4:
kaheKÜMNE TEINE number : FESTIVALI ERI 2012
Eike Eplik – tüdruk, kes kõike armastas PERSOON
Küsis Kaisa Eiche
Eike Eplik on Tartu Kõrgema Kunstikooli ja Eesti Kunstiakadeemia taustaga noor skulptor, kelle isikunäitust „Tüdruk, kes kõike armastas” saab vaadata alates 8. septembrist Y galeriis. Mul on rõõm vahendada Müürilehe lugejatele hetkel Tartus elavat ja töötavat noort kunstnikku, kes kannab 2012. aastal KUKU NUNNU stipendiaadi tiitlit. Selleks on Eike Eplik. KUKU NUNNU stipendium on kaasaegse kunsti festivali ART IST KUKU NU UT algatus, et toetada noorte kunstnike kunstiproduktsiooni Eestis ning esitleda regiooni noori kunstnikke rahvusvahelises kunstikontekstis. Eike Epliku näituse „Tüdruk, kes kõike armastas” esmaesitlus toimub Tartus kaasaegse kunsti festivali ART IST KUKU NU UT raames 7. septembrist kuni 28. oktoobrini 2012 Y galeriis. Täispikka intervjuud saate lugeda näitusega kaasnevast trükisest. Rohkem infot festivali kohta leiate veebiaadressilt www. artistkukunuut.org. Eike, sul on selja taga kaheksa aastat kunstihariduse omandamist Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (TKK) ja Eesti Kunstiakadeemias Tallinnas ning lisaks kuudeviisi praktikat, töötades eri riikides kunstnike assistendina. Alustame algusest. Koos akadeemiliste puhkustega on kokku tõesti kaheksa, jah. Tartu Kõrgema Kunstikooli skulptuuriosakonnas õppida oli väga tore. Tekkis selline kommuuni tunne, kuna meie osakond asus siis veel peamajast eraldi Kuperjanovi tänaval, HOTi kaltsuka vastas. Mina veetsin seal suure osa oma ajast, sest tavaliselt oli alati keegi kohal. Ööpäev läbi oli võimalik sinna sisse pääseda, oli nagu kool, ateljee ja seltsimaja korraga. Nalja sai palju. Kunstikoolist leidsin hulga häid sõpru, kellega olen senini lähedaseks jäänud. Aga lõpuks tüütas ära ka see Tartu elu, tekkis ikkagi selline seisva vee tunne. Siis läksingi Eesti Kunstiakadeemiasse. Nüüd olen jälle kuidagi poolkogemata Tartusse tagasi sattunud, poolteist aastat juba vist. Eks näis, mis saab, tartlaseks ma ennast ei nimetaks, lihtsalt praegu elan siin.
Mida sa TKK-s õppimise puhul kõige enam hindad? Mis vajaka jäi? Mulle tundub väga oluline, et üliõpilane saaks soovi korral ka öösel ateljee-klassiruumi kasutada, sest öö on mõnede inimeste jaoks just väga produktiivne aeg. Kahju, kui pead kell 23.00 juba väravast väljas olema. Kool võiks seda tuge seni, kuni seal õpitakse, ikkagi maksimaalselt pakkuda. Aga näitusetegevus? Osalesin aastalõpunäitustel ja teistel osakonna organiseeritud ühisnäitustel. Aga eks mu tööd olid siis vormiliselt teistsugused kah. Mulle tundus, et see ei ole isikunäituse materjal. Koolikaaslased inspireerisid tegelikult kõige rohkem, õppisin Jass Kaselaane, Art Allmägi ja Jevgeni Zolotkoga ühel ajal ning nad kõik on väga head skulptorid ja kunstnikud. Millised jäljed siis Tallinnas veedetud õppeaastad sinu teadmistesse ja tegemistesse jätnud on? Uus keskkond, palju uut infot. Lasin asjadel ja mõtetel pisut laagerduda. Osalesin jällegi ühisnäitustel. EKA ajal ma otsisin seda „oma” viisi, kuidas asju teha, ja see võttis päris kaua aega. Kasutasin akadeemilise puhkuse aastat näiteks tööks kunstniku assistendina Berliinis. Räägi sellest Berliini kogemusest lähemalt. Läksime koos kursusekaaslase Berit Talpsepaga Anneke Eusseni (Hollandist) ja Veronica Brovalli (Rootsist) juurde Berliini assistentideks. Just nende kunstnike valik oli üsna lihtne, nimelt käis Anneke korra EKA-s skulptuuriosakonnas külalisõppejõuks ja kursuse lõppedes tegime tema juhendamisel näituse. Tema omakorda teadis Veronica Brovalli. Töötasime Annekega siis ühes väga suures ühisateljees, kus olid erinevad töökojad ja ateljeeboksid, mida kunstnikud said ajutiselt üürida. Huvitav seltskond, väga erinevad inimesed ja tööd. Millega seletada sinu enda väheseid personaalnäitusi? TKK ajal ei teinud meie osakonnas keegi isikunäitusi ja keegi ei tulnud selle pealegi. Tegeleti teiste probleemidega. Koolis anti põhiliselt ikka taolist traditsioonilist ja materjalipõhist skulptoriharidust, mis on nüüd hiljem vägagi kasulikuks osutunud. Aga EKA aastatel? EKA magistritöö näitus „Maja ja Mina” oli esimene tervet ruumi hõlmav projekt Raja galeriis Tallinnas ja seda võib ka esimeseks isikunäituseks lugeda. Näitusel „Maja ja Mina” tegelesin isikliku poeetilise ruumiga. Tõuke selleks andis Gaston Bachelard’i raamat „Ruumipoeetika”. Mulle väga meeldivad need mõtted, et mu kodu on talletunud minu kehasse, olen tema mõõtude liikuv diagramm; isegi kui kusagilt jäädavalt lahkun, on see koht ikkagi minus edasi, sest olen selle justkui ära mõõtnud ja niiviisi endasse talletanud. Minu lapsepõlvekodu oli koht, kus oli lugematult palju väikeseid sopikesi, nurgataguseid ja pelgupaiku. Täielik imedemaa! Ja nii ma tegingi oma lõputöö sellel teemal, püüdsin luua mingit pilti minusse ladestunud poeetilisest ruumist. 2011. aasta sügisel toimus Tartus Y galeriis näitus „Väike oks”. Oli väga tore, sain palju positiivset tagasisidet. Nüüdseks on isikunäitustega algust tehtud ja lõppu ei paista.
Foto: Kaisa Eiche
Kaevame siis edasi. Oled Raplamaalt, metsade ja põldude vahelt pärit tüdruk, kes hakkas linnaelu elama alles siis, kui Tartusse kooli astus. Need lapse- ja noorpõlvest pärit looduslähedased kogemused näivad olevat su loomingusse üle kantud. Nii-öelda linnaelu hakkasin elama 2002. aastal, kui TKK-sse õppima tulin. Seni elasin maal. Põhikooli lõpust alates käisin küll Tallinnas erinevatel muusikaüritustel ja pidudel, aga muidu olin päris maalaps, jah. Vanem vend Vaiko tegi bändi, siis ma sain üsna hõlpsalt nendega koos erinevatel üritustel kaasas käia. Kooli diskodel ma ei käinud. Olin ikka teistest vingem ja käisin Von Krahlis pidudel, hehee. Aga muidu olin suht nohik. Mu vanematekodu asub mõni kilomeeter Raplast väljas ja lähima külani on ka veidi üle kilomeetri maad, naabreid meil ei olnud. Ma ise väärtustan väga oma lapsepõlve, kuna oli palju aega ja ruumi, et mõtiskleda ja tegutseda. Lasteaias ja koolis olid ikka sõbrad, aga kodus väike valitud lähedane seltskond ja külalapsi polnud. Nii me siis vennaga kahekesi alati asju välja mõtlesime, kuidas aega võimalikult huvitavalt sisustada. Kui vaadelda su viimast näitust „Väike oks” (2011) Y galeriis kogu ruumi hõlmava ja keskkonda kujundava installatsioonina, siis sinna asetatud skulptuursed tegelased olid eksponeeritud üsnagi vägivaldsetes suhetes. Seetõttu olen hakanud nendesse sinu loodud keskkondadesse suhtuma kui valmidesse kirjanduses, et satun vaatajana-lugejana mingisugusesse lühinarratiivi ja see on hoiatav või õpetlik. Mis sinu loomingulisi fantaasiaid toidab? Ka selle vägivaldsusega on nii, et kõik asjad maailmas on omavahel keerulistes suhetes. Vahel läheb halvasti või midagi juhtub ja tõlgenduseks on siis vägivald? See „väike oks”, mis ühe näitusesaalis olnud koeraskulptuuri kõhu katki oli teinud ja nii looma surma põhjustas, oli tegelikult tõestisündinud lugu, aga looduses nimetatakse seda juhuseks. Loo moraaliks ongi siis ilmselt, et ära alahinda midagi, sest kõiges on suur potentsiaal nii heaks kui kurjaks. Ka kõige süütum oksaraag võib mõjutada kellegi elu ja selle kulgu. Oksake oli minu jaoks samas mõnusalt jabur valik, sest mulle teevad mu tööd nalja ka. Loodus toidabki minu fantaasiaid ilmselt kõige rohkem. Lisaks muidugi halvad filmid ja jabur elu, mis kogu aeg ümberringi käib. KUKU NUNNU näituse pealkiri „Tüdruk, kes kõike armastas” sai tuletatud Ervin Lázári muinasjuturaamatust „Seitsmepäine haldjas” (ee 1984). Kogu su senist loomingut võib iseloomustada kui allegoorilist ja muinasjutulist. Ma armastan väga muinasjutte. Mulle meeldib nende lugude lihtsus ja see, et antakse inimesele lihtne õpetus eri elusituatsioonideks. Mulle meeldib sõna „tundekasvatus” ja väga hea, kui inimesele on seda natukenegi antud.
Eike Eplik (s 1982) on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli (2007) ja Eesti Kunstiakadeemia skulptuuriosakonna magistriõpingud (2010). On end täiendanud vahetusüliõpilasena Soomes Turun Ammattikorkeakoulu skulptuuriosakonnas ja hiljem EKA-s õppimise ajal Soomes ning Berliinis teisi skulptoreid assisteerides. Kunstnikuna on Eike üpriski tüüpiline Tartu kunstnik, kes on leidnud oma loomingulise väljundi omailma sulgumisest, luues narratiivseid, õelalt allegoorilisi ja mängulisi skulpturaalseid keskkondi.