Issuu on Google+

värat

Eesti Rahva Muuseumi ajaleht toob kaks korda aastas sõnu­meid ja üle­vaa­teid ERMi te­gevusest. ERMi ajaleht on kõigi muu­seumi sõp­rade väljaanne, mis kutsub kaasa mõtlema pü­sivast ja kadu­vast, suurest ja väikesest.

NR 1 (14) NELJAPÄEV, 10. APRILL 2014

Eesti Rahva Muuseumi ülemaalise fotovõistluse žürii valis enam kui 2000 foto hulgast peaauhinna võitjaks Silvia Soide töö “Teepaus”, millel Kihnu neiu naudib teed Kihnu tuletorni tipus. Loe lähemalt lk 7. Foto Silvia Soide

Helge tulevik

Suur põgenemine

Näitused

Reliikvia

Pildiait

Kalender

Maja kerkib, näitused valmivad, muuseum mõtestub

70 aastat tagasi põgenes 70 tuhat eestlast sõja ja vägivalla eest Läände

Linnakeskkonna kujundavad inimesed, mitte majad

Esimene sinimustvalge tahab valguse kätte

Igaühest saab ERMi fotokoguja

ERMi näitused, üritused, uued trükised

Loe lk 2–3

Loe lk 4–5

Loe lk 4–5

Loe lk 6

Loe lk 7

Loe lk 8


2

UUS MAJA

APRILL 2014

Edasi juurte juurde

värat Aeg hakata saaki jagama Põhja-Eesti kaugemates nurkades, nagu Viimsis või Narva-Jõesuus võib tänaseni kohata inimesi, kes küsivad: no millal teile, see tähendab Eesti Rahva Muuseumile maja ehitama hakatakse. Hurda järgi võime me olla küll väike rahvas, kuid infoväli ei jaksa meid väheseidki ühtlaselt katta. Korrakem siis üle: ei hakata, töö käib juba terve aasta. Rahvusmuuseumi uue peamaja ehituse kulgu saab ka kõige uskmatum Toomas muuseumi veebilehelt reaalajas koguni kahest kaamerast jälgida. Tartu ruumis viibijatele parema ülevaate pakkumiseks on ehitusplatsi kõrvale Muuseumi tee ääres ka väike vaatetorn paigaldatud. Kolimine ja Raadile asumine on muutunud vääramatuks. Mõneti on isegi imelik, et riigi otsustajad, kes muuseumi uue maja suurejoonelise rahastamise ette võtsid, oma otsuse viljade valmimisest nõnda vähe räägivad. Selge see, et algselt on ehitusse suunatud raha ju pärit kodanike ehk maksumaksjate taskust. Nii ei saa mööndusteta öelda, et “meie andsime”. Kuid küsimus pole ju kunagi olnud ainult või peamiselt majas ega rahas, vaid ettevõtmise rahvuskultuurilise tähtsuse tajumises. Riigieelarve iga kulurea põhjenduseks on millegi põhiseaduslikult olulise tegemine. Ka Raadi endisel mõisapõllul pole tegu ja saavutus niivõrd hoone ise kui sinna kavandatav sisu, mis saab olema seda mastaapsem, mida enam tellijal ootusi ja soove. Langetatud riiklike otsuste järel ei saagi muuseumi olemasolu ja selles toimuva põhjendamine (või koguni õigustamine?) olla muuseumi töötajate asi. Ega ju rahastamisotsus ei langenud töötajate palvekirjade mõjul, vaid ikka seetõttu, et riigivõimu otsustuskogud pidasid rahvusmuuseumi kui valgustuse ja rahvuskultuurilise iseolemise keskasu- Edu pandiks on, tust vältimatuks eesti iden- kui ilusa riistvara titeedi kandetalaks näiteks rahvusülikooli, rahvusraa- sisse ehitada matukogu ja rahvusring- samaväärse häälingu kõrval. kvaliteediga Nüüd jääb soovida, et tarkvara. needsamad otsustajad koguneksid ka mõtlema, kuidas tehtud investeeringust maksimaalset tulu välja pigistada. Edu pandiks on, kui ilusa riistvara sisse ehitada samaväärse kvaliteediga tarkvara, nagu tõestas juba Steve Jobs. Üks mõttesuund peaks kahtlemata olema haridus. Kui kord õppimiseks igati sobiv ja hästi varustatud keskkond loodud, siis peab seda ka õppetöös maksimaalselt ära kasutama. Muuseumiõpetajad ei saa käia mööda koole noodaga õpilasi püüdmas, küll aga oleks loogiline, et üldhariduse käiku suunav ministeerium oma määruste ja õppekavade jõul õpilaste massid muuseumiväravast sisse suunab nii, et see koolidele või ka lapsevanematele tarbetuid lisakulusid ei tekita. Teiseks, kuigi valitsusel ei õnnestunud Brüsselis – kui ehituseks veel välisabi sooviti saada – kuidagi ära tõestada, et rahvusmuuseumi tõttu hakkavad 100 000 elanikuga väikelinna miljonid turistid voolama, ei tähenda Brüsseli keeldumine sugugi seda, et turiste kutsuda ei võiks ega tohiks. Riigi turismitööstuse selge huvi peaks olema uut “atraktsiooni” oma tulu suurendamiseks ära kasutada. Järelikult poleks midagi loomulikumat kui see, et Eesti Rahva Muuseum (ja sinna juurde kõik teised Tartu muuseumid) oleks kesksel kohal riigi (näiteks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse) ülejärgmise aasta turunduskampaaniates vähemasti meie regiooni suurlinnades Peterburis, Helsingis, Stockholmis ja Riias. Päris matrjoška-nalju ei peaks me rahvarõivaste kogude ainel just tegema, aga ka liigne tagasihoidlikkus enese reklaamimisel pole tingimata voorus. Kolmandaks võiksid riigi protokolli- ja tseremooniaosakondade silmad vaikselt juba Tartu suunas vaadata, sest rahvusvaheliste tippürituste, mida Eestil tuleb rohkesti ette nii seoses eesistumisega Euroopa Liidus kui ka riigi juubelisünnipäevaga aastal 2018, toimumispaigaks on pärast ERMi valmimist raske kui mitte võimatu leida Eestis samaväärselt moodsat, harivat ja väärikat keskkonda. Ja seda kõike ainult kahe tunni kaugusel rahvusvahelisest lennuväljast. Initsiatiivi võimalus vedeleb maas ja ainult pime ei korja seda üles.

KAAREL TARAND

Peatoimetaja: Kaarel Tarand Toimetaja: Tuuli Kaalep Fotod: Arp Karm, Kaspar Jassa, Merike Tamm, ERMi fotokogu Kujundaja: Mari Peterson Korrektor: Merike Järvlepp e-post: erm@erm.ee Telefon: 735 0400

Kui Eesti Rahva Muuseum 2016. aasta sügisel uues hoones uksed avab, on rahvast kui omanikku ees ootav nii sisus kui ka vormis suurem ja kaalukam, kui publik praegu unistadagi oskab. Kordamine on tarkuse ema. Kõik teavad seda, aga ega see veel kordamise tähtsuse üle kordamist mõttetuks ei tee. Kordamine on muuseumi ülesanne. Muuseumi tullakse uue ja huvitava järele, aga samas kindlasti ka kunagi kuuldut-nähtut üle kordama. Siin kinnistatakse baasteadmised ja -väärtused. Muuseum on haridusasutus, mis vahendab teadmisi ja oskusi ning teisalt kujundab inimeste maailmapilti. Seepärast ei saa muuseum endale lubada pooltõdesid. Eesti Rahva Muuseum loodi selleks, et talletada meie kultuuri kõige laiemas mõttes. Nüüd on ERMist välja hargnenud kunsti-, ja ajaloomuuseumid, ka kirjandusmuuseum, igal neist oma ülesanne. Eesti rahva arengu ja igikestva igapäevaga tegelemine ja sellest läbilõike esitamine on jäänud aga just Eesti Rahva Muuseumi pärisosaks. Eestlastel on õnnestunud pidevalt muutudes ja arenedes ikka omanäoliselt samaks ja samasse kohta jääda. Püsivus ja järjepidevus on omadused, mis annavad meile õiguse rääkida isade maast ja sellest, et elame vaatamata muutunud oludele juba aastatuhandeid ikka siin. Oleme pärismaalased ehk põliselanikud. Sellest tuleb rääkida edvistamise ja üleliigse tingel-tanglita. Lihtsalt uhkelt ja väärikalt.

Et hoida, peab mõtestama Eesti Rahva Muuseum kerkib ehitusena, aga kasvab ka sisemiselt. Püsinäituste tegemine on toonud meie aastatega tekkinud juuretisele uue elu. Igapäevaselt võimendavad seda nii hoone lähenev valmimistähtaeg kui ka rahva kasvavad ootused ja pidevalt kosuv huvi meie igapäevase tegevuse vastu. Ühiskonnas napib vaimustuse allikaid ja inimesed tahavad leida või taas leida seda vaimustust ka Eesti Rahva Muuseumist. Lähiajal muutub meie kuvand oluliselt – väikesest saab suur ka vormilt, sisu on suur niikuinii. Muuseumi ees on ülesanne põhjalikult oma nägu muuta, jäädes samas ikka põhitegevuse juurde.

Lähiaja olulisim struktuurimuudatus ERMis on ühtse ja nähtava hariduskeskuse loomine. On palju välja arendamist vajavaid tegevusi: muuseumipedagoogide töö kõigi sihtrühmadega, väljapoole suunatud haridusprogrammid, nõuande- ja koolitustegevus, oma teadusteater jms. Muuseum ei ole ainult uus suur maja. Ainult maja piiresse jääda ei saa me kas või juba seepärast, et Raadi sümboolne tähendus nõuab enamat, aga ka seepärast, et territoorium tuleb niikuinii korda teha. Praegu plaanime muuseumi uue peahoone ja senise mõisasüdame vahele pärimuste parki. See pakub näitustel kogetule täiendust mitmekesiste vabas õhus toimuvate arendavate ning samas meelelahutuslike tegevuste näol. Muuseum ja selle ümbrus peavad moodustama terviku. Meil ei ole seepärast ka ükskõik, mida ja kuidas Raadile teha. Palju on räägitud maaküttest kui keskkonnasõbralikust ja tulevikus väikesi kulusid tõotavast kütteviisist. Eelmisel suvel tehti meile ettepanek maaküttest loobuda ja ühendada uus hoone linna üldisse kaugküttevõrku. Ühe hetkega oleks me kaotanud nii suure osa oma säästlikust kuvandist kui ka võimaluse majaga piirneva teemapargi ala korda teha. Suur osa sellest korrastamisest pidi toimuma maakütte rajamise käigus – sellest loobumine tähendaks, et park ei saagi korda ehitusrahast, nagu projektiga planeeritud, vaid selle rajamise suured kulud peaks kandma üksnes muuseum. Nüüdseks oleme saanud uue maja pärisomanikult Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsilt lubaduse, et territooriumi korrastamist rahastatakse siiski ehitusrahast, ka siis, kui sooja ei hakata tootma kohaliku maaküttesüsteemiga.

Alalise “ajutise” aeg saab läbi Uue peahoone valmimise ootus on suur ka muuseumi kollektiivis. Täitub ju sel kevadel juba 20 aastat ajast, mil Lennart Mere kaasosalusel avasime 1994. aas-

tal “ajutiselt” uue näitusemaja uhiuue püsinäitusega. Lennart sai Vaike Reemannilt juhatust ja oli väga rahul. Näitus on hea, aga et siis elas lootus saada oma maja juba mõne aasta pärast, ei uskunud keegi, et saame sellesama näituse 20. sünnipäeva pidada. Jah, elukogemus ütleb õigesti – “ajutised” asjad on need kõige püsivamad. Samas on perspektiiv praegu uue maja valmimiseks selgem kui kunagi varem. Sel suvel saab hoone kätte oma kõrguse ja ehitajad viivad üles pärja, mis meil tuleb sealt alla tuua. Seega on viimane aeg varsti valmis saada uute püsinäitustega – juba praegu on töötempo väga kõrge. Kristel Rattuse, Pille Runneli ja Art Leete juhtimisel valmivad näitused on õpetlikud ja kaasakiskuvad, kuna on leitud midagi seni tabamatut. Inimene ja tema ühiskond kuulub oma sotsiaalsesse ja looduslikku keskkonda, moodustades niimoodi terviku, mis on igal rahval teistest erinev. Selle terviku esiletoomine on ja jääb Eesti Rahva Muuseumi ülesandeks. Elu ei ole konserv. Pingutagu muinsuskaitse üksikute objektide väljanägemise säilitamisel, mis ta pingutab, eluline tervik – rahvas ja tema keskkond – muutuvad ikkagi. Et nende muutuste suunda ja loogikat jälgida ja seega ka edasist paremini ette näha ja targemini kujundada, ongi olemas muuseumid.

Hernes veereb. Kui ikka veereb … Teoreetikute jaoks võib elu olla mäng – vahel ei ole nende kirjeldustes päriselu tegelikult ära tuntav. Kindlasti võib kabinetiteadustki teha, tuletades kultuuriteooriaid üksteisest nii, et jääb mulje, nagu arendaksid näiteks posthumanismi puhul kultuuri pigem tehnoloogiad, millele jääb ajapikku kõik inimlik võõraks. Argielu on aga siiski midagi muud kui soojast kabinetist või ka ema kulul elavate, ennast virtuaalmaailma unustanud Peeter Paanide vaatepunktist paistab. Ükskord võib juhtuda, et ema-

Kaspar Jassa

Tõnis Lukas.

isa ei ole mingil põhjusel midagi külmkappi ostnud ja tuleb harjumatus olukorras ise hakkama saada. Tühi kõht, veepuudus ja vajadus ise midagi osata muudavad tehnoloogilise globaalse võrgustiku liikme elu kohe “põrgulikult” lokaalseks. Kohe muutub ka kultuurikontekst – hoopis teiseks saab aeg, ruum, päevakava, suhtlusring ja inimese käitumine. Ettehoolduseta olukorra raskustes selgub, kui kultuurne keegi tegelikult on, kes on uues olukorras võimeline varastama, kes sellest hoidub, kes suudab tappa, kes kasvatuse tõttu seda teed ei lähe, kes saab elementaarsete töödega hakkama, kes mitte. Raskustes ning ootamatus olukorras ilmneb inimese kultuursus ja selle tähendus. Tehnoloogiate mõju kultuurilisele väljundile ei ole kaugeltki nii vahetu kui bioloogilisel koodil. Elu ei pruugigi alati veereda kui hernes, vaid on nõudnud erinevatel aegadel keskkonnast tulenevalt praegusest teistsugust elukorraldust, pidevat muret igapäevase kehakatte ja toidugi pärast. Et ajad võivad olla muutlikud, saab inimene nüüdsel ajal kõige selgemal ja õpetlikumal moel teada muuseumist. Muuseum on sillaks minevikku ja sedakaudu tuleb teadmine, et kui olevik erineb olulisel määral minevikust, võib tulevik olevikust samuti oluliselt erineda. Seda järjepidevuse loogikat tunnetamata ei ole me tulevikuks valmis. Juuri tuleb tunda – muuseum juhatab rahva juurte juurde!

Tõnis Lukas Eesti Rahva Muuseumi direktor

E est i R a h va M uuseum i aastak o n v erents

Näitus ja distsipliinid n Püsinäitus “Eestimaa kahekõned” ja globaalne teadus. n 14. aprillil kl 10.30–16.30 ERMi näitusemajas. Muuseumi 2016. aastal avatav uus püsinäitus jutustab Eesti inimeste elulaadist ja elukogemusest jääajajärgsest ajast kuni tänapäevani, uurides, kes need inimesed on ning kuidas nad on kogenud ja kujundanud ümbritsevat keskkonda. Lisaks etno­loogidele panustavad püsiekspositsiooni valmimisse otsesemalt või kaudsemalt väga erinevate teadusvaldkondade esindajad. ERMi 55. aastakonverents küsib, milline on muuseumi püsiekspositsiooni võimekus uurimisvaldkondade esitlemisel ja vahendamisel.

Ette kannavad ja vastuseid otsivad: n Ene-Margit Tiit, Tartu ülikooli emeriitprofessor n Inna Jürjo, Tallinna ülikooli vanemteadur n Kai Lobjakas, Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi direktor n Kristiina Johanson, Tartu ülikooli teadur n Mart Kalm, akadeemik n Richard Villems, akadeemik n Ulrike Plath, Tallinna ülikooli professor n Urve Lippus, Eesti muusika- ja teatriakadeemia professor Sissepääs tasuta


3

UUS MAJA

APRILL 2014

3 x Arp Karm

Esimesed püsttalad märgivad juba muuseumimaja lõppkõrgust. Sarikapidu täiskatuse all on oodata millalgi hilissuvel.

Esimeste õnnelike muuseumitöötajate tööruumide mastaabid on juba füüsiliselt tunnetatavad.

Ainult aja, mitte enam usu küsimus Uue muuseumihoone valmimist ei väära enam miski, ehituse nüansse selgitab Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi ERMi projektidirektor Peeter Mauer. Muuseumihoone nurgakivi paigaldamisest saab kohe aasta. Kui kaugel ollakse praeguseks stardist ja kui kaugel finišist? Stardist on ikka juba tükk maad tuldud. Hoone ehitus on läinud jõudsalt ja praegu (aprilli alguses) monteeritakse ühest otsast katusepaneele. Lisaks tublidele ehitajatele on ehitust saatnud ka üle ootuste hea ilm. Tööd on sobimatute ilmaolude tõttu vaibunud vaid paariks nädalaks ühe külmalaine ajal. Ega tihti ei juhtu, et vana-aastaõhtul saab betooni valada. Samas võtab iga töö oma aja. Aastaga on palju tehtud, muuseum võtab juba äratuntavat kuju. Kes projektiga algusest peale kaasas käinud, saavad juba aru, kus milline ruum asub ja milline tema mõõde on. Tunnetada võib juba hoidlate mahtu ja ekspositsioonisaalide mõõtu. Samas üle poole teest on veel minna. Peagi on hoonekarbil lõppkõrgus käes ja põhilised betooni-

tööd läbi. Milliste arvude abil saaks tehtu kokku võtta tonnides, tonnkilomeetrites, töötundides ehk füüsikalised suurused, tehnika ja elavjõud? Ja lõpuks ka raha – kui palju on praeguseks kulunud? Igat töölõiku peab väljendama ikka talle omaste mõõtühikute kaudu, kindlasti saavad lõpuks kokku löödud betooni kantmeetrid ja terasetonnid, laiali rullitud värvikilod ja seina keeratud kruvide arv. Eks kõige arusaadavamalt väljendab tehtu mahtu ikka raha. Palju plaanitud, palju kulunud. Kõige õiglasem ja olulisem on kokku arvata töömeeste aeg ja vaev. Praegu on iga päev platsil 150…200 meest, kes teevad iga päev vähemalt 8 tundi tööd, seega töötab muuseumiehitusel hetkel rohkem inimesi kui muuseumis endas. Aga lühidalt: ehitatud on tänase seisuga ca 16,2 miljoni euro eest. Kogu projekti – hoone ehitus ja sisustamine, ümbruse korrastamine ja haljastamine ning teede-platside rajamine läheb maksma ca 76 miljonit eurot. Li-

Peeter Mauer.

sanduvad veel muuseumi poolt ekspositsioonide valmistamine ning kümnete ja sadade inimeste töö ja vaev. Tavaliselt on suurehitused ikka täis ootamatusi, kas praeguseks on ERMi puhul neid ette tulnud? Suuri ootamatusi ei ole õnneks ette tulnud. Töid on pikalt planeeritud, projekteerimise periood on olnud piisav. Oluline on tehtud eeltöö Raadil. Kogu ala puhastamine olme- ja ehitusrämpsust, raietööd ja reostunud pinnase likvideerimine on läinud asja ette. Tänu sellele saab täna tegeleda ehitusega. Väiksemaid probleeme jagub aga igasse päeva. Graafikus püsimine ei ole sugugi ette kindlustatud ja suurobjek-

tide puhul tavaline. Mis on praegu olnud võtmetegurid, mis on senise protsessi sujuvuse taganud? Ja milliseid ohte on teel olnud? Ehitusgraafik on päris pingeline. Nagu mainitud, on ilmataat meiega heatahtlik olnud. Ehitusega sai alustatud just õigel ajal – märtsi alguses. Suuremad kaevetööd tehti enne suurt pori. Suvi oli suhteliselt kuiv, tali jäi taevasse … Teiseks võtmeteguriks on tegijad ise. Fund Ehituse projektijuhid on suutnud tagada ladusa töökorralduse ja tempo. Need, kes praegu satuvad Muuseumi tee spetsiaalsesse ehituse vaatetorni ehitust vaatlema, näevad positiivse ja ilusa ehk hoone kerkimise kõrval aina kontrastsemalt koledana mõjuvat tühermaad hoone ümber. Kuidas, millal ja kui suures ulatuses uue maja ümbrus korrastatakse, millise jõu ja rahaga seda tehakse? Ja kelle asi milliste piirideni see üldse on? Linn? Vald? RKAS? Uue muuseumihoone ümbrus korrastatakse uue hoone valmimise ajaks. Selleks tehakse veel sel aastal eraldi ehitushange, mille tulemusena peavad valmima teed ja platsid, korrastatama haljastus – kõik nii nagu projekti autorid on oma visioonides ette

näinud. Mägesid liigutama ei hakata, suund on säilitada väljakujunenud maastikku. Linn ja vald on oma õlga alla panemas, nende eestvedamisel ja finantseerimisel saavad korda juurdepääsuteed – Muuseumi tee ja Roosi tänav. Ala kujundamisel lähtume muuseumi uue hoone arhitektide poolt kokku võetud ideest – hõlvame samm-sammult Raadi ala, hõlvame mentaalselt ja füüsiliselt väiksemate ja suuremate tegevuste kaudu. Muuseumikommunikatsiooni üks põhiväiteid on aastaid olnud, et uue hoone ülalpidamine mahub mõistlikesse, et mitte öelda soodsatesse piiridesse. On see tänase seisuga veel realistlik sõnum? Arvestades just energiatehnoloogiate kiiret arengut – ega me praegu ei tee midagi, mis näiteks võiks mõne aasta pärast turule ilmuva läbimurdetehnoloogia kasutamisel takistuseks saada just ehituse baaselementides? Kas maja tuleb selline, mida saab tulevikus hõlpsasti kõige uuega kohandada, ühesõnaga: kas sellest tuleb üks edasiarenev ja muutuv või pigem seisev ja kiiresti vananev hoone, kui maja kahe aasta pärast valmis on? Muuseumi uue hoone planeerimisel on kogu aeg paralleelselt

arvutatud ülalpidamiskulusid. Paberil paistavad lahendused soodsad ja säästlikud. Arvame, et reaalsuses ka. See, millised saavad olema tulevikus energia tootmise allikad, ei mõjuta oluliselt meie kui tarbijate vajadusi. Tahame, et tuba oleks soe, õhk puhas ja värske, tahame, et ekspositsioonid oleksid hästi vaadeldavad ja kõigile kättesaadavad. Tahame, et muuseumi püsiasukatele – museaalidele on olemiseks tagatud head tingimused. Samuti tahame, et selliste tingimuste loomine oleks säästlik ja ratsionaalne. Täna julgeme öelda, et kõike saab tulevikus teha, takistusi ei ole. Kas Eesti Rahva Muuseumi uuest hoonest saab arenev ja muutuv või seisev ja kiiresti vananev hoone, sõltub muuseumi tegevustest majas. Ükski innovaatiline tehniline lahendus üksi ei taga edu ja õnne. Ükski arhitektuurne lahendus või ehitatud hoone üksi ei loo uut kvaliteeti. Huvitavaks ja arenevaks muudavad muuseumi ikkagi inimesed – kas nad siis töötavad muuseumis või on külastajad või lihtsalt muuseumi sõbrad ja kaasaelajad. Nende teod, mõtted, ideed. Küsinud

Kaarel Tarand

NÄITUS

Rahvarõivad posti teel – margil ja postkaardil Eesti Rahva Muuseumi sünnipäeval laseb Eesti Post käibele Vigala ja Mihkli rahvarõivaste postmargid. ERMi näitusemajas avatakse näitus “Rahvarõivad posti teel – margil ja postkaardil”. Näituse teevad unikaalseks Mari Kaarma akvarellitehnikas teostatud margikavandid, millega ta on antud valdkonnas

erandlik tegija. Tähelepanu väärib, kui täiuslikult ja filigraanselt on joonistatud imepeened mustrid ja kui nüansirikkalt on maalijasilm tabanud rahvuslike kostüümide värvirikkust. Kuigi mark on ennekõike postimaksevahend, on miniatuursel kunstiteosel oma koht ka rahvuskultuuri kandjana. Tänaseks on margisarjas ilmunud

32 marki. Traditsiooniliselt ilmub korraga kaks marki, maksimumkaart ja temaatiliselt kujundatud ümbrik. 14. aprillil on ERMi näitusemajas müügil Vigala ja Mihkli postmargid, kasutusel on esimese päeva tempel ja kõrvaltempel “Eesti Rahva Muuseum 105”.

Eve Aab

n Näitus “Rahva­ rõivad posti teel – margil ja post­ kaardil”. n Koostanud Helve Schasmin. n Avatud 14.–20. aprillini ERMi näitusemajas.


4

NÄITUSED

APRILL 2014 ERMi fotokogu

Mäletades suurt põgenemist

1944. aasta suvel ja sügisel põgenes pealetung Nõukogude vägede eest üle Läänemere Soome ja Saksamaale umbes 70 000 eestlast. Tervet e sündmust on keeruline unustada, ka 70 aastat on see põgenike mälupiltides olulisel kohal. Moero, Lappland, Warteland, RO 22, Juhan, Atlantic on väike valik laevanimedest, mis ei vaja 1944. aasta septembris Eestist põgenenud inimestele tutvustamist. Sama lugu on kohanimedega Gotenhafen, Erzgebirge, Geislingen, Augsburg, Memmingen nende jaoks, kes põgenesid Saksamaa suunas. Lidingö, Farö, Nynäshamn ja Visby ütlevad väga palju Rootsi põgenenutele. Võib veel lisada mõisted täisaun, karantiin, wegele, skriinimine, kuningamööbel, baltlaste väljaandmine või lühendid DP, UNRRA ja IRO. Kas need nimed ja sõnad on tuttavad ka põgenike järglastele, kaugemalseisvatele kaasaegsetele või uute põlvkondade liikmetele, kelle jaoks 70 aastat tagasi toimunud sündmused on üksik ajaloosündmus paljude teiste seas? Ilmselt mitte. Muuseumi üks olulisemaid rolle ongi käsitleda vähemtuntud teemasid või ajaloosündmusi, muuta need kuivast faktist elavaks ja tajutavaks. Nii küpses ka Eesti Rahva Muuseumis idee koostada näitus 1944. aasta augustis ja septembris toimunud suurest põgenemisest, mille käigus lahkus pealetungivate Nõukogude vägede eest üle Läänemere Soome, Rootsi ja Saksamaale umbes 70 000 eestlast. 1944. aasta septembris Noarootsist põgenikega lahkunud kolm üksteise külge ühendatud paati teel Rootsi poole. Tormi tõttu pidid inimesed väiksematest paatidest kõige suuremasse üle kolima, mistõttu muutus see ülerahvastatuks ja istus liiga sügavalt vees. Lõpuks lakkas paadi mootor töötamast ja põgenikud hulpisid neli päeva merel, kuni Rootsi sõjalaev nad päästis.

Üksikute inimeste ja tervete perede elu muutus hetkeliselt sellega, kui otsustati astuda paati või laevale. Mere ületamine muutus piiriks Eestis elatud elu ja välismaal elatud eesti elu vahel. Ajutisest lahkumisest sai minek päriseks, vabasse maailma pääsemise hinnaks oli kodumaa kaotamine, mille lõplikkus selgus aastakümnete jooksul. Tervet elu muutvat sündmust on keeruline unustada, ka 70 aastat hiljem on see põgenike mälupiltides olulisel kohal. Selles veendusime 2012/2013. aastal Ameerikas, Kanadas ja Rootsis sealsete eestlaste eluloolisi mälestusi filmides.

Teadmatuse tee detailid Meie eesmärgiks oli keskenduda perioodile 1939–1989, kuna valmistame ERMi uude majja ette näitust, mis keskendub eestlaste ja Eestiga seotud inimeste eluilmadele just sel ajavahemikul. Juba paari esimese intervjuu järel sai selgeks, et nende lugudes, kes 1944. aastal “ajutiselt” Eestist lahkusid, on märgilise tähendusega just lugu põgenemisest kuni esmase mõistliku elukoha leidmiseni uuel maal. Rootsis loksus inimeste igapäevaelu enam-vähem normaalsesse kulgu aasta jooksul. Saksamaal jätkus põgenemine idast läände liikuvate Nõukogude vägede eest kuni põgenikelaagritesse jõudmiseni 1945. aasta suvel-sügisel ja elu normaliseerus lõplikult alles uutele asukohamaadele jõudes 1940ndate lõpul ja1950ndate alguses. Mille poolest erineb näitus “Põgenemine” varasematest sama teemat puudutavatest näitustest? Selle keskmes on konkreetsed inimesed ja nende põgenemislood. Näitus ei ole üldis-

Noorsugu hõivab taas muuseumi n Näitus “#Niisama linnas”. n Kuraatorid Ehti Järv, Kadri Kallast ja Pille Runnel, kaasautorid osalusaktsioonides osalenud kooliõpilased. n Kujundanud Timo Toots, Mikk Meelak, Margus Tamm, Marko Raat ja arhitektuuri­ büroo 3+1 arhitektid. n Avatud ERMi näitusemajas ja Tartu linnaruumis alates 16. maist.

Lapsed ja noored kasvavad tänapäeval keset tehnoloogiamaastikku. Kaasaegsed meediumid ja seadmed mõjutavad maailma tundma õppimist ning kujundavad selles käitumist. Paratamatult tekib teatav lõhe vanemate ja vähem arvutilembeste põlvkondadega, kes lastele ja noortele liigset arvutilembust ette heidavad. Linnanäitusega ERMis püüame seda mittemõistmist vähendada, andes sõna lastele ja noortele oma linna- ja maailmanägemuste tutvustamiseks.

Noorte perspektiiv avaldub juba näituse pealkirjas: sümboliga “#” tähistatakse sotsiaalmeedias märksõnu oma postitustes, nii et internetti üleslaetavad pildid, videod ja kirjalikud sõnumid oleksid teiste samateemaliste postitustega ühendatavad. See on midagi noortekultuuri eneseväljendusele ja suhtlusvõrgustikele iseloomulikku. Kuid kuidas mõjutab tehnoloogia noorte käitumist linnas? Näitusel uurime olulisemaid “maamärke”, mis noorte mõttelisel linnakaardil kindlasti peal on. Siin kerkib küsimus: kuhu on koolinoorel minna, kui taskus vaid mõni euro, kuid tahaks sõpradega niisama linnas olla? Kaubanduskeskustest ajaveetmisruumi tegemine on pälvinud rohkesti kriitikat, mis paljusid ka eemale tõrjub. Kui kodukandi parki või korvpalliplatsile minekuks on ilm liiga külm või vihmane, saadakse kokku hoopis arvutite taga. Üheks prii ligipääsuga ajaveetmiskohaks lastele on mängu-

väljakud. Ent kui mitu korda liumäest ikka alla lasta jaksab? Igav hakkab, pealegi ei saa seal rahus niisama olla, sest mänguväljakutel on teisigi, võõraid lapsi ning seal toimuvat on enamasti jälgimas ka mõni lapsevanem. Niisiis otsitaksegi hoopis kõrvalisemaid kohti, mida oma fantaasialennu abil põnevaks mänguväljakuks kujundada. Kohad, mida oma onnimängudeks valitakse, on meile kui märgid laste suhestumisest linnaruumiga. Näitusel uurime, kuidas lapsed oma kohti valivad ning milliseks neid oma kujutlustes muudavad.

Näituse tegemise köögipool “#Niisama linnas” valmib ERMi uude majja tuleva Eesti kultuurilugu kajastava püsinäituse osana. Käsitledes kaasaega, on see väljapanek kultuuriloo näituse ühes ajatelje otsas ning kõneldes lastest ja noortest on see kui projektsioon mööda ajatelge edasi, Eesti rahva tulevikku.

Erinevalt klassikalisest muuseuminäitusest, millele eelneb teaduri pikk ja põhjalik teemat süvitsi käsitlev uurimistöö, on näitus “#Niisama linnas” sündinud veidi teisiti. Tavaliselt teeb etnoloog välitöid, mis koosnevad osalusvaatlusest ja uuritavate intervjueerimisest. Laste ja noorte linnakasutusse süvenedes tundus, et uurijal oleks keeruline sulanduda mõnda teismeliste gruppi olukorras, kus noored soovivad omakeskis niisama olla. Katse ja eksituse meetodil algas uurimistöö ja näituse ettevalmistamise 2012. aasta lõpul, kui kuulutati välja joonistus- ja esseevõistlus “Mina linnas” (joonistusi saabus 400, esseesid 55). Võistlejad joonistasid ja kirjeldasid oma meeliskohti linnas ning linnaelu häid ja halbu külgi. Alustati võistlusel osalenud õpilastega kohtumisi koolitundides, mille käigus mõtisklesid lapsed linna olemuse üle, noored aga koostasid mentaalseid kaarte oma kodulinnast.

Linnajalutuskäike lastega kavandades polnud näitusetegijatel selget sihti, millise kuju uuritavad teemad näitusel võiksid saada. Audiovisuaalsetel linnajalutuskäikudel selgus, et onnide ehitamise mängud on endiselt väga populaarsed. Spontaanselt tekkis idee ka näitusele onne ehitada. Arutelud ja kohtumised noortega andsid näitusetegijatele aga mõistmise, kuivõrd oluline on nutiseade noore inimese elus – see on sotsiaalse elu keskjaam. Kui tavapärases uurimisprotsessis oleks etnoloog noori meedia kasutamise teemal intervjueerinud, siis näituse tegemise puhul kerkis esile küsimus – kuidas näidata digitaalsust ja geograafilisust näitusel? Eksponaadi kujundaja Timo Toots aitas ja õpetas noori meediakasutust süstemaatiliselt seirama. Näituse ettevalmistuse käigus toimunud pisemad osalusprojektid tõid laste ja noorte jaoks muuseumi lähemale nende igapäeva-

ellu mõistmisega, et iga inimese, ka noore inimese lugu on oluline ja kuulamist väärt.

Läheme linna peale Näituse tõeline elu hakkab pihta alles siis, kui näitus pidulikult avatakse. Muuseum kavandab linnateemalisi üritusi, haridusprogramme ja võistlusi eesmärgiga minna näitusesaalist välja, linnaruumi ja anda võimalus linnaelanikul oma kodulinna veidi teisel moel näha. Näiteks toimuvad temaatilised jalutuskäigud möö-


NÄITUSED

APRILL 2014

givate e, Rootsi elu muutvat t hiljem

5

Eva Liina Kliiman

NÄITUS n “1944: Mälupildid suurest põgenemisest”. n Kuraatorid Riina Reinvelt ja Maido Selgmäe. n Kunstnikud Liina Unt ja Katre Rohumaa. n 13.06. – 5.10.2014 ERMi näitusemajas

tav ega räägi põgenemisest kui ühest seigast ajaloos, vaid rõhutab, et põgenemise teekonna tegid läbi luust ja lihast inimesed. Ühest küljest osalesid nad ühes suures sündmuses, kuid iga suur asi koosneb väikestest detailidest. Nii on ka põgenemisega. Iga põgeniku teekond algas erinevast kohast ja võimalustega, kaasa võeti erinev hulk olulisi või vähemolulisi asju, pääs laevale või paati sõltus eri asjaoludest, merel kas jäädi või ei jäädud tormi kätte. Sellele lisandub veel inimeste erinev võime märgata detaile ja suhtuda elus ettetulevatesse raskustesse mažoorse või minoorse alatooniga. Seetõttu ei olegi olemas üht suurt lugu 1944. aasta põgenemisest. On personaalsed ja erakordsed konkreetsete inimeste lood. Kuna põgenemisest on möödunud 70 aastat, ei ole meil võimalik näitusel kajastada nende kogemust, kes Eestist lahkudes olid suurema osa oma elust juba elanud või kes olid põgenemise organiseerijad. Eelkõige on meie näituse põgenemislood räägitud noorte ja võib-olla ka kohati hulljulgete 20aastaste uljaspeade poolt või laste poolt, kes ise põgenemisotsust ei langetanud. See aga ei vähenda nende lugude väärtust ja erakordsust, sest lastel on teinekord võime märgata olulisi detaile ja kindlasti on nende lugudes olemas kihistus, mis kujunenud vanematelt kuuldud hilisemate meenutuste najal. Mälestused ei ole ainuke allikas suure põgenemise kajastamiseks. Fotomaterjali mõttes on põgenemine arusaadavalt (kellel oli aega ja võimalust veel pildistamisele mõelda) üsna kesiselt dokumenteeritud. Eesti mäluasutuste kogudest võib leida üksikuid üsna viletsa

kvaliteediga fotosid põgenikepaatidest ja juba natuke rohkem fotosid Rootsi karantiinlaagritest ja Saksamaa põgenikelaagritest. Sama lugu on põgenemisega seotud dokumentidega. Põgenike endi või nende järeltulijate käes võib aga olla veel nii unikaalseid fotosid kui dokumente. Tore, kui need leiaksid ükskord tee muuseumi kogudesse.

Argiasjast väärisasjaks Omaette huvitava grupi moodustavad põgenemisel kaasa võetud esemed. Mõni inimene sai kaasa võtta vaid ühe kohvri, teine pool elamist, ehkki viimane oli pigem erandlik. Kes sai kaasa võtta väärisasju, kes mitte ja pakkis kohvrisse vaid igapäevased tarbeesemed. Tõsi, ka neist võisid paguluses saada väärisasjad – ainukesed reaalselt päriskodust pärinevad esemed, mida oli hea sahtlinurgast või kapipõhjast aeg-ajalt välja võtta. Need võisid olla ka miski, mis aitas meenutada positsiooni ja staatust vabas Eestis, kuna uuel asukohamaal tuli elatist teenida märksa lihtsamas ametis. 1944. aasta ei olnud ainult suure põgenemise aasta. Eesti riigile oli see murranguline aasta, mis tõi kaasa rinde liikumine idast läände, iseseisvuse kaotamise aastakümneteks. Inimestele oli see keeruline aasta, millesse jäid nõukogude lennuvägede pommitusreidid mitmele linnale ja kodude kaotamine, viimased sundmobilisatsioonid Saksa armeesse, poegade ning meeste rindele minek. Põgenike jaoks oli see aasta kardinaalselt teistsuguse elu – paguluse alguseks.

Riina Reinvelt ERMi peavarahoidja

S��gisel 2013 korraldatud joonistusvõistlusele “Unistuse onn” laekus 452 onnikavandit. “Onn ratastel OÜ” ehitatakse näituse “#Niisama linnas” avamisel 16. mail Eesti Rahva Muuseumi ette. Kavandi autor Artur Soo.

da Tartut. Koostöös Tartu linnamuuseumiga vaadatakse üldhariduskoolidele suunatud linna­ orienteerumise mängus linna läbi mitme taju ja kihistuse. Fotovõistlus “Minu koht” kutsub olulisi kohti jäädvustama, aga uurimistööde võistlus palub hoopiski vanema või vanavanemaga oma kohti võrdlema, et välja selgitada, kuidas põlvkondade lõikes linn on arenenud ja muutunud. Sügisel näeb muuseumis Maa­ilmafilmi festivalil linastunud linnateemalisi dokumentaalfil-

me. Koolivaheaegadel on 12–16 aasta vanused õpilased oodatud linnafotograafia laagrisse. Lisaks linnaruumi välja minekule, kolib “linn” mitmete osanäituste raames ka näitusesaali kõrval olevasse osaluskoridori. Triin Kerge avab suvel fotonäituse “Kodukoht”, mis uurib avaliku ja privaatse maailma kokkupuutepunkte kodude kaudu. Fotograaf Nele Tammeaid on teinud fotouurimust linnaaedadest ning tulemusi eksponeeritakse sügisel näitusel “Linnaaiad”.

Ehti Järv Kadri Kallast Näitus on kolinud ka sotsiaalmeediasse – otsi näituse lehekülge Facebookist! www.facebook.com/ Näitus #niisamalinnas

Ettevalmistustööd linnaoaasis Uus Õu.

KÕRVUTI – lähedal ja samas väga kaugel Linnafestival UIT on interdistsiplinaarne festival, mille põhiideeks on meile tuttava pehme kodulinna seest ühe uue ja ettearvamatu Tartu leidmine. n Näitus/installatsioon “Kõrvuti”. n Kuraatorid Kadri Lind ja Marie Kliiman. n Avatud alates 11. aprillist ERMi näitusemajas.

UIT viib etenduskunstid, kontserdid ja installatsioonid linna äärealadele ning mõtestab uuesti kohti, millega oleme nii harjunud, et ei pane neid enam tähelegi. Usume, et iga esineja väärib ruumi, mis ta teosega valatult kokku sobiks ja terviku moodustaks. Otsime igal aastal uusi viise, kuidas festivali programmi nõnda mitmekesistada, et see võimalikult paljusid inimesi kõnetaks ja mängu kutsuks: ootamata, et inimesed jõuaksid meieni, läheme nende juurde ja näitame, et kaasaegne kunst ei hammustagi, vaid ainult naksab sotsiaalse erksuse närvi. Sel viisil kutsub UIT tartlasi kaasa mõtlema, kuidas me linna tunnetame ja miks me seda nii teeme. Meie esimeseks eksperimendiks oli Uus Õu, mis sai paljude sõprade ja kaasamõtlejate abil loodud Tartu Uue Teatri tagahoovi, mida põhilise osa aastast kasutatakse parklana. Kevadel ehitasime parkla asemele kogukonnaaia, mis järgmised kolm kuud noori, lapsi ja nende vanemaid mängima, kuulama ja osalema kutsus. Olime väsinud sellest, et kesklinn pakub tegevust vaid tarbijatele ja soovisime luua midagi pehmet ja turvalist – justkui tagaaeda, milles päeval võrkkiiges kiikuda ja raamatut lugeda või õhtul sõpradega kohvi juua ja malet mängida. Uue Õue juures oli oluline üllatusmoment – keegi ei osanud midagi sellist oodata. Nüüd, kui esimene hooaeg on

läbi, on UITil aeg edasi liikuda ja uusi ruume avastada, et me tartlasi ikka ja jälle üllatada saaksime. Oleme väga tänulikud selle suve eest, mil saime segamatult oma sibulaid ja kivikilbikuid kasvatada ning tutvuda inimestega, kellest varem vaid Rüütli tänaval rattaga mööda olime tuhisenud. Samuti oli väga oluline Genialistide Klubi ja Tartu Uue Teatri kaasaelamine. Ent festivali UIT manifestatsioon lausa nõuab kogu aeg uut ala, mida vallutada. Mõningaid UITi meeskonnaliikmeid võib küll veel Õuel askeldamas näha, sest see on meile endiselt südamelähedane koht ning me aitame järgmistel noortel katsetajatel midagi nende käe järgi luua. Meie ideaal olekski see, kui Uue Õue laadseid kohaliku initsiatiiviga projekte tekiks rohkem ja et neil samamoodi naabritega veaks nagu meil Uue Teatri ja Genialistide Klubiga. Miks mitte kas või Eesti Rahva Muuseumi näitusemaja juurde, kus sellel kevadel ja suvel kaks projekti linna ja noorte teemal läbi viiakse? Idülliline oleks, kui Vaksali linnaosa elanikud saaksid ERMi trepimademel päikesepaistes raamatut lugeda või Karu pargis koos hommikuvõimlemist teha.

Kõrvuti Festivali UIT korraldades saame peamiselt inspiratsiooni pidevalt muutuvast ümbrusest, mistõttu oli algselt raske kohaneda ideega teha installatsioon stabiilsesse siseruumi. Esimene mõte oli jätta näitusesaali viide või vihje mingile kolmandale kohale linnas. Süvenemise käigus tekkis aga

mõistmine, et anonüümne saal on ideaalne keskkond juhuslike kohtumiste tekkeks. Sel viisil toome me antud ruumi mingi linnadünaamika, mida seal muidu ei esine. “Kõrvuti” on heli- ja videoinstallatsioon, mis keskendub inimese ja inimese ning linna ja inimese vahelisele suhtlusele. Elame linnades üksteisele lähedal ja võime tegutseda sarnases rütmis, ent kogutud lood näitavad, kuidas inimesed sellegipoolest linna väga erineval viisil tunnetavad ja mõtestavad.

Ootamatud kohtumised Otsisime isiklikke vaatepunkte: mis inimesi linnas kõnetab, kuidas ennast avalikus jagatud ruumis tuntakse ja millised on linnaelanike individuaalsed käitumismustrid? Mägironija näeb linna tuletõrjujast või tänavakunstnikust erinevalt. Mõnele inimesele ei meeldigi linnas elada, ta ei taha oma naabreid tundma õppida, sest ta ei tunne ennastki. Installatsioon koondab isiklikud perspektiivid, käitumisrituaalid, meenutused ning mõtisklused avaliku ruumi teemal. “Kõrvuti” kutsub mõtlema, kas kahe ruumi jagava võõra vahel võib tekkida usalduslik suhe. Oletame, et oled istunud

Räägite pisut juttu ja siis selgub, et olete naabrid. Kuidas sa varem ei märganud? Te olete elanud kõrvuti, ent pole üksteist kunagi näinud.

korraks pargipingile ja ootad sõpra. Eemalt läheneb noormees ja istub su kõrvale. Ta ei kavatsegi vaikida, on hoopis jutukas. Ja veelgi enam, ta on sulle uus. Sellised kohtumised on ootamatud ja panevad meid proovile: segavad argirütmi ja juhivad mõtted eemale. Räägite pisut juttu ja siis selgub, et olete naabrid. Kuidas sa varem ei märganud? Te olete elanud kõrvuti, ent pole üksteist kunagi näinud. Kas tema ongi see keegi, kes õhtuti nii valjult Klassikaraadiot kuulab, et sul on tunne nagu elaksite ühes korteris? Meie installatsioon toimib umbes samamoodi: kokku saavad kaks võõrast, üks nendest oled sina, aga teine? See on saladus. Võib-olla oled sa teda hommikul tööle jalutades kohanud või üksteise taga poejärjekorras seisnud. Ei tea, mida ta mõtleb, kui seal seisab? Need isiklikud kohtumised ja mõtted, millest me muidu võib-olla ei räägigi, loovad “Kõrvuti” blackbox’i külastaja ja täiesti juhusliku võõra inimese vahele erilise ja pisut kummalise sideme. Kõrvuti – see ongi hästi lähedal, aga samas väga kaugel. Autorid on eelmisel suvel esmakordselt toimunud linnafestivali UIT korraldajad ja kuigi festival leiab aset vaid korra aastas, siis tegelevad nad Tartu avastamise ja kohaspetsiifilise kunsti vahendamise ning uurimisega aastaringselt. Installatsioon “Kõrvuti” toimub tänu Eesti Rahva Muuseumi linnaruumi teemalisele näitusekonkursile.

Kadri Lind Marie Kliiman


6

UUDISED

APRILL 2014

Kuiva jalaga teisele kaldale

2 x Arp Karm

Emajõe esimese püsisilla esmamainimisest möödub tänavu 460 aastat. n Näitus “Ei saa üle Emajõest”. n Kuraator Ants Linnard. n Kunstnik Jane Liiv. n Valminud koostöös Postimuuseumi Sõprade Seltsi ja Tartu Kunstikooliga. n Avatakse ERMi Postimuuseumis 18.06.2014.

Eve Aab

ERMi fotokogu

Üle Emajõe on aastasadade jooksul sildu ehitatud, lammutatud, hävitatud, tules põlenud ja uuesti ehitatud. Tartu sildade ajalugu ulatub teadaolevalt aastasse 1554, mil esmakordselt mainiti Vene silda. Sildade ehitamiseks on kasutatud puitu, nahka, pontoone, kive ja betooni. Jõge ületati ka parvede ja paatidega. Praeguse turuhoone esiselt platsilt viis aastatel 1782–1818 vastaskaldale ajutine puusild. Hiljem asendati see ujuksillaga. Kivisilla avamisest möödub tänavu 230 aastat. Suursugune rajatis ehitati aastatel 1779– 1784 ning see oli pikka aega Baltikumi ainus kivisild. Raeplatsi vastas olev Holmi saar asetses Emajõe kahe haru vahel. Kivisild ehitati lõunapoolsele jõeharule, kust ehitamise ajaks juhiti vesi põhjapoolsesse jõeharru, silla valmides aeti see kinni. Ligi 160 aastat kõrgus Kivisild linna ühe sümbolina, kuni 1941. aastal taganevad Nõukogude väed selle õhku lasksid. Tartu sümbolsild sai 1997. aastal Lembit Lõhmuse kujundatud postmargile. Kivisilla elu inimeste mälus kestab edasi – postkaardid, fotod, lugematud kunstiteosed. Sildadega seotud ajalugu on mitmekülgne. Näiteks kirjutab

Postimees (19.03.1919): “Linna nahksild, mis pääle jäämineku jälle jõele seatakse, otsustati jälle välja rentida tingimusega, et ülekäigu eest rentnik nüüd 3 penni võib võtta. Läinud aastal sai linn nahksillast 14 000 marka.” Tartu linnavalitsus määras aastatel 1932–1933 inimeste üle Emajõe toimetamiseks ka kindlad paatide üleveo kohad. 1923. aasta suvel põles ära peaaegu sada aastat liikluse teenistuses olnud Emajõe puusild Laia tänava otsas. 1926. aasta 4. jaanuaril avati Vabadussild, mis oli esimene kohalike jõududega püstitatud raudbetoonehitis Eestis. Soliidne rajatis hävis II maailmasõjas. 1932–1933 ehitati Lodja tänava otsa (praegune Riia tänava lõik Kalevi tänava algusest) pontoonsild, mis suutis kanda kõiki sõidukeid. Ka see sild hävis II maailmasõjas. Enne II maailmasõja hävitustööd oli Tartus hobuste ja autodega liiklemiseks avatud Katariina II ajal ehitatud Kivisild, 1926. aastal avatud Vabadussild ning ujuvsillad. Pärast II maailmasõda taastati linnaosadevaheline liiklemine ajutiste sildadega. Esimene püsisild, Võidu sild, valmis 1957. aastal. Kuni Sõpruse silla valmimiseni oli Võidu sild Tartu ainsaks autoliikluse püsisillaks. Praegu viib üle Emajõe kuus silda: Kroonuaia sild (1996), Vabadussild (2009), Kaarsild (1959), Võidu sild (1957), Turusild (2003) ja Sõpruse sild (1981).

Kivisilla avamisest möödub tänavu 230 aastat. Suursugune rajatis ehitati aastatel 1779–1784, see oli pikka aega Baltikumi ainus kivisild.

1933. aastal valminud pontoonsild, mis suutis kanda kõiki sõidukeid. Sild hävis II maailmasõjas.

Peatükis “Ajaloolised mälestusmärgid” sätestab Eesti Üliõpilaste Seltsi kodukord: “S-i ajaloolise lipu väljatoomine tema hoiukohast, väljashoidmine ja tagasipaigutamine toimub pidulikult. S-i ajaloolise lipu väljatoomisel, väljashoidmisel ja tagasipaigutamisel on lipu juures alaliselt kuue liikmeline esindus, kuhu kuuluvad S-i esimees või abiesimees, kirjatoimetaja, laekahoidja (või kahe viimase asemikud) ja kolm lipukandjat tegevliiget.” Pildil paremalt kolmas EÜSi esimees Karli Kütaru.

Kõigi lippude isa läbis tervisekontrolli Eesti esimene sinimustvalge lipp on taas teel Raadi püsiekspositsiooni. Tänavu 4. juunil ehk riigipühaks kuulutatud lipupäeval tähistab Eesti esimene, ajalooline sinimustvalge lipp oma 130. sünnipäeva. Tehniliselt sündis lipp mõnda aega varem, sest juba 7. aprillil (vana kalendri järgi 26. märtsil) 1884 andsid lipu valmistajad selle Eesti Üliõpilaste Seltsile üle, seega oli tegu naiste talvise näputööga toonase Tartu tähtsaimas ja külalislahkeimas eesti kodus dr Karl August Hermanni juures. Sünnipäevaks aga loetakse kuupäeva, mil üliõpilastel tekkis esimene vaba ja turvaline võimalus väljasõidul Otepääle lipp ka kombekohaselt pühitseda. Ilma ja teeolusid, aga miks ka mitte õppetöö kalendrit silmas pidades pole ime, et väljasõit lükati aega, mil kuueväel reisida sai, talupojad olid teeäärsetest kõrtsidest kevadistele põllutöödele lahkunud ning teed hobuvankriga sõidetavaks tahenenud. EÜSi lipp on muuseumis pea ainus museaal, mis ei kuulu Eesti Rahva Muuseumile, vaid mida hoitakse ERMis deponeerimislepingu alusel ja sättega, et omanik võib soovi korral lipu alati minema viia. Lipp paigutati ERMi alalisele hoiule juba 1930. aastatel ning seoses riigikorra vägivaldse muutmisega tekkis 1940. aasta juunis tõepoolest vältimatu vajadus rahvuslik peareliikvia muuseumist kiires korras ohutusse paika toimetada. Just tänu toona Karl Auna juhtimisel toimunud kiiroperatsioonile ongi lipp tänaseni üldse säilinud.

Minotec DC OÜ juhatuse esimees Toivo Varjas teeb moodsa spektrofotomeetri abil kindlaks, kui valge on lipuvalge füüsikaliste näitajate järgi.

Pole küll vähimatki põhjust arvata, et möödunud sajandi halvimad leheküljed Eesti ajaloos võiksid korduda, kuid pidades silmas perspektiivi, et ajalooline lipp jõuab tagasi aukohale ERMi püsiekspositsioonis, kavandavad EÜS ja ERM uue ja täpsema deponeerimislepingu sõlmimist lähikuudel.

Terve, aga habras Loomulikult on lipu võimaliku eksponeerimise eelduseks see, et tervislik seisukord seda võimaldab. Märtsi lõpul toimuski lipu seisundi eksperthindamine. Ja kuigi lipu igakordne lahti- ja kokkurullimine spetsialistide õrnade käte vahel kahjustab lipukangast ehk ainult mikroskoopilisel määral, nõuab mõistliku ettevaatuse põhimõte rullimistööde tegemist nii harva kui võimalik. Pärast lipu väljavõtmist peidikust Lääne-Mardi talu korstnajalas, kus reliikvia elas üle Nõukogude okupatsiooni, tehti esmased hooldus- ja restaureerimistööd Kanuti ennistuskojas. Toonase konserveerimise juht, Kanuti esemete konserveerimisosakonna juhataja Heige Peets oli nüüdki kohal ja kinnitas, et kunagise hoolealuse seisund pole 20 aasta jooksul halvenenud. Võimalust kasutades teostati lipu seisundi hindamisega paralleelselt ka mullu jõustunud muuseumiseaduses ette nähtud digitaliseerimine, see tähendab, et lippu pildistati muuseumide infosüsteemi jaoks. Lipust on

aegade jooksul tehtud küll hulgi pilte, kuid pildistamine muuseumide digitaalse ühendkogu jaoks on midagi muud kui lahinglipu ja tema vahtide jäädvustamine dünaamilises võitlusolukorras. Läbi aegade on rahvuslipu kasutamisega kaasnenud kohati kirglik mõttevahetus lipusinise “õigest toonist”. Kõik, kel seni on olnud õnne esimest lippu näha, teavad, et selle sinine siil erineb tunduvalt sellest, mida riigikogu iseseisvuse sünni järel riigilippu sätestades nimetas kord rukkilille-, kord taevasiniseks. Kõik katsed määrata lipusinise värvikoodi Pantone tabeli järgi on jäänud ebatäiuslikeks.

See õige sinine Koostöös valguse ja värvi mõõtmisele spetsialiseerunud ettevõttega Minotec DC OÜ teostati lipu kõigi kolme värvilaiu spektrofotomeetriline mõõtmine. Selle tulemused annavad meile varasemast hoopis selgema vastuse küsimustele, kui sinine on sinine, kui must on must ja kui valge on lipu valge osa.

Kui sinise osa suhtes on olnud kõhklusi varemgi, siis kindlasti on paljudele tulevikus üllatuseks see, et lipu valge kangas pole sugugi kirgas ja särav, nagu seda tuntakse tänapäevastest pesupulbrireklaamidest. Pigem nimetaks praegune vaataja seda beežiks, kollakashalliks või … Enne lipu jõudmist ERMi püsiekspositsiooni selleks ajaks maailmas parima kättesaadava tehnoloogilise toega nii valgus-, niiskus-, soojus- kui ka turvarežiimi osas, peab leidma vastuse nii mõnelegi lipu tervisega seotud küsimusele. Kuidas näiteks suhtuda restaureerimisel lisatud kangaribadesse, millega toestati lipuvarda rõngaste rebenenud kinnituskohti? Kas need peaks uuesti eemaldama? Kas valge lipulaiu rebendeid peaks uute õmblustöödega turvama või oleks tegu põhjendamatute täiendustega tulevikus ainult lebavas asendis püsivale originaalile? Ja lõpuks jääb ikka ja alati üles põhiküsimus: kas ja kuidas on rahvas selle lipu all oma lipu ja ajaloo vääriline?

Kaarel Tarand


UUDISED

APRILL 2014

Pildid aita juba suvel

7

Merike Tamm

Fotovõistluse järellainetuses ehitab ERM üles üle-eestilise fotode kogumise veebikeskkonna ja kaastööliste võrgustiku. 1912. aastal korraldas Eesti Rahva Muuseum kodumaa päevapiltide kogumise võistluse, kuhu oodati osalema nii kutselisi kui asjaarmastajatest piltnikke. Tollane fototehnika ei olnud kõigile kättesaadav ja pildistamisega tegelesid vaid vähesed. Võistluse tulemusel täienes ERMi fotokogu piltidega rahvast tööl, pidudel, lõbutsemas, igapäevastel talitustel ning laekus ka ülesvõtteid muistsetest talumajadest, lautadest, aitadest ja taluhoonete sisevaadetest ning tervetest küladest. Kogutud fotod võimaldavad meil heita pilgu elule Eestis 100 aastat tagasi. Tänapäeval on igas kodus mõni fotoaparaat või telefon, millega on võimalik teha kvaliteetseid pilte. Elukeskkond meie ümber muutub pidevalt, kuid kui palju sellest jäädvustatakse, ei tea ilmselt keegi, sest enamik tehtud piltidest jääb arvutitesse ja võrguavarusse või jagatakse neid vaid sõprade vahel. Mäluasutuste kohustus ja missioon on koguda ja talletada materjale, mis jutustaksid tulevastele põlvedele lugusid käesolevast ajast, ning fotod on ajalooallikana asendamatud. Palju meile praegu enesestmõistetavast on tulevastele põlvedele põnev uurimismaterjal traditsioonidest, töövõtetest, piirkondli-

kest eripäradest, rõivastusest, tehnikast ja muust taolisest. 2007. aastal loodi ERMi pildisaatjate võrk, eesmärgiga fotohuviliste abil kaardistada Eestis toimuvaid sotsiokultuurilisi muutusi, jäädvustada fotode abil igapäevaelu Eestis ja täiendada ERMi fotokogu. Igal aastal on kuulutatud välja uued teemad ning pildisaatjate abiga on muuseumisse jõudnud paljud kaduvad hetked. Et fotojäädvustuse tähtsust laiemale huvilisteringile tutvustada ning tähistada 100 aasta möödumist esimesest pildivõistlusest, kuulutas ERM 2013. aasta 23. veebruaril kultuuripärandi aasta raames välja fotode kogumise võistluse. Võistlusele oodati Eestis 2013. aastal tehtud pilte elust meie ümber – kohtadest, inimestest, sündmustest, nii igapäevaelust kui pidulikest sündmustest. Soovisime kaasata inimesi argielu jäädvustama, sest ERMi dokumenteerijad paratamatult kõikjale ei jõua, ning juhtida inimeste tähelepanu vajadusele talletada ka tavalisena tunduvat ja igapäevast. Kõnealune võistlus tõi ERMi fotokogule olulist täiendust. Võistlusele saadeti 2170 fotot 360-lt autorilt. Laekunud pildid kirjeldavad inimeste elu igast vaatenurgast: pereelus toimuvat, traditsioonilisi ja tänapäe-

vaseid töövõtteid, kultuuriüritusi, kontserte ja muid rahvakogunemisi. Jäädvustati ka muinsusobjekte, kultuuriväärtusi, vanu ja alles loodavaid rajatisi. Võistluse tarbeks lõime veebikeskkonna, kuhu osalejatel oli võimalik laadida pilte ning lisada fotodele kirjeldusi ja lisaandmeid. Veebipõhine võistluskeskkond andis ERMile ka võimaluse praktiliselt katsetada koostöövõrgustiku loodava veebikeskkonna vajadusi ja võimalusi, mille tulemusena käivitub sel kevadel keskkond nimega “Pildiait”. Veebikeskkond annab huvilistele parema võimaluse ko-

gumistegevuses kaasa lüüa ning muuseumi poolt eesmärgistatud tegevust koordineerida. Sellegipoolest ei kao traditsiooniline võimalus vanemat tüüpi kandjatele jäädvustatud sündmusi teistega jagada. Kunagi tulevikus peaks süstemaatiline kogumistöö pakkuma võimalust jälgida argielu toimingute arengut ja muutusi pikkade ja aukudeta aegridades olevate fotodokumentidena. Igas inimeses on peidus fotograaf ja igaühel on võimalus anda oma panus eluolu ja kultuuri jäädvustamisse. Sageli ei olegi foto olulisim osa tippkvaliteet, vaid pildile

püütud ainukordne hetk. Möödunud sajandi fotograafide nimed, nagu Johannes Pääsuke, Jakob Bockmann, Friedrich Kohtitsky ja teised on pea kõigile teada just seetõttu, et nende jäädvustused võimaldavad meil näha, kuidas elasid meie esivanemad. Kuid nende kuulsate fotograafide kõrvale on kõigil võimalik jäädvustada ka oma nimi. Püüame üheskoos täiendada Eesti Rahva Muuseumi fotokogu, et ka meist jääks jälg, mis tulevastele uurijatele põnevust pakub.

Ange Vosman

Pildiait – see on imelihtne! Kevadel töösse rakenduv fotode kogumise keskkond töötab põhimõttel: mida lihtsam, seda parem. Lisaks piltide üleslaadimisele sõlmib pildisaatja pildi või piltide keskkonda laadimise käigus muuseumiga õiguste jagamise lepingu eeldatavasti ühisvaralise litsentsi alusel ning peab foto varustama võimalikult üksikasjalise infoga ajast, kohast, tegevusest, isikutest fotol jne. Kõigi registreerunud fotosaatjatega peab muuseum pidevat ja suunavat sidet, et pildiait saaks kokku temaatiliselt mitmekülgne ning teemad moodustaksid ka teaduslikuks uurimiseks sobilikke sisu- ja aegridu.

K o dumaa p i ld i d 20 1 3

ERMi ülemaalisel fotovõistlusel auhinnatud piltnikud ja tööd Peaauhind n Silvia Soide, “Teepaus”. Kihnu neiu naudib teed Kihnu tuletorni tipus. Pärnumaa, Kihnu saar. Aprill 2013. Maakondade parimad tööd Harjumaa n Karl Kask, “Generatsioonide kontrast”. Üks daam ja noormees Tammsaare pargis suvist ilma nautimas. Harjumaa, Tallinn, Tammsaare park. Juuli 2013. Hiiumaa n Tuuli Tammla, “Kellamees”. Kärdla kiriku kellamees Rein Maalmeister helistamas pulmakellasid märtsikuisel laupäeval. Hiiumaa, Kärdla kirik. Märts 2013. Ida-Virumaa n Piret Noorhani, “Pärandihoidja”. BaltHerNeti 5. suvekool on jõudnud viimasesse õhtusse. Nagu ikka, läks see lauluga. No mis viga laulda, kui selline vägev lõõtsamees käepärast! Ida-Virumaa, Alutaguse Puhke- ja Spordikeskus. Juuli 2013.

Järvamaa n Karl Ander Adami, “Plastikust piimapukk”. Järvamaa. Detsember 2013.

Värska Püha Gregoriuse kirikus. Teenistusel viibinud poiss jälgis enda vanaema. Põlvamaa, Värska. August 2013.

Jõgevamaa n Liina Laurikainen, “Kodumaa – kodu maal”. Suvine heinategu. Jõgevamaa, Torma vald, Vaiatu küla. Juuli 2013.

Raplamaa n Lii Villenthal, “Laevuke”. Poiss ujutab rabajärvel issi tehtud männikoorest laevukest, purjeks linnusulg. Raplamaa, Mukri raba. August 2013.

Lääne-Virumaa n Siret Olev, “Teel poodi”. Pildil on külatädi, kes on teel poodi oma tõukekelguga. Lääne-Virumaa, Haljala vald. Veebruar 2013. Läänemaa n Liina Krips, “Võidupühal Võnnu tänaval Haapsalus”. Haapsalus on võidupüha puhul armas Võnnu tänav lippudega ehitud. Läänemaa, Haapsalu, Võnnu tänav. Juuni 2013. Pärnumaa n Elle Mets, “Kihnu naine”. Kihnu kördis naine poeretkel. Pärnumaa, Kihnu. Juuli 2013. Põlvamaa n Aivo Põlluäär, “Jumalateenistus Värska Püha Gregoriuse kirikus”. Jumalateenistus EAÕK

Saaremaa n Signe Mehik, “Mullimasin hakkas tööle”. Kuressaare kesklinnas 1. septembril koolirahu väljakuulutamisel oli laste rõõmuks kohale toodud ka mullimasin. Pärast vihma meeldis lastele mulle taga ajada. Saaremaa, Kuressaare kesklinn. September 2013. Tartumaa n Berta Vosman, “Broilerite puhastamine”. Broilerid puhastatud ja sigadele kartulid keema pandud. Selline on elu talus. Tartumaa, Haaslava vald. November 2013. Valgamaa n Maire Baumverk, “Noored karjakud”. Karjaku üheks tööks

on toidukünade puhastamine. Valgamaa, Sangaste vald, Tiiduküla. August 2013. Viljandimaa n Elmo Riig, “Hobumees”. Hobusega künd. Olustvere õppetalus korraldataval künnivõistlusel võttis mõõtu ka hulk Eesti tuntud inimesi. Pildil astroloog Igor Mang. Viljandimaa, Olustvere. September 2013. Võrumaa n Liisa-Meta Kurina, “Tüdruk Seto kalja joomas”. XX Seto Kuningriigipäev Luhamaal. Võrumaa, Luhamaa. August 2013 Eriauhindadega tunnustatud tööd Nordic Digital ASi eripreemia n Anu Põldsam, “Tantsuring on eluring”. Audru valla esimene talvine tantsupidu. Pärnumaa, Audru vald, Lindi küla. Veebruar 2013. Maalehe eripreemia n Tuuli Pilvisto, “Ülestõusmispüha jumalateenistus”. Vene vanausuliste kogukond Vana-Ka-

sepääl. Tartumaa, Vana-Kasepää küla, Kiriku tn. Mai 2013. Saka mõis OÜ eripreemia n Berta Vosman, “Töölislõuna”. Lõunatund Viru Keemia Grupi tehaste lähedal asuvas sööklas. Ida-Virumaa, Kohtla-Järve. Juuni 2013. GO Travel ASi eripreemiad n Elle Mets, “Viies aastaaeg Soomaal”. Igal kevadel saabub Soomaale nn viies aastaaeg, kus vesi võtab mõneks nädalaks enda alla kogu ümbruse. Viljandimaa, Soomaa rahvuspark. Aprill 2013. n Karolina Antons, “Kohalikud ja turist”. 8aastane Arabella oma esimesel Kihnu tuuril. Sinna külgkorvi mahtusid ära isa ja ema ja õde ja vend ja kokkupandav käru. Pärnumaa, Kihnu. August 2013. n Maigi Rekand, “Matkajad”. Matk on Elva Väikesel Väerajal. Pildil on Elva naisrühma “Sinilind” tantsija oma väikese poja Mihkliga. Vaade kaugele paisjärvele. Tartumaa, Elva. Mai 2013.

Fotoluks ASi eripreemia n Karl Ander Adami, “Teistmoodi hommik”. Võtsime sõbraga ette jalgrattaretke Mukri rappa. Kuna öö oli väga soe, siis ööbisime vaatetornis, oodates pingsalt võimast päikesetõusu, kuid päikesetõus jäi tulemata. Selle asemel avanes meile lõputu udumaastik, mida saatsid mõned hommikused linnulaulud. Raplamaa, Mukri. Juuli 2013. SYND & KATTSi eripreemiad n Sten Roosvald, “Mannavaht”. Vaade Tallinnale Lennusadamast. Harjumaa, Tallinn, Vesilennuki 6. Oktoober 2013 n Indrek Kasesalu, “Nakatu”. Nakatu Turismitalu. Valgamaa, Karula vald. Oktoober 2013. Põlva Rotary klubi eripreemia n Kaiu Murd, “Vanaisale”. Vanaisa sünnipäev. Uhke vanaisa näitab lastelaste kingitust. Tartumaa, Tartu vald. Märts 2013.


KALENDER

APRILL 2014

ERMi näitusemaja (J. Kuperjanovi 9, Tartu)

10.04. Varesepäev, pühendatud põhjarahvaste kevadpühale 11.04. Installatsiooni “Kõrvuti” avamine 14.04. Eesti Rahva Muuseumi sünnipäev. ERMi aastakonverents 14.04. kl 10–16 “Rahvarõivad posti teel” – Vigala ja Mihkli rahvarõivamargid ja tempel koos Mari Kaarma originaalkavandiga 17.04. Ersa keele päev, pühendatud ersa kirjakeele päevale 23.–24.04. Noorteadlaste konverents “Noorte hääled” 24.04. Mari sangari päev, pühendatud maride rahvuspühale 30.04. Helikoosolek: tartu vol 42 ERMi Heimtali muuseum (Viljandimaa, Heimtali)

4.04. Näituse “Minu pere reliikvia” avamine

Mai ERMi näitusemaja 14.05. Aktsioon “Kultuuriplakat: ERMi näitusemaja 20” 16.05. Näituse “#Niisama linnas” avamine 17.05. Muuseumiöö “Öös on tähti” 30.05. Mordva päev 31.05. Rahvarõivapäev ERMi Postimuuseum (Rüütli 15, Tartu)

17.05. Muuseumiöö “Öös on tähti” Raadi mõisapark (Narva mnt 177, Tartu)

17.05. Raadi õpituba: Villase lõnga värvimine kangavärvidega 24.05. Raadi õpituba: Rahvarõivad laulupeoks korda 31.05. Raadi õpituba: Laastukorvi tegemine ERMi Heimtali muuseum 9.05. Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonna 20 aasta juubeli näitus 17.05. Heimtali käsitöölaat (töötoad, kultuuriprogramm, võistlus “Käi ja koo”) 17.05. Muuseumiöö “Öös on tähti”

Juuni ERMi näitusemaja 9.–13.06. Kirju-mirju suvelaager 13.06. Näituse “1944: Mälupildid suurest põgenemisest” avamine

ERMi Postimuuseum 18.06. Näituse “Ei saa üle Emajõest” avamine Raadi mõisapark 7.–8.06. Raadi õpituba: Villatööd ja ketramine 14.06. Raadi õpituba: Pastelde tegemine 15.06. Aja puudutus – lauluja tantsupeo tule süütamine 23.06. Jaanilaupäev Raadil 28.06. Raadi õpituba: Taimedega lõnga värvimine

R A A M AT U D

A JAKIR JAD

Reet Piiri “Eesti kampsun Eesti Rahva Muuseumi kogudest”

JEF. Journal of Ethnology and Folkloristics, Vol. 7. No. 1, 2013

ERMi, Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule ning etnoloogia osakonna ühisväljaanne Peatoimetaja: Ergo-Hart Västrik

Kujundaja: Maarja Roosi ERM, 2013. 80 lk

n Eesti maarahva seas olid 19. sajandil veel au sees rahvariided, sajandi teine pool toob varrastega kootud kampsunid ja jakid, mis sobitati rahvarõivaste juurde ning need omandasid kohati tugeva paikkondliku omapära. ERMis oli 2013. aasta seisuga 286 silmkoelist kampsunit. Osa neist on rahva looming, osa kunstnike kavandatud, leidub nii üle pea aetavaid kui lahtiste hõlmadega kampsuneid. Koguga tutvudes võib jälgida ajaga muutunud tegumoode, materjali, värve, kasutusfunktsiooni. “Eesti kampsun” tutvustab ERMi esemekogus olevaid varrastega kootud kampsuneid, põhitähelepanu on rahvarõivastega kantud kampsunitel.

Juuli ERMi näitusemaja 14.–18.07. Kirju-mirju suvelaager väliseestlastele Raadi mõisapark 11.–12.07. Punk’n’Roll Festival Raadi järve kaldal 14.–18.07. Raadi õpituba: Väike­kandle valmistamine 26.–27.07. Raadi õpituba: Vana puitmööbli hooldamine

“Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat 56”

August Raadi mõisapark 8.–17.08. ERMi ja Emajõe Suveteatri suvelavastus “Kunksmoor” 9.08., 16.08. Raadi õpituba: Kaapkübara tegemine 17.08. Perepäev Kunksmooriga – tegevused ja ravimtaimede näitus jääkeldris 16.08., 23.08., 30.08. Raadi õpituba: Põhja-Eesti lillkirja tikkimine

Peatoimetaja: Pille Runnel Toimetajad: Tuuli Kaalep, Reet Ruusmann, Toivo Sikka Kujundajad: Roosmarii Kurvits ja Jane Liiv ERM, 2013. 192 lk

n Aastaraamatu 2013. aasta väljaanne vaatleb autokasutuskogemust Eestis Nõukogude okupatsiooni perioodil, rahvakunstnike koondise Uku rolli kangakudumise traditsiooni säilitaja ja mõjutajana, käsitööharrastajate ja muuseumi koostöövõimalusi, suitsusaunapärandi loomist tänasel Võrumaal. Uurimusliku osa lõpetab artikkel Põhjaka mõisa restorani töökultuurist. Autorid Kristel Rattus, Veinika Västrik, Marke Teppor, Agnes Aljas, Ester Bardone, Epp Tamm ja Sigrid Solnik.

September Raadi mõisapark 6.09., 20.09. Raadi õpituba: Kristi Jõeste meistriklass 13.–14.09., 27.09. Raadi õpituba: Telgedel kudumine (algajatele) ERMi Postimuuseum 03.09. Näituse “Inspireeriv India – India inspiring!” avamine

MUJAL 26.04. ERMi Sõprade Seltsi 20. aastapäevale pühendatud ettekandepäev TÜ ajaloo muuseumi valges saalis 8.–9.05. ERMi trükised ja meened Prima Vista raamatulaadal TÜ raamatukogu ees 10.05. Tartu muuseumide laat Tasku keskuse aatriumis 3.–6.07. Eesti Rahva Muuseum laulu- ja tantsupeol

Muuseum jätab endale õiguse teha programmis muudatusi! Rohkem infot: www.erm.ee

Paul Keerdo “Vanavara kogumisretkedelt 10” Koostaja: Piret Õunapuu Kujundaja: Jana Reidla ERM, 2013. 96 lk

n Artiklid usuküsimustest, lisaks on tähelepanu all inimkeha New Age’i kontekstis, rahvaluule käsikirjade tsenseerimine Stalini ajal, tänapäevased pulmakombed, rahvusvahelised perekonnad ning soome-ugri keelte ametlik staatus. Geograafiliselt ulatub uurimuste haare Bulgaariast ja Soomest üle Venemaa Tiibetini.

JEF. Journal of Ethnology and Folkloristics, Vol. 7. No. 2, 2013 Peatoimetaja: Ergo-Hart Västrik Erinumbri külalistoimetaja: Merili Metsvahi

JEF

Volume 7 2013 Number 2

Jou r nal of Et h nolo g y a n d folklor ist ics

n Rahvajutu erinumber pakub lugemiseks artikleid eesti ja ungari muinasjutu-uurijatelt. Artiklite aluseks on oktoobris 2012 Ungaris toimunud konverentsil “Family Relationships in Fairy Tales” peetud ettekanded. Vaadeldakse jutustamist kui spetsiifilist suhtlusviisi, jutuvestja autobiograafilist eneseanalüüsi, aja suhtelisust muinasjuttudes, soostereotüüpe Eestis populaarsete imemuinasjututüüpide “Tuhkatriinu” (ATU 510A), “Kuningatütar klaasmäel” (ATU 530) ning “Naine libahundiks” (AT 409) näitel.

Muuseum. Eesti Muuseumiühingu ajakiri. Nr 2(34), 2013 n Muuseumiajakirja viimases numbris on fookuses muuseumi rahvusvahelisus, muuseumide koostöö üleilmastumise ajajärgu vabas maailmas ja üle selle piiride. Kuidas tuua näitusi Eestisse ja kuidas laenutada museaale välismaale? Milline on seis ICOMis ja Balti museoloogiakoolis?

EESTI MUUSEUMIÜHINGU AJAKIRI – NR 2 (34) 2013

Muuseum

Rahvusvaheline muuseum

Lee. Nr 20

Toimetaja: Sirje Madisson

n Eesti Rahva Muuseumi algusaastate vanavarakogujate saatus on olnud mitmekesine ning nende elutee kulgenud väga erinevaid radu: ühed on saanud kirjanikuks või kunstnikuks, teised poliitikuks. Paljulapselisest perest pärit Paul Keerdost sai juba noorena kommunist ning tema poliitiline karjäär möödus nõukogude võimuaparaadis tegutsedes.

n ERMi Sõprade Seltsi väljaandes meenutavad Tõnis Lukas ja Tanel Linnus seltsi kaht aastakümmet, ülevaatlikult võetakse kokku ka seltsi 2013. aasta tegevus. Artiklid Kersti Taalilt, Mall Hiiemäelt, Maie-Ann Raunalt ja Edgar Saarelt, meenutusi Helgi Vihmalt ja Jegart Kõmmuselt. Kokkuvõte ERMi kirjasaatjate kaastöödest.

“Osalus muuseumides”

. . .

Koostaja: Pille Runnel Valminud Eesti Teadusfondi projekt ETF8006 “Muuseumi kommunikatsiooni arendamine 21. sajandi infokeskkonnas” raames Kujundaja: Merike Tamm ERM, 2014. 152 lk

“Elulaad. Eesti Rahva Muuseumi välitööd: Avinurme 2012”

n Raamatu eesmärk on anda ülevaade sellest, kuidas erinevad osalusvõimalused saavad muuta muuseumi rolli ühiskonnas ning pakkuda täiendavaid viise külastajatega suhtlemiseks. Kogumik sisaldab nii teoreetilisemaid mõtisklusi kui praktilisi näiteid. Autorid püüavad anda konkreetseid nõuandeid osalusaktsioonide planeerimiseks ning vastuseid küsimustele, miks ja kuidas külastajatele osalusvõimalusi muuseumitöös üldse pakkuda.

n 2012. aasta suvel jäädvustasid ERMi filmimeeskond ja teadurid koos kõrgkoolide magistrantide ja teadlastega Avinurme elulaadi ja kultuurimuutusi. Kogutud materjali põhjal valminud DVD tutvustab, kuidas tänapäeva Avinurme käsitöönduses arendatakse ettevõtlike puutöömeistrite pärandit loovalt edasi.

DVD

Koostajad: Vaike Reemann, Maido Selgmäe

Eesti Rahva Muuseumi näitusemaja (J. Kuperjanovi 9, Tartu). Näitused ja muuseumipood avatud T–P 11–18, kohvik avatud T–R 10–18, L 11–18, P 11–17. Reedeti sissepääs tasuta. Tel 735 0445.

. . .

ERMi Postimuuseum (Rüütli 15, Tartu). K–P 11–18. Reedeti sissepääs tasuta. Tel 731 1450. Raadi mõisapark (Narva mnt 177, Tartu). Avatud iga päev kella 7–22. Näituste külastamiseks helistage ette tel 735 0442. Heimtali muuseum (Heimtali, Pärsti vald, Viljandimaa). Avatud T–L 9–13.30 ja 14.15–17. Reedeti sissepääs tasuta. Tel 439 8126.

. . .

Raamatukogu, arhiiv, fotokogu (Veski 32, Tartu). Avatud T–R 9–16 (pärast kella 13 fotosid juurde ei laenutata, küll aga saab laenutatud materjalidega tutvuda kuni kella 16).

.

Esemekogud (Veski 32, Tartu). Avatud E–R 10–16 (pärast kella 14 esemeid juurde ei laenutata, küll aga saab laenutatud materjalidega tutvuda kuni kella 16).

. .

. .

.

ERMi näitusemajas, ERMi Postimuuseumis, Raadi mõisapargis ja Heimtali koduloomuuseumis kehtib ühispilet hinnaga 5 eurot. Ühispilet kehtib tähtajatult, kuni seda on neljal korral kasutatud ning sobib ka kinkekaardiks. Muu piletiinfo www.erm.ee/teenused/Hinnakiri.

ESIKAAS

Aprill

—1—

Eesti Rahva Muuseumi üritused

MUUSEUM – NR 2 (34) 2013

8


VÄRAT (aprill 2014)