Page 1

Eesti teatri festival Draama 2015: Piiri peal

K 9. september 2015


Draama 2015

Sees või väljas? Piiripealseid olukordi on elus üsna palju. Enamasti oleneb see sellest, kuidas eri inimesed tajutavat tõlgendavad. Ühe jaoks on näiteks toit liiga mage, teise jaoks jälle liialt soolane. Üks kurdab, et tal on palav, teine ei otsib, kust midagi rohkem endale ümber saada, et külm ei oleks. Samas on aga ka selliseid olukordi, kus üks pool on otsustaja ja teatab teisele, kuidas asi tegelikult on. Festivali puhul, kus külalisi ja osalejaid on niivõrd palju, on selleks näiteks kurbmäng „sees või väljas“: kes täpselt kaelakaartidega soovijatest teatrisaali pääsevad ja kes on need, kes peavad kurvalt norutades ukse taha jääma. Uurisin eile, kuidas käituvad sellises piiripealses olukorras tänavused huvilised Vanemuise suures majas, kus etendati NO99 lavastust „Mu naine vihastas“. Teatri NO99 etendused draamafestivalil on aastatega nn kaelakaartide hulgas juba kurikuulsaks muutunud. Kõik tahavad neid näha, kuid vähesed pääsevad piletita saali. Mõnikord kedagi sisse ei lubatagi, kuid huvi ja soov on nii suur, et kohale proovima minnakse ikkagi. Ka seekord oli selge, et sissepääsu lootsid paljud. Juba alguses vangutasid uksel valvavad teatritöötajad pead, et piletita on lootust vähe. See aga kedagi ei heidutanud ja ukse kõrvale kogunes mitmekümnepealine näitlejate, vabatahtlike ja külaliste hulk, kes ikkagi lootsid, et ehk on just nemad need, kes saavad sisse, mitte ei pea välja jääma. Selline tung on tegelikult festivali ajal üsna tavaline, kuna noored teatrihuvilised on täis lootust ja suurt huvi kõige teatraalse vastu. Mäletan minagi oma esimesi vabatahtliku-aastaid. Kuigi iga päev tuli täita mitmeid ülesandeid: pileteid kontrollida, meeneid müüa, plakateid kleepida, planke üle värvida või joostes muid asju ajada, jagus alati aega iga päev vähemalt kaht-kolme etendust näha. Ajad on kümne aastaga natuke muutunud. Hea kui töö kõrvalt festivali ajal kas või ühele etendusele jõuab. Üldisemas plaanis on üha rohkem lavastusi, mis soovivad kindla suurusega mängukohta, mis omakorda tähendab kindlat publikuarvu. Praegu ringi vaadates tundub, et ukse taga ootajaid on vähem ja ka saali pääsevad vähemad. Võib-olla on asi aga selles, et kuna kava on tihe ja mängupaiku jagub üle terve linna, tuleb teatrihuvilistel juba varakult otsus langetada, millise ukse taha minna. Kas sina juba näiteks tead, mida täna vaatama lähed? Kui tead, siis soovin ma sulle, et pääseksid oma väljavalitud saali ja tuleksid sealt välja mõnusa teatrikogemuse võrra rikkamana. Häid elamusi! Merilyn Merisalu DRAAMA ajalehe peatoimetaja Draama on Eesti teatri festivali Draama 2015: Piiri peal ametlik ajaleht, mis ilmub iga päev. Vastutav väljaandja: SA Eesti Teatri Festival; peatoimetaja: Merilyn Merisalu (merilyn@genklubi. ee); kirjutajad: Ivika Saaroja, Marite H. Butkaite, Oliver Issak ja Piret Kuub.

2

Mis saab te abiturientid

Mõtteid (teatri)haridusest ja muust. Nagu ikka, peavad abituriendid aasta lõpuks otsustama, mida nad oma eluga edasi teha tahavad. Võiks eeldada, et teatrilembesele abituriendile on selleaastane draamafestival kingitus, et aidata gümnaasiumi lõpus langetada valik. Aga paraku see nii ei ole. Pärast esmaspäevast teatrihariduse ümarlauda muutus ilmselt nii mõnegi teatrihuvilise noore silmis olev säde veidikene tuhmimaks. Võis ju arvata, et esmaspäevases ümarlauas arutatakse teatrihariduse valupunkte, kuid sellegipoolest mõjus see kõik kuidagi erilise morbiidselt. Kõik on

halvasti. Kõike on liiga vähe. Midagi ei saa teha. Selle kõige taustal tundub, et Eestis teatrikunsti õppima hakata ei ole just kõige säravam idee ning ei jäägi vist muud üle, kui minna välismaale. Ja sellest on väga kahju. Olles aga ise osaline kahes lavastuses, kus mul oli võimalus näha noori näitlejahakatisi lähemalt kui laval, siis pean tunnistama, et teatrikooli juhtide probleemid tudengitele just ülemäära korda ei lähe (vähemalt mitte väliselt). Kõik nautisid täiel rinnal teatrit, teatri tegemist ja kõike selle juurde kuuluvat. Tundub, et ruumipuudus

Mida arvad

Edith (34) insener (Naerab) Ma arvan, et peaksin nende meeste kohta rohkem teadma, et nendest tegelikku arvamust omada. Eks see võib-olla on pigem meile eelneva generatsiooni „kiiks“. Mulle tundub, et tänapäeval on rohkem täishabe või clean-shave. Et siis vuntsid on natuke vanamoodsad ja teisalt stereotüüpsed – tavaliselt kujutatakse perverte alati vuntsidega. (Naerab)


2015 Draama

atrihuviga est? ja vähesed vahendid küll kammitsevad Eesti teatrihariduse arengut, aga noorte entusiasmist ja tahtest küll puudust ei ole. Kahju ainult, et ümarlauas viibinud lennukaaslased ei olnud minuga koos nendes proovides, et taastada mingitki usku Eesti teatriharidusse. Kuigi ma võiksin pikalt kirjutada sellest, mis kooli ma tahaksin minna ja miks, siis tuleb tõdeda, et tegelikult ei olegi seal suurt vahet. Igas koolis on omad mured, igas koolis on midagi puudu ja midagi liiga vähe. Igas koolis tekivad uued probleemid. Ja teiselt poolt on igas koolis inimesed ja teatriõhkkond olemas.

Selle paari päevaga, mil ma nendes lavastustes kaasa tegin, sain selgeks, et kõikjal, kus saab õppida teatrikunsti, olgu see siis näitlemine, lavastamine, kirjutamine või arvustamine, kõikjal on olemas see teatriaura või atmosfäär, mida mina otsin. Alati saab paremini, aga vahel tuleb osata rahul olla ka sellega, mis on. Ja kui see kõik tundub ikka liiga halb ja kole, siis mis seal ikka, tuleb luua oma teater, omad reeglid, oma süsteem, oma meetod ja hakata ise katsetama. Eks midagi saab ikka.

Eesti Teatri Festival 2015 7. - 13. september * Tartu kuraatoriprogramm Piiri peal kuraator Peeter Raudsepp draama.ee Piletid Piletilevis

Oliver Issak

vuntsidega meestest?

Marili (27) teatri Must Kast turundusjuht Tõenäosus, et tegu on kuulsate semiootikutega, on suur. Noh, meeste puhul, kellel on vuntsid. Üldiselt on ilmselt tegu sellise huvitava hobiga. Näiteks kujundada kaunilt oma ihukarvu. Isiklikult arvan, et välimusele see palju juurde ei anna. Kui, siis huumoripunkte.

Mari-Liis (25) Generaadio programmijuht Ma ei leia, et see oleks meeste puhul väga tähtis omadus, kas neil on vuntsid või ei ole. Peaasi, et need ei torgiks. Pigem meeldivad mulle habemed, aga vunts-habe kombinatsioon on ka äge. Vuntsid... Viiskend-viiskend ehk kas on äge või mitte. Aga torkimise teema on küll. Et kui on vuntsid, siis võiksid olla korralikud pehmed vurrud ja hoolitsetud, mitte pudrused.

Vaata TÜVKA tantsukunsti tudengite lavastust „Las mehed kasvatavad vuntse“ täna kell 00:00 TÜ kirikus.

3


Draama 2015

Vabast lavast ja Vaba 2010. aastal lõi üheksa väiketeatrit (sh SA Eesti Teatri Festival) SA Vaba Lava ehk kollektiivse katuseteatri. Maja avati mullu septembris Tallinnas Telliskivi loomelinnakus. DRAAMA ajalehe toimetus küsis mõned küsimused Vaba Lava esimese hooaja ühe kuraatori Madis Kolgiga.

FOTO: Peeter Langovits

Igale Vaba Lava hooajale annavad näo kaks kuraatorit. 2014/2015 hooaja kuraatorid olid rahvusvaheline teatriekspert Oleg Lojevski ning teatriteadlane ja -kriitik Madis Kolk. 2015/2016 hooaja valikud on teinud teatriuurija ja -kriitik Madli Pesti ning rahvusvaheline teatriekspert Thomas Frank.

4 FOTO: Mona Menets

Kuidas hindad vabakutselisi toetava katuseteatri esimest hooaega? See küsimus nõuaks tegelikult pikka ja põhjalikku vastust, analüüsimaks kõiki lavastusi eraldi ning vastamaks eri arvustajate arvamustele. Kui kriitik on retooriliselt küsinud milleks meile Vaba Lava ning hinnanud esimeste tegutsemiskuude ja mõne esimese lavastuse põhjal seda, kas teatriime on juba sündinud, siis sel moel minu meelest sedalaadi teatri toimetõhusust mõõta ei saa. Olen olnud korduvalt Teatriliidu aastaauhindade žürii liige ja pidanud otsima imet sajakonna aastas esietenduva lavastuse seast. See pole üldse kuigi kerge. See pole ka süüdistus, sest kunsti ei tehtagi võistlusena. Avahooajal pälvis Vaba Lava kaks teatriauhindade nominatsiooni ja ühe auhinna. See näitab mõõdetavaid tulemusi, aga pole hetkel kõige tähtsam. Peame aru saama, kas selline foorum annab meie teatrimaailmale rikastavaid erinevusi; kas tulevad esile repertuaari- ja projektiteatri tugevused, mida siis saaks mõlemale poole edasi arendada; kas me tohutus teatritulvas on üldse nii palju sõnumit, mille väljendamiseks raha taotle-


2015 Draama

Lavast da jne. Küsimusi on palju ja kui mõnele saame enamvähem pädeva vastuse näiteks viie aasta pärast, siis on Vaba Lava ennast igati õigustanud. Iga hooaeg allub kahe kuraatori valikutele. Millistel alustel tegid kuraatorid valiku esimesel hooajal? Pidime Oleg Lojevskiga olema omamoodi pioneerid ning ei saanud veel otseselt midagi eeldada ega kedagi suunata. Tahtsime saada pildi sellest, mis mõtted ja projektid on vabakutseliste teatrijõudude sahtlitesse kogunenud ning kas need on tõepoolest sellised asjad, mida ei saa teostada mõne sissetöötatud institutsiooni seinte vahel. Oluline kriteerium oli ka tegijate professionaalne taju selles osas, kas huvitavalt kirja pandud projekt leiab ikkagi ka laval toimiva vaste. Tahtsime näha, mis suunas meie teater oleks võimeline punguma ja paisuma eeldusel, et senimaani on üks või teine oluline lavastus jäänud teostumata olmelistel põhjustel. Kuraator peab oskama valida ja nõu anda, kuid lavastaja ja näitleja eest ta lavale minna ei saa, seega ei esitlenud me ka oma hoiakuid kuigi kärarikkalt. Kas ja kuidas pakub kuraatorivalikuga teatrimaja dialoogi igasügisele festivalile ning muudele showcase’idele? Kuna Vaba Lava on nüüdsest meie teatripildi osa, siis pakub ta seda loomulikul teel ja enesestmõistetavalt. Kas ka kunstilist pilti rikastavalt, seda peab otsustama iga järgnev (nii DRAAMA kui ka Vaba Lava)

FOTO: Nora Aleksandra Tsahkna

kuraator. Sel aastal koondab DRAAMA festival enda alla mitmeid alafestivale ja showcase’e, sealhulgas ka Vaba Lava valitud lavastusi. Kas sellest võiks saada traditsioon ka järgmistel festivalidel? Kindlasti. Esimese hooaja kuraatorite valiku 11 lavastusest on nelja lavastuse autor või üks autoritest välismaa teatritegija. Kas Vaba Lava üks eesmärk ja/või boonus on olla platvorm meie ja välismaise liitmisel ja tutvustamisel? Jah, muidugi. Aga taas eeldusel, et see meile tõepoolest midagi annab ja õpetab. Mida pakub Vaba Lava uus hooaeg? Kuraatorid Madli Pesti ja Thomas Frank on koostanud intrigeeriva programmi alapealkirjaga „Tavalised inimesed: alastusest enam“. Ootan põnevusega ega oskagi veel täpsemalt kommenteerida. Kui esimene hooaeg püüdis selgitada, mille nimel lavale püüeldakse, siis loodetavasti näeme nüüd rohkem lava ja sootsiumi omavahelist suhet. Millisena kujutad ette Vaba Lava viie aasta pärast? Loodan, et Vaba Lava on viie aasta pärast suutnud vastata küsimusele, miks meie teatris on elujõuline just see hübriidsüsteem, kus repertuaari- ja projektiteatrid teineteist täiendavad, mitte ei kopeeri. Marite H. Butkaite

Täna etendub superlavastus „Piiri peal ehk nii me oleme“ Täna kell 18 etendub Vanemuise suures majas 101 tudengi koostöös valminud etenduskunstide eluolust pajatav humoorikas ühislavastus. „Piiri peal ehk nii me oleme“ on EMTA lavakunstikooli 27. ja 28. lennu, TÜ teatriteaduse, EKA stsenograafia, TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti 10. ja 11. lennu, tantsukunsti ja teatrikunsti visuaaltehnoloogia ning TLÜ koreograafia tudengite ühislavastus, mis võtab kokku terve tänavuse kuraatoriprogrammi. Festivali kuraator Peeter Raudsepp rääkis, et keegi ei kujutaks ilmselt ette, et keel- ja puhkpille õpeta-

taks eri koolides, keegi ei eraldaks maalikunstnikke ja graafikuid eri koolidesse. „Ometi peame teatrialal killustatud ajalooliseks paratamatuseks. Aeg on seda muuta!“ ütles Raudsepp. Lavastuse esimeses osas heidetakse pilk teatrikoolide igapäeva: kas pannkoogi ja lõvi mängimine on endiselt au sees? Kas tikutopsis on võimalik tantsida? Mis loom on stsenograaf? Kas teatriteadlasel on ka katseklaasid? Kas me ikka veel armastame ooperit? Lavastuse teine vaatus on humoorikas ülevaade Eesti teatrite lavaelust ja kõigest, mis seda ümbritseb: klatš, klots ja glamuur. :):

5


Draama 2015

Inimene, keda polnud Raske on sõnadega kokku võtta midagi, mis on sõnastamatu. Just sellise tunde tekitas Rene Kösteri „Tzion“. Kuidas võtta kokku elu, inimest, tervet maailma aegade algusest tänaseni? Kösteril on õnnestunud mahutada kõik see napi kolmveerandi tunni sisse. Publiku ees seisab üleni valgeks võõbatud kuju. On see mees? Naine? Inimene, sümboolselt valge nagu tabula rasa, puhas leht. On ta tulnud taevast või põrgust, alles sündinud või läbinud puhastustule? Me ei tea. Ta seisab siin, silmad lahti, aga ei näe midagi. Samas pole kahtlustki, kes seda ruletti täna siin saalis kontrollib, kes on mängujuht. Ta on saabunud. Köster kompab lavastuses piire nii mehe kui ka naisena. Tema naine areneb süütust ja lapselikust sensuaalseks, edevaks, õrnaks ja enesekindlaks, ta kogeb pettumust ja valu, aga mitte ainult. Autori enese loodud muusika veab teda kord meelierutavalt kaasa, kord lükkab tegelase vastu tahtmist tundmatusse nagu rituaal. Kui naine saavutab kontrolli, on see vabastav. Mees on „Tzionis“ aga teistsugune: kõik kordub, ent alltekst on teine, tantsu esteetika muutunud. Köster ei anna meestele armu, endalegi mitte. Ta on ühtaegu kriitiline nii kogu meessoo kui ka enese suhtes, ta pole pelgalt kõrvaltvaataja, vaid on ise osa klannist. Eksistentsiaalne karje, hirm unustatud olla, tunne,

6

FOTO: Juri Kondrjatev

et maailm keerleb liiga kiiresti, lööb publikule teravalt kuklasse. Saal on hiirvaikne. Keegi ei kahtle, et mees on raske olla. Kohati rapib helikeel keha armutult, hetketi jõutakse aga täielikku sünkrooni, ehk isegi harmooniasse nagu eluski. Eluring, mis algab eikuskilt ja lõppeb eikuhugi, nii

võiks seda vist nimetada. Tema kehakeel väljendab aga valu ja müra kõrval nii palju rõõmu ja elamise puhast kaifi, et kindlasti pole tegemist rõhuva õhkkonna või – veel enam – masendava lavastusega. „Tzion“ pühitseb elu koos kogu selle mõttetuse, müra ja sensuaalsusega, koos kontrollimatu ja har-

moonilisega, kus segamini on seks ja surm ning kõik seal vahel. Tantsija suhe heliga, seesugune filigraanne täpsus ja tunnetus, mis välistab igasuguse juhuslikkuse, on kahtlemata selle tulemus, et kujunduse autor on lavastaja ise. Keha etendab kümneid, sadu või tuhandeid võnkeid – kord pehmelt, siis teravalt, lausa masinlikult. Köster segab eri esteetikaid mängleva kergusega. Revo Kopluse valguskujundus kõnnib samuti mööda peent joont, olles teravalt läbistav, aga ka armastav. Geomeetria loob korda samavõrd kui ahistab. „Tzioni“ tegelane ei vaata publikusse, ta vaatab enda sisse, ta on ametis iseenda nägemisega ning ohuga viimnegi eneseteadvus ja minapilt kaotada. Kord kaob ta ümbritsevasse ja kord kaob ümbritsev temasse. Meile viirastuvad pildid, mis tulevad vaid selleks, et hetke pärast kaduda. Usk, rituaalid ja inimene saavad üheks. Ta polnudki ei mees ega naine, polnud põrgut ega taevast. Rituaal on korraga väljaspool inimest ja sügaval tema sees. Vaataja poole pöördub see valge väsinud inimene alles päris lõpus: viimase õlekõrrena püüab ta ennast näha teistes, otsib oma peegeldust meie silmist. Kas ta seda sealt leidis, jääb teadmata. Vett valades puhastab Köster rituaalselt nii enda kui ka publiku. Ivika Saaroja


2015 Draama FOTO: Nele Tammeaid

Avatud piiridega rännak Ruumirännakuline teatrivorm hakkab juba tasapisi vaata et moeasjaks saama, sest paari viimase kuu jooksul on see vähemalt kolmas taoline lavastus, millele olen olnud tunnistajaks. Samas, miks mitte ajas ja ruumis rännata, kui see tegijaid ja vaatajaid köidab? Klassikalisele näitleja vs publik vormile on see kahtlemata (siiani veel) värskendav alternatiiv. Mis aga põhiline, võimalusi on sellise teatri tegemisel kordades rohkem, kui ühes nelja seinaga piiratud ruumis, kus mäng niisama lihtsalt vast kontrolli alt ei välju. Teine liikuva teatri eelis on kahtlemata seotud mängupaikade paljususe ja nende kohtade spetsiifikaga. Ruumid ise, koos oma erilise atmosfääriga mängivad siinkohal nii palju kaasa, et neile on üsna võimatu leida asendust dekoratsioo-

nide-butafooria näol. „Pärismaalaste paaritumismängud“ kujutab endast jalutuskäiku läbi meie kodulinna, lastes jalutajal heita pilk selle nii tõsisematele kui ka helgematele hetkedele, tõstatades samal ajal küsimusi perekonna, suhete, suhtlemiste, suhtumiste, läbikäimiste ja –saamiste kohta. Õigupoolest võiks seda lavastust nimetada omamoodi korteriretkeks, sest selle rännaku peamised sihtpunktid on just mitmed Annelinna ja Ülejõe paneelmajade korterid. Iga selline korter viib vaataja uude maailma: noorpere tüli või ööpäevaringse meeletu läbu keskmesse, korteri ühistu koosolekule või hoopis vanaemale külla, maitsma kodutehtud pannkooke. Ometi ei toimu kogu tegevus ainult korterites, terve teekond alates Tasku Rimi kalaleti äärest kuni Annelinna majade vahele sisaldab endas kohtumisi

eri värvikate karakteritega, olgu nendeks siis agarad moosimüüjad, kraamiga ülekoormatud kolijad Turu sillal, üksik supleja sügisehõngulises Anne kanalis või ennast inimestele vägisi külge kleepiv müügimehe taoline isend, kes patrab vahetpidamata mingisugusest ebamäärasest lunastusest. Selle lavastuse piirid on äärmiselt avatud, sest õigupoolest võib ootamatult mängu astuda kes iganes, alustades suvalisest möödujast, lõpetades politseiga. Siiski ei lõppenud etendus, millel käisin mina, just väga ekstreemselt (kuigi paar vanainimest ühes kortermajas said üsna marru aetud küll). Ja tõenäoliselt ei olnud need äärmiselt pahased vanurid oma rõdudel üliandekalt mängivad näitlejad, vaid tavalised inimesed, kes tões ja vaimus uskusid, et tegemist on korra- ja rahurikkumisega. Seevastu on etenduse

külastajale just sellised „tõelised“ hetked vast kõige suuremad pärlid. Ma ei taha öelda, et inimeste provotseerimine ehtsate reaktsioonide tekitamise eesmärgil peaks olema eesmärk omaette, vaid lihtsalt need momendid, kus kaob piir mängu ja reaalsuse vahel, võiksid olla veelgi suuremad. „Pärismaalaste paaritumismängud“ on just sedasorti lavastus, kus selline piiri hägustumine muutub ääretult oluliseks. Kui on juba tõelisuse peale rõhutud, siis tulekski ainult sellest lähtuda. Veidi häiris mind see, et mõned ekskursioonigrupi teele „juhuslikult sattunud“ inimesed olid liiga äratuntavalt näitlejad. Kui näinuks esinejatel veidi enam tõetunnetust ja loomulikku olekut, oleks see olnud üsna täiuslikkuse lähedane teatrielamus. Piret Kuub

7


Draama 2015

Täna Draamal: 14.00–14.50 KÄIK (ZUGA ühendatud tantsijad) Tantsuetendus lastele, kus pannakse proovile sõbrasuhted ja usaldus. Oluliseks saab koosmäng omavahel ning mäng liikumise ja heliga. Mängulusti jagub lavastuses nii etendajate kui ka vaataja ja esitaja vahel. Genialistide klubis 15.00–15.35 Pelléas-Mélisande (EMTA lavakunstikool, ooperistuudio) Prints Golaud leiab metsast salapärase naise ja toob ta oma abikaasana koju. Mélisande kohtub seal mehe noorema venna Pelléasega. Vaatajani jõuab noorte armunute loost katkend, mis räägib armastuse köidikuist, mis kaks inimest teineteise külge seob. TÜ kirikus, Jakobi 1 18.00–19.00 Püha öö (Flo Kasearu, Riina Maidre, Oksana Tralla, Marianne Männi, Veronika Vallimäe) Laval on neli naist, kes otsivad tasakaalu emaks olemise ja kunstnikuks jäämise vahel. Aga nii nagu tehniline taiplikkus ei ole inimese mõõt, ei ole ka tingimusteta armastus vastus kõikidele küsimustele. Kas selles peres häid lapsi on? Sadamateatris

„Püha öö“ „Püha öö“ puhul on tegemist lavastusega, mis sünteesib teatri, performance’i, tantsu, kujutava kunsti ja puhtalt sotsiaalse eksperimendi elemente ning uurib baastasandil termodünaamika ja mehaanika algtõdesid. Professionaalne eesmärk on igal kunstnikul üheselt selge: kunstiliselt täisväärtuslik eneseväljendus. Asjaolud aga ei pruugi alluda kontrollile, kui tööprotsessi ei siseneta mitte ainuisikuliselt, vaid koos järglastega. Kuidas olla Naine laste kõrvalt ja

kudias jääda Kunstnikuks oma vastsündinuga koos? Laval on vabakutseline kunstnik Flo Kasearu, vabakutseline koreograaf ja tantsija Oksana Tralla, vabakutseline kunstnik Marianne Männi, vabakutseline näitleja ja teatritegija Riina Maidre ning vabakutseline koreograaf ja tantsija Veronika Vallimäe. Lavastus pälvis Eesti teatri aastaauhindade jagamisel muusika-, balletija tantsulavastuste žürii eriauhinna 2013. aasta loomingu eest. :):

18.00–21.00 Piiri peal ehk nii me oleme (EMTA, TÜVKA, TLÜ, TÜ ja EKA etenduskunstide tudengid) Lavastuses heidetakse pilk teatrikoolide igapäeva: kas pannkoogi ja lõvi mängimine on endiselt au sees? Kas tikutopsis on võimalik tantsida? Mis loom on stsenograaf? Kas teatriteadlasel on ka katseklaasid? Kas me ikka veel armastame ooperit? Ja mis toimub Eesti teatrites? Vanemuise suures majas 20.00–20.30 SUPERPOOLIK (TÜVKA, tantsukunst) Liikudes maastikul, kus on olemas plaan, muudad suunda, mida ei kavandanud, ning radu, mida ei mõelnudki käia, kuid eesmärki pole, samas oled selle poole teel, olemas on suund. TÜ kirikus, Jakobi 1 24.00–00.40 Las mehed kasvatavad vuntse (TÜVKA, tantsukunst) Oscar Wilde on kirjutanud, et kunsti kõlbelisus seisneb ebatäiusliku objekti täiuslikus kujutamises. Lavastuse autor püüab vaatajani tuua naise ebatäiuslikkuse märgatavas täiuslikkuses. TÜ kirikus, Jakobi 1 Piletid eelmüügis Piletilevi müügipunktides ja Piletilevi kodulehel piletilevi.ee, vabade kohtade olemasolul tund enne etenduse algust kohapeal. Piletiinfo kadi@festival.ee või +372 58 003 458 (Kadi Rutens, piletimüügi koordinaator). NB! Kohad etenduspaikade saalides on nummerdamata, s.o. vabad. Hea istekoha saamiseks tule varem kohale!

8

„SUPERPOOLIK“ TÜ Viljandi kultuuriakadeemia koreograaf, muusikaline kujundaja ja kostüümikunstnik Age Linkmann ütleb oma diplomilavastuse kohta, et see käsitleb enda strukturaalses vormis kergust ja mängulisust. Lavastuses on palju eri osi, mis eraldivaadates on väga erineva iseloomuga, aga moodustavad siiski sidusa teose, kus eklektilisust tuleks näha võttena. Ajatelje käsitlemisel on ruumi jäetud juhuslikkusele, mis annab teosele teatava elulisuse, sest kõike ei saa ja ei peagi

kontrollima. Pigem on küsimus kiires reageerimises ootamatustele, millega etendajad peavad toime tulema. Sellel teel peab teekäija oskama igast peatusest kaasa võtta selle, mida ta oma eesmärgi poole liikumisel enim vajada võib. Pealkiri „SUPERPOOLIK“ lubab justkui olla eriti poolik ning ei sunni üht valikut teisele eelistama. Laval on Carl Heinrich Pruun, Karoline Suhhov, Ken Rüütel ning Mari-Liis Eskusson. :):

Profile for Merilyn Merisalu

Draama2015 - kolmapäev  

Draama 2015: Piiri peal ajaleht Kolmapäev 9. september

Draama2015 - kolmapäev  

Draama 2015: Piiri peal ajaleht Kolmapäev 9. september

Advertisement