Page 1

Eesti teatri festival Draama 2015: Piiri peal

Teatrisse!

N 10. september 2015


Draama 2015

Piiridega mängimine köidab meelt Olen kolme päeva vältel näinud Draamal väga eripalgelisi lavastusi ja pean nentima, et köitvaimad ja meeldejäävaimad on olnud minu jaoks need, kus mängitakse ühel või teisel moel piiridega. Ja seda mitmes mõttes. Teatris võib piire luua või kaotada, neid võib segada, eristada või kombata, samuti võib piiridega eksperimenteerida, või tekitada hoopis piirsituatsioone; ka võib jääda kas siia- või sinnapoole piiri. Piirid võivad olla nii kujuteldavad kui ka tegelikud. Minu jaoks on huvitav nähtus rännak elu ja teatri, fiktsiooni ja tegelikkuse piirimail. Eriti põnev on hetk, mil piir muutub ühtäkki nähtamatuks, kus ei saagi enam päris täpselt aru, mis on mäng ja mis on päris. Või hoopis moment, kui mängus peitub nii suur tõde, et see ei jäta ükskõikseks. Selliseid hetki olen senise kolme festivalipäeva jooksul kogenud mitmeid. Eriti nendes lavastustes, mis on väljunud teatriseinte vahelt ja võtnud suuna uute piiride avastamise ja vanade lõhkumise pärusmaale, ikka otsima seda oma tõde. Siinkohal pean silmas ruumirännakulisi lavastusi, „Mõtteainest“ ja „Pärismaalaste paaritumismänge“. Tihti on etendused, mis toimuvad teatrisaalist väljas, linnaruumis, avaramate piiridega kui need, kus kõik on kontrolli all. Avalikus ruumis võib õigupoolest juhtuda mida iganes, üks ootamatus teise järel, ja juba ongi piir hägustunud, nii lihtsate vahenditega. See on platvorm, kus mäng kasvab üle tegelikkuseks ja vastupidi. Mainitud lavastused olid sellistest momentidest üsna laetud. Kuid kõige tähtsam on siiski tõde ja usk, idee ja mõte, sest küsimus ei ole antud hetkel üldse eksperimentaalses teatrivormis. Piiridega saab mängida ka kitsastes tingimustes, puht mõtteliselt. Piiripealseid situatsioone on teatris ikka huvitavad jälgida. Need loovad tegevuse, nendest võib käivituda konflikt. Samuti on põnevad tegelased, kes on jõudnud mingi piirini, kes peavad tegema valikuid. Loodetavasti näeb ka festivali ülejäänud päevadel situatsioone, tegevusi, konflikte ja tegelasi, keda kannustab mäng piiridega. Piret Kuub DRAAMA ajalehe toimetus

Draama on Eesti teatri festivali Draama 2015: Piiri peal ametlik ajaleht, mis ilmub iga päev. Vastutav väljaandja: SA Eesti Teatri Festival; peatoimetaja: Merilyn Merisalu (merilyn@genklubi. ee); kirjutajad: Ivika Saaroja, Marite H. Butkaite, Oliver Issak ja Piret Kuub.

2

Piiripealsed Mõtteid (teatri)haridusest ja muust. Kõik teatriteadlased teavad, et Eesti kutseline teater sündis 1906. aastal koos Vanemuise ja Estoniaga. Hoopis keerulisem on aga määratleda seda, millal meil üldse teatrit tegema hakati. Kas oli see tõesti aastal 1870, mil Vanemuises esietendus Koidula „Saaremaa onupoeg“ ja millest algab kokkuleppeliselt eesti teatri ajalugu? Või oli see siiski juba kusagil 1529. aasta paiku, mil Tallinna Raekoja saalis etendati ladinakeelset komöödiat „Androslannad“? Mis on üldse teater ja mille poolest erinevad muust teatrist rahvuslik, kutseline, projekti-, laste-, kooli-, noorte- või harrastusteater? Kas erinevused on nii suured, et tõesti tuleb

neisse erinevalt suhtuda või on asi ikkagi teatri olemuses endas, millele taandades võiks justkui kõik teatrid olla lihtsalt teatrid. Kunagi oli lihtne teha vahet kutselise ja harrastusteatri vahel. Kutselisel teatril oli tavaliselt oma maja, erialase haridusega näitlejad ja lavastajad. Harrastusteatris tegid kõike aga asjaarmastajad muu elu kõrvalt. Nüüd on lood vahet tegemisega palju keerulisemad. Ka kutselised näitlejad võivad teha täiskohaga muud tööd – olgu nad siis ettevõtjad või töötavad mõnd aega kellegi teise alluvuses. Kas see täendab, et siis ei ole nad enam päris näitlejad? Teatrites võivad kõrvuti

Mida mäleta

Madis (62) õpetaja See oli huvitav aasta, sest siis otsustasin õpetamise asemel õppima hakata. Kuna pidin Aafrikasse mustanahalisi õpetama minema, läksin sellel ajal Moskvasse, et prantsuse keel selgeks saada. Ja Moskvasse jõudes küsiti minu käest kohe, et mis teil seal Eestis toimub. Eks see oligi päris ärev aeg, toimus Hirvepargi miiting ning tudengid käisid ka siin Tartus kollaste särkidega ringi – ikka fosforiidisõja pärast.


2015 Draama

teatrid töötada erialase haridusega näitlejad ja inimesed, kes lihtsalt oskavad ja tahavad näidelda või lavastada, kuid kes pole saanud teatrikoolist lõputunnistust, mis nad n-ö päris teatriinimesteks teeks. Hoopis lihtsam tundub asi olevat siis, kui jutuks tulevad kooliteatrid: seal näitlevad ja tegutsevad ju kooliõpilased, kes on seotud sama kooliga, eks? Aga mis on siis need kooslused, kus laval on kõrvuti kooliõpilased ja tööinimesed, kes tagatipuks veel eri koolide kasvandikud? Mõtlesin sellele vahele rohkem siis, kui Tartus tegutses veel Noorte Teatritehas. Seal olid kõrvuti näiteks Treffneri ja Kesklinna

kooli õpilased ja vilistlased, keda ühendas soov teha head teatrit ning kelle jaoks lihtsalt kooli näiteringidest enam ei piisanud. Aga oli inimesi ka mujalt. Ja küsimus, mis me siis oleme, oli õhus üsna sageli. Kas selline teater võiks või tohiks osaleda kooliteatrite konkursil? Või peaks see keskenduma vaid harrastusteatrite festivalile? Või on piirid sellisel juhul nii hägused, et teha võib kõike, mida hing iganes ihaldab? Päris õigeid vastuseid neile küsimustele vist polegi. Ajalugu teab küll kinnitada, et osaletud sai nii kooliteatrite kui ka üliõpilasteatrite festivalidel ja mõlemalt mõned võidudki koju tuua. Samas oli Teatritehas

hoopis harastusteatrite liidu liige. Seega tundub, et piirid on selliste teatrite puhul pigem suhtumise küsimus ja läheneda tuleks juhtumipõhiselt. Mõtlesime oma peas välja, et kooliteatritega saame võistelda siis, kui suurem osa trupiliikmetest on koolinoored, üliõpilasteatrite puhul peaks suurem osakaal olema tudengitel. Ja kuni teatriharidust kinnitavat diplomit taskus pole, saab harrastusteatri nimetuse all tegutseda. Kui Teatritehas üle mitmete aastate taas kokku tuleks, oleks aga küsimus, kes me oleme, hoopis keerulisem. Selleks ajaks on ilmselt kõigil asutajaliikmetel ja kunagistel põhinäitlejatel

ning lavatagustel jõududel oma erialane diplom olemas. Kellel Viljandi kultuuriakadeemia või Lavaka lõputunnistus, kellel TÜ teatriteaduse või BFM-i filmilooja kraad käes. Kellel on kõva esinemiskogemus hoopis õpetaja või õhtujuhina. Kus oleks siis piirid, mida varbaga surkida või mida ületada? Ilmselt lood nii kaugele ei arene ning Must Kast ja Viljandi Ugala, kelle ridades praeguseks suur osa endisi tehaslasi näitleja- või lavastajaleiba teenib, võivad kergemalt hingata. Küsimus, kust läheb piir, aga jääb. Ei või ju iial teada... Merilyn Merisalu

ad aastast 1987?

Ave (59) raamatukogu juhataja Minu jaoks ole see väga oluline aasta, sest siis sündis minul poeg. Aga mis ühiskondlikus elus toimus....ei teagi kohe nii öelda. Eks ta ongi nii, et lapseootel inimese jaoks jääb ühiskondlik elu sellel ajal tagaplaanile.

Maia (77) valvur Mäletan, et tollel ajal oli Gorbatšov, aga ega väga täpselt ei ole meeles küll. Eks olid sellised vabamad ajad, puhusid uued tuuled ning inimesed julgesid rääkida juba igasugustest asjadest. Midagi nagu vabamaks läks, aga midagi kapitaalset nagu ei ole. Ning sellel aastal tähistasin ma ka oma viiekümnendat juubelit – suur ja uhke pidu oli.

Vaata Tartu Uue Teatri ja Musta Kasti lavastust „1987“ täna kell 20, reedel kell 12 ja laupäeval kell 20 ERM-i uues majas.

3


Draama 2015

Ilu, linn ja draamafesti edasi pärandada. Võtsin ka Annika endale kõrvale, sest tundus, et suvi läheb tihedaks: oli vaja välja töötada uus kujundus ja kahekesi on seda operatiivsem teha. Nagu välja tuli, siis kujunes koostöö väga viljakaks ja arvan, et täiendame teineteist. Kuidas kulgesid sellesuvised ettevalmistused? Eelmisel aastal sai uus linnakujundus välja töötatud mõttega, et see jääb paariks aastaks kestma ja et tooraine oleks lahti võetav ja kokku pandav. Üldjoontes lähtusime sel aastal samast põhimõttest, kuid tegime mõned muutused. Küüni tänava alguses on sel sügisel teistsugune paviljon, mille loomisel lähtusime täringust. Selle eesmärk on olla suur objekt ja DRAAMA maamärk.

FOTO: Nora Aleksandra Tsahkna

Draama festivali ajalehe toimetus vestles festivali ühe kunstniku Katarina Klettiga ja uuris, kuidas kujunes välja linnaruumis nähtav visuaal ja kuidas kulgesid ettevalmistused suureks teatripeoks.

Katarina kõrval on teine festivali kunstnik Annika Lindemann. Mõlemad on lõpetanud Eesti kunstiakadeemia stsenograafia eriala ja mõlema jaoks on see teine aasta festivali kunstniku ametis.

4 FOTO: Mona Menets

Kuidas sina ja Annika sattusite DRAAMA kunstnikeks? Kaks aastat tagasi kutsus tollane kunstnik Margit Tamme mind assistendiks. Järgmisel aastal tehti ettepanek amet mulle n-ö

Mis on kujunduses muutunud võrreldes varasemate aastatega? Linnakujundust proovisime muuta ehituslikus mõttes mugavamaks ja parandasime üht-teist. Proovisime seda muuta efektiivsemaks ja lihtsamaks. Festivali kunstnikud olla on meil alles teine aasta ja eks meiegi alles õpime. Sel aastal pole ka plakatinäitust, vaid on plakatid plankudel. Kujundus haarab laiemat ala, kui eelmisel aastal: mullu kulus paviljoni jaoks materjali rohkem, sel korral aga vähem ja niiviisi saime panustada rohkem linna kujundusse.


2015 Draama

ival

Sel sügisel on ka diivanid teistsugused kui varem. Päris diivanid on asendunud ehitusalustest tehtutega. Millest selline valik? Marguse soov on olnud, et linn oleks DRAAMA-t täis. Sellest oleme lähtunud kaks aastat ja jätkanud ka linnamööbli traditsiooni. Vahelduse mõttes oleme üksikutes punktides diivanid säilitanud, aga oleme pigem läinud stend-pinkide teed, kus on koos plakati- ja istumispind. Millega peab festivali ja linnaruumi kujundamisel ning linna DRAAMA objektidega täitmisel arvestama? Punane on läbiv värv – see on DRAAMA värv ja samuti torkab igalpool hästi silma. Värvigamma sõltub ka kuraatorprogrammist. Eelmisel aastal oli „Teatro Poetico“ puhul esindatud valge, sel aastal ka must. Oleme üritanud sisse tuua erinevaid toone ja reageerime sellele, mida tuuled igal aastal juurde toovad. Stend-istepinkide mõte on see, et need on plakatipind, kuhu panna plakateid ja infot programmi lavastuste kohta. Et see oleks hästi nähtav ja kättesaadav. Tuleb silmas pidada ka kohti, mida mööbliga täita. Sel aastal on lisaks vanadele kohtadele ka mõni uus: kaubamaja juurde tegime pika stend-pingi, samuti on uus koht von Bocki maja juures. Proovime võimalusi arvestades olla esindatud võimalikult laialt ja suurelt, kuigi euroaluseid on vaid

teatud arv. Samuti ei saa mööda sellest, et tuleb linnaga kooskõlastada ja läbi rääkida, kuhu mida panna saab. Kas kunstnikutena täidate Annikaga eri rolle? Jah, üks osa on loominguline pool ja teine see, et kõik tuleb välja töötada ja tööle panna. Ei saa mööda ka jooniste tegemisest, mis järgneb välja mõtlemise osale. Kuidagi on läinud nii, et Annika teeb jooniseid, sest on kergem, kui neid teeb üks inimene ja mina tegelen vabatahtlikele tööülesannete jagamisega. Samuti kaasnevad ettevalmistustega läbirääkimised ja esitlused festivali tiimiga. Eelviimane etapp on linnaga kooskõlastamine. Seejärel algab ehitusperiood, kus meile on asendamatuks abiks meie vabatahtlikud. Nemad tuleb kindlasti ära mainida, sest ilma nendeta poleks midagi. Sel sügisel oli linnakujunduse ehitamine märkimisväärselt efektiivne ja käis kiiresti. See oli väga meeldiv üllatus, et pühapäeval olid kõik asjad juba olemas ja üleval. Ehk ka seepärast, et eelmisel aastal nägime, kuidas midagi teha ja proovisime sel aastal teha asju ökonoomsemaks. Ja järgmisel aastal kohtume jälle? Vaatame, mis elu toob. Risti ette ei löö? Kindlasti mitte! Marite H. Butkaite

FOTO: Theatrum

Peaosa on häältel Theatrumi lavastuses „Hääled“ on tõepoolest lavastuses peaosa häältel – nii siis, kui nad on, kui ka siis, kui neid pole. Kadi Herkül kirjutab 5. augustil ERR-i kultuuriportaalis: „…on pööning ja hääled; nad on siin enne publiku tulekut ja jäävad siia pärast tolle lahkumist.“ Dialoogid kannavad lavastuses publiku üle põlvkondade, ühendavad ja lahutavad sugusid ja perekondi, näitavad, kui üksi võib olla koos. Hääled täidavad pööningu isegi siis, kui neid pole. Me ei tea, kust need inimesed tulid ja me ei näe, kuhu nad lähevad. On vaid hetked, mil nad on meiega koos, teineteisega koos, ütlevad lihtsaid sõnu, mille taga on sügavad tõed. Ei autor ega lavastaja ei mälu elu publiku jaoks ette läbi. Theatrumi lavastus on keskkonnateater, kus Esna mõisal on täita oluline roll: publikut ei kutsuta sinna pööningule niisama, asja eest teist taga. Esna mõisa

õhkkond, Kristiina-Hortensia Porti peenekoeline kunstnikutöö ja tšello mässivad külastaja endasse just samuti nagu hääled või vaikus. Kuidas ollakse üksi maailmas, kus kunagi üksi ei jääda? Lavastus põhineb Jaan Kruusvalli tekstidel ja toob vaatajani inimestevaheliste suhete essentsi kaheksas pildis. Lavastaja Lembit Peterson on Järva Teatajale öelnud, et Kruusvalli tekstide lavale sobitamine ongi olnud trupile suurim väljakutse, sest nad pole algselt selleks kirjutatud. „Lavastuse eesmärk on algusest peale olnud leida nende väikeste dialoogide siduv mõte ning leida viis, kuidas need kokku kõlaksid,“ kommenteeris Peterson. Enne etendust, kell 18.30, tutvustab teksti autori poeg Filipp Kruusvall külastajatele mõisa. Etenduse lõppemisel musitseerib alumises saalis tšellomängija ja inimesed saavad enne koduteed soovi korral vaikselt küünlavagel istuda ja mõtiskleda. :):

Lavastaja: Lembit Peterson Kunstnik: Kristiina-Hortensia Port Helikujundaja: Marius Peterson Osades: Garmen Tabor, Aleksander Eelmaa Tšellol: Johannes Sarapuu

5


Draama 2015

Armastajate raskused EMTA lavakunstikooli ooperistuudio näitab ennast Draamal parajalt keeruka materjaliga. Claude Debussy ooper „Pelléas ja Mélisande“, mis baseerub Maurice Maeterlincki samanimelisel näidendil, on üsna suur väljakutse nii lavastuslikult ja näitlejameisterlikkuse poolest, kui kindlasti ka vokaaltehniliselt. Kuigi ooperist mängitakse vaid katkend, on ka 35 minutit laval küllalt pikk aeg sellise raske materjali jaoks. Maeterlincki näidend on üsna tüüpiline armastuskolmnurga lugu: Pelléas (Sander Sokk) armastab kirglikult oma vennanaist Mélisande´i (Héloïse Bernard), kuid õnn jääb kättesaamatuks. Mis aga teeb teosest omanäolise väärtkirjanduse, on tegevustiku ja sündmustiku puudumine, sümbolism, poeetiline keel. Juba tegelaste kõne erineb oluliselt meie argikeelest, kuna see kubiseb kujundeist, olles samal ajal kaunis ja romantiline. Samas just siin peitubki näidendi komplitseeritus ja põhjus, miks antud materjali on küllalt raske lavalaudadele panna. Eks lavaelu keerleb reeglina ikka tegevuse ja sündmuse ümber. Noori ooperisoliste tuleb kindlasti kiita selle eest, et nad mängivad (laulavad) Pelléase ja Mélisande´i nn suhtedraama maha ainult kahekesi, õigupoolest on ju teoses veel tegelasi. Lavastuse valitsevad märksõnad on süngus ja salapära. Isegi valgus on suuremalt jaolt hämar, kui mitte öelda pime, näitleja kaob aeg-ajalt täiesti ära. Lavakujunduski on ülinapp. Maeter-

6

FOTO: Kalev Saar

lincki näidendi looduskaunid kohad on siin asendunud ebamäärase ruumi kujutamisega, kus kaks armastajat oma suhteid lahkavad. Ülitähtis rekvisiit on köis. Selle ülesanne on kokku siduda, aheldada, aga ka teineteisest eemaldada. Keset lava kõrgub mitmeastmeline poodium, mis annab näitlejaile-lauljaile rohkem võimalusi ruumis liikuda. Lavakujunduslikud elemendid on ka riidenagi jalad, mis aeg-ajalt mängu võetakse, kuid mille funktsioon või sümbolistlik tähendus jääb vähemalt minu jaoks arusaamatuks. Õdusa õhkkonna loob kahtlemata

elav muusika, klaverisaade (klaveril Tiina Kärblane). Ühe suure puudusena tooksin välja tõlke puudumise. Ma ei pea silmas ainult sünkroontõlget (mis iseenesest olnuks ideaalne), vaid igasugust tõlget, sest ka kavalehelt ei leidnud sisu kohta mingit infot või stseenide lahti seletamist. Kuna ooper on prantsuskeelne, siis selle täielikuks arusaamiseks peaks kas valdama väga hästi keelt või mäletama Maeterlincki näidendit niivõrd detailselt, et laval toimuvat oleks võimalik probleemideta jälgida. Kuna mina ei ole kahjuks kummalgi alal väga pädev, tundsin

etendust vaadates, et nähtu hakkab ajapikku muutuma üksluiseks, huvi ja pinge hakkasid vaikselt kaduma. Samas, ega näitlejadki mänginud just eriti peenekoeliselt, vaid rohkem üleüldiselt armastuse pärast kannatades. Siiski on positiivne see, et kannatus ei väljunud raamidest, s.t et ma ei täheldanud kannatuse (üle) mängimist, vaid nägin täiesti tõsiseltvõetavat läbielamist. Üldiselt on tegemist korraliku lavastusega, kuid sellele vaatamata oleks tahtnud näha rohkem värve ja varjundeid. Piret Kuub


2015 Draama FOTO: Merilyn Merisalu

Nii nemad on: piiri peal Mis juhtub, kui anda ühine lavaruum EMTA, TÜVKA, TÜ, TLU ja EKA etenduskunstide tudengitele? Tulemus on etenduskunstide eluolust pajatav humoorikas ühislavastus pealkirjaga „Piiri peal ehk Nii me oleme“, mille loomiseks on rakendatud 101 tudengi ärkveloleku- ja unetunnid, koolikogemused ja omandatud oskused. Kolme tunni jooksul tutvustati kahes vaatuses kõike seda, mis kaasneb teatrieluks valmistumisega ja mis toimub siis, kui seda teed on juba käima hakatud. Terviku moodustasid kaks vaatust, millel olid erinevad lavastajad. Peeter Raudsepa lavastatud esimene pool koosnes tudengite füüsilisematest koolitöödest, mis andsid ülevaate sellest, millega puutub kokku etenduskunste õppiv tudeng. Lavakunsti-

kooli 3. kursuse dramaturgia suunal õppiv Mehis Pihla lavastatud teine vaatus andis paroodiavõtmes ülevaate Eesti teatrite argipäevast. Otseste ja kaudsete vihjete baasis olid äratuntavad nii praeguse teatrimaastiku kündjad kui ka teatrid. Esimeses osas anti vastus küsimusele, millega tegeleb etenduskunste õppiv tudeng koolis. Tihtilugu võib ju tavainimene uurida, et kas minnaksegi hommikul kooli ja kukutakse näitlema. Ja et kuidas õieti see kõik välja näeb. Nüüd anti vastus: õpitakse ruumi täitma, laulma, tantsima, üksteisega (laval) suhtlema. Liikumisepõhiselt ja akrobaatiliste etüüdide kaudu näidati, kuidas sünnib näitleja. Etüüdide vahel kõlasid kommenteerivad vahetekstid eri tüüpi teatriteadlastelt-kriitikutelt. Teine vaatus kaardistas paroodia kaudu Eesti teatri hetkeolukorra ja kehtivad stereotüübid. Paroodia ja

huumori võlu on selles, et saab öelda asju otse välja. Igas naljas pidavat olema killuke tõtt ja narr pidavat saama öelda kõik välja nii, et tema pea jääb alles. Oma osa said erinevad osapooled, kes teatrimaagia loomisel osalevad: lavajõud, publik ja ka teatriteadlased, kes nähtut mõtestavad (üks neist võtab ka praegu siin sõna). Üle lava kõndis galerii värvikaid tegelasi, kes esindasid iga kategooria erinevaid tüüpe. Arvestades suurlavastuse mastaape, on keeruline välja tuua konkreetseid etteasteid või hetki lavastusest. Siinkirjutaja saab kirjeldada esimast emotsiooni ja öelda, et tegemist oli õnnestunud ettevõtmisega. Võib loota, et töömahukusest hoolimata ei jää see ainukeseks korraks, kui pannakse kokku eri koolide tudengid mitmetelt erialadelt ja luuakse kollektiivne suurlavastus. Üks põhjus on

ka see, et tundus, et festivali ja lavastuse pealkirjast hoolimata oli mindud välja n-ö kindla peale ning tehtud turvalised valikud. Kui võtta sellesügist koostööprojekti õnnestunud pilootprojektina, siis ehk tulevikus käiakse ja katsutakse rohkem piire. Samas tuleb au anda, et ühe eesmärgi nimel on kokku pandud selline rahvahulk ja ehk see seletab ka esmapilgul turvalisi valikuid. Eilne etendus andis märku, et koostöö eri koolide vahel on võimalik ja võiks ju jätkuda ka tulevikus. See on üks võimalik platvorm, kust võiks võrsuda uusi pungi Eesti teatripuul. Lõppude lõpuks on ju teater kollektiivne kunst. Nagu ütles Margus Kasterpalu pärast etendust: „See oli küünlaid väärt. Nende noorte kätte julgeks anda terve maailma. Või vähemalt Eesti teatri.“ Marite H. Butkaite

7


Draama 2015

Täna Draamal: 15.00–16.25 Tõde, mida ma olen igatsenud (NO99) Mats Traadi Harala elulugude proosaluuletuste toonis on miski, mis vääristab iga inimest kui isiksust, neis on midagi mõistvalt lepitavat. Tallinnas, teatris NO99 17.00–18.10 formlessly yours (kadrinoormets ja Diego Aqulló, Kanuti Gildi SAAL) Kuidas muuta nähtamatu nähtavaks? See on kutse tunnistama salajaste seoste rännet, mis toob häid uudiseid, kui hoida kolmas silm lainel. TÜ kirikus, Jakobi 1 19.00–20.50 Seymour (Vaba Lava) Viis ülekaalulist last saadetakse kõrgel mägedes asuvasse kummituslikku sanatooriumisse. Tagasipöördumisele saab loota vaid siis, kui on saavutatud ühiskonna poolt aktsepteeritav kaubanduslik välimus. Tallinnas, Vaba Laval

„Seymour“ Anne Lepperi näidend esitab hoiatuse tänapäeva maailma empaatiavõimetuse tagajärgede eest üsna deklaratiivselt. Lisaks teemakäsitlusele seisneb lavastuse laboratoorne väärtus sünergia otsimises mõnevõrra erinevate loomekeelte vahel. Vaba Lava esimese hooaja kuraatori Madis Kolgi sõnul on tekst üsna reljeefne ja pooltoonideta, ka lavakeel on intensiivne ja ekspressiivne ning sellest on taandatud psühholoogiline veenvus. „Me võime selle puhul küsida, kas ja millise

sisemise vaste leidsid Merz-Raykovi režiijoonisega meie mõneti teistsuguse rolliloomega harjunud näitlejad. Kuid samavõrd võib selles kontseptsioonis näha hoopis Brechti mõjutusi: ülevõimendatud lavasuhetega näidatakse, et kritiseeritud ebainimlikkus ei saagi olla kuidagi normaalne,“ rääkis Kolk. „Seymour“ on äraspidine, tragikoomiline mõistukõne tänapäeva ühiskonnast, kus edukultus ja normatiivsus on muutunud painajalikuks kinnismõtteks. :):

19.00–21.15 Keskmängustrateegia (Eesti Draamateater) Tippmaletaja Paul Kerese ja akadeemik Harald Kerese omavaheline algasetus on avang hulgale ajaloo ja elulugude partiidele Eesti 20. sajandi keskpaigas, kus inimestel ei olnud varuks kuigipalju õigeid käike. Vanemuise suures majas 19.00–21.30 Hääled (Theatrum) Kaks näitlejat ja tšello. Mees ja naine. Tüdruk ja poiss. Ema ja poeg. Õpetaja ja õpilane. Hääled meis ja meie ümber. Üksi teineteises. Ja vaikus kõige üle. Esna Mõisas Reserveeritud! 19.00–21.50 Varesele valu... (Eesti Draamateater, Tallinna Linnateater) „Varesele valu...” ja “Harakale haigus...“ toovad lavale lood Eesti inimestest, kes on isiklikult kokku puutunud depressiooniga. Võtame ette põlvkonna, kes on enamiku lapsepõlvest kasvanud juba vabas Eestis. Tartu Uues Teatris Välja müüdud! 20.00–21.50 1987 (Tartu Uus Teater / TÜVKA) Lavastus „1987“ on mänguline tsiviilkaitse-punklaadis lavastus noortest, kes arenevad, kasvavad ja küpsevad koos uue riigikorraga. ERM-i uues majas 22.00–23.00 ...and Blue (Fine 5 tantsuteater) Lavastus peegeldab konflikti progresseeruvast „üksiolemise-tundest“ meie sees ja meie ümber – hirmu ja pinget, mis tekib üksikindiviidi ja grupi vahel, kui empaatiavõime asendub ükskõiksuse ja hoolimatusega. Sadamateatris Piletiinfo kadi@festival.ee või +372 58 003 458 (Kadi Rutens, piletimüügi koordinaator). NB! Kohad etenduspaikade saalides on nummerdamata, s.o. vabad. Hea istekoha saamiseks tule varem kohale!

8

„...and Blue“ See on sotsiaalselt tundlik, abstraktne ja metafoorne tantsuteos kuuele tantsijale. Lugu, mis võiks olla igaühest meist: meie tõusudest ja langustest, võitudest ja kaotustest, üksindusest ja soojusest. „Tantsijad visklevad ja voolavad, hiilivad ja hängivad, sõuavad ja sõdivad – iseenda ja üksteisega – , olles peaaegu kogu aeg koos ja ikkagi nii ängistavalt üksi. Elu näib uppuvat tarbetute ettevõtmiste suurustlevasse saginasse, igaühe määratlematutesse

muredesse ja tõeliselt oluline – kaasinimene – vajub märkamatult suhtlemise suutmatusest tekkivasse loobumiste laukasse,“ on lavastust kirjeldanud Heili Einasto. „...and Blue“ muusikaline tekst tugineb Taavo Remmeli kontrabassiimprovisatsioonidel Virko Veskoja töötluses, tantsutekst Tiina Olleski ja Renee Nõmmiku koreograafiale tantsijate Helen Reitsniku, Tatjana Romanova, Simo Kruusemendi, Endro Roosimäe ja Olga Privise tõlgenduses. :):

Profile for Merilyn Merisalu

Draama2015 - neljapäev  

Draama 2015: Piiri peal ajaleht Neljapäev, 10. september

Draama2015 - neljapäev  

Draama 2015: Piiri peal ajaleht Neljapäev, 10. september

Advertisement