Page 1

Ultramoodne Riia Mootorite Muuseum, lk 6 Plavinu hüdroelektrijaama pääseb tasuta, lk 10 Jelgavas saab näha kommitegemise etendust, lk 16 Tervendav ja müstiline Pokaini mets, lk 18 Kuidas juustumeistrist šokolaadikuninganna sai, lk 23

TEEMALEHT 9. MAI 2017

Fotod: LIAA arhiiv

PUHKUS LÄTIS

Meisterkokk Dzintars Kristovskis: hea toit viib tagasi lapsepõlve, lk 12–13

Riia-Gauja piirkond on tänavune Euroopa gastronoomiaregioon


2 || Puhkus lätis 

postimees, 9. Mai 2017

Lätit peab nautima aeglaselt Verni Leivak teemalehe toimetaja

«P

ange tähele, kui palju Eesti numbrimärkidega autosid laupäeviti Valmiera tänavatel ja parkimisplatsidel on, iseäranis Depo ehitusmaterjalide kaupluse ees,» viitab Vidzeme arenduskeskuse turismiekspert Ilze Liepa, kui iga-aastase Läti-reisi viimasel päeval sellesse Eesti piiri lähedal asuvasse linnakesse põikame. Tõepoolest. Isegi Vecpuišu ehk Poissmeeste pargi lähistel tänavatel, mille juures pole ühtki suurt ehitusmaterjalide poodi, pargivad Eesti numbritega autod kohati lausa külg külje kõrval. Ju siis polnud poe juures enam ruumi. Mis annab tunnistust tõigast, et kui veel 2015. aastal peatus ainuüksi Lätimaa ööbimiskohtades 140 000 eestimaalast, on see number nüüd, mil meie inimesed on sunnitud naabrite juures isegi poes käima, veelgi suurenenud. Miks mitte ühitada poeskäik kas või lühikese turismireisiga. Kõige selle üle on lätlastel mõistagi hea meel. Tõsi, eestlaste (ja soomlaste) viimase aja alkoholiturismist on piirist eemal elavad lätlased vaid lehtedest lugenud ja telekast kuulnud, sest ega viinaostjaid tavaliselt muu huvitagi. Mõned lätlased on isegi kursis piiri lähistele tekkinud spetsiaalsete viinapoodide olemasoluga ega jõua ära imestada, kuidas saavad meie poliitikud nii lühinägelikku joont ajada. Emori aprilli lõpul avaldatud uurimuski kinnitab, et enam kui kolmandik (!) Lõuna-Eestis tarbitavast alkoholist on juba praegu Lätist toodud. Isegi väärika Aldarise õlletehase õllesommeljee Andris Rasinš, kes otseselt äri ja turustamisega ei tegele, teab, et tehase toodang läheb piiriäärsetes poodides oma viisteist protsenti rohkem kaubaks kui varem. Mis siis veel juulist rääkida, kui Ees-

Turistid Riia vanalinnas. 

tis lahja alkoholi aktsiis isegi Euroopa mõistes lakke tõuseb. Rasinš imestab siiralt, mis meie riigimeeste peades toimub, ja esitab retoorilise küsimuse: kas tõesti arvavad nad, et soomlastel, kes seni oma joogiostudega riigikassat täitsid, tekib üleöö huvi lihtsalt Tallinna vanalinna külastamiseks? Nii et pärast jaanipäeva läheb lätlaste meel veelgi paremaks. Kas meil nende asemel ei läheks? Muide, «Puhkus Lätis» ilmub juba teab mitmendat aastat, aga esimest korda nende aastate jooksul ei kuulnud ma kordagi lätlaste vaimustunud juttu, kui tublid ja neist alati sam-

Foto: Hotel Tallink Riga

mu võrra ees meie, põhjanaabrid eestlased, oleme. Ju siis pole enam põhjust rääkida. Ent mõistagi ollakse meie küllatuleku üle endiselt väga rõõmsad. Kui vaid eestlastel oleks rohkem tahet ringi sõita ja vaadata. Nagu öeldakse Lätimaa külalistele suunatud juhtmõttes: «Latvia. Best enjoyed slowly». (ingl k «Läti. Parim aeglaselt nautides» — toim) Pelgalt poode kammides ju maa ilu ei näe. Eestlased armastavad aeglaselt ja massiliselt nautida eelkõige Riia loomaaeda, ja nagu teavad hotelli Tallink Riga töötajad, käiakse seal peaasjalikult kaelkirjakuid vahtimas. Suvel tun-

dub, et seal peale eesti keele — sest eestlasedki armastavad välismaal olles hästi kõva häälega rääkima ja käratsema hakata — muud keelt ei kuulegi. Mõned on avastanud Riia ooperiteatri, kuhu üsna lobedalt ja taskukohaselt pileteid hankida saab, ilma et peaks pärast nähtu kunstilise taseme üle arutledes nina kirtsutama või mõtlema etenduse ajal paaniliselt, kuidas saalist võimalikult märkamatult plehku panna. Paljud eestlased pole kindlasti külastanud läinud aasta oktoobris avatud ja Riia vanalinnas asuvat moemuuseumi, mille väljapanek iga poole aasta ta-

gant vahetub ning mis põhineb tuntud moeajaloolase ja saatejuhi Aleksandr Vassiljevi vaat et põhjatul moerõivaste ja -aksessuaaride kogul. Ärgem unustagem, et Lätit on aeglaselt nautida võimalik ka sentigi kulutamata. Naabritel on ju välja pakkuda ligi viiesajakilomeetrine liivarannajoon, kus peesitamise või tervisejooksu harrastamise eest ei küsi keegi midagi. Valmiera poodlejad võiksid teha kas või väikese kõrvalepõike, hingata värsket õhku ja imetleda Sietiniezise liivakivikaljusid, seal avanevaid hunnituid vaateid Gauja jõele ning miks mitte väikest piknikut pi-

dada. Jõgede võrgustik on Lätis üldse palju tihedam kui Eestis ning need on erakordselt kalarikkad. Kokneses, Gauja ja Perse jõe liitumislinnas peetakse lausa sägade festivali! Endiselt panen eestlastele südamele: palun külastage Läti vanimat, Ludza linna, kus elas omal ajal palju eestlasi ning mis kindlasti pakub praegugi hulgaliselt avastamisrõõmu. Ja kui kõht tühjaks läheb — Riia-Gauja piirkond on kuulutatud tänavuseks Euroopa gastronoomiaregiooniks. Millistes asutustes head kohalikku toitu pakutakse, küsige kohalikest turismiinfokeskustest.

MIDA TEHA SUVEL LÄTIS Riia restoraninädal

08.05.2017 kuni 14.05.2017 09.10.2017 kuni 15.10.2017

Sel erilisel nädalal avavad Riia restoranid oma uksed kõigile gurmaanidele, kes soovivad end hellitada luksuslike maitseelamustega, kusjuures hind on taskukohane: 15–20 eurot kolmekäigulise söögikorra eest. Kogu nädala jooksul saavad kõik linna elanikud ja külalised nautida hooaja parimaid toite, mille on valmistanud kogenud ja uuendusmeelsed kokad, kes annavad igale roale tänapäevase ja luksusliku nüansi. www.liveriga.com

Lattelecom Riia maraton

Riia ooperifestival

Festival Positivus

Cēsise linnuse keskaja päevad

Kui te ei ole veel kunagi Riias käinud, siis on maraton või poolmaraton hea põhjus külastada üht Läänemere ranniku kaunimat linna. Alates 2007. aastast vastab Riia maratoni trass AIMSi standarditele ning sellest ajast peale on maraton saavutanud rahvusvahelise tunnustuse. www.lattelecomrigasmaratons.lv

1998. aastal asutatud festival, mis on Ida-Euroopa esimene sellise ulatuse ja kavandusega festival, on juba saanud väärtuslikuks traditsiooniks. Festivali hindab nii Läti publik kui ka teiste riikide ooperisõbrad, kes külastavadki Riia ooperifestivali kõige rohkem. www.opera.lv

Suurim ja tähtsaim muusika- ja kunstifestival Baltimaades, mis pakub kvaliteetset nüüdismuusika programmi, sõbralikku atmosfääri ja hästi veedetud aega nädalalõpul. Festivali toimumiskoht Salacgrīvas mere kaldal tekitab väga erilise atmosfääri, mis võimaldab igaühel täielikult nautida kordumatuid suviseid hetki. Seda hindavad lisaks külastajatele ka festivalil esinevad muusikud. Salacgrīva piirkond, Salacgrīva. www.positivusfestival.com

Üritustel pööratakse erilist tähelepanu keskaegsele elule, samuti rüütlite tegevusele – kavas on võistlused, välilahingud ja võitluste demonstratsioonid. Kontsertidel astuvad üles keskaegset muusikat esitavad ansamblid. Cēsise piirkond. www.cesis.lv

13.05.2017 kuni 14.05.2017

Jūrmala Resort Festival 27.05.2017 Jūrmala

08.06.2017 kuni 18.06.2017

LMT Summer Sound

28.07.2017 kuni 29.07.2017

Festivali toimumiskohta Liepāja rannas kiidavad nii esindajad kui ka külastajad. Igal aastal toob see festival kokku tuhandeid hea muusika, kunsti ja kvaliteetse meelelahutuse hindajaid ning kahe päeva jooksul heliseb õhus suurepärane muusika, rõõm ja naer. Liepāja. www.summersound.lv

14.07.2017 kuni 16.07.2017

29.07.2017 kuni 30.07.2017

Valgusfestival Staro Rīga (Riia särab)

Riia päevad

Staro Rīga pakub rahvusvahelist valgus- ja multimeediainstallatsioonide programmi. Hooned, väljakud, sillad ja mälestusmärgid muudetakse kordumatuteks valguskunsti taiesteks, mida täiendavad kujutava kunsti, muusika ja teatri elemendid. www.staroriga.lv

18.08.2017 kuni 20.08.2017

17.11.2017 kuni 19.11.2017

Riia linna päevad toovad kõige muu hulgas endaga kaasa lugematul arvul kontserte Riia kontserdisaalides, aedades ja parkides, mänge, atraktsioone ja spordiüritusi nii suurtele kui ka väikestele. Riia päevad on ühtlasi ainulaadne võimalus nautida Riia iidset võlu ja arhitektuuri ilu, samuti tutvuda Riia äärelinna pakutavate puhkevõimalustega.

Erilehe toimetaja: Verni Leivak, verni.leivak@postimees.ee, tel 666 2208 / Projektijuht: Svetlana Perijainen, svetlana.perijainen@postimees.ee, tel 666 2173 / Keeletoimetaja: Triin Ploom-Niitra / Kujundaja-küljendaja: Valeria Podgurskaja / Väljaandja: AS Eesti Meedia, Maakri 23a, Tallinn


Puhkus lätis || 3

postimees, 9. Mai 2017

Fotod: Läti kunstimuuseum, Verni Leivak

MITTE AINULT FRIIKIDELE. Pärast põhjalikku, 30 miljonit eurot maksma läinud remonti ja restaureerimist mullu taasavatud Läti Rahvuslik Kunstimuuseum Riia kesklinnas on avastamist väärt.

Kunstimuuseumi uhke fassaad. Tegelikult pääseb majja ka teiselt poolt — sealt on eriti hea siseneda näiteks ratastooliga.

Läti kunstimuuseum avas taas uksed Vt lähemalt www.lnmm.lv!

«S

trateegilise tähtsusega sündmus» — just nii sõnastati Läti kunstimuuseumi põhjaliku remondi lõppemist mullu kevadel. Muidugi on see suur sündmus, seda enam, et hoonegi on esimene Baltimaades, mis just muuseumiks ehitatud. 1905. aastal valminud uhke maja arhitektiks on sakslane Wilhelm Neumann (1849–1919). «Maja oli rohkem kui sada aastat vana ning seda polnud kunagi põhjalikult remonditud ja rekonstrueeritud,» põhjendab kunstimuuseumi administratsiooni asedirektor Una Sedleniece (pildil all) remondivajadust, kui temaga päikselisel kevadpäeval esmalt kauni maja ümber tiiru teeme. Hoone on oma esimestest päevadest Riia linnale kuulunud, ehkki on aja voolus ka Riia linnagalerii nime kandnud, hoone sisu kuulub aga mõistagi Läti kultuuriministeeriumile. Euroopa struktuurifondide abiga ja Leedu arhitekti Vytautas Biekša jooniste järgi sai uuendamine ja restaureerimine 30 miljoni euro eest lõpule viidud, ning selle raha eest sai maja ka nn pikenduse. See tähendab, et lisaks ajaloolise hoone 4000 ruutmeetrile rajati juurde 4000 ruutmeetrit kasulikku pinda maa alla ning loomulikult on need omavahel ühendatud. Ent sinna, maa alla, läheme alles ringkäigu lõpul. Esmalt tõuseme lifti jõuga viiendale, endisele pööningukorrusele, mis aastaid kasutult seisnud oli. Õigupoolest soovitab Una Sedleniece majja siseneda majatagusest sissepääsust, sest see on lihtsalt mugavam — samal tasapinnal tänavaga, mis teeb võimalikuks sisenemise isegi ratastoolis olijatele. Valgeks võõbatud pööningukorrusel on avatud Läti nüüdiskunsti näitused, kuid hea il-

Vaade keldrikorruse galeriist. Naised, ettevaatust seelikute või kleitidega!

ma korral on avatud ka kaks vabaõhuterrassi, kust saab imetleda hunnitut vaadet Riia Esplanaadi pargile, mida tsaariajal sõjaväeparaadide läbiviimiseks kasutati, aga ka muuseumiga samal aastal rajatud õigeusukirikule ja kunstiakadeemiale, endisele kommertskoolile. Läti Rahvuslikus Kunstimuuseumis, nagu nimestki võib järeldada, on vaatamiseks väljas vaid Läti või Lätis elanud kunstnike taieseid. Ja kui ka neljandal korrusel on näitusesaalid, saab püsiekspositsiooniga tutvuda alates kolmandast korrusest — seda muidugi juhul, kui soovida seda teha ajalises järjekorras. Kolmandal korrusel on esindatud Läti kunst aastatest 1780 kuni 1915, teisel korrusel aastatest 1915 kuni 1940, teisel korrusel aastatest 1945 kuni 1985 ja 1985 kuni 2000. Esimesel korrusel asuvad garderoob, kohvik ja muuseumi-

Küsige infolauast harivate mängude kotti!

Teodors Zalkalnsi «Cuka» («Siga», 1937) oli esimene taies, mis remonditud kunstimuuseumi toodi.

pood, alumisel korrusel leiab kunsti üheksakümnendatest aastatest, aga ka mitmeid installatsioone, kuid teel keldrikorrusele võib heita pilku ka traatvõrgust hoidlaseintele, sest siis saab aimu, kui palju huvitavat kunsti sealgi peidus on. Kes huvi tunneb, leiab kindlasti üles muuseumi ajaloolise interjööriga raamatukogu, kus hoitakse 30 000 kunstiraamatut ja mis oli varem avatud vaid muuseumitöötajatele või pühendunud kunstiüliõpilastele. Muuseumis liikumise teeb nutitelefoni omanikele äärmiselt mugavaks mobiiliäpp, mille saab kohapeal tasuta alla laadida ning mis toimib kunstiteose ees, kui telefon sellele suunata. Äpp töötab kolmes keeles — läti, inglise või vene keeles ning see toimib ka audiogiidina. Lastega pered võiksid küsida infoletist muuseumi mängukotti, mil-

suvekuudel — siin väga palju, isegi üllatavalt palju eesti keelt kuulnud, ehkki me pole eestlastele suurt reklaamikampaaniat korraldanud,» tunnistab Una Sedleniece.

lest leiab huvitavaid mänge. Näiteks on seal kivimäng, mida mängides peab laps tuvastama, millisest materjalist on konkreetsed skulptuurid loodud. «Pean ütlema, et alates eelmise aasta maist, mil muuseumi taasavasime, olen — eriti

Läti Rahvuslik Kunstimuuseum asub Riias aadressil Valdemari 10 ja on avatud kuus päeva nädalas, välja arvatud esmaspäeval ja riigipühadel. Täispilet püsinäitustele maksab 3 eurot, kaasaegse kunsti näitustele 3,50 eurot; kogu muuseumi pilet 6 eurot. Perepilet (kaks täiskasvanut ning kuni 4 last) maksab 7 eurot. On ka sooduspiletid tudengitele ja pensionäridele.

NÄITUSED LÄTI KUNSTIMUUSEUMIS 29. aprillist 9. juulini näitus «Romans Suta – 120. Universaalne kunstivalem». 29. juulist 17. septembrini näitus Zuzansi kollektsioonist. 7. oktoobrist 19. novembrini näitus Läti nüüdiskunstist. 8. detsembrist 4. veebruarini 2018 näitus «Elu enne internetti. Viimane põlvkond».


4 || Puhkus lätis 

postimees, 9. Mai 2017

MITTE AINULT DÄNDIDELE. Mullu sügisel kirjutasime Postimehes moemuuseumi avamisest Riias. Oktoobri lõpul avaski see moeajaloolase Aleksandr Vassiljevi kollektsiooni eksponeerimisel töötav asutus uksed ning nüüd on aeg direktriss Natalja Baskirovaga esimesi kokkuvõtteid teha.

Verni Leivak teemalehe toimetaja

R

iia Mustpeade Maja taga asuv moemuuseum on üsna silmatorkamatus hoones, kuid kes otsib, see leiab. Huvilisele avaneb mitu saalitäit sära ja glamuuri erinevatest aastakümnetest, kaasa arvatud suur hulk põnevaid jalatseid ja aksessuaare (ärge unustage näitusesaalis asuvate kappide uksi avada!), aga ka interaktiivne osa, kus saab nautida moe, muusika ja erinevate ajastute üllatavalt harmoonilist sümbioosi. «Rahvas käib,» on juhataja rahul.

Soov rahvast harida Direktriss Natalja Baskirova (pildil all), hariduselt arhitekt, ütleb, et mõtet sellesse majja muuseum luua heietas ta aastaid. «Mind huvitab väga kultuuriajalugu ning soovisin suhestuda nii publikuga, kes juba seda tunneb kui ka peamiselt virtuaalses maailmas elavate noortega, kes ainelise kultuuri ajalugu eriti ei tunne,» põhjendab Natalja Baskirova. «Lisaks arvab iga põlvkond, et kõik, mis neil olemas on, on juba minevik ja nii peabki olema, sest maailm on selliseks loodud. Tegelikult on maailm loodud hoopis teistsuguseks, ja seda aitab mõista nii aeg, ajalugu kui ka see, kuidas konkreetsetel ajajärkudel inimesed riides käisid, kuidas nad mõtlesid, millega tegelesid, kuidas meelt lahutasid ning kui palju see, mis neil seljas oli, maksis ning kuidas nad sellesse suhtusid.» Kohtunud oma vana tuttava, Venemaa Esimese kanali saate «Moodne kohtuotsus» juhi Alek-

Praegu on muuseumis Hiina teemaline näitus. Pildilgi on museaalide omanik Aleksandr Vassiljev hiinapärases kostüümis.

Valik aksessuaare.

Suveniirilett.

Fragment interaktiivsest väljapanekuosast.

sandr Vassiljeviga, jagas Baskirova temaga oma unelmaid. Ja just Vassiljev oli see, kes pani ette luua Baltimaade esimene moemuuseum. «Mulle see mõte meeldis. Mood — see pole ju tüütu jutustus ajaloosündmustest, mida illustreeritakse kuivade aastaarvudega,» sõnab Baskirova. «Lisaks on mood tarbekunsti liik, mis reageerib kõikidele ühiskonnas toimuvatele muutustele. Kui arhitektuuris on inertsi tõttu vaja muutusteks mitut aastaküm-

met, siis mood muutub vahel lausa meie silme all — täna üks, homme teine. Kusjuures mõjutada võib seda isegi poliitika, nagu juhtus Prantsuse revolutsiooni ajal, või majandus, kui see kriisi langeb. Need võivad olla isegi esteetilised muutused. Ja ärgem unustagem, et kaks tööstuslikku revolutsiooni said alguse kangatööstusest.» Mõlgutanud Aleksandr Vassiljeviga mõtteid, millest muuseumis alustada, jõuti üksmeelele, et need võiksid olla läinud sajandi

kolmekümnendad aastad – olid need ju kõigi Balti riikide ajaloos määrava tähtsusega. Rahvuslik ärkamine, tööstuse osatähtsuse tõus, väikeste töökodade teke ning võimalus vabalt Läände reisida. «Näiteks selles hoones oli omal ajal tuntud tantsukool ja tantsukooli juhi abikaasa õppis Pariisis kosmeetikuks, avades samas majas oma salongi,» toob Baskirova näite elust enesest. 1930. aastate moenäitusel, mis, tõsi küll, tänaseks on juba uue

näitusega asendatud, sai näha ka Riias loodud kvaliteetset moodi, mis ei jäänud grammigi Berliini või Pariisi analoogidele alla.

Uus näitus Ekspositsioon vahetub iga poole aasta järel. Aprilli lõpul avati moemuuseumis näitus «Idamaade saladused. Lääne mood ja Hiina», mis keskendub peaasjalikult Hiina mõjule Euroopa moekunstis. Baskirova soovitab kas või kohe poodides ringi vaadata, et veenduda praegusegi moekunsti Hiina-mõjutustes. «Tuleb välja, et me ei adu hiinlaste tõelist mõju, need ulatuvad juba 15. sajandisse,» räägib ta, pidades silmas eeskätt kangaid, ornamente ja portselani. «Isegi disainer Aleksandra Gra-

Vt lähemalt www.fashionmuseumriga.lv!

Fotod: Riia moemuuseum, Verni Leivak

Riia moemuuseumis juba teine näitus! molina, kes aastaid moemaja Rigas Modes juhatas, emigreerus omal ajal Hiinasse ning tuli hiljem tagasi, võttes kaasa oma armastuse Hiina filosoofia ja maalikunsti vastu.» Vastne väljapanek algab 18. sajandiga, ehkki Vassiljevi kollektsioonis leidub näiteid varasemastki ajast. Lähemalt vaadeldakse romantismi ajajärku ning jõutakse lõpuks Mao Zedongi ajastuni välja. Riia moemuuseum asub aadressil Grecinieku 24, see on avatud iga päev ning tegutseb ka kohvik, kust saab muuhulgas osta Aleksandr Vassiljevi kirjutatud teoseid moeajaloost. Täispilet maksab 7 eurot ning audiogiid 3 eurot.

MOEMUUSEUMI HOONEST Muuseumihoone kelder annab tunnistust, et maja on tegelikult väga vana ning direktrissi ja moemuuseumi omaniku Natalja Baskirova sõnul arvavad arheoloogid, kes seda uurisid, et see ulatub 14. sajandi lõppu ning siin elas raevalvur. Aja jooksul majaomanikud vahetusid, kuid reeglina olid nad kõik jõukad inimesed, mida eeldas ka selle asukoht ning sadama lähedus. Teise maailmasõja ajal tabas hoonet pomm, maja varises kokku ning jäi varemetesse aastateks. 1970. aastatel otsustati vana keldri peale ehitada projekteerimisinstituut, ja nii tehtigi. Baskirova tunnistab arhitektina, et see sulandus kenasti ülejäänud vanalinnaga kokku, ehkki on näha, et tegu on kaasaegse ehitisega. Koos Nõukogude Liidu lagunemisega kadus ka projekteerimisinstituut ning maja ostnud firma ehitas selle kortereid täis, maja alumine osa jäi aga puutumata. Mis sest, et telliskiviseinad olid tapeeti täis kleebitud ning võlvlagi täis ehitatud. Huvitava faktina toob Baskirova välja, et seal, kus praegu asuvad moemuuseumi ekspositsioonisaalid, korraldati ka projekteerimisinstituudi töötajate näitusi.

Fotod: restoran Muusu

HÜVA KÕHUTÄIS. Riia vanalinnas paiknev Muusu kuulub Riia-Gauja gastronoomiaregiooni prestiižsesse restoraninimistusse. Lisaks hüvadele roogadele väärib äramärkimist muljetavaldav teenindajate hulk, kes kõik külaliste eest hoolt kannavad.

T

uleb tunnistada, et kuulsin teenindajat valesti. Sõna «austrid» ja «strauss» kõlavad üsna sarnaselt, ning kui austrite asemel toodi starteriks lauda punane, üsnagi toorest hakkliha meenutav roog, otsustasin olukorraga vaikselt leppida ning seda proovida. Kui oleksin teadnud, et see on jaanalinnu tartar, poleks ma seda isegi maitsnud mitte. Nüüd aga prooviksin seda meeleldi taas, eriti kui rüüpeks pakutakse rabarbrivahuvei-

ni, mida paljudesse teistessegi riikidesse eksporditakse. Teenindus on Muusus igatahes nii lobe kui ka diskreetne. Mida kõrvallauas tellitakse ja mida kelner või ettekandja soravas inglise keeles soovitab, eriti ei kuule. Ning nende tähelepanelikkus lausa jahmatab. Võib-olla olen kogenud midagi sarnast kunagi Anne Veski 50. sünnipäeval Moskvas. Direktor Martins Berzinš (pildil) mainib uhkusega, et kolm aastat tegutsenud Muusu on hilju-

ti Lätimaal paremuselt viiendaks tunnistatud. Omanikud remontisid algul põhjalikult katust ja korrastasid ventilatsiooni ning esimese korruse tagumise saali asemel oli aga hoopis puukuur. «Rahvale meeldib meie menüü,» kinnitab Berzinš. «Peakokk mõtleb pea igal õhtul midagi uut, mida saaksime pakkuda. Isegi tänane aeglasel tulel mooritud talleliha sai valmis eksperimendi korras. Lisaks peab ta järge, et meil pakutav oleks vähemalt 75 protsenti Läti päritolu.»

Direktor märgib, et kindlasti võiks soovijad oma tulekust ette teatada, sest restoran on populaarne ning kohti ei pruugi muidu kõigile jätkuda. Samuti on töötajaid kutsutud tööpostile just nii palju, kui neid oodatavate külaliste laitmatuks teenindamiseks vaja läheb. Restoran Muusu asub Riia vanalinnas aadressil Skarnu 6.

Vt lähemalt www.muusu.lv!

Peaaegu ainult Läti toit

Muususse tasub ka interjööri vaatama minna.


6 || Puhkus lätis 

KÄIK SISSE! Pärast kolm aastat kestnud põhjalikku remonti ja uuendamist avas Riia Mootorite Muuseum uksed läinud suvel. Tänaseks on mitmekesist väljapanekut uudistanud juba üle 130 000 huvilise.

Riias asub terve mootorite maailm Verni Leivak toimetaja

B

ikernieki ringraja ääres paiknevas kolmekorruselises muuseumis, mis kuulub riiklikule liiklusohutuse direktsioonile, on vaatamiseks sada viisteist erinevat liikurit, alates jalgratastest ja lõpetades tõeliste rariteetidega. Mootorite muuseum avas uksed tegelikult juba aastal 1989 ning kes sinna praegu satub, ei tunne 9 miljoni euro eest uuendatud asutust vist äragi, kui ehk välja arvata osa ekspositsioonist. 5,5 miljonit eurot üheksast kulus ju täiesti uue hoone rajamisele, 2,5 miljonit aga peaasjalikult väljapaneku nüüdisaegsele esitlemisele — valgustusele ja arvutisüsteemide programmeerimisele. On huvitav märkida, et enne remonti oli muuseumil eksponaate lausa 250 ning nende vähendamine teenis peamiselt üht eesmärki — jätta alles vaid kõik väga väärtuslik nõnda, et seda oleks ka huvilistel ruumi vaadata. Eestikeelne ekskursiooniäpp on soovijate käsutuses alates saabuvast suvest. Tuleb nõustuda giid Juris Vanagsiga (pildil), et juba muuseumi sisenedes tekib tunne, justkui astuksid peenesse kunstigaleriisse. Palusime tal välja valida kõige tähtsamad museaalid, et neid lugejatele näidata.

BENZ PATENT MOTORWAGEN aastast 1886, 1 silinder, 16 kilomeetrit tunnis, 265 kilo, 954 kuupsentimeetrit, 0,76 hobujõudu.

Benz Patent Motorwageni originaal asub küll Mercedes-Benzi muuseumis Saksamaal, kuid Riias saab näha selle reproduktsiooni. «Tahame näidata, kui lihtne see masin oli. Auto tootmist rahastas Benzi abikaasa Bertha. Karl Benz küll patenteeris auto, kuid pelgas seda rahvale näidata ning nii võttiski Bertha ise ette 100-kilomeetrise teekonna oma vanemate juurde, kasutades liikuri käimapanekuks esimest korda kütust ning pidi hiljem tükk aega riideid pesema, et kütuse rohelisi plekke maha küürida. Jah, see auto oli kallis, kuid ta ei väsinud ära nagu hobune — liikumiseks pidi vaid kütust lisama. Kolm ratast on sel autol seetõttu, et oli päris esimene auto. Neljarattaliste aeg saabus kiiresti.»

KRASTIN aastast 1903, 3120 kuupsentimeetrit, 10 hobujõudu, 35 kilomeetrit tunnis.

Auto looja on lätlane Augusts Krastinš, kes elas Liepajas ja töötas kohaliku mõisahärra heaks. Krastinš oli suurepäraste oskustega töömees, eriti sobisid talle metallitööd, ning seda ala siirdus ta õppima Saksamaale, sealt edasi USAsse. Kaks aastat hiljem kutsus ta Ameerikasse ka abikaasa, kus nad töötasid terasdetailide tehases. Kui Benzi autol on tagarataste liigutamiseks vajalik kett ja mootor asetseb horisontaalselt, siis Krastinil asub see auto eesosas, on vertikaalne ning keti asemel kasutatakse kardaani. «See oli nagu revolutsioon autonduses,» märgib Juris Vanags. Krastin maksis üle 3000 dollari, samas kui töölise palk tol ajal

oli ehk 40 dollarit kuus. Krastineid toodeti kõigest kümme tükki, pärast tulekahju tehases jäi alles vaid üks, Krastinš laostus ega loonud enam kunagi ühtki masinat. Praegu kuulub auto eraisikule, noorele lätlannale Austra Priedele ning austust vääriv liikur osales isegi mullusel vanaautode rallil Londonist Brightonisse.

timeetrit ning suuresti on tegu sakslaste Packardi koopiaga. Auto loodi juba sõja ajal ning Stalin sundis selle disainerit ja konstruktorit istuma autos, kui riigijuhi ihukaitsjad seda testimiseks tulistasid. Alles siis, kui loojad elusatena autost väljusid, kiitis Stalin selle tootmise heaks. Kokku valmistati ZIS-e 55 tükki ning enamik neist pärast Stalini surma hävitati. Antud eksemplar jäi alles vaid tänu tõigale, et seda hoiti kuulikindlate rehvide tehases. «Muide, Obama limusiin kaalus umbes 10 tonni,» teab Juris Vanags.

CADILLAC 353 aastast 1930, 5785 kuupsentimeetrit, 2268 kilo, 96 hobujõudu.

Juris Vanagsi sõnul on see Cadillac erakordne, kuna on kabriolett, millega kannatab sõita iga ilmaga. «Osaliselt meenutab see isegi limusiini,» märgib ta. Sarnane auto osteti 1935. aastal Läti presidendile Karlis Ulmanisele, kes kasutas seda avalikkuse ette ilmumiseks. Igapäevasteks asjaajamisteks oli tal veelgi suurem limu.

ZIS-115 aastast 1949, 6005 kuupsentimeetrit, 162 hobujõudu, 140 kilomeetrit tunnis, 4100 kilo.

Tavaliselt kaalus sedasorti limusiin, millega sõitis ka Jossif Stalin, umbes 6 tonni, seega on antud soomusmasin isegi kergete killast. Akende paksus on 7 sen-

AUTO UNION mäkketõusu ralliauto aastast 1938, 6005 kuupsentimeetrit, 520 hobujõudu, 340 kilomeetrit tunnis, 800 kilo.

«See auto on väga ebatavaline,» rõhutab Juris Vanags. «Mootori tüüp on V16, mille lõi Porsche, ja see asub juhi selja taga. Tänapäeval on nii võimsad mootorid nagu sel autol sootuks keelatud, sest juht võib end kergesti surnuks sõita. Võrdleksin seda masinat madalalt lendava kuuli või lennukiga; tihtipeale ei kannatanud nende autode rehvid meeletut jõudu ja kiirust välja ning plahvatasid.» Riias on välja pandud uunikumi reproduktsioon, originaali andsid riialased 1990. aastatel Audile, sest see oli ainus taoline säilinud ralliauto. Tegelikult avastati originaal alles seitsmekümnendatel aastatel ühest ZIL-i tehasest Venemaalt ning oligi tegelikuks põhjuseks, miks üldse Riiga Mootorite Muuseum loodi.

«Meie muuseumi tõeline uhkus,» kinnitab Vanags, mispärast on see masin paigutatud muuseumis aukohale.

TATRA aastast 1949, 3-liitrine mootor, 72 hobujõudu, 160 kilomeetrit tunnis, kaal 1400 kilo.

Tšehhoslovakkias valmistatud auto, mille õhkjahutusega mootor asub selle tagaosas. «Võib vaid ette kujutada, kui raske oli seda külmadel talvehommikutel käivitada,» möönab Juris Vanags. «Samas võis sellise autoga sõita kas või Sahara kõrbes, kus tegelikult pärast sõda kestvussõitudel käidigi, tõestamaks, et auto on tõesti tasemel. Isegi õues valitsev põrgukuumus polnud probleemiks, sest salongiõhku jahutati ning õli ei pidanud vahetama.» Auto teeb eriliseks ka keskmine esilatern.

Fotod: Verni Leivak

FORD-VAIROGS aastast 1939, 2228 kuupsentimeetrit, 60 hobujõudu, 120 kilomeetrit tunnis, 1293 kilo.

1930. aastatel muutusid rongid kallimaks, autod odavamaks ning väikesed ärid otsustasid asju vedada just selliste masinatega. Lätis toodeti 1000 Ford-Vairogsi veoautot, mis kõik eeskätt taskukohasuse tõttu ka Lätis maha müüdi, ja muidugi 1300 sõiduautot, mida valmistati Riias ning mis samuti rahvale hea hinna ja kvaliteedi suhte tõttu hästi peale läksid. Riia Mootorite Muuseum asub Eizenšteini 8, pilet maksab 10 eurot, kuid kehtib hulk soodustusi ning perepilet. Muuseum on avatud iga päev ning kuna see suletakse kell 18, tuleks kohale tulla vähemalt kaks tundi varem. Kesklinnast jõuab pärale bussiga nr 5, 21 ja trollidega 14, 18.

RUSSO-BALT aastast 1913, 500 kuupsentimeetrit, 40 hobujõudu, 40 kilomeetrit tunnis, 2560 kilo.

Masin telliti ühe Riia vabatahtliku tuletõrjeüksuse poolt ning see oli ainus tuletõrjeauto, mis Riias loodud Russo-Balti vaguni- ja autotehases suure hulga muude liikurite seas toodeti.

Eestikeelne ekskursiooniäpp on varsti saadaval.

Vaata lähemalt www.tallinkhotels.com!

ON KALLIS MULLE KODUKOTUS. Riias on lisaks loomaaiale veel vähemalt üks koht, kus kindlasti eesti keelt kuuleb. Loomulikult on see hotell Tallink Riga, mis juba kuuendat aastat kesklinnas, päris rongijaama külje all asub.

Eestlaste teine kodu

T

allink Hotel Riga turundusjuht Sandra Priede (ülemisel pildil) ja mänedžer Sanda Sergejeva (alumisel pildil) kinnitavad ühest suust, tuginedes isiklikule kogemusele: millegipärast soovivad Lätis tegutsevad Eesti firmad äri ajada just Eesti päritolu firmadega ja eestlased magada neile hästi tuntud brändi Tallinki nime kandvas hotellis. Ilmselt meenutab see neile kodumaad, arvavad naised. Põhjust selleks annab seegi tõik, et varem prügi ja olme-

prahti täis olnud platsile tekkinud noobli hotelli arhitektki on eestlane Meelis Press, kelle loomest leiab teisigi peeni majutuskohti. Toome siinkohal näiteks Tallinna Swissoteli, Hiltoni või teised Tallinki hotellid. «Nii mõnedki kujunduselemendid meenutavad teie Swissoteli,» märgivad Priede ja Sergejeva. «Loomulikult sõltub eestlaste hulk hotellis hooajast. Kui teie koolides on vaheaeg, käes on nädalalõpp, riigipühad või peatub meil mõni Eesti sportlaste meeskond, on neid rohkem. Samuti on

Hotellil on mugav asukoht.

meil palju korporatiivseid kliente,» lisab Priede. «Aasta kokkuvõttes hõlmavad eestlased hotellis teise koha, seda pärast sakslasi. Suviti peatub meil ka palju rootslasi, seda eeskätt tänu Riia-Stockholmi reisilaevale, ja erinevalt Tallinna Tallinki hotellidest kohtab meil palju vähem soomlasi. Ometi on meil Soome saun!» Hotellis on 256 kahele inimesele mõeldud tuba, mis teeb sellest suuruselt Riia kolmanda hotelli — ette jäävad vaid vana hea Radisson Blu Latvija ja Radisson Blu Daugava.

Vaata lähemalt www.motormuzejs.lv!

postimees, 9. Mai 2017

Tubades on põhjamaine sisekujundus.   Fotod: Hotel Tallink Riga, Verni Leivak

Sandra Priede rõhutab, et hotellil on erakordselt mugav asukoht — raudteejaam ja trollipeatus asub mõnekümne meetri, bussijaam kiviviske kaugusel. Ja mis eestlastele eriti meeldib — rikkalikust hommikusöögilauast leiab isegi sprotte. Muide, Tallinki tasuta lojaalsuskaardi Club One omanikud

pääsevad märgatava soodustusega Riia vaatamisväärsustega tutvuma, ja see kehtib ka paljudes toitlustusasutustes ning isegi mootorimuuseumis või loomaaias, kus eestlased peaasjalikult kaelkirjakuid imetlemas käivad. Tallink Hotel Riga asub Riias, Elizabetes 24.


postimees, 9. Mai 2017

Puhkus lätis || 7


8 || Puhkus lätis 

postimees, 9. Mai 2017

VÄEKAD NAISED. Koknese loomingumajas «Radoša maja» võivad huvilised kohtuda tõelise maa soolaga. Folkloorigrupi Urgas liikmed õpetavad teile hädavajalikke oskusi, laule ja tantse ning külanaised tõelist Läti pekipirukat küpsetama ja omakasvatatud sigurist piimakohvi keetma.

Koknese maa sool

Vt lähemalt https://www.facebook.com/radosamaja/!

M Teile esineb folkloorigrupp Urgas! 

Foto: Verni Leivak

illise kõva laulu, pillimängu, entusiasmi ja rõõmuga teid 3500 elanikuga Koknese linnakese naised vastu võtavad! Endine bensiinijaama kohvik on juba teist aastat nende loomingumaja käsutuses ning nad tunnevad end siin koos külalistega ülihästi. Folkloorigrupi Urgas liige Anna Dzalbe tunnistab, et naised remontisid pärast ostu maja ise ära ning nüüd korraldavad nad siin üritusi, kuid veedavad aega ka omakeskis. Näiteks harrastavad nad joonistamist ja käsitööd, mille lõppproduktidest on ajaga kogunenud muljetavaldav näitusmüük. Vahel korraldavad nad

ka näiteks kangastelgedel või vöökudumise meistriklasse, kus igaüks näitab, mida oskab ja seda teistelegi õpetab. Laupäeviti-pühapäeviti oodatakse tantsuõhtuid, ja siis on ka meesterahvaid näha. Ning kui vaja, viivad naised — seda muidugi kusagil mujal kui endises bensujaama kohvikus — läbi isegi pulmi ja vahel esinevad ristimistelgi. Oma aja võtavad esmaspäeviti ja kolmapäeviti toimuvad lauluproovid. Tuleval aastal peetava Lätimaa laulupeo ettelaulmised algavad juba varsti, mistõttu range komisjoni ees ei taha küll keegi häbisse jääda. «Loodame ikka järgmisse vooru pääseda, ehkki see on võrdlemisi keeruline,» kahtleb Anna Dzalbe ning rõõmustab,

SUUR TÜKK AJALUGU. Täpselt Perse jõe suubumiskohal Daugavasse asuvad ajaloolise Koknese piiskopilinnuse varemed, kus suvel saab kostüümegi laenutada, lasta endast pilti teha ning kui veab, võib päise päeva ajal kohata kummitustki.

Kokneses on kolmnurkne piiskopilinnus

O

Suvised keskaegsed mängud.

Paremal aknaorvas istuks justkui peretütar, kes Perse jõkFotod: Koknese turismiinfokeskus, Verni Leivak ke hüppas.

mihooaeg algab 20. mail kaheksanda «Sägade äratamise» festivaliga. Sägade all mõeldakse muidugi kalu, keda Daugava jões rohkesti leidub — säga on ka Riia-Gauja gastronoomiaregiooni tunnuskala. Üritus algab hommikuse laadaga, seejärel saab uudistada retrojalgrattaid ning Koknese ajaloolises kindluses peetakse keskaegset turgu. Õhtul on kavas kontserdid ning teiste seas esineb noorte hulgas ülipopulaarne folkansambel Rikši.

kümnendate aastate keskel Plavinase hüdroelektrijaama rajama hakati, uputas selle tamm linnuse vundamendi kahe jõe vee alla, mistõttu varem uhkelt kõrgendikult vastu vaadanud rajatis on nüüd nagu vette vajunud laev. Muutus on uskumatu, eriti kui võrrelda varasemaid ja praegusi fotosid või illustratsioone. Ega vee lähedus linnusele head tee, kuid selleks on valminud ka kaitseehitised ning silmas tuleb pidada, et kohe linnuse ja kahe jõe põkkumiskohas, kolmnurkse linnuse ühes tipus asub umbes 40-meetrine sügavik. Nii et neil, kel ujumisoskust napib, tuleks sealt igaks juhuks heaga eemale hoida. Giid Daiga Donina sõnul jaotubki Koknese elu «enne» ja «pärast» hüdroelektrijaama. «Mina leian, et kõik, mis juhtub, muudab elu paremaks,» hoiab ta optimistlikku nooti. Võib-olla toob kellelegi elumuutusi isegi kohtumine kindlusemüüride vahel elava kummitusega. Legendi järgi elas kindluses peremees, kel olnud kaunitarist tütar, kes armus —

vaatamata isa keelule — aednikku. Peremees keelas tütrel abiellumise, too hüppas meeleheitel aknast Perse jõkke ning aednik hukati. Nüüd ilmub peretütar linnuse lähedale jõeäärsele kivile istuma ja juukseid kammima, aga mitte keskööl, vaid keskpäeval, kui päike eredasti paistab. Märgates enda suunas lähenevat täisjõus ja julget meest, põgeneb neiu kiiresti, kui aga tajub, et teda märgates punuma pistetakse, hakkab ta argpüksi jälitama, arvates, et see ongi tema armas aednik. Tänavu möödub Koknese linnaõiguste saamisest 740 aastat, suurt pidu peetakse 20. mail.

Koknese loomingumaja «Radoša maja» asub aadressil Melioratoru 1A. Kes soovib söakate folkloorinaiste esinemisest ja kokkamisest osa saada, leppigu eelnevalt kokku, helistades numbrile +371 2657 5499.

Koknese pargis asuva piiskopilinnuse külastamiseks tuleb lunastada 1,60-eurone pilet, kuid suurte sündmuste puhul võib rentida ka kogu kindluse territooriumi. Töötab keskaegsete kostüümide laenutus ning saab ka münte lüüa ja vibu lasta.

Vt lähemalt turisms.wixsite.com/koknese/ kokneses-pilsdrupas!

VASTUKAALUKS «LOTTEMAALE». Baltimaade suurim teemapark ABpark avatakse juunis.

Dinosauruste radadel

T

unnise autosõidu kaugusel Riiast, Lielvardes saab 1. juunist olema suur, 25 hektaril laiuv teemapark ABpark, mis on inspiratsiooni saanud Läti animafilmist «Kiirabibrigaad» («Avarijas Brigade»). Selle motiividel on loodud laste mängulinnak. Muinasjuttudest tuttavaid tegelaskujusid kohtab kunstnik

Vt lähemalt www.abpark.eu!

Fotod: ABpark

n kuulda olnud, et nii mõnegi ajaloohuvilise meelest — kui selline võistlus korraldataks — võidaks Lätimaa piiskopilinnuste kauniduse konkursi just Koknese oma. 1209. aastal ehk piiskop Alberti valitsemisajal rajati see kohalikust dolomiidist suurehitus varasema puidust muinaslinnuse asemele. Ajaloo tuultes on see küll ühe, küll teise valitseja käes olnud ning kuus korda peaaegu maatasa tehtud ja üles ehitatud, kuid kui Aizkraukle linnakese juurde läinud sajandi kuue-

et kahekümne ühe laulunaise hulka on saadud isegi kuus meest. «Raha on meil vähe, teenime tavaliselt ainult nii palju, et kommunaalkulud on makstud,» räägib Dzalbe. «Muidugi võib igasugu projekte kirjutada, kuid ka kohalik duuma aitab meid aastas tuhande euroga.» Mõistagi saavad turistid Koknese rahvakunstimeistrite paremale käekäigule kaasa aidata, kui neid väisavad. Tuleb vaid ette helistada ning meeleolukas tund või poolteist on kindlustatud. Lisaks pirukatele võib keeta putru või suppi, aga ka küpsetada pannkooke. Riiast on Koknesesse tunnise autosõidu tee ning tasub meelde jätta, et Koknese turis-

Vladlena nukunäitusel — siin on kõrvuti päkapikud, printsessid ja kuradikesed, aga ka eepose «Lačplesis» kangelased. Kõige muljetavaldavam osa on teemapargis enam kui 1000-meetrine Dinosauruste rada, mis viib meid otsekui Spielbergi filmi. Raja staarideks on kahtlemata hiiglaslik brontosaurus ning põõsastesse peitunud türannosaurus.


Puhkus lätis || 9

Vt lähemalt www.liktendarzs.lv!

postimees, 9. Mai 2017

See siin on vaid väike fragment hiiglaslikust Saatuse aiast. 

Fotod: G. Balodis, Verni Leivak

AEGADE SIDE. Tähistamaks vääriliselt Lätimaa 100. sünnipäeva, rajatakse Koknese linnakese külje alla Saatuse aeda, mis sümboliseerib rahvuslikku järjepidevust ning jõudu. Üllatusena pärineb aia idee teostusplaan Jaapani arhitektilt Shunmyo Masunolt.

Tere tulemast Saatuse aeda K ohaliku giidi Daiga Donina sõnul on tegemist unikaalse objektiga, saarega, mis kannab lätikeelset nimetust Liktendarzs. Saareke moodustati tegelikult 20. sajandi kuuekümnendatel aastatel, mil ehitati Plavinu hüdroelektrijaam ning kuna see tekitas planeeritult suure üleujutuse, moodustuski Daugava kõrgetest kallastest 33-hektariline kunstlik saar, millest praegune Liktendarzs ehk Saatuse aed hõlmab 22 hektarit. «Aia eesmärgiks on jutustada meile 20. sajandi erinevate riigikordade ajal Läti rahvast tabanud repressioonidest,» valgustab Donina. Nimelt pärineb selle loomise idee ärimehelt ja metseenilt Vilis Vitolsilt, kes pärast Teist maailmasõda väikese poisina koos vanematega Lätist Venetsueelasse emigreerus. Miks Saatuse aed just Koknesesse rajatakse, on õigupoolest juhus, sest siin sattus Vitols sõpradega disku-

Nendelgi kividel on tähendus.

teerima läinud sajandil toimunu üle. Koknese linnavalitsus oli mõttega päri ning edasi hakati aru pidama, kuidas see ellu viia. Hüdroelektrijaama töö tõttu moodustunud saarel polnud ühtki elanikku, suuresti oli tegu tühermaaga, ainult mõnedele kohalikele elanikele oli eraldatud maalappe aiasaaduste kasvatamiseks. Otsus siia Saatuse aed rajada tehti 2005. aastal, aga mis seal täpsemalt olema saab, selleks korraldati rahvusvaheline konkurss. Laekus 207 tööd 35 riigist, ning auväärt komisjonil oli mõistagi tegemist, et sellisest hulgast parim valida. Olgu lisatud, et konkurss oli salajane — kes millise töö autor on, selgus alles pärast parimate väljakuulutamist. Võidutöö autoriks osutus jaapanlane Shunmyo Masuno, mungast aiadisainer, keda on korduvalt Jaapani parimaks tituleeritud. Tema idee kohaselt on suur Saatuse aed jagatud erinevateks piirkonda-

Nimelised alleekivid.

deks — Olevik, Tulevik ja Minevik, milles kasutatakse kolme Maa tähtsamat elementi — kivi, vett ja puud. Läbi nende sümbolite meile 20. sajandil juhtunut jutustataksegi, kuid kiigatakse lootusega ka tulevatesse aegadesse. Aeda ehitatakse tänu annetustele. Igaüks võib soetada 90-eurose puuistiku, mis sümboliseerib reaalselt elanud ja repressioonide tõttu hukkunud inimest või peret, ja see ette näidatud kohta istutada. Kelle mälestuseks puu istutatakse, viitab selle külge riputatud silt. Aasta lõpuks valmib, muide, Liktendarzsi koduleheküljel virtuaalne aed, kuhu kõik istutatud taimed koos nimedega sisse kantud. Puud omakorda on tegelikult Läti Riigimetsa annetus, ja neid on mitmesuguseid — kuused, tammed, männid, lehised, pihlakad … Kaski pole, sest neid leidub saarel niigi. Isutusauku kaevata olevat raske, sest 20–70-sentimeetrise

mullakihi all on dolomiit, kuid annetuse teinule on auk juba ära kaevatud — temal jääb üle vaid taim istutada ja seda kasta. Tänaseks on istutatud juba üle 2500 puu! Annetust saab ka teisiti teha. Iga Läti kodanik võib tellida omanimelise tänavakivi, neist ehitatakse kokku terve allee. Juba on Saatuse aeda külastanud bussitäied Eesti turiste, samuti on koht saanud popiks abiellujate seas, kes siin oma naitumistseremooniaid läbi viivad. Kuna nemadki on avaldanud soovi puid istutada, siis Tuleviku piirkonda hakkab tekkima noorpaaride Pulmamets. Saatuse aed peab valmis saama tulevaks aastaks, kui peetakse Lätimaa 100. sünnipäeva, kuid sinna tasub juba praegu minna isegi seetõttu, et vaade, mis avaneb saarelt Koknese piiskopilinnusele ja kirikule, on sinna minekut väärt.

Puid saab istutada annetusena.


10 || Puhkus lätis 

postimees, 9. Mai 2017

Plavinu hüdroelektrijaam linnulennult. 

Fotod: Aizkraukle turismiinfokeskus, Verni Leivak

KÕRGEPINGE. Tähelepanu, tähelepanu! Baltimaade suurimat Plavinu hüdroelektrijaama ja selle muuseumi saab ette teatades külastada täiesti tasuta.

Kuidas veest elekter saab

Nimeline registreerimine Inese Antane (pildil) on kontoritöötaja, kelle igapäevaseks tööks juhiabina on paberimajandus ja tõlketööd. Ta on üks kahest giidist, kes seal ka rahvale ekskursioone teeb. «Saame inimesi hüdroelektrijaamas saata vaid tööpäevadel ja töö ajal ehk siis esmaspäevast

rem, ning strateegiliselt olulisele objektile tulles peab ID-kaardi või passi kaasa võtma. Maksimaalselt võib ühes grupis olla kuni 25 inimest.

Täisvõimsusel suudab jaam elektriga varustada kogu Lätit. reedeni kella kaheksast hommikul kella viieni õhtul, reedel kella neljani,» kinnitab ta ja lisab, et puhkepäevadel töötab jaam samuti, kuid kuna ekskursioonide läbiviimine pole Latvenergo peamine tegevusala, siis jäävad need hingamispäevadel ära. Tulijatele paneb naine südamele, et registreeruda tuleb nimeliselt, vähemalt kaks-kolm päeva va-

Suuruselt Euroopa kolmas Tegelikult on Lätimaal kolm suurt hüdroelektrijaama: Kegumsi, Riia ja Plavinu, ja kõik nad asuvad Daugava jõel. Kegumsi oma on vanim, ehitatud läinud sajandi kolmekümnendatel aastatel, Riia oma uusim, ehitatud läinud sajandi seitsmekümnendatel. Plavinu hüdroelektrijaam on neist suurim, Baltimaades pole suuruselt midagi taolist vastu panna, Euroopa Liiduski peetakse seda võimsuselt kolmandaks. «Hetkel võime toota 894 megavatti elektrit, pärast praegu käivat rekonstrueerimist aga 920,» ütleb Inese Antane. «Täisvõimsusel suudab see jaam varustada elektriga kogu Lätit, aga

nii suurt hulka vett pole jões kõigil aastaaegadel. Täna hommikul näiteks töötas kümnest hüdroagregaadist seitse.» Jätame detailse ülevaate, kuidas vee abiga elektrit toodetakse, tulevaste ekskursantide avastada. Muuseumis aga köidab kahtlemata pilku tuukrikostüüm, milles veel paarkümmend aastat tagasi vee all masinavärgi töökindlust ja ohutust kontrollimas käidi. Jaamas töötas koguni kolm tuukrit; praegu ostetakse seda teenust sisse. «Üks endistest tuukritest kirjutas oma tööst koguni raamatu,» märgib Antane. Plavinu hüdroelektrijaam asub Aizkraukles aadressil Energetiku 2. Ekskursioonidele registreerimiseks helista numbril +371 6511 0309, kirjuta e-posti aadressil ina.aizupiete@latvenergo.lv või Latvenergo kodulehel.

PUHKEBAAS AJALOO- JA AUTOHUVILISTELE. Bauska lähistel asuv puhkebaas Mikelis pakub huvilistele lisaks majutusele ja mitmekülgsetele lõõgastumisvõimalustele harivat väljapanekut omaaegsest taluelust ning uksed on avanud ka retroautode muuseum.

Ise tehtud, hästi tehtud Nii on vanarahvas ikka öelnud, iseasi, kas see ütlus alati paika peab. Mikelise retroautode muuseumis on väljas kohaliku elaniku Zigismunds Stradzinši läinud sajandi seitsmekümnendail aastal ehitatud automobiil nimega Perse, millel – ütleme kohe ära – eestlastega mingit sidet pole. Läti keeles puudub sel sõnal tähendus. Ilmselt inspireeris meistrimeest kõlava nimega jõgi, mis Lätimaal voolab.

Mikelises tunnetab ajaloo hõngu guses, 1975. aastal, mitteametlikult, sest ametlikult polnud selline tegevus kolhoosile, mille suur kasum tekkis suhkrupeedi kasvatamisest, ette nähtud. Muuseumis saab heita pilgu peale, kuidas elasid Bauska kandi talupojad 20. sajandi esimesel poolel, kuid näiteks eksponeeritava aida palgid on suisa 250 aastat vanad ning mõned tööriistad ulatuvad 19. sajandisse. Tutvuda saab viie taluhoone ja nendes hoitava vanavaraga, mida juba aastakümneid kogutud. Vabaõhu- ja retroautode muuseumi direktor Ziedonis Stikis ütleb, et mõlemad muuseumid kuuluvad nüüdki maaharijatele, fir-

mal Uzvara Lauks on praegu 7000 hektarit maad, mis teeb sellest Läti suurima põllumajandusettevõtte. Retroautode muuseumis on lisaks autodele välja pandud põllumajandusmasinad, muljet avaldab näiteks traktorite ja veoautode, eriti tuletõrjeautode kollektsioon. Kui muuseumi loomise algul sõiduautode kogumisele erilist tähelepanu ei pööratud, siis aja jooksul on neid siginenud kolmkümmend viis. Umbes 80 protsenti kõigist masinatest on töökorras. «Riia Mootorite Muuseumi ega selle Bauska filiaali me oma

konkurendiks ei pea,» ütleb Ziedonis Stikis. Hetkel käib Mikelises uue hotelli ehitus, see avatakse juuni lõpul. Juba praegu on suve mitmed nädalavahetused seal pulmalistele reserveeritud, kuid öömaja küsida võib ikka. Eestlasi on puhkebaasis ikka näha olnud, kuid kuna Leedu piirile võib vaat et kiviga visata, on seni suvise külastajate põhikontingendi moodustanud leedulased. Muuseumide pilet maksab 2,50 eurot, koolilastele ja pensionäridele 1 euro, perepilet 4,50 eurot.

Auto valmis 1977. aastal, töötas Moskvitši mootoriga, mille maht oli 1,22 liitrit, istmeid oli neli ning reisijaid veeti 35 hobujõuga.

Vt lähemalt www.mikelis.lv!

S

eal, kus praegu asub puhkebaas Mikelis, õitses veel kolmkümmend aastat tagasi rikas kolhoos Uzvara. Erakordselt viljakas maa kindlustas nii hea äraelamise, et kolhoosielust valmisid regulaarselt lausa pikad kinokroonikad — lihtsalt et neid ühiselt kohalikus koolimajas ja hiljem kolhoosikontoris vaadata. Lähedalasuv bussipeatus kannab siiani nime «Konservitsehh», ehkki tsehhi pole enam ammu. Uzvara kolhoos oli ka praegu Mikelise alal tegutseva vabaõhumuuseumi alusepanijaks. Tõsi, al-

Ei ole kellelgi nii uhket ülikonda, ei ole seatinataldadega kingi.

Foto: Verni Leivak

D

augava jõel, A iz k rau k le linna lähistel asuv Plavinu hüd roelek trijaam on nii aukartustäratavalt suur, et paneb õhku ahmima. Latvenergole kuuluv energiatootja laiub jõel juba üle viiekümne aasta. Aizkraukle linngi on sama vana — see ehitati peaasjalikult võõrtööjõu majutamiseks, varem kandis see parteitegelase Stučka nime.


12 || Puhkus lätis 

Vt lähemalt www.valmiermuiza.lv!

postimees, 9. Mai 2017

Dzintars Kristovskis ja tema heas mõttes vapustav karulaugusupp. 

Fotod: erakogu, Verni Leivak

OSKAB HÄSTI SÜÜA TEHA. Riia-Gauja gastronoomiaregiooni ametlikuks «suursaadikuks» kuulutatud Valmiermuiža õlleköögi peakokk Dzintars Kristovskis räägib avameelses intervjuus oma elust, tööst ja sellest, miks on oluline süüa just kodukohas kasvanud toitu.

Meisterkokk Dzintars Kristovskis: hea toit viib tagasi lapsepõlve Verni Leivak toimetaja

P

isut metsiku silmavaate ja julgelt tätoveeritud kätega Dzintars Kristovskis on võtnud istet Valmiermuiža õlleköögi restorani Riia filiaalis. See asub kesklinnast 20-minutilise jalutuskäigu kaugusel Miera tänava piirkonnas, mis on midagi sarnast Tallinna Kalamajaga — endisest mahajäetud kõdurajoonist on saanud hipsterite meelispaik, kuhu kolib aina rohkem noort ja edumeelset rahvast. Ligi kaksteist aastat kokana tegutsenud Dzintars Kristovskis kolis mõne aja eest Riiast hoopis Valmierasse elama — pealinnas käib ta vaid selleks, et restoranil silma peal hoida. Väikelinna mineku põhjuseks on eeskätt tütre

sünd ning uus töökoht. Tuntud Valmiermuiža õlleköögi restoranis peakokana on ta seal pakutava menüü ning teeninduskultuuri sootuks kõrgele tasemele kergitanud. Ja ega sellele Riia filiaalgi alla jää — ainuüksi kelnerite olekust ja suhtlemisest klientidega on näha, et tööle saamiseks on nad läbinud eelnevalt kõva konkursi. Selgitage veidi, mida see Riia-Gauja gastronoomiaregiooni üritus endast kujutab?

Esmalt tahaksin rõhutada, et see pole ühekordne üritus, vaid suur projekt, mis algas 1. jaanuaril ja kestab 31. detsembrini. Selliseid regioone valitakse Euroopas igal aastal välja kaks või kolm — lisaks Lätile on taoliseks paigaks tänavu Lombardini Itaalias ning Arhus Taanis. Riia-Gauja gastronoomiapiirkond asub Lätis Riiast Valmierani, Gauja jõe ümbruses. Kuidas ma kogu selle värgi sisse sattusin, ega ma ise täpselt teagi. Võib-olla valiti mind reklaamnäoks selle järgi, mida seni teinud olen või teen. Või hoo-

pis tänu sellele, kuidas ma toitu suhtun — minu käsitlus on väga lähedane kogu projekti mõttele, mis kätkeb endas lugude jutustamist. Need lood on toidust, kultuurist ja traditsioonidest, aga ka uudsetest suundumustest ja taustsüsteemist, sellest, et tead, kus asuvad su juured, aga tead ka, kuhu oled teel. Näiteks on Lätis sügavalt juurdunud tava korjata sügisel seeni ning neid soolata. Usun, et Eestis on samamoodi. See on väga vana traditsioon, kuid uudsus seisneb uutes retseptides, kuidas seda vana tava aastal 2017 realiseerida. Mitte sellepärast, et oleksime näiteks soolaseentega tehtud pirukatest tüdinud, vaid teeme neid uutmoodi. Miks pakub sulle üldse toiduvalmistamine huvi?

Toit on kütus, mis meid liikuma paneb, see on ainus põhjus, kuidas üldse elame — elame tänu sellele, et sööme ja joome. Teisalt huvitab mind tõik, et kõik me oleme toidu kaudu seotud. Läbi lugude ja mälestuste.

Mulle meenutab toit ja selle maitse eeskätt midagi, mis toob alateadvusest esile kauneid eluhetki. Näiteks kui küpsetan lõkketuhas koorega kartuleid, meenub mulle aeg umbes kakskümmend aastat tagasi, kui käisin onuga kalal. Nii et maitsed on seotud lapsepõlvega?

Kõik meeldivad mälestused on seotud romantika ja poeetilisega. See on miski, mida enam pole, aga sa mäletad seda kõike soojuse ja heatahtliku muigega. Tavaliselt räägivad kokad, kuidas nad kööki sattusid, kokaraamatuid lugesid või meenutavad, kuidas tädi neid süüa tegema õpetas. Aga kodune söögitegemine on ju restoranis kokkamisest nii erinev! Alles nüüd, peaaegu kaksteist aastat kokana töötanuna näen ma nendevahelisi pidepunkte, kui võrdlen, mida tegin minevikus ja mida teen nüüd professionaalina. Alles praegu mõistan, kust tegelikult on pärit mu maitsemälestused. Samas on meeldivate maitsete palett aas-

tatega muutunud, sest see, mis mulle lapsena ei meeldinud, on nüüd maitsema hakanud. (Kelner toob lauale lillkapsakarulaugu supi suitsusealihaga, mis lõhnab ja maitseb nii oivaliselt, et viib lausa keele alla.) Praegu on karulaugu aeg, seda on aega süüa vaid umbes kaks kuud. Seejärel tuleb rabarbri aeg. Aga nüüd mälestustest. Üks minu ebameeldivamaid mälestusi toidust — ma ei tea, kas Eestis seda süüakse — oli supp, mis tehtud suitsukalast, piimast, porgandist ja kartulist. Mu isa armastas seda. Ja kuna isa seda armastas, pidi ema seda keetma ning ühtlasi pidin minagi seda sööma. Lapsena tundus mulle, et piim ja suitsukala ei sobi teineteisega kohe üldse mitte. Nüüd kaks aastat tagasi käisin ühes toidukohas roogi testimas. Maitsesin taas rooga, millesse oli pandud suitsukala ja piima. See maitses pisut teistmoodi kui lapsepõlves, aga maitses suurepäraselt. Meie teeme oma restoranis kalasuppi pisut teisiti. Paneme potti hästi palju sibulat ning ka-

sutame mitte kalaliha, vaid suitsukala nahka ja luid, mida hautan madalal kuumusel pikalt, kuus tundi, kuni see muutub kreemjaks. Seda suppi tuleb, muide, kogu aeg segada, kuni see vaat et karamelliseerub ja muutub pruuniks. Lisan vaid pisut soola ja suhkrut, siis piima, segan korralikult blenderiga läbi. Kõrvale pakume heinas küpsetatud koorega kartulit — heinasuits annab tõelist suve maitset. Pakume seda meie restoranis kümne roa degusteerimisel. Tundub olevat väga töömahukas protsess. Kui palju see degusteerimine maksab?

Kui ma ei eksi, siis 49 eurot, ja hinna sees on ka kuus või seitse erinevat jooki. Teeme neid degusteerimisi vaid ettetellimisel. Veel üks mälestus toidust, ja see on meeldiv, on seotud magustoiduga. See on kohupiima-ahjuvorm, millesse pannakse ricotta-kohupiima, suhkrut, mune ja rosinaid. Ma ei tea, kas seda Eestis süüakse, aga eriti maitsvalt valmistati seda Lätis nõukogu-


Puhkus lätis || 13

postimees, 9. Mai 2017

Kuuldavasti käiakse teie restorani jaoks Riia keskturult toiduaineid toomas lausa igal hommikul?

Vastab tõele. Varem töötasin selle sama restorani köögis, enam mitte, nüüd elan juba pool aastat Valmieras, ja juba algusest peale võtsime põhimõtteks, et teeme süüa vaid keskturult saadavast väga värskest kaubast. Käisin seal ilma ühegi erandita neli aastat umbes 1400 järjestikusel hommikul, sest selle restorani köök on väga väike ja pole lihtsalt ruumi, kuhu toiduaineid tagavaraks paigutada. Järelikult sõltus ka kogu menüü sellest turulkäigust. Praegu ostame sealt karulauku, sest metsiku karulaugu korjamine on Lätis keelatud ja seetõttu inimesed kasvatavad seda aedades. Nii et kui sul on maja linna lähedal metsa ääres, võid seda kasvatada ja linnas müümas käia. Hiiumaal käime rannal kasvavat merikapsast korjamas, sest seda on seal meeletult palju. Lätis seda taime ei korjata ei tohi, see on siin samuti korjamiskeelu all. Merikapsaroog ebaküdooniaveiniga maitseb aga väga hästi! Huvitav on seegi, et mitte keegi kohalikest, kellega Hiiumaal rääkisime, ei teadnudki merikapsast midagi — nad olid niisugust taime rannal küll näinud, kuid nende teada ei söö seda keegi. Mul oli seda imelik kuulata. Eestist käime toomas ka kadakamarju, sest Lätis on nende korjamine, rääkimata kadakapuude igasugusest raiumisest, keelatud. Mäletan, kui esmakordselt Hiiumaale sattusin — seal on terved kadakaväljad! Minu meelest on Lätis palju veidraid keeldusid. Saan aru, et kalapüügiks on vaja osta litsents või lubakaart, mis maksab mõned eurod, aga näiteks sügisel metsa seeni või marju korjama minnes on vaja muretseda samuti luba, kui sa neid oma tarbeks ei korja. Kui tahad müüa või neist restoranis toitu teha, on vaja osta litsents. Kui palju see maksab?

Ma ei tea, ma pole kunagi ostnud, sest toome kauba turult. Ent metsas hoiab korda munitsipaalpolitsei — kui oled nende arvates liiga palju, see tähendab, arvatavasti mitte oma tarbeks kas või kukeseeni korjanud, tuleb trahvi maksta. Metsaäär on politseiautosid täis. Imelik! Tõesti? Meil peab ostma jõulude ajal kuuse raiumise loa.

Või nii? See on küll vist ainus asi, mille eest Lätis maksma ei pea.

Nagu ennist mainisin, läksin perega Valmierasse elama kuue kuu eest mõttega, et võiks millegagi päris otsast alata. Meie restoran lülitati mullu Põhjamaade parimate restoranide nimistusse White Guide Nordic ja ma vaatasin sinna pääsenud restorane kaardilt, et kui palju on sellesse nimistusse kuuluvaid asutusi Eestis ja Lätis. Eestis on neid mõnevõrra rohkem kui meil, kuid need pole ainult pealinnas või selle ümber, vaid hajutatud üle kogu Eesti. Lätis oli viimne kui üks Riias, ja ma väga imestasin selle üle. Paljud peakokadki on neis välismaalased, mis tähendab, et kohalikel puuduvad värsked ideed. Valmiermuiža restoranis oli sama lugu — peakokk oli kohalik ja nad lihtsalt tegid süüa. Ilma ühegi läbiva ideeta ja vanamoodsalt. Nüüd on ideed olemas ja me ei hoia neid saladuses, avaldame neid kõigile, kes küsivad — puudutagu sees siis töövõtteid, töökorraldust või retsepte. Loodame lihtsalt, et äkki saab mõni teinegi restoran väärt mõtteid ja lihtsalt loodame, et nad meid otseselt ei kopeeri. Mida erilist sa Valmiermuižas pakud?

Mõistsime, et Riia kogemusega, kus toiduainete hankimine põhineb keskturu kaubal, läbi ei löö, sest sellist suurt turgu seal polegi. Turg on, aga see tegutseb umbes kaks korda nädalas. Kui tahad muretseda parte, siis majapidamisi, kes neid kasvatavad, leidub, aga kogusest jääb restoranile väheks. Ei tule kõne allagi, et nädalavahetuseks saad sa talumeestelt kakskümmend parti osta, või kolmekümmet kilo loomaliha. Siiski olime otsustanud keskenduda vaid kohalikele toiduainetele. Kohalikuks toiduaineks võib tegelikult nimetada kõike, mis on Lätis toodetud, aga see iseenesest ei tähenda kvaliteedimärki. Põhjus kohalikust toorainest söögitegemiseks on palju sügavam ja komplekssem, kui esmapilgul näib. Kohalik toit, kuna seda tuuakse lähedalt, maksab vähem, sest selle transpordiks kulub palju vähem kütust. Hind kujuneb madalamaks, kui pardid tuuakse kümne kilomeetri, mitte kümnete tuhandete kauguselt. Lisaks annab väärtust, kui tunnen seda pardikasvatajat Janist. Millist lugu võiksin ma jutustada külastajatele, kui ostaksin parte Prantsusmaalt? Lisaks, kui restoranis midagi vajatakse, tähendab see, et talumeestel on stiimulit seda kasvatada — me anname tööd Janisele ja ka Jurisele, sest tema kasvatab kartulit. Jah, paljud restoranid kiitlevad sellega, et pakuvad ainult Lätimaist kraami, kuid sõna, millest juhinduda, on hoopis «parim». Parim Läti part, piim või juust! Milleks osta Lätist viletsat piima, kui Poolast saab sama viletsat, aga veelgi soodsamalt? Esimesed kuud proovisime Valmiermuižas teha nagu Riias — panime menüü paika ja hakkasime otsima, kust produkte saada. Farmerid tõid meile esimesed kaks nädalat imehäid parte, aga siis said need otsa, sest rahvas sõi nad ära. Seepärast pidime ka muutusi tegema — me ei

Mind võib toiduga nutma ajada.

saanud enam menüüsse kirjutada, et pakume pardipraadi. Veel enam «kohalikku», kui see tegelikult toodi meile vahepeal ligi 350 kilomeetri kauguselt Jekabpilsist. Sama moodi oleks võinud parte 50 kilomeetri kaugusest Eestist tuua, sest see on ju Valmierale lähemal. Sarnaselt ei paku me restoranis merelinnast Liepajast püütud kala, sest Valmieras merd ei ole. Loobusime sootuks paberile trükitud menüüst, sest paber ju maksab. Arvutasime kokku, et raiskame igakuiselt paberile 180 eurot, ja selle raha küsime lõppkokkuvõttes kliendilt, sest see on roogade hinnaga liidetud. Nüüd loevad külastajad menüüd seinale projitseeritud arvutiekraanilt ja kui on vaja mingeid muutusi sisse viia, siis lihtsalt viime need jooksvalt sisse, mitte ei paljunda uuesti pabermenüüd. Tooraineprobleemid oleme lahendanud nii, et iga esmaspäeva hommikul helistan talupidajad läbi ja küsin, mida neil sel nädalal pakkuda on ning vastavalt sellele koostame menüü. Uurime, palju on pakkuda küülikuid, kui palju mune, kui palju juurikaid … See on nagu Tetrise mäng! Aga samamoodi elavad maal ka minu ema ja isa. Ema läheb aeda ja korjab natuke karulauku, nopib mõned redised, natuke salatit. Võtab siis kasvuhoonest tomateid, toob keldrist omavalmistatud ploomikompotti, porgandeid. Läheb siis naabri juurde tüki sealiha ja piima järele ja annab vastu tomateid … Kui pagana hästi see kõik maitseb! See on palju väärtuslikum, kui tellida kusagil restoranis kaaviari, austreid ja šampanjat. Hinnal ja väärtusel on tohutu vahe. Milliseid roogi valmistad kodus oma perele?

Ma ei kokka kodus üldse, tahan seal puhata ja raamatut lugeda. (Muigab.) Kodus võime õhtuti vaadata vaid telereklaame, milles osaledes süüa teen … Nii et seal valmistab toitu mu naine. Aga kui küsiksid, mida ma puhkuse ajal kodus valmistaksin, siis on see peedisupp minu ema retsepti järgi. See maitseb ülihästi just lihtsuse tõttu. Peet, omatehtud suitsusealiha, vesi. Võibolla natuke hapukoort ka. Kutsun seda kolmepotisupiks, sest vaja läheb kolme potti. Ühes keedad kooritud peeti, lisad vaid veidi soola, teises keedad suitsuliha ja kolmandas koorega kartuleid. Kui peet on keedetud, jahutad selle maha, viilutad, siis lisad peedi lihale, keedad veel veidi, lisad taas veidi soola. Varsti on ka kartulid valmis. Lisad peedile ja lihale veidi hapukoort ning hammustad kartulit nagu leiba peale. Vaat selline on mu lemmiktoit. (Dzintarsi silmad on veekalkvel.) Mind võib selle toiduga nutma ajada. Nägin sügisel üht uhke soengu ja viimase peal maniküüriga naist, kes oli oma Mercedese metsaveerel peatanud ning tee ääres seeni noppis. Ma ei suutnud oma silmi uskuda, mõtlesin temast veel terve nädala, sest kui küsisin, miks ta neid seeni korjab, vastas ta, et kui seeni ise korjad ja neid oma vanaema retsepti järgi sisse teed, tuleb neile eriline mekk juurde. Su mõistus toob sind otsekui lapsepõlve, tagasi kõige kallimasse aega. Raha eest seda osta ei saa. Valmiermuiža restoran asub Valmiera külje all Valmiermuiža õlletehase juures, aadressil Dzirnavu 2, Riia esindus asub aadressil Aristida Briana 9a.

LÕBUS ÕLLEPRUULIJA. Kui eestlased tunnevad õllemarkidest kõige enam Sakut või A. Le Coq´i, siis lätlastele on sama oluline «Aldaris». Riias asuva õlletehase juures tegutseb ka õllemuuseum. Fotod: Kaspars Filips Dobrovolskis, Verni Leivak

Mida sa oma Valmiermuiža restoranis suvitajatele pakud?

Vt lähemalt www.facebook.com/ AldaraAlusDarbnica/ ja loe ajaloost www.aldaris.lv!

de ajal ja oli söögikohtades sama harjumuspärane nagu leib. Praegune kohupiim pole nii maitsev kui toona. Meie pere elas täiesti metsa sees, usun, et lähim kauplus võis olla oma kümne kilomeetri kaugusel. Isa ostis nimelt ühe väga vana, hertsogi-aegse teenijamaja, see oli tugev kivist hoone keset metsa, mis oli lihtsalt tükk aega kola täis olnud ja tühjana seisnud. Mu esimene mälestus on metsloomad talvel, keda ma aknast välja vaadates nägin. Isal oli valge ja rohelise kirju Riga mopeed, millega ta kord nädalas poest leiba ja saia ostmas käis. Ostis kohe kakskümmend pätsi korraga, aga natuke ka kommi. Igal pühapäeval, aga vahel ainult kaks korda kuus pani ema ahju kohupiimakoogi. Kuidas see kuumana, ahjust võetuna lõhnas! Minu jaoks oli see lõhn lausa taevalik.

Hetkel käis Aldarises «Mežpilsi» heleda õlle pruulimine. «See on praegu Läti baarides ja restoranides kõige populaarsem sort,» kinnitas Andris Rasinš.

Aldarises töötab Läti ainus õllesommeljee

L

ondonis kutseliseks õllesommeljeeks õppinud Andris Rasinš sõnab uhkusega, et on ainus Lätis, kes sellise tiitliga sertifikaati omab. Eestis ja Leedus on neid rohkem. «Töötan õllega seonduvas äris juba seitsmendat aastat — varem mitmes restoranis ning nüüd on see juba teine pruulikoda, kus leiba teenin,» ütleb Rasinš. Ning lisab, et õlu ei köida teda sugugi mitte maitse tõttu, vaid eelkõige huvitab teda joogi värvikas ajalugu ning maitse ja lõhna saamisviis. Ka õllemuuseum on just selle mehe looming. Muuseum avati kaks aastat tagasi, kui Aldaris sai 150-aastaseks. Tehas pole küll Läti vanim, küll aga vanim nende tehaste seas, kes läbi aastakümnete ühes ja samas paigas tegutsenud. Tol hallil ajal tehast Aldariseks ei kutsutud ning tehase omanikuks oli õllekeetjate gild, kuhu võisid kuuluda vaid sakslased. Waldschlösschen (väike metsaloss — saksa keeles, toim) — just sellist nimetust kandis Aldaris enam kui poolteist sajandit tagasi ning selle auks kannab tehase üks uuemaid õllesorte just «Mežpilsi» ehk metsalossi nime. Praeguse nime sai asutus enne Teist maailmasõda, täpsemalt 1937. aastal, ning aldaris tähendab eesti keeles õllepruulijat. Ja just õllepruulimise tutvustamisele ongi muuseumis pühendutud. «Et inimesed teaksid, kuidas ja miks õlut toodetakse,» täpsustab Rasinš. Tähtsaimaks koostisosaks on mõistagi vesi, teravili, humal ja pärm ning kuigi kusagil maailmas valmistataksegi isegi humalata õlut, ei saa selleta läbi kõik Aldarise kaheksa õllesorti. Kangeim neist on kahtlemata 6,8-kraadine porter. Kas tõesti kasutatakse kange õlle valmistamisel — nagu

Huvilised õllemuuseumis.

räägivad kurjad keeled — ka piiritust? «Piiritus on liiga kallis,» tõrjub Rasinš kahtlusi, «lisaks on sellel hoopis teine aktsiis riigile. Põhiline, mis kangust annab, on hoopis suhkur, mis pärmiga koostöös alkoholi tootma hakkab. Ja kui keegi kahtlustab, et just kange õlu joomine kindlustab ka peavalu, on see vale, sest inimene peab lihtsalt oma mõõtu teadma. Tuleb vähem juua!» Millist rooga millise õllesordiga nautida — just selliseid koolitusi viiakse õllemuuseumi juures kaks-kolm korda kuus endiselt läbi ning kus ja millal need toimuvad, leiab huviline infot Aldarise või Andris Rasinši Facebooki lehelt. Mõned neist on lausa tasuta. Kindlasti saab neil kursustel degusteerida ka mõnd päris kummalist ja eksperimentaalset õllesorti, mis Aldarise laboris välja töötatud ja mida pikemat või lühemat aega toodetud. Tegelikult tundub, et õllemaailm pole veini omast vähem huvitav. «Mulle ei meeldi, kui veini ja õlut võrreldakse,» tõdeb Rasinš. «Jah, vein on kaunis, ütleksin isegi, et võluvalt kaunis jook, aga kõik on väga lihtne: veinis on vaid üks koostisosa ehk viinamarjad, õlles on neid neli, mis aga võivad olla kõik väga erinevat sorti. Lisaks võib õlut rikasta-

da marjade, vanilje, šokolaadi, kohviga, nii et õlu annab väga rohkesti eksperimenteerimiseks võimalusi.» Sommeljee toob Aldarise kunagisest toodangust esile mandariiniõlu, mida peetakse isegi maailma mastaabis ainulaadseks ning mida pruuliti jõulude aegu, sest mandariini maitse seondub paljudele just selle ajaga. Mandariinimahlaga õlu kandis nime «Talvekülaline» ja partii müüdi uskumatult kiiresti maha. Kindlasti oli väga eriline ka õlu, kus õllepärmi asemel kasutati šampanjapärmi või nisuõlu, millesse lisati apelsinikoort. «Tahame inimestele meenutada, et pole ainult heledat, valget või tumedat õlut, vaid et on hapusid, kibedaid või tumedaid paksu konsistentsiga õllesid. Tahame inimesi üllatada,» rõhutab Andris Rasinš. Aldaris ekspordib lisaks Eestile õlut ka Soome, Suurbritanniasse ja Austraaliasse ning Hiinagagi on juba kaugeleulatuvad plaanid paika pandud. Loomulikult leiab tehase toodangut ka Eesti-Läti piiriäärsetest poodidest — Põhja-Lätis on Rasinši sõnul kasvanud viimasel ajal läbimüük umbes 15 protsenti, sest see on Eestis toodetust märksa soodsama hinnaga. Aldarise õlletehas ja muuseum asuvad Riias aadressil Tvaika 44.


14 || Puhkus lätis 

postimees, 9. Mai 2017 Fotod: verni leivak

NAGU ÜTLES TAMMSAARE. Need, kes Via Balticat mööda Leedu poole kihutanud, on kindlasti tee ääres märganud uhket veskit, mille kõrval asub Rožmalase hotell. Mõlema perenaine on Anika Dzelzkaleja, põllumehe naine.

pima. See on ju hoopis teist laadi bisnis,» tunnistab Dzelzkaleja. Eelolev suvi saab neile olema juba kolmas hooaeg. Noor naine järeldab, et ju nad siis on andekad õppijad olnud. Kahju vaid, et hotelliäri selline hooajaline on — suvel tuleb sõna otseses mõttes rege rautada. Või siis arvestada, et nädalalõpul on maja rahvast täis, aga reedeni tuleb ju ikkagi ära elada. Bauskast kuue kilomeetri kaugusel asuva hotelli kõrval on laste mänguväljak ning puuris elavad küülikud. 150-aastane veski annab aga ööbima tulijatele lisaväärtust, sest selle sisemus on muudetud omamoodi minimuuseumiks. Omaaegne kolhoosiesimeeski hoolitsenud, et veskil ikka tööd oleks — teri jahvatati kuni 1983. aastani elektrimootoriga. «Räägin alati, et õnneks olen põllumehe naine mitte sada aastat tagasi, aga just praegu, ning jutustan huvilistele, kuidas tänapäeval vilja kasvatatakse,» ütleb perenaine õhinaga ning rõõ-

Veski sees on väike muuseum, kus tutvustatakse viljakasvatuse ja jahvatamise olemust.

mustab, et tänavune talv oli hea saagi kasvatamiseks soodne. Kuna väljapanek on mobiilne, võtavad nad selle vahel laatadelegi kaasa ning tutvustavad teekonda külvamisest leivani. «Siis paneme leiva ja õlle kõrvuti ning küsime, millisest viljast mis on tehtud. Ja inimesed tavaliselt ei teagi!» naerab ta. Anika Dzelzkaleja sõnul on nende veski hindamatu väärtusega, kuna teist sellist Lätis pole. Ta teab hästi, et Eestis ja eriti Saaremaal leidub veskeid rohkesti, ning ehk on siinsel rahval huvi neid lätimaisega võrrelda. «Isegi välimuselt on nad erinevad,» tunnistab ta. «Kõige tähtsam on oma tööd armastada,» tõdeb Dzelzkaleja. «Ostsime veski ja Rožmalase hotelligi vaid sellepärast, et armusime neisse. Nii ei jäänudki meil muud üle, kui tööd teha.» Hotell Rožmalas asub Via Baltica ääres Ceraukstes, Nameju 2.

Vt lähemalt www.mazmezotne.lv!

A

nika Dzelzkaleja (pildil) on tegelikult üks Rožmalase hotelli ja selle juurde kuuluva veski omanikest, keda kokku on neli: Anika mees Artis Dzelzkaleis ning Maira ja Arnis Burmistris. Kõigi nelja põhiliseks tegevusalaks on põllumajandus — kasvatavad rapsi, ube ja teravilja. Viis aastat tühjalt seisnud 14 toaga hotelli ja mahajäetud kauni veski ostsid nad kamba peale pangalt 2015. aastal. Eelmine omanik ei suutnud majanduskriisile vastu pidada. Töökal nelikul on aga vilja nii palju, et müüvad seda lausa börsidel Euroopasse, Aasiasse kui ka Aafrikasse. Isegi Saaremaale! «Veski ja hotelli ost oli julge tegu, sest meil oli vaja väga palju juurde õppida. Teame, kuidas maad harida, aga kuidas pidada hotelli ja selle juurde kuuluvat restorani, kuidas teha veskistki vaatamisväärsus, et saaks sinna ekskursioone korraldada, seda kõike pidime hakkama alles õp-

Vt lähemalt www.rozmalas.lv!

Töö ja armastus käivad ikka käsikäes

Mazmežotne mõis. 

Foto: verni leivak

KOMPLEKSNE PUHKUS. Lielupe jõe kallast kaunistav Mazmežotne mõis kutsub nii seal ööbima, jalgrattaga või paadiga sõitma, loodusradadel jalutama ning kohaliku restorani pakutavat maitsma.

Mazmežotne kutsub

P

ärast seda, kui rapsi- ja viljakasvatamisega tegelev perekond Burkanis korteriteks jagatud ja hiljem mahajäetud Mazmežotne mõisa ja sinna juurde kuuluva ära ostis, algas äge remont ja renoveerimine. Tammepuust trepid, uksed ja mööbel on kõik uuemal ajal ehitatud, ehkki hoone ise pärineb 19. sajandist. Omaette meeleolu loovad kaunid tekstiilid. Muidugi saab mõisas ka leiba luusse lasta. Kuue numb-

ritoaga, kolm aastat tegutsenud hotellil on neli tärni, 11 toaga teenijatemajja oodatakse aga väiksemate nõudmistega turiste ning kui väga vaja, mahub mõisa ööbima kuni seitsekümmend inimest.

Tammepuust trepid, uksed ja mööbel on kõik uuemal ajal ehitatud.

Möödunud hooajal avati restoran, kus saab nautida peeni roogasid, väljaehitamisel on saunad ja spaa; endises juustukojas asub kaminasaal ning eraldi töötab juba praegu viiele inimesele sobiv väike saun. Suvel korraldatakse kontserte alates popist ja rokist kuni klassikalise muusikani välja. Rundale maakonnas asuva mõisa territooriumi niisama väisamiseks tuleb tasuda 2 eurot. Rundale loss asub 2 km kaugusel, Bauskasse on 10 km, Lielupe jõeni 200 meetrit.


Puhkus lätis || 15

postimees, 9. Mai 2017

LEIB JAHTUB. Riia-Liepaja maantee ääres on «Lači» leivakombinaat, mida saavad kõik pagaritööstuses toimuvast huvitatud külastada. Ent ettevaatust – töölisi seal pildistada ei tohi.

Fotod: verni leivak

Musta leiba, mõtelge! Verni Leivak toimetaja

S

Ohjeldamatu küpsetamine Tehases ekskursioonijuhina töötav Inga Zivete (pildil) vabandab, et on täna teinud ringkäike kahesajale lapsele ning on seetõttu veidi väsinud. Pealtnäha see küll nii pole — sära silmis, palub ta ühekordselt kasutatava mütsi pähe ja kitli selga panna ning jalutuskäik võib alata. Leivakombinaadis on kokku kümme puudega köetavat ahju, lisaks veel elektriga köetavad, milles valmistatakse saiatooteid või magusaid leibasid või saiu. Leivasorte on kokku 22, saiasorte 20, aga tarbijate hulgas on kõige populaarsem ikkagi tumedaim rukkileib. «Arvan küll, et müüme seda ka Eestis, aga kindlasti veel Venemaal, Jaapanis, Austraalias ja USAs, kuhu saadame seda külmutatuna,» räägib Inga Zivete. Eelkõige teeb leiva ihaldusväärseks viis, kuidas seda valmistatakse ning koostis, mis on läbi ja lõhki naturaalne ja tervislik. Kuna leib valmib käsitööna, on töötajaid umbes 200, ning nende kõige kibedamad tööpäevad on tavaliselt enne riigipühasid — siis on kõik ahjud nii ööl kui päeval lei-

«Lači» leivakombinaadi esimesel korrusel on firmapood ja söökla.

ba triiki täis. Öösiti ei valmistata vaid kondiitritooteid ega korraldata ekskursioone. «Omanik käib siin iga päev ja hoiab tööprotsessil silma peal,» märgib Zivete ning lisab muiates, et praegu on ta välismaal ja kõik hingavad kergendatult. «Ta pöörab igale väiksemalegi detailile tähelepanu!» Viilutatuna säilib «Lači» leib seitse päeva, terve pätsina kümme päeva ning kui pista see külmikusse, on see toitainete poolest väärtuslik isegi kuu aega ning sügavkülmas hoides kuus kuud hiljem.

Diskrimineerimine! Ent mida ikkagi ekskursioonidel tehakse? Muidugi saavad suuremad lapsed ja täiskasvanud ise tainast leiba voolida, aga ka šokolaadi või tainast valmistada. Lisaks praktilistele töödele võib õppida leivategemise teooriat ning muuhulgas tuleb sooritada kirjalik eksam, et omandatud teadmisi kontrollida. Õpitakse sedagi, kuidas erinevatel taignatoodetel vahet teha ja millest need tehtud on. «Muidugi saab töölisi töötamas näha ning mina selgitan, mis neil hetkel käsil on,» avaldab Zivete. Töölisi ei tohi aga pildistada — kellele siis meel-

diks iga päev enda pilte sotsiaalmeediast avastada, eriti kui need pole just kenasti välja kukkunud. Ning pidev plõksimine lihtsalt segab. Kahtlemata jätab ekskursantidele kustumatu mulje ahjude juures toimuv — millise vilumusega töölised ühesuguse kaaluga pätse voolivad, kui lendleva liigutusega need leivalabidaga ahju pistetakse. Ühe töölise tööks on leiba labidaga ühest ahjust võtta, siis teise ahju juurde joosta ja sinna pista, kusjuures esimeses ahjus on kuumust 500, teises 250 kraadi. Hämmastav ja imetlust vääriv, kuidas nad ahjuesises kuumuses, ise higist leemendades, vastu peavad, sest vahetus kestab, olgu päev või öö, 10–11 tundi. Aga eks see töö sobigi vaid noortele meestele. «Täielik diskrimineerimine!» naerab Inga Zivete. «Aga see tõepoolest ei sobi naistele, kuna on füüsiliselt raske. Ainuüksi 80 kilo taina tõstmine segajasse nõuab tõsist pingutust.» Paljud on teinud seda rasket tööd lausa kümme aastat järjest, järelikult on palk piisavalt hea. «Laisad meil kaua vastu ei pea,» vihjab Zivete, et tasu saadakse osaliselt tükitöö alusel.

Vt lähemalt www.laci.lv!

ee oli läinud sajandi üheksakümnendate aastate alguses, kui Babitesi kihelkonnas elanud perekond Skaugis otsustas kohalikele leiba küpsetama hakata. Suure Riia-Liepaja maantee äärde pandi putka püsti ning äri läks käima. Nüüd on sellest kõigest välja kasvanud suur leivatööstus, mida juhib perepoeg Normunds Skaugis ja mille toodang paistab poodides silma konkurentide toodangust kõrgema hinnaga. Selleks on ka põhjus: need on tervislikud käsitööleivad, mis küpsevad männi- ja kuusepuuga köetavates ahjudes.

Laisad meil kaua vastu ei pea.

Kilone leib küpseb tund aega; suurim, 9-kilone aga kuni kolm tundi ning just seda viilutatuna müüaksegi. Leivakombinaadi juures on avatud söökla ning firmapood, mille valik on ütlemata rikkalik — seda isegi tortide ja muude kondiitritoodete osas. Jätame Inga Zivetega hüvasti. Juba ootab teda grupp itaallasi. «Lači» leivakombinaat asub Riia-Liepaja maantee 12. kilomeetril. Ekskursioonide broneerimine telefonil +371 2925 6676 või meiliaadressil izklaide@laci.lv.

Nii sünnibki käsitööleib.

MIDAGI TÕELISTELE MEESTELE. Mais avatud seikluspargis «Musa Raceland» saavad motospordihuvilised nii ise oskusi proovile panna kui ka teistele kaasa elada.

Krossisõprade unelm

S Hääled sisse! 

Foto: Jelgava turismiinfokeskus

eda Bauska linna lähedal asuvat kuulsat ralli- ja krossirada teavad isegi need lätlased, kes praegu kuldses keskeas. Rallit on siin sõidetud juba 40 aastat ning peetud nii kohalikke kui ka Euroopa meistrivõistlusi. Tavainimesed rajale löögile ei pääsenud, nemad said olla vaid pealtvaataja rollis.

Nüüd, mil krossimeeste lemmikpaiga ostsid ära rootslased, muundub rallirada seikluspargiks ja kõik on oodatud. Direktoriks on igati sportlik Davis Natrinš, kes küll ise autospordiga kunagi tegelnud pole. «Kogu meie park on motospordile orienteeritud ja tegevust leiab tervele perele,» valgustab Natrinš. «Lastele oleme loonud lausa väikese las-

telinnaku, kust leiab isegi selliseid elektriautosid, mis sobivad 3-aastastele, bagirada, mis istub 5-aastastele ja vanematele, ATV-sid, ning 16-aastased ja vanemad on oodatud rallikooli, mida juhib Läti rallitšempion Maris Neiksans.» Autospordihuvilisi ootab 15 teraspuuri ja neljapunktiturvavööga varustatud Volvo 740: «Võite tulla lausa sõpruskonnaga ja elu nautida!» Pake-

Vt lähemalt musaraceland.se/ee/! tid algavad 10 minutist, hinnad 35 eurost. Mais saab valmis ka kompleksi juurde kuuluv restoran ning seikluspargi kodulehekülg on muuhulgas isegi eestikeelne. Külastajatel peab olema kaasas Euroopa Liidu haigekassakaart ja kehtiv tervisekindlustus. «Musas Trase» ehk «Musa Raceland» asub Bauska külje all Pamušas.


16 || Puhkus lätis 

postimees, 9. Mai 2017

TÄNA TEEME KOMMI, HOMME TEEME KOMMI. Jelgava «Karamellitöökoja» perenaine jutustab loo, kuidas kolm aastat tagasi linnakorteri köögis alanud kommitegemisest nii edukas ettevõtmine sai, et peatselt Tallinnaski pood avatakse.

Kuidas õed karamelliäri püsti panid

Õ

ed Inga Zagdaja ja Ilze Priževoite (pildil) olid kolm aastat tagasi lõhkise küna ees.

Tööd ei olnud. Ent siis sai Inga kusagilt teada, et Poolas valmistatakse uskumatult maitsvaid käsitöö-karamellikomme, otsustas sõita kohale ja asja lähemalt uurida. «Hästi, õpetame sulle nende tegemist, aga see maksab 20 000 eurot,» olnud poolakad lahked õpetamisteenust pakkuma. Õdedel polnud aga sellist summat kusagilt võtta. «Tore, et polnud. Inga üüris väikese 1-toalise korteri, mille köögis hakkas eksperimenteerima. Keegi ei uskunud, et sel mingit mõtet on, kuid kui oma silmaga kogu protsessi nägin ja komme maitsesin, muutsin meelt. Mulle tundus, et ta teeb imesid,» meenutab õe tegemisi Ilze Priževoite, kes on oma õlule võtnud poepidamise. Inga tegeleb uute kommide väljamõtlemisega. «Mulle meeldis eriti, et peaaegu mitte millestki saab teha ilma toidukeemiata miskit, mis inimestele rõõmu valmistab. Endalgi on hea tunne, et sa mitte lihtsalt ei eksisteeri, vaid lood midagi.» Esimesed kommid turustasid õed, silmad põlemas, pisikesel kohalikul laadal. Suur roll praeguse «Karemellitöökoja» ehk «Karamelu darbnica» menukuses — ja muidugi ka müügitöös — on kahtle-

mata kommitegemise sõul, mida tulijatele täiesti priilt näidatakse. Seni on poodi ainuüksi sel eesmärgil külastanud 30 000 inimest, kes on muidugi ka potentsiaalsed kliendid. Siirupist, mille koostisse kuulub suhkur, glükoos, pisut sidrunhapet ja natuke mõne puuvilja naturaalset ekstrakti (ent vahel valmivad isegi küüslaugukaramellid!), saavad läbi «taigna» erilise rullimis- ja venitamismeetodi kommid, mille keskele moodustub seekord punane südamekuju. Südamekuju pole kaugeltki piir — võimalik on sinna luua ka tiigripoeg, traktor või mida iganes, aga see lihtsalt nõuab rohkem aega ja vaeva. Töökojas kasutatakse, muide, vaid kolme värvi: rohelist saadakse spinatist ja nõgesest, oranži porgandist ja tumedat iidsest mustast porgandist. Viimane sobib kommitööstusele väga hästi, kuna on töötlemisel kuumakindel — erinevalt näiteks peedist, mille värv muutub kuumutamisel pruuniks. «Muidugi on meie kommides värve palju rohkem, ehkki toome välja vaid kolm. Nimelt muutub värv «taigna»

venitamisel,» valgustab perenaine. «Venitamisel saab «tainas» rohkem hapnikku ning see põhjustabki värvi muutumist. Ja kui tahate, et karamell suus krõbiseks, valige alati heledam komm, kui tahate seda nätsutada, valige tumedam, sest neis on teistsugune struktuur.» Ühel sõul valmib viis kilo komme, päevas toodetakse neid aga 150 kilo. Ent miks avavad õekesed kommipoe filiaali just Tallinnas, ja pealegi veel päris kesklinnas (Narva maantee 6 — toim) ? «Intuitiivsel põhjusel,» lausub Ilze Priževoite. «Võib-olla mängis rolli ka saatus. Ütlesin õele, et sõidaks Tallinnasse ja vaatame, mis saab. Kolmapäeval olime kohal, kohtusime maakleriga ja kõik hakkas kohe arenema. Reedeks olid ettevalmistööd tehtud. Tundus, nagu meid oleks ammu oodatud, ning lahendada jäid vaid tehnilised küsimused.» Aprilli lõpul avatud poes vaatavad õekesed kõigepealt, mille vastu eestlased enim huvi tunnevad ja teevad siis otsuse, millisele tootegrupile rõhuda. «See on meile nagu seiklus,» sõnab Ilze Priževoite ootusärevalt ja lubab, et ka Tallinna poes hakkavad kunagi karamellisõud toimuma.

Hästi, õpetame sulle nende tegemist, aga see maksab 20 000 eurot.

Karamellivalmistamise sõusid saab minna Jelgava poodi (aadressil Rupniecibas 1A) tasuta vaatama igal tööpäeval kell 15.

Nii tehaksegi siirupisegust karamellikomme. 

Fotod: verni leivak

VARJATUD TOAD. Läinud aasta lõpul avati külastajatele Bauska maalilise raekojahoone seni kinni olnud ruumid.

Bauska raekojas avati seni suletud interjöörid

Bauska ülistiilne raekojahoone.

Foto: verni leivak

Vt lähemalt www.visit.bauska.lv!

B

auska turismiinfokeskuse spetsialist Inese Turkupole-Zilpure esitleb uhkusega erakordselt kauni raekoja uusi huvilistele avatud ruume. Soovides interjööre publikule avada, vajati eelnevalt ekspertide arvamust. 17. sajandil, mil raekoja hoone ehitati, oli see, nagu praegugi, linnake-

se väärikaim ja ilusaim maja, mistõttu ei tahetud selle taastamisel grammigi eksida – ekstra uuriti sarnaste väikeste raekodade kunagist sisustust mujal Euroopas. Mööbel ja lühtrid, mis on enamjaolt suurepärased koopiad, osteti spetsiaalsetelt Lääne-Euroopa oksjonitelt, peamiselt Hollandist. Näha saab ka 400-aastast originaalset gravüüri «Viimne kohtupäev», mis

koosneb mitmest osast ja mis on teadaolevalt ainus Lätis, mis terviklikuna säilinud. Suure gravüüri ostuks panid Bauska elanikud ise raha kokku, ruumide taastamiseks võttis kohalik duuma laenu ning nüüd on tegu ainsa 17. sajandi rekonstrueeritud raekojaga Lätis. Esinduslikus majas viiakse nüüd läbi klassikalise muusika kontserte, korraldatakse vastuvõtte nii ministritele kui isegi

presidentidele. Noorpaarid tahavad, et neid siin ametlikult paari pandaks. Inese Turkupole-Zilpure sõnul korraldatakse iga kuu esimesel pühapäeval kell 12.30 tasuta läti-, vene- või ingliskeelseid ekskursioone, muul ajal tuleb tulekust ette teatada. Bauska raekoda ja turismiinfokeskus asub aadressil Ratslaukums 1.


Puhkus lätis || 17

postimees, 9. Mai 2017

PEREFIRMA EDULUGU. Jelgava piirkonnas mööda Riia-Šiauliai maanteed kulgeja võiks teha lühema peatuse «Viesu Liči» kohvikus või puhata pikemalt kõrvalasuvas hotellis. Peremees Modris Jansons jutustab lahkesti oma perefirma loo.

Otsustasite siis hoopis kohviku avada?

Poeleti taga töötas mu tütar, kes rääkis, et naabrinaine on suurepärane kondiiter, kes aga oli jäänud töötuks. Mõtlesime siis, et aitame teda, las küpsetab pirukaid, keedame kohvi juurde ja vaatame, kas inimesed hakkavad ostmas käima. Nii jäidki köögiviljad tasapisi tagaplaanile, ehkki naabrid rääkisid, et ega niisuguse suure maantee ääres sellise kohviku pärast keegi autot kinni pea. Aga pidasid?

Pidasid! Selgus, et mehed, autojuhid tahavad midagi magusat põske pista. Nii see kõik aina kasvas … Nüüd oleme muudkui laie-

nenud — katuse all on 150 istekohta, suvel avame piknikukoha ja kohti leiab ka välitelgi alt. Lastele ehitasime lõbustuspargi, mis aitas meid eriti kriisiaastatel vastu pidada — ilma selleta oleksime hukka saanud, aga vanematel pole ju laste heaks millestki kahju! Praegu oleme siin kogu perega ametis: tütar Vita juhib kohvikut, tal on 25 töötajat, abikaasa Maruta vastutab aia eest ja vaatab, et kõik kaunis ja puhas oleks, minu vastutusalaks on laste lõbustuspark, vanem poeg Artis, kelle meelitasin Riiast rahvusvahelisest ehitusfirmast siia, tegeleb hotelliga ning juhatab vägesid jõel. Meil saab ju ka 90-aastase puust laevaga sõita ning tema on kapten. Noorem poeg Edgars lõi oma firma ise — tema alaks on reklaam. Kuna mul on kaheksa lapselast, oleksin nagunii pidanud need kiiged ja karussellid püsti panema. Tänavu tahame püstitada väikese lava, sest sügisel soovitakse meil lõikuspidusid pidada ja taidlejatel polnud lava, kus üles astuda. Tundub, et igal laupäeval hakkab meil midagi toimuma, sest isetegevuslased tahavad kangesti esineda.

Fotod: Viešu Liči, Verni Leivak

K

artulite, porgandite, tomatite ja kurkide kasvatamisega 1990. aastatel alustanud perefirmal ei läinud hästi. Võibolla ka sellepärast, et perepea Modris Jansons (pildidl) pidas end liiga uhkeks, et ise saagi turustamisvõimalusi otsida — tema lootis, et edasimüüjad tulevad tema juurde ning nõnda väike pood, kus köögivilja osta sai, muudkui vindus.

Äri, mis lõi õitsele tänu maiastele meestele vesi majast vaid paari sentimeetri kaugusel. Nagu Eestis Soomaal?

Mitte meil nagu Eestis, vaid Eestis nagu meil! (Naerab.) Sõidutasime siin maja ees lapsi paatidega ja isegi CNN käis meist uudislugu tegemas. Kohvikaknast sai vaadata veelindude tegemisi. On teil natuke kahju ka, et isamaja ja selle ümbrus nii palju muutunud on?

Hotelli eest sõidab isegi rong läbi! Mis olid teie kohviku esimesed tõmbenumbrid?

Magusad koogid. Õuna- ja kohupiimakoogid ning lihapirukad. Mehed tahavad magusat, sest naised on ärahellitatud, ei viitsi ise kodus küpsetada. Praegu lähevad väga hästi kaubaks tavalised pekipirukad, kuid palju võetakse ka torte ning kringleid. Kõike teeme käsitsi ja seetõttu on nad mujal pakutavaga võrreldes pisut kallimad, aga ikkagi on kasum väike, sest enamus sissetulekust läheb palgarahaks. Hotell asub minu isamajas, see saab varsti saja-aastaseks.

Sisekujunduse tegi pojanaine, kes jumaldab loomi. Kuna Jelgavas peeti aastate eest kasside iludusvõistlust, siis olid esimeseks külaliseks võistluse võitjakass, väga suurt kasvu ja karvane kass koos oma peremeestega. Kassiteema on seal põhiline. Mis jõgi siit läbi läheb?

See on Vircava, suubub kahe kilomeetri järel Lielupesse ning nii saabki siit laevaga Jelgava kindluseni sõita. Ent on ka nii olnud, et kevadel sõidab rahvas siia üleujutust vaatama. 2010. aastal oli

Oh ei. Mu ema läks teise ilma kümme aastat tagasi, algul mõtlesime, et teeks majja lasteaia, sest kohalikus ei jagunud kõigile kohti, aga mõtlesime ümber ja me ei kahetse seda. Nüüd on meil veel vaja laenusid tasuda. Mitu aastat veel?

Mina saaksin viiega hakkama, aga võib-olla venitatakse kümne aasta või rohkema peale, see sõltub lepingust. Kuna sellega tegeleb vanem poeg, on mul ükskõik. (Naerab.) Pean siiski mainima, et riik osutab väga vähe noortele alustavatele ettevõtjatele abi. Kui meie, tema vanemad, poleks rekonstrueerimisega omal ajal alustanud, oleks tal olnud ebareaalne midagi taolist luua. Kõik käib ikka nagu Piibliski kirjas:

antakse sellele, kel juba on, ja kui sul pole midagi, siis midagi sulle ei anta ka. Mul on väga hea meel, et mu lapsed töötavad koos minuga, mitte ei kitku Iirimaal kanu. Olete ka eestlasi oma puhkekeskuses kohanud?

Oleme, aga milliseid eestlasi? Kuna meil saab ka telkida, siis oleme tihti märganud Eesti numbrimärkidega autosid. Kui ütlen neile eesti keeles «tere» ja küsin, kas võin vene keeles nendega edasi suhelda, vastavad nad rõõmsalt, et jah, muidugi! Need on Eestimaa venelased, tihti Tallinnast, kes on teel külla oma sugulastele Kaliningradi oblastisse. Ja see on tore. Eesti keelt ma ju ei oska, aga vene keelt küll! (Naerab lõbusalt.) Vot takije pirogi! (eesti k piltlikult «Vaat sellised lood!») Tegelikult me natuke isegi kardame suve saabumist. Rahvast tuleb alati palju ja kõik nad tahavad ju süüa! «Viesu Liči» asub Riia-Šiauliai maantee 43. kilomeetril.

Vt lähemalt www.lici.lv ja www.senlici.lv!


18 || Puhkus lätis 

postimees, 9. Mai 2017

NÕIAMETS. Ema kivi, Esimene kolmnurk, Isa kivi, Ussikivi, Ravitseja kivi, Tammemägi, Nõiamägi, Teadmamehe paat … Pokaini saladusliku kivijõe ja -hunnikutega mets meelitab enda rüppe sadu teadmamehi ja -naisi ning tuhandeid teisi, kes soovivad tervist parandada ja energiat koguda. DIREKTORI KOMMENTAAR Pokaini metsapargi direktor Sindija Kovaljova: Kuigi töötan direktorina esimest aastat, olen siin tegutsenud juba kümme aastat ja tunnistan ausalt, et algul pidasin seda tavaliseks metsaks. Kive on metsas palju, aga ma ei tunnetanud midagi. Ent kord läksin Zikuratsi (nn kivijõgi – toim) juurde ning oleksin peaaegu minestanud, ehkki sõbrad kõrval arvasid, et teen nalja – nemad ei tundnud kõige vähematki. Mina aga tajusin erakordset ja seletamatut raskust, silme eest läks mustaks, kartsin, et kukun. Õnneks suutsin end sellest paigast paarsada meetrit eemale vedada ning ebameeldiv tunne kadus nagu käega pühitult. Nüüd kardan sellesse kohta minna. Vaadake! (Võtab välja paksu paki fotosid.) Tihti on jäänud siin toimuv ka fotodele. Tundub, justkui oleks neile talletatud erinevad energiad. Jah, neid moonutusi võib lihtsasti arvutis ise teha, aga eks proovige järele. Vahel näeb kohe pärast pildistamist midagi, mida hetk tagasi objektiivi ees ei olnud. Huvitav on üldse märkida, et tehnilised vahendid hakkavad tihti hoopis teisiti käituma. Fotoaparaadid ja telefonid lülituvad välja, kompasside näiturid hakkavad ümber telje pöörlema. Inimesed eksivad metsaradadele ära, ei oska enam metsast välja tulla. Hakkavad ringe tegema. Ja kuna olen siin nii kaua töötanud, siis tean – mets laseb tulija lahti siis, kui ta selleks valmis on. Aju hakkab siin hoopis teisiti tööle. Ning isegi autod. Isegi kui autol on parkimissensorid, siis võivad need keset teed seistes äkki piiksuma hakata. Alles metsa külastanud poolakad rääkisid.

Metsa juhatab teed Metsahaldjas. 

Fotod: verni leivak

Saladusi täis Pokaini mets toimetaja

D

obelest 13 kilomeetri kaugusel asuv ja Läti Riigimetsale kuuluv Pokaini mets on turismisihtkohana üsna uus, kinnitab Dobele turismiinfokeskuse direktor Anita Banzina. Ja jutustab metsa puudutava loo. Kui läinud sajandi üheksakümnendatel otsustati seda metsa raiuma hakata, märkasid metsatöölised äkitselt kummalisi kivihunnikuid. Kohalik metsnik helistas Läti ajaloo uurijale ja tervendajale, Eesti juurtega Ivars Viksile, et mees asja lähemalt uuriks. Enam kui 1000 kivihunnikut pluss ühe kõrgendiku ümber kulgev pikk ja veider «kivijõgi» — see on ju rohkem kui kummaline! Kummaline tundus seegi, et metsast avastati hulgaliselt Lätis haruldasi suuri kive. Peagi oli laas täis sensitiive ja arheolooge, kes kõik üritasid omapoolset versiooni välja käia, et miks ja milleks. Tuli ka tuhandeid lihtsaid lätlasi, kes puhkepäeviti vabatahtlikult metsa ja allikaid risust puhastasid ning jalutusradu välja ehitasid. Esmalt arvati, et kivid on metsa toonud mandrijää. Siis pakkusid arheoloogid ja ajaloolased, et võib-olla kavatsesid vanad lätlased siia kind-

Autorilt. Kuigi see võib tunduda väljamõeldisena, eksisime metsa korduvalt külastanud Dobele turismiinfokeskuse juhataja Anita Banzinaga ära, ja et mitte lootusetult eksida, otsustasime täpselt tuldud teed tagasi tulla. Metsast väljudes teatas mobiiltelefon, et valida saab vaid hädaabinumbrit ning esitles veidrat numbrite tabelit, mida ma kunagi varem oma telefonis näinud ei olnud. Pokaini metsa haldab Läti Riigimets, on mitu metsarada, kuid saab minna ka autoga. Sissepääs on tasuline, öösiti on pääs metsa tasuta, teekonnale saab kaasa osta piltidega illustreeritud põhjaliku trükise-teejuhi.

Mõni arvab, et Pokaini metsas on energeetiline otseliin kosmosega, justkui energiasammas. Mõni arvab, et midagi kummalist asub maa all, võib-olla isegi püramiid — üks kõrgendik kannab koguni Templimäe nime. Keegi Egiptuse püramiidide asjatundja käinud eriaparatuuriga asja uurimas, ning temagi kinnitanud millegi erakordse olemasolu. Kõigile suurematele kividele on antud nimed ning neid «kasutatakse» sihtotstarbeliselt. On kivi, millel soovitatakse istuda või seista pruutidel, on kivi, mis aitab viljastuda. «Ütlen ausalt, et mina ei tunne midagi, ilmselt olen dinosaurus,» tunnistab Anita Banzina ning lisab, et leidub inimesi, kellel Pokaini metsas tekivad pöörane peavalu ning halb enesetunne.

Ja veel. Need, kes ei saa tervislikel põhjustel lapsi, viljastuvad. Neisse laadub seksuaalenergia. Ma ei tea, kuidas see kõik toimub, aga selliseid jutte kuulen direktorina iga päev. Usun, et osa juttudest põhinevad enesesisendusel, aga mulle on näidatud lapsi ja öeldud: see on Pokaini metsa laps. Tean noorpaare, kes tulevad täiskuuöödel metsa sugu tegema. Öösiti pidavat energia liikumine isegi palja silmaga näha olema. Meil oli juhtum, kui grupp inimesi jäi pimedal ajal metsa, ja nad lausa tormasid sealt ehmunutena välja. Nad olid tulukesi näinud, arvasid, et need kummitused.

Tervislik linnapuhkus

R

ixwelli ketti kuuluvas hotellis Wellton Riga hinnatakse tervislikke eluviise sedavõrd, et sisse registreerides võetakse lausa allkiri, et te toas ei suitseta.

Vt lähemalt www.mammadaba.lv!

Verni Leivak

lust ehitada, kogusid küll kive, kuid ehitis jäi rajatama. Siiski leidsid lõpuks arheoloogid, et inimesed pole sealkandis kunagi elanud. Seejärel pakkus Ivars Viks, et Pokaini võis iidsetel aegadel olla pühapaik, õigemini paljude pühapaikade keskus, et inimesed — ka kaugetest maadest, isegi Kreekast — tõid siia kive. Kive, mis sümboliseerisid pattu. Asetanud kivi metsa, saanud nad patust puhtaks. Arvatakse, et mets on suur energia koondumise keskpunkt. Siia tullakse spetsiaalselt, et tunnetada läbistavaid tervendavaid energiavoogusid. Sensitiivide juhtimisel külastab saladuslikku paika bussitäite viisi rahvast. Pokaini on paljude teadmameeste arvates justkui raal, mille kõvakettas — kivides — on talletatud kõik maailma iidsed salatarkused.

Vahel, kui olen siin terve nädala tööd teinud, tunnen, et rohkem enam ei suuda. Kehasse tuleb justkui mingi raskus ja tahaks ära. Elan Riias, ja kui mul oli kaks nädalat puhkust, tunnetasin, et ma ei suuda ka kodus olla – tahan metsa! Tulin siia vabatahtlikult, ehkki oli vaba päev.

Pärast jalaluumurdu on kiviteraapia igati kasulik.

Kes metsakohinast lugu ei pea, saab vaikust ja rahu nautida päris Riia südalinnas.  Foto: Wellton Hotel Riga


Puhkus lätis || 19

Fotod: Dobele turismiinfokeskus, verni leivak

postimees, 9. Mai 2017

ÕITELUME AEG. Kui Eesti väikelinnad otsivad paaniliselt endale erinevaid pealinna-tiitleid, siis Läti Dobele pole erand. Lisaks päikese, õunte, murelite ja lumememmede pealinnale kannab see sirelite pealinna nime.

Vt lähemalt www.dobele.lv, www.dobelescerini.lv!

Dobele, sirelite metropol

Lõhnav õitemeri Dobele sireliaias.

Mullusel sirelifestivalil esitati tangosid.

Täielik lõõgastus

J

ärv, rand, selle kaldal kämpi ng ud , lõkkeplats, taamal kasemetsa veerel luksuslik külalistemaja ning eraldi veel luksuslikum pereelamu. Ja muidugi suurte akendega restoran, kus sulle kas või omapüütud tuurakala serveeritakse … «Grantini» keskuse restorani juhataja Anastasija Ginčevska kirjeldab puhkekeskuse valmimisele eelnenud olukorda kui sõna otseses mõttes täielikku korralagedust, bardak-

Foto: Ojars Saulitis

ontlikele ja vähem ontlikele täiskasvanutele. Viimastele sobib kindlasti variant, kuhu alla 18-aastaseid hea meelega ei lubakski. Ringkäigu lõpul lajatab ta vanast kahurist sellise paugu üle Jaunpilsi asula, et parem on kõrvad aegsasti kätega katta. Tasub rõhutada, et Jaunpilsi lossi giiditeenus on midagi, mida te pole varem kogenud — proovige kindlasti ära!

ki. Järv ja selle ümbrus olnud nii lagastatud, et ükski enesest lugupidav inimene sinna oma jalga ei tõstnud. Kui praeguse omaniku, Läti ärimehe Viktor Tihhonovi vanemad maa erastasid, viisid veoautod minema kümneid koormaid olmeprahti, aga ka järvest välja tõstetud autorehve ja isegi jalgrattaid. Esmalt valmis viis kämpingut, siis restoran, aiaga piiratud laste mänguväljak ning suur pere puhkemaja, mille sarnaseid on veelgi plaanis püstitada. Mullu augustis sai valmis külalis-

Fotod: Verni Leivak

Otse ahjust võetud tuur.

temaja, mis koosneb kuuest vanniga apartemendist. «Meie uhkuseks on aga tuurakasvandus,» ütleb Anastasija Ginčevska silmade särades. «Seal on kolm tonni neid musta marjaga tsaar-kalu, eelmisel nädalal panime restoranigi akvaariumi üles, kus kaht neist näha saab. Nimesid pole me veel välja mõelnud,» itsitab ta. «Aga idee on selles, et inimesed saavad kasvanduses neid ise püüda. Ehkki mitte iga ilmaga. Palavaga hoiab tuur ennast põhja. Meil on tuurade kohta lausa eraldi menüü.»

Ginčevska sõnul on rahvas neid vaatamata lühikesele tegevusajale märganud ning paljudest on saanud püsikliendid. Erilist reklaami tehtud polegi, sest parim reklaam olevat nn sarafaniraadio — suust suhu liikuv kiitus. Võib vaid loota, et suvitajad satuvad «Grantinisse» kuuvalgel ööl. Kasemetsa all toimuv varjude mäng, mis keerleb täiskuukumas, tasub vaatamist. Puhkekeskus «Grantini» asub Jelgava piirkonnas Svetesi kihelkonnas.

Vt lähemalt www.grantinicamp.lv!

J

aunpilsi lossil on praegu mitu funktsiooni — siin asuvad muuhulgas raamatukogu, kultuurimaja, turismiinfokeskus, hotell ja keskaegseid sööke pakkuv restoran. Igal juhul tasub võtta ka ekskursioon, mida juhib erakordselt värvika suupruugiga naisgiid, kes on võimeline ühtviisi huvitavalt kõnelema nii lastele, noorukitele ning

Dobele jääb Riiast 70 km kaugusele, sireliaed asub aadressil Graudu 1.

Foto: Jelgava turismiinfokeskus

TAGASI KESKAEGA. 1301. aastal ehitatud Jaunpilsi loss on väheseid losse, mis säilitanud tänaseni keskaegse ilme. Seda ka seestpoolt – kaheksa hotellituba viivad teid ajas sajandeid tagasi.

Iidne Jaunpilsi loss

Vaadake, need väikesed kinkis meile Vaigla tütar.

mates. «Ta elas Räpinas. Saime temast teada, kui käisime sealse aianduskooliga tutvumas. Ja Vaigla sirelid on aias samuti esindatud. Vaadake, need väikesed, mis kinkis meile Vaigla tütar.» Šinta ei oska kuidagi Vaigla loomingut Upitisega võrrelda — need väikesed sirelid pole ju veel kordagi õitsenud. Asjatundjad olevat igatahes kinnitanud, et tasemelt on nad Upitisega võrdsed. 4,5-hektarilise sireliaia kõrval on suur õuna-, pirni- ja ebaküdooniaaed. Mai lõpul, täpsemalt 27. ja 28. mail toimub sirelifestivali raames linnas hulgaliselt üritusi. Populaarseim neist on aias peetav klassikalise muusika kontsert — tänavu kantakse ette aariaid ooperitest, esitajateks Läti ooperisolistid. Kesklinnas on laat, kultuuri- ja spordiüritused ning ööjooks.

TÕMBA JUHE VÄLJA SEINAST. Puhkekeskuse «Grantini» teeb erakordseks, et luksusliku külalistemaja tubades pole telerit ning Wi-Fi-st võib vaid unistada.

Vt lähemalt www.jaunpilspils.lv! Jaunpilsi loss. 

D

obele turismiinfokeskuse juhataja Anita Banzina sõnul on sirelid juba ammu linnakesest tuntud sihtkoha teinud, sest sirelite festivali on siin peetud juba vähemalt viisteist aastat. «Nad õitsevad umbes kolm nädalat. Nagu tulbid Hollandis,» ütleb Banzina. Dobele sireliaias kasvab üle 200 sirelisordi ja selle lõi sordiaretaja Peteris Upitis. Iga põõsa juures on väike tahvel, kus sordi nimi kirjas. «Ühe sordi pühendas Upitis oma emale. Iga kord, kui ta sellest möödus, võttis mütsi peast ja kummardas. Endal tal peret polnud, ainult sõbrannad,» räägib Banzina. Aia kõrval asub Läti Aiandusinstituut, mille muuseumi direktor Inese Šinta (pildil) tutvustab ennast naljatades ka sireliaia direktorina. «Mis me teistest räägime, kui teil Eestis oli oma sireliaretaja Adolf Vaigla,» sõnab ta käega reh-

Mõnusa terrassi ja suurte akendega restoran.

Suutäis marju ja magusat.


20 || Puhkus lätis 

postimees, 9. Mai 2017

KADESTAMISVÄÄRNE ETTEVÕTLIKKUS. Pärast seda, kui Tukumsi noor pereisa Andris Mihalskis töö minitraktoritega sinnapaika jättis, algas tema elus uus ajastu. Kahetoalise korteri ühest toast on tänaseks saanud nahaateljee, milles valmivad kallid täisnahast püksirihmad. Siin on tema lugu.

toimetaja

V

abandage, mulle alles eile helistati, et tulete, nii ma pole eriti midagi ette valmistanud — mõtted on pigem mu homse Riiga-sõidu küljes. Seal peetakse Baltimaade disainerite laata, pakin kaupa kokku. Firma Andrii Art tuleneb mu nimest Andris Mihalskisest. Tegelen töötlemata loomanahaga, mis minu kätte tuleb «toorena». Värvin seda ise, ülejäänud tööd, lakkimise jne, kõike teen käsitsi, sest mulle meeldib nahaga mängida. Tehniliselt ja termiliselt töödeldud nahaga nii hästi mängida ei saaks. Miks just rihmad? Töötasin neliteist aastat Bobcati minitraktoritega, juhtisin firmas nende rentimist. Kord hommikul läksin tööle ja haarasin kätte ärilehe, mille lõpus oli rubriik uutest tublidest väikeettevõtjatest. Lugesin ühest rihmameistrist Žoržsist, keda tänaseks juba isiklikultki tunnen, ja sellest piisas. Justkui nuiaga oleks pähe löödud. Päev läbi istusin internetis ja nii ka kogu järgmise poolteist aastat. Kuigi ikka veel minitraktoritega tegelesin, muudkui õppisin kodus. Kunsti- ega käsitööoskusi pole ma kusagil õppinud — kõik sai selgeks tänu internetile. Ja siis ühel hommikul, see oli mullu 2. veebruaril, tegin silmad lahti ja mõistsin: see päev on käes. Helistasin tööle ja ütlesin, et tulen hiljem. Jõudsin keset päeva tööle, jõin kohvi ning läksin ülemuse juurde. Küsisin konkreetselt: «Kas pal-

Vt lähemalt www.andriiart.com!

Verni Leivak

ka tõstad? Kui ei, läheme lahku.» Ülemus vastas, et raha pole ja ei tule. Järgmisel päeval avasin oma koduõpingute konspekti ja hakkasin tegutsema. Tellisin internetist nahka, värvi, pandlaid, töövahendeid. Ja asusingi kodus tööle. Kahe nädala pärast oli kõik tellitu olemas ja rahvas hakkas ukse taga koputama, taheti vaadata ja ehk ka osta. Ent kõige raskem oli esimest korda mullu mais Liepaja kahepäevasele laadale minna. Mind vaadati kui konkurenti, ehkki kõik teised olid rihmasid teinud varem ettevalmistatud nahast – minul läheb ühe rihmaga üks kuni kolm nädalat aega, neil palju vähem, ja seega on nende kaup tunduvalt odavam. Aga 22 euro eest pole võimalik head rihma osta! Ja kuna rihm pole leib, mida iga päev ostad, käib müük hooti. Minu tehtud rihm maksab 65 või 75 eurot ja see kestab kaua. Nii et kahe päevaga müüsin ühe rihma. Järgmisel nädalal lähen jälle ühele suurele laadale. Jätsin uuel partiil tagumise osa töötlemata, et inimesed saaksid veenduda, millisest nahast need on tehtud. Et nad pole kahest osast kokku kleebitud. Sel aastal olen üldse rohkem n-ö rahva sekka läinud, sest õppimise aeg on läbi saanud. Suveks teen värvimata nahast heledaid rihmasid, mis sobivad heledate pintsakute ja pükstega. Katan need vaid lakiga. Tegelikult on tore laatadel käia — saab olla sellistes Lätimaa paikades, kuhu varem pole sattunud. Inimesed käivad puhkamas Türgis ja kes teab kus, aga Lätiski on nii palju ilusaid paiku! Poole aasta pärast alustan naiste käekottide valmistamisega. Kallis abikaasa Daina läks

Foto: verni leivak

Tubli nahameister Tukumsist

Andris Mihalskis on oma korteri magamistoa nahaateljeeks muutnud.

Kas palka tõstad? Kui ei, läheme lahku.

kotiõmblemise kolmekuulistele kursustele, nii et neid hakkame tegema juba koos.

Lätlastele ei meeldi midagi teineteisega jagada. Nad on, vabandage väga, nagu koerad, kes ei söö ise ja teistele ka ei anna. Mis teha, kui nii on! Räägin seda sellepärast, et pikka aega tegelesin ka professionaalse kalapüügiga, käisime võistlustel Eestiski, ning mõistsin, et kõike, mida oled teinud või saavutanud, kui palju ja millist kala püüdnud, seda tuleb teistele näidata. Jah, las teisedki saavad minult ideid, hakaku teisedki rihmasid tegema, kui ta-

havad — käekiri on neil ju nagunii teistsugune. Nüüd olen Facebooki postitanud isegi video, kus näitan, mismoodi rihmasid teen. Kuidas nahka lõikan, kuidas värvin. Ma ei karda oma teadmisi teistega jagada. Ja mida rohkem ma neid jagan, seda paremini see mõjub! Helistatakse, tahetakse õppima tulla. Mina vastu, et mis mul selle vastu saab olla — igaühelt 20 eurot, minult neli tundi õpet. Joome kohvi, sööme võileibu ja sekka õpime.

Mul tulevad kõik asjad elus äkki. Kolm kuud tagasi tuli pähe mõte, et hakkan kitarri mängima, ja nüüd õpingi, muusikakoolis käisin väga ammu. Kui varem olin DJ ja kuulasin eeskätt klubimuusikat, siis nüüd kuulan kõike. Olen mõistnud, et elugi pole must ja valge. Andris Mihalskis elab Tukumsis, temaga saab kontakti telefonil +371 2958 5653 või eposti aadressil infoandriiart@ gmail.com.

Fotod: Tukumsi turismiinfokeskus

NUNNU LINNAKE. Tukumsi asulat on esmakordselt mainitud 1253. aastal. Täna on tegemist mõnusa väikelinnaga.

T

ukumsis elab praegu 19 000 inimest, kellele pakuvad tööd mitu töö- ja vormirõivaid tootvat õmblusvabrikut ning mööblivabrik, mille kogu toodang eksporditakse Saksamaale. On ka paar metalli ümbertöötlemise tehast ning aknaid müüki paiskav ettevõte. Tukumsi aknad on isegi Riias asuva uue rahvusraamatukogu ees. Linnakesest ei puudu teraviljasaadustega tegelevad firmad ning piimakombinaat, mille omanikud on eestlased.

Turistidele pakub Tukums kindlasti huvi eeskätt oma kompaktse vanalinnaga, kust leiab vähemalt kümme erinevat käsitöökoda — käsitöö on siin alati au sees olnud. Kõige kuulsamas Tukumsi käsitöökojas valmistatakse suveniire — väikeseid karusid. Armsad karukesed pole mõeldud lastele, vaid täiskasvanutele, kas või töölaual hoidmiseks. Et karukeste olulisus eestlastele selgeks saaks, laulab Tukumsi turismiinfokeskuse juhataja Ingrida Smuškova vana läti hällilaulu: «Aijā, žūžū, lāču bērni, aijā, žūžū

Pekaināmi kājiņāmi, žū-žūžū …» Laul pärineb 19. sajandi lõpu rahvuslikust ärkamisajast, see on Tukumsi kandist pärit ja tänaseni kõigile lätlastele väga kallis. Ligikaudses tõlkes lauldakse, et «suigu unele, mu väike karupoeg ja ära karda, sest ema korjab sulle marju, isa mett ja nad toovad sulle need siis, kui ärkad.» Tukumsilased on uhked sellegi üle, et kesksele Brivibase väljakule püstitatud Lenini ausammas koristati siit 1990. aastate alguses ning selle asemele rajati taasiseseisvunud Läti esimene avalik purskkaev.

Tukumsi lähistel asuv Lestene kirik.

Tukumsi turismiinfokeskuses, mis asub aadressil Talsu 5, on tasuta saadaval mahukas eestikeelne reisijuht «Tukums ja selle ümbruskond», millest leiab hulgaliselt huvitavat teavet, kuhu minna ja mida teha.

Vt lähemalt www.visittukums.lv!

Käsitööliste linn Tukums

Vaateid Tukumsi vanalinnale.


22 || Puhkus lätis 

postimees, 9. Mai 2017

Via Hanseatica

HUNNITU ILU. Sietiniezis ehk Sõelkalju on koht, kus alati turiste kohtab.

Nii nimetatakse rahvusvahelist turismimarsruuti, mis läbib mitmeid tuntud Euroopa linnu nagu Lübeck, Rostock, Gdansk, Kaliningrad, Šiauliai, Riia, Valga, Tartu, Narva, Ivangorod ja Peterburi. Kõik neil kahel leheküljel tutvustatavad paigad jäävad Via Hanseatica lähedale.

Straupe maheturgu peetakse vanas hobujaamas iga kuu esimesel ja kolmandal pühapäeval.

Straupe maheturg on alati rahvarohke. 

Fotod: Vidzeme arenduskeskus

Sietiniezis on mõnus koht jalutamiseks.

Sietiniezis asub Valmierast 12 km kaugusel.

TRAGI PAAR. Itaalia toidukultuuri jumaldav abielupaar Zanda ja Uldis Žentini otsustasid seda oma maakodus levitama hakata. Nad õpetavad kõigile, kuidas tõelist pitsat küpsetada.

Pitsasse armunud

«

Vinkalni»-nimelises põllumajandustalus käib hoogne suvehooajaks valmistumine, nii Zanda kui ka Uldis Žentini rabavad majapidamise eri otstes tööd teha ning veerandtunnine puhkepaus kulub neile marjaks ära. 30 aastat tagasi, kui Zanda ja Uldis noored olid, sõitsid nad rahvalauluansambli liikmetena Itaaliasse festivalile, ja siis see armastus saapakujulise maa vastu alguse saigi. Nüüd on neil seal rohkem sõpru kui Lätis ja võõras keelgi vabalt suus. «Meid tõmbab siiani sinna,» ütlevad nad peaaegu kooris. Siin kütad maja seitse kuud aastas, seal ainult kaks. Miks mitte pasta, vaid just pitsa? «Sest see on maitsev ja seda saab kiiresti teha,» põhjendab Zanda. «Ehitasime isegi ehtsa pitsaahju, kus on kuumust oma 500 kraadi ja kahe minutiga on pitsa valmis.» Ta unustab esialgu mainida, et ahju tuleb eelnevalt kolm tundi kütta. Kui turistid saabuvad, on laud pitsapealsega juba valmis seatud, kuid enne hea ja parema valmistamist peavad nad kuulama pooletunnist pitsaloengut. «See ei ole mingi ebatervislik kiirtoit. Vastupidi, väga tervislik, eriti just Itaalia pitsa,» rõhutab paar. Jahu ei tohi olla väga peeneks jahvatatud ja pärmi võib tainasse lisada väga vähe. Muidugi peab tulijate arvu vähemalt päev varem teatama,

Fotod: Vidzeme arenduskeskus

ainult kolm-neli suitsulihamüüjat. Ainus, mis meil veel puudu, on suitsukanamüüja, sest nad ei suuda piisavalt palju kanu kasvatada.» Rozite täpsustab, et on üks naine, kes alati vaid kaks-kolm kana toob, aga sellest on vähe. See-eest on korraldajad kindlad, et need kanad just tema juures kasvasid. Vasilele meenub, et kord üritati turule tungida suure koguse kalkunisabadega. Ta on veendunud, et need olid kusagilt mujalt kokku ostetud. «Ajasime ta minema,» sõnavad naised kooris. «Igal nädal ütleme vähemalt viiele-kuuele ära.» Äkki ikkagi saaks kuidagi turule? Noh, näiteks väikese altkäemaksu eest? Naised pistavad suure hääle naerma. «Mina võtaksin, aga Astrida ei luba,» lisab Rudite Vasile hagu veelgi tulle.

Vt lähemalt www.straupestirdzins.lv!

lähedalt ning seda kergem meil on. Iga uut kauplejat käime enne kontrollimas, kuidas ta oma köögivilju või loomi kasvatab. Vahel palume mõne vallavalitsuse põllumajandusspetsialistil asja üle vaatamas käia, aga enamasti sõidame kohale terve komisjoniga.» Nõuded on põhimõtteliselt järgmised: kaup peab olema kohalik, hooajaline, keemiata kasvatatud. Turule pääsemine on keelatud vahendajatel — müüvad ainult need, kes ise toodavad. «Eelmine kord võttis üks müüja kaasa kasti, kus ta rohelist sibulat kasvatas. Ja see kastitäis osteti kohe ära, sest võis kohapeal lõigata,» tähendab Rudite Vasile. «Kohe hakati teda usaldama. Värskemat produkti pole ju võimalik välja mõeldagi! Kui me toodangu päritolu ei kontrolliks, oleks turg täis neid, kes ostavad sealiha kes teab kust, suitsutavad ära ja tulevad siis siia müüma. See on praegu suur bisnis. Meil on aga

V

iisteist meetrit kõrge, nelisada meetrit lai. Teist nii suurt liivakivikaljut mujalt Baltikumist kui Gauja rahvuspargist ei leia. Koopad, sambad, nišid ja muidugi väikesed sõela meenutavad augud. «Need augud on teinud mesilased,» teatab Vidzeme turismiekspert Ilze Liepa. Kaks aastat tagasi rekonstrueeriti põhjalikult treppe, mida mööda on hõlbus Gauja kaljusel jõeäärel kõndida ning hunnitud vaateid nautida. Loomulikult pääseb seda tegema täiesti priilt ja Liepa soovitab neile eestlastele, kes Valmierasse ostureisile tulevad, vähemalt siitki läbi astuda ja metsas väike piknik pidada.

Vt lähemalt www.vinkalniesi.lv!

S

traupe on väike küla Põhja-Lätis, kus elab kõigest 700 inimest. Kuigi siin kaubeldi juba 800 aastat tagasi, tulevad kaupmehed ja ostjad siia eelkõige selleks, et mahedat ja ainult siin kasvatatud või toodetud kaupa osta. Miski ei tohi olla kasvanud kaugemal kui 50 kilomeetrit Straupest. Sellel kõigel hoiavad silma peal kaks vägevat naist — Astrida Rozite, Slow Food Straupe juhatuse esinaine, ja tema parem käsi Rudite Vasile. Kuigi maheturg tegutseb juba ammu, kolis see alles mullu, kui turule auväärne Earth Marketi nimetus omistati, ärimees Guntis Aboltinš-Abolinši ostetud ja taastatud vanasse hobujaama. Katuse all on ju parem kui lõõtsuvas tuules ja vihmas kaubitseda. Kui müüjaid on tavaliselt keskmiselt 70, siis ostjaid kuni 3000. «Kõiki müüjaid valime väga hoolega,» rõhutab Astrida Rozite. «Kõik nad peavad tulema siit

Vt lähemalt www.entergauja.com!

Straupe maheturg meelitab hea ja paremaga

Fotod: Verni Leivak

MÕNUS JA MAHE. Straupe maheturg endises Straupe vanas hobupostijaamas meelitab juba üheksa aastat kohale neid, kes hindavad mahedat kohalikku toitu.

Baltimaade suurim liivakivikalju

«Vinkalnis» õpetatakse tõelise pitsa valmistamist.

sest tainas kui tähtsaim koostisosa valmib 24 tundi. Kuigi Itaalias on 22 regiooni, valmistavad Žentinid Umbria pitsat, sest sinna on neil kõige rohkem asja olnud. Pitsa küpsetamist on «Vinkalnis» õppimas käidud igast maakera otsast. «Ükskord käis isegi Araabia šeik, kel pole muidu lubatud kööki jalgagi tõsta,» meenutab Uldis. «Pani põlle ette ja palus, et temast ei tehtaks söögitegemise ajal ühtki pilti, ja põhjuseks polnud üldse tõik, et

elu esimene toidutegu peaaegu et ebaõnnestus. Võiksime tegelikult oma talus juhtunust terve raamatu kirjutada!» «Vinkalnis» võetakse külalisi vastu vähemalt 10-liikmeliste gruppidena. Väikese pitsa valmistamine maksab 6, suure tegemine 8 eurot, mingeid muid tasusid (loengu või muu eest) ei lisandu. Uudistada saab ka Uldise vanavarakogu. Turismitalu asub 8 km kaugusel Valmierast.


Puhkus lätis || 23

postimees, 9. Mai 2017

tööstus ei tulnud kõne allagi, see maksab liialt palju, ja teha juustu pastöriseerimata piimast ei ühti mu põhimõtetega, pean seda väga ohtlikuks. Kaalusime isegi, et hakkaks õige betooni tootma või hoopis puitu töötlema. Ja ükskord, kui Iirimaal elav õde külla tuli, tahtsin talle midagi erilist pakkuda. Üht maitsvat šokolaadimaiustust. Mõistsin, et ma ei oska seda, ja just see saigi peamiseks impulsiks. Süvenesin teemasse, asusin kõikjalt infot hankima, sest ülikoolis seda ei õpetatud. Alguses, täpsemalt kaks aastat, sõi meie pere ainult oma aia kartulit ja šokolaadi, sest midagi muud ei saanud me endale lubada. Meil lihtsalt ei olnud ellujäämiseks muid vahendeid, keegi meid ei toetanud. Keegi ei tulnud ega öelnud, et näete, võtke, siin on raha. Jah, käisin ka ise raha küsimas, võib-olla oleks toetust saanud, aga aega projektikirjutamisest reaalse toetuse saamiseni kulub liialt palju. Me ei saanud lõputult oodata: pidime valima, kas tegelda pidevalt finantseerija otsimisega või töötame ise 24 tundi ööpäevas ning otsime, kes minu šokolaadi ostma tuleks. Ja see oli ju tegelikult riski-

Vt lähemalt www.ungurmuiza.lv!

S

Raissa Jablonska «R Chocolate» asub Beverina maakonnas Trikatas, Strenčist 10 km kaugusel. Pood on lahti tööpäeviti kell 9–16, telefon on +371 2939 3881.

MÕNUSA AURAGA KOHT. Baltimaades ainsana säilinud 18. sajandi puust barokkstiilis Ungurmuiža mõis on erilise auraga koht, kus igaüks end väga mugavalt tunneb.

Mitte Ungrumõisa, vaid Ungurmuiža!

M

õisa direktriss Ieva Malceniece (pildil) sõnab alustuseks, et kuigi seda on mainitud juba 1399. aastal, olid selle viimasteks elanikeks 1732. aastast baltisakslased von Camperhausenid, kes ostsid ümbruskonnas palju maad ja kinnisvara. «Isegi Eestis,» märgib Malceniece. Mõisa teevad iseäranis eriliseks seinamaalingud. 1750. aastatel oli maalijaks keegi koha-

Peasponsor:

bisnis — Trikatas elab ehk 1000 inimest, see on väike maakoht ja ega kellelgi raha üleliia ole. Algul käidi ostmas väga ettevaatlikult. Aga õnneks või kahjuks said neist šokolaadisõltlased. 90 protsenti kõigist Trikata elanikest on raudselt meie poes käinud, pooled neist on püsikliendid. Ja need pole üldsegi lapsed, vaid täiskasvanud, sest meie šokolaad pole eriti magus ja seetõttu see lastele eriti ei meeldigi. Mul vedas tarnijaga, kes toob väga väikese suhkrusisaldusega tooršokolaadi Hispaaniast, mitte Belgiast, ja see on tõesti eriline. Väga maitsev, lausa imepärane. Töötleme «tabletid» ümber ning tulemuseks ongi see, mida siin poes näete. Minu enda lemmikuks on kahtlemata tume šokolaad, sest 70 protsenti sellest moodustab kakao ning selles puudub letsi-

tiin. Kõige ebatervislikum on valge šokolaad, sest sinna lisatakse rohkesti suhkrut, piima ning kakaod on ülivähe. Üldse on meil poes seitset sorti trühvlikomme, kaht sorti küpsiseid, hulk erinevaid šokolaaditahvleid ja -südameid, ja mida kõike veel. Must šokolaad aitab ainevahetusele vägagi kaasa – kui tahate kõhnuda, hakake pidama šokolaadidieeti. Mul endal on see juba läbitud, ja see on puhas tõde — šokolaadiäri alguses kaalusin 97 kilo, praegu aga 77 kilo ning kaal on juba kaks aastat stabiilne, ehkki söön kõike, kuid näksin pidevalt ka musta šokolaadi. Soovitan ilmtingimata kõigile, kellel on kehakaaluga probleeme. Mul on endast paari aasta tagune foto küll telefonis olemas, aga ma ei soovi seda kellelegi näidata, sest inimene pildil näeb lihtsalt kohutav välja … Kõige kindlam viis meid leida on, et kui tunnete sõõrmeis šokolaadilõhna, lisage aga gaasi ja pange otse edasi!»

lik, kes kattis maalingutega nii seinad kui ka ahjud. Ja kui von Campenhausenid 1939. aastal Saksamaale emigreerusid, algas ka selle lagunemine — kohalikud võimud otsustasid seal avada põhikooli. Kool tegutses siin suisa 1989. aastani, kuni valmis uus koolimaja ning mõis renditi välja. Alles siis alustati restaureerimisega ning tõtt-öelda avastati kaunid seinamaalingud alles siis, kui koledat nõukogudeaegset tapeeti ettevaat-

Ungurmuiža mõis.

likult eemaldama hakati. Taastamisega pole siiani lõpule saadud, aga Malceniece sõnul ei kiirusta nad kuhugi —kui õnnestub raha hankida, siis minnakse tööga samm-sammult, kas või sentimeeterhaaval edasi. Mõisas korraldatakse ekskursioone neljas keeles, vaadata saab näitusi, korraldatakse kontserte ja hotellitubades saab ööbida. Talvel on majas suhteliselt jahe, sest töötab ainult kolm ah-

Läti teemalehe valmistamist toetasid:

Fotod: Vidzeme arenduskeskus, Verni Leivak

ju, kuid keskkütte soetamine on lähiaastate küsimus. Hoone ees posti otsas elab kurepere. Ent ikkagi, miks on mõis puust? Sellepärast, et selle ehitamise ajal oli kivimajade ehitamine keelatud — ehituskivid veeti hoopis Peterburi! Ungurmuiža mõis ja selle kõrval tegutsev restoran asuvad Pargaujasi piirkonnas Raiskuma kihelkonnas, Riiast 90 km kaugusel, sõita tuleb Valmiera suunas. Cesis asub 15 km kaugusel.

Fotod: Vidzeme arenduskeskus

issejuhatuseks peab rõhutama, et vaatamata ülivõrdes kiitusele — nii maitsvat šokolaadi ei ole loo autor ega paljud tema tuttavad, kes seda proovinud, kunagi varem söönud — pole see sisuturundusartikkel. Ilma naljata, ainuüksi selle šokolaadi pärast tasub Lätti sõita! Stenčist 10 kilomeetri kaugusel asuv «R Chocolate» minitööstus ja -pood on suurest Tartu-Riia maanteest 10 kilomeetrit eemal, aga kui vähegi tahtmist on, võiks väikesesse Trikata asulasse põigata küll. Raissa Jablonska (pildil), hariduselt toiduainetööstuse tehnoloog, töötas aastaid kohalikus väikeses piimakombinaadis Trikatas Siers juustumeistrina, kuni see suleti. Anname nüüd talle sõna. «Mõte avada šokolaaditööstus tuli täiesti ootamatult. Olime perega juba ammu unistanud mingist oma ärist, kuid ei suutnud kuidagi otsustada, mis see ometi olema peaks. Kui jäin töötuks, polnud enam muud varianti. Minna kuhugi mujale elama ja ennast tööle pakkuma? Pigem ikka proovida midagi ise teha. Uus piima-

Vt lähemalt www.facebook.com/ RCHOCOLATETrikata/!

Valik maitsvaid tooteid.

Kõige maitsvam šokolaad tuleb Trikatast Poissmeeste kohviku terrass.

AEG MAHA. Valmiera on kindlasti üks eestlaste külastatumaid Läti linnu, kuid kui alhoholija ehituspoodide kammimisest aega üle jääb, võiksite teha jalutuskäigu Vecpuišu ehk Poissmeeste parki.

Poissmeestele külla

K

õik sai alguse 1913. aastal. Kaheksa Valmiera jõukat ja positsioonikat poissmeest unistasid mõnusast avalikust ruumist, kus puhata ja meeldivalt aega veeta. Mis oleks nutikam, kui luua üks kaunis park! Nii ostetigi maad ja pargi ehitus võis alata. 1914. aastal avati pargis Valmiera paviljoni nime kandev kohvik, kus müüdi vaid alkoholivabu jooke, mängiti erinevaid lauamänge, loeti lehti. Mida aasta edasi, seda enam hakkas seltsielu paviljoni koonduma. Pärast Teist maailmasõda tegutses siin laste spordikool, taasiseseisvunud Läti ajal keeglisaal, ning nagu ikka, hakkas kaunis hoone lagunema. On lausa õnn, et Valmiera pargi paviljoni taastamise võttis ette inglane Michael Bryce, kes tänu lätlanna kosimisele juba 17 aastat Valmieras elab. Investeerinud hoone remonti ja rekonstrueerimisse kolm miljonit eurot, on esinduslik hoone taas rahva teenistuses. Lisaks nooblile «Poissmeeste» restoranile (minge kindlasti sinna kooke maitsma!) ehitati valmis kontserdisaal, mis linna niigi tiinet kultuurielu veelgi rikastab. Restoran asub Valmiera Vecpuišu pargis aadressil Leona Paegles 10.

Vt lähemalt www.koncertzalevalmiera.lv!

Fotod: Verni Leivak

TEKITAB SÕLTUVUST. Võib vaid saatust tänada, et šokolaaditootja Raissa Jablonska eelmine töökoht, piimakombinaat, suleti ning ta oli sunnitud oma «R Chocolate» minivabriku avama.


Profile for Postimees

Puhkus latis 2017  

Puhkus latis 2017  

Profile for postimees
Advertisement