Page 1

17 2012

Ungari tegelikkused Aafrika: pimeduse süda või arenguvõimalus? Moldova – endiselt eneseotsingu teel Süüria – väikese ja suure vastasseis

Värske vaade maailma


PEATOIMETAJA

vaid ka niisugustest tavateadvuses ikka veel ebaolulisteks peetavatest riikidest nagu Vietnam, Indoneesia, Tai jne. Kindlasti pole neis riikides veel euroopalikku heaolu, sotsiaalseid turvavõrgustikke ja pika aja jooksul tekkinud intellektuaalseid jm akumulatsioone. On seevastu aga kiiresti kasvav rahvastik, arenev konkurentsivõime, vähenõudlikkus ja edasipüüdlikkus ehk poliitilises ja majanduslikus plaanis nähtused, mida hea juhtimise juures on võimalik kiireks eduks konverteerida ja mis lääneriikide arsenalis kas puuduvad või on stagneerunud. Euroopas ja USAs kääriva eelarvekriisi taustal räägitakse üha valjemalt Aasia tõusust. Tõepoolest, paljud riigid, mis veel inimpõlv tagasi kuulusid selgelt mahajäänute kilda, on praegu tõusnud globaalsete või vähemalt regionaalsete tegijate kilda. Siinkohal pole jutt üksnes tõelise tiigrihüppe sooritanud Hiinast,

Just selle vaatenurga alt tasub hinnata ja analüüsida neid suundumusi, mida Euroopas praegusel ajal täheldame. Globaliseerumise ajastu on ju paratamatult tekitamas omamoodi ühendatud anumate efekti, kus ühtede tõus – tänu sissevoolavatele investeeringutele, know-how’le ja jõukamatele eksporditurgudele – tähendab teistele, seni rikkamatele, suuremat

või väiksemat langust. Viimane sõltub taas paljuski riikide poliitikast ja juhtimise oskuslikkusest. Maailm tervikuna pole siiski õnneks endiselt jaotunud vaid teljele Ida-Lääs, Euroopa-Aasia. Aafrika – rahvusvahelistes suhetes sageli peaaegu unustatud või vaid permanentse kriisikoldena käsitletav kontinent on tegelikult hiiglaslikku potentsiaaliga piirkond, mis nii territooriumi ja rahvaarvu kui ka loodusressursside rikkuse poolest ületab kaugelt Euroopat. Ja siis Ladina-Ameerika, kust nii mõnigi ajaloo kummitus tänasesse päeva ning sõja-rahu piirimaile sirutub. Kui ohtlikult? Maailma Vaade püüab vastata.

Geza Gecse „Bütsantsist Bütsantsini. Suurvene mõttelaadi olemus” Eestis ollakse harjunud mõtlema, et meie siin, erinevalt lääne-eurooplastest, tunneme Venemaad ja venelasi. Kindlasti on meie lähinaabrus, pikad perioodid Venemaa võimu all elamist ja sajanditepikkused kontaktid venelaste kui inimestega andnud meile kogemusi, mis kaugematel rahvastel puuduvad. Ometi on vale arvata, et me Venemaad ja venelasi tõepoolest nii hästi tunneme, nagu ise endale sisendada armastame. Tegelikkuses ei tea enamik eestlastest siiski kuigi palju venelaste enesetunnetuse alusteooriatest – alates panslavismist ja lõpetades eurasismiga – ega oska me kuigi kindla käega joont tõmmata sellegi vahele, kui palju on tänapäeva Venemaal pärandit Bütsantsist ja kui palju vihatud mongoli-tatari ikkest. Rääkimata õigete järelduste tegemisest sellest, mida oodata Venemaa praegustelt valitsejatelt suhtumises oma (ja kunagi Moskva võimu all olnud) lähinaabritesse või läänemaailma ehk nn ladina tsivilisatsiooni tervikuna. Mis veelgi nukram: kui sorida raamaturiiulis ja otsida sealt, mida tõsist ja sügavuti minevat me eesti keeles Venemaa kohta leiame, siis peame tõdema, et tulemus on enam kui kesine. Võib-olla küll selle pärast, et me a r v a m e, et tunneme Venemaad, ega pea seepärast suuremat süvenemist enam vajalikuks.

2

Õnneks kõik niiviisi siiski ei arva ja aegajalt lisandub meie nappi kirjavaramusse teoseid, mis püüavad Venemaad ümbritsevat salapärasuse loori – mida venelased ise usinalt kultiveerida armastavad – tõepoolest hajutada ning ehtlääneliku ratsionaalsusega Venemaa ajalugu, venelaste mõttemaailma ja poliitilise tegutsemise tõukejõude kaardistada. Viimati ilmunutest kuulub selliste raamatute hulka eesti ja vene juurtega ungarlase Geza Gecse teos „Bütsantsist Bütsantsini. Suurvene mõttelaadi olemus” (ungari keelest tõlkinud Tõnu Kalvet). Raamatu kiituseks tuleb öelda, et autor on suutnud selles maalida kõnekatest detailidest koosneva panoraami. Ka on aukartust äratav alustada päris algusest, Vana-Vene riigi sünnist ning tulla välja tänapäeva, Vladimir Putini Venemaale. Ent kõige selle juures ei valgu Gecse laiali, vaid suudab ikka jääda oma põhiteema juurde, milleks on vene meelelaad ning sellest tulenevad kinnisideed, mis korduvad läbi kogu Venemaa ajaloo ning dikteerivad selle riigi valitsejate igati prognoositavaid samme tänaselgi päeval. Lühikeses soovituses ei ole muidugi võimalik 463 lehekülje pikkust raamatut kõige kokkusurutumaltki refereerida, seepärast laskem lõpetuseks üheainsa tsitaadiga kõneleda raamatule eessõna kir-

jutanud endisel Europarlamendi saadikul György Schöpflinil, kes defineerib Putini moderniseerunud käsitlust impeeriumist järgmiselt: „Traditsiooniline suurvene mõttelaad – venelased on ülimuslikud, võim on tsentraliseeritud, vastastikune mõju on alahinnatud, sõnade ja tegude vahel on kuristik, võimaluse avanedes kasutatakse vägivalda – sai tänapäevase kuju ja sisu. Lihtsalt seda ei tohi nimetada impeeriumlikuks.” 


György Schöpflin Euroopa Parlamendi liige, Ungari Teist riiki – selle poliitikat, ühiskonda, kultuuri, arusaamu – on alati raskem mõista kui esmapilgul tundub. Veelgi halvemad on lood siis, kui need, kelle töö on selle riigi „tõlkimine”, sellega kuigi hästi hakkama ei saa. Üks mõistmist raskendav tegur on nn diskursiivne puudujääk. Täiesti teistsuguse, omakeelse väikese kultuuri hääl on juba loomuldasa nõrgem kui suure kultuurikogukonna oma – inglise keelt räägitakse kogu maailmas, ungari keelt mitte. Selle tulemusel sisaldavad teadmised Ungarist paratamatult ka vääritimõistmist, valgeid laike, võhiklust, eelarvamusi ja kärsitust väiksema riigi pakutud selgituste suhtes, iseäranis juhul, kui need selgitused ei lange kokku „tõlkijate” enda ootustega. Liigagi tihti on tagajärjeks terve hulk juurdunud lihtsustatud veendumusi, mida võetakse faktidena ja mida on äärmiselt raske kõigutada. Sisuliselt on tegemist tõenditel põhinevate väidete täieliku eiramisega, mis asendatakse ideoloogia, eelarvamuste või võhiklusega – ja seda võib põhjendatult nimetada epistemoloogiliseks lõpuks. Ungari puhul on seesugune hoiak läinud juba nii kaugele, et valitsuse mis tahes väljaütlemiste või tegudega seoses võib julgelt rääkida süü presumptsioonist. Nii või teisiti peab valitsus oma süütust tõestama. Kui tahta Ungarist vähegi paremini aru saada, tuleb alustada sellest, et tegemist on sügavalt lõhestunud ühiskonnaga. Käibel on kaks äärmuslikult erinevat narratiivi – üks vasakpoolsete ja teine parempoolsete oma –, millel puudub teineteise vastu vähimgi respekt. Väljaspool seisjatel on täiesti võimatu seda tunnistada või mõista. Ettekujutus justkui kahest Ungarist, millest kummalgi on tõest oma arusaam, on ideaal-tüüpilise demokraatliku Euroopa riigi jaoks täiesti võõras. Ent Ungaris on see tegelikkus. Ainult üht poolt kuulates saab Ungaris toimuvast moonutatud pildi. Eespool öeldu tähendab, et rahvusvaheline meedia toob välja ainult ühe vaidluspoole seisukohad, kajastab ainult ühte kahest narratiivist – seda, mis on lähemal

tema enda kindlakskujunenud arusaamadele. Meedia on omaks võtnud vasakpoolsete, s.o opositsiooni narratiivi, mis aitab kinnistada seisukohta, et see, mida räägivad vasakpoolsed, ongi kogu tõde. Piisab näiteks ühest pilgust „The Guardiani” veebiküljele nägemaks, et valdav enamik Ungari-teemalistest artiklitest on praeguse valitsuse suhtes vaenuliku – ja mõni, tõsi küll, ka neutraalse – hoiakuga, mis näitab, et erapooletust isegi enam ei teeselda. See, mida vasakpoolsed räägivad ja kuidas nad suhtlevad, sobib enamiku Lääne ajakirjanike eelarvamustega kahtlemata paremini kokku, sest need suhtuvad võimu ja eriti veel paremtsentristlikesse valitsustesse juba loomuldasa umbusklikult. Fideszi valitsuse vastaste süüdistuste täielik loetelu on pikk ning põhineb eranditult moonutustel või väärarusaamadel. Väljavõtteid sellest loetelust: – Uue põhiseaduse järgi on abort keelatud. – Ei ole. – Konstitutsioonikohtu kohtunikud peavad ennetähtaegselt pensionile minema. – Ei pea. – Konstitutsioonikohtu volitusi on oluliselt kärbitud. – Ei ole, need on jäänud samaks. Ainus erand on eelarveküsimused, mis on parlamendi pärusmaa. – Uus valimisseadus soosib avalikult Fideszit. – Ei soosi, nagu on tõestanud mitmed analüüsid. – Keskpangalt on sõltumatus võetud. – Vale. – Abielu institutsioon on mehe ja naise vaheline liit. – Õige, kuid see ei puuduta samasooliste tsiviilpartnerlust. Pealegi oli see sätestatud juba 1949. aastal vastu võetud ja 1989.–1990. aastal parandatud põhiseaduses, s.t muutusi pole. – Ajakirjandusseadus on teinud lõpu sõnavabadusele. – Seda võib öelda ainult keegi, kes ei oska ungari keelt ega loe ajalehti. Tegelikult avaldatakse meedias pidevalt karmi kriitikat valitsuse kohta. – Ajakirjandusamet on täis Fideszi kannupoisse. – Ajakirjandusameti tööta-

ERP fraktsioon

Ungari tegelikkused

jad on professionaalid. See, kuidas nad hääletavad, ei puutu asjasse. – Klub rádió tegevusluba ei pikendatud, sest see kritiseeris valitsust. – Ei, Klub rádió litsentsi pikendamise taotlus lükati tagasi sellepärast, et see ei vastanud tehnilistele ja juriidilistele nõuetele. Litsentsi pikendamine olnuks seadusevastane. – Kodakondsusseadus, mis võimaldab naaberriikides elavatel ungarlastel saada Ungari kodakondsuse, on rünnak nende naaberriikide vastu. – Tegelikult Ungari kooskõlastab oma kodakondsusseadust Slovakkia, Horvaatia ja Rumeenia seadustega; need pole seni kedagi seganud. – Fidesz on salaliidus Jobbikiga¹. – Ei ole. Pealegi näitab kiire pilguheit Jobbiki regulaarsele ja eriti teravale kriitikale Fideszi aadressil, et Fideszi ja Jobbiki vahel pole mingit salajast kokkumängu. Arvestades, kui palju on käibel valeinformatsiooni (ja isegi desinformatsiooni), ei ole sugugi üllatav, et Ungari-välisel meedial, diplomaatidel, vabaühendustel ja kodanikuühiskonna organisatsioonidel on Ungari poliitikas valitsevat sügavat lõhet äärmiselt raske mõista. Veelgi raskem on neil aru saada sellest, et Fideszi valitsuse ja eriti peaminister Viktor Orbáni puhul Ungari vasakpoolsed vange ei võta. Ungari lehelugejad ja televaatajad on juba harjunud Ungaris poliitilise keskustelu pähe serveeritava äärmusliku keelekasutusega. Kõrvalseisjad võivad

MAAILMAVAADE

3


Scanpix

Uus Ungari president Janos Ader ja tema abikaasa Antia Herczegh võtavad vastu auvahtkonna ülema tervituse sisenedes presidendipaleesse pärast ametissevannutamise tseremooniat Budapestis 10. mail 2012.

osa sellest demoniseerimisest, mida vasakpoolsed endale juba harjumusena lubavad, küll mitte puhta kullana võtta, kuid eeldavad siiski, et osa sellest on arvatavasti tõsi. See ilmne võimetus hoomata Ungari tegelikkust ja valmidus uskuda käepäraseid klišeesid, nagu „populism”, „äärmuslus”, „võõraviha” ja „juudivaenulikkus” (kõik kasutusel Ungari valitsuse vastu), muudab paroodiaks ajakirjanduse objektiivsuse, reportaažide neutraalsuse ja ajakirjanike erapooletuse, mis kõik peaksid olema legitiimse ajakirjanduse alustalad. Nende klišeede abil luuakse vastase või vaenlase kuju, näidates sealjuures, et nende vastu „võitlejad” on kõrge moraaliga. Liigagi tihti lepitakse Ungarit kajastades kuulujuttudega ega uurita lähemalt nende allikate kohta. Selles valguses ei ole üllatav, et Ungarist ja selle valitsusest rääkides ei võeta enamasti jutuks Ungari poliitilist konteksti. Peaasjalikult jäetakse arvestamata, kuidas ja miks said paremtsentristid 2010. aasta valimistel kahekolmandikulise ena-

4

muse ja mida nad on seni korda saatnud. Vasaktsentristide kaheksa aasta (2002– 2010) pikkune valitsusaeg oli ühiskonna heaolu, demokraatliku poliitilise kultuuri edendamise ja eelkõige eetilise valitsemise mõttes täielik katastroof – vasakpoolsed olid lihtsalt uskumatult korrumpeerunud. Vasaktiiva erakonnad pole kunagi tunnistanud ega omaks võtnud, et need olid halva valitsemise aastad. Ungari nii poliitiline kui ka majandussüsteem olid neil aastail nii räbalas seisus, et kes iganes oleks ka valimised võitnud, oleks tal tulnud ette võtta põhjalikud muudatused. Tegelikkuses oli Ungaris parimal juhul üksnes fassaadidemokraatia. Vasaktiib käitus nii, nagu oleks 2006. aasta valimisvõit andnud neile õiguse valitseda nõnda, nagu ei eksisteeriks ei opositsiooni ega kodanikuühiskonda ega säilitamisväärset demokraatlikku taristut. Sellega seoses on oluline märkida, et Ungari ühiskonna lõhestatus kajastus ka kodanikuühiskonnas: vasaktiiva vabaühendused tegid Gyurcsány valitsuse aadressil kriitikat haruharva. Inimõigustega tegelevate vabaühenduste reakt-

sioon sama aasta 23. oktoobri Fideszi meeleavalduste jõhkrale mahasurumisele oli vaevukuuldav. Ferenc Gyurcsány niinimetatud valetamiskõne, milles ta tunnistas, et vasakpoolsed võitsid valimised valega, mitte üksnes ei võtnud tema valitsuselt sama hästi kui igasuguse legitiimsuse, vaid õõnestas ka ühiskonna usaldust demokraatia vastu – igatahes vasakpoolsete puhul küll. Valitsusasutuste autoriteet oli madal, riigimasin töötas halvasti – liigagi sageli kasutati riigiasutusi vasakpoolsete hüvanguks või koguni rahapesuks – ning valitsuse ja ühiskonna vaheline usaldus sai rängalt kannatada. On asjakohane lisada, et nii lõhestunud ühiskonnas nagu Ungari on erakordselt raske asutusi juhtida. Kumbki pool ei tunnistanud teise legitiimsust ega autoriteeti, mistõttu lähtuti sellest, et valitsusasutused ja nende tegevus on osa erakonnapoliitikast. Vähesed uskusid riigi- ja kohalike omavalitsusasutuste neutraalsust ja nende tegevuse taga nähti poliitilisi motiive. Vohav korruptsioon ainult teravdas olu-


Scanpix

Ungaris ühepäevasel ametlikul visiidil viibinud Horvaatia peaminister Zoran Milanović (paremal) ja tema Ungari kolleeg Viktor Orban tervitavad auvahtkonda vihmases Budapestis 7. mail 2012.

korda. Tegelikkuses ei olnud võim mitte mingil moel ühtlaselt lahutatud. Seetõttu nähti Fideszi kahekolmandikulises enamuses mitte üksnes vasaktiiva hävitavat lüüasaamist, vaid ka mandaati heade valitsemistavade taastamiseks ning selle eest hoolitsemiseks, et vasakpoolsete tekitatud kahju enam kunagi ei korduks. Vasakpoolsete katastroofilised kaheksa võimul oldud aastat tõid veel teisegi, ootamatu tagajärje – Jobbiki juhitud radikaalse paremtiiva jahmatava tugevnemise. Alates 2010. aastast on Jobbik parempoolsetega opositsioonis olnud samavõrd kui vasakpoolsed ise ning vasakpoolsete lakkamatud katsed väita, et Jobbik ja Fidesz on nagu sukk ja saabas, näitavad ainult nende intellektuaalset meeleheidet või poliitilist künismi või mõlemat korraga. Vasakpoolsete väited, et Fidesz ja Jobbik ajavad tegelikult üht ja sama asja, viitavad sügavamale probleemile: nimelt ei paista Ungari vasakpoolsetel olevat mingit arusaamist demokraatlikust paremtsentrismist, mistõttu nad eeldavad, et demokraatia on nende ja ainult nende pärusmaa.

Selles valguses tuleks Fideszi ulatuslikku reformikava näha tõsiseltvõetava plaanina kindlustada demokraatlike institutsioonide tõrgeteta toimimine, korruptsiooni põhjalik väljajuurimine ja, mis vahest ehk kõige tähtsam, usalduse taastamine poliitika vastu – 2010. aastaks oli see jõudnud täielikku mõõnaseisu – ning valitsuse ja ühiskonna suhete rajanemine mõlemapoolsusel. Paratamatult tekitavad nii kaugele ulatuvad reformikavad, nagu seda on Ungari omad, vastuseisu, kui luubi alla võetakse korporatsioonide tegevus, taastatakse aruandekohustus ja läbipaistvus, avaliku sektori töökultuur paraneb ja tasapisi muutub kogu riigi poliitiline kultuur. Eks ajalugu näita, kui edukateks need ümberkorraldused osutuvad. Kõige eelöeldu eiramises, mida tehakse mõistagi vasakpoolsete huvides, aga ka vasaktsentristide valitsusele rahvusvahelise kogukonna poolt osaks saanud soosingus nähakse Ungaris vääritimõistmise ja vasturääkivuste kasvulava. Viimane on aga võimas rahuolematuse allikas.

Ülimalt irooniline on kõige selle juures see, et keegi ei näi märkavat, et Ungari valitsus ja opositsioon on omamoodi negatiivses vastastikmõjus. Vasakpoolsed on oma identiteedi rajanud väitele, et Fidesz on liidus saatanaga: ta on rassist, ksenofoob ja kurjuse kehastus. Fideszi meelest – ja sellest väitest tuleneb osaliselt tema enda legitiimsus – on vasakpoolsed vastutustundetud ja korrumpeerunud; nad pole kunagi olnud valmis vabanema oma kommunismiaja taagast, eelkõige tunnistama kommunismi ajal toime pandud inimõigusterikkumisi. Selline negatiivne vastastikmõju kujutab endast polariseerumise aspekti, mis võimaldab vasakpoolsetel eirata Ungari ühiskonna püüdlusi ja Fideszil pidada õigusevastaseks Ungari vasakpoolsete sõltuvust väljastpoolt saadavast toetusest. Kuid meedia maalitud pildilt leiab nimetatud tõdemust harva, kui üldse. Ungari kajastajad jätavad pidevalt ja süstemaatiliselt arvestamata mitu muudki võtmetähtsusega tegurit, mis on tegelikkuse mõistmiseks vajalikud, nagu valitsuse toetajaskond, mis on vaatama-

MAAILMAVAADE

5


Scanpix

10. mai 2012. See Budapestist 30 km kaugusel asuvas Felsőpakonys kasvatatud muru rullitakse lahti Poolas Wrocławi uuel linnastaadionil. Wrocław on üks neljast Poola linnast, mis võõrustab 2012. aastal Euroopa jalgpalli meistrivõistlusi.

ta majandusliku olukorra halvenemisele endiselt arvestatava suurusega. Valitsust toetaval meeleavaldusel oli 21. jaanuaril Budapesti tänavatel ligikaudu 400 000 inimest. Seda sündmust kajastati ilmselgelt liiga kasinalt, samas kui tunduvalt väiksema osavõtjaskonnaga valitsusevastane meeleavaldus 2. jaanuaril pälvis palju rohkem tähelepanu. Sellest kaksikmoraalist on teadlikud paljud ungarlased ja nad panevad seda väga pahaks. Samuti ei ole keegi tähele pannud – või nii vähemalt tundub – nende rünnakute mõju ungarlaste arvamusele. Märgatavalt on suurenenud toetus Fideszile, kuid ka Jobbiki paremäärmuslikule erakonnale, millel on praeguse seisuga ligi veerandi valijaskonna toetus, seega umbes sama suur toetus kui kõigil kolmel vasaktiiva erakonnal kokku. Nii palju siis tahtmatutest tagajärgedest. Veel üks sedasorti tagajärg on, et rünnakud annavad valitsusele aluse väita, et väline sekkumine moonutab valitsuse strateegiat. Välise kriitika mõjul on isegi mõned paremtsentristide kriitikud hakanud koonduma Fideszi selja taha. Sellest tulenevalt on opositsioonis oleva vasaktiiva volitused kodus tuntavalt vähenenud (populaarsusest rääkimata) ning nad on otsustanud otsida toetust välismaalt. Selline asjade seis on veider: demokraatlikus riigis on poliitiline opositsioon väga lähedal oma valijaskonna hülgamisele ning püüab vee peal

6

püsimiseks mobiliseerida välismaalt liitlasi, kelle legitiimsus ungarlaste silmis on kaduvväike. Tulemuseks on jällegi hoopis valitsuse toetajaskonna suurenemine ja seda nende arvelt, kellel ei pruugi Fideszit toetamiseks isegi olla erilist eelsoodumust, kuid kes vaatavad halvasti välisriikide sekkumisele. Lisaks on Ungari pidev kritiseerimine Euroopa väärtustele osutades toonud kaasa nende väärtuste küsimärgi alla seadmise kui mitte lausa põlgamise. Väliste mõjutajate roll Euroopa Liidu liikmesriikide siseasjade korraldamises on järjest teravamini päevakorras (Kreeka ja Itaalia tehnokraatlikud valitsused, õhus rippuv ettepanek määrata Kreekasse eelarvevolinik). Samas kontekstis tuleb näha Euroopa vasakpoolsete ettepanekut algatada Euroopa Liidu lepingu artikli 7 kohaselt Ungari suhtes menetlus, mis eduka läbimise korral jätaks Ungari ilma hääleõigusest. See tõstatab terve rea intrigeerivaid küsimusi. Kas Euroopa Liit on oma liikmesriikide jaoks sisemine või väline mõjutaja? Kus jookseb nende kahe vaheline piir? Kas Euroopa Liit saab tegutseda enamuse toel, kui üldist kokkulepet ei ole? Kui põhjendatud on Ungari-vastased süüdistused? Sest kui need on nõrgad, siis see, mis toimub, on väga lähedane lihtsalt poliitilisele süüdimõistmisele, kus Ungari enda häält ei kuulata. Pühaks peetud põhimõtet võtta kuulda mõlemat poolt – audi et alteram partem – eiratakse.

Niisugusel määral liikmesriigi siseasjadesse sekkumine on tekitanud Ungaris küsimusi Euroopa Liidu tegevuse seaduslikkusest, sünnitanud vastuseisu ja järjest suurenevat umbusku Euroopa Liidu enda väärtuste suhtes iseäranis seetõttu, et nende puhul pole mõlemapoolsuse suhtes kahtlustki. Välistel mõjuritel näib olevat vaba voli sekkuda Ungari siseasjadesse, mis mõne jaoks tähendab ilmselt ka vabadust destabiliseerida Fideszi valitsust ja kangutada kohalt peaministrit. Teisalt ei loodagi Ungari ise, et ta saaks oma probleemidest rääkida ja loota, et keegi teda kuulaks, mille näiteks on mure slovaki keele seaduse pärast, mis kitsendab selle vähemuse õigusi. Tegelikkuses kardetakse, et suuremad riigid türanniseerivad väiksemaid inimõiguste, (mõne) euroopaliku väärtuse ja vasakpoolsete tõekspidamiste nimel ning ka võimu enda nimel. Välised niiditõmbajad ei anna endale ilmselt aru oma rollist Ungari sisepoliitikas. Väikesed riigid kipuvad välisriikide arvamustesse suhtuma märksa tundlikumalt kui suured. Sellest on sündinud osaliselt refleksiivne reaktsioon – Ungaris võetakse kuulda, mida välistel mõjutajatel öelda on, kuid vastupidi mitte. See tekitab järjest teravamat rahulolematust. Kellelegi ei meeldi, kui nende kodustesse asjadesse muudkui väljastpoolt sekkutakse, nagu näitasid ka 21. jaanuari meeleavalduse plakatid kirjaga „Me ei ole koloonia”.


Ungari ja Euroopa Liidu suhetest rääkides on oluline vaadelda eraldi nende suhete poliitilist ja juriidilist mõõdet. Juriidilised küsimused on selged ja kindlapiirilised ning seega avatud läbirääkimisteks ja lahendamiseks. Poliitilised teemad on ähmased ega anna vastust sellele, mida Ungari valitsus peaks ette võtma. Teravamaks teeb asja Ungari kritiseerijate komme ühelt mõõtmelt teisele hüpata. Kui juriidilised vastuväited on kummutatud, tõstatatakse poliitilised ja vastupidi. Selles mõttes muudetakse reegleid lausa mängu ajal. Lõpuks aga taandub kõik küsimusele: kes otsustab, millised on euroopalikud väärtused – kas vasakpoolsed üksi või

on selleks vaja laiemat konsensust? Kui tõepoolest leitakse, et Ungari on neid väärtusi rikkunud, siis kas on kindel, et see on ainus Euroopa Liidu liikmesriik, mida saab sel viisil esile tõsta? Kui ei ole, siis kas ei peaks ka teiste suhtes menetlusi jms algatama? Vastasel juhul torkaks teravalt silma topeltmoraal. Ja kõige selle taga luurab veel kahtlus, et Ungarit kasutatakse ära selleks, et juhtida tähelepanu kõrvale vigadelt mujal, Lääne-Euroopa liikmesriikides, kes näivad oma süüd ida poole eksportivat. Kui viimane peaks paika pidama, ei ole Ungarile määratud rollis midagi juhuslikku. Sama tõenäoliselt võivad sihtmärgiks saada ka teised

riigid. Õigupoolest ongi juba aimatav, et järgmine selles reas võib olla Rumeenia. ¹

Liikumine Parema Ungari Nimel (Jobbik Magyarországért Mozgalom) ehk Jobbik (parem) on 2003. aastal asutatud rahvusmeelne Ungari partei, mida vastased on nimetanud ka fašistlikuks ning antisemiitlikuks. 

Kas ühtne turg teeb meie heaks oma parima? Euroopa Rahvapartei (ERP) fraktsiooni esimees Euroopa Parlamendis Euroopal peaks justkui olema ühtne turg – ühtne reeglistik, mis tähendab, et kõikidel Euroopa kodanikel ja ettevõtetel on võrdne vabadus töötada või ajada äri ükskõik millises Euroopa Liidu 27 liikmesriigist. Brüsselis käib iga päev arutelu selle üle, et ühtset turgu on vaja täiustada, kuid me usume seda üksnes siis, kui meil sellest oma igapäevaelus mingit praktilist kasu tõuseb. Minu jaoks on just see selgeim näide selle kohta, et ühtne turg ei toimi ikka veel korralikult. Ühtne turg on kõigi Euroopa Liidu kodanike jaoks olnud edulugu, mis on aidanud luua uusi kvaliteetseid töökohti ning avanud Euroopa ettevõtetele uusi turge. Euroopa Rahvapartei on pidevalt olnud ühtse turu edasiarendamise kindel toetaja. Näeme iga päev arvukalt ühtse turuga seotud probleeme. Mõne inimese ametialast kvalifikatsiooni ei tunnustata teises liikmesriigis. Teisel jälle ei kehti võõrriigis töötades sotsiaalkindlustus, kui tema elukoht on endiselt kodumaal. Paljud ei saa kõikidest Euroopa Liidu liikmesriikidest interneti teel oste soo-

ritada. Enamikul meist tuleb välismaal arstiabi saades maksta rohkem kui üks kord, rääkimata sellest, et vahel on teises liikmesriigis võimatu avada pangaarvet. Kindlasti oskaks igaüks tuua veel palju sarnaseid näiteid. ELi statistika kohaselt vajab reguleerimist veel 150 kitsaskohta ja lünka, millest üks suuremaid on teenindussektoris. Kuid lisaks tõeliselt ühtse turu puudumise otsestele tagajärgedele, mida me näeme oma igapäevaelus, tekitab see suuri probleeme ka Euroopa majandusele. See tähendab, et me ei suuda saavutada mastaabisäästu, mis tagaks majanduskasvu järjepidevuse ja uute töökohtade loomise mitte ainult praegu, vaid ka tulevaste põlvede jaoks. Üksnes Euroopa tasandil tegutsedes suudame üle saada praegusest majanduskriisist ja saavutada kestva ja pikaajalise heaolu. Ühtse turu seadused on küll tugevad, nende rakendamine aga puudulik. Selle kasutamata potentsiaali kasutuselevõtmiseks peavad kõik osapooled andma oma panuse. Usume, et oleme seda teinud teenuste direktiivi ja kvalifikatsioonide tunnustamise direktiivide vastuvõtmisega. Euroopa Komisjon peab nende õigusaktide rakendamist liikmesriikides kind-

jmecelabblog.wordpress.com

Joseph Daul

lameelsemalt nõudma. Eelkõige peavad aga liikmesriikide valitsused täitma oma lubadused ja pidama kinni omavahelistest kokkulepetest. Kui õigusi ei järgita ega kohaldata, jätavad liikmesriikide valitsused meid ilma arvukatest eelistest, mida Euroopa meile tegelikult pakub. Rööbiti Euroopa Komisjoni innustamisega, et see tõhustaks ühtse turu rakendamist ja jõustamist, kutsub ERP fraktsioon otsusekindlale ja kooskõlastatud tegevusele veel kolmes valdkonnas, eesmärgiga kiirendada ühisest kriisist ülesaamist: väikeste ja keskmise suurusega ettevõ-

MAAILMAVAADE

7


Scanpix

Ida-Euroopa riikide suursaadikud saabuvad 5. aprillil 2012 debatile veebisaidi üle, mille pani veebruaris üles äärmusparempoolne Vabaduspartei, et koguda kaebusi „häirivate” Ida-Euroopa võõrtööliste vastu. Vabaduspartei toetab parlamendis paremtsentristlikku hollandi vähemust, kuid ei kuulu valitsusse. Partei antiislamistist liider Geert Wilders mõisteti möödunud aastal vihakõne-süüdistuses õigeks.

tete kasvu ja uute töökohtade loomise stimuleerimine; bürokraatia vähendamine ettevõtjate vabastamiseks tarbetust paberimäärimisest ning majanduskasvu ja tööhõivet edendavate struktuurireformide elluviimine kõigis liikmesriikides. Need meetmed aitavad kõrvaldada tõkked, mis praegu tekitavad siseturul ja sellest tulenevalt ka meie igapäevaelus tõelisi probleeme. Seoses esimesega meie neljast ettepanekust kutsus ERP fraktsioon hiljuti Euroopa Komisjoni viivitamata keskenduma mõnele tähtsale ühtset turgu käsitlevale direktiivile, eriti hilinenud maksete direktiivile ja tarbijaõiguste direktiivile. Nende direktiivide rakendamine peab kõigis liikmesriikides toimuma kiiremini ja ühetaolisemalt. Sellest tõuseb otsene kasu väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, kogu ärikeskkonnale ja kõigile kodanikele. Ehkki 28% tavalistest eurooplastest oleksid valmis töötama välismaal, on siin tohutuks takistuseks see, et mõnes Euroopa riigis ei tunnustata nende ametialast kvalifikatsiooni, mille saavutamiseks nad nii palju vaeva nägid. Tervelt 800 elukutset on endiselt reguleeritud üksnes riiklike õigusaktidega! Nende hulgas on igasuguseid töid: juuksuritest arstideni ja advokaatidest kelneriteni.

8

ERP fraktsiooni teine ettepanek puudutab väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid, sest 85% kõikidest ELis ajavahemikus 2002–2010 loodud uutest töökohtadest on tekkinud väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes, eeskätt uutes firmades. Toetada Euroopa 23 miljonit väikest ja keskmise suurusega ettevõtet ning nende suutlikkust toimival siseturul (sealhulgas selle digimõõtmes) edukalt hakkama saada – see on kriisist ülesaamise võtmetegur. Me peame hoolima ettevõtjatest ja sellest, kas nad suudavad edasi areneda. Me peame hoolima perefirmadest. Rahvusvaheliste korporatsioonide jaoks, mis on majandusele küll olulised, on bürokraatiakoorem kergem taluda ja juurdepääs rahastamisele lihtsam. Tänu oma suurusele on ka piiriülene tegevus nende jaoks hõlpsam kui väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel. Kolmandaks tekitab ELi õigusaktide vigane või puudulik rakendamine märkimisväärseid, kuid täiesti välditavaid halduskulusid, mida saaks paremini investeerida mujale. See näitab, et suures osas vastutab tüütu paberimäärimise eest just riigi tasand. Kuid ka Euroopa tasand peab end parandama. Seetõttu tegigi ERP fraktsioon ettepaneku püstitada uus kõrge eesmärk paberimäärimise vähendamiseks, kehtestades kindlad näitajad, mis tuleks saavutada 2015. aastaks. ERP eesmärk on vähendada bürokraatiat veel

25% võrra – lisaks 25%-lisele kärpele, millega oleme juba hakkama saanud. Ja lõpetuseks – ei saa mööda vaadata struktuurireformide vajalikkusest uute töökohtade loomisel ja sotsiaalkindlustussüsteemide jätkusuutlikkuse kindlustamisel. Loomulikult tuleb investeeringuid teha hoolikalt kaaludes ja sihtotstarbeliselt, kuid samas tuleb meeles pidada, et usaldusväärne finantssituatsioon on jätkusuutliku kasvu aluseks. Erinevalt meie kolleegidest sotsialistide ja roheliste leeris, kes usuvad, et kriisist saab väljuda kulutuste tegemise abil, olen mina veendunud, et sellest saab ainult välja kasvada – kui me tegutseme targalt. Majanduskasv loob uusi töökohti, kulutamine aga üksnes mürgitab nii praeguse kui ka tulevase majanduskasvu pinnast. Kriisist väljumiseks ei ole mingit muud võluretsepti kui poliitiline tahe, julgus rääkida oma kodanikele tõtt ja tegutseda vastavalt antud lubadustele. Liikmesriigid peavad teoks tegema oma lubadused ja täitma sõlmitud kokkulepped meie ühise heaolu suurendamiseks. Me kõik saame parandada enda ja oma perede elukvaliteeti, kui meil on julgust valida täna see, mis on õige, ja loobuda kergest võimalusest „saada kaup kohe kätte ja maksta homme”. 


Mõistuse jõud jääb peale Euroopa Parlamendi liige, Malta Kas te mäletate Frontexi¹ suuniseid? Need on eeskirjad, mis näevad ette, et Frontexi missioonidel päästetud põgenikud tuleb edasi toimetada missiooni korraldajariiki, mitte lähimasse turvalisse sadamasse, nagu näeb ette rahvusvaheline mereõigus. Suunised võttis 2010. aastal vastu Euroopa Liidu Nõukogu, misjärel astus Malta Frontexi missioonide korraldajariikide hulgast välja, pidades suuniseid Malta ja ka päästetud põgenike suhtes ebaõiglaseks. Malta oli suunistele tugevalt vastu, väites, et nende tõttu tekib Maltale liiga suur koormus. Lampedusa saare läheduses päästetud põgenikke hakatakse toimetama Maltale, mitte aga Lampedusa lähimasse sadamasse, kuhu põgenikud tegelikult minna oleks tahtnudki. Eeskirjad võeti aga Malta vastuseisule vaatamata nõukogus ülekaaluka häälteenamusega vastu.

Suuniste vastuvõtmise ajal 2010. aastal olin ma neile Euroopa Parlamendis vastu. Ma leidsin, et nõukogu oli nad vastu võtnud, andmata Euroopa Parlamendile võimalust neid isegi arutada, muutmisest rääkimata. Minu arust õige menetlus nii ei käi. 2010. märtsis tegin Euroopa Parlamendis ettepaneku need tagasi lükata, kuna nad olid vastu võetud vales korras. Minu ettepanekut toetas justiits- ja siseasjade komisjon ja ka valdav enamik Euroopa Parlamendi täiskogust: 339 poolt- ja 253 vastuhäält. Sellegipoolest jäi suuniste tagasilükkamiseks absoluutse enamuse moodustamiseks vajalikust 369 häälest 33 puudu. Ja nii jäid need eeskirjad kehtima.

seks. Kui otsustamiseks läks, ei olnud Muscati tööparteist mingit kasu. Sellel hetkel oleksin võinud nende vastu sõdimisest loobuda või seda jätkata. Valisin viimase, sest ma usun, et mõistus jääb alati peale. Väitsin, et isegi kui Frontexi suuniseid tagasi ei lükata, saab neid ikkagi Euroopa Kohtus vaidlustada, kuna nad võeti vastu valesti, s.o Euroopa Parlamenti otsustusprotsessist välja jättes.

Tookord olid mu ettepanekule vastu ainult Euroopa Sotsialistid. Tööpartei liikmed hääletasid meiega koos, kuid ei suutnud oma erakonnakaaslasi veenda. Ja vaja oli ainult 33 häält. Nii palju oli niisiis kasu Joseph Muscati tulisest kõnest Malta immigratsioonihuvide kait-

Scanpix

Täna on nad taas rambivalguses ja seda põhjusega. Eelmisel nädalal esitas Euroopa Kohtu jurist ettepaneku, milles väljendas arvamust, need eeskirjad tuleb

tunnistada kehtetuks. Et selle akti tähtsusest paremini aru saada, vaadakem ajas kaks aastat tagasi.

ERP fraktsioon

Simon Busuttil

Seda põhjendust toetas parlamendi õigustalitus ning ka Kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon toetas mu mõtet anda asi kohtusse. Nii võttiski Euroopa Parlament 2010. aasta suvel ette kohtutee. Kaks nädalat tagasi kinnitas Euroopa Kohtu jurist minu argumentide asjakohasust ja leidis, et suunised tuleks tühistada. Ta asus seisukohale, et Euroopa Parlamendi vaidlustamishagi on vastuvõetav ja et eeskirjade vastuvõtmise menetlus ei olnud nõuetekohane, mistõttu need tulekski tühistada. Täpselt seda olin ma algusest peale taotlenud. Kohtujuristi ettepanek ei ole Euroopa Kohtule siduv, kuid kohus järgib seda tavaliselt. Euroopa Kohus peaks oma lõpliku otsuse tegema lähinädalate jooksul.

Aafrika immigrandid tulevad maale Malta relvajõudude patrull-laevalt Vallettas 1. juunil 2011. Malta laev päästis saare rannikust 75 meremiili (u 139 km) kaugusel 15-meetrise paadiga merehätta jäänud 76 immigranti, kes väitsid end olevat põgenenud Liibüast ja pärit Nigeeriast, Sierra Leonest, Elevandiluurannikult ja Tšaadist.

Euroopa Kohtu juristi ettepanek on meile õppetunniks kahes mõttes. Esiteks näitab see, et me oleme algusest peale õiget asja nõudnud. Ja kui see ka kohtus õigeks

MAAILMAVAADE

9


tunnistatakse, sillutab see teed uutele suunistele, mis on õiglasemad ja annavad Maltale soovi korral võimaluse uuesti Frontexi missioonidega liituda. Ma usun, et Euroopa Parlament otsustab võimalust kasutada ja nõuab õiglasemaid eeskirju. Kuid veel olulisem on see õppetunniks selle kohta, kuidas tuleb Euroopa foorumil poliitikat teha. See juhtum näitab, et isegi kui liikmesriik on väike, saab ta

ikkagi oma huvide eest seista ja võita, kui toimida õigesti – mitte ähvardustega, antagonismiga, vetodega või kahtlaste liitudega, vaid kindlameelsuse ja mõistlike argumentidega ning veendes kõiki nende õigsuses.

24.04.2012 ¹

Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuur FRONTEX. http://www.frontex.europa.eu/ 

Kui Euroopa Kohus järgib oma otsuses juristi ettepanekut, on Malta võit kindlustatud.

Erki Kalle Politoloogiamagister Konservatiivide mõju Balti riikide valitsemisel (parlamentide ja valitsuste tasandil) on olnud vähe uuritud teema. Käesolevas artiklis püüan anda mõningaid pidepunkte selle teema käsitlemisel. Kuna analüüsi algusajaks on iga riigi puhul kolmandate parlamendivalimiste aeg alates taasiseseisvumisest, siis on uuritava aja algus iga riigi puhul erinev. Eesti puhul alates 1999., Lätis 1998. ja Leedus 2000. aastast. Analüüsi lõpuaeg on aga iga riigi puhul 2011. aasta juuli. Artikli teises pooles annan ülevaate mõningatest konservatiive tulevikus mõjutada võivatest suundumustest nii Balti riikides kui ka maailmas. Võib öelda, et kõigi kolme Balti riigi arvestuses on konservatiivid olnud kõige mõjukamad ja tugevamad Lätis. Lätis on konservatiivid võimul olnud kogu uurimisaluse ajaperioodi vältel (1998–2011, kuus korda on oldud peaministri ametikohal ehk 52,3%), nende keskmine osatähtsus parlamendis on 49,3% ning ajutiselt on konservatiivide käes olnud ka enam kui pool parlamendi kohtadest (nt 2002. aasta valimiste järel 63% ja 2006. aasta valimiste järel 54%). Täidesaatva võimu tasandil on konservatiivid Lätis samuti kõrgelt esindatud olnud (40,9– 83,3% valitsuse kohtadest). Ehkki konservatiividel on olnud Läti valitsustes suur mõju, ei ole nad alati

10

suutnud seda täiel määral ära kasutada. Huvitav asjaolu on siinjuures see, et Läti konservatiivid pole mitte kunagi moodustanud ühtegi valitsust, kus oleksid ainult konservatiivsed erakonnad, kuigi nii 2002. kui ka 2006. aasta valimistel olid konservatiivsed erakonnad saavutanud parlamendis üle poole kohtadest. Alati on vajatud mõnda mittekonservatiivset erakonda (Uus Partei, Roheliste ja Talurahva Liit, Läti Esimene Partei/Läti Tee), sageli on see erakond saanud ka peaministri koha (nt aastatel 2000–2002, 2004 märtsist detsembrini, 2007–2009). Üks seletus sellise olukorra tekkele on see, et kuna konservatiivsed erakonnad võistlevad üksteisega nii populaarsuse kui ka valijate pärast, siis on kasulik omada puhvererakonda, kes ei oleks otseselt seotud konservatiivide omavahelise võitlusega. Kuigi 2000ndate alguses oli konservatiivsete parteide rohkusel (ajuti kuni neli) teatav positiivne efekt (parlamendi koosseisus õnnestus oma kohtade osatähtsust 1998. aasta 41%-lt kasvatada 2002. aastal 63%ni), siis hiljem on parteisüsteemi nõrkus ja konservatiivsete erakondade suur arv (2010. aasta valimistel pääses parlamenti viis konservatiivset erakonda, järgmisel aastal toimunud erakorralistel valimistel ainult kaks) olnud negatiivseks faktoriks. Konservatiivsete erakondade populaarsuse vähenemisele on mitu seletust: 1) konservatiivsed erakonnad on kogu aja jooksul kandnud valimisvas-

Erakogu

Konservatiivsete erakondade mõju Balti riikide valitsemisel¹

tutust, mis on vähendanud oluliselt nende populaarsust; 2) Läti parteisüsteemi üldine nõrkus, mis väljendub nii ohtras valimisliitude kasutamises kui ka üksikisikute suures rollis (oligarhid). Lisaks muudab eri ideoloogiatega erakondade ühinemine üheks valimisliiduks paljusid valijaid oma eelistustes kõhklevateks ning selle tulemusena ei pruugi nad üldse hääletada oma esialgsete valikute poolt; 3) suur konservatiivsete erakondade arv (4–5) killustab nende valijasegmenti ning võimaldab rohkem konsolideerunud poliitiliste ideoloogiate esindajatel end paremini nähtavale tuua. Konservatiivide mõju osas Balti riikides jääb Eesti teisele kohale. Mitte väga tugevat esindatust parlamendis (keskmiselt 23,3%) on kompenseerinud sage


valitsuses olek (kaks korda ka peaministri ametikoha saamine, kokku 38,9% ajast), samuti ka parlamendis esindatusest (23,3%) tugevam osalemine valitsuse tasandil (konservatiividest ministrite arv on kõikunud vahemikus 33,3–46,1% valitsuse koosseisust). Eestis on konservatiivid koondunud ühte erakonda (alates 2006. aastast Isamaa ja Res Publica Liit) ja saavutanud parlamendivalimistel suhteliselt stabiilseid tulemusi (1999. aastal 17,8%, 2007. aastal 18,8%, 2011. aastal 22,8% kohtadest). Erand oli 2003. aasta valimised, kui osales kaks konservatiivset erakonda (Isamaaliit, Ühendus Vabariigi Eest – Res Publica) – siis saadi 34,6% parlamendikohtadest. Leedus on konservatiivide mõju olnud kõige väiksem. Madalale esindatusele parlamendis (keskmiselt 19,9%) on lisandunud ka väike osalemine valitsuse tasandil. Konservatiivid said Leedus võimule alles 2008. aastal. Osaliselt on see seletatav ka Leedu poliitikaelu teatava tsüklilisusega, mille tulemusena vahelduvad liberaalide ja sotsiaaldemokraatide poolt valitsetavad perioodid konservatiivide võimuloleku perioodidega. 2000. aastal lõppes just üks selline konservatiivide võimuperiood, mille tulemuseks oli nende suur nõrgenemine ja osaline killustumine (2000. aasta valimistel saadi vaid 9,9% kohtadest). Tänu konsolideerumisele (väiksemate parteide liitumisele Isamaaliiduga) ja poliitiliste oponentide ebapopulaarsuse kasvuga on konservatiividel õnnestunud oma esindatust parlamendis kasvatada 31,9%ni (2008. aasta valimised) ning lõpuks ka valitsust juhtima saada (alates 2008. aastast).

teha järgmisi järeldusi. Balti riikidest on kõige konsolideeritum parteimaastik Eestis, siinsete konservatiivide seis on praegu veel küllaltki stabiilne, kuid mitte domineeriv. Läti poliitikat mõjutavad rahvustevahelised eriarvamused suuremal määral kui Eestis ning selle tulemusena on lätlased koondunud rohkem konservatiivsete erakondade taha, mis on võimaldanud konservatiividel pidevalt võimul olla. Erinevalt Eestist ja Leedust ei ole Lätis välja kujunenud konservatiivset tuumikerakonda, mis on omakorda põhjustanud konservatiivide killustatust. Leedus seletab konservatiivide muutlikku populaarsust ja tugevust parteimaastiku bipolaarne ülesehitus. Eksisteerib ainult kaks varianti: olla võimul või mitte. Siinjuures tuleb veel mainida, et kui saadakse võimule, siis ainult koalitsiooni domineerivama osapoolena, mitte aga väiksema partnerina (erinevalt Eestist). Kokkuvõtlikult on analüüsi põhilised tulemused esitatud järgmises tabelis.

Üks konservatiivsust ähvardavatest ohtudest on see, et valijad, kes muutuvad rahulolematuks konservatiivsete erakondade muutumisega nii ideoloogilisel kui ka suhete tasandil (suurem kokkuleplus vastandumise asemel), hakkavad toetama tunduvalt radikaalsemaid (tihti näiteks Euroopa Liidu vastaseid) erakondi. Selle tulemusena võivad harilikud konservatiivsed erakonnad nõrgeneda ning radikaalsemate juurtega erakonnad oma populaarsust kasvatada. Kui neid ei kaa-

Indikaator

Eesti

Läti

Leedu

Konservatiivide esindatus parlamentides

Keskmine

Suur

Keskmisest väiksem

Konservatiivide esindatus valitsustes

Keskmine kaalukus

Domineeriv jõud

Keskmisest väiksem

Positsioneering teiste erakondade suhtes

Head suhted liberaalsete ja sotsiaaldemokraatlike erakondadega (välja arvatud Keskerakond)

Head suhted teiste lätikeelsete erakondadega (liberaalidest kuni rohelisteni). Halvad venekeelsete erakondadega

Head suhted liberaalsete erakondadega. Halvemad sotsiaaldemokraatlike erakondadega

Kõikides Balti riikides on kõige rohkem konservatiive hallanud kaitseministeeriumi (Eestis 57,0%, Lätis 92,2% ja Leedus 25,4%) ja haridusministeeriumi (Eestis 50,3% ja Lätis 52,3%). Kõige vähem on mõjutatud valitsuse tasandil keskkonnapoliitikat (Eestis ja Leedus 0,0%, Lätis 31,4% uuritavast ajast on olnud konservatiivist keskkonnaminister).

Allikas: autori koostatud

Balti konservatiivsetel erakondadel on ideoloogilisel tasandil olnud kõige lähedasemateks koalitsioonipartneriteks liberaalsed ja sotsiaaldemokraatlikud erakonnad (välja arvatud Leedus).

Konservatiivsus kui ideoloogia, mis oli juba varem küllaltki laialivalguv ja mitmesse alasuunda jagunenud, on viimasel ajal hakanud kaotama oma seniseid piirjooni. Erakonnad, mis varem olid oma ideoloogilistel platvormidel olnud pikka aega suhteliselt muutumatutel seisukohtadel, on hakanud valijatele meeldimise eesmärgil end rohkem muutma. Seejuu-

Eespool kirjeldatud andmed käsitlevad mõju kvantitatiivses aspektis. Tulemuste käsitlemine laiemas kontekstis laseb

res kaldutakse nii liberaalsuse kui ka tsentrismi poole. Kuigi erakonna ümberprofileerimisega on võimalik võita hääli, ei ole see alati siiski kindel. Selline seisukohtade muutus võib küll ajutiselt tulemusi anda, kuid enamasti ainult siis, kui parteisüsteem ei ole riigis veel täielikult välja kujunenud ning valijad muudavad tihti oma valikuid. Halvimal juhul võivad sellise tegevuse tagajärjel valijad loobuda oma näo kaotanud erakonna toetamisest ning pöörduda kas teiste erakondade poole või loobuda valimistel osalemisest.

Tulevikuväljavaated Konservatismi tulevikuväljavaateid üldises plaanis analüüsides tuleb kindlasti ära märkida mitut asjaolu, mis hakkavad edaspidi aina olulisemat rolli mängima.

sata osavalt täidesaatva võimu tasandil, võib Euroopa olla tulevikus erakondlikul tasemel rohkem polariseeritud, kui ta on seda praegu. Eriti arvestades praegust euro- ja Euroopa Liidu kriisi. Olulise teemana on esile kerkinud ka ideoloogia tänapäevastamise küsimus. Siinjuures on põhiküsimuseks see, kas ideoloogia vastab enam muutunud maailma tingimustele nii olude kui ka potentsiaalsete valijate mõttes. Kui aga ideoloogiat väga otsustavalt muuta (senistest väärtustest ja põhimõtetest lahti öeldes), võivad hakata esile kerkima eelmises

MAAILMAVAADE

11


Scanpix

Leedu Vabariigi peaminister Andrius Kubilius (Isamaaliit – Leedu Kristlikud Demokraadid) ja Läti Vabariigi peaminister Valdis Dombrovskis (Uus Aeg). Vilnius 29. juuni 2011.

lõigus kirjeldatud ohud. Kuldse kesktee otsingud kujunevad aga väga vaevalisteks ja rasketeks. Kõige tõenäolisemalt hargneb konservatism veelgi rohkem, kui ta on seda praegu, ja tekivad kindlad ühele riigile või piirkonnale spetsialiseeruvad konservatismi harud (näiteks USA, Euroopa koos sealsete alasuundadega nii Ida-Euroopas kui ka Lääne-Euroopas, India, Jaapan jt). Need eri harud võivad kohandada konservatiivseid aluspõhimõtteid kohalike tingimustega (nii poliitika kui ka väärtuste osas) ja tulevikus on neid juba palju raskem konservatismi allharude kaupa eristada. Eestis on konservatiive seni iseloomustanud konsolideerumise trend – senised konservatiivsed erakonnad on ühinenud Isamaa ja Res Publica Liiduks. Praegu võib karta, et see trend on lõppenud ja ees võib oodata kas fragmenteerumine (uute parteide teke kas IRLi baasil või IRList eraldiseisvate uuskonservatiivsete

12

erakondade asutamine) või senise konservatiivide baaserakonna – Isamaa ja Res Publica Liidu – nõrgenemine (kohtade kaotus parlamendis ja võib-olla ka valitsusest väljajäämine). Läti konservatiive võib ees oodata jätkuv konsolideerumine. Praegu on konservatiivid koondunud kahte erakonda: 1) Ühtsusesse ja 2) „Kõik Lätile!” – „Isamaale ja Vabadusele/LNNK” Rahvuslikku Ühendusse. Mõlemad erakonnad on ideoloogiliselt siiski konservatismi eri pooltel ja nende ühisosa leidmine võib kujuneda raskeks. Kuna lätikeelsete valijate hulgas on suurelt jaolt täitmata nii liberaalne kui ka sotsiaaldemokraatlik sektor, siis võib arvata, et see ei jää lõpuni tühjaks, ning järgmistel seimi valimistel väheneb konservatiivide poolt antavate häälte arv. Leedus on parteisüsteem välja kujunenud ja suuremaid muudatusi ei ole praegu ette

näha. Muret võib teha see, et seni ei ole Leedu konservatiivid suutnud valitsuses olles suurendada või vähemalt samal tasemel hoida valijate toetust, mis võib praeguses tuumikerakonnas (Isamaaliit – Leedu Kristlikud Demokraadid) tekitada sisepingeid ja lõpuks viia partei lagunemise või olulise nõrgenemiseni. Siinkohal võib näiteks tuua 1990ndate lõpul toimunud analoogilise protsessi. ¹

Artikkel põhineb autori 2012. aastal Tallinna Ülikoolis kaitstud magistritööl „Konservatiivsete parteide areng Balti riikides”. 


Süüria – väikese ja suure vastasseis Artur Laast Euroülikooli õppejõud Süürias on alates 1946. aastast, s.o kogu iseseisvuse ajal toimunud vähemalt 14 riigipööret. Tihti on põhjuseks olnud erinevate islami või paraislamlike voolude vaheline võimuvõitlus. Huvitaval kombel on käesoleva terava riigisisese kriisi ja pretsedenditu välise sekkumise puhul jäänud ajakirjanike ja politoloogide vaateväljast kõrvale konflikti üks peamisi põhjusi – elanikkonna enamuse moodustavate sunniitide ja 1971. aastal võimu haaranud vähemuse, alaviidi usuvoolu põhimõtteline vastasseis. Alaviite, kelle osatähtsus Süüria elanikkonnast (20 miljonit) on ligikaudu 8%, ei pea sunniidid ja suur osa šiiite üldse muslimiteks. Islami teoloogid liigitavad neid ainujumalat kuulutanud Mohammadi eelsesse džahalija ehk pimeduse ajastu paganate hulka. See vool kujutab endast sünkreetilist usundit, kus on säilinud muinasaja astraalsed kultused – Päikese ja Kuu kummardamine. Alaviidid usuvad meeste hingede rändamisse (tanasuh), tähistavad ristiusu jõulusid, kolmekuningapäeva ja lihavõtteid, rikkudes nii kõiki šariaadi keelde. Kolmainsuse moodustavad neil Ali, Muhammad ja tolle lähedane kaasvõitleja Salman al Farsi, kelle nimede esitähed moodustavad lühendi Ams, mida nad oma usulistel kogunemistel palju kordi hüüavad. Nende püha raamat „Kitab al Madžmu” algab usutunnistusega: „Kes on meid loonud, meie Isand? Vastus: see on usklike emiir ja usu emiir Ali ibn Abu Taleb – Jumal. Ei ole Jumalat peale tema”. Seetõttu on nad kuulutanud ennast šiiitideks, neljanda õndsa kaliifi Ali järgijateks. Prohveti väimees Ali tapeti ägeda võitluse tagajärjel Umajaadide kalifaadi rajaja Musavijaga 661. aastal, viimane viis pealinna üle Damaskusesse. Alist sai nõnda šiiitide esimene püha imaam. VIII sajandil tekkis nende 6. imaami Džafari ajal oluline lõhe – 7. imaamiks pidi saama tema vanem poeg Ismail, kuid too suri enne isa. Džafar määras järglaseks noorema poja Mussa, osa usklikke nõudis aga Ismaili poja Muhammadi nimetamist. Nõnda tekkis tugev ja arvukas

ismailiitide vool, kelle eesotsas olid nn varjatud imaamid, kellest viimane ilmutab ennast maailmale messiana aegade lõpus. Hiljem toimus veel mitu lõhenemist šiiitide seas (druusid, nizariidid), mida me siinkohal ei vaatle. Ismailism on teisenenud kujul mõjuvõimas ka meie ajal. Oluline on see, et ka ismailiidid ei tunnustanud alaviite enda hulka kuuluvaiks ega üldse muslimiteks. Osmanite valitsejate ajal oli alaviitide seas võimsaid feodaale, kes rivaalitsedes druusidega omasid suuri maavaldusi Põhja-Süürias ja Liibanonis ning seisid vastu sultanivõimule. Napoleoni sõjaretke ajal Egiptusesse ja „ajaloolisse Süüriasse”, mille osadeks loeti ka Palestiinat ja Liibanoni, toetasid nad prantslasi, mis tõi kaasa julma kättemaksu nii Istanbuli kui ka Egiptuse mamelukkide poolt, alaviidid sattusid genotsiidiohtu. Druusid, nende ajaloolised vastased, keeldusid neid otseselt kaitsmast (nende endi staatus oli kõikuv, sest nad toetasid inglasi), kuid siiski tänu nende šeikidele suudeti vältida hullemat. Alaviidid kaotasid küll suuri maavaldusi ja taandusid põhiliselt Latakisse Loode-Süürias. Prantsuse mandaadi ajal kahe maailmasõja vahelisel perioodil lubati alaviitidel osal Süüria territooriumist oma riik moodustada (1922–1936). Võib-olla peeti silmas nende vanu teeneid, tõenäolisemalt aga järgiti siiski jaga-ja-valitse-põhimõtet. 1936. aastal likvideerisid selle moodustise prantslased dekreedi 274 alusel ise. Pärast Süüria iseseisvumist 1946. aastal püüdis sunniidi enamus alaviite võimust eemal hoida ja takistas igati nende soovi oma riik taastada. Pika võitluse tulemusel võitsid alaviidid endale lõpuks aga kogu Süüria – ajalugu võib vahel väga irooniline olla. Järk-järgult ja ka veriste riigipöörete käigus tõrjuti kõrvale sunniitidest ja druusidest kõrgemad ohvitserid, praegu on armee täiesti alaviitide käes. Alaviitide eliit ja Assadite klann vajasid võimu taotlemisel ja selle võtmisel legitiimsust islamis (presidendiks saab olla ainult muslim). Nad alustasid pikka ja kavalat võitlust, et neid tunnistataks šiiitideks ismailismi alusel. Nad hakka-

sid ehitama alaviitide asulates arvukalt mošeesid (varasemad oli põhiliselt rajanud Türgi võim), seni oldi läbi aegade kogunemisteks kasutanud mõne pühaku auks nimetatud kuppelehitisi (kubba). Klanni ladvik sundis alaviitide enamust (põhiliselt põlluharijad) ramadaani tähistama. Sel ajal oli täheldatav laialdane vastuseis šiiidistamise poliitikale. Ametlikult saavutati alaviitide tunnustamine šiiitideks (ja seega muslimiteks) alles 1973. aastal, ent juba kaks aastat varem oli võimu haaranud Hafiz al Assad. Tõsi, see tunnustamine kehtib ainult Liibanoni ja Süüria piires. Viimasel ajal teeb Iraani juhtkond ilmselt poliitilistel motiividel näo, et nad suhtlevad Süüria juhtkonnaga kui šiiitidega. Sunniitlik vaimulikkond Damaskuses ja kogu riigis suruti põlvili, kuid tuli jäi tuha all hõõguma. Nüüd tõuseb vana vaen mitmes linnas möllava mässu tingimustes jälle leegiks. Ennustatakse küll praeguse režiimi kukkumist, mõned võõrriigid on sõltumatu Süüria riigi presidendi ja valitsuse, seni küll virtuaalselt, juba kõrvaldanud. See on uusima poliitilise trendi rakendamine, mille põhjendusi on rahvusvahelises õiguses asjatu otsida. See trend on seda arulagedam, et ei mõtle lähitulevikule ja mässu õhutamise tagajärgedele. Loomulikult režiim kaitseb ennast, nagu teeks

MAAILMAVAADE

13


Scanpix

Liibanoni armee sõdurid Liibanoni sadamalinna Tripoli vana turu treppidel 15. mail 2012. Liibanoni väed toodi linna pärast kolm päeva kestnud sektidevahelisi kokkupõrkeid, kus sai surma vähemalt kuus inimest. Naaberriigis Süürias 14 kuud kestnud konflikt on pannud linnas vaenutsema eri sektid ja poliitilised jõud. Ühel pool on sunni muslimid, kes toetavad Süüria presidendi Bashar Assadi kukutamist. Teisel pool on väikese alaviitide sekti liikmed, šiiidi muslimid, kes on Assadi kõige pühendunumad toetajad. seda iga valitsus, k õ i g i vahenditega. Nii nagu ei põrku võime ründamast piiri tagant saadud relvadega sissid. Kui uskuda ajalehti, siis surmavad on ainult ühe poole kuulid. A la guerre comme à la guerre. Partii ei ole veel lõpuni mängitud, Liibüa variant ei kordu, loodame. Süüria suurim linn (2 miljonit elanikku) ja vanimaid linnu maailmas – Aleppo – 4000 aastat katkematut eksistentsi – on säilitanud rahu, nagu ka paljud teised paigad. Kuid midagi on siiski muutumas. Araabia Maade Liiga välistas interventsiooni, mida soovisid saudid ja Katar. Juudiriik tunnetab ohtu, mis tuleneks võimalikest uutest Süüria võimudest, senised on olnud ettearvatavad ja hoidnud madalat profiili Golani kõrgendike küsimuses. Kes on võimalikud uued valitsejad? Küsigem midagi lihtsamat ja mõelgem, millisest segasest seltskonnast moodustub opositsioon praegusele režiimile.

14

Ja lõpuks, mis saaks tulevikus alaviitidest, milline riik või riigid võtaks vastu sadu tuhandeid põgenikke? Tikkudega mängimine Lähis-Idas on meeletus.

10 000 aastat tagasi ehitati Süüria aladel toortellisest maju ning kasvatati nisu, otra, hernest. III at eKr – linnriigid, suheldi Akkadi linnadega. Sellest ajast on leitud Ebla linna valitsejate (2400–2250) arhiiv, 15 000 savitahvlit. II at eKr – võitlused Egiptuse ja hetiitidega. 14. sajandil eKr – saabuvad aramea hõimud (sama keelt kõneldi Jeesuse ajal ja kõnelevad tänapäeval Süüria kristlased, keda on 10% elanikkonnast). 8.–6. saj eKr – Assüüria, Babüloonia kallaletungid (ühine saatus Palestiinaga), 539. a eKr vallutavad Ahhemeniidid kõik piirkonna alad. 333. a eKr – Aleksander Suur vallutab Süüria, alguse saab Seleukiidide riik. Hellenism valitseb ligi 1000 aastat Rooma ja Bütsantsi

võimuna kuni aastani 635, kui araablased vallutavad Süüria. 661–750 – Umajaadi kaliifide dünastia, Damaskuse Kalifaat 750jj – Abassiidide Kalifaat, pealinn kolib Bagdadi 12. saj – rüütelkuningas/sultan kurd Salah ad Din (Saladin) (1138–1193) juhib muslimeid ristisõdijate vastu ja teeb lõpu šiiitide Fatimiidide võimule Kairos, taastab sunnismi, valitseb kogu Lähis-Ida. Seejärel langeb Süüria Egiptuse valitsejate võimu alla. 1250 – Kairos tulevad võimule mamelukid, orjadest sõdalaste sultanid 1516 – algab neli sajandit Türgi võimu all 1920 – Prantsuse mandaat.


ÕPETUSSÕNA

Prantsusmaa valik Prantsusmaa presidendivalimiste tulemusi on mõni vasakapologeet tõtanud kuulutama juba sotsiaaldemokraatide uue tõusu alguseks Euroopas. Nimetatud väide püsib praegu sügavasse majanduslikku ja ideoloogilisse kriisi langenud Euroopas oma aja ära elanud vasakult paremale ja paremalt vasakule liikuva pendli teoorial.

Esimest platvormi esindas senine president Nicolas Sarkozy, kes ühtäkki avastas, et Prantsusmaal on tõsiseid probleeme immigrantrahvastiku aina kasvava osatähtsusega ning sellest välja kasvavate sotsiaalsete, religioossete, rahvuslike, rassiliste ja ideoloogiliste probleemidega. Sarkozy mure nende probleemide pärast kasvas proportsionaalselt valimiste lähenemise ning isiklike reitinguprobleemidega. Tõsi, ta ei võtnud kuni päris lõpuni, kuni valimiste teise vooruni, kus tema saatus Scanpix

Tegelikult rääkisid presidendivalimised Prantsusmaal millestki hoopis muust. Rangelt võttes olid seal vastamisi kaks populismi. Üks, mis rõhus inimeste füüsilise turvatunde vajadusele, võõravihale ja rahvustunnetele, ning teine, mis

suuresti sõltus puhtalt rahvuslusele ja immigrantidevastasusele rõhuva ja valimistel kolmanda tulemuse saavutanud Marine le Peni elektoraadi hoiakust, kasutusele äärmuslikku retoorikat. Kuid flirt le Peni pooldajatele südamelähedaste teemadega oli silmatorkav ja just see muutis Sarkozy kampaania selgelt populistlikuks.

panustas rahva majanduslikku toimetulekut puudutavate murede lahendamisele.

Istuva presidendi põhirivaal, sotsiaaldemokraat Francois Hollande valis teist laadi populismi. Tehes järeldusi Kreekas, Ungaris, Itaalias ja Hispaanias lainetavast rahulolematusest inimeste senist harjumuspärast elustandardit ohustavate kärpekavade vastu, mängiski Hollande hea elu jätkumist lubavale kaardile. Teades samal ajal selgelt, et kõrvuni võlgades Prantsusmaa riigieelarve seab nende lubaduste täitmisele vägagi kitsad raamid. Ning paneb ta ebamugavasse olukorda ka üle-euroopalises plaanis, rääkimata suhetest ainsa Euroopa majandust veel tõeliselt vedava Saksamaaga ning selle raudse liidukantsleri Angela Merkeliga. Seega näitasid Prantsusmaa presidendivalimised meile, kuidas populism on vallutanud ka seni soliidseteks peetavad nn peavoolu erakonnad. Selle populistlike voolude duelli võitis seekord täiskõhu lubaja. Ent populismi sedavõrd ilmsest võidukäigust kahetsusväärsemgi on Prantsusmaa presidendivalimiste puhul oht, mida selle tulemused kujutavad endast Euroopa niigi hektilistele pingutustele ületada varsti juba pool kümnendit kontinenti laastav majanduskriis ning leida uus impulss Euroopale ka ideoloogilises plaanis.

Prantsusmaa ametist lahkuvat presidenti Nicolas Sarkozyd (vasakul) ja endist esimest leedit Carla Bruni-Sarkozyd (paremal) saadavad ära uus president Francois Hollande ja tema elukaaslane Valerie Trierweiler ameti üleandmise tseremoonial Elysee palees 15. mail 2012.

Loomulikult oli Hollande’i võit prantslaste valik ja Prantsusmaa kui iseseisva ja demokraatliku riigi toimimist ei sea see tulemus kuidagi kahtluse alla. Ent kui Euroopa klassist võib õppetööd katkestamata häda korral välja saata Kreeka, siis Prantsusmaa puhul on see kujuteldamatu. Loodetavasti mõistavad seda nii Hollande kui ka tema valimislubaduste täitmist ootavad valijad. 

MAAILMAVAADE

15


Prantsusmaa uus president austagu oma riigi kohustusi Euroopa ees Euroopa Parlamendi ERP fraktsiooni esimees Joseph Daul tegi avalduse François Hollande’i valimise kohta Prantsusmaa Vabariigi presidendiks, väljendades lootust, et Prantsusmaa jääb ka edaspidi truuks oma kohustustele Euroopa ees, sealhulgas fiskaalpaktile. Euroopa Parlamendi suurima fraktsiooni (paremtsentristid) esimees tunnustas ametist lahkuvat presidenti Nicolas Sarkozy’d märkimisväärse töö eest Euroopa heaks, sealhulgas Prantsusmaa Euroopa Liidu eesistujaks olemise ajal, ning võlakriisi ohjamise eest. „Nicolas Sarkozy on tihedas koostöös Saksamaa kantsleri Angela Merkeliga ja kõigi Euroopa partneritega võtnud riikide rahanduse probleemide lahendamiseks vajalikke meetmeid, et taastada

usk Euroopa võimesse kriisist välja tulla. Kodumaal oli tal ka piisavalt julgust teha põhjalikke reforme muu hulgas pensionide ja kõrghariduse valdkonnas. Need reformid tulevad tema kodumaale kasuks.” Joseph Daul usub, et kasvupoliitika, mis on oluline ja mida tuleb rakendada koos riikide rahanduse usaldusväärse juhtimisega, ei tohiks viia täiendavate kulutusteni kuni „kõik vahendid on otsas”. „Ainus elujõuline ja jätkusuutlik kasvupoliitika on selline, mille eesmärk on Euroopa siseturu lõpuleviimine ning mis toetab Euroopa majanduse konkurentsivõimet globaliseerunud maailmas,” ütles ERP fraktsiooni esimees. „Kõik, kes väidavad muud, on populistlikud demagoogid.”

Joseph Dauli arvates peab Prantsusmaa uus president oma juhtimisstiili juures säilitama Prantsusmaa erisuhted Saksamaaga, keskenduma pigem ühenduse meetodile kui valitsustevahelistele läbirääkimistele ning tugevdama Euroopa positsiooni maailmas, milleks on vaja konkurentsivõimelisemat majandust ning ühtset välispoliitikat. „Seda silmas pidades kavatsebki Euroopa Rahvapartei fraktsioon Prantsusmaa uue presidendi tegevust jälgida.” 

Falkland versus Malviinid Riigiteaduste Instituut, lektor Argentina rannikust ligi 500 km kaugusel asuvate Falklandi saarte (kaks suuremat ja 776 väikesaart) ning neist 1400 km kagusse jäävate Lõuna-Georgia saarte ja viimastest omakorda 500 km kaugusele jäävate Lõuna-Sandwichi saarte silmitsemine ainuüksi maakaardil või gloobusel tekitab küsimuse nende asupaiga teadmise mõttekusest. Kui Falklandi saartel elab 3000 inimest, siis kõikidel teistel saartel kõigest umbes 30 ja needki tegelevad kas Antarktika uurimise või selle teenindamisega. Lootusetu kolgas, ent ometi murravad nende kaljusaarte ja nende vahele jääva kõleda ookeani ja ookeanipõhja rikkuste üle piike kaks suurriiki – kohalik Argentina ja ookeanitagune Ühendkuningriik (Inglismaa). Ja mitte ainult nemad – tarvitses Argentinal 12. aprillil 2012 taasriigistada 51% 1999. aastal Hispaania kompaniile Repsol müüdud omaaegse rahvusliku au ja uhkuse YPF (naftakompanii) omandist, kui Hispaania kõrval tegi häält Euroopa Liidu välisasjade volinik Briti parunessi Ashtoni isikus ning see oli ka mõistetav –

16

YPF ja tema eelviimane versioon Repsol YPF on Falklandi ja muu mainitud piirkonna naftasaadustega varustajad. Kuna nood alad kokku moodustavad Briti ülemereterritooriumid , siis järelikult kuuluvad nad ka Euroopa Liitu ja nii on tegu ka Eestit puudutava probleemiga. Eestimaalastel ja Eestiga seotud meestel pole see kauge kant ainult kaardilt tuttav. Kuulus meresõitja Fabian Bellingshausen oli aastatel 1819–1820 esimene Lõuna-Georgia ümbruse kaardistaja. Omamoodi põnev on aga teada, et Tema Kuningliku kõrguse Elizabeth II tänane esindaja kuberneri ja komissarina (ühe mehe kaks ametit tulenevad sellest, et London hoiab – erinevalt Argentinast ja ÜROst – kaks saartegruppi teineteisest juriidiliselt lahus) selles kauges kandis on Nigel Robert Haywood, kes aastatel 2003–2008 oli Briti suursaadik Tallinnas ja korraldas kuninganna sünnipäeval kuulsaid kübarate näitamisi. Kui nüüd lisada, et aastatel 2008–2009 jõudis Haywood olla ka Briti esindaja Basras (Iraagis), siis annab tema määramine Falklandile aimu sellest, kus asuvad brittide huvid maailma poliitikas.

pilt.delfi.ee

Toomas Alatalu

Nende leidmine Lõuna-Ameerika ja lõunapooluse vahelt on lihtsalt seletatav – merel ja meritsi valitsev suurvõim vajas ka selles kandis tugipunkti. Falklandi väisasid veel 1600. aastal Hollandi meresõitjad, kolooniate hõivamise ajal aga jõudsid prantslased Ida- ja inglased Lääne-Falklandile peaaegu korraga – 1764. ja 1765. aastal. Prantslased and-


Scanpix

6. mail 2012 toimus mälestusteenistus ja pärgade asetamine Portsmouthis Falklandi sõjas hukkunute mälestuseks.

sid kolm aastat hiljem võimu 600 000 liivri eest toona tervet Lõuna-Ameerikat omanud Hispaaniale. Ent inglased lahkusid oma värskest valdusest 1774. aastal, jättes maha tahvli, millel oli kirjas saare kuulumine Briti kroonile – asi, mida hilisemates vaidlustes on korduvalt tõestusmaterjalina kasutatud. LõunaAmeerika iseseisvumine 1810.–1826. aastal tõi kaasa ka päranduseks saadu jagamise sõjas ja võimujagamises edukamate vahel ning järgnevas etendas olulist osa Luis Vernet’ile kalastamisja küttimisõiguse andmine Malviinidel (Islas Malvinas on Falklandi nimi Hispaania allikates). Saatuse tahtel nabiti tema korraldusel 1831. aastal kinni kolm röövpüügis süüdistatud USA hülgepüügilaeva, millele järgnes USA sõjalaeva USS Lexington karistusretk, mis näitas, et noor, alles tekkiv Argentina riik, kelle viimaseks ettevõtmiseks sai kava saartel vangla rajada, ei suuda end kaitsta. USA ootamatu ilmumine Lõuna-Ameerika lõunatippu mõjus väljakutsena talle Põhja-Ameerikas alla jäänud Inglismaale, mistõttu detsembris 1832 jõudsid

Falklandile kaks Briti sõjalaeva, Argentina pisigarnison alistus ja 3. jaanuarist 1833 lehvib seal Union Jack. Mõistagi ei lehvinud see Falklandi sõja päevil (2.04.–14.06.1982), mil saarte peremeheks oli Argentina. Tegelikult polnud Buenos Aires oma õigustest saartele kunagi loobunud. Enamgi veel – 1927. aastal hakati neid esitama ka Lõuna-Georgiale (Isla Georgia del Sur) ja 1938. aastal Lõuna-Sandwichi saartele (Islas Sandwich del Sur). Argentina võttis tõsiselt ÜRO loomist, nähes selle dekoloniseerimise komitees võimalust vaidlust enda kasuks pöörata. Komitee igal juhul uuris asja ja tuvastas, et saared peavad jääma n-ö kellegi alluvusse, sest neil puuduvad eeldused muutuda iseseisvaks riigiks. 1947. aastal tegi Briti valitsus ettepaneku lahendada saarte ümbruse (kuid mitte saarte endi) tulevik Haagi Rahvusvahelises Kohtus, ent Argentina keeldus sellest pakkumisest. Nii nagu Inglismaa oli loobunud Argentina pakkumisest kasutada rahvusvahelist arbitraaži 1884. aastal.

Aastast 1966 on Buenos Aires ja London pidanud mitmeid kõnelusvoore ja 1974. aastal hakkas YPF varustama Falklandi saari kütusega. Samuti hakkas toimima regulaarne lennuühendus saarte ja Argentina vahel. (Pärast sõda stardivad ja maanduvad lennukid Tšiilis, v.a pooleaastase pausi ajal 1999. aastal seoses eksdiktaator Pinocheti vahistamise ja koduarestiga Londonis). Sõja puhkemises süüdistatakse reeglina Argentina sõjalist huntat, kes oma populaarsuse nimel läks välja jõu kasutamisele. Sündmuste kiirendajaks aga oli kahtlemata Briti 1981. aasta kodakondsusseadus, mis avas tee kodakondsuse saamiseks meretaguste territooriumite asukatele ja loonuks nii uue seisu kahe riigi vaidluses. Pealegi tegid Briti võimud kohe erandi ja andsid kodakondsuse Gibraltari elanikele. Argentina kindralite kärsituse põhjus sai kinnituse 1983. aastal, kui eriseadus andis Falklandi asukatele Briti kodakondsuse. Sealtpeale on London kõigis saarte tulevikku puudutavates küsimustes nõudnud asukate endi arvamusega arvestamist.

MAAILMAVAADE

17


Falklandi sõjas kaotas Argentina 650 meest, neist pooled hukkusid avamerel põhjalastud ristleja pardal. Inglaste kaotused olid 7 sõjalaeva (Argentinal kokku 9), 10 hävituslennukit (35) ja 260 meest. Ägedatest lahingutest sai omapärane taust ühele külma sõja peaepisoodile – ajal, mil sõja käik oli otsustatud, saabus Londonisse ametlikule visiidile Ronald Reagan, kes 8. juunil 1982 pidas esimese USA presidendina Briti parlamendis oma kuulsa kõne, lubades „marksismi-leninismi ajalootuhaks muuta”. Need, keda antud hetkel Falklandil põrmustati, olid küll ise samuti marksismi-leninismi vastu, ent Reagani-Thatcheri poliittandemi teke seondub just selle visiidiga ja Thatcheri kui võitleja kujund toetas suurepäraselt Reagani hiidplaani, mis teadupärast realiseeruski! Ühendkuningriik ja (vahepeal demokraatiale tagasipööranud) Argentina taastasid oma suhted 1989. aastal märkusega, et antud otsus ei muuda midagi saarte suveräänsuse üle käivas vaidluses. Inglased on sealt peale muretsenud saarte rah-

vaarvu kasvu ja seal viibivate sõdurite arvu n-ö piisava suuruse pärast. Argentina pidas vajalikuks oma 1994. aasta konstitutsioonis ära märkida ka saari kui endale kuuluvaid. Sealjuures on vastavas provintsi ametlikus nimes – Tulemaa, Antarktika ja Lõuna-Atlandi saared (Tierra del Fuego, Antartida e Islas del Atlantico Sur) kirjas juba ka külm kontinent! Kümme aastat varem laiendas Argentina oma erimajandustsooni 200 miilini rannikust. Sama tegi Falklandi ümber ka Ühendkuningriik – algul 150, siis aga kalavarude kaitsmise nimel 200 miili. 1996. aastal pakkus Argentina ühissuveräniteeti saarte üle kui esimest sammu oma täissuveräänsuse kehtestamiseks. 2003. aasta presidendivalimised võitnud Nestor Kirchneri üheks valimisloosungiks olid Malviinide tagasisaamine. 2007. aastal abikaasa asemel presidendiks valitud Cristina Kirchnerist sai aasta hiljem uue superkoosuluse G20 liige, mis on tähendanud tema kohtumisi ka Briti peaministritega, kuid muutustest saarte

küsimuses pole neilt siiani kõlanud ühtegi uut sõnumit. Küll võib rääkida pinge tõusust, sest 1998. aastal leiti Falklandist umbes 100 km põhja pool väidetavalt 60 miljardi barreli suurune naftaleiukoht ja veebruaris 2010 hakkas seal puurima Briti kompanii Desire Petroleum. Argentina tegi sellest kiirelt Ladina-Ameerika tippkohtumise teema, milles britid said üksmeelse taunimise osalisteks. Hetkel on puurimistööd katkestatud – kompanii väitel viletsate tulemuste tõttu, poliitikute arvates käib lihtsalt poliitiline kauplemine. Inglased käivitasid ekstreemturismi, ent kui käesoleva aasta veebruaris ei antud kahele Falklandi külastanud kruiisilaevale õigust siseneda Tulemaa sadamasse, pidas ÜRO peasekretär vajalikuks hoiatada nii Londonit kui ka Buenos Airest pingete eskaleerimise eest. Raske öelda, millal ja millega need külmas ilmastikus toimuvad külmad mängud ükskord lõpevad. 

Eesti kodanik – Venemaa vaimueliidi arvamusliider Juhan Sillaste Kelle sõna praegu Venemaal maksab? Pole vaja kolm korda arvata. Eks ikka ülemuse oma. Alustuseks peaülemuse oma, siis riburada mööda võimuvertikaali alla reapolitseinikuni välja. Kuidas aga on lood arvamustega vene asjast ja maailmast üldse? Siin pole avaliku arvamuse küsitluste tulemustest erilist abi oodata. Liiga paljud arvavad nii, nagu ülemus käsib või näib neilt ootavat, või eelistavad oma arvamuse enda teada jätta. Elu tavariigis viib edasi vaimne eliit. Sealt levivad uued väärtushinnangud ja innustused uuteks ettevõtmisteks. Venemaal on seda osa ühiskonnast harjutud nimetama intelligentsiks. Viimase aja sündmused Venemaal näitavad järjest laienevat lõhet vaimu ja võimu vahelistes suhetes. Paistab, et ka intelligentsi

18

mõiste on seal kitsaks jäänud. Käibele on toodud uus mõiste – kreatiivne klass, mis hõlmab loomeinimesi, keskmise suurusega ja väikeettevõtjaid, sotsiaalvõrgustikus kaasa löövaid noori. Ka riigiettevõtete keskastme juhte. Kõiki neid ühendab rahuolematus asjade seisuga riigis ning püüdlused selle muutmiseks. Mõistagi pole nende seas kujunevate ja levivate hoiakute ja meeleolude üldistamine kuigi lihtne. Meediakompleks Ehho Moskvõ „leiutas” instrumentaalse mooduse arvamusliidrite tõhususe mõõtmiseks. Nimelt saab saate kuulaja/vaataja kord minutis vajutada kas „jah” või „ei” nupule, andmaks märku oma suhtumisest väidetavasse. Tulemina tekib saate lõpuks graafik, mida kutsutakse „eetri kardiogramm”, millelt näeme öeldule toetuse määra nullist sajani.

Saatesarja „Eriarvamus” autoriteetide tippu kuuluvad Leonid Mletšin, Jevgenia Albats, Nikolai Svanidze, Leonid Radzihhovski, Sergei Aleksašenko, kes pälvivad „kardiogrammides” harilikult kahe kolmandiku ja kaheksakümne protsendi vahel kõikuva toetuse oma ütlemistele. Sellel taustal paistab silma esineja, kelle juba esimesed sõnad tõstavad märgi graafikul 98-protsendisele nõusolekule, mis praktiliselt sirgjoonena kulgeb saate lõpusõnadeni. Tagumine aeg küsida nagu laste ringmängus, et „mis nimi, mis nimi?” Vastus: Mihhail Veller tema nimi. Lihtsalt hämmastav on tema kokkukõlamine auditooriumiga. Vaid Sergei Parhomenko oma saatega „Asjade olemus” ja parimate päevade Julia Latõnina suudavad jõuda võrreldava tulemuseni. Seega Veller ase-


tub vene arvamusliidrite tippu. Pole üldse oluline, kas kuulajad/vaatajad joonduvad tema poolt sisestatava järgi või sõnastab Veller nende tundmused ja ootused. Tähtis on pea täiuslik kokkukõla. Olukord on omamoodi pikantne, sest vene arvamusliider on Eesti kodanik eriliste teenete eest. Tal on Valgetähe IV klassi teenetemärk riikliku autasuna tubliduse eest aastast 2008, ta on Eesti Kirjanike Liidu liige oma kolmkümmend aastat. Vene kirjanike ühenduste nimekirjast teda ei leia. Arvatakse, et ainult mõnikümmend vene kirjanikku, kes „toodavad” kriminulle ja nn naisteromaane, tulevad ots otsaga toime. Veller olevat ainus, kes toidab enda ära puhtalt ilukirjanduse ja publitsistikaga. Mihhail Velleri maaletoojaks võib pidada Teet Kallast. Ta korraldas „suure trüki” poolt tõrjutava Leningradi tehaselehe korrespondendi esimese jutustuse avaldamise ajakirjas Noorus ning tema Eestisse kolimise 1979. aastal. Veller ütleb ise, et tal on Eesti valitsusega vaikiv kokkulepe. Tema ei sekku Eesti sisepoliitikasse, valitsus vene kirjanduslikku protsessi. Tõepoolest, ükski poliitkorrektne hunt ei murra kodu lähedalt. Eesti valitsuse kirjandushuvist pole ka mingit märki. Öeldu ei tähenda sugugi Velleril seisukoha puudumist Eesti(Balti) ja Vene suhete asjus: • Balti riike ei tohi käsitleda ühesugustena; • rahvaste ja riikide suhete ajalugu sisaldab mitmesuguseid sigadusi ja hulganisti vägivalda; • Eesti-Vene vahelises poleemikas paistab Vene pool muule ilmale välja suurema idioodina. Kas või sellepärast, et ta on suur ja Eesti väike; • Venemaa pretensioonidele peavad eelnema pretensioonid iseendale tehtu eest; •

aset leidis okupatsioon;

• toimus riikliku iseseisvuse hävitamine;

• kordasaadetut tuleb tunnistada ja riiklikult kahetseda, isegi kompensatsioone maksta; • ainult sel viisil võib Venemaa jõuda tugeva, ausa ja õiglase riigi maineni. Omal moel lahendab Veller nn okupantide küsimuse. Ta ütleb, enne aastat 1991 tunnetas ta ennast Eestis okupandina, peale Eesti taasiseseisvumist aga loeb ennast lihtsalt vähemuse hulka kuulujaks. Arusaamatu, miks Velleri argumentatsioon ja autoriteet ei leia sisemaiselt sisuliselt kasutust. Kas nüüd tuleks pöörata imetlevad pilgud eriteenistuste poole? Mõjuagent vene vaimueliidis missugune! Kaugel sellest. Tegemist on ikkagi vene patrioodiga, keda tema enda ütluse järgi huvitab ainult Venemaa kasu, mitte Eesti oma. Tema programmiline raamat „Suur viimane šanss” algab sõnadega „Venemaa on täna hukule määratud”. Raamatu ülejäänud ligi pool tuhat lehekülge on pühendatud sellele, kuidas ennustatut vältida. Velleri sõnaskalpell lahkab halastamatu järjekindlusega võimude ja opositsiooni tegevuse kõiki külgi ning püstitab nende ette nõuded ja ettevõtmised, et Venemaa väljuks nüüdistsivilisatsiooni kriisist „kõige kultuursemana, kõige humaansemana gloobusel”. Selle asemel „toimub Venemaal liigutavalt abitu, naiivne, ja mis peamine, nurjumisele määratud Nõukogude Liidu restaureerimine.” Muide, mis puutub venelastesse Eestis, siis nendes näeb Veller viiendat kolonni, mida tuleb Vene riigi emissaride tegevusega igati toetada ja rakkesse panna, et tagada Vene mõju maksvusele saamine või domineerimine. Venelased, kes elavad territooriumidel, mida ei suudeta endaga liita, tuleb seevastu repatrieerida.

Mihhail Veller

Mihhail Iossifovitš Veller (ka Weller) (Михаил Иосифович Веллер; sündinud 20. mail 1948 Kamjanets-Podilskõis Ukrainas) on Moskvas ja Eestis elav vene keeles kirjutav kirjanik. Sündis Kamjanets-Podilskõis (tollane Ukraina NSV) sõjaväelase perekonnas. Rahvuselt juut. Lõpetas Magiljovis (tollane Valgevene NSV) keskkooli 1966 kuldmedaliga, 1972. aastal Leningradi Riikliku Ülikooli vene filoloogina. Veller on Eesti Kirjanike Liidu liige. Eesti Vabariigi Valgetähe IV klassi teenetemärk, 2008 http://et.wikipedia.org/wiki/Mihhail_ Veller 

Tundub, et Vellergi oma tulevikuvisioonidega kinnitab Urmas Sutropi väidet Delfi debatis: „Intellektuaalne eliit Venemaal soovib Nõukogude Liidu taastamist”. 

• toimus küüditamine, mille käigus hukkus palju lapsi, naisi ja vanureid;

MAAILMAVAADE

19


Moldova – endiselt eneseotsingu teel Moldova on pisike, Eestist veelgi väiksem riik, mille määratlemisel tekib ometi raskusi. Ta asub nii geograafiliselt, poliitiliselt kui ka kultuuriliselt kusagil Venemaa ja Balkani, ida ja lääne, Euroopa Liidu ja Euraasia Liidu vahepeal. Tundub, et identiteediküsimus vaevab ka moldovlasi. Kas ühineda Rumeeniaga? Jääda iseseisvaks ja loota, et ühel päeval saab võimalikuks liitumine Euroopa Liiduga? Panustada Venemaale ja Euraasia Liidule? Selline luige-haugi-vähi seltskond istub ka parlamendis ega jõua kuidagi omavahel kokkuleppele. Puudub selge visioon, millises suunas liikuda ja mida selleks teha. Nõukogude aja pärand elab edasi nii inimeste mõtteviisis kui ka tänavapildis. Järgnev ei ole niivõrd detailne ülevaade poliitilisest olukorrast, kuivõrd pilt sellest, milline mulje on jäänud Moldovast siin peale kaht ja poolt aastat elamist. Kakskümmend aastat iseseisvumisest Moldovasse saabudes tundus, nagu oleks tagasi lapsepõlve sattunud. Selles oli nii nostalgiat ja rõõmsat äratundmist kui ka asju, mis tekitasid hämmastust. Keldripoed ja roostetanud mänguväljakud, vanaldased trollid, piraat-DVDd Sojuzmultfilmi kullafondiga. Lenini kuju kõrvuti Marxi ja Engelsi omaga kesklinna pargis jne. Üleminek turumajandusele on kestnud juba üle 20 aasta, kuid Moldova on endiselt Euroopa kõige vaesem riik. Suurem osa inimesi elab võrreldes aastakümnetetaguse ajaga märksa kehvemates tingimustes. Reformidel, õigemini nende poolikul rakendusel, on olnud oma hind. Inimeste elatustase ja sissetulekud on enim langenud maapiirkondades, kus valitseb ka suurim tööpuudus. Hoolimata sellest, et 2011. aastal oli keskmine majanduskasv 6,4%, ei ole kaugeltki kõik ühiskonnakihid sellest võrdselt kasu lõiganud.

20

Moldovas on väike osa ülimalt rikkaid, kuid kolmandik elanikkonnast elab allpool vaesuspiiri. Chişinăus leidub uhkeid kaubanduskeskusi ja spordiklubisid, mille parklates ootavad oma peremehi võimsaimate maasturite viimased mudelid. Hommikuti sõidutatakse nendega lapsi kallisse eralasteaeda või eliitkooli. Uusrikaste elumajad on justkui arhitektuuriimed. Need trumpavad üksteist üle suurusega, tornide ja sammaste pealt kokku ei hoita. Elu maapiirkondades on risti vastupidine. Liiklusvahendiks on hobuvanker, parimal juhul eelmise sajandi teisest poolest pärinev roostetanud Žiguli või Moskvitš. Teid pole kohati ollagi ja kui juhtub olema vihmaperiood, siis muutuvad need täiesti läbimatuks. Paljud majad on tühjad või lagunenud. Külapoed on pisikesed ja heal juhul leiab sealt hädavajaliku. Tänavatel jalutavad vabalt ringi kanad, haned ja kitsed ning mängivad lapsed. Kevadel, kui kirsi, õuna või aprikoosipuud õitsevad, ning sügisesel ajal, kui viinamarjad saaki annavad, on see ometi armas ja isegi romantiline vaatepilt. Kurvaks teeb vaid see, et nende laste vanemad on küladest lahkunud – kes on leidnud tööotsa pealinnas või sõitnud välismaale, jättes võsukesed vanavanemate hoole alla. Keskmine pension on juba aastaid 50 eurot, keskmine palk ulatub 200 euroni kuus. Hinnad seevastu on Euroopa tasemel. Kel vähegi võimalus avaneb, läheb piiri taha ja on seal nõus ka kõige lihtsama tööga. Varahommikust alates vonklevad konsulaatide ees pikad sabad. See on pilt, mis Eestis ammu unustatud. Neljandik Moldova tööealisest elanikkonnast elab ja töötab mujal – Itaalias, Venemaal, Rumeenias jne. Need, kes kord läinud, ei mõtlegi enam koju tagasi pöörduda. Välismaal töötamine võimaldab toetada ka kojujäänuid, kelle jaoks võõrsilt saadetud abi on tihtipeale ainus sissetulek. Suur osa inimesi soetab oma toidu ja esmatarbekaubad turult. Bessaraabia

Erakogu

Piia Sirel

nimelisel turul ringi jalutades tekib tunne, nagu oleks sattunud hiigelsuurde vabaõhukaubamajja – sealt leiab absoluutselt koike, mida eluks vaja. Mõistagi müüakse kogu kraami „maksuvabalt”, s.t riigil jääb saamata tulu, mille eest tõsta pensione, lappida teid, rääkimata tervishoiusüsteemi arendamisest. Suurimaks probleemiks on korruptsioon ja varimajandus. Mustalt ehk makse maksmata töötab ligemale 30% elanikest, seega pole neil ka mingeid sotsiaalseid tagatisi. Moldova riigi eelarvest moodustab doonoritelt saadud abiraha (suurim toetaja on EL) ligikaudu veerandi, emigrantide poolt kodustele saadetud raha ligikaudu 35% SKPst. Ometi ei too mujalt saabuv raha kaasa mingit õitsengut, sest kulub esmajoones tarbimisele, mitte investeeringuteks. Elanikkonna hulgas valitseb jätkuvalt nõukogude nostalgia. Igal aastal tähistatakse siin suurejooneliselt võidupüha. 9. mail täitub kogu linn Georgi lindikestega ning sõjaveteranid marsivad läbi kesklinna suurele kalmistule, et Moldova „vabastajaid” nelgikimbuga meeles pidada (Molotovi–Ribbentropi pakti järgselt okupeeris Nõukogude armee 1940. aastal tükikese praegusest Rumeeniast). Seda päeva ei hoia au sees vaid vanem gene-


Scanpix

Rahuvalvajate kontrollpunkt Moldovas Benderis, Dnestri silla juures. 16. aprill 2012. Vene armee toel püsiv Moldova keskvalitsustest sõltumatu väikeriik Transnistria Moldaavia Vabariik tekkis 1990. aastal. Ametlikult Venemaa Transnistria sõltumatust Moldovast ei tunnista, kuid sekkub otseselt majandusabi andmise kaudu riigi sisepoliitikasse. Rahavoog Moskvast katkes k.a. jaanuaris, kui Transnistria uueks presidendiks valiti mittesoovitud endine parlamendi spiiker Jevgeni Ševtšuk. ratsioon, ka noored seovad oma autodele musta-oranžitriibulisi lindikesi ja kleebivad silte „Spasibo dedu, za pobedu!”. Limba noastra? Moldova riigikeeleks on limba noastra ehk „meie keel”. Tegelikult on see rumeenia keel, mida kohaliku dialekti baasil osa ühiskonnast kutsub moldova keeleks. Limba noastra või limba de stat ehk riigikeele kasutus ametlikes dokumentides jätab lahtiseks, mis keelega siis ikka tegu on, sobides nii ka siin elavatele vene, ukraina, bulgaaria kui turgi/gagauusi vähemustele. Peamiselt Chişinăus paiknev majanduslik eliit on venekeelne, maapiirkondades kõneldakse valdavalt rumeenia keelt. Omaette autonoomne piirkond on Gagauusia, mille elanikud on türgikeelsed kristlikud ortodoksid. Dnestri jõgi on piiriks idapool asuva separatistliku Transnistria ja Moldova vahel. Selle de facto iseseisva, kuid tunnustamata riigi keeleliseks omapäraks on see, et tööstuslinnades räägitakse ainult vene või ukraina keelt ning maapiirkondades rumeenia keele moldova dialekti, mida kirjutatakse aga hoopiski kirillitsas.

Unistus Euroopa Liidust Kõike eelnevat arvesse võttes – pole just kerge pähkel riigijuhtidele? Riigivõimu teostab hetkel Euroopa Allianss, mis koondab endas liberaale, demokraate ja liberaaldemokraate. Esimesed neist on kõige parempoolsemad ja nende programmis on ka punkt, et Moldova peaks taasühinema Rumeeniaga. Suuri läbimurdeid ja reforme ei ole suudetud siiski ellu viia, sest kardetakse kaotada võimupositsiooni. Kommunistid, kelle valijaskond on just nimelt see nõukogude aega taga igatsev, pensionäridest koosnev ja lapselapsi kasvatav vanavanemate seltskond, on opositsiooniparteina täiesti arvestatav jõud. Reformimeelsemad ja ettevõtlikumad inimesed on ju suures osas emigreerunud. Rahvas tundub olevat kaotanud igasuguse usu oma liidritesse. Üldine meelsus on, et pole vahet, kes on eesotsas, ikka mõtlevad kõik vaid oma tasku täitmisele. Ka praegused liidrid on ärimehed – peaminister Filat ja parlamendi asespiiker Plahotnuk, kes omavahel avalikult ärihuvide parast jagelevad. Kõige selle taustal on nii praegune valitsus, aga kohati ka opositsioonipartei,

avaldanud soovi Euroopa Liiduga liitumiseks. EL on oma naabruspoliitika idapartnerluse programmi raames panustanud Moldovasse riigi väiksust arvestades hiigelsummasid. Ligi miljard eurot tagastamatut abi selleks, et kujundada idapartnerluse ja reformide säravat tähte ja eeskuju teistele piirkonna riikidele. EL arenguabi Moldovale on nii per capita kui ka reaalsete väljamaksete poolest suurem kui Ukrainale antav abi, teistest riikidest rääkimata. Moldova näeb ELi kui päästerõngast oma probleemidele, kuid pole justkui adunud, et ELi liikmestaatus ei tule niisama, vaid raske ja eesmärgipärase tööga. Mida Moldovast otsida? Turismikohana ei ole Moldova suutnud end eriti müüa. Turiste kohtab üldse haruharva ja Chişinăus kesklinnas on peaaegu võimatu leida kohta, kust osta postkaarte, suveniiridest rääkimata. Potentsiaali siiski oleks – külastamist väärivad veinikeldrid ja kaunid kloostrid, vaheldusrikas ja vooreline maastik pakub võimalusi matkaradade rajamiseks.

MAAILMAVAADE

21


Scanpix

Moldova põllutööline kannab palki üle maisipõllu, taustal Capriana klooster 30. oktoobril 2011.

Moldoval puuduvad loodusvarad, suurimaks rikkuseks on must ja viljakas muld. Põllumajandusega tegelemine on peamine majandusharu, kuid ka siin on hiilgeajad jäänud aastakümnete taha. Kolhoosiaegsed tondilossid lagunevad, erastamisega on põllumajandusele tehtud karuteene. Suur osa maast jagati tükkhaaval, osakutena laiali. Inimestel puuduvad vahendid selle harimiseks. Täiesti tavaline on, et ühel perekonnal on tükike viinamarjaistandust, mõned viljapuud ja põllulapp – aga mitte ühes kohas, vaid kilomeetriste vahedega… Paljud põllud on lihtsalt harimata, samal ajal kui need, kel oleks soovi ja tahtmist asjaga tegelda, ei suuda leida sobivat ehk ühes kohas asuvat maatükki. Viinamarjaistandused ning veini- ja konjakitööstus (rumeenia keeles Divin) on üks Moldova peamisi rikkusi. Masstootmises on küll peamiselt Vene turule suunatud läägemad veinijoogid ja Belõi Aisti konjak nõukogude nostalgikutele. Samas võib leida lausa pärleid, mis on võrreldavad parimate prantsuse veinidega ja konjakitega. Purcari, Vartely veinilosside ning Dionysus Mereni ja F’autori keldrite toodangust leiab ka nõudlikum

22

veinigurmaan midagi oma maitsele. Parimad ja aromaatsemad on Moldova koduveinid. Igal perekonnal on oma salajane retsept, mida on põlvest põlve edasi antud. Milestii Mici ja Cricova, riiklikus omandis olevad veinikeldrid, on maailma suurimad. Milestii Mici veinikollektsioon ulatub 2 miljoni pudelini ja on ara märgitud Guinnessi rekordite raamatus. Veine hoitakse endise paekivikaevanduse 60–80 m sügavusel asuvates tunnelites kogupikkusega on 250 km, millest hetkel on hoidlatena kasutusel 120 km jagu. Cricova kelder on tuntud väliskülaliste vastuvõtu kohana. Seal olevat oma sünnipäeva pidanud isegi Putin ning seinale on raamitud pühendus teiselt aukülaliselt Juri Gagarinilt. Nii Moldova kui ka Rumeenias paiknev Moldova ajalooline regioon on täis pikitud kloostreid, mis on asutatud Moldova muistse valitseja Stefan cel Mare si Sfanti poolt, mälestamaks võidukaid lahinguid Ottomanide Impeeriumi pealetungivate vägede vastu. Nimetagem vaid mõned: UNESCO maailmapärandisse kantud loodusmälestis Orhei Vechi ja sealne koopaklooster ning Tipova kloos-

ter Dnestri jõe pankkaldal. Väga kaunid on ka Hinku ja Capriana. Moldovlased on inimestena ääretult vahetud ja soojad ning tohutult külalislahked. Lisaks on nad väga kannatlikud ja rahumeelsed. Selles mõttes võrreldavad eestlastega. Nad ei kipu tänavale streikima ega oma kehva elu üle avalikult meelt avaldama, pigem kiruvad nad valitsust sõprade ja sugulaste ringis või löövad lihtsalt käega ja põgenevad. Kokkuvõtteks võib öelda, et Moldoval on kõvasti arengupotentsiaali. Euroopa vaeseima riigi mainest lahti saamiseks peaks ta seadma endale kindlad sihid ja veel päris kõvasti rabelema, imed ei juhtu niisama. Kõigepealt peaksid aga inimesed ise hakkama uskuma, et üleüldse on võimalik midagi muuta.

Piia Sirel on töötanud diplomaadina EV välisministeeriumis (1996-2003) ning Euroopa Parlamendi ametnikuna Brüsselis (2003-2010). Viimased kaks aastat on elanud abikaasa töölähetuse tõttu Moldovas. Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti. 


Aafrika: pimeduse süda või arenguvõimalus? Diplomaat Aafrikat on kirjeldatud kui pimeduse südant, metsikut tühermaad, haiguste pesa ja barbarite maad. Aafrika koosneb 56 riigist, kus elab kokku üle miljardi inimese, kes kõnelevad rohkem kui tuhandet eri keelt ja kuuluvad rohkem kui tuhandesse etnilisse gruppi. Kindel on see, et Aafrika elanikud ei ole kõik sama nägu, nagu mõned arvavad. Kui rääkida inimestele, et elad Aafrikas, tehakse suuri silmi ja tuntakse siiralt kaasa. Lend Euroopast võib olla sama lihtne kui Euroopa-sisene lend või nagu lend maailma lõppu. Saabumine on siiski igas Aafrika riigis sama: lennuki uksed avanevad ja imeline lõhn ründab meeli: mõnes riigis kuiv kõrbeline, teises niiske muskusaroom, kolmandas eksootilised päikeselised vürtsid ja neljandas värske mere lõhn. See on Aafrika. Kui teadlastel on õigus, siis inimesed (ka meie, eurooplased) pärinevad Aafrikast.¹ Sellest samast Aafrikast, mis on maailma vaeseim ja vähim arenenud kontinent. Ta on kannatanud erinevate koloniaalvõimude all, alates prantslastest ja lõpetades portugallastega. Teda on rüüstatud miljonite aafriklaste orjusesse müümisega Araabia, Euroopa ja Uue Maailma riikidesse. 19. sajandil toimus Aafrika jagamine eri impeeriumite vahel, millele järgnesid võimumängud maailmasõdade ajal. Aafrikat on nõrgestanud maavarade varastamine ja ärakasutamine, mis jätkub isegi tänapäeval. Lisaks tuleb neil riikidel võidelda HIVi, malaaria, alatoitumise, vaesuse, madala kirjaoskuse vastu, juurdepääsu eest puhtale veele, ning tegeleda paljude siseriiklike konfliktidga. ÜRO viimase inimarengu raporti edetabeli lõppu paigutatud viisteist riiki on kõik Aafrikast.² Sahara-tagune Aafrika on maailma kõige vaesem piirkond. Keskmine eluiga on 54,4 aastat ja enam kui 50% rahvast elab vaesuses, mis tähendab seda, et nad teenivad vähem kui 1,25 eurot päevas.

Aga mis Aafrikast saab?

pilt.delfi.ee

Daniel-Erik Schaer

Aafrikal on siiski potentsiaali. Aafrika SKP kasv on hetkel keskmiselt peaaegu 3%, aga näiteks Sahara-taguste riikide majanduskasvuks on 2012. aastaks prognoositud kuni 6%. Mõnes riigis oodatakse isegi kahekohalist kasvu.³ Hinnanguliselt leidub Aafrikas suur osa maailma maavaradest: 90% plaatinast, 50% koobaltist ja kroomist, pool kullast, kolmandik teemantidest ning lisaks veel suuri koguseid tantaliiti, mangaani, koltanit ja uraani4. Aafrikas on leitud märkimisväärseid naftareserve, aga hetkel on eksportijaid/tootjaid vähe, nendeks on peamiselt Nigeeria, Angola, Alžeeria ja Liibüa. Aafrikas on jõudsalt arenemas oma keskklass. Aastaks 2015 peaks Aafrika keskklass, perekonnad, kelle sissetulek on rohkem kui 3000 USA dollarit aastas, olema suurem kui Indias. Aafrika keskmine vanus on teiste kontinentide omast madalam, mis peaks kindlustama tööjõu olemasolu veel mitmeks aastakümneks. Mitmes Aafrika riigis on ka väga soodsad põllumajandustingimused ja mõnes riigis on võimalik saada aastas mitu saaki. Üheks eeskujuks on kindlasti Rwanda. 18 aastat tagasi toimus selles riigis üks maailma ajaloo kõige traagilisematest ja vägivaldsematest inimsusevastastest kuritegudest, kui vähemalt 800 000 inimest tapeti 100 päeva kestnud genotsiidi ajal. Genotsiidile järgnesid konfliktid suure naabri Kongoga, kuna sinna olid põgenenud mitmed genotsiidi läbiviijad. Tänapäeval on Rwanda üks Aafrika turvalisematest riikidest, SKP kasv on 7–8% ja inflatsioon on Ida-Aafrika madalaim. Rwanda on üks juhtivatest riikidest Ida-Aafrika Liidus (East African Community) ja suurte järvede riikide majandusliidus (Communauté Économique des Pays des Grandes Lacs). 80% Euroopa Liidu arengukoostöö rahadest, mis on mõeldud Rwandale, toetavad otseselt Rwanda eelarvet. Maailmapanga ärikliima edetabelis („Doing Business”)

on Rwanda 45. kohal ja Sahara-taguses Aafrikas on ta 3. kohal pärast Mauritiust ja Lõuna-Aafrika Vabariiki5. Rwandas on võimalik firmat registreerida internetis kolme päevaga, kiiremini kui Eestis! Kuidas saab selline väike, maavaravaene ja merepiirideta riik tekitada endale arenguperspektiivi? Meetmed on järgmised: Rwanda koostas juba 1990. aastate lõpus oma riikliku strateegia „Vision 2020”. Strateegias on paigas väga selged arengueesmärgid, mille saavutamist igal aastal hinnatakse ning mille tulemustest lähtudes seatakse eesmärgid vastavalt vajadusele ümber. Strateegiadokumenti täiendab ulatuslik arengukoostöö strateegia. Arengustrateegia üks põhitaladest on majandusarengu ja vaesuse vähendamise strateegia, mis on plaanitud viieks aastaks ja kus pannakse paika väga spetisiifilised indikaatorid. Indikaatorid ulatuvad vaesuses elavate osakaalu hindamisest transporditaristu kvaliteedini ning tervishoiuteenustele juurdepääsust korruptsioonivastase võitluseni. Igas arengukoostöö sektoris on lubatud tegutseda kolmel doonoril ning igal doonoril on lubatud tegutseda ainult kolmes sektoris. Lisaks doonorite koordineerimisele on tähtsaks eesmärgiks heade juhtimistavade juurutamine. Kõikide ametnikega alates ministritest ja lõpetades külavanematega, sõlmitakse tulemustele suunatud töölepingud, mille alusel saab ametniku töötulemusi hinnata.

MAAILMAVAADE

23


Scanpix

Kanadast 24. jaanuaril 2012 deporteeritud Leon Mugesera tuuakse käeraudades Kigali kohtu ette, kus ta saab süüdistuse Rwanda genotsiidi õhutamise eest 1990. aastate alguses. Mugesera 1992. aasta kõnet peetakse 1994. aastal 800 000 inimelu nõudnud genotsiidi vallapäästjaks. Kanada andis Mugesera välja pärast 18 aastat kestnud juriidilisi lahinguid.

Rwanda on üks vähestest riikidest maailmas, kus suurem osa doonorite arengukoostöö toetustest läheb riigieelarve toetamiseks. Nad suudavad edukalt rahasid kasutada ja riigi areng on silmnähtav. Peamised teed, eriti need, mis viivad piiridele, on heas korras. Lastel on võimalik minna kooli ja rahval on juurdepääs tervishoiuteenustele. Riik proovib teha kõik, et olulised teenused jõuaksid rahvani. Rwanda eesmärk on saada regiooni transiidikeskuseks, mis annaks Kongo idaprovintsidele juurdepääsu Keenia ja Tansaania sadamatele ning Ida-Aafrika riikidele juurdepääsu Kongo suurele turule. Lisaks on Rwanda ette võtnud IT-taristu ülesehitamise ja seadnud sihiks saada 2020. aastaks piirkonna juhtivaks IT-riigiks. Loomulikult ei ole kõik roosiline. Rwandas elab 45% rahvast allpool vaesuspiiri, aga see näitaja on vähenenud 12% viima-

24

se kuue aasta jooksul. Rwanda kodanikuühiskond kasvab aeglaselt ja kodanikud õpivad oma õigustest paremini aru saama. Riigil puuduvad maavarad, energia on väga kallis ja elektrienergiat on vähe ning transporditaristu vajab arendamist. Rwanda on samas väga hästi aru saanud, et ta ei suuda üksinda oma riiki arendada. Siseturg on liiga väike ja transpordikulud kõrged. Seetõttu on valitsus pühendunud regioonaalsete majandusliitude ülesehitamisele, mille tulemuseks oleks juurdepääs uutele turgudele, kaubavahetuse ja investeerimisvõimaluste suurendamine, energiaallikate mitmekesistamine ning Euroopa Liidu eeskujul üles ehitud ühisturg ja rahaliit. Mida saab Euroopa teha ja miks? Meie majandusmudel põhineb vabaturu printsiipidel. Soovitame arenguriikidel seda sama mudelit arendada, aga samas ei võimalda neile juurdepääsu turgudele ja eirame vabaturu printsiipe. Aafrika rii-

kidel on suhteline eelis põllumajanduses ja nad suudaksid rikastada meie poodide kaubavalikut (eriti talvel). Aafrika riikidel on palju maavarasid, aga see ei garanteeri kohe riigi edu. Arengu ühtlaseks jagamiseks on vaja mitmekesist majandust, kus ka väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted mängivad olulist rolli. Aafrikas on liiga palju näiteid, kus naftarahad kaovad poliitikute taskutesse ega jõua kunagi tavakodanikeni. Aafrika arenguks on vaja toimivat taristut, juurdepääsu energiale, haritud tööjõudu ning turge, kuhu oma tooteid oleks võimalik müüa. Investeerimine üksikutesse Aafrika riikidesse poleks Euroopa firmadele kuigi huvitav, aga regionaalsete taristute ehitamine ja haldamine peaks olema palju atraktiivsem. Aafrika potentsiaal uue turuna peaks olema Euroopale samuti huvitav. Hetkel tuleb suurem osa tarbetoodetest Hiinast, kuna need on odavad, aga samas ebakva-


Scanpix

9. mai 2012. Äsjasaabunud põgenikud Kongo Demokraatlikust Vabariigist istuvad Nakamira põgenikelaagris Loode-Rwandas, olles sinna pagenud Kongost North Kivu provintsist pärast seal puhkenud vaenutegevust Kongo sõjaväe ja mässulise kindrali pooldajate vahel. Kokkupõrked algasid pärast seda, kui Kongo president Joseph Kabila teatas eelmisel kuul, et tahab arreteerida mässulise kindrali Bosco Ntaganda, keda Rahvusvaheline Kriminaalkohus otsib taga sõjakuritegude pärast Kongo etnilises konfliktis. liteetsed. Keskklassi arenguga suureneb nõudlus kvaliteetsete toodete suhtes. Aafrika toetamisel on ka geopoliitiline ja etniline pool. Majandusareng on võti demokraatia arengule. On loomulik, et inimesed mõtlevad enne oma esmavajadustele (vesi, toit ja peavari) kui demokraatiale ja inimõigustele. Kui kodanikel on kõht täis ja nad suudavad tagada enda esmavajaduste rahuldamise, siis hakkavad nad mõtlema oma kodanikurollile. Majanduslikult kindlustatumad kodanikud ei haara nii kiirelt relvi ning on julgemad oma poliitikuid vastutusele võtma puuduste esinemise korral nende töös ja korruptsiooni eest. Reaalselt on Aafrika palju lähemal, kui me arvame. Põhja-Aafrikas toimunud „araabia kevad“ on andnud tunda ka Euroopas. Vanade koloniaalmaade illegaalsete ja legaalsete majandusmigrantide arv on kasvamas. Aafrika on ka üks peamistest narkootikumide transiidi-

punktidest teel Euroopa mandrile. Arenev Aafrika aitaks märgatavalt leevendada neid probleeme. Lõpuks on Aafrika ikka väga vaene ja meie kohustus on aidata ligimest. Aafrikat on aastakümneid ära kasutatud ja rüüstatud, kaasa arvatud tema oma kodanike poolt. Aafrika elanikel on tahtmine elada paremat elu, aga neil on vaja vahendeid, et nad saaksid ise oma eluteed määrata. Selleks on vaja head haridussüüsteemi, kapitali äride käivitamiseks, toimivat taristut tootmiseks ja toodete transportimiseks ning turge, kus oleks võimalik oma tooteid müüa.

¹

Genetic study roots humans in Africa, BBC News | SCI/TECH http://news.bbc. co.uk/2/hi/science/nature/1058484.stm

2

Human Development Index, UNDP Human Devolpment Reports, http://hdr. undp.org/en/media/HDR_2011_EN_ Table1.pdf

3

http://www.economist.com/ node/21541008

4

http://www.ipisresearch.be/ att/20090812_Natural_Resources.pdf

5

http://www.doingbusiness.org/rankings 

„Nüüd ei tahtnud ma muud kui Aafrikasse tagasi pääseda. Me polnud sealt veel lahkunud, aga kui ma öösiti ärkasin, jäin kuulatades lamama, hinges juba igatsus Aafrika järele.” (Ernest Hemingway „Aafrika haljad künkad” (1935), eestikeelne tõlge J. Lohk 1963).

MAAILMAVAADE

25


Huvireisijana Rwandas Kadri Kopli Tunne Kelami büroo juhataja Kui Brüssel–Kigali pea kaheksatunnine otselend viimaks lõppes, võttis meid vastu värskest paduvihmast soe ja niiske õhk ning ritsikate sirinast kaikuv sume Aafrika öö. Astusin lennukist välja täiesti puhta lehena – ilma eriliste ootusteta, sest ma ei teadnud, et järgmise 12 päeva jooksul saan ma kogeda sooja külalislahkust, nautida piltpostkaartidena näivaid loodusvaateid, kohtuda rahvuspargis nii kaelkirjaku kui ka elevandiga ning tantsida kohalikega trummipõrina saatel lõkke ääres miskit kaerajaani ja sõjatantsu vahepealset. Minu teadmised Rwandast piirdusid kunagise häguse teadmisega 1994. aasta genotsiidist ning kuskil kuuldud infost, et seal on keelatud kilekotid. Hiljem selgus, et lisaks kilekottidele on Rwandas keelatud ka käia paljajalu, pildistada korravalvureid ning et kohalike inimeste üheks meelistegevuseks on jälgida „muzungu TV-d”. Olles pindalalt pea poole väiksem kui Eesti, on Rwanda koduks 11,7 miljonile inimesele. Tegemist on väga mägise ja järvederikka maaga. Kõrgeimad mäed on ligikaudu 4500 m kõrgusel riigi lääneosas, idas laiuvad hingematvad savannid. Kliima on meie mõistes jumalik. Keskmine päevane temperatuur on aasta läbi 23–27 kraadi. Aastas on kaks vihmaperioodi – veebruarist maini ja septembrist detsembrini. Kogu selle luksuse tõttu on võimalik Rwandas kasvatada kohvi ja teed, kartulit ja riisi, banaane ja ananasse, avokaadosid ja mangosid, aga ka eri sorti ubasid ja palju muudki. Enamus elanikkonnast elatubki põlluharimisest. Kuna maaharimine käib käsitsi, väikestel peredele kuuluvatel maalappidel ja ilma erilise väetamiseta, siis suurtootmisest me rääkida ei saa. Peamiseks ekspordiartikliks on kohv ja tee. Mööda maad sõites on väga tavaline pilt kõplaga põllul töötavast naisest, kel on laps riietega selga köidetud. Tavaline on ka see, et kohalikud ei kanna midagi käes, vaid hoopis peas. Pea peal transporditakse nii turul ostetud söögipoolist,

26

veekanistreid kui ka lauajuppe. Juhtusin nägema meest, kes kandis pea peal diivanit ja kahte tugitooli. Kahjuks ei olnud ma piisavalt kärme, et seda ilmutust fotokaamerasse püüda. Vahetutest kontaktidest kohalikega jäi mulje kui väga sõbralikest, kuid mitte pealetükkivatest ja liialt usaldavatest inimestest. Kindlasti mängib siin oma rolli 18 aastat tagasi kogetud õudus, mil 1994. aasta aprillist juulini tapeti ligi 800 000 süütut inimest (sh naisi ja lapsi), nakatati sunniviisiliselt HIViga ja vägistati tuhandeid naisi. Pea kõik, kellega kokku puutusin, olid seda õudust kogenud isiklikult. Kes oli kaotanud ema-isa, õe-venna, kes abikaasa ja lapsed. Ängistav oli näha Kigali genotsiidi memoriaali, mis on viimaseks puhkepaigaks 250 000-le ohvrile. Loosungeid „Never again!” oli näha erinevais paigus ja mälestusmärkidel üle kogu maa. Vägivalda, mis on jätnud väga sügava jälje kogu rahva hinge, on väga raske mõista. Inimesed proovivad vaatamata toimunule oma igapäevase eluga edasi minna, kuid kogetud õudus ja hirm ning ka häbi on mõnes kohas viinud nii kaugele, et ümber on nimetatud veriste sündmuste toimumiskohtadeks olnud linnad ja külad. Omamoodi sümboolne oli Kinigi kultuurikülas meid lauluga vastu võtnud külamuusiku tervituslaul: „Rwandalased on rahu armastav rahvas. Me tervitame teid siin ja soovime olla teie sõbrad. Olge meie hea tahte saadikud maailmas ja rääkige kõikjal, et Rwandas on rahu ja me hoiame seda rahu”. Etnilised pinged ei ole Rwanda ajaloos miskit uut. Alati on olnud eriarvamusi enamusse kuuluvate hutude (85% elanikkonnast) ja vähemuses olevate tutside (15% elanikkonnast) vahel. Kuid vastuolud kahe rahvakillu vahel süvenesid kolonialistide saabumisega 20. sajandi alguses. Kaks etnilist gruppi on tegelikkuses väga sarnased – nad räägivad sama keelt, elavad samas piirkonnas ning järgivad samu kombeid. Kuid tutsid on peamiselt pikemat kasvu ning nõtkema kehaehitusega kui hutud. Arvatavasti pärinevad nad Etioopiast. Belglastest kolonisaatorid hakkasid 1930. aastatel välja andma identiteedi-

kaarte, millega hakati inimesi klassifitseerima nende etniliste tunnuste järgi. Belglaste arvates olid tutsid ülemad kui hutud ning tänu sellele nautisid tutsid aastakümneid oma naabritest paremaid töökohti ja hariduse saamise võimalusi. Rahulolematus hutude hulgas kasvas aga pidevalt. Kui belglaste lahkudes kuulutas Rwanda 1962. aastal välja oma iseseisvuse, asusid juhtivatele positsioonidele hutud. Kui 6. aprillil 1994 tulistati alla president Habyarimana lennuk ning hukkusid nii president kui ka temaga kaasas olnud Burundi president, vallandas see vägivallalaine. Kogu maa oli halvatud õudusest ja ängist. Rwandalased jäeti üksi ka rahvusvahelise kogukonna poolt – ÜRO viis oma väed riigist välja pärast oma 10 sõduri hukkumist. Genotsiidile järgnes paar aastat kestnud kodusõda, lõputuna näivad kohtuprotsessid genotsiidi korraldajate ja läbiviijate üle, pidev tegelemine inimeste hingedes olevate haavadega ning lepituse otsimisega kahe rahvakillu vahel. Üles tuli ka kasvatada tuhandeid orvuks jäänud lapsi. Tänasel päeval püüab pealinn Kigali pilku lõputute lilleklumpide, piinlikult puhaste tänavate ja kahe pilvelõhkujaga kesklinnas. Kigali on riigi administratiiv- ja majanduskeskus. Siin asuvad nii pankade ja äride peakontorid, välisesindused kui ka valitsushooned ja parlament (mis on maailma ainus parlament, kus enamik saadikuid on naised). Samas pole seal ühtki kino ega teatrit. Vaba aja kul-


Erakogu

Hoogne sõjatants.

tuurilisel ja harival sisustamisel tundub mängivat suurimat rolli kirik. Kirikuid ja palvemaju on igas linnas ja külas. Riigikeeli on kolm – kinyarwanda, prantsuse ja inglise keel. Õigupoolest mindi president Paul Kagame korraldusel inglise keelele üle vaid mõni aasta tagasi. President on andnud teisigi huvitavaid korraldusi. Nimelt on keelatud elumajadel õlest ja kivist katused – kohustuslik on plekk-katus. Iga kuu viimasel laupäeval on kõigil kodanikel kohustus minna laupäevakule. Kraave kaevavad nii tavalised inimesed kui ka peaminister ja president. Suuremad maanteed on üle kogu riigi hämmastavalt heas korras. Kuna autosid on suhteliselt vähe, siis peamisteks liikumisvahenditeks on jalgrattad, mopeedid ja minibussid. Sõiduvahendid on pea alati inimesi pungil täis. Üks korralik mopeed peabki ju mahutama vähemalt kolm inimest, sülelapse ja kitse. Kuid peamiselt liigutakse jala. Teedel ja teede

ääres on üldse palju inimesi, pisut ehmatav oli näha teedel mängivaid 5–6-aastaste jõnglaste parvesid, kes usinalt autodele lehvitavad. Autojuhi kõige tõhusamad abivahendid ongi pidurid ja signaal, sest inimesed ei tule lihtsalt teelt ära. Tee ääres on ka väga palju sotsiaalse reklaamiga plakateid. Tihtipeale on tegemist infoga malaariavastasest vaktsineerimisest, pereplaneerimisest, suguhaigustest hoidumisest või hoopis sellest, et kommionu (või -tädiga) ei tohi kaasa minna või temalt miskit head-paremat vastu võtta. Jõudsalt areneva turismi peamiseks magnetiks on eelkõige Rwanda loodus. Välisturistide palverännaku sihiks on Volcanoes’i rahvuspark, kus troopilises vihmametsas mäe jalamil pesitsevad väljasuremise äärel olevad mägigorillad. Välismaalasel on 500 dollari eest võimalik minna pooleks päevaks mägedesse ja

jälgida haruldase liigi toimetamist tema tavapärases elukeskkonnas. Suurepärane sihtkoht on ka riigi idaosas, Tansaania piiri ääres asuv Akagera rahvuspark, kus on võimalik näha nii kaelkirjakuid, sebrasid, impaalasid, jõehobusid ja palju teisi meie jaoks haruldasi loomi. Äärmiselt huvitav on ka vana pealinn Nyanza, kus on saab külastada Rwanda kuninga kunagisi residentse. Nimelt on neid kolm. Kunagine õlgkatusega hiigelonn, belglaste poolt 1920. aastate lõpus ehitatud kivimaja ning vahetult pärast kuninga surma valminud villa. Valgeid inimesi liigub Rwandas suhteliselt vähe ja seetõttu tekitab nende ilmumine tänaval väikese mõtliku vaatamisseisaku. Inimesed jäävad seisma ja lihtsalt vaatavad ainiti valget ilmutist. Kuna valgeid kutsutakse kohalikus keeles „muzungudeks”, siis selle nähtuse on naljahambad ristinud „muzungu TV-ks”. Eks tuli meiegi reisiseltskonnal aeg-ajalt

MAAILMAVAADE

27


Erakogu

Tüüpilise külaelamu ehitus.

telestaaridena esineda: kui märkasid kedagi sind kivistununa vaatamas, siis tuli rõõmsalt tervitada ja lehvitada. Tavaliselt vastati laia naeratuse ja mõlema käega lehvitamisega. Rwandas peab kindlasti varuma kahte asja – aega ja kannatust. Kohalik inimene on väga sõbralik ja abivalmis, kuid ka väga pikatoimeline. Kui soovid minna restorani, pead arvestama oma tunnipooleteisese ooteajaga. Asju aetakse väärikalt ja aeglaselt. Omavahel armastatakse väga lobiseda. Väga armastatakse rääkida ka mobiiltelefonidega. Kuna elektrit pole 70%-l majapidamistest, siis võib teede ääres kohata suurte reklaamidega mobiililaadimise putkasid. Kohalike jutt on tavaliselt kõvahäälne ning teineteisemõistmisele viitavad rahulik ja pidev peaga noogutamine ning vaiksel mõminal lisatud „eee” või „mmm”.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Rwandal on ees palju väljakutseid. Väljarabelemine mineviku taagast ja vaesusest on vahest neist kõige olulisemad. Unistada tulebki suurelt. Olles Aafrika üks kõige vähem korrumpeerunumaid riike, on Rwandal päris head šansid tõusta Aafrika Singapuriks. 

Rwanda Riigi juhtlause „Ubumwe, umurimo, gukunda igihugu” („ühtsus, töö, isamaalisus”) Riigihümn

Rwanda Nziza

Pealinn

Kigali

Pindala

26 338 km2

Riigikeel(ed) ruanda, prantsuse ja inglise Rahvaarv

9 998 000 (2009)

Rahvastiku tihedus

379,6 in/km2

President

Paul Kagame

Peaminister Pierre Damien Habumuremyi Iseseisvus

1. juuli 1962

Rahaühik

frank (RWF)

http://et.wikipedia.org/wiki/Rwanda

28


Härjasarverahvas ekvaatorilt Aimar Altosaar Indoneesiale kuuluv Sumatra on meie maanurgast vaadatuna kauge ja eksootiline suur saar, mille keskelt jookseb läbi ekvaator. Loodusõpetuse tundidest meenub, et sealne lopsakas floora-fauna on väga mitmekesine, sealjuures on väga paljud liigid omased vaid sellele saarele. Kõige kuulsamad asukad on muidugi orangutanid, kohalikus keeles „metsinimesed”, kuid elus on veel ka üksikud Sumatra ninasarvikud, leidub kohalikke taapire, saarmaid ja palju muud eksootilist. Sumatra tiigridki on veel rahvusparkides elus, kuid nii neid nagu kõiki teisi haruldusi surub elualadelt välja metsade raie ja laienev põllumajandus. Kuigi hinnanguliselt on 80% saare kunagistest kuulsatest metsadest juba hävitatud, võib loodushuviline rändur siiski vähemalt saare mägises lääneosas leida veel küllalt põnevaid looduskooslusi, kõrgetel mäekülgedel tihedaid pilvemetsi ja madalamatel aladel lopsakate džunglite jäänuseid. Liblikauurijad tulevad siia otsima ülisuurte tiibadega liblikaid, linnumehed võivad näha linde, mida mujal ei kohta. Kuid see Rootsi-suurune saar, kus elas 2006. aasta arvestuses 48 miljonit inimest, on äärmiselt põnev ka inimühiskonna uurijatele ja kultuurihuvilistele. Võrreldes peaaegu neli korda väiksema Jaava saarega, kus elanikke 128 miljonit, on Sumatra suhteliselt hõredalt asustatud, kuid seda muidugi vaid sealseid mõõdupuid arvestades. Sumatra saarel räägitakse 52 keelt, mis kõik kuuluvad Madagaskarilt kuni Vaikse ookeani saarteni ulatuvasse austroneesia keelerühma. Sumatra on väga kirev nii keeleliselt kui ka kultuuriliselt, kuid ebatavaliselt on saarel põimunud ka erinevad religioonid ja võib öelda, et isegi tsivilisatsioonid. Sumatrast läänes asuvatel Siberuti saartel elavad mentawai-rahvad on küll ametlikult ristitud, kuid elavad džunglis ikka oma esivanemate kiviaegsete tavade järgi (vt ka Go Reisiajakiri 2/2012). Ent Sumatral on olemas ka mitu nüüdisaegset miljonilinna, kus vähemalt osa rahvast elab juba nende standardite järgi, millega meiegi oleme harjunud. Ida-Sumatras, mille vastas üle väina asub

Malaisia ja Singapur, räägitaksegi enamasti ka malaisia dialekte. Lõunas elavad jaavalased, põhja mägismaal, kuulsa Tobo järve ümbruses, kristlased batakid, saare põhjatipus ranget islamit järgivad ached. Lääne-Sumatra provintsis elavad aga minangkabaud, suhteliselt väikesearvuline omanäoline rahvas, kes on suutnud läbi aegade oma huvide eest seista. Kindlasti väärivad kõik Sumatra saare suuremad ja väiksemad rahvad tähelepanu, kuid kui rännuteed on teid viinud Lääne-Sumatra provintsi ja selle pealinna Padangi, siis on teil ka igatahes väga vedanud. Sest siit on võimalik leida eksootiline puulaev, et sõita Siberuti saartele, heas korras teedel võib bussidega liikuda sisemaa mägedesse ning ka linn ise oma ookeani-äärse promenaadiga on mõnus koht vähemalt mõnepäevaseks olemiseks. Kõige kindlam on aga leida endale hea giid-abiline, kes nõustab edasise rännuplaani koostamist, aitab rentida mikrobussi ning leida hea hinnaga ööbimiskohad. Islamimaal on aga keeruline neil, kes tahaksid õhtuti kohalike puuviljade nautimise kõrvale kangemat kraami rüübata. Sest isegi väga püüdlik giid-abimees suudab kusagilt salateid pidi kohale tuua vaid suhteliselt lahja ja maitsetu joogi, mida ise küll uhkelt viskiks nimetab! Kuid jäägu siis napsid ja veinid muude maade pärisosaks. Sumatral leidub siiski piirkond, kus alkoholi hankimisega ei ole probleeme – see on ala, kus elavad kristlased batakid. Need on aga endised inimsööjad, ei unusta korralik muslim nende kohta lisamast! Kindlasti on ka see huvitav lugu, kuidas õnnestus 19. sajandi lõpus ühel eriti vapral saksa protestandist misjonäril vältida kohalike kulinaarsete harrastuste objektiks sattumast ning veenda selle asemel kohalikke vastu võtma ristiusku. Seda ajal, kui Indoneesia oli juba valdavalt islamimeelne ning ka nende lõunapoolsed naabrid minangkabaud olid äsja võtnud vastu islamiusu. Usuvahetus – varem olid levinud kohalikud ja India usundid – oli minangkabaudele vajalik, et seista vastu jõhkramaks muutunud Hollandi koloniaalvõimudele. Naaberrahvastega, eriti Ache Sultanaadiga pidevalt sõdinud minangkabaud, saamata leevendust hollandlaste kolo-

niaalvõimu poolt, pöördusid 19. sajani I poolel massiliselt islamisse, et avaldada sellele võimule organiseeritumat vastupanu. Indoneesia on suurima rahvaarvuga islamimaa, kuid siinne kultuuriline mitmekesisus, sügavad kohalikud traditsioonid ja tolerantne meelelaad eristab seda enamikust teistest muslimiriikidest. Poliitiline režiim on küll vormiliselt demokraatlik, presidentaalne vabariik, kuid üsna tugevate autoritaarsete sugemetega ning jaava keelt kui ühtset riigikeelt pealesundiv. Jaavalased on ka peamised islami kultuuri kandjad, kuid seda religiooni jagab enamik indoneeslasi, hinnanguliselt 90%. Muud kui islamikultuurid saavad samuti asja ajada ja isegi kristlik misjon tegutseb üsna vabalt. Minangkabaude näitel on sealne sunni-islam üsna salliv, taludes enda kõrval teisi kultuure ja religioone. Lääne-Sumatra provintsi pealinn Padang on 835 000 elanikuga saarel suuruselt viies. See on üsna tavaline lõunamaa linn kaootilise liikluse ja suurte inimhulkadega kesklinna tänavail. Naised ja suuremad tüdrukud on kõik pearätistatud nagu muslimirahvastele tänapäeval kohane, mehed on euroopalikult riides. Kesklinnas asuvad pankade ja suurte ettevõtete büroohooned ja mõned euroopalikult heakorrastatud kvartalid, kuid enamasti näeme ühte suurt turgu ja garaažisuuruste poekeste ridu, nagu see on tavaline lõunamaa linnades. Võluv on pisike koloniaalajastut meenutav vanalinn, kuid erilist muinsuskaitset sealsetele hoonetele pole rakendatud. Minangkabau rahva kultuuripealinn, 100000 elanikuga Bukittinggi asub aga ärilinnast Padangist 90 kilomeetri kaugusel kõrgmaal, mägede vahel orus, kahe kuulsa vulkaani vahetus läheduses. Seal hakkavad enam silma kohaliku rahva traditsioonilised uljaste nurgakaartega majakatused. Neid haruldaste ornamentide ja puunikerdustega, mõnel juhul isegi kolmekordsete kaartega maju nähes taipab rändur, miks on nii vähe tähelepanu pööratud kuni paarisaja aastasele koloniaalpärandile! Ometi on olemas täiesti unikaalsed, kaunid ja eripäraselt

MAAILMAVAADE

29


Erakogu

hingestatud kuni 400 aastat püsti seisnud (puuhoonete jaoks troopikas tõeline ime) ehituskunsti pärlid. Oma kolonisaatorite, hollandlastega, ei tekkinud minangkabau rahval sooje suhteid, nendest eristumiseks ja vastuhakuks võeti vastu islam. Kuid ka kõigile teistele, kes on minangkabaude iseolemist või kultuurilist eripära püüdnud alla suruda, on siinsed elanikud vapralt vastu astunud.

üks nukker orangutani-isand istus nagu meid oodates puuris, käed ümber puurivarbade. Vaatas meile etteheitvalt otsa, silmavalged välkusid paar korda, siis lõi käega, pööras ringi ning astus kahel jalal taarudes oma onni uksest sisse ning tõmbas ukse tagantkätt kinni. Hinge jäi sellest kohtumisest valus kripeldus, rohkem me neid kuulsaid „metsinimesi” ei kohanud.

Bukittinggi on armas hubane linn, kus leidub piisavalt hotelle ja lihtsamaid peatuspaiku reisijatele ning kus on lihtne leida giide-abilisi. Künklikul maastikul asuvas linnas leiab huviline palju vaatamisväärset. Vanalinnas domineerib härjasarvenurkadega kellatorn, silma hakkavad Lääne-Euroopa vahvärki meenutavad korruselamud, korrastatud pargid ja alleed. Linna keskpargis on avarates puurides võimalik imetleda ka Sumatra saare metsaasukaid. Ka

Bukittinggis tasub ära vaadata ka minangkabaude rahvatantsuansambli etendus, mis põhineb vanal India eeposel – „Rāmājanal”. Selle eepose süžeed on Indoneesias kõikjal väga populaarsed. Imeline on kohalik Gamelani-orkestri muusika, eriti selle sissejuhatav osa, ilma vokaali ja tantsuta. Vaskksülofonide ja -trummidega ning mitmete flöötidega luuakse eriomane helitaust, lummus, millest vaataja väljub alles etenduse lõpus. Ka kohalik rahvatantsuansambel

30

on väga heal tasemel – võõramaalasedki saavad siit kiiresti kätte mõnusa minangkabau-tunde. Kuigi islam on Indoneesias ametlik usk ja minangkabaudki on juba ligi paarsada aastat sunnimuslimid, on rahva traditsioonid sügaval budismis ja hinduismis ning samuti vanas ürgaustroneesia kultuuris. Enim võlub turiste aga traditsiooniline Lääne-Sumatra ehitukunst. Selle stiilinäiteid võib igaüks imetleda Wikipedias märksõna alt „Rumah Gadang” mis tähendabki minangkabaude keeles „suurmaja”. Selle hoone kõige silmatorkavamaks elemendiks on taevasse kaarduvad katuseservad – gonjong’id. Kohalik giid Man Equator (Facebookis on konto) räägib huvilistele legendi, miks just see terava sarve kuju on minangkabaudele väga tähtis. Nimelt olla vanal ajal minangkabaudel suur vaidlus lõunas elavate jaavalastega territooriumi pärast.


Erakogu

Suure sõja ärahoidmiseks tegid kohalikud ettepaneku lasta omavahel võidelda vesipühvlitel. Jaavalaste vürst tõigi välja kõige suurema ja agressiivsema pühvli. Minangkabaud aga lükkasid võitlusväljale näljase pühvlivasika, kellel olid väiksed, kuid nugateravad sarved. Nähes põllul suurt pühvlit, tormas näljane vasikas selle poole, et piima saada. Suur loom aga ei pööranud pisikesele pühvlikesele mingit tähelepanu, sest vaatas ringi pärisvastase järele. Selle ajal aga sööstis vasikas oma teravate sarvedega vastase kõhu alla ning lõikas selle lõhki – mille tulemusena too hinge heitis. Nõnda võitsid minangkabaud võitluse ning säilitasid oma maa. Pühvlisarve kaar on aga sellest peale kõrges aus ning kaitseb iga majapidamist. Rahva nimigi tuleb nendest sõnadest, sest „minang” tähendab võitjat ja „kabau” pühvlit.

Ühiskonnakorraldus on minangkabaudel aga väga omapärane, sest see on tegelikult matriarhaatlik. Omand pärandatakse emalt tütardele, naised on perekonnapead ja valdavad majapidamisi. Traditsioonilistes „sarvedega” suurmajadeski olid omaette kambrid ette nähtud vaid tütardele, pojad magasid, kus juhtus, ja siis, kui hakkasid kaela kandma, saadeti nad kloostrisse õppima või nad lahkusid lihtsalt kodunt. Samal ajal on minangkabaud tõsine islamirahvas ja islam usuna on teatavasti äärmiselt meestekeskne. Näiliselt on need kaks doktriini ühendamatud, kuid leidlikud minangkabaud on selle probleemi lahendanud nii, et mehed tegelevad rohkem usuasjade ja poliitikaga, kodus ja majanduselus on aga tähtsam roll naistel. Tänapäeval ei ole piirid meeste ja naiste tööde vahel siiski väga jäigad – on seal naisigi poliitikas ning suurärimehed on siiski enamasti mehed.

Seitsmest miljonist minangkabaust elab oma koduprovintsis umbes neli, ülejäänud elavad peamiselt teistes Sumatra ja Malaka poolsaare linnades. Matkasin Lääne-Sumatral 2007. aasta veebruaris. 

MAAILMAVAADE

31


Maailma Vaade www.maailmavaade.ee

Peatoimetaja: Mart Helme Kolleegium: Mart Helme, Tunne Kelam, Kadri Kopli, Aimar Altosaar, Berit Teeäär, Marko Mihkelson, Andres Herkel, Mart Nutt,Veiko Lukmann Toimetus: Anneli Kivisiv, Kaja Villem, Kaja Sõrg Keelekorrektuur: Hille Saluäär Toimetuse kontakt: +372 5690 9237, anneli.kivisiv@gmail.com

Scanpix

Väljaandja: Tunne Kelami büroo, Kivisilla 4-9, Tallinn 10145 +372 773 4201, kaja.villem@irl.ee

Sisukord Peatoimetajaveerg, Mart Helme

Vastassuunas sammuvad auvahtkonna sõdurid Kreeka presidendipalee ees sümboliseerivad ka riigi enda skisofreenilist ja üha sügavamalt kriisi vajuvat sisepoliitikat.

1. mai demonstratsioon Hispaania linnas Almerias möödumas rannal puhkajatest. Tuhanded inimesed üle Euroopa väljendavad oma muret ja hirmu kärpekavadest johtuva võimaliku elatustaseme languse pärast.

Esikaas: 13. aprill 2012. Lõuna-korealased vaatavad binoklitega Põhja-Korea suunas Paju demilitariseeritud tsooni lähedal, mis lahutab kaht Koread. Põhja-Korea teatas, et pikamaaraketi katsetus ebaõnnestus. See piinlikkust valmistav ülestunnistus on erakriigi puhul harv nähtus ning uue noore liidri jaoks valus hoop.

ISSN-L 2228-0200 ISSN 2228-0200

Scanpix

Scanpix

Ukraina endise peaministri Julia Tõmošenko kohtu- ja vanglaepopöa demonstreerib kujukalt oranži revolutsiooni aegsete unistuste ja püüdluste kokkuvarisemist selles riigis.

Lk 2 Geza Gecse „Bütsantsist Bütsantsini. Suurvene mõttelaadi olemus” Lk 2 Ungari tegelikkused, György Schöpflin Lk 3 Kas ühtne turg teeb meie heaks oma parima? Joseph Daul Lk 7 Mõistuse jõud jääb peale, Simon Busuttil Lk 9 Konservatiivsete erakondade mõju Balti riikide valitsemisel, Erki Kalle Lk 10 Süüria – väikese ja suure vastasseis, Artur Laast Lk 13 Õpetussõna, Prantsusmaa valik Lk 15 Falkland versus Malviinid, Toomas Alatalu Lk 16 Eesti kodanik – Venemaa vaimueliidi arvamusliider, Juhan Sillaste Lk 18 Moldova – endiselt eneseotsingu teel, Piia Sirel Lk 20 Aafrika: pimeduse süda või arenguvõimalus? Daniel-Erik Schaer Lk 23 Huvireisijana Rwandas, Kadri Kopli Lk 26 Härjasarverahvas ekvaatorilt, Aimar Altosaar Lk 29 Esikaas: Scanpix

Profile for otse.info

Maailma Vaade 17  

Kord kvartalis ilmuv välispoliitika ajakiri.

Maailma Vaade 17  

Kord kvartalis ilmuv välispoliitika ajakiri.

Profile for otse.info
Advertisement