Issuu on Google+

TALLINNA ÜLIKOOLI MEEDIAGRUPI UUDISKIRI “Teiste Sõnadega“ projekti rahastab Euroopa Komisjoni õigus-, vabadus- ja turvalisusküsimuste peadirektoraat

Tallinn, 3/ 2012

Teiste Sõnadega UUDISKIRI

Sisukord

Usulised vähemused Eestis

1

Eesti kui üks sekulaarsemaid ühiskondi Euroopas

2

Meedia analüüs

3-8

Kommentaar

8-10

Usulised vähemused Eestis Eesti on usuliselt mitmekesine maa ning Eesti ühiskond koosneb peale erinevatest rahvustest inimeste ka erineva usuliste taustaga inimestest. Eesti usuline mitmekesisus on suurenenud olulisel määral alates iseseisvuse taastamisest. Selle põhjused on olnud religiooni valdkonna vabanemine riikliku kontrolli alt, mis oli iseloomulik nõukogude perioodile. Igal usutraditsioonil või selle esindajal on võimalus ühiskonnas tegutseda ning endale järgijaid leida.

Arusaam usuvabadusest, sh vabadusest teha religiooniga seotud otsuseid iseseisvalt ning ilma välise (olgu siis riigi- või kogukonnapoolse) sunduseta, on üks keskne demokraatlikule ühiskonnale omane põhimõte ning üks keskne inimõigus, mis on sätestatud nii ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis kui ka Eesti Vabariigi põhiseaduses.

Usulised vähemused Eesti meedias

Kairi Andresson Tallinna ülikooli politoloogia magistriüliõpilane Trükimeedia on elanikkonna arvamusi tugevasti kujundav keskkond. Seega, see, millest kirjutatakse, peaks mõjutama ka meie eelarvamusi usulistest vähemustest. Leian, Kõik religioonid maailmas kannavad armastuse, halastuse ja sallivuse sõnumit ning ühtki religiooni ei tohiks pidada pahatahtlikuks. Dalai—laama

et see, kuidas kajastatakse erinevaid teemasid Eesti meedias, näitab ühest küljest meie ühiskonna suhtumist, kuid teisest küljest ka meie ajakirjanduse taset. Millest siis üldse usuliste vähemuste puhul kirjutatakse ja kuidas kirjutatakse, see on oluline. Seega tahaksingi tuua välja eesti meedia hoiaku usklike suhtes. Oma töös vastandan usulised vähemused Eesti ühiskonna mitteusklikega ning peamiste uurimisküsimuste kõrval proovin teada saada, kas eestlaslik ksenofoobia on tingitud väikeriigi mentaliteedist, kus kardetakse oma iseseisvuse ja ellujäämise pärast või on see seotud millegi muuga.


Teiste Sõnadega UUDISKIRI Lk. 2

EESTI ON EUROOPA ÜKS

UUDISKIRI

SEKULAARSEMAID ÜHISKONDI

Erinevate uuringute alusel on Eestit peetud üheks Euroopa sekulaarseimaks ühiskonUudiskiri avaldatakse kord kuus kõigi partnerite poolt: Jaen y Almeria (Hispaania), Mantova (Itaalia), Mortagua (Portugal), Marseille (Prantsusmaal), Timisoara (Rumeenia), Tallinn (Eesti) Euroopa Komisjoni rahalisel toel. Eesti väljaanne on tehtud Tallinna ülikoolis

naks, kus religiooni ja religioossete institutsioonide tähenduslikkus ühiskonnas on üsna tagasihoidlik. Samuti on tagasihoidlik inimeste seos religiooni institutsioonidega – kirikute ja teiste usuliste ühendustega. Teiselt poolt võib 2005. aasta Eurobaromeetri uuringu järgi pidada 70% Eesti elanikkonnast usklikeks inimesteks, sest just nii palju vastanuid ütles end uskuvat millessegi üleinimlikku. 16% vastanutest ütles, et nad usuvad Jumalat, 54% vastanutest aga elu juhtivat jõudu või väge (Ringvee, 2010). Eestis ei ole usuvabadus keelatud, nagu mõnes teises riigis. Inimese enda valik on, mida uskuda, mida mitte. Eestlane on teinud oma valiku ning minul jääb üle ainult konstateerida fakti, et üldiselt religioonidesse ei usuta. Millest see on aga tingitud, sellele ei taha ma selles tööd keskenduda, kuna seda teemat on tõstatatud korduvalt ning me teame, et osaliselt on see seotud meie rahva ajalooga, osalt aga kindlasti sellega, et inimene soovib uskuda midagi sellist, mida on võimalik teaduslikult tõestada.

Meediagrupp ei vastuta arvamuste eest, mida selles uudiskirjas väljendavad autorid

Nimelt oleme liiga ratsionaalsed. Ringvee, R. (2010). Erinevad religioonid Eestis. Ühiskonnaõpetuse aineraamat.

usklik

rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel. (Eesti Vabariigi Põhiseadus 1992)

SõNAVARA

§ 12. Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse,

vaga rtlik Jumalaka ene kirikuinim


Tallinn, 3/ 2012

Meedia analüüs

Lk 3

Metoodika Oma töö analüüsiks kasutasin nelja Eesti interneti meediaväljaande artikleid. Uurimisperioodiks oli 01.01.201131.12.2011. Kuna valisin oma kajastatavaks vähemuseks usulised vähemused, siis tuli kodeerida erinevaid märksõnu päris palju, et väljaannetest see huvitavam osa üles leida. Meediaväljaannete Eesti Ekspress, Õhtuleht, Postimees ja Delfi internetiversioonide kodeerimiseks kasutasin sõnu usulised vähemused, usuleigus, usklik, jumalakartlik, vaga, usumees ja kirikuinimene. Märksõnaga usklik leidis otsing neljast väljaandest 199 artiklit. Sõnaga jumalakartlik 21, sõnaga vaga 17 artiklit, sõnaga usumees 30 artiklit ja sõnaga kirikuinimene 1 artikli. Üldiselt lähtusin arusaamast, et luteri usk on esmane, millest kirjutades mõtlen, kuid kokkuvõttes on oluline siiski see, et ühed inimesed on usklikud ja teised mitte.

Analüüs Eesti meedia ei ole usuliste vähemuste suhtes üldsegi neutraalne ning poliitkorrektne, nagu paljude teiste teemade puhul. Leian, et väga paljude artiklite puhul oli võimalik välja lugeda meedia selget hoiakut vähemuste suhtes. Kindlasti on tekkinud paljudel eelarvamused usuliste vähemuste suhtes. Samas aga puudub artiklites probleemianalüüs kui selline, et miks mingisugused eelarvamused on vähemuste suhtes tekkinud. Otseselt aga usklike inimeste halvustamiseks suunatud artikleid ma ei leidnud. Eesti meedia on pigem informeeriv, suhtumist vähemustesse püütakse mitte väljendada. Lugedes neid artikleid, pean välja tooma, et aktiivselt luuakse meie-nemad ehk uskliku ning uskmatu vastandust. Nii poolt- kui ka vastuseisukohti esitatakse ilmekalt, viidates kellegi tähtsa öeldule või siis ka piibli tsiteerimisele. Võiks öelda, et usundid kui sellised on eesti inimesele kui vaenukujud, mille peale näidates tekivad eelkõige eelarvamused ja stereotüübid ja seejärel mõeldakse, millest üldse jutt käis. Seega ei pea me mõtisklema, kas eelarvamused meie ühiskonnas on või mitte. Need paratamatult tekivad. Eestlased ei ole üldiselt kristluse suhtes vaenulikult meelestatud, nagu võiks oletada rahvusliku narratiivi, netikommentaaride või kristlike praktikate ja uskumuste vähest levikut kajastavate arvude järgi. 47 protsenti eestlastest suhtus 2010. aastal kristlusesse sõbralikult, 44 protsenti oli ristitud. Ainult viis protsenti oli skeptiliselt või vaenulikult meelestatud (küsitlusest «Elust, usust ja usuelust, 2010»; küsitluse viis läbi Saar Poll). Tundub lihtsalt uskumatu leida need 5%, kellel midagi vaenulikku öelda on. Analüüsides aga artikleid, pean ütlema, et kas need 5% on leitud või siiski on vaenulikult meelestatud inimesi enam. Igatahes mõnedest artiklitest õhkub nii sallimatust kui ka vaenulikkust. Näiteks võib esile tuua ühiskonnas levinud negatiivsed stereotüübid, mis seostavad religiooni vägivalla, rumaluse või nõrkusega. Negatiivseks stereotüübiks võib olla ka arusaam, et kristlik kogukond on üks kinnine, sallimatu rühm inimesi, kes teisitimõtlejaid ei salli. Negatiivsed stereotüübid võivad aga saada takistuseks kontakti otsimisel usulise traditsiooniga isegi religioosse huvi olemasolu korral. Seetõttu peaksime nende stereotüüpide levimist vältima.


Tallinn, 3/ 2012

Meedia analüüs

Lk4

Avamusartiklites väljendatakse ka nördimust selle üle, et kirikule on raske ligi pääseda. Et koguduse liige olla, tuleb end ristida ja leeritada ja seejärel maksta iga-aastast liikmetasu. Usk võib samas minu sees olla ju olenemata ristimisest. Teisest küljest jääb tee traditsiooni juurde suletuks mittemidagiütlevate või halbade isiklike kogemuste tõttu kas jumalateenistuse, mõne vaimuliku või koguduseliikmetega. Kiriku ruum on küll ligitõmbav ja sinna tahaks 46 protsenti eestlastest vahel minna ka siis, kui jumalateenistust ei toimu. Samas võime ju lihtsalt nautida pühakoja arhitektuuri. Ent jumalateenistus kui selline jääb endiselt võõraks. Tooksin ka välja ühe hea näite sellest, mida arvatakse Eesti sallimatusest vähemuste vastu. Lauri Vahtre ütleb Õhtulehele „Kas usute, et Eesti on jõle paik, kus rõhutakse naisi ja kus vihatakse kõiki, kes on natuke teistsugused? Kus alternatiivsete seksuaalsete orientatsioonide harrastajaid sõimatakse pededeks, muhameedlasi kaltsupeadeks ja tumedanahalisi brikettideks – või siis vähemalt neegriteks, ja seda lausa ametlikul tasandil. Kas mõistate nüüd, miks iga normaalne inimene tahab Eestist põgeneda nagu laps kolle täis keldrist?“ (Vahtre, 2011). Päris paljudel on selline irooniline arusaam sallimatusest, kuid samas on ka selliseid, kes arvavad, et eestlased pole eriti sallivad ega eriti sallimatud, vaid oma vastustes ning seisukohtades lihtsalt mõnevõrra otsekohesemad kui poliitilise korrektsuse omaks võtnud läänlased. Huvitava faktina artikleid analüüsides tuli välja, et kuna oleme teadlikud oma sallimatusest teiste vastu, siis püüame seda mitte vähendada, vaid eelkõige seda maha salata, ära peita ja alla suruda. Niisiis, kui soovime oma sallimatust vähendada, peame jõudma oma sallimatuse põhjusteni ning neid püüdma siiski teadlikult lahendada, mitte maha salgama. Enamusel eestlastest puudub võime näha ennast väljastpoolt. Kui julged kelleltki, kes just sekund tagasi on teinud rassistliku kommetaari, küsida, kas nad ise arvavad, et nad on rassistid/ ksenofoobid/ sallimatud, siis esmane reaktsioon on tavaliselt sügav ja tõsine solvumine. Eestlased ei ole teadlikud iseenda käitumisest, nad elavad õndsas ignorantsuses, tunnetamata iseenda eelarvamusi ja hoiakuid (Monson, 2011). Puudub arusaamine, et erinevad arusaamad maailmast on lihtsalt erinevad arusaamad. Puudub arusaamine, et arvukad ja erinevad arvamused, argumendid, mõtted ja teod ei kätke endas ohtu isikule ega rahvusele. See on loonud olukorra Eesti meedias, kus paljud inimesed, kellel oleks midagi olulist öelda, jätavad selle lihtsalt ütlemata. See aga on loonud omakorda arusaama, et olukord on kontrolli all ning Eestil midagi häbeneda pole tarvis. Vahtre, L. (2011). Eesti- Euroopa meister sallimatuses. Õhtuleht, 07. mai. Elektroonselt: http://www.ohtuleht.ee/425792 Monson,

L.

(2011).

Presidendi

kirjatalgute

lugu:

sallida

või

mitte.

arvamus.postimees.ee/535920/presidendi-kirjatalgute-lugu-sallida-voi-mitte/?redir=

Postimees,

21.

august.

Elektroonselt:

http://


Tallinn, 3/ 2012

Meedia analüüs

Lk 5

Ka kodanikujulgus Eestis on olematu, probleemidest avalikult rääkida ei julgeta. Arenenud demokraatliku riigi kodanik peab suutma vabalt mõelda ning vaba inimese moodi käituda. See eeldab aga sisemist vabadust. Juba Georg Meri ütles omal ajal, et eestlane on vaimselt ja sisemiselt okupeeritud, kartes kõiki ja kõike. Selline eneseokupeerimine on nii veres, et sellest lahti saamine võtab põlvkondi, enne kui julgetakse tõusta põlvedele ning seejärel end püsti ajada (Kirsberg, 2011). Ma nõustun antud artikli sisuga, et tihtipeale ei julge me probleemidest avalikult rääkida. Tõestatud on ka fakt, et kodanikuaktiivsus Eestis on väga nõrk. Suurendades kodanikuaktiivsust, võiksime ka loota usklike ja uskmatute vaheliste probleemide lahtimõtestamisele. Hetkel tundub, et kodanikuaktiivsus summutatakse varases eas. Peaasi, et usk ei kaotaks oma tähtsust ning traditsionaalsust. Samuti võime Eesti riigis toimuva üle arutledes väita, et kodanikuaktiivsus võib olla nõrk ka tänu sellele, et kodanik ei saa riigivõimult toetust. Kaua me suudame protestida ilma, et meid kuulda võetaks? Ilmselt mitte eriti kaua. Kui tuleks välja tuua midagi, mis minu arvates mitte-usklikke usklikele lähemale tooks, siis ütleksin, et selleks oleks kindlasti teadvustamine. Siinkohal leiangi, et usujuhid peaksid endale teadvustama seda, et kui nad soovivad, et nendest paremini mõeldaks, neid ei diskrimineeritaks, siis peaksid nad ka selleks suuremaid jõupingutusi tegema. Neid kanaleid, mida mööda selgitustööd teha, on ju ometi mitmeid. Just usujuhid võivad kõige paremini juhtida usklikke eemale konflikti religioossetest tõlgendustest. Usutegelased peavad rõhutama traditsiooni eetilisi tõekspidamisi ja vajadust austada erinevusi (Mogahed, 2011). Meid suvel külastanud Tiibeti usujuhi Dalai-laama sõnul kannavad kõik religioonid maailmas armastuse, halastuse ja sallivuse sõnumit ning ühtki religiooni ei tohiks pidada pahatahtlikuks. Dalai-laama ütles, et kõikidel religioonidel on ühine aluspõhi, mistõttu peaks olema võimalik välja arendada ühist religioosset vennaskonda (Dalailaama, 2011). Selleks, et olla vastuvõetud ja tunnustatud laias maailmas, tuleb eestlastel aktsepteerida seda, et kõik religioonid on võrdsed. Seega peame endalt küsima, kas me soovime enese aktsepteerimist või mitte. Kirsberg, G. (2011). Georg Kirsberg: Eestlane on vaimselt ja sisemiselt okupeeritud. Delfi, 22. september. Elektroonselt: http:// www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/georg-kirsberg-eestlane-on-vaimselt-ja-sisemiselt-okupeeritud.d?id=58240586 Mogahed, D. (2011). Miks „sõjakas islam“ on ohtlik müüt? Postimees, 21. veebruar. Elektroonselt: http://www.postimees.ee/391800/ miks-sojakas-islam-on-ohtlik-muut/ Dalai-laama: ühtki religiooni ei tohi pidada pahatahtlikuks. (2011, august 17). Delfi. Elektroonselt: paevauudised/eesti/dalai-laama-uhtki-religiooni-ei-tohi-pidada-pahatahtlikuks.d?id=55923136

http://www.delfi.ee/news/


Teiste Sõnadega Lk 6

Meedia analüüs

Tartu Ülikooli kommunikatsiooniuuringute professor Triin Vihalemm toob välja, et Eestis on väga vajalikud kontaktid, st mida rohkem isiklikke kontakte, seda positiivsem ka suhtumine «teistesse» (Vihalemm, 2011). See kinnitab John Berry kontakti hüpoteesi, kus võrdsete võimaluste tingimustes suurendavad kultuuride kontaktid rühmade vastastikust tunnustamist. Kahjuks aga on meil veel vähe kontakte usklikega, me tõrjume neid alateadlikult. Me küll suhtleme nendega, nad on meie elu paratamatu osa, kuid eirame paljusid usuga seotud teemasid ning ei taha kuulda, mida neil endi õigustuseks öelda on. Oma kogemusest võin öelda, et ka usklikud ise ei ole valmis oma usku levitama ning sellest rääkima, kui me just seda ei uuri neilt. Ma pooldan religiooniõpetust koolides. Sellega saaksime suurendada kontakte usklikega ning parandada oma arusaamu erinevatest uskudest. Kontaktide suurendamine vähendab meie pingeid usklike ja uskmatute vahel. Meil on veel endiselt vähe moslemeid ja budiste, rääkimata islamistidest ning mormoonidest. Olen täiesti kindel, et enamus eestlastest ei suudaks välja tuua, mida nende kõigi usk endast kujutab. Eestlane on selles mõttes väga kinnine, et kui meile tullakse oma usku kuulutama, siis võtame kaitsepositsiooni sisse ning üritame mitte kuulata seda, mida neil öelda on. Teiste kultuuride suhtes puudub meil kindlustunne omaenda identiteedi turvalisusest. Aga ainult seda aktsepteerides saame olla sallivad kultuurierinevuste suhtes. Meie turvatunde suurendamine peab olema kahepoolne. Nii usklik kui mitte-usklik peavad tundma end turvaliselt. Vihalemm: Eesti elanike umbusul on ajaloolis-kultuurilised juured. Postimees, 09. november. Elektroonselt:http://www.postimees.ee/628090/ vihalemm-eesti-elanike-umbusul-on-ajaloolis-kultuurilised-juured/


Teiste Sõnadega Lk7

Järeldused

Eesti elanikud peaksid rohkem õppima tundma siin elavate rahvusgruppide kultuuripärandit. Kontaktide tihendamine vähendab meie sallimatust teiste kultuuride suhtes. Kuna me ootame kõigilt oma rühmaliikmetelt ühesugust käitumist ja samade põhiomaduste omamist, siis see ootus ei lase meil mõista usklikku. See võib saada aga suurimaks takistuseks nii meie sallimatuse vähendamisel kui ka kultuurierinevuste tunnistamisel. Üks väär hoiak, mis avanes mitteusklike poolt, oli see, et usklik olles, pean ma kirikus uskuma kõike seda, mida kuulen. Eelarvamuste kohaselt on kirik suletud kogukond, kuhu kuuluda ei saa mitte kõik soovijad. Kirikuga ei soovita liituda tema ranguse, raamidesse sundimise tõttu. Võimalik, et inimene kardab määratleda end usklikuna ka seetõttu, kuna teab, et mitteusklikud võtavad tema suhtes sisse uue hoiaku ja stereotüpiseerivad teda. Me diskrimineerime vähemusi tahtmatult, iseenda teadmata. Diskrimineerida võime ka hoiaku tõttu, et kui me kõik vähemustest nii arvame, siis pole see ju probleem, siis võin ka mina nii mõelda. Samuti kehtib arusaam, et kui me kõik nii arvame, siis puudub ka minu teol mingisugune tagajärg, karistus. Diskrimineerimise näitena saab tuua vaid Eesti kodaniku EELK kogudusse lubamise. Vene kodanikele jäägu õigeusukirikud. Nii usklikud kui ka mitteusklikud vajavad kindlustunnet oma identiteedi turvalisuse suhtes. Paika pidas ka teoorias välja toodud eelarvamusliku hoiaku kujundamisele kaasa aitavate negatiivsete tunnete kohta väidetu. Negatiivsed tunded viivad sotsiaalse kaugenemiseni, mis loob tingimuse stereotüüpide püsimisele. Kuna meie eelarvamus on tekitanud negatiivseid tundeid usklike suhtes, siis väldime me pigem nendega kontakte. Suletus kultuuriliste erinevuste suhtes põhineb ebakindlustundel- eestlased tunnevad end globaliseeruvas maailmas ja võimalike sisserändajate kontekstis kultuuriliselt ebakindlamalt, samuti tuntakse end majanduslikult ebakindlalt. Tõrjuv suhtumine usulistesse vähemustesse põhineb meie ebakindlusel. Rohkem esineb sümboolset (varjatud) kui reaalset (nähtavat) rassismi, st avalikult väljendatakse arvamust, et eri sotsiaalsed rühmad on võrdsed, kuid siiski esineb ebateadlikke eelarvamusi ja varjatud diskrimineerimist.


Teiste Sõnadega Järeldused

Lk8

Meedias ilmneb selge vastandumine meie ja nende vahel. Meie hulka kuuluvad uskmatud ning nendegruppi usklikud. Ühe kindla stereotüübina tooksin välja ka vagatsejad, tihtipeale nimetati nii usklikke inimesi. Kuna meie meedia kujundab usklikest suletud, kinnise kogukonna eelarvamuse, siis ei saagi meil teistsuguseid arusaamu tekkida. Ajakirjanikul on tihtipeale informatsioonipuudus ning seetõttu võib tema artikkel rajaneda oletusel ning negatiivsel emotsioonil. See aga loob olukorra, kus oleme jällegi mõjutatud valedest eelarvamustest. Kokkuvõtteks vajame vastastikku üksteise tunnustamist. Peame suutma murda oma enesehinnangu võimu ja teisi mitte alaväärtustama.

Kairi Andresson

Kommentaar Aadu Jõgiaas

Inimkonna ajaloost ei tea me mitte ühtegi hõimu, suguharu või rahvust, kellel oleksid puudunud usulised tavad ja kombed. Teadlaste arvates on üheks esmaseks tunnuseks, mis eraldab inimest loomast just usund. Päevast-päeva jõuavad meieni uudised maailmapoliitika sündmustest, ning väga tihti kaasneb nende otsene religiooni mõju. See võib olla nii arendav, kui ka maailma sündmustele pidurdavalt mõjuv. Religioonist on tihti saanud väga tähtsate probleemide lahendamise vahend. Näiteks võidakse selle alusel otsustada sõja - rahu küsimusi, riigi demograafilist olukorda ja haridust jne. Paljudes riikides säilitab usk ühtsed eluväärtused: normid, mis omakorda koosnevad käskudest - keeldudest, eeskirjadest, seadustest, kohustustest ja õigustest. Nii korraldatakse usu abil paljude riikide ja ühiskondade elu, ning ta võib olla ühtlasi seda säilitavaks jõuks. Samas on religioon loomulikult ka kultuuri ja ajaloo lahutamatu osa. Väga paljud maailma suurehitised on ehitatud just usulisteks vajadusteks.


Teiste Sõnadega Lk9

Aadu Jõgiaas: Usun, et Jeesus Kristuse elust on mingil määral teadlik iga täiskasvanud inimene ja on kuulnud tema märtrisurmast ristilööduna. Me võime kõike Piiblis kirjeldatut arvata väljamõeldiseks, kuid siiani ei ole mitte keegi suutnud tunnistada Jeesuse olematust, pigem on leitud erinevat tõestusmaterjali paljude piiblisündmuste ja Jeesuse elukäigu kohta. Piibel ei ole lihtsalt raamat, mille loed läbi ja jätad loetust meelde ainult mingi põhilise loo, vaid sealt võib leida kõiki kirjandusliike. Neis tekstides on poeesiat, laule, jutustusi, nii lugusid kui ka proosat. Piiblist võib leida tarkust, juhiseid ja õpetusi igaks elujuhtumiks. Olles lugenud Piiblit leian, et kristluse pühima teose tundmine on igale inimesele vajalik, ning sealt saadud teadmised väärtustavad inimelu. Väidan, et religioonist saab inimene omale elu mõtte, arusaamise maailma alguse ja lõpu küsimustes, saatuse ja surma selgituse, samuti palju juhiseid ausa elu elamiseks. Kristlike põhimõtete järgimine tõstab oluliselt indiviidi elukvaliteeti, samuti ei tohi unustada tõde, et inimese igapäevased harjumused võivad olla kas probleeme tekitavad või eluks lahendusi pakkuvad. Praeguses meediaruumis ja ka rahva seas on aktiivsed veel need, kes ise ei ole koolihariduse kaudu omandanud teadmisi religioonist ja käsitlevad seda teemat enamasti ühekülgselt, ning isiklikule arusaamisele tuginedes. Suurimatest usunditest suhtutakse luteri-, katoliku- ja vene õigeusukirikuga seonduvasse neutraalselt. Ükskõiksuse osaliseks on saanud metodisti- ja nelipühikirik, aga baptistide-adventistide tegevust enamasti lihtsalt ignoreeritakse. Kuid samas kohtab väga eelarvamuslikku ja pahatahtlikku suhtumist vabakogudustesse ehk iseseisvatesse usulistesse gruppidesse ja neid kujutatakse sageli sektantlike ühendustena. Tegelikult on vabaühenduste näol tavaliselt tegemist just kodanikuühiskonnas toimunud usulise aktiviseerumisega, mõttekaaslaste koondumisega ja just neis kogudustes toimub aktiivne usuelu, mis on rajatud teiste kirikutega samadele kristlikele põhimõtetele. Põhierinevuseks on, et usuline tegevus ei toimu spetsiaalsetes sakraalehitistes, liturgia on minimaalne ja ei kasutata inimeste poolt leiutatud vaimulikke riietusi.

Uudiskirja tegemisel osalesid

Kairi Andresson Tallinna ülikooli politoloogia magistriüliõpilane Aadu Jõgiaas kristlane


VARIA Aadu Jõgiaas: Religioonide tundmine ning mõistmine on vajalik ja usus elamine annab paljude elule uue kvaliteedi!

TALLINNA ÜLIKOOLI MEEDIAGRUPI UUDISKIRI

Avalikus ruumis peab usuteemat põhjalikumalt ja eelarvamusvabamalt käsitlema, sest see on ühiskonnale eetiliste väärtuste loomise eeskujuks. Meie tänasesse ühiskonda on tekkinud kristlastest koosnev vähemus, kes ei julge avalikult omi seisukohti avaldada ja ennast avalikult kristlaseks määratleda, sest ühiskonnas on suhtumine usklikesse negatiivseks muutunud.

Usuühenduste internetiaadresse: Eesti Kirikute Nõukogu (koos linkidega liikmeskirikute kodulehekülgedele). Aadressil www.ekn.ee. Vene vanausulised Eestis. Aadressil http://www.starover.ee/est/index.html. www.inotherwords-project.eu

Budistlikud ühendused Eestis. Aadressil http://www.budismiinstituut.ee/viited.htm. Islam Eestis. Aadressil http://islam.pri.ee. Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda. Aadressil www.maavald.ee.

.

Etnilisse, usulisse või keelelisse vähemusse kuuluvate isikute õiguste deklaratsioon on vastu võetud ÜRO Peaassamblees 18.detsembril 1992

Elu peaks kasutama nõnda, et sel oleks tähendus, mõte. Elama peaks nõnda mõistlikult, et surma hetkel ei tuleks tunda kahetsust ja kurbust. Mina püüan elada nii, et mu elul oleks tähendus. Tähendus ei tähenda mitte vaid nautida oma elu, vaid teenida teisi, luua mingit õnne teistele, vähemalt mitte häirida teisi, mitte kahjustada teisi. Selline ongi tähendusega elu.

Dalai laama

Järgmises uudiskirjas vaatleme puuetega inimeste meediakajastust


TLU_newsletter_no3