Page 1

19 2013

Rootsi usutav solidaarsus? Kuuba Anno Domini 2013 L채ti tulevikuareng Aasiast mitme nurga alt

V채rske vaade maailma


PEATOIMETAJA

muslikud tõkked ka SRÜsse kuuluvates riikides, ja et nende tulevik saab seostuda üksnes ELi ja NATOga. Gruusia, Ukraina ja Kõrgõzstani sündmused näisid muutvat ka tosin aastat postnõukogude ruumis püsinud geopoliitilist tasakaalu tervikuna.

Rutiinselt tööd tehes ei märkagi, kuidas aeg läheb ja kultuurikiht tasapisi kasvab. Kui Maailma Vaade alustas, valitses Euroopas värviliste revolutsioonide eufooria ja Fukuyamalik ootus, et liberaalne demokraatia lammutab kõik korruptiivsed, bürokraatlikud ja eelarva-

Toonane joovastus jäi lühiajaliseks. Impeerium ehk Venemaa andis kiire vastulöögi, mille kulminatsioon oli VeneGruusia sõda 2008. aasta augustis. Nüüd on roosid Gruusias lõplikult närbunud ja Thbilisi – küll nägu säilitada püüdes – taas vana peremehe Moskva poole pöördumas. Sama protsess käib Ukrainas ja Kõrgõzstan hulbib üha lootusetumalt nn tulpide revolutsiooni järellainetustes.

Teine muudatuste laine, mis hiljuti rahvusvaheliste suhete tasakaalu kõigutas, oli araabia kevad. Taas hõisati võitu liberaalsele demokraatiale ja taas tuli pettuda. Nüüd andis vastulöögi keskaegne islami fundamentalism. Küsigem: kes kaotas araabia kevade? Kahetsusväärselt ei olnud demokraatlikud riigid varmad ilmalikke ja läänemeelseid jõude kaose likvideerimisel otsustavalt toetama. Ka praegu kõigub maailm. Finantskriis, lahkarvamused selle üle, missugust Euroopat tahame, USA väsimus ilmasamba rollist, Aasia jõuline esilekerkimine, Venemaa jaluletõus – Maailma Vaade hoiab sündmustel silma peal. 

USAs küsiti 1949. aastal, kui kommunistid Hiina kodusõja võitsid: kes kaotas Hiina? Me võime küsida: kes kaotas värvilised revolutsioonid?

PEATOIMETAJA SOOVITAB

Seltsimehed. Maailma kommunismi ajalugu Peaaegu 22 aastat tagasi, detsembris 1991, lagunes Nõukogude Liit. See tähendas ühtlasi nn kommunismileeri kokkuvarisemist. Läänemaailm triumfeeris, suureliselt kuulutati koguni, et kätte on jõudnud ajaloo lõpp, kuna kogu planeedil juurdub nüüd vääramatu kindlusega liberaalne demokraatia. Kuid ajaloo lõppu pole tulnud, liberaalne demokraatia põeb mitmesuguseid haigusi ja kommunism võimutseb endiselt terves hulgas riikides, kõige nähtavamalt muidugi Hiinas. Vahepealsete aastakümnetega on aga läänes ja suuresti isegi endistes kommunismi ikkes olnud Euroopa riikides kaotsi läinud teadmised kommunismi ajaloost ja toimimistavadest. Vasakpoolsed ideed on lääne heaoluühiskondades pigem toetuspinda võitnud kui kaotanud ning siit võrsuvad jätkuvalt idealiseeritud arusaamad ka paljude kommunistlike tegelaste ja voolude suhtes. Piisab, kui nimetada (terrorist) Che Guevarat või proletariaadi diktatuuri tulihingelist pooldajat ja selle verisel kombel praktiseerijat Lev Trotskit. Sestap peame tõdema, et ausaid, objektiivseid ning faktidel ja allikatel põhinevaid käsitlusi kommunismist, kommu-

2

nistlikest riikidest ja liidritest on praegu vaja veelgi enam kui inimpõlv tagasi. Robert Service’i „Seltsimehed. Maailma kommunismi ajalugu” on kindlasti üks niisugustest vajalikest raamatutest. Nooremana taandus tema arutlus alati küsimusele, kas kommunism on juba oma põhiolemuselt despootlik või on tal potentsiaali muuta inimesed vabaks? Sellisena püstitatud küsimus näitab, kui võhiklik oli Service kommunismi uurima asudes. Minu põlvkonna inimestele, kes kommunistlikku praktikat aastakümneid enne selle kokkuvarisemist Nõukogude Liidus omal nahal tunda said, ei tule taoline küsimus pähegi. Ajad muutuvad, kogemused teisenevad ja uued põlvkonnad kasvavad oma maailmas ja oma kogemuste keskel. See kogemus võib, nagu kirjutab Service, olla omamoodi uinutav. Kirjeldades kommunismijärgset maailma, tõdeb ta: „Mitmeparteilised valimised ja inimõigused ei tekita veel iseenesest olukorda, kus valitseks rahvas. Leidub rohkelt tõendeid selle kohta, et niisugune süsteem annab eeliseid rikastele ja mõjuvõimsatele vaeste ja nõrkade arvelt. Valitseb eliit.” Kirjeldatud olukord on äärmiselt viljakas pinnas just selle ideoloogia jutlustajatele. Ehk nagu ütleb autor oma raamatut lõpe-

tades: „Kommunism on tõestanud oma võimet moodustada siirdeid. Ta elab veel kaua pärast seda, kui viimane kommunistlik riik on maailmast kadunud.” Ärme unusta kommunismi. See on potentsiaalilt despootlik, mitte inimesi vabastav ideoloogia. 


Usutav solidaarsus? 2010. aastal toimus Rootsi julgeoleku- ja kaitsepoliitikas põhjapanev muutus. 14. jaanuaril Riigipäevas vastu võetud kaitsepoliitilises otsuses on kirjas: Valitsus toetab riigikaitsekomisjoni esitatud solidaarsusdeklaratsiooni, mis hõlmab ELi riike, samuti Norrat ja Islandit. Meie lähipiirkonnas ei ole ette näha sõjalisi konflikte, mis puudutaksid ühtainust riiki. Rootsi ei jää passiivseks, kui mõni teine liikmesriik või Põhjala riik langeb katastroofi või rünnaku ohvriks. Samasugust käitumist ootame ka nendelt riikidelt, juhul kui hätta satub Rootsi. Niisiis peaks Rootsi suutma sõjalist toetust niihästi anda kui ka vastu võtta. See omal algatusel sündinud Rootsi solidaarsusdeklaratsioon sisaldab kolme uudist. Esiteks loobume sõnaselgelt võimalusest jääda lähipiirkonna konflikti korral kõrvalseisjaks. Teiseks on tegemist esimese nüüdisaegse valitsusdokumendiga, milles öeldakse, et me sõltume teiste riikide abist, kui meid ähvardab oht või kui meid rünnatakse. Kolmandaks väljendame ka võimalust anda konflikti korral sõjalist abi teistele riikidele. Tegelikult puudutasid need muudatused enamjaolt ametlikku kaitsepoliitilist doktriini ja retoorikat. Strateegilises reaalsuses olid nende lausete elemendid kajastunud juba ammu. Külma sõja ajal valitses kaitsepoliitiline seisukoht „mitte kuuluda sõjalistesse liitudesse rahuajal ja sellest tulenev neutraalne roll sõja puhkemisel” – ehk lihtsamalt öeldes neutraalsuspoliitika. Me kujutasime ette, et Rootsi territooriumil ei olnud niisugust väärtust ründaja (see tähendab Nõukogude Liidu) silmis, et seda ähvardaks teistest riikidest isoleeritult ründamise oht. Rootsi strateegiline väärtus põhines pigem territooriumi tähtsusel baaside- ja transiidipiirkonnana, kui peaks tekkima konflikt kahe suurjõu vahel. Me oletasime, et kombinatsioon

reassurance‒deterrence (e.k rahustus‒ heidutus) jätaks Rootsi riigi Nõukogude Liidu jaoks sõjategevusest kõrvale.

Erakogu

Bo Hugemark

Mõistest neutraalsuspoliitika loobuti Euroopa Liitu astumisega. Blokiväline staatus siiski säilis ja seda põhjendati veel 2002. aasta välispoliitilises deklaratsioonis sõnadega „võimalus säilitada neutraalsus lähipiirkonnas aset leidvate konfliktide korral”. Seejärel on üldsõnalisemalt räägitud tegutsemisvabadusest ja üha rohkem rõhutatud, et julgeolek rajaneb koostööl teistega. Heidutus, millele sõjalistesse liitudesse mittekuulumise doktriin tugines, hõlmas ridade vahel ka väljastpoolt, s.t NATOst saadava abi võimalust. Sellest ei soovitud siiski kuigi valju häälega kõnelda, võttes arvesse reassurance’i-vajadust Nõukogude Liidu suhtes. Veelgi kiivamalt varjati seda, et me tegime mõningaid salajasi ettevalmistusi relvastatud abi vastuvõtmise lihtsustamiseks. Uue aastatuhande esimesel kümnendil oli Rootsi kaitsevõimet kärbitud sellise tasemeni, kus me ei saanud enam usutavalt väita, et suudame end oma jõududega kaitsta. Uueks lipukirjaks sai „kaitse koostöö kaudu”. Endiselt väideti, et see ei olnud vastuolus blokivälise staatusega. Mis puudutab kolmandat uudist, siis oli strateegiline tõsiasi, et Rootsi kaitsevõime külma sõja ajal kujutaski endast pigem just toetust naabermaade, eelkõige Norra kaitsele. See tulenes loogiliselt eespool nimetatud arvamusest, et rünne meie vastu võiks toimuda vaid ulatuslikuma sõjategevuse raames. Kannapöörde põhjusi on üldjoontes kolm. Üht juba nimetati: Rootsi vähenenud kaitsevõime. Teine põhjus on Euroopa Liidu solidaarsusdeklaratsioon, Lissaboni lepingu artikli 42 lõige 7, kus on kirjas: Kui üks liikmesriik langeb oma territooriumil relvastatud kallaletungi ohvriks, on teised liikmesriigid kohustatud andma talle abi kõigi nende käsutuses olevate vahenditega kooskõlas ÜRO põhikirja

artikliga 51. See ei mõjuta teatud liikmesriikide julgeoleku- ja kaitsepoliitika eripära. Viimane lause, mis oli lisatud blokiväliseid liikmeid silmas pidades, ei oma Rootsi jaoks tähtsust, sest meie praegune doktriin ütleb ainult seda, et me ei kuulu sõjalistesse liitudesse, ega puuduta vähimalgi määral meie tegutsemist sõjaolukorras. Kolmas põhjus on üha suurem ühtekuuluvus Balti riikidega. Sellel nähtusel on ajaloolised juured, ent alates Nystadi rahust 1721 on see olnud varjusurmas. Balti riikide iseseisvuse säilitamisse suhtuti sõdadevahelisel ajal pessimistlikult ning 1940. aasta sündmused õigustasid seda pessimismi. Ent pärast vabanemist 1991. aastal hakati peaminister Carl Bildti eestvedamisel Balti riikide iseseisvust toetama, meetmed muutusid ajapikku üha julgemaks ja hõlmasid isegi relvatarneid uutele Balti kaitsejõududele, aidates neil sel moel täita NATOga liitumiseks vajalikke kriteeriume. Solidaarsusdeklaratsiooni vastuvõtmine tähendas, et need kolm kaalutlust põimiti kokku julgeolekupoliitiliseks ja strateegiliseks doktriiniks, millest peaks kaitsepoliitika edaspidi juhinduma. Küsimus on ainult selles, kui usutav see on. Kas lisaks tahtele on olemas ka reaalne võimekus?

MAAILMAVAADE

3


Scanpix

Rootsi sõdurid Afganistanis 2010. aasta novembris. Rootsi kavatseb peaminister Frederik Reinfeldi sõnul oma väed Afganistanist ära tuua hiljemalt 2014. aastaks ning jätkata seejärel Afganistani abistamist üksnes tsiviilprojektide raames.

Selle väljaselgitamiseks koostati Rootsi Kuninglikus Sõjateadusakadeemias 2010. aastal minu juhtimisel uurimistöö, mis 2011. aasta mais ilmus ka raamatuna „Till bröders hjälp” („Vendadele appi”) ning ingliskeelses tõlkes „Friends in Need” (2012). Töös uurisime Rootsi strateegilisi ja operatiivseid tegutsemisvõimalusi kolme stsenaariumi korral, mis käsitlesid ühe või mitme Balti riigi ähvardamist või ründamist Venemaa poolt. Lähtusime sellest, et Balti riikide turvalisus põhineb enamjaolt nende NATO liikmestaatusel ja et abioperatsioonid toimuvad selle sõjalise liidu juhtimisel. Rootsi roll võib sellistes operatsioonides olla erinev:  Osalemine maavägedes, mis pannakse kokku ennetaval eesmärgil või mis astuvad vastu sisse tunginud vaenlasele.  NATO lennu- ja mereväebaaside paigutamine Rootsi territooriumile.

4

 Abitranspordi turvamine merel ja õhus.

nukeid ja ühtse lennujuhtimise korraldamist.

 Selliste Rootsi territooriumi osade kaitse, mis kallaletungija valdusesse sattumisel takistaksid sõjalise abi andmist Baltikumile.

3. Sõjaolukord, kus NATO jääb mingil põhjusel hiljaks. Vene väed tungivad Baltikumi ja NATO sooritab sõjalisi operatsioone, et Balti riike kaitsta. NATO õhuväed sekkuvad ja liit proovib säilitada Baltikumis ühe eelposti, kust vabastamisoperatsioone koordineerida. Rootsile antakse teada, et tema õhuruumi kasutatakse Baltikumi suunal toimuvateks lennuoperatsioonideks. NATO soovib paigutada oma lennuväge Rootsi pinnale baasidesse ja palub tugevdada Gotlandi kaitset. Uuritakse ka Rootsi võimalust raskemaid mehhaniseeritud üksusi otsekohe soovitud eelposti üle viia.

Analüüs käsitles kolme erineva vägivallaastmega stsenaariumi: 1. Rahutus ilma otsese sõjaohuta, nagu nn pronkssõduri kriis aastal 2007. NATO näitab üles solidaarsust õhuturbemeetmete tugevdamise ja ulatuslikuma mereväeõppuse kaudu ning esitab soovid Rootsi osalemise kohta. 2. Olukord, kus Baltikum tunnetab sõjalist ohtu Venemaa poolt, ent Venemaa eesmärgid on endiselt ebaselged. NATO toob maavägesid Baltikumi, ühe brigaadi igasse riiki, ning paigutab lähipiirkonda õhuväeüksusi. Rootsilt ja Soomelt küsitakse kummaltki üht pataljoni ühte NATO brigaadi ning võimalust paigutada nende territooriumile Ameerika sõjalen-

Rootsi tegutsemisvõimalusi neis kolmes stsenaariumis analüüsides jõudsime järeldusele, et Rootsi võib edukalt osaleda solidaarsusaktsioonides, aga kahe tõsisema stsenaariumi korral ilmneks rida puudusi. Kõige olulisemad puudused on järgmised:


Scanpix

Tema kuninglik kõrgus prints Charles (Suurbritannia) tutvumas 2012. aasta märtsis Stockholmi Arlanda lennuväljal Rootsi Gripen hävituslennukiga. Rootsi õhujõud osalesid ka hiljutistes operatsioonides Liibüas.

 Pikk aeg, mis kulub rahuaegsete väeüksuste koondamiseks ja ühisõppusteks, et moodustada lahingurühmi armee koosseisus.  Puudulik kaugmaa-õhutõrjevõime maismaa- ja mereüksuste kaitsmiseks lukustab suure osa õhuvägedest omaenda baaside kaitsmisele. Vägede paigutamisel Gotlandile või Baltikumi ei ole suutlikkust eskortida mereväealuseid. Toetus maavägedele on puudulik.  Ebapiisav võime võtta vastu ja kaitsta Ameerika sõjalennukeid Rootsi baasides ja korraldada õhuvägede lahingtegevust.  Gotlandi ebapiisav kaitse. Kolmas stsenaarium on tegelikult veel liigagi leebe. Venemaa tegevusplaan Baltikumi vastu võiks esmase sammuna hõlmata ka õhurünnakut Gotlandile, et sinna paigutada õhutõrje- ja mererobotisüsteemid, muutes sel moel lisajõudude saatmise Baltikumi raskeks, kui mitte võimatuks.

Solidaarsusdeklaratsiooni usutavus sõltub kolmest tegurist: väeosad, ettevalmistus ning avaliku arvamuse ja poliitiliste liidrite toetus. Ülal välja toodud nõrkused, mis puudutasid kaitseväge, nõuavad likvideerimiseks nii organisatoorseid muutusi kui ka ettevalmistusi riiklike õppuste kaudu. Lisaks on tarvis rahvusvahelisi ettevalmistusi staabikoostöö operatiivseks planeerimiseks, võimalike lahingülesannete eelset infokogumist, väeosade ühisõppusi jmt. Neid ettevalmistusi ei ole veel tehtud. Avalik ettevalmistus on üks eeldus avaliku arvamuse ja poliitikute veenmiseks. Peab olema selge, missugune abi võib kõne alla tulla, ning vähendada tuleb ohtu, et poliitilised otsused hakkavad liialt venima – või jäävad sootuks tegemata. Veendumuse juurutamine eeldab, et tipp-poliitikud kasutaks iga võimalust levitada meie muutunud kaitsepoliitilise doktriini sõnumit. Seni pole seda veel toimunud, ent viimase aja riigikaitsedebatt on siiski andnud teemale pisut rohkem kaalu.

Väga raske probleem on usaldusväärsuse ja tegutsemisvabaduse omavaheline tasakaal. Poliitikud väidavad alatasa, et nad ei taha end juba ette siduda teatud käitumisega mingis hüpoteetilises olukorras, vaid soovivad otsustada iga kord vastavalt vajadusele. Iseenesest loomulik soov, aga sellele räägib vastu tõsiasi, et tegutsemisvabadus anda sõjalist abi eeldab – nagu eespool öeldud – avalikke ja selgeid ettevalmistusi. Kas neid on võimalik läbi viia, säilitades samas vabaduse mitte sekkuda? Dilemma on veelgi suurem, kuna me oleme ka solidaarsusdeklaratsioonis sidunud tahte abi anda vajadusega abi saada. See dilemma on meie kui NATO-välise riigi solidaarsusdeklaratsiooni vältimatu tagajärg. Uuring ei võta NATO-küsimuses küll seisukohta, aga ridade vahelt saab lugeda, et liikmestaatus eeldaks nõutava kaitseplaani väljatöötamist ja välistaks kurnava poliitilise võitluse ohu terava kriisi korral. 

MAAILMAVAADE

5


Vendadele appi „Vendadele appi” („Till bröders hjälp”) on Rootsi Kuningliku Sõjateadusakadeemia uurimisprojekti aruanne, mis ilmus 2011. aasta mais. Projekti raames uuriti Rootsi julgeolekupoliitika ja strateegilise doktriini põhjalikku muutust. 2009. aastal võttis Rootsi parlament vastu kaitsepoliitilise juhise, kus on märgitud järgmist: “Rootsi ei jää passiivseks, kui mõni teine liikmesriik või Põhjala riik langeb katastroofi või rünnaku ohvriks. Samasugust käitumist ootame ka nendelt riikidelt, juhul kui hätta satub Rootsi. Niisiis peaks Rootsi suutma sõjalist toetust niihästi anda kui ka vastu võtta.”

vaja asjakohaseid relvajõude, ettevalmistusi ja avalikkuse toetust. Projekti raames neid tingimusi uuritigi. Analüüsiti seda, kuidas Rootsi relvajõud saaksid abistada Baltimaid kolmes stsenaariumis: rahuaja kriisi, sõjaähvarduse või otsese rünnaku korral. Järeldus on, et Rootsi relvajõud võivad NATO-juhitud ühisoperatsioonides täita tähtsat osa. Sellegipoolest on vajakajäämisi, mis tuleb kõrvaldada. Kui solidaarsusdeklaratsioon peab tõepoolest Rootsi naaberriikides toetama rahu ja julgeolekut, on palju rohkem vaja teha praktilisi ettevalmistusi ja vahetada teavet. 

See avaldus ehk nn solidaarsusdeklaratsioon tähistab märkimisväärset eemaldumist Rootsi senisest poliitikast. Kuid selleks, et uus doktriin oleks usutav, on

Iirimaa Euroopa Liidu nõukogu eesistujana Euroopa Parlamendi liige, ERP Töökohad ja majanduskasv on Iirimaa eesistumisperioodil kõiki poliitikavaldkondi hõlmav keskne eesmärk ja selle saavutamise vahend on ühtne turg. Oma eesistumisperioodil püüab Iirimaa edendada praeguse ühtse turu aktiga seotud eelnõude, nagu näiteks kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiivi menetlemist. Iirimaa tahab kindlustada, et areneva ühtse turu ja e-kaubanduse hüved jõuaksid kõigi ettevõtete ja tarbijateni. Seadusandlikud prioriteedid. Iirimaa püüab oma eesistumise ajal edendada digitaalmajanduse ja ühtse digitaalturu kasvu ning selleks sõlmida eelkokkuleppeid sellistes valdkondades nagu intellektuaalomandiõigus, küberjulgeolek, e-identifitseerimine, andmekaitse ja kiire lairibaühenduse kasutuselevõtt. Horisont 2020. Kiirelt muutuva majandusega maailmas on samuti vaja tagada,

6

et EL oleks uurimise, arenduse ja innovatsiooni valdkonnas täielikult kaasatud. Seepärast peame eriti oluliseks rahastamise raamprogrammi „Horisont 2020” edendamist, millel võib olla tähtis roll Euroopa teadusuuringute ja innovatsiooni toetamisel, tarkade töökohtade loomisel ja jätkusuutliku majanduskasvu saavutamisel.

ERP fraktsioon

Seán Kelly

Arvestades, et Euroopa ühtsel teadusruumil (ERA) ning Euroopa Innovatsioonija Tehnoloogiainstituudil on potentsiaali töökohti luua ja liidu konkurentsivõimet tõsta, on Iirimaa eesistumisaja üheks prioriteediks ka mõlema edasine areng. ELi–USA kaubandussuhted. Käesoleva aasta märtsis toimub ministrite kohtumine ELi ja USA vabakaubanduslepingu teemal. Iirimaa näeb end oma lähedaste ajalooliste, majanduslike, kultuuriliste, keeleliste ja perekondlike sidemete tõttu nii mõneski mõttes USA 51. osariigina. USAs on ligi 40 miljonit kodanikku, kes peavad end „iiri-ameeriklasteks”. Tihedamad sidemed maailma mõlema suu-

re demokraatliku vabakaubandusbloki vahel saavad kummalegi poolele ainult kasu tuua. Eesistujana püüame edasiminekut saavutada ka vabakaubanduslepete läbirääkimistel teiste strateegiliste partneritega, nagu näiteks Jaapani ja Indiaga. Iirimaa eesmärk on ka tugevdada ELi majandust järgnevatel aastakümnetel,


Scanpix

minnes edasi ettevõtluse tegevuskavaga. Järgmise ettevõtjatepõlvkonna toetamiseks ja kodanike paremaks teenindamiseks peab Euroopa tegema strateegilisi investeeringuid majandusarengut ja ülemaailmset konkurentsivõimet toetavasse taristusse. Eesistujana tähtsustame Euroopa ühendamise rahastu osa liidu transpordi-, telekommunikatsiooni- ja energiataristu arendamisel. Iirimaa seisab ka suurema võrdsuse ning sotsiaalse ühtekuuluvuse ja kaasatuse eest Euroopas. Euroopa 2020. aasta strateegia valdkondadel, nagu näiteks koolituse parandamine, oskuste arendamine ja haridusele parema juurdepääsu loomine, on määrav tähtsus investeeringute meelitamisel liitu ning kodanike, eelkõige noorte ettevalmistamisel töö leidmiseks. Oskused on töötusega võitlemise põhiküsimus ja keskne teema veebruaris toimuval haridusministrite kohtumisel (Euroopa poolaasta ja Euroopa 2020. aasta strateegiat käsitlevate arutelude raames). Sellega seoses on tähtis roll ka nn noortegarantii algatusel. Eelarve. Euroopa majanduse taastumise toetamiseks ja liidu poliitikavaldkondade sidususe tagamiseks on vaja saavutada kokkulepe ELi eelarveraamistikus aastateks 2014–2020. Kokkulepe tuleb saavutada Iirimaa eesistumisaja alguses, et ELi 2020. aasta strateegia elluviimiseks oleks olemas kvaliteetne ja eesmärgipärane eelarve. Majandusjuhtimine. Ülemkogu tasandil on Iirimaa tähtsaim prioriteet tagada stabiilsus ja taastada ettevõtjate, investorite ja tarbijate usaldus euroala vastu. Iirimaa püüab ELi uue majandus- ja eelarvepoliitika kooskõlastamissüsteemi kaudu tagada juhtimismeetmete tõhusa rakendamise. Usaldus tuleb kiiresti taastada ka muudes sektorites, mis on nüüdisaegse majanduse toimimiseks olulised. Seepärast võtame eesmärgiks ka pangandusliitu käsitlevate ettepanekute menetlemise edenemise.

Meie praegune valitsus alustas Iirimaa eesistumisaja ettevalmistusi alates oma ametisseasumisest 2011. aasta veebruaris. Meie ministrid pole kunagi varem olnud Euroopas nii väljapaistval kohal. Saksamaa aja-

Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso ja Iirimaa peaminister Enda Kenny 10. jaanuaril 2013 Dublinis tähistamas Iirimaa poole aasta pikkuse eesistumisperioodi algust Euroopa Liidus.

kirjandusväljaannete liit nimetas Iirimaa peaministri Enda Kenny (ERP) hiljuti aasta eurooplaseks. Lisaks pani Time Magazine ta oma kaanele pealkirjaga „Celtic Comeback” („Keltide tagasitulek”). Kõik meie ministrid ja aseministrid on sellest ajast käinud vähemalt kaks korda Brüsselis, et kohtuda Euroopa Parlamendi ja komisjoni liikmetega ning institutsioonide ametnikega. Esimese tööna peavad nad läbi töötama asjakohased dokumendid, tagades samal ajal, et ressurssid on õigete prioriteetide vahel õigesti jagatud, ning vastastikuse usalduse loomiseks õppima tundma institutsioonide võtmeisikuid. Eesistumine läheb Iirimaale maksma 70 miljonit eurot. Põhilisteks kuluartikliteks on lisatööjõu palkamine Brüsseli esindusse, konverentside korraldamine Dublinis ning sellega seonduvad sõidu- ja majutuskulud. Iirimaa pooleaastase eesistumisaja jooksul on kavas korraldada ka hulgaliselt iiri kultuuri tutvustavaid üritusi.

Liidu asjade minister ja Euroopa Rahvapartei asepresident Lucinda Creighton. Tänu oma noorusele, dünaamilisusele ja silmapaistvale suhtlemisoskusele sobib ta sel tähtsal perioodil suurepäraselt avalikkuse ees Iirimaad esindama. Eestil ja Iirimaal on palju ühist – mõlemad on väikesed ääremaad, kelle elusaatuse üle on otsustanud nende suuremad naabrid. Mõlemad on uhked oma ainulaadse ajaloo, kultuuri ja keele üle. Seepärast seisneb Euroopa Liidu eesistumisaja üks paremaid aspekte võimaluses juhtida tähelepanu väikestele, aga tublidele riikidele nagu Eesti ja Iirimaa ning näidata kõigile, et meil on oskust ja loomingulisust juhtida Euroopa Liidu 500 miljoni kodaniku käekäiku. See on ka võimalus seada rambivalgusesse meie suurepärased ja ainulaadsed kultuurid ning äratada turistide huvi meie ilusate linnade ja looduse vastu. 

Iirimaa peamised esindajad on peaminister Enda Kenny (ERP) ning asepeaminister ja välisminister Eamon Gilmore (S&D), kuid eesistumisaja põhifiguur on Euroopa MAAILMAVAADE

7


Scanpix

Suurbritannia peaminister David Cameron 23. jaanuaril 2013 Londonis, kus ta pidas oma kuulsa Euroopa-kõne, milles lubas oma partei valimisvõidu korral 2017. aasta parlamendivalimistel korraldada referendumi riigi jäämise üle Euroopa Liidu koosseisu.

ÕPETUSSÕNA

Euroopa vajab mõttepausi Briti peaministri David Cameroni nn Euroopa kõne, mille ta pidas käesoleva aasta jaanuari keskel, võeti mandril vastu tõrjuvalt, et mitte öelda pahameelega. Teravamad kriitikud süüdistasid Cameroni ei enamas ega vähemas kui katsetes Euroopa Liitu lõhki ajada. Valdav toon oli siiski pigem irooniline või õlgu kehitav: kui London tahab Euroopas isolatsiooni sattuda, siis on see tema valik. Või kui Cameronile on tema sisepoliitiline käekäik nii tähtis, eks surfaku siis edasi sisepoliitilisel eurovastasuse lainel. Tegelikult vaatasid kõik reageeringud kahetsusväärselt mööda Cameroni kõne tegelikust sõnumist, milleks oli vajadus Euroopas käärivate kriiside keskel hetkeks seisatada ja kujunenud olukorrale adekvaatne hinnang anda. Teatavasti on nii Brüsselis, Berliinis kui ka Tallinnas üha nähtavamalt süvenenud veendumus, mille kohaselt võluvits, mis kõik probleemid lahendab, on loosungi

8

„Rohkem Euroopat!” elluviimine. Cameron, kelle juhtimise all oleva Ühendkuningriigi 60 miljonist elanikust vähemalt 30 miljonit näeks riiki pigem Euroopa Liidust lahkumas, seadis selle lähenemisviisi aga kahtluse alla. Ning täiesti õigustatult. Juhtis peaminister ju nii Euroopa Komisjoni kui ka liikmesriikide valitsuste tähelepanu tõsiasjale, et föderaalse Euroopa loomiseks pole sellesse kuuluvad rahvad poliitikutele volitusi andnud. Kui Euroopa tahab aga endiselt olla maailmas üks demokraatia kantse, siis ei saa niisuguseid põhimõttelisi küsimusi otsustada üksnes bürokraadid ning rahvastelt otsemandaati mitte saanud europoliitikud. Tähelepanu tuleb juhtida ka sellele, et David Cameroni süüdistamine selles, nagu põhjustanuks tema Euroopa kõne vaid Konservatiivse Partei vajadus reageerida Suurbritannia sisepoliitikas kujunenud olukorrale, on kõike muud kui arusaamatu. Kelle, kui mitte oma rahva

huvide eest peaks ühe riigi peaminister siis veel seisma? Kelle, kui mitte oma rahva arvamusega peaks peaminister arvestama? Headel aegadel näis Euroopa konsolideerumise rong aeglaselt, kuid kindlalt ja takistusteta lõppjaama ehk Euroopa Ühendriikide poole liikuvat. Nüüd on head ajad (vähemalt ajutiselt) otsa saanud ja sadadel miljonitel inimestel üle kontinendi on tekkinud küsimus, kas valitsuste valitud sihtjaam on ikka õige. Kõige rumalam ja viljatum on püüe tekkinud kahtlusi ja vastusteta küsimusi ignoreerida või naeruvääristada. Lisaks rongi rööbastelt maha jooksmise võimalusele võib see kaasa tuua korvamatu kahju ka Euroopa suurimale rikkusele – demokraatiale. Ja just see on õpetussõna, mis Cameroni Euroopa kõnest kõrva taha tuleb panna. 


Veiko Spolitis Läti Välispoliitika Instituudi teadur Läti poliitilise süsteemi kiire muutumine algas 2. mail 2011, kui president Valdis Zatlers tegi ajaloolise otsuse Seim laiali saata. Kuigi otsus oli valus hoop mitme erakonna poliitikale, saab siiski tõdeda, et selle otsusega on testitud nii Läti põhiseaduse toimimist kui ka alustatud pikalt unarusse jäetud reforme. Õigusriigi teostamine ja reformide läbiviimine üleminekudemokraatias pole kerge. Selle analüüsimiseks kirjeldan allpool pärast 2011. aasta oktoobri parlamendivalimisi toimunud põhilisi saavutusi ja poliitilise maastiku muutusi Lätis. Esitan ka mõningaid tulevikuprognoose, arutades, mis ootab Lätit ees nii pärast tänavusi kohaliku omavalitsuse valimisi kui ka järgmise aasta parlamendivalimisi. Pärast parlamendi laialisaatmist ja Andris Bērziņši valimist presidendiks asus Valdis Zatlers looma Reformierakonda. 2011. aasta oktoobri parlamendivalimistel osutus suurimaks häältekogujaks vasakpoolne erakond Harmoonia Keskus 31 kohaga, teiseks vastloodud Reformierakond 22 kohaga ja kolmandaks paremtsentristlik Ühtsus 20 kohaga. Konservatiivsed Roheliste ja Põllumeeste Ühendus ning Rahvuslaste Liit said vastavalt 13 ja 14 kohta sajaliikmelises parlamendis. Aga enne, kui Seim asus valima endale eesistujaid, eraldus vastloodud Reformierakonnast kuus parlamendiliiget. Nad selgitasid seda valimisjärgse koalitsiooniläbirääkimiste õhkkonnaga, kus Zatlersi Reformierakond oli lubanud koalitsiooni luua Harmoonia Keskusega. Kuna parlamendi põhikiri keelab uue fraktsiooni loomist pärast valimisi, said kuus lahkulöönud liiget fraktsioonivälisteks saadikuteks. Koalitsioonikõnelused olid pingelised, aga nende lõpptulemusena loodi Valdis Dombrovskise juhitud 55-liikmeline paremtsentristlik valitsuskoalitsioon, mis koosnes Ühtsusest, Zatlersi Reformierakonnast, Rahvuslaste Liidust ja kuuest iseseisvast saadikust.

Kohe pärast valimisi pidi valitsuskoalitsioon jätkama kärpepoliitikat ja edasi minema alustatud reformidega õigusriigi süvendamisel. Nii hakkasid 2012. aasta 1. jaanuarist kehtima valimisseaduse muudatused, mille kohaselt rahastatakse erakondasid riigieelarvest, et vähendada oligarhiliste perekondade mõjuvõimu erakondade ja valimisliitude üle. 2012. aasta eelarves tehti pea poole miljardi euro suuruseid eelarvekärpeid. Valitsuskoalitsioonil seisis ees vajadus teha viimased kärped 2013. aasta eelarves, aga ka vastu võtta rida seadusi, mis keelaks ühiskondliku rahaga vastutustundetu ümberkäimise. Pärast aastate vältel peetud pikki arutelusid jõustus 1. jaanuaril 2012 lõpuks seadus, mis sätestab kohustusliku varade algdeklareerimise. Erinevalt Eestist ja Leedust, kus vastavad seadused olid vastu võetud vastavalt juba 1993. ja 1994. aastal, oli Lätis selle seaduse puudumine peamine põhjus, miks poliitika ja varimajandus kokku kasvasid. Just seepärast sündisid Läti oligarhilised perekonnad, kes mitte ainult ei pidanud aru andma oma koostööst okupatsioonirežiimiga, vaid olid ka n-ö seaduse ees väljavalitud. Varade algdeklareerimine tõi oodatust rohkem deklaratsioone, mis tähendab, et juba rohkem kui aasta saab Läti maksuamet toimida seaduspäraselt. Algdeklareerimise tulemusi tuleb veel oodata, sest varimajanduse osatähtsus oli 2009. aastal kõrge 36,6% (võrdluseks sama näitaja Eestis 19,4% ja Leedus 18,8%). 2011. aastal langes see vaid 30,2% tasemeni. Kuigi 2012. aasta ametlikud andmed veel puuduvad, on siiski oodata, et õigusriigi järkjärguline juurutamine hakkab andma tulemusi. Rahandusministeeriumi andmetel peaksid nii üksikisiku tulumaksu kui ka käibemaksu laekumised ületama konservatiivsemate skeptikute hinnangu. Kui vaadata ka teisi tulemusi, siis Läti langemine kõikides majandusliku avatuse ja edukuse pingeridades on peatunud. Mõnes üksikus valdkonnas on ta isegi ületamas mõnda Läänemere riiki.

Postimees

Läti poliitilise süsteemi muutused 2010–2012 ja tulevikuareng

Negatiivsed trendid olid täheldatavad ka pressivabaduse vallas, kus tänu oligarhiliste poliitikute omakasupüüdlikule poliitikale langes Läti pressivabaduse pingereas ja tõusis Transparency Internationali korrumpeerunud riikide rivis. Nüüd aga on toimumas Läti pöördumine tagasi „normaalsuse” rüppe. Selle parim tõend on kuulsa rahvusvaheliste võlausaldajate programmi lõpetamine Lätis eelmise aasta augustis. Pärast nelja aastat hiigelpingutusi sai Valdis Dombrovskise valitsus võimaluse ilma võlausaldajatele näitamas käimata vastu võtta 2013. aasta eelarve. Selle tulemuseks oli Läti usaldatavuse kasv krediitreitingute agentuuride silmis ja riigivõla maksumäära langemine pärast rahvusvaheliste krediidiagentuuride reitingute tõstmist. Lõppude lõpuks olid need Läti inimesed, kes usaldasid eelarvekärpe poliitikat ja andsid võimaluse valitsusel ilma häireteta tööd teha. Selle eest tuli maksta küll kõrget hinda: eri andmetel on ajavahemikul 2004–2012 Euroopa mandri rikkamatesse riikidesse lahkunud pea 250–300 000 elanikku (eelmise aasta rahvaloenduse andmetel elab Lätis 2 064 000 elanikku). Demograafiline olukord ja eelmise valitsuse haldusreformi läbikukkumine pole suutnud väikestest valdadest teha jätkusuutlikke omavalitsusi. Maaelanike väljarändamine Riia aglomeratsiooni või edasi Rootsi-, Iiri- või Inglismaale

MAAILMAVAADE

9


Scanpix

Läti peaminister Valdis Dombrovskis 8. veebruaril 2013 Brüsselis Euroopa Liidu uue eelarveperioodi läbirääkimistel.

on küll aeglustunud, kuid see on jätnud tugeva psüühilise jälje Läti rahva kollektiivsesse eneseusku. Seda kasutavad omakorda oskuslikult ära oligarhiliste perekondade või Venemaa ettevõtjate kontrollitud meediaväljaanded. See, et haldusreform toimus enne politsei-, haridus- ja tervishoiusüsteemi reformi, tähendab, et pärast eelmainitud muudatusi tuleb haldusreform uuesti läbi viia. Reformide visa edenemine on seotud sellega, et need toimuvad ühekorraga ja et postsovetlikes demokraatiates on valijate arusaamad reformide vajadusest turumajanduse tingimustes erinevad. Ka erakonnad plaanivad oma tulevikku ja pahatihti selle asemel, et mõelda riigi tasandil, politiseeritakse üht või teist küsimust huvigruppide kiire toetuse nimel. Praegu käib Lätis hoogne ettevalmistus selle aasta 6. juunil toimuvateks kohalike omavalitsuste valimisteks. Suurem osa Läti elanikkonnast (ligi 50%) on koondunud Riia piirkonda, ja sarnaselt Tallinna valimistulemuse tähtsusele, on ka Riia valimistulemus sümboolne. See suunab valimistrende 2014. toimuvatel

10

Seimi valimistel. Praegu juhib Riia linnavalitsust ajalooliselt esimene etnilisest venelasest linnapea Nil Ušakov koos koostööpartneritega endisest Esimesest Parteist, mis on end praegu ümber nimetanud erakonnaks „Au Teenida Riiat”. Viimase juht Andris Ameriks tandemis Ušakoviga saavad kindlasti enim hääli Riias. Vaadates viimase keelereferendumi tulemusi, sellest siiski ei piisa, et saavutada enamust Riia linnavolikogus. Vasakpoolse Harmoonia Keskuse ja „Au teenida Riiat” tandem peab saavutama poolehoiu ka lätikeelse valijaskonna seas. Seda üritataksegi teha, matkides Tallinna tasuta ühistranspordi poliitikat, asfalteerides paneelmajade hoove, mille parempoolsed poliitikud aastate jooksul olid unarusse jätnud, ja terve hulga avalike suhete kampaaniatega. Ajal, mil riigi poliitika on rangelt jälginud kokkuhoiueesmärki, on Riia volikogu enamus jõudnud oma priiskamisega eelarve 12% puudujäägini. Nil Ušakovi poolt alustatud kohalike valimiste kampaania on suunatud valitsuse eelarvekärbete ja kultuuripoliitika

vastu. Ta on näiteks avalikult teatanud, et Läti uue rahvusraamatukogu ehitamine on priiskamine ja selle asemel oleks targem ehitada lasteaedu. Selgelt eristatakse Riia linna poliitikat Läti valitsuse poliitikast. Vastandumine valitsuse eelarvekärbete poliitikale tähendas vasakpoolsete vastuseisu nii euro kasutuselevõtu seadusele kui ka fiskaalpoliitika distsipliiniseadusele. Vaatamata sellele võttis Läti parlament äsja 52 poolt- ja 40 vastuhäälega vastu nn euroseaduse. Tingimusel, et Läti täidab Maastrichti kriteeriumid ja leiab poolehoiu Euroopa Liidu majandus- ja rahanduskomitees, annab see Lätile võimaluse 2014. aasta 1. jaanuaril saada euroala 18. liikmeks. Lisaks sellele soovib Läti diplomaatia lähimate aastate jooksul saada ka Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni liikmeks, kuid selleks peavad nii Läti välisteenistuse kui ka valitsuse liikmed veel kõvasti vaeva nägema. Tulevikuplaanide juurest tuleb aga valimistemaatika juurde tagasi pöörduda, sest just valimiste tulemus määrab nii reformide edu kui ka Läti edasise aren-


Scanpix

Auvahtkond Riia Vabadussamba ees 10. jaanuaril 2013. Rahva annetustega 1936. aastal püstitatud Riia Vabadussammas püsis puutumatuna ka Nõukogude okupatsiooniperioodil ning on üks kõige olulisemaid läti rahvusliku uhkuse sümboleid.

gukiiruse. Kuigi Lätis on loodud uus ja radikaalne venekeelne erakond Zarja (Za radnoi jazõk), mis peaks venekeelse valijaskonna lõhestama, tuleb siiski tõdeda, et Ušakovi ja Ameriksi tandem on praegustes sotsioloogilistes küsitlustes parempoolsetest erakondadest pea 20% edumaaga ees. Seda kui tähtsaks peavad vasakpoolsed Riia valimistulemust, näitab kas või see, et Harmoonia Keskuse tähelepanu valimistele Läti idapoolses Latgale regioonis, mis on tavapäraselt vasakpoolsete kants, on ootamatult raugenud ja piirkond on jäetud radikaalidele Zarja erakonnast. Ušakovi toetuse suurus on osalt tingitud ka sellest, et Lätis puudub n-ö euroopalik sotsiaaldemokraatlik erakond. Paljud uurimused näitavad pidevalt 30% valijaid, kes juba nädal aega pärast valimisi vastavad küsimusele, millise erakonna poolt te valiksite, „ma ei tea” või „ma ei osale valimistel”. Olukorras, kus oligarhilised perekonnad on soodustanud lumpenproletariaadi muutmatut kasvu Lätis ja valijaskond on ideoloogiliselt desorganiseeritud, on ainuke viis häälte kogumiseks kasutada

kõigile-midagi-tehnikaid. See tekitab aga valijais pahameelt, sest eriti 30% nn mitteotsustanud valijaid ei taha tõdeda, et nad on valimistel jälle vale valiku teinud. Aeg, mil Läti erakonnad hakkavad mõtlema selle 30% mitteotsustanud valijate arvu vähendamisele, on kätte jõudmas. Olukorra muutmiseks vajavad Läti erakonnad mõttekodasid. Selliseid pole veel ühelgi erakonnal, kuid neid oleks vaja, sest argipoliitilises suminas on tähtis, kui keegi mõtleks ka aatepõhistest küsimustest. Ilma aateta jääb igapäevapoliitika isikukeskseks. Selleks, et Läti suudaks eelmainitud reforme ja uuendusi läbi viia, tuleb parempoolsetel (majandusküsimustes) võita Riia linnavolikogus enamus, kuid selleks tuleb neil omavahel koostööd teha. Koostöö tegemine on märksa kergem, kui ideoloogilised küsimused on selged. Seega on võidu võtmeks nii kohaliku omavalitsuse kui ka parlamendi valimistel erakonnapoliitika professionaliseerumine. 

Läti Vabariik Rahvaarv:

2,068 miljonit1

Pealinn:

Riia (0,7 miljonit)

Riigi eelarve:

20,3 mld EUR

Põhilised majandusharud: • Teenindus (70% kogu riigi toodangust): logistika, IT, rahandus, kaubandus • Tööstus (20%): puidu-, metalli-, keemia-, farmaatsiatööstus Väliskaubandus: • Eksport: puidutooted, masinad, metall, põllumajandustooted • Import: masinad, mineraaltooted, põhimetallid, keemiatooted

1

Kõik andmed 2011 aasta seisuga

MAAILMAVAADE

11


Kuuba Anno Domini 2013 Kosmeetilised reformid tähelepanu hajutamiseks Cuban Democratic Directorate välissekretär Ajal, mil Kuubat on pärast 19. sajandi lõppu tabanud esimene tõsine kooleraepideemia ja riigi valitsus on ulatuslikult piiranud inimõigusi, keskendub rahvusvaheline ajakirjandus Castro režiimi kosmeetilistele reformidele. 8. augustil 2012 vahendas BBC uudist, et Castro valitsuse poolt Castro-vastastele muusikutele seatud keeld on vaikselt tühistatud. Uudis levis kiiresti ka teistesse kanalitesse. Kuuba raadiotesse naasvatest artistidest nimetati konkreetselt Celia Cruzi. 21. augustil sattus ajakirjanduse kätte Kuuba riikliku raadio- ja teleinstituudi (ICRT) direktori Rolando Álvareze e-kiri, mis kinnitas, et nüüdseks lahkunud Celia Cruzi muusika jääb Kuubas endiselt ebasoovitavaks. 16. oktoobril võeti Kuubas vastu uus migratsiooniseadus, mis jõustus 14. jaanuaril 2013. Valge kaart, mille kuubalased pidid hankima riigist väljasõitmiseks, tühistati, kuid samas kehtestati uued piirangud Kuuba passi taotlemisele. Lisaks tõsteti selle maksumust ligi kaks korda. Mõnele dissidendile öeldi, et nüüd saavad nad välismaale sõita, teistele on aga uue passi väljastamisest keeldutud. Vennad Castrod on väga osavad vett segama ja need niinimetatud reformid on selle värskeim ilming. See tõstatab küsimuse, et mis tegelikult Kuubal 2013. aastal toimub? Milline on seal olukord ja kuhu see areneb? Diktatuur 1959 kuni 2006 oli kogu võim riigis Fidel Castro käes. Seejärel tabas meest raske haigus, millega seoses andis ta võimu ajutiselt üle oma vennale, kindral Raul Castrole, kes oli varem olnud kaitseminister. 24. veebruaril 2008 valis Kuuba 597-liikmeline nukuparlament ühehäälselt 31 liikmest koosneva valitsuse, mis omakorda valis Raul Castro Havanna

12

konverentsikeskuses (Palacio de Convenciones) Kuuba „presidendiks”.

Erakogu

John Suarez

2009. aastal viis Raul Castro režiimi ladvikus läbi suurpuhastuse. Fidel Castro oli enne seda kritiseerinud avalikkuses välisminister Felipe Perez Roquet ja asepresident Carlos Laget. Mõlemad astusid kohe tagasi ja palusid oma üleastumiste pärast vabandust. Sellele järgnes riigi tippametnike seas 2009. aasta lõpus veelgi suurem aadrilaskmine. Tulemuseks on diktatuur, kus seitsmest „asepresidendist” neli on ühtlasi kindralid, kes kontrollivad riigis kogu majandust.1 Kuuba režiim on 1959. aastast peale teinud palju taktikalisi käike, millel kõigil on üks ülim eesmärk: jätkata ja säilitada Kuubas totalitaarset diktatuuri ning hoida Castro-vendi võimul. 1959. aastal moodustatud Kuuba siseministeeriumit (G2) õpetas ja nõustas Ida-Saksamaa salaluure STASI. Ministeerium võttiski sellelt üle suure osa oma taktikalistest võtetest ning on tänagi diktatuuri üks tähtsamaid alustalasid. Kuuba majandus on jätkuvalt sõjaväe käes. See trend algas 1990. aastate alguses. Grupo de Administración Empresarial S.A. (GAESA) kontrollis 2008. aastal 25% Kuuba majandusest ja väliskaubandusest. Firmat juhib kolonel Luis Alberto Rodriguez Lopez-Calleja ja kontrollib Castro relvajõudude ministeerium (MINFAR), mille eesotsas on kindral Leopoldo Cintas Frias. Kuuba majanduses on tähtis osa ka turismifirmal Gaviota, mida kontrollib MINFAR ja Castro siseministeerium (MININT). Firmal on hotellikett, lennufirma, taksoettevõte, paadisadamad, poed, restoranid ja muuseumid ning teda kontrollib taas üks kindral. Veel üks turismifirma, Cubanacán, asutati 1980. aastate alguses ning on samuti sõjaväe kontrolli all. Castro režiimi poliitiline ja majanduslik tegelikkus 2013. aastal on totalitaarne sõjaväeline diktatuur, mis kontrollib Kuuba poliitikat ja majandust. Režiimi eliit on jõukas ja hoiab oma kohtadest

kinni. Eeskujuks on neile Hiina, Venemaa ja Vietnam. Samal ajal ohustab neid riigi taristu olukorra halvenemine, krooniline korruptsioon ja onupojapoliitika ning Fidel Castro peatse surmaga seoses kasvavad muutusteootused. Inimõiguste olukord Kuubal Human Rights Watch võttis inimõiguste olukorra Kuubal oma 2013. aasta aruandes kokku järgmiselt: „Kuuba on tänini ainus Ladina-Ameerika riik, kus represseeritakse kõiki poliitilisi eriarvamusi.” Viimase kolme aasta jooksul on Kuuba inimõiguste olukorras tekkinud uued, muret tekitavad arengusuunad, mille tähtsust on rahvusvaheline ajakirjandus Castro kosmeetilisi reforme käsitledes alahinnanud. Riigis pekstakse ja piinatakse poliitaktiviste ja nende poolehoidjaid. Lisaks on samal ajal massiliselt kasvanud meelevaldsete kinnipidamiste arv, mis jõudis 2012. aastal 6602ni. Kasvanud on ka kahtlastel asjaoludel surnud inimõiguslaste arv, kellest osad on kaitsepolitsei vahi all olnud. Viimasel kahel aastal on kummalistel asjaoludel surma saanud rahvusvaheliselt väga tuntud isikuid. Kuuba vanglatesse pistetakse jätkuvalt süümevange – olukord, mis mõne


Scanpix

Hispaania Uue Põlvkonna Rahvapartei juht Angel Carromero lahkumas Segovia vanglast Hispaanias 11. jaanuaril 2013. Carromerole määrati nelja-aastane vabaduskaotus Kuubal 2012. aasta juulis toimunud autoavarii eest, milles hukkusid opositsioonipoliitikud Oswaldo Paya ja Harold Cepero. Kohtuotsuse kohaselt võib Carromero päeval viibida vanglast väljas ning vastavalt Kuuba ja Hispaania valitsuste vahelisele lepingule kannab ta oma karistust Hispaanias.

ennustaja arvates pidi Raul Castro all muutuma. 23. veebruaril 2010 suri Kuuba inimõiguslane Orlando Zapata Tamayo, mis äratas rahvusvahelise ajakirjanduse tähelepanu. Mees oli Amnesty Internationali andmetel olnud seitse aastat vangis ja suri pärast pikka näljastreiki, mis ei tekitanud avalikkuses piisavalt meelepaha, et ta elu päästa. Kui ta soovis vett, et oma streik lõpetada, ei antud talle seda, ta neerud ütlesid üles ja ta suri. Vanglas oleku ajal piinati teda. 5. mail 2011 pidasid Santa Clara linna tuntud Leoncio Vidali pargis kaks politseinikku kinni kodanikuõiguslase Juan Wilfredo Soto Garcia, küsisid talt isikut tõendavat dokumenti ja palusid tal pargist lahkuda. Kui Garcia sellega ei nõustunud, pandi tal käed raudu ja peksti siis nuiadega. 8. mail 2011 suri ta pankreatiiti. Pärast seda hakkas režiim Garcia surma asjaolusid hämama ja diktatuuri osalust selles eitama, hirmutades Garcia sugulasi.

Laura Inés Pollán Toledo, üks Kuuba dissidentide naistest ja naissugulastest koosneva opositsiooniliikumise Damas de Blanco (Naised valges, asutatud 2003. aasta märtsis) asutajatest ja selle esinaine oli nii Kuubal kui ka kogu maailmas väga populaarne. Siis jäi ta äkki haigeks ja suri kõigest nädala pärast 14. oktoobril 2011, mille kohta üks Kuuba arst ütles, et see oli „valus, traagiline ja tarbetu surm”. See juhtus kõiges mõni päev pärast seda, kui Damas de Blanco oli teada andnud, et peab ennast inimõiguste organisatsiooniks, kes pühendub kõigi poliitvangide, mitte ainult oma sugulaste vabastamisele. 19. jaanuaril 2012 suri Kuuba poliitvang ja opositsiooniaktivist Wilmar Villar Mendoza neeru- ja teiste elundite puudulikkusse. Enne seda oli ta kaua pidanud näljastreiki, et protestida oma ebaõiglase vangistuse ja nelja-aastase vabadusekaotuse vastu, mis talle määrati 24. novembril 2011 kinniste uste taga toimunud kohtuistungil. Amnesty Internatio-

nal pidas teda süümevangiks ja Human Rights Watchi käsutuses oli teavet selle kohta, et ta oli Kuuba Patriootilise Liidu (UNPACU) liige. 22. juulil 2012 said Bayamo linnas kahtlases autoõnnetuses surma Kuuba Kristliku Vabastusliikumise (MCL) liikmed Oswaldo José Payá Sardiñas ja Harold Cepero. Õnnetuse asjaolusid tuleb veel korralikult uurida. Ligi kolm nädalat varem oli Havannas sarnane intsident aset leidnud autoga, kus Sardiñas oli oma naise Ofelia Acevedoga. Oswaldo Payá oli Varela projekti autor. Varela projekt oli kodanikualgatus, mille tõttu diktatuur oli 2002. aastal sunnitud muutma Kuuba põhiseadust. Oma surmale eelnevatel kuudel tegeles ta režiimi petu- ja hämakampaania paljastamisega, millega diktatuur püüdis varjata petumuutusi, sõjaväe kontrolli majanduse üle ning kiriku ja teatavate Kuuba eksiilärimeeste koostööd režiimiga. Selle käigus nimetas ta asjaomaste isikute nimesid. Oma surmapäeval oli ta provintsis, kus oli puh-

MAAILMAVAADE

13


Scanpix

Kuuba opositsionäärist blogija Yoani Sanches kohtumas pressiga 14. jaanuaril 2013 migratsiooniameti ees Havannas. Sanches jagas kommentaare värskelt kehtima hakanud seadusele, mis lubas esimest korda poole sajandi jooksul kuubalastel reisida välismaale eelnevalt väljasõiduviisat taotlemata.

kenud kooleraepideemia, mille suurust diktatuur üritas maha salata. Peksmised ja piinamised 4. novembril 2012 tungiti noaga kallale 15-aastasele Berenice Héctor Gonzálezele, kes avaldas toetust Damas de Blanco liikumisele. Uudis rünnaku kohta tuli aga välja alles kuu aega hiljem, sest riigi salapolitsei oli tüdruku ema ähvardanud, et kui see suud ei pea, on sellel tüdruku jaoks tagajärjed. 15. detsembril 2012 peksid režiimi käsilased nüri esemega kauast opositsiooniaktivisti, 60-aastast Marina Montes Piñóni. Naine sai sügavaid koljuhaavu ning verevalumi paremasse silma. Haavade parandamiseks tuli talle teha ligi 30 õmblust. Uued süümevangid Kuuba ametiühinguaktivistile Ulises González Morenole määrati 28. novembril 2012 kaheaastane vabadusekaotus töötajatele „ohtlike” ürituste korraldamise eest. Kohtuotsus oli juba enne

14

istungit tehtud. Päev enne istungit pakkusid salapolitsei agendid talle võimalust vabadusse pääseda, kui ta hakkab teiste ametiühingutegelaste järele nuhkima. Ta keeldus. Otsus kinnitati lõplikult 20. detsembril 2012. Hablemos Pressi kaasasutaja Calixto Ramon Martinez vahistati 16. septembril 2012 Havanna José Martí rahvusvahelise lennujaama lähedal. Kogu maailma ajakirjanikke kaitsva vabaühenduse Committee to Protect Journalists ja ajakirjandusväljaannete andmetel tegi ta seal lugu kahest tonnist riknema lastud ravimitest ja rikkis meditsiiniseadmetest. Amnesty International on tunnistanud ta süümevangiks. Kodanikuühiskonna olukord ja lindprii demokraatlik opositsioon Kuuba rahumeelsete kodanikuõiguslaste read on suurenenud ja tegevus elavnenud, kuigi režiimi agentide poolt toime pandud meelevaldseid kinnipidamisi, vägivallaakte ja tapmisi on rohkem. Kuuba piirkondlikud liikumised, nagu näi-

teks Kuuba Patriootlik Liit (UNPACU) ja Kesk-Kuuba Opositsioonikoalitsioon (CCO), ning üleriiklikud liikumised, nagu näiteks Damas de Blanco ning Orlando Zapata Tamayo nimeline kodanikuvastupanu ja kodanikuallumatuse riiklik rinne koordineerivad ja suunavad vastavalt piirkondlikke ja üleriiklikke meeleavaldusi. Praegu on Kuuba demokraatlikul opositsioonil käimas kolm kampaaniat, mille raames kogutakse kogu Kuubas allkirju kodanikuõiguste- ja vabaduste toetuseks. Kõik kolm manifesti täiendavad üksteist ja moodustavad rahumeelse strateegilise raamistiku, milles Kuuba demokraatlik opositsioon saab ühiselt tegutseda, jäädes taktikalisele eriarvamusele režiimi institutsioonides ja väljaspool neid töötamise suhtes. Kokkuvõte Vastuseis Kuuba praegusele režiimile ja meelepaha selle aadressil on kasvamas. Üheks selle ilminguks on inimõiguste olukorra halvenemine, opositsiooniliid-


Scanpix

Reina Luisa Tamayo oma dissidendist poja Orlando Zapata Mayo matustel Miamis Floridas 25. juunil 2011. Orlando Zapata mõisteti Kuubal 2003. aastal 28 aastaks vangi. Ta suri näljastreigi tulemusena.

rite surmad, vägivallaaktide arvu suurenemine ja meelevaldsete kinnipidamiste plahvatuslik kasv. Tegemist on meelsuste kokkupõrkega, mille ühel poolel on diktatuur, kes ei taha käest lasta oma privileege ja leiab õigustusi viimased 54 aastat kestnud totalitaarsele valitsemiskorrale, ning teisel pool demokraatlik opositsioon, mis esindab rahvast, kes on oma õiguste süstemaatilisest rikkumisest ja võimaluste puudusest väsinud ja tüdinud. Rahvusvahelise üldsuse solidaarsus Kuuba inimõiguslastega ja demokraatlike aktivistidega määrab ära selle, kas praegune režiim jääb võimule või õnnestub demokraatlikul opositsioonil riik demokraatiasse viia. 1

Kindral Ramiro Valdes Menendez, kindral Ulises Rosales del Toro, kindral Antonio Enrique Luzon Batle ja kindral Adel Yzquierdo Rodriguez. Ministrite nõukogu (valitsuse) peasekretär (peaminister) on kindral Jose Amado Ricardo Guerra. Kuuba Kommunistliku Partei poliitbürood juhivad kindral Ramon Espinosa Martin ja kindral Alvaro Lopez Miera. 

Kolm manifesti kodanikuõiguste ja vabaduste toetuseks • Märtrisurma surnud Oswaldo Payá poolt 13. juulil 2011 esitletud manifest El Camino del Pueblo (Rahva tee, http://www. oswaldopaya.org/es/el-camino-del-pueblo/) nõuab järgmist: „1. Seadusemuudatusi, mis tagavad sõna-, ajakirjandus-, kogunemisja usuvabaduse, õigust valida ise elukohta, õigust lahkuda Kuubalt ja Kuubale siseneda vabalt, õigust tegelda eraettevõtlusega, kõiki õigusi töötajatele, õigust valida ja olla valitud riiklikele ametikohtadele ning sellega seoses uut valimisseadust, kõigi kuubalaste diskrimineerimise lõpetamist oma kodumaal ning kõigi poliitvangide vabastamist. 2. Suurendada rahva osalust nendes seaduse- ja praktilistes muutustes, austades kodanike õigust osaleda üleriiklikes aruteludes ja vabadel valimistel kõikidele ametikohtadele ning riiklikkusse esindajatekogusse. 3. Eranditult kõigile kuubalastele võimalust elada see üleminek üle ilma vihkamise või kättemaksu kartuseta ning olles kindel protsessi tõepärasuses ja läbipaistvuses, samuti leppimises, vabaduses, solidaarsuses, vendluses ja rahus, et luua meie suveräänsel kodumaal inimlikum ja õiglasem ühiskond.”

• Nn kodanike nõudmine teisele Kuubale (Demanda ciudadana Por otra Cuba, http:// www.estadodesats.com/2012/06/for-another-cuba.html ) avaldati 15. juunil 2012 ja esitab Kuuba valitsusele järgmised nõudmised: „rakendada kohe ÜRO inimõiguste deklaratsioonis ette nähtud õiguslikud tagatised ja põhimõtted ning ratifitseerida kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt ning ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste pakt, millele Kuuba valitsus kirjutas alla 28. veebruaril 2008 New Yorgis.” • 9. jaanuaril 2013 avalikustas Kuuba opositsioonitegelane Oscar Elias Biscet Lawton Foundationist projekti Emilia (http:// cubanexilequarter.blogspot.com/2013/01/ oscar-elias-biscet-presents-manifesto.html), mis kinnitades mõlemas eespool kirjeldatud petitsioonis esitatud nõudmisi esitas ka mehhanismi muutuse saavutamiseks sõnadelt tegudele. Seal märgiti, et „Kuuba kommunistlik režiim pole loovutanud kübetki vabadust ning on jäigalt ja meelevaldselt vastu seisnud kõikidele muutustele, mis tagaksid meie rahvale inimväärse elu. Seega ei jää meil oma rahva vabaduse saavutamiseks muud üle, kui esitada Kuuba valitsusele käesolev rahumeelne väljakutse.” 

MAAILMAVAADE

15


Pingpong Vaiksel ookeanil USA ja Hiina suhete koidikul Mart Helme suursaadik Kuigi esimene Ameerika laev Empress of China randus kapten John Greeni juhtimisel Hiinas Guangzhou (Kantoni) sadamas juba 1784. aastal, polnud sellel faktil riikidevahelise diplomaatilise suhtluse seisukohast mingit kaugeleulatuvat tähendust. Ja seda hoolimata tõsiasjast, et laeva pardal asus ka üks selle osanikke Samuel Shaw, kes oli USA Kongressilt saanud volitused Hiinas mitteametliku konsulina tegutsemiseks. Esiteks ei õnnestunud Shawl luua kontakte Hiinat valitseva Qingi (Mandžu) dünastia keisrikojaga, et saada Ameerika Ühendriikidele diplomaatilist tunnustust või edendada muul moel ametlikku läbikäimist. Teiseks ei muutnud tema missioon midagi ka Hiina senises isolatsionistlikus välissuhtluspraktikas, kus kogu väliskaubandus käis 1760. aastast alates läbi kitsa, valitsuse poolt litsentsitud kaupmeeste rühma Guangzhous.

Õige pea ilmusid sel moel arenevate suhete peamiste kandjate, kaupmeeste ja meremeeste kõrval pildile ka kristlikud misjonärid. Nimelt otsustas The American Board of Commissioners for Foreign Missions 1830. aastal saata Hiinasse kristlikule äratustööle reverendid Elijah Bridgmani ja David Abeeli. Esimest neist võib õigustatult pidada ka sinoloogia üheks rajajaks USAs.

Peaaegu samal ajal, 1785. aastal, saabusid Ameerikasse ka esimesed hiinlased. Vähemalt on sellest ajast teada esimene hiinlaste USAs viibimise registreeritud fakt. Nemadki tulid Kantonist. Tegemist oli ühe kaubalaeva pardal Ühendriikidesse jõudnud kolme meremehega, kelle edasisest saatusest Uues Maailmas pole paraku midagi teada.

Neli aastat hiljem aga saabus Ameerikast Kantonisse doktor Peter Parker, kes rajas seal 4. novembril 1835 väikese dispanseri. Patsientide üliküllus sundis seda järjest laiendama, kuni dispanserist sai Guangzhou haigla.

Pole imekspandav, et edasiste aastakümnete vältel suhted kahe maa vahel arenesid peamiselt isevoolu. Lõppude lõpuks olid Ameerika Ühendriigid pigem hõivatud oma lakkamatust laienemisest tingitud siseprobleemide ja indiaanisõdadega kui kaugele teisele poole Vaikset ookeani jääva Hiinaga. Sellest hoolimata oli juba 1790. aastaks Hiinat külastanud tervelt 28 USA kaubalaeva, mille reisid tootsid omanikele muinasjutulist kasumit ja aita-

Ent paralleelselt jõudis Hiina üha enam ka Ameerikasse. Siin oli üheks teetähiseks 12 aastat kaupmehena Hiinas tegutsenud Nathan Dunni poolt tema kodulinnas Philadelphias 1839. aastal korraldatud Hiina-teemaline näitus, kus vaatajad võisid tutvuda näidistega Hiina kunstist, arheoloogiast ja loodusest. Ülimenukaks kujunenud väljapanekut külastas üle 100 000 inimese ja 1841. aastal eksponeeriti väljapanekut ka Londonis. wikipedia

Shaw ei saanud ametlikke volitusi Kongressilt siiski lihtsalt ühe rahva uudishimust teise vastu. Lääneriikide ja sealsete kaupmeeste huvi tulusa idakaubanduse vastu oli järjest kasvanud ning kõrvuti

sid suuresti kaasa Ameerika miljonäride esimese põlvkonna kujunemisele.

eurooplastega olid Hiina peamiste väljaveoartiklite tee, portselani ja siidiga asunud kaubitsema ka Briti Ameerika kolooniate asukad. Seega astusid värskelt iseseisvunud USA võimud lihtsalt kaupmeeste varasemates jälgedes, püüdes luua senistele isevoolu liikuvatele suhetele laiemaid riiklikke raame ja diplomaatilist katet.

Üha tihenevast läbikäimisest hoolimata jõuti ametlike suheteni kahe riigi vahel alles 1844. aastal, kui sõlmiti Wangxia leping. Wangxia lepingu sõlmimine ei olnud siiski märk Pekingi kasvavast huvist USA vastu. See sai mandžude isolatsionistlikku välispoliitikat arvestades teoks üksnes tänu Hiina nõrkusele ja kaotusele esimeses oopiumisõjas (1839–1842), mille tulemuseks oli inglastega sõlmitud Nanjingi leping. Viimane kaotas senise litsentsitud kaupmeeste süsteemi, avas väliskaubanduseks neli uut sadamat ja tagas inglastele kaubavahetuses enamsoodustusrežiimi.

Empress of China

16

Wangxia leping astus Nanjingi lepingu jälgedes. Kuigi hiinlased püüdsid lepingu sõlmimisega igati venitada, keeldudes


Scanpix

Töölise lõunapaus Hefeis, Anhui provintsis Hiinas 2012. aasta augustis. Majanduskriis on mõju avaldanud ka Hiinas, kuna eksporditurgudel on kasumid vähenenud. Samas on langust pidurdanud sisetarbimise kasv riigis endas ning Kagu-Aasia naaberriikides. Ameerikast tema diplomaatilise missiooni puhuks Täievoliliseks Ministriks nimetatud USA välisministeeriumi diplomaadile Caleb Cushingile Pekingis keiserlikku audientsi andmast, alistusid nad lõpuks siiski. Cushingi ja tema Hiina partneri Qiyingi poolt allkirjastati leping, mis tagas USA kodanikele Hiinas eksterritoriaalsed õigused, andis Ameerika Ühendriikidele kaubanduses enamsoodustusrežiimi ja võimaldas lepingut kaheteistkümne järgneva aasta jooksul muuta. Oluliseks sammuks diplomaatiliste suhete arengus – aga ka USA kohaloleku kinnistamisel Hiinas – oli samuti teise oopiumisõja tulemusena sõlmitud Pekingi konventsioon, mille kohaselt Suurbritannia, Prantsusmaa, Venemaa ja Ameerika Ühendriigid said õiguse seni suletuna püsinud Pekingis diplomaatiliste esinduste rajamiseks. Läbikäimise katalüsaatoriks oli selle kõige taustal kahtlemata ka USA jõudmine Vaikse ookeani rannikule, veel enam aga kullapalaviku puhkemine 1860. aastatel Californias. See tõi kogu Kaug-Idaga seonduva hoopis uuel tasemel Ameerika

ettevõtjate ja valitsuse huvide keskmesse. Seoses USA osariikide kujunemisega läänerannikul hakkas Ameerikasse valguma massiliselt odavat tööjõudu Hiinast, töötamaks eelkõige kaevandustes ja raudteel. Kahekümne järgneva aastaga jõudis hiinlaste arv seal juba saja tuhandeni. Paraku ei jäänud tulemata ka komplikatsioonid. Hiinlaste arvu kasv, eelkõige nende kui odava tööjõu konkurents valgetele, põhjustas viimaste hulgas kiire hiina-viha kasvu, mis viis 1871. aastal Los-Angelesis ka esimese suuremate inimohvritega lõppenud hiinlastevastase pogrommini. 1882. aastal reageerisidki võimud hiinlaste vastu suunatud meeleoludele nn Chinese Exclusion Acti’ga, mis piiras järsult immigratsiooni Hiinast ja lõi seadusandliku mehhanismi hiinlaste väljasaatmiseks USAst. Enne kui nimetatud akt reaalsuses märkimisväärset mõju avaldada jõudis, leidis aset aga veel mitu hiinlaste vastu suuna-

tud vaenutegu, millest kõige verisem (28 hukkunut) oli Rock Springsi veresaun Wyomingis 1885. aasta septembris. Nimetatud intsident oli oma jõhkruses sedavõrd räige, et põhjustas USA-Hiina ametlikes suhetes mõningaid komplikatsioone, ameerikavastaste meeleolude kasvust Hiinas kõnelemata. Kõige selle tulemusena oli president Grover Cleveland sunnitud ühes oma kõnes möönma, et taolised intsidendid on kahetsusväärsed ning et rassivihale ei tohi olla Ameerikas kohta. Valitsus otsustas kannatanutele eraldada kompensatsiooniks ka ligemale 148 000 dollarit, kuid raha anti hiinlastele üle siiski kui annetus, mitte kui valitsusepoolne, süüd omaks võttev valuraha. Ka ei esinenud USA ametiisikud Hiina valitsuse ees mitte mingite ametlike vabandustega. Ometi olid Ameerika Ühendriigid 19. sajandi lõpuks kõigi takistuste ja ebameeldivuste kiuste nihutanud Hiina selgelt oma välispoliitika prioriteetsete sihtmaade hulka. Sellel kohal püsib Hiina oma enam kui kuuskümmend aastat püsinud kommunistlikule valitsusele vaatamata praegugi. 

MAAILMAVAADE

17


Ida- ja Lõuna-Hiina mere territoriaalvaidlused kolumnist Kuna meedia on keskendunud pingelisele Ida-Hiina mere Senkaku saarte konfliktile Jaapani ja Hiina vahel, siis suuname pilgud vahelduseks läänepoolsele Lõuna-Hiina merele, et lahata sealsete territoriaalvete analoogset problemaatikat. Kuue riigi vahel käivad Lõuna-Hiina merel territoriaalvaidlused Spratly saarte pärast, mida ümbritsevad rikkalikud nafta ja maagaasi leiukohad. Jätkuv majanduskriis on viinud Kagu-Aasia riigid üha raskemasse olukorda, kus kõik tahavad kasu lõigata vaidlusalastelt territoriaalvaldustelt. Tegemist on aastakümneid kestnud konfliktiga, mida ei ole siiani suudetud lahendada läbirääkimiste teel. Nurjunud tippkohtumistel dialoogi puudumine ning lahenduste edasilükkamine suunab pinged üha sõjalise konflikti suunas. Territoriaalvete konflikti aplaim osanik on Hiina Rahvavabariik, kellele järgnevad ülejäänud tülitsejad: Filipiinid, Vietnam, Taiwan, Malaisia ja Brunei. Konflikti on kaasatud kõik ASEANi (Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioon) liikmesriigid ja aeg-ajalt surub end peale ka USA. Tüli ei ole laidude, atollide, korallriffide ega väikeste saarte pärast, millele infrastruktuuri rajamine on võimatu, vaid Lõuna-Hiina mere territoriaalõiguste pärast,

kus Hiina ekspertide hinnangul leidub üle 17 miljardi tonni naftat ja maagaasi. Sealseid ressursse võib võrrelda Kuveidi reservidega (13 miljardit tonni). Samas lõplikku hinnangut ei saa anda, kuna pidevalt takistatakse uuringuid merel, ja eri ekspertide hinnangul leidub ressursse hoopis 7–12 miljardi tonni vahemikus. Üks asi on kindel – merepõhjast pumbatav kasum on tohutu. Peale maavarade pakub troopiline meri sajandeid olulist energiaallikat – toitu – ja sealsetest vetest püütakse 8% maailma kalasaagist. Kuid meri ei ole vaid tuluallikas, see on KaguAasia kõige olulisem ja tihedam meretee (kuni 270 tankerit päevas). Ega nalja pärast öelda, et kes kontrollib Lõuna-Hiina merd, kontrollib maailma majandust. Spratly saarte läheduses on neli riiki, kuid Hiina pretendeerib tervele LõunaHiina merele, nõudes enda majandustsoonist (eksklusiivne majandustsoon (EEZ) ulatub rannikust 200 meremiilini ehk 370 km) 1100 km kaugusel asuvaid piirkondi, sealjuures tungides teiste riikide majandustsoonidesse ning rikkudes rahvusvahelises õiguses riikide suveräänsuse ja võrdsuse printsiipi. Lisaks Spratly saartele nõuab Hiina endale Filipiinidest 198 km kaugusel olevat Scarborough’ madalikku, Vietnami lähistel olevaid Paraceli ja Taiwani lähistel Pratasi saari. Teisel pool Taiwanit käib peamine konflikt, meedias tulist kõneainet pakkuv

Erakogu

Mattias Sonnenberg

Ida-Hiina mere Senkaku ehk hiinapäraselt Diaoyu saarte tüli, mille suveräänsusküsimuses tülitsevad Hiina, Jaapan ja Taiwan. Enne veealuste naftamaardlate avastamist ei ole Ida- ja Lõuna-Hiina meri ega saared kedagi huvitanud – merest püüti kala ja seda kasutati kaubateena, saared pakkusid kaluritele ajutist puhkepaika tormide ja taifuunide eest. Kuid unustagem saared, kuna kõik keskenduvad naftamaardlatest pumbatavale hiigelkasumile, mis on palsamiks kehvale majandusolukorrale ja Hiinale energiasüstiks oma kasvavale energiatarbele. Omavahelistel läbirääkimistel ja ASEANi tippkohtumistel ei ole lahendust leitud. Põhjus, miks paljud ASEANi liikmesriigid neutraalseks jäävad, on Hiina investeeringud liikmesriikidele ja juhtiv kaubanduspartneri roll Kagu-Aasias – nt Kambodža saab Hiinalt triljonites laene, sõjalist abi ja investeeringuid ning paratamatult jäävad väikeriigid vaidlusküsimustes neutraalseteks. Õiguslikust kontekstist vaadatuna tuleks tüli lahendamisel lähtuda ÜRO mereõiguse konventsioonist (UNCLOS), mille kohaselt on Spratly saarte jaotuse esmaõigus Filipiinidel ja Malaisial. Hiina teeb omalt poolt kõik, et Hamburgi Rahvusvahelise Mereõiguse Kohus (ITLOS) ei teeks lahendamiseks mingeid otsuseid. Euroopa või USA sekkumine on siin pigem probleemiks kui lahenduseks,

18


kuna lääs ei mõista täielikult Hiinas väljakujunenud mõttelaadi ega poliitikat. USA lähenemine piirkonda, et tagada rahu, on otseselt õli tulle valamine. Samas on USA endisel kaitseministril Robert Gatesil õigus, et Lõuna-Hiina mere piirkonnas asuvatel Kagu-Aasia riikidel puudub mehhanism tülide rahumeelseks lahendamiseks. Hiina vajab pehmema poliitika kujunemiseks aega, kuid kujunenud kriisiolukorras aega kahjuks ei pakuta. Vaatamata sellele, et Hiinat nähakse superriigina, on tegelikkus palju hapram – maailma majanduskriis on Hiinat tugevasti räsinud ning muust maailmast ja investeeringutest sõltutakse oluliselt. Vastuolulised majandusnäitajaid ei kuulu lahkamisele sellepärast, et kõike näidatakse paremas valguses või varjatakse. Statistikaandmed on tihti vastuolus inimeste tegeliku heaoluga ja see tähendab, et Hiinas ei ole enam ruumi egotsentriliseks mõttemalliks, kus ei kuulata ega

vajata midagi või kedagi. Hiina endine peaminister Wen Jiabao rõhutas 2012. aasta kevadel, et Hiina hakkab teostama poliitilisi ja majanduslikke reforme ning planeeritakse ka rahareformi. Novembris, seitse päeva kestnud partei 18. kongressil peeti reformide aluseks põhiseaduse muutmist. Järgmiseks kümneks aastaks sai Hu Jintao asemele partei asepresident Xi Jinping ja uueks peaministriks valiti Li Keqiang. Siiani on suudetud vastu pidada tänu riigi ressurssidele ja inimeste ühtsusele ning viimaste kannatlikkusele ohverdada end riigi hüvanguks. Kuskil tuleb piir ette ja kui ei hakata muutusi ellu viima, siis eskaleerub Hiina majanduskriis kindlal sammul kriitilisse murdepunkti. Palju on spekuleeritud sõja puhkemise teemal Kagu-Aasias ja sõjatrumme põristatakse valjult mitmes riigis. Arvestades aga sõjajõudude ebavõrdsust, liitlastega või ilma, on reaalse sõja puhkemine vähetõenäoline. Sõda on väga

kulukas ja Hiina peaks esitama endale küsimuse – kas hakata olukorras, kus majandus on kokku varisemas, kulusid massiivselt suurendama või leppida väiksema kasumiga. Hetkel lõhutakse niigi hapraid majanduslikke ja poliitilisi suhteid Jaapaniga ning samuti ASEANi liikmesriikidega. Vastutustundetu oleks sirutada kätt kiire kasumi poole ja lubada sõjaolukorra tekkimist, selle asemel tuleks mõelda pikemale perspektiivile ja stabiliseerida majanduslik olukord Kagu-Aasias. Hiina kätte jäävad otsuste hoovad ja viimane sõna kompromisside osas. Piirkonna stabiilsus ja rahu oleneb vaid oskustest ja tahtest. Pikemas perspektiivis on gaas ja nafta otsas ning peale seda tuleb lappida nii poliitilisi kui ka majandussuhteid teiste riikidega. Plahvatusohtlikus olukorras tuleb kohe alustada koostööd konfliktis osalevate riikidega rahu ja majanduskoostöö parandamiseks ning leida kompromiss, mis rahuldab kõiki osapooli. 

Venemaa pöördub itta Leidmata mõistmist ja tunnustust manduvalt Läänelt, pöördub solvunud Venemaa nüüd näoga Ida poole. Nii võiks tõlgendada president Putini üliaktiivsust Vaikse ookeani äärsete riikide majanduskoostööorganisatsiooni – APECi1 suunas. Selle ilmekas näide on APECi raames toimuvate rahvusvaheliste kohtumiste, konverentside ja töötubade korraldamise sagedus. Kui varasematel aastatel toimus organisatsiooni 70–80 iga-aastasest üritusest Venemaal vaid mõni üksik (2009 ja 2011 mitte ühtki), siis 2012. aastal korraldati sealsetes linnades koguni 51 üritust 88st ehk 57%. Juba peaministrina hakkas Vladimir Putin suunama riigi eelarvevahendeid Kaug-Itta, eelkõige selle suurimasse keskusse Vladivostokki. Need olid kui ettevalmistavad sammud tema naasmiseks presidendiametisse. APECi tippkohtumise ajaks 2012. septembris valmis Vladivostokis hiigelsuur rippsild, mis ühendab kesklinna Rossiski saarega. Seda silda võrreldakse kuulsa San Francisco Kuldsarve lahe sillaga ja ajakirjandus

on toodud teisigi paralleele kahe linna vahel. Mõlema linna maastikuprofiil on mägine, kus sõidavad üles-alla põnevad trammid, ning mõlemad linnad olevat vabameelsemad kui nende riigid keskmiselt. Vene linna liberaalsuse tõestuseks tuuakse viimatise presidendivalimiste ajal antud toetusprotsent Putinile, mis oli siin 47,5% kogu riigi 63,75% kõrval. Laskmata end häirida vladivostoklaste leigemast suhtumisest tema persooni, on Putin oma uue presidendiperioodi alguses teinud väga palju, et Vene majandushiiud hakkaksid investeerima Kaug-Ida regiooni. Keskvõim on hakanud KaugItta, eriti Primorjesse ja Vladivostokki panustama suuremaid rahalisi ressursse, et tasa teha majanduslikku mahajäämust ning muuta piirkond ahvatlevamaks oodatavatele (mitte-Hiina) välisinvestoritele ja venelastele endile. Näiteks oli Rosneftil kavas veel 2012. aastal investeerida rafineerimistehastesse 2,2 miljardit dollarit, sest naftaproduktidest on piirkonnas suur puudus. Analüütikud küsivad aga, miks seda tehakse alles nüüd, kui kohalikud vajadused ning eks-

Erakogu

Aimar Altosaar

pordivõimalused Hiinasse olid ilmsed juba aastaid tagasi? Vaikse ookeani piirkonna (APECi) riigipeade kohtumisel 2012. aasta septembris käis Venemaa president Vladimir Putin välja idee ehitada välja super-kiirtee London-Moskva-Vladivostok-Peking, mis avaks Siberi rikkused maailmale.

MAAILMAVAADE

19


Scanpix

2012. aastal avati Vladivostokis üle Kuldsarve lahe uus sild.

Vene võimud väljendavad nüüd suurt huvi osaleda Kaug-Ida piirkonna kaudu Vaikse ookeani piirkonna tõusvas majanduses. Keskvalitsus on viimastel aastatel investeerinud Vladivostoki arengusse 21 miljardit dollarit, et kujundada sellest „maailma keskpaik“, nagu sealsetele elanikele on avalikult teada antud. Vaikse ookeani ümbruse riikides elab ligi 40% maakera elanikkonnast ning piirkonna majanduslik võim kasvab aasta-aastalt. Venemaa huvi osaleda selles suures tõusulaines on mõistetav, eriti kui selle juhtidele meeldib, et sealses riikidekoosluses ei kiusata venelasi euroopalike ja demokraatlike väärtustega. Lisaks on lootus Ida-Siberi ja Kaug-Ida hiiglaslikud loodusressursid teenima panna, kindlustada Moskva võimu suure pindalaga riigi ääremaal ning olla osaline trendika piirkonna arengus. Kuid vaevalt jõuab Vladivostok kunagi piirkonna vähegi tähelepanuväärsete keskuste nimekirja, „maailma keskpaigaks” saamisest rääkimata, selleks on Venemaa tervikunagi liiga nõrga majandusega, ülimalt hõreda asustusega Vene Kaug-Idast

20

rääkimata. Selle 6 miljonil ruutkilomeetril elab vaid 6 miljonit elanikku, keda on kahe miljoni võrra vähem, kui 1991. aastal. Elanikkonna kahanemine jätkub, eriti drastiline vähenemine on toimunud arktilises põhjas, kus Tšukotka elanikkond on kahekümne aastaga kahanenud 158 000lt (1991) 50 000-ni (2009), Magadani oblastis on samal ajal 385 000 elanikust jäänud alles 163 000. Rahvastik väheneb Vene Kaug-Ida kõigis piirkondades ja linnades, isegi soodustatud ja eelistatud Vladivostokis, mille elanike arv on langenud alla 600 000. Hiigelterritooriumiga riigi jaoks ei ole see ajalooliselt uus kurss püüda hõlmata Vaikse ookeani rannik, kuid esimese katse ajal 19. sajandi lõpus ei olnud Venemaal inimressursi puudust. Ka nüüd püütakse maailma majanduse rammusaimas piirkonnas kõvemaks tegijaks saamise nimel asustada Baikali taha taas slaavlasi, kuid rahvastiku arengu seisukohalt ei ole nendel ponnistustel suurt tähtsust. Emamaale, peamiselt Moskva ümbrusse naasvate venelaste massiivsele voole ei paku tasakaalustavat vastukaalu vähesed

10 000-dollarilise toetuspaketiga meelitatavad asunikud. Tõeks ei ole osutunud ka sünged prognoosid, et naaberriik Hiina oma hiigelsuure rahvastikuga ujutab hõredalt asustatud põhjanaabri kiiresti üle nagu kardeti 1990. aastatel. Venelaste KaugIda naabruses, „Taevaaluse Impeeriumi“ kolmes kirdeprovintsis – Heilongjiang’is, Jilin’is ja Liaoning’is – on elanikke üle 100 miljoni. 14 piiriületuspunkti läbib aastas küll keskmiselt 750 000 hiinlast, kuid enamik on turistid ning veel enam on korduskülastusi. Ettevõtete rajamine ja juhtimine on Vene poolel tehtud hiinlastele nii bürokraatlikuks ja keeruliseks, et eelistatakse ettevõtlust teisel pool piiri ning pakkuda Vene poole vaid kaupu ja teenuseid. Tegelikult on ka Hiina valitsusel juba probleeme hoida rahvast põhjas, sest inimesed liiguvad massiliselt lõunaprovintsidesse. Rahvastikuteadlaste hinnanguil elab Siberis ja Kaug-Idas pidevalt 0,5 miljonit hiinlast. Nagu juba eelpool kirjutatud, muutub rahvastiku paiknemine ja struktuur piirkonnas kiiresti. Huvitav on see, et hiin-


Scanpix

Pöidlaküüti ootava madruse kuju Ookeani avenüü ja Admiral Fokini tänava nurgal Vladivostokis.

laste asemel tulevad sinna hea meelega asukad Kesk-Aasia riikidest, nende hulgas ka üle 30 000 korealase, kes Stalini ajal küüditati Kasahstani. Kohalikud korealased on loonud tiheda vabaühendusliku võrgustiku Lõuna-Koreaga, lisaks pakub kommunistlik põhjanaaber siiani piirkonna metsatöödele oma odavat orjatööjõudu. Püüdes tasakaalustada Hiina mõju, proovivad venelased meelitada kohale teiste Vaikse ookeani piirkonna riikide investeeringuid. Kuid kõik need katsed on suuremas plaanis jõuetud, sest Venemaa kramplik kinnihoidmine Lõuna-Kuriilidest ei lase oma jõudu näidata Jaapanil, piirkonna suurimal võimalikul Hiina

vastu tasakaalustajal. Ka ameeriklased ei ole sealkandis olnud edukad. Kui rääkida Kaug-Idas töötavate Soome ettevõtjate ja spetsialistidega, siis nemad on valdavalt Hiina taustaga suurettevõtete teenistuses. Panustamata regiooni taristusse ja arengusse, kasutavad teiste maade hankiva tööstuse suurfirmad seda Venemaa osa vaid kui tooraine ripatsit. Teadaolevalt asub Kaug-Idas praktiliselt kogu Venemaa teemandivaru, 70% kullast ning märkimisväärselt suured nafta-, gaasi-, kivisöe-, puidu-, hõbeda-, plaatina-, seatina- ja tsingivarud. Sealsed mered on jätkuvalt väga kalarikkad. Metsamaterjali ülestöötamine on juba aastaid hiinlaste osalusega ettevõtete kontrolli all.

Venemaal ei ole võimalik nii väikesearvulise rahvastikuga ja oma väga nõrga majandusliku tagamaaga teha muud, kui korraldada konverentse ja kohtumisi. Suur raha ja päris majandus tuksleb küll mõlemal pool Vaikset ookeani, kuid kaugel Vene Kaug-Ida väheste suuremate linnade tuledest. Isegi kui sinna on ehitatud nii uhke asi, nagu maailma suuremaid rippsildu kohaliku Kuldsarve lahe kohal. 1

Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna riikide majanduskoostöö organisatsioon (ingl Asia-Pacific Economic Cooperation; APEC). 

MAAILMAVAADE

21


Tudeng Lõuna-Koreas – südametunnistus ja mootor Anu-Mari Kivisiv Lilleküla Gümnaasiumi õpilane Õhtumaades Lõuna-Koreast kõneledes meenuvad enamasti peale tema põhjanaabri Põhja-Koreaga jagelemise ja Samsungi mobiiltelefonide ka rohked tudengite protestiaktsioonid, mis sageli kulmineeruvad korrakaitseorganite ja üliõpilaste vaheliste kokkupõrgetega. Võiks arvata, et Korea Vabariigis on tudengiaktivismil halb maine, kuid see on kaunis ekslik. Tegelikkuses on üliõpilaste meeleavaldused korealaste seas suures soosingus, võiks öelda, et isegi au sees. 1919 – Korea esimesed iseseisvuspüüdlused Põhjus peitub tudengite märkimisväärses rollis Korea iseseisvumisliikumistes 1919. aastal. Korea poolsaarel kehtis Jaapani koloniaalvõim. Kõrgharidust said omandada vähesed ja sedagi ainult Jaapanis. Kuuldused Pariisi rahukonverentsilt, kus tollane Ameerika Ühendriikide president Woodrow Wilson märkis ära iga rahva õiguse enesemääramiseks ja iseseisvumiseks, levisid Tokyos õppinud korea tudengite seas. Wilsoni kõnest innustunud üliõpilased tegid avalduse Jaapani valitsusele1, milles nõuti vabadust koloniseeritud Korea poolsaarele. Avaldus kandus kiirelt edasi kodumaale, see sai ajendiks hilisemale Esimese Märtsi Liikumise tekkimisele. Meedia kaudu väljendati rahulolematust Jaapani koloniaalvõimu vastu, mis alavääristas korealasi, käitus omavoliliselt maa suhtes ja kasutas Korea poolsaare majandust oma hüvanguks. Jaapani valitsuse üllatuseks kasvas deklaratsioonidest välja 1919. aasta 1. märtsi väljaastumine, mille käigus allkirjastatud dokumendis taotleti Korea poorsaarele ja selle rahvale vabadust. Jaapanil polnud loomulikult mitte mingisuguseid plaane lasta poolsaar priiks, kõik Esimese Märtsi Liikumise liidrid vahistati ning algatus suruti maha. Kuigi likvideeriti võimalus poolsaare vabanemisest koloniaalvõimust, polnud võimalik maha

22

suruda korealaste soovi iseseisvaks saada – grupp Esimese Märtsi Liikumisest asutas Ajutise Korea Vabariigi Valitsuse, kes hakkas tegutsema eksiilvalitsusena Hiinas, Shanghais. Eksiilvalitsuse presidendiks sai Syngman Rhee. Segased ajad Teise maailmasõja ja Jaapani koloniaalvõimu lõpp tõi Korea poolsaarele vabaduse, kuid mitte rahu. Vaatamata 1943. aasta Kairo deklaratsiooni otsusele ühtsest Koreast tõi võimuvõitlus 1950. aastate alguses Korea poolsaarele kodusõja ja jaotas hiljem ühe rahva 38. laiuskraadilt kaheks eri riigiks. Lõunasse tekkis demokraatlikku riigikorda lubanud presidendi Syngman Rhee käe all USA ja ÜRO liitlane Lõuna-Korea ehk Korea Vabariik. Põhja jäi Nõukogude Liidu eestkoste all olev Põhja-Korea Rahvavabariik ja totalitaarne Kim Il-Sungi diktatuur. Syngman Rhee autokraatia 1960. aastal toimusid presidendi- ja asepresidendivalimised, mis tekitasid rahuolematust üliõpilaste ja töölisklassi seas. Pea kümme aastat võimul olnud president Syngman Rhee võitis kindlalt ka seekordsed valimised, kui tema oponent oli vahetult enne valimisi haigestunud ja surnud, lisaks sai Syngman Rhee asepresidendi kandidaat Lee Ki-Bung uskumatu 81% häälteenamuse. See viis ühiskonna meeleavaldusteni. Kuigi silmnähtavalt anormaalne valimistulemus tekitas vastumeelsust, oli see vaid üks paljudest põhjustest, miks tuldi umbusaldust avaldama Syngman Rhee autokraatse valitsuse vastu: ligi 10 aastat kestnud repressioonid teisitimõtlejate vastu, peaaegu olematu majanduslik edasiminek viimastel aastatel ning Syngman Rhee võitmatus poliitareenil. 15. märtsil alguse saanud rahumeelsed meeleavaldused Masani linnas arenesid vägivaldseteks kokkupõrgeteks politseiga. Pöördepunktiks, mis soodustas meeleavalduste levimist edasi teistesse linnadesse, oli tudeng Kim Ju-Yuli surnukeha leidmine Masani rannast. Võimuorganite

sõnul oli surma põhjus uppumine, kuid rahva seas levisid hoopis jutud võikalt moondunud koljust, mille tekitas arvatavalt pisargaasi granaat. Uudised Kim JuYuli surma põhjustest lisasid meeleavaldustele vaid tuure juurde ning rahutused levisid edasi juba Sŏuli. 19. aprillil kogunesid Korea Ülikooli tudengid protestimarsiks presidendi ametimaja juurde. Teel Sinise Maja juurde meeleavaldajate arv kasvas nii tavakodanike kui ka õppurite arvelt. Sinist Maja valvanud sõdurid olid tugevas vähemuses kohale ilmunud rahvamassi ees. Et meeleavaldajaid laiali ajada, avati tuli tuhandete rahumeelsete protestijate vastu, mille tulemusena hukkus ligi 140 ning haavati tuhandeid inimesi. Sŏulis juhtunu andis üle riigi toimuvatele väljaastumistele veelgi hoogu juurde. Rahutuste lainet hakati kutsuma aprillirevolutsiooniks, mille põhimissioon lõpuks ka täideti: 80-aastane president Syngman Rhee astus tagasi. Kuigi saavutati presidendi tagasiastumine ja Liberaalse Partei valitsusaja lõpp, ei suudetud saavutada suurima oponentpartei, Demokraatliku Partei, võimuletulekut. Selle asemel haaras ohjad kindral Park Chung-Hee militaarne valitsus. Raske on öelda, kas seetõttu võib aprillirevolutsiooni õnnestunuks pidada, sest üliõpilased ei soovinud ainult Syngman Rhee tagasiastumist, vaid parandada ka


Scanpix

Politseinikest ümbritsetud üliõpilased meeleavaldusel Sŏulis 2011. aastal. Üliõpilased nõudsid valitsevalt Suurelt Rahvuslikult Parteilt ning president Lee Myung Bakilt nende valimiseelsete lubaduste täitmist seoses õppemaksude alandamisega poole võrra ja noortele töökohtade tagamisega.

kodaniku heaolu ühiskonnas ja tuua tagasi demokraatia. Kahjuks läks korda ainult sillutada tee uue autokraatse riigipea võimuletulekuks. Gwangju verevalamine ja eelmäng Aprillirevolutsiooni järel võimule tulnud Park Chung-Hee 18-aastane militaarvõim ei jäänud kahjuks viimaseks taoliseks Korea Vabariigi ajaloos. 1970. aastate lõpp möödus demonstratsioonide tähe all. 1979. aastal majanduskasv aeglustus, sõna- ja ajakirjandusvabadus puudus täielikult, dissidente kiusati taga. Jälle kord avaldas noor haritlaskond oma rahulolematust riigivõimu vastu Pu-Ma (Pusani ja Masani linn) demonstratsioonidega. Võimud surusid meeleavaldused vägivaldselt maha; Park Chung-Hee valitsus oli kaotanud oma senise toetajaskonna täielikult. 1979. aasta oktoobris mõrvati Park Chung-Hee Korea Luure Keskagentuuri ehk KCIA poolt, kes pidas presidendi üliõpilasrahutuste käsitlust riigile hukutavaks. Presidendi mõrv tekitas veel suu-

remat lootust demokraatia järele, kuid õnnetuseks korraldas kindral Chun DooHwan järjekordse riigipöörde ning lootus rahva võimust kadus. 1980. aastal oli Lõuna-Korea triivinud sõnavabadusest ja rahvavõimust veel kaugemale – 17. mail kehtestati sõjaseisukord, sulgeti ajutiselt teadmata ajaks ülikoole ja keelustati igasugused poliitilised liikumised. Mitmel pool üle riigi toodi sõjaüksused tänavatele, et sõjaseisukorda kindlustada. Diktatuuridele kõige vaenulikuma provintsi Joella keskuses Gwangjus sai alguse üks Lõuna-Korea ajaloo kõige verisemaid üliõpilasülestõuse. 18. mai hommikul kogunesid tudengid kohaliku ülikooli ette protestimaks ülikoolide kinnipaneku üle. Ligi 200 üliõpilase vastu astunud 30 sõduri vahel tekkinud kokkupõrge levis tundide jooksul üle linna. Nii meeleavaldajate kui ka mahasurujate arv suurenes kiirelt. Kohale tulnud sõjasalgad näitasid välja erilist jõhkrust ja halastamatust kõigi suhtes, kes ette jäid. Pealtnägijate sõnul tuli ette episoode, kus sõdurid tääkisid läbi isegi lapsi ja rasedaid.

Relvastatud kokkupõrked linnakodanike ja sõjaväe vahel kestsid mitu päeva. Üheksapäevane vastuhakk Gwangjus tipnes vahepeal linna üle võtnud kohaliku Õpilaste Kokkuleppe Komitee ja Kodanike Kokkuleppe Komitee allasurumisega ning armee taastas riigivõimu linnas. Peale Gwangju toimusid veel väljaastumised mitmes teises linnas, kuid enamjaolt jäid need rahumeelseteks. 28. maiks olid riigis meeleavaldused lõppenud, sest protestimeelsed olid sõna otseses mõttes verest tühjaks voolanud. Tollase valitsuse ametnikud märkisid meeleavalduste lõpptulemuseks 170 hukkunut ja 380 vigastatut, kuid välisvaatlejate sõnul ulatus hukkunute arv 1000 ja 2000 vahele. Ülestõusu järel vahistati 1394 inimest, süüdi mõisteti 427, neist 7 surma ja 12 eluaegset vanglakaristust kandma. Kuigi Chun Doo-Hwani valitsus jäi püsima veel mitmeks aastaks, oli see kindlasti pikemas perspektiivis suur tõukepunkt Lõuna-Korea demokratiseerumiseni 1980. aastatel. Alates 2000. aastast antakse igal aastal välja Gwangju

MAAILMAVAADE

23


Scanpix

Lõuna-Korea lapsevanemad spetsiaalsel teenistusel oma laste küpsuseksami tulemuse eest palvetamas. Sŏul, 5. november 2010.

inimõiguste preemiat inimestele ja organisatsioonidele, kes on eriliselt silma paistnud inimõiguste kaitsmisega maailmas. 21. sajandi noored ja mured Tänapäeva Lõuna-Koreas, kus demokraatia on jalule seatud, on tudengid jätkuvalt, sh välispoliitiliselt, kõige aktiivsem meelsuse avaldaja, kuna töölkäijatel pole nii palju aega miitingutel osaleda. Siiski lasuvad noorte õlgadel uued ja palju maisemad probleemid. 20 aastaga maailmas üheks edukaimaks majandusriigiks tõusnud Lõuna-Koreas on kõrgharidus justkui religioon. Kehtib mõtteviis: „Kui sul pole kõrgharidust, pole sind olemas”. Kõrgharidus on sotsiaalse staatuse üks näitajaid, millele viitavad ka riigi püüdlused aidata keskkooliastme lõpueksameid tegevaid õpilasi. Sel päeval on üle riigi terved ühistranspordisüsteemid ümber korraldatud, politseinikud eskordivad õpilasi tipptunni ajal eksamitele ja isegi lennujaamad ja börsiturud on eksamipäevast häiritud. Keskkooli lõpuaasta, mida korea õpilased armastavad

24

kutsuda kui „aasta põrgut”, kulmineerub lõpueksamiga, millest oleneb kogu nende elu. Vanemate surve, rahaline toetus ja ka ühiskonnapoolne tugev ootus murrab sadu õpilasi aastas, tõstes enesetapu esmaseks surmapõhjuseks 15–24-aastaste vanusegrupi seas. Õnnelikke ootab ees aga üks maailma kalleima hinnaga ülikool ning ka see ei taga oodatud tööd tööturul. 2011. aasta andmetega on töötute arv 20ndates aastates olevate elanike seas üle 20%. Samal 2011. aastal tulid Lõuna-Korea kõige hinnatuma kõrgkooli Sŏuli Riikliku Ülikooli tudengid protestiks välja aina kallinevate õppemaksude vastu, mis muudavad majandusliku olukorra raskeks nii tudengite kui ka nende vanemate jaoks, kelle sissetulekust suurem osa läheb laste õppemaksuks ja vara pannakse laste parema hariduse tagamiseks laenude saamiseks panti. Osa tudengeid, keda vanemad rahastada ei suuda, töötavad vähemalt ühel poole kohaga töökohal või äärmuslikel juhtudel üritavad tudengid

ots otsaga kokku saada raha eest meditsiinilistes eksperimentides osaledes. Vastusena tudengite meeleavaldustele vähendas valitsus 2012. aastal küll esimest korda alates 1948. aastast õppemakse, kuid nõudis protesteerinud tudengeilt ligi 140 miljoni woni ulatuses trahviraha, süüdistades neid „ebaseaduslikus kogunemises”. Igal juhul on väga tõenäoline, et lähiajal on Lõuna-Koreas oodata uusi meeleavaldusi õppemaksude ja kõrghariduse teemal, sest vaevu toime tulevate üliõpilaste väljavaated ei ole kõige helgemad, liiati võitis viimased presidendi valimised vanema generatsiooni lemmik Park Geun-Hye, kes on teatavasti kunagise presidendi Park Chung-Hee tütar. 1

1890-1945 kehtis Jaapanis konstitutsiooniline monarhia. 


Venemaa välis- ja julgeolekupoliitilised kavatsused Arktikas Katarína Fábriová TTÜ Rahvusvaheliste Suhete Instituudi üliõpilane, Slovakkia Globaalsed kliimamuutused mõjutavad kõikjal maailmas peale keskkonna ka poliitilist ja majanduslikku olukorda. Üks kõige kiiremini muutuv piirkond maailmas on Arktika. Kuigi suurem osa globaalset soojenemist põhjustavatest teguritest jääb sellest piirkonnast väljapoole, on põhjapoolus nende muutuste suhtes kõige tundlikum. Arktika kliima muutused mõjutavad aga ülejäänud maailma kliimat. Arktika kliima soojenes sulab jää ja tõuseb ookeanide veetase, mis mõjutab oluliselt inimeste julgeolekut nii selles piirkonnas kui ka mujal maailmas. Juba ammu on arvatud, et Arktikas on rohkelt loodusvarasid: oletatavalt võib sulava jää all olla kuni 25% maailma avastamata naftast ja maagaasist. Jää sulamine teeb nende loodusvarade kaevandamise lihtsamaks. Kuid loodusvarade rohkus ei loo üksnes uusi võimalusi, vaid ka palju vaidlusi. Vaidlused territooriumide ja loodusvarade üle on maailma poliitilisel areenil muutumas üha tulisemaks teemaks. Arktikast võib saada maailma järgmine geopoliitiline võitlustander. Peale põhjapoolust ümbritsevate riikide (Ameerika Ühendriigid, Kanada, Venemaa, Norra ja Taani) ehk nn Arktika viisiku on selget huvi piirkonna vastu üles näidanud ka Euroopa Liit. Vaidlustesse on sekkunud ka Jaapan ja Hiina, kes on esitanud taotluse Arktika Nõukogus vaatlejastaatuse saamiseks ja rahastavad Arktikas teadusuuringuid. Arktika õiguslik staatus Rahvusvahelise õiguse järgi on Arktika jagatud nn polaarsektoriteks, mida loetakse riikide territooriumideks. Polaarsektor koosneb sfäärilisest kolmnurgast, mille aluseks on riigi rannik, tipuks põhjapoolus ja külgedeks meridiaanid, mis lõikuvad kolmnurga alusega. Selle teooria kohaselt on Arktika jaotatud

Venemaa, Norra, Taani, Kanada ja USA sektoriks. Nendel riikidel on merepiir Jäämerega ja üheskoos nimetatakse neid „Arktika viisikuks”. Arktika õiguslikku korda reguleerib keerukas õigusraamistik. Lisaks paljudele mitmepoolsetele ja keskkonnalepingutele, milles sageli Arktika piirkonda konkreetselt ei nimetata, on selle peamiseks õiguslikuks aluseks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioon (UNCLOS). Sellega on kindlaks määratud ookeanide piirid ja laevaliikluse reeglid, vaidluste lahendamise kord ja mandrilava piirid, tagatud rannikuriikide suveräänsus oma rannikuvetes ja õigus oma majandusvööndile ning sätestatud raamistik elus- ja muude loodusvarade kasutamiseks ja keskkonna kaitsmiseks. Konventsioon allkirjastati 10. detsembril 1982 ja see jõustus 16. novembril 1994. Selle on ratifitseerinud 1571 riiki, kaasa arvatud neli Arktika viisiku riiki (peale USA) ja kõik Euroopa Liidu liikmesriigid. ÜRO mereõiguse konventsiooniga on ette nähtud 200 meremiili laiune majandusvöönd, kus riigid tohivad loodusvarasid kasutada. Majandusvööndit on lubatud laiendada, kui riik suudab tõestada, et tema mandrilava ulatub 200 meremiilist kaugemale. Kui riikidel on selle kohta olemas geoloogilised tõendid, peavad nad esitama taotluse konventsiooni rakendamisega tegelevale erikomisjonile, kes teeb taotluse kohta otsuse. Taotluse saab esitada 10 aasta jooksul pärast konventsiooni ratifitseerimist. Arktika viisikust on seda teinud ainult Venemaa ja Norra. Rahvusvahelise õiguse kohaselt ei ole Arktika õiguskorra kohta ühtegi konkreetset lepingut. See tähendab, et põhjapoolus või seda ümbritsev Jäämeri ei kuulu mitte ühelegi riigile. Praegu on see eikellegimaa, mille üle teostab järelevalvet ÜRO vastav komisjon. Mereõiguse konventsiooni puudus seisneb selles, et tema piirivaidluste lahendamise kord on nõrk.

Kliimamuutused „Eelseisvatel aastatel, kui loodusvarad muutuvad kliimamuutuste tõttu kättesaadavamaks, võib muutuda ka praegune tasakaal maailmas.” NATO Euroopa vägede kõrgem ülemjuhataja (SACEUR) James G. Stavridis

Arktika keskmine temperatuur on viimastel kümnenditel tõusnud kaks korda kiiremini kui mujal maailmas. Arktika kliima soojenemisest annavad tõestust liustike, merejää ja igikeltsa ulatuslik sulamine, talvede lühenemine ja kõrgemad temperatuurid. Kliimateadlaste hinnangul on kasvanud tõenäosus, et Arktika muutub 2030. aastaks suviti jäävabaks. Sellised ennustused on riike ajendanud esitama nõudmisi oma rannajoonest kaugemale jäävatele veealadele, kuna kaalul on väga palju. USA Geoloogiateenistuse (USGS) hinnangul sisaldavad maakera põhjapolaarjoonest põhja poole jäävad 6% ligi 90 miljardit barrelit naftat ja 1,7 kvadriljonit kuupjalga maagaasi. Suur osa nendest maavaradest asub avamerel ning neid oleks lihtsam kätte saada, kui merejää oleks õhem või meri jäävaba. Võimalik, et USGS on Arktika maavarade seisu isegi alahinnanud, kuna ta on arvesse võtnud üksnes maavarasid, mida on võimalik kätte saada olemasoleva tehnikaga, ning kõrvale jätnud raskesti ligipääsetavad nafta- ja gaasiväljad. Arktika rikkalikud loodusvarad on praegu kogu maailmas suure tähelepanu all. Globaalse soojenemise tõttu on riigid hakanud endale nõudma territooriume, mida varem peeti majanduslikult ligipääsmatuks. Riigid püüavad kindlaks määrata oma territoriaalvete piire Arktikas. Iga riik soovib tõestada, et tal on õigus, ning seepärast investeeritakse miljoneid dollareid teadusuuringutesse ja allveelaevade ehitamisse. Kõik Arktika viisiku riigid on juba korraldanud teaduslikke ekspeditsioone merepõhja kaardistamiseks, lootes leida mandrilava, mis on nende maismaaga seotud.

MAAILMAVAADE

25


Scanpix

Venemaa president Vladimir Putin, Rosnefti president Igor Setšin ja Exxon Mobili president Stephen Greenlee 13. veebruaril 2013 Moskvas allkirjastamas lepingut, mille kohaselt Exxon saab juurdepääsu seitsmele arktilisele naftaleiukohale Venemaal, samal ajal kui Rosneft kaasatakse paljulubavasse gaasiprojekti Alaskal. Venemaa territoriaalsed nõudmised Arktikas Venemaa tegutseb Arktika suhtes kõige jõulisemalt. Tema piir Arktikaga on rohkem kui 16 000 km pikk. Arktika alla jääb Venemaa territooriumist ligi viiendik, ent seal elab ainult 1% kogu rahvastikust. Venemaale kuuluvad ka paar saart Jäämeres. Kuid sellegipoolest lõpeb Venemaa seal, kus algab Jäämeri. Jäämeri ja sellega seotud mered on Venemaa huvisfääris olnud juba Nõukogude ajast, kui NSVL tegi suuri investeeringuid oma sõjalise kohaloleku säilitamiseks Arktikas. Venemaa huvi põhjapooluse vastu ilmnes selgelt juba 1910. aastal, kui ta saatis oma väikelaevastiku Kirdeväila ehk Põhja-mereteed kaardistama. 1926. aastal nõudis Nõukogude valitsus endale kogu Venemaa põhjapiiriga külgnevat Arktika sektorit. Seda nõudmist ükski teine riik siiski ei tunnustanud. Venemaa ratifitseeris ÜRO mereõiguse konventsiooni 1997. aastal. 2001. aas-

26

tal esitas Moskva ÜRO-le taotluse oma majandusvööndi laiendamiseks mandrilava 200 meremiilist kaugemale. Kuna Venemaa tõendid olid ebapiisavad, ei rahuldanud ÜRO seda taotlust ega lükanud ka tagasi, vaid andis Venemaale loa uuringute jätkamiseks. Selle kaudu on Venemaa tugevdanud oma tsiviilset ja sõjalist kohalolekut Arktikas, teinud jõuliselt Jäämere struktuurigeoloogilisi uuringuid, kogunud andmeid merepõhja kohta ning seda kaardistanud. Moskva on polaaralade teadusuuringutele andnud raha juurde ja teatanud 20 uue ilma- ja seirejaama ehitamisest piirkonda. Kuivõrd Venemaa ei ole ainus riik, kes taotleb Arktikat ja selle rikkalikke loodusvarasid endale, tahab Moskva olla sealsete teadusuuringute liider ja teeb selleks suuri investeerinuid. President Vladimir Putin on pikka aega lubanud taastada Venemaa hiilguse ja luua „energiaimpeeriumi”. Moskva väljendas oma kavatsusi liita kogu põhjapoolus (mis, olgugi veel all, on pindalalt kaks korda suurem kui Prantsusmaa, Belgia ja

Šveits kokku) enda külge 2007. aastal, kui ta saatis piirkonda kaks miniallveelaeva (Mir 1 ja Mir 2), mis paigaldasid merepõhja, 4,3 km sügavusele jää alla titaanlipu ning ekspeditsiooni juht Artur Tšilingarov kuulutas, et Arktika kuulub Venemaale. Venemaa teadlased keskendusid 2000 kilomeetri pikkusele Lomonossovi ahelikule, väites, et see on osa Venemaa mandrilavast. See kinnitab nende sõnul Venemaa õigust suurele osale põhjapoolusest, kus muu hulgas on ka 10 miljardit tonni nafta- ja maagaasivarusid. Kui teised riigid tunnustaksid Venemaa nõudmisi, saaks Venemaa endale 45% Arktika territooriumist. Venelaste ekspeditsioon tekitas maailmas suure pahameelepuhangu, kuigi nende endi sõnul oli nende tegevus kooskõlas rahvusvahelise mereõigusega. Sellele vägitükile reageerisid paljud riigid ‒ Jaapan, Korea, India, Hiina ning ka NATO ja Euroopa Liit. Euroopa Liidu jaoks on Arktika tähtis tuleviku energiajulgeoleku mõttes ja võimalusena suhete laiendamiseks Venemaaga. Kuid eriti suurt hukka-


Scanpix

Vene jäälõhkuja toimetamas 2012. aastal Arktikasse uut triivjaama-ekspeditsiooni SP-40.

mõistu pälvis see vastakaid reaktsioone tekitanud retk USAs ja Kanadas. Kanada välisminister Peter MacKay kommenteeris olukorda järgmiselt: „Me ei ela enam 15. sajandil, kus võis sõita mööda maailma ringi, kuskile huupi oma lippe laiali pilduda ja seejärel teatada: „See kõik kuulub meile!”” Venemaa president Putin ja välisminister Lavrov jäid oma vastustes siiski üsna tagasihoidlikuks. Putin juhtis tähelepanu uutele teaduslikele tõenditele, mis kinnitavad Venemaa taotlusi, ning välisminister selgitas, et lipu heiskamine on ekspeditsioonidel tavaks, näiteks USAgi heiskas oma lipu Kuul. Oli ju ÜRO Venemaa nõudmise Lomonossovi ahelikule geoloogiliste andmete puudumisel tagasi lükanud. Tõsi, sellel ekspeditsioonil suurt teaduslikku sisu polnud, aga Venemaa Arktika-uuringud said suure rahvusvahelise tähelepanu osaliseks. Pärast seda hakkasid oma õiguste laiendamise vastu Jäämere merepõhjas huvi tundma ka teised riigid. Nii sai Arktikast rahvusvahelise geopoliitilise julgeoleku teema. Venemaa püüded saada suur osa Arkitkast koos

selle nafta- ja gaasivarudega endale said aga 2007. aasta uurimisekspeditsiooniga alles hoo sisse. Suurim oht seisneb endiselt selles, et piirkonna kohta pole olemas asjakohast õigusraamistikku. Praeguse seisuga tundub, et Venemaa oma seitsme jäälõhkujaga on Arktikas omandamas strateegilist eelist. Kuid esmalt peab Venemaa lahendama oma piirivaidlused USA ja Norraga. Venemaad huvitavad Arktikas eelkõige selle maavarad, oma mereteede valitsemine, keskkonnakaitse ja oma tähtsaima mereväebaasi, Koola poolsaare kaitsmine. Seda, et Venemaa territoriaalsed nõudmised Arktikas on esmajoones seotud energiavarudega, kinnitab Venemaa energiahiidude Gazpromi ja LUKoili väljakuulutatud plaan ehitada tuumajäälõhkujate laevastik. Moskval on kavas välja töötada kaevandustehnika, mis töötaks ka külmakraadidel alla -50 ºC. Venemaa nõudmised mõjutavad mereteid, sest Arktikast võib suure tõenäosusega saada tähtis ja kiirem meretee. See on põhjus, miks USA ja Venemaa piiri-

vaidlus Beringi väinas on siiani lahenduseta. 1990. aastal kirjutasid USA ja Venemaa alla lepingu Alaskat ja Siberit lahutava mere jagamiseks. Venemaa Riigiduuma keeldus aga lepingut ratifitseerimast, kuna Venemaa kaotanuks nii 50 000 km2 oma territooriumist. Tähtsal kohal on ka majandusküsimused, kuna vaidlusaluses piirkonnas on muu hulgas kalavarusid. Venemaa põhjapoolsetes vetes asub strateegilise tähtsusega Kirdeväil, mille kaudu Venemaal on oma naftat Euroopasse, aga ka Aasiasse ja Ameerikasse kiirem ja turvalisem vedada kui Suessi kanali ja Malacca väina kaudu. Nõukogude Liit avas selle meretee 1931. aastal. Jää sulades on huvi selle vastu aasta-aastalt kasvanud. 1998. aastal kuulutati Kirdeväil iseseisvaks Euro-Aasia transpordikoridoriks. Venemaa kavatseb selle kasutamist tulevikus laiendada. Arvestades, et nõudlus Ameerika energiaturgudel on Venemaa nafta- ja kuni 2020. aastani kavas

Euroopa ja aina kasvab, gaasifirmadel palju projek-

MAAILMAVAADE

27


Scanpix

Hüljes jääpangal Alaskas, 21. juuni 2011. Pildistatud hülgeliiki peetakse üheks ohustatud arktiliseks loomaliigiks, kellele Arktika tööstuslik hõlvamine käsikäes võimaliku kliimasoojenemisega võib saada saatuslikuks.

te. Nii näiteks tahab Transneft vedada torujuhtme Lääne-Siberi naftaväljadelt Tšoša lahte ning ehitada sinna Indigo eksporditerminali, mis võtaks vastu 250 000 tonnise kandevõimega laevu ja mille eeldatav ekspordimaht oleks 25 miljonit tonni aastas. 2008. aasta lõpus avaldas Venemaa oma Arktika arengukava, kus on sätestatud Venemaa poliitika põhimõtted kuni aastani 2020. Venemaa president Medvedev kiitis selle heaks 17. detsembril 2008. Kava kohaselt on Venemaa huvid Arktikas järgmised: • • • • •

• •

Arktika sotsiaal-majanduslik areng; rahuvalve; koostöö edendamine; piiripunktide ja mereteede kontrollimine; mereteede kui Venemaa Föderatsiooni riiklike veeteede kasutamine; rannavalve sisseseadmine; Arktika ökosüsteemi kaitsmine.

28

2009. aasta mais avaldas Moskva Venemaa riikliku julgeolekustrateegia aastani 2020. Venemaa Arktika-plaani kohaselt peab Arktikast saama Venemaa tähtsaim strateegiline ressursibaas. Venemaa jõukus ja globaalne konkurentsivõime sõltub Arktika resurssidest, sest enam kui 20% Venemaa SKPst ja 22% Venemaa kogu naftaekspordist tuleb Arktikast. Mõne eksperdi hinnangul asub 90% kogu Arktika süsivesinike varudest Venemaa mandrilaval. Murmanski sadamal on tänu oma geograafilisele asukohale samuti suur potentsiaal, kuna see on Venemaa ainus jäävaba sadam. Murmansk on ühtlasi maailma suurim põhjapooluse linn. Just sealtkaudu hakkab Venemaa nafta tulevikus Euroopasse ja USAsse liikuma. 2010. aasta septembris kutsus Venemaa Moskvas kokku rahvusvahelise Arktikafoorumi, kus peaminister Vladimir Putin ütles, et põhjapolaarjoonest põhja poole jääv territoorium peaks olema „koostöö ja dialoogi piirkond”. Samal kuul allkirjastasid Venemaa ja Norra Murmanskis

lepingu, mis määras kindlaks kummagi merepiiri Barentsi merel ja Jäämerel. Seni oli sellel teemal alates 1970. aastast peetud edutuid kõnelusi. Vaidlusalune territoorium ‒ ligikaudu 175 000 km2 – jagati pooleks. Leping annab mõlemale poolele õiguse ammutada merepõhjast naftat ja gaasi ning näeb ette ühise kontrolli ressursside, eelkõige kalavarude üle. Küsimus ei olnud ainult naftas, vaid ka kalapüügi- ja meresõiduõigustes. „See annab maailmale olulise signaali, et Arktika on rahumeelne piirkond, kus kõik tekkivad küsimused lahendatakse rahvusvahelise õiguse kohaselt. See peegeldab rannikuriikidest partnerite aktiivset rolli ja vastutust seoses stabiilsuse tagamise ja koostöö tugevdamisega Jäämerel,” kommenteeris Norra peaminister Jens Stoltenberg. Territoriaalvaidluste võimalikud lahendused Praegu mitte kellelegi kuuluv mandrilava ulatub põhjapooluseni, mistõttu pooluse ümber olevat ala haldab rahvusvahelise


mereõiguse konventsiooniga loodud ja Kingstonis (Jamaical) asuv Rahvusvaheline Süvamerepõhja Organisatsioon. Territoriaalvaidluste lahendamiseks ja Arktika jagamiseks on tehtud kaks ettepanekut.

mõistma põhjapooluse tegelikkust ja rikkusi ning enda vastutust nende eest.” Arktika Instituudi asutaja ja Alaska kuberner Walter J. Hickel

Mediaanimeetodil, mida toetavad Kanada ja Taani, jagataks Jäämeri riikide vahel vastavalt nende lähima rannajoone pikkusele. Sellega jääks poolus ise Taanile ja ka Kanada võidaks.

Arktika üle käib palju vaidlusi. Kuni mandrilavade küsimust ei lahendata, need üha paisuvad. Kanada, Taani, Venemaa ja Norra peavad Jäämerd oma jagatud rahvusvahelisteks veteks. USA ja Euroopa Liit peavad seda aga rahvusvaheliseks laiemas mõttes.

Sektorimeetodil võetaks keskpunktiks põhjapoolus, kust tõmmataks mööda meridiaane piirid lõunasse. Sel meetodil kaotaks Kanada, kuid võidaks Norra ja vähesel määral Venemaa.

Teine vaidlus käib piiriküsimustes. Arktika viisik on väljendanud huvi selle lahendamiseks rahvusvahelise õiguse kohaselt. Norra ja Venemaa piirileping on sellise koostöö parim näide.

Kokkuvõte

Saavutada leping, mis määraks kindlaks piirid ja sätestaks kaevandmise põhimõtted, on väga keeruline ja raske. Võimalikuks lahenduseks jääb mereõiguse konventsioon kui ainus laiahaardeline mitmepoolne raamistik, mis

„Suurem osa Arktikast, nagu ka suurem osa maailmast, on ühisomand. Omandiga käib kaasas kohustus hallata ressursse kõigi hüvanguks. Seda tehes peame

nimetab Arktikat. Selle konventsiooni tähtsus suureneks veelgi, kui USA selle ratifitseeriks. Hea on see, et kõik Arktika riigid on Arktikas koostööd edendava Arktika Nõukogu alalised liikmed. Nõukogu kui lahenduste väljatöötamise platvormi roll tulevikus üha kasvab. Kliimamuutustega kaasnevad Arktika piirkonnas poliitilised probleemid, mistõttu tuleb kokku leppida piirkonna ühises tulevikuvisioonis. Kuidas piirkonda haldama hakatakse, pole praegu veel selge, kuid on näha, et Arktika riigid on valmis koostööks ja otsivad selleks võimalusi. Heaks näiteks võib tuua Venemaa algatatud rahvusvahelise projekti, milles osalevad ka USA, Jaapani ja India ettevõtted.

1

Käesoleva aasta jaanuariks 165. -Toim 

Stalini sõjaplaanid ning Punaarmee kokkuvarisemine 1941. aasta suvel Ettekanne konverentsil „Teine maailmasõda – tegemata järeldused” 21.05.2010, Tallinn ajaloolane ja publitsist, Teise maailmasõja uurija Algus Maailma Vaade nr 18 On hea vene kõnekäänd, millele leidub vaste, ma usun, nii eesti kui mis tahes muus keeles: „Targale piisab.” Targale piisab isegi nendest dokumentidest, mis on aja voolus imekombel säilinud ja 1992. aasta alguses avalikuks tehtud. Piisab, et mõista: Punaarmee pealetungi tõepoolest planeeriti. Kuid meil ei ole ainult plaanid. Plaanide kohta saab tõesti öelda, et need on võltsitud. Keegi lihtsalt istus ja joonistas ajaviiteks. Meil on ka tegelik sündmus – 1941. aasta maikuus alanud Punaarmee laiaulatuslik ümberpaigutamine läände. Kui ma ütlen „laiaulatuslik”, siis on jutt rohkem kui sajast diviisist ja kolossaalsest hulgast tehnikast, relvastusest, laskemoonast ja kõigest muust. Ma ei hakka seda siin pikalt analüüsima, kuid me näeme tohutut voolu, mis liigub idast läände.

Me näeme, kuidas just eendite tippudes, just seal, kust pidid andma lööke need nooled, mida te nägite, koonduvad Nõukogude väed. Nende selja taga aga rivistub üles veel terve teine strateegiline ešelon, mis koosneb 19., 16., 21., 20. ja 21. armeest. Need kontsentreeruvad Lvivi ja Białystoki eendis. Me teame, et see koondamine – see inimkonna ajaloo küllap kõige suurem ümberpaigutamine – toimus. Meil on vedude plaane puudutavad dokumendid, ja meil on veel väga huvitav asi – me teame, millal see koondamine pidi lõppema. Umbes juuli keskel – 1941. aasta juuli esimesel dekaadil. See on fakt. Minu meelest võib ka siinkohal öelda: „Targale piisab.” Sellepärast, et juuli keskpaigaks lõppev koondamine ei saanud olla mingil juhul kaitseotstarbeline. See sai olla koondamine kallaletungiks, pealetungiks. Miks? Aga sellepärast, et Venemaal järgneb talvele kevad. Lumi sulab ära millalgi aprillis, mai keskpaigaks. Meil on siin endise Nõukogude Liidu lääneosas praegu mai keskpaik. Kõik on kuivanud, rohi

Jaanus Ree

Mark Solonin

haljendab, valge aeg on pikk, sulavesi on ammu ära voolanud, teed tahenenud. Niisiis on mai keskpaik normaalne aeg, et sakslased hakkaksid tungima Nõukogude Liitu. Nagu me teame, oligi esialgse Barbarossa plaani järgi kavas alustada invasiooni just 15. mail. Kuid teatud sündmused, s.t sõda Balkanil, Jugoslaavias, sundis sakslasi invasiooni 22. juunile edasi lükkama. Ja see on väga hilja. Seetõttu jõudsid

MAAILMAVAADE

29


sakslased Moskva alla juba sügiskülmadega. Vihma, pori ja lumega.

Mida me näeme? Jälle võin ma öelda sama lause: „Targale piisab.”

Nii et isegi 22. juuni oli kliimaolude seisukohast juba hilja. Hakata Nõukogude Liitu ründama juuli lõpus või augusti alguses ei tulnud kõne allagi. Isegi kui kõige pöörasemat, väga julgeid sihte seadnud Barbarossa plaani oleks alustatud juuli lõpus, oleks Arhangelski–Astrahani joonele jõutud keset talve jaanuaris, vööni sügavas lumes. Kui Saksa invasioon poleks alanud enne juuli lõppu, siis poleks ta põhimõtteliselt saanudki alata. Nõukogude vägede koondamine oli planeeritud lõpetada juuli keskpaigaks.

Näeme, et tankid on koondatud kahele eendile, surutud vastu piiri, surutud vastu eendite tippe. Ja pange tähele seda punktiirjoont. Mis joon see on? See on endine Nõukogude–Poola piir. Miks see on tähtis?

Loodan, et mu mõte on piisavalt lihtne ja arusaadav: kui Stalin ja Nõukogude juhtkond pelgasid sakslaste sissetungi, siis oleksid nad pidanud alustama kõike märtsis-aprillis, et vägede koondamine ja kaitsegrupeeringu paigutamine 1. maiks lõpule viia. Kui nad aga alles mai lõpus alustasid ja kavatsesid koondamise juuli keskpaigaks lõpule viia, siis ei saanud mingist kaitsest juttugi olla. Aga ka see ei ole veel kõik. Me võime vaadata, kuidas nägi välja tegelik koondamine, nii et see kõik läheb väga huvitavaks.

Asi on selles, et Nõukogude–Poola piirist lääne pool ei olnud ühtegi tähtsat tööstusobjekti. See on endine Poola, endine Ida-Poola, majanduslikult mahajäänud piirkond, kuhu Nõukogude Liit ei olnud kahe aasta jooksul midagi uut ehitanud. Oli täiesti mõistetav, et kui NSV Liit kavatses end kaitsta, kui NSV Liit kartis, et talle kallale tungitakse, siis oleks tulnud viia kõik suured väeosad sellest piirist ida poole ja kasutada vastomandatud territooriumi turvapadjana. Meie aga näeme täpselt vastupidist tegevust. Endisest Nõukogude–Poola piirist ida pool ei ole peaaegu mitte midagi, peale Kiievi sõjaväeringkonna kolme väga väikese lõpuni komplekteerimata mehhaniseeritud korpuse, peajõud on aga surutud vastu eendite tippe.

Aga kuidas on lennukitega? Loomulikult sama lugu. Siin on lennudiviiside paigutus. Siin on aga lennudiviisid, mis on saanud uut tüüpi lennukeid. Mida rohkem ringe, seda rohkem lennukeid. Minu meelest on kõik täiesti selge. Ja selle ettevalmistuse suuremastaabiliseks sissetungiks Euroopasse, mis pidi algama tõenäoliselt 1941. aasta juuli lõpus või augusti alguses, katkestas Saksamaa sissetung 22. juuni koidikul. Mis toimus pärast seda? Pärast seda toimus grandioosne ja ajaloos seninähtamatu katastroof.

Läheme edasi. Asi läheb veel huvitavamaks. Need on mehhaniseeritud korpused, mis said niinimetatud uusi tankitüüpe, s.t T-34 ja KVsid. Neid korpusi on www.russiablog.org

Pildil on Nõukogude mehhaniseeritud korpused. Suurus on võrdeline tankide arvuga. Mida rohkem, seda suurem.

täpselt viis tükki. Kus nad asuvad? Seal, kus nad peavadki pealetungiks asuma. Kusjuures, kui ma pöördun praegu tagasi ja me vaatame selle pealetungi plaani, siis te näete, et korpused seisavad just seal, kus nad peavad seisma. Kust lähevad nooled, seal seisavadki meil mehhaniseeritud korpused, maksimaalne hulk tanke.

Mida te enda ees näete? Ühes ja samas mastaabis on kujutatud kaht lahingutegevuse kaarti. Siin on lahingud Prantsusmaal. Te jõudsite märgata, et Prantsusmaa ja Inglise liitlaste purustamine 1940. aasta mais, mida Nõukogude kombel nimetati Wehrmacht’i triumfikäiguks mööda Euroopat, toimus väikesel maatükil, mis oli pindalalt 4–5 korda väiksem kui see territoorium, mille sakslased läbisid Nõukogude Liidus esimese kahekümne sõjapäevaga. Nii et seal oli näidatud sakslaste edasiliikumist läänerindel mais 1940, ja esimese kahekümne päevaga juunis-juulis 1941. Mõistagi ei ole edasiliikumine nii hirmus. Hirmus on kõik muu. Esimese kahe või kahe ja poole sõjakuu jooksul kaotas Nõukogude Liit kujutlematul hulgal tehnikat: üle 15 000 tanki – kõigil Euroopa maadel ei olnud kokku nii palju tanke, Punaarmee kaotas 65 000 miinipildujat, üle 10 000 lennuki. Võrdluseks – sakslastel oli 22. juuniks 2500 lennukit. Nõukogude armee oskas kaotada kahe esimese sõjakuu jooksul 3,8 miljonit laskurrelva. Kõige üllatavam on aga edukalt peale tungiva Wehrmacht’i ja end väga halvasti kaitsva Punaarmee kaotuste vahekord. Igasuguse loogika, kõikide sõjateaduse seaduste järgi peaks pealetungija kandma suuremaid kaotusi. Aga mis juhtus tege-

30


www.allworldwars.com

Saksa sõdurid uurivad mahajäetud Vene sõjaväetehnikat, Riia lähistel 1941. likult? Nõukogude ja Saksa tankikaotuste vahekord oli 1941. aasta juuli lõpuks 19:1 (19 hävitatud Nõukogude tanki eest tuli sakslastel maksta ainult ühe oma tankiga). Kui aga rääkida kogu 1941. aastast, alates 22. juunist kuni aasta lõpuni, siis isikkoosseisu kaotused, s.t inimeste – sõdurite –, kaotuste vahekord on täiesti uskumatu, võimatu ja mõeldamatu – 25:1. 1941. aasta jooksul kaotas Wehrmacht idarindel pöördumatult, s.t tapetute ja teadmata kadunutena, 300 000 inimest, Punaarmee aga kaotas 8 000 000 inimest. Jagame ühe arvu teisega – saame 25:1. See vahekord oleks võimalik ainult juhul, kui valged kolonisaatorid oleksid randunud Aafrikas kuulipildujate ja kahuritega, ning rünnanuks metslasi, kes üritasid neid odade, kõblaste ja nooltega tagasi tõrjuda. Siis oleks arusaadav. Punaarmee aga oli oma vastasest tehniliselt igas suhtes üle – tal oli kordades rohkem tanke ja lennukeid, mõnevõrra rohkem suurtükke, ning tema kasutada oli kokku kolm korda rohkem inimesi. Nii et tegemist on millegi uskumatu ja võimatuga. Tohutu armee, Punaarmee, löödi puruks erakordselt kiiresti, see kandis kolossaalseid kaotusi, kusjuures vastane, kes ta purustas, kandis 15–20–25 korda väiksemaid kaotusi. Kas on see võimalik? See ei ole võimalik. Ometi nii juhtus. Niisiis kerkib ajaloolaste ette ülesanne. Kõigepealt tunnistada fakti – see võttis aega umbes 60 aastat. Küll mitte Nõukogude ajalooteadusel – nemad ei ole seda tänaseni tunnistanud. Kuid 60 aastat pärast neid sündmusi on lõpuks õnnestunud valjusti ja avalikult tunnistada tõsiasja, et toimus uskumatu sõjaline

katastroof, ning esitada küsimus, miks see ikkagi toimus. Ma ei hakka raiskama teie aega ja tähelepanu, et esitada tuntud Nõukogude väärõpetusi küll Wehrmacht’i väidetavast arvulisest ülekaalust, mida mõistagi ei olnud, küll Nõukogude relvastuse väidetavast tehnilisest mahajäämusest. Isegi kui see mahajäämus oli, ei saanud sellega seletada säärast kaotuste vahekorda. On teine vastus. See on küllaltki ilmne, ning seda kinnitavad täielikult dokumendid, arvud ja faktid. Punaarmeed ei purustatud lahinguväljal. Ei olnud niisugust lahingut, kus oleks hukkunud ühel pool 25 Nõukogude sõdurit ja teisel pool üks sakslane. Punaarmee läks laiali ja hajus. 1941. aastal kaotatud 8 miljoni punaarmeelase hulka kuuluvad need 3,8 miljonit, kes langesid vangi. Väejooksikute hulka on raske kokku lugeda. Siiski on hiljuti avalikustatud ja avaldatud NKVD dokumendid, mille järgi ainuüksi 1941. aasta kuue kuuga ja ainuüksi NKVD poolt – kuigi väejooksikuid püüdsid ka teised struktuurid –, vahistati 710 000 desertööri. Kaugeltki mitte kõikidel maailma armeedel pole nii suurt isikkoosseisugi. 710 000 desertööri vahistati, kuid need olid need, kes põgenesid itta. Normaalne desertöör ei jookse aga itta, kui ta perekond on jäänud sakslaste okupeeritud territooriumile, vaid ikka perekonna juurde. Kui paljud põgenesid läände, seda me ei tea. Kuid me teame, et Saksamaa poolt okupeeritud territooriumidelt kutsuti aastail 1943–1944 mitmel korral teenistusse 940 000 meest.

Mitmel korral tähendab seda, et nad olid armee koosseisus, siis jäid miskipärast oma väeosast kõrvale, siis aga leiti nad üles ja kutsuti uuesti teenistusse, nii et me saame 940 000 pluss 710 000. See on juba vähemalt 1,5 miljonit desertööri, kes said paljastatud, arvestamata neid, kes läksid sakslaste teenistusse SS-vägedesse ja politseiüksustesse, kes hukkusid okupatsiooniaastatel või kes põgenesid läände. Nii et kõige tagasihoidlikuma, kõige minimaalsema hinnangu järgi kaotas Punaarmee vangide ja väejooksikutena suurusjärgus 5,5 kuni 6 miljonit inimest. Kui me võrdleme nende hulka Punaarmee lähtearvuga lahingutegevuse alguses, siis on neid kaks korda rohkem. Püüdke sellesse arvu süveneda. Armee läks üks kord täielikult laiali, ja siis läks veel üks kord täielikult laiali. Vangide ja väejooksikute koguarv ületas kahekordselt relvajõudude lähtearvu. Neidsamu uskumatuid asju me näeme lahingutehnika vallas. Punaarmee kaotas 1941. aasta jooksul 6 340 000 ühikut laskurrelvi. Niisugune hulk vintpüsse ei saa ju ometi katki minna. Võib öelda, et Nõukogude lennukid ja tankid olid viletsad ja kõik oli vilets, aga kas Mussini kolmeliinine vintpüss oli siis tõesti nii lootusetu, et poole aastaga võis neid katki minna 6,5 miljonit tükki? Või siis kaotas Punaarmee iga kuu 2 000 tankitõrjekahurit, 1943. aastal aga läks täpselt samasuguseid kahureid kaotsi juba viis korda vähem. Väga huvitavad on miinipilduja kohta käivad arvud. Ma arvan, et mehed teavad, mis asi on miinipilduja. See on toru, all aga on plaat. Seal pole midagi, mis võiks katki minna. Ometi kaotas Punaarmee 1941. aastal umbes 60 protsenti miinipildujaid, 1943–1944 läks aga täpselt samasuguseid miinipildujaid katki viiskuus korda vähem. Ma arvan, et ka see, millest need arvud räägivad, on piisavalt arusaadav. Need räägivad sellest, et katastroofilise lüüasaamise põhjus oli väljaspool tehnikasfääri, väljaspool operatiivkunsti. Armee keeldus sõdimast. Armee, kes keeldus sõdimast ja muutus massiks, pidi paratamatult kandma kaotusi, ja pidi paratamatult kandma tohutut kahju. 

MAAILMAVAADE

31


Maailma Vaade www.maailmavaade.ee

Peatoimetaja: Mart Helme Kolleegium: Mart Helme, Tunne Kelam, Kadri Kopli, Aimar Altosaar, Berit Teeäär, Marko Mihkelson, Andres Herkel, Mart Nutt,Veiko Lukmann Toimetus: Anneli Kivisiv, Kaja Villem, Kaja Sõrg Keelekorrektuur: Hille Saluäär Toimetuse kontakt: +372 5690 9237, anneli.kivisiv@gmail.com

Paavst Benedictus XVI õnnistamas sajatuhandelist rahvahulka Roomas 17. veebruaril 2013. Paavst teatas, et astub 28. veebruaril seoses halva tervisega tagasi. Paavsti tagasiastumine on põhjustanud mitmesuguseid spekulatsioone, alates Vatikani-vastastest korruptsioonisüüdistustest ning lõpetades kuuria süüdistamisega pedofiilias. Viimati loobus elusolev paavst oma positsioonist 15. sajandil.

Scanpix

Väljaandja: Tunne Kelami büroo, Kivisilla 4-9, Tallinn 10145 +372 773 4201, kaja.villem@irl.ee

Sisukord Peatoimetaja veerg Lk 2 Seltsimehed. Maailma kommunismi ajalugu, Robert Service Lk 2 Usutav solidaarsus? Bo Hugemark Lk 3 Iirimaa Euroopa Liidu nõukogu eesistujana, Seán Kelly Lk 6 Euroopa vajab mõttepausi Lk 8

Scanpix

Prantsuse sõdur Diabaly linnas Malis 22. jaanuaril 2013. Euroopa Liit eraldas kümnete tuhandete Mali sõjapõgenike olukorra leevendamiseks 20 miljonit eurot. Prantsusmaa sõjalist missiooni separatistide ja islamiäärmuslaste tagasitõrjumiseks Mali põhjaja keskosas otsustasid toetada ka teised Euroopa Liidu liikmesriigid.

Läti poliitilise süsteemi muutused 2010–2012 ja tulevikuareng, Veiko Spolitis Lk 9 Kuuba Anno Domini 2013, John Suarez Lk 12 Pingpong Vaiksel ookeanil USA ja Hiina suhete koidikul, Mart Helme Lk 16 Ida- Ja Lõuna-Hiina mere territoriaalvaidlused, Mattias Sonnenberg Lk 18

Akende parandamine Tšeljabinski sünnitushaiglas Uuralites. 17. veebruaril tabas linna Maa atmosfääri sisenenud meteoriidi plahvatamise tagajärjel lööklaine, mis purustas aknaid ja vigastas kokku 1200 inimest.

Scanpix

Venemaa pöördub itta, Aimar Altosaar Lk 19 Tudeng Lõuna-Koreas – südametunnistus ja mootor, Anu-Mari Kivisiv Lk 22 Venemaa välis- ja julgeolekupoliitilised kavatsused Arktikas, Katarína Fábriová Lk 25 Stalini sõjaplaanid ning Punaarmee kokkuvarisemine 1941. aasta suvel, Mark Solonin Lk 29 Esikaas: Scanpix

ISSN-L 2228-0200 ISSN 2228-0200

Profile for otse.info

Maailma Vaade 19  

Kord kvartalis ilmuv välispoliitika ajakiri.

Maailma Vaade 19  

Kord kvartalis ilmuv välispoliitika ajakiri.

Profile for otse.info
Advertisement

Recommendations could not be loaded

Recommendations could not be loaded

Recommendations could not be loaded

Recommendations could not be loaded