Euroopa ja Ameerika – kas leivad ühte kotti? Tunne Kelam ERP fraktsioon, Euroopa Parlamendi väliskomisjoni ja USA delegatsiooni liige Euroopa ja Ameerika Ühendriikide vahekord on rahvusvaheliste suhete vallas olnud üks huvitavamaid ja vastuolulisemaid. Üks vaatleja on võrrelnud seda vanade partnerite abieluga, kelle suhetest on esimene armastus ammu haihtunud ning igapäevastes kontaktides on saanud rutiiniks väiklane nägelemine, partneri vigade ja puuduste täheldamine ning hoolikas valvamine selle üle, et teine pool ei saaks end tunda õigemana ega paremana. Eriti pärast Teise maailmasõja hävitusest toibumist on Euroopas tugevnenud omamoodi tänuvõla kompleks USA suhtes. Mõistuslikult on võimatu eitada, et üksnes USA sõjaline juuresolek ja president Trumani algatatud NATO loomine päästsid Lääne- ja Lõuna-Euroopa riigid Stalini vallutusest ning et Marshalli plaan aitas Euroopa purustatud majanduse taas jalule. USA edasine domineerimine Lääne julgeoleku- ja välispoliitikas, aga ka teaduses ja innovaatikas on aastakümnete jooksul toitnud Euroopa maades alaväärsustunnet ning inspireerinud katseid demonstreerida suuremat sõltumatust Atlandi-tagusest partnerist. Siiani pole säärased ärgitused paraku veenvaid tulemusi andnud. Kuid praegugi on ELis kuulda hääli, et 2008. aasta rahandus- ja majanduskriis sai alguse USAst ning et Euroopa on just nagu Ameerika pankade vastutustundetu käitumise ohver. Kuid vanade abielupartnerite suhete väline külg võib osutuda petlikuks, juhul asjad nende elus muutuvad tõsiseks ja mõlemad tajuvad äkki tõsist ohtu edasisel kooselule. Välisvaatleja võib üllatusega avastada, kui tugevad sidemed siiski mõlemaid pooli ühendavad ning kui stabiliseeriv on pikaajaline kooselu kogemus mitte üksnes osaliste endi jaoks, vaid ka nende naabruskonnale. Selle kõrval kaotab flirtimine uute ja huvitavama-
te partneritega äkki oma perspektiivikuse ja muutub üsnagi teisejärguliseks. Ameerika ja Euroopa kauaaegse partnerluse sügavus ja püsivus on näha, kui pisutki süveneda arvudesse. Isegi uute Aasia ja Ladina-Ameerika riikide tõus maailma arengumootorite hulka pole oluliselt vähendanud Atlandi-üleste partnerite osakaalu. USA ja EL toodavad senini ligemale poole (täpsemalt 45%) maailma koguproduktist ning nende arvele langeb kolmandik maailmas toimuvast kaubavahetusest. EL oma 500 miljoni kodanikuga on maailma suurim majandusjõud ja turg. Eriti oluline on avastada seda, kui tihedalt on need kaks majanduslikku suurjõudu omavahel seotud. Seda näiteks vaikselt toimunud investeeringute kaudu, millest elanikud ega poliitikudki ei tarvitse eriti teadlikud olla. Nii võib Indiana osariigi kongresmen avastada, et ELi otseinvesteeringud on loonud tema osariigis 70 000 töökohta ning et lisaks tugineb 200 000 kohalikku töökohta Euroopaga toimuvale kaubavahetusele. Veelgi suuremaks üllatuseks võib osutuda tõsiasi, et Euroopa Liit ostab aastas 8 miljardi dollari eest Indianas toodetud kaupu. New Yorgi osariigis on ELi investeeringud tekitanud 230 000 töökohta ning lisaks on 700 000 inimese töö sõltuvuses igapäevastest kaubasuhetest ELiga. ELi investeeringud USAsse moodustavad ei enam ega vähem kui 74% kõigist Ameerika Ühendriikidesse tehtud välisinvesteeringuist – nende kogusumma on 1,2 triljonit eurot. Selliste arvude kõrval kahvatuvad hirmu- ja õudusjutud Hiina võimsast ekspansioonist ja ELi nõrgenemisest. Sama kehtib Ameerika investeeringute kohta Euroopasse, mis koonduvad eelkõige Suurbritanniasse ja Hollandisse. Aastal 2010 ulatusid viimased samaväärse 1,2 triljoni euroni, samal ajal kui Venemaa otseinvesteeringud Euroopasse moodustasid 42 miljardit ja Jaapani omad 129 miljardit eurot.
Mis puutub kaubavahetusse, siis EL oli aastal 2011 USA ekspordivoogudes Kanada järel 19%-ga teisel kohal ning USA impordis Hiina järel samuti teisel kohal (17% USA impordist pärines EList). Samal aastal suundus ELi ekspordist 17% Ameerika turule. Vastastikuses kaubavahetuses on esikohal masinad ja transpordivarustus (esmajoones autod), teisel kohal kemikaalid ja keemiatööstuse saadused. Mõlemas nimetatud sektoris ületas ELi eksport USAsse viimasest tuleva impordi. Palju aastaid on ärimehi ja poliitikuid Atlandi mõlemal kaldal inspireerinud küsimus: miks peaks Euroopa Liit jääma ka edaspidi Euroopa maailmajaoga piiratud vabakaubanduspiirkonnaks. Kas pole seda võimalik laiendada üheks hiiglaslikuks üle Atlandi ulatuvaks vabaturuks? Vabaturu suletud piirid on olemuslikult vastunäidustatud kaupade ja teenuste vaba liikumise põhimõttele. USA poolel oleme kuulnud ka pettumusnoote 1992. aastal USA, Kanada ja Mehhiko vahel sõlmitud Põhja-Ameerika Vabakaubanduslepingu (NAFTA) edukuse suhtes. Selle jõustumisega 1994. aastal tekkis põhimõtteliselt maailma suurim vabakaubanduspiirkond. Ometi, Europarlamendi ja USA Kongressi ühisdelegatsiooni kohtumisel Washingtonis 2012. aasta novembris soovitas Seattle’i kongresmen NAFTAst üldse mitte rääkida – Ameerika poliitikud olevat 20 aastat üritanud seda ellu viia, kuid tulemusteta. Samasugune pettumus valitseb Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) poolt 2001 algatatud Doha vooru suhtes – juba viis aastat on kaubandustõkete kõrvaldamise ja reeglite ühtlustamise läbirääkimised suluseisus. Atlandi ookeani mõlemat kallast viimastel aastatel muserdanud majanduskriis ning Hiina, India, Brasiilia, Lõuna-Aafrika ja tosina muu riigi jõuline esilekerkimine maailma majanduses viis aastail 2012 ja 2013 selleni, mida Euroopa Parlament oli julge teerajajana juba viimased viis aastat oma mitmes resolutsioonis
MAAILMAVAADE
3