Free Our Mind õppematerjal - Rõhutute teater, soovide vikerkaar

Page 1

RAINBOW OF DESIRES – ÕPPEMATERJAL

MTÜ Foorumteater VAT Teatri Foorumgrupp


Armas lugeja! On hea meel tõdeda, et hoiate käes Augusto Boal’i meetodi Rainbow of Desires’i (eesti keeles: Soovide Vikerkaare) õppematerjali. Käesolev raamat on siiras tänuavaldus Iwan Brioc’ile, MTÜ Foorumteatrile ning VAT teatri foorumgrupile, kes kõik on panustanud oma südame ja meelega antud kogumiku valmimisse. Seda enam, et taoline õppematerjal on siinmail esimesi omataolisi.

„It gave me an understanding about being, about myself and how the method itself works" - participant MTÜ Foorumteater VAT Teatri Foorumgrupp


FOORUMTEATER EESTIS Eestis on foorumteatrit viljeletud juba alates 1999.aastast. Just siis sai foorumteatri õpetamine Eestis võimalikuks tänu kahele Soomest pärit praktikule – Jouni Piekkari ja Micke Renlund – kes asusid foorumteatri vallas koolitama VAT teatri juures tegutsevaid huvilisi. Praeguseks on Eestis korraldatud juba kolm foorumteatri festivali, tegutsevaid gruppe on nii Tartus, Narvas, Viljandis ja mujalgi. Siiski, on Eestis veel puudust tunda teistest Rõhutute Teatri aladest – ajaleheteater, nähtamatu teater, seadusandlik teater kui ka Rainbow of Desires. Just sellest tulenevalt korraldas MTÜ Foorumteater koostöös VAT teatri foorumgrupiga rahvusvahelise Rainbow of Desires’i koolituse. Koolitus leidis aset 4.-12.detsember 2011 Kloogaranna noortelaagris, kus oli osalejaid Suurbritanniast, Itaaliast, Portugalist, Rumeeniast ja otseloomulikult ka Eestist. Kokku oli Rainbow of Desires’i huvilisi 27. Koolitajaks Eesti foorumteatri huvilistele juba tuntud, Wales’ist pärit Iwan Brioc. Seda enam oli taoline koolitus Eesti foorumteatri maastikul vajalik, kuna varem pole antud tehnikate, Rainbow of Desires’i teemal koolitust Eestis toimunud. Toimunud koolitus kandis nime „Free Our Mind“ ning see sai võimalikuks tänu Euroopa Noorte toestusele, kes rahastasid projekti täies mahus. Käesolev õppematerjal põhineb suuresti ka koolitusel õpitud tehnikatel ning meetodil endal. Seda kõike „Free Our Mind’i“ vaatenurgast lähtuvalt.

MTÜ Foorumteater VAT Teatri Foorumgrupp


AUGUSTO BOAL Augusto Boal on sündinud Rio de Janeiros. Tema vanemad oli portugallasest pagar Jose Augusto Boal ja koduperenaine Albertina Pinto. Augusto Boal oli teatri direktor , kirjanik ja poliitik Brasiilias, kes oli üks maailma juhtivaim teatri harrastaja. Ta on kogu Rõhutute teatri süsteemi looja. Rõhutute teatri meetodit kuni tänaseni on kasutatud nii poliitilistes küsimustes, kui vahendit arusaamis, hariduses ja arengus. Tema tõekspidamine, et teater võimaldab meil luua, mitte oodata tulevikku, on inspireerinud inimesi üle maailma kasutama tema tehnikaid sättete rohkuses. Augusto Boal on lõpetanud keemia tehnika eriala Rio de Janeiro Föderaalülikoolis, UFRJ. Ta oli huvitatud teatrist juba varajases eas, valmistades sketše perekonna liikmetele oma kolme vennaga, kuid teatrit hakkas ise tegema alles siis kui ta oli magistrikraadi saanud. Peale lõpetamist UFRJ’s läks Augusto Boal New Yorki 1952. aastal, kus ta õppis Columbia ülikoolis teatrikunsti ning paraleellselt tegi magistrikraadi keemilises tehnikas. 1956. aastal, natuke peale lõpetamist, kutsuti Boal töötama Arena teatris São Paulos, kagu Brasiilias. Boal oli vastutav näidendite lavastamis koos teiste dramaturgidega nagu Jose Renato, kes oli ka Arena teatri looja. Selles teatris hakkas ta eksperimenteerima uute teatrivormidega, mida Brasiilias varem ei oldud nähtud, näiteks nagu Stanislavki süsteem näitlejatele, millega tutvus ta Columbias ja koostööd tehes Actor Stuudioga New Yorkis. Boal kohandas need meetodid Brasiilia oludega, võttes vasakpoolse lähenemise teemade suhtes, mis puudutasid rahvuslust( teema oli väga populaarne), kuna riik oli just läbielanud pika perioodi sõjaväelist diktatuuri. Töötades Arena teatris São Paulos, lavastas Boal arvu klassikalisi draamasid, mida ta kujundas ümber asjakohasemaks Brasiilia ühiskonnale ja majandusele. Nende lavastuste hulgas oli ka John Steinbeck’i Of Mice and Men, Brasiilias tuntud kui Ratos e Homens. See oli Boali esimene sooritus São Paulo Arena teatri direktorina. Kriitikud on selle lavastuse vägagi heaks kiitnud ning Boal võitis Prêmio de Revelação de Direção (Parima Uue Direktori Auhind) São Paulo Kustikriitikute Üheduse poolt, 1956. aastal. MTÜ Foorumteater VAT Teatri Foorumgrupp


Uus sõjaväelie režiim algas Brasiilias 1964.aastal koos riigipöördega toetatud Brasiilia eliidi poolt, nii kiriku ja keskklassi, kui ka Ameerika Ühendriikide ( kommunismikartuses). Boali tehnikad olid vaidlust tekitavad ning kultuuri aktivistina nähti teda kui ohtu Brasiilia sõjaväelise režiimi poolt. 1971. aastal rööviti Boal tänavalt, arreteeriti, piinati ning lõpuks saadeti Argentiinasse, kuhu ta jäi viieks aastaks. nende viie aasta jooksul Boal avaldas kaks raamatut: Torquemada (1971) ja tema paljukiidetud Theatre of The Oppressed (1973). Torquemada räägib süstemaatilisest piina kasutamisest vanglas. Rõhutute Teatris arendab Boal teatraalse meetodi, mis põhineb raamatul Pedagogy of the Oppressed, mis on kirjutatud Brasiilia õpetaja ja kirjaniku Paolo Freire poolt ( samuti ka Boali hea sõber). Boali meetod ( mida on elluviidud erinevates kogukondades üle maailma ), püüab ümber kujundada vaatajaid aktiivseteks osalejateks teatraalses kogemuses. Boal väidab, et traditsiooniline teater on rõhuv, kuna publik ei saa end väljendada ja mõlema poolne koostöö, kõrvutades annab võimaluse vaatajatele teostama tegevusi, mis on sotsiaalselt vabastavad. See meetod, nagu Boalile meeldib seletada, üritab ümber kujundada vaatajaid „vaataja-näitlejateks“. Kui poliitiline õhkkond sundis Boali pagema Brasiiliast 1971, läks ta algselt Peruusse ja Brasiiliasse, kus ta lõpetas ja andis välja teoreetilise töö The Theatre of the Oppressed ja ühendas oma teadlikust tõstva teatri töö, mis põhineb brasiillasest õpetaja Paulo Friere ideel. Freire meetodid oli ülestõusvad elitaristide „alt-üles“ lähenemise vastu hariduses ja ta kaitses kriitilisele teadlikusel põhinevaid õppemudeleid. Boali töö Peruus koos ALFIN projektiga (liikumine, millega nõuti keelte ulatuslikku kasutamist, kaasaarvatud kunstipärane keel, et välja juurida kirjaoskamatus), arendas oma ideid ja metodoloogiat kaugel oma Brasiilia Arena teatri agitpropaganda päevadest, et haarata teatrit kui pedagoogilist vahendit. Otsustav sellel ajal oli Boali katsetus lõhkuda ära piir vaatajale ja näitlejate vahel. See on samal ajal kui ta lõi mõiste „vaataja-näitleja“, mõiste, mis tuvastab ära raamid millest ta soovis töötada. Ta nägi, et publiku passiivsust saab jagada järgmisteks astmeteks, kuidas neist saavad vaatlejad-näitlejad: 1) keha tunnetamine ( keha all on mõeldud nii individuaalset „keha“, kui ka kollektiivset „keha“ marksistlikus tähenduses) 2) keha ilmekustamine 3) teatri kasutamist kui keelt 4) teatri kasutamine suhtlusena. Peale Argentiinas elamist, Boal rändas Lõuna-Ameerikas edasi Peruusse ja Ecuadori, kus ta töötas inimestele väikestes ja tavaliselt vaestes kogukondades, mis tegelesid konfliktidega nagu kodusõda ja vähene valitsuse tähelepanu. Peruus, Boal praktiseeris oma Foorum-teatri meetodit, kus vaatajad asendavad näitleja, et leida lahendus probleemile, millega kogukond vastu astub. Boal elas ka Pariisis aastaid, kus ta lõi mitu keskust Rõhutute Teatrile, lavastas näidendeid ning pidas loenguid MTÜ Foorumteater VAT Teatri Foorumgrupp


Sorbonne Ülikoolis. Boal lõi oma esimese rahvusvahelise rõhututeteatri festivali aastal 1981. Boal teenis ühe aja ka vereadorina ( linna nõukogu liige) Rio de Janeiros aastast 1993 kui 1997, kus ta arendas seadusandliku teatrit. Enamik Augosto Boali tehnikatest olid loodud peale seda, kui ta avastas didaktika piirangud, poliitiliselt motiveeritud teatri vaestes piirkondades, kus ta töötas. Ta avastas, et tema üritus inspireerida inimesi, kes elavad vaestes piirkondades või slummides, üles tõusma rassismi ja klasside ebavõrduse suhtes, olid vaoshoidmatud tema enda klassilise ja rassistliku tausta pärast, kuna ta oli valge ja võrdlemisi majanduslikult kindlustatud. Tema uued tehnikad lubasid vastuhaku ideed ja muutuste tõuget sihtgrupi piires. Paljud tema varajased tööd ja õpetus on inspireeritud marksistlikust filosoofiast, kuigi tema karijääri jooksul ei ole see teda piiranud ning paljuski tema töö hiljemalt kisub vasakpoolse ideoloogia raamidesse. Paolo Freire oli Boali tehnikate suur mõjutaja. Tema ja Freire olid lõpuaastatel väga lähedased. Kui Freire suri, ütles Boal „ma olen väga kurb. Ma olen kaotanud oma viimase ise. Nüüd on mul ainult õed ja vennad.“ Inimesed, kes kuulusid Moviemento sem Terra’sse (Maata Tõõtajate Liikumine) Brasiilias, kogesid samuti Boali teatri meetodeid. Boali poeg Julian töötas koos oma isaga ning hiljem jätkas Rõhutute Teatri arendamist Brasiilias ja ülemaailmselt. 2008. aastal oli Boal Nobeli Rahupreemia laureaat, ja märtsis 2009 sai ta tiitli „Maailma Teatri Suursaadik“ UNESCO’lt. Augusto Boal suri 2.mai 2009 aastal, 78 aastaselt Rio de Janeiros. Ta suri hapnikupuudusesse peale pikka sõda leukeemiaga.

Augusto Boal MTÜ Foorumteater VAT Teatri Foorumgrupp


„It gave me a lot. Both for the week itself and both for the people I met (..). I think it was very good. Now I’m eager to know what comes next! I’m gonna study TO (Theatre of the Oppressed), of course, and I wanna do something with the people I met „ - participant

MTÜ Foorumteater VAT Teatri Foorumgrupp


RAINBOW OF DESIRES Rõhutute teater on süsteem, mis koosneb füüsilistest harjutustest, esteetilistest mängudest, pildi tehnikatest ja erilistest improvisatioonidest, mille ülesanne on kindlustada, arendada ja ümber kujundada inimlikku kutsumust, muutes teatri praktika efektiivseks vahendiks sotsiaalsete ja personaalsete probleemide mõistmiseks ja lahenduste leidmiseks nendele. Rõhutute teatris on kolm põhisuunda – hariduslik, sotsiaalne ja terapeutiline. Kõik tehnikad on omavahel seotud ka soovide vikerkaarega: kõik üritavad aidata analüüsida tema värve, eesmärgil ühendada neid teiste soovitud mõõtmete, konfiguratsioonide ja raamistikuga. Ainult foorumteatri etendusel on vaatajatel hääl, liiikumine, heli ja värv, saades demostreerida oma ideid ja soove, see om ka põhjus miks rõhutute teater loodi. Soovide vikerkaar ( Rainbow of Desires) on rõhutute teatri, Augusto Boali terapeutilisse repertuaari kuuluva ühe erilise harjutuse nimi, mida võib isegi võtta kui ühte iseseisvat terapeutilist tehnikat. Boal väidab, et soovide vikerkaar sai alguse Euroopast, sest siin täheldas ta suhtlemisvaegust, hirmu tühjusetunde ees ja muid emotsinaalseid probleeme. Soovide vikerkaar tegeleb inimeste erinevatest ja vastuolulistest eesmärkidest tulenevate probleemidega. Soovide vikerkaar on tehnika, mis demonstreerib ühe inimese pingelist lugu suhetes - laps/lapsevanem, tööandja/töötaja, armuke, sõber jne. Kasutades pilditeatrit, tuvastatakse ja äratatakse ellu erinevaid konfliktseid emotsioone – hirmud ja soovid, mis on tegelaste sees. Protsess väga kiirelt läheb individuaalselt tasandilt grupi kogemuse ja „vikekaare“, nagu me oleme, uurimiseks. Soovide vikerkaate on arvesse võetud kui draama teraapia vormi. See kompleksne, kui mitte keeruline meetod hõlmab endas 15 erinevat tehnikat, mis aitavad vastu astuda rõhumistele, mis sügavalt kahjustavad subjektiivsust ja psüühilist elu. Soovide vikerkaare originaalsus leidub piltide kasutamises, kui põhisõnavara psühho-terapeutilises uurimises. Selle asemel, et taasluua mineviku sündmusi , töötab see põhiolemuselt ideel „siin ja preagu“; see töötab pigem pildi tegelikkusega, kui tegelikkuse pildiga. “It is not the place of the theater to show the correct path, but only to offer the means by which all possible paths may be examined.”Boal, 1985 MTÜ Foorumteater VAT Teatri Foorumgrupp


HARJUTUSED/ÜLESANDED Järgnevalt anname ülevaate erinevatest harjutustest ja tehnikatest, ülesannetest ja mängudest, mida koolituse “Free Our Mind” ajal läbi viidid. Mõningad ülesanded pärinevad Augusto Boal’ilt endalt ning neid peetakse ka otseselt “Rainbow of Desires’i” harjutusteks, samal ajal kui teised on koolitaja Iwan Brioc’I poolt töötoa ehitusse lisatud.

CIRCLE OF SOLIDARITY/SOLIDAARSUSE RING Vajalikud vahendid: küünal, erinevad meisterdamise materjalid (nt paber, riidetükid jmt). Osalejad istuvad ringis, mille keskel põleb küünal (tuleohutuse mõistes võiks ta olla aluse peal). Põlev küünal tähistab käesolevat hetke, praegust momenti osalejate elus, samal ajal kui koht, kus nad ringis istuvad, tähistab nende sündi. Olemasolevatest materjalidest voolida oma elutee sünnist kuni praeguse hetkeni (küünlani). Taustaks võiks mängida mõni rahulikum lugu, aega anda vastavalt vajadusele, ent mitte rohkem, kui pool tundi. Harjutus annab hea võimaluse läbi mõelda oma elutee – missugused on kõige põnevamad hetked ja perioodid olnud või vastupidi, mis hetked on olnud väga masendavad ja rusuvad. Vastavalt sellele kasutada erinevaid materjale, värvilisi pabereid. Antud harjutus on hea võimalus näidata, kuidas võib materjalide tähendus muutuda, mida mingi esemega püütakse väljendada.

MTÜ Foorumteater VAT Teatri Foorumgrupp


„Wanna be safe? Go lie in the corner and wait for your death. Or don’t fall in love“ – Iwan Brioc

KUIDAS LUUA FOORUMLUGU? 1.

Kaks pilti – luua praegune hetk ja konflikti koht (crux).

2.

Panna pildid ilma sõnadeta liikuma. Praegusest hetkest liigutakse konflikihetke, millest edasi liigutakse kõige kardetumasse olukorda (see

kujuneb välja loomulikult). Kokku saab kolm pilti: praegune hetk, konflikti koht ja kõige kardetum lõpp. 3.

Luua foorumlugu: tekst, liigutused, stseenid

COLUMBIA HÜPNOTISEERIA Vaja läheb: vastavalt soovile muusikat Osalejad võtavad end paaridesse. Võimalusel võiksid paarilised olla enam-vähem sama pikkad, ent see poole kõige olulisem. Partnerid valivad, kes on A ja kes on B. A’d alustavad, asetades oma peopesa partneri näo ette. Orienteeruvalt 30 cm kaugusele. Oma peopesaga nad justkui hüpnotiseerivad oma kaaslast. Kaaslane on täielikult allutatud oma partneri peopesale – nii kuidas liigutatakse peopesa, nii liigub ka B. Oluline tagada partneri turvalisus. Hiljem vahetatakse pooled – B juhib oma peopesaga A’d. Soovi korral võib taustaks mängida muusika, ent mäng toimib ka ilma muusikata. MTÜ Foorumteater VAT Teatri Foorumgrupp


KONTAKTI LOOMINE/MITTE LOOMINE Inimesed kõnnivad mööda ruumi ringi. Esialgu kellelegi silma ei vaadata, kontakti ei otsita, iga inimene eraldi, justkui mateeria ja universumiga. 1.

Seejärel, toas ringi kõndides, loovad silmkontakti teistega. Ringi kõndides vaatavad üksteisele silma. Niimoodi teha mõni minut.

2.

Inimesed loovad silmkontakti kellegagi ruumist, pärast üksteisest möödumist, umbes kolme sammu pärast valivad, kas nad vaatavad üle

õla tagasi inimese poole, kellega neil oli silmkontakt või mitte. Niimoodi teha mõni minut. 3.

Inimesed loovad silmkontakti kellegagi ruumist, pärast üksteisest möödumist, umbes kolme sammu pärast valivad, kas nad vaatavad üle

õla tagasi inimese poole, kellega neil oli silmkontakt või mitte. Kui otsustavad vaadatada, siis valivad, kas pööravad ka oma keha selle inimese poole või mitte. Niimoodi teha mõni minut. 4.

Inimesed loovad silmkontakti kellegagi ruumist, pärast üksteisest möödumist, umbes kolme sammu pärast valivad, kas nad vaatavad üle

õla tagasi inimese poole, kellega neil oli silmkontakt või mitte. Kui otsustavad vaadata, siis valivad, kas nad pööravad ka oma keha selle inimese poole või mitte. Kui pööratakse ka keha selle inimese poole, siis valida, kas kallistavad seda inimest või mitte. Kogu seda harjutust juhatab läbiviija, kes ütleb, millal lisandub järgmine tase. Kommentaar: kolmanda punkti juures hakkavad inimesed üksteist vältima

MTÜ Foorumteater VAT Teatri Foorumgrupp


NIMEMÄNG „DERE“ Inimesed seisavad ringis, nägu suunatud ringi keskele. Üks ringis viibijatest (A) ütleb kellegi nime, kes samuti ringis viibib (B). Kelle nimi öeldakse, vastab „Dere“. Seejärel liigub A, inimene, kes esimesena nime ütles, selle inimese poole, kelle nime ta ütles, ent ta teeb seda koletisena (häälitsus, kehakeel, kõnnak jmt). Inimene, kelle poole liigutakse (B), peab jõudma öelda uue inimese nime(C), enne, kui esimene inimene (A) temani jõuab. Uus inimene (C) peab vastama „Dere“ alles pärast mida saab teine inimene (B) hakata tema (C)poole liikuma koletisena. Oluline on, et enne ei tohi inimene oma koha pealt liikuda, kui ta pole öelnud kellegi nime ja talle pole vastatud „Dere“.

PAARISPILDID: Inimesed võtavad paaridesse. Paarides tehakse kolm pilti: 1.pilt: kes me tahame olla 2.pilt:kes me ei tahaks olla 3.pilt:kes me hetkel oleme Esimene paariline teeb oma kolm pilti, seejärel teeb teine paariline enda pildid.

IDENTIFYING A BLOCK/BLOKI IDENTIFITSEERIMINE Osalejad on paarides. Esimene inimene (A) kõnnib ruumis ringi, samal ajal kui tema paariline (B) jälgib tema kõnnakut. Paariline (B) püüab identifitseerida mingisuguse blokeerimise tema kõnnakust, leides koha, kus see väljendub (näiteks on inimesel kõnnaku ajal üks õlg allpool, MTÜ Foorumteater VAT Teatri Foorumgrupp


puusad ei liigu või lohistab ta jalgu). Kui blokk on leitud, rakendab teine inimene (B) seda bloki esimese inimese (A) peal, kui ta kõnnib (füüsiliselt mingit kehaosa kinni hoides, õlgadest inimest tagasi hoides või näiteks seistes inimese vastu, teda tagasi lükates, oleneb missuguse bloki inimene leidis). Samal ajal mõtleb esimene inimene (A), mis võiks seda blokki tekitada. Hiljem vahetatakse, teine inimene kõnnib, esimene identifitseerib blokki. Seejärel teeb esimene inimene oma kolm pilti järjestuses (kolm pilti, mis on eespool kirjas) kes ta ei taha olla, kes ta praegu on ning kes ta olla tahab, liikudes järjest pildist pilti. Samal ajal rakendab teine inimene blokki, mida ta märkas oma kaaslase juures. Hiljem vahetatakse – teine teeb pildid ning esimene rakendab blokki. Blokki rakendatakse kogu selle aja, kui inimene oma pilte teeb.

24 HOURS/24 TUNDI Osalejatel palutakse ette kujutada oma tavalist päeva. Mis on need tegevused, mida nad teevad, kus nad neid teevad jmt. Läbiviija hakkab loetlema tunde ööpäevas, alustades näiteks öösel kella kolmest, liikudes edasi (neli, viis, kuus jne), kuni täis on saanud 24 tundi (edasi võib ka liikuda näiteks kahetunniste vahedega). Samal ajal kui läbiviija ütleb kellaaja, väljendavad teised kehaga oma tegevusi, mida nad tavalisel päeval sel kellaajal teevad. Justkui etendaksid oma tavalise päeva 24 tundi. Sõnu ei kasutada, harjutuse käigus on vaikus. Oluline on pärast iga kellaaja ütlemist anda mõni hetk osalejatele, et nad saaksid etendada oma tavalisi tegevusi antud kellaajal. Hiljem võivad inimesed paarides rääkida, kuidas nad end tundsid selle harjutuse ajal jmt. Samuti saab harjutust teha ka paarides, kus üks elab oma tavalist ööpäeva läbi, samal ajal kui teine ütleb välja esimese mõtteid just käesoleva tegevuse juures. Näiteks kui esimene inimene istub arvuti taga ja teeb tööd (väljendades seda kehakeelega), siis teine inimene võib öelda : „saaks ma selle aruande juba tehtud, oleks päev palju lihtsam!“. Harjutus on seda mõjusam, mida paremini teavad üksteist paarilised. Hiljem vahetatakse pooli. MTÜ Foorumteater VAT Teatri Foorumgrupp


CREATING A WORLD/MAAILMA LOOMINE Osalejad on kõik koos ühes ruumis. Ja ainuke, mis eksisteerib, ongi ruum, kus nad viibivad, sellest väljaspool pole ei maailma, ei midagit. Osalejate ülesanne on luua olemasolevatest materjalidest uus maailm, neile meelejärgi olev maailm. Olemasolevatekst materjalideks võivad olla meisterdamisvahendid, lõngad, niidid, paberid jmt. Sõnu ei kasutata, omavahel ei suhelda. Taustaks võib muusika mängida. Kui maailm valmis, valib iga osaleja endale kolm kohta antud ruumis: koht, mis on nende jaoks parim, kus nad väga olla tahavad, koht, mis on nende jaoks halvim, kus nad mitte mingil juhul olla ei taha ning koht, kus nad hetkel oma elus on. Seejärel lisatakse nendele kohtadele ka pildid. Parima koha juurde teeb osaleja pildi sellest, kes ta olla tahaks, halvima koha juurde tuleb pilt, kes ta olla ei tahaks ning koha juurde, kus osaleja hetkel oma elus viibib tuleb pilt selles, kes ta hetkel on. Seejärel liigutakse ühest pildist teise (alustades halvimast kohast, minnes läbi kohast, kus hetkel viibitakse, liikudes kohta, kus tahetakse kõige rohkem olla). Kui see on tehtud, lisatakse liikumise ja pildi juurde ka hääled ning tehakse kõik pildid (koos liikumisega) uuesti läbi. Seejärel võetakse paaridesse (samad partnerid, kellega tehti kolm pilti ning kellega koos identifitseeriti üksteise blokke) ning tehakse kõike koos ja korraga. Esimene inimene liigub pildist pilti, liikudes samal ajal ka kohtade vahel, samal ajal kui tema paariline rakendab tema peal blokki, mille identifitseeris tema kõnnakust. Ehk siis, kõik koos ja korraga! Seejärel vahetatakse.

COUNTER IMAGE/NEGATIIVPILT Üks inimene (A, vabatahtlikuse alusel), valib ülejäänud publiku seast ühe osaleja (B), kellele ta oma lugu jagab, ülejäänud osa publikust lugu ei kuule. Lugu peab rääkima rõhumisest ning lugu jutustades on mõlemal silmad kinni. Pärast seda loovad mõlemad, nii A kui B (eraldi) pildi antud olukorrast, pilt voolitakse inimestest, kelle nad valivad publiku seast, samuti tuleb mõlemal ka ise pilti sobituda, kannataja rollis. Seejärel on kannatajal kolm (või enam) soovi (liigutust, poosi muutust), pääsemaks antud olukorrast ideaalsesse olukorda. Proovitakse läbi, leitakse ideaalne pilt. Seejärel minnakse uuesti algsesse pilti. Mõlemal, nii A’l kui B’l on vaja proovida saavutada oma ideaal antud rõhumise olukorras, kus rõhuja keeldub muutumast. Võib proovida erinevaid võimalusi jõudmaks ideaalini. MTÜ Foorumteater VAT Teatri Foorumgrupp


Seejärel vahetavad loo jagaja (A) kui ka see, kellele lugu räägiti (B), kohad – loo jagaja pilti (A) läheb see, kellele lugu räägiti (B) ja vastupidi. Selle pilti, kellele lugu räägiti (B), läheb loo rääkija ise (A). Proovitakse sama asi läbi. On selle inimese, kellele lugu räägiti (B), valida, kui palju ta lähtub loo rääkijast (A), kui palju iseendast. Samuti, nagu on teiste osalejate, nende, keda valiti publiku seast piltide etendamiseks, valida, kellest ja kui palju nad lähtuvad.

RASHMOND Üks inimene publikust valib osalejate seast endale inimesed, kellele räägib loo rõhumisest. Inimesed, kelle ta valis, on tegelased loos, mida jagati. Seejärel etendatakse lühike lugu rõhumisest. Pärast loo etendamist voolib rõhutu igast tegelasest antud loos ühe pildi, lähtudes sellest, kuidas tajub tema tegelane selles loos teisi tegelasi. Kui igast tegelasest on konkreetne pilt voolitud, mängitakse lugu uuesti läbi. Tegelased peavad püsima võimalikult voolitud pildis, muidugi liikumine jmt on lubatud. Pärast loo etendamist rõhutu vaatenurgast, voolib keegi teine loo tegelastest pildid ülejäänutest tegelastest selles loos. Samuti, lähtudes sellest, kuidas tema tegelaskuju neid tegelasi tajub. Oluline on arvestada tegelaskujuga, kuidas tema tajub, mitte lähtuda iseendast. Kui teistest tegelastest on pilt valmis voolitud, mängitakse lugu uuesti läbi. Nii jätkatakse, kuni iga tegelaskuju etendatud loos on saanud voolida teistest pildid, vastavalt sellele, kuidas tema tegelaskuju teisi selles loos tajub. See harjutus annab hea võimaluse näidata nii loo rääkijale kui publikule, kuidas inimesed võivad tajuda ühte situatsiooni väga erinevalt.

MTÜ Foorumteater VAT Teatri Foorumgrupp


SCREEN IMAGE Publiku seast otsitakse lugusid, mis põhinevad üks-ühele suhtlemisel. Neli inimest publikust valivad välja omale kaaslase, kellele oma lugu jutustavad. Ülejäänud osa publikust lugu ei kuule, vaid jagab end intuiktiivselt nelja rühma. Neli lugu, neli rühma. Kui lood on räägitud, liiguvad loo rääkijad koos oma kaaslasega ühe grupi juurde, kokkuvõttes jääb iga grupi juurde üks lugu.

Lugu

improviseeritakse lühikese stseenile kogu grupile. Seejärel teeb kannataja rõhujat voolides pildi sellest, kuidas tajub kannataja rõhujat selles situatsioonis ja vastupidi – rõhuja voolib pildi rõhutust, vastavalt sellele, kuidas rõhuja teda selles olukorras tajub. Kui publikust/grupist keegi identifitseerib end pildiga, mis just vooliti, vahetab ta pildil olija välja ning läheb ise pilti (lõpptulemusena on publik välja vahetanud nii kannatanu kui rõhuja ning pildil on inimesed publikust, mitte loo rääkija/kuulja). Seejärel seisavad loo algne kannataja ja rõhuja oma piltide taha (ehk pildi taha, mida etendavad publikust tulnud inimesed) . Stseen esitatakse uuesti – loo algsed tegelased seisavad oma piltide taga ning sosistavad piltidele, mida nemad ütlema peaksid. Suhtlus käib läbi publikust pilti tulnud inimeste. Teatud hetkel aga astuvad loo algne rõhuja ja kannataja oma piltide tagant ära ning stseeni jäävad vaid publikust tulnud inimesed. Viimased etendavad lugu edasi lähtudes algsest stseenist. Mõne aja pärast astuvad stseeni tagasi algne rõhuja ja kannataja, võttes üle seal olnud piltide kuju, teised lahkuvad. Pilti jäävad vaid algne kannataja ja rõhuja, kes püüavad nii-öelda parandada kahju, mis on tehtud. Seejärel võtab publikust/grupist tulnud kannatja (kes alguses identifitseeris end kannataja poosiga) hoopis rõhuja rolli. Kannataja rollis on loo algne rõhuja. Teevad uue pakkumise pildi näol – missugune peaks nende pilt välja nägema – ning mängivad loo uuesti läbi. „Sometimes we assume we know, what people want“ – Iwan Brioc

MTÜ Foorumteater VAT Teatri Foorumgrupp


Pärast seda tuleb publikust tulnud rõhuja (kes identifitseeris end tema pildiga) ning on hoopis kannataja rollis. Rõhuja rollis on loo algne rõhuja. Teevad uue pakkumise pildi näol ning stseeni lõpuks on pilt muutunud. Püüavad olukorda lahendada ja korvata tekkinud kahju. Idee seisneb selles, et kõigil on võimalus teha oma ettepanek pilti muutes, kõigil osalejatel. Minnakse tagasi loo algusesse, kus on algne rõhuja ja kannataja. Etendatakse stseen, mille sisu on sama kui alguses. Siiski, stseeni etendamise käigus võib loo algne kannataja muuta seda, kui ta on saanud inspiratsiooni/innustust eelnevatest pakkumistest. Ainuke, kes ei tohi muutuda, on rõhuja, kuigi see ei kehti juhul, kui kannataja on muutnud oma käitumist. Rõhumine ei tulene tegelikult üldse mitte rõhujalt või situatsiooni teemalt, vaid pelgalt suhtlemise puudulikkusest. Oleks hea, kui probleemide lahendamisel oleksid antud probleemid kellegi elus ka aktuaalsed, hetkel käimasolevad. Niipidi toimib lugu paremini ja sel juhul on ka valikud veel õhus – otsus pole veel tehtud ning see annab rohkem võimalusi (mis ongi oluline!). Oluline oleks jälgida, et reaalsus jääks antud olukorrast välja (reaalsus kui kellegi sealviibija isiklik elu antud hetkel). Sest kui hakatakse rääkima reaalsusest, mida me nii või teisiti ei tea, hakkame me nõu andma ning see on juba arvustav.

THE RITUALS OF MASKS/MASKIDE RITUAAL Grupist üks vabatahtlik, kel on elus situatsioone, kus ta kannab erinevaid maske, kus ta pole päris temaise (4-5 situatsiooni). Vabatahtlik valib grupist inimesi, kes hakkavad etendama erinevaid stseene. Kui palju on stseene sõltub sellest, kui palju on situatsioone. Inimeste arv stseenis sõltub loo rääkijast ja tema tahtest. Oluline, et oleks piisavalt inimesi nii stseenide kui ka publiku jaoks. Inimesed seisavad grupiti erinevates kohtades ruumis, iga grupp tähistab ühte situatsiooni ja stseeni. Loo rääkija seletab igale grupile ära situatsiooni, mida see grupp esindab (näiteks töö juures, koolis, trennis jmt) ning selle põhjal improviseeritakse lühike stseen. Pealtvaatajate töö on mõista ja aru saada, missugust maski kannab loo rääkija selles konkreetses situatsioonis,

MTÜ Foorumteater VAT Teatri Foorumgrupp


võivad soovitada ka sobivaimaid maske. Oluline on, et inimene, kes loo rääkis ja grupid koostas, mängiks igas stseenis iseennast ning et situatsioonid oleksid päriselt tema elus olemas. Kui kõik on valmis, mängitakse kõik stseenid järjest läbi. Harjutuse läbiviia võib ühe stseeni lõpus hüüda „stop“ ning seejärel liigutakse kiiresti järgmist stseeni etendama. Niimoodi vaadatakse läbi kõik stseenid. Kui kõik stseenid on läbi mängitud, liigub peategelane tagasi esimese stseeni juurde. Seejärel on publikul võimalus teha pakkumisi, mis maske nad nägid peategelast kandmas, voolides peategelasest vastava pildi. Pakkumisi võib olla mitu ning neid võib kombineerida. Oluline on tähele panna, et pilt esindaks just maski, mida peategelane kannab, mitte tegelast ennast. Samuti tuleb jälgida, et maks ei muutuks tunneteks, mis peategelasel sel hetkel olla võivad, mask peaks just neid tundeid varjama. Iga stseeni puhul leitakse peategelase maks pildi näol. Kui kõikidele stseenidele on oma mask leitud, etendatakse kogu lugu uuesti läbi. Iga stseeni puhul kasutab peategelane pilti või maski, mis vastava stseeniga oli kokku lepitud. Oluline on hoida neid poose ja pilte igas stseenis. Kui peategelasel on näiteks ühes pildis suu kinni, siis stseeni etendades ta ka räägib suu kinni. Seejärel mängitakse lugu uuesti läbi, ent seekord jääb kehtima kõikide stseenida peale üks mask – mask, mis leiti esimeses situatsioonis/stseenis/grupis. Peategelane mängib kõik olukorrad ja stseenid läbi, kasutades vaid ühte maski. Seejärel mängitakse kogu lugu läbi, kasutades teist maski, seejärel kolmandat jne. Kuna poosid on nüüd enamike situatsioonide jaoks võõrad, peab peategelane ka vajadusel põhjendama, miks tal mingis situatsioonis vastav poos on. Siiski peaks tekst olema stseeniti sama. Kui lugu hakatakse mängima pildiga teisest stseenist, siis alustatakse ka teisest steenist, millele järgneb kolmas, neljas ja siis esimene. Ehk alustatakse selle stseeniga, kust pilt pärit on.

MTÜ Foorumteater VAT Teatri Foorumgrupp


RAINBOW OF DESIRES/SOOVIDE VIKERKAAR Antud harjutus on sobilik nendel juhtudel, kui ei teata, mida tahetakse. Publikust üks inimene (A)valib endale kaaslase (B), kellele lugu jagada. Seejärel improviseeritakse stseen selle põhjal. Pärast loo etendamist, teeb rõhutu (A) pilte oma emotsioonidest ja tunnetest antud olukorras. Kui publikust tunneb keegi selle pildi ära, siis ta läheb ja võtab ise selle pildi. Pilte on mitu, vastavalt rõhutu soovile. Lõpuks näitab igat rõhutu pilti keegi publikust. Seejärel kutsutakse publikust inimesi pilte näitama, mida nemad märkasid ja nägid selle stseeni puhul. Kui rõhutu (A) tunneb mõne pildi ära, siis need pildid jäävad koos teiste piltidega lavale. Piltide puhul on oluline märgata, et pildid põhineksid sellel, mida rõhutu antud situatsioonis tajub ja tunneb, mitte selles, mida ta tegelikult tahab. Seejärel tuleks kõik pildid reastada ning kontrollida, et ühte emotsiooni või tunnet ei väljendaks mitu pilti. Iga pilt peaks midagi esindama, tunde rõhutamiseks võib jätta sama emotsiooniga pilte. Kui kõik pildid on üle vaadatud ja selekteeritud, läheb rõhutu iga pildi juurde (järjest) ja ütleb igale pildile: „ Sa oled nagu mina, nagu minagi tunnen (ja vastavalt pildile siis, mida rõhutu tunneb selles konkreetses pildis)…“. Seejärel asendavad pildid rõhutut (A) algses loos. On rõhutu enda valida, mis järjekorras pildid on. Stseeni etendatakse läbi kõikide piltidega, rõhuja jääb samaks. Siinkohal tuleks enne selgeks teha, mis suunas pildid vaatavad, kuidas on nende täpne poos. Seejärel tehakse pilt koos rõhujaga (B). Rõhutu (A) asetab kõik pildid, mis tal publiku näol on, samasse pilti koos rõhujaga. On rõhutu valida, kui kaugel mõni pilt rõhujast on, kuidas pildid asetsevad, arvestades seda, mis emotsioon kuidas esile kerkib seoses rõhujaga. Kokku tuleb pilt rõhujast ja rõhutu tunnetest. Lõpuks asetab ka rõhutu end pilti. Seejärel etendavad kõik koos sama stseeni, milles rõhutu ei osale. Pildid ei tohi oma asukohta muuta, ent rääkida võivad nad siis, kui tunnevad, et see sobiks (räägitakse seda, mida rõhutu igale pildile ütles, seda võib omalt poolt täiendada vastavalt sellele, kuidas tundub sobilik). MTÜ Foorumteater VAT Teatri Foorumgrupp


Sellele järgnevalt loob rõhutu ideaalpildi, paigutades pildid ümber antud stseenis. Oluline on oma asukoht ideaalpildis meelde jätta. Pildid lähevad tagasi esimesse asendisse (probleemolukord). Stseen läheb käima. Märguande peale hakkavad kõik pildid liikuma ideaalpilti. Samal ajal seisab rõhutu oma rõhuja taga. Kui rõhutu on piisavalt tugev, võetakse rõhuja pildist välja. Jääb rõhutu oma emotsioonidega. Samal ajal liiguvad pildid ideaalpilti, kasvatades kõne, oma poosi ja hääletooni. Seejärel tagasi algsesse asendisse. Rõhutu käib läbi kõik pildid ning veenab igat pilti eraldi minema ideaalasendisse. On pildi enda valida, kas ta hakkab vastu, või mitte. Mõte on, et rõhutu justkui taltsutaks oma emotsioone ja tundeid. Seejärel tagasi algsesse asendisse. Nüüd hakkavad pildid omavahel suhtlema ja ühinema. Pilt ise üritab minna oma ideaali, võib ka juhtuda, et pilt ise muutub. Pildid suhtlevad omavahel – justkui emotsioonide võitlus. Püüavad vastavalt enda pildile kaasata teisi, neid ümber veenda („enda poolele“ tuua). Stseenis puuduvad rõhutu ja rõhuja, on ainult pildid. On rõhutu valida, kas ta soovib mõnda piltide vestlust lähemalt kuulda või mitte. Seejärel etendavad rõhutu ja rõhuja uuesti algse, kõige esimese stseeni.

COPS IN THE HEAD/POLITSEINIKUD PEAS Sobilik tehnika leidmaks sisemisi rõhumisi. Lugu, mida publikust otsitakse, on olukord, kus inimene tahaks midagi oma elus teha, midagi muuta, ent ta ei tee seda, kuna „politseinikud“ tema peas ei lase, miski takistab teda. Publikust üks inimene (rõhutu) valib endale kaaslased (arv vastavalt rõhutu loole ja tema soovile), kellele jutustab loo. Seejärel etendatakse lühike stseen. Loos on olemas rõhuja, kuigi tema pole see, kes halvas mõttes rõhub, pigem üritab ta inimest utsitada, motiveerida jmt. Olukord, MTÜ Foorumteater VAT Teatri Foorumgrupp


mida etendatakse, on rõhutu jaoks pingeline, ta peaks midagi muutma, ent tal puudub selleks julgus või on ta liiga häbelik. Sellest tulenevalt ei lähe rõhutult just kõige paremini. Seejärel valib rõhutu publiku seast inimesi, kes esindaksid tema „hirme“, mis tal mõtteis on, mis teda takistavad. Oluline on see, et kuigi hirmud, mis rõhutul on, ei ole füüsilise olemusega, pärineb see siiski reaalsetelt inimestelt ja seetõttu peavadki valitud inimesed esindama kedagi reaalselt, rõhutu elus olevat inimest. Sellele vastavalt voolib rõhutu neist ka pildi – iga pilt esindab kedagi rõhutu elust. Seejärel lisatakse olemasolevad pildid kõik korraga algsesse stseeni. Kui publik leiab, et mingisugune „sisemine hirm“ on siiski puudu veel, võib ta teha omalt poolt pildi pakkumise rõhutule. Kui ta leiab, et see pilt esindab kedagi tema elus ja on oluline, võtab rõhutu publiku poolt pakutud pildi vastu. Seejärelt ütleb rõhutu igale pildile, kes ta on (väga konkreetselt, näiteks: vend, ema, õpetaja jmt) ning selgitades, kuidas nad mõjutavad teda ( näiteks:“ mäletad, sa ütlesid kunagi, et ma olen rumal, sellest tulenevalt ongi mul madal enesehinnang vmt). Pilt ei reageeri. Stseen etendatakse koos piltidega läbi. Kui rõhutu tunneb, et ta tahab pilte liigutada (stseeni käigus, näiteks asetades nad rohkem tahaplaanile vmt), võib ta seda teha, ent pildid võivad ka tagasi liikuda. Samuti võivad pildid stseeni ajal häält teha, rääkida. Et pildid on justkui rõhutu peas olevad mõtted, võivad nad ka omaette rääkida, ent nad liiguvad alati koos rõhutuga kaasa. Ja isegi, kui rõhutu muudab piltide asukohta, nihkuvad nad ikkagi tagasi. Sobival hetkel hüüab harjutuse läbiviija „STOP“. Vastvalt publiku soovile on võimalik igat pilti eraldi kuulata, et teada, kellega on tegu (pildid ei ütle välja, et „ma olen tema ema, vend vmt“), vaid ütlevad välja, kuidas nemad on mõjutanud rõhutut (näiteks: „ta ongi rumal“, „tal pole piisavalt oskusi, teadmisi“ jmt). Stseen tehakse uuesti, ent nüüd on publikul võimalik rõhutut asendada. Vahetused toimuvad järjest, ilma pausi või stopita, vastavalt, kui palju on publikust soovijaid. Siiski kontrollib vahetusi harjutuse läbiviija, kes vastavalt olukorrale ja ideele võib lasta osadel kauem oma ideed ellu viia kui MTÜ Foorumteater VAT Teatri Foorumgrupp


teistel (oleneb ideest, oleneb sellest, kuidas asendajal lähem jmt). Publik annab oma ideest märku tõstes käe ning asendama minnakse vastavalt läbiviija märguandele. Asenduse toimudes ei alata stseeni otsast peale, see jookseb pidevalt edasi. Lõpus proovib rõhutu uuesti algset stseeni koos piltidega läbi teha. Võib kasutada nii pakutud lahendusi kui ka midagi uut proovida.

ANALYTIC IMAGE/ANALÜÜTILINE PILT Taaskord publikust üks vabatahtlik (A), kes jagab vabal valikul ühele inimesele (B) oma lugu, mille põhjal etendavad nad lühikese stseeni. Publik, lugu teadmata, peab stseenist otsima nii-öelda peidetud elemente, mille põhjal saaks hiljem pilte teha. Nähtud loo põhjal hakkab publik pilte esitama. Rõhutu (A) valib piltidest välja need, milles tunneb end ära (pilte võib teha nii rõhutu kui rõhuja kohta). Valitakse umbes 5-6 pilti rõhutu (A)kohta. Rõhuja (B) poole valib pildid publik vastavalt sellele, mida nägi. Koostöös võib ka pilte muuta, ent mõlemale poole – rõhuja ja rõhutu – peab jääma võrdne arv pilte. Pildid lähevad stseeni. Rõhutu pildid peavad leidma endale paarilise rõhuja piltide seast ja vastupidi (paarilise leidmine vastavalt sellele, kuidas pildid kokku sobiksid – kokkuvõttes on kõik pildid paaris. Algne rõhutu (A) ja rõhuja (B) selles ei osale. Paarilise leidmiseks pannakse stseen tööle, kus pildid võivad häält teha vastavalt oma poosile ning selle põhjal sobituda teise pildiga. Kui kõigil on paariline leitud, vaadatakse kõik paarispildid ükshaaval üle. Pilt peab jääma võimalikult samaks. Oluline mõelda, mida see pilt (koos paarilisega) öelda tahab. Seejärel hakkab rõhutu (A) nii-öelda katsetama piltides olevate rõhutute poose, minnes iga pildi juurde ja võttes seal sama poosi, mis on pildil oleval rõhutul. Mõne hetke pärast tulen pildist ära pildi algne rõhutu, alles jääb loo peategelane, nii-öelda originaalrõhutu (A). Vastavalt oma soovile, võib ta poose selles pildis muuta. Niimoodi katsetab rõhutu kõik pildid läbi ning vajadusel muudab pildis oleva rõhutu poosi. MTÜ Foorumteater VAT Teatri Foorumgrupp


Seejärel võetakse kõik algsed rõhujate pildid (kus nad pole veel paaris) ning lisatakse nad algsesse stseeni koos originaalrõhujaga (A). Rõhutu käib kõik rõhujate pildid läbi, reageerib neile, mängib neile üksinda vastu, algne rõhuja ei tee midagi. Seejärel, kui kõik pildid on läbi käidud, võivad ka pildid liikuda. Rõhutu pildid liiguvad rõhuja poole ta ümber piirates. Siis tehakse kogu stseen läbi algse rõhutu ja rõhujaga. Rõhutu pildid seisavad eemal ning kohe, kui nad märkavad, et loo peategelane (A), rõhutu, hakkab nõrgenema, alla vanduma ja alla jääma, ütlevad nad kõva häälega „MKMM!“. See on märk rõhutule, et ta peab tugevam olema. Pildid hoiavad kogu aeg oma poose (nii on lihtsam märgata peategelase nõrgenemist, näiteks hakkab minema samasse poosi). Niimoodi mängitakse lugu läbi.

„Personally, it was very important, as I discovered many things about myself that will be useful. It was also great to met people who I will try to maintain contact in order to create joint projects“ – participant

MTÜ Foorumteater VAT Teatri Foorumgrupp


TOIMUNUD TÖÖTOAD

Toimunud koolituse, „Free Our Mind“ lõppedes oli kõigil osalejatel võimalus ka ise katsetada töötoa juhendamist. Selleks tuli neil valida neile meelepärane tehnika ning see kooskõlastada koolidaja Iwan Brioc’iga. Et võimalus oli hea ja soovijaid palju, oli kõikide koolitusel osalejate poolt juhendatud töötubades suisa kaks juhendajat. Oluline oli, et töötuba jälgis ka koolitaja ise, mis oli ehk üpriski suur väljakutse juhendajale, ent hea „turvalisuse märk“ töötoas osalejatele. Samuti viid pärast koolituse lõppu läbi töötuba ka projektimeeskonna endi poolt. Käesolevaks hetkeks on toimunud üks töötuba kahest. Toimunud töötuba leidis aset 14.veebruaril, sõbrapäeval ning meetodiks, mida osalejatele pakuti, oli „Rashmond“. Töötoas oli kümmekond osalejat ning juhendajateks olid Piret Soosaar ja Gertha Teidla. Töötoa juhendamine Rainbow of Desires’i ainetel on Eesti mõistes siiski üpris hindamatu kogemus. Seda enam, kui varem pole Eestis selletaolist koolitustki olnud. Seda enam oli tarvis jagada selle ala meetodeid, tehnikaid ja võtteid. Teine Rainbow of Desires’i aineline töötuba on planeeritud maikuu algusesse, kui toimub foorumteatri sõprade üritus. Seda just seetõttu, et see toob kokku Jokkerid ja foorumteatri huvilised üle Eesti. Just see ongi hea võimalus levitamaks Rainbow of Desires’it juba Eesti mõistes. Mõningaid kommentaare neilt, kes projekti toimumisajal võtsid juhendaja rolle: Irina: „On raske leida harjutuse rütm, kuna juhendaja on vastutav selle eest. Ja tänu sellele teadmisele, kuidas seda teha, teenid sa ka oma juhendatavate kindluse sinusse.“

MTÜ Foorumteater VAT Teatri Foorumgrupp


Alexandra: „Enne algust olid kõik sammud väga selged ja loogilised minu peas, siiski, andes emotsioonidele intensiivsust, oli palju raskem öelda STOP kui ma algul seda arvasin…Kokkuvõtteks, ma olin üllatunud kui palju emotsioone ma tundsin (tavaliselt võtan ma asju mõistusega ning suudan oma emotsioone hästi kontrollida), aga see meeldis mulle. Ma arvan, et see tähendab, et ma suhestun Jokkeri rolliga.“ Alessandro: „Siiski on see minusse mõningaid küsimusi jätnud: kuidas muuta „Cops in the Head’i“ vastavalt rõhutu loo vajadusele, ent siiski mitte „reeta“ tehnikat ennast? Kuidas töötata üksikindiviidide lugudega, muutes selgelt sotsiaalset dünaamikat, mis mõjutavad meid kõiki, mitte ainult rõhutut? Siiski, minu jaoks oli see huvitav ja hariv kogemus ja ma usun, et tänu osalejate ja Iwan’i tagasisidele õppisin ma palju.“

MTÜ Foorumteater VAT Teatri Foorumgrupp


INTERVJUU RAINBOW OF DESIRES’I JUHENDAJAGA IWAN BRIOC’IGA

Iwan Brioc Kas te saaksite rääkida soovide vikerkaare taustast? Üks suurepärastest asjadest RT (Rõhutute teater) juures on see, kuidas peamised arengud selles valdkonnas arenesid vastusena uutele asjaoludele ja mitte leiutamisest pelgalt leiutamise pärast, nagu tihti tehakse kunstides. Seda võib võrrelda šveitsi taskunoaga, millele leitakse uus kasutusviis iga kord, kui satub vastamisi uue probleemiga. Ja RT jätkab arenemist isegi pärast oma geniaalse asutaja Augusto Boali lahkumist. Siiski on Boalil parimad lood ning nendes ilmutistes on näha luulelist arutluskäiku igal Rõhutute teatri puu harul. Soovide vikerkaare haru tärkas Boali mõtteis minu teada kaheksakümnendate lõpus tema pikaajalise eksiili jooksul Brasiiliast, kui ta elas Euroopas. Kuni selle ajani oli ta LõunaAmeerikas töötades küsimusele „Mis teid rõhub?“ saanud vastuseks loo sellest, kuidas politsei olla öösel kellegi voodist välja tirinud ja neid peksnud. Samas Pariisis, Londonis või Stockholmis sai ta vastuseid nagu „ma ei saa naisega läbi“ või „mind rõhub tühjuse tunne mu elus“. Algul oli Boal selliste väikekodanlike murede suhtes ükskõikne, kuid see muutus, kui ta sai teada, et tollel ajal oli Skandinaavias arenenud sotsiaalsüsteemi ja egalitaarse demokraatia juures ka kõrgem enesetapuprotsent kui kogu lõunapoolkeral kokku. Ta nägi vajadust arendada välja tehnikate süsteem, et tegeleda sisemise rõhumisega, nende „politseinikega su peas“, mis sunnivad sind tegema midagi, mida sa ei soovi, või MTÜ Foorumteater VAT Teatri Foorumgrupp


takistavad sind tegemast asju, mida sa teha tahad. Niisiis, koos Pariisi CTO ja kuuldavasti oma naise ja psühhoterapeut Cecilia Thumini ekspertnõuannete abiga töötas ta välja mitmed tehnikad, et tuua välja need politseinikud ja nendega tegeleda.

Mis on teie arvates soovide vikerkaares nii erilist? Nende tehnikate juures on minu jaoks kõige erilisem see, et nad kasutavad ja pärinevad selgelt sellisest eetilisest arusaamast, et need politseinikud, rõhuvad tunded, idée fixe, varjatud tunded – kuidas iganes neid kutsuda -, on inimeste mõistusesse sisendatud vanemate, õpetajate, kultuuri, ühiskonna jne poolt. Nende peas pesitsevate politseinike peamaja on väline, kuid nad on toodud inimese sisemaailma. Kuna me oleme kõik enam-vähem võrdselt avatud kultuurile ja ühiskonnale, siis nende tehnikate kaudu oma politseinike jagamine ja välja toomine ei tundu üldse nagu ükskikule individuaalile suunatud teraapiasessioon. See tundub rohkem nagu üks sügav ja tähenduslik vestlus, kus avastatakse teatud põhitõed, kuid kõige parem on selle juures see, et neid tõdesid tajutakse iga keharakuga, mitte ainult mõistusega, ses soovide vikerkaar on kogu teatrikeeles peetud vestlus.

Kas soovide vikerkaar võib ka päriselt midagi muuta? Muutus on vältimatu, kuid elamine harjumuste järgi, et muutust vältida, ei ole. Võib-olla rohkem kui kunagi varem elavad inimesed praegu arutult üritades muuta järgmist ajahetke käesolevast paremaks. Kapitalism edendab seda tunnet pideva kinnitamise kaudu, et praegu on midagi puudu ja et seda tunnet rahuldab tarbimine. See poliitik, see uus elustiil, see uus vidin, see saade.

MTÜ Foorumteater VAT Teatri Foorumgrupp


Seni oleme me enamasti tahtlikult sellega kaasa läinud, sest ühe rahuldatud soovi juurest teiseni liikumine on lohutav ning muutus, eriti muutus maailma tajumises, võib olla hirmutav, sest kaalul on palju seoses meie arusaamaga maailmast ja meie kohast selles. Seda kohta kujutatakse tihti tulevikku suunatuna. Milleks me saame, mitte mis me oleme; milleks me muutume, mitte mis me tegelikult oleme. Muutumise otsimiseta samaks jäämine on minu meelest esimene samm soovide vikerkaares ja see on suur muutus!

Nagu näha rahva protestidest üle maailma, hakkab see liikumine aeglustama paljude inimeste mõtetes. Kapitalismimasin aga töötab jõudsalt ja ei peatu, kuid minu arvates ei talu inimesed enam meie massikultuuri võltsust ja tahavad reaalsusega silmitsi seista. Soovide vikerkaar on minu silmis üks paljudest sekkumistest, mis sellisele mõtteviisile kaasa aitab.

Milline on kõige suurem ja raskem rõhumise vorm, millega hakkama saada? Gravitatsioon. See on paras pähkel! Nali naljaks, kõige hävitavam rõhumise vorm on see, et meid ei õpetata küsima seda, mida me tegelikult tahame, vaid seda, mida meile on öeldud, et loota võime. Ahned või haaravad inimesed saavutavad meie ühiskonnas edu ning määravad seejärel, milleni meie küündima peaksime. Ma arvan, et igaühel on sünnist saati üks loomulik siht, mida tihtipeale moonutatakse väiksest peast peale nende globaliseeritud ja lokaliseeritud sissetoodud soovidega, mis ütlevad, mis on edu ja läbikukkumine. Kuid selline mõjutamine on sama tugev kui gravitatsioon, mis hoiab kinni kohas, kus me omast arust peame pidevalt välimaailmaga arvestama, et mingit positsiooni säilitada ja hakkama saada. Aga ma arvan, et inimkond suudab palju rohkemat kui hakkama saada, me võiksime kordki läbi saada. See oleks juba saavutus.

MTÜ Foorumteater VAT Teatri Foorumgrupp


Olete öelnud, et rõhumine on teadlikkuse puudus. Kas te saaksite seletada? Ma ei taha sinuga siin liiga metafüüsiliseks kätte ära minna. AGA. Ma võin ka öelda, et rõhumine saab alguse teadlikkusest. mikutena on meil ainult kõik. Seejärel me saame teadlikuks emast ja esineb teatud eraldumine. Neid on kaks ja nagu Boal seletab raamatu „Games for Actors and Non-Actors“, sünnib sel hetkel nii inimene kui ka teater. Järelikult sõltub teater sellest eneseteadvusest, mis ei pruugi olla ainult inimestele omane, kuid on meie liigiga saavutanud haripunkti. Sellest hetkest saab alguse autobiograafiline mälu, sest nüüd on olemas ise, millega juhtuvad asjad, mis ümberringi toimuvad.

Kui saab selgeks, et on olemas keegi, kellega asjad juhtuvad, on rõhumine vältimatu. Why? MiksSest meil on sügav füüsiline mälu ajast, kui me olime kõik ja me TAHAME jälle kõike. Probleem on selles, et meile tundub, et on teisi inimesi, kes tahavad samuti KÕIKE ja see on lihtsalt võimatu. Minu arvates ei ole Boali kingitus inimkonnale nii väga poliitilise eesmärgiga, kui paljud inimesed RT maailmas seda arvavad. Ta on valla päästnud säärase kontrolli vähendamise. Ta on muutnud viisi, kuidas me saame teatris osaledaVaata, teater on teadvuse metafoor, mida ta on muutnud nii, et kui me teeme rõhutute teatrit, muudame me ühtaegu ka oma teadvust. Teadvus muutub voolavamaks ja sünnib dialoog. Dialoogi all ma pean silmas tähenduse voolu ja selles voolus olles me jõuame me vahel communitas’eni, mis on teatud inimeseülene terviklikkusetunne, ühendavus, mille puudumist me pidevalt tajume. Loomulikult, kui on kuskil keegi, kes seda kogemust kogeb, esineb ikka eraldumine, kuid see muudab rõhumise raskemaks.

Kas te ei karda inimestele päris rõhumise näitamist? Kas te ei karda seda vastutustunnet, mis sellega kaasneb? Ma ei ole kindel, kas sain küsimusest aru. On väga lihtne liialt erutuda sellest võitlusest rõhujate, ebaõigluse, keskkonna hävitamise vastu. Mulle meeldib Occupy liikumise juures, et see erutus on neid viinud tegevusetuseni. Selleni, et nad seisavad lihtsalt koos tänaval ja karjuvad: „Stopp!“

MTÜ Foorumteater VAT Teatri Foorumgrupp


Tegevusetus on kõige positiivsem tegevus selles mõistes, et nad veel ei tea, mida nad tegelikult tahavad, lihtsalt et asjad ei saa niimoodi jätkuda. Minu jaoks on see väga põnev, sest see tähendab reaalsusega silmitsi seismist koos ja alasti. Mis tähendab, et midagi väga uut peab juhtuma. Mulle meeldib RT ja eriti soovide vikerkaare juures see, et kui seda on hõlbustatud viisil, mis ei ole ettekirjutusi tegev, toob see esile väga loovaid ja uusi tegevusi. Kuid vahel tekitab see hämmastavat tegevusetust, mis muudab täielikult meie arusaama reaalsusest. Minu vastutuses on hoida ruumi nii, et see saaks juhtuda ja seda ei karda ma üldse. Tegelikult tunnen ma end selle juures kõige rohkem kodus. Eelmise küsimusega mõtlesin ma seda, et varem te ütlesite, et üks suurimaid rõhumisi on selle mitte küsimine, mida me tegelikult tahame. Nii et te võite soovide vikerkaarega inimestele näidata, mida nad tegelikult tahavad. Ja see võib olla hirmutav. Te olete selle eest mingil määral vastutav. Vastutuse kohta võib öelda „Mina pesen oma käed sellest puhtaks“. Kes on süüdi või kes saab millegi eest kiita. Aga ma ei usu seda, sest see tekitab sellise kaugenemise ja hirmu. Ma teen väga selgeks, et iga osaline on selles mõttes enda eest vastutav. Siiski tegutseme me kõik koos ja üritame mõista, mis toimub ning mida saab selle suhtes teha või mitte teha. Hõlbustajana näen ma vastutustunnet pigem kui enda võimet vastata (mitte reageerida) ja see oleneb paljudest asjaoludest, kuid peamiselt austusest ja kaastundest. Sõna „austus“ (ingl k respect) algtähendus tähendab ladina keeles „olla nähtud“ ja kaastunne (ingl k compassion) „nõusolek koos kannatada“. Seega tahan ma tõeliselt näha inimesi, kellega ma töötan, ja et nemad näeksid mind ning see tähendab, et kunagi ei tohi jõuda kellegi osas järeldusele, alati tuleb olla uudishimulik ja toetav. ee tähendab ka mitte hõlbustaja maski taha peitumist, või vähemalt selle kandmist vähesel määral. Kui ma suudan jääda hoolitsevaks, avatuks ja grupile solidaarseks ning grupp suudab sama üksteise suhtes, saame me koos töötada võrdsetena mitte ainult mõttetu printsiibina, vaid ka tegelikkuses. Tegelik võrdsus on minu meelest seotud kaastunde ja solidaarsusega, mis seisneb selles, et me jagame elusolemise müstilist tunnet koos kogu selle koomika ja tragöödiaga.

MTÜ Foorumteater VAT Teatri Foorumgrupp


TÄNUSÕNAD

Meiepoolne siiras tänuavaldus toetuse ja kaasabi eest kuuluvad nii MTÜ Foorumteatrile, VAT Teatri Foorumgrupile ning Euroopa Noored Eesti Büroole, kelle rahaline toetus tegi projekti „Free Our Mind’i“ üldse võimalikuks. Lisaks sellele kuulub sügav kummardus ära ka meie partneritele: The Republic of Imagination Epsilon III Association BAAL17 Theatre Company Associazione Culturale Circolo ARCI Varieazioni Otseloomulikult täname ka Kloogaranna Noortelaagrit, kes meid meid vastu võttis, toitis ja majutas.

.

MTÜ Foorumteater VAT Teatri Foorumgrupp


Projekti on rahaliselt toetanud Euroopa Komisjon. Publikatsiooni sisu peegeldab autori seisukohti ja Euroopa Komisjon ei ole vastutav selles sisalduva informatsiooni kasutamise eest.

MTĂœ Foorumteater VAT Teatri Foorumgrupp


MTĂœ Foorumteater VAT Teatri Foorumgrupp


Millions discover their favorite reads on issuu every month.

Give your content the digital home it deserves. Get it to any device in seconds.