106
Kaltsium (S-Ca), ioniseeritud kaltsium (fS-iCa) Kaltsiumi koguhulgast (täiskasvanul ~ 1,2 kg) 99% asub luukoes. Veres esineb kaltsium kolmes vormis: seotult albumiiniga (~40%), kompleksis bikarbonaadi, tsitraadi ja fosfaadiga (~10%) ning vabade ioonidena (~50%) – viimane on bioloogiliselt aktiivne vorm. Kaltsium osaleb ensüümreaktsioonides (sh hüübimises), rakumembraanide permeaabelsuse, lihaskontraktiilsuse ja neuromuskulaarse erutusjuhte (sh südames) tagamises. Kaltsiumi ainevahetust reguleerivad parathormoon, D-vitamiin, kaltsitoniin. Kaltsiumi homeostaasi hinnatakse kas kogukaltsiumi või ioniseeritud kaltsiumi kontsentratsiooni määramise kaudu. Rutiinuuringuks piisab üldkaltsiumi kontsentratsiooni hindamisest. Juhtudel, kus kaltsiumi erinevate vormide suhe veres on häirunud (hüpoalbumineemia, neerupuudulikkus, paraproteineemiad, happe-aluse tasakaalu häired), määratakse ioniseeritud kaltsiumi kontsentratsiooni. Näidustus: • Endokriin- ja luuhaigused • Vitamiin-D vaegus • Malabsorbtsioonisündroom • Retsidiveeruv neerukivitõbi • Pankreatiit • Retsidiveeruv duodenaalhaavand • Müeloom • Ureemia Analüüsimeetod: • Üldkaltsium: fotomeetria • Ioniseeritud kaltsium: potentsiomeetria Referentsväärtused Üldkaltsium
2,15-2,60 mmol/L
Ioniseeritud kaltsium
1,12-1,32 mmol/L
Tõlgendus: Kaltsiumi kõrged väärtused: • Kestva hüperkaltseemia tavaliseks põhjuseks on kaltsiumi suurenenud vabanemine luukoest • Pahaloomulised kasvajad (ca 90% kõigist hüperkaltseemiatest) • Parathormooni liig • Türeotoksikoos • Ravimid: A- ja D-vitamiini intoksikatsioon (suurenenud imendumine soolest), tiasiiddiureetikumid (kaltsiumi retensioon) • Pikaajaline immobilisatsioon