga tõenäoline on, et nii eripärane koht võis kujuneda ohvripaigaks juba enne seda, kui selle veerele asula rajati. Sedavõrd uhkeid teooriaid on püütud küll kahtluse alla seada, küll arheoloogiliste kaevamiste abil põhjendada – viimased pole paraku andnud erilisi tulemusi, kaevamist takistab kraatri põhjas asuv paks mudakiht, mida sealt on raske eemaldada. Selgust pole asjasse toonud ei pessimistid ega optimistid, 14


kuigi toimunu kohta on lisandunud arvukalt uusi andmeid. Igal juhul on selge, et pühaks on seda paika peetud, millele viitab lisaks eelpooltoodule kohaliku kirikukihelkonna nimi – Püha –, ning seegi, et ka pärast ristiusustamist käidi Kaali kraatri juures palverännakul. Igal endast vähegi lugupidaval rahval peab olemas olema oma müstiline Stonehenge – eestlaste jaoks on selleks Kaali kraater.

Kaali kraater Saaremaal.

15


RAUAAJA ALGUS

4

500 aastat eKr Araabia päritolu kokkupandavad kangkaalud kapsli ja vihtadega müntide ning väärismetallide kaalumiseks Eestis nooremal rauaajal.

„Ei sa siis veel suuri olnud / ei veel suuri, ei veel uhke, kui sa ääsilla ägasid / vingusid vasara alla,” lauldakse Veljo Tormise „Raua needmises”. Teadlased on paigutanud Eesti ja selle lähimate naabrite rauaaja alguse umbes samasse aega, mil Sparta kuningas Leonidas koos oma 300 sõdalasega Termopüülide* mäekitsuses Pärsia kuninga Xerxese hiigelväe vastu võideldes kangelassurma suri – aega umbes 500 aastat eKr. Raud on eestlase jaoks läbi aegade olnud maagilise tähendusega – et selles veenduda, maksab vaid kuulata rauale pühendatud rahvalaule, mis Tormise käe all uue kuue saanuna ka tänapäeval vägevalt kõlavad. Ulatuslikumalt hakkas rauast esemeid Eestisse jõudma siiski I aastatuhande esimesel poolel, Rooma impeeriumi õitseajal, mistõttu vaadeldavat perioodi ongi hakatud nimetama Rooma rauaajaks. Kesk-Euroopas asuvatest Rooma provintsidest lähtuvad kultuurimõjud jõudsid Eestisse eeskätt lõunapoolsete balti hõimude vahendusel. Rauasulatamise oskus näib aga olevat Eestisse jõudnud Skandinaavia kaudu. Igal juhul õppisid eestlased sellel perioodil ära tundma soomaaki, ehitama sulatusahje, põletama sütt ning valmistama lõõtsa, mis oli vajalik raua töötlemiseks. Sepast sai muistses Eestis tähtis ametimees. Näib, et Rooma rauaaeg oli Eestile rahuliku arengu ajaks. Jõukus kasvas, kuid linnuseid peaaegu ei ehitatud. Ümmarguste kivikirstkalmete asemel hakati ehitama nelinurkseid tarandkalmeid, mille levikuga muutus valdavaks ka surnute põletamise komme. Selgesti eristuvate üksikmatuste puudumine näib viitavat inimeste võrdsusel põhinevale ühiskonnakorraldusele, mille aluseks oli pidev ühine töö põldude rajamisel ja harimisel. Põlluharimise tegi raua kasutuselevõtt igal juhul oluliselt tõhusamaks. Selle juures oli suur tähtsus raudkirvestel, mis võimaldasid ulatuslikult alet teha ning uusi viljakaid maid hõlvata. Kiirelt kasvas kariloomade hulk. Kariloomade tähtsus ei seisnenud mitte ainult lihas, vaid ka selles, et nende *

Termopüülide lahing toimus 480. aastal eKr Termopüülide kitsasteel Kreekas. Umbes 7000 kreeklast kaitsesid Sparta kuningas Leonidase juhtimisel Termopüülide kitsasteed mitu korda suurema Pärsia väe vastu, et tõkestada sissepääsu Kreekasse. Pärast seda, kui reetur Ephialtes oli pärslastele näidanud salateed kreeklaste selja taha, lubas Leonidas ülejäänud kreeklastel lahkuda ja jäi 300 spartalase ja umbes 1000 mujalt pärit kreeklasega kaitsele, et katta lahkujate taganemist. Suurem osa paigale jäänud kreeklastest langes.

16


sõnnikuga väetati põlde, taastades niimoodi mullaviljakust. Lisaks alemaadele omandasid seetõttu järjest suurema tähenduse põlispõllud, mida vaheldumisi hariti ja puhata lasti. Odra, kaera ja nisu kõrval hakati laiemalt kasvatama rukist. Kui viljakasvatus sai peamiseks elatusalaks, teisenesid ka usukombed. Senisest tähtsamaks muutusid maagilised toimingud ilmastiku mõjutamiseks. Päikesekultuse tõusule viitab tollaste ehete kujundus, kus sageli kasutati eluandva taevakeha märke – ratta- ja ristimotiivi. Tõenäoliselt ulatub Rooma rauaaega ka jaanitule tegemise komme, mille uskumuslikuks tagamaaks on arvatavasti olnud soov suurendada päikese väge. Sellel perioodil jõuab Eesti nimi esmakordselt ka ajalooannaalidesse. 98. aastal nimetas Rooma ajaloolane Tacitus teiste põhjarahvaste kõrval rahvast nimega aestii. Ilmselt ei pidanud ta sellega silmas küll mitte eestlasi, vaid lõunapoolsemaid balti hõime, kuid tõsiasjaks jääb, et esmakordselt kasutati Läänemere piirkonnas ühe rahva kohta nime, mis hiljem kinnistus eestlastele. Midagi asjalikumat kohalike rahvaste elust me Tacituselt teada ei saa, tema kirjeldused on üsna fantastilised ja ülepakutud. Peamine, mis roomlasi Läänemere piirkonnas huvitas, oli merevaik, mille peamised leiukohad asuvad Leedu ja Preisimaa rannikul, kuigi merevaigust ehteid ja amulette leidub ka Eestis.

Keskmise rauaaja raudriistu Eestist.

17


ESIMENE RAAMAT

19

1525

Wanradt-Koelli katekismuse – vanima eestikeelse raamatu – säilinud leht.

„Millal ilmus trükist esimene eestikeelne või eesti keelt sisaldav raamat, on ikka veel lahtine. Ebamäärasuse põhjus on selge – kohe, kui rahvakeelsed raamatud hakkasid ilmuma, taipasid ideoloogilised ringkonnad ja võimud, kui tähtis ja ka ohtlik see võib olla, ja võimule mittesobivaid raamatuid hakati taga kiusama ja hävitama.” Nii on eestikeelse kirjasõna algust kirjeldanud Voldemar Miller. Lutheri õpetuse üheks osaks oli pühakirja viimine iga inimeseni, mis omakorda tõi kaasa kohustuse arendada rahvuskeeli ja haridust. Esimeseks sellest perioodist säilinud terviklikuks eestikeelseks tekstiks peetakse katoliku perioodist pärinevat nn Kullamaa käsikirja (1524–1530) ehk katekismust, mis koosneb Meie Isa palvest, Ave Maria palvest ning usutunnistusest. Neist kaks esimest on üles kirjutanud Kullamaa preester Johannes Lelow. Ent selleks ajaks olid juba ilmavalgust näinud ka esimesed eestikeelsed trükised. 1525. aastal trükiti Lübeckis teadaolevalt esimene eestikeelne raamat, ilmselt luterliku jumalateenistuse käsiraamat, mille kogu tiraaž aga hävitati. Kuid 1535. aastal ilmunud eesti- ja alamsaksakeelsest nn WanradtKoelli katekismusest on mõned lehed säilinud. Selle Wittenbergis välja antud trükise koostajateks olid Tallinna Niguliste kiriku õpetaja Simon Wanradt ja Tallinna Pühavaimu kiriku õpetaja Johann Koell, kelle tõlgitud on katekismuse eestikeelne tekst ja kes ise võis olla eesti päritolu. Raamatu kogumaht oli umbes 120 lk, säilinud on sellest 11 lehekatket, mis avastati alles 1929. aastal. Esimene eestikeelne raamat hävitati täielikult, ent kerge polnud ka teise saatus. Nimelt keelati Wanradt-Koelli katekismuse levitamine Tallinna rae otsusel põhjendusega, et „leiti mitte vähe vigu”. Ajaloolaste oletuste kohaselt võisid katekismusele saatuslikuks saada keelelised parandused äärel, sisulised isikupärased erijooned Wanradti katekismuse tekstis ning lõpuks ka Wanradti vaated ja tema isik. Igal juhul keelustati katekismus varsti pärast eksemplaride Tallinna jõudmist, juba enne 1537. aastat. 1554. aastal trükiti Hamburgis ka Tartu pastori Franz Witte koostatud lõunaeesti murdes katekismus, mis paraku pole samuti säilinud. Tasapisi hakkas edenema ka eestlastele parema hariduse andmine. Oluliseks sündmuseks oli nn vaeste koolipoiste rahastu asutamine Tallinnas. Tegemist oli fondiga, mille kaudu aidati kehvadest 46


oludest pärit, kuid andekatel poistel kirikuõpetajaks õppida. Reformatsiooniperioodist ongi teada mitmeid eestlastest vaimulikke, nende seas on ilmselt kuulsaim Tallinna Pühavaimu kiriku õpetaja, „Liivimaa kroonika” autor Balthasar Russow. Reformatsiooni järel tehti ka esimesed katsed tõlkida lauluraamatut ja isegi Piiblit. Ning kuigi sedalaadi ettevõtmistest on seniajani andmeid vähevõitu, pole kahtlust, et nende trükiste näol pandi alus eestikeelsele raamatukultuurile. Loomulikult pole emakeelse raamatu sünd ühelegi rahvale püsimajäämise tagatiseks. Preislased on rahvana kadunud vaatamata sellele, et nendelgi tekkis XVI sajandil omakeelne kirjavara. Samas pole õigupoolest teada rahvast, kellel oma kirjakultuurita oleks õnnestunud rahvuseks tõusta. Sellel taustal on esimese eestikeelse raamatu sünd Eestile kahtlemata tähenduslik sündmus.

Lambert Glandorp. Mustpeade vennaskonna epitaaf. Detail, 1561.

47


TARTU ÜLIKOOLI ASUTAMINE

25

1632

Gustav II Adolfi ausammas Tartus.

„Ülikooli asutamine Eestisse oli Rootsi suurvõimu sajandil eriti oluline kultuuriajalooline sündmus, kuigi selle tegevus oli katkeline ja suhteliselt lühike, ja kuigi kohalikud pärisrahvad selle hariduskolde tegevusest aktiivselt osa ei saanud võtta.” Nii kirjutab oma raamatus „Eesti kultuurilugu” Ilmar Talve. Arvestades Euroopas katoliiklaste ning luterlaste vahel möllavat sõda, on arusaadav, et Rootsi riik pidas üheks oma tähtsaimaks ülesandeks luteri usu ja luteri kiriku positsioonide tugevdamist Eestis. Kui Tallinn oli luteri usu keskuseks kujunenud juba Rootsi võimu algusest alates, siis Lõuna-Eestis oli katoliku usk suutnud Poola võimu ajal end uuesti maksma panna. Et Tartus asunud katoliikliku keskuse järelmõjusid välja juurida, otsustasid Gustav II Adolf ja tema õpetaja ning nõuandja Johan Skytte kujundada Tartust luterliku hariduse, kultuuri ja kirikuelu keskuse kogu Liivimaa jaoks. Teatud rolli mängis siin Tartu linna suhteline nõrkus, võrreldes näiteks Riiaga, mis oli Rootsile alistunud enda seatud tingimustel ning suutis seetõttu oma huve keskvalitsuse ees kaitsta. Tartu nõrk positsioon andis Rootsi keskvõimudele võimaluse seal oma plaane vabamalt teostada. 1629. aastal Liivimaa kindralkuberneriks saanud Skytte eestvõttel rajati 1630. aastal Tartusse gümnaasium, millest pidi saama tugipunkt kõrgema õppeasutuse asutamiseks. Uppsala ülikool oli 1620. aastaks taas elujõuline ning Rootsi keskvõimu plaanide kohaselt asutati selle lähikonda lisaks veel rida ülikoole – Turu (1640), Lund (1666) ja Tartu, samuti soositi juba olemasolevaid – Greifswaldi ülikoolile oli Rootsi aeg oluline tõusuperiood. Esimesed üliõpilased immatrikuleeriti 20. ja 21. aprillil 1632, vahetult enne hukkumist Lützeni lahingus kirjutas kuningas Gustav II Adolf ametlikult alla ülikooli asutamisürikutele. Academia Dorpatensise (Academia Gustaviana) pidulik avamine toimus 15. oktoobril 1632. Aktusel pidas Liivimaa kindralkuberner ja ülikooli kantsler Johan Skytte kõne, milles esitas oma seisukoha, et ülikoolis ei pea saama õppida mitte üksnes aadlikud ja linnakodanikud, vaid ka vaesed talupojad. Kõik üliõpilased alustasid õpinguid filosoofiateaduskonnas, mis andis üldisema kõrghariduse ja oli baasiks mingile erialale. Pärast seda järgnes spetsialiseerumine ja veel kolm aastat õpinguid samas või mõnes muus teaduskonnas. Kuna kohalik õppejõudude kaader puudus, siis kutsuti Tartusse mujalt professoreid, kes säilitasid oma senised teaduskontaktid ning seetõttu kujunes ja arenes ka Tartu ülikooli õppetegevus ühises Eu58


roopa kultuuriruumis. Õppetegevuse aluseks oli Petrus Ramuse õpetus, kes võitles selle eest, et teadus vabaneks teoloogia ja Aristotelese autoriteedist. Täppisteaduste alal oli Tartu ülikool silmapaistev eriti selle poolest, et see oli esimene ülikool, kus süstemaatiliselt hakati pidama loenguid Newtoni õpetusest. Olulist osa kultuuriloos etendas ka ülikooli trükikoja asutamine. Ülikoolis oli neli teaduskonda, õppetöö toimus ladina keeles. Academia Gustavianas õppinud tuhatkonna üliõpilase seas on mitmeid Rootsi ja Soome kultuurilukku läinud isikuid, näiteks hilisem Turu piiskop Johannes Gezelius. Ülikooli avamisel rõhutati, et see on mõeldud kõigi siinsete rahvaste jaoks, kuid teadaolevalt polnud üliõpilaste hulgas ühtegi eestlast. Samas ei saa eitada, et ülikooli asutamine aitas oluliselt kaasa eesti keele arengule. Nimelt pidid Baltimail riigiametit taotlevad kandidaadid kuningavõimu korraldusel õppima vähemalt kaks aastat Tartus, et omandada elementaarne keeleoskus. Kohaliku keele õppimine oli õppestipendiumi saamisel soodustavaks asjaoluks. Eesti keele oskus oli õppejõududele vajalik selleks, et nad suudaksid otsustada, kas üliõpilase keeleoskus on nõutaval tasemel kirikuõpetaja või riigiametniku kohale asumiseks ja Tartus õppides ka suhtlemiseks Tõrvandi küla talupoegadega – see küla oli professorite vahel ära jagatud, et suurendada nende sissetulekuid. Paraku polnud rahutud ajad lõppenud. 1656. aastal kolis ülikool Vene vägede rünnaku eest Tallinnasse, kus ülikooli tegevus 1665. aastal soikus. 1690. aastast jätkas ülikool tegevust taas Tartus ning siirdus 1699. aastal enne Põhjasõda siit Pärnusse. Keerulised olud takistasid õppetegevust ülikoolis, ent kõrgema hariduse traditsioon Eestis oli sellele vaatamata loodud. Ülikooli rajamine just Tartusse kujunes Eesti tuleviku arengu seisukohast ülimalt oluliseks sammuks. Tartust sai tähtis hariduskeskus, mis põlisrahvaste hariduselu arusaadavalt kohe alguses mõjutada ei suutnud, pikemas perspektiivis aga küll. Ülikooli Tartus tegutsemise fakt oli aga mõjukaks teguriks, mis aitas kaasa, et 1802. aastal taasavati ülikool just Tartus. Ülikooli osa eestlaste ja lätlaste rahvuslikus ärkamises on aga võimatu alahinnata.

Tartu ülikooli peahoone, ehitatud 1809.

59


ESIMENE ÜLDLAULUPIDU

43

1869

Esimese eesti üldlaulupeo rinnamärk.

„Läikivad vihmavarjud ujusid nagu ümmargused sakilised pajad, kõhud ülespidi, vihmasorina sees, rennid ja torud muudkui laulsid ja rentslid sulisesid. Kuid rahvas seisis, rahvas ei liikunud, vaid pressisid oma ilusad, puhtad ja jõurikkad helid valgest veesirast läbi. Ja hõisked kostsid läbi vihmaniitide, jõurikas hoog hüüdis välja oma võitu ja elaguhüüded kajasid üle plankude soriseva vee all seisva rahva kõrvu, kes oli kraed üles löönud ja laskis tulla, mis tuleb, aga tahtis vastu pidada rõõmsas ja võidukas kangekaelsuses.” Nii kirjeldab I üldlaulupeo võidukat kontserti Karl August Hindrey oma romaanis „Aovalged aknad”. Iga rahvuslik liikumine vajab suurüritusi, mis toovad kokku rahvuse esindajad kogu maalt ning liidavad nad vähemalt hetkeks üheks tervikuks. Mitmetes Euroopa maades, eriti Saksamaal ja Šveitsis, täitsid seda rolli laulupeod. Eestis taheti rahvapidu korraldada eelkõige selleks, et tähistada v��ärikalt talurahva vabastamist pärisorjusest 1819. aastal. Jannsen pakkus välja idee korraldada laulupidu, mis tooks kokku inimesi kogu Eestist, pakuks võimalusi omavaheliste tutvuste loomiseks ning ühistunde arendamiseks. Jannsen teadis, et sellised peod olid rahvusliku kokkukuuluvustunde loomisel kõikjal tähtsat rolli etendanud ning lootis, et ka eesti rahvas suudab laulupeole kokku tulles ühtseks tervikuks muutuda. Üldlaulupeo korraldamine oleks olnud võimatu laulu- ja muusikakooride tegevuse hoogustumiseta Eestis 1860. aastate teisel poolel. Baltisakslased toetasid eestlaste koorimuusika harrastust ning see aitas üldlaulupeo korraldamiseks hõlpsamini luba saada. Lisaks kaasas Jannsen peotoimkonda mitmeid nimekaid baltisaksa tegelasi, nagu näiteks pastor Adalbert Hugo Willigerode, lootes sel teel vähendada kohalike ülemkihtide vastuseisu laulupeo korraldamisele. Siiski osutus loa saamine keeruliseks, sellega venitati teadlikult, lootes ilmselt, et kui ettevalmistusaeg jääb lühikeseks, kukub pidu läbi. Selliseks asjade käiguks olid aga valmis nii Jannsen kui ka ametlikult pidu korraldav „Wanemuise” selts. Rahapuudusele vaatamata asus peokomitee energiliselt tööle. Ettevalmistuste põhiraskus lasus laulupeole saabuvatel kooridel, kellel tuli lühikese ajaga ära õppida üsnagi nõudlik laulupeokava. Kuigi laulupeo vajalikkuses kahtles ka osa rahvuslikke tegelasi, viidi selle ettevalmistustööd edukalt lõpule. 17. juunil 1869. aastal hakkasid koorid Tartusse kogunema. Enamik kasutas hobutransporti, kuid laulupeole tuldi ka jalgsi. Probleemidele vaatamata olid laulupeole tulijad kõrgendatud meeleolus ning vaimustust täis. 94


Kokku kogunes peole 44 (on mainitud ka arvu 46) meeskoori üle 800 liikmega ning viis puhkpilliorkestrit ehk mängukoori 56 mängijaga, kellest enamik pärines Lõuna-Eestist. 1869. aasta 18. juuni hommikul kogunesid laulupeol osalejad rongkäiguks ning siirdusid „Wanemuise” seltsimaja juurest Tähe tänaval läbi linna jumalateenistusele Toomeorus. Sama päeva pärastlõunal toimus Emajõe teisel kaldal „Ressource’i” seltsi aias vaimuliku muusika kontsert ning teisel päeval samas kohas ilmalik kontsert. Kontserdil kõlanud Jannseni Fredrik Paciuse viisile seatud „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” ning Aleksander Kunileid-Saebelmanni algupärased laulud Lydia Koidula sõnadele tõstsid vaimustuse haripunkti. Seda ei suutnud segada ka tugev vihmasadu, mis teisel peopäeval pidulisi tabas. Peakõne pidas laulupeol Jakob Hurt, kes oma programmilises „Kolmes soovis” kutsus rahvast üles oma rahvusele truuks jääma, rahvuslikke ettevõtmisi ja eesti seltse edendama ning emakeelse hariduse eest hoolitsema. Hurda esinemine võeti eestlaste poolt vaimustusega vastu, baltisakslaste seas äratas see aga kriitikat. Kolmanda peopäeva hommikul toimusid kooride üksikesinemised ning päeva teisel poolel võistulaulmine. Järgnes kooride lahkumine Tartust, mis kujunes omalaadseks võidumarsiks läbi maa. Laulupeol rahvast haaranud vaimustus levis osavõtjate kaudu laiematesse rahvakihtidesse ning aitas levitada rahvuslikke ideid üle kogu Eesti. Laulupeo mõju näitab ka see, et Pacius-Jannseni „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” kujunes mitteametlikuks rahvushümniks. Kokkuvõttes võib I üldlaulupidu pidada murranguliseks sündmuseks rahvusliku liikumise arengus. On küll liialdus väita, nagu oleks Tartusse kogunenud eesti rahvas end üldlaulupeol rahvuseks laulnud, kuid teatav tõetera siin on.

Esimese eesti üldlaulupeo kuulutus.

95


REVOLUTSIOON

55

1905

„See Vene riigi seadus on ropp ja roojane ja mõisnikute kurjus see rõhub rängasti,” lauldi Eestis 1905. aasta vastuhaku päevil, rahva pahameele sihtmärke üsna tabavalt kokku võttes. 1905. aasta võitlusepäevad muutsid järsult Eesti ühiskonda, tuues kaasa nii joovastavat võidurõõmu kui valusat kaotuskibedust.

Vene tsaaririik oli 1905. aasta alguseks jõudnud raskesse kriisi. Lüüasaamine sõjas Jaapaniga, kus osales arvukalt ka eestimaalasi, kahandas oluliselt tsaarivõimu autoriteeti. Ühtäkki avastas järjest rohkem inimesi, et kuningas on alasti, see tähendab, et tsaari-Venemaa on mahajäänud maa ning vajab hädasti reforme. See kõik lõi pinna vasakpoolsuse tugevnemiseks, mille märgiks Eestis oli koos ajalehega „Uudised” tekkinud sotsiaaldemokraatia. Nii nagu mujal Venemaal, sai ka Eestis revolutsioon alguse rahumeelse töölisdemonstratsiooni tulistamisest 9. (22. ukj) jaanuaril 1905. aastal Peterburis. Eestis algasid streigid, mis haarasid peagi suure osa ühiskonnast. Ühiskond radikaliseerus, ajakirjandus läks sellega kaasa. Kui 1905. aasta oktoobris algas Venemaal raudteelaste streik, ühinesid sellega ka Tallinna töölised, linnas puhkesid korratused. Eestimaa kubernerilt nõuti poliitvangide vabastamist ning sõjaväe eemaldamist linnatänavatelt. Nõudmiste toetuseks korraldati 16. (29. ukj) oktoobril Uuel turul suurem rahvakoosolek. Kuigi kuberner polnud kogunemist keelanud, avas kohale ilmunud sõjaväeüksus rahva pihta hoiatuseta tule. Surma sai 94 inimest, haavatuid oli üle 200. Pahameel Tallinna veresauna üle oleks ilmselt viinud Eestis üldise vastuhakuni, kui Nikolai II poleks oma impeeriumis toimuva pärast kohkununa – vaevalt et Tallinna sündmused teda selleks sundisid – 17. (30. ukj) oktoobril kirjutanud alla manifestile, millega kutsus kokku ülevenemaalise rahvaesinduse Riigiduuma ning kindlustas rahvale kodanikuvabadused. Eestlased kasutasid olukorda ära, organiseerusid kiiresti ning Jaan Tõnissoni eestvedamisel alustas tegevust esimene eestlaste erakond – Eesti Rahvameelne Eduerakond. Sellega olid revolutsiooni esimesed eesmärgid saavutatud ning esile kerkisid vastuolud alalhoidlike ja radikaalide vahel. „Postimehe” ringkond leidis, et Eesti ei peaks ennastunustavalt Venemaal toimuvasse viskuma, vaid rohkem oma huvide eest seisma. Radikaalsemalt meelestatud tegelased pidasid seda seisukohta liiga tagasihoidlikuks. Erinev suhtumine sai füüsiliselt tajutavaks 1905. aasta 19. oktoobril (1. novembril ukj) Tartus korraldatud rahvuslikul meeleavaldusel, kus esimest korda avalikul üritusel kanti EÜS-i sinimustvalget lippu. Vene üliõpilased ründasid lippu kui „tagurluse” sümbolit. Puhkes kaklus, ent lipp jäi siiski eestlaste kätte. Plahvatusohtliku olukorra rahustamiseks kutsuti Jaan Tõnissoni algatusel novembris kokku ülemaaline rahvaasemikkude kongress. 800 esindaja seas pääses aga võimule hoopis radikaalsem suund ning koosolek lõhenes. Segadus Eestis suurenes veelgi. Mitmel pool tekkisid uued võimustruktuurid – „Velise vabariik” ja „Mõisaküla vabariik”. Võimud kuulutasid Tallinnas välja sõjaseisukorra, kuid see 118


ajas rahva veel enam vihale. 12. detsembril (25. ukj) suundusid tööliste relvastatud salgad Tallinnast maale ning alustasid mõisate põletamist. Põhja-Eestis, aga ka Pärnumaal rüüstati kokku 160 mõisat. Korratuste lõpetamiseks kehtestas keskvalitsus Balti kubermangudes sõjaseisukorra, tegevust alustasid karistussalgad, kes lasid eeluurimise ja kohtuta maha üle 300 inimese. Lisaks mõistsid sõjakohtud surma üle 500 inimese – nende seas ka Konstantin Pätsi – kellest paljudel õnnestus aga põgeneda. Sadu inimesi saadeti sunnitööle, vanglasse või asumisse. „Postimehe” ringkond eesotsas Tõnissoniga saatis karistussalkade terrori vastu Vene lehtedele protestiavalduse. See aktsioon oleks Tõnissoni jaoks võinud lõppeda sõjakohtu kätte sattumisega. Siiski lahenes kõik õnnelikult ja karistussalkade tegevus lõpetati. 1906. aasta I Riigiduuma valimistel saavutasid Eestis võidu Eduerakonna kandidaadid eesotsas Jaan Tõnissoniga, saades üle poole kohtadest. Nikolai II otsustas Duuma allumatuse tõttu laiali saata. Ka Tõnisson kuulus selle otsuse vastu protestinud saadikute hulka ning sai seetõttu samuti vanglaleiba maitsta. Vene impeeriumis pääses võimule reaktsioon, suur osa antud vabadustest tühistati. Kõike saavutatut rahvalt aga võtta ei õnnestunud. Eesti oli hetkeks saanud maitsta vabaduse lõhna ja seda nii lihtsalt ei unustatud.

1905. aastal Riia vanglast vabastatud poliitvangid. Skubin, Emilie Kalnin, Alma Ani, Karl Ast, Lilly Ibrus, Olga Liebert ja Karl Türna.

119


EESTI VABARIIGI RAHVUSKOMITEE MOODUSTAMINE

80

14. veebruar 1944 Otto Tief.

„Kunagi pole Eesti rahvas tunnustanud ega tunnusta ka praegu ei võõrale relvajõule ja terrorile tuginevat nn „Nõukogude Eesti Valitsust” ega praeguste okupatsioonivõimude käsilastest, osalt isegi võõra riigi kodanikest koosnevat nn „Eesti Omavalitsust”. Eesti rahva vankumatu tahe on, et sõltumatu demokraatliku Eesti Vabariigi seaduslikud organid tegevusse astuksid.” Nende sõnadega kuulutas Eesti Vabariigi Rahvuskomitee end 1. augustil 1944 sisuliselt kõrgeimaks võimuks Eestis. Eestlased olid 1941. aastal lootnud, et Punaarmee väljatõrjumise käigus õnnestub taastada iseseisev Eesti Vabariik, ent peagi selgus, et neil lootustel polnud määratud täituda. See tõi kaasa Atlandi harta põhimõtetele tugineva rahvusliku vastupanuliikumise tekke, millele aitasid kaasa lääneriikides tegutsevad Eesti diplomaadid. Viimastega kujunes erinevatel vastupanuorganisatsioonidel välja tihe kontakt. Kui esialgu keskendus see peamiselt informatsiooni vahetamisele, siis 1943. aastal asuti teostama ka poliitilisi aktsioone nagu lendlehtede levitamine jms. Kuigi vastupanuliikumine hoidus sõjalistest aktsioonidest, soovimata Saksa rinnet idas nõrgestada, loodi ometi oma luureteenistus ning tihedad sidemed Omakaitsega, mille sisse tekkis põrandaalune organisatsioon. Eesmärgiks oli relvade kogumine ning võrgustiku loomine, et vajalikul hetkel, analoogiliselt 1918. aastaga, võim kas või hetkeks enda kätte haarata. Eesti iseseisvuse taastamisel koondus kõige suurem tähelepanu peaminister Jüri Uluotsale, kes põhiseaduse kohaselt pidi nüüd asuma täitma presidendi ülesandeid. Legaalselt oli vaid Uluotsal võimalik uus valitsus ametisse panna. 1944. aasta alguses jõuti Uluotsaga kokkuleppele, et ta moodustab „põrandaaluse parlamendi”, mis võttis enda vastutusele Eesti taasiseseisvumise korraldusliku poole. Esimesel kogunemisel Tallinnas 14. veebruaril 1944 olid esindatud kõik Eesti erakonnad ja kaks suuremat põrandaaluse vastupanu rühma. Rahvuskomitee kokkutulek tähendas ühtlasi Eesti paljuparteilise demokraatia taastamist. 23. märtsil 1944 peeti Tartus Eesti Vabariigi Rahvuskomitee teine koosolek, kus kinnitati Rahvuskomitee põhialused ja valiti juhatus. Rahvuskomitee kuulutas end riikliku võimu teostajaks kuni põhiseaduslike organite tegevusseastumiseni. Esimehed oli Kaarel Liidak (varjas end tagaotsitavana alates aprillist) ja Otto Tief (alates juulist asendas esimeest, alates augustist esimees), sekretär Juhan Reigo, liikmed Artur Ekbaum, Oskar Gustavson, Ernst Kull, Oskar 168


Mänd. Rahvuskomitee arendas aktiivset tegevust, sõlmides ühtlasi kontaktid Läti ja Leedu samalaadsete organisatsioonidega. Rahvuskomitee loomine ei saanud jääda märkamatuks Saksa julgeolekule, kes otsustas mis tahes vastupanumõtted juba eos maha suruda. 19.–20. aprillil 1944 arreteerisid Saksa julgeolekupolitsei ja SD* ligi 400 rahvuslast, sealhulgas suure osa Eesti Rahvuskomitee liikmeist. Kuigi Rahvuskomitee sai tõsise löögi, ei lõpetanud ta tegutsemist ning suutis end taas üles ehitada. Pool aastat hiljem, 1944. aasta 1. augustil, kuulutas Rahvuskomitee enese kõrgema riigivõimu ajutiseks teostajaks okupeeritud Eestis. Rahvuskomitee andis välja ka mitu korraldust, kus kutsuti rahvast üles võitlusse sisse tungiva punaväe vastu. Rahvuskomitee peamine eesmärk oli valmistada ette Eesti vabariigi seadusliku valitsuse ametisseseadmine, koostöös Jüri Uluotsaga pandi paika valitsuse koosseisu. Rahvuskomitee üritas sisse seada ka kontakte Eesti sõjaväeüksustega, et need vajadusel enda juhtimise alla koondada. Paraku olid kõik need ettevalmistused alles pooleli, kui Hitler 1944. aasta septembris otsustas Eesti Punaarmeele loovutada. Vabariigi valitsus kuulutati küll välja, kuid tema tegevus jäi lühiajaliseks ning Punaarmee okupeeris Eesti uuesti. Kuigi Rahvuskomitee ei suutnud endale püstitatud eesmärke saavutada ning suur osa tema liikmeid kannatas kas Saksa või Nõukogude okupatsioonivõimude – või mõlema – repressioonide all, hukati või hukkus vangilaagrites, oli juba ainuüksi tema olemasolul suur tähendus. See näitab üheselt, et Eesti võitles II maailmasõjas mõlema totalitaarse suurvõimu – nii natsismi kui kommunismi vastu – orienteerudes lääneriikidele ning üritades nende toel Eesti iseseisvust taastada.

Juhan Reigo.

*

Ernst Kull.

Oskar Gustavson.

SD – Sicherheitsdienst, julgeolekuteenistus Hitleri Saksamaal.

169


TARTU ÜLIÕPILASPÄEVAD

88

1968

„Praegu sellesse aega tagasi vaadates leian ma eest noore tüdruku, kelle pea oli uskumatult tohuvabohu täis. Mul ju ei olnud püstolitoru meelekohal ja keegi ei sundinud mind sel viisil hakkama komsomolisekretäriks, see oli mu enda vaba valik. Olgu pealegi, et teisiti mõtlev sekretär, aga ikkagi komsomolisekretär. Ka nüüd, aastate järel, ei tekita see tõsiasi minus mingit kahetsust, pigem hoopis veidrat uhkust, nagu on eriülesandega luurajal vaenlase tagalas.” Nii on nn kuuekümnendate põlvkonda meenutanud Sirje Endre. 1960. aastaid Eestis iseloomustab vastupanu- või protestitahte kanaliseerumine legaalse opositsiooni vormi. Kukutamise asemel üritati nõukogude süsteemi muuta või uuendada, suhtumise muutumisele aitas kaasa ka vasakpoolsuse võidukäik Läänes ning noorte protestiliikumine. Poliitiline protestiliikumine asendus Eestis paljuski kultuurilise protestiga – levis hipiliikumine, kunstis, kirjanduses ja muusikas üritati end lahti murda võõrvõimu kontrolli ahelatest ning jõuti mitmel alal maailma tipptasemele. Rahvusliku kultuurielu elavnemine iseloomustas 1960. aastatel kõiki Balti riike, leides eriti selge väljenduse avalikku ellu astuva noorema põlvkonna tegelaste loomingus. Uueks nähtuseks okupeeritud Eestis kujunes omakirjastuslike almanahhide väljaandmine, mis kujutas endast avalikku väljakutset ametlikule kirjastus- ja kultuuripoliitikale. Almanahhide ümber koondunud noored kirjanikud ja kunstnikud lõid sidemed üksteisega, seejärel aga ka nende vanema põlvkonna kultuuritegelastega, kes olid ametlikult jätkuvalt põlu all, ning endiste poliitvangidega. Mõned käsikirjad toimetati avaldamiseks ka Läände. Nõukogude võim nägi omakirjastuslikes almanahhides õigustatult ohtu kehtivale süsteemile ning apoliitilisele sisule vaatamata tabasid almanahhide koostajaid mitmesugused repressioonid. Lisaks kultuurilist kokkukuuluvust kuulutavatele ettevõtmistele väljendus noorte meelsus mitmetes stiihilistes väljaastumistes, milles osalejaid üsna karmilt karistati. Paralleelselt kultuurielu aktiviseerumisega asus Tartu Riiklikus Ülikoolis 1960. aastate teisel poolel tegevusse rühm ülikooli komsomolikomitee ümber koondunud noori, keda on nimetatud „kuuekümnendate aastate põlvkonnaks” või „komsomoliopositsiooniks”. Üritades end nõukogude süsteemile avalikult mitte vastandada, katsuti seda seestpoolt uuendada. Paljuski oli selline tegevus kantud „Praha kevade” inimnäolise sotsialismi loosungist. Üliõpilaskonnas valitsev vastumeelsus nõukogu184


de süsteemi vastu osutus aga suuremaks, kui „komsomoliopositsioon” oli eeldanud. Omalaadseks meelsusdemonstratsiooniks kujunesid üliõpilaspäevad Tartus 1968. aasta sügisel. Üliõpilasrongkäigust praktiliselt puudus kohustuslik parteiatribuutika, punalipud ja nõukogulikud loosungid. Kanti omaloomingulisi loosungeid nagu „Jänkid, kasige Peipsi taha” ja „Metsameeste veri ei värise” Kaks Eesti Põllumajanduse Akadeemia üliõpilast Rain Roomet ja Jüri Süldre olid eelnevalt kõrvaldanud ametlikud loosungid ja plakatid, mille eest neid hiljem karistati kahe ja poole aastase vangistusega. „Praha kevade” vägivaldne lõpetamine ning Tšehhoslovakkia okupeerimine 1968. aastal andsid usule „inimnäolisesse sotsialismi” raske hoobi. Kogu Nõukogude impeeriumis asus pealetungile reaktsioon ning kuigi „komsomoliopositsiooni” aktiivsust ei õnnestunud ühe aastaga maha suruda, viidi Tartu ülikooli komsomolikomitees paari aasta jooksul läbi põhjalik puhastus. Osa komsomolipõlvkonnast läks koostööle nomenklatuuriga ning asus tegema karjääri nõukogude süsteemis, teised pettusid ning tõmbusid avalikust elust tagasi, kolmandad liitusid vastupanuliikumisega. Eesti arengus oli tegemist teatavas mõttes pöördepunktiga – kadus usk sellesse, et nõukogude süsteemi on võimalik seesmiselt reformida.

Tõrvikurongkäik Tartu üliõpilaspäevadel 1971. aasta novembris.

185


ISIKUNIMEDE REGISTER A Aare, Juhan 192 Aavik, Johannes 116 Abovjan, Hatšatur 75 Adams, Jüri 194 Adamson, Jaan 102 Ahonen, Heiki 194 Albert, piiskop 24, 30, 32, 34 Alebrand, preester 24 Aleksander I, Vene keiser 68, 74, 77, 92 Aleksander II, Vene keiser 66 Aleksander Nevski, vürst 36–37 Alle, August 116 Anna, Poola-Rootsi kuninganna 56 Anvelt, Jaan 133 Aristoteles 59 Arvidsson, Adolf Ivar 79

B Baer, Karl Ernst von 75 Balduin Alnast, paavsti legaat Eesti- ja Liivimaal 34 Balzer, kindralleitnant 164 Batory, Stefan 8, 53 Bauer, Rudolf Felix 66 Beermann, Emilie 104 Benninghoven, Friedrich 30 Berg, Jakob Georg von 76 Bergmann, Ernst 75 Beria, Lavrenti 182–183 Berthold, Võnnu orduvendade pealik 24 Bildt, Carl 208 Bornhöhe, Eduard 144 Botškarjov, Vladimir 162 Brockmann, Reiner 60 Broele, Johann von dem 43 Busaeus, Thomas 55

C Claus, Carl Ernst 75

D Day, Donald 148 Dolgoruki, vürst 63 212

E Eisenschmidt, Aleksander 99 Ekbaum, Artur 168 Emme 21 Endre, Sirje 184 Ephialtes 16 Epler, Antonie 120 Erik XIV, Rootsi kuningas 50 Erik, Norra prints 22 Estam, Jüri 172

F Faehlmann, Friedrich Robert 82–84, 88 Forselius, Bengt Gottfried 60–61 Fremantle, Sydney Robert 134 Fulco, piiskop 20 Fölkersahm, Hamilkar von 86

G Ganander, Christian 78 Gehewe, Carl Heinrich 82 Gezelius, Johannes 59 Glasenap, Kurt von 166 Goltz, Rüdiger von der 144 Gorbatšov, Mihhail 192, 194, 198, 203 Grenzstein, Ado 111–113 Grünthal-Ridala, Villem 116 Gustav I Vasa, Rootsi kuningas 50 Gustav II Adolf, Rootsi kuningas 58 Gustavson, Oskar 168–169, 176 Gutsleff, Heinrich 70

H Hannula, Erkki 141 Hellat, Georg 120 Hellat, Peeter 105 Helle, Anton Thor 70 Henrik, kroonik 20, 24, 27–28, 32 Herder, Johann Gottlieb 72, 98 Herlinus, Gabriel 60 Hermann, Karl August 104, 110, 112, 213 Hermann, Paula 104 Hermann, piiskop 32, 36–37 Hiatsintov, Erast 115 Hildebrand, Michael 43 Hiltinus, piiskop 20 Hindrey, Karl August 94


Hitler, Adolf 156, 169–170, 175–176, 194 Holberg, Johan 176 Horn, Claes 51 Horn, Henrik 50 Hueck, Alexander von 83 Hupel, August Wilhelm 72–73 Hurt, Jakob 92–93, 95–100, 102–103, 108–110

I Ignatsi Jaak 60 Ilves, Toomas Hendrik 202, 210 Inglist, Endel 176 Izjaslav, Jaroslav Targa poeg 18–19 Ivan IV (Julm) 36, 48, 52

J Jakobson, Carl Robert 23, 68, 96, 100–103, 110 Jampol, Juri 192 Jannau, Heinrich Georg von 78 Jannsen, Johann Voldemar 8, 90–91, 94–95, 100 Jaroslav Tark, Kiievi vürst 18 Jelizaveta, Vene keisrinna 68 Jeltsin, Boriss 203, 209 Joffe, Adolf 146 Johan III, Soome hertsog, Rootsi kuningas 50 Johannes, preester 21 Juhkam, Mihkel 126 Juškevitš, Artjom 186

K Kaarlimäe, Juhan 176 Kallas, Aino 116 Kallas, Oskar 120 Kallas, Rudolf 104 Kalm, Hans 140 Kalmus, Ain 20 Kaplinski, Jaan 191 Karl XI, Rootsi kuningas 60 Karl XII, Rootsi kuningas 62–63, 66 Karl IX, Södermanlandi hertsog, Rootsi kuningas 56 Karlson, Karl Ferdinand 115 Karotamm, Nikolai 180 Kaupo, liivlaste vanem 26 Kelam, Tunne 186–187, 200 Kettler, Gotthard 50 Kiirend, Mati 186 Kitzberg, August 100

Klesment, Johannes 176 Klinger, Friedrich Maximilian von 75 Koell, Johann 46 Koidula, Lydia 95 Konik, Konstantin 128 Kool, Ott 192 Kreem, Robert 188 Kreitsberg, Taimi 180 Kreutzwald, Friedrich Reinhold 8, 84, 88, 96, 102 Kross, Jaan 70 Kukk, Jüri 191 Kull, Ernst 168–169 Kumm, Boris 162 Kunileid-Saebelmann, Aleksander 95 Kuperjanov, Alice 121, 138 Kuperjanov, Julius 121, 138, 140–141, 144 Kurg, Friedrich 167 Kõpp, Johan 112 Kõrb, Jan 194 Kõrv, Jakob 110, 112 Käsu Hans 64 Käärik, Theodor 128 Köler, Georg 115 Köler, Johann 96, 110 Küchler, Georg von 164

L Laaman, Eduard 85 Laar, Mart 207 Laidoner, Johan 134, 136–137, 146, 154, 157–158 Larka, Andres 154 Lauri, August 154 Leesment, Jüri 193, 196 Leets, Georg 144 Lelow, Johannes 46 Lembitu, Sakala vanem 28, 29 Lender, Voldemar 115 Leonidas, Sparta kuningas 16 Liidak, Kaarel 168, 176 Linde, Bernard 116, 214 Linkhorst, Aksel 178 Lippus, lipnik 128 Loorits, Oskar 12 Loosaar, Evald 158 Luce, Johann Wilhelm Ludwig von 78 Lukas, Tõnis 193 213


KOHANIMEDE REGISTER A Aafrika 11 Abja 86 Afganistan 190 Ambla 120 Ameerika 148, 179 Antsla 180 Ao 82 Araabia kalifaat 18 Armeenia 75 Audru 165 Austraalia 179 Auvere 173

Helsingi, Soome 174, 188 Herrnhut, Saksamaa 68 Hiina 11 Hiiumaa 120, 126, 134 Hirvepark 194, 195 Holland 55 Härgmäe, Läti 49

I Ignatsi 60 India 11 Inglismaa 130 Irboska, Venemaa 36, 163 Itaalia 130 Ivangorod 42, 65

J B Babino 163 Balkani poolsaar 42 Balti jääpaisjärv 10 Balti meri 12 Baltimaad 59 Baltimore 188 Berliin 202 Beverin 26 Bremen 20 Bulgaaria 148

Jaanilinn vt Ivangorod Jaapan 11 Jena 72 Jurjev, praegune Tartu 18 Jõelähtme 13 Jõepera 172 Jõgeva 138 Järvamaa 34, 82, 108, 136 Järva-Madise 74 Jüri 70

K D Dnepr 11, 18 Don 11 Dresden, Saksamaa 62

G Gotland 178 Greifswald, Saksamaa 58

H Haapsalu 40, 57, 126, 128, 153 Halliste 137 Hamburg, Saksamaa 46 Harjumaa 19, 30, 40–41, 108, 153 Harju-Madise 60 Harku 66 Harudevahe 177

Kaali 14, 15 Kaasani khaaniriik 48 Kadrioru 190 Kambja 60 Kanada 179 Kanavere 40 Kastre 64 Keava (Kedepiv) 19 Kehra 136, 174 Keila 175, 177 Kiel, Saksamaa 70 Kiiev 18 Kiisa 164 Kilingi-Nõmme 164 Kirov, Venemaa 163 Kivijärve 63 Koiva, Läti 26–27, 145

217


Kolga-Jaani 60, 164 Konstantinoopol, Türgi 18, 42 Kopenhaagen, Taani 62, 134 Koporje, Venemaa 36–37 Kose 175 Kreeka 16 Krimm, Venemaa 8 Kullamaa 46 Kunda 10, 11 Kuopio, Soome 88 Kuradimuna 135 Kuramaa 74, 127 Kuressaare 66, 77, 79 Kurgja 101 Kärevere 174 Kärstna 137

L Laagri 175 Laiuse 60, 63 Lammasmägi 10 Lammijärv 37 Leedu 17, 42–43, 48, 53, 57, 127, 158, 180, 182, 202–203 Leningrad 157, 164, 170, 186 Lihula 8, 165 Liibavi 134 Lindanise 30 Liivimaa 24, 31–34, 36, 39, 42–45, 47–56, 58, 61–62, 66, 72, 74, 76, 86, 106, 130 Loo 136 Loode 144 Lund, Rootsi 20, 58 Lämmijärv 37, 172 Läti 18, 55, 66, 68, 75, 84, 99, 126–127, 137–138, 140, 144–145, 156–158, 164, 175, 180, 199, 202–203, 209 Läänemaa 34, 40 Läänemeri 10, 12, 14, 17, 19, 30, 38–39, 48, 51, 56, 61 Lübeck, Saksamaa 38, 41, 46 Lützen, Saksamaa 58

M Maardu 175 Mahtra 8, 86 Meerapalu 172 Mehikoorma 37 Meriküla 172 Miitavi, Läti 74 218

Modena, Itaalia 34 Moldaavia 162 Mooste 36 Moskva, Venemaa 42–43, 156–157, 160–162, 180, 186, 192–193, 197–199, 202–203, 209 Muhu 84 Muhumaa 165 Mõigu 40 Mõisaküla 137 Mälaren, Rootsi 22 Märjamaa 164–165, 177

N Narva 8–9, 11, 39, 42, 48, 53, 57, 62, 63–65, 120, 132–133, 137–138, 146–147, 158, 163–164, 172–173, 176 Narva-Jõesuu 146 Navesti 28, 164 Neeva, Venemaa 36 Nikaraagua 197 Norra 18, 20, 22, 51 Novgorod, Venemaa 18, 22, 24, 32–33, 36, 39, 42 Novosibirsk, Venemaa 163 Nõo 60

O Ojamaa, Rootsi 20 Okaa, Venemaa 12 Otepää 28, 60, 98–99, 104–105, 120

P Padise 40 Paide 40–41, 49, 57–58, 74, 128, 136 Paju 140 Pakri 60 Paldiski 174, 186, 208 Papimõisa 60 Peipsi 11, 36–37, 64, 172 Perm, Venemaa 180 Peterburi (Petrograd) 85, 118, 122, 124, 128, 133, 146 Petserimaa 146 Pihkva, Venemaa 19, 24, 32, 36–37, 40, 42, 146, 164, 203 Piiskopimõisa 60 Pilistvere 60 Poltaava, Venemaa 8, 66 Poola 10, 42, 45, 48, 50–51, 53–54, 56–57, 58, 62–63, 5, 156, 190



http://www.serk.ee/files/arhiiv/101ajaloosyndmust