Page 1

Talv 2016

Nr 02

Talv 2016

7

Nr 02

Hind: 5€

Kadri Peeters sõduri töö olulisusest

Maris Sanderi abordipoliitikast Euroopas

Merili Metsvahi Eesti naiste positsioonist minevikus

Setode peakatmistraditsioonist

„Õigest” feminismist ja naiste esindatusest

Artikli nimi

Lastest ja stereotüüpidest


10

Jim Ashilevi sugudest Soorollide lühikursus marslasele

16

Kadri Soo perevägivalla olemusest ja müütidest Vägivald pole pelgalt tüli

10 10

Setode peakatmistraditsioonist Meenutus peakatmise tähendusest

10

25

Maris Sanderi abordipoliitikast Euroopas Konservatism, ajupesu ja absurdsed argumendid

10

Ingeldrin Augi julgus elada Tööst kogukonnas, elust maal ja väärtushinnangutest kasvatuses

10

Riietumisest võimalikult eetilisel viisil Kuidas tarbida nii, et loodusel ja südamel kergem oleks

10

Lastest ja stereotüüpidest Kui stereotüübid meid kummitavad – või neid ootamatult polegi

Meie pere päev Erinevate peremudelite ühised mured ja rõõmud

Kadri Peeters sõduri töö olulisusest ja armastusest oma töö vastu peaministri nõunikuna

Arutelu „õigest” feminismist ja naiste esindatusest Kaasa mõtlevad Kaja Kallas, Aet Kuusik ja Raili Marling

Merili Metsvahi Eesti naiste positsioonist minevikus Naiste roll oli muinasajal hoopis teine, kui me arvame

10

Jürgen Rooste meeste isaseks surumisest Mis saab siis, kui soorollid meest lämmatavad?

56

10 10

10

10

Kaasava turismi võimalikkusest Eestis Perefirma, mis kummutab stereotüüpe puuetega inimestest

94

Toimetuse ja kaasautorite kultuurisoovitused

Sampurna Chattarji “Ema ja tütar” Feministlikku luulet Indiast

sugu: N

sugu: N sügis-talv 2015 Toimetajad: Maria-Lee Liivak ja Kadri Bank Visuaalide toimetaja: Iris Kivisalu Kujundus ja küljendus: Uku-Kristjan Küttis (AKU) Korrektuuri luges: Piret Põldver Kolleegium: Gabriela Liivamägi, Kairi Mändla, Pirkko Valge, Kaarel Oja ja lavastuse „sugu: N“ trupp: Mari-Liis Lill, Ursula Ratasepp, Evelin Võigemast ja Hilje Murel Fotod: Lk 78 kasutatud fotod on avaldatud Creative Commons litsentsi alusel ja autorid on Asís G. Ayerbe (nr 4), Max Haberstadt (nr 11), Heini Lehväslaiho (nr 6) ja Gage Skidmore (nr 9). Väljaandja: OÜ Kimu, 2015 ISSN: 2461-3789 Trükikoda Print Best Tiraaž 3000 Kontakt: ajakiri@sugun.ee Kõik ajakirjas avaldatud artiklid, fotod ja illustratsioonid on autoriõigustega kaitstud ning nende reprodutseerimine või muul viisil kasutamine ilma autorite ja väljaande

Ajakiri „sugu: N“ tekkis 2015. aasta sügisel, kui tegime Mari-Liis Lille, Evelin Võigemasti, Hilje Mureli ja Ursula Ratasepaga Vabal Laval samanimelist lavastust. Meile kõigile jäi arusaamatuks, miks peaks naisteajakirjal olema juures selline veidi ebameeldiv tähendusvarjund, mis selle sõnaga üldiselt seostub. Miks tulevad naisteajakirjaga esimesena meelde küünelakid ja ripsmetušid, kuulsuste klatš, ebarealistlikkuseni tuunitud fotod ... Pealegi on kõik näitlejannad kokku puutunud ise selleks ebarealistlikuks kujutiseks olemisega – oma õnnelike perekondade, laitmatu käekäigu ja veatu välimusega. Ühesõnaga, tahtsime teha sellise naisteajakirja, mida ei ole häbi lugeda kellelgi, soost olenemata, kõige vähem aga meil endil. Esietenduse liginedes hakkas lavastus elama oma elu ja ajakiri oma – peamiselt jäi neid ühendama nimi ning seesama algne taotlus. Ajakirja esimese numbri elukäik 2015. aasta sügisest saadik on meid suuremas jaos rõõmustanud. Meie ridadesse kuulus mitmeid väga häid kirjutajaid ja andekaid kaasamõtlejaid ning meie püüdlused ajakirjanduse vallas võeti valdavalt vastu tänu ja kiitusega. Nii tunne, et sellist ajakirja oleks lõputute teiste kõrval siiski vaja või vähemalt teeks sellise saabumine postkasti paljudele siirast heameelt, kui ka eri teemadest tõstatuvad küsimused ja hargnevad diskussioonid andsid tunnistust sellest, et tasub pingutada järgmise numbri nimel. Võib-olla kunagi leiame end olukorrast, kus „sugu: N“ taoline ajakiri ei tarvitse enam olla nišiväljaanne, vaid leiab tänuliku lugeja väga erinevates ühiskonnakihtides ja -klassides ja ehk hoopis sagedamini – korra kvartalis või lausa iga kuu. Praegu muidugi sõltub „sugu: N“ saatus peamiselt võimalike partnerite kaasamõtlemisest ja entusiasmist. Seekordse numbri paberile jõudmise nimel pani õla alla Sotsiaalministeerium, kes leidis võimaluse toetada meid Norra Toetuste 2009–2014 programmi „Sooline võrdõiguslikkus ning töö- ja pereelu tasakaal“ raames. Selle programmi eesmärk on tagada naiste ja meeste võrdne kohtlemine, kaotada sooline ebavõrdsus, luua võrdsed võimalused osalemiseks kõigis valdkondades ning eesmärgistatult ja süstemaatiliselt edendada soolist võrdõiguslikkust. Meie ajakirja lähtepunkt on küll algusest saadik olnud feministlik – kuivõrd jah, me usume samuti, et võrdsus teeks kõikidele head –, kuid eesmärke on rohkemgi. Raili Marling ütleb meie veergudel toimuvas arutelus, et feminismist rääkides tuleks seda käsitleda õieti mitmuses ja rääkida feminismidest. „sugu: N“ eesmärk selles diskursuses ongi luua võimalikke sildu ja sõnaraamatuid erinevate feminismide ja teiste humanistlike distsipliinide vahel. Ja mitte ainult – meil ei ole ka pärast teist numbrit ammendavaid vastuseid, ainult küsimusi, üha rohkem küsimusi. See tekitab kuidagi mõnusa ja turvalise tunde. Mida rohkem saame teada, seda rohkem on teada saada, ja mida avaram on maailm, seda lähemal on üksteisele selles elavad inimesed. Sugu:N toimetus

Juhtkiri


12

13

Jim Ashilevi on kirjanik, näitleja ja podcast’i “Popkulturistid” saatejuht, kellele meeldivad suured robotid ja kantri.

SOOROLLIDE LÜHIKURSUS MARSLASELE Tekst: Jim Ashilevi, foto: Ferox IEMS arhiiv marsi uuringutest vms

sugu: N

Artikli nimi


14

15

sugu: N

Soorollide lĂźhikursus marslasele


16

17 Pension

Palgast sõltuvad peamised hüvitised

Koostanud Hede Sinisaar, sotsiaalministeeriumi analüüsi ja statistika osakonna juhataja.

Vanemahüvitis Töötuskindlustus Haigushüvitis Hooldushüvitis Pension Vanemahüvitis 1450€ 850€

Vanaduspension täna oluliselt ei erine. Kohustusliku kogumispensioni ehk II samba väljamaksete puhul oli 2015. aastal meeste pensionilepingu keskmine väljamakse kuus 34% suurem kui naistel. Allikas: Sotsiaalkindlustusameti andmed 2016. aasta 1. jaanuari seisuga Graafikul keskmine määratud vanaduspension kuus eurodes

360€ 360€

Haigushüvitis 19€

Meestele määratud hüvitis kuus on keskmiselt 1,7 korda kõrgem kui naistele määratud hüvitis. Allikas: Sotsiaalkindlustusameti 2015. a andmed (esmakordselt lapse kohta määratud hüvitis) Graafikul keskmine hüvitis kuus eurodes

15€

Meestele määratud ühe päeva haigushüvitis on keskmiselt 1,3 korda kõrgem kui naistele määratud hüvitis. Allikas: Haigekassa 2015. a andmed, Sotsiaalministeeriumi arvutused Graafikul ühe päeva keskmine hüvitis eurodes

Töötuskindlustus 400€

Hooldushüvitis

300€ Meestele määratud töötuskindlustushüvitis on keskmiselt 1,3 korda kõrgem kui naistele määratud hüvitis. Allikas: Statistikaameti 2015. aasta andmed Töötukassa andmete alusel Graafikul keskmine hüvitis kuus eurodes

sugu: N

31€ 17€

Meestele määratud hooldushüvitis alla 12-aastase lapse põetamisel on keskmiselt 1,9 korda kõrgem kui naistele määratud hüvitis. Allikas: Haigekassa 2015. a andmed, Sotsiaalministeeriumi arvutused Graafikul ühe päeva keskmine hüvitis eurodes

Palgalõhe pole ainult statistika


Kadri Soo on Tartu Ülikoolis ühiskonnateaduste instituudis lektor, kelle peamisteks uurimishuvideks on perevägivald ning laste ja perede heaolu.

18

19

KUIDAS SOOROLLID ON SEOTUD PEREVÄGIVALLAGA? Tekst: Kadri Soo, foto: Iris Kivisalu

Vägivald ei ole oma emotsioonide üle kontrolli kaotamise akt, vaid omandatud ja harjumuspärane kontrolli saavutamise viis. Selle juured peituvad traditsioonilistes soorollides ja kultuuris levinud vägivalda õigustavates hoiakutes. sugu: N

Artikli nimi


20 Perevägivald on paljude inimeste jaoks kauge ja võõras, keeruline ja mitmete väärarusaamadega põimitud nähtus, millest mõeldakse ja räägitakse sageli kui teistsuguste inimeste probleemist. Arvatakse, et see leiab aset nende seas, kes on napsilembesed, kellel on vähe haridust ja pole tööd või kes ei oska lihtsalt elada. Sellist arusaama võimendavad krimiuudistes ja meedias avaldatud lood ohtra alkoholiga toimunud peo käigus kisklema läinud paaridest, keda kohale kutsutud politsei peab rahustama. Vägivalla kajastamine tülina ja vastupidi võib moonutada mõlema termini tähendust. Nii ei ole imestada, et võime lugeda, kuidas mees peksis peretüli käigus naise jõhkralt läbi. Peretüli ja perevägivald on erinevad mõisted. Tüli tekib reeglina eriarvamustest ja -huvidest, mida osapooled ei oska või ei suuda konstruktiivselt ja teineteist arvestaval viisil lahendada.Tüli on situatsioonispetsiifiline võrdsete partnerite vahel toimuv riid. Perevägivald on süstemaatiline kavatsuslik teise inimese alandamine, ähvardamine ja temaga manipuleerimine oma tahtele ja kontrollile allutamise eesmärgil. Vägivald võib sisaldada veel füüsilist haiget tegemist, seksuaalset sundi ning partneri toimetuleku majanduslikku kahjustamist. Perevägivald on võimu küsimus, kus vägivallatseja dikteerib ohvrile, mida tuleb teha, kuidas käituda ja kellega suhelda. Kui erimeelsuste tekkimist elukaaslaste vahel peetakse loomulikuks olukorraks paarisuhtes, siis vägivald on selgelt teise inimese õiguste rikkumine ja heaolu kahjustamine. Miks siis ometi käituvad mõned inimesed oma partneri suhtes vägivaldselt? Mis ajendab mehi lööma, hirmutama ja ähvardama naist, kellega nad on kunagi armastusest abiellunud?

LÄBIMÕELDUD MANIPULEERIMISVIIS Oleks vale arvata, et vägivaldsus on meessoo bioloogiline eelsoodumus. Igaühes, seal hulgas ka naistes, on teatud määral agressiivsust. Mõned igapäevaelu olukorrad võivad meid ärritada, vihastada ja tekitada pahameelt. Näiteks siis, kui töökaaslane ei täida sulle antud lubadust, poes müüakse riknenud kaupa või naaber paneb prügi

su värava ette. Viha, nördimus ja pettumus on sellistel puhkudel loomulikud tundmused, kuid me ei torma ägedusehoos töökaaslasele, müüjale ja naabrile kätega kallale ega hakka neid väära teo eest karistama. Meid on kasvatatud lahendama probleeme sõnadega ja argumenteeritult. Üldiselt toimib nii ka elukaaslase suhtes aastaid vägivalda tarvitanud mees. Kätt lubab ta endal tõsta naise vastu koduseinte vahel või kohas, kus ollakse võõraste pilkude eest varjatud. Seega on vägivalla kasutamine valikuline, mitte enda tahtele allumatu reaktsioon. Vägivald ei ole mitte emotsioonide üle kontrolli kaotamise akt ja suur vihapurse, vaid omandatud ja harjumuspärane kontrolli saavutamise viis. Meeste vägivaldse mentaliteedi juured peituvad patriarhaalsetes väärtustes, traditsioonilistes soorollides ning kultuuris levinud meeste vägivalda õigustavates ja vabandavates hoiakutes. Mida rohkem evib mees soorollilisi „ettekirjutusi” meeste võimust naiste üle, rohkematest õigustest ja privileegidest, seda enam ta ootab naiste allumist ja kuuletumist endale. Selline suhtumine võimendab soolist kaksikmoraali, ebavõrdsust pereeluga seotud kohustustes ja vastutustes ning naise kohtlemist omanditundega. Vägivaldne mees võib pidada iseenesestmõistetavaks, et partner täidab tema käske ja rahuldab tema vajadusi. Näiteks ta eeldab, et naine teeb ära kõik suuremad kodutööd, hoolitseb täielikult laste eest ja valmistab söögi tema poolt ette nähtud ajaks, hoolimata sealjuures naise ametialasele tööle kulunud ajast, tervislikust seisundist või isiklikest soovidest. Samuti seisneb vägivallatseja priviligeeritus õiguses kulutada pere-eelarvest raha enda äranägemist mööda ning veeta vaba aega sõpradega väljas. Samas naisele selliseid õigusi ei laiene. Kui naine ei vasta mehe ootustele ega täida tema nõudmisi (mehe arvates) õigesti, siis võib järgneda naise korrale kutsumine alandamise, ähvardamise või füüsilise „karistusega”. Kirjeldatud praktikat toetab ka meeste vägivalda normaliseeriv mõtteviis, mis võimaldab vägivallatsejal hõlpsasti oma vägivallategusid eitada, õigustada, pisendada ja välja vabandada. Jättis ju naine toad koristamata ja söögi õigeks ajaks tegemata, toimis

sugu: N

21 Suisa müüdina ringleb arusaam, et meeste vägivaldsust põhjustab alkohol – mees ise ei pruugigi tahta, kuid joobest tingituna muutub ta kiuslikuks ja toorutsevaks.

muul moel valesti või suisa provotseeris, mees aga täitis korda majja loodes oma kohust perepeana, järgis loomulikke ja soorollist tulenevaid õigusi. Vägivalda normaliseerivad hoiakud hõlbustavad omakorda järgnevate vägivallategude toimepanemist.

KÄITUMISMUSTER ANTAKSE EDASI Mitmed uuringud ja vägivalla osapooltega töötavate spetsialistide kogemused näitavad, et paarisuhtes vägivalda kasutavad mehed ja ohvrikogemusega naised on pärit peredest, kus toimivad sarnased käitumismustrid, ning see annab tõendusmaterjali vägivalla põlvkondadevahelise edasikandumise kohta. Näiteks poeg, kes näeb isa kehtestamas võimu vägivalla abil, võib võtta omaks teadmise, et agressioon on aktsepteeritud probleemide lahendamise ja tahtmise saamise viis.

Õnneks ei rakenda kõik vägivaldses lapsepõlvekodus kasvanud mehed isa-ema eeskuju oma naisega suheldes. Nad näevad vägivalla destruktiivset mõju pereliikmetele ja soovivad teha oma elus teistsuguseid valikuid. Agressiivse käitumise kasuks otsustavad pigem need mehed, kes lisaks lapsepõlvekodus õpitud vägivallamudelile võtavad kasvades omaks patriarhaalsed arusaamad ning nopivad kultuurist üles vägivalda lubavad tõekspidamised. Järelikult on kasvukeskkonnas nähtud ja kogetud agressioon pigem kaasa aitav komponent. Suisa müüdina ringleb arusaam, et meeste vägivaldsust põhjustab alkoholi (kuri)tarvitamine. Kui mees joob, siis halveneb enesekontroll ning tema võime tajuda adekvaatselt sündmusi ja teiste inimeste käitumist. Mees ise ei pruugigi tahta, kuid joobest tingituna muutub ta kiuslikuks ja toorutsevaks.Tegelikult selline mõttekäik pigem vabandab naise kallal toime pandud vägivalda, kui et seletab

Kuidas soorollid on seotud perevägivallaga?


22

23 seda. Ohvrite räägitud lugudest ilmneb, et mees võib olla vägivaldne nii kainena kui ka alkoholijoobes. Vägivallatsevad ka karsked mehed. Alkohol võib mõjutada küll tarbija meeli, kuid ei muuda tema väärtustesüsteemi. Piltlikult öeldes aitab alkohol kergemini avada väravat, mis viib vägivallateele, ning sellest jõhkramalt siseneda, kuid see tee peab juba enne olemas olema. Mees, kes näeb naises enda teenindajat, omandit ja võimutunde saavutamise objekti, ei mineta mainitud suhtumist pärast mõnda napsi. Alkoholist hoidumise tõttu ei jää vägivaldse mentaliteediga inimese agressiivsed teod toimumata, alkoholi osalusel võivad tagajärjed aga olla tõsisemad.

AGA NAISED ISE KA! Niipea kui veebiajalehtede veergudel avaldatakse mõni kirjutis mehe karmist vägivallast oma naise vastu, ilmuvad kommentaariumisse tüüpilised reaktsioonid: aga naised ka! Ei saa salata, et naiste hulgas on samuti elukaaslase suhtes vägivaldseid isikuid. Naiste vägivald on pigem vaimne kui füüsiline, mõnikord enesekaitse motiivist lähtuv. Sellel ei ole nii tõsiseid tagajärgi ohvrile – mehed saavad oluliselt kergemaid vigastusi ja harvem kui naised meeste poolt toime pandud vägivalla korral. Ka tunnevad mehed tunduvalt vähem hirmu naiste agressiivsete tegude ees. Pigem tajuvad nad naiste vägivalda ebameeldiva ja ärritavana kui nende elu ja tervist ohustavana. Sageli sildistatakse naiste vägivald näägutamiseks ja tänitamiseks, eriti meeste poolt. Näiteks meeste vägivallaakti kommenteerimisel võib kuulda väiteid naise pidevast näägutamisest, mis on viinud mehe meeleheitele ja sealt edasi olukorra lahendamisele käsi appi võttes. Retoorika naise näägutamisest on väga levinud ja muutunud suisa stereotüübiks. Mida siis tähendab naise näägutamine ja miks ta seda teeb? Pakun välja kaks võimalikku seletust. Nii-öelda näägutav naine on see, kes korduvalt alandab, solvab ja kritiseerib meest ning ironiseerib tema üle. Ta võib süüdistada meest näiteks saamatuses millegi remontimisel, ükskõiksuses lastega tegelemisel või väheses ja lohakas panustamises koristustöödesse. Samuti võib naine

sugu: N

mehele ette heita, et too ei vasta stereotüüpsele meherollile – edukale, prestiižse ametiga karjääri tegevale ja kõrgepalgalisele inimesele, kes tagab perele kõrge elustandardi. See on roll, mida esitletakse sageli klantsajakirjade piltidel. Hoolimata mehe püüdlustest ja tegelikust panusest, võib naist ajendada näägutama pahatahtlik kius ja jonn. Kuid see võib olla tingitud ka oskamatusest oma soove ja sõnumeid positiivsel ning konstruktiivsel moel edastada. Teisalt võib näägutava naise retoorikat selgitada naiste püüdlustega võidelda võrdsemate võimaluste ja õiguste eest nii eraelu- kui ka avalikus sfääris. Konventsionaalse peremudeli kohaselt vastutab naine peamiselt koduse elu toimimise ja lastekasvatamise eest. Mehe ülesanne on pere elatamine, tema maailm jääb väljapoole kodu. Naine, kes käib tänapäeval reeglina täisajaga tööl, kogeb raskusi kodutööde koormaga toimetulemisel. Ebavõrdsuse tajumine ning soov teostada ennast väljaspool kodu ajendab progressiivsete vaadetega naisi ilmutama rahulolematust ning esitama meestele kõrgemaid nõudmisi kodutöödes. Kuid mehed, kelle arusaamad meeste-naiste rollidest on jäänud traditsiooniliseks, võivad pidada naise nõudmisi tüütuks norimiseks, õiendamiseks ning tüli õhutamiseks. Kokkuvõtvalt öeldes on perevägivald (ja ka -tüli) seotud patriarhaalse mõtteviisi ja traditsiooniliste soorollidega. Tugev sisemine surve vastata tajutavatele soonormidele paneb inimest ennast ja teisi hindama selle mõõdupuu järgi, kujundama oma käitumist vastavaks ja survestama partnerit normile alluma, puuduste ilmnemisel aga sanktsioneerima. Ebarealistlik rolliootus võib varjutada võimalust õppida tundma elukaaslase tegelikku loomust ja seda väärtustama. Õnneks on stereotüüpsed arusaamad meeste ja naiste rollidest Eestis muutumas, ehkki visalt. Mida enam mehed ja naised vaidlustavad ja tõrjuvad vananenud norme ning väljendavad võrdsust, hoolimist ja lugupidamist suhetes, seda tervem on pereelu ja ühiskond. Seda rohkem on võrdõiguslikkust ja vabadust kogevaid naisi ning vähem kammitsas mehi, sest võimule, kontrollile ja stereotüüpsetele normidele rajatud paarisuhe piirab mõlemaid.:N

Kuidas soorollid on seotud perevägivallaga?


24 MEIE PEREDE MURED JA RÕÕMUD – ÜHTAEGU ERILISED JA SARNASED Tekst: sugu:N toimetus, fotod: Iris Kivisalu

Kui keset oma (kiirustavat, segast, väsitavat, mittetoimivat, rutiinset, turvalist, armsat ja valdavat) argipäeva kujutleda, mismoodi käib elu teistes peredes, kipub kindlasti meelde Tolstoi tsitaat selle kohta, et kõik õnnelikud pered on õnnelikud ühtemoodi, aga iga õnnetu pere õnnetu eri moel. Tsitaat on mõjuv, aga tegelikkus ilmselt hoopis mitmeplaanilisem. sugu: N

25 Vahel tundub, et kõikide teiste igapäevane pereelu veereb õlitatult ja õnnelikult, keegi ei vala piima maha ega unusta poest kõige olulisemat tuua, ning lõputu kaos jälitab ainult sinu perekonda. Siiski on hea endale meenutada, et perekondi on igasuguseid ja mitmed probleemid, aga ka rõõmud, millega väga eri tüüpi perekonnad igapäevaselt silmitsi seisavad, on tegelikult väga sarnased.

BERT kasvatab koos kahe naisega 1,5 aastast poissi ning jagab oma elu Eesti ja Prantsusmaa vahel. “Kaks minu sõpra, tüdrukud, kes on omavahel paar, tahtsid last saada ja leidsid, et ikka isa on vaja, mitte anonüümset doonorit. Toimus kõigile veidi ebamugav vestlus ja natukese kohmetuse saatel läkski asjaks. Kõigile oli see esmakordne, ei osanud me millekski valmistuda või millegagi arvestada. Nüüd on nagu on ja kasvatame last kolmekesi. Niisuguses peremudelis on päris raske endale ja teistele tavaarusaamades rolle selgitada. Näiteks üks sõber küsis alguses, et sina oled isa, tema on ema, aga kes see kolmas siis on? Ma pahandasin, et kuidas sa nii üldse küsida saad – tema on ju ka ema. Tegelikult tekivad endalgi vahel samad küsimused – kuna me ei ela kõik koos, vaid lähestikku, kes mina siis olen? Lihtsalt lapsehoidja? Või on see pere? Kuna poiss ei sündinud Eestis, jõudsin kohale viiendal päeval, kui nad haiglast koju said. Plaanisin mõned päevad seal olla, aga jäin lõpuks pea kaheks nädalaks appi. Emad olid lihtsalt mõlemad nii väsinud, et saabudes sain viilu külma pitsat ning varsti visati MacBooki-suurune laps minu sülle ja keerati ise magama. Mida täpselt teha, ei teadnud nagunii keegi, aga pead lihtsalt usaldama teisi vanemaid, et ise ellu jääda. Eks alguses ongi kõik jube hirmutav. Küllap igaühel on esimese lapsega lõputu mure, et issand, ma lõhun ta kohe ära. Kardad ja muretsed suht kogu esimese aasta ööd ja päevad – isegi kui laps ometi rahulikult magab, käid hirmuga vaatamas, kas ta ikka hingab. Mina suhtun tegelikult natuke vabamalt ja eks sain emalt alguses ikka pragada ka. Korra päris alguses käisin kodukandi ökopoes, jätsin magava lapse käruga hoovis asuva poe ukse taha. Jooksin küll iga minut vaatama, ega ta nuta, aga pärast sain ikka kurjustada, et nii küll ei tohi

teha. Ilmselt emainstinktid või -hirmud on suuremad kui isal ja see on veidi ka omavahel pingeid põhjustanud. Ise mõtlen, et laps peab lõppeks ise õppima ohte tundma, vati sees hoidmine ei õpeta. Emad pidid pärast üheksat kuud tööle tagasi minema ja mina võtsin siis aastase isapuhkuse, et oma senise rutiini eest põgeneda ja last hoida. Kui veel Eestis olime, tegin juba pärastlõunaseid vahte – jalutasin ilusas sügises kümneid kilomeetreid mööda linna, väga tore oli. Pärast Prantsusmaal veetsin esimesed kaks kuud aga suurema osa päevast kutiga kahekesi – mõned harvad 10-12-tunnised vahetused võtsid ikka päris läbi. Tegemised on ju samad, oled sa ema, isa või lapsehoidja, välja arvatud rinnaga toitmine. Ja mida suuremaks laps kasvab, seda rohkem ta sitt haisema hakkab, aga sul pole valikut… Üks asi, millega veel harjud, on külm kohv. Teed hommikul kannutäie valmis, aga sul pole lihtsalt aega või meeles seda juua enne, kui ta on jahtunud. 10-kuuselt hakkas poiss Prantsusmaal hommikuti sõimes olema (muidu pannakse seal sõime juba neljakuuselt). Kell 12:45 jalutasin kodu lähedal olevasse lasteaeda, püüdsin aru saada, mida mulle räägiti: kaua ta magas, mida sõi, kuidas tuju ja kaka olid. Tean nüüd nii paljude toiduainete nimetusi prantsuse keeles! Lisaks täitsime esimese aasta väga täpselt BabyConnect-nimelist netirakendust, kus kõik said pideva info lapse päevast. Lasteaeda jõudes otsisin enda oma üles sealt eri värvi laste kuhjast, mis on tegelikult väga tore – harjub juba väikesena erinevustega, et on ka musti lapsi, moslemist kasvataja jne. Edasi läksime koju, kus mind ootasid juhised, mida süüa ja mis konserve anda siis, kui ta armastusega keedetud kodutoidust keeldub. Ilusa ilmaga jalutasime siis paar tundi – sain sammulugejas ikka 10-20 000 päevas. Õhtul mängisime toas ja kõige raskem oligi ehk enne emade töölttulemist see viimane miil ehk tund – poisil oli minust kõrini, minul temast, vaatasin kogu aeg kella ja mõtlesin, et fakk, kui halb isa ma olen, tahaks ainult lapse juurest minema. Aga see tunne käib kõigil vanematel peal. Ja kui laps sulle naeratab, on jälle päike väljas! Adumatu, kuidas mõni ema leiab siiralt, et tema kohus ongi olla hommikust õhtuni lapsega kahekesi.

Meie perede mured ja rõõmud – ühtaegu erilised ja sarnased


26

27 Mu arust on kolm vanemat juba päris hea tööjaotus, asjad jooksma nii, et kõigile sobiks. Palju komproaga viis oleks optimaalne. Kuidas üksikvanemad ise misse tuleb teha. Enamasti on küsimus selles, et mõistuse juurde jäävad, ei kujuta üldse ette. kes viib kooli ja toob ära? Kes trenni ja kooriproovi? Omavahel teeme ikka nalja, et küllap lesbipuriMa arvan, et meil sujub see üsnagi hästi, sest kad kasvataks pojast meestevihkaja ja minu roll kõik osapooled soovivad aidata ja panustada, ning ongi neid tasakaalustada. No et isal oleks ikka roh- tihti juhtub, et räägime plaani läbi vastavalt selkem mõju kui vaid pool geenidest.Tõsisemalt mõt- lele, kes saab ja millal saab. Kui hätta jääme, siis lesime alguses sagedasti, kuidas kõik väljapoole tulevad teinekord appi ka vanemate poiste teised paistab, mida sõbradki teavad või klatšivad, kas vanemad. Elame kõik umbes kilomeetri raadiuses me peaks üldse oma lugu jagama või vaikselt kapis ning see teeb logistika lihtsamaks. edasi tegutsema. Nüüdseks pole enam oluline. Päris koduks oleme püüdnud hoida ühe kodu. Nagunii pole meil kordagi tekkinud küsimust, kes Lähedal elamise suur pluss on see, et saan olla homoseksuaalses peres kasvavast poisist saab. oma lapse mängukaaslane, hoolimata sellest, kas Usume ja teame, et mida rohkem on ümberringi ta tuleb ööseks meie juurde või mitte. Tihti veearmastavaid inimesi, seda parem ja õnnelikum dame õhtu lastekarjaga pargis mängides, kuid inimene tuleb ka temast. ööunne läheb vanem poiss ikka emakoju. Välismaal elamine on osalt emade tööga seoÜlesanded on meil ka vist jagatud üsna jookstud valik, aga natuke ikka ka viimasel paaril aastal valt. Kui kõik lapsed on meil, siis teeme homkasvanud murest, et last hakataks Eestis rohkem mikul putru ja nädalavahetusel pannkooke. Kui kiusama kui ehk varem, kui erinevused vaikselt nor- osa lastest meil on, siis käitume tegelikult samamaliseerusid. Prantsusmaal on meie peremudel moodi. Kuna neid on kokku neli, siis päris sellist aga täiesti loomulik, näiteks arsti juures või laste- ülesannete jagamist otseselt pole. Otseselt ei pea aias mõistetakse, et ahaa, kolm vanemat, väga „näitama” midagi, sest lapsed on ju alati kodus, tore, käige siis jah kõik järel. Eestis teeb arst aga vähemalt pooled neist. Küll aga käin mina poistega ankeeti linnukese, et lesbid, hirmus risk. üsna palju koolimaja taga palli mängimas või parTean inimesi, kes päriselt ei tahagi sellise suhtu- gis „mädamuna” või „ukakat” või „sõda”. Sellist mise pärast Eestisse naasta, eks me ise oleme ka põhimõtet küll ei ole, et lapsed peavad isa koristakahevahel. Minagi lõin vahepeal juba käega, et mul mist nägema jne.... Ilmselt on see individuaalne. on ükskõik Eestist, jään ka ise Prantsusmaale. Aga Meie peres teevad kõik kõiki töid. ei tohi olla ükskõik, vaid tuleb suhelda ka endast eriKui rääkida kärgpere kontekstis, siis mida tahaks nevate arusaamadega inimestega, näidata, et pere lastele õpetada ja väärtusena kaasa anda, on see, on pere, armastus on armastus. Kui sa oigad vaid kuidas normaalne elu on ka peale lahkuminekut suguvõsa sünnipäeval endamisi, et kõik on nii lollid, võimalik. Kuidas vanemad saavad omavahel läbi, ei vii see kusagile. Vastupidi, tuleb just rääkida!” austavad teineteist sellisena nagu nad on, vaatamata sellele, et ollakse kunagi mindud lahku. ELARIL Logistika on küll keeruline, kui otsuseid langeon varasemast kooselust üks 7-aastane poeg, tema tame peres ikka vastavalt sellele, kes saab. Alati ei uuel naisel samuti varasemast kooselust 6-aastane ole võimalik last viia ja tuua, aga omavahel kompoeg. Ühiseid lapsi on neil juba kaks – 3-aastane bineerides saame hakkama. Jõulud, aastavahetus tütar ja pooleaastane poeg. Elari vanima poja ja jaanid tuleb muidugi lihtsalt ära jagada ja arvespüsiv kodu on ema juures, ent pool aega on ta tada sellega, et ühel aastal on nii ja teisel naa. Üldiisaga ning isa uue pere lapsed on talle mängu- selt püüame võrdsuse poole, nii rahaliselt – ikka kaaslased ja õed-vennad. Elari endisel naisel on pooleks, mitte just euro täpsusega, aga suurtes nüüdseks vastsündinu uue mehega, kes ühtlasi on asjades – kui ka puhkepäevade ja vaba aja osas. isaks ka pojale eelmisest suhtest. See kujuneb jooksvalt, aga vaatame ikka, et kõik “Logistikast rääkides… See on üks keeruline saaksid oma osa. värk, eriti kärgperenduse puhul. Kuidas saada Ega ma ei teagi, mida kärgperedest räägitakse

sugu: N

Meie perede mured ja rõõmud – ühtaegu erilised ja sarnased


28

29 või arvatakse. Mis seal ikka rääkida. Peab uhkuse alla neelama ja tunnistama, et vähemalt üks kooselu on läinud lahku. Ühiskonnalt ootaksin seda, et peremudelit ei käsitletaks ainult mudelina “naine, mees ja kaks last”.Teisi variante on ka, neid on päris palju. Ka need on osa elust ja täiesti normaalsed.”

KATRIINI peres on kaks last (13-aastane tütar ja 3-aastane poeg) ning ta kasvatab neid üksinda. “Meie rutiinne päev on ikkagi suhtelist rutiinne. Vastutan emana kõigi ja kõige eest, mis meie peres toimub ja ei toimu. Mul on hunt Kriimsilmast rohkem ameteid! Hommikul kell 7.00 olen ma äratuskell, seejärel kokk, koristaja, riidessepanija,TV-puldi operaator (mõne multika jaoks) ning igal juhul ka kiirotsija, sest ikka juhtub, et tütrel on juuksehari kadunud või ei leidu kohe neid õigemast õigemaid sokke sokikastist nagu vaja. Kui tütar hakkab liikuma kooli poole, siis algavad päeva kõige tähtsamad minutid minu enda jaoks – maksimaalselt 15 minutit, mis kulub riidessepanekule, meigile ning soengule, ja selle aja sees saan veel kohvi ka nautida! Siis on aeg poeg riidesse saada ja lasteaeda viia. Algab juba tuttav jutt: koju, koju, emmega koju! Kui kodujutt ei mõju, siis nõutakse maale. Kui maajutt ka ei mõju, sõidame lasteaeda. Väravani on kõik hästi, vahel saame ka ilusasti rühmani, kuid kui minul on aeg lahkuda, siis algab mürgel – pisarad on silmis ja iga kord saan ma aru, et olen oma lastele kõige tähtsam! Õnneks rahuneb pojake peagi ja minu tööpäev võib alata.Töö asjus sõidan palju mööda Lõuna- ja Kesk-Eestit ringi, see tähendab, et alati on vaheldus. Tütar saab oma toimetustega hästi hakkama, sest ma olen logistika kõik paika pannud – kool on lähedal, muusikakool on lähedal (300m) ning ajad paneme jooksvalt klappima. Tähtsaim on see, et me üksteist toetame ja suhtleme. Pojale pean õigel ajal lasteaeda järgi jõudma ja kaks korda nädalas käime temaga veel muusikaringis. Kui õhtul koju jõuame, on söögitegemise aeg. Tütrel on hetkel tähtis kaaluteema. Sellega seoses pole ma mitte ainult kokk, vaid ka toitumisnõustaja ning kombineerima peab ikka korralikult. Lisaks sellele on koristamine ja pesupesemine. Koristan ma ise, vahel aitab ka tütar. Õhtuti saan ma olla

sugu: N

veel õpetaja, mängukaaslane, mõtetelugeja, motivaator, spetsialist jne. Õhtu lõppeb mul muinasjutuvestja ametiga… Kuna mul igapäevaseid ülesandeid väga võimalust kellegagi jagada pole, siis peangi nende asjadega ise kogu aeg ja päevast päeva hakkama saama. Püüan oma lastele delegeerida ülesandeid, millega nemad edukalt hakkama saavad. Selle vastu pole mul küll midagi, et mehed koristavad, sest meil kodus teevad naised ka meeste tööd ära. Kraanivahetamise või tehnikamuredega pean ise edukalt hakkama saama; juhul, kui juhe väga kokku jookseb, on meil tore naabrionu või vanaisa, kes meid ikka vajadusel aitab. Pere ongi minu suurim väärtus. Kui sõpradega võib tülli minna ja mitte enam suhelda, siis pere on see, kes kõige raskematel aegadel peaks meie kõrval olema ja meie kõrvale jääma. Kõige tähtsam on pereliikmetel omavahel suhelda ning olla teiste vastu aus, lugupidav ja viisakas. Ja tuleb hoolikalt valida, kellega pere luua. Minu lastel pole kahjuks isaga vedanud. Tema pole meie lapsi mitte ühtegi päeva kasvatanud, ta ei tunnegi neid. Poole aasta peale ühe korra kohtuvad, aga ta on ka siis tihti alkoholijoobes. Selleks, et lastele elatist saada, olen jahvatanud Eestis kohtuveskeid mitu korda. Jah, miinimumelatist mu lapsed saavad, aga kahjuks mitte nii, nagu ma soovin. Ja ma ei soovi ju palju: õige summa, õigel ajal ja iga kuu. Kahjuks pole laste isa huvi tundud meie pere eelarve vastu(kodulaen, kindlustused, söök, riided, lasteaiaarve, kommunaalid, muusikakooli arved, ravimid jne). Kõige suurem sissetulek tuleb minu oma tööst ja tegemistest. Alati teen 200%, sest muud ei jää lihtsalt üle. Puhkepäevad on lastel laupäev ja pühapäev. Minul puhkepäevi üldjuhul ei ole, välja arvatud juhul, kui tervis üles ütleb ja tuleb haiglasse sõita. Viimase statistika järgi võin öelda, et vähemalt 4 päeva aastas tuleb ära. Kui tööandjale saab puhkuseavalduse esitada, siis kodus pole mul seda kellelegi esitada, kuigi, oh, kuidas vahelduseks tahaks! Lapsi ja laste vajadusi tuleks Eesti Vabariigis rohkem kaitsta ning laste elatis peaks olema riigi ja ühiskonnal jaoks teema nr 1! Ja kui mõelda, mis minu elu võiks lihtsamaks teha, siis… ilmselt Eesti Loto jackpot!”:N

Meie perede mured ja rõõmud – ühtaegu erilised ja sarnased


30

31

sugu: N

Meie perede mured ja rõõmud – ühtaegu erilised ja sarnased


32

33

EESTI SÕDUR ON MINU JAOKS A JA O Tekst: Kadri Põlendik, fotod: Iris Kivisalu

Üle kümne aasta kirglikult kaitsepoliitikas tegutsenud Kadri Peeters teab, mida tähendab granaadiheitjast laskmine, suhtlemine meestega, kes sind ei kuula, ja NATOs Eesti huvide maksmapanemine. sugu: N

Artikli nimi


34 Pärast Ukraina sõja puhkemist on julgeolekuteemad pidevalt õhus. Sõda on nii füüsiliselt kui ka tunnetuslikult meile palju lähemal ja see töö, kuidas tagada, et Eesti oleks kaitstud ja mitte kunagi enam üksi, on muutunud eriti oluliseks. Seetõttu otsustas ka peaminister Taavi Rõivas luua oma büroosse julgeolekunõuniku ametikoha, kus töötab Kadri Peeters. Ta on üks nendest inimestest, kes aitab Eesti kaitsepoliitikat kujundada ja selgitada. Pikalt selles üdini maskuliinses maailmas töötanud Kadril on tulnud end kehtestada pelgalt seepärast, et ta ei näe välja selline nagu enamik või et tal pole n-ö paguneid peal (ja tegelikult on Kadril lipniku auaste!). Ometi ei ole see tema kirge oma töö vastu jahutanud. Vastupidi – igale uuele väljakutsele läheb ta vastu täis tahtmist midagi olulist ära teha.

ERILINE SUHE TAANIGA Enesetõestamine on Kadrile tuttav juba lapsepõlvest. Üks esimesi väljakutseid, mis talle meenub, oli pääsemine ujumistrenni. Esimesel katsel teda vastu ei võetud, kuid kui ta päevagi trennis käimata võitis kuuendas klassis kooli ujumisvõistlused, kutsuti ta lõpuks treenima. Järgmise olulise verstapostina kirjeldab ta kolm aastat hiljem saadud võimalust minna kodulinnast Kuressaarest aastaks Taani õppima. „Inimesed elavad väga erinevalt oma puberteeti üle. Minul tähendas see seda, et tahtsin saada võimalikult kaugele tillukesest Saaremaast. MaandusinTaanis Bornholmi saarele, mis on veel väiksem kui Saaremaa.“ Taani kogemust kirjeldab ta kui väga võimast, aga ka väga rasket. Kohalikku keelt oskas ta üksnes kolm sõna, kui pidi hakkama õppima taanikeelses koolis ja elama taani perekonnas. Kuid poole aastaga oli keel suus ja ta siiani imestab, kuidas see võimalik oli. Taanist naastes läbis ta Eestis kahe aastaga keskkooli ja asusTartu ülikoolis skandinavistikat õppima. Aasta hiljem võttis ta juurde ka avaliku halduse. „Südames tundsin, et olen vist ametnik ja see tundus kordades minulikum kui filoloog. Süda kutsus just avaliku poliitika ja poliitika kujundamise, aga mitte erakonnapoliitika poole,“ kõneleb ta. Nimelt tegi Kadri ülikooli astudes kaks põhimõttelist otsust: ta ei astu mitte kunagi ühtegi akadeemilisse organisatsiooni ega ühtegi erakonda. Taani keele oskus andis talle võimaluse kandideerida ülikooli ajal paljudele stipendiumitele, mis viisid teda õppima Taani ja Islandile.

AFGANISTANIS TAHETI PILTI TEHA Esimest töökohta otsides sai ta ka üsna kiirelt aru, et kohaliku tasandi poliitikast üksi jääb väheseks – peab ikka rahvusvaheline mõõde

sugu: N

35 Naistele tuleks ajateenistus kohustuslikuks teha Reservohvitseride kursuse läbinud Kadri Peeters leiab, et naistelt on võetud „kohustuslik võimalus“ saada seda kogemust, mida ajateenistus annab. „Kui räägime ajateenistusest ja naistest, siis mina olen selle poolt, et naistel peaks olema see kohustuslik, sest põhiseadus ütleb, et Eesti kodanikud on kohustatud osa võtma riigikaitsest. Põhiseadus ei räägi mehest või naisest, vaid räägib kodanikust. Aga me oleme otsustanud, et ajateenistus on kohustuslik vaid meestele,“ räägib Kadri. Eriti tuleb olukorra ebavõrdsus Kadri hinnangul välja siis, kui rääkida ajateenistuses käinute emadega, kes näevad, kuidas nende laps on tohutu arengu läbi teinud. „Me võtame naistelt ära kohustuse saada midagi, mida mehed kohustuslikus korras saavad. Esmapilgul tundub see mõttekäik hullumeelsena, aga kui süveneda, siis ajateenistuses käimine on väärtuse loomine täpselt samamoodi nagu näiteks ettevõtluses osalemine. Eesti kaitsevägi on väga arenenud organisatsioon, ajateenistus on võimalus õppida ning omandada juhtimiskogemus,“ sõnab ta. Ta küll tõdeb, et praegu kukuvad paljud naised ajateenistusest välja, sest see on füüsiliselt väga raske, aga samas leiab, et süsteem peaks olema selline, et keskmine naine suudab selle läbida. „Ma näen seda naistele pigem n-ö kohustusliku võimaluse kui draamana, mis võib-olla omal moel aitab vähendada palgalõhet. Ma tean, et naine saab sellega hakkama.“ Kadri on ise läbinud kaheksa nädalat kestva reservohvitseride kursuse, mille järel sai ta 2010. aastal lipniku auastme. Kursus toimus aasta jooksul neljas kahenädalases tsüklis, kus esimene moodul kes-

kendus sõduri baaskursusele, teine patrullimisele, siis rünnakule ja viimasena kaitsele. „Üks väljunditest on see, et kursuse lõpus oled suuteline juhtima rühmasuurust üksust, see tähendab 30pealist seltskonda,“ selgitab Kadri. Ta tunnistab, et enne kursusele minekut ei olnud ta õieti telgis maganudki ega suurem asi metsainimene. Temaga koos oli kursustel 25 inimest, neist viis naist ja Kadri otsustas kohe alguses, et „mina mingisugune nõrguke ei ole seal“. Pool aastat enne kursust hakkas ta väga palju trennis käima, et saada kursuste ajaks füüsiliselt piisavalt tugevaks. „Näiteks meil oli logistikapatrull, kus pidi täisvarustuses tooma toiduvaru. Mina sain 40-liitrise kanistri ja pidin sellega taktikaliselt maastikul liikuma, nii et rakmed küljes, kiiver peas ja relv käes. See oli füüsiliselt raske, aga ma tegin ära selle. Kui järgmine patrull läks ja keegi hakkas vinguma, siis öeldi, et Peeters tegi ära, kuidas siis teie ei tee. Ja see on parim kompliment, mida saada.“ Veel räägib ta, kuidas rühma tasandil käsitletakse nelja sorti relvi: püstol, automaat, kuulipilduja ja granaadiheitja. „Ma arvan, et mu adrenaliin pole kunagi nii kõrge olnud, kui siis, kui sain granaadiheitjast lasta,“ meenutab Kadri. Ta leiab, et see kogemus on hindamatu, sest annab rohujuuretasandil aimu, kuidas kaitsevägi töötab. Samas ei peaks tema meelest minema kursusele adrenaliini otsima, vaid arusaamisega, et oled võtnud kohustuse teenida Eesti riiki, kui see peaks olema vajalik. „Ma olen küll hetkel n-ö „bronni“ all, sest peaministril läheb kriisiolukorras nõunikku vaja, aga kui vaja ja riik kutsub, siis lähen metsa rühma juhtima.“

olema. Nii jõudis ta 2005. aastal kaitseministeeriumisse, kus asus tööle Balti kaitsekoostöö büroosse. Tollase töö põhisisu oli NATO partnerriikidele kaitsealase abi pakkumine, sh suhtlus Afganistaniga. Ühe eredama seigana meenutab ta, kuidas ta läks Kabuli organiseerima koostööprojekti Afganistani riigiametnikega, kus ta koges, mismoodi selles ühiskonnas naistesse suhtutakse. „Sa käid naisena ringi ja üritad oma asja maha müüa, aga vastaspoolel on kõik mehed, kes ei räägi sinuga, vaid tõlgiga,“ kirjeldab Kadri naerdes, „See oli väga hea elukogemus – sa võid rääkida, mida tahad, aga keegi ei kuula sind.Teisalt taheti hästi palju pilti teha.“ Aja möödudes keskendus ta ministeeriumis üha rohkem NATO teemadele. Selle perioodi üks tipphetki oli tema jaoks 2012. aasta Chicago tippkohtumine, kust tuldi tagasi olulise otsusega – NATO õhuturbemissioon Leedus jätkub tähtajatult. Sisuliselt tähendas see, et senini ainuke sõjaline kohalolu Balti riikides jätkub, kuna mõisteti, et Balti riikide õhupiiri kaitse on oluline osa kollektiivkaitsest. NATO teemadel võiks Kadri rääkima jäädagi. Selle huvi tõttu kandideeris ta 2012. aastal NATO rahvusvahelisse staapi, kuhu pääses kolmeks aastaks tööle peasekretäri meeskonda Eesti huve esindama. Selle töö aga lõikas poole pealt katki toonane kaitseministeeriumi kantsler Mikk Marran.

PEAMINISTRILE „EI“ EI ÜTLE 2014. aasta suvel, mõni kuu pärast Venemaa tungimist Ukrainasse, helistas Marran Kadrile jutuga, et peaminister vajab julgeolekunõunikku ja kas Kadri oleks nõus. Otsustamiseks oli aega üks päev. „Kui ikka Eesti peaminister vajab tuge ja kantsler on sellise võimaluse andnud, siis sa tõenäoliselt „ei“ ei ütle,“ leiab Kadri. Pärast peaministriga kohtumist saigi ta selle töö. Hiljem on Kadri Marranilt küsinud, miks ta just sellise valiku tegi, sest kaitseministeeriumis on palju teisigi tublisid töötajaid. „Ta ütles, et ta istus Brüsselis pargipingi peal ja siis ma tulin meelde,“ naerab Kadri ja nimetab seda tööd teatud mõttes juhuseks, kuid tõdeb siis, et oli tegelikult kõik need eelnevad aastad kaitseministeeriumis ka üksjagu tööd teinud. „Need viimased kaks aastat ei ole ühelgi päeval olnud nii, et sa tuled hommikul tööle ja täpselt tead, mis juhtuma hakkab. Tohutult huvitav on olnud,“ kõneleb Kadri. „Selle töö juures on kaks keerulist asja: esiteks pead kogu aeg ülikonda kandma, sest lihtsalt nii on, ja teine on kella üheksane koosolek – ükski hommik ei tohi sisse magada.“ Sel koosolekul kohtuvad nõunikud peaministriga, kui peaminister ei ole just lähetuses. Ülejäänud päev kujuneb peaministri kalendri järgi jooksvalt, aga ka kunagi ei tea, mis ees ootab ja reageerimist vajab.

Kadri Peeters: Eesti sõdur on minu jaoks A ja O


36

37 Üldjuhul sa ei lähe peaministrile ütlema asju, mida sa ei tea. Tema esimene väliskohtumine peaministri nõunikuna oli NATO tippkohtumine Walesis, mis oli äärmiselt raske, kuna see oli Krimmi sündmuste järel esimene ja päriselt ei oldud veel aru saadud, kuidas tegelikult julgeolek Euroopas on muutunud. Kuid Eestile tuli sealt oluline töövõit – otsus, et NATO liitlaste kohalolek Balti riikides jätkub ning NATO suurendab oluliselt oma reageerimisvõimet. „Kaks aastat hiljem, selle aasta juulis Varssavis oli juba lihtsam – kõigil 28 NATO liitlasriigil oli ühine arusaam muutunud julgeolekukeskkonnast ning seisukoht, et NATO peab tugevdama oma heidutushoiakut ning seda suurendatud ja roteeruvalt püsiva kohalolekuga,“ ütleb Kadri. Liitlaste kohalolu küsimus oli Eesti kaitsepoliitikas olnud teemaks juba aastaid. Kadri meenutab, et Venemaa sissetung Gruusiasse 2008. aastal näitas, et Venemaal on piisavalt sõjalisi võimeid ja ka poliitiline tahe neid võimed kasutada teise riigi ründamiseks. „Gruusia sõja järel saime aru, et meil on vaja Balti regiooni suuremat NATO kohalolu. Üritasime seda saada, aga ohtu ei nähtud 2008. aastal sellisena kui kaks aastat tagasi,“ viitab ta 2014. aastal Ukrainas alanud sõjategevusele. Ukrainas juhtunu ei tulnud Kadri sõnul Eesti julgeolekustruktuuridele šokina. „Mis puudutab meie regiooni küsimusi, siis Eesti luurajad on maailma kõige paremad luurajad.“

PIDEV SELGITUSTÖÖ Kadri selgitab, et liitlasvägede kohalolek ei tähenda ohtu sõja puhkemiseks, vaid liitlasväed kannavad tegelikult rahusõnumit. „Mina näen seda pigem nagu kindlustuspoliisina, mis peab igaks juhuks olemas olema, aga mida ei pruugi kunagi vaja minna.“ Kadri ülesanne nõunikuna on anda peaministrile hoiak riigikaitse küsimustes, ükskõik kas see puudutab ajateenistust või riigipiiri väljaehitamise hetkeseisu. Ta aitab korraldada peaministri visiite ja kohtumisi riigis sees ja väljas – mida külastada, kellega kohtuda ja millest rääkida. „Mu lemmiktöö on muidugi julgeolekupoliitiliste kõnede kirjutamine. Kõnede kirjutamisega on üldjuhul nii, et nõunik koostab mustandi, seejärel käiakse see peaministriga üle ja vaadatakse, kas need sõnumid on need, mida ta soovib, ja kas sõnastus on selline, nagu ta soovib. Tal on oma veidrusi, on mingeid sõnu, mida me kunagi ei kasuta,“ naerab Kadri. Üheks õnnestunumaks Taavi Rõivase kõneks peab Kadri seda, mille peaminister pidas Barack Obama visiidi ajal Tallinna lennujaamas. „Selliseid olukordi, kus sinu ees seisab kõrvuti täpselt võrdne

sugu: N

Kadri Peeters: Eesti sõdur on minu jaoks A ja O


38 arv Eesti ja USA sõdureid, on harva – seda kujundit tuli ära kasutada.“ Nii rääkiski Rõivas rääkis sellest, mismoodi pole tähtsust, kui suur või väike on riik, vaid vastutus, mida iga üksik kaitseväelane kannab, on täpselt ühesugune. „See protsess, kui seda kõnet kirjutasime ja harjutasime, oli äge. Siis ma mõtlesin, et mul on ikka nii huvitav töö,“ meenutab Kadri.

„EI OLE VÕIMALIK“ POLE VASTUS Kõige raskem hetk on seni olnud see päev NATO tippkohtumisel Walesis, kui tuli info Eston Kohvri röövimisest. Äsja oli olnud üliedukas USA presidendi visiit Eestisse ja NATO tippkohtumine Walesis oli peaaegu lõppemas. „Olime peaministriga riigist eemal, täpset pilti ees ei olnud, oli palju segadust ja infomüra,“ kirjeldab Kadri toda päeva. „Läksime lennuki peale, maandusime südaöölTallinnas ja esimese asjana läksime ühte pimedasse tuppa, kus peaministrile anti ülevaade toimunust. Nõunikega istusime hommikuni, et täpsed seisukohad paika sättida. See oli üks pikemaid tööpäevi, emotsionaalselt väga keeruline. Kõik ülejäänud on tundunud nii lihtne selle kõrval.“ Oma suurimaks tööalaseks võiduks peab Kadri seda, et peaminister tunnustab sõjalistel operatsioonidel teeninud kaitseväelasi ning võtab igal aastal aktiivselt osa „Anname Au“ kampaaniast. „Üks asjadest, mille me peaministriga kohe alguses kokku leppisime, oli see, et ta käib kord aastas mõnes operatsioonipiirkonnas kaitseväelastel külas. Nende kaitseministeeriumis oldud 11 aasta jooksul on olnud minu jaoks A ja O Eesti sõdur. Mul on olnud võimalus iseseisvalt või koos peaministriga käia Afganistanis, Kosovos, Liibanonis, Malis ning näha koha peal, mis tingimustes meie inimesed tööd teevad. See on väga raske, aga tänu nende suurepärasele tööle on Eesti riik saanud palju poliitilist krediiti. Seetõttu soovisin, et peaministri jaoks ei oleks missioonil teenivad kaitseväelased vaid numbrid paberil. Ja ta on selle ettepaneku väga hästi vastu võtnud, igal aastal veedame paar päeva koos meie kaitseväelastega operatsioonipiirkonnas.“ Küsimusele, kui tugevalt ta tajub vastutust selle ees, mida ta teeb või peaministrile ütleb, vastab Kadri: „Üldjuhul sa ei lähe peaministrile ütlema asju, mida sa ei tea.“ Tema põhimõte on, et kui peaminister küsib, siis sellist vastust nagu „ei saa“ või „ei ole võimalik“ ei ole. Kui ta midagi ei tea, tuleb see välja uurida, endale selgeks teha ja lahendusi pakkuda. Enda tulevikule vaadates ei ole Kadril kindlaid plaane, ta ütleb, et ei loe ametikoht, vaid see, et töö oleks huvitav ja annaks motivatsiooni hommikul ärgata ning tööd südamega teha. „Kuigi päris äge oleks kunagi nõustada mõnda kaitseväelast või NATO tippkohtumise kommünikeed (ametlikku teadaannet – toim) koostada,“ tunnistab ta.:N

sugu: N

39 Kadri jaoks on tunnustamine oluline

Kadrist võib saada kaitseminister

Usaldan Kadrit sajaprotsendiliselt

Kaitseväe juhataja käsundusallohvitser vanemveebel Rando Randveer

Briti maaväe erukolonel, NATO rahvusvahelise staabi kaitsepoliitika- ja planeerimise divisjoni osakonnajuht Andrew Budd

Peaminister Taavi Rõivas

Kadriga tutvusime lähemalt, kui käisime koos kaitseväe juhatajaga Malis Eesti kaitseväelasi inspekteerimas. Siis sain ka täpsemalt aru tema natuurist – põhjalik, asjalik ja konkreetne. Laialdaste teadmistega NATOst ja riigikaitse valdkonnast. On perioode, kus suhtleme tihedalt. Kadriga on muidugi see lugu, et temal on vastuste saamisega väga kiire, ei ole nii, et vaatame millal ja kuidas saab, tal oli vastust vaja juba eile. Väga konkreetset teemat on hetkel raske meenutada, aga küsimused on stiilis: kus, kes ja millisel operatsioonil ning kui palju neid on? Millal toimub mõni oluline õppus ja millises mahus, kes osalevad jne? Kadri suurimad tugevused on laialdased teadmised kaitsepoliitikast ja kaitsevaldkonnast üldiselt. Konkreetsus ja empaatiavõime, täpsus ja põhjalikkus. Usun, et ilma nende isikuomadusteta ei töötaks ta peaministri juures. Väga olulised on Kadri jaoks sõjalised operatsioonid ja neis osalenud naiste ja meeste tunnustamine. NATOs töötanuna on ta kogenud, kuivõrd olulist rolli on mänginud Eestile vajalike otsuste langetamisel see, et meie kaitseväelased on osalenud rasketel sõjalistel operatsioonidel. Seal osalenud, viga saanud või oma elu jätnud kaitseväelaste tunnustamine Sinilille kampaania abil on Kadri jaoks väga oluline ja selles, et Sinilill on nii edukas, on ka tema suur panus.

Mäletan, kui Kadri liitus meiega NATO peakorteris kaitsepoliitika- ja planeerimise divisjonis. Ta oli neljas eestlane, keda sel kohal teadsin. Minu esimene mulje oli temast kui targast ja elavast inimesest, kel on tohutu elurõõm ja suurepärane huumorimeel ning kes sobitub divisjoni väga hästi. Sellel järgnes kiirelt ka austus tema erialaste ja isiklike omaduste vastu. Kadril on palju häid omadusi. Isiklikul tasandil on temaga lihtne suhelda ja ta töötab pingevabalt. Ta küsib kolleegidelt abi ja pakub seda ka vastu. Tema elujõud on nakkav ja oma uudishimuliku meelega seostab ta informatsiooni kiirelt ning oskab seda esitada selgelt, loogiliselt ja mõjuvalt. Ta on väga hea suhtleja ja tal on muljetavaldavalt palju tuttavaid, kes saavad teda töös aidata. NATOs töötades tundis ta end ilmselgelt väga rõõmsalt ja mugavalt.Tema poliitilise läbinägelikkuse ja intuitsiooni järele oli alati suur nõudlus.Ta on enesekindel, ilma et pingutaks sellega üle, ja ambitsioonikas, ilma et oleks võistlushimuline.Teadmiste kogumisel ja kogemuste omandamisel on ta väsimatu, samas on ta tagasihoidlik. Kadris on palju potentsiaali. Ta on vankumatu ja lojaalne Eesti riigi ametnik ning usub siiralt nii NATOsse kui ka ELi. Selliste moraalsete tõekspidamiste ning isikupäraste oskuste ja iseloomuomadustega ootab teda kindlasti pikk ja väljapaistev riigiametniku karjäär. Ma usun, et ta oleks väga hea Eesti esindaja ükskõik millises rahvusvahelises organisatsioonis, sealhulgas ka suursaadiku tasemel. Kogemuste kasvades võiks temast vabalt saada ka kaitseminister.

2014. aastaks, mil Kadri minu meeskonnaga liitus, oli julgeoleku olukord Euroopas ja maailmas muutunud. Venemaa oli okupeerinud Krimmi ja alustanud sõda Ida-Ukrainas, kahjuks kestab see sõda praeguseni. Meeskond vajas riigikaitse kompetentsiga inimest, kel on rahvusvahelistes organisatsioonides töötamise kogemus. Kadrit soovitasid mulle Eesti parimad kaitsevaldkonna asjatundjad ning piisas ühest kohtumisest Brüsselis, et lüüa käed. Kadri on Eesti riigi patrioot, pühendunud professionaal ja oma valdkonna tulihingeline entusiast. Ta on hinnatud kolleeg nii peaministri meeskonnas, Eesti julgeolekuringkondades kui ka rahvusvaheliselt. Minu jaoks on ta inimene, kelle arvamust ma hindan ja ning keda sajaprotsendiliselt usaldan.

Kadri Peeters: Eesti sõdur on minu jaoks A ja O


40 KUIDAS OLLA „ÕIGE“ FEMINIST?

41 Milline on „õige“ ja milline „vale“ feminism?

K

Tekst: sugu:N toimetus

sugu: N ajakirja eelmises numbris tekitasid osad teemad eriti kirglikke reaktsioone – mõned lugejad tahtsid aktiivselt kaasa noogutada ja teised sama aktiivselt vastu vaielda. Selles numbris annamegi neile selleks võimaluse. Kõlama jäänud teemade seas oli nii üldisemaid kui ka väga konkreetseid. Näiteks … Kui üks tark ja edukas ettevõtja ütleb, et naine peab ise ka äge olema, siis kas temaga saab nõustuda või jätab ta tähelepanuta patriarhaalse ühiskonnakorralduse paine? Kas raamat, mis on aidanud tuhandetel naistel maailmas endasse rohkem uskuda, on oma olemuselt ekslik või lausa saboteerib feminismi põhiväärtusi? Mida me saame tegelikult teha, et võrdõiguslikkus ei oleks enam kauge unistus, vaid meie igapäevane reaalsus? Palusime Europarlamendi saadikul Kaja Kallasel, feministeerium.ee ühel eestvedajatest Aet Kuusikul ning Tartu ülikooli dotsendil ja ajakirja Ariadne Lõng toimetajal Raili Marlingul nende teemade üle arutleda. Vestlusring maailma eri paigus asuvate naistega toimus interneti abil. sugu: N

A

KAJA KALLAS: Ma ei hakkaks defineerima, mis on õige või mis vale feminism. Nagu on erinevaid naisi, nii on neil ka erinevaid probleeme, mis seonduvad võrdõiguslikkusega. Mul on kahju, et feminismist on saanud pigem sõimusõna – küsimus ei ole ju selles, et naised tahaksid meestest paremad olla, vaid võrdsuses. Me naudime tänapäeval suures osas nende naiste töö vilju, kes 19. ja 20. sajandil olid piisavalt julged, et tänavatele tulla – ja nad ei saanud ju oma nõudmisi kuidagi iseenesestmõistetavalt. Londonis mängitakse Jessica Swale’i lavastust „Blue Stockings“, mis räägib sellest, kuidas ühes Cambridge’i kolledžis nõudsid naisüliõpilased 1890ndatel õigust ülikooli lõpetada, ja kuidas meesüliõpilased ja ka õppejõud mõnitasid neid sellepärast – me ilmselt ei kujuta üldse ette, mida see tähendada võis. Ja ometi võime tänapäeval siiski endiselt öelda, et mehed juhivad maailma, kuigi järjest enam on juhtivaid positsioone hõivanud ka naised.

RAILI MARLING: Feminism pole olemuselt n-ö suletud kirik, millel oleksid mingid väga ranged piirikontrollid, kus ideoloogilist puhtust taga aetakse ja osade ees uks karmilt kinni lüüakse. Kui feminism millegi poolest teiste maailmavaadete või teoreetiliste koolkondade kõrval silma paistab, siis on see just tema avatus ja valmidus erinevaid teemasid läbi vaielda — vaidlused feministide vahel on väga põhimõttelised ja intensiivsed, näiteks kasvõi soolisust puudutavate põhimõistete osas, alustades kasvõi sellest, et mis siiski on sooline erinevus. Kuna erinevad feminismid arvavad paljudest asjadest risti vastupidiseid asju ning on üksteisega pidevas ja viljakas dialoogis, siis peaks feminismidest alati rääkima mitmuses, eristades iga kasutuse korral, et mis laadi feminismist ikkagi juttu on. Seega tundub n-ö õige feministi otsimine kuidagi kohatuna. Ma tean, et olen ise ka mõistet „libafeminist“ kasutanud, aga mitte selleks, et feministide leeris usupuhtust taga ajada.

R

Kas Facebooki tegevjuhi Sheryl Sandbergi ülipopulaarne raamat AET KUUSIK: Ma ei ütleks samuti, et on olemas „Lean In“ on feministlik teos? kindlate piiritletud tunnustega feminismi, mida Mida see raamat tähendab teie saab pidada õigeks või valeks. Pole ju ühtlast soo- jaoks? list identiteeti „naised“ või tegelikult ka teisi täpselt samasugustest liikmetest koosnevaid gruppe, kes taotlevad võrdseid sotsiaalseid ja poliitilisi õigusi. On ju ka öeldud, et privilegeeritud staatusega naised kogevad sageli suuremat solidaarsust sarnase sotsiaalse staatusega meestega kui naistega, kellel on vähemad võimalused. Osa feministide püüdlusi on suunatud olukorra parandamisele olemasoleva neoliberaalse süsteemi sees, teised näevad feminismi kui protsessi, mille kaudu peaks taotlema muutust süsteemis, mis tekitab ebavõrdsust. Samuti on osa feministe teadvustanud, et ebavõrdsus ei jookse üksnes soo telge mööda, vaid rolli mängivad ka teised aspektid, näiteks päritolu, nahavärv või emakeel, majanduslikud võimalused, seksuaalne orientatsioon, haridus jpm. Mõnede jaoks sisaldab feminism kombinatsiooni mitmest lähenemisest. Seega sõltub feminism, millest räägime, palju kontekstist.

Mulle „Lean In“ väga meeldis ja sellest oli mulle palju kasu nii mitmeski aspektis, millele polnud varem mõelnud. Olen seda raamatut ka teistele soovitanud, aga koos raamatutega, mis tasakaalustavad seda priviligeerituse aspekti (nt Anne-Marie Slaughteri „Unfinished Business: Women Men Work Family“) ja toovad sisse täiendavaid aspekte. Ma arvan, et „Lean In“ on aidanud teadvustada naiste takistusi juhtivatele positsioonidele jõudmisel ja sellega on see kindlasti kaasa aidanud üldiste hoiakute muutmisele. Eks igasugu uuringuid on tehtud, et kelle süü see täpselt on. National Geographicus oli huvitav artikkel selle kohta, kuidas naised hakkavad oma arvamust endale hoidma, kui tunnevad, et vaadatakse nende välimust. Ka öeldakse, et mida macho'm ühiskond, seda rohkem naised rõhuvad oma välimusele, mitte sisule, sest tunnevad, et sisu kedagi ei huvita. Vahel tundub mulle, et

Arutelu: kuidas olla „õige“ feminist?

K


42 Naiste toomine võimukoridoridesse äris või poliitikas on jätkuvalt hädavajalik, et kaoks ära vajadus lisada sõna „juht“ või „poliitik“ ette problematiseeriv sõna “nais-“. Raili Marling naised ise on teiste naiste suhtes kordades karmimad kui mehed. Käin palju koolides rääkimas ja kui auditooriumis on palju poisse, siis tüdrukud on vait. Kui aga samas koolis läheme hiljem klassi, kus enamus on tüdrukud, siis nad küsivad palju huvitavaid küsimusi. Miks nad suures saalis ei küsi? Olen iga kord öelnud, et tüdrukud, te ei ole rumalamad kui poisid, saage hirmust üle ja küsige ka.

A

Mulle mõjub „Lean In“ veidi iroonilisena, kui rääkida selle raamatu võrdõiguslikkusest, solidaarsusest ja kaasatusest naiste vahel ehk asjadest, mida feminism paljude jaoks on sisaldanud. Nende naiste võimalused, kellele on raamatus soovitatud nõuanded kättesaadavad (astuda ette, olla aktiivne ja tõusta nii karjääriredeli keskmiselt astmelt korporatiivmaailma tippu ning olla samal ajal tasemel kaaslane ja lapsevanem), toetuvad teinekord ka teiste, vähemate võimalustega naiste tööle ja ajale – nende, kes kodusid koristavad ja karjääri tegevate naiste lapsi hoiavad, sageli madala palgaga ja väheste või hoopis ilma sotsiaalsete garantiideta. Tekib küsimus, milline on „Lean In'i“ kui võimestava raamatu feministlik sõnum nende jaoks. Eriti USA kontekstis, kus Sandberg peamiselt tegutseb ning edukultus ja töötempo on veel tugevamad kui siin ning varanduslik kihistatus tohutult suurem. Mind ei häiri raamatu sisu, vaid see, millena see ennast esitab ehk lahendusena soolise võrdõiguslikkuse probleemidele. Kuid selles jääb solidaarsust teiste naistega vajaka ja see on rohkem turu vajadusele orienteeritud algatus kui egalitaarsust toetav. Muidugi on „Lean In'i“ edu harjal moodustunud võrgustikud positiivne nähtus ja kogemuste jagamine võrgustiku liikmetele toetav, aga need on kättesaadavad siiski vaid mõnedele naistele. Samuti

43 Käsikäes naiste võimestamisega peab muutuma ka kultuur, kuidas arvamust avaldavaid inimesi koheldakse. Aet Kuusik

on üldiselt „Lean In'i“ eesmärgiks individuaalsed edulood, millega ei taotleta struktuurseid muutusi. Rohkem naisi, kel on olnud võimalust teha karjääri ja jõuda tippu, on eeskujuna hea, aga põhiküsimus on selles, kas see muudab ka midagi nende jaoks, kes sellised samme astuda ei saa? Asi pole selles, et Sandberg ei ajaks õiget asja või poleks siiras. Sandbergi sõnum, et naised peaksid ennast kehtestama, on igati feministlik ning pole ka aegunud, kui vaadata seda, kuidas poisse ja tüdrukuid tänagi erinevate normide järgi kasvatatakse. Naiste toomine võimukoridoridesse äris (või poliitikas) on jätkuvalt hädavajalik, et kaoks ära vajadus lisada sõna „juht“ või „poliitik“ ette problematiseeriv sõna „nais-“. Naisi sotsialiseeritakse endiselt suuremale allaheitlikkusele ja enesekriitikale kui mehi ning see võib töises kontekstis neile (meile) kahjuks tulla. Soovitus, et naised peaksid pea püsti hoidma, enesekindlalt rääkima ja enda õiguste eest seisma, ei ole iseenesest uus ega tänases läänemaailmas vastuoluline — vaevalt et täna ükski ambitsioonikas pere oma tütart vaikseks kodukanaks kasvataks. Sandbergi sõnumi peamiseks probleemiks on see, et tema privilegeerituse astmega naiste hulgas pole emantsipatsioon otseselt probleem. Privileegipimeduse tõttu ei kosta tema raamatust teadlikkust sellest, et enamikule maailma naistest on tema pakutud lahendused mitte ainult ebarealistlikud, vaid isegi võimatud. Isegi keskklassi hulgas on Sandbergi eeskuju raske järgida, sest tänase valgekraede töömaailma nõudmised on suured ning sellega paralleelselt on praeguses lastekasvatusideoloogias suurenenud nõudmised lapsevanematele. Sellises olukorras näib paljudele naistele soovitus mõlemal rindel pea

sugu: N

R

püsti naeratades väljakutsetele vastu astuda nöökimisena (naised teevad endiselt suure osa koduseid ja lastega seotud töid, kuid peavad tööelus ennast meestega võrdsetena näitama). Statistikas on seda ka näha: ilma lasteta naiste ja meeste sissetulekud on sarnased ja vahed suurenevad iga lapse lisandudes, seda ka Eestis. Probleem on ka selles, et Sandberg pakub individuaalseid lahendusi, mis on konfliktis mõnede feminismide baaseeldustega, eelkõige arusaamaga, et kuigi naised on üksteisest väga erinevad, ühendab neid naiseksolemine. Seega on just kollektiivne tegevus selle nimel, et sooaspekti ühiskonnas ei alavääristataks, ning koalitsioonide loomine erinevate naiste ja nende huvide vahel, feminismide olulisi jooni. Meie tänasele uusliberaalsele ühiskonnale omane individuaalsete lahenduste pakkumine, mis peegeldub vastu ka Sandbergi tööst, lööb sellesse kollektiivse tegevuse nõudesse mõra. Ühe naise elu paremaks muutumine ilmtingimata teiste naiste olukorda ei muuda — juba 1982. aastal meenutas Audre Lorde, et paljud feministid said feministlikel konverentsidel käia, sest teised, teise sotsiaalmajandusliku olukorraga naised koristasid nende majapidamisi ja kantseldasid nende lapsi. Jõukad edukad naised võivad kasutada oma mõju endale parema palga ja vanemapuhkuse väljarääkimiseks, aga kas nad panevad oma raha ja mõju mängu, tagamaks kättesaadav lapsehoolduspuhkus ja vanemahüvitis kõigile naistele? Kui nende aeg, raha ja mõjujõud kanaliseeritakse vaid individuaalsetesse projektidesse, siis ei pruugi siit tekkida ühist võitu kõigile. Sandbergi kriitikutele ongi see võtmeküsimuseks, mitte see, kas ta ikka on või pole feminist. Sandbergi soov naiste olukorda parandada ja naisi ise oma olukorda parandama kutsuda on

väga teretulnud ning on tore näha tema positsiooniga naist ennast feminismi teemaga sidumas. Ta on vaieldamatult aidanud feministlikku sõnumit taas normaliseerida. Aga mõelgem edasi sellele, kuidas saaks feministlikku sõnumit levitada nii, et see aitaks naisi kõigil ühiskonna tasanditel.

Miks on nii, et me kohtame tänapäeval feministlikku sõnumit justkui kõikjal, kuhu me vaatame, alates Alwaysi reklaamist kuni Barbie’ uute ümaramate mudeliteni? See on selge, et kui feministliku hõnguga loosung vaatab vastu näiteks mingilt reklaamilt, siis tekib kahtlustus, kas tegu on feministliku tekstiga selles mõttes, et selle eesmärk on toetada naiste eneseteadvuse tõusu ning naiste ja meeste võrdõiguslikkust. Näiteks mõned aastad tagasi Ameerika Ühendriikides jooksnud „like a girl“ reklaamiseeria tõi välja selle, kuidas tüdrukutega võrdlemine on kultuuris halvustav, ning kandis tüdrukuid võimustavat sõnumit, mis oli äärmiselt sümpaatne ning feminismihõnguline, kuigi esmalt soovis reklaam tarbijat siiski konkreetset toodet (antud juhul siis Always'i) ostma kutsuda. Sellises kontekstis tekib kahtlus, et ehk pole naiste võimustamine tootja ja reklaamitegija peamine huvi, vaid pigem rakendatakse feministlikku retoorikat selleks, et teatud tarbijate rühma (nt praeguseid edukaid naisi ja noorte tüdrukute emasid) oma tootesarja eelistama panna. See ei nulli nende reklaamide mõju, sest see aitab feministikku sõnumit n-ö massidesse viia, aga lisab tähendusnüansi, mis kriitiliselt mõtleva inimese vähemalt korraks seisatama paneb. Sandbergi raamatuga on samamoodi.

Arutelu: kuidas olla „õige“ feminist?

R


44 A

Sarnased küsimused tekivad mul näiteks ka H&Mi ilusat sügistalvise kollektsiooni reklaami vaadates. Millised on nende naiste ja laste töötingimused ja sotsiaalsed garantiid, kes Lääne jaoks Kambodžas, Bangladeshis ja mujal odavaid rõivaid õmblevad ja mida naiste mitmekesisust pühitseva videoga meile reklaamitakse? Kas sellest võidab feminism, naised või suurkorporatsioon? Mul pole midagi ette heita Sandbergi soovitustele, need on omas kohas asjalikud, ega ka H&Mi reklaami pildikeelele, see on lummav. Mitmekesine esindatus poliitikas, meedias ja reklaamides on oluline, sest selle kaudu liigub eeskuju, mis on naisele sobilik ja mis mitte. Need kujundavad meie arusaama naise rollist. Samas ei kaota see ära küsimust ebavõrdsusest.

Miks meil on endiselt vähe naisi poliitikas ja juhtivatel kohtadel? Või miks teledebattidel, mis räägivad olulistel teemadel, on stuudios „erandkorras“ ainult mehed ja konverentsi­korraldaja esineb avaliku sõnavõtuga, et ta kogu aeg kutsub naisi, aga need ei taha tulla? Kelle otsa me peame vaatama? Kas naine peab ise „äge“ olema või on süüdi patriarhaalne süsteem? Mis meid aitaks? Sookvoodid? Naispresident?

A

Keegi ei taha ju saada häbistatud. Kogu vastutuse asetamist esinema kutsutavatele naistele, et nad oleksid ise tublimad, ei pea ma kõige paremaks viisiks. Käsikäes alaesindatud gruppide, sh naiste võimestamisega peab muutuma ka kultuur, kuidas arvamust avaldavaid inimesi koheldakse. Vast ei ole kõige viljakam strateegia kuulutada naised araks – see lihtsalt ei pruugi mõjuda võimestavalt. Aga töötada meediaplatvormide sõbralikuks ja kaasavamaks muutmise nimel saab küll. Siin saavad palju ära teha nende omanikud või juhid, probleemi esialgu teadvustades, ja seda on

45 Naisi, kellele petja sündroomist rääkinud olen, valdab vabastav äratundmine. Mõtete jagamine ja üksteise toetamine aitab sellest nõiaringist välja murda. Kaja Kallas

mingil määral tehtud ka – näiteks kui on oodata artikli tagasisidena räiget sõimu, on võimalik lasta kommentaarium sulgeda. Samal teemal on Eesti meedias sõna võtnud näiteksTriinToomesaar, kes arutles, milline on naise arvamuse teekond Eesti meedias. Naistele esitatavad ootused on pahatihti teistsugused ning kui naine „eksib“, kasvõi paneb kogemata selga „vale“ riietuse, on häbi suurem. President, kes on naine, on Eesti jaoks märgilise tähtsusega. Tasub rõõmustada. Kvoodid on ju oma olemuselt ajutine lahendus ja neid võiks Eesti poliitikas katsetada küll. Eesmärgiks on siis aidata tasakaalustada olukorda, mida peetakse muidu n-ö loomulikuks, kuigi mille põhjused võivad olla ajaloolised – mehi on harjutud poliitikas nägema ja see olukord tasakaalustuks ilma kvootideta aastasadu. Individualistlik ideoloogia väidab vastu, et naised ise peavad tublid olema, muid takistusi ei olegi. Avalike arvamuste küsitluste tulemuste järgi eelistatakse naissoost ministrit neis valdkondades, kus varem on juba naised olnud. Seega eeskuju loeb ja on ehk lootust, et järgmine põlvkond enam kvoote ei vaja. Naisi ja mehi mõõdetakse erineva mõõdupuu järgi: no vaadakem kasvõi Hillary Clintonit, kellele kogu aeg ette heidetakse, et miks ta pole meeldivam. Kas te kujutate seda ette mõne meespoliitiku puhul? Topeltstandardid ei ole kusagile kadunud ning naistel on meedia pideva tähelepanu valgusvihus olemine lihtsalt keerukam, sest seal arvustatakse nii nende välimust kui ka perekonnaseisu, mitte ainult ametialaseid saavutusi. Naine võib olla kui tahes tubli, aga sellest topeltstandardist ta ei pääse. Avalikkuses esinemisel on naistel nagu kohustus esindada ennast ja siis veel ka kõiki teisi naisi. Kui mees teeb vea, käitub rumalalt jne, siis peetakse seda tema veaks või rumaluseks. Kui vea teeb naine, siis tehakse selle pealt kohe üldistus naiste kohta üldse. Meil aga on vaja naisi, kes on nõus seda tüütut enesetõestamistööd tegema, enne kui naiste keskne roll ka tippjuhtidena muutub iseenesestmõistetavaks. Meie praegune naispresident loodetavasti aga murrab küsimuse, et miks valida naine — õige vastus on, et miks mitte? Me ei vali ju lõpuks naist või meest, vaid ikka presidenti.

sugu: N

K

R

Sheryl Sandberg viitab „Lean In'is“ nn petja sünd- vääriv tegu pole tegelikult tema teene, siin on terve roomile, inglise keeles impostor syndrome. Lühi- rida inimesi, kes seda tänu rohkem vääriksid, ja dalt seisneb sündroom selles, et isegi kui inimesed vähendavad igat pidi oma panust selles. on elus palju saavutanud, kui neid peetakse oma Madal enesehinnang on mõnes mõttes isetäiala ekspertideks, ei suuda nad maha raputada tuv ennustus. Henry Ford ütles kunagi, et kas usud, tunnet, et nad on lihtsalt ümberkaudsed muljega et suudad, või arvad, et ei suuda, igal juhul on sul ära petnud ning see tuleb varem või hiljem välja, õigus. Kui sa endasse ei usu, siis ei usu sinusse ka et tegelikult nad oma asja ei jaga ja neil on piira- teised. Nii ongi see peaaegu suletud ring, millest tud võimed millegagi hakkama saamiseks. Sheryl välja rabeleda on keeruline. Mind aitas väga Sheryl Sandberg tunnistab, et kui ta sellest esimest korda Sandbergi kogemuse lugemine ja enda ära tundkuulis Peggy McIntochi ettekandes, siis ta noogu- mine selles. Kui mõistad, et sinu sisimas toimuv tas hoogsalt kaasa ja pani tähele, et seda teevad ka on suhteliselt universaalne, siis oskad probleemi paljud teised, keda oli pidanud oma ala kõvadeks teadvustada ja endale meelde tuletada, et tegelitegijateks. kult sa saad hakkama. Olen tähele pannud, et naisi, Ka mina kirjutasin seda lugedes raamatu ser- kellele petja sündroomist rääkinud olen, valdab vale suurte tähtedega: see olen ju mina! Iga kord, kummaline vabastav äratundmine. Mõtete jagakui esinen kusagil, pean osalema mõnes debatis mine teistega ja üksteise toetamine aitab sellest või avaldama arvamust, siis on tunne, et nüüd ma nõiaringist välja murda. küll häbistan end ja see tuleb lõpuks välja, et ma Ma olen üldiselt võtnud hoiaku, et ei lähe enam olen rumal. Ometi objektiivsed asjaolud (olles end all-women-paneelidesse, ja paljud minu kolleegid üles töötanud kahe advokaadibüroo partneriks, siin Brüsselis ei lähe all-men-paneelidesse. Sest teinud seda tööd 14 aastat, osutudes isikumandaa- see on lihtsalt vale. Küll aga olen tihti see ainuke diga valituks riigikokku jms) seda ei kinnita. Ja kui naine nendes aruteludes, sest mu teemad on n-ö järjekordne esinemine läheb kenasti, siis mõtlen: mehised (tehnoloogia ja energeetika). Kord käi„Vedas, seekord ei jäänud vahele.“ sin Äripäeva konverentsil, kus oli eraldi paneel Samas kui rääkida sellest meestega, siis mehed „Naised energeetikast“, mis tähendas seda, et olid ainult kehitavad õlgu ja ei mõista. Kuigi petja sünd- võetud erinevad naised erinevatest valdkondadest roomi võib esineda nii meestel kui ka naistel, siis ja kuhjatud kokku päeva viimasesse paneeli, kuigi ometi naised lasevad sellel end rohkem tagasi mina oleksin ilmselt sobinud vestlema ministriga, hoida kui mehed. Uuringute järgi hindavad naised Siiri Lahe oleks sobinud arutlema elektriaktsiisi üle oma töötulemusi halvemini, kui need objektiivselt ja Tuuleenergia assotsiatsiooni juht taastuvenervõttes on. geetika paneeli. Mulle tundus, et kuulajateks jäid Oma töö tõttu satun väga tihti erinevatele tänu- ainult need, kel oli meist kahju, ja korraldajad. See või autasustamistseremooniatele. Kui autasu oli alandav ja seda ma ka välja ütlesin. Kindlasti või tänu saab mees, siis ta üldiselt omistab selle tuleb kritiseerida korraldajaid ja öelda seda ka avaendale. Kui au või tänu kuulub naisele, siis naine likult, et kuulajad mõistaksid, kui vale see on. :N esineb reeglina pikema sõnavõtuga, kuidas tänu

Arutelu: kuidas olla „õige“ feminist?


46

47

MERILI METSVAHI: EESTI NAISEL ON AJALOOLISELT OLNUD TUGEV POSITSIOON Tekst: Rebeka Põldsam, foto: Iris Kivisalu

Eesti naise positsioon oli muinasaegses ühiskonnas palju tugevam ja mitmetahulisem, kui seda kooliõpikute ajalookäsitlustest teatakse, aga olukord muutus ristiusustamisega, ütleb folklorist Merili Metsvahi. sugu: N

Artikli nimi


48 Kogu taasiseseisvusaja on palju räägitud nn traditsioonilisest perekonnast kui tuumikperekonnast ema-isa ja lastega, kus ema asi on lapsi kasvatada, laste asi kasvada ja isa asi teenida raha. Merili Metsvahi töötab 2012. aastal alustanud uurimisprojektis „Traditsioon, loovus ja ühiskond: vähemused ja alternatiivsed diskursused“. Keele ja Kirjanduse rahvaluule auhinna 2015. aasta laureaat folklorist Merili Metsvahi on uurinud muistendeid intsestist ja libahuntidest ning jätkab oma tööd, toetudes arheoloog Marika Mägi uurimistööle, kes on leidnud, et muistsetel Eesti aladel levis heterarhiline ühiskonnakord – st võim jaotus indiviidide asemel suguvõsade vahel. Kodumajapidamine oli ka kõige olulisem tootmiskeskus ning seetõttu olid peresisesed (soo)suhted ilmselt praegusega võrreldes teistmoodi, kus tootmine toimub enamjaolt väljaspool pereringi. Perekonnaajaloo allikad on üpris napid ning põhjapanevaid järeldusi on nende põhjal küllalt raske teha. Ent lugedes vanu rahvalaule, vaatab meile vastu emotsionaalselt ja verbaalselt avatud ja värvikas kultuur nii võrdluses tollase naisi tugevalt allutava Lääne-Euroopaga kui ka tänapäeva patriarhaalse ühiskonnaga. Huvitav on ette kujutada, millistes kontekstides lauldi ja jutustati naisi peksvatest meestest, näljast ja vaesusest, kaotusvaludest ja töötüdimusest ja kuhu asetuvad need teemad nüüd.

Kuidas on tekkinud arusaam, et naine on ajalooliselt olnud Eestis alati allutatud mehele? Seda arusaama hakkasid levitama baltisaksa päritolu ajaloolased 19. sajandi teisel poolel. Nende kujutelma eestlaste patriarhaalsest minevikust vormis see, mida nad enda ümber nägid. Ja nad nägid ühiskonda, milles oli meestekesksus äsja tunduvalt süvenenud. Patriarhaalsuse tugevnemisel oli mitmeid põhjuseid. Kui 19. sajandi keskpaiku hakati talusid päriseks ostma ja talu pärijaks sai vanim poeg, muutus isaduse küsimus varasemast olulisemaks. Ka sotsiaalne kihistumine eestlaste endi seas, kapitalistlike suhete teke ja pideva näljaohu lakkamine olid kiirendanud patriarhaalsuse suurenemist.

49 Samas jäi baltisaksa ajaloolaste pilgu eest varjule, mis toimus eestlaste kodudes ja perekondades. Kas näiteks seksuaalsuhetes oli aktiivsem pool mees või naine? Mismoodi said hakkama vallasemad? Sellistele küsimustele saab vastata rahvusarhiivis leiduvate kohtuprotokollide, Eesti rahvaluule arhiivis ja Eesti kultuuriloolises arhiivis leiduvate pärimustekstide ja arvukate muude allikate abil. Õnneks on nii teadlaste seas kui ka ühiskonnas laiemalt viimasel ajal märgata suuremat huvi eesti perekonna ajaloo ja naise rolli vastu selles ning ma loodan, et ka nimetatud allikaid hakatakse lähitulevikus perekonna ajaloo uurimisel üha rohkem kasutama. 20. sajandi teise poole Eestis huvi selliste teemade vastu peaaegu puudus ja teadlased toetasid vaikimisi 19. sajandi lõpul välja kujunenud arusaama naise allutatusest mehele läbi ajaloo. Kulus kõvasti aega, enne kui ajaloolased seda vaidlustama hakkasid. Värske pilguga lähenes neile küsimustele Marika Mägi alles käesoleval sajandil. Mägi tugineb Rootsi ajaloolase Nils Blomkvisti esitatud hüpoteesile matrilineaarsest ja matrilokaalsest ühiskonnakorraldusest Läänemere idakalda piirkondades. Matrilineaarne tähendab emajärgset – see on ühiskondlik korraldus, milles sugulust arvestatakse naisliini pidi. Matrilokaalne ühiskond aga on selline, milles mees kolib pärast abiellumist naise (pere) juurde elama. Matrilineaarse ühiskonnakorra eeldamine annab vastuse paljudele küsimustele, millele kultuuri- ja ajaloouurijad pole varem ammendavalt vastata osanud. Miks oli Eesti- ja Liivimaa 16.–17. sajandi nõiakohtuprotsesside ohvrite seas naisi ja mehi enam-vähem pooleks, samas kui Lääne-Euroopas oli tegemist valdavalt just naisohvritega? Miks on seksuaalteemalistes regilauludes sugulise vahekorra algatajaks sageli just naine, mitte mees? Miks on eesti pulmakombestikus pruudi isa täitnud vähem olulist rolli kui pruudi vend? Need ja veel palju teisigi uurijatel tekkinud probleeme leiab lahenduse, kui oletada, et matrilineaarse ühiskonnakorralduse jäänukid püsisid

sugu: N

veel sajandeid pärast patrilineaarse ja -lokaalse ühiskondliku süsteemi sisseviimist. Pärisorjuslik kord soodustas vanade suhtemustrite säilimist, seksuaalsfääris püsisid vanad kombed ja harjumused kauemgi kui väljaspoolsele vaatlejale nähtavamates valdkondades.

Eestis on maad võtnud rahvuslik konservatiivsus, mis kasutab traditsiooniliste pereväärtuste mõistet väga meelevaldselt. Kust pärineb tuumikpere kui traditsioonilise perekonna ideaal? Kas selle mudel on üldse kuskil kunagi päriselt kanda kinnitanud? Perekonnaajaloo uurijate ja antropoloogide tööde põhjal saame järeldada, et tuumikpere ehk tuumpere ei ole maailmas sugugi nii levinud peremudel, nagu meile tänapäeva eurooplase mätta otsast vaadates võib paista. Klassikaliseks on kujunenud John Hajnali teooria Euroopat läbivast mõttelisest sirgjoonest, mis algab Peterburist ja lõpeb Triestes Itaalias. Sellest läänes elati vähemalt alates 16. sajandi lõpust kuni teise maailmasõjani tuumperedena, idas – kus oli kollektivistlikum mõtte- ja elulaad – suurperedena. Lääne-Euroopas tekkis seega toona maailmaajaloos täiesti haruldane perekonnavorm: naiste abiellumisaeg oli suhteliselt hiline, lapsi ei sündinud nii palju kui ida pool, üsna suur protsent viljakas eas naisi ei olnud abielus ning noorpaar – kes oli soetanud endale varasemas elus teenijatena võõraste juures töötades vara – moodustas omaette majapidamise. Eesti jaguneb Hajnali teooria järgi kaheks: suurem osa Eestist jääb läänepiirkonna alla, Kagu-Eesti aga idapiirkonna alla. Seda tõestab abiellumata naiste suhteliselt suur protsent ja naiste abiellumisiga. Nimelt olid pruudid abielludes suhteliselt kõrges eas – üle-eestiliste andmete järgi 19. sajandi teisel poolel näiteks keskmiselt 24–25-aastased. Setode juures seevastu ei olnud veel 19. sajandi lõpus ja 20.

alguseski haruldane abielluda juba 16-aastaselt. Kui 17. sajandi lõpus olid Vändra kihelkonnas valdavad tuumpered, siis Rõuge kihelkonnas demograafiliste andmete järgi otsustades hoopiski suurpered.

Mida veel abielusuhetest 19. sajandi märgetest teada on? Veel 17. sajandil vaadati Inglismaal ja suures osas Lääne-Euroopas viltu abieludele, mis põhinesid suurel armastusel. Perekonna loomine oli majanduslik-poliitiline otsus, milles individuaalsed eelistused rolli ei mänginud. Esimest korda mitme tuhande aasta jooksul hakati abielu nägema ennekõike kahe üksikisiku vahelise romantilise suhtena alles 18. sajandi lõpus, mõne sotsiaalse klassi seas aga alles 20. sajandist. Eestis olid lood teised. Vaieldamatult parim 18. sajandi talurahvaelu kirjeldaja August Wilhelm Hupel rõhutab abielueelsest seksuaalsest vabadusest siinmail rääkides, et samas oldi pärast abiellumist teineteisele väga truud. Seda väidet tuleb mõista õiges kontekstis. August Wilhelm Hupel pärines Saksamaalt ja olgugi, et ta tuli juba noorelt Liivimaale ning kodunes siin hästi, õppis ruttu ära eesti keele ja huvitus eestlaste kommetest keskmisest kirikuõpetajast tunduvalt enam, olid tal ikkagi ees n-ö oma päritolukultuuri prillid. Esiteks ei olnud tal võimalik minna eesti noormeestega kaasa laupäeva õhtul aita tütarlapsi külastama ning seega võis ta näha abielueelseid suhteid vabameelsematena, kui need tegelikkuses olid. Teiseks oli 18. sajandi Lääne-Euroopas täiesti tavaline, et mehel oli kõrvalsuhteid, millest mehe oma naine numbrit ei teinud. Selliste teadmiste taustal näiski Hupelile eesti paaride truudus harukordsena. Hupelit pani samas imestama, et bioloogiline isadus eestlaste seas suuremat rolli ei mänginud, näiteks mõni mees abiellus noore naisega ja sai juba mõne kuu pärast isaks, teadmata, kes lapse tegelik isa on. Mõni mees aga võttis naiseks ühe või mitme lapsega tüdruku ning oli rahul, et saab lapse näol karjuse n-ö kauba peale. Bioloogilise isaduse vähene tähtsusta-

Merili Metsvahi: Eesti naisel on ajalooliselt olnud tugev positsioon


50 mine oli ilmselt üks matrilineaarse ühiskonnakorralduse jäänukeid.

Olete kirjutanud artikli sellest Saksa kultuuriruumi prillidega August Wilhelm Hupelist ja tema kirjutistest 18. sajandi Eestimaa kohta. Märgite seal korduvalt, et Liivimaa naistel oli suurem otsustusõigus ja seksuaalne vabadus kui Lääne-Euroopas. Naise olukord oli Lääne-Euroopas ja siinmail väga erinev. Enamikus Lääne-Euroopa piirkondades oli naine täielikult mehele allutatud ning meesliin võrreldamatult tähtsam kui naisliin. Isaliini pidi jooksva vere puhtuse hoidmist reguleerisid seadused. Kuni 18. sajandi keskpaigani oli pea kõikjal Lääne-Euroopas vallasema karistuseks hukkamine, mida, tõsi küll, alati täide ei viidud. 18. sajandi jooksul tulid kasutusele kergemad karistusviisid, olgugi et veel 1750ndate Saksamaal Baden-Badenis oli vallasema tavaliseks karistuseks karm ihunuhtlus. 18. sajandil hakati paljudes maades rajama leidlaste kodusid, kuhu sattus igal aastal rohkem kui 100 000 last üle Euroopa, valdav enamik neist vallaslapsed. Paljudes leidlaste kodudes suri kehvade tingimuste tõttu 90% lastest (aga siinkohal tuleb arvestada, et 18. sajandil oli ka üleüldiselt laste suremusprotsent kõrge – 10-aastaseks elasid vaid umbes pooled lapsed). Kõige selle taustal on hämmastav, et Eestis püsis aastasadu matrilineaarse ühiskonnakorralduse relikte, mille üheks näiteks on positiivne suhtumine vallasemadesse. See hakkas muutuma tõenäoliselt alles 19. sajandil, ent isegi siis ei võetud vallasemadelt lapsi ära, nii nagu seda tehti Lääne-Euroopas. Hupel kirjutab 18. sajandi viimastel kümnenditel, et ainult mõned üksikud vanemad kurvastavad, kui nende vallaline tütar rasestub, ning kui nad leiavad, et rasestaja nende väimeheks ei kõlba, jätavad tüdruku enda juurde elama. Kui aga kõlbab, pannakse poiss abielluma.

Kuidas Eestis vallaslaste emade elu korraldati? Võimalusi oli mitmeid. Üks oli n-ö „abielluma sundimine“. Kuigi näide ei pärine 18. sajandist, vaid soosuhete poolest juba muutunud ühiskonnatüübist, sobib see ometigi Hupeli kasutatud väljendit selgitama. Seto naine Ksenia Müürsepp (1911–2004) rääkis mulle, et tema noorpõlves oli üks naaberküla poiss ühe nende küla ilusa 19aastase tüdruku rasestanud. Kui oli teada, et poiss tuleb tüdrukut külastama, peitsid tüdruku tädi ja lellenaine end majja ära. Poisi ilmudes tulid nuiaga varustatud tädi ja leivalabidaga lellenaine peidupaigast välja ning hakkasid poissi peksma. Selle tulemusel abielluski poiss tüdrukuga, olgugi et nende kooselu polevat õnnelikuks kujunenud. Eestis oli tanutamine naise elu tähtsamaid rituaale, mis tähistas suurimat staatuse muutust, mis naise elus aset leida sai. Tanu pähepanemine oli ka pulmade kõrghetk, sest selle käigus sai tüdrukust naine. Ühelt poolt on tähenduslik see, et tanutamine oli naistevaheline asi, teiselt poolt see, et tanutamine sai toimuda ka väljaspool pulmarituaali — ja seda just rasedate puhul. Kui võrrelda siinsete vallasemade ning teiste piirkondade vallasemade saatust, märkame taas eesti perekonna ajaloole eriomaseid jooni. Kui varase uusaja rootsi vallasema oli oma karistuse juba ära kandnud ja tal õnnestus hilisemas elus abieluranda sõuda, ei tohtinud ta kanda pruudi peakatet. Enamgi veel – usuti, et selliste naiste nägemine teeb inimese haigeks, tekitab rahhiiti, ning teatud ajal sunniti neid kandma spetsiaalset nn hoora peakatet, et oleks võimalik „kõlvatud“ naised ära tunda ning hoida oma lapsi neist ohutus kauguses. Eestis seevastu valetasid Hupeli järgi mõned naised end rasedaks, et tanu alla saada. Märt Raud kirjutab raamatus „Eesti perekond aegade voolus“ (1961) juhtumist 19. sajandi teisel poolel. Tollal olevat hakanud vallaliste rasedate tanutamise komme juba kaduma, aga kirikuõpetajad püüdsid kommet veel säilitada, sest see andis neile võimaluse selliseid naisi noomida. Nii tehti mõnel pool Eestis valla-

sugu: N

51 Kui rootsi vallasemasid sunniti kandma nn hoora peakatet, siis Eestis valetasid mõned naised end rasedaks, et tanu alla saada. vanematele ja kiriku vöörmündritele korralduseks panna rasedatele vallalistele naistele ise tanud pähe. Naisi see pahandas, sest nende arvates ei peaks mehed tikkuma naistevahelistesse asjadesse – tanutamist viis ka pulmas läbi alati naissoost isik. Märt Raud, kes käis enne esimest maailmasõda mööda Eestit ringi ning küsitles inimesi sugudevaheliste suhete ja seksuaalsusega seotud teemadel, kuulis ühelt vanalt naiselt, et tema olnud üks neist, kes hakkas kirikuõpetaja korraldusele vastu. Kui too naine oli läinud koos teiste naistega tüdrukut tanutama, käskis kirikuõpetaja neil laulda koraali „Issand, kurja olen teinud“, ent naised laulsid hoopis laulu „Kui ilus Jeesu mõrsja on“. Kirikuõpetaja olevat selle peale väga vihaseks saanud, ent naised laulsid sama laulu ka järgmisel korral järgmist tüdrukut tanutades.

Olete uurinud muistendeid intsestist ja libahuntidest. Eesti libahundilugudes on tihti naistel oluline roll ja hundiks jooksmine on omamoodi viis vaesusega toime tulla. Üleüldse paistab, et vanades muistendites, muinasjuttudes ja lauludes räägitakse puudusest ja vägivallast elu pärisosana tunduvalt rohkem kui praegu. Mis on sajandite jooksul muutunud? Minule näib, et rahvaluule õitses Eestis just sellepärast, et meie ühiskonnas oli võõrvõimude sajanditepikkuse valitsuse tõttu tohutult palju pingeid, mida oli vaja välja elada. Nii sai mõisnikku ja kubjast rahvaluule kaudu edukalt n-ö

taga rääkida. Kuigi esimese öö õigus on väljamõeldis, oli Märt Raua arvates mõisnikul „iga öö ja päeva õigus“ ning hirmu selle ees sai välja elada muuhulgas libahundilugude kaudu. Teistel rahvastel muutub libahundiks väga valdavalt just mees, eesti pärimuses aga on lugusid naislibahuntidest mõnevõrra rohkem kui meeslibahuntidest. Nii mõisnike terrori kui ka muutunud sugudevaheliste suhete tõttu – 13. sajandil alguse saanud meesdominantsuse teke ja järkjärguline kasv enamikus elusfäärides – oli just naisel eriti suur soov joosta metsa ja muutuda hundiks – võimsaks loomaks, kellele toodi mõnel pool Eestis veel 19. sajandilgi ohvreid ning usuti, et kui hunt karjast ühe looma murrab, tuleb see karja edenemisele ainult kasuks. Muistend oligi see žanr, mille kaudu sai rääkida teemadel, millest muidu ei kõneldud, kuigi eks teiste rahvaluuležanride kaudu sai seda samuti teha. Kas oleks võimalik, et keegi oleks täiesti tavalises olukorras ja argises kõneregistris hakanud rääkima suguelunditest või voodimuredest? Vaevalt, et see võimalik oli. Küll aga sai oma muresid väljendada regilaulus või naljandi kaudu. Need olid justkui ventiilid, kust oli võimalik eri laadi pingeid välja elada. Nii nagu olid tabuteemad toona, on need ka nüüd. Kuskil nad ikka avalduvad — unenägudes, psühhiaatritoolil, sotsiaalmeedias, Kuku raadio „Rahva hääle“ saates, grafitina seinal, voodis oma mehe kõrval vm. Lihtsalt avaldumisvormid on erinevad ja üks võtmetähtsusega asi ongi seejuures, kuivõrd kollektivistlik või individualiseerunud on ühiskond. Meie mured ei avaldu enam nii väga rahvaluuležanrides, kuigi on ka seda (anekdoodid, tekstid vetsuustel, pilapildid või meemid jne). Rahvaluule oluline tunnus – mitteametlikkus ja peavoolu arusaamadele alternatiivsete lahenduste pakkumine – on läbi aegade samaks jäänud. :N

Merili Metsvahi: Eesti naisel on ajalooliselt olnud tugev positsioon


ISASEKS SURUTUD MEHED EHK PISIKE PASKVILL SAAMATUSEST Tekst: Jürgen Rooste, foto: Iris Kivisalu

Jürgen Rooste on kanda kinnitanud peamiselt luuletajana. 2016. aasta sügisel tegi ta Vabal Laval luuletajate Kaur Riismaa ja Ivar Sillaga lavastuse “sugu: M”.

Artikli nimi sugu: N

53

52


54 Naistest ja meestest räägitakse nii nagu nad oleks olemas. Ei ole. On sõnu nagu naine ja mees, mutt ja kutt, lita ja koer, auk ja pulk, mätas ja vars, aga kaheksjagamine on vale, sest seda ei tea kes on puravik, kes katlatäis keeva vett, kes lusikas, kes kahvel, kes kauss, kes supp, mis mõõdus ühte või teist. Laps tehakse tavaliselt klobistades mees- ja naisnukku vastamisi. Tulemuseks on nukubeebi, kes määratakse meheks või naiseks genitaaluuringute põhjal. Ma ei anna alla, ripun oma munni küljes ja naudin naises olemist, aga keeldun olemast kõigest mees. Teemu Mäki, „Surelik“ Tõlkinud Taavi Eelmaa, ZA/UM, Peatamatu OÜ, lk 59

sugu: N

55 Ma olin lapsepõlves vist üks pettumuste jada. „Pet- äge vanaproua, pisike ja kräbe.Tõstis kangi kõvasti tumuste jada“ on Agape kunagise väga hää albumi rohkem kui mina ja ütles siis ükskord, miskipärast nimi, sääl on see laul, teate küll: Grungemees, jäi see lause mulle väga meelde, sest ma ise vist grungemees, / see ei ole naistemees / Grungemees, ikka kartsin maailma: „Mees ei tohi käia mööda grungemees, / see ei ole jõulumees / Grungemees, seinaääri ja karta, et teda lüüakse!“ Mees peab grungemees, / see ei ole miski mees / Grungemees, olema tugev ja ise hirmus. See kõlas natuke julgrungemees, / see on lihtsalt / grungemees! gustuse, aga mu jaoks ka süüdistusena. Tundsin Ma vist olin „tundlik poiss“ (kummaline, mu end süüdlasena, et ma pole nii hirmus ja tugev. poja on seda enda kohta öeld), ega ma ise tea. Kandsin keska lõpus alati pikki salle ja baretti, ju Suhteliselt üksildane laps, parimaks sõbraks naab- ma kujutin ette, et olen kõva luuletaja. Ema pragas ritüdruk, lasteaia asemel vanaema. Mängisin nuk- muga, et mis kunstnik ma enda arust olen. Ükskudega ka, tõsi, rohkem mõne koomiksikangelase kord tuli trammis vene kamp kallale, et näe, mingi nukuga, mis väljamaalt sain, aga ka täitsa nukkude pedekas, tule meiega maha, saad musu järsku. Ma nukkudega. jäin täitsa vait ja üritasin aknast välja vaadata, kui Isaga oli keeruline, ta nagu ikka oli olemas, aga nad mind nügisid ja vene keeles mõnitasid. Kuni siis mingid olulised perioodid mu elus oli ta liht- üks suur mehemürakas püsti kargas ja neile kallale salt kadund, elasime vahepääl eraldi (pinnamure läks, et nad peatuses kõik maha jooksid. Pomisesin oli), hiljem ta jõi koledasti ja käis palju ära, kodus „Aitäh!“ Mul oli väga häbi. Noh, see oli jälle see magas vahel. Meie suhtlus oli hektiline, habras, koolikiusamise tunne, et hing jääb kinni ja midagi mitteharmooniline. ei saa teha, kui nad jälle kallale tulevad. Koolis oli Mul oli alati tunne, et vedasin teda alt. Ta oli see tuttav old, tavaline. Põhikooli ajal eriti. ise siuke spordipoiss olnud. Tõstis mu pisikesena Ülikooli alguses läksin koos Ivar Sillaga kohe lõuatõmbamiskangile rippu. Ma siplesin, ei jak- jälle trenni. Ajasin end üsna vormi. Siis ei kartnud sand kordagi. Sain hoopis songa. Jälle oli põhjus jupp aega midagi. Eriti kui joond olin. Hiljem jäi kõigil tema pääle pahane olla, ta tahtis tegelt ju trenn kõrvale, avastasin, et lihtsalt joomisest piihääd, tahtis tegelda muga. Käisin lõikusel, ärgates sab ka. Oled ikka suur ja hirmus küll! nägin esimesena vanaema nägu. Vanaema suuresti kasvatas mind, kui pisike olin. Üldse olin ma tihti haige. Mul juhtus alati äpardusi ja õnnetusi, murdsin luid. Ükskord isa tegi nalja, ajas mind harjaga taga, ma jooksin eest ära, kukkusin. Käsi murtud. Jälle nagu tema süüdi, kuigi kuidagi ei olnud ju. Mul oli – ja on! – väga tugev, võimukas ja tark ema. Ühesõnaga, olin palju üksi, palju kodus, palju Siuke iseseisev naine. Isaga on nad lahus, üksteihaige. Lugesin. Mängisin üksi enamasti (fantaasia sele enam pettumust ei saa valmistada. Selleks lokkas!). Kool oli raske mu jaoks mitte niivõrd õppi- olen neil mina, varsti 40aastane mees oma pidemise pärast (kuigi põhikoolis vahepääl jätsin selle vate hädade ja jamadega. Ja suhtlemisraskustega. ka maha) kui sotsiaalse keskkonnana. Ma olin alul Kasvasin tema järgi, tema käe all. Minu jaoks vist täiesti vägivallatu, ma ei osand vastugi lüüa. naine ongi tugev, ja see, kes otsustab ja määrab. Ja Mul läks selle õppimisega, enesekehtestamise see on mingis mõttes mu sisim feminismidefinitõppimisega nii palju aastaid … Nii palju aastaid ja sioon. Ma tean, et väär, aga ikkagi. Nii ma maailma hiljem ka alkoholi! Kohutav! nägin. Ega mind kuskile välja või pidudele lubatud. Olin seega enamasti kehalisest vabastatud Üsna pai poiss olin.Tea, kas ma 2-3 pahandust lapja mind suunati kuskil põhikooli lõpus jõusaali sepõlve jooksul tegin. Teismelisena ostsin salaja käima (kehalise hinde saingi keska lõpuks, tuues pornoajakirju. Ma olin 13aastaselt sama kasvu, jõusaalist pabereid ja kirjutades reaalkooliga seo- mis nüüd, ja vuntsid ja habe kasvasid. Ei olnud tud maadlejatest referaate). Jõusaali treener oli raske. 1990ndad olid. Pornoajakirjades oli kogu

Isaseks surutud mehed ehk Pisike paskvill saamatusest


56 tõde meeste ja naiste läbikäimisest. Pildis ja sõnas! Muide, ma saan võimukate ja tarkade muttidega siiani väga hästi läbi, nemad vist minuga ka. Meil kohe on miski klapp. Kui kedagi tuntakse kui intelligentset, aga kurja vanaeite, siis tõenäoliselt saan taga hästi jutule ja jagame maailma kuidagi ühtmoodi. Keegi idioot (või oli see nihilist?) kirjutas Kaur Riismaa kohta, et vanamutt-luuletaja. Järsku ta mõtles ikka mind? Et mus on peidus siuke vanamutihing?

Nii must kasvas Mati Undi moodi mökufeminist, aga ma ise mõtlen, et nood persekukkund meesfeministid viivad maailma edasi, veidi paremas suunas. See nende julgus olla „pehmo“ või ütelda, et kui tahes tuumasõjaüleelajamachohiiglane sa ka poleks, ikka jääd oma emale alla. Või kellelegi. Rentslikunstnik on alati vabam kui sõdalane! Ses mõttes … Rokenroll päästis mu! John Lennon laulis Woman is the negro of the world – if You don’t believe me, take a look at the one You’re with! Ma kuulasin, sain aru. Ma olen end alati feministiks pidand ja ei häbene seda. Ainult sellevõrra, et ma saan aru küll, et näe, naistel on see üks oma asi, ja siis tuleb see sitapää meesluuletaja ja tahab selle ka veel kuidagi ära võtta. Samas ise mängib macho-meest, joodikut ja kepivenda ja … Oma suhetes ei ole ma osand seda hoida, praktika on mul sitem kui teooria, kõige raskem on see, et ma kordan oma lastega ikkagi oma isa suhet minuga. Mul on sageli olnud raske olla nende jaoks olemas, kuigi ma väga tahan ja püüan. Ma ei tea, miks see nii viltu läeb. Selles osas olen ma stereotüüpne (eesti) mees – mees mis mees! – alkohol on mind ikka vahel võitnud, ja teine asi … kui ma olen kunstnik, siis ikka täiega. Teen oma suurt kunsti ja unustan kõik muu. Muidugi on süümekad, et teed midagi muud ja ei ole koguaeg lastega, see on kõigil. Aga see, et kaod lihtsalt ära ja lood ja põed siis ja jood ja lood jälle ja põed … Ühesõnaga, ma olen ikka suutnud eeldatavat mehestereotüüpi vahepääl ka täita ja taastoota.

Vastata n-ö tollele ootuste-lootuste horisondi miinimumile, mis isasele on siin ilmanukas eraldatud.

Miks see ilm on selline? Juri Lotman kirjutab Puškini eluloos, et 1820–30ndate daamid kandsidki loovat, mässulist vaimu. Mehed olid tsaarivõimu poolt maha tambitud, privileegide ja auastmetega aheldet ja kroonuga tümaks tehtud, ogarad ja tuhmid. Naised lugesid ja vestlesid ja hoidsid eneses toda intellektuaalset, isepäist tuld … Nõukogude süsteem – väliselt feministlik, naisi-töökangelasi ülistav – lõi väga šovinistliku ühiskonna. Aga naised jäid veidi kõrvale tollest Stalini aja järgsest „pehmest represseerimisest“ (Stalini ajal said muidugi kõik täiega, alandus oli totaalne) – mõne proua või preili nõukavastane plahin – ähh, see oli ju naistejutt! Mis nemad ka teavad poliitikast ja majandusest ja … ! Aga praegugi raamatukogudesse kohtuma minnes või kirjanduskonverentsidel lugejatega trefates on suurem jagu me tänasegi kultuuri jälgijaist (jaaa – nad teavad isegi Kenderit-Sauterit, oskavad nendegi kohta arvata, sageli mitte pahasti, Sveta Grigorjevaga koos esinedes olen näind väga tarmukaid vanaprouasid, kes on ta fännid) ikka vanemad naised. Nad on kandnud toda tulukest siiamaani. Seepärast toovad ka poliitikasse uut vaibi praegu vaid naised – mehed on tollest süsteemist kogu aeg osa saand, sääl sees olnud ja tuimund puškiniaegseks mahatambitud „aristokraatiaks“ (et väärikus, uhkus, vabadus ongi äkki vaid üksikutes hulludes, „kunstnikes“ alles?).

Mu enesekuvand on muidugi ka macho-poeet, siuke oksüümoronlikult feministlik macho-poeet. Vahel käfatab mus ikka, et küll oleks hää, kui ma

sugu: N

57 saaks ka kõiki oma halvastiütlemisi ja -torkamisi ja tujusid vabandada, et mul on PMS, pre- ja post macho-sündroom. Ja siis ma lihtsalt EI SUUDA END KONTROLLIDA!!! (Ma tean, et sellega ei tohiks naljatada, aga no … vahel viskab mingi asi üle, sarkasmirott nakitseb. Meestel on ka vahel ajus ja hormoonides kõik pekkis. Vist enamasti või?) Aga tõttöelda on mulle meeste ja naiste erinevus elus ikka palju intellektuaalset ja seksuaalset rõõmu toond. Siia pole midagi parata. See erinevus on põnev. See on vajalik. See teeb elu kirjuks. Aga siin aitab asja, st mu vaatepunkti mõista vist Teemu Mäki luuletus, mille katke motoks valisin (raamat kutsus mind peldikunurgas, kallim oli selle lehe serva endale järjeks ära murdnud). Mingit võrdsust või samasugusust pole maailmas olemas, on ainult väga palju erinevaid inimesi ja meie ühiskond – ma oletan – võiks olla juba selles kohas, kus me saame kõigile võimaluse anda kasvamiseks, arenemiseks, iseendaehitamiseks. Kas see pole inimkonna arengu seaduspära: kogu intellektuaalne vara on kõigile kättesaadav, me oleme masinate poolt emantsipeeritud tootvast jõust loovaks ja mõtlevaks, eks. Edasi on piiriks vaid fantaasia! Ma muidugi tean: kõik utoopiad on düstoopiad. Onjunii. Inimkond kasutab toda võimalust mõnusasti ära: me laseme masinatel teha veel rohkem pudeleid, veel rohkem alkoholi. Ja toodame-vaatame siis ise netipornot. Homo sapiens’i huvitab ta arengu tipul, luule ja teaduse kõrgajal, uute ühiskondlike vabaduste raames ju enim, et mitu türa on ikka võimalik ühe rõõmsa näoga lopsaka blondiini pärakusse korraga mahutada. Ja õige vastus on … !!! (See on peaaegu sama põnev, nagu Douglas Adamsi romaanis superarvuti leitud vastus küsimusele: „Mis on elu mõte?“)

sega punased „punkpüksid“. Otsisin üles ka vana punase kaelaräti ja nüüd otsin nõela- ja niidikarpi, lõikan sest kaltsust lapi ja õmblen pükstele sissepoole, ise rõõmustan, et kallim magab, sest ta käsiks nii kaltsu kui püksid ära visata. Aga mulle meeldivad need punased kitsad püksid (sellepärast tagumik vahel kärisebki). Jätan loo ja püksid sinnapaika, panen kohvikannu tulele ja hakin kiiresti pannile kartulid ja mu sõbra Meelise kasvatet suvikõrvitsa, viskan rosmariini ja basiilikut, pipart, koorin kiiresti ühe tomati (see on tüütu, aga nii tuleb parem) ja see ka – niuh! – pannile. Siis paar küüsu-küünt. Kui kogu asi on läbi tõmmand, võtan tule maha ja löön kõige pääle muna, et see saab hetke vaid muust kuumast läbi tõmmat. Siis nati soola. See on muide üsna tavaline, mis ma hommikul teen. Seda lugu nüüd lõpetades on punase püksi tagumik mul kokku õmmeldud. Panin jalga ja ta eemalt kohe ei saandki aru, et need niiii lõhki olid (noh, te oleks kogu mu päramist poolt vabalt näind ja sääl pole suuremat vahtida, ausõna). Aga ikka vehkisin õhtul natuke hantlitega poksiharjutusi teha. Ja siis läksime mõttetult tülli (selle üle, et kuidas on õige kõhulihaseid teha), sest ma mehena ju tahan, et mul ka ikka õigus oleks. Või noh, et mul oleks enamasti või alati õigus. Või kas ma tahan seda mehena, järsku ikka inimesena? Järsku see on väga inimlik, kogu see meheks olemise värk ka. Ma ei tea, arvestades eesti mehe keskmist loodetavat eluiga ja mu enese elulaadi ja enesehävituslikke kombeid ja -tundeid, võib arvata, et olen kõvasti üle poole oma mõtlemisajast ära kulutand. Mingit lahendust mul pole. Loodan tarkade naiste, tegelt hääde tarkade inimeste pääle. Äkki juhtub veel ime ja kõik läeb maailmas paremaks ja armastus võidab. Mitte mõni poliitik kuskil valimistel. Või mõni riik mõnes sõjas. Või mõni loll mõnes loteriis. Armastus on ju tarkus, eks. Või oli see ilu? :N

Seda lugu kirjutama hakates leidsin me asju lahti pakkides – kolisime just – oma vanad katkise per-

Isaseks surutud mehed ehk Pisike paskvill saamatusest


Luuletused: Sampurna Chattarji, tõlge eesti keelde: Doris Kareva

Kui ema vihastab, naeratab ta mahedalt vabandades, lipsab kööki ning haarab noa. Seal metsikus mõrvaraevus ta raiub ja lõigub ja hakib ja riivib porgandeid, kartuleid, lillkapsast, kapsast: kohusetruuduse kehastus. Ta nutab sibula kohal ja hõõrub silmi, kiristab hammaste vahel vürtse ja kõrvetab, praeb. Ta kuumutab piima, et kurnata kohupiima, ta teeb hakkliha ja on vait nagu sukk. Ta keedab vett. Ta paneb tõmbama tee. Ta õpetab tütart: „Ära sina iial nii tee.“

59

Viimane asi, mida ma tahan, ema, on saada suurena sinusuguseks. Nii kannatlikuks, nii kuulekaks, lahkeks ja leebeks. Nii varmaks teenima oma meest, oma last. Nii armastavaks, nii karastatuks tulise pliidi orjuses. Nii kärmeks keerama kokku sööki või suupisteid. Nii nobesõrmiseks nõeludes, puhastades. Nii vaikivaks valus, nii üksi, nii leinas, nii unustatuks, nii hüljatuks, nii ärakasutatuks ja kasutuks. Nii süüdistatuks, nii süüdlaslikuks, nii muretsevaks, nii ennastsalgavaks, nii kurvaks, nii rõõmsaks, et kogu elu oled vaid ema ja abikaasa. Ei, minust ei saa sinusugust. Ei iial. Minust küll mitte. Kõigepealt kannan ent oma mehele tema tee ette.

sugu: N

Sampurna Chattarji luuletused „Ema ja tütar“

Sampurna Chattarji (sündinud 1970 Etioopias) on India kirjanik ja tõlkija, kelle loomingu hulka kuulub mitmeid luulekogusid, kaks romaani, novellikogu ning lastekirjandust, lisaks on ta näiteks koostanud luule- ja proosaantoloogia inglise, malajalami, telugu ja urdu keeles kirjutavatest naistest. Tema tegevus on tihedalt seotud ka Suurbritanniaga, kus ta on viibinud residentuuris Canterbury’s Kenti ülikoolis ning lugenud festivalidel oma luulet.

58


60 See folklorist Andreas Kalkuni tekst oli algselt osa tema ja Rebeka Põldsami koostatud näitusest „Kaetud peaga naised“.

KAETUD PEAD Tekst: Andreas Kalkun, fotod: Eesti Rahvaluule Arhiiv

Seto naiste ilusad ja väärikad riided on ikka imetluse objektiks olnud. Riided, ehted ja peakatted pole olnud ainult praktilised esemed või iluasjad, vaid need on andnud kogukonna liikmetele teavet nende kandjate kohta. Rõivad on näidanud, kas tüdruk on juba meheleminekueas, kas ta on noor abielunaine, vana naine või vanatüdruk. Seto naiste erinevatel peakatetel on olnud rituaalne ülesanne tõmmata piire erinevate seisuste ja igade vahele. Silmatorkavaim ja ühtlasi igapäevaseim seto naiste peakatete hulgas on olnud abielunaise linik. Keeruliste pulmarituaalide käigus sai neiust naine, mis veel 20. sajandi alguses tähendas muuhulgas ka igavest ja igapäevast peakatmise kohustust. Seto kultuuris on naiste pea katmise põhjendusi otsitud religioonist. Usuti, et jumalaema on kandnud samasuguseid peakatteid ja riideid nagu seto naised. Seto kultuur pole muidugi olnud ainus kultuur, kus oleks kästud naisel pea katta. Paljudel kristlastel on olnud see komme, samuti juutidel ja moslemitel. Lihtne oleks võõra kultuuri või religiooni kohta öelda, et näiteks naiste pea katmine on tava, mida ei peaks jätkama. Seto kultuuri puhul peetakse naiste pea katmist tänapäeval tavaliselt vanaks ja ilusaks tavaks. Miks siis mosleminaiste peakatted tunduvad nii hirmutavad ja ohtlikud? sugu: N

61


62

sugu: N


64

65

sugu: N

Artikli nimi


67

Artikli nimi


68

69

sugu: N

Artikli nimi


70

71

VÕITLUS NAISE KEHA PÄRAST – ABORT KUI POLIITILINE ATRIBUUT Tekst: Maris Sander, fotod: Jacek Taran

Selle aasta 3. oktoober oli Poola naistel must esmaspäev. 150 000–200 000 naist üle terve Poola ja mujalgi Euroopas riietasid end sel vihmasel sügispäeval leinavärvi, et protesteerida abordi täieliku keelustamise vastu. Nad leinasid taga oma õigusi iseenda keha üle. sugu: N

Artikli nimi


72 Kui kõigest aasta aega riiki ainuvalitsenud kon- toimunud traagilises lennuõnnetuses hukkunud servatiivne parempartei Õigus ja Õiglus (Prawo president Lech Kaczyński kaksikvend) intervjuus i Sprawiedliwość ehk PiS) andis teada seadu- uudisteagentuurile PAP nii: „Me jätkame võitlust seelnõust, mis oleks saatnud aborti teinud naise selle nimel, et ka need rasedused, mis on väga rasja tema arsti viieks aastaks vangi, tuli see kõigile ked ja lõppevad lapse kindla surmaga või tugeva šokina. „Me olime väga pahased ja äärmiselt hir- deformeerumisega, kantaks sünnituseni – et lapse munud. Miks peaks keegi meie eest otsustama saaks ristida, matta ja et talle antaks nimi.“ Tegeseda, kas meist saavad emad või mitte?“ meenu- mist on väljaütlemistega mehe poolt, kes suunab tab kuuldud uudisest tekkinud mõtteid Katarzyna hetkel kogu Poola riigis ellu viidavaid poliitikaid, Paprota, kes töötab igapäevaselt kõnekeskuses sest aasta eest toimunud seimi valimistel pälvis ning on ka musta esmaspäeva protestide taga PiS 37,6% valijate häältest, mis andis neile võimaseisva uue vasakpoolse erakonna Razem poliitik. luse luua terve valitsus ainult ühe erakonna baasil. „Meil ei jäänud midagi muud üle, kui hakata ise Parlamendi 460 kohast on PiSi käes veidi enam kui seadusevastaseid proteste organiseerima. Esialgu pooled – 235. oli see lihtsalt hashtag sotsiaalmeedias (#CzarnyProtest või #BlackProtest), mis hakkas ülikiiABORDIRAVIM INTERNETIST resti levima üle kogu maa. Ma puhkesin peaaegu VÕI ABORDITURISM nutma, kui Dominic West meie protestiga ühines!“ muigab Katarzyna tagantjärele. Ühe päevaga Hoolimata Poola poliitika järsust kaldumisest äärkogus Musta Protesti Facebooki grupp 60 000 lii- muskonservatiivsele kursile, on sealsetel naistel get, reedeks oli neid kogunenud juba pool miljonit. siiski mõned õlekõrred, millest vajadusel kinni Väga lühikese ajaga oli selge, et meeleavaldusest haarata. Sõltuvalt raseduse arengust on selle katkestamiseks põhimõtteliselt kaks võimalust: osavõtt saab olema massiivne. Lisaks sellele toimus protestipäeval ka naiste „Kuni üheksa nädala möödumiseni rasestumisest streik, mille raames keeldusid tööle minemast ja teevad Poola naised aborti ravimitega (ka Eestis oma reproduktiivseid õigusi loovutamast u 30 000 kasutatavate mifepristooni ja misoprostooli komnaist. Võimas solidaarne naiste seisukohavõtt oli bineerimisega – M.S.). Neid saab osta interneti niivõrd veenev, et parlamendiliikmed otsustasid kaudu ühenduselt Women on Web. Kui sellega juba kolm päeva pärast proteste seaduseelnõust on probleeme, näiteks tabletid ei jõua üle piiri, loobuda. Ometi suudeti ära hoida vaid kõige hullem. teesklevad naised reumat, mille ühel populaarsel „Poolas on abort juba niigi keelatud, välja arva- ravimil on aborti esile kutsuv toime,“ kirjeldab pootud juhul, kui naine vägistati, tegemist oli intses- latar Katarzyna avameelselt oma rahvuskaaslaste tiga, loode on raskesti kahjustatud või ema elu on hädaabinõusid soovimatu raseduse lõpetamiseks. „Kui abordi tegemine jääb aga sellest hiliseohus,“ kirjeldab poolatar Katarzyna alates 1993. aastast kehtinud seadust. „Meil on aga palju näi- maks, lähevad naised välismaale. Saksamaal on teid sellest, et isegi need erandid ei toimi: naisi abort üsna kallis, umbes 1000 eurot, aga seal on sunnitakse ilmale tooma ka lapsi, kes olid juba puhas ja turvaline. Slovakkia teenustest on siinselootena deformeerunud, ning ei hoolita ka sellest, tel naistel palju halvem arvamus, aga seal on jälle kui naine jäi rasedaks vägistamise tagajärjel. Nii et oluliselt odavam – u 400 eurot,“ teab Katarzyna. järjekordne seadus ei muudaks enam eriti midagi Nii polegi ime, et igal aastal on kümned tuhanded Poola naised sunnitud tegema ebaseaduslikke peale valitsuse suhtumise naiste õigustesse.“ Kahjuks on kõigile selge, et isegi pärast suuri- aborte arsti järelevalveta, sest isegi paljud nenmat naiste meeleavaldust Poola lähiajaloos pole dest kohalikest arstidest, kes võiksid seda eelpool rahvuslik-kristliku valitsuserakonna PiS radikaal- loetletud põhjustel teha legaalselt, keelduvad naisi sus karvavõrdki vähenenud. Nimelt ütles kõigest aitamast „moraalsetel põhjustel“. Kui vaadata Euroopa Liidu liikmesriikide nädal aega pärast proteste PiSi juht Jaroslaw Kaczyński (kes on muide kuue aasta eest Venemaal abordipoliitikaid laiemalt, siis just need samad

sugu: N

73 „moraalsed põhjused“ ongi kõige radikaalsemate seadustega maade ühine taust ja võti probleemi tuumast aru saamisel – tegemist on nimelt katoliikliku printsiibiga, mille sõnastas Briti huumoritrupp Monty Python oma 1983. aasta muusikali „Monty Python’s The Meaning of Life“ geniaalses sketšis „The Third World“ järgmiselt: Every sperm is sacred, Every sperm is great. If a spearm is wasted, Gud gets quite irate. Sketšis on parasjagu tekkinud olukord, kus üks Yorkshire’i katoliiklik abielupaar, kellel on 63 last, on sunnitud neid teaduslikeks eksperimentideks maha müüma, sest neil ei ole lihtsalt raha, et nii suurt peret üleval pidada. Lapsed küsivad seepeale emalt-isalt, et miks nad ei ometigi ei kasuta kontratseptiive või steriliseerimist?! Mille peale kannabki pereisa võsukestele ette õpetliku laulu Jumala vastupidistest arusaamadest reproduktiivsuse poliitikast. Eelmisel aastal asutatud ja Musta Protesti korraldanud vasakerakonna Razem liige Katarzyna räägib, et Poolas on selgelt näha, kuidas „Rooma katoliku kirik teeb selleks tohutult lobitööd, et aborti reguleerivaid seadusi aina karmistada. Neil on väga palju raha ja võimu, aga samas ei maksa nad mingeid makse. Enamik poliitikuid ei julge neile ka vastu astuda ja liberaalsemad preestrid on vaigistatud.“ Arvestades, et 2011. aasta rahvaküsitluse järgi pidas 87,5 protsenti poolakatest end katoliiklasteks, pole ka väga suur ime, et aborti kriminaliseeriva seaduse loomiseks kogusid katoliiklikud kodanikeühendused Ordo Iuiris ja Fond Pro – Õigus Elule (Fundacja Pro – Prawo do Źycia) abordi keelustamise nimel u 450 000 allkirja. „Poola kirik koosneb peaasjalikult fanaatikutest, kes vihkavad naisi ja kes armastavad lapsi liialt palju!“ annab Katarzyna seaduste radikaliseerijatele karmi hinnangu. „Nad ei oleks suutnud seda teha ilma koostööta kirikute ja kogudusteta, mis ongi nende üks peamisi tegutsemisstrateegiaid. Nende teine töömeetod on abordi, loodete ja naiste kirjeldamisel äärmiselt emotsionaalne ja liigutav keelekasutus. Selles vallas on nendega väga keeruline võistelda,“ tunnistab oma sookaaslaste õiguste eest seisev naine.

MALTAL VIIB ABORT NELJAKS AASTAKS VANGI Ja nüüd – üllatus-üllatus! – Poola kehtivad abordiseadused pole kaugeltki Euroopa Liidu kõige räigemini naiste reprodukiivseid õigusi riivavad. Sitsiiliast lõuna pool asuvas 316 ruutkilomeetri suuruses Malta saareriigis, kus elab u 450 000 inimest, on abort täielikult illegaalne. Kõigile abordi läbiviijaile määratakse 18 kuu kuni nelja aasta pikkune vanglakaristus, kusjuures arst, kes jääb sellega vahele, saab lisaks vanglakaristusele ka eluaegse meedikuna praktiseerimise keelu. Soovimatult rasedaks jäänud maltalanna kirjutab lehel lovinmalta.com oma kogemusest: „Maltal abordist ei räägita – ei poliitikas ega ka sotsiaalselt. Me räägime sellest ainult religioosses kontekstis, kus sõnum on selge: see on vale, punkt. Koolis viiakse viienda klassi tüdrukud aulasse ja sunnitakse neid vaatama videot abordist, kus juba kuid rasedale naisele tehakse kirurgilist operatsiooni, mis on naisele piinavalt valus, ning näidatakse ka täielikult arenenud lapse luude ja liha puruks rebimist ja hävitamist. Mingit diskussiooni nähtule ei järgne, öeldakse vaid „näete, kui halb see on, ärge seksige, ärge jääge rasedaks ja kui jääte, siis ärge isegi mõelge abordile“.“ Kogu info abordi kohta sai see naine internetist ning sõitis aborti tegema Suurbritanniasse, kus maksis kliinikus antud tablettide eest u 600 eurot, kusjuures sellega ei kaasnenud arsti järelevalvet. Ühendkuningriigis käivad sel otstarbel ka Iirimaa naised, kus on seadused leebemad kui Maltal – seal on abort lubatud, kui raseduse tõttu on ema elu ohus. Nii poolakate, maltalannade kui ka iirlaste jaoks on aga kõige mugavam ja soodsam kasutada Hollandis baseeruva naiste õiguste eest seisva ühenduse Women on Web arstide internetikonsultatsioone, kust nad saavad posti teel tellida 70–90 euro eest abordiravimeid. „Iirimaa aborti reguleerivaid seadusi ei ole enne võimalik muuta, kuni ei võeta tagasi 1983. aasta referendumil vastu võetud kaheksandat konstitutsiooniparandust, millega võrdsustati loote ja ema elu. See tähendab, et terve põlvkond pole saanud selles teemas kaasa rääkida,“ räägib Iirimaa Ametiühingute liidu esindaja Moira Murphy, kes on üks

Võitlus naise keha pärast – abort kui poliitiline atribuut


74

75 Meil on palju n채iteid sellest, kuidas naisi sunnitakse ilmale tooma ka lapsi, kes olid juba lootena deformeerunud, ning ei hoolita ka sellest, kui naine j채i rasedaks v채gistamise tagaj채rjel. Katarzyna Paprota, Poola poliitik

sugu: N

Artikli nimi


76 Iirimaa põhiseaduse muutmise kampaania korral- olgugi, et põhiseaduse kohaselt on riigil kohustus dajatest. Põhjus, miks Moira just säärast kampaa- kaitsta ka sündimata laste elu.“ Vooglaiu liikumise niat veab, seisneb selles, et „noored naised on eesmärk on lõpetada Eesti haiglates tehtavate väga vihased ja ka avaliku arvamuse küsitlustest abortide riiklik rahastamine läbi haigekassa. Koostuleb välja, et inimesed soovivad seadust muuta. töös Eesti Kirikute Nõukogu ja IRLi „liikmeühenduValitsus ei võta meid aga kuulda.“ sega“ Noored Konservatiivid koguti 2013. aastal Viimastel aastatel on Iirimaal ette tulnud mitu selle idee toetuseks Eestimaa kirikutes kampaania juhtumit, kus hoolimata ainsast erandist abor- „Üks meie seast“ raames portaali objektiiv.ee järgi diseaduses on loote elu seatud selle ema elust kokku 5385 allkirja, mis anti üle Eesti valitsusele. kõrgemale. „Üks naine suri, sest talle ei võimal2014. aasta veebruariks olid sarnased katoliikdatud aborti, kuna arstid ütlesid talle, et „me elame likud sõsarorganisatsioonid üle kogu Euroopa katoliiklikul maal,“ meenutab Moira 2013. aastal ka kogunud sama kampaania (ingl k One of us) raarahvusvahelise meedia tähelepanu pälvinud juhtu- mes kokku üle 1 700 00 allkirja, kusjuures Eestist mit, kus 17. kuud rasedal hambaarstil Savita Halap- esitati Euroopa Komisjoni dokumentide alusel panavaril tekkis rasedusest sepsis ning ta sattus neile mingil põhjusel küll vaid 2417 allkirja. See haiglasse. Talle ei tehtud aborti just nimelt reli- tähendab, et Eestile seatud kvoot 4500 allkirja jäi gioossetel põhjendustel. Õigeaegne abort oleks usklikel saavutamata ning seitsme vajaliku häälte päästnud naise elu. „Hiljuti leidis aset ka juhtum, hulgaga riigi sekka ei pääsetud. Hoolimata Eesti kus üks teine naine sattus raseduse ajal ajusurma kristlaste väikesest panusest allkirjapotti oli aga ja ta sunniti rasedust lõpuni kandma hoolimata tegemist Euroopa Liidu ajaloo teise ja siiani suusellest, et terve tema pere oli selle vastu. See on rima allkirjade hulga kogunud rahvainitsiatiiviga, lihtsalt kohutav!“ ütleb Moira. mida ühendus oli kohustatud arutlusse võtma. Nii nagu Poola ja Malta on ka Iirimaa katoliik- Seega nii hämmastav kui see ka pole, kirjutas lik maa ning religioossetest väärtustest lähtuvate niivõrd palju Euroopa inimesi alla ideele, et kogu seaduste säilitamiseks riigis korraldab kiriku kihu- Euroopa Liidus ja ka arenguabina keelustataks tusorganisatsioon Iona Instituut igal aastal seal nn „embrüo hävitamine“ ja selle rahastamine ning „elu väärtustavaid“ meeleavaldusi. Maltal sama samuti embrüonaalsete tüvirakkude uuringud eesmärgiga tegutseva organisatsiooni nimi on Elu teaduslikel eesmärkidel. kingitus (Gift of Life). Kuid mida nende nõudmised siis õigupoolest ikkagi tähendavad? Sellest saab hea ülevaate portaalist abort.ee, mis on ka märksõna „abort“ VARRO VOOGLAIU sisestamisel Google’i eestikeelsesse otsingusse „ELUKULTUURI“ IMPORT esimene vaste. Paraku klikivad just sellele lingile EESTISSE väga paljud noored Eesti naised, kes hakkavad Selliste katoliiklike lobitöö-organisatsioonide soovimatust rasedusest teada saades internetist nõudmisi naiste reproduktiivsete õiguste üle on abordi kohta informatsiooni otsima. Tegemist on Eestisse importinud ka Varro Vooglaiu eestvedami- aga MTÜ Miikaeli Ühenduse hallatava abordivassel tegutsev sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni tase portaaliga, mille loojate seas on ka Varro VoogKaitseks, mille tegemistest ja seisukohtadest saab laid. See MTÜ on Vanalinna Hariduskolleegiumi lugeda näiteks portaalist objektiiv.ee. laste vanemate asutatud „hariduslik, kultuuriline SAPTKi eestkõneleja Varro Vooglaid on oma ja hoolekandeorganisatsioon“, mille eriprojekt portaalis ilmunud mõttemõlgutuses, mis avaldati Elukultuuri Instituut sai 2008. aastal abort.ee looka Vikerraadio päevakommentaaris, kahtluse alla miseks riigilt Hasartmängumaksu Nõukogu kaudu seadnud lausa Eesti õigusriigiks olemise, sest toetust 203 050 krooni. „valitsus rahastab igal aastal tuhandete sündimata Uudisteportaal Delfi ütles selle peale oma juhtlaste tapmist – ka selliste abortide näol, milleks kirjas otsesõnu välja, et riik peab „äärmuslikult“, puudub igasugune meditsiiniline põhjendatus – „usufanatistlikult“ ja „ajupesu tegevalt“ ettevõtmi-

sugu: N

77 Varro Vooglaiu ja portaalis abort.ee esitletud maailmapildi järgi toimivad nn surmakultuuri ühtede peamiste agentide ehk „embrüot hävitavate abortiividena“ ka tavapärased rasestumisvastased vahendid.

selt raha tagasi küsima, sest „on ennekuulmatu, et riigi raha on kasutatud veebikülje loomiseks, mis mõistab hukka pillide ja spiraali kasutamise raseduse vältimiseks“. Internetilehel avaldatud „abordiinfo“ kohta tegid kohe väga teravat kriitikat ka Eesti Naisteühenduste Ümarlaud ja teadust populariseeriva portaali skeptik.ee autor Martin Vällik, kes sai selle peale muide ka kohtuähvarduse, kui seadis kahtluse alla portaalis kasutatud fotode autentsuse. Abort.ee näitlikustab erinevaid raseduse faase väga õõvastavate ja veriste lootepiltidega, mis on osa Katarzyna viidatud strateegiast käsitleda aborti kui julma mõrva. Ja täpselt neidsamu, USA abordivastaselt organisatsioonilt CBR saadud pilte, mida kasutab oma kodulehel Poola liikumine Fond Pro – Õigus Elule, saab vaadata ka meie omaenda abordivastaselt lehelt abort.ee. See on siiski väga irooniline, et kui SAPTK nimetab inimõiguste eest võitlejaid „globalistideks“ ja George Sorose käsilasteks, kopeerib „elukultuuri“ liikumine ise oma ideid ja materjale maailma katoliiklik-konservatiivsetelt ühendustelt! Varro Vooglaiu ja portaalis abort.ee esitletud maailmapildi järgi toimivad nn surmakultuuri ühtede peamiste agentide ehk „embrüot hävitavate abortiividena“ ka tavapärased rasestumisvastased vahendid, nagu näiteks kombineeritud pillid, minipillid, plaastrid, rõngas, spiraal. Meditsiiniliselt on see muidugi nonsenss, sest kontratseptiivid justnimelt aitavadki vältida rasestumist, takistades munaraku eraldumist, viljastumist või embrüo kinnitumist emakaseinale. Abordivastaste kampaaniameistrite nõudmisest võib niisiis välja

lugeda selle, et juba kontratseptiivide kasutamine on „lapsetapp“, millele tuginedes leiavad Vooglaid ja tema mõttekaaslased, et Euroopa Liit ei peaks kriminaliseerima mitte ainult abordi, vaid ka rasestumisvastased vahendid. SAPTK ei ole ainus religioosne kollektiiv, mis sooviks naiste reproduktiivseid õigusi õgvendada. Eesti Kirikute Nõukogu, mis koondab enda alla enamiku Eestis tegutsevatest religioossetest ühendustest, soovis 2000ndate aastate alul õiguskantslerile saadetud avalduses tunnistada abordi põhiseadusevastaseks. See idee saadeti toona muidugi kuu peale. Nüüd on kirikuinimesed leidnud omale aga uue väljundi – nimelt on nende egiidi all loodud sihtasutus Väärtustades Elu, mille peamine väljund on naiste raseduskriisi nõustamine ja nõustajate koolitamine üle Eesti. Nende tegevustest saab lugeda leheküljelt rasedus.ee. Sääraste usuühenduste poliitilise lobitöö suhtes tasub valvas olla juba seetõttu, et nende ideid viib ellu eelmistel parlamendivalimistel riigikokku pääsenud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, mille poliitilises programmis seisab idee „Me ei poolda aborti“. Hoolimata sellest, et EKRE fraktsiooni seitse meest on teemat üritanud jutuks võtta kaToompea suures saalis, on see siiani õnneks kiiresti teiste poliitikute poolt tasalülitatud. Ent mujal ei ole nii hästi läinud. Paraku näitab Poola valitsuse katse aborti teinud naisi ja arste vangi panna ilmekalt seda, kuidas ülikonservatiivne religioosne maailmavaade võib ka kaasaegses Euroopas muuta naise keha poliitiliseks võitlusväljaks, mille üle tuleb haarata võim. :N

Võitlus naise keha pärast – abort kui poliitiline atribuut


78

79

INGELDRIN AUGI JULGUS ELADA Tekst: Mari-Liis Lill, fotod: Iris Kivisalu

Ma mäletan, et sain Ingeldriniga tuttavaks umbes seitse aastat tagasi, kui tal oli parasjagu pooleli Pärispea küla 750. aasta juubeli korraldamine, ja kui Ingeldrin juba pidu korraldab, siis nii, et see meelde jääb – koos näitemängu, tantsu, laulu ja jutuvestmisega hommikutundideni. Selle kõige kõrvalt sai ta sujuvalt emaks. Ja oli mitte just väga ammu saanud kahekümneseks. See kõik jäi mulle meelde. See jäi mulle meelde imetleva küsimusena – kuidas ta seda kõike teeb? sugu: N

Artikli nimi


80 Sa töötad praegu Anija valla. valitsuses, samal ajal oled Pärispea külavanem, juhid Lahemaa rannakülade mälumaastike projekti, oled seltsimajas ja merepääste seltsis vabatahtlik ja suvel kolisid oma hubasest kodust välja hoopis askeetlikumatesse tingimustesse, et kodu võõrastele inimestele välja rentida. Kuidas sa seda kõike jõuad? Sa unustasid tegelikult tähtsaima – olen ema oma kolmele lapsele, kellest üks alustas sügisel kooliteed ja teised on veel lasteaias. Ega alati ei jõuagi! Mul on ikka iga päev toimetusi, mida – olgem ausad – homse varna lükkan. Kui varem tegin seda väga raske südamega ja tundsin end kole halvasti, kui midagi planeeritud ajal tegemata jäi, siis nüüd olen järjest enam endaga rahu sõlminud ja annan aru, et kõike ei peagi jõudma. Tuleb teha tähtsuse järjekorras, tasapisi. Ja üks mis kindel, vastu tahtmist teha ei tasu, eriti veel seda vabatahtlikku tööd, siis on suur oht, et ei tule hästi välja. Pean tunnistama, et hetkel jääbki vabatahtlik toimetamine kogukonnamajas tagaplaanile ja põhitöö võtab suurema aja. Ka pere jaoks olen nüüd püüdnud hakata aega teadlikult planeerima, nädalavahetusi enam nii kergelt ühiskondliku tegevuse jaoks ära ei planeeri kui varem.

Oled Anija valla arendusjuht. Mida see täpselt tähendab? Minu töö on veidi nagu Hunt Kriimsilma seitse ametit. Ma koordineerin kõiksugu valla arenguga seotud tegevusi, nõustan projektitaotluste koostamist ja koostan ka ise, korraldan koostööd piirkonnas tegutsevate vabaühenduste, kogukondade ja ettevõtjatega, koordineerin uusarenduste meelitamist valda ning hoolitsen kommunikatsioonivaldkonna eest. Selle töö

81 suur väärtus on, et saan oma töökohustused suures osa ise endale luua.

Miks sulle see töö meeldib? Kui riigi tasandil on poliitikas protsessid väga aeglased ning auditoorium, kelle suhtes muutuseid ellu viid, suures osas anonüümne, siis kohalikus omavalitsuses töötades näen, et muutuseid on võimalik läbi viia kiiremini ja ka tagasisidet saab vahetult – see meeldibki!

Mida Pärispea Vabatahtlike Päästeselts teeb? Kõige suurem eesmärk on turvalisuse tõstmine, olgu see siis merel päästjana või ennetustööd tehes. Elades kalurikülas, on oluline, et kogukond oskaks näiteks uppumisohu tekkides õigesti esmaabi anda. Kõige parem, kui seda ohtu tänu õigele käitumisele üldse ei tekikski.

Kui palju vabatahtlike merepäästjate hulgas naisi on? Kaheksateistkümnest vabatahtlikust on meil naisi viis, ma arvan, et selle valdkonna kohta päris palju. Tegelikult on kogu Eestis vabatahtliku pääste juures väga palju ja väga tublisid naisi – nii tuletõrjujaid, merepäästjaid kui ka otsingugruppide liikmeid.

Sul on kolm last. Kas sa oled vahel tundnud ka kurikuulsat „emadussüüd”, et mul ei ole oma laste jaoks piisavalt aega vms? Oh, ikka olen tundnud! Ma olen märganud, et minu lastel on juba päris esimestest eluaastatest selged mõned minu tööalasesse käibesse kuuluvad sõnad, nagu „koosolek”,„aruanne” ja „komisjon”. Ja eks need pole vaid tühjad sõnad, vaid sisu ja ajaga täidetud tegevused, milles osaletud, mida korraldatud ja õhtutundidelgi abikaasaga köögilaua taga arutatud. Mu vanimal lapsel on üks lause, mida ta mulle kindlas sõnastuses ütleb: „Ema, vabasta end ka natuke (kodu)

sugu: N

Artikli nimi


82 tööst!”. Vastavalt olukorrale kas teen siis tõesti mõnd nn kodutööd või olen haige lapse pärast jäänud kodukontorisse. See lause annab märku, et on vaja korraks paus teha ja oma tähelepanu lapsele pühendada – töötab alati!

Kas teie perel on ka mingi lugu, mida selles kontekstis tagantjärgi juba naljaga pooleks räägitakse? Me abikaasaga meenutame nüüd juba naljaga lugu, kuidas alles hakkasime Pärispea seltsimaja renoveerima, see oli 2009. aastal, kui ootasime pere esimest last. Valmistasin suure rasedakõhuga viimasel ööl enne taotluste esitamise tähtaega ette veel projekti dokumente, kell oli vist viis hommikul, kui lõpetasime paberipakkide väljaprintimise. Tol ajal pidi taotlused viima paberkandjal ja kolmes eksemplaris, iga dokumendimapp oli umbes seitse sentimeetrit paks, printimine võttis koduse tindiprinteriga aega terve igaviku! Ma ei saa küll täna aru, kust see energia tookord sai võetud. Aga noh, ära tegime! Kui seltsimaja oli 2008. aastal veel vana ja amortiseerunud hoone, kus polnud sees isegi vett, siis nüüd on ta üks parimaid näiteid, kuidas euroraha õigesti kasutada, ja mis veelgi olulisem – maja on täidetud rahvaga.

Kuidas oma lapsed hoitud saad? Kui minu lastel ei oleks toredaid tädisid ja vanavanemaid, siis oleks ikka väga paljud algatused meil tegemata jäänud. Seega – pere, selle kõige laiemas tähenduses, on olnud väga suureks abiks!

Kas Eesti seadusandlus on tööja pereelu ühitamise asjus hästi korraldatud? Ma arvan, et Eesti seadusandlus pigem toetab töö- ja pereelu ühitamist. Meil on võimalik lapsega vanemahüvitist saades poolteist aastat rahumeeli kodus olla, on võimalik isadel lapsega koju jääda.

83 Kuna lasteaedade töö korraldamist reguleerib suures osas omavalitsuste tasand, siis see on jälle piirkonniti väga erinev. Minu laste kodulasteaias Loksal on näiteks selline absurdne olukord, et lasteaed ei ole nii kaua päeval lahti, et lapsevanemal oleks võimalik käia meie tõmbekeskusesTallinnas tööl ning teha seal 8-tunnine tööpäev, isegi mitte autot kasutades, rääkimata ühistranspordiga liikumisest – ega see päris normaalne olukord ei ole.

Kas sa oled vahel tundnud, et see, et sa oled naine, muudab inimeste suhtumist sellesse, mida sa teed? Pigem on juhtunud seda harva, aga ma ei saa öelda, et neid olukordi pole. Kuna ma jagan autodest vist rohkem kui „keskmine eesti naine” ja nii mõnigi meesterahvas, siis jah, see on valmistanud üllatusi küll. Või kui mul on mõne hoone renoveerimist puudutaval arutelul „naise kohta” liialt spetsiifilised küsimused. Õnneks pole pahaks pandud, kui tunnistan, et pole elus ühtegi kudumit suutnud ise valmis teha. Pigem oleksin koolis puutöö valinud, aga seal võisid ju vaid poisid käia millegipärast.

Kas sa kooliajal ettepanekut ei teinud, et tahaks puutöötundi minna? Ega vist hakanud igaks juhuks tegema, ma olin koolis üldse selline … silmapaistev. Oma lühikese soengu ja ninarõnga ja julge ütlemisega. Need paistsid kahjuks õpetajatele rohkem silma kui algatusvõime, ettevõtlikkus ja meeskonnatöö oskus. Oleks veel selle puutööettepanekuga ka lagedale tulnud, oh jummel!

Kuidas teie peres tööjaotus on? Kas on meeste- ja naistetööd? Jah, need on küll väga selgelt jaotatud – mees teeb süüa! (Naerab.) No ilma naljata, Asko oskab ikka minust paremini süüa teha, ta senimaani õpetab mulle mingeid nippe, mida tema

sugu: N

Ma ei kavatse oma lastele kunagi öelda, et pole mõtet midagi üritada, see niikuinii ei õnnestu või nende unistus on liiga suur.

ema-isa on nähtavasti köögis edasi andnud, kui abikaasa väikese poisina köögis toidu valmimist ootas. Näiteks et maitserohelise peaks raputama supi peale vahetult enne sööma hakkamist, mitte suppi keetes, sest viimasel juhul rikneb supp ruttu ära. Mingid asjad ikka on jaotatud, mina pesen pesu näiteks. Mitte et mees ei oskaks nüüd masinat käima panna, aga lihtsalt nii on kujunenud.

Kui palju sa lased ennast mõjutada naisteajakirjade iluideaalidest? Pean tõdema, et naisteajakirju ei satu sirvima. Oota, me hetkel samas teeme ühte sellist?! Ütleme nii, et artikkel „Kümme uut seksinippi” jääb lugemata ja „Seitse ilutoodet, mida lihtsalt pead omama” jäävad ostmata. Enesekindlus riietumises ja ka suhetes on miski, mis minu enda seest tuleb, ma ei pea nippe lugema mõne moeblogija kodukalt või ajakirja suhteveerust. Meigile kulutan ülimalt vähe ja oma pluss-suuruse üle just ülemäära pead ei vaeva!

Miks sulle meeldib maal elada? Sest ma võin lapsed rahumeeli üle ukse õue lükata ega pea muretsema, et mõni hooletu liikleja või halbade kavatsustega inimene nende teele satub. Ka selle tõttu, et ma saan kolme minutiga suvel koduukselt liivaranda ning võin õhtusöögi sirmikud korjata oma koduaiast lahkumata.

Mis Pärispea külas praegu teoksil on? Millised ühe külavanema tööülesanded on? Arvan, et need tööülesanded loob iga külavanem endale suuresti ise. Kui vaja, siis ma esindan külaelanike huve, lahendan mõnda muret alates sellest, et postkasti sajab vihmavesi sisse või bussisõidu graafikut oleks vaja muuta. See külavanema roll on tunnetuslik – kui sa näed vajadust midagi algatada või reageerida, siis tuleb seda teha oma kogukonna heaks. Praegu näen külas rõõmuga seda, et noored pöörduvad tagasi oma lapsepõlvekoju, et on palju lapsi ja kasvab uus põlvkond noori, kes tahavad kogukonnale midagi pakkuda.

Te kasvatate perega Šoti mägiveiseid ja sellest suvest ka kanu. Miks otsustasite loomapidajaks hakata? Me oleme ikka pigem sellised hobi korras loomapidajad, sest veiseid on vähe. Eks igaühel on oma hobi, mõni mängib golfi, mõni peab väikest veisekarja. Algul oli see puht praktiline kaalutlus, et ei näinud koduaiast merd ja laisa loomuga inimesena ei viitsinud käsitööna ka võsa võtta ja karjamaad alati traktoriga niita. Nüüd näen selles väärtust, et lapsed õpivad loomadega koos olema ja elama. Mõistavad, kust tuleb liha, et talupidamisega kaasnevad kohustused ja et on võimalik kogu õhtusöök endale ise kasvatada.

Ingeldrin Augi julgus elada


84

85 Enesekindlus on miski, mis minu enda seest tuleb, ma ei pea nippe lugema mõne moeblogija kodukalt või ajakirja suhteveerust.

Sul on kolm eri vanuses tütart. Mida sa neile õpetad, et siin maailmas naisena paremini hakkama saada? Julgust kindlasti! Ma ei kavatse oma lastele kunagi öelda, et pole mõtet midagi üritada, see niikuinii ei õnnestu, on liialt keerukas neile või nende unistus on liiga suur. Ja et ise tuleb asju läbi katsetada!

Mida teha, et vältida stereotüüpseid soorolle? Eks avatud meelega rohkem ringi liikuda.

Millest sa unistad? Selle jaoks võib küll veidi vara olla, aga ma unistan õnnelikust vanaduspõlvest abikaasaga koos toredate lastelaste, hea tervise ja elujärjega, kus iga senti ei peaks veeretama. Kui mõnda eakat väliseestlast näen, siis sageli pean tõdema, et

sugu: N

nad on tervemad, rõõmsamad, erksamad kui nende eakaaslased Eestis – ise tahaks ka selline olla!Tean, et selle saavutamiseks ma pensionile loota ei saa. Kolm sammast on mul olemas – mu lapsed. Eesmärk on, et õnnestub mõnest tegevusest üks tugev sammas veel juurde tekitada. Nelja jalaga tool on ikka kindlam!

Su jutust kumasid sageli läbi sõnad „meie” ja „abikaasa”. Vahel öeldakse, et naine ei saa olla täielik ilma meheta. Mis sa sellest arvad? Ma saan sellele vastata vaid enda praeguste teadmiste valguses ja hetkel ma ütlen, et pole selles kindel, et saab. Või tegelikult – ma arvan, et igaühel peaks olema keegi hingesugulane, see ei pea olema tingimata vastassoost. Mulle tundub, et kui inimene jääb eluteel pikalt üksi, ilma pereta, siis midagi jääb temas avanemata. :N

Ingeldrin Augi julgus elada


86 VÄIKE JUHIS RIIETE OSTMISEKS Tekst: Maria-Lee Liivak, foto: mudjeans.ee???

Tänapäeval on ühe riideeseme kasutusaeg selle elus kõige lühem faas üldse – sellele eelnevad ja järgnevad tohutult pikad protsessid. Kuidas rõivaste tarbimisega keskkonnale kõige vähem kahju tekitada? sugu: N

87 Mitte eetiliselt toodetud riided ei ole kallid, vaid vastupidi: ebaeetiliselt toodetud rõivad on liiga odavad. Reet Aus Miks on nii, et näiteks kaks korda sama kleidiga peole ilmumine toob kaasa halvakspanutormi meedias või miks narritakse last, kes kannab vanema õe-venna riideid? Mida õieti saab järeldada inimese kohta selle järgi, millised ta rõivad on, ja mida tähendab ning mille arvelt sünnib riietega väljendatav iseloomu unikaalsus? Miks on nii ahvatlev osta mõne kiirmoeketi allahindluselt kilekottide kaupa odavaid riideid, mis õige varsti ei kõlba enam kanda? Kuuldavasti ei malda osa inimesi enam oma riideid pestagi, vaid tellivad Hiinast hoopis uued. „Mitte eetiliselt toodetud riided ei ole kallid, vaid vastupidi: ebaeetiliselt toodetud rõivad on liiga odavad ja peaksid olema tunduvalt kallimad,“ väidab Reet Aus ning nendib: „Üks, mis on meie koolides praegu täiesti puudu ja peaks olema hariduse elementaarne osa, on keskkonnaõpe, jätkusuutlikkusõpe, et me tajuks, millest ja kuidas on tehtud need asjad, mida me kasutame, ja mis neist saab, kui me neid enam ei kasuta – arvutid, telefonid, riided. Kasutusaeg on tänapäeval kõige lühem faas asja elus üldse – sellele eelnevad ja järgnevad tohutult pikad protsessid.“ Lisaks moedisainerile, teatrikunstnikule ja ettevõtjale Reet Ausile, kelle looming põhineb väärtustaval taaskasutusel, jagas juhtnööre riiete ostmise ja hoolduse osas Helen Puistaja, kes on detsembrisTartu Aparaaditehases avatava aeglase moe butiigi Slow ellutoomise taga (vt infot www. slow.ee). Samuti on siinse lühijuhendi aluseks võetud Merle Raaliste 2015. aastal kirjutatud Tallinna tehnikakõrgkooli rõiva- ja tekstiiliteaduskonna diplomitöö „Jätkusuutlik rõivas: Eesti tarbijate keskkonnateadlikkus ning käitumine rõivaesemete soetamisel“, mis annab teemasse tänuväärselt põhjaliku ja tasakaalustatud vaate.

Kanna võimalikult kaua, eelista uuele kasutatut ning masstoodangule individuaaltööd • Ütlematagi selge: kõige parem keskkonnale ning ühtlasi ka kõige soodsam on hoida juba valmistatud riideid võimalikult kaua kasutuses ning juurde soetades eelistada teise ringi riideid. Samas tasub neidki ostes silmas pidada kvaliteeti, et riided pärast paari kasutuskorda siiski põletisse ei lendaks. Kasutatud riided on tavaliselt ka vähem toksilised, kuivõrd neid on eeldatavasti juba mitmeid kordi läbi pestud. Pärast ostmist ja enne kandmist tuleks neid aga siiski veel pesta, sest mitmetes poodides seda enne müügile panemist ei tehta. • Võimaluse korral on alati hea variant oma vanad riided, mille kangas veel kannataks, lasta mõnel kohalikul disaineril või õmblejal üle vaadata ja neist midagi uut disainida ning ümber õmmelda. Üht-teist saab ka ise oma riiete värskendamiseks ära teha. • Kuigi enamik kohalike moedisainerite kasutatavatest kangastest on siiski tundmatut päritolu, on spetsiaalselt endale õmmelda lastud riietel mitmeid eeliseid – lisaks sellele, et riided peaksid istuma hästi ning neile kehtib mõningane garantii (saab lasta samal tegijal vajadusel ümber teha), ei pärine need ka kohutavalt alamakstud tööjõult halbade töötingimustega vabrikutest kaugetel maadel. Materjalivalik Uute riiete puhul peaks silmas pidama materjali – neid on nii naturaalseid kui ka keemilisi. Naturaalsed kiud jagunevad taimseteks ja loomseteks. • Kui osta puuvilla, siis pigem võiks see olla orgaaniline (kasvatatud keemiliste pestitsiidide ja väetisteta, geneetiliselt muundamata

Väike juhis riiete ostmiseks


88 taimedest, arvestades farmerite huvidega), ent isegi sel juhul kulub selle tootmiseks väga palju magevett, mistõttu see ei ole tingimata parim variant. Puuvill on levinud peamiselt sellepärast, et see kasvab piirkondades, kus on odav tööjõud, ütleb Aus. • Tunduvalt säästvamad materjalid on näiteks kanep, lina ja bambus (mitte bambusviskoos!) – lisaks sellele, et kasvamiseks tarvitavad nad vähem ressursse, on neil ka pikk kiud, mistõttu materjal on vastupidavam. Samuti ka mitmekülgne džuut ehk jute, mis võib olenevalt töötlusest sarnaneda nii siidi, villa kui ka puuvillaga. • Naturaalsed loomsed kiud on näiteks vill ja siid. Orgaaniline vill tähendab seda, et on kinni peetud kariloomade kasvatuskriteeriumitest ning villakiu töötlemisstandarditest. • Metsikut siidi toodetakse siidiusside kookonitest, keda kasvatatakse metsas, kus on kindlustatud ligipääs toidule ning ei kasutata ühtki mürgist ainet. Siidiusside kookonid kogutakse pärast seda, kui siidiliblikad on loomulikul teel kookonist väljunud. Metsiku siidi kiud on lühemad ning kvaliteet pisut madalam. • Naha töötlemine on sedavõrd mürgine, et isegi kui kõrvale jätta naha päritolu, pole see kuigi jätkusuutlik valik. Keemilised kiud jagunevad omakorda tehiskiuks ja sünteetiliseks kiuks. • Sünteetilised kiud, nt polüester ja polüamiid (nailon, kapron), ka Lycra® (elastaan, spandex) on valmistatud naftast ning seega väga jätkusuutmatud. Ümbertöödeldud kiu puhul on eeliseks see, et kasutatakse olemasolevaid jäätmeid. Näiteks saab teha ja tehaksegi plastprügist erinevaid polüesterkangaid, ka fliisi. • Tehiskiududeks on näiteks bambusviskoos ning tselluloosist viskoos (rayon), mis on keskkonnale pisut paremad, ent nende tootmise protsess on siiski väga mürgine. Uuemad tehiskiud, mida tasuks märgata: • TENCEL® ehk lyocell, mis on sarnaselt viskoosiga samuti valmistatud tselluloosist, ent jätkusuutlikumal, vähem mürgisel moel. See on täielikult biolagundatav, ent tootmine on väga energiakulukas.

• Piñatex™ on nahasarnane materjal, mis on tehtud söömiseks kasvatatud ananasside lehtedest ning selle tootmisel arvestatakse inim- ja tööõigustest kinnipidamisega. • Polüpiimhape ehk polülaktiid, PLA, on täielikult tuletatud taastuvatest ressurssidest, peamiselt maisist. Polüpiimhappekiudu valmistatakse taastuvatest põllukultuuridest ning see on kompostitav (kindla temperatuuri ja niiskuse hulgaga). Lisaks kulub tema tootmiseks vähem energiat ja tekib vähem heiteid. Selle materjali omadused on üsna sarnased polüestri omadustega, kuid ta on vähem vastupidav temperatuurile, mistõttu on ta mõnel juhul ebasobiv. Järeltöötlus Iseenese, oma laste ja lähedaste tervist silmas pidades oleks kasulik eelistada riideid, mille järeltöötlus on minimaalne. Kui värvitud on toorkangas enne õmblemist, on see igas mõttes ohutum kui valmisriiete värvimine ja töötlemine. • Kõige halvem on teksadele tehtav järeltöötlus: laigutamised, pleegitamised, kivipesu jms. Eelistada tasuks teksaseid, millel õmbluste vahel, kui neid kergelt lahti keerata, ei ole värvimuutust (st värvitud on toorkangast enne õmblemist). Teksakangas on alati tumesinine. Kõik heledam on hapete jms-ga töödeldud. • Eelistada võiks ilma prindita riideid, sest valdavalt kasutatakse vähemalt mingil määral kantserogeenseid värve; kindlasti on ohtlik kummisarnane värvikate riietel. Tavaliselt võib eeldada, et massitootmises kasutatakse odavamaid, mürgisemaid värve ja kemikaale, nt taimsed värvid on suures mahus kasutamiseks liiga kallid. Aluspesu ja magamisriided võiksid kindlasti olla toodetud orgaanilisest kangast ja olla võimalikult värvimata, töötlemata ja igasuguste printideta. Hooldus • Kui on vähegi võimalik, tasub riietel pesta üksnes määrdunud kohad, mitte kogu rõivas kohe pesumasinasse panna. Samuti ei ole mõtet pesumasinaga pesta, kui trummel on pooltühi. Pesumasinaga pesemise temperatuur võiks olla 30 kraadi – see on parim riietele ja keskkonnale.

sugu: N

89 • Enne pesemist tuleks kinnitada kõik lukud, krõpsud ja nööbid, et need kangaid võimalikult vähe kahjustaksid, ning õrnemaid kangaid ei tasu pesta koos robustsematega, nt teksadega. Taskud tuleb enne pesu tühjendada ning katkised kohad parandada. • Pesuvahendit tuleks panna pigem vähem kui rohkem (liigne pesuvahend teeb riided ebameeldivaks, tuhmiks ja kergemini määrduvaks ning mõjub halvasti ka pesumasinale) ja see ei tohiks sisaldada fosfaate. • Parem oleks mitte kasutada kuivatit ja mitte triikida riideid, mis seda tingimata ei vaja – need kulutavad riideid. • Riidepuud võiksid olla kas puidust või plastikust ning õigesti kujundatud õlakaartega. Traadist riidepuud võivad riideid rikkuda. Mis teha edasi? • Halvim, mis riietega saab pärast tarvitamist juhtuda, on sattuda prügimäele. Osast olmejäätmetest toodetakse jäätmekütust, aga see pole muidugi võrreldav energiaga, mis on riiete tootmiseks kulutatud. • Puhtad ja terved riided ning jalanõud võiks viia riidekonteinerisse (vaata nt Tallinna jäätmekeskuse lehte www. prugi.ee) ja uuskasutuskeskustesse (www.uuskasutus.ee), kuhu kogunenud kraam sorteeritakse müügiks ja ekspordiks, arenguabiks või ümbertöötluseks. See osa asjadest, millega midagi muud ei saa peale hakata, jääb prügiks. • Kohe päris kindlasti ei tohi riideid, eriti jalanõusid ahjus või lõkkes põletada. Ohutute rõivaste valikul on tarbijale abiks ka keskkonna-märgised. • Öko-Tex (OEKO-TEX® Standard 100) reguleerib kemikaalide kasutamist ja ohutust ning sertifikaat väljastatakse ainult juhul, kui kõik nõudmised on täidetud.

• Euroopa Liidu Lilleke on üleeuroopaline sertifikaat, mis annab tunnistust tootest, mille mõju keskkonnale on tootmisprotsessi igas faasis vähendatud. • Bluesign – tekstiilisertifikaat, mis välistab kahjulike ainete kasutamise ning reguleerib keskkonnasõbralikkuse ja ohutuse standardeid, tagades, et lõpptoode on kasutajale ohutu ning jätkusuutlik. • The Global Organic Textile Standard ehk GOTS on maailma juhtiv orgaanilise tekstiili töötlemise standard, mis hõlmab kontrollis nii ökoloogilisi kui ka sotsiaalseid kriteeriume kogu tekstiili tarneahelas. • Fairtrade ehk õiglase kaubanduse märk on eetilisusel põhinev, peamiselt sotsiaalsete aspektidega tegelev rahvusvaheline kokkulepe, mis seisab arengumaade väiketootjate huvide eest. See tagab, et arenguriikide talunikud ja tootjad on saanud oma töö eest õiglast tasu, tootmises ei kasutata orjatööd ega ekspluateerita lapsi ning peetakse kinni töötajate inim- ja tööõigustest ning tootmine on võimalikult keskkonnasõbralik ja säästlik. • Soil Association sümbolit kandvad tooted on valmistatud orgaanilistest kiududest. Saamaks kõrgeimat orgaanilist standardit, peab tooraine sisaldama vähemalt 95% sertifitseeritud orgaanilist kiudu, välja arvatud tarvikud nagu nööbid ja lukud. Eeldusel, et nad ei sisalda mürgiseid ega keelatud aineid, võib ülejäänud 5% kiust olla mitteorgaaniline või sünteetiline, juhul kui piisavalt orgaanilise kiu kättesaadavus on piiratud. Keelatud on GMOd ja GM-puuvill ning kõik sertifitseeritud ettevõtted peavad järgima ÜRO inimõiguste konventsiooni ja Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni põhistandardeid. • Fair Wear Foundation ehk FWF on Euroopas baseeruv algatus, mis püüab parandada töötamistingimusi rõiva- ja tekstiilitööstuses.:N

Väike juhis riiete ostmiseks


90

91

LAPSED JA STEREOTÜÜBID Tekst: Sugu:N toimetus, fotod: Iris Kivisalu

Kui laps sünnib, on ta ennekõike inimene – ja alles seejärel tüdruk või poiss. Kujundlikult öeldes – pungake, kelle tegelik sisu avaldub alles paljude aastate pärast. Ometi teame, mismoodi mõnes kultuuris tüdrukute sündi peljatakse, või vastupidi, kuidas muinasjutukuningas või -kuninganna igatses nii väga tütrekest, samal ajal kui ainult pojad sündisid. Selliste hirmude ja lootuste taga seisavad kultuurilised ning individuaalsed soostereotüübid. sugu: N

Artikli nimi


92 Kolm perekonda jagavad oma kogemusi selle kohta, kuidas soostereotüübid nende koju külla trügivad või siis hoopis kaarega uksest mööda käivad (kuigi sugulased tahaksid näha kasvamas „tõelisi“ mehi ja naisi!).

TÜDRUKU KASVATAMISE LUGU KOLMES VAATUSES Tekst: Katri Eespere Katri on erialalt sotsioloog, kelle uurimisobjektide hulgas on nii söömishäired kui ka seksi ostjad. Ta töötab sotsiaalministeeriumis tervise- ja tööministri nõunikuna, varasemalt olnud ka võrdsuspoliitikate osakonna juht ja soolise vägivalla ekspert. I Esimese lapse ootus on ideaalne aeg kuhjata end üle teoreetilise teadmisega, kuidas kõik asjad olema hakkavad ja olema peavad. Alates riietest (loomulikult neutraalsetes toonides ja ökoloogilised!), toidust (loomulikult orgaaniline ja mahe, ilma säilitus- ja lisaainete ning valge suhkruta!), kasvatusest (loomulikult sooliselt neutraalne!) ja lõpetades mänguasjadega (mis pagana barbid, ikka puidust kannid!). Väga teadlikult sooritame oste – riided kollasedvalged-rohelised, mitte mingit sinise-roosa-kombinatsiooni. Meie laps ei ole mingi stereotüüpne roosa beebitüdruk!Tõsi, selliseid neutraalseid valikuid kodumaine kaubandus ülemäära ei paku. Ka mänguasjadele läheneme väga teadlikult ja teaduslikult – et oleks kõike (välja arvatud plastmassi ja nõmedalt soostereotüüpseid asju). Sünnib peategelane Katarina. Üsna pea ilmneb, et valged riided võivad küll kaupluses ilusad neutraalsed paista, päriselus on nad kaetud kõikvõimalikes värvitoonides plekkidega. Puidust mänguasjad teevad aga põrandale kukkudes hullu kolinat ja pimedas neile peale astuda on jube valus. Pealegi tassivad sugulased esimesele lapselapsele kokku hunnikute kaupa made-for-girlskraami, mida laps ka häälekalt nõuab. Lootust siiski on, sest lisaks nukkudele, kööginõudele ja barbidele mängib laps ka autode, klotside ja abstraktset mõtlemist ning probleemi-

lahendusoskusi arendavate mänguasjadega. Imeline – olukord soostereotüüpidega on kontrolli all! Ja siis juhtub midagi – laps läheb lasteaeda. Kui te seni arvasite, et teie võimuses on disainida oma laste mõttemaailma ja väärtuseid, siis oodake vaid, kuni nad astuvad üle mõne suure süsteemi ukseläve. Kui juhtumisi lugupeetud pedagoog ei näe maailma nii avaralt ja soostereotüübivabalt, algab teie elus uus etapp. Selle nimi on „Aga õpetaja ütles…". Kolmeaastaselt saabubki totaalne roosafaas. Kõik peab olema roosa, aluspükstest kuni juuksekummideni. Kõik! Stereotüübivaba kasvatust viljeleva lapsevanemana tabab mind täielik läbikukkumise tunne.Tee, mida tahad – ühiskond vormib su lapsest ikka kasti mahtuva produkti. Ainus lohutus on mõte, et ehk läheb see faas hiljemalt 35. eluaastaks üle. Kaheksa-aastaselt on roosa värv aga midagi, millest jälestusväärsemat asja maailmas olemas ei ole. Võib-olla ainult seelikud ja kleidid. Ikka mustad püksid ja nahktagi, tõukeratas ja musta värvi jalanõud.Tõsi, taskuraha eest soetab väike inimene enamasti kõikvõimalikke küünelakke ja huulepulki, et rattaga sõites ja koeraga jalutades stiilne välja näha. Nagu öeldakse – inimeses peab kõik ilus olema. Suureks saades tahab saada modelliks, presidendiks või talupidajaks. II Teise lapse ootus on teistmoodi, sest teoreetilise pagasi täiendamise asemel tuleb lahendada hoopis päriselulisi väljakutseid, mida tol ajal kolmeaastane Katarina igapäevaselt suudab pakkuda. Sünnib teine peategelane – Elisabeth. Titena napi juuksekasvuga laps ei näe vist piisavalt tüdruku moodi välja, mistõttu üsna peatselt saab kinnitust põhimõte – kui sa ei viitsi suhelda võõrastega oma lapse soo teemal, siis riieta oma tüdruklaps roosasse. Vanema õe mõjutusel peab väiksem laps arenema topeltkiirusel, mis tähendab seda, et barbidega mängib ta kaheaastaselt ja roosa printsessi faas jääb üldse vahele. Ikka kohe need mustad püksid ja nahktagi. Nüüd tekib hoopis teistpidi olukord – vanemate lootus korduvkasutada vanema õe riideid lendab korstnasse ning kõik need roosad

sugu: N

93 seelikud, kleidid ja kingakesed võime kohe taaskasutusse viia, kuhi barbisid ja nukukesi takkajärele. Ökoloogiline läbikukkumine! Selle lapse iseloom on kui teras, seda juba ei painuta. Ta teab väga täpselt, mida ta tahab, ja läheb kasvõi läbi seina, et seda saada. Roosa ei sobi („see on mingi plikade värk“), sinine ka mitte („kuule, sinine on poiste värv“). Naela seina löövat ema nähes teeb ta märkuse: „Emme, see on ju meestetöö!“, aga nõusid pesevat isa vaatab vaikiva heakskiiduga. Suureks saades lubab hakata loomaarstiks, meisterdajaks või leiutajaks. Saa sa nüüd aru, kuidas ja kelle mõjutusel ta enda arusaamad vorminud on. III Kokkuvõttes näib mulle, et peavalu roosa värvi ja barbide pärast on olnud üsna mõttetu. Sa ei saa end ühiskonnast eraldada ja elada vaakumis (või no ehk saad, aga mis selle mõte oleks?). Vastupidi, lapsevanemana on su ülesanne aidata lapsel ses keerulises sotsiaalses keskkonnas toime tulla, areneda iseendaks ja olla selle üle uhke. Olen aru saanud, et kõige olulisem on kasvatada oma lastes enesekindlust ja -teadlikkust olla täpselt sellised, nagu nad on. Tegeleda kõigega, mis neile huvi pakub, ning pakkuda neile võimalusi kogeda võimalikult erinevaid asju. Julgustada neid tegema erinevaid valikuid, innustada proovima uusi tegevusi ja soodustada seda, et nad usuksid endasse ning oma võimetesse. No ja mõistagi maast madalast juurutada neis teadmist, et tüdrukud suudavad kõike!

DEBORA on 7-aastane tüdruk, kes läks sel sügisel kooli esimesse klassi.Tal on mõni aasta vanem vend Henri ning ema-isa Mari ja Johannes. Juba väga väiksest peale on Debora väljendanud kategoorilist halvakspanu „tüdrukulike“ asjade suhtes – kleite ja ehteid ei kanna, roosat värvi ei salli. Uurisime tema vanematelt, mis olukordi soostereotüüpidest kõrvalekaldumine laste puhul võib tekitada ja millisena on hakanud paistma last ümbritsev ühiskond. MARI: Kõige rohkem paistab see silma ikkagi riietega seoses – mitte mingil juhul kleite ei kanna

ja kindlasti ei või riided olla roosad, südamega või sätendavad. Kui lasteaias kõik tüdrukud laulavad tüdrukutelaulu, siis võib-olla on ta isegi nõus kaasa laulma, aga välja näeb ikka nagu väike prints nende vahel. Teinekord ka ei ole nõus, sest poisid laulavad piraadilaulu ja tema tahaks ka hoopis nendega laulda. Eriti kui kasvataja teeb etteastele sellise sissejuhatuse, et „me ju kõik teame, et iga tüdruk tahaks oma sisimas olla printsess“ – no seda silmade pööritamist siis! Ma mäletan, et mõnda aega ma ikka püüdsin teda veenda kandma neid ilusaid kleidikesi, mis olid kas kingitud või kellestki jäänud, et äkki ikka ... Aga ei. See oli vist siis neljandal sünnipäeval – no sünnipäeval ta oli nõus, aga näha oli ka, et see talle üldse ei meeldi, ja siis ma loobusin. Ma saan aru küll, et see on minu probleem, et ma tahan neid kleidikesi ja patsikesi ... äkki siis õnnestub järgmise lapsega. JOHANNES: Ta oli ehk kolmene, kolme-poolene, kui need esimesed märgid olid. Ta hakkas ütlema, et ta on poiss ... MARI: Ja tal oli isegi alter ego, väike poiss nimega Robert, kelleks ta end nimetas. Viimasel ajal ei ole seda enam kuulnud. Ja kui vanem vend ütles: „Minu õde,“ siis Debora parandas: „Ei, ei, vend!“ Näiteks ei ole ta kunagi lubanud midagi endale pähe panna – kui keegi ütles, et oi, kui ilusad lokid sul on, siis ei lubanud, tõmbas need kohe sirgeks: „Ei!“ See seostus talle samuti mingi sellise ilus olemisega, mida ta ei tahtnud. Ja siiamaani tahab endale sellist siilisoengut, nagu issil on, sellega pole ma seni suutnud talle vastu tulla. Poisipea on tal olnud küll, aga mitte nii lühikesi juukseid ... Ikka päris väiksest saadik, jah, on ta tahtnud olla pigem sinu moodi – seda ju ei ole, et paneks minu kingi jalga. Võib-olla vahel, kui nad vennaga koos mängivad. Kusjuures, see oli nädal aega, kui ta oli 5aastane, kuskilt tuli üks kellegi väikseks jäänud kleit, siis ta mõtles korra ja pani selle selga ja võttis sahtlist isegi mingid ehted, mis vanaema talle kunagi oli andnud. Nädal aega käis selle ühe ja sama kleidiga ja tal tõesti olid mingid lõksud peas ja kolmed erinevad pärlid ja käevõrud! Aga siis ta loobus ja edasi läks vana rada pidi. Aga ta vähemalt proovis!

Lapsed ja stereotüübid


94

95 Tsitaat?

JOHANNES: See oli päris naljakas, tegelikult oli ju tore jällegi näha teda selles kleidis – ei olnud ju ammu näinud. Minu tütar! No muidu on ju ka tütar, aga lihtsalt selline poistega õues mürav ... Kunagi ma mäletan, et ma ikka ütlesin: „Debora, sa oled ju ikka tüdruk, mitte poiss …“ MARI: Me ei ole nii öelnud. JOHANNES: Mina olen küll. MARI: Mingi periood võib-olla oli, kus ta vaidles vastu. Aga nüüd ... ta ei ütle ju koolis, et ta peab minema poiste riietusruumi või midagi sellist. Ta enam nagu ei võitle selle vastu, kui teda tüdrukuks nimetatakse, aga roosa vastu võitleb endiselt. Samas mängud kodus on küll üldiselt sellised, mida võiks nimetada tüdrukute mängudeks. Kuigi ta teeb mõlemat, kõike ikka. Me vist lihtsalt paneme seda rohkem tähele, kui ta teeb „tüdrukute asju“ ka. Ta tahtis nüüd hakata Henri eeskujul jalgpallis käima ja laskis endale sünnipäevaks kinkida jalgpalli, aga siis ikka ei

sugu: N

viitsinud minna. JOHANNES: Aga ma ei tea, see ei ole vist enam teema minu jaoks või ma ei ole väga pead murdnud selle üle, et kas ta peaks nüüd olema niisugune või teistsugune ... Võib-olla alguses küll ma olin mures. MARI: Sa natuke ikka tahaksid seda naiselikku poolt temas? JOHANNES: Võib-olla jaa, aga see on ikka seotud mingite muude asjadega. Võib-olla see on sellest, et kuna meil on hästi korralik poeg, siis ... tahaks nagu korralikku ... MARI: „Tubli tüdrukut“? JOHANNES: Jah, „tubli tüdrukut“! (naerab) MARI: Kui kellelgi on mingi tubli õpilase kompleks, siis on see pigem Henril, mitte Deboral. Henri kogu aeg muretseb, kuidas ja mis teised arvavad, ja sellepärast mul on hea meel, et Deboral ei ole seda, sest tavaliselt see ohustab ju tüdrukuid rohkem, et mis teised arvavad. Hea meel

Artikli nimi


96 on, et ta on sellise tugeva iseloomuga, mure on pigem Henri pärast, kes on kuidagi allaheitlik. Kui nad omavahel vaidlevad, siis Debora ikka paneb ta paika. Ja väga imelik, meie pole sellist asja küll õpetanud, et „plika“ on sõimusõna, kuidagi nii ta kutsub Henrit. JOHANNES: Ilmselt õues õpitu jääb rohkem külge kui kodus ... MARI: Ja see on natuke kurb ... ma arvasin, et lapsed on hästi tolerantsed, aga lasteaias on ikka mõned öelnud, et sa ei tohi mängu tulla, kui sa ei ole tüdruk – või kui sa ajad seda juttu, et ei ole. Rohkem on tal ikka olnud sõpru tüdrukute seas – lasteaias oli üks parim sõbranna ja nüüd koolis ka on pigem tüdrukutega tekkinud klapp. Aga jah, koolis ka – oli õpetajate päev ja pidi end pidulikult riidesse panema. Deboral olid pidulikud riided, aga mitte kleit. Siis teistel tekkis ikka küsimus, et kas sul on pidulikud riided kotis või mis teema on. Sest pidulik riietus võrdub tüdrukutel ju kleidiga. JOHANNES: Meie oleme harjunud sellega, kes ta on. Alguses küll, kui ta ütles, et ta on poiss, siis me tegime lihtsalt nalja, et aa, sa oled poiss – me mõtlesime, et ta mängib lihtsalt sellist mängu, ja eks seal kindlasti on mänguline element sees, sest ta on väga mänguline laps. Aga süda oli ikkagi kuidagi raske ... MARI: Vahepeal mulle tundus, et ma teen seda muretsevate vanaemade pärast. Sinu emal oli ka mure, et ei tea, mis sellest lapsest saab, aga siis ta luges Sirbist pikalt sel teemal sooidentiteedi kohta igasugu artikleid ja mõtles, et kui ongi nii, siis kui valesti ta on käitunud, miks ta ajab seda kleidi- ja tüdrukujuttu, peaks ennast rohkem jälgima. Kuidagi leppis igasugu variantidega, mis tulevikus võivad olla, ja siis ma ka enam ei muretse nii väga. JOHANNES: Jah, ma mäletan küll oma ema muret. Ja sinu vanaemal, kuna ta on väga veendunud usklik, oli ka mure – ikka püüdis Deboraga sellest juttu teha. Oma lapselapselapsega siis. MARI: Päris koomiline oli, kuidas mu teine vanaema, kes on meile kõigile kogu aeg rääkinud, milline peab olema. Selline mulje jääb, et terve elu peab pühendama sellele, kuidas meeldida poistele – poistele ei meeldi see ja teine, poistele

ei meeldi näiteks suitsetavad tüdrukud – ja kuidas tubli perenaine olla. Ja suvel, kui Debora ei viitsinud lauda katta, siis manitses vanaema: „Kuidas sinust siis tubli perenaine saab?“ Debora muidugi kattis kõrvad ja hakkas karjuma, sest see on tema jaoks veel kõige absurdsem. See tubli perenaise jutt ei mõjunud omal ajal isegi mulle, aga Deborale kohe kindlasti mitte ... JOHANNES: Ja no mingi abielu tema tulevikuplaanidesse kindlasti ei kuulu! MARI: Sellest ta ei taha midagi kuulda. Ta kunagi küsis, et millal mina vanaema olen, ja ma vastasin, et siis, kui teil on lapsed. Sellest ei tahtnud ta ka midagi kuulda, ei taha sellele mõelda ka mitte. JOHANNES: See mure on ilmselt kõige rohkem ikka sellepärast, et kuna me räägime ikkagi veel väljakujunemata isiksusest, siis peamine probleem on ühiskonna, sootsiumi surve, et inimesed vaatavad viltu. Ma mäletan neid pilke lasteaiast, et üks tüdruk on alati pükstega. MARI: Ja siis see tobe mure enda pärast ka, et kõik lapsevanemad mõtlevad: „Endale raatsib kleite osta, aga tütrele ei raatsi. Vaat kus on enda üles löönud!“ Ja just see, kui keegi lasteaias ütleb, et sa ei tohi mängida, kui sa poiss oled – tal on siis kurb ju ja siis olen mina ka kurb. Mulle tundub, et ta on vaadanud, et poiss olla on ägedam ja lihtsam, aga nüüd ta vist saab aru, et tüdrukul on ka need võimalused, ei pea selleks poiss olema, vaid ta on siis lihtsalt teistmoodi tüdruk. JOHANNES: Ja võib-olla see vanema venna eeskuju – et ikka tahad tema moodi olla, sõltumata sellest, kas oled poiss või tüdruk. Või vanema õe moodi. Meil oli tore juhtum ühes pulmas. Seal oli üks laps, alguses arvasime, et ta on poiss, dressipluusi ja pükstega – pärast selgus, et ta on tüdruk, aga ta väga varjas seda, ei tahtnud oma nime ka öelda. Paar aastat Deborast vanem.Tal oli sama mudel, et temal oli ka natuke vanem vend, suur mõjutaja. Ja nad leidsid muidugi kohe suurepärase klapi ja hakkasid kõik omavahel mängima, kohe sõbrunesid. MARI: Tänapäeval ma panen rohkem tähele, kui palju seda survet tegelikult on. Varem ma poleks seda märganud. Kas või see, et ongi võimatu leida tüdrukuriideid, mis ei oleks roosad. Poiste-

sugu: N

97 riided on natuke liiga laiad või ei sobi, aga tüdrukute osakonnas on kõik roosa ja sätendav – isegi mulle ei meeldi. Või see kasvataja, kes arvab, et kõik tüdrukud tahavad olla printsessid. Ja miks see ikka veel nii on, et tüdrukutel on koolis kodundus ja poistel puutöö? Õppealajuhataja argument on muidugi see, et on võimalus valida, aga kui sa oled ainus poiss, kes tahab käsitööd või kodundust valida, siis sa ju ei tee seda. Peaks olema nii, et klass soost olenemata pooleks ja pool aastat teed üht, pool aastat teist. Mina õppisin 90ndate algul Soomes ja mulle kangesti meeldis puutöö. JOHANNES: Seda küll, ma kirjutan sellele kahe käega alla, et sa märkad seda palju rohkem. Alustades kõikidest nendest lausetest, et „poisid ikka teevad“ või „tüdrukud küll nii ei tee“. Ma olen palju mõelnud sellele, ma tegin endale kunagi lapsena – no ma olin alla kümnene – nuku ja mängisin sellega, ja mingi kaisuloom oli mul ka, aga samas oli ikkagi see tunne, et poistel ju selliseid asju ei ole. Ja tegelikult mul oli väga tore niimoodi mängida, aga ma tegin seda pigem üksinda ja salaja. Kui sa autodega mängid, siis on okei kellegagi koos mängida, aga nukkudega – what the hell! MARI: Ma olen mõelnud, kas me teeme seda sellepärast, et Henri on poiss ja Debora tüdruk, või siis lihtsalt nende iseloomude ja annete erinevuse tõttu – kui tundub, et Henril pea lõikab matemaatikas, siis me püüame teda selles suunas juhtida, ja kui tal kunstiõpetuses on järjest viied, siis me seda nagu ei pane tähele. Või on see minu enda kompleks, et peres on kõik humanitaarid ja võiks olla, et keegi nüüd läheb reaalainete peale, ja võib-olla on Deboral ka seda geeni, aga ma nagu ei vaata selle pilguga. (Mari vajub mõttesse.) Aga päris samamoodi ta ikka ei ole, talle meeldib esineda hoopis. JOHANNES: See oli nii tore, kui Mari ütles, et tahaks veel lapsi saada, et näha, mis variante veel on. MARI: Võiks arvata, et uudishimu rahuldub, kui saad ühe poja ja ühe tütre, aga tegelikult on ju nii palju variante veel – vahel on tõesti tunne, et tahaks veel lapsi saada selleks, et näha, mis võimalused siis veel on!

LUUKAS (7 a) läks samuti sel sügisel ühes Eesti suvituslinnas kooli, aga tema ema Helen meenutab mõne aasta tagust aega, mil kardeti, et sellest poisist ei saa küll „tõelist meest” ... HELEN: Meie 2-aastane poeg soovis väga endale roosat nukukäru. Iga kord, kui juhtusime Maxima poodi, kus on pikad mänguasjaletid, soovis ta just seda roosat nukukäru. Pean tunnistama, et kui läksin jõuludeks seda nukukäru ostma, siis käis küll korraks peast läbi mõte, et ei tea, mis teised sellest asjast arvavad, kui meie tõelisele poisslapsele sellise ilusa roosa nukukäru kingime. Aga ostetud ta sai ja rõõmu oli kärust väga palju, sest sinna sisse mahtusid kõik tema armsad karukesed ja pehmed mänguasjad. Kui jõuluvana kingi üle andis, siis nii mõnedki meessoost sugulased tegid märkuse, et keda teie siin nüüd kasvatate? Sama oli reaktsioon ka sõpradel, kes meid külastasid. Kui poeg sai kolmeseks ja oli aeg oma jõulusoovid jõuluvanale teele panna, siis kirjutas ta paberile merineitsi-barbi, kelle saba sai vilkuma panna. Soov tuli arvatavasti reklaamist, mis just samal hetkel telekas jooksis. Kuna emana olen väga tolerantne ja minule see soov imelik ei tundunud, siis saigi ostetud see barbi. Laps oli õnnelik ja võttis selle pidevalt vanni kaasa. Reaktsioon meessoost sõprade ja tuttavate poolt oli jällegi sama: kas järgmisena panete talle roosad sukkpüksid jalga ja teete patsid pähe? See tekitas minus alati vastureaktsiooni ja ma vastasin neile, et minul ei oleks selle vastu midagi, kui mu armas poeg ka oleks teise orientatsiooniga. Jahmunud meestuttavad püüdsid veel olukorda pehmendada, et äkki talle lihtsalt meeldivad need naisekeha kumerused, mida barbile on korralikult antud, nii et ehk on ikka „tõeline mees“ ... Mu pojal on olnud lemmikmänguasjaks nii autorada kui ka nukukäru, ma ei pea temast kasvatama „tõelist meest“, vaid head inimest.:N Laste huvide kaitsmise eesmärgil on artiklis esinevad nimed muudetud.

Lapsed ja stereotüübid


99

Tüdruk olla on parem kui poiss, sest: neid koheldakse kui õrnemat sugu; saad uksest sisse minna ennem ja muid häid külgi on veel; oled kaitstud vägivalla eest normaalsete vastassoo esindajate poolt; sinu eest muretsetakse rohkem; sinu eest hoolitsetakse rohkem; siis koheldakse teistmoodi; nii kiidetakse rohkem; tüdrukuid hoitakse rohkem; peetakse lugu; pööratakse rohkem tähelepanu ja koolis on kergem. Õpetajad on sinuga siis leebemad; koolis õpetajad halastavad rohkem; õpetaja suhtub paremini; õpetajad eelistavad rohkem; tüdrukuid ei noomita palju; enamik õpetajaid on naised, kes hoiavad omasid. Tüdrukutele antakse tihti armu; sulle vabandatakse; peale kooli nõutakse sult vähem, tüdrukutel jääb rohkem tunde ära.Tüdrukutesse suhtutakse viisakamalt; hoitakse rohkem, koheldakse õrnemalt; mul on teatud eelised ning austus; tüdruk olla on ilus; tüdrukutel on rohkem huvisid ja neid hoitakse vanemate poolt rohkem; koheldakse viisakamalt; sinust arvatakse paremini; sind koheldakse paremini, kuna arvatakse, et sa oled nõrgem; pere paneb tüdrukut rohkem tähele, tüdrukut kaitstakse ohtude eest; tüdrukuid austatakse rohkem; minu vastu ollakse viisakad; antakse asju kergemini andeks; ei kohelda nii karmilt; tüdruk on nõrgem sugupool; see armas tähelepanu, uste lahti tegemine; meid koheldakse õrnemalt ning hoitakse rohkem; tüdrukuid usaldatakse rohkem; sulle ei panda pahaks vahel murdumist ja emotsionaalsust.

Poiss olla on parem kui tüdruk, sest: saab rikkuda seadust; saab teha ükskõik mida; võid teha rohkem asju mida ise tahad; võib lollitada niipalju kui tahad ilma et keegi viltu vaataks; kui sina teed väikese rumaluse, siis sulle antakse andeks. Meestele on seatud vähem moraalseid piiranguid ning nende halba käitumist ei taunita ühiskonnas nii palju kui naistel; tüdrukud ei või selliseid asju teha nagu poisid; kui poiss teeb mingit pahandust vms, ei ole sellest midagi; põhjendatakse tema tegevust sellega, et ta on poiss; võid halvasti käituda, keegi ei küsi mis sul viga on. Ei ole nii palju kohustusi; poistele pannakse tavaliselt madalamad ootused ning poistel on ka lihtsam; ma olen liiga laisk, et olla tüdruk; poistelt ei oodata nii palju. Neid võetakse tõsisemalt; sind ei norita nii palju; poistelt nõuab ühiskond vähem kui tüdrukutelt ja poistel on elus rohkem võimalusi; poistesse suhtutakse rohkem kui iseseisvatesse; nad vastutavad rohkem enda eest; nende tegemisi ei hinnata nii karmilt ja nad ei pea nii korralikult riietuma ning endaga vaeva nägema. Mulle tundub, et tüdrukutelt oodatakse alati paremaid tulemusi; poistest ei oodata ega taheta midagi; sult ei nõuta koolis nii palju; nad ei pea tegema nii palju koduseid toimetusi; neilt ei oodata sellist perfektsust nagu tüdrukutelt; neile andestatakse kergemalt.

sugu: N

Uuring „Haridus "Haridus Artikli ja sugu nimi keeles ja meeles meeles"

Artiklikogumikku ja veel paljusid teisi uuringuid, mis käsitlevad sugu ja haridust lasteaiast ülikoolini, saad lugeda ENÜ portaalist Haridus ja sugu www.haridusjasugu.ee/uuringud/eesti-uuringud/.

Nii kirjeldasid Eesti kooliõpilased poisiks või tüdrukuks olemise eeliseid mahukas uuringus, mille põhjal valmis artiklikogumik “Haridus ja sugu keeles ja meeles”.

98


100

101

KAASAV TURISM – KAS SEE ON EESTIS VÕIMALIK? Tekst: Kadri Bank, foto: Mike King

Kolm avali silmade ja südamega naist lõid ettevõtte, mis tahab muuta Eesti sobilikuks turismisihtkohaks erivajadustega inimestele. Oma teekonna algusjärgus on neil tulnud kõvasti stereotüüpe murda, ent usk oma ettevõtmise potentsiaali on aina kasvanud. sugu: N

Artikli nimi


102 Meil on endiselt levinud stereotüüp, et puuetega inimesed ei reisi – neil pole selleks raha ega huvi, aga selle niši tegelikku nõudlust pole meil keegi uurinudki. Kui ma kaks aastat tagasi lapsega koju jäin, tundsin tihti, et olen ühiskonnast välja lõigatud. Sest kui sul on käe küljes vanker, siis jäävad kättesaamatuks paljud toidupoed, kohvikud, muuseumid jm ärid-asutused – lihtsalt paari trepiastme, veidralt paigutatud uste vms takistuse pärast. Sel ajal hakkasin pikemalt mõtlema sellele, mismoodi saavad siin meie kõrval hakkama liikumispuudega inimesed. Mu enda tädi liikus haiguse tõttu ringi mootorratastoolis ja ma tänasin saatust, et elu oli teda viinud elama Soome – olin juba piisavalt näinud neid kordi, mil ta Eestit külastades kuskile sisse ei pääsenud või kuhugi kinni jäi. Ja seda just suvel kodumaale puhkama tulles, just turistidele mõeldud paikades. Olin siiani arvanud, et suudame end vähemalt muule maailmale müües moodsad ja hoolivad olla – või vähemalt näida. Aga tundub, et kuigi räägime Eestis üha enam võrdsest kohtlemisest olenemata soost, vanusest või seksuaalsest orientatsioonist, ei suuda me veel ikka endalt küsida, kas Eesti on hea paik elamiseks või külastamiseks puuetega inimestele. Sel sügisel kuulsin ettevõttest, mis murrab pead just sama teema kallal. Accessible Baltics OÜ soovib muuta Eestit kui turismikeskkonda paremini ligipääsetavaks erivajadustega inimestele ja kummutada selliste turistide kohta käivaid stereotüüpe. Ettevõtmise taga oli algselt üks perekond – Marion Bobkov koos tütre Elsi ning õe Eha Käguga –, kellega on nüüdseks liitunud paljud vabatahtlikud. Bobkovide perel on olnud varem mitmesuguseid kokkupuuteid erivajadustega inimestega. Näiteks tegevjuhina töötav Marion on varem juhtinud hoolekandeasutust. Idee asutada erivajadustega inimestele reisiteenuseid pakkuv ettevõte tuli tõdemusest, et n-ö tavalised turismifirmad ei täida oma erivajadustega klientidele antud lubadusi.

„Olime kuulnud juhtumitest, kus reisikorraldaja müüdud pakettreisil ei arvestatud ratastooli kasutava kliendi tegelike võimalustega. Näiteks selgus alles reisi sihtkohas, et ligipääsetavuse aspektidele polnud tähelepanu pööratud ning selle asemel, et nautida koos ülejäänud grupiga lubatud elamusi, leidis inimene end pea kogu reisi vältel hotellitoast. Kokkuvõttes taandub turism ju ikkagi meeldejääva elamuse pakkumisele,“ selgitab Marion. Selleks et võrdselt ülejäänute – ehk turukonkurentsis „kaetud” sihtrühmadega – saaksid reisida kõik, registreeritigi kaks aastat tagasi ettevõte, mille missioon on aidata kaasa erivajaduste ja puuetega inimeste reisiunistuste täitumisele Eestis, tulevikus ka Lätis ja Leedus.

MAAILMAS JÄRJEST POPULAARSEM Kaasav turism (ingl accessible tourism) on suures osas läänemaailmas pead tõstev turismiharu. Ja see pole küsimus vaid ettevõtete sotsiaalsest vastutustundlikkusest, vaid see võib olla ka kasumlik tegevus. USAs ja Suurbritannias hinnatakse selle turuniši aastakäivet sadades miljardites dollarites ja naeltes. Omaette märk sektori potentsiaalist on seegi, et maailma suurim reisijuhtide kirjastaja Lonely Planet andis selle aasta alguses välja eraldi reisijuhi puuetega inimestele. Accessible Balticsi tiimi kogemusel ei oska seda võimalust veel näha aga enamik Eesti turismiettevõteid. Meil on endiselt levinud stereotüüp, et puuetega inimesed ei reisi – neil pole selleks raha ega huvi. „Aga kõik sellised väited põhinevad vaid tunnetuslikul hinnangul, sest selle niši tegelikku nõudlust pole meil keegi uurinudki,“ ütleb Marion. Stereotüübi ümberlükkamiseks toob ta näite ühest sellesuvisest kliendist, Soome perekonnast, kus oli sügava liikumispuudega täiskasva-

sugu: N

103 nud poeg. Sel inimesel oli kaks kõrgharidust, ta oli avaldanud menuka romaani ja oli üldse sügavalt kultuurihuviline. „Unistus näha Eestit ning puhata põhjanaabrite ühes meelispaigas Pärnus viiski meid kokku, sest reis eeldas väga põhjalikku ja individuaalset ettevalmistust.“ Kliendid lahkusid rahulolevatena ja sisse anti tellimus puhata Eestis ka järgmisel suvel.

PUUDUS MITTE RAHAST, VAID KOMPETENTSIST Accessible Balticsi kogemuse põhjal pole reisimise takistuseks enamasti raha, vaid info puudujäägid, mille tõttu ei teki potentsiaalsel kliendil turvatunnet. Näiteks Saksa turist teeb enne reisi põhjalikult kodutööd, ent Marion tõdeb, et EASi hallatavas Visitestonia.com portaalis sisuliselt puudub info erivajaduste ja puuetega inimestele sobilike sihtkohtade, atraktsioonide, ühistranspordi tingimuste või turismiteenuse pakkujate kohta. Või kui info ka on, ei pruugi see alati tegelikkusele vastata, näiteks end portaalis reklaaminud neljatärnihotelli invatoas ei pääse klient duši alla või osa saama spaateenustest. Samuti jääb vajaka õigest suhtumisest ja kompetentsist, mille järgi hindab klient vastuvõtja külalislahkust. Marion toob näiteks, kuidas vaegnägijate turismigrupile õhtusööki serveerides ei tule teenindaja selle peale, et tutvustada, mida sööma hakatakse. Või kuidas teenindaja ei vaata liikumispuudega inimesele – tegelikule kliendile – otsa, vaid suhtleb üle tema pea saatjaga. Või kuidas suure territooriumiga muuseumis ei suudeta korraldada liikumispuudega inimestele autotransporti. Accessible Baltics on võtnud eesmärgiks tuua Eestisse turiste Soomest ja Saksamaalt. Nendes riikides on erivajaduste ja puuetega inimeste reisimisel pikad traditsioonid. „Välisturisti kaasabil on oluliselt kergem mõjutada siinse keskkonna muutumist avatumaks, ligipääsetavamaks ja kliendisõbralikumaks,“ põhjendab Marion, miks nad pole sihtrühmaks valinud siseturisti. Praegu käib nende ettevõttes põhitöö selle nimel, et kaardistada sellistele turistidele sobilikke objekte ja töötada välja koostööpartnerite võrgustik, kelle pakutava teenuse peale võib kindel

olla. Vajadusel neid ka koolitatakse. „Õnneks on Eestis tegijaid, kes juba jagavad Accessible Balticsi väärtusi ja näevad ka turupotentsiaali.Tahame neile kõigile olla toeks, sest nii head ja tänuväärset klienti nagu meil teistel ei leidugi,“ ütleb Marion.

KVALITEEDI TÕUS AITAKS KÕIKI Ta tõdeb, et Eesti turismisektoris panustatakse endiselt liiga palju massiturismile. „Ettevõtjad ei otsi nišše – ehkki see võiks olla paljudele tulevik –, ei jaga omavahel turgu ära ega tee ka omavahel kuigi hästi koostööd, et tekiks palju autentseid ja põnevaid tooteid,“ kirjeldab ta. Erivajadustega inimestele keskendunud nišibüroosid on aga hoolimata lühikesest tegevusajast maailmas juba märgatud. Ajal, mil ettevõte on tegelenud aktiivse müügiga Saksa turule, on nendega ühendust võtnud Hispaania ja Portugali reisikorraldajad analoogses nišis, et laiendada sihtturge ja teenusepakkumist. Siiani on ettevõte teenindanud kuut kliendigruppi, kelle hulka on kuulunud nii liikumispuudega inimesi kui ka pimedaid. Küsimusele, kuidas nendega läinud on, vastab Marion, et iga grupp on toonud peamiselt suust suhu reklaami abil järgmised huvilised – või soovitakse ise tagasi tulla. Räägin Marionile ka oma kogemusest lapsevankriga kärutamise aegadest. Ta ütleb, et kui turismikeskkond suudetaks muuta ligipääsetavamaks puuetega inimestele, paraneks ka lapsevankriga liikuja olukord. „Ja lõppude lõpuks – me kõik jääme kord vanaks – lihtsam ja ergonoomiliselt õigem on kõndida kaldteel kui trepist. Ühtviisi tark ja majanduslikult kasulikum on kasutada hoone ehitamisel kohe universaalse disaini põhimõtteid kui hiljem kulutada aega ja raha ehitise kohaldamiseks,” märgib Marion. Mulle tundub, et siin ongi konks – oma elukeskkonna kujundamisel ei tohi me jääda kinni mõiste „erivajadus“ juurde, vaid peame rääkima universaalsusest – keskkonnast, kus oleks kõigil hea olla ja kus kõiki koheldaks ikka ennekõike kui inimesi, olgu tegu värske lapsevanema, eaka või puudega inimesega. :N

Kaasav turism – kas see on Eestis võimalik?


104 Jim Ashilevi:

Feministlik uudiskiri Lenny Letter Feministliku uudiskirja Lenny Letteri taga seisavad needsamad vägevad naised, kes tegid sarja „Girls“ – Lena Dunham ja Jennifer Konner. Autumn de Wilde Palju põnevaid artikleid ja intervjuusid. Registreeruda saab aadressil lennyletter.com, mõned lood on ka niisama kodukalt kättesaadavad. Lenny Letter on uudiskirja kohta ehmatavalt sisukas. Põhimõtteliselt potsatab postkasti terve ajakirjatäis materjali kena kujundusega ja puha.

Muusik, kirjanik, kunstnik, blogija Amanda Palmer Amanda Palmer on üks minu suurimaid eeskujusid. Ta sai muusikuna tuntuks ansamblis The Dresden Dolls. Hiljem pidas TEDx’i kõne „The Art of Asking“, mis on vist üks kõigi aegade vaadatumaid. SeejäUnder the Radar, rel kirjutas ta samanimelise Ray Lego raamatu. Kaenlakarvu ei aja, aga raseeris aastaid kulmusid. Hülgas oma plaadifirma, kus targad mehed põdesid ta kehavoltide pärast, mis väidetavalt muusikavideos liiga hästi näha olid. Nüüd teeb kõike, mis tahab, sest fännid üle maailma toetavad tema loomingulist tegevust ühisrahastusplatvormil Patreon – mina nende seas.

Aet Kuusik:

Miranda July „Esimene paha mees“ (Varrak 2016) Esiteks on mis tahes ilukirjanduse lugemine luksus, mille jaoks peab aega võtma, et liiga kiiresti pöörlevas maailmas ennast kindlamini tunda. Hea

105

raamat mõjub teraapilisemalt kui suhtlusmeedias iga natukese aja tagant end pakkuvad artiklid „Kümme nippi, kuidas ...“, raamat mõjub nii, isegi kui pole seda teraapiaeesmärkidel kätte võtnud ja see mingeid lahendusi ei pakugi. Minu jaoks on näitleVarrak jal-kunstnikul-režissööril-kirjanikul Julyl oskus näidata oma siseilmast hulka kihte, mis kohati on melanhoolsed, kohati haaravalt naljakad, kohati ebamugavad ja agressiivsed, aga tõelised ja ausad. „Esimene paha mees“ räägib 40ndates introvertse naise ihast, intiimsusest ja seksuaalsusest ning emadusest; sellest, kuidas inimsuhted muutuvad kriipivaks ja kangeks ning seejärel ühise trauma kaudu järk-järgult taas soojaks. See raamat ei ole mingi eneseabiõpik, aga mulle tundub, et July oskus rääkida elu tumemustadest nurkadest ilma groteski langemata on värskendav ja seda raamatut on raske unustada. Subtiilselt feministlik on see ka.

Rebeka Põldsam:

Christine and the Queensi intervjuud Milleks lugeda intervjuusid popmuusikuga? Christine and the Queens ehk Héloïse Letissier on elaani täis ennastimetlev sotsiaalse närviga ambitsioonikas muusik, kes tahab saada vähemalt sama kuulsaks kui Madonna (kellega ta on ka koos juba laval olnud). Intervjuust intervjuusse areneb lugu, kuidas ta loob oma lavakarakterit, mis teda hirmutab, aga ka inspireerib. Ta on äärmiselt vahetu ja videotest võib leida nii tantsu- kui ka stiilišnitti. The Guardian, Pitchfork, FACT Magazine, Independent ja paljud veebiväljaanded naudivad noore laulja suhtlusstiili, omamüüti läbikukkunud

sugu: N

Wikimedia Commons, Thesupermat

näitlejast, kes leiab enda mojo Londoni drag queen’ide toel. Christine and the Queens on nii üle võlli ja samas nii intiimne ja südamlik, et endalgi avanevad uued perspektiivid olemiseks ja tegemiseks.

Telesaade ja YouTube’i kanal „Full Frontal with Samantha Bee“ Mis maailmas toimub? Mis inimesed need poliitikud on? Kas ma olen parempoolne või Wikimedia Commons, vasakpoolne? Kuidas väljenJustin Hoch dada oma emotsioone poliitika suhtes? Kui 20. sajandil kujundasid rahva arusaama ühiskonnaelust peamiselt arvamusliidrid tähtsates ajalehtedes, siis 21. sajandil teevad seda koomikud. Uuringud näitavad, et Jon Stewarti juhitud telesaade „Daily Show“ on tugevalt kujundanudY- ja Z-generatsiooni poliitilisi vaateid.Tänu sellele on lisaks tekkinud nii John Oliveri „Last Week Tonight“ kui ka kodumaine „Ärapanija“. Sel aastal lisandus poliitilise satiiri saadete tippu „Full Frontal with Samantha Bee“, keda soovitab ka Louis CK. Varem teistes saadetes ekraani taga töötanud Bee tõi oma saates uudse formaadina sisse intervjuud, kus ta ei varja oma tundeid, suheldes inimestega, kellega ta on erimeelt. Poliitilise huumori saated on toonud ajakirjanduslikku professionaalsusesse uue taseme ning uus tase on kindlasti ka Samantha Beed.Teadmiste jõud muudab rumala poliitika eriliselt naeruväärseks ja ka vaataja teab pärast, mis on mis ja kes on kes. „Full Frontali“ YouTube’i kanal: tinyurl.com/ FFrontal

Teleseriaal „Transparent“ (Amazon Prime, 2014 – …) Jill Soloway revolutsiooniline seriaal, mida levitab Amazon, on esimese kahe hooaja eest võitnud hulga Emmysid parimate näitlejatööde ja režii eest. Seriaal jutustab loo perekonnast, kus pensionieas

isa tuleb kolme lapse ees kapist välja, teatades, et on tegelikult transsooline naine. Pere üks tütar on biseksuaal, kes otsustab mehe maha jätta ja kokku kolida oma kunagise klassiõega, poeg on keigar, kes armub rabisse, teine tütar on aga kahel jalal kõndiv segadus. Lugu põhineb tõsielul ning seriaali kirjutajate sekka kuulub palju sekAmazon Prime Video suaal- ja soovähemusi, mis muudab erinevad liinid elulähedaselt tooreks ja liigutavaks. Käsitletakse paljusid eksistentsiaalseid küsimusi, mis tihti leiavad ka vastuse. Seriaal on ka heaks järelaitamistunniks neile, kes arvavad, et nad pole homofoobid, transfoobid ega ka antisemiidid, kuid ei tea täpselt, kuidas endast erinevate inimestega käituda.

Mari-Liis Lill:

Nancy Huston „Loomispäevik“ (LR 2016, 21–24) Nancy Huston on suutnud kirjutada emotsionaalselt väga mõjuvaks tervikuks oma mõne aasta tagused päevikumärkmed (ajast, mil ta jalad muutusid tundetuks ja ta kartis, et hakkab muutuma puuks) ning oma loengud kuulsatest loomingulistest Loomingu Raamatukogu paaridest nagu George Sand ja Alfred de Musset; Simone de Beauvoir ja Jean-Paul Sartre; Sylvia Plath ja Ted Hughes jt. Ühtlasi analüüsib ta näiteks küsimust, miks naistel ei ole muusasid, ning raamatus annavad tooni mõtisklused meeste ja naiste, keha ja vaimu, egoismi ja altruismi vahekordadest. Miks Mehe loomine seostub sõnadega „Paradiis“, „Täius“, „Jumala sõrm“, „Vaimsus“, Naise loomine aga sõnaparvega „pimedus“, „kaos“, „segadus“, „pilkasus“, „soolikad“, „lõigatud nabanöör“? Ta

Kultuurisoovitused


106 jõuab tõdemuseni, et mehed ja naised ongi erinevad, selle üle ei pea vaidlema, aga see ei tähenda, et naine võrdub keha ja mees vaimuga. Ja ka naised võivad häid romaane kirjutada.

Andrew Solomon „Far from the tree“ (ingl Simon & Schuster, 2014) Kui mulle enne selle raamatu lugemist tundus, et ma olen empaatiline ja mõistev inimene, siis nüüd ma sain alles aru, mida empaatia tegelikult tähendab. Autor on pikkade aastate jooksul küsitlenud paljusid perekondi, kes puutuvad lapse kasvatamisel kokku Simon & Schuster erinevate normidest kõrvalekalletega (nende lapsed on kas kurdid, pimedad, autistid, skisofreenikud, kriminaalselt karistatud, vägistamisest sündinud vms). Ehk siis need lapsed, kes eesti keeli öelduna „on kukkunud kännust kaugele“. Lapsevanemad räägivad, kuidas nad on selle olukorraga toime tulnud, kuidas see on neid inimesena kasvatanud ja millised on need haavad, mis kunagi ei parane. Üks lapsevanem pealkirjastas oma loo, mis räägib autistliku lapse kasvatamisest, „Welcome to Holland“ – see räägib sellest, kuidas tulevased vanemad planeerivad täiuslikku puhkust Itaalia rannikul Vahemere ääres, aga leiavad ennast järsku keset sügistuulist Hollandit. Ja mida siis selles olukorras peale hakata?

1. How the Worst Moments in Our Lives Make Us Who We Are (Kuidas halvimad hetked elus teevad meist selle, kes oleme). 2. Love, No Matter What (Armastus kõigele vaatamata). 3. Depression, the Secret We Share (Meievaheline saladus, depressioon). Depressiooni põdenule on selles palju äratundmist; teistele on see aga tänuväärne sissevaade erinevatesse depressioonijuhtumitesse. Solomoni tundlik väljendus näitab ka selgelt, et tihtipeale kirjeldab poeesia psühhiaatrilisi juhtumeid paremini kui terminoloogia.

Milvi Martina Piir „Pelikanide abielu” (Tähepärg, 2015) Aga vaadakem ka lähemale, lausa päris siiasamasse. Piiri romaan näitlikustab kahe naise ja nende pere näitel kooseluseaduse vajaduse ja võimalikud väljundid. Olukorras, kus kaks noort naist on oma lastega üksinda jäänud, leiavad nad majanduslikult mõttekama kokku kolida, lapsi koos kasvatada, moodustada eraldi pere- või leibkond. Paraku puutub nende omavaheline otsus hoopis teistesse inimestesse, kellele see sugugi ei meeldi.

Kadri Bank:

Meesteportaal goodmenproject.com Maria Lee Liivak:

Andrew Solomoniga meenusid tema TED-i keskkonnas www.ted.com peetud tõeliselt ilusad ja sõna sügavamas mõttes innustavad kõned, mis tuginevad arvukatele intervjuudele, aga ka väga isiklikele näidetele. Intervjuud leiab nime või näiteks nende pealkirjade kaudu. Ta tegeleb palju identiteediga, erinevate normist hälbimiste ja puuetega (millena ta oma näitel saab käsitleda ka homoseksuaalsust) ning sellega, mismoodi neid aktsepteerida ja armastada.

naine hakka laulma v6i siis mitte tee parem strippi mine k88ki prae piffe saa k6rgharidus mine t88le mine k88ki tagasi piffid oli vahepeal s8estunud kui sa magasid

naine 2ra kana-emastu ole sekret2r syga selga ava uksi kodus6javeteran v6i siis j2lle tee strippi enne too lapsed koju naine roolis – auto kraavis naine k88gis, juuksepikendused toidus

naine tee trenni kanna talla all tikku 2ra higista toida rinnaga hundi pilku ole soliidne nyyd su lapsed vaatavad anna neile j2releaitamistundi raba kontoris ja 2ra tee sellest palganumbrit

naine tibulinnukene pane kinni see aken siin on sulle roosid roni voodi karju – tal on gigantne 2ra l6uga siin hakka koristama kinos sai juba k2idud 2ra ole mehelik lippa korra katlamajja v6ta 2ra n2idud

naine, sul on vist j2lle midagi vahele tulnud!

naine, sul on vist j2lle midagi vahele tulnud!

See meestele suunatud veebileht sündis laiema eestvõtmise osana, millega ameeriklane Thomas Matlack soovis tekitada Ameerika ühiskonnas arutelu teemal, mida tähendab olla (hea) mees 21. sajandil. Kuigi Matlack enam igapäevaselt projektiga seotud pole ja portaal toimib praegu nagu iga teine meediaväljaanne (st reklaami toel), kannab see endiselt sõnumit, et ka mehed võivad omavahel rääkida suhetest, laste kasvatamisest ja soorollidest. Aga nad räägivad majandusest ja poliitikast ka. :N

sugu: N

Jarek Kasar „Naine hakkab laulma

Sugu n ver2  
Sugu n ver2  
Advertisement