Maailma Vaade 20

20 2013

EEuroopa oopa hhing Multipolaarne M polaarn maailm Venezuela SS체체ria ja Vene ezuela ttulevikk Mustvalge M ge Ungari Un

V채rske vaade maailma

PEATOIMETAJA

Viimasel Lennart Meri konverentsil Tallinnas räägiti uuest maailmakorrast. Terminit on nn vandenõuteoreetikud oma spekulatsioonides juba aastaid kompromiteerinud, kuid see peab maailmas aset leidvate protsesside objektiivsel hindamisel siiski paika.

Oleme ühtaegu oodatult ja ootamatult jõudnud külma sõja järgse maailma järgsesse maailma. Ehk nagu inglise keeles öeldakse, kätte on jõudnud post post cold war ajastu.

Mida see tähendab? Kindlasti ei tähenda see, et maailma on nüüd jõuliselt kontrollima asunud mingi käputäis rikkureid, vabamüürlasi, templirüütleid või tulnukaid. Pigem vastupidi. See, mida me näeme, on maailma detsentraliseerumine, seniste keskuste nõrgenemine – olgu põhjuseks majanduskriis, ideoloogiate kriis, teaberevolutsioon või mis iganes.

Pax Americana, millest sajandi vahetusel palju räägiti ja millele USA invasioonid Iraaki ja Afganistani veelgi kinnitust näisid andvat, on sajandi teise kümnendi keskel kindlalt minevik. Mitte et Ameerika poleks enam suuteline maailma politseinik olema ja pahasid korrale kutsuma – Ameerika lihtsalt ei taha seda enam teha. Esialgu pole politseinik päriselt ennast töölt veel lahti võtnud ja jätkab poole kohaga, ent täiesti uue olukorra kujunemiseks piisab sellestki.

Loodus tühja kohta ei salli. Kaal, millel vihte vahetatakse, võib küll mõnda aega kõikuda, kuid varem või hiljem leiab see uue tasakaalu. Nii ka rahvusvahelistes suhetes. Külma sõja aega tunneme bipolaarsena, kus vastamisi olid kaks

suurjõudu ja nende satelliidid. Külma sõja järgset aega võime nimetada unipolaarseks, sest USA-le polnud kellestki vastast, kui USA valitsus vaid ise otsustas sekkuda. Külma sõja järgse maailma järgne maailm on multipolaarne. See koosneb hulgast jõukeskustest neid ümbritsevate mõjualuste riikidega pluss hulk riikideväliseid toimijaid. See maailm on oluliselt ebastabiilsem, ohtlikum ja anarhilisem kui kaks eelmist, seda enam, et esialgu on see maailm alles kujunemisjärgus ja tektoonilised liikumised poliitikas võivad murdepunktides olla sama destruktiivsed kui tektoonilised liikumised maakoores.

Nii poliitikutele, diplomaatidele kui ka rahvastele tähendab uue maailmakorra teke ühtlasi, et pikk mugavusperiood, kus rahvusvahelistes suhetes võisid edukalt tegutseda ka koordinaatsüsteemi endale selgeks teinud keskpärasused, on lõppenud. Murrangulised ajad vajavad suuri inimesi. Nii nagu maailmas, nii ka Eestis. 

PEATOIMETAJA SOOVITAB

Joseph E. Stiglitz „Vaba langemine” Maailmamajanduse kriis kestab. Vastupidiselt kõigile optimistlikele hüüatustele, mida 2008. aastast alates aeg-ajalt kuulnud oleme ja mis kinnitavad, et halvim on möödas ning et siseneme taas tõusufaasi, kinnitavad pea kohe järgnevad uued tagasilöögid vastupidist. V-kujuline kriisitõlgendus on ammu ebaadekvaatseks osutunud, samuti oleme selja taha jätnud W-kujulise depressioonimudeli. Üha enam on neid, kes kahetsevalt pead vangutades tõdevad, et ilmselt kipub praegune kriis kestma vähemalt kümnendi (on tulnud käibele koguni ütlus „kaotatud aastakümme”) ja et sümbolina väljendab seda ilmselt kõige paremini pika alumise horisontaaljoonega L. Kõige selle taustal on avalikkuse jaoks endiselt segane põhjus, mis niisuguse sügava depressiooni siis ikkagi põhjustas? Missugune võiks välja näha maailm selle deressiooniperioodi järel? Nobeli majanduspreemia laureaat (2001), ühtlasi endine Maailmapanga asepresident ja peaökonomist Joseph E. Stiglitz püüab oma raamatus „Vaba langemine” neile ja paljudele teistele kriisiga seoses kummitavatele küsimustele vastuseid leida.

2

Raamat on äärmiselt mõtte- ja faktitihe – ning senise süsteemi suhtes halastamatult kriitiline. Kriitiline muide ka selle poliitika suhtes, mille ohvriks on langenud ka Eesti maksumaksja. Ehk siis pankade päästmise suhtes rahva rahaga.

Stieglitz kirjutab (antud kontekstis küll USA kohta, kuid see laieneb veelgi enam Vana Euroopa sotsialistlikku sotsiaalriiki harrastanud ühiskondadele): „Kogu riik tervikuna on elanud üle jõu. Peab toimuma mingi korrektsioon. Keegi peab pankade päästmised kinni maksma. Isegi proportsionaalne kulude kandmine oleks enamikule ameeriklastele hukatuslik.

Kui pere mediaansissetulek on 2000. aastaga võrreldes langenud juba 4 protsenti, siis pole enam valikut – et mingigi õiglus säiliks, peavad korrigeerimise pearaskust kandma tipus olijad, kõige rikkamad, kes viimase kolme aastakümne jooksul on endale tohutud varandused kokku kahmanud, ning finantssektor, mis ülejäänud ühiskonnale nii suurt kahju on tekitanud.”

Kandkem öeldu teatud tinglikkust tunnistades üle ka Eesti konteksti ja küsigem,

kas ei ole siin muu hulgas peidus meiegi järsult kasvanud väljarände juured?

Ent lõpetagem optimistliku noodiga.

Raamatu sissejuhatuses ütleb Stigltz: „Ma loodan, et see kriis viib muutusteni nii poliitikas kui ka ideedes.”

Tõepoolest, just ideed on need, mis muudavad maailma. Eeldatavasti paremaks. 

Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelami büroo, Koolituskeskus Pro Patria, Robert Schumani Fondi ja Konrad Adenaueri Fondi algatusel toimus 8. veebruaril 2013 Tallinnas rahvusvaheline konverents „EUROOPA HING”, mis keskendus Euroopa põhiväärtustele ja nende rollile kriisist väljumisel. „Tosina jagu loovaid riigimehi eesotsas Schumani, Adenaueri ja De Gasperiga tõid 60 aastat tagasi Euroopa välja eksistentsiaalsest kriisist, olles saanud innustust ja sihikindlust euroopalikest vaimsetest väärtustest. Nad uskusid, et demokraatia saab toimida vaid kindlal vaimsel alusel, vastasel juhul manduks see türanniasse või anarhiasse.”

Tunne KELAM Järgnevalt vahendame I ettekannete bloki järel toimunud lühiarutelu ning kaht intervjuud konverentsil esinenutega.

Konverentsi I osa: Euroopa hinge otsides – eesistuja Tunne Kelam Üle kahe aastakümne on möödunud sellest, kui Euroopa Komisjoni toonane president Jacques Delors hoiatas, et kui järgmise kümnendi jooksul ei suudeta leida Euroopa hinge, tema „vaimsust ja mõtet”, siis on mäng kaotatud. Millised on Euroopa võimalikud tulevikud? Kas minevik saab pakkuda tulevikulahendusi?

Tunne Kelam: Mind huvitab endiselt võimalik tasakaal vabaduse ja vastutuse vahel. See on minu meelest põhiküsimus.

Erich Fromm sõnastas juba 1941. aastal – „põgenemine vabaduse eest”. Inimesed, kes ei ole võimelised vastutama, tunnevad kiusatust vabaduste eest põgeneda.

Nad ei tea, mida nendega peale hakata.

Tänapäeva Euroopale pani diagnoosi kardinal Ratzinger oma 9 aastat tagasi kirjutatud artiklis „Europa ist krank” („Euroopa on haige”), kus ta tegi väga tõsise järelduse. Nimelt, Euroopa on võrreldes muu maailmaga edukas, aga ta on õõnes, ta on kaotanud oma esialgse identiteedi. See on asendunud märkamatult üldise tarbija-identiteediga.

Ärimees mõtleks siinkohal, mida teha kõigepealt. Just töökohad on esimene prioriteet, mitte põllumajandus ega miski muu. Ja see probleem tuleb lahendada kiiresti.

Kreekas püüame luua mentorlusvõrku noortele. Praegu on nii, et kui nad oma väikest äri tahavad alustada, on neil vaja viit dokumenti. See tähendab – viiele eri inimesele tuleb altkäemaksu maksta. See olukord peab lõppema!

Hubertus Hoffmann: Mina arvan, et hing kuulub nooretele. Ma mõistan küsimust, et kui sul ei ole tööd, kas oled siis vaba. Kreekas ja Hispaanias on 50% noortest töötud. Kui me ei tee muudatusi, siis me kaotame nad. Keskpärased jäävad, parimad lahkuvad.

Frustratsioon lõunas tekib sellest, et isegi kui sa midagi tahad algatada, siis sind kas takistatakse või nõutakse altkäemaksu. Altkäemaks tõstab toimingu hinda 60–80%. Teisti pole võimalik. Ja keegi ei tegele selle probleemiga! See on minu meelest peamine usaldusprobleem, Facebooki ajastul, globaalselt. Kui me selle probleemi lahendame, tulevad moraalsed küsimused. Frustratsioon on nii suur, et me kaotame need noored radikaalidele, siis on nad ühinenud Euroopa idee ja vabaduse jaoks kadunud.

Berliinis on palju hispaanlasi, kes on jätnud Hispaania. On väga hea, et meil on Erasmus, muud programmid, viisavaba liikumine jne. Kui nad Berliinis tööd ei leia, lähevad parimad neist Ameerikasse. See on globaliseerunud maailm, kus talendid saavad tööd igal pool, nad oskavad inglise keelt, neid vajatakse. 0,1% – on parimad nende noorte hulgast. Nende kaotamine on probleem. Teoreetiliselt on see võimaluste rohkus hea ja vajalik – kuid, kui baasi töökohtade näol ei ole, kaotame usaldusväärsuse noorte silmis.

Urmas Reinsalu: Teie idee Kreeka sõprade grupi loomise kohta oli inspireeriv. Me ühega tegelikult juba liitusime – Euroopa stabiilsusmehhanismiga. Ma julgustan sellega ühinema ja vastutust võtma ka teisi ELi liikmesriike väljaspool euroala. Ma usun, et vabaduse ja vastutuse tasakaalu põhiküsimus on ausad reeglid. Meil peavad olema reeglid, mis ei ole bürokraatlikud, mis kehtivad kogu Euroopas ja mida täidetakse. President Pöttering mainis oma ettekandes 2003. aasta juhtumit seoses

rahandusvaldkonna eeskirjadega. Rooma õigusfilosoofiast pärinev idee reeglitel põhinevast Euroopast tuleb taastada.

Reeglite devalveerumine on ohtlik. Neid katseid oleme viimastel aastatel näinud seoses panganduseeskirjadega, pangandusjärelevalvega jne.

Teiseks tahan rääkida suurest töötusest noorte hulgas. Peamine lahendus seisneb puhtmajanduslikus algtões – kust õigupoolest tekivad töökohad? Neid loovad ettevõtjad. Meil ei ole asenduslahendusi.

Mõneti kurb oli kuulda Euroopa Komisjoni ettepanekut seoses nn noortegarantiiga. Nimelt: meil pole võimalik luua uusi töökohti, aga me käsime liikmesriikidel kooli lõpetanud noorele töötule saata nelja kuu jooksul kiri, kus on öeldud, et mine kas tööle, töövahendusbüroosse või tagasi kooli… Idee seisneb vaba turu jõulises avamises Euroopas, barjääride kaotamises teenuste, eriti e-teenuste vabalt liikumiselt. Mitte tappa loovust Euroopas, vaid seda julgustada! See on meie riikide maksupoliitika ülesanne. Prioriteet peab olema loovus. See on dilemma ka Euroopa eelarve jaoks, mille peamine prioriteet praegu on ühine põllumajanduspoliitika. See on poliitiline reaalsus.

Eesti on sellest kasu saanud, sest rohkem kui 10% meie ekspordist tuleb põllumajandusest ja mõistagi on oma osa selles ühise põllumajanduspoliitika toetustel.

Järgigem reegleid! Kehtestagem toimivaid reegleid! Kõik peaksid teadma, et reeglite rikkumine on isiklikult kahjulik, igaüks peab tundma isiklikku vastutust.

Kapitalismi üks põhiideid on ka võimalus minna pankrotti. Kui see seos eriti

MAAILMAVAADE

3

Aivar Haav

Vasakult suursaadik Umberto Vattani, Veneetsia Rahvusvahelise Ülikooli president (Itaalia), Jeff Fountain, Euroopa Uuringute Schumani Keskuse direktor (Holland), Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam, dr Hubertus Hoffmann, World Security Network Foundation’i president (Saksamaa), Urmas Reinsalu, Eesti Vabariigi kaitseminister, Isamaa ja Res Publica Liidu esimees.

finantsküsimustes unustada, on see ohtlik.

Tunne Kelam: Meil on õigus minna pankrotti – ka see on vabadus, mis tuleb alles hoida. Jutt võttis huvitava pöörde, hakkasime rääkima reeglitest. Esiteks: iga inimene peab kehtestama endale reeglid. Siit jõuame vana piibliõpetuseni: inimene on loomu poolest rikutud, tal on pärispatt. Ta tahab teha rohkem halbu tegusid kui häid tegusid. Seepärast peame rääkima hingest ja moraalist.

Umberto Vattani: Ühte Kreeka linna tekkis grafiti – „Palun ärge tulge meid päästma”. Meie ei taha muutuda maailma haigeks meheks, nagu kunagi oli Ottomani impeerium. Me tahame sellest olukorrast välja rabelda. Majandusteadus on empiiriline teadus. See tähendab, et õpitakse kogemusest, tehtud vigadest.

Me peame olema innovatiivsed.

Möödunud detsembris olime esialgu vaimustuses, kui Saksa suurim ametiühing DGB tuli välja ideega, et tuleb alustada uut Marshalli plaani – kriisi ajal tuleb meil ühineda ja koondada jõupingutusi, et kriis ületada. See plaan oli inspireeritud Roosevelti uuest kursist 1930. aastatel. Mõte on huvitav, ehkki seda pole

4

kerge järgida. Euroopa Liit kui omamoodi innovaatiliste teadusuuringute ja majanduslike uuenduste labor eelkõnelejate poolt mainitud eesmärkidel töösse rakendada.

Jeff Fountain: Vabaduse ja vastutuste suhte kohta on öelnud ilusti lord Acton. Vabadus pole võime teha seda, mida tahad, vaid võime teha seda, mida pead. See on meie postmodernse maailma probleem – keegi ei saa sulle ütelda, mida sa tegema pead. Siit jõuame tagasi selleni, mida kardinal Ratzinger kirjutas oma raamatus „Without Roots” („Juurteta”) – see on Euroopa haigus – me oleme oma juurtest ära lõigatud. Nendest juurtest, millest sündisid mineviku väärtused. Moodsad eurooplased elavad praegu nagu skvotterid, renti maksmata.

Kuidas mõista, kust need väärtused tulevad? Ameerika iseseisvusdeklaratsioon peab iseenesest mõistetavaks: kõik inimesed on loodud võrdsena. Mul on üks India sõber, kes ütleb, mis mõttes iseenesest mõistetav? Tulge Indiasse, see pole sugugi iseenesest mõistetav! On ainult üks alus, mille põhjal saame rääkida inimeseks olemisest – see on 1. Moosese raamatu algus: „Inimene on loodud

Jumala näo järgi”. Just sellest kirjakohast tuleks ammutada lootust tuleviku jaoks: loovus! Me oleme loodud Jumala näo järgi. Kogu ajalugu on lugu sellest, kuidas loovad vähemused on alustanud midagi uut – Robert Schumann, Konrad Adenauer jne. Need on inimesed, kes on osanud mõelda väljaspool raame ja näidanud meile üllatavat teed edasi. Me saame loota edaspidigi, et ka noored tulevad välja uute ja uuenduslike ideedega. Aga selliste ideede juured peavad olema reaaluses, mida Schumann nimetas Euroopa hingeks. Ja Euroopa hingest rääkides peame hakkama rohkem välja tooma meid ühendavaid jooni. Alates reformatsioonist on rõhutatud meie erinevusi, aga peaksime hakkama uuesti rääkima ühisosast.

Tunne Kelam: See on väga hea kokkuvõtte meie arutelule: loovad vähemused võivad muuta maailma. Me oleme harjunud statistikaga, mis ütleb, et enamus otsustab. Tegelikult aga on vähemused need, mis muudavad maailma ja jäävad lõpuks peale.

Videolt tõlkinud Hille Saluäär. http://www.youtube.com/ watch?v=dJ1ennRlDRQ



Aivar Haav

Vasakult Veiko Lukmann, Maailma Vaate kolleegiumi liige ja dr Hans-Gert Pöttering, Euroopa Parlamendi saadik (Saksamaa).

Hans Gert Pötteringi intervjuu konverentsil „Euroopa hing” 8. veebruar 2013, küsis Veiko Lukmann Osa Eesti inimesi ei saa aru, miks me peaksime panema oma raha EFSFi või ESMi. Mis sellest kasu on? Palun selgitage sellistele küsijatele Euroopa solidaarsuse ideed.

Meie Euroopa Liit, kuhu kuulub 27 liikmesriigist 500 miljonit inimest, põhineb ühistel väärustel: inimväärikus, inimõigused, vabadus, demokraatia, rahu ja õiguskord. Meid ühendab solidaarsus.

Kõige olulisem on teada seda, et me oleme ühendatud väärtuste alusel. Me oleme Euroopa perekond. Kui keegi meist on hädas, siis teised aitavad. Kui keegi käitub halvasti, peab ta oma vea parandama. Ühesõnaga, see on andmine ja saamine.

Peamine on solidaarsus. Eesti ei ole üksi, ta on nüüd koos teistega. Kui kellelgi on probleem, tuleb ka Eestil aidata.

Viimasel ajal on kõlanud murelikke hääli seoses Euroopa Parlamendi järgmiste valimistega. Kas teiegi näete ELi-vastaste äärmusvasakpoolsete

või äärmusparempoolsete jõudude tekkimist?

Poliitikas, nagu inimeste eraeluski, on alati mingid muutused. See on demokraatia loomus, et enamused vahetuvad.

Kui enamused vahetuvad riigi tasandil, demokraatiale pühendunud parteide vahel, on kõik hästi. Tänane opositsioon on homne valitsus ja vastupidi. See on normaalne demokraatlik protsess. Ohtlik on aga see, kui äärmuslased võimu võtavad. Seepärast on kõigi demokraatlike parteide ülesanne teha veenvat poliitikat.

Mida veenvam on nende poliitika, seda vähem lootust on äärmuslastel. See on meie vastutus praegu. Meil on valimisteni veel rohkem kui aasta aega. Me peame tegema kõik selleks, et veenda oma inimesi, et Euroopa Liit kaitseb iga liikmesriigi huvisid. Kui Eesti on üksi, ei saa ta ennast kaitsta. Kuid ELi liikmena kaitseb teda kogu Euroopa Liit.

Eesti kulutab 2% oma SKPst kaitseeelarvele. Meie jaoks on NATO liikmesus väga oluline. Et USA on kõige

võimsam NATO riik, on meie meelest väga oluline, et ELi ja USA suhted oleksid tugevamad.

USA on ELi kõige olulisem partner ning on Euroopa ühinemist alati toetanud.

Bush seenior toetas väga ka Saksamaa ühinemist. Meil peaks USAga olema alati tugev ja usaldusväärne partnerlus.

Kui ma USA poliitika arengust õigesti aru saan, ei jäta USA Euroopat maha ega eemaldu Euroopa Liidust, kuid ta vaatab rohkem Aasia poole. Kui see nii on, peame eurooplastena rohkem ise oma julgeoleku peale mõtlema. Kui me oleme oma võlakriisi ja probleemid euroga lahendanud, peaksime rohkem keskenduma oma välisjulgeoleku- ja kaitsepoliitikale. Me mõistame seda, kui mõtleme Malile, kus, jumal tänatud, on prantslased otsustanud terroristidega võidelda. Minu meelest oli see Prantsuse presidendil hea otsus. Aga see peaks olema terve ELi, mitte ainult ühe liikmesriigi kohustus. Me peame välja arendama ühtsema välisjulgeoleku- ja kaitsepoliitika ning tegema otsuse Euroopa armee loomiseks. See algatus

MAAILMAVAADE

5

1954. aastal kahjuks kukkus läbi, kuid nüüd peame selles suunas uuesti mõtlema hakkama.

Videolt tõlkinud Hille Saluäär.



Euroopa Parlamendi saadik, Konrad Adenaueri Fondi esimees, EP endine president dr HANS-GERT PÖTTERING on ainus Euroopa Parlamendi liige, kes on alates esmakordsest ametisse valimisest 1979. aastal olnud järjepidevalt teenistuses kuni tänaseni. Ta oli Euroopa Parlamendi president (2007– 2009), EPP-ED fraktsiooni Euroopa Parlamendis aseesimees (1994–1999) ja esimees (1999–2007). Pöttering oli tegev Euro-Vahemere Parlamentaarsel

Assambleel (2008–2009). Välissuhete komitee liige. Julgeoleku ja kaitse ning desarmeerimise Euroopa Parlamendi allkomisjoni endine esimees (1984–1994).

Alates 2010. aastast on Pöttering Konrad Adenaueri Fondi esimees. Teda on autasustatud mitmete teenetemärkidega Saksamaal, Itaalias, Austrias ja mujal. 

Roland Freudensteini intervjuu konverentsil „Euroopa hing” 8. veebruar 2013, küsis Veiko Lukmann

Arutelu käib selle üle, millal ja mis tingimustel Euroopa Liit ja/või USA peaksid oma sõjalist jõudu kasutama. Kui selge peab olema sekkumise lõpetamise strateegia enne sekkumise alustamist? Kas poleks parem kasutada diplomaatilisi kanaleid, poliitilisi vahendeid jne? Minu arvates tuleb endale teadvustada, et on inimesi, kes tahavad meid tappa. Poliitilise süsteemi arendamine ja poliitiline dialoog ei aita. Kui palju neid inimesi on, kes tahavad meid tappa, või veel hullem, meie lapsi tappa, on lahtine. Meie vead suurendavad nende inimeste arvu.

Kui õigesti käitume, siis me vähendame nende inimeste arvu. See on 21. sajandi globaliseerunud maailm. Tahame me või ei taha, me peame võitlema. Meil peavad olema sõdurid, me peame sekkuma.

Kas Liibüa probleemid on põhjustanud olukorra Malis? Kas sekkumist Malis, millesse praegu eurooplased suhtuvad positiivselt, peetakse õigeks ka viie aasta pärast? See on küsimus, mida arutada. Kuid minu arvates ei saa me sõjalist konflikti vältida.

Mis on Eesti seisukoht? Me rääkisime kohustuslikust sõjaväeteenistusest. Mina teie asemel jätaksin selle alles. Eesti puhul on rohkem kui teiste Euroopa riikide puhul jäänud alles oht, et naaberriik ähvardab teie iseseisvust ja vabadust.

Seda ohtu, juba asukoha pärast, ei ole

6

Aivar Haav

Konverentsil käis tuline debatt selle üle, kuidas kasutada vägesid Malis.

Palun tutvustage oma seisukohta ja selgitage, mille üle õigupoolest vaieldakse.

Roland Freudenstein, Euroopa Uuringute Keskuse (CES) teaduslike uurimuste juht.

Prantsusmaal ja Saksamaal. Seepärast võime meie endale lubada üleminekut vabatahtlikule armeele. Mis on Eesti seisukoht?

Vastus peitub meie ajaloos ja geopoliitilises asukohas, mis määrab ära, et meil peab olema kohustuslik ajateenistus ja nii mõnegi teise asja. Näiteks oleme alati pidanud USAd oma tähtsaks partneriks NATO raamistikus. Seepärast tahan siinkohal küsida teie seisukohta USA ja Euroopa Liidu suhete asjus. USA on hakanud oma vägesid praegustest konfliktipiirkondadest välja viima. Euroopa aga ei ole valmis tühikut täitma. Mida teie

sellest arvate? Mida me peaksime tegema?

Ka mina olen mures selle pärast. Esiteks peame loobuma illusioonist, et Euroopast saab järgmine „maailma politseinik”. On poliitikuid ja ajakirjanikke, kes seda teooriat arendavad, mis on praegu üsna moes. USA on selgelt rohkem huvitatud Aasiast, tema huvi Euroopa vastu väheneb kiiresti. Osa inimesi tahab teha sellest järelduse, et Euroopast peab saama järgmine maailma suurvõim. Ma ei tea, kas nutta või naerda selle peale. See on täiesti naeruväärne. Vaadake, mis juhtus Malis. Euroopa solidaarsust polnud ollagi. Saksamaa saatis kaks transpordi-

lennukit, mida ei antud Prantsusmaa juhtimise alla ja mis ei tohtinud maanduda rindejoonele lähemal kui 150 km. See ei ole solidaarsus! See ei ole Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika. See on väike piisk sellest, mida tegelikult oleks vaja.

Mul on sakslaste ja suurema osa teiste Euroopa partnerite pärast tõesti häbi.

Paljudel ei ole üldse mingit võimet kedagi kuskil kaugel, näiteks Aafrikas aidata.

Mina järeldan sellest, et kui maailma julgeolekus või ka Euroopa naabruses üldse midagi tahetakse saavutada peale oma piiride kaitsmise, siis peavad seda Ameerika ja Euroopa koos tegema. Ja seda kas NATO kaudu või siis ELi sekkumisena USA logistilise abiga, luurega ja võibolla isegi lahingutoetusena. Teisel juhul ei oleks me võimelised tegelema kahe või kolme Mali-suguse kriisiga samal ajal. Võib ju olla olukordi, kus on mitu sellist kriisi korraga.

ebaselge see, kes teeb mida. Missugune institutsioon vastutab sõjalisi sekkumiste planeerimise ja elluviimise eest? Lõpuks kujuneb minu arvates välja nii, et seda hakkavad tegema mõlemad, nii NATO kui ka Euroopa Liit. Aga Euroopa Liidu sõjalise võimekuse loomine võtab ikkagi vähemalt paar aastat aega.

Aga üldiselt on see hea idee?

Minu meelest on hea idee see, et Euroopa Liit oleks võimeline ise sekkuma, väljaspool NATOt. Aga minu arvates isegi neis olukordades pole pikemaajaline otsene sõjaline sekkumine võimalik ilma Ameerika toetuseta.

Euroopa Uuringute Keskuse (CES) teaduslike uurimuste juht ROLAND FREUDENSTEIN oli varem Konrad Adenaueri fondi Berliini osakonna Euroopa ja välisasjade juhataja ning Konrad Adenaueri fondi Varssavi osakonna juhataja, samuti Euroopa Komisjoni välis- ja julgeolekupoliitika korraldusmeeskonna liige. Ta on õppinud politoloogiat, jaapani keelt ja kultuuri, majandust ja rahvusvahelisi suhteid Bonnis ja Los Angeleses. Freudenstein on avaldanud artikleid rahvusvahelise julgeoleku ning Kesk-Euroopa ja Saksamaa välispoliitika teemadel. 

Videolt tõlkinud Hille Saluäär. http://www.youtube.com/watch?v=Jx7_ u1-XIUE&list=PLkNOXDQDPe4eIRY NTsR9JIoUp4ouvxgob 

Mida arvate Euroopa armee loomise ideest? Kuidas peaks olema korraldatud selle juhtimisstruktuur?

Teoreetiliselt on meil olemas lahinggrupid, aga need praegu veel ei toimi, sest riigid pole kokku leppinud nende korralikus varustamises ja jagamises. Ja meil ei ole veel korralikku juhtimisstruktuuri.

Selles peitub ka omamoodi paradoks: kui Euroopa Liit loob uue juhtimisstruktuuri, siis see dubleerib NATO ülesandeid. Teisalt ei paneks ameeriklased pahaks, kui eurooplased hakkaksid looma oma juhtimisstruktuuri. Meil on praegu ülimalt

Rahvusvahelisele konverentsile „EUROOPA HING – Euroopa põhiväärtused ning nende roll kriisist väljumisel” olid kutsutud kõnelema teadlased, poliitikud ja ajakirjanikud Eestist, Hollandist, Itaaliast ja Saksamaalt. Esinejad arutlesid nii sotsiaalsest, majanduslikust kui ka poliitilisest vaatepunktist lähtudes Euroopa väärtuste üle.

Peaesineja, Konrad Adenaueri Fondi esimehe, Euroopa Parlamendi liikme dr.

Hans-Gert Pötteringi ettekande teema oli “Väärtused, poliitika ja majandus – Euroopalik lähenemine”.

Sõnavõttudega esinesid ja aruteludes osalesid veel Jaak Aaviksoo, Anton Giulio de´Robertis, Jeff Fountain, Roland Freudenstein, dr. Hubertus Hoffmann, Henrik

Hololei, Philippe Jourdan, Evelyn Kaldoja, Tunne Kelam, Ülle Madise, Andres Põder, Urmas Reinsalu, Luule Sakkeus, Thomas Schneider, Margus Tsahkna, Umberto Vattani ja Trivimi Velliste.

Tunne Kelami sõnul on enamiku analüütikute arvates Euroopas vältav rahanduskriis võrsunud pikka aega süvenenud väärtuste kriisist, millest võib teha järelduse, et majandus ja pehmed väärtused on omavahel tihedalt seotud.

verents püüdis sellele omalt poolt vastust leida.

Konverentsi kõikide ettekannetega, videote ja pildigaleriiga saab tutvuda Tunne Kelami kodulehel http://www. kelam.ee/teoksil/konverentsid 

21 aasta eest, vahetult pärast Maastrichti lepingu sõlmist, kutsus tookordne Euroopa Komisjoni president Jacques Delors üles otsima Euroopa hinge – seda, mis meid ühendab vaimselt, moraalselt ja kultuuriliselt . Veebruaris toimunud kon-

MAAILMAVAADE

7

Multipolaarne maailm ja selle skisofreeniad Mart Helme suursaadik 1997. aastal, kui Pax Americana ja liberaalse demokraatia võidukäik külma sõja järgses maailmas näisid pöördumatute tõsiasjadena, tuli Venemaa tollane välisminister Jevgeni Primakov välja visiooniga multipolaarsest maailmast. Primakovi väitel ei suuda ükski riik, olgu ta nii rikas ja võimas kui tahes, lõputult kanda maailma politseiniku rolliga kaasas käivaid kulusid ja kohustusi ning seetõttu on vältimatu maailma fragmenteerumine mitmeks omavahel võistlevaks jõukeskuseks.

Välisminister (ja teda täiendanud vene politoloogid) osutasid ka, missuguseid tulevasi jõukeskusi nad silmas peavad: USA, Euroopa Liit, Hiina – ja loomulikult Venemaa. Omaette jõukeskustena ei suuda ennast kehtestada islami- või kitsamalt araabia maailm, kuna on liiga killustunud ja vastuoluline. Omaette jõukeksustena ei kerki esile ka Jaapan, mis on tänapäeva maailmas liiga väike nii territooriumi, rahvaarvu kui ka ressursside poolest. Samuti ei hakka globaalpoliitikas sisemise killustatuse tõttu olulist rolli mängima India, kuigi territooriumi, loodusvarade ja rahvaarvu poolest peaks ta seda tegema.

Venelased väitsid veel, et kõik tulevased jõukeskused koondavad enda ümber neile otseselt mitte alluvaid, kuid neist ometi tugevasti sõltuvaid äärealasid ja satelliite.

Multipolaarse maailma idee esitamisest on praeguseks möödunud poolteist aastakümmet ning praktika on kinnitanud selle paikapidavust. Pax Americana langusele ja uute võistlevate keskuste kujunemisele on muidugi tublisti kaasa aidanud ka 2008. aastal puhkenud globaalne majanduskriis, mida Moskva teoreetikud kindlasti ette näha ei osanud, kuid üldjoontes on nende teooria osutunud vettpidavaks.

Samas on aeg – ja eriti majanduskriis – toonud välja ka need sügavad sisemised probleemid, millega kõik praeguseks selgelt välja joonistunud jõukeskused silmitsi seisavad. Võime koguni öelda, et eranditult kõigil neil on tegemist raskete skisofreeniliste haigusnähtudega,

8

mille juured on nii ajaloos, kultuuris kui ka geograafias ja mille inertsi võitmiseks ei piisa valitsuste poliitilisest tahtest ega administratiivsetest otsustest. Ent vaadelgem neid skisofreenia sümptomeid ükshaaval.

USA Nii paradoksaalne kui see meile USA globaalse domineerimise tingimustes ka ei tundu, on Ameerika Ühendriikide välispoliitika enamiku riigi ajaloost olnud isolatsionistlik ja isolatsionismimeelne, mitte inetrventsionistlik. Isolatsionistlik on keskmine ameeriklane ka täna.

USA eraldumist pooldav traditsioon kinnistati riigi sünniaegadel, kui suurel territooriumil laiuv hõredalt asustatud eriilmeliste kolooniate kogum emamaast Suurbritanniast lahku lõi. Kõigest kolme ja poole miljoni elanikuga uus riik pidi juba puht ellujäämise nimel hoiduma konfliktidest Vana Maailma ülekaalukalt võimsamate suurjõududega. Ameerika esimene president George Washington postuleeriski USA välispoliitika nurgakivina eemalejäämise Euroopa vastuoludest. Edasi neelasid USA huvi ja tahte väljaspool Uut Maailma sekkuda aga lääne hõivamine, sõjad indiaanlaste ja Mehhikoga, kodusõda ja üha kasvava riigi institutsiooniline ja administratiivne ülesehitamine. Kõike seda said ameeriklased endale muu hulgas lubada ka põhjusel, et tundsid ennast kahe ookeani vahel suhteliselt kaitstutena. Õigupoolest muutuski Ameerika välispoliitika interventsionistlikuks alles Teise maailmasõja tulemusena. Varasemad interventsionismipuhangud – USA–Hispaania sõda 1898 ja Esimene maailmasõda – olid ameeriklasi üksnes veennud nende enesekeskse isolatsionismi õigsuses. Selle hoiaku võttis kõige paremini 1920. aastatel kokku president Calvin Coolidge, kes ütles: „Americas business is business”¹.

Teine maailmasõda, Jaapani, Saksamaa ja mitme teise maa ja piirkonna okupeerimine, et vältida puhkenud külmas sõjas nende langemist kommunistide kätte, seadis ameeriklased aga sundseisu, kus

valikuid isolatsionismi kasuks õigupoolest enam polnudki.

Ka külma sõja lõpp ei jätnud Washingtonile muud võimalust, kui kaose ja sõdade ning kodusõdade ärahoidmiseks vastu võtta maas vedelev maailma liidri roll.

Siinkohal on tähelepanuväärne aga see, et kõigil neil kordadel, mil USA 20. sajandil maailma liidriks sattus, tõmbus ta niipea kui võimalik uuesti isolatsionismi. Nii oli see pärast Esimest maailmasõda, nii oli see ka neoisolatsionismi ehk otsese kohaloleku asemel paigapealsetele marionettidele panustamise vormis pärast Teist maailmasõda ja nii on see järk-järgult toimumas ka praegu.

Tänapäeva eripäraks on USA puhul ehk siiski see, et lisandunud on veel üks skisofreenia mõõde: kahestumine Vaikse ja Atlandi ookeani piirkondade poliitika vahel. Sel ajal kui üha kaalukamad majandus- ja julgeolekuhuvid tõmbavad USAd Kaug-Ida suunas, on ajaloost ja külma sõja ajajärgust päritud suhete ja konfliktide inerts hoidmas Ameerikat ka Vanas Maailmas. Mida rohkem kohustusi ja probleeme, seda vastumeelsemad on sekkumised aga Ameerika avalikkusele.

Samal ajal eksivad need, kes väidavad, et USA võimsus on kahanemas. USA võib olla majanduskriisi tulemusena küll suhteliselt nõrgenenud, aga nõrgenenud on ka kõik tema konkurendid. Sõjalise ülekaalu säilimine ja majanduse taastumine kildagaasi revolutsiooni tingimustes, samuti demograafiline elujõulisus eriti Euroopa ja Venemaaga võrreldes jätavad USA globaalpoliitikas siiski kindlalt juhtpositsioonile.

Euroopa Liit Kui Karl Marx ja Friedrich Engels alustasid Kommunistliku Partei Manifesti lausega, mis ütles, et mööda Euroopat käib kommunismi tont, siis tegelikult on enam vähem alates nende kahe tegelase päevadest 19. sajandi keskel käinud mööda Euroopat ringi ka föderalismi tont. Just selle tondi mõjul tekkis kontinendil Pan-Euroopa liikumine ja kerkis 20. sajandi algul päevakorda ka idee Euroopa ühendriikidest.

Scanpix

USA mereväe viitseadmiral David Buss kõnelemas 2. mail 2013 Kalifornias mereväe kopteriüksuse sisseõnnistamistseremoonial. Üksus, mida nimetatakse „Võluriteks” koosneb nii mehitatud kui ka mehitamata lennuaparaatidest. Viimaseid (tagaplaanil) saab missioonidel juhtida kuni 110 miili kauguselt.

Ent siin peitub ka Euroopa skisofreenia: täpselt samal ajal, kui ühed poliitikud ja visionäärid hakkasid unistama PanEuroopast ja Euroopa ühendriikidest, hakkasid teised visionäärid ja poliitikud impeeriumide vahel ära jagatud Euroopas võitlema rahvaste enesemääramise õiguse ja rahvusriikide loomise eest. Kui Esimese maailmasõja tulemusena Austria-Ungari, Vene, Ottomani (Türgi) ja Saksa keisririigid kokku varisesid, saabuski pidu varem impeeriumide võimu all elanud väikerahvaste tänavale.

Euroopa ühendriikide idee kerkis uuesti tõsisemalt päevakorda Teise maailmasõja järel, kui oli selge, et üksikult võttes ei suuda Lääne-Euroopa riigid Nõukogude Liidu agresiivsust ohjeldada. Ühtlasi oli vaja siluda rahvuslikku vaenu ja vastuolusid Euroopa suurrahvaste vahel.

Nende ülesannete lahendamiseks sündis Euroopa Söe- ja Teraseühendus, millest järk-järgult on välja kasvanud praegune Euroopa Liit.

Samal ajal pole kusagile kadunud ka rahvuste ja rahvusriikide omatunnetus ning soov kõigi ühinemiste ja unifitseerimiste peale vaatamata säilitada nii rahvuslik identiteet kui ka riiklik suveräänsus.

2008. aastal puhkenud kriis on Euroopa erinevate geograafiliste piirkondade kultuurilised ja mentaalsed erinevused eriti teravalt esile toonud. Loosung „Rohkem Euroopat!” (ehk rahvusriikide asemele tsentraalselt juhitud föderatsioon) on mitmele suure ajalooga rahvale kriisi lahendamise mudelina täiesti vastuvõetamatu ning nende rahvuslikku uhkust sügavalt solvav. Väikerahvastel (nagu eestlased, lätlased või slovakid) on Euroopa tsentraliseerumise kontekstis aga eksistentsiaalne hirm lahustumise ees.

Nii visklebki Euroopa skisofreeniliselt föderaliseerumise ja rahvusriikluse dilemma vahel, tehes lakkamatult lahjasid ning lõppkokkuvõttes mitte kedagi rahuldavaid ja mitte midagi lahendavaid kompromisse. Tegelikult on taolises lõhestatuses viibimine võimalik vaid seni, kuni USA NATO tugisambana jät-

kab külma sõja ajal endale võetud kohustust tagada Euroopa julgeolek. Hetkel, kui ameeriklased selle ülesande täitmisest loobuvad, peavad tõepoolest sündima kas Euroopa ühendriigid või võtma iga riik oma julgeoleku ja toimetuleku tagamise enda kätte.

Hiina Keskmist Riiki – nagu hiinlased ennast traditsiooniliselt nimetanud on – käsitletakse tänapäeval tõusva jõuna, mis sajandi keskpaiku USA vältimatult maailma esiriigi pjedestaalilt kukutab. Need, kes nii väidavad, ei tunne aga Hiinat.

Tegelikult kummitavad ka seda riiki oma skisofreeniad.

Hiina lõhestatuse kõige nähtavam külg on vastuolu riigile suure tõusu taganud turumajanduse ja kommunistliku pealisehitise vahel. Kompartei oma aegunud ja korrumpeerunud struktuuri ning juhtimisstiiliga on viimastel kümnenditel tormiliselt arenenud majanduse tingimustes muutunud üha anakronistlikumaks ja

MAAILMAVAADE

9

Scanpix

Kreeka kogukond Belgias Huizingenis 24. mail 2013 sirtaki tantsuga oma iga-aastaseid pidustusi tähistamas.

suutnud võimu säilitada üksnes tänu inimeste põhimassi heaolu aeglasele, kuid pidevale kasvule.

Tõepoolest, arvestades hiinlaste traditsioonilist tsüklilist ajalookäsitlust, mille kohaselt iga võimul olev stagneerunud dünastia asendatakse mingil hetkel uue, progressiivse dünastiaga, mis seejärel pärast oma õitseaja läbielamist samuti stganeerub ning uue vastu vahetatakse, ongi Hiina kommunistlik režiim käsitletav ühe niisuguse dünastiana. Tõid ju kommunistid riigi 20. sajandi keskel võitjatena välja pikast poolkoloniaalsest seisundist, võitlesid ennastsalgavalt jaapanlaste vastu ning kukutasid Chiang Kai-sheki korrumpeerunud ja rahva poolt vihatud USAst sõltuva marionetivalitsuse. Seejärel taastasid nad aga valeotsustele ja kolossaalsetele ohvritele vaatamata Hiina kui suurriigi seisundi ning on praeguseks viinud oma riigi maailma juhtjõudude sekka.

Ent piisab sellest, kui maailmamajanduse kriisi tingimustes hiinlaste elujärg paranemise asemel halvenema hakkab,

10

kui langeb ka kommunistliku dünastia autoriteet. Seda enam, et siis hakkavad akuutselt välja lööma ka need probleemid, mida majanduse tõus seni varjata on suutnud: regionaalne tasakaalustamatus, sotsiaalsete tagatiste süsteemi puudumine, negatiivsed demograafilised arengud, rahvuslikud pinged ja poliitiliste vabaduste mahasurumine. Kõige selle kumuleerumise tulemusena selgub, et pikemas perspektiivis pole võimalik olla ühtaegu majanduslikult vaba, aga poliitiliselt mahasurutud. Niisuguses olukorras viivad kuhjuvad pinged tõenäoliselt dünastia vahetumiseni. Küsimus on vaid, kas paleepöördena, nagu Mao Ze-dongi surma järel Deng Xiao-pingi poolt, või rahvarevolutsioonina, nagu 1911. aastal, kui võimult tõugati Qingi dünastia.

Ka Hiinal on lisaks eelpool kirjeldatud ja kõigile nähtavale skisofreeniale veel üks, vähem silma torkav skisofreenia.

Selleks on riigi lõhestatus rikasteks ja maailmakaubandusele orienteeruvateks rannikuprovintsideks ning agraarseteks ja mahajäänud sisemaa provintsideks.

Nimetatud vastuolu on ajalooline ning kerkis riiki lõhestava tegurina esile juba 19. sajandi oopiumisõdade ajal. Samad lahkhelid aitasid tugevasti kaasa ka keskvalitsuse kokkuvarisemisele 20. sajandi algul, kui kukutati keisrid. Just nimetatud vastuoludest tuleneski suuresti see kaos, mille Hiina elas läbi 1920. aastatel ja mida ei suutnud kõigile pingutustele vaatamata täiel määral ületada ka Ciang Kai-shek.

Majanduslanguse jätkudes ja inimeste elujärje halvenedes võibki just sellest regionaalsest tasakaalustamatusest saada säde, mis süütab kommunistide ajale jalgu jääva riikliku pealisehitise.

Venemaa 19. sajandi Venemaa puhul räägiti konfliktist läänemeelsete ja slavofiilide vahel.

Neist esimesed nägid Venemaad võrdluses Lääne-Euroopaga mahajäänud ja tagurliku riigina, mida oleks vaja jõuliselt reformida, kus tuleks kukutada keskaegne tsaaride isevalitsus, sisse seada demokraatlikud institutsioonid, ümber

Scanpix

Külaelanikud Edela-Hiina Guizhou provintsis riisitaimi istutamas.

korraldada haridussüsteem jne. Tegelikult tahtsid läänemeelsed Venemaal teha seda, mida Jaapanis tegi üliedukalt noor keiser Meiji, kes viis keskaega tukkuma jäänud riigi paari jõulise aastakümnega maailma juhtriikide hulka.

Ent kui Meijil õnnestus opositsioonilised daimiod (suurmaaomanikest kõrgaristokraadid) ja samuraid murda, siis Venemaal seisis läänemeelsete vastas lisaks ennast selgelt slavofiilidena kvalifitseerivatele väikesearvulistele intelligentide ringkondadele veel talupoegade ääretult inertne ja konservatiivne mass, õigeusukirik oma kloostrite ja preesterkonnaga, teenistusaadel ja sõjavägi, kaupmeeskond ning loomulikult tsaar õukonna enamikuga.

Slavofiilid väitsid, et Venemaal on oma, eriline ja vaid Venemaale kui Issanda poolt väljavalitule omane missioon. See missioon on õige ristiusu ja tõeliste kristlike väärtuste hoidmises. Venemaa on Kolmas Rooma ja neljandat enam ei tule.

Seetõttu ei saa Venemaa järgida Lääne-

Euroopa jumalakartmatut ilmalikku ja ennasthävitavat eluviisi.

Vastavalt kõikumisele nende kahe voolu vahel teostati Venemaal ka reforme. Enamasti lihtsalt nii nagu elu peale sundis – ehk siis olukordades, kus midagi muud enam üle ei jäänud. Ja ikka poolikult, et kirik oleks jätkuvalt keset küla. Tulemuseks oli paraku Venemaa mahajäämuse süvenemine, mis sai eriti ilmseks VeneJaapani sõja päevil. Õigupoolest siin näemegi seda Venemaad juba sajandeid vallanud skisofreeniat: tahaks olla nagu Lääs, aga samas tahaks jääda ka selleks vanaks, ürgseks Venemaaks, mis lääneriike küll kadestab, aga samas ka põlgab ning endast vähemalt vaimses ja moraalses mõõtmes halvemaks peab.

See skisofreenia lükkas pärisorjuse kaotamise Venemaal vähemalt pool sajandit hilisemasse aega kui Lääne-Euroopas, saatis Vene sõdurid Krimmi sõtta põlvkond vanemate püsside ja kahuritega kui vastas seisvatel inglastel ja prantslastel,

viivitas konstitutsioonilise monarhia kehtestamisega, kuni oli juba hilja ja isakese tsaari ümber vankuv vana maailm bolševike poolt kaaperdatud revolutsiooni käigus täielikult segi paisati.

Ent bolševikud ei muutnud sisuliselt paradigmat, Venemaa vastandus muule maailmale varasemaga võrreldes lihtsalt teistsugust retoorikat kasutades. Samuti ei kadunud kusagile Venemaale nii omane autoritaarsus. Venemaa jäi nii selle valitsejate kui ka rahva silmis ikka eriliseks ja äravalituks – kuni bolševike võim majanduslike raskuste, sisemise võimuvõitluse, allutatud rahvaste vastupanu ja muu maailma survel murdus.

Paraku pole Venemaa muutunud ka kommunistide langemise järel. Venemaa vastandab ennast endiselt Läänele, püüdes samal ajal vältimatust tunnetades Läänt matkida. See matkimine väljendub muu hulgas veel ühes Venemaale nii omases skisofreenias: lõhes demokraatia kuulutamise ja võimu teostamise autoritaarse praktika vahel.

MAAILMAVAADE

11

Scanpix

Usuprotsessioon Moskva Punasel väljakul 24. mail 2013, tähistamaks slaavi kirjakeele ja kultuuri päeva.

Lisaks on ka geopoliitiliselt Venemaa seis skisofreeniline. Ühelt poolt on tema kõige olulisemaks poliitiliseks ja majanduslikuks partneriks demokraatlik Lääs Euroopa Liidu näol, teisalt piirneb Venemaa aga Kesk-Aasia diktatuuride ja ebademokraatliku Hiinaga.

Kokkuvõttes näeme, et multipolaarne maailm tänaseks vaieldamatu reaalsus.

Samas ei saa ühegi praeguse jõukeskuse olukorda nimetada probleemituks. Kõik nad heitlevad oma ajaloost, kultuurist ja geograafiast tingitud varjudega, mis suuremal või vähemal määral piiravad nen-

de võimekust ennast globaalselt maksma panna.

1

Ameerika äri on äri. Toim.



ÕPETUSSÕNA

Lühinägeliku immigratsioonipoliitika valusad õppetunnid Mai lõpul meil igava ja immigrandisõbraliku Põhjamaana tuntud Rootsis puhkenud tänavarahutused, aga samuti Afganistanis võidelnud Briti sõduri mõrv Londonis ja sarnase taustaga sõjaväelase pussitamine Prantsusmaal on immigratsiooniküsimused Euroopas uuesti fookusesse toonud. Tegelikult koguni näidanud, kui vastutustundetult on (vasakpoolsed) valitsused immigratsiooniküsimustes ühiskondadega eksperimenteerinud. On ju ohumärgid ähvardava tsivilistatsioonide (ja erinevate sotsiaalsete enesetunnetuste) kokkupõrke vahel olnud ilmsed juba enam kui pooleteise aastakümne vältel.

12

Nii kirjutab Ameerika migratsiooniuurija Myron Weiner oma 1995. aastal ilmunud raamatus Global Migration Crisis täiesti ühemõtteliselt: „Kui on olemas üks ja ainus „seadus” migratsiooni kohta, siis on see see, et migratsioonivoog, kui ta kord alguse on saanud, tekitab omalt poolt täiendava voo. Migrandid aitavad oma kodumaale jäänud sõpradel ja sugulastel migreeruda, andes neile teavet selle kohta, kuidas migreeruda, pakkudes selleks ressursse ja abistades töökoha ning eluaseme leidmisel.” Nagu Weiner tõdeb, on tulemuseks globaalne migratsioonikriis.

Juba raamatu ilmumise ajal esitas osa migratsiooniuurijaid arvamuse, nagu ootaks Euroopat vältimatult ees islamiseerumine, samal ajal kui USA saatuseks on hispaniseeruda. Pierre Lelluouche kirjutas seda silmas pidades oma raamatus „Strangers at the Gate” (1995) järgmist: „Ajalugu, geograafiline naabrus ja vaesus tagavad selle, et Prantsusmaa ja Euroopa on määratud saama üle ujutatud rahvaste poolt lõuna läbikukkunud ühiskondadest. Euroopa minevik oli valge ja judaistlik- kristlik. Tulevik seda ei ole.”

Lellouche ja tema (ka tänased) mõttekaaslased eksisid. Tegelikkuses näeme,

kuidas Euroopa (vähemal määral USA ja teised rikkad valged riigid) on muutumas lõhestatud ühiskonnaks, kus üha jõulisemalt ja kompromissitumalt vastanduvad teineteisele põlisrahvad ja migrandid, kelle tuumiku Euroopas moodustavad islamimaadest pärit tulnukad.

Ametlik propaganda, mille tonaalsuse määravad loomulikult valitsused, kes ei taha tunnistada oma seni käsiteldavas valdkonnas tehtud vigu, rõhub endiselt integratsioonile, suunates teraviku sealjuures mitte sissesõitnutele, vaid põliselanikele, keda järjekindlalt manitsetakse sallivusele. Samas näitab praktika, et immigrantkogukondade kiire kasv on enamiku Lääne-Euroopa riikide lõimimisvõime ammendanud.

Näeme kaht tendentsi. Ühelt poolt põliselanike üha selgemat eemaletõmbumist immigrantkogukondadest, mille kõige silmatorkavamaks väljenduseks on seg-

regatsioon ja getostumine, teisalt aga sissesõitnute agressiivsuse kasv ja enda (vägivaldnegi) vastandamine uue kodumaa traditsioonidele ja kultuurile.

Rahvusvahelises poliitikas on selgelt vormumas teatud peegeldusefekt. Sel ajal, kui Lähis-Idas on välja kujunenud tugevad ja rahva arvestatava osa toetust nautivad radikaalsed (religioossed) läänevaenulikud parteid ja rühmitused, on vastukaaluks immigratsioonile ja läänevaenulikkusele üha enam populaarsust kogunud ka immigratsiooni vastu võitlemise oma keskseks teemaks tõstnud erakonnad Euroopas.

Kogu problemaatikat kainelt hinnates tuleb tõdeda, et propagandaga stiilis „hakkame sõbralikult koos elama” kuhjunud probleeme ei lahenda. Samas oleks vale väita, et rahumeelseid lahendusi üldse pole. Kahetsusväärselt on Euroopa hetkel, kui immigratsioonipinged üle

pea kasvada ähvardavad, majanduslikult kehvas seisus. See on aga kriitilise tähtsusega, kuna potentsiaalsete lahenduste elluviimine on vägagi kulukas. Lahendused hõlmaksid immigratsiooni piiramiseks rakendatavate administratiivsete tõkendite väljatöötamise ja elluviimisega seotud kulusid, juba olemasolevate, kuid võõrandunud immigrantide hulga aastakümneid kestva sotsiaalse rehabilitatsiooniga seotud kulusid, aga samuti uue ja immigrantide lisandumisega mitte arvestava tööhõivepoliitika rakendamisega seotud kulusid.

Immigratsioon, mis heaoluühiskonna saabumisel tundus mõnegi nurga alt vaadatuna majanduslikult kasuliku ja mugava võimalusena, on ajalises perspektiivis osutunud probleemiks, millele odavaid ja häid lahendusi pole. Seda enam, et nii konflikt kui ka selle lahendused pole mitte abstraktsed poliitikad, vaid ettevõtmised, mis puudutavad miljoneid inimesi.

Ühendkuningriik – Eesti kriitiline sõber Euroopa Liidus Europarlamendi Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsioon, Suurbritannia Ilmselt ei tule Maailma Vaate lugejatele üllatusena, et britid ei ole rahul suunaga, kuhu Euroopa Liit liigub. Ja kui teineteisest veelgi eemaldume, võib meid minu arvates ees oodata lahkuminek. See ei ole pikemas perspektiivis ei Suurbritannia ega ka Eesti huvides.

Et see partnerlus toimiks, on meil lähikuudel ja -aastatel ilmselgelt vaja maha pidada nii mõnigi otsekohene ja aus jutuajamine.

Minu vanaisa oli Teises maailmasõjas Briti õhujõudude insener. Mäletan, kuidas isa mulle rääkis, millist kergendust ta tundis, et ei pea meie relvajõududes teenima. Ta lootis, et ka tema lapsed ega lapselapsed ei pea kunagi relvakonfliktides osalema.

Prantsusmaal sõdimise asemel oli minul au õpetada seal inglise ja õppida prantsuse keelt.

www.northdevon-conservatives.org

Ashley Fox

Sellest seisukohast on Euroopa Liit (ja NATO) aidanud saavutada oma põhieesmärki: rahu ja vabadust. Eestis õnnestus see alles 20 aasta eest. Paljudele idaeurooplastele, kellega ma Brüsselis olen kokku puutunud, on mõte taasühinemisest Euroopaga praegu veel endiselt ihaldusväärne tulevik.

Kuid Ühendkuningriik ei langenud tollal sissetungi ohvriks. Tõrjusime türanniaohtu, kuid me ei pidanud võitlema vabaduse tagasisaamise eest omal maal.

Seega ei ole rahust rääkimine meie jaoks Euroopa integratsiooni puhul enam piisav põhjendus.

Paljud mu kaasmaalased ootavad vähem ilustatud ja praktilisemat lähenemist: Euroopa koostöö julgustamist seal, kus sellest on kasu, eelistades samas alati seda, mis annab konkreetse tulemuse,

mitte seda, mis viib edasi ELi kui projekti.

Euroopa Parlamendi president Martin Schulz on hiljuti öelnud: „Minu tõsine soovitus on mitte tembeldada euroskeptikuks igaüht, kes Euroopa Liitu kritiseerib.”

MAAILMAVAADE

13

Scanpix

Suurbritannia konservatiivist peaminister David Cameron kritiseerib oma 8. mai 2013 parlamendikõnes kuninganna immigratsiooniteemalisi seiukohti. Konservatiivid on tõsiselt mures euroskeptilise ja immigratsioonikriitilise Suurbritannia Iseseisvuspartei (UKIP) toetuse tõusu pärast riigis, kuna see ähvardab Cameroni valijaskonda enda poole meelitada.

Ma ise kritiseerin Euroopa Liitu sageli – mitte seepärast, et oleksin Euroopavastane või ei suudaks näha Suurbritanniast kaugemale, vaid seepärast, et olen praktilise mõtlemisega. Minu meelest on meil vaja kõigepealt avameelset arutelu selle üle, mis on Euroopa Liidus valesti läinud, ja alles seejärel saame asuda neid vigu parandama.

Seda arutelu on vaja nüüd ja kohe. Muu hulgas ka seepärast, et meie peaminister David Cameron on lubanud korraldada Ühendkuningriigis 2017. aastal Euroopa Liidu liikmesuse kohta referendumi. Kui valimised peaks võitma meie partei, siis saab referendum teoks.

Kuni 2017. aastani püüab meie peaminister saavutada nn uut kokkulepet, mis innustaks Ühendkuningriigi valijaid täisliikmeks jäämist aktiivselt toetama. Kui Pariis ja Berliin ütlevad aga lihtsalt ei, suurendab see märgatavalt meie lahkumise tõenäosust.

Eestiga on Suurbritannial pikaajalised ja olulised suhted. Meie poliitilised, kau-

14

bandus-, julgeoleku- ja majandushuvid on tihedalt seotud. Meie relvajõud teenivad koos Afganistanis. Tallinnas tegutseb aktiivselt Briti-Eesti kaubanduskoda.

Eelmisel aastal allkirjastas Eesti ühe esimese liikmesriigina Euroopa Liidu majanduskasvu algatusi käsitleva kirja, mis hõlmab kaubanduse liberaliseerimist, ühtse turu laienemist ning digitaalmajandust – valdkonda, kus meil kõigil on Eestilt palju õppida.

Kui Ühendkuningriik lahkuks Euroopa Liidust, siis meie kahepoolsed sidemed jätkuksid, kuid Eesti kaotaks olulise sõbra, kelle arusaam maailmast on väga sarnane. Liidu kasvukavasid hakkaks suunama sotsialismimeelne Prantsusmaa.

Valdavaks muutuks „Euroopa kindluse” mentaliteet.

Seepärast arvangi, et peame leidma võimaluse see partnerlus toimima panna.

Isegi kui konservatiivid Ühendkuningriigis valimisi ei võida, ei kao Euroopa Liidus jätkamise küsimus kuhugi. Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei alustas 15 aasta

eest väikese nišierakonnana. Kuid praegu nad kasvavad. Lisaks nende Euroopa Liidu vastasele poliitikale on sellel palju muidki põhjusi. Kuid samas on ka selge, et suur hulk britte hakkab väsima nõuetest, bürokraatiast ja piirangutest, mida „Euroopa” meile paneb, ning inimesed küsivad, ega need ei ole suuremad kaasnevast kasust.

Euroopa Liidu liikumise suuna üle ei esitata küsimusi sugugi ainult Ühendkuningriigis. Kogu Euroopas kerkivad esile parteid, kes ei toeta sõjajärgset integratsioonimeelsust.

Seega peab Euroopa Liit muutuma. Aga kuidas?

Vaadates tagasi oma vanemate põlvkonna ees seisnud katsumustele, mõistan Euroopa Liidu liikumapanevaid põhimõtteid paremini. Liidu õiguses seati olulisele kohale sotsiaalsed kaitsemehhanismid; oma kodanike toiduvajaduste rahuldamiseks loodi ühine põllumajanduspoliitika ning eesmärk vältida alati-

seks sõja puhkemist Euroopas pani aluse tihedalt seotud liidu ideele.

Kuid nüüd, 50 aastat hiljem, on probleemid ja eesmärgid põhjalikult muutunud.

Kas Euroopa Liit on muutunud koos nendega?

Minu silmis on mineviku lahendused saanud osaks Euroopa praegustest probleemidest. Sotsiaalsed kaitsemehhanismid on seadnud tööturul piiranguid ja kasvatanud tööpuudust. Ühise põllumajanduspoliitika tagajärjel töötavad paljud Euroopa põllumehed ebaefektiivselt ja sõltuvad toetustest. Üha tihedamalt seotud liit oli ka peamine poliitiline ajend euro kasutuselevõtuks, mis on kaasa toonud selle põlvkonna jooksul suurima rahulolematuse Euroopas.

Loomulikult ei taha ma sellega öelda, et Euroopa Liit ei ole üldse muutunud. Selle mittetunnistamine oleks allaandmine.

Saavutasime võidu Euroopa Liidu pikaajalistel eelarveläbirääkimistel: selle tulemuseks olid eelarvekärped ja orienteerumine ümber 21. sajandi prioriteetidele, nagu digitaalmajandus, teadus ja arendustegevus. Kuid see, et sügavas majanduslanguses nõudsid komisjon ja parlament märgatavalt suuremate vahendite eraldamist, on paljudele brittidele märk sellest, kui väga need institutsioonid on avalikust arvamusest kaugenenud. Ühtse turu ja kaubanduse liberaliseerimise valdkonnas jätkab Suurbritannia uute algatustega kaubanduse liberaliseerimiseks Euroopa Liidus ja suhetes suurte ja kiiresti kasvavate majandustega. Me peame püsima sellel rajal.

Samas töötame sageli oma headele saavutustele ka vastu: erihuvid takistavad vananenud poliitika reformi. Näiteks meie tööd ühtse turu arendamisel digitaalmajanduse ja energeetika valdkonnas takistab iganenud reegel ühtlustada tööalased õigusaktid kuni kõige madalama ühise nimetajani kõige vähem konkurentsivõimelises liikmesriigis.

Jätkame ühise põllumajanduspoliitika toetamist: raha oleks mõistlikum kulutada infrastruktuurile ja lairibaühendusele või veelgi parem, maksumaksjatele osa raha tagastada.

Selleks et Euroopa Liit Euroopa kasuks tööle panna, tuleks minu meelest vaadata

kriitilise pilguga üle selle poliitikavaldkonnad ja küsida, kas need ikka lahendavad tänapäeva maailma probleeme ja vastavad meie inimeste vajadustele.

Lähiaastatel on meil selleks hulgaliselt võimalusi. Seitsmeaastase eelarveraamistiku arutelu võimaldas meil sellega algust teha. Siiski on mulle selge, et Euroopa Liidu aluslepingut paari lähema aasta jooksul ei muudeta.

On raske mõista, kuidas euro suudab ilma majandus- ja rahaliidu edasiste edusammudeta, ilma poliitilise integratsioonita püsima jääda. Ma ei soovi teid takistada, kui astute euro säilitamiseks vajalikke samme. On siiski üpris ilmne, et kui meie euroalaga ei ühine, siis ei taha või ei suuda me koos teiega tsentraliseerumist jätkata.

Seega vajame uut korraldust, paindlikumat kokkulepet, mis meile kõigile sobib.

Kõne, milles meie peaminister Euroopa Liitu käsitles, pälvis loomulikult palju tähelepanu ja seda analüüsiti ohtralt.

Siiski jäi meedial märkamata, et Ühendkuningriigi liikmesuse ühepoolne läbivaatamine ei olnud meie peaministri esimene eelistus. Tema esimene eelistus oleks Euroopa Liidu kui terviku toimimise põhjalik analüüs ja tõhustamine. Alles siis, kui see tulemust ei anna, taotleks ta Ühendkuningriigile spetsiaalseid kaitsemeetmeid ja tingimusi.

märkimisväärselt vähenenud. Saksamaal ei usaldanud Euroopa Liitu 2007. aastal 36% elanikest. 2012. aastaks oli see näitaja kasvanud 59%ni. Huvitav, mida näitaksid arvud siis, kui küsitleksime kreeklasi?

Niisiis ootab Suurbritannia, et Euroopa oleks tulevikus avatud maailmale ja seisaks lähemal oma inimestele, hindaks liikmesriikidevahelisi erinevusi ja keskenduks alati lisaväärtuse andmisele. Kuid eelkõige peaks Euroopa Liit põhinema koostöö ja konkurentsi, mitte kohustuse ja ühtlustamise põhimõttel.

Paljudele minu Euroopa Parlamendi kolleegidele võib see „näiliselt britilik vastumeelsus suhtuda poliitikasse romantilisemalt või regulatiivsemalt” tuska teha.

Mõni kutsub seda euroskeptitsismiks, kuid mina eelistan seda nimetada eurorealismiks.

Euroopa Liit püsib puutumatuna vaid siis, kui see hõlmab erineval määral seotud osalisi, kes kõik koonduvad ühtse turu ümber. See on tegelikkus. Et riigid liidust ei lahkuks, vajame seda arutelu just praegu. Kui jätkame viimase 25 aasta rada, muutub lahkumine tõenäoliseks ja Eesti kaotab Euroopa Liidus lähedase ja sarnase mõtteviisiga sõbra. Et nii ei juhtuks, siis tehkem selle vajaliku aruteluga algust.

Tõlkinud Katrin Ärm.



Soovime näha, et Euroopa Liit pöörduks tagasi terve konkurentsi põhimõtte juurde. Sestsaadik, kui komisjoni juhtis Jacques Delors, oleme konkurentsi asemel näinud üha rohkem ja rohkem ühtlustamist. See tähendab, et saame edasi liikuda vaid kõige protektsionistlikuma, toetusest elatuva, hoolekandest sõltuva, paindumatute tööeeskirjadega riigi tempos. Selline lähenemine on jätnud meid paigalseisu ja aitab samas teistel riikidel meist ette jõuda.

21. sajandi olulisim ülesanne on kujundada Euroopa Liit, mis on piisavalt paindlik kõikide oma liikmete jaoks. Põhjalikku reformi ei nõuta ainuüksi Ühendkuningriigis. Kindlustunne liidu institutsioonide suhtes kahaneb kogu Euroopas. Välissuhete Euroopa nõukogu hiljuti avaldatud uuring, kus kasutati Eurobaromeetri andmeid, näitas, et Euroopa Liidu kuues suurimas riigis on usaldus liidu vastu

MAAILMAVAADE

15

Euroopa soovib näha tugevaid panku

Kuna Euroopas on umbes 6000 panka, ei hakka EKP kontrollima kõiki panku otse, vaid hakkab tegema tihedat koostööd liikmesriikide riiklike järelevalveasutustega. Otsest järelevalvet teostab EKP krediidiasutuste üle, mis on suure süsteemse tähtsusega või mis saavad või küsivad Euroopa hädaolukordade fondidest finantsabi. Samuti kuuluvad otsese järelevalve alla iga riigi kolm tähtsamat panka. Peale selle võivad EKP otsese järelevalve alla kuuluda pangad, mille tegevusel on oluline rahvusvaheline mõõde. Riiklikud järelevalveasutused jäävad kontrollima nn vähem tähtsaid panku, kuid EKP võib kõikide pankade järelevalve igal ajal üle võtta.

ja euroalasse mittekuuluvatele riikidele ühesugused õigused. Pankade siseturg on ju kogu Euroopa Liit.”

Kui EKP hakkab pankade üle järelevalvet teostama, siis kes valvab EKP üle? „See on õigustatud küsimus,” sõnab Thyssen. „Euroopa peab alati toimima eesmärgipäraselt, kuid olema ka demokraatlik. Seetõttu kehtestatakse EKP-le seoses tema ülesandega teostada pankade üle järelevalvet ranged läbipaistvusnõuded ja keskpank kannab demokraatlikku vastutust Euroopa Parlamendi ees. Seda oleme pidanud parlamendis tõesti oluliseks küsimuseks.”

Uus järelevalvesüsteem hakkab kohustuslikus korras kehtima 17 riigis, kus kasutatakse eurot. Seega jäävad kõik Belgia pangad EKP otsese või kaudse kontrolli alla. Euroopa Liidu ülejäänud 10 liikmesriiki võivad Euroopa pangandusjärelevalves osaleda vabatahtlikult.

Thyssen: „Soovime teha süsteemi euroalasse mittekuuluvatele riikidele võimalikult ligitõmbavaks. Seetõttu kehtivad järelevalvenõukogus euroala riikidele Scanpix

Marianne Thyssen (ERP fraktsioon, Holland) töötas selles küsimuses välja Euroopa Parlamendi raporti, mis sai novembri lõpus majanduskomisjonis suure toetuse osaliseks. „Sellega sain mandaadi pidada ministrite nõukogu ja komisjoniga parlamendi nimel läbirääkimisi,” ütles Marianne Thyssen. „Kõnelused ei läinud kergelt, aga need andsid hea tulemuse. Märtsi keskpaigaks jõudsime kõigis küsimustes kokkuleppele.“ Õigusakti lõplik tekst peab nüüd veel saama Euroopa Parlamendi täiskogu heakskiidu. See avaldatakse tõenäoliselt suvel, mis tähendab, et uus järelevalvesüsteem saab tööle hakata 2014. aasta teisel poolel.

Euroopa Keskpank (EKP) saab Euroopa järelevalvesüsteemis juhtiva rolli.

Marianne Thyssen: „EKP on tugev asutus, mis on suutnud säilitada kriisis oma usaldusväärsuse. Ning usaldus on antud valdkonnas esmatähtis. EKP käsutuses on kõik trumbid, et teostada tugevat järelevalvet.”

ERP fraktsioon

Hiljutised sündmused Küprosel kinnitavad taas, et kui pangad tulega mängivad, ei saa selle tagajärgedest kuidagi mööda vaadata. Finantskriis on paljastanud palju vigu finantsmaailmas ja näidanud, et järelevalve pankade üle on äärmiselt ebapiisav.

Liikmesriikide järelevalve sektori üle, kus Euroopa on tugevalt integreerunud, ei saa nii killustatult jätkuda.

Seetõttu koostas Euroopa Komisjon eelmisel aastal kava luua Euroopas tegelik pangandusliit. Selle oluline osa on Euroopa tegelik järelevalve pankade üle. Koos rangemate reeglitega pankadele ja nende toodetele peab järelevalve vältima olukorra uut kontrolli alt väljumist.

Kui Euroopa järelevalvesüsteem toimima hakkab, on kohe täidetud oluline eeldus, mis võimaldab Euroopa stabiilsusmehhanismil tulevikus raskustes pankadele otse finantsabi pakkuda. Kuna enam ei oleks tingimata vaja tegutseda vastava liikmesriigi riigikassa kaudu, oleks võimalik murda pankade probleemide ja valitsussektori finantsprobleemide vaheline nõiaring.

Uus järelevalvesüsteem ei kaitseb ainult Euroopa hoiustajate, investorite ja maksumaksjate hingerahu, vaid kuulutab head uudist ka Euroopa majanduse jaoks, mis finantskriisi tagajärgede tõttu endiselt tugevalt kannatab. 

Tööline Küprose pealinnas Nicosias 23. mail 2013 finantskriisi tõttu suletava Laiki panga sildiga. Riigi suuruselt teise, Laiki panga kontorid suleti ja avati uuesti Küprose Panga nime all.

16

Kas Ungari võib minna põhjaliku monitooringu alla?

Scanpix

Andres Herkel riigikogu liige ENPA näiliselt vaiksete teemadega kevadsessiooni saatis torm Ungari monitooringu avamise ümber. Ungari paigutamine samasse kategooriasse mitmete SRÜ ja Lõuna-Balkani riikidega tuli esmakordselt päevakorrale pärast vastuolulisi konstitutsioonimuudatusi 2010. aastal. Lisaks võeti kriitikaluubi alla erinevad meediaregulatsioonid. Protseduur on pikalt veninud ja küllap oleks kõigil lihtsam, kui selline signaal Euroopa Liidu liikmesriigi suhtes piirduks hoiatusega, millest tehakse järeldused, kuid ei avata püsimonitooringut.

Aga nüüd on juba ainuüksi nn eelmonitooringuga tegeletud üle kahe aasta ja veeretatud seda justkui kuuma kartulit.

Jaanuaris paistis, et lõpuks ometi – asi tüürib selles suunas, et paistma hakkab otsus monitooringut mitte alustada. Aga võta näpust, märtsis jõustati uued segadust tekitavad konstitutsioonimuudatused ja tants algas otsast. Teravalt reageerisid nii Euroopa komisjoni president José Manuel Barroso kui ka Euroopa Nõukogu peasekretär Thorbjörn Jagland.

Peamised sisuküsimused seonduvad konstitutsioonikohtu ja üldse kohtute sõltumatusega ning meediavabaduse piiramisega (litsentsid, reklaamipiirangud jm). Peaminister Viktor Orbani Fidesz on oma tahte läbiviimisel kasutanud kahekolmandikulist enamust parlamendis.

Ungari poliitilist maastikku iseloomustab äärmine lõhestatus paremkonservatiivse Fideszi ja sotsialistide vahel. Pooltoone ei tunnistata, nende kahe kõrval mahub ainsana pildile veel äärmuspartei Jobbik.

Sotsialistid nimetavad Fideszit „ksenofoobseks”, „rassistlikuks” ja „antisemiitlikuks”. Valitsus omakorda heidab enne neid võimul olnud sotsidele ette suurt korruptsiooni ning kommunismiajastu kuritegude ja inimõiguste rikkumiste eitamist.

Ja selsamal mustvalgel pildil on tendents imbuda kogu Euroopa poliitilisele

Meeleavaldajad Ungaris Budapestis 11. märtsil parlamendis heaks kiidetud põhiseaduse paranduste vastu protestimas. maastikule. Konservatiivid ja kristlikud demokraadid kaitsevad endi ridadesse kuuluvat Fideszit ning sotsid-liberid ründavad. Pooltoonid on siiski vajalikud. Fideszi kaheldavaid riigiõiguslikke uuendusi on kritiseerinud nii Barroso kui ka Euroopa Liidu justiitsvolinik Viviane Reding. Mõlemad on Euroopa Rahvapartei tagapõhjaga poliitikud. Samas peavad ka sotsialistid ja liberaalid aru saama sellest, et nende kolleegid Ungaris on oma maa sisepoliitika rappajooksmisele kõvasti kaasa aidanud. Samuti on väline kriitika Ungari paremparteide populaarsust ainult tõstnud.

Selles olukorras edeneb Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee monitooringu avamine kindlate protseduurireeglite järgi. Sel nädalal tegi monitooringukomitee vastava otsuse.

Assamblee juhtkond ehk büroo teeb sama küsimuse kohta otsuse mai lõpus.

Juuni lõpus pannakse monitooringu avamise ettepanek assamblee üldkogu hääletusele. Protseduuri valulikkust kinnitab see, et monitooringukomitee arutas küsimust kolm päeva järjest ning nii monitooringu avamist nõudev punkt kui ka dokumendi lõpptekst läksid läbi vaid ühehäälelise enamusega. Juhatajana tuli mul ohjata erinevaid protseduurilisi

lahinguid ja proteste ning peamine, mille üle uhke olla, on see, et suuri protseduurilisi karisid õnnestus vältida.

Mõneti tegutseb monitooringukomitee ka Euroopa Liidu „soojendusbändina”, sest samad küsimused seisavad juunis nii Euroopa Parlamendi kui ka Euroopa Komisjoni ees. Küsimus on kõike muud kui lihtne. Ühelt poolt on Ungari olukorda raske võrdsustada Venemaa ja teiste monitooringu all olevate riikidega ning senises kriitikas on ka palju eelarvamuslikku. Teiselt poolt ei saa kõigega, mis Ungaris Fideszi juhtimisel tehtud on, sugugi nõustuda.

Ka monitooringukomitee hääletustele jättis jälje poliitika „ungariseerumine” – üsna fanaatiline küsimus, kas poolt või vastu? Hoopis vajalikum on see, et Ungari sisepoliitika muutuks euroopalikumaks ja oponentide demoniseerimise asemel suudetakse kehtestada viisakad mängureeglid. Seniks aga jääb üles küsimus, miks erakond, mis edendab vabaturumajandust, ei taha oma ühiskonnale sama veendunult pakkuda meediavabadust ja kohtuvõimu sõltumatust?

Artikkel on ilmunud 27.04.2013 Postimehe arvamusportaalis. 

MAAILMAVAADE

17

TÄHTIS DOKUMENT

Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Eesti-Vene riigipiiri lepingu ning Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu ratifitseerimise seadus Vastu võetud 20.06.2005

soovides tagada soodsad tingimused kahe riigi vahel heanaaberlike suhete ja vastastikuse usalduse arendamiseks ja kindlustamiseks, püüdes arendada õiguslikku alust EestiVene riigipiiriga seotud küsimuste lahendamiseks,

Artikkel 6 1. Komisjon viib riigipiiri demarkeerimise läbi järgmiselt: – valmistab ette riigipiiri demarkeerimise dokumentide projektid; – määrab vajaduse korral piirijõgedel (-järvedel) peamise (laevatus-)faarvaatri täpse asukoha ning jõe või selle peamise haru keskkoha täpse asukoha, samuti saarte kuuluvuse piirijõgedel ja -järvedel;

Lähtudes 1918. aasta 24. veebruaril välja kuulutatud Eesti Vabariigi õiguslikust järjepidevusest, nii nagu see on sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduses, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta 20. augusti otsusest «Eesti riiklikust iseseisvusest» ja Riigikogu 1992. aasta 7. oktoobri deklaratsioonist «Põhiseadusliku riigivõimu taastamisest» ning

on leppinud kokku alljärgnevas.

silmas pidades, et käesoleva seaduse §-s 1 nimetatud leping muudab kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 122 osaliselt 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepingu artikli III lõikes 1 määratud riigipiiri joont, ei mõjuta ülejäänud lepingut ega määra piirilepingutega mitteseotud kahepoolsete küsimuste käsitlemist,

2. Merealade piirijoone kulgemise määravad pooled kindlaks eraldi lepinguga.

2. Demarkeerimistööde tegemisel arvestab komisjon vastastikuse kokkuleppe alusel elanike majandustegevuse tingimusi, sealhulgas maakasutust, paikkonna eripära, samuti vajadust luua soodsad tingimused riigipiiri valvamiseks.

Artikkel 2

Artikkel 7

Käesoleva lepinguga määratud riigipiir on joon ja selle kohal kulgev vertikaalpind, mis piiritlevad Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni maismaa, veekogud, õhuruumi ja maapõue.

Riigipiir loetakse lõplikult demarkeerituks pärast seda, kui kummagi poole valitsused on kinnitanud järgmised demarkeerimisdokumendid:

Riigikogu otsustab: § 1. Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 121 punktile 1 ja §-le 122 ratifitseerida juurdelisatud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Eesti–Vene riigipiiri leping, mis kirjutati alla 2005. aasta 18. mail Moskvas.

Artikkel 1 1. Pooled lahendavad käesoleva lepinguga Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni maismaa riigipiiri (edaspidi «riigipiir») kulgemise küsimused ning kinnitavad, et käesoleva lepingu jõustumisel loevad nad nimetatud küsimused reguleerituks.

Artikkel 3 1. Eesti–Vene piiriläbirääkimiste käigus saavutatud kokkulepete alusel määrasid pooled kindlaks riigipiiri kulgemise, mis on antud kirjelduses lisas 1 ja on kantud kaardile mõõtkavaga 1:50 000 lisas 2.*

§ 2. Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 121 punktile 1 ja §-le 122 ratifitseerida juurdelisatud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise leping, mis kirjutati alla 2005. aasta 18. mail Moskvas.

Käesoleva lepingu lisad 1 ja 2 moodustavad selle lahutamatu osa.

Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Eesti-Vene riigipiiri leping

Artikkel 4

Vastu võetud 18.05.2005 Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Eesti-Vene riigipiiri lepingu ning Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu ratifitseerimise seadus Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon, edaspidi nimetatud «pooled», juhindudes rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud printsiipidest ja normidest, sealhulgas ÜRO ja OSCE dokumentidest, ning kinnitades püüdlust arendada nende alusel riikidevahelisi suhteid,

18

2. Kui käesoleva artikli esimese punkti tõlgendamisel on poolte vahel erimeelsusi, siis on otsustav tähendus riigipiiri kulgemise kirjeldusel käesoleva lepingu lisa 1 kohaselt.

Eesti Vabariigi, Vene Föderatsiooni ja Läti Vabariigi riigipiiride kokkupuutepunkt määratakse kindlaks eraldi kokkuleppega nende kolme riigi vahel.

Artikkel 5 1. Riigipiiri kulgemise määramiseks maastikul moodustavad pooled võrdväärsuse alusel ühise demarkeerimiskomisjoni (edaspidi «komisjon») ning kumbki pool nimetab komisjoni kaasesimehe ja tema asetäitja.

2. Komisjon kinnitab oma tegevuse töökorra.

3. Kumbki pool kannab komisjoni oma poole kulud, juhul kui poolte valitsused ei lepi üksikjuhtudel kokku teisiti.

– paigaldab piirimärgid.

riigipiiri joone kulgemise kirjeldus, piirimärkide protokollid ja demarkeerimiskaart.

Artikkel 8 Küsimused, mis puudutavad piiriesindajate tegevust, veekasutuseeskirju, laevandust, piiril asuvate sildade ja hüdrotehniliste rajatiste ühist kasutamist, kalastustingimusi, muud majandustegevust piirivetes ning riigipiiri režiimi eri aspekte, reguleeritakse eraldi kokkulepetega.

Artikkel 9 Pooled lahendavad käesoleva lepingu täitmisel tekkivad küsimused diplomaatiliste kanalite kaudu.

Artikkel 10 Käesolev leping kuulub ratifitseerimisele ja jõustub 30 päeva möödumisel ratifitseerimiskirjade vahetamise päevast.

Koostatud 18. mail 2005. aastal Moskvas kahes eksemplaris, kumbki eesti ja vene keeles, kusjuures mõlemad tekstid on võrdse jõuga.

Eesti Vabariigi nimel Urmas PAET Vene Föderatsiooni nimel Sergei LAVROV

Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise leping Vastu võetud 18.05.2005 Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Eesti-Vene riigipiiri lepingu ning Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu ratifitseerimise seadus Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon, edaspidi nimetatud «pooled», soovides piiritleda merealad Narva ja Soome lahes riikliku suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse austamise põhimõtete alusel, püüeldes heanaaberlike suhete arendamisele kahe riigi vahel, arvestades Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguse konventsiooni sätteid, on leppinud kokku alljärgnevas.

Artikkel 1 Merealade piirijoon Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel Narva ja Soome lahes (edaspidi «piirijoon») põhineb keskjoonel, mis on tõmmatud nii, et iga selle punkt on võrdsel kaugusel mõlema riigi ranniku (sealhulgas saarte) madalveejoone lähimatest punktidest.

Piirijoone alguspunkt (punkt 1) asub Narva jõe suudmes ja langeb kokku Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise maismaa riigipiiri lõpp-punktiga. Piirijoone lõpp-punkt (punkt 9) asub Eesti Vabariigi, Vene Föderatsiooni ja Soome Vabariigi merealade piirijoonte kokkupuutepunktis, mis määratakse eraldi kokkuleppega nende kolme riigi vahel.

Artikkel 2 Piirijoon kulgeb mööda sirgjooni (loksodroome), mis ühendavad järgmiste geograafiliste koordinaatidega punkte: 1942. aasta koordinaatsüsteemis (Krassovski ellipsoid): 1) 59 o 28,300’ põhjalaiust, idapikkust; 2) 59 o 28,485’ põhjalaiust, idapikkust; 3) 59 o 29,154’ põhjalaiust, idapikkust; 4) 59 o 32,739’ põhjalaiust, idapikkust;

28o 02,695’ 28o 02,577’ 27o 57,791’ 27o 48,832’

5) 59 o 39,150’ põhjalaiust, idapikkust; 6) 59 o 37,117’ põhjalaiust, idapikkust; 7) 59 o 39,750’ põhjalaiust, idapikkust; 8) 59 o 49,337’ põhjalaiust, idapikkust; 9) 59 o 59,700’ põhjalaiust, idapikkust.

27o 23,250’ 27o 03,333’ 26o 49,133’ 26o 37,865’ 26o 20,500’

Loetletud punktid ja piirijoon on tähistatud juurdelisatud, 1997. aastal välja antud Vene merekaardil nr 22061 (INT 1214) mõõtkavas 1:250 000.

Koordinaatsüsteemis WGS-84 (ellipsoid WGS-84): 1) 59o 28,297’ põhjalaiust, 28o 02,564’ idapikkust; 2) 59 o 28,481’ põhjalaiust, 28o 02,446’ idapikkust; 3) 59 o 29,150’ põhjalaiust, 27o 57,660’ idapikkust; 4) 59 o 32,735’ põhjalaiust, 27o 48,701’ idapikkust; 5) 59 o 39,146’ põhjalaiust, 27o 23,118’ idapikkust; 6) 59 o 37,112’ põhjalaiust, 27o 03,201’ idapikkust; 7) 59 o 39,745’ põhjalaiust, 26o 49,001’ idapikkust; 8) 59 o 49,332’ põhjalaiust, 26o 37,732’ idapikkust; 9) 59 o 59,695’ põhjalaiust, 26o 20,366’ idapikkust.

Loetletud punktid ja piirijoon on tähistatud juurdelisatud Eesti kaardil mõõtkavas 1:250 000 (1998. aasta eriväljaanne).* Piirijoone vastavate punktide kirjeldused nimetatud koordinaatsüsteemides on võrdväärsed.

Nimetatud Eesti ja Vene kaardid moodustavad käesoleva lepingu lahutamatu osa piirijoone graafilise märgistamise tähenduses.

Artikkel 4 Juhul kui avastatakse mõlemal pool piirijoont paiknev maavara leiukoht (lasund), püüavad pooled saavutada kokkuleppe leiukoha kõige efektiivsemate ühiste töötlemismeetodite ja maavara kaevandamisviiside kohta, tagades nõuetekohaste, 1992. aasta Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioonis (Helsingi konventsioon) ettenähtud abinõude kasutuselevõtmise, vältimaks merekeskkonna reostust.

Artikkel 5 Kõik käesoleva lepingu tõlgendamise või rakendamisega seotud vaidlused lahendatakse pooltevaheliste läbirääkimiste teel.

Artikkel 6 Käesolev leping kuulub ratifitseerimisele ja jõustub 30 päeva möödumisel ratifitseerimiskirjade vahetamise päevast.

Koostatud 18. mail 2005. aastal Moskvas kahes eksemplaris, kumbki eesti ja vene keeles, kusjuures mõlemad tekstid on võrdse jõuga.

Eesti Vabariigi nimel Urmas PAET Vene Föderatsiooni nimel Sergei LAVROV Praegu käimasolevate Venemaa ja Eesti vaheliste läbirääkimiste alusel lisanduks 2005. aasta lepingule kaks punkti: 1. Käesoleva lepinguga reguleeritakse eranditult riigipiiri puudutavaid küsimusi.

2. Kinnitades vastastikku territoriaalsete nõudmiste puudumist. 

Käesoleva artikli tõlgendamisel on otsustav tähendus selles antud piirijoone kulgemise kirjeldusel.

Artikkel 3 Kumbki pool järgib piirijoont kui joont, mis piiritleb tema suveräänsuse ja suveräänsed õigused, samuti kooskõlas rahvusvahelise õigusega kaldariigi mis tahes muu jurisdiktsiooni vormi teostamise merealadel.

MAAILMAVAADE

19

Neid otsib Rahvusvaheline Kriminaalkohus Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Assamblee president Ühel kenal päeval selle aasta märtsi keskel ilmus USA Kigali (Rwanda) saatkonna ukse taha mees, kes teatas, et tema nimi on Bosco Ntaganda ning et ta tahab end Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule välja anda. Bosco Ntaganda nimi ja isik ei vaja tutvustamist ei Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Rwandas ega ka Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga seotud ringkondades. Rahvusvaheline kohus oli juba 2006. aastal andnud mehe suhtes välja arreteerimiskäsu. Ntagandat süüdistatakse Kongos toimunud sõjaja inimsusevastastes kuritegudes, mis hõlmavad nii lapssõdurite värbamist ja kasutamist sõjas, seksuaalkuritegusid kui ka palju muud. Sõjapealiku hüüdnimena kasutatav Terminaator sisaldab viiteid palju tumedamatele episoodidele kui need, mis teada-tuntud sama nime kandvast Hollywoodi filmist. „Ma olin lihtne sõdur,” ütles Ntaganda 26. märtsil Haagis, seistes esmakordselt kohtu ees.

Ntaganda vabatahtlikku ilmumist kohtu ette kajastasid kõik maailma infoagentuurid, avaldused tegid ÜRO peasekretär, ÜRO Julgeolekunõukogu ja mitmed riigid. Tekib küsimus, miks pöörab maailm nii suurt tähelepanu ühele Kongo sõjapealikule, ja loomulikult ka küsimus, mis võiks olla Eesti lugeja huvi kaugete Aafrika konfliktide ja Haagis asuva kohtu vastu.

Et asjale pisut valgust heita, meenutaksin hiljutist külaskäiku Nürnbergi instituuti, mis asub majas, kus Teise maailmasõja järgne Nürnbergi tribunal oma istungeid pidas. „Nojah, pingid olid küll siis teises seinas,” teatas elurõõmus vanahärra Benjamin Ferencz, kes omal ajal oli tribunalis prokuröriks. Ben Ferencz on üks neist paljudest entusiastidest ja rahvusvahelise kriminaalõiguse spetsialistidest, kes seisavad kaitsva müürina ümber Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ning kes on endale täpselt ja paljuski iseenda kogemuse kaudu mõtestanud sellise institutsiooni

20

vajalikkuse. Kõige pühendunumate toetajate hulka kuuluvad need, kes on avanud Rwanda, Kambodža ja Jugoslaavia massihaudu, ÜRO endine peasekretär Kofi Annan ja paljud-paljud teised, kellel on vahetu kogemus 20. sajandi õudustega ning kes arvavad, et 21. sajandil väärivad inimesed turvalisemat elu.

Rahvusvaheline Kriminaalkohus on esimene ja ainus alaline rahvusvaheline kohus, mis nagu nimigi ütleb, mõistab kohut kriminaalkuritegudes süüdistatavate üle. Kohtu pädevusse kuuluvad rahvusvaheliste kriteeriumide järgi kõige rängemad kuriteod: sõjakuriteod, genotsiid ja inimsusevastased kuriteod.

Tegemist on viimase astme kohtuga. See tähendab, et võimalus sekkuda antakse eelkõige riikide enda uurimisorganitele ja kohtutele. Kui kõik muud võimalused on läbi proovitud ning uurimist pole alustatud, sekkub Rahvusvaheline Kriminaalkohus. Nüüdseks on kohus tegutsenud kümme aastat.

Kohtu tegevuse aluseks on rahvusvaheline leping, Rooma statuut, mille tekst lepiti kokku 1998. aastal. Lepinguga on praeguseks liitunud 122 riiki. See tähendab, et need 122 riiki on allutanud end kohtu jurisdiktsioonile ning potentsiaalselt võivad kohtu menetlusse sattuda kohtuasjad, kus kuriteod on toimunud liitunud riikide territooriumil või toime pandud liitunud riikide kodanike poolt.

Tahan rõhutada, et tegemist ei ole tavalise kriminaalkohtuga, vaid sellise kohtuga, kuhu satuvad vaid massilisi kuritegusid toime pannud isikud, need, kellel oli voli käske anda, need, kelle käes oli võim, need, kes kannavad toimunu eest kõige suuremat vastutust. Lihtsat sõdurit, kelleks Bosco Ntaganda end tituleerib, selle kohtu ette ei oodata. Küll aga on süüdistatavate hulgas selliseid tuntud isikuid nagu Muammar Gaddafi (tema toimik suleti mehe surma tõttu), viimase poeg Saif al-Islam Gaddafi, endine Côte d’Ivoire’i (Elevandiluuranniku) president Laurent Gbagbo, Sudaani president Omar al-Bashir, Keenia president Kenyatta ja teised.

Flickr

Tiina Intelmann

Seda nimekirja lugedes võib tekkida küsimus, kas kohus vaatab ainult ühe kontinendi poole ja kas mujal maailmas on inimesed ehk palju rahumeelsemad ning suuri kuritegusid ei toimugi. Nii see siiski ei ole. Küsimused inimloomuse vägivaldsusest ja sellest, kuidas vägivalda ohjeldada, tulevad tihti kõneks, kui seletan erinevatele huvigruppidele kriminaalkohtu tegevust ja aluspõhimõtteid. Veel 20. sajandi lõpukümnendil sai Euroopa suure šoki, kui täiesti ootamatult puhkes Jugoslaavia sõda, kus samuti kasutati kõige brutaalsemaid sõdimise võtteid, sh seksuaalvägivalda sõja pidamise meetodina. Tollaste kuritegude uurimiseks loodi Jugoslaavia tribunal, mis nüüd, kakskümmend aastat hiljem, oma tööd lõpetab. Iga sellise ajutise tribunali loomisega on seotud hulk bürokraatlikke läbirääkimisi, rahalisi kulutusi ja ka asjaolu, et sellise institutsiooni mandaat on piiratud spetsiifilise piirkonna või olukorraga. Nii ei ole Jugoslaavia ega Rwanda tribunal ega ka teised ajutised erikohtud täitnud üht tähtsat funktsiooni – nende heidutusefekt, potentsiaal ära hoida tulevasi kuritegusid, on olnud väga väike või suisa olematu. Rahvusvahelise Kriminaalkohtu loomise üks eesmärk oli ja on saata signaal: 21. sajandi maailmas on kõige rängemate inimsusevastaste kuritegude toimepanijate tõenäosus karistuseta jääda aina väiksem.

Scanpix

Kohtuistung Rahvusvahelises Kriminaalkohtus Haagis 14. mail 2013. Süüpingis keenialased, keda süüdistatakse 2007. aastal valimistejärgsete rahutuste õhutamises, mille tulemusena hukkus enam kui tuhat inimest.

Nimetasin ennist, et kohtu tegevus põhineb rahvusvahelisel lepingul, millega vabatahtlikult on ühinenud 122 riiki.

Need riigid valisid mind ka poolteist aastat tagasi oma assamblee presidendiks.

Oma töös olen kogenud, kui tähtis on mitte ainult täitevvõimu, vaid ka poliitikute tugi Rooma statuudile ja kohtule.

Eriti hinnatud on piirkondlike organisatsioonide hääl, olgu see siis suunatud riigisiseste kohtusüsteemide tugevdamisele, inimõiguste kaitsele või konkreetselt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu toetamisele. Euroopa Liit saab oma ühiste poliitikate kaudu siin palju ära teha.

Juba oma mandaadi alguses seadsin sisse regulaarsed kontaktid Euroopa Parlamendi Rahvusvahelise Kriminaalkohtu sõprusgrupiga, mida tarmukalt juhib EP inimõiguste komitee esinaine Barbara Lochbihler. Sellest arvukast grupist on kriminaalkohtul suur abi. Peale resolutsioonide ja raportite, mis kaardistavad kriminaalkohtu toetuseks vajalikud tegevused, ühise käitumise kohtu eest kõrvale hoidvate isikute suhtes jms on EP liikmetel võimalik tõstatada Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga seotud küsimusi oma suhetes kolmandate riikide esindajatega ning reageerida kiirelt, kui tekib vajadus

poliitilise ja diplomaatilise surve järele ühe või teise küsimuse lahendamiseks.

Laiemalt öeldes põhineb liikmesriikide, rahvusvaheliste ja valitsusväliste organisatsioonide tegevus kohtu ümber ja kohtu toetuseks kahel vajadusel.

Esiteks: kui siseriiklik kohtusüsteem saab traditsiooniliselt tuge politsei- ja muudest riigi institutsioonidest, siis rahvusvaheline kohus sõltub igapäevaselt sellest, kuidas riigid endale lepinguga võetud kohustusi täidavad. See koostöö võib ulatuda tunnistusmaterjalide jagamisest ja juurdepääsust kuriteopaikadele kuni kohustuseni arreteerida riiki saabuv isik, kelle suhtes kehtib arreteerimiskäsk, olgu ta või teise riigi president. Arusaadavalt panevad sellised kohustused kogu süsteemi iga päev armutult proovile ning tekitavad lõputuid dilemmasid õiglase kohtupidamise, rahuläbirääkimiste, majanduslike ja poliitiliste huvide ning heanaaberlike suhete sasipuntras.

Teiseks: Rooma lepinguga jätsid riigid endale suure hulga otsustusvabadust kohtu protseduuride ja muude dokumentide muutmiseks. On ju tegemist alalise institutsiooniga ning küllap tahtsid riigid

kindlad olla, et „asi kontrolli alt ei väljuks”. Peale kohtu kümneaastast tegevust on selgemast selgem, et osa reegleid ja põhimõtteid tuleb muuta. Samuti on liikmesriikide kollektiivses pädevuses muuta kohtu aluslepingut, Rooma statuuti. Näiteks lisati kaks aastat tagasi toimunud ülevaatekonverentsil lepingule agressioonikuriteo definitsioon ja sõnastati ka, kuidas kohus saaks agressioonikuriteo toimepanijate üle kohut mõista.

Muudatuste põhieesmärk on võimaldada riikide poliitiliste ja sõjaliste juhtide kohtu alla andmist agressioonikuriteo eest.

Agressiooni teostab ju üks riik teise vastu, kuid kriminaalkohus karistaks neid isikuid, kes vastava otsuse vastu võtsid ning kes kannavad peamist vastutust toimunu eest. Agressioonikuritegu kujutab endast agressiooniakti kavandamist, ettevalmistamist, algatamist või elluviimist isiku poolt, kelle positsioon võimaldab tal tõhusalt kontrollida või suunata riigi poliitilist või sõjalist tegevust. Seega võivad agressioonikuriteo toime panna eelkõige riigipead ja valitsusjuhid, samuti sõjalised juhid. Agressiooniakt tähendab ühe riigi poolt sõjalise jõu kasutamist teise riigi suveräänsuse, territoriaalse terviklikkuse või poliitilise sõltumatuse

MAAILMAVAADE

21

Scanpix

Horvaadid Haagis Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ees 1990. aastate alguse sõdades Serbia vastu sõdinud kindralitele Ante Gotovinale ja Mladen Markacile toetust avaldamas. 16. novembril 2012 mõistis kohus kindralid neile esitatud süüdistustes toetajate rõõmuks õigeks.

vastu. Lisaks peab agressiooniakt oma iseloomult, raskuselt ja ulatuselt kujutama endast ÜRO põhikirja ilmset rikkumist. Agressioonikuriteo paranduse jõustamiseks on eelkõige vaja koguda 30 ratifitseerimiskirja.

Eesti on olnud kohtu vaikne ja tasakaalukas toetaja selle loomisest peale. On ju meiegi jaoks tähtis rahvusvaheline õigus, mis kujutab endast ühiselt kokku lepitud mängureegleid, mida tsementeerib tubli annus lootust, et asjad maailmas enam kunagi nii hulluks ei lähe, et kogu rahvusvahelise õiguse süsteem kokku variseks.

Väikeriigid ei saa arvestada võimalusega dikteerida päevapoliitikast inspireeritud käitumisreegleid. Meie jaoks on tähtis, et teaksime, millises keskkonnas tegutseme. Mul on eriti hea meel, et Eesti oli viies riik maailmas, kes 07. märtsil 2013 ratifitseeris Rooma statuudile 2010. aastal lisatud agressioonikuriteo sätted.

Võib tunduda idealistlikuna, kuid agressioonikuriteo sätete ratifitseerimine riikide poolt ning selle kuriteoliigi menet-

22

lemine kohtus võib tulevikus hakata toimima kui kindlustuspoliis agressiooni vastu. Täpselt samuti kui kohtu senine töö teiste kuriteoliikide menetlemisel on hakanud toimima heidutusena ning hoiatusena kurjade kavatsustega võimuritele. Lähemas perspektiivis aga peame hea seisma selle eest, et need, keda otsib Rahvusvaheline Kriminaalkohus, ka kohtu ette jõuaksid. 

Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuut, vastu võetud 17.07.1998.

Eesti Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi ratifitseerimise seadus jõustus 01.07.2002. Muudatused Rooma statuudi seaduses võeti vastu Riigikogu 23. jaanuari 2013 täiskogu istungil. Avaldatud RT II, 12.02.2013, 2.

Seaduste lingid: https://www.riigiteataja.ee/akt/78574 https://www.riigiteataja.ee/akt/ 212022013002



Kas Süüriat ootab islamistlik tulevik?

Vladimir Sazonov

Jälgides viimase kolme-nelja aasta jooksul Lähis-Idas1 toimunud sündmusi, ei tekita need erilist optimismi. On ilmselge, et seda piirkonda lähitulevikus vaevalt et midagi head ees ootab.

Süürial on islamismiga täiesti omamoodi suhe.6 Barry Rubin kirjeldab Süüria islamismi nii: „Islamismi mõttes on Süüria tähelepanuväärselt anomaalne piirkond.

Süürias on ametlikult sekulaarne riigikord, mida juhivad mittemuslimid, kuid hoolimata sellest on Süüriast saanud üks peamisi islamismi toetajaid araabiakeelses maailmas.”7

18. detsembril 2010 araabia maades alanud suur protestide laine sai tuntuks araabia kevade nime all. Paljud lootsid, et see toob demokraatlikumaid2 muudatusi ning vanad diktaatorlikud režiimid kaovad. Protestilaine kogus jõudu, algasid mässud olemasolevate režiimide vastu, mõnes riigi puhkes lausa kodusõda. Osa vanadest režiimidest kaduski – Muammar Gadaffi sai surma 2011. aasta sügisel, Hosni Mubark kukutati ja on vangistuses. Kuid muutusi kasutasid ära islamistlikud ja fundamentalistlikud rühmitused.

Tänapäeval pole ainult Süüria, vaid ka arvestav osa Lähis-Idast suuresti nagu püssirohutünn. Paljudes piirkondades käib kodusõda, toimuvad rahutused, mässud, islamistide tegevus aktiveerub ja radikaliseerub. Mitmes piirkonnas toimub inimõiguste rikkumine või kohati isegi genotsiid. Sudaan, Mali, Egiptus, Liibüa jne – kõik need ja veel paljud Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riigid on väga keerulises ning ohtlikus situatsioonis.

Eriti raskes olukorras on siiski hetkel Süüria, kus kodusõda kestab juba rohkem kui kaks aastat.8

Tundubki, et islamistlikud jõud ja radikaalsete vaadetega usufanaatikud hakkavad mängima aina olulisemat rolli LähisIda poliitilisel maastikul. Võib tekkida ohtlik olukord, kus nad muutuvad domineerivaks jõuks Lähis-Idas. Seega on islami ja eriti selle kõige radikaalsema elemendi roll maailma poliitikas aina kasvamas.3

Araabia kevad pole toonud mingit demokraatiat ega liberalismi. Vastupidi – see on tekitanud Lähis- ja Kesk-Idas lisaks Iraagile ja Afganistanile mitmeid tõsisemaid probleeme ja muresid, teravdanud vanu probleeme ja raputanud soola vanadele haavadele. Kõik see on viinud Lähis-Ida regiooni väga ohtlikku olukorda. Juba 2011. aastal märkis Mart Helme oma artiklis väga tabavalt: „Nii võimegi kokkuvõtvalt tõdeda, et araabia kevade paljulubavad õied on sügiskülmades närbunud, jättes järele pigem kibedad kui söögikõlbulikud viljad”.9

orientalist, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused

Radikaalsed islamirühmitused ja -liikumised aktiveerusid 21. sajandi alguses.

Hiljuti tulid islamistid võimule Egiptuses Muslimi Vennaskonna näol.4 Egiptuses, kui tekkis soodne olukord kukutada diktaator Mubarak ja tema režiim välja vahetada, astus Muslimi Vennaskonna grupeering aktiivselt võimuvõitlusesse ja haaras võimu oma kätte. Egiptus liigub vaikselt, aga järjekindlalt islamiseerumise suunas. Ent Egiptus pole kaugeltki erand. Peab tõdema, et järgmistel valimistel võivad mitmes Lähis-Ida riigis tulla võimule islamistid. Küsimus on ainult selles, kui radikaalsete vaadetega nad on. Näiteks Iraanis eksisteerib juba ligi 35 aastat esimene teokraatlik islami riik – Iraani Islami Vabariik, kus 1979. aastal leidis aset islamirevolutsioon ja kukutati monarhia.5

Paljude läänemaailma ennustajate üpris lootusrikkad ja optimistlikud prognoosid ei ole täitunud. Selleks et demokraatia ehitamine lääneliku mudeli järgi Iraagis, Jeemenis, Sudaanis või Süürias oleks võimalik, ei piisa ühest generatsioonist, mööduma peab terve sajand.

Näiteks sõjajärgne Iraak pole sugugi sarnane II maailmasõja järgse Saksamaaga, kus pärast natsirežiimi kukutamist suutis Lääs Lääne-Saksamaal demokraatliku süsteemi kehtestada ja edukalt toimima panna. Ameeriklased lootsid Iraagis pärast Saddam Husseini kukutamist üles ehitada demokraatliku režiimi, toetu-

des oma kogemusele Lääne-Saksamaal.

Samamoodi pole Süüria sarnane Prantsusmaa või Inglismaaga, kus isegi pärast suuri rahutusi jätkavad funktsioneerimist demokraatlikud printsiibid ja valitsuse valib rahvas.10 Süürias on hoopis teised traditsioonid, teised arusaamad ja teised ajaloolised ja kultuurilised omapärad.

Kui päris aus olla, siis pole Lähis-Ida regioon kunagi olnud erilise rahu ja stabiilsuse kants, aga hetkel see on niivõrd ebastabiilne, kui see üleüldse olla võib.

Kriisikoldeid on Lähis-Ida lähiajaloos olnud väga palju. Selles mõttes pole ka Süüria kodusõda erand. Süüria riik on üle elanud mitmeid vapustusi, sh riigipöördeid ja mässe.

Süüria riigi ebastabiilsuse üks põhilisi põhjustajad on ühtsuse puudumine. Ta on alati olnud paljurahvuseline. Tänapäeva Süüria riik on väga kirju nii etnilises kui ka religioosses mõttes. Lisaks araablastele, keda on enamik, ja kurdidele elavad Süürias veel aserid, juudid, türklased, armeenlased ja muud rahvad. Samuti on Süürias väga palju konfessioone. Suurimad neist on sunniidid. Vähemusteks võib pidada alaviite, druuse ja kristlasi, kuid see pole kaugeltki kõik. Ka muistses Süürias on olnud etniline ja religioosne pilt väga kirju – nt II eelkristlikul aastatuhandel elasid seal amorealased, assüürlased, babüloonlased, hurriidid, hetiidid, egiptlased jne. I aastatuhandel eKr läks pilt veelgi kirjumaks, kui muistsed Assüüria kuningad hakkasid läbi viima

MAAILMAVAADE

23

Scanpix

Süüria valitsusvastased mootorratastel. ELi välisministrid tühistasid relvaembargo ja andsid mai lõpus vabad käed igal liikmesriigil ise otsustada, kas müüa vaslitsusvastastele relvi või mitte.

oma massküüditamise poliitikat – tuues Süüria aladele juute, hetiite, elamiite, pärslasi, meedlasi, babüloonlasi jne.

Etniline kirevus suurenes veelgi Pärsia, Kreeka-Makedoonia ja seejärel Araabia kalifaadi võimu ajal ning ka hiljem osmanite valitsemise all. Keskajal on Süüriast läbi käinud türgi hõimud, mongolid, pärslased, Euroopas pärit ristisõdijad jne.11 Kõige rohkem on Süürias sunniite, kellest paljud ei salli šiiite ega Süüriat valitsevaid alaviite. Sunniite on rohkem kui pool Süüria rahvastikust. Süüria valitseja, president Bashar al-Assad kuulub alaviitide konfessiooni. Alaviidid on Süürias selges vähemuses. Neid on vaid 15% elanikkonnast. Alaviidid on šiiidid, vähemalt formaalselt, ja sunniidid ei usalda neid. Samas ei usalda neid ka kõik šiiidid. Selle põhjuseks on paljuski nende rituaalid. Suuruselt teine usuline vähemus Süürias on druusid, keda peetakse üldiselt küll muslimiteks, kuid kelle rituaalid sisaldavad päris palju kristliku liturgia elemente, mis erinevad kohati

24

tunduvalt nii šiiitide kui sunniitide omadest. Lisaks neile on Süürias veel palju kristlasi. Araablaste kõrval elab Süürias umbes 1,7 miljonit sunni usku kurdi, kes moodstavad ligikaudu 9% kogu riigi rahvastikust.12 Bashar al-Assad, kes tuli võimule pärast oma isa Hafez al-Assadi surma 2000. aastal, jättis vasakpoolsuse ja sekularismi, mida ta isa edendas 1970. aastatest peale. Bashar Assad on oma riigis valitseja, kelle võim on paljuski piiramatu.

Ta on täiesti võrreldav teiste Lähis-Ida despootlike diktaatoritega nagu Saddam Hussein või Muammar Gaddafi. Süürias viidi sisse valitseja isikukultus veel Assad vanema ajal. Presidendi käes on sisuliselt absoluutne võim. Süüria valitsejat iseloomustab onupojapoliitika, korruptsioon, karm valitsemisviis, repressiivmeetodid, riigis võimutseb salapolitsei – kõik need omadused on olnud väga tuntud Lähis-Ida despootidele alates muistsest Assüüriast või isegi varasemast perioodist. Olles oma isa järglane, valitseb Bashar Assad oma riiki nii, nagu seda valitsesid muistsed hõimuliidrid ja

despoodid või araabia kaliifid, määrates tähtsatesse ametitesse oma alaviitidest suguvõsa, klanni ja hõimu esindajaid ja sõpru.

Kodusõda on tõsine probleem Süüria geopoliitilise asendi tõttu, kuna esiteks on Süürial piirid NATO riigi Türgiga ja väljapääs Vahemerele ning Tartusis, mis on suuruselt Süüria teine sadamalinn, asub Venemaa viimane sõjaväebaas väljaspool endisi NSV Liidu alasid. Nii mõjutab Süürias toimuv tema lähimaid naabreid ning laiemalt tervet Lähis-Ida. Süüria on oluline strateegiline sõlmpunkt, kus ristuvad mitme suurriigi – USA, Venemaa ja Hiina, aga ka näiteks Saudi Araabia, Iraani, Iisraeli ja Türgi huvid. Lähis-Ida piirkonna ühele võimsamale riigile Iraanile on tähtis Süüria püsimine Iraani mõjusfääris, sest Süüria Hizbollahi kaudu saab Iraan mõjutada Liibanoni. Samas Saudi Araabia toetab Assadi režiimi kukutamist ja Süürias olevaid sunniite. Radikaalsed islamistid tahavad kindlasti suurendada oma võimu ja positsioone ning haarata riik täielikult oma kontrolli alla. Iisrael ei taha

Scanpix

Ebaseaduslik kütusekaubandus Süüria-Türgi piiril.

näha sõjaliselt tugevat Süüriat, samas usufanaatikute või muude ekstremistide võimule pääsemine Damaskuses poleks kindlasti Tel-Avivi jaoks hea lahendus.

USA oma Lähis-Ida poliitikas lähtub paljuski just oma liitlase Iisraeli huvidest.

rollivad osaliselt Al-Qaeda, Muslimite Vennaskond või muud radikaalsed ja terroristlikud islamistlikud rühmitused või siis kurdid, druusid, alaviidid, kristlased.

Viimasel juhul on pikaajalise kodusõja oht eriti suur.

Need, kes võitlevad Assadi režiimi vastu, ei tundu olevat liberaalsed ja demokraatlikud jõud. Kasutades vägivalda ja terrorit, ei erine nad eriti oma jõhkrate meetodite poolest Süüria diktaatorist.

Venemaa, kellel on Süüria praeguse režiimiga üpris soojad suhted juba nõukogude ajast peale, üritab oma positsioone regioonis säilitada, tema huvi LähisIda vastu on jätkuvalt suur. Lisaks oli Süüria NSV Liidu pikajaline partner ning Moskvale tekitab muret kindlasti ka nende sõjaväebaasi ähmane tulevik Tartusis, kui Assadi režiim langeb.

Lõpptulemus Süürias pole siiski etteaimatav. Võimalik on ka see, et Assadil ja tema klannil õnnestub jääda võimule veel mõneks aastaks, kuna ta on osutanud tunduvalt visamaks kui Gaddafi või Mubarak. Assadile truud väed on praegu võidukad ja see võib tähendada, et Assad niipea veel Süüria poliitiliselt areenilt ei kao. Samas Assadi ja tema alaviitliku klanni võimutsemine ei kesta Süürias igavesti. Igal juhul võib Süüria tulevikuperspektiiv osutuda masendavamaks, kui see hetkel tundub Iraagis13.

1

Kui Assadi režiim kukub, on Süürias võimalikud järgmised arengustsenaariumid: sõjalise hunta kehtestatud sõjaline diktatuur (vrd Mubaraki-aegne Egiptus); ilmalik pärilik sõjaväel tuginev klannivõi hõimuvalitsus (vrd praegune alaviitide klann eesotsas Assadiga); teokraatliku riigi teke – sisuliselt tähendab see islami fundamentalistlikku diktaatuuri; Süüria lagunemine väiksemateks aladeks või isegi väiksemateks riikideks, mida kont-

23. juulil 2012 kirjutas Postimehe arvamusartiklis Riigikogu liige Marko Mihkelson: „Süürias toimuv kodusõda pole sugugi mustvalge heade ja pahade võitlus, mistõttu võib segaduste periood kesta kauem kui üksnes võitlus Assadi režiimi lammutamise nimel.”14 Ja tal on õigus.

2

3

Lähis-Ida ajaloo kohta vt A. Goldschmidt Jr., L. Davidson. A Concise History of Middle East. Eighth Edition, Westview Press, 2006; W. J. Spencer. The Middle East. Eleventh Edition. Global Studies.

McGraw-Hill/Contemporary Learning Series, Dubuque, IA 52001, A Division of The McGraw-Hill Companies, 2007.

Tänapäeva Lähis-Ida kohta vt James L. Gelvin. The Modern Middle East. Oxford University Press, New York – Oxford, 2005.

Islami liikumiste ja demokraatia kohta vt nt Ahmad Moussalli, The Views of Islamic Movements on Democracy and Political Pluralism – Islamic Movements.

Impact on Political Stability in the Arab World, The Emirates Center for Strategic Studies Research, transl. by Dr. Ahmad Moussali, Abu Dhabi, United Arab Emirates, 2003, 113–156.

N. Lahoud, A. H. Johns (eds).

Islam in World Politics. Routledge.

Taylor&Francis Group. London and New York, 2005.

MAAILMAVAADE

25

Scanpix

Liibanonlane Sahar Ashrafiyeh oma kodus Tripolis kohvi keetmas. Süüria konflikt on lahti rebimas kodusõjaaegseid arme ka naabermaal Liibanonis, mille kogukonnad toetavad Süüria erinevaid osapooli. Mai lõpus kinnitas Assad, et ka Süüria pinnal võitleb Hizbollahi liikmeid.

4

5

6

7

8

P. Espak. Moslemi Vennaskond – hunt lambanahas. – Postimees. Arvamus.

10.02.2011. (http://arvamus.postimees. ee/386159/peeter-espak-moslemi-vennaskond-hunt-lambanahas/) Vt nt A. Gavahi. Islamic Revolution of Iran. Conceptual Aspects and Religious Dimensions. Doctotral thesis. Faculty of Theology. Uppsala University. Sweden.

First edition 1988.

Islamismi kohta vt ka R.-C. Martin, A. Barzegar (ed.) Islamism, Contested Perespectives on Political Islam.

Standford University Press. Standford, California, 2010.

B. Rubin (ed.), Guide to Islamist Movements, Volume 2, M.E.Sharpe, Armonk, New York, London, England, 2010, lk 385.

Süüria kodusõja kohta vt A. Laast. Süüria – väikse ja suure vastasseis. Maailma Vaade nr 17, 2012, lk 13–14. Süüria kohta vt ka Espak, Peeter; Sazonov, Vladimir (2013). Vägivalla ummik. Postimees, 12.01.2013, lk 4; Espak, Peeter; Sazonov, Vladimir (2012). Süüria „suurkuningate” võimu lõpp? Diplomaatia nr 108, lk 2–4.

26

9

10

11

12 13

14

Araabia kevade kohta vt M. Helme 2011.

Araabia kevadest araabia sügisesse. – Maailma Vaade, nr 11, 2011. Е. Примаков, Ближний Восток на сцене и за кулисами. «Российская газета», Москва, 2006, 353-358.

Assüüria kohta vt W. Mayer, Politik und Kriegskunst der Assyrer. Abhandlungen zur Literatur Alt-Syrien-Palästinas und Mesopotamiens, hrsg. von M.Dietrich, O.Loretz, Band 9, Ugarit-Verlag, Münster, 1995; V.Sazonov, (2012). Küüditamis- ja terroripoliitika Kesk-Assüüria ja Uus-Assüüria impeeriumites 13-7 saj eKr. KVÜÕA Toimetised, lk 16, 180–202.

Spencer, The Middle East, lk 162–163.

Sazonov, Vladimir (2013). Masendav perespektiiv. Postimees, 20.03.2013. lk 12 - 13.

M. Mihkelson, Assadi kukutamine ei teeks Süüriast kohe demokraatlikku õigusriiki – Postimees, 23.07.2012. (http://arvamus.postimees.ee/916260/ mihkelson-assadi-kukutamine-ei-teekssuuriast-kohe-demokraatlikku oigusriik).

31.05.2013 Süüria president Bashar al-Assad ähvardas avada Iisraeli vastu Golani kõrgendikel uue rinde. Assad ütles Liibanoni telekanalile Al-Manar antud usutluses, et ta tunneb avalikkuse survet avada Golani kõrgendikel uus vastupanurinne Iisraeli vastu.

Lisaks on Al-Assadi sõnul Süüria põhimõtteliselt nõus osalema rahvusvahelistes rahuläbirääkimistes, kuid tema nõudmiseks on, et võimaliku rahulepingu suhtes peab korraldama rahvahääletuse.

Süüria opositsiooni liider Süüria Rahvuskongress teatas, et ei osale USA-Venemaa poolt korraldavatel rahuläbirääkimistel, kui president Bashar al-Assadi režiim ei lõpeta sõjategevust ning jätkab senisel viisil. 

Venezuela täna üliõpilane Venezuela on viimase 14 aasta jooksul saanud suure rahvusvahelise tähelepanu osaliseks, kuid erinevalt teistest kõrgest toorainehinnast tingitud kiire kasvuga naftariikidest ei paista ta kahjuks silma eeskujuliku suure majanduskasvuga riigina, mis võiks ette näidata olulisi edasiminekuid oma rahva elukvaliteedis või oleks ahvatlev turistidele ja välisinvestoritele.

Vastupidi, maailma tähelepanu koondus Venezuelale peamiselt president Hugo Chávezi peetud vastuolulise ning jahmatava kõne tõttu, milles endisest riigipöörajast sõjaväelase jõud segunes riigi kõige vaesemate elanike nõudmistega. See tekitas maailma teatud ringkondades tunde, et mitte ainult Venezuela, vaid kogu Ladina-Ameerika on lõpuks leidnud tõelise juhi, kes on oma südameasjaks võtnud vaesuse ja ebavõrdsuse kaotamise.

Venezuela mõju maailmas

Ladina-Ameerikas õnnestus Chávezil (Kuuba diktaatori Fidel Castro püsival eestkostel) tõusta oma põhjatu naftakauka toel peagi regiooni üheks mõjuvõimsamaks presidendiks. Tema antiimperialistlik hoiak käis käsikäes suure majandusliku võimuga, mille kaudu ta rahastas poliitilisi projekte kogu piirkonnas, koondades enda ümber kõigile oma algatustele ja ettevõtmistele lojaalseid riigijuhte riikides nagu Boliivia, Nicaragua, Brasiilia, Argentina ja CARICOMi1 maad. Ligi kümme aastat ostis Venezuela nafta Chávezi käe läbi poolehoidu kogu maailmas. Kuid pärast 14 aastat võimulolekut on Chávez surnud.

seks. 1999. aastal maksis naftabarrel veel 10,57 dollarit, mis viimaste aastatega on tõusnud 100 dollarini. Sellega kindlustati valitsust, mis võttis üle kõik riigiasutused ja allutas endale nii kohtuvõimu, relvajõud, seadusandliku võimu kui riikliku valimiskomisjoni, sünnitades sel viisil demokraatlike vahenditega maailmas uue diktatuurivormi.

Chávezi Venezuela Pärast 14 aastat president Chávezi valitsust on Venezuelast saanud mahajäänud riik, mis on käest lasknud suure võimaluse kasvada ja areneda. Viimastel aastatel toimunud nafta kiiret hinnatõusu ei kasutatud ära kodanike elujärje parandamiScanpix

Meenutagem Chávezi poleemikat tekitanud sõnavõttu ÜRO Peaassambleel, kus ta märkis päev varem kohal viibinud USA presidendile George W. Bushile viidates, et „siin haiseb väävli järele, eile oli siin saatan ja nüüd haiseb väävli järele”.

Meenutagem samuti tema fotosid, tema pidevaid kohtumisi ja äriasju totalitaarsete režiimidega nagu Liibüa, Iraak,

Sudaan, Süüria, Zimbabwe, Valgevene, Põhja-Korea ja Iraan ning toetusavaldusi nendele. Mõned neist, keda Chávez on nimetanud oma „sõpradeks”, on näiteks rahvusvaheliste organisatsioonide poolt genotsiidis süüdistatav Sudaani president Al Bashir, Euroopa viimaseks diktaatoriks nimetatud Valgevene president Lukašenka ja pidevalt maailmarahu ähvardav Iraani president Ahmadinedžad.

Erakogu

Carlos Graffe

Venezuela uus president Nicolas Madura ametissevannutamise tseremoonial Caracases 19. aprillil 2013.

Probleemid, mille all venetsueellased kannatasid ja tänu millele Chávez võimule pääses, on praegu tuntavamad kui iial varem ja lähevad aina hullemaks.

Venezuela majanduslik olukord on väga raske. Venezuela on inflatsiooni poolest, mis sel aastal on hinnanguliselt üle 30%, maailmas teisel kohal. Sellele lisandub tuhandete ettevõtete sulgemine, mis valitsuse ähvarduste või ülevõtmiste tõttu on pankrotistunud või hääbunud. Üle poole tööealisest elanikkonnast on töötu või töötab mustalt. Ühe kuu toidukorvi hinnaks on vähemalt 2,7 alampalka.

Venezuela õpetajad saavad maailma kõige kehvemat palka, teenides keskmiselt 150 dollarit kuus, samas kui pere minimaalse toidukorvi maksumus on üle 400 dollari kuus.

Kuid Venezuela kõige tõsisem mure on ebakindlus. Valitsus ametlikke andmeid ei avalda, kuid valitsusväliste organisatsioonide teatel on viimase 14 aasta jooksul vägivaldselt elu kaotanud 150 000 venetsueellast. Kui 1998. aastal tapeti Venezuelas 4553 inimest, siis 2012. aastal oli see arv juba 21 692 – Iraagis sai

MAAILMAVAADE

27

Scanpix

Üliõpilased ja õppejõud Venezuela pealinnas Caracases 22. mail 2013 protestimeeleavaldusel haridusministeeriumi ees. Üliõpilased toetasid meeleavaldusel õppejõudude nõudmist tõsta palku.

samal ajal surma 4557 tsiviilisikut. Erinevalt ülejäänud maailmast on Venezuela noorte suremuse tähtsaim põhjus vägivald. Samal ajal kulutas valitsus 14 miljardit dollarit sõjavarustuse ostmiseks, tõustes nii relvastuskulude poolest maailma riikide hulgas 15. kohale.

Venezuela kõrgeid vägivalla- ja ebakindlusenäitajaid selgitab ainult valitsuse arusaam, et ebakindluse sisendamine on hästitoimiv viis rahva hoidmiseks pideva hirmu all, kodudes kinni ja kõike umbusaldavana, millega saab rahvast paremini kontrollida, vähendamaks nii võimalusi, et see hakkaks organiseeritult oma õiguste eest võitlema.

Vabaühenduse Observatorio Venezolano de la Violencia (Venezuela vägivallaseire keskus) uuringud näitavad, et valitsuse võimutsev ja konfrontatsioonile orienteeritud poliitiline kurss on Venezuelas toimunud vägivalla märgatava kasvu üks peamisi põhjuseid. Vägivald ei avaldu vaid rahva ebakindluses, vaid ka teisitimõtlejate tagakiusamises ja nende inimõiguste rikkumises. Põhiseaduslik õigus rahumeelsele meeleavaldusele on Venezuelas kriminaliseeritud, mee-

28

leavalduste eest on kohtusse antud üle 2500 inimese ning paljud on poliitilistel põhjustel vangistatud või pagendatud.

Ametliku poliitilise partei mahitusel rahvuskaardi poolt läbiviidavate jõhkrate repressioonide tõttu on see olukord viimastel päevadel halvenenud. Meelevaldselt ja ebaseaduslikult on vahistatud sadu protestijaid, kelle seas on ka Venezuela relvajõudude erukindral Antonio Rivero, keda süüdistatakse vaenu õhutamises ja kuriteole kaasaaitamises vaid seetõttu, et ta on erakonna liige ning osales rahumeelsel meeleavaldusel.

Chávezi surm. Venezuela presidendivalimised 30 päevaga Meenutagem, et mullu 7. oktoobril toimunud presidendivalimistel võitis Chávez kogu riigiaparaadi abiga ja Venezuela ajaloos suurima avaliku sektori kuluga Miranda osariigi kuberneri Henrique Caprilest.

Vähem kui nelja kuuga pärast Chávezi surma on riik üle elanud väga keerulisi ja ajalukku minevaid sündmusi. Valitsus varjas nende nelja kuu jooksul presidendi tegelikku terviseseisundit, ametlikes

teadaannetes valitsesid pettus ja valed.

Pärast surmateadet on väga kiiresti lahtunud kujutlus, et Chávez töötas inimeste elujärje parandamise nimel, mis tal oli aastate jooksul suures osas Venezuelas ja maailmas õnnestunud luua. Seda illusiooni ei suutnud tema erakonna juhid pärast tema surma säilitada. Reaalsus oma majandusliku, poliitilise ja sotsiaalse kriisiga lõi venetsueellastele valusalt näkku.

Paljud arvasid, et pärast Chávezi surma, mida tema järglane Nicolás Maduro oma valimiskampaanias osavalt ära kasutas, võidab valimised ülekaalukalt valitsus: valitsusel oli valmistumiseks ikkagi mitu kuud aega, samas kui opositsioon pidi oma kampaania ära tegema vaid kümne päevaga. Kuid vaatamata suurtele kuritarvitustele, milleks valitus rakendas riigi kõik ressursid, vaatamata sellele, et ametnikke ähvardati valitsuse vastu hääletamisega, ning vaatamata valmiskomisjoni abil läbi viidud pettustele, pööras rahvas neile selja ja hääletas muutuste poolt, mida esindab Henrique Capriles Radonski.

Valimiste kaaperdamine valitsuse poolt Kui opositsioonikandidaadil Caprilesel oli oma sõnumi edastamiseks meediakanalites vaid 4 minutit päevas, siis valitsuse kandidaadil oli esinemiseks 40 minutit päevas. Caprilese kampaania korraldajad on selle peale tuhandeid kordi kaevanud.

Kõige tüüpilisemateks rikkumisteks oli inimeste sundimine teise inimese juuresolekul valimismasina juures hääletama Maduro poolt või valitsuse kandidaadi häältearvu suurendamiseks eri nimede all mitu korda hääletamine.

Hoolimata neist ja mitmetest teistest rikkumistest sai riiklik valimiskomisjon hääli üle lugedes tulemuseks vaid napilt 2% valitsuse kandidaadi kasuks.

Valimistele järgnenud päevadel toimus kogu Venezuelas palju rahumeelseid meeleavaldusi, eriti riigi vaesemates osades, mis varem toetasid Chávezit, kuid olid nüüd hääletanud muutuste poolt.

Valitsus otsustas need meeleavaldused jõu ja repressioonidega maha suruda, mille tulemusel peeti kinni ja vigastati sadu inimesi.

sooviks on, et kogu rahvusvaheline avalikkus pööraks oma silmad Venezuela poole, et maailm ei vaikiks ja väljendaks venetsueellastega demokraatlikku solidaarsust. Venezuela ebaseaduslik valitsus püüab kindlasti ka edaspidi maailma ära osta, kuid lõpuks peavad peale jääma demokraatlikud väärtused. See on oma rahvast petnud valitsuse lõpu algus.

Seepärast tahtis rahva enamik, isegi Maduro toetajad, et riiklik valmiskomisjon loeks 14. aprilli hääletussedelid uuesti üle, kuid valimiskomisjon otsustas demokraatiale selga keerates ning pettust varjata püüdes selle vastu. Nii ei jäänudki muud üle kui pöörduda Venezuela ülemkohtu poole ja valimised vaidlustada. Kuid iga venetsueellane teab, et 14 aasta jooksul pole riigis ükski kohtunik teinud otsust, mis oleks vastuolus valitsuse huvidega. Valitsus blokeerib demokraatia kanaleid.

Tõlkinud Liisa Konsap.

1

CARICOM – Kariibi mere riikide ühendus. 15 liikmesriiki, 5 assiotsieerunud ja 8 vaatlejariiki. Toim. 

Carlos Graffe (27) on majandustudeng ning Venezuela noorte- ja tudengiliikumise juht. Ta on ka sihtasutuse „Futuro presente“ president. Selle sihtasutuse eesmärk on harida noori juhtimise ja poliitika vallas. Hugo Chávezi valitsus on teda korduvalt taga kiusanud. 

Vältimatud muutused Kõigest hoolimata ühendab Venezuela rahvast üle mitme aasta üks suur muutusesoov. Usutakse, et pigem varem kui hiljem olukord muutub ja Venezuela leiab uuesti üles edasiminekutee. Rahva

Seeba kuninganna maal Aimar Altosaar

Etiooplased on uhked oma pika ajaloo üle ning seal ei kahtle keegi, et Seeba kuninganna residents asus 10. sajandil eKr tegelikult Aksumis, millest hiljem kujunes suure impeeriumi keskus. III Erakogu

Seeba kuninganna ja kuningas Saalomoni lugu on aastatuhandeid elanud nii suulises pärimuses kui ka raamatukirjas. Kahe legendaarse monarhi suhted on inspireerinud tuhandeid poeete ja kunstnikke. Seeba kuninganna kohta teatmeteostest palju ei leia, kuid Iisraeli kuningas Saalomoni elukäiku kirjeldavates artiklites ei jäeta märkimata teda külastanud Lõuna-Araabia delegatsiooni, mille koosseisus tuli külla ka sealne

sajandist eKr kuni VII sajandini pKr eksisteerinud Aksumi impeerium ulatus suurema osa ajast ka üle Araabia poolsaare lõunaosa. Vahepealsetest sajanditest on vähe teada. Kahe piirkonna kultuurilised ja majanduslikud sidemed on alati olnud väga tihedad ning küllap on Seeba kuningannat õigus omaks pidada nii jeemenlastel kui ka etiooplastel.

kuninganna. Saaba (piiblis Seeba) – see on ajalooline piirkond Araabia poolsaarel, tänapäeva Jeemeni alal, mille mõju ulatus ka Abessiinia mägismaale, sinna, kus hiljem tekkis Aksumi kuningriik ning mis on tänapäeva Etioopia kultuuriliseks tuumikuks.

Seeba kuninganna lossi jäänused.

Etioopia giidid räägivad iidset romantilist lugu oma kuninganna ja kauge maa kuninga suhetest väga pikalt ja põhjalikult, nagu oleksid need sündmused toimunud hiljuti. Imeilus Seeba kuninganna olevat kuulnud Iisraeli kuninga Saalomoni erakordsest tarkusest ning loomulikult tekkis noorel naisel huvi näha sellist tarka meest. Võeti ette rohkem kui tuhandekilomeetrine reis, kaasas helded kingitused. Raske kõrbematk läbi kogu Araabia poolsaare tasus ennast ära, sest kuningas võttis Saaba külalisi kuninglikult vastu. Veelgi enam, noorte monarhide vahel arenesid kiiresti suhted, mis läksid palju kaugemale diplomaatilistest ja kaubanduslikest. Kuninganna pidi aga oma rahva juurde tagasi pöörduma ning nii juhtuski, et kirglike suhete vili – poisslaps – sündis Seeba kuningannal juba kodus olles. Poisist, kes sai nimeks Menelik, kasvas tegus ja igati oma vanemate vääriline noor mees, kes aga tahtis

MAAILMAVAADE

29

ka oma isa näha. Nii võttis ta ette sama teekonna, mille oli paarkümmend aastat varem läbinud tema ema. Isa Saalomon võttis poja vääriliselt vastu ning saatis hiljem ta ohtrate kingitustega kodumaale tagasi. Siin aga lähevad jutustajate versioonid ühes väga olulises detailis lahku: ühed ütlevad, et kuningas kinkis pojale ja Saaba kuningriigile Jeruusalemma templis asunud seaduselaeka, teised aga kinnitavad, et ulakas poeg varastas selle. Mõlema versiooni puhul räägitakse aga 1200 juudist, kes laekavalvuritena Saabasse kaasa läksid. Iisraeli riik on tänapäeval, alates 1974. aastast, esivanemate maale tagasi toonud üle saja tuhande falash mura juudi – nõnda neid aastatuhandeid Etioopias elanud juute nimetatakse. Kunagise Etioopia pealinna Gondari lähedal elab nüüdki veel mõni tuhat falashi.

maakera üks kuumemaid ja madalamaid kohti Danakili Alang. See on kõrb, mille teevad huvitavaks soolajärved, vulkaanid ja värviliste fumaroolide väljad.

Ristiusk jõudis Etioopiasse süüria kaupmeeste kaudu IV sajandi alguses. Kõige suurem mõju on kohalikule kristlusele olnud Egiptuse kirikul. Etioopia ortodoksi kirik allus kopti kirikupeale Aleksandrias kuni 1955. aastani, kuid peale seda on kohalikul kirikul oma kirikupea ja sõltumatus teistest kirikutest. Etioopia, Eritrea, Süüria, Armeenia ja India kirikud moodustavad orientaalse ortodoksi ristiusukiriku, mis eraldus ülejäänud ristiusust V sajandil, sest ei nõustunud Halkedoni kirikukogu otsusega Kristuse kahesest – inimlikust ja jumalikust olemusest (monofüsitism).

Maa lõunaotsas asub etniliselt väga mitmekesine ja eksootiline Omo jõe org, ala, mis piirneb Keenia ja Sudaaniga. Sinna on moodustatud isegi üks 11 provintsist – „Lõunarahvuste, rahvusrühmade ja rahvaste osariik”. Aafrika-eksootika otsijad leiavad seda sealt paljude karjakasvatajate rahvaste enesekaunistamisvõtete ja tavadega tutvudes. Seal elavad jõulised „üle härgade hüppavad” hamerid, ihumaalingute kunsti harrastavad karod, naiste alahuult massiivse kettaga väljavenitavad mursid ja paljud teised rahvad. Arba Minchi lähedal mägedes elavad dorshed, kes on kuulsad oma kuni 12 m kõrguste onnide, kaunite vaipade aga ka põnevate peokommetega. Eestlasi rõõmustavad nende peolauakombed, sest külalistele omatehtud joovastavat jooki pakkudes ütlevad nad „joo-joo”, millele tuleb vastata „joo-joo-joo”!

Kagu-Etioopia, Ogadeni piirkond, mida eraldab riftiorust kõrge mäeahelik, samuti 4000 meetrini ulatuvate tippudega, laskub Somaalia suunas 500 m kõrguseks lavamaaks. Seda väga hõredalt asustatud ala kutsutakse ka astangumaaks ja selle pärast on naabermaa Somaaliaga peetud maha mitu sõda.

Poole tänapäeva Etioopia 1,1 miljoni ruutkilomeetrist moodustab Abessiinia mägismaa – küllalt kõrge (tipp Ras Dashen 4620 m), kuid väga vana ja kulunud mäestik. Seda ala piirab idast tuntud riftiorg – Punasest merest algav ja Aafrika südamesse kulgev hiigelsuur tektooniline lõhe, mis juba üsna pea (geoloogilises mõttes!) eraldab Ida-Aafrika sarve (seal asuvad ka Djibouti ja Somaalia) ülejäänud kontinendist. Riftiorust itta jääb Erakogu

Etiooplased loevad oma monarhia alusepanijaks Meneliki ning kõik selle maa kuningad ja keisrid kuni 1974. aastal kukutatud imperaator Haile Sellassie I-ni välja on kuningas Saalomoni ja Seeba kuninganna järeltulijad – salomoniidid, olgugi et mitte vereliini pidi. Ajaloo järjepidevuse kirjeldamises on küll mitmesaja-aastaseid auke, kuid Aksumi impeeriumi algusest on selle vana ja võimsa riigi järjepidevust kinnitamas ka kirjalikud allikad. Aksumi linn Põhja-Etioopias Tigray provintsis on maailma kultuuripärandi nimekirjas eelkõige sinna püstitatud kuni poolesaja meetri kõrguste monoliitsete kivisteelide tõttu.

Etiooplased kinnitavad, et selles linnas asubki laegas, mille Menelik Saalomoni

juurest ära tõi. Vanade ristiusu templite piirkonnas ning moodsa suure kohaliku peakiriku kõrval asub omaette mausoleum, kus kuulsat laegast hoitakse. Näha tohib seaduselaegast vaid üks inimene, mausoleumi oma elu lõpuni elama ja valvama määratud munk. Isamaalised kohalikud giidid veenavad külastajaid, et seaduselaeka jõud ja pühadus muutvat kogu nende maa eriliseks. Etioopias on levinud ka kujutelm, et Püha Maa, kus tegutses Jeesus Kristus, oligi tegelikult Etioopia!

Mausoleum, kus hoitakse Tarkuse Laegast, ja laegast valvav munk.

30

Etioopia suurim rahvas on varem kalladeks nimetatud oromod, kes elavad peamiselt Etioopia kesk- ja lõunaosas, Oromiya osariigis. Ka pealinn Addis Abeba kui omaette keskalluvusega piirkond on ümbritsetud oromode alaga. 30 miljonist Etioopias elavast oromost on 45% islamiusulised sunniidid, 40% etioopia kristlased, 9% protestandid erinevatest vooludest ning 4% animistid. Neil ei ole ühtsust suhtumises keskvõimu ning iseseisvat riiki enamik ei poolda.

Amharad on suuruselt teine, kuid Etioopia mõjukuselt kindlasti esimene rahvas, kelle keelt räägib pidevalt 25 miljonit inimest. Amharad loevad ennast koos põhja pool elavate tigrinjadega riigi tuumikrahvaks. Nende keel on väljakujunenud ristiusu kiriku ümber alles 13.–14. sajandil Aksumi impeeriumis kasutatud semiidi päritolu ge’ezi ja kohalike mägismaa dialektide segunemisel. Amhara keel on ainuke ametlik riigikeel, mida aga väga paljud teiste rahvusrühmade esindajad ei

Kolmandik elanikkonnast on muslimid, lisaks oromodele on seda usku ka paljud väiksemad ääremaadel elavad rahvad. Tuntumad neist somaallased ja afarid. Afarid, kes elavad Danakili alangus kolme riigi – Etioopia, Eritrea ja Djibouti territooriumil, on somaallaste kõrval üheks probleeme tekitanud rahvusrühmaks. Seni nomaadidena tuntud afarid taotlevad kõigi oma rändealade ühendamist ja omariiklust. Oma taotlustele tähelepanu tõmbamiseks on nad sageli ilmutanud allumatust riigivõimule ning on rünnanud ka Danakili piirkonda külastanud turiste. Alles aasta tagasi langes verise rünnaku ohvriks Erta Ale vulkaani imetlema läinud Euroopa turistiderühm. Nüüd on julgeolekumeetmed väga ranged ning turistid, kes üldse pääsevad sellesse maakera ühte kuumemasse, ebasõbralikku, kuid erakordselt imeliste loodusnähtustega piirkonda, on turvameeste poolt hoolega kaitstud. Statsionaarsed matkalaagrid on ühtlasi ka väikesed sõjaväeosad. Keskvõim püüab rändava eluviisiga afareid paikseks saada, ehitades küladesse ja peatuskohtadesse, kus ööbivad soolajärvede soolaga lastitud kaamelikaravanid, kapitaalsete rakistega kaeve.

Etioopias on üldiselt hästi õnnestunud paljude erinevate rahvaste, keelte, kultuuride ja religioonide sulandamine ühte ühiskonda. Kuigi muslimitest naaberkuningad on Etioopiaga korduvalt sõdinud, ei ole riigis täheldatavaid pingeid kristlaste ja muhamediusuliste vahel.

Ajaloost on teada, et esimesed muslimikogukonnad, keda ka Araabias taga kiusati, leidsid kindlaima varjupaiga just Aksumi kuningriigi aegses Etioopias.

Taaveti tähed, mida ka Etioopia kristlus oma seitsmeharuliste ristide kõrval tihti kasutab, võivad sellel maal olla üsna lähedased muslimite poolkuuga, kirikud ja mošeed asuvad paljudes piirkondades vaheldumisi – kirikukülale järgneb mošeega küla ja seejärel taas kirikuga või mõlema pühakojaga asula.

Etioopia oli 1963. aastal üks Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni rajajaist, mille alaline komisjon (sisuliselt sekretariaat) asub Addis Abebas. Olles küll kontinendisisese rahvusvahelise koostöö üks eestvedajaid, ei ole see riik nakatatud viimas-

Erakogu

taha tunnistada. Kuid haritud etiooplased räägivad enamasti ka inglise keelt – see ühendab suure riigi rahvaid kohati ehk paremini kui ametlik amhara keel.

Karavani laadimine. tel aastakümnetel Aafrikas väga levinud Lääne-vastastest meeleoludest. Kuigi rikkalikud maavarad on siiagi meelitanud Hiina kapitali ning juba on üles ehitatud suuri hankiva tööstuse ettevõtteid, kus töötavad tuhanded hiinlased, suhtutakse ida suurvõimu sellel maal üsna ettevaatlikult. Külades, linnades, teedel ja eriti kultuuri- ja ajaloomälestiste juures näeb tihti Euroopa Liidu, USA ja rahvusvaheliste toetusorganisatsioonide embleeme, sest suur osa majanduslikult siiski veel väga nõrga maa taristust ja rikkalikust kultuuripärandist vajab välistuge. Euroopa-sõbralikkusele aitab kaasa seegi, et Etioopia ei ole olnud ühegi Euroopa riigi koloonia, kuigi Itaalia seda riiki aastatel 1936–1941 okupeeris. Samuti on 15. sajandist alanud koostöö teiste kristlike riikide ja katoliku kirikuga hoidnud selle maa vaimsust Euroopa-lähedasena.

Vähetähtis ei ole aga 1977–1991 kestnud Mengistu Haile Mariami kommunistliku ja Nõukogude Liidu meelse verise diktatuuri mõju. Sellest perioodist ei ole etiooplastel rääkida midagi head ning see on ka ilmselt põhjus, miks sealne rahvas rohkem Lääne poole hoiab. Kuid eelkõige on Etioopia riik neutraalne ning püüab oma erakordset ajalugu ja rahvusvahelise suhtluse kogemust kasutada stabiilsuse ja rahu edendamiseks. See pole aga olnud kerge, sest kontinendi ühed suuremad konfliktikolded – Sudaan ja Somaalia asuvad tema vahetus naabruses ning ka suhted Eritreaga on pingelised.

nega väga palju ära teha. Föderatiivne riigikorraldus annab kõigile rahvastele võimaluse oma keelt ja kultuuri hoida, kahekojaline parlament ja regulaarselt toimuvad valimised liigitavad selle maa demokraatlike riikide hulka. Kuid Aafrikale iseloomulikud hädad – suur korruptsioon ja riigi kontroll ajakirjanduse üle – on omased siingi. Samas on tähelepanuväärne, kui suuri pingutusi teeb keskvõim maksusüsteemi korrastamisel, seaduskuulekuse kasvatamisel ja taristute arendamisel. Riik on välismaalasele turvaline, kauplustest ja restoranidest ning kõigi turismiteenuste eest saab alati arve ning raha makstakse birri pealt tagasi.

Riigi, maa ja rahvaga tutvumise teeb eriti hõlpsaks ja meeldivaks haritud ja oma tööst innustunud reisijuhtide olemasolu.

Kuigi Etioopia ei ole veel internetimaade esirinnas, on võimalik sealsed parimad giidid ja reisikorraldajad ilmavõrgu kaudu kätte saada. Kõik eelnevad ajalised ja rahalised kokkulepped täidab kohalik reisijuht uskumatu täpsusega, olles samas valmis paindlikult vastu tulema reisijate ka kõige ootamatutele soovidele. Mees, tänu kellele sai üks eestlaste rühm 2013. aasta jaanuaris ja veebruaris erakordselt tiheda ja inforikka reisielamuse Etioopiast, on Fasil Abebe, Rainbow reisifirma giid. Seeba kuninganna võiks olla uhke oma järglaste ja rikka kultuuripärandiga maa uue tõusu üle. 

Etioopia riik on hoolimata sõdadest ja näljahädadest suutnud kahe aastaküm-

MAAILMAVAADE

31

Maailma Vaade www.maailmavaade.ee

Peatoimetaja: Mart Helme Kolleegium: Mart Helme, Tunne Kelam, Kadri Kopli, Aimar Altosaar, Berit Teeäär, Marko Mihkelson, Andres Herkel, Mart Nutt,Veiko Lukmann Toimetus: Anneli Kivisiv, Kaja Villem, Kaja Sõrg Keelekorrektuur: Hille Saluäär Toimetuse kontakt: +372 5690 9237, anneli.kivisiv@gmail.com

Pingetele Colombia-Venezuela ja mässulise FARCi suhetes otsitakse juba pikemat aega lahendust. 26. mail 2013 jõudsid osapooled Havannas üksmeelele maareformi käsitlevates punktides. Pildil suruvad kätt Colombia valitsuse esindaja Ivan Marquez (keskel) ja Venezuela suursaadik Roy Chaderton. Nende kõrval FARCi esindaja Pablo Catatumbo. Just maaküsimus on olnud üks peamisi tüliallikaid aastakümneid kestnud konfliktis.

Scanpix

Väljaandja: Tunne Kelami büroo, Kivisilla 4-9, Tallinn 10145 +372 773 4201, kaja.villem@irl.ee

Sisukord Peatoimetaja veerg Lk 2 Vaba langemine, Joseph E. Stigliz Lk 2 Euroopa hinge otsides, arutelu Lk 3 Intervjuu dr Hans-Gert Pötteringiga Lk 5 Intervjuu Roland Freudensteiniga Lk 6

Scanpix

Publik jälgimas purjeregatti Nice’i rannapromenaadil. Pilt iseloomustab hiilgavalt Euroopa kollektiivset pensioneerumist.

Multipolaarne maailm ja selle skisofreeniad, Mart Helme Lk 8 Õpetussõna. Lühinägeliku immigratsioonipoliitika valusad õppetunnid Lk 12 Ühendkuningriik – Eesti kriitiline sõber Euroopa Liidus, Ashley Fox

Gruusia endine peaminister Ivane Merabišvili saabub 22. mail 2013 ülekuulamisele Kutaisi kohtusse. Merabišvili arreteeriti päev varem süüdistatuna korruptsioonis. Opositsioon on arreteerimist nimetanud nõiajahiks president Mihheil Saakašvili endise valitsuse liikmete vastu.

Scanpix

Lk 13 Euroopa soovib näha tugevaid panku, Marianne Thyssen Lk 16 Kas Ungari võib minna põhjaliku monitooringu alla?

Andres Herkel Lk 17 Tähtis dokument. Eesti-Vene riigipiiri lepingud Lk 18 Neid otsib Rahvusvaheline Kriminaalkohus, Tiina Intelmann Lk 20 Kas Süüriat ootab islamistlik tulevik?

Vladimir Sazonov Lk 23 Maailma Vaade on kahetsusväärsel kombel jätnud oma lugejad seni teavitamata oma võõrkeelsete artiklite eestindajatest. Olgu see viga siinkohal parandatud. Maailma Vaate tõlkimist on aastaid korraldanud Antenna Translations OÜ. Meie venekeelsed tekstid on eesti keelde tõlkinud Toomas Kall, prantsuskeelsed Liis Sillaste-Toots, rootsikeelsed Anu Saluäär-Kall ja Kadi-Riin Haasma, saksakeelsed Karin Zurbuchen ja Margus Enno ning ingliskeelsed Hille Saluäär, Margus Enno, Annely Jauk, Kadri Kivistik, Maarja Maasikas jt. Eesti keelest inglise keelde on vajaduse korral meie tekstid ümber pannud Kristopher Rikken.

ISSN-L 2228-0200 ISSN 2228-0200

Venezuela täna, Carlos Graffe Lk 27 Seeba kuninganna maal, Aimar Altosaar Lk 29 Esikaas: Scanpix