Page 1


PEATOIMETAJA

PEATOIMETAJA SOOVITAB

Meie ajalugu on meie ajalugu

Maailma Vaate järjekordne number ilmub põneval ajal. Rahaturgude kokkuvarisemine, esimesed riikide pankrotid, vägivalla kontrolli alt väljumine LähisIdas, pingete kasvamine uue ja vana Euroopa vahel Euroopa Liidus, transatlantilise solidaarsuse ebamäärane seis, Venemaa, Venezuela ja teiste paariariikide katsed pakkuda demokraatiale alternatiivi, rahvusvahelise üldsuse ning organisatsioonide võimetus peatada tuumarelva ähvardav levik – see on vaid lühike nimekiri senise maailmakorra lagunemise ilmingutest möödunud aastal. Majanduskriisi puhul loodetakse valitsuste aktiivsele tegevusele ning riiklike ressursside paiskamisele raskustesse sattunud ettevõtete ja valdkondade toetuseks. Kui efektiivseks see tee osutub, näitab juba lähem tulevik. Kui prohvetiteks osutuvad skeptikud, kes ennustavad, et riiklike vahendite ärapõletamise järel abiprogrammides tõeline kriis alles algab, kiirenevad muutused maailmas valitsevates vahekordades veelgi. Ühtlasi sillutab seesugune stsenaarium üha tõenäolisemalt teed autoritaarsusele, ühiskondade ülalt alla tsentraliseerimisele ja eluks vajalike vahendite kontrollitud jaotamisele võimu haaranute poolt. Samas võivad edukalt tõeks osutuda ka nende ennustajate seisukohad, kes kinnitavad, et Barack Obama valimine USA presidendiks vabastas maailma George W. Bushi valitsusperioodi jooksul kujunenud vimmast Ameerika vastu ja lõi eeldused rahvusvaheliste suhete muutmiseks evolutsioonilisel, mitte revolutsioonilisel teel. Nii või teisiti: kas tahame seda või ei, kuid aasta 2009 lõpuks on maailm meie ümber oluliselt muutunud. Missuguseks, saame tõdeda alles aasta pärast. Maailma Vaade hoiab asjadel silma peal.

2

Eesti üheks olulisemaks välispoliitiliseks väljakutseks on viimastel aastatel kujunenud meie ajalugu. Õigemini see, kuidas Venemaa oma ametlikus propagandas meie ajalugu moonutada püüab. Eelkõige käib see nn lähiajaloo, veel kitsamalt aga aastate 1939–1956 kohta. Just see on meie ajaloos ju periood, kus eesti rahva tahtest, rahvusvahelisest õigusest ning kõige elementaarsemast inimlikust õiglusest Venemaa (aga kohati ka teiste suurriikide) poolt tankiroomikutega üle sõideti. Kahjuks oleme seni käsitlenud oma ajaloo seda perioodi just nagu eraldiseisvana ümbritsevate rahvaste ajaloost. Kahtsusväärselt pole meie ajaloolased olnud kuigi varmad meie kannatusi süsteemselt ning uuematele uuringutele põhinevalt laiemasse konteksti asetama. Ometi oleks see uusi olusid, avanenud arhiive ning vaba teadusliku koostöö võimalusi arvestades igati võimalik ning Eesti ja teiste Balti riikide vastu Moskva poolt valla päästetud propagandasõda arvestades ka eluliselt vajalik. Iseenesest pole siin mingit võimatut missiooni. Nii Eestis, Lätis, Leedus kui ka Soomes on viimase kümnendi jooksul valminud hulgaliselt artikleid, väitekirju ja uurimusi, mis nõukogude ajal ajaloo valgeteks laikudeks kuulutatud valdkondadele ja perioodidele uut valgust heidavad. Üheks seesuguseks valgusallikaks, mis annab laiema tausta ka meie endi võitlustele taas ähvardanud Nõukogude okupatsiooni vastu 1944. aastal, on kirjastuse Grenader poolt värskelt üllitatud teos „Läti leegion”. Raamatu autor Arturs Silgailis seisis ise Teise maailmasõja päevil Läti rahvusväeosade loomise juures ning ei tugine oma uurimuses seega mitte üksnes arhiividele, vaid valdab teemat ka tänu vahetule kogemusele. Ta ise ütleb raamatu eessõnas muu hulgas järgmist: „Suur osa läänemaailmast ei mõista siiani, miks Balti rahvad – antud juhul siis lätlased – Teises maailmasõjas aktiivselt Saksa sõjaväkke astusid. Veelgi üllatavama mulje jätab Läti valmisolek Saksamaad toetada seoses asjaoluga, et varem polnud lätlased suhtunud sakslastesse sugugi mitte poolehoiuga...

Kuid ainult ühest okupatsiooniaastast Lätis (1940–1941) piisas selleks, et need (suhted) drastiliselt teiseneksid.” Ja teisal: „Olles veendunud, et sellisel viisil (relvaga) suudavad lätlased tagada oma kodumaa vabaduse, võitlesid Läti leegionärid meeleheitlikult kuni sõja lõpuni. Nii nende isamaa-armastust, omakasupüüdmatust ja arvukates lahingutes ilmutatud sangarlikkust kui ka neid määratuid ohvreid, mida Läti rahvas sõja jooksul kandis, tuleb pidada vaieldamatuks tõestuseks selle kohta, et lätlased ei ühinenud mitte mingil juhul Nõukogude Liiduga vabatahtlikult, vaid inkorporeeriti sinna vägivaldselt.” „Läti leegion” on raamat, mis kindlasti lähendab meie kaht nii sarnase ajalookogemusega rahvast. See selgitab kiretult, dokumenteeritult ning isiklike kogemustega vürtsitatult seda tõde, mida tunnevad oma ajaloost kolm Balti riikides elavat väikerahvast.


Jätkan võitlust, kuni Valgevene on vaba maa Kaja Sõrg

Milline on teie hinnang Gruusia ja Venemaa konfliktile? Idealiseerimata küll Gruusia valitsuse poliitilisi valikuid, näen seda konflikti kui Venemaa agressiooni iseseisva riigi territoriaalse tervikluse vastu. Gruusia separatistlike provintside Abhaasia ja Lõuna-Osseetia ühepoolne tunnustamine Venemaa poolt on vastuolus ÜRO resolutsioonidega. See tunnustamine on rahvusvahelise õiguse normidest üleastumine, mis viib ebastabiilsuse ja pingeteni kõnealuses postsovetlikus piirkonnas. Selline samm ÜRO Julgeolekunõukogu alaliselt liikmelt loob äärmiselt ohtliku pretsedendi, sest see läheb vastuollu ÜRO resolutsioonide ja Helsingi lõppaktiga. Kuidas see konflikt teie arvates mõjutab Lukašenka käitumist, arvestades hiljutist poliitvangide vabastamist, Vene suursaadiku avaldusi, Lukašenka vihjeid võimalikule Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamisele jne? Moskva tahab, et Valgevene tunnustaks Lõuna-Osseetia ja Abhaasia väljakuulutatud iseseisvust. Ma olen kindlalt veendunud, et Valgevene poliitika peaks lähtuma Gruusia territoriaalse tervikluse ja suveräänsuse puutumatuse põhi mõttest. Tõsiasi, et Lukašenka on siiani keeldunud Venemaa nõudmistele vastu tulemast, näitab, et Kremli asjaajamisstiil oma naaberriikidega teeb teda ettevaatlikuks. Energiahinna tõusust tingitud majandusprobleemid on režiimi alustalasid kõigutanud. Lukašenka tahab vältida täielikku sõltuvust Venemaast. Ta tahab Läänelt majandusabi, ilma et peaks muutma Valgevene poliitilist kliimat. Ma arvan, et Lääs peaks jätkama dialoogi- ja koostööpoliitikat Valgevenega. Me teame, et pole eriti põhjust uskuda Minski ametlike lubaduste usaldusväärsust. Kuid Valgevene püsimajäämiseks ja arenemiseks vaba ning sõltumatu Euroopa riigina on vaja dialoogi Euroopaga. Sellest dialoogist võib sündida palju asju, mida pole osatud oodatagi.

EP fototeenistus

Intervjuu Valgevene juhtiva opositsioonipoliitiku Alaksandr Milinkevitšiga Mida te arvate Euroopa reageeringust parlamendivalimistele? Kas peate seda liiga lahjaks? OSCE vaatlejatel oli õigus, kui nad jõudsid järeldusele, et 28. septembri parlamendivalimised ei olnud vabad ja õiglased. Suurim kampaaniaaegne edusamm – kolme poliitvangi vabastamine, kellest tuntuim on endine presidendikandidaat Alaksandr Kazulin – polnud valimistega otseselt seotud. Valimised ise tõestasid, et Valgevene võimud ei suuda oma avaldustele vaatamata kuidagi võimaldada normaalsete poliitiliste protsesside toimimist ega kindlustada tõeliselt võistlevaid ja ausaid valimisi. Opositsiooni esindajate osakaal kohalikes valimiskomisjonides (0,07%) ja sõltumatute vaatlejate eemalhoidmine häältelugemisest on kõnekaimad näitajad läbipaistmatute ja äärmiselt erapoolikute valimistoimingute kohta Valgevenes. Tunnustada parlamenti, mis on moodustatud muudel alustel kui rahva tahe, tähendaks avalikult trotsida demokraatlikke norme. Me oleme näinud ainult tühiseid fassaadimuutusi, režiimi sisu on aga jäänud samaks. Ma arvan, et Euroopa avatus Valgevenele on otsustava tähtsusega. Pärast poliitvangide vabastamist on ja peabki olema Euroopa Liit Valgevene kõige usaldusväärsem partner uuenduste tegemisel. Kuid konstruktiivset dialoogi pärsivad ühelt poolt ELi seatud tingimused ja teiselt poolt Valgevene poliitiliste liidrite tahtmatus alustada muudatusi riigis ilma kindlate tagatisteta. Kui osapooled lepivad kokku ELi seatud 12 tingimuse (nn teekaart) ümbersõnastamises ja nende tingimuste järkjärgulises täitmises Valgevene poolt, on väga tõenäoline, et saab alustada tõelist dialoogi. See avaks väljavaate Valgevene ja Euroopa Liidu suhete paranemisele ning looks uusi võimalusi meie iseseisvuse tugevdamiseks. Millised oleksid Euroopa Liidu poolt tõhusaimad sammud? Et ära hoida Valgevene vajumist sügavasse kriisi, peab ühendatud Euroopa välja töötama aktiivse, moraalse, kuid

paindliku poliitika ja täpselt kooskõlastatud järjekindlad meetmed. Dialoogi tulemusel tuleks vastu võtta üksteisele lähenevate majanduslike ja poliitiliste sammude programm. Teekaart peaks hõlmama ELi ja Valgevene vastastikuseid meetmeid ja kahepoolseid kohustusi. Ainus alternatiiv dialoogistrateegiale on Valgevene jätkuv eneseisolatsioon, mis lõppeks esmalt minu riigi majandusliku ja hiljem ka poliitilise iseseisvuse kadumisega. Euroopa ei ole täielik ilma Valgeveneta; Valgevenes ei teki demokraatiat ilma Euroopata. Pidades dialoogi võimudega, peab Euroopa samas suurendama toetust Valgevene kodanikuühiskonnale, kuni tekib tugev demokraatlik rahvuslik identiteet koos vastutus võimelise kodanikuosalusega poliitikas. Valgevene esmased kohustused peaksid hõlmama poliitiliselt motiveeritud surveavalduste lõpetamist opositsioonile ja kodanikuühiskonnale, seaduslike ja tõesti kehtivate tagatiste kindlustamist meediaja ühinemisvabadusele, valimisseaduse muutmist, nii et see vastaks OSCE vabade ja õiglaste valimiste kriteeriumidele. EL kohustuks kiiresti langetama Schengeni viisa hinda Valgevene kodanikele samale tasemele Ukraina ja Venemaa kodanike makstava 35 euroga, järkjärgult kustu-

MAAILMAVAADE

3


Scanpix

Valgevenelased oma raha päästmas. 3. jaanuaril devalveeriti Valgevene rubla 20 protsendi võrra. Lihtkodanikele tuli devalveerimine täieliku ootamatusena.

tama Valgevene ametnikke viisakeelu nimekirjast, pakkuma Valgevenele ekspordisoodustusi ning lubama Valgevenel osaleda mitmes ENP (European Neigbourhood Policy) programmis, eeskätt energia-, transpordi- ja keskkonnavaldkonnas. Viisaküsimus on kõige pakilisem asi, mille saab ühepoolselt lahendada EL, et näidata oma head tahet tavalistele valgevenelastele, kes praegu tunnevad, et Euroopa on nad uue müüriga eraldanud. Pärast esimese etapi lõpetamist peaksid osapooled asuma tööle järgmise kallal. Kui üks pool oma kohustusi enam ei täida, peatab ka teine pool oma edasised sammud. Majanduslikke ergutus vahendeid võiks kasutada Valgevene valitsuselt inimõiguste osas suuremate möönduste nõudmiseks. Kas Gruusia–Venemaa konflikt on mõjutanud Valgevene majandust? Kas Valgevene majandus on üldiselt stabiliseerumas? Valgevene on jõudnud ummikseisu. Riigijuhtidel pole poliitilist tahet ega majanduslikke vahendeid Venemaast vähem sõltuva säästva arengu poliitika elluviimiseks. Tulu, mis saadakse kokku

4

CO2 transiidi ja Valgevene ekspordi eest Venemaale, moodustab umbes poole Valgevene riigieelarvest. Valgevene reformimata ja konkurentsivõimetu majandus pole valmis vastu astuma energiaressursside turuhindadele. Isegi imetilluke gaasihinna tõus sunnib valitsust Moskvalt miljardeid dollareid laenu võtma. Kui Valgevene ei alusta oma majanduse moderniseerimist ja poliitilise süsteemi liberaliseerimist, muutub tema sõltuvus Venemaast kriitiliseks. Majanduslike ja poliitiliste kohustustega Venemaa külge aheldatud Valgevene ei ole suveräänsuse püsimise tagatisteta ja stabiliseerimiseks vajaliku finantsabita suuteline alustama evolutsioonilisi ümberkujundusi riigi poliitilises ja majandussüsteemis. Te olete öelnud, et jätkate võitlust, kuni Valgevene on vaba maa. Kuidas ja millal see võiks juhtuda? Ma arvan, et kõige tähtsam, mida me oma maal, Valgevenes, teha saame, on inimestega rääkida, nendega kohtuda, neid kuulata, nende vajadusi sõnastada, pakkuda neile igakülgset abi, harida ja motiveerida neid, selgitada oma seisukohti ning anda alternatiivset informat-

siooni. Me peame tegema lõpu hirmule ja ükskõiksusele meie ühiskonnas. Tahaksin ühendada inimesed mitte ainult diktatuuri vastu, vaid ka demokraatia, iseseisvuse ja euroopalike väärtuste poolt. Usun, et suudame seda.

Alaksandr Milinkevitš on sündinud 25. juulil 1947 Hrodnas. Füüsikateaduste doktor 1976. Töötanud füüsika õppejõuna Valgevenes ja Alžeerias. 1990 – 1996 Hrodna aselinnapea. Poliitikas aastast 2001, kui oli Valgevene parlamendi valimistel opositsiooni kandidaadi Siamion Domaši valimiskampaania juht. 2005 kandideeris Valgevene Ühendatud Demokraatlike Jõudude kandidaadina Valgevene presidendiks, saades 6% valijate häältest Lukašenka 83% vastu. Hiljem on Milinkevitšit korduvalt fiktiivsete süüdistuste alusel arreteeritud ja vangis hoitud. 2006 andis Euroopa Parlament Milinkevitšile ELi kõrgeima inimõiguste auhinnaAndrei Sahharovi preemia. 2008. aasta Valgevene parlamendi valimistel ei saanud parlamendikohta ükski opositsiooni kandidaat.


Tagasi algusesse Lähis-Ida konflikti juured asuvad Euroopas Mart Helme

Jaanuaris Gaza sektoris alanud järjekordne relvakonflikt palestiinlaste ja juutide vahel on taas tõmmanud maailma avalikkuse tähelepanu selles piirkonnas käärivale vägivallale. Sealjuures on globaalselt teravama kriitika osaliseks saanud pigem Iisrael kui palestiinlased. Ka Euroopa Liit on nõudnud Iisraelilt sõjategevuse kohest lõpetamist ja ähvardanud juudiriiki mitmete diplomaatiliste meetmetega, kui Tel Aviv sõjalisi operatsioone jätkab. Kõige selle kõrval on konflikti pikka ajalugu arvestades jäänud objektiivse käsitluseta see, millest Lähis-Ida vastasseis üldse alguse sai ning kes on selles aegade jooksul siiski agressiivsemat rolli mänginud. Nii paradoksaalne, kui see hetkel ka ei tundu, peituvad Lähis-Ida konflikti juured Euroopa 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse antisemitismis, mis miljonid juudid nii Venemaal, AustriaUngaris kui ka Lääne-Euroopa riikides alternatiivi ette seadis : kas taluda pogromme ja diskrimineerimist või lahkuda senistest asukohamaadest. Just igapäevane mõnitamine ja tagakiusamine tingisid selle, et 20. sajandi algul asusid sajad tuhanded juudid USA-sse – ja Palestiinasse. Viimase puhul on samuti oluline osundada nendele meeleoludele, mis valitsesid 19. sajandi teisel poolel Euroopa rahvaste teadvuses. Teatavasti tabas just sel ajajärgul Euroopat rahvusliku ärkamise palavik. Impeeriumide väikerahvad – teiste hulgas ka eestlased – tunnetavad järjest selgemalt ja jõulisemalt oma erisust ning hakkavad ühtlasi üha sihikindlamalt võitlema oma kultuurilise identiteedi ja poliitilise iseolemise eest. Erandiks polnud selles ka juudid, kes samuti organiseerusid ning tõstsid muu hulgas kilbile loosungi

naasmisest oma ajaloolisele kodumaale, kust roomlased nad omal ajal maailma laiali pillutanud olid. 1897. aastal asutatud Maailma Sionistliku Organisatsiooni ning Juudi Rahvusliku Fondi eestvedamisel hakataksegi Palestiinas maad ostma ja juudi asundusi rajama, loomaks sel moel kondikava tulevasele juudi rahvusriigile Eretz Israelile. Loomulikult ei vaadatud Palestiinas sisserändajate peale hea pilguga, kuid algul ei tundunud mõned üksikud juudi asulad ja ümberasujate väike arv kohalikele araablastele, kes liiatigi elasid Türgi impeeriumi valitsemise all, kuigi ohtlikuna. Olukord muutus Esimese maailmasõja järel, kui Ottomani impeeriumi lagunemisel Palestiina alad sattusid Rahvasteliidu otsustega Suurbritannia ja Prantsusmaa eestkoste alla. Sisuliselt kujunes uues olukorras välja vaenukolmnurk, mille nurkades asusid koloniaalvõimudest sõltumatust taotlevad araablased, oma riigi eest võitlevad juudid ning Rahvasteliidu mandaadi alusel tegutsevad inglased-prantslased. Viimased ilmutasid aina rahutumaks muutuvate kohalike elanike vaoshoidmisel võrdlemisi suurt abitust ja ebajärjekindlust. Just see aitas vaieldamatult kaasa ka esimeste tõsisemate füüsiliste kokkupõrgete toimumisele araablaste ja juutide vahel. Nii 1920. aasta Nabi Musa pogromm, 1921. aasta Jaffa pogromm kui ka 1929. aasta Hebroni veresaun, mille käigus araablased tapsid sadu juute, veensid viimaseid, et koloniaalvõimude kaitsele loota ei saa. Seega olid araablaste vägivallaaktsioonid otseseks katalüsaatoriks juutide relvastatud omakaitserühmituste loomisele. Ühtlasi tõid need juudisoost asukate jaoks senisest selgemalt päevakorrale ka oma asualade araablastest isoleerimise vajaduse. See omakorda tugevdas nii

kohapeal kui ka rahvusvaheliselt nende juudi poliitikute positsioone, kes kogu aeg olid kõnelenud omariikluse loomise vajadusest. Juudi riigi loomist kiirendas kindlasti ka 1936.–1939. aastani Palestiinas aset leidnud araablaste verine ja purustav ülestõus inglaste vastu. Väsinud kohalikest vastuoludest ja nõrgenenud Teises maailmasõjas, hingas London kergendatult, kui sai Palestiina küsimuse koos seal käärivate juudi– araabia vastuoludega üle anda vastloodud Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile. 1947. aastal otsustas ÜRO rajada endisele Briti mandaatterritooriumile kaks iseseisvat riiki: Palestiina ja Iisraeli. Iisrael aktsepteeris ÜRO plaani otsekohe, palestiinlased leidsid aga, et neile on jäetud liiga vähe. Teiste araabia riikide ässitusel otsustasid palestiinlased osa territooriume juutidelt jõuga ära võtta. Puhkenud kokkupõrgetes said palestiinlased aga kiiresti lüüa. See ei lahendanud paraku konflikti. 1948. aastal sekkusid sõjategevusse palestiinlasi toetavad araabia maad. Egiptuse, Süüria, Transjordaania, Iraagi ja Liibanoni väed püüdsid vastset Iisraeli koondrünnakuga likvideerida, ent said selles esimeses Iisraeli–Araabia sõjas juutidelt lüüa. Lüüasaamisest hoolimata keeldusid kibestunud palestiinlased Iisraeli tunnustamast ning neile määratud aladel Palestiina riiki välja kuulutamast. Palestiinlaste eeskujul ja solidaarsusest nendega keeldusid Iisraeli diplomaatilisest tunnustamisest ka teised araabia maad ning enamik ülejäänud islami rahvastikuga riike mujal maailmas. See olukord viis uute sõdadeni Iisraeli ja araabia riikide vahel 1967. ja 1973. aastal. Mõlemat sõda alustasid taas araablased ja mõlemast väljus Iisrael taas võitjana. Araabia maade ühisrinne murenes alles 1978. aasta Camp Davidi lepingute järel, kui 1948. aastast alates sõjaseisukorras olnud Iisrael ja Egiptus USA vahendusel

MAAILMAVAADE

5


Scanpix

Iisraeli jaanuarikuised jõulised rünnakud Gazas sundisid juudiriigi vastu regulaarseid raketirünnakuid korraldanud Hamasi nõustuma Egiptuse vahendatud järjekordse rahupakkumisega.

rahulepingu sõlmisid ja teineteist diplomaatiliselt tunnustasid. Kahjuks pole viimastel aastakümnetel aktiivselt viljeletud lepituspoliitika Lähis-Ida konflikti siiani lõplikult lahendanud ja seda eelkõige mitmesuguste islamistlike terrorirühmituste provokatiivse tegevuse tõttu. Gaza sektoris võimutseva terroriorganisatsiooni Hamas regulaarsed raketirünnakud Iisraeli vastu on ju käesolevalgi korral piirkonnas suurema vägivallalaine vallandanud. Kahetsusväärselt pole praegune sõjategevus esimene – ega jää kardetavasti ka viimaseks. Seda kõigist rahvusvahelistest jõupingutustest hoolimata.

Lühiteavet Hamasist Hamas on lühend pikemast araabiakeelsest nimest, mis tõlkes tähendab „Islami Vastupanuliikumine”. Organisatsioon, milles eristuvad poliitiline, sotsiaalne ja sõjaline tiib, asutati 1987. aastal Egiptuse Islami Vennaskonna Palestiina haruna. Hamasi põhikirjaline eesmärk on Iisraeli riigi asendamine Gaza ja Jordani jõe läänekalda alade näol laiendatud Palestiina Islamiriigiga. Taktikalistel kaalutlustel on Hamasi liidrid väljendanud siiski valmisolekut aktsepteerida alustuseks Palestiina riigina ka üksnes Gaza ja Jordani läänekalda alasid. Organisatsiooni liidrite ja ideoloogide ametlikel väidetel on nende konflikt Iisraeliga poliitiline, mitte ideoloogiline, religioosne või antisemiitlik. Praktikas kasutatakse Iisraeli vastases propagandas siiski teravalt antisemiitlikku retoorikat. 2006. aasta valimistel Palestiina autonoomia aladel saavutas Hamas

6

põhikonkurendi Fatahi üle veenva võidu, võttes 132 parlamendikohast 76. Hamasi edu põhjuseks oli palestiinlaste rahulolematus Fatahis valitseva administratiivse suutmatuse ja korruptsiooniga. Parlamendivalimiste tulemusena puhkes Hamasi ja Fatahi vahel äge võitlus, mis kulmineerus 2007. aasta juunis Gaza lahinguga. Selle tulemusena tõrjuti Fatah Gazast välja. Jordani jõe läänekallas jäi siiski Fatahi kontrolli alla. Hamas on korraldanud järjekindlalt raketirünnakuid Iisraeli vastu, mis on provotseerinud juudiriiki andma omapoolseid vastulööke. Iisrael, USA, Euroopa Liit, Kanada ja Jaapan on kandnud Hamasi terroristlike organisatsioonide nimekirja. Austraalia ja Ühendkuningriik on liigitanud terroristlikuks Hamasi sõjalise tiiva.


Zuzana Roithová Euroopa Parlamendi siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni aseesimees, ERP-ED fraktsioon, Tšehhi

Tšehhi Vabariik võttis 2009. aasta jaanuaris üle Euroopa Liidu eesistuja ameti. See on Sloveenia järel teine kord, kui 2004. aasta laienemise käigus ELiga liitunud postkommunistlik riik täidab eesistuja kohuseid. Tšehhide stardipositsioon ei ole finantsturu ebakindla olukorra ja Euroopa majanduse üldise aeglustumise tõttu just lihtne. Eesistumine langeb samale ajale ka 2009. aasta juunis toimuvate Europarlamendi valimiste ning uue Euroopa Komisjoni moodustamisega. Tšehhi valitsus tahab aga jätkata sama edukat liini kui Prantsusmaa oma eesistumise ajal. Tšehhi kui eesistujariigi motoks on hüüdlause „Tõketeta Euroopa”. Tahetakse jätkata tõkete kõrvaldamist siseturul ja kasutada täiel määral ära kaupade, teenuste, inimeste ja kapitali vaba liikumist. Tõkete kaotamine peab käima käsikäes kaitsega ebaseaduslike tegevuste vastu, mis ohustavad kodanike turvalisust. Moto väljendab ka Euroopa avatust kogu maailmale.

julgeoleku alal panevad tšehhid rõhku uutele tehnoloogiatele ja tarnijate territoriaalse mitmekesisuse suurendamisele. Eesistujamaana tahab Tšehhi teha Nabucco gaasijuhtmest Euroopa Liidu projekti, et vähendada Euroopa sõltuvust Venemaa gaasist. Tšehhi Vabariik on selle ELi tähtsa gaasiprojekti suuremaid toetajaid. Tšehhi eesistumise ajal tuleb luua ka esimesed kontaktid USAvärske administratsiooniga. USA valitud president Barack Obama astu s ametisse 20. jaanuaril ja tšehhid tahavad toetuda headele suhetele USAga, et anda Atlandi-ülesele partnerlusele uut hoogu. Atlandi-ülese tegevuskava raames tahetakse parandada ka ELi ja NATO suhteid. Tšehhi Vabariik peab väga tähtsaks kahe organisatsiooni lähendamist. Eesistumise ajal vormistatakse lõplikult ka leping ELi ja Venemaa vahel ning üritatakse lõpule jõuda Horvaatiaga peetavate läbirääkimistega.

vabakaubanduslepingud kuue nimetatud riigiga.

Arvestades Tšehhi Vabariigi ajaloolisi kogemusi, hakkavad selguma uued algatused, mis on suunatud Euroopa naabruspoliitika idamõõtme riikidele. Tšehhid töötavad Euroopa Komisjoni tehtud ettepanekute kallal idapartnerluse arendamiseks, et parandada sidemeid Armeenia, Aserbaidžaani, Valgevene, Gruusia, Moldova ja eriti Ukrainaga. Pakutakse välja plaan, kuidas hõlbustada viisasaamist, edendada majandus koostööd ja sõlmida ulatuslikumad Scanpix

Tšehhid on tähtsale kohale asetanud majanduse, energia ja välissuhted. Finantsturu keerulist olukorda arvestades on eesistujal ülesanne rakendada edasisi majanduslikke meetmeid. Energia -

EP fototeenistus

Tšehhi väljakutsed Euroopa Liidu eesistujariigina

Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso ja käesoleva poolaasta eesistujamaa Tšehhi peaminister Mirek Topolanek ühisel pressikonverentsil.

Tšehhi Vabariik on ebamugavas olukorras, sest Tšehhi parlament ei ole Lissaboni lepingu asjus veel otsust vastu võtnud. Toimingu lükkas edasi Senati otsus esitada riigi põhiseaduskohtule taotlus vaadata üle Lissaboni lepingu ja Tšehhi põhiseaduse kokkusobivus. Novembri lõpus teatavaks tehtud kohtuotsuse kohaselt ei ole leping Senatit huvitanud kuue punkti osas vastuolus Tšehhi põhiseadusliku korraga. Seejärel alustasid Tšehhi parlamendiliikmed tööd komisjonides, kuid lõplik hääletus parlamendi mõlemas kojas peaks toimuma veebruaris. Vastavalt Tšehhi põhiseadusele on presidendil, kellel on välispoliitikas muidu vaid esindusroll, õigus ratifitseerida rahvusvahelisi lepinguid. Loodame, et Euroopa juhtiv euroskeptik Václav Klaus ei hakka vastu otsevalitud esindajate tahtele ega lükka ratifitseerimisprotsessi Euroopa Liidus rohkem edasi. Eesistujamaa prioriteedid on ambitsioonikad. Tšehhi ministrid on veendunud, et on eesistumiseks valmis. Pärast lõputuid arutelusid Tšehhi esindajatega võib nende optimismi jagada ja loota, et juuni lõpus on põhjust õnnitleda Tšehhi valitsust tehtud töö eest ja lugeda eesistumisaeg õnnestunuks. Loodetavasti on Tšehhi tegevusest kasu kõigile eurooplastele.

MAAILMAVAADE

7


Vahur Made Eesti Diplomaatide Kooli asedirektor

ÜRO põhikirjaline ambitsioon muutuda geograafiliselt kõiki maailma riike hõlmavaks organisatsiooniks on peaaegu sajaprotsendiliselt täitunud. Maailmaorganisatsioon, mis alustas 51 liikmesriigiga, ühendab praegu 192 riiki. Isegi Šveits, kes aastakümneid liikmesust oma neutraliteedile ohtlikuks pidas, otsustas 2002. aastal ÜROga liituda. Kosovo juba ootab hetke, mil tema lipp ÜRO peamaja ees New Yorgis vardasse tõmmatakse. Vaid Vatikan on siiani rahuldunud ÜROs vaatlejastaatusega. Seega, 63 aastat pärast asutamist võib ÜRO end nimetada mitte ainult maailmaorganisatsiooniks, vaid ka kogu maailma katvaks organisatsiooniks. Vähemalt formaalselt on see nii. ÜRO-vabad piirkonnad Paraku on rahvusvahelise poliitika praktika kujunenud selliseks, et ÜRO maailmaorganisatsiooni-staatuses võib tõsiselt kahelda. Maailm jaguneb piirkondadeks, kus ÜRO saab tegutseda, ning piirkondadeks, kus ÜRO tegevus on kas täielikult võimatu või piirdub üksnes verbaalse tasandiga. Esmalt on eristaatuses muidugi ÜRO Julgeolekunõukogu alalised liikmed. Juba ÜRO loomisel, ÜRO põhikirja kirjutamisel, kandsid need riigid hoolt selle eest, et loodav maailmaorganisatsioon ei hakkaks tegelema ühegi poliitilist laadi probleemiga nende territooriumil. Teisisõnu, poliitiline konflikt, mis puhkeb kas USAs, Venemaal, Prantsusmaal, Suurbritannias või Hiinas ei jõua iialgi ÜRO institutsioonide päevakorda. Lisaks on ÜRO mõjuvõim maailma eri piirkondades kahanenud koos regionaalsete organisatsioonide mõjuvõimu kasvuga.

8

Scanpix

ÜRO tegutseb ÜRO-vabas maailmas Kui ÜRO 1945. aastal loodi, võis eeldada, et organisatsioon hakkab tegelema mõningate konfliktidega Aasias, keskendub Ladina-Ameerika majanduslikule abistamisele ja sealsete riikide piiritülide lahendamisele ning aitab vahendada võimalikke Ida–Lääne vastasseisust tulenevaid pingeid Euroopas. Kuus aastakümmet hiljem on tegelik olukord esialgsest nägemusest oluliselt erinev. ÜRO ei ole institutsioon, kelle abil oleks võimalik lahendada Euroopa probleeme. ÜRO asemel otsustavad ja tegutsevad Euroopas Euroopa Liit, NATO ja OSCE. Endise Jugoslaavia territooriumil peetud sõjad, eriti Kosovo kriis, näitasid, et ÜRO roll Euroopa konfliktides on marginaalne. Lisaks on palju ÜRO liikmesriike, sealhulgas Julgeolekunõukogu alalisi liikmeid, kes ei soovigi ÜRO kasutamist Euroopas ning eelistavad näha selles maanurgas teisi rahvusvahelisi institutsioone. Aasia, mis on aastakümneid olnud üheks ÜRO tegevuse peamiseks raskus punktiks, hakkab samuti järk-järgult maailmaorganisatsiooni mõjuulatusest välja libisema. Hetkel puudutab selline areng eelkõige Ida- ja Kagu-Aasiat. On sisuliselt kujuteldamatu, et ÜRO oleks aktiivne tegutseja Hiinas või Jaapanis. Isegi Korea, kust on ju pärit praegune ÜRO peasekretär Ban Ki-moon, on konfliktipiirkond, kus lahendusi saavad pakkuda pigem regionaalsed suurvõimud kui ÜRO. ASEAN on üha rohkem üle võtmas ÜRO rolli Kagu-Aasias. Seda eriti pärast ÜRO Kambodža operatsiooni lõppemist ning maailmaorganisatsiooni tulutuid katseid sundida Myanmari sõjaväerežiimi pöörduma paindlikuma ja vähem vägivaldse poliitika juurde. ÜRO tegevuse keskseteks aladeks on jäänud Aafrika, Lähis-Ida, Lõuna-Aasia ja Ladina-Ameerika. Tõsi, kõikides

nendes piirkondades on samuti tõusuteel ÜRO-le konkurentsi pakkuvad institutsioonid. Gruusia sõja õppetund Augustikuine Gruusia–Vene sõda andis taas hea õppetunni ÜRO tegutsemisvõimaluste piiridest. Teleülekanded USA–Vene–Gruusia sõnasõjast ÜRO Julgeolekunõukogu istungitelt, kus Gruusia konflikti osas resolutsioonini lõpuks ei jõutudki, olid rafineeritud meelelahutuseks Pekingi olümpiasaadete vahel. Kui ÜRO jäi Gruusia konflikti lahendusest täielikult kõrvale, siis rahvusvahelise poliitika asjatundjad ilmselt väga üllatunud polnudki. Ent Gruusia sõja puhul oli üllatav Euroopa Liidu ootamatult jõuline tõusmine konflikti vahendavaks ja lahendavaks institutsiooniks. OSCE, mida Venemaa oli oma naabruses varem selgelt Euroopa Liidule eelistanud, lükati sama jõhkralt kõrvale nagu ÜRO. Prantsusmaa eesistumine ja president Nicolas Sarkozy prestiiž nõudsid, et Venemaa pidi seekord Euroopa Liiduga arvestama. Kas see jääb nii ka Tšehhi ja Rootsi eesistumiste ajal 2009. aastal, on praegu keeruline öelda. Kindel on, et


Scanpix

ÜRO Peasekretär Ban Ki-moon kohtub Liibanonis oma kodumaalt Lõuna-Koreast pärit rahuvalvajatega. Liibanoni missioon on üks pikaajalisemaid ÜRO rahuvalvemissioone maailmas.

ÜRO jääb edaspidigi Gruusia ja laiemalt Lõuna-Kaukaasia konflikti(de)s pigem kõrvaltvaatajaks kui aktiivseks tegutsejaks. Gruusia konflikti teine õppetund sündis Aafrikas. Konflikti kõrghetkel, pärast Prantsuse presidendi Moskva-visiiti, ilmutas Venemaa huvi hakata osalema rahuvalveoperatsioonides Aafrikas. Novembris, enne ELi–Venemaa tippkohtumist Nice'is teataski Euroopa Komisjon oma rahulolust selle üle, et Venemaa on asunud toetama ELi sõjalist missiooni Tšaadis ja Kesk-Aafrika Vabariigis. Need Aafrika riigid on endised Prantsuse asumaad, kelle sisetülidesse on Prantsusmaa ikka sekkunud. Võib-olla jõuti Sarkozy augustikuise Moskva-visiidi käigus vahetada mõtteid kaAafrika teemadel. Aafrikas on ÜRO juba mõnda aega jagamas poliitilis-sõjalist vastutust

Aafrika Liidu ning Euroopa Liiduga. Nüüd on siis lisandumas veel Euroopa Liidu ja Venemaa kombineeritud variant. Ärgem rääkigem ÜRO reformist ÜRO on selline, nagu ta on, ning selle taga, et teda on nii keeruline reformida, peituvad väga konkreetsed suurriikide huvid. Tegelikult on raske uskuda, et ükskõik millisel kujul reformitud ÜRO saaks rahvusvahelises poliitikas praegusega võrreldes paremini hakkama. Kindlasti oleks nn uue ÜRO mõju tänasega võrreldes veelgi väiksem, sest maailmaorganisatsiooni võimupiiride laiendamisele võib nii mõnigi suurriik vastata sealt lahkumisega. Kuid ÜRO-l on kõigest hoolimata säilinud rahvusvahelises poliitikas kaks väga olulist funktsiooni.

jääksid rahvusvahelise üldsuse ette toomata, palju olulist kriitikat tegemata, kui poleks ÜROd. See on tähtis isegi siis, kui see verbaalne jõud reaalseteks poliitilisteks sammudeks ei muundu. Teiseks on ÜRO oluline institutsiooniline katus nendele maailma piirkondadele, mille regionaliseerumine on veel algfaasis. Ka kaose juhtimiseks peab mingisugune institutsioon ja administratsioon olemas olema. Traditsiooni murdmine võib tuua kaasa oodatust suuremaid tagasilööke. Asudes ÜROd põhjalikult muutma või, veelgi enam, ära kaotama, astume uue sammu eksisteeriva maailmakorra põhjapanevaks ümberkujundamiseks. Aga kas meil on uuest maailmakorrast juba kujutluspilt olemas?

Esiteks on ÜRO jätkuvalt maailma olulisim kõnelava. Paljud probleemid

MAAILMAVAADE

9


Ari Vatanen Euroopa Parlamendi saadik, ERP-ED, Prantsusmaa

Nüüd, 21. sajandi algul seisab maailm silmitsi mitmesuguste uute ja vanade julgeolekuprobleemidega, mis seavad ohtu paljude inimeste elu ja põhjustavad suuri kannatusi. Euroopa Liidul on ainulaadne võimalus ja kohustus aidata kaasa stabiilsusele maailmas. Kuigi Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP) missioonid teevad Euroopa Liidust usaldusväärse tegutseja kogu maailmas, on tegemist suuresti tsiviilmissioonidega, mis keskenduvad konfliktide ennetamisele ja konfliktijärgsele tööle. NATO seevastu on sobilikum täitma konfliktipiirkondades militaaroperatsioone. ELi ja NATO koostöö ja sünergia on seega hädavajalik, et saavutada nende kahe erineva organisatsiooni ühist eesmärki, milleks on rahu ja stabiilsuse edendamine rahvusvahelisel tasandil. Kuna suurem osa ELi liikmesriikidest on NATO liikmed ja 94 protsenti ELi elanikest elavad NATOsse kuuluvates riikides, jääb NATO peamiseks kollektiivkaitse raamistikuks Euroopas. On väga loogiline, et sellises olukorras on ELi ja NATO suhetes palju ruumi teineteise täiendamiseks. Seda aga takistavad kahjuks tihti mitmesugused tehnilised ja poliitilised raskused. Väljakutse tõhustada ja tugevdada ELi ja NATO suhteid eeldab, et poliitilised liidrid üheskoos neile takistustele töötava lahenduse leiavad. Esimene probleem, millel lähemalt peatuda, on ELi piiratud võime korraldada kriisiohjeoperatsioone. Praegu puudub meil püsiv kavandamis- ja juhtimisstruktuur või teisisõnu – Euroopa alaline operatsioonide peakorter. Oma kriisiohjeoperatsioonidele peakorteri leidmisel on ELil kolm valikut. Esimene võimalus on panna see ülesanne ühele viiest riiklikust peakorterist, millele

10

ELil on juurdepääs. See aga tähendaks viivitusi ja tõhususe langust ELi võimes hädaolukordadele reageerida. Teine võimalus on kasutada nn Berliin-plussi¹ kokkuleppe kohaselt NATO vägede peakorterit Euroopas, mis eeldaks ELi ja NATO läbirääkimisi ja ad hoc käsuliini organiseerimist. See valik teeks aga kiire reageerimise võimatuks – näiteks operatsiooni „Althea”² puhul kulus ELi ja NATO läbirääkimiste peale 8 kuud. Kolmas võimalus oleks kasutada ELi operatsioonide keskust Brüsselis, mis ei ole aga ELi alaline struktruur. Keskuse saaks käivitada viie päevaga ning see saavutaks täisvõimsuse 20 päeva jooksul kuni 2000 sõdurit hõlmavate operatsioonide tarbeks. Probleemiks saab siinkohal aga keskuse töö, sest see eeldab Euroopa Liidu Sõjalise Staabi panust. Väheneb staabi võime täita oma ülesandeid seoses kriisohje strateegilise planeerimisega, sõjalis-strateegilise eriolukordadeks planeerimisega jne. Need puudujäägid mõjutavad ja piiravad tõsiselt ELi operatsioonide tõhusust ning usaldusväärsust. Neist puudustest ülesaamiseks on ELil tarvis alalist operatsioonide peakorterit. Et peakorteri töö oleks tõhus ja kooskõlastatud, peaks see asuma Brüsselis ning alluma Euroopa Komisjoni asepresidendile, ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale. Peakorter võimaldaks poliitiliste valikute ja otsuste sõjalisi tagajärgi poliitikutele paremini seletada ning täiendaks praegust NATO juhtimisstruktuuri toekama Euroopa tugisamba abil. Teiseks mõjutab sõjaliste võimete ebatõhus kasutamine nii EJKP operatsioonide kui ka NATO toimimist. 27 liikmesriiki kulutavad kaitseotstarbeks ühtekokku 200 miljardit eurot, kuid hoolimata suurtest sõjalistest ressurssidest ei ole eurooplastel vajalike oskustega sõdureid ikka piisavalt. Liikmesriikide relvajõudude koosseisu kuulub kokku ligikaudu 2 miljonit sõjaväelast, kuid EL suudab üle maailma toimuvatele operatsioonidele saata ja seal jätkusuutlikuna

Taina Mertalo

ELi ja NATO partnerlus vajab värskeid lahendusi

hoida vaevu 60 000 sõdurit. Seetõttu on ülioluline, et liikmesriigid ELi ja NATO koostöö jaoks oma sõjalisi ressursse paremini ära kasutaksid. Kurb tõsiasi on veel see, et Euroopa NATO liikmed ei kanna oma õiglast osa kohustustest ei kulutuste ega ka inimressursi valdkonnas. ELi liikmesriigid peaksid oma kohustusi NATO ees tõsiselt võtma. Kolmandaks on NATO ja ELi liikmete vahel tüliküsimusi (näiteks Küprose osalemine ELi ja NATO kohtumistel või Türgi koostöö ELi ja NATO operatsioonidel), mis takistavad head koostööd alliansi ja ELi vahel. Kaht organisatsiooni liidaks see, kui ELi ja NATO ühiskohtumistele kutsutaks kõik ELi liikmesriigid. Niisama oluline on, et NATO liitlastele, kes on ELi kandidaatriigid, antaks vähemalt Euroopa Kaitseagentuuri assotsieerunud liikme staatus ning nad kaastaks sügavamalt EJKP struktuuridesse. Tõhus koostöö ELi ja NATO vahel on võimalik ainult siis, kui omavahelised pinged on kadunud. Kõik ELi riigid peaksid saama NATO liikmeks. Kahjuks õõnestab ELi ja NATO sujuvat koostööd külma sõja aegne sõjalise mitteliitumise doktriin, mida kaitseb ka näiteks minu kodumaa, Soome. See suhtumine on vesi ebademokraatlike ja mitte veel demokraatlike jõudude veskile. Millal avab Soome ometi oma silmad?


Scanpix

„Althea” operatsiooni Soome rahuvalvejõude juhtiv kolonelleitnant Marko Juhani Ekström ja Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Javier Solana kohtumisel Brüsselis.

ELi ja NATO suhete tulevikku arutades ei saa mööda vaadata Venemaa rollist. Hiljutine kriis Gruusias paljastas kahjuks Venemaa valmisoleku ajada agressiivset ja destabiliseerivat välispoliitikat. Nende sündmuste ja Venemaa poolt välja pakutud uue „julgeolekupakti” taustal peaks EL selgelt välja ütlema, et kuigi on äärmiselt soovitav, et dialoog Venemaaga Euroopa julgeoleku teemal jääks avatuks, ei kiida ta heaks mis tahes plaane, millega püütakse ühepoolsete julgeolekuhuvide nimel hiilida kõrvale või seada kahtluse

alla Euroopa olemasolev julgeolekuarhitektuur, mis rajaneb demokraatlike vabaduste kaitsmisel Atlandi-ülese liidu poolt. Samuti peab EL andma selge Euroopa-sihi riikidele, nagu Ukraina, Moldova ja Gruusia, mida Venemaa kasutab ära oma mõju säilitamiseks ELi naabruskonnas.

Euroopa Liidu sõjalised ja tsiviiloperatsioonid

sioonides osalemine on liikmesriikidele (sh Eesti) vabatahtlik.

Berliin-plussi partnerluslepe oli alus ELi esimese sõjalise operatsiooni „Concordia” alustamisele Makedoonias 2003. aasta märtsis. Lisaks suutis EL 2003. aasta kevad-suvel kiirelt alustada NATOst täielikult sõltumatu sõjalise operatsiooniga „Artemis”, mis toimus väljaspool Euroopat – Kongo Demokraatlikus Vabariigis. Nüüdseks on need kaks operatsiooni lõppenud. ELi operat-

2004. aasta detsembris võttis EL üle NATO stabiliseerimisjõudude SFOR sõjalise operatsiooni Bosnias ja Hertsegoviinas. ELi operatsiooni koondnimeks sai „Althea” ja see tegutseb samuti Berliin-plussi kokkuleppe alusel. „Althea” on ELi kolmas sõjaline operatsioon. Julgeolekuolukorra paranedes on operatsiooni mahtu oluliselt vähendatud. Eesti on operatsioonis „Althea” osalenud alates 2004. aasta detsembrist kahe-

lahendusi inimkonna üha suurenevatele kannatustele.

¹ Berliin-pluss on 16. detsembril 2002 ELi ja NATO vahel sõlmitud lepete sari, mis põhineb 1999. aasta NATO Washingtoni tippkohtumise järeldustel. ² ELi operatsioon Bosnias ja Hertsegoviinas.

Alliansi 60. aastapäev on hea võimalus, et uuendada ELi ja NATO suhteid ja taaskinnitada ühiseid väärtusi demokraatia ja inimõiguste kaitsel. Poliitikutel tuleb otsustada, kas nad tahavad leida kolme staabiohvitseriga ning 2005. aasta detsembrist kuni 2007. aasta juuni lõpuni ka Kaitseliidu baasil moodustatud rühmasuuruse üksusega. 2006. aastal toimus Kongos neljakuuline sõjaline operatsioon, mille ülesanne oli tagada julgeolekut presidendivalimiste perioodil. 2008. aasta 28. jaanuaril võttis nõukogu vastu otsuse alustada ELi sõjalise operatsiooniga Tšaadis ja KeskAafrika Vabariigis, et sillutada teed pikemaajalisele ÜRO missioonile piirkonnas.

MAAILMAVAADE

11


EP fototeenistus

Euroopa Liidu äärepoolseimad piirkonnad Margie Sudre Prantsuse ülemeredepartemange esindav Euroopa Parlamendi saadik ERP-ED fraktsioonis, UMP delegatsiooni esinaine, Réunioni regionaalnõukogu liige, endine minister

Ma olen pärit Réunioni saarelt ja esindan Euroopa Parlamendi liikmena Prantsuse ülemeredepartemange. Olen väga meelitatud sellest, et minu sõbrad ERP-ED fraktsiooni Eesti delegatsioonist palusid mul tutvustada oma valimisringkonda. Euroopa Liidul on seitse äärepoolseimat piirkonda: Prantsuse meretagused departemangud (Guadeloupe, Guajaana, Martinique, Réunion), Hispaaniale kuuluvad Kanaari saared ning autonoomsed Portugalile kuuluvad alad – Assoorid ja Madeira. Euroopa Liidu äärepoolseimate piirkondade õiguslik tunnustamine tuli järk-järgult ja aeglaselt, ent on nüüd sätestatud Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 299 lõikes 2. Viieteistkümne aasta jooksul on Euroopa Liit kohandanud ühenduse poliitikat, et need piirkonnad lõimuksid Euroopaga. Äärepoolsemaid piirkondi eristab ülejäänud Euroopa Liidust nende geograafiline ja sotsiaal-majanduslik eripära. Eelkõige on nad väga kaugel Euroopa mandrist. Kõige lähemal Euroopale on Madeira, mis asub 1000 km kaugusel Lissabonist, kuid lõunapoolkeral asuvat Réunioni lahutab Pariisist 10 000 km. Seitsmest regioonist kuus on saared ja Prantsuse Guajaanagi on Amazonase metsadest ümbritsetud enklaav. Saarestikuline olemus tingib selle, et Guadeloupe'i, Hispaania regioonide (Kanaarid moodustuvad seitsmest saarest) ja Portugali regioonide (seitse Assooride saart ja kaks asustatud Madeira saart) administratiiv- ja majandusstruktuurid on tihti dubleeritud. Oluline eripära on füüsikaliste tingimuste kontrastsus: troopiline või subtroopiline kliima, mägine ja vulkaaniline maastik, eriline

12

topograafia ning looduslike riskide olemasolu – vulkaanipursked, maavärinad, aga ka tsüklonid, tsunamid, rääkimata viirustest, mida kannavad edasi putukad ja mis ilmnevad näiteks chikungunya viirusena Réunioni saarel või dengue palavikuna Guajaanas. Ka inimasustuse tihedus kaldub ühest äärmusest teise: Guajaanas on vähem kui 2 elanikku km² kohta, saartel aga on asustus väga tihe (210 elanikku km² kohta Kanaaridel, 360 Madeiral ning 240–360 elanikku km² kohta Prantsuse ülemeredepartemangudes). Nende alade väiksus ei luba teha majanduslikult tulusaid investeeringuid ega võimalda mastaabisäästu – kohalikud turud on liiga väikesed. Samuti asuvad need alad maailma vaesemates piirkondades – AKV riikide¹ (Antilli saared, Guajaana ja Surinam Lõuna-Ameerikas), India ookeani riikide või siis Aafrika mandri lääneranniku läheduses. Elatustaseme vahe seletab illegaalset migratsiooni, millest tulenevad suured pinged. Geograafilistele eripäradele lisanduvad tihtipeale ebasoodsad majanduslikud ja sotsiaalsed tingimused. Kuigi on teada, et

nende alade majanduskasv on olnud ELi keskmisest kõrgem, kuulub enamik neist endiselt ELi vaeseimate piirkondade hulka. SKP elaniku kohta näitab ühtaegu nii üldist liikumist ELi keskmise suunas, kui ka suuri lahknevusi piirkondade vahel. Hoolimata viimase kümnendi jooksul toimunud väikesest edasiminekust, on töötuse tase äärepoolseimates piirkondades siiski väga kõrge. Viies piirkonnas ületab töötuse määr kahekordselt ELi oma, ent Assooridel ja Madeiral jääb töötuse määr liidu keskmisest allapoole. Prantsuse ülemeredepartemangude demograafia ei võimalda sulandada uute töötute juurdevoolu, hoolimata tööturu aeglasest edasiminekust viimastel aastatel. Töötuse olukord on täheldatav ka kõrvalejäänute arvus. Nende inimeste hulk, kes saavad riigi toetust tööturule sisenemiseks, on neli korda suurem kui Prantsusmaa suurlinnades. Äärepoolseimate piirkondade majandus ei ole väga mitmekesine, see põhineb peamiselt põllumajandustoodangul, kalandusel ja turismil. Näitena võib tuua, et banaanid annavad rohkem kui


EP fototeenistus

Porto da Cruz Madeira neljandiku Guadeloupe'i, rohkem kui poole Martinique'i ja peaaegu kolmandiku Kanaari saarte põllumajandustoodangust. Réunionil moodustab suhkruroog kolmandiku põllumajandustoodangust ning hõlvab rohkem kui 60% põllumajanduspinnast. Turism, mis on Kanaari saarte peamine majanduslik tegevus, annab 80% SKPst ning 400 000 töökohta, hõivates 70% tööjõulisest elanikkonnast. Hoolimata sellisest kontrastsest pildist, tahan näidata, et äärepoolseimate piirkondade areng on äärmiselt oluline kogu Euroopa Liidu jaoks. Need alad on nüüdses multipolaarses maailmas ELi toetuspunktid keset Kariibi merd ja India ookeani, Aafrika ranniku lähedal ning Mercosuri² naabruses. Tänu nendele piirkondadele on EL igat sorti loodusvarade poolest rikka 25 miljoni km² suuruse majandusvööndiga maailma suurim merepiirkond. Just need on kohad, kus üles ehitada kõrgtehnoloogiat. Nimetagem siin näiteks Guajaanat oma kosmoseseiklusega, Kanaari saari seoses astrofüüsikaga või Assooride ülikooli okeanograafia ja kalanduse osakonda.

Euroopa Liidu huvides on teha praegusel globaliseerumise ajastul panus oma „aktiivsetele piiridele”, s.o äärepoolseimatele piirkondadele. Need piirkonnad osalevad aktiivselt hea valitsemistava, solidaarsusideaalide ja kodanike põhiõiguste austamise edendamisel oma maailmanurgas ning illustreerivad sel viisil „Euroopa mudelit”, mille säilitamine ja juurutamine on meie riikide südameasjaks.

¹ AKV – Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riigid on suhteliselt vaeste riikide mitteametlik ühendus. EL suhtleb nende riikidega AKV lepingu raamistikus. ² Mercosur ehk Lõuna Ühisturg – Argentina, Brasiilia, Paraguay ja Uruguay vahel 1991. aastal loodud majanduslik organisatsioon, kuhu praegu kuuluvad ka täisliikme staatuse ootel Venezuela ning assotsieerunud liikmetena Boliivia, Tšiili, Colombia, Ecuador ja Peruu, ning vaatlejana Mehhiko.

Prantsusmaa: Réunion – pindala: 2547 km², elanikke: 778 400 (2004), keskus: Saint-Denis Guadeloupe – pindala: 1628 km², elanikke: 410 000 (2008), keskus: BasseTerre Guajaana – pindala: 86 504 km², elanikke: 195 506 (2005), keskus: Cayenne Martinique – pindala: 1106 km², elanikke: 393 400 (2004), keskus: Fortde-France

Hispaania: Kanaari saared – pindala: 504 782 km², elanikke: 1 843 800 (2003), keskused: Las Palmas de Gran Canaria, Santa Cruz de Tenerife

Portugal: Assoorid – pindala: 2330 km², elanikke: 243 800 (2004), keskus: Ponta Delgada Madeira – pindala: 741 km², elanikke: 250 000 (1991), keskus: Funcal

MAAILMAVAADE

13


Kolmanda tee otsinguil Iraani kriisile Erakogu

Intervjuu Euroopa Parlamendi saadiku Tunne Kelamiga Mart Helme

Kas me võime öelda, et suhted Iraaniga on üks Euroopa Liidu välispoliitika prioriteetne suund? See on vastu tahtmist prioriteetne. Enamik vaatlejaid on üsna tõsiselt veendunud, et Iraani praegune juhtkond valmistab ette massihävitusrelvi ja ehitab rakette, mille lennukaugus järjest pikeneb. Iraani valitsuse avaldused on juba mitu aastat väga räigelt ületanud rahvusvahelise normaalse käitumise piire – näiteks räägitakse Iisraeli maailmakaardilt minema pühkimisest. Iraan ekspordib terrorismi. On päris kindlalt tõestatud, et Iraani režiim on šiiitide kaudu, kes moodustavad Iraani rahvastiku enamiku, viimaseid aastaid olnud üks põhilisi ebastabiilsuse allikaid. 21. sajandi algul kujutab Iraan endast ühte suuremat riski maailma rahule. Tuumarelvade, massihävitusrelvade levik on destabiliseeriv tegur, mille hävituslikku jõudu ei osata hinnata seni, kuni seda pole tunda saadud. Praegu hinnatakse ohtu teoreetiliselt ja loodetakse paremat. Loodetakse, et kui nooremad, ahnemad riigid tuumarelvad kätte saavad, rahunevad nad maha, sest nad näevad selles prestiiži sümbolit, seda, et nad on vanade suurriikidega võrdseks saanud, et neid on klubisse vastu võetud. Kuid sellega ei tarvitse areng piirduda, teatavasti piisab tuumakatastroofi vallandamiseks vaid ühest edukast lasust. Olen mitmele Euroopa Parlamendi ees esinenud Euroopa Liidu kaitseministrile esitanud küsimuse, kas nad arvavad, et Iraani režiim tõsiselt arendab massihävitusrelvi. Nende vastus on olnud, et nad arvavad, et selles pole kahtlust. Nüüd ongi küsimus, mida sellise ohuga teha? Üks lahendus on püüda ÜRO kaudu Iraani valitsust mõjutada tuumaprogrammi lõpetama, mis tähendab Iraani valitsuse ohjeldamist ÜRO resolutsioonide ja sanktsioonidega. Seda on proovitud tükk aega, tulemusi praktiliselt ei ole. Läbirääkimistel esinevad tüüpi-

14

Sissepääs Ashrafi laagrisse.

lised olukorrad, kus diktaatorid mängivad demokraatlike riikidega ja hämavad tegelikult aega võites. Tõeliselt mõjuvaid ÜRO resolutsioone blokeerivad üldjuhul kaks alalist liiget, Venemaa ja Hiina, kes otsuseid pehmendavad ja hambutuks teevad. Mõne vaatleja väitel on seni poolest tosinast ÜRO sanktsioone sisaldavast resolutsioonist, mida ÜRO Julgeolekunõukogu on vastu võtnud, viimane kõige hambutum. Teine võimalus on kirurgiline operatsioon, mille teostabAmeerika või Iisrael. Siis sõjaline operatsioon? Jah, sõjalis-kirurgiline operatsioon, mis püüab välja opereerida massihävitusrelvade tootmise kolded. Kuid Iraani puhul oleks see asi keerukas ja kindlat tulemust oodata ei saa. Hetkel on Ameerika äärmiselt hell ja väga piiratud sõjalise ja poliitilise võimega, et ette võtta veel üks uus operatsioon kolmandasse riiki. Milline võiks olla kolmas tee? On olemas Iraani vanim opositsiooniliikumine, mille nimi on PMOI¹ ja mis alustas tegevust šahhi vastu 1960. aastate teisel poolel. 1979. aastal tuli võimule ajatolla Khomeini, kelle klerikaalse valitsuse vastu toimusid 1981. aastal PMOI juhtimisel massimeeleavaldused, mis erakordselt

julmalt maha suruti. Sajad inimesed tapeti, tuhanded arreteeriti, enamik neist piinati surnuks. Seega on PMOI aastakümneid kandnud võitlust šahhi viisakama diktatuuri ning praeguste klerikaalide äärmusliku terroristliku diktatuuri vastu. PMOI andis tegelikult 6–7 aastat tagasi maailma avalikkusele esimesed andmed, et Iraani valitsus on asunud massihävitusrelva ettevalmistamisele. Selle teatavakstulek on nende teene. Nad pidasid loomulikult relvastatud võitlust režiimi vastu, kuni loobusid sellest käesoleva sajandi alguses. Neil on väga arenenud tegevus paljudes lääneriikides, kus on Iraani põgenikke, ning juba üle paarikümne aasta oma põgenikelaager – Ashraf. See asub Bagdadist põhjas, 70 km Iraani piirist, kuhu nad omal ajal, kui neid Prantsusmaal taga kiusama hakati, Saddam Husseini loal asusid. Neil on ka Iraanis endas arvestatav toetajaskond, kellele nad kaasaegseid kanaleid kasutades – Internet, otsesed satelliidisaated – saadavad infot oma tegevusest ja saavad tagasisidet sellest, mis toimub Iraanis. Küsimus ongi nüüd selles, kas toetada „kolmandat teed” – aidata Iraani loomulikku opositsiooni tulla toime praeguse diktatuuriga, et see kukutada või seda vähemalt nõrgestada. Alternatiivid oleks lühinägelikult oodata, et diktatuur


Erakogu

Iraani režiimi tõttu hukkunute memoriaal Ashrafi laagris.

muutub mõistlikuks ja loobub omaenda programmist, või loota sõjalisele sekkumisele. Läänemaailma paradoks seisneb selles, et 1990ndate teisel poolel tegi Iraani eelmine, mõõdukamaks peetud president Washingtonis visiidil viibides ettepaneku tehinguks – me saame suhteid parandada, kuid selle üks väga oluline tingimus on Iraani opositsiooni neutraliseerimine välismaal. Sellele ettepanekule vastavalt pani Ameerika PMOI terrorismis kahtlustatavate organisatsioonide nimekirja. Käesoleva sajandi algul järgnes USA eeskujule Suurbritannia, kelle eestvedamisel 2002. aastal ühines otsusega kogu Euroopa Liit ning 2005. aastal järgis ELi teguviisi ka Kanada. On nad siis terroristid või ei? Ma olen umbes kolm aastat kokku puutunud PMOI esindajate tegevusega. Nende juht elab Pariisi lähedal, ta on naine, tema nimi on Maryam Rajavi. PMOI on tuumik laiemale katusorganisatsioonile, mille nimi on Rahvusliku Vastupanuliikumise Nõukogu. Nad on valinud oma parlamendi ning teevad väga mõjukat ja tunnustust väärivat lobitööd paljudes riikides. Kusjuures viimase viiekuue aasta pingutused on keskendunud ühele – nimelt saavutada Lääne toetus terroristliku režiimi vastasele opositsioonile, et olemasolevat korda nõrgestada. Praeguses olukorras on opositsiooni käed

paraku seotud, pangaarved külmutatud, liiklemine takistatud. Küsimus on, kellele see kasuks tuleb? Olukord on eriti groteskne, kuivõrd Iraani režiim ise ekspordib terrorismi ja seda võib tõepoolest nimetada terroristlikuks režiimiks omaenda kodanike vastu. Iraani režiim on viimase paarikümne aasta jooksul mõrvanud ja surnuks piinanud tublisti üle 20 000 PMOI liikme. Toimuvad avalikud hukkamised poomise läbi, inimesi loobitakse kividega surnuks, hukatakse ka alaealisi. Kurikuulsad on surnukspiinamised vanglates. Räägin ühe jubeda, aga väga tüüpilise loo, mille jutustas mulle inimene, kes mind saatis Ashrafi laagri külastamisel 2008. aasta oktoobris. See juhtus tema noore sugulasega, kes oli Iraani vanglas poolsurnuks piinatud ja lõpuks maha lastud. Samal ajal käis veel Iraani–Iraagi sõda. Kui sugulased läksid surnukehale järele, nõudis vangla juhtkond kadunu eest kõrget lunaraha. Põhjendus oli järgmine: „Me oleme selle riigireeturi peale raisanud kuus kuuli. Need kuus kuuli me saime tema kehast kätte ja lugesime üle. Neid kuut kuuli oleksime saanud kasutada võitluses ründajate vastu, aga pidime need sellele kaabakale kulutama. Selle raha te peate meile välja maksma.” Võitlus käib niisiis selle eest, et säärane juriidiliselt groteskne olukord lahendada. PMOI on teinud väga tulemusrikast lobitööd. Ka Balti riikide parlamentides

on loodud nende tugirühmad. PMOI toetuseks on resolutsiooni vastu võtnud Briti parlamendi Ülemkoda, Belgia Senat ja paljud teised parlamendid. Euroopa Parlamendis on moodustatud Vaba Iraani Sõprade Ühing, kuhu kuulub vähemalt 70 parlamendiliiget, nende hulgas paar asepresidenti ja teisi juhtivaid poliitikuid. Juba kolm aastat on PMOI püüdnud olukorda lahendada ka Luksemburgis asuva Euroopa Kohtu kaudu, paludes sellel kaaluda, kas põhjendused, miks nad terrorismis kahtlustatavate organisatsioonide nimekirja on arvatud, on tõsiseltvõetavad. 2006. aasta lõpul tuli Luksemburgi kohtu esimene otsus, mis ütles, et Euroopa Liidu – sisuliselt Suurbritannia – motiivid ei ole põhjendatud ja PMOI tuleb terroristlike organisatsioonide nimekirjast välja võtta. 2007 ja 2008 kaevati Ühendkuningriigi apellatsioonikohtusse Suurbritannia valitsus. Esimene lahend oli PMOI jaoks positiivne ja valitsusele negatiivne. Valitsus kaebas edasi. Ka teine lahend, mis tuli 2008. aastal ja oli lõplik, ütles selgelt, et Suurbritannia valitsusel puuduvad igasugused alused seda organisatsiooni terrorismis kahtlustatavate organisatsioonide nimekirjas pidada, ning valitsus pidigi lõpuks alla vanduma. Teatepulk anti aga edasi Prantsusmaale. Ettekäändeks, miks Euroopa Liit ei täitnud Euroopa Kohtu 2006. aasta otsust, toodi põhjendus, et olukord on vahepeal

MAAILMAVAADE

15


Erakogu

Tunne Kelam kirjutamas Ashrafi laagri muuseumi külalisteraamatusse. Muuseum on pühendatud Iraani vabadusvõitluse märtritele, koondades tapetud ja kadunud inimeste pilte ja lugusid.

muutunud. Terrorismis kahtlustatavate organisatsioonide nimekirja uuendatakse nimelt iga poole aasta tagant eesistujamaa juhtimisel. PMOI-l ei jäänud muud üle kui teist korda Euroopa Kohtusse pöörduda. 2008. aasta kevadel olin ise ühe sellise kohtu kuulamise juures. Oli väga huvitav näha, kuidas Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni poolt palgatud suurepärased advokaadid olid täielikus kimbatuses, kui kohtunik neilt otsuse põhjendamiseks uusi argumente küsis. Teatavasti pole neid argumente kunagi esitatud ja seetõttu ei saa ka parimad juristid anda ammendavaid vastuseid, kuivõrd nende tööandjad ei suuda neid vastuseid pakkuda. Viimane täiesti groteskne juhus oli juulis 2008, kui terrorismis kahtlustatavate organisatsioonide nimekiri kinnitati ELi põllumajandusministrite koosolekul. Palusin eelnevalt Eesti põllumajandusministril kontrollida, kas niisugune küsimus on päevakorras. Ta vaatas läbi ja ütles, et ei ole. Järgmisel hommikul, kui koosolek pidi toimuma, helistasin uuesti, ta ütles, et ta on päris kindel, et midagi

16

niisugust päevakorras ei ole. Selle teadmisega ta ka koosolekult lahkus. Hiljem selgus, et asi oli ikkagi mingite tehniliste punktide raames ja ebamäärase pealkirja all ära kinnitatud. Kasutati olukorda, et ministrid on koos ja kõiki nüansse ei tea. Lõpuks, viimane otsus PMOI asjus tuli 2008. aasta lõpus, kui Luksemburgi kohus oma ajaloos erakordse kiirusega andis lahendi augustis 2008 sisse antud kaebusele, mis puudutas sedasama juulis vastu võetud põllumajandusministrite otsust. Lahend oli jällegi ELi valitsustele negatiivne. Lugeja võib nüüd küsida, et milles on sellise kummalise olukorra juured? Need peituvad ilmselt mitteametlikes kahepoolsetes kokkulepetes, mis tagavad mõnele suurriigile juurdepääsu Iraani turule, võimaldavad kapitalimahutusi, relvade eksporti, tulusaid majandustehinguid. Iraani valitsus teiselt poolt püüab nende riikide suhtumist vaos hoida, et need ei avaldaks talle liiga tugevat survet. See on terroristide tüüpiline taktika, kus

nemad dikteerivad meetodid, sündmuste tempo, ja viisakad inimesed leiavad, et on seatud fakti ette. PMOI ümber toimuv on olnud üks minu huviobjekte. Objekte selles mõttes, et see ei ole mitte minu isiklik sümpaatia nimetatud vastupanuliikumise suhtes, vaid katse selle kaudu hinnata laiemat pilti. Ühelt poolt räägib see Euroopa Liidus valitsevast õiguskorrast ja läbipaistvusest otsuste tegemisel ja teiselt poolt suunab tegevust Iraani massihävitusrelvade väljakujundamise tõkestamiseks ja loomulikult Iraani terroristliku režiimi muutmiseks. Ainuke elujõuline muutja või kukutaja võiks olla seesama PMOI. Kui suureks võiksime hinnata võimalust, et PMOI selle riigikorra muutmisega toime tuleb? Kas võime näha siin mingisugust väljavaadet Rooside revolutsiooni või Oranži revolutsiooni taoliseks sündmuseks? Millised võimalused tuleks kõne alla? See on täiesti arvestatav võimalus. Iga diktatuur, ka Iraani diktatuur, on teel majanduskriisi. Seesama paradoks kehtib


Erakogu

Tänav Põhja-Iraagis.

ka Venemaa kohta. Mõlemad on energiaressursside poolest maailma rikkamad riigid ja samas on Iraanis tekkimas energiakriis. Kunstlikult madalal hoitud bensiinihinnad on kerkinud, kasvab inflatsioon. See tähendab, et diktatuuri poliitika raiskab ressursse. Ta ei suuda tagada riigi mõttekat majanduslikku arengut. Sellel pinnal on rahulolematust küllaltki palju, rääkimata režiimi julmusest.

massimiitingutest, näiteks Pariisis, millest võtab osa 50 000 kuni 70 000 inimest ja kuhu tulevad opositsiooni toetama Euroopa väljapaistvad poliitikud. See tähendab, et ei saa kõnelda enam lõhest pagulaste ja päris-Iraani vahel.

Üks kõige paremaid märke on korrapärased üliõpilaste meeleavaldused, mis on uskumatult julged. Iraani presidenti on üliõpilaste poolt avalikult maha karjutud, isegi loosungitega „Surm Ahmadinejadile!” Just sellised meeleavaldused toimusid detsembri algul mitmes Iraani ülikoolis. Seekord Ahmadinejad ise ei julgenudki üliõpilaste ette ilmuda.

Teine võimalus on oskuslik Interneti kasutamine, mida jällegi on võimudel praktiliselt võimatu kontrollida. Nägin Ashrafi laagris, kuidas valmistatakse ette klippe, mis naeruvääristavad Iraani diktaatorit. Võiks öelda, et ennast tõsiselt võtva diktaatori naeruvääristamine on hävituslikum relv, kui seda on mõni rakett või kahurilask. Niisugust tööd tehakse pidevalt. Meil endil on väga hea kogemus sellest, kui aastail 1989–1991 usuti, et Nõukogude Liit ei lagune kunagi ja püsib vaatamata kõikidele kriisidele. Täpselt sama kehtib Iraani diktatuuri kohta.

Teisest küljest, nagu ma juba ütlesin, kasutab opositsioon väga oskuslikult kaasaegseid kommunikatsioonivahendeid. Teleülekandeid tehakse Iraani rahvale nii Euroopa Parlamendis korraldatud kohtumistest poliitikutega kui ka

Diktatuur on väga kaua võimul olnud – varsti juba 30 aastat. Režiim sellisel kujul on kindlasti ennast ammendanud. Inimesed soovivad julgeolekut, seaduslikkust, majanduslikku arengut, vabadust. Ma arvan, et meie huvi on anda olemasole-

vale opositsioonile võimalus ennast näidata, ennast teostada. Nii tegutseme kindlasti ka iseenda julgeoleku huvides. Kuivõrd on Iraani küsimus mõjutanud Euroopa Liidu suhteid mõne teise partneriga, nagu Venemaa, Iisrael, aga ka suhteid Euroopa Liidu sees? See on küllaltki ambivalentne poliitiline lähenemine. Ühelt poolt toetada opositsiooni, teiselt poolt ajada äri. Kas siin on ka tekkinud teatud pingeid? Kindlasti on. Iisraeli juhtum on selge. Iisrael on väga mures Iraani arengute pärast. Spekuleeritaksegi, kas Iisrael ei valmistu ise andma ennetavat lööki, sest Iisraeli eksistents, tema ellujäämine on otseselt ohustatud. Iraan finantseerib ja toetab nii Hamasi kui ka Hezbollah't, selles pole mingit kahtlust. Siin on Iisraeli edasine püsimine mängus. Kas sellele leidub piisavalt mõistmist Euroopa Liidus? Tundub, et hetkel ei leidu. Kõrgtasemel poliitiliste tegijate hulgas ilmselt loodetakse, et asju suudetakse diplomaatiliselt

MAAILMAVAADE

17


kontrolli all hoida. Olen küsinud mitmel korral Euroopa tipp-poliitikutelt ja kaitseministritelt, kas nad arvestavad tuumašantaaži ohuga. Näiteks Iraan saab valmis tuumarelvad ja suudab need viia valmisolekusse, kus neid saab rakettidele asetada. Rakettide löögijõud ulatub varsti Kesk-Euroopani välja. Võib muidugi öelda, et meil on raketitõrjesüsteemid jne. Aga alati on teada, et üksainus edukas lask võib tekitada katastroofi. Kuidas reageerime, kui Iraani valitsus esitab nõudmised ja kinnitab neid oma arendatud tuumapotentsiaaliga. „Meil on niisugused relvad, meil on sellised raketid, kui te meie nõudmisi ei täida, me laseme nad käiku.” Sellele küsimusele ei ole absoluutselt mingit vastust. Pole valmisolekut? Pole valmisolekut. Kogu massihävitusrelvade küsimus on ju ka teistmoodi aktuaalne. Nõukogude Liidu lagunemise järel oli tõsine paanika nn kohvertuumarelvade pärast, sest arvati, et Nõukogude Liit on toimetanud neid lääneriikidesse, eriti Ameerikasse, kus nad on peidus ja kus varjuvad agendid võivad neid vajadusel kasutada. Siiamaani ei ole neile küsimustele rahuldavat vastust. Aga Venemaa? Venemaa on ühest küljest selgelt Iraani tema tuumaarengutes toetanud, varustanud, teiselt poolt võiks öelda, et Venemaa on Euroopa Liidule Iraanis majanduslikuks konkurendiks. Kahtlemata. Paistabki, et Venemaa ja Hiina keskenduvad omaenda positsiooni tugevdamisele. Kusjuures nende suurim huvi praegu on lähemate aastate jooksul USAd ja Euroopa Liitu nõrgestada ning lõhestada. Venemaa müüb piiramatult relvi Iraanile, müüs neid ka Saddam Husseinile. Venemaa ehitab tuumareaktorit Iraani põhjaosas. Võiks öelda, et Venemaa poliitika on tegelikult lühinägelik, ta küll orienteerub omaenda positsiooni tugevdamisele, aga mille arvel? Ilmselt saabub hetk, kus Venemaa hakkab Iraani tuumaohtu tõsiselt võtma, aga võib-olla loodab Moskva siiski, et see on suunatud lääneriikide vastu, mitte nende vastu. Ja seda hoolimata sellest, et Iraan kehastab äärmusliku islami süsteemi, mis näeb ette islami laiendamist jõuga. Seega võime öelda, et Euroopa Liidul ei ole head ja kompleksset poliitikat Iraani tuumaambitsioonide ohjelda-

18

miseks? See, mis võiks olla kõige tõhusam, PMOI toetamine, on pärsitud. Jah. Ma isegi ei räägiks nende materiaalsest toetamisest. Ma mõtlen vabade käte andmist, et PMOI ei oleks kammitsetud Euroopa Liidu enda regulatsioonide ja administratiivsete piirangutega. Kas Euroopa Parlamendis on ka selgelt eristuvaid fraktsioone, gruppe, toetusrühmi, kes on PMOI poolel ja püüavad neid järjele aidata, ning teisi, kes vastu töötavad? Ma ei oska öelda. Ma usun, et iga fraktsioon jaguneb mitmeks. Isegi riikide delegatsioonid jagunevad. Kahtlemata võivad välja lüüa vastavate riikide majandushuvid. Igatahes tugigrupid, toetajate rühmad ulatuvad üle fraktsioonide. Mina käisin Ashrafi laagris koos kolme kolleegiga, kellest üks esindas Saksa vasakpoolseid, teine „Isamaad ja Euroopat” Taanist ning kolmas minu fraktsiooni – Euroopa Rahvaparteid ja kristlikke demokraate. See on üks vähestest juhtumitest, kus toetus ulatub üle fraktsioonide piiride, mis on PMOI esindajate väga hea lobitöö tulemus. Üks tugevamaid toetajaid on Portugali sotsialist Casaca, kes koos Inglise-Šoti konservatiivi Stevensoniga juhib Vaba Iraani Sõprade tugirühma. Teine väljapaistev toetaja on Hispaania kristlik demokraat Alejo Vidal-Quadras, kes on parlamendi asepresident. Nii et toetajaid leiab tõepoolest igast fraktsioonist. Kui meenutame, et Khomeini saabus Iraani samuti emigratsioonist ning et ta kukutas ja manipuleeris šahhi režiimi tegelikult suuresti pagulusest, siis ajalugu võib korduda. Ka nüüd võib juhtuda see, et mullad kukutatakse emigratsioonist? Jah, ei ole mingeid tagatisi. Meil on ainult kogemus opositsiooniga, kes on teatanud, et nad on loobunud relvastatud vastupanust. Kõik minu ja sadade teiste kokkupuuted PMOIga on andnud siiamaani väga selge tulemuse ja ma ei ole tundnud mingisuguseid kahtlusemärke, et toimuks mitmetasemeline asjaajamine. Nende eesmärk on demokraatlik ja ilmalik Iraan, ametlikult ilmalik. Usku ei sunnita kellelegi peale. Ma veendusin selles, külastades Ashrafi linnakusse paar aastat tagasi ehitatud suurt mošeed, mis on üks ainulaadseid kohti, kuna seda

kasutavad nende väitel nii sunniidid kui ka šiiidid koos. Ma ei tea, kas nad kasutavad koos ühel ja samal ajal. Iraani opositsioon esindab ka kristlasi ja teisi usulisi ühendusi. Ametlikku religiooni kui niisugust neil ei ole, nad ei aseta seda esiplaanile. Nagu ma ütlesin, nende programm on ilmalik Iraan. Ma usun, et see on veenev, kuivõrd viimase 30 aasta diktatuur on näidanud, milliseid tagajärgi toob kaasa see, kui religioon asetatakse esikohale ühe riigi juhtimisel.

¹ The People's Mojahedin Organization of Iran – Iraani Rahva Islamistlike Vabadusvõitlejate Organisatsioon.

Kauaoodatud võit 26. jaanuaril 2009 kandis PMOI ja nende õiguste eest seisnud Euroopa Parlamendi liikmete seitse aastat kestnud õiguslik ja poliitiline võitlus kauaoodatud vilja. ELi Nõukogu võttis vastu otsuse, mis eemaldab PMOI lõpuks terroristlike organisatsioonide nimekirjast kogu Euroopa Liidus, kaasa arvatud Suurbritannias. Seega täitis nõukogu kahte Euroopa Kohtu otsust, millega kohus kuulutas PMOI mitte-terroristlikuks. Otsust võiks nimetada Iraani rahva ja seadusliku opositsiooni, õigusriigi, loogika ja õigluse võiduks tähtsusetute majandushuvide ja mullade nn rahustamispoliitika üle. PMOI juhi Maryam Rajavi sõnul peaks EL kandma terroriorganisatsioonide nimekirja hoopis Iraani mullade režiimi ning võtma kasutusele sanktsioonid režiimi inimõigustevastase tegevuse lõpetamiseks. Nii ELi Nõukogu kui ka viimastel aastatel eri kohtutes vastu võetud mitmete positiivsete otsuste toel jätkub Iraani opositsiooni töö selle nimel, et neid tunnustaks seadusliku ja mitte-terroristliku organisatsioonina ka Ameerika Ühendriikide uus valitsus. MV toimetus


Scanpix

Miilitsaüksused valmistuvad 14. detsembril 2008 Moskvas Kremli lähistel teisitimõtlejate demonstratsiooni laialiajamiseks.

ÕPETUSSÕNA

Diktatuurid poolel teel ei seisata Andres Herkel Riigikogu liige

Mittenõustujate marsi julm laialipeksmine Venemaal detsembris ei üllata sugugi. Siiski on tähelepanuväärne, et seda tehti nii brutaalselt ning just samal ajal uue opositsioonilise ühenduse „Solidaarsus” moodustamisega. Hirmu sündroom, millega Kreml Venemaad valitseb, on tegelikult kahepoolne. Inimesed kardavad üha autoritaarsemaks muutunud võimu, aga täpselt samamoodi kardab võim rahvast. Mida enam võim rahvast kardab, seda julmemalt näitab ta hambaid. Venemaa suunamuutus otsustati juba kümme aastat tagasi Jeltsini-aja loojakul. Leiti, et demokraatiaks pole Venemaa valmis, vaja on pisut karmimaid meetmeid. Selleks toodi lavale Putin, kes alustas „väikese võiduka sõjaga” Tšetšee-

nia vastu. Õieti polnud see sõda väike ega ka mitte eriti võidukas, kuid võimu kokkulepe Vägivalla, Vaenu ja Ajupesuga oli sõlmitud. Seda ei kinnitatud mitte kolme tilga verega nagu muinasjutus, vaid palju suurema verevalamisega. Sellest on kirjutanud Anna Politkovskaja, Aleksandr Litvinenko, Edward Lucas ja paljud teised. Neist Politkovskaja ja Litvinenko on ka ise mõrvatud – juba mitme aasta eest.

Hullud režiimid langevad kas majanduslikel põhjustel või haldussuutmatuse tõttu, kui nad on oma diktatuuritee lõpuni käinud. Millal see Venemaaga juhtub ja kas Gruusia kõrval vallutatakse ka osa Ukrainast, ei oska me veel ütelda. Küll aga teame, et Putini režiimil on Venemaa ajaloos hulk eelkäijaid – Ivan Groznõi, Peeter I, Stalin. Diktatuurid on olnud ja langenud ning alati on neile järgnenud mõõdukas sulaaeg.

Kui režiim on end Vägivalla, Vaenu ja Ajupesuga upitanud, siis läheb ta ainult hullemaks. Diktatuuri ei saa ümber pöörata, sest võimuvertikaali seovad ühiselt jagatud kuriteod. Valik on ainult see, kas tunnistada end süüdi või jätkata kuritegusid ja kruvide kinnikeeramist. Ajalugu ütleb, et rongilt saab maha hüpata tugev inimene, kuid täie hooga kihutavat tapirongi tervikuna ei saa rööbastel ümber pöörata.

Mõnikord öeldakse, et praegune režiim on ikkagi „leebe” võrreldes sellega, mis on varem ajaloos olnud. Esiteks me veel ei tea, kuhu Venemaa välja jõuab ja teiseks pole õige pidada inimõigusi jalge alla tallavat režiimi leebeks sellepärast, et ajalugu tunneb veel julmemaid ja jõhkramaid näiteid. Ei saa unustada, et praegune Venemaa eksisteerib inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse ajastul. Ta on võtnud ka rahvusvahelisi kohustusi, mida tegelikkuses ei täideta.

MAAILMAVAADE

19


Meie kirglikud sõbrad ehk Ukraina versus Venemaa – mis saab edasi? Evhen Tsybulenko Professor, TTÜ rahvusvahelise ülikooli Audentes rahvusvahelise ja võrdleva õiguse õppetooli juhataja, Eesti

Elame keerulisel ajal. Venemaa Föderatsioon, kes sooritas varjamatu agressiooniakti suveräänse Gruusia riigi vastu ja de facto okupeeris osa tema territooriumist, on ületanud viimase piiri ja näitab kogu maailmale oma agressiiv-militaristlikku olemust. See tähendab, et samasugused sündmused võivad aset leida mis tahes riigis, kellel on õnnetus olla Venemaa naaber. Kahjuks on alust oletada, et Ukraina seisab Kremli potentsiaalsete ohvrite nimekirjas esimesel kohal. Näib, et Ukrainas ja ka teistes maailma riikides hakkab seda mõistma aina rohkem inimesi, sealhulgas ka venemeelse elanikkonna seast. Samal ajal ei tohi unustada, et Venemaa püüab Ukrainale surve avaldamiseks kasutada ka teisi hoobasid. Käesolevas artiklis püüan kajastada Ukraina–Vene suhete kõige problemaatilisemaid aspekte, välja arvatud pikaldase kuluga nafta- ja gaasisõda. Viimasest kirjutatakse niigi piisavalt palju. Musta mere laevastik ja Sevastopoli staatus Venemaa Föderatsiooni Musta mere laevastiku baseerumine Sevastopolis tekitab terve rea probleeme. Ukraina põhiseaduse paragrahvis 17 on selgelt öeldud, et „Välismaiste sõjaväebaaside paiknemine Ukraina territooriumil on lubamatu”. Sellest tulenevalt on Ukraina korduvalt kõrgeimal tasemel teatanud, et Musta mere laevastiku rendilepingut Sevastopolis pärast 2017. aastat enam ei pikendata. Ukraina ja Venemaa Föderatsiooni ühismemorandumi „Venemaa Föderatsiooni Musta mere laevastiku väeüksuste nende ajutise dislokatsiooni kohtadest Ukraina territooriumilt väljaviimise etapid ja kord enne 2017. aasta 28. maid” andis välisminister Vladimir Ogrõzko Vene poolele üle juba aprillikuus. Ent see dokument on seniajani

20

allkirjastamata, veel enam – Venemaa keeldub seda arutamast, teatades, et praegu on vara rääkida Musta mere laevastiku väljaviimisest. Ei tohi unustada, et Musta mere laevastikul on tohutu infrastruktuur – kokku 4500 objekti. Osa Musta mere laevastiku poolt renditud varast pole tänaseni isegi inventariseeritud. Niisugune probleem on tekkinud seetõttu, et Ülemraada ratifitseeris juba 1994. aastal Ukraina–Vene varaliste õiguste kokkuleppe. Paraku pole Riigiduuma seda dokumenti seniajani ratifitseerinud. Loomulikult ei ole laevastiku väljaviimise protsess ühe päeva töö ja see vajab eelnevat ettevalmistust. Aega nõuab just infrastruktuuri ettevalmistamine laevade asumiseks Venemaa territooriumile: need on sõjaväelinnakud, kasarmud, kaid, sadamarajatised. Venemaa keeldumine selle küsimuse arutamisest annab tunnistust selle kohta, et ta venitab läbirääkimisi tahtlikult, väitmaks hiljem, et 2017. aastaks on laevastiku väljaviimine tehniliselt võimatu. Tasub meeles pidada ka seda, et kõik toimub ajal, mil Krimmi elanikele jagatakse aktiivselt Venemaa Föderatsiooni passe (teame liigagi hästi, milleni see viis Gruusias) ja õhutatakse üldist hüsteeriat Sevastopoli ja Krimmi teemal. Ukraina president Viktor Juštšenko sõnul tekitab märkimisväärset muret asjaolu, et separatistlikke tendentse köetakse siin suuresti üles väljastpoolt, kusjuures Venemaa kodanike, tihti kõrgete ametnike vahetul osavõtul. 1993. aasta aprilli alguses võttis Venemaa Föderatsiooni Ülemnõukogu vastu määruse, millega kinnitati Sevastopoli kui „föderaalse tähtsusega Venemaa linna” staatus. ÜRO Julgeolekunõukogu reageeris niisugusele pöördele 1993. aasta 20. juuli otsusega ja kinnitas Ukraina territoriaalset terviklikkust, nimetades Venemaa parlamendi tegevust vastuolus olevaks ÜRO põhimõtete ja eesmärkidega, samuti Ukraina ja Venemaa vahelise lepinguga. Sellest hoolimata üritas Riigiduuma kaks korda – 1995. ja 1997. aastal – kaasata Sevas-

topoli Ukrainale üleandmise konstitutsioonile vastavuse probleemi lahendamisse Venemaa Konstitutsioonikohut, kuid mõlemal korral leidis kohus äraütlemiseks protseduurilised põhjused. Peale selle tõstatavad Sevastopoli Venemaale kuulumise küsimust pidevalt kõrged Vene riigiametnikud, nende seas Moskva linnapea Lužkov. Erilist muret tekitavad viimasel ajal Venemaa ajakirjanduses ilmunud kirjutised. Neis hoiatatakse lugejat selle eest, et Juštšenko võib korraldada Krimmis asuva Musta mere laevastiku vastu provokatsiooni, näiteks Vene sõjalaevade õhkulaskmise teel. Mis takistaks aga Venemaal endal sama stsenaariumi elluviimist, väites seejuures küüniliselt, et tegu on Ukraina-poolse provokat siooniga? Riigipiir Aasovi meres ja Kertši väinas. Tuzla säär Hoolimata sellest, et Ukraina ja Venemaa vaheline piir Kertši väinas, niisamuti kõik teised merepiiri osad on kinnitatud mitme Ukraina–Vene riikidevahelise lepinguga ning vastavad täies ulatuses ÜRO mereõiguse konventsioonile, püüab Venemaa siiski nihutada eksisteerivat piiri Ukraina poole ning sel viisil ebaseaduslikult hõivata osa Ukraina territooriumist Kertši väinas, omandades ühtlasi seal asuvaid maavarasid. Sama olukord on kujunemas ka Aasovi ja Musta mere piiride ümbertegemisega. Rääkides eraldi Ukrainale kuuluvast Tuzla säärest, tuleb meeles pidada, et jutt


Scanpix

Krimmi venelased ja kommunistid protesteerimas Kiievi keskvalitsuse vastu. ei ole mitte ainult Musta ja Aasovi mere tohutust mandrilavast, vaid ka rikkalikest nafta- ja gaasileiukohtadest neis paigus. Kõigil on veel meeles 2003. aasta sündmused, mil Venemaa hakkas Tamani poolsaarelt Tuzla sääreni tammi rajama, et ühendada seda Venemaa territooriumiga. See viis Ukraina ja Venemaa sõja äärele. Katastroofi hoidis ära üksnes Ukraina võimude kindlameelsus ning rahvusvahelise üldsuse surve. Ent kauaks? Venemaa üritab kahtluse alla seada ka Kertši–Jenikali kanali Ukrainale kuulumise legitiimsust, kuigi selleks puuduvad igasugused alused. Lisaks muule võib selline tegevus torpedeerida läbirääkimisi riigipiiride demarkatsiooni ja delimitatsiooni üle kogu SRÜ territooriumil. Selles küsimuses pakub huvi Venemaa ja Balti riikide vaheliste piiride eduka paikapanemise kogemus, mis aga järjekordselt tõendab topeltstandardite kasutamist Venemaa poolt. Näljahäda Venemaa vallapäästetud Ukraina-vastase hüsteeria apoteoosiks sai Venemaa võimude aktiivne vastuseis sellele, et

tunnistada 1932.–1933. aastate näljahäda ukraina rahva genotsiidiks. See, et president Medvedev keeldus sõitmast Ukrainasse näljahäda 75. aastapäevale pühendatud üritustele ning et Venemaa vallandas üle kogu maailma ülimalt küünilise laimukampaania, on teadatuntud fakt. Palju vähem teatakse, et Venemaa praktiliselt keelas kogu oma territooriumil ära igasugused näljahädale pühendatud üritused, kui neid ei korraldatud Venemaa ametlike seisukohtade vaimus. Tõde kuulutada püüdvatele aktivistidele said võimudelt osaks pretsedenditud ähvardused ja surve. Pole siis ime, et võimude täielikul mahitusel korraldasid Euraasia Noorte Ühenduse (ENÜ) aktivistid Ukraina Kultuurikeskuses Moskvas toimunud näitusele „Näljahäda Ukrainas” pogrommi. Muide, see rünnak polnud kaugeltki esimene. Infosõda Käesoleval juhul on Eesti ja Ukraina olukord küllalt sarnane. Väga palju on teemasid, mida Venemaa pidevalt üles tõstab, seejuures täielikult fakte moonutades – need on „fašismi heroiseerimine”, „venekeelse elanikkonna diskriminee-

rimine” ja muud seesugused. Seepärast peatun vaid spetsiifilisel teemal – „ebaseaduslikud relvatarned Gruusiale”. Kõnealuse väite levitamisel ei piirdu Venemaa üksnes omaenda ressurssidega, vaid kaasab ka Ukraina parlamendi venemeelseid saadikuid. Ent hoolimata nende jõupingutuste kaalukusest, jääb fakt ikkagi faktiks – sõjatehnika müük toimus täies kooskõlas rahvusvaheliste seadustega. Ukraina esitas ÜRO-le kõik aruanded sõjatehnika ekspordi kohta; üleantud relvastuse nimekirjaga võib tutvuda isegi avalikes allikates. Piiratud mahuga artiklis pole muidugi võimalik lahata kõiki probleeme. Sellegipoolest annavad loetletud tõsiasjad tunnistust sellest, et Venemaa ajab rahumeelset poliitikat vaid sõnades. Reaalselt on Venemaa võtnud kursi impeeriumi taastamisele vähemalt endise NSV Liidu piirides. Seepärast oleks maailma üldsusel aeg roosad prillid nurka heita ja tuletada meelde, millega lõppes Hitleri rahustamise katse Münchenis 1938. aastal – sest ega Sudeedimaa ei erine millegipoolest Lõuna-Osseetiast ja Abhaasiast.

MAAILMAVAADE

21


Scanpix

Venemaa president Dmitri Medvedev ja Ukraina peaminister Julia Tõmošenko kogu Euroopat rabanud gaasitüli lahendamisel Moskvas.

„Gaasirünnakud” osutavad ühise Vene-poliitika vajaduse vältimatusele Kui Venemaa 2005. aasta „gaasirünnakut” Ukrainale võis tõlgendada president Vladimir Putini võimu all selgelt revanšistliku ja impeeriumi mõjuvõimu taastamise kursi valinud riigi agressiivse sammuna oma lähinaabri suhtes, siis Moskva põhjustatud gaasikriis käesoleva aasta algul kõneleb palju enamast. Nagu mõni aasta varem, nii kasutas Venemaa gaasikraane ka nüüd ülemaailmse majanduskriisi tõmbetuultesse sattunud Ukraina majanduse kõigutamiseks ning loomulikult Ukrainas kääriva pideva sisepoliitilise kriisi võimendamiseks. Esmaseks eesmärgiks selle juures ikka omaenda mõju kasvatamine ja lihtsa ukrainlase veenmine, et nende riigi käekäik ja nende endi heaolu sõltuvad eelkõige Venemaast. Teiseks andis Gruusia sõja järel ennast karistamatuna tundev Moskva Ukrainas „gaasirelva” kasutades järjekordse löögi Kiievi läänesuunalise lõimumise, eriti Kiievi

22

NATO-püüdluste pihta. Ja kolmandaks hoiatas Moskva gaasikraane kinni keerates Euroopa Liitu nende raskuste eest, mis ühendusel võivad tekkida, kui suhted Moskvaga mingil põhjusel halvenema peaksid. Siinkohal on osaliselt kahtlemata õigus nendel Lääne poliitikutel ja vaatlejatel, kes leiavad, et Moskva õõnestas niiviisi käitudes kõigepealt omaenda usaldusväärsust ning et Gazpromi tekitatud külmapühad aitavad Euroopa konsolideerumisele märksa tõhusamalt kaasa kui takerdunud Lissaboni leping. Samuti peab paika see, et gaasikriisi tekitades paljastas Venemaa oma kasvavad majandusprobleemid, ähvardava gaasinappuse ning vajaduse kriisi kaudu Moskva seisukohast katastroofiliselt langenud naftahindu tõusule tõugata. Ainul et... Kuni demokraatlikud Euroopa riigid ja ELi ühisinstitutsioonid oma

energiavarustuse mitmekesistamise ning ligilähedaseltki ühtse energiapoliitikani jõuavad, kulub aastaid või isegi aastakümneid. Kogu selle aja on märkimisväärne osa Euroopast endiselt sunnitud kasutama Venemaa gaasi – ning seepärast mängima kaasa ka Venemaa mänge nn lähivälismaal, eelkõige Ukrainas ja TagaKaukaasias. Et Euroopa riigid ja liit tervikuna kroonilise šantaaži olukorda ei peaks taluma, pole kõiki liikmesriike (ja eriti Venemaast otseselt ohustatud Balti ja IdaEuroopa riike) hõlmavale Vene-suunalisele ühispoliitikale alternatiivi. Tunnistagem: sellise ühispoliitika väljatöötamine on kõigile oma komplikatsioonidele vaatamata siiski kiiremini teostatav, kui seda on üldise energiasõltuvuse vähendamine Venemaast. Ehkki ka sellele pole Venemaa vastutustundetust ja agressiivsust silmas pidades alternatiivi.


Euroopa Liidu Vahemere strateegia Dr Ioannis Varvitsiotis Euroopa Parlamendi liige ja ERP–ED fraktsiooni Kreeka delegatsiooni juht. Ta on ministrina kuulunud mitme Kreeka valitsuse koosseisu.

Soovides laiendada rahu ja heaolu võimalikult kaugele, lõi Euroopa Liit 2004. aastal Euroopa naabruspoliitika, mis keskendub peamiselt idanaabritele. Ent põhieesmärk oli muidugi tulevikus kaasata ka Vahemere maad. Ometi väärib mainimist, et Vahemere maad suhtuvad sellesse poliitikasse tõrksalt. Ühest küljest seetõttu, et EL on seadnud konkreetsete programmide rahastamise eeltingimuseks teatavad majanduslikud ja poliitilised reformid, ja teisest küljest seetõttu, et lepingu peab allkirjastama iga riik eraldi, see aga suurendab usaldamatust. Minu arvamuse kohaselt, mida olen avaldanud artiklites ja parlamendi ees peetud kõnedes, saaksime teha Euroopa naabruspoliitika ligitõmbavamaks ja tulemuslikumaks, kui looksime Euroopa Vabaduse ja Heaolu Ühenduse, kuhu oleksid kaasatud kõik juba Euroopa naabruspoliitikas osalevad riigid. Ühendusse lõimumine pakuks majanduslikke ja muid eeliseid infrastruktuuri, energia, transpordi ja keskkonna valdkonnas, luues foorumi koostööle ja ühistele väärtustele. Hulgaliselt oleks ka strateegilisi eeliseid: sellise ühenduse asutamine on väärt varuvariant juhuks, kui ELi kandidaatriigi täisliikmeks saamisel tekib tõsiseid takistusi. Võimalus liituda Euroopa Liidu asemel selle ühendusega võib lahendada poliitilisi pingeid nii liidusiseselt kui ka kandidaatriigis. Lisaks oleks sellel ühendusel ka strateegiline tähtsus, sest tekiks ELiga piirnevate Euroopa-suunitlusega riikide tsoon. See tooks kaasa ka Euroopa majandustsooni laienemise, julgeoleku suurenemise ning ELi rahvusvahelise tähtsuse ja mõju kasvamise. See kõik oleks saavutatav ilma märkimisväärsete rahaliste kuludeta ja praeguse sisemise tasakaalu muutumiseta. Nimetatud ühendus lahendaks lõplikult ka ELi alalise dilemma, kas liit peaks laienema või süvenema.

Paljude Euroopa riigijuhtide poliitika laienemise põhiküsimusele lähenemisel on olnud täiesti ebajärjekindel. Mõne riigi puhul on antud suuri lubadusi, mida juba järgmisel päeval ei peeta, ja teisi on sisuliselt sunnitud ELiga liituma, ilma et neil oleks täidetud elementaarsed nõuded liikmeks saamisel. Poliitika ebakindlust kinnitavad viimased laienemised, mille käigus võeti vastu tosin uut liikmesriiki, süvendamata sealjuures vajalikke institutsioone. Nüüdseks on see tekitanud tõsiseid probleeme liidu toimimisel. Minu ettepanek võiks lahendada paljud üldtuntud probleemid ja samal ajal kindlustada meie positsiooni ilma märkimisväärsete kuludeta ja loomulikult palju väiksema riskiga.

Liiduga. 2008. aasta 13. juulil võtsid ELi liikmesriikide ja Vahemere maade juhid Pariisis vastu Vahemere ühisdekla ratsiooni, millega asutatigi Vahemere Liit. Liidu põhieesmärk on edendada ELi ja Vahemere maade suhteid ning tugevdada ühisvastutuse põhimõtet ehk siis ELi liikmesriikide ja Vahemere partnerite võrdset osalemist. Piirkondlike või allpiirkondlike programmide abil püütakse jõuda omavahelistes suhetes uuele tasandile. Ühisdeklaratsioonis otsustasid riigipead, et esmatähtsad on järgmised teemad: a) Vahemere puhastamine saastest; b) maismaa- ja mereteed; c) päikeseenergia; d) elanikkonnakaitse; e) haridus ja teadusuuringud; f) väike- ja keskmised ettevõtted.

Kui Nicolas Sarkozy tegi ettepaneku luua Vahemere Liit, mille raames Vahemere maade valitsused saaksid teha koostööd, sai tema ettepanekule osaks terav kriitika. Projekti kriitikud väidavad, et toimiva majandusühenduse loomine nende riikide vahel on äärmiselt keeruline ning et need riigid on huvitatud ainult kahepoolsete suhete arendamisest ELi ja selle liikmetega.

Ministrite tippkohtumisel Marseilles's 2008. aasta novembris käsitleti liidu uue nime küsimust ja Araabia Liiga osalemist liidu kõigi tasandite kohtumistel. Tippkohtumisel pandi paika ka ühised põhimõtted: panustada piirkonna stabiilsuse ja rahu edendamisse, võtta arvesse nn muutruumilisuse (ingl k variable geometry) põhimõtet, mitte seada ohtu partnerite põhjendatud huve ja programmide laiendamisel austada kõigi seotud riikide otsuseid.

Selles projektis on nähtud ka võimalikku alternatiivi Türgi liitumisele ELiga, mistõttu kritiseeris seda eriti tugevalt Saksamaa, kelle arvates ei saaks Vahemere Liit olla iseseisev organisatsioon, vaid peaks olema lõimitud Euroopa

See kõik on mõistagi eriti Vahemere maade endi huvides. Aga eriti Vahemere piirkonna Aafrika riikide suhetel on mitu mõõdet. Esimene, majanduslik mõõde,

MAAILMAVAADE

23


Scanpix

Laevad Suessi kanali suudmes. Suessi kanal, mis ühendab Vahemerd India ookeani suubuva Punase merega, on väga tähtis kõigile Vahemere-äärsetele riikidele. Kanali kaudu kulgeb 7,5 protsenti maailma iga-aastasest kaubakäibest.

hõlmab riike, millel on erineva struktuuriga majandus: naftat tootvad maad, nagu Liibüa ja Alžeeria, suure rahvaarvu ja hiiglasliku siseturuga Egiptus ja Türgi ning väga arenenud ja tehnoloogiavallas teerajaja Iisrael. Teine mõõde puudutab poliitikat. Paljud optimistlikud vaatlejad on arvanud, et Vahemere Liidus on kooseksisteerimine ja debatt täiesti võimalikud ning selle raames võib lahenduse leida isegi Palestiina probleemile. Kokkuvõttes on Euroopa riikidel ühine arusaam oma suhtest Vahemere maadega, erinevalt viimastest, kellel on väga erinevad eesmärgid. Näiteks Maghrebi piirkond ei ole ühtne tervik, vaid piir-

Vahemeri on meri Aafrika, Aasia ja Euroopa vahel. Pindala:

2 509 000 km²

Maht:

3 653 000 km³

Keskmine sügavus:

1456 m

Gibraltari väina kaudu on Vahemeri ühendatud Atlandi ookeaniga ning Dardanellide kaudu Marmara ja Musta merega.

24

kond, mille riigid vaevu omavahel koostööd teevad. Nii näiteks soovib Maroko ELiga kahepoolseid suhteid, Liibüa aga soovib Saharast lõunasse jääva Aafrikaga tõhusamat energiateemalist dialoogi kui teiste riikidega ega taha osaleda Barcelona protsessis. Paljud riigid kohtlevad Iisraeli pigem vaenlase kui partnerina ja Türgi ainsaks sooviks on liituda ELiga, mistõttu ta ei olnud huvitatud Barcelona protsessil teistega ühiste eesmärkide püstitamisest.

Liit ja Agadiri leping). Seetõttu oli palju neid, kes õigustatult kahtlesid ka selle ettevõtmise vajalikkuses. Kokkuvõtteid on veel vara teha, sest projekti alustati alles hiljuti. Ja olgugi et otsest mõõdupuud ei ole, on ELil kahtlemata kogemusi paljude projektide ja ettepanekutega. Ent Vahemere Liidu edu on pigem piirkonna üldiste arengute meelevallas kui mõjutab neid.

Ülalnimetatud põhjustel ei ole paljud selle piirkonna riikide ühinemist puudutavad projektid ja ettepanekud minevikus tulemusi andnud (nt Araabia Maghrebi

Poolsaared ja saared jagavad Vahemere paljudeks erinimelisteks meredeks, näiteks Aadria meri, Alborįni meri, Egeuse meri, Joonia meri, Liguuria meri ja Türreeni meri. Vahemere sügavaim osa on Helleni süvik sügavusega kuni 5121 meetrit. Vahemeri on kunagise Tethyse ookeani jäänuk ehk sulguv ookean.

Suure auramise ja väheste sademete tõttu on Vahemere vesi soolasem kui Atlandi ookeanis.


Aasta pärast safranrevolutsiooni Birmas: aina hullemaks läheb Inger Lise Hus y Norra Birma Komitee juhataja

Rohkem kui aasta on möödunud sellest, kui eelmise aasta septembris jõudsid rahvusvahelise üldsuseni muljetavaldavad pildid safranrevolutsioonist. Need olid viimase 19 aasta suurimad meeleavaldused Birmas. Sõjaväeline hunta surus rahumeelse protesti jõhkralt maha. Munki ja nunnasid peksti ja lasti maha koos teiste demokraatia kaitsjatega. Paljud on vahistatud, paljud elavad põranda all ja paljud on maalt põgenenud. Novembris mõisteti paljud silma paistvaimad poliitilised aktivistid eluks ajaks vangi. Nii pikki vangistusi ei ole Birmas määratud rohkem kui kümne aasta jooksul. Möödunudaastaste meeleavalduste juhtkuju, munk Ashin Gambari mõisteti 65 aastaks vangi, paljudele silmapaistvatele aktivistidele mõisteti 45 aastat.

humanitaarabi vastu võtnud. Lõpuks võttis hunta abi siiski vastu ja selline rahvusvaheline kohalolek on väga tähtis.

Hunta tegeleb endiselt end varjavate inimeste otsimisega, sel sügisel on vahistatud tosina jagu aktiviste. Üks neist on naisaktivist Nilar Thein, keda ähvardab piinamine. Ta on ka varem vangis olnud, viimati üheksa aastat. Tema abikaasa Jimmy on vangis istunud kuusteist aastat ja vahistati taas eelmise aasta augustis. Nende väike tütar viidi turvalisse kohta, kui ema vahi alla võeti. Selle paari lugu on vaid üks paljudest. Hiljuti saadeti üks ametiühinguaktivist töölaagrisse, sest ta aitas inimestel sunnitöö üle kaevata.

Mitmes mõttes on olukord Birmas ainult halvenenud. Ressurssiderikas maa on poliitilise juhtimise küündimatuse tõttu majanduslikult varemeis. Rahvas nälgib, haigused levivad, haridus- ja tervishoiusüsteem ei toimi. Kõiki demokraatia kaitsjaid jälgitakse ja mõjukamaid vahistatakse. See jätkub ilmselt 2010. aasta valimisteni. Kindralid panevad valimisteks rahumeeli selga tsiviilriided ja tutvustavad niinimetatud distsiplinaardemokraatiat.

Eelmise aasta mais korraldas hunta võltsreferendumi, samal ajal võitlesid aga miljonid inimesed pärast keeristorm Nargise laastamistööd ellujäämise eest. Inimesi ei hoiatatud ega evakueeritud, nädalaid pärast tsüklonit ei olnud kannatanud saanud mingit abi. Rahvusvahelist üldsust vapustas, kuid ei üllatanud hunta keeldumine lubada katastroofipiirkondadesse välisabitöötajaid. Birmat on varemgi tabanud tsunami, keeristormid, maavärinad ja üleujutused, kuid hunta pole kunagi rahvusvahelist

Augustis keeldus Nobeli preemia laureaat Aung San Suu Kyi toitu vastu võtmast. Naise tervislik seisund halvenes ja ta viidi haiglasse, kus ta tilgutite alla pandi. Selle eluohtliku protesti motiivide üle on palju vaieldud. Paistab olevat selge, et tegu oli meeleheitliku appihüüdega, aga ka teadliku poliitilise aktsiooniga pärast kolmteist aastat kestnud koduaresti. Sel sügisel nõudis ta esimest korda enda vabastamist.

Appihüüd

Ta on varem avaldanud pettumust selle üle, et dialoog tema, hunta ja ÜRO

erisaadiku Ibrahim Gambari vahel ei edene. Gambari viimane visiit augustis jäi tulemuseta. Aung San Suu Kyi teab, et ta riskib oma tervisega, aga küllap jõudis ta järeldusele, et see on ainuke võimalus, et teda kuulda võetaks. Ilmselt oli tema sõnum suunatud ÜRO peasekretärile Ban Ki-moonile, et nõuda ÜRO-lt tegutsemist. Mis saab demokraatlikust liikumisest? Birmas on olnud sõjaväeline diktatuur 1962. aastast. Sel aastal möödub 20 aastat esimesest suurest ülestõusust 1988. aastal. Hunta reageeris rahumeelsete demonstrantide tulistamisega. Väidetavalt sai surma 3000 inimest. Hunta karmi käe poliitika aktivistide suhtes 2007. aasta safranrevolutsiooni ajal ja keeldumine rahvusvahelisest abist pärast keeristormi on ärgitanud Birma rahva viha. Paljud loodavad, et kindralid lähevad omavahel tülli. Siiani tundub aga, et kogu võim on kindral Than Shwe käes. Demokraatlik liikumine nõuab dialoogi ja lepitust. Aung San Suu Kyi selge sõnum on alati olnud vägivallatus. Osa demokraatlikust liikumisest palub ÜRO-lt niinimetatud humanitaarset sekkumist – sisuliselt sinikiivrite saatmist. Sedasorti

MAAILMAVAADE

25


Scanpix

sõjaliste meetmetega on aga vähe kogemusi ja tõenäoliselt ei hakka ÜRO Birmas sõjalisi meetodeid kasutama. Pealegi pole just palju riike, kes oleksid huvitatud Hiina tagahoovi ronimisest. Birma on nii Hiina kui ka India naftavaat ja hunta teab, kuidas nende huvisid ära kasutada. Ka naabermaal Tail on Birmas suured majanduslikud huvid. Demokraatia ei ole selles piirkonnas valdav. Seal valitseb pigem poliitiline kultuur, mille kohaselt teiste riikide siseasjadesse ei sekkuta. Hunta kavandatud valimised 2010. aastal on väljakutse demokraatlikule liikumisele. Arvamusliidrid usuvad, et uued valimised nõrgestavad liikumise 1990. aasta suure võidu legitiimsust, mida režiim täielikult eiras. 1990. aastal valitud moodustasid eksiilvalitsuse, mis on opositsiooni hääl nii Birmas kui ka väljaspool seda. Liikumine teab, et 2010. aasta valimised on jälle kindralite valimised, samamoodi nagu maikuus toimunud rahvahääletus, mis viidi läbi ähvarduste, jõu ja vägivalla abil. Keegi ei tunne huntat paremini kui birmalased ise ja nad teavad, et kindralid on meistrid psühholoogilise sõja ja propaganda alal. Nad teavad, millal õige kaart lauale panna, et tekitada väike lootusekübe ja sellega rahvusvahelist kriitikat ohjes hoida. Sanktsioonid ja kriminaalkohus Suurem osa demokraatlikust liikumisest on valmis tegema huntaga koostööd demokraatlike reformide asjus. Keerulisem on saada hunta läbirääkimistelaua taha. Selle saavutamiseks rakendatakse rahvusvaheliselt suunatud majandussanktsioone. Pole raske rakendada sanktsioone riigile, kus pea kõik majandussektorid kuuluvad huntale või on selle kontrolli all. Sanktsioonid eemaldatakse tingimusel, et hunta teeb mõningaid mööndusi, nagu poliitvangide vabastamine. ÜRO arvates pole mõistlik valimisi tunnustada, kui kõik poliitikud on vangis. Teine võimalus on esitada hunta juhile kindral Than Shwele Haagi Rahvusvahelises Kriminaalkohtus süüdistus sõja- ja inimsusevastastes kuritegudes. Birma naisliikumine taotleb ÜRO Julgeolekunõukogult Than Shwe ja tema semude üleandmist Haagi Kriminaalkohtule vastavalt seksuaalset vägivalda käsitlevale resolutsioonile nr 1820, mille julgeolekunõukogu võttis vastu selle

26

Myanmari sõjaväehunta vastasest demonstratsioonist osavõtjad India pealinnas New Delhis novembris 2008. Demonstrandid nõudsid opositsioonijuhi Aung San Suu Kyi ja teiste poliitvangide vabastamist.

aasta juunis. Resolutsioonis märgitakse, et vägistamist ja teisi seksuaalse vägivalla vorme saab käsitleda sõja- ja inimsusevastaste kuritegudena, ja rõhutatakse, kui tähtis on teha lõpp selliste tegudega seotud karistamatusele. Pöördumine Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poole võib pidurdada hunta ja opositsiooni vahelist dialoogi, aga see võib ka toimida surveavaldusena. Probleem seisneb selles, et hunta liitlased Julgeoleku-

nõukogus, Hiina ja Venemaa, tõenäoliselt peatavad selle aktsiooni. Diplomaadid väidavad, et huntale avaldatakse survet kriitikaga diplomaatilisel tasandil. Ilmselgelt ei muuda selline surve hunta käitumist. ÜRO käsutuses on võimsamaid ja rahumeelseid vahendeid huntale surve avaldamiseks. Võib-olla see oligi Aung San Suu Kyi sõnum ÜRO peasekretärile, kui ta näljastreiki alustas?


Norra Birma Komitee Norra Birma Komitee (NBK) on Norra vabaühendus, mis tegeleb ainult Birma asjadega. NBK keskendub teavitus- ja propageerimistööle Norras ning arenguabile Birma piiril ja Birmas. NBK rajati Norra Birma Nõukogu nime all grupi norrakate ja Norra välisministeeriumi algatusel 2. septembril 1992 pärast Nobeli rahupreemia andmist Aung San Suu Kyi'le. Nõukogust komiteeks Nõukogu sai asutamisel mandaadi hõlbustada ja suunata Norra poliitilist ja

humanitaarabi Birma demokraatlikule liikumisele nii Birmas kui ka eksiilis. 2001. aastal muutis Norra Birma Nõukogu nime Norra Birma Komiteeks. Eesmärk NBK töö eesmärk on saavutada demokraatlik Birma, kus austatakse inimõigusi ja kus kõigil on võrdne õigus ning võimalus osaleda otsuste tegemises olenemata soost, seksuaalsest orientatsioonist, klassi-, etnilisest või usulisest kuuluvusest. NBK eesmärk on arendada välja tugev, demokraatlik ja hästiorganiseeritud kodanikuühiskond, mis suudaks olla Birmas muudatuste tege-

misel liikumapanevaks jõuks ja mängida aktiivset rolli, kui riigis hakkavad toimuma demokraatlikud muutused. Asukoht ja töötajad Alates 2004. aasta juunist jagab NBK koos veel kaheksa Norra inimõiguste organisatsiooniga Oslos asuvat Inimõiguste maja. Lisaks üheksaliikmelisele nõukogule on NBK-l kolm töötajat: juhataja, projekti koordinaator ja teabeametnik.

Rahvaste Euroopa Aimar Altosaar Jaan Tõnissoni Instituut, juhatuse liige, tegevjuht

Elujõuliste ja võrdsete rahvaste¹ suur hulk on Euroopa kõige iseloomulikum tunnus. Tänapäeval on Euroopa rahvusriikide maailmajagu, kus Prantsuse revolutsioonist alates on kõik rahvad, kes on üles näidanud poliitilist tahet ja haldussuutlikkust, moodustanud oma riigi, rahvusriigi. Enamik neist, 27 riiki, on koondunud Euroopa Liidu lipu alla. Tundub, et kui liituvad ka Norra, Island, Šveits ja viimased riigid Balkanilt, siis ongi kogu see Euroopa osa, mis jääb Huntingtoni liinist läände, üks suur ja sõbralik pere. Justkui saabuks siis Euroopa jaoks ajaloo lõpp, sest ühest keskusest juhitav, ühtseid norme järgiv ning muu maailmaga ühtselt käituv Euroopa olekski lõpuks üks riik, kus elaks üks rahvas – eurooplane – kes kannab Euroopa kultuuri ning kasutab ühte Euroopa keelt (millist?). Eestlaslikule küsimusele, kas me sellist Euroopat tahtsimegi, saame vastata eitavalt. Arvan, et samuti vastaks enamik teisi eurooplasi, sest inimesed üldiselt peavad oma rahva olemasolu ja edasikestmist suureks väärtuseks. Küll ei saa kindel olla mõne suurrahva esindajate vastuses sellele küsimusele, sest nii

mõnelgi neist mõlgub meeles aeg, kui kõik kultuursed inimesed pidid rääkima nende keeles. Võimalik, et mõne suurema ja mõjukama rahva tegelased hauvad selliseid plaane ka tulevikuks, sest ükskeelsus võimaldaks justkui kõvasti kokku hoida tõlkimiselt ja asjaajamiselt. Kuid see hävitaks ilmselt Euroopa kui erakordse keelte ja kultuuride mahuti, mis on juba oma tuhat aastat töötanud viljaka majandusliku ja poliitilise laboratooriumina (inkubaatorina?) kogu maailma jaoks. Kuid elu Euroopas liigub õnneks sootuks teises suunas. Tihedama majandusliku ja poliitilise integreerimise taustal on viimastel aastakümnetel täheldatav kultuuriline ja keeleline desintegratsioon. Väärtustades kultuuride ja keelte paljust ning tõstes kõigi rahvaste enese määramisõiguse üheks rahvusvaheliste suhete aluspõhimõtteks, toimub Euroopa areng õiges suunas. Tõsi küll, enesemääramisõiguse rakendamine uute, varasema riikluseta rahvaste puhul on alati olnud valuline ning õnnestumise tingimuseks on suurte riikide kokkulepe (näiteks Kosovo albaanlased). Euroopa Liidu loodud ühtne majanduslik ja poliitiline ruum tõotab aga lähematel aastakümnetel tõelist rahvusluse renessanssi. Kui me räägime 27st Euroopa Liidu liikmeriigist, siis peame silmas

riike, mitte rahvaid. Kõik liikmesmaad on demokraatlikud rahvusriigid, kuid ükski neist pole päris monoetniline. Suured rahvad on tegelikult paljude väiksemate või vähem edukate rahvaste sulamid. Euroopa ei ole selles suhtes eriline – ka kõigi teiste maailmajagude suured rahvad on oma massi saavutanud mitte niivõrd ja ainult teistest kõrgema loomuliku iibega, vaid ka sellega, et osa rahvaid on mõne põlvkonna jooksul üle võtnud nende kui edukama, rikkama ja haldussuutlikuma rahva keele ja kultuuri. Tavaliselt ei ole väiksemad rahvad kadunud tugevamate korraldatud tapatalgutes ega seetõttu, et rahvas millegipärast ei sünnita enam lapsi. Rahvad kaovad üldiselt ikka sellepärast, et inimesed teevad valikuid enda ja oma laste tulevikule mõeldes. Tegelikkus sunnib väikese ja tunnustamata rahva ema saatma oma lapsed võõrkeelsesse kooli ja võõrasse keskkonda, et tagada oma järglastele õnnelik tulevik. Väiksema rahva sulandumine suurde on dramaatiline etnograafile, kuid mitte selle rahva üksikule esindajale, kes on rahul, kui suudab oma järeltulevale põlvele tagada õnnelikuma tuleviku edukama rahva keeles ja meeles. Rahvaid on kadunud tuhandeid ning rahvastikukaardilt kaob olemasolevatestki igal aastal mõni. Nii on olnud ja on suuremas osas maailmas edaspidigi. Hoolimata rahvastikuteadlaste, kulturoloogide,

MAAILMAVAADE

27


Scanpix

etnograafide ja õrnema südamega rahvuslaste ahastusest ei saa kedagi

Šoti torupillimängijad Prantsusmaal Lorientis keldi rahvaste kultuurifestivalil augustis 2008.

suurused. Et sellisel alal end hästi tunda, ei pea tingimata oskama mõne Euroopa suure rahva keelt, palju olulisem on oma, kodune ja armas emakeel. Tööl olles on inglise keel küll paratamatu, kuid kodus piisab kõmri, lapi või eesti keelest, keelest, milles inimene end mõnusalt tunneb. Kui selline stsenaarium peaks täituma, oleks Euroopas keele- ja kultuuriregioone ilmselt kümneid kordi rohkem, kui on praegu liikmesriike. Kuid kas kõik ELi riigid on selleks arenguks valmis ning kas just nii asjad peaksidki minema, seda me

28

ei tea. Selge on aga, et Euroopa Liit on parim kodu oma põlistele rahvastele. Suurimaks ohuks ei ole seejuures mitte eurointegratsioon, vaid pseudo-multikultuursuse põhimõttelage pealesurumine. Viimne tähendab Euroopale võõraste kultuuride ja religioonide kriitikavaba vohadalaskmist põliste arvel. Tegelikult peaks multikultuursus tähendama, et iga keel ja kultuur on inimkonna ühine väärtus, mida tuleb ja saab hoida eelkõige seal, kus on konkreetse kultuuri ja keelekasutajate


põline asuala ja kodu. Euroopa uks on ka võõramaalastele olnud alati avatud ning nii see ka jäägu. Kõigil võõramaalastel on meie multikultuurses maailmajaos olemas erakordselt suur valikuvõimalus, millise Euroopa keele ja kultuuriga hakata koos elama ning sügavama huvi korral ka ühte sulada.

¹ Nimetan rahvaks inimrühma, kes eristab ennast mingite neile ja teistele ühtmoodi arusaadavate tunnuste alusel.

Scanpix

Konservatiivsuse lätetest Poliitikas märgib konservatiivsus voolu, mis tugineb traditsioonidele, koge musele, alahoidlikkusele ning evolutsioonilisele arengule, mitte radikaalsetele uuendustele, katsetustele ja revolutsioonilistele ideedele. Konservatiivsuse vastandpooluseks peetakse ajalooliselt liberalismi, mis rõhutab uuendamise, moderniseerimise ja ebatraditsiooniliste lähenemiste vajadust. Konservatiivsust ei tohi segamini ajada reaktsionismiga, mis pooldab sageli endiste, ajale jalgu jäänud olude taastamist jõuga. Ajaloos on konservatiivsus olnud läbivalt üheks kandvamaks poliitiliseks vooluks. Termin ise on siiski suhteliselt hiline ja paigutub Suure Prantsuse revolutsiooni (1789) perioodi. Selle autorsus omistatakse tavaliselt Prantsuse riigimehele ja diplomaadile vikont Chateaubriandile, kes nimetas niiviisi restauratsiooni käigus taastatud Bourbonide monarhiat. Inglismaal võtsid termini üle John Wilson Croker, kes kirjeldas selle abil tooride partei poliitikat (1830) ja Ameerikas John Calhoun (1830). Konservatiivsuse kui poliitilise voolu formuleerijaks peetakse enamasti Inglise poliitikut ja kirjameest Edmund Burke'i, kes oma raamatus „Prantsuse revolutsiooni peegeldusi” kritiseeris teravalt selle vägivaldseid ja traditsioonidest lahknevaid meetodeid ning osundas vajadusele eelnenust lähtuvalt taastada kord ja õiglus.

Edmund Burke Nendest lähtekohtadest on hilisematel aegadel arenenud välja nii konservatiivne vaade majandusele, moraalile, poliitilisele kultuurile ja religioonile kui ka riiklikele institutsioonidele. Kõigest hoolimata pole konservatism teoorias kunagi omandanud sedavõrd süstematiseeritud ja akadeemilist põhjen-

dust kui liberalism, viimase sotsialistlikest ja kommunistlikest siiretest rääkimata. Konservatiivsuse motoks võiks seega pidada ühe juba 17. sajandil elanud inglise poliitiku ütlust: „Kui midagi pole vaja muuta, siis on vaja seda mitte muuta”.

MAAILMAVAADE

29


Kuidas määratleda konservatiivsust – Makedoonia näide Dr Branislav Sarkanjac Filosoofiaprofessor, Ss. Cyrili ja Methodiuse ülikool, Skopje, Makedoonia Vabariik

Üldiselt on konservatiivsus väga erinevalt kirjeldatud valdkond ja seda isegi intellektuaalide jaoks. Näiteks Makedoonia VMRO-DPMNE¹ parteid ja selle valitsuspoliitikat ei saa ametlikult konservatiivseks liigitada, samas meedias esitatakse neid väga sageli ka „parempoolsetena”. Selliste määratluste eelduseks on liigne lihtsustamine ning tulemuseks väära pildi kujunemine. See väide vajab selgitust. Hinnang, et valitsuse poliitika on üksnes „parempoolne”, on minu arvates väheütlev ning viib lausa eksiteele. Ma möönan, et tänapäeva poliitika on mitmeski mõttes segadust tekitav ja ähmane. Maailm, milles me elame, on keerukas, dünaamiline ja ohjeldamatu, kuid me ei saa ennast välja vabandada tõdemusega, et me ei tunne maailma. Inimestel on kahjuks kombeks asju alati veel keerulisemaks ajada. Kui rahvas millestki aru ei saa, siis iseloomustab ta olukorda sõnadega „kaos” ja „segadus”. See populaarne lähenemisviis on kandunud mõnevõrra töödeldud kujul ka ajakirjandusse. Üheaegselt levib arusaam, et vasak ja parem pool on määratlemata või et vasak- ja parempoolne poliitika on omavahel segunenud ja ideoloogiliselt nii ebajärjekindlad, et vasakpoolsed tunduvad parempoolsetele lähemal ja vastupidi. Olen lugenud artikleid, kus autorid soovivad läbi viia „parempoolse” ja „vasakpoolse” tiiva võrdlevat analüüsi, mis oleks justkui sama, mis konservatiivsuse ja sotsiaaldemokraatia eristamine. See aga ei ole sama. Näiteks kasutatakse väljendit „ultraparempoolne” Nikola Gruevski, Makedoonia peaministri ja VMRO-DPMNE esimehe poolt juhitud valitsuse poliitika kirjeldamisel vägagi vabalt. Milline poliitiline analüüs on aga sellise väite aluseks? Selgub, et seda pole olemas.

30

Vaadakem lähemalt, miks see nii on Konservatiivsus on juba iseenesest erijuhtum. Tegelikult ei tee enamik Makedoonia elanikest vahet konservatiivsusel ja parempoolsusel, rääkimata konservatiivsuse eri tahkude tundmisest. Inimesed, kellega ma suhtlen, mõistavad konservatiivsuse all midagi tagurlikku ja intellektuaalselt ähmast. Minu sõbrad mõistavad hukka konservatiivsuse kui kitsarinnalise poliitika, mis surub peale vanu käitumismalle, millest „arenenud maailm” on juba lahti öelnud. Minu kolleegid nendivad, et konservatiivsusele pole Makedoonias viljakat kasvupinnast (meil ei ole traditsioone, mida elus hoida, ja me ei tea, millist režiimi kaitsta). Või esitavad nad küsimusi stiilis „mida peaks alalhoidlikkus Makedoonias alal hoidma?”. Igaühel on konservatiivsuse kohta mingi arvamus Enamasti pannakse konservatiivsus kahjuks ühte patta reaktsioonilise konservatiivsuse või uusliberalismiga. Inimesed, keda on õpetatud elama mustvalges maailmas, jäävad maailma ka edaspidi niimoodi mõistma. Varem nägid nad sotsialismi hea ja õige režiimina ning pidasid kõike Läänest tulevat dekadentlikuks ja reaktsiooniliseks. Kõik kodanikuühiskonnaga seotu oli vale ja väljamõeldis. Samal põhimõttel võeti Jugoslaavia sotsialismi tõelise ja demokraatlikuna, samas kui idablokis valitses totalitarism. Ka praegu valitseb Makedoonias samasugune lihtsustatud lähenemine tänapäeva poliitika põhilistele „ideoloogiatele”. Need, kes tunnevad konservatiivsuse vastu tülgastust, vaatlevad seda tegelikult kommunistlikust vaatenurgast. Nad väidavad, et konservatiivsuse näol on tegemist privilegeeritud ja ahnete progressi- ja reformivastaste inimeste „kodanikuideoloogiaga”. Nad väidavad, et tegemist on rikaste parteiga, kellele seetõttu ei lähe vähem kindlustatud inimesed korda. Nad väidavad, et vaesed on „ette määratud” saama vasakpool-

seteks. Ning kui konservatiivse VMRODPMNE valitsus asub võitlema vaesuse vastu, siis väidavad nad, et rakendatakse vasakpoolset lähenemist, mistõttu ei saa olla tegemist „puhtalt” parempoolse parteiga. Kuidas neid väiteid kommenteerida? Need väited on valed, täiesti valed. Parempoolsus ja konservatiivsus ei ole üks ja seesama. Tänapäeva Euroopas ja Makedoonias kuuluvad konservatiivid tõepoolest parempoolsete hulka. Nad ei hõlma aga parempoolsete ideoloogiate kogu skaalat. Tegelikult ei olegi konservatiivsusel tavapärases ideoloogilises vastanduses õiget kohta, sest nähtus iseenesest on vanem kui poliitika jaotamine parem- ja vasakpoolseks. Siiski iseloomustavad konservatiivsuse vastased seda kui „parempoolset” poliitikat. Ja seda mitte ainult Makedoonias, vaid ka Suurbritannias ja mujal Euroopas. Uusliberalism on ka parempoolne, samuti libertarism² ja uuskonservatiivsus. Samas nendele parempoolsetele poliitikavormidele konservatiivsus just vastandubki. Konservatiiv ei pea tingimata olema konservatiivse erakonna liige. Konservatiivsus ei seostu ainult erakonnaga. Paljud Euroopa autorid väidavad, et tänapäeval leidub üha enam konservatiivsete, kuid mitte parempoolsete (ega ultraparempoolsete) vaadetega inimesi. Viisakus,


Scanpix

USA endine president Ronald Reagan ja tema abikaasa Nancy. Reagan oli tuntud kui vankumatu konservatiiv, kelle moraalne autoriteet on maailma konservatiivide hulgas säilinud tänaseni.

töökus, puhtus, täpsus – need on tingimused ja väärtused, mida eurooplane kõrgelt hindab. Paljud eurooplased nimetavad aga sellelaadset konservatiivsuse poole liikumist mõtlematult ja ekslikult „ühiskonna suunamiseks paremale”, mis ei vasta mingil juhul tõele. Konservatiivsust ei saa taandada parempoolsusele. See on oluline ka meie jaoks Makedoonias. Konservatiivsuse tunnused on järgmised: • Konservatiivsus ei toeta vaba kapitalismi ega usu, et turg suudab kõike reguleerida – arusaam, mis on iseloomulik neoliberalismile. • Konservatiivsus ei toeta ideed ühiskonnast, kus on kõik lubatud, ega poolda anarhokapitalismi – erinevalt libertarismist. • Hoolitsemine perekonna eest, võitlemine vaesuse vastu, väärtusi hindava kultuuri toetamine – neid tõekspidamisi hindab konservatiivsus. Euroopa parlamentaarsetes süsteemides ei välista konservatiivid koostööd kesk-

parteidega, mõnel juhul isegi vasakpoolsete keskparteidega, aga üldjuhul mitte ultraparempoolsetega, ksenofoobse, populistliku ja radikaalse paremtiivaga. Näiteks on see nii Belgias ja Prantsusmaal.

samasuguseid vabadusi. Libertarism on konservatiivse riigikäsituse äärmuslik vorm, kus riigi osatähtsust vähendatakse peaaegu nullini.

Konservatiivsus pole sugugi ainult ühe partei ideoloogia. See on paljude inimeste meelelaad, seisukoht ja nägemus, olenemata sellest, kas tegemist on partei liikmetega või ei.

¹ Makedoonia Revolutsiooniline Organisatsioon – Makedoonia Rahvusliku Ühtsuse Partei (Внатрешна Македонска Револуционерна Организација - Демократска Партија за Македонско Национално Единство) asutati 17. juunil 1990 kui kristlikdemokraatlik ja rahvusdemokraatliku suunitlusega erakond. 2008. aasta parlamendivalimistel sai partei absoluutse enamuse ja moodustas uue valitsuse eesotsas peaministri Nikola Gruevskiga. ² Libertarism – poliitiline filosoofia, mis kaitseb ideed, et isikud peaks olema vabad otsustes, mida nad iganes soovivad teha oma isiku või omandiga, kui see ei riku teiste isikute

MAAILMAVAADE

31


Profile for otse.info

Maailma Vaade 07  

Kord kvartalis ilmuv välispoliitika ajakiri.

Maailma Vaade 07  

Kord kvartalis ilmuv välispoliitika ajakiri.

Profile for otse.info
Advertisement