MÜÜRILEHT 19 : talv 2012

Page 35

: 35

Kavandatava Tammsaare pargi oluliseks tasandiks on inimeste argiste toimetuste ja avaliku ruumi kui foorumi, demokraatliku kogunemiskoha funktsiooni mahutamine. Oluline on säilitada tasakaal nii kaasaja vältimatu kaubandusruumi kui lihtsalt vaba äraolemist võimaldava ruumi vahel. S Tammsaare park on läbikõndimise park, transiitala punktist A punkti B. Olen siit tuhandeid kordi diagonaalis läbi käinud, sest siitkaudu kulges lühim tee kunstiakadeemia tänaseks lammutatud peahoone ja vanalinna vahel. Park tuleb läbida ka vanalinnast tulles alla ostukeskuse kõhtu bussijaama minnes, või siis üle Pärnu maantee Estoniasse silgates, või siis Solarisest Viru tänavale minnes, või siis trammi- või bussipeatusesse minnes... Hoolimata tuhandetest läbimistest pole ma vist kunagi seal kiirust vähendanud, istunud, seda isegi vaatamata aktiivsete laatade, turgude ja muude sündmusruumi tootjate pingutustele pargiteid aeg-ajalt telkide, putkade, lärmavate kaubitsejate ja ringituiavate maskottidega barrikadeerida. Tänu ajakirjandusele tean, et õhtusel ajal võib siin ohtlik olla, ent isegi ilma vastava infota tajun ma Viru keskuse pargipoolsel küljel võõrast ja anonüümset atmosfääri, turistlikku ja agressiivset tsooni, kus kohalik on vaid läbikiirustajaks taandatud. Ma muidugi tean, et kirjanik Tammsaare kuju seal istub, ent ala teed ja haljastus on kujundatud nii, et Tammsaare parki on võimalik kasutada ka ilma isakuju nägemata või teadvustamata — ta kas mattub hooajalise üritusturunduse killavoori alla või kiirustavad inimesed mööda ristuvaid diagonaale ilma, et kõrvale vaataksid. Isiklike mälestus- ja kogemuskihistuste mõjule personaalse linnaruumi tajumisel siin pikemalt peatumata (lugege pigem Mati Unti või Jan Kausi!) on mul alati Draamateatri poolt tulles lõbus näha, et bussipeatuse juures on endiselt alles ammuse stalinistliku autahvli korralik klomppaest alusmüür — ma tõesti mäletan seda propagandistlikku fotoaltarit lapsepõlve linnaskäikudelt. Ka need ebaühtlased ja lagunenud betoonplaadid, mis Tammsaare pargi diagonaalteid sillutavad, auklik asfalt ja pori, samas kõrval 1905. aasta ülestõusu monumenti ümbritsev sümmeetriliselt heakorrastatud ruum, üle puudelatvade kõrguv tuttvalik Viru valge otsasein — kõik see moodustab argise, samas tähendusliku kildude rea, mida kokku pannes võib nõustuda ühe anonüümse netikommentaariga: „nõukogude linnaolme pärl”. Ja seda ka veel aastal 2012!

M See kommentaar oli üks paljudest, mis kaasnes möödunud aasta lõpul tulnud uudisele Tammsaare pargi põhjalikust ümberkujundamisest. Tallinna Linnavalitsuse korraldusel lükati käima suur ja oluline linnakujunduslik konkurss: kogu pargile uue tervikliku lahenduse pakkumine. Võistlus, mis Tallinna linnadisaineri Urmas Kaldaru sõnul on „sajandi väljakutseks maastikuarhitektidele, arhitektidele, disaineritele ja valgustusinseneridele”, peab paljude muude eesmärkide kõrval üheks pargiruumiks liitma kaks hetkel eraldiseisvat monumendiümbrust — A. H. Tammsaare kuju ja nn uue turu ehk 1905. aasta monumendi ümber olevad alad. Võistluse lähteülesandest koorub välja ametlik visioon pargi olemusest ja rollist Tallinna jaoks ning sellest, milliste vahendite ja kujunduselementidega see visioon ellu peaks viidama. Ridade vahelt lugedes võib aimu saada laiemalt kaasaegse avaliku ruumiga seonduvatest väärtustest — kellele ja millist linna ja avalikku ruumi luuakse? Millistesse piiridesse peaks jääma erasektori (kaubanduslik) huvi — teisisõnu, kui palju tohib avalik ruum olla müüdav? Üldjoontes tahab linn kahte asja: et Tammsaare park oleks park, mitte väljak, ja rahvuskirjaniku monumendi eest kaoks väljakulaadne ala (tuleb leida koguni „moodus alale telkide jms püstitamise takistamiseks”); ning teiseks peab pargist

saama linna esinduspark, kus nii materjalivalikus kui kujundusprintsiipides ei ole kasutatud laiatarbe-, vaid „väärikaid materjale” ja „esinduspargile sobivaid lahendusi”. Siin peab olema avatud ja suletud alasid, teadlikult kujundatud aktiivseid ning passiivseid pargitsoone, turvalisust ja ökoloogilisi lahendusi. On tunda, et linn tajub avalikku ruumi üha enam aktiivse, mitmeotstarbelise, tegevustest ja sündmustest tulvil aktiivse tsoonina, kus oluline roll on huvitavatel disainilahendustel ning miks mitte ka maastikuvormidel (vaadakem või 2007. a valminud Harju tänava haljasala). Kahtlemata on taolise esindusambitsiooniga kaasaegse avaliku ruumi kujunduse üks alltekste ka „puhastustöö”, suurema kontrolli saavutamine erinevate kasutajagruppide ja nende tegutsemisvõimaluste üle, teisisõnu — maniküüritum keskkond peaks sundima lumpeni mujale kolima. Ka kaubandus ei kao kuhugi, sellele tuleb vaid disainitum ja esteetiliselt vastuvõetavam vorm anda — uus rüü saagu nii standardsele R-kioskile kui kaunistagu kaunid kergehitised ka Estonia-tagust uue turu ala — seal on koguni 19. sajandi lõpul ehitatud vana turuhoone vundamendid maa sees alles! Lihtsalt naerma ajab, kuidas 2000. aastal eemaldati pargist seadusepügalat piinliku täpsusega järgides vaid mõned aastad tegutsenud, arhitektide Okas & Lõoke projekteeritud kiosk kui ajutine hoone vaid selleks, et mõnisada meetrit edasi püstitataks sinna tüüpkiosk. Nüüd jälle on omakorda see liiga koledaks osutunud! Ühesõnaga, linna ootused uuendatava pargikeskkonna suhtes on üsna kõrged.

L Esinduspargi rajamine 21. sajandil tundub sama anakronistlik kui esindusväljaku tegemine — ühest küljest on telgsümmeetrilised ajaloolised paraadruumid euroopalikes kultuurlinnades ammu olemas ja kasutuses, teisalt on kaasaja ruumiline maailm ja esindusfunktsioonid ühes sellega nii palju muutunud, et traditsioonilisi lahendusi kopeerida ei saa. Seda näitas ilmekalt ka Vabadussamba kui poliitkorrektse, ent kunstilise pusserdise kerkimise lugu. Tallinna kihilise ja ajutisi lahendusi soosiva linnaruumi üheks põhjuseks on tihti toodud pidevat vaesust ja katkestuste kultuuri, kunagi pole olnud aega ega vahendeid, et kavandatud suuremastaabilisemaid hooneid või avalikke ruume lõpule viia. 2009. aastal valminud Vabaduse väljak, mille üheks eesmärgiks oli samuti olla linna esindusväljak, oli esimene avaliku sektori uhke avaliku ruumi projekt, mille üks õnnestumisi on just kaasaegse avaliku ruumi idee ümberdefineerimine. Mida tähendab esinduslikkus? Keda/mida ja kellele me esindame? Nii Vabaduse väljaku kui, julgen arvata, ka kavandatava Tammsaare pargi oluliseks tasandiks on inimeste argiste toimetuste ja avaliku ruumi kui foorumi, demokraatliku kogunemiskoha funktsiooni mahutamine. Kui klassikalises võimuarhitektuuris tähistab esinduslikkus autoritaarse keskvõimu sümboolse mõju allakriipsutamist, siis tänasel päeval on igasuguse avaliku ruumi vältimatu osa mitmeotstarbelisus, ruumi kujundatakse tegevuste abil — ruumilise keskkonna tihedat liikumist, tegevusi ja sündmusi täis nägu kujuneb inimeste argikäitumise tulemusena, ruumi planeering seab tingimused teatud tüüpi

LINNARUUM

Triin Ojari

Foto: Merle Karro-Kalberg

Väike, keskmine ja suur Tammsaare park

ruumi tekkeks ja välistab teistsugused ruumid. See mitmeotstarbelisus sisaldab endas vaikimisi kokkuleppeid ärimaailmaga ehk siis lubatavat kaubanduse osakaalu määra uues avalikus ruumis, samuti võimalike ruumi kontrollmehhanismide parameetreid — alates pargi valguslahendusest ja pinkide disainist kuni kujundatava sotsiaalse fooni (kes on oodatud?) või füüsiliste turvameetmeteni välja. Tammsaare park on oma praeguses korrastamatuses ja kohatises metsikuseski tõepoolest nõukogude aja jäänuk — ala nagu neid Tallinna kesklinna ümbruses on palju. Oma praegusel kujul pärineb ta üldjoontes 1970ndate lõpust, sotsmodernismi kõrgajast, kui kesklinna roheala tähendas monumenti ümbritsevaid betoonplaatidega teid ja murulappe ning kui pargiruumi suurimaks mõjutajaks oli linna esimene kõrghoone, kiiskavvalge Viru hotell. Modernistlik valge tahukas keset rohelust on ala oluline tegur tänagi, sest ka ilma kavandatud Viru pojata on Viru keskus inimvoogude suubumispunkt, turistide ja nende ümber keerleva seltskonna tsoon, mille integreerimisega peab loodav uus park ilmselt vaeva nägema. Tallinna kesklinna senised avalike ruumide kujundused on pendeldanud ambitsioonikate, raha- ja sümboolse kapitali mahukate projektide (Vabaduse väljak, Harju tänav) ning kommunaalameti parema äranägemise järgi kiirelt valminud purskkaevude-paviljonide-projektide vahel. Reeglina on lahendatud üks kitsas ala või platsike ja laiemat hoonetevahelist ruumi pole terviklike kujunduskontseptsioonidega koormatud —see kujuneb lapp-lapilt ise. Nii avalikke konkursse kui moodsate maastiku- või arhitektuursete lahenduste kaasamist on seni peetud liiga pretensioonikateks, tegelikult puudub nii otsustajatel kui linnaruumi kasutajatel meie linnas ilmselt ka kogemus ja suhe seoses kaasaegse linnaväljaku või -pargi kujundusega. Tammsaare park on selles valguses väga ulatuslik ettevõtmine ning tahaks loota, et linn ka tegelikult kõigi nende lubaduste ja võimalustega, mis konkursi tingimustes on antud, ka hiljem kaasa läheb. Oluline on säilitada tasakaal kaasaja nii vältimatu kaubandusruumi ja lihtsalt vaba äraolemist võimaldava ruumi vahel, samuti vaadata, et soovitud „esindusfunktsioon” ei sööks alalt välja tavalisi linnakodanikke ja nende argitoimetusi, sest ümbritsevaid nn turistilõkse arvestades võib nende asemele astuda enam kui juhuslik seltskond — umbes nagu praegu.