__MAIN_TEXT__

Page 1

VABADUS! Erilehe väljaandja on Eesti Inimõiguste Keskus FOTO: LIIS TREIMANN / POSTIMEES

20. juuni 2013, rahvusvaheline pagulaspäev

«Võrdse põhjalikkuse ja erapooletusega tuleb osata hinnata nt 10-aastase Sri Lanka lapse, 60-aastase kõrgharidusega Valgevene firmajuhi või hariduseta endise Aafrika lapssõduri ütluste usutavust,» nendib varjupaigataotlusi menetlev PPA rahvusvahelise kaitse talituse peaekspert Anneli Viks. Loe lähemalt LK 3 «Inimesed siin, Eestis, võiksid võtta hetke ja endale teadvustada, millises olukorras pagulased on. Kahjuks liiga tihti kuuleme kergekäelist ja pealiskaudset lähenemist à la miks Eesti annab abi ei tea kuhu, meil siin endil tänavad aukus. Empaatiavõimet võiks rohkem olla,» ütleb välisminister Urmas Paet. Loe lähemalt LK 4 Erakondade ümarlaual arutasid Marko Pomerants (IRL), Enn Eesmaa (Keskerakond), Rait Maruste (Reformierakond) ja Jevgeni Ossinovski (SDE) selle üle, milline peaks olema Eesti pagulaspoliitika ning kuidas Eestis pagulasi koheldakse. Loe lähemalt LK 5 «Kas teie oskate öelda, milline riik maailmas võtab vastu kõige rohkem põgenikke teistest riikidest?» küsib Kadi Viik. Loe lähemalt LK 7 «Oma väikese kogemuse põhjal võin öelda, et enamik varjupaika taotlevatest inimestest ei ole tõelised pagulased. Enamik varjupaigataotlejatest Euroopas on majandusimmigrandid. Vaatamata sellele on Eesti võimude lähenemine pagulaspoliitikale fundamentaalselt vale,» leiab Abdul Turay. Loe lähemalt LK 8 «Ma kirjutan siinkohal Sudaanist põgenemisel tagaajajate kätte langenud ja tõenäoliselt tapetud naisest, kelle lapsed vaikselt varjulise puu all mängisid, ja suure tõenäosusega on selle teksti lugejad ainsad, kes temaga juhtunust eales kuulevad. Karjed ei kandu kaugele kuumas, lämmatavas õhus,» kirjutab Krister Kivi. Loe lähemalt LK 9 MTÜ Pagulasabi juht Kristina Kallas kinnitab, et sageli ei taha pagulased oma läbielamisi uuesti läbi elada ja soovivad kõik mälust kustutada. «Kujutage ette inimest, kes on põgenenud siia atentaadi eest ja elab pidevas surmahirmus, et ta saadakse kätte. Meil on ka pagulasi, kellel on sugulased laiali sõjakolletes ja kelle elu pärast nad iga päev, iga minut ja sekund muretsevad, elades pidevas hirmus isegi siin, Eestis.» Loe lähemalt LK 10 Kunstnik Kristina Normani värske dokumentaalfilm «Ühisel pinnal» viib vaataja väikesse Illuka valda Jaamakülla, kus asub Eesti varjupaigataotlejate vastuvõtukeskus. Norman sõnab, et nii nn Kuldsõduri projektis kui ka uuemates teostes on fookuses mälupoliitika ja sallivuse problemaatika. «Näiteks võib märgata, kuidas meie rahvuskaaslaste kodumaalt lahkumisega seotud kannatuste kaudu kujundatakse meie rahvuslikku enesepilti. Samas paistame riigina väljapoole silma oma erakordselt tõrjuva hoiakuga pagulaste suhtes, kes küsivad meilt varjupaika, tulles sarnastest oludest kui need, mis valitsesid Eestis mõnikümmend aastat tagasi.» Loe lähemalt LK 11 «Mida me öösel nägime, on dramaatiline näide sadade tuhandete süürlaste kannatustest, kes on sõja tõttu oma kodudest välja aetud ja otsivad meeleheitlikult turvalisust,» ütles UNHCRi erisaadik Angelina Jolie, kes külastas Jordaania-Süüria piiri Jordaania pealinna Ammani lähistel. Sel ööl ületas Süüria poolelt kostva suurtükitule saatel ses punktis piiri mitusada inimest, paljud neist vigastatud, kes vajasid kohe arstiabi. Loe lähemalt LK 11

«Enamik inimestest Za’atri laagris on lähiminevikus kohutavalt kannatanud, nad on lahkunud kodust lahingute tõttu, nende pereliikmed võivad olla tapetud, neid endid on rünnatud ja tulistatud. Nende tulevik on täiesti teadmata ja olevik täiesti trööstitu. Laagris on väga palju lapsi, Süüria pagulastest umbes pooled on ju lapsed. See laager, kus praeguseks on juba 70 000 meeleheitel inimest, on suur inimlik tragöödia,» ütles välisminister Urmas Paet, kes külastas Süüria põgenikelaagrit Jordaanias Za’atris.

INIMÕIGUSTE KESKUS HUMAN RIGHTS CENTRE

ЦЕНТР ПО ПРАВАМ ЧЕЛОВЕКА

EUROOPA PAGULASFOND

Teise maailmasõja ajal toimunud eestlaste põgenemine läände on tundlik teema tänapäevani. Sellest rääkimine teeb valu nii võõrsile sattunuile kui ka kodumaale jäänutele, sest perekonna, lähedaste ja kodumaa kaotusest tekkinud haavad ei ole veel paranenud. Igal perel on rääkida oma lugu või lood, kes, millal, miks ja kuhu sattus. Eestlaste Teise maailmasõja aegsest läände põgenemisest kirjutab Kaja Kumer-Haukanõmm. Loe lähemalt LK 12 Khaled räägib meelsamini Süüria ja Iraani poliitikast (ta on sellega hästi kursis) kui oma isiklikest üleelamistest. Parema meelega unustaks ta kõik ära. Vehib kätega: «Kirjuta lihtsalt, et Eestis elab üks põgenik, kes on oma eluga üsna rahul!» Khaled tahab jääda varju. Nagu ka ülejäänud Afganistani pagulased Eestis, keda nüüdseks on kokku kümmekond. Loe lähemalt LK 14


2 UUDISED

VABADUS!

Sundrände rahvusvahelised trendid 2012. aastal

Kes aitab pagulasi Eestis?

Eesti Pagulasabi Pagulasabi tegeleb peamiselt pagulaste töö- ja karjäärialase nõustamisega, alates Eesti tööturu toimimise põhialuste selgitamisest ja karjäärivõimaluste tutvustamisest ning lõpetades näiteks eesti keele ja arvutiõppe korraldamisega ning abiga töö- ja elukoha otsimisel. Samuti teavitatakse Eesti avalikkust pagulaste ja varjupaigataotlejate olukorrast. Vaata lisaks: www.pagulasabi.ee www.facebook.com/pagulasabi

Eesti Inimõiguste Keskus Eesti Inimõiguste Keskus (EIK) on avalikes huvides tegutsev sõltumatu sihtasutus, mille eesmärk on edendada inimõiguste kaitset Eestis ja mujal. Ühe tegevusena kaitseb ja edendab EIK ka pagulaste õigusi. Selleks on loodud pagulaste õiguskliinik varjupaigataotlejatele kvaliteetse ja asjatundliku õigusabi kättesaadavuse ja vajadusel ka kohtus esindatuse tagamiseks. Samuti tegutseb EIK aktiivselt, et pagulaste ja varjupaigataotlejate olukorda Eestis üldiselt parendada. Alates 2012. aastast viib EIK läbi avalikkuse pagulastemaatikast teavitamise projekti. Kui soovid EIK tegevustes kaasa lüüa, võta ühendust: info@humanrights.ee Vaata lisaks: www.inimoigused.ee, www.pagulane.ee www.facebook.com/humanrightscentre

Johannes Mihkelsoni Keskus MTÜ Johannes Mihkelsoni Keskus (JMK) peamiseks teenuseks on tugiisikuteenus, mida osutatakse erinevatele sihtrühmadele. Varjupaigataotlejate ja pagulaste kõrval abistab JMK tööotsijaid koolituste ja tugiisikuteenuse kaudu. Tugiisikuid on keskusel 53, neist 12 tegelevad varjupaigataotlejate ja pagulastega, pakkudes sotsiaalset ja psühholoogilist nõustamist, aidates suhtlemisel ametiasutustega, nõustades töö- ja elukoha otsinguil, tutvustades Eesti sotsiaalja haridussüsteemi jm. Lisaks korraldab JMK huvitegevust. Kuna varjupaigataotleja elu isoleeritud Illuka vastuvõtukeskuses on üksildane, on osaletud üritustel ja talgutel, külastatud muuseume ja loodud pagulastele võimalus teha käsitööd, et avada seeläbi võimalusi tööturul. Vaata lisaks: http://www.jmk.ee/ www.facebook.com/pages/Johannes-Mihkelsoni-Keskus

Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon

RO pagulaste ülemvoliniku ameti (UNHCR) igaaastane aruanne näitab, et üle maailma oli 2012. aastal oma elukohast lahkuma sunnitud inimeste arv viimase 18 aasta suurim. UNHCRi üleilmsete trendide aruandes avaldatud statistika näitab, kui palju inimesi oli sunnitud 2012. aastal oma kodust lahkuma. Aruande koostamisel võetakse arvesse valitsuste, vabaühenduste ja UNHCRi enda andmed ning selle kohaselt pidi 2012. aastal enam kui 45,1 miljoni inimest sundrände tõttu elukohta vahetama. 2011. aastal oli selliseid inimesi 42,5 miljonit. Sunnitud ränne pole iial maailmas olnud nii suur alates 1994. aastast – kokku on maailmas 15,4 miljonit pagulast, 937 000 varjupaigataotlejat ja 28,8 miljonist inimest, kes on sunnitud põgenema oma kodukohast mõnda teise kohta oma riigis. Peamiseks põhjuseks, mis sunnib oma kodukohast lahkuma, on sõda. 55% UNHCRi aruandes loetletud pagulastest on pärit viiest sõjast puudutatud riigist – Afganistanist, Somaaliast, Iraagist, Süüriast ja Sudaanist. Samuti on uute konfliktide tõttu massiliselt suurenenud põgenike arv Malist Kongo Demokraatlikku Vabariiki ja Sudaanist Lõuna-Sudaani ja Etioopiasse. «Need arvud on ärevusttekitavad. Need kajastavad tohutu hulga üksikisikute kannatusi ning näitavad, kui keeruline on rahvusvahelisel kogukonnal ennetada konflikte ning leida neile õigeaegseid lahendusi,» ütles ÜRO pagulaste ülemvolinik ja UNHCRi juht António Guterres. Aruandes tuuakse esile murettekitavaid arenguid mitmetes valdkondades, millest üks on sundrände olukorras olevate inimeste kasvav hulk. 2012. aastal oli esmakordselt kodust lahkuma sunnitud 7,6 miljonit inimest, neist 1,1 miljonit olid pagulased ja 6,5 miljonit inimest pidid ümber asuma riigisiseselt. See tähendab, et iga 4,1 sekundi jooksul saab maailm juurde veel ühe pagulase või riigisiseselt ümber asuma sunnitud inimese. Samuti on selge, et rikaste ja vaeste riikide vaheline lõhe süveneb endiselt, kui vaadata, millised riigid varjupaika pakuvad. UNHCRi mandaadi all olevast 10,5 miljonist pagulasest (lisaks 4,9 miljonit Palestiina pagulast, kes on ÜRO teise abiorganisatsiooni hoole all) pooled on saanud varjupaiga riikides, mille SKT inimese kohta on vähem kui 5000 USA dollarit. Arengumaad pakuvad varjupaika kokkuvõttes 81%-le pagulastest, samas kui alles kümme aastat tagasi oli see näitaja 70%. Alla 18-aastased lapsed moodustavad 46% kõikidest pagulastest. Lisaks sellele esitas 2012. aastal rekordarvuna 21 300 alaealist varjupaigataotluse ilma

Ü

saatjata või oli oma vanematest lahutatud. See on suurim arv saatjata või vanematest lahutatud lapsi, mida UNHCR on loendanud. Endiselt suurim hulk pagulasi Afganistanist Üleilmse sunnitud ümberasumise andmed koosnevad uute ümberasujate, olemasolevate, kuid lahendamata olukorras ümberasujate ning lahendatud ümberasujate (miinusmärgiga) kogusummast. Viimased on inimesed, kes naasevad tagasi koju või kellel lubatakse mõnes teises riigis püsivalt elama asuda, andes neile kodakondsuse või leides muu lahenduse. UNHCRi eesmärk on aidata inimesi, kes on sunnitud ümber asuma, seejuures antakse nii toetust kui vahetut praktilist abi, samuti üritatakse leida lahendusi nende raskele olukorrale. 2012. aastal said oma olukorrale lahenduse 2,7 miljonit inimest, sealhulgas 526 000 pagulast ja 2,1 miljonit inimest riigisiseselt. Lahenduse saanute

Rikaste ja vaeste riikide vaheline lõhe süveneb, kui vaadata, millised riigid varjupaika pakuvad. hulgas asustati kolmandatesse riikidesse püsivalt ümber 75 200 inimest. Eelmisel aastal ei toimunud suuri muutusi enim pagulasi vastuvõtvate riikide edetabelis. Esikohal on endiselt Pakistan, kus on rohkem pagulasi kui kuskil mujal – 1,6 miljonit inimest –, järgnevad Iraan 868 200 pagulasega ja Saksamaa 589 700 pagulasega. 32 aastat järjest on enim pagulasi tulnud Afganistanist. Keskmiselt on igast neljast maailma pagulasest üks afgaan ning 95% neist asub Pakistanis või Iraanis. 2012. aastal oli teisel kohal Somaalia, kust pagulaste väljavool on siiski vähenenud. Iraaklased olid suuruselt kolmas pagulaste grupp (746 700 inimest), neile järgnesid pagulased Süüriast (471 400). Riigisiseselt sunnitult ümberasustatud inimesi oli 2012. aastal 28,8 miljonit, mis on viimase kahe aastakümne suurim arv. Neist 17,7 miljonit aitab UNHCR. UNHCRi abi sellises olukorras pole automaatne, seda antakse vaid juhul, kui valitsus abi palub. Suurimad uued sisemise sunnitud ümberasustamise olukorrad 2012. aastal olid Kongo Demokraatlikus Vabariigis ja Süürias. 2012. aasta raportiga saab tutvuda UNHCRi veebilehel www.UNHCR.ee

UNHCRi vabatahtlikult kodumaale naasmise programmi raames alustab see Afganistani poiss teekonda Iraanist koju. FOTO: UNHCR

Vastuvõtukeskus kolib Vao külla elle aasta aprillist osutab varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuse teenust AS Hoolekandeteenused, uuest aastast kolib vastuvõtukeskus LääneVirumaale Väike-Maarja valda Vao külla. Vastuvõtukeskus rajatakse Aavere hooldekodu reorganiseerimisel vabanenud ruumidesse kahekorruselises korterelamus, mis annab varjupaigataotlejatele rohkem privaatsust, kuna majutust pakutakse kahe- ja kolmetoalistes korterites. Kuna Vao küla asub valla keskuse ja suuremate asutuste lähedal, paiknevad varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuse lähiümbruskonnas (1,5–7 km kaugusel) kauplused, lasteaiad, koolid, apteek, postkontor, raamatukogu, perearstid, kiirabibrigaad jne. Ümbrus-

S

konnas on mitmeid vaatamisväärsusi, kirikuid ja võimalus tegeleda tervisespordiga, sest läheduses asuvad matkarajad, tervisespordirajad ja kergliiklustee. Samuti paranevad Vao külasse kolimisel tunduvalt ühistranspordi kasutamise võimalused – saab sõita maakonna keskusesse Rakverre, TallinnaTartu ja Paide-Pärnu suunas. «Meie eesmärk on muuta vastuvõtukeskuse teenus sujuvamaks ning seda eelkõige koostöös partnerorganisatsioonidega,» ütles varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuse juht Jana Selesneva. Selesneva sõnul on oluline anda teenusel olevatele isikutele teadmisi Eestist, siinsest ühiskonnast, tavadest ja võimalustest. «Korraldame eesti keele algõpet, tagame arstide külastamise võimaluse, menetlustoimingute-

le sõitmise ja muud varjupaigataotlejate õiguste tagamiseks vajalikud teenused,» selgitas vastuvõtukeskuse juht. Lisaks pakutakse tegevusi vaba aja sisustamiseks, korraldatakse teemapäevi Eesti tutvustamiseks ning talgupäevi. Samuti abistatakse rahvusvahelise kaitse saanud inimesi kohalikesse omavalitsustesse elama asumisel, töö otsimisel ja suhtlemisel erinevate ametiasutustega. «Kaasame partnerorganisatsioone – IOM, MTÜ Johannes Mihkelsoni Keskus, SA Eesti Inimõiguste Keskus, Eesti Pagulasabi – ja teeme koostööd riigiasutustega, kes on seotud varjupaigataotlejate ja rahvusvahelise kaitse saanud isikutega,» rääkis Selesneva. Väike-Maarja vald toetab varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuse kolimist Vao külasse.

Sõmeru

RAKVERE

TAMSALU Väike-Maarja Vao

Pe

Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon (IOM) keskendub oma tegevustes nii valitsuste kui ka migrantide toetamisele. IOM Eesti põhilised tegevusvaldkonnad on olnud inimkaubandusvastane tegevus, integratsioon, ametnike teadlikkuse tõstmine ja migrantidele suunatud tugi. Praegu on IOM Eesti esindus aktiivne järgnevates valdkondades: toetatakse kohalikke ametkondasid varjupaigasüsteemi edendamisel ning ametnike suutlikkuse tõstmisel. Panustatakse varjupaigataotlejate kohanemisse ja ka kohalike omavalitsuste teadlikkuse tõstmisele. Samuti pakub IOM tuge vabatahtlikul tagasipöördumisel oma päritoluriiki. Vaata lisaks: www.iom.ee

20. juuni 2013


EESTI 3

VABADUS!

20. juuni 2013

PPA kodakondsus- ja migratsiooniosakonna staatuse määratlemise büroo rahvusvahelise kaitse talituse peaekspert Anneli Viks.

FOTO: ERAKOGU

Varjupaiga taotlemise täppisteadus M AR I L I IS P INN

arjupaiga taotlemine toimub kindlate rahvusvaheliste reeglite alusel, protsessis emotsioonidele ruumi ei ole, kõik on täpselt kirja pandud. Põgeniku jaoks on bürokraatlik protsess samasugune nii Eestis, Rootsis kui mõnes muus Euroopa Liidu riigis. Kui tulevane varjupaigataotleja ehk põgenik on jõudnud Eesti piirile või juba riiki sisenenud, tuleb esitada sooviavaldus varjupaiga taotlemiseks kas piirivalvele või rahvusvahelise kaitse talitusele, selgitab politsei- ja piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooniosakonna staatuse määratlemise büroo rahvusvahelise kaitse talituse juhataja Leen Eenpalu. «Enda meelest kaitset vajav inimene võib varjupaiga sooviga ühendus võtta ka politsei või kohaliku omavalitsuse ametnikega, kes kõik teavad, kuhu inimene edasi suunata,» kinnitab politsei- ja piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooniosakonna staatuse määratlemise büroo rahvusvahelise kaitse talituse peaekspert Anneli Viks. Eestis on põgenikud pöördunud näiteks mundris politseiniku poole, kuid on ka saabunud inimesi, kes teavad ise väga täpselt, kuhu pöörduda. Põgenikul võib olla ka Schengeni viisa ja varjupaiga vajadus võib selguda näiteks reisil viibides, kui vahepeal puhkeb kodumaal sõda. Oluline on leida ühine keel. Ametniku juures varjupaiga soovi avaldades suheldakse vahetult kas inglise, vene

V

või mõnes muus keeles, millest osapooled aru saavad, sisulises menetluses on kindlasti kohal tõlk, kes räägib taotleja emakeelt. Kui taotlus on tehtud, tutvustatakse inimesele, millistel tingimustel varjupaik antakse ja millised on taotleja õigused ja kohustused. «On juhuseid, kui taotleja otsustab ümber ja loobub oma plaanist,» toob Viks välja. «Eluraskused ja võlad pole varjupaiga andmiseks põhjus,» lisab Eenpalu. Tuleb olla detektiiv Koos taotlus täitmisega tehakse inimesest pilt ja võetakse sõrmejäljed, mis on olulised nn Dublini menetluse läbi viimiseks. «See on varjupaiga taotluse eest vastutava riigi määramise menetlus ehk asüülitaotlusega hakkab tegelema riik, kes esimesena inimese Euroopa Liitu lubas,» räägib Eenpalu. Sõrmejälgede abil tehakse kindlaks, kas isik on varem muus riigis varjupaika taotlenud. Kui on kindlaks tehtud, et Eesti on

vastutav, hakkavad spetsialistid uurima taotleja päritolumaa inimõigustealast olukorda. Tuleb olla detektiiv ja uurida taotleja kohta välja nii palju kui võimalik. Eestil palju raha pole, kuid Eenpalu ütleb, et rikkamad riigid saadavad uurijaid isegi kohapeale olukorraga tutvuma. «Näiteks kontrollitakse, kas riigis on õiglane kohtupidamine, kas on tagakiusamise oht, kas kiusatakse näiteks mingi organisatsiooni juhtivametnikke, kuid lihtliikmeid mitte,» loetleb ta uuritavat. Eesti saab kasutada avalikke allikaid ja teiste riikide kokku pandud avalikke raporteid. Hiljuti alustas tööd Euroopa Liidu varjupaiga tugiamet, kes tulevikus paneb kokku põhjalikud raportid päritolumaadest. Äsja ilmus esimese dokumendina põhjalik ülevaade Afganistanist. Järgmisena kutsutakse inimene intervjuule – see pole ülekuulamine, vaid võimalus oma sõnadega rääkida, miks inimene varjupaika ja kaitset vajab. Kõrvaltvaatlejale võib tunduda, et intervjuu on väga pikk, see võib kesta ise-

Sisulisi otsuseid teeb Eestis neli ametnikku Tegeliku kaitsevajaduse väljaselgitamine on keeruline, sest sündmused on toimunud välismaal ja taotleja päritolumaa riigi poole asjaolude kontrollimiseks pöördumine on keelatud. Varjupaigataotluste menetlejatel peavad muu hulgas olema põhjalikud teadmised rahvusvahelistest ja Eesti õigusaktidest, psühholoogiast ja erinevatest maadest ja kultuuridest ning kõikidest

spetsiaalselt varjupaigamenetluses kasutusel olevates metoodikatest. «Võrdse põhjalikkuse ja erapooletusega tuleb osata hinnata nt 10-aastase Sri Lanka lapse, 60-aastase kõrgharidusega Valgevene firmajuhi või hariduseta endise Aafrika lapssõduri ütluste usutavust,» nendib Viks. Sisulisi varjupaigaotsuseid tegevaid ametnikke on Eestis neli.

gi mitu päeva. «Intervjuu protokollitakse ja tõlgitakse, hiljem saab taotleja teha parandusi ja täpsustusi, mis taas tõlgitakse,» selgitab Eenpalu. Kui Eestis pole taotleja emakeelt oskavat tõlki, kasutatakse kahe tõlgi teenuseid, näiteks tõlgiti albaania keelest inglise keelde, mis omakorda tõlgiti eesti keelde. «Intervjuu annab uut ja olulist infot ning aitab menetlejal tekitada siseveendumust, kas inimene vajab kaitset või mitte,» lisab Viks. Vahel tehakse veel teine intervjuu, et infot täpsustada. Otsustaja peab oma otsuses kindel olema. Enne keelduva otsuse tegemist antakse sellest teada taotlejale, kes saab enne lõpliku otsuse andmist veel ühe võimaluse lisaselgitusteks. Näiteks kui on kahtlus taotleja päritolu kohta, siis küsitakse väga detailseid kirjeldusi taotleja kodukoha kohta, et teha kindlaks, kas ta ikka on pärit sealt, kust ütleb; analüüsitakse keelt ja muud saadud infot. «Analüüs on põhjalik, üks otsus on keskmiselt 20 lehekülge pikk,» ütleb Viks. Oluline on usalduslik suhe Pagulasstaatust soovib kirju seltskond. «Arvamusi on mitmeid, kes peaks kaitsele kvalifitseeruma. Kas näiteks võlg ja majanduslikud raskused on põhjendus,» selgitab Eenpalu. «Inimkaubanduse liinis siia jõudnud põgenikele on inimkaubitsejad ähvardades õpetanud, mida nad peavad rääkima, ja sageli jäävad nad valesid kordama, kuigi neil oleks tõe põhjal õigus kaitsele,» lisab Viks. Seetõttu on ametnikul oluline luua taotlejaga usalduslik suhe, et selgitada

välja oluline info ja tõenäosus, kas taotlejat võidakse tagasipöördumisel taga kiusata või mitte. Hirmsaid kannatusi läbi elanud võivad aga olla posttraumaatilises stressis ja see võib kontakti loomise keeruliseks muuta. On juhuseid, kui kannatanud ei mäleta või mäletavad valesti. Mälu ja mäletamisega seotud küsimusi peab menetleja hästi teadma ja arvestama. Selleks kasutatakse mälu uurivate ja teiste erialade teadlaste uurimusi. «Kui inimene räägib, et teda kiusavad taga maavälised olendid, siis see varjupaika ei taga, aga kui teda kiustatakse taga, sest tal on vaimsed häired, on see teine teema,» toob Eenpalu pisut ekstreemse näite, kui oluline on toimuv täpselt välja selgitada. Seetõttu ei tohi menetlejal olla eelarvamusi, isiklikke eelistusi ja ta peab olema võimeline infot kiirelt hoomama. Kui otsus on positiivne, saab pagulane kolmeaastase elamisloa, kui mitte, tuleb lahkuda. Teine võimalus on õppida selgeks eesti keel, leida töö ja taotleda alalist elamisluba ning hiljem Eesti kodakondsust.

Genfi konventsiooni alusel Eesti annab varjupaika kõigile, kel selleks 1951. aasta Genfi konventsiooni kohaselt õigus on. Eesti on Genfi pagulasseisundi konventsiooni osalisriik alates 1997. aastast. Kõigil inimestel on tagakiusamise korra õigus välisriigist varjupaika taotleda, kuid see ei anna automaatset õigust seda saada.

Sõnastik Kes on kes? Põgenik – välismaalane, kes on lahkunud oma kodakondsusjärgsest riigist või alalisest asukohast mingi erakorralise sündmuse tõttu (nt looduskatastroof, sõjaline konflikt jne).

Varjupaigataotleja – välismaalane, kes taotleb Eestis viibides varjupaika ja kelle taotluse suhtes ei ole jõustunud lõplik otsus.

Pagulane – välismaalane, kellele on antud kaitse 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni alusel, st on tuvastatud põhjendatud tagakiusamiskartus rassi, usu, rahvuse, ühiskondlikku rühmitusse kuulumise või poliitilise meelsuse alusel.

Täiendava kaitse saaja – välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, kuid kelle välja- või tagasisaatmine kodumaale võib talle kaasa tuua tõsise ohu – nt surmanuhtlus, piinamine, muu ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine ja karistamine – või on tema kodumaal rahvusvaheline või riigisisene relvakonflikt.


4 EESTI

VABADUS!

FOTOD: EESTI VÄLISMINISTEERIUM

20. juuni 2013

Urmas Paet: meil võiks rohkem empaatiat olla Välisminister Urmas Paet ütleb, et meil võiks olla rohkem empaatiat miljonite põgenike suhtes maailmas, kellest enamik elab põgenikelaagrites väga kehvades tingimustes, kus ellujäämine sõltub sõna otseses mõttes välisabist. L EA L AR IN

Kui suur probleem on pagulus globaalselt? Globaalselt on pagulus suur ja kasvav probleem, sest kahjuks maailmas konflikte ja hädasid jätkub ning uusi tuleb kogu aeg juurde, viimased näited on Süüria ja Mali, mis on tekitanud suure põgenikelaine. Nende kõrval on hulk vanemaid konflikte, mis ei ole lahendust leidnud, kuid ei pälvi enam sellist tähelepanu, nagu peaksid. Nende konfliktide tagajärjel tekkinud pagulas- ja põgenikelaagrites elab miljoneid inimesi väga kehvades tingimustes, aga tähelepanu ja abi saavad nad üha vähem, kuna järjest tuleb peale uusi ja meedia kaudu palju silmatorkavamaid konflikte. Näiteks Darfuris elab põgenikelaagrites umbes kaks miljonit inimest, ja nii juba aastaid. Selliseid nn unustatud konflikte, kus miljonite inimeste ellujäämine sõltub sõna otseses mõttes välisabist, on veel, näiteks sealsamas Aafrikas. Pagulaste temaatikal on seega laias laastus kaks poolt. On need pagulased, kes on kuhugi jõudnud – kus on nende jaoks parem paik – asüüli või varjupaika taotlema ning samas on tohutult inimesi, kes ei ole kuhugi pääsenud, suurem osa neist ilmselt ka ei pääse, ja nähtavas tulevikus ei paista lahendust, mis lubaks neil oma kodudesse naasta. Nad veedavad olulise osa oma elust põgenikelaagrites, sõltudes teiste armust. Nii et tegemist on terava probleemiga, mis kätkeb endas palju elemente, alates humanitaar- ja sotsiaalaspektidest ning lõpetades julgeolekuga. Milline on Euroopa Liidu roll sedalaadi relvakonfliktide tagajärjel tekkinud põgenike probleemide lahendamisel? Ükski teine maailma riik ega organisatsioon ei tegele nii palju humanitaarküsimustega nagu EL läbi arenguabi- ja humanitaarabiprogrammide. Aga selge on see, et ühtegi probleemi ainult välise surve, sekkumise ja abistamise-

ga lahendada ei ole võimalik. Saab leevendada, aga lõplik lahendus on ikkagi kohalike inimeste, kohalike juhtide käes. Kahjuks on konfliktide peamiseks põhjuseks halvad valitsemistavad. Niikaua kuni neis riikides ja piirkondades, kus konfliktid on tekkinud, ei ole mingitki elementaarset tahet konflikti lahendada, see ka ei lahene. See, et inimesed neist piirkondadest jõuavad põgenikena teistesse riikidesse, on ainult jäämäe veepealne tipp. Milline on Eesti panus arenguabisse? Eesti on aasta-aastalt arenguabisse rohkem panustanud, eesmärgiks on 2015. aastaks jõuda selleni, et panustame 0,17 protsenti sisemajanduse kogutoodangust arengu- ja humanitaarabisse. Praegu on see arv veel väiksem, samas kui ELi jõukamad riigid panustavad üle ühe protsendi. Me oleme oma lähinaabrite tasemest Skandinaavias – kes on meie suureks eeskujuks – ka suhteliselt seitse korda maas. Kas Euroopa piiririigid peaksid pagulaste sisserändega üksi hakkama saama? Mida arvate Euroopa Liidu sisesest solidaarsusest jaotada pagulased proportsionaalselt kõigi Euroopa Liidu riikide vahel? Solidaarsuse teema on ELis kaua arutluse all olnud. Seni ei ole EL otsust teinud ning kehtib printsiip, et riik, kuhu pagulane või asüülitaotleja jõuab, temaga ka tegeleb. Eesti ei ole siiani toetanud mõtet, et hakataks mingite valemite alusel Euroopa Liitu jõudnuid ümber jagama – selle üheks põhjuseks on Euroopa Liidu riikide väga erinev olukord. Asi ei ole ju ainult faktis, et võtame vastu pagulasi, hästi oluline on see, et vastu võetavatel inimestel oleks võimalikult kiiresti ja hästi võimalik integreeruda sellesse ühiskonda, kuhu nad tulevad. Et ei tekiks uus probleem – inimesel on halb ja ka ühiskond ei võta teda vastu. Integratsioonimoment on sama tähtis fakti kõrval, et varjupaika antakse.

Ning Euroopas on riike, sealhulgas Eesti, kus ulatuslik integratsiooniprotsess väga suure hulga inimestega ei ole siiani lõppenud. Nõukogude Liidu okupatsiooni perioodil muutus meie rahvastik oluliselt ning see integratsiooniprotsess pole kaugeltki veel lõppenud. On arutelu koht, kas me käimasoleva integratsiooniprotsessi kõrval oleme valmis alustama uut, mis oleks ilmselt ka äärmiselt erinev. Kui kujutada ette, et säärane ümberjagamine toimiks ning selle tulemusel satuksid inimesed ühiskonda, mis ei ole tegelikult valmis neid vastu võtma, ei ole valmis neid integreerima, siis põhjustaksime kannatusi inimestele, kes on isegi oma senises elus palju kannatanud. Ja probleeme tekiks ka ühiskonnas. Kas Eesti võiks sedalaadi solidaarsusprojektis osaleda? Ei saa välistada, et see kunagi nii otsustatud saab, aga ma arvan, et praegu ei ole hulk Euroopa ühiskondi, Eesti sealhulgas, selleks valmis. See on fakt, et kui keegi on Eestisse jõudnud, siis temaga tuleb tegeleda. Aga ma kardan, et Eesti ei ole selleks veel valmis, et Maltast või Itaaliast hakataks põgenikke siia ümber asustama, ükskõik, kui vähe või palju neid on. Ma arvan, et me ei ole selleks olulisel määral valmis. Pagulased – probleem või võimalus? Iga inimene on võimalus, mitte ainult iseenda jaoks, vaid ka ümbritseva ühiskonna jaoks. Küsimus on selles, kuidas need inimesed oma potentsiaali realiseerida saavad ning sellest sõltub, milline on nende suhe ühiskonnaga. Euroopas on selle kohta väga erinevaid näiteid. On neid, kus immigrandid on jäänud abiraha saajaks ja seega sotsiaalsüsteemile koormaks, nad ei ole integreerunud, mis tekitab frustratsiooni, see tekitab aeg-ajalt avalikke vihapurskeid meeleavalduste ja tänavavägivalla näol. Seetõttu ma tahangi rõhutada, et ei piisa lihtsalt humanitaarsest aktist, et me võtame inimese vastu, päästame

ta ohust. Tegelikult on väga oluline, et ühiskond peab olema valmis, peavad olema süsteemid ja struktuurid, kuidas inimest aidata, et ta saaks edaspidi enda jaoks võõras ühiskonnas ise hakkama. Külastasite Süüria põgenikelaagrit Jordaanias Za’atris. Käisin jaanuaris Jordaanias Za’ataris kõige suuremas Süüria pagulaslaagris. Pilt oli väga trööstitu. Sadas lörtsi ja lund, oli paar miinuskraadi ning inimesed elasid ilma igasuguse kütteta telkides sõna otseses mõttes muda sees, milleks pinnas oli muutunud. Masendav pilt, terve linna jagu inimesi – üle 50 000 – telkides muda sees. Osa neist elas laagris juba pool aastat ning juurde tuli päevas tuhat inimest. Enamik inimestest ses laagris on lähiminevikus kohutavalt kannatanud, nad on lahkunud kodust lahingute tõttu, nende pereliikmed võivad olla tapetud, neid endid on rünnatud ja tulistatud. Nende tulevik on täiesti teadmata ja nende olevik täiesti trööstitu. Seal on väga palju lapsi, Süüria pagulastest umbes pooled on ju lapsed. Nende vanemad näevad, kuidas lapsed kannatavad – on külmas ja osaliselt näljas, ei saa koolis käia – ega saa midagi teha. Nad ei saa isegi laagris ennast turvaliselt tunda, seal on tekkinud gängid, noori tüdrukuid sunnitakse prostitutsioonile ... Kõik see seal toimub. Siin on terve rida traumasid üksteise otsas – see laager, kus praeguseks on juba 70 000 meeleheitel inimest, on suur inimlik tragöödia. Kuidas Eesti saab aidata? Eesti on Süüria pagulaslaagreid toetanud rahaliselt läbi Punase Risti ja ÜRO humanitaarabi organisatsioonide. Välisministeerium koos päästeametiga valmistab ette humanitaarabi missiooni, et saata Za’atari laagrisse Eesti eksperte. Võib-olla kõlab see moraliseerivalt, aga inimesed siin, Eestis, võiksid võtta hetke ja endale teadvustada, millises

olukorras pagulased on. Kahjuks liiga tihti kuuleme kergekäelist ja pealiskaudset lähenemist à la miks Eesti annab abi ei tea kuhu, meil siin endil tänavad aukus. Empaatiavõimet võiks rohkem olla. Tahame ennast väga võrrelda palkade osas Skandinaavia riikidega, aga millegipärast ei taha me endid võrrelda paljus muus, näiteks suhtumise osas. Nii mõne aasta eest Liibanoni sõja ajal, kui inimesed kannatasid ja põgenikke oli palju, kui ka praegu Süüria puhul on näiteks Rootsis selge ühiskondlik nõue, et valitsus peab tegema rohkem, et neid inimesi aidata, andma humanitaarabi, saatma arste jne. Sellise suhtumise ja empaatiani laiemas mõttes on meil veel pikk tee käia. Loodan väga, et selles osas Eesti liigub edasi ja pilt avardub. Ses mõttes on koolide roll väga tähtis, et noorte inimeste maailmapilt oleks võimalikult mitmekülgne ja avar.

Eesti humanitaarabi Süüria pagulastele Eesti on sel aastal juba eraldanud humanitaarabiks Süüria pagulaste toetuseks Jordaanias: • 100 000 eurot ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti kaudu ning • 100 000 eurot ÜRO lastefondi (UNICEF) kaudu Süüria pagulaslaste haridustee jätkamiseks Liibanonis. Möödunud aastal toetas Eesti Süüria kriisis kannatanuid 220 000 euroga: • UNHCRile 50 000 eurot Süüria pagulaste toetuseks Jordaanias, • 70 000 eurot Rahvusvahelise Punase Risti Föderatsioonile Süüria pagulaste toetuseks Türgis, • 50 000 eurot Rahvusvahelise Punase Risti Komiteele (ICRC) Süüria kriisis kannatanute abistamiseks ja • 50 000 eurot ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo Süüria hädaabi sihtfondile.


EESTI 5

VABADUS!

20. juuni 2013

Eesti peaks aitama inimesi, kes meie sarnased on, näiteks slaavi taustaga, sest neil on siin kergem hakkama saada.

Tuleb põhimõtteliselt muuta seda diskursust, kuidas siseministeerium kohtleb varjupaiga taotlejaid ja pagulasi koormana.

Eesti on olnud suletud ühiskond ja selline hoiak ei lähe klõpsti üle.

Plaan vastuvõtukeskus ja väljasaatmiskeskus vangla territooriumile paigutada annab signaali, et siin ei taheta eriti pagulasi.

Kui avatud me oleme? Lisalehe raames kokku kutsutud parlamendierakondade ümarlaual arutasid Marko Pomerants (IRL), Enn Eesmaa (Keskerakond), Rait Maruste (Reformierakond) ja Jevgeni Ossinovski (SDE) selle üle, milline peaks olema Eesti pagulaspoliitika ning kuidas Eestis pagulasi koheldakse. L EA L AR IN

Kas Eesti pagulaspoliitika peaks olema avatum või konservatiivsem? Marko Pomerants (IRL): Mis puudutab konservatiivset pagulaspoliitikat, siis see joon ja üldised printsiibid on igal pool sarnased ning meie pagulaspoliitika mõistlik ja jõukohane. Kuigi Eestis on varjupaigataotlejaid võrreldes lähiriikide Läti ja Leeduga vähe, mis siin veel Rootsist rääkida, kus tuleb sel aastal 50 000 esmast menetlust teha versus meie mõned kümned, on see lähtudes Eesti väiksusest mõistlik. Ja neilgi riikidel, kes on olnud pagulaste suhtes sõbralikud ja lausa toonud kriisipiirkondadest inimesi, ootamata, et põgenikud ise jõuaksid näiteks Rootsi piirile, on nüüd piirid ees ja migratsiooniministritel närvid läbi, olgu nad oma igapäevases maailmavaates nii humaansed ja tolerantsed kui tahes. Jevgeni Ossinovski (SDE): See – mis on Eestile jõukohane – on tingimuslik. On selge, et ükski ühiskond ei saa võtta vastu väljastpoolt rohkem inimesi, kui nad on suutelised sellesse ühiskonda integreerima. Kui seda tehakse, toob see kaasa sotsiaalse ebakindluse põhirahvastiku seas ja teisalt lahendamist vajavad sotsiaalsed probleemid pagulastele endile. Probleemi tuum peitub selles, millised on teenused, mida Eesti peaks pagulastele osutama ja mille osutamises me oleme olnud väga-väga nõrgad. Nii kaua kuni see valdkond pole piisavalt välja arendatud, puudub meil arusaam, milline on Eesti tegelik võime pagulasi vastu võtta, kuna me ei ole nendega praegu tegelikult absoluutselt tegelenud. Kui laiemalt vaadata, siis reeglina on pagulase staatust otsivad inimesed teadlikud riikide poliitikatest, mis tingib ka selle, et Eestis on vähe taotlejaid. Kui me oleksime liberaalsemad, tuleks taotlusi rohkem. Rait Maruste (Reformierakond): Tulenevalt liberaaldemokraatlikust maailmavaatest, peaks ühiskond olema avatud. Kui me vaatame laia pilti, siis Eesti on kahaneva elanikkonnaga riik. Meenutagem, et me oleme ise olnud pagulased, ja mitte kaua aega tagasi, seetõttu võiks paguluse mõiste eestlastele olla rohkem omane ja arusaadav kui mõnele teisel rahvusele. Ja globaalsel tasandil – me oleme ühinenud Genfi pagulasseisundi konventsiooniga ja ma ei näe põhjust, miks me peaksime tegema rehepappi, et oleme küll formaalselt kõik

seaduses sätestanud, aga tegelikult me ei täida neid kohustusi ja oleme suletud ühiskond. Me peaks olema avatud. Enn Eesmaa (Keskerakond): Konservatiivsem ilmselt enam olla ei saa, sest Eesti on kõige ebapopulaarsem riik Euroopa Liidus, kuhu varjupaika otsima tullakse. Kindlasti meeldib paljudele inimestele, et ses küsimuses ollakse konservatiivsed ja mitte leebed, kuid me ei tohi unustada, et Teise maailmasõja tõttu olid sajad ja tuhanded eestlased sunnitud pagulasteks ja me mäletame siiamaani, kuidas neid vastu võeti. Samuti olid eestlased sunnitud poliitilist varjupaika paluma nõukogude ajal. Lisaks peaksime rohkem mõtlema sellele, milliseid signaale me välja saadame, kasvõi plaan esmane vastuvõtukeskus ja väljasaatmiskeskus vangla territooriumile paigutada annab puhtemotsionaalsel tasandil maailmale signaali, et siin ei taheta eriti pagulasi vastu võtta. Kuidas Eestis suhtutakse pagulastesse? Ossinovski: Loomulikult menetletakse iga juhtumit eraldi, aga vaadates konkreetseid juhtumeid, on individuaalne menetlus jätnud mulje, et me otsime meeleheitlikult põhjuseid, mille alusel keelduda varjupaiga andmisest. Üldine suhtumine ühiskonnas ja väga paljudes meie riigistruktuurides on pigem pagulasi tõrjuv. Seda, kuidas ühiskond ja valitsus pagulastesse suhtuvad, on näha sellest, et riik plaanib viia pagulaste kinnipidamiskeskuse Tallinna vangla territooriumile, mis annab ühiskonnale selge signaali, et tegemist on kurjategijatega. Eesmaa: Lugesin Inimõiguste Keskuse aastaaruannet, kus on esile toodud politsei-ja piirivalveameti töö, mis puudutab juhtumeid, kus varjupaigataotleja kohe piirilt tagasi saadetakse või suletakse ta hiljem kinnisesse asutusse, mis teeb varjupaigataotlejale raskeks, et mitte öelda võimatuks oma taotlusele faktilise materjali kogumise riigist, kust ta on tulnud. See on inimõiguste riive ja siin peaks toimima sõltumatu monitooring. Kui meid hakatakse faktidele tuginedes inimõiguste rikkumises süüdistama, oleks see äärmiselt piinlik, eriti seetõttu, et me oleme harjunud uskuma, et meil on inimõiguste tagamisega kõik korras. Pomerants: Vaadates aga taotluste rahuldamist Euroopa 27 liikmesriigis, on Eesti pigem tubli. 2012 lükati Eestis esmastest taotlustest tagasi 66%.

ELi keskmine on 73%, mis tähendab, et meie eesmärk ei ole igal juhul välja menetleda. Olen isegi siseministrina arutanud, millised on raamid ja kui rääkida üldisel tasemel, umbes nii, et ametnikke peaks tuunima ja neile oleks vaja keeleõpet ja pagulastele kohanemisprogramme, siis on kõik ühel meelel. Niipea kui minna konkreetsemaks ja küsida: «Noh, teie, kes te olete kõige liberaalsemad ja inimsõbralikumad ja ses valdkonnas haritumad inimesed siin ruumis, mis see number võiks olla, keda Eesti riik oleks võimeline integreerima, kas 1000 või 10 000 inimest?», ütlevad needsamad inimesed, et oi-oi-oi, see on suurusjärgu võrra liiga suur arv. Ossinovski: Lugedes Illukal tehtud uuringuid, on täitsa selge, et me ei ole piisavalt panustanud, on täitsa selge, et me ei ole riigina oma rahvusvahelist kohustust täitnud ja seni kuni me seda ei täida, on kogu debatt selle üle, kas me suudaksime vastu võtta rohkem pagulasi, teisejärguline. Esiteks tuleb põhimõtteliselt muuta seda diskursust, kuidas siseministeerium kohtleb varjupaiga taotlejaid ja pagulasi koormana Eesti ühiskonnale, mis ei ole enamikul juhtudel absoluutselt õigustatud. Ühelt poolt on küsimus regulatsioonides, teisalt ühiskonna hoiakutes. Maruste: Palju ongi kinni meie hoiakutes. Ega nõukogude aja trauma ei ole Eesti ühiskonnas läbi elatud ja sellega lõppu tehtud, me püüame siiani sellega hakkama saada. Seetõttu pole midagi imestada, et võetakse konservatiivne hoiak, inimeste argumendid on emotsionaalsed ja hoiakud mitteratsionaalsed. Kui siseministeerium ja asjakohased institutsioonid näitavad üles jäika hoiakut ses suhtes, siis see informatsioon levib ja hoiakud levivad asjassepuutuvate ametnikeni. Eesti on olnud suletud ühiskond ja selline hoiak ei lähe klõpsti üle. Eesti ühiskond ei ole harjunud selle mõttega, et siin elaksid Mustafad, kes on oma elu pärast kartes varjupaika palunud. Kaua vabad olnud ühiskonnad suhtuvad asjasse leebemalt, arusaavamalt ja mõistvamalt. Eesmaa: Kuid kui mõelda sellele, millistes oludes näiteks Keenias lapsed õpivad ja elavad, siis meil Eestis on sellest isegi raske aru saada. Mida rohkem inimesed, kaasa arvatud poliitikud, ise vahetult maailma kogevad, seda lihtsam on mõista, see lisab empaatiat. Kas Eesti peaks Euroopa Liidu solidaarsusprogrammi raames pagulasi

vastu võtma? Näiteks Sloveenia võttis juhtprojekti raames vastu kümme inimest. Enn Eesmaa: Kui kõik teised ELi liikmesriigid on solidaarsuse poolt, ei oleks Eestil õige taotleda erandit. Loomulikult, kui seda teed minnakse, siis Eesti puhul ei saa need arvud olla suured. Me saame rääkida võibolla kümnest inimesest või isegi veel vähemast, aga see, et meie ei osaleks, ei oleks õige ning taotluste läbivaatamine peab olema ikka individuaalne, peab vaatama konkreetset inimest ja konteksti. Ossinovski: Kui me mõtleme ELi toimimisele ja solidaarsusele laiemalt ning kuivõrd pagulaste vastuvõtu ja menetlemise protseduurid on ühtlustatud, on suund paratamatult sinnapoole. Juhtprojektina alustati seetõttu, et milleski enamas ei suudetud kokku leppida, kuigi esialgu oli plaan ikkagi ju selgelt kirja panna teatud pagulaste jagamise mehhanism. Kui me vaatame solidaarsusprintsiipi mõnes muus valdkonnas, näiteks finantskriisi ja abi andmist Kreekale, siis oli esimene reaktsioon samuti negatiivne, kuid usun, et aja jooksul harjume aina rohkem sellega, et oleme üks osa üldisest ELi ruumist, mille hüvesid me naudime. Pomerants: Mina jälle arvan, et seda ümberasustamise entusiasmi ei ole Euroopas kusagil, kui näiteks Austria võttis kaks inimest vastu – suur asi küll, kui maailmas oli eelmisel aastal 172 000 inimest, kellele oli pagulase staatus määratud ning kes ootasid, et keegi nad vastu võtaks. Silmakirjalik on teha mingi solidaarsusakt; meil ei ole vaja võtta inimesi, et harjutada solidaarsust. Meile tuleb niigi inimesi, kes varjupaika taotlevad. Kui võtta Süüria näide, siis Baltikumi jõudis 2012. aastal 24 Süüria inimest varjupaika taotlema, selleks ei ole vaja eraldi eksperimenti korraldada. Milline võiks olla Eesti lähenemine? Me oleme arutanud, et Eesti peaks aitama inimesi, kes meile kultuuriliselt või muult taustalt sarnased on, et neil oleks siin kergem hakkama saada. On see siis slaavi taust versus afgaan või Süüria põgenik, kellele ma ei kipuks esimese asjana «jaa» ütlema seetõttu, et nad satuvad siin ise väga võõrasse olustikku. Balti Uuringute Instituudi uuring näitab ju, et need, kes on sarnastest maadest, kohanevad suhteliselt lihtsalt. Maruste: Me peaksime olema avatud. Üks-kaks, kümme peret ei muuda

Eestis mitte midagi. Selle kaudu saame hinnata oma suhtumisi ja reaktsioone, saame näha, kuidas inimesed kohanevad, kuidas nad tulevad ühiskonnaga kaasa ja lõppkokkuvõttes, kui meil kogu aeg on väljaränne suurem kui siseränne, siis ühel hetkel ei ole meil inimesi, kes tööd teeks. Isegi kui see töötegija on teistsugusem kui me oleme harjunud, ei ole midagi katastroofiliselt halvasti. See, et rahvusesse ja kultuuri lisandub uusi inimesi, värskendab seda kultuuri, mitte ei lõhu. Peale selle on inimlik hädasolijaid aidata. Mis peaks muutuma? Ossinovski: Põhiline murrang, mis ma loodan, et Eestis toimub, on just suhtumises teistsugustesse inimestesse: kas neid nähakse potentsiaalse ohuallikana või on nad potentsiaalne ressurss ühiskonnale. Eesmaa: Tuleks anda abi, me ei tohi unustada, et meid endid on abistatud ja abistatakse isegi veel praegu. Isegi toiduabiga. Kui eestlased olid sunnitud oma maalt lahkuma nõukogude okupatsiooni kartuses ning paljude jaoks oli see oht vägagi reaalne, siis nende minejate hulgas oli ju väga kõrge hariduse ja professionaalsusega inimesi. Miks me siis eeldame, et Eestisse tulijate hulgas ei või olla akadeemikuid või tulevasi akadeemikuid? Maruste: Uus välismaalaste eelnõu püüab seadust rohkem kooskõlla viia rahvusvahelise praktika ja paguluskonventsiooniga. Kõige suurem läbimurre peaks toimuma suhtumises, et kõik üle piiri tulijad on illegaalid ja kriminaalid. Pomerants: Pahade kavatsustega! Maruste: .. on a priori juba illegaalid, nad tuleb kinni panna ja siis vaatame, mida nendega teha. Võib-olla on see suhtumise küsimus, või siis need konkreetsed ametid, kes asjaga tegelevad, ei oska nende inimestega adekvaatselt käituda, reageerida situatsioonile. Seda annab kohendada ja parandada, õigusnorme täpsustada. Eesmaa: Inimõiguste Keskuse aruandes on kirjas, et Eesti ei ole ainsana Euroopa riikidest läinud kaasa ÜRO resolutsiooniga, mis kutsub üles looma inimõiguste kaitsega tegelevat asutust, millel oleks rahvusvaheline akrediteering. Ning see on teema, millega tuleks tegeleda, signaal, millele peaks reageerima. Inimõiguste kaitse on hajutatud ministeeriumide (kelle vastutusalad sageli kattuvad) vahel laiali, mis takistab tööd. Ei ole ka riiklikku arengukava või strateegiat inimõiguste kaitseks.


6 MAAILM

VABADUS!

20. juuni 2013

Maailmas on 42 miljonit põgenikku Ainuüksi Elevandiluuranniku, Liibüa, Somaalia ja Sudaani konfliktide tõttu põgenes 2011. aastal 800 000 inimest naaberriikidesse.

Riigid, kust on pärit enim põgenikke IRAAK Enamus Iraagist pärit põgenikke on naaberriikides ning enne Süüria konflikti moodustasid Afganistanist ja Iraagist pärit põgenikud 39% maailma põgenikest. Süüria põgenikelaager Türgis.

SÜÜRIA Kaks aastat kestnud sõda on sundinud kodudest lahkuma 1, 5 miljonit inimest. Ennustatavalt ületab Süüria põgenike arv Türgis veel sel aastal miljoni inimese piiri.

2 664 400 1 557 134

1 482 300

Süüria

Iraak

Paljud Afganistani põgenikud Iraanis ootavad kolmandat aastakümmet kojupääsu. Pildil keskendub noor naine vaibakudumisele.

AFGANISTAN Hinnanguliselt on Afganistanist pärit põgenikke maailmas 3 miljonit – iga neljas põgenik on pärit Afganistanist ning 95% neist on varju leidnud Pakistanis ja Iraanis.

Afganistan

Eesti on varjupaika andnud 67 inimesele Alates 1997. aastast on Eestile esitatud kokku 360 varjupaigataotlust. Kõige enam on varjupaigataotlejaid olnud Gruusiast (55 inimest), Vene Föderatsioonist (45), Afganistanist (35), Iraagist (25) ja Türgist (22). Kokku on Eesti andnud pagulasstaatuse või täiendava kaitse 67 inimesele, lisaks on antud elamisluba 16 pagulase pereliikmele. Seega on varjupaigataotlus saanud positiivse vastuse vaid u 18,6% juhtudest. Kõige rohkem on rahvusvahelise kaitse saajaid pärit Afganistanist (16 inimest), Venemaalt (11), Sri Lankast (9) ja Valgevenest (6). Nii varjupaigataotlejate kui 77 ka pagulaste hulgas dominee67 rivad mehed.

Varjupaigataotluste arv aastate lõikes

40

2013 I kvartal

33 24

23 21 15 12 12 14 11 3

1997 1998 1999 2000 2001 2002 2003 2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013

1

14 14 7

Varjupaigataotlejad kodakondsuse järgi

205 400 Hiina

337 800 Vietnam

395 300 KOLUMBIA Kolumbia, Ecuadori, Venezuela ja Panama regioonist pärit põgenike arv kokku.

710 000

500 000

Fatima koos aastase tütretütre Aissaga, kes vajab alatoitumise tõttu arstiabi Nigeris põgenikelaagris.

1 077 000 Somaalia

491 500 Kongo DV

VIETNAM Enamus Vietnami põgenikke on vastu võtnud Hiina.

MYANMAR Suur osa 414 600 Myanmari põgenikest elab BanglaMyanmar deshis.

ERITREA Eritrea põgenikud on jõudnud 77 riiki.

252 000

Mali

FOTOD: UNHCR

MALI Relvastatud konfliktide tõttu on koduta jäänud 700 000 inimest, umbes pooled neist on jõudnud naaberiikidesse. Umbes 60 000 põgenikku on Nigeris, vaid osa on saanud peavarju põgenikelaagrites ning puudus veest ja toidust.

KONGO DV Koduta jäänud põgenikud otsivad peavarju Burundis ja Ugandas.

HIINA Hiinast pärit põgenikud on varju leidnud Indias, Nepalis ja USAs.

Eritrea

SOMAALIA Relvakonfliktid, vägivald, põud ja sellele järgnenud nälg sundisid 2011 aastal veel 300 000 somaallast riigist põgenema, umbes pooled neist on põgenikelaagrites Kenyas.

Gruusia Venemaa Afganistan Iraak Türgi Vietnam Valgevene Armeenia Pakistan Kongo DV Süüria Nigeeria Kodakondsuseta Usbekistan Sri Lanka Ukraina Somaalia Kamerun Liibüa Aserbaidžaan Alžeeria Teadmata Türkmenistan Tuneesia Palestiina ok. ala Iraan India Guinea Côte d'Ivoire Gambia Egitpus

4 4 3 3 3 2 2 2 2 2 2 2 2 2 2

Ühe varjupaigataotlusega on esindatud: USA, Uganda, Tadžikistan, Sudaan, Sierra Leone, Senegal, Mongoolia, Moldova, Leedu, LAV, Kasahstan, Kõrgõzstan, Jaapan, Ghana, Bangladesh, Albaania

40

menetlus ud lõpetatud või lõppepenud

antud varjupaik ttäiendav kaitse

27

58 keeldu-mine

10-aastane Maria põgenes, kui sõdurid ta koju tungisid ja maja maha põletasid. Kolmekuulise jalgsirännaku järel jõudis tüdruk Lõuna-Sudaani põgenikelaagrisse, hoides kinni kõige tähtsamast – veekanistrist.

36 25 22 20 19 17 14 14 13 10 8 7 7 6

Varjupaigaandmise otsused 1997-2013

47

SUDAAN SudaanI lõunaosas puhkenud relvastatud kokkupõrked on sundinud tuhandeid inimesi kodudest põgenema, enamus neist Lõuna-Sudaani ja Etioopiasse.

55 47

170 tagasiine lükkamine

18 antud elamislu pereluba liikmele

Allikad: UNCHR, 2011 aasta raport, politsei- ja piirivalveamet

Ohtlik tee Euroopasse AG O T IK K PPA piirivalveosakonna piirivalvemajor

agulaste rändeteekonnad Euroopasse on väga erinevad. Sihtriiki jõudmine PõhjaAafrikast, Lähis-Idast või Kagu-Aasiast võib võtta 24–48 tundi, ent võib kesta ka aastaid. Saabutakse nii otselennuga kui läbides teekonna erinevatel etappidel kolme-nelja või vahel ka kümneid riike.

P

Aeg-ajalt Euroopa ajakirjanduse veergudele jõudnud tõsielulood kütust või kemikaale transportivatesse eriveokitesse või plombeeritud külmutusveokitesse ning merekonteineritesse peitunud ja seal lämbunud rändajatest iseloomustavad pigem seda teekonna osa, mis puudutab välispiiri ületamist Euroopa suunal. Eesti on õnneks jäänud sellistest kurbadest juhtumitest puutumata, ent meie lõunanaabritel nii hästi läinud ei

ole. Samas 1995. aasta märtsis oleks 105 Iraagi, Afganistani ja Liibanoni päritolu põgenikku peaaegu leidnud Saaremaa lähistel endale külma haua, kui neid vedanud alus oleks kividele sõitnud pisut rohkem avamere pool. On pagulasi, kes võtavad teekonna ette omal käel, ent suures osas on sellise reisi korraldamine organiseeritud kuritegevuse kontrolli all. Raha olemasolu või sugulaste suutlikkus see raha leida määrab paljudel juhtudel rän-

deteekonna pikkuse ja mooduse, ent mitte alati. Afganistanist, Pakistanist või Süüriast Põhjamaadesse jõudmine maksab pagulasele keskmiselt kuni 12 000 USA dollarit, Kagu-Aasia riikidest aga kuni 30 000 dollarit. Reisi hind sõltub marsruudist, selle pikkusest, dokumentide vajadusest, nende kvaliteedist jmt. Samuti on «pakette», mille puhul jäävad hinna sisse ka korduvad katsed sihtriiki jõuda.

Altruistlikkust ja usaldust on selles äris vähe. Teekonnal pole harvad vägivald, röövimised ja ka ebainimlikud tingimused. Sageli on pagulastel raha ainult osa teekonna läbimiseks, mistõttu jäädakse vahepeatuseks olnud riiki pikemalt ning otsitakse võimalusi lisaraha teenida. Need tööotsad üldjuhul pole seaduslikud ega ohutud ning on suur risk langeda inimkaubanduse ohvriks.


MAAILM 7

VABADUS!

FOTOD: UNHCR

20. juuni 2013

Enamik põgenikke on riikides, mis vajaksid ise abi KAD I VIIK

as teie oskate öelda, milline riik maailmas võtab vastu kõige rohkem põgenikke teistest riikidest? Mina ei osanud, kui seda lugu kirjutama hakkasin, kuigi olin ise äsja just sellest riigist naasnud. Küsisin seda küsimust ka oma tutvusringkonnas. Üks inimene suutis vähemalt ühe esikümnesse kuuluva riigi ära nimetada (Etioopia, 9. koht). Teised pakkumised ei olnud ligilähedalgi. Vastupidiselt levinud arvamusele, et põgenikud tulevad Euroopasse või teistesse lääneriikidesse, jäävad nad enamasti omaenda piirkonda. Ükskõik, kas põhjuseks on tagakiusamine, näljahäda, looduskatastroofid või sõjad, ei jõua tavaline põgenik kaugemale kui – oma koduriiki. ÜRO põgenikeagentuuri UNHCR andmetel oli 2011. aastal* kokku 42,5 miljonist põgenikust 26,4 miljonit põgenikuolukorras omaenda kodumaal. 15,2 miljonit olid põgenenud mujale ning 0,9 miljonit olid varjupaigataotlejad.

K

Lehtrikujuline põgenikevool Põgenikud, kes lahkuvad oma koduriigist, jõuavad tavaliselt naaberriikidesse. Kõige rohkem põgenikke on pärit Afganistanist, kokku ligi 2,7 miljonit. Nendest 95% paikneb naaberriikides Pakistanis ja Iraanis, mis ühtlasi on ka ühed kõige enam põgenikke vastuvõtvad riigid. Õige vastus loo alguses esitatud küsimusele – milline riik võtab vastu kõige rohkem põgenikke – ongi Pakistan. Pakistan, mis on ise üks maailma vaesematest riikidest – tänavuse inimarengu indeksi järgi 186 riigi seas alles 146. kohal –, kus pool elanikkonnast elab vaesuses, 42% on kirjaoskamatud, rahvastik kasvab väga kiiresti ja umbes pool elanikkonnast on alla 19-aastased. Ometi on Pakistan vastu võtnud umbes 1,7 miljonit Afganistani põgenikku, mitteametlikel andmetel on arv lähenemas kolmele miljonile. Teisel kohal vastuvõtjariigina on Afganistani teine naaber Iraan ja veel üle-eelmise aasta lõpus oli kolmandal kohal Süüria. Nüüdseks on olukord Süürias drastiliselt muutunud ning Süüria on ise muutunud riigiks, kust põgenetakse. 2011. aasta lõpus olid vaid kaks lääneriiki kümne kõige suurema pagulas-

te arvuga riikide seas – Saksamaa (4. koht) ja USA (10. koht). Praeguseks on Süüria naaberriigid neist mööda läinud või minemas. Väga palju põgenikke on pärit Iraagist, kelle 1,4 miljonist põgenikust lõviosa paikneb samuti naaberriikides, ja Somaaliast, kus vägivald, põud ja näljahäda tekitasid põgenikevoolu. 1,1 miljonist Somaalia põgenikust rohkem kui pooled paiknevad Dadaabi põgenikelaagrites naaberriigis Keenias. Arvuliselt kõige enam põgenikke viibibki madala või keskmise sissetulekuga arengumaades, tervelt 80% UNHCRi vastutada olevatest põgenikest asub arengumaades. Euroopasse jõuavad vähesed Kui kriisikollete vahetus läheduses paiknevad riigid võtavad vastu enamiku maailma põgenikest, kas siis keegi Euroopasse ka jõuab? Kokkuvõtvalt võib öelda, et väike osa jõuab ja veel väiksem osa saab varjupaika. 2012. aastal lükati Eurostati andmetel Euroopa Liidus 73% asüülitoatlustest tagasi. Eestis lükati 69% taotlustest tagasi, ülejäänutele anti kas pagulasstaatus, täiendav kaitse või elamisluba perekondade taasühendamise kaudu. Ära tuleb märkida, et otsused võivad käia ka varem saabunud inimeste kohta.

Lehtrikujulist põgenikevoolu illustreerib Süüria konflikt. UNHCRi andmetel on Süürias hinnanguliselt 1,5–2,5 miljonit siseriiklikku põgenikku ja ligi 7 miljonit inimest vajavad kohe humanitaarabi. Ligi 1,5 miljonit inimest on põgenenud välismaale ning surve naaberriikidele on suur. Kõige rohkem on põgenikke läinud naaberriiki Jordaaniasse. Kirjutamise ajal on registreeritud põgenike arv Süüriast Jordaaniasse lähenemas poolele miljonile. Jordaania on korduvalt rahvusvahelist abi palunud, muu hulgas veevarustuse osas, olles üks maailma kõige suurema veepuudusega riikidest. Samuti on poolele miljonile lähenemas põgenike arv teistesse naaberriikidesse Türki ja Liibanoni, millest viimane ise on vaevu toibumas pikaajalisest kodusõjast. Isegi Iraak on vastu võtnud üle saja tuhande Süüria põgeniku. Euroopa Liitu jõudis Süüria põgenikke möödunud aastal 23 510, Eestisse neli. Varjupaika ei saanud neist Eestis ükski. * – Kõik andmed 2011. aasta seisuga Allikad: UNHCR, Eurostat, Eesti Pagulasabi

Asüülitaotlused Euroopas Euroopa – 332 000 asüülitaotlust • 2012. aastal taotles Euroopa Liidu liikmesriikides asüüli 332 000 inimest. Peamiselt olid taotlejad pärit • Afganistanist (8%), • Süüriast (7%), • Venemaalt (7%), • Pakistanist (6%). 70% taotlustest võeti vastu viies liikmesriigis: • Saksamaa (77 500 taotlejat ehk 23% koguarvust), • Prantsusmaa (60 600 ehk 18%), • Rootsi (43 900 ehk 13%), • Ühendkuningriik (28 200 ehk 8%) ja • Belgia (28 100 ehk 8%). • Eesti võttis vastu 75 taotlust, mis moodustab 0,02% koguarvust. Arvestades kohalikku rahvaarvu, oli kõige rohkem taotlejaid: • Maltal (5000 taotlejat miljoni elaniku kohta), • Rootsis (4600), • Luksemburgis (3900). Kõige vähem võeti vastu taotlusi: • Portugalis (30), • Eestis ja Hispaanias (mõlema puhul 55 taotlejat miljoni elaniku kohta).

VAID 1 MINUTIGA VÕIB PEREKOND KAOTADA KÕIK

VAID 1 MINUTIGA SAAD SA NEID AIDATA

ALLIKAS: EUROSTAT

Toetus inimkaubanduse ohvrile

Lätis toimib piirimonitooring

TRI I N R AAG

Vastavalt UNHCRi Balti- ja Põhjamaade esinduse ja Läti riikliku piirivalve vahelisele koostöömemorandumile monitoorib Lätis piiril toimuvat sõltumatu MTÜ – Läti Inimõiguste Keskus. Läti Inimõiguste Keskuse esindaja külastab igakuiselt ja regulaarselt piirivalvele ette teatades piiripunkte Läti-Venemaa ja Läti-Valgevene piiril, Riia rahvusvahelist lennujaama, aga ka piirivalve hallatavaid vastuvõtu- ja väljasaatmiskeskusi. Monitoorijal on õigus varjupaika taotlevaid inimesi intervjueerida, neile selgitada, kuidas Lätis varjupaika taotleda saab, ning anda muud vajalikku informatsiooni. Pärast iga külastust esitatakse UNHCRile ja Läti piirivalvele raport, mis võib viidata puudustele ja anda soovitusi, kuidas olukorda parandada. Peamiseks eesmärgiks on aidata riikidel välja arendada süsteem, mis suudaks piiridel tuvastada inimesed, kes vajavad rahvusvahelist kaitset ja pakkuda neile sobivaid lahendusi. Koostöö toimib konfidentsiaalsuse alusel, projekti rahastab UNHCRi Balti- ja Põhjamaade esindus, kes pakub piirivalvuritele ka koolitusi.

Igaüks, kes on langenud inimkaubanduse ohvriks, vajab abi ja toetust taastumiseks ning tavaellu naasmisel. Seda sõltumata sellest, milline on tema Eestis viibimise alus. Nii on riigi poolt korraldatud inimkaubanduse ohvrile suunatud ohvriabiteenus kättesaadav ka varjupaigataotlejale. Juhul kui politsei- ja piirivalveametil või varjupaigataotlejate vastuvõtukeskusel on tekkinud kahtlus, et varjupaigataotleja võib olla inimkaubanduse ohver, teavitatakse sellest inimese nõusolekul ohvriabitöötajat. Ohvriabiteenuse raames on inimkaubanduse ohvrile tagatud turvaline majutus, toitlustamine, tervishoiuteenused, materiaalne abi, ohvriabiteenuse osutamiseks vajalik tõlketeenus, psühholoogiline ja muu abi, mis on vajalik ohvri füüsiliseks ja psühhosotsiaalseks taastumiseks. Teenuste osutamisel lähtutakse varjupaigataotleja kui inimkaubanduse ohvri vajadustest. Näiteks tema turvalisuse ja taastumise huvides võib olla otstarbekas suunata ta ohvriabiteenuse raames pakutavasse majutusse, mitte varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuse teenusele. Loe lisaks ohvriabiteenusest http://www.ensib.ee/ohvriabi-ja-lepituskeskus


8 ARVAMUS

Kristiina Ojuland Riik peab eeskätt seisma oma kodanike eest ning alles seejärel tegelema teistega. Eestis on palju olulisemaid probleeme ning on palju prioriteetsemaid kohti, kuhu raha paigutada. Samuti on pagulaste elamistingimuste tõstmisega seotud suured ohud, mis lääneriikides on juba realiseerunud. Kui Eestil oleksid sotsiaalsed tagatised sama kõrged kui Soomes ja Rootsis, oleks siingi sadade asüülitaotlejate asemel kümned tuhanded, enamik neist õnneotsijad.

Katrin Nyman-Metcalf Väliseestlaste kogemus kohustab Eestit põgenikusõbralikkusele. Teised riigid maailmas võimaldasid tuhandetel eestlastel mitte ainult üle elada, vaid elada eestlastena. Suuremalt osalt olid väliseestlased oma asukohamaadele kasulikud ja olid seda ka Eestile. Eesti rahvas peaks saama aru, et aidates tänapäeva pagulasi, täidab riik oma kohustusi inimkonna vastu, võimaldab üksikisikutel üle elada, aga ka riikidel ja rahvustel üle elada.

VABADUS!

Pagulastemaatika «kapist välja»

E G E R T R Ü NNE www.pagulane.ee, projektijuht

rengumaades, kus inimesed on kümme korda vaesemad kui meie, kus lapsed ei saa tihti rahapuudusel koolis käia, kus enamik inimesi on töötud ja näljas, kus pole iPad’e või iPhone’e, asub 80% kõikidest

A

Oudekki Loone

kolumnist

Vajadus anda asüüli neile, kes põgenevad tagakiusamise, ähvardava surma või piinamise eest, on lihtsalt õigustatav moraalse nõudega inimväärikuse tagamisest ja nõrgema abistamisest. Kuid Eesti ei suuda üksi ohjata Euroopasse suunduvaid vooge. Seda juba ka praegu, aga kujutlegem korraks, mida peaks tegema, kui Venemaad tabaks tõsine kriis ja üle piiri tuleks ajutist kaitset otsides miljon põgenikku? Me vajame hädasti väljakujunenud koostööd. Euroopas tuleb luua ühtne süsteem, «pagulaste Schengen», kus põgenik küsib kaitset Euroopa Liidult ja mitte üksikult liikmesriigilt, ning kus Euroopa Liit, mitte pagulane, määrab, millises liikmesriigis varjupaik realiseerub.

ui toimetaja palus mul kirjutada arvamusloo pagulastest, muutus mu süda raskeks. Ta soovis saada artiklit, mis arutleks selle üle, kas Eesti peaks olema pagulaste suhtes vastuvõtlikum ja nägema neid kui väärtust. Ma ei saa anda toimetajale seda, mida ma arvan teda tahtvat. Nii et kui te seda loete, siis võtke teatavaks, et see on tasakaalustatud arvamuslugu. Oma väikese kogemuse põhjal võin öelda, et enamik varjupaika taotlevatest inimestest ei ole tõelised pagulased. Enamik varjupaigataotlejatest Euroopas on majandusimmigrandid. Vaatamata sellele on Eesti võimude lähenemine pagulaspoliitikale fundamentaalselt vale. Töötasin aastaid Suurbritannia siseministeeriumis ning suur osa minu tööst oli seotud pagulaste õigusega. Ma esindasin riiki immigrantide kaebustes, uurisin pretsedendiõigust, tegin koostööd USA välisministeeriumi ja MTÜdega, intervjueerisin varjupaigataotlejaid ning langetasin individuaalsete juhtumite osas otsuseid. Tunnen tööväliselt inimesi, kes tulid Suurbritanniasse varjupaigataotlejatena või mõne muu kahtlase immigratsioonistaatusega. Hiljem on mõningatest saanud politseinikud või immigratsiooniametnikud, neist on jahitute asemel jahtijad saanud.

Enamik inimesi maailmas ei lahku oma kodust, sagedasti ka igaveseks, ilma väga veenva põhjuseta. Tasakaalustamatu areng, perspektiivitus, lootusetus, võimaluste puudumine, halb valitsemine, üleüldine vaesus on kasvulava konfliktidele, sõdadele, erinevate religioonide vahelistele pingetele, terrorismile, kuritegevusele jne. Arenguabi ülesanne on tekitada olukord, kus riigid saavad areneda ja ise oma elanikkonnale võimalusi pakkuda. See omakorda, vähemalt teoreetiliselt, peaks vähendama ka inimeste arvu, kes oma kodudest on sunnitud põgenema. See on loogika, mida on aktsepteerinud ka Eesti riik. Väljavõtted Postimehe online-arvamusküljel toimuvatest igakuistest väitlustest.

maailma pagulastest. Samas, Eestis saab pagulase staatuse keskmiselt kümme inimest aastat. 2012. aastal oli maailmas pea 16 miljonit pagulast ja varjupaigataotlejat ning Eesti aitas neist 13 inimest. Kellelegi pagulase staatuse andmine on just nimelt aitamine. Me aitame pagulasel alustada uut elu ja me aitame tal unustada vanu ohte. Me ei saa luua stereotüüpe, sest iga pagulane on erinev, nagu me kõik. Samas eristab pagulast meist üks oluline asjaolu – ta vajab abi, kodumaal ähvardaks teda piinamine või surm. Pagulaste aitamine annab meie riigile uusi tublisid elanikke, kes on siiralt tänulikud Eesti inimestele, et neid on hästi koheldud ja uus võimalus antud. Selle tänulikkuse peab aga välja teenima, me ei saa loota, et inimesed, keda on mitu aastat pagulasmenetluse ajal halvasti ja ebaväärikalt koheldud, tunneksid end meie riigis hiljem hästi.

Pagulaste hea kohtlemine algab juba piiripunktis. Kas meie piirivalvurid kuulevad pagulase appihüüet? Kas ta kuulatakse ära? Kas eeldatakse, et ta valetab, või suhtutakse temasse kui abivajajasse? Kas varjupaiga taotlemise ajal tunneb põgenik end meie ühiskonna osana või tunneb ta end tõrjutuna? Kas me hoiame teda luku taga olenemata sellest, et ta pole ühiskonnale ohtlik, või me ei tee seda? Kas me ajame teda koertega mööda metsi taga,

Kellelegi pagulase staatuse andmine on just nimelt aitamine.

või me ei tee seda? Kas me kutsume teda tema jaoks halvustava sõnaga vaid jonnakusest ja väidame, et need sõnad pole negatiivse kuvandiga? Sellest kõigest oleneb, kas tulevane pagulasstaatuse saaja soovib meie riigis olla või läheb mõnda sallivamasse riiki oma panust andma. Usun, et Eesti riik vajab iga inimest, seega me ei tohiks kaotada ühtegi inimest sellepärast, et nad ei tunne end siin turvaliselt või koduselt. Pagulasi on Eestis väga vähe, seega on stereotüübid väga kerged tekkima. On loomulik, et inimesed kardavad kõike võõrast ja tundmatut, sellepärast oleme sellel aastal toonud pagulastemaatika justkui «kapist välja». Pole möödunud kuud, kus pagulasteema pole olnud eri aspektidest meedias kajastatud. Pagulasi on Eestis vähe ja et me neid ei võõristataks, on vaja, et neist räägitaks. Ja seda me teeme ka edaspidi.

Pagulased või varjupaigataotlejad?

A B DU L TURAY

Hannes Hanso

20. juuni 2013

K

Kes on pagulane? Tänapäevane arusaam pagulastest on kujunenud selle põhjal, mis juhtus juutidega Saksamaal 30ndatel. Suurbritannia ja Ameerika keeldusid juute vastu võtmast, isegi neid, kelle puhul oli ilmselge, et nad on tagakiusatud. Need inimesed mõrvati Saksamaal. Kindlustamaks, et seda enam kunagi ei juhtuks, jõustus 1951. aastal ÜRO pagulasseisundi konventsioon (UNHCR), millele kirjutasid alla paljud lääneriigid. Pagulane on inimene, kes põhjendatult kardab tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast, viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada sellelt riigilt kaitset, või kes nimetatud sündmuste tagajärjel viibib

kodakondsusetuna väljaspool oma endist asukohariiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha sinna tagasi pöörduda. Pagulaste definitsioon on seega üpris kitsas, kuigi termin «sotsiaalne grupp» on pakkunud juristidele aastaid tulutoovat tööd. Sa ei ole pagulane, kui sind ajab taga Vene maffia või Miki-Hiir ja MinniHiir – muide, see on näide päris elust. Sa ei ole pagulane, kui sinu riigis on puhkenud sõda ja seepärast ei ole seal ohutu elada. Somaallased, kes saabusid Euroopasse 1990ndatel, ei olnud pagulased ja enamikule neist ei antud pagulase staatust, vaid täiendav kaitse. Sa ei ole pagulane, kui sa viibid ikka veel omaenda riigis. Seepärast öeldi ära Afganistani tõlgile. Eesti kirjutas konventsioonile alla 1997. aastal ja isegi kui valitsus tundis selle mehe suhtes poolehoidu, pidid nad järgima rahvusvahelist seadust. Kui sa viibid juba väljaspool oma riiki, pead sa suutma selgitada, kuidas sa said passi kasutades lahkuda, kui võimud sind taga ajavad. Nii lasevad varjupaigataotlejad Sri Lankalt lennukites oma passid vetsupotist alla. Konventsioon näeb ette, et varjupaika taotlevad inimesed peavad pöörduma võimude poole lähimas turvalises riigis. Turvaline on riik, kes on allakirjutanud 1951. aasta konventsioonile. Pole kuidagi võimalik, et eales jõuaks Eestisse varjupaigataotleja ilma eelnevalt turvalist riiki läbimata. Mõelge selle peale: zimbabwelast, kes põgeneb oma riigi diktaatori Rober Mugabe eest, ei hakata Venemaal tema poliitiliste vaadete pärast taga kiusama. Venemaa kirjutas konventsioonile alla 1993. aastal. Seega Venemaa oli turvaline riik juba neli aastat enne Eestit. Kui mõtlema hakata, siis Afganistan kirjutas konventsioonile alla 2005. aastal. Varjupaigataotlejad on inimesed, kes tahavad elada Euroopas, tõenäoliselt Rootsis. Nad ületavad Venemaa poolt tulles ebaausaid võtteid kasutades piiri ja Venemaa ei võta neid enam hiljem tagasi. Lääne poolt lähenevate varjupaigataotlejate osas on pilt veel selgem. Dublini protokolli kohaselt võib teisest Euroopa Liidu riigist saabunud varjupaigataotleja sinna kohe tagasi saata. Võimud ei pea tema taotlusele pilkugi heitma – seda nimetatakse kolmanda riigi reegliks.

Tänapäevane arusaam pagulastest on kujunenud selle põhjal, mis juhtus juutidega Saksamaal 30ndatel.

Nii juhtuski Craig Cobbiga, Ameerika neonatsiga, kes ennast mõni aasta tagasi Eestis sisse seadis. Eesti immigratsioonivõimud – neile tuleb au anda – tüdinesid mehe tempudest ja otsustasid ta välja visata. Cobb pages Soome ja palus varjupaika, ent on naeruväärne mõelda, et USA pole turvaline riik. Soomlased ei jõudnud isegi naerma hakata, vaid saatsid ta kohe Eestisse tagasi.

Pagulaste arv kasvas veenirest uputuseks, kui inimesed taipasid, et sel viisil saab Euroopasse jääda. Vastavalt statistikale on ainult 365 inimest Eestis viimase 16 aasta jooksul varjupaika taotlenud, 67 nendest on olnud edukad. Võttes arvesse geograafilist asukohta, ajalugu ja rahvusvahelist õigust, olen üllatunud, et isegi nii paljud on olnud edukad. Ma kahtlustan, et enamik neist ei saanud pagulase staatust, vaid täiendava kaitse. Varjupaigataotlejad on majandusimmigrandid Enne 1970ndaid moodustasid varjupaigataotlejad vaid väikese osa inimestest, kes liikusid ühest riigist teisse. Kuigi ka enne 70ndaid olid sõdu, diktaatoreid ja despootlikke režiime. Ka siin valitses despootlik režiim. Inimesed ei taotlenud varjupaika, kuna paremat elu otsinud inimeste jaoks eksisteerisid legaalsed võimalused Euroopasse emigreeruda. Pärast Teist maailmasõda vajasid kõik nn vanad Euroopa riigid inimesi, kes aitaks riigi taas üles ehitada – käsitöölised ja haritlased olid oodatud immigrandid. Siis saabus stagflatsioon ja drakoonilised seadused peatasid immigratsiooni Euroopas. 1980ndatel muutus rahvusvaheline lennuliiklus taskukohaseks isegi väga vaeste kolmanda maailma riikide inimeste jaoks. Majandusimmigrantide arv tõusis ajaloolisel ajateljel täpselt samal hetkel, kui Euroopa ukse kinni lõi. Pagulaste arv kasvas veenirest uputuseks, kui inimesed taipasid, et sel viisil saab Euroopasse jääda. Ühelgi riigil ei olnud ressursse, et sellega toime tulla. Kõige hullem tabas Saksamaad. Oma mineviku tõttu andis Saksamaa endast parima, et olla varjupaigataotlejate suhtes kaastundlik. Miljonid inimesed asusid sel moel Saksamaale elama. Kui hiljutine immigratsioon nn vanasse Euroopasse üldse midagi on näidanud, siis seda, et vaenulikkus sisserändajate suhtes ei ole sama, mis rassism.

Minu enda riigis, Suurbritannias, tunnevad kõige suuremat vastumeelsust uute sisserändajate vastu eelmise immigrantidelaine esindajad ja nende järeltulijad, kes asusid riiki 20. sajandi keskel. Nad näevad varjupaigataotlejates soovimatut nuhtlust, kellega tuleb võistelda töökoha, elukoha ja ressursside pärast. Inimesed väärivad inimlikku kohtlemist Viimase kümne aasta jooksul on olukord taas muutunud. Tööjõupuuduse ja üha väheneva sündimusega silmitsi seisev Euroopa tervitab taas immigrante. Rootsil on väga selge poliitika kutsuda riiki asuma kasulike oskustega inimesi. Suurbritannial on punktidel põhinev süsteem. Kõrgelt kvalifitseeritud inimesed saavad Euroopasse emigreeruda. Näiteks tarkvarainsener, arst ja õde, isegi puusepp saab emigreeruda täiesti seaduslikult. Varjupaigataotlejad kipuvad olema need inimesed, kel puudub motivatsioon, intelligentsus või anne, et emigreeruda muul moel. Inglise keelt kõnelev meditsiinitöötaja Kongost ei pea taotlema varjupaika, ta võib lihtsalt emigreeruda. India immigrandid Eestis on kõik kõrgelt kvalifitseeritud, kõrgelt tasustatud inimesed. Vaatamata sellele kohtlevad Eesti piirivalvurid varjupaigataotlejaid halvasti. Puudub sõltumatu organisatsioon, mis monitooriks piirivalvurite tegevust, seega ei tea keegi, kas konventsiooniga vastavuses olevat korrektset taotluste vastuvõtmise protseduuri järgitakse. Eestis puuduvad ka võimalused tegelemiseks alaealiste, perede või inimestega, kes ei räägi inglise keelt. Poliitika, mille kohaselt inimesed pannakse varjupaigataotlemise eest kinnipidamisasutusse, ei ole mitte ainult jõhker, vaid Eesti kontekstis täiesti mõttetu. Kinnipidamisasutused on mõeldud tõrjumiseks. Ma olen näinud asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud dokumente. Ühendkuningriigis ja teistes Euroopa riikides kasutatakse säärast taktikat selleks, et peletada inimesi Euroopasse tulemast. Mõningates vaestes riikides tahavad peaaegu kõik noored lahkuda ja neil on päris kõrgetasemelised teadmised selle kohta, mis neid ees ootab. Jutt jõhkratest kinnipidamisasutustest Saksamaal jõuab nendeni. Kuna keegi nagunii ei tea, kus Eesti asub, siis tõrjumistaktika Eesti puhul ei tööta, see on lihtsalt raharaiskamine. Inimesed ei pruugi olla ehtsad pagulased, kuid nad on siiski inimesed – nad väärivad, et neid koheldaks inimestena, inimliku väärikusega.


ARVAMUS 9

VABADUS!

20. juuni 2013

Pildid, mida näha ei ole

KR I S TER K IV I Eesti Ekspress

äinud varasuvel avanes mul võimalus külastada UNHCRi põgenikelaagrit Lõuna-Sudaani ülaosas, kõrvalises paigas isegi Aafrika mõttes. Mitmeski mõttes saadab seal – lääneliku tsivilisatsiooni ja mobiililevi esimestest märkidest tundidepikkuse tšarterlennu kaugusel – läbielatu mind siiani ning mu arvuti kõvakettal ja telefonimälus on endiselt pilte inimestest ja olukordadest, mille olemasolust ma enne kuumas ja tolmavas Jubas* maandumist vähimalgi määral teadlik polnud. Kuid ma ei hakka siinkohal ära trükkima vanu halvasti kadreeritud fotosid, vaid püüan lihtsalt kirjeldada, mida mõningaid faile – ja oma mälupilte – avades näen. Kuigi inimeste nahk on Kesk-Aaf-

L

rikas tõepoolest väga musta värvi, on Aafrika ise valgem kui Eesti. Valged ja kõvad, justkui surnute sääreluust tehtud, on enamiku puude tüved, mis ulatuvad tükk maad kuumava taeva poole enne, kui sinna külge tekkib näiteks lehti, mida oma kodukohast lahkuma sunnitu süüa võiks üritada. Kahvatuks pleekinud on ka maapind, millesse pikaajaline põud kuivatab nii laiad ja sügavad praod, et väiksem laps neisse reieni sisse võib vajuda. Ühetooniliselt valged (pikast teest küll pisut tolmunud) on riided, mida sageli kannavad seljas põgenevad mehed ja poisid (naiste rõivastuses esineb ka kirevamaid kangaid), komplekti täiendamas sageli ootamatu detail (näiteks nahkportfell, kaenla alla surutud kana või tühjade kummidega jalgratas, millest päevi kestnud tee jooksul siiski pole loobutud). Valged on UNHCRi kirjadega suured presenttelgid, mille suurem põgenikepere heal juhul tervenisti enda käsutusse saab, ja valged on plastämbrid kemikaalidega turvalisemaks muudetud joogivee tassimiseks. Ainult öö, kui see kord tuleb; kärbestepininat erinevate pimedusest kostvate sahinate ja krabinatega asendades, on Aafrikas must. Selles pole midagi valget peale valge inimese, kes lebab südame pekseldes oma telgis ja mõtleb, kas moskiitovõrk ikka kaitseks ka mao eest, kui mõni neist sisse peaks eksima, ning kas teda võis läinud päeval hammustada

mõni unitõbe kandev tsetsekärbes (unitõve leviala arvatakse olevat küll mitmed sajad kilomeetrid edela pool, kuid kes seda nii täpselt on mõõtnud). Ma ei kirjutanud eelnenut mitte selleks, et afišeerida omaenda pealiskaudsust ja egoistlikkust, pigem selleks, et öelda: Aafrika ongi üsna ohtlik paik. Ilma (kasvõi ajutise) kodukoha kaitseta ongi seal surra palju kergem kui Ameerikas või Euroopas – mudavee joomisest saadud kõhulahtisusse või muudesse nakkustesse, kurnatusse või eri hõimude, usundite ja valitsuste vahelisse vägivalda, mis lahvatab Aafrikas nii kergelt ja loomulikult nagu mõni lill avab oma äsja nupus olnud värvilise lihava õie – ning kui see juhtub üksikisiku või kümne või sajaga, pole see ikka veel mingi uudis. Ma kirjutan siinkohal Sudaanist põgenemisel tagaajajate kätte langenud ja tõenäoliselt tapetud naisest, kelle lapsed vaikselt varjulise puu all mängisid, ja suure tõenäosusega on selle teksti lugejad ainsad, kes temaga juhtunust eales kuulevad. Karjed ei kandu kuumas, lämmatavas õhus kaugele. Ameerikas armastatakse öelda: «What happens in Vegas, stays in Vegas.» Sama kehib ka Aafrika kohta, aga ümberpööratud ja traagilisel moel. Ning kui üldse rääkida jackpot’idest ja loteriivõitudest, siis ilmselt paljude jaoks Aafrikas ongi selleks kuulujutt meist, paljude edasirääkimiste käigus

pisut moondunud müüt Euroopa-nimelisest pääsemisest. Sudaani põgenike perspektiivist on küll pea võimatu uskuda, et ükski neist võiks sealt kunagi Vanasse Maailma jõuda, sest isegi helilähedase kiirusega lendavas reaktiivis kestab reis Jubast Cairosse üle nelja tunni. On raske uskuda, et keegi sellise kurnava tee eales jalgsi läbida võiks, kuid mööda Niilust liiguvad kõiki raskusi trotsides aeglaselt ka laevad ja praamid. Tõsi, isegi sealt, Vahemere lõunarannikult, on Euroopa alumise otsani sadu kilomeetreid tormist merd, ent kuidagimoodi jõuavad mõned põgenikud igal aastal siiski kohale, täielikus teadmatuses ühest väiksest riigist Euroopa põhjaservas, kus teatav välisministeeriumi eksametnik paljude kodanike meeleheaks deklareeris hiljuti «kui on must, siis näita ust». Eestis ei ole enamik inimesi ühegi mustanahalisega oma elus rääkinud, meie riigis sisuliselt ei ole põgenikke.

Karjed ei kandu kuumas, lämmatavas õhus kaugele.

Kui võrrelda sellega, mida elavad läbi inimesed suures osas Aafrikast, on meie elu uskumatult turvaline, arenenud ja rikas. Muidugi oleme me samas jätkuvalt kohutavalt vaesed (vähemasti endi meelest) ning kätt südamele pannes ei ole minagi kindel, millal jõuan oma vaimses arengus sinnamaani, et leiaksin aukliku eelarve lappimise kõrvalt nii palju raha, et veidigi sellest Aafrika põgenikelaagrite toetuseks saata. Kuid kui keegi «sealt» – või LähisIdast või Põhja-Koreast või kust iganes – on saatuse tahtel oma pika pagemise lõpul eksinud Eestisse, võiksime püüda igaühe neist vähemasti avatud kõrvadega ära kuulata. Tulla võidakse erinevatel põhjustel, ent kui põgenema on ajendanud selge hädaoht ja meeleheide, on meie kohus aidata nii, nagu viimase sõja ajal aidati paljudes lääneriikides meid. Peamine uks Eesti ja «Aafrika» vahel asub meie endi südames. * Juba on Lõuna-Sudaani pealinn ning kuigi vool tuleb ja läheb, võib seal leida märke sellistest mugavustest nagu toidupoed, wifi ja lärmakate konditsioneeridega varustatud öömajad. Selleks et jõuda põgenikelaagrisse, tuleb aga lennata veel tunde UNHCRi tšarterlennukite ja helikopteritega üle puutähnilise paljakskõrbenud maastiku, sest Lõuna-Sudaan on mitu korda suurem kui Eesti, ometi moodustab ta kogu Aafrikast vaid killukese.

MI HHAIL LOT MAN semiootik, IRL

el teemal on nii palju sõnu tehtud ja piike murtud, et tundub, nagu oleks kõik juba ära öeldud. Paraku peab tõdema, et diskussioon on enamasti sellisel tasemel, et vähegi asjalikumad sõnavõtud marginaliseeruvad kiiresti. Minu eesmärk ei ole probleemi lahendamine, vaid vajalike eristuste tegemine. Samas tahan esitada mõned küsimused, millele vastamata ei saa antud arutlus olla kuigi viljakas. Levinumaid seisukohti on kaks, neist esimest võiks nimetada majanduslikuks, teist rahvuslikuks, ning nende kõrval lähenemisviis, mida nimetame tinglikult humanistlikuks, ehkki see pole kaugeltki nii intensiivselt esindatud kui esimesed kaks. Majanduslik argumentatsioon on lihtne: Eesti probleem ei ole tööpuudus, vaid (kvalifitseeritud) tööjõupuudus. Me vajame oskustöölisi, insenere, arste, tarkvaraarendajaid ja muid spetsialiste. Nende kohapealne koolitamine on kallis ja pikaajaline protsess. Kergem ja odavam on nad kutsuda välismaalt. Lisaks on kuulda järjest rohkem hääli, et vaja on ka vähemkvalifitseeritud tööjõudu: Ukraina, Moldova jt SRÜ riikide töölisi, kes on valmis meie standardite järgi madala palga eest tegema erinevaid ehitustöid jne. Ühesõnaga, majandus nõuab. Seevastu positsioon, mida võiks tinglikult nimetada rahvuslikuks, hoiatab, et Eesti rahvusriigis on niigi üle kolmandiku muulasi, nende integreerimise probleemid on lahendusest oi kui kaugel ja võõramaine tööjõud võib kriitiliselt ohustada niigi väga habrast balanssi. Mõningate tarkpeade rassistlikud väljaütlemised diskrediteerivad seda hoiakut olulisel määral, kuid see

S

ei tähenda, nagu probleemi poleks olemas. Humanistid aga vajutavad kaht pedaali: a) pärast II maailmasõda olid paljud eestlased ise pagulased ning teatud määral oli just pagulaskond eestluse hoidja, b) me tahame olla Euroopa riik, meie eeskujuks on Põhjamaad ja nende heaoluühiskond, aga selle ühiskonna lahutamatu osa on märkimisväärne immigrantide osakaal, mille moodustavad erinevad etnilised ja religioossed rühmad. Monokultuur ei ole jätkusuutlik Põgusamgi analüüs näitab, et räägitakse üksteisest mööda ning ükski nimetatud seisukoht ei ole korralikult läbi mõeldud. Kõigepealt tuleb eristada immigranti ja pagulast. Need, kellest kirjutavad inimõiguslased, on pagulased, kes on tihti poliitilised põgenikud. Nende probleeme võib tõepoolest lahendada humanistlikust arusaamast lähtudes. Kuid siiski ei tohi siin minna liiga entusiastlikuks ja praegune konservatiivne joon peaks säilima. Pagulased ei aita vähimalgi määral lahendada Eesti majandusprobleeme. Vastupidi, nad tekitavad neid juurde. Esiteks vajavad nad sotsiaalabi ja rehabilitatsiooni. Teiseks, selle voo tavaline struktuur on see, et ees tulevad täiskasvanud mehed. Kui palju perekonnaliikmeid neile järgneb, ei ole teada, kuid karta on, et mitte vähe. Kuid see on alles probleemide algus. Esimese põlvkonna pagulased on vastuvõtvale riigile enamasti tänulikud, igatahes sellele lojaalsed. Kuid juba järgmine, aga eriti kolmas põlvkond ei saa enam aru, mille eest nad peavad olema tänulikud, nad teavad vaid, et nende elujärg on halvem kui põliselanikel ning isegi sõbralikumad kohalikud elanikud ei võta neid päriselt omaks. Sellele tuleb lisada pagulastele omane ülitundlikkus oma identiteedi ja traditsioonide suhtes, mis kõik võib tekitada ebasoovitavaid olukordi, tegemata rõõmu ei põlisrahvale, pagulastele ega isegi kõige entusiastlikumatele inimõiguslastele. Moraal on lihtne: kui me võtame vähegi olulisel määral pagulasi vastu, siis peame läbi mõtlema mitte üksnes esimese põlvkonna lõimimisküsimused, vaid ka järelpõlvega seotud probleemid. Öeldu ei tähenda, et ma pooldan

reservatsioonideta «rahvuslaste» seisukohta. Mõõdukas immigratsioon on igale ühiskonnale kasulik, kusjuures ma ei pea siin silmas majanduslikku kasu. Olgu nimetatud sport, muusika, teadus, kunst jne. Mitmekesisus rikastab, monokultuurid ei ole jätkusuutlikud isegi põllumajanduses. Nii võib öelda, et isegi lähtudes rahvusegoistlikest kaalutlustest, vajame teatud hulka teiste kultuuride esindajaid. Kuid ka siin pooldan konservatiivset ja pigem ettevaatlikku lähenemist. Kontrollimatu immigratsioon on igas valdkonnas kurjast. Poliitpõgenikud Venemaalt Eraldi tahaksin peatuda vene küsimusel. Vene keelt kõnelevaid inimesi on Eestis niigi palju. Samas, kui me räägime poliitpõgenikest, tuleb osa nimelt Venemaalt. Nende mõju Eesti ja eriti kohalikule vene elanikkonnale on väga positiivne ning need, kes jälgivad kohalikke venekeelseid foorumeid, võivad tõdeda, kui vaenulikult neisse impeeriumimeelne mass suhtub, kuna nad üksnes oma kohaloluga kummutavad müüdi õitsvast Venemaast ja selle suurepärastest juhtidest Putiniga eesotsas. Nende lojaalsuses Eesti riigile pole vähimatki kahtlust. Ent siingi tuleb hoida konservatiivset joont: järgmiste generatsioonide probleem vajab ka nende puhul hoolikat läbimõtlemist. Lõpuks aga majandusest. On selge, et sissetoodav tööjõud ei kvalifitseeru mingiski mõttes pagulasteks, need on immigrandid. Mil määral massiline tööjõutoomine aitab lahendada Eesti majanduse probleeme, pole sugugi selge. Muidugi on Euroopas ja USAs hulk noori häid spetsialiste, kellel veel pole peret ja kellele oleks Eestisse tulek märkimisväärne professionaalne väljakutse, seiklus veel pealekauba. Sellised inimesed on vaieldamatult kasulikud ja nad ilmselgelt ei tekita sotsiaalseid probleeme, kuid nad kindlasti ei lahenda ka Eesti majanduse ees seisvaid raskusi. Pealegi unustavad majandusliku immigratsiooni pooldajad ära lihtsa asja: vabad töökohad on Eestis suurel määral tekkinud seetõttu, et vastavad Eesti spetsialistid on lahkunud välismaale. Eestis on puudu arstidest, kuid Eesti arstidest on puudu ka Soomes. On oht, et meile tulevad need «spetsialistid», kes mujale lihtsalt ei kõlba.

FOTO: ALDO LUUD

Mõõdukas immigratsioon on ühiskonnale kasulik


10 EESTI

VABADUS!

20. juuni 2013

Kas surmahirmus appikarjuja tuleb ukse taha jätta? Eesti on andnud varjupaika nii vähestele pagulastele, et võib olla kindel – keegi neist ei ole tulnud kergemat elu otsima, vaid asüüli taotlemiseks on mõjuv põhjus, kinnitab MTÜ Eesti Pagulasabi juht Kristina Kallas. ANNE P R O MM IK

Kolm aastat tagasi tehtud uuringust selgus, et 71% Eesti elanike arvates peaks riik rände-, pagulas- ja varjupaigapoliitika osas pigem sisserännet takistama. Reeglina on inimeste esimene reaktsioon küll, et milleks meil seda vaja. Arvan, et probleemiks pole võõraviha, vaid pigem vähene informeeritus. Kui paljud meist on isiklikult mõne pagulasega kohtunud? Olen tudengitele ülikoolis toonud järgmise näite. Kujuta ette, et on kuu lõpp, raha otsas, istud oma ühikatoas ja keedad viimast poolt pakki makarone. Äkki prõmmib keegi ukse taga ja karjub: «Appi, appi, hull naabrimees tahab ära tappa!» Mis on su esimene reaktsioon? Kas jätad surmaohus inimese ukse taha ainult sellepärast, et sul on parajasti kõht tühi? Loogiline ju, et lased ta sisse ja alles siis uurid, kas asi on nii hull. Aga Eestis juhtub hoopis nii, et keegi ei kuula appikarjumist! Inimõiguste Keskusse on helistatud mitu korda kaebusega, et piiril on inimene palunud asüüli, aga saadetud tagasi. Viimati tuli piirile kaks süürlast, kes oma sõnul palusid varjupaika, aga piirivalvur ei võtnud taotlust vastu. Üks neist saadeti Moskvasse tagasi, teine rebis oma passi katki, Venemaa teda tagasi ei lasknud ja mees paigutati Harku väljasaatmiskeskusesse. Sellistes olukordades on varjupaiga taotleja sõna piirivalvuri sõna vastu ja raske tuvastada, mis täpselt juhtus. Sealjuures on kummaline, et kui Inimõiguste Keskus koostöös ÜRO pagulaste ülemvoliniku ametiga (UNHCR) on tahtnud teha koostööd piiride sõltumatul monitoorimisel, siis siseministeerium on keeldunud. Miks peaksime uskuma põgenikku, kui tema sõna on piirivalvuri oma vastu? Kahtlusi tekitab Eesti väike varjupaigataotluste arv. Lätis oli eelmisel aastal pea kolm korda rohkem asüülitaotlusi kui Eestis, teistest naaberriikidest rääkimata – tekib küsimus, miks varjupaigataotlejaid Eestisse ei jõua. Kui piiril toimib kõik õiguspäraselt, siis miks peaks ministeerium olema sõltumatu vaatlemise vastu? Kui kahtlus, et piiril keeldutakse varjupaigataotlusi vastu võtmast, peaks kinnitust leidma – siis tuleks välja, et ÜRO inimõiguste nõukogu liige Eesti rikub ise inimõigusi! Juhul kui väljasaatmiskeskuses peetakse kinni inimesi, kes tegelikult tahtsid asüüli paluda, aga seda ignoreeriti? Just. Võimalik, et sellega rikutakse oluliselt ka inimese üht põhiõigust, piirates tema liikumisvabadust. Meil on praegu käsil analüüs, kuidas käitub kinnipeetavatega Harku väljasaatmiskeskus. Paraku midagi head seal ei ole – keskus on ülerahvastatud, tekivad kaklused, kumminuiadega taotakse, süüa ei jätku kõigile. Kas Eestisse saabuvaid pagulasi ähvardab kodumaal tõesti nii suur oht? Näiteks kas siia on pagetud surmanuhtluse eest? Sõltub, millisest riigist on pagulane pärit. Sageli ei taha pagulased oma läbielamisi uuesti läbi elada ja soovivad kõik mälust kustutad. Eestis on seegi probleemiks, et sageli väga karmilt kannatanud pagulane ei saa vajalikku psühholoogilist abi. Mitmetel on traumad, millest üle saamiseks vajaksid nad pika perioodi jooksul korralikku psühhoteraapiat. Näiteks Inglismaal tegutseb eraviisiline heategevusfond vägivalla- ja pii-

namisohvrite abistamisega, ja valdavalt saavad sealt abi pagulased. Meil Eestis ei ole midagi sarnast, ja mitmete pagulaste pärast on mul suur hirm. Nad ju kardavad! Neil on kohutavad paanikahood, jubedad mälestused. Konkreetsetest inimestest ei saa ma rääkida, sest mõnda neist ähvardab reaalne oht. Kujutage ette inimest, kes on põgenenud siia atentaadi eest ja elab pidevas surmahirmus, et ta saadakse kätte. Meil on ka pagulasi, kellel on sugulased laiali sõjakolletes ja kelle elu pärast nad iga päev, iga minut ja sekund muretsevad, elades pidevas hirmus isegi siin, Eestis. Miks on enamik pagulastest integreerunud pigem venekeelsesse keskkonda? Nad on valdavalt tööl toitlustusasutustes, mõni üksik ehituses või põllumajanduses, kus nende kolleegid on venekeelsed. Teiste riikide kogemus näitab, et kui õige aeg maha magada, siis motivatsioon kohalikku keelt õppida langeb kiirelt. Kui varjupaigataotleja on saanud positiivse vastuse, on tal vastuvõtja riigi suhtes väga positiivsed tunded. Tekib õhin ja kõrge motivatsioon elu otsast alustada, keelt õppida, töö leida. Seda tuleks kohe ära kasutada intensiivseks keeleõppeks. Poole aasta jooksul pärast asüüli saamist, kui on kogetud, et uue elu alustamine on väga raske, kerkivad esile uued probleemid. Pagulased sukelduvad ellujäämisstrateegiasse. Võtavad vastu esimese tööpakkumise, sageli ametliku lepinguta, tööl käimine ja elatise teenimine imeb nad endasse ja selle kõrvalt ei jää aega keeleõppeks. Miks Eesti ei võiks õppida teiste riikide kogemusest? Keelt võiks hakata õpetama kohe riiki saabudes, mitte aasta pärast või veel hiljem. Eesti keel on meile kohutavalt tähtis, suhtume sellesse kui imetletud reliikviasse, aga praktilises elus ei suuda me panna välismaalasi seda keelt õppima ja selle kaudu keelekasutajate hulka laiendada. Asjale lähenetakse minu arvates valest küljest – ressursse kasutatakse keeleoskuse nõudmiseks ja kontrollimiseks, kuid oluliselt rohkem peaks panustama keele õpetamisesse ja propageerimisse.

Maailma mastaabis ei ole Eesti nii vaene riik, et neid väheseid pagulasi,kes siia tulevad, aidata ei saaks. Missugust reaalset kasu võib pagulastest Eestile olla? Muidugi on pagulaste hulgas erinevaid inimesi, on neid, kes on kõrgelt haritud ja oma ala spetsialistid, ja on ka neid, kes teevad lihtsamaid töid. Praegune kogemus näitab, et pagulased teevad neid töid, mida eestlased teha ei taha. Meil pole piisavalt eestlasi, kes tahaksid näiteks puuetega inimesi või vanureid hooldada – omad töökäed lähevad ju Soome. Näiteks restorani köögis töötamine on väga väsitav ja palk on kõvasti alla keskmise. Tallinna restoraniäri töötabki suures osas sisserännanute tööjõuga, olgu nad siis pagulased või muud sisserändajad. Meil on praegu väga suur tähelepanu koondunud tippspetsialistide sisserände vajadusele, kes panustaksid meie majanduse

Kristina Kallas näitab gloobusel, kust on peamiselt pärit Eestisse saabuvad pagulased.

arengusse, kuid ka lihttööline kasvataks meie majandust. Ning see tippspetsialist tahab saada tipptasemel teenuseid, kaasa arvatud rahvusvahelist köögikultuuri, piltlikult öeldes: jahusoustiga me teda siia ei meelita. Kaks aastat tagasi tehtud uuringust selgus, et paljud seadusega ette nähtud õigused, nagu arstiabi, keeleõpe ja tõlketeenus, ei ole pagulastele reaalselt tagatud. Kas olukord on vahepeal paranenud? Muutunud asjad veel ei ole, aga on lootust muutuseks. Sotsiaalministeerium on tegutsema hakanud, et seaduses sätestatut oleks võimalik reaalselt ellu viia. Illuka vastuvõtukeskuses ei ole seni olnud kõik vajalikud teenused alati kättesaadavad – näiteks arstiabi, tõlketeenus ja keeleõpe. Illukal oli üldse üsna raske seaduses sätestatut täita. Näi-

teks perearst asus 50 km kaugusel Jõhvis, kuhu isegi buss iga päev ei käi. Aprillis lõpetas keskus tegutsemise riigiasutusena ja anti üle Hoolekandeteenuste ASile, kes remondib uusi ruume Väike-Maarja lähedal Vao külas. Väga loodame, et vastuvõtutingimused selle reformiga paranevad. Kuidas on lahenenud olukord, kus varjupaika saanu käib tööl, aga ei saa ravikindlustust, kuna korteriomanik pole nõus tema sisseregistreerimisega üüripinnale? Ei ole lahenenud ja tegelikult on tegemist laiema, kui vaid pagulasi puudutava probleemiga. See on õiguslik küsimus, mida peaks lahendama võib-olla õiguskantsler. Kas riikliku tervisekindlustuse saamise kriteeriumiks peaks olema sotsiaalmaksu maksmine või registreeritud elukoha omamine?

FOTO: ALDO LUUD

Tuleb välja, et Eesti ei ole nendegi väheste pagulaste suhtes, kellele oleme andnud varjupaika, väga külalislahke riik. Maailma mastaabis ei ole Eesti sugugi nii vaene riik, et neid väheseid pagulasi, kes siia tulevad, aidata ei saaks. See on juba moraalne kohustus – eestlastele võimaldati varjupaika, kui me seda vajasime, ja keegi ei suuda garanteerida, et olukorda, kus me taas varjupaika vajame, ei teki enam kunagi. Ma saan aru, et raha on vähe, aga kuhu seda kulutatakse? DASA-de (Demokraatia Arendamise Sihtasutused) seaduseelnõus oli ette nähtud 900 000 eurot nelja riigikogu erakonna loodavatele sihtasutustele. Selle rahaga saaks aidata nii mitmeidki Eestis nälgivaid lapsi kui ka pagulasi!


KULTUUR 11

VABADUS!

20. juuni 2013

Olla keegi eikusagil Kunstnik Kristina Normani kahe viimase töö toimumiskohaks on erinevad riigid – Soome ja Eesti –, kuid ideeliselt on nad omavahel sama tihedalt seotud kui Eesti-Soome laevagraafik. MA R I KO D R E S

unstiaktsiooni raames sündinud töö pealkirjaga «0,8 ruutmeetrit» on möödunud aastal üles filmitud 19. sajandi bastionis tegutsevas kunstigaleriis Augusta, mis asub Helsingi turismimekas Suomenlinna saarel. Seevastu Normani värske dokumentaalfilm «Ühisel pinnal» viib vaataja väikesse Illuka valda Jaamakülla, kus asub Eesti varjupaigataotlejate vastuvõtukeskus. Ühe paiga ajalugu varjab 1918. aasta Soome kodusõja järel tuhandete inimeste piinamiskohana tegutsenud vangilaagrit, teise olevik peidab avalikkuse jaoks nime ja näota inimesi. Soome bastioni seinad eelistavad minevikusündmuste asemel kõnelda UNESCO maailmapärandile meelepärast kultuuri- ja kunstikeelt, Illuka keskus aga on jäänud suletuks isegi Google Street View kõikenägevatele silmadele. Suomenlinna ebamugava ajalooga ruumides, kus «parimatel aegadel» oli igale inimesele 0,8 ruutmeetrit põrandapinda, meenutavad omaenda vangilaagrikogemust tšetšeen, bosnialanna ja Türgist pärit kurd. Illukal mõjub, vastupidi, ahistavana tühjus, millega seal olevad inimesed päevast päeva nii vaimselt kui füüsiliselt paksude metsade vahel silmitsi seisavad. «Ühisel pinnal» lisab veel ühe mõõtme – filmis jutustajana esineva Illuka varjupaigataotleja mõtted ja muljed Eestist vahelduvad siit 1940ndatel põgenenud väliseesti prouade mälestustega pagulasepõlvest. Kuidas huvitus kunstnik, kelle varasemate tööde seas on näiteks Eestit 2009. aasta Veneetsia biennaalil esindanud Kuldsõdur, pagulasteemast? Norman sõnab, et nii nn Kuldsõduri projektis kui ka uuemates teostes on fookuses mälupoliitika ja sallivuse problemaatika. Normanit on alati huvitanud, kuidas erinevaid ajaloosündmusi mäletatakse ning mil moel rakendatakse mälu päevapoliitilises kontekstis. «Näiteks võib märgata, kuidas meie rahvuskaaslaste kodumaalt lahkumisega seotud kannatuste kaudu kujundatakse meie rahvuslikku enesepilti. Samas paistame riigina väljapoole silma oma erakordselt tõrjuva hoiakuga pagulaste suhtes, kes küsivad meilt varjupaika, tulles sarnastest oludest kui need, mis valitsesid Eestis mõnikümmend aastat tagasi,» ütleb ta. Kunstniku üks tähelepanek on, et hirmust võõraste ees juhinduv poliitika kujundab ka meid ümbritsevat keskkonda. Nii on Tõnismäelt pühitud ebamugav monument ja selle austajad ning sama valemiga on paigutatud varjupaigataotlejad Eesti piirile Venemaaga. Peaaegu ainus varjupaigataotleja, kel avalikkuse ees on nägu ja nimi, on tõlk Omar. Ülejäänutest ei tea me pea-

K

Kaadrid filmidest «0,8 ruutmeetrit» ja «Ühisel pinnal», operaator Erik Norkroos.

FOTOD: KRISTINA NORMAN, OPERAATOR ERIK NORKROOS

Kunstnik Kristina Normanit on alati huvitanud, kuidas erinevaid ajaloosündmusi mäletatakse.

92-aastane Mai Hinge Raud-Pähn on eesti kunstiajaloolane, ühiskonnategelane ja ajakirjanik Rootsis ning Rootsi Eestlaste Liidu esinduskogu liige.

le statistiliste arvude mitte midagi. Need arvudki jõuavad avalikkuseni viivitusega, sest neid leiab kohustuslikest aastaaruannetest. «Mind ajendas Illukale minema soov anda hääl inimestele, keda me muidu kunagi ei kuule,» avab Norman oma filmitegemise tagamaid. Kummagi projekti jaoks portreteeritavate leidmine ei olnud kuigi keeruline. Illukal viibijad olid nõus Normani filmis osalema pärast seda, kui olid ära vaadanud Soome-filmi. Soome-filmi jaoks aga leidsid oma lugu jutusta-

nud endised vangid, et kunstniku loodud tingimustes ja hoone ajaloo foonil on seda sobiv teha. Illuka elanikke kutsus Norman üles rääkima sellest, kuidas nad kogevad Eestit. Selgus, et ei kogegi, kuna argielu Eesti Vabariigis nende jaoks sisuliselt puudub. Mobiililevigi on Venemaa oma. «Vastuvõtukeskus Illukal on huvitav psühhogeograafiline fenomen. Vaatamata kõigile rahvusvahelistele kohustustele ja lepingutele, mis Eesti riik on sõlminud, saadetakse siia varjupaika otsima tulevatele inimestele sel-

ge signaal: ärge siia tulge, meie riigis teid inimeseks ei peeta ja teie probleemid on teie enda mure,» ütleb kunstnik. Teenused, nagu psühholoogiline abi ning eesti keele ja kultuuri õpe, mida asüülitaotlejad peaksid oma siinviibimise ajal saama, ei toimi ükski juba pelgalt seetõttu, et keskus asub perifeerias, kuhu on väga raske ligi pääseda. Väliseesti prouade meenutused, kuidas 1944. aastal võeti Eestist Rootsi saabunud sõjapõgenikke vastu kuuma hernesupi ja pannkookidega, mõjuvad piinliku kontrastina. Ent Normani sõnul ei olnud tema eesmärgiks eesti soost põgenike kogemusi Eestis asüüli taotlevate inimeste kogemustele vastandada, vaid pigem oli kunstniku taotluseks tuua esile põgenikuks olemise üldinimlik loomus. Eesti lähiajaloost teame, kui kiiresti võib ühes riigis poliitiline olukord muutuda ja

inimesed repressioonide ohtu sattuda. Kodumaalt lahkumine on äärmuslik abinõu ja see on inimesele eksistentsiaalselt raputav kogemus. «Ehk peaksime olema lihtsalt ja inimlikult külalislahkemad?» küsib Norman. Kahte filmi järjestikku vaadates ja hiljem kõrvutades tekitab häbiga segatud kergendustunnet see, et Soome-filmis oma lugusid jutustanud kolm pagulast leidsid peavarju just üle lahe Soomes ja mitte Eestis. Mõeldes, millistest oludest tulevad sõjapõgenikud, milline raske otsus on suure tõenäosusega määramata ajaks jätta seljataha oma kodumaa ja kõik perekondlikud ja sotsiaalsed võrgustikud, millised kummitused ja tondid neid tõenäoliselt iga päev siiani külastavad – sõjapõrgust neid Ida-Virumaale maailma servale saata on lihtsalt alandav. Varjupaigapoliitikat peab Norman paratamatult seotuks valikuga, kas osaleda mõnes teises riigis toime pandavas vägivallas või mitte. «Kui riik varjupaigataotlejale ära ütleb ning taotlejaga tema kodumaal midagi seetõttu juhtub, on see ära öelnud riik selle eest kaasvastutav.» Norman lisab, et siinviibimise fakt ise teeb Eestisse sattunud varjupaigaotsijad ja pagulased meie kaasmaalasteks, kes väärivad samasugust suhtumist ja hoolivust nagu meie sugulased, naabrid või meie ise. Kaasaegse kunsti auhinnale Köler Prize nomineeritud Kristina Normani mõlemad tööd on 16. juunini üleval Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM) Põhja puiesteel.

ngelina Jolie on juba kümme aastat olnud põgenike hääle kuuldavaks tegija ning võidelnud selle nimel, et kriiside tagajärjel oma kodudest põgenema sunnitud inimesed saaksid abi. Süüria põgenikelaagreid ja riike, kuhu on saabunud põgenikke Süüriast, on Jolie juba korduvalt külastanud, toetamaks nii põgenikke endid kui ka naaberriigi Jordaania valitsust ja ühiskonda, kes on pühendunult pakkunud kodusõja eest põgenevatele süürlaste turvalist varjupaika. «Põgenikud on armeele sihtmärgiks ning nad on äärmises ohus, kuni nad suudavad ületada piiri. Olen liigutatud sellest, millise uskumatu kaastundega kohtleb Jordaania piirivalve

A

traumeeritud põgenikeperesid, täites oma kohust 24 tundi, seitse päeva nädalas,» kirjeldas Jolie piiril nähtut. Süüriast põgeneb iga päev tuhandeid inimesi, paljud neist Jordaaniasse, kes on põgenikke lahkelt vastu võtnud, kuigi see on riigile samal ajal suureks koormaks. «Mul hakkab halb, kui ma näen, kui pikaks ja veriseks Süüria konflikt on veninud, hävitades rahva ja miljonite süütute tsiviilelanike elu. Rahvusvaheline üldsus peaks tegema rohkem, et toetada Jordaaniat ja teisi naaberriike, kes hoiavad oma piirid põgenikele avatud,» ütles Jolie, kes koos Brad Pittiga annetas 50 000 USA dollarit põgenikele peretelkide ostmiseks. Jolie huvi põgenike olukorra vastu tärkas 2000. aastal, kui ta külastas fil-

mi «Tomb Raider» võtetel Kambodžat. Peagi hakkas ta osalema UNHCRi välimissioonidel ja sest saati on tema otsustavus aidata põgenikke, juhtides avalikkuse tähelepanu põgenike olukorrale ja tehes rahvusvahelist lobitööd, ainult süvenenud. Lisaks UNHCRi esindamisele jätkab Jolie looduskatastroofide ohvrite, kaitsetute laste ja keskkonna kaitsmise alast tööd. UNHCRi erisaadikuks nimetati Jolie möödunud aastal, eelnevalt oli ta organisatsiooniga juba aastaid põgenike abistamiseks koostööd teinud. Jolie pühendumust näitab seegi, et aastate jooksul on ta põgenike olukorra parandamiseks annetanud üle viie miljoni dollari, mida on kasutatud näiteks Keenias ja Afganistanis koolimajade ehitamiseks.

FOTO: UNHCR/JASON TANNER

Angelina Jolie – UNHCRi erisaadik


12 AJALUGU

VABADUS!

20. juuni 2013

Eesti pagulased laeva Linda pardal, millega tuldi üle Atlandi ookeani USAsse. Miami, Ameerika Ühendriigid, 1946. FOTOD: RAHVUSARHIIVI FOTODE ANDMEBAAS

Minna või jääda?

Eestlaste Teise maailmasõja aegne põgenemine läände Teise maailmasõja aegne eestlaste põgenemine läände on tundlik teema siiani. Sellest rääkimine teeb valu nii võõrsile sattunuile kui ka kodumaale jäänutele, sest perekonna, lähedaste ja kodumaa kaotusest tekkinud haavad ei ole veel paranenud. Igal perel on rääkida oma lugu või lood, kes, millal, miks ja kuhu sattus. K A JA K U M E R - H A U K A N Õ M M

n meenutusi, mida on palju räägitud ja kuuldud, kuid on ka mälestusi, mida teavad ainult asjaosalised ise. On lugusid, mida on aja jooksul kohandatud kuulajale sobilikuks, illustreeritud seikadega, mida kuulaja ootab ja kuulata tahab. Arhiivides asuvates kaustades leidub aga ka teavet, millest pigem ei räägita või millest rääkimine mõjub koguni kui sool haavale. Kes, kui palju ja kuhu eestlastest põgenes? Mis ajenditel ja põhjustel sõjakeerises Eestist läände lahkuti? Need on sel teemal sagedamini esitatavad küsimused. Eestlaste lahkumine kodumaalt sai alguse seoses baltisakslaste ümberasumisega Saksamaale 1939. aastal. Osa eestlasi kasutas võimalust ja lahkus koos sakslastega tol korral või järelümberasumise käigus. Aktiivsem võõrsile pagemine toimus Saksa okupatsiooni käigus ning kulmineerus sügisel 1944. Mineku põhjusi oli erinevaid. Näiteks hakkasid sakslased värbama okupeeritud aladelt omale tööjõudu ning töölevärvatuna läks Eestist ligi 10 000 inimest. Germaniseerimise kava kohaselt oli Saksamaale plaanis saata üliõpilasi õppima ja õppejõude õpetama, kuid eestlaste osavõtt mainitud aktsioonist jäi väga tagasihoidlikuks. Suurem hulk eestlasi (nende hulgas ka noored naised) jõudis Saksamaale, teenides erinevates Saksa relvaüksustes, sh ka tööteenistuses ja lennuväe abiteenistuses. Rinde lähenemisel hakkasid sakslased intensiivselt läbi viima evakueerimisi. Kõige tuntum on 3000 sõrulase evakueerumine Saaremaalt. Lisaks on teada põlevkivitööstuse, Riikliku Seerumi Instituudi töötajate, omavalitsusasutuste ametkondade, raudteetehaste personali ja rinde lähenemisel Narva linna elanikkonna evakueerimine. See pole aga kindlasti lõplik evakueerimiste loetelu. 1944. aasta hilissuvel ja varasügisel lahkus Eesti erinevatest sadamatest laevu ja raudteejaamadest ronge põgenikega Saksamaale. Kuna kõik ei mahtunud laevadele ja rongidele, mindi hobusega, jalgrattal või koguni autodega voorides mööda maismaad. Põgenemise peamise põhjusena tuuakse välja

O

Eesti pagulased Rootsis Lidingöl, arvatavasti 1946. Esimeses reas vasakult teine Marie Under, Maria Kleitsman, Marta Warma, Leini Mälk.

hirmu uue nõukogude okupatsiooni ees. Teiseks peamiseks eestlaste sihtriigiks sai Rootsi. Neutraalsesse Rootsi jäi ja tuli hiljem juurde mitmeid Eesti diplomaatilise korpuse esindajaid. Suurem põgenikelaine aga hakkas kuningriiki saabuma 1943. aastal, kui Soome kaudu saabusid Saksa erinevatesse relvajõududesse mobiliseerimise eest põgenenud noorukid. Samal aastal hakati Rootsist organiseerima Eestis elanud rannarootslaste naasmist etnilisele kodumaale. Koos nendega lahkusid Eestist erinevaid võimalusi kasutades eestlasedki. Lisaks eelmainitutele jõudis Rootsi näiteks pea kolmsada eestlast USA valitsuse finantseeritud aktsiooni käigus. Massiliselt jõudis eestlasi üle mere aga 1944. aasta suvel ja sügisel – seda nii läbi Soome kui ka otse Eestist. Mitmed organisatsioonid nii Eestis, Soomes kui Rootsis aitasid korral-

dada tsiviilisikute ülevedu. Kuni 22. septembrini 1944 tuli suunata kõik põgenikega laevad Saksamaale. Reaalselt aga lahkus Eesti rannikult pimeduse saabudes hulgaliselt väikesi ja suuremaid kaluripaate nii Rootsi kui ka Soome kogu hilissuve ja sügise vältel. Osa reisidest toimus kokkuleppel Saksa salapolitseiga. Luba oli võimalik lunastada altkäemaksugagi. Enamasti tuli üle mere sõidu eest maksta kas kullas, kütusega, toiduainetega või mõnel muul viisil. Mõne ülevedajaga võis saada ka kaubale lubadusega reisi eest tagantjärele maksta. Oli ka neid, kes pidid rannast tagasi minema maksevahendite või paatide puudumise tõttu või lihtsalt oldi jäädud liiga hiljaks. Sageli pidid eestlased oma esmasest sihtriigist edasi rändama. Palju on kiidetud eesti põgenike head vastuvõttu Rootsis. Kuid pärast seda, kui Rootsi

andis 1946. aasta jaanuaris välja 153 Saksa mundrit kandnud baltlast, algas eestlaste aktiivne edasiränne ülemereriikidesse: peamiselt USAsse, Kanadasse, vähemal määral ka Argentinasse. Ühtekokku lahkus Rootsist aastail 1946–1951 enam kui 5000 eestlast. Samas Saksamaalt, Taanist ja Austriast saabus pea sama palju asemele. Alur Reinansi tehtud Rootsi jõudnud eestlaste andmeanalüüsist selgub, et sinna jõudnud eestlaskonna seas moodustas tähelepanuväärse osa rannikult ja saartelt läinud rahvas. Kuna rannarahvas põgenes suuresti tervete peredega, on ka Rootsi jõudnud eestlaste seas laste osakaal sunniviisilise rände puhul esinevast vastavast näitajast kõrgem. Haritlaskonna osakaalu hinnatakse ligemale kümnele protsendile. Vastavat näitajat tõstsid nii ülikooli õppejõudude, kirjanike kui ka poliitiliselt aktiivsete eestlaste suur osakaal Rootsi jõudnud eestlaste seas. Laagriaja alguses loodeti, et peagi puhkeb uus sõda, mille käigus Eesti saab taas vabaks ning avaneb võimalus kodumaale tagasi pöörduda. Aja kulgedes lootus aga kahanes. Tagantjärele arhiivimaterjale uurides selgub, et tegelikult olid suurriikide juhid Eesti tuleviku suhtes omavahel teisiti otsustanud. Eestlasi võeti reeglina hästi vastu 1940. aastate lõpus asus enamik Saksamaa, Austria ja Taani põgenikelaagrites olnud eestlastest elama USAsse, Kanadasse, Austraaliasse, Inglismaale, Uus-Meremaale ning vähesemal määral Argentinasse, Brasiiliasse jne. Mälestustest võib lugeda, et eestlasi võeti igal pool reeglina hästi vastu. Kuna eestlased hakkasid usinalt uut keelt õppima, olid töökad, ei tekkinud neil ka probleeme kohalike elanikega. Vähem on aga räägitud sellest, et vaid väga üksikud said tööle erialasele või väljaõppele vastavale kohale. Põgenikud suunati ennekõike lihttöödele, mida kohalikud polnud nõus tegema. Tagasihoidlikult on kajastamist leidnud seegi seik, et kõik riigid olid huvitatud ning tegid kõik selle nimel, et sinna saabunud assimileeruks ja integreeruks kohalikku ellu võimalikult kiiresti. Näiteks ühelegi eestlaste noorsooorganisatsioonile ei antud ametlikku tegevusluba ja kõik nad on tegutse-

nud teiste rahvuste allorganisatsioonidena. Tegelikult ei olnud ükski riik huvitatud aktiivsest, Nõukogude Liiduga poliitilisi probleeme tekitavast rahvusgrupist. Enamik riike hoidis eestlaste tegevust rohkemal või vähemal määral kindlates piirides kontrolli all. Kokkuvõtteks saab öelda, et kuigi peamise kodust lahkumise ja põgenemise ajendina on domineerima jäänud hirm uue nõukogude okupatsiooni ees, oli tõukeid kodumaalt lahkumiseks väga erinevaid. Alates kaasaminekust baltisakslastega, rannarootslastega kuni isiklike probleemide eest põgenemiseni. Kui noorukina või lausa lapsena Eestist võõrsile sattunud eestlaste puhul on kõlama jäänud nende edulood, siis keskealisena või vanana võõrsile sattunud eestlastel osutus elu võõrsil raskeks ning enamasti tuli neil leppida vaid tagasihoidlikku elatist pakkuva töökohaga. Kodumaale jäänud eestlastele on maalitud silme ette väliseestlaste majanduslikult hea toimetulek, samas on rääkimata jäetud võõrsil ette tulnud raskused. Kaja Kumer-Haukanõmm on kaitsnud doktorikraadi teemal «Teisest maailmasõjast tingitud Balti pagulaste problemaatika aastatel 1945–1952 Eesti pagulaste näitel».

Eesti põgenikud • Hinnanguliselt sattus Teise maailmasõja tulemusena erinevatel põhjustel Eestist läände ligikaudu 80 000 – 90 000 eestlast. • Peaaegu 6–9% teel olnutest aga ei jõudnud sihtkohta, vaid sai surma või suri teel olles. Arvukaimalt saabus eestlasi Saksamaale, ühtekokku ligi 45 000 eestlast. • Rootsi jõudis umbes 25 000, Taani ja Austriasse umbes tuhat rahvuskaaslast. Ligikaudu 21 000 läände jõudnut naasis sõjale järgnenud aastatel kodumaale. Nende seas oli vabatahtlikult tagasipöördujaid, kuid suurema osa moodustasid siiski mitmetest Euroopa riikidest sunniviisiliselt tagasi saadetud. ALLIKAS: KAJA KUMER-HAUKANÕMM


MAAILM 13

VABADUS!

20. juuni 2013

Fatima Zahra kooli õpilased Ida-Afganistanis Jalalabadis, mida Eesti välisministeerium arengukoostöö raames ka toetab.

FOTO: MAARI ROSS

Miks Afganistanist põgenetakse? MA AR I ROSS MTÜ Mondo Afganistani toetusprojektide ekspert

riani pidas Eesti politsei kinni bussis, millega ta sõitis Läti poole. Küsimusele, kuhu ta teel on, vastas mees: «Ma tulen Afganistanist ja tahan minna Euroopasse.» Politseinikud hakkasid muigama, näitasid kaarti ja selgitasid, et see siin on Eesti ja ongi Euroopa Liit. «Kui see on Euroopa, siis ma jääksin siia.» Praegu on Arianil kolmeaastane pagulasstaatus, mis annab elamisloa ja õiguse käia tööl. Ja Arian on töökas. Kahe aasta jooksul on ta edutatud ühes Tallinna hotelli aasia restoranis peakokaks. Arian oli elanud kogu oma elu ühes konservatiivses Helmandi provintsi külas. Koolis polnud tal aega käia, sest vanemaid tuli põlluharimisel aidata. Peale sõbraliku pere ja kogukonna toetuse ei saanud elu just mugavaks pidada: televiisorit sai toona võimul olnud Talibani tõttu vaadata vaid nii, et see kaevati paariks tunniks maa seest välja ning pärast peideti uuesti ära. Eestisse jõudis Arian Venemaa kaudu pärast pikka loksumist pimedas veoautokastis. Teekonda Afganistanist aitas läbida salakaubavedaja, kellele Ariani isa maksis üle 10 000 dollari lubaduse eest poeg Euroopasse viia. Oma põgenemise põhjustest Arian rääkida ei soovi. Pere kohta mainib ta, et ema on surnud ja teiste pereliikmetega ta ei suhtle, ehkki igatseb neid ja Afganistani elu väga. Ühel heal päeval loodab ta koju tagasi jõuda. Šalwar kamiiz’i (kaheosaline meesterõivas) moodsate teksapükste ja ruudulise pluusi vastu vahetanud pleieriga noor-

A

Afganistani inimesed ei taha oma kodusid jätta

mees näeb välja nagu iga teine eurooplane. «Isa lööks mu maha, kui ta mind selles riietuses näeks,» ütleb ta ise. Tüdruksõpra ta Eestist leidnud ei ole, sest tahaks leida kedagi, kes ei joo alkoholi, aga seni pole ta sellist tüdrukut kohanud. Organiseeritud kuritegevus hoiab hirmu all

M A A R I R O SS , MTÜ Mondo Afganistani toetusprojektide ekspert

Põgenike vastuvõtmise või mittevõtmise üle arutledes ei tohiks unustada, et suurem osa Afganistani elanikke ei taha oma kodust kuhugi minna. Pigem proovivad nad kuidagi hakkama saada. MTÜ Mondo kutsel külastasid mai alguses Eestit kaks naisõpetajat Põhja-Afganistanist, neid saatis kohaliku MTÜ TOLO direktor. Eesti elu avaldas neile muljet, eriti meie puhas õhk, rahulik liiklus (Kabuliga võrreldes!) ning rõõmsad ja sõbralikud inimesed. Aga neist keegi ei üritanud leida ettekäänet, et siia jääda, vaid nad sõitsid koju tagasi uute ideedega, mida oma elujärje parandamiseks ette võtta. Ka eestlastel on võimalik afgaane toetada veebilehe www.muudamaailma.ee kaudu, kus saab teha eetilisi kingitusi ehk anda raskes olukorras inimestele võimalus ise raha teenima hakata.

Ehkki Ariani põgenemise taustalugu jääb saladuseks, nimetavad praegu Afganistanis elavad inimesed lahkumise peapõhjustena tavaliselt kahte asja: vaesust ja ebaturvalist olukorda. See ebaturvaline olukord ei ole aga päris see, mida teleuudiste järgi võiks arvata. Esiteks ei tähenda see sõda: sõjategevus käib praegu umbes kolmes provintsis, aga provintse on 34. Valdav osa sellest suurest riigist on rahulik ja inimesed puutusid sõjategevusega kokku aastaid tagasi. Ka enesetapurünnakud, mis meie jaoks meedia vahendusel peamiselt hirmu tekitavad, ei häiri inimesi nii väga, sest see protsent elanikkonnast, mida need puudutavad, on kaduvväike. Afgaanide jaoks tähendab ebaturvalisus hoopis kriminaalseid grupeeringuid, kes eriti maapiirkondades võimutsevad, ning Talibani. Nemad hoiavad inimesi hirmu all, muudavad ohtlikuks linnadevahelised teed ega lase rahulikult oma elu elada. Praegusel ajal lisandub ka ebakindlus tuleviku osas – keegi ei tea täpselt, mis juhtub siis, kui liitlasväed 2014. aastal riigist lahkuvad. Afganistani elanikkond on väga noor. Kuigi haridus on Afganistani edulugu – just teatas Afganistani haridusministeerium, et koolis käivate laste arv on tõusnud kümne miljonini –,

on tavakooli hariduse kvaliteet siiski kehvapoolne. Kel natuke raha, käib kooli kõrvalt tasulistel inglise keele ja arvutiõpetuse kursustel, sest need oskused aitavad välismaalastest sõltuvas majanduskeskkonnas töökohta leida. Kooli lõpetav põlvkond oskab küll erinevalt oma vanematest lugeda ja kirjutada, kuid neist paljud ei usu oma võimalustesse tööd leida ja seega ka tulevikku. Kui keegi leiabki töö, on vaja oma palgast toetada kogu perekonda. Olen Afganistanis reisides inimestelt küsinud, mitut inimest nad oma palgast üleval peavad ja tavaline vastus on kaheksa-üheksa inimest. Isegi kui lapsi ei ole nii palju, elavad koos laiendatud perekonnad – vennad ja õed, vendade leseks jäänud naised, vanemad ja vanavanemad, nii et ühe majapidamise sisse kuulub mitu maja ja elanike arvu mõõdetakse kümnetega. Inimeste kohanemisvõime tekitab aeg-ajalt ka naljakaid olukordi, näiteks ehitati Kabulis narkopolitsei peakontor, aga hoone valmimise järel kulus pool aastat, enne kuni kontorimööbel ja muu sisustus kohale jõudis. Kui ehituse projektijuhid mööblikoormatega maja juurde jõudsid, avastasid nad, et maja oli juba rahvast täis: politseinikud olid oma pereliikmed vabale pinnale elama toonud. Mõnes kabinetis elasid inimesed, teises jälle kitsed ... Haigla on, kuid arsti mitte Veel üks oluline murekoht on arstiabi vähene kättesaadavus. Kui vähegi võimalik, sõidetakse end ravima Indiasse või Pakistani. Vaesemad peavad leppima arstiabiga, mida Afganistanis pakutakse, kuid mõnest kaugemast külast võib lähim haigla olla kahe päevatee-

konna kaugusel. Sünnitavate naiste ja väikelaste suremus on seetõttu kõrge. Ravimeid müüakse küll, aga apteeker määrab neid värvi järgi – sinine on kõhuvalu, punane peavalu vastu ... Eesti arengukoostöörahast toetatakse praegu Põhja-Afganistanis Dar-e Sufi nimelises piirkonnas MTÜ Mondo korraldatud tervishoiukoolitusi. Noortele naistele õpetatakse esmaabi andmist, rasedate naiste nõustamist ning muid tervishoiualaseid teadmisi. Kohalikel on koolituste vastu nii suur huvi, et kõiki ei ole võimalik vastu võtta, osa naisi tuleb tagasi saata. Selles paigas on küll olemas haigla, aga ei ole haritud arsti. Lisaks mainitud põhjustele lahkuvad vähemuste esindajad riigist rahvus- või usupõhise diskrimineerimise tõttu. «Valitsuse jaoks on esimesed kodanikud puštud, siis tulevad tadžikid ja usbekid ning meie, hasaarad, oleme kolmanda järgu kodanikud,» ütleb ajakirjanik ja mittetulundusühingu TOLO direktor Mohsin Ayoubi. «Kandahari minnes ei ole su pass mitte paber taskus, vaid turban ja pikk habe,» viitab ta sellele, et Põhja-Afganistani elanikul võib Lõuna-Afganistanis olla ohtlik ringi liikuda, kuna ta ei näe välja nagu kohalik. Eestis kuulsaks saanud tõlk Omar võib olla esimene inimene maailmas, kes Afganistanist lahkuda soovides just Eesti välja on valinud. Enamasti ei ole Eesti Afganistanist teele asunud inimese sihtpunkt, sest paljud ei ole meie riigist kuulnudki. Esimene eelistus on mõni islamiriik või suure islami kogukonnaga riik: Türgi, Indoneesia, Malaisia, India. Alles seejärel Euroopa ja Ameerika, mida filmide kaudu küll teatakse, aga mille tegelikust elust täpsem ettekujutus puudub.


14 ELU

VABADUS!

FOTO: AFP/SCANPIX

20. juuni 2013

Sõja eest varju Afgaani põgeniku pere sai pärast 12-aastast lahusolekut Eestis kokku haled (42) tõuseb tööpäeva hommikul kell üheksa. Keedab endale musta teed ja safraniga mannaputru. Mõnikord paneb kardemoni ka. Valib hoolikalt rõivad – ta armastab musta värvi –, läheb Mustamäelt trolli peale ja sõidab tööle. Khaled töötab hiina ja jaapani toidu kokana luksuslikus kesklinna hotellis. Töökaaslastega räägib kiires inglise keeles, pikkides vahele eesti ja vene keelt. Kell 23 asutab puruväsinuna kodu poole; aga selg on endiselt sirge. Vaatab mõnda seriaali (Türgi, Süüria või Iraani kanalitelt) ja darikeelseid uudiseid. Raamatuid on tal igasuguseid, aga pole aega lugeda. Vanasti luges küll – põhiliselt armastusromaane. Vahel käib kinos. Filmide pealkirjad küll meelde ei jää. Muusikat kuulab igasugust. Põhiliselt vene ja aseri popmuusikat, mitte päris rokki või ooperit. Sõpradega sõidab vahel mere äärde šašlõkki küpsetama.

K

Parem unustaks kõik Kui Khaledil on reedel vaba päev, seab ta alati sammud mošeesse Ülemiste keskuse taga. «Seal käib ka eestlasi ja venelasi,» räägib ta. Keskpäeval on suur palvus. Alumisel korrusel on mehed, ülemisel naised ja lapsed. Pärast süüakse koos. Ramadaani ajal on maja

alati rahvast täis. Tapetakse 20 lammast ning jagatakse vaestele toitu. Khaled pole seni naist võtnud. Ka tema vend ega õde pole peret loonud. «Tahaksin muidugi, aga elu pole lubanud,» naeratab ta. Khaled on moslem, aga abielluks ka kristliku neiuga. «Venelannaga ehk? Või miks mitte eestlannaga.» Sõpru on tal mõlemate hulgas. Tänagi on Khaledil ka vaba päev, aga kolmapäev. Siis käib Khaled meelsamini kaubanduskeskustes. Kohtume väikeses kohvikus. Khaledi tõmmu nägu naeratab tihti. Suunurgad ei vaju alla isegi siis, kui ta räägib Talibani hirmutegudest oma kodumaal. Tulistamistest ja massimõrvadest. «Mis inimesed need niisugused on, kes nii teevad?» ei suuda Khaled mõista. Ta tahab veel midagi öelda, aga ei leia sõnu. Khaled räägib meelsamini Süüria ja Iraani poliitikast (ta on sellega hästi kursis), kui oma isiklikest üleelamistest. Parema meelega unustaks ta kõik ära. Vehib kätega: «Kirjuta lihtsalt, et Eestis elab üks põgenik, kes on oma eluga üsna rahul!» Khaled tahab jääda varju. Nagu ka ülejäänud Afganistani pagulased Eestis, keda nüüdseks on kümmekond. Khaled koos oma vennaga olid esimesed. Õigupoolest on Khaled põgenenud suurema osa elust. Algul Iraani, siis Venemaale. Nüüd aga on ta otsustanud siia jääda. Tallinn meeldib Khaledile.

«Ei ole liiga väike ega liiga suur,» arvab ta. Tartut näiteks peab ta väikeseks. «Liiklus ei ole liiga hull, ja inimesed on sõbralikud.» Ainult sellest on tal kahju, et Eesti krooni enam ei ole. «Tuhat krooni oli suur raha, aga nüüd?» Khaledi suur unistus Khaledi lapsepõlvemeenutused kõlavad nagu muinasjutus. Ta kasvas üles Kabulis koos õe, venna ja vanematega ilusas suures majas. Isal äri õitses, ema hoolitses kodu eest. «Hea oli see aeg, isa üksi töötas ja sellest piisas meile viiele.» Khaled õppis hästi ja plaanis pärast keskkooli ülikooli minna, et arstiks saada. Aga nagu miljonitel teistel, lõhkus sõda kõik Khaledi unistused. Algas pikk põgenemine. Nüüdseks pole Khaled jalga oma kodumaale saanud juba 25 aastat. Neist viimase tosina on ta veetnud Eestis. Enne redutas Iraanis, tehes erinevaid töid, aga sealgi polnud elu kerge. Tallinna sattus ta koos oma vennaga, üritades Venemaalt Eesti kaudu Stockholmi põgeneda. Aga jäi vahele ja veetis kaks aastat vanglas. «See oli kohutav aeg,» meenutab Khaled. Ta silmad lähevad põlema ja käed tõmbuvad rusikasse. Khaled oli sõna otseses mõttes läbi pekstud. Nii vaimselt kui füüsiliselt. Aga oma aja ära istununa otsustas ta otsast alustada. Hakkas keelt õppima, proovis tööd leida. An-

Ühe minutiga võib inimene kaotada kõik … Pagulaspäeva hakkas ÜRO tähistama selleks, et austada, julgustada ja jõustada neid mehi, naisi ja lapsi, kes on sunnitud oma kodust lahkuma – tagakiusamise, konflikti või vägivalla eest. 2013. aasta pagulaspäeva fookuses on perekond. Sõnum on lihtne – isegi üks perekond, kes on sõja pärast pidanud lahku minema, on liiga palju. Ühe minutiga võib sõda pere lõhkuda, laps võib kaotada oma vanemad, terve seni ülesehitatud elu võib hävida.

Aga ühe minutiga saame meie ka aidata – peresid taasühendada, lapsi kaitsta või peavarju pakkuda. Pagulaspäeval võiks meist igaüks mõelda, mis juhtuks meiega, kui peaksime ühel päeval oma kodust ühe minuti jooksul lahkuma. Magboola Alhadi elas kuid koos oma perega pommiplahvatuste keskel. Nad jäid küll ellu, aga olid siiski sunnitud lõpuks oma kodust lahkuma, kui sõdurid tulid ja avasid nende külas tule. Kolme lapse emal polnud aega valida,

mida kaasa võtta, ta jõudis kiirelt kaasa haarata vaid ühe asja – ja selleks esemeks oli pott. Pott, mis oli piisavalt väike, et seda 12-päevasel jalgsirännakul kaasas kanda, aga samas piisavalt suur, et selles oma perele süüa valmistada. Kujuta ette, et sinu perekonnal oleks vaid üks minut riigist põgenemiseks … Mida sina kaasa võtaksid? Vaata, mida pagulased on endaga põgenedes kaasa võtnud UNHCRi koduleheküljelt www.unhcr.ee

dis sisse varjupaigataotluse. «Ei läinud see algus lihtsalt.» Kaks aastat elas Khaled Jõhvis sotsiaalkorteris. Tööd ei olnud. «Ma ei teinud lihtsalt mitte midagi!» Kui avanes võimalus Tallinna pääseda, hakkas elu vaikselt joonde minema. Nüüdseks on tal stabiilne töö ja korterilaen. Autojuhiloa tahaks teha, aga Khaled pelgab, et tema eesti keel on teooriatundide jaoks liiga vilets. Elul pole viga, arvab Khaled. Ainult teadmine, et kodulinna ta enam kunagi minna ei tohi, teeb natuke kurvaks. Sest sel juhul ta Eestisse enam tagasi ei pääseks. Aga hiljuti täitus Khaledil suur unistus. Eesti andis varjupaika ka tema 61-aastasele emale ja omaealisele õele, kes siiani virelesid Iraanis. Rõõmu varjutab vaid see, et Khaledi isa suri kahe aasta eest. «Vaid ühe korra sai ta siin mul külas käia,» kahetseb Khaled. Oma pere toitja Khaled on pere toitja olnud juba aastaid. Kui lähedased veel Iraanis viibisid, neil muid sissetulekuallikaid polnud. Isegi perele raha saatmine oli iga kord suur vaev – Iraani ei saanud isegi pangaülekandeid teha. Seega tuli pidevalt leidlik olla, et oma perele abi saata. Ja samas nuputada, kuidas lähedased samuti Eestis varjupaika leiaksid. Nende taotlus venis aastaid. Emal ja õel

tuli minna Eesti saatkonda. Iraanis seda aga pole, lähim esindus asub Aserbaidžaanis. Nüüd, kui pere on Tallinnas koos, läheb elu kergemaks, loodab Khaled. Õde pani end tööotsijana kirja ja hakkab eesti keelt õppima. Praegu on ta kõrgvererõhktõvega ema eest hoolitsedes kodus. Khaledi Mustamäe korteri seinal ripub mitu kaunist portreed ja loodusvaadet. Nii õde kui venda on loodus kunstikäega õnnistanud. «Ehk läheb korda pilte mõnda galeriisse pakkuda,» loodab Khaled. Oma pere heaks on ta teinud kõikvõimalikke tööotsi. Iraanis töötas mõnda aega kohaliku päevalehe reklaamitoimetajana. «See oli väga tore töö!» Trükkis rõivatootjate jaoks kangaid. Mõned riided on tal siiani alles. «Olen neid üle kümne aasta kandnud ja pesnud, aga värv on nagu uus!» Töö kemikaalidega aga hakkas kopsudele, tekkis allergia. Siis hakkas Khaled kokaõpilaseks. Neid kohti, kus ta on töötanud, ei jõua üleski lugeda. Nüüdseks oskab ta valmistada nii india, hiina kui jaapani köögi delikatesse. Kuigi Afganistani kommete järgi valmistavad süüa naised, on ta kokaks ka kodus. Leivategu küll väga sageli ette ei võta. Ostab poest musta leiba ja lavašši. «Olen ära euroopastunud,» ütleb Khaled ikka naeratades. Ei tea isegi, kas tal on selle üle hea meel või mitte. FOTO: UNHCR

ANNE P R O MM IK


ELU 15

VABADUS!

20. juuni 2013

Pianist Savva Terentyev: mul on piisavalt tööd, et elada head elu Komimaalt pärit džässpianist Savva Terentyev (27) küsis Eestist varjupaika nii poliitilistel kui isiklikel põhjustel. A NNE PR O MM IK

iis aastat tagasi sattus Savva Venemaal kohtu alla, sest oli oma tuttava blogisse kirjutanud kriitilise kommentaari Vene miilitsa hirmutegude aadressil. Savva pilt jõudis kõigisse maailma uudisteportaalidesse. Nüüd aga elab ta vaikselt koos nukukunstnikust naise Anna Sažina ja Eestis sündinud poja Matveiga (2) õdusas korteris Kadrioru ja Lasnamäe piiril. Õpib vahelduva entusiasmiga eesti ja inglise keelt. Kolmapäeviti käib Kalamaja kõrtsis Tops. Kummardub pruuni pianiino kohale, millel särab rohelise numbrilauaga elektronkell, vahel mängib noodist, siis improviseerib. Räägib meelsasti kuulajatega juttu. Aga õlle asemel võtab rohelise tee. «Alkoholi tarbimise korrad oma elus olen vähendanud nullini.» Kunagisest blogiskandaalist on piisavalt aega möödas, et näha toonaseid sündmusi hoopis teisiti. Savva ei taha seda teemat lahata. Poetab vaid, et tegemist oli asjaolude kokkulangemisega. Et just tema kommentaar sattus olema valel ajal vales kohas. Blogiskandaal oli küll üks põhjus Venemaalt lahkumiseks, aga mitte ainus: «Inimesed saavad ju hakkama igasugustes tingimustes – isegi näiteks Põhja-Koreas!» Savva uuris varjupaiga taotlemise tingimusi, mis on Euroopa riikides üldjoontes samasugused (nagu ka Kanadas). Eestist polnud Komi pealinnast Sõktõvkarist pärit noormees kuulnudki. Kuni Savva abikaasa Anna, andekas noor kunstnik, sai Viive Noore kaudu pakkumise siin näitus korraldada. Tallinnas kui pealinnas lootis Savva piisavalt tööd ka muusikule, et end ära elatada, ja samas pole siinne hinnatase siiski päris sama, mis Helsingis. Ja kodu on

V

lähedal – vanavanemad tahavad ju lapsi-lapselapsi näha. Oma vanematega on Savva nüüd saanud hulga paremaks sõbraks kui varem. Mitu korda nädalas jagavad nad oma elu Skype’i teel. Poliitika jätab külmaks Kui Savva koos beebiootel Annaga bussist välja astus, hämmastas teda Tallinna ilu. «Mul polnud Eestist absoluutselt mingit ettekujutust, piltegi polnud vaadanud.» Mis oli suurim muutus pianisti elus pärast Eestisse kolimist? «Geograafiline asukoht,» muigab Savva. Iseenda probleemide eest põgeneda ei saa, teab ta. Tegelikult pole Savval kunagi olnud sügavamat kiindumust poliitikasse. Kaks aastat tagasi Eestisse tulles antud aus ja otsekohene intervjuu, kus juttu oli ka eestlaste ja venelaste suhetest, tekitas viha mõlemal poolel. Siis lubas Savva endale, et ei räägi mitte ühegi massimeediakanaliga enam poliitikast. Ja ega ta sellega kokku puutugi. Muusikuna tegutsedes ei nõuta perfektset keeleoskust. Kuigi Savva uus sõpruskond koosneb pigem mitte-eestlastest, räägib ta sõpradega inglise keeles. Ainult inglise diplomaadist kontrabassimängija Matthew’ga vene keeles – sest Matthew tahab oma keeleoskust soojas hoida. Esimene asi mida Savva siin tegi, oli guugeldada Eesti džässiliitu. Savva leidis palju nimesid ja kirjutas neile, mõned ka vastasid. Tema esimeseks eesti tuttavaks sai andekas kontrabassimängija Peedu Kass. Samuti kohtus ta Toomas Rulli, Merilin Kongo ja Petri Hasaga. Savva käis nii paljudel kontsertidel, kui rahakott kannatas. «Peedu Kass on kirjeldamatult hea!» Teine lemmik on Joel Rasmus Remmel: «Andekaim džässpianist ... minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt!» Savvale imponeerib

kogu Remmelite intelligentne ja haritud pere. «Peterburis ei kohta muusikaperekondi nagu siin, sest sinna tullakse kokku üle terve Venemaa.» Savva on mänginud nii Clazzis kui Kloostri Aidas ja mujalgi – Denise Ventura bändi, teiste kooslustega ja üksi. Virgo Sillamaa kaudu kohtus ta kontrabassimängija Matthew Hyde’iga, kellega on samuti palju koos esinenud. Ja veebruaris alustas ta Joonas Arroga uut elektroonilise muusika projekti. Juba teismeeas tekkinud elektroonilise muusika huvi pole kuhugi kadunud: «Olin esimestes proovides õnnelik nagu laps!» Eestis kodunenud Savva elutoaski seisab aukohal must Belarus pianiino, mille ostis kaks nädalat pärast Eestisse jõudmist. «Olen temaga päris rahul!» kinnitab Savva. Aknalaual naeratavad riidest nukud. Külmkapil polüetüleen-jonnipunni pildid. Telekat ega raamaturiiulit ei ole. Savva ei tunne puudust ka. Lehti ei loe, uudiseid internetist ei jälgi. Vaikne on. «Ma olen kuulanud oma elus tonnide viisi muusikat, ja viimasel ajal teen seda üha vähem,» tunnistab Savva, kelle arvates teeb hea muusika kättesaadavus inimesed laisaks. Savva tõstab nurgast välja poe järele lõhnava heledast puidust söögilaua, mis on alles paberisse pakitud. Pakub gruusia teed ja lõikab värsket valget vormileiba. Ta sööb palju putru, leiba ja juurikaid. Vahel ka kala ja liha, aga mitte sageli. Tal ei olnud raske siin harjuda. «Annal oli raskem,» arvab ta. Savva küll koduigatsust ei tunne. «Vahel tundub, nagu midagi igatseks, aga mida ... ei tea.» Ta otsib uusi kohti, uusi inimesi. Kui Savva endale süntesaatori ostis, hakkas ta ringi sõitma ja tänavatel mängima. Talle meeldib hääle-

ga reisida. Esimese aasta jooksul Eestis käis ta nii Tartus, Riias, Vilniuses kui Prahas. «Huvitaval kombel sain Tartus kiiremini lõunasöögi raha kokku kui Tallinnas!» Kuigi ka mullu Kloostri Aidas mängides sai ta vahel ootamatuid jootrahasid. «Kord andis üks suurtalunik mulle õhtu jooksul 400 eurot!» Viimastel kuudel on Savva palju mõelnud. Tal pole Eestis just liiga palju tööd. «Kaks nädalat tagasi tulin järeldusele – selle asemel et hullumeelselt töötada, pean hoopis kulutusi vähendama,» deklareerib ta. «Umbes 85 protsenti rahast, mida inimesed vaevaga teenivad, kulub ebavajalikele asjadele.» Näiteks Savva eestlasest sõber elab ära 15 euroga kuus. Käib küll talus tööl, aga saadab kogu teenitud raha perele. Nii juba viis aastat. «Inimene saab hakkama vähesega,» usub Savva. Kool ei motiveerinud Savva hakkas klaverikatsetusi tegema kolmeselt. Algul muusikust isa käe all, siis muusikakoolis. Ei olnud ta seal esimene ega viimane, absoluutne kuulmine aitas alati hädast välja. Küll aga vihkas ta harjutamist nii sügavalt, et pärast muusikakooli lõpetamist ei avanud klaverikaant kordagi lausa seitse aastat. «Ma polnud hea õpilane, pigem see, keda nimetati laisaks – ehk siis ebamotiveeritud.» Küll aga palus ta 12-aastaselt isal endale kitarr osta ja mängis mitmes eksperimentaalses metal- ja punkbändis ja huvitus elektroonilisest muusikast. Ülikooli läks aga hoopis inglise, prantsuse ja saksa keele õpetajaks õppima. Aga muusikat pole kerge maha jätta. Stuudium jäi pärast kolme aastat pooleli ja Savva leidis tööd Sõktõvkari džässbändis.

Kuna Savval polnud kunagi õieti olnud aega, et oma tehnikat lihvida, hakkas ta Eestis palavikuliselt harjutama. Veetis päevi klaveri ees, aga ei tundnud ise mitte mingit edasiminekut. Küsis nõu Eestis käinud kuulsatelt pianistidelt – kuidas oma arengut ise hinnata. «Jõudsin järeldusele, et ma olen jõudnud oma isiklike võimete piirini,» nendib Savva. Ta peab oma trummarist venda väga andekaks ja on kaasas kandnud kompleksi, et tal endal pole päris muusikakõrgharidust. Eestisse tulles proovis Savva astuda muusikaakadeemiasse, kuid jäi ukse taha. «Mul pole prima vista (noodilugemine) kunagi tugev olnud.» Teiseks valikuks oli Otsa-kool. Kui ta oma nime vastuvõetute nimekirjas nägi, tundis rõõmu asemel ääretut tühjust. «Otsekui jõuad kohale tuletorni juurde, mida oled kaugelt imetlenud.» Nii jäi see kool Savval poole aasta pärast soiku. Pigem parem inimene kui parim muusik Lõplikult pole Savva siiski plaane muusikaakadeemiasse pürgida maha matnud. «Aga ma ei taha kooli minna enne, kui olen lahendanud oma sisemised probleemid,» kinnitab Savva. Ta peab ennast raskeks isiksuseks. «Minu suhtlusoskused ei ole väga hästi arenenud,» ütleb ta sõnu otsides, «see häirib mind. Ja ka teisi.» Savva tahab end muuta. Tema eeskujuks on Benjamin Franklini biograafia: «Vaimustav, mida suudab isiksus endaga teha!» Kuigi maailmas on ju nii palju näiteid inimestest, kes olid kohutavad inimesed ja samas andekad oma erialal. «Kui see on ainus võimalus, siis ma ei tahagi olla parim muusik!»

Savva koos poeg Matveiga. Matvei on suurim biitlite fänn, keda Savva eales kohanud. «Tal on hea rütmitunne,» nendib Savva, aga pojale muusikukarjääri siiski ei plaani.

FOTO: ANNE PROMMIK


16

VABADUS!

20. juuni 2013

Täname: Lea Larin, Egert Rünne, Kari Käsper, Kristin Rammus, Marianne Meiorg, Anna Podoljan, Anni Säär, Kristi Lillemägi, Ly Pärn, Markku Aikomus, Anne Hoyer, Triin Raag, Kristi Toodo, Johannes Mihkelsoni Keskus, Eesti Pagulasabi, IOM Eesti, UNHCR. Projekti tegevuste kohta loe lisaks: www.inimoigused.ee Seda väljaannet kaasrahastavad Eesti siseministeerium ja Euroopa Liit Euroopa Pagulasfondi kaudu. Väljaande sisu ei pruugi kattuda Euroopa Komisjoni ja siseministeeriumi seisukohtadega. KUULSAID PAGULASI

Mida sina kaasa võtaksid?

Bob Marley – laulja Freddie Mercury – laulja Sigmund Freud – psühholoog Albert Einstein – teadlane Marlene Dietrich – näitleja Victor Hugo – kirjanik Mika – poplaulja Ilon Wilkand – kunstnik

LÄBI PAGULASE TEEKOND WWW.PAGULASED.EE

Vastuse palume saata aadressile ristsona@humanrights.ee 1. juuliks. Kõigi vastanute vahel loosime välja kruusi ja vihmavarju.

Profile for Postimees

Vabadus  

Rahvusvahelisel pagulaspäeval Postimehe vahel ilmunud erileht Vabadus.

Vabadus  

Rahvusvahelisel pagulaspäeval Postimehe vahel ilmunud erileht Vabadus.

Profile for postimees
Advertisement