Page 1

e l u s t i i l d e t s e m b e r 2 0 1 3


Foto: Lilian Merila

Sisukord

6 PERSOON:

N

iikaua kui ma Nõmmel elanud olen, on aasta kõige pimedamal ajal alati meie koduuksele mardid ja kadrid koputanud ning kord kõvema, kord arglikuma häälega laulu joristades sisselaskmist palunud. Kui lapsed veel väikesed olid, tuli esmalt meie oma kodutänava martidele-kadridele «riideabi» osutada, näod kriimuks teha, sobiv kerjakott välja valida ning jääda siis omakorda nende klassivendadest ja -õdedest koosnevaid lõbusaid kampasid ootama. Muidugi olid pärast vaibad tihtilugu porised, kogu elamine õnneriisi täis ning viimne kui kauss magusast tühjaks tehtud. Ent kui neile ukselt hüvastijätuks lehvitad, kortsus õnneloos pihus (mis lubab küll tite-, vilja- ja loomaõnne), oled sama õnnelik kui nemad oma noosi üle. Mida aasta edasi, seda rohkem ma imestan, et see komme veel linnakultuuris üldse elus püsib ning et ikka veel leidub lapsi, kes seda toredat mardi-kadri-sandimängu mängida viitsivad. Eelmisel aastal varusin harjumuspäraselt komme-küpsiseid, kuid ei tulnud kriimusid marte ega punaseks meigitud põskedega kadrisid. Nüüd ongi siis aeg sealmaal, mõtlesin: kõigil iPhone’id taskus, iPad’id kotis, päikesepuhkus Kanaaridel ja suusalumi Alpides – mis mardid-kadrid, kamoon! Siiski otsustasin tänavu veel ühe katse teha. Ja nad tulid: kandled (!) kaenlas, laulude, mõistatuste ja ringtantsudega! Selles kõiges oli mingi hingekriipivalt armas, lapsepõlve tagasi viiv nostalgiatunne ning ka rahustav teadmine, et siiski on traditsioone, mis kestavad isegi moodsate aegade kiuste. Jõulukuine Peegel on kantud sarnasest ideest, sest mitmed meie lood räägivad väärtustest, mis ühendavad kaugeid aegu tänapäevaga, loovad silla põlvkondade, kultuuride ja rahvaste vahel, kõnetades meid vaimustavate inimeste ja võrratute elamuste kaudu. Jutustades sajanditepikkustest traditsioonidest, mis kestavad läbi aegade ning pühendunud inimestest nende hoidjatena. Kuid teisalt on elu alati tihedalt seotud muutuste, uuenduste ja edasiliikumisega ning me räägime ka sellest. Peegli persooniloos intervjueerime kakskümmend aastat kella- ja juveeliäris tegutsenud Toivo Aaljat, kes on ideaalne vestluspartner rääkimaks nii ühest kui teisest: traditsioonidest ja järjepidevusest, kuid ka vajadusest ja valmisolekust võtta vastu elu kutseid ning teha sellest tulenevalt oma valikuid. «Inimestel võiks olla rohkem julgust lahti lasta, proovida, katsetada, minna eluga kaasa. Elu on igal hetkel täis uudsust, kui me aga hoiame vanast kinni, pole uuele meie elus kohta.» Aastalõpp on sümboolne ja tähenduslik aeg, et selle kõige üle järele mõelda: mida võtta, mida jätta, millest lahti lasta ja millest loobuda, mille poole püüelda ning millest unistada. Jätkugu teil seejuures oskust ära tunda märke, mis teile antakse, julgust kuulata oma südame häält ja kirglikku pühendumust oma valikute teoks tegemisel. Kaunist ja hingekosutavat pühadeaega!

Räägime juttu aastaid luksusäri juhtinud Toivo Aaljaga, kes oma edu tipul otsustas teha kardinaalse elumuutuse: astus välja ärimaailmast ning eelistab sellele elu täis vaimset harmooniat Lilleoru ökokogukonnas.

12 luksus:

Mansetinööpe tuntakse kauni aksessuaarina sajandeid ning see väike kõnekas detail nii meeste kui naiste riietuses pole oma aktuaalsust kaotanud tänini. Heidame pilgu mansetinööpide ülipõnevale ajaloole.

14 mood:

Pühade puhul riietame daamid Eesti moedisainerite abil siidi ja sametisse ning räägime õhtukleidi kandmise etiketist ja uutest trendidest.

24 elustiil:

Külastame Eesti konjakiklubisid ja räägime inimestega, keda seob vaibumatu kirg ning sügav huvi konjakikultuuri ja Prantsusmaa vastu.

20 arhitektuur:

Millised näevad välja tänapäeva moodsad vannitoad? Sellele otsime vastust koos Eesti sisekujundajate ning maailma ühe tuntuma tööstusdisaineri Christian Siegeriga.

22 disain:

Toome teieni galerii nii Eesti klaasikunstnike kui muude riikide tuntud disainerite loodud autoriehteid pühadekuuse ehtimiseks.

36 NAUDING:

Sellest, mis on konjak ja milline on selle positsioon tänapäeva maailmas, teeme juttu tänavu sügisel Tallinnas maailma vanima juhtiva konjakimaja Martelli konjakikappi avamas käinud konjakieksperdi Jean Jacques Regnault’ga.

39 GURMEE:

Pigem vähem, aga paremat, võiks kõlada seekordne pühademoto. Restoran Kuninga meisterkokad valmistasid Peegli gurmaanidele neli imelist petit four’i. Lugege ja saate teada, mis need on!

Riina Luik Peegli toimetaja

30 reis: Avastades Ameerikat. Sõna otseses mõttes. 5 ||

Väljaandja: AS Postimees

||

Trükk: AS Kroonpress || Toimetaja: Riina Luik, e-post riina.luik@postimees.ee || Reklaam: Kristiina Rauts-Nõmmik, e-post kristiinar@postimees.ee, tel 666 2248 || Küljendaja-kujundaja: Tiit Sermann, e-post tiit.sermann@postimees.ee, tel 666 2331 || Järgmine Peegel ilmub märtsis ||

||


Toivo Aalja –

elu kutset järgides

Kui Toivo Aalja pärast Eesti Põllumajandusakadeemia lõpetamist Läti piiri äärde Tahe sovhoosi peaökonomistiks suunati ning ta seal teadmameeste nõiavitste abil vilja- ja kartulisalvede õigeid asukohti määras, ei tulnud talle pähegi, et kord tuleb tal valitseda oma kulla- ja kellasalve. Toivo oli Eestis esimeste seas, kes julges pärast taasiseseisvumist alustada juveeli- ja kellaäriga. Nüüdseks on sellest möödas kakskümmend aastat ning Toivol valmis sootuks uus eluplaan. Tekst Riina Luik, fotod Marina Pushkar, erakogu

T

oivo Aaljal on sellest ülimalt põnevast firmade loomise ajast 90ndate algul sarnaselt tema põlvkonna paljude kõvade tegijatega igasugu lugusid meenutada, kuid tasakaalukas ja maheda huumoriga nagu ta on, ütleb vaid, et pole mõtet kedagi nende lugudega tagantjärele hirmutada. Sinna, kuhu Toivo selles nii globaalses ja suletud äris nagu juveeli- ja kellaäri, välja on jõudnud, tahaks jõuda paljud, kuid enamikule see vaid unistuseks jääbki. On ärivaldkondi, kuhu jala ukse vahele saamiseks ei piisa vaid soovist ega ka paksust rahakotist. Kõige kõvem valuuta on usaldus, ja see tuleb tegudega välja teenida. Seda enam ei taha need, kes juba kord siseringi pääsenud, sealt lahkuda. Sest olgem ausad: elu kella- ja juveelimaailmas on väga šikk. Kuid Toivole pole probleem vahetada üks köitev maailm teise, veel köitvama vastu ning see käib tal mängleva kergusega, kuigi selle taga pole mitte mäng, vaid sügavad sisemised tõekspidamised ja väärtushinnangud. Kevadel maailma juhtival juveeli- ja kellamessil Basel World kätles Toivo galantselt maailma vägevaimate kelladünastiate esindajatega, kes võtsid teda vastu kui pereliiget. Mõni kuu hiljem, taas Šveitsis, seekord Schweibenalpis Euroopa ökokogukondade kokkutulekul, emmati teda samuti kui kallist omainimest ning peene hotelli asemel ööbis ta alpiaasale püsti pandud telgis. Harjumaal Lilleoru ökokogukonnas on Toivo omainimene juba aastaid ning keegi ei vaata imestunult, kui ta kummikutes ja jopes seal asjatab. Just sinna, Lilleorusse on Toivo süda juba aastaid kutsunud ning peagi hakkavad seal kerkima tema uue kodu müürid. Kuni aga ehitus alanud pole, harjutab ta kätt talgutel uue kogukonnamaja Avatud müüre ladudes. Just avatus, seda kõige laiemas ja paremas mõttes, on üks neist omadustest hoolivuse, tohutu tolerantsi ja sajaprotsendilise usaldusväärsuse kõrval, millega sõbrad Toivot iseloomustavad. Üks Toivo äripartner aga möönab, et kummalisena näiv elumuutus on Toivo jaoks asjade loomulik käik ja varsti pole see enam erandlik, vaid pigem tavapärane nähtus, sest kui Läänes on firmasid üles ehitatud mitme põlvkonna jooksul, siis Eestis on see kõik toimunud napilt kahekümne aasta jooksul ning meie ärieliit on näinud, teinud ja kogenud mitu korda rohkem kui nende põlvkonnakaaslased Euroopas. Nüüd on kätte jõudnud aeg elada iseendale, just nii nagu seda kõige õigemaks ja paremaks pead. Toivo on kindel, et juhuseid pole olemas, kuid meil kõigil tuleks julgemalt vastu võtta see, mida elu pakub. Pole mõtet hoida kramplikult kinni möödanikust või elada tulevikuunistustes – elada tuleb siin ja praegu, olla ärkvel, ütleb ta. Kas me istume sinuga Glorias juhuslikult või on sellel mingi tagamõte? Mitte päris juhuslikult, 1995. aastal tegin just siin ühe esimestest suurtest kellabrändi tutvustustest – tõime turule Raymond Weili kellad. Kui ma väljas söömas käin, sõltub valik sellest, mis on taust: esimesel kohal on köök, teisel atmosfäär. See ei pea tingimata olema eksklusiivne koht, mere- või purjetamise teemaga seoses olen kellaüritusi teinud ka Pirita Jahtklubis. Välismaalastest külalistele on Tallinnas raske leida kohta, kus pakutaks meie kohalikku kala ja merelinnale kohast vaadet. Paat on selles mõttes erand ja sinna viin suvised külalised hea meelega. Talvel aga näiteks Olde Hansasse – seal on eriline nii köök kui ka atmosfäär, see meeldib külalistele. Otsides vene aktsenti, valin Troika. Itaalia külalised eelistavad sageli kodumaist kööki ja nendega käime Controventos. Kui mul oli külas üks Hollandi juveelikunstnik, kes oli taimetoitlane ning tahtis kogeda midagi väga lihtsat ja ehedat, seadsime sammud NOPi kohvikusse. Kõik sõltub sellest, keda ma võõrustan ja mille puhul.

Aga sinu tõelised ahhaa-elamused välismaal? Euroopast rääkides on selleks muidugi Prantsusmaa, sealt pärinevad minu parimad toiduelamused. 90ndate lõpul osalesin Pariisis Raymond Weili distribuutorite kokkusaamisel ja mind viidi Champs-Élysées’l asuvasse restorani. Õhtusöök oli seitsmekäiguline, niisugune detailide mäng, et pole sõnu! Absoluutselt kõik road ja joogid olid valitud omavahelise ideaalse sobivuse printsiibist lähtuvalt, desserdiks põrsamaksapasteet moosiga, isegi vein oli põrsaga samast piirkonnast. Kuid kas sa pole mitte taimetoitlane? Ei, ma ei ole olnud absoluutne taimetoitlane ning ma ei ütle ka praegu kategooriliselt lihale ja kalale ei. Tõsi, eelistan taimetoitu. Kõik sõltub sellest, mida pakutakse, millise kvaliteediga, kus, kellega – need aspektid on minu jaoks väga olulised. Eelkõige on see tasakaalu ja teadlikkuse küsimus. Et teadvustad enesele, mida sööd ja mis on selle võimalikud tagajärjed. Meie põlvkond kasvas üles nõukaajal ning pole isegi mõtet rääkida, mida tollal lauale üldse panna oli või ei olnud, või kas teadsime, mida seitsme paari söögiriistadega peale hakata – kohaneda tuli uuel ajal väga kiiresti. (Naerab.) Kui lubad end juhatada, oled avatud ja näed märke, siis sa ei eksi ega lähe alt. Lase asjadel juhtuda, jälgi, mis toimub. See ei puuduta ainult söömist või lauakombeid, vaid elu laiemalt. Sõnastaksin seda nii: järgne lihtsalt elu kutsele. Aga mõni tore ja naljakas lugu nende esimeste välismaalkäimistega sul ikka on? On muidugi! 1986. aastal oli mul õnn olla nimetatud ühte välisgruppi (EÜE koorekihi preemiareis Itaaliasse), kust ei puudunud ka koputajad, esilüpsjad ja -müürsepad. Reis oli planeeritud nii, et maandume Roomas ja liigume sealt edasi Milanosse. Tol ajal käisid kõik reisid Moskva kaudu ja kuigi pidime lendama Aeroflotiga, vahetati see ootamatult Alitalia vastu: pardal kaunid itaallannadest stjuardessid, söök-jook tasuta, toona tohtis lennuki sõitjateruumis ka suitsetada – pidu pandi püsti juba lennukis! Kuid enne maandumist selgus, et Rooma ei võta vastu ja maandume Milanos. Kahekordsed stereosüsteemide ja telekatega Mercedese bussid viisid meid viietärnihotelli – see oli nagu unenägu! Telekast tuli üle saja kanali, nii lubatut kui mittelubatut meie mõistes, nupud-värgid, telefon isegi vannitoas, ajal, kui meil oodati korterisse telefoni mitukümmend aastat. Ma olin Tartust pärit ega teadnud midagi ka Soome televisioonist, mis tallinlastele silmi avas – olin nagu mees metsast seal Milanos! Aga milleni ma tahtsin jõuda, oli õhtusöök: pakuti spagette. Me ei teadnud ju spagettidest midagi, ega ka sellest, kuidas neid süüa. Vaatame: taldriku kõrval on kahvel, nuga ja lusikas. Nuga-kahvel, olgu peale, aga milleks lusikas?! Kelner nägi, et oleme hädas ja tegi meile puust ja punaseks selgeks, kuidas asi käib. Kuidas sa kellaärisse sattusid, oli see samuti elu kutse vastuvõtmine või pigem juhus? Praegu võin öelda: elu kutse, juhuseid ei ole. Alustasime juveelidega 90ndate alguses, mil ma olin tegev Eesti Näituste kommertsdirektorina. See oli huvitav aeg, Eesti Näitused omakorda väga hea platvorm välismaa ettevõtjatega suhtlemiseks: tekkisid esimesed ettevõtted, kooperatiivid ja välismaalased otsisid Eestis kontakte. Kõik oli tol ajal avatud, tegele, millega tahad, konkurents ju puudus, põhiküsimus oli, kust saada algkapital.

7


Eesti Näitused oli riiklik ettevõte ning selleks, et teha mingeid mulle meelepäraseid asju, lõin oma firma. Kord oli meie eksponentide seas üks ameeriklane, kes pakkus oma kaasa toodud ehteid müügiks. Panime nelja toonase äripartneriga pead ja rahad kokku ning lõime ühisfirma Goldman, kuigi keegi meist juveelide ega kellade asjatundja polnud. Soome juveelimessil kohtusime esmakordselt kellafirma Seiko esindajatega ja sellest sai meie esimene koostööpartner kellamaailmas. Õige pea pärast seda (1994) tuli siiakanti esimeste Šveitsi kellameistrite seas Raymond Weil, kes ei olnud siis veel päris kellamaailma tippude seas, kuhu ta nüüd kuulub. Kuid n-ö päris tipud ei riskinud üldse siiapoole tulla. Weil tabas ära, et Eesti on väga hea platsdarm Venemaa suunas tegutsemiseks, mis oli nende peamisi huvisid. Kellaäri on tihedalt seotud juveeliäriga ja selle taga on ka oma äriloogika: need tooted täiendavad teineteist ülihästi ja võimaldavad jaekaubanduse jaoks kokku panna hea tooteportfelli. Ainult väga tugevad brändid suurlinnades võivad endale lubada nn monobutiike. Head kella vahetad või ostad uue ehk iga viie aasta tagant, juveele ostetakse tunduvalt sagedamini ja need on ka hinnaklassilt teistsugused kui tippkellad.

aktsepteeritakse ja omaks võetakse, on sulle avatud kõik võimalused ja see info levib: kui soovid juurde võtta mõnd uut brändi, pöördutakse kohe nende poole, keda sa juba esindad, et saada vajalikud referentsid. Selles äris ei minda uuele turule riski peale välja, või põhimõttel, et teeme seal midagi natukene. Investeeringud on nii suured, et seda lihtsalt ei saa endale lubada. Seda enam, et see äri on nagu õunapuu – kenasti vilju kandma hakkab ehk alles viie aasta pärast. Selleks et luksuskaupade äris alustada, on vaja väga suurt algkapitali ning riskid on ka edasimüüjatel. Ma ei oska teiste äridega võrrelda, kuid investeerida tuleb tõesti väga targalt ja pikalt ette. Paraku mängib olulist rolli ka maailmaturul ehk börsil toimuv, kulla hinna kõikumine eelkõige ning see mõju kandub juveelitööstusest kellatööstusse. Selles äris on käibed väga pika tsükliga ja on võimatu ette näha, mis toimub näiteks viie aasta pärast. Riski leevendab aga fakt, et SEE kaup ei aegu. Me võime juveeli- ja kellakunsti julgelt võrrelda maalikunstiga – tõelised meistrid, ükskõik mis ajastul, ei lähe mitte moest, vaid aina rohkem hinda. Kui räägime kallihinnalistest juveelidest ja tippkelladest, siis on need vaieldamatult kunsti- ja meistriteosed. Üheks kohaks, kus kõik need inimesed, kes seda maailma esindavad ning läbi ja lõhki tunnevad, on Basel World. Kuigi maailmas on veel teisigi messe, näiteks Hongkong, New York jmt, mis on mahult isegi suuremad, on kord aastas toimuv Basel World kujunenud ajapikku juveelide ja kellade maailma esimessiks. See polegi juveeli- ja kellamess, vaid pigem elustiilimess ning avatud mitte ainult äri-, vaid ka tavainimestele. Nädalavahetuseks sõidab sinna üle terve Euroopa tuhandeid külastajaid, et vaadata, mis toimub kella- ja juveelimaailmas, kuhu suunas liigutakse. Seal kohal olla on firmadele auasi, kuigi mõned tippkellade valmistajad on läinud ka oma teed, pidades oma messi SIHH (Salon International De La Haute Horlogerie) kuu aega varem Genfis.

8

Ja kuhu suunas kella- ja juveelimaailm praegu liigub? Eks ikka sinna, kus on raha. Viimasel ajal on tooniandjaks olnud Aasia riigid ja sedakaudu tulevad ka trendimõjutused. Kellamaailmast rääkides toimus väga suur muutus selle sajandi alguses. Kui veel eelmise sajandi keskpaigas ning isegi lõpus valitses arusaam, et kell on ajanäitaja ja loomulikult oli tähtis selle kvaliteet, siis uuest sajandist alates muutus käekell nii aksessuaariks kui staatuse sümboliks. Osalt tulenes see sellest, et 70ndatel tõi Seiko turule kvartskella (maailma esimene masstoodangus kvartskell jõudis müügilettidele 25. detsembril 1969), mis lõi kellade hinnad alla ja võimaldas paljudel inimestel endale kella soetada. Kuni sinnamaani domineerisid mehaanilised kellad, mis olid põhiliselt käsitsi tehtud ja see seadis piirid nii nende arvule kui hinnale. Tõsiasi, et nüüd hakkasid kellasid tegema robotid, tõi kaasa suure kriisi (pankrotilaine) mehaaniliste kellade valmistajatele nii Šveitsis kui kogu kellamaailmas. Kvartskellade ehk patareikellade lihtsus ja suhteliselt odav hind võimaldas sajandivahetuseks aga koos üleilmse majanduse õitsenguga käekellasid tootma hakata peaaegu kõigil, kel vähegi maailmanime oli. Samal ajal arenes kiiresti infotehnoloogia ja eriti jõuliselt mobiilitööstus, mis tähendas, et kõigil olid Tänavu suvel tähistas Lilleoru kogukond oma 20. sünnipäeva. Toivo andmas üle nimelist ajanäitajad olemas ja kellaaeg oli nähtav igal pool. See pidi kuidagi lahenema, tellist selle rajajale ja vaimsele Õpetajale Ingvar Villidole. ja lahenes nii, et kellamaailm jagunes kaheks: «tabletivalmistajad» – robotite toodetud kellad, mis on eelkõige aksessuaarid, ja teine pool kellatööstusest võttis enam fookusesse kellahuvilised, kes tahtsid midagi erilist, kellel oli selle soetamiseks raha ja Kui kerge või raske oli toona sellist äri püsti panna, oli see ju aeg, mil Eestis oli kes hakkasid eelistama peenmehaanikakunsti – mehaanilisi käsitöökellasid. Viimane kollaps igapäevane teema «katusepakkumine», püssid paukusid ja inimesed kadusid … ainult süvendas seda pooldumist. Muid suuri muutusi praegu näha ei ole. Need, kes on See turvalisus oli asja üks tahk, aastatel 1993–1995 elasime seda kõike oma firmas üsna karmilt väga head, panustavad oma toodetesse veelgi ja pöörduvad aina enam klassika juurde ning läbi. Ka meie maksime «katuse» eest – polnud pääsu, ja tulirelvaähvardus pole mulle samuti ühendavad seda kõrgtehnoloogiliste saavutustega. See on mõjutanud ka trende: kui buumi võõras. Sulle antakse mõista, et kas võtad pakkumise vastu, või … Standardjutt, aga paraku tuli ajal olid moes suured ja võimsad maskuliinsed kellad, siis nüüd liigutakse mitmekesisuse seda tõsiselt võtta. Kuid me läksime kiiresti eraturvafirma kaitse alla, see oli möödapääsmatu. suunas ning eri puhkudel ja vajadusest lähtuvalt kantakse erinevaid kellasid. Sinu Boutique Caprice esindab väga väärikaid juveeli- ja kellafirmasid, need Mis on kella tähendus 21. sajandil? on valdavalt perefirmad – kuidas selles maailmas äri aetakse? Pole vahet, kas me nimetame kella staatuse sümboliks, aksessuaariks või mehe üheks Põhimõtteliselt on see nii nagu igas muuski äris – loevad usaldusväärsed suhted, ja seda vähestest ehetest – igal juhul on selle peamine funktsioon näidata aega. Tänapäeva usaldusväärsust saab tõendada ainult tegudega. Ja ka oma sisemise olemusega ning selles tippkellad ei näita aga mitte pelgalt aega, vaid protsessi. vallas töötavatel inimestel on mingi väga eriline äratundmisvõime, määrata ära sinu olemus ja tegelikud eesmärgid. Eesti puhul pole paljude nende firmade jaoks esikohal kasum, kuigi raha Kas sa kannaksid kella, kui sa poleks kellapoe omanik? loetakse hoolikalt, vaid väärikas esindatus, teadmine, et nende lippu hoitakse kõrgel. Ikka kannaksin! (Naerab.) Kuid ma pole olnud mingi eriline friik üheski valdkonnas, pigem Kui alustasime, oli meie jaoks suur üllatus, et teemandiäris ei ole mingeid kirjalikke olen lähtunud vajadusest ja arukusest, olen praktilise loomuga. Aktiivselt kannan 4-5 kella, lepinguid – kõik põhineb suulisel kokkuleppel, kõikide kaupade eest makstakse ette. Juhul kui sa sõltuvalt sellest, kas mul on ärikohtumine, teen sporti, laon müüri või kõplan põllul. Kuid sõna ei pea, oled mängust väljas, ja kui oled kord mängust väljas, oled sealt väljas eluks ajaks! selge on see, et kui olen kellaäris, on nende brändide kandmine ka minu austusavaldus Olles aga usaldusväärne, koheldakse sind kui perekonnaliiget. Mina olen selles äris juba nendele tootjatele, keda esindan ning ühtlasi olen tagasiside andja ja ekspert – kui ma nende kakskümmend aastat ning õppinud väga palju nii Seikolt, Raymond Weililt, Zenithilt kui ka kellasid ei kannaks, ei oskaks ma ka midagi nende kohta öelda. Lemmikkella mul ei ole. H. Sternilt. Baseli kella- ja juveelimessil olen käinud alates 1995. aastast. Kui sind


Paljud võivad vaid unistada sellisest tööst, valdkonnast – juveelid, luksuskellad, glamuurne maailm –, kust sina nüüd vabatahtlikult kõrvale astud – miks sa seda teed, eriti veel oma edu tipul? See «raamat» sai lihtsalt läbi. Olen alati arvanud, et elus ei ole mustvalgeid lahendusi. Ja ka minu puhul pole see nii, et eile tuli kuskilt mõte või emotsioon ning selle tagajärjel sündis täna otsus. Tegelikult on see protsess minus toimunud juba üsna pikka aega, kuigi see pole võib-olla eriti välja paistnud. Tahtsin selle müüriladumise ja kõplamise juurde tagasi jõuda: sind lähedalt tundvad inimesed teavad, et sul on juba aastaid olnud n-ö teine elu Lilleorus, kuhu sa ehitad ka oma uut kodu. Mind on juba tudengiajast peale huvitanud sellised, ütleme, müstilised asjad ning mis seal salata, ka inimese sisemaailm. Mind väga rõõmustas, kui palju aastaid tagasi kohtusin ühe Eesti tuntud selgeltnägijaga, kes rääkis mulle selliseid asju, mis mind jahmatasid ja panid sellest kõigest veelgi enam huvituma. Õppisin Eesti Maaülikoolis ökonoomikat ja majanduse organiseerimist ning tegelesin põllumajandusobjektidega. Seetõttu puutusin kokku inimestega, kes mõõtsid veesooni ja energiavälju ning tegid mulle näiteks selgeks, kuhu üldse on mõistlik üht või teist objekti ehitada. Kui sukeldusin ärisse, nõudis see täit pühendumist ja need huvid jäid tagaplaanile. Aga kui hakkasid tulema esimesed tagasilöögid, muutus see taas aktuaalseks. 1996. aasta sügisel varastati mul poole tunni jooksul Vabaduse väljakult päev vana Audi, mida ma polnud jõudnud isegi kindlustada. Kohtusin kogu sellest asjast täiesti lööduna sealsamas Ingvar Villidoga, kes on Lilleoru asutaja ning kellega olime kord varem põgusalt kohtunud. Ingvar ütles, et väga kurb lugu, aga vaatame, mida teha annab. Ta küsis mu käest, kas ma olin olnud piisavalt tähelepanelik, ärkvel, et näha märke, mis eelolevale sündmusele viitasid. Ingvar kutsus mind Lilleorgu ja me rääkisime nendest asjadest: hetkes elamisest, kuidas mitte olla oma mõtetes minevikus või tulevikus, vaid siin ja praegu olemisest, sest ainult nii me neid märke tähele panemegi. Mida rohkem sa ärksameelne ja n-ö kohal oled, seda rohkem on su meeled avatud ning valikud teadlikud. See juhtum tõi mind tagasi kunagise huvi juurde: mis tegelikult toimub inimese sisemaailmas.

ülimat ja püsivat teadlikkust iseenda olemusest ja tegudest. Asjaolu, et Lilleorus on mitmeid erinevaid rituaalseid objekte, on vaid selle protsessi toetamiseks. Sarnaselt paljude teiste maailma ökokogukondadega ei ole meiegi mitte religioosne, vaid pigem vaimne kogukond. On selge, et kui inimestel on eelarvamused või puudub täpne teave, on nad ettevaatlikud. Elu on rikas tänu oma mitmekülgsusele, ja ega kõik ei saagi elada ökokülades. Meie võimalus on pakkuda huvilistele teadmist ja praktikat, kuidas elada olevikus ja täie teadlikkusega. See, millise eluvormi või -stiili keegi valib, on igaühe enda otsustada. Ambitsiooni populaarseks saada või kedagi kampaania korras valgustada meil ei ole. Kuidas sinu ideaalne elu Lilleoru uues kodus välja nägema hakkab? Ma ei aja taga mingit ideaali. Viimase kümnendi jooksul tajun üha enam, et mind justkui kantakse kätel. Selle tunnetuseni on mind aidanud viia kohtumised suurepäraste õpetajatega, erinevate pärismaalastega, olgu nad saamid, tamilid või indiaanlased. Olen seda meelt, et siirdun rõõmuga sinna, kuhu mind kutsutakse, kus mind vajatakse ja kus saan siiralt jagada seda, mis mulle tähtis on. Viimase kahekümne aasta jooksul pole ma käinud ühelgi turismireisil. Kombineerin oma reisid maksimaalselt õpetlikeks. Kui käisin viimati Hongkongi messil, siis tegin kõrvalepõike aborigeenide juurde Taiwanis. Mis sa selle kohta kostad, kui öeldakse, et seda uut luksust – elada ökoelu –, saab endale lubada vaid väga rikas inimene, või kes on juba kõike näinud ja teinud? Esimese poolega ma nõus ei ole, sest selle otsuseni jõudmine on vaid selle (Toivo teeb õhus sõrmenipsu) küsimus. Kuid selles on tera tõtt, et ma olen saanud tõesti elus palju teha, näha ja kogeda ning kui seda poleks olnud, siis ma ei tea, kuhu suunas praegu liiguksin. Üldiselt on nii, et seni, kuni sa pole ennast leidnud, võrdled ennast teistega ja pöörad liiga palju rõhku välistele asjadele.

Aga autot sa kätte ei saanud? Ei, see oli kooliraha selleks, et olla ärkvel. (Naerab.) Samas oli see kõik nii uus ja tundmatu, ütle, kas sul ei olnud hirmu saada n-ö ajupestud, sattuda sekti või mis iganes? Oli küll, ma tunnistan seda. Sisemuses võttis mul selle kõigega kohanemine vähem aega, kuid praktikas paar-kolm aastat. Kõhkluste kohta ütles Ingvar: mitmetest imetegudest räägitu võib tunduda uskumatu, kuid isikliku praktika ja kogemuse kaudu taipad ja mõistad ning siis sa enam ei kõhkle. Sel ajal toimus mu elus tohutult palju ja pöördelisi protsesse: pere lagunes, firma läks põhja ... pingeid oli tohutult palju. See lõppes sellega, et mul hakkasid sisemised valud ja ees ootas operatsioon. Küsisin Ingvari Märgistatud Toivo. käest, et mis ta arvab, kas on ka teisi võimalusi ning ta vastas, et loomulikult on, valik on sinu. Käes on aeg isiklikuks praktikaks, kus tuleb hakata n-ö lumel linu kuivatama, ehk teha midagi, mis on tavamõistes võimatu, ja me läksime seda teed. Mis on haigus selle teooria kohaselt, millesse sina usud? Asi pole minu uskumuses, vaid tegelikult ongi nii, et mingid asjad ehk teod on loodusseadustega vastuolus. Hiina meditsiin ütleb väga täpselt: hea tervis on siis, kui organismis on tule ja vee telg tasakaalus. Kui sa tõepoolest otsid sisemist tasakaalu, siis tulebki sellega tegeleda ja leida sobivad praktikad ning need praktikad peavad saama sinu elamise viisiks. Mina sain pärast aktiivset praktiseerimist veendumuse, et kõik on võimalik ja kõik on meie endi kätes. Tüüpiline on aga see, et meil pole enda vastu usaldust. Enamasti me isegi ei tunne enda olemust. Põhjus, miks ma selle uue tee enda jaoks olen valinud, on ka selles, et olen seda kõike ise kogenud ja tunnen sisemist vajadust seda teistega jagada. Tahan panustada nende hüvanguks, kes tunnevad huvi enesemuutmise kunsti vastu ning et nad ei peaks kogema nii ränki katsumusi ja kaotusi nagu mina.

10

Mida Lilleorus tehakse, on teil oma missioon? Ühe lausega võiks missiooni sõnastada nii, et kõik, kes Lilleorus käivad, õpiksid saavutama

Kas sa kavatsed Lilleorus ka porgandipeenra rajada või naudid lihtsalt linnulaulu ja metsamüha? No igal juhul on mu käed ka mullas, kuigi ma pole veel otsustanud, kui palju ja mida kasvatada. Mul olid isegi linnas elades peenrad ning haritavat maad on mu uue kodu ümber piisavalt. Lilleoru kogukonnal on suur aed ja ma panustan ka sellesse. Kas sinu peagi algav ökoelu ja suurest ärist lahkumine on tekitanud sinu välispartnerites luksusäris ka mingit hämmingut? See kõik pole nende jaoks uudis, nad austavad minu valikut. Vastuseks, miks ma ei tule ühte või teise kohta, võin rahulikult öelda, et mul on samal ajal ökokogukondade kohtumine. (Naerab.) Pigem küsitakse, mis selles vallas uudist, mis ma teinud olen ja kus käinud. Nad teavad, et üks minu jaoks oluline element kulla kõrval on vesi ning et mind huvitab alkeemia. Ma ei tee seda kõike mitte kellegi teise, vaid ainult iseenda pärast. Inimestel võiks olla rohkem julgust lahti lasta, proovida, katsetada, minna eluga kaasa. Elu on igal hetkel tulvil uudsust. Kui me aga hoiame vanast kinni, siis pole uuele meie elus kohta ja me ei ole reaalse eluga tasakaalus. Aga võtkem muutused julgelt vastu, olgem elus aktiivsed ja teadlikud osalised. 


Väike tähtis tegelane

Mansetinööbid on olnud meestemoes tähtsad tegelased juba keskajast saati, kuid nende edu moelaval ja praktikas on kõikunud aegade jooksul nii üles kui alla. Selle väikese, kuid kõneka ehte käekäiku on mõjutanud õukondade hiilgus, nööpide kasutuselevõtt ja tööstusrevolutsioon, rääkimata moe- ja juveelikunsti arengust. Tekst Riina Luik, fotod Taverna Gioielli, Benjamin Cufflinks

M

ansetinööpide ajalugu uurinud kirjanik ja ajaloolane Albert Costill ütleb, et sõrmuste ja kellade kõrval on mansetinööbid levinumaks esemeks, mida mehed kanda armastavad. Nii nagu meestemoele üldiselt omane, on meeste staatust ja jõukust väljendavad elemendid, nagu stiilne kell, kvaliteetsed jalanõud ja tillukesed mansetinööbid, esmapilgu eest poolenisti varjul ning neid tuleb osata märgata. Nii nagu kella funktsioon on näidata aega, on mansetinööpidelgi oma funktsioon: hoida koos särgivarruka kätist ehk mansetti. Ajaloos on rõivamoe arengust ja moest tulenevalt seda funktsiooni kandnud nii siidpaelad, klambrid, ilunõelad kui lopsakad pitsid.

12

Meeste «orjaahelad» Juba 13. sajandil hakkasid rätsepad eelistama särgi- ja pealisrõivaste kätiste kinnitamiseks puidust ja luust nööpe, kuid alles renessansiajal saavutasid nööbid üldlevinud populaarsuse. Põhjus oli lihtne: särgi- ja ülerõivamoes võeti alles siis kasutusele töödeldud nööpauk, mis hoidis augu pidevast kasutuses olemisest hoolimata tervena. Kõrg- ja hilisrenessansi perioodil hakati manseti kooshoidmisel kasutama kaht omavahel ketikese või ühenduslüliga kinnitatud nööpi. Ning tõenäoliselt polnud asi pelgalt moes, vaid äärmises praktilisuses, sest sellisest mansetikinnitusest sai peagi enesestmõistetav detail Euroopa, eriti aga Inglise kõrgklassi meestemoes. See omakorda andis tõuke juveliiridele, kes nägid selles uut teenimisvõimalust ja inspiratsiooniallikat. Nööbikesed olid omavahel ühendatud paari lüliga ja neid nimetati lihtsalt varrukanööpideks, kuid vahel ka naljatavalt «ahelateks», tulenevalt ingliskeelsest sõnast «cuff», mis tähendab nii mansetti kui ahelaid/käeraudu. Aadlike «ahelad» olid väikesed ja õilsatest materjalidest: kullast ja hõbedast, graveeritud monogrammidega, vääriskivide ja pärlitega ehitud. Algselt vaid õukonnas populaarsed mansetinööbid kuulusid eelkõige pidulike rõivaste juurde, kuid peagi kujunes neist üldisem staatuse sümbol ja nende kandmine nihkus sujuvalt üle argirõivastusse. Eelkõige dikteeris mansetinööpide kandmise mood ning renessanss tõi koos oma toredusega muu hulgas kaasa järjest suureneva moehuvi. Moest sai nii kõrg- kui keskklassi põhiteema. Ilmavalgust nägid esimesed moeõpikud ja -ajakirjad. Kuid rõivaste valmistamine oli kallis, see oli sõna otseses mõttes investeering ning nende eest hoolitseti korralikult, õukonnas ja kõrgaadlil olid selleks palgatud eraldi inimesed. Oli tavaline, et riietest

tüdinud või rahanappuses õukondlased oma riided teisele ringile müüsid – second hand kaubandus õitses juba renessansiajal! Tollal sündis Euroopas ühismoe mõiste – õukonnad võtsid üksteiselt moemalle üle, neid omakorda kopeeris aadelkond. Mehed dikteerivad moe 16. sajandi rõivastele ilmusid mansetid, mis tähendas toona rikkalikult (tavaliselt pitsiga) kaunistatud ja silmatorkavaid mansette. Sõna mansett tuleneb prantsuskeelsest sõnast manchette, mis tähendab nimisõnana «kätist», tegusõnana aga «kämblaga äsama, kaklema» ning oligi kasutusel ka teises tähenduses «hädapätakas», mis tähendas seda, et uhkete mansettide omanikust ei olnud ei enda riidepanijat ega asja mees mehe vastu võitluses. 17. sajandil hakati moes esmakordselt rõhku panema kandja isikupärale ning moesuundade teenäitajana kerkis jõuliselt esile Prantsusmaa (nn Prantsuse moediktaat). Sel ajal hakati riietusele lähenema kompleksselt: mitu rõivaeset valmistati samast materjalist ja sarnases stiilis, nende juurde hakati teadlikult sobitama ning tellima aksessuaare ja ehteid. Just sel perioodil ilmusid moepilti kitsa mansetiga meeste päevasärgid. Tegutsemist alustasid esimesed kutselised moeloojad, kes polnud rätsepad, vaid nende tööks oligi uute moodide väljamõtlemine. Tekkis veel üks täiesti uus nähtus – hooajamood. Louis XIV (1638–1715) aeg tõi kaasa priiskava meestemoe, kuid teda peeti sellest hoolimata Euroopa kõige paremini riietuvaks meheks. Meeste ehtimishullus läks aga nii pööraseks, et appi tuli võtta seadus, millega reguleeriti väärismetallide kasutamise hulka rõivastel. Ent ometi jõuti sel ajal siiani üldlevinud väikeste mansetinööpide juurde. Kuigi väärismetallid ja -kivid olid endiselt au sees, kasutati ka klaasi (mis polnud samuti odav) teemantide aseainena. Põhjus, miks väikesed mansetinööbid üldse võidule pääsesid, tulenes otseselt moest: seniste uhkete lipsukeste, siid- ja sametpaelte ning pitsivahu aeg oli lihtsalt läbi. Kuningas Charles II (1630–1685), kes oli tuntud oma hea moemaitse poolest, oli üks esimesi, kes tillukestele, kuid praktilistele mansetinööpidele ise neid kandes tee tulevikku lahti lükkas. Ei maksa unustada, et rõivamoe praktiline pool on sajandeid olnud mõjutatud


Aadellikud «hõbeahelad».

Viktoriaanlik lihtsus: kuld ja must oonüks.

Lõbus valik Benjamin Cufflinksi mansetinööpide kollektsioonist.

Midagi mänguritele (Taverna Gioielli).

sõjaväljadel toimuvast – seal oli vaja kiiresti tegutseda, kuningas rõivasse ja sadulasse saada ning lahingusse tormata. Õukondlaste riietuse-, soengu- ja ehtemood peegeldas eelkõige trendiloojaid: kuningapaari. 18. sajandil hakkas mood ületama sotsiaalseid piire, muutudes üha kättesaadavamaks ka keskklassi jaoks, kes loomulikult kopeeris nii palju kui sai õukonnas toimuvat. Mansetinööbid kui suurmood Kuningas George’i (1738–1820) ajal kujunes mansetinööpidest suurmood ja nendest said omamoodi väikesed kunstiobjektid – tolleaegne eelistatuim kaunistusvõte oli klaasile, portselanile ja kvartsile maalitud miniatuur. Istutatuna kulda ja hõbedasse, polnud see muidugi keskklassile kättesaadav, kuid aadlike privileeg heidetigi peagi põrmu: uksele koputas suur tööstusrevolutsioon ja masstootmise algus. Kuigi plastmassi leiutamisel oli palju praktilisemaid väljundeid kui ehtetööstus, tõi see ometi kaasa ka odavate massiehete tootmise, mis tegi ehted kõigile kättesaadavaks. Plastmassist sai peamine nööpide ja mansetinööpide valmistamise materjal. Sel ajal (1788) võeti Inglismaal ka esmakordselt kasutusele sõna «mansetinööp». Kuninganna Victoria (1837–1901) valitsemisajal jõudis mansetinööpide kandmise harjumus Inglise keskklassini, kuid materjalid olid üliodavad: vääriskive asendasid plastmass, klaas, vask ja tsink. Juveelimeistrid eelistasid ülilihtsa vormiga ja tagasihoidlike vääriskividega, samuti graveeritud monogrammi või Inglismaa sümboli – roosi – kujundit. Kaht nööpi ühendavad «orjaketid» asendati neid ühendava klõpsuga ja see ei nõudnud enam kaaslase abi, et mansetinööbid mansetile kinnitada. See uuendus andis hoogu juurde moeloojatele, kes hakkasid kujundama meeste päevasärke koos sobilike mansetinööpidega. Mansetinööpide odavus, kasutamise lihtsus ja pilkupüüdev välimus tegid need populaarseks naistegi seas. 1882. aastal leiutas George Krementz masina, millega sai toota valunööpe ühes tükis ning seda hakati kasutama ka mansetinööpide valmistamisel. Need mitmed edusammud tööstuses viisidki mansetinööbid rahva sekka. Revolutsioon, mis muutis kõik 19. sajand tõi kaasa suure tööstusrevolutsiooni ning muu hulgas leiutas Isaac Singer 1851. aastal uut tüüpi õmblusmasina. See vaid lisas vunki juba paarkümmend aastat varem Pariisis hoo sisse saanud prêt-à-porter̀ ehk valmisrõivaste valmistamisele. Pariisis avati praeguste suurkaubamajade eelkäija Maison du Bon Marche, mida kirjanik E. Zola kirjeldab oma kuulsas romaanis «Daamide õnn». Linnapilti ilmus uus moetegelane – üleslöödud mehetüüp – dändi. Selle prototüüp on konkreetne isik: George Brummell, kes hakkas viljelema ülimalt rafineeritud meestemoodi, millest oli kõrvale heidetud kõik liigne, jäid vaid põhielemendid ja äärmiselt lihtsad lõiked. Brummelli lemmikfraas olnud: «Kui mind teiste seas tähele ei panda, tähendab, ma pole olnud piisavalt elegantne.» Ilus Brummell, nagu teda kutsuti, seisab kui elegantsi etalon siiani pronksi valatuna Londonis Jermyn Streetil, mis on tuntud eelkõige siin tegutsevate särgirätsepate ateljeede poolest. Nagu ütleb Bronwyn Cosgrave raamatus «Rõivas ja mood», omistatakse Brummellile suisa ajalooline missioon: ta sundis moelavalt lahkuma ülespuhvitud aadlimehed ja tõi asemele härrasmehed. Biidermeier lihvis mansetimoodi veelgi ning see jõudis sinna, kus ollakse praegugi – randme ümber liibuv, ühekordne, tugevdatud riidest ja särgiga sama värvi, samast materjalist kitsas varrukalõpp. Praktilisuses mindi sammuke veelgi kaugemale: müüki toodi vahetatavad särgikraed, mansetid ja žabood. Kuid vastukaaluks ülimale praktilisusele tekkis 19. sajandil autoriehete mõiste ning mansetinööpe valmistasid kõik tolleaegsed suured juveliirid: Fabergé, Tiffani, Bulgari, Cartier, Van Gleef & Arples jpt. 20. sajandil, mil art déco tegi oma võidukäiku ning peenus, luksus ja õilsad materjalid tõsteti taas pjedestaalile, mõjus see ergutavalt ka mansetinööpide kandmisele ning see muutus rõivastuse elegantseks pitseriks. Ehtekunstis domineeris töömahukas, kuid imeline emailtehnika ja näiteks Fabergé emaili kohta öeldi, et see küütleb nagu briljant. Suurt rolli meeste särgimoe ja kvaliteedistandardite paikapanekul on mänginud Charvet Place Vendôme (ka lihtsalt Charvet), Prantsuse tipptasemel päevasärkide rätsepatöökoda, mille avas 1838. aastal Christofle Charvet. (Kelle isa, muide, oli olnud Napoleon Bonaparte’i garderoobi ülem ja moenõunik.) 1904. aastal võttis Charvet kasutusele siidniidist punutud kahepoolsed mansetinööbid, mida tuntakse ka türklase turbanina ning mis on ülipopulaarsed praeguseski meestemoes. 1924. aastal loodi Boyeri kompaniis klõpsu-süsteem ehk nn T-post, mille puhul mansetinööbi jalg lükatakse nööpaugust läbi ja «lukustatakse» klõps tagasi tõmmates manseti teisele poole. Möödunud sajandi 70ndatel hakati tootma varrukanööpidega särke ja see tõrjus mõneks ajaks mansetinööbid kasutusest kõrvale. Seda traditsiooni hoidsid elus vaid haute couture’i viljelevad üksikud moedisainerid. 1987. aastal toimus seoses mansetinööpidega suur sensatsioon: troonist loobunud Inglise kuninga Edwardi mansetinööbid müüdi oksjonil 440 000 dollari eest. Need muutis hinnaliseks nii ajalooline fakt ise kui ka tõsiasi, et neile oli graveeritud initsiaalid E ja W. 90ndad tõid tagasi topeltmanseti ja erilise hoolega välja töötatud mansetid, kuhu juurde kuulusid taas mansetinööbid, seda nii meeste- kui naistemoes ning igas vanuses kandjatele. Moe- ja juveelifirmad lõid oma mansetinööpide kollektsioonid – mansetinööpidest sai taas üks elegantsemaid detaile hea maitse ja stiilitunde rõhutamisel. 

13


Siidi sahinad peosaalis Peosaalide kuninganna – pika õhtukleidi – mood muutub ajas vähe, enamasti vaid nüanssides. Milliseid uusi moehoovusi täheldavad õhtukleitide juures nimekad Eesti moeloojad, kes seda kunsti säravalt valdavad? Tekst Britt Rosen Kolm küsimust 1. Milliseid olulisemaid suundumusi ja muutusi te praegu õhtukleidimoes näete? 2. Mis iseloomustab kõige rohkem teie moemaja värskeimat õhtukleidikollektsiooni? 3. Mida on teie kleidiloomingus sellist, mida teistel ei ole?

Lilli Jahilo 1. Praegu paistab õhtukleitide fookus olevat seljaosal ja taljejoonel – need on tihti avara väljalõike või mõne muu põneva lahendusega. Dekolteed on seevastu pigem kinnised, kangad pehmed ja voogavad, kaunistusvõtetes domineerivad säravad litrid ja kristallid. 2. Minu uusimas kollektsioonis on rõhk lihtsal, ent efektsel siluetil ning kvaliteetsel, matil, hästi langeval kangal – et kandja ise esile tuleks ja kooslus särama lööks. Tunnen, et praegune aeg soosib punast värvi, mida ma esimest korda ka kollektsioonis nii laialdaselt kasutan. Õhtukleidi puhul mõjuvad äärmiselt elegantselt veel koore- ja puudritoonid, mis loovad ideaalse fooni mõne ilusa ehte kandmiseks.

14

3. Olulisel kohal on plisseer, erinevad kaunistusvõtted, mugavus ja ideaalne istuvus. Foto Riina Varol


Katrin Kuldma 1. Moes murtakse praegu järjest rohkem piire, klassika seguneb sportlikuga, glamuurne igapäevasega. Niisamuti on õhtukleitide moes: ilutsev pitside ja volangide maailm taganeb selgete arhitektuursete vormide ees. Ka meie õhtutualettides kohtab sel hooajal palju kaheosalisi komplekte, mis lubavad neid kanda erinevatel sündmustel – näiteks glamuurset toppi pika seelikuga või hoopis šikkide pükstega. 2. Praegu on põnevamad kleidid just need, kus katsetame uusi vormilahendusi ja lõiked muutuvad järjest abstraktsemaks. Ka armastatud Muhu käsitikandid leiavad kleitides järjest uusi koloriite – juuresoleval fotol on näha Muhu tikandit uusvillatrikotaažil koos kristallide ja kümnete siidimeetritega. 3. Kangaste kvaliteet – kasutame vaid parimat Itaaliast Comost pärit siidi; teostuse kvaliteet – puhtad ja peened õmblused, mis on väärtuslikule materjalile kohased; selged värvid ja täpsed vormid; isikupära. Visuaalselt eristuvad selgelt ka meie tikandid. Foto Kalle Veesaar

Ülle Suurhans-Pohjanheimo 1. Õhtukleidid on võtmas kindlamaid vorme ega lendle enam nii väga. Kangad on tugevamad ja detaile vähem. Üldjuhul on kleidil rõhk vaid ühel või maksimaalselt kahel detailil. Suureks hitiks on kindlasti avatud seljaosa. 2. Need on lihtsa joonega, paksust siidist, lahtise seljaosaga ja väikeste rõhuasetustega. 3. Hästi istuv lõige, kvaliteetne kangas, praegu näiteks naturaalne topeltsiid. Samuti eristuv vorm ja käekiri. Foto Hindrek Maasik


Aldo Järvsoo 1. Õhtukleidid on muutunud lihtsamaks. Hea lõige on kõige alus, aitab üksnes ilusast materjalist – enam ei ole isegi kaunistusi vaja. See tuleneb kindlasti ka sellest, et pika kleidi üritusi on tulnud juurde ja ilusa vormiga klassikalist kleiti on lihtsam väikeste lisanditega muuta, piisab uutest kõrvarõngastest või teist värvi vööst ning saabki jälle uue look’i! 2. 13. detsembril esitlen ajakirja Mood moekohvikus aastavahetuskleitide pidulikku minikollektsiooni. Esikohal on säravad kalliskivitoonid: smaragdroheline, sügav rubiinpunane, tsitriinkollane ja minu lemmikkalliskivi safiir. Vormilt klassikalised tüllseelikud ja siidpaeltest korsetid, lisaks teeb Tanel Veenre iga komplekti juurde vastavatest kalliskividest kõrvarõngad. 3. Puhas, lihtne, selge vorm – valedeta ilu. Foto Tanel Veenre

Tiina Talumees 1. Kõik on muutumas kuidagi lihtsamaks. Kleidimoe puhul on aukoht omapärasel materjalil või huvitaval lõikel. Vähem tähelepanu osutatakse dekoorile. 2. Teemaks on stiliseeritud barokk, mäng käib ümber barokiliku mustrimotiivi, mis kaunistab õhtukleite toretseva ja väänleva paeltikandiga. On ka voogavat satiini ja uhket brokaati, värvidest annavad tooni kuld, punane ja must.

16

3. Mu kleidid on loodud käesolevasse hetke, kandmiseks just siin ja praegu. Ükskõik, kui muinasjutuline on kollektsiooni teema, olen ikka truu oma klientide ootustele ja vajadustele. Alati ei pea õhtukleit rahuldama mu isiklikke loomingulisi ambitsioone, vahel on isegi hea, kui piirid seab kandja olemus või staatus. Foto Mai Grepp


1

Pesuruumist

meeleolukaks pelgupaigaks

Kui vaadata tänapäevaste vannitubade saja-aastast arengut, siis asjalikust ihuharimise kohast on saanud eriline lõõgastumise ruum, mis sageli on ühendatud magamis- või elutoaga, tõdes vestluses Peegliga tuntud Saksa perefirma Sieger Design üks omanikke Christian Sieger. Tekst Tiina Kolk, fotod Marina Pushkar, tootjad

V

20

iimastel kümnenditel veedavad inimesed vannitoas – pigem küll koduses spaas – palju aega saunamõnusid nautides, massaaživannis kümmeldes ja/või end ergutava, aga samas õrna vihmaduši all värskendades. «Vannituba disainides tuleb lähtuda interjööri arhitektuurist ja selle kasutajate ootustest-soovidest. Muidugi ei paku 6 m² ruum disainerile avarat mängumaad, aga ka nii tillukesse on võimalik mugavust luua,» arutleb Duraviti uue vannitoaseeria Happy D2 üks autoreid. «Suuremasse vannituppa saab mööblit valida, duši ja/ või vanni paigaldada. Paljud eelistavad vannile dušši, mida nad kasutavad iga päev. Mina soosin pesemispindadel looduslikke materjale, näiteks marmorit. Aga seejuures tuleb saavutada harmoonia meie keraamikakollektsiooni (ehk vanni ja valamu) ning muu sisustuse vahel.» Väga olulised on vannitoa valguslahendused. Siegeri sõnul ei ole midagi jubedamat, kui näiteks keset ööd tualetti minnes peab täistuled süütama. Targem on mitmest

kohast lülitatavaid ja hämardatavaid valgusteid sellele «teekonnale» paigutada. «Vannituba on keeruline ruum, mille ehitamisel-remontimisel ja kujundamisel tuleks kindlasti konsulteerida sisearhitektiga. Mööblit, valamuid ja vanne on lihtne installeerida, kuid paigutuse planeerimine – ehk teisisõnu avarama ruumi loomine – vajab teatavat kogemust,» tõdeb Sieger. Vannitoatrende juhib roheline mõtteviis Nende firma pooldab rohelist mõtteviisi. Praegu otsivad nad võimalusi, kuidas leida energiasäästlikke lahendusi vannituppa. Näiteks kuidas säästupirnidega soojemat valgust saavutada, sest keegi ei taha astuda ruumi, mille õhustik meenutab külmkapi sisemust. «Ka materjalikasutuses otsime uusi võimalusi. Looduskivi, puitu, keraamikat saab taaskasutada või utiliseerida ning see ei saasta loodust. Samas akrüülist vannid peavad väga kaua vastu ja siin tekibki küsimus, kui tihti me peame ostma uusi asju? Tähtis on kvaliteetseid ja

kauakestvaid tooteid luua. Näiteks WC-potte disainides peame silmas, millise veetõmbe korral kasutatakse viis ja millisega kolm liitrit vett. Duši või vanni nautimisel tuleb hakata vee taaskasutamisele mõtlema,» arutab disainifirma omanik. Uute ideede elluviimisele kulub Sieger Designis keskmiselt kaks aastat. Mõnikord kulgeb protsess kiiremini, teinekord tuleb uute materjalidega vaeva näha. «Näiteks, kui avastame elutoadisainis midagi sellist, mida tahame ka vannitoas rakendada, peame idee kõigepealt «niiskuskindlaks» muutma. Paar-kolm kuud töötame algse lahenduse kallal ja siis esitleme selle tootjafirmale Duravit, kus otsustatakse, kas jah või ei. Seejärel kulub tavaliselt aasta tootearendusele,» tutvustab firma omanik uute esemete sündi. Lihtsuse ja nupukuse võlu Christian Siegeri üks lemmikuid on Happy D2 tootesari. Ta on rahul, et moodne materjalikasutus lubab pakkuda siiani ehk võimatuna tundunud lahendusi – näiteks

2


1. Duraviti ajatu ja elegantse vannitoasarja Happy D2 autoriks on Sieger Design. 2. Firmade Duravit ja Sieger Design koostööna valminud X Large mööblisarjas leidub nii stiilseid valamulaudu kui ka kappe ja riiuleid.

4

3. Christian Sieger demonstreerib Happy D2 suurepärast disaini Eesti sisearhitektidele Tallinnas Wermstocki salongis. 4. Oki Sato kavandas humoorika Axor Water Dreami duši ja/või lambi. 5. Veetorustik inspireeris tootekunstnikke Sofia Lagerkvisti, Charlotte von der Lanckeni ja Anna Lindgreni Rootsi rühmitusest Front uut dušši kavandama. 6. Philippe Starcki loodud Axor Starck Organicu segistis on ühendatud unikaalne disain ja vastustundlik veekasutus.

5 3

6

LEDidega varustatud peeglid, mis valgustavad piisavalt ruumi ning on energiasäästlikud. Mööbli viimistluses pakub Duravit täiesti erilise tekstiilse pinnakattega vannitoamööblit, aga nende kollektsioonides on ka valge kõrgläike, tamme- ja pähkliviimistlusega vannitoamööblit. Duraviti Eesti esindaja Meelis Saali sõnul on siin nende uued sarjad Happy D2, X-Large ja Dura Style hästi vastu võetud. «Paljud vannitoasisustajad on valamuid ja vanne valides leidnud ka meie mööblist sobiva variandi või tellinud erilahendused kas väga suurtesse või väga väikestesse ruumidesse,» nendib Saal ja täpsustab, et suurem osa Duraviti mööblist valmistataksegi individuaaltellimuste alusel. Kuigi tänapäevases tootmises on oluline roll robotitel, rakendab Duravit nii mööblitootmises kui keraamikas oskustööliste kogemusi: näiteks keraamilisi WC-potte ja valamuid glasuuritakse siiani käsitsi. Duraviti tootevalikus leidub piltlikult öeldes esemeid teksapükstest smokinguni – ehk igas hinnaklassis.

Ansambel hakkab kõlama siis, kui seal on omavahel sobivad komponendid – mööbel, vann, segistid jms. Põnevate segistitega paistab silma teine Saksa perefirma Hansgrohe. Nende värskeim Axori kaubamärki esindav Axor Water Dream, mille taga on Rootsi disainirühmitus Front ja Jaapani disainistuudio Nendo, on tekitanud vannitoamaastikul tormi. Kui Fronti paeluvad veetorustiku tehnilised «sõlmed», siis Oki Sato Nendost on veendunud, et peagi kaovad piirid vannitoa ja eluruumide vahel. Disaineri sõnul pole Axor Water Dream dušš ega lamp, vaid lustakas valgusest ja veest koosnev ristand, mis pakub üllatavaid kasutusvõimalusi. Seejuures on need uued dušid vee- ja energiasäästlikud, mainib Hansgrohe siinne ärijuht Andrus Asavi. Kuna segistid ja dušid on kestvuskaubad, peaksid need olema ajatu disainiga, mis meeldivad nüüd ja ka 15 aasta pärast, sest nende eluiga on sedavõrd pikk. Hansgrohel on kaks brändi: firmanimelises pakutakse laiatarbekaupa, aga Axor esindab maailma tippdisainerite nägemust vannitoast. Philippe Starck, Antonio

7. Hansgrohe Raindance Selecti dušis on ühe nupuvajutuse kaugusel õrn suvevihm, intensiivne valing või masseeriv veetulv.

7

Citterio, Jean-Marie Massaud, Patricia Urquiola ning Ronan ja Erwan Bouroullec – need nimed räägivad ise enda eest. «Ax tähendab vana keldi keeles kulda ja or vett – seega on kaubamärgil romantiline nimi kuldne vesi,» muigab Asavi. Aga see näitab ka toodete hinnalisust, mille määrab disain, sest tehniliselt on Axor ja Hansgrohe ühesugusel tasemel. Axori uusim toode, viimane koostöö Philippe Starkiga – segisti Axor Starck Organic – on täis revolutsioonilisi uuendusi: näiteks veetarbimist on võimalik valida kas 3,5 või 5 liitri vahel minutis. Samuti on võimalik eelnevalt seada sobivat veetemperatuuri. Hansgrohe kõige uuemas tooteperekonnas Select toimub duššide ja segistite juhtimine select-nupu abil. Värske lahendus sai alguse küsitlusest, mille vastajatest 55% eelistas pehmet vihmadušši, 38% intensiivset vett ja 7% massaaži – selles on kõik need koos ja nupuvajutuse kaugusel, selgitab Asavi nägusat ja mugavat sarja tutvustades. 

21


Küünlasäras sillerdavad ehted Tekst Tiina Kolk, fotod Liis Treimann, Ülo Josing, tootjad

K

uigi igal aastal keerab kuusekaunistuste mood uude suunda, on ajast aega hinnatud ainulaadseid, autori käejäljega ja ka väikeseeriates valmistatud disainehteid. Tänavune trend soosib kulla- ja kalliskivisära, aga ka kirkaid toone ja jääkristallide lummavat sädelust – neid helke ja varjundeid loovad just unikaalsed klaasist jõuluehted. Ajaloost on teada, et esimesed värvilisest klaasist puhutud ja seest hõbetatud ehted tehti Saksamaal 1840. aastatel ja neist sai kohe nõutud kaup. Läbi aegade on kuusepuid kaunistatud eripalgeliste tähtede, lumehelveste, käbide, inglite, kellukeste, kuulidega ning latva on seatud täht, mis kristlikus maailmas sümboliseerib Petlemma tähte … Aga kõige vanemat tüüpi – munakujulised kuusekaunistused, mida hakati 19. sajandi keskel valmistama – on siiani kõige populaarsemad. Kui algul olid nad lihtsalt hõbedaläikelised, siis tänapäeval paistavad kerad silma värvi- ja kaunistusterikkusega, tehtagu neid siis vabrikutes või kunstnike klaasistuudiotes. «Selliste kallite ehete ajatu ilu võlub alati ja ostes igal aastal vaid ühe sellise, moodustub aja jooksul väärtuslik kollektsioon, mida põlvest põlve pärandada,» lausub Tallinna Kaubamaja väljapanekujuht Piret Vapajeva. Peegel esitleb seekord kõige värskemaid, tänavusteks jõuludeks loodud klaasist jõuluehteid.


Shishi 2013. aasta jõulukollektsioonis leidub palju huvitava dekooriga klaaskuule. Selle kuuli sees on naturaalne männioks ning põhjas veidi kunstlund. Välispinnale puistatud klaasipuru tekitab talviselt jäise tunde. Kuuli hind kauplustes alates 4,42 eurost.

Kateriin Rikkeni jäälilledega võib nii kuusepuud kui tuba kaunistada. Valguse muutudes pilluvad kristallid kuldseid helke. Üks ehe maksab Pinkgaleriis 10 eurot.

Lumehelbe autorid on kunstnik Ivo Lille lapselapsed Julius ja Judith Köster ning Moorits Lill. Vanaisa klaastaieste valmistamisel tekkinud kildudest tegid nad kuusekaunistuse.

Kai Koppeli kujundatud klassikaline, kuumast klaasist jõulukera on puhutud Katariina Gildi klaasikojas otse vaatajate silme all. Hind 20 eurot.

Pilkupüüdvad, õrnad ja ilusad on Ann-Sofi Romme disainitud Taani firma Holmegaard selle aasta jõuluehted. Hinnad firma veebipoes alates 99 Taani kroonist.


Eesti Konjakiklubi kõik seni ilmavalgust näinud klubikonjakid: väljalasked aastatest 2004, 2006 ja 2012.

Foto Lauri Laan

Konjak pole jook, vaid eluviis See lause ütleb konjakiaustajate sõnul nende kohta kõik, kuid milline on siiski see eluviis, kus konjak on nii suure au sees? Eestis tegutseb kaks konjakiklubi ning nende jaoks on konjak eluviisina tõesti midagi palju enamat kui lihtsalt «inglite joogi» mekkimine. Tekst Riina Luik

K

onjakiklubid on Eesti Konjakiklubi presidendi Silver Kuusi sõnul pigem Põhjamaade ning jaheda kliimaga piirkondade fenomen. Näiteks meile lähim klubi asub külmas ja jäises Norras. Eesti Konjakiklubi tähistab 2015. aasta veebruaris juba oma 15. sünnipäeva ning Eesti Naiste Konjakiklubi jõuab esimese juubelini täpselt samal aastal. Väärt konjaki kui meistritöö populariseerimine on praegu aktuaalne teema ning kuigi viimastel aastatel on märgata konjaki menukuse tõusu, on konjakist lugupidav põlvkond kõikjal pigem ikka kesk- ja vanemaealised. Just seetõttu on nii Eesti Konjakiklubi kui ka Eesti Naiste Konjakiklubi oma noorte liikmete, aktiivse kooskäimise ja tegevuste poolest suureks erandiks. Veelgi enam, Eesti Naiste Konjakiklubi on ainus omataoline kogu maailmas.

24

Kirg ja huvi ühendavad Ühel sügisõhtul kogunevad ühte Tallinna vanalinna restorani kaksteist klubipintsakut kandvat härrasmeest, revääri nööpaugus väike konjakiklaasikujuline kullast rinnamärk. Kord kuus ajavad nad kusagil õdusas paigas oma konjakiasja, mekivad haruldusi, arutavad maailma asjade üle ja saavad millegi võrra targemaks. Seekordne õhtu on mõnevõrra eriline, sest klubi liige Priit Põldar on lubanud kostitada klubivendasid Hine konjakimaja suurepärase tipptootega Hine Triumphe. Põhjus on lihtne: tema juhitud

ettevõte Kühne + Nagel AS nimetati 2013. aasta välisinvestoriks ja ettevõtluse peaauhinna võitjaks. Põhjus, miks eri taustaga ja erinevatel elualadel tegutsevad mehed ligi viisteist aastat tagasi konjakiklubiga liitusid, on põhimõtteliselt üks: suur huvi konjaki vastu. Klubi asutajate seas olnud Tarmo Reineberg tõdeb, et tema asutajate sekka sattumine oli juhus ning konjakist ei teadnud ta tollal suurt midagi, kuid seda põnevam see tundus. Huvitaval kombel leidis Tarmo konjakiklubi asutamiskoosoleku kutse klubi kodulehelt internetis. Nüüd peab ta klubis väga lugupeetud laekuri ametit. Praegune klubi president Silver Kuus ütleb aga, et tema jaoks on klubi tähtis osa eluviisist ja suurepärane seltskond mängib siin samuti olulist rolli. Klubivendade juttu kuulama jäädes lisab klubimeister Peeter Miller muiates, et talle sai saatuslikuks esimene väga positiivne kogemus tädimehe baarikapist leitud Courvoisier’ga ning et ka klubiga seovad teda ainult meeldivad kogemused ja emotsioonid. Nüüd on klubimeistri vastutusrikkaks ülesandeks hoolitseda klubi konjakivarude ja nende degusteerimispaneelide eest kõigil klubiüritustel. Aasta pärast klubi asutamist liitunud Peep Piiber märgib, et asjata ei nimetata konjakit eluveeks – eau de vie – ju selles ikka iva on. Tema on suutnud isegi oma arstist abikaasa konjakiusku pöörata. «Kui võtta eeskujuks Maslow vajaduste püramiid, siis tõesti – kui on rahuldamata inimese esmased vajadused, siis jätab


konjak külmaks, või seda tarbitakse klaasiga. Kui aga jõutakse juba poole peale, siis tekib vajadus naudingute järele, piisakese hea konjakiga võid istuda õhtu läbi,» võtab Peep konjaki ja nautimise vahekorra kokku. Klubiliige Ando Mellikov leidis tee klubisse sigarite kaudu, sest need sobisid konjakiga suurepäraselt kokku. «Klubist leidsin eest aga eelkõige väga toredad inimesed, paljud neist, kes isegi enam klubis ei ole, kuuluvad jätkuvalt mu lähedaste sõprade ja äripartnerite ringi.» Ando on hea näide sellest, kuidas sada sõna kahvatavad ühe asjakohase teo ees: aastaid on tema sõprade kingitused ja ärikingid olnud seotud klubi väljalastud klubikonjakitega ja Pineau’dega. «Ma arvan, et olen pannud väga paljusid inimesi konjakile vaatama mitte kui alkoholile, vaid kui osale elustiilist. Pean silmas seda, et alkohol ei ole selleks, et end purju juua ning konjakisõbra maitse areneb ainult ühes suunas – väärikuse suunas.» Ando lisab, et konjak on eelkõige väga väärikas jook ning et seda nautida, peab inimene ka ise igas mõttes väärikas olema. «Kui maitsed konjakit, mis on saja-aastane, mõtled tahes-tahtmata sellele tööle ja pühendumisele, millega meistrid selleni on jõudnud.» Ando mäletab hästi seda õnnetunnet, kui esimestel pimetestimistel viiest konjakist kasvõi ühe ära arvas. Viimasel aastal on ta võitnud mõlemad traditsioonilised klubi pimedegustatsiooni võistlused. Maitsemeel areneb ikka ainult usinalt harjutades. Klubi president Silver Kuus liitus klubiga viis kuud pärast selle asutamist ning tõdeb, et kui võtta klassikalise arusaama kohaselt, et konjakiklubisse kuuluvad hallipäised soliidsed härrad, oli ta tõesti väga noor – 24-aastane. «Sõber kutsus ja mind huvitas see teema ning ka seltskond oli äärmiselt põnev. Eks see elus nii olegi, et vajad erinevaid sootsiume ja inimesi, kellega läbi käia ning klubiseltskond ja -sõbrad on suur vaheldus.» Silver lisab, et maitsvad söögid ja head joogid on vaid asja üks tahk, teine aga klubis toimuv eneseharimine. «Me ei käi siin niisama juttu veeretamas, vaid iga kord saame ka teadmiste võrra rikkamaks. Algul oli vaja end harida väga konkreetselt konjakimaailmas ja end sellega kurssi viia: rääkisime nii keemikute kui ka toidutehnoloogidega, lauakommete asjatundjate ja konjakite maaletoojatega – ühesõnaga kõigiga, kes konjakist midagigi teadsid. Esimestel aastatel käisime tihedasti ka Prantsusmaal Cognaci piirkonnas tootjaid külastamas.» Kui omandati tugev konjaki valdkonna teadmistepõhi, oli aega asjale natuke laiemalt vaadata ning teemaderingi laiendati kõigele, mis tundus huvitav ja millest rohkem teada taheti. Mehed pole oodanud vaid külalisi enda juurde, vaid on ka ise külas käinud: korduvalt Cognaci piirkonnas maitsereisidel, Eesti alkoholitootjate ja importijate juures, Eesti presidendi vastuvõtul ning valitsuse ja parlamenditööga tutvumas. Nad ei piirdu uute maitsete tundmaõppimisel üksnes konjakiga, vaid huvituvad ka konjaki n-ö noorematest vendadest-õdedest ja lähisugulastest, nagu veinid, šampanjad, muud brändid, armanjakid ja kalvadosed. Neid kui asjatundjaid kutsutakse sageli žüriidesse ja sissetoojad peavad meestega nõu oma portfellide täiendamise üle. Nii mõnedki kaubamärgid on Eestisse jõudnud just Eesti Konjakiklubi liikmete ühisel soovitusel. Konjakikultuuri edendamise nimel Klubi president märgib, et klubil on oma kindel missioon ühiskonnas: edendada kohalikku konjakikultuuri. «Et konjak muutuks Eestis teadlikult ja mõõdutundlikult nauditavaks joogiks. Ning viimastel aastatel on seda ka juba märgata. Eesti on konjaki tarbimiselt Euroopas per capita viiendal kohal. Norra on konjakitarbimise liider ja Põhjamaades tervikuna on konjakitarbimine keskmisest kõrgem,» loob ta seose karmi kliima ja konjakitarbimise vahel. Silver Kuus täpsustab, et mitmed Cognacis tegutsevad lugupeetud konjakimajad pole alguse saanud mitte prantslastest, vaid iirlastest (nt Richard Hennessy) ja inglastest (nt Thomas Hine) ning kolmandad tegijad ongi norrakad – Braastad ja Larsen näiteks, kes on andnud põhjaliku panuse konjaki ajalukku. Maailma konjakimajade probleemiks on väikeste ja unikaalseid konjakeid valmistavate konjakimajade ellujäämine. Kuigi heal konjakimajal on laovarusid keskeltläbi kümne kuni kahekümne aasta jagu ja sellest võikski elada seni, kuni midagi müüa on, ei suuda mitmendat põlve oma konjakimaju pidanud pered seda teed minna – see oleks emotsionaalselt liiga valus ja majanduslikult enesetapp. «Perefirmade jaoks on olulised kaks asja: kas hoiad oma traditsioonidest ja väärtustest kinni või lähed kaasa ahnusega,» selgitab Ando. «Olgem ausad, praegu on konjakil tänu Aasia regiooni põhjatule turunõudlusele väga head ajad ning kiusatus suure tulu järele on suur. Toimub põlvkondade vahetus, väärtused on muutunud – on oht, et tulevikus muutub alkoholi tootmine pigem laborite tööks, kui et saad tunda pikkade traditsioonidega konjakimaja tõelise keldrimeistri puudutust,» tõdeb Ando. «Kui mõelda väärtusliku konjaki peale, siis polegi ühtegi teist toodet, mille valmistamisprotsess oleks nii pikk: kõrgekvaliteedilise konjaki vanus on viiskümmend aastat! Missugune teine toode on saanud nii pikka paitamist, milline energeetika sellel on, mõelgem sellele,» täiendab Silver klubikaaslast. Klubil on olemas ka päris oma segukonjakid (blend’id) aastatest 2004 (koostöös konjakimajaga Frapin), 2006 (Maxime Trijol) ja 2012 (A. E. Dor). Tänavu suvel saadi valmis

klubi esimene Pineau Des Charentes (koostöös pineau’ mõisaga Domaine des Gatinauds) – suviselt värske konjakijook, mis koosneb konjakist ja värskest viinamarjamahlast. Loomulikult pannakse oma konjakivaadid laagerduma vaid neis konjakimajades, millest ise enim lugu peetakse. Mehed möönavad, et kuna neil on olemas väga pikaajaline kogemus, siis ütlevad nad ise, millist konjakit soovivad ning neid maju, kellega tihedalt läbi käiakse, on Cognacis mitmeid – nelja reisi jooksul on lähemalt tutvutud umbes kolmekümnega. «Suhtleme paljude majadega, kuid eriti huvitavad meid väiksemad, perekondadele kuuluvad ettevõtmised. Oma segukonjaki tootmisel ütleme, millist piirkonda eelistame, mis marja, kui palju võiks selles olla erinevaid destillaate, ligikaudse vanuse, kas eelistame niiskes või kuivas keldris laagerdunud märjukest,» räägib klubimeister Peeter, kuidas klubikonjak sünnib. Viieteistkümne mehe peale toodetakse klubikonjakit umbes viissada pudelit ja nii saavad kodused konjakikeldrid väärikat täiendust. Silver kinnitab, et enamikul klubiliikmetel on oma varud ning on äraütlemata uhke tunne kinkida kellelegi oma konjakit või panna see järeltulevatele põlvedele tallele. «Need konjakid on meistriteosed igas mõttes ja väärivad seda.» Eredatest elamustest seoses konjakiga meestel juba puudust ei tule! Ühel õhtusöögil Frapini konjakimajas Château Fontpinot’s näiteks kohtuti kuulsa Cointreau apelsinilikööri looja Max Cointreau’ga, kes on Frapini maja pärija ja praeguse loovjuhi Geneviève Frapini abikaasa. Kuid sellega üllatused veel ei lõppenud, üks fantastilisemaid keldrimeistreid, keda nad oma reisidel on kohanud – Olivier Paultes – kutsus nad Paradiisi (prantsuse keeles Paradis, nõnda nimetatakse kõige haruldasemate konjakite keldrit või hoiupaika). Meister läks ühe klaaspudeli juurde ja ammutas sealt peenikese klaaskolviga puhast destillaati aastast 1870 ehk Euroopa viinamarjakatku (Phylloxera) eelsest ajast. Juurdunud mõttekäike murdmas Kohv ja konjak – meil nõukaajal sissejuurutatud kombinatsiooni ei pea konjakiklubi mehed õigeks, sest kohv tapab konjaki maitse ära, pigem soovitavad nad eelistada teed ja vett. Niisamuti ei vaja konjak, erinevalt veinist, eelnevalt hapnikku – seda pole vaja klaasis loksutada, pigem on oluline konjaki loksutamine suus, et tunda kogu maitsepaletti. «Konjaki puhul on väga oluline maitse komplekssus ja järelmaitse ning ega nende nüanssideni muidu ei jõuagi, kui ikka maitstes ja veel kord maitstes ning selle üle tarkade inimestega arutledes,» muheleb Silver. Mehed selgitavad ka konjaki pimetesti olemust: see ei tähenda kaetud silmadega märjukese mekkimist, vaid avasilmi hinnatakse klaasidesse valatud tundmatu konjaki kolme omadust – värvi, viskoossust, aroome – ja lõpuks maitstakse. Tähtis olevat aru saada, kuidas ühe või teise konjakimaja meister mõtleb, ning kuigi igal konjakimajal on oma käekiri, muutub see alati veidi uue keldrimeistri tulekuga, sest eks kõik taha ju endale ausammast püstitada. Konjakikultuuri edendamise nimel on paljud klubiliikmed teinud tasuta koolitusi ning

Eesti Konjakiklubi president Silver Kuus demonstreerib uhkusega sel suvel Cognacis spetsiaalselt klubile valmistatud 15 aastast Pineau Des Charentes´i. Foto Marina Pushkar

25


Eesti Naiste Konjakiklubi. Foto Erik Riikoja

mitmel neist on sommeljee tunnistus taskus. Üks muutus konjakimaailmas on see, et üha enam hakatakse loobuma balloonklaasist ja eelistatakse kõrget tulbikujulist klaasi. Kuna konjak on kange alkohoolne jook, hakkab ta ajapikku pudelis «korki sööma», seepärast tuleb konjakit hoida alati püstises asendis ning soovitavalt pimedas kohas. Konjaki minimaalne kanguse piir on 40 kraadi (on üksikuid erandeid, konjakimaju, kellel on lubatud müüa väga vanu konjakeid, mille kangus on langenud loomuliku piirituse aurustumise protsessi käigus alla 40 kraadi). Konjaki kangus langeb vaadis ajapikku ise (seda alkoholi aurustumist nimetataksegi «inglite juurde minekuks» ja õhku haihtunud konjakit ennast «inglite osaks», angels share), kuid kiirema tulemuse nimel timmitakse see parajaks kas destilleeritud vee või vee-konjaki seguga. Igal majal on oma meetod ning kui suurtootjad ei kõhkle vett lisamast, on perefirmad kannatlikud, kasutavad kas esimest või viimast varianti. Teine saladus on karamelli ja suhkrusiirupi lisamine, sest tarbijale meeldib tumedama värvusega ja mahedam konjak, mida peetakse ka väärikamaks. Kuid heledaid konjakeid ei maksa peljata, kuldne värv on tõenduseks, et konjakile pole midagi lisatud. Küsimusele, kuidas tõeliselt head konjakit ära tunda, on esimene vastus: maitsta, maitsta, maitsta. Sellest tekib võrdlusmoment, ütleb Peeter ning lohutab, et nii nagu bridžimänguski, on ainult esimesed kakskümmend aastat rasked. Loomulikult leiab väga noorele konjakile või ebakvaliteetsele segukonjakile omaseid tunnuseid ka konjaki aroomist. Üheks üsna kindlaks indikaatoriks peetakse hinda: head konjakit ei ole võimalik lihtsalt odavalt müüa. Ning üks nõuanne veel: mida kauem konjakipiisa maitset oma suus tunnete, seda suurem on tõenäosus, et tegu on vana ja väärika märjukesega.

26

Võlutud kunstist ja ajaloost Eesti Naiste Konjakiklubisse (ENKK) kuulub samuti viisteist liiget – noort, veetlevat ja ettevõtlikku naist. ENKKi asutasid 2005. aasta 12. oktoobril Tallinnas kolm omavahel tihedalt läbi käinud sõbrannat. Siret, Anne ja Katrin nautisid ja naudivad ka praegu konjakit ning peavad lugu prantsuse kultuurist. Eelkõige sündis konjakiklubi soovist oma konjakihuvi ja -usku laiema ringiga jagada. «Mõtlesime kokku kutsuda toreda seltskonna ning mitte ainult maitsta maailma parimaid konjakeid, vaid ka harida end, et selles, meie jaoks toona veel väga tundmatus maailmas, paremini orienteeruda,» ütleb klubi asutajaliige Katrin Karu. Klubi eesmärgid on luua võimalusi konjaki ja konjakikultuuri tundmaõppimiseks, arendada sidemeid ja koostööd konjakiklubide ja konjakitootjatega Prantsusmaal, tutvustada klubi liikmetele prantsuse ning oma külalistele eesti kultuuri.

Algul tegutseti üsna väikselt ja vaikselt, ent kui viis aastat tagasi kasvas klubi arvuliselt peaaegu poole võrra, tingis see ka juba palju konkreetsemad tegevusplaanid. Nii nagu meeste konjakiklubi esindab ka naisteklubi väga erinevaid elualasid: arst, advokaat, kunstnikud, pagaripoepidaja, turundusinimene, kooridirigent jne. Kuid kõik on omavahel head sõbrad-tuttavad, nagu klubides ikka tavaks. Katrin on veendunud, et ainult mõttekaaslus, ühised huvid ja kirg viivad klubielu edasi. Kuna naisi ühendab lisaks konjakihuvile ka sügavam huvi Prantsusmaa ja prantsuse kultuuri vastu, on klubiüritustel konjakite degusteerimisega võrdselt tähtsal kohal mõne uue teema või elamuse pakkumine. «Ega konjak pole jook, vaid eluviis,» ütleb klubi president Birjo Kiik. «Üks meie klubi liige näiteks ei tarvitanud poolteist aastat tilkagi alkoholi, kuid käis truult kohal ning seda teravamaks tema lõhnaaistingud ja maitsemeeled muutusid. Kõige olulisem on seltskond ja ühiselt veedetud kvaliteetaeg.» Naised, põhjalikud ja tublid nagu eesti naised ikka, alustasid esmalt iseenda koolitamisega. Appi kutsuti Eesti Baarmenide Assotsiatsiooni kuuluv asjatundja Mati Timmermann. «Peale selle, et konjak tuleb Cognaci maakonnast, ei teadnud me siis

Eesti Naiste Konjakiklubi oma konjaki timmimine Montifaud’ konjakimajas. Foto Katrin Karu


suurt midagi, aga huvi oli suur,» naerab Katrin. «Et Cognacis on kuus eri piirkonda, igal neist oma nüansid, oma väärtus ja protsess, kuidas eau de vie’dest lõpuks konjak saab – sellest kõigest alustasimegi. See polnud niivõrd nauding, kuivõrd toidutehnoloogiline enesetäiendamine, ent äärmiselt kasulik ja vajalik,» meenutab Birjo. Seejärel istuti ühiselt laua taha ja pandi poolaasta kaupa kirja klubi töö- ja tegevusplaan. Sarnaselt meeste konjakiklubiga peab naisteklubis samuti igal üritusel olema esindatud kas üks konjakimaja, mingist kindlast piirkonnast erinevad konjakimajad või siis tehakse valik konjakite vanuse järgi – ikka selleks, et tekiks võrdlusmoment. Lisaks naudingule, mida väärika konjaki mekkimine kahtlemata pakub, on iga klubiõhtu programmis ka midagi Prantsusmaa kultuurist, ajaloost või mõnest muust haakuvast valdkonnast. Ning last but not least – oluline on ka konjaki sobitamine hõrgu kokakunstiga. Nii on naised käinud ühiselt trühvleid tegemas ja konjakileiba küpsetamas. Eelmisel aastal loodi sidemed Eesti Prantsuse Kultuuriinstituudiga ja Prantsuse saatkonnaga. «Me ei ole siiani pannud suurt rõhku klubi panusele ja eksponeerimisele väljaspool, vaid eelkõige eneseharimisele. Kuigi ei puudu ka üks tore kultuuriprojekt, mis oli suunatud laiemale avalikkusele. Nimelt toetas klubi prantsuse kunstniku Anne Peultier’ ja poeedi Bernard Noëli ühisnäitust kajastava kataloogi valmimist,» toob Birjo näite.

kroonijuveel – naisteklubi oma konjak. «Juttu sellest tegime juba esimese reisi ajal, vahepeal mõte küpses ja poolteist aastat tagasi pandi meie päris oma konjak vaati,» ütleb Birjo uhkusega. Maja praegune «keldrinina», perepoeg Laurent Vallet, valis välja viis eau de vie’d, vanim neist pärines 1985. aastast ja põhikomponent aastast 1995. Apteegimensuuris segatud komponendid pandi täpselt kirja, mekiti ja nuusutati hoolega, kuni leiti parim destillaatide vahekord ning selle blend’iga (destillaatide segu) täideti sajaliitrine konjakivaat. Vananemisprotsessi ajal tuleb konjakit aeg-ajalt maitsta, vajaduse korral lisatakse sellele destilleeritud vett. 2015. aasta kevadel lähevad naised konjakit pudelitesse villima ja sisse õnnistama, et tähistada sellega klubi esimest juubelit. Teine vaat ootab neid aga Maxime Trijolis, mis pandi käima samal ajal. See on aga väga eriline konjak, sest tegu on värske destillatsiooni eau de vie’ vintage’iga ehk ühe aastakäigu konjakiga. «Käisime seda nüüd esimest korda maitsmas ja kuigi selle valmimiseni on jäänud «vaid» kaheksateist ja pool aastat, on see juba nüüd suurepärane!» on naised rahul. Pudelid valitakse oma konjakitele välja erinevate näidiste seast, etikett ja karp lastakse kujundada Eestis. Konjakidaamid ütlevad, et on vale arvamus, nagu tegutseksid Cognacis ainult uhked konjakimõisad, kus kõik on äraütlemata peen. See pole kaugeltki nii. Tänavu külastasid nad näiteks üht väikest konjakitalu Boutinet’, kus toimetas vaid üks vanahärra. Härra Bernard Boutinet pakkus oma joogikunsti lihtsas tallihoones, mis elamuslikult ei jäänud kuidagi alla uhketele mõisatele. Erinevalt meeste konjakiklubist, kus õhus on tunda rohkem hasarti ja võistluslikkust, ei pea naised pimetestide veatut läbimist omaette eesmärgiks. Küll aga on nad kindlad selles, et suurte majade, piirkondade ning suurepäraste, heade ja keskpäraste konjakite vahet on nad kaheksa tegevusaasta jooksul küll tegema õppinud. «Me ei pürgi eksperdi staatusesse, meie eesmärk on tasa ja targu seda maailma tundma õppida ning selle kõrval ka palju muud huvitavat teha,» selgitab Birjo. Katrin lisab, et konjaki tundmaõppimine on nagu keeleõppimine. «Tunnen, et ma natuke juba oskan «konjaki keelt». Üks oluline tarkus paljude konkreetsete teadmiste kõrval on aga kindlasti see, et konjakimaailmas mõeldakse ja tegutsetakse väga kaugele ette vaadates. Ning kui sa kiidad mõnd konjakit, maitstes selle hääd mekki, siis ütleb keldrimeister sulle: «See pole minu teene, selle eest tuleb tänada minu eelkäijaid. Need väärtused sünnivad sellest, et põlvkond põlvkonna järel kõik panustavad ja pühenduvad sellele, mida nad teevad.» 

Eesti mees Cognacis: Kaido Laanet ja Maxime Trijoli omanik Jean-Jaques Trijol. Foto Katrin Karu

28

Ainus omataoline maailmas Huvi konjaki ja Prantsusmaa vastu on andnud suuna ka naiste reisisihtidele – pole vist vaja väga arvata, kuhu need on viinud: ikka Cognaci, loomulikult! Tänavu tehti sinnakanti juba kolmas reis. Iga kord on eesmärk külastada uusi kohti, sel sügisel käidi Godet’, Tesseroni, Martelli, Château de Montifaud’, Boutinet’ ja Maxime Trijoli konjakimajades. Vastu võetakse naisi Cognacis nende endi sõnul alati väga hästi, seda enam, et ainult naisi ühendav konjakiklubi on täiesti unikaalne – isegi Prantsusmaal pole sellist! Nüüd olevat siiski Norras mehed ka naistele oma klubiuksed avanud. «Mis seal salata, eks meiegi puhul vaadati algul, et mis see nüüd küll on: ilusad noored naised kõrgetel kontsadel, mis konjakiasjatundjad need ka on! Ent kui me juba küsima hakkasime ja asjatundlikkust üles näitasime, oldi väga meeldivalt üllatunud,» toob Katrin lõbusa näite sellest, kuidas nende konjakiretked algul välja nägid. Nüüd on aga konjakidaamidel Cognacis juba kaks sõprusmaja: Maxime Trijol, kus ollakse käinud juba kolm korda ning kus Birjo ja Katrini sõnul nende klubi väga soojalt nagu pereliikmeid vastu võetakse. Birjo lisab, et selles mängib kindlasti suurt rolli ka asjaolu, et Maxime Trijoli esindab juba üle kümne aasta peaaegu kogu maailmas eestlane Kaido Laanet. Loomulikult liigub härra Laanet ka Eestis ning naisteklubi edasistele kontaktidele saigi määravaks siin tema tehtud koolitus. Mis seal salata, tõdevad naised – Maxime Trijolil on ka väga head konjakid. Kuid on veel teinegi konjakimaja, kus eestlannadest konjakiaustajaid avasüli vastu võetakse – Château de Montifaud. Sümpaatia on vastastikune, sest just selle konjakimaja jook oli see, mis klubi asutajaliikmed konjakiusku pööras. Birjo ütleb, et määravaks sai Château de Montifaud VSOP, mis tundus väga naiselik ja tasakaalus olev konjak. Ning pole kaugeltki juhus, et just selles konjakimajas kui klubi loomise inspiratsiooniallika juures on oma õiget aega ootamas ja küpsemas koostöö

Hinnalisem kui kuld. Eau de vie’d Tesseroni konjakimaja Paradis’s. Foto Katrin Karu


Mitmekülgne Florida pakub päikest, kultuuri ja teadust Kuldar Kullasepp, Merit Välba Autorite fotod

Ö 30

eldakse, et sa kas armastad Ameerikat või ei meeldi see kohe üldse. Muidugi on võimalus ka suhteliselt ükskõikseks jääda, ent sedavõrd suur riik, millel on nii palju pakkuda, külmaks jätta ei saa. Jahedaks võib muuta hoopis sügistalvine Eesti, mille eest paljud Egiptuse ja Türgi päikese alla põgenevad. Kuid päike kõrvetab sama kuumalt ka Floridas, mis Eestist pärit puhkajate seas sihtkohana järjest enam populaarsust kogub. Sinna minnakse nii reisibüroode kaudu kui ka omal käel, sest lennuühendused Tallinnast on väga mugavad ja inglise keelt oskaval inimesel pole probleemi leida sobiv majutus, rentida auto ja omal käel avastusretkele asuda. Ehk tunnevadki USAs end kõige paremini need, kes keelt osates meile suhteliselt sarnases kultuuriruumis puhates soovivad end pigem kohalikena tunda ja mitte liikuda turistina mööda kindlaid trajektoore. Kui Egiptuses käiakse ära nädalaga, siis kaugele Ühendriikidesse lennates tuleks varuda seal elamiseks vähemalt kaks, veel parem kolm nädalat.

Florida ehk Sunshine State (päikesepaiste osariik) on Eestist ligi neli korda suurema territooriumiga osariik, kus elab üle 19 miljoni inimese. Võrreldes 1980. aastaga on elanike hulk enam kui kahekordistunud ja jätkab kasvamist meeletu tempoga – iga päev kolib Floridasse elama tuhat inimest. Lisaks sellele on päikesepaiste osariik populaarne puhkusepaik nii sise- kui välisturistidele. 2011. aastal külastas Floridat kokku ligi 90 miljonit inimest. Peamiseks tõmbenumbriks on suurepärane kliima – suvel on keskmine temperatuur 28 kraadi ringis ja talvel vaid veidi alla 21. Hooajaks võiks pidada sisuliselt kogu aastat, kuid kohalike hinnangul läheb suve keskel juba liiga kuumaks ning päevased temperatuurid ületavad 35 kraadi, sügisel suureneb aga tormide ja vihmasadude hulk. Kui kuumus liialt rusuvaks muutub, võib kasta end ookeani, kus aasta kõige külmemal kuul jaanuaris kostitatakse sind 22-kraadise veetemperatuuriga. Juulist oktoobrini on see 28 kandis …


Floridasse minek tähendab tavaliselt marsruuti Tallinn – Helsingi – New York – Miami. Astud Tallinnas lõuna paiku lennukile ja oled 20 tunni pärast kohal. On ka teisi variante, näiteks läbi Amsterdami ja Atlanta, ent põhjanaabrite abil on kõige mugavam – ümberistumise ajad on väga mõistlikud ning ei pea lennujaamades lihtsalt tundide kaupa lendu ootama.

Miami

Florida kõige populaarsem piirkond on legendaarne Miami, mis hakkas kuulsust koguma pärast 1980ndatel eetris olnud kultuslikku telesarja Miami Vice. Seal nähtud pastelsed, ent samas säravad värvid on jäänud Miami üheks tõmbenumbriks siiani, mille ilmekaks näiteks on art déco stiilis Collins Avenue kohe South Beachi kõrval. See Prantsusmaalt pärit arhitektuuristiil on saanud Miami üheks visiitkaardiks, 1920.–1940. aastatel ehitatud hooned on luksuslikud, hotellide omanikeks on enamasti Hollywoodi A-kategooria tähed. Kuulsustest veel – neid elab ja suvitab Miamis palju, kuid seejuures ei ole Miami sugugi mitte nii bling-bling, nagu ekslikult arvatakse. Randa päevitama ja ookeani suplema võib julgelt minna ka ilma suurte kõrvarõngaste ja Swarowsky kivikestega ehitud plätudeta. Miami, kus tooni annavad ingliskeelse elanikkonna kõrval üha rohkem hispaaniakeelne seltskond ja kuulda võib ka vene keelt, on tegelikkuses väga sõbralik ja kõigiga arvestav linn. Peab palju vaeva nägema, et end seal ebamugavalt tunda.

Must- ja elukunstnikud näitavad oskusi Key Westi peaväljakul Mallory Square'il.

Miami kesklinna ehk downtown`i lahutab ookeanist vaid mõnikümmend sentimeetrit.

Lisaks rannale on Miamis palju muud avastamist – huvilistel tasub põigata loomaaeda ning ajalugu ja kunsti ühendavasse holokausti memoriaali. Linna esimest korda külastavatele turistidele võib soovitada kruiisisadamast väljuvat ringsõitu Biscayne Bay and Millioners Row. Nii saab hea ülevaate, kas George Clooney, Ben Afflek, Jennifer Lopez on kodus ja kui äge pidu neil käsil on. Tuuril näeb ka kuulsuste koduks olevat üle 130 elanikuga Fisher Islandit, kus on USA kõrgeim sissetulek inimese kohta. Olgu öeldud, et ka seda tuuri juhib heatujuline ja tabavate naljadega varustatud giid ning sama kruiisisadam on alguspunkt ka Kariibi mere kruiisidele. Restorane leidub Miamis miljoneid, meie südame võitis ka Lonely Planeti soovitatud Haiti restoran Tap Tap, mis pakub võrratut toidunaudingut, värvikirevat interjööri, ülevaadet Haiti eluolust ning siirast ja vahetut teenindust. Lihtsama ehtsa ameerikaliku kõhutäie saab näiteks rongivagunisse ehitatud 11th Street Dineris. Ära tasub käia ka Jerry’s Famouse Deli’s. Florida on ka poodlejate paradiis. Kui Miami Lincoln Roadil asuvad maailma tuntuimate, armastatuimate ja kallimate brändide esinduskauplused (muu hulgas Eesti juurtega Brasiilia moedisaineri esinduspood Osklen), siis outlet-hindadega meeletut kaubava-

Ootamatult inimtühi paradiisirand Tiger Tail Beach Mehhiko lahe ääres.


Kennedy kosmosekeskuses saab mõista ja tunnetada kosmoseprojektide mastaapsust. likut pakuvad näiteks Sawgrass Mills ja Dolphin Mall. Outletkeskusi on Ühendriikides väga palju ja neid leiab ka Mehhiko lahe äärest. Ostuhuvilistele teadmiseks, et Eestist tasub välja lennata pooltühjade kohvritega, sest riided on outlet-keskustes mitu korda odavamad kui Eestis.

Mehhiko laht

Atlandi ookeani serval asuv Miami on populaarne eelkõige noorte seas, eriti käest ära läheb see kevadisel koolivaheajal, mil igast USA otsast noored kohale lendavad ja lõputult pidutsevad. Veidi rahulikum on suunduda Mehhiko lahe äärde, kus Marco Island, Naples, Fort Myers ja Bonita Springs enam privaatsust pakuvad. See kant on väga populaarne ka pensionäride hulgas, kuid nooremal reisisellil ei maksa sellest endale probleemi teha – sadade kilomeetrite kaupa liivarandu ja toredaid USA mõistes väikesi linnakesi pakuvad kuhjaga avastamisrõõmu. Paslik ongi esmalt paar päeva Miamis veeta ja siis sõita läbi Evergladesi rahvuspargi poolsaare teise serva. Naples on ilus 21 000 elanikuga väikelinn, mille tähelepanuväärseks magnetiks nii kohalikele kui ka turistidele on Mehhiko lahte ulatuv puidust kai. Igal õhtul käivad seal sajad inimesed vaatamas päikeseloojangut, millele aplodeeritakse. Kirsina koogil mõjuvad samal ajal kai ääres rõõmsalt ujuvad delfiinid, kes oma hüpetega loojuva päikese suunas panevad imetlejad vaimustusest kiljuma. Turistide jaoks keerleb Florida puhul suur osa elust ranna ümber ja neid on pakkuda palju. Kui Miami Beach on üks rahvarohkemaid, ent jääb rahva tiheduse mõttes siiski alla kõrghooaja Pärnu rannale, siis Mehhiko lahe äärest võid end maalilisest rannast täiesti üksi avastada. Üks selline on näiteks tiigrisaba-kujuline Tiger Tail Beach Marco Islandil. Või kui soovid vahetada liiva varvaste vahel merikarpide vastu, siis pole paremat kohta kui 100 km kaugusel asuv Sanibel. Teele jääb aga hulga toredaid rannakesi ja laheäärseid väikesi saari, mida ühendavad maalilised sillad (küll tasulised, aga väärt mõnedollarilist teemaksu).

Everglades

Floridas on palju erinevaid vaatamisväärsusi, üks kuulsamaid neist on Evergladesi rahvuspark. Enam kui pooleteist miljoni hektari suurune rahvuspark on Ühendriikides suuruselt kolmas, sellest suuremad on vaid hiiglaslik Death Valley ja Yellowstone. Kui Yellowstone võlub maalilise loodusega ja Death Valley sõna otseses mõttes tapab kuumusega, siis Everglades mõjub

vägagi vaoshoitult. Sel ei ole pakkuda maalilisi vaateid ning see võib esmapilgul mõjuda isegi igavana. Everglades on suur mitmekülgne märgala, mille nautimiseks tuleb varuda päev või kaks, külastades pargi erinevaid piirkondi, kuhu muide tuleb sõita autoga, läbides teinekord sada kilomeetrit. Paadituuril saab seigelda mangroovide vahel ja tegeleda linnuvaatlusega, samuti võivad silma jääda graatsilised delfiinid või hiiglaslikud lamantiinid – kuni kolme meetri pikkuseks kasvavad ja ligi 400 kilo kaaluvad veeimetajad liiguvad vaid 5 km tunnis ja veedavad suure osa oma elust madalas vees lihtsalt elu nautides. Kohustuslikuks peetakse ka Shark Valley’s toimuvaid kahetunniseid ringsõite, kus väga karismaatilised giidid Evergladesi olulisusest räägivad. Just seal õpibki rahvuspargi kohta kõige enam. Tuur kulgeb sõna otseses mõttes kõrvuti kuumuse eest varju otsivate alligaatoritega, kellest nii mõnegagi saab sinasõbraks umbes meetri kauguselt. Seejuures ei maksa vabalt liikuvat alligaatorit kohates paanikasse sattuda. Evergladesi ajaloos on teada vaid kaks juhtumit, kus alligaator intsidenti sattunud on. Mõlemal juhul oli aga ülereageerivaks pooleks inimene.

Key West

Floridat külastades on kohustuslik ära käia ka poolsaare lõunatipus ja saarestiku erinevatel saartel, kus asub vabameelne ja boheemlaslik Key West. See väikelinn on ilmekas tõestus, et USAs käies saab näha kõike. Glamuursest Miamist on Key Westi üle kolme tunni autosõitu, millest kaks kolmandikku kulgeb justkui ookeanis. Teel saab ületada 42 silda, sealhulgas legendaarset üle 10 kilomeetri pikkust Seven Mile Bridge’i, kus on teiste seas kihutanud end filmiajalukku James Bond 1989. aasta filmis «Licence to Kill». Key West on üks kummaline linn, kus aeg justkui seisaks, kellelgi pole kuhugi kiire ja selleks polegi vajadust. Esmapilgul tundub linn oma väikeste lagunenud puitmajadega räämas, kuid juba mõne tunni möödudes mõistad, et see on elustiil. Näiteks Key Westi ühe populaarsema õlleka Green Parroti akendel puuduvad klaasid. Täiesti tavaline nähtus on mööda tänavaid ja restoranides vabalt ringi jooksvad kuked-kanad, boheemlastest, hipidest, transseksuaalidest ja igasugu elukunstnikest rääkimata. Et Key Westi omamoodi elu veel ilmestada, siis seik lähiajaloost – 1982. aastal kuulutas Key West end korraks iseseisvaks ja nimetas ennast Conch Republicuks ehk merikarbi


Evergladesi rahvuspark on koduks tuhandetele vabalt liikuvatele alligaatoritele. vabariigiks. See oli protestisamm Ühendriikide kehtestatud karmide turvareeglite vastu, mille abil püüti peatada Kuubalt Ühendriikidesse seilavaid immigrante. Merikarbi vabariigi sümboolika on endiselt au sees ja seda kohtab pea igal sammul. Key Westi keskseks kohaks on mere ääres vanalinna serval asuv Mallory Square, kuhu õhtuti kogunevad turistide meelt lahutama kohalikud elukunstnikud, kes äraõpitud trikkidega endale elatist teenivad. Muide, kaabu sisse alla 10 dollari pole kuigi viisakas panna ning kui seda teha, ei jäeta seda valju häälega ära märkimata. Key Westi on maailma kirjanduslukku jäädvustanud Ernest Hemingway, kes elas saarel aastatel 1931–1939. Poliitikahuvilistele on kohustuslik sihtpunkt Little White House, kust president Harry Truman juhtis riiki kokku 175 päeva. Samuti on seal korraldatud erinevaid ametlikke ja vähem ametlikke tippkohtumisi. Kui mujal Floridas kipub nii olema, et Eesti seostub «külma kohaga», siis väikses valges majas pälvivad eestlased sooja ja asjaliku vastuvõtu.

Väikelinnast St. Augustine õhkub ajalugu – ikkagi üks vanematest USA linnadest. Olles juba nädala või kaks kohapeal viibinud, ei tundu türkiissinise ookeani ääres sõitmine enam nii vajalik kui reisi algul. Seega – uus sihtkoht GPSi ja edasi. Kuna Kennedy kosmosekeskuses tasub veeta suurema osa päevast, on mõistlik olla öö enne keskuse külastamist veeta asuvas väikeses linnas. Meie valisime surfarite meka Cocoa Beachi, mis asub külastuskeskusest umbes 40 minuti autosõidu kaugusel. Maanteeäärne väikelinn ei ole kohapeal viibides sugugi märkimisväärne, kuid võlub oma lihtsuse, hingematvate päikesetõusude ja efektsete lainetega. Muidugi leiab siit ka rammusas koguses barbecue-liha. Cocoa Beachi sümboliks on 24 tundi ja 365 päeva aastas avatud hiiglaslik surfivarustuse pood Ron Jon Surf Shop, mis siiski osutub parajaks turistilõksuks. Räägitakse, et äriliselt pole see üldse mõistlik mõte, kuid tehti siiski, sest … miks mitte. Samuti mõjub boheemlaslikult järjekordne ookeani ulatuv ja väga kõrge kai, millel on mõned söögikohad. Kai tipus on aga Tiki baar, kus müüakse stiilselt ainult õlut.

Turismimagnetiks on ka betoonist valatud Southernmost Point, mille juures kohustuslikud fotod tehakse. Tõsiasi on aga see, et tegu on turismimagnetiga ja USA lõunapoolseim tipp asub veel rohkem lõuna pool. Siiski on selge, et Key West on ekvaatorile lähedal ning Kuubast lahutab saart 150 kilomeetrit. Kuna Key West asub kaugel ookeanis, siis pole mõtet sinna üheks päevaks minna. Kui hirm boheemlasliku majutuse ees võimust võtab, siis muretsemiseks pole põhjust – viisakaid hotellikette jagub Mallory Square’ist jalutuskäigu kaugusel mitmeid ja hinnad on Floridale omaselt soodsad. Hotellitoad on muide suuremad kui Euroopas ja tavaliselt saab toast põhimõtteliselt välibasseini hüpata.

Cocoa Beach ja NASA kosmosekeskus

Miami külje alt mööda suunaga põhja poole asub Florida ning tegelikult kogu maailma ainulaadne vaatamisväärsus – Kennedy kosmosekeskus. Miamist on sinna mööda kiiremaid teid sõites kolm ja pool tundi. Peab arvestama, et valides kiireima tee, suunatakse autojuht tavaliselt tasulistele kiirteedele, mille ääres suurt midagi aega märgata pole. Saab sõita ka väiksemaid teid pidi, kuid siis võib sõidule kuluv aeg oluliselt pikeneda.

Puidust ja ohtlikult nagisev jalakäijate kai Cocoa Beachil – imeilus koht päikesetõusu nautimiseks.

33


Kennedy kosmosekeskus on kohustuslik vaatamisväärsus, kus tõenäoliselt kõige selgemini tuleb välja ameeriklaste patriootlikkus. Siiani aktiivselt arendatavate kosmoseprogrammide keskel on võimalik tutvuda erinevate väljapanekutega, külastada kahte 3D kino, uurida kosmoserakettide elusuuruses mudeleid. Uskumatuna mõjub enam kui 110 meetri pikkune suurim rakett, mis eales tehtud – Saturn V. Kosmosekeskuses saab külastaja uudistada selle iga detaili. Lisaks on loodud hulk erinevaid lavastusi ja interaktiivseid väljapanekuid, millest võimsaimad on kosmosesüstiku stardi simulaator ning Apollo 8 stardi läbielamine juhtimiskeskuses. Külmavärinad on garanteeritud. Selle aasta juuni lõpus avati väljapanekuna ka kosmosesüstik Atlantis. Enne kosmosekeskuse külastamist tasuks aga heita pilk kalendrisse – võib juhtuda, et just siis saadetakse kosmose poole teele ka mõni päris rakett. Üks soovitus veel – enne külastust tasuks kõht täis süüa või meelepärane toit autosse jätta, sest kohapeal pakutav erilist kriitikat ei kannata.

St. Augustine

Kui ringsõidul vähegi aega, siis tasuks sammud seada ka St. Augustine’i. See on vanim järjest asustatud USA linn, mis rajatud 1565. aastal ning on olnud suisa Florida osariigi pealinn. Eelkõige annavad St. Augustinis tooni hispaania kultuuri jäljed, sest just hispaanlased asutasid selle linna. Suurimaks vaatamisväärsuseks on Castillo de san Marcose merekindlus, õhtuti pakub linnake erinevaid pubisid-klubisid, kus tooni annab britilik lähenemine. Kuna aga tegemist on USA mõistes väga vana linnaga, siis loomulikult ei puudu ka vanalinnas öösiti korraldatavad kummitustuurid. Muide, St. Augustine mõjub pimedas suhteliselt kummituslikult, sellele aitavad kaasa vanad puumajad vanalinna peatänaval St. George Streetil, kus asub ka USA vanim säilinud puidust koolimaja. Florida on väga mitmekesine osariik, mis keskendudes turismile suudab samas pakkuda väga erinevaid kogemusi. Oluline on vaid teha ära põhjalik kodutöö, et kõik soovitu ikka läbi jõuaks käia. Ning seejärel tuleb leida järgmine sobiv aeg, et tagasi minna – ühe või kahe reisiga Floridat läbi käia ei õnnestu. 

Majutus ja auto Autot rentides arvesta, et väike- ja keskklassi auto on tihti samas hinnaklassis. Kütus on Ühendriikides tunduvalt odavam kui Eestis. Nii autorendi kui kütuse hinnad erinevad osariigiti ja erinevates linnades tublisti. Rentides auto ühest linnast ja soovides seda jätta teise, tuleb arvestada väga kopsaka drop-off tasuga. Mõned üksikud firmad ei võta aga seda tasu, kui võtta auto suurest rahvusvahelisest lennujaamast ja viia teise suurde lennujaama. Usalda GPS-seadet. Majutus Miamis ja teistes Florida linnades võib olla märkimisväärselt odavam kui Euroopas. Pakkumisi tuleb uurida aegsasti enne reisile minekut. Hotellide kõrval tasub otsida ka rendikortereid.


Martell, õilis jook Inglite orust 1936. aasta 21. detsembril avaldas ajaleht Postimees oma kuulutuste rubriigis alljärgneva teate: «Kes tahab üllatada oma külaliste maitsemeelt seaduslikult garanteeritud kõrgväärtuslikkude viinamarjade loomuliku, absoluutselt puhta produktiga, valib kindlasti Cognac Martelli». Tekst Riina Luik, fotod Marina Pushkar ja Martell

S

Jean Jacques Regnault

el sügisel avati Stockmanni kaubamajas maailma vanima juhtiva konjakimaja Martelli konjakikapp, millega tähistati ühtlasi konjakimaja viimase pereliikme – 2011. aastal turule toodud ülieksklusiivse Martell Chanteloup Perspective’i jõudmist Eestisse. Tegu on erimeetodil valminud extra-klassi kuuluva konjakiga, mis on villitud kuulsa Prantsuse disaineri Serge Mansau kujundatud luksuslikku pudelisse. Konjakikapi avamisele saabunud Martelli Chanteloupi konjakimõisa tootearendusjuht ja konjakiekspert Jean Jacques Regnault rääkis Peeglile, mis luksusjookide maailmas toimub ning mis teeb just Martelli konjakid eriliseks. Martelli konjakimaja asutas Prantsusmaal Cognaci piirkonnas 1715. aastal Jean Martell. See konjakimaja on maailmas tuntud ja kõrgelt hinnatud eelkõige tänu oma premium- ja extra-klassi konjakitele, millele on omane väga hea kvaliteet, suurepärased maitseomadused ja rikkalik aroomibukett. Martell kuulub maailma suurimate konjakitootjate esikolmikusse ning on müügiliider kahekümnes riigis, sealhulgas Itaalias, Mehhikos, Hongkongis, Malaisias ja Singapuris. Aasia riikides on Martelli turuosa suurim just kõige kallimate konjakimarkide Cordon Bleu, XO ja Extra osas ning maailma mastaabis kuulub pea veerand kogu XO-kategoorias tehtud läbimüügist just Martellile. Härra Regnault, olete ilmselt kõige õigem inimene, kelle käest küsida: milline on tempokal 21. sajandil nii õilsa ja aeglast nautimist eeldava joogi nagu seda on konjak, positsioon maailmas? Konjak ei ole alkoholiturul küll kõige kõrgemal positsioonil, kuid kahtlemata on konjak üks neist premium-klassi jookidest, mille tuntus ja tarbimine aasta-aastalt kasvab, olles juba jõudnud ette nii viskist, vodkast kui mis tahes teistest kangetest alkoholidest. Martell ei ole oma toodangumahult maailmas esimesel kohal, aga oleme just paari viimase aastaga tõusnud esimesele kohale premium-klassi ja XO-kategooria konjakitootjana. Martelli suurim konjakiturg on praegu Ameerika, järgnevad Aasia riigid, eesotsas Hiinaga, kus eelistatakse kõrgema kategooria konjakeid. Millega seletate konjaki populaarsuse tõusu mitte ainult Aasias, vaid maailmas üldse? Aasias, meie suurimal turul Hiinas (müüme seal ligi 50% oma toodangust) sellega, et kange alkoholi valmistamise ja tarbimise kogemus on seal riisiviina sake näol sajanditevanune. Nüüd aga puhuvad kogu Aasias uued moodsad tuuled ning jõudsalt kosuv keskklass ja uusrikkad eelistavad tarbida Lääne, eriti aga kvaliteetseid Prantsuse päritolu tooteid. Kallite margijookide tarbimine kuulub nende jõuka elustiili juurde ja Martelli kuulub samuti nende prestiižsete toodete kategooriasse. Kui aga rääkida turust üldisemalt, siis majanduskriis mõjus luksustoodetele vastupidi ootustele – väga turgutavalt. Martelli konjak kuulub ametlikult luksustoodete kategooriasse alates 2006. aastast, mil konjakimajast sai Prantsuse luksuskaupade tootjaid ühendava Comté Colbert liige. Paradoks seoses majanduskriisiga on selles, et nii Martellil kui konjakil üldiselt läheb praegu väga hästi ja konjakimajadel on head ajad. Julgen öelda, et konjak on maailma alkoholiturul tegija number üks, sest seda valmistatakse kvaliteetsetest viinamarjadest ning inimesed saavad aru, et toodetel on sõltuvalt nende päritolust suur vahe. Võrreldes viina, viski või džinniga ei pärine konjaki algmaterjal mitte teraviljast destilleeritud piiritusest, vaid viinamarjadest ning sellest destilleerimise käigus saadud piiritus on väga puhas ja kvaliteetne ning ka tervisele ohutum. Konjaki võib oma puhtuse, kvaliteedi, lõhna- ja maitseomaduste poolest julgelt liigitada samasse kategooriasse õilsate šampanjadega – nad mõlemad kuuluvad alkohoolsete jookide kõrgklassi. See ongi põhjus, miks konjaki populaarsus jõudsalt kasvab.

36

Mis teeb Martelli unikaalseks? Peamiselt kolm aspekti: kõrgekvaliteediline algmaterjal ja sellest valmistatud väga selge

vein, mis on konjakitootmise alge. Teiseks meie eriline destilleerimise meetod (Martelli stiil), mille eripäraks on vaid destillaadi kvaliteetseima osa kasutamine, samuti eranditult parimate tammevaatide kasutamine ning muidugi on ülioluline roll ka meie konjakimeistril Benoit Filil. 2002. aastal liitus Martelli konjakimaja Pernod Ricardi grupiga, mis on premium-alkoholi kategoorias globaalne turuliider ning see tähendas Martelli perekonna taandumist ettevõtte juhtimisest. Millal teie Martelli konjakimajateenistusse astusite? Kakskümmend aastat tagasi, ajal, mil töötasin Pariisis luksushotelli Big Palace mänedžerina, tehti mulle Martelli konjakimajast ettepanek hakata tegelema nende kahe külalistemajaga: imekaunite Château de Chanteloupi ja Château de Lignèresi külastuskomplekside korrashoiu ning külaliste vastuvõtmisega. Nüüdseks on minu töö jaotunud nii, et pool sellest on tegeleda inimeste vastuvõtmisega ning teine pool on olla Martelli konjakisaadik ja tegeleda avalike suhetega maailma mastaabis. Öelge ausalt, kas olite ka enne Martelli teenistusse asumist konjakisse armunud, või sai sellest pigem armastus tööpostil? (Naerab.) Muidugi olin ma konjakiga väga hästi tuttav juba varem – olen ju prantslane ning töötasin luksushotellides. Ka minu perekonnal on Champagne’is oma veiniaiad, valmistame nii šampanjat kui bordoosid, seega on veini- ja konjakimaailm mulle tuttav juba lapsepõlvest. Seepärast olin väga õnnelik, kui mulle langes osaks astuda sõna kõige otsesemas tähenduses konjakimaailma, eriti veel nii prestiižse konjakimaja, nagu seda on Martell – Prantsusmaa kõige vanema ja luksuslikumaid konjakeid valmistava konjakimaja teenistusse. Kes on teie külalised neis imekaunites konjakimõisates? Kuna meie turg Aasias on väga suur, on palju külalisi just sealt. See on hea, et saame neile näidata kogu konjakivalmistamise protsessi ja veenda neid, et tegu on tõesti väga väärika joogiga. Château de Chanteloup’is, kus võtame vastu enamiku oma külalistest, on äärmiselt kodune atmosfäär, meie 12-hektarilises kaunis pargis elavad hirved ja tänavu sündis neil taas kaheksa talle. Kui palju konjakit te ise päevas joote? (Naerdes.) Kui ma ei joo väikest sõõmu pärast lõuna- või õhtusööki, siis mekin seda meie külastajatega konjakimajas ringkäiku tehes, meie äripartnereid vastu võttes – põhjust head konjakit maitsta leiab alati, seda enam, et Martell on tõeline naudingute allikas. Minu konkurentsitu lemmik on Martelli ikoonkonjak Cordon Bleu – loodud 1912. aastal.  Eestis on Martelli konjakite maaletooja Pernod Ricard Estonia: www.pernod-ricard-estonia.com/

Tänavu jõudis Eesti turule ülieksklusiivne Martell Chanteloup Perspective.


LUNA 1600DH GAS

LUNA 550V GAS Salong KAMINAKODA TALLINN: Pärnu mnt 139e/2, tel 677 6977 TARTU: Tähe 127e (XNord OÜ Kaminasalong), tel 5661 5954 kaminakoda@raidkivi.ee • www.raidkivi.ee

LUNA 1000 RD GOLD GAS


Petits fours –

peenutsejad pidulaual

Tekst Riina Luik, fotod Tiit Koha

P

etits fours’id (ainsuses petit four) on pidulaudu ehtinud juba sajandeid ning neid tuntakse kui väikesi hõrke suupisteid, mis on nagu miniatuursed kulinaarsed meistriteosed, visuaalselt pilkupüüdvad ning parimal juhul seotud tõeliselt põneva maitsekoosluse ja üllatusmomendiga. Ehkki prantsuskeelne petit four tähendab väikest ahju ning seostuski algselt miniatuursete küpsetistega, on see mõiste tänapäeval laienenud väikesteks hõrkudeks suupisteteks laiemalt ning sellesse kategooriasse kuuluvad nii külmad kui soojad väikesed soolased ja magusad ampsud. Petits fours’id ilmusid pagari- ja kondiitrikunsti 18. sajandil väga praktilisel kaalutlusel – kivisöega kütmine tekitas ahjudes kõrge temperatuuri ning jättis järele kaua hõõguvad söed. Kivisüsi oli aga kallis, seepärast mõeldi, kuidas tarvitada ahjusoojust võimalikult säästvalt. Lahendusena sündisid kiirelt küpsevad, kuid samas

38

kõrget kuumust vajavad väikesed küpsetised. Petits fours’id jaotuvad kolmeks: glacé (glasuuritud) või muul moel kaunistatud õhukesed küpsetised, näiteks keedutainast tuuletaskud (éclairs) või muretainast (vormi)koogikesed (tartelettes); salé (soolased) väikesed külmad suupisted, mida pakutakse püstijalapidudel või buffet-laual ning kolmandaks sec (kuiv) – väga erilised küpsised, beseekoogikesed (meringues), makroonid (macarons) või lehttainast küpsetised. Magusate suupistete puhul kasutati nende täitmiseks kohupiima-, šokolaadi- ja keedukreemi, vahukoort, martsipani- ja pähklimassi, koriante, suhkrustatud puuvilju jne. Inglismaal serveeriti petit fours’e enamasti high tea ehk päeva lõpetava söömaaja (kl 17–19) järel. Selleks et perenaine saaks oma imelisi hõrgutisi väärikalt serveerida, oli peentes majapidamistes spetsiaalne laud või vähemalt hõbedane serveerimiskandik või kolmekordne serveerimisvaagen.


Hõrkude suupistetega seondub veel teinegi peen, ilmselt kõigil praktikas järele proovitud püstijalapidu või vastuvõtt ehk furšett, kus toit on serveeritud ampsukestena. Nimetus tuleneb prantsuskeelsest sõnast fourchette (kahvel) ja tähendabki seda, et suupisteid ja jooke serveeritakse küll lauale, kuid selle ääres ei istuta või pakuvad serveerijad hõrgutisi otse kandikult. Neid võib süüa kas sõrmede vahelt või väikeselt taldrikult kahvliga. Sellistel pidudel ja vastuvõttudel pannakse suupistetele erilist rõhku – lauad on enamasti mitmetasapinnalised, rikkalikult kaunistatud, sageli kasutatakse peegelpindu, lilli ja küünlaid, mis suursugusust veelgi toonitavad. Kui suupisteid serveeritakse otse kandikult, siis on neid seal korraga mitu eri sorti. Juhul kui pakutakse ka magusaid petits fours’e, serveeritakse need digestiivi, tee ja kohviga samal ajal. Restoran Kuninga meisterkokad Kirill Kirejev ja Roman Sokalski tunnevad asja ja valmistasid Peegli lugejate pühadelauale neli võrratut petit four’i. Siin majas teatakse, mis on gastronoomia kõrge tase: sel sügisel pärjati restorani peakokk Rustam Tsikalovets Moskva rahvusvahelisel kulinaariakonkursil kuldmedaliga kolmes eri kategoorias ja kuulutati võistluste absoluutseks võitjaks. Kirill Kirejev tuli 2012. aasta Eesti aasta koka võistlustel kolmandaks ning Roman Sokalski pääses finaali. Restorani sommeljee Nikolai Rajevski soovitab iga petit four’i juurde pärast nende maitsmist ka sobivaimad kaaslased. Ta tõdeb, et peened kulinaarsed suupisted sobivad enim kokku sama peente jookidega. Pigem vähem, aga paremat, võiks kõlada seekordsete pühade moto. 

1

2

3

Tumeda šokolaadi korvike sinihallitusjuustu kreemiga (1)

Ained (10 tk): 100 g tumedat šokolaadi, 100 g meelepärast sinihallitusjuustu ja 100 ml vahukoort, kaunistuseks mõni maasikas ning mündilehti. Valmistamine: sulata šokolaad veevannil ja määri see paraja kihina kas käsitöökompvekkidele mõeldud silikoonvormi või samaks otstarbeks mõeldud pabervormi põhja ja servadele. Pane külmkappi tahenema. Samal ajal valmista täidis: võta 100 g sinihallitusjuustu, sulata see vispliga segades 100 ml vahukoorega. Lase veidi jahtuda, seejärel vahusta. Võta hangunud korvike õrnalt paberist välja, täida kreemiga (kasuta pritskotti), kaunista maasikasektori ja mündilehega. Kaaslaseks: Hennessy X.O, Martell V.S.O.P või Bas-Armagnac Veuve Lafontan X.O

Valge šokolaadi korvike pistaatsiakreemiga (3)

Ained (10 tk): 100 g valget šokolaadi. Täitesegu puhul lähtu põhimõttest: üks osa pistaatsiapüreed ja viis osa vahukoort, maitse järgi suhkrut, vaarikaid. Kaunistuseks mündilehti ja pähkleid. Valmistamine: sulata šokolaad veevannil ja määri see paraja kihina käsitöökompvekkidele mõeldud silikoonvormi. Kuumuta pistaatsiakreem koos vahukoore ja tavalise suhkruga, pane tunniks külmikusse. Sel ajal mikserda (külmutatud) vaarikatest ja suhkrust toormoos vahekorras 1 : 1. Võta šokolaadikorvike õrnalt vormist välja ja aseta pabervormi, korvikese põhja pane vaarika toormoos ja täida korvike pritsi abil pistaatsiakreemiga, kaunista mündilehe ja pähkliga. Kaaslaseks: mõni Delamaini konjakeist.

Tsitruse marmelaad

Ained: üks apelsin ja laim, üks tähtaniis, 2 spl želatiini, maitse järgi suhkrut. Valmistamine: riivi mõlemalt peene riiviga koor, poolita viljad ja pressi mahl koos viljalihaga. Pane mahl potti, lisa tähtaniis ja suhkur ning koored pane kas marlikotikesega või teesõelaga sinnasamasse. Keeda 5 minutit. 0,5 l vedeliku kohta arvesta 2 spl (25 g) želatiini. Eelpaisuta želatiin külmas vees (1 spl pulbri kohta 4 spl vett). Vala želatiin peene joana usinasti segades mahlasegusse. Pane meelepärasesse vormi ja jäta paariks tunniks külmikusse tahenema. Suru õrnalt vormist välja või lõika tükkideks. Võid veeretada marmelaadi ka suhkrus ja kaunistada värvirõõmsate hapukate marjaga. Kaaslaseks: Taittinger Brut šampanja.

Tumeda šokolaadi petit four tšilliga (2)

Ained: 100 g tumedat šokolaadi, 100 g piimašokolaadi, 10 g valget šokolaadi, 100 ml vahukoort, tšillikaun (värv pole oluline), tšilliniidid. Valmistamine: sulata šokolaad, täida sellega silikoonvorm, pane külmkappi. Samal ajal valmista täidis. Haki tšillikaun peeneks, pane 2-3 minutiks vahukoorega koos tulele. Lisa piimašokolaad ja sega ühtlaseks. Lase veidi jahtuda. Võta külmikust korvikesed, täida nende õnarused seguga, pane korraks külmikusse ja valmista samal ajal tumedast šokolaadist «kaas» ning kata kompvek sellega pealt. Pane taas tunniks külmikusse. Seejärel suru kommid ettevaatlikult vormist välja, pööra ümber ja riivi pinnale valget šokolaadi ning sulata väike tilk selleks, et kinnitada tšilliniidid. Kaaslaseks: mõni Frapini konjakeist. Täname koostöö eest restorani Kuningas kogu meeskonda.


Peegel (detsember 2013)  

Postimehe elustiiliväljaanne Peegel, detsember 2013.

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you