Page 1


Onu Alberti aeg ja ruum Russell Stannard


Originaali tiitel: The Time And Space Of Uncle Albert Russell Stannard Faber & Faber © Russell Stannard, 1989 Russell Stannard is hereby identified as author of this work in accordance with Section 77 of the Copyright, Designs and Patents Act 1988

ISBN 978-9949-9558-2-4 (trükis) ISBN 978-9949-9558-3-1 (epub) Tõlge eesti keelde © Helje Heinoja ja Pikoprint OÜ 2014 Tõlkinud Helje Heinoja Toimetanud Anu Stolovitš Kujundanud Ants Tuur Täname füüsik Antti Tamme kaasabi eest.

See raamat on uhkusega trükitud keskkonnasõbralikule paberile. Keskkonnasõbraliku metsanduse all mõistetakse FSC süsteemis sellist metsamajandamise viisi, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid. Rohkem informatsiooni vaata www.pikoprint.ee/roheline Trükitud Eestis trükikojas Ecoprint


Onu Alberti aeg ja ruum Russell Stannard


Onu Alberti aeg ja ruum Russell Stannard oli Milton Keynesi Avatud ülikooli füüsikaprofessor. Tehes uurimistööd kõrge energia füüsika vallas, on ta palju reisinud nii Euroopas kui ka USA-s. 1986 sai ta Templetoni auhinna ja töötas aasta külalisuurijana Ameerika Ühendriikides Princetonis Teoloogiauuringute Keskuses. Hiljuti sai ta OBE-auhinna saavutuste eest füüsikas ja loodusteaduste propageerimisel. Ta on abielus, peres on neli oma last ja kolm kasulast. Ta usub, et füüsika aluseid tuleb tutvustada lastele erutavas ja arusaadavas vormis. „Onu Alberti aeg ja ruum” on R. Stannardi esimene raamat noortele lugejatele ja see on kandideerinud Whitbreadi auhinnale lastekirjanduse kategoorias.

5


See on k체ll lugu, kuid mitte p채ris tavaline. Ehkki Onu Alberti ja Gedankeni seiklused on vaid kujuteldavad, on ruum ja aeg t천epoolest nii ebatavalised, nagu siin kirjeldatud.


Esimene peatükk Valguskiir, mis põgenes

„Kaalikas tahab, et me teeksime ühe uurimistöö,” teatas Gedanken. „Kaalikas?” kordas onu Albert. „Härra Kaalikas, meie loodusteaduste õpetaja. Me peame valima mingi teadusteema,” selgitas tüdruk tähtsal ilmel, „ja siis seda uurima...” „Uurima?” hüüatas onu Albert ja oli just niisuguse näoga, nagu purskaks ta kohe naerma. „Just,” jätkas Gedanken väärikalt. „Me peame seda uurima ja tulemustest referaadi kirjutama.” Mossis näoga tonksas ta jalaga kivi – kõvasti. Jalas olid tal tennised, nii et ta sai haiget. Kuid ta ei näidanud seda välja. Onu meeldis talle küll väga, aga vahetevahel oskas ta olla nii ärritav. Tüdruk lootis ühel päeval saada sama kuulsaks teadlaseks nagu onu ja seepärast oli ta arvanud, et need uudised teevad onule heameelt. Nüüd soovis ta, et oleks hoopis koju televiisorit vaatama jäänud. Tüdruku pettumust tajudes tõttas onu Albert vabandama.


Onu Alberti aeg ja ruum

„Vabanda. See on veidi... Noh, kui mina koolis käisin, meie ei teinud seda sorti asju. Mis su teema on?” Gedanken kehitas õlgu. „Ma pole veel otsustanud. Alison teeb dinosaurustest. Frances Alexandra midagi vulkaanidest. Kaalikas räägib, et mina võiksin teha teemal „Energia kodus” – topeltaknad, elektrihambaharjad ja muu selline. Aga ma ei ole kindel. Tahaksin teha midagi tõeliselt huvitavat.” Nad jõudsid parki ja onu Albert istus rahulolevalt pingile. Gedanken tegi sama. Koos silmitsesid nad taevast. Oli kena tähine õhtu. „Kas pole ilus,” alustas onu Albert. „Tead, kui ma olin poisike, mõtlesin, kui kaugel need võiksid olla – ma pean silmas tähti. Mõtlesin, et need on väikesed lambid, mis on kinnitatud toreda suure kupli siseküljele. Ühel õhtul, mis oli just samasugune nagu täna, nägin redelit, mille isa oli seina vastu toetanud otse katuserenni kohale. Isa oli renni parandanud või värvinud või teinud midagi muud – ma enam ei mäleta. Ronisin redeli otsa, muidugi ilma tema teadmata. Sirutasin end välja nii kõrgele, kui ulatasin ja tõusin veel kikivarvule ka. Püüdsin puudutada tähti – kuid seal polnudki midagi. Tähed paistsid olevat niisama kaugel nagu ikka. Mul ei lähe see kunagi meelest.” Ta näis olevat täiesti sukeldunud lapsepõlveavastuse meenutamisse. „Kui kaugel need on, onu?” „Väga kaugel.” „Aga kui kaugel siis?”

8


Valguskiir, mis põgenes

„Oeh...” Ta vaikis sõnu otsides. „Nii kaugel, et ... noh... neilt tuleval valgusel kulub aastaid meieni jõudmiseks.” „Mida?” Gedanken polnud kindel, et ta oli kuulnud õigesti. „Jah. Aastaid. See valgus, mida me praegu näeme, on kiiratud aastaid tagasi. Selle meieni jõudmiseks on kulunud nii palju aega.” „Aga miks? Valgusel ei kulu ju üldse aega ühest kohast teise jõudmiseks. Kui ma lambi kodus põlema panen, lähevad kõik kohad ühekorraga valgeks.” „Mitte täpselt ühekorraga,” seletas onu Albert. „See ainult paistab nii, et kõik nurgad lähevad korraga valgeks. Põhjus on selles, et tuba on väike. Sa lihtsalt ei märka seda ime-imetillukest ajavahet, mis kulub lambipirnist tuleval valgusel seinteni jõudmiseks. Kuid kosmoses on asi teisiti. Tähed on vägaväga kaugel ja nende valgusel kulub meieni jõudmiseks palju aastaid. Ja seda hoolimata suurest kiirusest, millega valgus liigub.” „Kui suur see kiirus siis on?” „Kolmsada tuhat kilomeetrit sekundis.” Tüdruku mõistmatut pilku nähes lisas ta: „Sada kaheksakümmend kuus tuhat miili sekundis.” Gedanken ei paistnud ikka taipavat. „Valgus jõuab viis tiiru ümber maakera teha ajaga, mis sul kulub sõna „riisivorm” ütlemiseks.” „Viis tiiru...?”

9


Onu Alberti aeg ja ruum

„Täpselt. Just nii kiiresti see liigub. Ja isegi sellise kiirusega liikudes kulub valgusel aastaid, et nendelt tähtedelt siia jõuda.” Nad istusid pingil ja silmitsesid mõtlikult taevast. Äkitselt ajas onu Albert selja sirgu ja hüüatas: „Mulle tuli üks mõte! Hiljaaegu mõtlesin valgusest – kuidas see käitub ja mida see tähendaks, kui saaksime tegelikult valguskiire kinni püüda – näiteks ühe neist tähevalguse kiirtest. Jah muidugi. Miks ma varem selle peale pole tulnud? Äkki annad mulle käe? Sina lähed jahtima ühte neist kiirtest ja pärast räägid mulle, missugune see on.” Gedanken silmitses onu kahtlustavalt. Ta oli kuulnud inimesi rääkivat, et onu on ekstsentriline. Tüdruk ei saanud päriselt aru, mida nad selle all mõtlesid, kuid see kõlas nii, nagu nad oleksid teda natuke veidraks pidanud. Oli kordi, nagu praegugi, kus ta ka ise mõtles, et inimestel võibki õigus olla. „Kas kõik on korras, onu?” uuris ta murelikult. „Korras? Muidugi on,” hüüatas onu ja hüppas hämmastavalt tõtakalt püsti. „Tule! Meid ootab töö.” Ja ta hakkas kodu poole kiirustama. „Aga, onu, ma ei saa aru,” protestis Gedanken, kui talle järele jõudis. „Kuidas ma saaksin seda teha? Sa just rääkisid, et valgus liigub nii kiiresti, et...” „Ma näitan sulle,” katkestas onu tüdruku jutu. „Tegelikult võiks sellest saada su uurimistöö. Mis sa arvad? Väike tõeliselt ehe uurimus. Ha!” turtsatas ta. „Ma veel näitan vanale Kaalikale koos tema elektri-

10


Valguskiir, mis põgenes

hambaharjadega.” Ta haaras tüdrukul käest ja tiris teda innukalt kaasa. Kui nad koju jõudsid, oli Gedanken juba täiesti meeleheitel. Onu Albert polnud seni selgitanud oma plaane. Kui onu oli mantli seljast võtnud ja tahtis kabinetti minna, seisis Gedanken otsustavalt ukse ette. „Ma ei luba sul teha ühtki sammu, enne kui sa pole mu küsimusele vastanud,” käis ta peale. „Kuidas ma peaksin seda tegema?” „Kosmoselaevas muidugi,” vastas onu Albert, nagu oleks asi päevselge. „Kosmoselaevas. Sa tahad, et ma jahiksin valguskiirt kosmoselaevaga?” „Jah.” „Hahaha,” sõnas tüdruk pilkavalt. „Too see siis lagedale.” „Ah?” „Noh, vaadakem tõele näkku – sul ei ole ju kosmoselaeva, eks ole?” „Ei ole või?” küsis onu lõbustatult. Ta pressis end tüdrukust mööda ja viipas, et too talle järgneks. „Aga ma ei usu hetkekski, et...” Kabinetti sisenemisel tüdruku hääl kustus ja silmad läksid pärani. Ta tardus üllatunult paigale, nagu oleksid talle juured alla kasvanud. „Taeva päralt, mis...?”

11


Onu Alberti aeg ja ruum

Ruumi valgustasid kaminas vaevu hõõguvad söed ja ka laualamp oli põlema jäetud. Seinu palistasid raamatute read. Teisel pool kaminat oli kaks mugavat, kulunud nahaga kaetud tugitooli. Gedankeni tähelepanu köitis miski nende tugitoolide kohal. See oli nagu suur seebimull. Umbes meetrise läbimõõduga ja peaaegu kerakujuline, kuid pealt ja alt veidi lapikuks surutud. Selle all, natuke ühe külje pool, oli kaks väiksemat seebimulli, mis peaaegu ulatusid kõrge seljatoega tooli ülemise osani. Need võbisesid kergelt ja helkisid poolhämaruses salapäraselt. „Mis see on?” hüüatas Gedanken. „See? Ee... See on mõttemull,” sõnas onu Albert asjalikul toonil. „Mis asi?” „Mõttemull. Sa tead... niisugune mõttemull nagu koomiksites. Asjad, mis hõljuvad inimeste peade kohal, kui nad mõtlevad.” „Aga neid on ainult koomiksites. Ma ei teadnud, et need on ...noh, reaalselt olemas.” „Mis siin imestada. Neid ei ole palju. Pole just arvukalt niisuguseid inimesi, kes mõtlevad küllalt kõvasti, et neid tekitada.” Onu Albert istus mulli all olevale toolile ja viipas Gedankenile, et tüdruk võtaks istet tema vastas oleval toolil. Gedanken tegigi seda, pilk ikka kahtlevalt mullil. Vaatamise ajal näis mull aeg-ajalt tuhmuvat ja seejärel taas helenevat.

12


Valguskiir, mis põgenes

„Miks ta niimoodi kaob ja siis jälle ilmub?” „Oleneb sellest, kui kõvasti ma mõtlen.” „Mida...” Gedanken vaikis, olemata kindel, mida ta just küsida kavatses. „Mida see... teeb?” „Kõike. Ta võib kõike teha. On vaja vaid kujutlusvõimet. Palju ja suurel hulgal. Millest ma ka ei mõtleks, see kõik ilmub sellesse mõttemulli. Räägi mulle, mida sa näed,” palus ta. Onu pani silmad kinni. Gedankeni rõõmuks hakkas mulli sisse aeglaselt ilmuma musta-valgekirju kass. See tundus ebatavaliselt tõeline. Tüdruk jälgis kassi ja see hakkas ennast lakkuma. Siis vaatas kass üles, tegi tüdrukule silma – ja kadus. Onu Albert tegi silmad lahti. „Kas sa nägid seda?” „Jah,” sõnas Gedanken erutatult. „See oli... noh.... nagu päris kass. Rabav!” Onu Albert naeratas laialt. „Ütle, onu,” küsis tüdruk, „kui sa minust mõtled, kas ka mina jõuan mõttemulli?” Onu Albert jäi hetkeks mõttesse. „Ma arvan küll. Ma ei ole seda kunagi tegelike inimeste peal proovinud. Aga arvan, et see peaks toimima.” „Aga kui sa mõtleksid kosmoselaevast?” Onu Albert noogutas. „Aga mis siis, kui sa mõtleksid mind kosmoselaeva sisse...?” „Täpselt. Arvan, et just see peakski juhtuma. Ma saadaksin su mõtte jõul kosmoselaeva. Siis saaksid sa minu jaoks valguskiirt jahtida.”

13


Onu Alberti aeg ja ruum

Ta silmitses tüdrukut pinevalt. „Gedanken, mul pole mingit õigust seda sinult paluda. Aga ma olen sulle rääkinud, et olen püüdnud aru saada valguse käitumisest. Olen tupikus. Ma ei suuda seda lõpuni mõista. Mul on vaja kedagi, kes jahiks valguskiirt minu asemel ja räägiks pärast, mismoodi see oli, kui ta selle kätte sai. Ise ma minna ei saa – ma pean jääma siia mõtlema. Nii ma siis lootsin...” Gedankeni süda hakkas taguma. Ta vaatas rahutult mulli poole ja haaras kõvasti tooli käetugedest. Siis vaatas ta onu Albertile otsa. „Kas see on... väga ohtlik?” küsis ta. Onu Albert kehitas õlgu. „Ei tohiks olla. Aga nagu ütlesin, pole ma kunagi seda katsetanud reaalse inimese peal.” Gedanken mõtles hetke, siis noogutas arglikult. Onu Albert naeratas julgustavalt. „Hea küll,” sõnas ta. „Teeme ära!” Ta sulges silmad, toetas lõua peopessa ja ta nägu omandas keskendunud ilme. Gedankeni silme all hakkas mullis tekkima midagi, mis sarnanes kosmoselaeva sisemusega. Sellel olid kumerad metallist seinad ja nendes ümmargused aknad. Läbi akende nägi ta vilksamisi tähti. Kõrval oli muljetavaldav ketaste kogum, vilkuvad tuled ja ekraanid. See oli arvatavasti juhtimispaneel. Äkitselt haaras teda paanika. Mull! Kus oli mull? Seda polnud. Ta oli nii hoolega mõelnud sellest, mis võiks mulli sees olla, et polnud mulli enda kadumist tähele pannudki.

14


Valguskiir, mis põgenes

Vähe sellest, need käetoed, mille külge ta klammerdus, polnud enam onu Alberti töötoa tooli käetoed – need olid kosmoselaeva istme käetoed. Hetkeks sähvatas arusaamine, et kuidagi – uskumatu küll – oli ta nüüd mõttemulli sees. Ja mitte ainult mõttemullis – ta oli ka kosmoselaevas! Ta vaatas metsikul pilgul ringi. Ta peas vasardas vaid üksainus mõte: kus on väljapääs? Aga enne kui ta end liigutada jõudis, kostis kõmisev hääl. „Halloo, sina. Ära karda, mu kallis. Pole vaja millegi pärast muretseda.” Häälel oli tehislik elektrooniline kõla. „Mis... mis toimub?” kogeles Gedanken, püüdes kindlaks teha hääle allikat. „Luba ma tutvustan ennast. Olen sinu arvuti. Ja mul on au sind tervitada kosmoselaeva pardal. Loodan, et su reis siia oli meeldiv.” Gedanken märkas, et hääle kostmise ajal vilkusid ja kustusid aeg-ajalt mõned tuled ja kõneldud tekst ilmus ka naabruses olevale ekraanile. See pidi olema rääkiv arvuti. „Aga kus ma olen?” küsis tüdruk, tundes end pisut rumalalt televiisoriekraaniga rääkimise pärast. „Loomulikult kosmoselaevas.” „Kas ma olen päriselt mingis kosmoselaevas?” „Mitte mingis kosmoselaevas, kui sa pahaks ei pane,” vastas arvuti jahedalt. „See on erakordne kosmoselaev.” Siis jätkas ta häälel, mis kõlas, nagu oleks ta juhtinud suurt turistide rühma: „See on kõige suu-

15


Onu Alberti aeg ja ruum

rem kosmoselaev, mida pole kunagi ehitatud ega ehitatagi...” „Kui teda pole kunagi ehitatud, kuidas ta siis siin on?” sekkus Gedanken, kes oli veidi julgust kogunud. „Mõtte jõul muidugi – onu Alberti kujutlusvõime jõul. Pole piire sellel, mida ta kujutleda suudab. Kus ma pooleli jäingi? Ah jaa,” jätkas arvuti, „see on maailma suurim kosmoselaev. See on varustatud kõige võimsamate raketimootoritega, mis kunagi on ehitatud – mootorid on võimelised andma just nii palju energiat, nagu kellelgi võiks kunagi vaja minna. Kosmoselaev on kavandatud uurima loodusseadusi nende ülimates piirides.” Gedanken vaatas enda ümber. Kosmoselaev oli kaheldamatult HIIGLASUUR. Oli tunne, nagu oleksid avaras pikas tunnelis. Tagumine ots oli nii kaugel, et tüdruk suutis seda vaevu eristada. Mis puutub arvutisse, siis kõlas see veidi ülespuhutult, aga tüdrukul oli hea meel, et üldse oli keegi, kellega rääkida, isegi kui see keegi oli vaid elektroonikapundar. „Õigus, madam,” alustas arvuti taas. „Mul on au olla esimene, kes sind õnnitleb.” „Mind õnnitleb?” „Õnnitleb selle puhul, et sa oled selle toreda kosmoselaeva esimene kapten.” Gedanken oli meelitatud – alguses. Siis tuli uuesti paanika. „Aga siin peab kusagil olema mingi viga. Ma ei tea kosmoselaevadest mitte kui midagi. Ma ei oska mitte midagi teha.”

16


Valguskiir, mis põgenes

„Ära muretse. Miks sa arvad, mispärast mina siin olen? Minu tööks on sinu järele vaadata ja jälgida, et kõik sujuks tõrgeteta. Sinul pole muud vaja teha kui... sõidust mõnu tunda. Õigus? Oled sa valmis?” Gedanken paistis veidi rõõmsam ja noogutas. „Kena. Pane siis ohutusrihmad kinni.” Tüdruk kinnitas istme turvavöö. „Nüüd on sul vaja jälgida vaid seda punast nuppu, mis on otse sinu ees. Kui tahad mootorit käivitada, vajuta lihtsalt nuppu. Hoia sõrme nii kaua all, kui sa tahad, et rakett kiirendaks. Said aru?” „Jah,” noogutas tüdruk, erutudes üha rohkem. „Hästi, kui oled valmis, võid teele asuda.” Gedanken tõmbas sügavalt hinge, sirutas käe välja ja vajutas nupule. Otsekohe kostis raketi tagaosast mootori madal möiratus. Tüdruk tundis, kuidas teda suruti tugevasti vastu tooli seljatuge. „Kui põnev,” mõtles ta. Mõne aja pärast hakkas arvuti taas rääkima: „Sa võid nüüd nupu soovi korral lahti lasta.” Gedanken tegigi seda ja mootorimüra kustus. Ka ei surutud teda enam vastu istet. Ta nagu ujus õhus ja tundis, et võiks istmelt minema hõljuda, kui turvavöö poleks teda paigal hoidnud. Kõik see oli väga meeldiv, kui kord sellega ära harjusid. „See on meie kiirus, eks ole?” küsis Gedanken, osutades digitaalsele numbrinäidule otse enda ees oleva nupu kohal. Sellel oli kiri: “KIIRUS MAA SUHTES – 0,5 valguskiirust”.

17


Onu Alberti aeg ja ruum

„Õige,” vastas arvuti. Meie kiirus on praegu pool valguskiirusest.” „Miks me kiirus siis ei vähene?” „Miks ta peaks vähenema?” „Sest mootor ei tööta enam. Me peaksime aeglasemaks jääma.” „See pole sul jalgratas,” teatas arvuti üleoleval toonil. „See on kosmoselaev. Kui see on kord kiiruse üles saanud, ei vaja ta edasist taganttõukamist. Kosmoselaeva ümber pole enam õhku ega midagi muud, mis takistaks liikumist. Nii et me sõidame lihtsalt ringi. Mootor on vajalik ainult siis, kui tahame kiirust muuta – kui tahame liikuda aeglasemalt või kiiremini.” „Kuidas saab mootor sind aeglasemalt liikuma panna?” „Muidugi vastupidiselt töötades.” Digitaalse numbrinäidu kohal oli kosmoselaeval suur aken, millest avanes vaade otse ette. Gedanken vaatas ees paistvaid tähti. Iga järgmise hetkega tundis ta end aina rahulikumalt ja kodusemalt. Ta hakkas juba tõepoolest kõike seda nautima. „Kena,” katkestas arvuti ta mõtted. „Kui sa oled valmis, alustame parem oma ülesande täitmist. Onu Albert on programmeerinud mõned juhendid kuhugi minu sisse. Ma pean oma mälupanka vaatama.” „Me peame ühe valguskiire kinni püüdma,” pakkus Gedanken innukalt. Oli väike paus ja siis arvuti jätkas: „Ah jaa. Täitsa õige. Püüda kinni valguskiir, ütleb ta. Kui veider.

18


Valguskiir, mis põgenes

Oletan, et ta teab, mida teeb. Hästi, kas sa näed mõnda? Neid peaks olema õige palju, arvestades seda, kui palju on tähti.” Gedanken piilus aknast välja. Äkki osutas ta erutatult sõrmega: „Näe, seal! Kas see on valguskiir?” Otse ees kihutas neist mööda värelev helendus. Gedankenile näis, et sel oli isegi nägu – üleannetu nägu... ja... jah, see kihistas naerda! Tüdruk kuulis selgesti vaikset kõrgetoonilist itsitamist, nagu teevad ülemeelikus tujus tütarlapsed, ja narritavat häält, mis hüüdis: „Lase käia, püüa mind kinni, kui saad!” Mida kaugemale too ähmane valguslaik jõudis, seda väiksemaks ja kahvatumaks ta muutus. „Jah,” hüüdis arvuti, „see ta on. Kihutame järele, enne kui ta kaob.” „Tühiasi,” karjus Gedanken vastu. „Meil on juba pool tema kiirusest.” Seda öelnud, pressis tüdruk uuesti nuppu, mootorid ärkasid taas möiratusega ellu ja nad alustasid tagaajamist. Mõne minuti pärast hakkas arvuti rääkima: „Hästi. Sellest peaks aitama. Nüüdseks peaksime olema ta juba kätte saanud.” Gedanken vabastas nupu ja otsis valguskiirt. Ta nägu venis pikaks. „Oh. See on kaugemal kui kunagi varem,” sõnas ta. „Mida? Kaugemal... See on võimatu.” „Aga ometi on.” „Ei või olla. Missugune on meie kiirus?” küsis arvuti.

19


Onu Alberti aeg ja ruum

„Ee... 0,9. Üheksa kümnendikku valguskiirusest, ma arvan.” „Ja kõik?” „Jah,” kinnitas tüdruk. „Veider. Minu arvutuste järgi peaksime liikuma valguskiirusega.” Gedanken kuulis kauget häält itsitamas ja naermas: „Sa pead paremini tegutsema.” „Anna veel kord hoogu!” õpetas arvuti. „Nüüd panen su täiskiirusele.” Gedanken pressis veel kord nuppu. Mootorite müra oli kurdistav – palju valjem kui enne. Kosmoselaev värises ja vappus kõige koledamal kombel. Tundus, et see hakkab kohe lagunema pisikesteks tükkideks. Mõne hetke pärast, mis tundusid igavikuna, käskis arvuti nupu lahti lasta ja tüdruk kuuletus hea meelega. Ta piilus aknast välja. Alguses ei näinud ta midagi. Siis märkas ta oma valguskiirt. „Oh ei. See on kilomeetreid eemal – ja kaugeneb kogu aeg veel rohkem.” „Võimatu. Kui suur on meie kiirus praegu?” „0,999 valguskiirusest.” „Ülimalt reeglipäratu. Mina olen saanud täiesti teise vastuse.” Ja lisas vastikuse varjundiga hääles: „Mind on ilmselt valesti programmeeritud. Olen kuulnud sellisest asjast. Ma ei arvanud aga kunagi, et midagi niisugust minuga juhtub. Kui piinlik, pean nüüd iseennast kontrollima.”

20


Valguskiir, mis põgenes

„... ei saa oodata... ei saa oodata... pean oma teed jätkama...” Gedanken kuulis valguskiire häält kaugusesse kaduvat. Ähmane valguslaik muutus aina kahvatumaks, kuni kadus lõpuks täiesti. „Kuidas ma seletan seda onu Albertile, kui tagasi jõuan?” mõtles ta. „Ja peale selle ei tule ka midagi välja mu uurimistööst.” Seejärel jätkas ta juba valjul häälel, tundes end üha ebamugavamalt: „Tegelikult, kuidas ma tagasi saan? Lendan siin peaaegu valguskiirusega – ja mu ainus abimees on rumal arvuti, mis ei saa isegi liitmisega hakkama.” „Ahaa,” hüüatas arvuti. „Kõik on korras. See pole programmeerimisviga. Kõik töötab laitmatult. Ma olen kõike teinud täpselt nii, nagu kästud.” „Kuidas sa siis vale vastuse said?” „Vale vastuse?” „Jah, vale vastuse meie kiiruse kohta.” „Ah jaa. Taipan, mida sa mõtled. Hea küsimus... vale kiirus... hmm... Arvan, et mulle pidi söödetama vale võrrand. Olen kõike teinud korrektselt – nagu ma alati teen –, kuid vale võrrandiga. Selles peab asi olema. Tegelik teaduslik võrrand peab olema vale. Kui veider. Mõtlen, mida onu Albert selle kohta oskab öelda. Sa pead sellest talle rääkima, kui me tagasi jõuame.” „Ma tahan nüüd kohe tagasi minna, said aru?” sõnas Gedanken murelikult. „Tead, koos sinuga, kui sa valesti arvutad...”

21


Onu Alberti aeg ja ruum

„Palun vabandust!” hüüatas arvuti, kõlades väga pahaselt. „Anna andeks. Tahtsin öelda... et kui asjad on nii, nagu sa ütlesid... kas ma jõuan tervelt tagasi?” „Oh jaa. Pole probleemi. Saadan talle kohe sõnumi ja teatan, et sa oled valmis valguskiirgusega alla tulema.“ Ja tõepoolest polnud sellega mingit probleemi. Niisama salapäraselt nagu Gedanken oli leidnud end transpordituna kosmoselaeva, leidis ta end nüüd onu Alberti kabineti julgustavate seinte vahel. Tüdruk rääkis onule kohe kõigest juhtunust. „...ja muud polegi öelda,” lõpetas ta. „Me tegime oma parima, aga valguskiir oli meie jaoks liiga kiire.” Ta kehitas õlgu. „Ära muretse, tüdruk,” sõnas onu Albert. Tegelikult paistis onu iseendaga üsna rahul olevat. „Mis puutub minusse, siis kõik töötas väga kenasti. Joo nüüd oma kakaod, enne kui see külmaks läheb. Sa peaksid mõne minuti pärast hakkama koju minema.” Gedanken võttis tassi tooli kõrval olevalt väikeselt lauakeselt. Ta oli eelmistel külaskäikudel juba maininud, et ei armasta eriti kakaod, aga onu Albert oli nagu tavaliselt selle unustanud. „Mida sa tahad sellega öelda, et kõik töötas väga kenasti? Ma ei saa ju sellest oma uurimistöös kirjutada. Ja kõigepealt oli see sinu mõte, et ma peaksin minema valguskiirt jahtima. Kas sina siis polegi pettunud?”

22


Valguskiir, mis põgenes

„Pettunud? Mitte grammi võrragi. Tead, ma pole kogu oma elu jooksul suutnud ette kujutada, mida tähendaks valguskiire kinnipüüdmine. Nii et see on tõeline kergendus, et sa ei suutnud seda teha.” „Mina mõtlesin, et sa suudad ette kujutada mida tahes,” lausus Gedanken. „Oh ei. Ma ei lase oma kujutlusvõimel mind teab kuhu kanda. Ma ei raiska aega, mõeldes neist asjadest, mis on absoluutselt võimatud.” Ta vakatas sõnu otsides. „Valgus on midagi väga erilist, Gedanken. See tormab kogu aeg ringi. Ja ma mõtlen just nimelt kogu aeg. Ta ei saa lihtsalt paigal seista. Nii on ta kord loodud. Tema liikumine on osa tema olemusest.” „Nagu tantsimine.” „Tantsimine?” „Jah. Sa liigud, kuni tantsid. Kui seisad ühe koha peal paigal, ei saa sa tantsida.” „Noh... jah. Ma ei ole sellest kunagi niimoodi mõelnud. Arvan, et sul on õigus – see on tõesti üsna tantsimise moodi.” „Nii et?” „Nii et kui sul oleks õnnestunud valguskiir kinni püüda, poleks ta saanud enam edasi tormata, vähemalt sinu seisukohast oleks ta lihtsalt paigal istunud ja mitte midagi teinud.” „Ei saa aru.” „Sa ju tead, kuidas asi maanteel käib. Sa sõidad autos ja jõuad järele kõrvalrajal liikuvale autole. Te

23


Onu Alberti aeg ja ruum

mõlemad liigute kiiresti, aga ei saa sellest aru. Tundub, nagu teine auto seisaks sinu kõrval.” „Jah, olen märganud. Mis siis teisiti on, kui me püüame kinni valguskiire? Miks me ei märka, et ta seisaks nagu paigal?” „Selles ongi küsimus – auto puhul teame, missugune ta on, kui paigal seisab. Autod seisavad suurema ˜œŠȱ Š“Šœȱ ™Š’Š•ȱ Ȯȱ Š›ŠŠċ’Žœȱ Ÿä’ȱ ™Š›”’–’œ™•Šœ’Ž•ǯȱ Valgusega on aga teisiti. Niisugust asja nagu paigal seisev valgus ei ole olemas. See on alati elav, vibreeriv, ühest kohast teise liikumas. Paigal seisev valgus pole enam valgus. Nagu need sinu tantsijad. Kui nad paistavad sulle paigal seisvat, siis nad enam ei tantsi – mitte sinu seisukohast. Valgus ei püsi kunagi paigal, seega ei saa ta ka kunagi näida paigal püsivat.” „Kuid ometi see paistab ju paigal püsivat, kui me sellele järele jõuame,” käis Gedanken peale. „Kui, mu kallis. KUI!” hüüatas onu Albert. „Just seda ma tahangi öelda. Me ei saa seda kinni püüda. Täpselt seda sa minu jaoks tõestasidki. Ja et me ei saa seda kinni püüda, siis ei näe me valgust kunagi ka paigal seisvat. See on rabav. Imekaunis! Miks keegi sellest varem pole mõelnud?” Nende sõnade juures lõi ta võidukalt rusikaga õhku nagu värava löönud jalgpallur. (Onu erutus alati, kui talle tuli pähe SUUR MÕTE.) „Me kirjutame veel kõik teadusraamatud ümber.” Gedanken ootas, et onu veidike rahuneks. „Aga kui me ehitaksime suurema raketi?”

24


Pikoprint on Eesti esimene roheline raamatukirjastus, mis sündis 2014. aastal missioonitundest rikastada laste-ja noorteraamatute valikut, inspireerida lapsi lugema ja varakult iseseisvat lugemisharjumust kujundama. Pikoprindi kõik väljaanded on valminud keskkonnasõbralikult. Hoolime järeltulevast põlvkonnast ning tahame, et meie jalajälg keskkonnale oleks võimalikult väike. Kõik meie raamatud trükitakse vaid FSC tunnusega paberile. FSC tunnus tähistab paberi tootmist metsamajandmise viisil, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid. Leia meid Facebookis:

RUSSELL STANNARD - Onu Alberti aeg ja ruum - katkend (RR)  

Avasta uskumatu füüsikamaailm. Kuulus teadlane Onu Albert ning tema nõbu Gedanken kasutavad mõttemulli lahendamaks Aja ja Ruumi suurimaid mü...

Advertisement