Page 1


PEATOIMETAJA

vaoshoitud reaktsioonide vastu vaevunud isegi varjama. Venemaa ja tema nii sisse- kui ka väljapoole suunatud vägivaldsus pole aga ainsad, mis sunnivad maailmas toimuvat aina murelikumalt jälgima. Maailmamajanduse kriisi süvenemine, USA kui maailmas tasakaalu hoidva jõu nõrgenemine, Euroopa ja USA vahelise jaheduse püsimine ning selgelt ilmnev huvide lahknemine Euroopa Liidu uute ja vanade liikmete vahel on samuti teemad, mis iga mõtleva inimese ärevaks muudavad.

Augustikahurid Kaukaasias muutsid maailma. Rahvusvahelisel õigusel püsinud tasakaal, mis viimastel aastatel niigi üha hapramaks näis muutuvat, on saanud järjekordse hoobi. Venemaa jõhker agressioon teise suveräänse riigi vastu, piiride vägivaldne muutmine, katsed kukutada demokraatliku riigi seaduslik valitsus, valjult üle kogu maailma kuulutatud otsus demokraatlikult valitud riigipea ignoreerimisest, kvaasiriikide diplomaatiline tunnustamine, nende muutmine oma geopoliitilisteks ja sõjalisteks platsdarmideks ning samade riikide juhtkondade mehitamine Vene eriteenistuste agentidega on tõsiasjad, mis ei lase tulevikule enam nii muretult vaadata kui enne. Eriti kõhe on neil riikidel, mis piirnevad oma agressiivse ja revanšistliku olemuse lõplikult paljastanud Venemaaga. Ent kõhe on ka demokraatlikel suurriikidel, kes peavad juhtunut endale selgelt teadvustama. Sest just nende moraalsest kindlameelsusest ja jõulistest reaktsioonidest sõltub, kas Gruusias toimuv jääb isoleeritud intsidendiks või saab sellest pretsedent. Kahjuks on järgnevad sündmused näidanud, et vaatamata pidevalt korrutatavale jutule euroopalikest väärtustest, on nende väärtuste tegeliku kaitsmise eest tulleminek iseloomulik pigem noortele kui vanadele demokraatiatele ning üksmeele saavutamisest agressori hukkamõistmisel ollakse väga kaugel. On enam kui tõenäoline, et see ebamäärasus agressorit üksnes veenab tema tegevuse karistamatuses ning annab julgustust ähvardada Euroopat ja maailma uute arrogantsete väljaastumisega. Seda enam, et Venemaa praegused liidrid pole oma põlgust Lääne

2

Aastakümneid kestnud pingutustest hoolimata on maailm rahu saavutamisest Lähis-Idas ikka veel väga-väga kaugel. Palestiina küsimus, mis Palestiina autonoomia loomisega oleks võinud oma teravuse kaotada, pole õnneks enam Lähis-Idast üle kogu maailma lahvatada ähvardava sõja põhjusena sedavõrd akuutne kui veel kümnend tagasi. Seevastu komplitseerib praegust olukorda Lähis-Idas sõjaka islami juurdumine – ja seda nii traditsioonilises islamimaailmas kui ka Euroopa moslemikogukondades – ning juba rahvasterändamise mõõtmed võtnud migratsioon valdavalt islamistlikust (Põhja-)Aafrikast ja Lähis-Idast Euroopasse ning PõhjaAmeerikasse. Kõige krooniks on Iraani tuuma ambitsioonide küsimus, mis ähvardab Teherani agressiivsuse ning antisionistliku ähvarduspoliitika jätkumise korral üle kasvada sõjaks, mille potentsiaalseid mõõtmeid, ohvreid ja majanduslikku kahju on võimatu adekvaatselt ette hinnata. Enamik siin loetletud probleemidest leiab vaatlemist ka käesolevas Maailma Vaates. Loodame ju, et probleemide teadvustamine, kirjeldamine ja analüüsimine aitavad ära hoida kõige mustemaid stsenaariume ning et ohtude tasakaalustatud mõistmise korral ei arene sündmused siiski nii radikaalset rada, nagu on kirjeldatud näiteks siinsete kaante vahel ilmuvas artiklis, mis käsitleb IraaniIisraeli tuumasõja võimalikkust. Rahvusvaheliste suhete teoorias on postulaat, mis väidab, et demokraatiad omavahel ei sõdi. Ajaloo senine käik kinnitab seda seisukohta. Sestap peab Maailma Vaade oluliseks kajastada demokraatlike riikide sisepoliitikas

toimuvat, seda eriti möödunud või lähenevaid valimisi silmas pidades. Aga ka väärtuspoliitika kontekstis. Tuleb meil ju augustikahurite alles vaibunud kõmina taustal tõdeda, et üha rohkem on neid riike ja poliitikuid, kes lähtuvad oma hinnangutes ja tegevuses vaid majandusliku tasuvuse ning geopoliitilise otstarbekuse seisukohtadest. Ehk siis sellest, mida nimetatakse reaalpoliitikaks. Kahjuks on niisuguseid riike hulgaliselt ka demokraatiate seas. Niisugune lähenemine on teravas vastuolus mitte üksnes Teise maailmasõja järel suure vaevaga üles ehitatud rahvusvahelise õiguse põhimõtetega. See on vastuolus Euroopa Liidu loomise ideega, demokraatlike väärtuste ja õiguste ideest rääkimata. Ja loomulikult on see vastuolus maailma tasakaalustatud ja stabiilse arengu eesmärkidega. Paraku jääb kohati mulje, nagu oleks 21. sajandi hakul vahepeal koguni „postmodernistlikuks” ristitud maailm kogu vahepealsele küpsemisele vaatamata valmis tagasi pöörduma 19. sajandisse. See on hirmutav, sest just 19. sajand sillutas teed 20. sajandi suurtele tragöödiatele.


Alistada ilma lahinguta Eino Tubin endine Rootsi kaitseministeeriumi töötaja, vabakutseline ajakirjanik

Kui mainida psühholoogilist sõja pidamist, siis küllap enamik eestlastest mõtleb kõigepealt pronkssõduri eemaldamisega seotud sündmuste ajal toimunud Interneti-rünnakutele. Kübersõda on aga ainult osa sellest spektrist, mida haarab tänapäevane infosõda, ulatudes klassikalistest psühholoogilistest operatsioonidest kuni vaenlase petmiseni (inglise deception, vene maskirovka). 2007. aastal ilmus minu rootsikeelne infosõjast kõnelev raamat „Besegra utan strid” – „Alistada ilma lahinguta” (vt http://www.santerus.se/200/201.asp? id=2723). Pealkiri on laenatud hiinlaselt Sun Zilt (500 eKr), kes ütles, et suurim au pole mitte võita vaenlast sadades lahingutes, vaid alistada ta ilma lahinguta. Raamatus jälgin psühholoogilist sõjapidamist ja petmist alatesAntiik-Kreekast kuni tänapäeva Iraagini. Suurim areng selles vallas on toimunud viimase saja aasta jooksul alates Esimesest maailmasõjast, kui propaganda massiliseks

levitamiseks hakati kasutama lennukeid ja õhupalle. Eriti kiire areng toimus Teise maailmasõja ajal. Propagandast ei pääsenud mitte keegi. Seda levitati nii lendlehtede, raadiosaadete kui ka valjuhääldajate kaudu. Lääneliitlastel oli terve eskaader (12 lennukit) raskeid pommilennukeid, mis vahetpidamata Euroopa kohal lendlehti külvasid. Sakslased kasutasid pommilennukeid lendlehtede jaoks veel viimastel sõjakuudelgi, mil kütusetagavarad olid otsakorral. Leidlikud Vene sõdurid lasid lendlehti püssidest – sidusid traadi ümber lehepundi, toppisid otsa püssitorusse ja saatsid paukpadrunitega üle rinde. Propagandas kasutati nii „valgeid” kui ka „musti” raadiosaateid. Inglise ajakirjanik Sefton Delmer tegi saateid, mis oleksid olnud justkui kriitiliste Saksa ohvitseride tehtud. Kõige edukam „must” raadiojaam oli Radio Livorno, millel õnnestus veenda Itaalia laevastikku liitlaste poole üle minema. „Mustad” propagandistid trükkisid õõnestavat propagandat: võltsitud toidukaarte, „deserteerimispakke” ja nõuandeid sõduritele, kuidas haigusi simuleerida.

Üks kuulsamaid pettusi oli operatsioon „Mincemeat”. Ohvitserimundris surnukeha – kopsupõletikku surnud joodik – lasti Hispaania ranniku lähedal allveelaevalt vette. Ta kandis võltsitud dokumente, mida Inglise salaluure tahtis sakslastele ette sööta. Üleüldse, nii inglased kui ka sakslased sundisid kinnipüütud spioone valeinformatsiooni saatma. Kui Saksa invasioon Inglismaad ähvardas, lasti lahti kuulujutt, et La Manche’i väina kaitsevad võimsad leegiheitjad. Põhja-Aafrikas kasutasid mõlemad pooled petteks järeleaimatud tanke ja moonaladusid, et eksitada vastast järgmise rünnaku ettevalmistamisel. Sama nõksu kasutati suurejooneliselt ka enne Normandia-invasiooni, et Saksa soomusreserve Calais’lähedal hoida. Operatsioon „Moolah” Korea sõja ajal oli üks õnnestunumaid operatsioone „Moolah” („Raha”), kus pakuti vastaspoole lendurile, kes oma MIGiga üle tuli, suurt rahasummat. Polnud oluline, et enamik lendlehti ja raadiosaateid ei jõudnud ettenähtud sihtgrupini, vaid et vilunud, aga ideoloogiliselt vähem usaldatavad lendurid vahetati välja noorte parteiliikmete vastu,

Kuveidi rindel levitati Iraagi sõduritele lendlehte, mis näitas Ameerika merejalaväelast tsunamilaine sees noaga vehkimas. Tagaküljel oli tekst, mis andis nõu, kuidas kapituleeruda. Kõik oli aga pettus – tegelik kallaletung tuli hoopis kõrbest.

MAAILMAVAADE

3


Bundeswehr

Saksa sõdurid Afganistanis levitavad kohalikele elanikele kohapeal trükitud ajalehti. Saksa OpInfo üksused on osa võtnud kõikidest rahvusvahelistest missioonidest Somaalias, Kosovos ja Afganistanis.

kes kergesti Sabre-lendurite poolt alla tulistati. Mul oli õnn Inglismaal kokku saada endise lennuväeohvitseri Archie Derryga, kes viis läbi psühholoogilist sõda Malaias¹ aastatel 1948–60, mil peamiselt kohalikest hiinlastest koosnev maoistlik sissirühm võitles inglaste ja kohaliku Malaia valitsuse vastu. Inglased kasutasid ohtralt lennukite abil levitatavaid lendlehti ja valjuhääldajapropagandat. Ületulijaile pakuti amnestiat ja head tasu. Suurema osa propagandast valmistasid ette endised rühmaliikmed, kes tundsid vanade relvavendade mentaliteeti. Eriti mõjuvad oli valjuhääldajad, millega kutsuti partisanisõdureid õhust nimepidi. Ameeriklased kaotasid sõja Vietnamis vaatamata oma tohututele ressurssidele. Sõja kõige edukam ettevõtmine oli „Chieu Hoi” („Avatud käed”), millega meelitati üle tulema Viet Congi partisani-

4

rühma² liikmeid. Kuid keegi ületulejaid ei kontrollinud. Paljud said oma raha, veetsid natuke aega kosutuslaagris ja olid varsti jälle tagasi, et teist korda tasu saada. Viet Congi rühmi prooviti džunglis hirmutada ka koledate heliefektidega, mis kujutasid „rändavaid hingi” – kohalikus kultuuris oli tähtis, et langenud saaks korralikult maetud ja hinged rändama ei jääks. Lõuna-Vietnami valitsuse nõrkus ja vohav korruptsioon koos üha suuremate kaotustega tegid ameeriklastele lõpuks terve sõja võitmise lootusetuks. Suurim edu Edukaimad psühholoogilised operatsioonid toimusid Lahesõja ajal aastatel 1990–91, kui Saddami väed Kuveidist välja tõrjuti. Ameerika sõjaväe käsutusse oli mobiliseeritud 650 sõdurit 4th Psyop Group’ist (psühholoogiliste operatsioonide rühm) Saudi Araabias ja Incirliki lennuväebaasis Türgis. Neid toetas 193rd

Special Operations Wing, reservüksus spetsiaalselt sisustatud Herculese lennukitega, mis edastasid vastasele õhust raadio- ja televisioonisaateid. Esiteks koordineeriti ülemjuhataja Schwarzkopfi käsul lendlehtede levitamist pommitamistega. Iraagi üksustele anti teada, millal ja millega neid pommitama hakatakse. Kui ähvardati „Daisy Cutteriga” – kõige võimsama lennukipommiga –, siis kapituleerusid ka eliitüksused. Sõjavange tuli nii palju, et oli raske kõiki vastu võtta. Sõda lõppes suure rünnakuga, kus liitlased purustasid Iraagi soomusüksused kõrbes, läänepool Kuveiti. Selleks korraldatud vägede koondamist varjati propagandaga, jätmaks muljet, et valmistatakse ette invasiooni Kuveidi rannas. Lisaks õhust levitatud lendlehtedele, saadeti merelt ranna poole 10 000 lendlehtedega täidetud plastikpudelit. Lisaks häiriti Iraagi luuret lendlehtedega, mille


saatjateks olid väljamõeldud üksused. Väikesed löögirühmad tegid Kuveidi rindel iraaklaste veenmiseks „suurt lärmi”, et jätta muljet, nagu oleksid soomusdiviisid, mis olid tegelikult suureks rünnakuks välja viidud, endiselt kohtadel. Lahesõja ajal arenes välja praegu NATOs käibelolev terminoloogia. Infosõda on üldine termin. Selle alla kuuluvad nii klassikalised psühholoogilised operatsioonid kui ka petmine ja tegutsemine vastase signaalühenduste, juhtkonna ja arvutite vastu. Isegi tavalist pressiteenistust peetakse infooperatsioonide osaks. Nii Ameerikal, Inglismaal, Saksamaal ja paljudel teistel NATO liikmetel kui ka allianssi mittekuuluvatel riikidel on psühholoogiliste operatsioonide üksused, mille varustusse kuuluvad trükipresside ja valjuhäälditega veoautod. Tähtsaks keskuseks on Fort Bragg North Carolinas, kus toodetakse lendlehti, raadio- ja televisiooniprogramme aktuaalsele lahinguväljale saatmiseks. Lisaks aktiivsele üksusele, 1200 sõdurist koosnevale 4th Psyop Group’ile, on Ameerika sõjaväes veel 3600 erikeeleoskustega reservväelast, keda kutsutakse teenistusse, kui nende keeleoskusi vaja on. Lennuväel on

Teise maailmasõja ajal levitasid inglased õhust massiliselt vihikut „Haigus päästab”. Sealt sai saksa sõdur kuivas arstikeeles nõu, kuidas end igasuguste nõksudega haigeks teha, et rindeteenistusest pääseda. Arst pidi ise haiguse avastama, ehkki simulant käitub kogu aeg kui vahva sõdur.

Scanpix

Seda 1939. aastal üle Maginot’ liini pooles miljonis eksemplaris sadanud Saksa sügislehte peetakse üheks ilusaimaks lendleheks ajaloos. Poeetiline tekst ütleb: „Me langeme, sest see on inglaste soov...” Kui sakslased lõpuks kallale tungisid, olid prantslased demoraliseeritud ja andsid kiiresti alla.

kuus Herculese lennukit raadio- ja TVsaadete edastamiseks. Ka mereväel on infosõjakeskus. Üks lisaressurss on nn rindekaamera üksused (ingl combat camera), mis dokumenteerivad lahingut. Nende fotosid ja filme kasutatakse tulevases väljaõppes, kuid pakutakse ka meediale. Nimetatud üksused on osa võtnud mitmest sõjast nii Panamas ja Somaalias kui ka Bosnias ja Kosovos Balkani sõdade ajal. Kõige suurem mobilisatsioon toimus Iraagi sõja ajal 2003. aastal, kui üksteist Ameerika psühholoogilise sõja kompaniid olid kohal tuhande mehega, lisaks vastavad, ent palju väiksemad Inglise ja Austraalia üksused. Iraagi kohal lasti alla 122 miljonit lendlehte, neli korda rohkem kui esimeses Lahesõjas. Peale sõda ütles ülemjuhataja Richard Myers, et psühholoogilised operatsioonid olid päästnud palju elusid ja vara ning et need kümned miljonid dollarid, mida operatsioonid oli maksma läinud, olid hästi kasutatud. Kahjuks saadeti suurem osa vägedest peale lahinguid koju. Ameeriklased ei osanud ette näha, et segadus ja terror kestavad edasi

tänapäevani. Katsed propagandateenust eraettevõtetelt osta jätsid halva maigu. Infooperatsioonidel on oluline roll nii tänapäeva sõjas kui ka rahuaegsetes sekkumistes. „To win hearts and minds” – võita südamed ja meeled – on tähtsam kui vaenlast füüsiliselt hävitada. Minu näited on pärit peamiselt läänepoolt, kus akadeemikud, ohvitserid, veteranid ja lendlehtede kollektsionäärid pakuvad oma Interneti-lehekülgedel palju põnevat materjali. Oleks väga huvitav täiendada ülevaadet ka sellega, mida on tehtud ja tehakse suures naaberriigis idapool. Seda infot on siiani vähe avaldatud ning see on raskesti kättesaadav.

¹ 1946. aastal moodustati Malaia Liit, 1948. aastal Malaia Föderatsioon, mis saavutas iseseisvuse Briti koloniaalseisusest 31. augustil 1957. Malaisia moodustati 1963. aastal Singapuri, Sarawaki, Inglise Põhja-Borneo ja Malaia Föderatsiooni ühinemise tulemusel. ² Viet Congi (Việt Cộng) armeesse kuulusid kommunistlikud regulaarväed ja partisanirühmad. Vietnami sõja (1959–1975) ajal allus Põhja-Vietnami valitsusele.

MAAILMAVAADE

5


Tunne Kelam Euroopa Parlamendi liige

Euroopa Parlament on tänuväärne institutsioon. Kuna selle liikmeil on vaba voli oma arvamust avaldada, kutsutakse parlamenti ka maailma südame tunnistuseks. Kahjuks tuleb nentida, et Venemaa agressioon Gruusia vastu on sellel südametunnistusel paljastanud kalgistunud, atrofeerunud piirkondi. Augusti viimasel nädalal tõdes väliskomisjoni poolakast esimees Jacek Saryusz-Wolski, et harukordse juhusena on Europarlamendi Gruusia resolutsioon nõrgem kui ELi valitsusjuhtide avaldus. Tavaliselt paistab parlament silma märksa julgemate seisukohtadega kui seda endale lubavad valitsused. Riiklikud ja majanduslikud huvid näisid domineerivat nii sõnavõttudes kui ka ühisavaldustes. Paljude parlamendiliikmete, eriti just suurematest liikmesriikidest valitute esmaseks reaktsiooniks oli hoiduda ülereageerimisest ning suunata tähelepanu pigem sellele, kas mitte Gruusia pole põhjust andnud Moskva-poolsele jõukasutamisele. Tõsi, tuleb tunnistada, et parlamendi väliskomisjon kogunes erakorralisele istungile juba ametliku puhkuse ajal – 20. augustil. Täiskogus 1. septembril toimunud debatt andis Gruusia häälekaile toetajaile ülekaalu umbes kaks ühe vastu. Arvukad sõnavõtud kõlasid jõuliselt. See aga ei kajastunud resolutsioonis, kus eriti sotsialistide liidrid vältisid piinliku hoolega niisuguseid termineid nagu agressioon või sanktsioonid. Selle asemel räägiti liigsest jõu kasutamisest. Ka paragrahv küberrünnakute kohta kadus resolutsiooni esialgsest tekstist. See paragrahv sisaldas muu hulgas viidet Eestis eelmisel aastal toimunud küberterrorismile. Gruusia NATOga ühinemise taotlust – tõsi küll kaugemas perspektiivis – toetav säte hääletati täiskogus koguni välja. Seda laadi käitumine annab tunnistust sellest, et vana Euroopa ei ole ikka veel aru saanud uutest dimensioonidest sõjapidamises ning konfliktide kultiveerimises. See on ohtlik märk. Eesti

6

Scanpix

Igaks juhuks kikivarvul? peab selle teemaga ELi tasandil märksa intensiivsemalt tegelema. Lisaks suhteliselt nõrgale resolutsioonile kavatseb Europarlament ainsa ELi institutsioonina jätkata ametlikke suhteid Vene Riigiduumaga. Koostöökomisjoni hollandlannast esinaine keeldus suhteid külmutamast, hoolimata sellest, et mitmed Venemaa delegatsiooni kuuluvad saadikud sellise ettepanekuga esinesid. Juhtisin tähelepanu sellele, et küsimus on ametlike suhete peatamises kooskõlas valitsusjuhtide otsusega seni, kuni Venemaa valitsus pole täitnud vaherahukokkuleppe kõiki tingimusi ning et see ei takista mitteametlikku suhtlemist. Lõpuks andis rühm parlamendiliikmeid koostöö komisjoni esinaisele 17. septembril üle kirja, millele teiste hulgas kirjutasid alla ka EP väliskomisjoni esimees ning ERPED fraktsiooni asepresident Gunnar Hökmark. Autorid nõuavad ametlike parlamentaarsete suhete peatamist ning 23. septembriks planeeritud koostöökomisjoni büroo kohtumise edasilükkamist, viidates muu hulgas EP enese resolutsioonile. Igal juhul on positiivne see, et koostöökomisjon fikseeris avalikult komisjoniliikmete terava lahkarvamuse – tugevad vastuhääled on siiski olemas. Siinkohal on oluline rõhutada, kui oluline on informatsiooni levitamine. Tuleb nentida, et suhteliselt paljud EP liikmed kujundavad oma arvamust selle info põhjal, mis nendeni parajasti jõuab. Ilmselt aga jääb selle informatsiooni adekvaatsus või vahendaja motivatsioon sageli analüüsimata. Eriti mõjuv on asjaolu, et Moskva kasutab juba mõnda aega vahendajatena maailma tuntumaid arvamuskujundajaid, kes viivad venemeelseid seisukohti sobivas vormis autoriteetseisse väljaannetesse. Kuigi olukord võib tunduda nukker, osutub abimeheks iroonilisel kombel Venemaa ise. Septembri kolmandal nädalal parlamendis toimunud roheliste fraktsiooni korraldatud kuulamine andis selget tunnistust, et saadikute silmad on avanemas ja Venemaa esindajate (antud juhul roheliste fraktsiooni liikme Tatjana

Gruusia president Mihheil Saakašvili esinemas Gruusia kaitseministeeriumi autasude üleandmise tseremoonial 17. septembril 2008. Saakašvili kindlameelsus Vene-Gruusia sõjas oli kindlasti üks tegur, mis peatas Vene tankid Thbilisi väravate ees.

Ždanoka ja tema kaaslaste) mõõdutundetu, igasuguseid käitumisnorme eirav propaganda hakkas tekitama sügavaid kahtlusi edastava info tõeväärtuses. See aga muudab eriti oluliseks teistsuguse info kiire levitamise ning vajaduse selgemate seisukohtade kujundamiseks. EP peab aru saama, et rahvusvahelise julgeoleku paradigma on Venemaa agressiooni järel täielikult muutunud. Kahepoolsetel suhetel rajanev reaalpoliitika ei saa enam olla Venemaaga läbikäimise peamine alus. Nüüd, pärast 8. augustit 2008, saab reaalne olla vaid väärtuspõhine välispoliitika, mis võrsub solidaarsusest ning otsusekindlusest seista tegelikus elus ELi ühisväärtuste eest. Selline välispoliitika tähendab rahu taotlemist mitte ainult kõneluste kaudu (läbirääkimised, mis muutuvad eesmärgiks omaette), vaid eelkõige jõupositsiooni loomist, milleks ühinenud Euroopal on üllatavalt mõjukaid vahendeid. Mafioosodega suhtlemine eeldab omaenda jõu ja selle kasutamise võimaluste teadvustamist vastaspoolele. Kui seda ei toimu, astutakse olukorda, kus jõupositsiooni võtab sisse agressiivsem partner ning asub sellelt kauplema – alati kasudega iseendale. Nii toimus augustis Gruusias – Venemaa okupeeris eelkõige


suured lõigud Gruusia territooriumist ning asus siis kauplema sealt lahkumise tingimuste üle – lahkumine, mis räiget rahvusvahelise käitumise reeglite rikkumist arvestades oleks pidanud olema tingimusteta. Euroopa rahuvahendajad jäid algusest peale Kremli suhtes ebavõrdsesse, tegelikult teisejärgulisse rolli, mida püütakse kompenseerida oma edevuse rahuldamise kaudu: ikkagi oli see ELi eesistuja, kes saavutas aktiivse diplomaatiaga sõjategevuse lõpetamise. Sisuliselt puudus aga Euroopa vahendajail haare, millega oma õigusele rajanevat

positsiooni Venemaa jõupositsiooni vastu toestada. Seetõttu olen seisukohal, et Venemaa praeguse sõjaka revanšistliku kursi peatamist võimaldab üksnes Euroopa ja NATO otsustav vastuabinõude sari. Nende hulka kuulub strateegilise partnerluse raames koostöö külmutamine (strateegiline partnerlus eeldab ühisväärtusi, mille puudumist Venemaa on demonstreerinud täie selgusega); Venemaa osalemise lõpetamine G-8 koostöös; Venemaa liikmesuse peatamine Euroopa

Nõukogus; viisasoodustuste leppe külmutamine (vähemalt konfliktipiirkonnas elavate Vene kodanike jaoks) ning mis veel tähtsam – viisasoodustuste kiire andmine niihästi Gruusiale kui ka Ukrainale. Need sammud teeksid lõpu kikivarvul tippimisele ning paneksid maapinna kõmama Euroopa sammude tegelikust jõust.

Meie riiklik julgeolek ja Venemaa agressioon Gruusias Jaak Aaviksoo kaitseminister

Käesoleva aasta aprillis otsustasid NATO liikmesriigid kinnitada Gruusiale tema NATO-perspektiivi. Niisamuti nagu seda kinnitati ka Ukrainale, jättes mõlemad samal ajal ometi ilma liikmesuse tegevuskavast, mida nood riigid on juba pikka aega taotlenud ning mille saamist Eesti ja mitmed teised liikmesriigid eesotsas Ameerika Ühendriikidega tugevasti on toetanud. Bukaresti tippkohtumise lõppdeklaratsiooni jõudnud sõnastus – kindla ja selge NATOga liitumise perspektiivi kinnitamine Ukrainale ja Gruusiale – oli ettevaatlikumate (peaasjalikult Lääne- ja Lõuna-Euroopa) ja energilisemate riikide vaheline kompromiss, mida tasus toona ja tasub ka täna hinnata kui maksimumi, mida tol hetkel oli võimalik saavutada. On muidugi märkimisväärne, millise veendumuse ja kindlameelsusega on Gruusia ja Ukraina NATO-pürgimusi pidevalt toetanud Ameerika Ühendriigid, kes on külma sõja järgsel perioodil üsna ühemõtteliselt otsinud endale liitlasi, lähtudes lihtsast ja sümpaatsest printsiibist – NATOsse pürgivad Euroopa riigid tuleks allianssi vastu võtta, kui nad täidavad seatud kvaliteedinõudeid, sõltumata nende ajaloost ja geopoliitilistest kaalutlustest. Ja selle suhtumise

juured on NATO asutamislepingus, mille kohaselt võime maailma võimsaima julgeolekuorganisatsiooni liikmeks võtta iga Euroopa riigi, kes panustab PõhjaAtlandi ruumi julgeolekusse ja edendab alliansi asutamislepingus kinnitust leidnud printsiipe. NATO liikmesriikide ühisosaks on kõikide erinevuste kõrval eelkõige väärtusbaas. Gruusia ja Ukraina on riigid, kes seda ühisosa jagavad ja sellesse panustavad.

põhiväärtuste suhtes, mis on kirja pandud Põhja-Atlandi lepingusse, peaks tagama suurema julgeoleku kui kõhklev ja kasulikke kompromisse otsiv lepituspoliitika. Seetõttu olen veendunud, et Eesti positsioon, mis järjekindlalt on Gruusia ja Ukraina püüdlusi toetanud, on õige ja mitte ainult põhimõtetele kindlaks jäämise ideelisest seisukohast, vaid ka riikliku julgeoleku kasvatamise vaatevinklist.

Pärast Bukaresti tippkohtumist, aga eriti pärast Venemaa agressiooni Gruusias, on küsitud, kas selline otsus Bukarestis suurendas NATO, aga eriti Kesk- ja IdaEuroopa riikide ja NATO liikmeks pürgivate Gruusia ja Ukraina julgeolekut või hoopis vähendas seda. Liikvel on kaks meie huvisid õõnestavat poliitilist hüpoteesi. Esiteks, et NATO liikmesriikide poolt Gruusiale antud liitumislubadus oli liiga väike poliitiline samm ning pigem kinnitas Venemaale, et selle vahetu naabrus on endiselt ja õigustatult Vene huviala. Teiseks, et suhetes Venemaaga mitmete väljakutsete ees seisvad Kesk- ja Ida-Euroopa riigid on NATO liikmetena tülikad ning põhjustavad pikemas perspektiivis probleeme. Meie jaoks kerkib siit aga veelgi otsesemalt küsimus sellest, mis mõju on Gruusia sündmused avaldanud Eesti julgeolekule.

Võiks arvata, et liikmesuse tegevuskava pakkumine Gruusiale ja Ukrainale oleks mõjunud Venemaale selgema ja loodetust teistsuguse signaalina. Jeltsini valitsemisajal kõikuma löönud eneseusk ja solvumine on kujunenud Putini ja nüüd Medvedevi juhtimise all klassikaliseks revanšismiks, millel üsna ilmselt on agressiivseid jooni kõikide naaberriikide suhtes. Neid, kes Venemaa arenguid viimase kümne aasta jooksul on tähelepanelikumalt jälginud, ei tohiks üllatada Venemaa enesekindel ja rahvusvahelise arvamuse suhtes hoolimatu käitumine Gruusias.

Ühest vastust sellele küsimusele on raske leida. Pikemas perspektiivis tuleb siiski arvestada, et kindlameelsus nende

Sellisel agressiivsel ja revanšistlikul käitumisel on alati põhimõtteliselt ühesugune kulg. Kuivõrd niisugune käitumine ei tunnista kompromisse, vaid käsitleb neid nõrkusena, siis igasugune järeleandmine põhimõttelistes küsimustes üksnes kasvatab agressori isu. Seepärast tuleb väga tõsiselt võtta paralleeli, millele juhtis tähelepanu

MAAILMAVAADE

7


Scanpix

selles selgrootuses, mis niisugustel puhkudel ühel või teisel moel avaldub. Vastaste selgrootus lisab agressorile enesekindlust ja kasvatab tema agressiivsust veelgi.

Eespool kirjutatut arvestades ei ole päris õige väita, et maailma julgeolekuolukord Gruusia sündmuste järel oluliselt muutus. Õigem oleks öelda, et olukord oli juba ammu muutunud, kuid nüüd toimuvad vajalikud arusaamade muutused ka läänepoolsemates Euroopa pealinnades. Eesti roll on siin jätkata senist tööd, rõhutades NATO kaitseplaneerimise koordineerimise kõrgenevat tähtsust, kuid mitte unustades neid pingutusi, mida peame tegema iseenda ning NATO kui NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer Vene-Gruusia sõja puhul erakorraliselt kokku kutsutud NATO liikmesriikide välisministrite kohtumise pressikonverentsil. NATO terviku julgeoleku suurendamiseks. väljendas sellel oma täielikku toetust Gruusia suveräänsusele ja territoriaalsele tervikSeepärast arvan, et Eesti julgeolekulikkusele ning nõudis Vene vägede tagasitõmbumist konfliktieelsetele positsioonidele. poliitiline positsioon, mis tugineb meie järjekindlale seisukohale, et demokraatprintsipiaalsus põhiväärtustes, mille Rootsi välisminister Carl Bildt, kui ta like riikide püüdlusi NATO suunal tuleb hulka kuulub riikide suveräänsuse ja võrdles agressiooni ja anneksiooni toetada ja agressoritele tuleb põhimõtteterritoriaalse terviklikkuse järjepidev Abhaasias ja Lõuna-Ossetias Sudeedikindlalt vastu astuda, on kasvatanud kinnitamine, ei saa teha hiljem kalliks maa saatusega enne Teise maailmasõja Kesk- ja Ida-Euroopa riikide julgeolekut. maksma minevaid kompromisse. Nenpuhkemist. Nii nagu Müncheni kokkuMeie selge ja läbipaistev käitumine on dele kompromissidele ei tohi lasta juurde lepped ei suutnud ära hoida teise ilmasõja ilmsiks toonud tänase Vene režiimi gaasi ega nafta lõhna. puhkemist Euroopas, nii võib arvata, et iseloomu ja sellest lähtuvad ohud. Ning kompromissidele minek on Kesk- ja IdaKüsimus ei ole mitte kasus, mis jääb pidagem silmas ka seda, et asjaolu, et Euroopa riikidele samavõrd ohtlik ka 21. saamata või mida saadakse, ega edus, meie ohutunnetus on leidnud kinnitust, sajandi alguses. Seepärast arvan, et Eesti mida saavutatakse odavate energianäitab, et oleme oma julgeoleku ja teiste NATO liitlaste järjekindel kandjate pakkumisega, vaid ikka eelkõige kasvatamisel liikunud õigel teel.

Inimesena Gruusias Ain Tähiste muuseumiarendaja

Eesti vabatahtlike humanitaarmissioon Gruusiasse kergitas meid taas kord uudiste tulipunkti. Ei kirjeldata ju kuigi sageli meie tegevusi Spiegel´is ja Die Welt ei avalda just iga päev intervjuusid, kus eestlane saab oma arvamuse välja öelda. Meie missiooni välkkiire ja julge tegutsemine oli ajendiks, miks meid tabas küsimustelaviin. Kõige lihtsam oli vastata küsimusele, miks me seda teeme. Vastus oli – vähemalt minu jaoks – ainumõeldav: „Sellepärast, et me tunneme end AUSATE inimestena ega kõhkle head naabrit tema hädas abistada!” Küsimusele, kas oli hirmus ka, tuleb vastata, et ei olnud hirmus. Nimelt oli meie tegevuspiirkond Thbilisi ja selle lähiümbrus, mis asub konfliktikoldest kaugel-kaugel. Tõsi, kui hoida käes Vene

8

lennukipommi kildu, mille servad on žiletina teravad ja alles haljad, võtab kõhedaks küll, kui kujutada ette selle surma toovat vihinat. Küsimusele, kui VAJALIK meie abi siis tegelikult oli, olen jätkuvalt 100% veendunud, et oli väga vajalik. Kõige olulisem oli muidugi kohalesaabumise fakt ise. Eks see kõik käis kahtluste ja süüdistuste saatel ning kohati läbi väga kollase kadalipu... Jah, ajuti näis, et pea kogu Eesti ajakirjandus töötab suure naabrimehe taktikepi järgi, iriseti pisinüansside üle ja oldi kollektiivses mäluaugus. Kellelegi nagu ei meenunud, KUIDAS me ise viisteist aastat tagasi või alles möödunud aastal ootasime väljastpoolt iga sorti toetusaktsioone. Aga kõik need negatiivsed seigad taandusid kollasteks räbalateks, kui vastutulevad grusiinid tänasid meid – ja sedakorda mitte ülevoolava lõunamaalise bravuuriga, vaid vaikselt ning valuga silmis ja südames.

Meilt küsiti, kuidas oli Gruusia inimestega rääkida. Vastata sellele on pigem raske kui kerge. Meie töö viis meid sinna, kus oli mure. Neid murelugusid oli lõputult ja nendega paraku midagi muud teha ei saanudki, kui ainult kuulata. Iga lugu lõppes küsimusega: „Kuidas niimoodi võib?” Mis sa muud ikka oskad kosta, kui et ei võigi, aga, näe, ikka tehakse... Kas ma tahaks tagasi minna? Igal juhul! Ehkki meie missioon koosnes vabatahtlikest ja polnud aega teha valikuid inimeste professionaalsete oskuste järgi, saime kärmesti olukordades selgust ning põhjamaine külm pea ja rahulik kiire otsustusvõime tõi lahenduse. Gruusia vajab seda laadi missioone veel mõnda aega ja paljud meist ootavad pikisilmi, et riik suudaks organiseeruda ja saata välja jätkumissioone. Meil kulus organiseerumiseks kolm päeva. Gruusia ootab abikäsi juba poolteist kuud!


Gruusia sõja palavad päevad Neljapäev, 7. august 2008 Juulikuust alates paiknevad Gruusia piiri lähedal Põhja-Kaukaasias õppusi läbi viinud Vene väed. Lõuna-Osseetia de facto president Eduard Kokoitõ ähvardab alustada „välja löömist”, kui Gruusia oma vägesid piirkonnast välja ei vii. Gruusia ametlikud rahuvalvajad on jätkuvalt separatistide suurtükitule all. President Saakašvili kuulutab välja ühepoolse relvarahu võitluses LõunaOsseetia separatistidega ning kutsub pooli üles läbirääkimistele. Separatistid pommitavad Lõuna-Osseetias asuvaid Gruusia kontrolli all olevaid külasid. Enne keskööd saab Gruusia valistus mitmeid teateid selle kohta, et umbes 150 soomukit ja sõjaväeveokit Vene sõduritega lähenevad Roki tunnelile ja suunduvad Tshinvali poole. Vastuseks Vene vägede sissetungile asub Gruusia oma riigi kaitsele ning alustab sõjategevust. Reede, 8. august 2008 Vene vägede peatamiseks lasevad Gruusia õhujõud õhku Gufta silla, hukkub osa Vene üksusest. Gruusia Kaitseministeeriumi andmetel rikuvad Vene lennukid päeva jooksul Gruusia õhuruumi 22 korda. Vene lennukid pommitavad Gruusia suurtükibrigaadi Goris, Tshinvali piirkonna külasid, Thbilisi lähedal asuvaid sõjaväelennuvälju ning külasid väljaspool Lõuna-Osseetiat. Viis Vene lennukit tulistatakse alla. Erinevate relvadega varustatud Vene tankid, soomukid ja veoautod jõuavad Dzara kõrvalteed mööda Tshinvalisse. Pärast mitmeid kokkupõrkeid Tshinvalis tõmbuvad Gruusia väed linna keskusest lõunapoolsetele äärealadele. Ida poolt sisenevad Tshinvalisse Vene tankid. Laupäev, 9. august 2008 Musta mere rannikul asuvat Phothi sadamat pommitatakse ägedalt. Phothi sadam asub konfliktipiirkonnast väljaspool ja on täies ulatuses tsiviilobjekt.

Vene lennuvägi pommitab konfliktitsoonist väljaspool asuvat Senaki sõjaväebaasi ja raudteejaama ning Thbilisi rahvusvahelise lennujaama vahetus läheduses asuvat Vaziani lennuvälja. Üks Vene hävitaja tulistatakse Goris alla. Kogu Põhja-Kaukaasias paiknenud Vene 58. armee siseneb Lõuna-Osseetiasse. Vene väed ründavad Kodori orgu ÜlemAbhaasias. Õhujõud jätkavad Gori pommitamist. Abhaasia separatistide juht Sergei Bagapš teatab Ülem-Abhaasia pommitamise alustamisest. Vene õhujõud pommitavad Ülem-Abhaasia administratiivkeskust Tšhaltat. Öösel siseneb Roki tunneli kaudu Gruusiasse 6000 Vene sõjaväelast, 90 tanki, 150 soomukit ja 250 suurtükki. Musta mere sadamast Sevastopolist saabub Abhaasia sadamasse Otšamtširasse 4000 sõdurit. Pühapäev, 10. august 2008 Dagestanist siseneb Gruusia õhuruumi Vene hävitaja ja heidab kolm pommi Thbilisi lennukitehasele. Vene õhujõud pommitavad Gori linna. Gruusia väed tõmbuvad Tshinvalist tagasi. Gruusia valitsuse andmetel on hukkunud 45 sõdurit ja 47 tsiviilelenikku. Vene rünnakute tõttu Tshinvali ja Gori piirkonnast ümberpaigutatud isikute arv ulatub 20–25 000ni ja kasvab kiiresti. Pärastlõunal annab Gruusia valitsus Venemaa Föderatsiooni saatkonnale üle diplomaatilise noodi, kuulutades välja ühepoolse relvarahu ning teavitades Venemaa valitsust valmisolekust alustada viivitamata läbirääkimisi sõjategevuse lõpetamiseks. Gruusia tõmbab oma väed Lõuna-Osseetiast tagasi. Vene väed ja Abhaasia separatistid ründavad Ülem-Abhaasiat. Piirkonda pommitavad Vene õhujõud.

teavitati ühepoolsest relvarahust ja vägede tagasitõmbamisest konfliktitsoonist (vastavat tegevust kinnitab ÜRO), pommitavad Vene õhujõud Thbilisit, Phothit, Senaki lennuvälja ja mitmeid külasid. Samaaegselt viibivad Thbilisis Prantsusmaa välisminister Bernard Kouchner ja Soome välisministerAlexander Stubb. President Saakašvili kirjutab alla Gruusia, Prantsuse ja Soome välisministri poolt ettevalmistatud relvarahuleppe, mille viimased viivad Moskvasse, et veenda president Medvedevit seda allkirjastama. Vene väed ründavad ja pommitavad mitmeid külasid Gori piirkonnas. Õhtul liiguvad Venemaa väed Gruusia territooriumil edasi, Abhaasia ja LõunaOsseetia konfliktitsoonist väljapoole. Gruusia armee tõmbub Thbilisi kaitsele. Gruusia valitsus taotleb viivitamatut rahvusvahelist sekkumist, et takistada Gruusia langemist ning suuremaid inimkaotusi. Vene armee vallutab Gori ning lõikab ära ühenduse Gruusia ida- ja lääneosa vahel. Teisipäev, 12. august 2008 Venemaa lennukid pommitavad Gori linna ja mitmeid külasid. Hukkub tsiviilelanikke ja Hollandi ajakirjanik. Venemaa president Medvedev teatab, et on otsustanud sõjalise operatsiooni Gruusias peatada. Vene lennukid pommitavad Rustavi linna lähedal asuvat naftajuhet. Vene väed alustavad Phothi sadamas viibivate Gruusia laevade õhkimist. Lõuna-Osseetia separatistid viivad Gori piirkonna külades läbi etnilise puhastuse akte – põletavad maju, ründavad ja mõrvavad elanikke. Kohalviibivad Vene väed ei reageeri.

Vene sõjalennukid pommitavad Thbilisi tsiviillennuvälja ning „Tbilaviamšeni” lennukitehast. Esmaspäev, 11. august 2008 Päev pärast Gruusia ametlikku teadaannet Venemaa Välisministeeriumile, milles

MAAILMAVAADE

9


Jaan Frank Port

„Gaasitoru”. Eesti installatsioon 11. septembrist 23. novembrini 2008 toimuval 11. Veneetsia arhitektuuribiennaalil, autorid Maarja Kask, Neeme Külm, Ralf Lõoke, kuraator Ingrid Ruudi, volinik Laila Põdra. 63 meetri pikkune lõik 1:1 mõõtkavas gaasijuhet ulatub Vene näitusepaviljoni territooriumilt Saksa omani. Nord Streamist inspireeritud installatsioon tegeleb ruumilise keskkonna ja poliitika seostega ning vaatleb kriitiliselt infrastruktuuri ja energiamajandust kui tänapäevase ühiskonnakorralduse põhilisi võimuvahendeid. Hoolimata asjaolust, et Nord Stream püüdis eestlaste installatsiooni tervitades olukorra enda kasuks pöörata, on enamikule Läänemere-äärsetest riikidest pärit vaatajaile selge, et installatsioon tekitab Saksa-Vene ühisettevõttele pigem ebamugavust.

Soome poolehäälsuse ja Eesti otseütlemise põhjustest Andres Herkel Riigikogu liige

Vene-Gruusia sõda on lahti kiskunud mitmed vanad haavad ja vastandused. Inimeste teravad hoiakud Vene agressiooni vastu või, vastupidi, selle õigustamiseks pole üksnes eestlaste ja eestivenelaste probleem. See suhtumiste polariseerumine avaldub kogu endise Nõukogude Liidu alal, kaasa arvatud Venemaal. Samuti on ammu hakanud silma torkama Eesti ja Soome erinev lähenemine. Kui püüdsin analüüsida eestlaste ja soomlaste erineva Vene-käsituse päritolu, siis arvestasin muidugi sellega, et analüüsi asemel koondub peatähelepanu hoopis

10

kriitikale Soome presidendi Tarja Haloneni suhtes. Nii ka läks, ja mõni Soome infokanal tsiteeris seda mõnuga, sest küllap oodatigi eestlaste mittenõustumist Haloneni Vene-suhete õpetusega. Mõni aeg hiljem väljendas sedasama suhtumist ka meie president Toomas Hendrik Ilves. Teatavasti ütles Halonen, et Balti riigid peaksid Venemaaga suhtlemisel vähem jäigad olema, ja andis mõista, et Soome pehmem hoiak Venemaa käitumise suhtes Gruusias on poliitiliselt otstarbekas. Eesti koostööd Gruusia ja Ukrainaga, mis võivat häirida Venemaad, on kritiseerinud ka hiljuti Nord Streami teenistusse läinud ekspeaminister Paavo Lipponen. Tegelikult on Venemaa ja varem Nõukogude Liidu mittekritiseerimisel Soome

poliitikas pikk traditsioon. Emotsionaalselt tõuseb kõige enam esile taasiseseisvumise aeg ja seda just selles mõttes, et paljud soomlased, kellega sel ajal suhtlesin, tundsid siiralt piinlikkust oma valitsuse leige suhtumise pärast Eesti iseseisvusliikumisse. Hiljem, kui oli selge, et Eestit ei saa valitud teel peatada ja me oleme edukad, hakkas leigus asenduma juba sooja ja hästi vajaliku toetusega. Ennekõike on probleem erinevas ajaloolises kogemuses, mis iseloomustab Eesti ja Soome suhtumist Venemaasse. Eestil on otseütlemise kogemus Moskva suunal alates kaheksakümnendate aastate lõpust ja see tõi ka suurt edu. Kui oleksime siis poolel teel seisma jäänud ja


piirdunud mõne poollahendusega, isemajandamisega või uue riigi loomisega ENSV baasil, siis oleksime teinud ränga vea. Seega seostub otseütlemine Nõukogude Liidu ja ka Putini Venemaa kohta meile ajaloos edu toonud poliitikaga. Meie kollektiivses mälus on peamiselt kaks seisundit: kui rääkida ei saanud üldse ja kui korraga sai rääkida kõigest. Vahepealne läbimurdeala nende kahe seisundi vahel oli erakordselt lühike, see kestis vaid mõne aasta ja lõppes otseütlemise hiilgava võiduga. See väljendub nii Eesti riikluse ajaloolise järjepidevuse käsitluses kui ka selgelt väljendatud soovis kommunismi kuriteod otsesõnu hukka mõista. Vastupidiselt on Soome poliitilisi seisundeid pikka aega iseloomustanud poolehäälsus ehk see, et Venemaa kohta kõike ei öelda. Oleme seda aja jooksul

kutsunud ka finlandiseerumiseks ehk soometumiseks. Soomlased omakorda on nimetanud seda vajalikuks ettevaatuseks ehk poliitiliseks tarkuseks. Pärast edukat Talvesõda Nõukogude Liidu külje all vastu pidades oli see üsna paratamatu. Nüüdseks on selline soometumine paljude silmis aegunud, aga samas on mitmed uue aja poliitikud, eriti sotsid, seda ka edasi arendanud. Niisiis on Haloneni sõnade taga rohkem kui tema ise – nimelt Soome poliitika koolkond, mis absolutiseerib Soome aastakümneid kestnud kogemust Nõukogude Liiduga ja kannab selle üle uuele Venemaale. Mis puutub Gruusiasse või Ukrainasse, siis pole meie ja soomlaste kogemused võrreldavad. Nõukogude ajal me lihtsalt pidime teiste ikestatud rahvastega läbi käima ja sellest on jäänud nii solidaarsustunne kui ka suur osa ühiseid kogemusi. Selliseid kogemusi soomlastel loomuli-

kult ei ole ja see on üks meie erinevusi keelelisele ja kultuurilisele lähedusele vaatamata. ?Kõiki neid kontekste arvestades ei saa

Soome poliitikud meile ka öelda, et peaksime oma endised saatusekaaslased Gruusias, Ukrainas ja mujal saatuse hoolde jätma, sest muidu võime Venemaad ärritada. Ühelt poolt pole selline seisukoht vastavuses demokraatia ja inimõiguste kaitsmise põhimõttega, mida oleme harjunud väärtusena tähtsaks pidama. Teiselt poolt ignoreerib see ka meie ajaloolist kogemust ja sellest tulenevat nõustamisvõimet. Pigem on meie kohus seda maksimaalselt – see tähendab maksimaalselt targalt – kasutada. Vaata ka www.herkel.net: Soome poolehäälsus ja Eesti otseütlemine.

Audronius Ažubalis Seimi väliskomisjoni aseesimees Isamaaliit – Leedu Kristlikud Demokraadid

Majandusspetsialistid ja poliitikud vaidlevad selle üle, kas Leedu majanduse langus tuleb „pehme” või „kõva”. Inflatsioon on kasvanud 12%ni, ehitus- ja kinnisvarabuum on lõppemas, Ignalina tuumaelektrijaama kinnipaneku tähtaeg – 2009. aasta lõpp – läheneb ja sotsiaaldemokraatide juhitava valitsuse hilinenud katsed konsulteerida Euroopa Liiduga elektrijaama töö pikendamise suhtes ei anna palju lootusi. Lisaks kavatseb Gazprom 2009. aastast märkimisväärselt tõsta gaasi hinda Leedus ja mujal Euroopas. Vastavalt ennustustele tõusevad soojahinnad alates 2009. aastast 2,4 korda võrreldes 2007. aasta hindadega. Olukorras, kus vasakpoolsetel pole soojavaldkonnas mingit kokkuhoiu poliitikat, lööb see kahtlemata valusalt ligikaudu poole miljoni korteriga 30 000

Kęstutis Vanagas

Eelseisvad valimised Leedus – võitlus nn Venemaa projektidega renoveerimata nõukogudeaegse korrusmaja elanike rahakoti pihta. Seimis suve algul vastuvõetud valimisseaduse paranduses keelati riiklikus televisioonis ja raadios poliitiline reklaam valimiskampaania ajaks (president kuulutas valimiskampaania välja 2. aprillil, valimised toimuvad 12. oktoobril 2008), kuid see on lubatud kohalikes- ja kaabeltelevisioonivõrkudes ning raadiojaamades. Välireklaami keeld algab kuu enne valimispäeva. Isamaaliidu ja Leedu Kristlike Demokraatide Partei¹ ettepanek finantseerida parteisid ainult riigieelarvest jäi Seimis heakskiiduta. Sellisel majandus-poliitilisel maastikul võitlevad kolm poliitilist blokki. Esimene neist on praegu valitsuses olev ekskommunistlik nomenklatuur – Sotsiaaldemokraatlik Partei (juht Gediminas Kirkilas) koos oma kahe satelliidiga: Talupoegade Partei (juht Kazimiera Prunskiene) ja Uus Liit/Sotsiaalliberaalid (juht Artūras Paulauskas). Teise bloki moodustavad nn Kremli projektid – Korra

ja Õigluse Partei (juht – endine kõrvaldatud president – Rolandas Paksas) ja Tööpartei (juht Viktor Uspaskihh). Kolmandasse blokki kuuluvad hiljuti ühinenud kaks parteid – Isamaaliit (konservatiivid) ja Leedu Kristlikud Demokraadid (juht Andrius Kubilius). Lagunenud liberaalide kohtulikult karistatud juhi, endise Vilniuse linnapea

MAAILMAVAADE

11


Andrius Ufartas/BFL

13. august 2008, Vilnius. Isamaaliidu ja Leedu Kristlike Demokraatide initsiatiivist alguse saanud laiapõhjaline demonstratsioon Gruusia toetuseks liigub Katedraali väljakult mööda Gediminase avenüüd Seimi poole. Esireas vasakult: A. Ažubalis, Vilniuse peapiiskopkonna kantsler preester Ričardas Doveika, Seimi liige Kazys Starkevičius ning Isamaaliidu ja Kristlike Demokraatide esimees Andrius Kubilius. Plakatil seisab: „Oleme sinuga, Gruusia!”

Arturas Zuokase tiib on isegi praegu valitsevas koalitsioonis. Leedu Tsentristlik ja Liberaalide Ühing on valmis kaasa lööma mis tahes koalitsioonis. Poliitika on nende jaoks samasugune äri nagu ehitus või börsil mängimine. Teisel lagunenud liberaalide harul – Liberaalide Liikumisel, mida juhib Eligijus Masiulis, on mitmes riigi tulevikku puudutavas valdkonnas ühine nägemus Isamaaliidu ja Leedu Kristlike Demokraatidega. Kuid avaliku arvamuse uuringud näitavad, et liberaalide parteidel pole palju väljavaateid ületada 5% valimiskünnist, mis on vajalik Seimi pääsemiseks. Ekskommunistid eesotsas Kirkilasega on ilma mingi kahtluseta valmis pärast valimisi pidama koalitsiooniläbi rääkimisi Talupoegade Partei ja Kremli poliitiliste projektide ehk parteidega (Tööpartei ning „Kord ja Õiglus”). Viimati mainitud erakonnad toetasid praeguse Seimi koosseisus vaheldumisi Kirkilase vähemusvalitsust. Poliitikavaatlejate arvamuse kohaselt on Isamaaliit ja Leedu Kristlike Demokraatide Partei koostanud kõige põhjalikuma ja konkreetsema valimisprogrammi, kus aga avalikult ei mainita võimalike koalitsioonipartnerite nimesid. Nad soovitavad valimiste järel kõigil parteidel allkirjastada ühine rahvuslik kokkulepe,

12

mis sarnaneb 1987. aastal Iirimaa erakondade allkirjastatud dokumendiga. Tähtis on toonitada, et erinevalt paremjõudude blokist hoidusid esimene ja teine parteide blokk teravast reageeringust Venemaa agressioonile Gruusias. Tööpartei liider Uspaskihh toetab ja õigustab avalikult Venemaa poliitikat PõhjaKaukaasias. Oma valimisprogrammide välispoliitilises osas ei räägi need parteid midagi uuesti sündivast Vene imperialismist, vaid mainivad põgusalt „heanaaberlikke suhteid”. Samuti ei tule jutuks abi Ukrainale ja Moldovale nende teel ELi ja NATOsse. Venemaa alustatud sõda Gruusias tõi välja ka nende Leedu ärigruppide positsioonid, kellel on Venemaaga suured ärihuvid. Üks rikkamatest Leedu ärimeestest, Achema kontserni juht Bronislovas Lubys, kritiseerib avalikult Leedu valitsuse seisukohta Gruusiat toetada ja manitseb seda üle vaatama. On tõsine küsimus, kui palju selliste põhimõtteliselt venemaameelsete ärimeeste seisukoht valimisi mõjutab. Eespool mitu korda kõlanud fraasi „Venemaa projektid Leedus” kasutab The Economist’i ajakirjanik Edward Lucas oma raamatus „Uus külm sõda” Uspaskihhi ja Paksase parteide kohta. Tema

arvamuse õigsust kinnitas hiljuti Uspaskihhi, Paksase ja Prunskiene parteide 33 liikme poolt Seimis allkirjastatud pöördumine, millega küsiti Põhiseaduse Kohtult, kas NATO-l on õigus paigutada Leetu oma väeüksusi. Vaatlejad hindasid seda pöördumist peaaegu ühehäälselt kui avalikku Venemaa huvide esindamist, nimetades neid poliitikuid kvislingiteks. Seni pole mitte ühelgi Seimi valimisel nii teravalt üleval olnud Leedu riikliku julgeoleku küsimus. Hoogu koguva valimiskampaania kolm kõige rohkem aruteluainet pakkuvat teemat ongi pidurduv majandus, kerkivad soojahinnad ja riigi julgeolek. See, kui veenvalt parteid nendele küsimustele vastavad, määrab nende õnne valimistel. Sotsioloogilised küsitlused näitavad, et praegu juhivad Isamaaliit ja Leedu Kristlikud Demokraadid vähese edumaaga Paksase partei ees. Järgnevad Kirkilase sotsiaaldemokraadid ja Uspaskihhi Tööpartei. Umbes 30% valijatest ei plaani minna valima või ei ole veel oma valikut teinud. 8. september 2008

¹ Isamaaliit ja Leedu Kristlikud Demokraadid ühinesid 2008. aasta mais ja on nüüd oma ligi 18 000 liikmega Leedu suurim erakond.


TÄHTIS DOKUMENT

Praha deklaratsioon kogub toetust Tunne Kelam

Käesoleva aasta 3. juunil võeti Prahas Tšehhi Vabariigi Senati korraldatud kahepäevase konverentsi tulemusena vastu Euroopa südametunnistuse ja kommunismi Praha deklaratsioon. Selle algatajate hulka kuuluvad Tšehhi Senati ja Europarlamendi liikmed, ühiskonnategelased, kommunismiohvrid, Tšehhi endine president V clav Havel, Stasi arhiivide endine liiduvolinik Joachim Gauk, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee asepresident Göran Lindblad ning USA kommunismiohvrite memoriaali sihtasutuse esimees Lee Edwards. Konverents toimus 1968. aasta Praha kevade 40. aastapäeval ning seda võib ka käsitada uue – vaimse ja moraalse – Praha kevade sünnina. Seda aga juba rahvusvahelises ulatuses, kuivõrd osavõtjate üks sihiasetusi on niihästi Berliini müüri lammutamise kui ka Tiananmeni kevade mahasurumise 20. aastapäeva tähistamine eeloleval aastal. Olles üks selle deklaratsiooni teksti ettevalmistajaid Europarlamendis koos Tšehhi kolleegi Jana Hyb škov ga, võin kinnitada, et Praha deklaratsioon on senistest samasisulistest laiahaardelisem ja sisukam. Sellisena võiks ta algatajate veendumuse kohaselt saada autori teetseks pidepunktiks, mille ümber peaksid jõuliselt koonduma kõik poliitikud ja Euroopa kodanikud. Kõik need, kes tunnetavad vajadust lammutada vaimse Berliini müüri jäänused, mis kümnete miljonite teadvuses ja alateadvuses on tekitanud vaikset võõristust, ei ole lasknud ausalt ja põhimõtteliselt hinnata ühist lähiajalugu ning takistavad siiani üksteisemõistmist ja solidaarsust. Et deklaratsioon ei jääks pelgalt deklaratsiooniks, moodustavad organisaatorid Praha deklaratsiooni rahvusvahelise komisjoni, kes hakkab korraldama selle dokumendi sisu tutvustamist valitsusjuhtidele, Euroopa Komisjonile, parlamendiliikmeile ja avalikkusele. Nagu lausus Prahas peetud ettekandes suursaadik Jüri Luik, saavutavad seisukohad

Euroopa südametunnistuse ja kommunismi kohta kaalu siis, kui liikmesriikide valitsused, eelkõige endiste kommunismimaade valitsused ühiselt neid aktsepteerivad ja toetavad nende kehtestamist üldeuroopalike moraalsete normidena. Alljärgnevalt väljavõtteid Praha deklaratsioonist: -

-

-

arvestades, et Euroopat ei ole võimalik ühendada ilma, et ta võtaks omaks kogu oma mineviku, tunnistaks kommunismi ja natsismi ühise pärandina ja algataks põhjaliku arutelu läinud sajandi kõigi totalitaarsete kuritegude üle; arvestades, et kommunistlikust minevikust võrsuv must südametunnistus on Euroopa tuleviku ja meie laste jaoks ränk koorem; arvestades, et erinevad hinnangud kommunistlikule minevikule võivad lõhestada Euroopa siiski „Lääneks” ja „Idaks” ...

nõuame 1. üle-euroopalise kokkuleppe saavutamist selles, et niihästi natsistlikku kui ka kommunistlikku totalitaarset režiimi tuleb lugeda nende endi kohutavate tegude põhjal hävituslikeks režiimideks, kes rakendasid oma poliitikas süstemaatiliselt äärmuslikke vägivallavorme, surusid maha kõik kodaniku- ja inimõigused, alustasid agressiivseid sõdu ning hävitasid ja küüditasid oma ideoloogiate lahutamatu osana terveid rahvaid ja elanikkonna rühmi ning et sellisel kujul tuleb neid käsitada 20. sajandi hukutanud katastroofina;

määratleda selgesti ühine hoiak kommunistlike režiimide kuritegude suhtes; 4. õigusaktide algatamist, mis võimaldaks kohtutel võtta vastutusele ja karistada kommunistlike kuritegude toimepanijad ning määrata hüvitisi kommunismi ohvritele; 5. kõigi totalitaarsete režiimide ohvritele võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise tagamist; 6. üleeuroopalise ja rahvusvahelise surve avaldamist, et mõista üheselt hukka kommunistlike režiimide varasemad kuriteod ning pidada tõhusat võitlust kommunismi jätkuvate kuritegude vastu; 7. kommunismi tunnistamist Euroopa ühise ajaloo lahutamatu ja kohutava osana; 8. kogu Euroopas vastutuse võtmist kommunismi poolt toime pandud kuritegude eest; 9. 23. augusti, Molotovi–Ribbentropi paktina tuntud Hitleri–Stalini pakti allakirjutamise päeva määramist nii natsi kui ka kommunistliku totalitaarse režiimi ohvrite mälestuspäevaks nii, nagu Euroopa mälestab 27. jaanuaril holokausti ohvreid. Praha deklaratsiooni järgmistes punktides kutsutakse üles rajama Euroopa Mälu ja Südametunnistuse Instituut ning tehakse ettepanek koostada Euroopa ühine ajalooõpik.

2. tunnistama, et paljusid kommunismi nimel toime pandud kuritegusid tuleb lugeda inimsusevastasteks kuritegudeks, mis peavad saama tulevastele põlvedele samasuguseks hoiatuseks, nagu Nürnbergi tribunal luges natsikuritegusid; 3. ühise seisukoha kujundamist totalitaarsete, sealhulgas kommunistlike režiimide kuritegude suhtes ning kogu Euroopa teadlikkuse tõstmist kommunistlikest kuritegudest, et

MAAILMAVAADE

13


Struan Stevenson Euroopa Parlamendi liige, ERP-ED fraktsiooni aseesimees, Euroopa Parlamendi Vaba Iraani Sõprade intergrupi kaasesimees, Suurbritannia

President George W. Bushi probleemiderohke ametiaeg hakkab lõpule jõudma ning juba praegu on selge, et kas Barack Obama või John McCain peab presidendiks saades temalt üle võtma mitte just rõõmustava pärandi Lähis-Ida konflikti näol. Mõlemad kandidaadid on teatanud, et Iraan on nende poliitikas võtmekohal, kuigi vaade sellele on täiesti erinev. Obama usub läbirääkimistesse Iraani presidendi Mahmoud Ahmadinejadiga – sõgeda riigijuhiga, kes on korduvalt maailmale kuulutanud, et tahab Iisraeli maamunalt pühkida, ning ehitab aina tuumarelvi, mis tal seda teha võimaldaksid. McCain ütleb umbmäärasemalt, et kavatseb presidendiks saades kasutada kogu oma käsutuses olevat võimu, et takistada Iraani arendamast oma tuumarelvastikku. Valik rahu sobitamise ja sõjalise sekkumise vahel tundub tohutult lai. Kuivõrd Euroopa Liit on kategooriliselt sõja vastu, ei näe ta muud alternatiivi kui jätkata järjekindlalt oma rahupoliitikat. Javier Solana teeb Teheranis küll karme sõnu, kuid annab alati mullade nõudmistele järele. Hiljutine piinlik läbikukkumine seoses Iraani peamise opositsioonijõu PMOI/MEK¹ kandmisega terrorismi musta nimekirja näitas sellise strateegia kõige hullemat külge. Kasvav rahuolematus Iraaniga ning üha suurem toetus PMOI-le on mullade paranoia lõkkele puhunud. Need turbanites türannid juhivad režiimi, mis on ette võtnud represseerimise mahus, mis paneks punastama isegi Põhja-Korea. Hukkamised ja piinamised on Iraanis igapäevane asi. Vabadus ja demokraatia on tuhmunud unelm. Mullade käsi on mängus pea igas terroriaktis, mis maailmas viimase 20 aasta jooksul toime

14

EP fotopank

Iraan – võimalus ja väljakutse USA järgmisele presidendile on pandud. Nende pahatahtlikkust on näha Palestiinas, kus nad on rahva ässitanud kodusõjale ja riigi lõhestanud. Nad toetasid Liibanonis Hezbollah’t sõjas Iisraeli vastu, andes neile relvi ja raha. Ja nagu Obama ning McCain vägagi hästi teavad, tugevdavad nad pidevalt oma haaret naaberriigi Iraagi suhtes, andes mässulistele raha, väljaõppinud sõdureid ning tänapäevaseid relvi, et need saaksid valimatult tappa nii süütuid tsiviilisikuid kui ka liitlaste sõjaväelasi. Mullad vihkavad ja kardavad PMOI-d ja selle poliitilist haru, Rahvusliku Vastupanuliikumise Nõukogu (NCRI), mida juhib südikas naine Maryam Rajavi. Nõukogu püüded saavutada Iraanis ilmalik demokraatia koos inimõiguste, naiste õiguste ja põhivabaduste tunnustamisega, piinamiste lõpetamisega, surmanuhtluse kaotamisega ning tuumarelvade hävitamisega on otseses vastuolus kõigega, mille nimel mullad valitsevad. Sellest ajast peale, kui mullad 29 aastat tagasi võimule tulid, on nad mõrvanud 120 000 PMOI toetajat Iraanis ning ässitanud palgamõrtsukad kallale paljudele teistele kogu maailmas. Soov likvideerida iga hinna eest see peamine oht nende kägistavale võimule määrabki nende välispoliitikat. Iga Lääne vahendaja saab nende käest loetelu nõudmistest, millest esimene on, et PMOI tuleb tunnistada terrorirühmituseks, nii et selle varad saaks külmutada ja selle tegevust oluliselt piirata. Ja Lääs oma haledas naiivsuses ning lipitsevas ihas naftat ning dollareid lubavate lepingute järele on alati nõus. Kui Jack Straw oli Ühendkuningriigi välisminister, tunnistas ta, et pani PMOI saareriigi terrorisminimekirja mullade otsesel nõudmisel ning veenis ka ministrite nõukogu tegema sedasama Euroopa Liidu nimekirja puhul. Selle komejandi lõpetas hiljuti Ühendkuningriigi apellatsioonikohus määrusega, mis kohustab Briti siseministrit kõrvaldama PMOI UK terrorisminimekirjast, sedas-

tades, et selle organisatsiooni panemiseks kõnealusesse nimekirja ei ole mitte ühtki põhjust, ning lisades, et „on häbiväärne, kui palju on otsustusprotsess käesolevas asjas hälbinud standarditest, mille meie avalik õigus on seadnud ja mida iga selle subjekt on harjunud eeldama.” Mullad aga ei lase end sellest häirida ja otsivad Euroopas agaralt teisi riike, kes oleksid valmis nende asja ajama, pakkudes vastutasuks ahvatlevaid lepinguid ning petlikku lubadust lõpetada Iraani kiirelt arenev uraanirikastusprogramm. Loomulikult jäävad kõik need tõotused täitmata ning PMOI hiljutiste andmete kohaselt töötavad mullad mitte ainult tuumalõhkepeade, vaid ka nende edasitoimetussüsteemide kallal usinalt edasi. Samuti on teada, et mitu ELi liikmesriiki eirab süüdimatult ÜRO sanktsioone, vaadates mööda oma suuremate korporatsioonide tegevusest, kes tarnivad Iraani revolutsioonilisele kaardiväele (IRGC) selle tuumarajatiste jaoks tunneli ehitamise varustust ning muud mitmeotstarbelist kõrgtehnoloogiat. Nende riikide kõrvus kõlab raha hüüd ilmselt valjemini kui rõhutute karjed. Sedamööda, kuidas nii Barack Obama kui ka John McCaini jaoks läheneb presidendivalimiste lõppvoor, peaks kumbki neist suhetes Iraaniga hoolikalt kaaluma


Tunne Kelam

Strasbourg, 24. aprill 2008. Europarlamendi ja liikmesriikide parlamentide saadikute organiseeritud solidaarsuskonverents Iraani demokraatliku opositsiooni juhi Maryam Radjavi (fotol keskel) toetuseks. Paremal Vaba Iraani Sõprade rühma kaasesimees, Europarlamendi asepresident Alejo Vidal-Quadras.

alternatiive rahupoliitikale või sõjalisele sekkumisele. Uuel presidendil on oma ametiaja alguses ideaalne võimalus näidata mulladele, et me ei loobi tühje sõnu, vaid kõrvaldame PMOI-le seatud piirangud, andes Iraani allasurutud rahvale lootust, et organiseeritud vastupanuliikumise kaudu on võimalik saavutada režiimivahetus ning taastada rahu, vabadus, demokraatia ning õigusriiklus.

¹ The People’s Mojahedin Organization of Iran – Iraani Rahva Islamistlike Vabadusvõitlejate Organisatsioon

Iraan – taustafakte

Iraan – ametliku nimega Iraani Islamivabariik – on Euraasia keskosa võtmeriik. Riigi pindala on 1 648 195 ruutkilomeetrit, rahvaarv 72 miljonit. Kuni 1935. aastani Pärsiana tuntud riik ja rahvas on üks maailma vanimaid järjepidevaid tsivilisatsioone. Paljurahvuselise Iraani ametlikuks keeleks on pärsia keel ning usundiks šiia-islam. Iraan islamiseerus 1501. aastal vahepeal killustunud ja võõrvõimu alla sattunud riigi taasühendanud Safaviidide dünastia võimuletuleku ajal. Sellest ajast peale ongi Iraanis valitsenud šiia-islam. Safaviidide dünastia, mille eesotsas seisid šahhid, kukutati islamivaimulike juhitud rahva poolt võimult 1979. aastal. Praegune islamivabariik kuulutati välja 1. aprillil 1979.

vormist. Vaimulike juhtimise all on Iraan asunud välja arendama omaenda riiklikku relvatööstust ning praegu suudetakse ise toota nii soomukeid, lennukeid kui ka rakette. Iraani relvajõud on potentsiaalselt ühed maailma suurimad. Alaliselt on armees 545 000 meest. Armee kõrval on riigis ka vabatahtlik maakaitsevägi, kus pidevalt on relvis 90 000 meest. Teoreetiliselt võiks maakaitsevägi välja panna koguni 11 miljonit meest, kuid niisuguse arvu relvastamine, varustamine ja tegelik väljaõpe pole rahuajal ning Iraani reaalseid majanduslikke võimalusi arvestades teostatav. Seepärast arvestatakse Iraani puhul tegelikult mobiliseeritava ja väljaõppe saanud armee suuruseks umbes miljon meest. Iraani kaitsekulutused moodustavad 3,3 protsenti sisemajanduse kogutoodangust.

Islamiriigina on Iraan Vatikani kõrval üks maailma kahest teokraatlikust valitsus-

MAAILMAVAADE

15


Mida tooks regionaalne tuumasõda Lähis-Idas?

Refereering Anthony H. Cordesmani uurimusest „Iran, Israel and Nuclear War”¹ Martin Helme

Maailmamajanduse kriis, Venemaa sõda Gruusia vastu ja Ameerika valimised on Iraani tuumateema varju jätnud, kuid Teherani tee tuumarelvani on seda vääramatum. Suve lõpul tehtud diplomaatilised ponnistused veenda Iraani apokalüptilist režiimi loobuma tuumarelvade tootmiseks vajalikest sammudest lõppes nagu kõik varasemad: lääneriigid ringutasid käsi, hullud mullad irvitasid ja lubasid jätkata, visates omapoolse suhtumise märgiks õhku oma tavapärase „või muidu!” ähvarduse, kui keegi peaks tahtma neid kuidagi tõhusalt takistada. Suhtumises tuumarelva levikusse on Lääne meediat ja diskursust oluliselt mõjutavad vasakpoolsed intellektuaalid teinud läbi märkimisväärse metamorfoosi. Külma sõja ajal, mil tuumarelva varude suurendamine ja võidurelvastumine olid vahendeiks kurjuse impeeriumi lagundamisele, lokkas Läänes massiline hüsteeria nende relvade ja võimaliku tuumasõja puhkemise vastu. Nüüd, mil tuumaklubi on suurenenud India, Pakistani ja Põhja-Korea võrra ning Iraan on kohe-kohe saamas klubi ametlikuks liikmeks, kehitatakse Euroopas selle peale jahedalt õlgu. Neil on sama suur õigus end relvastada kui teistel... Miks juudid võivad, aga pärslased ei või? ... Vahe on siiski selles, kes hoiab näppu tuumanupul. Kui Kremli gerontokraatlik kommunistlik juhtkond oli vähemalt sama stabiilne nagu tänapäeval on Pyongyangi oma, soovides eelkõige säilitada oma valitsuskorda ja prestiiži maailmas, siis Iraani juhtkond on hoopis teise suhtumisega. President Mahmoud Ahmadinejad on tuntud oma korduvate seisukohavõttude poolest, mille kohaselt üks tema regionaalsetest naabritest tuleb merre pühkida ning „tõeline holokaust”

16

on alles ees. Ahmadinejad on ka veendunud, et lähiajal ilmutab end 12. imaam ehk toimub islami versioon Harmagedoonist. Aga Ahmadinejad pole Iraanis ainus, kes tuumasõtta positiivselt suhtub. Lõppude lõpuks alustas Iraan oma salajast tuumaprogrammi juba tunduvalt enne tema ametisse saamist. Tuleb meenutada eelmise presidendi Hashemi Rafsanjani poolt 2001. aastal öeldut, et võimaliku tuumasõja puhul Iraani ja Iisraeli vahel häviks Iisrael maamunalt, juutide vasturünnak tekitaks moslemimaailmale aga vaid väikese mõlgi. „Aatomirelva kasutamine ei jätaks Iisraelist midagi järele, aga sama asi tekitaks moslemimaailmas vaid vähest kahju,” ütles Rafsanjani. Mõni miljon tuumasõjas hukkunud moslemit pole ju kõrge hind vihatud sionistliku üksuse põrmustamise eest! Rafsanjanit nimetatakse Iraani poliitika mõõduka liini esindajaks. Seda laadi mõttekäik toob muuseas meelde Hiina kommunstliku dikataatori Mao Zedongi hoiaku 1968. aastast, mil kultuurirevolutsioon oli oma tipus ning Hiina ja Nõukogude Liidu üksused pidasid piirialadel veriseid lahinguid. Hiina oli vaid mõne aasta eest Moskva kiuste saanud tuumariigiks ning arutelul võimaluse üle, et kahe punahiiglase vahel võib puhkeda tuumasõda, teatas Mao küüniliselt: hiinlasi on 600 miljonit, kui 300 saabki surma, siis 300 jääb ju alles. Peaks olema selge, et nii nagu iga relvaga, on ka tuumarelv hea või halb sõltuvalt sellest, kelle käes ta on. Nii, nagu normaalsed inimesed ei karda püstolit politseiniku käes, tunnevad aga hirmu püstoliga röövli ees, peaks maailm suhtuma tuumaarsenali olemasolusse tsiviliseeritud riikide ja paariate puhul. Ahmadinejad, Rafsanjani ja kõik teised juudivihkajad ei pruugi aga oma unistust täitumas näha isegi juhul, kui Lähis-Idas puhkeb regionaalne tuumasõda. Was-

hingtonis tegutseva uuringukeskuse Center for Strategic and International Studies julgeolekueksperdi Anthony Cordesmani hinnangul kannataks võimalikus tuumakonfliktis moslemimaailm mõõtmatult rängemat kahju kui Iisrael ning ta järeldab, et kuigi Iisrael kannataks tohutuid inimkaotusi, jääks riik alles ja rahvas ellu, samas kui Iraani puhul pole sellist lootustki. Cordesman möönab, et tema hinnangud on tinglikud, kuna paljud lähteandmed pole täpsed ning nii või teisiti on tegu spekulatsiooniga. Lisaks rõhutab ta, et tema eesmärk ei ole avaldada mõju poliitilistele otsustele, vaid kaardistada võimalikke stsenaariume. Mis siis on tema kõige mustem stsenaarium ja millel põhineb tema arvamus, et Iisrael tuumasõja üle elaks? Cordesmani hinnangul hukkuks juudiriigi 6,4 miljonist inimesest Iraani tuumalöögi tagajärjel kolme nädala jooksul 200 000 kuni 800 000 inimest. Põhilöök oleks suunatud 383 000 elanikuga Tel Avivi ja selle ümbruse linnastu ning 268 000 elanikuga Haifa piirkonna vastu. 724 000 elanikuga Jeruusalemma ründamine on küsitav, kuna selles linnas on kolmandik elanikest moslemid. Samas on Jeruusalemm pea kaks korda suurem Tel Avivist ja pea kolm korda suurem Haifast, seega, kui Teherani eesmärk on tappa võimalikult palju juute, hoolimata kaaskahjudest, pole välistatud löök ka Jeruusalemma pihta. Samas hävitaks Iisraeli vasturünnak Iraani 69 miljonist elanikust 16 kuni 28 miljonit pärslast 21 päeva jooksul pärast lööki. Seega hukkuks Iisraelis hinnanguliselt paarteist protsenti elanikkonnast, Iraanis aga umbes 40 protsenti. Asümmeetrilise tulemuse põhjuseks on eelkõige Iisraeli parem sõjaline varustus. Iraan suudab välja panna maksimaalselt 20–30 tuumapead, enamik neist oleks aga väikesed, 20–30-kilotonnised, mõni


Scanpix

üksik kuni 100-kilotonnine. Iisraelil arvatakse aga olevat üle 200 lõhkepea, millest enamik on kuni 100-kilotonniseid, tugevamad aga kuni megatonnised. Lisaks on Iisraelil väga tõhus raketitõrje, kasutuses on nii Patrioti kui ka Arrow’ tüüpi raketipüüdurid. Iisraelil on ka hästi välja arendatud tsiviilkaitse, mis on eelkõige mõeldud küll keemiarünnaku vastu, kuid pakub mõningast kaitset ka tuumarünnaku puhul. Iraanis tsiviilkaitse sisuliselt puudub. Lisaks on Iisraeli sihtimisvõimekus oluliselt parem Iraanist ning erinevalt Iisraelist puudub Iraanil ka tõhus satelliitluure, mille abil hinnata löökide täpsust ja tulemusi. Tuumarelva võimsus on väga oluline. Kui 10-kilotonnine lõhkepea aurustab metalli poole kilomeetri raadiuses, söestab puu kahe kilomeetri raadiuses ja tekitab kolmanda astme põletushaavu 2,7 kilomeetri kaugusel plahvatuse toimumise kohast, siis megatonnine lõhkepea aurustab metalli 4,5 kilomeetri raadiuses, söestab puidu 17 kilomeetri raadiuses ja tekitab kolmanda astme põletushaavu 24 kilomeetri kaugusel epitsentrist. Tasub siiski arvestada, et hävitustöö ulatus sõltub sellest, kuidas relva kasutatakse. Mida lähemal maale pomm lõhkeb, seda rohkem radioaktiivset tolmu ta üles paiskab, tekitades hiljem maksimaalset kiirituskahju. Keskmise tuule puhul võib radioaktiivne pilv olla 18 tunni pärast tappev kuni 125 kilomeetri kaugusel. Samas, kui lõhkepäid on vähe ja need on ebatäpsed, võidaks neid panna lõhkema kõrgemal, et löök kõrvetaks võimalikult laia piirkonda. Sel juhul on radioaktiivse tagasilanguse kahju väiksem. Päris maa peal ei peeta tuumapommi lõhkamist kasulikuks, kui tegemist pole just mõne maa-aluse sihtmärgiga. Cordesman oletab, et Iraan üritab tuumarünnaku puhul saavutada võimalikult suurt radioaktiivset tagasilangust, et tekitada Iisraelile võimalikult püsivat kahju. Rünnaku puhul üritatakse massilise raketirünnaku käigus raketitõrjesüsteemid üle koormata. Sihtmärkideks on eelkõige kaks suuremat asustatud keskust Vahemere rannikuribal. Iisrael omalt poolt saab rünnata kõiki tähtsamaid asustatud keskusi Iraanis, põhisihtmärgiks loomulikult pealinn. Teheranis ja selle ümbruses elab ligi 20 protsenti riigi rahvastikust ehk 7,6 miljonit inimest. Linn asub oru põhjas, mis muudab ta ideaalseks surmatsooniks tuumalöögi

Iraani tavalõhkepead kandev keskmaarakett, mille löögiulatusse jääb ka Iisrael. 9. juulil 2008 toimunud raketikatsetus pingestas veelgi keerulisi rahvusvahelisi suhteid, mis valitsevad Iraani tuumarikastamisprogrammi ümber.

puhul. Linn on tähtis raudteede ja maanteede sõlmpunkt kogu Lääne-Aasia jaoks, üle poole riigi tööstusettevõtetest ja kõik riigi tähtsamad teadusasutused asuvad pealinnas ning seal töötab üle 30 protsendi avaliku sektori töötajatest. Lisaks tähtsamate linnade ründamisele saab Iisrael rünnata ka olulisemaid sõjalisi ja tööstuskeskuseid. Cordesman oletab, et teiste naabrite võimalike rünnakute vältimiseks vahetult peale tuumalöögi saamist, ründaks Iisrael lisaks Iraanile veel kindlasti Süüriat ja tõenäoliselt Egiptust. 80 protsenti Süüria rahvastikust elab 11 suuremas linnas. Kuigi Süürial ei arvata olevat tuumarelva, peetakse tõenäoliseks, et tal on keemia- ja biorelvad. Iisraeli tuumalöök Süüria pihta tooks 20 miljoni elanikuga riigile kaasa 6 kuni 12 miljoni inimese hukkumise 21 päeva jooksul pärast rünnakut. Võimalikus rünnakus Egiptuse vastu oleks sihtmärkideks kümmekond suuremat asustatud keskust, Suessi kanal ja Assuani tamm. Et Egiptuse elanikkond on koondunud kitsale ribale Niiluse jõe kallastel ja deltas, tähendaks tammi purustamine kogu asustatud ala üleujutamist radioaktiivse mudaga. Nagu Iraanis ja Süürias, nii pole ka Egiptuses mingit toimivat tsiviilkaitset. Kui palju hukkunuid oleks 81 miljoni egiptlase hulgas, Cordesman ei arvuta, aga

tegemist oleks kindlasti kümnete miljonitega. Kõige selle juures on loomulikult suur küsimärk, kuidas käituksid regiooni ülejäänud jõud. Kas ja mil moel sekkuks USA, kas Iraan ründaks lisaks Iisraelile ka USA sealseid baase, kas Pakistan annaks Iisraeli pihta omakorda tuumalöögi, kuidas reageeriks rikkad Pärsia lahe riigid, millist mõju omaks n-ö mitteriiklikud jõud ehk terrorivõrgustikud jne. Üks on aga päris kindel: maailma majandus ei elaks sellist regionaalset tuumasõda üle. Naftatootmise katkemine, olemasolevate varude radioaktiivne saastumine, kaubandusteede püsiv hävitamine ida ja lääne vahel, massilised põgenikevood, mis regioonist eelkõige Euroopa poole valguma hakkaks, tähendaks sisuliselt globaliseerumise järsku lõppu. Selle kõrval tundub Iisraeli või USA ennetav löök Iraani pihta helge stsenaariumina. Ent kõige selle taustal tundub Euroopa pea liiva alla peitmine Iraani tuumaprogrammi osas kõlvatuse tipuna.

¹ Arleigh A. Burke Chair in Strategy Center for Strategic and International Studies. Täiendatud 19. november 2007. h t t p : / / w w w. c s i s . o rg / m e d i a / c s i s / p u b s / 071119_iran.is&nuclearwar.pdf

MAAILMAVAADE

17


Valimised toimuvad septembri lõpus². On aeg teha poliitilises olukorras inventuur. Pärast seda tulevad valimistejärgsed läbirääkimised ning rohkem või vähem sarnased parteid moodustavad omavahel koalitsiooni. Sloveenia ajalehti ja ajakirju lugev välismaalane oleks nüüd väga üllatunud. Pealtnäha mõnusasti kohvitassi taga jutlevad inimesed ja pealinna tänavamelu on täielikus vastuolus sloveenidele tumedat tulevikku ennustava meedia maalitud pildiga: pensionisüsteem on ummikusse jooksmas, valitsus on kõik haldusega seotud

valdkonnad enda kontrolli alla võtnud, poliitiline eestkoste kasvab… Meie, sloveenid, muidugi teame, et 90% Sloveenia trükiajakirjandusest kuulub kahele meediaoligarhile – üks on liberaaldemokraatide liige, samal ajal kui teine kuulus veel hiljaaegu sotsiaaldemokraatide hulka – kommunismiajast saadik. Seepärast ei tule Sloveenia ühe tuntuima intellektuaali dr Ivan Štuheci sõnad tõenäoliselt üllatusena – ta ütles, et jätkab praeguse paremtsentristlikest parteidest koosneva koalitsiooni toetamist, mille eesotsas on SDS. Ta tahab, et praegune

juhtkond jääks võimule ka järgmiseks valitsusajaks, kuna see on parim tagatis, et Sloveeniast saab 2012. aastaks normaalne Euroopa riik, „kus ei ole kuigi suurt vahet, kas võimul on parem- või vasakpoolsed jõud”. ¹ „I feel Slovenia” on Sloveenia Vabariigi uus tunnuslause. (See lühike, vormiliselt eesti keelde tõlkimatu lause kätkeb kahte mõtet: ma tunnen Sloveeniat / ma tunnen armastust. – Tõlkija.) ² Artikkel on kirjutatud enne 21. septembril toimunud valimisi.

ÕPETUSSÕNA

Poriloopimisega saavutatud võit Berit Teeäär

Vahetult enne valimisi algas Sloveenias siiski senistest räpaseim valimiskampaania. 1. septembril Soome riigitelevisiooni YLE eetris esitatud altkäemaksusüüdistused peaminister Janez Janša vastu jõudsid kiiresti kodupublikuni. Väidetavalt olevat Janša võtnud pistist Soome relvatootjalt Patria, kes võitis Sloveenia eelmise valitsuse poolt AMV soomukite ostmiseks välja kuulutatud riigihanke. Telesaates kinnitasid ilma ühegi asitõendita esitatud väiteid juhtumisi Sloveenia opositsiooni liikmed või riigihanke kaotanud ettevõttega seotud isikud. Kavalalt sepitsetud rahvusvaheline skandaal ei avaldanud kodumaal siiski piisavalt mõju ning Sloveenia demokraatliku partei toetusprotsendid ületasid endiselt opositsioonierakondade omi. Järgnesid ajakirjanduse esiküljed vallutanud mõnekümne meditsiiniõe streik senise tervishoiukorralduse vastu ning ekskommunistist ekspresidendi Milan Kučani ning oligarhist Ljubljana linnapea üleskutsed mitte toetada valitsevat koalitsiooni. Valimistepäeva, 21. septembri hilisõhtuks oli selge, et ilma konkreetse valimisplatvormita, kuid omavahelise koalitsiooni juba varem välja kuulutanud sotsiaaldemokraatide, liberaaldemokr a atide ja vasakäärmusliku Zares’i

populistlik kriitika „vajame muutust” ning labane poriloopimine olid andnud soovitud tulemuse. Teistegi riikide näidetel oleme võinud tõdeda, et varakult väljakuulutatud valimisliidu idee töötab hästi ning annab valijale märku võimaliku koalitsiooni koostöövõimest. Võib-olla oleksid ka Sloveenias seekord napilt kaotanud paremjõud ühisrindena ja koos valimiskünnise alla jäänud partneritega, valimisvõidu koju toonud? See on siiski vaid spekulatsioon. 90-kohalises parlamendis sotsiaaldemokraatidele ühe kohaga kaotanud demok-

raatliku partei poolt prioriteediks seatud arenenud majanduse kui elanikkonna heaolu tagatise vastu näeb opositsioon heaolu garantiina sotsiaalset dialoogi. Kuhu jõuab viimase nelja aasta jooksul 27% võrra tõusnud keskmise palga, 20% tõusnud pensionide ja märkimisväärselt alanenud maksukoorma taganud parempoolse koalitsiooni käest vasakpoolse valitsusliidu kätte sattuv Sloveenia, võime varsti näha. Tuleb ilmselt tõdeda, et ka selles endise idabloki riigis on elu juba nii heal järjel, et stabiilsusele eelistatakse pikemalt järele mõtlemata „muutusi”.

21. septembril 2008 toimunud parlamendivalimiste tulemused. (Tärniga märgitud erakonnad kuulusid alates 2004. aastast valitsenud koalitsiooni)

%

Kohti

Sotsiaaldemokraadid

30,45

29

Sloveenia Demokraatlik Partei*

29,26

28

Zares

9,37

9

Pensionäride Demokraatlik Erakond*

7,45

7

Sloveenia Rahvuslik Erakond

5,40

5

Sloveenia Rahvapartei* + Sloveenia Noortepartei

5,21

5

Liberaaldemokraaadid

5,21

5

määratud

2

3,40

0

Itaalia ja ungari vähemuste esindajad Uus Sloveenia*

MAAILMAVAADE

19


Venemaa tõmbas Läänele Gruusias „punase joone” Marina Kalašnikova vabakutseline ajakirjanik, Moskva

Aastate kaupa oleme täheldanud välismaa vaatlejate järgmist mõttemalli: „Moskva ei astu konflikti. See pole NSVL – Venemaa poliitiline eliit on liiga tihedalt Läänega seotud.” Sellest mõttemallist on kramplikult kinni hoitud ka siis, kui Kreml järjekindlalt ja näitlikult rakendas äärmuslikke abinõusid riigi massiteabevahendite, regioonide, aga ka valitsusväliste organisatsioonide (kaasa arvatud kõige autoriteetsemad Lääne struktuurid) ja Lääne ärimaailma liidrite vastu – kui need ei tahtnud vastuvaidlematult omaks võtta Kremli mängureegleid (näiteks juhtum British Petroleumiga). Enesepettusest kardeti loobuda isegi siis, kui Moskva võttis tarvitusele riikliku terrorismi (Jandarbijevi ja Litvinenko tapmine), taaselustas Stalini isikukultuse ja tšekistliku ideoloogia, tühistades sellega 1990. aastate arglikud destaliniseerimiskatsed. „Selleni ei minda”-väidete saatel on Moskva algatanud rahvusvahelise ekspansiooni ning klopsinud kokku kõige jultunumate jõudude ja režiimide alliansi. Taas on aktiveeritud „kolmandas maailmas” juba NSVLi ajal rajatud ekstremistide võrgustikud. Venemaa on jõudnud endalt maha raputada peaaegu kõik rahvusvahelised piirangud sõjalise julgeoleku vallas ning asunud hõlvama Arktika ja teiste planeedi piirkondade ressursse. Venemaa Gruusia-vastase agressiooni alguses sattus välismaa ekspertide ja poliitikavaatlejate seltskond hämmingusse: „Kus on siis Kremli pealetungi piir ja mis on selle ratsionaalne seletus?” Selle all peetakse silmas tänapäevaste euroopalike normide või vähemalt „pragmatismi” otsingut, mida omistatakse Hiina autokraatiale. Heatahtlike Moskva käitumise seletajate viimseks argumendiks

20

näib olevat Vene eliidi kasumiahnus: „Nad tahavad suurt raha ja see sunnib neid reeglitest kinni pidama.” Samas on Putini valitsemisajal juba kui palju kordi ilmsiks tulnud „vene unikaalsus”, mis asub lõpmata kaugel nii Euroopast kui ka pragmatismist. Kreml valab kergelt ja hoolimatult omaenda alluvate verd, et „säilitada Venemaa” ja seejärel see „jalule aidata”. Kaasmaalaste elu ja nende põhiõigused on Kremli väärtuste skaalal pretsedenditult madalal. Nii uppus allveelaev „Kursk”, nii „vabastati” Dubrovka ja Beslani pantvangid ja nii kasvavad kaotused Tšetšeenias, kus Venemaa on ametlikult omaks võtnud 180 000 hukkunut. On juba päevselge, et režiim astub peatumatult üle mis tahes normidest ja piiridest, et kinnitada oma niigi ebalegitiimset võimu ja kasvatada omastatud rikkusi. Niisugune käitumine lõi hinge kinni isegi hilissovetlikel aparaaditöötajatel. KGB eksjuht Vladimir Krjutškov ütles enne oma surma, viidates riiklikule terrorile ja hingematvale sotsiaalsele segregatsioonile Venemaal: „Putinil ja teistel tuleb ükskord oma tänaste tegude eest vastust anda.” Paljud välismaalased aga kippusid neid üleskutseid mõistusele seostama impeeriumijärgsete kohanemisraskuste ja vajadusega riigis kord majja lüüa. Ja kuidas sa kaitsedki vene lihtinimest, kes talub oma juhtide niisugust suhtumist üpris vaikselt? Kõigile vastuvõetav kahju Muidugi ei ole Lääne valitsused kohustatud loendama vene laipu ja kerjuseid sama hoolsalt kui enda omi. Kuid Moskva poolt süstemaatiliselt elluviidava omaenda elanikkonna valikulise hävitamisega ei tohiks nad leppida ei moraali ega rahvusvahelise õiguse seisukohast. Veel vähem tohiksid nad levitada Kremli väärstatistikat vägivaldsete surmade asjus. Ajal, kui Tšetšeenias kantud

kaotuste ulatus oli juba ametlikult omaks võetud ja avalikustatud, esitas Londoni ülimalt autoriteetse Impeeriumi Sõjamuuseumi piirkondlike konfliktide osakond endiselt Moskva propaganda poolt ettesöödetud andmeid: kolm tuhat inimest. Vene ja Lääne mentaliteedi asjatundjad Viktor Suvorov ja Vladimir Bukovski väidavad, et asi on sügavalt juurdunud šovinismis, mis deformeerib isegi haritud Lääne publiku reageeringut Vene reaalsusele. Seetõttu ei salligi Venemaa ladvik kumbagi kirjanikku, kes avavad tänapäeva ajaloo tundmatuid lehekülgi. Vene poliitiline eliit väldib piinlikke tõdesid ümbritseva maailma ja iseenda kohta, eriti siis, kui tõde tuleb vene rahvusest kriitikute suust. Alamate ükskõiksus oma eluliste õiguste vastu on samal ajal Vene sõjalise strateegia võtmeressursiks. Seepärast ongi Venemaa kindralid immuunsed NATO sõjalise vaoshoidmise argumentide suhtes. Erinevalt Lääne kolleegidest ei karda nad sugugi suuri elavjõu ja tsiviilelanikkonna kaotusi. Nii oli Stalini ajal, nii on ka nüüd. Küsitluste järgi püsib Stalini populaarsus rahva seas endiselt kõrgel – tähendab, ka meetodid on piisavalt vastuvõetavad. Strateegiline tasakaal, mida Lääs on püüdnud NSV Liiduga võidurelvastumise käigus saavutada, ei ole laias laastus kunagi toiminud. NATO kindralstaabile on ikka jäänud selgusetuks, kust jookseb Kremli jaoks „vastuvõetamatu kahju” piir. Kaotuste suhe Teises maailmasõjas ning nõukogude võimude barbaarne suhtumine oma haavatutesse ja invaliididesse on näitlikult tõestanud, et siin ei toimi ükski standardne kriteerium ega koefitsient. Samas oli hästi teada, et nõukogude ladvik on rajanud endale ja oma lähikondsetele riigi eri piirkondades mitu maa-alust linna, kus saaks kuude kaupa oodata, kuni tuumasõja järgne kiirgussaaste kosmosesse hajub.


Scanpix

Neid ülilinnu on viimastel aastatel moderniseeritud, mis peaks objektiivselt veelgi kindlustama praeguse juhtkonna usku oma isiklikku tulevikku. Sõjaväelased on haaranud võimu kodus, naabrite ja liitlaste juures Tänane Venemaa Föderatsioon pole sõjalise võimsuse poolest sugugi nõrgem kui endisaegne NSV Liit, mõnes mõttes isegi tugevam. Strateegiline tuumaarsenal on alles. Pärast islami enesetapjate rünnakut USA-le 2001. aasta septembris võib eeldada, et Moskva liitlaste ringi kuuluvad terroristlikud rühmitused on strateegilist kaalu isegi juurde saanud. Paar päeva pärast terrorirünnakut NATO staabi peakorterile Brüsseli lähedal, kus vahetpidamata toimusid mitmesugused läbirääkimised, peatasime „käigu pealt” ühe „reaalsetest” funktsionääridest, kes sealsamas ütles välja, mida ta arvab Al Qaeda ja Bin Ladeni isiklikust rollist: „See on teispool nende intellektuaalseid võimalusi”. Kremlile piisab tavajõududest, et Euroopa naabreid hirmu all hoida. Kusjuures kogu alliansi ilmsele konventsionaalsele üleolekule viidates ähvardab Moskva esimesena tuumalööki anda, püsides ise jätkuvalt maailmas juhtival kohal mittestrateegiliste tuumalaengute arvu poolest. Vene võimude ettearvamatu käitumise ja ebaselge personaalne kontroll „punase tuumanupu” üle muudab varemetest tõusnud „kurjuse banaanivabariigi” hullemaks kui „kurjuse impeeriumi”. Venemaa Föderatsiooni riigimasin on küll NSV Liidu aegsest territooriumi poolest väiksem, kuid tsentraliseerituse poolest juba sellega võrdne. Võimustruktuurid ise on ülimalt konsolideeritud. Lisaks on Venemaa nüüd vaba „liiduvabariikideks lagunemise” riskist. On veel üks suur erinevus. Pärast Tšetšeenia sõdasid toimus Venemaal võimu ümberjagamine sõjaväelaste kliki kasuks, mis võttis Kremli pantvangi ja manipuleerib sellega. Veelgi hullem, Kaukaasias ja teistes konfliktipiir kondades on Vene sõjaväelased omandanud praktilised poliittehnoloogiad, muutudes niimoodi aktiivseteks ja ajuti ka kulissidetagusteks niiditõmbajateks kogu Venemaa võimusüsteemis, kaasa arvatud majandus, massiteabevahendid ja propaganda. Midagi sellist pole selles riigis varem olnud.

Vene vägilased: rahandusminister Aleksei Kudrin, asepeaminister Igor Šuvalov ja peaminister Vladimir Putin. Sellisel määral pole sõjaväelased kunagi NSV Liitu juhtinud. Stalin hoidis sõjaväelasi ohjes ja reguleeris omamoodi, NLKP Keskkomitee ja KGB hoidsid neid enam-vähem vaos kaugeleulatuva kontrolli abil. NSV Liidus ei olnud sõjalist diktatuuri. Praegu toimuv on sellest hoopis kavalam ja ohtlikum. Niikaua kuni Ukraina publik naudib hardalt vaheldumisi popmuusikaga Surkovi-Pavlovski¹ köögist pärit Moskva politoloogilist loba, on Venemaa peamiseks ajukeskuseks ammu saanud Peastaap ja selle Luure Peavalitsus. Sealt pärinevad Venemaa sise- ja välispoliitika põhilised meetodid ja kontseptsioonid. Sinnasamasse koondub ka praeguse režiimi poliitiline tahe. Peastaabi analüütikute poolt levitatavate ideede seas on kõige iseloomulikum nn difusioon. Selle järgi pole Venemaal kaasaegses maailmas vaja püüelda territoriaalse laienemise ja ühiskonna-

mudelite levitamise poole, vaid peaasi on oma käes hoida kriitilise tähtsusega võimuhoobasid ja üldist strateegilist konteksti. Siis jäädakse tõelisteks peremeesteks ka juhul, kui ameeriklased sisenevad postsovetlikesse riikidesse. Just Peastaabi initsiatiivil ja sõjaväe eriteenistuste jõududega laiendab Moskva nõukogulikke positsioonide Aafrikas ja Ladina-Ameerikas. Seda tehakse jõuliselt ja sihikindlalt, põdemata Lääne reageeringu pärast. Kõigepealt võetakse kontrolli alla kohalikud jõustruktuurid, luuakse sild „kolleegidega” ning seejärel kaasatakse kõik ülejäänu. Viktor Suvorovi ja teiste teostest teame, et just GRU² ässitas Kremlit 1950. aastatel võitlusse maailma energiaressursside eest, nähes selles juba kümneid aastaid varem globaalse situatsiooni juhtimise mehhanismi.

MAAILMAVAADE

21


Sellel globaalsel „difusioonil” on eesmärk, liitlased, satelliidid. Kuid on ka sise- ja välisvaenlasi, keda tuleb kohelda, nagu sõjaväelasele kohane. Vastust teatakse vaid NATOs Ülaltoodu valguses Lääs eksib, kui arvab, et Vene ladvikut saab mõjutada nende kasumite haavatavuse kaudu. Õigusriigi, kodanikuõiguste ja omandiõiguse tagatiste puudumine Venemaal tähendab, et seal puudub majandus selle tavalises mõttes. Selle asemel on ressursside ja hüvede tsentraliseeritud jaotamine, mis ei saa olla keskvõimu amortisaatoriks ja vastukaaluks. „Jukose”, metallurgiakontserni „Metšeli” ja paljude teiste

juhtumid on sellele piisavaks kinnituseks. Läände paigutatud Vene kapital ei suuda sugugi Vene kindraleid vaos hoida. Venelased on jõudnud integreeruda liiga sügavalt kõigisse Lääne majanduse pooridesse, selleks et sealsed valitsused söandaksid tõsiseid sanktsioone rakendada. Pealegi ei määra Lääne demokraatiad maailmas veel kaugeltki kõike: hiinlased ja araablased ostavad Venemaalt suvalises koguses toorainet või relvi ja müüvad vastu kõike vajalikku. Venemaa on Läänele Gruusias „punase joone” tõmbamisel kindel, et tema enda jaoks niisugust „punast joont” kusagil maailmas ei eksisteeri. Lääs on omadega

hiljaks jäänud. Kas Gruusia kujuneb USA jaoks uueks Pearl Harbouriks – katastroofiks, mis mobiliseerib vasturünnakule? Või oodatakse taas kord niikaua, kuni kostab sõjahüüd „Tora! Tora!” („Tiiger! Tiiger!”) Vastust teatakse vaid NATOs. http://www.obozrevatel.com/news/2008/ 8/26/255012.htm

¹ Vladislav Surkov – Vene presidendi administratsiooni ülem, peetakse üheks Kremli peaideoloogiks. “Kontrollitud demokraatia” kontseptsiooni autor. Gleb Pavlovski – vene politoloog. ² Vene sõjaväeluure.

MAAILMAVAADE SOOVITAB

Uus külm sõda. Kes keda? Uue külma sõja puhkemise üle on palju spekuleeritud. Osapooltena nähakse selles enamasti ikka ühelt poolt tagasi autokraatiasse libisevat Venemaad ning teiselt poolt liberaalse demokraatia vundamendil seisvaid lääneriike. Venemaa agressioon Gruusia vastu, ähvardused teiste naaberriikide suunas, kaugpommitajate jõudemonstratsioonid PõhjaAtlandi kohal, tuumakoostöö Iraani, Venezuela ja Kuubaga ning paljud muud Moskva astutud sammud, mis lääneriike selgelt ärritavad, näivad nimetatud arvamust üksnes kinnitavat. Samas juhivad paljud temaatikaga sügavuti tegelevad analüütikud tähelepanu sellele, et kogu oma väljakutsuvale käitumisele vaatamata pole Venemaa tõeliseks võidujooksuks Läänega siiski võimeline – ei majanduslikult ega sõjaliselt. Seega, unustage termin külm sõda ja vaadake täheldatavat rivaliteeti pigem kui eelmise külma sõja järel tekkinud tasakaalude korrektsiooni ning globaalsete suhete ja jõuvahekordade paratamatut paikaloksumist. Ometi pole mitte kõik vaatlejad sama meelt ning kahelt neist on käesoleval aastal eesti keeles trükivalgust näinud kaks peaaegu identset nime kandvat raamatut. Jutt on Edward Lucase teosest „Uus külm sõda. Kremli vari Venemaa ja Lääne kohal” ning Mark McKinnoni raamatust „Uus külm sõda. Revolutsioonid, petuvalimised ja torujuhtmepoliitika

22

endises Nõukogude Liidus”. Sarnastele pealkirjadele vaatamata on tegemist siiski kahe äärmiselt erineva üllitisega. Kui Lucas keskendub Vladimir Putini ja eriteenistuste poolt Venemaal toime pandud võimuhaaramisele ning selle tulemusel algul Venemaa sisepoliitikas, seejärel juba ka Venemaa välispoliitikas aset leidnud kurjakuulutavatele muutustele ning nende mõjule kõige laiemas plaanis, siis McKinnon analüüsib põhjusi, miks on Balkanil ja endistes Nõukogude liiduvabariikides käesoleva sajandi algul aset leidnud rida demokraatlikke revolutsioone sealsete pisidiktaatorite vastu ning missugust rolli on seejuures mänginud Lääne ja Vene poliitika ja väärtushinnangute aina selgemalt täheldatav konflikt. Ent teostes on ka palju kattuvat. Mõlemad autorid on ühte meelt selles, et uues vastasseisus panustab Venemaa eelkõige toormešantaažile ja lääneriikide majanduslikule korrumpeerimisele (Lucase teose 4. peatükk „Miks on raha Venemaa suurim tugevus ja meie suurim nõrkus?”). Üksmeelselt osundavad mõlemad sellelegi, et kui värviliste revolutsioonide toimumise järel Gruusias ja Ukrainas jäi paljudele Läänes mulje, nagu oleks geopoliitiline jõutasakaal SRÜ ruumis taas kord Moskva kahjuks ümber kujunenud, siis juba paari aasta möödudes oli Venemaa suutnud uue olukorraga kohaneda ja üsnagi edukale vasturünna-

kule minna (McKinnoni „Kus roosid ei kasva” demokratiseerumiskatsete läbikukkumisest Valgevenes ja „Kreml annab vastulöögi”). Lucase arusaamist endise idabloki ja endiste liiduvabariikide tähtsusest kujunevas vastasseisus peegeldab peatükk „Ida-Euroopa uue külma sõja rindejoonel”. Olgu toodud sellest vaid üksainus Baltimaid puudutav lõik: „Kremli pehme jõu näitamine Moldovas ja Krimmis on seni olnud kõigest etendus kõrvallaval. Tõeline vägikaikavedu käib Balti riikidega. Kitsamas tähenduses on võitlusväljaks ajalugu, laiemas tähenduses aga nende riikide õigus ise määrata oma kultuuri ja keele tulevikku”. Lucasele kuulub ka põhimõtteline ja kõige olulisem küsimus: kuidas võita uus külm sõda? See on ühtlasi tema raamatu viimase peatüki pealkiri, millele antakse sealsamas ka vastus: Lääs peab uskuma iseendasse. Paremini ei saa sellele eksistentsiaalsele küsimusele vastata.


Huvid ja „huvid” Juhan Sillaste majandusteadlane

Naabri tipp-poliitikud nõuavad Ühendriikidelt, Euroopa Liidult ja üldse Läänelt järjest häälekamalt Venemaa huvidega arvestamist endise Nõukogude Liidu ja „sotslaagri” aladel. Ja mitte lihtsalt huvidega, vaid „seaduslike” ja „õigustatud” huvidega. Ambitsioonide kasvamine on toonud president Medvedevi suhu juba rahvusvahelise suhete teooriat uuendava termini Venemaa „privilegeeritud huvide ruumist”. Tõsi, ka Euroopa Liidu dokumentidest võime küllalt sageli leida sätteid privilegeeritud suhetest, privilegeeritud partneritest jms. Nii sisaldab Euroopa Komisjoni teatis lennundussuhete tugevdamisest Tšiiliga eraldi alajaotust „Jätkuv sidemete tugevdamine usaldusväärse ja privilegeeritud Lõuna-Ameerika partneriga… mis põhineb mõlemapoolsusel, ühistel huvidel”. Sellest, kuidas Läänes käsitletakse privileege rahvusvahelises elus, annab aimu Europarlamendis toimunud naabruspoliitika arutelu ja vastav resolutsioon: „Euroopa Parlament, •

[---] arvestades, et Euroopa naabruspoliitikal peaks olema ambitsioone pakkuda partnermaadele privilegeeritud suhteid ja erilist seisundit, mis liidu ja maailma teiste maade vaheliste välissuhetega võrreldes kujutaks endast kvalitatiivselt uut tasandit; arvestades, et nii „Euroopa” kui ka „mitte-Euroopa” naabrid, sõltumata võimalikust liikmesusest, peaksid saama võrdsed võimalused, et luua Euroopa Liiduga privilegeeritud suhted, mis ei põhineks mitte ainult ühistel huvidel, vaid ka ühistel väärtustel ja mille sügavust ja intensiivsust nad ise saavad määrata; [---]

selgitab, et privilegeeritud naabrussuhe naabritega sisaldab vältimatu

eeldusena kohustust ühistele väärtustele sellistes valdkondades nagu õigusriiklus, vastutustundlik valitsemine, inimõiguste järgimine, aga ka sotsiaalse turumajanduse põhimõtted ja säästev areng.” Venemaa seevastu ei paku oma „privilegeeritud huvide ruumis” paiknejatele midagi, vaid nõuab Ühendriikidelt ja Euroopa Liidult endale privileege kolmandates riikides. Seda viimastelt küsimata, ühisväärtustest rääkimata. Maailma on just nagu suur liivakast, kust tahetakse eraldada „oma nurgakene”, kuhu teistel pole asja või kui on, siis ainult „privileegi omaniku” eriloal. Samas hoidub Venemaa erinevalt Euroopa Liidust ametlikult selgitamast, milles siis need „õigustatud huvid” seisnevad. Enne privileegid, küll pärast ilmutame ka oma konkreetseid huve. Sellegipoolest on Venemaa suhetes Balti riikidega, Ukraina, Gruusia, Poola ja Tšehhiga (ja mitte ainult) andnud piisavalt selgelt aimu oma huvide olemusest. Tegemist näib olevat endise bossi sündroomiga. Alluvatest ilmajäämine meenub nüüd geopoliitilise katastroofina, mis tuleb kuidagi lahendada. See selgitab Venemaa püüdu igal võimalikul ja võimatul juhul esitada nõudmisi alates monumentide asukoha ja ajaloo õpetamise kohta, lõpetades presidentide ja valitsuste vahetamisega. Ülemusliku käitumise juurde kuulub mõistagi karistamine näiteks topelttollidega, teatud maade veini, kommide, mineraalvee jne keelustamisega, gaasikraanide kruttimisega. Ideaaliks on olukord, kus „minu huvi on sinule käsuks”. Mitte ilmaasjata ei kuulutatud end Nõukogude Liidu õigusjärglaseks, mitte ilmaasjata ei tunta endal „lasuvat erilist vastutust nõukogudejärgses ruumis” toimuva üle.

nana”. Washington keeldub kaasa minemast Venemaa poolt maailmale peale surutava ajalookäsitlusega. Nii või teisiti, Vene poliitilise eliidi käsitlus huvidest riikidevahelistes suhetes ning uuest maailmakorraldusest taandub eelmistel sajanditel valitsenud huvisfääride teooriale, millegi Molotovi–Ribbentropi pakti uusväljaande taolise seadustamisele. Vladimir Putin on oma esikraamatus „Ot pervogo litsa” häbenemata tunnistanud, et kuni kuuenda klassini oli ta španaa (uulitsapoiss, kaak vms). See aeg kajastub tema sageli valimatus kõnepruugis, kuid esmajoones tema arusaamas partnerlusest. Partnerlus saab nimelt olla suurte „poiste” vahel, kes omatahtsi otsustavad, mida väiksematega ette võtta või kes keda kamandab. Näib, et Putini seltskond ei soovigi niivõrd Venemaa territoriaalset laiendamist, kuivõrd tekitada tema täieliku isevalitsemise all olevate moodustiste parve. Seemneks ajavad asja ära ka Lõuna-Osseetia ja Abhaasia, mis sest, et riikidena tunnistab neid esialgu vaid Nicaragua. Suhete iseloomu niisuguse kaaskonnaga väljendab ilmekalt vene sõna holui. Eesti keeles sellele tabavat vastet pole, kuid ümbersõnastatult tähendab see peremehe ees lömitavat olendit, kes on nõus taluma ükskõik millist omavoli ja alandamist. Halvim, mis meid ees võib oodata, pole mitte soometumine, vaid holuiseerumine. Ja see võib juhtuda samm-sammult omatahtsi, meie enda lollusest, või samamoodi samm-sammult, kui Lääs annab järele Venemaa huvideks nimetatavatele tahtmistele.

Siiski, muu maailm ei taha Venemaad mõista. Pronkssõduri loos asusid Euroopa Liit ja NATO hoopis Eestit toetama. Või meenutagem USA Senati hiljuti esitatud nõuet Venemaale tunnistada Balti riikide okupeerimist. See on selge signaal, et Washington ei nõustu vaatlema Baltikumi Moskva „õigustatud huvide piirkon-

MAAILMAVAADE

23


Abhaasia – pika viha kibedad viljad Mart Helme Augustisõjaga seoses Gruusia ümber kujunenud keerukas rahvusvaheline olukord sunnib Lõuna-Osseetia kõrval paratamatult rohkem tähelepanu pöörama ka teisele Thbilisi võimu alt pagenud piirkonnale –Abhaasiale. Viiepäevase sõja käigus toimus dramaatilisi sündmusi ka sellel rindelõigul. Venelased tõid sõja ajal Abhaasiasse lisaks seni seal dislotseerunud Vene rahuvalvajatele veel 9000 meest, kasutasid Abhaasia sadamaid Musta mere laevastiku Gruusia-vastaste operatsioonide tugipunktidena ning toetasid Abhaasia üksuseid 9. augustil viimase Gruusia kontrolli alla jäänud Abhaasia maalapi, Kodori kuru vallutamisel. See ning Venemaa pisut hilisem Abhaasia (ja Lõuna-Osseetia) iseseisvuse de iure tunnustamine koos baaside- ning kaitselepingute sõlmimisega Moskva ja Suhhumi vahel on siiski asja üks pool. Vähem oluline pole kujunenud olukorras küsimus, millele siiani õigupoolest polegi rahvusvaheliselt pädevat vastust otsitud: mis on üldse Thbilisi ja Suhhumi vahelise konflikti tuum? Enamasti püütakse abhaaside (apsuate) ja grusiinide vahelisi vastuolusid käsitleda lihtsustatult ning taandatakse kahe rahvuse vaheline vaen religioossele põhjale, osundades grusiinide kristlusele ja apsuate islamiusule. Religioon on Abhaasia konflikti puhul siiski üksnes üldise kultuuritausta iseloomustajaks ega oma pikaajalise vaenu ning aastate jooksul korduvalt ulatusliku vägivalla, mõrvade ja etniliste puhastusteni viinud vastasseisu juures kuigi olulist rolli. Seda kinnitab muu hulgas tõsiasi, et Abhaasia praegu umbes kahesajast tuhandest elanikust moodustavad enam kui 20 protsenti kristlikud armeenlased, kelle vahekord apsuatega on jäänud üldreeglina rahumeelseks. Kui siia lisada veel õigeusklikud venelased, kreeklased ja muud väiksemad kristlikud vähemused, näeme, et Abhaasia konflikti näol pole ususõjaga mingil juhul tegemist. Mulje võimalikust religioossest elemendist Abhaasias on andnud tõsiasi, et 1992. aastal tõttasid gruusia vägede eest taanduvatele abhaasia võitlejatele appi tollase Kaukaasia Mägirahvaste Konföderatsiooni vabatahtlikud, kelle hulgas

24

leidus tõepoolest hulgaliselt ka neid, kes sekkusid sõjategevusse just nimelt usulistel motiividel, nähes apsuate ja grusiinide vahelises jõukatsumises võitlust kahe religiooni vahel. Mis on siisAbhaasia konflikti tuum? Võime kõhklematult öelda, et rahvusliku kokkupõrke juured ulatuvad tagasi üsna kaugesse ajalukku. Nimelt vahetas enamik apsuaid kristluse islami vastu alles 16. sajandil, kui praegune Abhaasia Ottomani impeeriumi valitsuse alla läks. Usku vahetas ka Abhaasiat seni valitsenud kristlik Šervašidze dünastia, mis uue võimu all katkestas oma senised tihedad suhted Gruusia Bagratiidide kuningakojaga. Siinkohal on oluline märkida, et kuni selle ajani oli Abhaasia, vaatamata oma kohatisele kuulumisele Gruusia kuningate võimu alla, etniliselt IdaGruusiast erinev ning homogeenne üksus, mis alati säilitas vürsti- või kuningriigina omaette autonoomse staatuse. Olukord muutus drastiliselt pärast seda, kui Ottomani impeeriumi allakäik tõi piirkonda üha tugevneva vene mõju. Gruusia inkorporeerimine Vene impeeriumi koosseisu 1801. aastal muutis Abhaasia sisuliselt puhvriks Türgi ja Venemaa vahel. Pärast veriseid dünastiatevahelisi siseheitlusi, mille tulemusena Suhhumi vallutanud Vene vägede toetusel tõusis Abhaasia valitsejaks Seferbei, kes muu hulgas lasi ennast ristida ning vahetas oma türgipärase nime kristliku Georgi vastu, muutus Abhaasia 1810. aastal Vene impeeriumi provintsiks. Oluline on see, et ka niisugusena säilitas Abhaasia oma autonoomia ja valitseva rahvusliku dünastia. Lüüasaamine Krimmi sõjas (1853–1856) sundis Venemaad Abhaasiast Türgi kasuks loobuma. Ent nüüdki jäi valitsev Šervašidze dünastia vähemalt nominaalselt Abhaasias võimule. Olukord muutus uuesti, kui Venemaa Aleksander II valitsemise ajal pärast pikki ja veriseid võitlusi suutis lõpuks 1864. aastal alistada kogu Põhja-Kaukaasia. Abhaasiat kui senist puhverriiki Venemaa ja Türgi vahel polnud enam vaja ning Šervašidzede dünastia sunniti oma võimu täies mahus tsaarile üle andma. Ka administratiivselt tabas Abhaasiat tagasilöök, senine poolsõltumatu vürstiriik liideti administratiivselt nüüd naabruses asuva Kutaisi kubermanguga.

Kirjeldatud murrangulised sündmused ei olnud paljudele apsuatele vastuvõetavad ja hinnanguliselt lahkus kuni 60 protsenti abhaasidest kodupaigast, enamasti Türki. Võime öelda, et just siit ongi Abhaasia tragöödia alguse saanud. Apsuatest tühjaks jäänud külad asustati järgnevatel aastatel grusiinide, armeenlaste ja venelastega. Protsess jätkus kogu ülejäänud aja jooksul, mil Abhaasia kuulus Tsaari-Venemaa koosseisu. Gruusia lühiajalise iseseisvuse perioodil (1918–1921) Thbilisi võimu alla jäänud Abhaasia staatuses õiget selgust ei saavutatud. Gruusia võimud olid valmis tagama apsuatele mõningase autonoomia, apsuad soovisid aga pakutust hoopis enamat. Vaidlused lõpetas Punaarmee, mis Gruusia iseseisvusele lõpu tegi ning koos Gruusiaga ka Abhaasia nõukogude võimule alistas. Bolševike võimu all moodustati Abhaasiast algul Vene Föderatsiooni koosseisu kuuluv nõukogude vabariik. Mõni aeg hiljem lülitati Abhaasia Stalini käsul autonoomse vabariigina Gruusia koosseisu. Muu hulgas tähendas see gruusia keelele ametliku staatuse andmist Abhaasias ning paljude grusiinidest ametnike asumist autonoomse vabariigi etteotsa. Rahvusliku lõhestamise ning jaga-javalitse-mängu eriliseks meistriks Kaukaasias oli Lavrenti Beria, kes igati soodustas grusiinide ümberasumist Abhaasiasse. Samuti saadeti stalinliku industrialiseerimise raames Abhaasiasse massiliselt venelasi ja ukrainlasi. Abhaasia koloniseerimisest ei jäänud nõukogude võimude otsesel organiseerimisel kõrvale ka Armeenia – muu hulgas propageeriti ja finantseeriti armeenlaste ümberasumist Abhaasiasse Armeenia õigeusukiriku kaudu. 1939. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasidki apsuad Abhaasia elanikkonnast vaid 18 protsenti, jäädes kaugelt alla grusiinidele, kelle protsent oli tõusnud 29,5 peale, ning venelastele, kes moodustasid autonoomse vabariigi elanikest 19,3 protsenti. Kõige selle tulemuseks oli apsuate peaaegu täielik kõrvaletõrjumine oma ajaloolise kodumaa juhtimisest ning nende muutumine järjest kahanevaks vähemuseks oma asualal. On loomulik, et see põhjustas kibestumist ja rahvuslikku vaenu, mis üksnes ootas väljundit.


Scanpix

Sõda kui inimlik tragöödia. Gruusia sõjapõgenik Kutaisi koolis, mis põgenike rohkuse tõttu on kasutusele võetud ajutise peavarjuna. Kirjeldatud olukord kestis Stalini surmani. Järgnevatel aastatel Moskva muutis oma suhtumist. Seati koguni sisse rahvuslikud kvoodid, mille kohaselt apsuad, kes 1959. aastal moodustasid vaid 15,9 protsenti rahvastikust, said endale ebaproportsionaalselt suure mõju vabariigi juhtorganites. Täiesti mõistetavalt ei parandanud see rahvustevahelisi suhteid, kuna selleks ajaks juba enam kui 40 protsenti Abhaasia elanikest moodustavad grusiinid tundsid ennast selgelt diskrimineeritutena. Kui Nõukogude Liit kokku varises, ujusid aastakümnete jooksul mahasurutud pinged apsuate ja grusiinide vahel otsekui iseenesest pinnale. Kartus, et iseseisvuv Gruusia võib apsuad oma vabariigi juhtimisest täielikult kõrvale tõrjuda, oli põhjuseks, miks Mihhail Gorbatšovi poolt 17. märtsil 1991 läbi viidud referendumil Nõukogude Liidu säilitamise küsimuses anti Abhaasias 98,6 protsenti hääli Nõukogude Liidu säilitamise poolt, samal ajal kui grusiinid ja armeenlased referendumit boikoteerisid. Referendumi tulemustest hoolimata kuulutas Gruusia ennast 9. aprillil 1991 nõu-

kogudeaegse dissidendi Zviad Gamsahhurdia juhtimisel iseseisvaks. Sellega seoses leidsid ka apsuad ennast uuest olukorrast. Gamsahhurdia Abhaasia küsimuses jõuvõtteid kasutama ei hakanud ning kohalikul tasandil õnnestus apsuatel ja grusiinidel saavutada koguni võimujagamise kokkulepe, mis apsuatele nende vähese arvukuse peale vaatamata säilitas vabariigi juhtimisel enamuse. Olukord muutus, kui riigipöörde tulemusena kukutatud Gamsahhurdia asemel asus Gruusia etteotsa Eduard Ševardnadze. 21. veebruaril 1992 vastu võetud otsust taastada Gruusia 1921. aasta põhiseadus tõlgendati apsuate poolt kui nende ilmajätmist autonoomiast, ehkki see ei vastanud tõele. Pinged eskaleerusid ning jõudsid tänavarahutuste ja etniliste kokkupõrgeteni 23. juulil 1992, kui Abhaasia kuulutas ennast iseseisvaks. Apsuate paramilitaarsed üksused alustasid grusiinidest ametnike vägivaldset eemaldamist nende büroodest ja asendamist apsuate või venelastega. Vene eriteenistuste ja sõjaväelastega juba mõnda aega läbirääkimisi pidanud Abhaasia separatisti juht Vladislav

Arzinba teatas, tundes enda selja taga selget Moskva toetust, et on vajadusel valmis alustama Gruusiaga koguni sõda. Augustis 1992 sõda algaski. Selle tulemused olid ilmselt hirmsamad, kui sõja alustajad Suhhumis või Thbilisis ja nende õhutajad Moskvas ette näha oskasid. Eri hinnangutel kaotas aastatel 1992–1994 Abhaasia konfliktis elu 10 000–30 000 grusiini ja 3000 apsuat, grusiinidest sõjapõgenike arvuks hinnatakse 200 000–240 000 inimest. Kahju nõukogude ajal ennast edukalt majandanud piirkonnale on tänaseni osutunud korvamatuks. Ent Venemaa on ennast strateegiliselt tähtsas piirkonnas kindlustanud ega kavatse Abhaasiast ilmselt vabatahtlikult kunagi loobuda. Hiljutise Vene-Gruusia sõja ajal kindlustas Moskva oma positsiooni Abhaasias veelgi. Apsuad on saavutanud selle, et Ida-Gruusiast lähtuv migratsioon kui kõige vahetum oht nende rahvuslikule olemasolule, neid enam ei ähvarda. Selge on, et stabiilseks ja lahendatuks ei saaAbhaasia küsimust edaspidigi pidada.

MAAILMAVAADE

25


„Aasia sajandi” Aasia? Raul Allikivi TLÜ õppejõud

Globaliseerumine 21. sajandil ei tähenda enam kindlasti mitte amerikaniseerumist. Nüüd on Lääs oma monopoli kaotamas ja üha selgemini hakkab välja joonistuma maailma „tegelik” nägu. Francis Fukuyama „ajaloo lõpu” ettekuulutusest hoolimata ei ole liberalism veel võitnud. Uue maailma horisondid, mis on meie ees laiali laotumas, on palju kirjumad, kui oskasime arvata. Näiteks ülemaailmse demokraatia võidukäigu asemel võime paljudes piirkondades märgata pigem autokraatlikku korda. Milline tuleb „Aasia sajandi” Aasia? Mingi aimduse võib meile anda pilguheit Venemaa, Hiina ja Jaapani suhete kolmnurgale Ida-Aasias. Esimene küsimus on kindlasti, et miks on loetletute hulgas Venemaa, on ta siis Aasia riik? Tõsi on see, et jõudu Aasia suunal aktiviseeruda on Venemaal juurde tulnud alles hiljuti. Moskva on tegusalt regiooni ellu lülitunud, näiteks proovib ka Venemaa riigijuht igal aastal selga erinevate Vaikse Ookeani kaldale jäävate riikide rahvarõivaid. Seda koos teiste regiooni liidritega Aasia ja Vaikse ookeani majanduskoostöö (APECi) riikide tippkohtumisel. Venemaa otsib oma kohta Põhja-Korea tuumaküsimuse lahendamiseks peetavatel kuuepoolsetel läbirääkimistel ning hüpitab mõtteid selle kohta, kuidas enda positsiooni ka Aasias oskusliku energiapoliitika abil parandada. Kiirelt areneva Hiina janu energiaallikate järele on teadatuntud tõsiasi ning naftat on tarvis ka maailma suuruselt teise, Jaapani majanduse käigushoidmiseks. Üpris loomulik, et Venemaa tunneb ennast täna Ida-Aasias veetleva noorikuna, kelle juures mitmed peigmehed kosjas käivad. Jõujooned muutuvad Olulisim tegur regiooni tuleviku määramisel on Hiina areng. Pekingi „pehme võimu” kasvu kirjeldanud ameeriklasest ajakirjanik Joshua Kurlantzick¹ näeb olulist märki Hiina käitumises Aasia

26

valuutakriisi ajal. Kui USA koos teiste lääneriikidega majandusprobleemides riike suuresti ignoreerisid, siis oli just Hiina see, kes keeldus oma valuutat devalveerimast ning osutus seega keerulistel aegadel stabiilsuse tagajaks. Loomulikult oli väiksemate naabruskonna riikide aitamine Pekingi teadlik mainekujundus, sest Hiina oli otsustanud enda senise viletsa maine paremaks vormida. Sarnase teadlikult pingeid maha võtva lükkena võib näha ka Hiina RV eelmise peaministri Zhu Rongji poolt 2000. aastal tehtud ettepanekut KaguAasia Maade Assotsiatsioonile (ASEAN) ühise vabakaubanduspiirkonna loo miseks. Väikesemate riikide ühendus võidaks kokkuleppest palju rohkem kui Hiina ning Peking ei tunduks enam ka nii suure heidutusena kui seni. Teine Aasia gigant Jaapan, mille sisemajanduse kogutoodang on ikka veel Hiina omast umbes kaks korda suurem, on seevastu ennast regioonis ise ebasoodsasse nurka mänginud. Põhjuseid on mitu. Mälestus Teise maailmasõja aegsest imperialismist on ülejäänud Aasia riigid Jaapani suhtes tundlikuks teinud ega luba tõusva päikese maal iialgi maailmajao liidri positsioonile asuda. Jaapan sõltub ka USA sõjalisest kohalolekust, olles oma riigikaitse suuresti ameeriklaste korraldada jätnud. Tihti süüdistatakse Tokiot isikliku välispoliitika puudumises, mis on muidugi osaliselt tõsi. Jaapani kõige suurem julgeolekurisk vaatab vastu Põhja-Koreast, kus irratsionaalselt käituva diktaatori Kim Yong Ili juhtimisel töötatakse tõenäoliselt välja massihävitusrelvi. Olgu olukord selles tänini püsinud paariariigis humanitaarkriisi lähedal või mitte, Pyongyang on korduvate raketikatsetustega tõestanud, et Põhja-Korea võib tahtmise korral palju kurja teha. Eeldada tuleb vaid, et olemas on tuumavõimekus (tõenäoliselt on) ning et teele saadetav Taepodongi kanderakett kohe ranniku lähedal merre ei kuku (tõenäoliselt küll kukub). Jaapan unistab ka ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikme staatusest. Tokio on juba aastaid ÜRO suuruselt teine

rahastaja ning tema püüdlusi kõrgema staatuse poole toetab „suurem vend” USA. Koos Jaapaniga nõuavad ajast ja arust süsteemi ümbervaatamist ka India ja Brasiilia, kuid pigem kaotab ÜRO rahvusvahelise olukorra peegeldamisel enne oma tähtsuse, kui et enda struktuuri reformida laseb. Oluliseks jõujooneks Ida-Aasias on sealsete gigantide Jaapani ja Hiina omavahelised suhted. Peaminister Junichiro Koizumi ajal vaid mõned aastad tagasi olid kaks riiki halvimates suhetes pärast diplomaatiliste suhete taastamist 1972. aastal. Koizumi järglane Shinichiro Abe jätkas oma eelkäia liini, vastandades Jaapanist, Indoneesiast ja Indiast koosnevat „vabaduse ja jõukuse kaart” kuulsale „kurjuse teljele”. Viimane peaminister Yasuda Fukuda aga fokuseeris Jaapani välispoliitika taas Aasiale, järgides oma ise Takeo Fukuda poolt peaministrina 1977. aastal algatatud Fukuda doktriini. Uuel peaministril Taro Asol on küll pistriku kuulsus, kuid on ka märke, et ta võib oma eelkäija alustatuga jätkata. Hiina tõus muudab maailmas lihtsalt liiga paljut, et Jaapan võiks selle ignoreerimist endale lubada. Venemaa valikud Aasias ärganud Venemaa leidis seega eest muutunud jõujoontega keskkonna, kus võimalike koostööpartnerite osas tuleb teha põhimõtteline valik Jaapani ja Hiina vahel. Keskendumine Jaapanile tähendaks USA liini järgimist ning võimaldaks „vanade” suurvõimude poolt ohuna tunnetatud Hiina ümber piirata. Alliansi merejõudude abil saaks samuti leevendada Venemaa muret selles osas, et inimtühjad Siberi väljad võiksid mingil hetkel maapuuduses vaevlevate hiinlastega täituda. Jaapan oleks ka tubli nafta- ja maagaasivarude tarbija ning võimalik suur investor Venemaa Kaug-Itta. Täna ongi Venemaa idaosa ja Põhja-Korea ainsad regiooni riigid, kuhu Jaapani ettevõtted veel laienenud ei ole. Paraku ei edene Tokio ja Moskva koostöö kohe mitte sugugi. Esiteks piirivaidlus.


Scanpix

Hiina kolmanda mehitatud kosmoselennu taikonaudid Liu Boming, Zhai Zhigang ja Jing Haipeng. Lend läks ajalukku hiinlaste esimese käiguga avakosmosesse. 25. september 2008 Jaapani seisukohast on praegu Venemaa koosseisu kuuluvad neli Kuriili saart põline Jaapani territoorium ning Venemaa hõivas need saared ebaseaduslikult, saates oma väed sinna pärast Jaapani kapitulatsiooni. Lisaks põhimõttelistele argumentidele tõstab teema juures jaapanlaste motivatsiooni ka praktiline soov pääseda ligi saarte ümbruses asuvatele kalavarudele. Medvedevi jaoks on aga riigi territoriaalne terviklikkus üks põhiteema, millega kompromisse ei tehta. Patiseis Kuriilide küsimuses pärsib kahepoolsete suhete arengut ka muudes valdkondades. Iga viimase võimuvahetusega Moskvas on Tokiol tekkinud uus lootus, et äkki on võimalik uut presidenti Jaapani murede suhtes positiivselt hõlvata ja rohkem ennast huvitavates teemades valgustustööd teha. Seni on püüdlused karile jooksnud, Jaapani ja Venemaa vahel on isegi rahuleping siiani sõlmimata. Venemaa selge valik on hoopis Hiina. Raske öelda, kas Moskva tunneb Pekingiga teatud lähedust seetõttu, et nende maailmanägemus on suhteliselt sarnane, või hoopis seetõttu, et see

maailmanägemus on muust maailmast erinev (autokraatsem) ja seetõttu ühteliitev. Mõlemad riigid räägivad igatahes multipolaarsest maailmast: USA praegune nõrk unipolaarsus väheneb ning 15 aasta pärast on võim jagunenud mitme pooluse vahel. Multipolaarsuse põhitoetaja Hiina näeb end kindlasti ühe pooluse ja tähtsama võimuna. Kahe Lääne jaoks problemaatilise suurriigi mõjuvõimu suurenemise esimene ilming on kindlasti Shanghai Koostööorganisatsioon ning üha suurenev eripalgeline koostöö selle raames. Venemaa on lubanud Hiina jaoks ka oma naftakraane rohkem lahti keerata. Alates 2006. aastast on kokku lepitud 10 miljardit dollarit maksva naftatoru ehitamine Siberi naftaväljadelt Hiinasse. Kui esmapilgul võib Moskva ja Pekingi kooslus pilvitu tunduda, siis tegelikkus on muidugi keerulisem. Esiteks ei taga juurdepääs Venemaa naftale veel Hiina jaoks selle soodsat hinda. Samuti ei ole Hiinale meeltmööda Venemaa asjatu agressiivsus. Olgugi et Medvedev pärast Shanghai Koostööorganisatsiooni kohtu-

mist teistmoodi väitis, ei toetanud Hiina sugugi Venemaa agressiooni Gruusia vastu, vaid vaatas olukorda pigem mureliku pilguga. Aga eks Hiina majanduse tulevik sõltub kaupade juurdepääsust eksporditurgudele ning seda ei taha nn maailma vabrikust hiiglane poliitilistel põhjustel ohtu seada. Mis siis? Euroopa jaoks on järeldused üpris selged. Olgugi et seni on Venemaa prioriteedid olnud Euroopas, võib Aasia suund hakata tulevikus üha suuremat rolli mängima. Juba praegu on Moskva olulisim trump energia ning Euroopa suunal lendu lastud ähvardus, et kui Venemaa seda tahab, võib ta naftavood lihtsalt tõusva tarbimisega Aasiasse ümber suunata. Täna saab veel väita, et Venemaa on Euroopa energiaturust rohkem sõltuvuses kui vastupidi, ent areng ja jõuvahekorrad Ida-Aasias võivad olukorda tulevikus dramaatiliselt muuta.

¹ Joshua Kurlantzick, Charm Offensive: How China’s Soft Power is Transforming the World. Yale University Press, 2007.

MAAILMAVAADE

27


Ajavaimu vigurid Anu Saluäär

Göteborgi ülikoolis õppinud noored intellektuaalid, kes mässasid Rootsi ühiskonna kivinenud korralduse ja USA Vietnami-agressiooni vastu 1960. aastate lõpul, 1970-ndate algul, on nüüdseks jõudnud kuuekümnendatesse eluaastatesse. Nelikümmend aastat on möödas kogu Euroopat raputanud 1968. aastast, kui mässati autoriteetide vastu nii Pariisis kui Stockholmis ja Göteborgis, aga hoopis teises võtmes kui Prahas ja Tartus. Praha 1968 oli hoopis midagi muud kui Pariis 1968, kuid tollastel Euroopa noortel radikaalidel ei jätkunud ajasündmuste keerises piisavalt ajaloolist kogemust ega ettenägemisvõimet, et mässutuhinas endale põhjendatumalt defineerida paremat ja vasakut, totalitarismi ja demokraatiat, vabatsemist ja tõelist vabaduspüüdu. Oli see poliitiline naiivsus või demokraatia läbimurre, küsivad nüüd hallipäised aktivistid. Mispärast on üks ajastu entusiastlik ja optimistlik ning teist ajajärku tajub isegi noorem generatsioon üksnes lõpmata väsinuna? Mida on demokraatlik ühiskond tänu 1968. aastale võitnud või kaotanud? Gunila Ambjörnssoni koostatud intervjuudekogumik „Ajavaimu käänakud” (Tidsandans krumbukter. Carin Mannheimer, Lena Fridell, Agneta Pleijel, Gunila Ambjörnsson, Lars Hamberger, Åke Malm, Peter Jagers, Abdul Khakee, Johan Lönnroth, Gudrun Lönnroth, Jan Stolpe, Maarja Talgre, Lars-Olof Franzén, Ronny Ambjörnsson. Nya Doxa, 2007) katsub heita punktvalgust Rootsi ühiskonna vaimuseisule siis ja nüüd. Raamatu moto pärineb 1938. a. sündinud teatrilavastajalt Lennart Hjulströmilt ja defineerib ajavaimu nii: see, mis on meie ümber nagu mingi gaas, seda on võimatu näha, selle eest on võimatu end kaitsta, see on ilma kontuurideta, ilma lõhnata, tungib meie ellu, meie keelde, hõlmab ja embab meid. Neliteist kultuuri- ja ühiskonnategelast – toimetajat, kirjanikku, ajakirjanikku,

28

õppejõudu, riigiteadlast, poliitikut – jutustavad oma kuldsetest kuuekümnendatest ja üritavad tõmmata ühendusjooni oma nüüdse minaga. Samas on intervjueeritud nende tütreid ja poegi, uut põlvkonda, kellelt küsitakse peamiselt üht: kuidas vaatate teie oma vanemate kunagisele poliitilisele aktiivsusele, ja kuidas on lood teie enda poliitilise aktiivsusega? Kuidas hindate möödunud neljakümmend aastat? 1960-ndatel oli nii neid, kes pidasid oma eesmärgiks Rootsis nõukogude võimu kehtestamist ja suurärimeeste kapsapõllule saatmist, kui ka neid, kelle jaoks see oli plahvatusliku loovuse ja ettevõtlikkuse, tuleviku-usu ja entusiasmi aeg. Raamatu koostaja on raudne leedi Gunila Ambjörnsson, kirjanik ja režissöör (sünd. 1938). Ta leiab, et tal on olnud õnn olla noor „vitaalsel ja turbulentsel muutusteajal, kui mässati autoriteetide vastu ja oldi tulvil tuleviku-usku”. Ja tema generatsioon ei kavatse minna pensionile, kui selleks seaduslik aeg kätte jõuab. Olgugi et 1960.-1970. aastaid nüüdsel ajal sageli halvustatakse ja isegi totraks tembeldatakse. Tol ajal tundus, et mäss kõige vastu oli õigustatud, kõik vana ja vananenu tuli kõrvale heita ning kõiges minna üle uuele mõtlemisele – uusoimale, kui kasutada George Orwelli uuskeele sõnaraamatut. Ometi tunnistatakse, et „68-liikumisel” ja uuel mõtlemisel oli ka pahupooli ja hea hulk lapsi sai koos pesuveega välja visatud. Oli imekspandavat naiivsust, ja oli palju ebamääraste taotlustega tegelasi, kes liikumise sabas sörkides ja satelliitidena selle ümber tiireldes algseid õilsaid ideid ähmastasid. „Kolmanda maailma” eest võideldes, USA-d põlates, Venemaad, Hiinat ja Vietnami idealiseerides ning marksismi ja maoismi tudeerides lootsid noored vasakpoolsed „68-liikumise” tegelased ühtlasi ka rajada uue seksuaalmoraali, uue kultuuripoliitika, uue kirjanduse, uue võitleva teatri, uue perekonna- või perekonnatusemudeli, uue lastekultuuri. Vanemate-laste, õpetajate-õpilaste,

ülemuste-alluvate vahekorrad ei muutunud pärast 1968. aastat enam kunagi endisteks. Kogu Rootsi, kus alles hiljuti olid ülemad alamaid kõnetanud üleolevalt kolmandas isikus („Toogu ta nüüd söök lauale!”) läks üle totaalsele vastastikusele sinatamisele ja „ülemklass” muutus sõimusõnaks. Nüüd küsib raamatu koostaja endalt ja oma kaasaegsetelt: mida me mõtlesime, mida me tahtsime? Ja mis sai edasi? Elus ja poliitikas? Mida me mõtleme nüüd? Kas midagi on muutnud? Ja kui, siis miks? Kuidas näeb välja elav demokraatia? Kas elasime selles tollal, või elame selles nüüd? Raamat käsitleb ka klassiühiskonna muutumist. Vastajate päritolu on erinev: nende hulgas on nii ülemklassi kui ka töölisklassi lapsi, rootsi kultuurieliidi järeltulijaid ja hoopis võõra päritoluga inimesi, nagu Zanzibarist Rootsi tulnud Abdul Khakee ja eesti vanemate laps Maarja Talgre. Neid ühendas aastal 1968 „meie”-tunne, põletav poliitiline ajavaim, mis nõudis solidaarsust, visiooni, vastutust maailma käekäigu eest. Elati kommuunides, marsiti rongkäikudes, hüüti loosungeid, oldi süüdimatus maailmarevolutsiooni meeleolus. Nende inimeste lapsed, praegused kolmekümneaastased, vastavad küsimusele „Kuidas


Scanpix

11. mai 1968, Pariisi tänav pärast üliõpilaste demonstratsiooni. Pariisis, Stockholmis ja Göteborgis mässati autoriteetide vastu hoopis teises võtmes kui Prahas ja Tartus. Tollastel Euroopa noortel radikaalidel ei jätkunud ajasündmuste keerises piisavalt ajaloolist kogemust ega ettenägemisvõimet, et mässutuhinas endale põhjendatumalt defineerida paremat ja vasakut, totalitarismi ja demokraatiat, vabatsemist ja tõelist vabaduspüüdu.

sulle tundub praegune ajavaim?” enamasti õlakehitusega: „Ükskõikne ja pessimistlik.” Näiteks kirjutab üks raamatus vastanutest, Carin Mannheimer, dramaturg ja lavastaja (sünd. 1934) nõnda: „Täna pole ma enam nii sinisilmses usus, et elu läheb aina paremaks. Aja jooksul illusioonid hääbuvad, on ju tavaline, et vanemas eas ei usuta enam muinasjutte.” Tema tütar, Anna Mannheimer, saatejuht, lektor, publitsist (sünd. 1963) iseloomustab tolleaegset ajavaimu tabavalt: „Mind rabab, et te olite kogu aeg nii uskumatult „poliitilised”. Kui teil oli pidu, siis rääkisitegi ainult poliitikast, ma ei mäleta, et te kunagi oleksite rääkinud oma elust. Mina ja minu sõbrad räägime oma nurisünnitustest, oma kasulastest, oma õnnetutest abieludest, lastetusest, oma veidratest vanematest – teil pidi ometi ka olema äpardunud abielusid ja nurisünnitusi? Ma mäletan üht esimest maid, kui ema lükkas meie villa aknad pärani ja mängis üle kogu kvartali klaveril „Internatsionaali”, ja ma mõtlesin: ma suren, ma

suren, ma suren... Oli kohutavalt piinlik. Ja samal ajal tundsin ma solidaarsust, umbes nii nagu tänapäeval tuntakse, kui ollakse „Elu Sõna” liige. „Solidaarsusega” on umbes sama lugu nagu jõuluvanaga: see on midagi toredat ja head, aga samal ajal sa tead, et seda tegelikult ei ole olemas, või et see on vale. Solidaarsus on midagi, mis peaks olema, aga sõnast on saanud sõnakõlks.” Raamatu lõpetab vanaisa ja lapselapse vestlus. Ideeajaloo professor Ronny Ambjörnsson (sünd. 1936) vestleb oma lapselapse Elina Laszlo Ambjörnssoniga (sünd. 1988), kes lõpetab parajasti gümnaasiumi Keenias, Nairobis ja kellel paistab olevat erakordselt selge pilk Rootsi poliitiliste olude hindamiseks nii siis kui ka praegu. Vanaisa tunnistab, et on ülimast radikaalsusest pöördunud suurema realismi poole ja arvab nüüd kommunismist teisiti kui vanasti. Vasakliikumises oli tema arvates ühisjooni näiteks vabakirikliku liikumisega, kus igaüks tahtis olla teisest puhtama ja õigema usuga. Võisteldi Marxi ja Mao Ze-dongi teoste tundmises. „Muidugi kahetsen ma oma naiivsust, eriti kui on nähtud, kui

viltu läks kõik Hiinas ja Kuubas. Aga 68liikumises oli ka häid külgi. Avastati, et peale meie oma maailma on olemas ka teine maailm. Nähti ebaõiglust ja taheti selle vastu midagi ette võtta.” Elina võtab kokku: „Meil ei ole kunagi olnud diktatuuri, aga on olnud tugev vasakliikumine, mis on peale surunud ja paljusid asju paremaks muutnud. Radikaalseid liikumisi on tarvis. Nad ehk ei vii oma nõudmisi läbi, aga nad aitavad sihti seada ja tõukavad arengut edasi. [---] Kommunism viis rappa, kapitalism samuti. Probleemid on alles, lahendused puuduvad. [---] Demokraatia on just see, et püüeldakse eri suundades, tekivad diskussioonid, mõtted ja ideed heitlevad ja midagi juhtub, asjad hakkavad liikuma. Kui kõik oleksid ühel arvamusel, tuleks muutuda väga murelikuks, ja kui kõik püüdlevad keskme poole, nagu nüüd, ei juhtu mitte midagi. Nüüd läheb energia üksnes säilitamisele või vähehaaval lõpetamisele, keegi ei tea enam, mille poolt hääletada, ja demokraatia vajub lössi.” Vaata ka Looming 2008 nr. 5

MAAILMAVAADE

29


Erakogu

Boreaalse ilma teises servas Aimar Altosaar

Lennart Mere „Hõbevalge” taastrüki ilmumise ajal on sobilik rääkida põhjamaisest ehk boreaalsest elupiirkonnast, mille ühes servas on Eesti ja teises Island. Keskmisele eesti reisihuvilisele on Islandit peetud kaugeks ja kalliks maaks, kuid ometi viib üks meie reisibüroo igal suvel sellele vulkaanilisele saarele neliviis lennukitäit rahvast. Sealjuures tundub reisijate keskmine vanus olevat lähemal pensionieale kui nooremale ja rahakamale kontingendile. Veendunud omal- käel-matkamise pooldajana murdis allakirjutanu ometi 2008. aasta suvel oma harjumusi ning osales nn paketituristina ühel sellisel grupireisil. Pakett sisaldas hotelliteenuseid ning heal tasemel eestikeelset giidi kõigil ekskursioonidel. Neli ja pool päeva on kindlasti väga vähe isegi nii väikese maa kui Islandi tundmaõppimiseks. Kuid palju uusi muljeid ja mõtteid saab selle ajaga kätte ometi, rääkimata huvist, mida lühike reisiaeg vaid üles kütab. Eestlasele on Island kahtlemata väga huvitav, sest esmapilgul on seal kõik teistmoodi kui meil: puudeta maastik, laavaväljad, vulkaanikoonused ja liustikud nende vahel. Kuid üldisemal tasandil on looduses ka sarnast – meri, kuigi mitte nii suur ja võimas kui Atlandi ookean, ümbritseb 2/3 ulatuses ka Eestit. Mere lähedus on verminud rahvaste keelde ja kultuuri kindlasti palju sarnaseid jooni. Ja loomulikult on ühesugune ka kliima, eriti selle konkreetne väljund – ilm. Nagu Eestiski, võib Islandi ilma kohta heita nalja, et vähemalt kahel päeval aastas on täpselt ühesugune ilm – sajab vihma ja on 10 kraadi sooja – need on jaani- ja jõululaupäev! Kuigi Islandi saare põhjaosa puudutab polaarjoon, hoiab lähedalt mööduv Golfi hoovus talved enamasti lumeta ning suuremate külmadeta. Hoolimata sellest, et suve seal suuremat ei ole, laseb aasta ringi enam-vähem ühtlane ilm, mis sellest, et jahe ja vesisevõitu, inimestel seal elada. Enne 874. aastat, kui saarele jõudsid Ingolfur Arnarsoni juhtimisel norra viikingid, elasid seal vanade

30

saagade kohaselt juba iiri mungad, kellest ei ole kahjuks tänapäevaks mingeid jälgi jäänud. Küll on aga äsja norralastest islandlasteks muutunud viikingid oma retkedest Gröönimaale ja PõhjaAmeerika idarannikule jätnud selged esemelised tõendid. Lennartmerilikku hõbevalget sõnastust kasutades võime öelda, et mitme sajandi jooksul ulatus viikingite maailm, milles meilgi oli oma osa, ka läänepoolkerale. Kliima jahenemine külmutas islandlased 15. sajandi lõpuks Gröönimaalt välja, samal ajal kui Moskoovia idas hävitas veel ühe viikingite poolt loodud ühiskonna – Novgorodi vabariigi. Tollest ajast peale ei ole viikinglik põhjamaine eluareaal enam oluliselt vähenenud, kuigi selle piirkonna rahvaste käsi on käinud viimase poole tuhande aasta jooksul väga erinevalt. Eestlaste vabade esivanemate koosolekukultuurist teatakse vähe, on vaid viited mingite ühiste maakondlike kärajate pidamisele. Islandlased on selles suhtes palju õnnelikumas olukorras – nende rahvakoosolek, Althing, astus esimest korda kokku juba 930. aastal. Nüüd kutsutakse sama nimega Islandi 63liikmelist parlamenti. Turistid viiakse kõigepealt „Suitsude lahest” ehk Reykjavikist sisemaa poole, Thingi väljadele, et näha oma silmaga kohta, kus käis paar korda aastas koos maailma esimene parlament. Kindlasti ei erinenud ka meie kunagised kärajad palju

sellest, mida kord aastas tegid Thingi väljadele kogunenud islandlased – mehed arutasid ühist otsustamist nõudvaid asju, seadustest üleastujate üle mõisteti kohut ning noored pandi paari. Küllap oli ka muidu huvitav, tehti kaupa, joodi-söödi ja heideti nalja. Püha hiie asemel hõikasid islandi vanemad Althingis langetatud otsused vastu kõrgeid kaljusid, kust need siis vankumatu seadusena rahvale tagasi kajasid. Kindlasti on erinevus ka traditsiooni püsivuses, sest välja arvatud üks lühike periood 19. sajandil, on islandlaste rahvaesindus kogu aeg töötanud ning kujunenud lõpuks nüüdisaegseks parlamendiks. Islandi ja Eesti vabaduse ja riikluse arengus võib leida silmapaistvaid kokkupuutepunkte. Kui meie vabaduse võtsid 13. sajandi alguses Saksa ordu ja taanlased, siis sama sajandi lõpul määrati Island Norra järelevalve alla. Ent kui 1245. aastal müüs Jüriöö ülestõusust ehmunud Taani kuningas Põhja-Eesti Liivi ordule, siis mõnikümmend aastat hiljem võtsid taanlased Islandi pikaks ajaks oma kontrolli alla. Taanlased jäidki kuni 1918. aastani sealseks ülemvõimuks, mistõttu vaatab saare rahvas siiani taanlaste peale viltu. Taani kuningavõimust saadi lõplikult lahti aga alles 17. juunil 1944, kui ajaloolisel Thingi tasandikul kuulutati välja Islandi vabariik. Tänapäeva Island on jõukas, kogu Skandinaaviale tüüpiline heaoluühis-


Erakogu

Thingi väljad, kus käis koos maailma esimene parlament.

kond, kus SKT ühe elaniku kohta on üle 35 000 dollari. Isegi meeste keskmine eluiga on seal 78 aastat ning ainukese kristliku Euroopa riigina on Islandi loomulik iive positiivne. Arvestuslikult pidi meie reisi ajaks selle aasta suvel olema sündinud 300 000. islandlane, olgugi et alles 1969. aastal loeti neid kokku ainult 203 000! Järelikult on inimesed selles Põhja-Atlandi ilmaköögis asuvas, mitte just eriti meeldiva kliimaga ning loodusliku metsata maal suutnud üles ehitada mõnusa elukeskkonna ja hästi toimiva majanduse. Esimene asi, mis islandlaste traditsioonilises elulaadis silma torkab, on säästlik elulaad ja väga läbimõeldud tarbimiskultuur. Traditsioonilised eluasemed olid saarel tillukesed mätaskatustega tared, mille sisemus meenutab laevakajutit. Ainult nii oli võimalik külmal ajal hoida sooja, mille ainsaks allikaks olid tare elanike ihud. Puutükke, kui neid mere äärest leiti, ei köetud ära, vaid neist tehti vajalikke tarbeesemeid. Vesi aeti katlas keema hoopis kuivatatud mererohuga. Tänapäeva islandlane saab oma toasooja soodsa hinnaga maa seest kätte, kuid ega nüüdki seal liiga suurte avatud ruumide ja tuultele lahtiste pindadega ei laiutata.

Väga oluliseks peetakse võimet ise kasvatada ja toota kõike, mida vähegi võimalik. See tagab töökohad ja soodsama väliskaubandusbilansi. Kuna katmikalade kütmine on tänu kuumavee allikatele majanduslikult tasuv, kasvatavad saare elanikud ka troopilisi puuvilju ise, tomatist-kurgist ja muust köögiviljast rääkimata. Kalapüük ja kalatooted on olnud ja on siiani Islandi peamised rikkuse allikad. 1975. aastal, kui suurendati oma kalastuspiirkonda 200 meremiilini saare rannikust, peeti inglastega maha isegi üks tursasõda, mille vaprad islandlased sisuliselt võitsid. Üheks mõjuriks oli ilmselt ka ähvardus lahkuda NATOst, mida õnneks teoks ei tehtud. Võideldes igati põhjendatult oma majanduslike huvide eest, ei ole Islandi poliitilised liidrid ilmselt alati õigesti hinnanud rahvusvahelise elu julgeolekuriske. Heaks näiteks on siin USA sõjaväebaasi lugu Keflavikis, kus külma sõja aegadel viibis mõnikord kuni 60 000 Ameerika sõjaväelast ning mille rent ja teenuste ost andis märkimisväärse osa saareriigi tuludest. Kuid juba 1950. aastatest peale on saarlased selle suure baasi vastu protestinud ning 2006. aastal saavutasidki

baasi vastased lõpliku võidu, kui sealt lahkusid viimased Ameerika sõja lennukid. Nüüd ei olegi riigil, millel puudub oma sõjavägi, mitte mingisugust vahetut sõjalist kaitset! Kuigi NATO solidaarsus hoiaks loodetavasti ära halvimad stsenaariumid, võivad rahvusvahelised avantüristid, olgu need siis binladenlased või putinlased, saarel ebameeldivusi korraldada ning maailma šantažeerida, enne kui keegi appi jõuab. Kohalikud informeeritumad allikad väidavadki nüüd, et käimas on teatavad läbirääkimised ameeriklastega, et kas nad siiski mingitel tingimustel saarele ei naaseks. Kuigi islandlaste saagades on muu hulgas juttu ka eestlaste maast ja sinna sattunud viikingikangelastest, ei ole allakirjutanu veendunud, et islandlased jagavad meie üle-eelmise presidendi nägemust ühtsest Põhjala ruumist, kuhu mõlemad rahvad kuuluvad. Kindlasti aga on islandlased uhked, et nende riik pärast äpardunud Venemaa putši julges 22. augustil 1991 esimesena tunnustada oma iseseisvuse taastanud Eesti vabariiki. Selle eest veel kord neile suur tänu!

MAAILMAVAADE

31


Profile for otse.info

Maailma Vaade 06  

Kord kvartalis ilmuv välispoliitika ajakiri.

Maailma Vaade 06  

Kord kvartalis ilmuv välispoliitika ajakiri.

Profile for otse.info
Advertisement