Page 1

IGA PÄEV PÕHJUST

MÄNGIDA!

Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks. Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!


SISUKORD | 3

13. juuni 2018

MM 2018. Kui kunagi nägi jalgpalli MMil parimat kvaliteeti, siis nüüd on selle välja vahetanud sügavaimad emotsioonid.

Maailma ihaldatuim trofee

K

eskpärase Belgia jalgpalluri Jean-Marc Bosmani leping Standard Liege’iga lõppes 1990. aasta suvel ja ta soovis siirduda Prantsusmaa klubisse Dunkerque. Liege nõudis üleminekutasu, mida Dunkerque polnud nõus maksma. Bosman jäi eikellegimaale ning kaebas olukorra edasi Euroopa kohtusse, mis langetas 1995. aastal otsuse, kus sätestati, et 1) jalgpallurid võivad pärast lepingu lõppemist töökohta vahetada ilma üleminekutasuta, 2) kuna Euroopa Liidus kehtib tööjõu vaba liikumise põhimõte, ei tohi selle liikmesriikides kehtida piiranguid ühte võistkonda kuuluvate ELi kodanike arvu suhtes. Sisuliselt muutus võimalikuks olukord, kus näiteks Saksamaa klubi eest tuleb platsile 11 prantslast. Varem kehtinud piirang – maksimaalselt kolm teise riigi kodanikku võistkonna kohta – kadus ning muutis tundmatuseni ka jalgpalli MMi. Nimelt võimaldas Bosmani reegel rahakamatel klubidel komplekteerida võistkond ilma mängijate passi vaatamata. Kuna tehnoloogilise arenguga kasvasid teleõiguste eest makstavad ja teenitavad summad oluliselt, siis muutus tippklubide rahaline ressurss hoobilt suuremaks. Kui veel 1998. aasta MMil sai rahuliku südamega öelda, et maailmameistriks kroonitud Prantsusmaa oligi tolle hetke maailma parim jalgpallimeeskond, siis 2002. aasta tšempioni Brasiilia kohta enam sama veendumusega mitte, sest kadunud piirangutest tulenev klubide tormiline areng tähendas, et seal mängitava jalgpalli kvaliteet oli koondiste omale järele jõudnud. Ning praegu pole enam kahtlust, et maailma parimat jalgpalli mängitakse klubides. Esiteks pole meeskonna komplekteerimisel suuri piiranguid ja teiseks on koondiste treenerite kontaktaeg võistkonnaga niivõrd piiratud, et põhjaliku kokkumängu tekitamine pea võimatu. Jalgpalli MMi suurim väärtus pole seega enam parim kvaliteet, vaid sügavaimad emotsioonid. Sest kuidas iganes ka maailma (loe: Euroopa) tippklubid ei prooviks koondiste jalgpalli jalgealust õõnestada, pole üks asi muutunud ega paista ka muutumas olevat – maailma parimate jalgpallurite jaoks on MM-karikas jätkuvalt pika puuga kõige ihaldatum trofee, sest nad saavad aru, et selle võitmine on kõige raskem. Esiteks avaneb karjääri jooksul võimalusi MM-karikale mängida väga vähe (reeglina mitte üle kolme). Teiseks kujutab kodakondsuse nõue takistusi, mis klubijalgpallis tundmatud – näiteks kui ikka head vasakkaitsjat pole, siis pole võimalik teda osta, vaid tuleb hakata nuputama. Kolmandaks suudavad koondiste turniirid hõivata ka jalgpallist muidu mitte ülearu palju huvituvate inimeste tähelepanu, sest see on üpriski hõlbus – üheksa kuud kestva klubihooaja asemel kestab MM ju kuu aega ning on äkilisema ja dramaatilisema formaadiga. See tähelepanu jõuab erinevaid kanaleid pidi ka mängijate teadvusse. Kaasnevad närvipinge, ärevus ja vastutus. Ning teadmine, et üks eksimus tähendab nelja aasta töö nurjumist. Just sellepärast juhtuvadki sellised asjad, nagu Saksamaa – Brasiilia 7:1 eelmise MMi poolfinaalis. Rohkelt pööraseid emotsioone ja ilusat jalgpalli MMi! Käesolev ajakiri tutvustab põhjalikumalt turniiri peamisi favoriite ning korraldajat Venemaad. Ja põgusalt ka kõiki teisi osalejaid.

SAKSAMAA 4 HISPAANIA 6 PRANTSUSMAA 8 INGLISMAA 12 VENEMAA 14 PORTUGAL 16 EUROOPA 18 BRASIILIA 20 ARGENTIINA 24 TURNIIRITABEL 26 AMEERIKA 28 AAFRIKA 30 AASIA 32 KOHTUNIKUD 34 AJALUGU 36

4

12

18 24 34 36

Ott Järvela

Toimetaja Ott Järvela,  ott.jarvela@postimees.ee; Keeletoimetaja Triin Ploom-Niitra  739 0386,  triin.ploom-niitra@eestimeedia.ee; Reklaamitoimetaja Jelena Bazanova  666 2253,  jelena.bazanova@eestimeedia.ee; Reklaami projektijuht Rainer Lomp  5192 6443,  rainer.lomp@eestimeedia.ee; Küljendus Tiit Sermann Trükk AS Kroonpress; Väljaandja AS Eesti Meedia.


4|

13. juuni 2018

SAKSAMAA. Valitsev maailmameister tegi koosseisu nimetades julgeid valikuid.

Eesmärk: murda 1962. aastast kestev seaduspära Ott Järvela

K

ui Mario Götze 2014. aasta 13. juulil Maracana staadionil peetud MM-finaalis lisaajal palli Argentiina võrku saatis, asetas ta kuldse krooni Saksamaal eelmise 14 aasta jooksul tehtud tööle, mille tulemusel arendati välja vägev jalgpallimasin. Ent kui varasemad Saksamaa vutilokomotiivid, näiteks 1990. aastal maailma ja 1996. aastal Euroopa meistriks tulnud meeskondade relvadeks olid distsipliin ja jõud, siis nüüd pakatas sakslaste mäng elegantsist ja plahvatusest. Parimaks tõestuseks poolfinaalis saavutatud 7:1 võit Brasiilia üle, kus Saksamaa ründas hoogsalt, nahaalselt ja efektiivselt. Saksamaa muundumine algas pärast 2004. aasta Euroopa meistrivõistlusi, kus tehti Lätiga 0:0 viik ega pääsetud alagrupist viimaseks edasi. Kaks aastat hiljem ootas kodune MM, aga rahvusmeeskonna olukord oli halb. Peatreeneriks toodud isepäine ründelegend Jürgen Klinsmann suutis negatiivse spiraali murda ning 2006. aasta MMil võideti pronksmedal. Klinsmanni taandumise järel sai peatreeneriks siiani ametit pidav Joachim Löw, kelle saldo on muljetavaldav – 2008 EMi finaal, 2010 MMi pronks, 2012 EMi poolfinaal, 2014 MM-tiitel, 2016 EMi poolfinaal. Viis suurturniiri järjest alati nelja parema seas. Vägev! Aga samas ka ebapiisav, nagu tõestas 2016. aasta EM. Valitseva maailmameistrina sõitis Saksamaa sinna kuldmedali järele, aga sai Marseille’s peetud poolfinaalis võõrustajalt Prantsusmaalt lüüa. Pettumus oli suur. Õnneks andis MM-tiitel Löwile võimaluse katsetada, kas ja kellega meeskonda värskendada, sest Saksamaa sai osaleda mullu suvel Venemaal kaheksa koondisega toimunud maailmajagude karikaturniiril. Löw andis enamikele põhitegijatele suve vabaks ja nimetas meeskonda ainult kolm 2014. aasta MM-koondisesse kuulunud mängijat. Saksamaa võitis turniiri, mis veenis Löwi olema julge – 13 mullu suvel Venemaal mänginud meest sõidavad sinna ka tänavu. 2014. aasta maailmameistreid on koosseisus kõigest üheksa. Samas sai Saksamaa peatreener lubada endale luksust jätta koosseisust välja Inglismaa Premier League’i möödunud hooaja parimaks noormängijaks nimetatud Leroy Sane (Manchester City). Valiksarja läbis Saksamaa perfektselt – kümme võitu kümnest mängust. Kevadistes

2014. aastal maailmameistriks tulnud meeskonnast kuulub seekord Saksamaa rivistusse kõigest üheksa mängijat.  Foto: PA Wire/PA Images/Mike Egerton

kontrollkohtumistes asjad enam sama hästi ei sujunud. Näiteks nelja aasta eest poolfinaalis nüpeldatud Brasiiliale jäädi märtsis 0:1 alla. Ent maavõistlus ja suurturniir on kaks eri asja ning neil viimastel mängiti viimati poolfinaalid Saksamaa osaluseta 2004. aastal. Selle vägeva seeria peaarhitekti Löwi töölepingut pikendati 2022. aastani. Pärast 2014. aasta MM-tiitlit sõnas Klinsmann Saksamaa jalgpalli eelmise 10 aasta teekonda tutvustanud raamatu «Das Reboot» autorile Raphael Honigsteinile antud intervjuus: «See pole juhus, et Saksamaa on jalgpallis tugev. Mängijad kasvavad üles ühiskonnas, mis utsitab neid pürgima saavutuste suunas. Imeline on näha, kuidas ühiskondlik impulss sakslasi vormib ja paneb neid oma töös, olgu see ükskõik milline amet, vastutust võtma. USA-s nimetataks seda aruandekohustuse kultuuriks. Täpselt

SAKSAMAA KOONDIS Neljakordne maailmameister (1954, 1974, 1990, 2014). Kolmekordne Euroopa meister (1972, 1980, 1996). Maailmajagude karikaturniiri võitja 2017.

see ongi Saksamaa jalgpallis juba aastakümneid kehtinud.» Järjekordse aruande esitab Die Mannschaft järgmiste nädalate jooksul. Tiitlikaitsja staatus kohustab seadma kõige kõrgemaid eesmärke, aga viimati suutis need täita hiilgevormis Pelele toetunud Brasiilia 1962. aasta MMil. Pärast seda pole ükski maailmameister suutnud tiitlit kaitsta. Enamgi veel, kahel eelmisel MMil ei pääsenud tiitlikaitsja isegi mitte alagrupist edasi.

SAKSAMAA – PARIM PENALTILÖÖJA Jalgpalli MMi reglementi kirjutati penaltiseeriad sisse 1978. aasta finaalturniiri eel, aga esimest korda läks seda meetodit vaja 1982. aastal. Praeguse seisuga on MM-finaalturniiridel aset leidnud 26 penaltiseeriat ning parimat saldot omab Saksamaa. Nimelt on Saksamaa ainuke enam kui ühes penaltiseerias osalenud riik, kes pole kordagi kaotanud – 1982 alistati poolfinaalis Prantsusmaa, 1986 veerandfinaalis Mehhiko, 1990 poolfinaalis Inglismaa ja 2006 veerandfinaalis Argentiina. Argentiinalgi on MMidelt kirjas neli võidetud penaltiseeriat, aga selle kõrval ka üks kaotus – Saksamaale! Lisaks neile kahele omab vähemalt kahes MMi penaltiseerias osalenud riikidest positiivset saldot ainult Brasiilia (kolm võitu, üks kaotus).


6|

13. juuni 2018

HISPAANIA. Peatreener Julen Lopetegui on kogenud tegijatele lisanud värsket verd, ent säilitanud meeskonna balansi.

Uue tõusu ootuses Siim Kaasik

H

ispaania mängis end kuue aasta jooksul maailma esikoondiseks, võites 2008. ja 2012. aastal kaks järjestikust EMi ning sinna vahele sekka ka ihaldatud esimese MM-tiitli. Järgmistel suurturniiridel ei õnnestunud enam miski. Nelja aasta tagusel MMil piirduti alagrupiga, kahe aasta eest Prantsusmaal langeti kaheksandikfinaalis. Ometi on La Roja jäänud truuks stiilile, mida oskavad kirjeldada ka need jalgpallisõbrad, kes vaid iga kahe aasta tagant jalgpalliga kokku puutuvad. Just pallivaldamisel põhinev mäng tagas Hispaaniale kolmel järjestikusel turniiril edu. Mäletate 2012. aasta EMi finaali, kus Itaalia purustati Kiievi olümpiastaadionil 4:0? See mäng oli ehe näide Hispaania totaalsest jalgpallist. Kohtumist alustati ilma puhtakujulise ründajata 4-6-0 formatsioonis. Ning ometi oldi juba vaheajaks 2:0 juhtimas. Voolavat, tehniliselt ja taktikaliselt perfektset mängu näidanud hispaanlased söötsid oma vastsed sisuliselt surnuks. Kuid sellise stiili viljelemine pole alati Hispaaniale omane olnud. Otsustav samm tehniliste mängijate arendamise suunas tehti 1995. aastal, kui kohalik jalgpalliliit hakkas probleeme ja vajakajäämisi tunnistama. Lisaks treenerite koolitamisele arendati välja noortekoondistesüsteem, mille maagiline number on 55. Igal suvel valivad Hispaania jalgpallikoondise skaudid välja 55 kõige paremat 14- ja 15-aastast jalgpallurit, viis igale positsioonile. Sama protsess kordub ka U16, U17 ja U18 vanuseklassides. U19 ja U21 esialgne koondis koosneb 33–40 mängijast. Koondiselaagrites keskendutakse jälle ja jälle sellele, kuidas palliga mängida ning kuidas mänguvahend võimalikult kiiresti vastase käest tagasi võita. Ülima täpsusega jälgitakse liinide vahesid. Palli vallates on eesmärk seda võimalikult kiiresti liigutada, mis tähendab, et palliga mängijat peavad alati toetama kaks kaaslast, et moodustuks kolmnurk. Väljavalitud 14- ja 15-aastased mängijad viibivad igal kuul kolm päeva Madridi äärelinnas peetavas treeninglaagris. Jaanuaris saab 55 mängijast 33, kes jätkavad koondises kuni suveni. Selline järjepidev töö on toonud Hispaaniale 18 noorteklassi tiitlit, nende hulgas 2012. aastal Tallinnas võidetud U19 vanuseklassi Euroopa meistritiitli. Kusjuures, Tallinna vallutamist juhtis kuue aasta eest Julen Lopetegui. Mees, kelle kätte usaldati pärast 2016. aasta EMi Vicente del Bosque suurte kingade täitmine. Lopetegui on koondisesse toonud värsket verd Marco Asensio (22, Madridi Real), Isco (26, Madridi Real) ja Saúl Ñíguezi (23, Madridi Atletico) näol, kes kõik ka valikturniiril väljakul oma koha leidsid. Põhirõhk on aga ka tänavusel MMil mängijatel, kes lõid särama juba Del Bosque’ ametiajal. Kaheksa jalgpallurit, kes mängisid kahe aasta eest kaheksandikfinaali kaotusmängus Itaaliaga, kandsid MM-valikturniiril võtmeraskust (David de Gea, Sergio Ramos, Gerard Piqué, Jordi Alba, Sergio Busquets, Andrés Iniesta, David Silva ja Álvaro Morata). MM-koondisest jäi nimetatust välja vaid Morata, kuid ülejäänud seitse meest peaksid ka finaalturniiril kuuluma Hispaania algkoosseisu. Hispaania mängib MMil ühes alagrupis Portugali, Iraani ja Marokoga. Loogika ütleb, et nelja aasta tagune ebaedu ei kordu ning La Roja sammub kindlalt kaheksandikfinaali. Kuid on oluline vahe, kas pääseda alagrupist edasi esimese või teisena.

Kapten Sergio Ramos räägib midagi Pepe Reinale. Eesplaanil seisab 2010. aasta MMi finaalis võiduvärava löönud Andrés Iniesta, paremal esiväravavaht David de Gea.  Foto: Susana Vera/Reuters/Scanpix

HISPAANIA KOONDIS Maailmameister 2010 Euroopa meister 1964, 2008, 2012, EM-hõbe 1984

Nimelt mängiks B-alagrupi võitja kaheksandikfinaali Moskvas, veerandfinaali Sotšis, poolfinaali Moskvas ning finaali samuti Venemaa pealinnas. Teisena edasipääseja võimalik teekond finaali mööduks mängudega Sotšis, Nižni Novgorodis, Peterburis ning Moskvas. Ehk alagrupi võitjal oleks reisikilomeetrite osas märgatav eelis. Mida vähem reisimist, seda parem. Loogiline. Alagrupi võtmekohtumine seisab Hispaanial ees juba 15. juunil, kui avamängus ollakse vastamisi valitseva Euroopa meistri Portugaliga. Ajaloos on omavahel mängitud 36 kohtumist, millest Hispaania on võitud 17 ja Portugal kuus. Viimane omavaheline mäng toimus kuue aasta eest Euroopa meistrivõistluste poolfinaalis, kui 0:0 lõppenud normaal- ja lisaaja järel võitis penaltitega Hispaania.


8|

13. juuni 2018

PRANTSUSMAA. Ründetrio Mbappé – Griezmann – Dembélé on vägev, aga paljuks sellest piisab?

«Räpparite» ja «tantsijate» tõestamisvõimalus Siim Kaasik

K

ui Napoleonit tabas 1812. aasta suvel Venemaal katastroof, mis lõppes suure häbiga, siis Didier Deschamps’il on võimalus vigade paranduseks. Poole miljoni sõduri asemel minnakse Venemaad vallutama 23-liikmelise Prantsusmaa leegioniga. Paberi peal on Prantsusmaa arsenal kõva, kuid küsimärke on koondise pea kohal liialt, et neile võidukat lõppu ennustada. FIFA maailma edetabelis Brasiilia, Saksamaa ja Hispaania järel neljandat kohta hoidev Prantsusmaa on ajaloos võitnud ühe MM-tiitli. Seda 20 aasta eest kodusel turniiril. Kuid toonane ja praegune Prantsusmaa koondis on väga erinev. Deschamps’i juhendatav Prantsusmaa hakkab enim silma on ründejõu poolest. Eeldatav ründetrio Kylian Mbappé (PSG), Antoine Griezmann (Madridi Atletico) ning Ousmane Dembélé (Barcelona) pakub uskumatult palju kiirust ja teravust. Kui aga meenutada 1998. aastal MMi võitnud ning 2006. aastal finaali jõudnud Prantsusmaa koondist, siis paistsid need meeskonnad eelkõige silma kaitsest lähtuva mängu ning füüsilise jõu poolest. Need tiimid mängisid rohkem meeskondlikku jalgpalli, praegune koondis lähtub pigem individuaalsest meisterlikkusest.

Teisisõnu, tänane Prantsusmaa on täis superstaaridest individualiste, kelle ühise eesmärgi nimel mängima saamine on Deschamps’ile paras väljakutse. Seda ütles ka Prantsusmaaga MM-tiitli võitnud Christophe Dugarry: «Meeskonnas pole iseloomu, vaimset tugevust ega sihikindlust.» Prantsusmaa koondise liidrirolli hakkavad MMil kandma kahe aasta eest EMil säranud Griezmann ning Manchester Unitedi poolkaitsja Paul Pogba. Mõlemad mängijad on noorte jalgpallisõprade seas äärmiselt populaarsed, ent teenivad ekspertide käest ka tihtipeale palju kriitikat. «Pogbat ja Griezmanni vaadatakse kui meeskonna tugitalasid. Teised tunnevad nende kõrval mängides uhkust, aga nad ei kipu ise sellest aru saama. Nad mõlemad on samal ajal räpparid, näitlejad, tantsijad, jalgpallurid ja korvpallurid. Griezmann on isegi öelnud, et eelistab mängida korvpalli! Nad peavad nüüd keskenduma. Nende asi pole paluda ajakirjanikel meeskonna moraali tõsta. Nemad peavad meeskonnavaimu üles viima!» oli Dugarry koondise suhtes pärast märtsis Kolumbialt teenitud 2:3 kaotust kriitiline. Prantsusmaa koondisega käivad pahatihti kaasas ka sisepinged. Koondis on rahvuslikult kirev ning paratamatult tekivad meeskonna sees väiksemad grupid. Ilmekas on 2010. aasta näide, kui peatree-


PRANTSUSMAA | 9

13. juuni 2018

PRANTSUSMAA KOONDIS Maailmameister 1998, MM-hõbe 2006, MM-pronks 1958, 1986. Euroopa meister 1984, 2000, EM-hõbe 2016. Maailmajagude karikaturniiri võitja 2001 ja 2017.

Prantsusmaa peatreeneri Didier Deschamps’i (all paremal nurgas) peamine katsumus on talendikad, ent isekavõitu koondislased meeskondlikult toimetama panna.  Foto: AFP/STF/Scanpix

ner Raymond Domenech läks Mehhiko mängu vaheajal tülli Nicolas Anelkaga ning saatis ta MMilt koju. Seejärel otsustas koondis «üksmeelselt» kapten Patrice Evra eestvedamisel koondise treeninguid boikoteerida. Selge on see, et

see otsus üksmeelne ei olnud ning seda on kinnitanud toona Prantsusmaa jalgpalliliidus töötanud endine profimängija Lilian Thuram. Kannatas kogu Prantsusmaa jalgpall. Samas on Thuram ka öelnud, et vahet pole, millisest etnilisest grupist mängija pärit, mängitakse Prantsusmaa koondise, mitte nahavärvi eest. Mõneti võrreldavas olukorras on olnud ka Deschamps’, kes on alates 2015. aastast koondisest välja jätnud Madridi Reali ründaja Karim Benzema. Resoluutse otsuse, et tema käe all Benzema enam koondise sinist särki selga ei tõmba, tegi Deschamps pärast seda, kui avalikkuse ette jõudis info väljapressimisest, mille ohvriks oli koondislane Mathieu Valbuena. Kuna aga koondises on jätkuvalt mängijaid, kellel on Benzemaga head suhted, mis ei mõju peatreeneri positsioonile just tugevdavalt. Prantsusmaa meedia hoiak MMi eel on ettevaatlik. Muidugi soovitakse kahe aasta taguse edu kordumist, ent koondis pole silmnähtavat arengut teinud. Läbitud on noorenduskuur – kui kodusel 2016. aasta EMil oli mängijate keskmine vanus 27,8, siis tänavusel MMil 26 aastat. Meeskonna tasemes on seeläbi pigem astutud väike samm tagasi. MM-finaalturniir on määrav ka Deschamps’i tuleviku osas. Kuigi ta pikendas hiljuti jalgpalliliiduga lepingut 2020. aastani, muutus olukord huvitavaks, kui Madridi Reali kolme järjestikuse Meistrite liiga karikani juhtinud Zidane seniselt ametikohalt tagasi astus. Pole vaja mitu korda pakkuda, kelle päästva käe poole prantslased ebaedu korral vaatavad.


12 |

13. juuni 2018

INGLISMAA. Kas MMil õnnestub sügavad ja valusad hingehaavad kinni kasvatada?

Noor Inglismaa juurutab DNAd Kristjan Jaak Kangur

L

ootus pidavat olema lollide lohutus. Kui nii, siis ei kuuulu Inglismaa pöidlahoidjad ilmselt maailma kõige nutikamate vutifännide hulka. Üle aasta minnakse suurturniirile kõrgete lootustega, tagasi tullakse aga saba jalge vahel. Euroopa viiest suurvõimust on MM-tiitel viimase kahe kümnendi jooksul ette näidata nii Hispaanial, Saksamaal, Prantsusmaal kui ka Itaalial. Kolm esimest on sama aja jooksul tulnud ka Euroopa meistriks, Itaalia aga mänginud kahel korral finaalis. EM-tiitli on koju viinud isegi Portugal ja Kreeka. Inglismaa saldo nende 20 aasta jooksul? Neli veerandfinaali jõudmist ja hulk piinlikke lüüasaamisi. Paradoks on tegelikult juba seegi, et Inglismaalt MMil üldse midagi oodatakse. Kuidas saakski asetada mingeid panuseid meeskonnale, kes pole pärast 1966. aasta tiitlit suurturniiridel õieti midagi korda suutnud saata? Inglaste probleemide põhjusi võib jäädagi lahkama – alustades veskikivina kaelas rippuvast jalgpalli sünnimaa staatusest ning lõpetades koduliiga välismängijatekesksuse ja koondisesiseste hõõrumistega. Venemaale sõidetakse aga kui mitte usus, siis vähemalt lootuses, et varasemad hingehaavad õnnestub lõplikult kinni kasvatada. Peatreener Gareth Southgate asus inglaste tulevikku vormima juba neli aastat tagasi, kui ta polnud isegi veel A-koondise juhendaja, vaid noortekoondise peatreener. Suuresti just tema eestvedamisel algatati kõiki vanuseklasse hõlmav programm, mille käigus pidid 1500 treenerit panema senisest suuremat rõhku palliga mängimisele. Kõige silmatorkavam muutus on noorenduskuur. Neli aastat tagasi Brasiilias käinud meestest sõidavad Venemaale vaid viis. See tähendab, et mitte ükski praegune Inglise koondislane pole MMil võitnud ainsatki kohtumist. Keskmiselt on Inglismaa mängija seni koondisesärki kandnud vaid 20 korda ehk tegu on MMi kõige noorema ja kogenematuma koondisega. Lohutust osatakse aga leida isegi tõsiasjast, et välismaalaste pealetungi tulemusena on vaid umbes kolmandik Inglismaa kõrgliiga mängijatest inglased. See tähendab aga, et koguni 15 meest MMile sõitvast 23st on alustanud karjääri esiliigaklubides või madalamal. Sõnaga – nad on saanud piisava karastuse. Ühtlasi on neil olnud koduklubides võimalus treenida tippjuhendajate – Pep

INGLISMAA KOONDIS Maailmameister 1966. EM-pronks 1968, EMi poolfinalist 1996.

Kuigi Inglismaa koondis jõudis suurturniiril viimati nelja parema sekka 1996. aastal, nauditakse kodumaal endiselt tugevat ja värvikat toetust. Nõnda on ehitud ära üks pubi South Shieldsi linnakeses Põhja-Inglismaal.  Foto: PA Wire/PA Images/Owen Humphreys/Scanpix

HARUKORDNE PENALTIÕNNETUS  Inglismaa jõudis MMil viimati poolfinaali 1990. aastal. Seal kaotati Lääne-Saksamaale penaltitega, mis on saanud Inglismaa suureks õnnetuseks. Nimelt langeti penaltiseerias saadud kaotusega konkurentsist ka EMil 1996 Saksamaa, MMil 1998 Argentiina, EMil 2004 ja MMil 2006 Portugali ning EMil 2012 Itaalia vastu. Inglismaa meeste koondis on läbi aegade võitnud vaid ühe penaltiseeria – koduse 1996. aasta EMi veerandfinaalis Hispaania vastu. Aga kohe seejärel jäädi poolfinaalis alla Saksamaale, kusjuures otsustava löögiga eksis toonane keskkaitsja ja praegune peatreener Gareth Southgate.

Guardiola, José Mourinho, Jürgen Kloppi, Mauricio Pochettino – käe all. Liverpooli jõudmises Meistrite liiga finaali mängisid olulist rolli nii Jordan Henderson kui ka Trent Alexander-Arnold, Manchester City tüürisid aga tiitlini teiste seas Kyle Walker, Raheem Sterling, Fabien Delph ja John Stones. Southgate on meeskonda valinud oma nägemusele vastavad mehed – rõhk on kiirusel, pallivaldamisel ja ründaval mängul. Seejuures on enamik koondislasi õppinud nii mängima juba noorteklassides, sõltumata treenerist ja kaaslastest. «Tean täpselt, milliste ülesannete täitmist minult koondises oodatakse. Treener tahab, et mängiksime ilusti, ründavalt. See on tähtis, sest tekitab meis elevust,» selgitas inglaste uue põlvkonna üks säravamaid tähti Dele Alli. «Pilk üles ja sööt ettepoole,» iseloomustas Inglismaa alaliidu mängijate ja treenerite arengu osakonna juht Matt Crocker ing-

laste mängufilosoofiat lühidalt ja tabavalt. «Me ei pruugi mängijaid kaks-kolm kuud näha – aasta jooksul on nad koondise käsutuses vaid 55 päeva –, kuid see, et koondasime «Inglismaa DNA» vaid kuute lihtsasse põhimõttesse, teeb nende elu kergemaks. Ka noored mängijad tunnevad end A-koondisega liitudes tänu sellele kindlamalt,» selgitas Crocker. Just suhtumise muutumine on olnud suurim proovikivi. «Olin äsja alaliitu tööle tulnud ja intervjueerisime treenerikandidaate. Üks neist ütles: «Hispaaniast rohkem ei ole niikuinii võimalik palli vallata.» Loomulikult me ei palganud teda, sest see on niivõrd piiratud mõtteviis,» meenutas Crocker. Ent olgu inglaste ideaal teoorias nii ilus kui tahes, tõe kriteerium on jalgpallis alati tulemus. Ning kui väärikat tulemust – milleks võiks pidada vähemalt veerandfinaali jõudmist – ei tule, võib kindel olla, et Albioni press tambib omad tavapäraselt mutta.


SISUTURUNDUS | 13

13. juuni 2018

Eesti Rannajalgpalli Liigal on algamas 16. hooaeg, mis tõotab tulla ülimalt põnev ja atraktiivne nii publikule kui ka mängijale!

Optibet sõlmis Eesti Rannajalgpalliliigaga kaheaastase koostöölepingu Foto: Triin-Heleri Letner

Kari-Andri Kask

Rannajalgpalli liigades jooksevad liivale Eesti parimad võistkonnad nii esiliiga kui ka meistriliiga arvestuses. Mõlemas liigas osaleb sel aastal kaheksa meeskonda, kes alustavad jahti tiitlile. Lisaks mängitakse esmakordselt sel hooajal välja Eesti rannajalgpallikarikas ka naiste arvestuses. Üle Eesti saab rannajalgpalli mängida juba enam kui 40-nel statsionaarsel väljakul, mis annab võimaluse alustada sel aastal ka rahvaliiga arvestuses, kus kõik huvilised saavad ennast Jalgpalliliidus registreerida ja alates juulikuust oma kodukohale lähimal väljakul alustada rannajalgpalliga tutvumist. Eesti rannajalgpalliliigad on muutumas aasta-aastalt aina professionaalsemaks nii mängutaseme kui ka mängupaikade ning korralduse osas. Selleks, et muuta rannaliiga veelgi vaatemängulisemaks, on Eesti Jalgpalliliit sõlminud kahe aastase lepingu spordiennustusportaaliga Optibet, et koos anda Eesti rannajalgpallile võimalus muutuda veelgi paremaks. Eesti rannajalgpalliliigad kannavad järgmisel kahel aastal OPTIBET Rannajalgpalli Esi- ja Meistriliiga nime. Optibet Rannajalgpalliliigade mänge saab näha kahel Eesti parimal rannaareenil: Tallinnas Haven Kakumäe rannaareenil ning Pärnus uuel Sportland Pärnu Rannaareenil. Lisaks põnevatele rannajalgpallilahingutele saab ka publik aktiivselt rannamelust osa, kui kõiki jalgpallimänge saadab hea muusika, päeva juhib Kaarel Kose, kuumust lisavad kaunid tantsutüdrukud ja toimuvad publikumängud, kus saab võita head ja paremat.

Eesti rannajalgpalli rahvuskoondis

Eesti rahvuskoondis on moodustatud Optibet rannajalgpalli meistriliiga parimatest mängijatest ning Euroopa edetabelis asutakse kõrgel 13. kohal. Sel aastal läheb koondis püüdma Euroopa Liiga A-divisjoni kohta, mis kindlustaks järgnevaks aastaks koondisele koha Minskis toimuvatel Euroopa mängudel ja annaks võimaluse 2019. aastal mängida koos Euroopa parimatega. Optibet on rahvuskoondise eesmärkide täitumisele samu-

Foto: Egert Kamenik

Eesti Rannajalgpalli Liit

ti oma abikäe ulatanud ja järgneval kahel aastal ilutseb koondise võistlussärgi rinnal nende logo. Rannajalgpallikoondis alustab Euroliiga põhiturniiri 6.–8.augustil Portugalis Nazare linnas, kus vastasteks tugevad Rumeenia ja Serbia. Euroliiga Superfinaali pääsemiseks peab nimetatud vastased alistama ja superfinaal toimub 6.–9. septembril Itaalias.

Jalka MM Pärnu Rannaareenil

Pärnu rannas asuv uus rannaareen kutsub kõiki jalgpallihuvilisi ja suvesõpru nautima läbi suure ekraani 14. juunist – 15.juulini toimuvat atraktiivset Jalgpalli MMi

mänge! Kõigil on võimalik mugavalt vabas õhus rannas kaasa elada maailma parimatele mängijatele ja meeskondadele. Rannaareenil on suur ekraan, hea heli, mugavad istumiskohad ja kõik tingimused mõnusaks ajaveetmiseks! Alates veerandfinaalidest 30. juunil saab publik ka ise osaleda jalgpalli penaltite löömises ja muudes mängudes, mis inspireeritud maailma suurimast spordisündmsuest Jalka MMist. Pärnu rannaareenile on sissepääs kõigile tasuta, tuleb lihtsalt kohale tulla, endale mugav koht valida ja nautida Eesti suve koos jalka MMiga.


14 |

13. juuni 2018

VENEMAA. MMi korraldajat ohustab seni ainult Lõuna-Aafrika Vabariigile osaks saanud kurb saatus.

Peremeeste lootus seisab savijalgadel

VENEMAA KOONDIS* Euroopa meister 1960, EM-hõbe 1964, 1972, 1988, EMi poolfinalist 2008. * kuni 1988. aastani Nõukogude Liit.

Venemaa väravavõrk ja jalgpall kohtuvad oluliselt sagedamini, kui MM-finaalturniiri võõrustaja sooviks.  Foto: Sergei Bobylev/TASS/Scanpix

Kristjan Jaak Kangur

R

iik sai MMiks valmis, aga koondise unustasime... Sellise mürgise tõdemusega võttis Venemaa rahvusmeeskonna hetkeseisu kümmekond päeva enne finaalturniiri algust kokku väljaanne Sport-Ekspress. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on Venemaa käinud kolmel MMil ja seni on neil üheksast mängust kirjas täpselt üks võit. Alagrupist pole edasi saadud kordagi ning sama saatus on venelasi tabanud pea kõikidel EM-turniiridel. Ainsaks säravaks erandiks on 2008. aasta, mil jõuti poolfinaali. Kaks aastat tagasi pärast järjekordset ebaõnnestunud EMi koondise üle võtnud Stanislav Tšertšessov alustas pealtnäha õigelt realt – meeskonna noorendamisest. Kuid tänaseks võib öelda, et algas teekond, millel lõpp-punkti justkui polnudki. Kahe aasta ja 20 mänguga on Venemaa koondisest läbi käinud 47 meest. Sellestki poleks iseenesest hullu, ent katsetamine kestis viimaste kontrollmängudeni. Kaks nädalat enne MMi al-

gust mängis Venemaa Austriaga ja kuus päeva hiljem Türgiga, ent oma koha algkoosseisus säilitas Türgi-mänguks vaid kuus meest. Sel kalendriaastal on venelased pidanud neli kohtumist, kasutades kõikides mitte ainult erinevat koosseisu, vaid ka erinevat taktikalist skeemi... «Oleme seisus, kus koondises on vaid kaks kindlat meest – väravavaht Igor Akinfejev ja ründaja Fjodor Smolov,» tõdes Moskva CSKAga Venemaale kõigi aegade esimese eurokarika toonud Valeri Gazzajev, kelle arvamus on Venemaal jätkuvalt kõrges hinnas. Kriitikute meelest eksperimenteeris Tšertšessov viimase aasta jooksul lihtsalt eksperimenteerimise pärast, korjamata muudatustest vajalikke kogemusi. Kui lisada asjaolu, et korraldajana ei osalenud Venemaa mõistagi valiksarjas ning pidi leppima vaid maavõistlustega, kus sportlik pinge paratamatult väiksem, pole imestada, et meeskonna võime koduse suurturniiri närvipingele vastu pidada on pehmelt öeldes küsimärgi all. Mullu suvel peetud maailmajagude karikaturniiril saadi jagu vaid Uus-Meremaast, Portugalile ja Mehhikole aga kaotati.

«Kokkumäng puudub ja mis taktikast siin üldse rääkidagi, kui iga kord on väljakul erinevad mehed,» ohkas Gazzajev. «Ning kui ka võite ei tule, mõraneb mängijate eneseusk iga kohtumisega aina rohkem.» Kui mitu kontrollmängu on Venemaa pärast oktoobri algust võitnud? Õige vastus – seitsmest mitte ainsatki. Küsimusi tekitab ka Tšertšessovi otsus loobuda viimasel hetkel kolmemehelisest kaitseliinist, mida kasutati pea kaks aastat. Praeguse peatreeneri käe all kõige rohkem mänge mänginud Fjodor Kudrjašov istutati pingile ja tema asemele toodi vasakule äärele Juri Žirkov. Taktikalisse skeemi võib teine mees ju esimesest paremini sobida, kuid sellised muudatused õõnestavad taas meeskonna vaimu. Just mängijate võitlusvaim on see, millele tasub seesuguses keerulises olukorras enamasti loota. Kuid Venemaa jalgpalluritele heidetakse juba aastaid ette seda, et nad on mugavad ja laisad. Kriitikute meelest on kurja juur kõrgliigas kehtiv välismängijate piirang, mis on ajanud nõudluse Venemaa tippmängijate – ja isegi mitte päris tippude – järele kõrgeks. Noortel vutimeestel puudub motivatsioon – milleks pürgida välismaale, kui puhtalt tänu taskus olevale passile on hea võimalus pääseda suurklubi koosseisu ja teenida korralikku palka? Venemaa 23-mehelisest koosseisust mängivadki piiri taga vaid kaks meest – talvel Belgiasse siirdunud varuväravavaht Vladimir Gabulov ja juba lapsest saadik Hispaanias elav Denis Tšerõšev. Tšertšessovi ametiaja alguses näitas koondis kohati, et on võimeline mängima ilusat ja tempokat jalgpalli. Sellega lükati ümber ka teooria, nagu oleks venelaste käsutuses kehv põlvkond, mis polegi enamaks võimeline. Samad mehed, kes klubi eest säravad, ei suuda seda lihtsalt koondisesärgis teha. Võib-olla eksiti ka kontrollmänge valides, kui järgemööda kohtuti Argentina, Hispaania, Brasiilia ja Prantsusmaaga? Näib, et neist jõudemonstratsioonidest väljusid mõranenud vaimuga nii mängijad kui ka peatreener. Venelaste hirm higi, vere ja pisaratega kättevõideldud kodusel suurturniiril end häbistada on suur. On’s neil üldse põhjust uskuda veel millessegi peale ime?


16 |

13. juuni 2018

PORTUGAL. Kaks aastat tagasi vastu ootusi võidetud Euroopa meistritiitel sunnib küsima – ega’s sama püss kaks korda kärgata?

Peamine uue maailmameistri kandidaat Ott Järvela

T

olle hetke maailma parim jalgpallur Cristiano Ronaldo oli seda mängu oodanud terve elu. Uhkel portugallasel oli võimalik juhtida kodumaa esimese suurturniiri võiduni ja unustada valu, mida kogeti 2004. aasta EMil, kui võõrustajatena finaalis Kreeka käest lüüa saadi. 2016. aastal EMil avanes Portugalil võimalus kostitada Prantsusmaad samasuguse südamevaluga. Aga lootus suurest triumfist paistis kustuvat kiiresti, sest Ronaldo sai juba avapoolajal vigastada. Proovis läbi valu mängu jätkata – vaatepilt, kuidas jalga tugevalt järele liipav Ronaldo pärast nurgalöögi edukat kaitsmist meeskonna rünnakule viis, oli ühteaegu lummav ja võikalt valus – ent pidi siiski loobuma. Imelisel kombel suutis Portugal aga vaatamata oma kapteni ja liidri kaotusele EM-finaalis Prantsusmaast lisaajal 1:0 jagu saada ning tuligi Euroopa meistriks. Võistkondlikest triumfidest oli see Ronaldo karjääri suurim, sest kui ta klubirindel Manchester Unitedi või Madridi Reali särki kandes karikaid võitis, kuuluti igas võistlussarjas alati kahe-kolme peamise soosiku sekka. Sageli oldi soosik number üks. Aga Portugal ei ole sarnast staatust kunagi omanud ega hakka ka omama.

Vaatamata rikkalikule jalgpallikultuurile ning kvaliteetsele noortetööle pole Portugali mängijatevalik niivõrd lai, et võimaldaks tõusta eksmaailmameistrite kõrvale. Neid võidetakse küll ja mitte harva, aga suurturniiridel triumfeerimine nõuab stabiilset, mitte pistelist edu. Piisab mõnest väikesest detailist, ja ongi kõik mokas. Näiteks 2014. aasta MMil oli Ronaldo vorm teda turniiri eel ja ajal vaevanud põlvevigastuse tõttu kehv ning Portugal ei pääsenud isegi alagrupist edasi. Tunamullune EM-tiitel oli vägev saavutus ja lisas kõigile seda oma silmaga näinud jalgpalluritele, kes edaspidi Portugali särgi selga tõmbavad, tubli annuse enesekindlust. Tõestati, eelkõige iseendale, et on võimalik küll! Kuigi tõe huvides tasub märkida, et 1) alagrupist edenes Portugal vaevaliselt, saades kolme viigiga kolmanda koha, 2) play-off’is sattusid Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa ja Inglismaa kõik teisele tabelipoolele ning finaali jõudmiseks tuli alistada Horvaatia, Poola ja Wales. Portugalil oli toona natuke õnne. Kui seda on ka algaval MMil, on võimalused medalimängudele jõudmiseks viisakad. Portugali koosseis on objektiivselt võttes tugevam kui kaks aastat tagasi EMil, sest toetutakse vähem Ronaldole. Näiteks Bernardo Silva oli Inglismaa meistriks tulnud Manchester City paremuselt teine väravakütt. Samas on veterani-


13. juuni 2018

PORTUGALI KOONDIS MM-pronks 1966 ja MMi neljas koht 2006. Euroopa meister 2016, EM-hõbe 2004.

Cristiano Ronaldo on küll jätkuvalt Portugali koondise liider, aga kaaslaste toetus kaptenile on märksa suurem kui 2016. aasta EMil. 

Foto: Grigory Dukor/Reuters/Scanpix

de võidunälg endiselt suur. «Koondisekarjääri alustades ei osanud ma arvata, et tulen Euroopa meistriks. Aga ma ei kavatse sellega piirduda,» teatas 110 maavõistlusega kogemuse lõikes Ronaldole järgnev poolkaitsja Joao Moutinho. Jalgpalli ajaloos on maailmameistriks tulnud kaheksa riiki – Uruguai, Itaalia, Saksamaa, Brasiilia, Inglismaa, Argentiina, Prantsusmaa ja Hispaania – ning ilmselt on just Portugal hetkel kõige tõenäolisem variant selle rivi täiendamiseks. Aafrika ja Aasia meeskondadest säärast küpsust ei leia, Lõuna-Ameerikast võib mainida Kolumbiat ning Euroopast Belgiat. Aga äsjase EM-tiitli näol kapis olev lauahõbe teeb just Portugalist peamise uue maailmameistri kandidaadi. Ent, tõenäosus, et Portugal lahkub Venemaalt MM-tiitliga, on väike. Oluliselt usutavamaks tuleb pidada võimalust, et nad ei saa edasi alagrupist, kus minnakse vastamisi Hispaania, Maroko ja Iraaniga. Näiteks kui avamängus kaotatakse Hispaaniale ja Maroko alistab omakorda Iraani, ongi portugallaste seis jalamaid väga niru, sest teises vooru mängus Marokoga oldaks silmitsi sisuliselt sundvõiduga. Aga kui Portugal alagrupist edasi pääseb, ollakse jalamaid vastane, kellega keegi kokku minna ei taha. Peatreener Fernando Santos on korduvalt näidanud meisterlikku oskust meeskonna maksimaalsel mobiliseerimisel.

10. SUURTURNIIR JÄRJEST Tänavune MM on Portugali jaoks järjest juba 10. suurturniir, kuhu on kvalifitseerutud. Viimati jäädi kõrvale 1998. aasta MMist. Pikemat seeriat omavad ainult kolm Euroopa riiki – Prantsusmaa (puudus viimati 1994. aasta MMilt), Hispaania (puudus viimati 1992. aasta EMilt) ja Saksamaa (puudus viimati 1968. aasta EMilt). Portugali 10-turniiriline seeria on seda muljetavaldavam, et enne 2000. aasta EMi, kus kaotati poolfinaalis lisaajal Zinedine Zidane’i penaltist (kuldne värav) hilisemale tšempionile Prantsusmaale, oldi osaletud vaid neljal suurturniiril. 1966. aasta MMil võideti Eusebio toel pronksmedal, 1984 jõuti EMil poolfinaali, 1986 jäädi MMil toppama alagruppi ning 1996 jõuti EMil veerandfinaali. Aastatuhande vahetusel kehtestati end aga Euroopa tipus.


18 |

13. juuni 2018

EUROOPA. 14-st MMil osalevast Euroopa riigist koguni kolm on Põhjamaad, samas kui Itaalia ja Holland ei kvalifitseerunud

Kes seekord Islandit teeb? Island ise või…?

Islandi jalgpalliime oli 2016. aasta EMi ajal jutuaineks igas maailma otsas. Vaprad vutiviikingid sõidavad Venemaale.  Foto: Carl Recine/Reuters/Scanpix

Ott Järvela

2016.

aasta Euroopa meistrivõistlustel selgus, et igas inimeses on peidus tükike islandlast, sest polnud võimalik ükskõikselt vaadata, kuidas rahvaarvult väike, aga tahtelt suur maa jalgpalli sünnimaa Inglismaa põrmu lõi ja kõike järgnenut täiel rinnal nautis. Huh, huh ja veel kord huh! MMile kvalifitseerumisega tõestas Island, et tegu polnud juhusega. Vaatamata peatreeneri vahetusele – EMi-ime tarninud rootslane Lars Lagerbäck andis ameti üle Heimir Hallgrimsssonile – edestati valikgrupis nii Horvaatiat, Türgit kui ka Ukrainat. Venemaal ootab vutiviikingeid keeruline alagrupp (vastasteks Argentiina, Horvaatia ja Nigeeria) aga erinevalt rivaalidest on Islandil endiselt ainult võimalik võita. Põhjamaade jaoks oli MM-valiksari üldse edukas, sest 14 Euroopa esindaja sekka mahuvad ka Rootsi ja Taani, kes mõlemad

alustasid MM-valiksarjaga koondises uut ajastut ja kohe edukalt. Rootsi saatis pärast 2016. aasta EMi erru Zlatan Ibrahimovici ning vapustavate oskuste, aga suure egoga staarita muutus mäng oluliselt meeskondlikumaks. Playoff’is lülitati konkurentsist neljakordne maailmameister Itaalia. MMi eel jagub siiski ka muresid, näiteks meeskonna liidri Emil Forsbergi hooaeg RB Leipzigis oli tagasihoidlik. Kui Rootsi loobus Zlatanist, siis Taani rahvusmeeskonda 15 aastat juhtinud peatreenerist Morten Olsenist, keda asendanud norralane Age Hareide viis koondise kohe esimesel katsel MMile. Ründaja Nicklas Bendtner vigastuse tõttu MMile ei sõida, aga Tottenham Hotspuri mängujuhi Christian Erikseni näol on taanlastel mustkunstnik olemas. Belgia, Poola ja Horvaatia moodustavad kolmiku, kel on kahe aasta taguselt EMilt suus kibe maitse ning hinges suur soov teha vigade parandus. Suurepärase mängijatevalikuga Belgia osutus kaks aastat tagasi jalgpallihipsterite lemmikuks, aga täpselt nagu

mõni väga ilusa sildiga käsitööõlu ei kõlba kohe üldse juua, oli ka Marc Wilmotsi juhendatud Belgia meeskonna sisu korralik pettumus. Roberto Martinez on mõningaid nüansse parandanud, aga ka hurraa-optimismi vaigistanud. EMil veerandfinaalis penaltitega Portugalile kaotanud Poola trumpideks on kokkumänginud koosseis ja Euroopa paremate ründajate sekka kuuluv Robert Lewandowski. EMil samuti Portugalile alla jäänud Horvaatia ridadest leiab nii Madridi Reali, FC Barcelona, Liverpooli kui ka Torino Juventuse põhimehi, ent, nagu ikka, on küsimus kollektiivi toimima saamises. Viimati suutis seda 2006–2012 koondist juhendanud Slaven Bilic. Igor Stimac, Niko Kovac ja Ante Cacic selles sama edukad polnud. Kui 2016. aasta EMi järel peatreeneriks asunud Zlatko Dalic saab Horvaatia ühes rütmis hingama, hakatakse (vähemalt hinges) unistama 1998. aasta saavutuse (MM-pronks) kordamisest. Endisest Jugoslaaviast eraldunud riigid said MM-valiksarjas esimest korda osaleda enne 1998. aasta finaalturniiri. Üles on näidatud hämmastavat stabiilsust – kuuendat MMi järjest osaleb kaks endist Jugoslaavia riiki. Seekord lisaks Horvaatiale Serbia, kes mängis viimati MMil 2010. aastal, kui alagrupis alistati 1:0 Saksamaa (ilmselt Serbia koondise kaalukaim võit), aga 16 parema sekka ei jõutud. Eeldusel, et E-alagruppi valitseb Brasiilia, ootab Serbiat edasipääsu nimel lahing Kostariika ja Šveitsiga, kes ongi 14. Euroopa esindaja. Vaatamata nurjunud EMile osutus peatreener Vladimir Petkovici ametisse jätmine targaks otsuseks, sest nüüd mängitakse neljandat korda järjest MM-finaalturniiril. Eelkõige Saksamaa ja Itaalia kõrgliigaklubide mängijatest koosnev koosseis on viisakas, aga tundub ebatõenäoline, et suudetaks korrata Šveitsi parimat tulemust MMil (1934, 1938 ja 1954 jõuti veerandfinaali). Eelmisel MMil mänginud Euroopa koondistest ei jõudnud sedapuhku finaalturniirile Bosnia ja Hertsegoviina, Kreeka, Holland ja Itaalia. Neljakordse maailmameistri Itaalia eemalejäämine on selge märk, et Euroopa koondiste tase ühtlustub, sest viimati jäi mõni Euroopa eksmaailmameister MMilt kõrvale 1994. aastal. Aga nüüd leidub üha enam koondiseid, kes suudavad valiksarjas edukad olla, ja seetõttu me Itaaliat ja Hollandit MMil ei näegi. Venemaal selgub, kas ja kuidas mõjutab see Euroopa edukust?


20 |

13. juuni 2018

BRASIILIA. 2016. aastal vahetult enne Rio de Janeiro olümpiamänge tehtud peatreenerivahetus osutus täistabamuseks.

Maotaltsutaja taastab Brasiilia hiilgust Kristjan Jaak Kangur

M

itte pelgalt pisarad ja kaotus, vaid rahvuslik häbi. Kas nelja aastaga on võimalik šokist üle saada? Küllap, sest aeg ravib haavad. Ent kas õppetunnist ka tegelikult õpiti? Kurbmängu lava järgi «Mineiraçoks» ristitud 1:7 katastroofi järel näis, et vastus viimasele küsimusele on eitav. Brasiilia jalgpalliliit nimetas koondise peatreeneriks taas Dunga, kes oli treeneriametis kogenematuna koondist tüürinud ka aastatel 2006–2010. MMil olid tema hoolealused toona auti löödud juba veerandfinaalis, kuid sellegipoolest kuulutas alaliidu tehniline direktor Gilmar Rinaldi nüüd: «Kutsume appi mehed, kes tulid maailmameistriks, et tuua riietusruumi jälle võitjageen!» Brasiiliat asus tagasi võiduteele suunama 13-meheline treeneritiim, kuhu teiste seas kuulusid koos Dungaga 1994. aastal kuldse jumalanna pea kohale tõstnud Taffarel ja Mauro Silva. Tulemus? Kaks aastat hiljem, kui peetud oli kolmandik MMi valikmängudest, oli Brasiilia tabelis kuuendal kohal, finaalturniirile pääsejate seast väljas. Dunga ainus lootus peitus kodustes olümpiamängudes. Kuldmedal andnuks talle lisaaega. Ent seda võimalust Dunga ei saanudki. Kuu enne olümpia algust peetud Copa America sajandat sünnipäeva tähistaval turniiril lõid Ecuador ja Peruu brasiillaste ees kohamängude ukse pauguga kinni. Nüüd avanesid lõpuks ka alaliidu silmad. Dunga saadeti minema ning tema asemele toodi Corinthiansi peatreener Tite, keda paljud nõudsid koondise juhendajaks juba 2014. aastal. Edasine on ajalugu. Tite ei teinud koondises suuri muutusi, kuid pani aastajagu varem puujalgadena mõjunud mehed mängima kui pooljumalad. Tema käe all on Brasiilia seni võitnud 20 mängust 16 ja kaotanud vaid ühe. Seitse järjestikust võitu MM-valiksarjas aitasid neil esimese meeskonnana kindlustada pääsu Venemaale. Et mõista, miks Tite suutis Seleção taas elule äratada, tuleb minna ajas pool sajandit tagasi. Brasiillased olid toona järjepanu MM-tiitleid korjates ettevalmistuse mõttes professionaalid, seda ka tänapäevases võtmes. Meeskond kasutas suisa psühholoogi teeneid, arstidest ja füsioterapeutidest – ehkki tollal seda sõna vaevalt veel tuntigi – rääkimata. Ka taktikaliselt laenasid brasiillased ideid

Euroopa koondised on võitnud kolm MM-tiitlit järjest (2006 Itaalia, 2010 Hispaania, 2014 Saksamaa). Selle võidumarsi kõige tõenäolisem peataja on Brasiilia, kes on ainsa mitte-Euroopa koondisena suutnud Euroopas peetud MMi võita (1958 Rootsis).  Foto: Oli Scarff/AFP/Scanpix

Uruguayst, Argentinast ja Ungarist ehk parimatelt, viskasid need mõtted ühte sulatusahju kokku ja said tulemuseks midagi sellist, mida kadestas kogu maailm. Tiitlilt tiitlile sammudes langeti ühel hetkel aga eneseimetluse võrku ja karistus oli valus tulema. Brasiilias on alati au sees peetud fakti, et koondist juhendab oma mees, mitte välistreener. Nii jäädi aga Euroopa jalgpalli arengusuundadest, näiteks kümnekonna aasta tagusest Pep Guardiola juhitud revolutsioonist, lootusetult maha. Tagantjärele vaadates ei olnudki seega nii suur ime, et Saksamaa kiskus end vaimusilmas juba kuningatroonil näinud brasiillased neli aastat tagasi Belo Horizonte juuliõhtus halastamatult alasti. «Olen õppinud, et pean õppima,» sõnastas Tite oma nägemuse sellest, kuidas Brasiilia taas eduteele juhatada. Ta õppis ka ise: Euroopa-reisidelt viis ta koju kaasa mõistmise, et hea kaitsemäng ja hea rünnak ei pea sugugi teineteist välistama. Tite Brasiilia mängib kõrge kaitseliiniga, ent samas kompaktselt, nii et neid on üliraske murda. «Nagu 1970. aasta Brasiilia,» ohkas Argentina veterantreener Cesar Luis Menotti austusega 2016. aasta novembris, kui Tite hoolealused olid valikmängus kuulsatele naabritele 3:0 tuule alla teinud. On sümboolne, et 2010. aasta MMiks koosseisu kokku pannes põlgas Dunga ära

BRASIILIA KOONDIS Viiekordne maailmameister (1958, 1962, 1974, 1994, 2002), kaks MM-hõbedat (1950, 1998), kaks MM-pronksi (1938, 1978). Kaheksakordne Lõuna-Ameerika meister (1919, 1922, 1949, 1989, 1997, 1999, 2004, 2007) Neljakordne maailmajagude karikaturniiri võitja (1997, 2005, 2009, 2013).

noore Neymari. 2014. aastal oli pendel kaldunud teise äärmusesse: kogu Brasiilia lootused olid siis juba superstaari staatuses Neymari õlgadel. Ning ehk just sel hetkel, kui Kolumbia kaitsja Juan Camilo Zúñiga põlv veerandfinaalis ründaja selja lõhkus, purunes ühtlasi kogu meeskonna eneseusk? Mõneti on hüppeliigese trauma, mis on Neymari viimased neli kuud väljakult eemal hoidnud, talle endale, Titele ja kogu Brasiiliale isegi õnnistus. Kogu riik ei vaata enam ühe mehe otsa – või kui isegi vaatab, on see mees pigem Tite. Dunga esines telekaamerate ees sõdalase kombel, ent karismaatilisele Titele meeldib mõjuda pigem mõttetargana. «Maotaltsutaja,» iseloomustas teda tabavalt üks kohalik jalgpalliekspert. Kas armastatud peatreeneri vilepilli järgi tantsimine toob sambamaale kuuenda MM-tiitli?


24 |

13. juuni 2018

ARGENTIINA. Eelmise MMi finalist jõudis sedapuhku finaalturniirile ebakõlade kiuste ja ülinapilt.

Kodumaa võlg sangari ees Ott Järvela

L

ionel Messi õnn ja õnnetus on õitseda samal ajal Cristiano Ronaldoga. Õnn, sest omavahel konkureerides kannustavad need kaks jalgpallikunstnikku teineteist lakkamatult looma uusi ja senistest vägevamaid meistriteoseid. Õnnetus põhjusel, et olgu valdkonnaks klaasikunst, müüriladumine või jalgpall, kahe tippmeistri tulemusi võrreldaks igal võimalusel ja igast rakursist. Paratamatult tekivad ootused, millega kaasneb surve saavutada. Ning ilmselt mitte ühelgi jalgpalluril maailmas pole see hetkel suurem kui Messil. «Meeskonnakaaslased ütlevad, et meie ainus lootus on Messi. Peatreener samuti. Fännidest rääkimata. Plaani B pole. On ainult plaan A – Messi. Ajaloos pole olnud jalgpallurit, kes läheb MMile suurema surve all kui tema,» sõnab Eesti jalgpalliajakirjanik Oliver Lomp, kauaaegne ja pühendunud Argentiina koondise toetaja. Messil lasuva surve üks osa peitub 2016. aasta Euroopa meistrivõistluste finaalturniiris, mis lõppes Portugali triumfiga. Kui Ronaldo suutis koondise rahvusvahelise tiitlini viia, ei saa ju Messi talle alla jääda. Vähemalt mitte juhul, kui ei soovi ajalooannaalides oma suure rivaali kõrval kahvatuda. Ning isegi kui Messil endal juhtub sellest võrdlusest ükstapuha olema, siis tema andunud fännidel kindlasti mitte. (Arusaamatult) paljude inimeste jaoks on Messi vs Ronaldo üks tähtsamaid küsimusi üldse ning Argentiina kapten peaks elama vaakumis, et seda mitte teada. Ning, noh, argentiinlane ei saa olla maailma kõigi aegade parim jalgpallur, kui pole tulnud maailmameistriks ega isegi mitte Lõuna-Ameerika meistriks. Portugallane või uruguailane, samuti näiteks libeerlane või egiptlane saab, sest nende riikide koondised pole maailma jalgpallis niivõrd suured tegija kui Argentiina. Aga Messi vajab oma vägevuse igavikuliseks valideerimiseks suurt võitu koondise ridades. Ning Argentiina on selle suure võidu Messile võlgu. Muidu on tal võimatu tõrjuda kriitikat, et suudab tulemusi teha vaid tema talendi esiletoomiseks üles ehitatud FC Barcelona meeskonnas. Tõsi, Messi viimase aja esitused Argentiina ridades viitavad, et see kriitika pole niikuinii tõsi. «Paraku on Argentiina ainult Messi meeskond. Nende kaitse on sedavõrd ebastabiilne, et fännid irvitavad omavahel, et Argentiina parim kaitsja on Messi, sest kui tema on platsil, siis ei julge vastased kuigi suurte jõududega rünnata,» räägib Lomp ja toob oma sõnade kinnituseks statistika – valiksarja neist kaheksast mängust, mille vahepeal koondisega lõpparve teinud Messi vahele jättis, teenis Argentiina kõigest seitse punkti. La Albiceleste hädade algallikas on Lombi sõnul saamatu alaliit, kelle käpardlikkuse viimane näide oli vahetult enne MMi juhtunu, kui tuli ära jätta maavõistlus Iisraeliga. Palestiina protesteeris Jeruusalemma kavandatud matši üle sedavõrd tugevalt, et turvakaalutlustel jättis Argentiina sinna sõitmata ning MMile minnakse nüüd vaid ühe kontrollmängu pealt, kus alistati hõlpsalt 4:0 nõrguke Haiti. «Alaliit käkkis taas korralikult. See pole esimene kord – näiteks 2016. aasta Copa Americal unustati meeskonnale lennuk tellida ja mängijad pidid võiduka poolfinaali järel lennujaamas kuus-seitse tundi ootama,» meenutab Lomp. Kuna Argentiinat ohustas MM-finaalturniirilt kõrvalejäämine, vahetati keset valiksarja peatreenerit ning Edgardo Bauzat asendas Jorge Sampaoli. Mängupilt paranes, aga sõltuvus Messist pole kadunud. Ning sõela meenutav keskväli on endiselt põhiline

Argentiina koondise kapten Lionel Messi on kodumaa plaan A. Plaani B pole.  Foto: Martin Rickett/PA Wire/PA Images/Scanpix

ARGENTIINA KOONDIS Maailmameister 1978, 1986. 14-kordne Lõuna-Ameerika meister (1921, 1925, 1927, 1929, 1937, 1941, 1945, 1946, 1947, 1955, 1957, 1959, 1991, 1993). Maailmajagude karikaturniiri võitja 1992.

probleem, nagu tõestas märtsis Hispaanialt saadud 1:6 kaotus. Hiina klubis Hebei China Fortune mängiv Javier Mascherano parim enne on selgelt möödas, ent tasemel asendajat pole võtta. Lisaks kaotas Argentiina MMi eel ka esiväravavahi, kui 20092011 koos Ragnar Klavaniga AZ Alkmaaris mänginud ja eelmised kolm aastat Manchester Unitedi varuväravavahiks olnud Sergio Romero vigastas põlve. Esialgu on ebaselge, kes saab tema asendajaks, aga Argentiina kolmel väravavahil (Nahuel Guzmán, Franco Armani ja Willy Caballero) on kamba peale koondisekogemust üheksa maavõistluse jagu. Probleemidele vaatamata oleks rumal Argentiina maha kanda, sest meeskonna ründepotentsiaal on võimas. Messi kõrval saab Sampaoli saata edurivis väljakule kas Gonzalo Higuaíni (Napoli), Sergio Agüero (Manchester City) või Paulo Dybala (Torino Juventus). Aga lootus lasub siiski Messil.


26 | TURNIIRITABEL

13. juuni 2018

1/8 FINAALID A-ALAGRUPP

RUS

KSA

EGY

URU

PUNKTID

VÄRAVATE VAHE

KOHT

30. juuni A1

Venemaa Saudi-Araabia

B2

Egiptus Uruguai B-ALAGRUPP

POR

ESP

MOR

IRN

PUNKTID

VÄRAVATE VAHE

KOHT

Portugal

30. juuni C1

Hispaania

D2

Maroko Iraan C-ALAGRUPP

FRA

AUS

PER

DEN

PUNKTID

VÄRAVATE VAHE

KOHT

Prantsusmaa

2. juuli E1

Austraalia Peruu

F2

Taani D-ALAGRUPP

ARG

ISL

CRO

NGA

PUNKTID

VÄRAVATE VAHE

KOHT

Argentiina

G1

Island Horvaatia

H2

Nigeeria E-ALAGRUPP

BRA

SUI

CRC

SRB

PUNKTID

VÄRAVATE VAHE

KOHT

Brasiilia Costa Rica

A2

Serbia GER

MEX

SWE

KOR

PUNKTID

VÄRAVATE VAHE

KOHT

Saksamaa Rootsi

C2

Lõuna-Korea BEL

PAN

TUN

ENG

PUNKTID

VÄRAVATE VAHE

KOHT

Belgia Tuneesia

E2

Inglismaa

Poola Senegal

3. juuli F1

Panama

H-ALAGRUPP

1. juuli D1

Mehhiko

G-ALAGRUPP

1. juuli B1

Šveits

F-ALAGRUPP

2. juuli

POL

SEN

COL

JPN

PUNKTID

VÄRAVATE VAHE

KOHT

3. juuli H1

Kolumbia Jaapan

G2


TURNIIRITABEL | 27

13. juuni 2018

VEERANDFINAALID

POOLFINAALID

FINAAL

6. juuli

10. juuli

6. juuli

15. juuli

7. juuli

11. juuli

7. juuli PRONKSIKOHTUMINE 14. juuli


28 |

13. juuni 2018

AMEERIKA. Kas kahel eelmisel MMil edukalt esinenud Lõuna- ja Põhja-Ameerika koondised jätkavad samas taktis?

Uruguai, Kolumbia, Mehhiko või keegi neljas? Ott Järvela

M

is on maailma kõige tugevam koondiste jalgpalliturniir, kui arvesse võtta kõigi osalevate meeskondade keskmist taset? MM-finaalturniir? Kindlasti mitte, sest geograafiline printsiip toob kohale päris palju prügikala. EM-finaalturniir? Enne võib-olla veel, aga kindlasti mitte pärast 2016. aasta EMi eel tehtud sammu, kui osalejate arv suurendati 24 meeskonnani. Aafrika, Aasia ja Okeaania meistrivõistlused võib samuti kõrvale lükata. Samuti ka Lõuna-Ameerika meistrivõistlused ehk Copa America, sest seal astuvad üles keskmist taset alla tõmbavad külalisesinejad. Mis siis üle jääb? Lõuna-Ameerika tsooni MM-valiksari, kus panused kõrged ja konkurents tihe. Nimetatud valikturniiril osaleb kümme riiki, kellest 1) kolm on tulnud maailmameistriks (Uruguai, Brasiilia, Argentiina), 2) neli on võitnud MMilt medali (lisandub Tšiili), 3) seitse jõudnud MMil veerandfinaali (lisanduvad Paraguai, Peruu ja Kolumbia), 4) kaheksa jõudnud MMil 16 parema sekka (lisandub Ecuador), 5) üheksa mänginud MMil (lisandub Boliivia). Ning isegi õnnetu pardipoeg Venetsueela, kes pole ainsa Lõuna-Ameerika riigina MMile kvalifitseerinud, paikneb hetkel FIFA edetabelis 39. kohal… Mineviku saavutused ja nende läbi kodumaal saavutatud seisus kohustavad. Lisaks aitab leidlik formaat (valikgruppide asemel peavad kümme meeskonda kahe ja poole aasta jooksul omavahel kaheringilise turniiri) tõsta kõigi osalejate taset – mitte üheski teises maailmajaos ei ole igal koondisel võimalik pidada kahe ja pool aasta jooksul 18 võistluskohtumist niivõrd tugevate vastastega. See kõik peegeldub ka MMil näidatud tulemustes. 2010. aasta MMil jõudsid alagrupist edasi kõik viis Lõuna-Ameerika meeskonda ning eelmisel MMil oli sama näitaja kuuest viis. See on maailmajagude lõikes selgelt parim protsent. Tõsi, koore riisusid mõlemal puhul lõpuks Euroopa esindajad. Aga kolme MMi jooksul seitse erinevat meeskonda 16 parema seas on ilmekas tõestus Lõuna-Ameerika vägevusest. Sedapuhku esindavad Lõuna-Ameerikat lisaks kahele hiiule Brasiiliale ja Argentiinale veel Uruguai, Kolumbia ja Peruu. 2010. aasta poolfinalist Uruguai toetub osaliselt endiselt samale jõule, millega kaheksa

Mehhiko koondise 39-aastasest kaptenist Rafael Márquezist saab alles kolmas jalgpallur kaasmaalase Antonio Carbajali ja sakslase Lothar Mattheusi kõrval, kes osalenud viiel MM-finaalturniiril.  Foto: Yuri Cortez/AFP/Scanpix

aastat tagasi jalgpalliromantikuid lummati – peatreeneriks on Óscar Tabárez, esiründajaks Luis Suárez, väravavahiks Fernando Muslera. A-alagrupi soosikutena ollakse edasipääsu korral kõigi jaoks ebamugav vastane. Kolumbia oli neli aastat tagasi ilmselt võimete tipus, aga kaotas veerandfinaalis napilt Brasiiliale. Nendegi selgroog on sama – peatreeneriks José Pékerman, kapteniks Radamel Falcao, liidriks James Rodríguez. H-alagrupis ollakse soosikud. Peruu jõudis MMile esimest korda pärast 1982. aastat ning esimene suur võit saavutati kabinetis – kokaiini suhtes positiivse dopinguproovi andnud kapten Paolo Guerrero võistluskeeld suudeti edasi kaevata nii, et ta saab MMil mängida. Ootused on kõrged, nagu Lõuna-Ameerikas ikka. Meeskonnalt nõutakse edasipääsu. Kui Lõuna-Ameerika valiksarjas suurüllatust ei sündinud – ühtlase taseme tõttu saaks selleks lugeda vaid Brasiilia või Argentiina väljajäämist –, siis Põhja-Ameerikas küll. Esimest korda pärast 1986. aastat ei osale MMil USA koondis. Kuna Jürgen Klinsmanni käe all kiskus valiksari rappa, kutsuti keset seda olukorda päästma kogenud Bruce

Arena, aga krahh ikkagi saabus – USA jäi viiendaks ega pääsenud isegi kontinentide-vahelisse play-off’i. Põhja- ja Kesk-Ameerika ning Kariibi mere tsooni (ametlik lühend CONCACAF) esindavad Mehhiko, Costa Rica ja Panama. Kaks eelmist MMi on selle tsooni jaoks olnud väga edukad – kokku seitsmest esindajast viis jõudsid 16 parema sekka. Regiooni juhtiv jõud Mehhiko evib MMidel harukordset stabiilsust – kuus finaalturniiri järjest on alagrupist edasi pääsetud ja siis kaheksandikfinaalis kaotatud. Uks veerandfinaali, kuhu jõuti mõlemal ise võõrustatud MMil (1970 ja 1986), on seni alati kinni jäänud. Kuidas läheb seekord? Kui F-alagrupis suudetakse saavutada Saksamaa järel ning Rootsi ja Lõuna-Korea ees teine koht, siis ootaks ilmselt ees kaheksandikfinaal Brasiiliaga. Seega ei ole halb pakkumine, et Mehhikol läheb nagu tavaliselt. Kui MMi üks kahest debütandist, Panama (teine on Island), sõidab turniirile pingevabalt, siis Costa Ricale asetab nelja aasta tagune veerandfinaalikoht ilmselt ootused, mille täitmine nõuaks E-alagrupis (vastasteks Brasiilia, Šveits ja Serbia) korralikku imet.


SISUTURUNDUS | 29

13. juuni 2018

Spordiennustuse kool Foto: Shutterstock

Urmas Reinmaa Järele proovitud: kasulikud nõuanded algajale panustajale Tark õpib ikka teiste vigadest ja oma kogemustest. Spordiennustuse puhul on see tõde väga paljusid võite väärt. Seetõttu valisime välja parimad nõuanded, mis on veebis Optibeti Spordiennustuse kooli artiklites ilmunud ning koostasime sellest kasuliku kiirjuhendi. Kasuta neid nippe ja tähelepanekuid kindluse leidmiseks ning oma oskuste arendamiseks. Kas panustada ühel või mitmel spordialal? Eelista ala, mida sa pidevalt jälgid. See annab kohe kaks eelist: sul on isegi algajana mängu kohta palju teadmisi ja tänu sellele saad teha paremaid panuseid. Näiteks iga jalgpallihuviline tunneb hästi mängu reegleid, põhimängijaid ja koosseise ning teab isegi seda, kui heas vormis klubi hetkel on. Panuse koefitsient ei ole fikseeritud, vaid muutub peamiselt kahel põhjusel. Kas on toimunud mingi oluline sündmus (ründaja vigastus, kohtuniku vahetus, halvem ilm vmt) või mõjutavad koefitsienti teiste ennustajate tehtud panused. Lihtsustatult võttes näitab muutuv koefitsient seda, kumma meeskonna võitu rohkem usutakse. Kui mängu favoriidi koefitsient on hea, tee panus võimalikult ruttu ära. Enamik ennustajaid eelistab samuti favoriite. Mida lähemale jõuab mängupäev, seda rohkem suruvad nende panused favoriidi koefitsienti väiksemaks. Kui sul on aga vähegi põhjust favoriidis kahelda, oota rahulikult, jälgi koefitsiendi muutusi ja tee oma lõplik otsus vastavalt sellele. Mis on panustamisel on oluline, kas õnn või oskused? Nutikas on kasutada mõlemaid. Statistika põhjal võib öelda, et pikema aja jooksul ei suuda keegi teha ainult võitvaid panuseid või ainult kaotada. Keskmise panustaja keskmine võiduprotsent on kuni 57%. Oskused aitavad sul teha suuremad panused õigetele mängudele ja nõnda võitudega plussis olla. Millal tasub panustada luuserile? Siis kui sa näed, et teiste panustajate hinnangud ja meeskondade tegelik vorm ei lähe kokku. Ühe poole nõrkus annab teistele võimaluse üllatada. Pane tähele, millise

meeskonna vorm on langemas, kuigi koht tabelis on kõrge. Väike langus staaride vormis annab võimaluse teha kasulikke panuseid nende vastastele. Riskide maandamiseks kasuta süsteempanust. Sellega võib võita suurema summa kui üksikpanustega, ja ühe panuse kaotamine ei tähenda kogu raha kaotamist. Samas, süsteempanus hakkab korralikult teenima siis, kui sinna valitud panuste koefitsiendid on keskmisest kõrgemad. Live-panustamisel toob edu hea mängutunnetus. Jälgi mängu ja pane tähele, kuidas erinevad sündmused mõjutavad koefitsiente. Live-panustamisel toimib teine loogika kui tavalise panustamise puhul. Sinu kogemustel ja tähelepanekutel on sõna otseses mõttes kulla hind. Üks lihtsamaid live-panustamise taktikaid on teha panus kaotusseisu sattunud favoriidi peale. Nad on endiselt tugevad ning nende võidupotentsiaal pole kuhugi kadunud. Korralik pingutus võib neid võidule viia. Hästi sobivad live-panustamiseks kõik väravate arvuga seotud ennustused. Mängu käik annab väravate osas häid vihjeid. Näiteks kui esimesel poolajal väravaid ei lööda, on väga tõenäoline, et kogu mäng lõpeb väiksema skooriga.

Suur koefitsient tähendab suurt võimalust. Paljud hakkavad paari kaotuse järel mõtlema, et suure koefitsiendiga panus tähendab ainult riski. Rahulikum on mängida favoriitide peale, kelle koefitsient on väike. Kuid nii jäävad suuremad võiduvõimalused märkamata. Vaata koefitsiendist kaugemale ja usalda oma analüüsivõimet. Üks võit ei pruugi viia teiseni. Võita on lahe, sest see lisab enesekindlust, kuid võib ka tunnetuse ära rikkuda. Näiteks pärast võitu võib varem kahtlasena tundnud panus näida kerge saagina. Võta jahtumiseks aega, nii jäävad liiga enesekindlad ennustused tegemata. Keskendumine toob edu. Lihtne oleks teha kahe minutiga kümme panust. Kuid mida rohkem on sul panuseid, seda rohkem tähelepanu hajub. Püüa oma piire tundma õppida. Hea oleks alustada ja lõpetada iga panus väikese analüüsiga. Mõte suurest võidust on tore, aga tegelikult toimuvad suured muutused pika aja jooksul. Tunne rõõmu igast võidust ja ehita rahulikult oma mängusüsteemi. Mida suuremaks kasvab sinu mängukonto, seda suuremaid panuseid saad teha ja seda rohkem ka võidad.


30 |

13. juuni 2018

AAFRIKA. Esimest korda pärast 1986. aastat on Musta Aafrika esindatus MMil väiksem Põhja

Esimest poolfinalisti ei pais Ott Järvela

K

ui jalgpallilegend Pele tuli 1977. aastal lagedale ennustusega, et mõni Aafrika riik võidab enne 2000. aastat MM-tiitli, pööritati silmi ja itsitati pihku. Kui Kameruni koondis alistas 1990. aasta MMi avamängus valitseva maailmameistri Argentiina ning jõudis veerandfinaali, kus kaotas alles lisaajal Inglismaale, omandas Pele poolt 13 aastat varem öeldu hoopis uue varjundi. Äkki panigi vanamees täppi, arutleti. Ja täiesti põhjendatult, sest Kameruni pakutud jalgpall oli ühelt poolt tulemuslik, ent samas ääretult toores, mis lubas eeldada, et arenemisruumi on rohkesti. 28 aastat pärast seda, kui Roger Milla ja Kameruni pallivõlurid maailma lummasid, pole Aafrika koondised aga isegi mitte kukesammu võrra MM-tiitlile lähemale nihkunud (loe: poolfinaali jõudnud). Pele ennustus on aga muutunud tolle mandri jalgpallijuhtimise käpardlikkuse sümboliks. 2014. aasta MMi eel lahkas Lõuna-Aafrika Vabariigi telekanal ENCA kodumandri jalgpalli muresid. «Aafrika suurim mure on jalgpallijuhid, kes ei austa mängijaid,» sõnas FC Barcelonaga Meistrite liiga võitnud Samuel Eto’o (Kamerun). «Kui Euroopas juhivad jalgpalli endised tippmängijad, siis Aafrikas kire ja teadmisteta inimesed. Äriklassis peaksid lendama mitte ametnikud, vaid mängijad, sest tulemus sõltub ju neist,» lausus ainsa aafriklasena maailma parimaks jalgpalluriks (1995) valitud George Weah, praegune Libeeria president. Pole kahtlust, et kaks tippründajat teavad, mida räägivad. Ning tulemused kinnitavad nende juttu. Esiteks on pärast Kameruni 1990. aastal suutnud vaid kaks Aafrika riiki end MMil veerandfinaali mängida – Senegal 2002. ja Ghana 2010. aastal. Teiseks on 39-st MMil mänginud Aafrika meeskonnast 30 jäänud toppama esimesse ringi. Kolmandaks oli 2014. aasta MM alles esimene, kus alagrupist pääses edasi rohkem kui üks Aafrika meeskond (edenesid Nigeeria ja Alžeeria), kuigi alates 1998. aastast on kontinent esindatud viie koondisega. Kui seni on Aafrika säravamate tulemuste eest hoolitsenud Must Aafrika, siis tänavu jääb selle regiooni esindatus esimest korda

Niimoodi jälgitakse Mohamed Salahi kohtumisi Egiptuse pealinnas Kairos. Ründ Foto: AFP/KHALED DESOUKI/Scanpix


AAFRIKA | 31

13. juuni 2018

a-Aafrika omast.

sta mitte kusagilt

daja on kodumaal ebajumala staatuses, aga langes MMi eel õlavigastuse küüsi. 

pärast 1986. aastat alla Põhja-Aafrikale. Valikturniiri ei suutnud läbida eelmisel kolmel MMil alati kohal olnud Elevandiluurannik ja Ghana, samuti 1990. aastast alates vaid korra (2002) puudunud valitsev Aafrika meister Kamerun. Musta Aafrikat esindavad Venemaal ainult Senegal ja Nigeeria. Põhja-Aafrikat aga Tuneesia, Maroko ja Egiptus. Võib-olla on just suuremate Euroopa mõjutustega põhjapoolsemad koondised need, kes suudavad Aafrika jalgpalli uuele tõusule suunata, kuigi poolfinalisti materjali ei paista hetkel üheski viiest nimetatust. 2002. aastal debüteerinud ja kohe ka veerandfinaali jõudnud Senegal pole seejärel enam MMile pääsenud. Meeskonna liidrid on kaitses Kalidou Koulibaly (Napoli) ja rünnakul Sadio Mané (Liverpool), aga alagrupist edasipääs oleks ootamatu. Nigeeria olukord on märgatavalt parem – tegemist on mandri kõige stabiilsema meeskonnaga, kes on alates 1994. aastast puudunud MMilt vaid korra (2006) ning suutnud ainsa Aafrika koondisena kolmel korral alagrupist edasi jõuda. Sedapuhku polnud Nigeerial aga loosiõnne, sest Horvaatia, Islandi ja Argentiina näol satuti keerulisse seltskonda. John Obi Mikeli ja Victor Mosesi kogemuste toel ollakse aga kindlasti konkurentsivõimelised. Põhja-Aafrika meeskondadest on väikseimad eduvõimalused ilmselt Tuneesial, sest Belgiat, Inglismaad ja Panamat sisaldava alagrupi läbimine tundub ebaloogiline. Maroko proovib B-alagrupis väärata Hispaania ja Portugali edenemist, milleks tuleks aga avavoorus ilmtingimata alistada Iraan. Kõige paremas seisus võiks olla rekordilised seitse korda Aafrika meistriks tulnud, aga MMil 28-aastase pausi järel ning üldse alles kolmandat puhku mängiv Egiptus. Miks tingiv kõneviis? Sest meeskonna superstaar Mohamed Salah sai meistrite liiga finaalis vigastada ning tema suutlikkus turniiril kaasa mängida on esialgu ebaselge. Egiptusel on Aafrika riikidest selgelt kõige mängitavam alagrupp, sest kolmest vastasest – Uruguai, Venemaa, Saudi-Araabia – on neist objektiivselt tugevam vaid esimene. Salahiga oldaks kindlad pretendendid edasipääsule, ilma temata nii ja naa. Aga Aafrika esimest MM-poolfinalisti ei paista paraku endiselt mitte kusagilt.


32 |

13. juuni 2018

AASIA. Üks koondis 16 parema seas oleks edasiminek. Iseasi, kas rahuldust pakkuv…

Üks samm edasi ja üks samm tagasi

12-aastase pausi järel MMil mängiva Saudi-Araabia rahvuskoondis on 32 meeskonna seas kõige tundmatum, sest koosneb eranditult kodumaa klubides mängivatest jalgpalluritest.  Foto: Giuseppe Cacace/AFP/Scanpix

Ott Järvela

P

õhja-Korea ei ole kahjuks riik, mille inimesi kohtab maailma erinevate vaatamisväärsustega tutvumas. Põhja-Korea turist on, oleme ausad, sisuliselt ise vaatamisväärsus. Mis muudabki eriliseks 2002. aasta, kui seitse põhjakorealast sõitsid Põhja-Inglismaal asuvasse Middlesbrough linna turismireisile ja pälvisid ülimalt sooja vastuvõtu. Tegemist oli seitsme tol hetkel veel elus olnud 1966. aasta Põhja-Korea MM-koondise liikmega. Just Middlesbrough’s peetud kohtumistes viigistasid nad Tšiiliga ja alistasid alagrupiturniiri viimases voorus 1:0 Itaalia, millega jõudsid veerandfinaali, kus asuti Portugali vastu 25. minutiks 3:0 juhtima, aga saadi lõpuks 3:5 lüüa. See oli Aasia jalgpalli jaoks esimene kord MMil alagrupist edasi pääseda. Järgmist tuli oodata 28 aastat (1994 jõudis 16 parema sekka Saudi-Araabia). Kui seitse põhjakorealast 2002. aasta oktoobris Middlesbrough’s mälestuste radadel sammusid, oli mõni kuu varem lõppenud esimene Aasias korraldatud MM-finaalturniir, kus mõlemad korraldajad tegid oma parima sportliku tulemuse – Jaapan jõudis kaheksandikfinaali ja Lõuna-Korea suisa poolfinaali, ent leppis lõpuks neljanda kohaga.

Oli põhjust arvata, et Aasia on küürust üle saanud ja liugleb edaspidi mitte tingimata kiires, aga sujuvas tempos maailma jalgpalli tipu poole. Ent 2006. ja 2014. aasta MMidel jäädi kollektiivselt alagruppi toppama, 2010 jõudsid Jaapan ja Lõuna-Korea kaheksandikfinaali, ning üldplaanis ei ole võimalik rääkida Aasia koondiste progressist. Sedapuhku ollakse esindatud viiekesi. Lisaks valikgruppide kaudu MMile jõudnud Iraanile, Lõuna-Koreale, Jaapanile ja Saudi-Araabiale mängib neljandat korda järjest MMil ka Austraalia, kes pääses sinna tänu kontinentidevahelises play-off’is Hondurase üle saavutatud võidule, mis polnud aga piisav päästmaks peatreeneri Ange Postecoglou töökohta. MMile viib Austraalia meeskonna hollandlane Bert van Marwijk, kelle juhendamisel võitis Holland 2010 hõbemedali. 1. juunil Tšehhi üle maavõistluses saavutatud 4:0 võit oli hea tulemus, aga alagrupist edasipääsemine on Austraaliale igal juhul keeruline, sest oma alagrupis ollakse autsaiderid. Täpselt sama võib öelda ka nelja ülejäänud Aasia esindaja kohta. Näiteks Lõuna-Korea puhul on see tõdemus nende ajalugu arvestades üllatav, sest tegu on viienda riigiga Argentiina, Brasiilia, Saksamaa ja Hispaania kõrval, kes on alates 1986. aastast osalenud kõigil MM-finaalturniiridel.

Selle seeria jätkumine oli seekord tõsise kahtluse all, sest vaatamata õnnestunud 2015. aasta Aasia meistrivõistlustele (jõuti finaali), kippus valiksarja otsustav faas kraavi kiskuma, kui kaotati nii Hiinale kui ka Katarile. Sakslasest peatreeneri Uli Stielike asendamine kohaliku Shin Tae-yongiga parandas tulemusi. Lõuna-Korea suurimat rivaali Jaapanit juhendab aga välistreener. Ning bosnialase Vahid Halilhodžići näol on neil treeneripingil mees, kes teab täpselt, kuidas autsaider MMil 16 parema sekka viia, sest 2014. aastal ta Alžeeria juhendajana täpselt seda tegigi. Hilisem maailmameister Saksamaa sai Halilhodžići meeskonnast jagu alles lisaajal. Iraan loodab, et endine Portugali koondise juhendaja Carlos Queiroz tunneb oma kodumaa meeskonda põhjalikult ning suudab neid alagrupikohtumises üllatada. Igatahes valikturniiril esines Iraan võimsalt. Nimekas välistreener on ette näidata ka esimest korda pärast 2006. aastat MMile jõudnud Saudi-Araabial, kelle juhendajaks on Tšiili meeskonna 2016. aasta Copa America tiitlivõiduni ja mullu maailmajagude karikaturniiri finaali viinud Juan Antonio Pizzi. Argentiinlase meeskond on MMil Inglismaa kõrval ainuke, mis koosneb ainult oma riigi klubide mängijatest. Kokkuvõte: iga võit oleks Aasia meeskondade jaoks saavutus ning jõudmine 16 parema sekka selge eneseületus. Ühelegi Aasia esindajale pole põhjust ette heita kehva jalgpallikultuuri. Maailma populaarseim spordiala on kõrges hinnas, aga koondistes napib hetkel säravaid staare ning ainult Aasia-siseste võistlusmängudega on areng aeglane, Euroopa ja Lõuna-Ameerika riikidega peetavates maavõistlustes puudub aga sportlik pinge. Hetkeolukord pole seega hea, ent pikem perspektiiv küll. Aasia on maailmajagu, mille arengupotentsiaal suurim. Pärsia lahe ümbruses paiknevad rikkad naftariigid investeerivad jalgpalli meelsasti ja kuigi garantiid puuduvad, võib see mingil hetkel hakata ka tulemuste näol ära tasuma. Austraalia, Jaapani ja Lõuna-Korea vutikultuurid arenevad, pea täiesti kasutamata on Kagu-Aasia potentsiaal. Ning Hiina on teinud jalgpallist riikliku tähtsusega küsimuse. Kui peaks asetama panuse, kas enne tuleb maailmameistriks Aasia või Aafrika koondis, kuulub eelistus kindlasti Aasiale.


34 |

13. juuni 2018

KOHTUNIKUD. Videokohtunikud kaasati, sest FIFA uutel juhtidel oli vaja demonstratiivselt eristuda konservatiivsest eelmisest režiimist.

Algab VARi-ajastu

Vaatepilt, kus väljakukohtunik vaatab platsi kõrval asuvalt monitorilt üle mõnda intsidenti, on algaval MMil ilmselt üpris tavapärane.  Foto: Ian Kington/AFP/Scanpix

Ott Järvela

2018.

aasta jalgpalli M M- fi n a a l turniir on esimene, mille pöördeline sündmus ei pruugi saada lahendust väljakul, vaid hoopis staadionist eemal asuvas videokohtunike keskuses. Näiteks kui keegi rammib vastast jalaga rindu, nagu Nigel de Jong (Holland) 2010. aasta MM-finaalis Xabi Alonsot (Hispaania), ning väljakukohtunik juhtunut täpselt ei näe ja piirdub kollase kaardiga, siis võtab videokohtunik raadioside teel ühendust ja annab teada, et tegu vääris eemaldamist. Inimsilma usaldamisest loobuti 2014. aasta MMil, kui kasutati esimest korda väravajoonetehnoloogiat, mis ei mõjutanud aga kuidagi mängu olemust, sest selles, kas pall oli üle joone või mitte, puudus hinnang. Konstateeriti fakti. Ning mis veel tähtsam – väravajoonetehnoloogia otsused ei mõjutanud mängu tempot. Videokohtunikuga on lugu teine, seisakuid tuleb juurde ning ilmselt ka üksjagu segadust. Kuigi laias plaanis on videokohtunikud (lühendiks VAR, mis tuleb inglise keelsest nimetusest video assistent referee) viimase kolme kümnendi jooksul kogetud tehnoloogilise arengu loogiline tulemus, siis nende juba sel MMil kasutamise otsuses napib orgaanilisust, aga leiab korraliku annuse kiirustamist. Debüüdi suurel areenil tegi VAR mullu suvel toimunud maailmajagude karikaturniiril ning möödunud klubihooajal kasutati seda viiest Euroopa tippliigast kahes (Itaalia ja Saksamaa). Miks rapsiti? Peamine põhjus oli rahvusvahelisest jalgpalliliidus (FIFA) 2016. aasta

veebruaris toimunud võimuvahetus, kui tagandatud Sepp Blatteri asemel valiti juhiks Gianni Infantino. Olukorras, kus FIFA maine oli seoses lugematute korruptsiooniskandaalidega madalamast madalam, oli Infantinol vaja astuda samme, mis näitaksid ilmekalt, et teda ei saa panna ühte patta eelmise seltskonnaga. VAR sobis sääraseks sammuks pea ideaalselt. Esiteks oli Blatter igasuguste videokorduste sõjakas ja sõnakas vastane. Teiseks saatis see välja signaali, et FIFA ei ole oma vaadetes enam nii konservatiivne. Kolmandaks valitses jalgpalliringkondades arvestatav ootus, et leitaks meetod, mis välistaks kohtumiste tulemuste otsustamise kohtunike suurte eksimuste läbi. Infantino sai FIFA presidendiks 26. veebruaril 2016 ja 5. märtsil 2016 andis jalgpallireeglite eest vastutav rahvusvaheline jalgpallinõukogu (IFAB), mis koosneb neljast FIFA ning neljast Briti saarte esindajast (üks Inglismaalt, üks Šotimaalt, üks Põhja-Iirimaalt, üks Walesist), VARi katsetamisele rohelise tule. Järgnenud teekond on olnud konarlik. Uue süsteemi juurutamisel vältimatud absurdsed juhtumid on leidnud kõva võimendust. Aga Itaalia ja Saksamaa kõrgliigades, kus VARi kasutati möödunud hooajal kõigis kohtumistes, on edasiminek olnud ilmne. Pideva kogemusega kaasneb ka vilumus. Ning õnneks langetas FIFA MMile videokohtunikke valides targa otsuse, kui eelistas just neid kohtunikke, kes seda tööd ka koduliigades teinud (13-st videokohtunikust üheksa esindavad Euroopat ning tulevad eranditult riikidest, kus VARi kasutatakse – Itaalia, Saksamaa, Holland, Portugal, Poola). VARi üks võtmeoskusi on tabada ära, millal

2018. AASTA MMi VÄLJAKUKOHTUNIKUD AASIA Alireza Faghani ������������������������������������� (Iraan) Ravšan Irmatov ����������������������� (Usbekistan) Mohammed Abdulla Mohamed ...(AÜE) Ryuji Sato ������������������������������������������������(Jaapan) Nawaf Shukralla ���������������������������� (Bahrein) AAFRIKA Mehdi Abid Charef ���������������������� (Alžeeria) Malang Diedhiou ��������������������������� (Senegal) Bakary Gassama ����������������������������� (Gambia) Ghead Grisha ������������������������������������ (Egiptus) Janny Sikazwe ��������������������������������� (Sambia) Bamlak Tessema Weyesa ������ (Etioopia) PÕHJA-AMEERIKA Joel Aguilar ������������������������������� (El Salvador) Mark Geiger ������������������������������������������������ (USA) Jair Marrufo ���������������������������������������������� (USA) Ricardo Montero ���������������������� (Costa Rica) John Pitti �������������������������������������������� (Panama) Cesar Ramos ������������������������������������ (Mehhiko) LÕUNA-AMEERIKA Julio Bascunan ������������������������������������� (Tšiili) Enrique Caceres ���������������������������� (Paraguai) Andres Cunha ��������������������������������� (Uruguai) Nestor Pitana ����������������������������� (Argentiina) Sandro Ricci �������������������������������������� (Brasiilia) Wilmar Roldán �������������������������� (Kolumbia) OKEAANIA Matthew Conger ����������������� (Uus-Meremaa) Norbert Hauata ����������������������������������� (Tahiti) EUROOPA Felix Brych ������������������������������������� (Saksamaa) Cüneyt Cakır ������������������������������������������ (Türgi) Sergei Karasjov ���������������������������� (Venemaa) Björn Kuipers ���������������������������������� (Holland) Szymon Marciniak ���������������������������� (Poola) Antonio Mateu Lahoz ���������� (Hispaania) Milorad Mažic �������������������������������������� (Serbia) Gianluca Rocchi���������������������������������� (Itaalia) Damir Skomina ��������������������������� (Sloveenia) Clement Turpin ������������������ (Prantsusmaa)

on vaja sekkuda ja millal mitte. Ning just neis riikides on see tasakaal seoses pideva praktikaga kõige paremini paika saadud. VARi kasutatakse ainult teatud puhkudel – penaltid, punased kaardid ja väravad. Keskväljal määratud auti või ekslikult antud nurgalööki VARi abil ümber vaatama ei hakata. Kui kohtunikutöö põhitähelepanu kuulub MMil VARile, siis selle kõrvalt on põnev jälgida, kas kaartide jagamisel hoitakse samasugust liini nagu neli aastat tagasi. Eelmisel MM-finaalturniiril oli kohtunikele antud selge juhis näidata nii vähe kollaseid ja punaseid kaarte kui võimalik. Kartus, et see toob kaasa tõsiste vigastuste laine, ei täitunud. Mängijad õigustasid neile võimaldatud usaldust ega hakanud toorutsema. Aga segadust külvati omajagu, sest MMi järel eeldati samasugust leebet kaardipoliitikat mujalgi.


36 | AJALUGU

13. juuni 2018

1950. aasta MM-finaali otsustanud värav – uruguailane Alcides Ghiggia on just viinud meeskonna MMi võõrustava Brasiilia vastu 2:1 juhtima. Brassid ei suutnudki viigistada ja said kaotuse, mis jäi nende jalgpalliajaloo kõige muserdavamaks kuni 2014. aastani.  Foto: AP/Scanpix

Teekond Montevideost Moskvasse Ott Järvela

Esimesest jalgpalli MM-turniirist möödub tänavu 88 aastat. Selle aja jooksul on toimunud 20 MMi (kaks tükki jäid Teise Maailmasõja tõttu pidamata), kus võitu on saanud maitsta kaheksa riiki. Meenutame Venemaal algava võistluse künnisel senist 20-t MMi.

1930 –

1934 –

URUGUAI VÕIDAB KODUS

EUROOPA VÕIMUTSEB

FIFA usaldas esimese MMi korraldamise tolle aja jalgpallimaailma suurimale tegijale – Uruguaile, kes oli võitnud nii 1924. kui ka 1928. aasta olümpiakulla. Toona oli olümpiaturniir ju täisväärtuslik võistlus, mitte noortekoondistega mängitav turniir. Keerulise ja pika laevareisi tõttu oli MMil osalenud 13 koondise seas ainult neli Euroopa riiki – Prantsusmaa, Belgia, Jugoslaavia ja Rumeenia. Väidetavalt pakuti osalemisvõimalust ka Eestile (valikturniiri ei peetud, vaid osalejad n-ö räägiti nõusse), kes aga rahalistel põhjustel siiski loobus. 13 osalejat (neli Euroopast, kaks Põhja- ja seitse Lõuna-Ameerikast) jagati nelja alagruppi, mille võitjad (Argentiina, Uruguai, USA ja Jugoslaavia) jõudsid poolfinaali. Seal Lõuna-Ameerika meeskonnad võimutsesid – Argentiina purustas USA 6:1 ja Uruguai sama tulemusega Jugoslaavia. Centenario staadionil mängitud finaalis kaotas juhtima asunud Uruguai avapoolaja 1:2, aga võitis kohtumise 4:2.

Uruguai keeldus osalemast, sest oli solvunud Euroopa meeskondade vähesest huvist nende kodus toimunud eelmise MMi vastu. Nad on siiani ainuke MMilt puudunud tiitlikaitsja. Esimene Euroopas toimunud MM osutus Vana Maailma triumfiks, sest kõik neli mitte-Euroopa esindajat langesid konkurentsist juba avaringis (sh Rootsile 2:3 kaotanud Argentiina ja Hispaaniale 1:3 alla jäänud Brasiilia) ehk kaheksa parema seas olid ainult Euroopa meeskonnad. Itaalia alistas veerandfinaalis kordusmängus Hispaania 1:0, poolfinaalis suursoosiku Austria 1:0 ja finaalis lisaaja järel 2:1 Tšehhoslovakkia. Kõigis neis kohtumistes sai Itaalia tugevat abi kohtunikelt, mille olla väidetavalt taganud diktaator Benito Mussolini isiklikult. Näiteks finaali vilistanud rootslane Ivan Eklind einestas eelmisel õhtul Mussoliniga.


SISUTURUNDUS | 37

13. juuni 2018

Igal katusel on oma eluiga, mis jääb sõltuvalt materjalist, paigaldusest, asukohast ja hooldusest 10–40 aasta vahele. Seejärel saabub aeg katus vahetada või renoveerida, kusjuures katused võivad vananeda nii füüsiliselt kui ka moraalselt. Sellest, kuidas ehitada tõesti kauakestev katus, räägib rohkem kui 25 aastat katuste ehitamisega tegelenud OÜ Evari Ehitus juht Rein Kala.

Millal on aeg mõelda kortermaja katuse renoveerimisele ja kuidas seda õigesti teha? Füüsiliselt vananenud katus ei täida enam oma eesmärki. See ei pea vett, ehituskonstruktsioonid märguvad, parandamine on kulukas ja selle tulemus lühiajaline. Moraalse vananemise korral ei rahulda omanikku aga katuselahendus. Lubamatu on vigastada katusekatet mistahes tegevusega. Antennide, kaablite jm seadmete paigaldamiseks tuleb kasutada selleks otstarbeks valmistatud vahendeid. Katust ei tohi kasutada prügilana, tarbetud asjad tuleb sealt eemaldada. Samuti peab katust regulaarselt hooldama: kevadel pärast lume sulamist, sügisel enne külmade tulekut, pärast ekstreemseid loodusnähtusi ja erinevaid töid nagu antenni paigaldus või korstna remont. Mis on oluline katusetöödega alustamisel? Kõigepealt tuleb teha kindlaks vajalike tööde ulatus ja mida täpsemalt seda teha, seda vähem on hiljem üllatusi. Kõige kindlam on tellida tööde tegemiseks põhiprojekt, keerukama katuse puhul ka tööprojekt. Väga oluline on leida professionaalne ehitaja. Soovitatav on kasutada mõne tuntud firma teenuseid, kuid ka siis tasub uurida selle tausta kõikvõimalikest allikatest ning tutvuda firma kodulehe, soovituste ja arvustustega, et hinnata ettevõtte usaldusväärsust ja tõsiseltvõetavust. Katusetööd põhjustavad elanikele ka mõningaid ebamugavusi. Maja ümber peab olema piisavalt ruumi, et suured autod ja kraanad mahuksid liikuma. Levib prahti ja tolmu ning loomulikult kaasneb ehitusega müra: puurimine, saagimine, toksimine. Samuti tuleb katuselt eemaldada aastatega kogunenud tarbetu juhtmestik, amortiseerunud tehnika ja muud esemed. Parim valik kortermajadele on lamekatus Eestis on enamik kortermaju lamekatusega, mis on teistest katuseliikidest soodsaim ja paljudel juhtudel ka ainulahendus. Kuna energiahind tõuseb järjest, tuleb enne katuse renoveerimist üle vaadata hoone piirete, sh katuse soojustuse vastavus tänapäeva nõuetele.

Enamikul juhtudel tuleb paigaldada katusele lisasoojustus, milleks kasutatakse nii plaatvahtsoojustust kui ka kõva katusevilla. Kortermajade renoveerimisel vana katust tavaliselt alt ära ei võeta. Hüdroisolatsioon ehk katusekate ehitatakse enamasti kahekordsest SBSbituumenrullmaterjalist, mille ruutmeetri kaalud on nor-

meeritud. Materjali valikul tuleb arvestada ka bituumeni koostist ning materjalidele tugevust andva tugikanga materjali ja kaalu. Kuna rullmaterjale toodetakse väga erinevates tehastes ja erineva kvaliteediga, on soovitatav kasutada asjatundjate abi, sest kehva materjali kasutamisel jääb katuse eluiga oodatust tunduvalt lühemaks.

Suurimad vead, mida katuse remondi või selle planeerimise juures tehakse: 1. Planeerimisega alustatakse liiga hilja ja see tekitab pingeid. 2. Ei kaasata oma ala asjatundjaid ja tegelikud probleemid jäetakse tähelepanuta. 3. Kasutatakse säästulahendusi ja odavaid materjale, mille tulemusel jääb katuse eluiga oodatust tunduvalt lühemaks. Evari Ehitus OÜ tel 738 0927, 506 0579 evari@evari.ee www.evari.ee

4. Kasutatakse juhuslikke inimesi või vähetuntud firmasid, kelle oskusteave katuste ehitamise kohta ei pruugi olla piisav. Katus saadakse ehk soodsamalt tehtud, kuid pole harvad juhtumid, kus pärast paari talve peab katuse uuesti ehitama


38 | AJALUGU

1938 –

ITAALIA TÕESTAB VÕIMSUST Neli aastat pärast kodust tiitlivõitu tõestas Itaalia, et tegu polnud juhusega – nad olidki tol kümnendil väga vägevad. Peatreener Vittorio Pozzo juhtis meeskonna teise MM-tiitlini Prantsusmaal peetud turniiril. Argentiina ja Uruguai boikoteerisid MMi, sest leidsid, et õiglane olnuks anda korraldusõigus sedapuhku Lõuna-Ameerikale. 16-st kvalifitseerunust vaid kolm olid väljaspoolt Euroopat – Brasiilia, Kuuba ja Hollandi Ida-India (tänapäeva Indoneesia). Austria pääses küll MMile, aga ei osalenud, sest oli juba Natsi-Saksamaa poolt okupeeritud. Itaalia alistas veerandfinaalis võõrustaja Prantsusmaa 3:1 ja poolfinaalis Brasiilia 2:1. Teises poolfinaalis oli Ungari 5:1 üle Rootsist. Finaalmatšis võitis Itaalia poolaja 3:1 ja mängu 4:2.

1950 –

BRASIILIA RAHVUSLIK KATASTROOF Saksamaal oli osalemine keelatud, Nõukogude Liit, Ungari ja Tšehhoslovakkia loobusid valikturniirist. Esimest korda olid esindanud 1930–38 MMe boikoteerinud Briti saared, aga Inglismaa oskas alagrupis kaotada 0:1 amatööridest koosnenud USA-le ja langes konkurentsist. Brasiilias peetud turniiril domineerisid ikkagi kohalikud meeskonnad. Alagruppide võitjatena jõudsid lõppturniirile (finaalmängu ei peetud, vaid neli meeskonda mängisid omavahel läbi) Brasiilia, Rootsi, Hispaania ja Uruguai. Esimesed kaks vooru tähendasid, et maailmameister pidi selguma vii-

13. juuni 2018

mases mängus Brasiilia – Uruguai, kusjuures võõrustajatele piisas viigist. Brasiilia läkski juhtima, aga Uruguai võitis 2:1. Brasiilia langes musta masendusse, toda meeskonda Maracana staadionil taanud kaotust nimetatakse siiani Maracanazoks. Praegu algav MM on esimene pärast 1950. aastat, mida ei tunnista ükski tolles finaalis osalenud jalgpallur. Viimasena lahkus elavate seast võiduvärava löönud Alcides Ghiggia 2015. aasta 16. juulil, täpselt 65 aastat pärast oma ajaloolist väravat.

1954 –

BERNI IME Kui 1950 tabas MMil rahvuslik katastroof Brasiiliat, siis 1954. aastal Ungarit, kelle Maagilised Madjarid olid enne finaalturniiri suursoosikud. Pool aastat enne MMi olid nad Wembley staadionil toimunud maavõistluses purustanud Inglismaa 6:3. Vahetult enne finaalturniir sõitsid inglased Budapesti revanši järele, aga said tappa 1:7. Ferenc Puškas, Nandor Hidegkuti ja Sandor Kocsis lummavad esitused jätkusid ka Šveitsis peetud MMil. Alagrupis purustati Lõuna-Korea 9:0 ja Lääne-Saksamaa 8:3. Veerandfinaalis alistati 4:2 Brasiilia ja poolfinaalis lisaaja järel 4:2 tiitlikaitsja Uruguai. Finaalis kohtuti tollesama Lääne-Saksamaaga, keda alagrpis 8:3 klohmiti ning kõik paistis minevat sama rada pidi, sest 8. minutiks juhtis Ungari 2:0. Aga 10 minutit hiljem oli tablool 2:2 viik. Ungari domineeris edasises mängus, aga juhtima minna ei suutnud. Tabas hoopis Helmut Rahn 84. minutil ja tagas Saksamaale nende esimese MM-tiitli.


AJALUGU | 39

13. juuni 2018

Alagrupis mängis ta vaid 0:0 viigimängus Nõukogude Liidu vastu, aga play-off’is lõi täht särama. Veerandfinaalis Walesi vastu lõi Pele mängu ainsa värava. Poolfinaalis Prantsusmaa vastu kõmmutas aga kaabutriki, mis andis brassidele 5:2 võidu. Ka finaalis Rootsi vastu oli Pele panus otsustav – ta lõi kaks väravat ja Brasiilia pälvis 5:2 võiduga oma esimese MM-tiitli. Prantslane Just Fontaine lõi kuue mänguga 13 väravat, mis on siiani ühe MMi lõikes rekord ja hoiab teda MMi kõigi aegade väravaküttide edetabelis neljandal kohal (Miroslav Klose 16, Ronaldo 15, Gerd Müller 14, Just Fontaine 13, Pele 12).

1962 –

BRASIILIA KAITSEB TIITLIT Ainsa viiekordse maailmameistri Brasiilia esimene tiitel tuli 1958. aastal, kui finaalis alistati 5:2 Rootsi. Turniiri staariks kerkis Brasiilia 17-aastane ründaja Pele (vasakul).  Foto: imago/Horstmüller/Scanpix

1958 –

PELE LUMMAB MAAILMA Rootsis toimunud MM oli huvitav mitmel põhjusel: 1) ainuke kord enne tänavust, kui Itaalia ei kvalifitseerunud, 2) kolme MMi boikoteerinud Argentiina naasis, 3) osales neli Briti saarte meeskonda (Inglismaa, Šotimaa, Wales, Põhja-Iirimaa), 4) esimest korda mängis MMil Nõukogude Liit. Aga MM kuulus 17-aastasele brasiillasele Pelele.

Kahe Euroopas peetud turniiri järel naasis MM Lõuna-Ameerikasse. Võisteldi Tšiilis. Võrreldes varasema väravarohke jalgpalliga rõhuti sedapuhku rohkem kaitsele – keskmine väravate arv mängu kohta langes esimest korda alla kolme (2,78) ning toda piiri pole ületanud ka ükski järgmine finaalturniir. Pele oli vanem ja veelgi parem kui neli aastat tagasi. Teda peeti tolle hetke maailma parimaks mängijaks, aga teises alagrupimängus Tšehhoslovakkia vastu sai ta vigastada ning enam platsile ei naasnud. Sellele vaatamata suutis Brasiilia tiitlit kaitsta (NB! Seejärel pole seda suutnud mitte ükski meeskond!). Veerandfinaalis alistati 3:1 Inglismaa, poolfinaalis 4:2 Tšiili ja finalis 3:1 Tšehhoslovakkia. Kaotusseisus oli Brasiilia nende kolme mängu jooksul vaid kaks minutit. Turniir säravaimaks täheks pärast Pele vigastust osutus brasiillaste meisterlik ääremängija Garrincha.


42 | AJALUGU

13. juuni 2018

1966. aasta MMi kangelane, koer Pickles ja tema peremees David Corbett. Põõsastes nuuskides leidis Pickles üles varastatud MM-karika.  Foto: PA Wire/PA Images/Scanpix

1966 –

KAS KÄIS ÜLE JOONE? Jalgpalli sünnimaal toimunud MMi esimene kangelane oli koer Pickles, kes leidis põõsastest üles turniiri eel toimunud turnee käigus varastatud MM-karika. Platsil domineerisid jätkuvalt kaitsvad maneerid – näiteks A-alagrupi kuues mängus löödi kokku vaid üheksa väravat. Kui mitmed suurriigid veerandfinaali (Prantsusmaa, Hispaania, Brasiilia, Itaalia) ei jõudnud, siis Aasiat esindanud Põhja-Korea küll. Nad asusid Portugali vastu 3:0 juhtimagi, aga lõpuks kaotasid siiski 3:5. Veerandfinaalis Argentiinast 1:0 jagu saanud Inglismaa alistas Portugali 2:1 ja kohtus finaalis Lääne-Saksamaaga. 2:2 lõppenud normaalaja järel sooritas Geoff Hurst 101. minutil pealelöögi, mis põrkas latist alla. Kuigi üle joone käis see ainult inglaste meelest, lugesid kohtunikud värava, mille toel võitis Inglismaa mängu 4:2 ja oma seni ainsa rahvusvahelise suurturniiri. Muuseas, jalgpalli erilist staatust Inglismaal tõestab ilmekalt tõik, et turniiri keskmine publikuarv (48 848 pealtvaatajat mängu kohta) ületati alles 1994. aastal USAs toimunud MMil.

1970 –

ESIMENE KOLMEKORDNE MAAILMAMEISTER Esimene kolmekordne maailmameister selgus 9. MMil, mis peeti Mehhikos. Tegu oli esimese väljaspool Euroopat ja Lõuna-Ameerikat peetud MMiga. Valiksarjas kõik kohtumised võitnud Brasiilia läbis puhaste paberitega – kuuest mängust kuus võitu – ka finaalturniiri. Ei varem ega hiljem ole ükski riik midagi säärast suutnud (kõige lähemale jõudis 2010. aastal Hispaania, kes võitis valiksarjas kõik 10 mängu, aga kaotas finaalturniiril alagrupis 0:1 Šveitsile).

Kuna Brasiilia sai 1970. aastal võidetud kolmanda MM-tiitliga päriseks endale Jules Rimet’ nimelise karika, mängiti 1974. aastal uue, praeguseni kasutusel oleva trofee peale, mille sai esimesena pea kohale tõsta Lääne-Saksamaa kapten Franz Beckenbauer.  Foto: AP/Scanpix

Brasiilia alistas veerandfinaalis 4:2 Peruu, poolfinaalis 3:1 Uruguai ja finaalis 4:1 Itaalia. Alagrupis oldi oldud 1:0 paremad tiitlikaitsjast Inglismaast. Kolmekordne võitjana sai Brasiilia vastavalt statuudile Jules Rimet’ nimelise trofee endale päriseks ja 1974. aasta MMiks valmistati uus auhind, mis rändab praeguseni.

1974 –

HOLLAND MÄNGIS VÕIDU MAHA 1950. ja 1954. aasta ootamatute, suisa arusaamatute finaalikaotustega passib kindlasti ühte ritta seadmiseks ka 1974. aasta finaal, kus võluvat jalgpalli mänginud Holland asus juhtima enne, kui võõrustaja Lääne-Saksamaa suutis palligi puutuda. Arvestades eelnenud triumfe (Argentiina alistati 4:0 ja tiitlikaitsja Brasiilia 2:0), paistis MM-tiitel koitvat, aga 1:0 edu muutis Johan Cruyffi geniaalsusest inspireeritud Hollandi meeskonna lohakaks. Arvati, et võit tuleb niikuinii ära. Sakslased jõudsid Müncheni olümpiastaadionil peagi viigini, asusid siis juhtima ning lõpuks ka võitsid. Esimest korda osales MMil Sahaara kõrbest lõunapoolt pärit Aafrika meeskond – Zaire (praeguse nimega Kongo DV) kaotas kõik kolm mängu 0:14. Samuti debüteerinud Austraalia sai Tšiili vastu tehtud 0:0 viigiga silma pähe, aga jäi samuti alagrupis viimaseks.


7.-9. september 2018

Nüüd müügil Tallinna Maratoni jooksusärgid

Teeme üheskoos sajandi suurima jooksu eesti lipu värvides! T-särgi hind 25 €. 42.2 km distantsil osalejale tasuta, 21.1 km ja 10 km distantsil osalejale 12.50 €.

jooks.ee

sinimustvalge.ee


44 | AJALUGU

13. juuni 2018

1978 –

LA ALBICELESTE ESIMENE VÕIT Turniir toimus Argentiinas, kus hunta oli kaks aastat varem korraldanud riigipöörde. Mitmed Euroopa riigid, sealhulgas eelmise MMi hõbedameeskond Holland, kaalusid loobumist, aga lõpuks keegi nõnda ei talitanud. Esimest korda nägi turniiri reglement ette penaltiseeriate kasutamist viigilise tulemuse puhul play-off’is, aga klauslit siiski vaja ei läinud. Osaliselt omapärase formaadi tõttu – 16 meeskonda jagati nelja alagruppi, kust igaühest pääses edasi kaks paremat, kes moodustasid omakorda kaks alagruppi, mille võitjad kohtusid finaalis ja teise koha omaniku pronksimängus. Mänge, kus penalteid võinuks teoorias vaja minna, oligi seega ainult kaks. Argentiina peatreener Cesat Luis Menotti võttis turniiri eel riski ja jättis 17-aastase Diego Maradona koondisesse kutsumata. Nii publik kui ka valitsev režiim nõudsid La Albicelestelt võitu ja kui see jäänuks tulemata, olnuks Maradona eiramine kõigil kohe hambus. Aga võit ei jäänud tulemata. Alagrupis sai Argentiina küll teise koha, sest kaotas Itaaliale 0:1, aga teises ringis võideti oma alagrupp ja jõuti finaali. Iseasi, kas puhtalt. Kuna viimase ringi kohtumised ei peetud paralleelselt, läks Argentiina viimases mängus Peruu vastu platsile teadmises, et finaali jõudmiseks vajatakse vähemalt neljaväravalist võitu. Lõppskooriks kujunes 6:0. Teooriad, et Peruu kaotas meelega nii suurelt, pole siiani vaibunud. Aga Argentiina jõudis finaali ja Brasiilia pidi leppima pronksimänguga. Finaalis Hollandi vastu viis Mario Kempes Argentiina juhtima, aga 82. minutil Dick Nanninga viigistas. Lisaajal tabasid Kempes ja Daniel Bertoni ning Argentiina võitis 3:1. Neist sai kuues maailmameistriks tulnud riik.

1982 –

ITAALIA OOTAMATU RENESSANSS Esimest korda toimus finaalturniir Hispaanias, esimest korda osales 24 riiki, esimest korda nägi MMil penaltiseeriaid ning Ungari 10:1 võit El Salvadori üle on siiani MMi rekord. Suurem osalejate arv lubas turniirile rohkem Aafrika ja Põhja-Ameerika esindajaid, aga 14 kohta 24-st kuulus ikkagi Euroopale, kes võistlust ka valitsesid, hõivates kõik esineliku kohad. Kuuest alagrupist pääsesid edasi kaks paremat, kellest moodustati neli kolmeliikmelist alagruppi, mille võitjad tagasid koha poolfinaalis. Seal alistas Itaalia 2:0 Poola ning Lääne-Saksamaa penaltiseerias 5:4 Prantsusmaa, kes oli lisaajal kohtumist 3:1 juhtinud. Turniiri parimaks mängijaks kerkis vahetult enne MMi kihlveopettuses osalemise eest teenitud kahe-aastasest mängukeelust vabanenud Paolo Rossi, kes lõi kuus väravat ja valiti turniiri parimaks mängijaks. Rossi avas skoori ka finaalis, mille Itaalia 3:1 võitis. Sakslaste kaotus tundus õiglasena, sest esmalt olid nad alagrupis mänginud kokku Austriaga (mõlemale sobinud Lääne-Saksamaa 1:0 eduseisu järel veerati 80 minutit palli ilma igasuguse soovita rünnata), mis elimineeris Alžeeria, ning poolfinaalis jäi karistamata väravavahi Harald Schumacheri jõhker tegutsemine, mille tagajärjel kaotas Prantsusmaa ründaja Patrick Battiston kaks hammast, murdis kolm roiet ja kahjustas ühte selgroolüli. Lääne-Saksamaa – Austria mäng sai hüüdnimeks Gijoni Häbi ning selle vältimiseks kehtestas FIFA reegli, et edaspidi peavad alagrupi viimase vooru mängud toimuma samaaegselt.

1986 –

MARADONA JA JUMALA KÄSI Mehhikost sai esimene kaks korda MMi võõrustanud riik, kui nad asendasid algselt korraldusõiguse pälvinud, aga majandusli-

Just nii lõi Diego Maradona 1986. aasta MMi veerandfinaalis Inglismaa vastu käega värava. Foto: AP/Scanpix

kel põhjustel loobunud Kolumbiat. Turniir kuulus Argentiinale, keda juhtis nende 25-aastane kapten Diego Maradona. Alagrupiturniirile järgnes sedapuhku play-off, kuhu pääses 16 meeskonda 24-st (sama formaati kasutati ka kahel järgneval MMil). Kuigi ägedaid mänge nägi ka kaheksandikfinaalides (Nõukogude Liit – Belgia 3:4, Itaalia – Prantsusmaa 0:2), läks tõeliseks tulevärgiks veerandfinaalides, millest kolm said lahenduse penaltiseeriates ja üks Jumala Käe läbi. Lääne-Saksamaa alistas penaltitega võõrustaja Mehhiko, Prantsusmaa sai samal moel jagu Brasiiliast ja Belgia Hispaaniast. Legendaarseimas duellis läksid aga vastamisi Argentiina ja Inglismaa. Mängule lisas vürtsi kahe riigi vahel neli aastat varem aset leidnud Falklandi sõda. Veerandfinaali staariks kerkis Diego Maradona, kelle 51. ja 55. minuti väravatest asus Argentiina 2:0 juhtima ja võitis 2:1. Kui teine värav sündis oivalise triblingu tulemusel, siis esimese lõi Maradona käega. Tuneesia väljakukohtunik Ali Bin Nasser oli üks väheseid, kellel see märkamata jäi. Maradona ise nimetas olukorra Jumala Käeks. Poolfinaalis Belgia vastu (2:0) lõi Maradona veel kaks väravat ning finaalis alistas Argentiina 3:2 Lääne-Saksamaa, kes kaotas teise finaali järjest. Just sel MMil sündis Mehhiko laine, mis on sellest ajast saadik olnud jalgpallimängudel sage külaline.

1990 –

SAKSLASED VÕTAVAD REVANŠI

Esimest korda nägi MMil olukorda, kus poolfinaalides mängisid vaid eksmaailmameistrid. Kodusel MMil esimeseks neljakordseks maailmameistriks kerkida lootnud Itaalia läks poolfinaalis vastamisi Argentiinaga ja kaotas penaltiseerias 3:4. Teinegi poolfinaal otsustati penaltitega – Lääne-Saksamaa alistas Inglismaa. Finaalis kohtusid seega täpselt samad riigid, kes neli aastat varem. Tulemus osutus seekord vastupidiseks. Sakslased võitsid tänu Andreas Brehme 85. minuti penaltile 1:0. Argentiina lõpetas


46 | AJALUGU Pedro Monzoni 65. ja Gustavo Dezotti 87. minuti eemaldamiste tõttu (esimesed punased kaardid MM-finaalmängude ajaloos) mängu üheksakesi. 1990. aasta MM oli ajaloo kaitsvaim ja räpaseim – mitte ühelgi turniiril pole löödud nii vähe väravaid (keskmiselt 2,21 mängus) ning 16 punast kaarti oli samuti tollel ajal rekordiline näitaja. Ajendatuna MMil nähtud passiivsest mängust kehtestati 1992. aastal reegel, mis keelas väravavahtidel tagasisöötu käega mängida. Samuti otsustati, et järgnevatel MMidel kantakse võidu eest tabelisse kolm, mitte kaks punkti. Turniiri positiivne üllataja oli Kameruni meeskond, kes alistas avamängus Argentiina ja jõudis lõpuks veerandfinaali, kus kaotati Inglismaale alles pärast lisaaega. Kameruni edu võtmeks oli 38-aastase ründaja Roger Milla väravad, kes tähistas tabamusi maailmakuulsaks saanud omapärase tantsuga. Esimese Aafrika esindajana MMil veerandfinaali jõudnud Kameruni tulemust pole suutnud ületada ükski teine Aafrika riik.

1994 –

ESIMENE NELJAKORDNE MAAILMAMEISTER USAs peetud finaalturniiri eel püsis reaalne oht, et esimest korda ei jõua korraldaja esimesest faasist edasi. See siiski ei teostunud, sest USA sai alagrupis jagu Kolumbiast ja jõudis kaheksandikfinaali, kus kaotati Brasiiliale napilt 0:1. Turniiri üllatajad olid Ida-Euroopa esindajad Rumeenia ja Bulgaaria. Rumeenia alistas kaheksandikfinaalis 3:2 Argentiina, kelle talisman Diego Maradona andis MMil efedriini suhtes positiivse dopinguproovi ja eemaldati turniirilt. Veerandfinaalis kaotas Rumeenia penaltiseerias Rootsile. Bulgaaria lülitas kaheksa parema seas aga 2:1 võiduga konkurentsist välja tiitlikaitsja Saksamaa. Poolfinaalides oli Brasiilia 1:0 parem Rootsist ja Itaalia 2:1 Bulgaariast. Finaali eel oli selge, et jalgpall saab esimese neljakordse maailmameistri. Esikohamängus väravaid ei löödud ja esimest korda MMide ajaloos selgus võitja penaltiseerias, kus brasiillased olid paremad 3:2. Otsustavaks sai Roberto Baggio möödalöök. Kuigi praeguseks vähemalt teismeliseikka jõudnud USA jalgpallikultuur oli toona veel hällilaps, osutus MM väga menukaks keskmiselt 68 991 pealtvaatajat on praeguseni püsiv rekord, mis jääb püsima vähemalt 2026. aasta MMini (2018 ja 2022 MMide staadionite mahutavus ei võimalda seda piiri ületada).

13. juuni 2018

Poolfinaalides alistas Brasiilia penaltitega Hollandi ning Prantsusmaa 0:1 kaotusseisust 2:1 Horvaatia (mõlemad väravad lõi äärekaitsja Lilian Thuram). Finaalis lõi Zinedine Zidane avapoolajal kaks väravat ning Prantsusmaa tuli 3:0 võiduga esimest korda maailmameistriks. Finaali eel ja järel tekitas palju küsimusi Brasiilia staari Ronaldo küsimus – esmalt algkoosseisust välja jäetud ründaja ennistati sinna 45 minutit enne mängu algust, aga esines väga kahvatult.

2002 –

RONALDO JÕUAB SIHILE Lõuna-Korea ja Jaapani korraldatud finaalturniir algas šokiga, kui avamängus alistas Senegal 1:0 tiitlikaitsja Prantsusmaa, kes ei jõudnudki alagrupist edasi. Sama saatus tabas ka Argentiinat ja Portugali, samuti eelmise MMi pronksivõitjat Horvaatiat. Mõlemad korraldajad pääsesid aga 16 parema sekka ning kehvade vilepartiide toel alistas Lõuna-Korea play-off’is esmalt 2:1 Itaalia ja siis penaltitega Hispaania ning jõudis poolfinaali. Ülejäänud veerandfinaalides oli Saksamaa 1:0 parem USA-st, Brasiilia 2:1 Inglismaast ja Türgi 1:0 Senegalist. Mõlemad poolfinaalid lõppesid 1:0 (Saksamaa alistas Lõuna-Korea ja Brasiilia Türgi). Neli aastat varem finaalis põrunud Ronaldo jättis kasutamata esikohamatši avapoolajal kolm head väravavõimalust, aga jõudis sihile 67. ja 79. minutil. Brasiilia võitis 2:0 ja pälvis oma viienda MM-tiitli. Brasiilia meeskond võitis turniiri jooksul kõik seitse mängu (väravate vahe +14).

1998 –

PRANTSUSMAAL VÕIDAB PRANTSUSMAA MM-finaalturniir võttis oma praeguse kuju, kui osalejate arv kergitati 32-le meeskonnale, mis suurendas oluliselt Aafrika, Aasia ja Põhja-Ameerika esindatust. Esimest korda kehtis MMil kuldse värava reegel, mis õnneks 2002. aasta finaalturniiri järel reeglitest kustutati. Samuti said meeskonnad esimest korda teha kolm vahetust. Alagrupiturniiri suurim üllatus oli Hispaania krahh, kes jäi Nigeeria ja Paraguai järel kolmandaks. Kaheksandikfinaalides sündis MMide ajaloo esimene kuldne värav, kui võõrustaja Prantsusmaa alistas seeläbi 1:0 Paraguai. Keskseks kaheksandikfinaalis osutus aga Argentiina – Inglismaa duell, kus David Beckham teenis praeguse Madridi Atletico peatreeneri jalaga löömise eest punase kaardi. Inglismaa kaotas 2:2 lõppenud normaal- ja lisaaja järel penaltiseeria 3:4. Esimeses veerandfinaalis alistas Prantsusmaa 0:0 mängu järel penaltitega Itaalia, siis sai Brasiilia 3:2 jagu vaprast Taanist ning seejärel Holland tänu Dennis Bergkampi 90. minuti imeväravale 2:1 Argentiinast. Saksamaa teekond lõppes teist MMi järjest veerandfinaalis, kui 0:3 jäädi alla Horvaatiale.

Zinedine Zidane’i pealöök Marco Materazzi rindu, mille eest teenis ta 2006. aasta MM-finaalis punase kaardi.  Foto: Reuters/Scanpix

2006 –

EUROOPAS VÕIMUTSEB EUROOPA MM naasis Euroopasse ja leidis aset Saksamaal. Vägeval jalgpallipeol võidutsesid eelmisel MMil mitu valusat ja piinlikku hoopi saanud Euroopa meeskonnad, kes jõudsid kümnekesi kaheksandik-, kuuekesi veerand- ja neljakesi poolfinaalidesse.


GRUPP A – VENEMAA, SAUDI ARAABIA, EGIPTUS, URUGUAI Matš 1

Venemaa vs Saudi Araabia

14. juuni, 18:00

Matš 2

Egiptus vs Uruguai

15. juuni, 15:00

Matš 17

Venemaa vs Egiptus

19. juuni, 21:00

Matš 19

Uruguai vs Saudi Araabia

20. juuni, 18:00

Matš 33

Uruguai vs Venemaa

25. juuni, 17:00

Matš 34

Saudi Araabia vs Egiptus

25. juuni, 17:00

GRUPP B – PORTUGAL, HISPAANIA, MAROKO, IRAAN Matš 3

Maroko vs Iraan

15. juuni, 18:00

Matš 4

Portugal vs Hispaania

15. juuni, 21:00

Matš 18

Portugal vs Maroko

20. juuni, 15:00

Matš 20

Iraan vs Hispaania

20. juuni, 21:00

Matš 35

Iraan vs Portugal

25. juuni, 21:00

Matš 36

Hispaania vs Maroko

25. juuni 21:00

GRUPP C – PRANTSUSMAA, AUSTRAALIA, PERUU, TAANI Matš 5

Prantsusmaa vs Austraalia

16. juuni, 13:00

Matš 6

Peruu vs Taani

16. juuni, 19:00

Matš 21

Taani vs Austraalia

21. juuni, 15:00

Matš 22

Prantsusmaa vs Peruu

21. juuni, 18:00

Matš 37

Taani vs Prantsusmaa

26. juuni, 17:00

Matš 38

Austraalia vs Peruu

26. juuni, 17:00

GRUPP D – ARGENTIINA, ISLAND, HORVAATIA, NIGEERIA

AJAKAVA

Matš 7

Argentiina vs Island

16. juuni, 16:00

Matš 8

Horvaatia vs Nigeeria

16. juuni, 22:00

Matš 23

Argentiina vs Horvaatia

21. juuni, 21:00

Matš 25

Nigeeria vs Island

22. juuni, 18:00

Matš 39

Nigeeria vs Argentiina

26. juuni, 21:00

Matš 40

Island vs Horvaatia

26. juuni, 21:00

GRUPP E – BRASIILIA, ŠVEITS, COSTA RICA, SERBIA Matš 9

Costa Rica vs Serbia

17. juuni, 15:00

Matš 11

Brasiilia vs Šveits

17. juuni, 21:00

Matš 24

Brasiilia vs Costa Rica

22. juuni, 15:00

Matš 26

Serbia vs Šveits

22. juuni, 21:00

Matš 43

Serbia vs Brasiilia

27. juuni, 21:00

Matš 44

Šveits vs Costa Rica

27. juuni, 21:00

GRUPP F – SAKSAMAA, MEHHIKO, ROOTSI, LÕUNA-KOREA Matš 10

Saksamaa vs Mehhiko

17. juuni, 18:00

Matš 12

Rootsi vs Lõuna-Korea

18. juuni, 15:00

Matš 28

Lõuna-Korea vs Mehhiko

23. juuni, 18:00

Matš 29

Saksamaa vs Rootsi

23. juuni, 21:00

Matš 41

Lõuna-Korea vs Saksamaa

27. juuni, 17:00

Matš 42

Mehhiko vs Rootsi

27. juuni, 17:00


Belgia vs Panama

18. juuni, 18:00

Matš 14

Tuneesia vs Inglismaa

18. juuni, 21:00

Matš 27

Belgia vs Tuneesia

23. juuni, 15:00

Matš 30

Inglismaa vs Panama

24. juuni, 15:00

Matš 47

Inglismaa vs Belgia

28. juuni, 21:00

Matš 48

Panama vs Tuneesia

28. juuni, 21:00

GRUPP H – POOLA, SENEGAL, COLOMBIA, JAAPAN Matš 15

Colombia vs Jaapan

19. juuni, 15:00

Matš 16

Poola vs Senegal

19. juuni, 18:00

Matš 31

Jaapan vs Senegal

24. juuni, 18:00

Matš 32

Poola vs Colombia

24. juuni, 21:00

Matš 45

Jaapan vs Poola

28. juuni, 17:00

Matš 46

Senegal vs Colombia

28. juuni, 17:00

KAHEKSANDIKFINAALID Matš 49

Grupp C võitja vs Grupp D 2. koht

30. juuni, 17:00

Matš 50

Grupp A võitja vs Grupp B 2. koht

30. juuni, 21:00

Matš 51

Grupp B võitja vs Grupp A 2.koht

1. Juuli, 17:00

Matš 52

Grupp D võitja vs Grupp C 2. koht

1. juuli, 21:00

Matš 53

Grupp E võitja vs Grupp F 2. koht

2. juuli, 17:00

Matš 54

Grupp G võitja vs Grupp H 2. koht

2. juuli, 21:00

Matš 55

Grupp F võitja vs Grupp E 2. koht

3. juuli, 17:00

Matš 56

Grupp H võitja vs Grupp G 2. koht

3. juuli, 21:00

Matš 49 võitja vs Matš 50 võitja

6. juuli, 17:00

VEERANDFINAALID Matš 57 Matš 58

Matš 53 võitja vs Matš 54 võitja

6. juuli, 21:00

Matš 59

Matš 55 võitja vs Matš 56 võitja

7. juuli, 17:00

Matš 60

Matš 51 võitja vs Matš 52 võitja

7. juuli, 21:00

Matš 61

Matš 57 võitja vs Matš 58 võitja

10. juuli, 21:00

Matš 62

Matš 59 võitja vs Matš 60 võitja

11. juuli, 21:00

POOLFINAALID

3. KOHA PLAY-OFF MATŠ 61 KAOTAJA VS MATŠ 62 KAOTAJA 14. juuli, 17:00

FINAAL MATŠ 61 VÕITJA VS MATŠ 62 VÕITJA 15. juuli, 18:00

AJAKAVA

GRUPP G – BELGIA, PANAMA, TUNEESIA, INGLISMAA Matš 13


50 | AJALUGU Lõuna-Ameerika hiiud Brasiilia ja Argentiina langesid veerandfinaalides, kaotades vastavalt 0:1 Prantsusmaale ja penaltiseerias Saksamaale. Veerandfinaalis langes ka Inglismaa, nelja MMi jooksul kolmandat korda penaltiseerias, kus jäädi seekord alla Portugalile. Esimene poolfinaal võõrustaja Saksamaa ja Itaalia vahel sai lahenduse lisaaja lõpus, kui Fabio Grosso 119. ja Alessandro del Pieor 120 + 1. minuti väravad viisid itaallased finaali. Prantsusmaa alistas Zinedine Zidane’i penaltist 1:0 Portugali. Zidane realiseeris penalti ka finaali 7. minutil, aga 19. minutil viigistas keskkaitsja Marco Materazzi pealöök mänguseisu. Just need kaks meest olid ka 110. minuti intsidendi keskmes. Materazzi solvangu peale lõi Zidane itaallast peaga rindu ja saadeti punase kaardiga mängust minema. Penaltiseeria võitis 5:3 Itaalia, kes võitis oma neljanda MM-tiitli.

13. juuni 2018

Kohtunik Howard Webb karistas Hollandit kokku üheksa kollase ja ühe punase kaardiga. 109. minutil vähemusse jäänud Holland murdus 116. minutil, kui Andres Iniesta lõi värava, mis tegi Hispaaniast kaheksanda jalgpalli maailmameistriks kroonitud riigi.

Valitsev jalgpalli maailmameister Saksamaa. 

Holland lõhkus MM-finaalis Hispaaniat nii, kuis jaksas (fotol Nigel de Jongi kung-fu löök Xabi Alonso rindkerese), aga Andres Iniesta värav tõi MM-tiitli Hispaaniale.  Foto: Reuters/Scanpix

2010 –

HISPAANIA MURRAB NEEDUSE

Senised 18 MMi olid järginud väga kindlat mudelit – kui turniir toimus Euroopas, võitis Euroopa meeskond, kui mängiti kuskil mujal, kuulus esikoht Lõuna-Ameerika esindajale (ainsaks erandiks Brasiilia 1958. aasta MM-tiitel Rootsis). Seaduspärasus lõppes esimesel Aafrika mandril toimunud MMil, kui LAVis võidutses Hispaania. Alagrupiturniiril tabas krahh mõlemat eelmise MMi finalisti – nii Itaalia kui ka Prantsusmaa jäid võiduta ja viimaseks ning sõitsid kiiresti koju. Euroopa jaoks näis pilt enne kaheksandikfinaale üldse sünge – 16-st konkurentsi jäänud meeskonnast esindasid Euroopat vaid kuus, kes kõik läksid omavahel ka vastamisi, mis tähendas, et veerandfinaalides nägi ainult kolme Euroopa tiimi. Nädal hiljem oli pilt Euroopa jaoks hoopis parem, sest kõik kolm veerandfinaali jõudnud meeskonda olid olnud seal võidukad (Holland – Brasiilia 2:1, Saksamaa – Argentiina 4:0, Hispaania – Paraguai 1:0). Lisaks jõudis turniiri parimaks mängijaks valitud Diego Forlani soorituste toel poolfinaali üllataja Uruguai. Poolfinaalides alistas Hispaania 1:0 Saksamaa ning Holland 3:2 Uruguai. Finaalmatš Johannesburgis kujunes võitluseks elegantsi ja toorutsemise vahel, kus rollides vastavalt Hispaania ja Holland. Olles veendunud, et jalgpalli mängides nad osavatest hispaanlastest jagu ei saa, panustas Holland jõumängule, mis läks aga kiiresti üle toorutsemiseks. Nigel de Jong rammis kungfu löögiga rindu Xabi Alonost, aga pääses punasest kaardist.

Foto: AP Photo/Martin Meissner/Scanpix

2014 –

SAKSAMAA KURVASTAB LÕUNA-AMEERIKAT

Brasiilia läks kodusele MMile vastu suurfavoriidina ja kindla ülesandega kustutada rahva mälust 1950. aasta katastroof. Kuni poolfinaalini sujus kõik plaani järgi, aga siis… Üllatusi sündis. Kolmandat korda nelja MMi jooksul langes tiitlikaitsja konkurentsist juba alagrupiturniiri järel – kaks aastat varem Euroopa meistriks kroonitud Hispaania kaotas alagrupis Hollandile ja Tšiilile ning oligi audis. Eksmaailmameistritest ei jõudnud 16 parema sekka ka Inglismaa ja Itaalia. Brasiilia esimene vastane play-off’is oli Tšiili, kellest saadi jagu alles läbi penaltiseeria. Veerandfinaalis Kolumbia vastu tuli keeruline 2:1 võit, aga poolfinaaliks kaotati nii kapten Thiago Silva (hoiatuskaardid) kui ka selgroolüli murdnud Neymar. Järgnes katastroof, mille kõrval 1950. aasta oma kahvatus – Brasiilia jäi poolfinaalis Saksamaa vastu 11. minutil kaotusseisu ning vahemikus 23.-29. minut jõudis Saksamaa veel neli korda sihile ja juhtis 5:0! Teisel poolajal lisati veel kaks tabamust enne, kui Oscar lõi värava, mida ei saanud nimetada auväravaks, sest 1:7 kaotuses puudus igasugune au. Teises poolfinaalis alistas Argentiina penaltiseerias Hollandi 4:2. Seega oli MM-finaalis kolmandat korda vastamisi Saksamaa ja Argentiina (ühtegi teist paari pole finaalis nähtud üle kahe korra). Kolmandat MMi järjest ei selgunud maailmameister normaalajal, mis lõppes 0:0. Saksamaale tõi nende neljanda MM-tiitli Mario Götze 113. minuti värav. Esimest korda võitis sama maailmajagu, antud juhul Euroopa, kolmanda MMi järjest. Tiitlivõitude üldarvestuses juhib Euroopa nüüd Lõuna-Ameerika ees 11:9.


EESTI RANNAJALGPALLI LIIGA JA RAHVUSKOONDISE PEASPONSOR

Postimees, Jallgpalli MM 2018  

Postimehe jalgpalliteemaline eriväljaanne.

Postimees, Jallgpalli MM 2018  

Postimehe jalgpalliteemaline eriväljaanne.

Advertisement