Page 1

Kuidas käib igapäevane koolitöö autistidega?

Millised puuetega inimeste teemad said valitsus­ leppesse?

Kas töö­ võimereformi kava läheb ümber­ töötamisele?

Mida õppisid saatetegijad puuetega inimestelt?

Aprill 2015

Sõltumatu ajakiri, mis võitleb erivajadustega inimeste õiguste eest

Nr

37 OÜ Filmimees

Kõik Eesti puuetega inimesed, nende lähedased ja nendega tegelevad spetsialistid – ühinege!

Minu elu pikkade inimeste maailmas Põletavaid teemasid järgmises numbris: Milliste plaanidega astusid ametisse uued sotsiaalministrid? Mida tähendab väärikas elu kõnetu ja liikumatu inimese jaoks? Kuidas kasutada kogemusnõustajaid sotsiaaltöö tegemisel?


2 Kas asjad muutuvad? Pool aastat tagasi panid puuetega inimeste ja omastehooldajate eestkõnelejad paberile oma sotsiaalprogrammi ja lõid käed ühe riigikogus esindatud erakonnaga selle viimiseks Eesti poliitikasse. Meie kaine kaalutlus oli, et peame panustama erakonnale, kes on kindlalt riigikogus esindatud ka pärast valimisi, kelle tõenäosus sattuda koalitsiooni on võimalikult suur ning kellel on valmisolek võidelda enda kätte sotsiaalministri koht. Me ei saanud panustada vähemale, sest töövõimereform karjub muutuste järele, sotsiaalsüsteemile saabuvate eurorahade kasutusele võtmine vajab vastutustunnet ning puuetega inimestel ja nende hooldajatel ei ole aega oodata veel neli aastat. Kuigi valitsuskoalitsioon sündis vaevaliselt ja puudub garantii, et kolmikliit suudab teha koostööd terve valimistsükli, on sotsiaalteema jaoks praegu seis väga hea. See tähendab, et kõik võimalused asju nüüd edasi viima hakata on laual reas. Valitsusleppes on hulk punkte meie sotsiaalprogrammist. Sotsiaalkaitseministriks on saanud Margus Tsahkna, kes oli eelmises riigikogus üks töövõimereformi kõige tõsisemalt kritiseerinud poliitikuid ja Eesti poliitikas üks väheseid, kes sotsiaalteema endale selgeks on teinud. Lisaks on uues koalitsioonis Tsahkna erakonna käes rahandus- ja justiitsministri portfell ning riigikogu sotsiaalkomisjoni esimehe koht. Peatselt näeme, kuidas läheb. Loodame, et ei pea mõne aja pärast pöörduma klassikute poole ja tõdema, et tahtsime küll parimat, aga välja kukkus … nagu alati. Tiina Kangro, peatoimetaja

Aprill 2015

Märgukiri

3

Perekonnaseadus tuleb üle vaadata

Hooldajate liidu konverents saatis poliitikutele märgukirja

ärtsi lõpus toimunud Eesti Hooldajate Liidu konverentsil kujunes kõige teravamaks teemaks perekondade hoolduskohustus. Kas see on lõputu või on omastehooldajate tööl siiski mingid piirid? Kas puudega inimese eest hoolitsemine võib paisata lähedased vaesusse, hävitada nende isikliku elu ja lõpuks saata ka võlavanglasse? Mida ütlevad seadused? Esinema kutsutud vandeadvokaat Ene Ahas ütles välja oma kogemuse, et Eestis sõltub võimalus sotsiaalabi saada sellest, kas omavalitsus otsustab seda anda või mitte. Soovi korral võivad kohalikud omavalitsused seadusi tõlgendada nii, et kogu koormus langebki perekonnale. Soovi korral võivad aga leida võimaluse inimest aidata ja hoolduskoormust jagada. Rahvusvahelised konventsioonid ja lepped, millega Eesti on liitunud, tema sõnul praegu veel praktikas tooni ei anna ning inimestele kergendust ei too. Halvasti koheldud omaksehooldajail oleks Ahase sõnul võimalik pöörduda kohtusse põhiseaduse § 25 alusel ja nõuda endale ülemäärase hooldus- ja ülalpidamiskohustusega tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist, kuid teadaolevalt ei ole keegi seda veel teinud, sest ka kohtusse minek käiks jalust niidetud hooldajale üle jõu. Nii olemegi teatavas mõttes punnseisus. Sellest, mida öeldakse rahvusvahelistes lepetes perekondade ja riigi (kohalike omavalitsuste) kohustuste jagamise kohta puuetega inimeste ja eakate hooldamisel, kirjutasime põhjalikumalt Puutepunktides nr 11 (oktoober 2012). Asjad ei tohiks olla nii, et omaksehooldaja peab tooma ohvriks oma elu või et kõik sõltub omavalitsuse amet- Ülevaadet saab lugeda lehelt www.vedur.ee (Aja­ nikust. On väga selge piir ning see on kiri Puutepunktid) või siit: normaalne elukvaliteet ja inimväärikus. Sotsiaalteenuste hind peaks olema selline, et eakad saaksid vajaliku abi eest oma sissetulekust maksta, mahukat hooldust vajavate puuetega inimeste hooldamise peaks aga avalik võim tegema kättesaadavaks omal kulul, kaasates inimese enda või perekonna osamakseid, kui see on nende elu hävitamata võimalik. Puutepunktide toimetus

Märgukirjaga koputati veel kord valitsust moodustavate erakondade südame­tunnistusele, et puuetega inimeste jaoks vajalikud punktid kirjutataks koalitsioonilepingusse. Märgukirjale andsid allkirja Eesti Hooldajate Liidu, Eesti Kurtide Liidu, Eesti Pimedate Liidu, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu ja Eesti Vaimupuudega Inimeste Tugiliidu juhid.

M

Ilmub alates oktoobrist 2011 Väljaandja MTÜ Puutepunktid Faehlmanni 12, 10125 Tallinn Tel 628 4405 E-post info@vedur.ee

© OÜ Haridusmeedia 2015 Peatoimetaja Tiina Kangro Toimetajad Anne Lill Kujundaja Heiko Kruusi Keeletoimetaja Kaja Türk Trükiarv 10 000 Tellimine www.vedur.ee www.vedur.ee/puutepunkt

Lugupeetud koalitsiooni­kõnelustes osalevad erakonnad 20. märts 2015

MÄRGUKIRI Lähtudes asjaoludest, et n Eestis on ligi kaks korda rohkem puude ja kestvate terviseprobleemidega, sh töövõimetusega inimesi kui OECD riikides; n Eesti sotsiaalkulutused on proportsioonina SKTst arenenud maade võrdluses ühed väiksemad ja meie eeskujuks olevatest põhjamaadest isegi ligi kaks korda väiksemad (Eestis 16% ja Soomes, Rootsis, Taanis 30%); n Eestis on palju hajaasustust, mis teeb avalike teenuste osutamise abivajajatele veelgi ressursimahukamaks; n sotsiaalteenused ei ole vaesemates omavalitsustes puudega inimeste toetamiseks piisavad, kuid ühtsete standardite puudumise tõttu pole need abivajajatele garanteeritud ka jõukamates omavalitsustes; n riiklikult korraldatud sotsiaalteenused on ebaefektiivsed ja kättesaadavad vaid väikesele osale sihtgrupist; palume koalitsiooniläbirääkimisi pidavatel erakondadel lülitada uude valitsemislepingusse vähemalt järgmised punktid: 1) Viia läbi haldusreform või omavalitsuste teenuste rahastamise reform, et sotsiaalsed tugiteenused oleksid puudega inimestele ja nende hooldajatele kättesaadavad ühtsete standardite järgi ja sõltumata nende elukoha omavalitsusest. 2) Viia riiklikud ja omavalitsuste sotsiaalteenused ühtsesse süsteemi, et kasutada ressursse sihipäraselt ja printsiibil „inimesele parim”, hoides ära teenuste rahastajate huvides toimuvaid manipulatsioone (näi-

teks on omavalitsuse huvides saata psüühikahäirega isik riiklikule teenusele erihooldekodusse, et mitte kulutada kohalikku raha päevakeskuse rajamiseks). 3) Viia puudetoetus ja erivajadusi kompenseerivad tugiteenused ühtsesse süsteemi ja võtta kasutusele nn isiklike eelarvete süsteem, kus puudega inimene (või eestkostja) saab teha mõistlikke otsuseid hoolduse korraldamiseks, seda ka üle omavalitsuste piiride (näiteks kui isikliku abistaja või invatranspordi teenust vajav inimene käib õppimas või saab ajutise töö teises omavalitsuses, peab tal olema võimalik paindlikult kasutada teenuseid, ilma et oleks vaja oma elukohta pidevalt ümber registreerida). 4) Liita töövõimereformile puudega inimeste ühiskonnaellu kaasamise programm. Inimesed saavad tööle minna ja tööl püsida vaid siis, kui nad on integreeritud igapäevaellu. Selleks tuleb järjekindlalt tegeleda ühiskonna ligipääsetavuse suurendamisega (nii füüsiline, informatsioonialane kui ka ühiskondlik ligipääsetavus). Praegu keskendub töövõimereform vaid töötamisele ja see ei võimalda saavutada murrangut puuetega inimeste iseseisvumisel. 5) Töötada välja ja rakendada varajase märkamise ja õigeaegse sekkumise süsteem pere- ja eriarstide, laste- ja haridusasutuste ning omavalitsuste koostöös. 6) Seada töövõimereformi elluviimiseks prioriteedid ja hõlmata reformiga ka omastehooldajad, suunates reformi fookuse probleemide ennetamisele ja keeruliste olukordade ärahoidmisele. 7) Sotsiaalteenuste arendamise käigus mitte paisutada administratiivaparaati, vaid suunata ressurss tuge vajavate inimeste käsutusse. Seada eesmärgiks kaasaegsed, integreeritud sotsiaalteenused (sotsiaalne ettevõtlus, puudega noorte õpipoisiõpe jt) ning kaasata teenusekasutajad ja nende esindajad paindlike ja inimesesõbralike lahenduste väljatöötamisse koostöös kogukondadega. 8) Võtta seisukoht töövõimereformiga tekkivate kulude katmiseks pärast eurotoetuste perioodi lõppu ja korrigeerida reformikava vastavalt sellele otsusele.

Maailma elanikkonnast on 15% püsiva takistuse ehk puudega.

Aprill 2015


4

5

Sotsiaalpoliitika

Mida lubab uus valitsus puuetega inimestele? Ja nüüd vaatamegi, millised puuetega inimesi ja nende ­peresid puudutavad punktid koalitsioonilepingusse jõudsid. Just selle dokumendi alusel plaanivad võimul olevad erakonnad juhtida riiki järgmised neli aastat. Mis valitsusleppes kirjas, selle elluviimist on rahval ka õigus eeldada ja poliitikutelt nõuda. Olgu kohe ette öeldud, et kolme üsna erineva maailmavaatega erakonna ühistöös kujunes leping üsna hüplikuks ning järjekindlaid ja läbimõeldud sotsiaalpoliitilisi käsitlusi ei maksa sellest otsida. Siiski pandi leppesse hulk killukesi, millest saame nüüd kinni hakata. On tore, et ka mitu punkti puuetega inimeste ja omastehooldajate koostatud sotsiaalprogrammist on koalitsioonilepingus sees. Aga vaatame nüüd kõike järgemööda. Puuetega lapsed lasteaeda Koalitsioonilepingus on selgesõnaliselt kirjas, et kõigil puuetega lastel peab tekkima võimalus käia lasteaias. Seni on paljud puudega lapse emad pidanud jääma koduseks, sest tavalasteaiad pole nende last vastu võtnud, kuid tõsise-

Aprill 2015

mate erivajadustega laste erirühmi või erilasteaedu pole omavalitsused suutnud luua või ei ole pidanud nende loomist vajalikuks. Nüüd on aga otsustatud, et ka kõikidele erivajadustega lastele tagatakse võimalus käia lasteaias või lastehoius (punkt 10.16) ning riik lubab omavalitsustele selleks investeeringutoetust. Seadusse läheb ka punkt, mille järgi peab omavalitsus, kes ei suuda lasteaiakohta tagada, maksma vanematele hüvitist, et pere saaks ikkagi lapsehoiuprobleemi lahendada (punkt 1.7). Muidugi on mahukat hooldust vajavate erivajadustega laste lasteaiakohad kulukad. Nüüd on aga puuetega laste vanematel võimalik hakata nõudma võrdset kohtlemist ning omavalitsused peavad asuma kiiresti tegutsema, küsides riigilt selle otsuse täitmiseks kaasabi. Varajane märkamine ja abi Koalitsioonilepingus on kirjas ka otsus luua Eestisse kaua oodatud varajase märkamise ja õigeaegse abi süsteem. Seda teemaringi puudutatakse küll üsna hüplikult mitmes lepingu punktis, aga sõnum on selge: tekkima peab hea koostöö perearstide, eriarstide, sotsiaal- ja rehabilitatsiooniteenuse pakkujate ning haridusasutuste vahel ning sellele peavad lisanduma piisavad ressursid, et erivaja-

dustega lastele ja nende peredele õigeaegset abi anda. Peretoetuste väljamaksmine tahetakse siduda perearsti külastamisega, et kõik lapsed saaksid vajadusel aegsasti abi (punkt 1.1). See aga tähendab, et ka perearstide kohustus märgata ja võimekus aidata peab jõudma uuele tasandile. „Parandame laste rehabilitatsiooni- ja tugiteenuste kvaliteeti ja osutamist, et erivajadustega laste vanemad saaksid tööl käia ja puhata. Tagame erivajadustega või terviserikkega sündinud lapse vanematele õigeaegse ligipääsu vajalikele teenustele,” lubatakse lepingus uue lastekaitsekorralduse käivitamisega seoses (punkt 10.16). Hariduse peatükis aga antakse välja veksel viia varajane märkamine lasteaias ja koolis ühtsesse süsteemi (punkt 13.23). Nimetatakse ka laste ja noorte vaimse tervise keskuste süsteemi loomist, mida teadaolevalt juba Norra toetusrahadega rajatakse (punkt 10.38). Kaasava hariduse korrektiivid Kui siiani püüdis riik näha kaasava hariduse elluviimise taga põhiliselt omavalitsusi, kes võtavad erivajadustega lapsed omal jõul tavakoolidesse õppima, siis nüüd on koalitsioon nõus võtma kaasava hariduse korraldamisel aluseks nüüdisaegsed rahvusvahewww.vedur.ee/puutepunkt

Meest sõnast, härga sarvest. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna, IRL-i ja Reformierakonna esimees vahetavad käepigistusi värske valitsusleppe allkirjastamise puhul. Mati Hiis (Õhtuleht)

lised põhimõtted, mille kohaselt luuakse haridusliku erivajadusega lastele sobivad õppekohad kodukoolis, piirkonna koolide koostöös või vajadusel erikoolis, mis on seotud ühtsesse süsteemi ja kus prioriteediks on kõikide laste kaasatus ühiskonnaellu (punkt 13.40). See on hea uudis, sest tähendab, et erivajadustega lapsi ei saa enam saata õppima tavakoolidesse, kus nende jaoks pole loodud vajalikke tingimusi. Samuti tähendab see, et erivajadustega laste õpet tuleb vahel korraldada ka omavalitsuste-üleselt. Ilmselt tähendab see ka kompetentsi- ja nõustamiskeskuste süsteemi ümbervaatamist, kus äsja tööd alustanud Rajaleidja keskuste kõrval peaks puuetega lapsi kaasavate tavakoolide nõustamisel tekkima suurem roll ka praktikutel ehk siis neil koolidel, kes erivajadustega laste õpetamisega juba igapäevaselt tegelevad.

Puuetega noortele huvitegevus „Kindlustame igale noorele võimaluse osaleda spordi- ja huvitegevuses, loome selleks tervikliku riikliku sihtotstarbelise huvitegevuse toetussüsteemi,” lubatakse lepingus (punkt 1.5). Kui igale noorele, siis tähendab see ju ka puuetega noori. Siiani on vaid vähesed noortemajad ja huvikoolid puuetega õpilasi vastu võtnud. Vahel on probleem hoone ligipääsetavusega, sagedamini aga juhendajate oskamatusega töötada intellektipuude või käitumisprobleemidega laste ja noortega. Ka puuetega laste erikoolid pole suutnud hobiharidust rahavõi ruumipuudusel kõigile lastele kättesaadavaks teha. Nüüd on siis olemas alus, et puuetega laste/noorte jaoks huvihariduse võimalused kogu Eestis välja töötada. Jääb vaid arusaamatuks, kust läheb lepingus piir noorte

40 aastat tagasi oli iga 10. inimene maakeral puudega.

ja laste vahel. Spordi- ja huvitegevuse süsteemi peaks kindlasti kaasatama ka algkooliealised lapsed. Koolist sujuvalt tööturule Lepingus lubatakse, et puuetega noorte jaoks luuakse süsteem, mis tagab nende sujuva siirdumise üldharidussüsteemist kutseõppesse ja seejärel tööturule (punkt 10.5). See on märkimisväärne võit ja eeldab puuetega noorte jaoks erikäsitlust, mis välistab senise olukorra, kus paljud puuetega noored jäävad pärast kooli lõpetamist tegevusetult koduseinte vahele ja pere hooldada. Koalitsioonilepingus lubataksegi luua paindlik süsteem, mis kaasab kombineeritud sotsiaaltööd ja sotsiaalset ettevõtlust, et iga puudega noor leiaks kooli järel sobiva rakenduse või vähemalt koha, kus mõistlikult tegutseda (punkt 13.49). Lepingus nimetatakse ka noor-

Aprill 2015


6

7

Sotsiaalpoliitika Teet Malsroos (Õhtuleht)

Teet Malsroos (Õhtuleht)

juhul eeldab see aga ka narkoosis hambaravi võimaluste laienemist ning rohkemate hambaarstide väljaõpet puuetega laste/täiskasvanute ravimiseks. Leppes antakse ka lubadus, et vanadus- ja töövõimetuspensionäridel tekib võimalus kasutada senist iga kolme aasta kohta ette nähtud proteesihüvitist hammaste ravimiseks, kui nad proteese ei vaja. Kas see võimalus hakkab laienema ka tulevastele töövõimetoetuse saajatele (kui töövõimetuspensionäri staatus kaob), leppest ei selgu.

te tööle aitamiseks algatatavat projekti „Minu esimene töökoht”, mis peaks samuti hõlmama puuetega noori (punkt 2.4). Siin on nüüd peredel, puuetega laste koolidel ja sotsiaaltöötajatel hulganisti ainest, mille põhjal riigilt uute võimaluste arendamiseks ressursse nõuda. Töövõimereform jätkusuutlikuks Möödunud aastal läbi surutud töövõimereformi suurimaid probleeme oli läbimõtlematu ja pillav rahakasutus. Nüüd seisab koalitsioonilepingus, et uuel valitsusel tuleb reform ellu rakendada nii, et uus süsteem oleks jätkusuutlik ka pärast eurotoetuste lõppu. Eraldi nimetatakse, et reform tuleb rakendada minimaalse bürokraatia ja halduskoormusega (punkt 10.1). Maakeeli tähendab see, et reformikava tuleb parandada kõiges, mis on poliitilise surve all kiirustades vastu võetud seadustes raiskav ja ebaefektiivne ega aita puuetega inimestel oma tegelikku elukvaliteeti parandada. Nüüd sõltub juba uutest sotsiaalministritest, mida nad nende lausete all näha oskavad või tahavad ning milliseid samme puuetega inimesed ja hooldajad neilt reformi kordategemiseks nõuavad. Koalitsioonileppes nimetatakse omaette punktidena ka maksusoodustusi tööandjatele erivajadustega inimeste töölevõtmisel (punkt 10.2) ning kaitstud ja toetatud töö teenuse laiendamist (punkt 10.1). Töötervishoiusüsteemi loomine Koalitsioon lubab välja töötada korraliku töötervishoiusüsteemi, mille osaks on eraõiguslik tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus (punkt 10.10). Koos sellega lubatakse tõhustada õigeaegse ravi-, taastusravi ja tugiteenuste saamise võimalusi. Jutt on selles punktis küll väga ümmargune. Ligipääsetavus ja isiklikud abistajad Koalitsioonileppes lubatakse parandada elukeskkonna ligipääse-

Aprill 2015

Sotsiaalkaitseministri toolil maandunud IRL-i liige Margus Tsahkna oli eelmise aasta vältel kohal kõikidel puuetega inimeste meeleavaldustel.

tavust ja infole ligipääsu erinevate puuetega inimeste jaoks (punkt 10.12). Samuti lubatakse selgitada välja nõudlus viipekeeletõlkide ja muude tõlkevormide järele, korraldades vastavalt vajadusele tõlkide koolitamist ning määratledes teenuse vajaduse mahtu (punkt 10.24). Mil määral järgneb määratlemisele tegelik võimalus tõlketeenust saada, lepingust ei selgu. Leppes lubatakse toetada ka erivajadustega inimeste kodude nende vajadustele kohandamist ning nimetatakse isiklike abistajate ja koduhoolduse süsteemi loomist, mis aitaks suurendada puuetega inimeste iseseisvust (punkt 10.13). Peale selle lubatakse analüüsida puudetoetuse süsteemi tervikuna ja vajadusel võtta ette selle kohendamine (punkt 10.13). Enamik neist punktidest on sõnastatud taas äärmiselt umbmääraselt. Puuetega inimestele on hea uudis ka koalitsiooni lubadus kutsuda ellu üürielamute programm (punkt 5.5).

Puuetega inimesed sportima „Toetame erivajadustega inimeste sportimise võimalusi,” seisab lepingus (punkt 10.33). Perekonnaseadus tuleb üle vaadata Lepingus lubatakse algatada arutelu pereliikmete hooldus- ja ülalpidamiskohustuse korralduse üle (punkt 10.25). Sisuliselt tähendab see nõustumist, et perekonnaseadust, mis praegu võimaldab riigil ja omavalitsustel lükata kas või kogu hoolduskoormuse või hoolduskulude eest maksmise lähedaste õlgadele, vajab muutmist. Leppes on ka punkt, milles lubatakse, et sügava puudega lapse vanemale makstavat hooldajatoetust suurendatakse oluliselt (punkt 10.11). Kui palju on „oluliselt”, miks lubadus ei hõlma raskete puuetega laste hooldajaid (kui ka nemad ei pääse lapse eest hoolitsemise kõrvalt tööle) või mis saaks hooldajaks vormistatud vanemast www.vedur.ee/puutepunkt

Sotsiaaldemokraatidele jäänud töö- ja terviseministri koha usaldas era­ kond Rannar Vassiljevile, kes pole varem sotsiaalteemadega tegelenud.

niisuguse lapse 16. sünnipäeva järel, leppest ei selgu. Avalike teenuste kättesaadavus Koalitsioon lubab parandada ka hoolekandeteenuste kvaliteeti üle Eesti ühtsete kvaliteedi- ja kättesaadavuse nõuete kehtestamisega (punkt 10.22). „Sätestame seadusega omavalitsustele ülesanded, et omavalitsused saaksid tagada teenuste osutamise ühtlaselt kõikjal Eestis. Haldusreformi käigus töötame välja kohalike omavalitsuste uue rahastamismudeli,” lubatakse leppes (punkt 4.37). Et seda hõlbustada, kavatsetakse luua regulatsioon, mis soosib omavalitsuste ühisasutuste teket avalike teenuste pakkumiseks. Riik lubab hakata delegeerima omavalitsustele ka riiklikke ülesandeid koos vastava rahastusega. Hooldekodudele riiklik kvaliteet Leppes on punkt, milles lubatak-

se kehtestada hooldekodude teenusele riiklik kvaliteediraamistik (punkt 10.26). Missugust muret selle punktiga seljatatakse, punktist ei selgu. Taastus-, hooldusja hambaravi Leppes antakse lubadus, et riik parandab taastus- ja hooldusravi kättesaadavust (punkt 10.53). Mil määral kättesaadavus paraneb ja kas silmas peetakse raviteenuse mahtu, teenuse hinda või mõlemaid, leppest ei selgu. Koalitsioon lubab võtta kasutusele ka meetmed, et kõik lapsed jõuaksid hambaarsti kontrolli vähemalt kord aastas. Kahtlemata puudutab see ka puuetega lapsi. Täisealiste jaoks lubatakse samuti võimalust käia hambahaigusi ennetada aitavatel visiitidel (punkt 10.27) ning lisaks tõotatakse viia ellu täiskasvanute hammaste parandamise programm (punkt 10.28). Kellele ja mis mahus, leping siiski ei reeda. Igal

See tähendab, et puuetega inimesi on maailmas ligi miljard.

Kaasamine ja eestkoste Koalitsioonileppes lubatakse ka seda, et sihtgruppe ja kodanikuühendusi hakatakse senisest paremini ja sisulisemalt kaasama, eriti riigikogu komisjonide töösse (punkt 4.28). Samuti lubatakse hakata toetama tugevaid ja võimekaid erivajadustega inimeste, patsientide ja eakate eestkosteühinguid, et neist kujuneksid tugevad partnerorganisatsioonid riigile (punktid 10.15 ja 10.52). Leppes on ka lubadus, et riik hakkab delegeerima kodanikuühendustele avalike teenuste osutamist kogukonnas (punkt 21.2). Sotsiaalse ettevõtluse arendamiseks aga on plaanis luua riigikantselei juurde lausa innovatsiooni rakkerühm (punkt 8.70). Need on siis Eestit neljaks järgmiseks aastaks juhtima asunud erakondade plaanid ja lubadused. Pessimistid ütlevad nüüd, et niikuinii nad oma sõna ei pea. Optimistid aga eeldavad, et juhtub ime ja lubadused saavadki teoks. Tõde on ilmselt kuskil keskel ja see võiks kõlada nii: kasutame nüüd ära kõik võimalused, et poliitikutelt nõuda leppes kirjas oleva teoks tegemist ja aitame sellele ka ise aktiivsete kodanike ja sihtgrupi esindajatena igati kaasa. Kui aga näeme, et asi kipub kiiva kiskuma, teeme jälle kõvasti lärmi. Tiina Kangro

Aprill 2015


8

9

Elu lugu

Kas tuleksite matkale, kus peab läbima 350 kilomeetrit?

Piire ületades

Norrakate formaadi järgi toodetud kaheksaosaline sari „Piire ületades” on Kanal 2 eetris reedeti kell 20.30 kuni mai alguseni. Juba eetris olnud saateid saab vaadata Kanal 2 Veebi­ TV vahendusel.

Just niisuguse väljakutse võtsid aasta tagasi vastu üheksa eri vanuses liikumis­ puudega inimest. 15 ööpäeva kestnud põnevast katsumusest sai kaheksaosaline telesari, mis tõestab, et puue ei ole takistuseks, kui jagub tahtmist ja saatjaks on head kaaslased. Seikluslik rännak viis matkasellid läbi Eestimaa, kus tuli ronida üles püstloodis kaljuseintest, läbida rabasid ja kärestikulisi jõgesid ning seista silmitsi varakevadiste loodusjõududega. Meeskonnaga oli kaasas kogenud matkajuht Mart Reimann, kuid põhiliselt tuli osalejatel oma erivajadustega toimetulekuks abistada üksteist. Vajadusel oli abiks remondimees, kes aitas korda teha maastikul lagunema kippuvaid abivahendeid. Matkasellid ööbisid telkides, valmistasid ise oma toidu jne.

Kui saatetiim osavõtjaid otsis, oli kandidaate alguses kõvasti rohkem kui üheksa. Sõelale jäid aga need, kelle vaim oli valmis väljakutsest kinni haarama. Matkagrupp sai mitmekesine. IT-kolledži tudeng Madis (21) ja endine autojuht Kalju (55) on ratastoolis. Bioloogiks õppinud, kuid psühhiaatriahaiglas tegevusjuhendajana töötaval Liivikal (53) on lõvirünnaku tagajärjel amputeeritud parem käsi. Massööri ja rehabilitatsioonispetsialistina töötav Julia (31) on pime. Kaitseväes töötav Egerd (27) kaotas sõdides parema jala.

Sotsiaaltööd õppival Tomil (26) ja biokeemia alal töötaval Jelenal (37) on sünnitrauma tõttu liikumispuue. Laevaehitajaks õppinud Toivo (21) käib kepiga ning turismikorraldaja Helin (23) on väikest kasvu. Uurisime Tomilt ja Helinilt, millise pilguga nad vaatavad tagasi aasta eest toimunud matkale ja kas see mõjutas kuidagi nende elu. Sama küsimuse esitasime saatemeeskonna esindajatele, et saada teada, kas koostöö puuetega inimestega annab midagi juurde tavalistele ja tervetele. Anne Lill

Minul kulub rohkem saapaid!

S

aate toimetaja Raivo Kummer helistas mulle ühel heal päeval ja küsis, kas mulle pakuks huvi sellisel teleseiklusmatkal osaleda. Olen inimene, kelle jaoks on iga uus seiklus teretulnud, ja nii ma asja sisulise poole osas ei kahelnud. Kõhklusi tekitas see, kuidas ma taolise rohkem kui kahenädalase eemaloleku oma tihedasse ajaka-

Aprill 2015

vasse mahutan. Olin siis veel üliõpilane ja eksamid olid tulekul. Mis mind aga väga meelitas, oli just see saate pool. Televisioon on ju, teadagi, võimas tegija. Mõtlesin, et võibolla avab ekraanile pääs ka minu jaoks tulevikus mõne ukse. Nii et kokkuvõttes sain kaks tugevat plussi ja ühe (hea tahtmise korral likvideeritava) miinuse ning otsustasin, et võtan pakkumise vastu.

Minu jaoks oli see rännak tervenisti üks suur ja täiesti uus seiklus. Iga päev erines teisest, kõik oli kogu aeg uudne ja huvitav. Kõige tüütum oli see lõik matkast, kus terve päeva kõndisime mööda tühja, pikka ja sirget maanteed. Selle päeva iseloomustamiseks kasutaksin küll väljendit „piire ületades”. Matkakaaslane Egerd nimetas selle lõigu motivatsioonisirwww.vedur.ee/puutepunkt

Helin Vals on seiklusmatka juhist Mart Reimannist pea poole lühem, kuid matkasellidena olid nad 350-kilo­ meetrisel retkel teineteisega täiesti võrdväärsed partnerid. OÜ Filmimees Maailmas elab umbes 150 miljonit väga raske puudega inimest.

Aprill 2015


10

11

Elu lugu OÜ Filmimees

Kuigi Helinil on ametlikus süs­ teemis puue, ta ise ennast puu­ dega inimeseks ei pea. Tema probleemiks on erivajadu­ sed, mis teevad vahel keeruli­ seks tavamõõtu inimeste jaoks loodud maail­ mas asjatoime­ tustega hakka­ ma saamise.

geks. Palju põnevamad olid minu jaoks käänulised metsateed, rabamatkad, kõiksugused ronimised. Teistele abiks Minu jaoks ei käinud ükski lõik sellest matkast füüsiliselt üle jõu. Mul käed-jalad töötavad, silmad näevad ja kõrvad kuulevad. Minu omapära on lühike kasv, olen vaid 110 sentimeetrit pikk. See ei ole puue, ma suudan ja jaksan, ainult iga kilomeetri läbimiseks pean tegema rohkem samme kui mõni pikajalgne. Nagu mu isa ütleb: saabast kulub rohkem! Teiseks olen ma ka üsna heas vormis. Ma lõpetasin Võrumaa kutsehariduskeskuse rakenduskõrghariduse tasemel turismi- ja toitlustusteeninduse erialal. Turismikorraldust õppides olen arvukalt seiklusradu läbi käinud. Selline on ka nõue: ei saa turisti saata rajale, mida ise pole läbinud. Mul on hea meel, et oma omapära tõttu sain abiks olla meie pimedale matkakaaslasele Juliale. Ma olin tema jaoks just paraja kõrgusega abistaja: ta hoidis mu vasakust õlast kinni ja sai minu liikumise kaudu selge pildi maastikust, kus liikusime – kus oli mõni kõrguste vahe, kus tuli mõnest takistusest üle astuda jne. Tuleb olla julge Peale selle rääkisin Juliale kogu aeg, mida ma parajasti nägin, nii et

Aprill 2015

jooksev kirjeldustõlge ümbritsevast maastikust oli tal minu abil samuti olemas. Üksteise abistamise koha pealt on minu arvates kõige tähtsam, et abi vajav inimene oleks ise avatud ja küsiks julgelt abi. Tom oli selles mõttes teistele väga heaks eeskujuks. Puuetega inimesed on tihti liiga tagasihoidlikud abi küsima, aga Tom ütles kohe julgelt, mida on vaja, ja seletas samas ära, kuidas seda teha. Tegelikult on oskus abi küsida üks üldinimlik oskus. Seda läheb vaja igal inimesel, mitte üksnes puudega inimesel. Tippjuhil on vaja oskust delegeerida ülesandeid. See on ju samuti sisuliselt abiküsimine. Oskus, mis on tarvilik igaühele ning mida ei tohiks häbeneda. Kui nüüd aasta hiljem seda saadet vaatan, siis tulevad meelde paljud üksikasjad, mis on mälu tagasoppidesse vajunud. Näiteks selle, kuidas me Juliaga „hiiglaste toolile” ronisime, olin juba täiesti unustanud. Seda põnevam oli seda episoodi nüüd telerist vaadata. Minu meelest on ennast teleekraanil vaadata väga tore. Ju ma olen siis selline eneseimetleja tüüpi. Teiste inimeste vastukaja ootasin isegi rohkem, aga Eesti inimene vist ei ole väga selline, kes tuleks kohe ütlema, et oi, tere, ma nägin sind saates! Helin Vals, 23-aastane matkatüdruk

Kui sa ei proovi, siis sa ei saagi teada

S

ain rännusaatest teada puuetega inimeste koja kaudu ja otsustasin kohe end välja pakkuda. Mõtlesin ise, et võibolla olen saate tegijatele „huvitav materjal” ja äkki mind valitakse. Mul ei liigu sünnitrauma tõttu käed ja seetõttu vajan ma teiste abi sõna otseses mõttes igal sammul. Saatsin Filmimehele e-kirja oma sooviga ära ning kuigi jaatav vastus tuli alles kahe nädala pärast, hakkasin juba tükk aega varem tasapisi asju pakkima. Mul oli tegelikult hulk aega kripeldanud südamel soov käia mõnel taolisel pikemal loodusmatkal. Aga sellise matka ettevalmistamine, eriti minu erivajadusi arvestades, on parasjagu keeruline ja ka kulukas, seepärast polnud ma selleni veel jõudnud. Aga siis järsku langeski see võimalus mulle ilma ise vaeva nägemata sülle ja pealegi veel täiesti tasuta. Nii et siit minu tähelepanek: soovidega tasub ettevaatlik olla, need võivad täide minna! Minu meelest õnnestus matk väga hästi. Ma ei tea, kuidas saate tegijatel läks korda leida matkaseltskonda nii hästi kokku sobivad inimesed. Aga me olime tõesti väga hea tiim, seda nii puuetega osavõtjate kui ka saatemeeskonna mõttes. Olime ju 15 ööpäeva ninapidi koos. Kui mõni üksik tühine hõõrumine välja arvata, laabus koostöö õlitatult.

Rännak teadmatusse Mida me siis sellest väljakutsest saime? Kõik said ise sellest www.vedur.ee/puutepunkt

seiklusest maksimaalse, aga said ka panustada teiste abistamisse. Mängureegel oli, et kedagi hätta ei jäeta ning keegi ei pea oma abivajaduse pärast piinlikkust tundma. No võib-olla just minu võimalus teistele abiks olla oligi tagasihoidlikum. Aga näiteks ratastooli sain taga vedada küll. Kõige põnevam oli matka esimene päev. Läksime ju täielikku teadmatusse! Me isegi ei teadnud, kuhu läheme, mida meid tegema pannakse või kes üldse kokku tulevad. Minu jaoks oli kõige raskem see päev, kui meil tuli lihtsalt tuimalt mööda pikka-pikka kruusateed lampida. Kui see teelõik läbi sai, ootas ees teine sama pikk teekond. Ja see läbi kõnnitud, selgus, et ees ootab veel kolmaski samasugune mõttetu kruusatee. Vaat siis mõtlesin küll, kuhu ma küll roninud olen ja miks! Olen siin, väsinud, tüdinud! Samal ajal võinuks ma selle ajaga kodus midagi mõistlikku ära teha. Aga pääsu polnud ning siis ma lihtsalt lülitasin ennast mõtetest välja ja kõndisin nagu robot. Päeva lõpuks olin aga enda üle uhke, et hakkama sain. Matkast on nüüd aasta möödas. Päris põnev on seda tagantjärele ekraanilt vaadata. Samasugune tunne on, nagu loeks oma päevikust aastataguseid sissekandeid. 15 päevaga filmiti ju tegelikult väga suur kogus materjali ja minu kui sotsiaaltöötaja jaoks on nüüd hästi põnev vaadata, mida saatetegijad sellest suurest salvestiste hulgast on välja valinud ja saatesse pannud.

Tom ei saa käsi kasutada, kuid seda kompenseerivad avatud meel, lõpu­ tu optimism ja pealehakkamine. OÜ Filmimees

Seiklusjanu tuli juurde Iseennast on ka muidugi hariv kõrvalt vaadata. Kuigi minu jaoks seal midagi väga üllatavat ei ole, sest olen ka varem saadetes osalenud ja end telerist näinud. Seda ütlesin juba kohapeal, et kõik minu ütlused ja tegutsemised võib julgelt saatesse sisse panna, sest mina ei häbene midagi. Mina olen ikka mina, niisugune nagu ma olengi. Ei ole nii, et teistele näitamiseks sätin end kuidagi paremaks või räägin teist juttu. Aga te küsite, kas selle ränna-

ku läbitegemine ka muutis mind mingil moel või kas ma olen pärast seda kuidagi teistsugune inimene. Eks ma olen nüüd sedajagu täiuslikum inimene, et üks minu elu suuri unistusi on jälle täitunud. Kindlasti süstis see matk mulle seiklusjanu juurde. Juba paar kuud hiljem läksingi seljakotimatkale Kreekasse. See Kreeka matk oli küll ammu enne saates osalemist paika pandud ja planeeritud, aga kuivõrd väga värskelt oli ka see saateseiklus läbi tehtud, siis kindlust oli minus Kreekasse minnes kindlasti rohkem.

Kuigi Kreekas oli selles mõttes raskem, et lisaks matkakoormusele oli südasuvi ja kuumus oli tappev. Aga saatega olen ma rahul. Ma loodan, et see sari saab populaarseks ja et selliseid seiklusmatku korraldatakse veel. Ma soovitan puuetega inimestel sellistest võimalustest kinni haarata ja osaleda. Sest kui sa ei proovi, siis sa ei saagi ju teada, kas saad sellega hakkama või mitte. Ja julge pealehakkamine on kui mitte pool, siis vähemalt veerand võitu kindlasti. Tom Rüütel, 26-aastane käteta matkapoiss

Väga raskeks puudeks loetakse kogu keha halvatust, pimedust jne.

Aprill 2015


12

Elu lugu

Autism

Erikool, mille pärast kolivad pered Tartusse

15 päeva koos üheksa erivaja­ dustega matka­ selliga muutis tugevasti ka saatemeeskon­ na vaateid elu­ le. Loodetavasti pakub saatesa­ ri vaatajatelegi avastamislusti.

Tartu Herbert Masingu koolis on õpetatud hea vaimse võimekusega pervasiivsete häiretega (autismiga) õpilasi alates 1992. aastast. Õppetöö põhineb põhikooli ja gümnaasiumi õppekaval. Pika staažiga klassiõpetaja Mai Suuder selgitab, kuidas autismiga laste koolitöö käib. Foto: Aldo Luud (Õhtuleht)

OÜ Filmimees

Kõige üllatavam oli nende tahtejõud Saate tootmistiimi juht Raimo Kummer tunnis­ tab, et sarja tegemine muutis ka tema maailma­ pilti päris palju ja põh­ juseks oli ilmselgelt ta enda piiratus, kuna ta polnud varem puuetega inimestega sügavamalt suhelnud. Üle 20-aastase ajakirjanikukarjääri jooksul olen ma füüsiliste erivajadustega inimestega küll kokku puutunud, kuid mingil põhjusel olin alguses arvamusel, et nad ise ei taha olla osa ühiskonnast – et nad istuvad kodus, suhtlevad heal juhul omavahel, on pigem tagasihoidlikud ega taha teiste inimestega läbi käia. Olgem ausad, kui üks tavaline inimene Eestis ringi liigub, siis ratastoolis liikujat näeb ta harva ja kui näebki, siis võib olla kindel, et järgmise poole aasta jooksul see ei kordu. Eneseõigustuseks võin öelda, et ka laiatarbemeediasse

Aprill 2015

13

jõuavad erivajadustega inimesed pigem siis, kui neil on mingi häda või mure ja nad vajavad abi. Nüüd, pärast telesarja tootmist, tundub see mulle lihtsalt kohutav. Kui hakkasin saatesse osalisi otsima, olin esialgu korralikus šokis, sest inimesed, kellega kokku puutusin, ei vastanud üldse minu ettekujutusele – nad olid väga avatud, väga positiivsed, julged ja lahedad. Nendega suheldes unustasin kiiresti, et neil on mingi „erivajadus”, alles jäi ainult inimene oma emotsioonide, naljade, lugude, olemuse ja karakteriga. Minu maailm muutus saadet tehes avaramaks ja paremaks ning selle eest pean tänama kõiki neid inimesi, kellega ma saatetegelasi otsides kokku puutusin. Võib kõlada kummaliselt, kuid seda saadet tehes sain ka mina lahti oma hirmudest. Hirm on küll väike liialdus, kuid usun, et päris paljud inimesed tunnevad puuetega inimestega esimest korda kokku puutudes ebamugavust. Ei tea ju,

kuidas nendega suhelda, kas peaks mingeid teemasid vältima jne. Nüüd tean, et inimestega tuleb lihtsalt ausalt ja otsekoheselt suhelda ning kaastunne ja haletsus on viimane asi, mida nad näha tahavad. Mulle sai selgeks, et erivajadustega inimeste hulgas on palju toredaid ja lahedaid inimesi, kellest me aga ei ole kunagi kuulnud ja keda me pole kunagi näinud. Minu tõdemus on, et me peame kokku saama ja üksteist nägema. Ainult siis saavad mõlemad pooled oma hirmudest üle ja ka ühiskonnas saab toimuda suurem muutus. Saame kokku, õpime üksteist tundma ja räägime, sest meil on palju öelda. Saatesarja salvestuse ajal üllatas mind veel grupi tahtejõud. Tegelikult ei olnud ühtegi takistust, mis suutnuks need inimesed peatada ning seda ka siis, kui ees ootav neile endile ületamatu tundus. „Enne ei tea, kui ei proovi,” kuulsime osaliste suust võtete ajal päris tihti. Raimo Kummer, saatesarja peatoimetaja www.vedur.ee/puutepunkt

Eestis on arstid juba aastakümneid osanud ära tunda pervasiivseid häireid ehk autismispektri häireid. Meie koolides on kümneid või sadu niisuguse diagnoosiga või ka veel diagnoosimata õpilasi. Enamasti jõuavad vanemad oma lapse diagnoosini ja selle aktsepteerimiseni pärast pikka ekslemist murede ja kõhkluste rägastikus. Ka probleemis selgusele jõudmine ei ole aga veel probleemi lahendus. Autismi ei ole võimalik meditsiinilises mõttes välja ravida. Seisundit saab aga parandada pideva ja sihipärase mõjutamise ning sobivate keskkonnatingimuste loomisega. Sellisel lapsel on oma eakaaslastega sotsiaalsete suhete loomisega suuri raskusi. Ta ei suuda iseend ja ümbritsevat keskkonda adekvaatselt hinnata, tema tegutsemine on sageli rutiinne ja monotoonne, ta on ümbrusest tulevate signaalide suhtes ülitundlik ja kergesti häiruv. Seega on autismiga lapse jaoks kogu ümbritsev keskkond häiriv, mõistmatu, tihtipeale hirmu ja kaoses olekut tekitav. Niisuguses seisundis laps väljendab end tormilise raevuga või endassetõmbumisega, kumbki pole aga õppimist soodustav tegur. Niisuguse häirega õpilase käitumine võib teha klassi töömeeleolu loomise väga

keeruliseks. Ta häirub kergesti ja häirib sellega ka kaaslasi. Ometi on kõigil lastel õigus haridusele ja arengule. Seejuures on osal autismispektri häiretega lastel hea või väga kõrge vaimne potentsiaal, silmapaistvad eriandekused, mida võib käsitleda kui rahvuslikku rikkust. Kooli ülesanne on luua kõigile õpilastele optimaalsed tingimused arenguks. Millal on vaja erikooli? Osa autismiga õpilasi saavad oma seisundile vaatamata suuremate või väiksemate probleemidega hakkama tavakoolis. Kui tavapärasest erineva käitumisega õpilane käib tavakoolis, toob see probleemide kõrval kaasa ka plusse: lapsele endale tavapärase suhtluskeskkonna, klassikaaslastele aga võimaluse õppida tolerantsust ja abivalmidust. Võib aga juhtuda, et tavakoolis õppimine hakkab autismiga õpilasele siiski üle jõu käima. Pisemad-

Maailmas elab ligi 100 miljonit puudega last (5% lastest).

ki muudatused kooli tunniplaanis, koolikella helin, kaaslase märkus või pilk jne võivad vallandada raevuhoo või rikkuda töömeeleolu. Õpilane, kes väljendab oma ebamugavustunnet raevuhooga, häirib koolikaaslasi, kuid sellega koos kasvab ka lapse enda jaoks ebaõnnestumistunde koorem. Herbert Masingu koolis on autismiga õpilasel võimalik õppida kolmes vormis: n kuni 16 õpilasega tavaklassis (seega tavakoolist väiksemas grupis); n 4–5 õpilasega väikeklassis, kus on struktureeritud ja turvaline õpikeskkond; n juhul kui õpilane ei suuda õppida ka väikeses grupis, kasutatakse üks ühele õpet, kus ta õpib kahekesi oma õpetajaga. Õpetaja ülesanne tavaklassis on õpilast märgata, toetada ja juhendada. Enamasti on klassil ka abiõpetaja. Vajadusel rakendatakse individuaalset õppekava, mis võib seisneda suurendatud või vähendatud akadeemilise õppe mahus või ka õppetöö korraldamise eritingimustes, näiteks mõnesid aineid võidakse õpetada individuaalselt või väikeses grupis eripedagoogiga. On aga õpilasi, kellele ei sobi ka need tingimused – koolipäevas ja kaaslaste käitumises on nen-

Aprill 2015


14

15

Autism

Kõige tähtsam on õppida suhtlema

de jaoks ikka liiga palju häirivat ja rahutuks tegevat. Sel juhul saab autismiga õpilane õppida struktureeritud õpikeskkonnaga väikeklassis (SÕK-klassid). Niisuguseid klasse on Masingu koolis põhikooli osas ehk 1.–9. klassini. Turvalisuse loomine SÕK-klassides on õpilaste koolipäev korraldatud õpilaste suurt häiritavust silmas pidades. 6. klassini on klassil oma klassiõpetaja, kes annab enamikku ainetunde. Õpetaja on õpilastega koolipäeva algusest lõpuni koos, loomulikult ka vahetundidel. Kogu koolielu on korraldatud kindlate reeglite järgi. Olulisim on kindel ja muutumatu ajaline struktuur, mis kordub päevast päeva. Koolipäev algab sissejuhatuse ehk hommikuringiga, kus õpetaja teatab lastele algava päeva tegevuste järgnevuse (tunniplaani), mis tavaliselt on sama kogu õppeaasta jooksul. Muidugi on ka õpilastele tundide järgnevus teada, aga kordamine annab kindlustunnet. Eks harvadel juhtudel tuleb ette ka muutusi, näiteks õpetaja haigestub, ning sellisel juhul on hommikuringis võimalik õpilastele see asi ära seletada. Muudatustest kergesti endast välja minevad autismiga õpilased suudavad siis olukorda aktsepteerida. Hommikune sissejuhatus on ka aeg õpilaste sotsiaalsete oskuste arendamiseks. Me räägime möödunud õhtupooliku sündmustest, sellest, mida head keegi eelmisel päeval tegi. Kui keegi õpilastest tahab rääkida, mis läks halvasti, siis ka seda võib teha. Saame ühiselt arutada, kuidas olnuks õigem käituda. Hommikuringis räägime ka jutte. Sobivad kõik jutud – enda või vanematega juhtunud lood, aga ka väljamõeldud jutud. Viimased on meie lastel väga huvitavad ja peegeldavad nende tõekspidamiste arengut. Struktureeritud päev Koolipäev jätkub põhitunniga, mille pikkus on kaks esimest

Aprill 2015

Autismiga laste õpetamiseks on vaja kokku viia kaks olulist asja: õpikeskkonna turvalisus ja järjekindel nõudlikkus. Aldo Luud Autismiga lapsi õpetades lähtutakse Masingu koolis TEACCH-metoodikast, mis toetub kolmele põhimõttele: n õpilase individuaalsus, n õpikeskkonna turvalisus (ajaline ja ruumiline korrastatus), n koostöö koolis töötavate spet­ sialistide ja lastevanematega.

tundi. Põhitunnis tegeletakse ühe ainega, nädala kaupa kordamööda matemaatika ja eesti keelega. See on osutunud väga sobivaks, sest õpilased saavad siis katkestamatult ühele tegevusele keskenduda. Samuti väheneb nii koduste tööde ja koolikoti maht. Põhitunnile järgneb pikem paus einetamise ja meelepärase tegevuse jaoks. See, mida keegi tahab pausi ajal teha, lepitakse kokku juba hommikuringis. Lemmikuteks on mudelautodega mängimine paari kaupa, joonistamine, õpetajaga lauamängu mängimine. Pärast pausi, mis kestab pool tundi, jätkuvad ainetunnid. Kui õpilased lähevad kehalise kasvatuse või muusikatundi, on õpetaja või abiõpetaja nendega kaasas. Vanemate klasside õpilased saavad

ka juba iseseisvalt hakkama. Kui juhtub midagi häirivat, siis leitakse koos õpetajaga lahendus. Õpilastel on õpetaja, vanemates klassides klassijuhataja, turvaisikuna pidevalt kättesaadav. Ruumiline struktureeritus Väga tähtis oma oma kindla ja personaalse klassiruumi ning tööpaiga olemasolu. Kui õpilane on väga häiruv, on tema turvalisuse suurendamiseks hea kasutada riiulite abil eraldamist. Nii moodustub oma ruum, mis on avatud vaid kontaktiks õpetajaga. Klassi seinad on rahulikud ja liigse dekoorita. Ka riiulid on riidega kaetud. Autismiga laste õpetamise juures on väga tähtis õpetaja olek, ta suhtlemisviis, kõnemaneer. Õpetaja peaks tegema kõik, et luua side oma õpilastega. Õpilane peab saama igakülgset tuge oma õpetajalt. Õpetaja peab mõistma õpilase kordumatut isiksust, aktsepteerima teda sellisena, väljendama oma lugupidamist. Õpetaja on ka see, kes koos õpilastega kehtestab klassi reeglid. Ja reeglitest kinnipidamise jälgija on ta samuti. Põhireegliks klassis on iga õpilawww.vedur.ee/puutepunkt

Teenekas autismispektri häire­ ga laste õpetaja, logopeed ja eri­ pedagoog Mai Suuder sai aasta tagasi oma elutöö eest presiden­ dilt Valgetähe IV klassi teenete­ märgi. Andres Putting (VPK)

se vastutus oma õppimise eest, aga samuti sõbralik olek ja käitumine kaaslastega suhtlemisel. Paljud autismiga laste õpetajad on rõhutanud sotsiaalsete oskuste arendamise prioriteeti akadeemiliste oskuste õpetamise ees. Masingu koolis pööratakse sellele suurt tähelepanu. Autismiga õpilased vajavad struktuuri, et neil oleks turvaline olla nende jaoks halvasti mõistetavas maailmas, aga teisalt peavad nad kasvama ühiskonnas hästi funktsioneerivateks liikmeteks. Seega on vaja luua turvalisi tingimusi, aga õigel hetkel need ka kõrvaldada. Järjekindel tegevus Kuna autismiga õpilased on indiviiditi väga erinevad, tuleb ka õppetööd korraldades lähtuda individuaalsuse põhimõttest. Individuaalse õppekava väljatöötamisest võtavad osa õpetaja, koolis töötavad spetsialistid ja kindlasti lastevanemad. Ema ja isa tunnevad alati oma lapse vajadusi ja eripärasid kõige paremini ning nii on

Sotsiaalsed oskused jagunevad igapäevaoskusteks ja suhtlusoskuseks. Masingu koolis on need tunniplaanis elu- ja olustikuõppe ainenimetuse all. Ainekava välja töötades lähtuti põhikooli ja gümnaasiumi õppekava vastavatest pädevustest. n Õpilaste sotsiaalsete oskuste arendamisel pööratakse palju tähelepanu igapäevaoskuste edendamisele. Autismiga õpilane võib olla arvutigeenius, kuid ta võib jääda hätta poes käimise või vestluse alustamisega. Õpilased tutvuvad õppekäikudel võimalike tulevaste tööpaikadega, täiendavad oma oskusi turul, poes, kohvikus jne. n Enne õppekäiku tutvustatakse õpilastele marsruuti, õppekäigu eesmärki ja ajakava. Autismiga õpilane tunneb end kindlamini, kui ta teab, mis juhtub järgmisena, kus see juhtub ja kui kaua see kestab. n Suhtlusoskuste arendamise juures on tähtis roll erinevate eluliste situatsioonide läbimängimisel. Probleemidest lähtudes leitakse neile lahendusi, mille abil saadakse sobiv käitumismall edaspidiseks. n Sotsiaalsete oskuste arendamisel on tähtsad ülekoolilised üritused, kus õpilased saavad suhtlemiskogemusi ja enesekindlust. Masingu koolis on mitmesuguseid aastast aastasse korduvaid ettevõtmisi. Väga populaarsed on näiteks kevadmess, laulupäev, jutupäev. Autismiga õpilased tunnevad end suurtel üritustel ebakindlalt – puudub ju korrastav struktuur! Ka sellisel juhul aitab eeltöö, kus lastele selgitatakse ürituse kava ja arutatakse läbi käitumistavad.

Kool peab sillutama tee ellu

Juba esimestes klassides sisendame oma õpilastele vajadust täiskasvanuelus edukalt hakkama saada. Tutvustame võimalikke hariduse ja kutse omandami­ se teid, erinevaid elukutseid ja vajalikke isikuomadusi, mis tagaksid edukuse valitud erialal. Põhikooli lõpuklassis koostatakse õpilasele ühest koolitüübist teise suundu­ miseks siirdumisplaan. Selle plaani koostamine ja selle järgi tegutsemine on pikaajaline protsess, millest võtavad osa kõik õpilasega tegelevad õpetajad ja koolis töötavad muud spetsialistid, aga ka järgmise kooli(osa) õpetajad ja spetsialistid ning muidugi õpilase vanemad ja õpilane kui peategelane ise.

nad lapse arengu suunamise asjus parimad nõuandjad. Hea koostöö toob aga rahuldust nii kodule kui ka koolile. Meil on hea meel, et saame pakkuda lastele sobivat haridust ja peredele tuge ning hingerahu. Meie kooli suunab õpilasi ju nõustamiskomisjon, mis tähendab, et kõigil õpilastel on probleemid, mis takistavad toimetulekut tavakoolis. Sobivates tingimustes, millest ma lähemalt rääkisingi, on aga ka õpilased oma koolieluga enamasti rahul. Selle kinnituseks on varasemaga võrreldes õppeedukuse

OECD riikides kulub puuetele 10–25% sotsiaalkulutustest.

paranemine, aga ka paljude õpilaste tagasiside. Meil on hea meel, et Masingu kooli pikaajaline autismiga õpilaste õpetamise kogemus on andnud meie õpetajatele võimaluse koolitada Tartu ülikooli eripedagoogika eriala tudengeid, kellest saavad tulevased spetsialistid erivajadustega õpilaste jaoks. Loodame, et armastuse ja visadusega tehtud töö baasil lisandub Masingu kooli 18 õppeaastale veel aastakümnete pikkune kestmine ja areng autismiga laste, nende lähedaste ning autismiga tegelejate keskusena. Mai Suuder, klassiõpetaja

Aprill 2015


ISSN 2228-1312 SAAJA AADRESS:

Ajakirja väljaandmist toetavad ka

„Puutepunktil” tuleb 10. sünnipäev!

Kümne hooaja jooksul oleme valmistanud ja eetrisse andnud 300 „Puutepunkti” telesaadet. Pühapäevast pühapäeva oleme ekraanile toonud enam kui 1000 lugu puuetega inimeste ja nende hooldajate elust, viidanud probleemidele Eesti sotsiaalpoliitikas ja pakkunud neile lahendusi. Telesarjast on välja kasvanud Puutepunktide ajakiri, Eesti Hooldajate Liit ja koostöös kõigi teiega võimas puuetega inimeste kodanikuliikumine. Nüüd aga üks hea ja üks halb uudis: Tulekul on „Puutepunkti” suur sünnipäevapidu!

Senistel andmetel saatesari ei jätku rahastaja puudumise tõttu.

Teilt, kallid vaatajad, ootame aga tagasisidet kümne aasta kohta: mis on teile „Puutepunktist” kõige eredamalt meelde jäänud, millest on olnud teile abi ja mis on olnud teie meelest selle suure ühistöö tähtsaim tulemus? Kirjutage meile palun aadressile info@vedur.ee.

Kui saad aidata. Või kui tead kedagi, kes saab: MTÜ Puutepunktid arveldusarve EE452200221053907379 MTÜ Puutepunktid on riiklikus tulumaksu­ soodustusega mitte­ tulundusühingute ja siht­ asutuste nimekirjas.

See ajakiri valmis teie toetusel! Siiri Klasberg, Ene Eigo, Eerika Õun, Maigi Lehtmets, Monika Rogenbaum, Ülle Väina, Kalev Mär­ tens, Kristel Krischka, Maria Praats, Rika Joala, Monika Miller, Janika Soots, Heldi Käär, Kristina Alu­ nurm, Marin Võikar, Karolina Antons, Ulvi Mellis, Alo Suursild, Larissa Jarada Svjatoslava Legitševa, Harri Taliga, Elo Saue, Chris-Helin Loik, Kristi-Isabella Kaldoja, Katrin Helandi, Piibe Lõhmus, Ave Kongi, Ursi Joost, Ande Etti, Imbi Suun, Marina Kogerma, Anne Reva, Kreet Ojamets, Merle Lints, Sigrid Kristin, Maris Luik, Tarmo Leheste, Evelin Peda, Lea Kallas, Kaja Linder, Agnessa Naarme, Siiri Klasberg, Siivi Hansen, Küllike Lain, Sander Saat, Triin Pärnpuu, Reet Jepisova, Renee Kukk, Kaia Kingo, Ere Tött, Mare Mustimets, Teele Kallast, Piret Tõruke, Larissa Nikiforova, Janika Soots, Hele Frantz, Raili Veskilt, Jannu Holsting, Õie Männik, Helmen Kütt ja MTÜ Spordiklubi Meduus. Teie annetustest kogunes aprillikuu ajakirja trükkimiseks 776 eurot. Suur tänu teile!

Pp37  
Pp37  
Advertisement