Page 10

teist kuni nelikümmend korda võimsamad kui Minuteman III”.

majandusliku, sõjalise ja moraalse allakäigu spiraalist.

Kui lisada siia, et Carter peatas ka kaugpommitajate B-1 tootmise, külmutas neutronpommi väljatöötamise, lükkas edasi MX raketisüsteemide kavandatud paigutamise, uute tiibrakettide väljatöötamise ja Trident-tüüpi allveelaevade konstrueerimise, võib täiel määral mõista ameeriklaste kasvavat muret oma julgeoleku üle ja ootust, et poliitilisele areenile astuks keegi, kes suudab lõpuks USA välja viia sellest lõpmatust poliitilise,

Nagu teame, osutus selleks meheks Ronald „Dutch” Reagan. Selle, millel peab põhinema Ameerika taassünd, sõnastas Reagan väga lihtsalt ja lakooniliselt juba enne oma ametisse asumist. „Esiteks, selle aluseks peab olema kindel veendumus, mis tuleneb selgest kujutlusest ja usust Ameerika tulevikku. Teiseks, see nõuab tugevat majandust, mille aluseks on vabaturu süsteem, mis

andis meile vaieldamatu liidrikoha loovtehnoloogias. Kolmandaks, ja väga lihtsalt, meil peab olema vaieldamatu sõjaline võimsus, säilitamaks maailmarahu ja oma riiklikku julgeolekut”. Reagan suutiski, mida ta tahtis. Ja Ameerika suutis, sest Reagan pani Ameerika uuesti uskuma iseendasse. 

Aastaid Venemaa ja Aserbaidžaani kütkes 22. detsembril esitlesid kaks Eesti tuntud välispoliitikut oma uusi raamatuid, mille lähtekohaks on olnud nii autorite aastatepikkune huvi Venemaal ja Aserbaidžaanis toimuva vastu kui ka isiklikud kontaktid ning töö rahvusvahelistes organisatsioonides. „Venemaa: valguses ja varjus” on Mihkelsonil esimene, „Aserbaidžaani kirjad” Herkelil viies raamat. Allpool vahetavad autorid mõtteid muu hulgas oma teoste sünniloost, Venemaa ja Aserbaidžaani vahelistest seostest ning kirjutamisest ja kirjandusest välispoliitika vallas laiemalt. Kirja pani Berit Teeäär. Marko Mihkelson: Kui ma kirjutama hakkasin, siis ütlesin endale naljaga pooleks, et ma ei saa oma erakonda kuuluda, kui ma pole kirjutanud vähemalt ühte raamatut. Ega Riigikogus pole palju teisi erakondi, kes võiksid riiuli raamatuid täis laduda. Ja seejuures mitte lihtsalt poliitilisi kõnekogumikke. Andres Herkel: Kui vaatan oma viimaseid raamatuid – Venemaast, Kuubast (mille kirjutasin kahasse Mart Laariga) ja Aserbaidžaanist – ning kirjeldatud maid mööda liigun, siis küsin endalt, et millest sellised valikud? Vastus peitub huvitavates kogemustes. Sümpaatia järgi võiksin edaspidi ju mõelda hoopis Tiibetile või Gruusiale või ka Eestile. Ka Eesti sisepoliitikas on päris huvitavaid asju, mis eeldaksid analüüsi, mida päevapoliitilis-

10

te pressiavalduste ja lühikeste artiklitega teha ei saa. Olles nüüd Sinu raamatut lugenud, tundub mulle, et selle puudumine oleks ebaloomulikum kui see, et ta on nüüd meie ees. Sa oled ju tegelnud Venemaa teemaga ülikoolist saati väga erinevate vaatenurkade alt – alates üliõpilastööst, siis Postimehe ajakirjanikuna kohapeal ja nüüd poliitikuna. MM: Sellesse raamatusse on tõesti olnud võimalik kokku panna 20 aasta jooksul settinud kogemus ja informatsioon. Mõned asjad, näiteks perestroika kohta, kirjutasin ma juba oma esimeste loengute tarbeks, mida ma 1993.–1994. aastal ülikoolis lugesin. Palju materjali on ajakirjanikuperioodist, hilisemast poliitikukogemusest ja võimalusest kokku puutuda nii sündmuste kui ka inimestega, kes seda suurt riiki on viimase kolmekümne aasta jooksul mõjutanud. AH: Niisiis on Sinu kapital Venemaa teemal palju suurem. Mina ei pidanud Euroopa Nõukogus rohkem vastu kui paar aastat. Olles jälginud seal „kuldset triot” – Rogozin, Margelov, Kossatšov –, otsisin sahtli põhjast üles oma kirjutised Vene Euraasia liikumisest ja tegin selle põhjal raamatu „Vene mõistatus”, mis ilmus 2007. aastal. MM: Kuna oleme Venemaa piiride lähedal tunnetanud selle suure riigi sise-

ja välispoliitika eri tahke nii läbi tänase päeva kui ka minevikuprisma, on ka see, mida sina kirjutad oma Aserbaidžaaniraamatus, otsapidi seotud Venemaaga, Venemaa mõjudega. AH: Ma ise arvan ka, et mu raamat räägib Aserbaidžaani taustal väga palju Venemaast ja päris palju ka Eestist. Olen püüdnud avada Euroopa Nõukogu suguse organisatsiooni toimimise konteksti ja eriti seda, kuidas Venemaa positsioneerib end Lõuna-Kaukaasias. Mis seal salata, Aserbaidžaani poliitiline süsteem on väga sarnane Venemaa omale – kõik need kontrollitud demokraatia elemendid. Siin on niisugust sugulust, mille kohta ütlen, et alati pole päris selge, kes on kelle õpilane – kas noor Älijev Putini õpilane või Putin hoopis vana Älijevi õpilane. Teatavasti tõi Putin kuskilt välja ka Älijevi KGB kooli lõputunnistuse, mida ma olen Nahhitševanis muuseumis näinud. Kui aga rääkida majandusest, siis on Aserbaidžaan käitunud ka väga iseseisvalt, püüdes Venemaa mõjusfäärist välja tulla. Mulle jäi meelde üks koht Sinu raamatust, kus teed minu meelest väga täpse vihje Aserbaidžaanile – et juba 19. sajandi alguses oli Põhja-Aserbaidžaani ehk praeguse Aserbaidžaani Vabariigi ala kontrolli alla saamine väga oluline geopoliitiline samm Vene impeeriumi mõjuvõimu laiendamisel. MM: Üks osa mõjuvõimu laiendamise kontekstist, mis tänagi mõjutab Aserbaid-

Profile for otse.info

Maailma Vaade 13  

Kord kvartalis ilmuv välispoliitika ajakiri.

Maailma Vaade 13  

Kord kvartalis ilmuv välispoliitika ajakiri.

Profile for otse.info
Advertisement