Page 1

Mudutegu number üks

ENNEMALT OLI TEISITI. PÄEVAD EI LENNANUD MÖÖDA. JUHTMED EI JOOKSNUD KOKKU. JA KÜLAST EI TORMATUD LÄBI. VAID. AEG SEISIS. TÖÖ ISTUS. KÕIK KÄIS AEGLASELT. ELU LOKSUS PAIKA.


Vari kandis vihmavarju. Temal must. Minul valge. Kuid vikerkaar oli m천lemal v채rviline.

janno@mudu.ee / +372 513 8261 / P채rnu

oleme


Sa oled hea. Mismoodi? Omamoodi. No enda moodi. Ja armas. Anna pliiats. See kollane. Sa punastad? Jaa. Ja paberit ka.

piret@mudu.ee / +372 508 9003 / Skype piret.parnapuu / Tallinn

oleme


Tema on Mudusööja. Tuli ise – midagi ei öelnud, lihtsalt kleepis külge. Ja kui talle salaamiga tomativõileiba pakkusime, vat siis enam lahti ei saanud. Võttis omaks. Või noh, tema arvas, et võtsime omaks. Ta usub vist siiani tõsimeeli, et meil on temaga vedanud. Aga muret temaga ei ole – sokke laokile ei jäta, hambaid peseb, kella tunneb. Kui tal püksid oleks, siis ta ilmselt viigiks neid. Vist viigiks. Kord nädalas või nii. Sööb, mida antakse ega virise. Ka keedetud kaalikas ning räimevorm läheb roaks. Ainus, mida pika hambaga võtab, on soojendatud värskekapsasupp. Pikad ja haprad jalad on kasvatanud talle keskmisest suurema tagumiku, mille peal on äärmiselt mugav istuda ning jalgu puhata. Tema tähemärk on voodi ning valdav asend siruli. Ent see-eest loeb, targutab ning õpetab palju. Igal jumala võimalikul juhul. Ta ei saa mudu. Öösiti kasutab juuksevõrku. Saba kaasas ei vea. Pole moes ega vajalik. Sõbruneb kergesti, suhtleb vabalt, kauna ei kanna. Ja hoiab nahka. Tal olla kunagi isegi elukaaslane olnud, ent iseloomud ei sobinud. Vagabond selline.

oleme


Õiged asjad tulevad ise Mudu Võib-olla liialt aeglaselt ja võib-olla veidi valel ajal, aga ikkagi ise.

tuli nii lähedalt, et nähagi ei olnud. See oli justkui vari, mis talla all kaasa kõndis.

Nagu mudutuli.

Nii, nagu Mudu tuli. Kuni kohale jõudis.


*


Augustikuine hämarus laskus vaikselt üle aleviku. Kuidas ema oli öelnudki: „Augustis on juba tont põõsa taga.” Täpselt nii oli ta öelnud. Riba õhtupunast läänetaevast oli selles halluses, mida suuresti toitis tossav punasest tellisest tehasekorsten, justkui midagi väga võõrast. See oli midagi, mida tegelikult ei oleks tohtinud siin, lõputute kartulilappide ja katkematu vabrikumüra sees olemas olla. Tegelikult oli too tehasest kostev sae vingumise ja pikkade transportöörlintide sumbuv heli kuuldav ainult võõrastele. Kohalikud olid sellega ammu harjunud, see oligi nende vaikus. Igaühel on oma vaikus. Tema vaikus oli just see monotoonne üle alevi kostuv alatine undamine. Ta oli sellega nii harjunud, et pidi kuulmiseks kuulama. Aga nüüd kuulis ta kuulamatagi, sest see punane päikeseloojang, mis paremal käel temaga kaasa kõndis, oli meeled äratanud.


tegi

K?

Paneme siia

Jutud Jutustas:Janno Juhkov Pildid Puuderdas:Piret Pärnapuu Mõnda Reeglistas: Margit Raias Ja Mudusööja Sirgeldas:Jaanus Sakkis

Mudutegu number üks  

Õige ei pea olema ilus. Nii, nagu hea ei pea olema tavaline. Või et teistmoodi peab tingimata olema julge. Võib ju olla nii, et ilus on kole...

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you