Issuu on Google+

marat n Hea lugemine rahvaspordihuvilistele

Juuni 2013 nr 3 (11)


anDke minna! || 3

maraton.postimees.ee

Loe põnevaid ja värskeid uudiseid ka meie vastupidavusaladele keskendunud veebilehelt suusk.blogspot.com

nr 3 (11) 2013 Väljaandja: AS Postimees Trükk: AS Kroonpress Toimetaja: Priit Pullerits priit.pullerits@postimees.ee Reklaam: Iris Öpik iris.opik@postimees.ee, tel 5303 6499 Küljendaja: Andres Didrik Keeletoimetaja: Kai Koks

Miks need inimesed nii pikka maad jooksevad, võiks küsida poisike Tartu jooksumaratoni raja ääres. Seda küsimust FOTO: KRISTJAN TEEDEMA poleks ka jooksjail liiast endale esitada.

O

Järgmine Maraton ilmub 14. novembril.

LÕPETAGE MAHUHULLUS!

lete märganud, et niipea kui laskute massispordiüritusel mõne osalejaga keskustellu, tuleb ühe esimese küsimusena, kui palju kilomeetreid te olete hooajal juba jooksnud, rattal sõitnud või rulluisutanud. Ja kui sellele vastus saadud, järgneb uus küsimus: aga kui palju treeningtunde nädalas keskmiselt koguneb? Mõistagi vaadatakse seejärel eriti lugupidavalt neid, kel kilomeetrite või treeningtundide arv muljet avaldavalt suur. Need, kes rahvaspordiüritustel sagedamini käivad, on küllap märganud, et harrastajate hulgas on maad võtnud mõõdutundetu mahukultus. Väikse kangelasena võivad end tunda need, kel nüüdseks rattal pedaalitud vähemalt 3000 km või joostud üle 1000 km; ja loomulikult need, kel mahub nädalasse üks, veel parem kui kaks 2–3-tunnist treeningut ning kel koguneb nädalas treeningtunde kümne ringis. Olgu siin selgelt öeldud: inimesed, see on arulage aja kulutamine! Sellist aja priiskamist võivad endale lubada tippsportlased, kes teenivad sportimisega elatist või rantjeed, kel vaba aega piiramatult käes. Aga mis veelgi olulisem: üüratutest treeningmahtudest, ligikaudu 30–40 tundi kuus, saadav kasu on harrastusspor-

dis minimaalne. Teisisõnu: mida rohkem kulutate treeninguile aega, seda vähem igast lisatunnist tulu tõuseb. Oletame, et harjutate neli-viis korda nädalas keskmiselt tund aega ning saavutate sellega 10 km jooksus aja 45 minutit. Nüüd oletame, et tõstate treeningmahtu poole võrra ehk harjutate neli-viis korda nädalas keskmiselt poolteist tundi. Mis te arvate, kas tulemus sellest ka poole võrra paraneb? Muidugi mitte! Hea, kui suudate hooaja lõpuks kärpida oma ajast minuti. Ent olge hoiatatud: mida kauem te suurendatud koormusega harjutate, seda tõenäolisemaks muutub ületreeningu või ülekoormusvigastuste oht. Tagatipuks tasub silmas pidada, et sportliku arengu võlusõnaks pole treeningmaht, vaid treeningute vaheldusrikkus. Võite harjutada nädalas viis korda kasvõi kaks tundi, kuid peagi märkate, et sellest pole enam mingisugust tolku. Järele jääb vaid nüristav rutiin. Niisiis ei peaks üksteiselt küsima, kui palju kilomeetreid on läbitud või kui mitu tundi harjutatud, vaid hoopis seda, milliseid erinevaid treeninguid keegi on teinud. � Priit Pullerits Postimehe ajakirjanik, Maratoni toimetaja


4 || Favoriit

maraton.postimees.ee

Piiri taga pingutamas Neile, kel mõlgub mõttes panna end proovile mõnel välismaratonil, jagab oma rikkalikust pagasist nõu tuntud harrastusjooksja Andrus Lein, Rakvere spordikeskuse hooldustehnik. Andrus, kuidas sattusid esimest korda välismaratonile? 2000. aastani olin pikki maid jooksnud, aga maratoni mitte. Riho Lüüs, vana maratonimees, kutsus mind Stockholmi kaasa. Ettevalmistust mul polnud, kogemusi samuti mitte. Rajal tuli ette ootamatusi, näiteks käisin kõhu pärast põõsas – hommikul sai liiga palju pugitud ja see lõi seedimise natuke sassi. Emotsioon, mille sain, oli sellegipoolest võimas: stardis 15 000 inimest, finiš olümpiastaadionil, rahvas karjub. Jooksin 2:47 ja sain umbes 60. koha. Järgmisel aastal läksin Berliini maratonile, kus tuli starti üle 30 000 osaleja. 2002. aastal tegin Taanis Odenses isikliku tippmargi 2:34.31, mis püsis üheksa aastat. Tunamullu jooksin selle Tallinnas kahe sekundiga üle. Sel kevadel viisin Rotterdamis isikliku margi 2:32.34-ni. Mille järgi välismaratone valid? Selle järgi, et saaks head resultaati teha. Et rada oleks hea ja konkurents tihe – see aitab tulemusele kõvasti kaasa. Hea rada on selline, mis on lauge ja kus on vähe järske tõuse. Pigem võiks jooks olla ühe kui kahe ringi peal. Kui pikalt tuleb osalemist planeerida? Osalemist tuleks planeerida pool aastat varem. Kuid igale poole nii hilise registreerimisega ei saa. Suurtele maratonidele on üsna raske pääseda, Berliinis täituvad kohad nädalaga. Londoni maraton on jällegi mõeldud rohkem tippudele ja kohalikele ning on lisaks heategevusliku suunitlusega. Üks eesti mees sai sinna starti Soome turismifirma kaudu. Eestlastele vist ei olegi seal üldse kohti, kui sa pole just kõva mees, kes jookseb alla kolme tunni. New Yorgi maratonile pääseb aga loosiga. Seal on osalejate limiit 40 000, aga tahtjaid on 120 000. Kui oled väga hea jooksja, ajaga alla 2:30, siis harilikult lasevad korraldajad sind ka veidi enne võistlust registreerides starti. Minu arvates ei tasu alati trügi-

Andrus Lein eelmise aasta Frankfurdi maratoni 14. kilomeetril.

Foto: Riho Lüüs


maraton.postimees.ee da suurtele Berliini, Londoni ja Pariisi maratonidele. Need on muidugi ahvatlevad ja pretiižsed, aga sama hästi võib valida ka 10 000 – 15 000 osalejaga Frankfurdi, Rotterdami, Hamburgi või Viini maratoni. Korraldus on seal mugavam, ei pea massi sees tunglema. Kui suured on osavõtumaksud? Euroopa suurtel maratonidel 30– 100 eurot. Mida varem registreerid, seda odavam. Registreerimine on internetis iseenesest lihtne: kui sul on krediitkaart, läheb viis minutit. Kuidas määratakse stardigrupid? Kui internetis osaleja ankeeti täidad, küsitakse isiklikku rekordit. Paned rekordi kirja ja selle järgi saadki stardigrupi. Kui see on su esimene maraton, küsitakse, mis aega tahad reaalselt joosta. Kui keeruline on saada suurele maratonile lennupileteid? Võimaluse korral tuleb need osta pool aastat ette, siis on piletid odavamad. Kui hiljemaks jääd, jälgi Bookinghouse’is lennupakkumisi: mõnikord võid isegi kuu enne väljalendu

Favoriit || 5 sattuda väga hea pakkumise peale. Kui varakult tasub kohale minna? Juhul kui maraton on pühapäeval, võiks reedel välja sõita, siis saab päeval rahulikult majutuse võtta, numbrite järel ja maratoni Expol käia. Laupäeval võiks teha väikse sörgi, tutvuda natuke raja ja stardikoridoridega ning sellega, kuidas on riietumine korraldatud. Riideid saab tavaliselt vahetada suurtes telkides, lisaks on pakihoiutelgid. Kui start ja finiš asuvad eri kohas, näiteks Nice’i–Cannes’i maratonil, pannakse nende vahel sõitma furgoonautod. Kuidas otsida paslikku majutust? Kaks head saiti selleks on directrooms.com ja booking.com. Majutus tasub samuti mitu kuud või koguni pool aastat varem broneerida, sest maratonipäeval on rahvast palju ja hinnad tõusevad. Jälgin, et hotell jääks maksimaalselt 2 km kaugusele võistluspaigast, siis jõuan kerge vaevaga starti ning pärast, kui kõik liigesed ja lihased on valusad, kerge vaevaga hotelli tagasi ega pea selleks ühistransporti kasutama.

Kuigi tihti saab jooksja maratonipäeval sõita suurlinna ühistranspordis tasuta, näiteks Frankfurdis. Ma ei soovita kokku hoida ega mingis hostelis ühisruumi võtta. Ise otsin majutust kahe- või kolmetärnihotellides. Samuti soovitan enne broneerimist lugeda hotellide kohta saitidelt kommentaare: pildid võivad ju olla ilusad, aga kui kohale jõuad, avastad teinekord müra ja suitsuhaisu või koguni sitikad. Kindlasti peab vaatama, et hotelli kõrval ei asuks lõbustusasutust, kus käib poole ööni tümps. Hea, kui hotellis on hommikusöök. Samas peab aegsasti vaatama, mida nad hommikusöögiks pakuvad. Ma olen hommikul vähenõudlik, sest laen end eelmisel päeval korralikult süsivesikutega. Kui varakult tuleb starti minna? Nice’is anti start koguni kell 8 hommikul, tavaliselt on see kell 9 või 10. Tund enne starti võiks ikka kohal olla. Vaatan alati maratonibrošüürist aegsasti järele, kus miski asub. Tavaliselt pool tundi enne starti tehakse stardikoridori väravad lahti. Frankfurdis ja Rotterdamis on näiteks


6 || Favoriit

maraton.postimees.ee

Mis ootab ees pärast finišeerumist? Tavaliselt on emotsioon vägev, kuigi kõik kohad valutavad. Ma ei soovita hotellis kohe siruli visata, vaid pigem pesta, võtta näksi, et taastuda, ja minna siis jalutama. Berliinis on isegi suured pesemistelgid tänaval, torudega on veetud sinna ajutine veetrass. Toitlustamine on pärast finišit väga erinev. Näiteks Frankfurdis oli see 2007. aastal väga külluslik, aga mulluseks oli see kardinaalselt muutunud.

Andrus Lein (paremal) tänavu Rotterdami maratonil kõrvuti Sander Jürsiga. 

hästi kitsad koridorid, rivi läheb väga pikaks. Isegi mul kulus esimeses grupis 30 sekundit, et pärast pauku stardijooneni jõuda. Õnneks võetakse igal pool netoaeg ja brutoaeg. Nii et kui stardijooneni jõudmiseks kulub näiteks viis minutit, saad ikkagi kirja netoaja. Ajavõtukiibi eest võetakse registreerimisel panditasu, umbes 25 eurot. Pärast saad selle raha tagasi, kui kiibi tagastad. Viimasel ajal on kiibid pandud numbri külge, mis on eriti mugav. Kui põhjalikku eeltööd tasub teha rajaga tutvumiseks? Uurin alati maratoni kodulehel rajakaarti ja -profiili, siis tean arvestada, kui mitmendal kilomeetril on tõus. Rajal on kilomeetripostid, vaheaegu võetakse iga 5 km tagant, enamasti on tabloo üleval. Samuti tehakse sinust pilti ning pärast võid hea raha, umbes 40 euro eest osta oma jooksust video. Kuidas on korraldatud jootminetoitmine? Joogipunktid on ka tavaliselt iga 5 km tagant, palava ilmaga lausa iga 2,5 km tagant. Pakutakse jõujooki ja vett, lõpupoole isegi geeli ja kokakoolat. Koka on väga hea, kui energia on otsas. Profid saavad panna teeninduspunktidesse oma joogi, korraldajad viivad need lauale. Minu arust on päris keeruline neid seal hoo pealt üles leida. Olen tihti näinud, kuidas mõned minu pundist jäävad lausa seisma ja otsivad oma pudelit. Naistippudel seda probleemi ei ole – neil on kaks-kolm jänest kõrval, kes võtavad laualt pudeli ja vii-

Foto: Riho Lüüs

vad neile kätte. Kindlasti tasub eelnevalt uurida, mis spordijooki rajal pakutakse. Kui seda on ka Eestis saada, peaks varakult proovima, et rajal ei tekiks üllatust. Organism ei pruugi võõra maitse ja koostisega jooki omaks võtta, see võib mõjuda maole ja tekitada kõhuhädasid. Mis siis saab, kui rajal kõhus keerama hakkab? Raja ääres ja vaheajapunktides on välikäimla. Kui häda tekib kohas, kus vetsu ei ole, tuleb lihtsalt otsida mingi rohelisem koht – ei ole seal häbeneda midagi. Isegi Paula Radcliffe (naiste maailma tippmargi 2:15.25 omanik) on käinud otse-eetris raja kõrval ära. Olen ise pidanud kolmel maratonil vetsus käima. Kas rajad on kõikjal korralikult turvatud? On olnud juhuseid, et koerad on rajale pääsenud. Minu üks ekstreemsemaid maratone oli Sitsiilias Palermos: kes ikka liiga kauaks rajale jäi, pidi pärast laveerima kohalike inimeste ja hulkuvate koerte vahel. Nägin, kuidas üks mees hüppas finišeerides koguni üle koera! Kes tahab ekstreemsusi otsida, aga ka pärast võistlust kultuuri nautida, sellele soovitangi minna Sitsiiliasse. Sakslaste maratonidel on jällegi väga hea korraldus. Mõnel suurel maratonil on sadu tuhandeid inimesi raja ääres ergutamas, samuti on väljas palju muusikakollektiive. Mõnikord nood häirivad, kui tümps on liiga kõva ja ise oled väsinud.

Mis ajaks tasub sättida ärasõit? Soovitan mitte väga kiirustada. Hea, kui saab esmaspäeval tagasi sõitma hakata. Olen käinud välismaratonidel tavaliselt suurema pundiga, kellega läheme õhtul sööma ja muljetama. Pärast Nice’i ja Palermo maratoni võtsin koguni nädalaks puhkuse, käisin ümbruskonnas ringi vaatamas. � usutles Priit Pullerits

Andrus Leini tulemused Stockholm, 2000 Berliin, 2001

2:47.16 2:46.33

Odense, 2002

2:34.31

Amsterdam, 2004

2:48.20

Frankfurt, 2007

2:38.01

Tallinn, 2008

2:38.04

Tallinn, 2009

2:35.34

Nice–Cannes, 2009

2:34.39

Hamburg, 2010

2:36.22

Tallinn, 2010

2:36.13

Firenze, 2010

2:48.29

Rotterdam, 2011

2:35.12

Tallinn, 2011

2:34.29

Tallinn, 2012

2:38.41

Frankfurt, 2012

2:37.28

Rotterdam, 2013

2:32.34

Allikas: marathon100.com

Välismaratoni kulud Kui palju maksab Euroopa maratonidel osalemine Registreerimine 60 eurot Lennupiletid 180 eurot Kolm ööd hotellis 120 eurot* Lisaks tuleb arvestada söögi ja kohalike transpordikuludega * ühe inimese kohta kaheinimesetoas


8 || Raske katsumus

maraton.postimees.ee

Hullemaks minna ei saa! Eraldistardisõit ei ole mingi mugavusala. Valus hakkab juba esimese saja meetri järel, kirjeldab Haanja Rattaklubi liige Olavi Mõts oma kogemust Premium 7 temposõidu karikasarja teisel etapil Kambjas.

E

raldistardisõidus käib võitlus kellaga. Väga tähtis on kiirus võimalikult ruttu üles saada. Kui stardist minema lähen, hoian leistangist, tõusen sadulast püsti, teen kiirenduse, siis võtan kiiresti õige sõiduasendi sisse ja hakkan leistangi otstest käike laduma. Ausalt öeldes lähevad jalad juba esimese saja meetriga kinni, piimhapet täis. Võistluse esimene kolmandik ongi väga raske. Tihtipeale mõtled siis, et miks ma küll üldse võistlema tulin. Aga kui saad rütmi sisse ja pulss jääb üles pidama, enam ei tõuse, siis lihtsalt hoiad valitud tempot. Valu koguneb sõidu ajal põhiliselt jalgadesse, sest pead tugevasti suruma. Olen suhteliselt kangutaja tüüp, nagu tavaline rattur tänavalt, kes sõidab suure käiguga. Nii sõites aetakse küll jalad paksuks, aga kui jalas on jõudu, siis tuleb see kasuks.

Järsk pidurdus Eraldistart hakkaski mulle mõni aasta tagasi sellepärast meeldima, et seal tuleb ennast meeletult sundida. Võistlus on ju lühike, tavaliselt 20–30 minutit, mis tähendab, et pead kogu aeg sõitma täiskäigul. Olenevalt sellest, kas rada kulgeb üles või alla, on kogu aeg plõksutamist, et leida õige käik, ja pidevalt tuleb jälgida spidomeetrit, milline on kiirus. Eelmine aasta selsamal Pangodi–El-

Olavi Mõts (44) näitamas eraldistardisõitja asendit Tartus Vabadussillal. Kaks aastat tagasi tuli ta oma vanuseklassis Eesti meistrivõistlustel eraldistardisõidus kolmandaks.  Foto: Kristjan Teedema

va rajal allamäge minnes puhus tuul tagant ja pärast tagasipööret ülesmäge minnes vastu. Seekord oli vastupidi. Kui aasta tagasi sain distantsi esimesel poolel kiiruse isegi üle 50 km/h, nii et pöördekohas tuli keskmiseks 47 km/h, siis nüüd sain allamäge vastutuult minnes keskmiseks 42-43 km/h. Olen spidomeetri sättinud nii, et see näitab korraga hetkekiirust ja keskmist kiirust ning lisaks sõiduaega ja pulssi. Võistluse ajal ma pulssi siiski ei jälgi. Katsun pöördepunkti minna või-

malikult suure kiirusega, teen viimasel hetkel järsu pidurduse, vahetan käigud alla, keeran otsa ringi, siis tõusen sadulast püsti, kiirendan, võtan asendi sisse ning jälle algab suur kannatamine. Üksinda on ikka raske väga suurt kiirust hoida. Kui eraldistardi võistlejaid vaadata, on kõigi nägu täpselt ühesugune: enam hullemaks minna ei saa. Kogu sõit toimub taluvuse piiril. Lõdvaks lasta ei tohi, et puhkan korraks – nii kui kiirus alaneb või hakkab kergem, pead mõtlema, et kui finišis-


maraton.postimees.ee

Raske katsumus || 9

se jõuan, kaotan konkurendile seetõttu äkki 3 või 5 sekundit. See annab stiimuli edasi pressimiseks. Sel võistlusel tuli mul korraks hetk, kui üritasin asendit muuta. Hakkasin tuule käes rapsima. Kohe hakkas mõistus tööle, et nüüd tuleb asend kiiresti korda sättida, et oleksin aerodünaamiline, mitte nagu tuulelipp, ning seejärel normaalsed pöörded taas üles võtta. Samas on tähtis ratta seljas võrdlemisi lõdvalt olla. Mõned on käinud tuulekanalis üliaerodünaamilist asendit otsimas. Olen lugenud, et leitud asend ei pruugi tegelikult sugugi ideaalne olla, sest võib rinnakorvi kokku suruda ja kopsumahtu vähendada. Ma pole kuskil asendit sättimas käinud, kuigi teeksin seda hea meelega. Aga kuuldavasti on vastavad järjekorrad Tallinnas ja Tartus suhteliselt pikad.

Nüansid otsustavad Need 20–30 minutit, mis eraldistardist sõit kestab, on selline aeg, kui jõuad väga-väga paljudest asjadest mõelda. Ka pilk hakkab ringi uitama: vahepeal vajub alla, vaatad, kas on õige käik sees, siis vaatad ettepoole vastutulevat võistlejat, mis näoga ta sõidab, mis kiirusega tuleb, millise ülekandega väntab. Vastavalt sellele üritad mõelda, mida ise samas olukorras teha. Tegelikult on see sõit ikkagi meeletu kannatamine. Kogu aeg mõtled, et enam ei jõua, aga natuke on veel, tuleb jõuda, pead suutma! Enda sundimine ongi see, mis selle ala huvitavaks teeb. Ma ei ole kunagi eraldistardisõiduks kava järgi eritrenni teinud. Harjutan nii, nagu on enesetunne, kui on vaba õhtu või normaalne ilm. Valin kiiruse tunde järgi. Selliseid plaane, et pean näiteks 100 km kindla tempo või pulsiga sõitma, mul ei ole. Maikuu algus jäigi suh-

Olavi Mõts asfaldil jõuga tuult murdmas. Foto: Kristjan Teedema 

Varustus 

Orbea Ordu süsinikraam

Sram Force’i vänt, käiguvahetajad ja pidurid

Zippi ketas

3T leistang Ratta on Mõts ise kokku pannud. Raami tõi ta Hispaaniast, muud osad tellis Hawaii Expressist. Analoogsete komponentidega eraldistardirattad maksavad 2700–4500 eurot.

teliselt hõredaks, sõitsin vaid kolm korda nädalas, kokku vastavalt 111, 233 ja 182 km. Neli päeva enne Pangodi võistlust läbisin Tartu rattaralli ringi 150 km, seejärel ei teinud kaks päeva midagi. Päev enne starti võtsin esimest korda eraldistardiratta välja, sõitsin 40 km keskmise kiirusega 35 km/h. Vahepeal muutsin asendit, tõstsin sadulat ülesja ettepoole, sättisin natuke sadulanurka – läks märgatavalt paremaks. Paljud asjad ongi nüanssides kinni, et kuskil miski ei suruks ega pitsitaks. Võrreldes tavasõiduga on finišeerudes tihti topeltmõnus tunne. Grupisõidus, eriti siis, kui kõvu mehi on samuti pundis, sõidad küll raja hea keskmise kiirusega läbi, aga tegelikult ise midagi ära ei tee, võib-olla ei käi kordagi ees tempotki tegemas. Kuid eraldistardisõidus pead end meeletult piitsutama, ja kui sõit hästi välja tuleb, on heameel seda suurem. Pärast finišeerumist sõidan natuke aega jalgu lahti. Kopsudele eraldistardisõit nii palju ei mõju nagu mõni pikem maanteesõit, kus lõpus tuleb end tühjaks pingutada. Eraldistardis on jalad need, mis pärast peamiselt tunda annavad. Loomulikult peaks pärast lõpetamist tegema venitusharjutusi, aga kuna ma ei ole noorena rattatrennis käinud, siis pole venitusharjutused sisse juurdunud ning unustan need tavaliselt pärast sõitu ära. Enamasti teen lõdvestusringi ja hakkan siis teistega muljeid jagama. Harilikult küsitakse, mis aeg oli, milline oli keskmine kiirus pöördepunktis, kus kõvemini vajutasin jne. Mul on tavaliselt madal pulss, maksimum ulatub 175ni. Seekord tuli keskmine 165 ja maksimum 172. 15 km aeg tuli 21.37,9, keskmine kiirus 40,5 km/h.


10 || Loe & kasuta

maraton.postimees.ee

Väliselt sarnased, aga hind Rattal ja rattal on vahe sees, ja vä seisneb, selgitab Caspar Austa, Ee Felt nine 80 (699 eurot) – sobib linnas sõitmiseks ja matkamiseks. ratta kaal 14,84 kg.

Caspar Austa oma hinnalise sõiduvahendiga Tartu külje all Raadil.

Foto: maRgus ansu

Peamised tegurid, mis eristavad tavaratast harrastaja võistlusrattast ning neid mõlemaid omakorda tippklassi võistlusrattast, on ratta kaal, raami materjal ning komponentide kvaliteet ja töökindlus. Nende erinevus määrabki lõpuks ratta hinna. Foto: KRistjan teedema

Felt nine C (7000 eurot) – Caspar austa tippklassi võistlusratas. ratta kaal 8,1 kg.

post on samuti süsinikust. 

Amort puudub, sest tippklassi sõitjaile pole Eesti võistlustel nii rasket ja keerulist rada, kus oleks amorti vaja. Lisaks annab amordi puudumine suure kaaluvõidu: võistlusamort kaalub 1200 grammi, karbonkahvel aga 500 grammi.

Käiguvahetaja, hüdraulilised ketaspidurid, kett ja hammasrattad Shimano XTR (Shimano kalleim sari). Need komponendid on hästi kerged, käiguvahetaja töötab kohe pärast vajutamist ja äärmiselt täpselt.

Paar jookse maksab 1000 eurot (rehvide ja piduriketasteta).

Õhukummita rehv Furious Fred kaalub 360 grammi ja maksab 60 eurot. Veereb hästi, ent võib ka kergemini puruneda. Kui auk on väike, tuleb appi rehvi siseküljele kantud spetsiaalne vahukiht, mis ei lase õhul välja joosta.

Täiskinnised laagrid koos tihenditega hoiavad ära nendesse mustuse kogunemise. Võistlushooajal piisab tavaliselt, kui laagreid paaril korral hooldada.

Foto: KRistjan teedema 

Süsinikraam kaalub 950–980 grammi. See on kergem ja jäigem kui alumiiniumraam, mistõttu vändates läheb jõud paremini hoo ülesvõtmiseks ja hoidmiseks. Leistang, leistangi pikendus ja sadula-


maraton.postimees.ee

Loe & kasuta || 11

niivõrd erinev! gagi suur. Kui suur ja milles see sti paremaid maastikusõitjaid. 

Alumiiniumraam kaalub 1700–1800 grammi. Leistang ja sadulapost on samuti alumiiniumist.

Õliamort ei ole lukustatav, st esikahvlit ei saa asfaldil sõites jäigaks teha.

Käiguvahetaja Sram X-4, pidurid ja esi­ vahetaja Shimano Altus – need on odavad komponendid, mis ei pruugi nõudlikes oludes olla kõige töökindlamad ega kaua vastu pidada, kui liiv ja pori nende vahele satuvad. Trossiga ketaspidurid töötavad raskemalt ega ole nii tundlikud kui hüdraulilised pidurid.

Jooksud ja rehvid on rasked.

Laagrid ei ole kinnised, mistõttu mustus poeb sinna kergesti sisse ning laagrid vajavad rohkem hooldust.

Kett ja hammasrattad kuluvad kiiremini kui kõrgema hinnaklassiga vastavad komponendid.

Felt Q1020 (1799 eurot) – harrastaja võistlusratas. Ratta kaal 12,49 kg.

Foto: Kristjan Teedema 

Võrreldes linnasõidu- ja matkarattaga kergemast alumiiniumist raam kaalub 1300 grammi. Leistang ja sadulapost on samuti kergemast alumiiniumist. Õhkamort on umbes 500 grammi ker-

gem kui õliamort. See on leistangilt lukustatav, mis vähendab asfaldil sõites vedrutamist – hoog püsib paremini. 

Käiguvahetaja, kett ja hammasrattad Sram X-9. Käiguvahetaja töötab täpsemini kui Sram X-4, samuti on töökindlus suurem. Sram X-9 komponendid on kergemad kui Sram X-4.

Hüdraulilised ketaspidurid Shimano Deore töötavad pehmemalt kui trossiga ketaspidurid. Need on sõrmede all paremini tunnetatavad ega lähe liiga kergesti blokki. Samuti ei satu mustus sinna nii lihtsalt vahele nagu trossiga piduritesse.

Jooksud on kergemad, jäigemad ja veerevuselt paremad kui linnarattal (Felt Nine 80).

Rehv kaalub 500–600 grammi.

Laagrid on kinnised, mis hoiab need puhtana.

Kett ja hammasrattad on kergemad ning töötavad rasketes, poristes oludes paremini kui vastavad odavamad komponendid.

TEAM EXTREME VÕITUDE MOOTOR.

LIGHTNING FAST. BUILT TO LAST.


12 || Kasulik nõu

maraton.postimees.ee

Liigne maht tapab tehnika Tunamullune Eesti meister rulluisusprindis, klubi Rullibaas treener Jaan Saks räägib, milles on ta oma kümneaastase rulluisukarjääri jooksul näinud harrastajate peamisi vigu ja puudujääke.

H

arrastajate suurim viga on rulluisutamise liigne forsseerimine – muudkui loetakse kogutud kilomeetreid ja treeningtunde. Aga teatud hetkest ei aita maht enam tulemuse paranemisele kaasa. Liiga pikki, näiteks kahe- ja kolmetunniseid treeninguid pole mõtet rulluiskudel üldse teha, sest esiteks ei kesta ükski Eestis peetav võistlus nii kaua ning teiseks on rulluisutamine äärmiselt tehniline ala, kuid liiga pika treeningu vältel tikub tehnika lagunema. Tüüpilised vead on need, et rattad hakkavad väljapoole ja põlved sissepoole vajuma ning selg jääb kangeks ja valusaks, sest seda ei osata hoida pingevabalt ja kumeras. Õige tehnika tähtsust ei osata hinnata. Paljud sõidavad ilma igasuguse tehnilise koolituseta. Tehnikat võib õppida videost või raamatutest, aga kui treenerit pole, kes teie sõitu kõrvalt jälgib, on õiget tehnikat raske omandada. Just logiseva tehnika tõttu kaebavad paljud, et võistlused muutuvad kannatamiseks ning selg ja jalad kipuvad väsima. Eriti tähtis on see, et jala tõukesuund ja keha raskuskese oleks õigesti paigas. Kui hoog on sees, siis pole tahatõukest abi – see on vaevaline ja kulutab energiat, ent kiirus ei kasva. Suure hoo korral on võimalik tõugata vaid küljesuunas, kõrvale – ainult niimoodi saab kiirust lisada. Sellist liigutust on väga raske ilma eritreeninguta lihas-

Nii kihutavad üksteise tuules vilunud sõitjad (vasakult) Danila Ruusu, Eerik Idarand ja Jaan Saks. Foto: Jaanus Juss 

mällu kinnistada. Samuti on tähtis see, et keharaskus püsiks veeremise ajal uisu kohal.

Lõug seljale! Kolmas häda on see, et paljud treenivad üksinda, kuid võistlustel toimub grupisõit. Seega tuleb harjutada kaaslastega tuules sõitmist: jälgida eessõitja sammu ja hoida temaga sama rütmi, minna talle võimalikult lähedale. Ei maksa loota, et seda saab õppida võistlustel, sest neid ei toimu selleks piisavalt palju. Pigem tehke treeningul kellegagi juttu ning küsige, kas võiksite koos sõita, või astuge rulluisuklubisse. Uskuge, grupis sõit parandab teie aega märgatavalt. Samuti on grupis energia-

kulu palju väiksem, mistõttu saate pöörata rohkem tähelepanu õige tehnika alalhoidmisele. Kui tuules sõitmise kogemust ei ole, sest kardetakse näiteks eessõitja pidurdamist, lastakse vahe temaga suureks. Kahemeetrisest vahest pole taga sõitjale mingit abi. Piltlikult öeldes tuleb sõita nii lähedal, et lõug toetuks eessõitja seljale. Neljandaks on oluline pidurdamisoskus. Harrastajate rulluisul on selleks piduriklots, võistlusuiskudel tuleb aga asetada jalg taha risti ja pidurdada hõõrdumise jõul. Samuti on vajalik oskus kasutada pidurdamiseks eessõitjat: pange paindes käsi tema seljale ning sellega pehmelt amortiseerides pidur-


maraton.postimees.ee

Kasulik nõu || 13 see lainetab vaid kergelt üles-alla. Siiski, ega mõni 20-sekundiline spurt samuti paha tee – sedasi saab harjutada maksimaalse kiiruse saavutamist ning selle hoidmist. Harrastaja võiks teha vähemalt kolm treeningut nädalas, näiteks kaks rulluiskudel ja ühe jalgrattal. Paljud tipp­rulluisutajad kasutavad mahutreeningute jaoks just ratast. Kindlasti tasuks harrastajal hooaja algul lasta mõnel kogenud sõitjal või treeneril oma tehnikat sättida.

dage hoog vahet hoides maha. Niisugust pidurdamist tuleb tingimata harjutada, sest vastasel korral võib sellest võistlusel ehmuda ning siis on kukkumine sageli paratamatu. Kui harrastaja võistlusaeg jääb 1:40–1:50 kanti või üle selle, siis on tähtis, et tal oleks korralik üldfüüsiline vorm. Aeroobset vastupidavust peaks arendama rattasadulas või joostes. Rulluisutreeningud jäägu tehnilise külje arendamiseks. Ja need ei pea kestma sugugi nii kaua, nagu kestab teie võistlus. Piisab ka tunni kuni pooleteise pikkusest harjutuskorrast.

Kerge lainetus Kindlasti peab arvestama ka sellega, et rulluisuvõistlustel ei püsi kiirus ühtlane, nagu näiteks jooksu- või suusavõistlustel. Grupis toimub alatasa väikseid kiirendusi, mis tähendab, et nii pulss kui tehtava töö intensiivsus varieeruvad. Seepärast tasub rulluisutreeningul aeg-ajalt sõita vahelduva tempoga. Kui võtate ette pooleteisetunnise sõidu, sõitke esmalt kümme minutit soojenduseks, seejärel viis minutit veidi kiiremini, siis taas kümme minutit rahulikumalt ning viis minutit

Kolm soovitust ● 1 Selleks et saavutada piisav sportlik

Jaan Saks võistlemas tunamullu Adaveres Eesti meistrivõistlustel rulluisusprindis. Foto: Jaanus Juss

jälle kiiremini. Neil, kes Eesti võistlustel esimese saja sekka ei pretendeeri, pole mõtet liiga intensiivseid intervalltreeninguid teha, sest nende võistlustempos pole nii suuri muutusi nagu tippsõitjatel –

vorm võistlusdistantsi läbimiseks, peate treeningul suutma selle distantsi läbi sõita.

● 2 Mida suuremaks teie sõidukiirus

võistlustel kasvab, seda rohkem on vaja treeninguil kiirusi varieerida.

● 3 Mida rohkem te sportlikult tasemelt

tipprulluisutajatele lähenete, seda tähtsamaks muutub treeningul nn kiirete kilomeetrite kogumine.


14 || Ajavõit

maraton.postimees.ee

Kuhu kaob mõttetu aeg? Triatlonis võite ju pingutada palju tahes, aga kui te vahetusalas oma asjadega sujuvalt hakkama ei saa, hävib seal raske tööga võidetu. Kuidas ühelt alalt teisele üle minna, õpetab klubi TriSmile treener Ain-Alar Juhanson, Tartu Mill Triathloni ja Pühajärve TriStar triatloni korraldaja.

U

jumiselt rattasõidule üleminek ei tekita tavaliselt erilisi probleeme. Seda saab suvel harjutada, kui hüpata veest tulles kohe sadulasse. Märksa keerulisem on üleminek rattasõidult jooksule. Paljud ei tunne end seejärel hästi, eriti jooksu esimesel kilomeetril. Siin on abiks, kui teha pärast pikka ja rasket rattatrenni 2-3 km pikkune jooksuots. Nii saab harjutada keha teistsuguste liigutustega. Üleminekut ujumiselt rattasõidule kergendab see, kui töötada minut või poolteist enne ujumisdistantsi lõppu jalgadega veidi rahulikumalt. Samuti tasub arvestada, et enamasti on triatlonis kõige kõrgem pulsisagedus just pärast veest väljumist jooksujalu vahetusalale lähenedes. Olete ju ujudes olnud horisontaalasendis, kus koormus südamele on võrdlemisi väike, ent kuivale maale jõudes tõusete ühtäkki püsti ning hakkate jooksma. Seega võiks vahetusalas anda endale pisut aega ja mitte üleliia kiirustada. Need 5–10 sekundit, mis te tormates võidate, pole seda väärt. Enne üleminekut jooksule tasub ratta seljas viimased kaks-kolm minutit vändata kerge ülekandega n-ö kerides, et harjutada jalalihaseid aegsasti jooksu kiirema liikumisrütmiga. Tavaharrastajad teevad rattaga sõites 75–80 vändapööret minutis, aga jooksutempo on enamasti 85–90 sammu minutis. Kuigi paljud tippsportlased teevad triatloni olümpiadistantsil jooksus ülejäänutega olulise vahe sisse just avakilomeetril, ei maksa harrastajal esimest kilomeetrit kohe täie hooga läbida. Mõistlikum on otsida paslikku jooksutunnet ja kasvatada tempot rahulikult, pikkamööda. Kindlasti tasub enne võistlema minekut harjutada oma tegevusi vahetusalas. Näiteks, kuidas asetada vahetusalasse rattasõidukiiver nii, et selle saab hoobilt pähe tõmmata. Selleks võtke kiiver peast, pange see valitud kohale

Marko Albert on saabunud Pekingi olümpial rattasõidult, võtab kiivri peast ja tõmbab tossud jalga Foto: Raigo Pajula ning läheb viimasele alale, jooksudistantsile.

– ja kui vahetusalasse tulete, siis saate täpselt vastupidise liigutuste jadaga selle ruttu õigesti pähe tõmmata. Rattakingad võiks juba pedaalide küljes olla. Rattasõitu lõpetades tehke kinnitused juba sõidu ajal lahti, võtke jalad kingadest välja ning pedaalige viimased meetrid, jalad kingade peal. Siis saate vahetusala piiril kohe sadulast hüpata ning kergesti edasi joosta. Jooksutosse jalga ajades saate võita aega paelte sidumise arvel. Pange paelad juba enne võistluse algust niimoodi

kinni, et saate tossud üle pehme kannaosa otse jalga sikutada. Reeglid näevad ette, et rattasõidul peab võistleja number olema seljal, jooksu ajal aga kõhu peal. Selleks et numbri ümberpaigutamisele mitte aega raisata, kasutage numbrikummi: kinnitage number haaknõeltega selle külge, keerake rattasõidu ajaks number seljale ja jooksu ajaks ühe liigutusega kõhule. Olgu veel öeldud, et kõiki neid tegevusi tasub enne võistlema minekut korduvalt läbi teha.



Maraton, nr 11