Page 1

15 2011

Värske vaade maailma Mitmekülgne konservatism Popkultuur ja konservatiivsus Hodorkovski – Venemaa kuulsaim vang Araabia sügis


PEATOIMETAJA

konservatiivsemad. Paraku triivis Teise maailmasõja järgne Euroopa (ning tegelikult ka Põhja-Ameerika) üha sügavamale vasakpoolse populismi sohu: lastes ennast pimestada sotsialistliku utoopia virvatuledest, hakkasid isegi põhiolemuselt konservatiivsed ühiskonnakihid uskuma nende ideede teostumise võimalikkusesse.

Seekordne Maailma Vaade on tavapärastest mõnevõrra erinev. Põhjuseks asjaolu, et toimetus on koos koolituskeskusega Pro Patria ning instituudiga Center for European Studies kokku pannud raamatu „Mitmekülgne konservatism”. Raamatu tutvustamiseks, veel enam aga raamatus analüüsitava konservatiivse maailmavaate nii teoorias kui ka praktikas propageerimiseks, ongi toimetus paigutanud ajakirja lehekülgedele artikleid ka uuest väljaandest. Miks me peame konservatismi nii oluliseks? Põhjus on lihtne: vaadake vaid hetkel maailmas toimuvat, eelkõige aga agooniat, milles Euroopa viskleb seoses finantskriisiga. Pole mingit kahtlust, et see kriis oleks jäänud tulemata, kui Euroopa riikide valitsused oleksid olnud nii oma üld- kui ka fiskaalpoliitikas

Hea lugeja, Euroopa Uuringute Keskus (Centre for European Studies) on Euroopa Rahvapartei (ERP) ametlik mõttekoda. Keskuse eesmärk on suurendada Euroopa kodanike teadlikkust Euroopa integratsiooni arengust ning aidata otsustajatel ja arvamusliidritel – näiteks ERP riigipeadel ja valitsusjuhtidel ning ERP erakonnaliidritel – sõnastada uusi ja tõhusaid poliitikavalikuid. Keskuse ülesandeks on ühendada paremtsentristlike väärtushinnangute poolest sarnaseid fonde, mõttekodasid, teadlasi, eksperte ja otsustajaid kogu Euroopast, et arutada aktuaalsete teemade üle, vahetada mõtteid ning tutvustada oma tegevuse tulemusi nii avalikkusele kui ka otsustajatele.

2

Tulemuseks oli küll lääne heaolusüsteemide ülesehitamine, kuid seda riikide aina kiireneva laenuralli arvel, mida pangad omakasupüüdlikult tagant tõukasid. Pangad omalt poolt kasutasid riikide finantseerimiseks üha enam virtuaalset raha, mida kaeti börsidel konstrueeritud püramiidskeemide ning riiklike ja mitteriiklike võlakirjadega.

Seega siis – konservatism! Seega siis – rohkem konservatiivsust! Seega siis – toome juba ajaloo kolikambriks peetud mõttevaramust välja ideed, mis on inimkonnale alati appi tulnud aegadel, kui liberaalsed utoopiad on järjekordselt ummikusse jõudnud. Ent kriisid – ka valuutasüsteemide krahhid ja riikide pankrotid – pole ajaloos tegelikult midagi enneolematut. Ja seesuguste draamade sees ja taustal jätkub paratamatult ka muu rahvusvaheline tegevus. Ehk siis elu. Pöörame sellelegi tähelepanu. Vaatame, missuguseid järeldusi võime teha Eesti-Vene suhete viimasest kahekümnest aastast. Vaatame ka, mis on saanud sügisesse jõudnud araabia kevadest. Vaatame muudki.

Tegelikult oli juba 1970. aastatel kujuneva süsteemi kriitikutele selge, et heaoluriikide valuutad kaotavad üha enam reaalset katet ning et pikemas perspektiivis on universaalne finantskriis vältimatu. Kahjuks ei pööranud keegi seni, kuni süsteem toimis, hoiatajatele tähelepanu. Nüüd oleme kriisi epitsentris ning selleks, et lagunevast süsteemist väljapääsu leida ning uus tasakaalumehhanism paika panna, on praktika kõrval vajalik ka teooria. Seega on pilgu pööramine konservatismi lätete, tõlgenduste ja lahendusvariantide poole praegu igati asjakohane. Milleks leiutada jalgratast, mis panipaigas igati sõidukõlbulikuna on oodanud vaid kummidesse uue õhu pumpamist.

Lõppude lõpuks on rahvusvahelised suhted nagu lõpmatult põnev, ootamatute pöörete ja puäntidega järjejutt, kus süžeeliini edasi kandvad peategelased eikuskilt esile kerkivad ja siis jälle eikuhugi kaovad, samal ajal kui jutt ise mitte kunagi otsa ei lõpe.

Keskuse põhitegevuseks on uuringud jms projektid, mida täiendavad ja toetavad konverentsid, seminarid, õpikojad ja trükised, millest paljud valmivad koostöös liikmesorganisatsioonidega.

Raamatul on rahvusvaheline mõõde: see ei keskendu ainult Eesti või Euroopa paremtsentristlikule poliitikale, vaid käsitleb ka USA konservatiivset mõtlemist.

Selles vaimus tervitab CES-keskus Pro Patria koolituskeskuse mõtet avaldada raamat „Mitmekülgne konservatism. Konservatiivse maailmavaate olemusest, ajaloost ja tulevikust” paremtsentristliku poliitika kohta. Sedalaadi trükise avaldamine on väga vajalik, kuid piisavalt ambitsioonikas ettevõtmine.

Kogumikus käsitletakse paremtsentristliku poliitika lätteid ja kristliku demokraatia praegust poliitilist käekäiku, tõstes eriti esile ERP kogemusi, ning esitatakse ka tulevikuvisioone.

Praegune majanduslik ebakindlus on loonud soodsad tingimused populistlike jõudude ja poliitilise demagoogia vohamiseks, mistõttu on ülim aeg jääda kindlaks oma põhiväärtustele ja samas eristuda teistest poliitilistest perekondadest.

Maailma Vaate toimetus igatahes kuulujutte peagi saabuvast maailma lõpust ei usu ja me kavatseme lugejaid ajakirja uute numbritega varustada ka tulevikus. 

Ärgitades debatti paremtsentristliku poliitika üle, võiks see trükis olla samas kasulik juhendmaterjal nii politoloogidele kui ka laiemale üldsusele.

Tomi Huhtanen Euroopa Uuringute Keskuse direktor 


2. detsembril 2011 esitletav kogumik „Mitmekülgne konservatism” püüab esimest korda pakkuda eesti lugejale panoraami sellest, mida me konservatiivsuse all käsitleda võiksime. Ja seda nii ajalises, ruumilises kui ka mõttelises plaanis, võttes vaatluse alla konservatiivsuse-konservatismi lätted, muutumised ja ilmingud erinevates eluvaldkondades, erinevates riikides, erinevatel aegadel. Raamatut koostama asudes üllatas initsiatiivgruppi koosseisus Kaja Villem, Berit Teeäär, Anneli Kivisiv, Aimar Altosaar, Mart Nutt, Andres Herkel, Anne Taklaja, kirjastuse Kunst esindajana Martin Helme ja Mart Helme, kui heatahtlikku vastuvõttu idee potentsiaalsete autorite hulgas ja üldisemaltki leidis. Siinkohal tänud kõigile nimetatutele, kõikidele autoritele ja muidu julgustajatele!

Raamatu ilmumine oleks olnud märksa keerulisem, kui sellele poleks õlga alla pannud Euroopa Uuringute Keskus, Konrad Adenaueri Fond ning Eesti Haridus- ja Teadusministeerium. Suurimad tänud neilegi! Raamatul on rahvusvaheline mõõde: see ei keskendu ainult Eesti või Euroopa paremtsentristlikule poliitikale, vaid käsitleb ka USA konservatiivset mõtlemist. Raamatus käsitletakse paremtsentristliku poliitika lätteid ja kristliku demokraatia praegust poliitilist käekäiku, tõstes eriti esile ERP kogemusi, ning esitatakse ka tulevikuvisioone. Ärgitades debatti paremtsentristliku poliitika üle, võiks see trükis olla samas kasulik juhendmaterjal nii politoloogidele kui ka laiemale üldsusele. 

Konservatiivne renessanss Kui Eestis ilmub varsti esimene omakeelne konservatiivset maailmavaadet käsitlev raamat, siis Norras on avaldatud koservatismiteemalisi kirjutisi juba aastaid. Sel sügisel nägi ilmavalgust seni põhjalikem koguteos “Konservatisme”, millele on osaks saanud palju positiivset kriitikat. Antoloogia initsiaatoriks on mõttekoda Civita, väljaandjaks ülikooli kirjastus Universitetsforlaget. Uude ligi 400-leheküljelisse antoloogiasse on toimetajad Torbjørn Røe Isaksen ja Henrik Syse kogunud põhjaliku ülevaate konservatismi silmapaistvamate mõtlejate kirjutistest. Sõna saavad filosoofid alates Aristotelesest, Aquino Thomasest, Burke’ist, Hume’ist ja Hegelist kuni modernse konservatismi esindajateni nagu T. S. Eliot, Gertrude Himmelfarb ja Alasdair MacIntyre. Muidugi ei puudu raamatust märgilised 20. sajandi konservatiivsed poliitikud – Saksamaa esimene liidukantsler Konrad Adenauer ning Raudne Leedi Margaret Thatcher. Maailma Vaade avaldab tutvustuseks raamatu sissejuhatuse.

Torbjørn Røe Isaksen, Henrik Syse, raamatu “Konservatisme” toimetajad Finantskriisi kiiluvees avaldas ajalehe Time Euroopa väljaanne oma esiküljel Karl Marxi pildi. Sõnum oli ühene: pärast kolm aastakümmet kestnud parempoolsuse võidukäiku ja niinimetatud uusliberalismi on tuul pöördunud. Turgude jumal on surnud, nagu võttis olukorra kokku üks Norra kommentaator. Paar aastat hiljem võime nentida, et radikaalne vasakleer ei ole Euroopas maksvusele pääsenud. Pigem vastupidi. Sotsiaaldemokraatlikud parteid rühivad vastutuult ja valijad ei liigu enam vasakule. See ei pruugi olla kuigi selgelt näha meie vaikses kodusadamas siin Euroopa põhjaosas, kuid Euroopa on praegu

väga tormilises muutuste keerises. Osalt saab põhjusena loomulikult välja tuua majanduskriisi ja kärped riiklikus sektoris, mis halastamatult järgnevad, kui kulud ületavad tulud. Ent Euroopas on parajasti käimas ka põhimõtteline arutelu

omaenda identiteedi ja koha üle maailmas. See laiem debatt avab kodanikele ja ühiskonnale hoopis muud perspektiivid kui harjumuspärane majandusdebatt, mis on valitsenud eelmistel kümnenditel. Ja võib-olla just seetõttu tundubki palju-

MAAILMAVAADE

3


turumajandus on vaba ja demokraatliku ühiskonna jaoks otsustava tähtsusega. Samal ajal on paljud mures, et kapitalistlikule mõtteviisile pannakse liiga suurt rõhku ka valdkondades, kuhu see loomuldasa ei kuulu. Sümboolselt on märkimisväärne, et Suurbritannia peaminister David Cameron rõhutab nii selgesti vajadust kogukonna ja kuuluvuse järele, ning paljud näevad sellistes väljaütlemistes mõningast distantseerumist Margaret Thatcheri vabaturuideoloogiast. Cameron võtab selgelt aluseks konservatiivse pärandi.

dele, et Euroopas on toimumas konservatiivne renessanss. Selle väljendi all ei pea me silmas reaktsioonilisi impulsse ega võõravaenulikku suletust, mida võib samuti täheldada, vaid pigem poliitilist suunda, mis soovib keskenduda inimlikele väärtustele, õigustele ja kogukonnale, mitte süsteemidele ja abstraktsetele eesmärkidele. Viimase kolmekümne aasta jooksul on konservatiivsuse sildi all esinenud parteidel valimistel sageli hästi läinud. Kuid praktilises poliitikas on liberalism ja konservatiivsus enamjaolt parempoolsete leeris kokku sulanud, nii et esimene on paljudel juhtudel teise kõrvale surunud. Nüüd, kui konservatiivne mõtlemine Euroopa debatis taas pead tõstab, võib selle põhjuseks olla kogukonna suurenenud roll väljaspool poliitilist ja majanduslikku sfääri. Pärast aastakümneid kestnud kaevikusõda turu pooldajate ja riigi pooldajate vahel on üha rohkem neid, kes küsivad, ega miski pole äkki tulejoonel kaotsi minemas. Näiteid selle kohta näeme aruteludes sisserände ja lõimumise üle, kus tõstetakse esile kultuuri rolli, vastukaaluks nii majandusliku inimese koondpildile kui ka usule, et riigi heaolust kui sellisest piisab hea ühiskonna loomiseks. Religioosset usku võetakse taas tõsiselt, nii sellepärast, et raske on mõista teisi inimesi nende usku mõistmata, kui ka seetõttu, et religioon on ühise ajaloolise tausta hoidja ja eetiline alus. Lisaks on muutunud ka kapitalismi puudutavad diskussioonid. Vähesed seavad tänapäeval kahtluse alla väite, et terve

4

Peaaegu kõik, kes on end viimastel sajanditel konservatiivseks nimetanud, on esinenud väitega, et turg iseenesest ei saa kunagi olla hea ühiskonna jaoks piisav tingimus. Konservatiivid räägivad sageli poliitika piiridest, kuid sama olulised on turu piirid. Finantskriisi kiiluvees tekkis arutelu raiskamiskultuurist ja ühiskonna vastutusest, mida puhtalt majandusliku liberalismi raames oleks keeruline selgitada. Konservatiivid toonitavad, et moraalselt õige turumajandus peab rajanema põhjapanevatel väärtustel nagu mõõdukus, inimväärikuse austamine ja vastutus. Turg, konkurents, pakkumine ja nõudlus ei loo selliseid eetilisi reserve, küll aga eeldavad ja tarvitavad neid. Seetõttu peab nende reservide allikas paiknema väljaspool turgu. Terve turumajandus ei ole mõeldav ilma terve kultuurita. Konservatiiv on seisukohal, et puhas liberalism, nagu ka puhas sotsialism, jääb ühiskonna tegeliku keerukusega – ja inimese tegelike vajadustega – silmitsi seistes hätta. Liberalismi suur tugevus on selle ratsionaalsus ja rõhuasetus üksikisiku vabadusele, kuid samas on liberalism kehv selgitama, miks kogukond on inimesele nii oluline või miks võivad kiired muutused tuua kaasa turvatunde kadumise ja rahutused – isegi kui need muutused tunduvad mõistlikud. Sotsialismi suur tugevus on solidaarsus nõrkadega ja optimistlik usk, et inimesed suudavad arengut poliitika kaudu juhtida. Ent sotsialismil on kalduvus eirata neid osi ühiskondlikust elust, mis paiknevad väljaspool turgu ja riiki, seda, mida Alexis de Tocqueville nimetas „vahepealseks kogukonnaks”, nagu perekond, kogudus, kohalik kogukond ja organisatsioonid. Konservatiivsuse esmane tunnus on alati olnud antiutopism. Inglise ajaloolane ja

filosoof Anthony Quinton on kirjeldanud konservatiivsust kui „ekslikkuse poliitikat”. Inimene kannab endas nii häid kui ka halbu kalduvusi. Võimu ja poliitika eesmärk ei ole luua uut Jeruusalemma, kolmandat riiki, klassideta ühiskonda ega maapealset taevariiki, vaid kannatlikult ja ettevaatlikult muuta paremaks ühiskonda, kus me elame, samal ajal kaitstes seda kõrgemat taevast, mida inimene oma elu kohale vajab. Poliitika on olemuselt ekslik ja ebatäiuslik, pigem nüri nuga kui kirurgi skalpell. Konservatiivne riigimees pole insener ega arhitekt. Ta on majahoidja. Kriitikutel on kombeks osutada, et paljud konservatiivid on sajandeid kaitsnud hulka institutsioone, mis on tänaseks iganenud, alates autokraatlikust monarhiast kuni aadlini. Kuid kui me tahame mõista, miks konservatiivsus on endiselt oluline, oleks ehk huvitavam mõelda hoopis vastupidi. Miks on paljud institutsioonid, mida konservatiivid on kaitsnud, endiselt olemas – alates kuningakojast kuni kiriku ja õigusriigini? Ehk kerkib konservatiivsus tänapäeval taas tähelepanu keskmesse just seetõttu, et konservatiivsed mõtlejad on pannud rõhu sellele, mis mõjub pöördelistel aegadel stabiilse ja tuttavlikuna.

Henrik Syse on filosoof, kirjanik ja teadlane. Praegu töötab ta vanemteadurina Oslo Rahu-uuringute Instituudis (PRIO). 2007. aastal sai Syse Maailma Majandusfoorumilt maailma tulevikujuhi tiitli, 2008. aastal valiti ta Norra Akadeemia liikmeks. Oma karjääri jooksul on Syse avaldanud raamatud “Natural Law, Religion, and Rights”, “Rettferdig krig?”, “Veier til et godt liv” ja “Måtehold”. Torbjørn Røe Isaksen, Norra poliitik ja konservatiivide esindaja parlamendis alates 2009. aastast. Isaksen on lõpetanud Oslo ülikooli politoloogiamagistri kraadiga. Aastatel 2004–2008 oli ta Konservatiivse Partei noortekogu (Unge Høyre) juht. Ta on ka liberaal-konservatiivse väljaande „Minerva” poliitikatoimetaja ning varem töötanud mõttekojas Civita. Tema sulest on ilmunud mitmeid konservatismi käsitlevaid raamatuid, näiteks „For a New Conservatism” (2008), ning ta on koostanud ka konservatiivse mõtte antoloogia (2011). Tema ajaveebi leiab aadressilt konservativ.no 


Popkultuur ja konservatiivsus, popkultuur kui konservatiivsus briti näiteid viidetega Eestile Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees Konservatiivsusel ja popkultuuril on üks oluline sarnasus – kumbki mõiste toimib lõhkelaenguna, mis paiskab keskustellu hulga üldistusi, lihtsustusi ja eelarvamusi (mida nood nähtused on küllap ka üksteise suhtes nimme tootnud) ning tekkinud käras ja sumus võib olla raske hoomata, kuivõrd heterogeenne, vastuoluline ning oma ilminguis konkreetsest aegruumist sõltuv kumbki on. Ma ei evi illusioone, et suudaksin siinse napi käsitluse raames seda lihtsustuste ja eelarvamuste sumu jäävalt hajutada. Ma saan tuua näiteid, paralleele ja vastandusi, mis on mõnes mõttes konservatiivsuse ja popkultuuri suhetele olemuslikud, kuid igale sellisele näitele on võimalik tuua vastandnäide või vähemalt osutada detailidele, mis seda näidet komplitseerivad. Rahuldutugu siin usuga mu võimesse neid komplikatsioone tajuda ka siis, kui ma neid alljärgnevas otsesõnu ja põhjani ei väljenda. Loodetavasti aitab seni väidetu ka põhjendada, miks väldin siinkohal lühidate ja kõikehõlmavusele pretendeerivate definitsioonide esitamist. Kui konservatiivset maailmavaadet ongi võimalik (ja selle vaate kandjatele vajalik) mingisuguse ideaaltüübina, kindlate ja sidusate hoiakute kogumina modelleerida (ning usun, et teised autorid on seda käesolevas kogumikus juba küllaldaselt teinud), siis popkultuuri puhul sellist mudelit või ideaaltüüpi esile manada ei saa või siis oleks see lootusetult vigane.1 Ei masstiražeerimise tehnoloogiatele tuginemine, kommertsedu taotlemine ega teatav võimutrotsimise retoorika ole kriteeriumid, millega oleks võimalik hõlmata möödunud ja praeguse sajandi popkultuuri kogu selle mitmekülgsuses: Hollywoodi ja Woodstocki, West Endi muusikale ja

Banksy tänavakunsti, Michael Jacksonit ja jalgpallifännide ühislaule. Suurte üldistuste esitamise asemel pean mõistlikumaks viidata mõningatele erijuhtumitele popkultuuri ja konservatiivse maailmavaate suhestumises. Mu näited pärinevad valdavalt briti lähemast kultuuriloost, võttes arvesse sealse popkultuuri suurt globaalset mõju nii XX sajandil kui nüüdki, kuid ka selle mõju kujunemist ambivalentsetes kontaktides majanduslik-poliitiliste jõuväljadega –, milles teadagi konservatismil on olnud suur ja omakorda ambivalentne roll. Kõnealune viiteväli võib Eesti lugejale huvi pakkuda nii seetõttu, et briti popkultuur on olnud siinsete popkultuuriliste suundumuste peamiseks mõjutajaks – julgen küll väita, et isegi rohkem kui muus maailmas ihatud-kardetud Ameerika meelelahutustööstus ja selle subkultuursed „lahkusud” – ning ühtlasi on briti konservatismi traditsioon tublisti mõjutanud Eesti tänaste poliitiliste konsensuste teket. Võimalusi huvitavate seoste ja paradokside tuvastamiseks on niisiis mitmeid. Ühelt poolt võib (ikka veel) tunduda, et popkultuur ja konservatism on loomuldasa vastandlikus, isegi suuresti teineteist välistavas positsioonis. Suure jao popkultuuri enesekehtestuslikus retoorikas on olnud kaalukal kohal futurism ja hedonism, mäss institutsioonide ja hierarhiate vastu, maitsepiiride ületamine ja sugutabude rikkumine; sex, drugs & rock’n’roll, mis ongi mõeldud konservatiivides nördimust ja tülgastust tekitama ning tekitabki, isegi kui tegu on vaid ähvarduspoosiga. Teiselt poolt on tänases päevas või isegi paari viimase aastakümne jooksul lähemal vaatlusel üpris raske leida tõendeid tolle romantilise vastanduse kinnitamiseks. Nii Suurbritannia kui ka Eesti ühiskonnas on popkultuur paljudes ilmingutes tunnustatud ja väärtustatud, ka vanemate traditsioonidega seostatult riiklikku identiteeti kaasatud ja selle

Alar Madisson, Eesti Kultuurilooline Arhiiv

Berk Vaher

enesepühitsusteks hõlpsasti kohaldatav – ehkki puhuti võib esile kerkida mõneti ootamatuid pingeolukordi, mis tekitavad küsimusi selle kohaldatavuse määrast ja piiridest: pean siin Eesti kontekstis silmas hiljutist Vabaduse Laulu, mille juurde käesoleva analüüsi lõpus tahan naasta. Ent ometi võime juba tõdeda, et taolistes pingeolukordades vastandab konservatiivne vaatepunkt üht, „vääritut” või „kahtlast” osa popkultuurist teisele, „väärtuslikule” osale, mitte ei eita popkultuuri kui sellise väärtust, nagu see veel poole sajandi eest tavapärane oli. XX sajandil ning eriti Teise maailmasõja järgsel perioodil kiirelt mõjuvälja laiendav meedia (nii ajakirjanduslikus kui ka tehnoloogilises tähenduses) tõi esile ja võimendas populaarkultuuri praktikaid, mis ehk polnudki iseenesest nii uued, kuid mida kõrgklassid ja akadeemilise intelligentsi esindajad olid seni võinud edukalt vältida või pidada perifeerseks, nende tundmist ja kogemist mittevajavaks. Popkultuuriga kohtumise šokk, selle tööstusliku kasvuga silmitsi seismine ja selle tõrjumine iseloomustas nende ühiskonnakihtide hinnanguid veel 1960ndate hakulgi; seejuures väljendasid oma vastumeelsust popkultuuri (või „massikultuuri”) suhtes nii parem- kui

MAAILMAVAADE

5


Scanpix

Iga-aastane Dickensi festival Rochesteris, Kentis. Maailmakuulus inglise kirjanik Charles Dickens elas palju aastaid Rochesteri lähedal Highami külas, kus valmisid ka mitmed tema romaanid.

ka vasakpoolsed intellektuaalid. Esimesed (nt abielupaar F. R. ja Q. D. Leavis) kurtsid kõrgkultuuri väärtuste ohustatust harimatu lumpeni pealiskaudsest maitsest, teised (nt Frankfurdi koolkonna esindajad Adorno ja Horkheimer) aga kuulutasid „massikultuuri” omakorda kapitalistliku süsteemi poolt lihtrahvale peale surutud ajuloputuseks. Tolle murranguaja meeleolusid on tähtis meeles pidada, et suhtuda briti kultuuri (ja selle edasise globaalse mõju) kontekstis kriitiliselt hilisematesse kergekäelistesse samastustesse ja vastandustesse, mille kohaselt popkultuur oli justkui loomuldasa vasakpoolse töölisklassi protest justkui loomuldasa parempoolse konservatismi vastu. Konservatiivsus ei võrdu Konservatiivse Parteiga ning leiboristid võisid osutuda tooridest märksa aeglasemateks kohanejateks: Simon Frith meenutab parlamendi Lordidekoja koosolekut mais 1964, kus biitlite ja teiste samalaadsete ansamblite esiletõusu pidas ohtlikuks just leiboristliku taustaga Ted Willis, rünnates informatsiooniministrit

6

söör William Deedesi noortekultuuri tervitavate avalduste pärast!2 Akadeemias toimus järsk paradigmanihe suhtumises popkultuuri alles 1960ndate lõpul, kui rock’n’rolli ja biitlite populaarsus oli osutunud märksa enamaks hetkemoest, kinost oli saanud suurtööstus ning tudengid ja hipid protestisid kogu läänemaailmas nii ühiskonna kui ka akadeemia aegunud elu- ja kunstitõdede vastu. Oluliseks katalüsaatoriks sellele muutusele oli Birminghami Ülikooli Kaasaegse Kultuuri Uuringute Keskus, mille 1964. aastal oli rajanud „massikultuuri” suhtes põlglik vasakpoolne professor Richard Hoggart; neli aastat hiljem sai see uue juhi Stuart Halli käe all märksa popisõbralikuma suuna. Sealt pärinebki suuresti subkultuuride käsitamine töölisklassi järelkasvu vastupanurituaalidena3; selles tõlgenduses oli omajagu soovmõtlemist ja patustamist teadusliku objektiivsuse vastu, kuid ilmsesti teadlikult: Birminghami koolkonna teoreetikud võisid näha, kuidas nad (näiteks kunstikoolides õpetatava kaudu) reaalajas mõjutavad sub-

kultuuride enesekaemuse kujunemist, annavad neile relvad intellektuaalseks enesekehtestuseks nii sotsiaalses kui ka esteetilises plaanis (näiteks rokkmuusika mõtestamiseks nii poliitilise protesti vahendina kui ka uue kõrgkunstina, millel on potentsiaali jõuda suurte rahvahulkadeni). Valgustades läbi meedia, tööstuse ja võimuorganite toimemehhanisme, näitasid toonased uurijad ühtlasi kätte popkultuuri loonud/loodud kogukonna võimalused kehtestada nendegi (või neis vastureaktsioonide provotseerimise) kaudu avalikus teadvuses oma agentsust, oma tähendusi ja teguviise. Hilisemad teoreetikud ning ka mõned koolkonna liikmed ise on siiski tunnistanud, et koolkonna strukturalistlik analüüs kaldus lihtsustustesse ning liigselgete vastanduste kehtestamisse; subkultuurid ei olnud sõjajärgsetel kümnenditel ega ole olnud hiljem üheselt klassiteadlikud ega isegi töölisklassi noortest koosnevad; pigem on neid iseloomustanud teatava klassidevälise kontingendi loomise püüd (millest sündinud karjääride kumu-


leerumine võimaldab täna juba kõnelda omaette „loovklassist”). Lähiajalugu on korduvalt tõendanud, mil määral ikkagi noorte subkultuursed eluviisid rajanevad hedonismil ja materialismil (identiteedi kujundamisel rõivaste, heliplaatide, liiklusvahendite, mõnuainete jms tarbimise kaudu ning neil väärtustel põhinevate kogukondade rajamisel). Neid eluviise pärssiv ja tauniv nn täiskasvanukultuur oma fikseeritud tööaja ja käitumisreeglitega võib tekitada trotsi, ent sidusama ja põhjalikuma poliitilise alternatiivi arendamine sellele on pigem erandlik kui reeglipärane. /-/ 1960ndate algupoolest Margaret Thatcheri võimuletulekuni 1979. aastal vahetusid valitsused Suurbritannias suhteliselt sageli ning võim ristles leiboristide-tooride vahet. Mõlemad üritasid, kumbki omal moel, ühiskonda moderniseerida, suutmata siiski majanduskriisi pidurdada ja töötust kärpida. Noortekultuuri esiletõusus oli tähtis roll fordistlikul majanduspoliitikal, mis madala tootluse kiuste hoidis palgad ja sotsiaalgarantiid suhteliselt heal tasemel ning soodustas tarbimist, lootusega tugevdada kodumaist majandust, kuid noorte eelistused kuulusid tihtilugu hoopis Ameerika või Mandri-Euroopa toodangule.4 Kuigi subkultuurid andsid hoogu poptööstusele (eriti briti biidi globaalse invasiooni käigus), jagus seal karjäärivõimalusi ikkagi märksa vähem, kui oli nende soovijaidunistajaid; frustratsioon üha kehveneva majandusseisu pärast ning suutmatuse pärast ühitada moetrendide järgimist kombeka tööeluga, leidis 1970ndate lõpuks ja 1980ndate alguseks (punk- ja postpunk-subkultuurides) küll plahvatusliku väljundi demonstratiivses vastandumises Margaret Thatcheri juhitud tooridele, kuid oli samavõrd ajendatud leiboristide jõuetusest. Ehkki punki käsitati omas ajas radikaalse protestina ning varasema popkultuuri, eriti kunstipärase progeroki eitusena, hiljem lausa kompromissitu mässulisuse kvintessentsina, on ajapikku ilmnenud, et punk ise oli märksa konservatiivsem, kui selle ajakirjanduslikud eestkõnelejad näidata tahtsid. Briti pungile eelnenud Ameerika punk ju oligi katse pöörduda tagasi popkultuuri „kunstistumise” aega, varajasse rokenrolli ja garaažibändide ajastusse; ent ka briti punk jätkas mitmeid varasemaid traditsioone (music

hall, skiffle). Ajapikku on muutunud ka pungi juhtkujude hinnangud oma ajastule: kui Sex Pistolsi laulja John Lydon 1980ndate lõpul Eestis Rock Summeril esines, suhtus ta pilklikult siinsesse punki ja kuulutas: „Viimane, mida me Idast vajame, on moeohvrid” (kestis ometi kümnend, mis küllaga tõestas, kuis punk õpetas välja terve uue põlvkonna küünilisi popkarjeriste, kes vastalisi võtteid kasutades hoopiski keskvoolupoppi sisenesid); hiljaaegu taas Eestis punklaulupeol esinedes kiitis ta aga toda algatust kui eheda punkvaimu esindajat, samas kui paljud kohalikud punkarid suhtusid taolisse riiklikult tunnustatud kultuuriformaadi „pungimängu” tuntava skepsisega. Künism ja iroonia kunagise „megahaibi” üle olid asendunud nostalgiaga oma ajaloolise rolli suhtes; ja ehk ei peakski sellesse omakorda pilklikult suhtuma; ehk ongi (pop)kultuuri üks võluvaid paradokse selles, et ka suuresti produtsentide, ajakirjanike ja teoreetikute poolt „äranimetatud” ja ülevõimendatud stiilid leiavad reaalajas ja aja kulgedeski siiraid järgijaid, kes muudavadki haibi rahvaliikumiseks. Ent seejuures on kurioosne, mil määral on need liikumised kantud traditsionaalsusest, mingisuguste varasemate väärtuste truu hoidmise ja ennistamise retoorikast. Simon Reynolds pakub oma tänavuses mahukas teoses Retromania lausa, et popkultuuri futuristlikuim periood jäigi 1960ndate keskpaika ning hiljem on (vaid mõne erandiga) aina tagasi vaadatud (ja kuulatud), püütud tolle ajastu julget uuendusmeelsust ja popkultuuri tohutut tähenduslaengut tagasi võita (õigupoolest oli ju ka esimene sõjajärgne briti noorte subkultuur, teddy boy’de liikumine romantiline tagasivaade sõjaeelse ühiskonna aukoodeksitesse ja patriotismi). Nende minevikuihaluste kumuleerumisel oleme XXI sajandiks jõudnud seisundisse, kus popkultuuri enam midagi tuntavalt uut ja erilist ei lisandugi – või siis on muutused tehnoloogilised, mitte kunstilised, võimaldades vaid veel andunumalt kaevuda erinevaisse nostalgiatesse või nende segusse (alusmaterjal on ju internetti üles laetud, haruldasemadki plaadid ja unustatumategi artistide salvestised on üleilmselt kättesaadavad ning igaüks võib homse kujutlemise asemel omatahtsi ajalugu ümber kirjutada). Reynoldsi jaoks on popkultuuri viimaseks futuristlikuks plahvatuseks 1990ndate

alguse illegaalsed reivid ja neid täitnud tehnomuusika, kuid seegi subkultuur jõudis kiiresti retrostumiseni. Hiljutiste noortemässude puhul Suurbritannia linnades tuleks siis mitte niivõrd muretseda mässu enda kui fakti pärast (sest puhuti laamendasid ja lõhkusid ju juba nii tedid kui modid ja rokkarid kui isegi 1960ndatel traditsioonilise džässi ümber koondunud subkultuur, nagu Reynolds meenutab), kuivõrd selle pärast, et laamendamisega ei kaasne mingit alternatiivset kultuurilist sõnumit ega esteetikat; see toimus vaid kõige primitiivsemate tarbekaupade omandamise nimel, lõhkumise ja joovastumise enese mõnust. Seda võidakse püüda kujutada sotsiaalselt ähvardava või murrangulisena, kuid see on rebel without a cause – mäss selle pärast, et justkui tuleks kuidagi eelmiste popkultuuri kujundanud põlvkondade kombel mässata, ehkki popkultuur ise on sügavas stagnatsioonis, millest uus mäss ei üritagi väljapääsu pakkuda. Suurbritannia näitel, aga nähtavasti ka laiemas plaanis võib niisiis väita, et kuigi popkultuur on inimeste elus laiemalt ja enam kohal kui kunagi varem (või on ehk juba saanudki „ametliku kultuuri” põhiosaks), on sel paradoksaalselt (?) anda inimestele vähem lahendusi ja lootusi kui eales varem; see ei paku enam isegi illusiooni ühiskonnas tekitatavate muutuste võimalikkusest ega loo vägevaid utoopiaid inimkonna tulevikust, vaid on keskendunud iseenda stiilide- ja poosidevaramu taastootmisele. Kui popkultuur veel mõneti inimeste käitumist mõjutab, siis mängides ette viise, kuidas toime tulla igikestvas argisuses, (lääne) maailmas ja (kapitalistlikus) ühiskonnas kõigi selle puuduste ja pingetega; lihtsa, „normaalse” inimesena. Teisisõnu, popkultuur ise on muutunud mõjusaimaks konservatiivsena ja oma konservatiivsust tunnustades, pakkudes „kuldset keskteed”. Näitena „valgustatud konservatiivsusest” sel keskteel võib aga mainida rollimudeleid, mida esindavad meilgi populaarsete briti krimisarjade nagu „Midsomeri mõrvad” või „Lewis” peategelased. Mõlema sarja vanemuurija tegevuspaigaks on ju konservatiivne idüll (esimesel juhul jõuka keskklassi külakesed, teisel Oxfordi campus), mis ometi osutub petlikuks: maaomanikud, kirikuõpetajad

MAAILMAVAADE

7


Scanpix

High street Inglismaa vanas ülikoolilinnas Oxfordis.

ja professorid, keda on peetud ühiskonna alustaladeks, varjavad hukutavaid saladusi, komplekse ja perverssusi, mis viivad mõrvadeni; rahu ja korra rituaalse taastajana tegutsev vanemuurija on ühtlasi common sense’i kehastus, kes kurjategija tabamise protsessis väljendab enda väärtushinnanguid, mis mõjuvad usaldusväärse ja nõnda ka normatiivsena. (Seejuures ei ole need politseinikud kujutatud mingite üliinimestena: „Midsomeri mõrvades” kuni 2011. aasta alguseni tegutsenud Tom Barnaby kaldub ülekaalulisusele ja tipsutab tublisti, Lewis on tihti torssis ja närviline – nõnda on kummalgi lähimaks kaastööliseks noorem ja mõneski asjas vabameelsem seersant, ehkki Barnaby esimene abiline Troy oli suhtumises geidesse ja mõnes teiseski küsimuses ülemusest isegi jäigema hoiakuga.)

ju ilmselt teraapilisena, omamoodi identiteediravina: osutatakse, kus ja kuidas kogukonna fassaad ja tegelikud elupraktikad teineteisest ohtlikul määral (neuroosi või psühhoosi tekitavalt) lahknevad ning kuidas mõnelgi juhul on väärtushinnangute revideerimine ja pehmendamine kogukonnale parem lahendus kui fassaadväärtuste vägivaldne kaitsmine. Seriaalide episoodides pole ka haruldane, et algul konservatiivse elukorralduse ohustajana tundunu osutub aumeheks, selle kaitsjana esineja aga väärituks; detektiivi tehtavad eetilised valikud annavad mõista, et ta on kaaskondseist ja tavavaatajaist parem inimestetundja ja orienteerub ka ühises väärtuste süsteemis seetõttu paremini, laskmata end pealispinnal eksitada ja keskendudes seda süsteemi pikaaegselt säilitavate lahenduste kehtestamisele.

Võib ju tunduda mõneti õõvastavana, et inimeste tapmisest teleekraanil on saanud kerge puhkepäevaõhtune meelelahutus, ent samas toimib pingesituatsioonide esitamine ja lahendamine krimisarjades

/-/

8

Nende krimisarjade populaarsus Eestis lubab eeldada, et nende edastatavad väärtushinnangud on siin üsnagi levinud;

levinud on seega ka respekt just taolise paindliku konservatiivsuse suhtes, mis seab esikohale inimese ja kogukonna, olles avatud hoiakute ja elupraktikate muutustele ning soodustades nende muutuste tunnustamist, kui see aitab ära hoida neuroose, silmakirjatsemist ja vägivalda. Samas ei tohiks unustada, et need sarjad manavad ka kogu oma mõrvade ja hälvete külluses ikkagi esile ilustatud mudelühiskondi, millest paljud pingeväljad on eemaldatud – nood pingeväljad on aga hakanud sekkuma nende sarjade tootmisse samamoodi, nagu tungivad mahavaikitud ja kõrvalejäetud inimesed ja nähtused seriaali vanamoelisse külaidülli. Nii tagandas All3Media 2011. aasta algul „Midsomeri mõrvade” kauaaegse peaprodutsendi Brian True-May, kes kuulutas, et sari on „inglaslikkuse viimane kants” ja ei peagi kaasama etnilis-rassilisi vähemusi.5 Tipp-professionaali tagandamine võis tunduda ülereageerimisena, kuid seriaali austajadki on täheldanud, kui kunstlik on Midsomeri elanikkond kas või mitmete teiste krimisarjadega


võrreldes, tegelikust elust rääkimata. Vaevalt ootab keegi telesarjalt üksühest vastavust argielule (see muudaks sellise seriaali tegemise ülepea võimatuks), kuid teatavate ootuste kõnetamist ja hirmude leevendamist eeldab vaatajaskond ometi ning kapitalistlikus meelelahutustööstuses sõltub sellest ka reitingute ja turuosa hoidmine või suurendamine. Samade eesmärkide nimel tekitatakse aga juurde uusi vaikusealasid ja tabuteemasid. Reformid „Midsomeri”-taolises sarjas ei pruugi anda elulähedasemat tulemust; poliitkorrektsus on hillitsenud realistlikumaidki krimisarju. Nõnda on isegi rassismi ja stereotüüpe vaenavale vaatajale näha, kuis „Surnud ärkavad” või „Sündinud tapjaks” võivad kaasata küll rohkem asiaatidest ja mustanahalistest tegelaskujusid, kuid mõrtsukaiks osutuvad reeglina ikkagi valgenahalised; pigem kesk- kui alamklassist, pigem mehed kui naised. Nende teemade käsitlemiseks on vaja leida tegevuspaik mujalt, väljastpoolt oma riiki. Nõnda on üks avameelsemaid immigrantidega seotud hirmude ja eelarvamuste käsitlusi Briti telekrimi vallas hoopiski Rootsis kulgeva tegevustikuga „Wallanderi” jagu Faceless Killers (2010), milles Wallander arvab surija suust kuulvat viidet tapjatele kui välismaalastele, kuid käsib seda kolleegidel meedia eest varjata, et vältida paremäärmuslaste rassivihast kantud kuritegusid süütute vastu; ometi lekib info välja ja järgnevad kardetud kuriteod süütute vastu. Ometi selgub, et surija ei valetanud ning Wallander kuulis õigesti... Tegelikkus osutub keerulisemaks nii vihkamise kui sallivuse retoorikast. „Wallanderi” menu Suurbritannias (ja ilmselt Eestiski) on küllap seletatav ka tõigaga, et nimitegelane on mitmes aspektis samuti traditsiooniliste eluhoiakute kandja, kuid kahtleb eneses märksa enam kui Lewis või Barnaby; seriaali Rootsi on üsna tinglik ja abstraktselt euroopalik ning paljukogenud politseiuurijagi reageerib valuliselt sellele, kuis mitmed kolleegide, kaasmaalaste kui võõraste suhtes heaoluühiskonna toimimise nimel omaks võetud hoiakud tõeluselt lööke saavad. Common sense’i taaskehtestamine on märksa raskemaks muutunud ning ilmselt on palju neidki, kes end Wallanderi kalkvelsilmise ebakindlusega rohkem identifitseerivad kui Barnaby kõikehüvitava ja idülliennistava

muigvelsuise vaimukusega koduaias ja pereringis. Ent keskne joon on käsitletud teledetektiividel ühine: nad elavad läbi kogukonna mikrokriisi, mis omakorda kajastab ühiskonna üldisemaid valuküsimusi, ning nende kohus on iga juhtumi, iga jao lõpuks taaskehtestada piirid lubatu ja keelatu, mööndu ja taunitu vahel. Nende kaudu tajub vaataja ühiskonna aluste kinnitamist (ma ei suuda meenutada ühtki krimifilmi, mille lõpuks uurija järsult oma põhihoiakuid muudab või „poolt vahetab”, kuitahes mõistetav kurjategija motiiv talle ka oleks – ja samas pole ju haruldane, et motiiv osutubki inimlikult mõistetavaks). Nõnda pole ime, et taolised krimisarjad on tõstnud žanri välja kunagisest „massikultuursest” staatusest ning kujunenud uue väärtkultuuri osadeks, psühholoogilise realismi laialdaselt tunnustatud meistriteosteks. Popkultuur on XX sajandi kestel olnud kogu maailmas drastiliste muudatuste tekitaja või vahendaja, kuid väga sageli on need muutused kas kantud taotlusest mingisuguseid varasemaid ja kadumisohus väärtusi taaskehtestada või siis jõuavad tsükli käigus varasemate väärtuste taaskehtestamiseni. Nii on popkultuuri ja konservatiivse maailmavaate romantilised vastandused muutunud üha ebarealistlikumaks; paljuski astuvad need nähtused ühte jalga. Parimal juhul üksteise neuroose ravides, halvemal neid vastastikku võimendades. On oluline, et neil oleks veel teineteisele uusi väljakutseid esitada. Et XXI sajandi algus pole tehnoloogiliste muutuste kõrval esile kutsunud radikaalseid sisulisi muutusi, ei pruugi veel tähendada, nagu neid üldse tulemas poleks – me ei pruugi neid veel lihtsalt aimata. Sel määral, mil popkultuur on konservatiivsele poliitikale või muudele maailmavaate väljendustele vastandunud, on see siiski olnud ka neist sõltuv; mida süngemates värvides mõni popkultuuriline artist või liikumine vaenlast tajub, seda intensiivsem ja leidlikum on ta oma loomingulistes võtetes. Ning konservatiivsus saab omakorda inspiratsiooni nähtustest, mis tunduvad kuulutavat kultuuri ja ühiskonna dekadentsi (innustades nende äramainimisega omakorda popkultuuri).

ühiskond on niigi homoöstaatiline (nagu kõik ökosüsteemid) – iga nähtus tekitab vastasnähtuse, iga aktsioon reaktsiooni, iga äärmuslik meede äärmuslikke vastumeetmeid, et tasakaal ennistuks. Arenenud ühiskonna võimuses on saavutada tasakaal vägivallatult, kui probleeme ja vastuolusid tunnistatakse. Ning ei maksa unustada, et üldistused (ühiskond, popkultuur, konservatiivsus) on asustatud indiviidide poolt, kes ei vasta ühelegi ideaaltüübile ning kellest igaüks kannab unikaalset kombinatsiooni väärtushinnangutest, kultuurilistest eelistustest, hirmudest ja ihadest. Tark oskab seda paljusust tajuda ja sellele vastata, mitte ei taotle selle tasalülitamist. ¹ Ühe hiljutise heauskse, kuid kummati nurjunud katsena tasub mainida Raoul Kurvitza teost „Attitude. Ülevaade hoiakulisest popkultuurist” (Valgus 2008), mida on veenvalt kritiseerinud Tõnis Kahu („Popimeelsuse paradoksid”, Vikerkaar nr 4–5/2009). Simon Frith, From the Beatles to Bros: Twenty-Five Years of British Pop. Social Change in Contemporary Britain, toim. Nicholas Abercrombie ja Alan Warde, Polity Press 1992, lk 43.

2

Vt näiteks Resistance through Rituals – Youth subcultures in post-war Britain, toim. Stuart Hall ja Tony Jefferson, Routledge 1993 (1975).

3

Fordismist ja selle probleemide ebarahuldavatest lahendustest Suurbritannias vt Bob Jessop, From Social Democracy to Thatcherism: Twenty-Five Years of British Politics, Social Change in Contemporary Britain, toim. Nicholas Abercrombie ja Alan Warde, Polity Press 1992, lk 14–39.

4

Midsomer Murders producer suspended over race row, 15. märts 2011, http://www. bbc.co.uk/news/uk-12741847 

5

Samas ei pruugiks kummalgi teineteise toime suhtes liiga paranoiline olla. Inim-

MAAILMAVAADE

9


Pimedus tunneli lõpus Ahto Lobjakas Eesti Välispoliitika Instituudi vaatleja „Kas meist endist ei peaks mitte saama jumalad ainuüksi sellepärast, et näida [jumalatapu] väärilisena?” küsib Nietzsche hullumeelne „Lõbusas teaduses”. Jumal on surnud mitte ateistliku deklaratsioonina, vaid väitena, mis nendib metafüüsika lõppu. Lõpp, suubumine mittemillessegi oli Nietzsche järgi metafüüsikasse sisse ehitatud algusest alates, Platonist peale ning sai teoks läbi kristluse („platonism massidele”) ja edasi valgustusajastu, mil inimesevälise orientiiri või absoluudi asendas võimalikult suurima arvu võimalikult suur rahul- ja heaolu. Selle ideaali liberaalne haare on ette määratud lõtvuma, usub Nietzsche, sest ülema maailma kadumisel rabab inimene lõpuks tühja. Tal pole kinni haarata mitte millestki peale mitte millegi. Eesti keelde sobib selline metafüüsiline sõnakeerutus nagu sea selga sadul („mittemiski” substantseerub, isikustub automaatselt sarnaselt näiteks mõistega „vanatühi”), aga meiegi maailma viimased tuhatkond aastat kujundanud õhtumaisesse mõtteviisi pakub ta sügava sissevaate, mille täielik tähendus hakkab alles täna selgemaid piirjooni omandama. Üha raskem on tõrjuda tunnet, et elame kahe ajastu vahel. Me oleme lahkuva ajastu, Nietzsche jumala ajastu lapsed ja enamikus meist liigahtab ikka veel midagi vastuseks ta käskudele ja keeldudele. Kuid üha rohkem on neid, kes tahavad ise jumalaks hakata. Mitte kauka või kärbeste jumalaiks – need on läbikäidud astmed Õhtumaa allakäigus – vaid iseenda jumalaiks. Ühemehe (või -naise) jumalaiks. Anders Breivik, Timothy McVeigh, koolitulistajad Saksamaal, Soomes ja mujal või Inglismaa mässajad teatavate reservatsioonidega ei rünnanud süsteemist allosi või aspekte selle parandamise eesmärgil (nagu seda tegid nende terroristidest eellased vene anarhistideni välja), vaid kogu maailmakorraldust kui sellist. Nende raevu objektiks polnud mitte süsteemi mingi nurga alt nähtud ideaalse kehastuse vaenlased, vaid omasugused, kelle ainus süü on see, et süsteemi „jumal” neid veel ühel või teisel moel

10

kõnetab (Norra vasakliberaalid, USA föderaalametnikud, elu- ja karjääriplaanidega õpilased; isegi poepidajad kuuluvad sellesse ritta ses mõttes, et nende tegevus eeldab praeguse asjakorralduse kestmist). Ülal osundatud filosoofilises mõttes on tegu post-nihilismiga. Post-nihilistlikku vägivalda, mis sihib ümbritsevat normaalsust, ei inspireeri progress või maailmaparandamine, vaid puhtalt enda positsioon. Sellisel vägivallal puudub igasugune kriitiline mõõde, embrüonaalseimgi toetuspunkt maailma muutmiseks. Sellise vägivalla motivatsioon on olulisel määral post hoc. Ta võib küll olla vastuseks oodatud ja etteaimatud küsimustele, kuid kalduvus enda tegu põlvenõksurefleksina küsimisel õigustada on ka nihilisti ainus lõiv meie maailmale. Ta on meie maailmast pärit ja sellisena reageerib teatud osale selle stiimuleist. Tema vägivald seevastu on mõtteta, mõttetu, absoluutne ja enesessesulgunud, muust maailmas ära lõigatud ja seda mitte miskiks panev. Postnihilistil on side maailmaga kadunud. Samamoodi on maailm kaotanud sideme temaga. Sarimõrvarid mahuvad maailma (sest ründavad süsteemi allosi), massimõrvarid samuti (nad eitavad süsteemi, kuid iga anti- on oma eitusobjektist põrkununa sellest sõltuv), tänapäeva postnihilistid ehk „süsteemimõrvarid” asetuvad maailmast väljapoole. Nende külmavereline ebainimlikkus on süsteemi poolt vaadatuna patoloogiline, kuid nad pole hullud. Neil pole ühelgi juhul teadaolevalt avastatud mõnd äratuntavat haiguslugu. Foucault’ järgi väljendudes ei mahu postnihilist lõppeva aja režiimidesse, ta on nendest vaba viisil, mil pole enam mingit pistmist vabadusega nagu meie seda tunneme. Inglise mässajad (mitmuses!) on siin veidi teises kategoorias. Neid on võimalik käsitleda nt Stanfordi vanglaeksperimendi valguses – kuid viimanegi tundub osutavat sellele, kui õhuke on „jumalik” kultuurikiht tänapäevases inimeses. Ka nemad asetusid väljaspool meie maailma piire juba ainuüksi sellepärast, et nende hävitustöö oli oiutu. Kas mässajad igaüks

üksikuna olid post-nihilistid ülalkirjeldatud mõttes, ei ole võimalik öelda. Valdav osa neist tundus piirduvat sooviga postnihilismiga flirtida, ei enamat. Burgessi „droogide” stiilis, kelle eliit polnud vaba ei teatrist, disainist ega Ludvig van’i üheksanda emotsionaalseist rakmeist. Aldous Huxley mediteerib oma magnum opus’e, „Silmituna Gazas”, lõpus selle üle, kuidas kõik, mis lahutab inimesi üksteisest, on kurjast (evil printsiibina), aga samas vajalik inimlikuks ühtsuseks, „sest identiteet vajab suletud ringi”. Breivik & Co on kinnised ringid ja ei midagi enamat. Sellistena on nad meie maailmas midagi uut. Igaüks eraldi võetuna on koheldav hulluna, teistest eraldatavana. Koos närivad nad kasvava negatiivse sünergiana meie ajastu serva nagu langev öö õgib päeva. Nagu mustad augud rebivad nad kaugelt tükke metafüüsilisest ristirahvast, jumalakarjast, lühikeseks eksistentsiks ise-jumalana, enne kui pimedus (meie poolt vaadatuna) nad neelab. Ei ole midagi, mis garanteeriks, et irratsionaalsusel ei oleks kriitilist massi. Tee, mis selles suunas läheb, on inimkonnal varem käimata. Võib-olla ootab seal midagi uut, inimese uus suhe olemisega (nagu Heidegger oma Nietzsche loengutes tundus lootvat), aga kui see nii on, siis selle uue nägemiseks pole meie vaimusilm (eestlaste puhul täpsemalt vaimusilmse optika õhtumaine osa) ehitatud.


Scanpix

Suurbritannias jätkab politsei augustis 2011 Londonist ja teistest riigi suurematest linnadest üle käinud röövimiste ja vandalismilaine osaliste otsimist, kasutades selleks ka kahtlusaluste portreede presenteerimist traditsioonilistel reklaamipindadel. Suurbritanniat tabanud märatsustelaine põhjustas riigile mitte üksnes tõsist majanduslikku, vaid ka moraalset kahju ning sundis politseid uute sarnaste sündmuste kartuses tugevdama oma valmisolekut tänavarahutuste mahasurumiseks juba eos.

Laiemas ühiskondlikus plaanis on meil ainulaadne võimalus vaadelda, kas ja kuidas utoopiast võib saada düstoopia. Sellist võimalust pole varem kellelgi olnud – ainuüksi sellepärast, et utoopia-ajastu ise on alles hiljuti ümber saanud. Täitunud ei ole eelmise sajandi teist kolmandikku valitsenud eeldus, et inimühiskonna õitseng on sotsioloogiliste tehnoloogiate rakendamise küsimus (kõige stiilipuhtamalt kehastatud Isaac Asimovi teostes). Uusajaloo prügikorvis tundub olevat möödunud sajandi viimast kolmandikku domineerinud veendumus, et kõik lahendab iseregulatsioon (ulmežanris käiks jutt Robert Heinleinist). „Utopismi” viimane hingetõmme (seni vähemalt) oli sajandi- ja aastatuhandevahetusel viivuks pead tõstnud lootus, et ajalool endal on meie jaoks mingi parem teleoloogiline plaan (halva endena või ehk sümptomaatilise paratamatusena kaasnes selle perioodiga intelligentse ulmekirjanduse loojaminek). Tänaseks on meile jäänud midagi, mida võiks kirjeldada oma ajast ees käiva tundega, et

elame juba möödunud aegade hiilguses. Midagi pole otseselt kadunud – välja arvatud usk paremasse tulevikku. Palju sõltub sellest, kas ajaloo lõppu õhtumaises mõttes (ajalugu kaotab mõtte, muutub kaoseks) suudetakse hallata või pidurdada poliitilisel tasandil. On täiesti võimalik, et õnnestub võita aega. Aeg omakorda võib tuua uusi lootuskiiri, kui mitte lahendusi. Kuid poliitikagi on nii uuel kui ka vanal kontinendil muutumas üha verevaesemalt reaktiivsemaks. Poliitikas puudub tõsiseltvõetav lootus, tema liidritel võime rebida pilk lahti massi silmadest. Ei aita see, et kerkib alternatiive. Islam tundub end püüdvat regenereerida faasis, mis õhtumaises ajaloos vastab jumalakaotuse eelsele ajastule. Meie vaatepunktist võib hommikumaal toimuv näida reformatsiooniga venitamisena, kuid ei tundu võimatuna, et islamis on arenguvektoreid, mis võivad viia reformatsioonist „mööda” – ja ehk nii välti-

da või vähemalt edasi lükata absoluudi nihkumist indiviidi. Kuigi meile võib tunduda, et islam on laienemas, ta pigem konsolideerub, tõmbub sisemiselt koomale. Mingil väga elementaarsel tasemel peegeldavad Breivik & Co seda koomaletõmbumist, karikatuuridena Euroopas laiemalt maadvõtvast enesessetõmbumise instinktist. Islami jaoks võib koomaletõmbumine tähendada regeneratsiooni, taassündi, kuid Euroopa jaoks ei ole ta lahendus. Ta ei tähendaks mitte üksnes maailma jätmist konkurentidele muslimite või konfutsianistlikult kogukondliku Hiina näol. Olulisemalt tähendaks ta maailma de-universaliseerimist, amputatsioone oma maailmapildis, mis on ikka ja alati eeldanud haardeulatust, millest midagi ei jää välja. Kui hakkame oma filosoofilisel ja moraalsel maailmakaardil taluma draakonite naasmist servades („Here, there be dragons”) on kardetavasti tegemist pöördumatu protsessiga.

MAAILMAVAADE

11


Ideoloogilises plaanis kaardistab eelöeldu esmajoones liberalismi allakäiku. Liberaalne ühiskond eeldab „jumala” taastootmist indiviidi tasandil. Kui indiviid selleks võimeline või sellega ükskõik mis põhjusel nõus pole, ei saa taastoota ka liberaalset ühiskonda. Kuid liberalismi traditsioonilised konkurendid hõiskavad (kui hõiskavad) enne õhtut – esmajoones seetõttu, et nad on tänaseks nabanööri pidi ühendatud sama maailma külge, mis keerleb ümber üksikisiku. Selle liberaalse maailma allakäik ennustab halba ka neile. Konservatism, mis on paari viimase sajandi jooksul aeg-ajalt flirtinud irratsionaalsusega, võib teoreetiliselt panustada kogukonna-

le, Euroopa enda koomaletõmbumisele. Kuid tulemuseks oleks pilt, mida tänane konservatiiv vaevalt kenaks pidada saaks. Kogukonnaratsionaalsuste konkurents saab moraalses plaanis olla vaid võidujooks põhja (a race to the bottom, nagu öeldakse inglise keeles, mitte Põhjalasse). Kogukond kui selline oleks tänases maailmas nagunii kättesaamatu ideaal, nagu katse omletist taas mune teha. Igas mõttes deklasseerunud indiviidid toormaterjalina kisuvad iga sellise ürituse varem või hiljem natsismi poolt käidud radadele. Vasakul tiival on sotsiaaldemokraadid samavõrra sõltuvad liberaalse maailmakorra põhielemendist, indiviidist. Nende

strateegiaks pärast vasakpoolsete utoopiate pankrotti peaasjalikult massiindiviidi materiaalse heaolu parandamine, solidaarsuse kimäärne laulatus hedonismiga. Kuid vasakpoolsuse Achilleuse kannaks on paradoksaalselt (ajaloo huumor) saamas rahvusvahelise kapitalismi süsteemne kriis. Indiviidi peibutamine rahaga on plaan, mis võib osutuda jätkusuutmatuks juba üsna lühikeses plaanis. Parafraseerides akadeemilises kirjanduses populaarset pealkirja: küsimus sellest, „mis on elus ja mis on suremas liberalismis?” on omandamas väga eksistentsiaalset tähendust. 

Hodorkovski – Venemaa kuulsaim vang 22. septembril esilinastus kinos “Artis” režissöör Cyril Tuschi dokumentaalfilm “Hodorkovsky” – lugu Venemaa rikkaimast mehest Mihhail Hodorkovskist, kellest sai riigi kuulsaim vang. Mihhail Hodorkovski, kunagine perfektne kommunist ja seejärel edukas kapitalist, ründas avalikult president Putinit. Algas titaanide võitlus, mille tagajärjel saadeti „ketser” Siberisse vangi. Miks naasis Hodorkovski USAst Venemaale, kui ta teadis, et tema üle hakatakse mõistma ebaõiglast kohut? Kas oskas ta ette aimata, et tõuseb märtristaatusesse, või oligi see tema kaval plaan? Režissöör Cyril Tuschi võtab ette isikliku rännaku Hodorkovski minevikku, harutab lahti temaga seotud ettevõtete poliitilist tausta ning jõuab lõpuks intervjuuni peaosalise endaga. Filmi heliriba vääristab Arvo Pärdi muusika, kes on ka üks tuntumatest Hodorkovski toetajatest rahvusvahelisel areenil. Allpool huvitavaid mõtteid filmile järgnenud arutelust, milles osalesid Balti Vene Uuringute Keskuse direktor Vladimir Juškin, suursaadik Mart Helme ja Cyril Tuschi. Vestlust juhtis Tunne Kelam.

Tuschi: Tahan sissejuhatuseks rõhutada, et täna oli filmi kinoesilinastus. Siiani ringles see mööda festivale. Edasi läheb „Hodorkovsky” Prantsusmaale, Šveitsi, Austriasse, Saksamaale, USAsse, Serbiasse, märtsis Inglismaale. 1. detsembril peaks film linastuma Moskvas ad hoc festivalil. 3. detsembril soovime näidata “Hodorkovskyt” sealses kinos, kuid selleks pole veel luba antud. Kõik algas viis aastat tagasi. Olin Andrei Blahhovi poolt kutsutud Hantõ-Mansiiskisse, kus kuulsin esimest korda Hodorkovskist. Mind lummas tema vastuoluline, mingil moel romantiline isiksus, kes jõudis kommunistlikust noorest saada kõrgkapitalistiks ja lõpuks on vang nagu Dostojevski romaanis. Mind painas küsi-

12

mus, miks ta vabatahtlikult vangi läks. Siis hakkasingi filmi tegema. Juškin: Kõigepealt suur tänu filmi eest. See on minu jaoks kolmas dokumentaal, mis on Hodorkovskist välismaalaste poolt tehtud. Ma soovin analüüsida filmi mitte kunstilisest, vaid Venemaa eksperdi vaatevinklist. Mina vaatan Hodorkovski juhtumit kui projektsiooni Vene ühiskonnast, Vene juhtivast klassist ja Vene keskklassist. Te suutsite tabada kõiki kolme Vene elu tähtsaimat fookust. Kahte esimest näeme praegu, viimast näeme kahe-kolme aasta pärast peale Venemaa presidendivalimisi. Siis ilmselt saame aru, mille pärast Hodorkovski praegu ennast ohverdab.

Esimene fookus on esitatud kohe avakaadris, kus avaldub Vene ühiskonna vaimne kriis kõige paremini. Näidatakse kolme noort inimest, kes ei tea Hodorkovski juhtumist mitte midagi. Sel aastal viisid Vene juhtivad sotsioloogiliste uuringute firmad Levada-Tsentr, VTsIOM ja fond Ühiskondlik Arvamus läbi küsitluse, kui palju Venemaal Hodorkovski juhtumist teatakse. 70% küsitletuist kas ei teadnud sellest midagi või olid ükskõiksed selle inimese saatuse suhtes. Sellise ühiskonnaga võib võim teha, mida iganes soovib – võib keelata demonstratsioonid, miitingud, jätta ära valimised. Vene sotsioloogid nimetavad seda ühiskonna lumpenistumiseks. Enamik inimesi on hõivatud riigitööstuses või -ametites, nende puhul on ainult vaja suurendada palku või pensionit või


Ulla Männi

Hetk tugitoolikonverentsilt. Alates vasakult Mart Helme, Cyril Tuschi, Tunne Kelam

maksta preemiat ja rohkem neid ei huvita. Faktiliselt puudutab Hodorkovski saatus aga iga vene inimest, sest riik oma alamatega nii käitubki. See taipamine aga enamikul ühiskonnast puudub. Teine projektsioon on Hodorkovski ja võim. Siin on Cyril teinud väga suure töö, et saada intervjuud Hodorkovski lähedastelt inimestelt ja need intervjuud ütlevad meile väga palju. Filmis on öeldud kõik. Mina soovin lisada ainult paar aspekti. Esiteks on Hodorkovski juhtum Putini režiimi üks kolmest alusvundamendist. Teine on lumpen, mis moodustab 70% ühiskonnast, ja kolmas eriteenistuste inimesed. Sotsioloogiateaduste doktor Olga Krõštanovskaja Venemaa Teaduste Akadeemiast, üks kahest Vene eliiti uurivast eksperdist, luges kokku eriteenistuste inimeste arvu Venemaa võimu juures. 67% kõrgematest ametnikest föderaalvalitsuses on pärit eriteenistusest või jõustruktuuridest.

Tuschi: Enamik Venemaa inimestest, sealhulgas intelligents, teeb väga palju väikesi sobinguid võimuga. Mind üllatas väga, et seesama Krõštanovskajagi astus Ühtse Venemaa liikmeks, et oma väitel nii sealset eliiti uurida. Juškin: Jah, tõesti. Ka see aus naine sunniti astuma sellesse parteisse. Vene võimu juures oleval eriteenistusel ei olnud 2000. aastate alguses vara. Tänaseks on juba ka oligarhide hulgas inimesi eriteenistustest. Ma soovin rääkida filmiski esinenud Aleksei Kandaurovilt kuuldud juttu. Ta on üks ausatest Vene ohvitseridest, kes lahkus KGBst, kus ta omal ajal tegeles ekstremistidega. Kandaurovi sõnul oli Vene oligarhidel kuni 2000. aastani plaan Vene võimu korrumpeerida ja seejärel rahva silmis kõlbmatud poliitikud välja vahetada. Tollal oli Venemaal grupeeringute vahel sõda. Just siis tuli Berežovski

välja ideega tutvustada eliidile Vladimir Putinit, kes eriteenistuse inimesena suudaks maffiate vahelise kodusõja lõpetada, et selleks ajaks jagatud vara enam uuesti jagama ei peaks hakkama. Oligarhid taipasid alles 2003. aastal, kelle nad võimu juurde aitasid. Sellest ajast on olemas kaks tähelepanuväärset dokumenti. Mais 2003 ilmus kõrgematele instantsidele ettekanne, mis rääkis oligarhide vandenõust võimu haaramiseks. Selles ettekandes öeldakse, et oligarhid, taibates, et neil ei ole poliitilist valitsust ja et demokraatlike valimiste kaudu ei ole võimalik oma erakondi võimu juurde saada, otsustasid võimupöörde teha ladvikus, loomulikult raha abil. 2004. aastal valitav uus duuma pidi muutma konstitutsiooni. Presidentaalsest Venemaast pidi saama presidentaalne-parlamentaarne riik, midagi Prantsusmaa sarnast. Vandenõulaste nimekirja esimesel kohal oli Hodorkovski, siis Derebaska, kolmas Abramovitš jne. Seal on ka kirjas, et Hodorkovskist saaks peaminister. Kuu pärast seda ettekannet ilmub artikkel kas Moskovski Komsomoletsis või

MAAILMAVAADE

13


Ulla Männi

Komsomolskaja Pravdas, kus ajakirjanik kirjeldab nime nimetamata ühe suure naftafirma ettevalmistusi valimisteks. Küsimusele, keda teie toetate, vastab kompanii, et nad ei toeta kedagi. Nende arvates on neil järgmise nelja aasta jooksul palju odavam kaitsta oma huve võttes duuma oma palgale kui rahastada valimiskampaaniaid. Pärast nende kahe dokumendi ilmumist võetakse kinni Platon Lebedev ja siis Hodorkovski. Õigus on neil, kes ütlevad, et Hodorkovski juhtumi tõeline põhjus on Jukose ülevõtmine. Tšekistidel oli vaja raha, võim oli neil juba käes. Nüüd oli vaja oma kontrolli alla võtta ka finantsallikad. Miks on Hodorkovski juhtum üks Putini võimu alustalasid? Sest Putin taipas, et ühinenud oligarhid võivad oma rahaga võimu üle võtta. Hodorkovski juhtum on õpetuseks teistele, et te ei tohi ühineda ja poliitikaga tegelda niikaua, kuni Putin on võimul. Putin saab järgmise aasta märtsis veel 12 aastaks presidendiks ja Hodorkovski ei vabane vanglast enne, kui kogu Venemaa vara on tšekistide vahel ära jagatud ning Hodorkovskit ei ole enam kellegi vaja. Derebaska ütleb juba 2007. aastal, et kui valitsus nõuab, siis ma tagastan oma vara viimse kopikani. Seejärel ütleb oligarh ja endine poliitik Vladimir Potanin, et kui Vladimir Vladimirovitš palub, siis ma tagastan kõik riigile. Patrioodid! Mina leian, et Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus muutis Hodorkovski poliitvangi staatuse tavalise majanduskurjategija staatuseks ehk vargaks. Putin ütleb, et varas peab istuma vangis. Venemaa vangla nn tsoonis pole tal enam seda kaitset mis varem. Ma loodan, et Hodorkovski ikka elab oma tähtaja lõpuni. Siiski leian, et Hodorkovski ei võtnud märtri koormat asjata. Ka täna nähtud filmis öeldakse see mitu korda välja. Targad, haritud, äris hästi hakkama saavad inimesed ütlevad, et nad ei kavatse mitte kunagi Venemaale tagasi minna. Viimase kolme aastaga on Venemaalt lahkunud 1 250 000 inimest. 40% on neist kõrgharidusega. Venemaale jäänud elanikkonnast on ainult 14–15% kõrgharidusega. Sõidavad ära kas intellektuaalid või ärimehed. Praegu on Vene keskklass jagunenud kahte ossa – jäänud ja emigreerunud. Allesjäänud on Putinile

14

Vladimir Juškin ja Juhan Sillaste filmi esilinastusejärgsel vastuvõtul kinos Artis.

100 korda ohtlikumad. 2011. märtsis oli Strateegiliste Lahenduste Keskus, mida küll rahastab Venemaa president, sunnitud avaldama ettekande, mis ei olnud just võimule kasulik. Keskklass on kogunenud suurlinnadesse, nende osatähtsus on juba 20–40% ja kasvab väga kiirelt. Venemaad ootab poliitiline kriis, mis on sarnane 1991. aasta kriisiga, ent see toimub suurlinnades. Liikumapanevaks jõuks kujuneb keskklass, mille foorumites käib arutelu, et Putin ja Medvedev, praegune võim, tuleb minema ajada. Venemaa tuleb muuta demokraatlikuks. Kaukaasia tuleb ära anda, sest see on julgeolekule ohtlik, Venemaast tuleb teha väiksemad vabariigid – Uurali, Kaug-Ida jmt vabariigid. Seda räägib keskklass, kes ei kavatse ära sõita ja soovib võimu vahetada. Nende arengute valguses saab seletada ka viimasel ajal toimuvaid sündmusi Venemaal. Näiteks seda, miks luuakse ülevenemaaline rahvarinne Õiglane Üritus, miks Peterburi linnapeaks saab endine KGB ohvitser Georgi Poltavtšenko, miks kõigisse Vene vägedesse luuakse snaipriroodud (eeskujuks snaiprite oskuslik kasutamine Aafrika linnarahutuste mahasurumisel), miks luuakse häkkerite organisatsiooni, millel pole veel nime, kuid mis peaks hakkama segama keskklassi internetifoorumeid. See kõik näitab, et Hodorkovski vangisolek ei ole ilmaasjata, vaid on kõik need liikumised käima lükanud.

Helme: Mina soovin tuua välja veel ühe vaatenurga. Mis oli oligarhide üks saatuslik viga, millist väga olulist asja nad ei arvestanud? Peale Nõukogude Liidu lagunemist jäi kaks üleriigilist organisatsiooni laiali lammutamata, need oli eriteenistused ja armee. Eriteenistuste käes oli informatsioon, ajutrustid ja vahendid, millega mõjutada protsesse ja neid suunata. Iga oligarhi samm oli luubi all. Hodorkovski ja teised on Jeltsini-aja illusioonide ohvrid, kes arvasid, et Venemaal on võimalik demokraatia ja pluralism ja et saab tegutseda legaalseid ja mittelegaalseid vahendeid omavahel põimides. Praegu on Venemaa oligarh number üks Vladimir Putin. Kahjuks aitab Lääne demokraatia Putinit võimul püsida. Olukorras, kus Venemaal on karta sisemisi rahutusi, muutub see režiim üliohtlikuks tema naabritele. Eriti arvestades seda, et Vene armees toimuvad praegu ümberkorraldused. Ka sellest seisukohast on Cyrili film äratav, valgustav ja mõnes mõttes hirmutav. Hea on, kui Cyril saab seda filmi näidata Ukrainas, Soomes, Poolas jt riikides, mis on samuti otseselt Putini režiimi sihikul, et panna ka sealsed ühiskonnad resoneerima. Film aitab kaasa sellele, et mõistetaks, millise hirmsa režiimiga me kõrvuti elame. 


Välispoliitiliste liinide ja doktriinide mõjud Eesti-Vene suhetele Euroakadeemia õppejõud On kurvavõitu tõsiasi, et Eesti ja Venemaa kui naaberriikide vahelised suhted pole kunagi olnud sõbralikud või vähemasti head. Siiski võib postsotsialistliku perioodi alguskuude Eesti-Vene suhteid kvalifitseerida normaalseiks kui mitte isegi enamaks. Oli ju tollane Vene NFSV üks esimesi riike Islandi kõrval, kes tunnustas 1991. aasta augustiputši nurjumise järel Eesti taasiseseisvumist sõltumatu ja suveräänse vabariigina. Juba 24. oktoobril 1991 sõlmisid Eesti Vabariik ja Vene NFSV diplomaatilised suhted. 26. detsembril 1991 ratifitseeris Vene NFSV Ülemnõukogu Eesti Vabariigi ja Vene NFSV riikidevaheliste suhete aluste lepingu. Näis, et sõbralike suhete kujunemist kahe naaberriigi vahel takistavad veel üksnes Eesti territooriumile jäänud Nõukogude armee üksused. Ent siingi terendas positiivne perspektiiv, kuna 31. detsembril 1991, mil NSV Liit lakkas olemast, kuulutas Venemaa Föderatsioon end selle kolossriigi õigusjärglaseks. Eesti ootas nüüd Venemaa valmisolekut läbirääkimisteks tema vastutusalasse jäänud Nõukogude armee väeüksuste väljaviimiseks Eesti territooriumilt. 14. jaanuaril 1992 külastaski Tallinna neis küsimustes Venemaa välisminister Andrei Kozõrev. Ent vastandina Eesti positiivseile ootustele teatas naaberriigi välisminister, et kõnealused väeüksused ei kuulu Venemaale, vaid hoopis Suveräänsete Riikide Ühendusele (SRÜ), mistõttu Venemaa ei saavat siin midagi omapead teha. Kui nüüd Eesti tuletas Venemaale meelde tema õigusjärgsust NSV Liidule, kelle üksused Eestis paiknevad, oli Venemaa president Boriss Jeltsin sunnitud 17. jaanuaril 1992 Eestile teatama, et Venemaa püüab siiski reguleerida vägede väljaviimise probleemi Eestiga. Täiesti mõistetavalt lootis Eesti selle protsessiga võimalikult kiiresti ühele poole saada, Venemaa paraku hakkas kõikvõimalike ettekäänetega venitama.

Peagi sai Venemaa hea põhjuse vägede väljaviimise käsitlemise ajutiseks peatamiseks tänu Eesti parlamendis arutlusel olevale kodakondsusseaduse eelnõule. Moskva, viidates Eesti-Vene riikidevaheliste suhete aluste lepingu artiklile 3, mis deklareerib kodakondsuse saamist isiku vaba tahte alusel, üritas Eestile peale suruda kodakondsusseadusse nn nullvarianti. Eesti pareeris Venemaa pretensiooni sama lepingu artikliga 4, mis rõhutab, et kodakondsuse andmise protseduur toimub vastavalt elukohamaa õigusaktidele. 26. veebruaril 1992. aastal kehtestas EV Ülemnõukogu oma määrusega kodakondsusseaduse, mis sisuliselt tähistas pideva poliitilise antagonismi algust postsotsialistliku Eesti-Vene suhetes. Juba 1992. aasta mais esines liberaallääneliku mainega välisminister Kozõrev Euroopa Nõukogu ministrite komitee istungil memorandumiga, milles süüdistati Eestit ja Lätit vähemusrahvuste õiguste mitteaustamises ning kutsuti CSCEd saatma Eestisse eksperdigruppi inimõiguste olukorra uurimiseks. Ent isegi selline järsk Eesti-vastane samm tundus Kremli impeeriumimeelseile juhtivpoliitikuile olevat liigpehme. Venemaa Välisluureteenistuse ülema Jevgeni Primakovi initsiatiivil pandi kokku töörühm eesotsas tema presidendi nõunikust väimehe Sergei Karaganoviga, kes hakkas välja töötama välispoliitilist kontseptsiooni, mis pidi korrale kutsuma endised NSV Liidu liiduvabariigid ja panema nad poliitilis-majanduslikult kuuletuma Moskvale. 1992. aasta lõpuks oli kontseptsioon valmis ning Venemaa ja välisriikide ajakirjandus teavitasid üldsust sellest kui Venemaa poolt jõustatud Karaganovi doktriinist. Tolle dokumendi põhimotoks oli soov, et välismaal elavad venelased peaksid jääma sinna, kus nad on, et „täita Vene välispoliitika eesmärke”. Karaganovi doktriin jaotas maailma mõttelisteks ringideks, kus nn kaugvälismaa jäi Venemaa mõjupiirkonnast välja. Seevastu keskenduti endistele liiduvaba-

Erakogu

Juhan Värk

riikidele, mis kuulutati Vene mõjusfääri kuuluvaks „lähivälismaaks”. Erilise tule alla sattusid sealjuures Eesti ja Läti, kes ei tunnustanud kodakondsuse nullvarianti. Neist tõrksaist riikidest soovitati luua rahvusvahelisel areenil propagandistlike meetoditega pilt kui russofoobseist ja natsimeelseist „tülinorijaist”, kes takistavad Venemaaga normaalsete suhete arendamist. Ka nägi see doktriin ette „võimsa vene aktiivi” loomist Eestisse ja Lätti ning selle Moskva-poolset igakülgset toetamist ja kaitsmist inimõiguste eest võitlemise sildi all. Eelkirjeldatud Karaganovi doktriini jõustamisel olid otsesed mõjud Eesti-Vene suhetele. Kuigi 10. juulil 1992 Helsingi CSCE tippkohtumisel kirjutas Venemaa alla otsusele tuua oma väed kiiresti välja Balti riikidest, hakkas Kreml selle otsuse elluviimist koos Venemaa Välisministeeriumiga kohe torpedeerima. Karaganovi doktriini kohaselt ei saanud ametlik Moskva enesele lubada, et osa endisi liiduvabariike vabaneb kohe neid survestanud võõrriigi vägedest ning nad ei pea enam käituma „lähivälismaa” riikide kombel. Viidates küll muulaste ahistamisele, aga ka oma 1993. aastal jõustatud sõjalisele doktriinile, kus Venemaa julgeolekuliste huvide tõttu olid Balti riigid planeeritud pikaajaliselt „lähivälismaa”

MAAILMAVAADE

15


Pealtnäha olid suured pinged Eesti-Vene suhetes sellega maandatud. 1994. aasta sügisel, kui Eestist lahkusid viimased Vene väeüksused, tunnistas Kozõrev välisdiplomaatidele, et „lääneriikidega tehtava tiheda koostöö ja jäärapäisuse tõttu ei saa Venemaa Balti riike käsitleda SRÜ riikidega samadel alustel, mistõttu Venemaa kehtestab Balti riikide piiril nn kaugvälismaa piirirežiimi”. Väliselt oli Eesti justkui nüüd Karaganovi kujundatud „lähivälismaa” haardest prii. Eesti poliitiline juhtkond hakkas mõtlema sellele, kuidas võimalikult kiiresti integreeruda euroatlantilistesse struktuuridesse, eriti aga NATOsse. Vene küsimustes kompetentne USA aseriigisekretär Strobe Talbott ja mitmed teised USA juhtivad diplomaadid soovitasid Eesti juhtkonnal Moskvaga terava konfrontatsiooni vältimiseks ilmutada Venemaa suhtes rõhutatud vaoshoitust, heatahtlikkust ning piisavat järeleandlikkust. President Meri arvates tuli nüüd kiirelt välja töötada Vene-suunaline välispoliitiline liin, mis toetaks Venemaad demokratiseerivaidmoderniseerivaid radikaalseid reforme,

16

Scanpix

tsooni, teatas Kozõrev veel 1994. aasta 18.jaanuari suurel välispoliitika tippnõupidamisel Moskvas, et Venemaal pole tarvis lähitulevikus lahkuda piirkondadest, mis on sajandeid olnud Venemaa mõjusfääris. Vajadusel tulevat üksnes leida tasakaal vägede väljaviimise ja sõjalise kohaloleku vahel. Selline hinnang Balti riikidest Vene vägede väljaviimise kohta loomulikult baltlasi ega ka lääneriike ei rahuldanud. USA andis Kremlile märku, et USA Kongressi eraldatud sooduskrediitide ja muu majandusabi kättesaadavus Venemaale sõltub otseselt Balti riikidest vägede väljaviimise kiirusest ja korrektsusest. Ühtlasi nõudis USA president Bill Clinton Jeltsinilt viimase peatset kohtumist Eesti riigipea Lennart Meriga, kus pandaks lõplikult paika Vene vägede väljaviimine Eestist. Taoline surve Kremlile kandis ka kiirelt vilja. 26. juulil 1994 presidentide Meri ja Jeltsini kohtumisel allkirjastati Vene vägede väljaviimise ja Vene armee sõjaväepensionäride sotsiaalsete garantiide tagamise kokkulepped. 30. juulil 1994 viseerisid Eesti diplomaat Raul Mälk ja Venemaa asevälisminister Igor Ivanov kokkuleppe Paldiski mereväebaasi tuumareaktori, selle perifeeriaseadmete ning neid teenindava personali äraviimise kohta hiljemalt 1995. aasta 30. septembriks.

Venemaa on kõikjale oma läänepiiri äärde paigaldanud Iskander-tüüpi raketikompleksid, mis hoiavad sihikul nii lähemaid kui ka kaugemaid naaberriike. Pildil Iskander rakett õppuste ajal 20. oktoobril 2011.

aktiveeriks kahe riigi koostööd ja aitaks Eestist kujundada omamoodi silla Ida ja Lääne vahel. Tollane Eesti valitsus reageeriski kiirelt, usaldades vastava välispoliitilise liini väljatöötamise välisministeeriumi juhtivdiplomaatide grupile eesotsas Jüri Luigega. Ent veel 1995. aasta lõpulgi ei teadnud Eesti üldsus sellisest välispoliitilisest liinist ja nende väljatöötajaist midagi. Alles 30. mail 1996 Riigikogu ees Eesti välispoliitikast kõneldes teatas tollane välisminister Siim Kallas, et „Eestil ja Venemaal on palju objektiivseid ühishuve, mis lausa nõuavad koostööd”. Ühis-

huvidena nimetas välisminister kaubandust, transiiti, keskkonnakaitset, võitlust kuritegevusega, koostööd piirivalve ja tolli alal, energeetikat, sidet ja transporti. Ta mainis ka kasutamata võimalusi kultuurivahetuses ja hariduskoostöös. Võttes seda ettekandelõiku kokku, rõhutas Kallas, et „vastastikku kasuliku koostöö pakkumine Venemaale kõigil neil elualadel ning avatus vastuettepanekutele – see ongi Eesti kindel poliitiline kurss Venemaa suhtes alates 1994. aasta septembrist, mis on Eesti poolt deklareeritud positiivse hõlvamise poliitika sisu ning olemus”. Ühtlasi andis Kallas riigikogulastele mõista, et selle poliitika rakenda-


misel tuleb kasutada „tasakaalukat stiili”. Niisiis oli meie välisministri sõnavõtus kaks vastuolulist fakti. Ühest küljest teatati riigikogulastele, et „Venemaa positiivse hõlvamise poliitika” põhimõtteid rakendati juba 1994. aasta septembrist. Teisalt aga tutvustati neid põhimõtteid riigikogulastele kui seadusandjatele alles 1996. aasta kevadel. Kas tõesti jäeti Eesti kõrgeim riigivõimuorgan Vene-suunalist uut poliitikat arendanud täitevvõimu tegemiste osas ligi pooleteiseks aastaks informatsioonilisse pimeseisu? Ent isegi 1996. aastal ei saanud riigikogulased veel teada mingit informatsiooni kõnesoleva välispoliitilise liini konkreetseist väljatöötajaist ja nende töös lähtutud konkreetseist eeldustest ja eesmärkidest. Selle liini vääri konstrueerimise eeldusi ja ootusi tõestasid varsti toimuvad sündmused. Nimelt kuuldes Eesti soovist astuda Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimistesse, kehtestas Venemaa valitsus 1995. aasta suvel Eesti kaupadele topelttollid. 1. septembrist 1996 rakendas Venemaa valitsus kõrgendatud veosetariife neile Vene ärimeestele, kes kasutasid Eesti transiidikoridori. See tõstis kohe selliste ärimeeste transpordikulusid 15–20%. Loogiliselt võttes oleks Eesti pidanud reageerima energiliste protestide või vastusammudega, ent midagi taolist ei toimunud. 1996. aasta novembris kohtus Eesti välisminister Kallas oma Venemaa kolleegi Jevgeni Primakoviga Petroskois. Kasutades enda propageeritud „tasakaalukat stiili”, lasi ta Venemaa soovi kohaselt Eesti-Vene piirileppe preambulist maha võtta viited Tartu rahule. Nii olid Venemaa soovide kohased Eesti-poolsed vaikimised ja järeleandmised nüüd täies hoos rakendatud. Mõned ebameeldivused tulid selle poliitika teostajaile ette Eesti enda ajakirjandusest. Nii hoiatas Mart Nutt 16. jaanuaril 1997 Postimehe artiklis „Kas Venemaad saab positiivselt hõlmata?” liigsete järeleandmiste tegemise eest, mis võivad kogu Eesti riigilt lõpuks riisuda suveräänsuse. Sama ajalehe 26. veebruari 1997 numbris selgitab aga Märt Kivine, et Eesti pidevad taandumised Moskva ees olid euroatlantilise integreerumisvõimaluse saamise hinnaks. 1996. aasta algul välisministriks saanud Primakov rakendas 1997. aastal käiku uue välispoliitika ja julgeolekuküsimuste kontseptsiooni, mille ameerikla-

sed ristisid Primakovi doktriiniks. Selle dokumendi pealiiniks oli multipolaarse maailma kujundamine, mille üheks mõjukeskuseks oleks Venemaa, kes peaks strateegilist partnerlust Aasias Hiinaga, Euroopas Prantsusmaaga ja Araabias Pärsia lahe riikidega. See pidi nõrgendama USA mõju neis piirkondades ning ühtlasi ka NATOt, kes on valmis Balti riigid oma rüppe võtma. Takistamaks Balti riikide integreerumist NATOsse nägi Primakovi doktriin ette aktiivse kaasmaalastepoliitika, mis pidi vältima sellel ühiskonnagrupil asukohariigi identiteedi vastuvõttu ja integreerumist ühiskonda ning hoidma muulasi Moskva mõjusfääris. Kunagise Venemaa kantsleri krahv Gortšakovi kombel üritas ka Primakov hoida nii majanduslike sanktsioonide kui ka poliitiliste- ja luureprovokatsioonidega Balti riike Venemaa mõjuväljas. Samuti üritas kogenud välisminister killustada Balti riikide ühtsust, teatades, et Eesti on paha riik suhtumise tõttu venekeelsesse elanikkonda. Leedu aga olevat hea, kuna sellel riigil polevat probleeme kohalike venelastega. Paraku õnnestus akadeemik-kindral Primakovil kõigist neist ülesandeist täita vaid see osa, mis puudutab muulaste integreerimise takistamist Eesti ühiskonda. Doktriini tunduvalt mastaapsemate ülesannete täitmisele tõmbas kriipsu peale 1998. aastal Venemaad tabanud finantskrahh ja default (võetud rahaliste kohustuste täitmissuutmatus). Seetõttu 1990. aastate lõpul Eesti-Vene suhted enam praktiliselt ei teravnenud ning Venemaa tegeles peaasjalikult oma majanduse päästmisega. Venemaal 2000. aastal võimule tulnud president Vladimir Putin lasi kohe uuendada 1997. aastal rakendatud välis- ja julgeolekukontseptsioonid ning nendega seotud muud regulatsioonid. 2000. aasta aprillis jõustas Putin Venemaa Föderatsiooni sõjalise doktriini, mis nimetab peamiste ohuallikatena NATOt ja USAt. Balti riike selles dokumendis ohuallikatena ei mainitagi. Küll kritiseerib doktriin Balti riike kaasmaalaste halva kohtlemiste eest, seades kaasmaalaste õiguste ja vabaduste tagamise Balti-Vene suhete normaliseerimise eeltingimuseks. Selline klausel tulenes omakorda Venemaa Föderatsiooni Julgeolekunõukogu vastavast protokollilisest otsusest, mis lubab Venemaal „kaasmaalaste ahistami-

se” eest Balti riike poliitiliselt, majanduslikult ja sõjaliselt kimbutada. Ka muudes Venemaa julgeolekukontseptsioonide ja -doktriiniga ühilduvates regulatsioonides Balti riike Putini presidentuuri esimesel perioodil ei mainita, kuivõrd need riigid polnud tollel ajal Kremlile julgeolekuliselt prioriteetsed. Olid ju tollel perioodil teine Tšetšeenia sõda, rahvusvaheline terrorism ja islamismi aktiveerumine Venemaa piirialadel Kremlile palju aktuaalsemad küsimused. 24. juunil 2002 teatas Putin Moskvas pressikonverentsil esinedes üllatuslikult, et „oleks taktikaline ja strateegiline viga takistada Eesti liitumist NATOga”. Peale 2001. aasta 11. septembri Al Quaeda korraldatud terrorirünnakuid USA strateegilistele objektidele algas ju USA– Venemaa ühine võitlus rahvusvahelise terrorismi vastu, mis jättis Venemaale vabad käed Tšetšeenia sõjalisteks operatsioonideks ja andis talle partnerluse NATO-Venemaa ühisnõukogus ning USA-le vabaduse „suruda” NATO liikmeiks Balti riigid. Imelik oli ka see, et Putini eelnimetatud avaldus ei olnud Eestile märgiks, et on aeg eemalduda nn Venemaa positiivse hõlvamise poliitikast kui täielikult ebaõnnestunud Vene-suunalisest välispoliitilisest liinist. USA ja teiste lääneriikide kaasabil oli ju juba saavutatud selle välispoliitilise liini üks peaeesmärke – liitumisvõimalus NATOga, mis omakorda avas uksed Euroopa Liidu liikmeskonda. Ühtlasi oli siis Putinil ja tema lähikonnalgi selge, et „lähivälismaa” doktriiniga Eesti suunale seatud lähenemised enam ei tööta ning oodatud tulemusi ei anna. Eesti välisministeerium oleks pidanud aru saama, et Venemaal on Eesti vastu üksnes kolm tõsist mõjurit: venekeelne elanikkond ja nende häälestatus Eesti riigi suhtes, Moskva Patriarhaadile alluv Vene Õigeusu Kirik Eestis ja selle pretensioonid Eesti riigi vastu ning Eesti-Vene kaubavahetus ja Venemaalt lähtuv transiit kui olulised Eesti majanduse mõjutajad. Neist mõjureist lähtuvalt oleks tulnud hiljemalt 2003. aastal alustada Vene-suunalise välispoliitilise liini ümberkonstrueerimist. Seda kahjuks ei tehtud. Ei peetud vajalikuks ohufaktorina arvestada Venemaal 2000. aastal jõustatud informatsioonilise julgeoleku doktriini, mille „Kaitsepolitsei aastaraamat 2003” tituleeris „kommunikatiivseks destabilisaatoriks „lähivälismaadel””, rääkimata juba Kremli inter-

MAAILMAVAADE

17


Scanpix

Kosovo põhjapoolsetel, serblastega asustatud aladel on kohalikud elanikud asunud jõuliselt saboteerima Priština valitsuse tegevust ning seadnud oma poliitiliseks eesmärgiks lahkulöömise Kosovost ning ühinemise Serbiaga. Pildil plakatid serblaste sõpradest (vasakult): Valgevene president Aleksandr Lukašenka, Venemaa president Dmitri Medvedev, endine Serbia peaminister Vojislav Kostunica, Venemaa peaminister Vladiminr Putin ja Ukraina president Viktor Janukovitš.

netiportaalis regnum.ru 17. märtsil 2003 ilmunud nn projektikomitee memorandumist (peaautorid Kremli juhtivideoloogid M. Kolerov ja G. Pavlovski). Viimases nõuti valitsuselt kiireid samme strateegilise kontrolli saavutamiseks Balti mere ranniku üle, sõltumatuse garanteerimist Balti riikide transiidisadamaist ja Vene diasporaa igakülgset toetamist. Nii teatas Eesti valitsus 2000. aasta aprillis, et nõustub Eesti piiri lähedal elavatele Venemaa elanikele väljastama pikaajalised viisad. Ka tuli samal aastal Eesti valitsus vastu Aerofloti erihuvidele, jättes Estonian Airi vastuväited arvestama. Ühtlasi teatas Eesti valitsus Kremlile, et on valmis suurteks kompromissideks piirileppes ja topelttollides. Samas anti diplomaatilisi kanaleid pidi Moskvale teada Eesti poole soov näha Venemaa presidenti visiidil Eestisse, kuhu ta võiks tuua kaasa ka president Konstantin Pätsi ametiraha.

18

Kõigi nende meelituste ja soovide peale ei suvatsenud Moskva mitte reageeridagi. Veel 2004. aastal jätkati Venemaale järeleandmiste tegemisi mitmes liinis ja valdkonnas. Seepärast kirjutas 14. augustil 2004 Riho Kruuv Ärilehes õigusega, et „Eestil pole enam vajadust Venemaale pidevaid järeleandmisi teha ja alandada end Venemaa ukse taga kaapimisega”. 2. augustil 2004 võtab Eesti Päevalehes kolumnist Ahto Lobjakas kõnealuse välispoliitilise liini tulemi kokku lakoonilis-kriitiliselt, öeldes, et „Venemaa hõlvamise poliitika kui hägune ja sisuta on Eesti jaoks tühja tuule tallamine”. Seoses Eesti integreerumisega NATOsse ja Euroopa Liitu valmivad Eestil 2004. aastal aga strateegilised dokumendid nagu „Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused”, „Eesti riigi kaitsepoliitika põhisuunad” ja „Riigi välispoliitika põhisuunad”. Neis osutatakse mitme Eestile olulise rahvusvahelise küsimuse üleminekule Euroopa Liidu või NATO pädevusse, kuid „Venemaa positiivse hõlvamise poliitikat” need paraku sobimatu Vene-

suunalise liinina maha ei kanna. President Meri ja Eesti välisministeeriumi juhtkond uskusid veel 2005. aasta kevadel, et Venemaale tehtud järeleandmised lubavad varsti sõlmida Moskvas piirilepingu. Samal meelel oli ka peaminister Andrus Ansip, kes teatas Riigikogus esinedes, et Eesti loobub Venemaale esitatavaist okupatsioonikahjude nõuetest, ehkki nii Läti kui ka Leedu pole senini loobunud sellistest nõuetest kui tugevast välispoliitilisest trumbist Venemaa vastu. 18. mail 2005 kirjutati piirileping Moskvas alla ootuspäraselt. Ent Riigikogu ratifitseeris selle lepingu koos preambuliga, kus viidati ka Tartu rahule. Niisugune täiendus vihastas Kremlit sedavõrd, et juba 27. juunil 2005 teatas Venemaa Föderatsiooni Välisministeerium oma riigi allkirjade tagasivõtmisest piirilepinguilt ja rõhutas vajadust alustada sellel teemal uusi läbirääkimisi. See diplomaatia ajaloos pretsedenditu samm ei üllatanud ainult Eesti välispoliitikuid, vaid ka Lääne diplomaatilisi ringkondi. Venemaa


aga oli selleks ajaks käivitanud juba uue välispoliitilise taktikaga kontseptsiooni, mille peamõtteks oli Euroopa Liidu liikmesriikide vahele kiilu ajamine. Seda hakati nimetama Putini doktriiniks. Diplomaatilisi kanaleid pidi hakati Saksamaale, Itaaliale, Hispaaniale ja Kreekale mõista andma, et Venemaa eelistab nendega sõlmida bilateraalseid majanduskoostöö ja energiakandjate soodusmüügi lepinguid. Need riigid andsid omakorda Brüsselile ühisdeklaratsioonis mõista, et tuleks hoiduda teravaist hoiakuist Venemaa vastu. Ka andis Venemaa rahvusvahelistes kontaktides teada, et kõige Venemaa-vaenulikumad riigid Euroopa Liidus on Balti riigid ja Poola. Õnneks sellised Putini-poolsed piitsa-prääniku aktsioonid oodatud tulemusi ei andnud ja juba 2006. aasta kevadel teatas rahulolematu Putin Venemaa välispoliitika kujundajaile-vormistajaile, et Karaganovi ja Primakovi doktriinid ning nende modifikatsioonid ei anna Balti suunal oodatud tulemusi ning need tuleb rakendusest maha võtta.

lustki Venemaa demokratiseerimiseks ja moderniseerimiseks vajalikke radikaalseid reforme läbi viia.

Umbes samal ajal algas avalik kriitika „Venemaa positiivse hõlvamise poliitikale” Eestis. Nii ajakirjanduse veergudel kui ka avalikel esinemistel teatasid suursaadikud Mart Helme ja Tiit Matsulevitš, aga ka parlamendipoliitikud Mart Nutt, Tunne Kelam ja Andres Herkel, et see liin on saanud Venemaaga suhetes tupikteeks nii oma väärate eelduste, ootuste kui ka eesmärgipüstitustega. Rõhutati, et eelduseks tollele poliitikale oli väär lootus, et Venemaast saab peagi radikaalsete reformide najal demokraatlik inimõigusi austav riik, kes hindab väärikalt ka väikeriik Eesti vastutulekuid. Samuti loodeti vääralt, et Eesti oma pisikese majandusega suudab olla suurt materiaalset ja propagandistlikku potentsiaali nõudvaks sillaks Ida ja Lääne vahelises koostöös. Ei arvestatud, et Venemaa hoiab kümne küünega kinni oma identiteedist, mille kohaselt on tal maailmas täita mingi eriline missioon ning mille tõttu tal peab olema mitmeid eriõigusi oma naabrite suhtes, et jätkuvalt ellu viia imperiaalseid ambitsioone. Juba Jeltsini presidentuuri lõpul kirjutas Vene tuntud majandusanalüütik Andrei Paršev oma raamatus „Miks Venemaa ei ole Ameerika?”, et arendamata infrastruktuur, separatistlikud meeleolud mõnes Venemaa regioonis, üleüldine korruptsioon ja sotsiaalsed pinged ei andnud Jegor Gaidari uuendusmeelseile ministreile võima-

Selline taktika kandis lühiajalist vilja, kuivõrd juba 2007. aasta aprillirahutused tõid kaasa Vene suunalt lähtuva transiidimahu olulise vähendamise ja Eesti mainekate kaupade ajutise boikoti. Õnneks lõppes Eesti majanduslik survestamine seoses presidentuuri vahetumisega Venemaal 2008. aasta kevadel. Võimule tulnud president Dmitri Medvedevi juhtiv majandusnõustaja K. Tanajev soovitas juba samal aastal toimunud kohtumisel Eesti ajakirjanduse esindajatega mõelda tõsiselt vastastikuse majandusliku hõlvamise poliitika rakendamisele, kuna tänasel Vene eliidil olevat ülekaalus majandushuvid. Samas tunnistas ka Tanajev, et Venemaa paljukiidetud „lähivälismaa” poliitika ja selle täiendused kukkusid Balti suunal täielikult läbi.

Seda oleks pidanud ka „Venemaa positiivse hõlvamise poliitika” realiseerijad õigeaegselt märkama ning selle välispoliitilise liini operatiivselt ümber konstrueerima. Alles pärast avalikkuse ette tulnud kriitikat otsustati see Vene-suunaline liin vaikselt asendada nn Venemaa positiivse ignoreerimise liiniga, mis nägi ette mitte teravalt reageerida Venemaapoolseile traditsioonilistele provokatsioonidele, nagu õhuruumi või merepiiri rikkumised, Eesti-vastane kriitika Vene ajakirjanduses, Vene diplomaadikattega luurajate tegevuse tõkestamine ja nende väljasaatmine Eestist jne. Ühtlasi otsustati aktiveerida koostööprogramme nii erinevate Venemaa regioonidega kui ka piiriüleste programmide raames ja samas mitte lunida Moskvalt tagasi Tartu Ülikooli kunagisi hinnalisi kollektsioone ja president Pätsi ametiraha.

hoogustada oma Euroopa Liidu suunalist transiiti. Samas tuli Venemaa ettevõtjail üritada saada osalust või kontrolli Eesti strateegilise tähtsusega või tipptehnoloogia ettevõtteis. Niisiis oli Kremlil plaanis tõsine Eesti majanduslik hõlvamine, mille katkestas suur ootamatult alanud globaalne finants- ja majanduskriis. Tänaseks on kummituslik ja väidetavalt monoliitne tandem Putin–Medvedev pudenemas. Niisamuti pole selge ka see, mis võib selle aastal veel juhtuda USA dollari ja eurotsooniga. Ent kõik need asjaolud mõjutavad tuntavalt Eesti-Vene suhteid. Seega on praegune Eesti välispoliitikute äraootav positsioon Vene-suunalise liini korrigeerimisel põhjendatud. Jääb vaid loota, et lähitulevikus Venemaal ümbervalitavad tähtsad võimuinstitutsioonid (Riigiduuma ja president) säilitavad soovi arendada lääneriikidega normaalseid suhteid ja vastastikku kasulikku koostööd. See lubaks ka Eestil välja töötada Venemaa suunal sellise välispoliitilise liini, mis aitaks kahe naabri vahel kujundada välja püsivad normaalsed suhted. 

2009. aastal, kui Medvedev hakkas juba jõulisemalt oma otsustustega Putini varjust välja tulema, saabusid Kremli lähedastest ringkondadest teated, et Kreml hakkab nüüd Eestile rakendama informatsioonilise ja majandusliku hõlvamise poliitikat. Mõningast aimu sai sellest 2010. aastal, kui Venemaa välisministeerium tuli lagedale Venemaa välispoliitika kontseptsiooni projektiga, mida mõned Eesti ajakirjandusväljaanded ekslikult tituleerisid Venemaa väliskaubandusdoktriiniks. Sellest dokumendist nähtus, et Venemaa peab oskuslikult ära kasutama Eesti transiidisadamate võimalusi, et

MAAILMAVAADE

19


ÕPETUSSÕNA

Kreeka ja Euroopa: finants- ja usalduskriis Angelos Chryssogelos Euroopa Ülikooli Instituudi teadur, Firenze

Panos Tasiopoulos Euroopa Uuringute Keskuse projektijuht, Brüssel Üks Kreeka finantskriisi paljudest paradoksidest, mis on selle üsna omapärase riigi toonud maailma tähelepanu keskmesse, on järgmine: kui Iirimaa ja Hispaania finantskriis tekkis erasektori süül, siis Kreeka probleemiks on selgelt liiga suur, ebaefektiivne ja parasiitlik avalik sektor. See tekitab teistes finantsraskustes vaevlevates riikides väga vastakaid tundeid. Näiteks Hispaanias või ka USAs põhjendatakse rahva proteste mõnikord meelepahaga, mis mõne arvates (mis ehk polegi päris alusetu arvamus) tuleneb sellest, et tagajärgedest hoolimatu erasektori vigade eest pannakse vastutama kogu ühiskond. Kreeka kohta aga arvatakse väljapoolt vaadates, et sealne iseenesest ebaefektiivne avalik sektor tõmbas kogu Kreeka viletsa juhtimise, korruptsiooni ja onupojapoliitika orgiasse. Kreeka protestid peaksid seega olema moraalselt laiduväärsed, sest inimesed, kes seal protestivad, on needsamad, kes on seda Euroopa rahadega (esmalt tõukefondide, hiljem Euroopa pankade odava laenurahaga) toidetud süsteemi pikka aega ise ära kasutanud. Paraku on ühiskonnapoliitika üks põhitõdesid see, et kui üks grupp võidab, siis mõni teine alati kaotab. Isegi Kreekas ei laiene avaliku sektori hüved kogu ühiskonnale. Vastupidi, suur osa ettevõtjaid ja keskklassi inimesi peavad maksma makse, tegema pikki tööpäevi (töönädal on OECD riikide hulgas üks pikimaid), taluma turupiirangud ja -eeskirju, ebaefektiivset ja ülepaisutatud avalikku sektorit ning meediakanalite omanikest ja riigihankelepingute täitjatest koosnevat riigikapitalistide klassi, kes on turumoonutuste eest samavõrra vastutavad kui avalik sektor. Selle ebaefektiivse süsteemi lõi Kreeka Sotsialistlik Partei 1980. aastatel ja sama partei „uuenduslik” tiib

20

laiendas seda oluliselt 1990. aastatel. Nüüd nõutakse selle süsteemi jätkamiseks inimestelt, kelle õlul selle ülalpidamine alati on olnud, veel kõrgemate maksude maksmist ja loobumist hulgast avalikest teenustest, samal ajal kui valitsus ei suuda süsteemi seniste kasusaajate privileege puudutadagi.

ja teiselt poolt oskamatusega maksudest kõrvale hiilida peab ülal suhteliselt väikest rühma riigifirmasid, ametiühinguid ja soodustatud ärimehi. Need aga on valitsuse poliitika eest praktiliselt kaitstud: võimul olevate sotsialistide eesmärk on kaitsta oma eesõigustatud kliente avalikus sektoris tegelike muudatuste eest.

Just sellele inimrühmale mullusuvine „rahulolematute” liikumine suures osas toetuski. Sinna kuulusid mitmesuguste poliitiliste vaadetega ja erineva ühiskondliku taustaga inimesed, keda ühendas viha ja meeleheide. Neil ei olnud küll selget eesmärki, kuid neil oli ühine lootus, et midagi muutub. Sellegipoolest kasvas see massiliikumiseks, mis esimest korda üle 35 aasta avaldas meelt rahumeelselt. Mais ja juunis avaldasid sajad tuhanded inimesed meelt parlamendihoone ees ja see on Kreeka jaoks tõeliselt revolutsiooniline sündmus – muidu on väikesed protestirühmad Ateena tänavail ikka kujuteldamatut kaost tekitanud.

Seda tehes ei kohku valitsus tagasi isegi ässitamast üksteise vastu teisi ühiskonnaklasse ja eri ametialade esindajaid. Poliitiliste ja majandusstruktuuride hoidmiseks, mis on Kreeka nõnda sügavale majanduslikku stagnatsiooni viinud, räägib valitsus kord üht, kord teist juttu. Sisepoliitilistes sõnavõttudes süüdistab valitsus Euroopa Liitu ja Rahvusvahelist Valuutafondi meetmete eest, mida ta peab võtma jätkuva majanduslangusega võitlemiseks, rahvusvahelisel areenil aga süüdistab ta oma rahvast korruptsioonis ja kohanemisvõimetuses, et põhjendada viivitamist ja võetud meetmete ebapiisavust. Sisuliselt tegeleb valitsus mõlemas suunas eksiarvamuste ja stereotüüpide viljelemisega, mille ainus eesmärk on hoida kinni oma vahendajarollist Euroopa ebakindluse ja Kreeka kannatuste vahel. Kui juunis kukkus läbi kahe suure erakonna koalitsioonivalitsuse moodustamine ning „rahulolematute” meeleavaldus muutus tõeliseks rahvaliikumiseks, otsustas valitsus reageerida karmilt: esi-

Praegune valitsus – taas sotsialistid – teeb näo, et võtab meetmeid avaliku sektori põhjalikuks ümberkorraldamiseks ning riigi ja ühiskonna suhete oluliseks muutmiseks. Tegelikult aga ei toimu midagi. Need niinimetatud reformid on vaid uus viis maksustada ettevõtjate ja valgekraede keskklassi, kes ühelt poolt oma tööga


Scanpix

Turistid Kreekas Ateena Nike templi juures. Enamikule turistidest on Ateena vaid vahepeatuseks teel suvituskohtadesse Egeuse mere saartel, mis pakuvad rahu ja puhkust ka praegustel kriisiaegadel, seda vaatamata vajadusele igal pool ja igal sammul hindade üle kaubelda.

mest korda 35 aasta jooksul pärast diktatuuri kukutamist lasi ta politseil meeleavaldajad laiali ajada. Kuid isegi siis peitis valitsus end pseudoprogressiivse retoorika taha ja süüdistas politseid „tarbetu jõu kasutamises” ning süvendas samal ajal varjatult rahvusvahelise meedia arusaama Kreekast kui radikaalide ja ekstremistide riigist. Paljud analüütikud arvavad veel praegugi, et Kreeka puhul on kõige tõenäolisem pankrot ja euroalalt lahkumine. See oleks kohutav raiskamine Kreeka ja Euroopa maksumaksjate ja investorite arvelt. Kreeka tahab seda stsenaariumi vältida samamoodi nagu kõik teised. See tähendab, et isegi kui paljud rahvusvahelised majandusanalüütikud toovad usutavaid argumente selle kohta, et Kreeka peaks uuesti kasutusele võtma drahmi, toetab Kreeka avalik arvamus jätkuvalt kindlalt euroalale jäämise ja Euroopa integratsiooni poliitilist ideaali. See enamus on valmis toetama jõude, mis on tõsimeelselt pühendunud reformidele. Eurooplased peaksid Kreekas püüdma peale haledalt ebakompetentse valitsuse või tagurliku ja destruktiivse retoorikaga äärmusvasakpoolsete kuulata ka muid hääli. Solvangud ja ründed Kreeka rahva ajaloo, kultuuri, tavade ja rahvusliku uhkuse aadressil on vaid vesi nende eurooplaste ja kreeklaste veskile, kes armastavad

venitada ja kardavad teha raskeid otsuseid. Kreeka on väljakutseid trotsinud varemgi: 1950. ja 1960. aastatel leidis siin aset majandusime, mis põhines raskel tööl ning esmalt natside, siis kommunistide vastu kümme aastat sõdinud ja sellest räsitud rahva sihikindlusel ja õiglustundel. Suur osa sellest edust võlgneb tänu USA-le ja Marshalli plaanile. Sisuliselt asus Kreeka külma sõja rindejoonel, kus põrkusid kaks vastandlikku ühiskonnaja majandusnägemust. Just nagu 1940. aastal, kui Kreeka saavutas ainsa liitlasena võidu nn teljeriikide üle, sai Kreekast 1940. aastate lõpus ja sealt edasi läänemaailma esimene kommunismi ikke alt vabanenud riik. Järgnenud aastaid saatnud majandusedu polnud ainult Kreeka rahvale endalegi ootamatult tulnud saavutus, vaid ka tunnistus vabaduse jõust. Praegune Kreeka võib niisama hästi olla uue „sõja” rindejoon: see on veretu konflikt ühelt poolt Euroopa väärtuspõhise kogukonna majandusliku ja sotsiaalse süsteemi integreerimisele suunatud poliitilise visiooni ning teiselt poolt rahvusvaheliste, riikideväliste ja ebaisikuliste finantshuvide vahel. Nagu 1940. aastatelgi, on kreeklased ka nüüd valmis andma oma panust. Kuid nad ei vaja niivõrd rahalist ja tehnilist

abi, kui pigem surve avaldamist praegusele viletsale, korrumpeerunud ja privileegidele üles ehitatud poliitilisele süsteemile, mis on valitsenud juba üle 35 aasta, et see muutuks põhjalikult või laguneks sootuks. Ka täna peavad kreeklased end osaks Euroopa perekonnast, Euroopa ajaloost ja kultuurist. Niisamuti on eurooplased Kreekat alati pidanud oma tsivilisatsiooni hälliks. See suhe ei tohiks muutuda. Kui see juhtuks, kaotaks Kreeka oma keha ja Euroopa oma südame.

Angelos Chryssogelos on Firenze Euroopa Ülikooli Instituudi politoloogiadoktorant. Ta on lõpetanud Ateena ja Leideni ülikooli ning õppinud ka Cornelli ülikoolis. Ta on töötanud külalisteadurina muu hulgas Brüsselis Euroopa Uuringute Keskuses. Panos Tasiopoulos on Brüsselis asuva Euroopa Uuringute Keskuse projektijuht. Ta on õppinud Ateena ülikoolis politoloogiat ja avalikku haldust ning tal on Nottinghami ülikooli magistrikraad rahvusvahelise julgeoleku ja terrorismivastase võitluse alal. Ta on töötanud Konstantinos Karamanlise Demokraatia Edendamise Instituudi Brüsseli kontori juhatajana. 

MAAILMAVAADE

21


Araabia kevadest araabia sügisesse Mart Helme suursaadik Kevadel Tuneesiast alguse saanud rahvaülestõusude laine, mis ajakirjanduses kiiresti araabia kevadeks ristiti, on praeguseks jõudnud hilisesse sügisesse, mistõttu peaks olema õige aeg teha kokkuvõtteid sellest, missuguseid muutusi sündmused selles piirkonnas õieti on kaasa toonud. Niipea kui rahutused algasid, eriti aga siis, kui need Tuneesiast Egiptusesse kandusid, hakati läänes Põhja-Aafrikas toimuvat nimetama demokraatlikuks revolutsiooniks, mille eesmärk on piirkonnas seni valitsenud kvaasidemokraatlike diktatuuride kõrvaldamine. Paraku oli sündmuste seesugune tõlgendamine ühelt poolt kindlasti soovmõtlemine, teiselt poolt aga ka inertne stampide kasutamine, mis eiras nii ülestõusude sügavamaid põhjusi kui ka ülestõusnute tegelikke eesmärke. Soov diktaatoreid kukutada polnud kindlasti esimene põhjus. Pigem personifitseerusid diktaatorites need probleemid, mis inimeste rahulolematuse taga tõeliselt seisid: ülerahvastus, tööpuudus ja sellest tingitud vaesus, korruptsioon, ühiskondliku sidususe puudulikkus, religioossed, etnilised ja hõimulised vastuolud, karjuv varanduslik ebavõrdsus, puhta vee puudus ja – üllatus, üllatus – terav läänevaenulikkus. Just lääneriike – mitte iseendid või oma valitsemissuutlikkust – peab kriitiline mass Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika elanikke peamiseks süüdlaseks oma viletsas elujärjes, aga ka oma riikide alaväärtuslikkuses arenenud maailmaga võrreldes. Muidugi osutatakse viimasel juhul nii oma kunagisele koloniaalsele sõltuvusele Suurbritanniast, Prantsusmaast ja Itaaliast kui ka tänapäevase korporatiivse majandusimperialismi saamahimule. Ka kukutatud diktaator-presidentide puhul ei tulnud suhted lääneriikidega nende populaarsusele põrmugi kasuks. Võib tunduda paradoksaalsena, kuid kanalisatsioonitorus kuulsusetu lõpu leidnud Liibüa liider Moamar Gaddafi oli araablaste hulgas oluliselt populaar-

22

sem ajal, kui ta läänes terroriakte teostas, samas kui tema populaarsus lääneriikidega suhete soojendamise poliitikale üle minnes järsult langes. Ka Egiptuse president Hosni Mubarak oli Iisraeliga rahulepingu sõlmimise järel araablaste ja moslemite silmis kõike muud kui populaarne ning isegi palestiinlaste kõigi aegade kõige autoriteetsem juht, praegu juba surnud Yasser Arafat kaotas oma terroristist rahvuskangelase aura hetkel, kui ta nõustus Oslo kokkulepetega. Siinkohal projitseerisid araablased nii nimetatud kui ka mitmete nimetamata kohalike liidrite läänesuunalise kokkulepliku kursi automaatselt varasemasse, Teisele maailmasõjale eelnenud ja järgnenud aega, mil kohalikud valitsejad polnud ei enamat ega vähemat kui lääne suurriikide jooksupoisid, kes seesugustena rahva silmis oma legitiimsuse kaotasid ja lõpuks enamasti sõjaväeliste riigipöörete abil võimult ka kõrvaldati. Nüüd tabas omaaegseid riigipöörajaid või nende järglasi sama saatus. Seega: mis tahes nime me Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas kevadel puhkenud rahutustele ka ei annaks, igal juhul polnud ja pole seal tegemist demokraatlike revolutsioonidega, mis asendaksid diktatuurid läänelikult liberaalsete parlamentaarsete süsteemidega. Lääne toetus rahvaülestõusudele võis küll aidata kaasa Hosni Mubaraki kukutamisele ja Moamar Gaddafi tapmisele, kuid suurendas samas kogu piirkonnas ja muslimimaailmas tervikuna vaieldamatult ja vältimatult ka läänevastast vaenu. Õigupoolest ongi praegu, kus mässud Süürias ja Jeemenis alles kestavad, Egiptus on aga juba teist ringi rahutu, sügisesse jõudnud araabia kevadest kõlama jäänud pigem eksistentsiaalne küsimus, kuidas edasi? See küsimus pole oluline üksnes rahutustest raputatud riikidele, vaid ka Euroopale ja Ameerikale. Hetkel näeme, kuidas mahapaisatud võimu on oma kätte haaranud suhteliselt kirev seltskond, kus tooni annavad kukutatud valitsuste teisejärgulised ametnikud ja õigel hetkel poolt vahetanud sõjaväelased ja poliitikud. Eeldada, et see

seltskond asub visalt ja sihikindlalt oma riikides läbi viima läänelikke ja demokraatlikke reforme, on enam kui naiivne. Ainus, mida need inimesed oskavad – ja ka tahavad – on vana süsteemi saneeritud jätkamine uute nägude juhtimisel. Kõik need, keda me Egiptuses, Liibüas, Tuneesias ja mujal tõepoolest lääne- või vähemalt demokraatiameelseteks jõududeks nimetada võiksime, on liialt killustunud, nõrgad ja autoriteetsete juhtideta ega tule seepärast massiivse välistoetuseta tõsise jõuna arvesse. Tugev toetus läänest on samas aga ka nende – nagu eespool nägime – Achilleuse kand, mistõttu nii Levanti kui ka Maghrebi muutumine euroopalikult demokraatlikuks oli ja jääb vähemalt nähtavas tulevikus soovunelmaks. Ent nagu teada: loodus tühja kohta ei salli. Need tektoonilised nihked, mis piirkonna poliitmaastikul praegu on aset leidnud, peavad paratamatult lõpuks suubuma kindlamasse ja püsivamasse voolusängi. Paraku on ainus jõud, mis seda tagada suudab, islam. Ühiskondades, kus arvestatava osa elanikkonnast moodustavad noored mehed, pole see ka imeks pandav. Ühtlasi on islam tõeliselt internatsionaalne: kujutades endast ühelt poolt pan-araabia liikumise kandvat ideoloogiat, ühendab ta teiselt poolt prohveti rohelise lipu alla ka mittearaablastest muslimid. Tegelikult ongi piirkonna rahvad oma nõrku riiklikke institutsioone ja juba koloniaalaegadest pärit poliitilist alaväärsustunnet alati kompenseerinud pan-araabia ja islami solidaarsusega, millest on iga muslimi teadvuses kinnistunud kõigutamatu veendumus, et konfrontatsioonis läänega teevad teised islamiusulised alati õigeid asju. Sellest seisukohast oli lääneriikide ja NATO sekkumine Liibüa kodusõtta vaieldamatult sügav strateegiline viga, mis lühiajalise efektiga taktikalisest võidust hoolimata aitab tugevasti kaasa Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika edasisele usulisele fundamentaliseerumisele ning kalifaadi taastamise idee veelgi kindlamale kinnistumisele piirkonna rahvaste hulgas. Perspektiiv omada oma naabruses agressiivset ja religioosselt fanaatilist


Erakogu

Sirte varemetes tänavad peale lahinguid. Liibüa endine liider Muammar Gaddafi, kes oli end oma kodulinnas Sirtes üle kahe kuu varjanud, saadi kätte ja tapeti opositsioonivõitlejate poolt 20. oktoobril 2011.

Lähis-Ida on Euroopale aga kõike muud kui meeldiv, eriti arvestades siinsetes riikides juba eksisteerivaid arvukaid muslimivähemusi, migratsioonisurvet piirkonnast ning Euroopa enda demograafilist allakäiku. Olukord on seda suuremat muret tekitav, et islamimaailmale on tekkimas üha enam autoriteetsust koguv liider teokraatliku Iraani näol. Sealjuures on paradoksaalne, et nii araabia kevade tulemused kui ka lääneriikide viimaste kümnendite diplomaatilised ja sõjalised ettevõtmised töötavad kõige enam just Iraani kasuks. Iraagis viis lääneriikide sõjaline sekkumine küll sealse diktaatori Saddam Husseini kukutamiseni (naftafaktorist me siinkohal ei räägi), ent seni, kuni Iraaki valitses Hussein, polnud Teheranil lootustki Iraaki oma mõju alla saada. Nüüd on see aga sisuliselt juba sündinud fakt, mis vormistatakse lõplikult USA vägede Iraagist lahkumise järel. Seda põhjusel, et pärast Husseini kõrvaldamist pole ilmalikud (läänemeelsetest rääkimata) poliitilised jõud riiki konsolideerida suutnud ning USA vägede lahkumise

järel vallanduda ähvardava kaose ning kodusõja suudab ära hoida vaid riigi islamiseerumine ning tiheda usulise ja poliitilise liidu loomine Iraaniga. Ent araabia kevad on Iraani rüppe lükanud veel ühe strateegiliselt olulise riigi. Selleks on Süüria, mille president Bashar al Assadil polegi õigupoolest rohkem valikuid, kelle toetusele kujunenud olukorras apelleerida. Juba praegu on Süüria ja Iraani tugeva mõju all LõunaLiibanonis tegutsev ja seal mitte kellegi kontrollile alluv palestiinlaste terroriorganisatsioon Hezbollah (valitseb ka Gaza sektoris), mis seesugusena kujutab endast Teherani (ja Damaskuse) šantaažipoliitika tõrkumatut instrumenti. Erinevalt Liibüast, millel puudub geopoliitilises mõttes strateegiline tähtsus, mistõttu Gaddafi kukutamine ja tapmine oli pigem meediasündmus kui muutus poliitilises paradigmas, on nii Iraan, Iraak kui ka Süüria ülimat strateegilist tähtsust omavad riigid. Kui lisada siia, et Iraan oma ligemale 80 miljoni elanikuga kujutab endast vaieldamatult vähemalt piirkondlikku suurriiki ning et juba

lähiaastatel liitub Teheran ilmselt ka tuumariikide klubiga, on meil piisavalt mõtlemisainet araabia kevade, aga ka LähisIdas tervikuna viimase kümnendi jooksul aset leidnud arengu tulemuste üle. Muidugi võime ennast lohutada, et teine kohalik suurriik, samuti ligemale 80 miljoni elanikuga Egiptus on piisavalt tugeva omaidentiteediga ega lange seetõttu kindlasti otseselt Teherani mõju alla. Ent Egiptuse islamiseerumine või vähemalt senisest rohelisemaks muutumine on ikkagi perspektiiv, mis kaalub tugevasti üles lootused selle riigi liikumisele euroopaliku demokratiseerumise suunas. Ning kolmas Lähis-Ida suurriik Türgigi viskleb meeleheitlikult Euroopa ja islami vahel ega kujuta seetõttu endast isegi NATO liikmesriigina enam lääneriikidele tõeliselt usaldusväärset liitlast Levanti ja Maghrebi kõrbetest tõusva rohelise laine vastu. Nii võimegi kokkuvõtvalt tõdeda, et araabia kevade paljulubavad õied on sügiskülmades närbunud, jättes järele pigem kibedad kui söögikõlbulikud viljad. 

MAAILMAVAADE

23


EXCERPTS

A conservative renaissance Torbjørn Røe Isaksen, Henrik Syse Editors of Konservatisme In the wake of the financial crisis, Time’s European edition ran a picture of Karl Marx on its front cover. The message was clear: after three decades of rightwing ascendancy and so-called neoliberalism, the wind had changed. The god of the free market was dead, as one Norwegian commentator summed up the situation. A few years later, we now see that that the radical left-wing camp is not in fact running the show in Europe. On the contrary. Social Democratic parties face an upward slog and voters are no longer moving toward the left. While it may not necessarily be all that visible in our quiet home port in Europe’s north, Europe is caught up in a whirlwind of change. One reason that can be cited is the economic crisis and public sector spending cuts, which always follow on the heels of overspending. Yet Europe is also engaged in a fundamental discussion about its own identity and place in the world. For citizens and society, this broader debate opens up perspectives that are completely different from the discussion about the economy familiar from the previous decades. Perhaps this is why many feel Europe is experiencing a conservative renaissance. This is not an euphemism for reactionary impulses or xenophobia – although these can also be seen – but rather a political movement that aims to emphasize human values, rights and community, not systems and abstract goals. In the last 30 years, parties under the conservative ensign have often done well at elections. But in practical policy making, liberalism and conservatism have largely merged in the right-wing camp, with the former has forced out the latter in many cases. Now conservative thought is again returning to prominence in European discourse, and the reason may be the increased role of communities outside the political and economic sphere. After the war in the trenches waged for decades by pro-market forces and pro-government forces, more and more are asking whether something is not being lost in the line

24

of fire. We see examples of this in discussions about immigration and integration, where the role of culture is brought to the forefront as a counterweight to the view of man as rational maximizer as well as to the belief that the state’s well-being is sufficient for building a good society. Religion is again being taken seriously, both because it is hard to understand others without understanding their religion, and the fact that religion is behind our common historical backdrop and an ethical underpinning. In addition, the discussions on capitalism have changed as well. Few doubt the claim that a healthy market economy is critical for a free and democratic society. But many are concerned that the capitalist mindset is emphasized too much in areas where it does not naturally belong. It is symbolic that British PM David Cameron emphasizes so clearly a need for community and belongingness, and some see these utterances as a repudiation of Thatcherite free market ideology. Cameron clearly makes conservative heritage his starting point. Conservatives believe that unalloyed liberalism, just as pure socialism, will have trouble coming to grips with the actual complexity of society and people’s actual needs. The great strength of liberalism is that it is rational and emphasizes individual liberty; but it is a poor choice for explaining why community is so important for people and why rapid changes could lead to loss of security and unrest – even if the changes seem like reasonable ones. The great strength of socialism is solidarity with the weak and its optimistic belief that people can steer

developments through policy. But socialism has a tendency to overlook aspects of society that lie outside the markets and state – the aspects that de Tocqueville called “intermediate communities” –family, congregation, local community and organizations. The first hallmark of conservatism has always been anti-utopianism. The British historian and philosopher Anthony Quinton described conservatism as “the politics of infallibility”. People embody both good and bad tendencies. The goal of authority and politics is not to build a new Jerusalem, third Reich, classless society or earthly paradise, but to patiently and prudently make better the society we are living in, while protecting the higher ground that people need above their lives. Politics is imperfect by its nature; more a blunt knife than a surgeon’s scalpel. A conservative statesman is not an engineer or architect. He or she is a housekeeper. Critics are fond of noting that many conservatives have for centuries defended a number of institutions that have now outlived their usefulness, from autocratic monarchy to the aristocracy. But if we want to understand why conservatism continues to be relevant, it might be more interesting to look at it the other way around. Why are many of the institutions that conservatives have defended still with us today – from the Norwegian Council of State (selected by the monarch) to the church and the rule of law? Perhaps conservatism is returning to centre stage today because conservative thinkers have laid emphasis on that which seems stable and familiar at watershed moments. 


EXCERPTS

Darkness at the end of the tunnel Ahto Lobjakas Observer, Estonian Foreign Policy Institute “Must we not ourselves become gods simply to be worthy of (deicide)?” asks Nietzsche’s madman in The Gay Science. “God is dead”, not in the sense of something an atheist might say, but as an argument that postulates the end of metaphysics. According to Nietzsche, the end –the transition to nothingness – has been encoded into metaphysics since the very beginning, from the time of Plato, and is effected through Christianity (“Platonism for the masses”) and from that point on through the Age of Enlightenment, when the superhuman goal or absolute was superseded by the maximum satisfaction and well-being of the greatest number. The liberal reach of this ideal is predestined to weaken, Nietzsche believed, as people would ultimately left clutching at emptiness once the supreme world faded. Man would no longer have anything to latch on to. Even for Estonian society with its own particularities, Nietzsche offers deep insights, the precise meaning of which is only now starting to take on clearer contours. It is harder and harder to shake the feeling that we are living between two eras. We are the children of the outgoing age –Nietzsche’s age of God – something still stirs in most of us in response to its commandments and interdictions. But there are an increasing number of us who want to become deities ourselves. Not as in Kitzberg’s work God of the Purse, or the Lord of the Flies– the decline of the West has already gone past these steps – but one’s own God. A one-man or onewoman God. Anders Breivik, Timothy McVeigh, school shooters in Germany, Finland and elsewhere, the London rioters – with certain reservations – did not attack subsections or aspects of the system to improve them (as did their terrorist forebears going back to the Russian anarchists) – rather they attacked the entire world order as such. The object of their rage was not the enemies of what they considered to be the ideal embodiment of the system, but their own kind, whose only fault was that the “god” of

the system still speaks to them in some manner (Norwegian left-wing liberals, US federal government, students with life and career plans, even storekeepers are included in these ranks insofar as their activities are predicated on the current state of affairs continuing). In the philosophical sense noted above, their actions represent post-nihilism. Post-nihilistic violence aimed at the surrounding normalcy is not inspired by progress or reform but purely by their one’s own position. Such violence lacks any critical dimension, even the slightest shred of support for changing the world. The motive for such violence is largely post hoc. It may be a response to questions that the perpetrator anticipates, but the tendency to justify one’s own actions as a knee-jerk reflex is the only due that nihilists give our world. They come from our world and as such they react to a certain part of the stimuli. Their violence on the other hand is pointless, thoughtless, absolute and solipsistic, severed from the rest of the world. In the broader view of society, we have a unique opportunity to see whether utopia can become dystopia, and if so, how. No one has had such an opportunity before – if only because the utopian age has only recently come to an end. The anticipation of the middle third of the last century – that the flowering of human society is a question of social engineering (seen in purest form in the works of Isaac Asimov) – did not come to fruition. It appears that the conviction that self-regulation is the answer to everything (which dominated the last third of the 20th century and which, to continue the sci-fi analogy, is espoused by Robert Heinlein) is now in the dustbin of modern history. The last gasp for utopianism (to this point, at least) was seen in the hope that stirred at the turn of the millennium that history itself holds some superior teleological plan for us (as a bad omen or symptomatic inevitability, this period also coincided with the twilight of thinking people’s sci fi). Today we are left with something that could be described with the prescient sense that we are basking in the radiance of the glory of

past eras. Nothing has directly been lost – other than faith in a better tomorrow. Much depends on whether the end of history in the Western sense (meaning that history loses its point, becomes chaos) can be checked or controlled on the political level. It is completely possible that it is possible that we can buy some time. Time in turn could bring new rays of hope, but not solutions. But even politics are becoming more reactive and less substantial both in the New and Old World. Politics has a lack of a credible hope, and its leaders lack the ability to break eye contact with the eyes of the masses. 

MAAILMAVAADE

25


EXCERPTS

Excerpts from a discussion following the theatrical premiere of the film Khodorkovsky on 22 September, with Tunne Kelam,Vladimir Jushkin, Mart Helme and the film’s director Cyril Tuschi participating. Ulla Männi

Tuschi: To start with, I would like to stress today was the film’s debut. Before this, the film went from one film festival to the next. The making of the film started five years ago. I had been invited by Andrei Blakhov to Khanty-Mansiysk, where I heard about Khodorkovsky for the first time. I was taken in by his controversial and somewhat romantic persona, who went from communist youth to a top capitalist and finally ended up a prisoner like out of a Dostoevsky novel. I was haunted by the question of why he went to jail voluntarily. It was then I started making the film. Jushkin: I would like to analyze the film not from the artistic viewpoint but from that of a Russologist. The first focus is portrayed right in the opening shots, where the spiritual crisis in Russian society is most apparent. We see three young people who do not know anything of the Khodorkovsky case. That year, leading Russian sociological research companies LevadaTsentr, VTsIOM and the Society’s opinion foundation conducted a survey of how much is known in Russia about the Khodorkovsky case. A total of 70% of the respondents did not know anything or were ambivalent regarding the fate of the accused. Such a society is putty in the hand of the authorities – they can ban demonstrations and rallies or cancel elections. Russian sociologists call it lumpenization of society. The other projection is Khodorkovsky and power. Cyril’s should be praised for landing interviews with people close to Khodorkovsky, and these interviews tell us a great deal. The film says it all. I only wish to add a few aspects. First of all, the Khodorkovsky case is one of three pillars on which the Putin regime rests. The second one is the lumpen, which makes up 70% of society, and the third is the special services. A scholar

26

A moment from the conversation. From left Mart Helme, Cyril Tuschi and Tunne Kelam.

with a doctorate in sociology, Olga Kryshtanovskaya of the Russian Academy of Sciences, one of two experts studying the Russian elite, has estimated the number of special services personnel who wield political power in Russia. By her calculations, 67% of senior officials in the federal government are from special services or power structures. The oligarchs realized only in 2003 who they had given power to. Since that time, two noteworthy documents have appeared: first, in May 2003, a high-level report about a supposed oligarch conspiracy to seize power. This report states that the oligarchs realized that they lack political government and that it was not possible to get their parties to power through democratic elections. They thus decided to orchestrate a coup in the higher ranks, naturally using their main asset, money. The new Duma to be elected in 2004 was supposed to change the Constitution. Presidential Russia was to become a presidential parliamentarian state – something akin to France. Khodorkovsky topped the list of conspirators, followed by Derebaska, Abramovich and so forth. A month after the report, an article appeared either in Moskovski Komsomolets

or Komsomolskaya Pravda in which the journalist, without naming names, describes how one large oil company was preparing for elections. Asked who they supported, the company answered that they support no one. They believe that it will be much less costly for them in the next four years to defend their interests if they flat-out bought the Duma, instead of financing election campaigns. After these two documents appeared, Platon Lebedev and Khodorkovsky were arrested. The ones who say Khodorkovsky was arrested so that Yukos could be seized are correct. The Chekists needed money, already having gained power. Now they needed to get sources of financing under their control as well. Why is the Khodorkovsky case one of the fundamental pillars of the Putin regime? Because Putin realized that the united oligarchs could use their money to take power. The Khodorkovsky case was also meant to send a signal to others to refrain from association and involvement in politics as long as Putin was in power. Next March, Putin will become president for another 12 years and Khodorkovsky will not be released from prison before all of Russia’s wealth is divided up


EXCERPTS

among the Chekists and no one needs Khodorkovsky any longer.

processes. Every step by the oligarchs was under scrutiny.

Helme:

Khodorkovsky and others were victims of the Yeltsin-era illusions that democracy and pluralism were possible in Russia and that it was possible to operate through a combination of legal and nonlegal measures.

I’d like to bring out one additional angle. What was one of the fatal errors the oligarchs made –an important factor they did not reckon with? Well, after the Soviet Union collapsed, there were two state-wide organizations that were not disbanded – these were the special services and the Red Army. The special services possessed information, brain trusts and the means to influence and control

Right now, Russia’s oligarch number one is Vladimir Putin. Unfortunately, Western democracy is helping Putin stay in power.

In a situation where Russia fears internal unrest, this regime is becoming extremely dangerous for its neighbours, especially considering that restructuring is currently taking place in the Russian army. From this standpoint, too, Cyril’s film is a wake-up call, it’s enlightening and in some cases frightening. It is good that Cyril is able to screen this film in Ukraine, Finland, Poland and other countries that are also in the sights of Putin’s regime – it has resonance there. The film contributes to fostering an understanding of how terrible this regime next door really is. 

Impacts of foreign policies and doctrines on estonian-russian relations Juhan Värk It is a sad fact that Estonia and Russia have never had friendly or good-neighbourly relations. Perhaps in the first months of the post-socialist period, Estonian-Russian relations could be classified as normal or better. The Russian S.F.S.R of that period was one of the first states after Iceland to recognize Estonia’s reindependence after the hardliner putsch fell through in Moscow. On 24 October 1991, the Republic of Estonia and the Russian S.F.S.R. established diplomatic relations. On 26 December 1991, the Russian S.F.S.R.’s Supreme Soviet ratified the treaty on bilateral relations between the two countries. It appeared that only the only thing that stood in the way of friendly relations was the fact that Soviet army units remained on Estonian soil. Yet even in this area, there was a positive outlook, as on 31 December 1991, the day the Soviet Union ceased to exist, the Russian Federation declared itself the legal successor of the colossus. Estonia now awaited Russia’s preparedness for negotiations for the withdrawal of Soviet army units left on its territory. On 14 January 1992, Russian Foreign Minister Andrei Kozyrev visited Tallinn to address these matters. Yet, contrary to Estonia’s positive expectations, the foreign minister announced that the units did not belong to Russia but to the Commonwealth of Independent States, and

as a result, Russia could not do anything on its own. Estonia proceeded to remind Russia of its self-declared legal successorship to the USSR, whose units were situated on Estonian soil, and this resulted in Russian President Boris Yeltsin telling Estonia on 17 January 1992 that Russia would nevertheless attempt to deal with the problem of troop withdrawal from Estonia. Understandably, Estonia wanted to get on with the process, but Russia started stalling and using pretexts. Citing supposed discrimination against the Soviet-era Russian-speaking settlers and its 1993 military doctrine, in which the Baltics were consigned to the “near abroad” due to security interests, Kozyrev said at a major foreign policy summit at Moscow that Russia had no need in the near future to quit regions that had been its influence for centuries. If necessary, he said, a balance had to be found between troop withdrawals and military presence. Such an opinion regarding withdrawal of Russian troops from the Baltics naturally did not satisfy Western countries. The US signalled to the Kremlin that availability of credit allocated by Congress on favourable terms and other economic aid depended directly on how rapidly and orderly Russia withdrew its troops from the Baltics. US President Bill Clinton also called on Yeltsin to arrange for a prompt meeting with Estonian head of state Lennart Meri to put in

place the timetable for the withdrawal from Estonia. This kind of pressure on the Kremlin quickly bore fruit. On 26 July 1994, at a meeting between Meri and Yeltsin, an agreement was duly signed on withdrawal of Russian troops and social guarantees for Russian army pensioners. On 30 July 1994, Estonian diplomat Raul Mälk and Russian deputy foreign minister Igor Ivanov initialled an agreement on decommissioning the Paldiski naval base nuclear reactor and withdrawing equipment and personnel by 30 September 1995. On 24 June 2002, Putin made a surprising announcement at a Moscow press conference, saying it would be “a tactical

MAAILMAVAADE

27


Scanpix

Posters depicting from left, Belarusian President Alexander Lukashenko, Russian President Dmitry Medvedev, former Serbian Prime Minister Vojislav Kostunica, Russian Prime Minister Vladimir Putin and Ukraine s President Victor Yanukovych, are seen under a balcony on the building in the northern Serb-dominated part of Kosovska Mitrovica, Kosovo, Tuesday, Oct. 18, 2011.

and strategic error to block Estonia’s accession to NATO”. After the September 11 attacks, the US and Russia became engaged in a joint battle against international terrorism, which left Russia with free rein for military operations in Chechnya and gave it a seat on a NATORussia council. In turn, the US had the freedom to “push through” Baltic membership of NATO. Also strange was also the fact that the statement by Putin referred to above was not a signal to Estonia that it was time to renounce the positive engagement policy toward Russia as a complete failure of the Russia-oriented foreign policy. One of the main goals of that policy had already been achieved by the US and its allies in the West – the possibility to join NATO, which opened doors to EU membership. It was likewise clear to Putin and his inner court that “near abroad” type approach to Estonia would no longer work or be effective. The Estonian foreign ministry should have understood that Russia had only three serious ways of influencing Estonia: the Russian-speaking population and their attitudes toward the Estonian government, Estonian-Russian trade and transit from Russia. In light of these factors, Russia foreign policy should have been overhauled in 2003. Unfor-

28

tunately this was not done. It was not deemed necessary to take into account Russia’s information security doctrine from 2000, which the Estonian Security Police yearbook 2003 titled a “communicational destabilizing influence in the near abroad” to say nothing of the project committee memorandum authored by leading Kremlin ideologists Kolerov and Pavlovsky, which was published on the Kremlin’s internet portal regnum.ru on 17 March 2003. In the latter document, the Russian government was urged to take quick action to take strategic control of the Baltic seaboard, to guarantee independence from Baltic states’ transit ports and full support for the Russian diaspora. In 2009, when Medvedev started emerging from Putin’s shadow with his own decisions, word came from circles close to the Kremlin that the Russian government would now start taking a policy of informational and economic engagement toward Estonia. There were some hints of this in 2010, when the Russian Foreign Ministry unveiled a draft foreign policy strategy that some Estonian media sources erroneously called Russia’s foreign trade doctrine. This document stated that Russia had to make skilful use of the possibilities afforded by Estonian

transit ports to accelerate transit on European Union-oriented routes. Russian business people also were called on to gain holdings in or control over Estonia’s strategic or high-tech companies. The Kremlin had a serious economic takeover bid, which was cut short by the global financial and economic crisis. Today the strange and allegedly monolithic tandem of Putin–Medvedev is crumbling. Nor is it clear what could befall the dollar and the Eurozone before the year is out. Yet all these factors have a palpable impact on Estonian-Russian relations. Thus the waiting game played by Estonian foreign policy planners regarding corrections on the Russia front is justified. It is only to be hoped that key institutions of power in Russia that will face upcoming elections (State Duma and the president) will retain the desire to develop normal relations with the West and mutually beneficial cooperation. This would also allow Estonia to develop a Russia foreign policy that would foster normal relations between the two neighbours. 


EXCERPTS

Arab autumn Scanpix

Mart Helme Ambassador The wave of popular unrest that started with Tunisia earlier this year– quickly dubbed Arab Spring in the media – is now in late autumn, which should be the right time to recap what sorts of changes the events in the region have produced. The desire to overthrow dictators was certainly not the primary reason. Perhaps it would be more accurate to say the dictators were symbols of the problems actually behind the dissatisfaction: overpopulation, unemployment and the resulting poverty, corruption, lack of social cohesiveness, religious, ethnic and tribal conflicts, a gaping rift between the haves and the have-nots, lack of clean water and – surprise, surprise – a pitched hostility to the West. For it is Western countries that are singled out by a critical mass as the main culprit for the fact that they are so poorly off compared to the developed world. They do not blame themselves or their own capacity for governance for this. For many Arabs, the conciliatory Western-oriented course followed by their now-overthrown leaders smacked of the previous, pre- and post-WWII period when the local rulers were little more than lackeys for the West, who as such lost their legitimacy in the people’s eyes and were finally eliminated from power through coups. Now the architects of those coups or their successors face the same fate. Hence, whatever name we give the unrest in the Middle East and North Africa, these were not democratic revolutions that would replace dictatorships with liberal parliamentary systems. The West’s support for the popular unrest might have contributed to Hosni Mubarak’s overthrow and the killing of Moamar Gaddafi but it also unarguably increased anti-Western animosity in the region and throughout the Islamic world. Now we are seeing how a relatively motley crew has filled the power vacuum. Second-echelon pen-pushers of the for-

A view of a street in the devastated area where former Libyan leader Muammar Gaddafi was hiding out in Sirte October 22, 2011. Gaddafi, on the run for more than two months, was tracked down and killed in his hometown Sirte by opposition fighters on Thursday. mer governments are setting the tone along with military personnel and politicians who switched sides at the right time. It is highly naïve to presume that this lot will resolutely start carrying out Western and democratic reforms in their countries. From this point of view, the intervention of NATO and the West in the Libyan civil war was undoubtedly a profound strategic mistake. In spite of a tactical victory with a short term effect, this will strongly contribute to religious fundamentalism in the region and reinforce the idea of restoring the caliphate even more strongly among the people in the region. The prospect of having an aggressive and religiously fanatic Middle East in its neighbourhood is anything but pleasant for Europe, especially considering the latter’s numerous existing Muslim minorities, migration pressure and Europe’s own demographic decline. The situation is all the more worrisome considering that theocratic Iran is rising in authority as a leader of the Islamic world. What is paradoxical is that both the outcome of the Arab Spring and the West’s diplomatic and military interventions of the last few decades work most clearly in the favour of Iran.

Unlike Libya, which lacks geopolitical strategic importance – making the overthrow and killing of Gaddafi more of a media event than a change in political paradigm – Iran, Iraq and Syria are countries that have critical strategic importance. If we add here that Iran with its close to 80 million inhabitants is at least a regional superpower and that in the coming years, Teheran will likely join the nuclear club, we have a good deal to think about when it comes to Arab Spring and the developments in the Middle East as a whole in the last decades. Of course we can console ourselves with the fact that another local superpower – Egypt with nearly 80 million people of its own– has a strong enough self-identity as not to fall directly under the influence of Teheran. But the Islamicization or “greening” of Egypt is still a prospect that outweighs hopes of the country getting on a path to European democratization. And the third, Near Eastern superpower Turkey twists and turns desperately between Europe and Islam, and thus even as a member of NATO does not constitute a trustworthy ally for the West against the green wave rising from the deserts of the Levant and Maghreb. 

MAAILMAVAADE

29


LESSONS LEARNT

Greece and Europe: a crisis of finances, a crisis of trust Angelos Chryssogelos Researcher, European University Institute, Florence

Panos Tasiopoulos Head, Project Department, Centre for European Studies, Brussels Among the many paradoxes of the Greek financial crisis, which has put this rather paradoxical country in the global spotlight, is this: Whereas the public finances crisis in Ireland and Spain was created due to failures of the private market, in Greece the problem is clearly a big, inefficient, parasitic public sector. This creates a very different perception among third observers of states in financial trouble: Protests in countries such as Spain (or the US for that matter) are sometimes excused as frustration with what some consider (perhaps not entirely erroneously) the outsourcing of the failures of a reckless private sector on the whole of society. In Greece though outsiders think that, by virtue of its nature, the inefficient public sector was accommodating all Greeks in an orgy of mismanagement, corruption and cronyism. Hence, protests in Greece are morally reprehensible, since the people protesting are the same ones who for long benefited from a system long galvanized by European money (in the shape, first, of structural funds and, then, cheap credit from European banks). However a basic insight of political economy is that in a society, benefits of a social group are always shouldered by sacrifices of another social group. Even in Greece, the public sector does not accommodate everyone in the society; rather, the vast majority of market participants and the middle-class is supporting through its tax contributions, long working hours (among the longest among OECD countries) and acceptance of various market constraints and regulations the bloated and inefficient public sector, as well as a state-capitalist class of media owners and public work contractors who are as much responsible for market inefficiencies. Now, it is mostly

30

people who have always supported the same inefficient system (established under the reign of the Greek Socialist Party in the 1980s and vastly expanded under the same party’s ‘modernizing’ wing in the 1990s) that are asked to pay even higher taxes and enjoy even less public services, while the government proves incompetent in touching the privileges of the ones who for years took advantage of the system. It is out of this pool that the movement of ‘Indignants’ of last summer drew most of its support. It was composed of people of different political views and social backgrounds united by anger and despair. Its drawback was the lack of a clear objective, but there was a common hope that something would change. However, it grew into a massive movement that was the first in 35 years to demonstrate in peace. Throughout May and June, hundreds of thousands of people were congregating in front of the Parliament peacefully, a truly revolutionary event in a country so accustomed to small groups of protesters causing unimaginable havoc in the streets of the capital. The current government, again of the Socialist party, acts as if it is implementing measures that are radically reshaping the structure of the public sector and the relationship between state and society.

But it is doing nothing of the sort. Its socalled ‘reforms’ are just new and inventive ways of taxing the traditional entrepreneurial and white-collar middle-class, which is the one supporting, through its productivity and inability to evade taxes, a relatively small coalition of public corporation employees, trade unionists and privileged businessmen. This coalition remains essentially untouched by the government’s policies, which are a reflection of the ruling socialist party’s effort to shelter its privileged clientele within the public sector from real changes. In this effort, the government does not hesitate to turn social and professional classes against each other. It is using double-talk in order to retain the political and economic structures that brought Greece to these levels of economic stagnation. Domestically it is accusing the European Union and the International Monetary Fund for the measures it should adopt to fight the continuous recession, while at the same time internationally, in order to excuse the delays and insufficiency of the adopted measures, it is accusing its own people of being corrupt and unable to change. It is essentially cultivating misconceptions and stereotypes on both sides with the sole purpose of safeguarding its role as a mediator between European uncertainty


Scanpix

This Monday, April 18, 2011 photo shows tourists as they walk by the marble temple of Athena Nike in Athens, Greece. Many of Greece s tourists see the capital Athens as a simple launching pad for the beaches and cute whitewashed buildings of the islands. And the Aegean archipelago can be a great escape, especially during the nation s current economic crisis. But those willing to put Athens on their itinerary could be rewarded with bargains on everything from restaurants and hotels to souvenirs, if they are willing to step into the heart of the recession.

and Greek misery. And when, last June, the two major parties were unable to cooperate in the formation of a coalition government and the ‘Indignants’ reached the dynamic of a veritable popular movement, the government adopted a hard line by using police forces as never before during the 35 years since the fall of the dictatorship to disperse demonstrators. However, even then, hidden behind a pseudo-progressive rhetoric, it blamed solely the police for the ‘unnecessary use of violence’ - and passively inflamed the narrative of the international press about Greece being a country of radicals and extremists. Many observers still think today that the most probable scenario for Greece is bankruptcy and exit from the euro. This would be a terrible waste of the sacrifices of Greek and European taxpayers and investors. Greeks want to avoid this development as much as everyone. It is telling that, whereas in the international press many economists make plausible arguments about Greece’s need to return to the drachma, in Greece the vast majority of public opinion remains firmly behind the political ideal of staying in the euro and close to the core of European integration. This majority is willing to

support a coalition of honest forces for reform. Europeans should be willing to listen to voices from within Greece that move between the government’s melodramatic incompetence and the rejectionist, destructive rhetoric of the Greek far-left. Insults and attacks aimed at the history, culture, customs and the national pride of the Greek people only play in the hands of Europeans and Greeks alike who prefer playing for time instead of making the tough decisions. Greece has defied the odds before: In the 1950s and 1960s, an ‘economic miracle’ took place here, based on the hard work, the ambition and the sense of honour of a people devastated by a 10-year conflict, first against Nazism and then against Communism. A big part of this success was due to the generous American aid of the Marshall Plan. Greece was in essence the first front of the Cold War, the place on which two divergent visions of society and economy confronted each other. Just like 1940, when Greece supplied the first victory of any Allied nation against the Axis, Greece became in the late 1940s and beyond the first success of a Western world under attack from Communism. The economic success of subsequent years was not only an unexpected achie-

vement of the Greek people themselves, but also a testament to the energizing power of freedom. Today Greece may be the first front of a new ‘war’, a bloodless conflict between a political vision of a European community of values seeking to integrate further its economic and social systems, and a rival coalition of transnational and a-national, impersonal financial interests. Just like in the 1940s then, Greeks are willing to do their share. But the help they are looking for is not so much money and technical assistance, as the pressure on the current miserable, corrupt clientelistic political system that has prevailed over the last 35 years to radically change - or dissolve itself. Even today, Greeks position themselves in the European family, which they consider to be part of their history and culture. Similarly, Europe always looked at Greece as the cradle of its civilization. This relationship should not change. If this were to happen, Greece would lose its body and Europe its heart. 

MAAILMAVAADE

31


Maailma Vaade www.maailmavaade.ee

Peatoimetaja: Mart Helme Kolleegium: Mart Helme, Tunne Kelam, Kadri Kopli, Aimar Altosaar, Berit Teeäär, Marko Mihkelson, Andres Herkel, Mart Nutt,Veiko Lukmann Toimetus: Anneli Kivisiv, Kaja Villem, Kaja Sõrg Keelekorrektuur: Hille Saluäär Toimetuse kontakt: +372 5690 9237, anneli.kivisiv@gmail.com Väljaandja: Tunne Kelami büroo, Kivisilla 4-9, Tallinn 10145 +372 773 4201, kaja.villem@irl.ee

Scanpix

Läti uus vana peaminister Valdis Dombrovskis (paremal) kaitseministri Artis Pabriksiga uue valitsuse moodustamisel riigi parlamendis. Pärast pikka käteväänamist jäid valitsusest välja valimistel kõige enam hääli kogunud venelased. Samas ei olnud võimalik stabiilset valitsust moodustada ilma rahvuslasteta. Moskva on Läti uue valitsuse juba võtnud turmtule alla, süüdistades naaberriiki venelaste õiguste jalge alla tallamises.

Sisukord Peatoimetaja veerg, Mart Helme Lk 2 Pöördumine, Tomi Huhtanen Lk 2 Konservatiivne renessanss, Torbjørn Røe Isaksen, Henrik Syse Lk 3 Popkultuur ja konservatiivsus, popkultuur kui konservatiivsus, Berk Vaher Lk 5 Pimedus tunneli lõpus, Ahto Lobjakas

Boliivias saavutasid protestimarsil osalenud põlisrahvaste esindajad võidu riigi valitsuse üle, kes kavatses koos Brasiilia ja Peruuga ehitada maantee läbi nende territooriumi Vaikse ookeani äärde. Maantee oleks poolitanud Amazonase ürgmetsas asuva pärismaalaste asuala ning toonud kaasa tõsised keskkonnakahjustused.

Scanpix

Lk 10 Hodorkovski – Venemaa kuulsaim vang Lk 12 Välispoliitiliste liinide ja doktriinide mõjud Eesti-Vene suhetele, Juhan Värk Lk 14 Kreeka ja Euroopa: finants- ja usalduskriis, Angelos Chryssogelos, Panos Tasiopoulos Lk 20

Julia Tõmošenko toetajad Ukraina parlamendis asetamas protestiks ekspeaministri süüdimõistmise vastu oma istmetele plakateid Tõmošenko pildiga. Tõmošenko süüdimõistmine võimu kuritarvitamise ja Ukrainale suure majandusliku kahju tekitamise eest on põhjustanud maailmas ulatuslikke proteste ning sundis ka Euroopa Liitu edasi lükkama varem kavandatud kohtumise Ukraina presidendi Viktor Janukovitšiga. Plakatil kiri: „Ei poliitilistele repressioonidele! Vabadus Ukrainale!“

ISSN-L 2228-0200 ISSN 2228-0200

Scanpix

Araabia kevadest araabia sügisesse, Mart Helme Lk 22 Excerpts Lk 24-31 Esikaanefoto: Scanpix

This is a joint publication of the Centre for European Studies, the Pro Patria Institute and the Konrad Adenauer Foundation. This publication receives funding from the European Parliament. The Centre for European Studies, Pro Patria Institute, Konrad Adenauer Foundation and the European Parliament assume no responsibility for facts or opinions expressed in this publication or any subsequent use of the information contained therein. Sole responsibility lies on the authors of the publication.

Maailma Vaade 15  

Kord kvartalis ilmuv välispoliitika ajakiri.

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you