Tuulte linn sisunaidis

Page 1



Kersti Kivirüüt

TUULTE LINN

P I L G R I M

2 0 1 8


23. septembril 1922. aastal kell 13.33 Bakuus

N

eetud olgu Antant oma läbikukkunud interventsiooniga! Kuidas on küll võimalik, et maailma kõige võimsam sõjaline allianss ei saa jagu käputäiest paljasjalgsetest bolševikest! Suursaadik Robert Puur ohkas sügavalt ja kibestunult. Poole tunni pärast kahmab ta nagist kaabu ja palitu ning tormab kahe pungil kohvriga raudteejaama. Ja tema Miljutinski 14 asuvasse avarasse viietoalisesse ametikorterisse, kuhu jääb maha hulgaliselt isiklikke esemeid, kolib kümmekond täitanud töölisperekonda. Raske oli end lahti rebida asjadest ja nendega seotud mälestustest. Puur silitas ristikheinaornamentidega kummutit, mille puusepp Kristjan Palloson oli meisterdanud Bakuu Eesti Seltsi otstarbeks kaheksa aastat tagasi. Jah, Puuri korteris kogunes aastaid Bakuu eestlaste aktiiv. Siin toimusid näitemängud, kohviõhtud, tegutses raamatukogu ... Ei taha mõeldagi, kuidas kirjaoskamatu proletariaat raske vaevaga soetatud eestikeelset kirjavara kohtlema hakkab. Küllap kütab ahju, mis muud ... Puuri hinge mürgitas äng, mis oli kibedam kui koirohi. Mida veel niigi lõhkemiseni täis pakitud kohvritesse mahutada? Mida hoolimatu suhtumise eest päästa? Mida? Mida! Närvilist vidinate takseerimist katkestas vali klirin elutoas. Puur võpatas. Ehmatus pani küll südame ebameeldivalt kloppima, ent aitas terve talupojamõistuse taas olukorda kontrollima.


8

TUULTE LINN

Ettevaatlikult elutuppa sisenedes märkas ta kohe klirina allikat: riiulilt oli alla lennanud raamitud foto. Kuidas see võis juhtuda? Rotid?! Aken oli ju kinni, seega tuuletõmbust polnud. Puur heitis kahtlustava pilgu aknast välja. Kahjuks kiskus aknast avanev vaade tuju veelgi kehvemaks – keegi oli juba heisanud naabermaja paraadna juures räbaldunud servadega karmiinpunase lipu. Akna taga aga istusid gaasilaterna kupli otsas kaks kogukat ronka, kes jälgisid naelutatud pilgul toas toimuvat. Hõlptoidu peal paksuks söönud linnalinnud! Parajad paarilised punastele parasiitidele. Puuri mõtisklused katkestas nõudlik koputus uksele. Puur võpatas taas, pingelised ajad olid muutnud kogenud ärimehe närvid haiglaslikult erksaks. Külaline, lumivalge habeme ja hõreda juuksekahluga soliidses eas härrasmees aga ei läbenud oodata kutset sisenemiseks. See oli Karl Seller, Puuri äripartner aktsiaseltsis Šubanneft. Visiit oli nii pakiline, et isegi elementaarsed viisakusvormid ununesid. „Eduard lasti maha!“ hüüatas külaline niipea, kui oli välisukse sulgenud. „Ed-eduard? Eduard Tamm? Meie Eduard? Olgu neetud need punased mõrtsukad!“ „Ei-ei, mitte punased ..." Seller riputas ümarapõhjalise viltkaabu nagisse. „Kõige tavalisemad marodöörid. Tamm sattus juveelipoe röövile peale ja läks ilmaasjata kangelast mängima. Päev enne kojuminekut ..." Puur ohkas. Eduardi saatus oli traagiline kulminatsioon viimaste nädalate kaosele. Ülekohtu koorem oli juba ületanud tema emotsionaalse taluvuse piiri, mistõttu ei tekitanud uudised Eduardi surmast Puurile enam täiendavat hingevalu. Pigem muutus


KERSTI KIVIRÜÜT

9

suuremaks hoopis teine mure. See oli mure Eduard Tamme peas oleva info pärast. „Kas ta ütles sulle ...?“ uuris Puur kõige halvemat aimates ettevaatlikult Selleri käest, kuid too raputas juba pead. „Ei. Ma oleks pidanud talle rohkem peale käima,“ ütles Seller kahetsevalt. „Midagi ta sulle ikkagi vihjas? Karl, mõtle. Tuleta meelde. See on väga tähtis.“ Karliks nimetatu jäi endiselt morniks. „Mitte vähimatki. Ta ütles, et peitis päeviku linnast välja sellisesse kohta, kust seda kohe kindlasti üles ei leita.“ „Linnast välja, linnast välja ..." pomises Puur. „Miks ta sulle ometi ei rääkinud, kuhu ta peitis?“ „Tamm ütles, et päevik ei tohi mingil juhul punaste kätte sattuda,“ lausus vanahärra ohates. „Ta küsis minult, kas ma suudaksin piinamisele vastu seista. Ma ütlesin loomulikult „ei“ – olen ikkagi ärimees, mitte mingi treenitud salakuulaja. Siis ta teataski, et räägib mulle peidukohast alles Eestis. See tundus tol hetkel mõistlik ja loogiline.“ „Milline avastus läheb inimkonna jaoks kaotsi,“ ägas Puur, „me oleksime pidanud ikkagi päeviku kaasa võtma. Kirjaoskamatuid bolševikke ei oleks mingi arusaamatu arvudejada huvitanud.“ Seller oli teisel arvamusel. „Bolševike seas on igasugust rahvast. Ka kirjaoskajaid. Piiril otsitakse Eesti Vabariiki opteerujad kõik üksipulgi läbi. Päevik oleks suure tõenäosusega üles leitud ja igal juhul kahtlust äratanud. Mingu see parem kaotsi, kui et satub nende bandiitide kätte. Las olla parem nii ...“ „Me oleks pidanud midagi välja mõtlema … lehed ükshaaval välja rebima ja voodri vahele õmblema!“ ei andnud Puur endale armu.


10

TUULTE LINN

„Jäta, sellest pole abi. Mis on, see on. Ma ei usu, et nõukogude võim väga kaua kestab. Mida teavad bolševikud riigijuhtimisest! Paar aastat ehk peavad vastu ja siis variseb kogu see kupatus oskamatuse tõttu kokku. Seni saame Tallinnas Eduardi käike läbi arutada ja välja nuputada, kuhu ta võis päeviku jätta.“ Mõte nõukogude võimu ajutisusest rahustas Puuri. Hingele jäi veel vaid üks kripeldav küsimus: „Ma loodan, et bolševikud Gobustanis nuhkima ei hakka.“ „Nuhkigu, kui tahavad. Käik vanasse linna ja maardla juurde on nii põhjalikult kividega kinni aetud, et isegi osavam silm ei oska midagi kahtlast märgata,“ rehmas Seller käega. „Mul on pigem mure, mis saab Tamme surnukehast.“ Puur ei vastanud. Ta võttis kirjutuslaua sahtlist paberi ja templi koos templialusega. Hanesule tindi sisse kastnud, kriipseldas ta dokumendi, millest sai Puuri viimane ametlik kiri suursaadikuna. „Teel raudteejaama hüppame Bakuu Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogust läbi,“ ütles ta kirjale pitserit alla lüües ning paberit ümbrikusse voltides. „Siin on ametlik korraldus surnukeha kremeerida ja urn järgmise optantide rongiga Eestisse saata. See on praegu parim, mis me vaese Eduardi heaks teha saame. “ Alles nüüd pööras Seller tähelepanu toas valitsevale segadusele. Ta korjas klaasikildude keskelt üles mahakukkunud foto. „See kukkus hetk enne sinu tulekut maha, justkui halb enne,“ kommenteeris Puur. Viis aastat vanal fotol poseeris Gobustani iidsete kaljumaalingute taustal Bakuu eesti kogukonna vaieldamatu eliit, aktsiaselts Šubannefti kuldne kolmik: Robert Puur, Karl Seller ja Eduard Tamm. See oli õnnelik suurte lootuste ja plaanide aeg, kuhu


KERSTI KIVIRÜÜT

11

Robert Puur oleks tahtnud nüüdsama tagasi minna. „Mäletad, Karl, kuidas Eduard sahmitses fotoaparaadi automaatrežiimiga, et meid kõiki kolme pildile saada?“ püüdis ta ka vana sõpra helgust pakkuva nostalgia lainele viia. Seller ei vastanud. Ta surus foto Puuri avatud kohvrisse rõivaste vahele, hoiatades: „Sa ei tohi seda fotot siia jätta. Sa ei tohi mitte midagi maha jätta, mis punastele Gobustani kohta vihjeid annaks.“ Puur ei puigelnud vastu. Ta oleks foto heade aegade mälestuseks ja inspiratsiooniallikaks niikuinii kaasa võtnud. Oli ta ju omal ajal noore poisina Bakuusse tulnud, kaks kätt taskus, ja end ise üles töötanud. Pealehakkamist ja hulljulget ettevõtlikkust ei suuda talt mitte ükski röövellik režiim ära võtta. „Ega’s midagi ..." Puur sulges kohvri. „Siin majas pole meil enam midagi teha.“ Lävel heitis Puur veel viimase pilgu kümme aastat koduks olnud korterile. Miljutinski 14 maja eest võtsid kaks meest suuna piki mereäärset bulvarit raudteejaama, et enam mitte iialgi siia linna tagasi tulla.


12. juulil 2012. aastal kell 22.49 Bakuus

T

erav vilin andis märku, et on aeg teekann tulelt tõsta ja suveöö palavusele lisa küttev pursuika rahule jätta. Ahmed võttis ahjukökatsi kõrvalt ajalehenutsaka. Erilise hoolega mässis ta nutsaka lahti, kuni paberi seest ilmus nähtavale kaunis kristalne armudu. Loomulikult võis teed igasugusest anumast juua – kas või tühjadest roostes konservikarpidest, mida siin Sumqaitis raudtee ja keemiatehase vahelisel tühermaal ohtralt leidus. Kuid Ahmedi jaoks oli teejoomise hetk ainus, mis talle veel elus lõõgastust ja rahulolu pakkus. Seega ei olnud võimalik teha mingeid kompromisse. Vaid armudu pirnikujuline vorm võimaldas tee aroomidel ja maitsel külluslikult avaneda. Erilise ettevaatlikusega, et kallis klaas reumast kõverate sõrmede vahelt kildudeks ei kukuks, tõstis Ahmed teega täidetud armudu huultele ja pigistas silmad kinni. Nüüd ei olnud raske ette kujutada paarikümne aasta tagust aega, kui Ahmed oli tee mõrkjat maitset ja aroomi nautinud oma kodumaja tagasihoidlikus aatriumis, mille katuseks olid vilja kandvad väändunud viinamarjaväädid ning tugisammasteks mehe oma kätega istutatud granaatõunapuud. Kodumaja kõrval kohises jääkülm kärestik ja köögiaknast võis imetleda valgeid lambakarju rohelistel mägiaasadel. Kuid siis tuli sõda. Ahmed avas silmad, et mõttemaailmas käivitunud pildirida katkestada. Seda üle kahekümne aasta vanust


KERSTI KIVIRÜÜT

13

mälestust ei tahtnud ta meenutada. Tookord oli talle koduteel vastu jooksnud põgenev rahvahulk – hüsteerias naised, vihased mehed, nutvad lapsed ... Enne kui Ahmed arugi sai, olid hoolivad naabrid ta endaga kaasa tirinud – verejanuline vaenuvägi polevat naaberkülast mitte kedagi ellu jätnud ... Asjata otsis Ahmed põgenike seast pilguga oma kallist moori, kahte täiskasvanud poega ning teismelist tütart. Ta oli jäänud ilma kodust, perest ja turvalisest tulevikust. Ahmed võttis räbaldunud pükste taskust palvehelmed ja keerutas neid sõrmede vahel. Aastatetagune viha oli ammu lahtunud ja Ahmed ei soovinud muud kui rahu. Rahu endale, rahu miljonitele sõjapõgenikele, rahu naabritele, rahu tütrele. Jah, turu peal rääkisid head inimesed uudist, et Ahmedi tütar Khatira olevat siiski külast põgenema saanud ja elavat nüüd kusagil Bakuus. Kuid üheksa miljoni elanikuga linnas kadunud pereliiget otsida ... Kindlam on palvetada ja loota Allahi armulikkusele. Allahil on lihtsurelikega omad plaanid. Inimene ei tohi Allahi mõõtmatut tarkust kahtluse alla seada. Ahmedi nukraid mõtisklused katkestas tehase suunast kostev automürin. Ahmedil polnud erilist põhjust sellele tähelepanu pöörata, sest keemiatehase hoovi sõitis aeg-ajalt ikka isegi öisel ajal nii töömeeste ragisevaid-turtsuvaid veoautosid kui ka ülemuste peaaegu hääletuid toonitud klaasidega sõidukeid. Kuid seekord oli lugu teistmoodi. Automürin lähenes ja Ahmed muutus valvsaks. Vaikselt uriseva mootoriga luksuslik sõiduauto oli tehase hoovist läbi sõitnud ja suundus tühermaale. Mis on ülemustel siia asja? Mis on üldse inimestel siia asja? Ahmed oligi tühermaa oma põgenikukoduks valinud üksildase asukoha tõttu. Ka tema käepärasest risust kokkuklopsitud barakk nägi välja


14

TUULTE LINN

rohkem ehitusprahi hunniku kui eluhoone moodi. Seepärast ei olnud isegi tellisetehase töötajatel erakust naabri olemasolust aimu. Ahmed viskas hoogsa liigutusega kallist joogikraami hõõguvatele pursuikasütele, et miski tema asukohta ei reedaks. Ta korjas kokku teekannu ja armudu ning varjus barakki, ise ainiti lähenevaid autotulesid jälgides. Auto peatus ja sellest väljusid kaks meest. Roolis istuv turske tegelane avas pagasniku ja loopis sealt välja kolm kirjusse kangasse mähitud kopsu. Neljanda kompsu võttis ta ettevaatlikult sülle. „Oled sa kindel, et siin kedagi pole?“ uuris turske sell kandamit, osutades lõuaga Ahmedi baraki poole. „Mulle tundus, et nägin sealpool tulukest vilkumas.“ „Ära hädalda,“ nähvas kõhetu figuur, kelle häälduses aimas Ahmed võõrast aktsenti. „Kassi silmad hiilgasid pimedas või pääses maagaas kusagilt pinnale. Pole siin kedagi!“ Ahmed ohkas kergendatult. Tee raiskamine tule kustutamiseks oli olnud mõistlik mõte. Ta piilus ettevaatlikult baraki ukse vahelt välja, et autotulede valgel askeldavaid võõraid paremini näha. Tumedate krässus juuste ja lopsakate näokarvadega turskem sell oli ilmselgelt kohalik. Kõhnema tüübi päritolu väljaselgitamine käis Ahmedile üle jõu – ilmselgelt eurooplane, aga kindlasti mitte venelane. Vene aktsendi oleks Ahmed une pealt ära tundnud. Küllap oli mees pärit Baltikumist. Jah. Just nimelt Baltikumist. Omal ajal sattus Ahmedi kodukülla matkaselle igast Nõukogudemaa nurgast. Nii heledat verd rändurid ütlesid peaaegu alati oma kodumaaks Eesti. Harvem ka Läti või Leedu. „Mida sa vahid, paks juhmakas! Viska poiss siiasamasse.“ Paarimehe korralduse peale asetas turskem sell kandami õrnalt maha.


KERSTI KIVIRÜÜT

15

„Loll, mis sa tast hellitad!“ nähvas kõhetu tegelane. „Ta ju elab veel ...“ „Siis just olekski pidanud jõuga vastu maad virutama! Kurat, kui mu isa poleks keelanud, saaksin siit endale paar suveniiri mälestuseks lõigata.“ Vestlust peidust jälgiv Ahmed kobas jälle palvehelmeste järele. Kõhetu mehe hääletoonist kumav kuratlik kurjus puges isegi redutava pealtkuulaja hinge. „Aga äkki jätaks ta kuhugi haigla ukse taha ... mõnes teises linnas ...“ „Äkki tahad teda veel lapsendada ka?“ sisises kõrend. „Kui sa liiga pehmekeseks muutud, siis oled järgmine, kes siia lesima tuleb. On selge?“ Turske tüüp ei vastanud midagi. Otsustaval sammul liikus ta auto poole tagasi, kõrend tema kannul. Ahmed ootas, kuni oli kindel, et auto ei tule tagasi. Ta liikus kiirkõnnil kolme rutuga maha poetatud kompsu juurde, mis ta barakile lähemal olid. Ettevaatlikult kergitas ta ühe kompsu serva ja pööras reflektoorselt pilgu kõrvale. Kanga sisse oli mähitud hall kuivetunud keha, mis võis kunagi olla laps. Ahmed uuris leidu lähemalt. Oleks võinud peaaegu arvata, et mehed olid väljale toonud muuseumist röövitud Egiptuse muumia, kui surnukeha katnud helesinine puuvillane hame ei oleks olnud uhiuus. Ka teistest kompsudest paljastus samasugune sisu. Sellega oli Ahmed leppinud, et tühermaale aeg-ajalt prügi poetati, kuid selline kraam oli liig. Juba homme tuleb oma pisuke vara kokku koguda ja küsida turult soovitusi uue rahuliku ja veel eraklikuma kodupinna leidmiseks. Sedaviisi mõtteid mõlgutades liikus Ahmed neljanda kompsu juurde. Turske mehe sõnul pidavat kompsus olev „see“


16

TUULTE LINN

veel elus olema. Ahmed kogus ennast pisut, enne kui söandas uudishimule voli anda. Riide alt tuli välja umbes kuue-seitsmeaastane tõmmu poisike. Tema räbaldunud ja osaliselt kõrbenud puuvillase hame alt paistsid koledad põletushaavad, mis laiusid üle terve rindkere ja ulatusid käsivarteni välja. Oli tunda kõrbenud liha lõhna. Millist piina oli see vaene laps küll pidanud taluma! Mis juhtus teiste poistega? Kuigi Ahmedi närv oli sõjaängi tules küllaldaselt karastunud, pani inimeste julmus tema sisemuse ahastavast vihavalust pulbitsema. Milline hingetu monstrum peab küll üks inimeseloom olema, et väetite lastega selliseid jõledusi teha! Kurjus hakkas Ahmedi peas üha enam omandama blondi kõrendi nägu ja vormi. Minna politseisse? Aga kes see ikka eluheidukust vanameest usub ... Kleebitakse veel mõrvasüüdistus külge, et asi kiiresti lõpetada. Kuid lapseke vajas ju abi ... Mida ometi teha? Poisi põlenud rind kerkis üles-alla – eluvaim oli veel tõesti sees. Ei saa ju ometi oodata, kuni poisi visa elutahe otsa saab, et ta siis koos teistega siiasamasse maha matta! Äkki ikka õnnestub veel poiss elule tagasi tuua? Kui Allah ei andnud Ahmedile võimalust oma lapsi päästa, siis vähemalt saab ta midagi teha selle vaese poisikese heaks. Värisevate kätega võttis ta poisi sülle ja alustas vaevalist paarikümne kilomeetri pikkust jalgsiteekonda lähimasse haiglasse.



Turn static files into dynamic content formats.

Create a flipbook
Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.