Maailma Vaade 21

Page 1

#21 | 2013

Araabia A aabia kev kevadest on saanud Süüria talv Valim Valimised ja nende mängureeglid Soome kuuspakk valitsuse valikud USA ja Euroopa majandussuhted Ku Kuidas Lääs kaotas Kaukaasia?


From Reform to Growth: Managing the Economic Crisis in Europe – Reformidelt kasvule: toimetulek Euroopa majanduskriisiga Andres Arrak

2007. aastal alanud ülemaailmne majanduskriis on seadnud Euroopa valitsuste ja kodanike ette tohutud väljakutsed. Kriis on näidanud, et finantssektori järelevalve ja regulatsioon on olnud puudulikud, et valitsused ja üksikisikud on teinud liigseid kulutusi ning Euroopa majandus kannatab struktuuriliste probleemide all.

majanduspublitsist Euroopa Uuringute Keskus (CES) on ülevaateteost tutvustanud nii: „Käesolev 19 riiki hõlmav väljaanne toob esile kolm peamist majanduskriisi õppetundi: esiteks, riigid, mis tegid reformid ära enne kriisi, tulid toime paremini kui riigid, kus reformid olid ebapiisavad; teiseks, oluline on kriisile kiiresti reageerida ning saavutada valitsuse meetmete suhtes ühiskondlik ja poliitiline üksmeel; kolmandaks, ei ole muid võimalusi peale riigivõla vähendamise fiskaalse konsolideerimise teel, mida toetavad majandusreformid, sh paindliku tööturu loomine, pensioniea tõstmine ja tõhusate riigiasutuste kujundamine. Raamatus järeldatakse, et sellised reformid tooksid kaasa püsiva majanduskasvu, aitaksid luua töökohti ja suunaksid Euroopa jõukuse teele. Raamatu suurim väärtus on see, et riike, Euroopa Liitu ja piirkonda üldiselt käsitlevad peatükid on kirjutanud riikide asjatundjad, kes tunnevad tegelikku olukorda palju paremini kui väljaspool seisjad. Nüüd on aeg õppida positiivsetest majandus- ja finantspoliitika näidetest, mida pakub Euroopa möödunud viie aasta kogemus.” 2011. aastal taasiseseisvumise 20. aastapäeva tähistanud Eestile oli suure finantsja majanduskriisi õppetund esimene. Varasema kriisikogemuse puudumise tõttu oli hädas enamik majandusosalisi (kaasa arvatud valitsus). 1990. aastate algusest pärinev liberaalne majandusmudel osutus siiski jätkusuutlikuks. Mis kõige olulisem: kõige sügavama majandussurutise hetkel pidi Eesti euroalasse pääsemiseks täitma Maastrichti riigieelarve tasakaalu kriteeriumi. Eesti rahapoliitika põhines valuutakomitee süsteemil, mille puhul valitsusel puudub nn viimase võimaluse laenuandja. Nii oli Eesti jaoks

2

Euroopa Uuringute Keskuse (CES) ja tema liikmesorganisatsioonide ühisväljaanne hindab valitsuste reageeringut kriisile riiklikul, Euroopa Liidu ja piirkondlikul tasandil ning pakub ka poliitilisi soovitusi.

loogiline lahendus võtta kokkuhoiumeetmeid. Suurim poliitiline viga tehti 2008. aasta lõpus, kui eirati tõsiasja, et langus on juba alanud. See viga küündis pea 20 protsendini valitsussektori eelarvest. Tänu paindlikule tööturule ja liberaalsele majandusmudelile suutis Eesti eelarve tasakaalustada. Tõsteti makse, kärbiti kulusid (sh palku) ja müüdi riigivara. Jooksev eelarvepuudujääk oli 2009. aastal 1,7%, samas kui enamikus euroala riikides oli 3% piir ületatud. Eesti (ja Baltimaade) kokkuhoiumeetmeid tuleks vaadelda ülemaailmse finants- ja võlakriisi taustal. Enamik heaoluriike (ja ka hulk teisi) oli valinud Keynesi kulukate väljaostuprogrammide tee. See raskendas juba niigi keerulist rahandus- ja võlaolukorda, mistõttu tuleks eriti kõrgelt hinnata seda, kuidas Eesti suutis majanduslanguse kiirelt ületada ilma võlakriisi sattumata või seda süvendamata. Tõlkis Anna-Liisa Lutsar

Raamatu esitlus 15. novembril 2013 konverentsil „Reformidelt kasvule: toimetulek Euroopa majanduskriisiga”. Esinejad: Trivimi Velliste, Tunne Kelam, kogumiku koostaja – Euroopa Uuringute Keskuse (CES) vanemteadur Vít Novotný, Eesti peatüki autor – majandusteadlane ja publitsist Andres Arrak, Soome peatüki autor – vabakutseline ajakirjanik Henna Hopia ja Nortali turundusjuht Anna-Greta Tsahkna. 


Euroopa ja Ameerika – kas leivad ühte kotti? Tunne Kelam ERP fraktsioon, Euroopa Parlamendi väliskomisjoni ja USA delegatsiooni liige Euroopa ja Ameerika Ühendriikide vahekord on rahvusvaheliste suhete vallas olnud üks huvitavamaid ja vastuolulisemaid. Üks vaatleja on võrrelnud seda vanade partnerite abieluga, kelle suhetest on esimene armastus ammu haihtunud ning igapäevastes kontaktides on saanud rutiiniks väiklane nägelemine, partneri vigade ja puuduste täheldamine ning hoolikas valvamine selle üle, et teine pool ei saaks end tunda õigemana ega paremana. Eriti pärast Teise maailmasõja hävitusest toibumist on Euroopas tugevnenud omamoodi tänuvõla kompleks USA suhtes. Mõistuslikult on võimatu eitada, et üksnes USA sõjaline juuresolek ja president Trumani algatatud NATO loomine päästsid Lääne- ja Lõuna-Euroopa riigid Stalini vallutusest ning et Marshalli plaan aitas Euroopa purustatud majanduse taas jalule. USA edasine domineerimine Lääne julgeoleku- ja välispoliitikas, aga ka teaduses ja innovaatikas on aastakümnete jooksul toitnud Euroopa maades alaväärsustunnet ning inspireerinud katseid demonstreerida suuremat sõltumatust Atlandi-tagusest partnerist. Siiani pole säärased ärgitused paraku veenvaid tulemusi andnud. Kuid praegugi on ELis kuulda hääli, et 2008. aasta rahandus- ja majanduskriis sai alguse USAst ning et Euroopa on just nagu Ameerika pankade vastutustundetu käitumise ohver. Kuid vanade abielupartnerite suhete väline külg võib osutuda petlikuks, juhul asjad nende elus muutuvad tõsiseks ja mõlemad tajuvad äkki tõsist ohtu edasisel kooselule. Välisvaatleja võib üllatusega avastada, kui tugevad sidemed siiski mõlemaid pooli ühendavad ning kui stabiliseeriv on pikaajaline kooselu kogemus mitte üksnes osaliste endi jaoks, vaid ka nende naabruskonnale. Selle kõrval kaotab flirtimine uute ja huvitavama-

te partneritega äkki oma perspektiivikuse ja muutub üsnagi teisejärguliseks. Ameerika ja Euroopa kauaaegse partnerluse sügavus ja püsivus on näha, kui pisutki süveneda arvudesse. Isegi uute Aasia ja Ladina-Ameerika riikide tõus maailma arengumootorite hulka pole oluliselt vähendanud Atlandi-üleste partnerite osakaalu. USA ja EL toodavad senini ligemale poole (täpsemalt 45%) maailma koguproduktist ning nende arvele langeb kolmandik maailmas toimuvast kaubavahetusest. EL oma 500 miljoni kodanikuga on maailma suurim majandusjõud ja turg. Eriti oluline on avastada seda, kui tihedalt on need kaks majanduslikku suurjõudu omavahel seotud. Seda näiteks vaikselt toimunud investeeringute kaudu, millest elanikud ega poliitikudki ei tarvitse eriti teadlikud olla. Nii võib Indiana osariigi kongresmen avastada, et ELi otseinvesteeringud on loonud tema osariigis 70 000 töökohta ning et lisaks tugineb 200 000 kohalikku töökohta Euroopaga toimuvale kaubavahetusele. Veelgi suuremaks üllatuseks võib osutuda tõsiasi, et Euroopa Liit ostab aastas 8 miljardi dollari eest Indianas toodetud kaupu. New Yorgi osariigis on ELi investeeringud tekitanud 230 000 töökohta ning lisaks on 700 000 inimese töö sõltuvuses igapäevastest kaubasuhetest ELiga. ELi investeeringud USAsse moodustavad ei enam ega vähem kui 74% kõigist Ameerika Ühendriikidesse tehtud välisinvesteeringuist – nende kogusumma on 1,2 triljonit eurot. Selliste arvude kõrval kahvatuvad hirmu- ja õudusjutud Hiina võimsast ekspansioonist ja ELi nõrgenemisest. Sama kehtib Ameerika investeeringute kohta Euroopasse, mis koonduvad eelkõige Suurbritanniasse ja Hollandisse. Aastal 2010 ulatusid viimased samaväärse 1,2 triljoni euroni, samal ajal kui Venemaa otseinvesteeringud Euroopasse moodustasid 42 miljardit ja Jaapani omad 129 miljardit eurot.

Mis puutub kaubavahetusse, siis EL oli aastal 2011 USA ekspordivoogudes Kanada järel 19%-ga teisel kohal ning USA impordis Hiina järel samuti teisel kohal (17% USA impordist pärines EList). Samal aastal suundus ELi ekspordist 17% Ameerika turule. Vastastikuses kaubavahetuses on esikohal masinad ja transpordivarustus (esmajoones autod), teisel kohal kemikaalid ja keemiatööstuse saadused. Mõlemas nimetatud sektoris ületas ELi eksport USAsse viimasest tuleva impordi. Palju aastaid on ärimehi ja poliitikuid Atlandi mõlemal kaldal inspireerinud küsimus: miks peaks Euroopa Liit jääma ka edaspidi Euroopa maailmajaoga piiratud vabakaubanduspiirkonnaks. Kas pole seda võimalik laiendada üheks hiiglaslikuks üle Atlandi ulatuvaks vabaturuks? Vabaturu suletud piirid on olemuslikult vastunäidustatud kaupade ja teenuste vaba liikumise põhimõttele. USA poolel oleme kuulnud ka pettumusnoote 1992. aastal USA, Kanada ja Mehhiko vahel sõlmitud Põhja-Ameerika Vabakaubanduslepingu (NAFTA) edukuse suhtes. Selle jõustumisega 1994. aastal tekkis põhimõtteliselt maailma suurim vabakaubanduspiirkond. Ometi, Europarlamendi ja USA Kongressi ühisdelegatsiooni kohtumisel Washingtonis 2012. aasta novembris soovitas Seattle’i kongresmen NAFTAst üldse mitte rääkida – Ameerika poliitikud olevat 20 aastat üritanud seda ellu viia, kuid tulemusteta. Samasugune pettumus valitseb Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) poolt 2001 algatatud Doha vooru suhtes – juba viis aastat on kaubandustõkete kõrvaldamise ja reeglite ühtlustamise läbirääkimised suluseisus. Atlandi ookeani mõlemat kallast viimastel aastatel muserdanud majanduskriis ning Hiina, India, Brasiilia, Lõuna-Aafrika ja tosina muu riigi jõuline esilekerkimine maailma majanduses viis aastail 2012 ja 2013 selleni, mida Euroopa Parlament oli julge teerajajana juba viimased viis aastat oma mitmes resolutsioonis

MAAILMAVAADE

3


Erakogu

Tunne Kelam USA Kongressis juulis 2013 koos USA Kongressi delegatsiooni juhi, kongresman Jeff Duncaniga.

pakkunud – luua ühtne Atlandi-ülene vabakaubandusala. Nagu nüüd tunnustavad kõrgeima tasandi poliitikud, kujunevad lähemad aastad ainulaadseks võimaluseks kaitsta ja tugevdada läänelikel väärtustel rajanevat majandust maailma lõikes. Majandus- ja usalduskriisist nõrgestatud EL ega USA seda omaette jäädes enam teha ei suuda. USA saadik ELi juures William Kennard väljendas jaanuaris 2013 toimunud kohtumisel europarlamendi USA delegatsiooni liikmetega oma tõsist muret, et niihästi Ameerika Ühendriigid kui ka Euroopa Liit võivad kriisi tagajärjel kumbki sulguda pikaks ajaks sisekaemusse, analüüsides kumbki eraldi tehtud vigu ja kasvavaid probleeme. Karm järeldus on teistsugune – kui USA ja EL nüüd selgi kokku ei pane ja kokkuleppele ei jõua, siis kümne aasta pärast on lootusetult hilja. Aastaks 2023 dikteerivad suure tõenäosusega päevakorda hoopis teised jõud ja seda teistsu-

4

guste, mitte-euroopalike reeglite alusel. Tänane küsimus kahe Lääne suurjõu jaoks on – kas olla või mitte olla ka lähema kümnendi lõppedes? Jõulisem ja sihikindlam Euroopa Liit on Ameerika huvides, väitis suursaadik Kennard. Kindlasti võib seda tõdeda ka Euroopa Liidu poolt, kui suudetakse riiklikest erihuvidest ja ninakirtsutamistest kaugemale vaadata – meie ühistele tulevikuhuvidele vastab tugevam, mitte nõrgem USA. Tegelikult on mõlemad partnerid juba kujundanud väga intensiivse strateegiliste suhete võrgustiku. See tugineb koostööle NATO raames. Sisuliselt puudub aga ühine välispoliitika – siin on selge vajadus koostööd tõhustada ning igal tõsisemal juhul vastastikuseid samme enne nende astumist kooskõlastada. Raskusi välispoliitika tõhusamal ühtlustamisel kerkib põhiliselt ELi poolt. Vaatamata Euroopa ühise välis- ja julgeolekupolii-

tika väljakuulutamisele ei saa sellega praktikas ikka veel tõsiselt arvestada. Kuivõrd ELi liikmesriigid eelistavad olulistes asjades valdavalt ajada omaenda rahvuslikke huve kahepoolsete sidemete kaudu kolmandate riikidega, siis jääb ELi ühtne välispoliitika deklaratiivseks. Seda matkitakse kavatsustes ja tulevikuplaanides, kuid ei realiseerita tegelikkuses. Kõige enam tuleks aga teha majandussuhetes. Vabaturumajandus tähendab võistlust ning EU ja USA on siin konkurendid. See tekitab loomulikult pingeid ning katseid konkurenti ühel või teisel viisil tõrjuda. Siit ka kiusatus komplitseerida partnerite juurdepääsu oma turule eri tollide, mittetariifsete kaubandustõkete ning eri standardite ja eeskirjade rakendamise teel. Uus tulevikustrateegia, jõudude ühendamine nõuab aga vastupidist – ühist majandusstrateegiat. Viimase kujundamine on iseäranis keerukas,


Scanpix

USA senati luurekomitee esinaine, California demokraadist senaator Dianne Feinstein (vasakult teine) vestleb (vasakult) USA peaprokuröri asetäitja James Cole’i, USA riikliku julgeolekuagentuuri peadirektori Keith Alexanderi ja USA riikliku julgeolekudirektori James Clapperiga Washingtonis Valges Majas 26. septembril 2013. Algamas on komitee istung, kus käsitleti USA välisluure jälitustegevuse seadust (FISA) ja riikliku julgeolekuagentuuri (NSA) telefonikõnede salvestusi. Seadusandjad, kes teostavad järelevalvet USA luureasutuste üle, püüavad laiendada valitsuse luurevolitusi, et FBI saaks viivitamatult alustada nende terrorismis kahtlustavate isikute elektroonilist jälgimist, kes reisivad Ameerika Ühendriikidesse ja keda NSA juba välismaal jälgis.

kuivõrd vabaturumajanduses pole poliitikategijaid üks või kaks, vaid neid on mustmiljon. Ometi teatasid 2013. aasta 13. veebruaril president Obama, ELi president Van Rompuy ja Euroopa Komisjoni president Barroso Washingtonis saavutatud kokkuleppest alustada laiaulatuslikke läbirääkimisi ELi ja USA kaubandus- ja investeerimislepingu sõlmimiseks. Sellele olid 1. detsembril 2012 oma toetuse andnud Euroopa Parlamendi ja USA Kongressi ühisdelegatsiooni liikmed. Euroopa Parlament kinnitas 23. mai 2013. aasta resolutsioonis oma veendumust, et ELi ja USA majandussuhete strateegilist tähtsust tuleb taaskinnitada ja süvendada, et töötada välja ulatuslikum Atlandi-ülene nägemus ja ühised strateegilised eesmärgid. Parlament peab hädavajalikuks, et EL ja USA realiseeriksid tõeliselt integreeritud Atlandi-ülese vabaturu kasutamata potentsiaali eesmärgiga luua võimalikult palju kvaliteetseid töökohti ja edendada majanduskasvu, ning leiab, et majanduskriisi, tööpuuduse

ja kõrge võlakoormuse taustal on selleks just õige aeg. Tõepoolest, olukorras, kus ikka jätkuvad kriisiarutelud ja vastastikused süüdistused, kus järjest jõulisemalt väidetakse, et just kasinusmeetmed takistavat majanduse elavnemist, jäetakse pahatihti kahe silma vahele neli reaalset potentsiaali arengudünaamika taastamiseks: teostada igas riigis struktuurireformid, avada ühtne turg täielikult vabale majandustegevusele, keskenduda innovaatikale ja teadusuuringuile ning kasutada ära Atlandi-ülese vabaturu võimalused. Mis puutub viimasesse, siis probleem pole tariifides, mis on õige madalad, küll aga nn mittetariifsetes tõketes, eri standardides (mis erinevad ka näiteks kaupade ja teenuste osas) ja erinevates suhtumistes. Võimalused puudutavad iseäranis teenusteturu avamist, mida üks USA kolleeg nimetas magavaks hiiglaseks (teenused tekitavad tänapäeval kuni 70% rahvatulust). Kõik osapooled on ühel meelel, et uus leping peab olema terviklik, kõikehõlmav. Kui see saa-

vutataks, siis võimaldaks seniste tõkete kõrvaldamine ELi rahvatulu täiendavat kasvu kuni 120 miljardit eurot ning USA rahvatulu kasvu kuni 95 miljardit eurot aastas. Konkreetselt tähendaks see Euroopa neljaliikmelise perekonna kohta täiendavat aastatulu 545 eurot ning Ameerika samasuguse perekonna jaoks 655 eurot. ELi eksport USAsse kasvaks 28% (see tähendaks täiendavalt 187 miljardi euro eest kaupade ja teenuste eksporti). Ja globaalses perspektiivis oleks ELi ja USA kaubanduse ja investeeringute liberaliseerimine tugev tõuge maailmakaubanduse ja tulude kasvule. Seega pole asi just leibade ühte kappi panekus, küll aga elu jätkamises ühtlustatud ja lihtsustatud reeglite alusel – selges teadmises, et Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu teadlikult tihedam ja avatum koostöö on võti mitte üksnes majanduskriisist väljatulekuks, vaid läänelike väärtuste ja vabaduse tulevikuks üldse. Alternatiivi sellele ei ole. 

MAAILMAVAADE

5


Oh, kaunis hetk, sa viibi veel /J. W. Goethe/

Tunne Kelami nõunik Brüsselis Septembri lõpus aset leidnud Saksamaa parlamendivalimisi võib kindlasti pidada murrangulisteks. Esiteks jäid parlamendist välja liberaalid (FDP), kes faktiliselt on sõjajärgsel Saksamaal kõige enam riigi valitsemise juures olnud koalitsioonipartei. See kukkumine on eriti ränk arvestades, et eelmistel valimistel said nad oma ajaloo parima tulemuse. Teiseks saavutasid kristlikud demokraadid (CDU/CSU) rekordiliselt suure toetuse, jäädes vaid paari kohaga alla absoluutse enamuse saavutamisele. Kui vaadata Saksamaa kaardil otsemandaatide jaotust, on see peaaegu must (CDU/CSU). Ka traditsioonilised sotsiaaldemokraatide ja kommunistide alad on suures osas läinud CDU kätte. CSU, mis on CDU Baierimaa sõsarpartei, võitis nädal varem aset leidnud Baieri liidumaa valimistel tagasi oma absoluutse enamuse ning kordas supertulemust ka riigi parlamendi valimistel. Kusjuures, CSU tipp-poliitik Peter Ramsauer saavutas oma valimispiirkonnas Saksamaa parima tulemuse, kogudes 62,6% häältest. Roheliste (Die Grünen) kaua igatsetud supertulemus, kantud 2011. aasta BadenWürttembergi liidumaa valimiste eufooriast, jäi sündimata. Lõppkokkuvõttes on nad alles neljas parlamendipartei, hoolimata kõigi aegade teisest tulemusest. Sotsiaaldemokraadid (SPD) saavutasid igava keskpärasuse ja peaksid nähtavasti kõige enam muret tundma oma tuleviku pärast, et nad ühel hetkel ei leiaks end FDP olukorrast. Protestipartei Alternatiiv Saksamaale (AfD) jäi napilt valimiskünnise alla, samas võib eeldada, et kevadel toimuvatel Euroopa Parlamendi valimistel võib neid saata edu, arvestades nende euroskeptilist sõnumit ja kihutuskõnesid Euroopa solidaarsuse vastu. Kommunistid (Die Linke) võtsid oma tavapärase osa. Kuigi valimiste-eelsed lävepakuküsitlused näitasid suhteliselt järjepidevalt

6

CDU/CSU edu, ei osanud tegelikult keegi nii suure õnnestumisega arvestada. Viimast nelja aastat võiks nimetada kannatuste aastateks, kus üsna konarlikult oma koalitsiooniteed alustanud CDU/ CSU ja FDP koalitsioon pidi toime tulema majanduskriisiga, võtma vastu mitmeid Saksa tavainimese silmis ebapopulaarseid otsuseid (eriti seoses Euroopa poliitikaga), trotsima erinevaid ministreid tagasi astuma sundinud skandaale, kaotades seeläbi mitmeid tipppoliitikuid. Nägemus Saksamaast mujal Euroopas ei ole kaua nii vastuoluline olnud – teda kas armastatakse või vihatakse, ja loomulikult jõudis see meelsus ka sakslaste endini. Samuti kaotati mitmed liidumaa valimised, FDP jäi olulistes liidumaades üldse alla künnise. Koalitsiooni jaoks mitte väga roosilistel aegadel leidsid rohelised end laineharja tipult, kui Fukushima tuumajaama katastroofist ajendatuna oli valitsus sunnitud varem ja rangematel tingimustel võtma vastu uue energiapoliitika, tegema nn energiapöörde, mis peab lühemas perspektiivis viima tuumaenergiavaba Saksamaani. Selle ja muude kohalike dispuutide (Stuttgart 21, hariduspoliitika jne) tulemusena said rohelised esimest korda Saksamaal liidumaa tasandil, Baden-Württembergis, juhtivaks koalitsioonipartneriks, tõrjudes 58 aastat võimul olnud CDU opositsiooni. Samal ajal tõstis pead ka Piraadipartei, kelle programm on peamiselt kantud läbipaistva poliitika ja vaba interneti ideedest. Nende edu piirdus siiski vaid nelja liidumaa parlamenti valituks osutumisega. Riigi parlamendivalimistel ei suutnud nad koguda üle 2,2% häältest. Peamiseks komistuskiviks said sisetülid, suhteline läbipaistmatus vastupidiselt propageeritavale ning suutmatus laiemat poliitikat teha. Selle aasta veebruaris ametlikult asutatud Alternatiiv Saksamaale tõi taas uued tuuled valimismaastikule, mis algushetkedel ähvardasid päris jõulisi keeriseid tekitada. Ülimalt euroskeptiline liikumine,

Berit Teeäär

Kadri Vanem

mis toetab ultraliberaalset majanduspoliitikat, ei suutnud siiski oma potentsiaali piisavalt ära kasutada. Vaadates valimistulemusi, kus nad napilt alla künnise jäid, näitab lähem analüüs, et nende peamine valijaskond koosnes viimasel hetkel oma poliitilise eelistuse teinud valijatest, mis tähendab suhteliselt suurt riski ja on enamasti ühekordne võimalus protestihäälte mobilisatsiooniks. Laiema baasvalijaskonna kujunemist takistasid ühelt poolt liiga äärmuslikud majandus- ja sotsiaalpoliitilised vaated, teiselt poolt aga ka vaikne ultraparemäärmuslaste imbumine AfD ridadesse, mis kindlasti hirmutas potentsiaalseid valijaid eemale. Kõige selle taustal tekib kõrvaltvaatajal tõepoolest küsimus, et mis oli nendel valimistel CDU fenomen. Saksamaa parlamendivalimised järgivad suhteliselt kindlat mustrit. Kaks suurt parteid, CDU ja SPD, esitavad oma kantslerikandidaadid, kelle isiku ümber ehitatakse üles valimiskampaania. Nii juhtus ka seekord. CDU jäi truuks Angela Merkelile, kes oli tõestanud oma sirgejoonelist ja kindlakäelist kantsleriloomust. SPD tõi vastu Peer Steinbrücki, endise rahandusministri ja Saksamaa rahvarohkeima liidumaa Nordrhein-Westfaleni endise peaministri. Algas võitlus tehnokraadi ja rahvamehe vahel.


Scanpix

Saksamaa liidukantsler Angela Merkel (esireas keskel) osaleb Liidupäeva (Bundestag) avakoosolekul Berliinis 22. oktoobril 2013. Värskelt valitud Saksamaa parlament tuli esimest korda kokku teisipäeval, kui liidukantsler Angela Merkeli konservatiivid alustasid ametlikke läbirääkimisi peamise opositsiooniparteiga koalitsioonivalitsuse moodustamiseks.

CDU panustas algusest peale poliitilisele järjepidevusele, stabiilsusele ja solidaarsusele, mis väljendus ka nende juhtkirjas „Üheskoos tugevad Saksamaa jaoks“ (Gemeinsam stark für Deutschland). SPD puhul on keeruline välja tuua konkreetset suunda, mille poole püüeldi. Ka nende valimisloosung – „Otsustab MEIE“ (Das WIR entscheidet), sattus kohe peale avaldamist skandaali. Nimelt tuli välja, et see fraas kuulub ühele renditöötajaid vahendavale firmale, kusjuures SPD võitleb renditöötajate kontseptsiooni vastu, pidades seda ebasotsiaalseks. Peamiselt pidi SPD tegelema Steinbrücki järjekordsest suupruukimisest tekkinud piinlike olukordade lahendamisega. Eriti markantse juhtumina võib välja tuua arutelu kõrgete riigiametnike palkade üle, kus sotsiaaldemokraat Steinbrück kantsleripalka liiga piskuks, vaat et mitte elamisväärseks pidas. Siinkohal on mul hea meel tõdeda, et valija ei olegi nii loll, nagu arvatakse, vaid otsustas toetada pigem väärtustel ja realistlikel kaalutlustel põhinevat CDU programmi ja kampaaniat kui SPD lahmivat ja mõnevõrra populistlikku vastandumist.

Oluliseks osutus ka võimalike koalitsioonipartnerite eelvalik. CDU kinnitas läbivalt, et FDP on nende eelistatuim koalitsioonipartner, aga ei jooksnud end sellega kinni. SPD eelistas traditsiooniliselt rohelisi, välistades aga riigi tasandil kommunistid. Viimane on ajaloolis-poliitiliselt mõistetav, aga pragmaatilisest küljest ehk mitte kõige tulemuslikum. Siinkohal tuleb rääkida ka Saksa valimissüsteemist, kus antakse kaks häält. Esimene hääl konkreetsele otsemandaati taotlevale kandidaadile ja teine parteile. CDU korraldas väga jõulise kampaania saamaks mõlemad hääled endale, mis neil FDP meelehärmiks ka õnnestus. Tulemustest selgub, et lõviosa FDP-st eemaldunud valijatest andis oma hääle CDU-le, mis absoluutnumbrites teeb üle kahe miljoni hääle, mida FDP-l hirmsasti tarvis oleks olnud. Samas oleks loogiline olnud, et FDP hääled oleks pigem AfD-le rännanud. Ka peab märkima, et FDP oli neil valimistel ainuke partei, kes kaotas suurelt hääli kõigile teistele, ka kommunistidele, mis näitab FDP valijate ebastabiilsust või isegi maailmavaate kadumist ja üldist skepsist.

Üleüldine küsimus on, et kus oli FDP viimastel aastatel ja nüüd kampaania ajal? Pidev kemplemine, poliitiliste suundade hägusus ja juhtfiguuride puudumine annab piisava vastuste. Tulles tagasi kantslerikandidaatide juurde, siis arvati, et üheks maamärgiks saab olema suur teleduell septembri alguses. Ameerikalikku tulist televäitlust ei tekkinud. Angela Merkeli rahulik, läbimõeldud ja ehk liiga tehnokraatlik esinemine pidi hakkama saama Peer Steinbrücki rahvameheliku lobisemisega. Kui riigikanal ARD küsitlus andis väikse eelise Steinbrückile, siis teiste kanalite rahvaküsitlused eelistasid Merkelit. Tagantjärele tuleb siiski tõdeda, et sel duellil ei olnud nähtavasti väga suurt mõju. Mõni päev hiljem aset leidnud pildiskandaal, mis kujutab Steinbrücki keskmist sõrme näitamas, ei saavutanud samuti soovitud efekti, vaid tekitas vastakaid reaktsioone teemal, mis on ja mis ei ole poliitikule sobiv käitumine. Valimisjutu lõpetuseks tahaksin veel ära mainida CDU kavala plakati- ja sotsiaalmeedia kampaania, kus kujutati sõrme-

MAAILMAVAADE

7


Scanpix

23. oktoober 2013, Berliin. Demonstrandid loosungitega ootamas saadikud, kes jõuavad CDU/CSU ja sotsiaaldemokraatliku partei esimestele koalitsioonikõnelustele. Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli konservatiivid ja sotsiaaldemokraadid alustasid tööd kompromisside leidmiseks majandus-, energia- ja europoliitikas. Koalitsioonivalitsus peaks olema paigas jõuludeks.

otstest kokku pandud käsi – žesti, mida näeme Merkelil tihti avalikel esinemistel. See lihtne, ühest küljest konservatiivne, samas aga kindlust tekitav sümbol, on minu arvates ka CDU võidu sümbol. Saksamaal läheb praegu hästi, nende majandus on stabiilne, inimeste ostujõud on kõrgem kui viimastel aastatel ja ostuhimu taas tärganud. Tööpuudus langeb. Seega võib öelda, et sakslased valisid kauni hetke, mis viibib veel. Koalitsiooni läbirääkimised CDU/CSU ja SPD vahel on jõudmas lõppjärku. Valimistulemuste selgumisel oli CDU resoluutne, kinnitades, et hoolimata oma ülekaalukast võidust või ehk just tänu sellele, võtavad nad olukorda väga tõsiselt ega kasuta ära oma eelispositsiooni, vaid tegutsevad koalitsiooniläbirääki-

8

mistel Saksa riigi ja rahva huvides. Saksa valitsusjuhi määrab riigi president, aga alles siis, kui koalitsiooni läbirääkimised on lõppenud. Seejärel kinnitab valitsuse parlament. Selline süsteem on selge märk poliitilisest küpsusest, kus ei kardeta hampelmanlust ja jõupositsiooni ärakasutamist, sest nii lihtsalt ei käituta ja kõik peavad neist reeglitest kinni. Loodetavasti on seekordne suur koalitsioon võrreldes 2005-2009 perioodiga tegusam ning julgem ning ei lange mugavasse rutiini, mis maksis mõlemale suurparteile 2009. aasta valimistel valusalt kätte.

Valimistulemused – http://www.bundeswahlleiter.de/ Huvitavad graafikud – http://www.spiegel.de/politik/ deutschland/bundestagswahl-2013wahlergebnis-grafik-bundestagwahlkreis-a-923496.html Valimisseadus ja valimiskord – http://www.gesetze-im-internet.de/ bwahlg/BJNR003830956.html / http://www.gesetze-im-internet.de/ bwo_1985/BJNR017690985.html


Soome avalik sektor kokkuhoiukursil Euroopa Parlamendi saadik (Soome Kristlikud Demokraadid, Euroopa Rahvapartei fraktsioon) Rahvusvahelisest seisukohast vaadatuna on ebatavaline, et valitsusse kuulub kuus erakonda, mis esindavad täielikku poliitilist spektrit. Soomes on see võimalik, kuna meil ei ole tegelikult ühtegi tõelist äärmusparteid. See on lausa paratamatu, kuna parlamendivalimistel suurima võidu saavutanud Põlissoomlased keeldusid valitsusvastutust võtmast. Põlissoomlaste esimees Timo Soini tõi põhjuseks selle, et valitsust on võimatu muuta ELi suhtes piisavalt kriitiliseks. Valimiste suurim kaotaja – Soome Keskpartei – jäi aga vabatahtlikult opositsiooni, lootes nii oma toetust suurendada. Opositsiooni või valitsusse?

gaks oli juba kokku lepitud viie miljardi euro suuruse summa eest meetmeid riigi tulude ja kulude tasakaalustamiseks, kuid võlgnevus suurenes jätkuvalt suurusjärgus seitse miljardit eurot aastas. Kriis tõi välja Soome majanduse struktuursed probleemid. Oli vaja koostada uus restruktureerimiskava, mis käsitleks majanduse alustalasid. Augusti lõpus peeti selle üle nõu ka öötundidel.

Tegevuse aluseks valitsuse tegevusprogramm Osalesin valitsuse moodustamise läbirääkimistel Kristlikke Demokraate esindavas rühmas. „Sixpack” pidi koostama võimalikult põhjaliku tegevusprogrammi, et vältida valitsuskriise. Valitsusprogramm tuli 89-leheküljeline, kuna puudub ühine maailmavaateline alus. Majanduskriisi tõsiduse suhtes jäädi eriarvamusele, nii et saneerimismeetmete osas oli valitsusprogramm veel ettevaatlik. Nelja-aastase valitsemisaja keskpaiScanpix

Nagu muudes riikides, nii seisneb ka Soomes poliitiline arutelu valitsusparteide ja opositsiooniparteide vastandumises. Valitsuse arvates kannab ta vastutust nii hästi, kui see on võimalik. Opositsioon aga leiab, et valitsuse meetmed on kui mitte täielikult, siis vähemalt osaliselt kas liiga napid, tarbetud, valesti ajastatud või lihtsalt rumalad. Kõikide probleemide eest vastutab alati ainult valitsus või siis on ta lausa nendes süüdi.

Opositsioonis olles erakondade toetus seega tavaliselt kasvab. Valitsuse moodustamiseks peetud läbirääkimistel võisid ka teised parteid tunda kiusatust opositsiooni minekuks, sest kõik teadsid, et seistakse silmitsi majanduskriisiga ja valitsus peab tegema ebapopulaarseid kulukärpeid. Poliitikas osalemise eesmärk on siiski mõjutada otsuste tegemist ja valitsuses olles on need võimalused hoopis teised kui opositsioonis. Pärast pikki läbirääkimisi moodustasid valitsuse kuus erakonda – Rahvuslik Koonderakond, Rootsi Rahvapartei, Kristlikud Demokraadid, Roheline Liit, Sotsiaaldemokraadid ja Vasakliit. Ametlikult on tegemist peaminister Jyrki Kataineni valitsusega, kuid selle hüüdnimi on „sixpack”.

Seppo J. Sirkka

Sari Essayah

Omateada pidin ma osalema selle nõupidamistekoha lähedal koosolekul, kus arutatakse Kristlike Demokraatide valimisprogrammi järgmise aasta Euroopa Parlamendi valimisteks, kuid märkasin peagi, et olen hoopis koosolekul, kus arutati seda, kas Kristlikud Demokraadid jäävad valitsusse või mitte. Lõpuks nõustusime tervikpaketiga, kuid me ei kiitnud heaks last kodus kasvatavale vanemale makstava abiraha jagamist nii, et kumbki vanem peab olema lapse või lastega kodus sama kaua. On oht, et isad ei kasuta nende jaoks ettenähtud aega ära. Hiljem on valitsust just selle küsimuse pärast materdatud, sealhulgas esitati arupärimine parlamendile. Kriitilisus ELi suhtes kasvab

14. oktoober 2013, Rooma. Soome peaminister Jyrki Katainen Itaalia visiidi ühisel pressikonverentsil Itaalia kolleegi Enrico Lettaga. Visiidi peamised aruteluteemad olid majandusreformid ja põgenike probleem. Samal päeval kiitis Letta valitsus heaks plaanid piirivalvesuutlikkuse parandamiseks Vahemere piirkonnas, et vältida sisserändajatega seotud õnnetusi.

Kreeka ja teiste kriisis kannatanud ELi riikide langus on olnud järsk ja nõudnud toetusmeetmeid. Soome on nõudnud tagatisi ning olnud koos Saksamaa ja Hollandiga võimalikult palju vastu sellele, et võtta võlgade eest ühisvastutust.

MAAILMAVAADE

9


Laura Kotila/Soome Peaministri büroo

11. oktoober 2013. Minister Heidi Hautala teatab ametist lahkumisest Arctia Shipping´i ümber lahvatanud skandaali tõttu.

See suund on ELi vaatenurgast range, kuid soomlaste vaatenurgast üldiselt liiga helde. Rahvas mäletab veel 1990. aastatel Soomes valitsenud sügavat kriisi, kui töötus oli lausa 20%, ettevõtted läksid pankrotti, sotsiaalkaitset vähendati ning parimad ettevõtted tuli müüa odavalt välismaalastele. Siis ei tulnud keegi pakkuma Soomele abipakette, kuid rahva ühtse tahte jõul saadi kriisist jagu. Põlissoomlaste esimees Timo Soini, kelle omaaegne magistritöö käsitles populismi, on olukorda täielikult ära kasutanud ja säilitanud opositsioonis olles oma partei toetajaskonna. Tal õnnestub oma sõnavõttudega saada palju tähelepanu. ELi majanduskriis õõnestab valitsust Keskpartei on omakorda muutunud oma uue esimehe Juha Sipilä abil majanduse asjatundjaks ja kasvanud opositsiooni suurimaks parteiks, kuna suudab jätta mulje, et on valitsusparteidele usaldatavam alternatiiv kui Põlissoomlased. Keskpartei on muutunud oma sõnavõttudes ELi suhtes kriitilisemaks, kuid tõenäoliselt jätkaks üldjoontes siiski praegust liini. Kõik valitsusparteid on valijate silmis usaldust kaotanud. Kõige rohkem toetajaid on kaotanud Sotsiaaldemokraatlik Partei, kelle esinaine Jutta Urpilainen vastutab rahandusministrina ELi abipa-

10

kettide eest. Opositsioonil on lihtne süüdistada valitsust raha jagamises ELi lõunapoolsetele liikmesriikidele, kui samal ajal suureneb Soome enda võlakoorem ja rahvas peab püksirihma pingutama. Osa Soome poolt Kreekale antud laenudest on küll tagatud vaieldavate tagatissüsteemidega ja vähemalt veel ei ole võlgasid kustutatud. Keeruline SOTE-uuendus Valitsus on püüdnud ka toime tulla väga keerulise küsimusega: kuidas lahendada selliste sotsiaal- ja tervishoiuteenustega (nn SOTE-teenused) seotud probleeme, mille osutamise eest vastutavad vallad. Soomes on 320 väga erineva suurusega valda, alates 94 elanikuga Sottungast kuni 610 601 elanikuga Helsingini; valdade suurusjärjestuses nimekirja keskel on Kangasniemi, kus elanikke on 5902. Väikesed vallad peavad SOTE-teenuste osutamiseks tegema koostööd. Näiteks eriravi korraldavad nn valdade ühendused. Kui esmatasandi arstiabi on valdade korraldada, siis tekib kiusatus hoida raha kokku, saates haigeid eriraviasutusse – ja muidugi vastupidi. SOTE-uuendust on olnud raske ellu viia ja opositsioon on suutnud jätta sellest mulje kui „SOTE-kaosest”. Vaja oleks kas vallad ühendada, millega väikesed vallad nõus ei ole, või määrata üks vald

teenuste osutamise eest vastutavaks või luua mingi toimiv vahestruktuur. Keskpartei ei olnud varasemas valitsuses uuenduste tegemiseks võimeline, kuigi räägib nüüd „valla-maakonna” mudelist. Sel juhul oleks maakonnal oma valitsus, kuigi ühtne raviprotsess tuleks paika panna ilma uute keerukate haldusstruktuurideta. Rootsis kasutatav mudel, et raha liigub koos patsiendiga, on nüüd ka Soomes arutluse all. Valdade kokkuhoiumeetmed toovad kaasa lahkhelid Uues restruktureerimiskavas püütakse leida kokkuhoiuvõimalusi lisaks SOTEuuendustele ka haldusstruktuurist. Luuakse Helsingi ja seda ümbritsevate valdade ühine nn metropolivalitsus. Keerulisemate valdade liitmisega seotud olukordade puhul otsustati, et konkreetsed vallad ühendatakse juhul, kui rahvahääletusel hääletab selle poolt enamik ühendatavate valdade elanikest. Suurimat mõju avaldab ehk otsus vähendada miljardi euro võrra summat, mis on valdadele ette nähtud teenuste osutamise kohustuse täitmiseks. Samal ajal peaksid valdade maksutulud ja tasuvus kasvama, et hoida sellega kokku veel üks miljard eurot. Keegi aga ei oska veel öelda, milliste meetmete abil seda kõike saavutada. Kardetakse, et see toob kaasa kodanikele


Scanpix

23. oktoober 2013, Helsingi. Soome rõiva- ja tekstiilifirma Marimekko tegevjuht Mika Ihamuotila (vasakul) tutvustab Norra kroonprints Haakonile firma toodangut.

osutatavate teenuste vähenemise või halvenemise. Ka muid kokkuhoiumeetmeid on raske ellu viia Uus restruktureerimiskava on ka muus osas range. Selles määratleti vahendid jätkusuutlikkuse parandamiseks 4,7% võrra. See tähendab aga enam kui 8 miljardi euro suurust kohandamist ehk tulude suurendamist ja kulude vähendamist. Näiteks üritatakse pikendada tööelu kahe aasta võrra, kiirendada noorte hariduse omandamist ja tööle siirdumist ning tõsta pensionile jäämise tegelikku vanust. Kui valitsus on juba nii rangetes abinõudes kokkuleppele jõudnud, siis ei ole ühelgi erakonnal kerge enne 2015. aasta aprillis toimuvaid parlamendivalimisi valitsusest lahkuda. Soomes ollakse juba harjunud sellega, et valitsused peavad vastu kogu nelja-aastase ametiaja. Kui aga mõne valitsuspartei toetus veel järsult langeb, võivad nad viimases hädas vaidlustada konkreetsed meetmed, mille abil restruktureerimiskava ellu viiakse. EP valimised kui tuleproov 2014. aasta mais toimuvad Euroopa Parlamendi valimised on mitmes mõttes märkimisväärne tuleproov. Eurovalimistel ebaõnnestuval erakonnal saab arvatavasti olema raskusi ka aasta hiljem

toimuvatel Soome parlamendivalimistel. Seepärast esitavad kõik erakonnad Euroopa Parlamendi valimistele oma parimad kandidaadid. Praeguste toetusprotsentide alusel võib eeldada, et Keskpartei ja Põlissoomlased võidavad nii Euroopa Parlamendi kui ka kohalikud parlamendivalimised. On raske öelda, kui palju see mõjutab kohtade jaotamist Euroopa Parlamendis, kuna Sotsiaaldemokraatlik Partei sai lüüa ka viimastel valimistel, kui ta sai ainult kaks kohta. Ees seisab pingeline võitlus, et valitsusparteidest säilitaks Koonderakond oma kolm, Roheline Liit kaks ning Kristlikud Demokraadid ja Rootsi Rahvapartei olemasoleva ühe koha. Ka see võib tekitada valitsusparteide vahel hõõrumist, kuid ma ei usu, et valitsus seepärast laguneks. Valitsuse töö ei ole siiski sprint, vaid pigem pikamaajooks. Tõlkis Annely Jauk Taustaks: Soome valitsuses on 19 ministrit: Rahvuslik Koonderakond Peaminister Jyrki Katainen, Koonderakonna esimees Euroopa asjade ja väliskaubandusminister Alexander Stubb Regionaalminister Henna Virkkunen Põllu- ja metsamajandusminister Jari Koskinen

Majandusminister Jan Vapaavuori Sotsiaal- ja tervishoiuminister Paula Risikko Sotsiaaldemokraatlik Partei (SDP) Rahandusminister Jutta Urpilainen, SDP esinaine Välisminister Erkki Tuomioja Haridusminister Krista Kiuru Tööminister Lauri Ihalainen Tervishoiu- ja sotsiaalteenuste minister Susanna Huovinen Eluaseme- ja kommunikatsiooniminister Pia Viitanen Vasakliit Kultuuri- ja spordiminister Paavo Arhinmäki, Vasakliidu esimees Transpordiminister Merja Kyllönen Roheline Liit Keskkonnaminister Ville Niinistö, Roheliste Liidu esimees Arengukoostöö minister Pekka Haavisto Rootsi Rahvapartei (RKP) Kaitseminister Carl Haglund, RKP esimees Justiitsminister Anna-Maja Henriksson Kristlikud Demokraadid (KD) Siseminister Päivi Räsänen, KD esinaine

MAAILMAVAADE

11


Tšehhi: kui muutuvad reeglid, muutub mäng ERP fraktsioon, Tšehhi Tšehhi Vabariigi kaks viimast, 2003. ja 2008. aasta presidendivalimised olid küsitavad. Kahes esimeses voorus oli vaja saavutada enamus parlamendi mõlemas kojas ja viimases voorus lihtenamus 200 saadikuga alamkojas ja 81 saadikuga ülemkojas. Mõlemal korral õnnestus president, vastuoluline Václav Klaus valida alles kolmandas voorus, 2003. aastal koguni kolmanda vooru teisel hääletamisel, kusjuures saavutatud enamused olid pisikesed ja seostusid kahtlustega korruptsioonis ja saadikute šantažeerimises. Seepärast hakkas avalik arvamus väga tugevalt nõudma reeglite muutmist. Teisisõnu tahtis rahvas põhiseaduse mõttes pigem sümboolse tähendusega, seni kaudselt valitavat presidenti valida otse. 2010. aasta parlamendivalimistel lubasid seda põhiseadusemuudatust kõik edukad erakonnad peale Kommunistliku Partei, mis oli 2003. ja 2008. aasta presidendivalimistel edukalt niiditõmbaja rolli mänginud.

kaks väga tähtsat küsimust. Esiteks, milliste reeglite järgi täpselt peaks edaspidi presidendi valimine ja eelkõige selle kampaania toimuma, ning teiseks, kas presidendile, kellel on nüüd kõigist poliitilistest jõududest kõige suurem rahvamandaat, tuleks anda senisest suuremad volitused, tasakaalustades neid teiste põhiseadusemuudatustega?

Kuid parlamendil kulus asja teoks tegemiseks kaks aastat – presidendi valimise eesõigus oli parlamendiliikmete jaoks liiga magus, et seda käest anda, eriti ülemkoja saadikute jaoks, kes valitakse Tšehhis samamoodi, nagu USAs, kuid kelle ametlikud volitused on palju väiksemad. Nii valitseva keskparempoolse koalitsiooni erakonnad kui ka opositsiooni jäänud sotsiaaldemokraadid pidid mitu suurt skandaali üle elama, enne kui põhiseaduse muutmise küsimus 2011. aasta teisel poolel järsku päevakorda võeti. Paljude üllatuseks muutiski põhiseadust detsembris alamkoda ja 2012. aasta veebruaris – napilt aasta enne 2013. aasta jaanuariks kavandatud presidendivalimisi – ka ülemkoda. See kiirustamine tõi Tšehhi poliitilisele süsteemile kaasa katastroofilised tagajärjed.

Teine küsimus on jäänud kahjuks vastuseta. Ent esimene paraku ei jäänud. Parlamendil kulus valimiskampaania korraldamise seaduse läbirääkimiseks veel mitu kuud. Seadus võeti lõpuks vastu 2012. aasta juulis ja jõustus 1. oktoobril ehk kõigest 108 päeva enne esimest valimisvooru. Vähe sellest, et niivõrd lühike aeg paneb juba ise kandidaadid surve alla, seaduse enda sisu oli isegi halvem. Vaid käputäis ülemkoja saadikuid oli seadusele vastu väga tarkadel põhjustel – selle väljatöötamisel ei oldud absoluutselt arvesse võetud naaberriikides Slovakkias ja Poolas või teistes Euroopa riikides juba olemasolevaid presidendivalimiste seadusi. Tšehhi seadus oli puhas omalooming. Nii näiteks lubas see kandidaadi kohta absurdselt suuri kulutusi (1,3–1,7 miljonit eurot, mida on mitu korda rohkem kui Slovakkias, kusjuures see summa ei hõlma kulusid, mida kandidaadid kandsid enne seaduse jõustumist!) ja kohustas samal ajal range karistuse ähvardusel avalikustama isegi kõige pisema annetuse andjad, määramata samas kindlaks annetaja kohta annetatava summa ülempiiri. Mõlemad tingimused olid soodsad kandidaatidele, kellel oli paar jõukat annetajat, ja ebasoodsad kandidaatidele, kellel oli suur toetajaskond rohujuurte tasandil. Ma osalesin ka ise valimistel ja olin juhuslikult see kandidaat, kellel oli kõige rohkem annetajaid, ühtlasi aga ka üks neist, kellel oli kõige väiksem kampaaniaeelarve, võrreldav sellega, mis on ette nähtud Slovakkia valimistel.

Kui presidendi valimisest rääkiva põhiseaduseparagrahvi üldine ümbersõnastamine läks suhteliselt kergelt ja kooskõlas avaliku arvamusega, jäi lahendamata

Teine suur komistuskivi oli allkirjareegel. Kandidaadid pidid enda ülesseadmiseks esitama kas 40 alamkoja saadiku või 20 ülemkoja saadiku allkirjad või

12

EP pressiteenistus

Zuzana Roithová

50 000 kodaniku identifitseeritavad allkirjad. Konkreetselt kodanike petitsioone käsitlevad eeskirjad selgusid alles pärast seaduse vastuvõtmist, mis tegi rahva hulgast nimetatud kandidaatide elu tohutult raskeks. See tegi põrguks ka kampaania korraldusmeeskondade elu. Ja lõpus toimus veel allkirjade riikliku tõendamise farss. Kuna allkirju oli nii palju (11 kandidaadist 8 andis üle petitsioonitoimiku, kus oli 610 000 käsikirjalist allkirja) ja aega nii armutult vähe, otsustas siseministeerium vaadata läbi kaks toimikut ning ekstrapoleerida selle tulemused ülejäänutele. Tulemused tekitasid skandaali – kolme isiku kandidatuur lükati tagasi mitmekordse võltsimise põhjendusega (topeltallkirjad, olematud inimesed), kuid see, kuidas ministeerium ekstrapoleerimist kasutas, viitas ka sellele, et mõlemas näidistoimikus leitud valeallkirjade hulgad liideti lihtsalt kokku, mitte ei arvutatud nende keskmist. Sedalaadi kafkalik võhiklikkus matemaatikas sattus naeruvääristamise objektiks ja alandatud ministeerium pidi ühe väljapraagitud kandidaadi tagasi lubama. Need heitsid varju ka valimiskampaaniale. Päris 2012. aasta alguses kujunes välja kaks esikandidaati: kunagised peaministrid Miloš Zeman (67, endine sotsiaaldemokraat) ja Jan Fischer (62, endine peaministri kohusetäitja), kes mõlemad


Scanpix

Tšehhi miljardär Andrej Babiš, erakonna ANO juht suhtleb pressiga Prahas pärast valimisjaoskondade ametlikku sulgemist 26. oktoobril 2013, s.o ennetähtaegsete üldvalimiste teisel päeval. Babiši juhitud populistlik erakond sai valimistel üllatuslikult sotsialistide järel teise tulemuse.

astusid üles vastavalt vasakpoolse ja vasaktsentristliku üksikkandidaadina. Mõlemal näis oma kampaania jaoks ohtralt vahendeid olevat. Erakondade kandidaadid tulid mängu alles hiljem – nagu ma ise, kes ma esindasin kristlikke demokraate, aga ka teiste erakondade poliitikud. Ja kõigil neil oli oluliselt väiksem kampaaniaeelarve. Häiriv oli asjaolu, et kampaania viimased nädalad olid jäetud jõulude ja jõulujärgse perioodi ajaks, kus kõik reklaamipinnad on täis ärireklaami ja ka ilm ei soodusta otsest kampaaniatööd. Ma kogusin 4,95% häältest ja jäin kuuendaks. Kampaania viimases, kurnavas faasis pidi Jan Fischer alla vanduma Miloš Zemanile, kes oli temast parem ka televäitlustes. Päris viimastel päevadel kerkis üles uus esikandidaat – väga kogenud vürst Karel Schwarzenberg (75, välisminister ja liberaal-konservatiivse erakonna TOP 09 esimees), keda toetasid massiliselt noored ja linnaelanikud ning kes tegi osavalt kampaaniat suhtlusvõrgustikes. Need kaks kandidaati pääsesidki teise vooru, kus Karel Schwarzenberg püüdis hoolega, kuid asjatult panna ennast ka teiste elanikkonnarühmade jaoks soodsasse valgusse. Miloš Zeman kasutas osavalt oma retoorikaoskusi ja telegeenilisust – aga ka räpaseid võtteid,

määrides näiteks oma oponenti igast võimalikust küljest (Karel Schwarzenberg on aristokraat, kellel on Austria juured, kes on abielus Austria krahvinnaga ja kes on 41 aastat elanud eksiilis). Selle mustamiskampaaniaga liitus ka lahkuv president Václav Klaus ja tema sugulased. Kuna Zeman oli vasakul tiival oma positsiooni väga hästi kindlustanud, oli tal lihtne ka tsentristid enda poole meelitada ja ta võitiski niimoodi 26. jaanuaril 2013 valimised suure häälteenamusega (54,8%:45,19% ehk 2,72:2,24 miljonit häält, saavutades seejuures enamuse kõigis piirkondades peale Praha). Kuigi pärast seda langetas valimisvaidlustega tegelev kohus otsuse, et Miloš Zeman oli oma kampaanias levitanud valesid ja moonutatud tõdesid ning tema kampaania rahastamise tagamaad tekitavad väga suuri küsimusi (Miloš Zeman deklareeris oma kampaaniakulud alles pärast hääletamist ja alustas ka rahakogumisega alles siis!), ei muutnud see valijate meelt. Nüüd, pärast valimisi, on Miloš Zeman, kes on loomult väga kättemaksuhimuline mees ja eelistab probleeme lahendada jõuga, rahva hulgas väga populaarne ja põhiseadusega tasakaalustamata. Ühtäkki oli Tšehhis laual täiesti uus mäng.

Kuna olukord valitsevas koalitsioonis on pärast 2011. ja 2012. aasta tormilisi sündmusi maha rahunenud ning lahtunud on pinged ODSi ja TOP 09¹ vahel, kellest kumbki pretendeerib parempoolsete liidripositsioonile, keskendus Miloš Zeman kõigepealt oma endisele sotsiaaldemokraatlikule erakonnale, kust ta avalikult eelistab üht tiiba teisele, mida esindavad tema kunagised vastased. Sellega algas tema suur tagasitulek kõrgpoliitikasse. Ta tegi rea pretsedendituid samme, mis olid kahtlaselt lähedal tema põhiseaduslike volituste piirile ja ületasid kaugelt põhiseaduse kirjutamata vaimu ja tava, mida ta ise peab nõrgaks ja tähtsusetuks. Viimane väga pikast korruptsiooniskandaalide sarjast, mis viis peaminister Petr Nečase ja selle ODSi, TOP09i ja sõltumatutest saadikutest koosneva koalitsiooni kiire ja lõpliku langemiseni, ajendas presidenti letti lööma oma rahvamandaati kolm aastat tagasi toimunud parlamendivalimistel kujunenud valitsuse vastu. Ta nimetas peaministri uueks „kohusetäitjaks” Jiří Rusnoki ja määras valitsusse inimesed, kes ei ole oma kohta ära teeninud ühelgi valimisel, kes on aga tõendanud oma täielikku ustavust Miloš Zemanile ja tema kaaskonnale. Enamik neist on seotud mõjukate äriringkon-

MAAILMAVAADE

13


Scanpix

Neli päeva enne parlamendivalimisi ilmus Vltava jõele presidendilossi lähedusse ühemõttelist žesti kujutav 10-meetrine lilla skulptuur. Selle autori David Černý sõnul näitab ta keskmist näppu Praha lossis pesitsevatele kommunistidele. Tšehhid on harjunud skulptor David Černý visuaalsete väljaütlemistega võimukandjate ja kommunistide aadressil alates 1991. aastast. Suurt rahvusvahelist kõmu põhjustas ta 2009. aastal oma eurointegratsiooni kritiseeriva teosega „Entropa”, mis paiknes Tšehhi eesistumise ajal ELi nõukogu peahoones Brüsselis.

dadega, mis seab kahtluse alla nende tulevased otsused. Parlamendi alamkoda, keda halvas valitsuskoalitsiooni kokkuvarisemine ja Zemani-poolne tavade väänamine, astus põhiseadusega lubatud viimase ja kõige meeleheitlikuma sammu ning saatis end ise laiali, et kutsuda esile ennetähtaegsed valimised. Ülemkojas, mis peaks alamkoja puudumisel toimima tasakaalustava organina, on praegu sotsiaaldemokraadid selges ülekaalus, kuid kas ustavusest presidendi vastu või hirmust tema ees kuulavad erakonna kõik fraktsioonid ainult presidendi sõna. Miloš Zeman kasutas oma presidendivolitusi selleks, et kuulutada ennetähtaegsed parlamendivalimised välja võimalikult hilja, et tema valitsus saaks võimalikult kaua segamatult oma poliitikat ajada (ja juhtumisi kasutada seda aega ka selleks, et tutvustada oma ministreid avalikkusele, kes esindavad valimistel enamasti Zemani erakonda). Kui käesolev artikkel ükskord ajakirjandusse jõuab, on 25.–26. oktoobril toimunud valimised möödas. Senise valimiskampaania põhjal ei saa küll öelda, et erakonnad ja valijad on Tšehhi Vabariigis ja selle poliitikas alanud uue mängu olemusest päriselt aru saanud. Riigi uus võimuahne president, kelle kehv tervis ajab

14

teda poliitikat kähku oma tahtmise järgi ajama, püüab muuta süsteemi nii, et senise parlamentaarse korra asemele koos selle enamustega á la francaise tuleks valitsus, mille valib president ja mis on parlamendi enamusotsustest enamvähem sõltumatu. Presidendi roll on Tšehhi Vabariigis olnud traditsiooniliselt sümboolne, kuid Praha kohal kõrguv presidendiloss ja riigi esimese, rahva hulgas ülipopulaarse presidendi T.G. Masaryki pärand, kes oli küll sügavalt demokraatlike vaadetega, kuid täitis pärast 1918. aastat tühjaks jäänud keisrikohta, võivad viia ülbitsemise ja haleda poosetamiseni. Mis Miloš Zemani puhul hirmutab, on tema võimalikud seosed suurärimeestega ning eelkõige Venemaaga (tema erakonna esimees on ühtlasi Tšehhi Lukoili nõukogu esimees). Tšehhi viimaste sündmuste õppetund seisnebki selles, et mängureegleid muutes tuleb olla ettevaatlik, et seeläbi ei sünniks täiesti uus mäng, kus senised reeglid on tundmatuseni muutunud. Ja et läbipaistvus- ja rahastamiseeskirjades tuleb olla väga täpne. Kuid ma usun, et eestlastele ei ole seda vajagi meenutada. Tõlkis Margus Enno

¹

ODS – Občanská demokratická Strana ehk Kodanike Demokraatlik Liit Tradice Odpovědnost Prosperita 09 ehk Traditsioon, Vastutus, Heaolu 09 

Tšehhi parlamendi erakorraliste valimiste tulemused: 1. Tšehhi Sotsiaaldemokraatlik erakond (Česká strana sociálně demokratická, lühend ČSSD, loodud 1878) – 20,6% 2. Ano (Akce nespokojených občanů, tõlkes „Jah”, loodud 2011) – 18,6% 3. Tšehhi ja Moraavia Kommunistlik Partei (Komunistická strana Čech a Moravy, lühend KSČM, 1990 Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei õigusjärglane) – 15% 4. TOP 09 (asutatud 2009) – 12% 5. Kodanike Demokraatlik Partei (ODS, loodud 1991) – 8% 6. Kristlik-Demokraatlik Liit – Tšehhoslovakkia Rahvapartei (Křesťanská a demokratická unie – Československá strana lidová, lühend KDU-ČSL, asutatud 1919) – 7% 7. Otsedemokraatia Koidik (Úsvit přímé demokracie, UPD, asutatud 2013 kevad) – 7% 


Araabia kevadest on saanud Süüria talv Intervjuu Mart Nutiga Küsis Anneli Kivisiv Kas viimase aasta sündmusi jälgides võib öelda, et ka Egiptus sammub sarnaselt Süüriaga kaose poole? Ometi tegeldakse rahvusvaheliselt Süüriaga rohkem. Süürias ja Egiptuses on täiesti erinev olukord. Nad on küll mõlemad araabia riigid ja ajalooliselt on neil mõndagi ühist, mingi aeg kuulusid nad koguni ühte riiki. Jah, neil olid mõlemal ka mõneti sarnased sõjalised diktatuurid, kuid Süürias oli diktatuur palju jõhkram, kui Egiptuses kunagi on olnud. Siiski oli Egiptus juba enne araabia kevade sündmusi suhteliselt mõõdukam. Seetõttu tekitas araabia kevad kohe kõvasti kõhklusi, kas need alternatiivid, mis Egiptuses võivad tekkida, on tingimata paremad olemasolevast. Nii rahvusvaheliselt kui ka riigi sees kardeti, et need võivad olla tunduvalt halvemad, kui seni valitsenud Mubaraki võim. Eriti tundsid islamistide võimuletuleku pärast muret koptid. Praegu on Egiptuses võimul laias laastus samad inimesed, kes olid Mubaraki ajal, ainult et nad said võimule uuesti sõjalise riigipöörde abil.

Arengud mõlemas riigis võivad nende elanikele üsna kehvaks osutuda. Mõlemas riigis kardetakse äärmuslaste võimuletulekut. Egiptuses on ärevil juba mainitud koptid, kuid ka suur osa intelligentsist ja sõjaväelased. Eriti läänemeelsete sõjaväelaste seas viidaks siis läbi korralik harvendamine. Mis Egiptusest edasi saab, on raske ennustada. Kuigi Mursi ja tema pooldajad on hetkel võimult kõrvaldatud, on islamistide positsioon ikka piisavalt tugev. Süürias kardavad võimuvahetust eeskätt kõik vähemused. Jah, seal on küll väga pikka aega olnud võimul alaviidid, kes on ise vähemus vähemuses olevate šiiitide seas. Lisaks on pigem võimul olnud sõjalise bürokraatia alaviidid. Neil on kaasajooksikuid kõigist rahvusrühmaScanpix

Süüriaga on teine lugu. Kodusõja eelfaasis oldi nii rahvusvaheliselt kui ka Süü-

ria sees enam-vähem üksmeelel selles, et Assadi võim on oma aja ära elanud. Egiptuses toimuva kohta välisriigid peaaegu oma arvamust ei avaldanudki, seda peeti pigem riigi siseasjaks. Isegi nüüd, pärast sõjalist riigipööret, tehakse kriitikat rohkem nagu vormi pärast. Kui välja arvata Venemaa, Hiina ja Iraani Süüria valitsuse toetus, on Süürias juhtuva kohta rahvusvaheliselt üsna üksmeelselt hukkamõistvat seisukohta avaldatud.

dest, keda väga usu pinnal eristada ei saagi. Kuid kõik (v.a loomulikult sunniidid), kes ei ole võimukliki juures, näevad seda, et alaviidid on küll ebameeldivad, kuid nende puhul vähemalt on teada, mida oodata. Kuna mässulised ei ole ühtsed, on võimatu ennustada, kes valitsema pääsevad. Väga suur võimalus on, et võimule pääseb kõige tugevam jõud – islami äärmuslased. Kui nii juhtub, siis on oodata arveteõiendamist šiiitidega. Hirm kättemaksu ees on põhjendatud, sest alati ei piirduta ainult nendega, kes on tõesti süüdi. Omamoodi kahe tule vahel on kurdid, kes de facto on praeguseks saavutanud iseseisvuse. Nad kontrollivad oma asualasid nii, et Süüria sinna oluliselt sekkuda ei saa. Kuna riigis on enamuses araablased, siis võib eeldada, et ei Bashar Assadi ega ka mässuliste võim ei taha kurdide iseseisvust tunnistada. Süüria rahvastikust on sunniite ligikaudu 70%. Ülejäänutel on põhjust Assadi võimu kaotamise pärast muret tunda ja neid ei saa tähelepanuta jätta.

Pühapäeval, 27.oktoobril 2013 tehtud fotol kontrollib piiskop Armash Nalbandian (keskel) oma mobiiltelefoni, rääkides pärast Süürias Damaskuses Armeenia ortodoksi kirikus peetud teenistust palvetajaga. Rünnakud kristlaste piirkondadele pealinnas ja küladele mujal riigis on tekitanud Süüria usuvähemustes hirmu islami äärmuslaste kasvava rolli pärast relvastatud mässajate seas, kes võitlevad president Bashar al-Assadi võimu vastu.

Läänemaailma suhtumine Süüria kriisi lahendusse on olnud väga erinev. Parlamendid ja valitsused ei ole olnud lahenduste otsimisel üksmeelel. Euroopas ei ole ükski riik kõva häälega välja öelnud, et tingimata tuleb sõjaliselt

MAAILMAVAADE

15


Scanpix

25. oktoober 2013, Amman. Islami Aktsioonirinde toetaja hoiab meeleavaldusel käes plakatit, mis kujutab nelja püstise sõrmega kätt. Tuhanded inimesed nõudsid poliitilist reformi Jordaanias ja avaldasid meelt juutide tegevuse vastu Jeruusalemmas Al-Aqsa mošee ümbruses. Nelja sõrmega käe sümbolit kandes ja Süüria opositsiooni lippe lehvitades näitasid toetajad oma poolehoidu võimult kukutatud Egiptuse presidendile Mohamed Mursile ja Süüria revolutsioonile. Nelja sõrme žest viitab Egiptuses Rabaa alAdawiya väljakul protestijate laagri laialiajamisele politsei poolt 14. augustil.

sekkuda. Võib-olla ootasid valitsused pigem parlamentidelt piirangu seadmist. Kõige sõjakamas meeleolus olid prantslased, aga kui prantsuse president, kes ei pea oma parlamendiga nõu pidama, seekord siiski seda tegi, näitas see soovi vastutust jagada. Ka USAs oli ebakindlust piisavalt. Esiteks taheti vastutust teistega jagada. Teiseks ei olnud täit selgust selles, mis võib edasi juhtuda. Kolmandaks ei soovi ameeriklased Süüria tõttu venelastega veel suuremasse vastasseisu minna. Kui Süürias oleks sõjaline vastasseis tekkinud, oleks olukord hakanud sarnanema Vietnami sõjaga. Ameeriklased kaalusid ka küsimust, mida oleks rünnakuga saavutatud. Kas sellega oleks takistatud edaspidiseid keemiarünnakuid? Kas need relvad üldse üles leitakse ja neile pihta saadakse? Kui pihta saadakse, kas selle tulemusena ei teki üle piiride levivat õnnetust? Kas relvad võivad sattuda mässuliste kätte või ongi nad juba nende käes? Sealt kaudu

16

võivad need ühel päeval mööda Al Qaeda kanaleid jõuda Ameerikasse. Küsimusi on ameeriklastel piisavalt. Ühest küljest on selge, et suur riik peab varasematest väljaütlemistest välja tulema sirge seljaga. Teisest küljest on samuti selge, et ebamäärases olukorras rahumeelse lahenduse leidmine on ameeriklastele kasulikum. Raketirünnak oleks poolik lahendus. Järgmine samm oleks maavägede sisseviimine, kuid selle on kõik osapooled välistanud. Milleks niisama tulistada ja tekitada tsiviilkahjustusi, kui pole teada, mis on järgmised sammud? Tundub, et Venemaal on sama ebakindlus ja hirm. Seepärast see vastutulek leida olukorrale diplomaatiline lahendus. Kas see oli õnnestunud märguanne Süüriale või venelaste kokkumäng USAga? See võib olla kokkumäng küll. Kuid arvestada tuleb sellega, et ka Venemaa

ei taha Süüria sõja laienemist. Nad tahavad, et Assad sõja võidab, või ei taha, et Assad väga selgelt selle sõja kaotab. Nii kaua, kui riigi sees mässatakse, pole see Venemaa asi, kuid sõja väljapoole laienemist kindlalt ei soovita. Samas tajuti ka ohtu, et kui ameeriklased tõesti Süüriat ründavad, siis mingi aja möödudes kaotab Assad võimu niikuinii, sest venelastel pole võimu ameeriklaste vastu jõudu kasutada. Venemaal oli tõsine huvi ameeriklaste rünnakut vältida. Küsimuse puhul, kas Venemaa Assadiga kokku mängib või mitte, võib kõne alla tulla mitu aspekti. Kindel on see, et Süüria arvestab hetkel ainult Iraani ja Venemaaga. Seda teavad ka ameeriklased väga hästi. See, kui Venemaa on valmis Assadile survet avaldama, et keemiarelvad rahvusvahelise kontrolli alla anda, on USA-le ju üks lahendus. See on kokkupuutepunkt, kus Venemaa ja USA võivad kokku leppida ja sel juhul ei saa Assad oma ainsa liitlasega konflikti min-


Scanpix

28. oktoober 2013. Meeleavaldus Liibanonis Beiruti äärelinnas. Toetajad tõstavad käed, et tervitada Hezbollah’ juhti šeik Hassan Nasrallah’d, kes räägib ekraanil videolingi kaudu. Nasrallah’ sõnul ei saa Süürias valitsevat kriisi lõpetada sõjalise, vaid ainult poliitilise lahenduse abil.

na. Põhja-Korea moodi režiimina Süüria vist ei püsiks.

midagi. Selle tulemuseks oli tunduvalt suurem vastsasseis igalt poolt.

Iraanis on võim küll pigem usujuhtide kui presidendi käes, kuid uus president on väljendanud seisukohta, et Süüria konflikti laienemine ei ole nende huvides. See on ka olnud üks tegur, miks Assad on lahendusi otsima hakanud.

Millised võivad olla lähimad arengud Süürias?

Ei ole ju 100 protsenti kindel, et keemiarelva kasutati Assadi korraldusel. Jah, võib nõustuda rahvusvahelise arvamusega, et 90% tõenäosusega tuli see rünnak valitsuse poolt. Aga jääb küsimus, et kui valitsuse poolt, siis kelle poolt. Isetegevust on poolanarhia olukorras piisavalt, keemiarelva kasutamine võis olla mingite kohalike väepealike enda otsus, see ei pruukinud olla tippjuhtkonna korraldus. Kui sellises olukorras, kus korraldus Assadilt ei tulnudki, minnakse Assadit sõelapõhjaks laskma, tugevdab see just neid, kes neid relvi kasutasid. See kõik on muidugi spekulatsioon, sest Süüria võimukoridoride sisemusse ei näe. Kui hakata loogiliselt mõtlema – kuigi loogika Süüria-taolises konfliktis ei pruugi eriline abiline olla – siis Assad ise ei saavutanud keemiarünnakuga mitte

Raketirünnaku tõenäosus on suhteliselt väikeseks jäänud. Kui USA ja Venemaa laias laastus kokku lepivad, et vägivaldset lahendust vältida, siis raketirünnakut ei tule. Kui kokku ei lepita, ka siis on rünnaku korraldamine üsna ebatõenäoline. Kui ka USA kongress annab nõusoleku, aga ükski liitlane kaasa ei tuleks, oleks ameeriklased suhteliselt ebamugavas olukorras. Bashar al-Assad tegi ise ettepaneku rahuläbirääkimiste alustamiseks. Ta võib ju seda pakkuda. Kuid läbirääkimistel on vaja ka vastaspoolt. Vastaspool on aga saanud niivõrd palju rahvusvahelist toetust, et nad võivad vaadata, et läbirääkimisi pole vaja. Teiseks, kas see on siiras või taktikaline soov. Pigem peetakse seda taktikaliseks, sest kindlasti on üks nõudmine võimulejäämine. Kui Assad oleks valmis rahumeelselt võimult lahkuma, oleks seda võinud teha juba 1,5 aastat tagasi.

Kolmandaks, kui on selge, et sõjaliselt pole võimalik Assadit võimult lükata, siis otsib Lääs ise kokkulepet. Püütakse peale suruda sellist olukorda, kus keemiarelvade üle on rahvusvaheline kontroll ning rahvusvaheliste organisatsioonide vaatlejad saavad Süürias vabalt liikuda. Võib-olla toimuks ka mingi sõjaline järelevalve. Lisaks peaks Assad garanteerima mässulistele amnestia, et relvituid vastaseid ei hakataks maha lööma. Praegu ollakse sellisest stenaariumist päris kaugel. Mõneti tuleb siin mängu tugev uhkusemoment: kui nii kaua on sõditud, siis miks nüüd peaks läbirääkimisi pidama hakkama? Kindlalt tuleb arvestada Süüria naabri Türgi seisukohaga, kes on kõige sõnaselgemalt välistanud koostöö Assadiga. Türgi on NATOs USA järel sõjalise tugevuse poolest teine riik, kes ei lähe küll oma vägedega riiki sisse, kuid see, mida tema teha otsustab, ei ole vähetähtis. Kiiret lahendust Süürias ei tule igal juhul. Osa mässulisi jätkab võitlust ilmselt ka pärast vaherahu sõlmimist. Siis võib tekkida olukord, kus võib-olla tuleb hakata kaitsma hoopis Assadit. 

MAAILMAVAADE

17


Kes võitlevad Süüria opositsiooni poolel? Vladimir Sazonov orientalist, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused

Holger Mölder strateegia õppetooli dotsent, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused Süürial on islamismiga omamoodi suhe. Kuigi üle 40 aasta Süüriat valitsenud Assadi klanni puhul on tegemist sekulaarse võimuga, siis 2011. aastal puhkenud kodusõja tagajärjel on Süüria viimastel aastatel olnud usufanatismi üks aktiveerijaid ja levitajaid Lähis-Idas. Barry Rubin kirjeldab Süüria islamismi nii: „Islamismi mõttes on Süüria tähelepanuväärselt anomaalne piirkond. Süürias on ametlikult sekulaarne riigikord, mida juhivad mittemuslimid, kuid hoolimata sellest on Süüriast saanud üks peamisi islamismi toetajaid araabiakeelses maailmas.”¹ Süüria ühiskond on kodusõja tagajärjel lõhestunud praeguse režiimi pooldajateks ja vastasteks ning need jõujooned on kujunenud just sellisteks, mis ei luba ühel ega teisel poolel konfliktis otsustavat edu saavutada. Ei maksa unustada, et paljud süürlased on asunud Assadi poolele hirmust, et opositsiooni võimuletulek võib kaasa tuua veelgi repressiivsema režiimi. Assadi-vastase opositsiooni moodustavad erinevad kildkonnad islami äärmuslastest liberaalse intelligentsini, hõlmates nii Vaba Süüria armee ümber koondunud mõõdukamaid opositsionääre kui ka islami äärmuslasi, kelle keskuseks on kujunenud Põhja-Süürias asuv Aleppo linn. 23. augustil 2011 moodustati opositsioonirühmitusi ühendava keskse organina Süüria Rahvusnõukogu, mille peakorter on Istanbulis ja mis koondab emigratsioonis olevaid Assadi oponente. Seda juhib vasakpoolne kristlane George Sabra, endine kommunist, kes 1970. aastal ühines Süüria Kommunistliku Parteiga. Rahvusnõukogu mõjukamad liidrid on teiste hulgas Moslemi Vennaskonnale lähedane intellektuaal, Sorbonne’i ülikooli sotsioloogiaprofessor Burhan Ghalioun ja kurdi päritolu ajalooprofessor Abdulbaset Sieda. Valdav osa kurde on aga ühinenud Rahvusnõukogust eraldi

18

tegutsevasse Kurdi Ülemnõukogusse, mis on tihedates sidemetes kurdi liikumistega Iraagis ja Türgis. Assadi režiim on edukalt kasutanud kurdide hirme nende enda poole võitmisel, viies 2012. aastal väed kurdi aladelt välja ja lubades neile autonoomiat, mida neil islamistidelt on raske oodata.² Opositsiooni tegevust dikteerivad paljuski just Saudi Araabia ja Katari poolt toetatavad islamistlikud jõud. Saudi Araabia, Katar ja Türgi ongi olnud opositsiooni kõige suuremad toetajad. Katar oli esimene araabia riik, kes tunnustas Süüria opositsiooni diplomaatiliselt. Teine, kes neid on diplomaatiliselt tunnustanud, on Liibüa. 11. novembri 2012 moodustati Kataris Dohas Rahvusnõukogu, kohalike koordinatsioonikomiteede ja Vaba Süüria armee baasil laiapõhjalisem Süüria opositsiooni keskne organisatsioon Süüria Revolutsiooniliste ja Opositsioonijõudude Rahvuslik Koalitsioon, mis ühendab opositsiooniliste poliitikute kõrval reaalselt kodusõjas Assadi vastu võitlevaid jõude ja esindab Süüriat ka Araabia Liigas. Mõjukaid naftamonarhiaid ühendav Pärsia Lahe Koostöönõukogu tunnustab koalitsiooni Süüria rahva seadusliku esindajana, nagu ka Prantsusmaa, Suurbritannia, Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liit. Nagu araabia kevade sündmused on näidanud, võib Läänele sobivate liberaalsete poliitikute tegelik mõjujõud ühiskonnas jääda marginaalseks ning rahva toetusele apelleerides

võivad esile kerkida hoopis teised, kelle vaated ei pruugi sobida Lääne ootustega. Alates 2013. aasta juulist juhib koalitsiooni mõjukasse Shammari hõimu kuuluv jurist Ahmed Jarba, kellel on head suhted Saudi Araabiaga. Jarba võitis valimistel Katari poolt toetatud ärimeest Mustafa Sabbaghi ja vahetas välja seni koalitsiooni juhtinud mõõduka islamivaimuliku Moaz al-Khatibi. Rahvusliku koalitsiooni asepresidentideks on Assadi režiimi poolt vangistatud opositsioonipoliitikud: ärimees Riad Seif ja opositsioonilise nasseristi Jamal al-Atassi (1922–2000) tütar Suhair al-Atassi. Jamal al-Atassi oli mõjukas baathistlik poliitik, kes sattus aga 1970. aastatel Hafez al-Assadiga vastuollu ning kujunes režiimi ägedaks kriitikuks. Märtsis 2013 valis opositsioon peaministriks kurdi päritolu ärimehe Ghassan Hitto, kes on Ameerika Ühendriikide naturaliseerunud kodanik. Ghitto valimine põhjustas aga opositsiooni hulgas tugevaid käärimisi, sest teda peeti liiga lähedaseks Katarile ja Moslemi Vennaskonnale, mistõttu astus ta juba juulis ametist tagasi ja asendati mõõduka islamisti Ahmad Tumahi’ga. Opositsiooni kõige mõjukamaks organisatsiooniks ongi kujunemas Moslemi Vennaskonna Süüria haru, mis loodi 1942. aastal Mustafa al-Sibai poolt ning mis on alates 1964. aastast tegutsenud põranda all. Nende tugipunktid on Hama, Homs ja Damaskus. Nende kõige tuntum


Scanpix

24. juuli 2013. Süüria Rahvusliku Koalitsiooni liikmed (vasakult) Farouk Tayfour, Michel Kilo, Salem Idriss, Suheir Atassi ja Burhan Ghalioun ootavad Pariisis Elysee palees Prantsuse presidendi Francois Hollande’i ja koalitsiooni presidendi Ahmed al-Jarba kohtumist.

esindaja on Londonis elav islamiliikumise veteran ja liikumise eksliider Ali Sadreddine al-Bayanouni. 2010. aastast juhivad organisatsiooni tehnokraadid Mohammad Riad al-Shaqfeh, Mohammad Farouk Tayfour ja Mohammad Hathem al-Tabshi, keda kutsutakse nende ühise päritolulinna järgi Hama triumviraadiks. Arvatakse, et nad esindavad vennaskonna mõõdukamat tiiba, mis on võimeline koostööks teiste opositsiooniliste jõududega. President Mursi ajal toetas Egiptus aktiivselt Süüria opositsiooni, kuid sõjaväelise riigipöörde järel on nad hakanud distantseeruma. Relvastatud vastupanugruppidest ühendab Vaba Süüria armee mõõdukamaid ja sekulaarsemaid opositsionääre ning sinna kuulub mõne eksperdi hinnangul umbes 80 000 võitlejat. Vaba Süüria armee eesotsas on Lääne koolitusega endised Süüria armee ohvitserid, endine Süüria õhujõudude kolonel Riad Mousa al-Asaad ja 2012. aastal tema asemele tulnud elektroonikust brigaadikindral Salim Idris, kes on väljaõppe saanud

Saksamaal. Süüria kodusõja kõige suurem kannataja on tsiviilelanikkond, sest ka opositsionääride metsikused võivad ületada Assadi jõudude oma. Rahvusvahelises meedias pälvis tähelepanu Youtube’is levitatud võigas stseen, kus opositsiooniline sõjapealik rebis vastase südame ja sõi seda. Assad ja Venemaa on süüdistanud ka opositsiooni keemiarelvade kasutamises, väites, et nende valdusse on üle läinud osa Süüria režiimi varudest.

rinne, Ghuraba al-Sham, Jaysh al-Islam, palestiinlaste Fatah al-Islam ja Moslemi Vennaskonnale lähedane al-Tawhidi brigaad. Kui islamiäärmuslased (sh salafistid) suudavad Assadi režiimi kukutamise järel võimule tulla, siis võib oodata Süüria islamiseerimist ning samuti, et radikaalsete vaadetega usufanaatikud hakkavad mängima aina olulisemat rolli Lähis-Ida poliitilisel maastikul. Võib tekkida ohtlik olukord, kus islamistid muutuvad domineerivaks jõuks Lähis-Idas.

Islamiäärmuslaste ja salafistide põhiline jõud on Jabhat al-Nusra (Suur-Süüria Rahva Toetusrinne), kelle eesmärk on kehtestada Süürias pan-islamistlik islami kalifaat ja šariaadi õigus ja keda on süüdistatud ka koostöös Al Qaedaga. Arvatakse, et Jabhat al-Nusra koondab umbes 6000 võitlejat. Nende liider Abu Mohammad al-Golani on tunnistanud sidemeid Al Qaeda liidri Ayman alZawahiri ja Iraagi islamistidega. Süürias tegutseb veel teisigi islamiäärmuslikke gruppe. Jabhat al-Nusra liitlased võitluses Assadi vägedega on Süüria Islami-

¹

²

B. Rubin (ed.), Guide to Islamist Movements, Volume 2, M. E. Sharpe, Armonk, New York, London, England, 2010, lk 385. S. Stadnikov. Süüria ummikseis – keemiarelva kasutamisest kurdidele autonoomse rajooni lubamiseni. Delfi.ee, 26. august, 2013 http:// www.delfi.ee/news/paevauudised/ arvamus/sergei-stadnikov-suuriaummikseis-keemiarelva-kasutamisestkurdidele-autonoomse-rajoonilubamiseni.d?id=66638343 

MAAILMAVAADE

19


Putini režiimi inflatsioon Friedrich Nietzche esitab oma „Lõbusas teaduses” maksiimi: „Parem jääda võlglaseks kui maksta mündiga, mis ei kanna meie kujutist!” ning lisab – „seda nõuab meie suveräänsus.” Vladimir Putin järgib seda maksiimi rangelt nii oma kordumatus sõnavaras (kirjakeelde raskesti tõlgitavad „putinismid”) kui ka oma tegudes, vermides hoolega uue Vene isevalitsuse münti. Ometi, nagu me ajaloost teame, ei pääsenud isegi isevalitsejate profiilidega kuldja hõbemündid inflatsioonist. Metalli inflatsioonist. Küllap mäletavad need, kes vaatavad Venemaa telepilti, tänavuse 9. augusti kaadreid Peterburist, kus Putin, olles jätnud kirstu juures hüvasti Anatoli Rahliniga, Venemaa teenelise džuudotreeneriga, kelle juures ta nooruses oli harjutanud, väljus Vatutini tänavale, peatas käeliigutusega ihukaitsjad ning hakkas minema täielikus üksinduses piki masinaehitustehase müüri. Rahvast puhastatud Peterburi tänavad olid, nii nagu ka Moskvas tema inauguratsioonipäeval, inimtühjad. Millest mõtles Vladimir Putin? Naftamootori läbikulumine Juba 2012. aasta lõpus hakkas Venemaa majanduskasv aeglustuma. 2013. aasta esimesel poolaastal kasvas SKP kõigest 1,4% (2012. aasta III kvartal lubas SKP aastakasvuks 5%), ja SKP on langenud juba kaks kvartalit järjest. Elektrienergia tarbimine kahanes kaheksa kuuga 0,3%, raudteeveosed vähenesid 3,2%. Majanduse „enesetunde” peamine näitaja – investeeringud põhikapitali –, vähenes kaheksa kuuga 1,3%. Tööstus näitas nullkasvu. Eksport vähenes 2,5%. Majandusarengu ministeerium tõstis kapitali Venemaalt väljavoolu prognoosi 2013. aastaks 30-lt kuni 71 miljardi dollarini. Majandusarengu minister Aleksei Uljukajev tunnistas Riigiduuma valitsustunnis, et rahvamajanduse olukord on kõige

20

halvem 2008. aasta rahanduskriisist alates.

Scanpix

Vladimir Juškin

Abinõud, mida valitsus majanduslanguse vältimiseks rakendab, on enneolematud. Tabu on võetud kaitsekompleksi kulutuste muutmiselt – osa neid kulutusi lükatakse riikliku relvastusprogrammi kohaselt hilisemale tähtajale. 2014. aastani on külmutatud tariifide indekseerimine, see puudutab gaasi nii tööstus- kui kodutarbijatele, raudteevedusid ja elektrienergia võrguteenuseid. Külmutatud on riigiteenistujate palgatõus, ette on nähtud föderaaleelarve tervishoiukulude vähenemine 18%, hariduskulude vähenemine 8%. Venemaa majandus seiskus kõrgete naftahindade juures, kuid naftamootorile pole asendajat leitud. Kõrgema majanduskooli makromajandusuuringute direktori Sergei Aleksašenko hinnangul ei sarnane Venemaal praegu tuure koguv kriis sugugi 1998. või 2008. aasta kriisiga. Oma iseloomult on see üpris lähedane viimasele Nõukogude kriisile 1989–1991. See tähendab, et 2013. aasta majanduskriisist, nii nagu ka 1990. aasta majanduskriisist, pole võimalik jagu saada majandusotsuste abil. Kõik otsused, mis Vene võimudel tuleb vastu võtta, on poliitilise iseloomuga: see on õiguskaitseorganite ja kohtusüsteemi reform, võimu ärisse suhtumise muutmine, riigi väljumine majanduse konkurentsisektoritest ja ärile avaldatava bürokraatliku surve oluline nõrgendamine, tõeline võitlus korruptsiooni, riigivarguse ja räkitiga. Ning need otsused peab tingimata vastu võtma Vladimir Putin isiklikult. Aleksašenko meenutab, et Mihhail Gorbatšovi suutmatuse eest turumajanduslike reformidega leppida pidi Venemaa maksma ülikallist hinda. Vladimir Putini tegevusetuse hind tuleb aga märksa kõrgem. Euraasia viimane päev Tänavu 3. oktoobril möödus kaks aastat hetkest, mil ilmus Vladimir Putini artikkel, mis kuulutas välja kursi Euraasia Liidu loomisele.

Tänavu 29. novembril kavatseb Ukraina sõlmida Idapartnerluse Vilniuse tippkohtumise käigus assotsieerimis- ja vabakaubandusleppe Euroopa Liiduga. Suvine „lahing Kiievi pärast” Vene–Ukraina tollirindel üksnes tugevdas Ukraina poliitikute tahet tungida „tormijooksuga” Euroopasse. Tänavu 6. septembril võttis Kasahstani president Nursultan Nazarbajev, kõige järjekindlam Euraasia Liidu pooldaja, Astanas vastu Hiina Rahvavabariigi presidendi Xi Jinpingi, kes alustas oma turneed Kesk-Aasia postsovetlikes riikides. Täna räägivad Kasahstani poliitikud „Kaspia” ja „Kaukaasia” vektorist kui „Läände läbimurde” suundadest. Kasahstani ja Hiina vaheline kaubakäive, mida nende liidrid kavatsevad suurendada 1,5 korda, moodustab praegu 26 miljardit USA dollarit (liitlaste Venemaa ja Kasahstani vahel on see kõigest 17 miljardit dollarit). Juba praegu müüb Kasahstan Hiinale gaasi (Venemaa peab alles läbirääkimisi), alla on kirjutatud uute Hiinast Kesk-Aasiasse viivate auto- ja raudteede ehitamise lepingud, Kasahstan on omandanud territooriumid kaubaterminali ehitamiseks Hiinasse Lianyungangi, mitte aga Venemaale Nahhodka sadamas. Kirgiisia avaldus Tolliliitu astumiseks 2011. aastal ei läinudki käiku. Usbekistan ja Turkmeenia käivad oma rada,


Scanpix

President Vladimir Putin lahkumas üksi judotreener Anatoli Rahlini matustelt Kondratjevski prospektil.

Aserbaidžaan ja Gruusia on orienteeritud Läände. Meenub, kuidas Vladimir Putin 7. septembril 2005. aastal Berliinis, pärast seda, kui oli alla kirjutatud Venemaa ja Saksamaa vaheline leping gaasijuhtme ehitamisest Läänemere põhja – minnes mööda Poolast ja Ukrainast – („Schröderi-Putini pakt”), esitas sakslastele lastemõistatuse: „Toru peal istusid A ja B. Maha kukkus A, ära kadus B, mis jäi alles torule?” Tähelepanelikud lapsed vastavad õigesti: „„Ja” jäi.” „Uus industrialiseerimine” Nagu teada, vastas Vladimir Putin, kui ta jälle presidendiks sai, kunagi president Medvedevi esitatud moderniseerimise ideele „uue industrialiseerimise” ideega. Tema sõnasabast haaras asepeaminister ja sõjatööstuskomisjoni esimees Dmitri Rogozin: „Riigi uus industrialiseerimine toimub 1930. aastate analoogia põhjal – siis me võtsime Läänest kõik parema ja kohandasime oma tingimustega. Jutt ei käi enam olemasoleva rekonstrueerimi-

sest, vaid uute tehaste ehitamisest uude kohta. Ühtaegu uute „tootmiseks mõeldud tööpinkide” sisseostmisega loome „tööpinkide tootmiseks mõeldud tööpinkide” tootmise – seega taastame Venemaal omaenda tööpingiehituse. Ainult tänu uuele industrialiseerimisele saab luua tänapäevast relvastust.” Samal ajal, kui Dmitri Rogozin viibib pidevas komandeeringus kaitsetööstuskompleksi ettevõtetes, korraldab nõupidamisi ja konverentse ning selgitab, et tänapäeva maailm on džungel, mis kubiseb kiskjatest, kes tahavad röövida Venemaalt tema loodusrikkused, katkestas pärast mandritevahelise raketi „Bulava” järjekordset ebaõnnestunud starti kaitseminister Sergei Šoigu allvee-raketikandjate „Aleksandr Nevski” ja „Vladimir Monomahh” riiklikud katsetused. Rakett oli pärast arvukaid nurjumisi juba seeriatootmisse antud, nüüd aga saadetakse kogu seeria tagasi Votkinski tehasesse kontrollimisele. Enne seda aga oli olnud raketi „Proton-M” katastroof. Erikomisjon jõudis järeldusele, et

selles katastroofis, mille kahju küündis miljarditesse, oli süüdi keegi äsjane kutsekooli lõpetanu. Ta oli tagunud andurid sepavasaraga sinna, kuhu need kuidagi ei tahtnud mahtuda, kuna oli poolused segi ajanud. Aatomiallveelaeval „Tomsk” puhkes remonditööde ajal ohutustehnika eiramise tõttu tulekahju… Seda nimekirja võiks jätkata lõputult. Asi pole ainult üksikutes äpardustes. Gaidari instituudi sõjamajanduse labori eksperdid arvavad, et 2013. aasta kaitsetellimus nurjatakse täpselt samuti, nagu see on nurjatud kõigil eelmistel aastatel. Venemaa kaitsetööstuskompleksi kuulub praegu 1357 ettevõtet ja organisatsiooni. Neis töötab üle kahe miljoni inimese. Kusjuures enamik töötajaid on kas üle 60- või siis alla 25-aastased. Väga vähe on kõige efektiivsemas keskeas töötajaid. Föderatsiooninõukogu esinaine Valentina Matvijenko teatas veebruaris 2012 parlamendiarutelul esinedes: „Kaitsetööstuskompleksi ettevõtetes on kasutu-

MAAILMAVAADE

21


sel 1970. aastate seadmestik, selle kulum küünib 80 protsendini.” Postindustriaalse ühiskonna uurimiskeskuse juhataja Vladislav Inozemtsev märgib: „Lääne ekspertide arvestust mööda suunatakse Venemaal tööstusobjektide arengusse investeeritavatest vahenditest seadmete, tehnoloogiate ja patentide ostmiseks praegu kõigest 22% (USA-s 50%, Singapuris 77%), samal ajal kui ülejäänu kulutatakse hoonete ehitamiseks ja kommunikatsioonide rajamiseks… See tähendab, et hüpoteetiline Venemaa industrialiseerimine, millest unistavad nii vasakpoolsed kui ka parempoolsed, nii tugeva riigivõimu pooldajad kui ka demokraadid, ei ole nüüdisoludes lihtsalt võimalik ning tuleks keskenduda muude, realistlikumate variantide vaagimisele.” Katset „uut industrialiseerimist” läbi viia ometi tehakse. Asi ei ole mitte ainult selles, et see on Putini idee. Liiga tugev on Rogozini argument: „Toetudes oma Brüsseli töökogemusele ütlen, et smart power ja soft power on küll head ja õiged sõnad, kuid tõeline power, millega tõepoolest arvestatakse, on füüsilise mõjutamise jõud, kui on tõenäoline saada terasrusikaga silmaauku. Seda jõudu hinnatakse niinimetatud „tsiviliseeritud maailmas” kõige rohkem, uskuge mind.” Putini kood

Moskva Carnegie keskuse juhtivteadur Lidia Ševtsova kirjutab oma dešifreeringus: „Putini eesmärk on „riik-tsivilisatsioon”, mida ehitatakse traditsioonilistel väärtustel. Viimaseid „kinnitab” esmajoones õigeusu kirik. Selle „riiktsivilisatsiooni” tuum on isevalitsuses. Ühesõnaga, jutt käib tagasipöördumisest arhailise, sõjaka ja fundamentalistliku isevalitsuse juurde, mis vastandab ennast avalikult liberaalsetele demokraatiatele. Putin lükkab tagasi Lääne kui süsteemi, kui mõtteviisi ja elulaadi.”

Läks tarvis kõige terasemate Venemaa ekspertide pingutusi, et Putini „Valdai”šifreeringut lugeda. Aleksandr Prohhanov (kel kõrvad, see kuulgu) teatas: „Eelmised võimud hävitasid meisliga vene koode nagu varastatud auto mootorinumbrit. Vene eneseteadvuse koodid on aga impeeriumi koodid, ja ainult Putin on Venemaa uuesti ümber mõtestanud kui impeeriumi.“

Süsteemiadministraatorite keelde tõlkis Putini läkituse Maksim Trudoljubov: „Tähtis on mõista, et Putini esinemistes ei käi jutt sellest kultuurist, mis on raamatutes, teatrites ja näitustel. Jutt on kultuurikoodist kui seadistuste valimikust, s.t operatsioonisüsteemist, mille õigusevaldaja kontrollib kogu tarkvara seadistamist. Ainult keskus määrab, millised rakendused teil tööle hakkavad, millised aga ei hakka. Ainult ühest keskusest saab saata kõigile uuendusi. Mänedžerid lubavad ainult valitud kasutajatel endale uusi rakendusi installeerida: siin on teile Navalnõi demoversioon Moskvas, Roizmani testversioon Jekaterinburgis, natuke „RPR-PARNASi” ja „Vene Patrioote”. Ülejäänutele aga ikka needsamad neli moraalselt iganenud parteid ja vana tarkvara – hirm ja väljasöömine.”

Välis- ja kaitsepoliitika nõukogu auesimees Sergei Karaganov nägi rahvusliku identiteedi probleemi laiemalt: „Probleem, kuidas määrata seda, kes me oleme, millise oma ajalooga me ennast seostame, kas me oleme iseseisev, kuid perifeerne Euroopa osa ning kas me tahame seda olla, püsib. Nagu püsib ka küsimus meie sidemest meie oma kultuuriga. XIX sajandi ja XX sajandi alguse suur kirjandus, Vene kultuuri suurim panus maailmatsivilisatsiooni, on hakanud Venemaal ühiskondlikust käibest kaduma. Isegi enamik mõtlevaid inimesi ei taju meie kultuuri seoseid antiikkultuuriga. Ometi rajaneb just viimasel meie tsivilisatsiooni ja meie oma kultuuri geneetiline kood, sealhulgas käitumismudelid, mis on taasloodud ja arendatud kristlu-

Putini üksindus Scanpix

16.–19. septembrini toimus Novgorodi oblastis rahvusvahelise klubi „Valdai” kümnes, juubeliistung. Foorumi põhiteema oli Vene identiteedi kujundamine ja Venemaa tajumine välismaal.

ses. Aga kuidas me saame mõista suurimat Vene kirjanikku Puškinit, mõistmata, et tema kasvatajad olid antiikajalugu ja -kultuur?“

Oma Valdais peetud kõnes kasutas Vladimir Putin väga tihti sõna „kood” (ühenduses sõnadega „kultuuriline”, „vaimne”, „ajalooline” ja „geneetiline”). Sõna „kood” kõlas ka ülempreester Vsevolod Tšaplini, ajakirjanik Maksim Ševtšenko, Venemaa Raudteede ülema Vladimir Jakunini ja Konstitutsioonikohtu esimehe Valeri Zorkini kõnedes.

Jah, need on vägevad kaadrid – üksildase Putini jalutuskäik Peterburi väljasurnud tänaval. Millest ta mõtleb? Aga nagu ta ise on öelnud: „Luuraja puhul on peamine oskus oma mõtteid varjata.” Me ei näe tema nägu, kaamera jälgib Putinit selja tagant. Me võime ainult aimata. Talle on muidugi ette kantud Levada keskuse direktori Lev Gudkovi ettekande põhijäreldused: „Lokaalsed rahulolematusepursked ei vii lähiaastatel kujunenud režiimi muutustele, kuna ühiskond on nõrk.

27. oktoober 2013. Rahvas avaldab meelt Bolotnaja väljaku meeleavalduse kohtuasjas süüdistatavate toetuseks.

22

Alusstsenaarium: laineline protest ja konsolideerumise puudumine. Tulevad lokaalsed rahulolematuse- ja protestipursked, ajuti isegi väga märkimisväär-


Scanpix

9. september 2013. Õige ajaloo eest võitlemiseks loodud Ajaloolise Perspektiivi Fondi president ja Pariisis asuva Demokraatia ja Koostöö Instituudi direktor Natalja Narotšnitskaja ning Slovakkia endine peaminister, jurist Ján Čarnogurský Valdai rahvusvahelise väitlusklubi 10. aastapäeva kohtumise vaheajal.

sed, kuid nähtavas tulevikus (kolm kuni viis aastat) ei saa neist väljakujunenud režiimi muutvat tegurit. Ühiskond ei kontrolli Vene poliitilist süsteemi – ühiskond ise on nõrk. Tal ei ole mitte ainult institutsionaalseid mehhanisme, et sundida võimu teostama seda poliitikat, mida tema, ühiskond, vajalikuks peaks, vaid isegi mitte situatiivseid vahendeid, et avaldada võimule kuigivõrd tõsist survet või mõju. Ühiskonnal (kaasa arvatud selle kõige haritumal ja informeeritumal osal – suurlinnade elanikel) pole solidaarsuspotentsiaali ja veel vähem on neil iseorganiseerumisvilumust. Teiselt poolt, ühtsust pole ka bürokraatia ja Putini eliitrühmituste seas. On ametkondlikud ja korporatiivsed huvid repressiivse poliitika poolt, ja on korporatiivsed huvid, mis ei dikteeri otseselt täideviijate vastupanu, küll aga nende mõningat sabotaaži. Repressioonide poolt on Föderaalne Julgeolekuteenistus, Siseministeerium ja prokuratuur. Vastu

on majandusblokk, Justiitsministeerium ja juhtide kesktasand.” Kõik ei olegi nii halb, võis mõelda Putin. Enne 2018. aastat võib tõusta nafta hind, ja kirikul on võimalus koondada eri vaadete ja eri veendumustega inimesi kõrgemate sihtide nimel. Selja taga on aga jõustruktuurid, oligarhid, suurte riiklike korporatsioonide direktoraat ning bürokraatia. Kindel tugi. Ainult see tänav… Oleks ka see niisama inimtühi nagu täna. Tõlkis Toomas Kall

Valdai Klubi on loodud Venemaa kuvandi loomiseks väljapool riiki. Internetist leitav ametlik tekst: 2004. aastal RIA Novosti poolt loodud rahvusvaheline väitlusfoorum Valdai Klubi koondab maailma juhtivaid eksperte, kes arutlevad Venemaa, tema arengu ja rolli üle maailmas. Valdai Klubi peamised eesmärgid on järgmised: luua rahvusvaheline raamistik, mille kaudu saavad eksperdid usaldusväärsetest allikatest Venemaa kohta teavet; tuua välja erinevad sotsiaalsed ja poliitilised seisukohad sise- ja välispoliitika peamistest küsimustes; pakkuda välisekspertidele võimalust kohtuda Venemaa juhtivate poliitikutega. Klubi koosneb alalistest rahvusvahelistest liikmetest, kuid igal aastal kutsutakse osalema ka erinevaid väliseksperte. Venemaad esindavad klubis politoloogid, majandusteadlased, ajakirjanikud, avaliku elu tegelased ja poliitikakujundajad, samuti täidesaatva ja seadusandliku võimu esindajad. 

MAAILMAVAADE

23


Kuidas Lääs kaotas Kaukaasia julgeolekuspetsialist Juba Eesti okupeerimisest 1940. aasta suvel mäletatakse, et Venemaal on kombeks astuda imperialistlikult agressiivseid samme mõne maailma üldsuse tähelepanu pälviva olulise sündmuse või suurte pühade ajal. 1940. aastal toimus Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse hävitamine samaaegselt Pariisi langemisega sakslaste kätte. Sarnaselt saatis Moskva 1991. aasta jaanuaris tankid Vilniuse ja Riia vastu ajal, kui maailma silmad vaatasid Lahesõja esimesi lahinguid USA ja Saddami vahel. Värskelt mäletame Pekingi olümpiamängude varjus alanud agressiooni Gruusia vastu 2008. aastal.

tolliliit. Täna kuuluvad sinna Venemaa, Kasahstan ja Valgevene. Mäletatavasti esitas president Putin oma esimeses uue ametiaja olulises kõnes seekordse presidentuuri põhieesmärgina Euraasia Liidu loomise. Sisuliselt on tegemist ühtaegu nii „pehme N Liidu” kui ka vastukaaluga Euroopale. Lühidalt, Venemaa mõjusfääriga.

Andres Putting

Eerik Niiles Kross

Euroopa Liit on ebatraditsioonilise selgusega välja öelnud, et korraga kahte liitu kuulumine pole võimalik. Vastavalt ei peeta vabakaubanduslepingu läbirääkimisi Valgevenega.

Teadupärast on Euroopa Liit pidanud juba paar aastat läbirääkimisi nn idapartnerluse riikidega assotsiatsiooni- ja vabakaubanduslepingu (DCFTA) sõlmimiseks. Need riigid on Ukraina, Valgevene, Moldova, Aserbaidžaan, Gruusia ja Armeenia. Venemaa vastus nimetatud riikide europürgimustele on nn Euraasia

Putini režiim alustas samaaegselt idapartnerlusriikide suhtes üsna karmi survestamis-, et mitte öelda väljapressimiskampaaniat. 14. augustil rakendas Venemaa Ukraina suhtes karmid tollisanktsioonid ning ähvardas ametlikul tasandil taoliste sanktsioonide alaliseks muutmisega, juhul kui Ukraina kirjutab

lepingu ELiga alla. Ukraina seni järele ei ole andnud. Euroopa Liidu eriesindaja suhetes idapartnerlusriikidega, Guinnar Wiegand tõdes 28. augustil Euroopa Parlamendi ees esinedes, et Venemaa tegevus on tõenäoliselt ainult „hoiatuslask” riikide suunas, kes pürgivad ELiga lepingut sõlmima.

Scanpix

Täna jälgib valdav enamik maailma meediat eskaleeruvat kriisi Süüria ümber. Selle varjus on toimunud aga strateegiliselt ehk isegi olulisem julgeolekupoliitiline sündmus, mis on jäänud nii Eesti kui ka maailma meedias pea tähelepanuta.

Novembris Vilniuses toimuval Euroopa Liidu tippkohtumisel loodeti vabakaubandusleping allkirjastada Armeenia, Moldova, Ukraina ja Gruusiaga. Valgevenega, mis juba kuulub Euraasia tolliliitu, läbirääkimisi ei peeta. Armeeniaga aga jõudis EL suvel tehnilistes küsimustes kokkuleppele ja oldi valmis DCFTA novembris alla kirjutama.

Tõepoolest, 30. augustil kutsus president Putin Armeenia president Sargsjani ootamatult Moskvasse. Diplomaatilise rünnaku alla sattus ka Moldova. 3. septembril teatas Moskva eriesindaja ja asepeaminister Rogožin, et kui Moldova kavatseb jätkata oma Euroopa Liidu kurssi, „võib ta kaotada kontrolli Transnistria üle”. Samuti ähvardas Venemaa asepeaminister Moldova talvel külma kätte jätta: „Energiatarned on talve tulekul olulised. Ma loodan, et te ära ei külmu”. Moldova president Nicolae Timofti ütles päev hiljem vastuseks Rogožinile, et „Moldova eurointegratsiooni kurss jätkub”, ja kinnitas, et Moldova ei allu ähvardustele. Samal ajal saatis Ukraina president Raadale seaduseelnõu, mis lubaks Ukrainal Vilniuses ELi vabakaubanduslepingu alla kirjutada.

23. september 2013. Armeenia president Serž Sargsjan (paremal) tervitustseremoonial enne Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni nõukogu salajast kohtumist Rus’i puhkekeskuses Sotšis.

24

Sellises õhustikus ja samal ajal, kui maailm ootas Obama otsust Süüria küsimuses, sõitis Armeenia president Sargsjan Moskvasse. Sealt teatas ta pärast kohtumist Putiniga, et „Me vahetasime Euraasia integratsiooni küsimuses üksikasjalikult seisukohti ja ma kinnitasin


Armeenia soovi liituda tolliliiduga ja loodava Euraasia majandusliiduga”. Teisisõnu: pärast kohtumist Putiniga loobus Armeenia sisuliselt võimalusest sõlmida Euroopa Liiduga vabakaubandusleping. ELi „Armeenia sõprade” liider Michael Kambeck kommenteeris seda otsust samal päeval niimoodi: „See ei olnud vaba valik”. Me ei tea, mida Putin Sargsjanile lubas või millega teda ähvardas, aga vägisi tundub, et Eesti delegatsiooni visiit Moskvasse 28. septembril 1939 võis mööduda sarnases õhkkonnas. Euroopa Liit on Armeenia kannapöördele reageerinud ebatavalise teravusega. ELi eesistujamaa Leedu teatas, et Armeenia on sisuliselt blokeerinud oma võimaluse sõlmida vabakaubandusleping. Balti- ja Põhjamaade välisministrid tegid terava ühisavalduse, kus pea otsesõnu süüdistasid Venemaad naaberriikide ähvardamises:

„Igasugune majanduslik ähvardus või poliitiline surve ELi partnerriikide vastu nende Euroopa püüdluste tõttu on lubamatu”. Äärmiselt terava resolutsiooni võttis 11. septembri tippkohtumisel vastu Euroopa suurima erakonna, Euroopa Rahvapartei poliitiline assamblee. Kohalviibijate teatel oli Armeenia delegatsioon sisuliselt vaikima sunnitud ning resolutsiooni jõudis lause „ERP mõistab hukka Venemaa surve Armeenia valitsusele ja kahetseb Armeenia presidendi otsust liituda Euraasia tolliliiduga, mis kahjustab Armeenia saavutusi ELi suunal”. Vaatamata europoliitikute teravatele avaldustele on Armeenia saatus lähiajaks määratud. Venemaa on kindlustamas oma mõjusfääri Kaukaasias. Seoses Gruusia ebaselge välispoliitilise suunaga, kus Moskval ei ole enam vaja Thbili-

sit Lääne silmis oluliselt kahjustada, sest Ivanišvili valitsus teeb selle töö ise ära, on Venemaa kannakinnitus Armeenias märgilise tähendusega. Süveneva Süüria kriisi taustal tasub hoolega kuulata murelikke signaale Aserbaidžaanist, mis on täna ainuke enam-vähem iseseisvat poliitilist kurssi hoida suutev Kaukaasia riik. Bakuu on korduvalt väljendanud kartust, et suurem sõjaline konflikt Iraanis või Süürias võib innustada Venemaad „lahendama” Karabahhi külmunud konflikti. On välistatud, et Putin ja Sargsjan Moskvas Karabahhist ei kõnelenud. Loodame, et lisaks Armeenia kaotusele ei pea Lääs lähiajal abitult pealt vaatama veel ühe potentsiaalse liitlase ja sõltumatu energiatarnija vastasseisu tugevneva Moskvaga. Oleks hoopis tõsisem lugu, kui lisaks näokaotusele Süürias kaotaks Lääs Kaukaasias ka igasuguse mõjujõu. 

Miks ei ole viisanõude kaotamine viga Euroopa Parlamendi asepresident ja Euroopa Rahvapartei fraktsiooni Poola delegatsiooni juht Üks idapartnerluse põhieesmärke on hõlbustada kontakte inimeste vahel. See nõuab muu hulgas viisalihtsustuse või lõpuks viisavabaduse kehtestamist idapartnerluse riikidele. Need praktilised lahendused on ELi idapiiri taga elavate inimeste jaoks väga tähtsad. Varasemad viisanõude kaotamise protsessid olid mõne inimese arvates puudulikud ning tekitasid kahtlusi edasiste viisanõude kaotamist käsitlevate dialoogide mõttekuses. Sellepärast korraldas Euroopa Rahvapartei fraktsioon minu algatusel ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonis töötava ERP koordineerija Veronique Mathieu Houillon’ toetusel oktoobris kahepäevase kuulamise „Ränne, liikuvus ja idapartnerlus: vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomine Euroopas”. Meie eesmärk oli vastata küsimustele õppetundide kohta, mille saime Balkani piirkonna viisanõude kaotamisel,

ning tutvustada kogemusi, mis aitavad kujundada muude Euroopa lähinaabruse kolmandate riikidega seotud poliitikat. Kas peaksime ELi ukse laiemalt avama idapartnerluse riikide kodanikele, kes sooviksid Euroopas õppida, töötada või lihtsalt seda külastada? Need olid peamised küsimused, mida 2. ja 3. oktoobril Euroopa ekspertide ja Ida-Euroopa poliitikutega arutati¹. Meeldetuletuseks – idapartnerlus on ELi algaus, mis on suunatud kuuele idapoolsele naaberriigile: Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia, Moldova, Valgevene ja Ukraina. Selle eesmärk on tihendada suhteid ELi ja tema idanaabrite vahel, süvendades nende poliitilist koostööd ja majandusintegratsiooni ning eelkõige parandades inimestevahelisi kontakte. Schengeni ala loomisel otsustasid ELi liikmesriigid hõlbustada inimeste vaba liikumist, tagades samal ajal ühiste välispiiride turvalisuse ja julgeoleku. Inimeste liikumisvabaduse rakendamine Schengeni ala sees on üks ELi põhisaavutusi; see nõuab solidaarsust, kuid peab samavõrd peegelduma ka koordineeritud poliitikas kolmandate riikide kodanike suhtes.

EP pressiteenistus

Jacek Protasiewicz

Hiljuti vaadati läbi ühised ELi viisasid käsitlevad eeskirjad, et võimaldada ELil viisavaba liikumist ajutiselt peatada. Peatamist kohaldataks üksnes kiireloomulistel juhtudel, kui ühe riigi kodanikud peaksid hakkama kuritarvitama oma õigust ELis viisavabalt reisida. Usume, et selle uue õigusliku tagatisklausli loomine aitab kiirendada idapartnerluse riikide suhtes viisanõude kaotamise protsessi.

MAAILMAVAADE

25


Scanpix

20. oktoober 2013. Naisterahvas sõidab jalgrattal üle Poola-Valgevene piiri Pererovi küla lähedal, mis asub umbes 320 km Minskist edelas. Valgevenel on ühine piir viie riigiga, millest kolm – Poola, Leedu ja Läti – kuuluvad Euroopa Liitu. Valgevene riigipiiri komitee andmetel on Valgevene piirist rohkem kui 34% ühine ELiga.

Poola kogemusest teame, et piiride avamine on kasulik: kohalik piiriliiklus Kaliningradiga tõi tuhandeid kliente otsima mõistliku hinnaga kvaliteetseid tooteid. Peale selle tasus kummutada stereotüüp, et Euroopa Liidu vallutab idaeurooplaste laine. Arvud ei valeta. Kuritarvitamisi on väga vähe ning kasu on reaalne. Miski ei näita läänega koostöö tegemise vaimu nii hästi, kui võimalus reisida ELi, vältides kauakestvaid konsulaarmenetlusi ja suuri kulusid. Kui EL on huvitatud valgevenelastest, ukrainlastest, moldovalastest, grusiinidest, armeenlastest või aserbaidžaanlastest turistide ja tarbijatena, peaks ta nad vastu võtma, nagu seda teeb Venemaa. Nende kuue riigi kodanikud saavad juba praegu kasu tõkkevabast liikumisest oma suurima naabri juures ning nende jaoks on see tegelikult esimene sihtkohavalik. Samal ajal on viisavabaduslepingute sõlmimine seotud poliitiliste ja majanduslike reformide edenemisega asjaomastes riikides. Suured struktuurilised, sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid idapartnerluse riikides võivad kahjustada usaldust, mis on vajalik Schengeni alale

26

parema juurdepääsu andmiseks. Seetõttu peab EL nende riikidega dialoogi ja aitab vajalike reformidega toime tulla. Viisanõude kaotamise protsessi lisaväärtus nende riikide jaoks seisneb kindlasti paremas piirivalves, korruptsioonivastases võitluses või põhiõiguste kaitses. Kõige tähtsam, mida me oma partnerite jaoks saame teha, on suurendada nende kodanike liikuvust, võimaldades odavamaid viisasid ja viisanõudest järk-järgult loobudes. Lisaks inimestevahelistele kontaktidele edendab see ka sallivust ning majanduslikke ja poliitilisi suhteid. Tõlkis Kadri Kivistik ¹

Oktoobris toimunud arutelud jagunesid nelja paneeli. Esimesed kaks arutasid Balkani maade viisanõude kaotamise protsessist saadud õppetunde ning viisanõude kaotamise ja tagasisaatmiste korralduse poliitikat ELis. Sõna võtsid teiste hulgas Euroopa Parlamendi liikmed Elmar Brok, Eduard Kukan, Georgios Papanikolaou ja Augustin Diaz de Mera, samuti David Reisenzein Frontexist – Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuurist, Rob Rozen-

burg Euroopa Komisjonist, Alexandra Stielmayer Euroopa Stabiilsusalgatusest – Kagu-Euroopa ja laienemise mõttekojast, Agnieszka Weinar CARIM-East’ist – esimesest rändeseirekeskusest, mis keskendub Euroopa Liidu idanaabrusele, ja Giorgi Baramidze, Gruusia parlamendi aseesimees. Teisel päeval keskenduti ELi idapartnerluse algatusele ning hinnati viisadialoogide hetkeseisu ja idapartnerluse riikide väljavaateid. Peale ERP fraktsiooni kuuluvate Euroopa Parlamendi liikmete Manfred Weberi ja Jacek Saryusz-Wolski osalesid arutelus ka Ukraina parlamendi eurointegratsiooni komisjoni esimees Hryhorii Nemyria, Gruusia parlamendi aseesimees ning endine Euroopa ja Euro-Atlandi integratsiooni minister Giorgi Baramidze, Armeenia parlamendi liige Tevan Poghosyan, Vaidotas Verba Leedu kui ELi eesistujariigi esindajana, Vit Novotný Euroopa Poliitikauuringute Keskusest, Agnieszka Weinar CARIMEASTist ja Rob Rozenburg Euroopa Komisjonist. 


Müürid pärast nende langemist Intervjuu Europeana 1989 projektijuhi Frank Drauschkega. Küsis Jüri Estam Te olete juba mitu nädalat Europeana 1989 raames teel olnud – kõigepealt Poolas, seejärel Leedus ja lõpuks Eestis, et peagi asuda teele Rumeeniasse. Missugused on teie muljed? Kas olete rahul sellega, mida olete kogenud ja näinud? Isiklikus plaanis on olnud väga meeldiv kogemus veeta suvi siin, eriti Balti riikides. Ühtlasi on see nagu meenutus 1989. aasta suvest, kui ma esimest korda hääletades läbi Balti riikide reisisin. Kuid ka ametialaselt on see muidugi olnud väga huvitav kogemus. Me oleme Europeana 1989 jaoks saanud koguda palju väga väärtuslikku ajaloolist materjali. Paljud Ida-Euroopa riigid on läbi teinud taasiseseisvumise protsessi. Kas tervenemise ja kui nii võib öelda, normaliseerumise aeg Euroopas on nüüdseks lõpule jõudnud või ikkagi kestab? Minu arvates see tervenemise ning ühiskonna ja ka Euroopa kui terviku ühtsuse taastamise protsess ikka veel kestab. Selleks kulub rohkem kui üks põlvkond. Hea näide on see, mis juhtus Saksamaal pärast riigi jaotamist või mis juhtus pärast Teist maailmasõda. Isegi Teise maailmasõja järgne tervenemine pole veel lõpule

jõudnud. Selleks kulub ikka palju kauem aega kui üks inimpõlv. Kaja Villemil Maailma Vaatest on väga filosoofiline küsimus Berliini müüri kohta. Müüri lammutamisest on möödas ligi veerandsada aastat, aga kas see on ka tegelikult kadunud? Kas ida ja lääne vahel on ikka veel lõhe? Kas nad on nüüd üks või ikkagi alles püütakse neid ühendada? Muidugi on Ida- ja Lääne-Saksamaa vahel veel mõningaid erinevusi. Nendest päriselt ülesaamiseks kulub ikka rohkem kui üks inimpõlv, kuid üldiselt võib öelda, et Saksamaal on sellega küllaltki hästi. Praegu võib tõesti rääkida ühtsest Saksamaast, eriti noorema põlvkonna jaoks, kes on sündinud 1980. aastate lõpul või 1990. aastate algul ja isegi veel 2000ndatel. Nende jaoks on see minevik ja nende elukogemus ei hõlma kahte eraldi Saksamaad. Kuidas on sujunud koostöö rahvusraamatukogudega nendes maades, kus te nüüd hiljuti olete käinud? Kas nad on saanud teile teie eesmärkide saavutamisel abiks olla? Europeana projekti üks eesmärk on luua rahvusvahelised koostöösuhted eri tüüpi asutuste vahel. Minu arvates on meie koostöö Balti riikide rahvusraamatukogudega olnud väga viljakas, kuid nii ka

teiste partneritega. Meil on Europeana raames 46 partnerasutust 30s eri riigis. See on suurepärane näide ühendatud Euroopa toimimisest. Europeana on saanud Poolast ja kolmest Balti riigist sadu esemeid, mida inimesed on annetanud. Kindlasti pole teil need kõik meeleski, aga kas oskate nimetada mõne lemmiku kõigi nende asjade hulgast, mida inimesed on teile toonud, või lugude hulgast, mida inimesed on rääkinud oma elust ja ajaloost? Kõigis Balti riikides oli muidugi tähtis koht rahvuslippudel. Tegemist on rahvussümboolikaga, mis nõukogude ajal oli keelatud ja mis nüüd uuesti välja toodi, kõigepealt 1988. aastal ja laiemalt 1989. aastal. Leedust saime kaks lippu, mis on pärit 1930ndatest, esimese iseseisvuse ajast. Üks neist oli peidetud mingi kapi põhja, teine käis ära Siberis ja toodi sealt tagasi Leetu. See oli väga muljetavaldav. Me oleme saanud ka palju mänguasju, mis kuulusid lastele, kes võtsid osa Balti ketist, näiteks üks nukk, mille saime Riiast. Kõik need asjad on huvitavad. Inimesed toovad slaide ja tavaliselt ei tea, mis seal peal on. Meie siis elustame need – skaneerime ja paneme veebi üles. Näiteks väga liigutavad on slaidid väikestest lastest, kes osalevad meeleavaldustel või seisavad Balti ketis. Poolas asusime koguni autosid, Poola autosid digitaliseerima. Ja Riias oli ühel kollektsionääril isegi 4–5 nõukogude ajast pärit autot. Nagu te ütlesite, on üks raskemaid ülesandeid anda edasi emotsioone ja tundeid, mis paljudel inimestel nende asjadega seonduvad. Väga raske on meeleolusid edasi anda, kuid ilmselgelt elasid paljud inimesed uuesti läbi midagi, millel on nende elus tähtis koht.

Frank Drauschke ja Jüri Estam

Jah, kindlasti. Paljud vabatahtlikud, kes aitasid meil neid esemeid koguda, ei olnud ehk alguses väga rõõmsad, et nad peavad nädalavahetustel töötama. Aga lõpuks ütlesid kõik, et neil on hea meel, et nad sellest osa said. Et oli tõe-

MAAILMAVAADE

27


Scanpix

Ungari välisminister Gyula Horn (paremal) ja tema Austria kolleeg Alois Mock lõikavad 27. juunil 1989 Hegyeshalomi lähedal läbi okastraattõkke Austria-Ungari piiril.

liselt liigutav rääkida nende inimestega, kes jutustasid oma lugusid ja andsid intervjuusid, kus nad rääkisid, mis nende elus sellel ajal juhtus. Mul on meeles üks huvitav juhtum, kui üks mees tõi Riias meile Euroopa kaardi, mille ta oli joonistanud 1986. aastal, kui ta oli 15-aastane. Kõik riigid olid värvitud nende rahvusvärvides, kõigil juures rahvuslipud. See paistis pigem ühendatud Euroopa kaardina. Seal olid Balti riigid iseseisvate riikidena ja isegi Valgevene ja Ukraina olid Venemaast eraldi ja Saksamaa oli ühendatud. Ta nägi 1986. aastal ette, mis

juhtuma hakkab ja tõi selle kaardi meile. See oli väga ilus.

Euroopa digitaalse raamatukogu, muuseumi ja arhiivi Europeana uus projekt „Europeana 1989” kutsub raudse eesriide taga olnud riikide elanikke jagama oma kogemusi, lugusid ning teemaga seonduvaid esemeid ajast, mil režiim varises.

kogumispäevadega Poola teistes osades, Eestis, Lätis ja Leedus, Tšehhis, Saksamaal ning Ungaris. Europeana talletab kõik mälestused digiarhiivi.

Projekt sai avatakti 8. juunil 2013 Poolas avaliku diskussiooni ja kogumispäevaga, millele kogunes saalitäis huvilisi. Paljud olid kaasa võtnud mälestusesemeid ja rääkisid meenutusi. Projekt kulges edasi

28

Kas tahaksite midagi omalt poolt lisada? Välispoliitilise suunitlusega ajakirjale ütleksin, et niisugused projektid, iseäranis Europeana 1989, võivad olla olulised või vähemalt mingit moodi aidata kaasa Euroopa veelgi ulatuslikumale ühendamisele. Inimestele mujal Euroopas tuleb rääkida, mis juhtus siin 1989. aastal. Ja selgitada meie inimestele, mis oli teist-

Osalevate maade elanikel on võimalik rääkida sellest, mida nad tollal nägid ja kogesid ning jagada seda kogumispäevadel või projektiportaali kaudu. 2014. aastaks loob „Europeana 1989” värviküllase kajastuse tollal Euroopat raputanud sündmustest jutustuste, foto-

moodi kui meil. Näiteks Saksamaal ei ole palju neid, kes teaksid kuigipalju Balti riikidest või Balti ketist või sellest, mis täpselt juhtus 1989. aastal Poola poliitilises elus. Niisugused projektid aitavad minu meelest kaasa Euroopa ühendamisele. Lindilt tõlkinud Maarja Maasikas

de, videoklippide ja helisalvestuste kaudu. Europeana Eesti-poolseks projektipartneriks on Eesti Rahvusraamatukogu. Kõik kogumiskampaaniad kriipsutavad alla olulisi sündmusi aastal 1989. Poolas pannakse rõhk esimestele vabadele valimistele, Eestis, Lätis ja Leedus asub tähelepanu keskmes Balti kett, Ungaris võetakse luubi alla raudse eesriide läbilõikamine – seda sõna otseses mõttes – Ungari-Austria piiril jne. 


Meie armas Põhja-Läti Aimar Altosaar Põhja-Lätimaa ehk ajalooline Lõuna-Liivimaa on meile kõige lähem välismaa, kuhu kuiva jalaga pääseb. Lähedasem kui Venemaa, sest lisaks geograafilisele naabrusele on lätlased eestlastele kultuuriliselt kõige ligemal. Me tunneme Lätimaal end koduselt ja leiame sealt oma kodumaaga väga palju sarnasust. Käesolev lühike reisikiri ei pretendeeri PõhjaLäti ega Vidzeme põhjalikule käsitlusele, kogu Läti ülevaatest rääkimata. Võtke seda kui julgustust nautida meile väga lähedast maad lõunapiiri taga.

Mazsalacast 22 km itta jääb mitme tee ristumiskoht Ruijena, eesti keeles Ruhja. Keskväljakult näeme viitasid, et Viljandisse on siit 78 km ja Karksi-Nuia 32 km. Ruijena interneti koduleht on ka eesti keeles, sealt saame teada, et 95% linnakese elanikest on lätlased, mis teeb selle kõige põhjapoolsema Läti linna ka kõige lätilikumaks. Ränduritel on aga hea teada, et just siin asub mõnus söögikoht – trahter „Trīs Draugi” („Kolm sõpra”), mis pakub maitsvat lõunasööki mõistliku hinna eest.

Vähem kui pool tundi autosõitu mööda mitmekesise reljeefiga maanteed ida poole ning jõuame Mazsalaca linna, millel on ka eestikeelne nimi – VäikeSalatsi. See 2500 elanikuga linn on eelmisest palju elavam ning ka Eestiga on siin ühendus parem, sest Euroopa Liidu tõukefondide toel sai 2013. aastal valmis Mazsalaca–Kilingi-Nõmme maantee. Linna ehib noolja torniga punastest tellistest kirik, park ning keskkooliks Erakogu

See Läti osa, kuhu jõume Ikla piiripunkti ületades, on mereäärses osas kõigile autoga Riias käinud põhjaeestlastele ja tallinlastele hästi tuntud: kõigepealt Ainaži (Heinaste), siis Salacgrīva (Salatsi) ning sealt edasi pikalt mööda randa kulgev Saulkrasti. Uus tee ei võimalda viimasele enam pilku heita ning tagasitee juustu-, kommi- või õlleostu kohaks jäävad nüüd Salacgrīva ja Ainaži. Laskmata ennast ahvatleda rannikust, läbime riigipiiri ületamise järel Ainaži ja pöörame Salacgrīvast vasakule, Aloja kihelkonna teedele, Staicele peale. Liivlaste muinasmaakonna Metsepoole aladel sõites maastikus me erilist vahet ei märka, sama metsane nagu Lõuna-Pärnumaagi. Staicele teel liigub autosid harva ning see vana liivlaste asulagi võtab uudishimulikud turistid

kohandatud suur uhke, enam kui 230 aasta vanune Saksa klassitsistlikus stiilis Valtenberga mõisahoone. Eestlaste jaoks on aga loomulikult väga tähtis, et linna kalmistule, Salatsi jõe kõrgele kaldale on rajatud mälestusmärk Eesti sõjameestele, kes langesid 1919. aastal Vabadussõjas Põhja-Lätis. Erinevatest lahingukohtadest on eestlaste säilmed siia kokku kogutud ning 2013. aastal on nende mälestuseks püstitatud ülevalt laieneva ristküliku kujuline dolomiit, millel on läti ja eesti keeles kirjas: „Läti vabaduse eest elu andnud eesti poegadele”.

vastu peaaegu inimtühjana. Linnakese keskel kauplusehoone ees meenutab kolme kohaliku rahva – eestlaste, liivlaste ja lätlaste – head läbisaamist kivist ja rauast monument. Loomulikult ei saa eestlased ükskõikselt mööduda ka vanast liivlaste kõrts-muuseumist Pivālind (liivi keeles „toonekurg”). Kuid ka suvine turismi kõrghooaeg ei ole siia toonud huvilisi, mistõttu oleme oma neljase reisiseltskonnaga ilmselt mitte ainult selle päeva, vaid pikema perioodi ainsad külalised selles haruldases muuseumis. Asula kiire vähenemine algas 1992. aastal, kui lõpetas töö siinne suur paberivabrik. Nüüd võime vaid imetleda kaunist vaadet Salatsi jõe sügava oru nõlval asuvatele vabrikuvaremetele ning nautida kena ja puhta Läti väikelinna läbipaistvat rahu. Kuigi linnaõigused sai see ajalooline kolme rahva piiriasula alles hiljuti, ei näi miski seda päästvat vaiksest ja lõplikust hääbumisest.

Tiit Matsulevitš, Viru maleva pealik Marek Saaritso ja autor seismas Mazsalaca kalmistul Eesti sõdurite mäelstusmärgi juures.

Koiva jõe äärsesse Valmierasse, Läti esimese järgu halduskeskusesse on Ruijenast 43 km, mis möödub suvisel teel loodust nautides kiirelt. Eestikeelse nimega Volmaris on 26 000 elanikku ning see on Vidzeme regiooni suurim linn peale Riia. Linna keskel seisab suur kolmelöövine 17. sajandil ehitatud luteri kirik, mille 45-meetrine terav tornikiiver on hea maamärk. Kui on jaksu ronida, siis võib torni vaateplatvormilt kogu linnale ja selle ümbrusele pilgu peale visata. Maailmasõjas hävines suurem osa kaunist ajaloolisest vanalinnast, mistõttu kirik ja keskeagsete kindlustuste jäänused ongi peamisteks ajaloo- ja kultuurimärkideks. Olulise kohaliku keskusena on ränduril selles linnas ja piirkonnas paljugi vaadata ja kohti, kus einestada, kuid meie ei jäänud linna rohkem kui tunniks. Edaspidi tahaks aega võtta ja tutvuda sealse ajaloolise linnuse varemetega ning kui võimalik, siis ka kuulsa õlletehasega. Valmiera heamaitseline õlu paistab silma niigi väga markiderohke ja kvaliteeste Läti õlletoodangu hulgast.

MAAILMAVAADE

29


Erakogu

Staicele

Ühepäevase turismireisi viimaseks peatuskohaks sai seekord Cēsis, eesti keeles Võnnu. Sel linnal on teatavasti Eesti ajaloos väljapaistev koht – seda linnust piirasid eesti väed muistse vabadussõja ajal ning just siit algas läbimurre 1919. aastal Landesweeri sõjas. Meie võidupühagi 23. juunil on Võnnu all saavutatud võidu tähistamiseks. Ega eestlasi pole ka tänapäeva Cēsises unustatud – 1998. aastal taastati linna keskväljakul 1924. aastal rajatud monument Eesti ja Läti relvavendlusele. Kõrge samba tippu kroonib kuldne kuul ning soklilt leiame eesti ja läti keeles natuke salapärase epitaafi: „Mõõgast tõusis päike – No zobena saule lēca“. Hansalinna Cēsise vanalinnas on vana-balti- ja isegi hansaaegse linnakultuuri hõngu, põnevalt käänduvad tänavad, hoovi ja kangialused vihjavad Vana-Liivimaa pealinna Riia hiilgavale nimbusele. Ka 13. sajandi lõpus rajatud Jaani kirik oma gooti väärikusega kinnitab linna erakordset staatust ja tähendust

30

kogu meie regiooni jaoks. Cēsis oligi Liivi orduriigi keskus ning kõikvõimsale ordule kuulus ka kirik, kuhu mahtus kuni 4000 inimest – selliseid katedraale oli vähe Tallinnas ja Riiaski. Ja taas seos Eestiga: kiriku altarimaali on maalinud Johannes Köler, kellele see teos tõi akadeemiku tiitli. Ühepäevasesse reisringi mahtus veel ühe Eesti sõjameeste mälestuskivi austamine. See asub Valmierast tulles enne Cēsist maantee ääres ja on püstitatud 110 Eesti ja 44 Läti sõjamehe langemise mälestuseks rasketes lahingutes Rauna ja Koiva jõgede kallastel. Veendusime, et Vidzeme, lähim osa Lätimaast on läbipõimunud meie ajalooga ning on eestlaste jälgi täis. Tundsime lätlaste soojust ja külalislahkust, sest ka nemad teavad, et eestlased on tegelikult nende kõige lähedasem rahvas kõigi teiste rahvaste seas. Igas linnas ja asulas, kus on turisminfot jagav I-punkt, leiab ka

eestikeelseid materjale. Kahjuks ei jõudnud me seekord peatuda Limbažis, mis kõlab eesti keeles Lemsalu ja liivi keeles Lämmist nīn. See linn – samuti ajalooline hansalinn, väärib kindlasti teinekord lähemat tutvumist, kuid seekord oli reisiseltskonna soov enne pimedat Häädemeestele sauna jõuda. Salatsi ja Heinaste vahel nägime lätlaste ettevalmistusi suurejoonelisesks Positivuse festivaliks. Meie sinna ei jäänud, kuid järgmisel päeval nautis mõnusat Läti muusikapidu Eesti president. Juuli 2013


IN MEMORIAM

Suure kurbusega võtsime vastu uudise Wilfried Martensi, Euroopa Rahvapartei esimehe lahkumisest. Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) ja selle eelkäijad Mart Laari juhtimisel on väga tänulikud Wilfried Martensile tema pikaajalise toetuse ja mõistmise eest, mida ta näitas üles eriti väiksemate ja nooremate sõsarparteide suhtes. Tõelise Euroopa vaimu kandjana oli ta alati valmis avatult suhtlema ja nõu andma.

Wilfried Martens Euroopa Rahvapartei esimehena mängis üliolulist rolli Euroopa Liidu ajaloolises laienemises. Tema südamlikku toetust jagus kõigile idapartnerluse riikidele, kes on avaldanud soovi Euroopa ja selle väärtustega lõimuda. Me hindame Wilfried Martensit juhina, kelle vaimsus ja moraal tugines kindlalt kristlikele väärtustele ja traditsioonidele.

Parim viis mäletada seda suurt Euroopa ja Belgia riigimeest on järgida oma igapäevases tegevuses tema moraalset ja poliitilist eeskuju. Avaldame kaastunnet Wilfried Martensi abikaasale ja perekonnale. Urmas Reinsalu, IRLi esimees Tunne Kelam, ERP Eesti delegatsiooni juht 

Martens päästis Euroopas kristliku demokraatia Wilfried Martens oli rohkem kui kahe kümnendi vältel Euroopa Rahvapartei president, kuid ta oli ka palju enamat. Euroopa Rahvaparteist sai tema sügavalt tunnetatud elumissioon ja isiklik saavutus. 1970. aastatel tehti Martensile koos ERP fraktsiooni juhi Hans-August Lückeriga ülesandeks luua Euroopa ühenduste kristlik-demokraatlik erakond. Eesmärk oli saada toimivaks Euroopa ühenderakonnaks 1979. aastaks, mil toimusid esimesed Euroopa Parlamendi valimised. Pärast Belgia peaministri kohalt tagasiastumist 1990. aastate algul sai Martensist ERP president ning ta pühendus täielikult selle ülesande täitmisele. Tegemist ei olnud esindusametiga. Endine peaminister asus tööle väikeses teise korruse hoovikontoris Brüsseli St Gilles’i linnaosas Rue de la Victoire’l, Midi raudteejaama lähedal. Elasime pidevas hirmus Saksamaa liidukantsler Helmut Kohli külaskäigu ees. Kas hiiglasekasvu Kohl mahuks üldse pisikesse lifti või kitsukesse trepikäiku? Neil päevil, mil ei olnud veel Euroopa tasandi erakondade põhikirja ega rahastamist, pidime korduskasutama paberit – ja seda mitte keskkonna säästmiseks. Kristliku demokraatia tohutut allakäiku Itaalias ja valitsuse vahetust paljudes liikmesriikides kajastasid kogu Euroopas ilmuvad ajaleheartiklid, mis rääkisid kristliku demokraatia lõpust. Kaks kümnendit hiljem annab Martens üle parimas seisus erakonna, millesse kuuluvad Euroopa Komisjoni president ja Euroopa Ülemkogu eesistuja ning millel on suurim fraktsioon Euroopa Parlamen-

dis. Tegemist ei ole juhusega: Martens ei olnud esindusfiguur, vaid tegevpresident. Ta tuli iga päev kontorisse tööle, kaasas lihtne pruun nahkportfell, mis oli sama loomulik, soliidne ja vastupidav kui ta ise. Mitte keegi ei istunud nii rahulikult kui Martens Kristlik-Demokraatliku Liidu mitmepäevastel aastakongressidel, kus peeti tundide kaupa kõnesid. Mitte keegi ei teadnud nii hästi kui Martens oma töö igat üksikasja. Martens võis uhkust tunda selle üle, et oli loonud kristlikele, liberaalsetele ja konservatiivsetele väärtustele tugineva moodsa programmipõhise erakonna, mis on otsustavalt integratsiooni ja Euroopa poolt. Ta ei unustanud kunagi kiita ERP 1992. aasta Ateena põhiprogrammi, millega tema juhtimise all kehtestati tugev ühiste väärtuse baas. See konsensus võimaldas ERP-l teha koostööd eri traditsioonide, kuid sarnaste poliitiliste ideedega erakondadega. Martens realiseeris konfessioonilõhe ületamisel üleeuroopaliselt selle, mida saavutasid Kristlik-Demokraatliku Liidu asutajad pärast Teist maailmasõda Saksamaal. Kristlik demokraatia oli oma traditsioonilisel levialal nõrgenenud ning saanud protestantlikku põhja ja postkommunistlikku itta laienevas Euroopa Liidus ohustatud liigiks. Martens päästis selle alalhoidva geeni pideva programmitööga, vältides rahvusliku parempoolsuse lõkse ja hoides seda geeni elus tulevaseks poliitiliseks tegevuseks: Euroopa lõimumine, Atlandi-ülene partnerlus, sotsiaalne turumajandus, vabadus ja vastutus. Martens usaldas noori ja tundis ära talendi. CVP-Jongereni noortejuhina saadud kogemus jäi teda alatiseks innustama. Kristlik-demokraatliku noorteliikumise

EP pressiteenistus

Klaus Welle

liikmeist said kümnendite jooksul Martensi tihedaimad koostööpartnerid. Ei ole laialt teada fakt, et 1993. aastal tegi ta ühele noorele itaallasele ettepaneku hakata ERP uueks peasekretäriks. Enrico Letta on nüüd Itaalia peaminister. 1994. aastal pärast Democrazia Cristiana hinguseleminekut loobus Letta oma kandidatuurist ja selle au sain endale mina. (Martens veenis Kohli, et 30-aastane on noor küll, aga mitte liiga noor.) Martens unistas Jacques Delors’i ja Kohli Euroopa unistust Jean Monnet’ parima traditsiooni järgi. Ta oli üks murrangulise Maastrichti lepingu autoreid, millega laoti ühisraha euro alusmüür ja loodi tugev Euroopa Parlament. Nagu Delors, kaasas ta erakonnajuhte, peaministreid ja riigipäid Euroopa ühistegevusse. Ta teadis, et ilma tugevate ja mõttekate Euroopa tasandi erakondadeta ei ole olemas Euroopa demokraatiat. Klaus Welle on Euroopa Parlamendi peasekretär. Aastatel 1994–1999 oli ta Euroopa Rahvapartei peasekretär. 

Tõlkis Kadri Kivistik

MAAILMAVAADE

31


Maailma Vaade www.maailmavaade.ee

Kolleegium: Tunne Kelam, Kadri Kopli, Aimar Altosaar, Berit Teeäär, Marko Mihkelson, Andres Herkel, Mart Nutt,Veiko Lukmann Toimetus: Anneli Kivisiv, Kaja Villem, Kaja Sõrg Keelekorrektuur: Hille Saluäär Toimetuse kontakt: +372 5690 9237, anneli.kivisiv@gmail.com

Scanpix

Väljaandja: Tunne Kelami büroo, Kivisilla 4-9, Tallinn 10145 +372 773 4201, kaja.villem@irl.ee

Sisukord Euroopa ja Ameerika – kas leivad ühte kotti? Tunne Kelam Lk 3 Oh, kaunis hetk, sa viibi veel /J. W. Goethe/, Kadri Vanem Lk 6 Soome avalik sektor kokkuhoiukursil, Sari Essayah Lk 9 Tšehhi: kui muutuvad reeglid, muutub mäng, Zuzana Roithová

28. oktoober 2013. USA viitseadmiral James D. Syring, Rumeenia president Traian Băsescu, USA kaitseministeeriumi kaitsepoliitika asekantsler James N. Miller ja Rumeenia kaitseminister Mircea Duşa tõstavad labidatäie liiva USA Aegis Ashore raketikaitsebaasi nurgakivitseremoonial Deveselus, Rumeenias. Rumeenia õhujõudude baasi ehitatavasse rajatisse paigutatakse radar ja raketitõrjesüsteemid, mis on osa USA-NATO Euroopa raketikaitsekilbist.

Araabia kevadest on saanud Süüria talv, Intervjuu Mart Nutiga Lk 15 Scanpix

28. oktoober 2013. Äsjavalitud president Giorgi Margvelašvili, Gruusia parlamendi esimees David Usupašvili ja Gruusia peaminister Bidzina Ivanišvili tähistavad Margvelašvili võitu.

Lk 12

Kes võitlevad Süüria opositsiooni poolel? Vladimir Sazonov, Holger Mölder Lk 18 Putini režiimi inflatsioon, Vladimir Juškin Lk 20 Kuidas Lääs kaotas Kaukaasia, Eerik-Niiles Kross Lk 24

26. oktoober 2013. Sisserändajad suplemas Lampedusa saare rannal. Praegu patrullivad seal Mare Nostrumi nime kandva merevalve- ja päästeoperatsiooni raames kolm mereväealust, kuus piirivalve- ja kuus rannavalvelaeva, mida toetavad kõigi kolme operatsioonis osaleva ametkonna helikopterid ja lennukid. Operatsioon käivitati pärast seda, kui kuu alul toimunud kahes õnnetuses uppus enam kui 400 sisserändajat. Sitsiila ranniku lähedal on päästetud peaaegu 800 põgenikku, samal ajal kui Euroopa liidrid kogunevad Euroopa Ülemkogusse ebaseadusliku sisserände küsimust arutama.

ISSN-L 2228-0200 ISSN 2228-0200

Scanpix

Miks ei ole viisanõude kaotamine viga, Jacek Protasiewicz Lk 25 Müürid pärast nende langemist. Intervjuu Europeana 1989 projektijuhi Frank Drausckega Lk 27 Meie armas Põhja-Läti, Aimar Altosaar Lk 29 In memoriam. Wilfried Martens Lk 31 Esikaas: Scanpix


Turn static files into dynamic content formats.

Create a flipbook
Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.