Page 1

TALLINNA ÜLIKOOLI MEEDIAGRUPI UUDISKIRI “Teiste sõnadega“ projekti rahastab Euroopa Komisjoni õigus-, vabadus- ja turvalisusküsimuste peadirektoraat

Tallinn, 16/ 2013

Teiste Sõnadega UUDISKIRI

Sisukord

Rassism Kreekas

Pöördumised võrdse kohtlemise voliniku poole

2

Tudengiuurimus: hoiak 3-6 Eesti venekeelsesse elanikkonda UNESCO tolerantsuse põhimõtete

Sallivus

1

7-8

deklaratsioon

Selles uudiskirjas pöörame tähelepanu sallivusele. Majanduskriisiga kaasneb rassismi ja sallimatuse levik, tänane Kreeka on üks näide sellest. Vastuseis sallimatusele ja sallivuse igakülgne kultiveerimine on globaalse tähtsusega ülesanne. Avaldame esmakordselt eesti keeles UNESCO tolerantsuse põhimõtete deklaratsiooni, mis võeti vastu 1996.aastal. Tudengiuurimus käsitleb Eesti päevalehtede analüüsi põhjal eestlaste hoiakuid venekeelsete kaasmaalaste suhtes.

Rassism Kreekas rikub põhimõtteid, millele Euroopa Liit on rajatud Merle Haruoja Inimõiguste Instituudi juhatuse liige Merle Haruoja tõdeb, et oleme Euroopas olukorras, kus majandusja sotsiaalkriis toetavad äärmuslikke ja vaenu õhutavaid ideid. Kuidas me suhtume probleemidesse Euroopa teises ääres, on valikute küsimus, kuid olles ühtses Euroopa Liidu õigusruumis, võime vastata, et kõik see, mis on probleemiks seal, mõjutab Eesti elu ja valikuid. Samuti eeldame, et meie probleemid on olulised ka mujal Euroopas. Kreeka puhul on Euroopa jaoks oluline asjaolu, et demokraatia hällis levivad rassism, antisemitism ja ksenofoobia. Need on märksõnad, mida praeguses majanduslanguses ja ebastabiilses majandusruumis kasutame soovitust sagedamini. Kreeka parlamendis on esindatud rassistlik, immigrantidevastane ja neonatsistlik partei Kuldne Koidik, kelle toetajaskond on viimasel ajal kasvanud. Kuid kasvanud on ka rahvusvaheline surve Kreekale, et võideldaks nende nähtuste vastu üheskoos nii Kreekas kui ka teistes Euroopa riikides. Ungaris on äärmuslik liikumine saavutanud võrreldava tähelepanu, seega oleme Euroopas olukorras, kus majandus- ja sotsiaalkriis toetavad äärmuslikke ja vaenu õhutavaid ideid.

Rassism ja ksenofoobia rikuvad otseselt vabaduse, demokraatia, inimõiguste ja põhivabaduste austamise ja õigusriigi põhimõtteid, millele Euroopa Liit on rajatud ja mis on ühised kõikidele liikmesriikidele. Merle Haruoja

Mida rääkisid inimesed olukorrast Kreekas? Kreeklased olid seisukohal, et majanduskriisi kõige otsesemad süüdlased on pangad ning immigrandid on raskeks koormaks. Immigrandid, kellest paljud on Kreekas sündinud ja terve elu elanud, on olukorras, kus igapäevane elu ja töö on täis ohtusid. Üks Aafrika päritolu noor ema rääkis, et tal on pidev hirm oma abikaasa pärast, mis sunnib teda igal hetkel toru haarama, et küsida, kas kõik on ikka korras, ning hirm oma koolis ja lasteaias käivate laste pärast. Majanduskriisiga kaasneb äride sulgemine ja sissetulekute oluline vähendamine. Mitmesuguste probleemide ja raskuste koosmõjus otsitakse koostöös riigi, kohalike ja rahvusvaheliste organisatsioonidega võimalikke lahendusi, et saavutada rahumeelseid kokkuleppeid nii Kreekas kui ka teistes Euroopa riikides. Mil määral oleme Eestis solidaarsed Kreeka inimestega, kes vajavad abi ja tuge just praegu? Kui me eeldame, et teised riigid on solidaarsed meiega, kui me seda vajame, on meil vaja ka ise näidata üles solidaarsust teistega. Praegu teeb Eesti jõupingutusi Euroopa Nõukogu raamotsuse ülevõtmiseks, mis käsitleb võimalusi võidelda kriminaalõiguse vahenditega rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu. Eesti seadused vaatavad rassismi ja ksenofoobiat vaenu õhutamise kontekstis, et pakkuda õiguslikku kaitset nii üksikisikutele kui ka isikute rühmadele, kes seda vajavad. Allikas: Postimees 15.02.2013


Teiste Sõnadega UUDISKIRI Lk. 2

EEEPöördumised

UUDISKIRI

Fotol: Mari-Liis Sepper, soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik

Uudiskiri avaldatakse kord kuus kõigi partnerite poolt: Jaen y Almeria (Hispaania), Mantova (Itaalia), Mortagua (Portugal), Marseille (Prantsusmaal), Timisoara (Rumeenia), Tallinn (Eesti) Euroopa Komisjoni rahalisel toel. Eesti väljaanne on tehtud Tallinna ülikoolis

Pöördumised võrdse kohtlemise voliniku poole 2012.aastal 2012.aasta jooksul pöörduti soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku poole 392 korral. 392st pöördumisest (addresses) on kaebusi ja selgitustaotlusi (complaints and requests for explanations) kokku 95, neist 69 puhul on tegemist kaebusega, milles avaldaja on väljendanud kahtlust võimaliku diskrimineerimise osas (discrimination complaint).

Meediagrupp ei vastuta arvamuste eest, mida selles uudiskirjas väljendavad autorid

37 avaldust puudutavad võimalikku soolist diskrimineerimist ( 12 töö-, 2 kaupade ja teenuste, 4 sotsiaalhoolekande, 2 hariduse, 3 pere ja eraelu, 14 reklaami või meedia valdkonnast); 4 avaldust käsitlevad võimalikku diskrimineerimist vanuse tõttu (1 töö-, 2 kaupade ja teenuste ja 1 hariduse valdkonnast); 7 seksuaalse sättumuse tõttu (2 turvalisuse ja korrakaitse ja 2 kaupade ja teenuste, 1 töö ja 1 sotsiaalhoolekanne); 6 rahvuse või rassi tõttu (4 töö ja 1 sotsiaalhoolekanne, 1 meedia); 1 töötajate ühingusse kuulumise tõttu (töö); 1 isiku sotsiaalse seisundi tõttu (turvalisus ning korrakaitse); 1 isiku puude tõttu (töö). Võimalikku mitmest diskrimineerimist (vanus ja veendumused; vanus ja rahvus; vanus, sugu ja puue, kõik töövaldkonnast) puudutavad 3 pöördumist. Möödunud aastal ei esitatud volinikule kaebusi, milles isik kahtlustab enda diskrimineerimist usuliste veendumuste tõttu. Juhtumite seas, milles isik kahtlustas enda diskrimineerimist rahvuse või rassi alusel olid järgmised:

§ 12. Kõik on seaduse ees võrdsed.

-Avaldaja ei olnud rahul koolieelse lasteasutuse tegevusega tema lapse sobitusrühma paigutamise osas. Avaldaja leidis, et tegemist võib olla ebavõrdse kohtlemisega isiku rassi tõttu, kuivõrd lapse isa on tumedanahaline.

Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel. (Eesti Vabariigi Põhiseadus 1992)

-Volinikule edastati ühe ettevõtte töökuulutus, milles otsiti oma töökollektiivi vaid kindlas vanuses eesti rahvusest isikuid. -Pöörduja oli häiritud ajaleheartiklist, milles tema rass oli põhjendamatult suurt tähelepanu leidnud.


Tallinn, 16/ 2013

Uurimus

Lk 3

Hoiak Eesti venekeelsesse elanikkonda Eesti Päevalehe ja Postimehe arvamuslugude baasil Triinu Püvi Tallinna Ülikooli magistriüliõpilane Sissejuhatus Freedom House'i 2012. aasta üleilmses ajakirjandusvabaduse edetabelis jagab Eesti USAga 22. kohta, kuuludes sellega nende 30 protsendi maailma riikide hulka, kelle ajakirjandust on hinnatud vabaks. Sama raport kirjutab eestivenelaste kohta, et nende õigused ajakirjandusvabaduse küsimuses on samuti kaitstud, neile on suunatud nii venekeelseid televisioonikanaleid, raadiojaamasid kui ka trükimeedia väljaandeid (Freedom of the Press 2012: Estonia, 14.01.2013). See, et Eesti venekeelsele elanikkonnale on suunatud oma infokanalid ei ole mingi üllatus, ka see mitte, et Freedom House peab antud aspekti Eesti meediavabaduse puhul rõhutatult oluliseks. Küll aga on õigustatud küsimus ühisest meediaväljast, kus nii eestlased kui ka Eestis elav venekeelne elanikkond saaksid dialoogi pidada ja ühiselt keerulisi teemasid arutada. Kaardistamaks tänast olukorda eestikeelsetes päevalehtedes, keskendub käesolev essee Eesti Päevalehe ja Postimehe arvamuslugudele ning seal esitatud hoiakutele. Eesmärk on analüüsida Eesti venekeelset elanikkonda puudutavate teemade tonaalsust ja kajastamise rohkust mõlemas ajakirjas vastavalt 2011. ja 2012. aastate perioodil aprilli algusest septembri lõpuni. Täpsemalt on vaatluse all arvamuslood, kuna erinevalt uudisloost on arvamusavalduse eesmärgiks teatud vaadet ja seisukohta esitada, pakkudes seeläbi ka võimalust analüüsida hoiakuid seoses eestivenelasi puudutavate küsimustega. Lisaks sellele on arvamuslugude žanr üsna mitmekesine, andes seeläbi võimaluse analüüsida nii arvamusliidrite artikleid, lugejakirju kui ka ajakirja kolleegiumi vaadet ajalehtede juhtkirjade kaudu.

Eesti venekeelse elanikkonna temaatika Eesti Päevalehe ja Postimehe arvamuslugudes Analüüsides 2011. aasta perioodi vahemikus aprill kuni septembri lõpp Eesti Päevalehes ja Postimehes, torkab silma, et suuri teemasid, millele mitmed arvamuslood keskenduksid, ei ole. Temaatiliselt on ampluaa väga lai ning varieeruv. Oluline tähelepanek siinkohal on, et kui 2012. aasta sama perioodi iseloomustavad ka pronksiöö meenutused ja selle uued sotsiaal-poliitilised tõlgendused, siis 2011. aasta arvamuslugudest ei ole mitte ükski pühendatud pronkisöö aastapäevale. Eesti Päevalehes ilmus antud perioodil 38 arvamusartiklik, mis sisaldasid sõnu venelane, või okupant, millest üks viiendik käsitles otseselt või kaudselt Eesti venekeelset elanikkonda. Nende seas oli nii arvamuslugusid kui ka juhtkirju. Temaatiliselt leiavad kajastust huvi Eesti tööturu vastu venelaste seas (Nutt, 07.06.11), lõimumispoliitika ja eestlaste suhtumine Eesti venekeelsesse elanikkonda (Blintsova, 20.05.2011), venekeelse elanikkonna suurem kaasatus laulupeo traditsioonidesse (Laasik, 06.07.2011) ning eestlaste rassistlikust käitumisest jalgpalliväljakul (Süvari, 26.08.2011). Eesti venekeelset elanikkonda puudutavate arvamuslugude kirjutajate profiili analüüsides torkab silma, et antud perioodil kirjutas Eesti venelaste teemadel rohkem eesti nimega inimesi kui vene nimega. Vene nimega kirjutajaid oli vaid üks. Samuti on mitmed lood kirjutatud Eesti Päevalehe enda ajakirjanike poolt. Antud perioodil ilmus ka kolm juhtkirja, mis keskendusid spetsiaalselt Eesti venekeelse elanikkonna küsimustele. Kõige selle taustal ilmneb, et vaid Mart Nutt (07.06.11) kirjutas venelaste Eestisse tööle tulemisest ja sellega kaasnevast negatiivsest, kuivõrd kõik ülejäänud arvamuslood on positiivsemat laadi. Alisa Blintsova (20.05.2011), venekeelse .elanikkonna eestkõnelejana, on kriitiline Eesti poliitilise kultuuri suhtes ja kirjutab oma arvamusloos diskrimineerimisest, mida Eesti venekeelse elanikkonna suunas mitmed Eesti poliitikud on on avameelselt välja öelnud. Aprillist septembri lõpuni ilmus 2011. aastal ajalehes Postimees 7 arvamusartiklit, millest vaid kaks keskendusid Eesti venekeelsele elanikkonnale – Mati Hint (05.09.2011) ja Raivo Vetik (10.09.2011). Esimene arvamus käsitleb venelaste eesti keele õpet ja metoodikat, mille puhul inimene peab ennekõike lojaalsust riigi suhtes näitama piisava riigikeele valdamise kaudu. Keeleteadlane Hint aga julgeb kahelda antud meetodi sobivuses. Teine arvamusartikkel on Raivo Vetiku tõlgendus USA Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Keskuse (CSIS) uuringust, tuues välja antud raporti teesid ja kommenteerides neid lühidalt. Hinti artikli tonaalsus on kindlasti Eesti venekeelse elanikkonna probleeme mõistev ja nende integreerumist soodustada püüdev, samas Vetiku poolt esitatud uuringu teave keskendub peaasjalikult Eesti julgeolekuohtudele ja Venemaa kaasmaalaspoliitika efektiivsusele, tulenevalt suhtekolmnurgast Venemaa – eestivenelased – Eesti. Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et Postimehes ei ilmunud antud perioodil mitte ühtegi juhtkirja ega lugejakirja, mis oleks kätkenud Eesti venekeelse elanikkonna temaatikat. Samuti olid mõlemad arvamuslugude autorid eesti nimega, teisisõnu ei kõlanud antud perioodil Posimehe veergudel mitte ühegi Eesti vene keelt kõneleva elaniku arvamus. Perioodil 1. aprill kuni 30 september 2012 oli peamiseks Eesti venekeelset elanikkonda puudutavaks kõlapinda leidnud teemaks venekeelsete gümnaasiumite osaliselt eestikeelsele õppele ülemineku temaatika. Olgugi, et reform rakendus 2011. aasta sügisest, leidis see ka kajastust kevadel, kui esimene aasta reformi tuules oli läbi saamas. Teiseks oluliseks teemaks, mis puudutab endiselt tugevasti venekeelset elanikkonda, on pronksiöö sündmused, mida meenutatakse või püütakse justkui traditsiooniks kujunenult käsitleda uues valguses.


Tallinn, 16/ 2013

Uurimus

Lk4

Eesti Päevalehes ilmus vaadeldaval perioodil 55 arvamuslugu, kus kasutati sõnu venelane, okupant või tibla. Nendest ligi üks kolmandik olid otseselt seotud Eestis elavate venekeelt emakeelena kõnelevate inimestega. Viimaste seas oli nii lugejakirju, juhtkirju kui ka arvamusartikleid. Lisaks antud perioodil aktuaalsetele suurt kajapinda leidnud teemadele leidsid käsitlust ka teemad nagu sotsiaaldemokraat Jevgeni Ossinovski (09.05.2012) poolt välja toodud riiklike teabekampaaniate küsimus, endiselt päevakorras olev lõimumispoliitika temaatika (29.05.2012), Vene teatri tulevik ja olevik (30.05.2012), spordi ja poliitika teema (21.06.2012) ning Laur Kaunissaare (05.09.2012) sulest arvamuslugu eesti noorte vene keele olulisuse taasleidmisest. Kui nüüd vaadata kirjutajate profiili, siis torkab silma, et väga suurt aktiivsust on üles näidanud Eesti Päevalehe enda personal ning kogu perioodi vältel oli ka lehe juhtkiri keskendunud Eesti venekeelsele elanikkonnale viiel korral. Sealjuures on oluline rõhutada, et kõik juhtkirjad olid venekeelset elanikkonda toetavad ja nende probleeme mõistvad. Lisaks sellele oli kirjutajate hulgas rida arvamusliidreid, nagu Juhan Kivirähk, Andrus Kivirähk, aga ka Laur Kaunissaare ja vabakonna seas tuntud Olga Zubakina, kes kõik üksmeelselt rääkisid siinse vene vähemuse kaitseks ja mõistsid teravalt või irooniliselt hukka riigivõimu paindumatuse ja kohatise russofoobia. Lugejakirju oli antud perioodil neli ning nende toon oli tuntavalt kõige venekeelse vähemuse vaenulikum ning seda just Eesti ja eestimeelsuse ning eesti keele pühaks kuulutamise kaudu. Vene nimega autoreid oli tunduvalt vähem kui eesti nimega autoreid, sealjuures oli nende arvamuslugude üldine mõte tuua välja ühisosa eestija venekeelse elanikkonna vahel, või siis viidata mingisugusele murekohale, mille konstruktiivne lahendus oli ka üldiselt välja pakutud. Ajaleht Postimees avaldas aprillist septembri lõpuni 2012. aastal vaid seitse arvamuslugu, kus oli kasutatud sõna venelane, sealjuures vaid kahes neist oli juttu ka Eesti venekeelt kõnelevast vähemusest ning ülejäänud arvamusartiklid keskendusid kas ajaloole või siis otseselt Venemaa välisja sisepoliitikale. 15. mail ilmus arvamuslugu Sergei Ivanovilt (15.05.2012), kes keskendus oma artiklis Ida-Virumaa noorte sportimisvõimalustele ja pani valitsevatele jõududele südamele, et kõikjal Eestis peaksid lapsed saama sporti teha sarnastel alustel ja tingimustes. Teine artikkel aga oli ristküsitlus erinevaid vaateid omavate kriitikute ja arvamusliidrite vahel mälupoliitika küsimustes, kus vaid osaliselt leidis käsitlust Eesti venekeelne elanikkond (17.06.2012). Kokkuvõttes võib öelda, et vaid üks sisuline venekeelset elanikkonda puudutav arvamuslugu leidis äratrüki Postimehe veergudel antud perioodil. Positiivne on selle juures asjaolu, et see pärineb vene nimega inimese sulest ja on sisult kriitiline ning toob esile probleemi, mis väärib avalikkuse tähelepanu. Võrreldes kahte päevalehte, torkab silma, et Eesti Päevalehes on mõlemal perioodil kuni kaheksa korda rohkem eestivenelaste küsimust tõstatatud, võrreldes ajalehega Postimees. Antud väljaandes ei ole mitte ühtegi juhtkirja ega lugejakirja vastaval perioodil Eesti venekeelset elanikkonda puudutavatel teemadel ilmunud. Samuti on lugejakirjade osakaal väga marginaalne olnud, sealjuures Postimehes ei ole ilmunud mitte ühtegi lugejakirja vastavatel teemadel. Küll aga on suhteliselt suur juhtkirjade hulk olnud just Eesti Päevalehes, samas Postimehes ei ole antud perioodidel mitte ükski ajalehe justkiri keskendunud Eesti venekeelt kõnelevale elanikkonnale. Ilmne on, et eestivenelaste arvamuslugude osakaal mõlema suurima eestikeelse päevalehe veergudel on oluliselt madalam eestlaste omadest, samas on Eesti Päevalehes läbilõige kirjutatajatest üsna kirju, leidub nii teadlasi, poliitikuid, arvamusliidreid, mingi kindla valdkonna spetsialiste kui ka lihtsalt arvamust omavaid kodanikke. Kuna ajalehes Postimees on lugusid, mida analüüsida väga vähe, siis võib sealt vaid esile tuua, et kõik äratrükitud arvamusartiklid pärinevad arvamusliidrite ja ekspertide sulest ning eestivenelasi puudutavad teemad, mida kajastatakse, on temaatiliselt suhteliselt erinevad. Ajakirjanduse klassikaliste kriteeriumite kohaselt on oluline loo mõju, selle aktuaalsus ja selles peituv konflikt ning lähedus lugejale. Antud kriteeriume arvesse võttes võib järeldada, et Eesti Päevaleht peab oma lugejate jaoks aktuaalseks ja kordaminevaks ka eestivenelastesi puudutavaid arvamusavaldusi, kuivõrd ajaleht Postimees peab seda oluliselt vähemtähtsaks, mida kajastab ka otseselt arvamuslugude hulk. Samas võib antud ilmingut tõlgendada ka kui ajalehelugejate sihtgruppide segmenteerumist, mille kohaselt Eesti kultuuriruumi integreerunud eestivenelastele on suunatud just Eesti Päevaleht, kuivõrd Postimees selles oma nišši ei näe. Minnes radikaalsemaks, võiks ka oletada, et ajaleht Postimees on eestivenelaste suhtes vaenulik ja ei ole huvitatud integratsioonipoliitika kajastamisest. Antud väitele on vastuargumendiks fakt, et ka natsionalistlikult laetud arvamuslugusid, kus Eesti venekeelt kõnelevat elanikkonda otseselt halvustataks, või asetataks mõnel muul viisil negatiivsesse valgusesse, ei ole Postimehe veergudel vaadeldaval perioodil publitseeritud. Hennoste (2010: 31) kohaselt seisneb kõige laiemas mõistes ajakirjanduse roll selles, et ta järgib teatud moraalseid väärtusi, olles just selle kaudu neljandaks võimuks riigis ja ühtlasi ka demokraatia vahikoeraks.

Kui demokraatlikuks väärtuseks võib pidada vähemuste hääle esindatuse tagamist ja sotsiaalse sidususe tugevdamist ning selle soosimist läbi ausa ühiskondliku debati, siis antud juhul võib pidada Eesti Päevalehte oluliselt paremaks demokraatia valvekoeraks kui seda on ajaleht Postimees. Ajalehe Postimees positsioneeringut antud teemadel avalikkust informeerida ja debatile ajalehe veergudel ruumi pakkuda, tuleks aga tõlgendada kui neljandaks võimuks olemist monokultuurses riigis, kus justkui eestivenelasi praktiliselt ei elagi ja nende arvamus on vähe oluline.


Tallinn, 16/ 2013

Uurimus

Lk 5

Hoiakud Eesti Päevalehe ja Postimehe avamuslugudes Et rääkida hoiakutest, mida arvamuslood endas kannavad, on oluline üldine ajalehtede vaheline hoiakute erinevus välja selgitada. Nimelt, kui ajalehes Postimees oli üks arvamuslugu neljast vene nimega autorilt, siis Eesti Päevalehe veergudel on ilmunud viis vene nimega autorite arvamuslugu, võrreldes 25 eestlasest autori artikliga. Seega moodustab eestivenelaste arvamus protsentuaalselt ligikaudu veerandi arvamuslugudest mõlemas päevalehes. Kas antud statistika kajastab eestikeelse ajakirjanduse tahtmatust eestivenelaste seisukohti avaldada või peab antud olukorda keelest ja ühiskondlikust aktiivsusest tulenevalt hindama, on juba omaette teema ning vajaks eraldi analüüsi. Küll aga on oluline käsitleda ka Eesti Päevalehe juhtkirju ning nende sõnumeid, kuna juhtkiri on kogu päevalehe kõige olulisemat teemat kajastav ning erinevalt konkreetse probleemi kaardistamisest annab kogu küsimusele laiema mõõdu ja hinnangu. Antud essee eesmärgist tulenevalt keskendub käesolev alapeatükk just konkreetsete arvamuslugude ja juhtkirjade hoiakutele, püüdes selle kaudu positsioneerida antud kahte päevalehte Eesti meediaruumis. Eesti Päevaheles ilmus mõlemal perioodil kokku viie vene nimega autori arvamuslugu, mis kõik keskendusid erinevatele teemadele. Jevgeni Ossinovski (09.05.2012) kirjutas arvamusartikli riigi poliitikate jäikusest mis ei arvesta tegelikku olukorda ja seda just riiklike teavituskampaaniate keele valiku teemadel. Artikkel kritiseerib põhjendamatult jäikasid avaliku reklaami poliitikaid, mis regiooniti ei täida seetõttu oma eesmärke, kuna sealsetele lugejatele jääb oluline teave arusaamatuks keelebarjääri tõttu. Ossinovski hoiak on eestivenelasi kaitsev ja riiklike poliitikaid kritiseeriv. Sellest oluliselt erineva näitena võib tuua Olga Zubakina (03.07.2012) arvamusartikli, mille keskmesse on asetatud laste areng ja identiteedi küsimused kakskeelsetel lastel ja konkreetsemalt antud juhul eestivenelaste puhul. Ta kirjutab: “Ma tunnen vajadust ohutu ruumi järele, kus ei ole piire „omade” ja „võõraste” vahel ning kus minu laps õpiks täiskasvanute käe all suhtlemist. Siis ei pea ta võitlema oma „minaga” ja muutuma eestlaseks. Siis võib jääda venelaseks – Eesti venelaseks, kes oskab normaalselt suhelda kõigi teistsuguste inimestega.” Zubakini seisukoht väljendab muret, millises keskkonnas saavad tema lapsed elama, kui riigis ei tegeleta aktiivselt kahe kogukonna vahelise lõhe vähendamise ja kultuurikümbluse pakkumisega. Antud seisukohta võib pidada tüüpiliseks vähemuse esindaja puhul, kellele küll meeldib siin riigis, kuid kes näeb ohte ja probleeme, mille lahendamisega peaks riik ja ühiskond aktiivselt tegema. Kolmanda näitena võib esile tuua Alisa Blintsova (20.05.2011) artikli, mis on kolmest vaatluse all olevast näitest kõige kriitilisem ja väljendab avalikult pettumust Riigikogu liikmete arvamusavalduse kohta seoses Eesti venekeelt kõneleva elanikkonna keeleõppe ja eurorahadega, mis on selle soodustamiseks spetsiaalselt ette nähtud. Näitena võib tuua Blintsova sõnad: “Kaks Riigikogu kultuurikomisjoni liiget ei leidnud minu väidete kummutamiseks tõsiseid argumente, seepärast läksid käiku elukauged eelarvamused Venemaast ja Saksa Reich’ist. Eriti solvav oli lugeda Rummo arutlust teemal, et venelaste lapsed asuvad, isegi pärast Eesti kooli lõpetamist, esivanemate kodumaale Venemaale ja püüavad saada seal Venemaa presidendiks. Selline mõttekäik näitab järjekordselt eestlaste varjamatut venelaste vastast vaenulikkust.” Blintsova hoiak on kindlasti negatiivne Eestis toimuva suhtes ja samuti on ta kriitiline võimupositsioonidel olevate isikute suhtes, kelle sõna ja tegu ta tõlgendab eestivenelaste vaenulikult. Konkurentsitult on Eesti Päevalehes vaadeldavatel perioodidel kõige rohkem Eesti venekeelsest elanikkonnast kirjutatud eesti soost autorite poolt. Kuna arvamuslugusid oli palju, siis on need ka temaatiliselt väga erinevaid valdkondi puudutavad. Näitena võib tuua Andres Laasiku poolt toimetatud 6. juuli juhtkirja (06.07.2011), mis käsitleb eestlaste üht tähtsaimat kultuurisündmust – lauluja tantsupidude traditsiooni. Laasik tõdeb, et eestivenelased näitasid 2011. aastal toimunud noorte laulupeol üles suurt soovi osaleda ning nendega tuleks senisest enam arvestada ja eestivenelasi teadlikult kaasata. Ta kirjutab: “Vaba maa, arutada võib kõike. Usutavalt paistab aga olevat neisse arutustesse äärtpidi kistud laulupeo korraldajate jutt, et laulupeo õnnestumiseks ei ole tähtis rahvuslik kuuluvus, vaid hea muusika ja head lauljad. See, et Eesti noorte laulupidu siinsetes venelastes erutavat kripeldust tekitab, paneb aga mõtlema, kuidas neid väärt laule ja lauljaid nendegi seast paremini leida. Tuleks ju arvestada ka kultuurilist erinevust, on ju venelastel kolmandale sektorile vajalik altpoolt tulev aktiivsus nõrgem ja ootused ülevalt poolt tuleva suunise suhtes suuremad.” Tegemist on Eesti venekeelset elanikkonda kaasata püüdva juhtkirjaga, mille hoiak on viimaste suhtes positiivne ning eestlaste üldist suhtumist kompav. Lisaks eelnevale kirjutas Juhan Kivirähk (24.04.2012) väga konstruktiivset laadi arvamusloo, milles avaldab oma arvamust olukorra suhtes Eestis viis aastat peale pronksiöid. Kivirähk, kes oli Eesti valitsuse tegevuse suhtes väga kriitiline pronksiöö sündmuste ajal ja järgselt, kirjutab antud arvamusartiklis: “Toimunu viis eestlaste ja venelaste vastandumisele, venekeelse elanikkonna usalduse vähenemisele Eesti riigi vastu – tuues seega kaasa just neid tagajärgi, mis kõige paremini tõukasid Eestis elavaid venelasi Eestist eemale, Venemaa „kaastundlikku” rüppe.” Samas keskendub ta kaasaja aktuaalsetele teemadele nagu Venemaa mõjutegevust kajastav kaitsepolitsei aastaraamat, koolireform ja eesti keelsele õppele järkjärguline ülemine ning ühiskonna lõimumisprotsess üldisemalt. Kokkuvõttes rõhutab Kivirähk: “Me ei tohiks lasta tekkida sellistel tühikutel ühiskonna sidususes, kuhu Venemaa kaasmaalaspoliitika saab meie lõimumispüüdluste asemel koha sisse võtta. Kuulutades Eestis elava venekeelse elanikkonna huvide kaitse riigi reetmiseks, jätame aga ukse Venemaa mõjutustegevuseks pärani lahti.” Kivirähk on seega endiselt võimupoliitikute tegevust tugevalt kritiseeriv ja Eesti venekeelse elanikkonna positsioone suurel määral kaitsev ning mõistev. Kontrastina antud kahele näitele võib tuua aga lugejakirja Marika Mägilt (15.06.2012), mille keskne teema on eesti keele oskus venekeelse Eesti elanikkonna seas integratsioonipoliitika taustal. Kõige ilmekamalt võtab arvamusartikli sisu ning tooni kokku järgnev lõik: “Me kõik kohaneme pidevalt uute olukordade ja vajadustega ning eestikeelne haridus ja eesti keele oskus peab olema vajadus. Vajadus, et siin maal olla, kuuluda ühiskonda, elada külg-külje kõrval eestlastega ning üksteist mõista. Keegi ei palu ju venelastelt hüljata oma olemust, kultuuri ja harjumusi, vaid ootame neid oma keele- ja teadmisteruumi ning see peaks ju olema rikastav nii neile kui ka meile.” Olgugi, et arvamuslugu taotleb konstruktiivselt soovitada häid võimalusi, kuidas Eesti venekeelset elanikkonda integreerida, kuid sisuliselt ajab kirjutaja integratsiooni ja assimilatsiooni segamini. Teisisõnu, jutt käib assimilatsioonist, Mägi rõhutab, et Eestis on stabiilsus ja hea elu võimalik vaid juhul kui kõik räägivad eesti keelt ja kuuluvad ühte kultuuriruumi. Artikliga oma hoiakut esitav autor on eestivenelaste olukorda mitte mõistev ja kirjutise üldine toon on tugevalt natsionalistlikest ideedest kantud.


Teiste Sõnadega Lk 6

Uurimus

Postimehes on mõlema aasta vaadeldaval perioodil kokku ilmunud vaid ühe venekeelt emakeelena kõneleva Eesti elaniku arvamuslugu. Sergei Ivanov (15.05.2012) väljendas avalikku pettumust olukorra üle, kus riik ei ole võimeline kõigile lastele võrdselt sportimisvõimalusi pakkuma ning tema hinnangul on vaeslapse rolli jäänud Ida-Virumaa noored just ühed peamised kannatajad. Arvamusartiklis esitatud hoiak on Eesti võimulolijaid kritiseeriv, kuid seda ei tohiks segi ajada eestlaste kritiseerimisega. Ivanov kirjutab: “Algatuseks võiks aga hoopis staadioni korda teha ja see tooks Virumaale ka kordades rohkem Eesti riiki kohale. See näitaks, et meist hoolitakse ja me ei elagi jumala poolt unustatud paigas.” Ta küll otseselt ei tõmba selget lahusust eestivenelaste ja eestlaste vahel, kuid annab märku, et kõnealuses piirkonnas on probleeme integratsiooniga ja seal oleks riigi tuge hädasti tarvis. Üldkokkuvõttes on artikkel konstruktiivne ja lahendusi pakkuv. Postimehe eestlaste poolt kirjutatud artiklid, mida oli kokku vaid kolm, olid üldjoontes eestlaste ja Eesti venekeelt kõneleva elanikkonna debatti soosivad ja viimaste olukorra parandamist taotlevad. Artiklis “Mälupoliitika – mis see on ja kas seda on vaja juhtida?” arutasid Aune Valk, Toomas Hiio, Indrek Riigor ja Maria Mälksoo muu hulgas ka eestivenelaste ajalookäsitlust ja integratsiooni selle raames (17.06.2012). Tegemist oli populaarteadluslikku laadi debatiga, kus hoiak venekeelsetesse kaasmaalastesse oli kindlasti positiivne ning nende seisukohti mõistev. Indrek Riigor tõi näiteks välja: “Olen oma vene õpilastele öelnud, et ärge häbenege, et te venelased olete, keegi ei vihka teid rahvuse pärast. Nad ju küsivad minu käest, miks eestlased neid vihkavad.” Arutelu see osa, mis käsitles Eesti venekeelse elanikkonna positsiooni ja rolli tänases Eestis, taotles kindlasti vabastada viimased kogu iganenud okupatsiooni teema kütkeist ning asetada nende mälupoliitika ja identiteedi küsimused konstruktiivsesse võtmesse. Keeleteadlane Mati Hint (05.09.2011) räägib oma arvamusloos sellest, et range keelepoliitika pealesurumine Eesti venekeelt kõnelevale elanikkonnale ei anna soovitud – integreeritud – tulemust ning selliste noorte massiline lahkumine Eestist on kurb vaatepilt. Tema hoiak on kindlasti eestivenelaste suhtes väga positiivne, sealjuures näeb ta, et Eesti riigi integratsiooni- ja keelepoliitikad on ebapiisavad ja tuleks ümber vaadata. Kokkuvõttes võib öelda, et eestlaste hoiak Postimehe arvamusartiklites vene keelt emakeelena kõnelevatesse kaasmaalastesse on positiivne ja nende probleeme lahendada püüdev. Kokkuvõttes aga koorub pilt arvamusartiklite hoiakutest, mida mõningaid üldistusi tehes võib pidada konstruktiivseid lahendusi otsivaks, erinevaid probleeme lahkavaks ning ka oluliselt vähem ideoloogiatest ja hirmust laetuks, kui need olid seda veel mõned aastad tagasi. Analüüs näitab, et nii eestlased kui ka eestivenelased on viimaste võrdlemisi halvemas positsioonis just riigivõimu kritiseerivad, mitte aga rahvusgruppide baasil küsimust käsitlevad. Oluliselt vähem on aga Eesti kahes suurimas päevalehes kuulda Eesti venekeelse elanikkonna häält. Oluline on rõhutada, et seni, kuni teemade arutelud integratsiooni, identiteedi, mälu, aga ka päevapoliitilistel teemadel toimuvad eestlaste ja Eesti venekeelse elanikkonna puhul erinevates meediaväljades, ei saa seda debatiks pidada. Oluline on neid teemasid üheskoos arutada ning konstruktiivset kriitikat esitades ka lahendusi välja pakkuda. Kokkuvõte Kokkuvõttes saab 2011. ja 2012. aasta aprillist septembrini perioodi baasil väita, et Eesti Päevalehes ja Postimehes Eesti venekeelt kõneleva elanikkonna temaatikat ja probleeme käsitlevate arvamuslugude võrdluses koorus välja pilt, mille kohaselt Eesti Päevaleht kajastab antud teemasid kordi rohkem kui Postimees. Kui ajakirjandusväljaande üheks oluliseks tunnuseks on vastutuse võtmine info kajastamise ja edastamise eest, siis siinkohal on oluline rõhutada, et Eesti Päevaleht on Eesti ühiskonna üht olulisimat valupunkti märksa teravamalt tabanud, kuna mõlemal vaadeldaval perioodil olid mitmel korral ajalehe juhtkirjad just eestivenelaste teemadele pühendatud, lisaks leheruumi oli leitud ka antud teemat lahkavatele lugejakirjadele. Teise tähelepanekuna aga näib, et arvuline lahknevus eestlaste ja eestivenelaste arvamuslugude vahel on veelgi suurem, seda nii Eesti Päevalehes kui ka Postimehes. Umbes iga kolme-nelja eestlase poolt kirjutatud arvamusartikli kohta on mõlemas lehes üks Eesti venekeelse elanikkonna vaadet esindav arvamuslugu. Temaatiliselt on ampluaa lai, kuid vaadeldavat perioodi analüüsides võib märgata, et üldised päevapoliitilised teemad valitsevad ka arvamuslugudes. Samuti ei ole ei ajaleheti ega ka rahvusgrupiti võimalik esile tuua temaatilisi erinevusi. Küll aga on erinevused märgatavad tonaalsuses ja hoiakutes, mida arvamusartiklid endas kannavad. Üldiselt on nii eestlased kui ka eestivenelased suunanud oma kriitika teraviku just võimupositsioonidel olijate ja riiklike institutsioonide pihta, mitte ei käsitle kogu küsimust rahvusgruppide vastandamise kaudu. Kokkuvõttes tuleb rõhutada, et arvamusartikleid analüüsides koorub välja pilt, mille kohaselt kogu temaatikast on kadumas rahvusromantiline noot, mis on asendumas konstruktiivse otsinguga ühisosa ja dialoogi järele .


Teiste Sõnadega Lk7

Tolerantsus

UNESCO Tolerantsuse põhimõtete deklaratsioon Artikkel 1 – Sallivuse tähendus 1.1 Sallivus on meie maailma kultuuride rikkaliku mitmekesisuse, inimeste erinevate eneseväljendamise vormide ja olemise viiside austamine, aktsepteerimine ja mõistmine. Seda soodustavad teadmised, avatus, suhtlemine ning mõtte-, südametunnistuse ja veendumuste vabadus. Sallivus on harmoonia erinevuste vahel. See ei ole ainult moraalne kohus, vaid ka poliitiline ja juriidiline nõue. Sallivus on voorus, mis teeb võimalikuks rahu, aidates kaasa sellele, et sõjakultuur asenduks rahukultuuriga. 1.2 Sallivus ei ole järeleandmine, üleolev armulikkus ega liigne leplikkus. Sallivus on eelkõige aktiivne suhtumine, mille aluseks on üleüldiste inimõiguste ja igaühe põhivabaduste tunnustamine. Mitte ühelgi juhul ei tohi sallivust kasutada nende põhiväärtuste rikkumiste õigustamiseks. Sallivust tuleks ilmutada indiviidide, gruppide ja riikide tasandil. 1.3 Sallivus – see on kohustus toetada inimõigusi, pluralismi (sealhulgas kultuuride paljusust), demokraatiat ja seaduskorda. Sallivuse mõiste tähendab loobumist dogmatismist, ühe tõe absoluutseks kuulutamisest ning rahvusvaheliste inimõiguste normide jaatamist. 1.4 Kooskõlas inimõiguste austamisega, ei tähenda sallivus sotsiaalse ebaõigluse talumist, oma veendumustest loobumist või teiste veendumustele alistumist. See tähendab igaühe vabadust jääda oma veendumuste juurde ja teiste inimeste samasuguse vabaduse tunnustamist. See tähendab arusaamist, et inimesed on üksteisest erinevad oma välimuse, ühiskondliku asendi, kõne, käitumise ja väärtuste poolest ning neil on õigus elada rahumeelselt just sellistena nagu nad on. See tähendab ka seda, et oma vaateid ei tohi teistele peale suruda

Artikkel 2 – Riigi tasand 2.1 Sallivus riigi tasandil nõuab õiglast ja erapooletut seadusandlust, seadustest kinnipidamist ning kohtupidamise ja administratiivseid norme. Sallivus nõuab samuti seda, et igale inimesele antaks võimalused majanduslikuks ja sotsiaalseks arenguks ilma igasuguse diskrimineerimiseta. Inimeste tõrjumine ja marginaliseerimine võivad põhjustada frustratsiooni, vaenulikkust ja fanatismi. 2.2 Selleks, et muuta ühiskonda sallivamaks, peavad riigid ratifitseerima olemasolevad inimõiguste konventsioonid ja kui vaja, välja töötama uusi seadusi, et tagada võrdne kohtlemine ja võrdsed võimalused ühiskonna kõikidele gruppidele ja üksikisikutele. 2.3 Rahvusvahelise kooskõla saavutamiseks on oluline, et üksikinimesed, kogukonnad ja rahvad aktsepteeriksid ja austaksid inimkonna paljukultuurilist iseloomu. Rahu ei ole võimalik ilma sallivuseta, areng ning demokraatia ei ole võimalikud ilma rahuta. 2.4 Sallimatus võib avalduda sotsiaalselt vähem kaitstud gruppide marginaliseerimises ja nende tõrjumises sotsiaalsest ja poliitilisest osalusest, aga ka vägivalla ja diskrimineerimisena nende suhtes. Deklaratsioonis rassiliste eelarvamuste kohta on kirjutatud: „Kõigil inimestel ja gruppidel on õigus olla erinev“ (Artikkel 1.2.)

Artikkel 3 – Sotsiaalsed aspektid 3.1 Tänapäeva maailmas on sallivus olulisem kui kunagi varem. Meie aega iseloomustab majanduse globaliseerumine, kiiresti kasvav mobiilsus, kommunikatsioon, integreerumine ja vastastikune sõltuvus, inimeste laiaulatuslik ränne ja ümberpaiknemine, linnastumine ja ühiskonna struktuuri muutumine. Maailma iga osa on mitmekesine, seepärast ohustab sallimatuse ja konfliktide kasv potentsiaalselt igat piirkonda. Selle ohu eest ei kaitse riigipiirid, see oht on globaalne. 3.2 Sallivus on vajalik nii suhetes üksikisikute vahel, kui ka perekondade ja kooskondade tasandil. Sallivust tuleb edendada koolides, kõrgkoolides ja mitteformaalse hariduse süsteemis, kodus ja töökohtades, kujundades avatuse, vastastikuse tähelepanelikkuse ja solidaarsuse hoiakuid. Ajakirjandus saab etendada konstruktiivset rolli, soodustades vaba ja avatud dialoogi ja arutelusid, levitades sallivuse väärtusi ja selgitades ohtusid, mis kaasnevad ükskõiksusega selliste gruppide ja ideoloogiate suhtes, mis propageerivad sallimatust. 3.3 UNESCO deklaratsioonis rassi ja rassiliste eelarvamuste kohta on öeldud, et on vaja rakendada erimeetmeid, et tagada üksikisikute ja gruppide võrdse inimväärikuse ja võrdsete õiguste kindlustamine kõikjal, kus vaja. Selles osas tuleb erilist tähelepanu pöörata sotsiaalselt või majanduslikult ohustatud gruppidele, et tagada nende jaoks seaduslik ja sotsiaalne kaitse, eriti eluaseme, tööhõive ja tervishoiu alal, austades nende omapärast kultuuri ja väärtusi ning soodustades eelkõige hariduse kaudu nende sotsiaalset ja tööalast edenemist ja integreerumist. 3.4 Selle ülemaailmse ülesande lahendamiseks on vaja läbi viia vastavaid teadusuuringuid ja luua kontakte, et koordineerida rahvusvahelise üldsuse tegevust selles valdkonnas. Muuhulgas on vaja sotsiaalteaduslikke uuringuid sallimatuse põhjuste ja efektiivsete vastumeetmete uurimiseks, samuti uuringuid ja seiret liikmesriikide poliitiliste otsuste ja normatiivse tegevuse toetamiseks.

.


VARIA

T

Tolerantsus

Artikkel 4 – Haridus 4.1 Haridus on kõige efektiivsem viis sallimatuse vältimiseks. Esimene samm sallivuse õpetamisel on õpetada inimesi austama nende ühisteid õigusi ja vabadusi ning kasvatada tahet kaitsta teiste inimeste õigusi ja vabadusi.

TALLINNA ÜLIKOOLI MEEDIAGRUPI UUDISKIRI

4.2 Sallivuse vaimus kasvatamist tuleb pidada esmatähtsaks ülesandeks, seepärast on vaja edendada süstemaatilisi ja ratsionaalseid sallivuse õpetamise meetodeid, mis valgustaksid sallimatuse kultuurilisi, sotsiaalseid, majanduslikke, poliitilisi ja religioosseid allikaid, mis on vägivalla ja tõrjumise peamiseks aluseks. Hariduspoliitikad ja -programmid peaksid kaasa aitama vastastikuse arusaamise, solidaarsuse ja sallivuse arengule üksikisikute vahel, aga ka etniliste, sotsiaalsete, kultuuriliste, religioossete ja keeleliste rühmade ja rahvaste vahel. 4.3 Kasvatus sallivuse vaimus peaks seadma eesmärgiks osutada vastupanu mõjudele, mis tekitavad hirmu ja tõrjumist teiste suhtes. Sallivuse kasvatus peaks aitama noortes inimestes arendada iseseisva ja kriitilise mõtlemise oskusi, mis põhineksid eetilistel väärtustel.

www.inotherwords-project.eu

4.4 Me teatame oma valmisolekust toetada ja ellu viia sallivuse, inimõiguste ja vägivaldsusetuse alase sotsiaalteadusliku uurimistöö ja kasvatuse programme. See tähendab erilise tähelepanu pööramist õpetajate koolitusele, õppekavadele, õpikute ja tundide sisule ning teistele hariduslikele materjalidele, sealhulgas uutele haridustehnoloogiatele, et need oleksid suunatud hoolivate ja vastutustundlike kodanike kasvatamisele, kes oleksid avatud teistele kultuuridele, väärtustaksid vabadust, austaksid inimväärikust ja erinevusi inimeste vahel, ning oleksid võimelised konflikte vältima või lahendama neid mittevägivaldsete vahenditega.

Rahvusvaheline tolerantsuse päev 16. november International Day for Tolerance

Artikkel 5 – Valmisolek tegevuseks

Otsus rahvusvahelise tolerantsuse päeva tähistamiseks tehti ÜRO üldassambleel 12.12.1996. aastal (resolutsioon51/95). Päeva tähistamine tuleneb sellest, et just 16. novembril 1995 Unesco liikmesriigid kiitsid heaks tolerantsuse põhimõtete deklaratsiooni .

Artikkel 6 – Rahvusvaheline tolerantsuse päev

Venekeelne internetisait sallivusest http://www.tolerance.ru/pmain.shtml Основная цель сайта - содействовать максимально широкому распространению как самих идей и социальных образцов толерантности, так и информации о практическом опыте приобщения к культуре толерантности людей разного возраста, вероисповедания, национальности и пр.

Me kohustume edendama sallivust ja vägivaldsusetust, kasutades selleks hariduse, teaduse, kultuuri ja kommunikatsiooni alaseid programme ja institutsioone.

Selleks et ühiskonnas teadvustada sallivust, juhtida tähelepanu sallimatuses peituvatele ohtudele ja aktiivselt toetada sallivuse edendamist ja selle vaimus kasvatamist, kuulutame pidulikult 16.novembri iga-aastaseks rahvusvaheliseks tolerantsuse päevaks.

In other words project  

www.etnoweb.ee/words

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you