Page 1

R 11. september 2015

Festival t천stab tuju!

Eesti teatri festival Draama 2015: Piiri peal


Draama 2015

Piirid seab igaüks ise Sattusin eile pärast südaööd DRAAMA klubisse Ülikooli kohvikus. Kaugelt vaadates käis peast läbi mõte, kas seal midagi üldse toimub, sest tänav oli vaikne ning maja teise korruse terrass, kus tavaliselt peomelu pikale venib, oli pime ja tühi. Otsustasime aga siiski lähemale kiigata, et päris kindel olla, kas ja mis toimub. Jah, vaikne oli tol hetkel õigusega, sest kuigi dünaamiline duo Katrin Pärn ja Janek Savolainen mängisid kohviku esimesel korrusel mõnusat tantsumuusikat, oli teine korrus juba suletud ning inimesi juba või veel vähevõitu. Imestasin, kuna tavaliselt on festivali klubi alati koht, kus palju põnevat toimub – ja seda eriti pärast südaööd. Siis aga mõistsin, et igaüks seab endale piirid ise. Mõni tõmbab piiri tänava teises otsas, kui kohvikust temani lõbusat melu ei kosta, ning otsustab kontrollimise asemel tuldud teed tagasi minna. Mõni teeb sama otsuse hoopis linna teises otsas (eilsed viimased etendused toimusid Sadamateatris ja ERM-i valmivas majas), mis ehk kodule ligemal on. Mõni peab lõbutsemisega piiri pidama järgmisele töö- või koolipäevale mõeldes, kui keha piisavalt unetunde nõuab. Aga see, mis hetkel või põhjusel see piir seada või tõmmata, on siiski lõplikult igaühe enda teha. Esmamuljetest on räägitud palju: küll manitsetakse, et esmamulje jätmiseks on vaid üks võimalus ja see peab olema võimalikult positiivne. Teisalt öeldakse, et esmamulje on petlik ja (eriti eestlaste puhul) võtab aega, enne kui kelleski või milleski üldse selgusele saab jõuda. Eilne esmamulje oli tunne, nagu oleks jõudnud lõppevale peole, kust suurem hulk inimesi juba lahkunud ja peagi uksed kinni pannakse. Kui aga mõneks ajaks lauda istusime ja kaasakiskuva muusika taktis juttu rääkides päid ja jalgu kõlgutasime, hakkas festivali klubi uuesti elama. Nii mõnedki lauad täitusid inimestega, kes peagi tantsupõrandale rõõmsalt hüplema suundusid. Ka maja esine täitus vaikselt üha rohkemate inimestega. Ja jahedast ilmast hoolimata puges südamesse soe kodune tunne ja rõõm toredast seltskonnast. Kui oleksime esialgse kaugvaatluse tulemusena otsustanud, et midagi ei toimu ja targem on mujale liikuda, siis oleksin sellest soojast ja mõnusast tundest ilma jäänud. Mul on hea meel, et me eile õhtul seda piiri ei tõmmanud ja ikkagi klubisse tulla otsustasime. Õnneks on tänased viimased etendused sealsamas kesklinna kandis, nii et ma loodan, et festivalikülaliste seas on vähem piiride seadmist ja rohkem toredaid (taas)kohtumisi mõnusas seltskonnas. Festivaliklubis näeme! Merilyn Merisalu DRAAMA ajalehe peatoimetaja Draama on Eesti teatri festivali Draama 2015: Piiri peal ametlik ajaleht, mis ilmub iga päev. Vastutav väljaandja: SA Eesti Teatri Festival; peatoimetaja: Merilyn Merisalu (merilyn@genklubi. ee); kirjutajad: Ivika Saaroja, Marite H. Butkaite, Oliver Issak ja Piret Kuub.

2

Kas kirjutam Mõtteid (teatri)haridusest ja muust. Sel nädalal on olnud palju juttu ja mõtisklusi teatrihariduse teemadel. Teatrimasin haarab endasse mitmeid inimesi, kel kõigil on teatrimaagia loomisel oma ülesanne. Üks osaline siin on ka kirjutav inimene. Olgu tema nimi homo scriptor või näitekirjanik või (lavastus-) dramaturg või kirjanik või... Tema on see, kes kirjutab. Vahel omi mõtteid, vahel tellimustöid, vahel kohandab teiste autorite tekste või... Tööd tekstiga jagub. Looverialade puhul esi-

tatakse tihtilugu küsimus, et kas neid saab õpetada. See, et on olemas taolisi erialasid õpetavad koolid, justkui tõestaks, et saab küll. Kirjutamise puhul aga visatakse see küsimus väga tihti õhku. Olles ise õppinud ja juhendanud loovkirjutamist huvikoolis Drakadeemia, olen seda erinevates variantides väga palju kuulnud. Aastate jooksul on olnud aega sel teemal mõtiskleda ja proovida vastuseid sõnastada. 1. Anne on vajalik, kuid

Milline viima sul kõige ere

Indrek (25) muusik Nägin eelmisel kevadel Karl Edgar Tammi monilavastust „La(u/v)amäng“, mis minu jaoks teatripilti avardas. Ma ei ole palju näinud, et inimesed suudaks mängida erinevaid rolle sellise sisseelamisega ja nii, et sama inimene muutub paari sekundiga kellekski täiesti teiseks. Lavastus oli tervikuna väga läbimõeldud, tekstid olid ülihead, huumor lihtsalt suurepärane. Kohati karm, aga väga hea. Ta oli hästi enesekindel ja ülimalt rollis sees. Muidugi, suurema grupiga lavastustel on teised võlud, aga see on tõesti üks üliere mälestus, mis mind pahviks lõi. See oli väga inspireeriv!


2015 Draama

mist saab õpetada? ilma ande arendamiseta ei sünni midagi. Geograafilises punktis X võib sündida andekas jooksja, kuid ilma trennita võivad tulemused jääda keskpäraseks. Ka kirjutamine vajab trenni ja harjutamist. Kui on eeldused, siis tuleb neid edasi arendada. Nagu spordiski, on tihtilugu suur abi toetavast grupist ja treenerist, kes juhendab ja aitab süstemaatiliselt harjutada. Erinevad kirjutamisharjutused aitavad end avastada ja samm-sammult luua pikemaid tekste, tekitada

mõtteid ja inspiratsiooni, mille põhjalt edasi minna. 2. Üksinda kodus jalgratta leiutamine võtab aega. Kui leidub inimesi, kes suunavad teoreetiliste materjalide juurde, tutvustavad erinevaid suundi ja tekitavad lugemisharjumuse, siis moodustab see vundamendi. Vundamendile on võimalik laduda kõik muu. 3. Lisaks loovusele on vaja ka käsitööoskust. Kirjutamisega süvitsi tegeledes ehk seda õppides on võimalik tutvuda erinevate

võtetega ja õppida neid kasutama ning leida nende hulgast need, mis aitavad vormistada peas olevad ideed. Vaadates kirjanikku kui sportlast, siis on selge, et lisaks innule tuleb omandada ka tehnilised oskused. 4. Laias laastus on kolm vaala, kes kirjanduse meres ujuvad: proosa, luule ja draama. Neil kõigil on oma spetsiifika ja reeglid, millele need alluvad. Tunda reegleid ja seda, kuidas süsteem töötab, on loomisvabadus. Sisu saab valada

soovitud vormi selliselt, et see on loodetavasti nauditav ka teistele. 5. Kirjutamise õppimine on nagu teatrikool. Õiges kollektiivis ja õppeperioodil saab julgelt järgi proovida erinevaid asju. See on aeg katsetamiseks ja eksperimenteerimiseks ilma, et peaks mõtlema liigsetele tagajärgedele. See on enda ette valmistamine. See on oma tee leidmine. See on teadlik otsus areneda. See on... kirjutajaks kasvamine. Marite H. Butkaite

ase aja teatrielamus on edamalt meeles?

Märten (30) noor kultuuriteadlane ja kriitik Meenub, kui käisin Raadi lennuväljal vaatamas Tartu Uue Teatri lavastust „Naised valitsevad maailma ehk Opus Geographicum“ – see oli küll äge. Kogu see kujundus, ruumi kasutamine, kuidas sealset lagunevat militaarpiirkonda piirab looduse vohav kasvamine... Selle sisse oli toodud sümpaatne, helge ja omapärane mütoloogiliste motiividega eepiline lugu. See oli väga efektne. Hästi mängitud, hea helitaust ja muud sellised nüansid.

Anu (26) vabakutseline Kõige eredam mälestus on hetkel Helen Rekkori kaheosalisest lavastusest Viinistul, „Üle vee / Laineid lausudes“. See oli äärmiselt ilus lavastus. Esimene pool oli visuaalselt üles ehitatud varjuteatrina. Teine pool oli mütoloogiatel põhinev tekst, kus mees näkineiu kinni püüdis. See, kuidas see lugu mängis sealse olustikuga: meri, autentne küün, kõik muu – see oli väga mõjus. Vihma lahmis ja külm oli, aga sellest oli tol hetkel täiesti ükskõik.

Täna kell 13 esitetakse Tartu ülikooli kirikus kogumikku Teatrielu 2014.

3


Draama 2015

Taaskohtumine Mati U Vestlesin eile Maria Avdjuškoga, kelle dokfilm „Unditund“ esilinastub täna kell 19 kinos Ateen. Kuidas Mati Undiga tutvusite? Ma tutvusin Mati Undiga Tartus, kui olin nelja-aastane. Elasime siis vanematega Annelinna korteris. Mati Unt oli läinud just lahku oma abikaasast ning elas siis meil. Olete öelnud, et saite dokfilmi tehes Matiga justkui uuesti kokku. Milline see taaskohtumine oli? Seda on ühe sõnaga väga raske kokku võtta. See oli väga oluline kokkusaamine, sest aega on mööda läinud ja ma püüdsin teda uuesti mõista ning läbi selle filmi enda jaoks lahti seletada. Aga kui üleüldse rääkida inimestest, kellega ma olen elu jooksul kohtunud, mulle ongi isiklikult kõige suuremat mõju avaldanud Mati Unt. Temas on tõepoolest olnud seda geniaalsust, mis muudab maailma. Olite pikalt üks tema lemmiknäitlejatest. Mida temalt õppinud olete? See ei ole nüüd küll minu lause, aga seda on öelnud paljud teised näitlejad, kes on temaga kokku puutunud: Mati Undiga koos töötamine oli nagu teine ülikool. See oli tõepoolest nii, et ta nakatas oma teadmistega teisi ja ta tahtis kõike väga jagada. Kõik olenes sellest inimesest, kes tahtis õppida. Paljud lihtsalt astusid kõrvale ja ei viitsinud ega tahtnud. See on ikka pigem eluloofilm, aga läbi tema sõpruskonnas viibinud inimeste. Filmi ajamäära-

FOTO: erakogu

4 FOTO: Mona Menets


2015 Draama

Undiga kud on väga konkreetsed. Paratamatult ei saa ühte tunniajasesse filmi panna sisse kogu inimese elu. Nii et need valikud said kuidagi tehtud ning kokku sai film Mati Undi elust läbi tema sõprade, kes moodustasid tolleaegsed väga ägedad ja värvikad sõpruskonnad.

Hästi toredasti ütleb Ingo Normet: et äkki keegi veel, kes on pärit Aravult nagu Vahing või sealt Vooremaalt nagu Unt, vaatab seda filmi ja hakkab ennast vaimselt üles töötama. Nagu nemad, kaks maapoissi, kes tulid linna ja said kellekski.

Kui raske oli neid intervjuusid teha? Kui palju äratasite vanu tundeid? Ma ei teinud ühtegi intervjuud, mis filmi ei jõudnud. See on üks minu eesmärk. Ma olen ise näitleja olnud ja see on alati väga kurb tunne, kui sa jääd filmist välja. Ja täpselt samamoodi on need inimesed minu staarid. Aga elu on tihtipeale nii kiire ja pöörane ning aega ja võimalust, et hetkeks mõne inimesega maha istuda ja südamlikult juttu puhuda, seda on teinekord väga vähe. Seekord Mati andis mulle selle võimaluse, et kohtuda inimestega, kellega ma väga oleks tahtnud kohtuda ja pole alati julgenud.

Kui raske oli seda dokumentaalfilmi kokku panna? Ma ise olen enda jaoks seda teekonda võrrelnud ühe muinasjutulausega. Mine sinna, ei tea kuhu, too seda, ei tea mida. Paraku on see selline maailm, et isegi kui oma peas midagi välja mõtled, siis sinu kaardid lüüakse kohe segamini. Mina jõudsin selle projekti juurde ringiga. Ma ei olnud Filmi Instituudi esimene valik, kellele raha anda. Lihtsalt eelmine režissöör kukkus ära ja ma kogusin väga kaua endas julgust. Mõtlesin, et pean selle ikka ära tegema, teisiti ei saa. Mina olen tema kõrval käinud ja teda tundnud, nii heas kui ka halvas. Ei oleks tahtnud, et keegi võõras seda filmi teeks.

Kuidas oli nende inimestega kohtuda? Mida nad rääkisid-mõtlesid? Need inimesed ei ole enam väga noored ja eks mõte liikus tagasi ka enda elule ja oma noorusajale. Ma arvan, et seda kõike oli meil koos tore ja põnev teha. Ma loodan vähemalt. Kui närvis või elevil filmi esilinastuse eel olete? Ma väga tahaks, et see läheks inimestele korda. Ma saan aru, et see ei ole film, mis muudab maailma, aga see on ehk jälle üks võimalus endale taasavastada Mati Unt.

Mis saab edasi? Tegelikult mulle on vihjamisi antud märku, et ma võiksin ühest ja teisest inimesest veel filmi teha. Aga hetkel on mul pooleli üks teine dokfilm, mis on väga kaugel teatrist. Ma teen dokfilmi Euroopa meistrivõistlustest korvpallis Riias ja meie meeskonnast. Seega hoopis midagi muud. Aga ma ei ole selle filmi režissöör, see on nii maskuliinne maailm, seda lavastab Indrek Maasik. Oliver Issak

Esitletakse Teatrielu Täna teatrihuviliste pihku jõudev ahjusoe kogumik Teatrielu 2014 keskendub Eesti teatri põhitõdedele ajal, mil ühiskond on ametis traditsiooniliste piiride ümber paigutumisega. Samal ajal, kui Eesti ühiskond peab debatti muutuvate väärtushinnangute ja rahvusvaheliste suhete teemal, pööravad uurijad teravdatud pilgud hoopis teatri alustaladele. Raamat püüab defineerida, kuidas mõistsime möödunud aastal iseenesestmõistetavat: näitleja tööd rolliga, lava- ja muusikalise kujunduse rolli lavastuses, dramaturgiat ja tantsu. Põletavad avalikud diskussioonid kooseluseaduse teemadel ja kasvav hirm riikidevaheliste suhete pingestumise ees pole oma jälge möödunudaastasele Eesti teatrile jätnud, ehk just seepärast on kogumik keskendunud teatris hoopis põhilisele, alust panevale, mida on lihtne tähelepanuta jätta, aga mis on teatris alati olemas.

„Eesti teatrile pole kombeks kiiresti ühiskondlikele tormidele reageerida, seega oli ka 2014. aasta pigem evolutsiooniline kui revolutsiooniline,“ ütleb üks raamatu koostaja, Ott Karulin. „Eks näis, kas vajame reageerimiseks veidi enam aega ja näeme neid teemasid laval sel hooajal või jäävadki need teatri huvisfäärist otsesõnaliselt välja, leides kajastamist pigem klassikalise dramaturgia uustõlgenduste kaudu,“ lisab ta. Seekordses Teatrielus arutlevad Eesti teatrimaastiku üle 2014. aastal Luule Epner, Liina Unt, Kerri Kotta, Anneli Saro ja Leenu Nigu. Lisaks leiab raamatust lavastaja- ja trupiportreed Madli Pestilt, Meelis Oidsalult ja Pille-Riin Purjelt, samuti Lea Tormise „Ühe eessõna tekkeloo“ ning Hedi-Liis Toome kriitilise vaate statistika kogumise metoodikale. Kogumiku lõpetab 2014. aasta teatrikroonika. Raamatut esitletakse reedel kell 13 Tartu ülikooli kirikus (Jakobi 1). Esitlusel arvustab kogumikku teatrikriitik Kadi Herkül. :):

5


Draama 2015 FOTO: Gabriela Liivamägi

Elusad minevikupildid Mina olen sündinud 1988. aastal. 1987 olin veel vaid säde vanemate silmades. Mu kokkupuude selle aastaga on põhimõtteliselt olematu. Võin selle kohta lugeda ning tutvuda erinevate dokumentaalsete ja fiktiivsete materjalidega, kuid minu jaoks on see siiski miski, millest kujundan endale pildi teiste inimeste mälestuste põhjal. Ivar Põllu lavastus „1987“ paneb mängima minuvanused noored, kellest enamik on minuga samas olukorras. Põllu on ühes intervjuus öelnud, et 1987. aasta ajalehtede lugemisest alguse saanud idee sooviski ta realiseerida just praeguste noortega, sest oma eakaaslastega võiks see minna heietamiseks. Distants annab võimaluse vaadata kõike teise vaatenurga alt.

6

Aasta alguses mängiti lavastust TÜ kirikus, sel korral mindi ERM-i valmivasse majja. Arvestades asukohta ja seda, mis tulevikus sellest hoonest saab, siis oli eilne etendus kui muuseumikülastus. Tänapäevasel taustal anti aimu sellest, mis kunagi võis toimuda. Vaatajad kisti välja oleviku argipäevast ja viidi maailma, kus kantakse anonüümseks tegevaid gaasimaske ja tuletakse meelde, et teatud perioodil on tsiviilkaitse(õppused ja -praktika) olnud osa argipäevast. Muutused on õhus, kuid need pole veel kohale jõudnud. Ja kõike seda oli võimalik jälgida turvaliselt betoonseinte vahel. Laval tegutseb 11 inimest, ja just nimelt tegutseb. Sõnu pole, on vaid tegevus. Elu elamine ja argipäev. Kodune elu, tegus linnaväljak, sport, tantsusaal, baar, salakuulajad.

Esindatud on igapäeva elu kõik küljed alates ärkamisest kuni magamaminekuni. On tegevuslikud soolod ja ühised stseenid, kus ükskõik kuhu vaadates võib avastada huvitavaid tegevusi. Elu käib ja sajaga! Laval pole masendusest ja riigikorrast rõhutud inimesed, vaid indiviidid, kes elavad lihtsalt oma elu. Juhtumisi sellisel ajal, mis oli tinglikult aastaarvuga 1987. Teater tutvustab lavastust sõnadega: „See on mänguline tsiviilkaitse-punk-laadis lavastus noortest, kes arenevad, kasvavad ja küpsevad koos uue riigikorraga.“ Pole heietamist, on mäng. Kuigi lavastus käsitleb minevikku, on see praeguses ajahetkes kõnekas. Taustahelidena oli ühendatud ilus muusika ja sõjahääled. Päris lõpus minnakse kollektiivselt varjendisse ja küünlavalgel lauldakse seda, et ei ole üksi ükski

maa. Aasta alguses kõlas kaasa Ukraina, hetkel aga pagulaste teema. Lihtsalt meelelahutuseks ja gaasimaskides nüüdisballetiks „1987“ ei jää. See tuletab meelde olnut ja seda, mis on. Või võiks olla. Lavastust võib vaadata ka kui üht düstoopiat. Liialdatud fiktsiooni olnu ainetel. Essentsi ja tunnet, mis võis olla. „1987“ on praeguses teatripildis eristuv lavastus nii väljendusvahendite kui ka esitluslaadi poolest. Lähiajalugu vaadeldakse, kuid ilma paatose ja üleliigse pühaduseta. Suurte sündmuste asemel on keskendutud indiviidide ja nendest moodustunud kollektiivi argielule. Noored on noored igal ajal ja nagu öeldakse, siis life always finds a way. Nüüd aga teatrisse, kuni veel saab! Marite H. Butkaite


2015 Draama

Rännak ajas ja ruumis Eesti Draamateatri „Keskmängustrateegia“ on Draama aastaauhindade programmis, sest kunstnik Pille Jänes on siin loonud tõepoolest lummava kujunduse, mille eest pälvis aasta kunstniku auhinna. Madis Kõivu näidendid seevastu on täiesti omaette teema, millest võiks tegelikult rääkima jäädagi. Kui põhiline paari sõnaga kokku võtta, siis nõuab nende näidendite mitterealistlik laad oma aegruumilise kaootilisusega kahtlemata nii lavastajalt kui ka kunstnikult lisaks kõigele muule eriti kõrgelennulist kujundlikku mõtlemist. Selle loo keskmes on kaks venda – kuulus maletaja (Indrek Sammul) ja professor (Mait Malmsten) – , kes asuvad aastakümneid hiljem arutlema oma mineviku, elutee keerdkäikude üle. Nüüd, kus aeg on nende jaoks juba otsa saanud, selgub, et midagi jäi veel kripeldama, millestki jäi rääkimata, mingi probleem lahendamata. Ja mis tooks välja eestlaste valupunktid paremini, kui mitte kogu probleemistiku kujutamine sõja kontekstis. Sestap ongi siin valdav ajajärk, millest ei saa kuidagi üle ega ümber, 1940. aastad. Keskne on mäletamise teema, kõik oleks vaja justkui detailideni taastada, ometi on aeg teinud oma töö. Niiviisi elustuvad mitmed kunagi aset leidnud stseenid taaskord siin ja praegu, segunedes omakorda aastaid hilisema ajaga, mil osad tegelased ei ole isegi enam elavate kirjas. Nii nagu ajas rändamine,

FOTO: Merlin Ponna

ei ole selles lavastuses ka ühest kohast teise saamine probleem isegi suuremate distantside puhul, sest mälestustes on kõik võimalik. Pille Jänes on sellistele ruumi ja aja nihestustele leidnud väga mõjusa ja poeetiliselt kauni lahenduse. Lavaruumis on mitu tasandit, mis ei ole omavahel vastuolus, need hoopis sulanduvad pehmelt üksteisesse. Ühes lava servas seisab diivan, mis jääb põhiliselt professorist venna pärusmaaks: mõtiskluste ja meenutuste alguspunktiks. Seevastu lava tagasein on kujundatud imeliste video- ja valgustehniliste lahenduste abil, mis aitavad omakorda ühel kohal või kujundil kiiresti teiseks üle kasvada.

Domineeriv kujund on malenupud, mis mingitel hetkedel hiiglasliku mõõtme võtavad. Samas võivad need nupud üsna hõlpsasti põimuda mingi muu kujundiga või hakata mingil taustal n-ö kasvama. Inimesed nende projektsioonide kujundatud pindade tasandil pärinevad hoopis teisest maailmast, palju kaugemast ajast kui diivanil enamasti mõtisklev professor. Kolmas ruumitasand liigub hoopis lava alla, kust kumab maagilist oranži valgust. Seda käiku kasutab põhiliselt professori tütar (Kersti Heinloo). Jutu käigus selgub, et seal paikneb köögipool, kust aeg-ajalt kostub ülejäänud pereliikmete jutuvada. Kuigi inimestevaheline

üksmeel jätab tihtipeale soovida, muudab ainuüksi valgus ise need hetked kuidagi eriliselt helgeteks. See lavastus oleks ilma visuaalse pooleta kahtlemata palju vaesem. Näitlejatest võiks esile tõsta Mait Malmsteni, kes teeb väga täpse ja detailiderohke vana, natuke kibestunud professori rolli. Kui aga võrrelda „Keskmängustrateegiat“ mõningate teiste Pedajase lavastatud Kõivu näidenditega, siis midagi üllatavat siin ei täheldanud. Sama lavastajakäekiri, sarnane tonaalsus ja atmosfäär, mis on aluseks Pedajas-Kõiv kombinatsioonile. Piret Kuub

7


Draama 2015

Täna Draamal: 12.00–13.50 1987 (Tartu Uus Teater / TÜ VKA) Mänguline tsiviilkaitse-punk-laadis lavastus noortest, kes kasvavad ja küpsevad koos uue riigikorraga. ERM-i uues majas 13:00–14:30 Teatrielu 2014 esitlus Kuidas mõistame aastal 2014 näitleja tööd rolliga, lava- ja muusikalise kujunduse rolli lavastuses, dramaturgiat, tantsu? TÜ kirikus (Jakobi 1) Tasuta! 16.00–17.50 Estoplast (Teater Vanemuine) Valgustab vana ja valgustab last – hästi valgustab Estoplast! Sadamateatris 18.00–18.45 Rhythm is a Dancer (Henri Hütt) Mis teeb rütmist rütmi ja tantsijast tantsija? Genialistide klubis

„Rhythm is a Dancer“ Henri Hüti lemmikküsimus kujunemisaegadel oli: „Mis muusikat sa kuulad?“ Ta lootis nii leida mõttekaaslust ja paista silma oma laiade teadmistega subkultuuridest. Alati võitsid meeltes meloodia ja rütm, mitte kunagi sõnad või tähendus. Siis rändas ta kultuuriruumide üleselt ning otsis edasiviivat ja endale omast rütmi. Rütmi kui korduste jada otsingute kõrval tekkis võrdlus, kuidas ta tunnetasin sarnaseid situatsioone nooremana, esmakordselt.

Tekkisid vahejuhtumid praeguse ja mineviku vahel. Praegune südamlikkus, siirus, tõsidus, ausus ning mõtted võrdluses Mina aeg tagasi ja siis edasi ja siis jälle tagasi ja edasi, kuni välja hetkesse „nüüd“. Millist rütmi siis jälgida? Võib-olla on see rütm, kuidas süda lööb, võib-olla sammud, võibolla eksimuste kordused, võib-olla igale ärkamisele järgnev ambitsioon teha üks fraas rohkem. Henri Hütt on (etendus) kunstnik, kes tantsib peamiselt techno saatel. :):

19.00–20.00 Unditund (Maria Avdjuško) Dokumentaalfilm „Unditund“ viib meid tagasi 1960. aastate ereda põlvkonna juurde, mil tekkisid uuenduslikud ideed nii kirjandus- kui ka teatrimaailmas. Kino Ateen 19.00–20.00 ...and Blue (Fine 5 tantsuteater) See on lugu igaühest meist: tõusudest ja langustest, võitudest ja kaotustest, üksindusest ja soojusest.. Tallinnas, Vaba Laval 19.00–21.30 Hääled (Theatrum) Kaks näitlejat ja tšello. Mees ja naine. Tüdruk ja poiss. Ema ja poeg. Õpetaja ja õpilane. Hääled meis ja meie ümber. Esna Mõisas Välja müüdud! 19.00–21.50 Varesele valu... (Eesti Draamateater / Tallinna Linnateater) Tõestisündinud lood depressioonist ja tervenemisest. Tartu Uues Teatris Välja müüdud! 22.00–22.45 Balti Teatri Foorumi etenduste arutelu väliskülaliste osavõtul Tartu Uus Teater 22.00–23.10 Mikiveri tagi (Tartu Uus Teater / Vaba Lava) Nende õpetaja õpetaja õpetaja õpetaja oli Konstantin Stalislavski, aga neist ei saanud kunagi suuri näitlejaid ja lavastajaid. Tartu Uue Teatri garaaž Piletiinfo kadi@festival.ee või +372 58 003 458 (Kadi Rutens, piletimüügi koordinaator). NB! Kohad etenduspaikade saalides on nummerdamata, s.o. vabad. Hea istekoha saamiseks tule varem kohale!

8

Film „Unditund“ Maria Avdjushko dokumentaalfilm „Unditund“ viib meid tagasi 1960. aastate ereda põlvkonna juurde, mil tekkisid uuenduslikud ideed nii kirjandus- kui ka teatrimaailmas. Film avab Mati Unti kui karismaatilist isiksust, fenomenaalset mõtlejat ja anarhistlikku vormiuuendajat kinolike vahenditega. Film sisaldab seninägematuid kaadreid Matist loomeprotsessis ja sõprade keskel. Loo keskmeks on erinevad aastate jooksul tekkinud sõpruskonnad,

mis on aluseks ka tegelaste valikule. Mati parima sõbra Vaino Vahingu Salong Tartus, mis ühendas kirjanikke, teadlasi ja teatriuuendajaid, kirjanduslik salong Tallinnas Vilde teel, Undi ja Kersti Kreismanni kodus, Mati lavastajatee algus Noorsooteatris. Analüüsitakse tema teoseid ja loomemeetodit ning vaadeldakse ka Mati naissuhteid. Sõna saavad lähemad sõbrad, võitluskaaslased, endised kallimad ja konkurendid. :):

Profile for Merilyn Merisalu

Draama2015 - reede  

Draama 2015: Piiri peal festivali ajaleht Reede, 11. september

Draama2015 - reede  

Draama 2015: Piiri peal festivali ajaleht Reede, 11. september

Advertisement