Page 1

PRAKTIKALOOD VI Leonardoga Euroopasse ja tagasi

1


2


PRAKTIKALOOD VI Leonardoga Euroopasse ja tagasi

Tallinn 2011 Sihtasutus Archimedes 3


ISSN 2228-1533 Käesolevas trükises jutustatud praktikalood said võimalikuks tänu alljärgnevate Leonardo projektijuhtide tublile tööle: Astrid Maidla, Räpina Aianduskool Piia Ardel, Valgamaa Kutseõppekeskus Katre Lomp ja Pille Padonik, Rakvere Ametikool Kadri Orula, Tartu Kutsehariduskeskus Kersti Randmaa ja Elle Mäe, Kuressaare Ametikool Indrek Alekõrs, Pärnu Saksa Tehnoloogiakool Marika Luik, Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool Agni Laats, Haapsalu Kutsehariduskeskus Riin Kobin, Tallinna Tehnikaülikool Ena Drenkhan, Vana-Antsla Kutsekeskkool Toomas Sonts, Vändra Alevivalitsus Gerli Mikk, Järvamaa Kutsehariduskeskus

Hariduskoostöö keskuse kutsehariduse büroo Sihtasutus Archimedes Koidula 13a Tallinn 10125 www.archimedes.ee/leonardo Väljaanne ilmub Euroopa Komisjoni toetusel, aga Komisjon ei vastuta selle sisu kasutamisest tulenevate tagajärgede eest.

4


Saateks Iga ameti või eriala omandamisel käivad teoreetiline koolipinginühkimine ja töö praktiline harjutamine ikka käsikäes. Enamik inimesi, kellel mingi kooli lõputunnistus ette näidata on, mäletavad kõhedustun­ net esimesel praktikapäeval mõnes Eesti asutuses, kui tuli esimest korda reaalselt hakata tegema seda tööd, mida seni ainult teoorias õpitud. Elukestva õppe programmi Leonardo da Vinci allprog­ rammi toel on Eestis aga tänaseks juba hulk inimesi saanud hakkama märkimisväärse saavutusega ja läbinud oma erialase praktika välismaal, võõras keele ja kultuurikeskkonnas. Et välispraktika muutis ja rikastas neid nii tööalaselt kui ennekõike inimestena, seda tunnistab tagasi­ sides enamik Leonardo praktikante. Neid on programmi Eestis tegutsemise algusest 1998. aastal kuni tänaseni õpirändel käinud juba päris kenake hulk ehk üle 3300. Et tutvustada ja propageerida välispraktika võimalust, oleme alates 2004. aastast kutsunud välis­ praktikal käinud inimesi korra aastas osalema praktikalugude konkursil „Leonardoga Euroopasse ja tagasi“. Laekunud konkursitööde valitud kirjutistest on kokku pandud juba viis praktikalugude kogu­ mikku. Käes­olev väljaanne on seega juba sarja kuues raamat ja sisaldab kahe viimase konkursi parimaid palu. 15 väga erineva taustaga, erinevatelt elualadelt ja erinevas vanuses õpirändurit jutustavad oma praktikaaegsetest läbielamistest – kuidas välispraktikale satuti, kuidas tööga ja kodust eemalolekuga hakkama saadi, mida huvitavat vabal ajal tehti ja nähti. Kõik praktikandid tunnistavad, et õppisid palju juurde sellist, mida kodumaal praktikat sooritades kindlasti poleks saanud ja soovitavad üksmeelselt tulevastele Leonardo praktikantidele kõigile kõhklejatele välispraktika võimalusest kinni haarata. Hea meel on saada tagasisidet ka varasemate aastate välispraktikantidelt – millise pilguga vaatavad nad täna tagasi välispraktikal veedetud ajale? Kas ja kuidas on see kogemus mõjutanud nende elu- ja töösaatust? Ka nendele küsimustele leiab vastuse nende kaante vahelt. Või kas nii enam saabki öelda – nimelt ilmuvad need praktikalood esmakordselt ainult e-trükisena, mille suunas tuleviku raamatukirjastamine jõudsalt liigub. Ja miks ka mitte, jääb nii mõnigi puu metsa linnupesadeks alles. Mõnusat e-lugemist!

Merike Sanglepp Leonardo da Vinci programm

5


2011 parim praktikalugu esmases kutsehariduses

Rakvere Ametikooli kokaõpilane KETHELIN PREIS sooritas 2011. aasta oktoobris 4-nädalase välispraktika SAKSAMAAL

Praktikakoht Minu praktika toimus 30. septembrist kuni 30. oktoobrini Saksamaal, Fielmanni Akadeemia Plöni lossi köögis. Plöni loss ehitati kümnenda sajandi paiku. Omanike pideva vahetumise tõttu on lossil olnud väga palju erinevaid välisilmeid. Aastal 2002 ostis selle optik Fielmann. Loss oli tolleks hetkeks juba väga halvas seisus, kuid Fielmann suutis selle taas üles ehitada täpselt sellisena, nagu see kunagi olnud oli. Nüüd kasuta­ takse lossi eelkõige uute optikute väljaõpetamise kohana, aga vastu võetakse ka ekskursioonigruppe. Õpilastele on eraldatud ühikaruumid, süüa pakutakse kaks korda päevas, hommikul ja õhtul. Kõik söögid valmistatakse lossi enda köögis, kus tavalisel päeval on 9 töötajat, pühade ajal aga ligi 20. Köögis on palju erinevaid ruume (külmköök, kuumköök, magustoiduköök ja leibade-saiade köök) ja seitse külmkappi.

Väljasõit Väljasõitu Tallinna lennujaama alustasime oma grupiga Rakverest kell 3.20. Teel saime omavahel lähemalt tuttavaks. Lennuk Kopenhaagenisse väljus 6.40, seega oli meil aega piisavalt. Lennule registreerumine ehk check-in möödus sujuvalt. Kartsin alguses, et pagas on liiga raske. Olin oma koti päris täis toppinud, aga minu üllatuseks oli pagasi kaal sobiv. Turvaväravates möödus ka kõik hästi, ainult üks meie rühmakaaslastest kontrolliti põhjalikult läbi. Õnneks midagi kahtlast ei leitud ja võisime liikuda oma lennuväravasse. Enamusele meist oli see esimene lennukisõit. Esialgu oli näha ka veidi murelikke nägusid, kuid kui lennuk juba õhus oli, siis oli kõigil hea olla. Meile pakuti teed, kohvi ja küpsiseid.

Peale pooleteisttunnist sõitu jõudsime Kopenhaagenisse. Sealne lennujaam on tohutu, aga aega oli kahjuks vähe, jõudsime ainult oma järgmise lennuvärava üles otsida. Edasi lendasime juba Ham­ burgi. Kohale jõudes saime kätte pagasi, mis oli õnneks terveks jäänud, ja võtsime takso. Sõit Plöni kestis üle tunni. Kuna olime öö otsa üleval olnud, siis otsustasime veidike tukkuda. Kohale jõudes oli üllatus suur. Me poleks ealeski uskunud, et meid nii ilusasse ja hubasesse kohta kuuks ajaks elama pannakse. Olime kõik üliõnnelikud.

6


Saksamaal Kui olime asjad tubadesse paigutanud ja veidi ennast sättinud, viidi meid linnaga tut­ vuma. Meile näidati ära pangaautomaadid, sest enamus poode meie pangakaarte kahjuks vastu ei võtnud. Hiljem viidi meid sööma koos saksa õpilastega ─ saime kohe endale juurde kuus uut tuttavat. Al­ guses oli muidugi piinlik vaikus, keegi ei­­ ­julgenud eriti rääkida omavahel, kuid pärast saime jutule. Portsjonid olid tohutu suured ─ ma tellisin endale kreeka salati, millest oleks söönuks saanud vähemalt 3 inimest. Peale söömist viidi meid toidupoodi, et saaksime kõik suuremad asjad ära osta ja autoga koju viia. Läks kõvasti aega, et kõik ostud ikka läbimõeldult tehtud saaks. Kodus pakkisime asjad lahti ja siis algas jooks pesema. Meil, tüdrukutel, oli kahe peale 1 duširuum, poisid pidid enda oma nelja peale jagama. Õnneks suurt tüli ei tekkinud. Siis toimus meil väike nn tut­ vumisõhtu. Otsustasime ka kaarte mängida, sest mängides õpib inimesi paremini tundma. Mul on hea meel, et sattusin koos nende kaaslastega Saksamaale. Nad on kõik väga head ja toredad inimesed ning läbisaamine oli meil väga hea. Väikseid jagelemisi oli ka, aga neid juhtub ka parimates peredes.

Esimene tööpäev

Kui meid Jelenaga esimesel päeval töökohta viidi, ei teadnud me, mida oodata. Kööki sisenemisel võtsid meid vastu rõõmsad näod ja kõik töötajad tulid end tutvustama. Peale seda juhatati meid riietusruumi. Seal oli meil nalja ka, sest esiteks oli Jelena kapile kirjutatud Jelina ja teiseks riided polnud meile kummalegi parajad. Tema omad olid liiga suured ja minu püksid olid esiteks lühikesed ja teiseks kitsad. Läksime oma ebaparajate riietega kööki ja selgitasime probleemi. Meile telliti kohe uued riided. Seni aga kandsin ma Jelena pükse, panin lihtsalt rihma peale, et need alla ei vajuks. Esimene tööpäev möödus tükeldades ja salateid valmistades. Midagi suuremat meil teha ei lastud.

Järgnev aeg kodus

Kodus hakkasime kõik omavahel aina paremini läbi saama. Meil olid ühised jututeemad ja tegemised. Tegime koos süüa. Enamasti muidugi tegime meie Jelenaga, aga poisid olid meile seltsiks alati. Tegid nalja ja norisid niisama. Leppisime poistega kokku, et kõik asjad koristatakse enda järelt ära ja nõud pestakse samuti ise ära. Enamasti see süsteem ka toimis, vahel muidugi kasutati seda nippi, et kui keegi juba pesi, siis pandi oma taldrik juurde ja öeldi: „Sul on nagunii käed juba vahused”. Nüüd tean, mis tunne on emal, kui ma talle samamoodi teen. Kodus enamasti mängisime kaarte ja kõik sarja „Sõbrad” osad vaatasime ka ära.

7


Järgnev aeg praktikal Esimesed kaks nädalat olin mina külmköögis ja Jelena kuumköögis. Külmköögis valmistatakse ena­ masti ainult salateid, puuviljavaagnaid ja külma hommikubuffee laua valikut. Üks naljakas seik oli ka kohe esimestel päevadel. Mulle meeldib väga kaasa laulda, kui muusika mängib. Meil köögis mängis raadio ja mina hakkasingi laulma. Üks kokk küsis:„Are you singing?” Vastasin: „Yes.” Sellepeale ütles ta: „It’s okay, you have to be a little bit crazy to be a cook”. Sain valmistada algusest lõpuni väga palju erinevaid salateid. Sain kaunistada erinevaid torte ja kooke. Sain ise teha buffee vaagnaid ja neid kaunistada. Teised kaks nädalat olid minu jaoks palju töisemad, sest sain väga palju erinevaid asju hakata valmistama. Esmalt sain muidugi taaskord tükeldada erinevaid köögivilju, aga seekord soojade roogade jaoks. Sain otsast lõpuni valmistada püreesuppe. See jäigi kuni praktika lõpuni minu tööks ja mulle see väga meeldis. Peale selle sain teha erinevaid kastmeid õllest, veinist, tomatipastast ja ka lihtsalt koorekastmeid. Sain veel palju erinevaid lihast pooltooteid ise valmistada. Ühel päeval anti mulle ja kokale ette 100 kg liha ja pidime selle kõik ära tegema. Tegime 600 lihapalli, 400 kotletti ja paar pikkpoissi. See oli väga väsitav, aga me saime sellega pärast paaritunnist tegutsemist hakkama. Veel õpetati mulle, kuidas valmistada õiget Itaalia moodi risotot. Kuid lõpp tehti ikkagi veidi teistmoodi, sest riis oli vale ja tuli kasutada koort. Kokk ütles selle peale: „Now the Italian grandmom would start to cry”. Neil oli köögis palju naljakaid ütlemisi ja tööpäevad möödusid meil alati naljatledes ja naerdes. Veel oli minu jaoks uudne ja vahva sealne köögi koristamine. Põrandad tuli survepesuriga üle teha ja siis masinaga pesta. Kui kõik ujus, hakkasime vett äravoolutorude poole ajama. Siis pesime veelkord põrandad survepesuriga üle. Kui seda korralikult ei teinud ja kusagile vahtu jäi, läksid põrandad kol­ laseks. Selline pesu toimus igal reedel. Ja seal sai ikka ise väga märjaks vahel, sest mõnikord pritsiti „kogemata” peale põrandate inimesi ka. Viimane praktikapäev oli väga kurb. Mul tulid lausa pisarad silmad. Eriti siis, kui hakkasime kallistama ja hüvasti jätma. Ka teistel töötajatel olid silmad märjad. Nad ütlesid, et jäävad meid väga taga igatsema ning töö seal köögis pole enam endine.

Viimane laupäev

Juba reede õhtul alustasime vaikselt pakkimist. Vaatasin õudusega oma asju, sest need lihtsalt ei mahtunud kohvrisse ära. Pakkisin neid viis korda, aga ikka ei mahtunud. Siis uurisin poistelt, et äkki neil on ruumi. Õnneks neil jagus. Asju oli tõesti tohutult kogunenud ─ ostsin kodustele palju su­ veniire ja endale ka üht-teist vajalikku.

Viimasel vabal laupäeval käisime oma kontaktisiku Conny juures. ­Valmistasime seal mozzarella salatit, spagette bolognese kastmega ja sõime jäätist kuuma vaarikamoosiga. See oligi nagu omavaheline hüvastijätt. Õhtu möödus muljetades ja rääkides kõigest, mida


kuu aja jooksul teinud olime. Connyga saime igal nädalal kokku, käisime koos poes, ekskursioonidel Kielis ja Hamburgis. Olen väga rahul meie kontaktisikute Conny ja Ulrikega, sest nad tõesti tundsid huvi meie vastu ja teadsime, et kui mingi probleem peaks tekkima, on nad meie jaoks olemas. Õnneks meil ei tekkinud Saksamaal oleku aja jooksul mitte ühtegi probleemi.

Ja algabki kojusõit Hommik algas kenasti. Äratus oli pandud kella üheksaks, aga minul oli uni juba seitsmest läi­ nud. Käisin pesemas, vaatasin veel viimast korda üle, kas kõik asjad on ikka kotis. Siis käisin otsisin registratuurist kaalu, kuid seal ei olnud. Seega pidin koju tagasi tühjade kätega kõndima. Tegin ära viimased kartulid ja munad. Viimastest paprikatest, kurgist ja tomatitest tegin salati. Kell hakkas lähenema üheteistkümnele. Conny ja Ulrike vaatasid maja üle ja võtsid meie võtmed. See oli üks kurvemaid momente. Mul tulid pisarad taaskord silma. See maja oli kuu aega olnud meile koduks. Olime kõik jõudnud sellega harjuda, kuid võib-olla me ei tule mitte kunagi enam siia tagasi. Viimane pilk majale ja hüvasti Saksamaa! Jõudsime taksoni, mis oli meile juba eelnevalt tellitud. Algas kahetunnine sõit Hamburgi lennujaama. Vaatasime sõidu ajal viimase „Sõprade” osa ära. See oligi nagu lõpp-punkt kõigele ─ Saksamaa elu ja meie lemmiksari lõppesid koos ära. Sain aru, kui väga ma seda kõike taga igatsema hakkan.

Lennujaamas oli paras jamamine elektroonilise check-in’ga, aga õnneks üks tore naine seletas, kui­ das seda tegema peab. Me polnud varem sellist süsteemi näinud, kuid saime siiski hakkama. Edasi andsime oma kohvrid ära. Minu oma kaalus kõigest 19 kg, aga minu sõbranna Jelena oma kaalus 23,8 kg. Õnneks lisaraha küsima ei hakatud ja saime minna rahulikult edasi turvaväravatesse. Sealt saime kõik probleemideta läbi. Peale pooleteisetunnist sõitu jõudsime taas Kopenhaagenisse. Seal sõin oma elu kõige kallima hot-dogi, mis maksis pea 7 eurot. Kõht oli tühi ja midagi pidime sööma. Vähemalt oli see hea. Lennukisse jõudes oli kõigil juba hea tuju, sest kohe-kohe jõuame koju! Väravas kõnelesid paljud inimesed eesti keelt. Nii hea ja samas veider oli seda kuulda. Stjuardessid tervitasid meid samuti eesti keeles. Kui lennukiaknast juba Eestimaa tulesid oli näha, siis tekkis minus väga suur rõõm. Lõpuks ometi taas kodus!

9


Mida andis mulle praktika Saksamaal

Ilma selle praktikata poleks ma nii enesekindel nagu praegu. Saada hakkama võõras linnas ainult võõrkeelt rääkides on ikka midagi väga suurt. Samuti kuu aega elada oma perest eemal, õppida teise riigi kultuuri ja eripära. Kõige enam olen rahul oma tööga, sest sain köögis väga hästi hakkama. Keelega ei tekkinud probleeme ─ rääkisime köögis inglise keelt. Meil oli tööl nii vaba õhkkond, et ma tundsin end seal kohe algusest peale hästi. Ma ei kartnud küsida üle, kui millestki aru ei saanud. Kui võrrelda eesti ja saksa kööki ning inimesi, siis eestlased on tõesti palju vaiksemad, töö juures veel eriti. Töötatakse vaikselt ja omavahel räägitakse vähe. Aga saksa köögis on kõik vabamad ja töö sujub ka palju paremini. Inimesed ei karda end vabalt tunda, köögis vilistatakse, tehakse nalja, lauldakse ja vahel tehakse ka tantsuliigutusi. Söök tuleb ka parem, kui ei jälgi näpuga rida-realt retsepte, vaid täiustad neid, mida oled kogu aeg teinud.

Lõpetuseks Nüüdseks on kaks nädalat möödas koju tagasi jõudmisest. Mind valdab praegu meeletu igatsus. Sirvides pilte, kuulates saksakeelseid laule või kasvõi vaadates sarja „Kirgede torm” on kogu aeg veider äratundmisrõõm. See kõik nagu oleks olnud, aga samas nagu poleks ka. Kas ma tõesti käisingi Saksamaal? Minu rõõmuks ─ jah, kõik see toimus päriselt. Poleks uskunud, et sealne elu mulle nii hinge poeb. Usun, et kui Saksamaale satun, siis külastan ka oma praktikakohta. Ma kiindusin täielikult Saksamaasse.Tahaksin öelda järgmistele praktikantidele, et see kogemus on midagi võimast. Kui selline võimalus antakse, siis tuleks sellest kümne küünega kinni haarata ja teha kõik võimalik, et välispraktikale saada. Ma ei kahetse mitte ühtegi minutit, mis ma seal veetsin. Kogu reisile eelnenud töö ja vaev oli seda väärt. Keelekursused ja infotunnid läksid samuti asja ette. Aitäh, Leonardo da Vinci programm ja Rakvere Ametikool, et mind sinna saatsite ja üleüldse annate tavalistele õpilastele selliseid võimalusi! Aitäh, meie projektijuht Katre Lomp, kes te nägite vaeva meie kõigiga ja olite meie jaoks alati olemas. AITÄH!

10


Parim praktikalugu 2011 elukestvas õppes

Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis toiduainete töötlemise eriala lõpetanud VIRVE AAU kirjutab 2010. aasta novembris toimunud 4-nädalasest välispraktikast SOOMES

Elu on seiklus! Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis töökohapõhises õppevormis õp­ pides avanes mul võimalus koos oma hea grupiõe Heidiga veeta kuuajane praktika Soomes. Oma praktika sisust me kahjuks eriti ette midagi ei tead­ nud peale selle, et ühe nädala osaleme Hämeenlinnas ametikooli õppetöös ning kolm nädalat oleme praktikal „kusagil ettevõttes“. Olustvere kooli poolt olid korralda­ tud sõidupiletid ning kaasa saime meid koha peal ootava kontaktisiku numbri. Vaatamata prak­ tiliselt olematule eelinfole kujunes 2010. a. novembrikuu meile igavesti vahvaks ja meeleolukaks. Senine kokkupuude Soome ja soomlastega on mul olnud tänu suvistele Saaremaad külastavatele turistidele. Sealt pärineb ka mõningane keelekogemus, mis kahjuks ei olnud piisav sujuvaks as­ jaajamiseks, aga kuidagi saime hakkama.Õnnelikult mugava rongiga Hämeenlinna jõudnud, lasime taksol ennast sihtpunkti sõidutada, kus meid juba ka oodati. Saime toad kooli ühiselamusse. Tuba oli piisavalt suur, mistõttu otsustasime Heidiga ühes toas elada, et seltsis ikka segasem! Samal korrusel elas peale meie veel kaks õpilast, nii et elu-olu oli vaikne ning rahulik.

I nädal​

Esimesel hommikul seadsime kohe sammud kõrvalasuvasse õppemeiereisse, kus direktor tutvustas meile kodukorda ning õpetajaid. Meie peamiseks kohalikuks kontaktisikuks sai tore majandusju­ hataja Hannu, kelle telefoninumbrit me hädas olles päris mitmel korral valima pidime... Soome ainsas meiereikoolis õpib ligi sada õpilast umbes kümne õpetaja käe all. Vastu võetakse õpilasi nii põhi- kui ka keskkooli baasil. Samuti on võimalik õppida töökohapõhise programmi alusel. Palju rõhku pannak­ se õppetöö praktilisele poolele. Kooli lõpetades saavad õpilased meiereiinseneri (meieristi) diplomi. Meiereikoolis veedetud nädalal osalesime nii teooria kui ka praktika tundides. Meile anti tunniplaan. Nädala kavas olid praktilistest töödest hapupiimatoodete (jogurti, viili), või ja toorjuustude valmistamine ning kõik sellega kaasaskäiv (ettevalmistustööd, aroomi-, keemia- ja mikrobioloogialabori töö ning toodangu pakendamine), piimapudingeid tutvustav loeng, meierei sead­ mete tund ning isegi kehaline kasvatus! Meiereikooli õppekorraldus oli mulle eriti meelt mööda. Mulle meeldis, et teooriakoolitus oli kursusel ühine ja sisaldas rohkelt õpetaja-õpilaste vahelist kaasahaara­ vat vestlust ning praktilise osa läbiviimiseks olid õpilased jagatud gruppidesse, mis võimaldas indi­ viduaalsemat lähenemist. Ametikooli õppemeierei on väike, kuid kõikide võimalustega tootmishoone. Kõik, mida vaja tooraine vastuvõtust kuni väljastamiseni, on meiereis olemas. Olemasolevate mini­ seadmetega on võimalik valmistada hapupiimatooteid, juustusid, jäätist, õppida tundma ning juhtima seadmeid, pakendada ning ladustada toodangut. Õpilaste valmistatud tooted jagati nende vahel kojuviimiseks ning tooted, mida valmistati rohkem, pandi kord kuus soovijatele müüki.

11


Õppemeiereis viibib üks õppegrupp paar kuud järjest, õpilased jagatakse 4-5 liikmelistesse gruppi­ desse ning igal grupil on oma juhendaja. Ühte teemat läbitakse kaks nädalat, et kõik õpilased saaksid selle korralikult selgeks ning protsessiga seonduvad toimingud omal käel järele proovida. Üks grupp valmistab näiteks erinevaid hapupiimatooteid, teine grupp võid, kolmas teostab teiste gruppide poolt valmistatavatele toodetele analüüse keemialaboris, neljas grupp tegeleb mikrobioloogia analüüsidega ning viies grupp õpib tundma erinevaid tootmisseadmeid, nende juhtimist ning pesemist arvutipro­ grammide abil. Kahe nädala tagant rühmad vahetuvad. Seadmete õpetuse tunni ajal viidi õppegrupp kohalikku elektrimuuseumisse ning kehalise kasvatuse tunni ajal käisime õpilastega koos bowlingut mängimas. Kooli iseloomustab hästi läbimõeldud õppetöö, rahulik õppetempo, rahulolevad õpilased ning rõõmsameelsed õpetajad. Infot kooli ja meieristi kohta leiab internetis: http://portal.hamk.fi/portal/page/portal/HAMI/Meijeriala/Meijeriala. Esimese nädala lõppedes viis koolidirektor meid kohalikku piimatöötlemisettevõttesse, et saaksime tutvuda inimeste­ ga, kes meiega tegelema hakkavad, ning teekonnaga ühikast töökohta. Kohapeal selgus, et meil oli vaja kiiresti organiseerida töökindlustus, sest vastasel juhul ei oleks meid jutulegi võetud. Võtsime siis oma Eesti-poolse projektijuhiga ühendust, kes meile need kindlustused kiiresti ka organiseeris.

II nädal Ettevõte, kuhu me praktikale sattusime, oli Arla-Ingman gruppi kuuluv piima töötlemis- ja paken­ damisettevõtte Hämeenlinna Osuusmeijeri. Põhitöö toimus ööpäevaringselt, st kolmes vahe­ tuses. Esimese nädala ettevõttes veetsime vastuvõtuosakonnas ning valmistamisosakonnas. Ööpäevas võetakse vastu 200 000-250 000 liitrit piima, tooraine pärineb nii Soomest kui ka Rootsist. Rootsist toodud kooritud piim ehk lõss hoiti rangelt eraldi mahutites ning viidi ümbertöödelduna ja pa­ kituna Rootsi tagasi. Soomest kogutud tooraine töödeldi, pakendati ning müüdi Soome kohalikul turul. Kohalikule turule toodeti nii enda kaubamärgi all kui ka „Private Label“ tooteid. Vastuvõtuosakonna töötaja ülesandeks oli lisaks esmaste proovide võtmisele ning analüüside teostamisele piima pastöri­ seerimine ning suunamine valmistamisosakonna tankidesse. Valmistamisosakonnas piim homogeni­ seeriti, lisati D-vitamiin, hapendati hapupiimad ning vähendati ensüümi abil piima laktoosisisaldust. Meie suureks lemmikuks osutus 2,5% AB-hapupiim ehk siis Lactobacillus acidophilus ja Bifidobac­ terium baktereid sisaldav hapendatud piim. Ostsime kauplusest isegi Soome kohalikku kama, et lõunapausidel endale magustoitu segada. Teised töötajad aga hapupiimatooteid ei armastanud, kui siis vaid 0,5% või 1% tooteid, mis meie arvates on „lurr“.

III ja IV nädal Kolmandal nädalal töötasime pakendamise osakonnas, kuhu meid tegelikult praktikale ka suunatud oli. Pakendati tetrapakkidesse nii piima, hapupiima kui ka koort. Eraldi liinil pakendati monoliitpa­ kenditena joogiautomaatide jaoks piima. Silma jäi, et töötajaskond oli enamjaolt nooremapoolne (20-30 aastased). Töö iseenesest oli suhteliselt üksluine – pakenditoorikute lisamine pakkeautomaadi kassettidesse, aeg-ajalt kaalu kontrolli teostamine pakenditele, toote vahetamine arvutis. Töö käis vastavalt saabunud tellimustele, seega tuli toodangu vahetamist tihti ette. Töö tempo jällegi rahulik, koos rohkete ja pikkade kohvipausidega. Kuna pakendamise töö ei olnud meile siiski eriti huvipak­ kuv (see on töö, mis ei vaja erialast koolitust), avaldasime soovi osaleda mikrobioloogia labori töös. Laborandi põhiülesanneteks on organoleptilise hinnangu andmine toodetele, külvide teostamine, analüüsitulemuste loendamine, ülestäheldamine ja andmete sisestamine andmebaasi, hapupiima­

12


toodetele viskoossustesti teostamine ning kuivaine määramine lõssist. Laborandi assistendi peam­ isteks ülesanneteks on destilleeritud vee, agarite ning lahjendusvedelike ettevalmistamine, pH ning rasvasisalduse määramine toodetest, laboritarvikute pesemine ning termokappide temperatuuride kontrollimine. Päevas külvati mitusada proovi (enterobakterid, kolibakterid, üldbakterid), hapupiima­ toodete puhul kontrolliti bakterite aktiivsust.Viimasel nädalal selgus, et labori assistent on ootamatult haigestunud ning meile tehti ettepanek teda asendada. Võtsime sellel ettepanekul kohe rõõmuga sarvist kinni, sest laboritöö leidsime olevat huvitava ning meile kõige kasulikumana. Info ettevõtte kohta: http://www.hmlosuusmeijeri.fi

Muu elu ja seiklused Saaremaad külastavate turistidega kokku puutudes olen näinud nende erinevaid juhtumisi ning prob­ leeme, nüüd sain väga hästi aru, et võõral maal juhtubki nii mõndagi. Oma erinevaid viperusi läbi elades tundsin ennast täielikult turistina või siis ka hädapätakana. Esimese päeva õhtul ei tundnud minu kaaslane ennast hästi, ta tunnetas südamelöökide tihedat vahelejätmist ning värinaid. Asi läks nii hulluks, et lippasin öösärgis üle koridori ning kutsusin ühe Soome tüdruku endale appi, et kiirabi kutsuda. Abi saabus, tehti mõningad testid, paluti olla rahulik, kuna testid midagi kahtlast ei näidanud. Järgmisel päeval teadis terve kool, et meie juures käis kiirabi ja kõik tundsid muret, kuidas minu kaaslase tervis on ja kas saame ikka hakkama. Kooliarst juhatas meid tervisekeskusesse, kus tehti veel mõned analüüsid. Selle kohta esitati muidugi ka üsna kopsakas arve. Hiljem selgus, et tervise­ häireid tekitas väike ärevus, mis kaasnes kodust, perekonnast ja väikesest lapsest eemalolekuga. Kuna Hämeenlinna on suhteliselt väike linnake, liiguti sael palju jalgrattaga. Kooli poolt lubati meilegi organiseerida jalgrattad, et saaksime hõlpsasti liikuda linna ühes servas asuvast ööbimiskohast teises servas asuvasse praktikaettevõttesse. Paljude tõusude- ja laskumistega vahemaad oli läbida umbes 5-6 kilomeetrit. Esimese nädala viimasel päeval viidi meid poodi, kust saime rentida jalgrattad. Summa leppisime 40 euro peale, millest korras rataste tagasiviimisel pool tagastada lubati. Kuna meie liikumisteele jäi palju tõuse ja laskumisi, valisin mina liikumiseks jalgpiduritega mugava naisteka, Heidi aga käsipiduritega sportratta. Pealekauba saime veel ilmatu inetud, kuid tutikad penoplastist jalgratturikiivrid. Järgmisel hommikul soovisime veidi linnas ringi sõita, otsida üles mõne kirbuka ning minna ujulasse. Rattale ronides märkasin, et kumm on tühi! Ja mitte lihtsalt tühi, vaid täiesti ribadeks! Helistasin rattapoe omanikule ja kurtsin muret. Kuigi ta oli hetkel linnast väljas, tuli ta siiski mõne tunni pärast ja tõi mulle uue, seekord kollase ratta. Milline super teenindus! Pühapäeval otsustasime sõita läbi teekonna ühikast tööle, et esmaspäeva hommikul ei peaks orien­ teeruma hakkama. Minu kollane jalgratas pidas vastu mõne kilomeetri, kuni lõpuks üle kiirtee silla sõites kiilus kett kinni ning jäi vaid millimeeter puudu üle kaela lendamisest! Kuna endal ketti peale saada ei õnnestunud, peatasime kinni esimese rattaga vastu tulnud meesterahva. Olin nii ähmis oma asjadega, et ei märganud, et papil oli aastaid nii umbes 85+ ja teda ei oleks küll pidanud tülitama. Õnneks pakkus meile vabatahtlikult abi üks juhuslik möödakäija, kes avastas, et mitte lihtsalt kett ei olnud maas, vaid terve tagumine ratas koos kõikide vajaminevate süsteemidega oli lahti ning paran­ dada seda enam ei saanud! Egas midagi – kõne Hannule! Aga Hannul oli pühapäev ja külalised ning nähtavasti ka mõned napsud võetud, nii et tema meile järgi tulla ei saanud. Mõtlesime ratta juba põõsasse visata, aga kuna töökoht

13


juba natuke paistis, otsustasin selle ratta vähemalt sinnagi lohistada. Selgus, et vedamine oli ikka kaunis tüütu tegevus. Suhteliselt lähedal asus spordihall, mille rattahoidjasse ma oma katkise ratta lukustasin. Esmaspäeva hommikul viis Hannu meid tööle, laadisime spordihalli juurest kaubiku kongi katkise ratta, mille pidime pärast koos laenutusse tagasi viima. Õhtul selgus, et Hannu oli vahepeal asjad korda ajanud ning mulle toonud ilusa, lumivalge Tunturi naisteka! Jalgrattapoe omanikul oli selleks ajaks juba nii piinlik meie katkiste rataste pärast, et ta oli lubanud meile kogu raha tagasi anda. Et saaksime olla kursis maailma, eriti Eesti eluga, pakkus kool meile võimalust kasutada kooliväli­ sel ajal arvutiklassis internetti. See jutt, mida meile räägiti kooli tundidevälisel ajal sisenemisest ja väljumisest, läks meie kõrvust mööda. Siit ka järgmine seiklus – olime ennast mõnusalt arvutiklassi sisse seadnud. Meile ning uudiseid lugedes avastasin äkki, et koolimaja tundub kuidagi eriti vaikne. Ei olnud näha ühtegi hingelist. Mingi vägi sundis mind katsuma ust – see oli lukus ning ukse peal silt, kus seisis midagi sellist, et „turvamehe väljakutsumine 50 €“. Hmm, siis hakkas kuidagi meenuma, et jah, mingil hetkel räägiti mingitest pääsukaartidest ja ukse koodidest... Turvameest eurode eest ka kutsuda ei tihanud... Hannu! Muidugi! Helistasin siis Hannule ja ta tuli meid lukustatud majast välja päästma. Naerda saime mõlemad. Seepeale väljastati meile ka turvakoodid ning magnetkaardid. Oma vaba aja sisustasime linnaga tutvudes, kaunil kaljusel maastikurajal jalutades, loomulikult sai käidud kirbukatel ning saunas. Kooli saun oli huvitav koht, kuna seal kohtasime mitte soomlasi, vaid teisi teistest riikidest tulnud õpilasi (Portugalist, Prantsusmaalt, Hispaaniast). Tõmmudel tüdrukutel oli meiega kohtumise üle hea meel, kuna nad just kavandasid reisi üle lahe Tallinnasse. Kahjuks me ei osanud neile Tallinna ööklubide kohta midagi rääkida, kuna oleme mõlemad pärit pealinnale kaugetest maakohtadest. Suure osa vabast ajast veetsime siiski ühikas õppides, sest pere kõrval kodus olles õppimiseks aega niikuinii napib. Soomes oli tore. Mul veidi vedas sellega, et kohalikud inimesed teadsid Saaremaad ning seetõttu oli nendega päris paljust rääkida. Piimaautojuhid seevastu aga tundsid rohkem Jõgevamaad, kust minu paariline pärit oli. Jõgeval toimub ju kuulus mootorratturite kokkutulek, kus kõik rekkamehed käinud olid! Autojuhid tundusidki kõik olevat needitud, tätoveeritud ja nahatatud. Üks vennike eristus nende seast sellega, et oli viisakates tööriietes. Mainisime Soome kolleegile, et teil on huvitavad „macho­ meestest“ autojuhid, ainult üks tundub normaalne olevat – tema vastas seepeale, et aga see mees on eestlane! Pakkeliini ääres piima pakkides ning vesteldes leidsid Heidi ja üks soomlasest kolleeg ka ühiseid tuttavaid. Maailm ON väike! Inimesed olid toredad, kõik tundsid meie vastu huvi, näitasid üles sõbralikkust. Tänu meie rohketele juhtumistele vajasime palju abi, mistõttu olime oma abistajatele ka väga tänulikud. Tellisime meid külastanud pereliikmetelt Eestist kaasa meeneid, et häid inimesi hea vastuvõtu eest premeerida. Natuke igatsen tagasi ka, sest sealsed inimesed ja keskkond tõeliselt meeldisid mulle ning soome keele sooviksin ka selgeks saada! Selline oli siis minu kogemus Soomes ja „kusagil ettevõttes“. Piima pakendamine ei olnud kahjuks see, mida oleksin niiväga õppida tahtnud, kuigi omamoodi kogemus oli seegi. Mul on hea meel, et õppemeiereis veedetud nädal ning ettevõttes veedetud laboritöö nädal olid vägagi asjalikud. Hiljem selgus, et kui Soome pool oleks ette tead­ nud, et meid puudutab rohkem juustuvalmistamisega seotud pool, oleksid nad meid juustuvalmistamisettevõttesse praktikale saatnud. Kahjuks nad seda ette ei teadnud...

14


Parim kutsekooli õpilase praktikalugu 2010

Haapsalu Kutsehariduskeskuse loodusturismi korralduse õpilane KRISTI ROOTS läbis 2010. aasta sügisel 4-nädalase praktika SLOVEENIAS Minu praktika toimus Sloveenias, Šterni turismitalus. Šternis elab alaliselt kolm ­generatsiooni: perenaine Barbara, tema abikaasa Danilo, Danilo vanemad Janez ning Angelca, Barbara-Danilo 7-aastane poeg Aljash ning tütar Julja.Turismitalus kasvata­ takse kõik vajaminev ise, alates viljapuudest, maitsetaimedest, köögiviljadest. Peetakse ka sigu, lehmi, lambaid ning küülikuid. Loomaliha läheb samuti toiduks (vorst, pasteet, rasv, piim, kohupiim, juust, või). Turismitalu pakub külastajatele majutust ning toitlustamist. Aga alustagem algusest. Ärasõidu hommikul punkt kell 05.00 ajasin end Tallinnas sugulase juures kärmesti voodist välja. Len­ nujaamas seisis juba umbkaudu 20-30 inimest ja ka mu praktikakaaslane Jaaneka ootas mind ärevalt. Kui järjekord minuni jõudis ja minult passi küsiti, ei leidnud ma seda kohe.... Tuulasin meeleheitli­ kult, hoides näpu vahel ID-kaarti, millest lootsin leida abi. Õnneks leidsin pärast mehist madistamist passi ning kohe selgus, et Sloveenias aktsepteeritakse ka ID-kaarti. Tõstsin pagasi lindile – 19,9 kg. Viimane lehvitus mehele ja seiklus algas! Kuna reis kulges Müncheni suunas, olid stjuardessideks kaks saksakeelset naisterahvast. Lend hilines ja olime pisut murelikud, et jääme ehk pooltunni pärast väljuvalt järgmiselt lennult Ljubljanasse maha. Õnneks leidsime õige värava kiiresti ning pärast mõne­ minutilist ootamist toimetas buss meid pisikesele Adria Airways lennukile. Päikseline Ljubljana rõõmustas meid välikohvikutes sumisevate rõõmsailmeliste inimeste ning kena haljastusega. Selgus, et buss Ljubljana raudteejaama väljub alles tunni pärast. Leidsime erabussi ja peagi olime raudteeplatvormil, piletid näpus ─ sõit Maribori suunas võis alata. Maribor on Sloveenia linnadest suuruselt teine. Leidsime taksopeatuse ja uurisime hindu sõiduks meie sihtpunkti Planicale. Hind lõi jalad alt. Sohvrid küsisid meilt ligi 19 km pikkuse sõidu eest 30 eurot!!! Uurisime rongijaamast võimalikke variante ja lootsime imele. Lahked raudteejaamatöölised helistasid veidi, kuni leidsid meile 20 euro eest takso, mis meid Planicale transportis. Koukisin taskupõhjast lagedale kaks „Kalevi“ kompvekki ja ulatasin neile. Ime oligi sündinud!

Štern Turismitaluga on siin tegeldud juba 30 aastat. Esmalt kuulus talu perepoeg Danilo emale Angelcale, kes pärandas selle edasi Barbarale. Kompleksi kuulub punaste rõdulillekastidega kahekordne valge kivimaja koos kõrvalhoonetega (laut, garaaž, töökoda, veel üks elumaja). Saime tuttavaks farmi perega. Pererahvas oli hõivatud – peeti sünnipäevapidu. Aljash tassis meie pagasi ülakorrusele, olles ise tunduvalt kohvritest pisem (ta oli kõigest 7-aastane). Saime oma valdusse minimalistlikult sisustatud rõduga toa, milles kaks voodit, nari ja väike duširuum. Rõdult avanes vaade lasteväljakule, lambakoplile ja maitsetaimede aiale. Tutvusime ümbrusega. Meiega liitus perekoer Muri, kes kastis teeäärseid puid/põõsaid ülima innuga ning flirtis külapenidega. Nägime kirikut ja elamuid, mida kaunis­ tasid rõdukastid punaste rododendronitega. Mäenõlvadel sõid veised, lehmad ja lambad. Kusagil põrises traktor ning haritud põllumaa ning niidetud murulapid vaheldusid mägede ning metsaga.

15


Käärime käised üles Hommikud algasid kukelauluga, mida läbi une harjusime kuulama, ja igal täistunnil kostus üksteise järel mitu kongi. Kell 9.00 sai meie igapäevaseks ärkamise ajaks. Pärast hommikuprotseduure tu­ lime alla kööki. Igal hommikul serveeris Angelca meile kohvi kõrvale kannutäie kuumutatud piima ja tundsime huvi, kuhu see kõik pannakse? Kui seda pärast nädalast praktikalviibimist küsisime, selgus, et siinse rahva kohvitraditsiooni kohaselt moodustab piim kolmveerand tassi ja ainult veerand on kohvi. Meil käib see risti vastupidi. Selgitasime, mismoodi oleme harjunud seda jooki tarbima. Nüüd naeris terve perekond lustakalt ja edaspidi saime ise endale kohvi valmistada. Hommikust sõime külalistesaalis, mille laudadel olid valged katted ja nende peal omakorda punase-valgeruudulised väik­ semad linikud. Söögisaali nurgas oli pühamunurgake Jeesuse ning Neitsi Maarja kujuga. Sloveenias on valdavaks usundiks katoliiklus. Toidukordadest peetakse Sloveenias lugu. Väga kummaline oli süüa mannaputru guljašiga ning man­ napalle, mis praetult osutusid väga maitsvateks. Tore elamus oli pannkoogisupp – so. pannkoogiribad puljongis, pannkooke tarvitati ka supikaunistusena. Selleks täideti pannkoogid maitsetaimepastaga, keerati rulli ning viilutati. Kartul kooriti pärast keetmist ja riiviti seejärel. Riivitud kartul praeti pannil kergelt ja tõsteti püramiidikujulise vormiga vaagnale. Esmalt pidasin seda nuudliroaks – seda see välimuselt meenutas. Turismitalu magnetiks olidki traditsioonilised Sloveenia road. Näiteks pühadel pakuti pähklikooki – meie mõistes keeksi, sest kreeka pähkli puid kasvas igal pool. Leiba valmistati ise ja see säilis terve nädala suhteliselt pehmena.

Meie ülesanded Meie igapäevaseks ülesandeks sai pesutriikimine kummalise triikrauaga, mis koosnes tolmuimeja moodi veemahutist ning triikrauast. Tuli koristada majutusruume alates voodipesude vahetamisest kuni üleüldise koristuseni. Samuti korjasime tomateid ning ube, kreeka pähkleid ja pirne, millest siin napsi villitakse. Saak oli vilets tänu pidevatele uputustele ja tugevale vihmasajule, mis sel aastal Sloveeniat kimbutasid. Rohisime lillepeenraid ja salatit, toitsime loomi: pulle, sigu lambaid ning jäne­ seid. Viimastega armastasid külastajate lapsed väljas murul mängida. Kaks Vietnami siga kõndisid vabalt aias ringi. Üritasin neid pildistada, mispeale nad muutusid väga häbelikeks. Söögi valmistamine kujunes nädalavahetustel meie põhitegevuseks. Pliidiaugud olid erinevaid kastruleid täis. Hämmas­ tav, kuidas siin jõuti kõigel silma peal hoida ja kõik olid sealjuures veel rahumeelsed. Igaüks teadis täpselt, mida tegema peab. Ka mehed võtsid toiduvalmistamisest osa. Danilo voltis salvrätikuid ning ka vanaisa valmistas sööki. Barbara usaldas minu hoolde julma ja tigedalt poriseva köögikombaini, mis nägi välja nagu ketassaag. Sellega tükeldasin kapsast ja vorstilõike ühtegi näppu giljotineerimata! Tuli poleerida klaase ja viia neid lauale ning valmistada lillekaunistusi neljakandilistesse klaasist vaasidesse, valmistada võileibu (siin on leivakäär paks, aga vorstilõik õhuke). Õppisime ära sloveenia­ keelse väljendi „Ali lahki kaj" ehk „Kas ma võin midagi teha?" Toidukaunistuste kallal nägime samuti vaeva – see eeldas loovust. Vaagnakaunistused valmistatakse siin maitsetaimedest. Barbara näitas ette ja meie tegime järgi. Saialill, meliss, murulauk, münt – sidusime need kokku sellise peenikest laastukoort meenutava nööriga. Kui esimesed külastajad hakkasid lahkuma, läks tavaliselt lahti nobedaks nõudepesuks. Oli olemas nõudepesumasin. Suuremad taldrikud rändasid masinasse, aga oma pere tarbeks vajaminevad tassid, taldrikud ning potid-pannid tuli pesta käsitsi kraanikausis.

16


Õunte korjamine ja mahlategu. Kui meil Eestis raputab õunapuu otsast õunu alla puu otsa ronija, siis siin on raputamiseks hoopis isemoodi tehnika. Trossi ots kinnitatakse puu külge ja trossi raputatakse eemalt traktori abil, kuhu on sisse ehitatud mingi isevärki süsteem. Igatahes palju vähem muhke ning sinikaid! Leidsime puude alt hüppamas väikese rohutirtsu. Kuna sloveenia keeles rohi on drava, siis risti­ sime rohutirtsu dravatirtsuks, mis ajas kõiki järjekordselt itsitama. Lehmad vaatasid meid kummaliste nägudega, ent nad leebusid niipea, kui hakkasime neile õunu ette loopima. Viimaks said panged ning traktorikast ubinatest triiki ning jalutasime farmi tagasi. Õunad pestakse puhtaks surveveega otse veoautokastis. Pealmine, puhas kiht kallatakse purustajasse, misjärel võetakse järgmine laar ette. Purustatud õunad lähevad pressi alla. Pressmasin mahutas 250 liitrit. Kui lõpetasime, oli meil 110 liitrit mahla ning Danilo arvas, et öö jooksul tilgub veel 30 l lisaks. Ta ei eksinud. Õunamahla siin ei keedeta, vaid kuumutatakse 83-85 kraadini ning seejärel valatakse purki, et vitamiinid säiliksid. Meeldejätmist väärt informatsioon!

Turismitalud Urjanek ja Zakojca Üks meie praktikaülesanne oli külastada kahte turismitalu Sloveenias. Urjaneki farmis võttis meid vastu tore inglise keelt hästi valdav naisinimene, kes kõneles, et nemad tegelevad orgaaniliselt kas­ vatatud maitsetaimedega ja valmistavad neist teed, mahla ning likööri. Jõime kohapeal ka tassikese teed, mis miksitud erinevatest komponentidest ja see maitses tõesti hästi. Farmis on küülikud, leh­ mad, sead, kanad, haned ja pardid. Külastajateks koolid, lasteaiad. Lapsed saavad siin loomi vaadata ja võrkpalli, jalgpalli mängida. Pakutakse toitlustamist (lõuna ja õhtusöök), aga majutust ei ole. Kas­ vatatakse orgaaniliselt töödeldud köögivilju, mida müüakse Maribori marketis. Aastaringi töötab selles farmis vaid perekond (siin tähendab perekond alati kolme põlvkonda), kuid vahel käib ka abijõudu. Alpides asuv turismitalu (Turistična Kmetija Pri Flandru) Zakojca tegeles aga majutuse ning toitlus­ tamisega. Asub too turismitalu suurtest teedest eemal mägede vahel. Seetõttu peavad omanikud välja mõtlema tõmbenumbreid, millega rahvast siia meelitada. Peetakse hobuseid, lehmi, sigu ning kanu. Saab ratsutada, mägedes ronida. Sealsamas läheduses asub viis mägiteed, mida mööda üles rühkida. Korraldatakse laagreid. Palju käiakse lasteaedade ning kooligruppidega. Valmistatakse ise vorsti sealihast, neil on külmkamber ja suitsutusruum. Hooned on avarad. Käisime vaatamas ka ma­ jutusruume. Kokku oli seal kuus tuba: oli kahe-kolmekohalisi ning ka üheseid. Mõni tuba oli rõduga. Iga toa uksel oli silt selle mäe nimega, mis just toa aknast paistab. Väga lihtne ja väga armas.

Matkarada Mis loodusturist see on, kes matkamas ei käi – olen kooliga päri, kust anti ülesandeks läbida vähemalt üks matkarada. Haarasimegi kotid selga ning Janez sõidutas meid autoga Pohorjesse. Meid ootas 14 kilomeetri pikkune jalgsimatk läbi Sloveenia looduse. Esmalt peatus meie auto kose lähedal. Hüppasime autost välja ning läksime kaema. Vesi mühises juba kaugelt kutsuvalt. Mööda laskuvat metsarada jõudsime mõne minuti pärast voolava ojakeseni. Nägime kitsukest veeriba, mis tuhises üle kivide. Liikusime üha kõrgemale, kuni jõudsime koseni. See oli võimas vaatepilt! Eluga riskides kõõlusime vanal puusillal, et saada paremaid fotojäädvustusi. Lehed olid puudelt maha langenud ning väga libedad. Viibisime seal vetevõimsust nautides umbes tunni või rohkemgi ning asutasime end siis teekonnale. 14 kilomeetrit rännakut mööda metsateed ning looklevat asfaldilinti oli meie ees.

17


Lehed olid hakanud värvi vahetama ning metsaalune lokkas neist. Jõudsime metsarajal väikese lukustatud majakeseni, mis oli ilmselgelt mõeldud majutuseks. Ümber maja võis näha grillimiskohta ning kaunistuseks olid toodud mõned lillepotid. Ka Eestis on RMK rajanud sarnaseid puhkemaju. Kahjuks ei õnnestunud teada saada, kas siinne majake oli tasuline, aga ilmselt küll. Edasi kulgesime mööda metsarada üles ja alla. Kõndides ei olnud raskus peas ja kõrvades nii tuntav kui autoga sõites. Teel laulsime ning korjasime seeni ja kastaneid. Siinsed kastanid erinevad Eesti omadest. Kui meil läheb kastanikoor kaheks, siis Sloveenias avaneb see neljaks justkui õis või liblikas ning koor peidab endas kolme tillukest lapergust kastanipoega. Korjasin ka kodustele näitamiseks mõne muna. Vaated üle mägiste alade olid lummavad. Uskumatu, et isegi kõrvalistes paikades ei kohanud me niitmata maad. Kõik oli kenasti korras ja murutraktoriga siledaks pügatud. Maastik paitas silmi ning kaardi abil leidsime alati õige suuna.

Külastame turismikoole Mariboris õnnestus meil külastada kahte turismikooli. Esimeses neist astusime meesõpetaja kannul inglise keele klassi, kus õpilased istusid ringiratast pinkides. Tutvustasime endid ja seejärel näitas õpetaja slaidiprogrammi Eestist ning meie koolist. Nimelt käis 5 selle kooli õpetajat Eestis meie kooli külastamas. Tuttavad õpilased ning õpetajad vaatasid meile ekraanilt vastu. Kirjutasin tahvlile numbrid ja me hääldasime neid püüdlikult eesti keeles ning lisaks veel õppisime mõned lihtsamad tervitus- ning viisakusväljendid. Seejärel kuulasime lindilt laulu „Kui on meri hülgehall". Otsustasime Jaanekaga seda laulda, misjärel õpilased esitasid meile enda rahvuslaule. Lõppes see kõik väikese taidluskavaga – egas üks aus eestlane saa jätta Kaera-Jaani esitamata! Üks matsakat sorti poiss lükkas Youtube'i sisse krapsaka polka ning kutsus nö. Teele enesega tantsima. See oli päris lõbus! Seejärel ootas meid ees linnaekskursioon kahe turismiõpilase saatel, kes rääkisid meile vanadest kirikutest, kloostritest, sildadest ning õllebaaridest – samuti veinikeldrist! Külastasime ka mitut väljakut ning lõpetasime kooli juures oleva väga vana pargiga, kus pidavat elutsema isegi oravaid. Tüdrukud rääkisid ka midagi püramiididest seoses selle pargiga. Neid me halva ilma tõttu näha kahjuks ei saanud. Tagasiteel küsisime, et kui palju neil kitsastel, kurvilistel teedel ka õnnetusi juhtub ja saime vastuseks, et üldsegi mitte palju. Kohalikud on selliste oludega harjunud.

Eesti toidu päev Ühe vihmase päeva aga otsustasime sisustada eestipärase toidu valmistamisega. Mainisime seda siiski ka Barbile, et ta saaks meile vajamineva välja otsida. Plaanisime valmistada kartuliputru seali­ hakuubikutega, lehtsalatit tomati, muna ning kodujuustuga ja magustoiduks mannavahtu. Kahjuks ei olnud Barbil enam ühtegi siga, mida potti lüüa, mistõttu tuli meil leppida kanafileega ning praadida seda searasvas, millele oli lisatud mõned peekoniviilud. Jaaneka kaunistas salati, torgates sellesse kaks rohelist jänesekõrva meenutavat herbsi (tont teab, mis maitsetaimega oli tegemist). Kõrvale asetas ta sidrunilõigu. Mina asusin salvrätikuid lootoseasendisse väänama ning kaunistasin ära man­ navahu, kasutades kakaopulbrit, millest „joonistasin“ taldriku keskel olevale melissilehele taha pika vonkleva varre. Istusime laua aarde. Barbara tõi meile kandikul veini ja pokaalid ning ütles, et täna soovime kõik „Head isu“ eesti keeles! Nii me siis tegimegi. Meie Jaanekaga teenindasime täna neid ning jagasime kartulipüree taldrikuile. See nägi välja sama hea nagu maitses ning Aljash küsis lisagi. Mannavahtu uuris ta algul kerge kahtlusega, ent viimaks olid nii lusikas kui lõug kreemised. Asi läks korda. Janez ning Angelca, kes tulid veidi hiljem, olid üpris üllatunud, kuna nemad ei teadnud midagi meie kokkamisest ja ka neile maitses väga!

18


Viimane päev Hommik oli nukker. Arutlesime laua ääres, mismoodi on kõik muutunud, kui me võib-olla kümne aasta pärast siia tagasi tuleksime. Et Aljash on naise võtnud ning Julja käib koolis... Angelca tegi naljakaid nägusid ja lõi risti kujundlikult ette, kuna arvas, et kümne aasta pärast võib tema olla juba kas väga eakas või koguni mulla all. Pärast sööki koristasime oma toa põhjalikult ning ragistasime kumbki oma pagasi kallal ning avastasime, et kohvrilukk, va sinder, ei taha kuidagi kokku tõmbuda. Liköör, õlipudel ning searasvapotsik vaidlesid tükk aega, kes millise riidehilbu alla ronib, kuna oli oht, et needsinatsed transpordi käigus puruneda võivad. Viimaks sai kohver pakitud ning pärast hommi­ kusööki tiris Danilo meie kotid kaalule. Minu oma oli 23 kilo ringis, Jaanekal aga veelgi raskem – 25 kg!!! Mõtlesime, et eks lennujaamas vaatab, mis saab ja seal jõuab osa asju ka ära visata. Mulle ei meeldi pikad lahkuminekud ning eks see kurb oligi. Pererahvas nuttis, kui laulsime Jaanekaga neile „Tõuse üles ja läheme ära". Hääl kadus vahepeal pisarate taha ära. Kell oli juba päris palju ja pidime jõudma 11.20 Mariborist lahkuvale rongile. Vanaisa Janez pani autole hääled sisse ja võisime minna. Lehvitasime ja asusime teele. Mariboris ostsime kiiruga piletid ning ronisime rongi. Kavatsesime Ljubljanas veeta aega kuni viimase bussini, mis lennujaama suunas läheb, ja teha ka viimased sisseostud lähedastele Eestis. Meil oli aega 6 tundi. Linn oli turistidest tulvil. Siin võis näha austraallasi, bulgaarlasi, makedoonlasi, ser­ blasi. Valdava keelena kostus inglise keel. Jalutasime kaua ringi ja külastasime kaubanduskeskusi. Lennujaamas vaadati ühiselt kohvikutelerist Serbia-Eesti jalgpallimatši. Tellisime kohvi ning sõime kaasaostetud võileiba peale. Võitis Eesti 1:0. Kuna meil olid kohvris terved kreeka pähklid, siis pidime hakkama neid purustama. Leidsime kivid ning lennujaama kõrval oleva pisut valgustatud platsi ning oma kohvrite otsas istudes tagusime pähkleid puruks. Kell võis olla umbkaudu kahe ja kolme vahel öösel kui politseionu vaatama tuli, mida kaks naisinimest nii hilisel kellaajal tänaval teevad. Selgita­ sime asja. Ta kontrollis meie andmeid ja lausus siis, et lennujaam suletakse, kuna neil öösiti lennukeid ei käi. Vaat kus lops! Kuna tegemist oli džentelmeniga, siis pakkus ta, et võib meile lennujaama ukse lahti teha, et saaksime öö seal mööda saata ja juhatas meid ülakorrusele kohviaparaadi juurde, kust saime täitsa tasuta kohvi võtta. Küll meil ikka vedas! Kell 5 tarisime oma kodinad ühes ja suundusime kaalu poole. Teenindaja lausus, et minu kohver mahub veel standardi piiridesse, aga Jaaneka peab midagi ära viskama. Nii tulime siis kolinaga pinkide juurde tagasi ning vanad sussid ja kingad rändasid prügikasti. Veel rändas pakke Jaaneka ridiküli, misjärel ta vaeseke kaelast ja õlast põranda poole kooldununa mööda lennujaama ringi loivas. Sellest piisas ja ka tema kohver omandas normipiiresse jääva kaalu. Nii algas meie tagasilend läbi Frankfurti Tallinna suunas. Oli kurb ja samas rõõm, kuna Tallinna lennujaamas ootasid meid pereliikmed lillekimpude ja plakatitega „Tere tulemast koju!"

Lõppsõna Olen saadud kogemustega väga rahul, kuna õnnestus näha nii väikese riigi puhul nii mitmesugust erinevat maastikku, kliimat, erinevaid kauneid paiku, rohelust. Õppisin töötama turismitalus, kus toimivad koos mitu põlvkonda, õppisin valmistama sloveenia toitu ja tegema koostööd teiste pereliik­ metega. Tegin kõiki töid ega oodanud, mil pererahvas midagi teha palub. Ka keeletõrge sloveen­ lastega ei olnud eriline katsumus – kui on soov suhelda, siis suudad end ka arusaadavaks teha, kogesin ma selle praktika jooksul. Väga heal meelel läheksin kunagi tagasi ja vaataksin, kuidas sealne perekond elab. Olen veendunud, et see tubli Sloveenia pere ei unusta meiega veedetud aega iial. Ka meie ei unusta. See pole lihtsalt võimalik.


2010 parim üliõpilase praktikalugu

Tallinna Tehnikaülikooli elektroenergeetika eriala lõpetanud KRISTEL NÕGES sooritas 2007. aastal 13-nädalase erialapraktika KATALOONIA pealinnas Barcelonas. Miks mitte nüüd ja praegu? Minu lugu algas mitmeid aastaid tagasi, kui ühel kevadisel päeval, keset elektri­ liinide projekteerimist, jäid kontoriseinad kitsaks ja vajasin ellu värskust. Olin peagi lõpetamas TTÜ elektroenergeetika bakalaureuseõpet, kuid sellest hoolimata ja­ nunes hing uute ja hoopis teistsuguste teadmiste, millegi palju elulähedasema ning eksootilisema järele kui elekter. Juba esimeste Mehhiko seriaalide päevilt olin miskipärast tahtnud hispaania keele ära õppida ja see mõte ei andnud enam rahu. Miks mitte nüüd ja praegu? Unistused on täitmiseks ja julge pealehakkamine pool võitu. Seadsin sammud otsejoones TTÜ rahvusvaheliste suhete osa­ konda, kust olin ennegi head nõu saanud välisõpingute asjus. Esialgu suundusin sinna küll tõsisemate plaanideta, kuid juhuslikult oli veel üks Leonardo praktika stipendium suveks välja jagamata, mis oli selge märk just minu võimalusest. Ma ei mõelnud hetkegi – võimalused satuvad ju meie teele põhjusega ja neid tuleb kasutada - ning asusin kärmelt Hispaania energeetikafirmasid googeldama!

Otsi kohta, kus sa saad… Otsingute periood oli ka minu loo stressirohkeim aeg. Hispaanlased pole just virtuaalmaailma kodani­ kud ega e-mailidele vastamine sugugi normaalne nähtus. Inglise keelt räägib või soovib rääkida vaid käputäis inimesi, seega pidi kannatust olema kuhjaga ja veel kulbiga peale. Mõnel päeval saatsin kümneid kirju laiali, saamata vähimatki vastukaja. Ei tasu ootama jääda, et miski iseenesest sülle kukub, vaid eesmärgi nimel edasi püüelda ja mitte takerduda raskustesse – neid kohtab eluteel nii või naa ning lõpuks leidub alati kõigele lahendus. Kasulikum on kohe algul täpne plaan paika panna – mida teha, kus, millal, milleks? – et endal oleks siht silme ees ja soovid arusaadavad ka lugejaile. Seejuures, kirjades on oluline konkreetselt mainida, et millega on tegu, kes rahastab ja kui­ das saad ettevõttele kasulik olla. Mina tahtsin teha miskit erinevat Eesti oludest, siiski oma õpingute valdkonnast, kasulikku maailmale ja põnevat iseendale. Ja siin ta oligi, minu teine märksõna lisaks Hispaaniale – taastuvenergeetika! Pärast nädalatepikkust otsingut, kui juba suurem kihk möödunud ja taaskord jalgupidi maapinnal, vastas mulle keegi senjoora Miranda RESA-nimelisest firmast. Kiri oli pikk ja segane, mõistsin tol hetkel vaid hola, saludos ja Barcelona, aga sellest piisas. Polnud kõhklustki – see oli mulle! Jõudsin oma asja ära oodata, kuid kannatuste kadalipp polnud veel sugugi läbitud. Enne lõunamaisele kanalile häälestamist tuli loomulikult veel hunnik pabereid täita ning his­ paanlastele kogu lugu puust ja punasega selgeks teha, mis osutus ettevõtmiseks omaette. Sihikindlus viis siiski eesmärgini ja kui kõik juba klaar, siis jäid vaid meeldivad mälestused ning särasilmne ootus.

Kohal ja avatud uuele elule Barcelonas olin juba korra varem puhkusel käinud ja endale tõotanud ühel päeval tagasi minna. Ei läinud kaua, kui astusingi, kaart hambus, õnnelikul sammul metroopeatusest uue kodu suunas. Keegi Lara, mu tulevane kolleeg, oli senjoora Miranda eestvedamisel mind enda juurde elama kutsunud. Korter asus tõelises kohalikus elukeerises, kus mammid istusid rõdudel, mille all omakorda toimus vil­ gas puuviljamüük ja kus lapsed jooksid koertega võidu. Palavus ning raske kohver ununesid sootuks, mind paelus päevapealt hispaanlaste muretu elulaad.

20


Kuigi ma ei teadnud palju, mis järgmiste kuude jooksul saama hakkas, kõlasid Lara, Miranda, RESA ja Barcelona juba piisavalt headlubavalt, seega polnud muretsemiseks vähimatki põhjust ja otsustasin vooluga kaasa minna, kui juba kord vette olin hüpanud. Usun, et kui keegi on otsustanud riskida, siis tulevad õiged inimesed ja võimalused omal ajal, olgu need siis positiivsed või negatiivsed, kuid tasub olla avatud ja neid märkidena võtta, sest just märgid näitavad seiklejatele omakorda õiget suunda.

Kontor, töö ja muu elu RESA kontor asus tavapäratult kõrges hoones otse peatänaval, 15-minutilise jalutuskäigu kaugu­ sel meie korterist. Tööpäev algas kella 10 paiku, mis sobis mulle ideaalselt, kuna nii jäi ka aega hommikusörgiga ümbrust avastada. Lara ei mõistnud mu varast ärkamist, aga tundus, et siin tehti kõike väheke hiljem kui meile kombeks. Esimesed e-mailid loetud, koguneti tavaliselt hubasesse kööginurka, kus omakorda kohvi ja bruchettaga päevale hoog sisse lükati. Esmapilgul vaiksed ja vaid töösse sukeldunud kolleegid kujunesid köögis äärmiselt sõbralikeks ning jutukateks kaaslasteks, kes pidevalt erinevaid koosviibimisi armastasid korraldada. Mind kaasati neisse paugu pealt ja varsti olin ise see, kes koogipäevad kavasse lisas. Sellest sai mõnus traditsioon ja oodatud üritus, millest keegi naljalt ei puudunud. Ühesõnaga oli vastuvõtt soe, veendusin, et kliimal oli selles oma osa mängida, kuidas muidu said inimesed pidevalt naeratada ja positiivsusest särada. Hoolimata mu keeleprob­ leemist saime kolleegidega kiiresti ühele lainele, neile isegi meeldis minuga oma inglise keelt lihvida ja mulle vastutasuks hispaaniakeelseid sõnu õpetada. Esimesed päevad sõitsin ülemusega palju ringi, külastasime biojäätmete elektrijaamu ning sain näha uusi seadmeid ning tehnoloogiaid, millest polnud seni raamatutestki lugenud. Kuna RESA on eelkõige taastuvenergeetika konsultatsioonifirma, siis kaasati mind erinevate projektide analüüsi, keskendusin päikese- ja biomassi energiale, samuti suhtlesin palju inglise keelt rääkivate klientidega. Tundsin end kui kala vees. Õppisin meeletult oma erialal ja samal ajal nautisin kataloonia kultuuri, käisin kol­ leegidega churrosid söömas ja nädalavahetustel Vahemere randasid uudistamas. Õhtuti käisin mere ääres õppimas, kui päike oli veel mõnusalt soe ja rand pea inimtühi. Päevad lendasid liigagi kiiresti, kuid samas jõudsin kordades rohkem teha, kui eales varem oma elus. Tundsin, et see on minu koht, töö, inimesed, kultuur, ja kui juhuslikult ma kõik selle olin leidnud!

Üllatusi siiski veel juhtub Ühel päeval jalutasin mööda uhkeid Barcelona butiike. Korraga kõnetas mind üks nooremapoolne senjoor prantsuse keeles. Õppisin prantsuse keelt aastaid tagasi, mistõttu oli see pisut rooste läi­ nud, lisaks olin põhjamaise naisena meeste tähelepanuga harjunud ega teinud jutuajamisest suurt numbrit. Ometi selgus, et tegu oli mu lemmikriidepoe juhatajaga ning endalegi uskumatult kutsus ta mind sinna tööle, kuna ma olevat just nende tüüpi. Algul kahtlesin, kuid selgi korral ei mõelnud kaua. Kuna olin juba piisavalt nädalavahetustel ringi rännanud, siis töötasin ülejäänud vabad päevad oma lemmikbutiigis müügikonsultandina, sain tegeleda oma teise kire, moega, kohtasin palju huvitavaid inimesi ning teenisin lisaraha, mis ei jookse kunagi mööda külgi maha. Vahepeal oli ka kodus üllatus juhtunud. Köögis olid askeldama hakanud väiksed mustad jõledad elukad. Ühel päeval oli neid isegi nii palju, et võtsime ette mastaapse putukatõrje, mille tagajärjel leidsime kappidest eest terve lange­ nud armee. Köögi aken oli sisehoovi, mistõttu oli meie võitlus kohati tulemusteta. Seega polnud mu Hispaania elu just alati lilleline, aga nüüd sellele tagasi mõeldes tunduvad ebameeldivad kogemused pigem naljakad ja on kindlasti heaks õppetunniks edaspidi.

21


Lõputa loo lõpp ehk aeg vaid näitab Praktika oli vaid üks osa minu loost. Larast ja mu teisest korterikaaslasest Amrast said mu head sõ­ brad, kes on mu elus tähtsat rolli mänginud. Meil Amraga on ühel päeval sünnipäev ja selliseid inimesi ei kohta just iga päev. Armastan siiani sangriat, churrosid ja tapasid ning kui kuskil on Barcelonast juttu, tekib rõõmus äratundmishetk, see sama soe tunne, mis mind algusest lõpuni seal saatis. Võisin igal hommikul joosta Barcelona olümpiastaadionile, jalutada korduvalt Güelli pargis ja veeta õhtu värvilist purskkaevuetendust nautides, ilma et sellest korrakski ära oleksin tüdinenud. Tööle läksin rõõmsa tuju ning teadmisega, et mind ootab ees üks järjekordne põnev päev. Kahju oli vaid sellest, et praktika oli nii lühike. Viimasel päeval korraldasid kolleegid mulle uhke õhtusöögi, kihutasime sõpradega Barcelonale omaste mopeedidega läbi linna, et veelkord heita pilk Sagrada Familiale ja kogu vapustavale arhitektuurile pehme lõunatuule saatel. Lubasin kord jälle tagasi minna ja vaid aeg näitab, kas sama lõbusat elu elama või Vahemere-äärsesse villase pensionipõlve veetma, igal juhul on see mõte mu hingesoovide nimekirjas. Ometi õppisin hispaania keele selgeks ja mõne kuu pärast kolisin Mehhikosse, millest võiksin juba teinekord jutustada. Avasin seal oma pisikese ehetepoe, milleni viisid mind just Amra valmistatud rõõmsavärvilised kaelakeed. Lisaks oma uuele energiale, hobidele ja sõpradele sain RESA-st lõuna­ maiselt emotsiooniküllased soovituskirjad, mis aitasid mul eelmisel aastal Islandi taastuvenergeetika koolis magistriõpinguid alustada. Seal juhtus minuga uus imeline lugu, mille kõrvalt jõudsin ka TTÜ-s energiakaubanduse magistrikraadi omandada ning teha põnevat tööd rahvusvahelises firmas, kuid kokkuvõttes kolin kuu aja pärast Uus-Meremaale, kus hakkan oma taastuvenergeetika asju edasi ajama. Seega kestab minu lugu edasi ja vahel on isegi mu lähedastel raske uskuda, mis rada pidi see on kulgenud.

Kõike ei peagi alati ette teadma Kõik see on tegelikult olnud kirjeldamatu ja imeline teekond, milles on Leonardo projektil väga tähtis koht. Kui pisikenegi soov maailma näha olemas, siis välispraktika on ideaalne võimalus ühendada isiklikud ja tööalased ambitsioonid. Õppisin, et kui midagi hingest tahta, siis õiged otsused on juba meis olemas, tuleb vaid kõhutunnet usaldada ning asjad liikuma lükata, küll siis kõik muu ka paika lok­ sub. Loodan, et see lugu innustab kas või üht neist, kes tahaksid maailma näha, kuid kel pole piisavalt pealehakkamist jätta senine elu. Kõik lood saavad omamoodi olema, mille käigus leiavad mõned, et ei taha kusagil mujal elada kui Eestis, teised aga nakatuvad rännupisikuga, nagu juhtus minuga, kuid iga kogemus lisab vaid enesekindlust ja süstib julgust. Lõppude lõpuks on elu näidanud, et koju saab alati tagasi tulla, pere ja tõelised sõbrad ei kao kusagile ja ootavad meid, rändureid, avasüli tagasi. Kui ei proovi, siis ei saa ka kunagi teada, mis tüüpi sina oled. Ja kui juba otsustad end proovile panna, siis pea meeles, et kaotada pole midagi ning võid võita terve uue elu. Märgake märke ja osake neid ära kasutada, iial ei tea, kust üks asi järgmiseni viib. Mina leidsin end energeetika kõrvalt ka moe-, spordi- ja kookidemaailmas. Ma ei usu, et oleksin Eestis kõige sellega saanud tegeleda ega pole veel kindel, milline neist on kõige südamelähedasem, aga kõike ei peagi ette teadma. Nii elus kui ka meis endis on veel tõeliselt palju avastada. Julget pealehakkamist, palju kannatlikkust ja edu otsingute teel!

22


2011 praktikalugude konkursi eriauhind erilisele praktikaloole

Vana-Antsla Kutsekeskkoolis toimetulekuõppes kodumajandust õppides sooritas RAGNAR SAARNA 2011. aasta maikuus 2-nädalase välispraktika SAKSAMAAL „Ma valin sinu Saksamaa reisile, sest sa oled väga tubli“, need sõnad tulid minu endise füüsikaõpetaja Riina Reesti suust. Olin imestunud, et just mina saan Saksamaale praktikale minna, olid ju ka teised poisid-tüdrukud sellest sõidust väga huvitatud. Hakkasin juba ette kujutama oma reisi, et mida põnevat me seal teeme ja kuidas kohalikud meid vastu võtavad. Kui rääkisin kodus välispraktika võimalusest, oli mu pere väga rahul ja uhke minu üle. Ootasin juba seda imelist päeva, mil saan suurele Saksamaale lennata. Aeg praktikani möödus nii aeglaselt, kuid mida päev edasi, seda lähemale jõudis kauaoodatud sündmus. Õpetajad koolis rääkisid veel viima­ seid asju Saksamaa kohta, et mida kaasa võtma peab ja kust toimub väljasõit. Kindlasti peab olema viisakas, koolis läbisime ka saksa keele tunnid. Päev enne reisi pakkisin kohvrisse vajaminevad riided ja muud tarbeid. Öösel ei saanud üldse sõba silmale. Mõned tunnid sain magada, kui mobiiltelefoni äratuskell hakkas helisema. Olin sellel hom­ mikul väga ärevil. Jätsin kodustega hüvasti. Mulle öeldi, et vii killuke Eestit ka Saksamaale. Loksusin bussis Vana-Antslasse, mõtteis oli vaid reis, reis, reis. Koos minuga sõitsid välispraktikale minu koolikaaslased Henri, Laidi ja Merle. Õpetajatest olid meid praktikal saatmas Kristina ja Riina. Bus­ siuksed sulgusid ja sõit võis alata. Esimene sihtkoht oli Riia lennujaam. Bussisõit möödus rahulikult, kes vaatas läbi aknaklaasi loodust, kes magas. Mõned tunnid hiljem olime juba lennujaamas. Lennuk hakkas vaikselt liikuma ja mõttes oli lause: „Hüvasti, Läti ja tere tulemast, Saksamaa“. Reis möödus viperusteta ja olime ilusti jõudnud Berliini. Edasi pidime sõitma rongiga Schwerini. Rongijaama oli meile vastu tulnud autoga Olap. Olap oli selle maja omanik, kus me ööbisime. Kohanesime oma uue koduga. Järgmine päev oli juba tööpäev. Tegime aiatöid, kaevasime, rohisime ja kõplasime. Töö oli vaheldusrikas. Õhtul käisime ka linna vaatamisväärsusi vaatamas. Jalutades märkasime purskkaevu, mille värvilised veejoad öises valguses mänglesid. See ilu jääb mulle igaveseks meelde. Päevad möödusid Saksamaal väga kiiresti. Ühel päeval saime ettepaneku minna saare peale tööle. Mootorpaadiga sõitsime saarele ning saare omanik jaotas meile tööd kätte. Päev möödus töiselt ja olime üsna väsinud. Aga me olime tublid. Meil oli ka vabu päevi, siis me vabatahtlikult koristasime, käisime ka looduses ja tegime pilte. Päevad möödusid väga rahulikult ja sõbralikus õhkkonnas. Nautisime nii töiseid kui vabu päevi.

23


Päevad möödusid kiirelt ja oli aeg tagasi Eestisse sõita. Kui saabus viimase päeva õhtu, siis pakki­ sime asju ja ajasime juttu. Õhtul kinkisime Olapile Eestist toodud kommipaki hea vastuvõtu eest. Olap oli väga tänulik otse Eestist toonud Kalevi kommide eest. Kell 4 hommikul oli äratus, võtsime oma kohvrid ja läksime. Maja ees jätsime hüvasti ja tänasime veelkord Olapit. Meel oli natukene nukker, et peab tagasi Eestisse sõitma, kuid väike koduigatsus oli meil kõigil ka juba sees. Töiste päevade kõrvalt polnud väga aega mõelda kodule. Vaatasime veel viimast korda aknast Schwerini ja jätsime mõtteis hüvasti. Hinges oli väike kurbus, et praktika sai läbi, kuid mälestused sellest jäävad igaveseks. Lennujaama oli meile vastu tulnud meile tuttav buss. Sõitsime tagasi väiksesse vaiksesse VanaAntslasse. Nii saigi minu reis läbi. Praktika välisriigis oli väga õpetlik. Kuigi olen eriline, saan ka mina hakkama, sellest sain ma aru seal tööd tehes. Ära kunagi ütle väljakutsetele EI!

24


Parim töötava inimese praktikalugu 2010

Vändra lasteaia „Rukkilill“ õpetaja SIRJE RAAGA sooritas 2009. aasta sügis-talvel 4-nädalase praktika SAKSAMAAL Minu lugu sai alguse 2009. aasta kevadel. Meie alevivanem oli koostanud projekti ja saanud võimaluse saata kaks lasteaiaõpetajat Leonardo projekti raames välispraktikale Saksamaale. Sellest teada saades ei mõelnud ma kordagi, et see peaks kuidagi mind puudutama. Arvasin, et igavesti vahva võimalus mõnele kolleegile. Õhtul kodus perele sellest rääkides küsiti minult saatuslik küsimus: „Miks sina ei kandideeri?" Oi, mul oli palju vastuväiteid: vanus 40+ ja nüüd tööle kuhugi välismaale ja keel on ununenud ja kuidas ma hakkama saan, kuidas teie hakkama saate jne. Tänu pere veenmisoskusele ja kolleegide toetusele avastasin 11. novembril 2009, et istungi lennukis ja sõidan Berliini poole. Niisiis, miks ka mitte, kuigi kogemus lasteaiaõpetajana 28 aastat ja vanus mitte enam noor? Loomulikult eelnesid sellele kuud täis kahtlusi ja kõhklusi, saksa keele õppimist ja praktikalasteaia kontseptsiooniga tutvumist. Ja aina küsimuste esitamist iseendale, et mis ma küll teinud olen? Minu jaoks tegi olukorra veel raskemaks see, et olin sama aasta sügisel alustanud kõrghariduse oman­ damist ja vahepealne kuu oli täis arvestusi ning eksameid, mis mul tuli järgi teha. Kindlustunnet lisas kindlasti see, et olin sügise hakul tutvunud Eestisse sõitnud Martina Wagneriga ja teiste AWO Bad Doberani esindajatega. Lennujaamas oldi meil vastas ning õhtuhämaruses sõitsime Kühlungsborni, väikesesse mereäärsesse kuurortlinna, mis sai mulle kodulinnaks kuuks ajaks. Kui mul enne oligi karusselli tunne peas ja kõhus, siis see kadus hetkega meie koduuksest sisse astudes. Kolmekorruselise hosteli teine korrus oli ainult meie kahe käsutuses. Köögis oli kaetud laud, kust ei puudunud roosikimp ja puuviljavaagen ning padja peal tervitusšokolaad. Tundsime, et meid oli oodatud ja meie peale mõeldud. Sain aru, et ütlus „Maailm on nagu peegel ─ põrnitse seda ja see põrnitseb sulle vastu, naerata ja see naeratab vastu“, peab täiesti paika. Järgmisel hommikul tervitas meid päike, kirju ning kuldne Saksamaa sügis, soojad saiakesed laual ja head-paremat täis külmkapp. Pean vajalikuks lisada, et külmkapp ei saanud kuu aja jooksul kordagi tühjaks. Võlukunst? Järgmisel hommikul läksime oma tulevase töökohaga tutvuma. Bummi lasteaias võttis meid vastu imetabane juhataja Dorothee Rauch, kes ühendas endas vist küll kõik positiivsed iseloomujooned, mis inimeses üldse olla saavad. Esimestel päevadel ja teisi lasteaedu külastades oli meile abiks proua Maria Gerassimova, kes valdas vene keelt, muul ajal pidime hakkama saama saksa keelega. Tööl hakkasime käima vahetuste kaupa ehk siis kaks nädalat hommikupoolikuti ja kaks nädalat õhtupooli­ kuti. Külastasime veel viit lasteaeda Parkentinis, Bargeshagenis, Rerikis, Kröpelinis ja Bad Doberanis.

Milline on siis Bummi lasteaed?

Lasteaed on valminud 2005. aastal ja projekteeritud kõigi töötajate soove, ootusi ja nägemust arvesta­ des. Lasteaias on 7 rühma ja igas rühmas töötab üks kasvataja, sõimerühmas on tööl ka abiline. Üllatuseks saime teada, et sõimerühma kõige noorem laps on 7-kuune, aga sõimes on käinud ka nooremaid lapsi. Maja on väga avar ja valgusküllane, avatud koridorid ja esimesel korrusel maast laeni klaasist seinad. See kõik on tehtud arvestusega, et vanematel oleks kindlus- ja turvatunne oma laste suhtes – nendega ei toimu midagi halba, kõik tegevused on kõigile nähtavad ning ka kasvatajad

25


kontrollivad oma käitumist ja tegutsemist. Aiarühmad tegutsevad segarühmadena mitterühmapõhiselt, ehk siis hommikul tuleb laps küll kindlasse rühma, kuid päeva jooksul saab ta valida, millises rühmas ja millega ta tegutseda soovib. Väga palju arvestatakse paikkonna eripäraga ning kuna Kühlungsborn on väike kuurortlinn, kus enamus inimesi tegeleb turismivallas, on ka lasteaed avatud juba kella ­kuuest. Igal pool koridorides ja lasteaia seintel on lapsi arendavad mängud. Neid saab laps kasutada teisi oodates igavuse peletamiseks. Ühes lasteaias olid koridorides ka liivakastid. Iga rühmaruum on lastele mitmetasapinnalise ehitisega huvitavaks kujundatud. Nägime losse, laevu, rakette, veskit, kindlusi ja teisi ehitisi. Nendesse saab sisse pugeda nagu koopasse, trepist või nöörsillast laeni välja ronida, omaette olla ja seal kasvõi magada. Lasteaedades on päris palju noormeestest abilisi, kes õpetavad lastele küll meestetöid, küll kitarri saatel laulmist ja löövad muidu igapäevaselt töös kaasa. Selgus, et sõjaväkke mittetahtmise korral peavad nad leidma endale alternatiivi ehk siis töötama sot­ siaalasutustes, lasteaedades jne. Lasteaia juhatajal on kohustus päevas kaks tundi töötada rühmas.

Milline näeb välja lapse päev? Laps võib lasteaeda tulla terve päeva jooksul, olenevalt sellest, millal lähevad ema-isa tööle. Hom­ miku ja ootesöögi pakib vanem karbiga kaasa. Soovi korral saab õues tegutseda kolm korda päe­ vas. Nooremad lapsed magavad lõunaund kõik koos maha laotatud madratsitel. Vanemad lapsed pikutavad madratsitel kas koridoris või rühmas pool tundi, kuulates muusikat või muinasjuttu. Riik­ likku õppekava Saksamaa lasteaedades ei ole, lapsed õpivad iseseisvalt päevaprogrammi käigus tegutsemise ja kogemuste kaudu. Võtsin kaasa mõtte Bummist: lapsed vajavad lapsi mängimiseks, müramiseks, õppimiseks, naermiseks, vaidlemiseks, riidlemiseks... Lapsed õpivad eelkõige igapäev­ aste tegevuste kaudu seda, et nad saaksid elus hakkama, et nad praeguses ja tulevases elus oleksid ise vastutustundlikud, kõigiga solidaarsed ning sotsiaalselt kompetentsed. Lapsed saavad lasteks jääda terve päev – mängides, endaga toimetulemises, ka riieldes ja probleeme lahendades. Lapsed õpivad tegelikku elu tundma ja ennast maailmas teadvustama. Ainult koolieelikutega tegeletakse pool tundi päevas kunsti, muusikat, loodust tundma õppides või lihtsalt lugedes-jutustades. Igati väärtuslik on selle lasteaia juhtmõte: iga last arendatakse ja aktsepteeritakse tema ainukordsuses.

Mida sain teada laste ja lastevanemate kohta? Igal hommikul rühma sisenedes tervitab laps kättpidi kõiki täiskasvanuid ja õhtul jätab samamoodi kõigi täiskasvanutega hüvasti. Lapsed jäävad lasteks igal pool, olgu Saksamaal või meil Eestis. Nad on uudishimulikud, väga head suhtlejad, sõbralikud, väljendavad kohe oma tundeid ja emotsioone. Sealsed lapsed on väga iseseisvad. Juba kolmeaastane peab ise toime tulema enda riietamisega. Lõunasöögiks katavad lapsed ise laua, tõstavad toitu ja koristavad nõud. Reeglid, mis rühmaruu­ mides ning mängunurkades on kehtestatud, on kujundatud fotode või joonistustega. Nii õpib laps juba varakult selgeks viisaka käitumise, korraharjumused, teeb vahet sobival ja sobimatul ning oskab kaaslastega arvestada.

26


Vanemaid võetakse kui oma laste eksperte, kellel on õigus koostööle ning suhte ülesehitamist vanemaga peetakse laste kujunemisel väga oluliseks. Üllatas see, et lasteaed ei olnud peaaegu kunagi nö vanematevaba. Keegi kogu aeg tuli ja tõi oma lapse lasteaeda või viis ta siis koju, sest sealsed vanemad hindavad lastega veedetud aega kvaliteedimärgiga. Märkasin, et vanematel oli alati aega kasvatajaga suhelda. Emad-isad on seda õnnelikumad ja rõõmsamad, mida rohkem must ja määrdunud on laps päeva lõpuks. See näitab, et laps on terve päeva tegutsenud ja järelikult saanud uusi kogemusi. Aastas kaks nädalat on vanemad kohustatud lapsele andma lasteaiast puhkust, sest lapsel on õigus puhkusele nagu vanemalgi.

Mida said saksa lapsed teada? Nad oskavad nüüd kaardilt näidata, kus asub Eesti. Teavad, milline on meie lipp ja kes on Lotte. Os­ kavad eesti laule ja mänge ning tantsivad meie muusika järgi. Oskavad eesti keeles tere ja nägemist öelda. Nende sõpruskond on suurenenud kahe sõbra võrra Eestist. Tänu õpetaja Ly vilditud päkapik­ kudele teavad nüüd saksa lapsed, milline üks päkapikk välja näeb. Vähemalt jõulude ajal tahaksid lapsed Eestis elada, sest neil ei käigi päkapikud kogu detsembrikuu kuni jõuludeni välja. Neid külastab ainult ühel päeval, 6.detsembril, püha Nikolaus, kes siis poetab saapa sisse midagi magusat. Läbi naeru ütlesid täiskasvanud, et see viiks nad ju pankrotti, kui nad Eestis elaksid.

Mida mina õppisin? Oskan pöörata suuremat tähelepanu nende oskuste arendamisele, mis on lapsele elus toime­ tulemiseks väga tähtsad, ehk siis iseseisvusele, ise otsuste tegemisele ja vastutuse võtmisele. Sain uusi kogemusi, sõpru ja tuttavaid. Sain teada, mida tähendab saksa külalislahkus. Kogesin seda pea iga päev kodudesse küllakutseid vastu võttes, poodides, kasvatajatega vesteldes, natuke nohusse jäädes, õhtuti mere ääres jalutades jne. Lasteaia juhataja Dorotheega restoranis õhtust süües ja menüüst toidunimetusi lugedes arutlesin, mida küll tähendab sõna sauerkraut? Ei möödunud palju aega, kui ettekandja tõi mulle pisikese kausitäie kõige ehtsamat hapukapsast ja ütles, et Saksa­ maalt ei saa lahkuda, ilma et oleks maitsnud sauerkrauti. Soe ja mõnus üllatus ootas meid esimesel advendil, kui meie tuba oli jõulutähtede ja vanikutega kaunistatud ning rõdul säras kõige ehtsam jõulukuusk. Sain käia Rostockis ja Warnemündes ning jõululaadal Basthorstis. Jõululaadal oli iga müügiboks tehtud nagu väikeseks toaks, kus käis tavaline elu ja ühtlasi müüdi siis ka ainult oma kätega valmistatud toodangut. Laat oli nii suur, et terve päev seal olles ei jõudnud kogu territooriumi läbi käia. See-eest said Eesti päkapikud üht-teist varuda meile jõuluõhtul kuuse alla poetamiseks. Kogesin tunnet, et suheldes nii laste kui täiskasvanutega peavad su silmad olema kaasvestlejaga ühel kõrgusel, ehk ära vaata kellelegi ei alt üles ega ülevalt alla. Inimestevahelistes suhetes on see väga oluline ja just nii käitub kasvataja suhetes laste ja vanematega Saksamaal.

27


Tulin tagasi suure kohvritäie kingitustega meie lasteaia lastele. Õnneks ei tekitanud lennukis ülekaalu kaasavõetud loomingulised mõtted ja ideed, kuidas laste elu põnevamaks muuta, praktilised nõuanded nii teistele õpetajatele kui põnevad tegevused koostööks lastevanematega. Saime selgeks ühe poisi käega näidatud märgi, mis tähendab – sõprus kogu eluks! Olen oma kaasavõetud kogemusi jaganud Pärnu maakonna alushariduse õppepäeval teistele õpeta­ jatele. Plaanis on korraldada vestlusring ja kogemuste vahetamine ka meie lastevanematele ja muidu huvilistele. Sain teada, et kunagi pole hilja uuteks väljakutseteks. Siin ei mängi rolli ei vanus, eelnevad koge­ mused ega teadmised, vaid iseenda soov ja tahe! Ainult olge valmis selleks, et vaimutoit mitte ei kustuta isu, vaid ainult kasvatab seda. Lõpetuseks: kui leiate elus võimaluste akna, ärge tõmmake sinna kardinaid ette!

28


Pärnu Saksa Tehnoloogiakooli majandusarvestuse õpilane JANIKA LILLEMETS käis 2008. aasta kevadel 8-nädalasel välispraktikal SAKSAMAAL 2007. aastal asusin õppima Pärnu Saksa Tehnoloogiakooli majandusarvestuse erialale. Juba sügisel kuulutati välja võimalus sooritada erialapraktika Saksamaal. Mitmeid aastaid on Pärnu Saksa Tehnoloogiakool saatnud ainult elektriku eriala õpilasi Saksamaale, kuid tol aastal võimaldati esmakordselt praktikakohad kolme eriala õppuritele. Pakkumine oli nii ahvatlev, et seda mitte ära kasutada oleks olnud vale. Pikalt mõtlemata esitasin avalduse. Nõnda moodustus kuraditosin viiest infotehnoloogia, neljast elektriku ja neljast majandusarvestuse eriala õppijast. Meie praktika kestuseks oli kaks kuud. Ettevalmistused võõrsile minekuks algasid juba aasta lõpus, mil kaks korda nädalas toimus saksa keele algkursus. Enamus osavõtjatest ei olnud kunagi saksa keelt õppinud või olid kunagi õpitu unus­ tustehõlma jätnud. Nendes tundides saime põgusalt ka üksteisega tutvuda – pauside ajal olime oma mõtetes juba Saksamaal, pajatasime muljeid kogetud olukordadest ja jagasime infot eesootavast. Korra tekkis isegi väike kõhklus ja hirm tundmatuse ees – ikkagi võõras koht, võõras kultuur, lisaks 13 erineva iseloomuga inimest, kes peavad koostööd suutma teha. Pühapäeval, 6. aprillil kogunesime kell 18.00 Tallinna lennujaama. Veel enne check-in'i tegi direktor meist ühise grupipildi ja jagas viimaseid õpetussõnu. Nõnda algas reis praktikale. Lennukiga õhku tõustes vaatasime veel õhtuste tulede säras kallist kodumaad ja mõne tunni möödudes maandusime Berliinis Schönefeldi lennujaamas. Meiega olid kaasas kaks meie kooli õpetajat, kes nädala jooksul pidid veenduma, et kõik praktikale minejad töökohtadele saaksid. Lennujaamas ootas meid praktikat vahendava firma esindaja ja me polnud ainukesed, keda oodati – peale meie saabusid veel prakti­ kandid Hispaaniast. Algas kolmetunnine sõit Chemnitzi. Kohale jõudes oli kell juba kolm öösel ja bus­ siaknast pimedusse vaadates ei olnud ümbrust eriti näha. Palju elevust tekitasid viimased kilomeetrid ööbimiskohta, mil sõitsime aina mäest üles ja keegi bussist hüüdis: „Vaadake, need majad siin on ju viltu!“ Kohale jõudes jaotati meid eraldi tüdrukute ja poiste majadesse. Hommiku saabudes oli koridorist kosta majakaaslaste jutukõminat ja liikumist. Selgus, et tegemist oli hiinlannadega. Aknast välja piiludes nägime esmakordselt, kuhu olime saabunud ja avastasime ennast kõrgelt mäekünkalt, kust avanes suurepärane vaade. Kokkulepitud kellaajal kogunesime kõik hoovile, kus meid ootas ees härra Falk Klaumünzner, kes korraldas meie praktikat. Meie grupi Birgit oli ainuke, kes oskas väga hästi saksa keelt, ning temast sai kohe meie tõlk. Peale ekskursiooni ümbruskonnas ja kodukorra tutvustamist ootas meid tervituslõuna, mida mõni meie seast ei unusta iialgi. Miks? Praad oli esmapilgul täiesti tavaline ahjuliha suurte kollaste kartulitega. Suur oli aga meie üllatus, kui kartul kahvlit sisse lükates vetruma hakkas ja maitsegi polnud päris see. Mõnele võttis nende sakspäraste klimpide söömine lausa pisarad silma. See oli meie esimene kogemus kultuurilise erinevuse kohta.

29


Esimestel päevadel tutvustati igale õpilasele tema praktikakohta. Meid jaotati paaridesse, mõni pidi ka üksi hakkama saama. Raamatupidamise praktika sooritamiseks oli välja pakutud kaks kohta – raama­ tupidamis- ja maksunõustamisettevõte nimega VOS Steuerberatersozietät ning F+U Sachsen gGmbH raamatupidamise praktikafirma Buch Center. Jaotasime praktikaaja pooleks, et oleks võimalik mõlemas kohas teadmisi omandada. VOS Steuerberatersozietät oli väga uhke ja stiilne firma raamatupidamis­ teenuseid pakuti 250 ettevõttele ja kollektiivi kuulus 10 töötajat. Meie esimene praktikatööpäev algas suure ühise koosviibimisega, kus määrati juhendaja ning anti igale töötajale kohustus leida meile töö­ ülesandeid. Saime kohe endale töölaua ning esimeseks tööülesandeks oli dokumentide sorteerimine, nummerdamine ja sisestamine raamatupidamisprogrammi. Minult on palju küsitud, et kuidas sain hak­ kama saksakeelse programmi kasutamisega – väga lihtsalt, raamatupidamisprogrammid on kõik üsna sarnase ülesehitusega ja numbrid igas maailmanurgas ühesugused. Deebeti ja kreediti asendasin haben-i ja soll-iga. Pangaintresside leidmisel polnud samuti keelebarjääri ega liigseid selgitusi vaja. Andmete sisestamine saigi minu peamiseks tööülesandeks. Hästi jäi meelde pizzarestorani „Hallo Pizza“ mitme kuu dokumentide korrastamine ja kassaaruannete programmi sisestamine, sest koha­ likus raadios lasti tihti selle restorani reklaami. Kahel korral nädalas võimaldati meil käia vabakuu­ lajatena Chemnitzi majanduskoolis, et treenida saksa keele oskusi ja kuulata loenguid Saksamaa maksusüsteemist. Tundides saime päris mitmete üllatuste osalisteks – esmalt oli väga harjumatu, et hinne 1 on seal meie 5 ning kaasõpilasi toetatakse või tänu avaldatakse mitte aplodeerimise, vaid lauale kopsimisega. Lemmiktunniks sai rechnungswesen ehk raamatupidamine.

Teise poole praktikaajast tegime harjutusfirmas Buch Center kõiki raamatupidamist puudutavaid tehinguid. Harjutusfirma oli detailideni üles ehitatud mitme osakonnaga päris ettevõte. Seal oli suur kontoriruum kõigi vajalike töövahenditega, korrastatud ja süstematiseeritud dokumentatsioon. Iga ostu- või müügidokument konteeriti käsitsi ja alles siis sisestati programmi. Koostasime kauba telli­ musi, faksisime neid tarnijatele, täitsime käibemaksu deklaratsioone ja tegime pangaülekandeid. Palgaarvestus erines väga palju meie omast. Palgasaajad jaotati 6 astme vahel: vallalised, ük­ sikvanemad, abielus võõramaalasega, erinevate sissetulekutega ning võrdsete sissetulekutega. Pal­ gaarvestamine käis suure raamatu abil, kus oli ära määratud iga astme maksud ja maksumäärad. Eelnevalt koostatud isikukaardil on ära märgitud mitmenda astme järgi palgaarvestus käib, mitu last isikul on, kas ta maksab kirikumaksu jne. Lisaks isikukoodile on igal inimesel ka oma sotsiaal­ kood, mille järgi on tuvastatav elukoht, sünnikuu, -aasta, eesnimi ja perekonnaseis. Igal piirkonnal on kehtestatud erinevad maksumäärad. Vabatahtlikult sai maksta kirikumaksu ning alates 23-ndast eluaastast maksti kohustuslikku lastetusmaksu. Lisaks praktikale jättis hea mulje F+U Sachsen gGmbH poolt väga hästi organiseeritud elukorraldus. Veetsime Saksamaal 2 kuud ja meil olid kõik võimalused olemas. Selle firma praktikavahendust kasutasid paljud teisedki riigid – meil õnnestus kohtuda hispaanlastega, hiinlastega, portugallastega, tšehhidega, poolakatega, leedulaste ja türklastega.

30


Elamukompleks Einsiedelis ja sealne töökorraldus oli nagu üks suur ahel – hotellindust praktiseerima tulnud õpilased koristasid tube; lilleseadet, teenindust või kokandust õppivad praktikandid kaunistasid dekoratsioonidega söögisaale, katsid laudu, teenindasid ja valmistasid sööke. Tegevust jagus seal peale praktikatööpäevagi – avatud oli keeglisaal, piljardituba, eriliselt mugava ja koduselt hubase tunde jättis telekatuba. Jõusaal ja spordisaal olid samuti meie kasutada. Ilmade soojenedes saime kasutada lamamistoole ja hoovil asuvat võrkpalliplatsi. Igal reedel korraldati diskoõhtuid ja laupäeviti toimusid väljasõidud ümbruskonna linnadesse. Meil õnnestus osa saada kohalikest üritustest. Üheks neist oli Einsiedeli õllefestival, kus elasime kaasa vahvale rongkäigule. Muljetavaldav oli õllefestivali korraldus – 22.30-ks pol­ nud peoplatsil näha mitte ühtegi jälge toimunud üritusest. Veel jäi eredamalt meelde 1. mai, mil Saksamaal tähistatakse vist meestepäeva. Kõikjal oli näha mehi, kes kandsid sarve­ dega kiivreid ja vedasid väikseid, õllega koormatud vankreid enda järel. Meid viidi sellel päeval veekeskusesse ja kõik mehed said tasuta õlležetoonid – üsna harjumatu eesti naise jaoks. Saksamaal oskavad inimesed puhata ja hinnata nädalavahetust – šopingutuure ei tehta, kuna kau­ plused on lihtsalt suletud. Nokitsetakse oma aiamaal või veedetakse muidu perega mõnusalt aega. Maagiliselt mägine maastik kutsus meidki näpuga näitama ühele mäetipule ja sinna samme seadma. Oma jutu alguses mainisin, et elamukompleks asus kõrgel mäetipul – iga päev tuli poolteist kilomeetril oma keha ette kallutada ja sääremarjade tulitades mäest üles sammuda. Suurt puudust tundsime saunast ja mustast leivast. Saksamaa kultuuriliste kontrastsuste kogemine oli huvitav ja meeldejääv. Üks elektriku eriala praktikantidest rääkis meile vestlusest oma tööandjaga: kohalike õpilaste seast peavad praktikal käima ainult need, kelle õppeedukus pole kõige parem. Seega võeti meie praktikante vastu suurte eelarvamustega. Kuid need said kiiresti murtud ja see õpilane pälvis parima praktikandi tiitli. Tihti tuldi trollipeatustes meie juurde ja küsiti, kust me pärit oleme. Kui kuuldi, et oleme Eestist, tuli küsijaile tihti naeratus näole – nende arvates on eesti naised ilusad. Tihti peeti aga Eestit Venemaa osaks. 29. mail toimus taas pidulik lõuna, kuid sel korral hüvastijätuks. Kohale olid kutsutud kõikide praktika­ kohtade esindajad, jagati tunnistusi ja kinke. Olime kõik uhked ja õnnelikud, et külg külje kõrval olime selle väljakutse läbinud ning kogu praktikaaja ühtse perena kokku hoidnud. Suurepäraselt korral­datud kultuuriprogrammiga laienes meie silmaring tohutult, panime ennast proovile ja saime uusi kogemusi. Viimasel päeval asju pakkides oli hinges nii kurbus kui rõõm. Kurbus sellest, et pidime lahkuma ja hea meel, et jälle koju saab. Minu jaoks olid need kaks kuud kõige ilusam ja vahvam aeg. Nautisin iga seal veedetud päeva ja jään taga igatsema neid fantastilisi aegu ja võrratuid Saksamaa mägimaastikke.

31


Rakvere Ametikooli õpilane KRISTJAN LAUR sooritas 2009. aasta sügisel 4 nädala pikkuse kokapraktika TAANIS. Kõik algas, kui projektijuht Katre Lomp meile klassi kõndis ja rääkis võimalusest minna välismaale praktiseerima. Mõtlesin kohe, et mina tahaks küll. Mul oli aga probleeme hinnetega. Viimasel hetkel võtsin ennast kokku ja sain kõik korda. Ütlen kohe ette ära, et see kõik oli pingutust väärt. Lõpuks tuli välja, et mina olin ainuke poiss kokkadest, kes välispraktikale pääses, mis põhjustas ka pika individuaalvestluse – ma olen ikkagi ainuke poiss ja mul ka rohkem kohustusi. Saavutasingi oma eesmärgi...jesss…sain välismaale praktikale, aga tegelikult oli see alles kõige algus. Enne pidin igal esmaspäeval käima vestlustel, kus räägiti riskidest, ohtudest, kohustustest ja kõigest muust, mis oluline. Minul vedas, et ei olnud vaja mingit uut keelt pähe tuupida, kuna Taanis saab inglise keelega hakkama. Pidin käima 7 korda poolteist tundi inglise keele lisakursusel, millest oli ka mitte vähe kasu. Mõne asja pidin ikka käte ja jalgadega selgeks tegema (kasutama rahvusvahelist viipekeelt), aga saime ilusti hakkama ja suhtlemisega probleeme ei tulnud. Reedel, 9. oktoobril vahetasin raha, tegin mobiilikõned rahvusvaheliseks, eelnevalt oli tehtud Euroopa ravikindlustuskaart. Siis oli juba tunne, et ongi käes! Läksin koju, pakkisin kohvri, tegin nimekirja ja kordasin mitmeid kordi üle, mis mul olemas on – see oli esimene märk pabinast. 11. oktoobri hommikul sõitsin emaga Rakveresse, et sealt edasi minna koos klassiõe Kerlyga. Temaga koos seisis mul ees elu esimene lennureis. Lennujaama check-in'is tekkis meil probleem Kerly pa­ gasi kaaluga. Seda oli natuke palju ja pidime pakkima osa asju minu kohvrisse. Ta pidi mõned asjad isegi Eestisse jätma. Kui olime check-in'ist läbi saanud, jäime omapead ja eks me mõlemad olime natuke pabinas ka. Säilitasime siiski rahu ja leidsime õige lennuvärava. Seda hakati muidugi meie, esmalendajate nina all järjest parandama. Lend hilines tunnikese ja meie südamekesed põksusid veelgi kiiremini. Kui nüüd järele mõelda, siis läks kõik hästi ja ei olnud hullu midagi, aga eks esimene kord ole alati natuke hirmutav ja kõhe. Lendasime alguses Kopenhaagenisse, sealt edasi Karupisse. Lendamine on üle mõistuse ilus. Ülevalpool pilvi on kõik nii puhas, rahulik ja alati päike paistab – taevalikult ilus. Sellest hetkest, kui lennukist maha astusin, sain eesti keeles rääkida silmast silma ainult Kerlyga ja siis jõudis alles täielikult kohale, et no nüüd olen võõral maal, pean põhimõtteliselt ise hakkama saama ja Eesti, meie kooli ning iseendale head mainet ja latti kõrgel hoidma. Vastu tuli meile viisakas ja sõbralik kontaktisik Henning Thorsen. Panime pagasi auto peale ja sõitsime poole tunni sõidu kaugusel asuvasse Viborgi linna. Elama hakkasime Viborgi Tehnikagümnaasiumi ühikas. Tuba oli võrreldav väikese hubase hotellitoaga. Ei olnud küll tunnet, et elaks ühikas, kuigi nädala sees käis seal palju noori edasi-tagasi ja keegi ikka kuulas muusikat jne. Ühikas oli lift, all keldrikorrusel sai piljardit, pinksi ja lauajalgpalli mängida. Veel oli jõusaal ja palju puhkenurki telekate, joogi- ja snäki­ automaatidega. Kolm korda päevas anti süüa.

32


Peale kohvri ärapanekut läksime Henning Thorseniga sööma, sest pikk päev oli seljataga ja tahtsime maha istuda ja rääkida. Vaatasin, et menüüs oli ühe roa juures kirjas spicy, mulle meeldib natuke vürtsikas, aga see oli liig mis liig. Lihal oli poolesentimeetrine kiht vürtse ja tšillit peal. Sõin kõik vii­ sakusest ära, mis sest, et järgmisel päeval ei tundnud eriti maitset. Väga huvitav ja kuum kogemus oli. Hommikul läksime alla sööklasse, kus täitsime paberid ja saime tuttavaks Poul Westhoff Knudseniga (oli vist kooli huvijuht), kes tutvustas meile ühikat ning koolimaja lähemalt. Selles koolis, kus õpib umbes 3000 õpilast, oli väga korralik bioloogia-, keemia- ja täheteaduse klass. Peale seda anti meile kaardid ja saadeti linna avastama. Läksime nagu kaks ehtsat turisti, minul kaart käes ja Kerlyl digi­ fotokas. Tegime pika ringi Viborgi ümber. Ühikas istusime ja rääkisime, sest tegelikult saime tuttavaks alles keelekursuste alguses. Järgmisel päeval kell 8 läksime kööki ja nii see praktika algas. Alguses vaadati meid imelike pilkudega, sest meie kandsime ainukestena köögis mütsi – taanlased olid õnnelikud, et neil polnud köögis mütsi kandmine kohustuslik. Peale selle ei pidanud nad ka ehteid ära võtma ega juukseid kinni panema. Esimesel nädalal tegime kooli õpilastele süüa. Palju polnud vaja teha, sest enamik oli vaheajal. Tegime lihtsamaid toite ja väiksemates kogustes. Ja meid kiideti, sest toit olevat olnud väga hea. Nädala keskel paluti meil teha eestipärast kartulisalatit, mille sisse panime vorsti asemel peekonit – välja tuli väga maitsev. Töötajad kiitsid ja need õpilased, kes julgesid maitsta, kiitsid samuti. Enamus siiski ei maitsnud – ikkagi võõras asi. Nädalavahetusel käisime Henning Thorseni pojaga Viborgi lähedal asuvas vihmametsas, kus nägime väga palju erinevaid loomi ja linde, roomajaid ja kalu, kes kõik kõndisid ja lendasid vabalt ringi. Sellisel silmaringi laiendamisel on ka suur osa välismaa praktika mõttest. 19. oktoobril saatis Poul mind Golf Hotel Viborgi restorani nimega Braen­ derigaarden, kus mul algas kõige põnevam elu. Seal sain aru, et taan­ lased on väga sõbralikud ja võtavad energilise ning elurõõmsa inimese kiirelt omaks. Sealne söögitegemine muutis mu senist arvamust. Taanlased tegid naeratades ja nalja visates lõdva randmega valmis sellised hämmastavalt isuäratavad praed, et lihtsalt uskumatu. Kogu aeg korrutati mulle, et väga tähtis on vilistada, tantsida ja laulda – muidu kokaks ei saagi. Eks ma natuke seal tantsisin ja vilistasin, aga päris laulma ei hakanud. Neile meeldis õpetada ja teadmisi jagada. Nad andsid endast maksimumi, et minul oleks hea ja et ma võimalikult palju õpiks.


Kuigi Taani on peaaegu ümbritsetud veega, ei kasuta nad nii ohtralt menüüs kala, pigem eelistatakse poolvalmis mahlast veiseliha. Nägin esimest korda, kuidas elektriahjus suitsetatakse noore kuke koibi, see oli midagi väga huvitavat. Selles restoranis tehti süüa suurtes kogustes, sest oli vaja toita nii hotelli kliente kui ka muid külalisi. Minu praktikakaaslane aga töötas samal ajal ettevõttes nimega Westas. Tema pidi ärkama igal hom­ mikul peale viit, et kella kuueks tööl olla, ja lõpetas kell 14.00. Mina sain kauem magada ja tulin natuke hiljem koju. Eks me ikka üksteist nägime ka, sest nädalavahetused olid vabad. 30. oktoobril sain ma varem töölt ära. Õhtul läksime Thriller Live`i vaatama koos Pouli ja ta pojaga. See oli etendus Michael Jacksoni mälestuseks, kõik tantsijad ja lauljad olid pärit USA-st ja kokkuvõttes oli see kõik meeletult põnev. Viimane nädal läks kiiresti. Ei jõudnud midagi õieti tehagi, kui äkitselt oligi käes viimane praktikapäev ja kurvastusega pidin sellest lõbusast ja sõbralikust seltskonnast lahkuma. Nad kõik olid mulle kolme nädala jooksul nagu vanemad, kes õpetasid mind kõndima ja rääkima või mu parimad sõbrad, kes alati aitasid ja hoolisid. Nüüd, kui minu praktikast Taanis möödunud on umbes-täpselt aasta, mõtlen, et see oli minu elu suurim kogemus, mille läbi elasin. Nemad seal Taanis praegu ehk ei mäleta minu nimegi, aga mina jään neid kogu ülejäänud elu mäletama ja meenutama, sest mulle see oli tõsiselt hea võimalus end proovile panna, näha teist kultuuri ja teisi inimesi. Ma ei kahetse midagi ja tänan kõiki, kes võimaldasid mulle selle suurepärase kogemuse ja aitasid seda läbi teha.

34


Tartu Kutsehariduskeskuse juuksuri eriala õpilane KAJ PRONKO sooritas 2011. aasta kevadel 4-nädalase välispraktika SOOMES Kuidas kõik alguse sai Ühel tavalisel talvehommikul tundi jõudes üllatas õpetaja meid suurepärase uudisega, et meie kursuse kolmel õpilasel on võimalik minna viieks nädalaks Soome välispraktikale. Olin seda kuuldes väga rõõmus, sest armastan uusi väljakutseid. Teadsin kohe, et ei tohi avanenud võimalust käest lasta ja otsustasin kandideerida. Kuna kursusel on meid 45 õpilast, siis oli oodata üsna suurt konkurentsi. Kandidaadid pidid läbima inglisekeelse vestluse, mille tulemusel valiti välja kolm õnnelikku praktikanti. Õnneks minul keeltega probleeme ei ole, vestlus läks hästi ja kolme päeva pärast sain teada, et olen üks neist, kes Soome pääseb ning, mis veelgi parem, valituks osutus ka minu parim sõbranna. Algasid ettevalmistused Soome minekuks, toimusid soome keele tunnid ja tutvusime ka soome kultuuriga. Reis võis alata.

Jõuame Helsingisse Praamisõit oli üpris pikk. Selle aja jooksul saime üksteisega paremini tuttavaks. Katajanokka termi­ nalis asusime otsima naisterahvast sildiga „Viro vaihto-opiskeliat“, aga meie suurimaks üllatuseks kedagi ei olnudki. Helistasime meie praktika koordinaatorile Eestis, et ta selle naisega ühendust võtaks. Selgus, et ta oli hoopis teises terminalis. Alles poole tunni pärast saime selle toreda, eesti keelt rääkiva soomlannaga kokku. Siis ilmnes uus probleem – meile vastu tulnud mikrobuss mahutas ainult 6 inimest, meid oli aga 9. Pakkusin välja variandi, et mina ja mu kursuseõed läheme rongiga. Panime pakid autosse ja hak­ kasime raudteejaama astuma. Ilm oli ilus ja päikesepaisteline, nii et päris mõnus oli jalutada. Kui raudteejaama jõudsime, oli rong juba peatuses ja 20 minuti pärast olime kohal. Elukohaks sai meile ühe Omnia kooli õpetaja suvekodu, kus oli väga hubane ja mõnus. Meile näidati kätte töökohad ja seletati, kuidas sinna jõuda. Meid majutanud ülitoreda õpetaja nimi oli Tauno. Juba esimesel õhtul läksime kõik koos sauna. Tauno oli üllatunud minu nime kuuldes, sest see olevat soome nimi. Ütlesin, et minu vanavanemad olid soomlased. Pärast seda hakkas ta minuga suhtlema soome keeles, aga minul jäi üle ainult naeratada ja noogutada.

35


Praktika Salong asus kaubanduskeskuse Iso Omena viiendal korrusel, pidime kohale jõudma täpselt kell 8.00. Meid võtsid vastu õpetajad Katia ja Satu. Esimese asjana pakuti kohvi ja alles siis räägiti salongi korrast ning töögraafikutest. Pärast uute töökaaslastega tutvumist tehti meile tervituseks pediküüri. Salongi kollektiiv oli väga mitmekesine, töötajaid oli Iraanist, Kreekast, Saksamaalt, Taist, Rootsist ja Eestist. Kohe sain tuttavaks Berliinist tulnud kosmeetikaõpilase Jevgeniaga, kuna rääkisime mõle­ mad vene keelt. Teistega tuli rääkida valdavalt inglise keeles, kuid ka soome keelt sai praktiseeritud.

Esimesel nädalal me põhimõtteliselt lihtsalt kohanesime salongiga. Tööl käisime õhtuses ja hom­ mikuses vahetuses. Õpetajad suhtusid meisse mõistvalt, aitasid meid suhtlemisel klientidega ja kui me midagi ei osanud, siis samuti aitasid. Meie jaoks oli ripsmete ja kulmude värvimine täiesti uus asi, sellepärast vajasimegi õpetajate abi. Minu jaoks oli kõige raskm kulmude kujundamine, sest meesterahvana oli raske mõista, millist kulmukaart naised armastavad. Sellele vaatamata sulandusime väga kiiresti kollektiivi ja saime nendega sõpradeks. Juba teisel näda­ lal tegime tööd teistega võrdselt. Soome kliendid olid natukene Eesti klientidest nõudlikumad. Rohkem küsiti mudellõikusi ja föönisoenguid. Õpetajad olid läbinud tuntud brändi Paul Michell kooli ja neilt ­õppisin väga palju uusi võtteid. Sain aru jaotuste ja tõstenurkade tähendusest ja paljust muust. Tänu sellele praktikale räägin palju paremini inglise keelt ja oskan juba natukene ka soome keelt. Kui võrrel­ da meid Soome õpilastega, siis oli tunda, et nemad on koolis põhjalikumalt ette valmistatud. Soomes korraldatakse rohkesti erinevaid juuksurite koolitusi, kust minu töökaaslased olid osa võtnud. Seetõttu õppisin neilt palju. Veel õppisin juuste laserravi ja peanaha hooldust, mis oli täiesti uus minu jaoks. Klienditeenindus oli meie salongis väga hea, klientidele pakuti kohvi või muid jooke ning võileiba või saiakest. Juukselõikuse hinnad on mitmeid kordi kallimad kui Eestis, nii mõnigi klient ütles, et käib vahel üle lahe juukseid lõikamas. Tänu suurepärasele meeskonnale läksid tööpäevad kiirelt ja lõbusalt. Ettevõte jäi minu tööga väga rahule ja meile kirjutati soovituskirjad.

Vaba aeg Tutvusime Helsingi arhitektuuriga, eriti huvitavad on sealsed tsaariaegsed ehitised. Ühel õhtul mõtle­ sime kursuseõega minna Suomenlinna kindlusesaarele, kus hoiti vanasti ka vange. Sõitsime rongiga Helsingisse, aga laeva otsides läks mul meelest saare nimi. Möödujatelt küsisin, kus asub Soome saar, aga keegi ei teadnud midagi vastata. Lõpuks sinna kohale jõudes selgus, et saar on praktiliselt inimtühi, kõik muuseumid kinni, peale selle oli seal külm ja tuuline. Kuni laeva minekuni istusime kohvikus ja sõime pannkooke.

36


Meie Soomes viibimine kattus soomlaste Vappu-pühaga. Sellel päeval otsustasime Helsingi ööelu tundma õppida. Läksime ööklubisse Tiger, mis asub kesklinnas Kamppi kaubanduskeskuse viiendal korrusel. Helsingi klubisid ei saa võrrelda Eesti omadega, klubitöötajad ja sisustus on väga tasemel. Vappu ajal riietasid inimesed ennast peol erinevatesse kostüümidesse, klubi laenutas meile nunna ja kirurgi kostüümid. Ülestõusmispühade ajal korraldati Helsingis etendus Kristuse kannatustest ja tema risti kandmisest. Teekond kulges läbi Helsingi kesklinna ja kulmineerus Aleksandri kiriku ees Kristuse ristilöömisega. Ligi 20 000 inimest tuli seda etendust vaatama. Üldiselt on Helsingi väga ilus linn ja seal on alati midagi teha. Meie käisime näiteks suures Linnan­ mäki lõbustuspargis, kus on peadpööritavad atraktsioonid. Üldse on Helsingi rikas teadusparkide, veekeskuste ja muude meelelahutuskohtade poolest. Mõnus oli ka niisama pargis istuda ning loodust ja arhitektuuri nautida.

Kokkuvõte Ma olen väga õnnelik, et mulle avanes võimalus osaleda sellises projektis. Tunnen, et olen nüüd palju enesekindlam. Tänu projektile õppisin keeli, erialaseid teadmisi ja mis kõige tähtsam – see andis mulle motivatsiooni ka edaspidi välismaale õppima minna, tean nüüd, et olen selleks võimeline. Arvan, et igaüks peaks käima vähemalt korra välismaal silmaringi laiendamas. Tulevikus võib saadud oskustest või tutvustest palju kasu olla.

37


Valgamaa Kutseõppekeskuses laomajanduse eriala õppinud EGLE VASSILJEVA sooritas 2010. aasta kevadel 8-nädalase praktika MALTA saarel Pärast põhikooli lõpetamist otsustasin minna õppima Valgamaa Kutseõp­ pekeskusesse ja valisin erialaks laomajanduse. Pärast 3,5 aastat õppimist ja praktiseerimist avanes mul võimalus minna kaheks kuuks Maltale. Alguses oli pabin sees – kas ma ikka saan hakkama, mis tingimustes ma seal elan, kuidas kujuneb töökoha otsimine –, kuid kuidas saaks ära öelda sellisest heast võimalusest näha maailma, tutvuda meeldivate inimestega, õppida uut kultuuri ning praktiseerida inglise keelt. Niisiis pikalt ma ei otsus­ tanud. Enne ärasõitu korraldati meile keelekursused, kus osalesid veel kolm koka eriala tüdrukut ja üks minuga sama eriala õppiv tüdruk. Reis sai alguse Riia lennujaamast, kust lendasime Amsterdami. Amsterdami lennujaamas ­ootasime järgmist lendu kuus tundi. Sõit Amsterdamist Maltale kestis kolm tundi. Kohale jõudsime peale südaööd ja vastu tulnud taksojuht toimetas meid elamispaika. Elasime Qawra linnas, kus oli suur bussijaam, rand, poed – ühesõnaga kõik vajalik. Meid pandi elama 3-toalisesse korte­ risse, mille rõdult avanes vapustav vaade merele. Internetiühendus toas puudus, kuid suutsime selle leida rõdult. Kraanist tulev vesi ei olnud joogikõlblik, seega pidime varuma joogivett poest. Hommikul suundusime otsima lähimat poodi, kust ostsime endale Malta kõnekaardi. Pidime võtma ühendust õpilasesindusfirmaga, mis pidi meid aitama töökohtade otsimisel. Samal päeval läksimegi sinna ja saime info ettevõtte kohta, kus me tööle hakkasime. Järgmise päeva hommikul suundusime bussijaama. Selgus, et meie igapäevane sõit hakkab toimuma ümberistumisega Malta pealinnas ­Vallettas. Teekond tööle kestis 2 tundi, teele tuli asuda juba kell 7 hommikul. Tööpäevad olid esmas­ päevast reedeni kella 9.00-17.00. Sattusime koos ühe teise tüdrukuga tööle firmasse DHL Express. See ettevõte pakub veoteenust ükskõik millisele kaubale, kuhu iganes ja mis iganes viisil – lennu-, mere-, maantee- või raudteetransporti kasutades. Meie juhendajaks sai ettevõtte omanik, kes oli sõbralik, avatud ja kohtles kõiki alluvaid kui pereliikmeid, ka ülejäänud personal oli vastutulelik ja sõbralik. Mis tööülesannetesse puutub, siis esimesel nädalal anti lihtsamaid tööülesandeid nagu ümbrike peale aadresside kirjutamine, arvutisse klientide andmete sisestamine. Järgmistel nädalatel sain iseseisvalt töötada arvutis: sisestasin sisse ja välja minevad pakid, kontrollisin, kas pakk oli jõudnud kliendini, koostasin klientidele arveid, täitsin kviitungiraamatut, saatsin kirju välja, korrastasin arhiivi. Sain näha pealt, kuidas pakk jõuab lattu ja kuidas see vastu võetakse – kogu see protsess oli väga huvitav. Ettevõttes sain koolis õpitud teadmisi praktiseerida – kasuks tulid teadmised arvutiprogram­ midest ning kogemused eelnevatest praktikakohtadest. Ettevõte korraldas erinevaid üritusi – nad on osalenud heategevusüritustel, korraldavad töötajatele koolitusi ja planeerivad koosistumisi, kust meiegi saime osa võtta. Aeg seal ettevõttes läks linnulennul, kuna oli tööd kogu aeg ning personal oli nii abivalmis ja toetav. Ei jäänudki aega tunda igatsust koduste järele. Kui võrrelda varasemate praktikakohtadega, siis sealne töökeskkond oli palju vabam, kokkuhoidvam ning koostöö oli neil super. Nad hindasid ja märkasid pisiasju, mind alati tänati ning minuga arvestati. Võin ausalt öelda, et see oli parim praktikakoht, kus eales olen olnud.

38


Vaba aja veetsin ma erinevaid Malta linnu külastades, mis kõik erinesid üksteisest. Mõnes linnas oli rohkem rohelust, teises aga rohkem kive ja kaljusid, mõni linnaosa oli aga tihedalt asustatud kollaste, omapäraste kaarekeste ja sammastega kaunistatud majadega. Maltal elab umbes 400 000 inimest, mis ei tundugi nii suur arv. Kuid kui ringi vaadata, siis tundub see arv kolmekordne, sest saart külasta­ vad paljud välisturistid. Malta pakub väga palju tegevusi turistidele – kes on huvituvad veespordist, neil on võimalik sukelduda, sõita mere kohal langevarjuga või skuutriga, saab ujuda delfiinidega, ratsutada mere ääres hobusega, sõita ATV-ga, külastada väiksemaid saari nagu Gozo, Comino. Kui rääkida Malta köögist, siis see sarnaneb Itaalia omaga – pakutakse erinevaid pastaroogasid, erinevate lisandite ja maitsetega juustu, tehakse jänesepraadi, tuntud on ka kaheksajalg. Iga nurga peal asetsevad kiirtoiduputkad, restoranid või baarid – valik on lai. Turistide seas on saanud tuntuks sealne kokakoola sarnane jook, mille nimi on Kinnie. Poed avatakse kell 8 hommikul ning suletakse umbes kell 3 pealelõunat, sest siis hakkab neil siesta ehk puhkepaus. Kella 5 paiku avatakse poed uuesti. Pühapäeviti on enamik poode suletud, ainult mõned väiksemad toidupoed on avatud. Kuid isegi pühapäeviti leidus tegevust. Ranna ääres korraldati kontserte ning pidu kestis varajaste hom­ mikutundideni. Kui rääkida kohalikust transpordist, siis Maltal on tavaks sõita bussiga. Bussid on kollast ja oranži värvi, suurte akende ja ümarate nurkadega. Kui soovisid bussi pealt maha minna, siis tuli vajutada kella või tõmmata nöörist, kui oli soov bussi peale saada, siis tuli käega lehvitada, kuna niisama bus­ sijuhid peatustes seisma ei jää. Liiklus Maltal on vasakpoolne, sealsed sõidukijuhid on ettearvamatud, sõidavad nagu tahavad, ületavad kiirust ja ei oska hoida pikivahet, vahepeal oli selline tunne, et nüüd kohe sõidetakse otsa. Maltal ma mõistsin, et kõik ei tundugi välismaal nii roosiline nagu olin arvanud. Eestis olles tahtsin välis­ maale, kuid seal sain aru, et kodus on ikka kõige parem ja turvalisem olla. Kuid hetkekski ei kahetse, et võtsin välispraktika pakkumise vastu, kuna see andis mulle kõvasti juurde nii teadmisi kui ka oskusi erialaselt, sain praktiseerida inglise keelt, olla iseseisev ja üleüldse hakkasin rohkem väärtustama seda, mis mul on – oma perekonda, sõpru, tuttavaid. Need, kes kahtlevad, kas tasub minna, siis mina soovitan igal juhul minna, midagi pole kaotada. Pigem saab oma teadmiste ja oskuste pagasit täiendada, avardada sil­ maringi, õppida ja näha erinevat kultuuri, tavasid, inimesi ning praktiseerida keelt.


Kuressaare Ametikooli turismikorralduse eriala õpilane AIRE LOSSMANN läbis 2010. aasta kevadel 4-nädalase praktika TÜRGIS. Õppisin parajasti Kuressaare Ametikoolis turismikorralduse teisel kursusel, kui meie õpetajad teatasid võimalusest sooritada praktika välismaal. Kui kuulsin sõnu „praktika Türgis“, läks mul jaatava vastuse andmiseks täpselt mõni sekund. Järgnes mõni kuu ettevalmistusi ja pidevas ootusärevuses elamist. Mäletan hästi seda ilusat 9. mai hommikut, kui võtsime bussiga suuna Riia lennujaama poole – ees ootas lend Istanbuli. Vaid mõni tund hiljem saabusime sihtkohta Antalyasse. Meie kohalik koordinaator Servet jagas sooje tervitussõnu ning ühes temaga suundusime oma pesitsuspaika Royal Hill hotellis, millest sai meie kodu kogu praktika ajaks. Praktikat hakkasin sooritama linna parimas ja luksuslikumas hotellis Sheraton Voyager Antalya Resort & Spa. Ma ei valeta, kui ütlen, et nii suurt ja uhket hotelli olin varem vaid piltidel näinud. Esimene tööpäev oli paras ooper, kuna parajasti oli hotellis suur hulk kohalikke praktikante. Valitsevas suures segaduses suudeti meile kätte jagada vaid töövormid ning sellega asi piirduski. Järgmisel päeval sai selgeks, et hakkan Food and Beverage (FMB) osakonnas teenindama õhtuses vahetuses lobby baari ja jalgpallifännide lemmikpaika Green`s Bar. Transport tööle ja tagasi oli korraldatud Sheraton hotelli poolt. Juba esimestel päevadel sai mulle selgeks, et türklased töötavad palju, isegi liiga palju – kuus päeva tööl ja üks vaba. Täitsa hullumeelne tundub see siiani, kui vaatan tagasi praktikal oldud ajale. Es­ imene nädal kuus päeva järjest tööl olla oli päris raske ja tundsin omajagu rahulolematustki, kuid mis ei tapa, teeb vaid tugevamaks. Ma polnud kunagi oma elus teinud teenindustööd, mis nõuaks kandikuga ümberkäimist ja eks see teadmine tekitas nii minus kui ka mu ülemuses alguses hirmu. Täitsa uskumatu, aga see osutus kardetust kordades lihtsamaks ja ei läinud nädalatki, kui jooksin juba, klaasid kandikul, mööda baari ringi. Võin auga öelda, et praktika lõppedes sain siiski käe valgeks ka ühe klaasi lõhkumises, aga see kõik käib vaid asja juurde. Mida aeg edasi, seda rohkem tundsin end osana kollektiivist. Türklased on töökaaslastena väga toetavad ja abivalmid ning nii mõnelgi õhtul sai peale tööd koos väljas meelt lahutatud. Kõige rohkem sai nalja siis, kui ma oma paarisõnalist türgi keele oskust demonstreerisin ning eksikombel kliendile kahe joogi asemel näiteks viis jooki viisin.

40


Väga suur õnn ja au oli teenindada meie hotellis toimunud FIS-i (International Ski Federation) aasta­ konverentsil, kuhu olid kokku tulnud esindajad üle maailma. Soome suusaliidu liikmed kohtusid minu­ ga isiklikult, kui kuulsid, et hotellis töötab ka soome keelt kõnelev inimene. Järgnevatel tööpäevadel olin nõutud teenindaja kõikides laudades, kus istusid meie põhjanaabrid. Kui ma võrdlen töökorralduse sujuvust Eestis ja Türgis, pean tunnistama, et paljudes asjades on meil türklastelt nii mõndagi õppida. Alustades sellest, et ülemuste töö pole seal riigis vaid kontoris istumine, vaid pidevalt nii alluvate kui ka klientidega suhtlemine ning alati käeulatuses olemine. Ainsa asjana muudaksin ma seal riigis töötundide normi, sest ma tõesti ei mõista, kust võtavad inimesed aja eraelu ja hobide jaoks. Imestama pani ka antud hotelli taseme juures töötajate halb inglise keele oskus, seda enam, et poole klientuurist moodustasid inglased.

Tiheda töögraafiku kõrvalt jõudsime siiski tutvuda ka tähtsamate kohalike vaatamisväärsustega. Külastasime Antalya arheoloogiamuuseumi, Dudeni juga, Aspendose amfiteatrit, Kadrie linna püha­ kodasid ja kõige meeldejäävaima päeva veetsime jahiga merel. Türgis olles oli võimatu mitte kokku puutuda kauplemisega, mille juurde käis vahest ka tuline vaidlus koos traditsioonilise tee joomisega. Kui keegi juhtub olema Antalya kesklinnas öisel ajal, soovitan läbi astuda sadamast, kus pakutakse kehakinnituseks värskelt püütud rannakarpe.

Kokkuvõttes olen ääretult tänulik õpetajatele, kes varastasid kindlasti väärtuslikku uneaega, et selline projekt valmis kirjutada, vastasel korral poleks ma sellisest kogemusest osa saanud. Türgis tehtud pilte sirvin aga vaatamata praktikast möödunud ajale ikka ja jälle.

41


Viljandi Ühendatud Kutsekooli autotehniku eriala õpilane LAURI MIKKOR käis 2011. aasta talvel 7-nädalasel välispraktikal ITAALIAS. Minule tuli see praktika väga ootamatult. Et kogu kursuse peale pakuti välja ainult kaks praktikakohta, siis muidugi korraldati aumehelikult konkurss. Selgitati parimad välja ja hurraa, mina osutusingi üheks valituks. Enne praktikale minekut hakkasime õppima itaalia keelt. Kursustel selgus, kui keeruline see on, aga 40 tunniga sain hädavajalikud väljendid selgeks.

Kohalejõudmine Ärasõidu öösel tormas ja tuiskas. Kartsin juba, et võin jääda lumevangi ja ei jõuagi lennukile. Saime siiski lumesahaga kokkuleppele ja jõudsin täpselt lennukile. Ärevuses jätsin maha kõik igapäevase ja lendasin soojale maale suure teadmatuse poole. Mind julgustas tahe praktikal kõigi raskustega ise hakkama saada. Reis ei alanud kõige paremini – mu kohver oli transportimisel katki läinud. Ei lasknud ennast sellest aga kõigutada ja edasi läks sõit minibussiga läbi mägise Itaalia linna nimega Consenza. Meie korteritingimused olid suurepärased – üheksa inimese peale oli meil kasutada viis tuba, kaks duširuumi, suur köök ja kaks massiivset rõdu.

Eluolu Esimene nädal oli sisseelamiseks. Õppisime veel täiendavalt itaalia keelt koos kohaliku õpetajaga. See oli väga huvitav, sest temaga õppisime rohkem juurde kui Eestis 40 tunniga. Tutvustati linna, praktikakohta, erinevaid võimalusi ühistranspordiga liiklemiseks. Meid jagati itaalia keele oskuse järgi praktikakohtadesse. Ei saa siiani aru, kuidas ma oskasin nii hästi itaalia keelt, et mind koos väga toreda praktikakaaslasega pandi kõige vähem inglise keelt oskavate inimestega ettevõttesse. Iga päev oli meil ühine õhtusöök restoranis, kus saime proovida mitmeid maitsvaid ja huvitavalt serveeritud toite. Hommikuti ma ei söönud, vaid magasin viimase minutini. Pärast tööd läksin poest läbi ja kodus valmistasin endale ise söögi. See andis mulle kui ühikaeluga mitteharjunud inimesele hea elukogemuse.

Esimesel päeval oli meil parajalt suur segadus praktikakohta jõudmisega. Hilinesime kaks tundi, sest ei teadnud täpselt töökoha asukohta, olid teada ainult peatus, kus bussist maha minna. Kohale jõudes üritasime asja selgitada, aga boss ehk täpsemalt härra Monroe, keda kutsuti ka Binoks, ei saanud esialgu meist aru ja meie temast. Sõnaraamatu abiga saime asja selgitatud ja meie vabandused võeti vastu. Edaspidi sujus praktikale minek kenasti. Minu praktikakoht oli väga hea ning öökaaslased abivalmid ja lõbusad. Esimesel päeval arvasime, et härra Monroe on karm, aga mida päev edasi, seda selgemaks sai, kui hea südamega ja helde mehega on tegemist. Perefirmas töötas härra Mon­ roe ise koos oma venna, isa ning veel nelja töötajaga. Töö käis seal tunduvalt kiiremini, üks töötaja remontis vähemalt viit autot korraga. Ringijooksmist oli palju, sest ühe auto juurest jooksime järgmiste juurde. Vahel pidin hetke pealt tööriistad käest panema ja minema teise auto juurde. Mulle tundus see imelikuna, kuna pole harjunud tööd pooleli jätma. Seal remonditi erinevaid autosid samaaegselt. Töö käis efektiivselt, korralikult ning kliendid olid alati rahul.

42


Auto tagastati kliendile puhtana ja läikivana. Tööriistad ja -seadmed olid kaasaegsed, nendega oli mugav töötada. Enamus remonditavatest autodest olid väikesed ja ökonoomsed, sest sealne piirkond ei ole väga jõukas. Vahel õnnestus teha hooldust ka mõnele luksusautole, näiteks Jaguar XFR-le, mis kuulus ühele härra Monroe sõbrale. See oli mulle väga huvitav, sest ei olnud sellise autoga varem sõitnud.

Vaba aeg Vaba aja veetsime peamiselt Consenzas. Eriti meeldejääv oli sealne vanalinn, kus olid väga käänulised ja kitsad tänavad, mida ääristasid vanad, kõrged majad. Ühel päeval jalutasime iidsesse Hohenstaufeni lossi. Sealt avanesid maalilised vaated kogu linnale, mis asetses peamiselt orus. Nädalavahetustel viidi meid bussiekskursioonile ja tutvustati lähiümbruses olevaid linnu. Linnamuu­ seumis saime tutvuda linna ajalooga ja kohalike inimeste tegemistega. Külastasime likööritehast ja maitsesime erinevaid väga omapäraseid likööre. Oma sõpruskonnaga veetsime aega kodu lähedal olevas pubis. Kohalikega ei õnnestunud eriti suhteid luua, kuna nemad seal eriti ei käinud. Ühel õhtul oli korraldatud pidu, kus osalesid kõik Consenzas praktikal viibivad õpilased Lätist, Leedust, Kreekast ja mujalt Itaaliast. Ilm oli väga muutlik, ühel hommiku oli isegi lumi maas ja saime tunda troopilise vihmasaju hoogusid. Enamasti paistis päike ja soojakraadid olid üle 20.

Mõned näpunäited järgmistele praktikantidele Esimesel nädalal ei tasu kogu raha ära kulutada, muidu võib raskeks minna. Mina sattusin suurde ostuhullusesse ja kulutasin enamuse raha kohe ära. Õnneks vanemad toetasid. Kasuks tuleb osata praktika sihtriigi keelt, sest näiteks Itaalias räägib väga väike osa elanikkonnast inglise keelt. Mind üllatas see, et vanemad inimesed oskasid isegi rohkem inglise keelt.

Lõpetuseks Praktika võimaldas mul omandada palju uusi töövõtteid ja -tehnikaid. Sain juurde enesekindlust ja julgust töö käigus kiireid ning õigeid otsuseid teha. Töökaaslased jäid meiega väga rahule ja ootavad meid sinna tagasi. Välispraktikal omandasin uusi teadmisi nii erialaselt kui keeleliselt. Neist on mul juba palju kasu olnud nii elus, töös kui ka õpingutel. Olen väga rahul läbitud välispraktikaga ning võimalusel osaleksin kindlasti veel.

43


Valgamaa Kutseõppekeskuse rätsepa eriala õpilane HANNAH PÕLD käis 2011. aasta kevadel tööpraktikal ITAALIAS Minu välispraktika toimus Itaalias, imelises mereäärses kuurortlinnas Riminis. Ateljee Lady Camelot, kus me iga päev praktikal käisime, oli umbes 15 minu­ ti kaugusel meie elukohast. See oli muinasjutuliselt kaunis koht. ­Inimesed olid väga heasüdamlikud ja abivalmid. Eriti meie juhendaja Daniela Car­ ratu, kes meid alati aitas. Enne praktikale minekut läbisime 40-tunnise keelekursuse. Selle aja jooksul omandasin natuke itaalia keelt, kuid puudu jäi erialastest sõnadest. Neid õppisin aga praktika ja suhtlemise käigus juurde. Algus oli päris raske, kuid mida rohkem rääkisin, seda paremini itaalia keel suhu tuli. Töö juures sai kõik ilusti selgeks tehtud, võtsime sõnaraamatu välja ja muudkui otsisime sõnu. Püüdsime ka keha­ keelt kasutada, peaasi, et asjad selgeks saaks. Lõpuks saime alati üksteisest aru ja vajalik töö sai tehtud. Ükskord, kui ma peakaunistust meisterdasin, hakkas Daniela mulle seletama, kuidas sinna pärliketti õmmelda. Ta rääkis itaalia keeles nii kiiresti, et ma ei teinud sõnadel vahet ja ei osanud talle ka selgeks teha, et ei saa tegelikult millestki aru. Lõpuks ütlesin talle lihtsalt: „Plä-lä-lä-lä“. Seejärel naersime ja ta rääkis sama jutu uuesti aeglasemalt ning siis sain kõigest aru. Praktika jooksul valmis mul viis kaunist kleiti, mis olid pärit kaugest ajast – aastatest 1600-1800 ja 1900. Valmistasin rohkelt kindaid ja õmblesin erinevaid kostüüme. Seal õmmeldud viit kleiti on või­ malik näha ka minu koduleheküljelt http://hannahpold.weebly.com, sellel lehel on kõik asjad otsast lõpuni minu disainitud ja välja mõeldud. Pärast iga kleidi valmimist tegime pilte. Pildistamine venis vahepeal peaaegu kahe tunni pikkuseks. Pildistamas käisime lähedal asuvas pargis ja ka rannas. Kõndisime oma puhvis ja mööda maad lohisevate kleitidega Miramare linnaosas ringi. Käisime nende kleitidega ka baaris cappuccinot joomas. Kõik vaatasid meile järele ja loopisid komplimente. Mõned tegid isegi pilti… Meie suhted töökaaslaste, klientide ning Daniela pereliikmetega olid väga, väga head. Daniela meest kutsusime Karnevaliks, kuna ta käis meeletult naljakalt riides. Mõnikord jõudis ta päeva jooksul oma kostüüme ka vahetada – hommikul oli üks ja õhtul mõni veel naljakam riietus. Daniela ema, kes meid hoidis nagu enda lapsi, kutsusime Fionaks. Alles kuu aega hiljem teatas ta, kui ma teda millegi pärast kõnetasin, et ta nimi on tegelikult Fiorella, mitte nagu sookoll Shreki naisel. Me naersime ja ta sõnas, et temal ei ole selle vastu mitte midagi, kui me teda edasi Fionaks kutsume.

44


Tööpäevad olid meil hommikul üheksast üheni ja pärast kahte tundi lõunat kolmest seitsmeni. Lõuna veetsime tavaliselt kodus ehk siis hotellis, kus me elasime. Kahel korral kutsus Fiora meid enda poole lõunat sööma. Ta elas Lady Camelotist üle tee väga hubases ja mõnusas katusekorteris. Seal oli ka ilmatuma suur rõdu, kus me lõunatasime. Itaalia on tuntud pastatoodete poolest ja ka meile pakuti pastat. Nende lauakombed erinesid meie omadest. Taldrikud ja tassid asetati lauale tagurpidi. Kui sööma asusime ja Katja oma taldrikusse salatit hak­ kas tõstma, tegi Fiora suured silmad ja teatas, et salatit süüakse pärast, kui pasta söödud. Ta pani Katja taldrikus oleva salati eraldi taldrikule. Meie jaoks oli see imelik, kuid kuna me olime Itaalias, siis sõime täpselt nii, nagu seal kombeks. Puhkepäevad olid alguses kolmapäev ja pühapäev, kuid pärast esmaspäev ja pühapäev. Vabal ajal tutvusime linnaga. Kõndisime hästi palju ning tundsime end juba varsti nagu omas linnas. Saime tuttavaks päris paljude inimestega. Täiesti tavaline oli see, et poisid tulid juurde ja lihtsalt kõnetasid. Tegid juttu, küsisid telefoninumbrit ning juba varsti helistasidki meile. Kui autod mööda sõitsid, siis tihti tuututasid või inimesed karjusid meile erinevaid komplimente. See muutus varsti tüütuks. Seal oli kombeks kõigile ciao öelda. Tekkis tunne, et kõik on sõbrad esimesest silmapilgust. Seda tervitust oli alguses imelik just vanemate inimestega suheldes kasutada, kuid sellega harjus ruttu ära. Lõpuks oli meil nii palju tuttavaid, et neid jätkus igale poole ja kui kokku saime või nägime, ütlesime alati ciao ja lehvitasime. Lõpuks oli tunne, et see ongi meie linn. Kõik seal oli oma. Töökoht, kus ena­ miku ajast veetsime, meie baar, kus kõik seal töötavad teenindajad olid tuttavad, cappuccino, mida igal tööpäeval jõime. Samuti hotell, kus kaks kuud elasime, ja seal elavad inimesed. Pärast kahte kuud Itaalias töötamist ja elamist viis Daniela meid restorani sööma. Oli lõpupidu koos kõigi meile kalliks saanud inimestega. See õhtu oli ilus ja pisarateni liigutav. Nad olid meile nagu teine perekond, keda iial ei unusta.

45


Räpina Aianduskooli maastikuehituse eriala õpilane MIRJE PANKSEPP sooritas 2010. aasta kevadel 4-nädalase praktika PRANTSUSMAAL Minu suureks sooviks oli pääseda praktikale Prantsusmaale. Teades sealsete muinasjutulosside tausta ja olles kuulnud neist imelistest ja meeletutest lossiaedadest, tundus Machecoul minu jaoks valik nr.1. Minu rõõmuks võetigi mind sel korral välispraktikantide sekka. Meie sihtkohaks oli väikses Machecouli linnas asuv kool La Maison Familiale Horticole de Machecoul. Machecoul oli hämmastavalt vaikne linnake, ainult kirikukellasid oli aeg-ajalt kosta vaiksema ilmaga. Mölluks läks aga laupäeviti ja kolmapäeviti, mil linna keskväljakul toimus turg. Muul ajal oli selline tunne, et linnas ei elagi kedagi. Tänavatel võis näha vaid boulangeriest ehk saiapoest oma baguette'i ehk pikka saia ostma tulnud kodanikke. Boulangerie läheduses hõljub alati erakordselt hõrgutav värske saia lõhn. Esimest korda kohtusin oma reisiseltskonnaga alles ühel kenal maihommikul lennujaamas. Meie kollektiiv koosnes neljast väga erineva kogemuse ja taustaga inimesest. Kohe esimesest kohtumisest oma tulevaste reisi- ja töökaaslastega mõistsin, et meid ootab ees väga mitmekülgne ja põnev reis. Nantes'is ootas meid perroonil Philippe, kelle me üksmeelselt kohe ära tundsime. Teekond Mache­ couli on umbes 30 km sõitu mööda kiirteid. Tasase jutuga Philippe jõudis selle aja jooksul meile rääkida põgusalt elust-olust koolis. Meid majutati kooli range režiimiga ühiselamusse. Kord oli karm. Meie ainus meessoost kaaslane pidi elama üksi poiste poolel, meid aga pandi tüdrukute majja. Kord nägi ette, et niisama majades ringi ei kolata ka päevasel ajal, tuled kustutatakse ja vaikus saabub tubadesse kell 23.00. Vaikseimagi jutuvada peale kostus koridorist mehine naishäälne röögatus: „Silence!!!”. Täiskasvanule oli see kõik üsna humoorikas, aga täiesti arusaadav – elasime ju keskkoo­ liealiste laste ühikas ja väga tugevate traditsioonidega ühiskonnas. Uus ja huvitav kogemus ka meile. Kooli poolt oli kõik kenasti korraldatud – meie majutus, toitlustus 3 korda päevas ning transport tööle ja tagasi. Hommikukohvi jõime õpetajate köögis koos väärikate pedagoogidega. See oli väga meel­ div, kuna osadega neist sai arutleda, kuhu minna ja mida teha nädalavahetustel ning kuidas meil elu Eestis on. Saime lisaks oma plaanidele juurde palju häid reisimõtteid.

46


Esimesel tööpäeval tutvustas Philippe meie uusi töökohti järgmise kuu aja jooksul. Tegime omavahel „paaris-loe“ ja jagunesime vastavalt kaheks paariks. Esimesed kaks nädalat töötasime Machecouli linna „haljastustrustis“, teise poole ajast aga maastikuehitusega tegelevas eraettevõttes. Kaks täiesti erinevat ettevõtet ja põnevat kogemust. Linna haljastusettevõttes töötades väntasime tööle kriuksuvate jalgratastega, millest ühel tuli kett ülepäeva maha. Esimene hommik oli pisut keeruline, kuna me ei mäletanud päris täpselt, kus see ettevõte asus. Õnneks taipasime vähemalt aegsasti teele asuda. Kohal pidi olema täpselt kell 8.00. Kõik töötajad kogunevad hommikuti suurde kogunemisruumi. Iga uus tulija surub eelnevalt saabunutel ükshaaval kätt ja teretab viisakalt: „Bon jour!” Meile tundus algul see komme veider ning lootsime lihtsamini pääseda, hüüdes ukselt kõigile korraga „Bon jour!”. Kolmandal päeval tuli aga ikka asuda igahommikusele kätlemisringile. Lõpuks olime nagu vanad tuttavad juba kõigi teiste töötajatega. Suhelda kellegagi väga ei saanud, kuna inglise keelt keegi ei rääkinud. Meie hädine prantsuse keel osutus sellises olukorras suureks abiks. Meie brigadiri Patricku juhendamisel tassisime igal hom­ mikul auto kasti vajaminevad tööriistad, lillekastid, väetise, sõltuvalt objektist ja eelseisvast tööst, kuhu minek oli. Tööd tehti ülikiires tempos ja hästi palju. Esialgu tundsime, et päevad on kohutavalt pikad ja kurnavad. Töö- ja puhkeajast peeti minutilise täpsusega kinni. Kui oli puhkepaus, siis kõigil korraga ja täpselt ühepikk. Lõunale viidi meil koolimajja, kus koolinoortega koos sööklas tunglesime. Pärast lõunat oli Patrick jälle värava taga ja teekond objektile võis alata. Täpselt kell 5 lendas labidas auto kasti ja meid viidi tagasi firma peakontorisse, kust oma kriuksuvate jalgratastega, päevatööst räsituna ühika poole tagasi väntasime. Ja nii iga päev. See oli hämmastav, kui väsinud me olime õh­ tuks – peale dušši ja õhtusööki ei tulnud pähegi, et kolaks linnas, loeks, kirjutaks või lobiseks niisama. Kukkusime surmväsinuna vooditesse, et järgmine hommik jälle otsast alata.

47


Tööobjektid asusid erinevates väikelinnades, erinevate linnaasutuste aedades, linnavalitsuste esistel väljakutel, kultuurimajade ja kirikute esistel platsidel, ringteedel ja muudel ühiskondlikel avalikel ob­ jektidel. Linnavalitsuste juures töötades tekkis meil alatihti võimalus olla kutsutud linnapea kabinetti väikesele lõunaveinile, mida nad ise ilmselt iga päev praktiseerisid. See oli vahva, kuna sai paar sõna ka väärikate linnaisadega juttu ajada. Liikusime palju ringi ja nägime väga palju ümbruskonda. Lisaks muidugi omandasime uusi töövõtteid, näiteks lillede istutamisel, kastmisel, peenarde multšimisel, muru rajamisel ja remontimisel. Olime just Räpinas muru rajanud, mistõttu oli mul eriti hea meel, et sain oma uusi teadmisi kohe rakendada. Aga minu töövõtted ei olnud sealses mõttes õiged. Muru­ seemne mulda ajamiseks näidati meile, kuidas üliosava randme- ja õlavöö liigutusega tuleb suure labidaga äsjakülvatud seemneid peksta. Oli pisut naljakas, aga kui sedasi, siis sedasi. Ka tööriistad olid teistsugused, meie harjumuspäraste Fiskarsi jms vahendite asemel kasutati Mahtra sõja aegseid relvi. See oli omamoodi huvitav ja naljakas kogemus. Vaatamata humoorikale relvastusele sai töö tehtud. Töötamine maastikuehituse eraettevõttes oli jälle hoopis teistsugune kogemus. Siin oli meie tööpõld eriti suur ja lai. Nüüd olid meie objektideks eraettevõtete ja uhkete eramute hoovid ja aiad. Tööpäevad kestsid kohati kuni 7-ni. Vahest juhtus, et suures töötuhinas unustati meid isegi koolimajja tagasi viia. Siin oli töö füüsiliselt isegi raskem. Teadupärast ongi mujal maailmas maastikuehitus rohkem meeste ala. Lõhkusime suruõhuhaamriga betooni sisse auke, et saaks kolmemeetriseid küpresse istutada, loputasime drenaažitorusid läbi, kaevasime kopaga kraave, et juuretõket paigaldada jne. Valdavalt oli meie tööks käestlastud aedade korrastamine, puude ja põõsaste lõikamine ja uue geotekstiili paigaldamine. Geotekstiil on muide sealkandis kohutavalt populaarne materjal haljastuses, sellega kaetakse kohati tohutu suured pinnad ning peale ei panda seal midagi ilu mõttes. See oli meie jaoks jälle huvitav kogemus. Teab mis kaunis see päikese käes kiiskav geotekstiili pind ju ei ole, aga kui mood on selline ja klient nõuab, siis miks mitte? Ka oma nädalavahetused oskasime ülihuvitavalt sisustada. Saime kooli poolt kasutada tibukollase Citroëni bussi, Philippe laenas meile oma telgi, kooli inglise keele õpetaja maanteede atlase, kooli kokk Michelle pakkis kaasa toidumoona ja termokasti jääga. Külapoest hankisime kohalikku valgehal­ litusjuustu, croissante, õunasiidrit, ühikast rullisime kaasa madratsid, tekid-padjad. Laadisime oma bussi tagumise istmerea maast laeni kola täis ja sedasi igal nädalavahetusel. Õhtuti tegime internetis korraliku kodutöö, koostasime igaks nädalavahetuseks mitmepäevase marsruudi ning asusime teele. Külastasime kuulsaid Loire'i jõe orus asuvaid imekauneid losse. Enne päikese loojumist keerasime suurelt teelt kõrvale, otsisime jõe kaldalt ööbimiskoha ja lõime telgi püsti. Külastasime Chambordi, Villandry, Amboise, Chenonceau losse ning lossiaedasid. Villandry oma erakordselt võimsate renes­ sanss-stiilis aedadega jättis meile eriti kustumatu mälestuse. Võimas, kuidas harilik peakapsas ja punapeet haljastuses efekti annavad.

48


Kui juba oled nii ligidal Britannia ja Normandia maakondadele, siis ei saa jätta kasutamata võimalust külastada ka Mont St. Michel'i. See on salapärane saar, kuhu juba 11. sajandil hakati ehitama kloost­ rit, mis tegutseb seal tänaseni. Saare peamine tõmbenumber on mere tõus ja mõõn, mis omal ajal otsustasid saarele kuiva jalaga pääsemise. Tänasel päeval jääb tõusu ajal vee alla kogu suur au­ toparkla. Hoiatustablood järgmise mõõna ja tõusu alguse ja tipphetkede kellaaegadega on kenasti väljas. Seega, kes merele jalgu jääb, on ise süüdi. Mont St. Michel'il nautisime ka suurepärast lõu­ nasööki mereandide restoranis, kus austritel, erinevatel tigudel, sinikarpidel, krabidel ja homaaridel hea maitsta lasime. Kokkuvõtteks võin öelda, et meie töökas seltskond sai Prantsusmaal lisaks praktikale ka suurepärase kultuuri- ja reisikogemuse. Tulevastele Leonardo-praktikantidele soovitan ilmtingimata kasutada seda võimalust, et oma silmaringi laiendada ning uusi kogemusi omandada oma tulevasel elualal. Keeled suhu ja Euroopasse!

49


Kuressaare Ametikooli toitlustusteeninduse õpilane VILJAR ULJAS sooritas 2010. aasta kevadel 8-nädalase praktika KÜPROSEL. Olen Viljar Uljas ning praegusel hetkel õpin Kuressaare Ametikoolis teisel kursu­ sel toitlustusteenindust. Esimesel kursusel oli mul võimalus sooritada kokapraktika Küprosel, Paphose linnas asuvas hotellis Cynthiana Beach Hotel. Minu praktika kestis 2 kuud. Praktikale sain tänu Leonrado programmile. Välispraktikale sattumine oli täis ootusärevust, pingelisust, aga samas ääretult suurt rahulolu pakkuv. Kui asusin õppima ametikooli, siis võtsin eesmärgiks teisel õppeaastal teha praktika välismaal. Juhtus aga nii, et pakkumine tehti juba esimesel aastal, ning võtsin sellest võimalusest kohe kinni. Eelmisel aastal oli üks mu tuttav käinud sama programmi kaudu praktikal ja olin kuulnud ainult väga positiivset tagasisidet. Kõigepealt tuli esitada avaldus ja veidi kirjutada endast, et miks just mina peaksin saama võimaluse teostada praktika välisriigis, muidugi tuli lisada ka CV. Seejärel toimus vestlus kolme õpetajaga (inglise keele õpetaja, eriala õpetaja ja juhtõpetaja), kes otsustasid praktikale pääsejad. Vestelda tuli nii eesti kui ka inglise keeles. Praktikale tahtjaid oli palju, võimaluse said vaid neli õpilast. Peale suurt ootamist naeratas just minule õnn sõita välispraktikale. Peale otsuse teadasaamist tuli oodata veidi üle 5 kuu, enne kui reis Küprose saarele võis alata. Need kuud täitusid erialaste õpingutega ning muidugi toimusid mitmed koosviibimised praktikakaaslaste ja õpetajatega. Ühtäkki oligi käes aeg lumisest Eestist lahkuda. Kogu reis Saaremaalt Küprosele kestis 24 tundi, mille jooksul kohtasime rahulikke eestlastest bus­ sijuhte, hullumeelseid Küprose bussijuhte ja ka saareriigi kihutavaid, keevaverelisi taksojuhte. Hotelli jõudes võeti meid kenasti vastu. Kuna sõit oli olnud pikk, siis anti meile kätte toad ning oli võimalus puhata. Mina otsustasin veeta need mõned puhkusetunnid kohaliku elukeskkonnaga tutvudes. Võrreldes Eestiga oli kõik nii harjumatu ja teistsugune, iga silmapilguga avastasin enda jaoks uusi olevusi, asju ja mälestusi. Peale paaritunnist jalutuskäiku lähedal olevates paikades otsustasime kaaslastega minna tagasi hotelli, et saada rohkem infot praktika edasise kulgemise kohta ning uurida, kuidas meie elu seal olema hakkab. Kõik ei läinud päris nii, nagu plaanisime. Hotelli vastuvõtus astus meie juurde üks tundmatu meeste­ rahvas ning hakkas ühtäkki meiega kurjustama, et kuidas me julgesime jalutama minna ja et kas me arvame, et tulime puhkusele. Edasi esitati meile mitmeid küsimusi ja meid ei võetud kuuldagi sel hetkel. Lõpuks mees rahunes ning kirjutas suurelt paberilehele kellaaja, millal pidime kokku saama Stavrosega, kes oli toitlustusjuht ja pidi edaspidi meie eest hoolt kandma. Paar päeva hiljem, kui olime juba tööhoos, ilmus see kurjustav mees taas kööki. Selleks ajaks teadsime juba, et ta on hotelli juhataja. Ta hakkas meiega rääkima, suhtus meisse sõbralikult, uuris, kas kõik on korras, kuidas läheb – nagu poleks midagi juhtunud. See mälestus on kõige erksamini ja selgemini meeles – saime kohe

50


teada-kogeda, milline on küproslaste temperament ja suhtumine. Üldiselt minule jäi väga positiivne mälestus sealsetest inimestest, sest peaaegu kõik nad olid abivalmis ja sõbralikud. Näiteks, kui otsi­ sime taksopeatust, siis üks ülikonnas mees astus meie juurde ja küsis, mida otsime. Peale seletamist juhatas mees meid õigesse kohta ja jätkas oma teed. Sellist suhtumist Eestis ei kohta! Suhted hotelliperega olid ülimalt head! Näiteks Stavros käis alati köögis ja rääkis absoluutselt igal teemal, tegi nalja ning oli alati motiveeriv, ta oskas alati väärtustada seda, mida tegid. Peakokk Cos­ tas oli väga sõbralik ja soovis alati vestelda, töö ajal tuli kõrvale, aitas ja rääkis või siis kutsus enda kabinetti vestlema. Meil toimusid ka kreeka keele tunnid, mis olid väga suureks abiks suhtlemisel, sest köögis oli väga palju inimesi, kes peale kreeka keele muid keeli ei kõnelenud. Kõik kokad panustasid meie arengusse, et koguksime võimalikult palju kogemusi ja teadmisi. Meil lasti kõik endal läbi proovida ning tänu sellisele suhtumisele sai seal meie kollektiivist üks suur õnnelik pere. Kuna olin alles esimesel kursusel, siis polnud ma omandanud piisavalt enesekindlust, julgust ning puudus ka eelnev praktiline kogemus, olid vaid teoreetilised teadmised. See tekitas minus enne sõitu veidi ärevust ja kahtlusi, kuid samas lisas ka motivatsiooni ja soovi ennast teostada. Tahtsin näidata, et suudan kõigega suurepäraselt toime tulla. Kohe algusest peale ei tekitanud ükski töö­ ülesanne mulle raskusi, kõik olid minuga ülimalt rahul. Mulle meeldis, et kui tegin head tööd, siis ka kiideti ja näidati üles lugupidamist. See tekitas minus enesekindlust, kogusin üha rohkem julgust ja samm-sammult usaldasin end üha rohkem. Näiteks pitsasid valmistades toitlustusjuht alati proovis lõpptulemust ning minul õnnestus see toit väga hästi. Kui teised valmistasid sama rooga, siis alati juht kommenteeris, et tee nagu Viljar, küsi Viljarilt, sest temal tuleb alati väga hästi välja. Mulle meeldis ka see, et kunagi ei seatud ette takistusi, vaid kõiki oma ideid võisin vabalt rakendada nii vaba aja kui töö planeerimisel ja elluviimisel. Näiteks ühel kaasõpilasel oli võimalus läbi proovida ja harjutada oma võistlustööd ning kõik kokad aitasid nõuga kaasa. Lõppkokkuvõttes olid kõik minu panuse ja tööga nii rahul, et kutsuti tagasi tööle sinna, sest neil oli kindlustunne, et mind võib usaldada ning minu peale võib kindel olla. Ülemused teadsid, et olen alati õigel ajal kohal ning kõiki ülesandeid võtan tõsiselt, keskendun palju ja lõpptulemus on alati väga hea. Pealegi nägid nii nemad kui tundsin ka ise, et nautisin kõike, mida tegin. Vaba aeg sai seal ilusti sisustatud. Kindlasti jäi väga palju ka nägemata ja avastamata. Kuna kliima oli soe, siis palju aega veetsin päikese käes. Hotellis oli rohkelt tegevusi nagu võrkpall, tennis, vesipall, ujumine, ronimine, kalapüük, vesiaeroobika ja palju muud huvitavat. Samas püüdsin palju saarel ringi liikuda ning võimalikult palju näha. Näiteks osa vabu päevi sisustasin lähemal asuvate vaatamis­ väärtustega tutvumisega. Käisin enamikel päevadel jooksmas ning kilometraaž oli lõpuks päris suur, sest vaadata oli alati palju. Külastasin linnu, kus sain tutvuda kohalike kaubamärkide ja teenustega. Üheks väga tähtsaks eesmärgiks enne sõitu olin endale seadnud inimestega suhtlemise ning seda oli võimalik teha pea igal pool. Hotellis oli mul võimalus suhelda nii venelaste, prantslaste, hollandlaste, inglaste kui ka Küprose elanikega ning nii mõnegagi on kontakt siiani säilinud.

51


Kui ma peaksin võrdlema meie kohalikke praktikavõimalusi sealsetega, siis vahe on ääretult suur. Väga heaks iseloomustuseks oleks järgnev lause – kõik võimalused, mis on Eestis, on ka seal, kuid seal on see ainult üks väike osa, millele lisandub palju sellist, mida siin pole. Tänu kliimale on tooraine alati värske ning minule kui kokale on see väga tähtis. Väga lihtsate võtetega oli võimalik valmistada ülihäid roogi. Minu jaoks oli väga positiivseks kogemuseks sealsed ülemused. Väga motiveeriv oli koos töötada selliste inimestega ja samas näitas ka, kuidas olla ja käituda, kui ühel päeval saan ise peakokaks. Kuna Küprosel oli algamas hooaeg, siis sain väga hea suurte rahvamasside toitlustamise kogemuse. Usun, et tänu välispraktikale on minu suhtumine, olek ja hoiak palju professionaalsem praegu ja toi­ munud on märgatav areng võrreldes klassikaaslastega, kes teostasid praktika Saaremaal. Olen palju enesekindlam, tean, mida teen. Eestis poleks mul kindlasti olnud võimalust suurte grillidega väljas grillida, valmistada kõiki roogi otsast lõpuni ise, ei oleks olnud võimalust erinevaid lihasid tükeldada ja neid töödelda. Tutvustati ka seda, kuidas üht töötavat ettevõtet luua. Väga hinnaline kogemus on oma valdkonna paljude erinevate inimestega suhtlemine. Kõik need omandatud kogemused on olnud hindamatud ning elu, mida seal kogesin, ainult motiveerib mind edasi pingutama. Praeguseks on möödunud sellest praktikast 5 kuud ning mind on seal omandatud kogemused palju aidanud. Näiteks mul avanes võimalus minna Kreetale tööle ning tänu Küproselt saadud teadmistele oli Kreetal kõik super, kuna Vahemere toidukultuur oli selge ning oli selgemaks ja mõistetavamaks saanud ka kreeka keel. Kuna välispraktikal paranes minu inglise keel tunduvalt, siis Portugalis toimu­ nud kutsevõistlustel ei tekkinud mul mingeid probleeme rahvusvahelises tiimis suhtlemisel. Üldse on suhtlemine välismaalastega muutunud palju sujuvamaks, vabamaks ja meeldivamaks. Kuna suvega olin väga palju kogemusi omandatud, siis otsustasin ka tööle asuda, sealjuures aitasid palju kaasa tunnistused ja soovituskirjad praktikakohtadest. Mul on nüüd võimalus töötada sellises ettevõttes, kus on väga palju arenemisvõimalusi. Olen läbi viinud ka loengu, kus rääkisin enda praktikakogemusest ja tutvustasin noortele nende reaalseid võimalusi. Tagasisidena olid õpilased palju motiveeritumad ja teadlikumad, nad seadsid endale eesmärke, kuhu poole pürgida. Tulevastel praktikantidel tulekski teistest õpilastest vaid veidi rohkem vaeva näha, veidi rohkem pingutada ning lõpptulemus olekski palju parem. Tuleb lihtsalt julgeda kõike läbi elada, sest need kogemused on hindamatud ja kordumatud. Kui on võimalus teostada praktika välismaal, siis kindlasti tuleks see pakkumine vastu võtta ja tunda saavutatu pärast uhkust. Lihtsalt veidi rohkem pingutamist, tahtmist ja järjepidevust – see ongi edu retsept, mis aitab igas situatsioonis hakkama saada. Ja pole vajadust tunda hirmu või kartust välispraktika ees, sest sealsed inimesed tahavad sulle ainult head ja aitavad alati. Nemad annavadki sulle elukogemuse ja loovad võimalusi, mis sind palju edasi aitavad ja arendavad.

52


SOOVITUSED TULEVASTELE OSALEJATELE Tulevane praktikant peab olema eelkõige julge, hakkaja, isemõtleja, käe külgepaneja ning hea suhtle­ ja. Peab julgema suhelda võõrkeeles isegi siis, kui algul hästi välja ei tule, nii õpibki kõige paremini. Minema läbi tule ja vee, naeratama ja jääma viisakaks igas olukorras. Tulevastele praktikantidele soovitan positiivset suhtumist ning avatud mõtlemist. Raskused on mõeldud ületamiseks! Õppige keeli. Ja püüdke rääkida ka siis, kui kõigi grammatiliste vormide õigsuses kindel pole. Olge valmis ootamatusteks, arvestage kohalike kommetega ja ärge nõudke kohe omi reegleid. See on külla minnes elementaarne viisakus. Naeratage, teid ootab ees huvitav ja põnev aeg! Soovitan kõigil kindlasti kandideerida praktikale välisriigis, sest see ei ole lihtsalt puhas töökogemus, vaid hoopis õpetlik elukogemus. Öeldakse: „Kes ei riski, see šampust ei joo!!” Seega tuleks avatud kätega vastu võtta kõik või­ malused, mida elu pakub ning isegi halvimas näha parimat. Raskusi pole mõtet karta: inimene saab hakkama kõigega. Minul läks suurepäraselt – võib-olla läheb ka sinul! Mõelda positiivselt ning olla valmis üllatusteks! Tuleks kõigeks valmis olla ja probleemide korral mitte alla anda, vaid tegeleda aktiivselt nende lahen­ damisega. Ärge jääge ootama, et keegi teid ise kuhugi midagi vaatama viib. Te peate ise seda küsima ja siis tehakse seda rõõmuga. Praktika kordaminek oleneb teist endast. Soovitan mitte lihtsalt nuriseda, vaid midagi ette võtta! Enne praktikale minekut kindlasti võta võimalusel ühendust eelnevate praktikantidega ning uuri inter­ netist infot sihtriigi kohta. Praktikal olles sisustada oma vaba aega targalt ja aktiivselt. Olge aktiivsed ja kohusetundlikud, siis pole millegi pärast vaja muretseda! Välispraktika sooritamisest olen saanud palju uusi oskusi ja kindlasti õppinud kodu rohkem hindama. Kindlasti on kasu ka välispraktikal saadud tunnistustest tööotsimisel. Minge õppige, saavutage, avas­ tage maailma! Mitte oodata, et praktika on muinasjutt – seal tuleb ikka palju tööd teha! Olge initsiatiivikad, avalad, sõbralikud, aktiivsed ja hea tujuga! Arutlege rohkem, väljendage oma arvamust. Nohurohud ja muud sellised ravimid igaks juhuks Eestist kaasa võtta! Ka lühema visiidi jooksul võib vaja minna. (Kogutud 2009-2011 Leonardo programmiga õpirändel käinud inimeste aruannetest)

53

Profile for Praktikalood Leonardo da Vinci

PRAKTIKALOOD VI Leonardoga Euroopasse ja tagasi  

Valimik Leonardo da Vinci programmi kajastustekonkursile 2010 ja 2011 esitatud praktikalugude paremikku.

PRAKTIKALOOD VI Leonardoga Euroopasse ja tagasi  

Valimik Leonardo da Vinci programmi kajastustekonkursile 2010 ja 2011 esitatud praktikalugude paremikku.

Advertisement