Page 1

Igakuine pohmell Tekst: Kadri Bank

Mu mees ostis mulle mõni aeg tagasi Vogue’i. Oli olnud soodushinnaga ja ta mõtles, et ma ehk tahaksin seda lugeda. Kuigi mul polnud õrna aimugi, kust ta võttis, et ma peaksin seda tahtma, siis ei kiirustanud ma ka vastupidist väitma. Ikkagi ju THE moeajakiri. Ikkagi ma olen ju naine. Ikkagi ei pruugiks sellised ajakirjad minuni jõuda minu mehe kaudu, vaid peaksin ise neid igal kuul kioskiriiulilt krabama. Kunagi ma seda ka tegin. Mitte just Vogue’ide, vaid eestimaiste naisteajakirjadega. Ma vist isegi kirjutasin sealt tootesoovitusi välja ja siiralt uskusin, et ajakirjatootjate näol ongi tegu minu salajaste sõbrantsidega, kes tahavad mulle lihtsalt heast tahtest kõige paremaid soovitusi jagada. Ma ei mõistnud siis veel meedia kui äri toimimise põhimõtteid ja mul ei tulnud pähegi, et kõikide nende kuu soovituste, kuu ostude ja kuu uudiste taga oli tegelikult reklaamiandjate ja turundusinimeste järjepidev töö. Ja ma ei teadnud, kui palju raha ja aega kulutatakse sellele, et selgitada välja viise, kuidas inimesega parimal moel manipuleerida, ja luua nende põhjal kujutisi ja tekste, mis panevad inimest müüdavat toodet ihaldama. Pärast mitmeaastast ilu- ja moeajakirjade eeskujulikku tarbimist sain ma ühel hetkel aru, et kuigi mind igal korral mõne sellise värviline esikülg ostma ja lugema võrgutas – nende läikivate paberite lehitsemine tundus kõige õigem tegevus näiteks rannas, ükskord olid seal ju isegi erinevatele kehatüüpidele sobivad päevitamisasendid! – oli mul pärast lugemist alati kehv enesetunne. Oma näo, oma keha, oma naha, oma sotsiaalse elu, liiga väheste ja vähemoodsate riiete ja mille kõige muu pärast. Ja pärast lugemist võisin kulutada tunde, tehes plaane, mida mul endale osta tuleb või kuidas oma keha ilusamaks tuunida, misjärel pidin tõdema, et mul ei ole selleks tegelikult ei raha ega aega. See tekitas omakorda rahulolematust. Ma sain aru, et ma mitte ei lahuta nende ajakirjadega oma meelt ega kogu kasulikku infot, vaid ainult peedistan end. Nüüd olen aastaid lugenud naisteajakirju vaid juhuslikult ja harva. Koos igakuise klantspaberidoosi kadumisega on ununenud ka ajakirja sulgemise järgne pohmelus. Seepärast oli nüüd Vogue’i kaanel poseerival ameerika näitlejannal mind lihtne uuesti konksu otsa saada. Romantiline kontravalgus kumas läbi tema tuules lehvivate juuste, paokil lumivalgete hammastega suu ja ilusad riided tegid mu kiirelt küpseks. Nii sukeldusin Vogue’i kaante vahele. Minu ees avanevatelt piltidelt karjus näkku see, mida inimesed luksuseks ja ihaldusväärseks peavad. Igal lehel uutes värvides, mustrites, poosides, sõnades ja nimedes – erinevalt ja ometi nii sarnaselt, tekitades minus mingit saamahimu ja kadedust korraga.

Pärast lugemist olin ma pahane. Nii oma mehe peale, kes selle „hõrgutise“ koju oli toonud, kui ka enda peale, et ma selle aplalt alla olin neelanud. Ja siis, umbes nädal aega hiljem, juhtusin lugema hoopis väärtuslikumat lektüüri: raamatus „Where the Girls Are“ rääkis Susan J. Douglas, kuidas oli kasvada üles 1960. aastate Ameerikas, kus üheks tema peamiseks kasvatajaks oli massimeedia. Võiks öelda, et Susan tuli minu ellu nagu ilmutus, sest veel täpsemini ei oleks osanud keegi kirjeldada minu hiljutist tunnikest Vogue’i seltsis: Kui ma avan näiteks Vogue’i, vihastab ja võrgutab see mind samaaegselt. Olen tänulik pääsemise eest nartsissistlikku paradiisi, kus universumi keskmeks olen mina, ja solvunud, sest need rikkuse ja ilu saavutamatud standardid jätavad tõotatud maalt välja nii minu kui ka enamiku mu tuttavatest naistest. Ma jumaldan materialismi, ma põlgan materialismi. Ma ihaldan enesekesksust, ma pean enesekesksust jubedaks. Ma tahan ilus välja näha, ma arvan, et selline soov on kõige lollim eesmärk, mis kellelgi võiks olla. See ajakiri kütab mu ihasid, see ajakiri muudab mind sapiseks. Ja see ei juhtu ainult siis, kui ma loen Vogue’i, see juhtub pidevalt. Naomi Wolfi raamatus „Ilu müüt“ („The Beauty Myth: How Images of Beauty Are Used Against Women“) räägib üks naine Douglasega sarnastest tunnetest: Ma tarbin neid kui mingis mõttes enesepiinamisvahendeid. Nende abil kogen kummalist segu ootusärevusest ja eufooriast. Yes! Wow! Ma võin saada paremaks, alustades nüüd ja kohe! Vaata teda! Vaata ometi teda. Kuid hiljem tunnen ma, et peaksin viskama välja kõik asjad nii oma riide- kui ka külmkapist, ütlema oma poisile, et ta mulle enam kunagi ei helistaks, ja panema tule otsa kogu oma elule. Mul on häbi tunnistada, aga ma loen neid igal kuul. Kõikide muude eesmärkide kõrval, mis ühel meediaväljaandel on, on tema siht vahendada potentsiaalseid tarbijaid reklaamiandjale. Seetõttu proovivad kõiksugused naistele suunatud ajakirjad tõmmata sind oma nõiaringi, tekitades tunnet, et alati saab paremini. Alati saad sa olla veelgi parem versioon iseendast, kui sa vaid püüad seda ilu-sinilindu. Ja sinilind ta tõesti on, sest pange tähele, kuidas enamik iluteemalisi tekste ilu müstifitseerib. Staaridelt küsitakse nende ilu saladust, reklaamtooted sisaldavad saladuslikke eliksiire, ajakirju endid nimetatakse piibliks jne. Meie valida on, kas me mängime seda müsteeriumit kaasa või püüame enese väärtuse leida üles muul viisil – laskmata seda üha uuesti ja uuesti kahtluse alla seada.:N

Kadri Bank on ajakirja „sugu: N“ toimetaja ja töötab Äripäevas ajakirjanikuna.

Me kõik teame seda tunnet. Sa plaanid vaid natuke meelt lahutada, võtad kätte selle läikiva ajakirja ja tõmbad end tugitoolis kerra. Mõtled, et siit tuleb nüüd palju kasulikku lugemist. Aga lugemise lõpuks valdavad sind miskipärast hoopis teistsugused tunded.


3 „SADA AASTAT TAGASI EI KANDNUD LAPSED KAS ROOSAT VÕI SINIST. RASKE USKUDA, ET SELLE AJA JOOKSUL ON TOIMUNUD OLULINE NIHE VÄRVIEELISTUSTES GENEETILISEL TASANDIL.”

2 Lapsed, keda kasvatatakse poisteks ja tüdrukuteks

S

uurem osa vanemaid soovib oma lapsele parimat. Nad soovivad, et nende poeg või tütar tuleks hästi oma eluga toime ja oleks õnnelik. Selleks on lapsel vaja kasvades saada teadmisi ja oskusi toimetulekuks. Üks osa kasvatusest on lapse sotsialiseerimine vastavalt ühiskonnas levivatele soostereotüüpidele selle kohta, mis on naiselik, mis mehelik, mis sobib ja ei sobi poisile, mis tüdrukule. Mis on selles halba, et tüdrukuid kasvatatakse naisteks ja poisse meesteks? Ei olekski midagi, kui arusaamad selle kohta, mis sobib ja ei sobi tüdrukutele ja poistele, ei piiraks laste vabadust olla täisväärtuslik inimene oma tahte, soovide ja vajadustega. Stereotüübid kahjuks seda teevad. Selleks, et mõista stereotüüpide mõju, tasub endale selgeks teha, mida need endast kujutavad. Eesti Naisteühenduste Ümarlaua kodulehelt leiame järgmise määratluse. Soostereotüübid on ühiskonnas ühiselt jagatud uskumused ja eelarvamuslikud hoiakud, mille alusel teatud omadused omistatakse indiviididele nende soolise kuuluvuse alusel – lihtsustavad ning liigselt üldistavad uskumused naiste ja meeste iseloomulikest joontest, neile sobivatest rollidest, ametitest jms. Soostereotüübid kannavad alati endas ka väärtushoiakuid. Diskrimineerivaid stereotüüpe iseloomustab lihtsustatus – eelarvamuslik ettekujutus naiste või meeste kui sotsiaalse grupi kohta. Soostereotüüpide abil taandatakse sugupoole kõik võimalikud omadused üksikuteks tunnusjoonteks, kusjuures eeldatakse, et need omadused iseloomustavad kõiki mehi ja naisi, sõltumata nende individuaalsetest eripäradest. Selles määratluses on problemaatilised järgmised omadused: eelarvamuslik, lihtsustav, liigselt üldistav. See tähendab, et uskumused selle kohta, mis sobib poistele ja tüdrukutele, ja mis on neile n-ö loomuomane, on tegelikult nende iseolemist ja arengut kitsendavad. Eriti keeruliseks teeb olukorra see, et me sageli ei teadvusta soostereotüüpide olemasolu ja ei märka, kuidas need meie mõtlemist ja hoiakuid mõjutavad. Nii teemegi oma lastele piiravaid ettekirjutusi. Näiteks: poistel ei sobi nukkudega mängida. Poistel ei sobi nutta. Tüdrukutel ei sobi olla lärmakad ja agressiivsed. Jne. Sellised sisendused algavad sageli kodust, aga jätkuvad lasteaias ja koolis.

Laps väljub emaüsast. Palju õnne, teil on poeg! Palju õnne, teil on tütar! Sellest ajahetkest algab lapse kasvatamine, nii teadlik ja teadvustatud kui ka teadvustamata.

Tihti ei olegi need otsesed väljaütlemised selle kohta, kuidas poisil või tüdrukul on õige käituda, vaid teadvustamata käitumine, mis põhineb uskumusel poja/poisi ja tütre/tüdruku olemuse kohta. Näiteks kaasatakse tütar pojast enam kodustesse majapidamistöödesse, sest arvatakse, et tal on ju neid oskusi tulevikus rohkem vaja kui pojal. Samuti räägivad vanemad oma tütardega sageli märksa enam kui poegadega ja arendavad selle kaudu sõnavara oma tunnete ja kogemuste kirjeldamiseks. Poegadega võetakse pigem ette aktiivseid õuetegevusi (nt pallimängud, matkamine). Selle baasil areneva füüsilise tugevuse ja maailma avastamise soovi võtavad poisid kaasa oma täiskasvanuellu. Siin võib jälle küsida: ja mis siis selles halba on? Nii on tehtud aastasadu ja maailm on pealtnäha kenasti toiminud. On, kuigi sel toimimisel on paljude naiste ja meeste jaoks päris kõrge hind. Mees tajub pidevat sur-

vet olla tugev ja edukas. Nii varjab ta oma tundeid ja surub endas alla vajaduse abi paluda, olla vahel väsinud ja nõrk, elab n-ö enda sisse, ei oskagi võib-olla oma tunnetele nime anda. Naine tajub vastuolu talle pandud ühiskondlike ootuste (ema, koduhoidja) ja oma isiklike ambitsioonide vahel. Nii elab ta pidevas süütundes: soov pühenduda karjäärile tundub isekas, naisel on tunne, et ta pole kunagi piisavalt hea – ei ema, ei naise, ei oma eriala professionaalina. Me võtame hoiakuid kummalegi soole omase ja/või sobiva käitumise kohta tõese või paratamatuna: poisid ongi ju oma olemuselt rahutumad ja vajavad rohkem füüsilist tegevust, tüdrukud ongi ju oma olemuselt vaiksemad ja tagasihoidlikumad. Aga on ju ka palju rahulikke poisse ja mitte nii tagasihoidlikke tüdrukuid! Kuidas siis nende bioloogiline olemus nii teistsugune on? Või siis: aga mu tütrele meeldib ju roosa värv, miks ta seda siis kanda ei võiks? Võibki, aga ei maksa arvata, et ta teeb seda sellepärast, et tema geenides on huvi roosa vastu. See on hoopis varasest lapseeast pidevalt roosade riiete kandmise tagajärg. Sada aastat tagasi ei kandnud lapsed ei roosat, ei sinist. On raske uskuda, et selle aja jooksul on toimunud mingi oluline nihe meie värvieelistustes geneetilisel tasandil. Sotsialiseerides lapsi soostereotüüpsete normide järgi (poistele sobivad ühed asjad ja tüdrukutele teised), tõlgendame selle sotsialiseerimise tulemusi (poisid on rahutud ning eelistavad sinist ja tüdrukud korralikud ning eelistavad roosat) kui tõestust selle kohta, et soolised erinevused eksisteerivad nii käitumise kui mis tahes eelistuste tasandil juba sünnihetkest. Kas poisid ja tüdrukud ei olegi siis erinevad? On ikka. Nad on bioloogiliselt erinevad, aga see ei tähenda, et bioloogiline erinevus määratleb täiel määral nende sotsiaalset olemist (sotsiaalset sugu) inimühiskonnas. See, kuidas nad sotsiaalses maailmas toime tulevad ja kui õnnelikud nad seejuures on, ei sõltu ainult nende bioloogiast, vaid suurel määral ka kasvatusest. Siin on meie roll vanematena kriitilise tähtsusega. Me ei soovi ju näiteks, et meie poegadest kasvaksid mehed, kes ei oska oma tunnetega konstruktiivsel viisil toime tulla (sest keegi pole neid lapsena seda tegema õpetanud ei vastava sõnavara ega käitumisviiside õpetamise abil). Või et meie tütardest kasvaksid naised, kes on vägivaldses suhtes (sest keegi pole neid lapsena õpetanud olema tugev, enesekindel ja väärikas, mitte lihtsalt tubli ja kõigega kannatlikult toimetulev). Me soovime, et nad leiaksid oma koha ja oma õnne siin maailmas. Üks viis sellele kaasa aidata on teadvustada soostereotüüpide kitsendavat mõju lapse isiksuse ja tahte arengule. Nii poisid kui tüdrukud võivad nutta ja naerda ning olla aegajalt õrnad ja aegajalt jonnakad ja mitte kogu aeg tublid. Nii poisid kui tüdrukud peaksid oskama oma tundeid väljendada ja oma tahet juhtida. Nii poisid kui tüdrukud peaksid valima selle ameti, mis neile meeldib, ilma, et nad peaksid mõtlema, et see ei ole nende soole sobilik. Olgu nad lasteaiaõpetajad või kraanajuhid, peaasi, et nad ise on õnnelikud ja rahul. Ja ideaalis nad isegi ei mõtle sel juhul oma soole. Ideaalis on nad lihtsalt inimesed, mehed ja naised – tahtejõulised, tundlikud, empaatilised ja õnnelikud. Miks me neid siis ometigi surume kitsastesse soostereotüüpsetesse rollidesse?:N

Gertrud Kasemaa on Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste doktorant.

Tekst: Gertrud Kasemaa Foto: Iris Kivisalu


Tekst: Liisi Piits

4

KÕVA MEES JA KAUNIS NAINE – keelde kivistunud rollid

Järgnevalt mõtisklen teemadel, mis leiavad pikemalt käsitlust minu doktoritöös „Sagedamate inimest tähistavate sõnade kollokatsioonid eesti keeles“. Sellest tööst on pärit ka kõik andmed, millele siin toetun ja mida siin näiteks toon.

„Läbi korduvate sõnakombinatsioonide luuakse uusi stereotüüpe ning mõjutatakse nii ka iga üksikut keele kõnelejat.“

O

ma väitekirja kirjutama asudes oli mul eesmärgiks saada teada midagi inimeseks olemise kohta. Mida me mõtleme, kui ütleme sõnu „inimene“, „mees“, „naine“, „isa“, „ema“ jne? Kuidas meil tekib arusaam, mida need sõnad tähendavad? Kui Saussure’ist alates on peetud elementaarseks, et mõiste ja seda tähistava sõnakuju seos on meelevaldne, siis tekib küsimus, kuidas meil emakeele kõnelejatena tekib teadmine sõna tähendusest. Ilmselt mängib kindlale füüsilisele objektile osutamise kõrval tähenduste õppimisel olulist rolli keeleline kontekst, milles sõna kasutatakse. Selge on see, et arusaam sõna tähendusest tekib järk-järgult ja on ka hiljem muutumises. Näiteks tuleb mul meelde, kuidas mu kolmeaastane tütar vannist tulnuna oma krimpsu tõmbunud näpuotsi vaadates üllatunult imestas: „Ma olen nüüd nagu inimene!“ Sellest võis järeldada, et sõna „inimene“ all mõtles ta sel ajal vaid eakaid inimesi. Hiljem sõna tähendus laienes ja ta õppis ka end inimeseks pidama. Eelkõige laienes see kategooria, kui ta kuulis sõna „inimene“ erinevates kontekstides. Seetõttu tekkiski mul idee, et kui uurida konteksti, milles sõnad sagedamini esinevad, siis saame teada, mida selle sõnaga tähistatakse. On arvatud, et sõnade koosesinemisviis paljastab sotsiaalseid hoiakuid, eriti mis puudutab soo, vanuse ja käitumisega seotud stereotüüpe. Võttes aluseks 203 miljoni sõna suuruse keelekorpuse (millest suurima osa moodustasid ajakirjandustekstid aastatest 1998—2008), otsisin andmeid sõnade koosesinemissageduse kohta. Eelkõige huvitas mind, kas sõnaga tähistatud inimese sugu kajastub mingil moel sellega koos­esinevates sõnades. Kas on omadussõnalisi täiendeid ja tegusõnu, mida kasutatakse mingist soost inimeste kirjeldamisel sagedamini kui teisest soost inimeste kirjeldamisel? Neile küsimustele vastamiseks võrdlesin soovastandusel põhinevate antonüümipaarikute (poiss-tüdruk, poeg-tütar, mees-naine, ema-isa) 30 sagedamat omadussõnalist täiendit ja 30 sagedamat eri­ omast tegusõna. Viimaste hulka valiti tegusõnad, mis esinesid ühe inimest tähistava sõna juures vähemalt 4 korda sagedamini kui tema antonüümi juures. Analüüsima asudes torkas esimesena silma, et soovastandusel põhine-

vate antonüümide nagu poiss-tüdruk või mees-naine esinemiskontekst langes palju rohkem kokku kui vanuselisel vastandusel põhinevatel paaridel mees-poiss või naine-­ tüdruk. Seega võis üllatuda, et erinevused erinevast soost inimeste kirjeldamisel ei olnudki nii suured, kui võis arvata. Siiski omadussõnu lähemalt vaadeldes selgus, et näiteks „tüdruk“ ja „tütar“ esinevad koos atraktiivsust tähistavate omadussõnadega (nt „kena“, „ilus“, „kaunis“) vähemalt neli korda sagedamini kui koos sõnadega „poiss“ ja „poeg“. Sõnade „mees“ ja „naine“ omadussõnaliste laiendite võrdlus näitas, et füüsist kirjeldavaid omadussõnu on mõlema sõna puhul sama tihti kasutatud, aga erinevus on sõnavalikus. Mehi kirjeldatakse rohkem sõnadega „suur“, „tugev“ ja „pikk“, naisi sõnadega „kaunis“, „kena“ ja „paljas“. Ning sarnaselt sõnadega „tüdruk“ ja „tütar“ on ka naise atraktiivsusele viidatud üle viie korra sagedamini, seejuures „kaunis“ paistab olevat eesti keeles kasutusel vaid naissooesindaja kirjeldamiseks. Lisaks hakkas silma, et sõna „naine“ juurde kuuluvatest sõnadest moodustasid suure osa perekondlikku seisu või fertiilsust kirjeldavad omadussõnad „rase“, „endine“, „üksik“, „vallaline“, samal ajal kui mehe perekondlikku seisu ei peeta vajalikuks rõhutada: sõna „mees“ juurde kuuluvate sagedamate omadussõnade hulgas perekondlikku seisu või abielustaatust näitavaid sõnu ei esine. Selle asemel esinevad seal sotsiaalset staatust märkivad sõnad „tähtis“, „rikas“ ja „vaene“. Kõige eriomasem omadussõna, mis esineb peaaegu ainult koos sõnaga „mees“, on „kõva“. Sõnaühend „kõva mees“ kannab endas tugevat positiivset hinnangut. Paul Baker on inglise keelt uurides leidnud, et kui meeste kirjeldamiseks on läbi aegade kasutatud hulgaliselt võimule ja edukusele viitavaid sõnu nagu rich ‘rikas’, wealthy ‘jõukas’, grand ‘väljapaistev, suur’, famous ‘kuulus’, distinguished ‘silmapaistev’, siis naise kirjeldamiseks on neid kasutatud väga harva. Ilmselt peegeldavad sagedamad omadussõnad seda, mida kummagi soo esindaja puhul oluliseks peetakse. Naiste puhul peetakse oluliseks mainida, milline on tema suhe mehega – kas tegemist on endise või uue naisega või hoopis vallalise naisega. Mehe puhul peetakse oluliseks määrata, milline on tema sotsiaalne

staatus: kas mees on rikas või vaene ja kas tal on ühiskondlikus elus oluline roll täita. See, et naisi seostatakse enam privaatsfääriga ja mehi avaliku sfääriga, tuli välja ka lapsevanemaid tähistavate sõnade juurde kuuluvaid omadussõnu võrreldes: kui sõnale „ema“ olid iseloomulikud perekondlike kohustustega seotud sõnad „(lapsi) kasvatav“, „paljulapseline“, „imetav“, „(last) ootav“, „kodune“, „toitev“, siis sõnale „isa“ olid iseloomulikud omadussõnad „kuulus“, „suur“ ja „rikas“, mis näitavad pigem isa staatust avalikus sfääris. Ka eriomaste tegusõnade analüüs kinnitas, et naisi nähakse enam privaatsfääris aktiivsetena. See väljendub eelkõige lapsevanemaid tähistavate sõnade puhul. Suur osa 30st sõnale „ema“ eriomasest tegusõnast tähistab rutiinseid kodutöid, nt „küpsetama“, „keetma“, „pakkima“, „pesema“ ja „askeldama“. Samal ajal on isade kanda vaid erakorralisemad kodutööd, millele viitavad tegusõnad „ehitama“ ja „meisterdama“. Selline tegusõnade jaotus peegeldab Eesti ühiskonnas kehtivat tööjaotust, kus naised teevad võrreldes meestega kaks korda rohkem kodutöid. Kuigi tänapäeval teevad naised meestega peaaegu võrdselt palgatööd, on rollijaotus ja stereotüübid säilinud. Raske on kindlaks teha, kas erinevused sõnade koosesinemissageduses peegeldavad tegelikkust, ühiskonnas kehtivaid soorolle või selliseid stereotüüpe, mis tegelikkusele ei vasta. Pigem näitavad sellised koosesinemissuhted üldistatavalt ja lihtsustatult, kuidas tüüpiliselt inimesi mingis kultuuris mingil ajahetkel nähakse ja kujutatakse. Kindlasti jääb varjule indiviidi tasandil toimuv. Siiski tuleb rõhutada, et sõnade kontekst mitte ainult ei peegelda kultuuris kehtivaid seaduspärasusi ja stereotüüpset nägemust, vaid läbi korduvate sõnakombinatsioonide luuakse uusi stereotüüpe ning mõjutatakse nii ka iga üksikut keele kõnelejat. Seda eelkõige seetõttu, et mõteldes kasutame keelt ja mitmed uurimused kinnitavad, et sõnad meie mälus talletuvad mitte üksiksõnadena, vaid võrgustikena, kus just sageli koosesinevad sõnad teineteist esile kutsuvad. Kuigi ühelt poolt saame keelekasutuses olla loovad ja tunda väljendusvabadust, surub keel meid samal ajal rollidesse, mida keelekasutusmustrid meile peale sunnivad.:N

Liisi Piits tegeleb Eesti Keele Instituudis kõneuuringutega ja eestikeelse tekst-kõne sünteesi täiustamisega. Tema hobiks on olnud ka eesti keele õpikute kirjutamine.

5


6 Mees

7 Isa

Naine

vaimne xxxxxxxxxx xxxxxxxxxx xxxxx

Ema noor xxxxxxxxxx xxxxxxxxxx xxxxxxxxxx xxxxxxxxxx xxxxxxxxxx xxxxxxxxxx xxxxxxxxxx xxxxxxxxxx xxxxxxxxxx xxx

hea xxxxxxxxxx xxxxxxxxxx püha xxxxxxxxxx xxxxxxxxx

tulevane xxxxxxxxxx xxxxxxxxxx xxx

noor xxxxxxxxxx xxxx

hea xxxxxxxxxx xxxx

bioloogiline xxxxxxxx elav xxxxxxxx

elav xxxxxxxxxx xxx

kuulus xxxxxx

töötav xxxxxxxxxx

tulevane xxxxxx

olev xxxxxxxxxx

õnnelik xxxxxx

haige xxxxxxxxx

värske xxxxx

kasvatav xxxxxxxx

töötav xxxx

vana xxxxxxxx

taevane xxxx

imetav xxxxxxx

suur xxx

õnnelik xxxxxxx

uus xxx

ootav xxxxxx

rikas xxx

bioloogiline xxxxxx

Sõnade „mees“ / „naine“ / „ema“ / „isa“ kõige sagedasemad adjektiivsed laiendid eesti keele korpuses Allikas: Liisi Piits, doktoritöö „Sagedamate inimest tähistavate sõnade kollokatsioonid eesti keeles”, 2015

Legend: x=10 laiendit

lihane xxxxx hoolitsev xxxx


8

9

naine naisterahvas, eevatütar, naiskodanik, naishing, naisehakatis, seelikukandja, põllekandja, naisinimene, naisisik, naisolend, naisolevus, voodiloomake, seelik KÕNEK jookseb iga seeliku järel, seelikusaba ÜLEK KÕNEK, õrnem pool, nõrgem pool, krõõt, maadam, auguga liha, kabu FOLKL ¶ õel, tige naine: krõhva, tulehark, fuuria, krihvel ÜLEK, megäär, nõid ÜLEK, põrgutukk, püsti saatan (kurat) ¶ rumal, tühine naine: kana ÜLEK, hani ÜLEK ¶ halvustavalt: kits, mära, naisetükk, naisenäru ¶ hellitlevalt: kiisuke, kassike ¶ kaunis naine: lilleke ÜLEK ¶ kergemeelne naine: lehtsaba, vuhva, luhva, liblikas ÜLEK ¶ soliidne naine: daam, leedi, proua, prouhjen KÕNEK ¶ tüse naine: mamma, emand, mamsel, mampsel, tädi ÜLEK ¶ karjäärinaine: edueit ¶ naised: naissugu, naistesugu, õrnem sugu, ussisugu, naispere, naistevägi

mees mehepoeg, meeshing, meesinimene, meeskodanik, meesisik, meesolend, meesolevus, mehetükk, mehehing, mehenatuke, kangem pool, tugevam pool, meesterahvas, püksikandja, harkjalg, mats iga mats omaette, isand, Aadam ¶ suur mees: mehekolakas, mehekolask, mehemürakas, mehejurakas, mehepurikas, mehejõmm, pull ÜLEK mehed nagu metsapullid, sõnn ÜLEK, härg ÜLEK mehehärg vt mürakas ¶ väike mees: mehike, mehejunn, mehejupp, mehenäss, mehepõks, mees kui parm, mehenähvits kleenuke mehenähvits ¶ halvustavalt: isane, naisepoeg, meherisu, meheront ¶ mehed: meestesugu, meessugu, meespere, meestevägi, meesvägi ¶ tubli, vahva mees: täitsamees, vunts, täitsa vunts, vahva vunts, mees nagu mees muistegi Allikas: Väljavõte „Sünonüümisõnastikust” (koostanud Asta Õim, 1991, 2007)


11 Tekst: Pirkko Valge Fotod: Iris Kivisalu

Klaasike veini, eneselegi märkamata

Alkoholireklaamid on tihti soolise suunitlusega ja naised on üha enam tootjate sihtmärgiks, räägib Terve Eesti Sihtasutuse asutaja Riina Raudne. „Sind pannakse mõtlema, et romantika kõrvale veini vajad sina ise. Või kui ei ole romantikat, on vähemalt vein,“ toob ta näite.

Liikumine „Joome poole vähem!“ soovib muuta alkoholiga seonduvat vestlust Eestis ja otsib võimalusi väiksemate kahjudega alkoholikultuuri loomiseks. Kampaaniat veab Terve Eesti Sihtasutus ja 2015. aasta kampaaniat rahastatakse Norra toetustest ja sotsiaalministeeriumi eelarvest. Lisainfo: www.poolevähem.ee.

10


12

13

Riina kaitses mõned aastad tagasi USAs Johns Hopkinsi Ülikoolis doktoritööd eesti alkoholikultuuri teemal ning käivitas seejärel Eestis liikumise „Joome poole vähem”. Riina näeb, et otsus võtta klaas või paar sünnib sageli automaatsete mõttemustrite pinnalt. Seda soosib keskkond, mida alkoholitootjad on aktiivselt kujundada aidanud.

Kevadel sinu osalusel välja tulnud onu Alko Youtube’i klipp andis väga värvikalt edasi seda, kuidas alkohol on märkamatult saanud osaks kõikidest olulistest sündmustest meie elus – ilusad hetked armsa inimesega, pulmad, lapse sünd, jõulud, sünnipäevad – ja milleni see võib viia. Kas ongi nii, et meie ise ei otsusta enam midagi, vaid onu Alko on kohal ja otsustab meie eest? Päris nii ei saa öelda, et meil vaba tahet ei ole – muidugi on. Aga samal ajal kujundab keskkond hästi palju meie igapäevast käitumist – haarame sellest, mida meile pakutakse, teeme kõige sagedamini seda, mida teevad lähedased inimesed meie ümber. Astume kohvikusse, mis tee peale ette jääb, võtame ka ühe veini, kui juba pakutakse ja kui teised on juba algust teinud – see kõik ei toimu ratsionaalse analüüsi toel. Pigem on tarvis väga palju vaeva näha, kui otsustad midagi teisiti teha. Pead endale olemasoleva keskkonna sees uue tugistruktuuri looma, kui ei taha näiteks enam juua – tolerantsed sõbrad, üritused, kus on alkoholivabu võimalusi, jne. See on samamoodi, nagu näiteks piimatoodetevaba dieediga – pead paljud asjad läbi mõtlema ja saad inimeste käest hurjutada oma ekstreemsete katsetuste pärast. Automaatsed valikud on aju viis elu keerukusega toime tulla. Me ei too oma täit ja teadlikku vaba tahet iga pisikese otsuse juures mängu, see oleks võimatult keeruline. Kuidas see ikkagi onu Alkoga seostub? Onu Alkol – meie metafoor alkoholitööstuse kohta – on roll selle keskkonna kujundamises selliseks, et meie automaatsed valikud soodustaks palju rohkema alkoholi joomist, kui me võib-olla teadlikult valiksime. Keskkonna kujunemist reguleerivad seadused ja onu Alko proovib mõjutada seda, milliseks seadused kujunevad. Eestis kehtivad seadused toetavad olukorda, kus me joome kollektiivselt umbes kolmandiku võrra rohkem alkoholi, kui meile tervislik oleks. Seadused lubavad palju müügikohti, täita suvised linnatänavad alkoholilogodega päevavarjudega ning laiemalt mitte käsitleda alkoholitootja brändi alkoholireklaamina juhul, kui tootja kasutab sama brändi ka mittealkohoolsete jookide turundamiseks. Sellistest seadustest sõltub, kas näiteks Saku ja A. Le Coqi logod tohivad või ei tohi kõlada refräänina kõikidel spordiüritustel Eestis. Selle keskkonna kättevõitlemiseks on alkoholitööstus paljude aastate jooksul palju vaeva näinud. Alkoholitööstusele ei meeldi, kui inimesed hakkavad järsku selle keskkonna kujunemise loogikast aru saama ja küsimusi esitama, et oot, kas see ikka peab nii olema. Sa mainid, et me joome rohkem kui tervislik oleks. Mis tasemel me oma joomisega täna oleme? Maailma Terviseorganisatsioon peab praegu optimaalseks eesmärgiks arenenud riikidele 6,0 liitrit etanooli elaniku kohta aastas. Meie joome praegu umbes 10 liitrit ühe elaniku kohta või 11,8 liitrit täisealise elaniku kohta. See teeb

umbes 8,5 pooleliitrist (4,7%) õlut või 1,82 pudelit veini (14%) nädalas kogu elanikkonna kohta või 9,8 pooleliitrist õlut ning 2,1 pudelit veini nädalas elanikkonna kohta vanuses 15—64 aastat. Kui meie tarbimine oleks kooskõlas Maailma Terviseorganisatsiooni soovitustega, ei jooks me üle 5 õlle nädalas või üle 7 klaasi veini nädalas. Seda ei olegi nii väga vähe, see kogus peaks saavutatav olema ka üksikisiku tasandil. See oleks lihtsalt mõistlik. Kas Soome turistid on selles statistikas sees? Soome turistid on sellest 10 liitrist väljas. Kui siia arvutada veel juurde see, mida alkoholitööstus müüb Eestis Soome turistidele, siis tuleb kokku umbes 15 liitrit puhast alkoholi aastas Eesti elaniku kohta. Nendest numbritest on hästi näha, et meie alkoholipoliitika võimaldab Skandinaavia alkoholitööstusel müüa siin väga, väga palju rohkem alkoholi, kui Eesti elanikkonnale kasulik oleks. Mingist kitsast kvartalikasumi perspektiivist võib see tunduda hea äri ja selle arvelt on tööstus aastate jooksul saanud kümneid töökohti juurde luua, aga tegelikult teenib see olukord ikkagi väga väikese grupi huve, toob meile riigina sisse vähem alkoholiaktsiisi, kui me võiksime teenida. Selline alkoholituru suurus mõjutab hõivet ja tööjõu kvaliteeti Eesti teistes sektorites peale alkoholitööstuse, see skeem kahjustab Soome rahvatervise infrastruktuuri ja tegelikult ei ole meie naabrite suhtes väga sõbralik. Kuidas me sellest olukorrast välja tuleme? Praegune seisak on olnud poliitiliste otsuste taga kinni. On olemas väga põhjalikku kirjandust erinevate riikide alkoholipoliitikate süsteemide tulemuslikkusest ning üldiselt on konsensus, et me peame rakendama korraga nelja poliitikameedet, et saavutada muutus. Esiteks – hinnapoliitika läbi miinimumhinna või kõrgemate aktsiiside kehtestamine. Teiseks reklaamipiirangud, mis võimaldaks meil hakata natuke enda mõtteid kuulama alkoholi teemal. Kolmandaks müügikohtade arvu piiramine, mis vähendab küll ostumugavust, kuid teeb kergemaks müüginõuete täitmise jõustamise ja aitab tagada, et alaealistele või purjus inimestele alkoholi ei müüda. Ja lõpuks ravisüsteem neile, kel on juba sõltuvus välja kujunenud. Ravisüsteemi ülalpidamine on väga kallis olukorras, kus sõltlasi on palju. Me võikisime olla targemad valijad ja nõuda oma poliitikutelt rohkem. Näiteks seda, et hakataks lugema kõiki alkoholisurmi ja pandaks konkreetsed eesmärgid nende surmade vähendamiseks – näiteks viiendiku võrra, või miks mitte poole võrra. Et lubadus alkoholiturgu vähendada 8 liitrini oleks valitsuse tegevusprogrammiga sisuliselt seotud. Selleks on vaja, et ei meie ega poliitikud ei kardaks alkoholitööstuse PR-i nii palju.

Mulle on varasematest vestlustest jäänud kõrva, et alkoholitööstus sihib lisaks meestele hästi teadlikult naisi. Kui edukas on alkoholitööstus olnud naiste suunal? Rahvusvaheliste alkoholitootjate tulemisega Eestisse 1990ndate keskel on Eestis naistele suunatud alkohoolsete jookide turundamine oluliselt arenenud. Imporditakse ja toodetakse väga palju uusi jooke ja ka palju reklaami selle kohta, kuidas neid jooke tarbida ja kuidas need seostuvad glamuurse või naiseliku ajaveetmisega. Eelmise aasta tervisekäitumise uuringu raportis on toodud välja andmed 1996. aastast alates. Tõusud ei ole dramaatilised, aga põhimõtteliselt on nende naiste osakaal, kes väidavad, et joovad mitu korda nädalas, igas vanusekategoorias kasvanud. Mõnes vanusekategoorias on sagedasti alkoholi joovate naiste osakaal kahekordistunud ja üldine trend näitab lauget tõusvat joont. Teised andmestikud puudutavad noori. Kooliõpilaste uimastitarvitamise uuringu tulemustel on noorte alkoholitarvitamine kasvanud ja 14-aastased tüdrukud joovad tänapäeval enam-vähem sama palju kui poisid ja alustavad enam-vähem samal ajal. Kolmas huvitav uuring tehti 2010. aasta paiku – Kersti Pärna ja Kaja Rahu analüüsisid surmaregistri andmeid

punktist lähtudes. Miks ta ei kontrolli end? Kas siis selline on üks neiu? Milline ema temast küll tuleb? Igaljuhul on meid, naisi, märgatud kui väärtuslikke tarbijaid. Milliste sõnumitega meid püütakse? Alkoholireklaamid on tihti selge soolise suunitlusega – naistele mõeldud jooke reklaamitakse kergete, aromaatsete, puuviljase maitsega jookidena, magusamatena. Naised neis reklaamides võivad näidata nii traditsioonilisi heteronormatiivseid käitumisi, mis aitavad vastassugupoolt meelitada – passiivsus, tütarlapselikkus, seksikus; aga ka uuemaid, naiste iseseisvust markeerivaid käitumisi – edu, dominantsust, iseteadlikkust. Näiteks hiljuti oli üks Saku reklaam, mis tahtis lõhkuda normi, et õlut joovad ainult mehed – kõige cool’im naine jõi naiste saunas õlut ja teised naised ehmusid selle peale, et näe, mees on saunas. See on täpselt see, millele sa enne viitasid – suunatud alateadlikult sellele narratiivile, mis usub, et meestega võrdselt saavutamiseks tuleb olla ja käituda meeste moodi, ning et me nüüd saame seda teha. Siis ei tohi ära unustada staatust ja sotsiaalset klassi käsitlevat reklaami – suur osa „veinikultuuriga” seotud turundusest kutsub meid tundma end osana „vanast Euroo-

„Me isegi ei tule selle peale, et meie joomismuster on kellegi kasumiloogika poolt disainitud.“ ja vaatasid maksatsirroosi suremuse muutumist. Maksatsirroosi levimus on alkoholi kogutarbimisega üsna tugevas seoses. Selgus, et naiste hulgas on maksatsirroosi suremus dramaatiliselt kasvanud vahemikus 1992–2008 – umbes 35 korda, samal ajal kui meeste hulgas oli maksatsirroosi suremuse sagedus vaid neljakordistunud. Mõnes mõttes võiks see kõlada väga hästi neoliberalistliku feminismi toetajatele. Lõpuks ometi kasvab uus põlvkond, kus naised ja mehed on oma tarbimises võrdsed. Kui provotseerida, siis kas see ei ole just see, mille nimel oleme aastaid pingutanud? Neoliberalism on selle kõige mõtestamisel abiks mitmel tasandil. Ühelt poolt, jaa, me oleme vabad jooma sama palju kui mehed, alustama sama vara ja jooma end sama purju. Neoliberalism rõhutab samas ka üksikisiku vastutust ja enesekontrolli, vastutust vaatamata keskkonnale end igas olukorras ise valitseda – mis sõltuvusttekitava aine puhul, mida tööstus kasumi suurendamise eesmärgil vabalt reklaamida võib, on kahtlane mõttekäik – ning mõneti juhib pilgu eemale sellest laiemast keskkonnast, mille kujundamisest enne juttu oli. Keskkond on väga palju muutunud, naistele on suunatud uued brändid ja joomistavad, nagu naiste veiniõhtud. Kui naised selles keskkonnas enesekontrolli unustavad, lubavad endal automaatselt käituda ja pakutud klaasid vastu võtta, siis tagajärgi arutatakse selgelt üksikisiku moraalse läbikukkumise vaate-

pa kultuurist” ja me oleme ühiskonnana sellele narratiivile väga vastuvõtlikud. Mis siis juhtub, kui me selle sööda alla neelame? Kui ma olengi jäänud uskuma, et romantikat ei eksisteeri ilma veinita või siidri joomine teeb minust tõelise naise? Me võime valida selle sööda alla neelata ja alkoholitööstuse poolt meie jaoks disainitud elustiili ja väikseid fantaasiaid nautida – meil on vaba maa. Aga vähemalt minu eelistus on, et me teeksime seda siis teadlikult, annaksime sellele oma teadliku nõusoleku, mitte automaatse nõusoleku sellepärast, et me isegi ei tule selle peale, et meie joomismuster on kellegi teise kasumiloogika poolt disainitud. Inimesed peaks teadma, kuidas see sööt on kujundatud ja millist hinda selle eest tuleb maksta. Eriti puudutab see alaealisi vanuses 11–17, kes tegelikult ei ole ilma täiskasvanute abita tingimata arenguliselt valmis reklaamist läbi nägema. Mis meie vastukäik peaks olema? Üks metafoor, mida ma olen palju loengutes kasutanud, on see, et eestlastel on eriline kogemus propagandaga toime tulemisel – mäletad nõukogude aega, kus tänavatel olid Nõukogude Liidu kangelasi ülistavad nimed ja lapsed laulsid laule Lenini sõprusest, isegi laulupeol? Ehkki sellega tuli kaasa minna ja see oli igal pool, säilitati selle all


14 mingi kultuuriline vastupanu. Mulle meeldib seda võrdluseks tuua, sest tegelikult on meil tegemist sarnase propagandaga – sama mahuka, kõikehõlmava ja kontrollivaga, võib-olla enamgi, sest praegune propaganda poeb intiimsfääri ja paneb sind mõtlema, et need kõik on su enda mõtted. Et romantika kõrvale veini tahad ja vajad sina Ise. Või et kui ei ole romantikat, on vähemalt vein. Mõtted, et alkohol peaks olema kohal paljudes su suhetes ja privaatsetes kogemustes, olukordades. Varem olid meil Majakovski ja Nekrassovi tänavad, nüüd on A. Le Coq Arena ja Saku Suurhall. Varem laulsime laulupeol Lenini laule, nüüd on laulupeo suursponsor Eesti kultuuri suurtoetaja A. Le Coq ja ilma kodanikuühiskonna sekkumiseta laulaksime kõik rõõmsalt A. Le Coqi logo all rahvariietes „Koitu”, oleksime tänulikud vabaduse eest ja mõtleksime, et „Welcome to A. Le Coq Country,” nagu nende reklaam mitmes Eesti piiripunktis meid tervitab. Aga praeguse ja endise vahe on selles, et praegune reklaam paneb meid uskuma, et meil on endil vaba valik, et me ise tahame neid väärtusi, mida õlletootjad meile pakuvad. Üks mõistlikumaid nõuandeid vanematele on kindlasti vestelda oma lastega sellest, kuidas reaalsusel on mitu kihti ja et see, mis reklaamist paistab, ei pruugi olla viimane sõna.

Kuidas sa ise selle teema juurde jõudsid ja mis sind selle teema juures käivitas? Mina sattusin selle otsa nii, et otsisin endale doktoritöö teemat enam-vähem samal ajal, kui Terve Eesti Sihtasutus otsis uut teemat. Kui ma alkoholiga tegelema hakkasin, olin kohe vaimustuses – mitte kunagi varem polnud ma nii paljusid oma iseenesest võetud hoiakud pidanud ümber kujundama. Ja see oli ka seotud sellega, mis mind tegelikult KÕIGE rohkem elus huvitab – kollektiivsed uskumused, kollektiivne vaimne tervis. Doktoritöö jaoks fookusgrupi intervjuude tegemine oli silmiavav kogemus eestluse kohta üldiselt – mida me igatseme, mille pärast suurt häbi tunneme, kes me tahaks, aga ei julge olla. See on nii hämmastav – kuuled järjest fookusgruppides sama juttu selle kohta, millised eestlased on, ja saad aru, et see on täielik fiktsioon, aga selline mahasuruv, ahistav fiktsioon. Enesetsensuur kõige sügavamal tasandil, enese väärtusesse mitte uskumine, nagu mingi õudne nali. Ja siis hakkad sedasama veel nägema endas ja oma peretuttavates ja oma sõprades ka. Näed seda eesti kirjanduses, Delfi kommentaariumis, nendes naljades, mis ütlevad, et eestlast huvitas kõige rohkem see, mida elevant temast arvas. See on nagu meie kollektiivne tarkvara, mis meid kõiki jooksutab, ja seda tuleks 21. sajandil uuendada.

Kui sellele mõelda – alkoholikaubamärgi nime kandvad staadionid, kus lapsed trenni teevad, või sama kaubamärgi limonaad, hulk erinevaid nn hübriidtooteid erinevas vanuses lastele nagu alkovaba jook, mille nime hääldatakse nagu ühe tuntud kokteili oma või siis veel nooremale sihtrühmale mõeldud toode lastešampus – siis kas me mitte ei programmeeri oma lapsi juba varajasest east „headeks tarbijateks”? Nüüd, viimase paarikümne aasta teaduse arenguga, on tulnud välja, et aju eesosa, mis on meie enesekontrolli, otsustusvõimekuse ja loovuse keskus, areneb lõplikult välja alles umbes 20ndate eluaastate keskpaigaks. Varasemalt oli teada, et etanool ei ole arenevatele organitele hea kasvukeskkond, aga nüüd on ilmnenud põhjapanevad uuringud selle kohta, et sama põhimõte rakendub arenevale ajule. Alkoholi tarbimine raseduse ajal mõjutab beebi organite arengut, alkoholi tarbimine teismeeas mõjutab aju võimet ennast kontrollida, ennast juhtida, oma eluga hakkama saada, teha häid otsuseid. Väga kaua usuti, et parim viis laste ettevalmistamiseks elus ja joogikultuuris hakkama saada on vanematena neile ise kodus alkoholi pakkuda, nüüd aga vaatavad päris paljud vanemad uute tõendite ilmnedes neid seisukohti ringi. Teaduskirjandus ütleb, et vanemate poolt pandud selged piirid ja negatiivne hoiak alaealiste alkoholitarbimisele on tohutu kaitsefaktor. Isegi kui 15-aastane joob end paar korda piiride katsetamiseks täis, siis vanematepoolne negatiivne hoiak laste joomise suhtes on näidanud, et see mõjutab inimeste joomistrajektoori – joomise alguse iga, sagedust ja koguseid – isegi ülikoolis. Sealjuures on oluline arvesse võtta laste arengu faase – teismelised lapsed peavadki, osana arengust, oma vanemate autoriteeti kahtluse alla seadma, ja on selge, et nad leiutavad selleks erinevaid viise. Sestap ei ole tark neid alkoholiteemalisi vestlusi jätta 14. eluaastasse, vaid pigem kujundada laste suhtumisi oluliselt varem, enne 10. eluaastat, kui laps ei ole veel teismeikka jõudnud.

Osa sellest naljast on meie uskumus, et alkohol aitab kõigi nende toimetulekuraskuste vastu. Ma mäletan, kuidas ma läksin doktorantuuri ajal oma esmase analüüsiga oma juhendaja juurde ja ütlesin, et mul on tulemused käes, mu analüüsist tuleb välja, et Eesti ongi selline eriline koht, et meil on objektiivselt väga raske – ilm on külm, hiljuti lagunes Nõukogude Liit, maailmasõjad, enne seda teoorjus – sellepärast me joomegi. Mu õppejõud ütles selle peale, et Mosambiigis ja Etioopias räägitakse ka, et ilm on talumatu – päike kogu aeg paistab, tuleb juua. Et täiskasvanulikum perspektiiv on see, et elu ONGI raske – alati on raske. Sügis on raske, talv on raske, kevad on ka omamoodi raske. Noortel on raske ja vanadel on raske. Kui on töö, siis on raske, kui ei ole tööd, siis on ka raske. Suhtes olla on raske ja kui ei ole suhtes, siis on raske. Alkoholi tore eripära on see, et ta on nagu tühi anum, millesse saab ükskõik millise kultuurilise sisu sisse kallata – ja siis seda abistavana näha. Tegelikult on sellel kõrge hind ja pikas perspektiivis on see mitmetahuline arengupidur. Kuidas on töö alkoholi vallas sind mõjutanud? Kuna nägin fookusgruppidest, et eestlusel tundub olevat enesearmastuse ja sellest tulenevalt ka lähedusega keeruline suhe, siis on see teema hakanud mind huvitama. Mind huvitab, kuidas olla suhtlustes radikaalselt läbipaistev, kuidas eriarvamusi proovida üsna varakult välja öelda, aga sõbralikult, ja siis neid erinevusi niimoodi navigeerida, et suhted muutuksid nendest vestlustest sügavamaks ja tugevamaks, mitte ei ajaks inimesi lahku. Kuidas seda teha suuremates ja väiksemates gruppides. Kasutame seda mõtteviisi pidevalt oma töös – tehes lapsevanematele mõeldud koolitusi töökohtades ja kohalikes omavalitsustes. Leiame, et meie roll on lihtsalt nendeks vestlusteks võimalus anda – see on hämmastav, kui paljud inimesed tahavad alkoholiprobleemide lahendamiseks ühiskonnas midagi ette võtta ja sellele kaasa aidata.:N

15


16

Feminismi ohtlik teisik Tekst: Raili Marling Illustratsioon: Gerda Märtens „Il noioso“

Feminismi kõrvale on tekkinud tarbijasõbralik teisik, mis keskendub solidaarsuse asemel individualismile ja vaigistab ühiskonnakriitilisust tarbimismõnuga.

17


19

Feminismitonti on nähtud Eestis liikumas juba üle 20 aasta, kuid hirm selle viirastuse ees ei näi vaibuvat. Samas näib ta olevat kui mitte taltsutatud, siis vähemalt mingis versioonis tarbijasõbralikuks tunnistatud, sest feminismihõngulisi ideesid võib vahel kohata suisa naisteajakirjade veergudel ja meedia edulugudes. Kas feminism on lõpuks Eestis kodustumas või on tegu millegi muuga?

E

esti ühiskondlik-poliitiline maastik pole soosinud kriitilisi mõttesüsteeme, mis küsiksid liigseid küsimusi meie riigi kahe põhilise alustala – rahvusluse ja turuvabaduse – kohta. Feminismil on probleeme mõlemaga ning seega pole üllatav, et seda Eestis just avasüli pole vastu võetud. Feminismi sai sulgede ja tõrvaga kaetuna linnast välja saata tänu selle väidetavale sarnasusele nõukogude perioodi võltsvõrdsuse retoorikaga, mis andis naisele võimaluse sõita traktoriga, kuid mitte kontrollida oma keha või, veelgi vähem, omada reaalset ühiskondlikku võimu. See, et kommunism feminismi kodanliku igandina taunis, ei tundunud selle paralleeli tõmbajatele oluline. Vera Muhhina skulptuur „Tööline ja kolhoositar” ning naistraktoristid nagu Elmiine Otsmann olid

mugavaks vahendiks, mille abil vaigistada küsimusi ühiskonna soolistatud hierarhiate kohta. Eesti poliitiline eliit leidis, et naise roll on olla kodus (rahvust taastootmas) ja poes (andmas truu tarbijana oma panust turumajanduse edusse). Kui 1990. aastatel oli nõukogude perioodi varju kartmine mõistetav, siis tänapäeval võiks meil olla juba aeg sellesse küsimusse veidi teise nurga alt süüvida. Kes kardab täna feminismi ja kas teda on ikka vaja karta?

Iga naise taga on naine Ingliskeelses akadeemilises kirjanduses on viimasel viiel aastal tõsiselt arutletud selle üle, kas feminism on säilitanud tänapäeva ühiskonnas oma kriitilise teravuse või on ta mahitatud turuloogika teenistusse. See on pannud ameerika kriitilise teoreetiku Nancy

Fraseri rääkima feminismist ja selle kõhedast teisikust, kes samuti ennast feminismiks nimetab, kuid esindab hoopis muid ideaale. Kui feminism oma algtähenduses propageeris ühiskondlikku solidaarsust ja õiglust, siis tema libateisik on turusõbralik toode, mis ei räägi solidaarsusest, vaid ainult isiklikust edumudelist. Nagu Catherine Rottenberg on märkinud, kasutab ta samu sõnu, mida feminismgi – võrdsus, võimalused, valikuvabadus –, aga täidab need individualistlike tähendustega. Selle turusõbraliku feminismi võtmenäide on Facebooki ühe tippjuhi Sheryl Sandbergi raamat „Lean In” („Astu ette”, 2012), mis positsioneerib end feministliku tekstina, mille eesmärgiks on julgustada naisi töises karjääris südimad olema ja ennast kehtestama. Suure meediakära varjus

„Kas võrdõiguslikkuse peamine näitaja peaks ikka olema see, mitu naist on tippjuhtide hulgas, parlamendis või professorite seas?“

ei pööranud paljud – peale tülikate tujurikkuvate feministide – tähelepanu sellele, et Sheryl Sandbergi probleemid ei ole enamuse maailma ja ka USA naiste olulisimad probleemid ning tema lahendused, mille toeks on paljude nullidega palganumber, pole samuti just paljudele kättesaadavad. Enamgi veel, Sandberg kutsub naisi palgaläbirääkimistel enda eest julgemalt seisma – aga ei maini, et naine peaks aitama teisi naisi enda ümber, näiteks oma sekretäri või lapsehoidjat, kes võimaldab tal lennukat karjääri teha. Selline feminism pole turuloogikale üles ehitatud ühiskonnale mitte ainult ohutu, vaid suisa kasulik. Seetõttu võime seda nimetadagi neoliberalistlikuks feminismiks. See toob naised kodust tööle, st rakendab nende ühiskondliku potentsiaali ja maksimeerib perede tarbimisvõimalused, lisades eelarvesse veel teisegi sissetuleku, kuid samas ei tõstata see enam tülikaid küsimusi ühiskonnakorralduse või sissetulekute ümberjagamise kohta. Ebavõrdsuse asemel räägime me tänapäeval ju palju meelsamini erinevusest ja vajadusest seda sallida. Erinevuse väärtustamine ei maksa raha, küll aga erinevate toetuste maksmine. Neoliberalistlik feminism otsib vastuseid küsimusele, miks on naiste ja meeste positsioon ühiskonnas erinev, mitte ühiskonnast ega kultuurist ja eriti mitte majandusest tulenevalt, vaid hoopis naistest endist. Lahenduseks pole mitte ühiskonna muutmine, vaid naisel endal on vaja võtta suurem vastutus oma heaolu ja ühiskondliku edu eest. Probleem on teadagi naistes – aga seda teab iga naisteajakirja lugeja nagunii. Naise keha vajab ju kogu aeg korrigeerimist õige toitumise, spordi, stiilsete riiete ja iluprotseduuride abil. Kui sulle ei meeldi objektistamine, mis toimub iga päev avalikus ruumis, siis järelikult oled ise paks/vana/ maitsetu ja tuleb minna trenni/paastulaagrisse/ilusalongi. Kõigis meis, tuhkatriinudes, on varjul printsess, kelle me saame õigesti tarbides endast välja võluda. See on kinni vaid meie enda tahtes, ütleb meile tarbimismuinasjutt. Praegune kultuur on õige tarbimise ümber loonud üha uusi norme ja hüsteeriaid. Ei piisa enam, et mehel ja lastel kõhud täis toita ja nad puhaste ja tervete riietega uksest välja saata: nüüd tuleb kanda hoolt,

et toit oleks kodumaine, väikese ökoloogilise jalajäljega, pestitsiidivaba jne ning riietus eetiliselt toodetud. Kapitalismi suhtes kriitilisest loodushoiuideoloogiastki on tehtud tarbimiskategooria ning sellest on naiste tööde nimekiri üha pikemaks läinud. Neoliberalistlik feminism lihtsalt lisab sellesse nimekirja veel enesekehtestusoskuse. Selline naine saab ise hakkama, ta ei vaja ei valitsusepoolseid poliitikaid või toetusi ning ehk isegi mitte mehepoolset tuge. Kindlasti ei vaja ta teiste naiste tuge või feminismi, mis oma segavate küsimustega ei võimalda tal rahulikult oma karjäärilisi eesmärke saavutada. Meil on ehk vaja küsida, kas soolise võrdõiguslikkuse peamine näitaja peaks ikka olema see, kui mitu naist on suurfirmade tippjuhtide hulgas, parlamendis või professorite seas. Ärge saage minust valesti aru — naised ON seal olulised, nagu nad on olulised kõigis ühiskonnaelu valdkondades. Aga kas tippjuhid on ainuke mõõdik, mille poole pürgida? Kas ikka on naiste- ja peresõbralik poliitika sel aastal Twitteri poolt välja pakutud võimalus, et väikelastega naistöötajatele antakse võimalus komandeeringute ajal rinnapiima firma kulul koju saata või et üks investeerimisfirma maksab kinni ka komandeeringusse mineva emaga kaasalendava lapsehoidja pileti? Esiteks ei pea olema sotsiaalteadlane hoomamaks, et mitte ainult sellele lapsehoidjale, aga ka õpetajale või medõele sama teenust ei pakuta. Ja teiseks, kas see ei too hirmutavalt esile, et meie ühiskond väärtustab töötamist 24 tundi ööpäevas, 7 päeva nädalas, ning et nüüd tehakse katseid kuidagi seda olemuslikult inimvaenulikku kultuuri lastega perede ja naiste-„sõbralikumaks” muuta – vähemalt firmade ladvikus?

Otsi viga endast, mitte süsteemist Selle lahenduse problemaatilisust rõhutab see, et tänapäevased mehed on tunduvalt enam huvitatud aktiivsest isadusest, mis ei piirdu ainult raha teenimisega, vaid hõlmab ka väikelaste eest hoolitsemist ja nende arengust osasaamist. Tänane turuloogikale ja töökesksusele üles ehitatud maailm pakub meestele seda võimalust teoorias, aga mitte praktikas. Selle asemel, et süsteemi ümber korraldada, on selles tehtud ruumi ka naisele. Naine on toodud mehe kõrvale tööle, küll alamakstuna, aga samas

mitte liiga protesteerivana, sest talle on selgeks tehtud, et ta on ise oma väheses edus süüdi. Isegi kui seda turustatakse feminismi nime all, ei ole see feminism, vaid selle salakaval teisik, kes meelitab poliitilistele ja ühiskondlikele küsimustele mitte mõtlema, vaid hoopis otsima vigu endas ja neid individuaalsel tasandil lahendama – eelistatavalt tarbides. Kui on vaja käia tööl, trennis, poes ja enesekehtestuskoolitusel, ei jää ju aega lugemiseks, mõtlemiseks, rääkimata ühiskondlikust aktiivsusest. Ärge laske ennast peibutada selle libafeminismi näiliselt glamuursest sõnumist. Tegu on neoliberalistiku narratiiviga, mille keskmeks on individualism, tootlikkus ja tarbimine. Feminismiga käib kaasas poliitiline teravus ja vaidlused selle üle, kas naised peaksid astuma koos meestega oravarattasse või proovima hoopis ühiskonda nii korraldada, et nii naised kui mehed saaksid ennast teostada kas kodus või tööl või mõlemas. Feminismiga käivad kaasas küsimused eetilise tarbimise (või tarbimata jätmise) kohta ja meie suhte kohta meid ümbritseva keskkonnaga. Feminism kasutab mõisteid nagu „hoolitsus“ ja „õiglus“, mitte „individualism“ ja „karjerism“. Ja see feminism elab edasi, ka Eestis. Ärgem unustagem, et väikse arvu kiitust väärivate ärinaiste ja tippjuhtide varjus elavad miljonid naised, kelle eluolu on õhukese riigi ja paindliku tööturu ajastul pigem halvenenud. Nendel naistel pole klantsajakirjade edunaiste enesekehtestuslugudega midagi peale hakata, kui nad kahel kohal töötavad, jagavad end laste ja eakate vanemate eest hoolitsemise vahel ning püüavad oma napi palgaga hakkama saada. Edulood on ehitatud varjatud abiliste nähtamatule tööle: ärimehe puhul on selleks tema naine, ärinaise puhul lapsehoidja/teenija. Me ei saa realistliku eeskujuna võtta muinasjuttu, nii nagu me ei usalda riigieelarve täitmist haldjatele või krattidele. Meil on vaja lisaks inspireerivatele, kuid enamiku naiste jaoks kättesaamatutele edulugudele pakkuda ka kriitilisi vaateid meie tänasele ühiskonnale, milles väärtusi mõõdetakse palganumbrites ja tarbimise tasemes, ning tööelukorraldusele, mis väärtustab töötunde, mitte tehtud töö kvaliteeti, ning ehk ka elufilosoofiat, mille keskmes on rikkus, aga mitte tasakaalustatud elu.:N

„Turuloogikale ülesehitatud maailm pakub meestele aktiivseks isaks olemise võimalust vaid teoorias.“

Raili Marling on Tartu Ülikooli dotsent, kelle peamiseks uurimishuviks on sooküsimuste ristumine keele, kirjanduse ja võimuga. Ta on eelretsenseeritava nais- ja meesuuringute ajakirja Ariadne Lõng tegevtoimetaja.

18


„Menstruate with Pride“ Sarah Maple õli lõuendil (2010) www.sarahmaple.com


22 Tekst: Katrin Kivimaa

LAMMUTADES MÜÜTI TÕELISEST EESTI NAISEST: näiteid feministlikust kunstist

1990ndatel kerkisid Eesti kaasaegses kunstis esile uued suundumused ning üks radikaalsemaid nende seast oli feministlik kunst.

„Ma ei söö lilli” Marge Monko plakat (2011)


24 See oli laiemalt seotud naiste muutuva identiteediga uutes ühiskondlik-kultuurilistes oludes: esmakordselt Eesti kultuuri ajaloos asusid naisloojad niivõrd kammitsematult, otsekoheselt ja kriitilise meelega tegelema ühiskonna poolt naistele seatavate ettekirjutuste, rollide, ootuste ja kuvanditega ning püüdlesid selle poole, et naiste kunstiline ja visuaalne kujutamine peegeldaks rohkem naiste endi erisuguseid vaateid ja seisukohti. 1990. aastate radikaalset kunsti ja selle eripärasid on palju uuritud; siinse teksti autor on enamasti keskendunud feministlikult meelestatud naiskunstnike projektidele, mis mängisid tollases kujutavkunsti muutumises olulist rolli.

„Kiss” Mare Tralla performance (1996)

„Eesti naine kui märk kujunes üleminekuperioodil üheks kõige enam probleeme tekitavaks konstruktsiooniks.“

UUS EESTI JA SELLE NAISEIDEAALID Pärast Eesti taasiseseisvumist hakkas aegamisi tekkima lõhe ametliku rahvusliku ideoloogia ja ühiskondliku olemise praktikate vahel. See on periood, mil meie kaasaegsesse kunsti ilmusid radikaalselt ühiskonnakriitilised hoiakud, mis ühelt poolt viitasid siinse kunstiteadvuse arengule, teiselt poolt aga olid seotud ühiskonnas esilekerkinud probleemidega. Sellise kunstipraktika uurimisobjektiks said eesti ajaloo, traditsioonide ja kapitalismi müüdid: põlvkond, mille kujunemisaastaid valitses segu rahvuslik-konservatiivsest ja liberalistlik-varakapitalistlikust maailmapildist, pööras pilgu nende ideoloogiate kesksete mütoloogiliste kujundite ja narratiivide poole, asudes neid kriitiliselt dekonstrueerima. Üks selliseid ideoloogiliselt konstrueeritud müüte oli kujutelm tõelisest eesti naisest. Julgen väita, et eesti naine kui märk kujunes üleminekuperioodil üheks kõige enam probleeme tekitavaks konstruktsiooniks, ja seda eelkõige massimeedia kaudu levivas visuaalses traditsioonis, kus naisekuvand ilmus kaunikujulise tarbitava objektina. Barbi Pilvre iseloomustas 1990. aastatel valitsenud soopoliitikat järgmiselt: soolise erinevuse kultus, vankumatu usk bioloogilisse determinismi, rahvuslus ja turumajanduse loogika kujundasid välja tugeva võrgustiku olemuslike naiselikkuse kujutiste propageerimiseks. Nostalgiline rahvuslus tõi algselt kaasa „kuldsete kolmekümnendate” naiserollide propageerimise ning naistegi esmane reaktsioon nõukogudeaegsele pseudovõrdsusele ja topeltkoormusele kinnistas traditsioonilisi soorolle praktilises elus. Seda toetas naiste reproduktiivse rolli rõhutamine nii massimeedias kui ka ametlikus retoorikas, mis pidas naisi ainuvastutavaks rahvuse säilimise eest. Rahvusluse ideaalne soosüsteem, mis kinnistas ideed naiste ja meeste erinevatest rollidest ja tegevusaladest ühiskonnas, sobis osaliselt kokku ka varakapitalistliku edumudeliga, mille keskseks „tegijaks” oli (noor või nooremapoolne) mees.

FEMINISTLIKU KUNSTI TEKE

Mare Tralla „her.space” CD-Rom (1996-1998)

Nüüdiskunsti radikaalsem osa reageeris sedasorti kuvandite ja mütoloogia levikule omapoolse vastulöögiga. 1990ndate keskpaigas esile kerkinud feministlike projektide ja kunstnike levinumateks strateegiateks said representatsioonikriitika (s.o massimeedias ja ühiskonnas valitsevate kujutiste lõhkumine, valestikasutus, naeruvääristamine jms) ning iroonia nn tõelise naise müüdi ja ideoloogia suunal. Radikaalsema suuna kõrval eksisteeris feministlikus või nn naiskunstis ka alalhoidlikum tiib, kuhu kuulusid mitmed feminismist otsapidi mõjutatud loojad, kes soovisid radikaalse kriitika asemel keskenduda naiste elulugude ja kogemuste väljendamisele kunstis. Eks siingi esines kontekstist lähtuvat uuenduslikkust, kuivõrd 1990ndatel langesid paljud naiste eludega (ja eriti seksuaalsusega) seotud tabud ning sai võimalikuks rääkida asjust, mida varem oli kiivalt vaka all hoitud. Aga siinne ülevaade huvitub eelkõige radikaalse ja kriitilise lähenemise omaks võtnud kunstnikest. Naiste elulugude ja kogemustega tegelevaid kunstiteoseid ei tohiks alahinnata, kuid nende ületähtsustamine või kriitikavaba omaksvõtt jätab tähelepanuta selle elementaarse, kuid nii osavalt varjatud tõsiasja, et naiste eluvalikuid mõjutavad väga suures osas ühiskondlikult määratud võimalused (sh majandus-

25 likud, hariduslikud, sotsiaalne positsioon jne) ning veelgi nähtamatumas vormis ühiskonnas valitsev naiselikkuse ideoloogia. Just seetõttu ei saa naiste kogemuste ja elude kriitikavaba esitlusi kasutada ei feministliku poliitika ega kultuuriloome alusena. Eesti esimene feministlik näitus „EST.FEM” peegeldas tollaseid arusaamu soolisest identiteedist selles mõttes üsna täpselt, et need teosed, mille aluseks oli arusaam naiselikkusest kui konstruktsioonist, olid näitusel vähemuses: nt Mare Tralla „Nii me sünnitasiMare Tralla „Mänguasi” me Eesti feminismi”, mis ühendas pioneeriaja päevikud naiste meediakujutistega Videoinstallatsioon (1995) (sh pornoga) või Piret Räni fotodokumentatsioon „ideaalseks” naiseks saamise protsessist. Sedasorti kunstiteoste autorid olid teadlikud kaasaegsest feministlikust teooriast ning vaatlesid sugu ja soolist identiteeti sotsiaalse, ideoloogiast mõjutatud konstruktsioonina, aga mitte bioloogilis-psüühilise olemusena, millisena naiseksolemist peetakse massiteadvuse tasandil vist siiamaani. Kirjeldatud konteksti arvesse võttes võikski tagantjärele enim hinnata teoseid, mis üritasid juhtida tähelepanu ühiskonnas ja meedias valitsevate naisekujutiste seosele patriarhaalse sooideoloogiaga. Programmilise kunstitegevuse vormis sai siin kõige silmatorkavamaks kunstnik Mare Tralla looming.

HUUMORIGA VÕIMUSÕNUMITE VASTU Tralla arvukatest teostest, kus ta kasutab paroodiat ja iroonilist lähenemist patriarhaadi kriitikana, oli hiljuti Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis näitusel „1995” eksponeeritud performance’i „Kiss” videodokumentatsioon. 1996. aastal toimunud performance’is käsitles Tralla (feministliku) naiskunstniku suhet teda ümbritseva kunstimaailmaga meeskriitikute seisukohtade kaudu. Etenduse käigus projitseeris kunstnik peegelekraanile tema kohta arvamust avaldavate juhtivate meeskriitikute näod: kes teda kiitis, sai suudluse, kes mitte, sai huulepulgaga vastu nägu. Veidi pretensioonikana mõjuv humoorikas etendus ei ole siiski puhtisiklik, vaid mõjub justkui kättemaksuna ajaloole, mida Virginia Woolf on iseloomustanud järgmiselt: „Kõik need sajandid on naised olnud peeglid, millel on meeldiv võlujõud peegeldada meest elusuurusest kaks korda suuremana”. CD-ROMi formaadis interaktiivne teos „her.space” (1996—98) esitab ametliku ajaloo asemel isikliku, väikese narratiivi, mis pöörab erilist tähelepanu naiselikkuse konstruktsioonile nõukogude ajal ja võrdleb tollaseid naiste stereotüüpe (töökangelased, kosmonaudid jt) „tõelise naise” tähistajatega eesti rahvusluses ja läänelikus kultuuris. „her.space” ei ole autori minapilt, vaid pigem „eesti naise” kui erinevate tähistajate, konstruktsioonide ning ka tegeliku ajaloo poolt vormitud identiteedi esitlus. Et aga „naisel kui märgil” on vähe tegemist tegeliku, kogetud või ka kujuteldava naiseksolemisega, siis on „her.space” üles ehitatud üksteisele vastu käivate tähistajate labürindi ja mitte järjepidevat identiteeti edastava jutustusena. Kahel ekraanil esitatud videoinstallatsiooni „Mänguasi” (1995) peategelased on allumatud ja tavapärasest naiselikkuse ideaalist väga erinevad naisekehad. Ruumis vastakuti paigutatud teleekraanidel asuvad „striptiisitarid”, kellest üks on noor kunstnik ise, ja neid vaatlev meesnautleja. Videot vaadates selgub, et lahtiriietuvad naised mitte ei tee seda, mida meesvaataja neilt tellib, vaid allutavad mehe oma kontrollile tema naudingut edasi lükates ja lõhkudes. Lõpuks väljuvad noorte naiste kehad täiesti kaamerapilgu ja meesvaataja kontrolli alt, hakates kord kahanema, kord kasvama, tuues kontrollitud ja taltsa keha alt ootamatult nähtavale groteskse, irvitava ning kultuurilise ilu – ja lõpuks ka selgelt paigas soosüsteemi –, piire ületava keha. Tralla kõrval on üheks paremaks näiteks selle kohta, kuidas eneseirooniline naer toimib valitseva olukorra kriitikana, Kai Kaljo tuntud videoteos „Luuser” (1997). Selle lühikese video vältel ilmub ekraanile kunstniku enda kujutis, mis lausub kaamera/vaataja pilgu ees mänglevalt eputades järgmise ingliskeelse enesetutvustuse: Hello. My name is Kai Kaljo. I am an Estonian artist. [Naer.] My weight

„See, et Kai Kaljo traditsiooniliste naiselikkuse parameetrite poolest ühiskonna ideaalnormile ei vasta, otsekui viitaks tema läbikukkumisele naisena.“

QR viib lingini vimeo.com/14214871

Kai Kaljo „Luuser” Video (1997)


„Naine võtab vähe ruumi” Liina Siib Foto seeriast (Alates 2007)’


is 92 kilograms. [Naer.] I’m 37 years of age but still living with my mother. [Naer.] I am not married. [Naer.] I’m working at the Estonian Academy of Arts as a teacher for 90 dollars per month. [Naer.] I think the most important thing in being an artist is freedom. [Naer.] I am very happy. [Naer.]

F.F.F.F. „F-failid” Foto seeriast (1998)

Igale lausele järgneb telekomöödiatest tuttav lindistatud taustanaer, mille vaibumine jääb ka teose viimaseks sõnaks. Teose esitluse järel leidis enamik kriitikuid, et teoses ironiseeritakse kunstniku olukorra üle 1990. aastate teise poole Eesti ühiskonnas. Vähe pöörati tähelepanu asjaolule, et see kunstnik – video autor ja minategelane – määratleb ennast kahe identiteedi kaudu: professionaalset identiteeti tähistavad lausungid on läbi põimunud naiselikkuse traditsiooniliste määratlejatega, nagu vanus, kaal, perekonnaseis. Retseptsioonis tähelepanuta jäänud soolise identiteedi väljendused ei ole videos sugugi kõrvalisel kohal, pigem vastupidi, need justkui rõhutaksid majanduslikult ja sotsiaalselt marginaalset positsiooni, mis autoril naissoost kunstnikuna on. See, et Kaljo traditsiooniliste naiselikkuse parameetrite poolest ühiskonnas kehtivale ideaalnormile ei vasta, otsekui viitaks tema läbikukkumisele naisena. Koos (kaadritaguse ja ekraani ees seisva) vaatajaga enda üle naerev kunstnik ei naera mitte ainult „luuserist” naiskunstniku üle, vaid eelkõige sotsiaalse situatsiooni üle, kus alatasustatud naiskunstniku väärtust määravad tema majanduslik edukus ja vastavus domineerivale naisekonstruktsioonile. Omamoodi humoorikas on ka 1990ndate tuntuima naiskunstnike rühmituse F.F.F.F. (Kaire Rannik, Kristi Paap, Berit Teeäär, Ketli Tiitsar, Maria Valdma) projekt „F-failid” (1998), mis keskendus kuristikule ideaalse ja reaalse naise vahel, ideaalsete soorollide ja tegelike inimeste vahel. Olles läbi mänginud eri generatsioonide ideaalsed naisekujud – tüdrukute rokkbänd, emad lastega, stjuardessid, rahvariietes eesti tüdrukud –, toonitasid F.F.F.F.-lased konflikti, mis tekib vastandlike püüete vahel mahtuda etteantud visuaalsete identiteetide raamesse ja kujundada isiklikku „mina” ning elukaart teisiti, kui ideaalkujutised seda ette näevad. Lõpuks tõmbabki F.F.F.F.-i seeria tõsiseltvõetavale ideaalimängule kriipsu peale: viimane foto – prügikastis tuhnivad kodutud naised – ei kuulu ju kultuuriliselt aktsepteeritud naiselikkuse repertuaari hulka. Selle segadusttekitava pildi lisamine muudab kõik „F-failides” esitatud naiserollid omamoodi mänguks. Kõik esitatud rollid muutuvad maskeraadiks – pooside ja kostüümide kogumiks, mis kannab endas küll ajalugu ja võimusuhteid, kuid ei kehtesta enam ainuvõimalikke positsioone või identiteete subjekti jaoks.

NAISED JA TÖÖ 2000NDATEL AASTATEL Täpselt kakskümmend aastat pärast riikliku iseseisvuse taastamist esindas Eestit Veneetsia biennaalil feministlik projekt. Liina Siibi (sünd 1963) Eesti ekspositsiooni konkursi võiduprojekt „Naine võtab vähe ruumi” koosnes kuuest foto, video- ja kohaspetsiifilisest installatsioonist, mis olid valminud aastatel 2007 kuni 2011. Projekt oli ruumiliselt üles ehitatud korterina, mille eri tubades esitleti vaatajatele tüüpiliselt naisele omistatud elualade esindajaid – koduperenaisest poemüüja, sekretäri ja prostituudini. Projekti nimiteos „Naine võtab vähe ruumi” (2008) on värvifotode seeria, mis kujutab peamiselt madalapalgalisi, vähekvalifitseeritud naistöötajaid nende ametipostil. Kunstnik sai teose idee, lugedes Eesti Päevalehes ilmunud soolist võrdõiguslikkust käsitlevast kolumnist fraasi „naine võtab vähe ruumi”, mis viitas „naiste tööde” alamale staatusele Eesti ühiskonnas ja õigustas lõhet meeste ja naiste palkade vahel. Neist seisukohtadest lähtudes asus Siib otsima ja dokumenteerima naiste hõivatud töörolle ja tööruume, mis illustreeriksid kõige ilmekamalt Eesti tööturu soolist segregatsiooni ning „naiste tööde” monetaarset ja sümboolset alaväärtustamist ühiskonnas. Tema kunstilis-dokumenteeriva uurimistöö tulemuseks oli eesti naise kuvand, mida domineerivate naiselikkuse representatsioonide seas tihti ei kohta, kuid mis peegeldab ometi paljude naiste positsiooni

29 meie tööturul ja ühiskonnas. 2000ndate ilmselt silmapaistvaimaks uue põlvkonna feministlikuks kunstnikuks võiks pidada Marge Monkot. Monko on tegelenud naiste identiteedi küsimusega nii naiste pildilist kujutamist uurides kui ka esitades küsimusi selle kohta, millised on patriarhaalse kultuuri ideoloogilised, materiaalsed või kultuurilised tingimused, mis naiste eluvalikuid määravad või suunavad. Monko eriliseks huviks on naiste töövõimalused ja naistöötajate positsioon Eestis, kus sooline palgalõhe on Euroopa Liidu riikide seas senini suurim. Tema huvi töötemaatika ning nii riiklikul kui globaalsel tasandil toimiva tööpoliitika vastu sai alguse isiklikust kogemusest. „Naine võtab vähe ruumi” Kuidas teenida elatist loovisikuna, kelle tööelu on allutatud juhusLiina Siib likule või tasustamata tööle? Kuidas ühendada äärmusliku paindlikkuse nõue, Foto seeriast (Alates 2007)’ mis iseloomustab tänapäevast neoliberalistlikku töökeskkonda ning määratleb rahvusvaheliselt tegutseva kunstiprofessionaali tegevust, (üksik)ema elu ja lapse kasvatamisega? Monko looming haakub selles aspektis tugevalt teise laine feministliku kultuuri ja ühiskonnakriitikaga, mis lähtudes isiklikest kogemustest jõudis poliitilise seisukohavõtu, kriitilise analüüsi ja (kallutatult kirjutatud) ajaloo ümbervaatamiseni. Isiklikust saab poliitiline, nagu 60ndate teisel poolel levima hakanud idee kinnitas. Viimast mõtet kehastab kunstnik oma autoportreel, millele on antud feminismi (ja algselt teise maailmasõja aegse ameerika propagandakunsti) ajaloost laenatud plakati vorm. Sellel erksates toonides fotol pealkirjaga „Ma ei söö lilli” näeme kunstnikku, kes kehastab naistöölist teise maailmasõja aegselt ameerika plakatilt, mis algselt tähistas naiste panust sõja võitmisesse, aga millest sai hiljem ameerika feministliku liikumise ja naiste tööalase-majandusliku võimekuse üks sümboleid.

UUED IDENTITEEDID 2000ndatel ilmuvad Eesti kunstipilti ka mittenormatiivse seksuaalsusega naiste kujutised. Mainiksin siinkohal esimest kunstnikku, kes end oma kunstis lesbilisena määratles, tuletades meile meelde, et seksuaalne identiteet on paratamatult loovusega seotud (mida seni oli väidetud vaid heteroseksuaalset normi esindavate meeskunstnike puhul). Anna-Stina Treumundi looming keskendub erandlikult lesbiliste naiste kujutiste, nendega seostatavate stereotüüpide ning nende maailmanägemuse edastamisele. Tema näituse „Hea küll siis, Jane…” (2013) üheks käivitajaks on tõdemus ja isiklik kogemus, et meie haridussüsteem tunnistab ainult heteroseksuaalsusel põhinevaid soorolle. Kõik kirjanduslikud või mütoloogilised narratiivid, mille abil laste ja noorte enesepilti ja maailmakogemust vormitakse, on heteronormatiivsed. Need esitavad soolist ja seksuaalset identiteeti „loomuliku” ja „igavesena” ning loovad pildi maailmast, kus teistsuguse seksuaalsusega inimestel on raske oma kohta leida. 1990ndatel alguse saanud feministlik kultuur, sh kujutav kunst, on järkjärgult arenenud, jõudu kogunud ning leidnud vastukaja ühiskonnas laiemalt sedavõrd, kuivõrd naiste eneseteadlikkus ja julgus ebaõiglusele vastu seista on suurenenud. Kuigi on tõsi, et praegusel ajal Eestis elavatel naistel on rohkem vabadust ja valikuvõimalusi kui kunagi varem, ei tähenda see, et võitlus identiteetide pärast oleks otsakorral. Ajalugu on näidanud – ja näitab meid ümbritsev tegelikkuski –, et ühe või teise marginaliseeritud grupi emantsipatsioonile järgnevad alati vastulöögid nende poolt, kes soovivad varasemat olukorda säilitada. Pole kuhugi meilgi kadunud avalikus ruumis ringlevad kuvandid ja müüdid, mis lubavad naisele vaid natuke ruumi kindlaksmääratud kohas. Feministlike kunstnike looming ei muutu enne ajakohatuks, kui elame tõeliselt postpatriarhaalses maailmas.:N Siinne ülevaade põhineb varem avaldatud artiklitel ja raamatupeatükkidel, olles mõeldud lühendatud meeldetuletuseks. Viimasel kümnendil esile kerkinud uued tegijad ja põlvkond on esindatud vaid paari näitega.

„ANNA-STINA TREUMUND oli esimene, kes end oma kunstis lesbilisena määratles, tuletades meelde, et seksuaalne identiteet on paratamatult loovusega seotud.“

Katrin Kivimaa on kunstiteadlane ja -kriitik, Eesti Kunstiakadeemia professor. Tema uurmisvaldkonnad on keskendunud kaasaegsele ja moodsale kunstile ning suur osa tema kirjutistest on pühendatud feministliku ja naiste kunsti tutvustamisele ja analüüsile.

28


30 Foto: Iris Kivisalu

Miks ma otsustasin jääda lapsehoolduspuhkusele? Ligi kümnendik vanemahüvitise saajatest on mehed ning see number on aasta-aastalt vaikselt kasvanud. Kolm meest räägivad, miks nad jäid lastega koju.


32

HARRYS PUUSEPP Harrys Puusepp töötab kaitsepolitseis pressiesindajana. Praegu on ta kodus oma aastase tütrega.

N

eile, kes pikemalt lugeda ei viitsi: selleks, et veeta aega oma tütrega ja mõista paremini oma naist. Pikemalt mõeldes peaks aga hoopis küsima, miks mees ei peaks lapsepuhkusele jääma. Enne abiellumist ütles ühes leeritunnis Kaarli kiriku õpetaja Jaak Aus, et tema lõpetas targutamise lastekasvatamise teemal ära siis, kui ise lapsevanemaks sai. Ja nii on ka minu küsimus lapsepuhkusele jäämise kohta mõeldud eelkõige mulle endale, mitte kriitikana neile, kes samasugust otsust ei tee. Ma ei pea seda otsust kaugeltki mingisuguseks suureks asjaks. Mõneti pentsik isegi, et kui mees otsustab paariks kuuks lapsega koju jääda, siis on see justkui märkimisväärne asi. Sarnaselt suur asi tehti sellest, kui Kaja Kallas maksimaalselt võimalikku aega lapsega kodus ei olnud ja ta seda avalikkusele selgitama pidi. Minu senised elu- ja karjäärivalikud on olnud sellised, et teen palgatööd ja sellega käib kaasas asjaolu, et väga suurt osa minu ajast kontrollivad töised nõudmised. Mõned minu valdkonna tegijad ongi pidanud sõnumiseadja tööd pigem eluviisiks kui elukutseks. Seda ma just ei ütleks, aga siiski vajutab see amet elukorraldusele pitseri, mis väljendub ootamatustes nii ajas kui ruumis. Nii tuli meil näiteks katkestada mesinädalad, sest minu kolleegid olid kinni võtnud riigireeturi. Ka lapsega koju jäämine lükkus mul mõne nädala võrra edasi, sest üks korruptsioonis kahtlustatav linnapea peeti kinni ja ebaõiglaselt vangistatud Eesti riigiametnik sai vabaks. Minu töö on sellistel puhkudel aidata sõnumeid seada, et avalikkus oleks adekvaatselt teavitatud. Olgu, ma saan sellest aru ja niisamuti ka minu naine. Aga peresuhetele sellised võnked positiivset mõju ei avalda. See

morjendab. Kohati kohe kõvasti. Igatahes olukorras, kus töö dikteerib elukorralduse, on see, kes oma elu ümber peab korraldama, minu pere. Ometi ma ei usu, et ma suudaks ennast muuta nii palju, et mu töö muutuks mulle kolmandajärguliseks. Seetõttu tundsin selgelt, et kui ma ise ei tee otsust lükata ennast tööst eemale, võib teadmata aega lükkuda minu ühine aeg tütrega. Lisaks ajaveetmisele oma lapsega pole vähem tähtis ka minu soov tasakaalustada bioloogilisest ettemääratusest tingitud seisu, kus naine peab uue elu võimalikuks saamiseks andma endast füüsiliselt ja vaimselt kordades enam kui mees. Ma olin sünnituse juures, ma tean, millest ma räägin. Ja samas ei tea, sest ma ise ju ei sünnitanud. Empaatia on oluline mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Ise sünnitada ma ei saa ega taha, küll aga soovin mõista, mis tunne on, kui hetkekski ei saa omaette olla, kui pole õieti aega rahulikult tualetiski käia, kui süüa tuleb söötmisega samal ajal ja kiiresti, kui tahaks duši all käia, aga lihtsalt pole aega, või kuidas laps päevade kaupa justkui jääb magama, aga siiski ei jää, ja kuidas just siis, kui sa istud hetkeks midagi lugema, ta ärkab ja vajab jälle sinu täielikku tähelepanu. Seda kõike saab ratsionaliseerida paratamatuseks vms, aga see ei aita kuidagi tunnetuslikult tajuda teise inimese olukorda. Võib-olla on selle taga see, et ma tahan tähenduslikumat rolli kui kaastundlik ja naist hindav mees, kes on tänulik, et naine hoiab kodu, kuni mees omi asju teeb. No seda tööd ja neid teisi tähtsaid asju. Omaette kuidagi narr on mõelda, et bioloogiline erinevus dikteerib nii enesestmõistetavalt ka sotsiaalse. Kuni lapse saamiseni on seisud ju tasakaalus, aga siis järsku on naine see, kes on lapsega kodus ja mees käib tööl. Naist küll hinnatakse selles rollis, aga ikkagi. Mehed osalevad lapse kasvatamises võrdsemalt heal juhul siis, kui lapsed on juba suured ning suure inimese kombel mõtlevad ja käituvad. Tegelikult tunnen ennastki pigem vana kooli mehena – ma olen ju kõigest paar kuud lapsega kodus, me ei tee vanemapuhkuse aega pooleks.

„Narr on mõelda, et bioloogiline erinevus dikteerib nii enesestmõistetavalt ka sotsiaalse.”

33 Ja edasi purjetame ju võrdselt – käime mõlemad tööl ja kasvatame last. Õigemini kasvatab meie last keegi teine, kui me tööl oleme. Enne kui see kõik juhtub, tahan aga ise kogeda, mis tunne on õpetada talle mõni uus oskus või sõna või seda, mis häält teeb öökull. (Kuigi sellele viimasele küsimusele teab ta tänu minu naise targale juhendamisele juba praegu vastust – uhuu.) Ma veetsin muidugi ka enne lapsega koju jäämist temaga väga hea meelega aega, söötsin-kasisin või käisin isade ujumises, kuhu mu naine oli koha kinni pannud. Isade ujumine on selles mõttes ilmekas nimi, et teisi ujumisaegu ei nimetata millegipärast emade ujumiseks, aga kõik saavad aru, et mida see tähendab. Tava on selline. Tava on selline, et võrreldes emadega veedavad isad kordades vähem aega oma lastega ning ega minu ja teiste selliste isade mõneks kuuks koju jäämine siin maailma ei muuda. Ma saan lihtsalt oma lapsega rohkem aega veeta. Ja ma rõõmustan juba ette.

LAURI MENGEL Lauri Mengel on 2,5-aastase poisi isa ning riiete veebipõhise disainimiskeskkonna Disaini-ise.ee eestvedaja.

O

len ise kasvanud üles põhimõtteliselt ilma isata. Ma teadsin küll, et ta on olemas, ja nägin teda parematel juhtudel kord kuus, kuid seda ei loe ma isa olemiseks. Juba väga noores eas olin vastamata jäänud lähedusevajadusest teinud omad järeldused selle kohta, milline isa ma oma pojale tahaksin olla. Enne, kui laps üldse meie perre tuli, teadsin ma, et tahan tema jaoks olla algusest peale võimalikult palju olemas. Otsus, et just mina jään lapsega beebieas põhikohaga koju, tuli suhteliselt kiiresti. Abikaasa paindlik töögraafik võimaldas tegemisi sättida lapse tegemiste järgi, minu töögraafik oleks jätnud mulle vaid võimaluse vaadata igal õhtul oma juba magavat last. Kuna lapse arengus on esimesed kolm aastat kriitilise tähtsusega, otsustasime anda talle võimalikult palju aega mõlemaga, oma ema ja

„Meeste pidev kujutamine abitutena tõstab emarolli veel kõrgemale, kui see bioloogiliselt niikuinii on.” isaga. Ma olen olnud oma lapsega kodus tema sünnist alates kuni praeguseni, mil ta on saanud kaheaastaseks. Kui rääkisin teistele, et ma tahan jääda lapse eest esimestel eluaastatel hoolitsedes koju, siis üldjuhul vaadati mind rõõmsal ning toetaval pilgul. Kusjuures, eriti toetavad olid naissoost tuttavad ja lähedased, kes olid ise hiljuti lapsevanemateks saanud. Aga leidus ka inimesi, kes ei saanud minu eesmärgist aru ja küsisid näiteks, et kuidas ma küll plaanin väikelapsega hakkama saada. Tagantjärele mõeldes ajab see mind närvi. Meeste pidev kujutamine abitutena tõstab emarolli veel kõrgemale, kui see bioloogiliselt niikuinii on. Sellega kaasneb kahjuks aga kuvand isast kui vähem vajalikust ning laste kasvatamises väiksemat rolli mängivast vanemast. Näitena tuleb meelde seik, kus üht isa ei võetud Facebookis mingisugusesse gruppi stiilis „juulikuu beebid“, kuna „issand jumal, see on ju naiste grupp – emmedele!“ Laste kasvatamine ja nende eest hoolitsemine aga ei ole ju ainult emmede teema! Mind võib pidada täielikuks pehmoks, kui kasutada meie ühiskonnas käibel olevat negatiivset silti. Pehmo olemine ei tähenda minu jaoks seda, et puuduks oma arvamus või oleksid „suss“, vaid seda, et ma teadlikult hindan „pehmeid väärtusi“, mis lähevad kaugemale materiaalsetest hüvedest ja võimust. Osaliselt on „pehmondus“ vastandiks nõuka-aegsele lapsed-ilma-peal-ripakil-normile ning ma näen enda ümber ja meedias aina rohkem selliseid mehi, kes on head kaaslased ja isad – st normi muutumist. Kui ma mõtlen, mis on selle aja jooksul olnud kõige raskem, siis oma „mina“, isikliku identiteedi säilitamine. Kõik igapäevased lapse eest hoolitsemisega seonduvad tegevused on lihtsad – söötmine ja mähkmemajandus, mäng ja unele suigutamine –, aga selle keskel on kerge ennast ära kaotada. Ühesõnaga, lapsega seotud asjad on lihtsad, endaga tuleb tegeleda. Ma ei vahetaks seda kogemust mitte millegi vastu ja teeksin seda vajadusel ja võimalusel uuesti. Tegelikult peaks minu

meelest olema kohustuslikus korras iga isa kas või paar kuud lapsega kodus. Esiteks tuleb jagatud kogemus kasuks paarisuhtele ja tekib arusaam sellest, mida lapsega koju jäänud kaaslane näeb ja teeb. Ma olen ise mitu korda mõelnud, et kui ma ei oleks seda ise läbi teinud, siis ma imestaks, miks need naised küll sellest kodusolemisest nii stressis on – midagi eriti tegema ei pea, mängi ja mölla ja tee väikseid uinakuid päev läbi, mis seal siis nii keerulist on? Nüüd ma mõistan! Kuid kõige tähtsam muidugi on see, et ma olen saanud selle aja jooksu oma lapse kohta teada nii palju, mida ma muidu ei teaks. Ma olen näinud tema esimesi samme ja kuulnud esimesi sõnu, tunnistanud kõiki tähtsaid arengulisi edasiminekuid oma silmaga, tunnen temaga väga lähedast sidet ja tean, et tema minuga ka. Tema jaoks on normaalsus see, et isa on kogu aeg tema juures ja lähedane olnud. Ma usun, et see on parem normaalsus kui näiteks minu lapsepõlve tõelise isa igatsuse normaalsus.

KAAREL OJA Kaarel Oja on kirjastuse Maurus juhataja ja lavastuse „sugu: N” produtsent ning 6-aastase tütre ja 4-aastase poja isa.

K

ui aus olla, siis esiotsa oli see puhtalt majanduslik otsus. Vanemahüvitise arvutamisel on seaduses üks üsna spetsiifiline lünk.

On nimelt pandud paika, et kui perre sünnib laps, kelle vanem vend või õde on noorem kui kaks ja pool aastat, rakendub vanemale vanemahüvitis samas määras, mida maksti eelmise lapse puhul. Aga alates sellest, kui laste vahe on kaks aastat, kuus kuud ja üks päev, arvutatakse hüvitis uuesti. Seejuures ei arvestata eelmist hüvitist valemi tulude poolel (sest see pole sotsiaalmaksuga maksustatud), kuid eelmisel vanemahüvitisel oldud aega ei arvutata ka valemist välja (sest see pole haigusleht või mõni muu töötegemist välistav seisund). Meie puhul, kus laste vanusevahe on pisut alla 2 aasta ja 8 kuu ning noorem laps sündis septembris ehk aasta teises pooles, tähendas see, et minu abikaasa uus hüvitis saadi tema eelmise aasta nelja kuu töötasu jagamisel 12 kalendrikuuga. Ülejäänud aja oli ta vanemapuhkusel ja siis veel mõnda aega tööandjapoolsel kollektiivpuhkusel… Tulemuseks saadud summa ületas napilt hüvitise miinimummäära. Ma ei suutnud seda mõnda aega uskuda. Aga süvenedes leidsin lugusid emadest, kelle jaoks oli küsimus ühelt poolt kuni seitsmekordses vanemahüvitise erinevuses ja teiselt poolt päevas või kahes, millal laps sünnib. Need lood sisaldasid kirjeldusi kõikvõimalike sünnituse esilekutsumise viiside kohta ja päris suurt sappi sotsiaalkindlustusameti suunas. Meie jõudsime seejuures mõlemad oma tööandjatega kokkuleppele osalises tööajas. Me mõlemad käisime natukene tööl… Aga ma teeksin liiga, kui jätaksin ütlemata, et tegelikult oli pooleteise aasta jooksul lapsega ikkagi rohkem kodus minu abikaasa. Ja mina olen sisuline viga lapsehoolduspuhkusel olnud ja vanemahüvitist saanud isade statistikas. Samas, võrreldes esimese lapsega, kelle esimese eluaasta jooksul tegin mina põhiliselt tööd, siis veel natukene tööd ja kui aega üle jäi, siis natukene tööd, olin ma kindlasti kordades rohkem olemas. Ja ma tean, et kolmanda lapse puhul tulevikus tahaksin ma vähemasti mingi perioodi tõepoolest ainult lapsele pühenduda.

„Mina olen sisuline viga vanemahüvitist saanud isade statistikas”


Pildiallkiri peaks käima siia. hea oleks kui sellised asjad

34 35


37

36 KUIDAS FEMINISM TEEB ASJAD ENNE HALVAKS JA SIIS HEAKS (meeste jaoks) Tekst: Mats Volberg

Foto: Iris Kivisalu

Mõnede teemade puhul võib see nali osutuda aga vägagi täpseks kirjelduseks sellest, mis tegelikkuses on juhtunud. Tihti juhtub nii, et rikas inimene, kes irvitab vaeste üle, on nii kujundlikult kui otseselt oma sihtmärgist väga kaugel ja teel sinna on ta ühtlasi midagi teiselt endale võtnud. Sellel, kes on sündinud rikkana või elanud suure osa oma elust rikkana, on harva selliseid elukogemusi, mis võimaldaks tal mõista, mida tähendab elada vaesuses. Ühtlasi on tihti nii, et rikkus tuleb nende arvelt, kellel raha palju vähem on. Kui metafoori jätkata, siis seistes vaesest miili kaugusel ning hoides käes lisa kingapaari, on keeruline näha, et olukorral midagi viga on, mistõttu kaebused võivad paista tühised. „Siin on ju kõik korras,” mõtleb rikas, „siin on kõigil piisavalt kingi.” Sarnast olukorda kohtame ka siis, kui võimukas narrib võimutut: hoolimata meie ideaalidest on tihti inimeste vahel sotsiaalsed barjäärid ja võimupositsioonil olemine tähendab ühtlasi kellegi teise otsustusvõime kahanemist. Ei tohiks olla keeruline märgata, et väga paljudes olulistes kontekstides on naised need võimutud ning mehed need võimukad, kes seisavad kuskil eemal ning laiutavad hämmingus käsi, sest nad ei näe probleemi. Kurtmine ebavõrdsuse üle tundub paljudele meestele arusaamatu ning asjatu paanika tekitamisena, feminism tegeleb justkui täielike pseudo­ probleemidega. Siinkohal peaksime nüüd silmas pidama üht olulist täpsustust: minu kirjelduse järgi ei ole probleem selles, et mehed ei taha märgata ning hoolida, vaid hoopis selles, et mehed ei suuda seda teha. Ühiskonna praegune korraldus on neile andnud privilegeeritud staatuse, mis on piiranud nende perspektiivi. Kuigi me ei saa teada, mis tunne on olla näiteks nahkhiir, siis paistab, et teatud mõttes on võimalik, et mehed saavad teada, mis tunne on olla naine. Sest perspektiive annab muuta ning laiendada, kui me vaid tõstame inimeste teadlikkust.

Teine pool lahendusest, mida on palju lihtsam teha, kui oleme mehed ja naised üksteiste kõrvale toonud, oleks jõuda selleni, et mehed annavad naistele nende kingad tagasi. Kõigi nende rõõmuks, kes end mingis mõttes võimutu positisoonis peavad tundma, on olemas internet ning eriti sotsiaalmeedia platvormid. Niivõrd, kuivõrd me saame tänapäeval rääkida feminismi neljandast lainest, on selle laine oluline tunnus interneti ning sotsiaalmeedia kasutamine oma sõnumi levitamisel ja kaasmõtlejate leidmisel. Nende tehnoloogiate abil jõuab kõigi hääl kiirelt ning efektiivselt tohutute inimhulkadeni, mis ühelt poolt tähendab, et on võimalik jagada oma kogemust ning vähendada seda miilist vahemaad erinevate osapoolte vahel. Ning teiselt poolt on vähemuses olijal võimalik avastada, et vahest ta polegi nii üksi, ning koos mõttekaaslastega suudetakse seista vastu või isegi muuta neid ümbritsevat olukorda. Mõnel teisel juhul (õigustatult või mitte) suudavad n-ö võimutud interneti abil hävitada (nii sotsiaalselt kui majanduslikult) neid, kes on n-ö võimukad. See kõik paistab igati hea: ebavõrdsus kujundab inimeste elukogemust nii, et ühed pole võimelised teiste muresid mõistma, kuid interneti ning teiste massikommunikatsiooni vahendite abil vähendame seda lõhet ning olles saavutanud suurema mõistmise, võime olla optimistlikumad ebavõrdsuse vähenemise osas. Ühtlasi aitab internet taastada teatud võimude tasakaalu, andes kõigile hääle ja võimaluse. Paraku ma ei ole kindel, et see kõik nii lihtne ja üheselt mõistetav on. Leian ning tunnen ise peaaegu igapäevaselt, kuidas kasvav teadlikkus ei ole alati ainult hea. Või õigemini, kuidas kasvava teadlikkuse abil olukorra paranemine ei tule valutult. Teiste sõnadega: kui ma kuulen kedagi tegemas seksistlikku nalja või märkust, siis ma ärritun ja tunnen, et peaksin teda korrale kutsuma või vähemalt teavitama ta tegevuse

võimalikest tagajärgedest. Palju lihtsam ja parem oleks mul kaasa naerda. Kui ma tean, et tänapäeval on statistiliselt tõenäoline, et mõned inimesed teenivad väiksemat sissetulekut lihtsalt selle tõttu, et nad on valest soost, siis ma paratamatult tunnen end tihti halvasti, sest see ebavõrdsus tundub ebaaus. Palju lihtsam ja parem oleks minul isiklikult, kui ei peaks end tundma osaliselt süüdi teiste kannatuste pärast. Samuti kuna ma pole veel täielikult omaks võtnud neid käitumismustreid, mida ratsionaalselt toetan, siis tunnen end tihti koormatuna, sest pean kulutama lisaenergiat mõtlemaks selle üle, kuidas on õige käituda, või suunama end ütlema üht ja mitte teist asja. Palju lihtsam ja mugavam oleks, kui saaksin õndsas teadmatuses toimida ikka nii nagu varem ja nagu teised minu ümber veel praegugi. Minu loo pealkiri aga viitab sellele, et halvale järgneb hea. Mitmed filosoofid, näiteks Peter F. Strawson ja Gerald Gaus, on veenvalt argumenteerinud, et see vaen ja nördimus, mida tunneme, kui näeme teisi rikkumas mõnd moraalireeglit, on väga tugev motivaator neid karistada või vähemalt neilt mingit vastutust nõuda. Me vaatame teisi inimesi kui tegutsejaid, kes peaksid ju teadma, mis on õige, aga kui nad teevad midagi vastupidist, ei suuda me tunda midagi muud kui viha ja pettumust. Kui aga tabame iseend rikkumas mõnd moraalireeglit, täidab nendele emotsioonidega sarnast rolli süütunne. See näriv tunne, et tegime midagi valesti, motiveerib meid karistama iseennast. Iga ratsionaalne inimene püüab vältida karistust, mistõttu püüame edaspidi käituda teisiti. Seega teeb feminism asjad enne halvaks, sest toob mind seisma kõikide nende naiste kõrvale, kes peavad olema jalanõudeta, samas kui minul on kaks paari, tekitades mulle seega süütunnet. Kuid seejärel teeb feminism asjad heaks, sest see süütunne motiveerib mind seda lisapaari kingi ära andma ja püüdma veenda teisi mehi sama tegema.:N

„PROBLEEM EI OLE SELLES, ET MEHED EI TAHAKS MÄRGATA NING HOOLIDA, VAID HOOPIS SELLES, ET MEHED EI SUUDA SEDA TEHA.”

Mats Volberg on lõpetanud doktorantuuri filosoofias Yorki Ülikoolis ja on praegu Tartu Ülikooli filosoofia osakonna õppejõud. Tema peamine uurimisvaldkond on poliitikafilosoofia.

Internetis võib kohata üht nalja, mis pöörab peapeale levinud ütluse empaatia ning teiste kritiseerimise kohta: „Enne kui kellegi üle nalja heidad, kõnni üks miil tema kingades, sest siis oled sa tast miili kaugusel ning sul on lisaks tema kingad.”


41 Tekst: Kadri Põlendik Fotod: Iris Kivisalu

KRISTI LIIVA: Oskuslik suhtlemine päästab maailma

20 aastat suhteid korraldanud Kristi Liivat iseloomustab jäägitu usk kommunikatsiooni võimesse maailma parandada. Kui oleks tema teha, korraldaks ta üleriigilised suhtlemiskursused, sest need aitaksid Eestil jagu saada ühiskonda lõhestavatest probleemidest.


42

K

ui Kristi võrdleb praegu ühiskonnas toimuvat sellega, mida ta nägi 12 aastat tagasi Stenbocki majas töötades, siis üks asi ei ole selle ajaga tema hinnangul muutunud. „Meil on krooniline suhtlemisoskuste puudus ja koostööoskuste puudus. Objektiivselt ja inimlikult ma saan aru, miks see nii on. Okupatsiooniaastad, 1990ndate džunglikapitalism ja individualismi väärtustamine mõjutavad,“ hindab Kristi. „Kui oleks minu teha, siis ma korraldaks üleriigilised suhtlemisoskamatuse likvideerimise kursused,“ räägib ta pooleldi naljatades. Ta leiab, et praeguseid põletavaid probleeme ühiskonnas aitaksid lahendada kuulamisoskus, selge eneseväljendus ja hinnanguvabadus, mis hoiaksid ära asjatud pinged ja vastastikkuse sildistamise. Ükskõik, kas rääkida pagulaste, kooseluseaduse või üleüldisemalt poliitika teemal, leiab Kristi hinnangul iga asja puhul ravi kommunikatsioonist. Omal tagasihoidlikul moel on ta püüdnud selle ravimi levikule kaasa aidata kahe olulise algatuse, Arvamusfestivali ja sihtasutusega Kiusamisvaba Kool, mille ühine osa on kommunikatsioon. „Kiusamisvaba Kool tegeleb kiusuennetusega, mis on oma olemuselt lastele suhtlemisoskuste, üksteisega toimetuleku, üksteisega arvestamise oskuste andmine. Arvamusfestival kannab samuti mõtet, et kui me oleme eri arvamustel, siis me saame nendest asjadest rääkida nii, et me ei pea verbaalselt üksteisele vastu hambaid andma,“ räägib ta. Kristi hinnangul on meil veel palju õppida, et me ei hakkaks teist poolt vaenama, kui ta on eriarvamusel, vaid püüame aru saada, mis on selle taga, ning üritame mingisugustki ühisosa otsida. Kirgi kütvatel teemadel, nagu pagulaskriis, on see aga erakordselt raske,

Naised ise peavad olema ägedad!

S

sest inimesed on juba emotsionaalselt sedavõrd häiritud, et ei ole enam võimelised kuulama. Olukorra lahendamiseks võiksime tema hinnangul vaadata teiste riikide kogemusi, näiteks, mida tehti Lõuna-Aafrika Vabariigis pärast seda, kui lõppes riiki nahavärvi alusel lõhestanud apartheid. Nii saame vastuste otsingul vältida kolistamist neis ämbrites, kuhu on mujal juba astutud. Ka kooseluseadusega kaasnes Kristi hinnangul hoogne sildistamine mõlemast kaevikust. Selles olukorras on rahu säilitamise võti Kristi sõnul hinnanguvabadus. Ta toob näite omaenda elust. „Mul on sõber, kes on kooseluseaduse teemal eitaval seisukohal ja mina olen pooldaval seisukohal, aga me ikkagi armastame teineteist ja oleme lähedased sõbrad ega hakka teineteist taunima sellepärast. Mina ei hakka talle oma tõde peale suruma, tema ei kuuluta mulle oma tõde.“ Samas tunnistab Kristi, et lähisuhetes on sellise olukorrani jõudmine mõnevõrra lihtsam kui ühiskonnas laiemalt. Ta räägib, et mõlema teema puhul jäi avalikkuses tähelepanuta muutuste kommunikatsiooni põhitõde – pinnase ettevalmistamine. „Inimestele peab andma aega, võimaluse enda hirme jagada, mured välja rääkida. Seda ei ole ju tehtud. Taheti teha revolutsiooni, aga võib-olla Eesti ei ole enam see riik, kus revolutsiooniga saab neid asju teha. Peab evolutsiooniliselt lähenema.“

Algus Hoiupangas Et aru saada, kuidas on Kristi Liiva selliste tõekspidamisteni jõudnud, tuleb aega tagasi kerida aastasse 1995. Selleks ajaks oli Kristi teinud kolm aastat Eesti-Taani ärikolledži õpingute kõrvalt Reklaamitelevisioonis välisuudiseid, kui Eesti Hoiupanga PR-direktor Aimar Jugaste

oolise ebavõrdsusega ei ole

et meestel surutakse kätt, naistel

eeskujudena, kes on näha ja kuulda,

Kristi Liiva isiklikult kokku puu-

mitte. Aga pärast seda hakkas kätt

kes räägivad, kuidas nemad käitu-

tunud, kuid leiab, et sageli põh-

suruma,“ meenutab Kristi, et neil oli

vad. „Ühiskonnas on vaja rääkida

justavad naised ise oma käitumisega

pangas sedavõrd hea kultuur, et ka

sel teemal rahulikult, äärmustesse

selle, et neid ei võeta võrdsetena.

sellisest asjast oli kerge rääkida.

kukkumata.“ Kristi leiab, et ka ette-

„Võib-olla ma olen pime, võib-ol-

Kuigi Kristit ebavõrdne kohtlemi-

võtjaid võiks abistada, juhul kui neil

la ma olen kurt, aga ma ei ole tõesti

ne ei puuduta, on see tema hinnan-

ei ole piisavalt teadmisi või oskusi,

kohanud seda, millest ikka ja jälle

gul üks Eesti arenguprobleeme. Ta

kuidas toime tulla soolise palga-

avalikus inforuumis räägitakse, et

mõistab inimesi, kellele see teema

lõhe või muu ebavõrdsusega.

mind ei võeta võrdsena või mind ei

korda läheb, kuid leiab, et sellega ei

tasustata võrdsena. Ma olen väga

peaks tegelema ühekordse kampaa-

vanud naised käituda nii, et neid ei

õnnelik inimene olnud selles mõttes,

nia korras, sildistades, vastupanu ja

saaks tõsiselt võtta. „On mingid as-

aga ma olen ka töötanud väga heades

pahameelt üles kiskudes, sest sellest

jad, mida naised ise teevad, et neid

organisatsioonides,“ räägib Kristi.

ei ole abi. „Tegevus peab olema läbi-

ei võetaks võrdsena,“ märgib Kristi

mõeldud, mitte ainult hüüdlaused.“

ja ütleb, et naised ise peavad ikkagi

Kuna naisi hakatakse sooste-

olema ägedad. „Räägi selge ja valju

Intervjuu edenedes meenub talle siiski üks naljaga pooleks olukord,

Samuti ei tohiks ka täiskas-

kus ta puutus kokku ebavõrdsuse-

reotüüpidesse suruma lapsest peale,

häälega, ära sosista nurgas, kui sul

ga. Nimelt märkas Kristi Hansapan-

vajab see teema Kristi hinnangul

on arvamus, mis tahab välja ütlemist,

gas, et Jüri Mõis surus kõigil oma

teadlikku tegevust juba esimestest

või kui su arvamust küsitakse. Mine

meeskonna liikmetel tervituseks

eluaastatest alates. Esmatähtis on,

istu laua äärde, ära mine tagaritta.

kätt, aga mitte kunagi Kristil. „Ma

et tüdrukud kasvavad teadmise ja

siis küsisin, et miks sa nii teed, miks

arusaamisega, et nende arvamus

ki ja ääri, siis ei saagi keegi sind

sa mulle kätt ei anna. Tema ütles,

ja panus on oluline. Vaja on ka naisi

võrdsena võtta“, märgib Kristi.

Kui sa käid mööda nur-


45 kutsus ta panka tööle. Aimar Jugastet peab Kristi üheks oma olulisemaks mentoriks ja suunajaks, kes nägi, et talle võib anda keerulisi ülesandeid ja rohkem vastutust. Kristi kirjeldab, kuidas kuni 33. eluaastani kujundasid tema karjääri ka teised tugevad juhid, kes nägid temas potentsiaali ja andsid talle võimaluse. „Minu asi on olnud kas seda võimalust kasutada või see maha mängida.“ Mõne aastaga karjääriredelil tohutu hüppe teinud Kristi asus vaid 25aastasena juhtima Hoiupanga värskelt loodud suhtekorraldusosakonda. Paraku läks panga olukord õige pea keeruliseks ja Kristi otsustas esitada lahkumisavalduse, uus töökohtki oli juba olemas. Siis aga plahvatas uudispomm: Hoiupank ja Hansapank ühinevad. Kristile suure üllatusena palus Hansapanga toonane juht Jüri Mõis tal mõne kuu uue töökohaga oodata ja aidata kommunikatsooniga kahe panga ühinemise perioodil. Pärast pankade liitumist pakuti Kristile juba uue panga kommunikatsioonijuhi kohta, mille ta pärast mõningast kõhklemist ka vastu võttis. Kristi on siiani tohutult tänulik ja õnnelik, et tal oli võimalus Hansapangas töötada, sest just seal kujunesid välja tema erialase elu väärtushinnangud, tööoskused ja töökultuur. „See maja oli väärtuspõhiselt juhitud, väga hea juhtimiskultuuriga ja tulemustele orienteeritud kultuuriga. Hästi palju iseseisvust, vastutust ja ise ärategemise tahtmist tunnustav.“ Kristi hinnangul oli seal palju tänapäeva idufirmadele omaseid jooni. „Sul on tohutu vabadus, aga samal ajal ka tohutu vastutus. Pluss väärtuspõhisus: me teeme midagi, mis on parem kui see, mida varem on tehtud,“ viitab ta Hansapanga püüdlusele teha kaasaegset panka. Pärast ligi poolt kümnendit Hansapangas hak-

kas senine töö ennast kordama. Just siis, nagu ettemääratult, avanes Kristile uus võimalus.

Avalik sektor kainestas 2003. aasta riigikogu valimised võitis värskete nägude ja uute tuultega tulnud äraostmatu Res Publica, kelle liikmete seas oli ka üks Hansapanga asutajaid Olari Taal. Tema ja jällegi Aimar Jugaste kaudu jõudis Kristini pakkumine asuda uue valitsuse pressibüroo juhiks. „Kui ma esimest korda Olariga rääkisin, tundus see pakkumisena, mida ei saa tagasi lükata. Ma arvan, et on suur au töötada Eesti Vabariigi heaks,“ räägib Kristi. Hansapangast lahkumine osutus aga äärmiselt raskeks – ta tunnistab, et süda tilkus verd, sest maha jäid head sõbrad ja inspireeriv ning arendav töökeskkond. Avalikku sektorisse tööleminek oli Kristi enda sõnu kasutades väga kainestav. Ta mõistis, et pangas töötades oli ta mingis mõttes mullis. „Kui kohtusin proosalise argipäevaga avalikus teenistuses, siis ma lihtsalt mõtlesin, et kuidas on see võimalik. Need inimesed on sama noored kui mina. Miks nad ei võta vastutust? Miks nad lasevad asjadel lohiseda? Miks nad ei lahenda probleeme, vaid käivad koosolekult koosolekule ja mõtlevad, et kuskil keegi kolmas teeb?” Teise probleemina nägi ta täielikku koostöö puudumist valitsuskoalitsioonis. Ta ei saanud aru, miks pannakse pidevalt üksteisele jalga taha ja kellele on see kasulik. „Inimeste usaldust tegevvõimu ja poliitikutesse hävitab teisele erakonnale ärategemine ja -panemine populaarsuspunkti kogumise pärast,“ leiab Kristi. Tema hinnangul oleks vaja konsensuskultuuri, kus pärast valimisvõitu võetakse valitsusvastutus ja tehakse konkreetsed asjad koos ära, et tuleks tunnustus millegi hästi ära-

ühte kiusamisvaba kooli program-

nii Arvamusfestivali kui ka Kiusamis-

mi, mille nimi on Friends. Mingite

vaba Kooli projekt on midagi, mida

jutuajamiste käigus tuli suhteliselt

ta tunneb, et peab tegema. Kui ta

kiiresti lauale idee, et miks mit-

saab aru, et tal on võimekus mida-

Meie esimene kokkupuude oli 2001.

te tuua panga alt see programm ka

gi ühiskonna heaks ära teha, siis ta

Olen Kristiga JLP-s töötanud koos

aastal Hansapangas, kus Kristi oli

Eestisse. Aga kuna need oli väga

lihtsalt peab seda tegema. Sellega

üle nelja aasta ja koos läbi elanud nii

kommunikatsioonijuht ja mina ju-

ärevad ajad, kus Swedbank ei olnud

seondub ka väärtuspõhine lähenemi-

tõuse kui ka mõõnu. Kristi säilitab

hatuse jurist. Esimese muljena mä-

mingitel hetkedel väga kaugel sisu-

ne oma äritegevustele, mis tundub

alati positiivse meele, tõdedes, et iga

letan, et Kristi lähenes oma tööle

liselt pankrotist, siis selles konteks-

olevat osa ka kogu JLP Kommuni-

juhtunud asi on millekski hea, kuigi

äärmiselt struktureeritult ja distsipli-

tis ei tundunud see idee teostatav.

katsioonibüroo tegevustest. Neil on

me seda alati kohe veel ei tea või ei

mitu algatust, klienti ja projekti, kus

mõista. Tema esmapilgul malbe figuuri

RASMUS RASK, SA Kiusamisvaba Kool kaasasutaja

neeritult. Ta ei jätnud midagi juhuse

Kui me mõlemad pangast lahku-

KARITA SALL, Kommunikatsioonibüroo JLP tegevjuht

hooleks ja oli silmatorkavalt põhjalik

sime, tuli uuesti jutuks, et miks mitte

ei ole esmatähtis äriline mõõde, vaid

taga on südikas ja sihikindel naine. Ta

selles, mida ta tegi. Pangas inime-

tuua Friends Eestisse iseseisvalt. Läk-

kas see on õige asi ja kas me saame

on meeletu töövõimega inimene, kes

sed teadsid, et ta on oma tööle väga

sime rääkima Heateo Sihtasutusse,

kaasa aidata laiemalt ühiskonnas olu-

juhina innustab oma eeskujuga ja pa-

pühendunud, ja veel teati, et ta käib

mis on suutnud varem olulisi algatusi

lise väärtuse, hüve edasiviimiseks.

neb massid liikuma. Ta on uute asjade

varahommikuti ujumas. Tema süs-

käima tõmmata. Sealt oli vastus selli-

teemsus ja struktureeritus on need,

ne, et kui teie kahekesi teete, siis me

teeb teadlikult iseendaga tööd, et

di, et need algatused oleksid ka ilma

mis on siiani temale iseloomulikud.

saame toetada, aga see nõuab selgelt

olla tähelepanelik ja hooliv. Mulle tun-

temata elujõulised. Kristi seljataga

kellegi initsiatiivi. Hakkasime koos

dub, et paljud asjad on ta saavuta-

on kindel tunne. Inimesena on Kristi

siis, kui töötasime Swedbanki Rootsi

maad uurima ning samm-sammult sai

nud just nii, et ta mõtestab detailselt

hooliv ja soe, omade eest alati väljas.

kontsernis n-ö panganduskriisi ajal.

ideest konkreetne plaan. Nüüdseks

lahti, miks ja mida ta teeb. Alati on

Tema oli Balti üksuse kommunikat-

on kiusamisvaba kooli programm KiVa

seal valemis ka inimeste mõõde –

le üle ta ka ise nalja viskab. Tal on

sioonijuht, mina töötasin Swedban-

Eestis tegusenud juba kaks aastat.

kuidas kaasata inimesi, kuidas neid

suurepärane ruumitaju ja seepärast

tähele panna, kuidas neile tagasisi-

näeb teda alati enne mõne kooli-

det anda, kuidas neid arendada.

tuse või pressiürituse korraldamist

Meie teine kokkupuutepunkt oli

ki strateegilise kommunikatsiooni tiimis. Pank toetas juba mõnda aega

Kristi teeb asju sisemisest missioonitundest lähtuvalt. Arvan, et

Ta on professionaal kõiges. Ta

käivitaja, kuid usaldab oma meeskon-

Kristil on väiksed vimkad, mil-


46 tegemise eest, mitte kellelegi jala tahapanemise eest. „Ma ei osanud erasektorist tulles sellist asja ette kujutada. Mulle ütlesid mõned poliitikas kogenud inimesed, et olen sinisilmne, see ei ole võimalik. Aga Põhjamaades on võimalik!“ Kristi ei välista, et võiks kunagi jälle avalikku sektorisse minna, kui tehtaks huvitav pakkumine, kuid nüüd on talle esmajoones tähtis, kellele töötada, et tulevaste kolleegidega oleks ühine lainepikkus ja hea klapp. „See on hästi oluline, sest see töö on nii intensiivne. See ei ole 24/7, vaid 24/7 kuubis.“

Oma ettevõte Kui 2005. aastal oli selge, et valitsus hakkab lagunema ja Kristi töö saab õige pea otsa, oli ta pärast pikki arutelusid Aimar Jugastega otsustanud, et nad teevad ühise suhtekorraldusettevõtte. Sinna tööle läks Kristi aga alles kolme aasta pärast, sest elu pakkus taas ootamatusi. Stenbockist lahkumise järel paariks kuuks aja maha võtmine tõi Kristile hulga kõnesid ja lõunakutseid, mille järel oli tal laual 13 tööpakkumist. „Ma olin täiesti segaduses,“ tunnistab Kristi. Kõige suurem segadus oli Eesti Energia pakutuga, millest olnuks Kristi hinnangul jällegi rumal keelduda. Et ta ei tahtnud loobuda huvitavast võimalusest ega ettevõtte asutamise ideest, otsustasid nad Aimar Jugastega, et otsivad veel kolmanda osaniku, kes tegeleks igapäevatööga, kuni Kristi naaseb. Kahe aasta möödudes läkski Kristi lõpuks tööle oma kommunikatsioonibüroosse Jugaste, Liiva & Partnerid, kuhu ta kauaks ei jäänud. 2009. aastal kutsuti Kristi tööle Swedbanki peakontorisse Stockholmis juhtima grupi idapoolsete riikide kommunikatsiooni. “Mõt-

ägedalt mööblit ümber paigutamas.

tame teineteist poolelt sõnalt, ju

Kõik detailid ruumis peavad täpselt

saame olulistest asjadest ühtemoodi

paigas olema. Aga need detailitäp-

aru. Imetlen tema oskust suhelda ja

sused kanduvad ka meie konto-

ühisele arusaamisele jõuda mitte just

ri igapäevaellu. Näiteks pisut viltu

alati sarnaselt häälestatud inimes-

rippuv pilt seinal riivab Kristi silma

tega. See ongi tema suurim trump,

niivõrd, et ta võib keset koosole-

kui mõelda näiteks väga erinevat

kut tõusta ja pildi otseks panna..

rahvast koondavale ja ühiselt tegutsema panevale Arvamusfestivalile.

MALL HELLAM, Avatud Eesti Fondi juht Saime Kristiga tuttavaks palju aastaid tagasi, kui palusime tal kunagi aidata kaasa Avatud Eesti Fondi iga-aastase avatud ühiskonna foorumi korraldamis- ja meediatöös. Imetlesin juba siis tema täpsust ja tööle pühendumist. Kõik läks kui lepase reega. Tema suhtumine ja töötegemise viis seadis omamoodi standardi, millest oleme juhindunud hiljemgi. Muuseas, tasu ta tolleaegse abi eest ei võtnud. Kristiga on hea rääkida, mõis-

lesin, et kui palju on veel neid võimalusi selliseid asju teha,” meenutab ta.

Muusikata Viljandi Folk Kolm aastat hiljem Rootsist naastes hakkas ta sõpradele ja kolleegidele Eestis rääkima sellest, mida oli seal näinud. Juttu tuli ka aastakümneid korraldatud Almedaleni nädalast, kuhu koguneb kümneid tuhandeid inimesi, et mitme päeva kestel eri teemadel mõtteid vahetada. Ikka ja jälle püstitus küsimus, kas ka Eestis tahavad inimesed tulla samasugusele üritusele nagu on Viljandi Folk, ainult et seal ei ole muusikat, vaid räägitakse ühiskonnale olulistest asjadest. Kuigi leidus skeptikuid, oli kümneid inimesi, kes ideest innustusid ja koos Kristiga esimese Arvamusfestivali ellu viisid. „Mina üksi ei oleks seda ära teinud.“ Küsimusele, kas Arvamusfestival toimub ka kümne aasta pärast, vastab Kristi kiirelt, et see töötab täpselt seni, kuni on inimesi, kes tahavad seal osaleda. Palju tööd teha armastav Kristi jagabki nüüd oma aega peamiselt JLP ja Arvamusfestivali vahel. Oluline on, et tasakaal oleks paigas ja JLPga seotud tegevused võtaks vähemalt poole tema ajast. Arvamusfestivali esimesel aastal oli see napilt paigas, järgnevatel aastatel on kaalukauss rohkem büroo kasuks kaldunud. Tulevikust rääkides ütleb Kristi, et tahab järgmised 12 kuud tegeleda süvenenult sellega, mida ta praegu teeb – eelkõige panustada rohkem JLPsse, arendada meeskonda ja büroo teenuseid. „Nähtavas tulevikus, aga võib olla ka aegade lõpuni tahaksin olla seotud nii kommunikatsiooninõustamise kui ka -koolitamisega,“ näeb Kristi enda edasist erialast elu.:N

Kristi endast Üks, mis mind iseloomustab, on see, et ma võtan palju ette ja teen ka palju. Ma nagu ei oskagi teistmoodi. Mingi osa minust lihtsalt on selline. Vahel võtan ka liiga palju teha, aga ma arvan, et see on üks oluline komponent selleks, et teha neid põnevaid asju, millega ma olen erialases või isiklikus elus tegelenud. Hea juht peab nägema inimest. Mu meeskonna liikmed on minu kohta öelnud, et ma hoolin inimestest, et ma annan vabadust ja sellega kaasnevat vastutust. Mind iseloomustab ka see, et mulle tundub, et kõik on võimalik ja ma võin inimesi sellega hulluks ajada. Mul tuleb hõlpsalt suure pildi loomine – mida on võimalik ja kuidas on võimalik. Aga ma võiksin paremini osata igale meeskonnaliikmele suurt pilti ning selle saavutamist ja jõukohasust selgitada. See on üks minu arengukohti.


48 Lavastuse „sugu: N� proov. 16. oktoober 2015

Fotod: Iris Kivisalu


56

57 Tekst: Maria-Lee Liivak Fotod: Iris Kivisalu

VALLI LEMBER-BOGATKINA: „Minu jumal on andnud mulle niivõrd ilusa elu.”

Valli Lember-Bogatkina võtab meid ühel vihmasel esmaspäevalõunal vastu oma ateljees Kunstihoone Galerii kohal. Ta on 93 aastat vana, kuu puudu 94. eluaasta täitumisest. Ateljee on täis lõuendeid ja maalidevirnu, töölaua kõrval on Hans Christian Anderseni muinasjutud ja tohutult pintsleid, vesivärve ja muid tarvikuid.


58 Külalistele ulatab Valli kõigepealt akvarellidega joonistatud lambakese: „Lamba aasta on meil ju! Oodake, ma kirjutan taha ka.“ Töölaual on tal neid veel mitmeid ja külalisi, kellele neid kinkida, tal siin kesklinna ateljees ka kindlasti jagub. Vestlus Valli Lember-Bogatkinaga on kiire ja mõneti stiihiline – üks mälestus viib teiseni, ühest loost hargneb uus, peaaegu sajandi jagu elu ning kunsti vallandub eklektiliselt põgusates hetkedes. Mitte kellegi kohta ei ole Valli Lemberil öelda halba sõna; peaaegu meloodilise järjepidevusega korduvad tema kõnes fraasid „kõige huvitavam oli see, et...“, „kõige toredam, et...“ Võib arvata, et peaaegu kõik, mida Valli Lember-Bogatkina endaga iga päev oma elust kaasa kannab, ongi huvitav ja tore.

59


60

#1 „Teate, ma tahan kõigepealt öelda seda, et ma pean tänama oma jumalat, et tema on andnud mulle niivõrd ilusa elu. Mu elu on tõesti olnud nii mitmekülgne ja huvitav, sest vaadake, ma olen saanud oma eluaja jooksul käia Sri Lankal, Kuubal, siis Sarmand, Bukhara, ja siis Siber muidugi... Kogalõm on praegu Siberi üks suuremaid linnu, ja mul oli au joonistada esimest maja, mis seal Kogalõmis hakati ehitama. Nüüd on seal sündinud selline luksuslinn, sest seal on väga palju naftat. (Kogalõm on Lääne-Siberi naftalinn, mille nimi handi keeles tähendab kohta, „kus mehed lähevad kaduma“, kus esimesed majad rajati 1981. aastal ning mis linnaõigused sai 1985. aastal. Toim) Mind saatis sinna joonistama Heinz Valk. Heinz Valk oli siis Kunstnike Liidu esimees, aga ta on ju selline huumoriga mees. Vaatas mulle silma ja ütles: „Me saadame sind Siberisse!“ Teate, mul hakkasid jalad värisema! „Aga kuule, sa lähed sinna joonistama!“ – sest kultuuriministeerium oli andnud ülesande joonistada üles meie kohalikud, kes seal ehitasid. Siis nad valisid välja, kes saaks portreid maalida, aga minule on jumala poolt antud see võime, et ma võin igas olukorras joonistada – ma võin portreesid teha nii pimedas kui valges kui kusagil jurtades... On kunstnikke, kes vajavad portreedeks tingimata, et inimene tuleks ateljeesse ja poseeriks, aga mina võin igatemoodi joonistada, igas olukorras, ja ma olen seda oma elus ka ära kasutanud.“

#2 „Ma olen lapsest saadik joonistanud. Meie klassijuhataja oli Laidoneri nimeline – ta oligi Laidoneride perekonnast, tuleb välja –, ja tema, nähes minu annet, et ma sodisin kõik oma vihikud ja raamatud täis, soovitas mul minna Riigi Kunsttööstuskooli (Eesti Kunstiakadeemia eelkäija. Toim). Ma lõpetasin selle Riigi Kunsttööstuskooli 40. aastal. Tookord, kui ma lugesin oma nime sealt, et mind on vastu võetud, siis ma ei nuta tegelikult nii väga lihtsalt, aga seekord ma tulin mööda teed, ma olin siis 15-aastane, ja ma nutsin, mul pisarad voolasid, ja inimesed küsisid: „Laps, mis sul viga on? Miks sa nutad?“ Aga need olid rõõmupisarad, mitte valupisarad. Kui mind saadeti sinna president Pätsu vastuvõtule koolilõpetamise puhul, mul olid jalas uued kingad, mis nii hirmsasti pigistasid, et ma ainult mõtlesin, kuidas sealt tulema saaks. Ja siis ma vaatan, et issand jumal, aga meie presidendil on ju sussid jalas! Ja ma vaatasin kadedusega neid susse. Hiljem ma olin ühes seltskonnas meie president Pätsu pojapojaga. Ta vaatas mulle otsa ja ütles: „Ah teie oletegi see proua, kes minu vanaisa jalas neid susse nägi! Kuulge, aga ta kandis neid sellepärast, et tal olid ju jalad haiged, tal oli podagra!“ See oli niisugune vahva lugu...”

#3 „Vajadus joonistada tuleb seestpoolt. Mul on kohe niisugune vajadus, et kui ma väsin ära ja üht ei jaksa ja teist ei jaksa, siis nii kui

ma võtan pintsli kätte, tuleb kohe energia ja kuidagi unustan kõik oma haigused ära. Ja teate, mul oli äsja Tõrvas näitus. Ammu pole nii uhket näituseavamist tehtud, nagu härra [Ilmar] Kõverik korraldas – see oli vapustav. Esiteks ma ei teadnudki, et mul seal Lõuna-Eestis nii palju n-ö austajaid on, seal tuli 40 inimest kokku mind õnnitlema. Kümme poissi laval laulis minu jaoks „Kikilipsu“. Nad tegid nii toredaid liigutusi, tulid sealt trepist alla ja igalühel oli käes kollane nelk ja tõid selle nelgi mulle. Kas te teate, jumal on mulle andnud ikkagi niisuguse pika elu – ma saan ju praegu oktoobrikuus 94. Elama peab sisemise tunde järgi. Kui sa ikkagi teed ja paned igasse oma töösse, ka väiksesse töösse oma südame, siis teate, see peegeldub inimestele tagasi.”

#4 „Oma reiside kohta ma pean ütlema, et iga reisu ajal sünnib midagi huvitavat ja vapustavat, millest võib pärast jutustada. Ühest momendist ma peaksin teile jutustama – võib-olla mitte nii põnevast, aga see oli siis, kui ma reisisin oma mehega Samarkandis, jõudsime Bukharasse. Keset Samarkandi asub selline, kuidas seda nimetada, järveke või midagi taolist, kus lapsed ujuvad, ja sealsamas seisab üks niisugune kokk, kes võtab sealtsamast vett ja teeb sellist kohalikku suppi, mida lagmaniks nimetatakse. Teeb suppi, võtab oma poolmustast taskust sibulat ja viskab potti. Minu krahvi soost mees, intelligentne, tema pelgas seda niimoodi, et ütles: niisuguse musta laua taha tema ei istu ja niisugust lagmani, kus võetakse mustast taskust sibulat ja visatakse sinna, tema sööma ei hakka. Ma pidin talle tükk aega selgeks tegema, et kuule, proovime, see on ju ikkagi rahvuslik toit, peab proovima. Suure vaevaga lõpuks sain ta sinna laua taha istuma ja sööma. Pikapeale sõigi. Aga me elasime luksushotellis ja hiljem serveeriti meile sedasama rahvustoitu lagmani ilusatest nõudest – ja see polnud pooltki nii maitsev kui see, mida me sõime seal, kus see kokk mustast taskust viskas sibulat peale. Ja siis mees ütles ka, et jah, see oli tõesti maitsvam seal.”

#5 „Minu lapselaps joonistab hommikust õhtuni, tal on eeskuju, kellelt võtta midagi. Meie perekonnas seda polnud, nii et mul on see lihtsalt nagu jumala poolt antud. Kui õppima tahtsin minna, siis isa ütles, et no kui laps nii kangesti tahab, las läheb siis. Sel ajal ei olnud kunstnikud üldse populaarsed ja eriti naiskunstnikud, neid ei peetud mitte kellekski. Kõik ütlesid, et peab sekretäriks minema, sellega teenib raha. No ma tõesti olengi elu aeg niimoodi elanud oma kunstiga, et kord on raha ja kord üldse ei ole. Jah! Praegu elame ajastul, kus meie eurode eest on raske midagi osta, kõik on nii kallis. Aga ma mäletan väga hästi, kuidas nõukogude ajal, kui olid veel rublad, leidsin oma ateljeest järsku ühe rubla – ja me niimoodi panime pidu selle ühe rublaga! Pirukad olid nii odavad siis, eksole – ja me saime selle ühe rubla eest limonaadi ja pirukaid ja panime pidu... Kujutage ette, niisugune võrdlus.”


62

63

#6 „Teate, ma olin lapsepõlves väga suur sportlane. Ma armastasin sõita jalgrattaga siis, kui sadas vihma, sest et mööda metsaradu sõita jalgrattaga, kui lõhnavad kased, või siis sügisel on hoopis teised lõhnad kui kevadel... See on vapustav. Minu ema oli rahvuselt venelanna ja isa täisverd eestlane. Aga muidugi minu eeskujuks ja lemmikuks oli minu Saaremaa vanaema. Saaremaal Kaarma külas oli väikene talu, seal olin ikka oma vanaema juures. Lapsepõlvest sain kaasa armastuse inimeste vastu, minu vanaema oli just niisugune eeskuju mulle. Ta rääkis prantsuse keel täiesti vabalt, ja mul oli nii kahju, et ta kogu aeg tahtis mind õpetada prantsuse keelt rääkima, ja mina põrutasin oma jalgrattaga ja sõitsin terve Saaremaa jalgrattaga läbi, selle asemel, et õppida tema käest prantsuse keelt. Ma siiamaani kahjatsen muidugi seda väga. Ja üks asi, mida ma kohutavalt armastasin, oli ujumine. Ma elasin siis Hiiul Glehni pargi lähedal, ja seal Glehni pargis all on ju vesi, mis tuleb allikatest, hästi külm vesi. Hommikuti tegin seal ikka sulpsu ära selles külmas vees, enne kui kohvilauda istusin, ja see võib-olla andiski mulle terveks eluks niisuguse – et ma minu vanuses kõike veel mäletan, ei kirjuta midagi üles. Ma väga hästi mäletan, kuhu ma pean minema ja mida tegema; ainuke, mille ma täiesti ära unustan, on inimeste nimed. Hea, et ma pole oma nime ära unustanud! Aga see ei ole mitte vanusest, vaid see on mul eluaeg olnud.”

#7 „Kord ma tahan teha väga peenelt, väga väikseid töid, ja siis suurelt. Olen väga palju monumentaale teinud, mööda seinu roomanud… Näiteks tennishall (Pannoo Kalevi spordihalli peasissekäigu kohal. Toim) on mul tehtud, sein kohvikus Trilobiit Kohtla-Järvel; Narva-Jõesuu sanatoorium, need Mustamäe majad... ja siis meie Karepa rahvamaja sein. [Harri] Kõrvits oli siis just kirjutanud selle ilusa laulu „Karepa valss“ (1961. Toim): „Kus on neiud kõige kaunimad? Karepal! Kus on kalurid kalale kanged? Ikka Karepal!“ Ja oligi niisugune lugu: järsku tulid meie kohalikud inimesed ja ütlesid, et Valli, meil on sein praegu täiesti krohvitud ja see hommikuks kuivab ära, aga praegu sinna seina peale veel võiks midagi teha. Ja kujutage ette, see oli mu elus kõige kiiremini tehtud töö – ma tegin ruttu-ruttu kavandi valmis sellel teemal, et „kus on neiud kõige kaunimad, ja kalurid kalale kanged“. Ühe ööga tegin kavandi ja töö enda.”

#8 „Oli selline rahvatantsujuht nagu Anna Ekston. Ma olin sõbrannaga Moskvas – ma olen veel kõigele lisaks ooperihull –, me käisime temaga koos vaatamas Tšaikovski ooperit „Onegin”. Natukese aja pärast saatis minu sõbranna mulle prantsusekeelse Onegini ja mina mõtlesin: „Issand jumal, mis mina selle prantsuse keele-

ga teen, ma viin selle Anna Ekstonile, sest tema räägib prantsuse keelt.“ Aga siis just tuli kiri mu sõbranna käest: „Vaata lehekülg 150.“ Ma vaatasin neid lehekülgi, need olid kokku kleebitud ja seal oli raha vahel. Ma oleks selle Anna Ekstonile andnud, õnneks ma ei saanud teda kätte! Anna Ekston oleks väga imestanud, miks ma talle kingin prantsusekeelse raamatu ja raamatu vahel on raha. Aga tegelikult mu sõbranna teadis, et kunstnikud on alati ilma rahata alati olnud ja niimoodi ta saatis mulle raha!”

#9 „Kui ma Kuubas olin, sattusin sellisesse linna nagu Camagüey. See jäi mulle sellepärast meelde, et seal võttis meid vastu selle Camagüey linna meer. Vaatasin talle otsa ja muidugi küsisin kohe, kas ma võiksin teda joonistada. Ja teate, ma ei higista mitte kunagi, isegi saunas võin istuda tund aega ilma higipiisatagi – aga on kaks kohta, kus ma olen higistanud, ükskord Hiinas ja teinekord just seal Kuubas: joonistasin linnapead, tema higistas ja minul jooksid mööda selga higipisarad. Ja kui ma lõpetasin, siis tema jooksis ühele poole ja mina oma joonistusplokiga teisele poole. Teised küsisid näha, et mis ma tegin, ja mulle tundus, et mul ei tulnud välja ja ma ei tahtnud kellelegi näidata. Aga kunagi hiljem, Tallinnas, meie turismigrupi juht, minister [Jüri] Kraft, et „Valli, kuubakad tulevad meile külla, paneme sinu Kuuba näituse üles“. Panimegi. Aga kõige toredam, et need inimesed, kes näitusele tulid, olid just Camagüey’st – ja kujutage ette, kui nad tundsid oma linnapea ära, no nad on sellised temperamentsed, hõiskasid: „See on ju meie oma! See on ju meie linnapea!” ja hakkasid taskutest võtma igasuguseid kingitusi mulle suurest rõõmust, et nägid oma linnapead joonistatult.“

#10 „Ma armastan väga portreid maalida, aga minu arvates portree [Urmas] Kibuspuust on mul üks õnnestunumaid. Ja kõik Estonia teatri näitlejad olen üles maalinud, nad käisid kõik poseerimas siin minu juures. Ja muidugi kõige austavam on see, et mulle tehti Vabariigi Presidendi Kantselei poolt ülesandeks maalida meie Rüütli portree. Ta käis mul poseerimas siin ateljees ja tema korralikkuse juures – teate, mul oli tunne, et mul on juba ammu valmis, aga ta tuli veel kord ja ütles: „Kuulge, aga kas te teate (tal oli rinnas mingisugune asi), et see peab särama, see on ju kullast mul!“ Ja teine asi, mis mulle väga meeldis – tal oli lips, ja ta ütles: „Aga vaadake, te olete selle lipsu ka valesti teinud, siin on niimoodi triibud, alguses kitsad, pärast laiemad!“ Ta poseeris väga – kuidas teile öeldagi – suure täpsusega. Ta riputati sinna Lennart Mere kõrvale. Ma tundsin Lennart Merd väga hästi, kohe tervet nende perekonda, ja ta nii kurja näoga sugugi ei olnud, nagu teda on seal maalitud. Ja ma tegin selle Rüütli sinna kõrvale just lõbusama näoga. Ja kõige toredam oli see, et ma nii kangesti närveerisin, kui see avamine oli, aga siis proua Rüütel ütles: „Valli, rahunege, kõik on hästi, kõik on hästi!””


Maarja Pärnpuu on Tartu Ülikooli kommunikatsioonijuhtimise magistrant, vabakutseline turunduskonsultant ning copywriter. Ametiasutustest ja teadusmaailmast väljaspool kasutab ta pseudonüümi Maria Vous.

64 Suure kondiga, lihaseline või lihtsalt paks ehk tervis onlineajakirjanduses Ideaalkeha on sinu enda teha ja kui sa normile vastata ei suuda, on see su enda süü – sellist sõnumit kannab suur osa terviseteemalistest onlineartiklitest, selgub Tartu Ülikooli tudengi Maarja Pärnpuu bakalaureusetööst.

2015. aasta kevadel kaitstud töös uuris autor Delfi Naisteka näitel, mis laadi nõu naistele terviseartiklites antakse ning kelle õlule pannakse seejuures vastutus. Selgus, et näiteks tervislikust toitumisest olulisemaks peeti „õiget” kaalunumbrit ning selle poole püüdlemiseks kannustati inimest oma elu järjepidevalt kontrolli all hoidma. Maarja Pärnpuu ütleb, et sellised valikud pole juhuslikud, vaid nende eesmärk on meid teatud tooteid ja teenuseid tarbima suunata. Tekst: Kadri Bank

Foto: Gabriela Liivamägi

Maarja Pärnpuu on Tartu Ülikooli kommunikatsioonijuhtimise magistrant, vabakutseline turunduskonsultant ning copywriter. Ametiasutustest ja teadusmaailmast väljaspool kasutab ta pseudonüümi Maria Vous.

65


66

67

„Mida rohkem inimene püüab, seda rohkem ta heitub.

Miks sa otsustasid terviseteemalisi artikleid uurida? Mis sind isiklikult selle teema juures käivitas? Iga kolmas pilt Instagramis on jõusaaliselfie, rahvaspordiüritused teevad osalejarekordeid ning toitumise jälgimisest on saanud täiesti normaalne seltskondlik vestlusteema. Lühidalt – sport on uus must. Ja iseenesest ei olegi selles midagi halba. On väga hea, kui inimesed sporti teevad ning oma tervise eest hoolitsevad. Kui aga vaadata, kuidas peavoolu online-meedias tervislikkusest räägitakse, siis toimub see peaaegu ainult kaalu kontekstis. Ja sealgi on toimunud muutus – kaalulangetamise ja dieedipidamise asemel on saanud oluliseks keha vormimine ja teadlik toitumine. Olles ka ise harrastussportlane, hakkas mind paeluma see, kuidas tervislikkusest on saanud justkui tänapäeva ühiskonna liikme elu loomulik osa. Kommunikatsiooniinimesena tekkis seejärel muidugi küsimus – kuidas seda tehakse? Mis on need mehhanismid, millega sellist arusaama luuakse? Kuidas see arusaam inimesi mõjutab? Ja kelle huvides see kõik toimub? Milliste ideaalide poole me terviseteemaliste artiklite järgi siis püüdlema peaksime? Ideaal, mida artiklites esitatakse, on kaasaegne ja edukas ühiskonnaliige, kes reali-

seerib oma isiklikku sõltumatust ja vabadust läbi tarbimise ja elu nautimise. Selline inimene lähtub eelkõige naudingutest (mida väljendasid laused nagu: „Mis mõte on kaalukaotusel, kui seda halva enesetunde ja rikutud tervise tõttu nautida ei saa?“) ja eneseimetlusest („Enne duši alla minemist vaatad peeglisse ja mida sa näed? Kas see on muskel? Nii on! Ära ainult liiga kaua neid kulturisti poose seal võta!“). Ta ei kahtle ettekirjutatud normis („Näen ju ise ka peeglist, milline paks lehm ma praegu olen, ja ma ei ole õnnelik selle üle, aga kas mehel on õigust minu kallal niimoodi õiendada?“) ning ta tegeleb aktiivselt sellega, et kontrollida, kas ta ise ikka sinna normi mahub („Suure kondiga, lihaseline või lihtsalt paks – milline neist sa tegelikult oled?“). See ideaalinimene oskab õigesti mõelda, treenida ja toituda. Ja kuna ta oskab langetada õigeid valikuid, siis õnnestub ta käes kõik. Ka ideaalvormi saavutamine. Milline on selliste artiklite järgi iseenesestmõistetav käitumine? Üks kõige olulisemaid leide, mis mu uurimustööst ilmnes, oli see, et terviseartiklid ei anna inimesele valikuvõimalust. Näiteks pealkirjas „Nädalavahetuseks valmis! 10 tegevust, mille abil end ühe ööpäevaga

bikiinivormi saada“ eeldatakse, et inimene tahab nagunii etteantud normi mahtuda. Valida saab ainult erinevate viiside vahel, kuidas seda teha. Kusjuures isegi sõna „valida” ei ole siinkohal täpne. Õigem oleks: „on kohustatud valima”, sest teisiti ei oleks ju lihtsalt mõeldav. Artiklite järgi on püüd normi mahtuda iseenesestmõistetav, seda ei seata kahtluse alla, ning see eeldus kehtib vaikimisi kõikide inimeste kohta. Ja nii jõuame me kontrolli juurde. Esmalt oodatakse inimeselt, et ta oma elu üle kontrolli haaraks. „Loota seda, et istud diivanil, sööd krõpsu ja viskad vahepeal suhu ühe rasvapõletaja ning rasv kõhu pealt kaob, on liiga optimistlik”– tüüpi laused väljendavad selgelt, et iga inimene on oma elu eest ise vastutav. Kontrolli tuleb rakendada aga ka iseenda peal. Lausetest stiilis: „Selleks, et oma ideaalkaalu jõuda ja seda ka hoida, pead sa oma elustiili ja toitumist alatiseks muutma, mitte lootma lühiajalistele dieetidele,“ ilmneb, et end tuleb pidevalt jälgida, oma tegevust analüüsida, õigesti mõelda ning osata end motiveerida. Enesekontrolli kutsutakse üles mõtestama kui igapäevast ja elukestvat protsessi, mis toimub kõigil argielu tasanditel. Sellist tegevust esitatakse normaalsena.

Samal ajal öeldakse talle, et ebaõnnestumine on ta enda süü.”

Kuidas meid veendakse, et selline käitumine on õige? Viisid, kuidas inimesi käitumist muutma suunati, olid erinevad. Peamiselt kasutati „karistuste ja preemiate” süsteemi, kus õige käitumise korral ootas inimest lubatud eesmärgi täitumine, õnn ja nauding, vale käitumise puhul aga ebaõnnestumine. Kusjuures vale käitumise tagajärgede kujutamisel kasutati palju tugevamaid emotsionaalseid argumente (kirjeldused terviseprobleemidest, enda halvasti tundmine, piin) kui heaga motiveerimisel. Näitena võib tuua järgmise kirjelduse: „Tühi kõht ajab sööma ja teeb tuju halvaks, enese pidev piinamine ja piiramine tekitavad stressi.“ Kuid ka ratsionaalsed argumendid olid veenmises olulisel kohal. Oma sõnadele kaalu andmiseks kasutati tihti viitamist teaduslikele uuringutele või ekspertarvamusele. Argumenteerimisel kasutati pealtnäha läbipaistvat loogikat. Vormisolemise küsimust esitati peamiselt aga kui küsimust õigetest ja valedest valikutest. Tekstist võis välja lugeda konkreetse lubaduse/hoiatuse: tee nii, nagu me sulle ütleme, ja sa õnnestud – kui ei, oled tagajärgedes ise süüdi! Tervise-, aga ka näiteks ilu- ja moealaseid nippe pakkuvad artiklid peaksid ju

andmagi meile hüva nõu. Aga miks sageli pärast selliste artiklite lugemist inimene pigem süümekaid tunneb? Analüüsitud artiklid küll nõustavad, kuidas õigesti süüa, treenida ning tervislikult elada, kuid kasutades selleks samal ajal inimese mõjutamiseks preemiaid (lubadus naudingust ja õnnest) ja karistusi (hirmutamine ebaõnnestumise, hukkamõistu ja piinaga), suunatakse indiviidi nii, et viimane sooviks ning teeks kõik selleks, et mahtuda ettekirjutatud normi. Samas norm, mille suunas inimesi püüdlema suunatakse, ei ole selline, millesse mahtumine inimeste elukvaliteeti tervislikkuse seisukohast tõstaks. Vastupidi – tavaliselt on tegemist paljude, ka normaalkaalus olevate inimeste jaoks kunstlikult loodud ja seetõttu tihti saavutamatu ideaalkaaluga. Sellesse mahtumise püüd muudab käitumise hoopis tervistkahjustavaks. Seega luuakse nõiaring. Lugejalt eeldatakse, et ta tahab normi mahtuda, ning teda peetakse selle saavutamisel ainuisikuliselt vastutavaks. Norm, mida saavutada tuleb, on aga saavutamatu. See tähendab, et mida rohkem inimene püüab, seda rohkem ta heitub. Samal ajal aga öeldakse talle igal sammul, et ebaõnnestumine on ta enda süü. Et ta on ise süüdi, et on langetanud valesid valikuid, ja veel enam – et ta peabki end süüdi tundma.

Süütunne luuakse teadlikult ja tahtlikult, sest ka läbi süü on võimalik inimest teatud viisidel käituma suunata. Mis sa arvad, miks selliseid artikleid üldse nii massiliselt kirjutatakse? Eks sel on mitmeid põhjuseid. On ju teada, et n-ö stereotüüpne ideaalkeha on meedia- ja reklaamiäri poolt loodud ebarealistlik norm ja sealjuures üks tugevamaid norme, millesse mahtuda üritatakse. Seega on tervise- ja kaaluküsimus naiste jaoks (kahtlemata ka meeste jaoks, aga ma keskendusin oma töös naistele) igapäevaselt väga oluline ning selle kohta, mis huvitab, otsitakse infot. Teisest küljest aga on online-meedia muutunud klikipõhiseks. Mida rohkem klikke, seda kallimalt saab reklaami müüa. Aega on aga kõigil ajakirjanikel vähe ning nõuded sisu kvaliteedi osas madalad. Seega on lihtne tõlkida ja avaldada lühikesi lookesi, mille sisu on ilmselgelt kallutatud, kuid mis saavad palju vaatamisi. Ja eks neid artikleid kirjutavad siiski enamasti need, kelle tegevusele see kuidagi kasulik on – spordiklubid, treening- ja toitumisprogrammide müüjad, sporditarvete kauplused, eratreenerid jne. Seega lõppkokkuvõttes ärgitatakse lugejat oma probleemile lahendust otsides erinevaid kaupu ja teenuseid tarbima.:N


68 Elise Rohtmets lõpetas Tartu Ülikoolis teadusfilosoofia eriala ning kirjutab vabakutselisena bioloogiast, filosoofiast ja soost.

Tekst: Elise Rohtmets Foto: Iris Kivisalu

MEHE VALVSA PILGU ALL

Mehed on aastatuhandeid püüdnud allutada naiste seksuaalset läbikäimist oma kontrollile. Mis on selle põhjuseks?

69


70

„Hiinas väga populaarset tüdrukute jalgade sidumist viisid läbi teised naised.“

Partnerikontrolliks (ingl mate guarding) nimetatakse käitumist, mis on mõnedel lahksugulistel organismidel esinev käitumine, kus enamasti isane agressiivselt tegutseb selleks, et emane ei saaks käituda endale meelepärasel viisil, liikuda sinna, kuhu soovib, ega paarituda partneriga, keda peab sobivaks. Inimene on imetaja, kellel väljendub partnerikontroll kõige kirevamal moel – see on kultuurideülene tavade ja märkide kogum, mida on võimalik leida keelekasutuses, kommetes, riietuses, seadustes ja võimu jaotumises. Et mõista, kuidas töötab partnerikontroll meie kultuuris, tuleb esmalt mõista, mis selle käitumise tingib. Järglaste saamise seisukohast on meeste ja naiste olulisim vahe see, et naine teab kindlalt, et tema lapsed on tõepoolest tema lapsed, mees pole selles kuni 20. sajandi isadustestideni saanud täiesti veendunud olla. Partnerikontrolli eesmärk ongi tagada meestele kindlustunne, et ressursid, mida nad on akumuleerinud, jõuavad just nende geneetiliste järglasteni. Selle nähtuse arvele võib kirjutada naiste majandusliku ja poliitilise allutamise, mis on kehtinud enamikus ühiskondades, ning teatud juhtudel ka naistevastase vägivalla normaliseerimise. Osa biolooge väidab, et meeste domineerimine ühiskonnas on seotud eelkõige nende parema kohastumusega omavahel konkureerida, seda nii partneri leidmisel kui ka tööturul. See väide on parimal juhul poolik, halvimal juhul pahatahtlik, sest me elame ühiskonnas, kus hoolimata omavahelisest konkurentsist on mehed andnud minevikus endast parima, et just naised oma etteantud raamidest kunagi ei väljuks.

Emased otsivad ise partnerit On palju infot, mis tõendab, et emaste imetajate ja lindude partnerivalik on seotud sellega, et nende järglastel oleksid geenid, mis tagavad tugeva immuunsuse. Kopuleerimiseks sobiva isase leidmiseks on emastel oma mehhanismid. Nende mehhanismide täielik potentsiaal realiseerus näiteks hiirte puhul aga juhul, kui kunstlikult loodi olukord, kus valiku sai teha ainult emane hiir. Sellisel juhul olid järglased infektsioonide suhtes vastupidavamad kui grupil, kus ka isastel lasti vabalt tegutseda. Ilmselgelt moodustavad emase jaoks sobivad isased ainult teatava proportsiooni kõigist paaritumisvalmis isastest, kellega emane võiks kontakti sattuda. Emased hiired tunnevad ära ka para-

siitidega nakatunud isased. Selle asemel, et tervete isastega rinda pista lõhnavõistluses (emased nuusutavad isaste uriini), võib mõni haige, kuid väle ja agressiivsem isane emasele kaela karata ja tema partnerivaliku mehhanismist lihtsalt üle sõita. Erinevate loomade paaritumisstrateegiaid uurides leiame, et evolutsiooni käigus võistlevad omavahel mõlema bioloogilise soo paaritumisstrateegiad. Kui isasel tekib omadus, mis võimaldab emase eelistustest üle sõita ja teda ise viljastada, siis seda ka kasutatakse. Ja kui selline käitumine on nii edukas, et isased saavutavad selle abil olulise eelise paljunemises, saab seda nimetada adaptsiooniks. Sedasi saab ka emaste ahistamine muutuda adaptiivseks. Reproduktiivsete huvide kokkupõrge sugude vahel on ka meie ühiskonna mõistmiseks hädavajalik. Lihtsalt ja lühidalt on naise huvides leida meelepärane partner ja olustik, kus oleks hea järglasi kasvatada. Mehe huvides on aga garanteerida, et kui ta panustab ressursse laste kasvatamiseks, siis panustaks ta neid tõesti oma lapse kasuks. Et mehe ressursid saaks õige asja eest välja käidud, proovib ta naise liikumist piirata, vahel lausa füüsilise vägivallaga. Usun, et mõistmaks, miks naistel on ebaproportsionaalselt vähem raha ja võimu, on partnerikontroll sotsiaalselt tähtsam looduse poolt antud käitumismall kui meeste omavaheline agressiivne konkureerimine. Kui mees pakub ressursse, siis on talle väga kasulik, et see, kes vastu võtab, oleks absoluutses puuduses. Kerjus on õnnelik mõnegi talle pakutud kopika üle.

Käitumist saab muuta Kuidas mõista bioloogiliste mehhanismide tähtsust? Ekslikult arvatakse, et bioloogilised sättumused on midagi kivisse raiutut. Tegelikult ei ole asi nii ekstreemne, eriti mis puudutab inimese kui kultuurilise looma käitumist. Alateadlikke kalduvusi saab kultuuris kas võimendada või maha suruda. Partnerlusühiskonnad, kus võim on jaotunud sugude vahel võrdsemalt kui meil, kuid kus soorollid on näiteks meie mõistes vägagi traditsioonilised, näitavad, et meie seos võimu ja soorollidega on juhuslik ja mitte midagi olemuslikku. Ent kui partnerikontroll juba saavutab hegemoonia ning selle taastootmiseks tekivad müüdid, sümbolid ning narratiivid, on seda väga raske lõhkuda. Üks väga tähtis omadus nn isavõimuga ühiskondadel on see, et naised ise kannavad aktiivselt edasi traditsioone, mis neid

71

„Ebameeldiv on kuulda, kuidas mehed räägivad naistest nagu kariloomadest, küsides, miks nad juba ei sünnita.“

otseselt kahjustavad – nii füüsiliselt kui ka majanduslikult. Näiteks Hiinas väga populaarset tüdrukute jalgade sidumist viisid läbi teised naised, sageli tüdrukute enda emad. Naised jäid pärast seda töö- ja liikumisvõimetuks. Seotud jalad olid kõrg- ja hiljem keskklassi meeste seas väga hinnas. Naiste ümberlõikamine ei ole selles mõttes erinev. UNICEFi uuringust selgus, et naised soovivad endale ja oma tütardele seda protseduuri, et vältida paariastaatust, mis mõnel juhul võib lõppeda surmaga. Seda laadi traditsioone kannab edasi kultuur, kus naine ilma meheta, ilma sidemeteta, on väljaspool sootsiumi ning ka väljaspool moraali. Ekstreemsetel juhtudel võib üksiku naisega teha, mis iganes pähe tuleb. Läänes (väga laias tähenduses) on mindud tagasi pigem partnerlusühiskonna poole. On ka säilinud pisemaid küttide ja korilaste kogukondi, kus naistel on võimu ja oluliselt suurem kontroll selle üle, kellega ta seksuaalselt läbi käib, ning kus soopõhine vägivald on pigem erand kui kultuuriga põhjendatud tava. Üks näide põlisühiskonnast on Kalahari Ju/’hoansi naised, kelle pealt on päris hästi näha, kuidas toimib naise agentsus, seksuaalne valik ja kogukondlik elu, kuhu väike grupp mehi pole veel püramiidskeemi sisse viinud. Sellised erinevused näitavad, kui suur on kultuuri jõud juhtida seksuaalset läbikäimist ja väärtusi. Eesti on selles mõttes päris jõudsas üleminekufaasis – liikumas patriarhaatlikust partnerlusühiskonda. Samas on nähtused nagu litsihäbistamine (ingl slut shaming), vägistamise väljavabandamine, palgalõhe ja meeste domineerimine võimu juures märgid sellest, et muutumine on alanud alles hiljuti. Selles mõttes on bioloogilise vaatenurga sõnum pessimistlik: evolutsiooni käigus tekkinud kohastumused ei kao kunagi ära, kuniks oleme veel sarnased nendega, kes oleme praegu. Mida me saame teha, on ära tunda ühiskondlikke protsesse, mis hakkavad meid taas viima tagasi sinna, kuhu enamik naistest enam tagasi minna ei taha, ja neid takistada. Selleks on vaja tugevdada naistevahelist kollektiivset identiteeti ja solidaarsust. Seni pole veel uuritud, kuidas isadustestide kasutamine võiks mõjutada seda protsessi ka edaspidi. Kas see muudaks meeste käitumist kuidagi? Ma kahtlen, et see nii sirgjooneline on. Lihtne fakti tunnistamine ei pruugi olla kõige parem moodus pika aja jooksul kujunenud alateadlike hoiakute kaotamiseks. Ka käibel olevad

normid ei suuda tingimata matta inimeste pärilikku mitmekesisust, ja selle alla käivad ka nende soodumused toetada üht või teist poliitilist programmi.

Naine pannakse üksi vastutama Näiteks vaatamata sellele, et majanduslikult on mõttekas leida võimalusi, kuidas erasektoris oleks naised paremini kaasatud, ei võitle selle eest ka kõige tulihingelisemad kapitalistid. Neist paljude retoorika järgi on puuduses elavad lapsed ühiskonnale koormaks ja õnnetud inimesed on ebaproduktiivsed. Sellegipoolest on just need mehed, kes pidevalt efektiivsusest räägivad, sageli needsamad, kes soovivad kasutada võimu selleks, et naiste kehade üle ise otsus teha. Nii on vähenenud USAs taas abordikliinikute arv ning esimene naine läks vangi oma loote kahjustamise eest. Sedasi on Tennessee osariik suutnud kriminaliseerida raseduse ajal narkootikumide tarvitamise, mis on sõnastatud viisil, et ka raseduse katkemist mis tahes juhul on võimalik kohtus menetleda. Vaatamata arstide ja aktivistide protestidele jõustus selline seadus eelmisel aastal. Väga ebameeldiv on ka Eestis kuulda, kuidas raadios neli meest räägivad naistest nagu kariloomadest ning jõuliselt küsivad, milles siis probleem on, et need naised juba ei sünnita. Konservatiivsed mehed manitsevad naisi olema ikka eelkõige emad, lojaalsed oma mehele ja riigile. Kord lipsas neist ühel üle huulte ka mõte steriliseerida need naised, kes ei oska piisavalt hästi meest valida. Kõikidel nendel olukordadel on ühine joon: kõrvale jäetakse mees ja keskendutakse naise elu, keha ja liikumise kontrollimisele. Kahjuks ei tule sotsiaalsed muutused kunagi niisama kätte ning kui juba käes, siis peab nende säilimise nimel alati olema valmis veel võitlema. Kui naised juhivad samuti ühiskonda, on üksteise vastu solidaarsed ja mõistavad, et mis kahjustab üht, kahjustab kõiki, siis on võimalik vältida olukordi, kus ühtäkki kaotatakse abordi riigipoolne rahastus või kärbitakse raha valdkonnist, mis madalapalgalistele üksikemadele veelgi vähem kätte jätavad. On igati alust arvata, et oht kukkuda tagasi sinna, kust kord kõik alguse sai, on suur. Kui võimu jagada aga rohkemate inimeste vahel, tagame ka mitmekesisema juhtimise, mis õõnestab macho-kultuuri ja seeläbi teeb ühiskonnas elamise mõnusamaks ka siiani marginaliseeritud gruppidele.:N


Liisi Rohtung on vabakutseline tõlkija, kirjutaja ning Drakadeemia 4. lennu vilistlane, kes praegu Austraalia elu uudistab. Ta peab kolumni Tallinna Tehnikaülikooli infokandjas Studioosus ja lisaks kahte blogi: p2ikejaliisijauku.blogspot.com kogub reisimuljeid ning plainunusual.blogspot.com jagab ilukirjanduslikke lühijutte.

73

72 Kuidas Kaplinna girl power minusse indu süstis

Algaja näitekirjanikuna käisin sel aastal juuli alguses ülemaailmsel naisnäitekirjanike konverentsil Kaplinnas, mis toimus juba kümnendat korda ning sai alguse 1988. aastal.

See lugu siin on isiklik arvamus, mis on saavutatud asjade läbimõtlemise tulemusena. Näen sageli enda ümber inimesi, kes räägivad väga enesekindlalt kõigest, ja väidavad, et see on tõde, mitte subjektiivne seisukoht. Inimesi, kelle jaoks status quo ei ole miski, mida kahtluse alla seada. Mõnes mõttes on kindlasti tore, kui sul on kindel maailmapilt, mida miski ei kõiguta. Olen isegi veidi kade – sul on ju maailm selge. Õnnitlen. Algaja näitekirjanikuna käisin sel aastal juuli alguses ülemaailmsel naisnäitekirjanike konverentsil Kaplinnas, mis toimus juba kümnendat korda korda ning sai alguse 1988. aastal. Sattusin sinna nii, et kirjutasin konkursile ühe etteantud teemaga seoses mononäidendi nimega „Being (a feminine) Me“. Tekstiga soovisin enda jaoks r​ohkem lahti mõtestada naiseks olemist ja mind saatvat süütunnet – mida teised küll arvavad, kui ma seda, teist või kolmandat teen, ja kuidas ma ise endast mõtlen. Lugu meeldis ka korraldajatele ja nii ma Lõuna Aafrika Vabariiki ühel pühapäeval maandusingi. Soostereotüüpe me ju tunneme, eks? Neid, muuseas, hoiavad elus mõlemad sugupooled. Paar näidet: kui naine ise halvustab teisi naisi, kasutab väljendeid „jookseb nagu eit“ või „klatšimutt“; kui võõras purjus mees ütleb su peikale, et „ta oma hiire puuri paneks“, kui sa arvamust avaldad. See on siis, kui su vanaema arvab, et töömees oskab palju paremini traadita internetti üles seada kui sina, sest naised ei tea tehnikast ju midagi. Mina ja teie, kes te seda loete, meiega ei juhtu seda tihti, eks, sest meie lähim tutvusringkond on nagu me ise, edumeelne ja puha, aga vahel ikka, kas pole? Ja mis kõige hullem – me oleme ka ise niimoodi mõelnud. Mina küll olen. Konverentsil võttis see sellise kuju, et mina kui naine ja eestlane kartsin kõige rohkem, mida teised konverentsil osalejad mu etteloetavast tekstist arvavad. Kujutasin ette, kuidas sookaaslased teevad mu maha nagu tige naistekamp ikka, sest tekst on liiga igav, rumal, mõttetu... No selline õudusunenäo-teemaline olukord. Seda ei juhtunud absoluutselt, oli hoopis väga usalduslik ja soe õhkkond, tekst võeti hästi hellalt vastu. See oli minu jaoks oluline ja hiljem oli isegi veidi nagu häbi mõelda, et olin kartnud. Ma mõtlen, et võib-olla on see hirm mulle Eesti kultuuriruumist kaasa tulnud – kui midagi teha hästi, siis ei patsutata just õlga valusaks, aga kui halvasti, eriti laiema avalikkuse ees, on näpuga näitamine üsna levinud. Naiste jaoks kaasneb prohmaka mõnitamisega tihti ka välimuse kritiseerimine. Jah, ei saa öelda, et Kaplinnas oleks tegu just keskmise publikuga olnud, sest näitlejate ja kirjanikena samastusid kõik väga hästi kirjutamise isiklikkusega. Aga kuidas ma seda turvalist tunnet igatsen… Ma ei tea, kas selline enda nõrkuse näitamine ja sellest rääkimine on tegelikult hea taktika või kas see ikka teeb pikas perspektiivis tugevamaks, aga mul vist on lihtsalt selline kiiks. Veel on mul selline omadus, et märkan sageli ebakõlasid ühiskonnas teooria ja praktika vahel, ja see ongi muutnud mind koletuks kolliks: feministiks. Sõna „feminism“ tähendusväljal on aga mingi imelik halb maik man, isegi Eestis, kus kõik iga asja suhtes nii leiged või siis ikka ja jälle juba ennetavalt tüdinud on. Me pole võrdse kohtlemi-

se valukohtade suhtes ajalooliselt isegi erilist mürtsu teinud: pole olnud rinnahoidjate põletamist või drag queen’ide paraadi tänaval, politsei pole teise nahavärviga inimesi diskrimineerinud, kõrgpunkti ja katarsist ei ole olnud! Kõik on juba eos natuke liiga blaseerunud. Issand jumal, me saime selle Eesti Vabariigi võimsa laulva revolutsiooniga – kas saaks nüüd natukene vaikust, eks ole. Laske rahus olla. Isegi väga asjalikud ja targad inimesed on nalja teinud, et „Ahjaa, sa oled ju Facebookis seal Virginia Woolfi grupis“ või „Aa, sa oled feminist, no siis sulle ei tohi ju komplimenti teha“. Mulle tähistab feminism naiste võrdset kohtlemist meestega ja stereotüübivaba suhtumist mõlemasse sugupoolde. Võimalust olla see, kes sa olla tahad, ilma kitsenduste ja ootusteta. Mulje on aga, et enamik peab seda naiste ülemale pjedestaalile seadmiseks või mingite vormiliste kentsakuste tagaajamiseks nagu ise ukse avamine või ma ei teagi mis. Huvitav, kas need inimesed, kes naljase ninanipsuga feminismi maha laidavad, saavad ikka aru, et huumor on enesekaitsemehhanism? Külastatud konverentsil nägin ma, millised on sütitavad naised, kes julgevad olla nemad ise ja tahavad, et ka teistel see võimalus oleks. Konverentsi foorumite ning esinejate fookus oli seekord tänu toimumiskohale Aafrikal, kus naiste- ning üleüldiselt inimõigustega on veel palju kehvemini kui meie riigikeses. Ugandas ja Zimbabwes näiteks ei tohi valitsuse keelu tõttu kirjutada näidendit teistsuguse seksuaalse sättumusega inimestest, sest ametlikult neid ei eksisteeri. LAVis endas pühitakse vaiba alla rassistlikku minevikku ning meeletut vägistamiste arvu (muuseas ka sellist asja nagu „naiste heteroks vägistamist“, mis ilmselt lahtiselgitamist ei vaja). Kokkusaamine annab jõudu, et koju tagasi minnes probleemidega tegeleda, tuua neid kunsti kaudu vaataja ette teadvustamiseks. Aga kuidas olla sama sütitatud Eestis? Kuidas julgeda olla mina ja nõuda, et teised sind stereotüübivabalt aktsepteeriksid, mitte ei ütle, et sul on pseudoprobleem? Asjad on piisavalt hästi. Kõik on ju tegelikult, suures perspektiivis, vabandage mu russitsismi, laadna? Selleks on vaja jonnakalt julgeda öelda ja näpuga osutada. Jätkuvalt. Alguses ehk kõhklevalt, siis juba julgemalt. Selleks on vaja vaadata asju avalisilmi, mitte üritada pilku kõrvale pöörata. Võrdõiguslikkus ei saa olla väljamõeldud pseudoprobleem, kui naised endiselt tunnevad, et nad selle teema juurde tagasi tulema peavad. Muidugi, ka teater ja näitekirjandus ei ole sellest kõigest prii. Meil on, kuhu poole liikuda. Ma imestasin, kui üks eesti näitlejanna ütles poole aasta taguses intervjuus, et naised loovad teatris õhkkonna, et mehed saaks särada. Tegelikult võiks ju kõik samamoodi särada. Kuulake, mis meil öelda on.:N

„Konverentsil nägin ma, millised näevad välja sütitavad naised, kes julgevad olla nemad ise ja Tekst ja foto: Liisi Rohtung

tahavad, et ka teistel see võimalus oleks.“


74 Tekst: Triin Toomesaar Foto: Iris Kivisalu

Kolm õde ehk teekond sinna, kuhu naistel asja pole

Järgneb muinasjutt – pisut utreeritud, ent õpetlik – kolmest õest ja nende teekonnast üle Tööturu ränkraske maastiku Karjääriredeli Tippu. Kuigi jutust puuduvad igasugu meessangarid, olgu läbipaistvuse huvides öeldud, et kirjutamise käigus ei vigastatud ühtegi printsi valgel hobusel. Traditsiooniliste muinasväärtuste tulihingelistel austajatel lugemine omal vastutusel.

75


Elasid kord kolm õde. Nad olid tublid, töökad ja korrektsed – täpselt sellised, milliseks üldharidussüsteem neid kasvatas. See tähendas ka seda, et õed olid liialt orienteeritud vaid parimatele tulemustele, pelgasid valesid vastuseid ja eksimist üleüldse ning vajasid teistelt pidevalt kinnitavaid hinnanguid oma tubli-olemise kohta, nagu viksid ja viisakad koolitüdrukud ikka. Ent hoolimata maailma püüdlustest neid soolistesse raamidesse suruda, unistasid kõik kolm ka jõudmisest päris Karjääriredeli Tippu – sinna, kuhu nende teada jõudis naisi liiga vähe. „Hakkame aga minema, enne kui keegi meie oma arvamuse olemasolus kahtlema hakkab!“ arutlesid naised ja asusid teele. Nad jõudsid rännata kolm päeva ja kolm ööd, kuni jõudsid Kõrghariduskurusse. Seal tuli valida seiklusteks ja väljakutseteks sobilik varustus. Vanim õdedest plaanis jõuda mõne suurettevõtte tippjuhiks ning omandas ärijuhtimise magistrikraadi. Keskmine õde igatses maailma parandada päris rohujuuretasandil ning otsustas õppida õpetajaks. Noorem õde mõtles ja kahtles ja mõtles ja kahtles ja mõtles veel ning kuigi oleks südamepõhjas ehk soovinud midagi muud, valis lõpuks riigiteaduste eriala, kaaludes, et temast võiks siis saada hoopis poliitik. Ei, väikesed ja suured sõbrad, ärgem laskem end eksitada sellest, justkui oleks eelnev kõik olnud lihtne ja rahumeelne. Nimelt varitsesid õdesid Kõrghariduskurus kurjad Stereotüübid, millest nii mõnigi jättis naistele armid. „Ma ei ootagi, et neiud selles õppeaines üle „C“ saaksid,“ torkas üks Stereotüüp vanemat õde. „Õpid õpetajaks – nii tore! Pead leidma rikka mehe, et ikka võiksid sellist tööd endale lubada!“ küünistas keskmist õde järgmine. Nooremal õel rebis kolmas Stereotüüp küljest suure tüki enesekindlust sedastusega: „See sinu esiti soovitud IT ongi selgelt meestevärk. Hea, et valisid ikka humanitaarvaldkonna!“ Kurust viimaks väiksemate või suuremate vigastustega läbi käinud ja natuke mööda Tööturu Praktikanõlva jalutades hingegi tõmmata saanud, tuli ette Titeteo mets. Naised mäletasid, et kuskilt olid nad sellest lugenud, ning teadsid, et seal ootas neid ees järgmine väljakutse – Otsuse Toigas. Metsa mindi uljalt – oli ju ikkagi 21. sajand ning olud vanaema juttudega võrreldes muutunud! Laas muutus tihedamaks ning puude-põõsaste tagant ilmusid välja Osutajad ja Vihjajad. Nad polnud sisimas tingimata pahatahtlikud, ent pidasid enda kohuseks õdedele näpuga näidata. „Millal sa juba lapsed saad?“, „Sinu eas olin ma juba teist korda rase!“, „Kuigi teil on juba üsna hilja, siis kas ikka plaanite lähiajal sünnitada?“, “Mees võib ju naisel olla, aga laps PEAB olema!“ Ja keset metsa ootas neid Toigas. Vanem õde lähenes esimesena. Ta juba teadis, mida teha: nimelt oli ta otsustanud, et ei soovi lapsi. Sellest kuuldes kõmistas Otsuse Toigas õde ümber veenda, küll meelitades, küll ähvardades, ent naine jäi endale kindlaks. Toigas aga ei jätnud asja niisama, vaid needis õe ära. Ta pani teda igaveseks ajaks igavesti jälitama Ühiskondliku Tänitaja, kes sellest päevast peale talle regulaarselt meelde tuletas, kui halb on lastetu naine, kes ei täida oma kohust riigi ja rahva ees, ning kuidas küll ükskord algab aega, mil kõik ahtrad lausa kahest otsast lähevad lastetusmaksu alla oma sõnakuulmatuse eest! Keskmine õde otsustas lapsed saada ning lausa mitu. Toigas veenis teda aga metsa jääma pikemaks kui õde esiti planeeris, sest üks õige ema peab oma lapsed ikka ka korralikult üles kasvatama! Hoolimata paigalpüsimisest ei pääsenud aga ka keskmine õde isiklikust Ühiskondlikust Tänitajast, kes naist valvama pandi. Iga kord, kui õde tõusis, et teekonda Karjääriredeli Tippu jätkata, ühmas Tänitaja: „Kuidas sa saad minna, kui su pisim on alles aastane/kolmene/kuuene?!“ või sisistas niisama: „Kas ikka arvestasid, et saad täpselt nii palju lapsi, kui üksi jõuad üles kasvatada?!“

76

Noorem õde sai samuti lapse, ent pani pea kohe metsast putku ning jätkas teekonda, pisike pamp seljas. Toigas läkitas suures meeleheites temale sappa lausa Avaliku Hukkamõistja, kes igal võimalusel pildus kommentaare nagu „Rongaema!“, „Egoist!“ või „Sinusuguselt tuleks lapsed üldse ära võtta!“ Õed olid seega Karjääriteel lahku läinud ja jätkasid oma rännakut üksteisest eraldi. Päris Tipu lähedal tuli neil astuda üle Vanusejõe, mis kontrollis, ega naised enam liiga noored olnud, et Tippu jõuda, ega liiga vanaks saanud, et üldse enam kuhugi ronida. Jõe ületamise järel ootas igaühte ees aga (loodetavasti) viimane väljakutse. Nimelt valvas Tippu – seal päris palgalõhe serval – kuri draakon Süsteem. Ta polnud naisi väga tihti nii kõrgel enda juures näinud ega teadnudki, kuidas täpselt reageerida. Õdede ükshaaval saabudes tundis ta, et ega see ikka päris õige ei ole – ühel veel täitsa titt kah kaenlas – ning andis neile valida kolme ukse vahel. Kui õde ukse taga peituva raskuse ületab, on ta piisavalt tõestanud, et on meestega samaväärne, ning pääsebki Tippu. Esimesena draakonini jõudnud vanem õde valis ukse, millel ilutses silt „Klaaslagi“. Sisenedes tundus kõik lihtne: tuli usinasti tööd teha, kõiksugu probleeme lahendada ning muudkui kõrgemale ronida. Ent äkki lõi naine pea ära, kuigi kõrvalredelitel turninud mehed said muretult edasi. Nõutu õde märkas pisikest silti: „Tähelepanu! KLAASLAGI! Edasi pääsemiseks peate olema mees.“ Sinna oli sirgeldatud täiendusi nagu „Loogish, naine hakkab ju sarisünnitama! Ja siis on kogu aeg haigetega kodus! Selliseid pole mõtet edutadagi!“ ja „Tegelikult on juhtimine ikka meeste värk, naised on liiga emotsionaalsed! #lol“. „Pagana stereotüübid,“ vandus naine omaette ja läks klaasi purustamiseks kuvaldat otsima. Noorem õde, kes enne keskmist metsast tulema sai, sisenes uksest nimega Klaasjärsak ning oli meeldivalt üllatunud. Väga kiiresti pakuti talle juhikohta – no olgem täpsed! –, lausa ministritooli, mille ta ka pärast kaalumist vastu võttis. Ent mida aeg edasi, seda enam mõistis õde, et talle tagumiku alla surutud tool kõigub ohtliku järsaku serval. Mehed, keda oli valdkonnatippude hulgas oluliselt rohkem ning kellel seetõttu ka parem ligipääs olulisele ametlikule, aga eriti mitteametlikule informatsioonile, ning keda tavaliselt esmajärjekorras ministriks oleks eelistatud, olid olnud kavalad. Nimelt oli valimisteni liiga lühike aeg, hakkamaks oma äsjapestud ülikonda määrima – liiatigi nii problemaatilisel alal. Seega las juhib keegi teine, keegi tavapäratu, keegi, kelle puhul ühiskond eksimuste korral saaks öelda: „Mida te siis ootasite? Naine roolis, auto kraavis ju!“ „Kuradi vorstipartei,“ pobises minister vihaselt ja püüdis kõikuva tooliga paremat tasakaalu leida. Keskmine õde, kes ka lõpuks metsast tulema oli saanud, sisenes uksest nimega Klaas­eskalaator. Täitis seal oma õpetajaülesandeid, kahmas tööle tagasi saamise joovastuses lisategevusigi ja unistas direktoriks tõusmisest. Järsku aga tabas, et vastassoost kolleegid, keda maastikul muidu liiga vähe, said mööda iseliikuvaid treppe temast oluliselt kiiremini üles – kes õppedirektoriks, kes koolijuhiks. Kusjuures võis märgata, et naiskolleegid ise tõukasid nn ebatüüpilisse valdkonda tööle tulnud mehi kõrgemale, kuna „kanakari vajab ikka kukke“. „Kuradi patriarhaat,“ kirus õde valjult ja punastas siis vägisõna kasutamise pärast, nagu korralikule piinlikkust tundvale tüdrukule omane. Kui vanem õde pole suutnud klaaslage purustada, kui keskmine õde pole suutnud redelil eskalaatoriga samas tempos ronida ja kui noorem õde pole järsakust alla pudenenud, on nad nendes tubades ilmselt tänase päevani. Tippu jõudnud mehed aga kehitavad õlgu: „No ei leia kuskilt neid naisliidreid! Tikutulega otsime, aga keda pole, seda pole! Ju nad siis ise ikka ei taha siia eriti ronida!“ :N

77


79

78 „Sugu: N“ soovitused Soovitusi jagasid: Kadri Bank, Maria Lee Liivak, Liisi Piits, Liisi Rohtung, Ursula Ratasepp ja Mats Volberg.

1.

4.

7.

10.

2

5.

8.

11.

3.

6.

9.

12.

1. Pierre Bourdieu, „Meeste domineerimine“, Varrak 2005 (tõlkinud Marri Amon) Prantsuse üks tuntumaid sotsiolooge kirjeldab, kuidas on ajalooliselt välja kujunenud olukord, kus mehed ja maskuliinsus on ka kõige arenenumates ühiskondades normiks ja naised alatised „teised“. Läbi erinevate protsesside ja institutsioonide õpime selgeks mõtteskeemid, kus kehtiv kord tundub loomulikuna ja kultuuris sündinud arusaamad sugudevahelistest erinevustest kantakse üle ka bioloogilisele soole.

2. Hannele Koivunen, „Madonna ja hoor“, Pegasus 2008 (tõlkinud Kristina Pai) Soome semiootik Koivunen kirjeldab, kuidas lääne kultuuris põhineb naise kuvand judaistlik-kristlikul arusaamal, mis jagab naise kaheks – madonnaks ja hooraks – ning vastavalt sellele on välja kujunenud ka naise elu, sh seksuaalkäitumist puudutavad normid. Igal naisel tuleb leida oma identiteet sellise vastuolulise arhetüübi taustal. Autor analüüsib erinevaid tekste, mis läbi ajaloo sellist naisekuvandit on pidevalt taastootnud.

3. Jeffrey Eugenides, „Middlesex“, Pegasus 2004 (tõlkinud Liia Piirmets) Teos, mille autoriks on mees, kes astub uskumatult veenvalt hermafrodiidist peategelase kingadesse, suudab edukalt soostereotüüpide piirest väljuda ja seda kõike elavalt lugejale edastada. Lugu saadab üht perekonda ja selle vereliinis peituvat geeni mitme põlvkonna vältel nende kreeklastest

ameeriklaseks saamise teel ja käsitleb südantsoojendavalt inimeseks olemise tahke. Hoiatan ette, et lõpp võib tulla liiga kiiresti, seega soovitan tempo aeglasena hoida.

4. Lisa See, „Snow Flower and The Secret Fan“, inglise keeles, 2005 Portree kahe tugeva, kuid väga erineva naise sõprusest, mis kestab kogu elu. Raamat kirjeldab naiseks olemist 19. sajandi Hiinas ja näitab jalgade kängitsemise ning sundabielude kõrval ka naisi, kes suutsid võidelda endale koha range süsteemi sees ning jõuda eneseteostuseni konfutsiaanlikku ühiskonnakorda kõigutamata. Aus, hell ja ilustamata lugu nagu elu ise.

5. Lionel Shriver, „Me peame rääkima Kevinist“, Varrak 2008 (tõlkinud Triin Tael) Raamat emadusest uue nurga alt. Mis juhtub siis, kui ühiskonna ja iseenda ootused emadusele tegelikkusele ei vasta, kui emaarmastust kõigele vaatamata ei tekigi?

6. Anu Silfverberg, „Äitikortti“, soome keeles, 2013 Soome feministi raamat emaks saamisest ja olemisest. Enda ja teistega arvestamisest. Kaine mõistuse säilitamisest. Soovitame nii esimest kui mitmendat korda emaks saanutele. Praktilisi näpunäiteid ei leia, küll aga palju mõtteid, millele kas vastu vaielda või millega nõustuda. Ilmselt tekitab kohati ka seesmist vastasseisu ja annab võimaluse oma seisukohad kriitilise pilguga üle vaadata – miks ma olen nii jäik? Kas see on ikka vajalik ja hea? Ja kui, siis milleks ja kellele?

Aga ei jäta ka liigutamatapuudutamata!

7. Johanna Ross, „Sõbranna – sõbralaadne toode. Kultuurilisi representatsioone meilt ja mujalt“, Vikerkaar 2012, 1/2 Rossi artiklis tõstatub teema sõprusest. Kas kaks naist on võimelised sama sügavateks sõprussuheteks kui kaks meest? Loe: tinyurl.com/q4al6t9

8. Feministeerium.ee Eestikeelses ruumis ainulaadne veebileht, mis käsitleb nii päevakajalisi sündmusi kui eksistentsiaalseid küsimusi feministlikust vaatenurgast. Vahel naljaga, vahel tõsiselt, vahel vihaseltki, aga alati pidades silmas oma missiooni – postpatriarhaati. Feministeeriumi veavad Aet Kuusik, Brigitta Davidjants, Kadi Viik ja Nele Laos, aga kaasautoriteks on iseseisva mõtlemisvõimega inimesed üle ilma.

9. 6-osaline miniseriaal, „Show Me a Hero“, HBO 2015 Tegelikel sündmustel põhinev lugu USA Yonkers’i linna elanikest, kes võitlevad uute sotsiaalmajade ehitamise vastu, ning kohalikust poliitikust, kes nende majade ehitamise eest seisab. Kuigi sari käsitleb rassi ja klassi teemasid, võib vaadates tõmmata mitmeid paralleele Eestis pagulaste teemal toimunud debatiga.

10. „Consuming Kids“, Media Education Foundation 2008 Film sellest, kuidas Ameerika lapsi sündimisest

saadik eeskujulikeks tarbijateks kasvatatakse. Suurkorporatsioonide turundajad ei löö risti ette millegi ees: laste konksu otsa saamiseks kasutatakse isegi neuroteadusi, uurides, millised sõnumid laste ajudes paremini töötavad. „Nemad on tuleviku täiskasvanutest tarbijad – räägi nendega täna ja nad on sul eluaeg peos,” ütleb filmis üks turundaja. Kohustuslik film igale lapsevanemale ka Eestis. Vaata Youtube’is: tinyurl.com/onzrnmx

11. 4-osaline dokumentaalseriaal „The Century of the Self“, BBC 2002 Adam Curtise omaaegne dokumentaalseriaal annab ülevaate 20. sajandist ja sellest, kuidas esimesed PR-pioneerid rakendasid Sigmund Freudi psühhoanalüütilised teooriad konsumerismi ja poliitika rakendi ette ning rajasid toona uudse tee miljonite tarbijate ja valijate manipuleerimiseks. Et laias laastus pole tänaseks kurss kuigivõrd muutunud, tasub nelja tunni jooksul sel teemal mõtiskleda küll.

12. Youtube’i kanal FeministFrequency Blogijast meediauurija Anita Sarkeesian analüüsib sugude kujutamist Ameerika popkultuuris. Ameerika avalikkusele sai Sarkeesian tuntuks mõni aasta tagasi, kui võttis fookusesse arvutimängud, kritiseerides sealset sugude kujutamist ning seksuaalset ahistamist. Seejärel pidi ta üle elama kõikvõimalikud ähvardused ja online-rünnakud, ent pälvis ka mitmete organisatsioonide ja meediaväljaannete tunnustuse.


80 NAISED Kristjan Jaak Peterson

Härgadel on sarved, kabjad hoostellagi, jänestella jalad, karulla on hambad, ujumas on kala, lend’mas linnukene, meestella on mõistus. Kus siis naised jäänud? Mis on naistel? Ilu — mõõga asemella, oda asemella. Naine, ilus olles võitleb tulda ära. 1818

Sugu:N I number  
Sugu:N I number  
Advertisement