Issuu on Google+

lõpuks, ta väikse korteri eri nurkades maha istununa, lihtsalt lugeda raamatuid, lastes päikselaikudel väga aeglaselt liikuda üle toa. N loeb kõhuli, küünarnukkidega padjale toetudes ja ühtäkki märkad sa end mõtlemas – igatsusega, kuid ka kadedusega – kui hea ta välja näeb: kui äraparandatud, kui toidetud, rahuldatud ja õnnelik; jah, terve. Ent sa ei ütle midagi ja püüad süveneda raamatusse, mille ta just äsja sulle kinkinud on. Nüüd pakub N, et te võiksite vaadata kaarte (sa ju ei teadnud, et ta sellega juba aastaid tegelenud on, ega ju?), õpetades siis, mismoodi see käib. Näiteks "Risttee" ladumine – see on algajaile lihtne! – vajab vaid nelja tarokikaarti. Nemad ütlevad, mis on su teelahkmele toonud ja mis saab juhtuma sõltuvalt sellest, millise suuna edasiminekuks valid. Sa segad kaarte ja tõmbad välja Peekrite Paaži tema mängulustis, tundlikkuses ja tujukuses, Kuu ( sa ärkad tühermaal, tundes kummalist erutust ning näed enda ees hunti ja koera, kes ulgudes valvavad kitsast teerada; veel oleks sul võimalik tagasi minna, kuid täiskuu, mis madalal silmapiiri kohal ripub, viipab sind edasi ning seda sa ka teed, teadmata, kas see kõik juhtub unes või ilmsi), Pikselöögist Purustatud Torni ning Mõõkade Üheksa – selle kesköise kaardi, millel voodis poolpüsti karanud inimkogu on katnud kätega näo, otsekui oleks ta äsja virgunud kohutavast unest tegelikkusse, mis tundub veel hullem. Ja N vaatab su ees olevat risti, väga vaikselt. “Tead, ma parem isegi ei küsi, mida sa neilt küsisid,” ütleb ta siis. Nüüd laob ta kaardid ka enda ette – palju rohkem kaarte ja ühel sootuks komplitseeritumal viisil – ning kuigi moodustuv lehvik tundub olevat hea (või kui mitte hea, siis vähemasti ohutu ja leebe), välgatab ta silmis ühtäkki pettumus, igatsus millegi sellise järele, mida kaardipakist välja tulnud ei ole. “Muide, siin öeldakse, et kui küsimus puudutab suhteid, võib teha ladumise ka... koos partneriga,” märgid sa tarokiõpetust 152

üksteist

lehitsedes ettevaatlikult, justkui kobades jalaga seda õhukest esimest jääd, mis veel kedagi kanda ei või. Ta ulatab huvitatult käe, justkui tuleks öeldu talle üllatusena, võtab koguni köite ja loeb läbi kõnealuse lõigu, noogutades kergelt. “Nojah, aga mul ei ole ju partnerit,” ütleb seejärel. Mõned minutid hiljem tuleb N sulle järele, poeb aknast välja ning seisab tuletõrjerõdul su kõrval, nii lähedal, et teie vahele jäävad vaid loetud sentimeetrid. Miskipärast on ta võtnud sisse täpselt sama poosi mis sina – vasak käsi surutud kõhule, parem tõstetud sirgelt üles mööda rindkeret, sigarett näppude vahel. Kumbki ei ütle midagi ja ta üksnes seisab, ootavalt ja vaikselt, laternavalgus kumamas teraval ninajoonel, olekus närilise erutus, kes on end surunud öösel pooleldi välja oma urust ja hingab nüüd sisse preerialõhnu, liikumatult ja valvsalt, oodates seda, mis tuleb. Sa vaatad üles. Taevas on kustunud, kuid linna valgus peegeldub sellel jätkuvalt – haiglane, tumeroheline kuma, millest ruttavad läbi veelgi tumedamad kogud – pilved. Kuskil selle kõike tagasipeegeldava valgussfääri taga peavad olema üksikud vasekarva punktid – planeedid ja kinnistähed; Regulus ja Aldebaran ja Hamal; üks üksik kauge jäätunud planetoid, mis taevaste akupunktuuri nõeltena on traageldamas kokku kaht saatust. Kuid sa ei näe neid; ei näeks isegi siis, kui pilvi ei oleks; kui sulle öeldaks, mis suunas vaatama peaks. Ning N on ikka veel siin. Kaks kuud tagasi seisite te samal tuletõrjetrepil, isegi samades kohtades, ainult öö oli siis veidike valgem. Sa surusid oma käed ümber tema kampsuni, tundes ta kehasoojust, mäletades, kuidas ta huuled maitsesid kuivanud portveini järele. Nüüd ei saa sa enam tõsta kätt ja teda puudutada, sest sul pole enam seda kätt; see on su küljest võetud. Nüüd oled sa lihtsalt ta sõber, hea sõber. See on kõik, mis sa oled.

-

üksteist

153


Krister Kivi - Üksteist (152-153)