Issuu on Google+

Hea lugemine rahvaspordihuvilistele

Aprill 2012 (nr 7)

SALAPÄRASED KADUMISED

gERLI pADAR: JULGE SÖÖST LAVALAUDADELT SPORDIRADADELE

Ettevaatust, pätid võistlustel!

JOOKSUMEKA SUPERTÄHED Mustade meeste kasulikud õppetunnid

VASTASTEGA ARVED KLAARIKS Võidukaid võtteid rulluisusõpradele

LENNUKA JOOKSU NIPID «Minu eesmärk oli areneda. Medal oli lihtsalt suurim tunnustus selle eesmärgini jõudmise eest.» Sebastian Coe

Kaksikõed näitavad ette, tehke järele!


FELT Q26 439.- 295.-

XR CROSSMAX 134.- 95.-

XR CROSSMAX W 134.- 95.-

FELT F85 1049.- 895.-

XR MISSION 121.- 95.-

XR MISSION W 121.- 95.-

FELT Q820 1149.- 995.-

SPEEDCROSS 115.- ERITI SOBIV TARTU MARATONIKS!

TALLINN: MUSTAMÄE TEE 50 / TARTU: SÕBRA 56A / WWW.ATSPORT.EE


3

maraton.postimees.ee

Õppige suurtelt! Loe põnevaid ja värskeid uudiseid ka meie vastupidavusaladele keskendunud veebilehelt

maraton.postimees.ee Nr 7 2012 Toimetus Priit Pullerits Keeletoimetaja Triin Ploom Küljendaja Liina Danilson Kaanefoto Sille Annuk Foto: Tiia Luht

Ma ei pannud seda pingutades esialgu tähelegi, aga mullu sügisel sattusin Tartu rattamaratonil ühte punti endise Eesti jalgpallikoondislase Marek Lemsaluga. Ega rattavõistlusel, kus kiiver kõvasti peas ja sageli paljudel tumedad prillid ees, polegi lihtne teisi ära tunda. Alles siis, kui lõpuni jäi umbes tosin kilomeetrit ja tumedas rattavormis minust üksjagu kogukam sõitja korraks mööda pressis, sain aru – see ju Lemsalu, kellega eelmisel talvel Estoloppeti maratonidel tihedalt mõõtu sai võetud. Lemsalu saavutas metsavahelisel kitsal kruusateel kiiresti 15–20meetrise edu, heitis siis pilgu üle õla, ja veendunud, et ma ei jõua talle järele minna, lasi tempo alla. Seejärel sättis end uuesti rahulikult minu sappa. Ta oli 20. kilomeetri kandis kukkunud õlale ning otsustanud, et ei hakka mättalisel ja juurikatega võistlusrajal endast viimast välja pigistama. Nii me siis väntasimegi paarisrakendina finiši poole, mina ees ja Lemsalu järel. Pärast Elva jõe ületust möödus meist umbes 15 ratturit. Ma ei suutnud nendega kaasa minna, ja Lemsalu ka millegipärast noile sappa ei haakinud, ehkki minu meelest jaksanuks. Viimasel kilomeetril ei ohustanud meid enam keegi. Sellegipoolest pedaalisin hambad ristis, ja nagu pealtnägijad hiljem tunnistasid, oli Lemsalu rahulikult minu tuules liuelnud. Selge see, et kui ta vähegi tahtnuks, võinuks ta mu tagant välja söösta ja lõpusirgel mind kaugele maha jätta. Aga ta ei teinud seda. Miks, küsisin talt hiljem. «See oleks nagla olnud,» vastas ta. Nagla, nagu Lemsalu mulle seletas, tu-

Lisainfo reklaamiklientidele ning reklaami tellimine järgmisesse numbrisse: Indrek Tori, e-post: indrek.tori@postimees.ee

Aumeeste võistlus: nagu näete, võiks endine jalgpallikoondislane Marek Lemsalu lõdvalt Priit Pulleritsust mööda sõita, aga ta ei tee seda. Miks? Lugege loost. leb venekeelsest sõnast naglõi, mis tähendab ülbe. Ta kaotas võrdse aja juures mulle ühe koha, aga jättis aumehe teoga mulle kustumatu mälestuse küllap aastateks. Neil, kes võistlustel tööd ei rüga, aga finišis ässata armastavad, jagub, mida Lemsalult õppida.

Priit Pullerits Maratoni toimetaja

Kogu elamusi! Registreerimine ja info: www.tartumaraton.ee


4

EESKUJU

maraton.postimees.ee

Harjutused iseseisvaks eluks – ja edukaks võistlemiseks: Gerli Padar tütre Amanda Rebeccaga.

Foto: Sille Annuk

Gerli Padar tõstab tempot Eesti ühe energilisema stiiliga laulja on sihikindluse varal jõudmas jooksus ja triatlonis tasemele, kus üha rohkem mehi peab hakkama heitunult üle oma õla vaatama. Priit Pullerits Martin Parmas tundis end rattasadulas niigi õpipoisina – ja tagatipuks tuli paar kilomeetrit enne distantsi lõppu kett ka hammasrattailt maha. Ratas oli iseenesest korralik, raam puha karbonist, aga nagu ta ise hiljem nentis: «Praegu on veel ratast rohkem kui meest.» Nii palju ta siiski teadis, et mäest tuleb üles sõita kerge ülekandega, mitte jõuga pressides, ja alles laskumise alates raskem käik sisse lükata. Kuni järsku lõppes käiguvahetus sellega, et tuli sadulast sootuks maha ronida. Seal ta siis nokitses, endine profitantsija, käed üleni õlised. Aga ketti hammasrattaile kuidagi peale ei saanud. Väikse hirmuga vaatas Parmas üle

õla, ega ometi Gerli Padar, tema elukaaslane, äkki järele jõua. Ei jõudnud. Pärast seitsmeminutilist pusimist sai Parmas keti lõpuks sõidukorda. Kuid sajakilomeetrine rattasõit oli muutnud jalad sedavõrd pehmeks, et oma trumpalal, jooksus, kulus tal 10 km läbimiseks peaaegu 61 minutit. Koguaeg 4:56.45 andis Parmasele mullusel 111 km pikkusel triatlonil 299. koha. Elukaaslasel Gerlil kulus samale distantsile tund ja kümme minutit veelgi rohkem. Ajaga 6:06.47 sai ta 365. koha. Tunnistagem tõsiasja: jõuproovi lõpetanuist oli ta kõige viimane. Sellegipoolest pälvis Gerli Padar, kes 15 aastat tagasi võidutses telekonkursil «Kaks takti ette» ning viis aastat tagasi esindas Eestit Eurovisiooni lauluvõistluse poolfinaalis, oma osalusega Pühajärve triatlonil palju rohkem tähelepanu kui tema elukaaslane, kel näidata tantsulavadelt ette ridamisi säravamaid tulemusi, nagu proffide EM-võistluste 6. ja 11. koht. Põhjus peitub suuresti selles, et Padar on õrnema-kaunima soo esindaja, et väliselt ei paista tal triatloni-suguseks karmiks katsumuseks min-

geid eeldusi, ja et tagatipuks esindab ta kultuuriinimesi, kes spordiga enamasti sinasõprust ei pea. Aga just asjaolu, et 26. eluaastani, mil menusaade «Tantsud tähtedega» viis ta kokku Parmasega, oli Padar vaadanud spordist suure kaarega mööda, muudabki tema võimekuse läbida napi pooleaastase treeningu järel triatloni olümpiadistants märkimisväärseks saavutuseks. Nüüdseks on Padarist saanud regulaarne harrastaja, kes harjutab vähemalt kuus korda nädalas, kokku keskmiselt kaheksa tundi. Need on näitajad, millele põrmugi kõigil Eesti tõsistel harrastussportlastel pole võrdväärset kõrvale panna. Kuni paljuvaadatud tantsusaateni, kus Padar saavutas koos Parmasega kuus aastat tagasi teise koha – ja mis ühtlasi viis kokku nende edasise saatuse –, polnud spordil tema elus mingit kohta. Tõsi, Lääne-Virumaal Haljala gümnaasiumis oli ta mänginud pisut korvpalli, aga kuna pikkust ei lisandunud kasvades just kamaluga, valis ta 7. klassis laulukoori. «Nihverdasin ära kehalise kasvatuse tundidest ja igasugus-


EESKUJU

6

test jooksudest,» meenutab ta. «Mulle ei meeldinud füüsiliselt pingutada.» Aga võtnud vastu kutse tantsusaatesse, tuli asuda enda kallal vaeva nägema – arendama nii vastupidavust kui lihasjõudu. Ilma nendeta pole võimalik poolteist minutitki tantsupõrandal hakkama saada, sest sageli lülituvad kohe esimestest taktidest töösse kõik lihased ning pulsisagedus põrutab lakke. Tantsutrennides, tunnistab Padar, sai ta peagi aru, kui nõrk ta tegelikult oli. «Müstika!» hüüatab ta. «Kõigepealt sain aru, et mul pole üldse lihaseid. Siis sain varsti aru, et mul ikkagi on lihased – ja nad kõik valutavad korraga!» Tantsusaate trennid sütitasid Padaris, varasemas spordipõlguris, vajaduse kehalise koormuse järele. «Nüüd on nii, et kui ma kaks päeva ennast ei liiguta, tekib tohutu kärsitus,» lausub ta. «Sport on mulle stressimaandaja.» Liiati tuli peagi hakata valmistuma uueks rolliks: Padar sai nimiosa Vanemuise lastemuusikalis «Detektiiv Lotte». Kahetunnises etenduses, nagu ta hiljem sammulugejaga ära mõõtis, tuli lauldes-tantsides teha 9000 sammu. Selline koormus nõudis eriettevalmistust. Padar hakkas käima jooksmas. Mis siis, et esiotsa see talle üldse ei meeldinud. Tavaliselt jookseb ta vähemalt tunni – vähemaks ajaks ei ole mõtet end välja ajadagi, väidab ta –, hoides kiirust 6.30–7.00 kilomeetri kohta ning jälgides pulsikellalt, et südamelöögisagedus jääks alla 146. Areng on viimase aastaga olnud ilmne: võrreldes mullusega on tänavune pulsisagedus sama jooksukiirust hoides tulnud kümne löögi võrra madalamale.

Krambid vannitoas

Gerli Padar ja tema elukaaslane Martin Parmas tegemas soojendusjooksu. Foto: Sille Annuk

Kaks aastat tagasi otsustasid Padar ja Parmas minna esimest korda 23 km pikkusele Tartu jooksumaratonile. Kuid Padar sattus mõni aeg enne võistlust haiguse küüsi. Soov osaleda oli siiski nõnda suur, et niipea, kui palavik pisut järele andis, läks ta uuesti trenni. Ent sedasi tegi ta endale vaid kurja. Stardipäeva hommikul oli palavikku 38 kraadi. Talvejope seljas, käis ta Parmasele kaasa elamas. Parmas oli pärast profitantsija kar-

maraton.postimees.ee

jääri lõpetamist igasuguse võistlusspordiga lõpparve teinud, kuid koos elukaaslasega jooksmas käies tõstis spordipisik uuesti pead. Enne tunamullust Tartu maratoni läbis ta ligi kahe kuuga 250 km ning sai ümber Viljandi järve jooksul 836. koha (aeg 57.34). Nädal hiljem Tartu jooksumaratonil tuli juba 451. koht (aeg 1:50.34). Ent pingutus osutus sedavõrd rängaks, et kodus vannitoas tabasid teda krambid. Ta oli ju kahes viimases toitlustuspunktis joomata jätnud. Eelmisel kevadel tuli Parmas taas Tartu jooksumaratoni starti. Kuigi Viljandi jooksul tehtud ajaparandus kaks ja pool minutit oli palju vähem, kui ta lootis – plaan oli teha tiir ümber järve alla 50 minuti –, suutis ta sedapuhku joosta Otepäält Elvasse mullusest märksa kiiremini, 1:43.54ga, mis andis 218. koha. Ta elukaaslasel Padaril kulus sama vahemaa läbimiseks 2:36.49, millega sai 1575. koha. Poolteistsada osalejat jäi tema selja taha. «Raja ääres kuulsin, kuidas teistele tagapool karjuti, et pinguta, isegi Gerli Padar läheb sinust mööda,» meenutab ta, lisades naerdes: «Ma olen nii madala latiga!» Padar võtabki võistlemist pigem naerusuiselt, mitte hambad ristis pingutades, nagu võisid tõdeda need, kes nägid teda mullu suvel Pühajärve triatlonil. «Mul puudub pingutuse geen,» nendib ta. Kuid ega ta sellepärast endas pettunud ole. «Mul oli eesmärk iseendale tõestada, et suudan triatloni läbi teha, mitte kellegagi võistelda.»

Kukkumine ristmikul Kuuldused Padari sporditegemisest jõudsid mullu kevadel Ain-Alar Juhansoni, Eesti ühe tituleerituma triatleedi kõrvu. Tema abikaasa Evelin töötab nimelt võimlemistreenerina Rütmika klubis, kus käib Padari seitsmeaastane tütar Amanda Rebecca. Juhanson kutsus Padari Tartu kesklinna kohvikusse, et temas triatloniidee idanema panna. Tal ei tulnud selle nimel vaeva näha. «Juba esmakohtumisel ta silmad särasid,» mäletab Juhanson, «ja kui silmad säravad, siis on kõik võimalik.» Padar võttis ideest nii innukalt kinni, et loobus kutsest lühemale, 33,3 km


7

maraton.postimees.ee

Tulemused GERLI PADAR 2011 Tartu jooksumaraton (23 km) – 2:36.49, 1575. koht Melliste triatlon (0,5 + 20 + 5 km) – 1:35.35, 110. koht Pühajärve triatlon (1 + 100 + 10 km) – 6:06.47, 365. koht MARTIN PARMAS 2010 Jooks ümber Viljandi järve (12 km) – 57.34, 836. koht Tartu jooksumaraton (23 km) – 1:50.34, 451. koht 2011 Jooks ümber Viljandi järve (12 km) – 55.02, 672. koht Tartu jooksumaraton (23 km) – 1:43.54, 218. koht Pühajärve triatlon (1 + 100 + 10 km) – 4:56.45, 299. koht

võistlusele. «Ega ma mingist lastedistantsist osa ei võta,» selgitab ta oma otsust. «Kui kaasa teha, siis ikka täiega!» Jutud sellest, et Padar kavatseb suvel triatlonis osaleda, tekitasid meedias furoori ja ärgitasid kahtlusigi. Kui Padar läks kord raadiojaama Ring FM reklaame lugema, ütles sealne saatejuht, et tema küll ei julgeks lubada, et triatloni läbi teeb. «See motiveeris mind veelgi rohkem,» ütleb Padar. «Kui teised ei usu minusse, usun endasse veelgi enam.» Juhanson mäletab, et Padar, kellel ta jõudumööda, nagu tolle esinemigraafik võimaldas, valmistuda aitas, ei löönud ka rasketel hetkedel käega. Näiteks korra Pühajärve aedlinnas rattaga sõites ei saanud Padar ristmikul jalga pedaali küljest lahti ning plartsatas asfaldile külili. Aga see ei võtnud tal grammigi tahtmist vähemaks. Ometi vedas jaanipäeva-eelsel triatlonil Mellistes (0,5 + 20 + 5 km) just rattasõit Padarit alt. Oma arust väntas ta hirmus kõvasti, aga ikkagi veeresid kõik mööda. Milles asi, juurdles ta. Alles finišis sai teada, et võidusõidurattal saab ka käike vahetada. Ajaga 1:35.35

Pärast trenni on alati kasulik keha venitada. sai ta 113 lõpetanu seas 110. koha. Hooaja põhivõistlusel, Pühajärve triatlonil, sai Padar kohe alguses aru, et oleks pidanud ujumises rohkem tehnikatunde võtma. Oma arust rabeles ta kõvasti, aga edasi eriti ei liikunud. Rattasõidus, mida ta oli enda hinnangul jõudnud harjutada liiga vähe, napilt 600 km, hakkasid pikapeale kurnama lauged tõusud, nii et pisargi kippus silma. «Mul jõudis koguni enesehaletsus peale tulla,» tunnistab ta. «Küsisin endalt mitu korda, miks ma seda teen.» Seevastu jooksus, mis on hakanud talle üha rohkem meeldima, suutis Padar end kontrollida: nii kui tundis, et hakkab raskem, tõmbas tempot tagasi. Sedasi lõpetaski ta rohkem kui kuuetunnise võistluse, imestades, et pole meeletut kurnatust ega vere maitsetki suus. Samas kahjatses, et rõõm kordaminekust olnuks veelgi suurem, kui jaksanuks pisutki rohkem pingutada.

Kurnavad harjutused Selleks hooajaks on Padar ja Parmas seadnud uued sihid. Parmas ihkab läbida Tartu jooksumaratoni kiiremini kui 1:40ga ning kärpida Pühajärve triatlonil oma tulemus 4:30ni. Padari suureks innustajaks on sügisel Vanemuise lavale jõudev muusikal «Kabaree», kus ta soovib oma unistuste rollis, laulja Sal-

Foto: Sille Annuk

ly Bowlesi osas igati tipp-topp välja näha. Ja mõistagi tahab temagi oma Tartu jooksumaratoni aega parandada ja proovida uuesti, jõuvarusid targemalt jagades Pühajärve triatloni. Nende eesmärkide täitmiseks on Padar avastanud trumbi, mis – nagu ta salamisi pelgab – padutõsiseid spordimehi naerma võib ajada. Sitkest harrastajast näitleja Veikko Täär, muide, juba naeriski selle peale. Ilmaaegu. Padar avastas veebruari algul Insanity videotreeningu. Sellest ajast saadik on ta teinud peaaegu iga päev teleri ees oma keharaskusega kokku 40 minutit kestvaid intensiivseid harjutusi. «Mulle see tohutult meeldib, ma olen tohutu fänn!» lausub ta. Mõnikord teeb ta päevas läbi koguni kaks kava. Teinekord ergutab isegi tütar teda kaasa: «Keep pushing! Keep pushing! Dig deeper!» Padar tunneb, et jõudu ja vastupidavust on tänu Insanity-treeningule juurde tulnud. «Edasiminek on olnud märgatav,» kinnitab ta. «Ja kui teed väikseid edusamme, siis enesega rahulolu kasvab. Ja pärast treeningut on nii hea olla, isegi kui oled täiesti väsinud.» Elukaaslane Parmas proovis ka hilistalvel korra järele, millega naine kodus treenides tegeleb. Ta annab endale aru, et üldettevalmistuse nimel kuluks tallegi Insanity-harjutused ära. Ent kõigest 20 minutiga oli ta omadega täitsa läbi.


8

Ä S S A D E KO G E M U S

maraton.postimees.ee

Mida tasub eestlastel õppida Jooksutreener Harry Lemberg on viimase kahe aasta jooksul käinud neli korda maailma pikamaajooksjate kuningriigis Kenyas, mille keskmäestik (2300 meetrit) on saanud tema õpilastele ettevalmistusperioodi põhiliseks treeningpaigaks. Siin on see, mida tema sõnul tasub Kenyast õppida. Mis paneb Kenya jooksjaid pingutama? Kenya elukeskkond tingib selle, et andekad kerkivad esile. Nagu nõukogude ajal tegid paljud noormehed Eestis innuga sporti, et pääseda spordiroodu või läbi spordi välismaale, nõnda pingutavad noored kenyalased selle nimel, et oma elustandardit parandada. Head jooksjad tulevad Kenyas peamiselt vaestest peredest. Uuringud on näidanud, et näiteks Kenya pealinna Nairobi ja Taani laste vahel pole enam mingit olulist vahet. Kenya maapiirkondades kulgeb aga laste elu aasta läbi hommikust õhtuni õues ja muidugi paljajalu. Isegi kooliskäimine kujuneb treeninguks. Kool asub 2–10 km kaugusel ja sinna minnakse jalgsi, lisaks käivad lapsed lõuna ajal kodus söömas – ikka joostes.

Kas nad treenivad kõvemini? Selleks, et saada tegijaks, on neil 18.–19. eluaastaks

olemas 90%, juurde on vaja ainult 10%. Nad on selles vanuses valmis harjutama nii, nagu tippu jõudmiseks vaja. Euroopa ja Ameerika jooksjad aga ei ole nimetatud vanuses veel valmis suuri koormusi taluma. Neil läheb lisaks vaja viitkuut aastat n-ö lolli treenimise perioodi. See on raske aeg. Tundub, et Tiidrek Nurme on sellest pingsast perioodist läbi murdmas. Enamik valgeid jooksjaid on paraku oma ajastu lapsed. Euroopas valitseb istuv elustiil, mis pingutama ei sunni. Kui sa aga ei ole lapsepõlves teinud tööd ja akumuleerinud piisavalt nn mängulist treeningmahtu, siis tuleb see töö hiljem ära teha, kui ihkad tippu jõuda. Alles siis, kui sul tuleb lapsepõlves vähemalt 20 tundi mängulist kehalist liikumist nädalas, võib sul olla asja vastupidavusaladele. Ütleme otse: aafriklased on loomult enamasti laisad. Kui neil oleks samasugune rikkus ja elustiil nagu valges maailmas, oleks Euroopa ja Aafrika jooksutase tõenäoliselt võrdne. Enamik Kenya inimestest on usklikud, mis on tugeva distsipliini alus. Nädalavahetustel panevad nad ikkagi ülikonna selga ja lähevad kirikusse. Noored saavad aru, et jooksmise abil on neil võimalik oma elujärge oluliselt parandada ning nad on valmis keskenduma sellele 110 protsenti. Ja valulävi, väsimuse taluvuse võime on neil metsik! Viimasel ajal on ka paljud muu maailma jooksjad Kenyasse treenima läinud. Ilmselt on nois tingimustes koormusi parem taluda kui kodus, kus sul on samal ajal seitse muud ahvatlust ning

Keenia 2012 kevad: Kenya lapsed kihutavad Itenis mängeldes kaasa Luigega – jooks on neile lõbu. Paljajalu silgates arendavad lapsed tegevust. Kenya jooksjad elavad väga kasinates tingimustes, tillukestes tubades, pesuruum on ainult kausiga, tualett auguga.

Kuidas nad üle ei treeni? Kindlasti osa treenivad liiga palju. Neil on suured treeningurühmad. Pole mingi ime, kui 20–30 meest jooksevad pundis lõike. Kõik neist tahavad saada maailma paremikku, aga see õnnestub tollest pundist ehk ühel-kahel. Sellegipoolest osaleb ainuüksi Kenyast maailma jooksuvõistlustel aastas üle 2000 jooksja, kes teenivad sellega raha. Näiteks Kenya mulluse hooaja maratoni edetabeli 400. tulemus oli kiirem kui 2:20. See näitab, kui palju on seal neid, kes jooksuga tegele-

vad. Jooksmine on seal nagu majandusharu.

Kas nad treenivad kuidagi teistmoodi? Ei treeni. Mingit saladust neil ei ole. Retsept on selline: tuleb teha rasket-rasket-rasket tööd, ja teha seda palju ning puhata. Nende eeliseks teiste ees on pidev elamine ja treenimine keskmäestikus. Alates eelmise sajandi 1960. aastatest on keskmäestikutreening väga olulisel kohal ka muidu meretasapinnal elavatel vastupidavusalade sportlastel. 2000 meetri kõrgusel ei pea jooksma nii palju ja nii kiiresti nagu meretasapinnal. Vereloome ja hapniku transpordivõime parandamiseks on nii võimalik organismi n-ö lihtsamini ära petta.


9

maraton.postimees.ee

aafriklastelt?

Mis nende trenne iseloomustab? Ettevalmistusperioodil, mis on üldjoontes fartlekipõhiselt üles ehitatud, on neil nädalas tavaliselt üks trenn, kus nad jooksevad 20 korda rütmis minut-kiiresti-ja-minut-aeglaselt; teine trenn, kus nad jooksevad rütmis 5–10 minutit kiiresti ja siis 3–4 minutit rahulikult; ja kolmas trenn, mis on pikem ning kus lõpp läheb eriti kiireks, kuni temponi 3 min/km. Ülejäänud trennid on rahulikud krossid, kus hoitakse kiirust 3.30– 4.00/km. Pulsilöögi sagedusest ei tea neist enamik midagi.

Mida veel nad teevad lisaks jooksmisele?

Eesti kolmikute (vasakult) Lily, Liina ja Leila juba varakult pöia tugevaks.

Kas nad oskavad paremini taastuda? Jooksjatel on kõik käejala juures. Nad treenivad, söövad ja magavad. Näiteks seal, kus Eesti jooksjad elavad, on ainus telekas söögitoas ning seegi näitab vaid ühte kanalit. Kohalikel jooksjatel on

Foto: Allar Lamp

hommikul kell 6 nn kopsude lahtijooksmise treening, mis algab tempoga kuus minutit kilomeetri peale, kuid lõpupoole jooksevad nad juba päris kiirelt. Pärast seda nad söövad ja puhkavad. Põhitrenn algab kella 10–11 kandis. Õhtune taastav trenn toimub kella 4–5 ajal.

Siin on eri koolkondadel erinevad tõekspidamised. Näiteks Iiri treeneri Colm O’Connelli hoolealused, nende seas 800 meetri maailmarekordimees David Rudisha, teevad hästi palju jooksuharjutusi. Üks teine seltskond teeb jälle hästi palju oma keharaskusega nn ringtreeningut eri lihasgruppidele, korraga 1,5–2 tundi. Itaallase Renato Canova õpilased arendavad jõu- ja lihasvastupidavust 1–2 km pikkustel tõusudel. Kõik teevad hästi palju lõdvestus- ja venitusharjutusi, et säilitada liigutuste lõtvus.

Kogu elamusi! Registreerimine ja info: www.tartumaraton.ee

Mida nad söövad? Toit on hästi süsivesikuterikas ja peamiselt taimne. Kirjanduse põhjal moodustab süsivesikute osa toidust kolm neljandikku, rasvade osa on 13 ja valkude osa 10 protsenti. Tervelt 86 protsenti päevasest kalorsusest tuleb taimsetest allikatest. Sealsed toidud on kas keedetud või hautatud, praetud asju peaaegu polegi. Vähemasti korra päevas söövad sealsed jooksjad tihket maisijahust putru, ugalit. Hommikusöögiks on enamasti jahust ja veest valmistatud pannkoogid, chapati'd. Lisaks söövad nad keedukartulit ja riisi, hästi palju ka salateid, neist põhiline, sukuma wiki, meenutab meie spinatit. Valke ammutavad nad ubadest ja loomalihast. Kuid liha osatähtsus nendes toidus on väga väike. Kuigi Kenyas kasvatatakse kohvi, siis jooksjad kohvi eriti ei joo. Enamasti joovad nad teed koos piimaga, mangomahla või tavalist vett. Vitamiine saavad nad peamiselt puuviljadest – banaanidest, mangodest, papaiadest, ananassidest. Mõnedel Eesti jooksjatel on sellise menüü peale tekkinud suur kodumaise magusa puudus, mida aitab leevendada šokolaad või jäätis. Aga magusa järele tuleb laagripaigast minna 35 km kaugusele Eldereti linna.


TRENNIRAJAD

10

maraton.postimees.ee

Kus Tallinnas sportida? Küll pealinlastel veab! Treeningute mitmekesistamiseks jätkub neil igaks nädalapäevaks üks tipptopp terviserada, lisaks mitu pikka kergliiklusteed. Täpsemat teavet jagab Priit Ilver Tallinna spordi- ja noorsooametist. STROOMI PARKMETSA TERVISERADA

PIRITA SPORDIKESKUS

LILLEPI PARGI KERGLIIKLUSTEE Algus: Pirita spordikeskuse ja Pirita Selveri parkla vahetus läheduses. Raja pikkus 2,5 km. Saab harrastada: rulluisutamine, rullsuusatamine, rattasõit, jooks. Valgustatud kogu pikkuses kella 23ni. Riietumis- ja pesemisvõimalus Pirita spordikeskuses tasu eest.

Algus: Kolde pst parklast. Raja pikkus 2,2 km. Saab harrastada: jooks, käimine, maastikurattasõit. Loodusliku kõva kattega rada tasasel maal. Valgustatud kogu pikkuses kella 23ni. Riietumis- ja pesemisvõimalus puudub.

PIRITA SPORDIKESKUSE TERVISER A JAD

STROOMI

NÕMME SPORDIKESKUS Algus: Nõmme spordikeskus, Külmallika 15A. Rajale saab ka Trummi tänava äärest, Hiiu staadioni tagant, Tähetorni tänava lõpust. Parkla spordikeskuses. Nõmme-Harku ring 15 km. Algus Nõmme spordikeskusest ning ühendatud tunneliga suundumaks Harku metsa. Nõmmel 1 km, 2 km, 3 km ja 5 km ring. Saab harrastada: jooks, käimine, maastikurattasõit. Puukoore- ja saepurukattega vahelduva maastikuga ning mitme suure tõusu ja laskumisega rada. Harku suur ring lauge profiiliga. Lisaks võimlemislinnak. Valgustatud kogu pikkuses kella 23ni. Riietumis- ja pesemisvõimalus Nõmme spordikeskuses tasu eest või Hiiu staadionil (Pidu 11) tasu eest.

Algus: Pirita spordikeskus, Rummu tee 3. Rajale saab ka Rummu tee äärest, terve Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringraja ulatuses. Parkla: spordikeskuses, üle tee Lillepi pargi ääres ja Pirita Selveri juures; ka Lükati silla kõrval. Suur ring 7,2 km; Kloostrimetsa ring 3,2 km. Saab harrastada: jooks, käimine, maastikurattasõit. Puukooreja saepurukattega vahelduva maastikuga ning mitme suure tõusu ja laskumisega rada. Lisaks võimlemislinnak. Valgustatud kogu pikkuses kella 23ni. Riietumis- ja pesemisvõimalus Pirita spordikeskuses tasu eest.

HARKU

HARKU ME TSA TERVISER A JAD

PARKME TS

SÕUDEBAAS

ILMARISE

Algus: Harku sõudebaas, Sõudebaasi tee 21. Rajale saab ka Harku alevist. Raja pikkus 6,2 km. Saab harrastada: jooks, käimine, maastikurattasõit. Looduslik lauge profiiliga rada ümber Harku järve. Valgustus puudub. Riietumis- ja pesemisvõimalus Harku sõudebaasis tasu eest.

ME TS

SPORDIKESKUSE TERVISER A JAD

PÄÄSKÜLA HARKU SÕUDEBAAS

JÄRVE

NÕMME

TERVISER A JAD

PÄÄSKÜLA TERVISERADA

JÄRVE METSA TERVISERADA

Algus: Hiiu tänava lõpus. Rajale saab ka Sõbra tänava lõpust. Raja pikkus 2 km. Saab harrastada: jooks, käimine, maastikurattasõit. Kõva kattega lauge profiiliga rada. Osaliselt valgustatud. Riietumis- ja pesemisvõimalus puudub.

Algus: Viljandi mnt raudtee ülesõidu juurest. Parkla raja alguse juures; lisaks Merko parkla Järvevana tee 9G. Raja pikkus 2,5 km. Saab harrastada: jooks, käimine, maastikurattasõit, suure rulliga rullsuusatamine. Kõva kattega väikese kõrgustevahega rada. Valgustatud kogu pikkuses kella 23ni. Riietumis- ja pesemisvõimalus Sparta spordiklubis Pärnu mnt 139C.

Kergliiklusteed KAKUMÄE RING Rannamõisa tee – Saviliiva tee – Kakumäe tee – Vana-Rannamõisa – Vabaõhumuuseumi tee – Paldiski maantee. Kõvakattega kergliiklustee 4,4 km. KAKUMÄE RING + PELGURANNA/ STROOMI RAND Paldiski maantee – Rannamõisa tee – Saviliiva tee – Kakumäe tee – Vana-Rannamõisa – Vabaõhumuuseumi tee + Rocca al Mare promenaad kuni Stroomi rannani.

Kõvakattega kergliiklustee 4,4 km + 4,5 km = 8,9 km. MÄHE RING Pirita tee – Randvere tee – Pärnamäe tee – Kloostrimetsa tee. Pirita tee kuni Kloostrimetsa teeni kõvakattega kergliiklustee 11 km. Kloostrimetsa tee osaliselt kergliiklustee, seejärel võimalus sõita kas suure tee servas või metsa ääres looduslikul teel (ei sobi rulluisutamiseks).

PALJASAARE LÕIK Paljassaare tee (Paljassaare põik – Katariina kai) – Pelguranna (Katariina kai – Kopli tn). Kõvakattega kergliiklustee 2 km. PIRITA TEE Russalka parkla – Pirita tee – Merivälja tee. Kõvakattega kergliiklustee 6,8 km. Võimalus sõita edasi Viimsi valla kergliiklusteede võrgustikus.


12

T E R AV T E E M A

maraton.postimees.ee

Ettevaatust, vargad platsis! Enamik rahvaspordiüritustel osalejaid jätab oma kalli varustuse stardi- ja finišialas heauskselt hooletusse. Nii mõnigi on oma asjadest seetõttu ilma jäänud. Priit Pullerits Margus Hallik, kes on rattaorienteerujana saanud kolmel korral MM-võistlustel 4. koha, saabus tunamullu kevadel Raplamaa mägirattasarja mõõduvõtule Järvakandisse. Jätnud oma mustakollase kaherattalise sõbra Scott Genius RC auto najale seisma, astus ta korraks 50 meetri kaugusele registreerimislaua juurde. Polnud põhjust karta, et keegi tillukeses kohas tema sõiduriista võiks himustada. Seda enam, et Halliku naine mängis väikese lapsega kõigest kümmekond meetrit autost eemal. Hallik veetis registreerimislaua ääres

vaid mõned minutid. Kui ta auto juurde tagasi jõudis, oli ratas sealt kadunud. Kibekähku andis ta juhtunust teada korraldajatele, kes saatsid kõik osalejad kiirelt oma ratastega küla peale varast otsima. Ent Halliku sõiduriist oli kui õhku haihtunud. Ja kadunuks ta jäigi. Eks usu enamik massispordiüritustel osalejaid, et ega seal, kus kogunevad need, keda köidab ühine armastus rattasõidu või jooksu, rulluisutamise või suusatamise vastu, keegi kätt võõra vara järele naljalt siruta. Kahtlemata on suurem jagu võistlustel kaasalööjaist ausad ja halbade kavatsusteta. Aga juba tõenäosusteooria hoiataks, et mida rohkem inimesi koos, seda suuremaks muutub võimalus, et kellegi ratas, uisud või suusad ühtäkki omaniku teadmata minema «jalutavad». Mõned aastad tagasi tabas suurem varguste laine orienteerumisüritusi: kui osalejad müttasid metsas, käidi autodes sees. Foorumites kahtlustati varast võistlejate endi seast.

Rattaorienteeruja Margus Halllik jäi sellest väärtuslikust sõiduriistast ilma mõne minutiga. Tõenäoliselt viisid vargad ratta Leetu.

Leedu käsi mängus Hallik, kes on orienteerumisaladel tulnud 11 korral Eesti meistriks, oletab, et tema ratas viidi Leetu, sest juba kaks päeva pärast vargust helistasid talle tuttavad spordimehed Vilniusest. Keegi oli ostnud Panevežysi autoturult üliodavalt Hallikule kuulunud SI-kaardi (orienteerumises kasutav elektrooniline komposteerimisvahend), sellele kirjutatud numbri alusel interneti andmebaasidest nime kontrollinud ning seejärel kaardi omanikule tagastamiseks ühele Leedu rattaorienteerumise koondislasele viinud. «Arvan, et mu ratas ei langenud varaste saagiks juhuslikult,» räägib Hallik. «Pakun, et nad teadsid, et Järvakandis on toimumas rattavõistlus ning tulid spetsiaalselt ootama momenti varguseks. Kallist võistlusratast on muidugi Eestis keeruline hea hinnaga müüa, sest rattaringkonnad ikka enam-vähem teavad, millistel klubidel-tiimidel mis rat-

Foto: erakogu


T E R AV T E E M A

14

tad on. Küll aga pole suurt probleemi selle realiseerimisega välismaal.» Hallik ei salga, et vargus oli talle suur löök. Poes maksis ta ratas 89 000 krooni ning tänu igasugusele lisavarustusele küündis hind 100 000 krooni ligi. «Võib öelda, et rattavargus mõjus ka motivatsioonile veidi pärssivalt,» lisab ta. «Mentaalselt on raskem treenida ja võistelda, kui tead, et juba ainuüksi kehvema ratta arvelt suureneb su kaotus.» Kaks hooaega võistles ta 15 000-kroonise treeningrattaga, mis kaalub varastatust neli kilo rohkem. Alles tänavuseks on ta soetamas taas korralikku tippratast, sest järgmise aasta MM-võistlused toimuvad Rakveres.

Vedelevad ahvatlused Aastat kaheksa-üheksa tagasi lõpetasid kaks meest Haanja rattamaratoni, jätsid oma sõiduvahendid lõpualasse, kus osalejaid vooris siia-sinna, ja siirdusid keha kinnitama. Kui nad umbes veerand tunni pärast tagasi tulid, olid rattad haihtunud. Ei aidanud neidki võistluste informaatori kiire teavitamine: tolle edastatud üleskutse kõigi-

Hoidke oma vara! Selleks, et suurtel spordiüritustel varustusest mitte ilma jääda, on soovitav: • varustage riietusesemed oma nime ja telefoninumbriga – paljudel rõivastel on selleks vastav koht; • kinnitage rattale ja suuskadele kleeps oma stardinumbriga; • pange asjad kotti, mille küljes on lipik teie nime ja telefoninumbriga; • hoidke oma asjadel pidevalt silma peal ja ärge jätke neid vedelema; • andke riided ja varustus hoidlasse hoiule.

le oma silmadega enda ümber uurida, ega nad kadunud rattaid märka, tulemust ei toonud. Sõiduriistad, mis ürituse korraldaja Ain-Ivar Tupi mäletamist mööda võisid nüüdses vääringus maksta tuhat eurot, jäidki kadunuks. «Endal ma süüd ei näe,» tunnistab Tupp, «aga paha maik jäi juurde, et see minu üritusel juhtus.» Järgmisel aastal rajas ta finišipaika rattahoidla, ent innukat kasutamist too siiski ei leidnud. «Olen ka ise mõelnud,» räägib rattaorienteeruja Hallik, «kui lihtne on varastel pärast mõnda rattamaratoni rattaid varastada: inimesed on pikast pingutusest väsinud, tähelepanu seetõttu kadunud. Tihti süüakse, räägitakse juttu või käiakse pesemas ning kallis ratas on pikka aega kusagil ilma järelevalveta vedelemas.» Klubi Tartu Maraton juhataja Indrek Kelk mäletab, kuidas paar-kolm aastat tagasi läks pärast Tartu rattarallit Aura keskuse kõrvalt kaduma sinna mõneks ajaks järelevalveta jäetud kaks ratast. «Mingil juhul ei soovita oma varustust kusagile vedelema jätta,» manitseb ta. «Kellelgi võib olla kuritahtlik kavatsus või aetakse asju lihtsalt segi – näiteks Fischeri suusad on paljude silmis Fischeri suusad, mil vahet pole.» Pärast tänavuse Tartu suusamaratoni lõpetamist jättis A. Le Coqi õlletehases vanemseadistajana töötav Vaido Tenisson oma jõuludeks ostetud Fischer RCS Classic suusad riidevahetuse telgi äärde ja läks kuiva särki selga tõmbama. Kui ta telgist välja astus, siis avastas, et üks suusk on kadunud. Esimese hooga tekkis mõte, et äkki on mõni kaasvõistlejaist suusapaarid sassi ajanud ja kogemata tema suusa haaranud. Peagi tuli välja, et ühel teiselgi osalenul on üks suusk kaotsi läinud. «Seega võttis keegi ühe suusa ühest ja teise teisest paarist, kas kiirustades või asjatundmatult,» tõdeb Tenisson. Ta jättis juhtunust sõna nii Sportinfo foorumisse kui Tartu maratoni korraldajatele, kuid abi sellest ei

maraton.postimees.ee

tulnud. «Kas tõesti leidus Tartu maratonil kaassõitjate hulgas sportlane, kes omastas pahatahtlikult endale varustust, või on t��esti tegemist inimliku eksitusega?» küsib Tenisson. «Aga sel juhul oleks ju üks omanikuta paar suuski pidanud sinna alles jääma!»

Teolt tabatud mees Swedbanki siseaudiitor Aigar Mäesepp koges imelikku olukorda mulluse Tallinna maratoni stardi ootel teises stardigrupis. Ta oli suusad juba rajale paigutanud ja tegi stardikoridori ääres kolm meetrit eemal soojendusvõimlemist. «Äkki ilmub üks suurema stardigrupi numbriga mees esirea suuskade juurde, vaatab neid hetke, siis haarab mu RCS-id ja hakkab kiirelt minema sammuma,» meenutab Mäesepp. «Hüppasin kohe vennale ligi, too ehmus ja lausus kokutades, et otsib oma suuski ja ju ajas midagi sassi. Pani mu suusad tagasi maha ja kadus kiiresti. Võta nüüd kinni, kas oli tegu varga või tõesti eksitusega. Igal juhul arvan, et kui ma tol hetkel seal ei oleks olnud, ei oleks ma oma suuski enam näinud. Huvitav oli ka see, et kui ta tõesti teadis, et ta suusad seal on, siis oleks ta pidanud oma suuski edasi otsima, mitte kiiresti jalga laskma.» Pärast seda juhtumit, tunnistab Mäesepp, ei julge ta enam stardikoridoris oma suuski järelevalveta jätta. Kuid jäljetult kaotsi läheb ka väiksemaid asju. Veebimeedia vallas tegutsev harrastussportlane Gaspar Sukk, kelle põhiala on triatlon, mäletab, kuidas pärast tänavust Alutaguse maratoni lükkas ta suusaprillid silmade eest üles ja sammus parklasse. «Parkla sissepääsul libisesin ning kukkusin istukile,» räägib ta. «Auto juurde jõudes katsusin, et prille pole enam peas. Läksin kohe tagasi kukkumise kohta – aga tühjus. Küsisin hiljem koha peal infost, sama päeva õhtul korraldajalt ning hõi-

Kogu elamusi! Registreerimine ja info: www.tartumaraton.ee


15

maraton.postimees.ee

Õnnelikud kaotused

kasin maha ka Sportinfos – prille pole. Seega pean neid varastatuks.» Irooniline on tema sõnul see, et uuesti auto juurde tulles leidis ta laste mängukaru ja termose, mille viis kohe infosse. Pärast luges Sportinfost, et nonde omanik sai need kenasti kätte. Samalaadne silmakaitselugu juhtus 2009. aasta talvel ühel Estoloppeti sarja maratonil spordiringkondades Maamehe nime all tuntust kogunud harrastajal. Pärast sõidu lõpetamist unustas ta oma Casco sirmi viieks minutiks auto katusele – ja läinud see oligi. «Kuna see ei vedelenud kusagil maas, oli tegemist sulaselge näppamisega,» nendib ta.

Ohud väiksemaks! Matka- ja suusahuviline tartlanna Kairit tundis mullusel Viru maratonil pärast finišeerimist, et enesetunne on halb. Ilmselt seetõttu unustaski ta naiste riietusruumi suusadressipluusi ja villasärgi. Korraldajad leidsid villasärgi ja selle sai ta tagasi, kuid dressipluus jäigi kadunuks. «Ise süüdi,» lausub ta, «aga kehv tunne ikka ja harrastajale rahaline põnts ka – korralik asi oli.» Selleks, et massiüritustel asjade kaotsimineku ohtu minimaalseks viia, peab Klubi Tartu Maraton juhataja Kelk mõistlikuks kõik riided markeerida oma nimega ning varustada suusad-rattad kleepsuga, millel osavõtja number kirjas. Samuti soovitab ta jätta asjad pakihoidlasse, mitte niisama aia äärde või puu najale lebama. «Kui jätad asjad vedelema ja need pole markeeritud,» tõdeb ta, «sõltub tõenäosus neid kadumise korral tagasi saada õnnest.» Hoidlas vastutavad asjade eest ikkagi korraldajad. Kelk tunnistab, et kui aastate eest Tartu maratonil ühed keskmise hinnaklassi suusad väidetavalt hoidlast kaduma läksid, ei jäänud ürituse läbiviijail üle muud, kui need kannatanule välja maksta.

Pärast Tartu rattamaratoni vedeleb rattaid lademes - vali, millist tahad. Foto: Margus Ansu

Mitte alati, kui keegi spordiüritusel midagi kaotab, pole süüdlaseks pikanäpumehed, vaid mõnikord lähevad asjad pahaaimamatult vahetusse. Seiklusspordivõistlustel osaleval Katil läksid paar aastat tagasi Pannjärvel Winter Xdreamil riietusruumist kaotsi kuivad matkasaapad. Nende asemele olid jäänud sama karva märjad kõrged tossud. «Mõtlesin, kas tõesti keegi meelega tegi vahetust või läksid kogemata vahetusse,» meenutab Kati. «Foorumisse jäetud postituse peale ja korraldajate postitatud kaotatudleitud asjade nimekirja peale ei tulnud mingit reaktsiooni. Aga poolteist kuud hiljem võeti äkitselt ühendust: saapad olid kogemata vahetusse läinud ja varem ei pandud seda tähele.» Üks otepäälane viis mõned aastad tagasi esimest korda oma suusad Tartu maratoniks spetsialistidele määrida. Aga kui ta neile enne starti hooldemajja järele läks, tuli välja, et suusad on kadunud. «Lõpuks oli seina äärde jäänud ainult üks suusapaar: sama marki ja värvi mis minul, aga teist värvi klambritega, ja klassikasuusad – minul olid uisusuusad,» kirjeldab ta. «Oli selge, et see polnud vargus, vaid segadus. Paar minutit pärast starti ilmuski valed suusad võtnud isik välja. Ta ise polnud aru saanudki, aga ta laps oli stardi ajal avastanud, et isal on teist värvi klambrid. Tagantjärgi aeg-ajalt kohtudes – tegemist on samuti Otepää kandi inimesega – on naljakas meenutada, viha ma ei pea.»


16

R U L L U I S U TA M I N E

maraton.postimees.ee

Kuidas vabaneda maanteel Mis moodi rulluisuvõistlustel mitte tühja lahmida, vaid targalt ja säästvalt, isegi võidulootusega sõita, selle kohta jagab nõu Eesti parima rulluisumeeskonna, Albe Team / Bonti liige Lauri Koort. Rulluisutamise grupisõidus kasutatavad strateegiad sarnanevad vägagi palju neile, mis lähevad käiku jalgratta grupisõidus, kus üksiku sportlase individuaalne võimekus ei pruugi tagada talle head kohta finišis. Kuna aasta-aastalt on Eesti paremate rulluisutajate tase ühtlustunud, juhtub viimasel ajal harva, et keegi sõidaks teistel üksinda eest ära ja peaks niiviisi lõpujooneni võidukalt vastu.

Skeem 1 Nüüdisajal tuleb rulluisutamises võit tavaliselt meeskonna ühise pingutusena ja on sedasi meeskonna võit. Tavaliselt lepib meeskond enne starti strateegia kokku. Muidugi ei tähenda see, et valitud strateegia võistlusel ka ilmtingimata käiku läheb, sest tuleb arvestada mitmete asjaoludega, millest olulisim on teiste tiimide käitumismallide lugemine võistluse käigus. Näiteks eelmise hooaja Uus Maa / Rollerblade’i tiimi kaks liiget, Venezuelast pärit Alexander Bastidas ja Alfredo Moreno on maailmaklassiga sõitjad ning on ilmselge, et nende meeste vastu break away’d ehk äraminekut üritada on rumal, juba eos hukule määratud starteegia. Break away (vt skeem 1) tähendab lihtsalt seletades seda, et meeskonna üks-kaks liiget teevad ootamatu kiirenduse või tõstavad järsult tempot ning nende tiimikaaslaste ülesandeks on rahustada samal ajal grupi hoogu, et äraminejad saavutataksid piisava edumaa. Selline strateegia õnnestus näiteks Albe

Näide nn kõva tempo strateegiast: mullusel Tartu rulluisumaratonil võtab Indrek Tobreluts Ingli tõusu eel grupi eesotsas hoo üles. Taamal konkurendid pudenevad. Team / Bontil möödunud aastal Rapla rullil, kus Indrek Tobreluts pääses tänu kaaslaste abile eest ära ning edestas lõpuks järgmisi finišis kolme minutiga.

Ohtlik pudelikael Bastidase ja Moreno tasemega meeste vastu on tavaliselt võimalik kasutada vaid ühte taktikat: vaata, mida nad teevad, hoia neist hammastega kinni ning looda natuke õnnele, et saaksid grupifinišis piisavalt hea positsiooni nendega võitlemiseks. (Olgu siiski lisatud, et nende meeste vastu finišiheitluses võitu loota pole mõtet.) Ehk teisisõnu: antud strateegia eesmärk on sõita võimalikult säästvalt või aidata meeskonnakaaslasel sõita su tuules võimalikult palju energiat kokku hoides. Tuulevarjus sõidu energeetiline sääst võib ulatuda kuni 30 protsendini. Nõnda saab tiimi kõige teravama lõpukiirendusega sõitja jõudu hoida selleks, et 400, 300 või 200 meetrit enne finišit oma võimed võidukalt realiseerida. Nagu näha, meenutab see situatsioon paljuski jalgratta grupisõidu finišit. Kuid eelkirjeldatud strateegia, mida eelmisel hooajal kasutati Eesti rulluisuvõistlustel võrdlemisi sageli, tekitab ta-

Foto: Kristjan Teedema

valiselt suuri gruppe, sest võistluse tempo püsib paljudele jõukohane ning grupis jaksavad vastu pidada ka need, keda tavaliselt sealt ei leia. Kuna enamik võistlusi toimub maanteel ning finišist kujuneb korralik pudelikael, siis kasvab oht suurel kiirusel vigu teha hüppeliselt. Selline olukord tekkis mullustel Eesti meistrivõistlustel Pärnus, kus 3 km enne lõppu oli juhtgrupis ligi 50 liiget ning kõigest viis meetrit lai finišikoridor jäi mõnelegi mehele kitsaks. Tihtipeale võivad sellistes situatsioonides tekkida teravad lahkhelid tiimide vahel, sest n-ö seanahavedajaid koguneb gruppi väga palju ning fair play mentaliteet kaob. Nii nagu rattaspordis, ei käi ka rulluisutamises spordimehe aukoodeksiga kokku, et kui mõni meeskond ei näe absoluutselt vaeva selle nimel, et võistlust vedada, siis ei ilmu ta ka mõnisada meetrit enne lõpujoont teiste tuulest head lõpukohta noolima.

Vastaste kurnamine Kui meeskonnas on võimetelt võrdsed sportlased, võib üritada strateegiat, mis mõneti meenutab break away'd, kuid on mõeldud teiste tiimide liikmete väsitamiseks (vt skeem 2). Kuid ära-

Skeem 2


17

maraton.postimees.ee

seanahavedajaist

EMT Rullituur 2012 Võistluste ajakava 20. mai Raplarull 3. juuni Tallinna rulluisumaraton 30. juuni Pärnu rullimaraton 29. juuli Kunda rullimaraton 18. august Kalevipoja rullimaraton 8. september Jüri rullimaraton

Hirmutavad šveitslased

Tallinna mullusel rulluisumaratonil kiirendab Lauri Koort eesmärgiga, et konkureeriv meeskond hakkab vahet kinni sõitma. Alexander Bastidas teebki seda. mineku idee on ikkagi eest ära saada, siis väsitamise strateegia eesmärk on lasta ühel mehel teha break away ning vaadata, kuidas teise meeskonna liikmed reageerivad. Kui nad asuvad vahet kinni sõitma, tuleb etterebinu meeskonnakaaslastel jälitajate tiimile tuulde võtta. Niipea kui nood saavad vahe kinni sõidetud, tuleb nonde tuules puhanud sportlaselt tagant uuesti „nõelata”, millele vastastiimi liikmed peavad uuesti reageerima ehk asuma vahet taas kinni sõitma. Niisuguse starteegia suureks plussiks on see, et tempo püsib tükk aega kõrgel ja grupp muutub ajapikku väiksemaks. Lisaks võib mõnikord juhtuda, et nö väsitaja pääsebki break away'sse ehk ülejäänutel eest ära. Miinuseks on

Foto: Lille Loo

aga, et kui meeskonna tase pole piisavalt ühtlane, võib sellise väsitamisega kurnata ka oma tiimikaaslasi. Eelkirjeldatud strateegiat kasutas Albe Team / Bont mullu Tartu rulluisumaratonil selleks, et saavutada lõpusirge alguseks võimalikult väike seltskond. Nö tanki pandi tol korral Indrek Tobreluts, kes oli Tartu rulluisumaratoni tõusudel ilmselt kõige võimsam: tema ülesanne oli just tõusudel tuure võimalikult kõrgel hoida. Põhimõtteliselt toimis tollane taktika 50 protsendi ulatuses: grupp jäi tõesti väiksemaks, aga võitu Eestisse jätta siiski ei õnnestunud. Kert Keskpaik Albe Team / Bontist sai parima eestlasena 4. koha. Tobreluts pidi paraku esimesena poodiumilt välja jääma – ta lõpetas 13. kohaga.

Eelmisel aastal sain kogemuse, mida polnud Eestis tükk aega kohanud – see juhtus Lätis Jurmala rulluisumaratonil, kuhu korraldajad olid kutsunud lisaks Eesti, Läti ja Vene eliidile Šveitsi maailmaklassi mehed ja Moreno (loe: samuti maailmaklass). Ei teagi, kas see oli mingi šveitslaste taktika või lihtsalt meeletu klassivahe, kuid võistluste käik oli algusest peale lihtne. Selle nimeks kõlbab «kõrge tempo algusest lõpuni». Eestlaste lootused olid muidugi Moreno õlul, sest temal oli ilmselt ainsana individuaalset võimekust kolme šveitslase vastu saada, samuti suutlikkust šveitslaste äraminekuid lappida. Aga tol korral ei olnud Moreno parimas hoos. Šveitslaste põrgutempot suutsid ülejäänud kõvemad mehed hoida ainult pool distantsi. Lõpuks venis kaotus neile rohkem kui kümnele minutile. Niisiis leidub rulluisutamises erinevaid strateegiaid, kuid iga tiim peab enne starti selles omakeskis kokku leppima – kindlasti on oluline, et sama tiimi mehed kogu aeg kokku hoiaksid – ja järgima seda võimalikult kaua. Samas tuleb olla valmis muutusteks, kui esialgne plaan ei peaks toimima või kui on oma võimeid kas ala- või ülehinnatud. Ent kokku peab hoidma igal juhul. Meie tiimi põhimõte on lihtne: üks kõigi eest ja kõik ühe eest.

Kogu elamusi! Registreerimine ja info: www.tartumaraton.ee


HARJUTUSED

18

Kiire jooksu võti Neil, kes unistavad lennukast jooksmisest, pole pääsu jooksuharjutuste tegemisest, õpetab treener Harry Lemberg.

Keskmaajooksu harrastavad kaksikõed Kelli (vasa kul) ja Keiti Mets harjutavad TÜ Akadeemilises Spordiklubis (treener Liina Utsal).

Jooksu ja samuti teiste vastupidavusalade harrastajale on oluline, et trenn arendaks nii hapniku transpordi süsteemi kui tugiliikumisaparaati. Neist esimest võib nimetada teenindavaks ja teist täideviivaks mehhanismiks. Täideviiva mehhanismi arendamiseks on jooksjal hädavajalik teha jooksuharjutusi. Pikkadel jooksudistantsidel tikub tempo aja möödudes paljudel langema, sest jalalihased väsivad ning inimene ei suuda enam endises rütmis jätkata – mis siis, et teenindavad mehhanismid suudavad samamoodi edasi töötada nagu jooksu algul. Seega, et oma «mootori» potentsiaali realiseerida, peavad tööd täideviivad mehhanismid olema väga hea konditsioonis. Teenindavate mehhanismide arendamine toimub rahuliku jooksuga. Sellises režiimis tehakse 80–90 protsenti treeningutest. Kuid võistlustel tuleb joosta oluliselt suurema kiirusega. Selleks, et teenindava ja täidesaatva mehhanismi vahel ei tekiks vastuolu, tuleb pärast tavalist krossijooksutrenni teha lisaks jooksuharjutusi. Neid tehes koormab jooksja lihaseid samasuguses režiimis, nagu ta kasutab võistlustel – ehk valmistab lihaseid ette kiireks jooksuks. Jooksuharjutusi tasub teha nädalas kaks-kolm korda. Iga järgnevalt kirjeldatud harjutust on soovitav teha 2–4 korda. Harjutuste pikkus olgu 30–50 meetrit ning need lõppegu üleminekuga kergele kiirendusele.

KÜLG EES JOOKS (foto 1 ja 2) Joosta külg ees, jalad viia vaheldumisi eest läbi ja tagant läbi. Joosta kord parem külg ees, siis vasak külg ees.

SÄÄRETÕSTEJOOKS (foto 3) Keha asend nagu tavaliselt joostes. Lüüa kandadega kiirelt tagant üles vastu tuharaid. Edasiliikumise kiirus aeglane. PÕLVETÕSTEKÕND (foto 4) Keha on sirge, põlv tõuseb horisontaali, samal ajal vastasjalg sirutub pöiast. Asend korraks fikseerida.

maraton.postimees.ee

ÜLEKANNA KÕND TÕUSUGA PÖIALE (foto 5 ja 6) Kõndides üle kanna tõusta pöiale. Jalg rullub ühtlaselt üle kogu talla. Keha on sirge, käed liiguvad ettetaha nagu joostes.

ÜLEKANNA KÕND TÕUKEGA MAAST LAHTI Erinevus eelmise harjutusega seisneb selles, et pöiale tõustes tõugata pöiaga kergelt maast lahti. Põhirõhk pöiatööle! SAMMHÜPPED (foto 7) Pöid ja põlv liiguvad sünkroonselt, äratõukel pöid sirutub ja põlv tõuseb horisontaalasendisse. Eesmärk on tõugata kaugele ja madalalt, mitte üles.

PÕLVETÕSTEJOOKS (foto 8) Reis tõuseb vähemalt horisontaalasendisse. Joosta kõrgetel päkkadel, rütm on võrdlemisi kiire, kuid edasiliikumise kiirus suhteliselt aeglane. Käed liiguvad nagu joostes. KÄTEJOOKS (foto 9) Käed liiguvad lõdvalt ette-taha. Küünarliigese õige ja loomulik nurk olgu 90 kraadi. Sõrmed on kergelt rusikas. Kätetöö mõjutab jooksutehnikat ja annab jalgadele rütmi.


19

maraton.postimees.ee

PÕLVETÕSTEGA HÜPLEMINE (foto 10) Reis tõuseb vähemalt horisontaalasendisse, samal ajal rõhutada pöiatõuget. Käed liiguvad nagu joostes.

SIRGETE JALGADE JOOKS (foto 11) Keha asend nagu tavaliselt joostes, kuid joosta sirgete jalgadega. Rõhutada jala haaramist enda alla.

POOLKÜKIST EDASIHÜPPED (foto 12, 13, 14) Järjestikused poolkükist edasihüpped ilma pausita, üks hüpe järgneb kohe teisele. Teha järjest 10–15 hüpet.

Fotod: Margus Ansu, Pildistatud Tartu Ülikooli spordihoones


TERVIS

20

maraton.postimees.ee

Pidur väärale trennile Paljud harjutavad valesti, veel rohkemad võistlevad valesti. Mis aitab õigesti tegutseda? Priit Pullerits Ükskõik millist treeningbaasi Martin Mooses, nelja aasta tagune Eesti meister takistusjooksus, möödunud talvel kuu aja vältel Kenyas külastas, igal pool naersid treenerid ja sportlased eurooplasi välja – sellepärast, et nad kasutavad pulsikella. Eriti palju nalja, mäletab Mooses, tegi mustadele meestele see, kui valgete kellad hakkasid piiksuma, hoiatades sedasi, et nad mingil juhul kiiremini ei jookseks. Nimelt Kenya tuusade arvates jooksmise iva just selles seisnebki, et tuleb liikuda võimalikult kiiresti. Kui nüüd võrrelda, kes on jooksurajal nobedamad, kas keenialased või eurooplased, tuleb möönda, et tulemused räägivad pulsikella naeruvääristavate

aafriklaste kasuks. Ainuüksi maratonijooksus on olümpianormi täitnud ligikaudu kolmsada Kenya sportlast. Aga võib-olla oleks pulsikella võimalusi kasutades nende treeningud veelgi tõhusamad ja resultaadid veelgi fantastilisemad? Paraku pole eestlaste seas jooksjate valik nii suur nagu Kenyas, ja samuti ei anna Eesti paremate jooksjate andekust kõrvutada Kenya nobedamatega, mis tähendab, et neil, kes ihkavad siinmail areneda ja tulemusi parandada, pole pulsikella kasutamisest enamasti pääsu. Ja see ei kehti ainult saavutussportlaste, vaid ka tavaliste harrastajate kohta. Ent seda tõdemust ei maksa võtta varjatud reklaamina, et jookske nüüd kiiresti pulsikella ostma. Mooses, Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna doktorant, on näinud Eestis küllaga sportijaid, kes küll mõõdavad pulsisagedust, aga ei tea tuhkagi, millised näitajad oleks millisel treeningul neile soovitavad.

Petlikud tabelid Sedasi peaks enne pulsikella ostmist alustama hoopis koormustestist, mille käigus selgitatakse eri treeninguiks vajalikud pulsitsoonid. Tõsi, märgib Mooses, võib ka kasutada standardtabeleid, kus igaüks saab oma vanusest ja veel mõnest näitajast lähtudes arvutada ise oma pulsivahemikud, kuid eksimisvõimalus on niiviisi suur. Nagu ka juhul, kui loota moodsamate pulsikellade arvutatud pulsivahemikele. Näiteks peaks Mooses tabelist lähtudes tegema rahulikku jooksu pulsiga 150 lööki minutis, mida on ilmselgelt palju, sest maksimaalne pulss tal tavaliselt üle 175 ei lähegi. «Kui tahad täpselt teada, kuidas su süda käitub ja kuidas treeninguid suunata, on igal juhul vaja teha koormustest,» kinnitab ta. Alles selle tulemusi abiks võttes saab treener koostada kasu toova treeningplaani. Mooses, kes treenib ja nõustab har-

TEADUSLIK RIIETUSESE SAAVUTUSVÕIME TÕSTMISEKS! Küllap on enamus spordisõpru näinud põlvikutes jooksjaid, triatleete, jalgrattureid jt. Tegemist ei ole uue moeröögatusega, vaid meditsiinilise taustaga tootegrupiga, mille kasutegurit ei tasu alahinnata – need on KOMPRESSIOONTOOTED. Kompressioontooted Šveitsi firmalt COMPRESSPORT rahuldavad ka kõige nõudlikumaid sportlasi. Nende edulugu saab alguse kvaliteedist, milleni on viinud meditsiiniline taust, teaduslik lähenemine, testimised ja arendustöö nii tippsportlaste kui harrastajatega. COMPRESSPORT tuntumad tooted on sääre-, reie-, täisjala- ja täiskäe kompressioontooted, kuid valik on suurem - koostöös sportlastega on välja arendatud nt. akupunktuursokid (sokid jalatalla energiakanalite stimuleerimiseks), sääreümbris eeterlike õlidega (sobib eriti hästi pikkadeks distantsideks), sääreümbris silikooniga (tagab lisatoestuse nt. kannakõõluse probleemide korral) jms.

Miks kasutada? Kehalise sooritusvõime parandamiseks (jõulisem lihastunnetus, ainevahetuse jääkproduktide madalam tase veres) Krampide vältimiseks Taastumise kiirendamiseks Vigastuste vältimiseks Kellele on mõeldud? Alates algajast harrastajast kuni tippsportlasteni, ole sa siis jooksja, triatleet, rattur, sõudja, pallimängija, motokrossi sõitja, ...

UUS TOOD E!

Kompressioontoodete idee? Kuidas toimib? Parandades venoosse vere tagasivoolu lihastest, paraneb omakorda arteriaalse vere vool, see tähendab omakorda paremat vere tsirkulatsiooni lihastes ning ühtlasi lihase paremat hapnikuga varustatust. Tänu paranenud vere tsirkulatsioonile on võimalik kiirendada ainevahetuse jääkproduktide - toksiinide - neutraliseerimist ja lihaskiudude mikrovigastuse vältimist ja/või leevendamist. Vähetähtis aspekt ei ole ka näiteks sportimisel tekkiva lihasvibratsiooni absorbeerimine.

www.compressport.com

Kvaliteet? Oluline märksõna on optimaalne, diferentseeritud kompressioon. Kui särk või sokk on tihedalt ümber keha, ei tähenda see kompressioontoodet. Liigne kompresioon tekitab naha ärritust, tekkida võib turse. COMPRESSPORT on keskendunud vaid kompressioontoodetele, kus maksimaalne kvaliteet saavutatakse tänu kõrgeima kvaliteediga materjalidele, toodete surveastmed testitakse Šveitsis Salzmann grupi poolt, kogu tootmine on Euroopas, tooted vastavad Oeko-Tex 100 standardile.

Kasutavad, kiidavad ja soovitavad: Vomax Spordimeditsiini Keskus, Sõudmise Eesti neljapaat (Allar Raja, Tõnu Endrekson, Kaspar Taimsoo, Andrei Jämsa), Rene Mandri (jalgrattur), Kein Einaste (suusataja), Ag2R jalgratta Pro Tour meeskond, Chrissie Wellington (3x Hawaii Ironman triatloni võitja) ja tuhanded teised…

Nüüd saadaval ka Eestis! Küsi infot: A2K Sport, Papiniidu 5, Pärnu +372 445 2936 info@a2k.ee www.a2k.ee


21

maraton.postimees.ee

rastussportlasi, on märganud, et suurem osa neist, kes harjutab omapäi, ilma juhendamise ja pulsikellata, tikub treeningul jooksma liiga kõrge pulsiga. «Üldise vastupidavuse arendamise asemel treenitakse kogu aeg piiri peal, mis hakkab ajapikku kulutama,» nendib ta. «Iga trenn ei pea olema sugugi nii raske, et pärast oled hirmus väsinud.» Teiseks, on Mooses märganud, et sageli harjutatakse liiga ühtemoodi või nädalast nädalasse samasuguse koormusega. Sel moel jääb areng paraku seisma. Ja võistlustel, väidab Mooses, alustab 90 protsenti harrastajaist liiga kiiresti, oletades, et mõne aja pärast tempot alla lastes suudavad nad taastuda. Selline lootus, lisab ta, on tavaliselt asjatu.

Võistleja abimees Järgnev kõlab küll nagu reklaam, aga kõigi nende hädade eest saab hoiduda, kui osata kasutada pulsikella. Olgu need Polari (Moosese valik) või Suunto, Sigma või Garmini kaubamärgiga. Kindla peale, soovitab Mooses, peaks pulsikella soetama ja seda kasutama õppima need, kes tahavad regulaarselt võistelda ja oma tulemusi parandada, ning samuti need, kes on ol-

Mis maksab? Pulsikellade hindu Odavamad: Sigma PC 3.11 – 35.90 eurot Sigma PC 9 (naistele) – 40 eurot Polar FT 1 – 45 eurot Kallimad: Polar RCX5 Multi – 359 eurot Suunto T6d black smoke – 376 eurot Suunto T6d fusion – 376 eurot Allikas: pulsikell.com

nud kimpus südameprobleemidega. Siiski, mõned võivad ilusasti hakkama saada ka Kenya jooksjate kombel, ilma pulsikellata. Ei, jutt ei käi neist, kes on maailmas konkurentidest niigi üle, sest selliseid Eestis pole. Pulsikella võivad soetamata jätta need, pakub Mooses, kel tervis korras ning kel pole suuremat eesmärki kui spordivõistlus – aga mitte nii äärmuslik nagu maraton! – lihtsalt hea ja mõnusa enesetundega läbida. Loo autor ei kasuta pulsikella.

Endine Eesti tipptasemel jooksja, Tartu Ülikooli doktorant Martin Mooses soovitab tingimata teha koormustesti, et pulsikella võimalusi saaks maksimaalselt ära kasutada. Foto Margus Ansu


T E I E VA L I K

22

maraton.postimees.ee

Kas joosta üksi või grupis? Üksinda

Grupis

» Kui eesmärgiks on tulemuste parandamine, saab lõppkokkuvõttes ot-

» Kui eesmärgiks on lihtsalt tervisliku eluviisi viljelemine või seltskond-

sustavaks ikkagi individuaalne tegevus. Sagedane grupis harjutamine võib lõppeda arengu pidurdumise või koguni taandarenguga. » Iga inimene on teistest erinev – alates võimetest ja lõpetades eesmärkidega –, mistõttu täpselt see trenn, mida keegi teeb, ei saa kunagi sobida samal ajal enamikule teistele. Täpselt nagu igasugused näidistreeningplaanid ei ole midagi rohkemat kui ainult näidisplaanid. » Üksinda treenides saab valida harjutamiseks sobiva kellaaja, meeldiva raja ja pasliku tempo ega pea arvestama kellegi teise soovide, tahtmiste ja võimalustega. » Üksinda saad teha puhke- või joogi- või venituspausi just siis, kui tunned, et sul on selleks kõige õigem aeg. » Üksinda harjutades on kerge teha treeningusse selle kestel muudatusi juhul, kui näiteks ilmneb, et jaks hakkab raugema või mõni lihas kuskilt valutama. Grupis on raske oma nõrkust või häda tunnistada. » Grupitreeningud aitavad enamasti vaid grupi kõige nõrgemaid liikmeid, tugevamad ei võida sellest tavaliselt midagi.

lik vaheldus, on grupitreening igati omal kohal. Kambas on harilikult kergem sportida kui üksinda. » Grupis harjutamine võib tunduda algul küll emotsionaalne, aga kuna ühistrennides ei saa arvestada kellegi individuaalseid vajadusi, võivad need muutuda peagi rutiinseks. » Grupis tekkiv kambavaim ja kohusetunne kaaslaste ees sunnib teinekord trenni minema ka väsinuna ja tüdinuna, kui targem oleks hoopis puhata. » Grupiga treenides pole võimalik individuaalne lähenemine, mis sellisel individuaalsel alal nagu jooksmine on hädavajalik: inimeste tase, üldine ettevalmistus, kiiruslikud võimed, vastupidavus, eesmärgid jne on ääretult erinevad. » Koos teistega võib teha rahulikke taastavaid treeninguid, kuid sealjuures peab olema ettevaatlik, et üksteist üles ei köetaks ja ajapikku siiski kihutama ei hakataks. » Grupis treenimine sobib algajaile, kes saavad kogenuilt nõuandeid ammutada, ja samuti neile, kes vajavad harjutamiseks lisamotivatsiooni.

argis tvere p tus Täh

as Tar e tegem t. m r u N Tiidrek iirustreeningu k üksinda

preis

n res Ehre

nd Foto: A

Tiidrek Nu koos Ee rme (parema l) harju sti jook ta sjatega Kenyas mas .

Foto: H arr

y Lemb

erg

Harrastajate kogemused, tähelepanekud ja soovitused kogus kokku Priit Pullerits.

Kogu elamusi! 1. TARTU LINNAMARATON TARTU SÜGISJOOKS 2012 6. oktoober 2012

Registreerimine ja info: www.tartumaraton.ee


23

maraton.postimees.ee

Aeg külastada Riiat jooksukingades! Aprillis, kui lumi sulab ja ilm järjest soojemaks läheb, hakkavad Põhjamaade riigid eelseisvaks kevadeks valmistuma. Inimesed naasevad tänavatele ja parkidesse, linnud lendavad lõunast tagasi ning elu omandab uuesti kaotatud värvi. Riia pakub talvest väsinutele võimalust tagasi loodusesse minna ja keha uuesti vormi ajada – tasub hakata valmistuma eelseisvaks Nordea Riga Maratoniks, mis toimub pühapäeval, 20. mail. 1991. aastal alguse sanud Nordea Riga Maraton on saanud Läti pealinna traditsiooniks – osavõtjaid on igast vanusest ja eluvaldkonnast. Lähiaastatel on üritus saanud tuntuks ka rahvusvahelises maratonimaailmas, tõmmates ligi osavõtjaid üle kogu ilma. Eelmisel aastal oli kõikidest osavõtjatest lausa 10% välisriikidest, kokku peaaegu 1700 välisvõistlejat 45-st eri riigist – suurem osa Euroopast, eriti naaberriikidest Eestist, Soomest, Leedust, Saksamaalt ja Suurbritanniast. Käesoleval aastal on plaanis kohale meelitada ligi 16 000 jooksjat, kellel on taas kord võimalus võistelda neljal eri distantsil: täispikkuses maratonil, poolmaratonil, 10 km ja 5 km jooksul. Kõik neli distantsi toimuvad samal päeval ning läbivad juugendstiilis majade ning õitsvate pärnadega ääristatud tänavaid Riia vana- ja kesklinnas. Stardi- ja finišijoon on tavakohaselt Daugava jõe ääres Riia kindluse vastaskaldal, vaatega linna kuulsatele kirikutornidele. Selleks aastaks on Nordea Riga Maraton pärjatud nimeka rahvusvahelise kergejõustikuliidu IAAF Road Race Bronze Label aumärgiga. Kuna jooksusport on üle maailma saanud tervisliku eluviisiga seotud trendiks, peetakse igal aastal tuhandeid maratone. Et parandada korralduslikke kvaliteedistandar-

Nordea Riga maraton kulgeb mööda Riia vaatamisväärsusi. deid ning tuua esile eriti silmapaistvaid jooksuvõistlusi, hakkas IAAF aastast 2008 välja andma Road Race Label nimelisi aumärke. Nordea Riga Maraton on hetkel esimene võistlus Põhja-Euroopas, mis selle aumärgiga ka tunnustatud on. Teised sama märki väärivad võistlused on Tokyo, Rooma, Pariisi, Praha, Londoni, Bostoni, Berliini, Amsterdami ja Veneetsia maratonid. Käesoleval aastal on IAAF aumärgiga tunnustatud 45 maratoni ja 12 poolmaratoni. Nordea Riga Maraton on midagi enamat kui lihtsalt jooksuvõistlus mööda keskaegseid tänavaid. Sündmus on organiseeritud auhinnatud korraldusagentuuri NECom poolt koostöös Riia linnavalitsusega ning kujutab endast väga elavat üritust, kus on võimalik lõbusalt aega veeta kogu perega. Võistlusdistantside ääres mängivad DJ-d jooksja-

Nordea Riga maratonil osalejaid võistlejaid kogu maailmast.

Foto: erakogu

Foto: erakogu

te innustamiseks ja pealtvaatajate lõbustamiseks muusikat, tantsutüdrukud ja trummarid ergutavad võistlejaid tantsu ja rütmiga. 5 km distantsi läbijad on tihti endale pöörased kostüümid selga pannud, mis muudab sündmuse pigem karnevalilaadseks lõbusaks kostüümiparaadiks kui traditsiooniliseks jooksuvõistluseks. Korraldajad lubavad enda poolt ka suurt hulka lisateenuseid, mis muudavad osavõtjate Riia-elamuse veelgi paremaks. Maratoni peakorteriks on Radisson Blu Hotel Latvia, kus võistlejad saavad üritusele registreerida ning soetada jooksuvarustust ettevõtmise jaoks spetsiaalselt üles seatud sporditarvetekauplusest. Kõik saavad sealtsamast osta ka kohaliku kunstniku disainitud Nordea Riga Maratoni ametliku T-särgi. 2012. aastaks on läti kunstnik Anna Heinrihsone loonud erilise Riia motiividega särgikujunduse, mida saab suveniirina koju viia või jooksjatest sõpradele näidata. Kohalikku mõju on maratonil tunda eriti siis, kui finišisse jõudnud naistele antakse värskeid lillekimpe. Vaatepilt nii paljudest värvilistest ja lõhnavatest kimpudest ergutab kindlasti kõiki kurnatud võistlejaid, nagu ka tuhandete jõekallastele kogunenud pealtvaatajate rõkkavad hääled, mis täidavad kevadõhku innustavate hõisetega. Nii võistlejad kui publik jagavad keset ajatut võistlustuhinat oma rõõmu järjekordse kauni Balti kevade üle. Lisainfo saamiseks 2012 Nordea Riga Maratoni kohta külastage meie kodulehte www. nordearigamarathon.lv . Üldinfo on saadaval ka eesti keeles ning võistluse täielik kirjeldus inglise keeles. Osavõtjad saavad registreeruda veebis 19. maini. Registreerimistasu sisaldab ajakiipi, vett ja suupisteid, finišimedalit ning muid võistluspäeval pakutavaid teenuseid.



Maraton, nr 7