Maailma Vaade 14

14 2011

Äratuskell õhtumaadele Mis on väärtuspõhisuse põhi?

Värske vaade maailma

Aafrika valikud Tuumaenergeetika ja rahvusvahelised suhted Kelle nimi peitub Vološini ümbrikus?

PEATOIMETAJA

loolises kontekstis. Kindlasti on sügavate järelmitega ka ÜRO mandaadi alusel rea lääneriikide poolt sisse seatud lennukeelutsoon Liibüa kohal, mille jätkuna on needsamad riigid alustanud mässuliste toetamiseks diktaator Moammar Gaddafi jõudude ja objektide pommitamist. Maailma Vaade vaatleb neid sündmusi laiemalt ja erinevate rakursside alt.

Eelmise numbri ilmumise järel on rahvusvahelises elus leidnud aset hulk olulisi sündmusi. Eestlasi on neist kõige vahetumalt puudutanud kindlasti seitsme meie jalgratturi röövimine Liibanonis.

See on vaid väike mosaiigikild PõhjaAafrikas ja Lähis-Idas lahti rulluva ulatusliku draama nii hetkelises kui ka aja-

Põrutavate uudiste hulka kuulub kindlasti kümme aastat kestnud jahi tulemusena USA poolt terroriorganisatsiooni Al Qaeda juhina esiterroristiks kuulutatud Osama bin Ladeni tapmine. Hetkel on veel vara öelda, kas bin Ladeni tabamine viib Al Qaeda hääbumisele või hoopis veriste kättemaksuaktsioonideni lääneriikides.

Ka Soome Eduskunta valimistel suuredu nautinud Põlissoomlaste (Perussuomalaiset) euroskeptilise ja rahvusmeelse erakonna esilekerkimine on sündmus, mis vaieldamatult ei puuduta üksnes

soomlasi ja nende lähinaabreid, vaid millel võib olla tõsiseid tagajärgi kogu Euroopa Liidu tulevikule. Ent laskem siingi Põlissoomlastel kõigepealt näidata, kas nad suudavad ka parlamendis oma põhimõtetele kindlaks jääda või hääbuvad sarnaselt mitmetele teistele ootamatult esile kerkinud jõududele. Need analüüsid on sobilik jätta ajakirja järgmistele numbritele.

Ent rahvusvahelised suhted pole kaugeltki üksnes poliitika, militaaria ja majandus. Tunneme ju väljendit „rahva- või rohujuuretasandi diplomaatia”. Sellesse valdkonda mahub kenasti rändamine.

Maailma Vaatel ongi saanud tavaks pakkuda igas oma numbris lugejale ka mõni nn poliitiline reisikiri. Sedapuhku tuleb see Filipiinidelt. Meeldivat lugemist! 

PEATOIMETAJA SOOVITAB

Timo Vihavainen. Äratuskell õhtumaadele K&K kirjastus, 2011

Kõik sündmused omandavad oma tõelise tähenduse ja proportsioonid pikas perspektiivis ning õigele taustale asetatuna.

Just seda võime tõdeda, kui loeme soome ajaloolase Timo Vihavaineni eesti keeles ilmunud esseekogumikku, mille soomekeelne pealkiri on tegelikult märksa süngem – „Länsimaiden tuho” ‒ läänemaade häving.

Et meie armastatud, valgustatud ja liberaalse lääne tsivilisatsiooniga on midagi valesti läinud, imbub läänlase teadvusesse õigupoolest pikkamööda. Pole kahtlust, et siin on katalüsaatoriks ja vajalikuks taustaks viimasel kümnendil hoogustunud kokkupõrge islamimaailmaga.

Vihavaineni raamatu põhisõnum on: lääne ühiskond vajab oma enesehinnangu revideerimist, oma elujõule uue hinnangu andmist, väärtuste võrdlemist teiste tsivilisatsioonide väärtussüsteemidega ja – lõpuks – lääne ühiskond peab endalt täie vastutusega küsima, kas see, mida poliitkorrektselt pidevalt kilbile tõstetakse, on ka tegelikult see, mida lääne inimene hindab ja väärtuslikuks peab.

2

Ehk nagu kirjutab Vihavainen: „Tarbimisühiskond ei vajanud enam au ega peent kõnepruuki, nüüd nõudis eneseimetleja endale hüvesid, teenuseid, küllust – oma himude igakülgset rahuldamist. Ja ühiskond lubas, isegi toetas seda, ning tarbimisest sai olemasolu põhjus, mille kogu ühiskond heaks kiitis. Tarbimisest märterlikult loobunu aga muutus haletsusväärseks kujuks, kelle peale kaastunnet ei raisatud.”

Vihavaineni raamat pole kindlasti kerge raamat. Vaieldamatult on see üks sügavama mõtte ja kindlameelsema vastutustundega kirjutatud raamat, mida mina hiljaaegu lugenud olen. Raamatu mõttetihedus on õigupoolest nii suur, et kõiki selles leiduvaid teemasid, mõtteid ja järeldusi pole isegi konspektiivselt võimalik loetlema hakata. Selle raamatuga pole lihtsalt teha midagi muud kui seda lugeda. Ja siis uuesti lugeda. Ja soovitada kõigile teistelegi lugemiseks.

Suurest pessimismist hoolimata on Vihavainen raamatu lõpulehekülgedel kokkuvõtteid tehes ometi trotslikult optimistlik. „Lootus sureb viimasena” on ka teose viimase essee pealkiri.

Vaid üks lõik sellest: „Lootkem, et selles faasis (lääne tsivilisatsiooni mandumise lõppfaasis – toim.) pole vaja maailma tühjalt kohalt üles ehitada, vaid võib omaks võtta lääne kultuuri tõelised saavutused ja ehitada neile midagi endisest kõrgemat. See traagiliselt optimistlik lähenemine laseb eeldada, et meie tsivilisatsiooni tuum on terve ja elujõuline.

Lootus sureb ju viimasena”. 

Mis on väärtuspõhisuse põhi?

Andres Herkel Riigikogu liige Väärtuspõhisest välispoliitikast on viimasel ajal rohkem kõnelema hakatud.

Osalt ehk seepärast, et suvel seisab ees dalai-laama Eesti-visiit, aga osalt ka seepärast, et selgeid ja kõigile mõistetavaid eesmärke pole Eesti välispoliitikas viimasel ajal esile toodud. Väärtuspõhine välispoliitika on positiivne ja nõudlik mõiste, aga selle sisu on tihti vaataja silmades.

Ma ei sea siin sihiks väärtuspõhisuse olemust lõpuni lahata. Küll aga tahaks polemiseerida paari viimasel ajal esile tulnud arusaamaga. Öeldakse, et väärtuspõhist välispoliitikat on Eestis järjest vähem Sellise teesi esitas Arne Rannamäe diskussioonialuseks 26. aprilli telesaates, kus olid külalisteks Sven Grünberg, JukuKalle Raid, Marina Kaljurand ja Rein Müllerson. Ilmselt esitas Rannamäe väite poleemika esilekutsumiseks. Saates oligi värvikaid episoode ja selgelt erinevaid arusaamu väärtuste olemusest. Nii väitis Müllerson, et Eesti, Läti ja Leedu riigijuhid tegid suure vea, tõtates pärast 2008. aasta augustisõja algust kiirelt Thbilisisse Gruusiale toetust avaldama. Jättes kahe silma vahele, et kogu sõjategevus toimus Gruusia territooriumil, kinnitas Müllerson, et sõja alustamise asjaolud olid vaieldavad, kumbki pool tegi vigu, aga toetusavaldusega Gruusiale valisid Balti riigid poole ja seda tulnuks kindlasti vältida. Müllersoni sõnul seadsime end põhjendamatult ohtu ja andsime Venemaale n-ö casus belli põhimõttel võimaluse meid oma vastase liitlaseks pidada.

Müllersoni argumentatsioon ja väärtussüsteem erineb diametraalselt nii Eesti välispoliitika kujundajate kui ka laiema avalikkuse omast.

Samuti väitis Müllerson, et 1991. aastal, kui ta oli välisminister Lennart Meri parem käsi, ei olnud võimalik lubada mingilgi riiklikul tasemel kohtumist dalai-laamaga, sest seepeale võinuks Hiina RV ÜRO julgeolekunõukogu liikmena hääletada meie maailmaorganisatsiooni liikmeks saamise vastu. Sven Grünberg

osutas, et Läti ja Leedu olid ÜROga seoses täpselt samasuguses positsioonis, aga see ei takistanud lõunanaabrite juhte dalai-laamaga kohtumast. Läti ja Leedu ei jäänud ju ÜROsse vastu võtmata. Eriti suur oli meie argliku käitumise kontrast Leedu Vabariigiga, kus tollane riigipea Vytautas Landsbergis kohtus dalai-laamaga isiklikult.

Diskussioon ETVs ei andnud kuigi selget vastust sellele, kas väärtuspõhisus on allakäigul või mitte, pigem sai selgeks, et väärtustest saadakse väga erinevalt aru ning näiteid saab tuua seinast seina.

Siiski pole Rannamäe oma väitega üksi, väärtuste allakäigu ideed jagavad paljud.

Vahest kõige enam võiks see võluda neid jõudusid, kes tahaksid Eestis peagi korrata Soome Põlissoomlaste valimisedu.

See eeldab protestihäälte püüdmist, mingit üldist allakäigutunnetust, millele uus jõud vastu hakkab. Kummati pole ma päris kindel, et seda tunnetust oleks aus otsida välispoliitikast.

Osundatud kujutelm kinnitab, et vahetult Nõukogude Liidust vabanemise ajal ja järel olime altimad toetama saatusekaaslasi, aitama kaasa ikestatud rahvaste vabaduspüüdlustele, kaitsma demokraatiat ja põhiväärtusi. Nüüd, paari aastakümne möödudes on selle asemele tulnud kaine arvestus ja pragmatism. Olen pigem seisukohal, et me idealiseerime minevikku ega näe samal ajal seda positiivset, mis on meie ümber.

Ka 1990. aastate algul tehti põhjendamata otsuseid väärtuspoliitika vastu. Olgu nimetatud kas või seesama paaniline hirm Tiibeti- ja Taivani-sidemete ees.

Väärtuspõhiseks pean Eesti omariikluse taastamist järjepidevuse alusel, kuid piirileppega tehti siin olulisi järeleandmisi.

2005. aastal Riigikogus lisatud preambul püüdis olukorda pisut siluda. Kummati osutus see üsna ootamatult põhjuseks, miks Venemaa Föderatsioon enda jaoks ülisoodsa leppe ratifitseerimisest viimasel hetkel loobus. Venemaa poolt oli tegemist emotsionaalse valearvestusega.

Isiklikult pean preambulit väärtuspõhise poliitika võiduks, kuid hoidun seda näidet pikemalt arendamast, sest siin võivad sise- ja välispoliitilise vaidluse elemendid liiga tihedalt põimuda.

Kindlasti oli taasiseseisvumise päevil poliitikas rohkem väärtuspõhisust kaitsvaid idealiste – nii Eesti Kongressis kui ka hiljem Riigikogus. Nüüdne poliitika on ühest küljest enam professionaliseerunud, kuid teisest küljest ka rohkem etableerunud ja parteisiseseid edutusmehhanisme järgiv. Veendumustel põhineva missiooni asemel mõeldakse rohkem sellele, mida valijad ootavad ja kuidas saada hääli. Selleks on konkreetsed sisepoliitilised lubadused tõhusamad kui inimõiguste pärast muretsemine mõnel meist kaugel asuval maal. Samas pole Eesti valijad minu meelest kunagi märku andnud, et väärtuspõhine välispoliitika oleks vastukarva. See on aidanud väärtuspõhisust vähemalt sõnades aukohal hoida.

Küll aga on oluliselt muutunud rahvusvaheline kontekst. Berliini müüri langemine sümboliseeris väärtusi – vabaduse, demokraatia ja inimõiguste võidukäiku.

See võidukäik tundus algul pidurdamatu, kuid tagasilöögid ei lasknud end kaua oodata. Selleks ajaks, kui Eesti, Läti ja Leedu jõudsid Euroopa Liitu ja NATOsse, kehtis Valgevenes juba ammu Lukašenka autoritaarne režiim, Venemaal oli Hodorkovski kinni pandud ning Tšetšeenias olid karistusoperatsioonid ja ulatuslik inimõiguste rikkumine läbi viidud. Värvilised revolutsioonid Gruusias ja Ukrainas pildusid korraks valguskiiri, kuid ei toonud ühemõttelist edu. Gruusiat karistati sõjaga.

Just nende sündmuste tõttu võime jõuda kummastava järelduseni, et isegi juhul,

MAAILMAVAADE

3

Scanpix

Tiibeti üliõpilased demonstratsioonil Indias New Delhis 19. aprillil 2011. Demonstrandid nõudsid Tiibetis asuva 2500 mungaga Kirti kloostri vabastamist Hiina vägede piiramisrõngast ning vee, toidu ja muude eluks vajalike vahendite toimetamist munkadele.

Kloostri blokaadi mõistis hukka ka dalai-laama. kui Eesti välispoliitika väärtuspõhisus püsib laias laastus peaaegu muutumatul tasandil, tekitavad välise keskkonna muutused kohati mulje, et meie olemegi väärtuspõhise välispoliitika lipulaev.

Pean ka seda muljet üldistusena ekslikuks. Samas möönan, et näiteks Gruusia küsimuses ja mõnes teises küsimuses, mis puudutab inimõiguste ja demokraatia olukorda endise Nõukogude Liidu alal, ei ole see mulje päris vale. Just siit jõuan järgmise arusaamani, mida lahata: Eesti väärtuspõhisus on kitsas ja valikuline, vaateväli piiratud Kui taas näidet otsida, siis meenub Evelin Andrespoki artikkel „Eetiline välispoliitika jääb ainult valimislubaduseks”, mille üllitas Delfi portaal vahetult enne Riigikogu valimisi 2. märtsil. Andrespoki arvates ulatub meie arusaam välispoliitikast paremal juhul Kaukaasiani, aga nälgivad Aafrika maad – need, kus valitseb tõeline viletsus – jäävad sootuks tähelepanuta. Mainitakse küll inimõigusi meie lähemas ja pisut kaugemas ümbruses, kuid arenguabi ja toidukriis maailma kõige vaesemates maades justkui ei puutugi meisse.

4

Tüpoloogiliselt sarnane, kuid oluliselt levinum on russofoobia-süüdistus. Eesti peaks suure naabri rahule jätma, mitte kahjustama oma majanduslikke ja muid huve ning mitte õõnestama Venemaa kõhualust Tšetšeenias, Gruusias, Ukrainas, Valgevenes, Moldovas ja mujal.

See kriitika ei ütlegi alati, et demokraatia puudumine ja inimõiguste rikkumine Venemaal pole teema või et sekkumine naaberriikide sisepoliitikasse puudub.

Pigem tahetakse öelda, et meie räägime liiga palju ainult Venemaast ja taandame end sellega nn ühe teema riigiks.

Vastuargumendid ei piirdu üksnes tavapärase osutusega, et meid võetakse endistes liiduvabariikides paremini omaks ja meil on seal hea ekspertiisivõime. Hoopis vähem osutatakse sellele, et me kuulume nende riikidega samadesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, näiteks Euroopa Nõukogusse ja OSCEsse, mille liikmeks saades on võetud kindlapiirilised kohustused, mille täitmist jälgitakse.

Sellest tulenevalt on näiteks inimõiguste olukord Venemaal või Aserbaidžaanis palju rohkem meie asi kui kõik see, mis on seotud Rwanda, Birma või ka Hiina RVga. See on oluline märkus ka parlamentaarset välissuhtlust silmas pidades,

sest nii Euroopa Nõukogu kui ka OSCE juures tegutseb Parlamentaarne Assamblee. Need formaadid annavad võimalusi selleks, et tegelda liikmesriikidega, seevastu mitteliikmesriikide probleemidega tegelemise võimalused on väga piiratud.

Nii pandi Venemaale 1996. aastal Euroopa Nõukogu liikmeks saades rida kohustusi, näiteks lahendada Tšetšeenia konflikt rahumeelselt ning võtta inimõiguste rikkujad vastutusele. Eesti jaoks on olulised sätted, mis räägivad teistelt riikidelt võetud kultuurivarade tagastamisest – siia kuulub Tartu Ülikooli kunstikogu, Vabariigi Presidendi ametiraha ning Postimuuseumi kogud. Dokumendis on eraldi säte, mis kõneleb vajadusest kutsuda ellu eraldi repatrieerumis- ja kompensatsiooniprogrammid okupeeritud Balti riikidest küüditatutele ja nende järeltulijatele.

Seda kõike pole ju tehtud?! Tõepoolest, kuid pole ühtegi põhjust, miks me ei peaks toda dokumenti nr 193 (1996) väga tõsiselt võtma ja seal sisalduvate põhimõtete mittetäitmist igal võimalikul juhul meenutama. Osalt on õnnestunud ka samade põhimõtete kordamine hiljem Venemaa Föderatsiooni kohta tehtud

monitooringuraportites, näiteks resolutsioonis nr 1455 (2005). Tihti juhtub, et väärtuspõhiseid argumente enam ei korrata, sest mõnes kehtivas dokumendis kirjapandu tundub aja möödudes utoopilise soovunelmana. Kummati väärtuspõhine poliitika just selles seisnebki, et väärtustest ja põhimõtetest ei taganeta.

Paraku on Venemaa asend näiteks Euroopa Nõukogus algusest saadik seotud selliste väärtuste või väärtuste rikkumisega, mille meenutamine on just nimelt meie roll ja kohustus.

Järelikult on Eestil meie lähema ümbruse vaateväljas „kuni Kaukaasiani” palju enam võimalusi midagi korda saata kui Aafrika näljahädast päästmisel, milleks meil tõenäoliselt puuduvad nii võimekus kui ka kogemused. Seevastu on demokraatlike riikide ringi laienemine meie huvides ja lõpuks aitab see kaasa vaba-

duse ja inimõiguste edenemisele kõikjal maailmas.

Kuid maailm on pidevas muutumises.

Viimaste kuude sündmused Tuneesias, Egiptuses, Liibüas, Süürias ja mujal kinnitavad, et uus võitlus vabaduse nimel rullub meist kaugemal ja kõrvaltvaatajaks jäädes võime oma piskut väärtuspõhise poliitika autoriteeti kaotama hakata. Aga seal ei kehti need reeglid ja teadmised, millega me seni oma lähema ümbruse hindamisel oleme hakkama saanud. Araabia maailm pole SRÜ, talle ei saa läheneda NATO partnerluse, Euroopa Liidu naabruspoliitika ega Euroopa Nõukogu või OSCE väärtussüsteemiga.

Viie ja poole aasta eest lahkunud Haljand Udam jättis meile eestikeelse Koraani (2007). Arvan, et väärtuspõhine välispoliitika araabia maade suhtes saab meie

poolt võimalikuks siis, kui meil on inimesed, kes suudavad veenvad olla just sealse kultuuripagasi tundmisega. Kui see puudub, pole mõtet maailma parandama minna.

Seda meenutades pean lõpetama ühe esmapilgul kõrvalise, kuid sisult tähtsa ääremärkusega. Ehkki me end suurteks Gruusia-spetsideks peame, pole meie koostöö nendega veel aidanud esile tõusta ühelgi tõlkijal, kes võiks sealset ilukirjandust tõlkida. Ses osas suure töö teinud Juta Bedia ja Merike Pau lahkumise järel haigutab tühimik. Aga väärtuspõhine välispoliitika eeldab empaatilist kultuuritööd – see pole pelgalt Ameerikamaa keele ja tavade laotamine üle muu Maa. 

Aafrika valikud Intervjuu Mart Nutiga Küsis Anneli Kivisiv Hea ülevaate Aafrika mandri poliitiliste suundumuste iseloomust ja eripärast oled andnud 2007. aasta Maailma Vaates nr 3. Tookord keskendusime pigem Kesk-Aafrikale. Aafrika elanikkond on jõudsalt suurenenud ja noorenenud ning poliitiliselt aktiveerunud.

Kõik see ei jäta mõjutamata ümbritsevat maailma. Ennekõike tunnetab iga „kõikumise” järellainetust Euroopa Liit, eelkõige Vahemere maad, immigratsiooni voogude kaudu.

Tõepoolest, kuni eelmise aasta lõpuni oli põhiline põgenikevool pärit Kesk-Aafrikast. Mõne aasta tagune suur varjupaigataotlejate laine Maltale, Hispaaniasse ja Lõuna-Itaaliasse tuli hoopis transiidina läbi Põhja-Aafrika Malist, Nigerist, Burkina Fasost ja veelgi lõunapoolt. Need ei ole olnud siiani mitte araablased, vaid neegrid. Nüüdseks on tõesti põgenike raskuskese kaldunud araablaste ja berberite enda keskele.

Viimase poolaasta jooksul on Aafrikas toimunud palju rahvusvahelise meedia künnist ületanud sündmusi. Lõuna-Sudaani iseseisvumine, Somaalia

üha ilmselgem killustumine. Ning loomulikult ilmselt paljusid üllatanud revolutsioonilised sündmused PõhjaAafrika ja Araabia poolsaare riikides.

Praegusi suuri Põhja-Aafrika riikides toimunud ühiskondlikke muutusi esile kutsunud sündmused algasid eelmise aasta lõpus.

Jah, sündmused algasid detsembri keskel olmerahutustega Tuneesias, kus tõusid järsult toiduainete hinnad. Riik pole teab kui jõukas, kuid ta on araabia maades vaieldamatult üks stabiilsemaid. Mitte keegi ei osanud prognoosida, et rahutused viivad Tuneesia riigipea vahetuseni või et need tekitavad doominoefekti teistesse riikidesse.

Kui otsida paralleeli sündmustega Euroopas, siis ilmselt ei ole asjakohane võrrelda 1989. aasta Ida-Euroopa sündmusi praegu araabia maades toimuvaga.

Ida-Euroopa rahvaste revolutsioonilise tegevuse eesmärkideks olid demokraatia kehtestamine, vabadus ja kommunistliku diktatuuri lõpetamine. Pigem sobib araabia maades toimuvat võrrelda Euroopa 1848. aasta revolutsioonidega. Tollal oldi samuti rahulolematud kehtiva korraga,

kuid ei tajutud, mida selle asemele soovida, ja seetõttu ei toonud revolutsioonid kaasa demokraatlikke muutusi. Need juurdusid Euroopas tunduvalt hiljem.

Tuneesia rahutuste esimestel päevadel levis valdavalt arvamus, et need on ajutise iseloomuga, kohalikud ja et need ei too kaasa suuremaid muudatusi. Seda, et need võiks põhjustada rahutusi teistes riikides, ei osanud keegi arvata.

MAAILMAVAADE

5

Scanpix

Egiptlased vaaraona kujutatud ekspresident Hosni Mubaraki portreega Kairos, Tahriri väljakul 1. mail 2011 toimunud meeleavaldusel. Demonstrandid nõudsid sotsiaalset õiglust ja kohut ekspresidendi üle.

Egiptus käesoleva aasta alguses oli teine riik, kus riigipea rahutuste tõttu oma võimu kaotas. Nende kahe riigi valitsejad lahkusid riigitüüri juurest ilma suurema vägivallata. Ohvreid on muidugi olnud, kuid pole olnud väga suurt vägivalda.

Sellest võib teha järelduse, et nende riikide poliitilise süsteemi või režiimi säilimiseks on rohkem võimalusi kui teistes riikides.

Tuneesias on rahutused praeguseks lõppenud?

Infot rahutuste kohta pole. Kui infot pole ja kui riigist ei räägita, siis järelikult sealsed probleemid ei ole enam nii suured.

Praeguseks on tekkinud Tuneesial hoopis teine mure: suur põgenikevool Liibüast, kes on tulnud Muammar Gaddafi eest ära.

Egiptuses toimunu on olnud veidike ootuspärasem, sest Egiptuses on olnud esiteks äärmusliikumine tugevam kui Tuneesias. Meenutame, et mõni aasta

6

tagasi lasti selles riigis ju bussitäite kaupa turiste õhku.

Teiseks on Egiptuses tugev Muslimi Vennaskond, mis loodi juba 1928, kuid mille keelustas president Nassar ja see on olnud pikka aega illegaalne organisatsioon. Esimest korda tuli äärmusislam Egiptuses avalikkuse ette 1981. aastal Anvar Sadati tapmisega sõjaväeparaadi ajal. Hiljem on selgeks tehtud, et tapjad olid islamistlikku organisatsiooni kuuluvad ohvitserid. Äärmuslik islam näitas oma nägu ja on olnud pinna all koguaeg tugevalt olemas.

Muslimi Vennaskond on viimasel kümnel aastal tekitanud päris palju probleeme Egiptuses. Samas on väga oluline rõhutada, et keegi pole siiski suutnud paralleele Muslimi Vennaskonna ja islami terrorismi vahel tõestada. Pigem peetakse seda organisatsiooni poliitiliste, ehkki mõnikord vahel liiga radikaalsete vahendite kasutajaks. Terroriorganisatsioonid on pigem välismaalt juhitud.

Mubarak lootis väga pikka aega oma võimu säilitada. Veel veebruari keskel andis ta välja sõnumeid, et ta vahetab välja asepresidendi ja valitsuse ning et sügisestel valimistel ta enam ei kandideeri. Kuid araabia riikides teavad kõik, et valitsusel reaalset võimu pole ja kogu võim kuulub presidentidele või nagu Liibüas n-ö vormiliselt mitte kellelegi, sest Muammar Gaddafi on lihtsalt revolutsiooni liider ja valitseb telefoniõigusega nagu Stalin Nõukogude Liidus.

Ilmselt oli Mubarak väga tugeva dilemma ees, kas kasutada tugevamat jõudu rahutuste mahasurumisel, nagu Süüria ja Jeemen hiljem tegid. Ja võib-olla oleks ta siiani võimulgi. Mubarak käitus tunduvalt adekvaatsemalt.

Ehk hoidis Mubaraki tagasi suur välismaalaste arv riigis. On ju Egiptus, erinevalt Süüriast ja Jeemenist, väga tugev turismimaa ja see oleks mõju-

Scanpix

Võimuvastane demonstratsioon Jeemenis 2. mail 2011, mille käigus nõuti president Ali Abdullah Salehi tagasiastumist ja demokraatlikke reforme. Vältimaks süüdistusi islamiäärmusluses, kutsusid meeleavalduse korraldajad üles mitte kandma plakateid Osama bin Ladeni piltidega. Jeemen on bin Ladeni esivanemate kodumaa. nud halvasti sealsele turismitööstusele?

Ma ei usu. Veel tugevam turismimaa on Tuneesia. Kahtlemata peab Egiptus arvestama, et turism on ülimalt oluline sissetulekuallikas. Kuid diktaator ei mõtle selles kategoorias, mis on riigile kasulik. Tema jaoks on kõige tähtsam oma võimu säilitamine. Nii ka araabia sõjaväeliste diktaatorite seas. Üsna samal ajal Egiptuses toimuvaga kandusid sündmused edasi Jeemenisse ja natuke hiljem riiki, mis rahutuste algpäevil ise küllaltki tugevalt Tuneesiat ja Egiptust õõnestas, lootes niimoodi vanadele vaenlastele kätte maksta – Süüriasse.

Kõigis nimetatud riikides ning lisaks veel Alžeerias, Sudaanis ja omaaegses Iraagis (kahes viimases on praeguseks muidugi olukord täiesti muutunud), tulid sõjaväelise riigipöörde tulemusena võimule sõjaväelised diktatuurid. Nad kõik on jaganud sarnast ideoloogilist platvormi – araabia sotsialism. Loosungites

rõhutati ilmalikku arenguteed, sotsiaaldemokraatlikku arengukurssi, demokraatiat, millest võimule tulles kohe loobuti, ning islami vaoshoitust. Islamit küll ei keelustatud, mis oleks liiga keeruline olnud. Kõigis neis riikides on keelatud alternatiivsed parteid.

Teine omapära on see, et kuigi need riigid tegutsevad sarnasel poliitilisel platvormil ja on pidevalt proovinud riike omavahel ühendada, on nad üksteisega väga halbades suhetes. Ühinemispüüdlusi on iseloomustanud kaks märki. Üks on välispoliitiline – ühisrinne Iisraeli vastu ‒ ja teine sisepoliitiline – keegi ei ole nõus ühinedes jääma number kaheks.

Hulk araabia riike on nimetamata.

Kuidas neid iseloomustada?

Täiesti eri nähtus on Liibanon. Usuliselt tohutult killustatud ja eklektiline. Liibanonis kehtib 1943. aasta kokkulepe, mille alusel jagati ära usurühmade poliitilised positsioonid riigis. Selle järgi on president maroniit-kristlane, peaminister sunnimuslim, parlamendi esimees šiiidi-

muslim, parlamendi aseesimees ja asepeaminister kreeka õigeusklikud. Kuigi praeguseks on demograafiline situatsioon tänu kogukondade erinevale iibele riigis tuntavalt muutunud, pole põhiseadust muudetud. Võimulolevad kristlased, kes olid enamuses 1940. aastate keskpaigas, kuid ei ole enam seda praegu, ei taha kuuldagi võimu kaotamisest. Kõige suuremaks kasvanud šiiidimoslemid, mida esindab Hezbollah, ei ole loomulikult nõus ei kristlaste ega sunnimoslemite positsiooniga. See on teinud Liibanoni kaootiliseks riigiks, kus keskvõimu ulatus on väga väike.

Kolmas rühm araabia riikide seas on monarhiad. Läänes on Maroko, teised on Araabia poolsaarel (v.a Jeemen, mis on vabariik) ja Jordaania. Neid riike on praegused vapustused kõige vähem puudutanud. Bahreinis toimunud rahutused võivad olla pigem inspireeritud rahutustest kui niisugustest. Neis riikides on rahulolematus pigem usulisel pinnal.

Põlisrahvastik on šiiidid, valitsejad on sunnid.

MAAILMAVAADE

7

Mulle on jäänud mulje, et rahutusi on koordineeritud väljastpoolt riiki.

Tõestuseks on pilt Tuneesia rahutuste ajast, kus protestijatel on kaasas Che Guevara pilt. Viimane on siiani olnud nn rahvusvahelise revolutsiooniliikumise ikoon.

See on üsna tõenäoline, et tegevust on riikide vahel koordineeritud. Kuid siiani ei ole veel selge, kes see koordinaator on. Üllatavalt vähe on silma torganud äärmuslike islamiorganisatsioonide tegevust. Mis ei tähenda, et nad ei tegutse.

Riikidevahelise koordineerimise jaoks on vaja väga tugevat võrgustikku.

Liigume oma ülevaatega Aafrika pinnale tagasi. Kuidas on lood ülejäänud Põhja-Aafrika riikidega? On siit veel üllatusi oodata?

Ilmselt mitte. Mauritaania, mis on samuti mõnes mõttes sõjaväelise diktatuuriga, on kõige vaesem ja on jäänud neist sündmustest täiesti kõrvale. Sudaan lõhkikistud riigina tegeleb jätkuvalt oma sisemiste etniliste konfliktidega: Lõuna-Sudaani iseseisvumine ja Darfuri probleem.

Veel on Lääne-Sahara, mida on raske kuhugi liigitada. Endine Hispaania koloonia. Peale hispaanlaste lahkumist okupeeris 70ndate keskpaigas selle piirkonna Maroko. Seal tegutseb väike marksistlik vasakpoolne liikumine, mis võitleb Marokost eraldumise või siis iseseisvumise eest, neid toetab Alžeeria riik. Aafrika Liit viskas Maroko antud okupeerimise eest liidust välja. Sisuliselt on Lääne-Sahara Maroko osa, kuigi rahvusvaheliselt seda ei tunnustata.

Milline on olnud Lääne riikide reaktsioon Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas toimunule?

Selgelt on märgata, et Euroopa Liit ega muud õhtumaad ei ole tahtnud sekkuda neis riikides toimunusse. Hoolimata režiimidest on nad olnud Läänele suhteliselt mugavad valitsused. Nad ei ole olnud otseselt Lääne-vaenulikud ja on hoidnud oma riike suhteliselt stabiilsed.

Teine on küllaltki valus õppetund Iraagist. Kui väga jõuliselt araabia maadesse sisse minna, ei saa sealt enam välja.

See läheb väga kalliks ja erilist lahendust ikka ei tule. Seetõttu on Lääne riigid lootnud viimase minutini, et sisemised probleemid ise ära lahendataks.

8

Kaks teemat on siiski pannud Läänt jälle sekkuma. Esimene on hirm islamistliku äärmusliikumise ees. Keegi ei tea, kes võimule tuleb ja millist mõju avaldab see Euroopas elavale araabia rahvastikule.

Teine on immigratsioon. Kui ei likvideerita põhjusi, mis tingivad suurt põgenikevoolu, siis Euroopa Liit ühel hetkel seda enam välja ei kannata.

Sekkumise küsimus on tekkinud ainult kõige verisemaks läinud Liibüa konflikti puhul. Sametkinnastes ei ole kuskil, välja arvatud ehk Tuneesias, neid probleeme lahendatud, kuid Liibüas on asi läinud kodusõjani. Euroopa riigid tunnustavad järjestikku Revolutsioonilist Nõukogu, kuid keegi ei tea, kui tugev ja laiaulatuslik on liikumise kandepind. Keda nad esindavad, mida nad võimule tulles teha kavatsevad, kas nad üldse on võimelised võimule tulema? See, et osa armeest on kuulutanud Gaddafile allumatust, ei tähenda, et nad toetavad Revolutsioonilist Nõukogu. Iga grupp seal võib oma asja ajada ja väljapoolt paistavad asjad segased. Seetõttu on viimasel ajal tulnud ka Revolutsiooniliselt Nõukogult süüdistusi, et Lääs on kahepalgeline ja neid sisuliselt ei toeta.

Kõige suurem immigratsioonisurve on olnud Itaaliale?

Kõigepealt ikkagi geograafiliselt läheduse tõttu Maltale, siis Sitsiiliale ja teistele Vahemere saartele, edasi Prantsusmaa rannikule.

Kui varjupaiga taotlejad olid Tuneesiast või veel kaugemalt, siis oli võrdlemisi kerge väita, et nad pole pagulased, sest lahkumise põhjuseks oli kas majanduslik puudus või hirm. Liibüa puhul on teine olukord. Inimesed põgenevad sõja või otsese tagakiusamise eest. Neid ei õnnestu niisama tagasi saata. Põgenike arv aga kasvab tohutult. Neid tuleb kuhugi majutada, kuidagi toita ja neile tegevust leida.

Ilmselgelt võib Liibüa konflikti venides neis laagreis tekkida tegevusetuse tõttu rahutused.

Millised oleks lahendused?

Ilmselt proovitakse teistesse PõhjaAafrika riikidesse, nt Tuneesia, rajada võimalikult palju põgenikelaagreid. Selleks eraldatakse suuri summasid. Suurt põgenike voolu Euroopasse see tõenäoliselt siiski ei peata. Teiseks võiks neid

lasta ju Euroopasse, kuid siit nad enam ilmselt mitte kunagi ei lahku, mis oleks ikkagi jätkuv surve ELi majandusele ja demograafilisele jaotusele.

Euroopa Liidu huvides ei ole Liibüat vallutama minna. ELi huvides on, et Liibüas tekiks tsiviliseeritud valitsus, mida ei juhiks enam Gaddafi, ja et Liibüas areneks välja selline infrastruktuur, mis lõpetaks põgenikevoo ja võimaldaks Euroopasse tulnud põgenikke tagasi saatma hakata. Keegi ei kujuta ette, millal see võiks juhtuda.

Liibüa konflikt on jäänud venima. Kui märtsis arvati, et Gaddafi on alla jäänud ning ei suuda oma toetust suurendada ja positsioone tagasi võita, siis praegu näib, et Gaddafit ei suudeta Liibüas sisemiste jõududega kukutada ja see võib tähendada riigi lõhenemist.

Rahutuste Süürias.

doominoefekt

jätkub

Liigume nüüd oma jutuga Lääne-Aafrikasse. Käisid vaatlemas 16. aprilli toimunud Nigeeria presidendivalimisi.

Mis Nigeerias praegu toimub?

Need olid korralised valimised. Seetõttu ei saa rääkida, et seal oleks mingeid erilisi murranguid toimumas.

Kuid taustaks tuleb öelda, et tegemist on Aafrika kõige suurema riigiga – 155 miljonit inimest. Nigeerias on ülimalt kõrge iive. 1950. aastast on elanike arv kasvanud viis korda.

Riik on religioosselt küllaltki jagatud riik. Põhi on islamiusuline, lõuna kristlik. Rahvaarv jaguneb peaaegu võrdselt muslimite ja kristlaste vahel. See andis ka valimistel tunda, sest poliitilised jõud siiski jaotuvad erinevate usundite põhjal.

Nigeeria on etniliselt äärmiselt kirev riik mitmesaja erineva etnilise grupiga. Neist kolm on domineerivamad – põhjas hausad, läänepoolses osas jarubad, idapool iibod. Iibod on maailma ajaloos tuntud 1967–70 väldanud kodusõja tõttu, mil iibod soovisid oma rahvusriiki Biafrat luua. Praeguseks märkimisväärset separatismi Nigeerias märgata pole.

Poliitiliselt korralduselt kopeerib Nigeeria väga suures ulatuses USA ülesehitust.

36 föderatiivset osariiki, neil on küllaltki suur omavalitsus. Valimissüsteem on

Scanpix

Nigeeria president Goodluck Jonathan koduküla Outoke valimisjaoskonnas. 16. aprill 2011.

majoritaarne, kus valituks osutub enamuse, kuid mitte absoluutset enamust saanud kandidaat. Ka presidendi valimistel on võimalik presidendiks saada lihthäälteenamuse saanud kandidaadil.

Praeguste valimiste korral sai võitja siiski 58,19% häältest, mis on piisavalt suur enamus.

Nigeeriat võib Aafrika kontekstis pidada demokraatlikuks riigiks. 2003. ja 2007. aasta valimised ei olnud veel demokraatlikud, ent 2011. aasta valimised olid.

Räägi palun toimunud valimistest täpsemalt.

Parteisid on Nigeerias 65, kandidaate oli üles seatud ligi 60. Tõsiselt võetavamaid jõudusid on kolm. Kõigepealt praegune president Goodluck Ebele Jonathan Rahvademokraatlikust Parteist (People’s Democratic Party). Sündinud 1957. Ta oli Umaru Musa Yar’Adua ajal asepresident ja peale presidendi surma valitses presidendina praeguste valimisteni.

Jonathan esindab põhilistelt lõunapoolseid kristlasi, seekord sai ta 22,5 miljoni inimese poolthääle.

Peamine vastane oli põhjapoolseid islamiusulisi esindava Progressiivse Muudatuse Kongressi (Congress of Progressiv Chance) kandidaat Muhammadu Buhari, endine kindral. 1942. aastal sündinud Buhari on juba korra Nigeeria president olnud, aastatel 1983‒85. Tõsi, siis tuli ta võimule sõjaväelise diktatuuri abil ja kaotas samamoodi ka oma võimu. Seekord hääletas tema poolt 31,98% inimestest.

Kolmas suurem partei on Nigeeria Aktsiooni Kongress (Action Congress of Nigeria), mis parlamendivalimistel saavutas väga hea tulemuse, kuid seekord ainult 5,41%.

Jõudsid Sa näha ka valimiskampaaniat? Kus kohas Sa vaatlesid?

Jah, veidike küll. Vaatlesin Kaduna osariigis, mis jääb keskpaigast veidike põhjapoole, kuid kuulub põhimõtteliselt põhja hulka. Selles regioonis oli Buhari kõige edukam. See on valdavalt islamiusuline piirkond.

Kampaaniat nägin üldjoontes plakatitena, sest telet ja raadiot ma ei jõudnud jälgida. Väga pealetükkiv see polnud.

Võib-olla Buhari meeskond oligi kõige agressiivsem. Valimisvaatlemistel olid nad ka kõige rohkem esindatud. Praktiliselt kõik valimisjaoskonnad olid mehitatud 5–15 inimesega, kes tekitasid kohati pigem segadust ja võib-olla ka keelatud kampaaniat.

Muhammad Buhari on vaidlustanud valimistulemused. Kuidas kommenteerid?

Vaatlejana ütlen, et muidugi oli seal pisirikkumisi. Kuid need ei ole sellise kaaluga, et oleks oluliselt valimistulemusi mõjutanud.

Valimiste iseärasustest seal piirkonnas võiks välja tuua naiste ja meeste eraldi järjekorrad, mis mõneti on isegi hea, sest see väldib nn grupi- ehk perekonnavalimisi. Teiseks eripäraks on kirjaoskamatuse tõttu hääle andmise tõendamine sõrmejälje tegemisega partei embleemi taha ja käele hääletamist tõendava tindimärgi tegemine. 

MAAILMAVAADE

9

Ivi-Triin Odrats Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee migratsiooni, pagulaste ja elanikkonna komitee nõunik Jaanuari algusest Araabia maailmas leviv rahutustelaine on kaasa toonud elanikkonna ulatusliku väljarände. Põhjused on nii poliitilised kui ka majanduslikud.

Meeleheites inimesed, ent ka situatsiooni ärakasutajad, on valmis eluga riskima, et põgeneda vägivalla või majandusraskuste eest. Samas on siiani suhteliselt tagasihoidlik sisserändajate vool Euroopas valla päästnud hüsteerilise reaktsiooni Põhja-Aafrika „invasiooni” vastu, pannud Euroopa Liidu liikmesriigid unustama solidaarsuspõhimõtted ja löönud kõikuma Euroopa Liidu ühe peamise alustala – Schengeni lepingu. Miks nii?

Humanitaarkriis perspektiivis Meedias kajastuvast jääb mulje, nagu oleks Itaaliat ja Maltat tabanud humanitaarkatastroof. Pea iga päev Tuneesiast ja üha enam ka Liibüast saabuvad laevatäied on ÜRO põgenike ülemkomissari (UNHCR) andmetel toonud muidu talveperioodil 5000 elanikuga Lampedusale pea 28 000 inimest (23 000 tuneeslast ja 5000 teistest rahvustest kodanikku, peamiselt Liibüa põgenikke) ning 400 000 elanikkonnaga Maltale üle tuhande Liibüast põgenenud isiku. Teadaolevalt on Vahemere lainetes hukkunud üle tuhande inimese.

Need arvud on kahtlemata suured, eriti kui arvestada, et migrantide, põgenike ja varjupaigataotlejate vool Liibüast pole raugenud ning teisedki potentsiaalsed konfliktikolded võivad põhjustada uusi sisserändeid.

Ent lähtugem laiemast perspektiivist: ainuüksi Liibüast on konflikti puhkemisest alates lahkunud üle 600 000 inimese, neist valdav enamik naaberriikidesse Tuneesiasse, Egiptusesse, Alžeeriasse, aga ka Tšaadi, Nigerisse ja Sudaani. Euroopasse on Liibüa põgenikest jõudnud veidi üle 5000 ehk vaid 0,8 protsenti. Keskeltläbi kolmandiku Liibüast lahkunutest moodustavad naaberriikide enda kojupöördunud kodanikud, ent

10

ülejäänud kaks kolmandikku on jäänud peamiselt Tuneesia ja Egiptuse õlule, kes ise vaevlevad poliitiliste ja majanduslike raskuste küüsis. Ei tohi unustada, et Gaddafi Liibüa oli majanduslikult oluliselt jõukamal järjel kui näiteks naabermaa Egiptus. Viimastel aastatel arenes Liibüa transiitmaast sihtkohamaaks, värvates hulgaliselt võõrtööjõudu. Ent sinna kogunes ka üle 11 000 pagulase ja varjupaigataotleja naabermaadest ja kaugemalt. Rahvusvaheliste humanitaarabi organisatsioonide kaasabil on tänaseks koju toimetatud enamik kolmandatest riikidest pärit võõrtöölistest. Selleks on korraldatud üle 570 erilennu. Kuid pea 200 000 liibüalase kõrval naaberriikide põgenikelaagrites vajavad rahvusvahelist kaitset ka ennist Liibüas elanud pagulased ja varjupaigataotlejad, keda ei saa oma kodumaale tagasi saata.

Eelneva taustal tuleb nentida, et siiani on nn araabia kevadest tingitud sisseränne Euroopasse jäänud piisavalt mõõdukaks.

Arvuliselt on see võrreldav problemaatilise Kreeka–Türgi piirialaga Evrose jõe ääres, mille 12,5-kilomeetrisel lõigul peeti mullu kinni üle 47 000 ebaseadusliku piiriületaja. Paljus on tänane humanitaarkriis tingitud Itaalia ametivõimude endi ebakompetentsusest. Selle asemel, et saabujad kohe mandrile edasi toimetada, hoiti neid väikesaarel, kuni olukord kujunes väljakannatamatuks. Asüüli- ja vastuvõtusüsteemid kukkusid lihtsalt kolinal kokku. Sellest ka näiliselt vähene varjupaigataotlejate arv. Hoopis lihtsam oli tituleerida Tuneesiast saabujad pea eranditult majandusmigrantideks. Olgu võrdlevalt mainitud, et Rootsi võttis aastatel 1992–1993 vastu endise Jugoslaavia maadest üle 98 000 varjupaigataotluse, mis töödeldi läbi ühe aastaga. Möödunud aastal registreeriti Prantsusmaal 51 600, Saksamaal 48 500 ja Rootsis 31 900 asüülitaotlust, mis on oluliselt enam kui praegune Lampedusa-kriis on kaasa toonud. Milles siis ikkagi probleem?

Itaalia mure: ei ole üksi ükski maa?

Itaalia jaoks pole massiline sisseränd Lampedusa kaudu esmakordne. Nii öelda paadi-inimeste probleem oli Itaalias

Erakogu

Euroopa ühtsuse proovikivi

aktuaalne juba mõni aasta tagasi, kuni 2008. aastal sõlmiti Liibüa ja Tuneesiaga vastastikused sisserändajate tagasivõtulepingud, mis suures osas ka toimisid. Sellele aitas kaasa ka FRONTEXi¹ töökorralduse tõhustamine Vahemerel.

Itaalias vähenes illegaalselt sisserännanute arv; varjupaigataotlejate arv kukkus möödunud aastal 10 000 piirile. Berlusconi valitsus sai ohtralt kiita Euroopa Liidu migratsioonipoliitika välismõõtme elluviimise eest.

Ka praegu tekkinud olukorras suudaksid itaallased tegelikult ise toime tulla: Lampedusale on tänaseks jäänud vaid käputäis paadi-inimesi, uued saabujad suunatakse kiirelt Mandri-Itaaliasse või saadetakse otsejoones uue vastastikuse leppe alusel Tuneesiasse tagasi, mis tekitab omakorda tõsiseid probleeme inimõiguste vallas.

Ent Itaaliale jääb kaks muret: mida teha enne uue lepingu jõustumist (6. aprill) riiki sisenenud ja nüüdseks kuuekuise elamisloa saanud tuneeslastega ning kuidas saavutada Euroopa üksmeelt ja solidaarsust juhuks, kui peaks oluliselt suurenema Liibüast või teistest Vahemere lõunakalda riikidest saabuvate põgenike ja migrantide arv?

Itaalia apelleerib Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 80, milles sätestatakse, et piirikontrolli-, varjupaiga- ja sisserändepoliitika puhul juhindutakse solidaarsuse ning vastutuse, sealhulgas

Scanpix

Seoses illegaalsete immigrantide vooga Tuneesiast ja Liibüast on Prantsusmaa ajutiselt kehtestanud oma piiril Itaaliaga passikontrolli. Põgenikeprobleem on tõstatanud Schengeni viisaruumi reeglite ümbervaatamise küsimuse laiemaltki. Pildil Saint Ludovici piiripunkt Prantsusmaa-Itaalia piiril 25. aprillil 2011. finantskoormuse liikmesriikidevahelise õiglase jagamise põhimõtetest. Kuid siiani on nii itaallaste kui ka maltalaste abipalved kõlanud kurtidele kõrvadele. Euroopa juhtivad institutsioonid, sh Euroopa Parlament ja Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee, manitsevad oma hiljutistes resolutsioonides ELi liikmesriike solidaarsusele, ent ka see pole muutnud Euroopa ükskõiksust lõunapiiridel toimuva vastu.

kuleppele, et paluvad Schengeni lepete muutmist, mis annaks võimaluse liikmesriikidele ajutiselt sisepiiride kontroll taastada. Kuigi Euroopa Komisjon on ettepanekuga päri, väites, et juuni lõpus Euroopa Ülemkogu tippkohtumisel kinnitamisele tulev muudatusettepanek ei too kaasa radikaalseid muudatusi, oleks Schengeni lepete nõrgendamine suur tagasilöök Euroopa vaba liikumise printsiibile.

Sestap ka itaallaste aprilli esimestel päevadel vastuvõetud radikaalne otsus anda ajutine elamisluba ja reisidokumendid tuhandetele Tuneesiast saabunud migrantidele, lootuses et viimased lihtsalt riigist haihtuvad. See ühepoolne samm tekitas oodatult pahameele prantslastes, kes teavad, et enamik prantsuskeelsetest sisserännanutest jõuavad nende riiki ning seega jääb Prantsusmaale vastutus nende hilisemaks väljasaatmiseks. Prantsusmaa vastas kohe 2000 piiril kinnipeetud tuneeslase Itaaliasse tagasisaatmisega.

26. aprilli Prantsuse–Itaalia tippkohtumisel jõudsid kahe riigi presidendid kok-

Praegusel Vahemere humanitaarkriisil on sootuks sügavamad tagamaad, mida ei lahenda piiride sulgemise ega FRONTEXi patrull-laevade arvu suurendamisega Vahemerel. Araabia kevad on paljastanud eredalt nii mõnegi süsteemse ebakõla nii Euroopa sisserände- ja varjupaigapoliitikas kui ka koostöös PõhjaAafrika riikidega.

Euroopa komistuskivid Esiteks on käesolev minikriis näidanud Euroopa Liidu võimetust koos ühise probleemi lahendamise eest seista ja oma

rahvusvahelisi kohustusi täita veel enne, kui tõeline kriis on puhkenud. Kui Itaalia puhul on eeldatav, et riik peaks praeguses mahus sisserändega ise toime tulema, siis Malta puhul ei tule see kõne alla. Tuhatkond põgenikku tähendab väikeriigile suhtarvult sama mis Saksamaale 196 500 või Eestile 3000 põgenikku (möödunudaastase 48 500 ja 35 asüülitaotluse asemel)!

Kõik Euroopa riigid on tänavu 60. aastapäeva tähistava ÜRO Genfi põgenikekonventsiooni osalised, mille alusel on nad kohustatud pakkuma rahvusvahelist kaitset neile, kes seda vajavad, ja lähtuma non-refoulement (tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse) printsiibist. Euroopa Liidu siseselt peaks ühtne varjupaigasüsteem jõustuma järgmisest aastast. Ometi jääb reaalsus sellest unistusest veel kaugele. Praegu valitseb olukord, kus Holland pakub rahvusvahelist kaitset 44%-le ja Iirimaa 2%-le taotlejatest. Ka Dublini süsteem, mille kohaselt asüülitaotleja avalduse peaks läbi vaatama esimene riik, mille piiri taotleja ületas, ei toimi.

MAAILMAVAADE

11

Hiljuti Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt vastu võetud otsus MMS vs Belgia ja Kreeka peatas varjupaigataotlejate tagasisaatmise Kreekasse. Itaalias pole täna olukord parem.

Euroopa üheks suuremaks peavaluks on ebaseaduslik sisseränne, mis tuleneb paljuski vähestest võimalustest seaduslikul viisil (ajutiselt või alaliselt) emigreeruda, samas kui Euroopas valitseb de facto tööjõupuudus. Arvatavalt resideerib Euroopas ebaseaduslikult 8–10 miljonit migranti, ent ELi liikmesriigid pole tegelikult valmis probleemi lahendamisega tegelema, sest see eeldab ebapopulaarseid poliitilisi otsuseid. On loomulik, et Euroopa ei saa kõiki soovijaid vastu võtta, ent kõiki ei suudetaks ka tagasi saata. Selle järgi pole ka vajadust, kui lähtuda Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) aruande World Migration Report 2010 väitest, et Euroopa Liit vajab tänasest kuni 2050. aastani vähemalt 100 miljonit migranti, et kompenseerida elanikkonna vähenemisest tingitud demograafilist lõhet tööturul.

Ent tänane piiride sulgemispoliitika, Vahemere merepiiri tugevdatud turvamine ning tagasivõtulepingute sõlmimine ei too loodetud tulemusi seniks, kuni Aafrika vireleb poliitilise ebastabiilsuse, vaesuse ja tööpuuduse käes. Merepatrullide tugevdamine on lihtsalt viinud ebaseadusliku piiriületuse maismaale, eriti Kreeka–Türgi piirile, ent võib arvata, et peatselt ka Bulgaaria ja Rumeenia piiridele. Nõrku lülisid leiab alati.

kused, demokraatia ja inimõiguste puudulikkus, ent ka rahvaarvu plahvatuslik kasv Aafrikas. Nende lahendamiseks on vaja poliitilist tahet, valmisolekut kompromissideks ja ressursse. Ainus viis ära hoida soovimatut migrantide sissevoolu Euroopasse on toetada demokraatia arengut, töökohtade loomist ja elukvaliteedi parendamist ebaseadusliku rände päritolu- ja transiidiriikides. Seda nii pikemas kui lühemas perspektiivis.

IOM ennustab pikemas perspektiivis laiaulatuslikumat väljarännet PõhjaAafrika riikidest. Konfliktid ja sotsiaalne eastabiilsus on tunduvalt nõrgestanud nende võimekust hallata oma piire.

Samas on Lõuna-Vahemere maad ise sihtkohaks suurele hulgale migrantidele, kes eelistavad liikuda edasi põhja suunas.

Euroopa peaks seega juba täna tegelema homsete probleemidega.

Ent Euroopa peab ka ise olema üksmeelne, et võimaldada suuremas mahus seaduslikku sisserännet, ning olema järjekindel inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete järgimisel nii koostööpartnerluses Põhja-Aafrika riikidega kui ka iseenda migratsiooni- ja varjupaigapoliitika rakendamisel. Palju sõltub Euroopa enda ühtsusest ja soovist ennast ise aidata.

Kus on lahendused?

¹ EL välispiiridel tehtava operatiivkoostöö juhtimise agentuur.

Olulisim on kindlasti tegelda probleemide algpõhjustega, milleks on konfliktid, poliitiline ebastabiilsus, majandusras-

Artiklis esitatud seisukohad kuuluvad autorile ja ei väljenda ENPA ametlikku seisukohta. 

Naabruspoliitika muutuste lävel CIDOB (Barcelona Rahvusvaheliste Suhete Keskus), teadur Euroopa Liidust lõunas on tekkimas uus ja keeruline poliitiline maastik, mis sunnib ELi oma naabruspoliitikat üle vaatama. 2010. aasta detsembris alanud rahvarahutused pole ainult vallandanud ettearvamatuid muutusi neis riikides, vaid on ka sundinud Euroopat oma poliitstrateegiaid ümber hindama. Mis aga kõige olulisem, oleme ilmselt tunnistajaks sellele, kuidas kukub läbi nn Araabia erandi patroneeriv idee, mille kohaselt ei ole demokraatia neis riikides ei atraktiivne ega võimalik. Euroopa Liidu naabruspoliitika ning eelkõige Barcelona protsessi eesmärgid, st demokraatia, stabiilsuse ja jõukuse projitseerimine nendes riikides, saavad tõenäoliselt esimest korda ajaloos võimaluse reaalselt õnnestuda.

Financial Timesi majandustoimetaja Martin Wolf naljatas hiljutises artik-

12

lis, et politoloogide võimetus näha ette protestilainet araabia maailmas näitab, et nad on sama kehvad tulevikuennustajad nagu majandusteadlased. Tõepoolest, piirkonna eksperdid pidasid veel selle aasta alguses praegu Vahemere lõunakaldal ja Araabia poolsaarel toimuvaid sündmusi võimatuks.

Poliitiline olukord rahvarahutustest puudutatud riikides ei ole kaugeltki homogeenne ning pikaajalisi tulemusi on hetkel raske ette näha. Saadud õppetund sunnib häid analüütikuid tulevikuperspektiivide ennustamisel tagasihoidlikkusele. Kuna mitmed araabia maad ilmutavad nakatumismärke, ei pruugi me veel olla näinud protestilaine lõppu. Samuti on praegu raske ette arvata, millise lähenemisviisi kasuks otsustavad muud araabia režiimid, kui seisavad vastamisi massiliste protestiliikumistega.

Uus ja kiiresti muutuv olukord lõunas survestab tugevasti nii ELi strateegiat

Berit Teeäär

Elina Viilup

kui ka poliitikat. Ühtse ja järjepideva lähenemisviisi seavad lisaks kahtluse alla Euroopa Liidu haavatavad välispoliitikainstrumendid, sest EL alles tegeleb Lissaboni lepingule vastava välispoliitilise aparaadi ülesehitamisega.

Euroopa naabruspoliitika ebaõnnestumine

poliitilisi, sotsiaalseid ja institutsioonilisi reforme.

Naaberriikidel on Euroopa Liidu poliitikas eriline tähtsus¹. Alates 2004. aastast on Euroopa naabruspoliitika olnud raamistikuks Euroopa Liidu suhetele nii Ida-Euroopas kui ka Vahemere maades.

Poliitika eesmärgiks on olnud luua sõbralike, jõukate ja hästi valitsetud riikide ring ümber ELi, ilma neile liitumisperspektiivi pakkumata.

Enamik vaatlejaid on üritanud kesiseid tulemusi selgitada kas stiimulite ja ressursside puudumisega või poliitika ebamääraste eesmärkide ja pea olematu tingimuslikkusega, samuti ülemäärase keskendumisega valitsustevahelisele koostööle ja kodanikuühiskonna vähese kaasamisega.

Kuigi poliitika koondab nii lõuna- ja kui ka idadimensiooni näiliselt võrdsetel alustel, on ELi suhtumine olnud poliitika alguspäevadest alates selgelt eristav. Idasuunaline naabruspoliitika, mis hõlmab riike nagu Gruusia, Ukraina ja Moldova, kuid mitte Venemaad, on olnud üldiselt suunatud demokraatlikele ja institutsioonilistele reformidele, mille edu on olnud riigiti erinev. Samal ajal on lõunanaabritele suunatud naabruspoliitika, mis toob kokku nii erinevaid riike ja alasid nagu Egiptus, Tuneesia, Iisrael ja okupeeritud Palestiina territoorium, keskendunud julgeolekule, stabiilsususele ja rändevoogude juhtimisele.

Kaks mõõdet naabruspoliitikas on alati tähendanud konkurentsi nende kahe rahastamises. Tavaliselt on ELi liikmesriigid pooli valinud vastavalt kultuurilisele ja geograafilisele lähedusele.

Hiljutist sellist kokkupõrget kajastab kiri, mille kuus Vahemere riiki (Küpros, Prantsusmaa, Kreeka, Malta, Sloveenia ja Hispaania) saatsid ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale Catherine Ashtonile 16. veebruaril ja mis sisaldas muu hulgas ettepanekut Euroopa Liidu rahastuse lülitamiseks idapoolt lõunasse.

Naabruspoliitika peamiseks rakendusviisiks on kahepoolsed suhted. ELi ja partnerriigi koostöö intensiivsus sõltub iga riigi vajadustest ja soovist läbi viia poliitilisi, majanduslikke ja õigusreforme. Poliitika esimestest päevadest alates on kriitikud väljendanud kahtlust, kas liidul on ikka võimekust veenda neid partnereid, kes on olnud tõrksad välise sekkumise suhtes. Samuti on arvatud, et ilma liitumisperspektiivita on ELil keeruline naabruspoliitikat atraktiivseks muuta. Kindel on see, et naabruspoliitika ei ole suutnud idas ega lõunas kaasa tuua demokraatlikke muutusi ega soodustada

Kritiseeritud on ka kahepoolse koostöö domineerimist tagasihoidlike mitmepoolsete ja piiriüleste programmide üle. Paljud analüütikud on avaldanud kahtlust, kas Vahemere piirkonna ja IdaEuroopa liitmine samasse raamistikku suudab täita eri riikide püüdlusi. Prahas 2009. aastal käivitatud idapartnerlusega paralleelne Vahemere Liit aitas kaasa spekulatsioonidele naabruspoliitika diferentseeritud strateegiate loomise kohta.

Lisaks on hiljutine poliitiline olukord lõunapoolsetes naaberriikides päevavalgele toonud mitmeid ebamugavaid tõsiasju, sealhulgas ELi ja liikmesriikide varjatud kokkulepped autoritaarsete režiimidega ja lühiajalise stabiilsuse eelistamine muudele eesmärkidele.

Naabruspoliitika reform Hoolimata sellest, et praegu räägitakse Euroopa naabruspoliitika reformist peamiselt Araabia kevade võtmes, on selle ülevaatamine tegelikult korraline. Euroopa Komisjon algatas reformi ammu enne araabia rahvaülestõuse ja see peaks kulmineeruma 2011. aasta mais, kui komisjon tuleb välja uue naabruspoliitika kontseptsiooniga. Ülaltoodud kriitika valguses on Euroopa naabruspoliitika läbivaatamisel vaja lähtuda vähemalt neljast aspektist: prioriteedid, stiimulid, diferentseerimine ja tingimuslikkus. Mõned nendest elementidest on juba nähtavad ELi laienemis- ja naabruspoliitika voliniku ning ELi kõrge eriesindaja 8. märtsi teatises, mis lõi „demokraatia ja jagatud jõukuse partnerluse” lõunanaabritele.

Näha on ka märke, et traditsiooniliselt vaid ida poole vaadanud ELi liikmesriigid on valmis oma hoiakuid uutele väljakutsetele kohandama. On tervitatav, et Poola kui järgmise ELi Nõukogu eesistujariigi prioriteediks on Vahemere lõunaosa, nagu teatas Poola välisminister

Sikorski hiljuti ühes intervjuus. Sikorski sõnul suudab Poola lisaväärtust luua tänu oma 1990ndate reformikogemusele.

Kogu lõunasse suunatud entusiasmi juures ei tohiks aga märkamata jätta, et vahepeal on idapoolsed naaberriigid, nagu on õigesti märkinud Euroopa Välissuhete Nõukogu ekspert Nicu Popescu, „järjest enam hakanud sarnanema paari aasta taguse lõunaga”. Näeme kogumit riike, mis on järjest tihedamates majandussuhetes Euroopaga, kuid mida iseloomustavad tsentraliseeritud ja konkurentsivõimetu poliitika, ja mis saavad rutiinselt lubada endale paljudes olulistes poliitilistes ja julgeolekuga seotud küsimustes Euroopa Liitu eirata. Ehk suudab idariikide suurem huvi Vahemere maade vastu tekitada idasuunalist huvi ka neis ELi liikmesriikides, kes traditsiooniliselt on vaid lõunasse vaadanud.

Naabruspoliitika reform pakub Euroopa Liidule usutavasti unikaalse võimaluse kasutada kõiki vahendeid, et toetada demokraatiale üleminekut naabruskonnas (see tundub olevat praegu ettevalmistavate dokumentide põhisisu). Lisaks on see ka võimalus nii ida kui ka lõunapiiril tehtud vigadest õppida, mis loodetavasti lõpetab ka nullsummamängu naabruspoliitika kahe mõõtme vahel.

Euroopa naabruspoliitika liidu välispoliitika kontekstis Euroopa naabruspoliitika teema on tihedalt seotud aruteluga ELi arenevast ühisest välis-ja julgeolekupoliitikast, sest sündmused Vahemere lõunapiirkonnas ja Araabia poolsaarel rõhutavad vajadust kiiremas korras kujundada tõhus liidu välispoliitika.

Lissaboni leping, mis jõustus 2009. aasta lõpus, lõi tingimused ja vahendid ELi välispoliitika tõhususe ja ühtsuse parandamiseks kahe olulise uuenduse kaudu.

Esiteks loodi ELi „välisministri” ametikoht, mis ühendab komisjoni asepresidendi ning endise ELi Nõukogu ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoha. Uut ametikohta määrati täitma välispoliitikas vähekogenud endine kaubandusvolinik Catherine Asthon.

Samuti lõi leping Euroopa diplomaatilise ja konsulaarteenistuse, Euroopa välistegevuse teenistuse.

MAAILMAVAADE

13

Scanpix

Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso (keskel), Makedoonia peaminister Nikola Gruevski (vasakul) ja Euroopa Komisjoni laienemis- ja naabruspoliitika volinik Štefan Füle jutuajamisel Gruevski suvekodus Ohridis 9. aprillil 2011.

Leping arendas edasi ELi välis- ja julgeolekupoliitika eesmärke ning määratles selgelt väärtused ja põhimõtted, mis peaksid suunama ELi välistegevust: “demokraatia, õigusriik, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsus ning jagamatus, inimväärikus, võrdsus ja solidaarsus”².

Nende ambitsioonikate eesmärkide taustal paistab ELi segaduses ja hilinenud reaktsioon araabia maailma sündmustele veel haletsusväärsem ja moraalselt küsitavam. Kuigi piirkonnas on „nõudlus enama Euroopa” järele, iseloomustas ELi poliitilist reaktsiooni sündmustele Põhja-Aafrikas kõigepealt varjatud toetus autoritaarsetele režiimidele. Sellele järgnesid kas vaikus või teiste rahvusvaheliste tegijatega (nt USA) võrreldes hilinenud deklaratsioonid. Euroopa ja eriti Catherine Ashtoni hääle puudumist on kurtunud nii ajakirjanikud, eksperdid kui ka poliitikud. Liikmesriikidevahelise nagelemise ja ebakõlade vahel kadus Euroopa hääl hoopis ära. Catherine Ashton on juhtimise ja visiooni loomise asemel otsustanud tagaplaanile tõmbuda

14

ning eelistanud liikmesriikide hääletoruks olemist. Tundub, et ta on võtnud vaatleja seisukoha ning on vabandanud oma eesmärkide puudumist vajadusega konsulteerida kõigi 27 liikmesriigiga, eelistades sageli taanduda madalaimaile ühisele nimetajale.

Euroopa Liidul on puudunud ühtne, järjepidev ja nähtav vastus sündmustele Vahemere lõunakaldal, mille peamiseks põhjuseks on olnud surve mõnelt suuremalt liikmesriigilt. On selge, et EL on kaugel ühise välispoliitika rakendamisest ning et selles valdkonnas valitsevad jätkuvalt liikmesriikide huvid. ELi ühise lähenemisviisi puudumine ajendas liberaalide fraktsiooni esimeest Euroopa Parlamendis Guy Verhofstadti hiljuti väitma, et Liidul puudub arusaam ja julgus kinni haarata ajaloolisest hetkest, kuna ta ei suuda oluline olla isegi oma naabruses.

Kuidas edasi?

Euroopa Liidust võib saada vaid siis usaldusväärne partner ja reformidele kaasa aitav jõud, kui ta suudab saavutada

sidususe eri poliitikavaldkondade, liidu institutsioonide ja liikmesriikide lähenemisviiside vahel. Eelkõige on aga seni puudu olnud visioonist, jõulisest juhtimisest ja kõrgete sihtide seadmisest. Nagu eespool nägime, on enamik vahendeid selleks liidul juba olemas. Neile tuleb lihtsalt anda sisu.

Araabia ülestõusude algusega on mõni liikmesriik langenud vanasse lõksu, mängides lõunat ida vastu. Selline strateegia on lühinägelik ning võib kaasa tuua nullsummamängu. Sõltumata sellest, kas reformide tulemusena kujuneb liidul välja üks või kaks naabruspoliitikat, annab praegune kriis ainulaadse võimaluse sisemiseks ühtekuuluvuseks ühiste eesmärkide elluviimisel. ¹ ²

Euroopa Liidu lepingu artikkel 8.

Samas artikkel 3 ja 21.



Liibanon: kodusõda, kodusõda, kodusõda...

Scanpix

Mart Helme Eesti jalgratturite röövimine Liibanonis on tõstnud meie jaoks päevakorda sellel maal toimuva laiemaltki. Seda enam, et Eesti uudistekajastused sellest riigist on ikka olnud peamiselt negatiivse värvinguga – palestiina põgenike probleem, relvakokkupõrked eri grupeeringute vahel, varasemadki pantvangikriisid ning muidugi Iisraeli põhjaosa turvamured. Ometi mäletavad vanema põlvkonna inimesed, et kunagi nimetati Liibanoni Vahemere idaosa Šveitsiks, sealsed sadamad kujutasid endast üht peamist akent lääne- ja araabia maade vahelises kaubavahetuses, pealinn Beirut oli õitsev panganduskeskus ning Liibanoni rannikupiirkonnad kubisesid Lääne-Euroopa turistidest.

Tõsi küll, selle õitsva pealispinna all hõõgusid tulevase konflikti söed, mis osaliselt pärinesid juba Ottomani impeeriumi ehk Türgi ülemvõimu ajast, kui nii osaliselt kristlikus Liibanonis kui ka araablastega asustatud naaberriigis Süürias võttis rahva hulgas maad tugev tung iseseisvumisele. Üheks tollaste poliitiliste püüdluste verstapostiks oli 6. mai 1916, kui Türgi võimud hukkasid Beirutis ja Damaskuses türgivastase tegevuse eest 21 patriooti. Nii Liibanonis kui ka Süürias tähistatakse seda päeva tänaseni märtrite päevana.

Kuigi 1926. aastal kuulutati Liibanon vabariigiks ja võeti vastu ka iseseisva riigi põhiseadus, ei saanud tõelisest iseseisvusest kahe maailmasõja vahelisel perioodil siiski asja, kuna Rahvasteliidu otsusega oli Liibanon Esimese maailmasõja järel antud koos Süüriaga Prantsusmaa mandaatterritooriumiks. 1930. aastate vältel toimusidki Liibanonis vaidlused ja konfliktid eelkõige selle üle, kas Liibanon peaks olema täiesti iseseisev või liituma Süüriaga. Igal juhul nõuti aga Prantsusmaa ja tema relvajõudude lahkumist Liibanonist.

Teise maailmasõja ajal oli Liibanon Prantsusmaa Vichy valitsuse võimu all.

Viimane nõustus kohaliku avaliku arvamuse lepitamiseks siiski iseseisvusnõudmistega ja 22. novembril 1943 saavutaski Liibanon iseseisvuse. Prantsuse väed

Liibanoni naised 1975‒1990 toimunud kodusõja ajal teadmata kaduma jäänud omaste piltidega 21. märtsil 2011 Beirutis ÜRO büroo ees piketeerimas. Kõige pessimistlikumate hinnangute kohaselt hukkus Liibanoni kodusõjas kokku kuni 230 000 inimest.

lahkusid riigist aga alles 1946. aastal.

Suuresti viimaste toel õnnestus jäme ots kohalikus poliitikas haarata rahvastikust tol ajal kuuskümmend protsenti moodustavatel kristlastel. Muslimi rahvastiku osatähtsust ning üldist islamiümbrust arvestades nägi kompromiss võimu jaotamisel ette, et kristlastele kuulub edaspidi riigi presidendi ametikoht, sunni muslimitele peaministri koht ning šiia muslimitele parlamendi spiikri koht.

Tegelikkuses kujutas Liibanon endast

aga mitte niivõrd demokraatlikku kuivõrd klanniühiskonda, kus võimu hoidsid pigem rikkad ja mõjukad perekonnad, mitte iseseisvad ja maailmavaate alusel moodustatud erakonnad.

Liibanonis kehtiva hapra konfessioonide vahelise tasakaalu lükkas suuresti paigast juba 1948. aasta Iisraeli–Araabia sõda, mille tulemusena saabus riiki umbkaudu 100 000 palestiina pagulast. Põgenikud moodustasid ligi 10 protsenti Liibanoni tollasest elanikkonnast ning nende

MAAILMAVAADE

15

Scanpix

Kassoufi hotelli varemed Liibanoni pealinna Beiruti lähedal Bolonias aprillis 2011. Hoone purustasid Liibanoni kodusõja ajal Süüria väed, kes okupeerisid suurema osa riigist 29 aastaks ja lahkusid sealt kõigest kuus aastat tagasi. Araabiakeelne kiri seinal ütleb: „Assad (Süüria president – toim) on meie juht alatiseks!”. saabumine tõstis märgatavalt muslimite osatähtsust riigis. Asja tegi veelgi hullemaks see, et Liibanoni sõjavägi kujutas endast pigem sümboolset paraadiarmeed kui tõeliselt heidutavat jõudu, samal ajal kui palestiinlastel olid võitlustes Iisraeliga tuleristsed saanud tugevad relvaüksused. Seega ei kõhelnud palestiinlased kohemaid sekkumast ka Liibanoni poliitikaellu.

Esimene rühmitustevaheliste relvakokkupõrgeteni viinud kriis, mis on ajalukku läinud Pašade sõja nime all, puhkes 1958. aastal. Kriisile lõid tausta 1956. aasta Suessi konflikt, Pan-Araabia liikumine, mida juhtis Egiptuse president Gamal Abdel Nasser ja külm sõda. Kõigi nende jõujoonte vahel püüdis Liibanoni president Camille Chamoun hoida neutraalset liini, kuna peaminister Rashid Karami ja palestiinlased toetasid Nasserit ja soovisid ka Liibanoni näha ühe osana äsja Egiptuse ja Süüria asutatud, kuid lühiealiseks jäänud Ühinenud Araabia Vabariigist. Mõistes, et iseseisvalt ei suuda Liibanon puhkenud kriisi lahendada, pöördus president Chamoun kom-

16

munismiohu tõrjumise ettekäändel USA poole, kes saatiski oma merejalaväelased Liibanoni.

Järgnev aastakümme kulges Liibanonis rahulikult, kuid palestiinlaste arvu järjekindel kasv (1960. aastate algul juba 400 000) ja üldine demograafiliste protsesside kulgemine muslimirahvastiku kasuks viitasid julma paratamatusena varem või hiljem vältimatult ees seisvale võimuvahekordade revideerimisele riigis.

Viitsütikuga tiksuv pomm plahvataski 1975. aastal, kui Liibanonis puhkes kodusõda, mille järelmitest pole seal jagu saadud õigupoolest tänaseni. Kodusõja ametlikuks alguseks loetakse 13. aprilli 1975. Nimelt avasid kaks palestiinlast sel päeval möödasõitvast autost tule ühe kiriku pihta kristlikus Ida-Beirutis ning tapsid neli inimest. Samal päeval toimunud vasturünnakus hävitasid kristlased bussitäie palestiinlasi. Üsna algusest peale oli selge, et valitsus ega sõjavägi – mis olid mõlemad samuti lõhenenud – ei suuda olukorda enam kontrollida ning nii haarasidki eri kogukonnad oma liikmete

julgeoleku ja asualade kaitsmise enda kätte, luues uusi relvaüksusi või tugevdades juba olemasolevaid. Poliitilises plaanis jagunesid jõud laias laastus ühelt poolt ilmalikeks, kristlikeks ja parempoolseteks, teiselt poolt vasakpoolseteks ja islamimeelseteks.

Mõlema poole sees valitses siiski ülimalt kirev pilt ning mida kauem kestis sõjategevus, seda enam taandus poliitika kõige lihtlabasema kuritegevuse, röövimise, narkokaubanduse, prostitutsiooni ja relvaäri ees, milles võitlevad rühmitused aga endiselt säilitasid omavahelise rivaliteedi.

Et mõista pisutki, kui kirev ja poliitiliselt juhitamatu oli olukord Liibanonis juba kodusõja algetapil, väike loetelu üksnes kristlaste olulisematest relvarühmitustest: Kataebi Vahendusjõud, Seedripuude Valvurid, Tyouse Komandosed, Marada Brigaadid, Lõuna Liibanoni Armee, Rahvuslik-Liberaalse Partei sõjaline tiib ja Tiigrid.

Kui lisada, et sunniitidel, šiiitidel, druusidel ja palestiinlastel olid oma, samavõrd arvukad formeeringud ning et kodusõja käiku sekkusid 1976. aastal ka Süüria ja Iisrael, saame mingigi ettekujutuse olukorra keerukusest.

Nagu kodusõdade puhul tavaline, peeti seda ka Liibanonis eriti julmal viisil. Vastastikused veresaunad linnade, külade ja laagrite vallutamisel muutusid rutiinseteks, hukkusid tuhanded tsiviilisikud.

Seejuures selgus kiiresti, et kõik võitlevad pooled on taktikalistel kaalutlustel valmis sõlmima liite ja vaherahusid ka seniste vaenlastega, nii et kodusõja jooksul ei leidunud lõpuks ühtegi osapoolt, kes mingil perioodil poleks omavahel liidus olnud.

1976. aasta oktoobris suudeti sõjategevus siiski lõpetada tänu Araabia Liiga sekkumisele, kes andis samal aastal varem juba Bekaa oru ja Põhja-Liibanoni hõivanud Süüriale mandaadi 40 000-mehelise rahuvalvekontingendi hoidmiseks riigis.

Saavutatud rahu oli ometi petlik, juba 1977. aastal algasid kokkupõrked uuesti.

Tõsi, sedakorda kandus sündmuste raskuspunkt lõunasse, kuhu olid Beirutist ja selle ümbrusest kogunema hakanud kristlaste poolt süürlaste ja Iisraeli relvasaadetiste abil välja tõrjutud palestiinlased ja kust need alustasid pidevaid rünnakuid Iisraeli põhjaosa vastu. Iisrael reageeris omapoolse invasiooniga.

Nüüd sekkus sündmustesse ÜRO. 19. märtsil 1978 võttis Julgeolekunõukogu vastu resolutsioonid 425 ja 426, millega kohustati Iisraeli Liibanonist lahkuma ja loodi ÜRO rahuvalveüksused, mis saabusid Liibanoni lõunaossa juba 23. märtsil 1978. ÜRO jõud on Liibanonis ka praegu ning nende aasta kaupa pikendatav mandaat lõpeb 31. augustil 2011. ÜRO sekkumine ei muutnud Liibanoni kodusõjas siiski põhimõtteliselt midagi, Süüria ja Iisraeli sekkumised kaasa arvatud.

Sõja kolmanda faasi alguseks peetaksegi 1982. aastat, kui Iisrael alustas suuroperatsiooni palestiina laagrite hävitamiseks ja palestiinlaste väljatõrjumiseks Liibanonist. Operatsiooni käigus jõudsid Iisraeli üksused ka Beirutisse, kus pommitati massiliselt muslimitega asustatud Lääne-Beirutit, kuhu oli ennast sisse

seadnud ka 16 000 palestiinlasest võitlejat. Rünnakute käigus hukkus 6700 inimest, neist enamik tsiviilisikud.

laialisaatmist osutus võimalikuks ka Liibanoni armee kui riigi ainsa relvajõu taasloomine.

Kuigi ÜRO alustas järjekordselt ponnistusi lahingutegevuse lõpetamiseks, oli hoopis USA president Ronald Reagan see, kelle tungival nõudmisel Iisrael oma jõud Beiruti alt tagasi tõmbas ning vaherahuläbirääkimised algasid. Selle tulemusena saabusid Liibanoni 20. augustil 1982 rahvusvahelised rahujõud, mille põhiosa moodustasid ameeriklased.

Süüria üksused lahkusid riigist siiski alles 2005. aastal ja sedagi vaid suure rahvusvahelise surve tulemusena. Ilma kahtlusteta on Süüria aga praegugi Liibanonis, eriti Bekaa orus, kõige mõjukam välisjõud, kelle käsi võib vabalt mängus olla ka meie jalgratturite röövimises. 

Mõneks ajaks õnnestus olukord Liibanonis stabiliseerida. Kuid Iisraeli vägede lahkumine Beiruti lähistelt ning tõmbumine oma piiri vahetusse lähedusse põhjustas puhvri kadumise kristlike ning teiste võitlevate poolte vahelt, mille tulemuseks oli vägivalla taaspuhkemine.

Liibanon

1983. aasta 23. oktoobril enesetaputerroristi poolt korraldatud veoautoplahvatus USA ja Prantsuse vägede kasarmute juures põhjustas hoonete kokkuvarisemise.

Surma sai 241 ameerika ning 58 prantsuse sõjaväelast. Kodune pahameel sundis president Reaganit järgmisel aastal väed Liibanonist ära tooma.

Sisuliselt algas sellega ka Liibanoni kodusõja neljas, viimane ja kõige pikem faas, mille lõpetas alles nn Taifi leping 1990. aastal.

Pindala Pealinn Rahvaarv Riigikeeled Rahaühik

10 452 km² Beirut 57,367 miljonit (hinnanguliselt, 2010) araabia, prantsuse liibanoni nael

Liibanoni religioossed kogukonnad: Šiiidid Sunniidid Maroniidid Kreeka ortodoksikirik Kreeka katoliku kirik Druusid Armeenia ortodoksi ja katoliku kirik Muud

30% 25% 22% 10% 4% 5% 4% 1%

Leping on saanud oma nime sõlmimiskoha järgi Saudi-Araabias, kuhu Araabia Liiga initsiatiivil ja Kuveidi eesistumisel jaanuaris 1989 kogunes volitatud komisjon Liibanoni kodusõjale kompromisslahendust leidma. Sõlmitud rahvusliku leppimise akt andis rahutagaja rolli Liibanonis Süüriale, kuid rahuldas samal ajal ka sõjas üha ahtamale positsioonile surutud kristlaste tingimusi.

Valutult Taifi leppe rakendamine siiski ei läinud. Leppe tingimuste kohaselt presidendiks valitud Rene Mouawad tapeti juba kuusteist päeva pärast ametisse astumist ja mõnda aega tundus, et relvakokkupõrked jätkuvad nagu peale kõiki varasemaidki katseid olukorda lahendada.

Otsustavaks rahu jaluleseadmisel sai amnestiaseaduse vastuvõtmine, mis andestas osavõtnutele kõik sõjaaegsed kuriteod, välja arvatud välisdiplomaatide vastu sooritatud kuriteod. Pärast kõigi erakondlike ja muude võitlusüksuste

MAAILMAVAADE

17

Liibüa – roheline despootia Euroopa lõunaserval Eesti Päevalehe välisuudiste toimetaja Iseenesest võiksime lugeda ka Liibüat Euroopa kultuuriruumi kuuluvaks. Riigi idaosa moodustas antiikajal viiest linnriigist koosnev linnriikide ühendus Pentapolis, lääneosa aga kolme linnriigi ühendus Tripolis, rajatud kas foiniiklaste või kreeklaste poolt. Liibüana mõisteti esmalt kogu Aafrikat peale Egiptuse, hiljem aga Egiptusest läänes asuvat ala.

Ja selle põlisrahvaks olid berberid ehk barbarid.

Liibüas asuv Leptis Magna tõusis Rooma impeeriumis erilisse ausse 193. aastal, kui keisriks tõusis Roomast pärit Septimius Severus. Sel ajal võis Aafrikas rääkida kolmest tõelisest suurlinnast – Kartaagost, Leptis Magnast ja Aleksandriast.

Julius Caesari ajal olid sealsed alad ka korraks ühte provintsi liidetud – Africa proconsularis. Kuid see ühtsus ei jäänud püsima. Tripolisest sai nüüdisaegne Tripolitaania, Pentapolisest aga Kürenaika.

Kolmas osa tänasest Liibüast, berberite ala Fezzan püsis pikemat aega iseseisvana, samas ka peaaegu unustatuna muu maailma poolt.

4. sajandil eksisteerisid Rooma Kürenaika aladel provintsid Libya Inferior ja Libya Superior. Kuid peaaegu läbi kogu ajaloo on riigipiirid kulgenud pigem Kürenaika ja Tripolitaania vahel, ühisesse riiki on nad kuulunud vaid ajuti, püsivalt alates 1934. aastast.

Rooma impeeriumi allakäiguga kaotasid ka Liibüa linnad enamiku oma särast.

Võib öelda, et vandaalide 5. sajandi rüüsteretkedest pole see ala tänaseni toibunud. Bütsantsi võimule järgnenud araablaste vallutus 7. sajandil andis piirkonnale küll stabiilsuse, aga ka seni kestva stagnatsiooni.

Esimene araablaste armee marssis läbi Kürenaika, Fezzani ja Tripolitaania 642. aastal, kuid see vallutus ei jäänud püsima. Aastal 647 läkitas kaliif Uthman (ehk Osman) Liibüasse ligemale 40

18

000 sõdurit eesotsas Egiptuse kuberneri Abdullah ibn al-Sa’adiga. Kohalik Bütsantsi asevalitseja Gregorios, kes oli end ise keisriks kuulutanud, üritas veel araablastele vastu hakata, kuid langes sõjas.

Scanpix

Heiki Suurkask

Algas islami periood Liibüas. Tegemist polnud küll tingimata halva ajastuga. Kui kalifaat oli 7. sajandil alistanud Pärsia ja Kesk-Aasia, järgnes sellele paar sajandit kestnud kultuuriline õitseng, nagu ka 8. sajandil araablaste kätte langenud Hispaania aladel. Kuid liiga suureks aetud kalifaat hakkas lagunema, mis tähendas igasuguse stabiilsuse kadumist. Roomalik kultuuripärand Liibüas hääbus või hävitati, sest surmahirmus inimestelt ei tasunud oodatagi suuremat kultuurihuvi.

Tripolitaanias valitsenud sunniitlik Aglabiidide dünastia üritas 9. sajandil veel Rooma-aegseid rajatisi taastada. Egiptusest nende aladele tunginud šiiitlik Fatimiidide dünastia tõi aga 11. sajandiks Liibüa aladele pideva kodusõja, saates Banu Hilali beduiiniklanni ründama sunniitlike berberite Ziriidide dünastiat, kes omakorda oli hõivanud Tripolitaania.

Rindejoon kippus kulgema just antiiksete Tripolitaania ja Kürenaika piirkondade vahel, mille keskusteks tõusid vastavalt Tripoli ja Benghazi. Lisaks ei jäänud Liibüa linnad puutumata ka ristisõdadest, eriti rüüstasid 12. sajandil sealset rannikut Sitsiilias kanda kinnitanud normannid.

Aglabiidide riik hõlmas 9. sajandil suure osa tänasest Alžeeriast, Tuneesiast ja Tripolitaaniast. Fatimiidid suutsid 10. sajandil allutada kogu Põhja-Aafrika. 11. sajandil oli Ziriidide dünastia hiilgehetk, kui ühine riik sisaldas nii tänast Marokot, Alžeeriat, Tuneesiat kui ka Liibüa lääneosa. 12. sajandil suutsid Almohaadid allutada kogu Aafrika põhjaranniku Egiptusest läänes. 13. sajandil tegutsenud Hafsiidide dünastia valitses jälle Alžeeria, Tuneesia ja Tripolitaania alasid. Ja killustumine jätkus veelgi, jättes Liibüa alad ilma kindla võimuta.

16. sajandiks oli suurem osa Põhja-Aafrika rannikust, eriti Alžeeria ja Liibüa muutunud tõeliseks piraatide paradiisiks. 1510 vallutasid Hispaania väed Tripoli, kuid ei suutnud püsivat võimu kehtestada. Osmanite võim laienes Liibüale aastaks 1551, kuid ka Istanbul ei hakanud sealseid piraate korrale kutsuma. 1801–1805 said veel ameeriklasedki võimaluse Esimeses barbarisõjas Tripolitaania piraatidega merelahinguid pidada.

Tegemist oli esimese USA sõjalise operatsiooniga väljaspool Ameerikat.

1711–1835 valitses vormiliselt küll Tripolitaaniat, aga sisuliselt peaaegu kogu praegust Liibüat Albaaniast pärit Karamanli dünastia, kuni Osmanid nende võimule lõpu tegid. 1911–1912 peetud Itaalia–Türgi sõda tähendas aga Osmanite võimu lõppu Liibüas, sealsetest provintsidest said Itaalia kolooniad. Tegemist oli muide esimese sõjaga maailmas, kus kasutati lennukeid.

Itaalia koloniaalvõimu Liibüas ei saa just eriti edukaks pidada. Sufistlik Senussiidi islamiordu oli pidanud lahinguid prantslastega Alžeerias, nüüd alustas sõda ka itaallastega Liibüas. 1918–1923 eksisteeris Itaalia võime trotsiv Tripolitaania

Scanpix

Lapsed värvipliiatsitega Liibüas Benghaziz revolutsiooni toetuseks pilte joonistamas. NATO õhurünnakutest hoolimata pole Liibüat 42 aastat valitsenud kolonel Moammar Gaddafi režiimi siiani kukutada õnnestunud. vabariik. Alles 1930. aastateks suutis Rooma kehtestada võimu Liibüa üle, kuid kaotas sealsed asumaad juba 1943. aastaks. 1934. aastal ühendasid Itaalia võimud Tripolitaania, Kürenaika ja Fezzani ühiseks Liibüa kolooniaks. 1941–42 langesid esimesed kaks Briti ja Fezzan Prantsuse vägede kätte. 1951. aastaks jõuti nii kaugele, et Pariis ja London andsid võimu üle senussiitide juhile, kellest sai iseseisva Liibüa esimene ja seni ka viimane kuningas Idris I. Sayyid Muhammad Idris bin Muhammad al-Mahdi as-Sanussi (hilisem Idris I, elas 1889–1983) oli tõusnud senussiitide juhiks juba 1916. aastal. Tripolitaania emiirina oli ta 1920. aastatel saavutanud tunnustuse nii Londonist kui ka Roomast. Paraku katsed läbirääkimiste teel Liibüale iseseisvust saada nurjusid ning 1922. aastast alates juhtis ta vastupanu Itaalia võimudele põgenikuna Egiptuses.

Liibüa iseseisvus 1951. aastal Ühendatud Liibüa Kuningriigina, sest selle kolm osa Tripolitaania, Kürenaika ja Fezzan säilitasid oma valitsused 1963. aastani. Nen-

de laialisaatmisega leidis kuningas aga kodumaal rea vaenlasi, hoolimata sellest, et riigi majandus elavnes oluliselt, naftatulud tõotasid teha riigist tõelise suurjõu ning riigi julgeolekut tagasid ka riigis asuvad USA ja Briti lennuväebaasid.

Lisaks läks Idris vastuollu ümbritsevate araabia riikidega, sest jäi 1956. aasta Suessi kriisis lääneriikide poolele.

Sisepoliitiliselt polnud Idris I valmis oma alamatele poliitilisi vabadusi andma. Kui 1952. aastal valiti Liibüas esimest korda parlamenti, saavutas Tripolis edu opositsiooniline Kongressipartei, mujal riigis aga valitsusmeelsed jõud, siis valitsus keelustas kõik parteid ja pagendas Kongressipartei juhid. Rohkem vabu valimisi pole selles riigis kunagi toimunudki, ei Idris I ega Muammar Gaddafi võimu ajal.

Seega olid üsna mõistetavad riigis levivad kuninga kukutamise meeleolud.

Hoogu andis juurde kuninga kehv tervis ning suutmatus riigile troonipärijat sigitada. 4. augustil 1969 andis Idris enamiku võimust oma venna, kroonprints Hasan as-Sanussi kätte ja siirdus ravile

Türki. 1. septembril 1969 kukutati kuninga võim sõjaväelise riigipöördega.

Võimule tõusnud 27-aastase kolonel Muammar Gaddafi varasemast eluloost pole tema nooruse tõttu midagi erilist kirjutada. Ta on pärit arabiseerunud berberitest ning tema sugulaste Qadhadhfa klann saavutas terve rea võtmepositsioone Gaddafi juhitud uues võimuladvikus, sarnaselt Tikriti klanniga Saddam Husseini juhitud Iraagis. Paralleel Saddam Husseini ja Muammar Gaddafi vahel pole just liialdus. Mõlemad on valitsenud nagu absoluutsed monarhid, kõiki vastaseid julmalt maha surudes: mõrv riigipea huvides on olnud rohkem reegel kui erand.

Vormiliselt haaras 1969. aastal võimu 12-liikmeline sõjaväehunta, revolutsiooniline juhtimisnõukogu, mis koosnes kahest majorist, üheksast kaptenist, ühest leitnandist ja selle juhiks hakanud kolonel Gaddafist. Eelmise võimu esindajaid hakati järjest vahistama, seejärel tabasid repressioonid juba ka Gaddafi seniseid liitlasi putši päevilt.

MAAILMAVAADE

19

Scanpix

Põhiseadus tühistati, elu kogu riigis suunab Gaddafi kirjutatud Roheline Raamat.

1977. aastaks diktatuuri lõplikult välja ehitanud Gaddafist sai parlamendi aseaineks loodud Üldise Rahvakongressi esimees, 1979. aastast on ta aga ametlikult „Liibüa revolutsiooni liider ja juht”.

Kuna väidetavalt polevat tegemist ametikohaga, ei saavat Gaddafi sellest ka loobuda.

1977. aastaks leiutas Gaddafi nn uue riigikorra – jamāhīriyyah – mida tõlgitakse massideriigiks, kus rahval siiski erilist sõnaõigust ei ole. Riik on tüüpiline politseiriik, uus võim kehtestas nuhkidevõrgustiku, mille suurus oli võrreldav vaid Saddam Husseini Iraagi või Kim Jong-ili Põhja-Korea omaga. Parlamenti ei valita, vaid delegeeritakse kohalike „rahvanõukogude” poolt. Ka naftamiljardid pole riigile majandusimet toonud.

Valitsevat parteid küll vormiliselt ei ole, kuid nn revolutsiooniline sektor, mis koosneb revolutsioonikomiteedest, ei erine sisuliselt teistest üheparteilise diktatuuri vormidest. Revolutsioonilise sektori liikmed ei ole valitavad ja neid välja vahetada saab vaid revolutsiooniliider Gaddafi isiklikult. Gaddafi on „vennalik liider ja revolutsiooni juht”, kelle kätte on koondatud tüüpiline „keelan, käsin, poon ja lasen” võim.

Gaddafi on varem kuulutanud, et igaüks, kes üritab luua parteid, tapetakse. Dissidente hakati avalikult hukkama, kandes seda üle otse televisioonis. Liibüa seadused lubavad ülekuulatavalt ka kehaosi küljest raiuda. Võõrkeelte õpetamine koolides keelustati, välismaalasega vestlemise eest võis sattuda kolmeks aastaks vangi. Vaba meediat liibüalased ei mäletagi. Ja kui Gaddafi väidab, et mõni tema vastu sõna võtnud dissident on hukatud väidetava terrorivõrgustiku Al Qaeda liikmena, peab muu maailm vaid oletama, kas seda Al Qaedat Liibüas üldse olemas on. Gaddafi ise on olnud täiesti avalikult terrorismisponsor, toetades mitut terrorirühmitust Liibanoni aladel, andes peavarju terrorist Abu Nidalile ning koolitades Filipiinide Abu Sayyafi terroriste. Liibüa luureteenistus ise on pannud pomme reisilennukitesse. Viimati võttis riik pantvangi kaks šveitslast 2009. aastal.

Gaddafi karistamatuse tunnet on esimest korda hakanud kõigutama 17. veebruaril

20

Liibüa poiss ülestõusnute lipuga Lääne-Liibüa linnas Ajdabiyas 12. aprillil 2011.

Rahvusliku Üleminekunõukogu esindajate sõnul on Liibüa kodusõjas valitsusvägede poolt tapetud juba üle 10 000 inimese.

Benghazis puhkenud revolutsioon. Traditsiooniline Kürenaika keeras Gaddafile täielikult selja, Fezzan on seni olnud Gaddafi kontrolli all, Tripolitaanias käivad verised lahingud.

Lääne jaoks oli Gaddafi terrorist, keda karistati sanktsioonide, 1986. aasta õhurünnaku ja nüüd kehtestatud lennukeelutsooniga. Moskva jaoks on ta aga olnud sõber, kes ründab igal võimalusel lääneriike. Kogu Aafrika Liidu diktaatoriks hakkamine tal siiski nurjus, kui ta pidi mullu selle ühenduse juhi koha maha panema. 

Liibüa Pindala 1 759 541 km² Pealinn Tripoli Riiklik kirjakeel araabia.

95% rahvastikust kõneleb araabia liibüa dialekti, 5% riigikeele staatuseta berberi ja tuareegi keeli Rahvaarv 6,420 miljonit (hinnanguliselt, 2010) Rahaühik dinaar

Iisraeli Euroopa sõbrad

Teine poliitikakonverents, Jeruusalemm, 5.-7. veebruar 2011 Tunne Kelam Euroopa Parlamendi saadik, Euroopa Rahvaparteide fraktsioon „Sa oled kui Iisrael vanast, oh minu isamaa!

Kui Iisrael prohveti päevil, seesama viisiga.

Sa oled vintsutatud, just nagu Iisrael ka, Sind kõige Looja kaitsku ja olgu sinuga.”

Juhan Liiv (1908) Eesti ja Iisraeli paralleel on paljudele üllatav, kuid väärib mõtlemist. Mõlemad rahvad olid aastasadu ilma jäetud omariiklusest, millest püsis vaid valuline unistus. Mõlema jaoks muutus keskseks omaenda säilimine, identiteet, kultuuriteadvus. Iisraelil veel midagi, mis eestlastel puudub – traditsiooniline usk.

Rahvuslik religioon moodustas juutidele kõige tugevama eneseteadvuse ja ühtekuuluvuse aluse.

Eesti sai iseseisvaks 1919/20, Iisrael 1948. Mõlemad rahvad on pidanud oma iseseisvust selle väljakuulutamise hetkest alates täie jõuga kaitsma. Kui 1948 algas Iisraeli vabadussõda, olid eestlased omariikluse kaotanud ning võisid vaid vaikse sümpaatiaga jälgida, kuidas Iisrael ülekaalukate vastaste rünnakuid edukalt tõrjus – ühest sõjast teise. Mõlemad on väga demokraatlikud ja sisukad väikeriigid.

Mõlemaid on tabanud pärast iseseisvuse edukat taastamist sama saatus. Nii Eesti kui ka Iisraeli rahvusvaheline kuvand on drastiliselt muutunud: väikesest vaprast rahvast, kes kannatas ülekohtu all ja tuli edukalt toime ülekaalukate vastaste rünnakute tõrjumisega, on loodud ettekujutus kui suurest, agressiivsest riigist, kes sõidab üle naaberrahvastest ja surub oma õigust läbi mis tahes vahenditega.

Tänapäeval, mil riigi rahvusvaheline kuvand on tema julgeoleku jaoks järjest olulisem tegur, on Iisrael, vaatamata innovaatilisele ühiskonnale, tipptasemel kaitsejõududele ja võimsale liitlasele USA näol, jäämas mitmes aspektis isolatsiooni. Seda eriti ÜROs ja mõnes muus

rahvusvahelises organisatsioonis, kus tooni annavad Aasia, Aafrika ja LadinaAmeerika riigid.

Euroopa Parlamendis toimib mitu aastat saadikuühendus EFI – European Friends of Israel (Iisraeli Euroopa sõbrad), kes üritavad kiiva vajunud käsitlusi tasakaalustada, Iisraeli probleeme ja tulevikku paremini mõista. EFI-t juhib Rootsi moderaatide delegatsiooni esimees Europarlamendis Gunnar Hökmark. Küsisin temalt, omaaegselt innukamalt Balti riikide iseseisvuse toetajalt, kes Rootsi parlamendi liikmena korraldas märtsist 1990 kuni septembrini 1991 Stockholmis Norrmalmstorgil nn esmaspäevamiitinguid Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse taastamise nimel, mis ajendas teda 20 aastat hiljem Iisraeli eest välja astuma?

Ta ei mõelnud kaua: „Ilmselt ajendas mind sama ürginstinkt toetada nõrgemat, kelle eksistents on ohus,” ütles Hökmark.

Iisrael on tema silmis ainus ehtne demokraatia ning läänelike väärtuste esindaja Lähis-Idas.

Arvud kõnelevad selget keelt. Iisraeli territoorium (22 000 km²) on vaid pool Eesti omast, rahvaarv küll tunduvalt suurem – 7,6 miljonit, kuid tühine, võrreldes ümbritsevate araabia riikidega (ainuüksi Egiptuses elab 87 miljonit). Ning asi ei piirdu vaid araablastega, strateegilistele ohtudele lisandub 77-miljoniline Iraan, kes on lõpetamas tuumarelvastuse programmi, arendab edukalt rakette ning kuulutab Iisraelile hävingut.

63 aastat päras omariikluse loomist on Iisrael üha eksistentsiaalses „olla või mitte olla” tsoonis. Olles piirkonna elujõulisemaid riike teaduse, majanduse ja mitmes muus vallas, tuleb Iisraeli elanikel – kõigil elujõulistel elanikel – ka täna olla täisvalmiduses oma riigi kaitseks välja astuma. Paradoks on selles, et mida edukam on olnud kaitse, seda tugevamaks on muutunud avaliku arvamuse negatiivne suhtumine Iisraelisse, kes ei arvestavat naabreid ning lähtuvat hoolimatult üksnes omaenda suurekspaisutatud huvidest. Paradoksi teine tahk väljendub selles, et üha lahendamata konfliktis

jäävad Iisraeli ohvrid meedias selgelt palestiinlastest ohvrite varju, hoolimata sellest, et terroristlik Hamasi organisatsioon on tulistanud Gazast Iisraeli pihta tuhandeid väikerakette. Iisraeli ohvrite suhtes valitseb hoiak – aga nende valitsus on ise süüdi, et andis põhjust rünnakuiks.

Nii või teisiti – olukorda on põhjust tõsisemalt süveneda. Olukorda, mida väljendas kõige lühemalt Iisraeli strateegilise planeerimise minister Moshe Ya’alon: meie jaoks on kaks võtmesõna – shalom ja security (julgeolek). Heausklik avatus ja kaitsevajadus. Iisraeli president Simon Peres sõnastas olukorda nii: „Kui me anname tagasi okupeeritud territooriumid, siis pole midagi imelikku, et soovime vastu julgeolekut. Meie jaoks võib üksainus viga osutuda saatuslikuks. Et saavutada rahu, selleks on meil vaja ellu jääda.”

5.–7. veebruaril toimus Jeruusalemmas EFI korraldatud teine rahvusvaheline poliitikakonverents (esimene leidis aset Pariisis 2009), millest võttis osa umbes 400 parlamendiliiget – peamiselt Europarlamendist ja liikmesriikide parlamentidest, kuid ka sellistest riikidest nagu Kasahstan ja Ukraina. Kolme päeva jooksul oli võimalus saada otsesõnum kogu Iisraeli juhtkonnalt, küsida ja kommenteerida. Esinejate hulgas olid Iisraeli president Simon Peres, peaminister, välisminister, kaitseminister, Knesseti spiiker, opositsiooni juht (endine välisminister) Tzipi Livni, parlamendi komisjonide esimehed ja liikmed, Iisraeli panga kuberner, Jeruusalemma linnapea.

Sõnum oli mõjuv oma ühtsuses. Ühtsus, mida demokraatlikus riigis ei saa kuidagi käsu korras kujundada. Kadima opositsioonipartei liider Tzipi Livni, kes hiljutise välisministrina esindas mõõdukat suunda, toonitas kõigepealt lõhet, mis valitseb Iisraeli tegelikkuse ja Iisraelist loodud ettekujutuse vahel. Tema hinnangul pole Iisraeli kui riigi eksistents viimaste aastate arengute taustal enam endastmõistetav. Iisraeli-Palestiina konflikti kuritarvitatakse, et edendada äärmuslikke liikumisi ja nende eesmärke.

MAAILMAVAADE

21

Erakogu

Tunne Kelam koos Knesseti spiikeri Reuven Rivlin’iga.

Tzipi Livni väitel tuleb arendada kahesuunalist strateegiat, mida ei saa teostada Iisrael üksi. Esiteks tuleb lahendada kohalik konflikt kahe-riigi-mudeli alusel – selleks on vaja Araabia riikide tugevat toetust. Teiseks on vaja vastustada ühiste jõududega Lähis-Idas laienevat ekstremismi.

Siin on kaalukas põhjus korrigeerida viimastel aastatel kivinenud hoiakuid.

Nende põhjal võiks arvata, et Palestiina–Iisraeli konflikti lahendamisest pole huvitatud Iisrael. Tegelikult on Iisrael algusest peale toetanud ÜRO resolutsiooni, mis nägi 1948. aastal ette kahe paralleelse riigi loomist. Araabia riigid aga pole enamikus sellega nõustunud – isegi 63 aastat pärast otsuse tegemist.

Päeval, mil Iisraeli riik välja kuulutati, ründasid teda juba 1945 loodud seitsmeliikmelise Araabia Liiga ühisjõud. Nagu öeldud, pole enamik Araabia riike siiani selgelt ja lõplikult tunnustanud Iisraeli elementaarset õigust riigina eksisteerida.

Rõhutades Iisraeli poolt edasiste järeleandmiste vajadust ei võta isegi heatahtlikud kriitikud vaevaks tõsiselt tegelda

22

sellesama põhiküsimusega. Araablaste väitel põhjustas Lähis-Ida konflikti Iisraeli riigi loomine. Kuid see sündis ju ÜRO otsuse alusel – seega on kõnealune riik legitiimne. Iisraeli esindajate vastus järeleandmiste soovile on ühene – tõmbusime välja Gaza alalt, viisime sealt välja kõik oma kodanikud ja relvajõud ning milline on tagajärg? Gaza sattus äärmuslaste võimu alla, kes Iisraeli põhimõtteliselt ei tunnusta ning kasutavad oma seisundit terroristlike rünnakute organiseerimiseks meie vastu.

Iisraeli juhid rõhutasid korduvalt, et just neile sobib kahe riigi lahendus. Säilitamaks Iisrael rahvusriigina – juudi riik on kogu asja mõte – on Tzipi Livni sõnul otse vajalik Palestiina riigi moodustamine. See oleks Iisraeli huvides, kuivõrd juba praegu moodustavad Iisraeli kodanikest 20% araablased. Simon Peresi järgi on Iisrael tõsiselt huvitatud kompromissist. Tema nägemuse kohaselt pole lahenduse võti mitte lihtsalt kahes riigis, vaid kahes demokraatlikus ja teaduspõhises riigis. Iisrael võiks rahu tingimustes olla stiimuliks, kuidas moodsa tehnoloo-

gia ja majanduse abil võita ümbritseva piirkonna vaesus, moderniseerida majandus ning ületada ka Lähis-Ida ajalooliselt vaevav veepuudus. Vett on Vahemeres piiramatult ning Iisrael toodab 60% vajalikust veest merevee magestamise teel.

Tänu moodsale tehnoloogiale on kuupmeetri merevee kasutuskõlblikuks muutmise hind langenud neli korda: kahelt USA dollarilt 50 sendile. Pool põldude kastmiseks vajalikust veest saadakse aga heitvete puhastamise tulemusena. Üks kohtumise kõrgpunkte oli nelja kaitseministri ühine esinemine Herzlya keskuses, Tel Avivi lähistel. Üles astusid Iisraeli kaitseminister Ehud Barak, Briti kaitseminister Liam Fox, kellele lisandusid nende Tšehhi ja Ungari ametivennad. Baraki sissejuhatus oli dramaatiline.

Selle kohaselt on maailm juba astunud Kolmanda maailmasõja perioodi, mille juhatas sisse 11. septembri 2001. aasta terrorirünnak (vrd jaapanlaste rünnak Pearl Harborile 1941). Kuid alanud sõjas pole selgelt piiritletud lahinguvälju. Araabia äärmuslased, kes saavad aru, et Iisraeli ei suudeta jõuga alistada, on

Erakogu

Esineb kaitseminister Ehud Barak.

ümber lülitunud terrorisõjale, mida peetakse improviseeritud tsiviilrinnetel. Terrorit ekspordib Iraan, kes on laiendanud oma mõju niihästi Süüriasse kui ka Gaza sektorisse.

Tzipi Livni rõhutas samal teemal, et terroristide vastu tegutsemine on legitiimne, ometi ei taheta Euroopas seda mõista. Baraki sõnul on radikaalsete islami terroristide märklauaks terve läänelik ühiskond, Iisrael on vaid nende esmane märklaud. Peaminister Netanyahu osutas äärmusislamistide loosungeile, mille järgi USA kehastab Suurt Saatanat, Iisrael aga väikest. „Teie, Euroopa Liit, olete seega keskmise kaliibri saatan,” ütles ta.

Iisraeli kõigi esindajate põhisõnum oli see, et islami äärmuslaste rünnakud ei piirdu Iisraeliga, vaid on suunatud demokraatliku Lääne tsivilisatsiooni vastu tervikuna. Olla Iisraeli Euroopa sõbrad tähendab peaministri väitel olla samas ka Euroopa ja selle väärtuste sõbrad. Ikka ja jälle osutati faktile, et pärast Liibanoni sisulist ülevõtmist Hesbollah jõudude poolt on Iisrael ainus demokraatlik,

läänelikke väärtusi esindav riik terves Lähis-Idas.

Korduvalt oli juttu Araabia maailmas alanud muudatustest. Iisraeli teeb ettevaatlikuks mure, kas need ei ohusta Egiptuse ja Jordaaniaga kaua aega tagasi sõlmitud rahulepingute tulevikku. Revolutsioonilisi liikumisi naaberriikides iseloomustatakse esmajoones kui ebakindluse perioodi, mille tulemuste suhtes puudub kindlus. „Liivad Pakistanist Gibraltarini on hakanud liikuma,” tõdes Netanyahu ning lisas, et Iisrael on ainus stabiilsuse saareke selles ebastabiilses maailmaosas.

Europarlamendi välispoliitika autoriteetsemaid esindajaid Elmar Brok julgustas Iisraeli võtma positiivsemat hoiakut.

Põhja-Aafrika muutustel on tema sõnul Iisraeli jaoks samasugune tähtsus ja võimalus, mis Euroopa jaoks. Neid muutusi peaks aktiivselt ära kasutama. Ometi nõustus ka Brok, et kui Egiptuses peaks võimule tulema Muslimi Vennaskond, siis tähendaks see katastroofi. Iraani osas sõnas Briti kaitseminister, et kui Teherani tuumarelvastumise programm peaks rea-

liseeruma, tähendaks see tuumarelvaleviku keelustamise lepingu lõppu. Iisraeli kõrgendatud ebakindlus naaberriikides toimuvate poliitiliste maavärinate suhtes on mõistetav – Netanyahu viitas vene 1917. aasta revolutsioonile ja Kerenski kukutamisele äärmuslaste poolt, samuti iraani 1979. aasta revolutsiooni saatusele. Üks asi, mis Iisraelis viibides minu jaoks selgines, on Eestit ja Iisraeli ühendav rahvusriikluse idee. See on midagi, mida vaevu suudavad aduda suuremad riigid. Ütlesin Knesseti väliskomisjonis esinedes, et Eesti mõistab paremini, milline tähtsus on väikese rahva jaoks tema identiteeti ja kultuuri tagaval rahvusriigil.

Kui peaks juhtuma, et Iisrael praegusel kujul hävineb, tähendaks see kõigi väikeste rahvusriikide tulevikuperspektiivide ähmastumist. Juhan Liiv tunnetas seda sügavamat ühtsust instinktiivselt juba sada aastat tagasi. 

MAAILMAVAADE

23

Andres Tropp Eesti Energia tuumaenergeetika osakonna juhataja Katastroofiks kujunenud avarii Fukushima tuumajaamas ei saanud rahvusvahelisele tuumaenergia tööstusele tulla halvemal ajal, kui ta tuli. Majandusharu oli mõne aasta eest väljunud Tšernobõli katastroofi järgsest vaikelust, välja olid töötatud uue põlvkonna tuumareaktorid ja huvi tuumaenergia vastu üha energianäljasemas maailmas oli selgelt kasvamas. Enneolematult tugeva maavärina tulemusel tekkinud tsunami ei pühkinud Fukushimas minema üksnes tuumajaama elektrijuhtmestikku ja avariiolukordades elektrivoolu tootvaid generaatoreid, vaid paraku ka üldsuse kindlustunde tuumaenergia kui keskkonnasõbraliku ja ohutu baaskoormuse rahuldamise allika vastu.

Praegu on raske hinnata, milliseks kujuneb avaliku arvamuse hinnang pikemas perspektiivis. Selge on aga see, et praegu maailma elektritoodangust kuuendiku ja Euroopas lausa kolmandiku andev tööstusharu ei saa kaduda ilma, et sellega ei kaasneks märgatavad muutused rahvusvahelises poliitikas.

Rahvusvahelise kogukonna reaktsioon Jaapanis toimunud tuumakatastroofile on mõningaid erandeid kõrvale jättes olnud vaoshoitud. Mitu juhtivat tuumaenergia riiki on teavitanud avalikkust uute tuumajaamade ehitamise peatamisest niikauaks, kui on selgunud kõik Fukushima katastroofi põhjustanud asjaolud ja tehtud nendest johtuvad järeldused. USA, EL, Venemaa jt on asunud ette valmistama olemasolevate tuumajaamade stressiteste. Prantsusmaa president on teinud avalduse tuumaenergia ühtse ja ülemaailmse ohutuspoliitika väljatöötamiseks. Seda arengut ei saa mingil moel pidada üllatavaks. Seda põhjusel, et enamik maailma suurriike on Fukushima katastroofi eelsetel aastatel oma energia- ja keskkonnapoliitika pikaajalisi arengusuundi analüüsides leidnud, et tuumaenergia arendamine kujuneb nende energiajulgeoleku ja säästliku keskkonnapoliitika üheks nurgakiviks 21. sajandil.

24

Nii põhimõtteliste seisukohtade ümberhindamine ei saa kindlasti olla kiire ega ka lihtne, sest häid alternatiive tuumaenergia kiireks asendamiseks lihtsalt napib. Tuumaenergiale on omistatud mitmeid puudusi, nagu näiteks selle kasutusvõimsuse kiire reguleeritavuse puudumine, mis on oluline tuuleenergia suure osatähtsuse puhul elektrisüsteemis.

Samas on ilmne, et suuremate riikide või regioonide elektrisüsteemide hajutatud tootmisportfellidesse sobivad baaskoormusrežiimil konkurentsivõimelist elektrihinda pakkuvad tuumajaamad hästi.

Seetõttu, hajutamaks näilist vastuolu taastuvenergia arendamise ja tuumaenergia vahel, on Soome president nimetanud tuumaenergiat ülemineku energialiigiks, mis aitab sillata siirdumist fossiilsetelt kütustelt taastuvenergiale. Tõsi, Soome president jättis targu märkimata, kui pikaks see üleminekuperiood võib kujuneda.

Kuigi enamik maailma riike on reageerinud Fukushima sündmustele vaoshoitult, paistab silma ka mitu erandit. Esimese kivi viskas Prantsusmaa president, kes süüdistas jaapanlasi saamatuses kriisiolukorra likvideerimisel ja pakkus omakasupüüdmatut abikätt. Riigi jaoks, mille elektritarbimisest ligi 80% katab tuumaenergia, on tuumaenergeetika hea käekäik julgeoleku küsimus, mida ignoreerida ei ole võimalik. Kuna tuumkütuse tooraineks olev uraan imporditakse Prantsusmaale enamasti välismaalt, on primaarenergia varustuskindluse vaatenurgast tuumaenergia asetamine riigi energiajulgeoleku nurgakiviks mõnevõrra küsitav. Samas võttes arvesse tuumajaamade kütusetsükli pikkust (1–1,5 aastat), uraani hinna vähest mõju toodetava elektri hinnale ja Prantsusmaa võimekust tuumkütust taaskasutamiseks ümber töödelda, on tuumaenergia võimalike asendajate (gaasi ja söe) kaardid Prantsusmaal jätkuvalt nõrgad.

Täiesti vastupidiselt Prantsusmaale käitus aga Saksamaa valitsus, keda avalik arvamus sundis lähenevate liidumaavalimiste eel mitte üksnes tuumaenergia

Erakogu

Tuumaenergeetika ja rahvusvahelised suhted

kasutusaja pikendamisest loobuma, vaid sulgema ka seitse vanimat Saksa reaktorit. Avalikkuses ei ole erilist tähelepanu pälvinud aga asjaolu, et suletud tuumajaamade poolt varem toodetud elektri asendamiseks suurendati vanade keskkonda saastavate söejaamade toodangut.

Tõusis ka elektri hind lõpptarbijatele, mis Saksamaa majanduse suurust arvesse võttes tekitas märkimisväärse lisakulu.

Arvestades seda, et viimane tuumareaktor peaks Saksamaal suletama hiljemalt 2022. aastal, on Saksa energiasektor poliitikute poolt väga tõsise surve alla pandud. Seni ligi neljandiku Saksamaa elektrivajadusest katnud tuumaenergia asendamine ei tule lihtsalt. Häid valikuid on vähe, aega on vähe ja raha kulub väga palju.

Saksamaa on kahtlemata nii majanduslikult kui ka taastuvenergia arendamiselt kõige võimekam liikmesriik ELis, mistõttu Saksa valitsuse viimased sammud ELi kliima- ja energiapoliitika raames 2020. aastaks püstitatud eesmärke ohtu ei pannud. Peamine küsimus seisneb hoopis selles, mis juhtub pärast aastat 2020 ja kas pikaajaline eesmärk ehk 2050. aastaks peaaegu CO2-neutraalse elektritootmise väljaarendamine mahub veel globaalse kliimapoliitika juhtiva arendaja rollis oleva ELi plaanidesse?

Saksa valitsuse allikate andmeil nähakse elektridefitsiidist ülesaamiseks peamist

Scanpix

Roheliste liider Winfried Kretschmann (vasakul) ja sotside liider Nils Schmid tutvumas valimiskampaania ajal päikesepaneelide pargiga Waghäuselis Baden-Württembergis 21. aprillil 2011. päästerõngast elektrivõrgu ja taastuvenergia arendamises, energiasäästlikkuse suurendamises ning uute gaasi- ja söejaamade rajamises.

Arvestades seda, et puhta söeenergia tehnoloogia (carbon capture and storage) on alles arendusjärgus (tehnoloogia äratasuvuseks peaks CO2 hind tõusma tänaselt 17 eurolt ligi 100 euroni tonni kohta) ja selle kasutamise perspektiivid tööstuslikul tasemel on vähemasti praegu udused, võib sellest sammust välja lugeda kui mitte kliimapoliitika pendli hoo raugemist, siis vähemalt selle mõningast aeglustumist tulevikus. Millist mõju võiks see omakorda avaldada globaalse kliimapoliitika peamise eesmärgi ehk välistemperatuuri 2-kraadise soojenemise ärahoidmisele lähikümnendite jooksul, võime täna vaid arvata.

Samas on selge ka see, et hoolimata kõikvõimalikest ratsionaalsetest selgitustest tuumaenergeetika arendamise jätkamise vajalikkuse kohta vajab demokraatlike riikide avalik arvamus täiendavat kinnitust tuumajaamade ohutuse suhtes.

Tuumaenergiatööstus peab viima tuu-

majaamade ohutuse uuele tasemele, mis ei rajaneks üksnes nende jaamade disainipõhisel ohutusanalüüsil. Tuleb hakata arvesse võtma ka mõju, mida võivad kombineerudes avaldada võimalikud erakorralised sündmused nagu looduskatastroofid, terroristide rünnak jms.

Ajakirjanduses on olnud palju juttu Euroopa pankade tervist hinnanud stressitestidest, mis tehti investorite usalduse tagasivõitmiseks. Tuumajaamade stressitestide ettevalmistamisel tuleks kindlasti õppida nendest vigadest, mida tehti pankade tervise hindamisel. Seega, stressitestid peaksid olema eelkõige usaldusväärsed. Kui mõni tuumajaam testi ei läbi, tuleb hinnata selle ohutuse tõhustamise võimalusi. Kui tõhustamine osutub majanduslikult ebaotstarbekaks või suisa võimatuks, tuleks jaam ka sulgeda. Tagamaks stressitestide usaldusväärsust, tuleb nende struktuuris kokku leppida ja muuta nende elluviimine riikidele õiguslikult siduvaks. Seda on paraku lihtsam öelda kui teha, sest tuumaohutuse kultuur ja meetmed erinevad isegi ELi liikmesriikide hulgas märgatavalt. ELis on riike, näiteks Austria, kes arvustavad

tuumaenergia kasutamist eriti kriitiliselt.

Nemad hakkavad arvatavasti väga kriitiliselt hindama nii stressitestidega seonduvat kui ka mõne liikmesriigi tõenäolisi katseid vähendada ELi kliimapoliitika seatud sihte.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et aeg ei ole tuumaenergeetika arenguperspektiivide ega selle võimaliku taandarengu mõjude hindamiseks täna veel küps. Eespool mainitud erandid esindavad eelkõige äärmusi ja põhivoolu seisukoht selgub lähema paari-kolme aasta jooksul. Ilmne on ka see, et häid lahendusi lihtsalt pole. Kaalukausil on avaliku arvamuse, energiajulgeoleku, kliimapoliitika ja elukvaliteedi säilitamise vajaduse vaheliste konfliktide pundar, kus kõiki mainitud aspekte ühekorraga rahuldavaid lahendusi pole kuskilt võtta. 

MAAILMAVAADE

25

Jaapani maavärina järeltõuked Baden-Württembergis Andreas Michael Klein Konrad Adenaueri Fondi Baltimaade projektijuht Selle aasta 27. märtsil toimunud BadenWürttembergi liidumaa valimistel kahanes kristlike demokraatide (CDU) valijaskond 5,2% võrra. Kantsler Angela Merkeli juhitav erakond jäi küll 39 protsendiga liidumaa parlamendi (Landtag) tugevaimaks, ent peab sellegipoolest opositsioonipingil istet võtma. Ühelt poolt on see tingitud asjaolust, et nende tavapärane koalitsioonipartner FDP (Vaba Demokraatlik Partei, liberaalid) sai vaid 5,3% häältest (5,4% vähem kui eelmistel valimistel), samas rohelised said tulemuseks sensatsioonilised 24,2% (+12,5%). Kuna sotsiaaldemokraatlik partei (SPD) kogus 23,1% (–2,0%) häältest, saab Winfried Kretschmannist esimene Saksamaa liidumaa roheline peaminister.

Esimest korda alates 1949. aastast ei pääse CDU Saksamaa suuruselt kolmanda liidumaa valitsusse. Aastatel 1972–1988 kuulus CDU-le ligi 10 miljoni elanikuga Baden-Württembergi parlamendis absoluutne enamus. Kuigi liidumaal on ka rahvusvahelises võrdluses hea haridussüsteem, kiire majanduskasv ja näiteks 2011. aasta märtsis vaid 4,4-protsendine töötuse määr, valmistasid valitsus ja peaminister Stefan Mappus (CDU) valijatele pahameelt eelkõige kahel teemal: projekt Stuttgart 21 ja Fukushima.

Stuttgardi ja selle ümbruse elanike seas tekitas poleemikat peamiselt neli miljardit eurot maksev Stuttgardi raudteejaama maa alla viimise ja moderniseerimise projekt Stuttgart 21. Rohelised jällegi kasutasid ära Fukushima tuumakatastroofiga seoses uuesti lahvatanud tuumaenergiavastast liikumist kogu Saksamaal.

Uus roheline meelsus rõõmustab rohelisi Rohelised seilavad juba 2009. aastast rahva seas leviva rohelise meelsuse laineharjal ja lõikavad kasu populaarsest protestikultuurist – olgu suurprojektide

26

vastu, nagu Stuttgardi raudteejaama projekt, või tuumajaamade vastu. Eneseteadvusest rohelistel praegu just puudu ei tule. Ent milles roheliste tugevus seisneb? Kuidas õnnestub neil uuringutes alati häid tulemusi saada? Põhjused on mitmetahulised. Üks oluline aspekt on erakondade süsteemis toimunud muutused ja rahvaparteide, eriti SPD positsiooni nõrgenemine. Näib, et paljude valijate arvates ei suuda suured erakonnad neid enam vääriliselt esindada. Rohelistele tuleb kasuks ka liberaalide (FDP) positsiooni nõrkus. Lisaks on sisulisi küsimusi, mis praegu rohelistele tuult tiibadesse annavad. Nii on näiteks ühiskonna teadvusse jõudnud roheliste põhiteema – keskkonnakaitse. Roheliste puhul jääb mulje, et neil võiks olemas olla kogu ühiskonda hõlmav tervikkontseptsioon.

Keskkonnakaitsest ja õiglasest kaubandusest saab sedasi uut laadi ühiskonnakihti kandev meelsus.

Valimistulemusi lähemalt vaadates on näha, et rohelistel õnnestus nii 2009. aasta Saksamaa parlamendi (Bundestag) valimistel kui ka eelnevatel liidumaade parlamendivalimistel valijaid juurde võita kõikidest poliitilistest suundadest.

Kuni Bundestagi valimisteni ning CDU/ CSU ja FDP (nn must-kollase) valitsuskoalitsiooni moodustamiseni kasvasid rohelised eelkõige SPDs pettunud valijate arvelt. Sama toimus ka 2010. aastal toimunud Nordrhein-Westfaleni liidumaa valimistel, kus ka CDU pidi üsna palju hääli rohelistele loovutama. Lisaks õnnestus rohelistel mobiliseerida palju mittevalijaid ja nende häältega mõlemast rahvaparteist ette rebida.

Rohelised ei ole üldsuse silmis sugugi enam „tavalised” mässajad. Neid peetakse juba rahvalikuks liikumiseks, olgugi et tegelikult on nad seda vaid osaliselt. Saksamaa endine välisminister ja roheliste kauaaegne liider Joschka Fischer oli see, kes aitas erakonnal saada nn parteivastaste parteist Saksamaa erakondade süsteemi alternatiiviks ja seeläbi valitsuskõlbulikuks. Rohelised on läbinud pika institutsioonilise tee ja saanud lõpuks

„hea enesetunde erakonnaks” – seda nii oma programmi kui ka selle poolest, kuidas nad omavahel poliitiliselt suhtlevad.

Kokkuvõtteks CDU ja ka nende traditsiooniline koalitsioonipartner FDP ei oska roheliste tugevusega esialgu veel midagi peale hakata. Arvata võib, et projekt Stuttgart 21 hakkab uues koalitsiooniski pingeid tekitama: rohelised on selle vastu, SPD aga põhimõtteliselt poolt. Küllap CDU ja FDP panevad opositsioonipingil selle teema ajal käed rinnal risti ja vaatavad koalitsioonipartnerite kemplemist pealt.

Kuid Fukushima pärast peavad konservatiivid ja liberaalid oma (tuuma)energiapoliitikat küll märkimisväärselt tagasi tõmbama. Esimene samm selles suunas on Saksamaa valitsuse otsus teha kõigis Saksamaal töötavates tuumajaamades ohutuskontroll. Ent mitte ükski Bundestagis esindatud partei ei oska öelda, mis saab tulevikus Saksamaa kui kõrgtehnoloogilise riigi energiavarustuse kindlusest ja konkurentsivõimest ilma tuumaenergiata. Sestap võiksid kristlikud demokraadid hoiduda pelgalt populistlikel põhjustel panustamast praegusele nn pehmele tuumaenergiavastasele liikumisele. Selle asemel tuleb rääkida tõtt, et valmistada rahvas realistlike poliitiliste eesmärkidega ette meie aja väljakutseteks. 

Kelle nimi peitub Vološini ümbrikus?

Kirjade järgi peaksid 3. märtsil 2012 Venemaal toimuma järjekordsed presidendivalimised. Tõsi, intervjuus Larry Kingile teatas Vladimir Putin, et presidendivalimised on hoopis aprillis 2012.

Aga Putini hoolimine tõest ja faktidest on nüüdseks üldteada. Võib-olla tahtis lihtsalt märku anda, et see sündmus on meelespidamiseks tähtsusetu.

Olenemata sellest, kas valimised on märtsis või aprillis (Tšurovi esimene reegel: Putinil on alati õigus) kuuluks need Guinnessi koostajate tähelepanu alla, kui selliseid rekordeid kunagi registreerima hakataks.

Need on ühe valijaga valimised. Ehkki kandidaate tuleb mitu ning hääletajaid või mittehääletajaid kümneid miljoneid, kuid valija on ainult üks. Ja tema nime pole vaja kolm korda ära arvata.

Siiski pole Putin sugugi ainus pretendent kohale Guinnessi rekordite raamatus, sest samade loorberite vääriliseks pidas ennast ka Boriss Jeltsin. Intervjuus Ljudmila Telenile¹ teatas ta, et valis oma järglase välja veel enne FSB juhi peaministriks määramist. Ta väitis: „… see oli minu ainuisikuline otsus, millest ma kellegagi ei rääkinud. Absoluutselt kellegagi”. Oma efektset ennetähtaegset ametist taandumist põhjendas ta vajadusega anda riigimehena pea et tundmatule ametnikule aega enda tubliduse näitamiseks.

Sellega luges ta oma missiooni täidetuks.

Millist hinda Putin inimesi Venemaal enda serveerimise käigus maksma pani ja kui puhtad olid sellejuures kasutatud meetodid, selle üle vaieldakse tänini.

Erinevalt Jeltsinist kontrollib Putin kogu valimisprotsessi algusest lõpuni ja lubab isegi eelnevalt nõu pidada. Tõsi, otsustamise jätab ta viimasele hetkele. Veel 13. aprillil teatas ta „nii mina kui ka Dmitri Anatoljevitš ei välista, et võib minna valimistele. Me lähtume valimiste hetkeks kujunenud situatsiooni reaalsustest”.

Seniks aga etendatakse üldsuse jaoks kodu- ja välismaal omamoodi paroodiat küpsevale „gigantide heitlusele”.

Toidetakse infonäljas publikut infoga võimenduvatest lahkhelidest valitsevas tandemis. Medvedevi ja Putini ütlemisi uurides leiab tõepoolest hulganisti lahknevusi. Neid saab serveerida isegi leppimatute vastuoludena. Üks tahab Venemaad moderniseerida, teine stabiilsust, mida igasugused uuendused rikkuda võivad. Seega oleks nendel valimistel nagu kaalul Venemaa tulevik pikkadeks aastateks. Mõlemad on andnud teada ka isiklikust kandideerimisvalmidusest. Massimeedias sisestatakse huvilisele visalt, et ees seisab põhimõtteline valik. Ühtaegu antakse valusalt vastu näppe nendele tegelastele vene poliitilises koorekihis, kes kipuvad seda vastasseisu liiga tõsiselt võtma, näevad selles oma šanssi ja hakkavad juba panuseid tegema.

Nii jäid kähku ametitest ilma juhtfiguurid duumast Zatulin ja Tšadajev Jedinaja Rossijast (kategooriline toetus Putinile) ning poliittehnoloogia veteran Gleb Pavlovski (ühemõtteline toetus Medvedevile). Kuna vene poliitilises elus omistatakse suurt kaalu nn signaalidele, siis sellest pidid „asjasse puutuvad” välja lugema juhise, mis piirini Medvedevi ja Putini vastandamises minna on lubatud. Üks asi on valijaskonnale ja välisilmale suunatud poliittehnoloogia, teine juhtkonna tegelik taotlus. Poliitilise võitluse simulatsioon ei tohi üle kasvada liigse riski tekitajaks ja juhtimismugavusele liigse tülina allikaks.

Poliittehnoloogiliselt on hetkel hädavajalik anda Medvedevile n-ö oma nägu, luua mulje temast kui tõsiselt võetavast tegijast. Seda juhuks, kui Putin otsustab valimistele minna Medvedevi kandidatuuriga. Seni on vene üldsuses valdav pilt temast kui mitme kõlava ütlemisega maha saanud presidendist. „Minu kurss on majanduse ja poliitilise elu moderniseerimine”, „vabadus on parem kui mittevabadus”, „lõpetada äritegevuse hirmutamine” jne. Kuid reaalset mõju sündmustele riigis tal pole ette näidata.

Berit Teeäär

Juhan Sillaste

Julia Latõnina toob oma kirjutistes ja Echo Moskvõ esinemistes esile hulganisti näiteid, kus Medevedevi karmid korraldused ühe või teise üldsust erutanud skandaali uurimiseks/lahendamiseks on tulemuseta jäänud.

Putini kolimisega Valgesse Majja kolis sinna ka Venemaa tegelik juhtimine. Nii sisuline kui ka avalikkusele mõeldud atribuutika. Enam ei toimu Poliitbüroo rolli järeleaimanud igalaupäevast jõuametkondade pealike ja teiste juhttegelaste istungit presidendi juures. Enam ei näita TV peaministri kohvilkäimisi presidendi juures. Konstitutsiooniline tööjaotus Putinit ei paista segavat. Kui talle vaja, võtab ta sõna ja otsuseid vastu presidendi vastutusalas.

Tsaarijärgse Venemaa juhid on üldiselt eelistanud valitsusjuhi ametikohta. Lenin ja Malenkov hõivasid selle kohe, kui võimalus avanes. Stalinil ja Hruštšovil võttis selleni jõudmine aega. Enne tuli kätte saada kindel poliitiline kontroll riigi üle. Putini poliitilises kontrollis pole väiksematki kahtlust. Tema positsioon on siin hoopis tugevam kui Leninil-Stalinil. Partei pealik pole isegi tema juhitava võimupartei liige. Partei liikme Hruštšovi personaalasja võisid parteiorganid ette võtta ükskõik millisel hetkel. Aga enda puhul on Putin niisuguse asjade käigu välistanud. Jedinaja Rossija liik-

MAAILMAVAADE

27

Scanpix

Venemaa Audiitorite Koja esimees, üks president Boriss Jeltsini aegsetest peaministritest Sergei Stepašin (vasakul) ja Jeltsini administratsiooni kauaaegne esimees Aleksandr Vološin Moskvas Novodevitšje kalmistul Jeltsini hauale lilli asetamas. med alates Grõzlovist on temasse suhestatud nagu alamad tsaari. Võimupartei konstitutsiooniline ülekaal Riigiduumas omakorda välistab võimaluse peaministri tagandamiseks presidendi poolt. Duuma lihtviisiliselt ei kinnita seda. Üleminek päranduseks saadud presidendikeskselt riigilt valitsusele on põhimõtteliselt lõpetatud. Masinavärk on väljatimmitud, töötab nagu õlitatult. Mingit mõtet seda muuta tagasi presidendi egiidi alla pole, pealegi on see liiga tülikas.

Seega poleks Putinil nagu mingit stiimulit presidendi ametit uuesti himustada.

Kontroll valitsuse üle tähendab kontrolli riigis liikuvate rahavoogude ja ressursside üle, võimalust neid liigutada enda ja oma lähiringi heaks. Võetud pealisülesande (teatriinimeste terminoloogiat kasutades) täitmine komplikatsioone esile ei kutsu.

Lõpuks on tõhusa poliitiku jaoks ametikoht vahel teisejärguline. Deng Xiao Ping ei viinud Hiinat reformide kursile mitte siis, kui ta oli Hiina Kompartei peasekretär, vaid siis, kui oli pärast vahe-

28

pealseid näguripäevi maabunud partei keskkomitee sõjalise komitee esimehe vähepilkupüüdvale ametikohale. Muammar Gaddafi kehitab õlgu ja teatab, et tal pole ühtegi ametikohta, millelt tagasi astuda.

Esimene lähema aja proovikivi Putini poolt rajatud riigivõimu konstruktsiooni püsikindlusele saabub duumavalimistega selle aasta detsembris. Teised muutujad (nafta hind, nõudlus gaasi järele jne) on ainuvalija seisukohalt vähemolulised.

Kui käsutuses olev administratiivne ressurss ja teenistusvalmis Keskvalimiskomisjon tagavad valimisprotokollides poliitilise status quo säilimise ning ei ilmne otsustamiseks uusi argumente.

Hetkeseis ei anna küll mingeid kaalukaid pidepunkte märkimisväärsete muutuste ootamiseks, ehkki nii ametlik kui ka mittekonventsionaalne opositsioon püüavad anda oma parima poliitilise elu elavnemise markeerimiseks. Üleriigilise TV ekraanile neid ei lasta. Tõsi, ei saa öelda, et nad on täiesti „vaikivasse olekusse” surutud. Läänele

ettenäitamiseks on alles jäetud erinevaid massimeedia väljundeid. Kõiki „tükki üks”. Üks ajaleht – Novaja Gazeta, üks ajakiri – New Times, üks raadiojaam Echo Moskvõ, üks satelliidi TV – RTV. Nendest tehnilise arsenaliga ja laiema kuulajakonnaga, mis isegi veidi ületab miljoni, on Echo Moskvõ. Siiski ei saa sündmuste tuntavaks mõjutamiseks seda auditooriumi pidada kuigi piisavaks.

Pealegi on raadiojaama eetris opositsiooni pooldajad oskuslikult lahjendatud räigete impeeriumi trubaduuridega nagu Aleksandr Prohhanov ja Maksim Sevtšenko ning putinlastega nagu Mihhail Barštševski.

Sellegipoolest pole praeguseks kujunenud opositsiooni peamine häda juurdepääsus massikommunikatsioonile (on ju veel internet, raamatute kirjastamine, miitingud-piketid) vaid peamiste figuuride amortiseeritus. Värsket verd, kellele anda laiendatud eneseväljenduse võimalus, napib. Vast ainult Jevgenia Tširikova oma Himki metsa säilitada püüdvate aktsioonidega ja Aleksei Navalnõi oma konkreetseid korruptsioonijuhtumeid

avalikustava internetilehega tulevad esimese hooga meelde. Nendegi puhul ei viivitanud võimustruktuurid nende liistule võtmisega. Ühte süüdistati oma laste halvas kasvatamises ning alustati aegaviitmata uurimistoimingutega. Teise puhul uuris FSB välja kodulehe rahastajad ja andis vastavad lähteandmed „našidele”, ilmselt „meetmete võtmiseks”.

Seega pole Putinil erilist hirmu, et opositsioon, vormiline või sisuline, suudab duumavalimised ära rikkuda. See omakorda suurendab Medvedevi nimetamise võimalusi. Enne seda peab ta läbi tegema vägagi range testimise. Päris loruvõitu mainega jutumeest pole nagu paslik publikule pakkuda. Samas liigne innukus ja ambitsioonikus või ülemääraseks muutuv populaarsus on ilmselt vastunäidustatud. Ilu peitub aga vaataja silmades.

Kindlasti mäletab Putin hästi seda, kuidas koondasid pikaks ajaks võimu enda kätte kolleegide poolt alahinnatud Hruštšov ja Brežnev.

Järelikult tuleb mõtiskleda ka mõne muu kandidatuuri üle. Peaasi, et kasvult pilkupüüdvalt pikem poleks. KGB operatiivtöötajaks treenitud mees teab, et määramatust sisaldav sündmus tuleb vastu võtta nii, et igaks juhuks on tagataskus veel mitu varianti. Ühtlasi ei maksa unustada Putini püüdlust jääda poliitkiibitsejatele ettearvamatuks. Nii said valitsusjuhtideks Mihhail Fradkov ja Viktor Zubkov.

Siiski on üks mees, kes teab juba praegu, mida Putin otsustab – endine Kremli administratsiooni juht, paljunäinud ja kogenud nukujuht Aleksandr Vološin.

Ameerika politoloog Nikolai Zlobin kirjutab kohtumisest õhtusöögil, mille kulminatsiooniks sulges Vološin kinnisesse ümbrikku tulevase presidendi nime. Vältimaks süüdistamist võimalikus valskuses, võttis ta enne Zlobinilt allkirja koos kuupäevaga valgele lehele, kuhu ta valitava presidendi nime kirjutas.

Jäägem siis parema puudumisel ootama, millal Zlobin ja Vološin ümbriku avavad. ¹

Moskovskije Novosti, 20. märts 2003. 

Üpris tõenäone – ainuvalija ei tea veel isegi, missuguse otsuse langetab, kuid on selle õigsuses nii kindel, et julges avalikult väita „te saate olema rahul”.

Filipiinid – eeskujulik üleilmastuja Aimar Altosaar Troopikasse sõites läheme otsima soojust ja päikest. Küllaga soojust ja lopsaka taimestiku leiame kindlasti igalt maalt, mis jäävad Vähi ja Kaljukitse pöörijoonte vahele. Lihtsalt päevitama ja rannabaaridesse tšillima pole tegelikult mõtet väga kaugele minna. Ekvaatorilähedasi maid tasub ette võtta neil, kes ei rahuldu vaid tavapäraste puhkusevõimalustega ning soovivad näha ja kogeda midagi erilist, otsivad looduse imesid ja tahavad oma silmaga näha eksootiliste rahvaste kultuuri.

Filipiinid on Põhja-Euroopast vaadatuna üks ihaldusväärne reisisiht, sest kõik head tunnused paistavad lausa gloobuselt silma – puhas troopika, palju merd ja saari, mägesid ja viljakat rohelust.

Kui aasta varem tutvusime Palawani saare ja Luzoni põhjaosa mägilaste – endiste peaküttidega, siis seekord võtsime ette Visayad – Filipiinide keskosa saarestiku.

Teatmeteosed ja varasem reisikogemus lubavad oletada, et lisaks looduselamustele ootab meid ees ka kultuuriline kire-

vus, põnevad laadad ja tantsuansamblid, templid, kirikud ja muinasaarete väljapanekud. Ja loomulikult on huvitav kohtuda inimestega, kellel teistsugune kultuuritaust, kes kõnelevad ennekuulmata keeltes ning kannavad eksootilisi rõivaid. Filipiinid teeb paljudele rännumeestele põnevaks ka sealne rahvalike ravitsejate koolkond, kes kogu maailma jahmatuseks võivad oma käe inimese kehasse toppida ning sealt välja tirida mingi koleda haiguskolde. Katoliikliku rahvana jõuavad filipiinlased igal aastal rahvusvahelisse meediasse Jeesus Kristuse kannatuste väga naturalistliku esitamisega ülestõusmispühade ajal, kui nii mõnigi noormees laseb end täiesti reaalsete naeltega risti lüüa.

Lääne-Visayade suurima saare Panay loodenurgas on väike linn Caticlan, kuhu maanduvad Manilast 1,5 tundi lendavad Cebu Airlines lennukid. Vähestele on sihtkohaks Caticlan või Rombloni provintsi saarestik, kuhu meie matkarühm seekord suundus. Massiturismi sihtkohaks on vähem kui tunni pikkuse laevasõidu kaugusel asuv „paradiisisaar” Baracay. Tablase saarele Looci linna

suunduva vineerpaadi („ämbliku”) pardalt võisime ligi tunni jooksul vaadelda lähedalt mööduva turismimagneti liivarandu ja rannamelu, puhkemajasid ja villasid, lõbusõidupaate- ja purjekaid. See rahvarohke beach & resort vastab ilmselt miljonite troopikasse pürgijate kujutlusele mõnusast puhkusekohast ning filipiinlased ongi sellise täiusliku lustikuurorti, mille sarnaseid leidub kõikjal üle maailma, ka ühele oma saarekesele ehitanud.

Kuigi me edasisel reisil enam teist Baracay-sarnast kohalikust koloriidist täielikult puhastatud kohta ei näinud, on ometi üleilmastatud tarbimis- ja meelelahutuskultuur selle sooja saarestiku lahke ja lõbusa rahva võtnud üsna jäägitult oma embusse. Rannikul ja maanteede ääres pea katkematu asulateahela lülisid ‒ linnu või külasid ‒ on võimalik eristada asulakeskuste järgi, kus on koolimaja, administratiivhoone, korvpalliväljak (tavaliselt katuse all!) ja üks või kaks rahvuskangelase kuju. Need kujud – värvilised ausambad, liiga pisikesed, et kaugelt vaadata, kuid sümpaatsed oma elusuuruses ja rahulikkuses – kujutavad Hispaania ja USA kolonialismi ja

MAAILMAVAADE

29

Scanpix

Kristlastest usufanaatikud Filipiinidel 21. aprillil 2011 Angelese linnas ennast piitsadega nuhtlemas. Rooma katoliku kirik on taolised avalikud enesepiitsutamised küll hukka mõistnud, kuid see ei takista paljudel usklikel ülestõusmispühade aegu matkimast Kristuse kannatusi.

Jaapani okupatsiooni vastase võitluse kangelasi ning 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse riigimehi. Tundub, et need ülalloetletud püsielementidega asulakeskused oma lõpututes variantides ongi üks selle maa omapärasid.

Erinevalt enamikust Kagu-Aasia maadest ei ole Filipiinidel aastasadade jooksul väljakujunenud tugevat tüvikultuuri.

Suhteliselt hõredasti asustatud saartel elasid aastatuhandeid peamiselt negriitode rassi kuuluvad rahvad. Ka tänapäeval on selle Kagu-Aasia põlisrassi kuuluvaid inimesi kõige rohkem just Filipiinidel.

Filipiine on asustatud mitme suurte rändelainena Aasia mandriosast, Indoneesiast, Malaisiast ja mujalt. Kuigi hiinlased pidasid filipiinlastega kaubavahetust juba vähemalt kaks tuhat aastat tagasi, mingit suuremat kolonisatsiooni või saarte ülevõtmist Taevaalune Impeerium Filipiini arhipelaagi suhtes teadaolevalt ei üritanud. Alles islamiusu ja uut tüüpi kogukondade – ummade kultuuri levik 14.‒15. sajandil viisid 1450. aastal Sulu

30

saarel esimese riikliku moodustise – sultanaadi tekkele. Siiski ei jõudnud islam saartel kaua levida, sest juba 16. sajandil jõudsid kohale hispaanlased ja katoliku usk. Viimane ongi siiani kõige jõulisem konfessioon saarestikuriigis, ühendades vähemalt 85% elanikkonnast. Muslimite arvuks hinnatakse 5%, ülejäänud on aga erinevad kristlikud vabakogudused, mida on tänapäeval kiirelt ja kõikjale levimas.

Filipiinide ajalugu ei olegi sarnane ühe muu riigi ja rahva looga, vaid on tuhandetele saartele aastatuhandete vältel elama asunud rasside ja kohapeal tekkinud kultuuride ja rahvaste kihiline segu. Filipiinid, mis on tänapäeval küll üks riik ühe suure keskusega, on justkui mikrokontinent, millel puudub tegelikult keeleline ja kultuuriline ühtsus ning mida hoiab suhteliselt lõdvalt koos vaid katoliku kirik. Ometi ei ole Filipiinidel poliitilist separatismi ega piirkondlikku natsionalismi, kui Mindanao lõunaosa muslimimässajad kõrvale jätta. Kuid ka viimaste suhteliselt lühiajaline pantvangiterroriks üle kasvanud mäss oli ilmselt

inspireeritud rohkem rahvusvahelisest islami radikaliseerumisest kui sisemisest lahkulöömise vajadusest.

Kultuurilisele ja keelelisele kirevusele ongi aidanud ühist nimetajat luua religioon ning koloniaalne sõltuvus 16.‒19. sajandi lõpuni Hispaaniast ning sealt edasi 1946. aastani USAst. Kuigi ameeriklaste tulekule astusid filipiinlased vastu üsna söakalt ja koloniaalsõda kujunes mõlemale poolele suhtelist ohvriterohkeks, kujunes 20. sajandi esimesel kümnendil alanud USA ülemvõim saarte elanikele küllalt õnnelikuks ajaks. Haridussüsteem, avalik haldus ja ärikultuur on pärit USAst, ametlikuks keeleks kehtestati inglise keel, mis on siiani üheks riigikeeleks mitme kohaliku austroneesia keele segust kujunenud filipino keele kõrval. Kokku räägitakse saarestikuriigis rohkem kui 70 keeles.

Maailmareligioonid, -keeled ja -kultuurid on jätnud tahaplaanile Filipiinide oma kultuurilised väärtused, mida ei osata hinnata ning sageli ka häbenetakse. Isegi

Scanpix

Filipiinide Boracay saare paadimees juunis 2011. Boracay saarest on viimasel ajal saanud üks arhepelaagi populaarsemaid puhkepaiku.

kasvav turism ei ole toonud filipiinlaste teadvusse omakultuuri tähtsust. Juba võib postkaarte ja üsna hea kujundusega kohalikke rahvariideid ja kombeid tutvustavaid trükiseid küsimise peale turismiinfopunktidest ka saada. Ise neid ei pakuta! Pigem suunavad infopunktide töötajad, keda võib ühes sellises olla kümme ja rohkem, turiste ikka standardsetesse ranna- või sukeldumiskeskustesse.

Milline on siis üldmulje Filipiinidest, kus on olnud võimalus aasta jooksul ligi kaks kuud ringi liikuda? Euroopalik nimi, hispaanialik kirikukultuur, inglise ameti- ja ärikeel. Modernsete suurlinnasüdamike mini-manhattanlik anonüümsus ja ülejäänud maal sari-sari¹ poodide lõputud read. T-särgid ja sinised teksad, kiirtoit ja coca-cola. Suur maa ja suur rahvas, kuid väga vähe rahvuslikku eripära, kombeid ja esemeid, mida mujal ei leidu. Panay saare suurimas linnas Iloilos on turismiinfo kohaselt traditsiooniline kangrute kvartal – suure linna külge kasvanud küla – kuid tegelikkuses leiab sealt vaid

ühe koloniaalstiilis kahekordse maja, kus ülemisel korrusel müüb üks kena daam kappi peidetud kangaid, alumisel korrusel on üldiseks imetluseks välja pandud üks 1930. aastate hiilgesuur ameerika sõiduato. Ei mingeid kangruid ega käsitööd!

Tavaliselt reisidelt kaasa ostetud käsitöö ja põneva rahvusliku tekstiili asemel leidsime Cebu linna suurelt turult, mis on muutumas odavate masstoodete „kadakaturuks”, kiudbanaanist lauamatte ning ühest rannaresordist merekarpidest salvrätikuhoidjad. Elavat kohaliku muusikat me ei kuulnud, küll aga karaoke-tümpsu. Üksikuid rahvariietes inimesi kohtasime vaid aasta varem Luzoni mäestikus endiste pealuuküttide hulgas.

giv ja demokraatlik maa jõuab kindlasti jõukamale järjele ning aitab hoida stabiilisust selles maailma rahvarikkaimas ning kõige kiiremini arenevas regioonis.

Olen veendunud, et sedamööda, kuidas inimeste materiaalne heaolu kasvab, jõuavad filipiinlased ka oma rahvuslike kultuurivarade väärtustamiseni ning oskuseni neid väärtusi oma külalistele näidata. Loodame, et see aeg jõuab kätte enne, kui pärimuskultuuri jäljed pole veel massikultuuri tarbimise voos pöördumatult kustunud.

Filipiinidel: 22. veebruar – 15. märts 2010 ja 22. jaanuar ‒ 18. veebruar 2011 ¹ Väikesed segakaupu müüvad müügiletid või –punktid. 

Üleilmastumine, tarbimise ja meelelahutuse standardiseerimine ei saa olla etteheide filipiinlastele, kes on leidnud endale sobiva mudeli, kuidas hoida koos oma rahvast ning riiki rahus. Peale põgusat tutvumist selle suure saarestikuriigiga olen veendunud, et see edasipür-

MAAILMAVAADE

31

Maailma Vaade www.maailmavaade.ee

Peatoimetaja: Mart Helme Kolleegium: Mart Helme, Tunne Kelam, Kadri Kopli, Aimar Altosaar, Berit Teeäär, Marko Mihkelson, Andres Herkel, Mart Nutt,Veiko Lukmann Toimetus: Anneli Kivisiv, Kaja Villem, Kaja Sõrg Keelekorrektuur: Hille Saluäär Toimetuse kontakt: +372 5690 9237, anneli.kivisiv@gmail.com

Scanpix

Väljaandja: Tunne Kelami büroo, Kivisilla 4-9, Tallinn 10145 +372 773 4201, kaja.villem@irl.ee

Sisukord Peatoimetaja veerg, Mart Helme Timo Vihavainen. Äratuskell õhtumaadele Mis on väärtuspõhisuse põhi?

Andres Herkel Aafrika valikud.

Intervjuu Mart Nutiga Euroopa ühtsuse proovikivi, Ivi-Triin Odrats

Soome Kokoomuse partei esimees Jyrki Katainen ja välisminister Alexander Stubb 17. aprillil 2011 erakonna valimispeol tulemusi jälgimas. Kuigi Kokoomus valimised võitis, on uue valitsuse juhtimine koalitsioonipartnerite erinevaid eesmärke ja vastuolulist iseloomu arvestades keeruline ülesanne.

Scanpix

Maailma esiterrorist Osama bin Ladeni tapmine läheb ajalukku ilmselt omaette teetähisena. Pildil uudistepealkiri „Kuidas Obama tabas Osama” Nairobis Keenias.

Naabruspoliitika muutuste lävel, Elina Viilup Liibanon: kodusõda, kodusõda, kodusõda..., Mart Helme

Lk 2

Lk 2

Lk 3

Lk 5

Lk 10

Lk 12

Lk 15

Liibüa – roheline despootia Euroopa lõunaserval, Heiki Suurkask Lk 18 Iisraeli Euroopa sõbrad, Tunne Kelam

Scanpix

Narkokartellide võitlused ning inimeste massiline mõrvamine on seaduse ja korra Mehhikos seadnud tõsiselt küsimärgi alla. Pildil surnukuuri töötajad järjekordse laibaga Tamaulipase linnas leitud ühishauast, kust kokku on tänaseks avastatud 72 tapetu jäänused.

Tuumaenergeetika ja rahvusvahelised suhted, Andres Tropp Jaapani maavärina järeltõuked Baden-Württembergis, Andreas Michael Klein

Lk 24

Lk 26

Kelle nimi peitub Vološini ümbrikus?

Juhan Sillaste Lk 27 Filipiinid – eeskujulik üleilmastuja, Aimar Altosaar Esikaanefoto: Scanpix

ISSN-L 2228-0200 ISSN 2228-0200

Lk 21

Lk 29