Page 1

Liftikeelu tagamaad

Katrin Ruuse & Alejandro Ibarra Echeverria

- lk. 3 Viva la Vida - lk. 17

Kes on kooli targim matemaatik?

November 2012 nr. 3

1


Toomas Liivamägi

Piu-pau-põmaki-põmm. Umbes niimoodi kukub peatoimetaja toolilt alla, kui lehenumbri tähtaeg on möödas. Aga, ta võtab selle teekonna uuesti ette ning ronib tagasi toolile ja seab uue tähtaja. Ning siin see nüüd on - selle õppeaasta esimene Poska Sõnumid. See õppeaasta näib täidetud olevat hulga „esimestega“. Esimene aasta Poska koolis õpetada, esimene aasta Poskas õppida. Esimene vahetusõpilane meie koolis. Esimesed katsetused superstaarisaates. Selle nimekirja otsa aga ei paista kuskilt ning paljudest nendest esimestest saad lugeda sellest numbrist. Selleks aga, et käesolev esimene viimaseks ei jääks, palub toimetus Teie abi. Kui Sulle meeldib kirjutada, uurida, probleemidele lahendusi leida ja vahvate inimestega toimetuse koosolekutel aega veeta, siis liitu koolilehega! Ja kui näed mõnda reporterit küsimustega ligi hüppavat, siis ära jookse ära, vaid lase ta julgelt ligi. Fotograafidele naerata ka julgelt. Nad ei hammusta – ausõna :).

Siiri Mugra, peatoimetaja

2


Probleem

Lifti lugu Mari Potter Kooli algusest on nüüd mõnda aega mööda läinud ning meie õpilaspere šokk liftikasutuse ärakeelamise üle on vaikselt vaibunud. Siiski on õpilaste seast kuuldunud nurinaid. Kuigi ebameeldivate muudatustega ollakse enamjaolt juba harjunud, ei mõisteta täielikult keelu kehtestamise ajendeid. Keegi pole neid õpilastele otseselt seletanud või ette lugenud. Liikvel on mitmeid arvamusi, mille alla käivad nii kuuldused lõhkumistest kui ka oletused, et keeld tuli liigsest nahaalsusest ja lifti hilinemise õigustamiseks toomise tõttu. Õpilaste poolt arvatakse siiski, et lifti kasutamine oleks vajalik näiteks olukorras, kus tunnikell on kas kohekohe helisemas või on seda juba teinud, kuid korruseid on ees veel kolm-neli – sellisel juhul võtab kiiruga meie vana maja kõrgetel treppidel ronimine hinge kinni küll. Ka on tulnud küsimusi, et kui õpetajatele on liftikasutus lubatud, miks siis mitte õpilastele? Kooli arendusjuht Toomas Liivamägi ütleb, et liftikasutuse piiramisel oli mitmeid põhjuseid. Üheks suurimaks

nimetab ta selle, et õpetajad, kellele liftikasutus eelkõige mõeldud on, lifti pideva õpilastevoolu tõttu kasutada ei saanud. Teiseks põhjuseks oli lifti ümber käiv „ebaterve melu“ – õpilased olid valmis pigem pikalt lifti ootama ja hiljaks jääma, kui treppe kasutama, mis kokkuvõttes kiirem oleks olnud. Ka varem oli liftikasutamise eelisõigus õpetajatel ja liikumishäiretega õpilastel, kuid endises olukorras said lifti need, kes tegutsesid aktiivsemalt, mitte need, kellel selleks otsene vajadus oli, ütles Liivamägi. Praeguse seisuga on liftikasutus piiratud niivõrd, et lifti saab ülessõiduks kasutada vaid vastava kaardiga. Kaardid on aga ainult õpetajatel, kelle klassid on kolmandal-neljandal korrusel. Seega ei saa ka esimese ega teise korruse õpetajad liftiga sõita. Kaarte jagatakse ka liikumishäirete ja ajutiste vigastustega õpilastele. Vigastuste puhul on kaardid tähtajalised. Ka on võimalik küsida külaliskaarti, näiteks raskete esemete transportimiseks kõrgematele korrustele. Kaarte saab kooli sekretärilt. Ometigi leiavad õpilased, et tegu on ennatliku otsusega. Kui lift on olemas, miks lasta tal siis praktiliselt töötult seista, selle asemel, et kõigi jalavaeva vähendada. Leitakse, et põhjendus nagu oleks selle ümber liigne

trügimine ja trall, pole piisav – lift ju sõitmiseks mõeldud ongi. Üleüldine arvamus on, et õpetajate järjekorras ette laskmine on õigustatud, kuid sellegipoolest ei peaks õpilastele lifti kasutamist täielikult keelama. Samal ajal on direktsioon ja õpetajad otsusega üldiselt rahul – lifti kasutamine on nende jaoks rahulikumaks muutunud. Kuuldused lifti lõhkumisest pole siiski tõesed, otseseid probleeme pole olnud ja viimaste aastate jooksul on mehaanikuid välja kutsutud vaid paar korda ning ka nendel juhtudel pole olnud selge, kas viga oli üleliigses kasutamises või milleski muus. Ka kulude kokkuhoiuga pole lifti kasutamise õiguste piiramine kuidagi seotud. Liivamägi tõdeb, et ühtegi asja ei saa muuta lollikindlaks ning õpilased on leidlikud ning avastanud viise, kuidas siiski liftiga sõita saab. Samas ei oska ta seda ka lõpuni pahaks panna ja kuigi tegu on selge reeglite rikkumisega, leiab ta, et see kuulub asja juurde. Lifti tulevik on aga endiselt hall ja ebaselge, sest õpetajatele on meeltmööda „ebaterve melu“ puudumine lifti ümber. Samas ei välista Liivamägi, et võib-olla kunagi jõutakse selleni, et endine ligipääs liftile tagatakse.

3


Persoon

Eesti notsut armastav Mehhiko poiss Kärt Anton Fotod: Erakogu Alejandro, sattusid?

kuidas

sa

Eestisse

Kuidas sulle meeldib Eesti kliima ja loodus?

3 soovi kuldkalakesele: osata eesti keelt, soojemat ilma, vürtsikamat toitu

See ei olnud planeeritud. Minu esimene valik oli Saksamaa, aga kuna sinna olid kohad täis, jäi lootus kahe teise valitud riigi peale. Olin aega veetmas oma sõpradega San Fransiscos, kui sain üllatuseks sõnumi YFU’lt: „You are going to Estonia“. Esimese hoobiga hakkasime kõik naerma, kuna sellise riigi olemasolust ei teadnud me keegi ning pidasime seda naljaks. Koju jõudes, guugeldades, mõistsin, et tegemist ei olnudki naljaga ning siin ma nüüd olen.

Loodus on siin imekaunis. Ma pole näinud kunagi nii palju rohelist metsa. Minu jaoks eriti imetlusväärsed on need suured linnuparved, mis lõunamaale lendavad. Ilm mulle väga ei meeldi, sest mul on peaaegu kogu aeg külm. Mehhikos oleks praegu 30-40 kraadi sooja. Loodan, et harjun sellega varsti ära, sest talv on alles tulemas.

Lemmiklaul: Coldplay – „Viva La Vida“

Kuidas sulle meeldib meie klass ja kool? Mulle väga meeldivad siinsed sõbralikud inimesed. Mind algselt hoiatati, et siin õpitakse väga palju. Siin olles aga märkasin, et kodutöid tehakse ikka enne tundi koridoris, täpselt nii nagu ka Mehhikos. Kui palju oskad juba eesti keelt ja mis on selle õppimise juures kõige keerulisem? Paljudest sõnadest saan aru, kuid lause moodustamisega on veel raskusi. Rohkem räägin perega eesti keeles, kuna nemad oskavad inglise keelt vähem. Õppimise juures on raske see, et koolis sõbrad räägivad omavahel kiiresti ning jutust aru saada on raske. Raske on veel täpitähtede hääldamine. Mida igatsed kõige rohkem?

4

Sel õppeaastal liitus 11A klassiga Mehhiko vahetusõpilane Alejandro Ibarra Echeverria. Nii klassikaaslaste hulka kui siinsesse atmosfääri on poiss sulandunud hämmastavalt kiiresti. Intervjuulegi sammub ta enesekindla naeratusega.

Kõige rohkem igatsen oma Mehhiko peret ning sealseid vürtsiseid toite.

Mida ootad tulevasest õppeaastast? Loodan, et ma saan eesti keele selgeks ja et ma kursustelt läbi ei kukuks. Sooviksin selle õppeaasta lõpetada siiski siin koolis. Lemmikõppeaine: Kehaline kasvatus

Lemmiksöök: Chilaquiles (vormiroog tortilladest ja kanast - toim.) Lemmikjook: Ma pole varem saanud kuskilt nii maitsvat jooki, kui on Limpa limonaad. Võtan kindlasti mitu liitrit Mehhikosse kaasa. Esimene asi, Eestiga: KÜLM

mis

meenub

Kui saaksin maailma muuta, siis ... sooviksin, et kõik oleks õnnelikud.


Persoon

Katrin Ruuse:

“Naeratan natuke liiga palju!” Jelena Rudi

Katrin Ruuse on noor andekas laulja, kes õpib meie kooli 11D klassis. Sellel aastal jõudis ta saate “Eesti otsib superstaari” Gerda-Liis finaalvoorudeni välja. Oma muljeid jagab ta nüüd ka meiega. Palmiste

Tere Katrin. Räägi natuke endast. Milline inimene Sa oled ja millega tegeled? Olen selline rahulik ja tore tüdruk, unistaja, hõljun alati pilvedes, omas mullis, naeratan natuke liiga palju. Sa õpid meie kooli 11D klassis, räägi palun, kust tekkis huvi muusika vastu ja kui noorelt sellega tegelema hakkasid? Hakkasin muusikaga tegelema 10-aastaselt, läksin muusikakooli, osalesin igasugustel võistlustel. Oled enamikku meie kooliperest närvikõdi all hoidnud sellega, et osalesid superstaari saates. Miks Sa otsustasid proovima minna? Sest tahan tulevikus lauljaks saada ja see on väga hea võimalus ennast inimestele tutvustada ning näidata, mida mul pakkuda on – ühesõnaga läksin, et endale nime teha.

Oli Sul ka mingi kindel taktika, millised palad esituseks valisid?

Nad kõik olid toredad, ei oskagi ühte välja tuua.

Ei olnud, aga kindlasti üritasin inimesi oma lauluvalikuga üllatada, olin natuke ettearvamatu ja teistsugune.

Kas oled osalenud ka muudel muusikaalastel üritustel peale superstaari saate?

Oli Sul keegi Tallinnas kaasas, ma mõtlen publikus, kui toimus saate salvestus?

Jaa olen, Valgas osalesin igal aastal Valga Laululapsel ja eelmisel aastal osalesin Karlova Superstaaris, aga ma pole kunagi ühelgi lauluvõistlusel päris 1. kohta saanud.

Jaa oli küll, paar sõpra ja oma kalli õe võtsin alati kaasa;). Kuidas maandasid enne esinemist tekkivat närvilisust? Olin küll närvis, aga enne lavale astumist kadus see ära. Kirjelda tunnet, mis tekib, kui laval laulad. Võimas tunne on, selline nagu ma oleks mingi valitseja ja kõik peavad mind kuulama. Milline kohtunik Sulle kõige enam meeldidis ja miks?

On Sult tänaval juba autogrammi ka küsitud? Ei ole veel, keegi ei tunne mind äragi. Kuidas seod tulevikuga?

muusikat

end

Loodan saada tulevikus lauljaks. Kas Sa soovid veel midagi öelda oma väikestele ja suurtele fännidele? Üritan endast alati parima anda ja loodetavasti te naudite praegu ja ka tulevikus minu muusikat.

5


Koolielu

Jaan Poska Gümnaasiumi sõrmus ja tekkel Karl Kaspar Pärnsalu Kuidas kõik alguse sai? Uue õppekava järgi peab iga gümnaasiumi lõpetaja tegema mingil teemal uurimustöö. Oma uurimustöö teema leidsin 2012. aasta kevadel, kui toimus tudengite öölaulupidu. Mulle jäid silma erinevates toonides mütsid, mis ehtisid tudengite päid. Mul oli natuke kade meel – tahtsin, et meie koolil oleks ka midagi sellist. Tekkel oleks miski, mida võiks uhke ja hea tundega kanda, see sümboliseeriks oma kooli ja eristaks meid teistest koolidest. JPG-l puudus tol hetkel veel aga peaaegu igasugune sümboolika, mille järgi kooli ära võiks tunda. Hetkel on vormimüts olemas ainult kahel Tartu gümnaasiumil – nendeks on Miina Härma ja Hugo Treffneri Gümnaasium. Siis teadsingi, et sel teemal tahan teha oma lõputöö ja tegin kõik, et see jääks saladuseks, kuni jõuab kätte õige aeg seda ülejäänud kaasõpilastele avalikustada. Juhendaja Liina Saugi kaasabil sai see ka võimalikuks.

Esimesed sammud Peale idee läbimõtlemist oli aeg hakata kavandeid tegema. Suure hooga sai neid valmis kohe mitu tükki, hiljem valisin välja 4 parimat ja lõpuks valisime koos juhendaja Liina Saugiga välja selle n-ö kõige-kõige. Sõrmuseid sai esialgu välja mõeldud ja kavandatud peaaegu 10 tükki, kordus sama protsess ja nüüdseks on sõrmusestki see lõplik variant välja valitud. Mida siis tekkel endast üldse kujutab? Tekkel on esinduslik peakate, mida kantakse viisaka rõivastusega. Tekli kandja käitub korrektselt ja kõlbeliselt ning ei tee häbi endale ega oma koolile. Tekli ülesanne on tõsta tekli kandjas austust kooli vastu, rõhutada kooli identiteeti ning õpilaskonna ühtekuuluvustunnet. Teklit kantakse: Kaasõpilase, õpetaja, direktsiooni liikme, riigipea leinamisel – kanda leinatunnusega;

Tartu rahu aastapäeval, Eesti Vabariigi aastapäeval, 1. septembril, õpetajate päeval, 12. klassi viimase koolikella aktusel, jne. Jaan Poska Gümnaasiumi tekkel Tekli ja sõrmuse kujundamisel võtsin põhieesmärgiks kujundada need seonduvalt koolimaja ja selle nimelise isiku ajaloolise tähtsusega, millest lähtuvalt kasutasin kujundamisel ainult kolme värvi: sinist, musta ja valget. Jaan Poska Gümnaasiumi sõrmus Sõrmuse kujundus on lihtne. Tammeoksad sümboliseerivad Eesti riigi pikka iga, tugevust ja jõudu. Meie riik on palju läbi elanud, kuid siiski oleme sellest kõigest edukalt välja tulnud. Loodan väga, et teile minu fantaasiavili meeldib ja et te kannate neid ükskord uhkusega. Palju edu kõikidele praegustele ja tulevastele õpilastele, kes näevad omanäolise uurimustöö koostamisega palju vaeva.

Tekli kandmisel ja hoidmisel on omad reeglid Mõned näited: • Tekli kandmisel peab nokk alati olema otse. • Pärast kooli lõpetamist jääb müts lõpetanule (mälestuseks). • Riiklike hümnide laulmisel võetakse tekkel peast. • Tualettruumi minnes pannakse tekkel põuetaskusse või antakse sõbra kätte hoiule. • Teklit on keelatud kanda lõbustusasutustes ja Pirogovi platsil.

6


Rahvusvahelised projektid

Rahvusvaheline noortealgatus “Project Unify – samm tolereerivama ühiskonna suunas Valev Laube Project Unify Eesti saadik

Valev Laube selgitab noorteühenduse Project Unify loomise põhjuseid ning kirjutab projekti eesmärkidest ja tehtud tööst.

Eestit peetakse Lääne-Euroopa hinnanguil üheks Euroopa keskmiselt vähem inimeste erinevusi tolereerivaks riigiks. Noore riigi hästi ülesehitatud infrastruktuur annab küll märku, et meie

leemide üle ja otsida neile koos ühiseid lahendusi. Idee algatajateks on kaks Pakistani noormeest Asad Jamal Malik ja Jehanzeb Mirza. Projekt teeb koostööd koolivõrgustikuga United World College (UWC), mis hõlmab

oma kodukülas ning lõpetades ühiste noortevahetuste ja vabatahtlike programmidega. Algatuse veebilehel on tutvustavate artiklitega esindatud peaaegu kaks-

ühiskonnal on head eeldused üha sallivamaks areneda, kuid paraku pole kodanike moraalsed hinnangud ja vaated sama kiired muutuma, kui seda teevad seadused paberil. Kirevad plakatid ja tormakad reklaamid ei anna oma oodatud tulemusi. Sõnum jääb kaugeks kohati nii reklaami tootjale kui ka tarbijale. Hinnanguid kipume tegema tihtipeale indiviidi välimuse, United World Colleged of Adriatic õpilased Valev Laube ja Anna päritolu, jõukuse kui ka Gams Eestist. Kõigis UWC-koolides üle maailma õpib hetkel 5 Eesti noort. usuliste tõekspidamiste põhjal. kümmend erinevat riiki ning on võirohkem kui 7500 noort üle maailma. Alates 2012. aastast on rohkem kui 70 malik lugeda rohkem kui kümmet saadikut üle maailma teinud koostööd Project Unify eesmärgiks on muu- arvamusartiklit oluliste tulipunktide selleks, et luua noorte ühine uudiste- ta ühiskonna nägemusi erinevatest kohta maailmas. Projekti noored on võrgustik. Idee kannab nime Project riikidest ja rahvustest. Iga väiksemgi loonud koostöös United World ColUnify – selle eesmärgiks on ühendada heategu võib muuta maailma pare- lege Maastricht’iga video, tunnustaerinevate riikide noori, et arutleda maks paigaks. Üheskoos on võimalik maks 21. septembrit kui ülemaailmset üheskoos tänapäeva maailma prob- palju muuta – alustades aruteludest rahupäeva, mil kõik maailma riigid

7


Rahvusvahelised projektid vaigistavad tulirelvad selleks, et saavutada rahu maailmas vähemasti selleks üheks päevaks. Sama sündmuse puhul toimusid arutelud ja debatid kolmeteistkümnes erinevas rahvusvahelises UWC-koolis. Algatuse tutvustusprogrammid on käimas praegu Ameerika Ühend-

riikides, Itaalias ja Hollandis. Detsembris on toimumas samuti tutvustavad infotunnid nii Tartus kui ka Tallinnas. Järgmise aasta alguses on plaanis läbi viia virtuaalseid koolitusi, debatte ja arutelusid erinevate rahvaste esindajatega üle maailma.

ect Unify veebileht kättesaadav kõigile kasutajatele aadressilt w w w. proj e c tu n i f y. n e t . Kui soovid kirjutada arvamuslugu või osaleda debattidel, anna sellest märku Project Unify veebilehel või võta ühendust oma riigi saadikuga.

Alates augustikuu lõpust on Proj-

United World Colleges – Eesti Vabariigi kodanikust rahvusvaheliseks kodanikuks Valev laube kirjutab õpingutest Itaalias ning noorte võimalustest hariduse ning avatuse kaudu maailma paremaks muuta. Eesti Vabariigi iseseisvumisest alates on noortele avanenud ühe enam võimalusi asumaks õppima välismaale. Valikuvõimalusi on olnud nii noortevahetus projektide, individuaalsete virtuaalõpete, stipendiumiprogrammide kui ka eneseinitsiatiivi näol. Alates 2004. aastal Euroopa Liitu astumisest on Eestit samuti üha rohkem ühe Euroopa arenenud väikeriigina

8

nägema hakatud. Oleme endid pidanud rohkem sarnaseks Skandinaavia arenenud ühiskonnaga, harukordsed pole ka juhused, kus Eestist räägitakse kui väikesest ja tegusast Šveitsist. Ometigi, mis puutub kodanike enesekuvandisse, siis peetakse ennast siiski pigem omaette seisvaks pikkade juurte ja traditsioonidega Balti riigiks. Kas palju kasutatud Gustav Suitsu üt-

luse „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks“ ebaefektiivne toime tuleneb meie haridussüsteemide erinevusest? Olles õppinud nüüd peaaegu 2 kuud United World College’is Itaalias, tunnen ennast eurooplasena – võib-olla saan öelda, et isegi rahvusvahelise kodanikuna. Tundmuse põhjuseks pean esmalt keskkonda, kus oma viimased

Balti riikide esindus UWC Adriatic’us. Vasakult: Anna Gams, Valev Laube, Santa Kizikova (Läti), Beate Ancevska (Läti), Aistė Vaitkevičiūtė (Leedu) ja Aistė Kiltinavičiūtė (Leedu).


Rahvusvahelised projektid

kuud olen veetnud. Lõuna-Euroopa mõne aasta tagused hiilgeajad annavad endast märku iga väiksemagi teeserva näol. Läänelik arhitektuur, uhkus oma kultuuri ajaloo üle ja kogukonna soojus on see, mida ilmselt pidas silmas ka Suits oma ütlusega.

Rahvusvahelise õppeprogrammi toel tunnen ära, kuidas matemaatikas õpitavaid graafikuid kasutan majanduses, et seletada praegu maailmas toimuvat. Astudes filosoofia tundi, arutan samade probleemide üle, kasutan selleks aga erinevaid filosoofilisi lähenemisviise. Ja kõndides teaduslaborisse keskkonna- ja ühiskonnasüsteemide tundi, otsin võimalusi, et vähendada nendel samadel graafikutel näidatavat halba mõju keskkonnale. Ainete ühendatus on nii loomulik ja lihtsasti tajutav. Inglise keeles õpitav grammatika läheb kasutusse kohe klassist väljudes ja itaalias keele tunnis õpitud viisakusväljendeid praktiseerin väikesel visiidil kohvikusse. Itaaliasse kooli asudes tundsin, kuidas olen elanud viimased 17 aastat ilusal pildil, kus pole kuulnud praegu toimuvatest sõdadest ega nende tekkepõhjustest. Õppides ajalugu, peame

Angelo Friolo

aru saama ka sellest, kuidas seda ühendada tänapäevaga, et tehtud vigadest õppida. Samas, varjates tänapäeva, ei omandata teadmisi hetkel toimuvast ja sidusus kaob.

UWC Adriatic vilistlane, praegu Financial Times’i ajakirjanik Ferdinando Giugliano ütles oktoobri alguses toimunud kohtumisel, et kõige enam väärtustatavad oskused Suurbritannias on funktsionaalne lugemine, kuulamine, kirjutamine, kuid ka mõtlemine – oskus ühendada nii minevikku, tänapäeva kui ka tulevikku. Sarnaseid väärtushinnanguid jagas samuti Suurbritannia suursaadik oma visiidil, lisades olulise detaili: funktsionaalne kuulamine ei tähenda vaid teise inimese kuulamisoskust ja temast aru saamist, vaid ka ideede aktsepteerimist, erinevuste arvestamist ja teineteise tolereerimist. Motivatsiooni puudumise üheks suurimaks põhjustajaks võime lugeda indiviidi mitteaktsepteerimist ja alaväärtustamist. Suurim soov, mida enamik inimkonnast jagab, on vajadus tunda ennast kellegi jaoks olulisena – ja seda on võimalik saavutada vaid vastastikuse aktsepteerimise kaudu.

Olles kõigest väike terake suures UWC-kommuunis, näen, kuidas tegevused, ettevõtmised ja soovid ei piirdu mitte kunagi sinu enda, su küla, kodukoha, linna või riigiga. Olles 24h keskkonnas, kus sinu ümber on rohkem kui 80 erineva riigi esindajad, hakkad nägema, kuidas iga väiksemgi erinevus rikastab ja mõjutab teisi. Kõige otsesemaks näiteks on taaskasutamine, reostuse vähendamine ja minimaalne planeedi reostamine – samas näeme ka kaudsemaid näiteid, kus ühe rahvuse või rahvusgrupi väike idee võib jõuda välja hoopiski teise riiki, algatades totaalselt uue liikumise. Antud väikeste sammude puhul pole asi mitte niivõrd ideede originaalsuses või suuruses, vaid eesmärgis, mida projektil on ja milleni tahab jõuda projekti algataja. Näen, kuidas elul ja haridusel on Eestis suur potentsiaal areneda – meil on meeletut ressurssi, mida kasutada. Ometigi peame tõdema, et kartes teha radikaalseid otsuseid, kuna tagajärjeks võib olla kukkumine, ei muudeta suunda, vaid lihtsalt peatatakse Titanicu kiirust jäämäe suunas.

kirde-Itaalias paiknev rahvusvaheline UWC ja IB kool.

9


Ürituste kroonika

Valgemetsa Tekst: Siiri Mugra Fotod: Mari Potter

21. septembril jättis Poska koolipere õpikud sinnapaika ning suundus ühiselt Valgemetsa. Väljasõidu eesmärgiks oli värsked kümnendikud kooliperre ausalt vastu võtta ning enne nina lõplikult raamatutesse pistmist veel natukenegi värskes õhus aktiivselt aega veeta. Kella üheksaks olid kõik huvilised kogunenud Vanemuise alumisse parklasse. Silma jäid klasside lipud, mis olid just selle väljasõidu tarbeks valmistatud – üks erilisem kui teine. Ilm oli päikeseline ning tõotas selliseks ka jääda. Koolipere jaotati bussidesse ning sõit võis alata. Pärast 45-minutilist sõitu peatus buss metsaserval ning järgnes väike jalutuskäik suuremale platsile, kus tervitasid õpilasi kolm neljajalgset sõpra. Andekas koolipere Kui kõik klassid olid kohale jõudnud ning oma pesapunkti rivistatud, pidasid huvijuht ja direktor väikese avakõne. Sellele järgnes ka kohe esimene ülesanne kümnendikele – iga klass sai endale ülesande: kas esitada tantsukava või ilmekalt ette kanda luuletus. Ülesannetele oli lähenetud loominguliselt ning olenemata raskendavatest asjaoludest, saadi nendega suurepäraselt hakkama. Tantsida tibutantsu või Macarenat mõne teise loo taustaks on väljakutse, millega

10

kümnendikud edukalt hakkama said.

Ühine lõuna

Pärast rebaste kavade vaatamist said kõik klassid võimaluse end esitleda. Selleks aga tuli enne natuke vaeva näha. Nimelt pidi iga klass välja mõtlema end tutvustava moto ning valmistama ette antud materjalidest maskoti. Iga klassi esitus oli omalaadne ning esitlusi hindas ka žürii. Meeldejäävaimaks kujunes 11C klassi maskott, kes lustakalt mööda platsi ringi jooksis ja nurru lõi. Sõna-sõnalt lähenesid ülesandele aga õpetajad – füüsikaõpetajale oli pähe tõmmatud kott, millele oli lisaks veel ka mask ette pandud.

Pärast iga klassiga tutvumist oli kätte jõudnud päeva oodatuim hetk – saabunud oli söök. Iga soovija sai endale kausitäie kuuma maitsvat suppi. Järjekord näis algselt lõpmatu, kuid lõpuks oli kõigil kõht täis ning tuju hea. Nüüd näitasid end aktiivselt ka koerad – toitu käidi nurumas nii mõnegi supikausi juures. Kiiremad abituriendid jõudsid end ka juba õpetajate päevaks soovitud õpetaja asendajaks rääkida. Rebaste vanne ning võistlused Lõunasöögi järel oli viimaks aeg rebased kooliperre ametlikult vastu võtta. Luuletused loetud, tantsud tantsitud ning korralikult naerdud, oli aeg oma sõrmejälg raamatusse jäädvustada ning käsi südamel kooliperele vanne ette lugeda. Kui kõhud täis ning rebased ristitud, tuli end natuke liigutada ning rätiku-


Ürituste kroonika

Stiilipuhas näide sidumisoskust näidata. Kehalise kasvatuse õpetajad olid ette valmistanud Tuhkatriinu teatejooksu. Võistluse eesmärgiks, nagu ikka, oli teistest kiirem olla. Kuid, et asi põnevam oleks, oli sinna lisatud ämber, hari, plastikpudelid ning rätik. Iga võistleja pidi esmalt rätiku (korrektselt) ümber pea siduma ning seejärel, ühes käes hari ning teises ämber, jooksma üle platsi võistkonnakaaslaste juurde, et järg üle anda. Platsi keskel ootas aga lisaülesanne – tuli vastavalt ämbri sisule

kas plastikpudelid maas asuva rõnga sisse asetada või need sealt üles korjata ning ämbrisse panna. Kokkuvõttes võitis võistluse 12C klass. Parimad stiilipunktid lähevad aga taaskord õpetajate võistkonnale, kes tegid nii korrektsuse kui tehniliste võtete poolest silmad ette kogu õpilaskonnale.

Õppealajuhataja helgem pool

Autasustamine

Väljasõidu lõppedes jäi õhku lootus, et see väljasõit ei jää viimaseks omasuguseks ning võib kujuneda igaaastaseks traditsiooniks.

Pärast lõbusat jooksu oli aeg autasustada neid, kes eelmisel päeval olid koolidevahelises teatejooksus

koolile häid kohti toonud. Ettekutsutud õpilaste rivi oli pikk ning lootustandev. Lisaks said kõik klassid tänutäheks aktiivse osavõtu eest tahvli šokolaadi, mis bussis kiiremas korras laiali jagati.

11


Ürituste kroonika

Tuletõrjeõppus Poskas Tekst: Marian Venno Foto: Toomas Liivamägi Esimesel koolikuul toimunud tuletõrjeõppus möödus edukalt. 25. septembril toimus meie koolis tuletõrjeõppus, mille käigus evakeueerusid kõik koolimajas viibinud inimesed. Mängiti läbi situatsioon, kus keldrikorruse juures on läinud midagi mõlema ning peatrepi ukse kaudu välja ei pääse. Teise tunni lõpus võis kuulda kõrvulukustavat heli, mis andis märku, et kuskil põleb. Raadiost edastati teade: „Koolirahval

on vaja otsekohe väljuda koolimajast kokkusaamispaika Poska kuju juurde.“ Õpetajad pidid oma klassi õpilased kokku koguma ning mööda vaba evakuatsiooni väljapääsu majast lahkuma. Kõik olid väga aktiivsed ning said selle situatsiooniga tublisti hakkama.

et reaalse ohu korral oskaksid ja julgeksid nii õpilased kui ka õpetajad õigesti käituda.

Taoline õppus on koolis väga vajalik,

Nunnumeeter põhjas: 10A külastas loomade varjupaika Tekst: Cathy Ojaste ja Liis Tammjärv Loomade varjupaika külastasime eelkõige seetõttu, sest teiste aitamine tekitab tõeliselt hea tunde. Loomadega oli väga tore tegeleda. Õpilased, kes abis käisid, läheksid teinekordki. Kuigi koeri ja kasse oli varjupaigas kurb vaadata, oli see käik siiski kokkuvõttes kõigi jaoks hea kogemus. Varjupaiga talgutel said tehtud väiksemad hädavajalikud tööd: riisutud, saepuru platsilt minema viidud, rohitud ja kutsikamaja pestud. Lõunaks telliti abilistele pitsat ja kõigi kõhud said täis.  Talguliste abiga sai palju tehtud ja tulemus nägi väga hea välja. Pärast tööd said kõik soovijad koertega jalutada või neid niisama silitada ja kaisutada. Loomadega suhtlemine oli päris vahva, sest seal on väga toredaid koeri ja kutsikaid.  Koertest jäid kõige rohkem meelde Manfred ja kolm hästi toredat kutsikat. Manfred on väga suur (lausa hiiglaslik) pikakarvaline oranži värvi koer. Ta on ülimalt sõbralik ja ener-

12

Aitame kiisud ja kutsud jõuluks koju! giline kaisukaru. Kutsikad alles kasvavad ning nad olid natukene arad, aga samuti tõelised kaisuloomad. Nüüdseks oleme varjupaigas käinud kaks korda ja plaanime minna enne jõule vähemalt üks kord veel. 

Hetkel on varjupaigas 11 koera ja 68 kassi. Kui sa tead kedagi, kes otsib endale ustavat sõpra, siis soovita tal kiigata Tartu Koduta Loomade Varjupaika. Varjupaiga koduleht:  www.loomadevarjupaik.eu


Muljeid Lüneburgist

Ürituste kroonika

Ka sel õppeaastal toimus Poska-Reiniku iga-aastane õpilasvahetus Saksamaa Herderschule kooliga. Kui eelmisel aastal võõrustati sakslaseid Tartus, Mari Potter Fotod: Carmen siis sellel aastal lendas kahe kooli ühisdelegatsioon Saksamaale. Oma kogemust jagab 12A klassi õpilane Eleri Helimets.

Rohtla Miks otsustasid osa võtta?

Kuna ma olen õpilasvahetuses ka varem osalenud - nimelt Raatuse Gümnaasium korraldab ka oma sõpruskooliga Lüneburgis igal aastal õpilasvahetust. Sealt sain positiivse kogemuse ja otsustasin võtta ka siin koolis osa. Nüüd olen vanem, natukene võib-olla oskan seda juba rohkem hinnata.

Milline on kõige positiivsem, eredam mälestus?

Millised on Saksamaa koolid võrreldes Eesti omadega?

Ma arvan, et kõige eredam on mälestus Heideparkist, kus me käisime 60-70 m vabalangemisel. Ülestõus on aeglane, siis jääb seisma, et näeksid kogu Heideparki – ülevalt on tohutult ilus vaade, ja siis kukub vabalt kahe sekundiga alla tagasi. Selle ajaga tõuseb kiirus kuni 100 km/h. Kõige armsam mälestus perest oli see, kui mulle öeldi, et kui ma planeerin kunagi Saksamaale õppima minna, siis üks tuba võib olla minu. Hästi positiivne ja sõbralik vastuvõtt.

Nende kooliga võrreldes on meil kindlasti väga ilus kool. Nende klassiruumid on vanad ja kool on natuke oma aega juba ära elamas. Raamatukogu on hästi mõnus ja hubane, kus saab diivani ääres istuda ja õppida või raamatut lugeda. Nende rühmadeks jaotamine on ka kuidagi kummaline. Neil polegi konkreetset klassi, vaid ühes aines ollakse ühes seltskonnas ja teises klassis teises. Keelerühmad on veel omakorda jaotunud. Meil on kindel klass, kindel suund. Neil on igal inimesel oma suund. Ka koolimaja ise on väga suur, aga söökla on hästi pisikene. Ja neil on ka taimetoitlastele eraldi päevad.

Kuidas sujus eestlaste ja sakslaste omavaheline suhtlus?

Milline oli nädala plaan, mis tegevusi teile välja mõeldi? Algselt sõitsime Lüneburgi, meid võeti vastu Herderschule koolis ja siis toimus väike kooliekskursioon. Pärast koolis olemist saime peredega tuttavaks. Teisel päeval toimus ekskursioon Raekojas ja väike linnaekskursioon. Kolmas-neljas päev olid perepäevad. Käisime Hamburgis ekskursioonil ja veetsime lihtsalt peredega aega. Käisime ka Saksamaa kõige ägedamas lõbustuspargis - Heideparkis. Lisaks oli meil tundide külastus ja ettekannete valmistamise aeg. Ühel päeval külastasime ka Berliini. Sealgi toimus meile ekskursioon. Viimasel õhtul oli meil perekondlik grillõhtu, mis toimus Herderschule sööklas, kus ka kõik lapsevanemad olid kohal. Grillisime kõik koos, rääkisime, muljetasime. Viimase päeva hommikul jätsime peredega hüvasti.

Saime väga hästi läbi. Alguses ikka on natuke vaja kohanemist, aga need viis päeva suudeti nii tihedalt ja ägedalt ära sisustada. Kõik oli hästi tore ja lõbus. Seetõttu oli ka äratulek nii lõputult pisaraterohke. Mõned jäävad kirjutades veel edasi suhtlema, nii interneti kui ka posti teel. Millised on sakslaste peamised elustiili erinevused eestlastega? Eestis ei leia pered aega, et hommikuja õhtusööke koos veeta. Kõik ilmuvad koju erinevatel aegadel ja ampsavad ise midagi. Sakslased istuvad hommikusöögi ajal kõik koos laua taga. Neile on omane ka suurem planeeritus. Näiteks sisseoste tehes tegi minu pere nädala nimekirja. Panid paika, mis päeval mis sööki tehakse. Mis isiklikult veel huvitav erinevus oli, et kui kõik koju jõuavad, siis istutakse maha ja räägitakse oma päevast.

Kuidas sisustasite vaba aega? Reedel, kui õpetajad läksid koolitusele, siis me saime minu sakslase juures kokku ja küpsetasime koos pitsat. Ja ujumiskeskuses käisime näiteks, seal on vees kloori asemel sool. Linna peal sai ringi vaadatud, õhtuti jalutamas käidud. Olid õhtused koosviibimised, kus lihtsalt räägiti ja tehti süüa. Ühel sakslasel ja eestlasel olid vahepeal sünnipäevad, need said ära peetud. Ostlemas ja väljas söömas sai samuti mõnel korral käidud.

13


Autahvel Klassidevaheline maastikumäng „Geografomeetria linnaruumis” 3. oktoobril toimus koolis reaalainete nädala raames klassidevaheline maastikuvõistlus. Kuuekümne minuti jooksul tuli kaheksaliikmelistel võistkondadel linnas kaardi järgi orienteeruda ning lahendada 10 erinevat ülesannet. Erineva raskusastmega ülesanded nõudsid osavõtjatelt nii teadmisi, tähelepanuvõimet kui ka loovat lähenemist. Näiteks tuli määrata Kassitoome orust välja kaevatud liiva maht – enamasti kasutati selleks kera ruumala määramise valemit, ent tulemus unustati kahega jagada või hinnati silmamõõduliselt kaugusi ja kõrgusi liiga suureks. Samuti tuli kirjeldada kahe linnaruumi objekti põhjal erinevusi vanade fotode ja praeguse situatsiooni vahel – punktiarvestuses sai siin määravaks vastuse põhjalikkus ning oskus märgata detaile. Kõige raskemaks osutus aga ülesanne, mis nõudis suvisel pööripäeval päikese loojangu suuna kaardile märkimist: vaid võitjad teadsid, et päike loojub siis loodesse ja mitte läände.

Tulemused: I koht: Sten Öebius ja Kaarel Nõmmela (11E) – 17 punkti II koht: Karl Kevin Klais ja Andres Nöps (10D) – 15 punkti III koht: Freydis Ehrlich ja Triin Kingu (12C) – 14 punkti IV-V kohta jagasid Teele Kalamees, Agne Roogsoo, Eileen Saar ja Katrin Tammjärv (11B ja 11C) – 13,5 punktiga. Kokku oli võimalik saada 27 punkti, tulemused jäid 9 ja 17 punkti vahele. Õpetaja Vaike Rootsmaa tänab soojalt kõiki osalejaid ning klassijuhatajaid!

Tartu linna koolidevahelise jalgpalliturniiri võitsid sel aastal Jaan Poska Gümnaasiumi poisid! Tüdrukud saavutasid võistlusel kolmanda koha. Turniiril osales kokku kümme poiste ning kaheksa tütarlaste võistkonda. Finaalis saavutas Jaan Poska Gümnaasiumi noormeeste võistkond võidu Hugo Treffneri Gümnaasiumi üle. Poiste võistkonda kuulusid: Marek Gusev 12C Margus Gusev 12C Vallo Lokko  12C Karl  Koppel  12A Matti Luik  12A Siim  Paluoja  12C Erki  Tiimann  11C Hannes  Varov  11C Martin Gert Pärli  10C Karl Einar Ilves  11C Karl Johan Pechter 10B Rerin Kokassaar 11B Hans Christjan  Lilles 11E Tütarlaste võistkonda kuulusid: Eva-Linda Kajak  10A Siiri Linde 10A Ethel Soome 11A Kristel Tohu 11A Kati Niilo 11C Kaisa Kuus 12A Liina Vähi 12A Keili Pedel 12A Kristel Torop 12B Eveli Lill 12C Janet Kljuzin 12C Liisa Kuus 12C Õnnitleme võitjaid!

14


Kärt Anton osales Rahvusooperi konkursi finaalis! Sel sügisel käivitus esmakordselt Rahvusooper Estonia programm „Estonia otsib ooperistaare“, mille eesmärgiks oli leida hea hääle ja julge esinemislaadiga musikaalseid noori, kellele programmi OPERAtsioon VOX jooksul anda esmane sissejuhatus ooperilaulja elukutsesse. Projekti juhiks oli lavastaja Neeme Kuningas, patrooniks solist Jassi Zahharov. Oktoobrikuus toimusid üle Eesti eelvoorud, milles osales 106 noort lauljat Tartu eelvoorus osales 21 ooperihuvilist, Tartu Jaan Poska Gümnaasiumist võttis konkursist osa 11A klassi õpilane Kärt Anton (juhendaja Kaie Mägimets). Esitada tuli kaks erineva karakteriga laulu. Kärdi repertuaaris olid Almirena aaria G. F. Händeli ooperist „Rinaldo“ ja iiri rahvalaul „The Sally Gardens“ B. Britteni seades. Lisaks lauludele pidid noored etendama näitlejameisterlikkust nõudvaid stseene ja etüüde, mängides näiteks kassi või hapukurki. Tartu eelvoorust valiti finaali viis lauljat, peale Kärdi said finaali Karlova kooli lauluõpetaja Tiia Puhveli õpilased, kellest kaks juba õpivad H. Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis klassikalist laulu. Konkursi finaal leidis aset 29. oktoobril Rahvusooper Estonia laval. Finaalis osales 30 noort – 20 neidu ning 10 noormeest. Eraldi võiks esile tõsta noormeeste üllatavalt head taset. Kärt esines finaalis kahekümnendana ja esitas žürii valikul Britteni laulu „The Sally Gardens“. Kõik finalistid pidid esinemise lõpetuseks etendama ka lavalise stseeni. Žürii valis tuliste arutelude käigus välja 12 parimatest parimat noort (Brey Velberk, Edgar Tereping, Hanna Kivila, Helen Männik, Kadri Kuusk, Mariliis Einma, Rael Rent, Raiko Raalik, Rein Saar, Tambet Kikas, Elina Netšajeva, Egert Aviste), kes saavad poole aasta jooksul kaheteistkümnel nädalavahetusel osaleda esmaklassilisel koolituskursusel Estonias. OperatsioonVox tegemistega on võimalik end kursis hoida Facebooki vahendusel: http://www.facebook.com/OperatsioonVox Õnnitleme Kärti tubli saavutuse puhul!

Peastarvutamise võistlus 1.-5. oktoobrini toimunud reaalainete nädala raames leidis aset ülekooliline peastarvutamise võistlus. Osa võttis 378 õpilast. Testi eest oli võimalik saada maksimaalselt 45 punkti. Kooli parimateks peastarvutajateks osutusid: Esimene koht: Madli Urbanik, 11A (43 punkti) Teine koht: Priidik Ernest Michael Gallagher. 10D (42 punkti) Kolmas koht: Fred Jõks, 10D (41 punkti) Parima klassi tulemuse sai 12A keskmisega 29,6 punkti. Matemaatikaõpetajad Carita Hommik, Viia Keeru ja Märten Karm tänavad rohke osavõtu eest!

15


Kultuur

Kaasaegne kunst ehk Möh? Fui! Öäk! Ossa! Vau! Timmu Tollimägi kirjutab Tartu Kunstimuuseumi näitusest „Möh? Fui! Öäk! Ossa! Vau! Eesti kaasaegse kunsti klassika” Timmu Tollimägi Kunst on viimastel aastakümnetel liikunud oma piiride suunas, neid ületanud, ning tundub, et jõudnud ringiga ka juba algusesse tagasi. Kunsti tehakse kõigest ja kõigist – miski pole püha ja tõene ning kõik väärtused on kaheldavad. Tulenevalt oma määratlematust definitsioonist, on inimesed kunstist ja tema olemuse mõistmisest kaugenenud. Hiljutikülastatud näitusel võis tõdeda, et tavainimene ei tunne end üldjuhul mugavalt ja kuigi kunstipäraselt, nähes näitusel näiteks junni purgis. Skandaalsed ja segadust tekitavad olid ka teised taiesed ekspositsioonil: roppusi täis soditud lipumotiivid ning videod vaesest kunstnikust ning tüüpilisest eesti mehest. Klassis levinud üldine arvamus oli: mis kunst see ka on? Nähes säärast mõistmatust, meenus mulle lugu esimesest Eesti kunstinäitusest, mis avati 1906. aastal. Kui Tartus põllumajanduslaada raames eesti kunstnike teoseid rahvale näidati, ütlesid nad: „Ilus on see küll, kuid mis kasu tast ka on, süüa ei kõlba ja tuba sellega kütta ei saa.” Rahvas oli segaduses ja

16

rahulolematu neile esitletud asjadega. Kunstnikud aga nimetasid rahvast lihtsalt eesliteks. Kui mõtlema hakata, siis pole praegunegi olukord oluliselt erinev. Kunst on muutunud veelgi tarbetumaks ja ega ole enam ammugi isegi mitte ilus. Inimesed ei mõista kunstnikke, kunstnikud aga omakorda ei saa aru, kuidas inimesed neid ei mõista. Näitus „Möh? Fui! Öäk! Ossa! Vau!” on näide analoogsest olukorrast. See tekitas parajalt segadust. Ja mullegi jäid mõned asjad selgusetuks. Eesti lippudele soditud kirjade sõnum jäi segaseks ning ekskrementide esitlemise taotlus oli huvitav, kuid inimestele tegi rohkem nalja tõsiasi, et hiljuti pandi üks osa installatsioonist

pihta. Selle näituse külastamisel tekkisid kõigil pigem negatiivsed emotsioonid. Õhus oli küsimus: milleks meil seda üldse vaja on? Mina vastaks sellele küsimusele nii: „Et tekitada inimestes teatav emotsioon. Panna ta mõtlema taotletud teemal.“ Ning selle ülesandega sai näitus kindlasti hakkama. Kunsti tulevik saab olema huvitav. Kunst oli, on ja jääb, olenemata sellest, et tema eksistentsi põhjus ja olemus võivad olevikus olla ebaselged. Käesolevas momendis on kunst pidevas liikumises, miski ei jää kauaks püsima. Seega tutvuge kaasaegse kunstiga, kuni veel saate, minge muuseumisse!


Minu reis kosmosesse - Coldplay LIVE Deivi Kivi Kindlasti on vähemalt pooled teist kuulnud midagi eelmise sajandi lõpus loodud Briti alternatiivrokkbändist Coldplay. Mõned teavad neid vanade hittide järgi (“Clocks”, “Yellow”) ja teised natukene mainstream’ima plaadi järgi, mis kannab nime “Mylo Xyloto” (2011), Coldplay liikmeteks on punt semusid: Chris Martin (vokaal, klaver, kitarr), Guy Berryman (basskitarr, Jonny Buckland (soolokitarr), Will Champion (trummid). Coldplay on saavutanud tänaseks ülemaailmse edu, kuid meedias on kõlama jäänud kurbusenoot, et bänd paneb varsti pillid kotti. Õnneks õnnestus mul nende viimase tuuri kontserti oma silmaga näha. Minu tee Coldplayni Veel väikese pisipõnnina aasadel ringi kepseldes olid minu suured sõbrannad jõudnud juba teismeliseikka ning hakkasid tasapisi muusikat avastama. Tänu sellele sain ma tihti kuulata head muusikat ja aegamisi õppisin hindama nende samade lugude sisu ja kvaliteeti. Kui olin 9-aastane, siis võisin öelda, et minu lemmikbänd on Coldplay. Seda võin öelda käsi südamel ka täna, homme, järgmisel nädalal ja viie aasta pärast. Spontaansus ja Poola = ? Piletite ostmine oli kõige impulsiivsem asi, mis ma kunagi teinud olen.

Kultuur

See nägi välja umbes nii: “Ahhaa, Coldplay live Poolas jah.. okei, ostan”. Seda tegingi oma lapsepõlvesõbrannaga, kes mulle Coldplayd tutvustas. Tihtipeale kõige spontaansemad ja impulsiivsemad otsused ongi parimad me elus. Järgmistel kuudel valdasid mind igasugused erinevad mõtted, muidugi olin ma ekstaasis, sest mu eluunistus hakkas täituma. Äkki oli see hetk juba nii lähedal, et tuli kodinad kokku pakkida ja asuda bussireisile, mis kestis 17 tundi. See oli üks õudne kompott, mis sisaldas kõike halba: ebamugav oli istuda, pausid kestsid viis minutit ja klienditeenindaja ebaviisakus kümne palli skaalal oli üksteist. Lõpuks jõudsime aga kohale ja alustasime oma kahe päevast reisi kohvi ja koogiga Varssavi imelises vanalinnas. Kel kunagi mahti, siis soovitan kindlasti võtta aega ja kolada mööda vanalinnas leiduvaid antikvariaate. Kuna mina armastan Coldplayd nende vanas hiilguses, siis olin uue albumi tuuri koha pealt veidi skeptiline. Kui ma esimest korda nende uuele albumile ‘’Mylo Xyloto’’ pilgu peale viskasin, siis ma pettusin. Chris Martin ja Rihanna laulavad duetti? MIDA? Väga veider kooslus minu jaoks. Igatahes, kontsert leidis aset suurel staadionil ning inimesi kogunes kuskil 70 000. Turvaväravatest läbi minnes anti kõigile käepaelad, millega keegi ei osanud midagi peale hakata. Üritasime mõelda, et mida

need endast kujutavad, aga ei mõelnud välja. Kontserti soojendasid Charlie XCX ja natukene rohkem tuntud Marina and The Diamonds. Kui Coldplay lavale tuli, siis kõik need 70000 käepaela hakkasid eri värvides vilkuma, see oli tõeline vaatepilt. Ma isiklikult ei ole kunagi varem viibinud kontserdil, kus publik pakub samasugust elamust nagu bänd laval. Terve show hõlmas endast palju üllatusi: kord liikusid suured helendavad pallid mööda publikut ning bänd vahetas ka salajaselt lava. See on see vaimutoit, millest kunagi küllalt ei saa. Bänd mängis vana klassikat ja ka uusi lugusid. Minu rõõmuks mängiti ära ka «Fix You”, mis kõlab otse väga massiivselt. Kontserdilt lahkusin õnnejoovastuses ja ei suuda siiamaani uskuda, et seisin Coldplayst 20 meetri kaugusel. Unistused tõesti täituvad

17


Tõenurk

Õpetajate vastasseis 8,5 punkti

8 punkti 9 punkti

18

Õiged vastused: 1. - 2. C2H5OH 3. 3 4. Eno Raud 5. Jaak Aaviksoo 6. Barack Obama, Mitt Romney 7. 1914-1918 8. mõru šokolaadi 9. 3 10. 2014


Reklaam Tartu Jaan Poska Gümnaasium kuulutab välja kooli muusikalise sümboli – koolilaulu - konkursi. Konkursi eesmärgiks on luua Jaan Poska Gümnaasiumile vääriline koolilaul, mida ühiselt kooli aktustel ning üritustel laulda. Konkursi nõuded: Koolilaulu sisu väljendab JPG väärtuseid ja peegeldab kooli vaimsust Koolilaulu viisi ulatus on sobiv kaasalaulmiseks (soovitavalt a-d2) Koolilaulus on kaks või kolm salmi ja refrään Koolilaulu teksti ja viisi võib luua nii üksikisik kui ka rühm (kuni kolm inimest rühmas; osalema on oodatud kõik koolipere liikmed) Töö tuleb esitada noodistatult (abi saamiseks võib pöörduda muusikaõpetaja poole) Konkursile võib esitada ka ainult koolilaulu sõnad Konkursi tähtaeg on 15.jaan.2013.a. Võistlustöid hindab žürii. Võistlustöö tuleb esitada kinnises ümbrikus (noot ja /või sõnad ühes eksemplaris) märksõna („Koolilaul”) ja kontaktandmetega hiljemalt 15.jaanuariks 2013.a. aadressil Vanemuise 35, Tartu, 51014, Kaie Mägimets Info: Kaie Mägimets, kaie.magimets@jpg.tartu.ee

Koolileht ootab kaastöid! Osalesid mõnel põneval üritusel ja soovid oma muljeid ka teistega jagada? Tule koolilehte reporteriks! On sul mõni koolielu puudutav küsimus? Häirib sind mõni mure? Või sooviksid hoopis mõnda oma sõpra positiivselt esile tõsta? Saada toimetusele vihje ning asume asja uurima! Huvitavad sind kultuur, teadus, haridus? Soovid oma vaateid ja teadmiseid jagada ning oma väljendusoskust proovile panna? Kirjuta koolilehte artikkel või arvamuslugu! Oled loominguline? Kirjutad luulet või proosat, pildistad või joonistad? Ära hoia oma annet vaka all, jaga oma töid koolilehe kaudu ka teistega! Vihjeid, kaastöid ja ettepanekuid ootame aadressil: koolileht@jpg.tartu.ee JPG koolilehe toimetus

19


Omalooming Iiris Inimesed ei ole need, kes arvavad end olevat ja mina pole see, kes ma unustasin olla. Miks te irvitate? Miks veripunane sobib kleidiga? Nad kehitavad mõistmatult õlgu, kõhnu, täiesti längus õlgu. Aga neis on hiilgav õelus, lootus, et elu on nauding kord ja keegi enam ei piiritle. Kes nad siis on? Kes olen siis mina? Leiaks vaid paadimehe aerud…

Me ei räägi sellest. Näeme, kuuleme, katsume, aga ei räägi. Miks me peakski? Tuntav värk. Täiesti katsutav. Pehme, puhas ja isegi õrn. Jah! Kogu selle julmuse juures on isegi õrnust! Soe on. Hea on ka. Veendumus! Kerge tants - ja taevast juba kallabki vihma! Mul pole minuteid - jätaks ainult sekundi, ühe hetke, romantilise üllatuse, helesinise une. Mul on kirjad - põletamata ja vanad, ilusad read, ilusad mõtted, helesinised. Ja targad ei tormagi,mu valmistatud püünises, rumalad seisatavad sootuks.

Aitasin püsti kukkunu, kes ei osand kõndida, ta oli minu enda moodi, päris mina, isegi ninanöbi oli sama. Ta juustes oli adrulõhn. Saarelt tulnud vist. Tere võõras! Mina olen sina, tuleviku mina. Näed? Mina oskan joosta! Ta puhkes uuesti nutma. Nõrk neid. Halb leid. Mul oli kahju.

Mõõgaõele Ma mäletan ähmaselt,   hingegongi kaja.   Unustanud olen ära   lumivalged, soojad käed.   Kus sa oled? Kas ikka minu sees?   Isegi karikakrad meenutavad   rõõmumaiast nukrat nukukest.   See veider naer   mis alati muigama mind pani,   kaugust sööb… linnamüra matab.   Ja olgugi..  et maailm pöörleb,   preeriakellukesed helisevad,   oo kallis, miks maantee su jalge all ei hüple?   Kõhn neid, lootusetu ka   lilleaedade printsess   reaalsuse ikkes vaevlev orjatar…  

loopisin sõnajalgade tuld, ta nuuksatas ja naeratas siis, lehvitas – ja kadus siis. Ja selline siis olin mina? Ma naersin selle üle, kes kukkus, kelle põlved olid verel, ja kes tuuletütreks läks. Itkupiisad külmetasid tema põsed, klaassepatütar, jääemanda hing? Polnud ma parem, mis sest et joosta oskasin…

Melanie Hola Egoist Kõik ilus peabki ju surema seda öeldes sured sa Nyyd ma tean leidsin su sealt kalda pealt ja enam ei lase lahti ei lase nyyd me ainult armastame

20

Lapse põlv kuhu kadusid sa ainult küünarnukk veel mu üle irivitab Mis siis kui nädalas oleks kuus päeva esmaspäev teisipäev kolmapäev neljapäev reede laupäev miski püha nagunii enam pole

Nyyd olen nyyd olen tyhi kere yksinda seilan siin vaikuse merel ja nutan ja nutan nii t2idan ma merd poetan soolpisaraid huul immitseb verd nii terve igavik r2ndan ma ringi otsin teisi yksikuid r2balaid hingi meri mind kannab ja kiigutab sinna kuhu mu kallis sa lasid mul minna


Teatri maagiline maailm

Kultuur

Eesti keele ja kirjanduse õpetajad korraldasid käesoleva õppeaasta alguses ülekoolilise teatriesseede konkursi teemal „Teatri maagiline maailm”. Parimaid laekunud töid premeeriti etenduse priipääsmetega. Žürii avaldas lootust, et taolised ettevõtmised muutuvad traditsiooniks ning et kultuurivaim hakkab ka meie koolis vaikselt tiibu lehvitama. Alljärgneva essee autoriks on 12B klassi õpilane Agneta Jürisoo, kes arutleb selle üle, kuidas teatrikülastajale laval nähtavat maagilist maailma kulisside taga tegelikult luuakse.

Agneta Jürisoo Teater – see on vaatemäng, lõbustus... õhtune ajaviide. Paljudele teatrikülastajatele tähendab teater just seda. Siiski on ju inimeste ees vaid pisike osa kogu teatrist – etendus. Nende ette tuleb lugu, mida nad jälgivad, ning selle lõppedes jalutavad nad teatrisaalist etendust seedides välja. Küsimus on aga selles, et kas keegi mõtleb ka hiljem, mis kõik on selle vaatemängu taga? Küsides, millised ametid seostuvad sõnaga „teater“, tuleb vastuseks: näitleja, lavastaja, lavakujundaja, helilooja – ning veel mõned ametid. Õhtul etendusele minnes näeme enda ees näitlejat oma tööd tegemas, kuid kui mõtlema hakata, on seal ju palju enamatki: näha on lavakujundaja, lavastaja ja koreograafi tööd, kuulda helilooja oma. Tihtipeale unustatakse need aspektid ära ning mainitud meenuvad alles siis, kui miski meid häirib või ebameeldivaks osutub. Teatrimaailmas on näitlejate tööl vaid pisike roll. Seda on näha teatrimajadestki – maja on tohutu suur, kuid saal moodustab sellest vaid väikese osa. Kirjanik Hemingway võttis kasutusele fraasi „jäämäe printsiip“, tema puhul käis fraas kirjanduse kohta, kuid leian, et see iseloomustab suure-päraselt ka teatrit. Jäämäe tipuks teatris on etendus. Selles jutustatakse meile lugu suhteliselt lühikese aja jooksul. Publik saab elamuse vaatemängust, meeldivast muusikast ning kenast ümbrusest

ehk lavakujundusest. Särava elamuse kogemiseks on antud vaid paar tundi, kuid selle taga on tuhandeid tunde ettevalmistust. Ka laval teevad näitlejad kümneid kordi läbi seda, mida meie näeme vaid korra. Lavastaja töö on veelgi mahukam, sest igale näitlejale tuleb nende positsioonid selgeks teha – kogu see liikuv pilt, mida laval näeme, on tema kätetöö. Samuti on teinud pikalt tööd heliloojad ning ka dirigendid, kes on kogu loole loonud teatud muusikalise tausta, mis aitab meil paremini etendusse sisse elada. Selle ühe õhtu taga on seega tohutult palju päevi, õhtuid ning unetuid öid. Lisaks sellele, mis peitub etenduse sees, on teatris ka paljut, mis jääb lavatagustele aladele. Etenduse ajal toimub lava taga tihe sagimine. Sealt võib leida närveeriva lavastaja, kostüüme selga ajavad näitlejad, ringi askeldavad lavatöötajad. Etenduse ajal näeme meie laval rahulikku näitemängu, samas kui lava taga toimub kiire valmistumine järgnevaks stseeniks, et tuua lavale uued rekvisiidid ning saada õigeks hetkeks kostüüm selga. Selleks kõigeks on vaja mitmeid inimesi, kelle osalusest etenduses meil aimugi pole. Tihtipeale teevad need inimesed ära suurima töö selleks, et lavastus kulgeks õigesti. Lava taha jäävad veel mitmed ruumid, kus toimub aktiivne tegevus ka siis, kui laval pole ühtegi tükki. Teatri ruumides käib küll päevast päeva pi-

dev harjutamine, kuid seal toimub ka mitmesuguseid noortega seotud programme. Näiteks tutvustatakse lastele ja noortele teatrikultuuri läbi ooperija teatritundide. Selline harimine on üpriski kasulik, sest nõnda avastavad noored enda jaoks midagi uut ning võib-olla ka üllatavalt meeldivat. Teatrid tegelevad palju ka heategevusega. Tihtipeale on see seotud just lastega, kellel ei ole võimalust saada osa sellistest kultuurisündmustest. Nii ongi paljud teatrid otsustanud koguda annetusi selliste laste jaoks, et ka neile näidata, kui põnev võib olla teater – ning et neil oleks samuti võimalik saada osa teatrikultuurist, mis on Eestis üpriski populaarne. Teatri maagilisus võib tihtipeale peituda inimeste jaoks etenduses, kuid leian, et palju põnevam maailm on see, mis peitub kulisside taga. See, kuidas meieni tuuakse elamus, on kirjeldamatu. Kõik tundub nii lihtne ja loogiline, aga samas on see olnud kellegi jaoks nii suur töö ning selle on hea koos-tööna pannud kokku kümned ini-mesed. Teisalt on lavatagune maailm suutnud jääda nii ahvatlevalt võõraks, et etenduse ajal ei tule meeldegi. Aga siiski on ka see huvitav ning kui hakataks rohkem mõtlema, tunduks jahmatav, mida kõike üks lavastus ja üks teater eneses üldse hõlmab. See ei koosnegi vaid laval keksivatest näitlejatest, sest suur osa sellest jäämäest on tegelikult vee all peidus.

21


Omalooming

Mu mustale Smolenskile Helena Hendrikson Sina mind ei mõista. Sina kõigest vajutad oma raskusega põrandale jälje. Mina olen näinud palju vaeva. Harjutanud sind mitu tundi järjest, lihtsalt, et peab, mitte, et tahaks. Sa vist said ise ka aru, kuidas ma sind tol ajal ei sallinud, aga ikkagi olid sa kannatlik. Vahel just kiusu pärast läksid häälest ära: sellest on sul siiamaani arm kontraoktaavi mi-noodis, see ei oska enam õigesti laulda. Sa läksid pirtsakaks. Järsku muutus õhk su jaoks liiga kuivaks, pidime sind täiendama vett täis kuue pudeli – purgiga, mida sa ikka veel ahnelt sisse imad. Tõsi küll, unustan vahel neid täita. Milline kergendus oli teada, et ma ei pea iial su juurde enam tulema. Ma ei pea. Aga ma võin, ma võin tahta. Aga ma hoopis ei julgenud. Ma ei julgenud seda 18 nädalat. Sa ilmselt hakkasid juba tundma tolmu raskust enda pinnal ja tol hetkel sa olid õnnelik, et see ei pääse su puseriti hammaste vahele. Nende kollaste klahvide vahele, mille üle ma algul muret tundsin. Miks ei ole need nii kaunid valged nagu õpetajal? Sa kutsusid mind oma täiuslikult hääles klahvidega, sulle meeldis, kuidas ma arglikult su hambaid kratsisin. Ma ju ei osanud neid paitada, ei oska praegugi, ainult vahel harva siis, kui end sinu embusesse unustan. Arvan siis ekslikult, et olen sind tõesti tundma õppinud. Aga see ei kesta

22

kauem kui paar takti. See lõhub meie õhkõrna lembhetke, kui su hambad mu sõrmi hammustavad. Paistab, et me ei saavuta koostööd.

Tegusid saab veel teha, haavad paranevad, aga tegematajätmised – neid ei saa enam parandada, seda aega enam ei eksisteeri.

Sa oled armukadeduses leppinud kõigi oma liigikaaslastega kokku, et ma ei saaks iial nendega kauem olla koos kui sinuga. Meil oli kaunis abielu. Mäletan meie esimest kohtamist. Olid seal arglikult nurgas, armusin vist esimesest pilgust, sest siis mind su pesemata hambad ei häirinud. Sa teadsid, et sa oled päästetud, sa võitsid koha elutoa nurgas, otse akna all. Kui kõik uksed lahti olid, võisid näha minu tuba. Nii sa mind kutsusidki. Sul oli ehk alguses valus, kui ma tahtsin toksides emmele näidata, kui hästi ma sind tunnen. Olid siis veel täitsa taltsas.

Ma tahan, et sa saaksid aru, kui palju sa mulle andnud oled. Selleks ma ei ava su kaant enam kohustusest, vaid õpin sind pehmelt silitama. Ma tean, et kunagi tuleb see aeg, kui sa mu käsi suudled. Ma olen armukade kuuldes, kuidas teised on sõlminud igavese lepingu igaveseks ajaks kõikide klaveritega. Ma ei tea, mis sorti see on – kas selline armastus, nagu meil pidi olema. Ma ei julge küsida. Aga ehk on neilgi sellised kodutülid nagu meil. Nagu meil, kui ma oma esimese masurkaga hakkama ei saanud ja sind lõin, et sa siis teravat valu tundsid. Sullegi vist ei meeldinud heliredelid ja minu aeglased kolmkõla-käigud. Sa ei saagi mind igavesti aidata. Aga sa oleksid võinud seda kauem teha, sa ei toetanud mind kõige raskemal ajal. See oli meie viga.

Hiljem püüdsin sind edutult meelitada nii Beethoveni kui Coldplay’ga. See hetk, kui ma peaaegu et helitult vajutan ühe klahvi alla – sellesse mahub nii palju, justkui häälestaks orkester end. Ma ei teagi, kas meie abielus oligi tõsist armastust. Nüüd on see vist ühepoolne. Armusin sinusse taas ühel kevadel. Mul oli häbi su kaant küsimata avada. Sõnad oleksid hullemad. Arvasin, et olid mulle andestanud, kui sa mind enam ei näksanudki. Aga tuli välja, et sa arvasid end magavat. See, mis sa tundsid ei saanud olla võimalik. Tegin sulle isegi musi, päriselt! Aga haavad jäävad, teod ja tegematajätmised. Just see viimane.

Ma sain endale teise keelpilli. See oli väike kõrvalepõige. Temagagi ei ole meil midagi. Ta ei ela isegi enam minu juures. Nagu sulle endale poleks meeldinud, kui keegi mu sõpradest sinuga tegeles. Minuga pole sa iial nii hästi ja viisakalt käitunud. Ah, sa väike pooletonnine tujukas venelane, õpi parem eesti keel ära. Siis räägime edasi.


Lõppsõna

Siiri, aita pealkirja mõelda ehk kuidas koolilehe esimest numbrit kirjutati.

Mõte. Püüd. Teostus. Palju õnne – oled jõudnud Poska selle õppeaasta esimese koolilehe viimase leheküljeni! Gümnaasiumiõpilasele kohaselt tuleb kõik asjad jätta alati viimasele minutile. Selle tagajärg? Raamatukogus ringi luusiv valge Peemot. Kes kirjandusõpingutega veel nii kaugele pole jõudnud, see on kass. Kindlasti ei olnud ta magamatuse, suhkru üledoosi või hilise kellaaja vili (sellisel juhul oleks pidanud terve raamatukogu olema täidetud meeleheitlike koolilehe küljendajatega). Mida teha, kui on programm, mida ei oska õieti käsitada, ning tähtaeg, mis on küll määratud iseenda poolt, kuid millest tuleb kindlasti kinni pidada? Osta pudel energiajooki, värskenda iga 5 minuti tagant Facebooki, looda seal imet näha ning hoia oma kaasõpilased kursis lehe arenguga ning naera. Seejärel hulla Photoshopis ja naera veelkord. Taas mõtetega raamatukokku jõudes võib natuke lehte ka küljendada. Kui tekib esmapilgul ületamatu probleem ja enda ideed on otsa saamas, närvitse natuke, ava postkast ning saada kiri meediaõpetajale. Tema ikka oskab aidata. Ja kui lõpuks tunned, et kõik on justkui nii kuis peab – vaata küljendatud leht veelkord üle. Pane igaks juhuks prillid ka ette. Kindlasti on kuskilt mõni täht või päis puudu. Loodame, et teil oli lehte lugeda sama huvitav kui meil seda koostada.

Siiri & Mari

Poska sõnumid

TOIMETUS KONTAKT Peatoimetaja Siiri Mugra siiri.mugra@gmail.com Kaastoimetajad Mari Potter maripotter1@gmail.com Erle Kaljapulk erlekaljapulk@gmail.com Deivi Kivi deivikivi@gmail.com Marian Venno marian.venno19@gmail.com Gerda-Liis Palmiste gerdaliispalmiste95@gmail.com Fotograafid Marian Venno Mari Potter Toomas Liivamägi toomas.liivamagi@jpg.tartu.ee Kujundus Mari Potter Siiri Mugra Keeletoimetaja Kristina Ude kristina.ude@jpg.tartu.ee Juhendaja Maarja Pärtna maarja.partna@jpg.tartu.ee Kaasautorid: Kärt Anton, Valev Laube, Timmu Tollimägi, Agneta Jürisoo, Karl Kaspar Pärnsalu, Helena Hendrikson, Melanie Hola (pseud.), Iiris (pseud.), Liis Tammjärv, Cathy Ojaste, Carmen Rohtla

23


24

Poska Sõnumid  

November 2012

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you