__MAIN_TEXT__

Page 1

INIMÕIGUSTE HARIDUS & NOORSOOTÖÖ

Theo Gavrielides, Gülesin Nemutlu ja Adina Marina Şerban Oktoober 2018

Illustratsioonid: Ulla Saar

Euroopa Komisjoni toetus käesolevale publikatsioonile ei tähendab toetust projekti sisule, mis kajastab ainult autorite vaateid, ning komisjoni ei saa pidada vastutavaks siin sisalduva teabe mis tahes viisil kasutamise eest.


Sisukord 1. SISSEJUHATUS, AJEND, RAKENDUMINE JA METOODIKA

6

1.1 Sissejuhatus 1.2 Ajend 1.3 Metoodika 2015. aasta Pariisi deklaratsioon Pariisi deklaratsiooni järgne ülevaade hariduspoliitika arengutest Euroopas Demokraatliku kodakondsuse ja inimõiguste hariduse harta Aruanne kodakondsuse ja inimõiguste hariduse olukorra kohta Euroopas ELi strateegia radikaliseerumise ja värbamise vastu võitlemiseks Käsiraamatud „Kompass“ ja „Compasito“

6 8 8 9 10 10 10 11 11

2. INIMÕIGUSTE HARIDUS: VÄLJAKUTSED JA TEGELIKKUS

12

2.1 Inimõiguste ja inimõiguste hariduse needus 2.2 Pragmaatiline lähenemine inimõiguste haridusele 2.3 Inimõiguste hariduse lõimimine: piits ja präänik 1. Piits 2. Präänik

12 15 16

3. INIMÕIGUSTE HARIDUSE OLULISUS NOORSOOTÖÖS 3.1 Noorsootöö ja demokraatia Noorsootöö: mitmekülgne ja mittehomogeenne valdkond Noorsootöö: pinged ja väljakutsed Noorsootöö: demokraatia sotsiaalfoorum 3.2 Inimõiguste haridus ja demokraatia Inimõiguste haridus ja demokraatlik sotsiaalne praktika Inimõiguste haridus formaalsetes keskkondades Inimõiguste haridus mitteformaalsetes keskkondades

18 19 19 20 21 23 23 25 29


3.3 Miks on vajalik harida ja koolitada noorsootöötajaid inimõiguste hariduses, koos inimõiguste haridusega ja selle kaudu? 34 Mõju demokraatlikele tavadele 34 Mõju nooruki ja noorsootöötaja vahelisele suhtele 34 Mõju noorsootöötaja elukutsele 36 Mõju ühiskonnale tervikuna 38 4. INIMÕIGUSPÄDEVUSED NOORSOOTÖÖS 40 4.1 Kvaliteedistandardid ja noorsootöötajate koolitamine Euroopas 41 4.2 Noorsootöö roll ja funktsioon 44 4.3 Pädevusraamistikud noorsootöötajatele 46 4.4 Inimõiguste haridus noorsootöötajatele käesolevate pädevusmudelite raames 48 Teadmised 49 Oskused 50 Hoiakud 50 Käitumine 50 Pädevus: suhtuge noortesse kui võrdsetesse 51 Pädevus: aidake noortel inimestel ära tunda rolle, mida nad soovivad oma kogukonnas ja ühiskonnas võtta, ning võtta vastutus nende rollide eest 52 Pädevus: toetage noori kultuuridevahelise pädevuse omandamisel 52 Pädevus: kaasake aktiivselt erineva tausta ja tajuga noori inimesi noorsootöö tegevustesse 52 4.5 Kriitilised arutelud pädevuse üle 53 5. INIMÕIGUSTE HARIDUS PRAKTIKAS: JUHTUMIUURINGUD 5.1 Inimõiguste haridus praktikas: kolm kategooriat 5.2 Näited Inimõiguste haridus kui riiklik poliitika (kognitiivne) Inimõiguste haridus kui valitsusvälise organisatsiooni (oskustepõhine ja kognitiivne) Inimõiguste haridus kui koolitus ülikoolis (kognitiivne) Inimõiguste haridus kui valdkonnaülene koolitus (kognitiivne)

54 54 55 55 koolitus 56 59 61


5.3 Juhtumiuuringud projektis osalevatest riikidest Austria Belgia Horvaatia Eesti Saksamaa Läti Slovakkia

64 64 66 67 69 70 73 75

Lisa I: Inimõiguste haridus – kehtivad määratlused 77 Ühinenud Rahvaste Organisatsioon 77 Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR) 78 Euroopa Nõukogu 78 Kasutatud kirjandus 80 Dokumendi nõunikud 85 Lühikokkuvõte 86


1. Sissejuhatus, ajend, rakendumine ja metoodika 1.1 Sissejuhatus Käesolev dokument on kirja pandud projekti „Noored inimõiguste eest“ (YfHR) raames, mida rahastati Erasmus+ programmi 3. põhimeetme alusel. Kutse üldine eesmärk on vältida vägivaldset radikaliseerumist ning edendada demokraatlikke väärtusi, põhiõigusi, kultuuridevahelist mõistmist ja kodanikuaktiivsust. Projektiga „Noored inimõiguste eest“ soovitakse edendada noorsootööd ja informaalselt haridust kogu Euroopas, projekti lõppeesmärk on tõsta noorte inimeste vastupanuvõimet ja aktiivset toetust inimõigustele, eelkõige vabaduse, sallivuse ja mittediskrimineerimise väärtustele. Projekti eesmärk on toetada nende noorsootöötajate kutsealast arengut

6


ja suutlikkuse suurendamist, kes tegutsevad inimõiguste hariduse (HRE) valdkonnas, et lõimida inimõiguste haridust noortevaldkonda. Projekti „Noored inimõiguste eest“ eesmärk on välja selgitada, kas inimõiguste haridus, mida pakutakse mitteametlikult, võib anda vahendid noorukitele nende hoiakute, oskuste ja teadmiste loomiseks, mis toetavad neid kodanikuosalustes ning hoiavad neid kahjuliku käitumise, tegevuse ja riskide tekkimise eest. Projektis „Noored inimõiguste eest“ kasutatakse demokraatliku kodakondsuse ja inimõiguste alase hariduse harta „inimõiguste hariduse“ määratlust: „Haridus, koolitus, teadlikkuse tõstmine, teavitamine, tegutsemisviisid ja tegevused, mille eesmärk on arendada õppijate teadmisi, oskusi ja arusaamu ning hoiakuid ja käitumist, et nad saaksid aidata kaasa üldise inimõiguste kultuuri loomisele ja kaitsmisele ühiskonnas eesmärgiga edendada ja kaitsta inimõigusi ja põhivabadusi.“ (Euroopa Nõukogu, 2010) Käesoleva dokumendi tellis 7 partnerist koosnev juhtrühm, mille kõik liikmed on programmi Erasmus+ „Euroopa noored“ riiklikud agentuurid, mis juhivad projekti „Noored inimõiguste eest“. Programmi Erasmus+ „Euroopa noored“ riiklik agentuur Eestis koordineerib kogu projekti1. Projekti käigus andis oma panuse selle dokumendi kirjutamisse 17-liikmeline rahvusvaheline ekspertgrupp. Eksperdid kogunesid kolmel korral ajavahemikus oktoober 2017 kuni aprill 2018. Rahvusvahelise ekspertgrupi eesmärk oli toetada seda projekti selliste hariduslike mõistete, moodulite ja koolitusplaani koostamisel, mis sobiksid nii Euroopa kui ka riiklikku konteksti. Ekspertgrupp töötas kolme teemaga, millest iga teemat koordineeris projektipartnerist riiklik agentuur. 1 Teiste partnerite hulka kuuluvad Interkulturelles Zentrum (Austria), JINT – rahvusvaheline noorsootöö koordineerimise amet (Belgia, Flaami piirkond), rahvusvaheliste noorteprogrammide organisatsioon (Läti), mobiilsuse ja ELi programmide organisatsioon (Horvaatia) ja IUVENTA – Slovakkia noorteinstituut (Slovakkia), JUGEND für Europa Nationale Agentur für das EU-Programm Erasmus+ JUGEND IN AKTION (Saksamaa).

7


Need kolm suunda olid järgmised: koolitamine: ressursid ja vahendid koolitajate koolitamiseks (ToT) ning noorsootöötajate ja -juhtide koolitamine; koolitamine: ressursid ja vahendid programmi Erasmus+ riiklike agentuuride personali koolitamiseks; inimõiguste hariduse lõimimine noorsootöötajate formaalharidusse. Eespool mainitud suundade vahel on tugev seos, mis on ka oluline lisand projekti väärtusele. Nimelt põhineb projekt terviklikul lähenemisel, mille eesmärk on lõimida inimõiguste haridust noorsootöösse, võttes sihtrühmaks nii mitteformaalses hariduses kui ka formaalhariduse valdkonnas aktiivselt osalejad (sealhulgas tulevased noorsootöötajad). Lisaks pakub projekt, kaasates vahendina jõuliselt E+ programmi „Euroopa noored“ riiklikud agentuurid ja programmi Erasmus+ „Euroopa noored“, osalejatele Euroopa vaatenurka töötamaks rahvusvaheliselt inimõiguste hariduse valdkonnas.

1.2 Ajend Käesolev dokument kuulub ekspertgrupi kolmandasse tegevusharusse ja sellel on kaks ajendit: • anda kirjeldav ja analüütiline ülevaade inimõiguste haridusest noorsootöös, mida saavad kasutada huvirühmad, teenuse osutajad, haridustöötajad, poliitikakujundajad ja kasutajad kogu Euroopas; • anda programmi Erasmus+ „Euroopa noored“ riiklike agentuuride konsortsiumile soovitusi ja koostada praktiline juhend, mis võimaldab neil kasutada seda juhendit ja teisi projekti vahendeid, et aidata süvalaiendada inimõigustealast haridust noorsootöös.

1.3 Metoodika Käesolevas dokumendis kasutati sekundaarse analüüsi lähenemist, vaadates üle olemasoleva kirjanduse inimõiguste hariduse

8


ja noorsootöö valdkonnas. Sekundaarne analüüs hõlmas akadeemilisi, poliitilisi ja õiguslikke (kohalikke, riiklikke, rahvusvahelisi) ressursse, kolmanda sektori organisatsioone, ajakirjandust ja internetti. Sekundaarse analüüsi fookuse ja suuna osas lähtuti projekti „Noored inimõiguste eest“ ekspertgrupi kohtumisest Lätis, Riias (17.–19. jaanuar 2018). Seal veetis viiest eksperdist koosnev alagrupp päeva, määratledes põhiteemasid, mida käesolevas dokumendis käsitletakse, ning mis suunasid dokumendi taustauuringuid. Teemasid jagati ka laiema ekspertgrupiga, kuhu kuulus 20 eksperti ja projektis osalevate riiklike agentuuride esindajat. Käesoleva dokumendi leiud olid järgnevate rühmaarutluste põhiteema kolmandal kohtumisel, mis toimus Eestis, Tallinnas (16.–17. aprill 2018). Fookusgrupi arutluste järgse tagasiside põhjal vaadati üle uurimistegevuse tulemused. Pärast ekspertgrupi kohtumist Tallinnas pandi kirja ka soovitused riiklikele agentuuridele. Käesoleva dokumendiga ei püüta saada inimõiguste hariduse kindlaks allikaks noorsootöös. See on kirja pandud projekti „Noored inimõiguste eest“ raames, mis tunnustab mitut olemasolevat ressurssi inimõiguste hariduse ja noorsootöö valdkonnas. Käesolevas dokumendis kasutatakse alusena eelkõige järgmisi ressursse.

2015. aasta Pariisi deklaratsioon2

Projekti „Noored inimõiguste eest“ eesmärk on adresseerida 2015. aasta Euroopa Ülemkogu deklaratsiooni esmatähtsad mureküsimusi: - tagada see, et lapsed ja noorukid omandaksid sotsiaalsed, kodaniku- ja kultuuridevahelised pädevused, edendades nii demokraatlikke väärtusi ja põhiõigusi, sotsiaalset kaasatust ja mittediskrimineerimist kui ka kodanikuaktiivsust; 2 “Deklaratsioon kodanikuks olemise ning vabaduse, sallivuse ja mittediskrimineerimise väärtuste edendamise kohta hariduse kaudu”. http://cache.media.education.gouv.fr/ file/01_-_janvier/79/4/declaration_on_promoting_citizenship_527794.pdf (kasutatud märtsis 2018).

9


- edendada kultuuridevahelist dialoogi kõigi õppevormide kaudu koostöös teiste oluliste poliitikate ja huvigruppidega. Pariisi deklaratsiooni järgne ülevaade hariduspoliitika arengutest Euroopas3 Pariisi deklaratsiooni järgselt koostas Euroopa Liidu Nõukogu hariduspoliitika arengute kokkuvõtte seoses selle nelja eesmärgiga, sealhulgas projekti „Noored inimõiguste eest“ fookusvaldkonnad. Väljaandes esitatakse ka mõned konkreetsed näited nelja eesmärgi rakendamise kohta. Demokraatliku kodakondsuse ja inimõiguste alase hariduse harta4 Hartas (soovitus CM/Rec (2010)7) sätestatakse ühine Euroopa tugiraamistik neile 47 liikmesriigile, kes sellele alla kirjutasid. Dokument toimib Euroopa Nõukogus ka katalüsaatori ja alusstsenaariumina. Allakirjutanud liikmesriigid on eelkõige pühendunud „eesmärgile pakkuda igale inimesele oma territooriumi raames võimalust saada kodanikuharidust ja inimõiguste alast haridust“ (Euroopa Nõukogu, 2010: 8). Siiski pole harta õiguslikult siduv. Aruanne kodanikuhariduse ja inimõiguste hariduse olukorra kohta Euroopas5 Käesoleva 2017. aasta väljaande, mille on avaldanud Euroopa Nõukogu ning mille eesmärk on abistada eespool nimetatud harta rakendamist, eesmärk on: • koguda ja analüüsida kodankuhariduse ja inimõiguste alase hariduse 3 Euroopa Komisjon/EACEA/Eurydice, 2016. Kodanikuks olemise ning vabaduse, sallivuse ja mittediskrimineerimise väärtuste edendamine hariduse kaudu: ülevaade hariduspoliitika arengutest Euroopas pärast 17. märtsi 2015. aasta Pariisi deklaratsiooni. Luxembourg: Euroopa Liidu Väljaannete Talitus. (https://webgate.ec.europa.eu/fpfis/ mwikis/eurydice/images/1/14/Leaflet_Paris_Declaration.pdf). Kasutatud märtsis 2018. 4 https://www.coe.int/en/web/edc/charter-on-education-for-democratic-citizenship-and-human-rights-education (kasutatud märtsis 2018). 5 https://www.coe.int/fr/web/edc/report-on-the-state-of-citizenship-and-human-rights-in-europe (kasutatud märtsis 2018).

10


andmeid (samas kasutades ära olemasolevaid teabeallikaid ja luues koostoimet teiste oluliste osalejatega); • edendada avalikku arutelu kodanikuhariduse ja inimõiguste alase hariduse üle; • soodustada kestlike mehhanismide arengut/dialoogivõimalusi peamiste partnerite vahel.

ELi strateegia radikaliseerumise ja värbamise vastu võitlemiseks6 Projekti „Noored inimõiguste eest“ eesmärk on toetada nii eespool mainitud strateegiat kui ka: • Euroopa Komisjoni 2015. aasta vastust „Terrorismi ja vägivaldse äärmusluseni viiva radikaliseerumise ennetamine: ELi reaktsiooni tõhustamine“; • Euroopa Liidu Nõukogu 2016. aasta järelduste eelnõu noorukite, noorsoopoliitika ja noorsootöö rolli kohta terviklikus ja valdkondadevahelises lähenemisviisis, mille eesmärk on noorte vägivaldse radikaliseerumise ennetamine ja selle vastu võitlemine.

Käsiraamatud „Kompass“ ja „Compasito“7 Käsiraamat „Kompass“ on veebipõhine inimõiguste hariduse käsiraamat noortele. Samaväärne käsiraamat „Compasito“ on mõeldud lastele. Need on koostanud Euroopa Nõukogu noorsoo osakond ja on saadaval rohkem kui 30 keeles. Käsiraamatute eesmärk on toetada Euroopa Nõukogu kodanikuhariduse ja inimõiguste alase hariduse harta rakendamist. 6 http://www.europarl.europa.eu/meetdocs/2014_2019/documents/com/com_ com(2013)0941_/com_com(2013)0941_en.pdf (kasutatud märtsis 2018). 7 https://www.coe.int/en/web/compass/table-of-contents (kasutatud märtsis 2018).

11


2. Inimõiguste haridus: väljakutsed ja tegelikkus 2.1 Inimõiguste ja inimõiguste hariduse needus Lihtne on eeldada, et inimõiguste haridus pole organisatsioonidele, teenusepakkujatele ja töötajatele mingi proovikivi. Siiski viidatakse olemasolevas kirjanduses, et teenusepakkujaid on raskem veenda inimõigustealast haridust oma personalile tutvustama kui mis tahes muud tüüpi koolitust (Gavrielides et al., 2016; Gavrielides, 2008). See hõlmab avaliku sektori teenusepakkujaid, kellel lasub selge õiguslik kohustus (riiklikus ja rahvusvahelises õiguses) kaitsta ja austada nii inimõigusi kui ka eraõiguslikke või vabatahtlikke äriühinguid. Näiteks räägivad Ezer ja Overall (2013) inimõiguste hariduse tutvustamise raskustest kõrgharidusasutustes, Gavrielides (2008) esitab tõendid vastupanu kohta tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande organisatsioonidelt, samas kui Osler ja Starkey (2010) esitavad tõendid inimõiguste hariduse tõkestamise ja vahendite olemasolu kohta koolides. Teaduslik uuring inimõiguste hariduse takistuste kohta, millega puututakse kokku noorsootöös, puudub, ent tuleks eeldada, et sarnaselt teiste

12


teenusepakkujatega ei ole noorsootööga seotud asutused vaimustuses võimalusest lisada see oma personali koolitusplaani. Üks inimõiguste hariduse väärtuse nägemise väljakutsetest tuleneb inimõiguste enda olemusest. Kuna need on osa meie humaansusest8, saadakse sellest tihti valesti aru. Üks selliseid oletusi on, et „meil kõigil on need niikuinii olemas“. Seetõttu puudub vajadus neid õppimises prioriteediks seada. On olemas palju tõendeid (vt näiteks Gavrielides, 2008), mis näitavad, et: - avalikkus tajub inimõigusi tihtipeale nii, et need on mõeldud kasutamiseks ainult kas sellistel äärmuslikel juhtudel nagu piinamine ja ebainimlik kohtlemine, või kui takistust terrorismivastases sõjas; - inimõigusi nähakse tihtipeale kui luksuslikku õigust, mida kasutavad kuulsused, reisijad või isegi süüdi mõistetud kurjategijad, kes soovivad vältida karistust või nõuavad hüvitisi triviaalsetel põhjustel; - inimõigusi seostatakse poliitilise korrektsusega või tajutakse neid kitsaste õiguslike terminite raames ja arvatakse, et need kuuluvad suuresti advokaatide huvisfääri; - vähesed inimesed seostavad inimõigusi koheselt avalike teenuste, riigi või äriühingutega, millega nad igapäevaselt kokku puutuvad; - ainult vähestel juhtudel arvatakse, et inimõiguste puhul on tegemist pigem indiviidi kui kogukonna õigustega9; 8 Inimõiguste ülddeklaratsiooni (UDHR) kohaselt „viitavad inimõigused põhiõigustele ja vabadustele, millele on õigus kõikidel inimestel“ või nagu deklaratsiooni artiklis 1 sätestatakse, „sünnivad kõik inimesed vabade ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt. Neil on mõistus ja südametunnistus ning nende suhtumist üksteisesse peaks kandma vendluse vaim“. Inimõigused on miinimumstandardid, mis on kõigile kättesaadavad lihtsalt nende inimlikkuse tõttu. Terminid nagu kodakondsus ja demokraatia ei ole eeldused kellegi õigusele olla inimene või selliste standardite kasutamiseks, mis kaitsevad seda kvalifikatsiooni. 9 2002. aastal kirjutas Walesi prints lordkantslerile saadetud kirjades, et „inimõiguste õigusaktid puudutavad ainult üksikisikute õigusi“ (Telegraph, 26.09.2002). Euroopa Nõukogu vastus on väärt mainimist. „… Oleks vast hea rõhutada, et inimõigused pole lihtsalt luksuslike õiguste assortii, vaid demokraatliku ühiskonna põhialus. Seetõttu

13


- inimesed usuvad, et inimõigused õhutavad „hüvitamiskultuuri,“ mis on „ameerikalik mudel keskkonnast, mis annab inimestele nimesid, süüdistab, häbistab ja nõuab, kuid mida me kõik soovime vältida“ (Tema Kõrgeaususe Walesi Printsi kiri lordkantslerile, tsiteerinud ajaleht Daily Telegraph, 2002)10. Kasutades näitena Ühendkuningriiki, väitis Francesca Klug, et „kui võtta arvesse inimõiguste hariduse puudumist koolides praegusel hetkel, saab enamik inimesi oma arusaama õiguste deklaratsioonidest Ameerika filmidest ja uudislõikudest, mille kohaselt ei ole relvade piiramist võimaldavat seadust Ühendriikides võimalik vastu võtta just selle süükoorma tulemusena. Inimõiguste, õiguste deklaratsioonide ja rahvusvaheliste või regionaalsete inimõiguste lepingute vahel on segadus. Selline üldine selguse puudumine kaldub põhjustama ühe kahest korduvast väärarvamusest. Esiteks loetakse kõik õiguste deklaratsioonid liberaalse Ameerika mudeli kujundiks, kus riigikohus võib ümber lükata kõik õigusaktid. Teiseks arvatakse, et iga kord kui Euroopa Inimõiguste Kohus võtab vastu Ühendkuningriigile kahjuliku otsuse, on see osa Brüsselis hautud plaanist õõnestada Suurbritannia suveräänsust. Tegelikult pole Euroopa Inimõiguste Kohtul mitte mingit seost Euroopa Liiduga…“ (Klug, 2000). Olemasolevas kirjanduses väidetakse ka, et probleem pole mitte ainult inimõiguste avalikus teadlikkuses, vaid ka väärinformatsioonis/ möödarääkimistes ja isegi vaenulikkuses. Euroopa Nõukogu 2017. aasta aruanne „Kodanikuhariduse ja inimõiguste hariduse olukord Euroopas“ näitab, kuivõrd moondunud on inimõiguste pilt mandril. Näiteks: - on üle 80% valitsuses töötavatest vastajatest tundnud, et mõjutab nende rikkumine mitte ainult kõnealust isikut, vaid ühiskonda tervikuna. Me välistame ühe inimese õiguste kasutamisest riisikol välistada meid kõiki“ (Euroopa Nõukogu, 2005). 10 Suurbritannia parlamendi ühiskomisjoni inimõiguste aruandest võib leida veelgi tõendusmaterjali: „Inimõigused on laialdaselt valesti mõistetud. Neid kaldutakse nägema ainult kaitsena halvimate demokraatiavastaste liialduste ja despootlike režiimide eest või ainult nende isikute murena, kes on täielikus vastuolus enamiku vaadetega ühiskonnas” (inimõiguste ühiskomisjon, 2002).

14


asjakohane kodanikuhariduse ja inimõiguste alase hariduse suurem teadlikkus on meie ühiskonnas vajalik praeguste väljakutsetega tegelemiseks, et sellisele haridusele pöörataks nende riikides suuremat tähelepanu; - vastas 2016. aastal 66% valitsuses töötavatest vastajatest, võrreldes 20% 2012. aastal, et strateegiate ja nende rakendamise vahel esinevad vasturääkivused; - väitis üle kolmandiku valitsuses töötavatest vastajatest, et seadustes, strateegiates ja strateegilistes eesmärkides, kutsehariduses ja -õppes ning kõrghariduses on vähesed või olematud viited kodanikuharidusele ja inimõiguste haridusele.

2.2 Pragmaatiline lähenemine inimõiguste haridusele Selleks, et adresseerida möödarääkimiste ja inimõiguste mitteteadvustamise nõiaringi ning inimõiguste hariduse väärtust, tuleb kasutada pragmaatilist lähenemist. Kui formaalsetes ja mitteformaalsetes õpikeskkondades pole saavutatud märkimisväärset edu inimõiguste hariduse lõimimisel, peab sellel olema ka põhjus. Dokumendis väidetakse, et selle põhjus on peamiselt see, et inimõigused ja diskursuse raames saadaval olevad vahendid ei ole praeguseks hetkeks veel piisavalt veenvad töötajatele ja nende institutsioonidele.

15


Inimõigused ja inimõiguste haridus ei eksisteeri vaakumis. Need peavad seonduma meie igapäevareaalsuse, vajaduste ja soovidega. Kui noorsootöötajad ja nende vastavad tööandjad või institutsioonid ei suuda näha seda lisaväärtust, mida need endaga kaasa toovad, siis näitavad tõendusmaterjalid, et sellised aruanded nagu käesolev ja ka teised sarnased algatused on arvamust muutnud isikutele jätkuvalt üksnes olemasolevate narratiivide täiendus. Noorsootöötajaid ja institutsionaalseid struktuure, mille raames nad tegutsevad, tuleb veenda, et inimõiguste hariduse nimel tasub pingutada. Kuna ressursse jääb järjest vähemaks ning tulemuslikkuse mõõtmise eesmärgid on seotud rahastamisega, peab inimõiguste hariduse kasutamine tunduma mõttekas nii lühi- kui ka pikaajaliselt. See ei seostu mitte ainult konkreetsete noorsootöötajatega, kelle tihedas ajagraafikus peab esikohale seadma selle, mis on vältimatult vajalik, vaid ka institutsioonidega, mis neid kas rahastab või neile tööd annab. Nagu käsitletud, eksisteerivad erinevad mudelid, mille kaudu noorsootööd rahastatakse ja kogu Euroopas edendatakse. See võib olla täiesti rahastamata ja iseseisev, ent ka institutsionaliseeritud avalike, privaatsete või kodanikuühiskonna organisatsioonide kaudu. Seetõttu peaks veenev põhjus inimõiguste hariduse lõimimiseks noorsootöös riigi kõnetamisele lisaks kõnetama ka kõiki erinevaid kaasatud huvirühmi.

2.3 Inimõiguste hariduse lõimimine: piits ja präänik Otsides pragmaatilisemat lähenemist inimõiguste haridusele ning mõeldes piitsa ja prääniku analoogiale soovitud tulemuse saavutamiseks, jagati see osa omakorda kaheks osaks.

Piits

Inimõiguste väärtus, aga ka vastutus neid edendada ja kaitsta kõikide teenusepakkujate poolt, on olnud hiljutise poliitika ja

16


akadeemiliste debattide teemaks, arvestades, et inimõiguste norm loodi esialgu üksikisiku kaitsmiseks riikliku kuritarvitamise eest. Kui teenuseid hakati lepingu alusel eraõiguslikele ja vabatahtlikele organisatsioonidele andma, ilmnes vajadus inimõiguste horisontaalse mõju järele ning tasapisi lisati see põhikirja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktika kaudu ning järgnevalt riikliku kohtupraktika ja õigusaktide kaudu. Seetõttu ei tohiks olla üllatuseks see, et 2011. aastal toetas ÜRO Inimõiguste Nõukogu ühehäälselt ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid, milles esitatakse mis tahes äriühingu vastutus kaitsta inimõigusi. Järgnevalt võttis ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2014. aastal vastu resolutsiooni alustada siduva äritegevuse ja inimõiguste lepingu väljatöötamist. Sarnaseid algatusi järgivad Euroopa Nõukogu ja Euroopa Komisjon. Sellised seadusjärgsed kohustused toimivad noorsootööd pakkuvatele ettevõtetele ja institutsioonidele piitsana. Lisaks võib äriühinguid, mis müüvad noorsootööd (oma sektorist sõltumatult), sundida järgmiste seaduste ja määruste kaudu: - riiklike äriühingute tsiviilvastutus11, - äriühingu kriminaalvastutus, - hargmaiste ettevõtete ja teiste äriühingute vastutuse normid12, - OECD suunised13.

Präänik

Leidub piisavalt tõendeid selle kohta, et präänik võiks olla palju konstruktiivsem lähenemine äriühingute ja noorsootöö pakkujate kaasamiseks, eriti kui nende esmane eesmärk on toota kasumit või ülejääki (isegi kui see on heategevuslik). 11 Vt näiteks kaasust Cape plc vs. Lubbe (2000) 1 WLR 1545. 12 „Normides“ nähakse ette inimõiguste standardid äriühingutele ja nõutakse, et äriühingud austaksid ja edendaksid tsiviilõiguste/poliitiliste õiguste ja majandus-/sotsiaalõiguste 52. resolutsiooni U.N. Doc. E/CN.4/Sub.2/2003/L.11 (13.08.2003). 13 Suunistes sätestatakse kohaldatavate seadustega kooskõlas olevad põhimõtted ja standardid. Suuniste järgimine on vabatahtlik ning nende järgimine ei ole õiguslikult täitmisele pööratav.

17


3. Inimõiguste hariduse olulisus noorsootöös 2002. aastal töötasid Hjørland ja Sejer Christensen välja termini „asjakohasus“ kõige lihtsama definitsiooni: „miski (A), mis on oluline ühele ülesandele (T), kui see suurendab selle eesmärgi (G) saavutamise tõenäosust, mis tuleneb T-st“ (Hjørland ja Christensen, 2002). Kuna autorid kirjutavad informaatika ja infotehnoloogia valdkonnas, võib definitsioon veidi kuivana tunduda. Paneme need tähed nüüd konteksti, mis on ka käesoleva dokumendi teema. Inimõiguste haridus on vajalik noorsootöötajate harimise ja koolitamise jaoks, kuna see suurendab tõenäosust saavutada kestlik elav demokraatia. Seetõttu on selles peatükis kolm põhiosa. Esimeses osas käsitleme

18


noorsootöö ja demokraatia vahelisi seoseid. Teises osas keskendume demokraatia ja inimõiguste hariduse vahelisele suhtele ning lõpuks vaatame, miks peame harima ja koolitama oma noorsootöötajaid inimõiguste hariduses, sellega koos ja selle kaudu.

3.1 Noorsootöö ja demokraatia Noorsootöö: mitmekülgne ja mittehomogeenne valdkond Juba algusest peale oleme aktsepteerinud, et noorsootöö on mitmekülgne ja mittehomogeenne. Sõltumata geograafilisest punktist, millest seda vaatleme, näiteks kogu Euroopas (Euroopa Nõukogu, ministrite komitee, 2017) või riiklikult/kohalikult (Lopez, 2017), esineb noorsootöö erineval kujul reguleeritud ja reguleerimata, vabatahtlike või tasustatud ning alt üles suunatud või ülevalt alla suunatud juhtimisstruktuuride kaudu. Noorsootöö tegevuste ajaloo, definitsioonide ja arusaamade mitmekesisus ning selle funktsioonid kajastuvad ka noorsootöötajatele võimaldatud haridusteedel. Näiteks võime mõnes Euroopa osas näha ametlikke haridusstruktuure ja tunnustamismehhanisme nende ülikoolide ja koolide kaudu, mis tihti kajastavad neid noorsoopoliitikaid, millega need on seotud, samas kui teistes piirkondades võimaldavad noorsootöötajatele õppimisvõimalusi tsiviilinstitutsioonid ja vahel ka noorteorganisatsioonid (Kiilakoski, 2018). Järgnevalt peaks inimesed eeldama, et ka noorsootöö õppekava arendamine on mitmekülgne ja mittehomogeenne kogu Euroopas. Tomi Kiilakoski toob oma uurimistöös „Diversity of Practice Architectures in Europe: An Analytical Report Based on Mapping Educational Paths of Youth Workers“ (2018) üksikasjalikult välja järgmise: „Euroopa riigid erinevad märkimisväärselt selles poolest, kuidas noorsootööst räägitakse ja kuidas seda mõistetakse, kuidas seda toetatakse formaalhariduse pakkumise kaudu ja kuidas ressursse mitteformaalsesse õppesse ja karjäärivõimalustesse panustatakse ning kuidas noorsootöötajad on üksteisega ühenduste

19


kaudu seotud. Sellised erinevad omadused loovad pildi sotsiaalsetest ja institutsionaalsetest tingimustest, mis mõjutavad noorsootöötajate haridusteed. Mõnel riigil on piisavalt tugistruktuure, mis tõenäoliselt toetavad nende praktikate tugevat ülesehitamist, mis aitavad noorsootööl õitseda. Mõnel riigil puudub isegi põhiline taristu professionaalse noorsootöö edendamiseks. Euroopa erinevates osades saadaval olevad õppevormid muutuvad vastavalt“. Noorsootöö: pinged ja väljakutsed Seetõttu on väljakutse kindlasti sellise mitmekülgse praktika vajaduste uurimine ning soovituste ja ettepanekute tegemine edasiseks seoses kvaliteedi parandamisega. See väljakutse on olnud mõlema Belgias toimunud Euroopa noorsootöö konventsiooni (Gentis 2010. aastal ja Brüsselis 2015. aastal) ning nende konverentside korraldamisega seotud erinevate Euroopa institutsioonide väljaannete14 tähelepanu keskmes (Schild, Connolly, Labadie, Vanhee ja Williamson, 2017). Williamson (2017) toob välja praktilise (ent väljakutset pakkuva) edasiviiva mooduse uute ideede ja praktikate alguspunkti otsimisel, „jälgides pingeid mängimisel ja töötamisel“. Noorsootöö on tõepoolest praktika, mis põhineb pidevalt muutuvatel pingetel. Noorsootöötajat „kui refleksiivset praktikut“ (Schön, 1983) tuleb koolitada nii, et ta oleks suuteline kaaluma valikuvõimalusi, analüüsima tagajärgi, katsetama ja õppima tulemustest. Nad peavad olema ka võimelised muutma oma õppimist hetkevajaduste ja -olukordade järgi. Mõned pinged, nagu Williamson neid nimetab, on „praktilised“: näiteks korralduste ja struktuuri järgimine töö käigus või sellel hetkel ilmneva kaose ja spontaansuse omaks võtmine. „Poliitilistes“ pingetes näeme intensiivsust, mis esineb noorsootöö kaudu järjepidevuse ja stabiilsuse taotlemise ja muutuste poole püüdlemise ning ümberkujunduste ja 14 Omavahel seotud väljaannete kogu on kättesaadav aadressil https://www.coe.int/ en/web/youth/youth-partnership-publications

20


reformi vahel. „Ideoloogiliste/teoreetiliste“ pingete juures näeme pingeid isikliku arengu ja ühiskonna uuenemise vahel. (Williamson, 2017) Kõigi erinevate pingete ristumiskohas paikneb „autonoomsuse“ keeruline mõiste erinevates kihtides: noorukite ja noorsootöötaja autonoomia ning sellest tulenevalt nende struktuuride autonoomia, mis pakuvad haridust ja koolitust noorsootöötajatele noorsootöö praktiseerimiseks. Näeme, et pinged sõltuvuse ja sõltumatuse vahel on kõne all noorsootöö igal tasemel. Seetõttu muutuvad oluliseks põhjendused, millel need tasemed põhinevad. Noorsootöö: demokraatia sotsiaalfoorum Tunnustades mitmekülgsust kogu Euroopa noorsootöö praktikate ajaloos, definitsioonides ja arusaamades, määratleb ministrite komitee noorsootöö peamise funktsiooni Euroopa Nõukogu liikmesriikidele saadetud noorsootöö käsitlevates soovitustes järgmiselt: „Vaatamata erinevatele traditsioonidele ja definitsioonidele on ühine arusaam see, et noorsootöö peamine funktsioon on motiveerida ja toetada noorukeid konstruktiivsete radade leidmisel ja taotlemisel elus, panustades seeläbi nende isiklikku ja sotsiaalsesse arengusse ning ühiskonda laiemalt.“ (Euroopa Nõukogu, ministrite komitee, 2017) Euroopa Liidu Nõukogu määratleb noorsootöö sarnaselt oma järeldustes, milles käsitletakse kvaliteetse noorsootöö rolli noorte arengus, heaolus ja sotsiaalses kaasatuses: „Noorsootöö on lai mõiste, mis hõlmab paljusid erinevaid sotsiaalset, kultuurilist, hariduslikku ja poliitilist laadi tegevusi nii noorte poolt, koos noortega kui noorte jaoks. Üha enam hõlmavad sellised tegevused ka sporti ja noortele suunatud teenuseid. Noorsootöö kuulub koolivälise hariduse valdkonda ja hõlmab konkreetseid vaba aja harrastusi, mida korraldavad elukutselised või vabatahtlikud noorsootöötajad ja noorte juhendajad.“

21


Vaadates noorsootöö peamist funktsiooni käsitlevaid poliitilisi dokumente silla ehitamisel sotsiaalsüsteemide ja noorukite igapäevaelu vahel, näeme täiendavaid väljakutseid, mis on olulised noorsootöötajate hariduse ja koolitamise jaoks. Näiteks pole noorsootöö (ja seetõttu ka noorsootöötaja) instrumentaliseerimise riskid hiljutine arutelu, kuna noorsootöö on alati mänginud rolli laiemates sotsiaalsetes ja pedagoogilistes strateegiates (Coussée et al., 2010). Teame ka, et noorsootöö roll kodanikuhariduses (Lopez, 2017) ja sotsialiseerumise kolmanda miljööna (Walle, Coussée, 2011) muudab selle oluliseks sotsiaalseks praktikaks. Üks viis noorsootöö käsitlemiseks on vaadata seda kui sotsiaalset praktikat süsteemi ja elumaailma vahel (Coussée et al., 2010). Coussée mainib, et „paljudes noorsootöö praktikates oli (ja on) noorsootöö teadlikult konstrueeritud transiittsoonina (üleminekutsoonina) privaatse elumaailma ja avaliku süsteemi vahel, keskendudes üksikisiku arengule ja tõrgeteta integreerumisele olemasolevasse ühiskonda“ (Coussée, 2010). Seetõttu saab noorsootöötaja roll olla ühe „instrumendi“ „peremees“, et noorukeid ühiskonda integreerida; samas kui noorsootöö praktika, mis on see „instrument“, toimib „transiittsoonina“. Samas, kui omandame vaatenurga, mis võtab noorukit kui aktiivset tegutsejat ühiskonnas ja määratleb noorsootöö kui praktikat, mis saab alguse noorte inimeste vajadustest, küsimustest ja püüdlustest, siis noorukid pole enam need, keda „tuleb kujundada nii, et nad sobituksid paremini“. Noorsootöö kaudu suhtlevad nad üksteisega ja ühiskondliku maailmaga nende ümber ning muutuvad nendeks, kes peegeldavad ja määratlevad probleeme, valmistavad ette ühiseid ettevõtmisi ja viivad need ka täide (Coussée et al., 2010). Noorukeid tunnustamine mitte ainult „poolvalmis“ ühiskonnaliikmetena, vaid ühiskonna liikmetena, kellel on omad vajadused ja viisid, tähendaks ka nende väärikuse austamist. See on inimeste põhivajadus inimõiguste vaatenurgast vaadatuna: vajadus, mida tuleb austada ja kaitsta kõigi nimel.

22


3.2 Inimõiguste haridus ja demokraatia

Inimõiguste haridus ja demokraatlik sotsiaalne praktika Käesoleva dokumendi kohaldamisalas ei käsitle me üksikasjalikult vajadust sotsiaalse debati järele demokraatias. Võtame seda kui iseenesest mõistetavat fakti. Demokraatia etümoloogiat vaadates koosneb see kahest sõnast: „demos“ (δήμος), mis tähendab inimesi, ja „kratos“ (κράτος), mis tähendab võimu. Seetõttu võib demokraatiat pidada lihtsalt „inimeste võimuks“ ja valitsemise viisiks, mis põhineb inimestevahelisel sotsiaalselt debatil. Mitte kõik üksikisikud või vähemusgrupid ei oma sama juurdepääsu võimu praktiseerimisele. Sotsiaalse debati erapooletuse tagamiseks meie kaasaegse ühiskonna liikmetele tuleb tagada kaks printsiipi: autonoomia ja võrdsus. Autonoomia tagab mõtte- ja sõnavabaduse, mida ei kehtesta ükski muu võim peale oma vaba tahte (mõistlikkuse piires, sest et

23


üksikisik elab ühiskonnas ja see printsiip peaks olema kõigile tagatud). Teisest küljest tagab võrdsus selle, et kõiki hääli (olenemata üksikisikute erinevustest) võetakse kuulda ja loetakse kehtivaks ühiskondlikus arutelus otsuste üle, mis mõjutavad inimesi ühiskonnas. Inimõiguste haridus pole ainult moraalne, vaid ka seaduslik õigus rahvusvahelise õiguse kohaselt. Inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 26 sätestatakse, et igaühel on õigus saada haridust ja et „haridus peab olema suunatud isiksuse täielikule arendamisele ning inimõigustest ja põhivabadustest lugupidamise suurendamisele. Haridus peab kaasa aitama vastastikusele mõistmisele, sallivusele ja sõprusele kõigi rahvaste, rasside ja usugruppide vahel ning edendama Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni tegevust rahu säilitamisel.“ (ÜRO, 1948) ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklis 28 sätestatakse, et „koolidistsipliin peab vastama lapse inimväärikusele. Lapse haridus peab olema suunatud lapse isiksuse, vaimsete ja kehaliste võimete arendamisele, inimõiguste ja põhivabaduste vastu lugupidamise kujundamisele, ettevalmistamisele vastutusvõimeliseks eluks vabas ühiskonnas mõistmise, sallivuse ja võrdõiguslikkuse ning looduskeskkonna vastu lugupidamise kasvatamisele.“ (ÜRO, 1989) Kuigi saab väita, et teatud määral on omaks võetud Inimõiguste ülddeklaratsiooni ja ÜRO lapse õiguste konventsiooni edendatud väärtused kõigis Euroopa ühiskondades ja neid õigusi austatakse teatud määral, peab olema ilmne, et eespool mainitud dokumentides nimetatud õigused pole absoluutsete õiguste kogum, sest pärast allkirjastamist muutuvad need koheselt reaalseks kõikidele ühiskonna liikmetele. „Rahva võim“ peaks valitsustelt samuti küsima selliste meetmete kindlustamist ja tagamist, et kõik üksikisikud saaksid neist õigustest osa. Seega peab veel kord mainima, et haridus (käesoleval juhul inimõiguste haridus) saavutab laiema tähenduse kui ainult teadmiste üle kandmine (inimõiguste kohta teadmiste omandamine) – see õppekava peab hõlmama vajalike oskuste omandamist (õppimine inimõiguste tarbeks)

24


ning ka nendega seotud hoiakute ja väärtushinnangute omaks võtmist (õppimine inimõiguste kaudu). Selliselt võivad inimõigused muutuda elavate demokraatiate praktikaks selle asemel, et olla lihtsalt järjekordne teema õppekavas. Kokkuvõtteks võib öelda, et need isikud, kes ei tea oma õigusi, on kaitsetumad õiguste kuritarvitamise suhtes ja eelistaksid pigem nende võimaluste ilmnemist kui toetaksid neid õigusi, nad ei läbi n-ö inimõiguste kirjandusprotsessi formaalse ja mitteformaalse hariduse kontekstis. Inimõiguste haridus formaalsetes keskkondades Inimõiguste haridus hõlmab õpetamist ja teadmiste saamist inimõiguste kohta, inimõiguste jaoks ja nende kaudu. Õpetamise ja õppimise protsessi üks oluline tulemus on mõjuvõim ja see, et inimesed teevad koostööd demokraatlike ja rahumeelsete ühiskondade kujundamisel. Projekti kohaldamisalas, mille raames käesolev dokument on kirjutatud, koostasid sellega seotud kaheksa riigi partnerid riiklikud aruanded, milles võeti kokku hetkeseis seoses inimõiguste haridusega nende vastavates kontekstides. Riiklike aruannete põhjal koostati riikidevaheline koondaruanne eesmärgiga kokku koguda inimõiguste hariduse hetkeseisu andmed, võtmetegurid, terminid ja ressursid, mida täpsustasid riiklikud partnerid. (Lopez, 2017) Riikidevahelises koondaruandes juhitakse tähelepanu sellele, et kuigi inimõigustega seotud teemad on osa õppekavast hariduse erinevatel tasemetel (uurimusse kaasatud kaheksas riigis), ei ole need alati otseselt seotud inimõiguste terminiga. Seetõttu ei saa järeldada, et inimõiguste hariduse omandamine toimub selliste teemade nagu migratsioon, globaliseerumine ja mitmekesisus kaudu. Viimaste teemadega puututakse õppekavas kokku; kuigi need pole inimõigustega konkreetselt seotud, on kõik need teemad omavahel seotud ja neist võib mõelda kui inimõiguste hariduse vaatenurga osast. Veel üks leid riikidevahelises koondaruandes on see, et vaatamata

25


inimõiguste olemasolule ametlikus õppekavas keskenduvad terminid ja praktikad rohkem õppimisele „inimõiguste kohta“, mis põhineb teadmiste ja mõistmise arendamisel15. Otsides terviklikku lähenemist õppimisele, tundub nii „inimõiguste jaoks õppimine“, mis põhineb oskuste arendamisel, kui ka „inimõiguste kaudu õppimine“, mis põhineb hoiakutel ja väärtustel, toimuvat pigem täpselt, ent rikastavalt. (Lopez, 2017) Inimõiguste hariduse määratlust ja selle panust koolitajate koolitamisesse on arutanud mitmed rahvusvahelised organisatsioonid. Samuti on inimõiguste haridus oluline demokraatlike ühiskondade loomiseks ja edendamiseks. Inimõiguste hariduse määratletud õppe- ja õppimisprotsessid hõlmavad samuti inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks vajalike oskuste arendamist ning ka hoiakute ja väärtushinnangute arendamist, mis aitaksid noorukitel oma õigusi kasutada ja saada vastutavateks osalejateks oma kogukonnas. (OSCE, 2009) Inimõiguste hariduse sätted on lisatud paljudesse rahvusvahelistesse inimõigusi käsitlevatesse õigusaktidesse, sealhulgas: • kodanikuhariduse ja inimõiguste hariduse hartasse, • majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakti (artikkel 13), • inimõiguste ülddeklaratsiooni (artikkel 26)16, • ÜRO lapse õiguste konventsiooni, • ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni (artikkel 10), 15 Praktika kasutamiseks ametlikus haridussüsteemis on mitu põhjust, mõned on struktuursed (näiteks kuidas struktureeritakse ja mõõdetakse õpiväljundeid) ning mõned põhjused on seotud kontekstiga. Näiteks jälgitakse Saksamaal alates 1976. aastast kolme põhiprintsiipi seoses kodanikuharidusega, et anda uut hoogu erinevate didaktiliste koolide vahetusele. Beutelsbachi konsensuse põhimõtted on õpilase rõhumise keeld, vastuoluliste teemade käsitlemine vastuolulistena ja õpilaste isiklike huvide arvesse võtmine. Need printsiibid raamivad nii sisu kui ka metoodikad neid kodanikuharidusega tegelemisel koolides. 16 Inimõiguste Ülddeklaratsiooni (UDHR) preambula väidab, et “iga inimene ja iga ühiskondlik organ aitab selgitus- ja haridustööd tehes kaasa nende õiguste ja vabaduste austamisele.” Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt (ICCPR) teatab, et üks valitsus “ei tohi inimesi takistada (nende õiguste) kohta teabe saamisel.”

26


• ÜRO rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni (artikkel 7), • ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni (artikkel 8), • Viini deklaratsiooni ja tegevuskavasse (1. osa, punktid 33–34, ja 2. osa, punktid 78–82) • 2001. aastal Durbanis, Lõuna-Aafrika Vabariigis vastu võetud deklaratsiooni ja inimõiguste maailmakonverentsi tegevuskavasse rassismi, rassilise diskrimineerimise, ksenofoobia ja sellega seotud sallimatuse vastu (deklaratsioon, punktid 95–97, ja tegevuskava, punktid 129–139) (Equitas, 2011). Euroopa Nõukogu määratleb inimõiguste haridust kui haridust, koolitust, levitamist, teavet, praktikaid ja tegevusi, mille eesmärk on võimestada õppijaid, varustades nad teadmiste, oskuste ja mõistmisega ning kujundades nende hoiakuid ja käitumist, panustama inimõiguste universaalse kultuuri loomisse ja kaitsmisse ühiskonnas eesmärgiga edendada ning kaitsta inimõigusi ja põhivabadusi. (Euroopa Nõukogu, 2010) Euroopa Nõukogu määratles inimõiguste hariduse kui olulise osa õigusest haridusele ja on iseenesest saavutamas üha suuremat tunnustust inimõigusena. Inimõiguste ja vabadustega seotud teadmisi loetakse põhiliseks vahendiks austuse tagamisel kõikide õiguste suhtes. Järelikult peab haridus hõlmama selliseid väärtusi nagu rahu, võrdne kohtlemine, võrdsus, õiglus, vägivallatus, sallivus ja inimväärikuse austamine. (UNESCO, 2005) Inimõiguste hariduse ülemaailmse tegevuskava (2005–2019) eesmärk on lisada inimõiguste haridus alg- ja põhiharidussüsteemidesse ning õpetajate ja kasvatajate, riigiametnike, ajakirjandusekspertide ja ajakirjanike koolitamisse. Inimõiguste haridusele lähenetakse õppeprotsessi kaudu, mis tähendab, et õppimine suurendab teadmisi inimõigustest ning vastavaid oskusi, hoiakuid ja käitumisi, see on ka mõjuvõimu suurendamise protsess, mis algab üksikisikuga ja laieneb, et hõlmata kogukonna üldiselt (Equitas, 2011)

27


Kui vaadata inimõigustealast haridust käsitlevat kirjandust, loendavad paljud organisatsioonid ja akadeemikud ka õpieesmärke. Siinkohal soovime viidata inimõiguste hariduse käsiraamatule „The Human Rights Education Handbook: Effective Practices for Learning, Action, and Change“, kuna selles loendatakse õppeprotsessi sisu kui „õppimine järgmiste kohta“: • kõikide inimeste väärikus ja nende õigus väärikale kohtlemisele; • inimõiguste põhimõtted (näiteks inimõiguste universaalsus, jagamatus ja vastastikune sõltuvus); • kuidas inimõigused edendavad osalemist otsustusprotsessis ja konfliktide rahumeelses lahendamises; • inimõiguste ajalugu ja jätkuv areng; • rahvusvaheline õigus (nt inimõiguste ülddeklaratsioon, ÜRO lapse õiguste konventsioon); • regionaalsed, riiklikud ja kohalikud seadused, mis tugevdavad rahvusvahelist inimõigusi käsitlevat seadust; • inimõigusi käsitleva seaduse kasutamine, et kaitsta inimõigusi ja nõuda selgitust nende rikkujatelt; • tõsised inimõiguste rikkumise (näiteks piinamine, genotsiid või naistevastane vägivald ning ühiskondlikud, majanduslikud, poliitilised, rahvuslikud ja soolised jõud, mis neid põhjustavad); • isikud ja asutused, mis vastutavad inimõiguste edendamise, kaitsmise ja austamise eest (Flowers, 2000). On selge, et püüdlused õppimist formaalhariduse alla liigitada on jällegi piiratud õppimisega inimõiguste kohta17 Seetõttu jääb formaalhariduse juures (mis tahes õppekava tasemel) inimõiguste võtmeküsimuseks see, et kuidas on võimalik kujundada ja rakendada sellist õppeprotsessi, mis on terviklik ja hõlmab teadmiste arendamise kõrval ka oskuste arendamist ja muutust hoiakutes. Riikidevahelises koondaruandes, millele varem viitasime, tuuakse välja, et need õppimise dimensioonid 17 Kasutatud andmed põhinevad Cairnsi, O’Donovani, Sousa ja Valcheva uuringu „Mapping Educational Paths of Youth Workers“ tulemustel ja kasutatakse ka küsimustikku, mida jaotati Euroopa noorsoopoliitikaalaste teadmiste keskuse (EKCYP) riiklike kontaktisikutele ja asjaomastele ministeeriumitele, institutsioonidele ja aruandes märgitud asutustele. https://pjp-eu.coe.int/en/web/youth-partnership/knowledge-/-ekcyp

28


inimõiguste hariduse raames arenevad eriti just siis, kui formaalhariduse struktuur teeb koostööd valitsusväliste organisatsioonidega erinevate õpikeskkondade kaudu, nagu loengud, õppereisid, tööpraktikumid, praktikad, välitööd jne. (Lopez 2017). Täielikuks inimõiguste hariduseks formaalhariduse tingimustes peab õpikeskkond olema laiendatud ja ulatuma mitteformaalse hariduse ja mitteformaalsete õpikeskkondadeni. Inimõiguste haridus mitteformaalsetes keskkondades 1960ndate lõpus ja 1970ndate alguses muutus mitteformaalne haridus osaks rahvusvahelisest hariduspoliitika diskursusest (Smith, 2001). Mitteformaalne haridus on sellise hariduse, õppimise ja koolitamise olulisuse tunnistamine, mis toimub väljaspool tunnustatud haridusasutusi (Tight, 1996). Mitteformaalse hariduse programmid on planeeritud ja struktureeritud protsessid (ametliku õppekavana), ent siiski erinevad need põhimõtete, eesmärgi, ajastuse, sisu, õpetamisviisi ja kontrollimehhanismide poolest (Smith, 2001). Tihtipeale koos planeerimata ja struktureerimata informaalse haridusega täiendavad mitteformaalne haridus ja formaalharidus teineteist elukestva õppeprotsessi käigus. Riikidevahelises koondaruandes, millele eelnevalt viitasime, koondatakse ka inimõiguste haridus mitteformaalse haridusvaldkonna raamidesse (põhineb kaheksal riiklikul aruandel) ja tuuakse välja, et inimõiguste haridust juhitakse silmanähtavalt terviklikumal viisil mitteformaalses valdkonnas nende koolituste, töötubade, seminaride jms kaudu, mille eesmärk pole arendada ainult teadmisi, vaid ka oskusi, hoiakuid ja väärtushinnanguid (Lopez, 2017). Toetudes riikidevahelisele koondaruandele, näeme, et mitteformaalse hariduse valdkonnas õpetatakse inimõiguste haridust nende valitsusväliste organisatsioonide kaudu, mis töötavad spetsiaalselt inimõiguste küsimustega, ja ka nii-öelda üldiste valitsusväliste organisatsioonide poolt, mille all mõeldakse valitsusväliseid organisatsioone, mis ei tööta kindla teemaga, vaid pakuvad kindlale sihtrühmale korraldust, tuge ja/või

29


mõjuvõimu suurendamist, näiteks üldine noorteorganisatsioon. Aruandes tunnistatakse ka seda, et vahel mõjutavad valitsusväliste organisatsioonide prioriteete rahastusskeemide prioriteedid (Lopez, 2017). Üks analüüs, mida mitteformaalsed keskkonnad ja haridustöötajad võivad nendes oludes paremini teha veel terviklikuma lähenemise pakkumiseks inimõiguste hariduses, on õpilastele turvalise keskkonna loomine. See ei tähenda, et formaalhariduse keskkond ei suuda pakkuda turvalisi keskkondi – see oleks suur üldistus ja ülemise väite kategooriline valestimõistmine. Üks mitteformaalse hariduse peamisi põhimõtteid on vabatahtlik osalus ning selle hariduse sisu on individualiseeritud ja loodud õppijate vajaduste järgi. Kui see kõik on asjakohaselt tehtud, isegi protsessi käigus, võib sisu muuta ja kohandada veelgi enam õppijate vajaduste järgi. Kõikide siin kokku võetud omaduste tulemus on õppijakesksem lähenemine pigem mitteformaalses kui formaalses keskkonnas ja see panustab osaliselt sellesse, et pakkuda õppijale turvalisemat keskkonda, kus katsetada,

30


jagada, läbi kukkuda ja muutuda. Mitteformaalse hariduse olemus juba katab mõned põhilised struktuursed vajadused, et inimõiguste haridust terviklikult praktiseerida: oskuste ja hoiakute arendamine. Inimõiguste haridust käsitlevat kirjandust on mitteformaalses hariduses väga palju. Näiteks on ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroos erinevaid väljaandeid, mis on seotud inimõiguste haridusega erinevates haridusstruktuurides. Euroopa Komisjonil, Euroopa Nõukogul ning Euroopa Liidu ja Euroopa Nõukogu vahelisel noorte partnerlusel on oma väljaanded mitteformaalse hariduse ning eriti inimõiguste hariduse kohta. Erinevatel inimõiguste organisatsioonidel kogu maailmas on ka oma väljaanded, millele on enamjaolt vaba juurdepääs (edasiseks uurimiseks vaadake käesoleva dokumendi kasutatud kirjanduse peatükki). Siin esitame lühidalt inimõiguste hariduse pedagoogilise aluse, nagu see on esitatud käsiraamatus „Kompass“, mis on koostatud spetsiaalselt noorukite mitteformaalse hariduskeskkonna jaoks. Terviklik õppimine Terviklik õppimine edendab tervikliku isiksuse arengut, hõlmates intellektuaalse arengu kõrval ka mängus olevaid emotsionaalseid, sotsiaalseid, füüsilisi, artistlikke, loomingulisi ja spirituaalseid võimalusi. Nii et sisu tähendab enamat kui inimõiguste mehhanismide (olgu need siis universaalsed, Euroopast või kohalikud) õppimist ja meetod, mille kaudu sisu uuritakse, peaks teenima edasist arengut rohkem kui intellekt. Terviklik õppimine tähendab ka seda, et õppimine toimub sellises sotsiaalses kontekstis, mis ühendab endas kõik igapäevased kogemused. Nii et võib veel kord öelda, et inimõiguste hariduse sisu peaks olema enamat kui institutsionaalne teave ning peaks kasutama igapäevaseid päriselu juhtumeid uurimise, analüüsi, peegeldamise ja õppimise allikana. Avatud õppimine Avatud õppimine viitab hariduslikule lähenemisele, kus julgustatakse eneseväljendust ja kriitilist mõtlemist probleemidele mitme keerulise

31


vastuse otsimise kaudu. See on noorsootöö kõrval vältimatu ka mis tahes hariduses, mis valmistab õppijaid ette olema aktiivsed ühiskondliku arutelu osalised. Erinevad probleemide lähenemisviisid ja vaatenurgad tuleb õppijatele esitada ning seejärel lasub õppijatel vastutus otsusele jõuda ja võtta oma seisukoht, jätkates samal ajal arutelu nendega, kellel on teine seisukoht või vaatenurk. Väärtuste selgitamine Õppijatel peaks inimõiguste hariduse raames olema võimalus tuvastada, selgitada ja väljendada nende endi uskumusi ja väärtusi, nii et nad saaksid olla üksteisega vastasseisus sellises turvalises keskkonnas, kus dialoogi tulemuse võib olla võimalus ja vabadus arvamusi ka muuta. Turvalise keskkonna peab kindlustama see haridustöötaja (koolitaja, õpetaja, korraldaja, noorsootöötaja jne), kes on vastutav keskkonna eest, tagades austuse teiste arvamuste ning mõtte- ja väljendusvabaduste suhtes, mis põhinevad iga inimese väärikusel. Osavõtt Osavõtt kaasneb turvalise ja toetava keskkonnaga, kus õppijatel on võimalus võtta vastutus nende tegevuste ja protsesside eest, milles nad osalevad. Nii et me ei räägi lihtsalt osalemisest juba paika pandud sisus või meetodis, vaid räägime ka sellest, et õppijad on need, kes sisu ja meetodi valikut mõjutavad. Kui õppijad selles ei osale, on sellel suure tõenäosusega ka põhjus. Protsessi peatamine ning rääkimine nendest põhjustest, mis takistavad osavõttu, võib anda head sisu ka inimõiguste haridusele – uurides seda, mis siin ja praegu toimub. Koosõppimine Koostöö kohta õppimine on inimõiguste hariduse üks põhieesmärk. Koosõppimine võib aidata edendada ka inimõiguste kultuuri. Seetõttu on oluline kasutada koosõppimismetoodikat meetodi kaudu õppimise toetamiseks ja mitte ainult loota, et õppimine on lihtsalt teadmiste ülekandumise tulemus.

32


Kogemusõpe Kogemuste kaudu õppimine on inimõiguste hariduse üks põhimetoodikaid, kuna mitte kõik inimõiguste probleemid ei mõjuta otseselt igaüht või nii võib see tunduda. Näiteks ei pruugi te otseselt kogeda soolist diskrimineerimist ja seetõttu usute, et see on probleem ainult neile, kes seda kogevad. Selline lähenemine pole tõepoolest vastuvõetav inimõiguste juures, kuna me kõik oleme vastutavad üksteise õiguste kaitsmise eest. Kogemusõppe tegevuse kaudu võite kogeda soolist diskrimineerimist turvalises keskkonnas, ent siiski oleks see piisavalt võimas tunne igale õppijale ühenduste loomiseks päriseluga, kui pärast tegevust viiakse läbi nõuetekohane aruteluprotsess (Veur et al., 2013). Kogemusõppe metoodika põhineb David Kolbi tööl (Kolb ja Fry, 1974) ning sellel on neli põhifaasi: kogemine, analüüsimine, üldistamine ja rakendamine. Inimõiguste põhioskuseid ja –väärtusi, nagu suhtlemine, kriitiline mõtlemine, propageerimine, sallivus ja austus, pole võimalik õpetada, neid tuleb õppida kogemuse ja praktika kaudu (Brander et al., 2015). Õppijakesksus Inimõiguste haridus algab sealt, kus on inimesed. Seetõttu on õppijakeskne lähenemine väga oluline. Nagu oleme ka varasemalt väitnud, toimub inimõiguste haridus sotsiaalses kontekstis ja kontekst peaks olema see, milles õppija asetseb. Kuigi inimõiguste õppimine on osa inimõiguste haridusest, on see ainult üks osa sellest ja ainuüksi sellest ei piisa. Õppijal peaks olema võimalus samastuda teemaga ja saada toetust sildade ehitamisel uuritava (või esitatud sisu) ja väljas oleva reaalse maailma vahel oma kogemuste kaudu. On tõenäolisem, et sellisel õppimisviisil on suurem muutev mõju seoses hoiakutega. Nagu juba korduvalt mainitud, hõlmab inimõiguste haridus õpetamist ja õppimist inimõiguste kohta, selle jaoks ning selle kaudu. Seega on inimõiguste kohta õppimine kas perekonnas, koolis, töö juures või noorsootöös, lisaks ka kas formaalhariduse või mitteformaalse hariduse kaudu kultuuriline tava, mis suurendab ühiskondlikku arutelu elavas demokraatias, kus nii õppija kui ka haridustöötaja on muutuse aktiivsed esindajad.

33


3.3 Miks on vajalik harida ja koolitada noorsootöötajaid inimõiguste hariduses, koos inimõiguste haridusega ja selle kaudu? Mõju demokraatlikele tavadele Noorsootöö praktika on mitmekülgne ja mittehomogeenne praktika, ent see ühendab siiski ühiskonna ja süsteemi tervikuna nooruki igapäevaeluga. Kui omandame vaatenurga, mis näeb noorsootööd elava demokraatia sotsiaalse foorumina, peaks see arutelu hõlmama ka inimõigusi. Ajalooliselt on inimõigusi peetud nende elukutsete huviobjektiks, mis töötavad üksikisiku ja riigi vaheliste suhetega, näiteks poliitikud, advokaadid ja ühendused. Kindlasti on üksikisiku ja riigi vahelised õigused ja kohustused inimõiguste osaks – tihtipeale kutsutakse seda inimõiguste vertikaalseks dimensiooniks. Siiski on inimõigustel ka teine dimensioon – horisontaalne. See tähendab ala, kus toimub suhtlemine üksikisikute vahel. Koht, kus igapäevaelu elatakse: kool, park, ühistransport, töökoht, kohvik, tänav, naabruskond, noortekeskus … Noorukitel esineb igapäevaseid kogemusi mõlemas dimensioonis. Seetõttu peab noorsootöötaja vertikaalse dimensiooni kõrval, mis enamjaolt põhineb nende poliitikase tundmisel, mis mõjutavad noorukeid, ja nende oskuste ehitamisel, mis ühendavad omavahel neid poliitikaid ja noorukeid, olema valmis tegelema ka inimõiguste vertikaalse dimensiooniga, mis noorukit igapäevaselt mõjutab. Noorsootöötaja ja nooruki vaheline suhe on suhe kahe isiku vahel (erinevates rollides), mis on juba osa vertikaalsest dimensioonist. Mõju nooruki ja noorsootöötaja vahelisele suhtele Kui noorsootöötajat koolitatakse sellise praktika jaoks, mis teenib vaba

34


ja ohutut foorumit, kus noorukid saavad osaleda, analüüsida, arutleda, tuvastada ja tegutseda nende vajaduste piires, mida noorukid ise on tuvastanud. Maailm muutub paigaks, mis pakub noorukitele võimalust oma tulevikku vormida (Coussée et al., 2010). Isegi kui noorsootöötaja on määranud riiklik asutus nooruki toetamiseks ja julgustamiseks või on suhe vabatahtlik mõlema poole soovil, mängib noorsootöö praktika olulist rolli mõlemas mainitud dimensioonis: inimõiguste vertikaalses ja horisontaalses dimensioonis. Vertikaalse dimensiooni raames on noorsootöötaja ühenduslüli süsteemi ja nooruki vahel ning see võib olla ainus tugev ühenduslüli, mis on noorukil majutamise, tervishoiu, hariduse, õigluse või muuga. Seetõttu on äärmiselt oluline, et noorsootöötaja omab ajakohastatud teavet praeguste eeskirjade kohta, mis neid valdkondi reguleerivad. Siiski peaks inimõiguste valdkonnas koolitatud noorsootöötaja teadma ka seda, et need teenused on kõnealuse nooruki põhiõigus. See on täiesti teine vaatenurk sellele ühenduslülile: see pole ühesuunaline, see pole ainult teatud avalike teenuste pakkumine, vaid see on ka ühenduslüli, mis peaks tagama, et nooruki hääl oleks kuulda ka teiselpool silda, mille kaudu nad on ühenduses. Samas kui noorsootöö on siin määratletud kui sotsiaalne foorum, muutub see keskkonnaks, kus nooruk võib arutleda selle üle, mis teda mõjutab ja mida ta vajab. Noorsootöötaja saab ka sellele arutelule kaasa aidata ja õpikeskkonda hoida, noorukid saavad planeerida ja järgida seda, mille nad on tuvastanud kui vajaduse. Kui noorsootöötaja tunnetab noorukit esialgu inimesena, kellel on temaga samad inimõigused ja kes peaks õigustatult saama vahendid oma vajaduste ja ideede tuvastamiseks ning väljendamiseks täielikult sõltumatult ja võrdselt, muutub noorsootöö praktika märkimisväärselt. Noorsootöö kaudu muutuvad noorukid ühiskonna aktiivseteks tegutsejateks ja on võimestatud oma õigusi kasutama selleks, et enda eest otsuseid vastu

35


võtta ja panustada ühiskonda, milles nad elavad. Inimõiguste hariduse kaudu toimuv muutus lähenemisviisis ei mõjutaks ainult suhet noorsootöötaja ja nooruki vahel, vaid see mõjutaks ka noorsootöötajaid endid – olema teadlikum ja enesekindlam oma rollis ja töös seoses nende panusega oma ühiskondades. Mõju noorsootöötaja elukutsele On tõsiasi, et noorsootöö õpingute ajal (olgu see siis ülikoolis, institutsioonis või organisatsioonis) on enamik õppijaid ise ka noored. Kindel on ka see, et neil kõigil on inimõigused. Riikidevahelises koondaruandes võetakse kokku ka inimõiguste hariduse valdkonna koolituste ja ressursside vajadused projekti „Noored inimõiguste eest“ kaheksa partnerriigi aruannete põhjal. Üks leide on see, et kuigi inimõiguste hariduse ressursid on terviklikud, peavad need olema vabastavamad. Viidates ühele riiklikest aruannetest, väidetakse riikidevahelises aruandes, et „terviklik lähenemine algab teadlikult sellest, et „MINUL“ on õigused (emantsipatsioon) ja ainult siis järgneb see, et „SINUL“ on õigused (empaatia) ning alles siis saame „ME“ koos tegutseda, kui kellegi õigused on ohustatud (solidaarsus)“ (Lopez, 2017). Seetõttu on oluline, et noorsootöötajate harimisel või koolitamisel inimõiguste hariduses, inimõiguste hariduse jaoks ja selle kaudu oleks esmajoones nemad selle õppe keskmes. Kui omandate teavet oma inimõiguste kohta, õpetatakse teile kõikide inimeste inimõigusi. Need noorsootöötajad, keda koolitatakse inimõiguste hariduses, inimõiguste hariduse jaoks ja selle kaudu, saavutavad vajaliku pädevuse nende demokraatlike arutelude sfääride moodustamiseks, mis on täpselt need paigad, mida nad ise vajavad nii (enamasti) noorukitena, kindlasti kõik inimestena ja kindlasti elukutseliste noorsootöötajatena. Oma loomu poolest mõjutab noorsootööd kui sotsiaalset praktikat

36


põhjalikult inimõiguste vertikaalne ja horisontaalne dimensioon. Töö hõlmab koostööd ja suhtlemist erinevate riiklike agentuuride ja ka ühiskonnaga tervikuna. Noorsootöö tunnustamise arutelu pole ka hiljutine arutelu Euroopas. Elav arutelu pole mitte ainult praktika poliitiline tunnustamine poliitika tasandil, vaid ka ühiskondlik tunnustamine ning see, kuidas mõlemaid suurendada18. Selle keskmes asub ka töö enese tunnustamisega, selle eesmärk ja mõju. Inimõiguste hariduse koolituse läbimine mõjutab praktiseerija silmis ettekujutust sellest elukutsest. Inimõiguste haridus oma väärtuste, põhimõtete, eesmärkide ja metoodikaga ühendab noorsootöö praktika üleüldise eesmärgiga toetada elavat demokraatiat veelgi selgesõnalisemalt ning austada seotud isikute väärikust ja autonoomiat. 18 Ülevaate saamiseks hiljutistest arengutest Euroopas võite vaadata dokumenti „Recognition of youth work and of non-formal and informal learning within youth work“ aadressil https://www.salto-youth.net/downloads/4-17-3335/5%20Overview%20of%20recognition%20policy%20developments%20April%202016.pdf

37


Inimõiguste haridus täiustab noorukitega tehtud töö kvaliteeti, kuna see valmistab nii noorsootöötajat kui ka noorukit ette tegutsema kindlate väärtuste kohaselt. Mõju ühiskonnale tervikuna Nii inimõigused kui ka noorsootöö ei ole siiski staatilised: mõlemad põhinevad väärtustel ja normidel, mis on pidevas arengus. Inimõiguste hariduse alus on inimõiguste kultuuri õpetamise ja õppimise kõrval ka selle piiride kujundamine. Noorsootööl on võimalused ja kultuur tagada noorukitele turvaline ruum. Noorsootöö pole noorukile ainult võimalus end muuta, vaid võimalus tegutseda noore inimesena sotsiaalse muutuse nimel. 2018. aastal viis Euroopa Nõukogu noorteosakond läbi hindava uuringu oma inimõiguste hariduse noorteprogrammi kohta (Euroopa Nõukogu, 2018). Uuring hõlmab nii kättesaadava teabe uurimist kui ka inimõiguste hariduse noorteprogrammis osalejate uuringut, kui programm seda nõuab. Osalejad on kas noorsootöötajad või noorukid, vahel ka mõlemad. Hindamisaruandes võime üllatavalt näha programmi raames toimunud tegevuste mitmekordistavat mõju: 52% osalejatest märkis, et nad koostasid ja rakendasid ühe inimõiguste hariduse projekti, ja 46% osalejatest ütles, et nendest on saanud inimõiguste aktivistid. 42% osalejatest märkis, et nad jõudsid oma korraldatud tegevuste raames rohkem kui 200 inimeseni. Milline oleks mõju ühiskonnale, kui me koolitaks noorsootöötajaid inimõiguste hariduses, koos inimõiguste haridusega ja selle kaudu? Sõna „mõju“ eeldab, et protsessi lõpus on eraldiseisev tulemus. Inimõiguste hariduses on protsess ja tulemus üksteisest eraldatud. Protsess ja tulemus on ühendatud – meetodid ja tulemused pole mitte ainult üksteisega seotud, vaid ka üksteisest vastastikuses sõltuvuses. Nii et hetk, kui alustame inimõiguste hariduse kaasamisega noorsootöötajate haridusse ja koolitusse tervikliku lähenemisviisi kaudu, on just see hetk, mil avaldame mõju ühiskonnale.

38


Elav demokraatia vajab üksikisikuid, kes on avatud arutlema oma selgete liitlaste kõrval ka inimestega, kelle väärtushinnangud ja arvamused on erinevad. Demokraatlike institutsioonide funktsioneerimine peaks olema turvatud ja parandatud ning inimeste osalust peaks suurendama. Rahumeelset ja solidaarset kultuuri on vaja edendada ja seda ei pea nautima ainult inimesed, vaid ka asutused. Noorsootöö on noorukite jaoks oluline valdkond, et ise olla sellel pildil, ning noorsootöötajate haridus ja koolitamine on oluline selle ruumi kvaliteedi tagamiseks. Inimõiguste haridus on oluline noorsootöötaja hariduse ja koolituse juures, sest sellega õpetatakse ja õpitakse, kuidas elada üheskoos inimväärset ja üksteist austavat elu.

39


4. Inimõiguspädevused noorsootöös Noorsootöötaja pädevus on huvipakkuv teema kõikidele haridussüsteemidele (näiteks ülikoolid, rahvusvahelised ja Euroopa institutsioonid, akadeemiad, kodanikuühiskonna organisatsioonid, noorteorganisatsioonid). Alates 2000ndate aastate algusest oleme jälginud jätkuvat ja tulist debatti noorsootöö tunnustamise üle ja sellest tulenevalt ka noorsootöötaja elukutse üle. See debatt on keeruline ja laialdane. Käsitleme siin praeguseid pädevusraamistikke, mille on välja töötanud erinevad rahvusvahelised institutsioonid, ja märgime ära ainult

40


need pädevused, mis seostuvad inimõiguste haridusega.

4.1 Kvaliteedistandardid ja noorsootöötajate koolitamine Euroopas Olemasolevas kirjanduses esineb üleüldine üksmeel, et noorsootöötajad peavad olema hea väljaõppega ja kõrgelt kvalifitseeritud. Enamikus Euroopa riikides on noorsootöötajate hariduse ja koolitamise süsteem lahutatud, hõlmates nii tasustamata kui ka tasustatud noorsootöötajaid (Petkovic & Zenter, 2017). 2018. aastal andis Euroopa Liidu ja Euroopa Nõukogu vaheline noortepartnerlus välja analüütilise aruande noorsootöötajate haridustee ja karjääri kohta Euroopas (Kiilakoski, 2018). Aruanne põhineb Stephen Kemmise välja töötatud praktikate ülesehituse teoorial ja analüüsib andmeid19 neljakümne ühest Euroopa riigist kolme kategooria kaudu. Kõnelemised /kultuuriline-diskursiivne dimensioon: kuidas tunnustatakse, sõnastatakse noorsootööd ja kuidas sellest räägitakse ning selle üle arutletakse. Tegemised/struktuurne-tööalane dimensioon: kuidas noorsootööalast haridust toetatakse ja kuidas saab noorsootöö olla kestlik karjäär. Seostumised/sotsiaal-poliitiline dimensioon: kuidas noorsootööd tunnustatakse, toetatakse ja korraldatakse nii, et see seostuks noorukite, üldsuse ja teiste ametialaste kultuuridega. Neid kolme kategooriat võib näha eduka ja kvaliteetse noorsootöö eeltingimusena (Kiilakoski, 2018). Analüüsi tulemuste kohaselt olid nelikümmend üks riiki rühmitatud nelja kategooriasse vastavalt sellele, 19 Kasutatud andmed põhinevad Cairnsi, O’Donovani, Sousa ja Valcheva uuringu „Mapping Educational Paths of Youth Workers“ tulemustel ja kasutatakse ka küsimustikku, mida jaotati Euroopa noorsoopoliitikaalaste teadmiste keskuse (EKCYP) riiklike kontaktisikutele ja asjaomastele ministeeriumitele, institutsioonidele ja aruandes märgitud asutustele. https://pjp-eu.coe.int/en/web/youth-partnership/knowledge-/-ekcyp

41


kui kaugele oli noorsootöö arenenud ja kui kvaliteetselt seda praktiseeriti. Tugevad ülesehituspraktikad - Neil on õiguslik määratlus ja kas pädevuse kirjeldus või kvaliteedi tagamine, kui mitte mõlemad. - Neil on avaliku sektori toetus mitteformaalsele õppimisele ja tuvastatavatele karjäärivõimalustele. - Neil on noorsootöö raames saadaval formaalne õppimine, pooled neist nii kutseõppe kui ka kõrghariduse raames. - Neil on ühendused noorsootöö tegemiseks. - Uuringu kohaselt on selle kategooria riigid Valgevene, Belgia (prantsuskeelne kogukond), Eesti, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Iirimaa, Luksemburg, Slovakkia, Ühendkuningriik (Inglismaa) ja Ühendkuningriik (Wales). Tugevad ülesehituspraktikad, kus on arenguruumi - Kõigil peale ühe on õiguslikud määratlused. - Neil on kvaliteedi tagamise süsteem või pädevuse kirjeldus, kui mitte mõlemad. - Tavaliselt on neil kas kutseõpe või kõrgharidus noorsootöö jaoks. - Neil on tavaliselt avaliku sektori toetus mitteformaalsele õppimisele ja tavaliselt on neil kestlikud karjäärid. - Neil on noorsootöötajate ühendused. - Uuringu kohaselt on selle kategooria riigid Austria, Belgia (Flaami piirkond), Belgia (saksakeelne kogukond), Tšehhi, Island, Liechtenstein, Malta, Madalmaad, Portugal, Vene Föderatsioon, Serbia ja Rootsi20. Ülesehituspraktikad, kus mõned osad on välja arendatud - Neil on tavaliselt õiguslikud määratlused. - Mõnel juhul on neil pädevuse kirjeldus või kvaliteedi tagamise süsteem. - Tavaliselt pakuvad nad noorsootöö formaalharidust. - Mõnel juhul on neil avaliku sektori toetus mitteformaalsele 20 Rootsi on erand siinse grupi riikide nimekirjas, kuna sel puudub õiguslik määratlus.

42


õppimisele. - Kestlikud karjäärivõimalused tavaliselt puuduvad. - Mõnel juhul on olemas noorsootöötajate ühendused. - Uuringu kohaselt on selle kategooria riigid Armeenia, Bulgaaria, Läti, Leedu, Norra21, Sloveenia, endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik ja Türgi. Ülesehituspraktikad, mis vajavad arendamist - Neil riikidel ja piirkondadel on tavaliselt õiguslik määratlus. - Neil puuduvad pädevuse kirjeldused ja kvaliteedi tagamise süsteem. - Mõnel juhul eksisteerib seal kõrgharidus ja avalik toetus mitteformaalsele õppimisele. - Puuduvad tuvastatavad karjäärivõimalused. Mõnel juhul on seal noorsootöö ühendused. - Uuringu kohaselt on selle kategooria riigid Albaania, Aserbaidžaan, Bosnia ja Hertsegoviina, Horvaatia, Küpros, Gruusia, Kreeka, Itaalia, Moldova (Vabariik), Montenegro, Poola, Rumeenia ja Ukraina. Nagu eelnevalt nähtud, näitab uurimuses kasutatud kriteerium, et noorsootöötajate koolitusmudelid erinevad märkimisväärselt kogu Euroopas. Näiteks eksisteerivad mõnes riigis noorsootöö õppeprogrammid erinevates akadeemilistes õppekavades. Lisaks on mõnes riigis noorsootööd juba pikka aega ametlikud tunnustatud kui elukutset, samas kui mõnes teises riigis tegutsevad selles valdkonnas ainult vabatahtlikud. Mõnes tunnustatakse noorsootööd elukutsena, teistes aga mitte. On riike, kus noorteorganisatsioonid on hästi struktureeritud ja organiseeritud ning nende roll on vajalik noorsoopoliitika arenguks, samas kui teistes riikides on valitsusväline sektor hetkel väljatöötamisel (eriti riikides, kus toimus üleminekuprotsess) (Lopez, 2017). Kogu selle mitmekesisuse juures taandub see oluline teema noorsootöötajate koolitamise kavandamises – tagada kvaliteetne noorsootöö – noorsootöö rolliks ja funktsiooniks. 21 Norra on erinev kõikidest riikidest ja piirkondadest, mis siia rühma kuuluvad, kuna neil on olemas formaalharidus, avalik toetus mitteformaalsele õppimisele ja tuvastatavad karjäärivõimalused, ent nad saavad null punkti teistes dimensioonides.

43


4.2 Noorsootöö roll ja funktsioon 2015. aastal tuli Euroopa Nõukogu noorteosakond välja oma noorsootöö portfoolio ajakohastatud versiooniga (Euroopa Nõukogu, 2015), mis põhines selle 2007. aastal väljastatud vahendi esialgsel arendusel. Portfoolio toimib kui enesehindamisvahend, mis on mõeldud üksikisikutele, meeskondadele ja organisatsioonidele, kes teevad Euroopas noorsootööd, ning mille eesmärk on mõista oma pädevusi ja neid edasi arendada. Tunnustades seejuures praktikate mitmekesisust Euroopas, määratleb portfoolio noorsootöö rolli järgmiselt: „Noorsootööd mõistetakse üldiselt kui isikliku arengu, sotsiaalse integratsiooni ja noorte kodanikuaktiivsuse vahendit. Noorsootöö on märksõna, mis tähistab igat tüüpi sotsiaalseid, kultuurseid, hariduslikke või poliitilisi tegevusi koos noorukitega, nende jaoks ja nende poolt. See kuulub koolivälise hariduse alla, enamasti viidatakse sellele kui mitteformaalsele või informaalsele õppimisele. Noorsootöö põhieesmärk on luua võimalused noortele inimestele oma tuleviku kujundamiseks.“ (Euroopa Nõukogu, 2015) SALTO koolituse ja koostöö teabekeskus (SALTO T&C RC, 2016) andis Euroopa koolitusstrateegia (ETS) raamistiku raames välja pädevusmudeli noorsootöötajatele, töötamaks rahvusvahelisel tasandil. Koolitusstrateegia üks eesmärk on parandada noorte tegevuste tugisüsteeme ja suurendada noorteorganisatsioonidesisest suutlikkust; raamistik pole üles ehitatud ainult rahvusvahelise liikuvuse kogemuse põhjal, vaid ka noorsootöö vajaduste ja praktikate erinevate kohalike tasemete põhjal, millel peab teatud ulatuses olema (otsene või kaudne) seos rahvusvahelise noorsootööga. Noorsootöötajate koolitusstrateegia pädevusmudelis on noorsootöö roll ja funktsioon määratletud järgmiselt: „Noorsootöötajad töötavad noorte inimestega erinevates mitteformaalse ja informaalse õppe kontekstides, keskendudes

44


tavaliselt oma noorte hoolealuste isiklikule ja sotsiaalsele arengule üks-ühele suhte ja rühmategevuste kaudu. Kuigi koolitaja/fasilitaatorina tegutsemine on nende põhiülesanne, on tõenäoline, et noorsootöötajad omandavad sotsiaalharidusliku või sotsiaaltööl põhineva lähenemisviisi. Need rollid ja funktsioonid kattuvad paljudel juhtudel.“ (SALTO T&C RC, 2016) Agdur (2017) käsitleb väljakutseid ühiste seisukohtade leidmiseks nende mõistete osas, mis on seotud noorsootööga, ja teeb ettepaneku määratleda noorsootööd selle järgi, mis funktsiooni peaks see noorukite jaoks täitma. „Noorsootöö funktsioon on julgustada ja toetada tegevusi, mis panustavad mitteformaalse ja informaalse õppe kaudu nooruki isiklikku ja sotsiaalsesse arengusse“ (Agdur, 2017). Agdur rõhutab ka seda, et need põhialused, mis peaks juhtima ja suunama neid tegevusi (määratluses mainitud), peaks olema töö eduka toimimise nimel ära mainitud, ning pakub välja, et osalus peaks olema keskne põhimõte. Sealtmaalt alates pakub Agdur välja viieastmelise protsessi, mida tuleb hinnata koos viie indikaatoriga. Kui osalus loetakse noorsootöö põhialuseks, toimib viieastmeline protsess järgmiselt: noorukid peaks aktiivselt osalema järgmistes tegevustes: esiteks – sõnastama tegevuse idee/eesmärgi; teiseks – tegevust korraldama ja planeerima; kolmandaks – tegevust ette valmistama; neljandaks – tegevust läbi viima; viiendaks – tegevust analüüsima. Hindamise indikaatorite alusel peaks noorukid olema võimelised tajuma, et: - tegevus vastab nende huvidele, - nad omavad seda protsessi; - nad vastutavad protsessi ja selle tulemuste eest; - nad panustavad sellesse protsessi; - nad õpivad. (Agdur, 2017)

45


Sellest vaatenurgast vaadatuna peaks noorsootöötajate põhipädevus olema julgustamisvõime osalusprotsesside ja mitteformaalse õppe kaudu. Pädevused, mida nad selle kõrval võivad veel vajada, muutuvad ajaga ja seoses noorukite erinevate vajadustega ning need pädevused tuleb omandada pideva arendamise kaudu. Esiteks peab noorsootöötaja olema juhendaja ja protsessi juht, kes toetab noorukeid püüdlustes saavutada teadmised, oskused ja hoiakud, mida nad vajad oma tegevuste, ideede ja visioonide teostamiseks.

4.3 Pädevusraamistikud noorsootöötajatele Kuidas me pädevust määratleme? Euroopas viidatakse noorsootöö tunnustamise arutelu raames tihti Fennesi ja Otteni uurimustele. Selle fookus on seos noorsootöö ja selle kvaliteedistandardite rolli ja funktsiooni vahel ja seetõttu ka noorsootöötajatelt nõutud pädevused. Pädevus määratletakse kui üleüldine hoiakute, võimete, oskuste ja teadmiste süsteem, mida kasutatakse keeruliste olukordade ja ülesannete edukaks haldamiseks ning omandamiseks. (Fennes ja Otten, 2008) Sellele tuginedes määratleb Euroopa koolitusstrateegia mudel pädevuse kui „üleüldise väärtuste, hoiakute ja uskumuste kui ka oskuste ja teadmiste süsteemi, mida saab praktikas rakendada erinevate keeruliste olukordade ja ülesannete edukaks haldamiseks. Enesekindlus, motivatsioon ja heaolu on olulised eeldused inimesele, et ta saaks rakendada omandatud pädevusi“ (SALTO T&C RC, 2016). Euroopa Nõukogu noorteosakonna noorsootöö portfoolios määratletakse pädevus sarnaselt kui „võimalus midagi edukalt ja tõhusalt teha“ ning täiendatakse seda veel nii, et „pädevana võib inimene rakendada oma teadmisi konkreetse ülesande täitmiseks või probleemi lahendamiseks ning ta võib seda võimet kasutada erinevates olukordades“. Euroopa Nõukogu noorteosakonna noorsootöö portfoolios on pädevusel ka kolm omavahel seotud dimensiooni: teadmised, oskused ning hoiakud ning väärtused. (Euroopa Nõukogu, 2015) Teadmised on kognitiivne dimensioon, oskus viitab praktilisele dimensioonile ning hoiakud viitavad

46


väärtusel põhinevale dimensioonile, mis tihtipeale asetavad käitumise konteksti. Euroopa koolitusstrateegia noorsootöötajate pädevusmudelis töötamaks rahvusvahelisel tasandil loetletakse kaheksa olulist pädevusala: 1. individuaalõppe ja grupiõppe hõlbustamine mitmekesises keskkonnas; 2. programmide koostamine; 3. ressursside organiseerimine ja haldamine; 4. edukas koostöö meeskondades; 5. mõtestatud suhtlemine teistega; 6. kultuuridevahelise pädevuse näitamine; 7. võrgustike loomine ja propageerimine; 8. hindavate tavade loomine asjakohaste muutuste hindamiseks ja rakendamiseks. Euroopa Nõukogu noorteosakonna noorsootöö portfoolio pädevusraamistik on koostatud veidi erinevas formaadis. Selles loetletakse kolmkümmend üks pädevust ja rühmitatakse need noorsootöö kaheksa funktsiooni alla: 1. tegelemine noorukite vajaduste ja püüdlustega; 2. õppimisvõimaluste pakkumine noorukitele; 3. noorukite toetamine ja julgustamine, et mõista ühiskonda, milles nad elavad, ja et selles osaleda; 4. noorukite toetamine, tegeledes aktiivselt ja edasiviivalt kultuuridevaheliste suhetega; 5. hinnangute aktiivne kasutamine noorsootöö kvaliteedi parandamiseks; 6. meeskondades kollektiivse õppe toetamine; 7. nende organisatsioonide arengusse panustamine ning poliitikate ja programmide parema toimimise tagamine noorukitele; 8. projektide väljatöötamine, juhtimine ja hindamine. Mõlema mudeli raames on võimalik täiendavalt uurida iga pädevus-

47


valdkonnaga seotud teadmisi, oskuseid, hoiakuid ja käitumuslikke komponente.

4.4 Inimõiguste haridus noorsootöötajatele käesolevate pädevusmudelite raames Käesolevas osas vaadatakse lähemalt eespool mainitud mudeleid, uurides inimõiguste hariduse ja noorsootöötajate pädevuse vahelisi seoseid. Mõlemal mudelil on sissejuhatus, mis asetab edaspidi mainitud pädevused konteksti. Selles osas märgitakse ära ka noorsootöö omadused ja selle raamidesse jääva mitteformaalse õppe põhimõtete tähtsus. Näeme, et inimõigusi esitatakse kui üht põhilist eetilist väärtust, mis rõhutab noorsootööd ja mitteformaalset õpet. Üks noorsootöötajatele mõeldud Euroopa koolitusstrateegia pädevusmudelis täpsustatud põhilisi pädevusi on kultuuridevahelise pädevuse näitamine. Viidates mudelile, on pädevus määratletud järgmiselt: „… võime toetada edukat suhtlust ja koostööd erinevast kultuurikontekstist ja -taustast pärit inimeste seas. Noorsootöötaja peab tegelema kultuuridevahelise pädevuse taga olevate hoiakute ja käitumistega (rahvusvahelise) koolituse ja noorsootöö raames. Noorsootöötaja läheneb kultuurile identiteedi seisukohast ja mõistab ambivalentsust, inimõigusi, enesekindlust, heakskiitu vs. oma piire ja seda, kuidas geopoliitilised konfliktid mõjutavad inimese arusaama nendest aspektidest. Noorsootöötaja võtab neid kultuuridevahelisi dimensioone oma töös arvesse.“ Kultuuridevaheline pädevus on eesmärgipärane seos inimõiguste haridusega. Kui vaatame lähemalt käesolevas pädevuses loetletud teadmiste, oskuste, hoiakute ja väärtushinnangute detaile, ei näe me ainult seda, et inimõigustealast haridust mainitakse mitu korda, vaid saame ka kõik loetletud võimed seostada võimetega, mida üks noorsootöötaja vajab inimõiguste hariduse teostamiseks.

48


Teadmised Teadmised ambivalentsuse ja muutuste aktsepteerimise terminite ja mõistete kohta Teadmised identiteediga seotud mehhanismide ja teooriate kohta (keskendudes kultuurilisele kontekstile) Teadmised võimusuhete teooriate ja mõistete kohta Teadmised reaalsuse stereotüüpsete konstruktsioonidega seotud mehhanismide kohta Teadmised diskrimineerimise mehhanismide ja nende käsitlemise kohta Teadmised inimõiguste ja inimõiguste hariduse meetodite kohta Oskus rääkida vähemalt üht võõrkeelt

49


Oskused • Olema võimeline tegelema ambivalentsuse ja muutustega • Olema võimeline tegelema pingete ja konfliktidega • Oskus suurendada teadlikkust üksteise kohta rühma raames • Oskus töötada vastastikuses seoses olevate kultuuri ja identiteedi dimensioonidega • Olema võimeline kriitiliselt mõtlema • Olema võimeline tegelema inimõiguste teemadega erinevate meetodite kaudu (inimõiguste haridus) • Olema võimeline diskrimineerimist ära tundma ja mõistma sellega seotud mehhanisme, et sellele õigesti reageerida • Olema võimeline kavandama, rakendama, analüüsima, sünteesima ja hindama teavet rühma kohta või rühmasiseselt • Olema võimeline rääkima vähemalt üht võõrkeelt Hoiakud • Olla avatud ootamatustele ja ambivalentsusele rühmas ja õppeprotsessi käigus • Avatus ja valmisolek vaadata identiteedi, kultuuri ja nendega seotud aspekte erinevatest vaatepunktidest • Valmisolek teistele aupaklikul ja konstruktiivsel viisil vastu astuda ja olla valmis selleks, et sind vaidlustatakse • Valmisolek toetada ja julgustada üksikisikuid ja rühmasid • Olla ettevaatlik, et ei kasutataks meetodeid, mis kaudselt tugevdavad stereotüüpe ja diskrimineerimise mehhanisme • Olla teadlik, et kultuur on dünaamiline ja mitmekülgne protsess Käitumine • Mõtlema teooriate, mõistete ja kogemuste peale ning rakendama neid ambivalentsuse ja muutuste suhtes • Seisma otsesõnu silmitsi oma eelarvamuste, oletuste ja käitumisega, mis on seotud stereotüüpidega • Kasutama asjakohaseid vahendeid ja meetodeid rühma toeta-

50


• • • •

• • • •

miseks, võttes reaalsuse osadeks ja seda taastades (silmitsi seismine stereotüüpide, eelarvamuste, oletustega jne) Julgustama noorukeid mõtlema omaenda identiteedi ja sellega seotud elementide peale Uurima keerukaid seoseid, sealhulgas identiteedi, poliitika, ühiskonna ja ajaloo vahelisi seoseid Tuvastama võimuküsimusi ja tegelema nendega rühmas ja koos rühmaga Aitama kaasa teadlikkuse tõstmisele seoses ühiskonnas toimuvate konfliktidega ja seoses sellega, kuidas need on seotud kultuuridevahelise dialoogiga Tundma ära ja tõlgendama sõnu, kehakeelt ja mitteverbaalset suhtlemist kultuuriliselt sobival viisil Julgustama enesekindel olemist ja näitama (raamistletud) paindlikkust kultuurilises ja kommunikatiivses käitumises Olema võimeline rääkima üht võõrkeelt ning ületama takistusi ja piiranguid Julgustama noorukeid mõtlema ideede üle ja vahetama omavahel mõtteid seoses selliste küsimustega nagu solidaarsus, sotsiaalne õiglus, inimõiguste edendamine/kaitsmine, diskrimineerimine, väärikus ja võrdsus

Pöörates tähelepanu Euroopa Nõukogu noorteosakonna noorsootöö portfooliole, leiame võimekusi, mis on seotud inimõiguste ja inimõiguste hariduse kaitsmise ja edendamisega ning mis on horisontaalsemad kõikides funktsioonides ja noorsootöötajate jaoks loetletud vastavates pädevustes. See pole kindlasti üllatav, sest Euroopa Nõukogu peamine ülesanne on kaitsta inimõigusi, demokraatiat ja õigusriiki. Siinkohal tahaksime konkreetselt mainida nelja pädevust, mis on seotud inimõiguste haridusega. Pädevus: suhtuge noortesse kui võrdsetesse (1. funktsiooni alusel) • Teadmised: noorsootöö eetika • Oskused: omaenda identiteedisäilitamine noorsootöötajana

51


• Hoiakud ja väärtused: olla valmisolek väljakutsete vastu võtmiseks, solidaarsus, huvi noorukite vaadete vastu Pädevus: aidake noortel inimestel ära tunda rolle, mida nad soovivad oma kogukonnas ja ühiskonnas võtta, ning võtta vastutus nende rollide eest (3. funktsiooni alusel) • Teadmised: poliitika, ühiskond, võimusuhted, noorukitega seotud poliitikad • Oskused: kriitiline mõtlemine, aktiivne kuulamine, poliitiline kirjaoskus

Pädevus: toetage noori kultuuridevahelise pädevuse omandamisel (4. funktsiooni alusel) • Teadmised: kultuuridevaheline teooria, inimõigused, rahvusvaheline teadlikkus, kultuuriteadvus • Oskused: vahendamine, suhtlemine, kultuuridevaheline õpe, inimõiguste haridus, aruandmine • Hoiakud ja väärtused: empaatia, ambivalentsuse sallimine, solidaarsus, eneseteadvus, emotsionaalne stabiilsus, tundlikkus, sotsiaalsetest rollidest distantseerumine, selgus omaenda väärtushinnangutes

Pädevus: kaasake aktiivselt erineva tausta ja identiteediga noori inimesi noorsootöö tegevustesse (4. funktsiooni alusel) • Teadmised: kultuuridevaheline teooria • Oskused: fasiliteerimine, kaasav haridus, kultuuridevaheline õpe • Hoiakud ja väärtused: eneseteadvus, selgus omaenda väärtushinnangutes, emotsionaalne stabiilsus Kokkuvõtvalt võib öelda, et mõlemas pädevusmudelis mainitakse noorsootöötajate teatud pädevuste vajadust, et oleks võimalik praktiseerida kaasavamat ja kõikehõlmavamat noorsootööd. Need pädevused põhinevad võrdsuse ja diskrimineerimisvastastel põhimõtetel koos sõna- ja väljendusvabadusega.

52


4.5 Kriitilised arutelud pädevuse üle Inimõiguste omaduste tulemusena on inimõiguste haridus oluline kõigi jaoks. Pädevusel põhinev areng on üks lähenemisviis, mida järjest enam kasutatakse. Kuigi erinevatel riikidel ja institutsioonidel on omaenda pädevusraamistikud, tahame siinkohal lühidalt näidata, milleni võib teadmiste, oskuste ja hoiakute komplekt inimõiguste hariduses viia. Euroopa Nõukogu (2017) kohaselt viib inimõiguste haridus: • äratundmiseni, et kõik inimesed jagavad ühist inimlikkust ja neil on võrdne väärikus olenemata nende konkreetsest kultuurilisest kuuluvusest, staatusest, võimetest või olukordadest; • inimõiguste üldise, võõrandamatu ja jagamatu olemuse äratundmiseni; • äratundmiseni, et inimõigusi tuleb edendada, austada ja kaitsta; • äratundmiseni, et põhivabadusi tuleks alati kaitsta, välja arvatud juhul, kui need õõnestavad või rikuvad teiste isikute inimõigusi; • äratundmiseni, et inimõigused loovad aluse võrdsetena kooselamisele ühiskonnas ja vabadusele, õiglusele ning rahule maailmas. Inimõiguste haridust edendades on soovituslik kontrollida võimalikke kohalikke pädevusraamistikke või kvaliteedistandardeid, mis võivad kohalikul või riiklikul tasemel olemas olla. Siiski loodame, et selles peatükis esitatud ja vaatluse alla võetud raamistikud saavad ka anda inspiratsiooni, kui selliseid raamistikke kohalikul tasemel ei eksisteeri või isegi kui nende seisukoht edasise arengu osas on võrdlev ja kriitiline.

53


5. Inimõiguste haridus praktikas: juhtumiuuringud Käesoleva peatüki eesmärk on panna inimõiguste hariduse termin praktilisse konteksti, mis keskendub noorsootööle. Sel eesmärgil on peatükk jagatud kolmeks. Esimeses osas kasutatakse olemasolevat kirjandust, et luua inimõiguste praktika kolm kategooriat lootuses, et saavutatakse parem mõistmine kontseptuaalsel tasandil juhtumiuuringute järelkontrolli kaudu. Teises osas esitatakse juhtumiuuringute näiteid kogu Euroopast, asetades need iga erineva kategooria raamesse. Viimases osas esitatakse üks juhtumiuuring igast projektis osalevast riigist.

5.1 Inimõiguste haridus praktikas: kolm kategooriat

Nagu projekti käigus tehtud kaardistused näitavad, on olemas

54


palju inimõiguste hariduse projekte kogu Euroopas. Need võivad esineda mitmesugusel kujul või erinevas vormis, alates väikestest kuni suuremahulisteni, olla kohalikud, riiklikud või rahvusvahelised. Neid võivad läbi viia nii avalikud, eraõiguslikud kui ka vabatahtlikud organisatsioonid või hoopis vabatahtlikud, sealhulgas noorsootöötajad ise või isegi noored. Keskendudes inimõiguste hariduse projektidele, mis on olulised noorsootööle, võib need liigitada kolme rühma (joonis 2): oskustepõhised, kognitiivsed ja kogu kooli/institutsiooni lähenemisviisid (Gavrielides, 2010).

Inimõiguste hariduse projektid Oskustepõhine inimõiguste haridus (näiteks noorte võimestamise ja innovatsiooni projekt, sildade ehitamise projekt, ajend, Genfi projekt) Kognitiivne inimõiguste haridus (näiteks sellise õppekava kaudu nagu Põhja-Iirimaa õiguste deklaratsiooni projekt)

Kogu organisatsiooni inimõiguste haridus (näiteks kogu kooli Hampshire’i 3R projekt)

Joonis 2. Inimõiguste hariduse projektid: 3 rühma (Gavrielides, 2010: 439).

5.2 Näited

Inimõiguste haridus kui riiklik poliitika (kognitiivne) Pärast kohustusliku hariduse reformi Islandil ja üldsuse nõudlust muutuste

55


järele haridussüsteemis rõhuasetusega demokraatial, kriitilisel mõtlemisel ja moraalsusel, kehtestati Islandi eelkoolidele, üldhariduskoolidele ja gümnaasiumidele uus õppekava. Kuus õppekava põhialust hõlmavad demokraatiat ja inimõigusi, võrdsust, kestlikkust ja heaolu. Pikaajaline eesmärk on edendada muutusi koolikeskkonnas ja haridustulemusi, tugevdada demokraatlikke väärtusi, kriitilist mõtlemist ja moraalset õpetust. See hõlmab õpetajate pädevuse arendamist töötamisel demokraatiaga nii ainena kui ka õpetamismeetodina. Laiaulatuslik teave ja levitamistegevused hõlmasid haridusteenuse osutajaid, lapsevanemaid, koostööpartnereid tööturult, koolipersonali, kohalikke haridusameteid, õpetajahariduse pakkujaid, õpetajate assotsiatsioone jne. Kuus brošüüri anti välja eesmärgiga neid kuut põhialust selgitada, samas kui õpetajahariduse institutsioonid arendasid välja kursuseid. (Euroopa Komisjon, 2018: 97)

Inimõiguste haridus kui valitsusvälise organisatsiooni koolitus (oskustepõhine ja kognitiivne) Allikas ja riik: kohtunik Cristi Danileţ – VedJust (Rumeenia) Projekti nimi: projekt EDUIURIS Organisatsiooni nimi: demokraatia ja õigluse hääl (VedJust) Veebileht: www.vedemjust.ro, www.educatiejuridica.ro Eesmärk: põhiliste õiguslike vahendite tagamine peamiselt keskkooli õpilastele ja noorukitele samas vanuses, kes kasutavad inimõigusi ja avalikku õigusharidust. Kirjeldus: projekti on vabatahtlikult esitanud Rumeenia valitsusväline organisatsioon VedmJust, mille asutas üks Rumeenia kohtunik ja mida toetasid mitmed advokaadid, kohtunikud, noorukid ja noorsootöötajad. Projekti raames on välja antud inimõigustealast haridust ja õigusi käsitleva ning noorukitele suunatud raamat. See on tasuta saadaval veebis ning tavakursuste ja videote kaudu.

56


Saadavus: tasuta, põhiliselt Rumeenias – hiljuti tõlgiti e-raamat inglise keelde ja see on kättesaadav veebilehel www.educatiejuridica.ro.

Allikas: IARS-i rahvusvaheline instituut, 2018 Ühendkuningriik/ üleeuroopaline Nimi: lõpp kuritarvitamisele: noorukite kaitsmine ja spetsialistide võimestamine Veebileht: http://www.abusednomore.org Organisatsioon: Stowarzyszenie Interwencji Prawnej (Poola), KISA – tegevus võrdsuse, toetamise ja rassismivastasuse toetamiseks (Küpros), Anziani e Non Solo (Itaalia) ja Rumeenia USA vilistlasühendus (Rumeenia). Programmi koordinaator on IARS-i rahvusvaheline instituut (Ühendkuningriik). Kirjeldus: projekt „Lõpp kuritarvitamisele“ (AnM) on Euroopa Liidu rahastatud kolmeaastane programm, mille eesmärk on luua, toetada, arendada ja teenida strateegilisi partnerlusi noorte juhitud koolituste valdkonnas, hariduslikke ja teadlikkust tõstvaid tegevusi, mis võimaldavad tõrjutud noorte paremat integreerumist, eriti nende, kes on pärit sisserännanud rühmade seast, pannes rõhku soolisele kuritarvitamisele ja tagakiusamisele. Projekti eesmärk on parendada noorsootööd ja noortega seotud teenuste osutamist, rõhutades inimõigustealast haridust, keskendudes soolise vägivalla ja ebavõrdsuse vähendamisele. Projekti toetab Erasmus+ (2. põhimeede) ning projekti raames on välja antud tasuta akrediteeritud tava- ja veebipõhised kursused, mis on mõeldud noorukitele, noorsootöötajatele ja ekspertidele. Nende eesmärk on suurendada teadmisi, oskusi ja enesekindlust nii rühmades, mis kasutavad inimõigusi, kui ka avalikus õigushariduses, mis keskendub soopõhise vägivalla kontekstile. Saadavus: tasuta ning saadaval kogu Euroopas veebipõhiste kursuste ja veebilehe kaudu. Noortele ja ekspertidele suunatud veebipõhised kursused on saadaval inglise, poola, itaalia, rumeenia ja kreeka keeles veebiaadressil http://abusednomore.org/public:html/training/.

57


Tavakursusi pakutakse tasuta Ühendkuningriigis, Rumeenias, Küprosel, Poolas ja Itaalias ning need on suunatud noorukitele, noorsootöötajatele ja teistele ekspertidele, kes noorte töötavad inimestega. Neid on võimalik saada, kirjutades e-maili aadressile contact@iars.org.uk.

Allikas: OSCE, 2009 – Saksamaa/üleeuroopaline Koolituse nimi: inimõiguste hariduse standardid koolides Organisatsiooni nimi: Forum Menschenrechte (inimõiguste hariduse töörühm, inimõiguste foorum) Veebileht: http://www.forum-menschenrechte.de Sihtrühm: õppekava koostajad, õpetajate koolitajad ja poliitikud Eesmärk: standardid on mõeldud julgustama inimõiguste hariduse kasutamist koolides, luues ulatusliku, tulemustele suunatud raamistiku inimõiguste õpetamiseks kõigis kooliastmetes. Kirjeldus: standardid määratlevad mida ja miks peaks õpilased õppima inimõiguste kohta alg-, põhi-, kesk- ja kutsekoolides. Need on tulemustele suunatud haridusalane raamistik ja seetõttu ei määratle, kuidas õpilased peaksid inimõiguste kohta õppima, ega sätesta, milliseid raamatuid või meetodeid peaks kasutama. Standardid sisaldavad maatriksit, mis määrab igale koolitüübile nimekirja täpselt määratletud tulemuste standarditest, mis käsitlevad õigust hinnata ja tegutseda ning võimelt kasutada teatud põhimeetodeid. Teatud inimõiguste pädevuste kriteeriumid on ette nähtud 4., 9., 10., 12. ja 13. klassi lastele ja noortele. Koolide inimõiguste hariduse standardite väljatöötamine oli vastuseks Saksamaa hariduspoliitika arutelule Saksamaa õpilaste PISAtesti (rahvusvaheline õpilaste õpitulemuslikkuse hindamise programm), mis on OECD korraldatud võrdlev uuring), kehvade tulemuste üle. PISAtesti tulemused ajendasid reformipüüdlusi Saksamaa hariduspoliitika mitmel tasandil. Üks põhilisemaid reforme oli rõhuasetuse muutmine tulemuste või pädevusstandardite määratlemisele selle asemel, et juhtida haridussüsteemi selliste sisendite kaudu nagu õppekava. Enamiku

58


Saksamaa liidumaade ja koolis õpetatavate ainete jaoks määratlevad haridusvaldkonna poliitikakujundajad teadmiste baasi, mis on nõutud teatud klassiastmete lõpus, ning koolidele antakse märkimisväärne autonoomia õpetamismeetodite loomiseks, et neid standardeid saavutada. 2004. aastal määratleti poliitilise hariduse riiklikud standardid. Need standardid jätkavad arutelusid kvaliteedistandardite sätete kohta ja seletavad lahti inimõiguste haridusega seotud teadmised ja oskused viisil, mis on võrreldavad teiste põhiteemadega nagu matemaatika ja keeled. 3. märtsil 2006. aastal kutsus Liiduvabariigi liidumaade haridus- ja kultuuriministrite alaline konverents (KMK) üles vastu võtma täiendavaid meetmeid ÜRO lapse õiguste konventsiooni rakendamiseks Saksamaa koolides. Oma deklaratsioonis viitas konverents standarditele, mis olid mõni kuu varem avaldatud. Leidub ka ülikoolide teaduskondi, mis kasutavad standardeid raamistikuna tulevastele õpetajatele inimõiguste hariduse meetodite õpetamisel. Standardid on tehtud kättesaadavaks Saksamaa kõigile 16 liidumaa haridusministrile, kellel lasub vastutus hariduse ja kultuuri valdkonnas. Saadavus: sisukorra kokkuvõte ja väljavõte standarditest on inglise keeles saadaval kogumiku lisas. Dokumendi täistekst on saksa keeles saadaval lisas ning selle võib leida veebilehelt http://forum-menschenrechte.de/ cms/upload/PDF/fmr_standards_der_menschenrechtsbildung.pdf.

Inimõiguste haridus kui koolitus ülikoolis (kognitiivne) Allikas: Malmö Ülikool Koolituse nimi: inimõiguste bakalaureuseõpe Organisatsiooni nimi: Malmö Ülikool Veebileht: https://edu.mah.se/en/Program/SGMRE Sihtrühm: kõrgkooli lõpetanud Eesmärk: see programm aitab mõista ja annab teavet selle kohta, mida kujutavad endast inimõigused, kuidas neid kasutatakse ja kuidas on inimõiguste väljaarendamine maailma muutumise tulemus. Pärast lõpetamist on tudengitel võimalik töötada õiguslike, poliitiliste või

59


eetiliste teemadega inimõiguste valdkonnas. Tudengid võivad jätkata ka magistriõpingutega. Kirjeldus: inimõiguste teema on pidevalt oluline. Inimõiguseid ja nende olulisust, tähtsust ja rakendust õppides antakse meile võimalus mõista avaliku arutelu praeguseid sündmuseid, alates rändest ja laste õigustest kuni ülemaailmse kuritegevuse ja kriminaalõiguseni. Selle projekti raames vaatame inimõiguste kohalikku ja rahvusvahelist rolli ja nende rolli avalikes asutustes, organisatsioonides ja äriühingutes. Õpitakse ka inimõiguste rolli demokraatiates ja rõhuvates riigikordades. See kolmeaastane bakalaureuseõpe annab teile süvateadmised inimõiguste kohta ja selle kohta, kuidas neid rakendatakse ning kuidas mõjutab neid see maailm, milles elame. See on valdkonnaülene programm, mis keskendub inimõiguste jälgimisele kolme vaatenurga kaudu: A. seadus (Mis rolli mängivad inimõigused rahvusvahelises õiguses? Kuidas on need õigused muutunud levinud moraalinormidest seaduseks ja mis on selle tulemusena juhtunud?; B. poliitika (Kuidas käsitlevad rahvusvahelised kogukonnad ja valitsused inimõiguseid? Käsitleme seda sotsioloogilisest ja poliitilisest vaatenurgast.); C. filosoofia (Mis küsimusi need õigused tõstatavad? Kes otsustab, millised õigused on valdavad ja miks on inimõiguste olemasolu oluline?). Programmi mitmekülgsus koos selle valdkonnaülese fookusega annavad teile pädevused, mis on atraktiivsed mitmele sektorile ja pidevalt kasvavale tööturule. Teil avaneb võimalus töötada õiguslike, poliitiliste ja eetiliste teemadega ning jätkata õpinguid ka magistriõppes. Tulevased tööandjad võivad olla nii erasektori äriühingud, kohalikud ja rahvusvahelised organisatsioonid ja agentuurid kui ka riigi- ja valitsusasutused. Inimõiguste õppimine annab teile aluse karjääriks organisatsioonides nagu ÜRO, Amnesty International ja Euroopa Liit. Saadavus: pole tasuta saadaval, ent lisateavet on võimalik saada veebilehel https://edu.mah.se/en/Program/SGMRE.

60


Inimõiguste haridus kui valdkonnaülene koolitus (kognitiivne) Allikas: noorte võimestamine ja innovatsiooni projekt (YEIP), Ühendkuningriik/üleeuroopaline Organisatsiooni nimi: Ühendkuningriik: siseministeerium; Kreeka: keskkonna-, energia- ja kliimamuutuseministeerium | Koinofelis Epicheirisi Ipiresion Neapolis Sykeon (Neapolis Sykiesi teenuste ühiste huvide ettevõtte); Küpros: Engomi omavalitsus; Itaalia: Liguuria piirkond; Portugal: Câmara Municipal de Oliveira de Azeméis; Rootsi: Lansstyrelsen I Kalmar Ian; Rumeenia: diskrimineerimisvastane riiklik komisjon, haridus-, teadus-, noorte ja spordiministeerium – Institutul de stinte ale educatiei; Kreeka: Kentro Merimnas Oikogenieas Paidiou; Küpros: arenduskeskus teadusja arendustegevuseks haridusvaldkonnas; Itaalia: Anziani e non solo; Portugal: Inovamais; Rootsi: Linne Ülikool; Rumeenia: Fundatia Schottener Servicii Sociale. Projekti koordineerib Ühendkuningriigi siseministeeriumi nimel IARS-i rahvusvaheline instituut (Ühendkuningriik). Sihtrühm: noored, noorsootöötajad, eksperdid, tõrjutud rühmad, poliitikakujundajad Veebileht: http://yeip.org Eesmärk: noorte võimestamise ja innovatsiooni projekt, mida rahastab Erasmus+, on kolmeaastane programm, mille eesmärk on välja töötada noorte juhitud positiivne poliitiline ennetusraamistik, mis on mõeldud tõrjutuse ja vägivaldse radikaliseerumisega tegelemiseks noorukite seas Euroopas. Projekt sai alguse 2017. aasta märtsis. Noorte võimestamise ja innovatsiooni projekti, mida juhivad noored, teostatakse koostöös 18 partneriga seitsmest ELi liikmesriigist, et koostada ja katsetada uuenduslikke poliitilise sekkumise mudeleid, mis on rajatud taastava õigusemõistmise, positiivse psühholoogia ja kurjategijate rehabilitatsiooni programmi „Hea elu mudel“ (GLM) põhimõtetele. Noorte võimestamise ja innovatsiooni projekti rakendatakse vahendite (YEIP ennetamise mudel/sekkumised, töövahend, koolitamine) koostamise ja valdkonnas

61


tunnustamise kaudu seitsme osaleva ELi liikmesriigi neljas keskkonnas (koolid, ülikoolid, vanglad, veeb). Noorte võimestamise ja innovatsiooni projektiga luuakse alus süstemaatilisele muutusele riiklikel ja ELi tasanditel. Projekti põhieesmärk on aidata rakendada ELi noortestrateegia eesmärki vältida neid tegureid, mis võivad viia noorukite sotsiaalse tõrjutuse ja radikaliseerumiseni. Projekt on kooskõlas ka ELi 2005. aasta terrorismivastase võitluse strateegiaga (läbivaadatud aastatel 2008 ja 2014). Noorte võimestamise ja innovatsiooni projekti programmil „Hea elu mudel“ põhineva poliitikameetme mõju ja mastaapsust hinnatakse sellise pooleksperimentaalse metoodika kaudu, mis püüab välja selgitada ja hinnata põhjuslikku seost meie meetmete ja selle muutuse vahel, mida meetme kaudu soovitakse saavutadanoorukite jaoks, keda ohustab radikaliseerumine ja tõrjutus. Pärast põhjalikku kirjanduse uurimist (WP1) ja huvirühmade vaatepunktide kokkukogumist noorte juhitud uurimuse kaudu (WP2) koostame vahendid, mis rakendavad meie poliitikameedet (nt YEIP-i ennetamise mudel/sekkumine ja töövahend). Neid vahendeid kasutatakse selliste ekspertide suutlikkuse suurendamiseks, kes töötavad meie valitud keskkondades. Järgnevalt viiakse läbi uurimine väljal (WP3) kaheksas osalevas riigis. Nendes katsetatakse ja hinnatakse vahendeid, mis rakendavad meie poliitikameetmeid, ning neid jälgitakse erinevate kvalitatiivsete metoodikate kaudu. Mõju mõõtmine saavutatakse enne ja pärast võrdluse kaudu. Leidude määramiseks viiakse läbi üleeuroopaline kvantitatiivne uuring (WP4). Uurimuse kavandamist ja teaduslikku lähenemisviisi juhivad noored, järgides osalusele ja noorte juhitud meetmetele seatud uuringu põhimõtteid. Selle noorte juhitud projekti edu näitab Euroopa kodanikele Euroopa Ühenduse institutsioonide juhtimisoskust ja otsustavust selliste põhjuste väljajuurimisel, mis viivad noorte inimeste tõrjumise ja radikaliseerumiseni, suurendades sellisel viisil usaldust ja kindlustunnet. Saadavus: tasuta – üleeuroopaline. Projekti veebilehe kaudu on võimalik tasuta alla laadida nii projekti e-raamat kõikides osalevates keeltes (inglise, rumeenia, itaalia, kreeka, rootsi ja portugali keel) kui ka koolitusmaterjalid noortele ja ekspertidele.

62


Allikas: Amnesty Internationali Norra büroo Organisatsioon: Amnesty International Projekt: õiguste haridusalane tegevusprogramm (REAP). Sihtrühm: koolid, ülikoolid Eesmärk: õigushariduse tegevusprogramm on kümneaastane rahvusvaheline inimõiguste hariduse algatus, mida juhib Amnesty Internationali Norra büroo. Pärast kohalike vajaduste hindamist valivad projekti partnerid nende sihtrühmale ja riigi inimõiguste kontekstile olulised inimõiguste teemad. Projekti keskmes on inimõiguste hariduse „tegurite“ koolitamine – üksikisikud, kes oma rolli või positsiooni kaudu ühiskonnas on võimelised mõjutama laiemat publikut või inimrühma. Projekti kaudu loovad projekti partnerid positiivseid inimõiguste mõjusid ja panustavad Amnesty Internationali eesmärki ehitada ülemaailmne inimõiguste kultuur. Õigushariduse tegevusprogrammi projekt on teinud koostööd praktikutega koolides, kolledžites ja ülikoolides, et hõlmata inimõiguste haridus õppekavva ja õppekavavälistesse tegevustesse. Koolitades õpetajaid kui levitajaid, on projekt muutnud klassiruumi inimõiguste hariduse foorumiks. Õigushariduse tegevusprogrammi projekti raames on tehtud koostööd ka nõustajate, raamatukoguhoidjate, halduspersonali ja inimestega, kes töötavad koolituskeskustes, et tõsta teadlikkust sellest, kuidas inimõiguste küsimused nende tööd mõjutavad. 2004. aasta detsembris sõlmis Amnesty Internationali Moldova büroo Moldovas partnerluslepingu Moldova haridusministeeriumiga inimõiguste hariduse materjalide ja õpetajate koolitamise väljatöötamiseks. Amnesty Internationali Moldova büroo peab seda projekti töö kõige tähtsamaks saavutuseks klassiruumides. Amnesty Internationali Moldova büroo ja kohaliku haridusosakonna vahelise partnerluslepingu tulemusena suurenes Chisinau omavalitsuses kohalikul tasandil koolides õpetatavatele õpetajatele mõeldud inimõiguste hariduse koolituste arv. Projektiga soodustatakse ka inimõiguste klubisid Moldova koolides ja selle raames on avatud viis kohalikku noorte ressursikeskust, et toetada nende tegevusi.

63


5.3 Juhtumiuuringud projektis osalevatest riikidest Vaadates konkreetseid juhtumiuuringuid projektis osalevatest riikidest, kavatsesime: • dokumendile konteksti luua praktiliste näidete kaudu, kus inimõigustealast haridust on kasutatud noorsootöötajatele, õpetajatele või sotsiaaltöötajatele formaalse ja mitteformaalse hariduse ning koolituse pakkumiseks; • koostada teatmiku kasutamiseks projekti kohalikel seminaridel; • inspireerida projekti peamisi sihtrühmi edukate ja mõjusate näidete kaudu. Valikukriteeriumid olid järgmised: • selgelt kirjeldav, et inimõiguste haridus on põhiline haridusalane lähenemisviis, mida programmi (haridusalane/õppeprogramm) või poliitika raames edastatakse ning inimõiguste hariduse määratlus on kooskõlas rahvusvahelise määratluse ja lähenemisviisiga; • õppijate ja kasusaajate profiil on täpselt määratletud; • teised huvirühmad teistes riikides/kogukondades suudaksid seda praktikat või poliitikat korrata.

Austria Projekti nimi Laste ja noorsootöö pädevusraamistik Asukoht ja geograafiline ulatus, kronoloogia Pädevusraamistiku koostamine algas 2015. aastal. 2016. aasta kevadel esitleti pädevusraamistiku esimest kavandit koos pädevuse kirjeldustega ja selle üle arutleti Austrias toimuval sümpoosiumil, kus osalesid laste ja noorsootöö valdkondade kui ka nendega seotud valdkondade esindajad. 2017. aasta kevadel määratles Austria liidumaade noorteosakondade

64


konverents laste ja noorsootöö pädevusraamistiku kui siduva standardi noorsootöötajate koolitamiseks Austrias. Peamine vastutav organisatsioon ja kõik partnerlused Austria pere- ja noorsooministeerium, Austria liidumaade noorteosakonnad ja Bozeni/Bolzano autonoomse provintsi noorsootöö osakond Lõuna-Tiroolis on tellinud sertifikaadi aufZAQ , et koostada standard noorsootöötajate koolitamiseks Austrias. Veebileht (kui see on kohaldatav) või kõik viited/allikad www.aufzaq.at/english Kirjeldus Käesolev laste ja noorsootöö pädevusraamistik näitab, kuidas inimesed käituvad asjatundlikult lastega seotud või noorsootööd tehes. See hõlmab nii avatud noorsootööd ja lapsi kui ka noorsootööd noorteorganisatsioonides. Pädevusraamistik on tõlkeabivahend alates lastega seotud ja noorsootöö kvalifikatsioonidest kuni Austria riikliku kvalifikatsiooniraamistikuni (NQF). Austria riiklik kvalifikatsiooniraamistik teeb kvalifikatsioonid omakorda nähtavaks ja võrreldavaks üleeuroopalise Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku kaudu. Konkreetsemalt öeldes on pädevusraamistik osa aufZAQ-i sertifikaadist. See tõendab noorsootöös aktiivselt tegutsevate inimeste hariduse ja koolituse kvaliteeti. Pädevusraamistiku väljatöötamist ja rakendamist ning aufZAQ-i kontori tegevusi algatavad ja rahastavad Austria riigikantselei, Austria liidumaade noorteosakonnad ja Lõuna-Tiroolis asuva Bozeni/Bolzano autonoomse provintsi noorsootöö osakond. Pädevusraamistikus on selgesõnaliselt sätestatud, et see on kooskõlas inimõiguste deklaratsiooni ning ökoloogilise, sotsiaalse ja majandusliku kestlikkuse arendamisega. Lapsi ja noorukeid tuleks kohelda austuse ja tänutundega. Mõnel kirjeldatud noorsootöötajate pädevusel on seos inimõiguste haridusega, et „võimaldada osavõttu ja propageerida laste ja noorukite huve“. Mitmekesisus kui noorsootöö alus ja põhimõte on ära märgitud, samuti võrdsus, intersektsionaalne lähenemine ja osalus.

65


Hetkel (taas)koostavad mitmed haridus- ja koolituskursused oma õppekava, et see sobituks pädevusraamistikuga. Saadavus (tasuta/veebis/silmast silma/keeled) Pädevusraamistik on saksa keeles saadaval veebis aadressil: www. kompetenzrahmen.at. Põhiteave on inglise keeles saadaval veebis aadressil: www.aufzaq.at/ english.

Belgia Projekti nimi HRE (inimõiguste haridus), samuti osa meie koolitajate elust – tegevusvõrgustiku ehitamine koolitajate seas Kronoloogia Rakendamisel Peamine vastutav organisatsioon ja kõik partnerlused Tumulti koolitajate seas läbi viidud projekt, välja töötatud Euroopa Nõukogu programmi ToTHRE (lastega töötavate koolitajate koolitamine inimõiguste hariduse vallas) järelmeetmena Veebileht (kui see on kohaldatav) või kõik viited/allikad www.tumult.be Kirjeldus Eesmärk on luua tegevusvõrgustik inimõiguste haridusega seotud koolitajate seas. Selleks et tõsta teadlikkust inimõiguste hariduse kõikjaloleku kohta igal pool ja igal ajal ning julgustada koolitajaid oma tööd koolitajana aktiivselt analüüsima seoses inimõiguste haridusega. Koosviibimiste kirjelduste kontrollimine Seosed õiguste ja sisu vahel Kas koosviibimiste kirjeldused järgivad inimõiguste hariduse põhimõtteid? Koosviibimiste kirjelduste ajakohastamine tegevustega käsiraamatust „Kompass“

66


Kirjeldusse täiendava osa lisamine: inimõiguste analüüsimine enne ja pärast koolitust ning selle jooksul Rääkimine inimõiguste haridusest ja sellel põhinevast lähenemisviisist koolitajatega ning tegevusvõrgustiku loomine Käesolev projekt on veel väljatöötamisel. Seega puudub hetkel mõju hindamine. Saadavus (tasuta/veebis/silmast silma/keeled) Inimõiguste haridus lisatakse koosviibimiste kirjeldustesse, mida koolitajad kasutavad auditoorsetes töötubades ja koolitustel. Need kirjeldused on kirjutatud hollandi keeles ja ei ole veebis saadaval.

Horvaatia Projekti nimi Aktiivsed õpilased – kasulikud kodanikud – õiglane ühiskond: partnerlus töötamaks välja ühiskonnal põhinevat õppimisprogrammi õpilaste pädevuste ja ühiskonda panustamise arendamiseks Asukoht ja geograafiline ulatus, kronoloogia Projekti geograafiline kese on Horvaatias, kus kõiki tegevusi teostatakse. Veelgi täpsemalt öeldes on seal neli maakonda, nimelt Zagrebi linn, Istria maakond, Bjelovarsko Bilogorska maakond ja Medjimurska maakond, kus projekti teatud aspekte rakendatakse. Projekti kestus on ajavahemik märts 2018 – märts 2020. Peamine vastutav organisatsioon ja kõik partnerlused Ühendus GONG (peamine organisatsioon), politoloogia teaduskond, Zagrebi Ülikool; Horvaatia Ajakirjanike Liit. Veebileht (kui see on kohaldatav) või kõik viited/allikad http://gong.hr/hr/aktivni-gradani/pocela-provedba-projekta-drustvenokorisnog-ucenja/ (horvaatia keeles)

67


Kirjeldus Käesoleva projekti eesmärk on võimestada viit põhilist sihtrühma, nimelt tudengeid, kodanikuühiskonna organisatsioonide töötajaid, vabatahtlikke, ülikoolide õppejõude ja kohalikke kodanikuühiskonna organisatsioone. Iga eespool mainitud rühma pädevuste tugevdamiseks inimõiguste hariduse valdkonnas ning teooria ja praktika koosluse adekvaatseks kasutamiseks kaasaegse Horvaatia sotsiaalsetes küsimustes on kavandatud rida tegevusi. Inimõiguste haridust on kasutatud, rakendades ühiskonnapõhise õppimise pedagoogilist lähenemisviisi (teenistusõpe, kus selle lähenemisviisi idee on kombinatsioon õppe-eesmärkidest koos üldkasuliku tööga, et pakkuda pragmaatilist ja progressiivset õpikogemust samal ajal ühiskonna vajadustele vastates). Seetõttu arendab selle projekti põhiline sihtrühm (tudengid) praktilisi teadmisi ja omandab kogemusi kogukonnas osalemises, kasutades teoreetilist ja metodoloogilist sisendit enda õpingutest. Projekti mõte on ühendada kogukonnal põhineva õppimise ettepanekud kolmes politoloogilise teaduskonna õppekavas, kus teemasid nagu inimõigused kogukonnas, meediapädevus, poliitiline pädevus, õigus saada teavet, poliitiline osalemine kogukonna arendamisel jms kasutatakse erinevates kogukondades olemasolevate probleemide lahendamise toetamiseks. Teiste sõnadega võib öelda, et tudengid õpivad oma õpingute käigus, kuidas reageerida kaasaegsetele sotsiaalsetele probleemidele ning rakendada seda lahendust otseselt nende endi kohalikes kogukondades. Ühendades kodanikuühiskonna töötajate, kohalike kodanikuühiskonna organisatsioonide ning ülikoolide professorite teoreetilised ja metodoloogilised teadmised, annab projekt suures koguses pädevust tudengitele, et tugevdada nende ühiskonnaellu kaasamist ja toetada niinimetatud „väga kasulike teadmiste“ arendamist. Lisaks kinnitab intensiivne suhtlemine sihtrühmade seas kõikide seotud osalejate pädevuse arendamist ja tugevdab kõrghariduse kvaliteeti politoloogia ja ajakirjanduse valdkonnas. Selle projekti käivitas eelnev edukas koostöö erinevate projektidega politoloogia teaduskonna ja ühenduse GONG vahel ning erinevate uuringute tulemused, mis näitasid tudengite puuduvaid praktilisi teadmisi.

68


Projekti rahastab Euroopa Sotsiaalfond ning kaasrahastab Horvaatia Vabariigi valitsusväliste organisatsioonide koostööamet.

Eesti Projekti nimi Inimõigused ja laste õigused Asukoht ja geograafiline ulatus, kronoloogia Tartu Ülikooli Narva Kolledž Peamine astutav organisatsioon ja kõik partnerlused Tartu Ülikooli Narva Kolledži sotsiaalteaduste valdkonna dekanaat Noorsootöö programmijuht Veebileht (kui see on kohaldatav) või kõik viited/allikad Kursuse kirjeldus eesti ja inglise keeles (paralleelselt): https://www.is.ut.ee/rwservlet?oa_ainekava_info. rdf+1341309+HTML+0+text/html E-õppe keskkond: https://moodle.ut.ee/enrol/index.php?id=1651 Kirjeldus 17 bakalaureuseõppe tudengit noorsootöö bakalaureuse õppekava õppeprogrammis (kohustuslik noorsootöö bakalaureuse õppekava õppeprogrammi baasmooduli üldaine (3 EAP)). Kursus kordub iga 2–3 aasta järel. Kursuse eesmärk on tutvustada inimõigusi ja lapse õigusi tulevastele noorsootöötajatele; eeldab, et tudeng töötab läbi põhilised inimõigustega seotud õigusaktid (ÜRO inimõiguste deklaratsioon, ÜRO lapse õiguste konventsioon); valmistab tudengi ette looma inimõiguste ja lapse õiguste rollide seoseid laste ja noorsootöö valdkonnas. Praktikas pannakse palju rõhku (juriidiliste) õiguste tuvastamisele ja praktikas kasutamisele noorsootöö kontekstis. Kursuses kasutatakse mõningaid meetodeid käsiraamatust „Kompass“, kunstilisi meetodeid (näiteks fotojaht), ning

69


analüüsitakse juhtumiuuringuid, kus laste õigusi on rikutud. Õppekava on ümber kujundatud olema rohkem väärtuspõhine ja põhinema rohkem kaasaegsel arusaamisel õppeteooriatest, kus tudeng on iseseisev õppija. Inimõiguste teema esineb korduva teemana mitmel kursusel. Teemad nagu sallivus, mittediskrimineerimine, noorte kaasatus ja noorte areng on väga olulised noortevaldkonnas. Noorsootöö tudengite portfoolios ja lõpueksamil tuuakse välja küsimus, millest noorsootöö tuleneb ja mis on selle alus. Tulevase noorsootöötaja jaoks on oluline tunnustada ja olla võimeline analüüsima oma ametialaseid ja isiklikke väärtusi. Saadavus (tasuta/veebis/silmast silma/keeled): veebis/silmast silma/ eesti keeles

Saksamaa Projekti nimi Sotsiaaltöö inimõiguste elukutsena – magistriastme õppekava Asukoht ja geograafiline ulatus, kronoloogia Berliin, Saksamaa – täisajaga õpe, 4 semestrit – 120 ECTS (Euroopa ainepunktide ülekandmise süsteem) – algab igal talvesemestril Peamine vastutav organisatsioon ja kõik partnerlused Alice Salomoni Rakenduskõrgkool Berliinis; partnerülikoolid asuvad Rootsis, Šotimaal ja Sloveenias. Tänu koostööle teiste ülikoolidega pärinevad sotsiaaltöö kui inimõiguste elukutse magistriastme õppekava (MA-SWHR) õppejõud paljudest erinevatest rahvustest ja kultuuritaustadest, tuues endaga kaasa erinevaid kutsevaldkondi ja traditsioonilisi ekspertiisivaldkondi. Veebileht (kui see on kohaldatav) või kõik viited/allikad https://www.ash-berlin.eu/studium/studiengaenge/master-social-workas-a-human-rights-profession/profile/

70


Kirjeldus See õppekursus pakub kõige rohkem huvi neile isikutele, kes on kutsealaselt tegevad või kellel on akadeemiline huvi sotsiaaltöö või inimõigustega seotud valdkonna vastu. Tudengite mitmekesisus: esimeses neljas tudengirühmas (iga-aastane taotlus) oli 75 tudengit pärit Aafrikast (Kamerun, Egiptus, Etioopia, Gambia, Namiibia, Nigeeria, Somaalia, Lõuna-Sudaan, Uganda, Zimbabwe), Ameerikast (Kanada, Ecuador, Honduras, USA, Venetsueela), Aasiast (Bangladesh, Hong Kong, India, Nepal, Pakistan, Filipiinid, Singapur, LõunaKorea), Euroopast (Austria, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia, Itaalia, Läti, Madalmaad, Norra, Rumeenia, Serbia, Rootsi, Šveits, Türgi), Lähis-Ida (Iisrael, Jordaania, Palestiina alad, Süüria). Keskmiselt 25 rahvusvahelise tudengiga loob see õppekava multikultuurse õppimiskeskkonna, kus tudengid puutuvad otseselt kokku mitmekesisusega. Globaliseerunud maailma sotsiaalprobleemide riigiülesuse kursusel muutub inimõiguste tähtsus sotsiaaltöö valdkonna tugeva instrumendina veelgi olulisemaks. Selle õppekava kaudu omandavad, arendavad ja edendavad osalejad üldise professionaalse tõekspidamise ning omandavad teadusel põhineva tegevusteooria, sekkumise ja ka korraliku ülevaate kutsealade põhimõtete eetikakoodeksist: kõik seoses sotsiaaltöö kui distsipliini ja elukutsega. Sotsiaaltöö ja inimõigustega puututakse tihtipeale kokku siis, kui töötatakse haavatava elanikkonnarühmaga, nagu lapsed või migrandid, kui tegeletakse vastavalt probleemidega, mis on seotud õigusega tervishoiule, või sotsiaalprobleemidega, nagu vaesus, sotsiaalne tõrjutus või diskrimineerimine seoses isiku soo ja/või rassiga. See õppekava on teadustööle suunatud, osaliselt internetipõhine programm, mis ühendab sotsiaaltöö valdkonna inimõiguste probleemidega. Selle õppekava põhiline eesmärk on selle inimõiguste diskursuse, mis on tihti väga abstraktne ja üldnimeline, tõlkimine sotsiaaltöö teooriasse ja praktikasse. See eesmärk on tugevalt seotud sellise üldise ametialase tõekspidamise kujundamisega, mis põhineb „sotsiaaltöö kolmekordsel mandaadil“ (adressaatide ja ühiskonna/teenuse osutajate nimel ning elukutse nimel).

71


Tihti on Rahvusvahelise Sotsiaaltöökooli Assotsiatsiooni (IASSW) koosolekutel ning sotsiaalse tegevuse Euroopa võrgustiku (ENSACT) konverentsidel mainitud vajadust rahvusvahelise sotsiaaltöö kui inimõiguste elukutse magistriõppe programmi järele. See idee muutus konkreetsemaks sotsiaalse tegevuse Euroopa võrgustiku konverentsi eelkonverentsil Brüsselis 2011. aasta aprillis seoses inimõiguste ja sotsiaaltöö probleemidega. Osalised olid vägagi huvitatud rahvusvahelise sotsiaaltöö ja inimõigustega seotud programmi väljatöötamisest. Alice Salomoni Rakenduskõrgkoolis peetud kohtumise ja veel nelja Berliinis 2011. ja 2012. aastal peetud kohtumise käigus otsustati, et lõplik rühm koostööd tegevatest riikidest koosneb nüüd järgmistest: Alice Salomoni Rakenduskõrgkool, Berliin; Coburgi Rakendus- ja Kunstikõrgkool; Malmö Ülikool, tervishoiu- ja heaoluosakond; Göteborgi Ülikool, sotsiaaltööosakond; Ljubljana Ülikool, sotsiaaltööosakond; Strathclyde’i Ülikool, rakendus- ja sotsiaalteaduste kool. Sotsiaaltöö kui inimõiguste elukutse magistriastme õppekava on avalikult rahastatud, ent õpilased peavad siiski tasuma õppemaksu ja registreerimistasu (üksikasju vt allpool). Sotsiaaltöö kui inimõiguste elukutse magistriastme õppekava suundumus vastab tööturu vajadustele. Lõpetajad töötavad sotsiaalteenuste alal, vabakutselistena, rahvusvahelistes valitsus-, valitsusvälistes ja erasektori organisatsioonides, eriti võtmerollides, et saavutada sotsiaalset muutust. Taotlejad, kes soovivad Saksamaal töötada sotsiaaltöötajana, peavad arvesse võtma Berliini senati poolt kehtestatud riikliku tunnustamise nõudeid. Täiendav teade tõendite mõju kohta puudub. Saadavus (tasuta/veebis/silmast silma/keeled) Kulud: mittejärjestikuse professionaalse magistriastme programmi tudengid peavad tasuma õppemaksu ja registreerimistasu. Neid mittetulunduslikke makse küsitakse nii klassiruumiõppe kui ka isevalitava tempoga õpingute ja veebipõhiste õpingute katmiseks. Registreerimisel tuleb maksta 300-eurone tasu. Iga semestri eest, esimesest kuni

72


kolmandani, tuleb tasuda õppemaksu 2640 eurot. Neljanda semestri tasu (inimõiguste projekt ja magistritöö) ulatub 500 euroni. Kui aga magistritöö kirjutamine peaks edasi lükkuma viiendasse semestrisse, nõutakse viimase semestri eest lisatasu 300 euro ulatuses. Lisavõimalused, nagu ühistranspordi piletite ostmine, võib praegusel hetkel tudengitele tuua kaasa lisakulu 190 eurot semestri kohta. Stipendiumid: rakenduskõrgkool ei saa stipendiumit anda. Siiski on olemas põhjalik nimekiri asutustest, kus tudengid saavad stipendiumit taotleda. Programm pakub hübriidõppeprogrammi, mis ühendab endas klassiruumiõppe (semesterõpe) ning moodulõppe koos internetipõhise kombineeritud õppega ja põhjaliku keskendumisega teadustööle. Programm nõuab tudengitelt täisajaga pühendumist. Moodulid on organiseeritud semestritesse, kuna õppejõud elavad ainult osaliselt Berliinis ja Saksamaal. Keskmine nõutav jõupingutus tudengitelt hõlmab nii loengutes kui ka seminarides osalemist kui ka aega, mis on pühendatud iseseisvale õppele ning suuliste ja kirjalike ülesannete ettevalmistamisele. Kursused viiakse läbi INGLISE keeles; SAKSA keeles pakutakse üht lisaprogrammi sama nimega. Neil kahel programmil on mõningaid sisulisi kattuvusi, ent nende struktuur on küllaltki erinev.

Läti Projekti nimi Noorte ligipääs sotsiaalsetele õigustele inimõiguste hariduse kaudu Asukoht ja geograafiline ulatus, kronoloogia Mai 2017 – veebruar 2018: Läti, Leedu, Eesti, Armeenia, Moldova, Gruusia, Ukraina, Valgevene, Vene Föderatsioon. 4.–14. august 2017 – rahvusvaheline koolituskursus, Läti Ei kohaldata Peamine vastutav organisatsioon ja kõik partnerlused Juhtpartner: rahvusvaheline võrgustik „Osalemine kõigile“ (biedrība „Līdzdalības platforma“)

73


Partnerlus: valitsusväline noorsookeskus Fialta (Valgevene) rahvusvaheline heategevuspartnerlus igale lapsele (Ukraina) Mordva vabariiklik noortekeskus (Vene Föderatsioon) Sihtasutus Harju Ettevõtlus- ja Arenduskeskus (Eesti) puuetega noorte assotsiatsioon VIVERE (Moldova) Demokraatlike Muutuste Instituut (Gruusia) MTÜ Skarpi tervisekeskus (Armeenia) Klaipedos paslaugu ir verslo mokykla (Leedu) Eesti Puuetega Naiste Ühenduste Liit (Eesti) Veebileht (kui see on kohaldatav) või kõik viited/allikad https://accesshre.blogspot.com (vene keeles) Kirjeldus Projekti „Noorte ligipääs sotsiaalsetele õigustele inimõiguste hariduse kaudu“ eesmärk on noorsootöötajate, noortejuhtide ja valitsusväliste organisatsioonide inimõiguste hariduse esindajate ametialane areng, et parandada nii erivajadustega kui ka erivajadusteta noorte ligipääsu sotsiaalsetele õigustele. Projekt käivitati vastusena inimõiguste haridust puudutavate teadmiste ja kompetentside puudumisele noorsootöötajate seas, kes tegelevad igapäevaselt noorsootööga, ning kompetentsi puudumisele kasutada seda vahendina, millega parendada kõikide noorte ligipääsu sotsiaalsetele õigustele. Projekti eesmärk on arendada ainult noorsootöö valdkonnas tegutsevate organisatsioonide võimekust, inimõigustel põhinevat noorsootööd ning panustada erivajadusega ja erivajaduseta noorute osaluse suurendamisse. Põhiline tegevus selleks oli koolituskursus. Lätis tuli kokku 24 noorsootöötajat, noortejuhti ja valitsusväliste organisatsioonide esindajat, kes: töötavad või on valmis töötama erinevate võimetega noorterühmadega valdkonnas, mis tegeleb noorute sotsiaalsetele õigustele ligipääsu parendamisega; on huvitatud oma inimõiguste haridusega tegeleva organisatsiooni

74


võimekuse arendamisest, et parendada kõikide noorte ligipääsu sotsiaalsetele õigustele ning kaasata erivajadustega noori. Koolituskursuse jooksul oli inimõiguste haridus põhiline hariduslik lähenemisviis, mida kasutati koos mitteformaalse ja kultuuridevahelise õppega. Projektiga panustati noorsootöötajate pädevuste arendamisse ning anti osalejatele ja esindatud organisatsioonidele oskused ja vahendid inimõiguste hariduse lähenemise kasutamiseks osalejate vastavates kohalike ja rahvusvaheliste noorsootöö tegevuskohtades. See tõstis partnerriikides üldiselt noorsootöö kvaliteeti, demokraatia ja inimõiguste komponendi integratsiooni noorsootöö tegevustes, panustas erivajadustega ja erivajadusteta noorte paremasse kaasatusse ja osaluse suurendamisse. Pikaajaliselt aitab see jõuda noorteni, kelleni on tavaliselt keeruline jõuda ja keda on raske aktiveerida, ning parandab noorte elukvaliteeti. Projekti toetas organisatsiooni Erasmus+ programm „Euroopa noored“. Saadavus (tasuta/veebis/silmast silma/keeled) Lisateave projekti ja selle sujuvuse kohta, fotoalbumi veebilingid ning kasulikud lingid noorsootöötajatele ja osalejate järeltegevused on vene keeles saadaval blogis veebiaadressil: http://accesshre.blogspot.com

Slovakkia Projekti nimi (kui see on kohaldatav): Elav raamatukogu veebis: kuula – analüüsi – muuda Asukoht ja geograafiline ulatus, kronoloogia Slovakkia Vabariik, Tšehhi Vabariik, veebis, vahemikus 2016–2017 Peamine vastutav organisatsioon ja kõik partnerlused Juhtpartner:

75


EDUMA – emotsioonidest õppimiseni Partnerlus: GLAFKA, s.r.o Veebileht (kui see on kohaldatav) või kõik viited/allikad www.onlinezivakniznica.sk www.eduma.sk Kirjeldus Elav raamatukogu veebis on haridusportaal, mis aitab õpilasi ja tudengeid koolis ja ülikoolides harida selliste lühikeste autentsete videolugude kaudu, mis käsitlevad noori, kel esineb ühiskonnas erinevaid takistusi. Portaal hõlmab 80 videolugu erinevatel teemadel, nagu puuetega inimesed, lapsendamine, inimesed ja religioon, haigusega elamine ja palju muud. Videolugusid võib kasutada nende võimestamiseks, kes seisavad elus silmitsi sarnaste takistustega, ja ka selleks, et suurendada nende arusaamist, kellel puudub otsene kogemus diskrimineerimisega. EDUMA spetsialiseerub elava mälu metoodika rakendamisele formaalhariduse ja mitteformaalse hariduse praktikas. Projekt arenes loomulikul viisil kui järjekordne samm, et tõsta teadlikkust jutustamisest kui kasulikust vahendist õpetajatele, koolitajatele ja teistele kasvatajatele. Tõendid selle mõju kohta Veebilehele onlinezivakniznica.sk on sihtasutus Pontis andnud auhinna Generation 3.0 (Põlvkond 3.0) haridussüsteemi uuendusmeelse muutmise valdkonnas. 160 õpetajat Slovakkias on juba proovinud, kuidas on võimalik lugude kaudu õpetada (tasuta ja tasuline juurdepääs). 15 kooli ja 4 ülikooli kasutavad veebipõhist elavat raamatukogu (tasuline juurdepääs). Portaali edule on kaasa aidanud avalikkus ja Slovakkia haridussektori valitsusväliste organisatsioonide sihtrühmad. Saadavus (tasuta/veebis/silmast silma/keeled)

76


Veebiportaali kestlikkuse tagamiseks on videoressursid nüüd saadaval tasuliselt tellimusteenusena (pärast 30-päevast tasuta prooviperioodi). Kasutajad saavad sisse logida üksikisikutena (õpetajad, koolitajad) või organisatsioonina. Valitud videolood on tõlgitud viipekeelde, tšehhi, inglise ja araabia keelde.

1.Lisa I: inimõiguste haridus – kehtivad määratlused Ühinenud Rahvaste Organisatsioon Inimõiguste haridus on lahutamatu osa õigusest haridusele ja see saab üha rohkem tunnustust eraldiseisva inimõigusena. Teadmisi õiguste ja vabaduste kohta peetakse oluliseks vahendiks kõigi õiguste austamise tagamiseks. Haridus peaks hõlmama selliseid väärtusi nagu rahu, mittediskrimineerimine, võrdsus, õiglus, vägivallatus, sallivus ja inimväärikuse austamine. Inimõiguste lähenemisel põhinev kvaliteetne haridus tagab, et õigusi rakendatakse kogu haridussüsteemis ja kõikides õpikeskkondades. UNESCO töö inimõiguste hariduse valdkonnas juhindub inimõiguste hariduse ülemaailmsest tegevuskavast. - ÜRO - inimõiguste hariduse ülemaailmne tegevuskava. Alates 2005. aastast on ÜRO rakendanud inimõiguste hariduse ülemaailmset tegevuskava. Tegevuskava loodi peaassamblee 10. detsembri 2005. aasta resolutsiooniga 59/113 ja see põhineb Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inimõiguste hariduse kümnendi (1995–2004) saavutustel. Tegevuskava eesmärk on edendada ühist arusaama inimõiguste hariduse põhimõtetest ja meetoditest, koostada tegevusraamistik ning investeerida ka partnerluse ülesehitamisse ja koostöösse rahvusvahelisest tasandist kuni rohujuure tasandi algatusteni. Tegevuskava on üles ehitatud faasidena: esimene faas (2005–2009) keskendus inimõiguste haridusele alg- ja põhikooli süsteemides; teine faas (2010–2014) keskendus inimõiguste haridusele kõrghariduses ning õpetajatele ja haridustöötajatele, riigiametnikele, korrakaitseametnikele ja sõjaväelastele mõeldud inimõiguste koolitusprogrammidele; kolmas faas (2015–2019) keskendub kahe esimese faasi rakendamise

77


tugevdamisele ning ekspertidele ja ajakirjanikele mõeldud inimõiguste koolituste edendamisele. Inimõiguste haridus on selline õpe, mis suurendab inimõigustealaseid teadmisi, oskusi, hoiakuid ja käitumist. See on võimestamise protsess, mis algab üksikisikuga ja laieneb, et hõlmata ühiskond tervikuna. Inimõiguste hariduse eesmärk on suunatud sellise mõistmise arendamisele, kus igaühe ühine vastutus on muuta inimõigused reaalsuseks igas kogukonnas ja ühiskonnas tervikuna. Selles mõttes panustab see pikaajalisse inimõiguste rikkumiste ja vägivaldsete konfliktide ennetusstrateegiasse, võrdsuse ja kestliku arengu edendamisse ning osaluse suurendamisse otsustamisprotsessi demokraatliku süsteemi raames. (Allikas: http:// www.ohchr.org/Documents/Publications/EvaluationHandbookPT18.pdf) Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR) Inimõiguste haridust on määratletud kui haridust, koolitust ja teavet, mis on suunatud universaalse inimõiguste kultuuri ülesehitamisele. Kõikehõlmav haridus inimõiguste vallas ei anna ainult teadmisi inimõiguste ja neid kaitsvate mehhanismide kohta, vaid annab ka oskusi, mis on vajalikud inimõiguste edendamiseks, kaitsmiseks ja rakendamiseks igapäevaelus. Demokraatlikku kodakondsust edendav haridus keskendub õppemetoodikale ja tegevustele, mis on loodud selleks, et aidata noortel ja täiskasvanutel mängida aktiivset rolli demokraatlikus elus ja kasutada ühiskonnas oma õigusi ja täita oma kohustusi. Vastastikusel austusel ja mõistmisel põhinev haridus rõhutab eneseaustust, austust teiste suhtes ja erinevate kultuuriliste traditsioonidega inimeste vahelise suhte paranemist. Euroopa Nõukogu Euroopa Nõukogu määratleb Euroopa Nõukogu kodankuhariduse ja inimõiguste hariduse harta kaudu inimõiguste hariduse kui hariduse, koolituse, teadlikkuse tõstmise, teabe, praktikad ja tegevused, mille eesmärk, varustades õppijaid teadmiste, oskuste ja arusaamisega ning

78


kujundades nende hoiakuid ja käitumist, on julgustada õppijaid panustama ühiskonna üldise inimõiguste kultuuri loomisse ja kaitsmisse eesmärgiga edendada ja kaitsta inimõigusi ja põhivabadusi. Sel eesmärgil sätestavad osad hartas kehtestatud eesmärgid, et õpetamis- ja õppimistavad ning tegevused peaksid järgima ja edendama demokraatlikke ja inimõiguste väärtusi ja põhimõtteid; eelkõige peaks haridusasutuste, sealhulgas koolide, juhtimisel analüüsima ja edendama inimõiguste väärtusi ning edendama õppijate, hariduspersonali ja sihtrühmade, sealhulgas vanemate, mõjuvõimu suurendamist ning aktiivset osavõttu.

79


Kasutatud kirjandus Agdur, J. (2017). „Assuring the quality of youth work“ teoses Schild, H., Nuala Connolly, N., Labadie, F., Vanhee, J., Williamson, H., (toim) Thinking seriously about youth work. And how to prepare people to do it. Strasbourg: Euroopa Nõukogu, lk 341–346. Brander, P., Witte, L. D., Ghanea-Hercock, N., Gomes, R., Keen, E., Nikitina, A., Schneider, A. (2015). Compass: manual for human rights education with young people. Strasbourg: Euroopa Nõukogu. Amnesty International. (2010). Human Rights Education in Formal Education – Lessons Learned from the Rights Education Action Programme. Euroopa Nõukogu. (2018). „Reviewing and Renewing Human Rights Education: Evaluation of the Human Rights Education Youth Programme of the Council of Europe 2009 – 2015“. Strasbourg: Council of Europe Publishing. Euroopa Nõukogu. (2017). Competences for Democratic Culture – Living Together as equals in culturally diverse democratic societies, Strasbourg: Council of Europe Publishing. Euroopa Nõukogu. (2017). Report on the State of Citizenship and Human Rights Education in Europe. Strasbourg: Euroopa Nõukogu. Euroopa Nõukogu, ministrite komitee. (2017). Recommendation CM/ Rec(2017)4 of the Committee of Ministers to member States on youth work. Euroopa Nõukogu. (2015). Youth Work Portfolio. Strasbourg: Council of Europe Publishing. Euroopa Nõukogu. (2010). Demokraatliku kodakondsuse ja inimõiguste alase hariduse harta. Strasbourg: Euroopa Nõukogu haridusdirektoraadi keelepoliitika talitus. Euroopa Nõukogu. (2008). Training Trainers for Human Rights Education, Strasbourg: Euroopa Nõukogu. Kättesaadav aadressil https://rm.coe. int/16806fcff7, viimati kasutatud 19.02.2018. Euroopa Nõukogu. (2005). Report by Mr. Alvaro Gil-Robles, Commissioner for Human Rights on his visit to the United Kingdom 4th-12th November 2004, Strasbourg: Euroopa Nõukogu.

80


Coussée, F. (2010). „Youth work, a social practice!“ Issue Coyote Extra, lk 32–34. Coussée, F., Williamson, H., Verschelden, G., Van de Walle, T., & Medlinska, M. (2010). The history of youth work in Europe: relevance for youth policy today (2. kd). Strasbourg: Council of Europe Publishing. Euroopa noorsootöö esimese konventsiooni deklaratsioon. (juuli 2010). https://pjp-eu.coe.int/documents/1017981/8641305/ Declaration/2f264232-7324-41e4-8bb6-404c75ee5b62 Euroopa noorsootöö teise konventsiooni deklaratsioon. (aprill 2015). https://pjp-eu.coe.int/documents/1017981/8529155/ The+2nd+European+Youth+Work+Declaration_FINAL.pdf/cc602b1d6efc-46d9-80ec-5ca57c35eb85 Equitas – rahvusvaheline inimõiguste hariduse keskus ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo. (2011). Evaluating Human Rights Training Activities, A Handbook for Human Rights Educators. Kättesaadav aadressil http:// www.ohchr.org/Documents/Publications/EvaluationHandbookPT18.pdf, viimati kasutatud 21.02.2018. Euroopa Komisjon. (2018). COMMISSION STAFF WORKING DOCUMENT. Accompanying the document Proposal for a COUNCIL RECOMMENDATION on Key Competences for LifeLong Learning {COM(2018) 24 final}. Kättesaadav aadressil https://ec.europa.eu/education/sites/education/ files/swd-recommendation-key-competences-lifelong-learning.pdf, viimati kasutatud 22.02.2018. Euroopa Komisjon. (2018). COMMISSION STAFF WORKING DOCUMENT. Accompanying the document Proposal for a COUNCIL RECOMMENDATION on Key Competences for LifeLong Learning {COM(2018) 24 final. Kättesaadav aadressil https://ec.europa.eu/education/sites/education/ files/swd-recommendation-keycompetences-lifelong-learning.pdf, viimati kasutatud 22.02.2018. Fennes, H., Otten, H. (2008). „Quality in non-formal education and training in the field of European youth work, EU-CoE Youth Partnership and SALTO“, kättesaadav aadressil http://www.salto-youth.net/ downloads/4-17-1615/TrainingQualityandCompetenceStudy.pdf, viimati kasutatud 20.02.2018.

81


Flowers, N. (2000). „The Human Rights Education Handbook: Effective Practices for Learning, Action, and Change“. Minnesota Ülikool: inimõiguste ressursikeskus. Forum Menschenrechte (inimõiguste hariduse töörühm, inimõiguste foorum). Kättesaadav aadressil http://www.forum-menschenrechte.de, viimati kasutatud 24.02.2018. Gavrielides, T. (2008). „Human rights and customer satisfaction with public services: a relationship discovered“. Kd 12:2 International Journal of Human Rights, lk 187–202. Gavrielides, T. (2010). „The new politics of community cohesion: Making use of human rights policy and legislation“, kd 38: Policy & Politics, lk 429– 445. Gavrielides, T., et al. (2016). My Voice – My Rights: Young, Marginalised and Empowered by the law. IARS Publications: London. Hjørland, B. & Sejer Christensen, F. (2002). „Work tasks and socio-cognitive relevance: a specific example“, kd 53: 11 Journal of the American Society for Information Science and Technology, lk 960–965. IARD (2001). „Study on the state of young people and youth policy in Europe“. Final reports, Volume 1: Executive summary and comparative reports, Milano, osa IV. Inimõiguste ühiskomisjon (2002). „The Case for a Human Rights Commission“. Kuues aruanne, istung 2002-03 HL Paper 67-I HC, Vol, lk 11–12. Kiilakoski, T. (2018). „Diversity of Practice Architectures in Europe: An Analytical Report based on Mapping Educational Paths of Youth Workers“. Strasbourg: Council of Europe Publishing. Klug, F. (2000). „The Human Rights Act Research Unit. Target of the tabloids“. The Guardian 14. juuli 2000. Kolb, D. A., & Fry, R. E. (1974). Toward an applied theory of experiential learning. Cambridge, MA: M.I.T. Alfred P. Sloan School of Management. Lopez, M. (2017). Transnational synthesis report of Human Rights Education (HRE) actors and practices in national contexts; based on eight country reports. Projekt „Noored inimõiguste eest“. Malmö Ülikool. Kättesaadav aadressil https://edu.mah.se/en/Program/

82


SGMRE, viimati kasutatud 23.02.2018. OSCE – demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR). (2009). Human Rights Education in the School Systems of Europe, Central Asia and North America: A Compendium of Good Practice. Pantea, M, C. (2012). „Mapping of competences needed by youth workers to support young people in international learning mobility projects“. Youth Partnership. Kättesaadav aadressil https://www.salto-youth.net/ downloads/4-172721/Mapping_of_competencies_Final.pdf, viimati kasutatud 18.02.2018. Petkovic, S., Zenter, M. (2017). „Education and training for the development of professional youth work practice and quality standards“ teoses Schild, H., Nuala Connolly, N., Labadie, F., Vanhee, J., Williamson, H. (toim) Thinking seriously about youth work. And how to prepare people to do it, Strasbourg: Euroopa Nõukogu, lk 271–285. SALTO T&C RC. (2016). European Training Strategy, A Competence Model for Youth Workers to Work Internationally. Bonn: Salto Youth. Kättesaadav aadressil https://www.salto-youth.net/rc/training-and-cooperation/tcrc-nanetworktcs/youthworkers-competence-model/, viimati kasutatud 15.02.2018. Schild, H., Connolly, N., Labadie, F., Vanhee, J., & Williamson, H. (2017). Thinking seriously about youth work: and how to prepare people to do it. Strasbourg: Council of Europe Publishing. Smith, M. K. (2001) „What is non-formal education?“, The encyclopaedia of informal education. Kättesaadav aadressil http://infed.org/mobi/whatis-non-formal-education/, viimati kasutatud 30.05.2018. Tight, M. (1996). Key Concepts in Adult Education and Training, London: Routledge. UNESCO. (2005). Inimõiguste hariduse ülemaailmse tegevuskava. Kättesaadav aadressil http://www.unesco.org/new/en/education/ themes/leading-the-international-agenda/human-rights-education/, viimati kasutatud 24.02.2018. ÜRO. (1948). Inimõiguse ülddeklaratsioon. ÜRO. (1989). Lapse õiguste konventsioon. Treaty Series, 1577, 3. Veur, D. V., Vrethem, K., Györgyi, T., Titley, G., Buldioski, G., & Schneider, A.

83


(2013). Gender matters: a manual on addressing gender-based violence affecting young people. Budapest: Euroopa noortekeskus. Walle, T. V., Coussée, F., & Bie, M. B. (2011). Social exclusion and youth work - from the surface to the depths of an educational practice. Journal of Youth Studies, 14(2), lk 219 –231. Williamson, H. (2017). Winning space, building bridges – What youth work is all about, teoses H. Schild, N. Connolly, F. Labadie, J. Vanhee & H. Williamson (toim), Thinking seriously about youth work: and how to prepare people to do it. (lk 15–27). Strasbourg: Council of Europe Publishing.

84


Dokumendi nõunikud Autorid soovivad väljendada oma tänu järgmistele kaasalööjatele ja organisatsioonidele, kes panustasid ulatuslikult käesoleva dokumendi koostamisse: Giséle Evrard Markovic, SALTO koolitus ja koostöö teabekeskus Mara Georgescu, ELi ja Euroopa Nõukogu noortepartnerlus Hans Joachim Schild Natalja Gudakovska Sabine Klocker Joanna Pankowska Marko Kovacic

85


2. Lühikokkuvõte See on aruande „Inimõiguste haridus ja noorsootöö“ lühikokkuvõte, mis koostati projekti „Noored inimõiguste eest“ (YfHR) raames, mida rahastati Erasmus+ programmi 3. põhimeetme kaudu.

1. Projektist ja aruandest Projekti eesmärk on täiustada noorsootööd ja mitteformaalset haridust kogu Euroopas ning lõppeesmärk on suurendada noorukite vastupanuvõimet ja aktiivset toetust inimõigustele ning eelkõige vabaduse, sallivuse ja mittediskrimineerimise väärtustele. Projekti eesmärk on ka toetada noorsootöötajate kutsealast arengut inimõiguste hariduse (HRE) valdkonnas. Aruanne koostati, et: • anda kirjeldav ja analüütiline ülevaade inimõiguste haridusest noorsootöös, mida saavad kasutada sihtrühmad, teenuse osutajad, haridustöötajad, poliitikakujundajad ja kasutajad kogu Euroopas; • anda programmi Erasmus+ „Euroopa Noorte“ riiklike agentuuride konsortsiumi töötajaskonnale soovitusi ja praktiline juhend, et nad saaksid kasutada seda juhendit ja teisi projekti vahendeid, et aidata süvalaiendada inimõigustealast haridust noorsootöös.

2. Peamised järeldused 2.1 Inimõiguste hariduse väljakutsed: pragmaatiline lähenemisviis Aruandes väidetakse, et kõikide sektorite teenusepakkujaid on keerulisem veenda oma personalile inimõiguste haridust tutvustama kui mis tahes muud tüüpi koolitust. Selleks, et adresseerida möödarääkimiste ja inimõiguste mitteteadvustamise nõiaringi ning inimõiguste hariduse väärtust, tuleb kasutada pragmaatilist lähenemist.

86


Inimõigused ja inimõiguste haridus ei eksisteeri vaakumis, vaid peavad seonduma meie igapäevareaalsuse, vajaduste ja soovidega. Kui noorsootöötajad ja nende vastavad tööandjad või institutsioonid ei suuda näha seda lisaväärtust, mida need endaga kaasa toovad, siis näitavad tõendid, et sellised aruanded nagu käesolev kui ka teised sarnased algatused on arvamust muutnud isikutele jätkuvalt üksnes olemasolevate narratiivide täiendus. Noorsootöötajaid ja institutsionaalseid struktuure, mille raames nad tegutsevad, tuleb veenda, et inimõiguste hariduse nimel tasub pingutada. Kuna ressursse jääb järjest vähemaks ning tulemuslikkuse mõõtmise eesmärgid on seotud rahastamisega, peab inimõiguste hariduse kasutamine tunduma mõttekas nii lühi- kui ka pikaajaliselt. See ei seostu mitte ainult konkreetsete noorsootöötajatega, kelle tihedas ajagraafikus peab esikohale seadma selle, mis on vältimatult vajalik, vaid ka institutsioonidega, mis neid kas rahastab või neile tööd annab. Aruanne toob välja mitu erinevat mudelit, mille kaudu noorsootööd rahastatakse ja kogu Euroopas edendatakse. See võib olla täiesti rahastamata ja iseseisev, ent ka institutsionaliseeritud avalike, privaatsete või kodanikuühiskonna organisatsioonide kaudu. Seetõttu peaks veenev põhjus inimõiguste hariduse lõimimiseks noorsootöös riigi adresseerimisele lisaks kõnetama ka kõiki erinevaid kaasatud huvirühmi.

2.2 Inimõiguste haridus on väga oluline noorsootöö jaoks Inimõiguste haridus pole vajalik ainult noorsootöötajate hariduse ja koolitamise jaoks, vaid ka oluline nende põhieesmärkide saavutamiseks. Inimõiguste haridus võib suurendada kestliku elava demokraatia eesmärgi saavutamise tõenäosust. Selle saavutamiseks tuuakse aruandes üksikasjalikult välja kolm valdkonda. Esimeses keskendutakse noorsootöö ja demokraatia vahelisele seosele. Teises võetakse vaatluse alla demokraatia ja inimõiguste hariduse vaheline suhe ja viimaks vaadati viimases osa seda, miks peame harima ja koolitama noorsootöötajaid

87


inimõiguste hariduse valdkonnas, sellega koos ja selle kaudu. Lühidalt öeldes võib inimõiguste haridus viia: • äratundmiseni, et kõik inimesed jagavad ühist inimlikkust ja neil on võrdne väärikus olenemata nende konkreetsest kultuurilisest kuuluvusest, staatusest, võimetest või olukordadest; • inimõiguste üldise, võõrandamatu ja jagamatu olemuse äratundmiseni; • äratundmiseni, et inimõigusi tuleb edendada, austada ja kaitsta; • äratundmiseni, et põhivabadusi tuleks alati kaitsta, välja arvatud juhul, kui need õõnestavad või rikuvad teiste isikute inimõigusi; • äratundmiseni, et inimõigused loovad aluse võrdsetena kooselamisele ühiskonnas ja vabadusele, õiglusele ning rahule maailmas.

2.3 Parem ja põhjalikum arusaam noorsootööst Tunnistades noorsootöö tegevuse mitmekülgsust Euroopas, esitatakse aruandes argument, et noorsootöö aluspõhimõtete mõistmiseks tuleb jõuda üksmeelele, eriti seoses inimõiguste ja demokraatiaga. Sellest vaatenurgast vaadatuna peaks noorsootöötajate põhipädevus olema julgustamisvõime osalusprotsesside ja mitteformaalse õppe kaudu. Pädevused, mida nad selle kõrval võivad veel vajada, muutuvad ajaga ja seoses noorukite erinevate vajadustega ning need pädevused tuleb omandada pideva arendamise kaudu. Esiteks peab noorsootöötaja olema juhendaja ja protsessi juht, kes toetab noorukeid nende püüdlustes saavutada teadmised, oskused ja hoiakud, mida nad vajad oma tegevuste, ideede ja visioonide teostamiseks.

2.4 Põhilised inimõiguste pädevused noorsootöös Aruandes tuuakse välja mitmed pädevused, mida järgitakse siis, kui inimõiguste haridust noorsootöösse lõimitakse. Seda üritati teha, pidades silmas praegust normatiivset raamistikku ja ELi hõlmavat tulist debatti noorsootöö tunnustamise üle (noorsootöötaja kutse).

88


2.5 Inimõiguste pädevusraamistiku loomine ja rakendamine Aruandes käsitleti pädevusraamistikku, mida osalevad riiklikud agentuurid ja teised olulised huvirühmad võiksid vastu võtta siis, kui nad lõimivad inimõigusteharidust noorsootöösse. Välja toodi ka see, et üle tuleks vaadata ka need võimalikud kohalikud pädevusraamistikud või kvaliteedistandardid, mis võivad kohalikul või riiklikul tasandil olemas olla.

2.6 Kvaliteedi miinimumstandarditest kinnipidamine Olemasolevas kirjanduses esineb üleüldine üksmeel, et noorsootöötajad peavad olema hea väljaõppega ja kõrgelt kvalifitseeritud, olenemata sellest, kas inimõiguste haridus sisaldub nende ametlikus või mitteametlikus õppekavas. See annab võimaluse inimõigusi riiklikes kvaliteedistandardites tutvustada. Aruandes väideti aga, et enamikus Euroopa riikides on noorsootöötajate hariduse ja koolitamise süsteem lahutatud, hõlmates nii tasustamata kui ka tasustatud noorsootöötajaid. Edasiminekuks ja ELi noorsootöö inimõiguste kvaliteedistandardite puudumisel võiks iga osalev riiklik asutus vaadata riiklikke noorsootöö standardeid ja joondada need inimõiguste põhimõtetega. Kui puuduvad sellised standardimudelid, mis eksisteerivad mujal, siis neid saab järgi teha.

2.7 Juhtumiuuringud Aruandes esitati juhtumiuuringuid osalevatest riikidest ja kaugemaltki, et: luua aruandele konteksti praktiliste näidete kaudu, kus inimõiguste haridust on kasutatud noorsootöötajate, õpetajate või sotsiaaltöötajate formaalses ja mitteformaalses hariduses ning koolitamisel; koostada teatmik kasutamiseks projekti kohalikel seminaridel; inspireerida projekti peamisi sihtrühmi edukate ja mõjusate näidete kaudu.

89


Üldine tähelepanek on see, et kogu Euroopas on väga palju inimõiguste hariduse projekte. Need võivad esineda mitmesugusel kujul või erinevas vormis, alates väikestest kuni suuremahulisteni, olla kohalikud, riiklikud või rahvusvahelised. Neid võivad läbi viia avalikud, eraõiguslikud või vabatahtlikud organisatsioonid või hoopis vabatahtlikud, sealhulgas noorsootöötajad ise või isegi noorukid. Keskendudes inimõiguste hariduse projektidele, mis on olulised noorsootöö jaoks, võib need liigitada kolme rühma: oskustepõhised, kognitiivsed ja kogu kooli hõlmavad/ institutsioonilised lähenemisviisid.

90

Profile for Noorteagentuur

Inimõiguste haridus & noorsootöö  

Theo Gavrielides, Gülesin Nemutlu ja Adina Marina Şerban. Oktoober 2018. Illustratsioonid: Ulla Saar

Inimõiguste haridus & noorsootöö  

Theo Gavrielides, Gülesin Nemutlu ja Adina Marina Şerban. Oktoober 2018. Illustratsioonid: Ulla Saar

Advertisement