Issuu on Google+

elustiil

detsember 2012


Sisukord Foto: Lilian Merila

6 PERSOON:

Piet Boerefijn – Eesti Robin Food. Piet räägib heategevusest ja head tegemisest ning paljust muust, mis talle Eestis ja elus üldse korda läheb.

12 HOBI: Sving on taas moes!

Eestis on sadu svingisõpru, kes armastavad väga koos tantsimas käia.

T

õnis Mägil on imekaunis laul pealkirjaga «Sinu hääl», mille lõpusalm kõlab nii: «Öelda, et sinust ma hoolin Kuidas su hääl, sinu hääl Mind nii õnnelikuks teeb…» Nende lihtsate, kuid sügava tähendusega laulusõnade üle olen tihti mõelnud ning need on pannud mind korduvalt valima mulle kallite inimeste telefoninumbreid. On ju sageli hingerahu, hoolimine, abi, andestus või leppimine meist vaid ühe telefonikõne kaugusel, kuid me ei saa ega saa seda tehtud. Samas teame kõik, mida tähendab võpatada iga helina või sõnumipiiksu peale, kui sedasama kelleltki teiselt ootame. Tahame tunda, et meie peale mõeldakse, meid armastatakse ja toetatakse – me kõik ootame seda HÄÄLT, mis meid nii õnnelikuks teeb… Kaks aastat tagasi sain telefonikõne, mida olin oodanud aastakümneid. Olin oodanud nii kaua, et selle saamine muutus juba ebatõenäoliseks. Kuid see tuli, ja tasus ootamist: sain endale korraga kaks õde ja kolm venda ning hulgaliselt sugulasi – suuri, väikseid ja tibatillukesi. Sain osa toredatest ühistest olemistest, seni rääkimata lugudest ja südantsoojendavatest elamustest. Inimsuhete kogu keerukus sai lahendatud hetkel, mil südamele lõpuks anti võimalus kõneleda ja sõrmed siira lepituse lootuses telefoninumbri valisid. Kui lihtne on see kõik kõrvalt vaadates ning kui aeganõudev ja keeruline võib olla selleni jõudmine. Seekordse Peegli peakangelane – Eesti Toidupanga asutaja Piet Boerefijn on teinud sadu kõnesid, mis on olnud kellegi jaoks sõna otseses mõttes elupäästvad – uue lootuse ning inimliku hoolivuse ja headuse märgiks. Kõned, milleta nii otseses kui kaudses mõttes poleks vahest edasi minna suudetudki. Julgen arvata, et paljudel meil on hingel mõni telefonikõne, mille oleksime siiralt oma südamesse vaadates pidanud juba väga ammu tegema, kuid mida argusest, leppimatusest, hoolimatusest või tühja-tähja vabanduseks tuues aina edasi oleme lükanud. Kuid on asju, mida lihtsalt tuleb teha, et oma hingerahu tagasi saada või see kellelegi teisele tagasi anda. Soovin, et just teie hääl teeks veel enne aasta lõppu kellegi väga-väga õnnelikuks. Kaunist ja südamlikku jõulukuud! Riina Luik Peegli toimetaja

19 NAUDING: Antoine Braastad tutvustas Tallinnas Tiffoni konjakimaja kuulsaid saadikuid – Braastadi konjakeid.

16 LUKSUS: Pärleid on peetud sajandeid staatuse, elegantsi ja luksuslikkuse sümboliks.

24 DISAIN: Ja saagu valgus! Millised valgustid on moes ja millised on trendid?

26 ARHITEKTUUR: moodne

ja stiilne eramu Merirahu mändide all.

28 KUULUS BRÄND:

Villeroy & Boch esindab lauakatmiskunsti absoluutset tippu ning nende peent portselani pärandatakse uhkusega edasi põlvest põlve.

36 TEHNIKA: Elektriauto – täiesti

arvestatav alternatiiv tavalisele bensiinivõi diiselmootoriga sõiduriistale.

30 REIS: Unelmatereis maade ja merede taha, paradiislikku Indoneesiasse.

38 GURMEE:

Ehe eestimaine vutt jõululaua ehteks.

5 ||

Väljaandja: AS Postimees

|| Trükk: AS Kroonpress || Toimetaja: Riina Luik, e-post riina.luik@postimees.ee || Reklaam: Iris Öpik, e-post iris.opik@postimees.ee, tel 5303 6499 || || Küljendaja-kujundaja: Tiit Sermann, e-post tiit.sermann@postimees.ee, tel 666 2331 || Järgmine Peegel ilmub märtsis ||


Piet Boerefijn – Eesti Robin Food Tekst: Riina Luik Fotod: Nele Hendrikson ja erakogu Piet Boerefijni võrdlemine Robin Hoodiga pole pelk kirjanduslik liialdus ega efektne sõnamäng – õiglustunne, empaatia ja abivalmidus ongi tema inimliku olemuse alus, mis muu hulgas viisid 2010. aastal Eesti Toidupanga asutamiseni. Piet polekski vist päriselt tema ise, kui ta peaks mõnes peenes büroos «mõnusat ja puhast ametit». Ei, Piet eelistab silmagi pilgutamata tööd, mis muudab ühiskonda õiglasemaks ja inimsõbralikumaks ning aitab ka maailma paremaks muuta.

H 6

oolimata sellest, et Piet Boerefijn on oma väga mitmekülgse heategevusliku töö eest pälvinud kõrgeimal tasemel tunnustust nii oma kodumaal Hollandis kui ka Eestis ning võib pidulikel puhkudel rinda panna Eesti Punase Risti IV järgu ordeni (2008) ja Hollandi Oranje-Nassau Ordu aumärgi (2009), ning vaatamata sellele, et kaks aastat tagasi valiti ta Eesti Toidupanga asutamise eest aasta kodanikuks, tuleb temaga kohtumiseks seada sammud mitte kesklinna peenesse büroohoonesse, vaid minna hullumajja. Toidupanga kontor-ladu asub Paldiski maanteel vaimuhaigla territooriumil, nõukaaegses roostes trellide ja külmade laoruumidega «kolemajas». Hoone ühes

nurgas paikneb tilluke soe kontoriruum, kus korgid plõks ja plõks välja löövad, kui puhur, veekeedunõu ja arvuti korraga tuurid üles võtavad. Piet, kes jutuajamise jooksul ruumi jaheduse tõttu kordagi jopet seljast ei võta, näitab aga uhkusega hoone puhast ja kasitud seestpoolt – valgeks lubjatud seinte ja lagedega ruumis on kenasti virnadesse laotud toiduained ja hulk uusi toidupakke ootavaid tühje kaste. Siin-seal on põrandail suured vihmaveekogumisnõud, sest mingi arusaamatu vea tõttu pressib vesi äsjaparandatud katusest ikkagi sisse. Võib-olla on isegi hea, et tuliuute lükanduste vahelt tuul natuke sisse vuhiseb, sest see hoiab lao jahedana ning asendab hästi külmkappe, mida toidupangal


endiselt pole. Alles hiljuti sigines majapidamisse kaal, kuid tõtt-öelda pole see nii suurtes kogustes toiduabi jagamisel üldsegi mitte kõige olulisem instrument. Koos üle Eesti paiknevate harukontoritega jõuab toidupanga kaudu abivajajateni iga päev ligi kaks tonni ülioodatud toiduabi. Kaks aastat tagasi väga ettevaatlikult käivitunud toidupanga ideega on nüüdseks liitunud palju missioonitundega Eesti ettevõtteid ja kümned regulaarselt abiks käivad vabatahtlikud. End toidupakkide pakkimisel abiks pakkuvad firmad on suisa ootelehel, sest soovijaid on vahel nii palju, et kõigile korraga tööd ei jagu. Kunagisest «kroonilisest empaatiapuudusest», nagu Piet veel mõni aeg tagasi nukralt tõdes, on eestlased tänu omal nahal kogetud masuajale üle saamas. Veelgi enam – soov head teha, tõeliselt hädas olijaid aidata, on muutumas eestlastegi jaoks südametunnistuse küsimuseks. Piet sattus Eestisse ligi kakskümmend aastat tagasi ning mitte ainult siin riigi ülesehitamisega kaasnenud protsessid, vaid ka ilus ja puutumatu loodus tõi Utrechti ülikoolis inimgeograafiat õppinud noore hollandlase siia tagasi. Kuid metsa ja mere äärde mineku asemel sai Pieti tööks hoopis läbi käia Eesti laste- ja hooldekodud, vaimu- ja füüsiliste puuetega inimeste asutused, varjupaigad ja vanglad, supiköögid ja tugikeskused. Kohad, kust enamik eestlasi pelgu tundes targu eemale hoiab ega ole sinna nõus püssi ähvarduselgi sisse astuma. Eriti 90ndate keskpaigas, mil need asutused olid tõeliseks «ühiskonna lõppjaamaks». Seda enam oli nähtust šokis lääne heaoluühiskonnast tulnud inimene. Kuid Piet ei kohkunud tagasi, vaid käis selle sotsiaalse hädaoru risti-põiki läbi, tegi endale asjad selgeks ning võttis olukorra parandamise Hollandi Fondide Kesk- ja Ida-Euroopa Eesti juhina oma südameasjaks ning praeguseks on selle organisatsiooni kaudu Eestis toetatud 1000 MTÜd ja heategevusprojekti. Piet, sind ja sinu tegevust Eestis tunneb laiem avalikkus tänu toidupangale, mille eest pälvisid kaks aastat tagasi ka aasta kodaniku tiitli. Kuidas õigupoolest ja mis ajenditel see idee üldse sündis? See oli ligi viis aastat tagasi, ühe õhtusöögi ajal minu majanaabri, hollandlanna Leni van der Meeri juures. Oli kriisi kõige sügavam aeg, mil ka igati tublid mehed ja naised kaotasid töö ning terved perekonnad sattusid raskustesse. Mõtlesime, et miks on Hollandis 135 toidupanka, Saksamaal 800 ja Eestis pole ühtegi. Aga ka siin on ju maaletoojad, leivatootjad ja igasugu muid ettevõtteid ning samas visatakse iga päev ära tohututes kogustes söögikõlblikku toitu. Hakkasime koos uurima, kas keegi sellega juba ei tegele ning kas leiduks neid, kes oleksid toidupanga loomisest huvitatud. Selgus, et mingit sihipärast, regulaarset ja korraldatud toiduabiandmist Eestis ei toimunud. Abi anti n-ö aktsioonide käigus: kui olid jõulud või kui välismaalt tuli mõni saadetis. Leedus näiteks töötab toidupank väga hästi juba kaheksa aastat ja selle käivitajaks olid leedulased ise, mitte välismaalased.

korraldas meie jaoks emadepäeva kontserdi ja avas annetustelefonid, nii koguti palju raha. Eesti Advokatuuri inimesed aitasid teha Lasnamäe Prismas toidukogumiskampaaniat. Veterinaarravimitega tegelev firma Remedium tähistas oma 20. sünnipäeva, korraldas peo ning kutsus külalised ja koostööpartnerid kokku, kuid ei soovinud kingitusi, vaid tegi ettepaneku toetada toidupanka – nii saadi kokku 4500 eurot! Kui teie laoruumides ringi vaadata, on siin toitu aukartustäratavates kogustes. Palju siit toiduabi läbi käib, mis Eesti peredele laiali jagatakse? Täpset numbrit on raske öelda, sest alles eelmisel nädalal saime endale kaalu. Ainuüksi Euroopa Liidu toiduabi jagati meie 10 toidupanga kaudu sel aastal 435 tonni. Mõni päev ei saabu mitte midagi, teine päev tuleb terve konteineritäis. Üle Eesti, kus meil on nüüdseks kokku kümme toidupanka ja kaks harukontorit, käib päevas keskmiselt läbi kusagil kahe tonni jagu toitu. Tallinnas saab iga nädal toidukasti 209 peret, ja lisaks jagame Harjumaal oma toitu 35 MTÜ-le. Kuid meilt saavad toitu ka supiköögid, laste ja emade varjupaigad, lastekeskused, ema ¯eresa õdede kogudus, Peeteli kirik, Päästearmee, Sõbra Käsi, lasterikaste perede liit – neid organisatsioone on väga palju. Siin laos pakendame ainult osa toiduabist, kuid me toidame erinevate organisatsioonide kaudu väga paljusid inimesi, Tallinnas umbes 500 peret nädalas ja Eestis kokku umbes 1100. Eesmärk polegi hoida suuri laovarusid, vaid peame tegutsema selle nimel, et toit jõuaks kiiresti abivajajateni. Paljude toiduainete puhul tuleb väga kiiresti tegutseda, et need ei rikneks, sest meil pole külmikuid. Mida toiduabi endast üldse kujutab, mida te jagate? Kuidas kunagi, sõltub, mis meil parasjagu on. Aga üldiselt on sortiment väga lai: alates kuivainetest, suhkrust, purgisuppidest, lastetoidust, konservidest, pagaritoodetest, teest, kohvist, kuni aed- ja puuviljadeni välja. Kui on otsesed toidukogumiskampaaniad, kus toit on juba kenasti pakendatud, siis selle jagame otse peredele. Kõik, mis tuleb suurte kogustena värskelt sisse, või on oma realiseerimise piiril, tuleb väga kiiresti ära anda. See toit läheb valdavalt supiköökidele ja sotsiaalmajadele. Ainuüksi Päästearmee peab kolm korda nädalas supikööki, kus nad pakuvad 600 toiduportsjonit ning jagavad kaks korda nädalas inimestele 360 toidupakki. Kuigi sind tuntakse Eestis kui «toidupankurit», ei tulnud sa ligi kakskümmend aastat tagasi Eestisse üldse selle mõttega. Minu päris esimene käik oli aastal 1992, mil käisin Eestis koguni kaks korda. Järgmisel

Idee oli üllas, aga toidupanga käivitamine polnud kaugeltki lihtne ning ideest arusaamine ja toetus ei tulnud kohe. Kõik võtab aega, ka mõistmine ja arusaamine. Paljud firmad ütlesid, et vaatame ja mõtleme või olid otsesõnu väga skeptilised ega uskunud, et see asi üldse tööle hakkab. Kardeti, et kogutud toiduga hakatakse turul hangeldama või et sööme selle koguni ise ära. See kõik oli mõneti arusaadav, sest idee oli Eestis liiga uudne ning oli toimunud mitmeid skandaale, kus inimesed kasutasid heategevust lihtsalt omakasu silmas pidades ära. Aga oli ka väga häid vastupidiseid näiteid – pagaritootja Fazer, puuviljaimportija Bambona ja maailma kõige suurem toidutootja Unilever tulid meie ideega kohe kaasa ja tegid omalt poolt esimesed toiduannetused. Swedbank sai samuti kohe alguses meie ettevõtmise tähtsusest aru ja neist sai toidupanga kaasasutaja. Ka Avatud Eesti Fond on olnud meie oluline toetaja. Kas sul polnud kordagi hirmu, et äkki jääte tühjade kätega ja see asi jooksebki liiva, sest inimesed ja ettevõtted pole selliseks mastaapseks heategevuseks valmis? Terve esimese tegevuskuu jooksul polnud meil tõesti toitu, mida jagada ning meil polnud isegi kohta, kus tööd teha ega ka ladu. Alustasime Põhja-Tallinna sotsiaalkeskuses, mille koosolekuruumis hoidsime teki all oma toiduvarusid ja sealsamas pakkisime ka esimesed toiduabipakid. Algul tuli toiduabi tõesti väga kaootiliselt ja vabatahtlike töö oli sama korrapäratu. Nüüd pakime iga nädal kolmel nädalapäeval toitu, meil on, mida pakkida ja organisatsioonide vabatahtlikud ootavad järjekorras, et seda teha. Ja nii ongi – firmad pakuvad oma abi ja inimesed ootavad järjekorras, et head teha? Jah, firmad ise helistavad meile ja pakuvad oma abi, et tulla oma meeskonnaga toidupakke tegema või soovivad annetada raha või toitu. Meil on lisaks oma vabatahtlikele (neid on igal nädalal kokku üle Eesti umbes 120, Tallinnas 30), käinud abiks terved firmad: toitu on käinud pakkimas ja/või annetanud Swedbank, Estonian Air, politsei- ja piirivalveamet, välisministeerium, Olympic Casino ja mitmed teised ettevõtted. Elion

Pieti lemmikkoht – Juminda poolsaare tipp.

7


Vabadust – mõtled tegutsemisvabadust? Esimene asi on minu jaoks hoopis ruumiline vabadus – Eestis on ruumi olla. Hollandis hirmutab mind juba see inimeste suur kontsentratsioon igal pool. Kui sõidan siin oma Leesi suvekoju, siis viimase veerandsaja kilomeetri peal ma ei näe teel vahel ühtegi autot, Hollandis poleks see võimalik isegi kell neli öösel. Või ei saa Hollandis näiteks metsa minna, kui on ilus ilm, sest metsa juures olev parkimisplats on autosid paksult täis, tuleb minna järgmisse metsa! See võib ollagi üks põhjusi, miks noored tahavad mõneks ajaks Hollandist ära sõita – et kogeda seda ruumilist vabadust ning näha ja kogeda midagi muud. Hollandis on kõik väga organiseeritud, struktureeritud, seadustega reguleeritud, kõik on valmis ja kuidagi igav. Seal pole midagi, mis on metsik või looduslik, isegi mets on «organiseeritud». Tegutsemisvabadus avaldub Eestis kasvõi sellistes asjades, et ma võin ehitada endale oma maja ja sauna, teha lõket, püüda kala, minna metsa seenele ja marjule. Hollandis pole see lihtsalt võimalik, sest on eramaa ning selleks, et elada mere ääres oma majas, pead sa olema euromiljonär. Või saada talupidajaks – üks hektar põllumajandusmaad maksab kuni 60 000 eurot!

Hollandi suursaadik andmas üle Oranje-Nassau ordenit Niguliste kirikus 22. aprillil 2009. Eesti Filharmoonia Kammerkoori juhatas peadirigent Daniel Reuss. aastal tulin juba viieks kuuks seoses oma geograafiaõpingutest tuleneva uurimistööga. Uurisin põhjalikult Eesti regionaal- ja majandusarengut. Intervjueerisin nii ministreid kui kohalike omavalitsuste juhte, Erastamisagentuuri inimesi – see oli väga huvitav, sest muutused olid kiired, põhimõttelised ja väga põnevad. See sind võluski? Just, ja ka see, et Eesti oli eksootiline ja väga ohtlik. (Naerab.) Aga ka Eesti väga ilus loodus, ning loomulikult see, et siin toimusid huvitavad sündmused. Inimesed olid väga uhked ja õnnelikud oma vabaduse ja iseseisvuse üle ning uskusid, et nüüd kohe saabub paradiis. Hiljem muidugi tuli šokk, sest paarist aastast, mis selleks arvati piisavat, et Soomele ja Rootsile järele jõuda, ei piisanud. Ma tundsin, et Eesti on natuke Hollandi moodi: mõlemad riigid on väiksed, madala ja tasase maaga, palju rabasid, suur ohtlik naaber ida pool, väike naljakas naaber lõuna pool, meri lääne ja põhja pool, mõlemad mere ja kaubandusega seotud maad, oleme luterlased, armastame tööd rabada… Eesti oli nagu Holland, ent justkui sada aastat tagasi. (Naerame südamest.) Kuid on mitmeid asju, mis on Hollandis juba kadunud: rabad, ruum, rikkumata loodus ja romantiline maaelu. Ja milline pilt sulle pärast neid intervjuusid avanes – kas looduse ilu ja eksootika kahvatas selle eesseisva hiiglasliku töö kõrval, mis Eestil ära teha tuli? Ei kahvatunud, kuid see töö, mis oli vaja ära teha, oli tõesti meeletu. Seda enam, et Eesti pidi tegema kõiki asju üheaegselt: uus põhiseadus, kõiki praktilisi eluvaldkondi puudutavad seadused, uute riiklike institutsioonide ja oma kaitseväe ülesehitamine, maareform, ettevõtete loomine, uute investorite ja turgude otsimine jne – see oli väga ainulaadne olukord. Sa nägid seda kõike oma silmaga ja otsustasid veel kord naasta. Jah, kuid enne pidin lõpetama ülikooli. Augustis oli mul viimane eksam, ja ma pidanuks ootama veel ühe kuu, et diplom kätte saada, kuid ma ei tahtnud enam oodata ja tulin kohe Eestisse. Mul oli väga vana auto ja natuke raha ning soov elada vähemalt pool aastat Eestis. See kõik juhtus aga napilt nädal enne, kui Estonia põhja läks. Tulin tookord laevaga läbi Stockholmi ning olin mõne laevatöötajaga juttugi ajanud… Hiljem toimunud katastroof oli minu jaoks selles mõttes väga isiklik ja sünge, ütlen ausalt. Mida su vanemad sellest tulekust arvasid? Kuigi eks hollandlased olegi ju tuntud maailmarändurid, vaevalt see neid šokeeris. Ei šokeerinudki, sest minu vend läks Itaaliasse, õde Kreekasse, teine õde Islandile. Kõik ülejäänud on kodumaal tagasi, vaid mina jäin võõrsile. Nad on tihti mul Eestis külas käinud ja armastavad väga siinset loodust ja maaelu.

8

Mis sind Eestis kinni hoiab? Nüüdseks on see mu pere: minu elukaaslane Marjaana ja tütar Anna Mirthe. Eestis on võrreldes Hollandiga ka rohkem vabadust ja ruumi ning huvitavam tööd teha.

Hollandlasi elab Eestis üksjagu. Paljud neist, kes sinuga koos 90ndate lõpus või 2000ndate alguses tulid, ei pidanud Eesti oludes vastu või polnud see nende jaoks piisavalt huvitav paik. Ma ei teagi väga täpselt, kui palju hollandlasi Eestis täpselt püsivalt elab, sest mõnel on siin küll korter, kuid nad ei ela selles püsivalt ning on ka neid, kes käivad vaid äriasjus. Laias laastus võib neid, kelle jaoks Eesti on teine kodu, olla kokku umbes 70 ringis. Paljud paarid on tutvunud nii, et eestlannad on töötanud või õppinud Hollandis. Mõni aeg käiakse koos Eestis ja lõpuks kolitaksegi siia, kui pere tekib. Kui tugev ja kokkuhoidev siin elavate hollandlaste kogukond on? Eks hollandlased ole eestlastega sarnaselt üsna suured individualistid. Ent kui on vaja ning kui on ühiseid ettevõtmisi, tullakse meeleldi kokku. Juba homme, 8. detsembril, võtame kõik koos Naba lasteaias (selle asutas hollandi suurettevõtja Arnout Lugtmeijer – autor) vastu Sinterklaasi. Eelmisel aastal oli seal koos 90 vanemat ja last ning see oli väga tore pidu. Lapsed on enamasti kakskeelsed ja ka mina räägin oma tütre Anna Mirthega hollandi keeles. Minu eesti keel ei ole nii hea ja inglise keel oleks kummaline, ja eks iga isa tahab lapsega oma emakeeles rääkida. Ka sinu kaasa on eestlanna. Minu elukaaslane Marjaana on praegu lapsega kodus, enne seda töötas ta ravimifirmas ravimite registreerimisala juhatajana, hariduselt on ta apteeker. Nagu iga eestlane, tunneb ta väga hästi loodust, see teadmiste tase on üldse eestlastel hollandlastega võrreldes palju kõrgem. Millega sa ise pärast pikki Eestis elatud aastaid oma hollandi sõpru või peret üllatada suudad? Mitte ehk mina, vaid Eesti – looduse ilu ja maaelu ehedusega. Talupidajate ning üldse maaelu olukord on praegu üsna nutune – Euroopa Liit teeb meie põllumeestele ilmselgelt liiga. Ma ei tea täpselt nende lepingute sisu, kuid minu meelest süüdistatakse Euroopa Liitu tihti asjatult. Eesti astus ELi 2004. aastal, eelnevad läbirääkimised kestsid aastaid ja iga riik pidas ise oma läbirääkimisi, mitte keegi ei teinud seda nende eest. Kõik praegused kokkulepped on sõlmitud ju Eesti parlamendi heakskiidul. Kasvõi praegune elektri vabaturu avanemisega seonduv. Eesti riik oleks võinud läbirääkimistel paremaid tingimusi taotleda ja tõsta hinda pikema aja jooksul, mitte tegema seda nüüd ühekorraga ja sellisel määral. Sama oli suhkrutrahviga – Eesti ise leppis reservsuhkru koguse osas ELiga kokku, mitte keegi teine. Või kraanikausside arv mõnes asutuses – mitte kusagil ei pingutata nende asjadega niimoodi üle nagu Eestis. Mul on kogu aeg kontaktid paljude maailma toidupankadega ja kõige rangemad toiduseadused on Eestis. Siin öeldakse, et selle taga on Euroopa Liit, aga ei ole! Millest maailmas tegutsevad toidupangad oma töös lähtuvad – tegelevad nad n-ö robinfoodliku toidu ümberjagamisega, mis on õiglasema ühiskonna huvides või on see pigem vastuseis raiskamisele? See pole normaalne, et nii paljud inimesed on näljas ja samal ajal visatakse ära nii tohutult toitu. Kui Euroopa Liit tegi toiduraiskamisega seotud uuringu, oldi täielikus šokis, kui selgus, et maailmas visatakse igal aastal ära 1,3 miljardit tonni toitu, Euroopas 89 miljonit ehk umbes pool Euroopa Liidus toodetud toidust! Ning kuigi Eestis keegi seda statistikat ei tee, oletame, et siin võib see näitaja olla umbes 200 000 tonni aastas. Prügimäele minev toit on halb keskkonna jaoks, tootes metaani, kuid raiskamine on ka kogu selle toidukoguse tootmine.


Ja mida maailma toidupankurid sellega seoses kavatsevad ette võtta? Mis meist üldse saab? Mitte ainult toidupankurid, vaid ka Euroopa Liit, United Nations Food and Agricultural Organization ja paljud teisedki räägivad praegu sellest, et midagi tuleb kiiresti ette võtta, sest see, mis toimub, on täielik absurd. Me raiskame oma ressursse ja samal ajal sureb maailmas 11 miljonit last aastas nälga. See on ju õudne! Toon konkreetse raiskamise näite: kartulivõtumasin on nii seadistatud, et see korjab üles vaid sellise suurusega kartulid, nagu tahab supermarket – kartulid, mis pole ei liiga suured ega liiga väikesed, pikergused ega lapergused. Kõik ülejäänud kartulid, sageli pool, jääb aga põllule. Me tahame muuta seda, et ka need kartulid vääriks üleskorjamist, antagu need kasvõi toidupangale. Õuntega ja kurkidega on sama lugu – mitte Euroopa Liit, vaid toiduainetööstus, supermarketid ja tarbijad dikteerivad olukorra, sest nad tahavad toitu, mis näeks perfektne välja. Eraisiku tasandil võitlevad sellise toiduraiskamise ja kõrgete hindade vastu freeganid. Just! Sest miks me peaksime viskama ära midagi, mis on hea – olgu see siis toit või tarbeese. Oleme jõudnud sinna, et odavam on osta uus asi, kui parandada olemasoleval väike defekt. See, mida me selle kõigega õpetame oma lastele on minu meelest kohutav. Hollandis visatakse näiteks toitu ära 4,4 miljardi euro eest aastas, sellest 60 protsenti on söögikõlblik ja 20 protsenti alles pakendis. Kujuta ette, millised need kogused on! See on täiesti omaette teema, aga inimesed endiselt ei tea, mida tähendab toidupakendil märge «Parim enne». Et see toit pole söömiskõlbamatu, vaid et selle kvaliteediomadused, maitse ja värv on maksimaalsed kuni selle kuupäevani. Just noor põlvkond arvab, et selline toit on suisa ohtlik.

tublidel vanematel võib selline laps sündida. Kuid arenguruumi on veel küll, sest kuigi meil on palju ilusaid päevakeskusi ja muud, ei näe me puuetega inimesi siiski tänavatel teiste inimeste seas. Need, kes on, on valdavalt Soome või Rootsi turistid, aga mitte meie inimesed. Kas sinul pole kunagi olnud isegi noore mehena ambitsiooni omada kahekordset villat ja elegantset sportautot? Kas sa tõesti oledki nii õilis ja üllameelne? (Naerab.) Kui tulin Eestisse tagasi, hakkasid paljud Hollandi firmad huvi tundma, kas Balti riikides oleks võimalik midagi müüa, tehaseid osta, igasuguseid asju uuriti. Tegelesingi turu-uuringutega ja teenisin oma esimese raha. Aga üsna varsti tegi Hollandi Kesk- ja Ida-Euroopa Fondide Ühendus (sinna kuulub 35 erafondi) mulle ettepaneku hakata nende esindajaks Eestis. Pidin kontrollima nende projektide sihipärasust ja rahakasutust. Tõsi, Eestis oli selles osas tookord palju segadust ja kuigipalju ka korruptsiooni. See oli aeg, mis viis mind Eesti hoolde-, laste- ja päevakodudesse, erikoolidesse, noortekeskustesse ja -laagritesse, külaseltsidesse, narkomaanide ja alkohoolikute juurde, vanglatesse… Olen ka need kõik läbi käinud ning see, mida ma nägin, oli ikka toona päris õudne. Millised on olnud sulle emotsionaalselt kõige raskemad külaskäigud? Kõik suured hooldekodud, kus elasid vaimupuudega inimesed ja vaimuhaiged olid väga jubedas seisus. Suuremates hooldekodudes elas koos kuni 450 inimest. Paljud elasid nagu loomad trellide taga, kõik oli vana, kole ja katki. Inimestel polnud isegi tualetis võimalik üksi käia – üks suur ruum, kus reas oli viis potti, rääkimata suurest mustusest, mis kõigis neis asutustes valitses. Või see, kuidas jagati ravimeid: rohtu jagati ämbriga! Riigil raha ei olnud ja keegi ei teadnud, mis neist asutustest üldse saab ning ega riik polnud väga huvitatud ka. Isegi sugulased olid oma puuetega lähedased ära unustanud. Nüüdseks on olukord siiski palju parem, eks ole? On, kuid arenguruumi on sellegipoolest palju. Kui president ütleb, et Eesti on nagu Põhjamad, siis kui ta näeks, millises seisus on Kopli alkohoolikute varjupaik, ta nii ei väidaks. Kuna nad küsisid meilt abi, pidin seal ära käima, et näha, kes need abivajajad on. Igal pool Eestis olen ma näinud inimesi, kes ei saa hakkama või kellel on abi või kaitset vaja, aga riik või omavalitsused ei anna seda, või annavad liiga vähe. Kuidas saab olla, et riigi toimetulekutoetus on 61–77 eurot kuus, aga ainult minimaalne toidukorv maksab 92 eurot kuus? Siis ju tegelikult toimetulekutoetusega keegi toime ei tule! Olen ka näinud, kuidas pere, kus on kaheksa last, saab 628 eurot toimetulekutoetust. Kui nad maksavad oma arved, siis jääb järele umbes 225 eurot söögiraha, see on inimese kohta 0,75 eurot päevas. Selle raha eest peavad nad ostma ka mähkmed ja hügieenitarbed. Kuidas riik või õiguskantsler saab seda lubada? Meis on endiselt visalt juurdunud mõtteviis, et inimene, kes ei saa endaga hakkama, on ise süüdi. Isegi kui inimene on joodik või narkomaan, ei saa me talle öelda, et sa oled ise süüdi ja sure maha! Inimene on siiski inimene, ta väärib uut võimalust. Alati on selleks põhjus, miks see temaga juhtus. Kui ma vaatan neid Päästearmee mehi, kes meil siin abiks käivad ja kes on suutnud oma probleemid seljataha jätta, on nad väga tublid. Kord ühe toidukogumise kampaania ajal tuli minu juurde vana daam ja ütles, et on olnud Siberis ja näinud igasuguseid raskeid aegu ning inimesed, kes ei suuda omale leiba teenida, on lihtsalt laisad. Vastasin, et kindlasti mitte, sest tean paljusid eluga hädas olevaid üksikemasid, kes pole sugugi laisad.

Kelgutamas koos elukaaslase õetütre Hanna Miinaga.

10

Siiski on ju palju ka Eestis muutunud – inimeste hoiakud, väärtushinnangud ja tarbimisharjumused on teinud läbi märkimisväärse metamorfoosi. Vanasti oli piinlik isegi jalgrattaga sõita, sest seda seostati suutmatusega endale autot osta, nüüd on see aga trendikas. Linlased on hakanud potipõllumeesteks, neid näiteid on palju. Õnneks on tõesti palju muutunud. Minagi sõitsin mööda Eestit jalgrattaga ringi ja igal pool vedelesid tee ääres longeropurgid ja õllepudelid, nüüd näeb seda tunduvalt harvemini. Näide teisest valdkonnast: kuivõrd on muutunud suhtumine näiteks puuetega inimestesse. Varem arvati, et vanemad on ise süüdi, et neil on puudega laps: küllap on nad joodikud või narkomaanid. Nüüd ollakse aru saanud, et ka täiesti tervetel ja

Juba mitu aastat tagasi tõdeti ELi ja Eesti vaesusraportis, et isegi töölkäimine ei päästa vaesusest. Me ei saa rääkida kõigist kui luuseritest. Jah, kuid ka selles, mis on vaesus, on suur vahe – vaene hollandlane on kümme korda rikkam kui vaene eestlane. Hinnad on Eestis aga samad või kohati isegi kõrgemad. Näiteks kasutatud mööbel. Hollandis saad sa 100 euroga vaat et korteritäie mööblit, siin ühe kapi. Sa oled kord väljendanud arvamust, et Eestis valitseb krooniline empaatiapuudus. Jah, nii see paraku on. Sa saad teistest palju paremini aru, kui sul on endal kas puudega laps, oled üksikema, oma elu alustav noor pere või kui sul pole lihtsalt midagi süüa – sa tead, mida teised samas olukorras olevad inimesed tunnevad. Võib-olla just seepärast on toiduannetajate seas nii palju noori lastega peresid, sest nad teavad, kui raske on hakkama saada. Samas on Eestis ka rikkaid ja väga rikkaid, kes maksavad sama protsendi makse, kui nendest palju kehvemas seisus olevad inimesed. Aga empaatiat on


praegu juba palju rohkem kui kümme aastat tagasi. Tänu kriisile saavad nüüd inimesed palju paremini aru, kui lihtne on väga sügavale kukkuda. Millest see tuleneb, et just hollandlased on ühed maailma heldemad annetajad ja neil on väga palju erafonde? Samas pilatakse hollandlasi nende väidetava kitsiduse tõttu. Minu vanaisa oli väga töökas ja jõukas talumees, kuid ehitas garaaži nii, et sai juba tammi peal automootori välja lülitada ja vabaliikumisega sinna sisse sõita – ta hoidis nii bensiini kokku. Ilmselt on see seotud kalvinismiga, et jõudeolek ja laiskus on patuasi, nõndasamuti on patuasi raha niisama tuulde loopida. Minu isa ei ostnud endale kunagi uut autot, samas annetas ta regulaarselt suuri summasid heategevusele, tegi vabatahtlikult tööd kiriku ja vanadekodu heaks. Hollandis on igas linnas mõni kogukonna ostetud väike maja ning selle juures tegutsev sihtasutus hoolitseb annetuste ja vabatahtlike abil üksikute inimeste eest, kes hakkavad elust lahkuma. Kogu see maja toimib vabatahtlikkuse printsiibil ja annetuste toel. Kas sa ise läheksid veel kunagi Hollandisse tagasi? Kui oleksin väga vana ja haige, siis ehk. Seal oleks mugav ja palju lihtsam. Mis sinus endas selle pika Eestis elatud aja jooksul enim muutunud on? Tänu oma tööle olen puutunud kokku väga paljude uute asjadega ja õppinud neid tundma. Ma polnud kunagi enne seda kokku puutunud vaimupuudega inimestega, vaimuhaigetega, narkomaanidega ega joodikutega. Kuid ma pole kunagi tundnud, et peaksin käega looma, sest see kõik on olnud huvitav. Mulle on alati meeldinud asjad, milles ma näen arengut ja edasiminekut. Jah, ma võiksin istuda kusagil Hollandis kenas kontoris laua taga nelikümmend aastat ja saaksin palju paremat palka, aga kas see oleks ka sama huvitav? Vaevalt! See töö kenas kontoris võib isegi olla mõttetu töö, aga Eestis näen, et see, mida ma teen, on väga vajalik ning isegi vähese raha, töö ja ajaga sai muuta väga palju. Samasugune ettevõtmine on ka näiteks «Teeme ära!». Eestis on palju neid inimesi ja organisatsioone, kes teevad väga suuri ja vajalikke asju. Kui üllatav oli sinu jaoks kaks aastat tagasi aasta kodaniku tiitli pälvimine? See tähendas mulle ja meie tiimile palju, see oli suur au ning andis meile tugeva motivatsiooni oma asja edasi ajada. Kuid üksi ei suuda keegi midagi, me teeme seda siin kõik koos ja meil on palju häid partnereid. Kuid näiteks kogu maailma meedia tähelepanu all pole need inimesed, kes teevad võib-olla aastakümneid väga vajalikku tööd, vaid skandaalid, verinoored «staarid». Kuhu suunas Eesti ühiskond sinu arvates praegu liigub? Me raiskame kohutavalt ja meie oskused midagi ise teha vähenevad katastroofilise kiirusega. Isegi väikelastel on iPad’id ja nad on päevad läbi arvutis. Aga kui elektrit pole ning wifi ja muud süsteemid ei tööta, mis siis? Sel juhul ei oska ega suuda me varsti enam midagi! Kohtusin hiljuti ühe 80-aastase eesti talumehega, kes teeb kõik ise: parandab kõik masinad ise, tal on oma hobused ja lehmad, tema põld toidab ta ära. Kui elektrit ei ole ja na´a on otsas, saab tema hakkama, aga enamik hollandlasi mitte. Eestlased saavadki valdavalt hakkama, ma usun. Ainult hobustega võib probleeme tulla, neid on liiga vähe. (Naerab.) Mida praktilist sina Eestis ära oled õppinud? Ahju ja sauna kütmise, oma küttepuud olen ise teinud, meil on oma aiaviljad, õunad, marjad, ploomid, käime seenel ja marjul – Hollandis ma seda ei teinud. Millega sa vabal ajal tegeled? Oleme perega lihtsalt maal, vaatame merd, sõidame rattaga või käime metsas. Loen palju, pikemaid romaane ja nüüd tänu tütrele ka lasteraamatuid hollandi keeles. Aga Eesti vabariigi aastapäeva ajal istud kodus kaetud laua taga, vaatad presidendipaari vastuvõttu ja lipp on vardas? Ikka! Mul on Hollandi lipp ka, aga ma ei julge seda üles panna, sest naabrid võib-olla arvavad, et see on Vene lipp. (Mõlema riigi trikoloor on värvigamma poolest sarnane – autor.) Igatsed sa mõnikord nende kaerahelveste ja suhkrupakkide vahel ka oma päriselukutset, geograafi tööd? Vahel küll…


Nüüd kõik svingima! Tekst Riina Luik Fotod Mihkel Maripuu

Svingikultuur on palju enamat kui pelgalt svingtants ja hea muusika ning svingijate kogukond pole koduks mitte ainult tantsufännidele, vaid ka kirglikele džässisõpradele, ajaloo- ja moehuvilistele. Sving on taas moes!

K

as oleksite eelnevat sissejuhatust lugemata osanud leida ühise nimetaja, mis võiks siduda näiteks andmetöötlejat, majandusspetsialisti, automaalrit ja raadioajakirjanikku? Tõsi, esimese mõttena võib ehteestlaslikult välja pakkuda laulukoori ja kohe seejärel rahvatantsurühma. Praegusel juhul on asi märksa põnevam – neid eri vanuses ja erineval elualal töötavaid inimesi seob sving ning «Oige ja vasemba» asemel lennutavad eesti mehed oma mummulistes seelikutes tüdrukuid lae alla niisuguse kire ja meisterlikkusega, et kõrvaltvaatajad lausa ahhetavad. Eestis tegutseb paarisajaliikmeline svingijate kogukond ja kes kordki nende üritustele on sattunud, lõpetab suurema tõenäosusega peagi ka ise tantsutrennis.

12

Tüdrukud möödunud sajandist Oksana Kustova, üks Tallinn Swing Dance Society eestvedajaid, on tulnud Rock Cafes toimuvale svingiõhtule tavapärase töökohustustest tuleneva range kostüümi asemel õrnas valges pluusikeses ja roosas seelikus, juustes kollane lilleõis. Partnerite käevangus või käest kinni voorib klubi uksest sisse-välja arvutul hulgal teisigi mummuliste, lilleliste või ruuduliste seelikutega neidiseid ja daame, jalas madalad kingad või tennised, naiseliku soengu krooniks pealaele klambritega kuhjatud vallatu kihar ning näpuotsas elegantne ridikül. Kui siia satub eelneva ettevalmistuseta isik, jääks talle ilmselt mulje, et on sattunud mingile stiilipeole. Tegelikult svingiõhtud seda ongi, kuid promeneerimine on kogu eesootava tantsusõuga võrreldes vaid tühi-tähi. Euroopat viimastel aastatel tabanud svingivaimustus saab elava kinnituse siinsamas Sossi mäel politsei- ja piirivalveorkestri bigbändi saatel. Seda ei juhtu iga päev, et laval on suur orkester, samuti on siin ruumi oma tantsusamme teha palju rohkem kui kesklinna klubides. Nii nagu mujal, ei ühenda svingijaid ka Eestis pelgalt tantsimine, vaid ka palju muud – armastus muusika, ajaloo, moe ja kõige laiemas mõttes huvi selle kauge ajastu vastu. Svingist vaimustunuid leiab iga eluala inimeste seast ja igas vanuses. Kuigi sving pole kunagi päris varjusurmas olnud, ütleb Oksana, et siiski pole alati sellega tegelejad Eestis nii nähtaval ja aktiivsed olnud kui nüüd. Kogukonna Facebooki lehel on peaaegu 250 sõpra ning see on igati soliidne arv. Nagu õhtu jooksul svingijatega juttu ajades selgus, on nende tee tantsuharrastuseni

olnud väga erinev, kuid ühes on nad kõik sama meelt: sving on lahe ja annab meeletult positiivset energiat. Sving. Sving? Sving! Sving on tõtt-öelda üks raskemini defineeritavaid muusikastiile ning selle täpse määratlemisega jääb hätta isegi suur Ameerika džässientsüklopeedia. Svingi peetakse džässmuusikas üheks enam kirglikke vaidlusi esile kutsunud terminiks ning kui legendaarsel džässtrompetistil Cootie Williamsil paluti seda kord määratleda, vastanud ta: «Defineerida svingi?! Ma parem pistan rinda Einsteini relatiivsusteooriaga!» Svingi kuningaks tituleeritud Benny Goodman on nimetanud svingi «vabaks kõneluseks muusikas» ning tema kaasaegne, mitmekülgne muusik ja tromboonimängija Tommy Dorsey pidas svingi «ühtaegu magusaks ja tuliseks muusikaks, mis on oma loomingulise kontseptsiooni poolest piisavalt laiapõhjaline, et vastu võtta kõik väljakutsed, mida homne tuua võib». Boogie-woogie pianist Maurice Rocco aga põrutas konkreetselt ja lühidalt, et «vaielda selle üle, mis sving on või mida ta teps mitte pole, pole midagi muud kui võimalus avaldada oma isiklikku arvamust, sest kategoriseerida on svingi võimatu». Ükskõik kuidas ka svingi ei defineerita, on see Ameerika lõunaosariikide mustanahaliste seas sündinud muusikastiil ajaproovile kenasti vastu pidanud, ja veelgi enam – sving on tegemas just nüüd oma uut võidukäiku ning klubisid, kus taas svingi tantsitakse, tekib Euroopas nagu seeni pärast vihma. Tallinna aktiivseimad tantsijad on koondunud Tallinn Swing Dance Society lehele, aga lehe sõprade seas on tantsijaid ka mujalt Eestist ja maailmast. Tantsukoole, kus heal tasemel svingtantse õpetatakse, on nii Tallinnas kui Tartus, aeg-ajalt korraldatakse tantsukursusi teisteski Eesti linnades. Kunagi ammu Ameerikas … Svingi juured ulatuvad möödunud sajandi 20ndate New Orleansi mustanahaliste muusikute n-ö esimese džässipõlvkonnani, kes hakkasid esimestena viljelema omalaadset, kontrapunkti põhimõttel (kaks või enam eraldi arenevat meloodiat moodustavad ühe kooskõlastatud terviku) esitatavat muusikat. Sellest tunduvalt peenekoelisema ja mahedama svingi sünd jääb varastesse 30ndatesse, mil paljud džässansamblid võtsid selle


omaks ja hakkasid seda muusikat esitama valgete tantsusaalides. Kuigi osa ajaloolasi dateerib svingi sünniajaks 1931. aasta, mil Chick Webbi bigbänd Harlemi linnaosas esimest korda üles astus, takistas toonane majandussurutis, mis tühjendas ööklubid ja tantsulokaalid, svingi jõudmise massidesse. Samuti ei olnud sving oma n-ö päritolust hoolimata Ameerika mustanahaliste seas kuigi populaarne, vaid vaimustas valdavalt valgenahalisi tantsuentusiaste* (kommentaar allpool). Seetõttu peetaksegi laiema leviku ja populaarsuse aluseks mõnevõrra hilisemat aega ehk aastat 1935, mil Palomari Ballroomis astus üles Benny Goodmani bigbänd. Just sellest muusikaõhtust alates võivat rääkida svingivaimustuse tekkest. Svingmuusika esitajateks saidki bigbändid, mille klassikalisse koosseisu kuuluvad siiani klarnetid, saksofonid, trompetid, tromboonid, klaver, kontrabass ja trummid ning laiendatud koosseisudesse ka klahvpillid, viiul, akustilised ja elektrikitarrid. Enamasti on bigbändis juhtiv sooloinstrumentalist, kuid nii ühe ja sama kui ka erinevate lugude ajal saavad bändist esile kerkida eri mängijad ning esitada oma improviseeritud virtuoosse soolo, dueti või koguni mängida triona. 40ndatel lisandusid bigbändide juurde ka lauljad. Muusikute tehniline meisterlikkus ja improvisatsioonilisus kroonituna esitajate isikliku karismaga muutsid svingorkestrite esinemised üliemotsionaalseks, nauditavaks ja ainukordseks. Just tänu bigbändidele ja nende karismaatilistele eestvedajatele, suurepärastele arranžeerijatele ja soolomängijatele, nagu Benny Goodman, Count Basie, Louis Armstrong, Artie Shaw, Duke Ellington, Nat «King» Cole, Bing Crosby, Glenn Miller jt saavutas sving kiiresti tohutu populaarsuse. Sellega koos sündis ka uus tantsustiil – svingtants koos paljude alaliikidega. Tantsusaalid sõna otseses mõttes võnkusid svingirütmis. Kuid muusika ebatavaline rütm, pehmete ja romantiliste keelpillide puudumine orkestris ning laulutekstide teatud karedus ja humoorikus ei tekitanud siiski kohe kõigis ühesugust vaimustust. Svingmuusikale ei omistatud esialgu akadeemilistes muusikaringkondades mingit kunstilist väärtust ja seda peeti lihtsalt võimaluseks valgetele «mustanahaliste muusika» plaatide müügi toel rikastuda. Kui džässi aktsepteerisid ka n-ö tõsised heliloojad, siis «pöörases svingis» nägid nad eelkõige kunstilist mandumist ja järeleandmist kergele meelelahutusele. Kriitikast hoolimata levis svingipisik nagu katk mööda Ameerikat ning sünnitas aina uusi bigbände või kujundasid olemasolevad orkestrid oma senise repertuaari ja stiili ümber. Tähtis roll svingi populariseerimisel oli ka raadiojaamade massilisel levikul. Kui 20ndaid kutsuti Ameerikas džässiajastuks, siis ajavahemikku 1935–1945 svingiajastuks. Svingorkestrite juures said tuule tiibadesse silmapaistvad instrumentalistid ja särava soolokarjääriga muusikataevasse tõusnud tähed, nagu Ella Fitzgerald, Billie Holiday, Frank Sinatra jpt. Sving inspireeris paljusid muusikuid ka teistes muusikažanrites.

14

Tüdrukud lendavad seelikute sahinal Svingmuusika iseloomulik joon on tugevalt rütmipõhine muusika, mille teeb eriliseks rõhulise noodi asetamine rõhutule taktiosale ehk swing time rhythm, mille iseloomustusest swing feel (kiikumise-õõtsumise tunne) tuleneb ka svingmuusika ja hiljem selle järgi tantsitavate svingtantsude üldnimi. Svingmuusika ja -tantsud võivad olla nii aeglased kui ka väga kiired. Svingtantsude alla kuulub mitmeid tantse, näiteks lindy hop, erine-

vad shag’id, charleston, balboa (millel on omakorda eriversioonid), jive, hand dancing, east coast swing jt. Kõige tuntum ja tänini tantsituim on lindy hop – tants, mis sündis svingiajastu hiilgeaegadel 1920. aastate lõpus New Yorgis. Omapärane ja tempokas segu mitmest juba varem tuntud tantsust, vallutas see peagi mitte ainult Ameerika, vaid levis kiiresti üle maailma. Euroopa vallutas kuum sving pärast II maailmasõda, 50ndatel. Lindy hop on eelkõige tuntud oma akrobaatiliste elementide nn õhusammude (airsteps) poolest, kus tüdrukud-poisid «lendavad». Üheks lindy hop’i eeliseks võrreldes teiste tantsudega on suurepärane sobivus sotsiaalseks tantsuks ning ka see, et seda saab tantsida mitmes tempos, sõltumata vanusest ja füüsilisest vormist. Lindy hop’i teeb populaarseks ka asjaolu, et seda saavad tantsida koos kõik huvilised, olenemata oskuste tasemest. Kuigi lindy hop’is on nii kinniseid kui ka lahtiseid tantsuvõtteid, on partnerid pidevalt füüsilises kontaktis ning tantsupaaril on oma «tööülesanded» väga täpselt ära jagatud: üks on juhtija ja teine järgija. Lindy hop’i õppima asumisel ongi üks võtmeküsimus mitte niivõrd sammude õppimine (mis on samuti oluline), kuivõrd juhtimise ja järgimise tehnika äraõppimine. Partnerite vahel tekib tõepoolest justkui «tantsuline vestlus», kus mõlemad räägivad üht keelt ja kogevad sarnaseid emotsioone, pannes seejuures mängu kogu oma tehnilise meisterlikkuse. Just see teineteise tunnetamine ja koostöö annab nii tantsijatele endile kui ka pealtvaatajatele suure naudingu. Unistus Tallinna svingiööst «Ma unistasin kogu aeg, et saaks ometi ka Eestis mitte ainult tantsutundides käia, vaid ka sotsiaalselt tantsida ja arendada klubilist tegevust,» meenutab Oksana aega üksteist aastat tagasi, mil Eestis svingtantse küll juba õpetati, kuid millega polnud justkui midagi peale hakata, sest selliseid tantsukohti lihtsalt ei olnud. Oksana ütleb, et neile vähestelegi huvilistele oli suur kergendus, kui Tallinnas avati restoran Chicago 1933 ja seal hakkasid regulaarselt esinema svingbändid. «Tasapisi tuli selliseid kohti juurde ning alustasin kõige elementaarsemast: saatsin iga kuu regulaarselt oma sõpradele laiali klubide mängukavad ja kutsusin neid tantsima. Algul oli meid väga vähe, tantsijaid võis ühe käe sõrmedel kokku lugeda, siis aga järjest rohkem – tekkis väike sõpruskond ning meie vastu hakati juba huvi tundma, et mis tants see on ja kes me oleme.» Nüüdseks koondab Tallinn Swing Dance Society Facebooki leht ligi 250 inimest ja probleem on pigem see, kuidas kõik huvilised väiksesse klubisse ära mahutada. Tavapäraselt saavad svingijad kokku Chicago 1933-s, Clazzis, Kochi Aitades ning tantsivad selliste bändide saatel nagu Swing Club, Belleville jt. Koostöös muusikutega valmis sel suvel tantsulustist pakatav video, mis saavutas rahvusvahelisel Jazz Dance Film Fest võistlusel USAs kolmanda koha. Pärast edukat koostööd politsei- ja piirivalveorkestri bigbändiga, mil tähistati avaliku tantsuõhtuga lauljatar Airi Allvee juubelit, otsustati reserveerida svingiõhtuks terve Rock Cafe. Suurt svingipidu rahva seas jälginud orkestri mänedžer Eerika Kurm oli seda positiivsest energiast kantud pidu vaadates kindel, et koostöö svingitantsijatega jätkub ka tulevikus: «Usun sellesse seda enam, et bigbändi tellimine on ka klubile kallis ja elitaarne lõbu ning avalikud tantsuõhtud on kõige parem võimalus head ja tasemel svingmuusikat kuulata ning tantsu nautida. Ja ega sellist muusikat kusagil Eestis niisama elavas ettekandes kuulata polegi võimalik. Just svingitantsijad on see publik, kellele meie muusika ideaalselt sobib, meil on ühised huvid ja üks asi ajada.» «Meil on suured unistused,» õhkab Oksana jutu lõpetuseks. «Unistame näiteks sellest, mida nägime svingifestivali ajal Vilniuses – neli päeva olid meistriklassid ja igal õhtul elava muusika saatel hommikuni kestvad svingipeod Vilniuse erinevates ööklubides. Kunagi tahaksime ka Tallinnas selliste svingiöödeni jõuda.» Jääme ootama! Artikli valmimisel on kasutatud Tallinn Swing Dance Society Facebooki lehel: http://www.facebook.com/TallinnSwingDanceSociety olevat infot. Kui svingikultuur ja svingtants sind tõsiselt huvitab, leiad täpsemat infot ka blogist: http://tamme.planet.ee/


Pärlite lummuses

Inglise kuninganna Elizabeth I (1533-1603).

Tekst Riina Luik, fotod internet

16

Sajandeid on pärlid olnud staatuse ja rikkuse sümboliks, üheks suuremaks aardeks ja ihaldusobjektiks, elegantsi ja hea maitse mõõdupuuks. Ehtsad pärlid sünnivad meresügavustes looduse imelise kätetööna, need on üliharuldased ja seetõttu väga hinnalised. 20. sajandil alguse saanud kultuurpärlite kasvatamine tegi aga kunagisest valitsejannade privileegist paljudele kättesaadava luksuse ning tõelise daami ehtekarbist ei puudu pärlid kunagi.


A

rvatakse, et inimkond tunneb pärleid juba tuhandeid aastaid ning nende päritolu on paljudes kultuurides seotud müstika ja salapäraga. Pärleid on peetud tardunud vihmapiiskadeks ja välguks, merineitsite pisarateks ja kivistunud kuuvalguseks. Juba muistses Mesopotaamias, Egiptuses, Kreekas, Hiinas, Indias ja maiade kultuuris on pärleid laialdaselt kasutatud ehete, võimusümbolite, rituaalsete esemete, rõivaste, relvade ja jalanõude, ilu- ja tarbeesemete valmistamisel ning isegi mööbli ja ruumide kaunistamisel. Nii pärlipüüdjad kui sõjamehed on pidanud oma elu pärlite nimel ohtu seadma või selle koguni kaotanud: esimesed neid meresügavustest pinnale tuues, teised pärlileiukohtade valdamise eest peetud sõdades. Pärlitega on seotud lugematuid legende ja müüte, perekonnasaagasid ja kõmulisi lugusid. Naiselikkuse sümbol Pärleid on läbi ajaloo peetud eelkõige naiste eheteks ning paljude sümboolsete tähenduste seas on alati esikohal olnud naiselikkus. Pärleid peetakse ka fertiilsuse, puhtuse, tahtejõu, täiuslikkuse ja romantilisuse sümboliks. VanaRoomas, kus pärleid kandsid ka mehed, seostati neid võimu, tarkuse, tervise ja õnnega. Pärlite seos naiselikkuse ja fertiilsusega on otsene – nii nagu meremolluski avanemine ja seal oleva õrna pärli nägemine on müsteerium, on seda ka naise üsk ja lapse sünd. Isegi paljudel pühapiltidel on kujutatud avanenud pärlikarpi. Kuna pärlid on moodustunud elavas organismis, peetakse neid «elus olevateks» vääriskivideks: nagu inimenegi, saab see alguse elusolendi sees, kasvab seal ja tuleb lõpuks ilmale. Pärleid on juba muistsetel aegadel soovitatud kanda naistel, kes soovisid jääda lapseootele. Kuid just n-ö elusolemine piirab pärlite eluiga – nad pole igavesed. Keskmiseks pärlite elueaks peetakse 100–150 aastat, pärast seda hakkab pärlmutterkiht kooruma ja murenema ning pärl sureb. Kuid Pompei väljakaevamisel leiti pärleid, mis pärinevad ligikaudu 79. aastast pKr ehk aastast, mil linn Vesuuvi tuha alla mattus. Pärlite õrnades toonides seestpoolt kumav kiirgus ja veatus iseloomustavad puhtust igas mõttes: nii hingelist, moraalset kui ka füüsilist. Öeldakse, et pärlid tuhmuvad, kui selle kandja südametunnistus pole puhas. Pärleid seostatakse taevalikkuse, pühaduse, igavikulisuse ja jõukusega nii hindu pühakirjas Garuda Puranas, uues testamendis kui ka koraanis. Pärlite kandmine on kuulunud juba sajandeid tähtsaimate kristlike kombetalituste juurde nagu ristimine, abiellumine ja matused. Isegi tänapäeval väljendab neil puhkudel pärlite kandmine eksimatut etiketitundmist. Pärlite seostamine tahtejõuga võib esialgu tunduda ehk kummalisena, kuid sünnib ju ka imeline pärl looduses tuhmist liivaterast pärlikarbis, millest mollusk iga hinna eest vabaneda püüab. Ning vaid sellest sissetungijast, kes suudab visalt tõrjumisele vastu seista, saab looduse ime. Pärlitele on omistatud ka kaitsva talismani, ravitseja ja meeleparandaja omadusi. Usutakse, et pärlid kannavad elusorganismina omaniku energiat ning neid ei tohi kellelegi teisele kanda anda. Pärlivaimustusest nakatatud Pärlite hinnalisus ei tulene niivõrd nende suurusest, kujust ega isegi kaalust, kuivõrd tõsiasjast, et looduslikke pärlileiukohti on äärmiselt vähe ja pärlid ise üliharuldased – 10 000 austrikarbi kohta tuleb keskmiselt üks pärl (!). Näiteks leiti kunagisest suurest pärlileiukohast Mehhiko lahes 2009. aastal vaid üks pärlitera. Just looduslike pärlite vähesus on põhjuseks, miks selle hind võib isegi sama suuruse, värvi ja läikega kultuurpärliga võrreldes olla kuni sajakordne. Pärlid on ühtaegu suursugused ja peaaegu märkamatud, neid võib kanda nii ballil kui ka argipäeval, nad sobivad ideaalselt õhtutualeti või väikese musta kleidi juurde ning neid pole sugugi kohatu kanda kasvõi teksaste ja T-särgiga. Määrav pole pärlite kandmisel riietus, vaid naise oskus need elegantselt välja kanda. Kui mõelda sellistele veendunud pärlikandjatele nagu Eva Peroni, Audry Hepburn, Grace Kelly, Jacqueline Onassis, Elizabeth Taylor, printsess Diana, Margaret ¯atcher, Barbara Bush, Michelle Obama ja kuninganna Elizabeth II, on eelkõige tegu tõeliste daamidega. Pärlite kandmine on olnud sajandeid valitsejate privileeg ning nende luksusejanu väljendusviis. Andunud pärlikummardajate seas on olnud nii Egiptuse kuninganna Kleopatra, Bütsantsi ¯eodoora, Gruusia Tamar, Kastiilia Isabel, Inglise Mary I Tudor, Elizabeth I, Prantsusmaa kuningannad Katariina di Medici ja Maria Antoniette, Austria Anna, Vene keisrinnad Katariina II ja Maria Fjodorovna. Kuid pärlid ei kuulunud vaid valitsejannade ehte-, rõiva- ja soengumoe juurde. Oh ei! Pruugib vaid heita pilk kuninglikele kõrgustele, nagu keiser Constantinus I, Henry VIII, Francois I ja Charles IX või kuningliku vasalli ja Elizabeth I armukese, lord Robert Dudley paraadportreedele, et veenduda nende samasuguses pärlivaimustuses. Pärlite kasutamine ei piirdunud vaid ehte-, rõiva- ja soengumoega. Pärlid kaunistasid

võimuregaaliaid, relvi, jalatseid, aksessuaare, mööblit, lauanõusid, ilu- ja tarbeasju. Ning pärlid vaimustasid oma kandjate kõrval paljusid teisigi – nende ilust ammutasid ainest poeedid ja inspiratsiooni kunstnikud, imepäraseid ehteid kirjeldasid detailse täpsusega kuninglikud kroonikud ning neist jutustasid oma reisikirjades ilmarändurid. Juba 8. sajandil eKr kirjeldab Homeros eeposes «Odüsseia» Penelopele kingitud imelisi pärleid, mis «olnud suured kui mooruspuu marjad» ning Vana-Rooma ajaloolane Plinius Vanem kirjeldab õhtusööki, kuhu keiser Galigula abikaasa Lollia Paulina oli ilmunud kohale «üleni pärleid ja smaragde täis riputatuna». Ja ega Galigula oma kaasale alla jäänud – tema lemmikhobunegi kandnud pärlikeed … Veini ja vett serveeriti pärlmutriga vooderdatud kullast kannudes ja veinipeekrisse puistati pärliteri … Roomlaste kirg pärlite vastu olnud nii taltsutamatu, et neid kulla vastu vahetades seadsid nad ohtu riigikassa. Kui Rooma keiser Konstantinus Suur oli ristiusu ametlikult riigiusundiks kuulutanud ja kirik oli keisri soosingus, andis see võimaluse pärlite laialdaseks kasutamiseks altarikaunistustel, kirikurüüdel ja kultusatribuutidel ning pärlid muutusid jumala armastuse ja austuse sümboliks. Bütsantsi impeeriumi hiilgus ja toredus sünnitasid suursuguse rõivamoe, mis tõi kaasa suuremõõtmelised kalliskivid ja ohtrate pärlitega kaunistatud ehted. Nii keiser Justinianuse ja tema kaasa ¯eodoora kui ka Constantinuse ja Helena portreedelt vaatavad vastu üleni kalliskivide ja pärlitega ehitud valitsejapaarid. Keskaeg oli luksuses kümmelnud bütsantsiga võrreldes suhteliselt kasin ning kuni 14. sajandini oli isegi jõuka daami ehtevalik üsna tagasihoidlik: üherealised pärlid või mustale sametile tikitud pärlirida, tilgakujulised pärl- või mõne muu vääriskiviga kõrvarõngad ning rõivakaeluse äärt kaunistav vääriskivide rida. Ehe pidi rõhutama kandja kõrget seisust, kuid ei tohtinud tõmmata endale liigselt tähelepanu ning eelkõige tooma esile kandja loomulikku ilu. Oma olemuselt tagasihoidlikud, kuid samas kallihinnalised, sobisid pärlid selleks ideaalselt. Suur pärlibuum saabus taas koos ilujanuse ja toretseva renessansiga. Pärlikultuse kõige säravamateks saadikuteks said kaks mõjuvõimsat valitsejannat: Inglise kuninganna Elizabeth I ja Prantsuse kuninganna Katariina di Medici. Viimane olevat kandnud oma poja, tulevase kuninga Loius XIII ristsetel kleiti, mis oli kaunistatud kolme tuhande teemandi ja kolmekümne tuhande pärliga. Ka Elizabeth olla põdenud tõelist pärlimaaniat ning tema kleitidele, kroogitud kraedele, mantlitele, looridele ja tanudele õmmeldi korraga sadu pärleid. Lisaks kanti ajastu kombe kohaselt kaelas mitmekordseid pärlikeesid, maani ulatuvad ehisvöösid, sõrmuseid ja lehvikuid ning pärlid ehtisid nii kuningannade soenguid kui laupa. Legendaarne La Peregrina (pildil) 1498. aastal, oma kolmanda Ameerika-reisi ajal avastas Christopher Columbus mõnesaja kilomeetri kaugusel praeguse Venezuela rannikust väikesaared, mis said nimeks Cubagua ja Margarita. Neist viimane sai oma nime (kreeka-ladina k tähendab margaritae pärlit) tänu sealsele ülirikkalikule pärlileiukohale. Just sealt jõudsid tohutus koguses pärlid hispaanlaste vahendusel Euroopa kuningakodadesse. Mõned ajaloolased kirjeldavad seda kui «aega, mil Euroopasse toodi pärleid kottidega». Ahnusel polnud ei kaupmeeste ega ostjate poolt vaadatuna piire ning mõnekümne aastaga olid Margarita pärlivarud otsas. Kariibi mere pärlid olid ebatavalised oma suuruse poolest ning vanadel maalidel võib valitsejannade kaelas näha lausa uskumatult kopsakaid pärleid. Margaritalt pärineb ka kuulsaim ja maailmas enim kõneainet pakkunud pärl – La Peregrina (eesti k (palve)rändur), mis oli oma 11,2 grammiga leidmise hetkel maailma suurim. See toodi Hispaaniasse ja kingiti kuningas Philippe II-le, kes oli just abiellumas Henry VIII ja Aragoni Katariina tütre, tulevase Inglismaa kuninganna Mary I Tudoriga. Hollandi kunstniku Anthonis Mori portree Maryst on üks paljudest, kus nii La Peregrina kui ka samasse komplekti kuuluvad kullast ja ohtrate pärlitega kaunistatud käevõrud, ehisvöö ja peaehe kogu oma ilus ja hiilguses näha on. Pärast Mary surma nõudis Hispaania kuningakoda pärli tagasi ja see jäi sinna 250 aastaks, kaunistades nii Philippe III kui Philippe IV abikaasat. 1808. aastal sai Napoleoni vanem vend Joseph Bonaparte Hispaania kuningaks ja hoolimata oma ülilühikeseks jäänud valitsemisajast, võttis ta lahkudes kaasa kuninglikud kroonijuveelid, sealhulgas La Peregrina. Sellest seigast lähtuvalt saigi pärl nime «rändur». Pärl rändas edasi Napoleon III kätte, kes müüs selle Inglismaal eksiilis olles Abercorni hertsogile. Pärl oli väga raske ega püsinud hästi kinnituse küljes ning hertsogi abikaasa kaotas kuninglikel vastuvõttudel viibides selle koguni kaks korda. 1969. aastal, mil pärlikaubandus oli tegelikult suures madalseisus, müüdi see Londonis Sothebyse oksjonil vaid 37 000 dollari eest näitleja Richard Burtonile. See oli Burtoni valentinipäeva kingitus abikaasale Elizabeth Taylorile.

17


Las Vegases Caesar Palace’i sviidis läks see kolmandat korda kaduma ja saadi kätte Elizabethi lemmikkoera lõugade vahelt … Hiljem lasi Taylor Cartier’l kuulsa pärli koos lisapärlite, teemantide ja rubiinidega istutada spetsiaalselt talle disainitud kaelaehtesse. 2011. aastal müüdi La Peregrina Christie’s oksjonil enam kui 11 miljoni USA dollari eest. Margarita saare pärlitest on valminud ka legendaarne Jacqueline Kennedyle kuulunud pärlikee, mille talle kinkis Venezuela president presidendipaari visiidi ajal. Praegu on haruldase kuldse varjundiga Margarita ja Cubagua pärleid väga raske müügilt leida. Maailma seni kõige suurem ja raskem (6,4 kg) pärl nimega Lao Tzu leiti 1934. aastal Filipiinide vetest. Pärlite sünd Pärlid sünnivad mage- või merevees elavate austrite sees, olles justkui parasiidi rollis. Mollusk (neid on palju erinevaid liike) pole võimeline endas pesitsevast võõrast vabanema, kuid toodab lakkamatult tema neutraliseerimiseks kristalset ainet – pärlmutrit. Mida kauemaks ärritaja austrikarpi jääb, seda paksemaks muutub pärlmutrikiht selle ümber ja kasvab ajapikku pärliteraks. Kontsentriliste ringidena tuuma ümber olevad pärlmutterkihid koosnevad mikroskoopilistest kaltsiumkarbonaadi kristallidest ja erilisest sidusainest. Tänapäeval on enamik (99%) maailmaturul müügil olevatest pärlitest kasvatatud ehk kultiveeritud pärlid ning juveliirid neid peamiselt kasutavadki. Maailmas müüakse naturaalseid pärleid oksjonitel, antiigiturgudel ja väga vähestes juveeliärides. Esimesed kultuurpärlite kasvatajad olid hiinlased, kes avastasid juba 13. sajandil, et mageveeaustrite karpides asuvad võõrkehad kattuvad pärlmutterkihiga. Nad avasid ettevaatlikult karbi ja paigutasid sinna savikuulikesi, luu-, puu- või vasetükikesi ning lasksid karbi veekogusse tagasi. 19. sajandi lõpul lõid jaapanlased hiinlaste eeskujul oma pärlikasvatuse meetodi ja sellest kujunes peagi suur tööstusharu. Esimesed kunstlikult kasvatatud pärlid ilmusid Londoni vääriskivide turule 1921. aastal. Nende suurimaks propageerijaks sai Coco Chanel, kes armastas väga ise pärleid kanda ja tegi neist oma moekollektsioonide lahutamatu lemmiku. Just Chanel oli see, kes tõi pärlid õhtutualeti juurest argipäeva ja veenis kõiki nende sobivuses mis tahes rõivastusega. Väga ekslik on pidada kultiveeritud pärleid kunstlikeks, sest need on samuti looduslikud, kuna neid kasvatatakse looduslikes tingimustes elavates austrikarpides. Vahe looduslikega on selles, et kogu kasvatusprotsess toimub inimese kaasabil spetsiaalsetes kasvatustes ning on osaliselt kontrollitud. Pärlitera kujunemist inimene otseselt mõjutada ei saa, küll aga tegeletakse austrite aretustööga, et saada suuremaid, huvitavama värvusega ja haigustele vastupidavamaid molluskiliike. Pärli aretamine on äärmiselt keeruline ja kaduderohke protsess, sest mitte kõigisse molluskitesse istutatud ärritaja-tuumad (mageveepärlite puhul kasutatakse ka odavamat tuumata aretust) ei jää sinna püsima, kõik austrid ei jää ellu ning kõik pärliterad ei vasta kehtestatud kvaliteedistandardile. Keskmiselt võtab pärlitera kasvamine aega 3–8 aastat. Igal aastal valitakse pärlite aretamiseks välja miljoneid austreid, kuid vaid tühine osa neist on võimeline kasvatama kõrge kvaliteediga pärli. Palju austreid hukkub ning mõned osutuvad viljatuks haiguste tõttu. Kogu aastatepikkuse kasvatusprotsessi ajal tuleb pidevalt jälgida vee temperatuuri, molluskeid regulaarselt puhastada ja nende tervist kontrollida. Pärlikasvatuses korjatakse saaki sügisel ning tavaliselt toodavad müügikõlblikke pärleid umbes pooled austrid, neist omakorda 1/5 on kvaliteedilt müügikõlblikud.

18

Valgest mustani, roosast taevasiniseni Kasvatatud pärlid jagunevad magevee- ja mereveepärliteks, olenevalt molluski elutsemispaigast. Mageveepärl (nn jõepärl) kasvab jõe- või järvevees, Hiinas kasvatatakse neid isegi riisiterrassidel. Mageveepärlid on populaarsed tänu odavamale omahinnale, erisugusele kujule, värvusele ja suurusele, mis varieerub 2–11 mm vahel. Suured pärlid on siiski üliharuldased. Mageveepärlite keskmine suurus jääb 4–6 mm piiresse ning neid eristab soolase vee pärlitest tuuma puudumine. Mageveepärlite värvigamma on rikkalik ja kaunis, alates säravvalgest, kreemjast ja šampanjatoonist kuni roosakasoranži, hele-

lilla, lilla ja pruunini. Nad võivad olla ovaalsed, munajad, veetilga või mügariku kujulised. Üliharva kohtab täiesti ümmargust mageveepärlit. Merepärlid on eelmistest palju hinnalisemad ning neid iseloomustab lisaks korrapärasele kujule ja heale läikele ka eriline varjund ja ühtlasem värvus. Samuti kasvavad nad suuremaks kui mageveepärlid ja nende üldine tootlus on parem (rohkemates karpides leidub pärl). Ühes pärlikarbis on tavaliselt üks pärl, väga harva rohkem. Merekarbi pärlitera kasvab keskmiselt 8–10 aastat. Samas on meres molluskeid raske kaitsta tormi ja veetemperatuuri kõikumise eest (temperatuuri kõikumine kasvõi mõne kraadi võrra paneb molluski eristama hapet, mis hävitab pärlitera pealiskihi ja muudab selle tuhmiks). Traditsiooniliseks merekarpide kasvatusalaks on Vaikne ookean ja suurimad pärlikasvatajad maailmas on praegu Hiina, Jaapan, Indoneesia, Filipiinid, Tahiti ja Austraalia. Kultiveeritud merepärli kõige populaarsemateks liikideks on akoya ja lõunamerepärl. Eriti haruldastel ja väga kallitel lõunamerepärlitel on kalliskivide turul täiesti oma nišš. Austraalias ja Indoneesias toodetakse valgeid ja kullakarva pärleid, Tahitil ja Prantsuse Polüneesias musti pärleid. Kõige kõrgema prooviga looduslikud mustad pärlid pärinevad Tahitilt. Iga must pärl on tegelikult looduse meistriteos ja iga pärlitera kujult kordumatu. Tahiti pärlid pole siiski üldjuhul mustad, vaid hele- või tumehallid. Kuid just nende seas on kõige põnevama ja ebatüüpilisema värvusega pärleid: siniseid, baklažaani värvi, rohelisi, oliivikarva, helesiniseid ja isegi punaseid. Kõige hinnalisemateks peetakse sinakalt ja koobaltsiniselt helklevaid pärleid. Must pärl on haruldane selle poolest, et ta on juba karbist välja võttes puhas, sile ja kuiv ning kasutusvalmis. Ükski must pärl pole teisega identne ning just seepärast on mustadest pärlitest kee kokkupanemine haruldaselt raske. Niisugune kee võib maksta terve varanduse, sest selliseks ehteks tuleb pärleid koguda aastaid. Kaugeltki mitte igal juveliiril ei õnnestu oma eluajal sellist keed kokku panna. Looduses on ideaalseid ja sarnaseid musti pärliteri väga vähe ning isegi kõrvarõngapaari kokkusaamine võib võtta kuid või aastaid. Looduses polegi kaht täiesti identset pärlitera ning seepärast on pärlite sorteerimine erakordselt keeruline ja aeganõudev protsess. Pärlid grupeeritakse suuruse, kuju, värvuse ja pärlmutterkihi kuma järgi ning iga pärlit tuleb seetõttu korduvalt edasi-tagasi veeretada. Pärast sorteerimist puuritakse pärlisse ava, mis peab olema täpselt keskel, sest pisimgi asümmeetria rikub kaelakee või mis tahes ehte. Sellele järgneb veelgi töömahukam osa: juveliirid peavad eelnevalt suuruse, kuju, värvuse ja ereduse järgi sorteeritud pärlitest omakorda välja valima maksimaalselt identsed pärlid, et neist saaks valmistada kaelakee, kõrvarõngad või mõne muu ehte. Seda suudab vaid kogenud spetsialist. Näiteks tuleb tal lasta oma sõrmede alt läbi üle 10 000 pärlitera, et valmistada 42 cm pikkusega nn printsessikee, milleks läheb vaja 47 ühesugust pärlitera.


Konjakimeister peab olema visionäär Tekst Riina Luik, fotod Cognac Tiffon / Arcus AS ja Mihkel Maripuu Kus sünnivad maailma parimad konjakid? Eks ikka Cognacis! Kuid konjakil ja konjakil võib olla suur vahe. Cognac Tiffoni konjakimajas valmivates Braastadi konjakites ei pea pettuma ka kõige nõudlikum ja asjatundlikum konjakisõber.

B

raastadi kõrgelt hinnatud konjakid valmivad juba kaheksandat põlve perekonna juhtimise all Tiffoni konjakimajas Prantsusmaal Cognaci piirkonnas. Tänapäeval on haruldane ainuüksi asjaolu, et üks väike konjakimaja nii tihedas konkurentsis nagu seda on konjakiäri, üldse vastu on pidanud, nagu seegi, et seal valmistatakse «inglite jooki» vaid oma veiniaedades kasvanud marjadest, kontrollitakse algusest lõpuni kogu valmistusprotsessi ning omatakse piisavalt keldreid, kus hõrk neste tammevaatides oma lõpliku iseloomu saab. Kuid see-eest on Braastadi konjakitel juures tõelise meistritöö kvaliteedimärk ja südamega tehtud asja ehe hingus. Kui 20-aastane Gjøvikist pärit Sverre Braastad 1899. aasta talvel pärast edukaid kaubandusõpinguid Saksamaal ja Inglismaal oma onule Halfdan Braastadile Prantsusmaal asuvasse Cognaci järgnes, ei osanud ta aimatagi, et see minek määrab ära kogu tema elu eelseisvaks kaheksakümneks aastaks (Sverre suri oma konjakimõisas vaid mõni kuu enne 100. sünnipäeva). Veel vähem seda, et kunagi hakkab tema perekonnanime kandma üks maailma tuntumaid ja hinnatumaid konjakimarke. Kuid paremat paika ühele suurele konjakisõbrale, nagu Sverre väidetavalt oli, kui Prantsusmaa edelaservas asuv Cognac oli tõesti võimatu leida. Siinsel lubjasel pinnasel, enam kui 80 000 hektaril laiuvates veiniaedades, kasvatati viinamarju valdavalt konjakimajade tarbeks ning ainsa piirkonnana maailmas oli neil brändidel õigus end õilistada auväärse tiitliga cognac (konjak). Tõsi, rahvusvahelise patendiseadusega võeti nimetus cognac ja selle ainuseotus Cognacis toodetud brändidega kasutusele mõni aeg hiljem, 1909. aastal. Kuid see selleks – mitmed Prantsuse vanimad ja tänini kuulsad konjakimajad olid Charente jõe kallastel ehk Inglite orus juba asutatud. Hellitusnimi pole orule antud ilmaasjata, mainib novembri lõpul Eestis Braastadi hinnatud konjakeid tutvustanud Cognac Tiffoni omanik Antoine Braastad näpuga taevasse viidates: «Kuhu mujale kui õhku – inglite juurde – meie konjak läheb, nemad on meie parimad tarbijad». Nimelt läheb tammevaatides säilitamisel aastas kaotsi ligikaudu 2–3% joogist, mis tähendab Braastadile 240 000 pudelit kadu. Härra Braastad rõhutab, et konjaki laagerdamisel on ülioluline, et keldrid oleksid piisavalt niisked, sest nii aurustub piiritus aeglasemalt, jook valmib ühtlasemalt ning sellesse tekib mahedus ja pikk järelmaitse. «Just need väärt omadused iseloomustavad ka Braastadi konjakeid.» Mitte ainult kirg konjaki vastu ei hoidnud Sverre Braastadi Cognacis: tema süda põksus ka Tiffoni konjakimaja tarmukale peretütrele Edith Rousseau’le. Piiga vanaisa Médéric Tiffoni 1875. aastal asutatud konjakimaja oli piirkonnas väga hinnatud. Kulus

siiski neliteist aastat, enne kui noored abieluranda jõudsid ning veel kuus, kuni Sverre ja Edith Tiffoni konjakimajas juhtimise üle võtsid. Kui varem müüdi oma konjak suurtele konjakimajadele (Hennessyle, Martellile ja Courvoisier’le), siis nüüd otsustati teha kannapööre ja hakata ise konjakit valmistama – 1919. aastal sündis Tiffoni konjakimaja esimene margikonjak Braastad. Väimees Sverrest sai pärast viit põlve Tiffoni konjakimaja esimene Braastadi nime kandev peremees. Nüüd juhivad Tiffoni konjakimaja Sverre Braastadi lapselapsed Antoine, tema konjakimeistrist (maître de chai) vend Richard ja onu Jan. 1940. aastal ostis perekond Jarnaci lähistel suursuguse mõisakompleksi Château de Triaci, millega kaasnesid piirkonna kõige parema kvaliteediga veiniaiad cru Grand Champagne’s ja cru Fins Bois’s. Juba keskajal kroonikatesse kantud mõis, mis on praegu pere konjakifirma südameks, on koduks mitmele Braastadide põlvkonnale. Olgu öeldud, et etteteatamisel on selle kodu uksed avatud igale tõelisele konjakisõbrale. Nagu härra Braastad muheledes märgib, põhineb konjakiäri eelkõige suhetel ja suhtlemisel ning see on loodud olema perebisnis. Braastadi konjakiturg ulatub Skandinaaviast Hiinani ning juba mitu aastat tagasi kanti ekspordikaardile ka Eesti. Norras on Braastadi konjakite käes üle 30% konjakiturust, Skandinaavias ollakse liidripositsioonil, edestades isegi Hennessyd, ning märkimisväärne osa konjakimaja kuldpruunist märjukesest realiseeritakse tax-free kaubanduses. «Konjakiäris pole kriisist juttugi, nagu üleüldse luksuskaupade turul,» ütleb härra Braastad, nägu naerul. Kuidas seda seletada? «Siin pole mingit saladust – tuleb toota midagi väga head ja kvaliteetset. Meie oskame valmistada suurepärast konjakit, mis inimestele meeldib. Kuid muidugi peavad olema ka head koostööpartnerid.» Antoine Braastad täpsustab, et uutele turgudele minek toimub konjakiäris siiski väga ettevaatlikult ning eelkõige peavad konjakimeistrid olema visionäärid, et suuta aastaid ette näha konjaki tarbimist ja trende. «Konjakit, mida mina valmistan, hakkab müüma minu poeg Edouard,» naerab Antoine ja lisab, et konjakimajad, kel visioonitundest 90ndate aastate lõpul ja 2000ndate alguses puudu jäi, on nüüd suurtes raskustes, sest neil pole konjakit, mida müüa. «Meil on aga märjukest külluses!» teeb Antoine kavalalt silma ja tõstab tulbikujulise konjakiklaasi (mida ta soovitab tungivalt harjumuspärase aroomiklaasi asemel kasutada) nina juurde, et hingata sügavalt sisse konjaki hõrku aroomi… Eestis saavad konjakisõbrad nautida järgmisi Braastadi konjakeid: Braastad VS, Braastad VSOP, Braastad XO ja Braastad Superiore XO.

19


Kingi endale grammike

luksust!

Kui kodus, omaste ja armsate asjade keskel on hea, inspireerib see end kaunistama ka lummavate ehetega ning hellitama tuhandete erinevate maitsenaudingutega. Või siis jagama seda luksuslikku küllust oma kallite lähedastega kinkimise kaudu. Fotograaf SERGEI ZJUGANOV Stilist JAUNIKA JARTSEV Modell ANNIKA Meik MICABELLA, ANNEMARI Ehted Freywille salongist, Pärnu mnt 12, Tallinn. Mööbel ja sisustustooted on saadaval Isku mööblikauplustes. www.isku.ee, www.facebook.com/isku.ee Selver Gurmee kauplused Tallinna Kaubamajas ja Solarise keskuses. Micabella tooteid saab detsembris tasuta proovida Viru Keskuse teisel korrusel, edaspidi esimese korruse aatriumis.

Eesti puuvilja-marjavein Rabarberivein 12% 7,79 Á Marwi tiigerkrevetid tšilli ja küüslauguga õlis 4,29 Á Pehme juust Vieux Pane 8,50 Á Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist!

Cascina San Cassiano spa Farfalle munapasta rohelise-, punase-, kollasetriibuline 7,90 Á Portugali kaitstud päritolunimetusega liköörvein Sandeman 10YO Tawny Porto 20% 24,50 Á

20

Embutidos Caula Serrano sink, kondita 16,90 Á Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist! Piltidel ISKU, Freywille ja Selver Gurmee tooted.


Kõrvarõngad Waterdrops (Hommage à Hundertwasser), hind 565 Á Gavroche siidist, hind 65 Á

Ripats Messager d'Amour (Magic Sphinx kollektsioon), hind 470 Á Käevõrud (Spirit of Africa kollektsioon), hind al 415 Á

Whittard of Chelsea tee Earl Grey 5,20 Á Casina san Cassiano mandlid akaatsiamees 14,90 Á Border küpsised 9,90 Á

Piltidel ISKU, Freywille ja Selver Gurmee tooted.

21


Kõrvarõngad Waterdrops (Hommage à Gustav Klimt), hind 565 Á

TC sidrunikreem 4,90 Á

Pikk sall (Hommage à Gustav Klimt). Saadaval pehmest siidist ja säravast satiinist mudelid, hind al 230 Á

Mrs. Bridges jõhvikakaste portveiniga 5,90 Á

Sõrmused (Magic Sphinx kollektsioon), hind al 240 Á

Itaalia kaitstud päritolunimetuga vahuvein Zonin Prosecco Special Cuvee 11% 8,89 Á Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist!

Käekell Oblong (Hommage à Gustav Klimt), hind 1680 Á Sulepead Alexander the Great 18-karaadisest kollasest ja valgest kullast suleotsaga, hind 1155 Á Klassikalised lipsud Itaalia siidist. Saadaval erinevad erksad ja summutatud toonid, hind al 130 Á Ripats Luna Piena (Hommage à Gustav Klimt), hind 470 Á

22

Piltidel ISKU, Freywille ja Selver Gurmee tooted.


Kõrvarõngad Mini-Creole (kollektsioon Living Art), hind 565 Á

Maxim’s šokolaadide valik Les Minis 31,90 Á

Ripats Luna Piena (kollektsioon Living Art), hind 470 Á

Maxim’s šampanja Annees Folles kinkepakis 38,90 Á

Nahast käekott Soiree Vienoise (kollektsioon Living Art), hind 1040 Á

Davidoffi jahvatatud kohv Rich Aroma 7,20 Á Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist!

Käevõrud al 415 Á Käekell Round (Spiral of Life kollektsioon), hind 1680 Á

Piltidel ISKU, Freywille ja Selver Gurmee tooted.

23


OPUS Disainer Niclas Hoflin Ruben Lighting 2012

VALENTINE Disainer Marcel Wanders moooi 2012

AERO Disainer Tõnis Vellama. Seos Valgustus 2012

TATOU Disainer Patricia Urquiola Flos 2012

LOLITA Disainer Nika Zupanc moooi 2008

LUSTRE Disainer Tom Dixon. Tom Dixon 2012

TENDA Disainer Benjamin Hubert. Benjamin Hubert Ltd 2012

Silmapaistvad suunanäitajad Tekst Tiina Kolk, fotod tootjad Rohkem valgust! Kuna sünkpimedal hilissügisel suurt muust ei räägitagi, tõusevad tähelepanu keskmesse valgustid. Millised neist on kõige trendikamad, paremad ja vastupidavamad? Millest lähtuda moodsa valgusti soetamisel?

K 24

ui ruumis on korralik üldvalgus, mille loovad eri režiimidel töötavad süvistatud, karniisi taha peidetud valgustid, sobib sinna juurde pilgupüüdjaks ja oluliseks meeleolu loojaks kaunis dekoratiivvalgusti või lühter, ütleb disainer Tõnis Vellama. Efektse disainvalgusti puhul tuleks lisaks kujule vaagida selle tehnilisi omadusi, valgusallikal aga valgusviljakust ja tööiga. Sageli on mainekate tootjate ja/või tuntud disainerite autorisarjade valgustitel soovituslik valgusallikas kaasas, sest unikaalsesse mudelisse ei pruugi iga suvaline pirn sobida. Nii pakub ka Vellama oma firmas Seos Valgus disainitud valgusteid koos katsetuste tulemusena valitud parima valgusallikaga. «Mõnes minu kavandatud lambis on luminofoorrõngas, ja ostja ei lähe seda ju eraldi otsima,» on disainer veendunud. Kõige mugavamad on muidugi universaalvalgustid, milles võib kasutada hõõglampi, säästulampi või isegi LEDi – valik sõltub sellest, kui palju tahab keegi valgusviljakust ja/ või raatsib elektrit kulutada, lisab Vellama.

Valgusviljakuse ja elektritarbimise suhe on kõige parem ikkagi säästu- ehk kompaktlambil. Kuid kõledana mõjuva valguse tõttu on neid mõttekas kasutada vaid üldvalguseks. Kompaktlambi uuema, sooja valge valgusega mudelid valgustavad hõõglambiga nii sarnaselt, et see silma ei häiri. Inimestele südamelähedasi hõõglampe asendavad neile sarnase valgusiseloomuga särava sooja valgusega halogeenid. Paraku lähevad need kuumemaks kui tavalised hõõglambid ja neil on võrdlemisi terav valgus. Pika elueaga LEDi areng on olnud ülikiire – need on parimad kohtvalgusallikana ja ka valguse markeerijana ning nüüd võib neid rakendada ka hubase meeleoluvalgustina. LEDi valides peab hoolega jälgima, et see annaks sooja valgust, jagab oma kogemusi Eesti tuntumaid valgustidisainereid Tõnis Vellama. Peegel esitleb maailmakuulsate disainerite uusimaid valgustimudeleid. Avastamisrõõmu ja tujutõstvat valgust!


K

Stiilne kastmaja Merirahus Tekst Tiina Kolk, fotod Kalle Veesaar

26

Paar aastat tagasi valminud kandiline, mustast looduskivist ja hallist alumiiniumist fassaadiga ning hästi läbi mõeldud interjööriga eramu on tähelepanuväärne nii seest kui ka väljast.

una piirkonna hoonestusreeglid määravad ehitiste vormi ja ka viimistlusmaterjalid, siis neist ettekirjutustest viimast võttes sündiski ortogonaalne maja, selgitab hoone üks arhitekte Indrek Tiigi. Tema sõnul tagab kahe ristkülikukujulise hoone asend krundil ja nupukas planeering kõikide ruumide hea valgustatuse ning merepoolsetest akendest suurepärased vaated Kopli lahele. Eesaeda paistab hommikupäike, tagaaia terrass on pööratud õhtupäikese poole. «Olen lõpptulemusega väga rahul: jõulise vormiga maja juures on kasutatud ehedaid viimistlusmaterjale, õuealas suuri terrasse ja siseruumides sujuvat plaanilahendust,» räägib Tiigi, kellega koos töötasid arhitektid Ülar Mark ja Matthias Klitzsch. Eramu ruumiprogramm sündis põhjalike mõttevahetuste käigus koos sisearhitekt Tiiu Truusiga ning tänu sellele on nüüd kõigil kodakondseil võimalus ühisolemist nautida või soovi korral omaette olla. 269 m² kahekorruseline kahe mahuna püstitatud hoone jaguneb majandus- ja elamisalaks. Esimeses paiknevad garaaž, abiruumid ja saunakompleks, teises elu- ja magamistoad. Nagu väljas, nii on ka ka siseruumide kujunduses-viimistluses kasutatud looduskivi jm ehedaid materjale ning stiilseid arhitektuurilisi elemente (treppe, uksi jne). Tubades on kenasti kombineeritud maailmakuulsate disainerite loomingut sisearhitekti projekteeritud unikaalmööbliga, koos sobivate valgustite ja tekstiilidega on loodud suurepärane tervik. «Materjalid ja sisustuselemendid peavad üksteist täiendama, alati tuleb jälgida, et ühe sära teist ei tuhmistaks,» tõdeb sisearhitekt ning osutab elutoa hallikaspruunile parketile, mille peen, hästi musta ja valgega klappiv toon suunas muu sisustuse valikut. Elamisploki alumine korrus on lahendatud voogava ruumina, milles köögi, söögitoa ja nn televiisori vaatamise tsooni vahele tõmbavad näilise piiri kolm teisele korrusele viivat treppi. Üks neist kulgeb vanemate, teised kaks laste magamistubadesse. Elutoa otsaakna juures on Naoto Fukasawa disainitud tugitooli Grande Papilio koht. «Pikk ruum tahtis lõpetuseks pilgupüüdjat – skulptuuri või silmapaistvat mööblieset. Valitud iste mõjub kui skulptuur, ehkki on toolikujuline,» kommenteerib Truus. Maja istemööbli ansamblisse kuuluvad veel Patricia Urquiola disainitud diivan Tu´i-Time, söögilauda ümbritsevad disainer Rodolfo Dordoni toolid Pilotta ja köögileti ees olevad Shin Azumi seljatoega pukid Kai. Seevastu köögilahendus, söögilaud, raamaturiiulid jm erimööbel on Truusi kavandite järgi tehtud firmas Puiduklubi. Paljude akendega ehitises võib näha huvitavalt kujundatud kardinaid, ruloosid jm. Samuti püüavad pilku kunstiteosed. «Vaadake, kui palju annab üks maal või skulptuur interjöörile juurde. Meie inimesed pole veel skuptuurideni jõudnud, aga perspektiivikate ja avarate aatriumidega villades annaksid need palju juurde,» julgustab Tiiu Truus kunstiteoseid ostma.


← Täiusliku vormiga eramu väärib tähelepanu. ↖ Maja ilmestavad avarad vaated, voogav ruum, vahvad trepid. → Alumisel korrusel moodustavad ühtse terviku köök, söögituba ja elutuba. ↗ Treppe projekteerib sisearhitekt Tiiu Truus meeleldi. ↑ Maja vannitoa, köögi jm erimööbel on valmistatud sisearhitekti kavandite järgi firmas Puiduklubi. ↑ ↑ Skulptuurina mõjuv tugitool Grande Papilio on tellitud sisustussalongist Inspira.


Muuseumi tõmbenumbriks on Eugen von Bochi ja Octavie Villeroy 1842. aasta pulmalaua lavastus, kus peaosas on pulmaliste kipsfiguurid ja uued nõudesarjad.

Ajalooga portselan Tekst Britt Rosen Fotod Britt Rosen, Villeroy & Boch

Mitte kaugel Luksemburgi, Prantsusmaa ja Saksamaa piiri ristumiskohast asub Saari jõe rüpes väike maaliline Saksa linnake Mettlach, mis on juba üle-eelmise sajandi algusest ilmakuulsa portselanivabriku Villeroy & Bochi koduks.

E

estiski leidub peresid, kes hindavad vana nõudekunsti ja kus on mõni vähemalt sajandivanune Villeroy & Bochi portselanist taldrik, kann või toos reliikviana tallel. Kes jällegi sattunud mõnda mõisamuuseumisse, teab, et siinne aadel sõi tihti just selle portselanivabriku kirjadega vääristatud nõudelt – näiteks Kolga mõisa valitsenud Rootsi aadlisuguvõsa Stenbockide valgeid, siniste maalingutega liudu ja kausse võib imetleda sealsamas Kolga muuseumis. Tõestust, et 1748. aastal Prantsusmaal ühes Lorraine’i väikeses külakeses sündinud Villeroy & Boch oli Eestis kõvasti kanda kinnitanud juba üle-eelmise sajandi keskel, leiab ka Tallinna linnamuuseumi portselanikogust küllaga. Kes aga tunneb tulisemat tõmmet süüvida nüüdseks maailmas messidel suunanäitaja rolli tõusnud nimemärgi hingeellu, võiks vana Euroopa südames ringi rännates põigata Mettlachi, kus ta lennutatakse hetkega (portselani)ajaloo ilu lummusesse.

28

Vanas mungakloostris Luksemburgi poolt Mettlachile lähenedes vaid veidike autoga mäest allapoole, Saari jõeoru poole kurvitamist… ja silmategi puude vahelt hiiglaslikku barokset benediktiini mungakloostrit, linnakese sümbolit. Siiski, klooster pole see juba üle-eelmise sajandi algusest, kui Jean-Francois Boch selle Napoleonilt oma portselanitehase laienemise tarvis ostis ning kus praegu on Villeroy & Bochi peakorter ja ematehas. Aga mitte ainult. Seal on ka portselaniikooni elamuskeskus ja esinduslik muuseum, tiine ajaloost ja lauanõudest, mis mõjub – eriti naistele – nagu palderjan kassile. Või vähemalt paneb elu kuldsetest hetkedest unistama. Alustuseks võib heita ekraanipilgu enam kui 260-aastase firma ajaloole, inimestele, stiilidele ja nõudekultuurile. Edasi satute peadpööritavale jalutuskäigule, mis viib teid maailma, mille Villeroy ja Bochi perekonnad kaheksa põlvega loonud. Uhkete, rikkalike ja vaatemänguliste lauaseadetega saalid avab klassika, Old Luxembourgi serviisiga pidulaud – seesama valge, siugjate siniste pintslijoontega kaunistatud nõudekollektsioon on pea muutumatuna püsinud tootmises 1768. aastast saadik. Rokokooajastule iseloomulike pehmete kaarte ja figuursete nuppudega portselannõud on siiani firma üks bestsellereid. «Seda ka Eestis,» tõdeb Villeroy & Bochi Tallinna kaupluse juhataja Karin Mängel, lisades, et ka luksuslik elevandiluukarva Ivoire serviis meeldib paljudele. Kuid maitsed on

erinevad ja nii nendib ta, et alati on minekut ka minimalistlikul-modernsel valgel ja tagasihoidlikul dekooril või vastupidi, kirkavärvilisel nõul. Siis tulevad eri ajastud, stiilid ja koolkonnad: barokk, biidermeier, art nouveau, bauhaus. Sealsamas muuseumikohvikus, samuti näituseks seatud vannitubades ja köökides võite veenduda, et kahhelkivid ja vannitoakeraamika on firma teine tugev kaubamärk ning Mettlachi põrandakivid on lausa klass ja mõiste omaette. Noobel põrandamosaiik katab praeguseni näiteks Kölni katedraali põrandat. Kuulsad on ka kristall ja klaas, noad ja kahvlid, mis saalidesse ehitatud salongides, söögitubades, suvemajades ning tänavakohvikutes pilku püüavad. Erilisust lisab asjaolu, et iga veerandtunni järel vahetub päevavalgus õhtuhämaruse vastu ja pisiasjadeni viimistletud nõudekooslused näitavad nii oma eri palet. Nõud Rooma paavstile Vaatamisväärsuste seast ei puudu näited luksuslikest erisarjadest, olgu või Paloma Picasso disainitud luuportselanist Montserrat või kuninglikele peadele eritellimusel tehtud serviisid. Villeroy & Bochilt on nõudesarju tellitud näiteks Rooma paavstile Benedictus XVI-le, kuninganna Elizabeth II valitsemise teemantjuubeli galaks ning ka luksusliku, Agatha Christie kriminaalromaanidest tuttava Orient-Expressi rongi jaoks. Muuseumi tõmbenumber, mille juures rahvas kõige rohkem pilte teeb, on firma ühe asutaja, Jean-Francois Bochi poja Eugen von Bochi ja Nicolas Villeroy tütretütre Octavie Villeroy pulmalaud 1842. aastal. See pulm on firma ajaloos oluline verstapost, sest kinnitas veelgi tugevamalt kahe portselanikonkurendi 1836. aastal sõlmitud liitu, mille tulemusena sündiski ühisettevõte Villeroy & Boch. Muide, vanade fotode ja maalide põhjal valmistatud pulmaliste kivistunud figuurid jäävad alati samaks, kuid lauanõud vahetuvad: seal demonstreeritakse uuemaid kollektsioone, et anda publikule inspiratsiooni. Olgu selleks või Anmut, 1920ndatest pärit ajatu vormi ja lihtsa joonega nõudesarja uuenduskuuri läbi teinud ning värvide ja lilleõitega üle puistatud variandid. Siit koorub ka Villeroy & Bochi eduloo võti – aastasadadega kogunenud teadmiste, kogemuste ja traditsioonide kapital. Igatahes oleks patt jätta kõik unistused pähe ringlema ja lahkuda Mettlachist pisimagi auväärse logoga mälestuseta – firma vabrikupoes ehk outlet’is võib ütlemata soodsalt kaupa teha.


Old Luxembourgi rokokoolike detailidega serviis on pea muutumatuna püsinud 1768. aastast.

Ahvatlevad jõuluehted

Nüüd, jõulukuul, vallutavad väikesi ja suuri südameid ajatud ja imearmsad portselanist jõuluehted, mida võib pärandada põlvest põlve ning mida Villeroy & Bochi kaupluse juhataja Karin Mängeli sõnul ostavad vanaemad tihti just lastelastele jõulukingiks. On ka neid huvilisi, kes varasemate aastakäikude kuuseehete või jõulunõude kogu igal aastal mõne uue esemega täiendavad. Lisaks ehetele ja lustakatele nõudele on jõulukollektsioonis ka üleskeeratavad mängutoosid, küünlaalused, vaasid jm. Kui aga kuuseehted vahetab firma igal aastal üksikute eranditega välja, siis muu hoitakse vormilt sama, kuid mängitakse mustrite ja värvidega.


Indoneesia –

Sheraton Senggigi hotell Lombokil.

unistustereis maailma veerele Tekst Riina Luik Fotod Riina Luik, Sheraton Senggigi Lombok, Ombak Sunset Gili Trawangan, Novotel Lombok Mis on reisimise mõte? Avastada ja näha uut, kogeda midagi erakordset, kohtuda huvitavate inimestega ja teha tutvust uute kultuuridega. Nõus! Kuid ränduri elutarkus ütleb, et mida huvitavamaid ja ebatavalisemaid kogemusi otsitakse, seda kaugemale tuleb nende järele minna. Kasvõi maailma veerele. Reis Indoneesiasse – maailma suurimasse saareriiki – tasub igatahes tuhandekordselt ära ette võetud vaeva.

O 30

n mõned paigad maailmas, mille järele alatasa ja kirglikult õhatakse: küll tahaks seal kunagi ära käia! Üks igatseb näha Victoria juga, teine Pariisi, kolmas Namiibia kõrbe ja neljas Jaapani dekoratiivkirsipuud sakura’t. Justkui refräänina nende unistustepaikade vahele kostab aga ikka ja jälle Bali. Saar, mida seostatakse ülima romantilisuse, troopilise looduse lummava ilu ja valgete liivarandadega sügavsinise India ookeani kaldal. Nii see tõesti ongi, võib iga Balil käinu tõdeda. Kuid esimene käik ei pruugi teil jääda viimaseks, sest Indoneesias on enam kui 17 000 saart ja saarekest ning igaühel neist välja pakkuda oma võlud. Indoneesias leiab tõesti kõike, millest üks rändur või mõnulev puhkaja üldse unistada oskab – ainuüksi vulkaane on pool tuhat, neist 150 tegutsevat, on müstilised kaldeerajärved, lõputud valged liivarannad ja imelised võimalused kireva veealuse maailma avastamiseks, smaragdrohelised riisiterrasspõllud, vihmametsad ja sihvakad bambusesalud, lugematul hulgal muistseid templeid, rikas kultuuripärand ning

sajandeid muutumatult püsinud traditsioonid ja kombed. Ja muidugi indoneeslased ise! Lahked, naeratavad ja armsad, kuid seejuures sügava sisemise eneseväärikusega, on nad kõikjal maailmas tuntud Indoneesia sooja külalislahkuse ehedaks kinnituseks. Haruldane loodus ja liigirikkus Indoneesia tuleneb ladinakeelsest sõnast «Indos» (India) ja kreekakeelsest sõnast «nesos» (saar), nime Indu-nesians kasutati esmakordselt 1850. aastal ning algselt kirjeldati sellega Maluku saarestiku põlisasukaid. Indoneesia on tänu oma looduse ja kultuuri mitmekesisusele ammendamatuid avastamisrõõme pakkuv maa, olles loodusrikkuste poolest Brasiilia järel teisel kohal maailmas. Sealse looma- ja taimeriigi mitmekesisus tuleneb eelkõige saareriigi erilisest geograafilisest asendist ja suurepärasest kliimast. Indoneesia loodus pakub vaatamiseks enam kui 28 000 taimeliiki ning siin elab 3500 unikaalset looma- ja linnuliiki. Nende seas sellised haruldased liigid


nagu sumatra ja borneo orangutanid, komodo varaanid, sumatra tiigrid ning jaava nisasarvikud, eksootilistest linnu- ja liblikaliikidest rääkimata. Loomastiku hulgas on erakordselt palju endeemseid (vaid siin elavaid) liike: üle 500 imetaja ja 1500 linnuliigi, kellega kohtumiseks avaneb suurim tõenäosus riigi enam kui poolesajas rahvuspargis. Indoneesia on tuntud oma imeliste korallrahude ja kalade liigirikkuse poolest, olles sukeldujatele ja snorgeldajatele tõeline paradiis. Teisalt on Indoneesia kui elav geoloogiaõpik, mis näitab vaheldumisi oma ilusat ja kurja palet: saareriik asub seismilises mõttes maakera ohtlikumas ja aktiivsemas piirkonnas ning vulkaaniline tegevus ja maavärinad on siin tavalised. Riik on rikas loodusvarade poolest (na´a, gaas, väärismetallid jne), siinsetes metsades kasvab palju väärispuiduliike (tiikpuu, eebenipuu, mahagon jmt), ollakse suuremaid kautšukitootjaid maailmas ning siin kasvavad kõik maailmas tuntud vürtsid (muistse Siiditee olulised kaubaartiklid). Hea kliima ja viljakas põllumaa võimaldavad Indoneesias viljeleda kogu maailmas hinnatud põllukultuure: riis, tee, kohv, kakao, suhkruroog, palmiõli, kookospähklid, maapähklid, soja, maniokk, tubakas jpt. Sajandite vältel on neid loodusrikkusi endale himustanud paljud võõrvõimud ning nende tegevus (portugallased, hollandlased, britid jt) on tugevalt mõjutanud Indoneesia arengut ja saatust. Loodusele lisab põnevaid ja unikaalseid nüansse ka see, et saareriik on tänu ekvaatorile poolitunud lõuna- ja põhjapoolkera vahel, tema territooriumi laialivenitatus võrdub vahemaaga San Franciscost New Yorgini, tema kaldaid uhuvad nii India kui Vaikne ookean ning ta on koguni nelja tugevalt ilmastikku mõjutava hoovuse meelevallas. Indoneesia kultuurilised eripärad tulenevad aga sellest, et kogu arhipelaag koosneb 17 508 saarest, kus elab üle 350 etnilise rühma, kes räägivad enam kui 480 eri keelt või dialekti. Riigi 33 provintsis elab kokku 237 miljonit (2010) inimest ning rahvaarvult on tegu maailma neljanda riigiga. Valdav elanikkond on jaotunud viie suurema saare: Java, Bali, Sumatra, Kalimantani (Borneo) ja Sulawesi (Celebesi) vahel. Sama kirju, ent üksteise suhtes äärmiselt tolerantne on saareriigi elanike religioosne taust – kuigi valdavaks usundiks on islam, eksisteerib see rahulikult kõrvuti hinduismi, budismi, katoliikluse, protestantismi ja konfutsionismiga. Et kirjut rahvastikku ühendada, võeti 1945. aastal koos riigi väljakuulutamisega kasutusele austroneesia keelkonda kuuluv indoneesia keel (Bahasa Indonesia), mis kasutab ladina tähestikku. Saarte ja saarekeste sajanditepikkune eraldatus ja oma territooriumi vapper kaitsmine soosis aga kultuuriliste eripärade ja traditsioonide ehedal kujul säilimist. Kostümeeritud tantsuetendused ja rituaalsed templitseremooniad, muusika, laulud, võrratult kaunis käsitöö – kõik see on Indoneesias äärmiselt omapärane ja köitev. Kuid puhkajaid rõõmustab muidugi võrratu kohalik köök, suurepärased hotellid ja spaad ning kõrgetasemeline teeninduskultuur. Bali – jumalate saar Kui Indoneesias tervikuna domineerib islam, siis Bali ja sealne elulaad, traditsioonid ja kultuur on ülitugevalt mõjutatud hinduismist (Hindu Dharma) ja Indiast. Bali on täis imepäraseid hinduistlikke templeid ning iga kodumaja väravas asub kindlasti oma kaunis kodutempel või altar, kuhu mitu korda päevas jumalatele meelehead ja viirukeid pannakse. Bali hinduismi põhisisu – harmooniataotlus igal tasandil (inimene–inimene; inimene–keskkond; inimene–jumal) tuleneb smriti puraanadest ja eepostest. Harmooniat on Balil tõesti igal sammul tunda ja näha ning see kandub ka iga saarekülalise hinge. Sellest tulenevalt ei saa Balil templite külastamisest üle ega ümber – on neli templit, mida tasuks kindlasti vaadata. Esimene, tegelikult saare kõige olulisem vaatamisväärsus – Tanah Loti kaljutempel – asub Denpasarist 30 km kaugusel Barabanis/Kediris. 16. sajandil rajatud tempel on nii püha, et sinna ei lubata isegi külastajaid, küll aga õnnistavad templis elavad mungad kõiki soovijaid templi jalamil, kuhu mõõna ajal pääseb suisa kuiva jalaga. Tegelikult on kogu kaljurannik lummavalt ilus, eriti õhtuvalguses, ning siinseid päikeseloojanguid peetakse kauneimateks kogu saarel. Teine Denpasaris asuv tempel on kogu saare kõige suurem hinduistlik tempel Besakih. Bali pealinnast 18 km kaugusel Bedugulis asuvad kaks imelist templit: Mengwi impeeriumi ajast pärinev kuninglik tempel Taman Ayun ja selle kõrval Beratani kaldeerajärvel sirutub taevasse 11-torniline suursugust Bali templiarhitektuuri esindav Ulun Danu. Maapealset hinduistlikku templit ümbritseb ilus park, kus saab muu hulgas lasta end pildistada kohalike eksootiliste loomade ja lindudega. Neljas, ja samuti väga eriline, on pühade allikatega tempel Tampak Siringi, mis asub Denpasarist 39 km kaugusel samanimelises külas. Siia tasub kindlasti tulla rõivastes, mis lubavad end vette kasta, et pühast riitusest osa saada. Paik on väga kaunis ning see oli peamine põhjus, miks Indoneesia esimene president just siia oma residentsi rajas. See ülipõneva arhitektuuriga hoone teenib ka praegust riigipead. Bali on kuulus oma kaunite riisiterrasspõldude poolest, kõige muljet avaldavamad neist asuvad Jatiluwihis. Isegi kohalikud peavad paika imeliseks, seda tõestab nimigi,

mis tuleneb sõnadest «tõesti» ja «eriline/kaunis». Smaragdrohelised riisiterrassid asuvad kõrgete astangutena lopsakate troopiliste metsade ja bambusesalude rüpes, orud on «läbi puuritud» tormakatest jõgedest, siin-seal muistsed templid, lillede uimastav lõhn, linnusädin ja päikesetõusu mahe valgus… kõik see koos on erakordselt lummav elamus. Kunsti- ja käsitööhuvilised võiksid Balil ära käia kunsti ja kunstnike linnas Ubudis, kus saab ülevaate Bali omapärasest traditsioonilisest maalikunstist ning soetada otse kunstnikult taiese. Ubudis asub ka Bali moodsa kunsti muuseum Puri Lukisan, siin elavad paljud Bali ja välismaa kunstnikud, leidub rohkelt avatud ateljeesid ja galeriisid. Bali on kuulus oma puutöömeistrite ja puunikerdajate eriliselt peene käsitöö poolest ning sealset mööbli- ja dekoratiivkunsti hinnatakse maailmas väga kõrgelt. Masi ja Batuani külades asuvad suuremad puunikerdajate ja -seppade keskused, mis on huvitavad vaadata ka ilma et midagi ostma peaks. Batubulanis saab avatud ateljeedes ja arvukates poodides soetada ja imetleda kiviraiemeistrite tööd – suuremõõtmelised budistlike jumalate kujud, aiamööbel, lambid jms on erakordselt kaunid. Celukki on koondunud hõbe- ja kullassepad ning väga erilisi ja kauneid ehteid saab soetada UC Silveri hõbedasalongist Batubulanis (www.ucsilverbali.com).


Väga eriline elamus on Balil (ja Jaaval) gamelan’i ansamblite mäng, mis kostab kõrvu kõikjalt, kus te liigute – see kuulub kohustusliku osana kõikide rituaalsete toimingute ja tantsuetenduste juurde. Kuulsat Barong-tantsuetendust saab vaadata nii Ubudi, Batubulani, Lebongi, Kecaki kui Kerise vabaõhuteatrites, kus toimuvad regulaarsed etendused ja pileteid saab ka kohapealt. Gamelan’i ansambel kõlab väga eriliselt ja müstilis-meditatiivselt. Selle koosseisu kuuluvad kindlad instrumendid: metallofonid, ksülofonid, trummid, gongid, bambusflöödid ja poognaga mängitavad näppe-keelpillid (vahel võib koosseisu kuuluda ka lauljaid). Instrumendid on ehitatud ja häälestatud koos kõlama ning erinevate gamelan’ide pillid ei ole tavaliselt omavahel vahetatavad. Sõna gamelan viitab rohkem pillikoosseisule kui muusikutele. Gamelan’i imetabane helikeel on inspireerinud paljusid klassikalise ja nüüdismuusika tippheliloojaid alates Claude Debussyst kuni Olivier Messiaeni, Steve Reichi ja Philip Glassini välja. Lombok on kuulus oma väga kauni käsitöö poolest ning üks toredamaid kohti, kus sellega tutvust teha on kudujate küla Sukarare Cakranegara lähistel. Siinses armsas külas, kus kohalikud ka ise püsivalt elavad, koovad naised väikestel kangastelgedel kohalikke erksavärvilisi tekstiile ning saab osta imekauneid kangaid, saronge ja mõnusalt pehmeid salle. Siidist või puuvillast kvaliteetse, enamasti kuldvõi hõbeniidiga läbikootud kanga – songet’i kudujatena on eriti tuntud just Lombokil elavad sasaki naised. Seda silmatorkavalt kaunist ja rikkaliku mustriga kangast kasutatakse Indoneesias palju meeste ja naiste pidulike riiete ja peakatete, aga ka religioossete riituste ja traditsiooniliste tantsuetenduste rõivaste puhul. Samuti on kõikjal Indoneesias väga levinud batikatehnikas kangad ja rõivad. Lombokil valmistatakse ka muljet avaldavalt suuremõõtmelisi savivaase. Need kõikjal uhkelt eksponeeritavad vaasid valmivad väga tagasihoidlikult elavate käsitööliste külas Banymulekis. Ilma savikedrata valmivaid hiigelanumaid valmistavad meistrid mitu päeva sõna otseses mõttes iga ruutsentimeetrit oma kätega paika pannes ning lõputult savianumat lihvides ja siludes, et anda sellele kaunis kuju. Kuivamise järel põletatakse need suures lõkkes lahtise taeva all, mitte ahjudes, seejärel poleeritakse ning neist saavad haruldaselt tugevad ja kauniläikelised meistriteosed. Kui näete neid mõnes esinduslikus keraamikasalongis mitmesaja euro eest müügil, siis mõelge sellele, et nende valmistaja on saanud kogu oma kätetöö eest kõigest seitse eurot… Pärlisaar Lombok Indoneesia on suurimlõunamere pärlite tootja maailmas – 2009. aastal toodeti saareriigis ligi 18 tonni pärleid. Lõunamere kultuurpärlite peamised kasvatamispaigad on Bali, Nusa Tenggara läänesaared, Lombok ja Sumbawa, Sulawesi, Maluku saarte ja Paapua provintsi soojad mereveed. Väikeste Sunda saarte hulka kuuluv Lombok on kultuurpärlite kasvatamise poolest üks olulisemaid ja seda tuntaksegi suurte pärlifarmide järgi kui Pärlisaart. Lombokil ja Sumbawal kasvatatakse kõige suurem osa Indoneesia merepärlitest (2009. aastal ulatus siinne kogutoodang 2,8 tonnini, moodustades u 1/6 kogu Indoneesia pärlitoodangust) ning nende kvaliteeti peetakse erakordselt kõrgeks. Neist omakorda parimateks peetakse just Lomboki suurepärase kvaliteediga ja sooja kuldse kumaga pärleid, mis kasvavad ainult siin. Lomboki ligi veerandsada pärlifarmi asuvad saare edela- ja läänerannikul, kümnest imetillukesest saarekesest moodustunud «ketis» Sekontongi poolsaare lähistel. Teadupärast sõltub pärlite värvus austri liigist ja selles toodetavast pärlmutrist, mis võib olla valgest roosani, hõbedasest mustjani või koguni vikerkaarevärviline. Haruldaselt suuri kuldkollaseid, valgeid ja hõbedase läikega pärleid kasvatab aga ainult üks limuseliik maailmas – Pinctada maxima. Kuldseid pärleid kasvatav limus on sõna otseses mõttes kullakarvaline nii seest kui väljast. Lõunamerepärlite eripära on haruldase värvi kõrval ka nende suurus – pärlite diameeter ulatub üsna tavapärasest 9 mm kuni 25 mm (rekord 27,9 mm). Seega pole vist vaja rõhutada, et kõige õigem koht pärliostuks on just Lombok, kus asub ka saareriigi esinduslikumaid pärlisalonge nimega Gem Pearls (Jl.Raya Weninting nr 69, Senggigi). Isegi kui te ühtegi pärlit osta ei kavatse (kuigi sellele kiusatusele on võimatu vastu seista), külastage seda salongi kasvõi ainult selle pärast, et saada üldse aimu, mida pärlite imepärane maailm endast kujutab. Kahes hiigelsuures müügisaalis on lõputus valikus saadaval nii mage- kui merevees kasvatatud pärlid ning neist valmistatud ehted ja kaunid kunstiteosed. Salongis ostu tegemise eelis on see, et siin töötavad oma ala tõelised asjatundjad ja pärlite autentsust kinnitab vastav sertifikaat.

32

Vulkaanid ja kosed Lombok on eelkõige kuulus oma võrratute randade poolest, kuid kõige kaunimaks peetakse Tanjung Aanil (Aani neemel) asuvat samanimelist valge liivaga randa. India ookeani lained peksavad vastu kaljust neemetippu – see on vaatepilt, mida tullakse nautima eelkõige päikesetõusu ajal. Sasaki kuukalendri järgi peetakse siinsetel randadel iga aasta veebruaris/märtsis suur pidu, mil kalurid loovutavad ranna


naitumiseas noortele, et nad saaksid segamatult koos laulda, tantsida ja omale kaaslast otsida… Lõputute valgete liivarandade kõrval on Lombokil nii looduslikus kui ka kultuurilises plaanis pakkuda palju huvi- ja vaatamisväärset. Üks saare olulisemaid looduslikke eripärasid tuleneb Bali väinast, mis eraldab Balit ja Lombokit. Euraasia maismaa- ja mageveeloomad levisid jääajal kuni Balini, kuid ei jõudnud Lombokini. Seda loomade leviala piiri märgib Briti teadlase ja maadeuurija Alfred Russel Wallace’i järgi nime saanud Wallace’i joon, mis poolitab Indoneesia looduse n-ö kaheks tsooniks. Lomboki kaunist floorast ja rikkalikust faunast saab kõige parema ülevaate 1997. aastal moodustatud u 41 000-hektarilises Gunung Rinjani rahvuspargis, mis on üks viiekümne ühest Indoneesias asuvast rahvus- ja looduspargist. 2004. aastal valis National Geographicu ühing just Rinjani rahvuspargi kõige parema giiditeenusega reisisihtkohaks. Pargi krooniks on 3726 m kõrgune Rinjani vulkaan ja viimati 2010. aastal pursanud 2300 m kõrgune Barujari vulkaan. Sumatral asuva Kerinci kõrval on Rinjani kõrguselt teine mägi Indoneesias. Vulkaani või selle tipu kokkuvarisemise tagajärjel tekkinud kaldeeradesse tekkinud järved on kuulsad oma mineraalide rohkuse ja sellest tulenevate põnevate värvivarjundite poolest (kollased, oranžid, rohelised). Kõige suurem Indoneesia kaldeerajärv asub Sumatral Toba vulkaanil (100 km pikk ja 30 km lai). Kuid Lomboki elanikud ja balilased peavad jumalate koduks just 2000 m kõrgusel merepinnast Rinjani kraatris asuvat Segara Anaki järve, mille nimi tähendab tõlkes «mere last» ning on antud 200 m sügavusele järvele tumesinise vee järgi. Igal aastal tulevad sellesse pühasse järve suplema tuhanded palverändurid. Veelgi võimsamad kui Rinjani vulkaan ja selle järv, on rahvuspargi troopiliste metsade rüpes asuvad kosed Sendang Gila, Tiu Kelep ja Batara Lenjang. 100 m kõrguselt mühisedes alla laskuv Sendang Gila paistab silma juba rahvuspargi sissepääsu juurest Senaru külast. Sendang Gila juurde viib korralik teerada ning rahulikult kõndides jõuab sinna umbes kahekümne minutiga. Vaatepilt, mis koseni jõudes avaneb, on võrratu ning kel vähegi tahtmist võib end koos kohalike lastega mürinal laskuva kose all ja veeaurupilves kastmas käia või suurelt kiviliumäelt alla sõita. Kuid see on siiski alles pool koskede vägevusest ja ilust, mis avaneb neile, kes võtavad ette ligi kolmekilomeetrise jalgsimatka mööda kitsukesi metsaradu, piki kärestikulist jõge ülesvoolu liikudes, et jõuda Tiu Kelepini. See vaatepilt võtab oma ilus ja suursugususes täiesti sõnatuks! Troopilise metsa rüpes, sõnajalgade ja õitsvate taimedega kaunistatud kõrgelt kaarjalt kaljuseinalt langeb alla korraga mitu koske, moodustades kokku ühe suure ja imelise kaskaadi. Kohalikud usuvad, et iga kord, kui end Tiu Kelepis kasta, muutub inimene aasta nooremaks. Igal juhul on see üks neid elamusi-kogemusi, milleta Lombokilt lahkuda ei tohiks. Siinsamas lähedal asub ka kolmas kosk – Batara Lenjang, kuid selleni jõudmiseks on vaja kogenud matkajuhti. Kahe kose vahel on võimalik läbida vesine katsumus – ehk minna jalgsi hollandlaste poolt osaliselt kaljusse rajatud kanali kaudu. Veevool kanalis on väga tugev, tagasi pöörata on pea võimatu ning kuigi vesi ei tõuse kordagi puusadeni, vajavad silmad pimedusega veidi harjumist. Kaamerat ei tasu sellele retkele igaks juhuks kaasa võtta, sest püstijäämisega võib eriti kergekaalulistel üsnagi suur tegu olla. Elamus on see «kaljujões» kõndimine aga igal juhul.

34

Väike, väiksem, kõige väiksem Lombokil olles tasub kindlasti ette võtta meresõit väikesaartele ehk gili’dele Trawanganile, Airile või Menole. Need imetillukesed, lopsaka taimestiku ja lumivalgete liivarandadega saarekesed on snorgeldajatele ja sukeldujatele kui unelm – milline rikkalik ja värviküllane maailm vaatab vastu siinsetest ookeanivetest! Nn korallide aedu tullakse vaatama igast ilmanurgast. Äralõigatus muust maailmast, päikesetõusuja loojanguhetked ning suurepärane atmosfäär teevad neist väikesaartest romantikajanuste unelmatepaiga. Airi ja Meno vahel asub ka maailmas üliharuldane siniste korallide kasvuala (teine asub Kariibi meres) ning paljud tulevad nendele saartele just snorgeldama ja sukelduma. Surfajad on väikesaared samuti ammu avastanud ning soodsad tuuled, taskukohased hinnad ja lai valik lihtsaid, ent mugavaid öömaju teeb siin olemise väga õdusaks. Trawangan on saartest suurim, tuntud oma äärmise külalislahkuse ja hubaste hotellide poolest ning pole ime, et saarel keeb elu aasta ringi. Hoolimata sellest näib siin kõigele ruumi jaguvat ning kogu see rahvaste paabel mõjub äraütlemata mõnusalt. Ilmselt seetõttu, et siia keset ookeani asuvale valgele liivaribale jõuavadki välja vaid väga erilised inimesed, kes oskavad aja maha võtta ja muretust idüllist lugu pidada. Saare elutempo määrab juba seegi, et siin saab ringi liikuda vaid jalgsi, jalgrattal või hobukaarikuga. Restoranid-baarid asuvad otse rannaliival, iga katuse alt kostab õhtuti elavat muusikat, toimub üks lõputu rahva voorimine mööda saarekese peatänavat ning justkui muuseas satud igal sammul kokku jumal-teab-kustilmanurgast kokku tulnud vahvate reisisellidega. Võib-olla tullakse siia ka seepärast, et kõigil kolmel saarel tähistatakse sasaki kuukalendri 10. kuul püha Sapari ehk kümbluspidu, mille ajal tuleb end vette heita, et oma hinge ja keha ühekorraga kõigest halvast puhtaks uhta ja möödanik seljataha jätta.


Mõned mõnusad hotellid

Bali (Denpasar) • Alam KulKul Boutique Resort****, http://alamkulkul.com Lombok Novotel Lombok Hotel****, http://www.novotellombok.com/ Sheraton Senggigi*****, sheraton.com/senggigi Gili Trawangan • Hotel Vila Ombak****, www.hotelombak.com • Hotel Ombak Sunset****, www.ombaksunset.com Alam KulKul Boutique Resort

Mõnusad söögikohad Jimbaran Beach – Bali kuulus mereannirestoranide piirkond, kus lauad on kaetud kilomeetrite viisi otse ookeani kaldale Bebek Bengil – Ubudis (Balil) asuv kõige kuulsam pardiliharoogasid pakkuv restoran, www.bebekbengil.com Warung Menega – üks paljudest võrratutest mereannirestoranidest Lombokil, www.menega.com

Ombak Sunset Hotel (Gili Trawangan)

Bali kuulsad rannad Nusa Dua – randade primadonna: siin asuvad kõige kallimad ja paremad hotellid, rannarestoranid, ööklubid ja baarid ning muidugi on imeline ka lumivalge liivaga rand ise Sanur – järgneb Nusa Duale, peetakse heaks ja rahulikuks rannaks Kuta – tõeline noorte möllupaik ja aktiivse rannapromenaadišopingu, vaba aja veetmise ning veespordialade harrastamise koht Veel midagi põnevat Garuda Wisnu Kencana Cultural Park – 250 hektaril laiuv muljet avaldav hiigelskulptuuridega park Elevandisafari Park Lodge Taro – elamus koos Sumatra elevantidega, www. elephantsafariparklodge.com Tegal Sari: Bali kohvi ja vürtside keskus – saab proovida ja maitsta Bali teed ja kohvi, suurepärane ökopood: Denpasar/Bedugul, Desa Perean Tengani küla – ehe Bali küla, kus inimesed elavad endiste traditsioonide vaimus ja kannavad rahvariideid

Novotel Lombok

Autor tänab koostöö eest Indoneesia Turismiametit ja Indoneesia saatkonda Helsingis.


Väike ja pontsakas elektriauto – mis mõttes?

E

lekter ei ole mängimiseks ja elektriauto pole enam mänguasi. Sellest on saanud täiesti arvestatav alternatiiv tavalisele bensiini- või diiselmootoriga sõiduriistale. Loomulikult on sel omad miinused: suhteliselt uus tehnoloogia, väike valik autosid, läbisõidupiirang. Ning ka maksumus – elektriauto ei ole odav lõbu. Maailmas on küll ja küll rikkaid ja ilusaid, kes oma autokollektsioonidele meeletuid summasid kulutavad ning tavaloogikast lähtudes küsitava praktilise väärtusega sportautosid soetavad. Kuid mis oleks kui keeraks seda vinti veidike veel ja hangiks kollektsiooni elektrijõul liikuva sportauto? Või kaks… Sisepõlemismootor ei kao niipea veel kuhugi. Tavatarbijat on elektriauto juurde raske meelitada. Seepärast ongi nii mõnigi autotootja võtnud suuna, kus elektriautost tehakse rikaste ja ilusate ihaldusobjekt. Auto, mis mingil moel ei ole tavaline. Auto, mis pole lihtsalt staatusesümbol, vaid on seejuures keskkonnasäästlik. Esimene «elektrirakett», millele pilgu heidame, tuleb nelja aasta tagusest ajast. 2003. aastal käivitasid ameeriklased Martin Eberhard ja Marc Tarpenning Californias elektriautode tootmisele keskenduva Tesla. Kiiresti sai sellest automargist pea et elektriauto sünonüüm. Tesla Roadster oli ettevõtte esimene seeriatootmisse jõudnud masin, mida on 2008. aastast müüdud 31 riigis üle 2400 eksemplari. Pole just teab mis suur number. Ent kui vaadata hinda – Ühendriikides alates 109 000 USA dollarist, Euroopas 84 000 eurot. Top Geari saatejuht Jeremy Clarkson võrdles Tesla Roadsteriga sõitmist kui lairibaühenduse saamist pärast aastatepikkust interneti dial-up’i ehk sissehelistamisteenuse kasutamist. Autoguide.com ajakirjanike sõnul, kes testisid neljanda põlvkonna autot, on Tesla Roadster mitte niivõrd auto, kuivõrd kosmoserakett. Nüüdseks on Roadsteri tootmine lõpetatud ja Tesla liinidel käib töö Model S kallal. Esimesed omanikud vuravad nägusa sedaankerega autoga juba alates suvest. Ja sõita saab, sest Model S-il on piisavalt palju akusid peal, et läbida järjest kuni 426 km.

36

Tekst Kuldar Kullasepp, fotod Reuters/Scanpix, Mercedes Benz

Et nii kaugele jõuda peab küll kasutama 85 kWh mudelit, kuid peagi on tulemas ka odavamad ja väiksema maksimaalse läbisõiduga mudelid. Odavamad jutumärkides, sest isegi Ühendriikides tuleb 40 kWh mudeli eest välja käia pea 50 000 dollarit. Tippvarustuses masina hinnad hiilivad aga 100 000 dollari ligi. Teslale tuleb au anda – Model S on väga ilus auto. Väga! Kuid tagasi rakettide juurde. Sinine nool siin pildil on Mercedes Benz SLS AMG Electric Drive. See põhineb paari aasta eest tootmisse läinud Mercedes Benz SLS AMG-l ja jõuab müügile tuleval aastal. Auto võimsus on hämmastav – 740 hobujõudu. Elektriautode puhul oleks küll õigem esitleda võimsust 552 kW. Selline võimsus on saavutatud kasutades nelja mootorit – igaüks neist ajab ringi ühte ratast. Sinisel maanteepüssil on 60 kWh akudekomplekt ja ühe laadimisega saab läbida 250 kilomeetrit. Selles mõttes jääb AMG küll Teslale alla, kuid võib vaid ette kujutada, kui kustumatu mulje need 250 km jätavad. Tõsi, naljaga pooleks spekuleerides, Saksamaa autobahn’il «gaasi» põhja vajutades ei jõua pooltki nii kaugele. Jääb vaid üle loota, et Saksamaa on sama tihedalt laadimispunkte täis nagu meie kodumaa. Elektriautode superklassi kuulub kindlasti ka Audi R8 E-tron. Selle auto tuleviku kohale on kerkinud aga murepilved. Algselt tuleva aasta algul üksikutesse valitud salongidesse jõudma pidanud auto ei pruugi tarbijateni kunagi jõudagi. Kui veel mõni kuu tagasi räägiti, et samuti nelja elektrimootoriga varustatud Audi R8 E-Tron’i toodetakse vaid kümme tükki ja need on pigem linnatänavatel sõitvad prototüübid, siis oktoobri lõpus oli kuulda, et need autod jäävad ilmselt «ettevõtte-siseseks kasutamiseks.» Millest siis jõukas tarbija ilma jääb? Alla 5 sekundiga 100 km/h kiirendavast ülimalt nägusast sportautost. Samas ei maksa muretseda – Audil on elektriautode osas tõsised plaanid ja nimi «e-tron» saab ilmselt nii mõnegi mudeli lisandiks. Lõpetuseks aga midagi, mis muudab kõik eelnevad autod vägagi mõistlikuks ostuks. Suhteliselt tundmatu Horvaatiast pärit autotootja Rimac Automobili on võtnud eesmärgiks anda esimesed oma toodetud elektriautod ostjatele üle 2014. aastal. Palju neid ostetakse? Kindlasti leidub ka neid, kes elektriauto eest miljon dollarit välja käiksid. Ja miks ei peaks, kui selle eest saab 1088 elektrihobust peitva Concept One’i. Tippkiirus üle 300 km/h, kuid veidi rahulikumalt sõites peaks Tallinnast Vilniusesse jõudma. Loodetavasti saab seal autot laadida, sest tagasitulekuks enam särtsu pole. Horvaatia on Rimaci üle uhke ja põhjusega. Concept One koosneb komponentidest, mis on kõik Horvaatias toodetud. Auto peidab endas 24 patenteeritud uuendust. Iga ratast ajab ringi oma mootor, mis jälgib täpselt toimuvat. Ja seda tuhat korda sekundis. Autode arendajate sõnul on tänu sellele auto juhitavus tõeline nauding. Niisiis, kui järgmine kord Eesti teedel ümaraid «elektripunne» vuhisemas näed, mõtle, et elektriauto tulevik on särtsu täis.


Väike vutt pidulaua ehteks Tekst Riina Luik, foto Tiit Koha

E

esti toidu või toorainega on eestlasi raske üllatada, tõdeb Meriton Hotelsi peakokk Timo Ruuto ja lisab, et ehtne eestlane tahab ikka pühade ajal hapukapsaid ja verivorsti. Kuid hea tahtmise korral olevat üllatamine siiski võimalik ning selleks pole isegi erilisi algkomponente vaja, pigem tuleb olla nutikas. Just seepärast valiski ta aastavahetuse ja jõulude peolaua ehteks eestimaise toitva ja hõrgu vutiliha. Eestis kasvatatav põldvutt on muna-lihatõugu lind ja kaalub elusana 180–230 grammi, kondistatuna umbes 120 g. See on ühe inimese toiduportsjoniks koos lisanditega igati paslik kogus. Aastas muneb väike vutt 280–310 muna ja nende toiteväärtus on väga kõrge. Vutimuna sisaldab olulisi vitamiine (A, B1, B2, B12, PP jt), mineraalained (Ca, P, K, Mn, Fe, Cu, Co jt), asendamatuid aminohappeid, antibakteriaalse toimega ensüümi ja inimorganismile asendamatuid oomega-3-rasvhappeid. Oomega-3 organism ise sünteesida ei suuda, vaid saab seda toidust, kuid paraku pole selle poolest rikkaid toiduaineid inimese söögilaual just palju. Vutimunade kohta öeldakse koguni, et need on paremad kui mis tahes vitamiinid ja sel väitel on tõsi taga – 100 grammis vutimunas on neli korda rohkem vitamiine kui samas koguses kanamunas ja toiteväärtus on kanalihast palju kõrgem. Vutiliha ülistavad kõik, kes kord selle meki suhu on saanud. Vutiliha hõrku ja puhast maitset ei ole Ruuto sõnul vaja ürtidega liigselt üle maitsestada ning kindlasti ei ole soovitav kasutada vürtsikaid kastmeid. Samuti ei taha vutt valmimiseks kõrget temperatuuri. «Jah, isegi vutti on võimalik untsu keerata! Seepärast soovitan õrna vutti väga lugupidavalt suhtuda,» ütleb meisterkokk. Ruuto lisab, et madalal temperatuuril vutti ahjus valmistades pole vaja sugugi karta, et see tooreks jääb, sest vutiliha ei peagi muutuma täiesti valgeks. Lisanditena vutiroogadele pakub Ruuto välja linnuliha juurde kuuluvad klassikud, mis ei võistle maitse poolest vutiga. Suurepäraselt sobivad riis, kartuli- või maapirnipüree, samuti ahjukaalikad, hernekreem või ahjus küpsetatud tomatid. «Kuid miks mitte süüa vutti hoopis klassikalisel rohelisel salatipadjal sooja eelroana,» pakub Ruuto veel ühe võimaluse. Peekonisse mähitud vutiprae juurde sobib hästi täidlane Pinot Gris või kergem Pinot Noir. Mis siis muud, kui üllatage end ja oma peret, pakkudes seekordsel pühadelaual tiivulist delikatessi.

38

TÄIDETUD VUTT (kaheksale inimesele) 8 vutti, 8 viilu toorsuitsupeekonit

Täidiseks: 200 g kanafileed, 1 sibul, 100 g seeni (vastavalt soovile), 50 g võid praadimiseks, 100 ml vahukoort, 4 vutimuna Valmistusviis: Tervel vutil eemalda köögikääridega selgroog ja rinnakorv nii, et alles jääb kaks rinnafileed ja koivad (tiivad võib eemaldada, aga ei pea). Täidiseks prae sibul ja seened võis ning püreesta koos kana rinnafileega või aja kaks korda läbi hakklihamasina. Lisa vahukoor, massi paremaks sidumiseks paar vutimuna ning sega ühtlaseks. Maitsesta soola ja pipraga. Suru mass kondiitrikotiga vuti keskele, aseta fileepooled omavahel kokku, et linnu esialgne terviklikkus taastuks. Keera ümber toorsuitsupeekoni riba, mis hoiab vutti paremini koos, annab head suitsust maitset ega lase ahjus liiga kuivaks muutuda. Täidetud vutt prae esmalt kiirelt pannil kuldseks ning pane siis ahju 70–100 kraadi juurde u 30 minutiks. Vutid võib katta ka toidukilega, mis kannatab kuumust kuni 110 kraadi, et säiliks mõnus mahlasus. Ilma selleta ahju pandud vutte võib eraldunud küpsetusvedelikuga aeg-ajalt «moppida», et säilitada mahlakus ja anda vutile ilus läige. Serveeri vutti meelepäraste lisanditega, kas kartulipüree, riisi või aurutatud köögiviljadega. Juurviljad ei vaja valmimiseks suurt kuumust, sest siis hakkavad nad oma tekstuuri kaotama. Kastmeks sobib nii kodune seenekaste kui ka valge veini kaste. Huvitavad lisandid vutiprae juurde Punapeedi želee: Riivi peet, suru sellest välja mahl. 100 ml peedimahla kohta võta 1 leht želatiini ja sega mahlaga. Pane sobivasse minivormi või kõrgema servaga siledale alusele ja vormi või lõika tardununa sobiva suurusega kujundid. Kotis aurutatud porgandid: Võta sööjate hulga järgi eelnevalt kangideks või ratasteks lõigatud porgandeid, lisa veidi suhkrut, veidi võid ja natuke vahukoort. Sulge kott, suru õhk välja ja pane koos kilekotiga veega täidetud potti. Keeda alla 100 kraadi juures. Selliselt suletud vaakumis jäävad kõik maitsed ja vedelikud mõnusalt alles. Ingverivõis hautatud kaalikad: Pane kaalikalohud pannile ja kalla üle võis kergelt praetud ingveritükkidega. Pane 30–40 minutiks keskmise kuumusega ahju küpsema. Täname koostöö eest Meriton Hotelsi ja selle peakokka Timo Ruutot.



Peegel