Page 24

graafilist asendit arvestades kattuda ning teevad neist konkurendid. Asjade selline käik oli aimatav juba laienemiseelses debatis. Saksamaa nägi algusest peale IdaEuroopas strateegilist sügavust, samas kui Prantsusmaa kartis ELi strateegiliste ressursside pillamist. Sellest vastasseisust kasvasid välja vastavalt Berliini ja Pariisi edentatav idapartnerlus ja Vahemere-unioon. Regionaalsete valikute tagant paistab vajadus arvestada teiste jõukeskustega, esmajoones Venemaaga. Siin on juhtohjad kindlalt Saksamaa käes ja Berliini vali-

kute mõju on tuntav igal tasandil, alates majanduslikust (Saksa energiagigant Siemens loobus strateegilisest partnerlusest prantslaste Arevaga venelaste Rosatomi kasuks) kuni poliitiliseni, kus Saksamaa ei põlga ära kahepoolseid ettevõtmisi Moskvaga (Merkeli-Medvedevi juunikuine ettepanek luua ELi-Vene poliitiline ja julgeolekunõukogu). Prantsusmaal ei ole muud valikut, kui üritada Saksamaa tegevust ohjata ja „trilateraliseerida”. Euroopa Liidule on see halb, et enam ammu ei ole määrav tema sisemine arenguloogika, vaid suurriiklike huvide so-

bitumine. Pool sajandit Euroopa arengut vedanud kükloobil on nüüd kaks silma, mütoloogia maagiata on temast saanud haavatav ja surelik olend. Tulevikuprojektsioonid käivad üha pikema kaarega läbi minevikust. Küsimus on üha enam selles, kui kaugele minevikku ELi lummuse lagunemine Saksamaa-Prantsusmaa suhte tagasi tõukab. Iseloomulik on see, et kõik sõltub Saksamaa ambitsioonidest ja enesekontrollist, Prantsusmaa kohta ei tuleks kellelegi pähe seda küsimust niimoodi asetada. 

Euroopa Liidu tüliõun – välisteenistus Scanpix

Kadri Vanem Tunne Kelami nõunik Euroopa Parlamendis Üheks suuremaks tüliõunaks ELi institutsioonide vahel Lissaboni leppe järgses kempluses on olnud Euroopa Liidu välisteenistuse loomine. Algusest peale on arutelu põhiteemaks olnud see, mil moel ja kui suures ulatuses hakkab Euroopa Parlament kaasa rääkima välisteenistuse loomisel ja toimimisel. Euroopa Parlament nõudis esialgu, et kõik kõrgemad diplomaadid peaks ametisse kinnitama parlament, kuid Euroopa Komisjoni ja ELi Nõukogu sõnul on see nii suure hulga inimeste puhul võimatu. Vaidlusaluseks küsimuseks on olnud ka tasakaal ELi struktuuridest tulevate ametnike ning liikmesriikide ametnike vahel. Euroopa Parlament saavutas oma eesmärgi, et vähemalt 60% uutest välisteenistuse ametnikest peab tulema ELi struktuuridest, et tagada ELi perspektiiv ühtse välispoliitika täideviimisel. Loodud välisteenistusel on nagu teistelgi ELi institutsioonidel omaette rida ELi eelarves. Samuti peab välisteenistus saama Euroopa Parlamendilt eelarve täitmise kohta kinnituse ning Euroopa Komisjon peab parlamendile andma üksikasjaliku teabe teenistuse kulude kohta. Lisaks peavad ELi delegatsioonide juhid läbima spetsiaalsed eelarvekursused ning tegema Euroopa Parlamendiga täielikku koostööd. See tagab Euroopa Parlamen-

24

Euroopa Liidu välisteenistuse juht paruness Catherine Ashton 25. oktoobril 2010 ELi välisministrite kohtumisel Luxembourgis. Samal päeval kinnitas Ashton ametisse administratsiooni esimesed kaks ametnikku.

dile täieliku järelevalve välisteenistuse eelarve üle. Eesti meedias on suurimat tähelepanu pälvinud välisteenistuse geograafiline tasakaal. Välisteenistuse ametnike määramisel võetakse esmajoones arvesse pädevust, rakendades geograafilist ja soolist tasakaalu. Tüliküsimuseks sai siin asjaolu, et kõrgetele kohtadele saavad kandideerida ainult ametnikud, kes on vähemalt 15 aastat olnud kas ELi

struktuuride teenistuses või liikmesriigi diplomaatilises teenistuses. Liikmesriigi diplomaatide puhul arvestatakse aastaid alates ELi liitumisest. See aga välistab 2004‒2007 liitunud riikide ametnike võimalused. Pineva ja meedia tähelepanu all olnud võitluse tulemusena on nüüd mõned kohad siiski ka uute liikmesriikide ametnikele määratud. http://eeas.europa.eu/background/ index_en.htm 

Profile for otse.info

Maailma Vaade 13  

Kord kvartalis ilmuv välispoliitika ajakiri.

Maailma Vaade 13  

Kord kvartalis ilmuv välispoliitika ajakiri.

Profile for otse.info
Advertisement