Issuu on Google+

sügis 2009 / hind 25 krooni

Eve Viilup

laululaste teine ema

Teistsugusena

koolis

Vanaisa,

lastelaste fänn Säästuaeg:

lasteaed või

laste aed?

Lastekaitse kirglik algus

Laste õigused

Raamatukogu kui turvapaik

Eestlased Aafrika lapsi toetamas

ISSN 1736-8340

• Aukudega turvavõrk • Kes on laste ombudsman? • Allar Jõks: lapsi ei kaitse seadused, vaid inimesed


Hea Raamat | Plakat

Lastekaitse Liit soovitab

Sügis 2009

HEAD RAAMATUD HEAD RAAMATUD: Lastekaitse Liit soovitab

KEVAD 2009

Raamatuid hindasid Eesti Lastekirjanduse Keskus, Eesti Lugemisühing, lasteraamatukogude töötajad.

ega

b õi kohtu

2009

i n Ai-AR iitta Jalone irjastus

K u ja Tüdruk, puud taevasatulis nn Tea Kirj

VLeeeelotaTrungal kus d 2N 009aljatilge a

d lähes vad laulupeole

Kirjastu

Kullast L Mõnus Mõilml ja m

Menu Kirjastu

s

2009 Kirjastus

Puust ette ja Lauren St. punaseks Jo

epp

Mare Müürs

hn

Viis vaba at kutsik napäev

Valge Kirja2st009 us kaelkirjak

Varrak

sed

rku Vee ta ne Epp Petro

2009 tus Kirjas

Siis, kui veel seened rääke Pisrinitd

Kullast Lill ja Mõnus Mõmm 2009 Kirjastus

Petron

Louis Sachar

Pahupidikoo tabab üllatusli

Draakon&Kuu

Lisainfo: www. lastekaitseliit.ee

Koostööpartnerid: Haridus- ja Teadusministeerium, Kultuuriministeerium, Eesti Lastekirjanduse Keskus, Eesti Lugemisühing, Eesti Emakeeleõpetajate Selts, Eesti Kirjastuste Liit, Apollo Raamatud AS, Rahva Raamat AS.

9


sügis 2009

Lapsed vajavad õiguse vahemeest

N

ovember on lapse õiguste konventsiooni kuu ja sel aastal ka juubelikuu, sest möödub 20 aastat konventsiooni vastuvõtmisest. Lapse õiguste konventsiooniga on ühinenud pea kõik riigid maailmas ning kinnitanud, et lapse ettevalmistus eluks on ühistöö ja ühine vastutus. Muutuvas ühiskonnas ja majanduskriisis on lastekaitse võimekus haavatav. Pea võimatu on ilma tähelepanu, osaluse ja inimlikkuseta tagada meie laste heaolu, nende esmavajadusi ning perede toimetulekut. Toimetulemiseks on vaja lastevanematel tööd ja pereliikmetel sissetulekut, et nad jaksaksid ega vannuks laste kasvatamises alla. Vanemliku hoolitsuseta laste arv suureneb nii Eestis, Soomes kui ka teistes põhjamaades. Lapsevanemad loobuvad ja annavad eluraskustele alla. Vanemliku hoolitsuseta laste arvu suurenemine on äärmiselt ohtlik ühiskonna elujõule. Lastekaitseküsimused on seotud laste õiguste tagamisega laiemalt. Kui lapse inimõiguste üle alustati arutelu alles eelmisel sajandil, peeti tähtsaks, et laps ei saa olla vaid perekonna “oma” ning lapsed vajavad kaitset ohtude ja kannatuste eest nii, nagu kõik inimesed. Veelgi enam – laste õigus hoolitsusele, haridusele, ravile, kasvatusele, suunamisele vajab riiklikku ja ühiskondlikku tagatist, s.o lapsi kaitsvat nende oma seadust. Laste heaolu on ja jääb täiskasvanute otsustada, sest lapsed paraku oma õiguste eest seista ei suuda ega teatud vanuseni saagi. Täiskasvanute teadlikkus lapse õiguste sisu mõistmisel ongi võtmeküsimus laste seisundi parandamiseks ühiskonnas. Laste õiguste järelevalvet on vaja riiklikul tasandil tugevdada. Enamikus Euroopa riikides on lastepoliitika ja laste õiguste tagamiseks loodud sõltumatu institutsioon, mille ülesanne on tegutseda laste huvides ja muuta lapsed ühiskonnas nähtavamaks. Eesti vajab sõltumatut laste õiguste vahemeest, kelle ülesanne on järelevalve ja algatused lastekaitse võrgustiku ehitamisel nii, et see võrk saaks sedavõrd tugev ja tihe, et ükski laps sellest läbi ei kukuks ja laste päästmine asendub ennetustööga. Jätkakem koos laste positsiooni tugevdamist ühiskonnas hea kasvatuse, hoolivuse, hariduse, tervise eest hoolitsemise, suunamise ja juhendamise kaudu. Selles ajakirjanumbris avame laste õiguste valdkonna eri tahke, keskendudes riiklikult olulisemale küsimusele, mis seostub laste õiguste järelevalve ning eestkostega. Sisukat lugemist, kaasamõtlemist ja koostööd! Alar Tamm Lastekaitse Liidu juhataja www.lastekaitseliit.ee

Sisukord 3

Lapsed vajavad õiguse vahemeest

6

Rõõm muusikast algab Evest

10 Aukudega turvavõrk 12 Kas lastele on vaja ombudsmani? 15 Koolirahu Haljalas 16 Allar Jõks: lapsed ei ole kunagi piisavalt kaitstud 18 Aktiivne laste ombudsman 20 “Ramsi” Ludmilla juurde! 22 Kui koolis on halb 25 Külas Soome kolleegidel 26 Samm sallivuse suunas 30 Piirideta Bulgaarias 33 Ühised väärtused 34 Lasteaed või laste aed? 37 Kuidas taotleda raha? 38 Vanaisa, lastelaste fänn 40 Suurena saab autoga sõita 42 Lastekaitse Liidu kirglik algus 44 Rõõm koosolemisest 45 Viies veerand Vara vallas 50 Olla lapsevanem

Peatoimetaja Kätlin Vainola katlin.vainola@lastekaitseliit.ee

Tegevtoimetaja Sirje Maasikamäe sirje@menuk.ee

Makett ja kujundus Kirjastus Menu Esikaane foto Artur Sadovski Meik Aune Aasoja Interjöör ETV

Ajakirja Märka Last rahastab Kodanikuühiskonna Sihtkapital


u u d i se d

Koolirahu tegemised 14. detsembril toimub Rakvere põhikoolis piir­kondlik koolide seminar. Kokkusaamine on jätk 1. septembril Rakveres läbi viidud õpilaskonverentsile “Turvaline koolikeskkond. Koos on hea!”. Rakverre tuleb külalisena ka Elva gümnaasiumi esindus. 2010. aastal kuulutatakse koolirahu välja Elvas.

Vägivallavaba päev Lastekaitse Liit kutsub Eesti koole tähistama 20. novembril vägivallavaba päeva. Koolirahu selle aasta loosung on “Koos on hea”. Igaüks saab midagi teha, et koos oleks hea. Pakume välja järgmise tegevuse. Iga õpilane ja õpetaja kirjutab paberiribale paari lausega ühe mõtte, mida tema saab teha, et tal endal ja teistel oleks koolis hea koos olla. Pärast kleebitakse kõik ühe klassi ribad ühele suurele paberile ja nii tekib tore kogum mõtteid, mida saab klassi üles riputada. Vägivallavaba päeva tähistamist koolis toetavad koolirahu laulud. Pildi koolirahust ja sellest, kuidas koolis oleks hea koos olla, on sõnadesse ja muusikasse valanud Lastekaitse Liidu noored: k – klass. Inimesed, kellega veedad nii palju aega oma noorusest. Austa neid! o – ole ärkvel. Märka enda ümber toimuvat ja aita. o – ole hooliv. Hinda ja armasta enda ümber olevaid inimesi. s – sõprus. Usaldus ja kokkuhoid viivad edasi. Lastekaitse Liidu kodulehelt leiab kolm koolirahu laulu, mille on teinud Lastekaitse Liidu noored ning mis kannavad koolirahu sõnumit. Toetab Swedbank.

 märka last / sügis 2009

Lapsed Toompeal “101 last Toompeale” lõppfoorum riigikogus toimub 20. novembril. Noortel on võimalus olla üks päev parlamendiliige ja hääletada eelfoorumite põhjal kokku pandud dokumendi üle. Riigikogus valitakse 2009. aasta kõige lapsesõbralikum ühiskonnategelane. Noortefoorum “101 last Toompeale” toimub tänavu juba 18. korda ning selle sündmusega tähistatakse ÜRO lapse õiguste konventsiooni vastuvõtmist 1989. aasta 20. novembril. Noortefoorumit korraldab Lastekaitse Liit koostöös Eesti Õpilasesinduste Liiduga ning toetab haridusja teadusministeerium.


Illustratsioonid Asko Künnap

Liiklus ohutumaks! Lastekaitse Liit liitus Euroopa liiklusohutuse hartaga. Hartaga on liitunud organisatsioonid üle Euroopa. Nad kõik soovivad oma igapäevases tegevuses aidata liiklust ohutumaks muuta. Euroopa liiklusohutuse harta on Euroopa Komisjoni üleskutse pöörata suuremat tähelepanu liiklusohutusalastele tegevustele ja kasvatada liiklejate teadlikkust. Hartaga liitumine on teadlikkuse ülesnäitamine ja hea tahte väljendus, millega ettevõtted, asutused, huvigrupid jt võtavad kohustuse oma pädevuse ja vastutusala piires teha kõik endast olenev liiklusõnnetuste vältimiseks ja hukkunute arvu vähendamiseks. Euroopa liiklusohutuse harta avaüritus toimus Dublinis 2004. aastal, kui esimesed asutused ja ettevõtted said üles näidata oma head tahet hartaga liitumisel. Lastekaitse Liit kavandab järgmisel aastal Euroopa liiklusohutuse harta raames tegevusi koostöös maanteeametiga.

märka last / sügis 2009 


persoon

Rõõm muusikast algab

Evest Tekst: Signe Kalberg Fotod: Artur Sadovski, erakogu

Eve Viilup on olnud tuhandetele laululastele nagu teine ema. Tema silme all on sirgunud aukartust äratav nimistu Eesti popmuusika tipptegijaid.

E

ve teadis varakult, et tema elus on tähtsal kohal lapsed ja ta tahab nendega tegelda. “Titesõber olen lapsest peale olnud, tänaval tahtsin igasse lapsevankrisse sisse vaadata. Kui õppisin ülikooli esimesel kursusel, tekkis mul suur huvi lastekirjanduse vastu. Hakkasin teadlikult ostma Eestis ilmunud lastekirjandust ja suure osa sellest olen oma lastele ette lugenud,” meenutab kahe poja ja tütre ema. Rakvere Evele on tähtsad kolm linna: Rakvere, Tartu ja Tallinn. Ta sündis, lõpetas keskkooli, abiellus ja sünnitas esimesed lapsed Rakveres. Et Eve vanemad töötasid Rakvere Kaubandusliku Inventari Tehases, oli loomulik, et ema viis tütre ja temast kaks aastat noorema venna laulma ja tantsima KIT-i klubisse. Oma ettevõtmistes oli Eve järjekindel juba koolipõlves. Tüdrukut jagus igale poole ja kõike tegi ta kohusetundlikult, täiuslikkust taotledes. Lisaks väga hästi õppimisele jõudis Eve osaleda näiteringis, laulda tütarlasteansamblis, tantsida rahvatantsurühmas, teha kaastööd kooli seinalehele, esineda kõnevõistlustel, kujundada plakateid, õppida ilukirja, kirjutada luuletusi ja laulutekste. Ja lõpetada spordikoolis ujumise eriala. Eve kõneleb suure soojusega oma isast, kes oskas ilukirja ja joonistas hästi, tegi karikatuure ja mööblit ning oli

 märka last / sügis 2009


Eve on autori ja saatejuhina teinud saatesarju eesti lastekirjandusest ja muusikast: “Kikerikii”, “Hei, pöialpoisid!”, “Lauluvanker” ja paljud teised.

märka last / sügis 2009 


persoon

Oma esimesel malevasuvel tutvus Eve Lembituga ja abiellus temaga viimasel malevasuvel ehk 1976. aastal.

Nagu teine ema Eve on olnud nagu teine ema tuhandetele laululastele, kes on tulnud telemajja. Tulnud, et laulda saadetes “Lauluvanker”, “Laulumaias”, “Viisiubin” ja “Laulukarussell”. Kui 1990. aasta sügiseks oli selge, et laululapsed on Eesti Televisiooni pärisosa ning Lasteekraani toimetuse juurde moodustati Eve eestvedamisel muusikastuudio, kasvas tema austajaskond veelgi. Üheksa aastat tagasi alustas tööd Lasteekraani muusikastuudio koorikool, kus käib ligi 400 3–19aastast last. Õpitakse laulu, rütmikat, loovust, lavalist liikumist, tantsu, näitlejameisterlikkust. Alates lastekooriklassist on kõikidel lauljatel ka hääleseadetunnid. Eve on nii muusikastuudio kui ka koorikooli juhataja. Ta on rõõmus ja uhke suurepäraste õpetajate, kooride ja solistide üle. Konkursside võidud tõestavad nii laste kui õpetajate andekust ja töökust ning stuudio vajalikkust. Laululapsed kutsuvad teda ikka Eveks, olgu neil vanust kolm või kolmkümmend aastat. “Kui tütar Teele oli väike, oli ta teiste laste peale armukade ka. Pikkadel laulureisidel oli vaja kokku leppida, kas kõik ütlevad mulle ema või Eve. Teele hüüdis juba enne, kui see mõte lõppes: kõik ütlevad Eve!” naerab naine. Eve silma all on sirgunud aukartust äratav nimistu Eesti popmuusika tipptegijaid, nagu näiteks Gerli Padar, Nele-Liis Vaiksoo, Maarja-Liis Ilus, Hanna-Liina Võsa, Kristjan Kasearu, Laura Põldvere, Lenna Kuurmaa, Birgit Õigemeel, Luisa Värk. Keegi ei pane pahaks, kui Eve neid ikka veel lasteks nimetab. “Ütlen isegi Tanel Padarile, kui ta vastu tuleb: “Tere, laps!””

Kooli ajal jagus Evet igale poole ning kõike tegi ta täiust taotledes.

Isa Sulev ja ema Ilme oma andeka tütrega. Kodu ja vanemate tuge tundis Eve väikesest peale.

Eve on olnud telemaja laululastele nagu teine ema.

väga hea fotograaf. Eriti meeldis isale jäädvustada tütart ja poega. Eve mäletab siiani, kuidas isa võttis teda ja venda pimikusse kaasa ning kuidas ta üle õla vaatas foto sündi. Isal oli suur töötuba, kus isegi Eve pojad said kätt harjutada. “Meie kelder oli nagu näitusesaal: seal olid riiulitäied purke alates marineeritud angerjatest ning lõpetades hapukapsa ja kompottidega. Kõik hoidised olid märgistatud ilukirjas siltidega. Ülikooli ajal said ka sõbrad meie hoidistest kõhu täis,” meenutab naine. “Tundus loomulik, et ema ja isa on kogu aeg olemas ja toeks. Saatus aga tahtis teisiti. Veidi enne minu 30. sünnipäeva suri ema, aasta hiljem abikaasa isa. Kui tütar Teele oli pooleaastane, suri minu isa.” Tartu Pärast keskkooli lõpetamist oli Evel teada järgmine samm:

 märka last / sügis 2009

minna õppima Tartu Ülikooli eesti filoloogiat, kus alates kolmandast kursusest sai spetsialiseeruda ajakirjandusele. “Juba kümnendast klassist saati teadsin, et tahan saada teleajakirjanikuks ja teha lastesaateid. Tol ajal oli hästi populaarne õpilasmalev, kus käisin kõik kolm keskkoolisuve. Tegevust polnud ainult suvel, ka talvel toimusid hästi loovad talilaagrid, kus oli palju igasuguseid võistlusi.” Muu hulgas kõnevõistlus, millest mõistetavalt võttis osa ka Eve. Võitjad said oma kõne televisioonis ette kanda. “Kui ma esimest korda telemajja sattusin ja olin oma kõne ette kandnud, siis ütles keegi, et tüdruk, sinu koht on televisioonis.” Ülikooli ajalgi ei leppinud Eve ainult õppimisega – tal oli aega teha kaastööd ülikoolilehele ja teistele väljaannetele. Oma esimesel ehitusmalevasuvel tutvus Eve Lembituga ja abiellus temaga viimasel malevasuvel ehk 1976. aastal.


Tallinn Kolmas tähtis linn on Evele Tallinn – alates 1976. aastast, kui ta astus sisse oma esimese töökoha uksest. Pärast ülikooli lõpetamist suunati ta Eesti Televisiooni. “Laste- ja noortesaadete toimetuses jäi toimetaja koht vabaks ning mul vedas hullumoodi, et Uno Leies võttis mind oma lavastuste toimetajaks. Just tema julgustas mind ka lastelavastusi kirjutama.” Kuna Eve oli lõpetanud Rakvere muusikakoolis klaveri eriala, hakkas ta Karudele, Rebastele, Huntidele ja Jänestele laule õpetama. Samal ajal treenis televisiooni laululapsi Ave Kumpas. 1979. aastal läks eetrisse esimene kahe naise koostöös valminud saade “Hüvasti, suvi!”. Koostöö sujus ja nii järgnesid “Lauluvanker”, “Laulumaias”, “Viisiubin”, Eve enda kirjutatud lavastused “Kikerikii” ning “Hei, pöialpoisid!”, millele muusika tegi Ave Kumpas. Ja siis tuli aasta 1992 ning “Laulukarussell”. Eesti Eurovisiooni kauaaegne peaprodutsent Juhan Paadam on öelnud mitmel korral, et kui ei oleks “Laulukarusselli”, siis ei oleks saadet “Kaks takti ette”, ja kui ei oleks “Kahte takti”, siis ei oleks Eestil kuskilt lauljaid võtta ja Eurovisioonile saata. Kiired ajad Viimasel ajal on Evel väga kiire, sest 7. novembril on uhiuues Nokia kontserdimajas kontsert “Õigus olla laps”, mille korraldamine on tema õlul. Oma rahulikul moel tunnistab Eve, et korraldustöö võtab energiat, mida ta meelsamini kasutaks loomingulisele tegevusele. Samanimelisi kontserte korraldas Eve ka 20 aastat tagasi. 1988 oli kuum muutuste aasta: asutati Rahvarinne ja lastearstide initsiatiivil Lastekaitse Liit. 12. veebruaril 1988 sündis Eesti Lastefond. Selle asutasid oma maa ja rahva kestmajäämise pärast muretsevad inimesed: tuntud kirjanikud, kõrged riigiametnikud, muusikud, juristid, arstid, psühholoogid, teadlased ja parteitegelased. 1989. aasta novembris toimus Linnahallis lapse õiguste deklaratsiooni vastuvõtmise 30. aastapäevale pühendatud kontsert koostöös soomlastega. “Mäletan, et kontserti juhtis Jane Meresmaa, kellele ma kirjutasin Karoliina osa telelavastusse “Hei, pöialpoisid!”. Soomlaste poolt oli laval vahva poiss Jarkko Tamminen.” 2002. aastal toimus Saku suurhallis enam kui 6000 inimesele taas kontsert “Õigus olla laps”. Tänavuse kontserdi teemasid on kaks: Lasteekraani muusikastuudio 20. hooaeg ja lapse õiguste konventsiooni 20. sünnipäev. “Olen väga õnnelik, et Tallinnas on nüüd kontserdipaik, mille lavale mahub lahedasti ära meie suur lastevägi ning saali lisaks vanematele ka palju teisi kuulajaid.” ■

Tänulikud lapsed Raamaturiiulilt ei võta Eve näitamiseks mitte mahukaid fotoalbumeid “Laulukarusselli” ajaloost, vaid tänuraamatu, mille lapsed kinkisid eelmisel aastal 55. sünnipäevaks. Lapsekäega on jäädvustatud tänusõnad hoolimise ja armastuse, jäägitu pühendumise eest. • Rõõm muusikast algab Evest. Susanna Liisa • Kõige väärtuslikum sinu puhul, Eve, on oskus olla mitte ainult edukas koolikoori juhataja, vaid eelkõige igale üksikule lauljahakatisele, olgu ta suur või väike, kõige parem sõber ja mõnedel hetkedel isegi nende teine emme. Mis on meie taga ja mis on meie ees, on tühiasjad võrreldes sellega, mis on meie sees. Mirjam • Eve on sõbralik ja hea inimene. Peale selle on ta veel päikseline ja ilus, ta hoolitseb meie kõigi eest. Tal on alati aega meid ära kuulata. Saskia

Ükski Eve tähtpäev ei möödu • Eve on alati see, kes orgalaululasteta. Pildil on Eve selja taga niseerib esinemisi ja hoolitseb selle Maris Üksti, Nele-Liis Vaiksoo ja eest, et igal kooril oleks parasjagu Eve tütar Teele. kontsert tulekul. Ta hoolitseb meie eest nii, nagu oleksime ta oma lapsed. Ilma temata ei oleks meil võimalust nii palju esineda ja me ei oleks nii kogenud. Alati on just Eve see, kes ravitseb reisil haigeks jäänuid, muretseb riiete pärast ja kõige muu pärast. Ann • Kui esimest aastat laulmas käisin, ei tulnud ükskord ema mulle kohe järele. Ma ootasin üksinda all, kui äkki tulid sina, Eve. Me läksime koos üles, sa pakkusid mulle šokolaadi. Oli väga lõbus koos sinuga olla. Sa andsid mulle ka ühe raamatu vaadata. See oli “Pokuraamat”. Kuna mul kodus sellist ei olnud, siis lubasid raamatu mulle koju kaasa. Seal sain seda pikalt uurida ja vaadata. Siis sain aru, et sa oled üks väga tore ja sõbralik tädi ja jääd selliseks alatiseks. Liisa • Tänud, et oled soovinud algatada, rääkida, mõtiskleda, et oled viitsinud korraldada, kasida, tõrelda, et oled osanud aidata, anda, hoolida, et oled tahtnud tegutseda, võidelda ja võita. Ja mis peamine – et oled meid armastanud. Kete-Li • Eve on alati väga-väga oluline inimene meie koori juures. Ja mitte ainult sellepärast, et ta kõike korraldab, vaid minu jaoks pigem seepärast, et ta on alati meie kõigi jaoks olnud nagu teine emme. Eriti oli seda näha reisidel, kui me pisemad olime. Laulan siin juba kolmeteistkümnendat aastat, nii et olen käinud päris mitmel välisreisil koori ja Evega. Eve poole võib pöörduda alati iga murega. Näiteks kui keset ööd kõva koduigatsus kallale tuleb või kui midagi on kadunud või poole reisi peal raha otsa saab. No või siis, kui kellelegi Belgia ööbimiskohas raudvoodi kaela kukub, aga see oli juba veidi ekstreemsem juhtum. Ühesõnaga – Eve on see, kes alati hoolib, muretseb, aitab ja jookseb, kuhu vaja. Triin Tuisk • Minu arust on Eve võrratu. See on lihtsalt imeline, et ühes inimeses võib olla ühendatud nii palju häid iseloomuomadusi nagu ettevõtlikkus, sõbralikkus, hoolivus, abivalmidus ja veel palju head. Nende kõikide aastate jooksul, mil ma olen ETV-s, pole ma näinud probleemi, millele Eve poleks lahendust leidnud. Otsisin ühest ilusast raamatust üles ütlused, mis kõige paremini Evet iseloomustavad. Imetlen sinu julgust maailmaga silmitsi seista. Sinusse saab suhtuda ainult armastuse ja austusega. Inimesed hindavad, kuidas sa ütled: “Ma teen”, mitte “Ma püüan”. Sinu jaoks ei ole olemas finišijoont, on vaid järjekordne start. Ühelgi nõuandel pole hinda, aga sinu oma on hindamatu. Madli • Kallis Eve. Mina imestan alati, kuidas teil on rohkem kui 400 lapse eesja perekonnanimed peas. Ja et te neid segamini ei aja. Ainult mind hüüate te väikseks Kärdiks, aga minu nimi on hoopis Kaisa.

märka last / sügis 2009 


L A S T E Õ IGU S E D

Novembris möödub 20 aastat ÜRO Lapse õiguste konventsioo-

Aukudega

ni vastuvõtmisest, millega Eesti ühines 26. septembril 1991.

turvavõrk Tekst: Katrin Saks, Lastekaitse Liidu president Foto: Scanpix

Olen aeg-ajalt kohanud suhtumist, et laste õigusi tuleb kaitsta maailma “kuumades” piirkondades, kus sunnitakse lapsi relvi kandma või puuvillapõldudel tööd rügama. Meil olevat õigusi vaata et liigagi palju ja hoopis kohustustest tuleks rohkem rääkida.

T

asakaal õiguste ja kohustuste vahel on hädavajalik, kuid hiljutised sündmused kinnitavad veel kord teema aktuaalsust meilgi. Juhus sündida Eestis pole ehk loterii peavõit, ent kindlasti mitte ka kõige viletsam vedamine. Kuulume ju maailma arenenud riikide hulka ja meile ei tekita probleeme täita enamikku ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklites sätestatut. Aga kas me järgime alati artikli number 3 nõuet seada kõigis ettevõtmistes esikohale laste huvid? Minu arvates mitte. Sageli ei tulene probleemid vastavate regulatsioonide puudumisest, vaid oskamatusest ja hoolimatusest. Seega on tegemist suhtumisega, mida paragrahvidega on raske reguleerida. Ilmekas näide on garaažist leitud viieaastane laps, kelle eest vastutavad loomulikult vanemad, aga ka kõik need, kes võinuks teada tema olukorda. Ja neid peaks olema päris palju: lugu ei juhtunud ju üksikul saarel ega metsakülas. Traagiline, et samal ajal kui teeme väga suuri kulutusi sündimuse suurendamiseks, on võimalik, et laps leitakse Tallinna Kristiine linnaosa garaažist. Taas tuleb tõdeda, et meie turvavõrgus on augud sees. Lapsed ja kriis Suurte inimeste mängud virtuaalse ja pärisrahaga nõuavad järjest uusi ohvreid. Majanduskriis lööb eriti valusalt

10 märka last / sügis 2009

just lastega peresid, tõdeb TNS Emori uuring, mille kohaselt 53% lastega peredest peab toime tulema kuni 2000 krooniga ühe pereliikme kohta kuus. Ja seda tingimustes, kus riik ja omavalitsused tõmbavad kokku nii lasteaedade kui ka huviringide finantseerimist. Riigikontrolli audit tõdeb omavalitsusi analüüsides, et see on seadnud ohtu haridus-, spordi- ja kultuuriobjektide jätkusuutliku majandamise. Võrreldes läinud aasta esimese poolega on tänavu oluliselt rohkem omavalitsusi, kus enam kui pool eelarveaastaks ette nähtud rahast oli keset aastat juba ära kasutatud – eelmisel aastal 15% omavalitsusi, tänavu üle kolme korra rohkem, 50%. Pole selge, kuidas aasta lõpuni toime tullakse. Kuigi lastega pered on optimistlikumad kui näiteks pensionärid, uskudes, et aasta pärast tullakse juba paremini toime, on siiski oht, et kriis mõjutab lapsi pikemalt. Eriti peredes, kus vanem kasvatab last üksi. Trennist või muusikaõpingutest loobumisel võivad olla kurvad tagajärjed kogu eluks. Aga eriti hull on lugu siis, kui vanemate töötus hakkab mõjutama juba elementaarset toimetulekut. Märka hädasolijat Niisiis tuleb ÜRO lapse õiguste konventsiooni 20. aastapäeval tõdeda, et meilgi on veel palju arenguruumi. Arutleda tasuks ka selle üle, kas meie tänane lastekaitse süsteem, mis toetub suures osas kodanikeühendustele ning omavalitsuste lastekaitsetöötajatele, on parim või vajame ka ombudsmani – sõltumatut institutsiooni, mida on meile korduvalt soovitanud ÜRO lapse õiguste konventsiooni täitmise kontrollijad. Ombudsman oleks riigis laste õiguste eestkõneleja ning teostaks ka järelevalvet – just nii nagu enamikus riikides. Ühe sellise naise või mehe olemasolu muudaks lühemaks ka hädasolija tee abistajani. Aga ükskõik milline on praegu või tulevikus riiklik kaitsesüsteem – see ei vabasta meist kedagi ulatamast abikätt hädas­olijale. ■


m채rka last / s체gis 2009 11


L A S T E Õ IGU S E D

Kas lastele on vaja ombudsmani? Tekst: Andres Aru, õiguskantsleri nõunik

Lapse Õiguste Komitee on rõhutanud laste õigustega eraldi tegeleva institutsiooni vajalikkust, samas mööndes, et riikides, kus raha on vähem, tuleb tagada igaühe – ka laste – inimõiguste tõhus kaitsmine olemasolevate vahendite abil.

R

iikides, kus raha on vähem, on komitee hinnangul parim arendada laiapõhjalist riiklikku inimõiguste institutsiooni, mis pöörab eraldi tähelepanu lastele. Laiapõhjalise institutsiooni struktuuris peaks olema kas spetsiaalselt laste õiguste eest vastutav erivolinik või spetsiaalne osakond. Seega aktsepteerib komitee kaht lahendust: kas luua eraldi laste õigustega tegelev institutsioon või luua laiapõhjalise riikliku inimõiguste institutsiooni juurde spetsiaal-

Mida teeb laste ombudsman? Lapse Õiguste Komitee on välja toonud peamised ülesanded, mida sõltumatu riiklik lapse õiguste järelevalve institutsioon peaks täitma. Laste ombuds­ man peaks: • lahendama avaldusi, mis puudutavad laste õigusi; • jälgima lapse õiguste konventsiooni rakendamist ja olema konventsiooni tutvustaja; • vastama laste ja teiste isikute poolt esitatud laste õiguste alastele küsimustele; • olema eestkõneleja lapse õiguste küsimuses; • tegema analüüse ja viima läbi uurimusi kitsamates lapse õigusi puudutavates küsimustes ning tegema tulemuste pinnalt soovitusi ja ettepanekuid; • toetama laste osalemist ühiskonnaelus, välja selgitama laste seisukohad ning olema nende tutvustaja ja avalikkusele edastaja; • nõustama riigiasutusi ja mittetulundusühinguid lapse õiguste konventsiooni rakendamise küsimustes; • tegema koostööd kodanikeühendustega, koolidega, erialaspetsialistidega; • olema inimõiguste ja kitsamalt laste õiguste alase hariduse toetaja ja koolituste läbiviija.

12 märka last / sügis 2009

selt laste õigustega tegelev osakond või erivolinik. Euroopa Liidu liikmesriikidest on spetsialiseeritud eraldiseisvad laste õiguste järelevalve institutsioonid Soomes, Rootsis, Taanis, Norras, Leedus, Poolas, Austrias, Prantsusmaal, Iirimaal, Luksemburgis, Belgias (eraldi flaami ja vallooni), Küprosel ja Maltal. Üldombudsmani institutsiooni integreeritud laste õiguste üksused on Lätis, Slovakkias, Sloveenias, Ungaris, Kreekas, Portugalis ja Bulgaarias. Euroopa Liidu liikmesriikidest puudub laste õiguste järelevalve üksus lisaks Eestile täielikult vaid Tšehhis, Rumeenias ja Saksamaal. Sõltumatu riikliku institutsiooni puudumist on 2003. aastal Eestile ette heitnud ka Lapse Õiguste Komitee. Komitee soovitas, et Eesti kaaluks õiguskantsleri institutsioonist eraldiseisva või selle juurde kuuluva osakonna või spetsiaalse organi asutamist, jälgimaks ja hindamaks konventsiooni täitmist nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil. See organ peaks olema hästi varustatud, lastele ligipääsetav, volitatud vastu võtma lapse õiguste rikkumise kaebusi ning neid lapsetundlikult uurima ja lahendama. Õiguskantsler laste õiguste tagajana Praegu täidab mõnesid laste ombudsmani ülesandeid õiguskantsler, kuna need kattuvad osaliselt õiguskantslerile seadusega pandud ülesannetega. Õiguskantsler kontrollib laste õigusi puudutavate õigustloovate aktide vastavust seadusele ja põhiseadusele (normikontrolli funktsioon) ja lahendab talle saadetud avaldusi, mis puudutavad laste põhiõigusi ja -vabadusi. Samuti korraldab ta kontrollkäike lasteasutustesse, näiteks asenduskodudesse, koolidesse (ombudsmani funktsioon). Väärkohtlemise ennetusasutusena teeb õiguskantsler regulaarselt kontrollkäike laste-


asutustesse, kus laste liikumisvabadus on piiratud, nagu näiteks erikoolid, kinnised lastepsühhiaatria osakonnad. Lisaks on õiguskantsleril õigus kontrollida omal algatusel nii õigustloovate aktide vastavust põhiseadusele kui ka avaliku võimu teostajate tegevuse seaduslikkust. Samas suurt osa laste ombudsmani ülesannetest ei täida Eestis keegi. Õiguskantsler ei ole praegu lapse õiguste konventsiooni tutvustaja Eestis. Õiguskantsler ei vii läbi küsitlusi ega uuringuid, et välja selgitada laste seisukohti, ega ole laste seisukohtade tutvustaja. Õiguskantsleri pädevuses ei ole isikute ja asutuste nõustamine, samuti ei osale õiguskantsler lapse õigusi puudutavate õigusaktide väljatöötamisel. Piiratud on ka õiguskantsleri võimalused olla laste õiguste alaste koolituste ja põhjalike lapse õigusi puudutavate uuringute läbiviija. Vaja on lapse õiguste tutvustajat Eestis on puudu just nimelt lapse õiguste tutvustajast. Laste õigustest ei ole piisavalt teadlikud ei lapsed, lapsevanemad ega õpetajad, kasvatajad ja teised spetsialistid, kes iga päev lastega kokku puutuvad. Teadmatusest ja vastastikusest mõistmatusest tekivad juba tõsisemad probleemid, nagu koolikiusamine, perevägivald jne. Ühiskonna vähest teadlikkust laste õigustest ja nende kaitsmise võimalustest illustreerib muuhulgas fakt, et laste õigusi puudutavate avalduste osakaal õiguskantslerile on väga väike, samal ajal kui kontrollkäikudel lasteasutustesse on ilmnenud, et lastel on sama palju ja vahel isegi rohkem probleeme kui täiskasvanutel. Samas ei saa õiguskantsler asuda oma pädevust ületades omal initsiatiivil kõiki laste ombudsmani ülesandeid täitma. Õiguskantsleri kui põhiseadusliku institutsiooni

Lapse õiguste konventsiooni sünnipäev Tänavu 20. novembril tähistatakse kõikjal maailmas ÜRO lapse õiguste konventsiooni 20. aastapäeva. Lapse õiguste konventsiooni võttis ÜRO peaassamblee ühehäälselt vastu 20. novembril 1989. aastal. Selle konventsiooni ratifitseerimine on olnud peaaegu ülemaailmne (kõik riigid peale Ameerika Ühendriikide ja Somaalia). Eesti Vabariik ühines lapse õiguste konventsiooniga Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 26. septembri 1991. aasta otsuse alusel, ühinemiskiri anti hoiule ÜRO peasekretärile 20. oktoobril 1991 ning konventsioon jõustus Eesti suhtes 20. novembril 1991. aastal. Lapse huvid esikohale Konventsiooni võib käsitada ajaloolise verstapostina, mis märgib uue lapsekäsitluse sündi. Kui varem käsitleti last kui seaduse objekti, siis konventsioonis käsitletakse last selgelt õiguste subjektina, kellel on kõik põhilised inimõigused nagu täiskasvanutelgi. Lapse õiguste konventsiooni kohaselt tuleb igas last puudutavas ettevõtmises seada esikohale lapse huvid. Konventsioon sätestab universaalsed laste õigused, nagu näiteks lapse õigus elule, tervisele, arengule, haridusele, hoolekandele, aga näiteks ka lapse südametunnistuse-, usu- ja mõtte- ning sõnavabaduse jne. Ühtlasi luuakse menetlused konventsioonis nimetatud õiguste tagamiseks ja edendamiseks osalisriikides, sest ilma tõhusa järelevalvemehhanismita võivad kohustused pelgalt paberile jäädagi. Järelevalveorgan: Lapse Õiguste Komitee Konventsioonis ette nähtud kohustuste täitmiseks loodi rahvusvahelise järelevalveorganina Lapse Õiguste Komitee. Osalisriikidele pandi kohustus esitada komiteele perioodilisi ettekandeid rakendatud abinõudest konventsioonis tunnustatud õiguste realiseerimiseks ja edusammudest nende õiguste kasutamisel. Esimese ettekande pidid kõik osalisriigid komiteele esitama kaks aastat pärast konventsiooniga ühinemist, edaspidi iga viie aasta järel. Komitee võib ettekannete põhjal teha osalisriikidele ettepanekuid ja anda soovitusi. ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikkel 4 kohustab osalisriike looma ka sõltumatu riikliku lapse õiguste järelevalve institutsiooni (laste ombudsman), mille ülesandeks on jälgida konventsiooni täitmist osalisriigis.

Ombudsmani töö on üle vaadata seadusi

Sellist ametimeest on hädasti tarvis

Lagle Suurorg, Tallinna Lastehaigla SA

Enn Kirsman, Eesti Lastevanemate Liidu juhatuse esimees

kvaliteediteenistuse juht Ombudsmani seaduslik õigus peaks olema kaitsta lapsi ja nende õigusi riigis. Kindlasti rõhutaksin: igal pool, kus lapsed asuvad. Teeme praegu haiglas rahvusvahelist uuringut, kuidas lapsed tunnetavad oma õiguste järgimist haiglas. Ombudsmani töö on pidevalt üle vaadata või muuta rahvuslikke ja rahvusvahelisi seadusi, mis mõjutavad lapse heaolu. Lapse heaolu tähendab terviklikku vaadet lapse füüsilisele, psüühilisele, vaimsele ja sotsiaalsele tervisele (mida väljendab laste elukvaliteet), seda uuritakse nii tervetel kui ka haigetel või puudega lastel.

Eesti Lastevanemate Liit on veendunud, et laste ombudsmani on Eestile hädasti tarvis. Samas mõistame, et majanduslikult keerulisel ajal võib uue ametkonna käivitamine olla rahaliselt keeruline. Seepärast nõustuksime ka sammsammulise arenguga: esmalt loodaks see Õiguskantsleri juurde (osakonnana, nõunikuna vms), kus oleks siiski konkreetne persoon, kes oleks laste õiguste eest kõneleja. Peamist väljakutset, mis ombudsmani ees seisab, näeme eelkõige laste ja nende vanemate harimises. Mida suuremat tähelepanu pöörame laste ja vanemate harimisele (ja seda mitte ainult laste õiguste teemal), seda väiksemad on hilisemad kulud järelevalvele ja rehabilitatsioonile.

Ombudsmani tegevuseks peaks olema ka laste heaoluuuringute läbiviimine ja suuremate analüüside tegemine eri valdkondades.

märka last / sügis 2009 13


L A S T E Õ IGU S E D

pädevus on seadusega selgelt piiritletud ning ta saab tegutseda seadusega etteantud raamides. Lisaks napib Õiguskantsleri Kantseleis täiendavate ülesannete täitmiseks nii inimesi kui raha. Osakond Õiguskantsleri Kantselei juurde? Laste õigustega tegeleva osakonna loomisel Õiguskantsleri Kantselei juurde on nii plusse kui ka miinuseid. Positiivsena võiks välja tuua, et õiguskantsler täidab juba praegu paljusid lapse õiguste järelevalve institutsiooni ülesandeid, mistõttu oleks laste ombudsmani funktsioonide ülevõtmine loomulik. Oluline pluss on ka, et kui põhiõiguste ja -vabaduste kaitsega tegeleb üks laiahaardeline sõltumatu institutsioon, aitab see ära hoida järelevalvetegevuste dubleerimist riiklikul tasandil, samuti institutsioonidevahelisi vaidlusi pädevuse üle ning isikute avalduste edasi-tagasi

Õiguskantsler on pikaajalise töö tulemusena saavutanud ühiskonnas autoriteedi. suunamisest tingitud menetluste pikenemist. Oluline on, et õiguskantsler saab tulenevalt oma teistest ülesannetest tegeleda lisaks laste põhiõiguste rikkumiste menetlemisele ka lapse õigusi puudutavate õigusaktide normikontrolliga. Praktikas on need menetlused omavahel tihti läbi põimunud. Õiguskantsleri Kantseleis on juba olemas laste ombudsmani ülesannete täitmiseks vajalikud erialateadmised ja kogemus ning ka osa vajaminevast inimressursist. Õiguskantsleri Kantseleis on ruumid ja inventar ning toimiv

tugifunktsioon. Õiguskantsler on pikaajalise töö tulemusena saavutanud ühiskonnas autoriteedi. Lisaks näitaks lapse õiguste järelevalve institutsiooni integreerimine üldise inimõiguste järelevalve institutsiooni juurde, et lapsed on samaväärsed õigussubjektid kui täiskasvanud ning laste põhiõigusi tuleb austada ja kaitsta samal määral. Peamine oht laste õigustega tegeleva osakonna moodustamisel Õiguskantsleri Kantselei juurde seisneb selles, et lapse õiguste järelevalve võib muude õiguskantsleri funktsioonide hulgas tagaplaanile jääda. Samuti tuleks leida lahendus probleemile, kuidas ühildada selliseid klassikalisi laste ombudsmani ülesandeid nagu näiteks õigusloomes osalemine ja laste õiguste küsimuses eestkõnelejaks olemine õiguskantsleri teiste ülesannetega, mis eeldavad õiguskantsleri erapooletust ja õigusloomesse mittesekkumist. Lõpliku sõna õigus laste ombudsmani institutsiooni kujundamise osas on siiski seadusandjal. Riigikogu peab otsustama, millise tee Eesti valib, kuid selge on see, et rahvusvahelise lepinguga võetud kohustusi ja ühiskonnas eksisteerivat reaalset vajadust kaua enam eirata ei saa. ■

Ombudsman peab olema lastele ligipääsetav Malle Hallimäe, Lastekaitse Liit

peab olema volitust jälgida, kas avalikke ülesandeid täitvad asutused ja ametnikud järgivad laste põhiõigusi ja hea halduse tava.

Täiskasvanud teevad nii perekonna kui ka ühiskonna tasandil otsuseid, mis kujundavad laste kasvukeskkonda ja mõjutavad nende elukvaliteeti. Laste õiguste elluviimine on sageli ka n-ö tingimuslik: kas on näiteks ressursse või raha või kas vanemad on valmis koostööd tegema. Eestis ei ole riiklikku institutsiooni, mis tegeleks valdkondadeüleselt ja järjepidevalt lapse õiguste olukorra analüüsi ning järelevalvega. Riiklik järelevalve on jaotatud eri ministeeriumide vahel, mis ei võimalda piisavalt hinnata tegevuste kogumõju laste elukvaliteedile ja arengule. Ka õigusaktide koostamisel ei analüüsita piisavalt ja järjekindlalt nende mõju lastele ja lastega peredele.

Laste ombudsman peaks lapse õigusi edendama ja kaitsma. Edendamine hõlmab eestkõnelemist lapse õiguste küsimuses, täiskasvanute ja laste teavitamist inimõigustest, aga ka laste ühiskonna kujundamise protsessides osalemise toetamist ja laste seisukohtade väljaselgitamist. Kaitse tähendab järelevalvet õiguste rikkumiste ja riivete üle. Oluline on identifitseerida seadusandluse ja halduspraktika aspektid, kus laste huvid ja õigused ei ole piisavalt tagatud või neid on eiratud.

Laste ombudsman on oluline laste elukvaliteedi ja ühiskonna sidususe edendamiseks. Laste elukvaliteet mõjutab otseselt ka nende toimetulekut täiskasvanuna ning seega ühiskonna võimekust tervikuna. Laste ombudsmani institutsioon peab olema sõltumatu, kuid sel

14 märka last / sügis 2009

Laste ombudsman peab olema lastele ligipääsetav. Vaid lapsed ise saavad väljendada, kuidas nad end tunnevad ja mõistavad ümbritsevat, millised mured neil on ja mis on neile tähtis ning miks. Ka lapsed saavad kaasa aidata õiguste tagamisele, kui nad teavad enda ja teiste inimeste põhiõigusi.


Koolirahu Haljalas

Tekst: Inge Laiv, Haljala Gümnaasiumi õppealajuhataja

Haljala Gümnaasium liitus koolirahu programmiga 1. septembril 2002, mil esmakordselt kuulutasime välja koolirahu ja vabariiklikul tsere­ moonial käinud õpilasdelegatsioon andis kooliperele üle küünlaleegi.

K

ohe õppeaasta algul alustasime koolirahu lepingute väljatöötamist ning arutelusid õpilaste ja õpetajate vahel. Õppeaasta avaaktusel välja kuulutatud koolirahu oli tol hetkel suuresti vaid deklaratsioon, millega kaasnes hulk küsimusi. Kelle jaoks? Milleks? Mida koolirahu annab? Kuivõrd on koolirahu tegelikkuses rakendatav? Eesmärke seades jõudsime tõdemuseni, et koolirahu ei ole kellegi eralõbu, vaid peab arvesse võtma kogu koolipere heaolu ja vajadusi. Olime üksmeelel, et rahulik ja sõbralik töökeskkond on vahest ehk suurimaid vajadusi üha närvilisemas nüüdismaailmas. Ettevalmistused lepingu koostamiseks vältasid mitu kuud. Tehti mitmeid rühmatöid ja sõnastati vastastikuseid ootusi tunnis töötamisel. Ühisarutelude käigus sõelusime välja olulisemad lepingupunktid. Ühelegi klassile ei seatud piiranguid lepingupunktide hulga osas; toonitasime, et valitagu need punktid, mida on tõepoolest võimalik täita ja mis tunduvad õpilastele tähtsad. Esimesed lepingud allkirjastati jaanuaris 2003. Õppeaasta lõpus tehti nii õpilastele, õpetajatele kui ka lastevanematele küsitlus ja anti tagasisidet koolirahu lepingu täitmise kohta. Aukohus, uurimus ja raamat 2003. aasta 1. septembril esitas Haljala Gümnaasiumi õpilasesindus koolirahu kirjaliku pöördumise ja läkituse kogu kooliperele. 2004. aasta septembrikuu jooksul allkirjastati klasside kaupa koolirahu lepingud, protsessi kaasati taas kõik õpilased ja õpetajad. 2005. aasta mais toimus küsitlus koolirahu toimimise kohta klassides ja esitati klassijuhatajate kirjalik tagasiside. 2006. aasta oktoobrist alustas tööd kooli 11liikmeline aukohus, kes analüüsis tekkinud olukordi õpilaste ja õpetajate käitumises ja andis hinnangu koolirahu lepingu punktidele. Aukohtusse kuulusid viis õpilaste esindajat, viis õpetajate esindajat ning Haljala vallavanem. Aukohtu tööprotsess oli huvitav ning tulemuslik, selle eest saime haridusministeeriumi tunnustuse. 2007. aastal täiendati aukohtu põhikirja ja otsustati moodustada lastevanemate kogu, kuhu kuulub igast klassi-

komplektist üks lastevanemate esindaja. Tänu selle töögrupi tegevusele peeti mullu märtsis kohalik haridusfoorum, kus esitati mõtteid ka koolirahu programmi jätkamiseks. Möödunud aasta mais valmis gümnaasiumiõpilase uurimus koolikiusamise kohta Haljala Gümnaasiumis. Keskastme õpilaste mõtetest koolikiusamise kohta koostasime väikese raamatu, mille kandsime koolis ette ja saatsime kingituseks Lastekaitse Liidule. Tänavu 1. septembril osalesime Rakveres vabariiklikul Koolirahu tseremoonial. Haljala Gümnaasiumi Koolirahu saadikud on 5.a (õp E. Martma ) ja 5.b (õp S. Saar) klass. 5. klassid ja õpilasesindus allkirjastasid koolis koolirahu vabariikliku lepingu. Koolirahu mõistet ja tegevust on Haljala Gümnaasiumis põhjalikult analüüsitud. Koolirahu mõtestamisel on aktiivsemad gümnaasiumi ja III kooliastme noored, nooremates klassides sõltub koolirahu temaatika avamine klassijuhataja aktiivsusest. 100 protsenti edu pole kunagi reaalne, kuid rahuloluküsitlused näitavad kooli sisekliima muutumist positiivses suunas. ■

märka last / sügis 2009 15


L A S T E Õ IGU S E D

Tekst: Hille Tänavsuu Foto: Scanpix

Allar Jõks: lapsed ei ole kunagi piisavalt kaitstud

Kui praegune advokaadibüroo Sorainen advokaat Allar Jõks töötas õiguskantslerina (aastail 2001–2008), osutas ta sageli vajakajäämistele laste ja noorte õiguste tagamisel: küll lastekodudes, erikoolides, erivajadustega laste koolides. Ta korraldas omal algatusel arvukalt kontrollkäike ja tegi järeldusi – ettekirjutusi puuduste kõrvaldamiseks. Kui kaitstud või kaitsetud on meie lapsed?

Lapsed ei ole kunagi piisavalt kaitstud. Lastekaitse on nagu demokraatia kaitsmine, mida tuleb teha 24 tundi ööpäevas. Iga seisak on tegelikult tagasiminek. Kas praegune seadusandlus on piisav, et tagada laste õigused?

Seadused saavad kindlaks määrata, millised on kohustused ja õigused, kujundada hoiakuid, kehtestada vastutuse. Selles kontekstis tuleb kurvalt tõdeda, et lastekaitse seadus on üks vähestest kehtivatest seadustest, mis on vastu võetud enne Eesti Vabariigi põhiseaduse jõustumist. Aja pitser on jätnud oma jälje ka lastekaitse seadusele, mis sisaldab rohkem deklaratsioone kui konkreetseid tegutsemisjuhiseid. Mäletan, et juba 2003. aastal lubas sotsiaalminister seadust uuendada, mida paraku tehtud pole.

Lastekaitse on nagu demokraatia kaitsmine, mida tuleb teha 24 tundi ööpäevas.

Ekslik on arvata, et laste õiguste kaitse tagavad vaid head seadused. Hoopis olulisem on see, kuidas olemasolevaid seadusi täidetakse. Seejuures ei tohi unustada, et on olemas kirjutamata seadused. Kirjanik Viivi Luik on kenasti öelnud, et kirjutamata seaduste täitmine peaks olema inimeseks olemise tunnus. Lapsi ei kaitse mitte seadused, vaid ikka inimesed.

16 märka last / sügis 2009

Paraku lähtuvad koosseisulised lastekaitsjad ikka seadustest, aga Eesti lastekaitse seaduse võttis riigikogu vastu juba enam 17 aastat tagasi. Kuidas on see ajale vastu pidanud?


Aastaid on räägitud laste õigusvahemehe ehk ombudsmani vajalikkusest. Kust laps abi leiab, kui tema õigusi on rikutud?

Laste muresid

Laste ombudsmani vajalikkuse osas olen aja jooksul oma seisukohta muutnud. Kui aastate eest pidasin piisavaks õiguskantslerit laste õiguste kaitsjana, siis oma ametiaja viimastel aastatel mõistsin, et õiguskantsleri käed jäävad siin lühikeseks. See veendumus on mul aina süvenenud. Minu teada ei ole praegu õiguskantsleri kantseleis ametis isegi laste õigustega tegelevat nõunikku.

Probleem on selles, et ma ei joo. Pole elu sees ennast täis joonud ja ei tea, misjaoks seda teha. Okei, ma saan aru, et siis suhtled vabamalt või nii, aga ausalt, ma vihkan selle asja maitset ja kõike, mis sinna juurde käib. Seda laaberdamist ja värki. Kuna kõik minuealised kaanivad täis end igal peol (no umbes 16aastased), siis tunnen end imelikult seltskonnas seetõttu, et ma ei joo. Olen hakanud eemale hoidma sellistest kohtadest, kui ma tean, et on kellegi poole ööseks jäämine ja siis jälle mingi jooming. Ma ei taha, et mulle öeldakse: miks sa ei võta jne. Närvidele käib täiega. Samas, kui ma ei lähe peole, siis ma pole nii “oma”. Ma võõrandun teistest sammhaaval, kuigi oma arust olen täiesti normaalne poiss. Mida ma peaksin tegema?

Miks õiguskantsleri käed laste kaitsmisel lühikeseks jäävad?

Laste kaitsmine on kardinaalselt erinev võrreldes teiste isikute õiguste kaitsmisega. Esiteks ei leia lapsed õiguskantslerit üles, teiseks nõuab lastega suhtlemine vastavat oskust ja kogemust. Kolmandaks on õiguskantsleri poolt pakutava õiguskaitse võimalused kasinad olukorras, kus laste õigusi rikuvad näiteks nende vanemad või kaaslased. Teatavasti saab õiguskantsler kaitsta isikuid riigivõimu omavoli, mitte aga eraisikute eest. Ma soovitaks tõsiselt analüüsida Leedu kogemust laste õiguste kaitsel. Sealt leiab ülevõtmist väärivat, kas või laste ombudsmani institutsiooni loomist. Millega Leedu laste ombudsman tegeleb?

Leedu laste ombudsmani tegevusvaldkond on lai: alates laste õiguste rikkumise alaste kaebuste lahendamisest ja lõpetades laste õiguste poliitika kujundamisega. Leedu laste ombudsman on algatanud kümneid projekte ja neis osalenud. Need julgustavad mitmesugusel moel eri riskirühmi (tänavalapsed, puuetega lapsed jt) oma muredest rääkima, oma õiguste eest seisma. Kuidas panna laps rääkima, oma valu väljendama? See nõuab hoopis teistsugust lähenemist, alates personalist ja lõpetades kaebuste menetlemise protsessiga. Olulisel kohal on ka laste kaasamine laste õiguste debatti: kuidas õpetada neid otsustama ja seeläbi vastutama? Mida oleks Eestil sellest õppida?

Eestil on sellel teel veel palju käia. Kui me seda aga nüüd ei tee, siis ei saa me ka tulevikus paremaid otsustajaid ei Toompeale ega Kadriorgu. Riigikogus toimus 2004. aastal riiklikult tähtsa küsimusena laste õiguste arutelu õiguskantsleri initsiatiivil. Riigikogul oleks jälle aeg koguneda, et arutada, mis on viie aastaga muutunud. Vastasel juhul jäämegi Eestis laste õiguste üle arutama poliitilisel tasandil vaid siis, kui valimised on lähenemas. ■

Kõik kaanivad end täis

Paljud vihkavad mind Mul on probleeme võõrastega. Nimelt paljud vihkavad mind. Mulle meeldivad mustad või lillad küüned ja vahel värvin ka oma küüsi mustaks/lillaks. Muidu olen ülitavaline tüdruk. Probleem on selles, et msnis ja rates hakkavad suvakad minuga mölisema, et olen emo ja et poo end ülesse ja palju muud solvavat. Ja mulle läheb see kõik korda, mida nad ütlevad, ja siis on ilge mase ja tahtmine end lõikuda, kuid ma ei luba endal seda teha, kuna muidu teised panevad tähele ja saan veel suurema õiendamise kannatajaks. Mida teha?

Probleem nimega Jutt siis selline, et ma käin klassis, kus on 39 õpilast, neist umbes 10 on tüdrukud. Tüdrukutele ei jää vabsee mu perekonnanimi ette, aga poisid. Nii kui klassi uksest sisse lähen, hakkab pihta: “Ksss-kss, kurnjäuu!” Nagu aru saada, on mu perekonnanimi Kass. Mõned nõmedikud ütlevad isegi Kõuts, mis tõesti ajab mind närvi. Ma olen ju siiski naissoost isik. Kuidas saada hakkama sellega, et nad on veel nii lapsemeelsed, kuigi käivad juba 10. klassis ja vanust on mõnel isegi 18 aastat. Ma ei oska enam neile midagi muud öelda kui et: “Ah, kasva suureks.”

Isa tuli kallale Mulle tuli üleeile jälle isa kallale, nüüd on käsi paistes, sinikad, verevalum ja ka lihased kõik valusad. Tekib küsimus, et kui ma pöörduks politseisse või sotsiaaltöötaja poole, mida nad teha saaksid? See peksmine polnud tal esimene kord ja kindlasti ei jää ka viimaseks. Ma olen 5. klassist alates elanud pideva vaimse vägivalla all ja ka mitmed korrad füüsiliselt kannatanud. Isa on mul nimelt alkohoolik, kelle juurde mu ema mingitel teadmatutel idiootsetel põhjustel pidevalt tagasi roomab. Ma ei suuda kodus elada, isegi kui isa on kaine. Pidevalt on selline rusuv tunne peal ja ma ei tunne ennast lihtsalt hästi.

Ema keerab ära Ma olen 14aastane tüdruk, elan emaga. Vahel on nii, et me saame emaga väga hästi läbi, ta lubab mul õhtul välja minna ja vahel ka kuhugi ööseks, muidugi kui mul on õpitud. Aga siis keerab jälle täiesti ära. Ta norib nii tühiste asjade pärast, nt kui mul on mingi pastakas pärast õppimist lauale ununenud vms. Siis ta tavaliselt võtab mu telefoni ära ja välja ei tohi ma mitte mingil juhul minna. No kamoon, mingi pastaka pärast! Ja ta hullult sunnib mulle selliseid riideid peale, mida ma no tõesti ei taha kanda. Lilled, liblikad, roosad kleidid, seelikud, kontsad! No gaad, palun lase mul mu noorust nautida, ja lase mul nt tennistega käia. Aga see pole veel kõige hullem. Kui ta on ennast ikka parajalt üles kruttinud, siis kasutab ta sageli isegi füüsilist vägivalda, kas siis lihtsalt lööb või peksab mingi juhtmega. See ju ei ole normaalne!? Lühendatult portaalist www.lapsemure.ee

märka last / sügis 2009 17


L A S T E Õ IGU S E D

Aktiivne

laste ombudsman Mõiste “ombudsman” kuulub täiskasvanute maailma. Ombudsman on ametimees, kelle poole pöörduvad kodanikud, kel kaebusi bürokraatliku omavoli üle. Tekst: Anatol Pikas Fotod: Scanpix, erakogu

N

ii defineerib seda Wikipedia artikkel, mis kasutab sõna “õigusvahemees” (tuues sõna “ombudsman” sulgudes). Definitsioon lõpeb sõnadega: Eesti õigusvahemees on õiguskantsler. Laste ombudsmanid on tavaliselt õigusteadlase koolitusega inimesed, kes kaitsevad laste huvisid kohtuprotsessil. See eeldab, et laps ise võtab kontakti ombudsmaniga. Kuna niisuguseid lapsi on raske leida, on kõige harilikumaks protseduuriks saanud, et lapsevanem otsib ombuds­ manilt abi, kui kool pole mingil moel oma kohuseid lapse suhtes täitnud. Kõige tavalisem juhtum Rootsis on see, et kool ei ole suutnud last kaitsta kiusamise eest. Laste om-

budsman kaebab kooli kohtusse. Kooli direktor väidab: “Kool on teinud kõik, mis võimalik. Oleme kasutanud teaduslikult põhjendatud terve kooli programmi, mida peetakse efektiivseks. Uuringud näitavad, et see programm kahandab kiusamist isegi 50–70%.” Kohus lähtub aga faktist, et last on siiski kiusatud ja karistab kooli lapsele kahjutasu maksmisega. Harilikult on karistuseks rahatrahv vahemikus 20 000–200 000 krooni. Kuid raha ei tule mitte direktori taskust, vaid kohaliku koolivalitsuse laekast. Järelikult ei karistata kiusajaid, vaid ühiskondlikku ametiasutust, mis lõppkokkuvõttes tähendab – maksu maksvaid kodanikke. Mida tehakse tegelike süüdlastega – kaasõpilastega,

Ühise mure meetodi kursused Lastekaitse Liidul on kavatsus jätkata ühise mure meetodi kursustega. Huvilised võivad allpool toodud kodulehtedelt vaadata, kuidas ühise mure meetod töötab, mis tõukejõud paneb kiusajaid kiusamist ära jätma, kuidas meetod arendab õpetajate ja õpilaste kontakti, mida on vaja ka igasuguse muu huligaansuse kõrvaldamiseks. www.pikas.se/UMm/ eesti keeles www.pikas.se/SCm/ inglise keeles www.pikas.se/GBm/ rootsi keeles

18 märka last / sügis 2009


kes ohvrit on kiusanud? Tegelikult ei midagi, sest kiusamine on grupifenomen ja ülekuulamisel teavad kõik, et kiusamist võib ajada teiste kaela. Muidugi võib ju kool väidetud gruppi noomida. Kas sellega siis kiusamine lõpeb? Mõnikord lõpeb, aga süsteem ei kaitse võimaliku kuritahtliku koostöö eest, mis seisneb selles, et kiusajad annavad märku ohvri lapsevanematele: “Meie kiusame, teie saate raha. Jagame siis koos!” Mida näitavad tegelikult “teaduslikud arvud” nimetatud terve kooli programmis? Need näitavad, et 30–50% kiusamisest käib edasi õpetajate selja taga! Vaatame järele, millest niisugused programmid koosnevad. Seal on filme, mis näitavad, kui julm on kiusamine, seal on kirjandi kirjutamised kiusamise julmusest ja klassidiskussioonid, kus jõutakse otsusele, et kiusamist meie koolis ette tulla ei tohi. Jah, niisuguse deklaratsiooniga on isegi kiusajad päri. Ega keegi soovi, et teda kiusatakse. Vahel võib ju aga ikka, kui õpetaja ei näe, Juntsiga veidi nalja teha… Ühise mure meetod leiab üles tagaselja kiusatud Kirjutasin aastal 2008 Rootsi laste ombudsmanile ja pakkusin välja võimaluse, et võin koostöös temaga anda kursusi õpetajatele koolikiusamise teemal. Kasutan selleks ühise mure meetodit ehk ÜMm-i (rootsi keeles Gemensamt Bekymmer metoden). Õpetan, kuidas läbi viia klassivestlusi kiusamisest, kusjuures teismelistele tutvustatakse ÜMm-i. Kogemused näitavad: ÜMm tekitab nii suurt usaldust, et nad kirjutavad küsimustikule nende nimed, kes vajavad abi. Diskussiooni juht, kes ise edukalt on kasutanud ÜMm-i, võtab seejärel otsekohe juhtumid käsile. Ootan veel tänaselgi päeval Rootsi laste ombudsmanilt vastust. Ehk ta vastab kunagi, kui kuuleb, et Eestis on õpetajaid, kes vastavaid klassivestlusi on läbi viinud ja avastatud juhtumeid edukalt käsitlenud. Tahaks talle siis öelda: võtke ühendust Eesti laste ombudsmaniga. Tema ehk saadab teile ÜMm-i instruktoreid. Neid on Eesti Lastekaitse Liidu poolt koolitatud juba aastast 2003. Aeg-ajalt küsitakse, kui palju aega võtab ühe juhtumi käsitlus ühise mure meetodiga. Vastus on, et kaks või kolm tundi õpetaja tööpäevast. Kuid kasu saab mitmekordselt. Esiteks kergendatakse ühe kiusatud noore inimese elu. Teiseks näidatakse kiusajatele praktiliselt, learning-by-doing, kuidas rakendada ühise mure paradigmat. Kolmandaks luuakse õpetaja ja õpilaste vahele kontakt, mida võib edasi arendada, et ära hoida kuritegevust ka pärast kooli. “Noh, mis “ühine mure” on siis õpetajal ja kiusajatel?” võidakse uurida. Ei mingit, kui on tegemist tõelise kiusamisega, mida õpetaja oma silmaga näeb! Kiusamisele tuleb kohe spontaanselt vahele segada või abi tuua – ja

Anatol Pikas Anatol Pikas sündis 1928. aastal Viljandis, kuid 15aastasena asus elama Rootsi ühe seminari direktori perre. Anatol Pikas kõneleb hästi eesti keelt ja tunneb ka praegust Eesti ühiskonda. Ta töötas paar aastakümmet pedagoogilise psühholoogia dotsendina Uppsala ülikoolis, kuid on tegutsenud rohkem väljaspool Rootsit, arendades konfliktide lahendamise meetodeid külalisprofessorina Ameerikas, Kanadas ja endisel Lääne-Saksamaal. Anatol Pikase peatees on, et rahu võib saavutada ainult vastasega koostöös. Ühise mure meetodi kursustel Lastekaitse Liidu juures on Anatol Pikas ka isiklikult läbi viinud dialooge õpilastega, keda on kahtlustatud kiusamises.

selleks pole tarvis mingit ÜMm-i kursust, ainult julgust ja kohusetruudust. Harilikult aga räägivad kiusamisest lapsevanemad või teised õpetajad. Ühise mure meetodit treeninud õpetajal on eelis kuulata kiusamises kahtlustatava juttu teda süüdistamata. Kuidas sellest areneb koostöö, millest ka arvatav ohver osa võtab, sellest võite lugeda allpool antud allikatest. Veel üks küsimus: mis motiveerib kiusajaid kiusamist lõpetama? Lühike vastus: vägivaldses grupis osalejate hirm, et satutakse ise kiusamise objektiks. Kiusamine ja ombudsman Nüüd lõpuks tulen jutu alguse juurde: mis on kõigel sellel tegemist ombudsmani ametiga? Vastus on see, et väga tähtis on läbi mõelda juhtnöörid ombudsmanile enne, kui see amet välja kuulutatakse. Tulevane ombudsman peab praktiliselt ellu viima fakti, mis teoreetiliselt on juba arusaadav – et ei aita sellest, kui leierdada laste õigustest lapsevanematele, kooli personalile ja õpilastele. Need lapsed või noored, kel abi vaja, ei julge ise tulla abi otsima. Vahel ei julge nad sellest isegi vanematele rääkida. Laste ombudsman, kes oma nime väärt, moodustab endale kaadri, kes otsib üles kiusatud lapsed ja käsitleb kiusajaid meetodiga, mis ei ole tuntud karistav-ähvardav võte ega ka selle vastand – armastuslik jutuajamine kiusajatega. Laste ombudsman, kes oma nime väärt, saab aru, et nüüdisaeg peab arendama uut dimensiooni: ühise lahenduse leidmise paradigmat. Ta peab tundma seda praktikat, mida ülal kirjeldasin. Eestil on võimalus tervele maailmale näidata laste ombudsmani institutsiooni, mis viljeleb seda praktikat, mida Lastekaitse Liit on arendanud juba aastaid. ■

märka last / sügis 2009 19


persoon Kuusiku raamatukogu juhataja Ludmilla Käsper on nagu vanaema, kes võtab lastel pinged maha ja aitab tupikust välja.

Maaraamatukogude töötajad teevad sageli ka vabatahtlikku lastekaitsetööd. Rapla valla Kuusiku raamatukogu juhatajat Ludmilla Käsperit, kes sai 2007. aastal valla haridusauhinna Rapla Rüblik, on nimetatud ka valla ema Teresaks.

“Ramsi” Ludmilla juurde! Tekst: Ants Tammar Fotod: Arvo Kuldkepp

L

udmilla elab 1730. aastal ehitatud valitsejamajas, kus nüüd on ka raamatukogu ning laste ja noorukite päevakeskus. Raamatukogustpäevakeskusest on saanud lastekaitsetöö tugipunkt.

20 märka last / sügis 2009

Kuna tema elu- ja töökoht asuvad samas hoones, on Ludmillal aega lapsi kantseldada ja naise tööpäevadel pole selget lõppu. Kuidas sa ikka lapsi ära ajad, kui nad tahavad majas olla ja korda ei riku. “Vähemalt siinoleku ajal on neil turvaline ning nad ei tee kuskil pahandust,” räägib


Ludmilla. Raamatukogu koos päevakeskusega on paljudele lastele eluliselt tähtis koht. Sageli ütlevad nad: “Ma lähen “ramsi” [raamatukokku] Ludmilla juurde!” Tundub, et lapsed oskavad Ludmillat hinnata, kuigi ta on vahel ka käre. Aga tema käreduses on eriline hoolivus. Hiljuti rõõmustas naist ühe noormehe tunnistus: “Sa isegi ei tea, kui palju sa oled minu heaks teinud! Me austame sind väga.” Raamatukogu juhataja tunneb Kuusiku peresid ja laste taustu. Ta teab lapsi, kelle elu ei ole meelakkumine. Ta avab neile uksed ja päevakeskusest leiab turvalise paiga, millest mitmed lapsed aeg-ajalt puudust tunnevad. “Lihtsalt kujunes nii, et lapsed hakkasid siia käima ja päevakeskus kasvas raamatukogu kõrvale tasapisi,” meenutab Ludmilla päevakeskuse loomist 13 aastat tagasi. Ta on päevakeskuse põnevamaks muutmise nimel kirjutanud palju rahataotlusi ehk projekte. Nüüd on siin ka väike spordisaal vajaliku varustusega. Rapla vald on aidanud sisustada spordisaali trenažööridega. On isegi poksikott, et pingeid maandada, ning arvutiruum mitme arvutiga. Nõnda on see tasapisi läinud – on ruume remonditud ja muretsetud tarvilikke asju. Lastele on korraldatud üritusi ja võistlusi, seiklusrikkaid väljasõite. “Üksinda ei tee midagi. Rapla vallavalitsus on väga palju aidanud ja oma inimestega on hea koostöö,” kiidab Ludmilla. Ludmilla ei ole tüüpiline raamatukogutöötaja, näiteks õpetab ta ka lauatennist mängima. Paljudest lastest on saanud head mängijad, kuid enamik neist peab Ludmillale kaotust tunnistama. Vastastikune usaldus On lapsi, kes tulevad koolist otse raamatukokku, sest nad saavad seal rahulikult õppida. “Neid, kes siin pidevalt käivad, on umbes 15. Paljudele on kodu rohkem siin kui oma kodus. Kuna elan samas majas, olen nende jaoks pidevalt olemas. Kui laps on siin, siis ei tee ta külas lollusi ja on kaitstud. Kui lapsel on vaja, siis saab ka siin ööbida. Kaks korda on nii olnud.” Ludmilla on vanem daam, kellega ei kembelda. Ta on nagu vanaema, kes võtab pinged maha ja aitab tupikust välja. “Olen aeg-ajalt ka range, aga teisiti ei saa,” räägib Ludmilla. “Piirid ja reeglid on paika seatud ja kui tehakse pahandust, järgneb karistus. Näiteks mõnepäevane külas-

tuskeeld. Aga siia tahetakse väga tulla, lapsed pingutavad selle nimel ja paluvad andestust. Olen karistusaegu lühendanud. Olen hakkama saanud lastega, keda teised peavad pahaks. Meil on vastastikune usaldus ning vettpidavad kokkulepped. On olnud üksikuid pahandusi, aga need oleme ära klaarinud. Lapsed on toredad. Püüan neis leida plusspoole ja teiste eelarvamustest mitte sõltuda. Lapsed on mulle rääkinud muredest, millest emale ei taheta rääkida. Kodus on nad alla surutud, siin avanevad,” kirjeldab Ludmilla. Ludmilla Käsperit on nimetatud kohalikuks ema Teresaks, küla heaks vaimuks, küla küünlaks jne. Rapla vallavolikogu liikmena on ta lastekaitse teemadel agaralt sõna võtnud ja otsekoheselt muredest rääkinud või selgitust nõudnud. “Kui on vaja, siis tuleb suu lahti teha ja julgelt selgitustööd teha,” kinnitab Ludmilla enesekindlalt ja elurõõmsalt. Avatud ja tegus olek on tema loomulik osa. Küllap sellepärast ongi Kuusiku raamatukogu-päevakeskus lastele ja noorukitele mõnus paik, sest seal ootab marypoppinslik Ludmilla Käsper. Ja Kuusiku kandi emad teavad, et lapsi tuleb otsida Ludmilla juurest. ■ Kuusiku raamatukogu-päevakeskus on lastele ja noortele mõnus paik, sest seal ootab marypoppinslik Ludmilla Käsper.

Turvaline maaraamatukogu Enne lastekaitsepäeva, 28. mail 2009. aastal ilmus Tartu Postimehes Marleen Pedjasaare artikkel “Lapsed on väärt, et neid ära kuulataks”. Sellele kirjutisele oli huvitav kommentaar: “Töötan raamatukogus ja pärast tunde tulevad lapsed siia õppima ja vaba aega veetma. Enamik nende laste vanematest töötavad väljaspool kodukohta ja lapsed on raamatukogus selle sulgemiseni. Nii on see pea kõikides raamatukogudes. Ma olen lastega arutanud vägivalla ja paljudel muudel teemadel ning oleme leidnud lahendusi või ajutisi lahendusi, vesteldes ka paljude inimestega, kes saaksid abi vajavat last aidata.”

märka last / sügis 2009 21


uuring

Viimasel kümnendil on maailma vapustanud koolitulistamised. Mõrv koolimajas! Milline vastuoluline väljend ja loomuvastane nähtus! Kuidas tekivad nii jõuline viha ning kibestumine?

Kui koolis on halb Tekst: Mare Leino Foto: Scanpix

K

oolipsühholoogid ja õpetajad teavad: lärmakad, rahutud ning korda rikkuvad lapsed on tegelikult heas toonuses tavalised, veidi probleemsed õpilased. Tõelised abivajajad on pigem vaiksed, märkamatud tegelased, kes väldivad õpetajaga isegi pilkkontakti, kulgedes, külg ees, mööda seinaääri. Suheldes on selline laps algul rääkija poole küll näoga, aga varsti juba küljega. Sõbralikku õlalepatsutust ta väldib, hea sõna peale kirtsutab nina. Mõne lapse enesehinnang on nii madal, et ta tõrjub vähegi positiivsemat sõnumit, kuna see ei haaku tema senise ettekujutusega endast. Inimesele on turvalisem talletada senist maailmapilti kinnitavaid infoühikuid kui muuta käsitlust iseendast. Vaata lapse silma sisse! Madala enesehinnanguga lapsi leidub parimateski peredes. Kui vanematel pole krooniliselt lapse jaoks aega, järeldab mudilane: ju ma olen siis nii paha, et ei vääri seda. Lumepall hakkabki veerema. Psühholoogid kurdavad, et lapsevanemad vaatavad üha vähem lapsele silma. Silmas olev pupill on sugulane ingliskeelsele sõnale pupil ehk õpilane. Ammu-ammu arvati, et iga inimese silmas on üks väike õpilane, kes jälgib valvsalt maailma: kui toimub midagi üllatavat, lähevad silmad suureks, et see tegelane – pupil või pupill – saaks rohkem informatsiooni. Kui aga olukord muutub piinlikuks, tõmmatakse eesriie ette – silmalaud langevad ning pupill läheb peitu. Ta ei taha näha, mis toimub, arvates, et mida ei näe, seda pole olemas. Kui kodus on kõigil kiire, toimub kogu elu justkui möödaminnes: laps tuleb koju, viskab koolikoti nurka. Ema hüüab köögist, kuidas koolis läks; laps vastab, et normaalselt. Kui toit saab valmis, istutakse elutoas küll koos, kuid kõigi pilgud on naelutatud teleriekraanile. Siis läheb ema jälle kööki toimetama, laps arvutisse või teleri ette. Seda muidugi juhul, kui üldse söödi koos, kui vanemad üldse töötavad veel Eestis... Kui lapsele ei vaadata silma, hakkab ta tasapisi valetama. Algul ehk ebalevalt ning tema silmad ilmselt reedaks väikest ebaausust, aga kuna keegi talle silma ei vaa-

22 märka last / sügis 2009

ta, muutub pupill julgemaks. Vähehaaval tekib pädevust juurde ja lõpuks tulevad ka suured valed suust välja nii, et silmgi ei pilgu. Mida siis teha? Tegelege lapsega: mõtisklege tema üle ja rääkige temaga! Ning olge valmis üllatusteks, sest kõik võib olla hoopis teisiti, kui tundub. Madise mured Raamatus “Kui koolis on halb” tutvustan üht probleemidega poissi, kel muuhulgas võib olla hüperaktiivsus või “vale” temperament või midagi muud – näiteks anne. Välistatud pole ka kooliprobleemide soopõhine taust. Madis on üsna tavaline poiss, kellesarnaseid leidub igas koolis, kui mitte igas klassis. Ilmselt pole midagi haruldast selleski, et ühte juhtumit saab nii erinevalt “diagnoosida”. Tõde on vaataja silmades ning vahel ei tahagi diagnoosija teisi võimalusi tunnistada: tal on oma ettekujutus probleemi põhjustest, millest talle piisab. Ent just diagnoosija teadmistest sõltub, milliseid “sümptomeid” suudetakse tuvastada. Risk on suur, tagajärg võib olla noore inimese nurjunud tulevik. Koolis üritatakse teistsuguseid ikka kuidagi paika panna ehk sotsialiseerida. Kui kellelgi on n-ö vale käitumismaneer, teistsugune rahvus, omapärane rass, värvikas temperament vms, suureneb eriliseks tembeldamise oht, millega halvemal juhul võib kaasneda tabletikuur. Toetav kaitseingel Et koolis on halb, ei pruugi olla lapse süü – põhjuseks võivad olla ka täiskasvanute probleemsed ootused. Kuid selle asemel, et ootusi korrigeerida, hakatakse ravima nõrgimat ehk last. Iga lapse puhul tuleks aga näha tervikut ehk probleemide paketti, mitte piirduda esimese diagnoosiga, mis tundub sobivat. Universaalne päästerõngas on koostöö eri spetsialistide vahel. Madise kaitseingliks kujunes õpetaja, kes uskus temasse ja toetas teda kõigest hoolimata, kuni poiss viimaks kooli ära lõpetas. Inimliku suhtumise osa ei saa alahinnata, sest üldhariduse omandamine on päris raske


Koolis 체ritatakse teistsuguseid ikka kuidagi paika panna ehk sotsialiseerida.

m채rka last / s체gis 2009 23


uuring

töö – lisaks akadeemilistele teadmistele tuleb õppida väga palju muudki. Kooli mitmed ülesanded Koolil on mitmeid funktsioone, teadmiste jagamine on vaid üks neist. Vähem räägitakse sellest, et kool ka sotsialiseerib ehk muudab lapse ühiskonnakõlblikuks. Öeldakse, et lapsed lähevad kooli küsimärkidena ning väljuvad sealt punktidena. Kes punktiks saada ei soovi, pälvib probleemlapse nime. Ühiskonnakõlblikuks küpsetamist tajuvad lapsed aga ahistamisena. Kooli tähtsaks rolliks peavad Soome haridussotsioloogid (Antikainen jt) ka sahverdamist ehk ületalvepidamist. Nagu sahver täitub sügisel purkidega, nii täitub kool lastega. Suveks tühjenevad koolid ning sahvridki. Ilmselt pole juhus, et just külmas kliimas, erinevalt näiteks Aafrikast, on koolikohustus nii oluline teema: tänu sahverdamisele püsivad meie lapsed lihtsalt paremini ületalve ega külmu ära. Teadmiste jagamise, sotsialiseerimise ja sahverdamise kõrval peetakse kooli neljandaks ülesandeks selekteerimist. Pikkade kooliaastate jooksul saab üks osa õpilastest teada, et nende koht on “marjamaa”, teisi aga suunatakse

Nii võibki üks ja seesama laps osutuda mõnes olukorras hüperaktiivseks, teises andekaks, kolmandas aktiivseks, neljandas temperamentseks. “karjamaale”. Seda ei tehta ametlikult komisjonide kaudu, vaid vaikselt, libamisi: õpetaja igapäevaste kommentaaride ning märkuste kaudu. See, kellega pidevalt riieldakse kas lärmakuse, jooksmise, tähelepanematuse vms pärast, adub oma kõlbmatust, ta enesehinnang langeb ja unistuste kõrge lend saab otsa. Need kooli funktsioonid on kujunenud väga pika aja jooksul ja ilmselt neid sellisena ka vajati. Haridusinstitutsiooni rolle ühiskonnas ei saa muuta mingi direktiivi ega otsusega – ka ümberkujunemine on pikk protsess. Ja tõenäoliselt alati keegi kannatab, sest kõikidele ideaalset olukorda tekitada on raske, kui mitte võimatu. Kel jõud, sel õigus Konflikte aitab leevendada probleemi tagamaade teadvustamine: paljudel juhtudel on nii keelaja kui ka korrarikkuja n-ö normaalsed, vaid nende väärtushinnangud ei haaku. Energiliste laste taltsutamist võib pidada õpetaja pühaks kohustuseks – on see ju osa kodanike kujundamisest ning kooli sotsialiseerivast funktsioonist. Välistamaks probleemset käitumist tulevikus, sh tööelus, hakatakse 24 märka last / sügis 2009

mudilasi taltsutama võimalikult vara: halb on õpilastel, kelle vabadust piiratakse, aga halb on ka õpetajal, kui “lapsed lärmavad”. Kuid kel võim, sel õigus – õpetaja lähtub oma ootustest ning kehtestab reeglid. Koolikohustus näib toimivat põhimõttel: raske õppustel, kerge lahingus. Sotsialiseeriva kadalipu edukalt läbinutele lubatakse helget tulevikku tööturul või vähemasti toimetulekut või selle teoreetilist võimalikkust. Paraku on raske ennustada tööturu ootusi 10–12 aasta pärast. Mis kasu oli näiteks omaaegsest karmist sotsialiseerimisest praegusel IT-spetsialistil, kes töötab kodus, määrates ise oma ajagraafikut ning käitumisstiili? Sellegipoolest suunatakse ikka veel kõiki mudilasi päevast päeva mingi abstraktse ideaali poole. Suunamise intensiivsus sõltub õpetaja ning kooli olemusest, kuid siht on ikka sama – hästi kasvatatud kodanik (piisab ka vastava mulje jätmisest), kes tuleb oma eluga ise toime, osutumata koormaks maksumaksjale. Diagnoos pole maailma lõpp Tagamaks edu, sekkutakse mõnel pool probleemidesse varakult, sest vaid nii saab midagi muuta. Vahel toimitakse lausa ülearu ennetavalt. Sageli algab sekkumine diagnoosist. Kuid ühte ilmingut võib tõlgendada mitut moodi. Erinevad spetsialistid hindavad samu sümptomeid oma mätta otsast – sõltuvalt erialasest ettevalmistusest, elukogemustest, hoiakutest. Nii võibki üks ja seesama laps osutuda mõnes olukorras hüperaktiivseks, teises andekaks, kolmandas aktiivseks, neljandas temperamentseks. Teaduse arenedes tuleb diagnoose järjest juurde, nagu ka spetsialiste, kes selle eest palka saavad. Tahaksin lapse lähedastele südamele panna: usalda, aga kontrolli! Kui spetsialist on lapsele pannud diagnoosi, pole see kindlasti maailma lõpp ega lõplik tõdegi. Tasuks vestelda ka teiste valdkondade spetsialistidega sellest, kuidas nemad asja näevad. Nii sai Madis psühhiaatrilt hävitava hinnangu, aga väga mitmete tunnuste alusel osutus ta hoopis andekaks. Ka võinuks tema temperamenti iseloomustada keskmisest tormakamana. Paraku pole Eestis veel temperamendikliinikut, nii pigistati selle koha pealt lihtsalt silm kinni. Mõnes mõttes on see ebaõiglane: igal otsustajal on oma mätas ja mõni neist peab seda koguni ainsaks maailmaks. Paraku puudub meil süsteem ja praktika, et eri valdkondade esindajad saaks ühte juhtumit ühise laua taga kommenteerida. Vaja oleks alaealiste asjade komisjoni pehmemat, meditsiinilis-psühholoogilist varianti, kus spetsialistid analüüsiks õpilaste probleeme enne, kui olukord väljub kontrolli alt. ■ Kirjandus: Antikainen, A., Rinne, R., Koski, L. 2000. Kasvatussosiologia. Juva: WS Bookwell OY. Leino, M. 2009. Kui koolis on halb. Tallinn: Ajakirjade Kirjastus.


u u d i se d

Külas Soome kolleegidel

Soome Lastekaitse Keskliit asub samas majas juba 1947. aastast.

Kuukiri Lapsen Maailma ilmub juba 68. aastat! Ajakiri on aja jooksul loomulikult palju muutunud ja arenenud. Kunagi pigem lastekaitsetöötajatele mõeldud väljaanne arvestab nüüd laiemat lugejaskonda. Kogu elu lastekaitsega tegelenud Mauri Upanne rõhutas: “Tahame rääkida laste asjadest ja lastekaitsest kõigile.” Lugejate seas on loomulikult palju neid, kelle igapäevatöö on seotud lastega, aga näiteks ka vanavanemaid. Soome lugeja loeb meelsasti tavaliste inimeste perelugusid. Peatoimetaja Mauri Upanne: “Me ei keskendu ainult probleemidele, ajakiri ei tohi olla liiga probleemikeskne.” Prominente Lapsen Maailma ei jahi, tuntud inimesed pääsevad ajakirja veergudele vaid siis, kui neil on laste teemal öelda midagi olulist või nad on teinud midagi laste heaks. Alar Tamm ja Kätlin Vainola Lastekaitse Liidust vestlesid Mauri Upannega pikalt ka sellest, missugused teemad on Soomes aktuaalsed. Laste heaolu koolis, turvalisus, koolivägivald, kiusamine, suitsetamine, alkoholi- ja narkoprobleemid – need teemad on alati päevakorral, arvas Mauri Upanne. Viimasel ajal muutub aina aktuaalsemaks aga multikulturaalsus. “Soome ühiskonnas on ühiste väärtuste hoidmine rohkem ühine asi,” nentis Lastekaitse Liidu juhataja Alar Tamm. “On tunda soovi ja jõudu väärtusi jagada ning teha ajakirja. Kodanikuühiskonna jõud on suurem. Püüame oma ajakirjaga Märka Last Eestis samuti seda kasvatada.” ■

Fotod: Sirje Maasikamäe

Ajakirja Märka Last toimetus käis Soome Lastekaitse Keskliidus tutvumas ajakirjaga Lapsen Maailma ja kohtus selle peatoimetaja Mauri Upannega.

Ajakirja Märka Last peatoimetaja Kätlin Vainola, Lapsen Maailma peatoimetaja Mauri Upanne ja Lastekaitse Liidu juhataja Alar Tamm.

märka last / sügis 2009 25


ma ailm

Samm sallivuse suunas Kui kevadel käivitus Eestis Ghana laste abistamise projekt, olid paljud hämmingus: meil siin endalgi lapsi küll... Miks peaks Eesti inimene aafriklasi toetama? Tekst: Kätlin Vainola Fotod: MTÜ Mondo ja erakogu

26 märka last / sügis 2009


MTÜ Mondo käivitatud programmi “Kingitus lähedasele – abi kaugele” toel saavad Ghana Kongo küla orvud koolivormi, õpikud, sandaalid ning lisaks tasutakse lapse eksamite eest. Projekti stardikapitali leidmine oli keeruline. Appi tuli Kodanikuühiskonna Sihtkapital. Õnneks on soomlased sarnaste asjadega juba aastakümneid tegelenud ja neilt oli mõndagi õppida. “Paljudes Põhjamaades on selline aitamine levinud. Mõtlesime, et julgeme ka proovida. Pole päris tundmatus kohas vette hüppamine,” kirjeldab projektijuht Aire Nurm. Arvutati välja, et 600 krooni eest aastas saab Ghana laps kõik vajaliku kooliskäimiseks. Eesti inimestele otsustati pakkuda võimalust teha pangas püsikorraldus, sest kui last on toetama hakatud, tuleks seda teha vähemalt ühe kooliastme lõpuni. “Alguses leidis 12 last endale abistaja,” räägib Aire. “Aga 1. september tõmbas ka meile rohkem tähelepanu. Inimesed saatsid Eestis oma lapsi kooli ja mõtlesid rohkem sellistele asjadele.” Praeguseks on Ghana lastel juba poolsada toetajat. “Üks mees tegi makse enda ja oma poja eest, kes läks just kooli,” jutustab Aire. “Tore, kui pojal on täpselt temavanune kirjasõber Ghanas. Ise oled ju reisinud ja maailma näinud, aga lapsele on see väga põnev.” Toetajad võivad organisatsiooni kaudu lastele kirjutada ja lapsed kirjutavad muidugi vastu ka. Aafrika lastest saab teha fotosid ja väikseid videoid, et näha, kuidas laps kasvab ja kuidas tal läheb. Ent muidugi on inimesi, kes annavad vaid raha. “Mõni on öelnud: mul on nii kiire, et lastega pole võimalik kirjavahetust pidada,” naerab Aire.

Kool on kõige tähtsam Kooliskäimine ei ole Kongo küla lastele nii iseenesestmõistetav nagu meile. Suur probleem on, et koolitee jääb pooleli. Miks see nii juhtub? “Tüdrukute puhul on põhjusteks varajane abiellumine ja varajane rasestumine,” ütleb Aire. “Meil on lihtne minna poodi ja osta kondoome, seal on traditsioonid teised ning seksuaalkasvatus märksa suurem tabu kui meil. Neil on vanad traditsioonid ja me ei saa minna ning öelda, et nüüd tuleb uus reegel.” Tänapäeval üritavad aafriklannad tavasid muuta. “Linnades on juba selline poliitika, et ei ole vaja kuut-seit-

Ükskõik mis päritolu on laps – tema elu paremaks muutmine toob suurt rõõmu. set last, pole vaja hakata pereeluga nii vara pihta. Mida haritum naine, seda hiljem ta alustab pereelu.” Tütarlapsi võtavad vanemad ka kergemini koolist ära kui poisse. Tüdrukutel tuleb peret aidata, teha tööd ja hoida väiksemaid õdesid-vendi. “Linnas ja külas on väga erinevad tavad. Külas on tavaline, et mehel on mitu naist,” räägib Aire. “Mõned meie inimesed tahavad projekti kaudu toetada just tüdrukuid, sest teavad, kui raske neil on.”

Toetus annab lapsele tuleviku Kingsley Mort osales aastail 1993–1998 SoomeGhana sõprusühingu lastesponsorluse projektis. Ta omandas alghariduse Kongo algkoolis. Selle aasta esimesel poolel õppis ta üliõpilasvahetuse kaudu juba Kanadas Manitoba ülikoolis. Praegu on Kingsley tagasi Ghanas ja kirjutab lõputööd lapstööjõu kasutamisest Talensi-Nabdami ringkonna kaevanduses. Kuidas teil oli võimalik minna Kanadasse õppima? Õppisin seal Kanada rahvusvahelise hariduse büroo abiga. Pärast filosoofia magistriõpinguid Ghana ülikoolis valiti mind sotsiaaltöö osakonna seitsme kolleegi hulgast välja ja sain üliõpilasvahetuse stipendiumi. Mida ütleksite Eesti inimestele, kes kaaluvad, kas toetada Ghana Kongo küla lapsi või mitte? Minu sõnum on, et ükskõik mis päritolu on laps – tema elu paremaks muutmine toob suurt rõõmu.

Põhihariduse omandamine on minu küla lastele siiani suur väljakutse. Paljud lapsevanemad on vaesed ega saa soetada lastele koolivorme, sandaale, kirjutusvahendeid ja muud vajalikku. Ghana riigistatistika kohaselt on piirkonnas, kus asub Kongo küla, kaheksa inimest kümnest vaesed. Varem osutas statistika, et üheksa inimest kümnest olid vaesed. Kui toetad Kongo lapsi täna, annad neile tuleviku. Mina olin üks toetuse saaja ning see aitas mu elu suuresti paremaks muuta. Ma usun siiralt, et minu küla lapsed vajavad toetust, et saada elus hakkama. Väike toetus igalt eestlaselt võib muuta põhjalikult Kongo küla lapse elu. Ärge kahelge – see on otsus, mida te iialgi ei kahetse ega unusta. Tehke seda südame ja hingega. Aitäh, et leidsite aega Kongo laste toetamisele mõtlemiseks!

märka last / sügis 2009 27


ma ailm

Vaesus on suur probleem “Põhja-Ghana on suhteliselt vaene, paljud pered lähevad rikkamasse piirkonda tööd otsima. Põhiline on ikka töötamine, mille tõttu jääbki kool pooleli. Kooli ei peeta ka nii oluliseks, et selle nimel hoitaks kokku. Aga loomulikult on vanemaid, kes tahavad, et lapsed käiksid koolis. Nad koguvad raha, et saata laps keskkooli.” Aire on Aafrikas ringi käinud ja näinud sealseid tingimusi. “Kõige õnnetumad koolid olid Põhja-Ugandas. Kooliks oli lihtsalt üks müür ja liivapõrand ning lapsed istusid liival. Lapsi oli klassis 60–70 tükki. Neil oli seljas lihtne sinine kotiriie, aga õpetajad olid triiksärgiga.” Aafrika lapse koolitee võib olla pikk. “Hommikul kõnnitakse paljajalu kümme kilomeetrit kooli ja sellest ei ole midagi,” kirjeldab Aire. “Nad söövad üks kord päevas, kui on raha söögi eest maksta. Keskenduda on tühja kõhuga raske, samas on neil nii vähe vaja. Hea, kui saame neid abistada. Ma ei hoomanud enne Aafrikas käimist, et elu võib selline olla.” Distsipliiniga pole koolis probleeme. “Õpetajal pole vaja öelda, et olge vaikselt. Lapsed pingutavad, kuna teavad, et kõik ei pääse kooli. Sellist asja, et lapsed ei viitsi või ei taha õppida, ei ole olemas. Pole aega ega võimalust viri-

28 märka last / sügis 2009

semiseks. Lapsed räägivad, pisar silmas, et kõige tähtsam, kui saame koolis käia ja saame õpikud.” Koolipingis võib tihti istuda ka täiskasvanuid, kellel kool pooleli jäänud. “Tean üht 20aastast naist, kel on kolm last. Ta kogus raha, andis lapsed naabrile hoida ja läks tagasi kuuendasse klassi, kus istus koos 12aastastega. Ta ütleb, et talle on iga järgmine kooliaasta nii tähtis.” Eetilised kingitused Ghana noormees Eric, kes õppis aasta aega Eestis ülikoolis, käib Kongo külas aeg-ajalt kontrollimas, kuidas raha kasutatakse ja kas kõik sujub. Raha jagamise üle otsustab kooliõpetajatest koosnev komisjon. Nemad valivad välja abivajavad lapsed. Sellest sügisest saab teha ka eetilisi kingitusi. Sõbrale-tuttavale eetilist kingitust teha on lihtne: maksad Mondo kodulehe kaudu näiteks paarsada krooni ja saad vastu kaardi, kus on kirjas, mille jaoks raha läheb. Ning siis võib selle sünnipäevalapsele pihku pista. Inimesele, kes on tarbimisest tüdinenud ja tahab maailmas midagi muuta, on see tore kingitus. Eetilise kingituse kaudu saab näiteks toetada lesknaistele kitse ostmist või väikese


Tänavu septembris õmmeldi eestlaste toetusraha eest Kongo küla lastele rõõmsavärvilised koolivormid. Sellist asja, et lapsed ei viitsi või ei taha õppida, pole olemas. Lapsed pingutavad, kuna teavad, et kõik ei pääse kooli.

käsitööettevõtluse alustamist sealsamas Kongo külas. Aafriklastele muidugi maad ja ilma kokku ei lubata. Enne uuritakse, mida täpselt on vaja ja mis aitaks neid tõeliselt. “Me ei anna lootust, et nüüd on tuhanded tulemas,” selgitab Aire. “Peab olema kriitiline ka, sest see, mis toimub Euroopa Liidu ja Aafrika vahel, ei ole alati 100 protsenti läbipaistev. Eurooplane saadab raha, aga ei tea, kuhu see täpselt läheb. On tekkinud õpitud abitus. Annad ilma süsteemita raha ja seal mõeldakse, et ise ei peagi midagi tegema ega tööle minema.” Euroopa on Aire meelest kuidagi võimupositsioonil. “Paljud aafriklased usuvad, et neis endis on samuti jõudu midagi muuta. Aga neil on suured probleemid, kuidas saada jagu korruptsioonist ja kuidas pääseda ligi oma maavaradele, mida praegu ju valged kontrollivad. Need on keerulised teemad, mille kohta on kirjutatud palju raamatuid.” Aire arvates on meil aafriklastelt palju õppida. “Kui meie inimene saab neist rohkem teada, siis ta suudab oma väärtushinnanguid muuta. Aafriklastel on pereväärtused väga paigas. Neis on alles kõik ürgne. Kui oled seal, siis tunned, et kõik hoiavad ühte. Ülbust ei ole, lapsed on lapsed heas mõttes. Seal on loomulik olemine.” ■ Loe ka: www.muudamaailma.ee

Sõber Mustalt Mandrilt Kaja Ainsalu, programmi Euroopa Noored konsultant Miks ma otsustasin toetada ühe Ghana lapse haridusteed? Selleks, et valmistada ühele lapsele rõõmu. Et maailmas veel ühe lapse silmad saaksid särada. Et luua ühele lapsele võimalus areneda ja ennast leida. Et maailmas võiks üks laps rohkem käia koolis ja saada targemaks, panemata selle tõttu oma perekonda raskesse rahalisse olukorda. Et väärtustada haridust, et olla solidaarne. Selleks, et ise õppida, saada uusi teadmisi, tunda uusi inimesi ning kultuure. Selleks, et usk headusesse ja imedesse ei kaoks... Tegin otsuse toetada ühe Ghana lapse haridusteed väga teadlikult, sest töötan noorte haridusvaldkonnas. Hariduse ehk teadmiste, oskuste, väärtuste ja kogemuste omandamise kaudu saab inimene teadlikumaks iseendast, teistest ning ümbritsevast maailmast. Haridust omandades selguvad ka inimese loomupärased võimed. Mõned tunnevad ennast hästi arvude maailmas, teised keeli õppides, kolmandad on andekad loodusteadustes jne. Suure tõenäosusega jäävad anded elementaarse koolihariduseta märkamata ja edasi arendamata. Aga mina soovin, et need võimed leitaks üles kõikidel lastel. Eestis oskavad kõik kooliealised lapsed lugeda, kirjutada ja arvutada, võtta selle põhjal vastu informatsiooni ja infole tuginedes arutleda, vaielda. See võimalus, mida meie peame iseendastmõistetavaks, ei ole kahjuks kättesaadav paljudele arengumaade lastele – nad ei oska lugeda, kirjutada ega arvutada. Kas see ei tundu 21. sajandil imelik? Mulle tundub. Seega pidasin igati õigeks siduda end pikemaajaliselt MTÜ Mondo projektiga, mis võimaldab väikese Kongo küla lastele haridust anda. Ka minu väike panus võib olla osa suuremates muutustes. Boonusena võin saada tuttavaks ühe toreda lapsega, kes kirjutab mulle oma tegemistest Mustal Mandril. Mis võiks olla parem võimalus tutvuda tundmatu, kuid huvitava kultuuriga? Mina proovin temale tutvustada ennast, Eesti eluolu ning laste ja noorte tegemisi. Minu kirjasõbrad jäid põhikooli aega, ootan juba huviga meie kirjavahetust.

märka last / sügis 2009 29


ma ailm Projekt “Piirideta kultuur” Bulgaarias – Ecomission’i meeskond ja kohalikud vabatahtlikud.

Piirideta

Fotod erakogu

Bulgaarias

Vabatahtlik: Kaisa Õim Sihtkoht: Panayot Pipkovi nimeline muusikalise kallakuga keskkool, Lovech, Bulgaaria Projekt: “Piirideta kultuur”

M

õte osaleda Euroopa vabatahtliku teenistuse programmis tuli mul pool aastat enne projekti algust. Et ülikooli kolmanda kursuse lõpp oli ukse ees ning soov midagi uut kogeda aina kasvas, hakkasin projektide otsimisega tõsisemalt tegelema. Jaanuaris oli organisatsioon Continuous Action valmis mind lennukile panema. Lennuk maandus Bulgaarias. Minu uueks elukohaks järgneval kuuel kuul sai 50 000 elanikuga armas linnake Lovech (loe: Lovetš). Mind vastu võttev organisatsioon Ecomission 21st Century asus vanalinna osas Varoshas. Selle lähedal paiknes ka mu põhitöökoht, Bulgaaria ühe esimese professionaalse helilooja Panayot Pipkovi nimeli-

30 märka last / sügis 2009

ne muusikalise kallakuga keskkool. Minu projekt kandis nime “Piirideta kultuur”. Peale minu aitas projektile kaasa vabatahtlik Francesca Itaaliast, kes töötas Kliment Ohridski koolis. Koos tutvustasime õpilastele Eesti ja Itaalia kultuuri. Mind vastu võtnud organisatsiooni tegevusala on kaitsta inimeste õigust elada ökosõbralikus keskkonnas, suurendada noorte osalust ühiskonnas ja kindlustada demokraatia põhimõtete toimimine. Organisatsiooni tegevused on üsna lastekesksed. Näiteks üks minu kolleegidest spetsialiseerus lastelaagrite korraldamisele: küll oli väljasõite vee happesuse mõõtmiseks, noori kaasati kohaliku turismiagentuuri korraldatud harivatele retkedele. Koos Hispaania vabatahtlikuga matkasin minagi esimest korda


mägedes üle 10kilomeetrisel rajal ning kuulasin bulgaariakeelset ettekannet Dermenka mäestiku olulisusest.

mulikud ning sõbralikud. Tohutu keelebarjääri tõttu oli meie suhtlus raskendatud, kuid seda põnevam. Minu bulgaaria keele õpingutesse suhtusid lapsed väga entusiastlikult ja utsitasid mind kiiremini keelt omandama, et siis juba rohkem suhelda ning et kahele põhilisele küsimusele – “Mis sinu nimi on?” ja “Mis on sinu Skype’i aadress?” – vastamise kõrval saaksime vahetada ka muud informatsiooni. Skype’i populaarsus oli minu jaoks väga üllatav ning ega muud üle jäänudki kui avada isiklik Skype’i konto.

Orbudekodu kasvandikud Organisatsiooni juurde kuulub kohalike vabatahtlikega töötamise keskus, mille üks tänuväärsemaid ja eeskujulikumaid projekte on “Suur õde, suur vend”. Selle kaudu kaasatakse kohalikke vabatahtlikke Lovechi orbudekodu tegevusse. Lastega koos käidi linnas jalutamas, mängimas-meisterdamas. Ka meie Francescaga lõime kaasa. Hiljem puutusime samade lastega veel kokku meie korraldatud laagris “Ümbermaailmareis Kaisa ja Francescaga”. “Külastasime” iga päev üht maailmajagu, vastasime vik- Pajatused mustlastest toriiniküsimustele. Jõudnud Ameerikasse, meisterdasime Lisaks Skype’is suhtlejatele kujunes välja kindel grupp, indiaanlaste peakatteid, Aasias interpreteerisime olümpia- kes pidevalt minu tööruumis käis. Iga päev pommitasid mänge, Euroopas jäljendasime mind oma küsimustega kaks Eurovisiooni lauluvõistlust ning uudishimulikku mustlastüdrujõudnud Austraaliasse, proovisikut. Nii õpetajad kui ka mõned me jõudu kotisjooksus. õpilased hoiatasid mind mustlasNendes tegevustes võis selte eest, samuti ei soovitatud koogelt tunda, et orbudekodu laplis väärisesemeid kanda. Kuigi sed otsivad rohkem lähedust, tamulle oli eelarvamuste tekitamihavad käest kinni hoida, silitada ne väga ebameeldiv, võtsin hoiaja kallistada. Kui tänaval juhustusi kuulda. likult kohtusime, jooksid nad Ka minu keeleõpetaja teadis meid kohe rõõmsasti embama. mustlashõimude kohta üht-teist Teisest küljest tundusid need pajatada. Tuleb välja, et pisiasjalapsed arglikumad, endassesulde näppamine on neisse väga sügunud ning haavatavad. Laagris gavalt juurdunud. Näiteks peab osales ka lapsi, kel oli olemas arteatud piirkonna mustlashõimus mastav perekond. Need lapsed neiu väärilise abikaasa saamiseks olid initsiatiivikad, valmis oma olema osav varas ja seetõttu jagaideid katsetama ja uusi sõprusvad vanemad tütrele lahkesti vassidemeid looma. Orbudekodu tavaid õpetussõnu. Eestlanna Kaisa (vasakul) ja itaallanna lapsed jäid aga instruktsioone Pisukesi kahtlusi need pideFrancesca tutvustasid Bulgaaria noortele oma ootama, nad kartsid midagi vad külastajad ka äratasid, küsimaa kultuuri. ise järele proovida ning hoidsid des veidraid asju minu elukoha, pigem omaette või siis minu ja pastaka hinna, palga ja magamaFrancesca lähedusse. mineku aegade ning üksielamise kohta, samal ajal kui teised õpilased tundsid huvi minu õdede-vendade ja noormehe vastu. Samuti oli märgata, et Uudishimu ja sõbralikkus õpilased hoidsid distantsi mustlastüdrukutega ja kommenMu põhitöökohas olid mu tööruumi kuhjatud klaver, paar teerisid nende tumedamat nahatooni. Mõnda mustlasakordioni ning muud instrumendid, nende kohal rippusid neiut võis kohata kooli territooriumil väljasirutatud käega lauljate rahvariided. Igal vahetunnil meelitas see tuba ko- palumas kohalikke sente ehk stutinkasid, järjekindlalt oli hale ka eriilmelise orkestri. tänaval kerjamisega ametis tuttava näoga noormees. Minu kooli õpilased olid suuremalt jaolt ümberkaudMustlaste seas on üldlevinud, et juba põhikooli lõppesetest küladest ning vaesematest peredest: peamiselt must- des katkestatakse haridustee ning tähtsaks saab perekonna laslapsed, türklased ja sekka mõni bulgaarlane. Bulgaarias loomine. Nõnda ei pea tütre pere enam oma last rahaliselt ongi suurimad etnilised grupid lisaks bulgaarlastele (83,9% toetama, see kohustus jääb abikaasale. Tundub, et nii sürahvastikust) türklased (9,4%) ja mustlased (4,7%). gavalt juurdunud “elutõest” ei ole võimalik neid loobuma Olenemata rahvusest olid lapsed ühtmoodi uudishi- õpetada.

märka last / sügis 2009 31


ma ailm

Projekt on ellu viidud Euroopa Ühenduse programmi Euroopa Noored toetuse abil. Selle projekti sisu ei pruugi tingimata kajastada Euroopa Ühenduse või Euroopa Noored Eesti büroo seisukohti ega hõlma nendepoolset vastutust.

Sõbrapäev Bulgaaria koolis, kus töötas eestlanna Kaisa Õim.

On kurb reaalsus, et kohalik rahvas ei salli mustlasi, kuna enamasti ei käi nood tööl ega tee ühiskonna jaoks midagi kasulikku, saades siiski riigilt toetusi. Juba väikesed lapsed on selle koha pealt julmad ja kasutavad mõnikord sõimusõnu “tsigani, tsigani”, mis taoliselt väljendades on haiget tegevalt solvav. Mustlased on andekas rahvusgrupp. Õpilaste esitatud võimsad ja imeilusad rahvalaulud jätsid minusse sügava jälje. Samuti oli märgata tüdrukute andekust populaarse Türgi juurtega kõhutantsu õppimises. Polevat ühtegi bulgaaria neiut, kellel vastavad tantsuoskused puuduksid. Bulgaarias on folkmuusika väga populaarne, kõlades isegi poplaulude taustaks. Koolilõpp hõisates Mu õpilased tegid suured silmad, kuuldes, et koolipäevad kestavad Eestis kella kolme, mõnikord ka neljani pärastlõunal. Nende pikim koolipäev veeres õhtusse juba kella

kahe ajal. Ka ei olnud selles koolis riiklikke eksameid, vaid kooli keeletest ning teadmiste kontroll veel kahes valdkonnas. Kui kevad lähenema hakkas ning koolilõpetajatel 12. klass läbi sai, ei tähistatud mitte tutipäeva, vaid hõisati numbreid ühest kaheteistkümneni. Nii juhtuski, et oma kolm korda päevas võis mõnel tänavanurgal või koolimajas kuulda tuttavat hõisete loendamist. Teised Euroopa vabatahtliku teenistuse projektid, mis Bulgaarias samal ajal aset leidsid, olid samuti pigem lastekesksed: vabatahtlikud õpetasid koolis, töötasid noortekeskuses, viisid kohalikus kloostris huvitegevusi läbi ning korraldasid noortele seminare. Sügava mulje jättis mulle Haskovos orbudekodu projekt, milles osaleja oli õppinud filmikunsti ja tegi imeilusa südamliku video (vt www.youtube.com/watch?v=nas8gDxuUc0). Olen väga tänulik võimaluse eest töötada rahvusvahelises ülimalt toetavas ja hoolivas Ecomission 21st Century meeskonnas ning Panayot Pipkovi koolis, mis aitas kasvatada minu tolerantsust. ■

6 kuud Lovechis Lovech asub 170 km kaugusel Bulgaaria pealinnast Sofiast. Lovech on tuntud Osami jõge ületava kaetud silla poolest (Pokrit most). Sild on ainuke omataoline Balkani piirkonnas. See ühendab Lovechi uuslinna ja lummavat vanalinna, püüdes turistide pilke silla katuse all asetsevate suveniiri- ja muu trini-träni-poekeste ning paari kohvikuga. Mäejalamil asetseva Hisarya kindluse varemed on maalilised. Nende läheduses asub rahvuskangelase Vasil Levski 14 meetri kõrgune kaunilt valgustatud kuju.

32 märka last / sügis 2009


Eesti ühiskond on ajajärgus, mil väärtused on pidevas muutumi­ses. Ühiskond ei toimi ainult individuaalsetele väärtustele tuginedes – see tõdemus sunnibki otsima ühiskondlikke väärtusi. Tekst: Helika Saar, projekti “Eestkostealane programm Lastekaitse Liidu võimekuse suurendamiseks” koordinaator

S

otsiaalsel kapitalil on kodanikuühiskonna võrgustikena ühiskondlikus koostöös tähtis osa. Francis Fukuyama järgi on sotsiaalne kapital lausa liberaalse demokraatia üks tähtsamaid osiseid. Vabatahtlik koostöö on lihtsam kogukonnas, kus on suurem sotsiaalse kapitali osakaal ning seda ka väärtustatakse. Tänavu 21. aastapäeva tähistava MTÜ Lastekaitse Liidu kui eestkosteorganisatsiooni tegevus lastekaitseliikumise edendamises on ennekõike haavatavaimate sihtgruppide (lapsed, pered) huvi kaitse ehk eestkoste kaasamine ning tähelepanu juhtimine kitsaskohtadele, mis takistavad laste ja perede heaolu tagamist. Kodanikeühendus saab aga efektiivselt eestkõneleda juhul, kui on kokku lepitud ühised väärtused ja liikmed ka neid ühiseid väärtusi kannavad. Lastekaitse Liidu liikmeskonda kuulub 39 kodanikeühendust (lastekaitse ühingut, seltsi või klubi) üle Eesti, kelle põhikirjalise tegevuse eesmärk ja tegevuse põhisuunad on sarnased ja kooskõlas Lastekaitse Liidu omadega ning kes soovivad arendada lastekaitsealast tegevust kogukondlikul tasandil. Programm laste heaolu edenda­miseks Kodanikuühiskonna Sihtkapitali (KÜSK) rahastatud projekti “Eestkostealane programm Lastekaitse Liidu võimekuse suurendamiseks” eesmärk on luua teavitustöö, kursuste, koolituste ja liikmeskonna kaasamise kaudu paremad alused laste heaolu edendamiseks Eestis. Projekti tegevused on lisaks konsultatsiooni- ja kommunikatsioonivõimekuse suurendamisele suunatud liikmeskonna eeskostealaste teadmiste ja oskuste arendamisele. Mida tugevam ja teadlikum on liikmeskond ning mida rohkem aktiivseid vabatahtlikke noori aitab Lastekaitse Liidu tegevusi ja väärtusi ellu viia, seda selgemalt jõuab sõnum lapse heaolu väärtustamisest ühiskonda. Eestkõnelemise programmis osaleb Lastekaitse Liidu liikmete esindajatest valitud 17 kõneisikut üle Eesti. Nende roll on seista laste õiguste tagamise eest eelkõige kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Kõneisikud on suure empaatiavõimega vabatahtlikud, kes valutavad südant oma piirkonna laste heaolu pärast. Nad tahavad, oskavad

ja julgevad lastekaitse teemadel sõna võtta. Kõneisikute nimekiri on Lastekaitse Liidu kodulehel: www.lastekaitseliit.ee Eestkõnelemine ei ole kaugeltki ainult täiskasvanute pärusmaa. Lisaks kõneisikute programmile on projekt oluline Lastekaitse Liidu Noortekogu liikmete jõustamiseks ning uute vabatahtlike noorte kaasamiseks. Koolituste ja aktsioonide kaudu suurendatakse noorte vabatahtlike teadlikkust lapse õiguste tagamisest, samuti motiveeritakse neid osalema lastekaitsealases vabatahtlikus töös. Liisi Randma ja Nikolai Kunitsõn Lastekaitse Liidu Noortekogust kinnitasid Kloogarannas 18.–19. septembril toimunud koolitusel, et Noortekogu liikmeks olek on avardanud nende maailmapilti. Neil ja paljudel teistel noortel on Lastekaitse Liidu abiga olnud võimalus osaleda noorsoovahetuses ja mitmetes huvitavates projektides, nagu “Foorumteater”, “Noortekohvik” ja “101 last Toompeale”. Noortekoguga liitumist kaaludes soovitaksin lähtuda Nikolai sõnadest: “See on mu elu parim otsus.” Kiireim ja mugavaim viis info saamiseks on internet, seetõttu pöörab Lastekaitse Liit senisest enam tähelepanu teabe jagamisele kodulehe www.lastekaitseliit.ee kaudu. Projekti raames lisatakse organisatsiooni kodulehele ühe uuendusena spetsialisti nõuannete rubriik, kuhu on koondatud lastekaitsealased teemad, mida Lastekaitse Liitu pöördujad on kõige sagedamini küsinud. Jõudumööda täiendatakse rubriiki igapäevaeluks oluliste ja huvipakkuvate teemadega. Ka Lastekaitse Liidu infokeskusest Märka Last (Tõnismägi 3, tel 641 8486) saab igakülgset teavet ja nõu lapse õiguste ja heaolu tagamist puudutavates küsimustes. Tuleb kindlasti meeles pidada, et Lastekaitse Liit on vaid vahendaja ja suunanäitaja, last puudutavate küsimuste ja murede lahendamiseks tuleb pöörduda eelkõige oma linna või valla lastekaitsespetsialisti poole või helistada Lasteabi telefonil 11 6111. ■

Ka sina võid aidata Lastekaitse Liit kutsub kõiki üles mõtlema, kas ja kuidas saaks kedagi aidata, olgu selleks siis abivajajate eest kõnelemine või lihtsalt abivajaja märkamine ja hea sõna ning teoga toetamine. Tihti ei ole taoliseks ettevõtmiseks vaja raha, vaid veidi empaatiat ja südamest tulevat tahet.

märka last / sügis 2009 33

vä ärtused

Ühised väärtused


p o lee m i k a

Lasteaed või

?

laste aed Tekst: Kirsti Vainküla Fotod: Scanpix

Ühes pealinna lasteaias anti lastevanematele hiljuti mõista, et võib tagasi tulla aeg, mil reedeti pannakse vanematele kaasa lapse voodipesu ja käterätikuke. Need tuleks esmaspäevaks puhta ja korralikult triigituna tagasi tuua. Üks isa olevat omaette kobisenud: “Äkki lapsehoidja ka kaasa anda?”

V

estlesime ühe lasteaia juhataja ja rühmaõpetajaga päeval, mil lasteaedade juhatajad kohtusid Õpetajate Majas Tallinna linnapea Edgar Savisaarega. Juhatajate mureks oli käskkiri, mille linna haridusamet saatis juulikuus lasteaedadele. Seal on selgelt öeldud, et lasteaedade rahastamine kahaneb tuleval aastal 25 protsenti. Tervelt neljandiku. See on liiga uskumatu number, et olla tõsi. Oli sant ilm. Savisaargi ei muutnud ilma paremaks, sest otsest vastust ei tulnud. Kas võetaksegi raha ära? Aga edasi? Mis lastest saab?

34 märka last / sügis 2009

Kui alguses lubasid lootusrikas juhataja ja rühmaõpetaja rääkida oma lasteaiast nimeliselt, siis hiljem palusid nad oma nimesid mitte avaldada. On värelev aeg. Nad tahaksid lastele parimat, kuid mine tea, äkki mõni sõna toob rohkem kahju kui kasu... Seega tuleb lugu alustada teisiti. Pealinna ühe lasteaia juhataja rahustab lapsevanemaid: tema veel käterätikut emmedele-issidele kaasa ei paki, sest esialgu saavad nad suuremate muudatusteta hakkama. Aga ainult esialgu. Esimene muudatus, mida jõnglased juba omal nahal


tunnevad, on rühmade tööaja lühendamine. Kui varem sai laps oma kasvatajaga rühmas olla 12 tundi, siis sellest sügisest 10 tundi. See tähendab, et laps on hommikuti kell 7–9 ning õhtuti kell 17–19 valverühmas. Teises ruumis ja teise kasvatajaga. 25 aastat lasteaias kasvatajana töötanud Katrini (nimi muudetud – toim) arvates võib selline muudatus võtta turvatunde tundlikult lapselt, kes niigi jääb lasteaeda nutuga. Ta tahab ju oma kasvataja juurde! “Ja nii kummaline kui see ka pole, jätab see lapsel vähemaks mänguaega. Jah, ta mängib valverühmas ka, aga ta tahab oma rühmas rohkem mängida. Tal on siin oma mänguasjad, ta teab juba, kus miski on. Meie lasteaias läheb laps küll meeleldi teise rühma, aga …” jätab kasvataja lause lõpetamata, sest teab erandit. Ta teab lasteaeda, kus pandi valverühma minevatele lastele kaela kraed. Et teaks eristada. Ning lapsed hakkasid seda võtma kui karistust. Muul moel kasvataja tööelus säästuaeg end tunda ei anna. Kuid seegi võib lähiajal muutuda, sest koolieelse lasteasutuse seadus lubab lisaks 20 jõnglasele rühma juurde võtta veel neli põnni – kui ikka tingimused ja lasteaia hoolekogu liikmed lubavad. Ühelt poolt on lasteaial tore pearaha saada, teisalt – kas kasvataja ikka jõuab töötada kõigi 24 lapsega individuaalselt? Mille pealt säästa? Ema viib lapse varahommikul lasteaeda. Ta näeb imestusega, et kaks veelgi varem jõudnud jõnglast nikerdavad oma mänguasjadega hämaras toas. Põleb vaid üks laelamp, seegi “õrnavatiline”. “Mis toimub?” uurib ema. “Mis te laste silmadega teete?” Kasvataja natuke solvub märkuse peale, räägib kohe paistma hakkavast päikesest, kuid paneb siiski teised laelambid põlema. Ema noogutab rahulolevalt, kuid lahkudes on siiski paha tunne, et just tema pidi niimoodi kasvatajat ja lasteaeda “valgustama”. Nii nagu teisedki pealinna lasteaedade juhatajad, on ka antud lasteaia juhataja teinud linnale lisarahataotluse. Kui linn peaks sellele “ei” ütlema, võib ka selles lasteaias käiku minna n-ö must stsenaarium. “Siis peame vähendama köögipersonali ja veel ka muusika- ja liikumisõpetaja kohta 0,2 võrra. Juba praegu töötab muusikaõpetaja kolmveerand kohaga,” on juhatajal täpselt teada järgmised säästukohad. Ta loodab puhtinimlikult, et muusikaõpetajal oleks ka kuskil teine töökoht, sest vähenev palk tekitaks juba raskusi ots otsaga kokku tulla. Õnneks võitleb Eesti Muusikaõpetajate Liit lasteaedades muusikaõpetuse jätkumise eest. Õige ka, sest kasvataja ei kujuta ette, mis juhtub siis, kui lapsed ei saaks enam muusikaõpetust. Laulutund on väikelapsele asendamatu,

Säästuaja kaebused: anonüümsena foorumis Uue trendina peavad lasteaednikud rinda pistma kõikvõimalike netifoorumitega, kuhu lapsevanem läheb iga väiksemagi vahejuhtumi pärast kaebama. Auru ja hirme saab välja lasta odavalt ja kiirelt ning, mis põhiline, ise anonüümseks jäädes ja lasteaeda pahatihti avalikustades. Hiljuti avastas üks lasteaiakasvataja, et jutt käib temast. Tema rühmas oli üks poiss rattaga kergelt kukkunud. Jalg oli veidi marraskil ning see tundus nii tühine, et lapse emale vahejuhtumist ei räägitudki. Kui laps järgmisel päeval lasteaeda toodi, oli ta loid, isutu ja ilmselgelt haige. Kasvataja helistas emale ja kutsus ta lapsele järele, siis rääkis ka kukkumisest. Selle asemel, et lapsega kohe arstile minna, läks ema foorumisse kaebama. Mõttekaaslasi jagus, koos kiruti kasvatajat, peeti vahejuhtumit lausa kriminaalseks. Mõni päev hiljem selgus, et lapse loiduse põhjustas hoopis päikesepiste, mille laps oli emaga koos veetes saanud. Aga kasvataja oli juba risti löödud. Sellest enam foorumis ei räägitud.

sest see ergutab meeli ja mõtlemist, arendab sõnavara, loovust ja loomulikult rütmitunnetust. Muusika aitab häbelikul lapsel end väljendada ja fantaseerida. Kuidas aga laulu ja tantsuga arendada lapsi parimal moel, seda teavad just muusikaõpetajad.

Uue trendina peavad lasteaednikud rinda pistma netifoorumitega, kuhu lapsevanem läheb iga väiksemagi vahejuhtumi pärast kaebama. Pika staažiga kasvataja Katrin kardab üle kõige, et äkki peab tema ühel päeval hakkama laulutundi andma. “Muusikatunni andmisega ei pruugi ma toime tulla, see nõuab eraldi ettevalmistamist. Ma võin ju midagi klimberdada klaveril, kuid see pole muusikaõpetus,” kurdab Katrin. Kasvataja usub, et ta saaks hakkama ka liikumistunniga. Kuid kas see oleks lapsele arendav ja huvitav? “Mul ikka annab seda välja mõelda.” Ta ei pea õigeks, et lastele hakatakse laulutunniteenust sisse ostma: “Lapsele meeldib oma inimene, laps võtab teda palju rohkem omaks.” Ootused ja lootused Sõimeealiste (2–3aastased) laste vanemate koosolek. Räägitakse üldistel teemadel, korraga sekkub üks ema: “Vabandage, mina tahan teada, miks te ei käi lasteaia hoovist üldse väljas. Minu poeg käis varem eralasteaias, seal käidi kogu aeg metsas jalutamas.” Kaks sõimekasvatajat vaatavad ema hirmunud silmadega. Minna kahekesi 19 lapsega kesklinnas asuvast aiast välja?! Üks lapsevanem annab mõista, et tema ei julgeks last sel juhul tuuagi, laps plagaks esimese asjana

märka last / sügis 2009 35


p o lee m i k a Laulutund on väikelapse arengule asendamatu, sest see ergutab meeli ja mõtlemist, arendab sõnavara, loovust ja loomulikult rütmitunnetust. sõiduteele. Õnneks lahendab piinliku vahejuhtumi juhataja, kes ütleb, et seaduse järgi peab nii väikestel lastel kolme peale olema saatjaks üks täiskasvanu. Kahjuks või õnneks pole 19 lapse jaoks kuskilt võtta kuut kasvatajat. Eralasteaedades ehk küll… Lasteaednikud on ajast aega rinda pistnud lapsevanematega, kes kõike nõuavad. Mida teha emade-isadega, kes pole kunagi rahul? Kord antakse lapsele süüa liiga vähe, kord jälle liiga palju, ja ülepea – kas toit, mida lasteaedades pakutakse, on ikka mahetoit? Ja mida teha sünnipäevakommidega – kas neid tohib lapsele anda, äkki on seal need “pahad rasvad”? Need, millele presidendiproua Evelin Ilves näpuga näitas. Juhataja sõnul on lapsevanemaid, kes nõuavad tõepoolest võimatut: näiteks värvustoonide õpetust. Ta püüab sellisel juhul selgitada, et neil on koolieelikute oma riiklik õppeprogramm, seda võiks usaldada. On ka põhjust, sest kevadel said pea kõik Katrini kasvandikud sisse kesklinna eliitkoolidesse. See tähendab, et õpetajana on ta olnud õigel teel. Aga kas tulemus olnuks sama, kui need lapsed oleksid saanud vähem muusika- ja liikumistunde? Kui rühmad olnuksid veelgi suuremad? Juhataja on tähele pannud, et lapsevanemad on läinud viimasel ajal väga nõudlikuks. On see tingitud isiklikest

36 märka last / kevad sügis 2009 2009

rahamuredest või inimese eripärast, kuid millegipärast tahetakse just nüüd teada üksikasju nii laste toitumisest kui ka paigutuspõhimõtetest lasteaia garderoobis. Hiljuti palus üks ema ühe lasteaia üldkoosolekul ette lugeda laste päevamenüü. Kuulnud toidunimekirja ära, imestas ta pettunult: “Mina tahan teha kodus erinevate maade toitu ja minu laps peab harjuma kartulipudruga!” Kolm lapsevanemat tõusid sellise suhtumise peale püsti ja lahkusid koosolekult. “On tekkinud olukord, kus lapsevanem võib kõike nõuda ja öelda. Minu asi on ära kuulata ning võimaluste piires aidata,” tõdeb juhataja. Rõhk jääb sõnale “võimalused”, sest see tähendab suures osas raha. Aga võimalusi, nagu näitas oktoobri keskpaigas lasteaedade juhatajate ühisavaldus linnapeale, lasteaedadel enam suurt ei ole. Siin tulevadki mängu iga juhataja isiklikud oskused – kuidas jätkata lasteaias nii, et laps ikka areneks ja saaks kooliküpseks? Juhataja sõnul on nende lasteaias oodatud lapsevanematund, kus mõni huvitavama elukutsega ema või isa räägib lastele midagi põnevat. Juba pakkus üks ema välja, et tema tahaks lastele rääkida tunnetest ehk emotsioonidest. Eelmisel aastal õpetas üks ema lapsi ja ka teisi emmesid viltima. Üks ema viis terve rühma filmistuudiosse, kus kõik lapsed said joonistada ja filmi teha. Mälestuseks saadi film DVD-l. Üks lapsevanem kinkis lasteaiale lambiga gloobuse. Kui aga lapsevanemad ei ole nõus ühel päeval enam riiklikku lasteaeda oma mõtete ja rahaga aitama, muutub reaalseks hirm: lasteaiad muutuvad laste aiaks, kus tähtsaks saab kvantiteet (loe: pearaha) ja ununeb kvaliteet. ■


Kuidas taotleda raha? Heade ideede teostamiseks napib sageli raha. Finantside leidmine tekitab vajaduse tutvuda projektimaailmaga. Mis on projekt ja kuidas selle kirjuta­ misel edukas olla?

P

rojektitaotlus ehk rahastustaotlus on kirjalik kokkuvõte projektiideest, tegevustest ja kulutustest, mida idee elluviimiseks vaja läheb. Projekti alusel otsustab rahastaja, kas ideed toetada või mitte. Projektitaotluse maht ning ülesehitus sõltuvad rahastaja reeglitest. Taotluseks võib olla paarileheküljeline ideekokkuvõte, aga ka mahukas dokumentatsioon, mis võib koosneda projekti kirjeldusest, eelarvest, uuringutest ja analüüsidest ning muudest dokumentidest. Enamasti tuleb projektitaotluses käsitleda järgmisi teemasid: taotleja andmed ja taust, projekti eesmärk, sihtrühm, põhjendus, seos arengukavadega, tegevuste kirjeldus, meetod, jätkusuutlikkus, eelarve, seletuskiri, partnerluse, piiriülese koostöö detailid, juhtimisstruktuur, tehnilised/tehnoloogilised aspektid, juriidiline alus, avalikustamine, riskid (SWOT-analüüs), hindamine jne. Kursused ja veebiõpe Projektikirjutamisele saab läheneda mitut moodi. Kui põhitegevuse kõrvalt leidub piisavalt aega, siis võib proovida oma jõududega projektidokumentatsiooni kokku panna. Algaja projektikirjutaja võiks osaleda projektikirjutamise koolitusel. Kogenud projektikirjutaja nõu ja praktilised harjutused tõstavad kindlasti projekti konkurentsivõimet. Koolitus annab projekti kirjutamise baasettevalmistuse, tähelepanu juhitakse võimalikele vigadele ning tutvustatakse rahastajate ootusi ja aktuaalseid projektikonkursse. Lähimad projektikirjutamise koolitused toimuvad Projektiekspert OÜ ja Lastekaitse Liidu Koolituskeskuse koostöös juba 18.–19. novembril (eestikeelne) ja 24.–25. novembril (venekeelne). Oodatud on kõik tegusad inimesed. Projektikirjutamist on võimalik õppida ka täiesti uue meetodiga – veebikursusel. Veebikursus annab võimaluse õppida projekte kirjutama sobival ajal, kohast, grupi täituvusest ja grupikaaslaste tasemest sõltumata. Õpe sisaldab nii projekti kirjutamise teooriat kui praktikat. Vastuse saab ka konkreetsetele projekti kirjutamisega seotud küsimustele. Koolituse materjalid on koostanud Markus Alfred Kõiv – 12 aastat projektikirjutamisega tegelenud sotsiaaltöö magister, Projektiekspert OÜ juhataja ja koolitaja, kellel on muuhulgas mitmeaastane Tallinna Ülikooli

projekti rahastamise teemalise loengusarja lugemise kogemus. Lisainfot veebikursuse kohta saab aadressilt www. projektid.ee/koolitus Tasub kaasata konsultant Kui aga aega napib ja projektikirjutamise kadalippu ette võtta ei soovita, on mõttekas projektikirjutamisse kaasata konsultant. Projektikonsultant kogub kliendi käest vajalikud andmed ning n-ö valab projekti rahastaja raamidesse. Projektikirjutamise täisteenus hõlmab kõikide projekti jaoks vajalike dokumentide koostamist nii, et klient saab rahastajale esitada valmis dokumentatsiooni. Materjal ei pea eelnevalt paberil olema – piisab, kui idee on hästi läbi mõeldud. Kliendi ülesandeks on vaid seletada oma idee, tegevused ja kulutused lahti. Nii vabastab klient ennast suurest ajakulust, mis on seotud rahastaja nõuetega tutvumise, projektikirjutamise detailide ning dokumentide koostamisega. Lisainfot projektikirjutamise teenuse kohta saab Projektieksperdi kodulehelt www.projektid.ee ■

Edukas projekt Et projekt oleks edukas, tuleb taotluse koostamisel kindlasti arvesse võtta järgmisi punkte: • Projekt peab olema asjakohane, suunatud tegelikele vajadustele ja tagama positiivse muutuse. • Projekt peab olema teostatav. Taotluses peavad olema selgelt välja toodud projekti elluviimiseks vajalikud ressursid – nii inimesed kui ka raha. Analüüsida tuleks ka ohte ja riske, mis võivad projekti mõjutada. • Hea projekt on detailideni läbi mõeldud. Edukas projekt on jätkusuutlik ning teostumisel ilmneb mingi positiivne mõju, mis jätkub ka pärast projekti lõppu. Koolitus “Edukas projektitöö” 18.–19. november 2009 (eestikeelne) 24.–25. november 2009 (venekeelne) Lisainfo ja registreerimine: www.projektid.ee/reg Veebipõhine koolitus Esimesele 50 registreerujale kursuse avanemisel sooduspakkumine – 1775 krooni (koos käibemaksuga 2130.-). Et jõuda esimese 50 hulka, tasub kohe registreeruda aadressil www. projektid.ee/koolitus

märka last / sügis 2009 37


kiri

Endine politseinik, praegune koolitaja Lembit Rosina mõtiskleb isaks ja vanaisaks olemise üle. “Me oleme eelkõige sõbrad ning oskame armastada, andestada ja unustada,” kirjeldab ta suhteid lähedastega.

Vanaisa,

lastelaste fänn Foto: Andrus Eesmaa

O

len abielus olnud üle 30 aasta. Kasvatasime koos naisega üles kaks tütart ja poja. Kõigist on saanud head inimesed. Oleme kroonitud ka kahe tüdrukust lapselapsega. Olen oma lastele olnud nende elu algusest saadik eelkõige ustav sõber. Me kõik peame häid peresuhteid suurimaks väärtuseks. Politsei- ja turvatööl tõdesin, et väga suure osa konfliktidest ja ebameeldivatest olukordadest põhjustavad inimesed enesele ise oskamatu suhtlemise tõttu. Tuleb jätta midagi vahel ütlemata või reageerida just nüüd ja positiivselt. Sellest kasvas välja väike teadmistepagas, mida eri auditooriumid huviga kuulavad ja hindavad. Nii saigi minust vabakutseline suhtlemistreener – sellise tiitli panin enesele ise. Suhtlemissillad laste ja noortega Olen laste ja noortega eluaeg ülikiiresti suhtlemissildu loonud. Ilmselt on see minu kaasasündinud anne, mida olen ka pedagoogiliste teadmistega täiendanud. Kõige tähtsam

38 märka last / sügis 2009

on teadmine, et tuleb võita lapse armastus ja lugupidamine ning osata seda hoida. Armastust ja lugupidamist saab võita ainult koos tegutsedes ja suheldes. Distantsilt seda saavutada on võimatu, olgu kingitused kui suured tahes. Väga tähtis on ka vanemate omavaheline läbisaamine. Õnnetud ja ebakindlad on lapsed, kelle vanemad on halbades suhetes. Õnnelikud ja enesekindlad aga need, kelle vanemate vahel on tingimusteta armastus. Kõlab küll luuleliselt, ent seal, kus valitseb tingimusteta armastus, on ka rahu. Otsige kinnitust oma tutvusringkonnast või sugulaste juurest. Ma usun, et enamik probleemseid ja kriminogeenseid inimesi on kasvanud helluse ja vastastikuse tähelepanuta perekondades. Last tuleb aegsasti harjutada ühiselu reeglitega. Seda on aga kõige tõhusam teha isikliku eeskuju abil ja kannatliku järjekindlusega. Kuidas saab lapselt nõuda, et ta ei ropendaks, kui vanem ise ropendab? Kuidas saab teismeliselt nõuda mittesuitsetamist, kui vanem suitsetab? Karistamise asemel soovitan alati selgitamist ja lapse ärakuulamist. See on minu arvates võluvahend. Kahjuks on paljud vanemad ammu kaotanud lapse usalduse ja lähevad kergema, st hirmupoliitika teed: “Kui


Lembit Rosina usub, et lapse armastust ja lugupidamist saab võita koos tegutsedes ja suheldes. Pildil Lembit koos kahe ja poole aastase lapselapsega.

sa seda ei tee, siis... Kui nii veel teed, siis...” Armastatud laps ei taha oma kalleid inimesi kurvastada. Ja kui juhtubki midagi, on tal võimalik selgitada, andeks saada ja pahandust mitte kunagi enam korrata. Küsige täiskasvanute käest, millised on nende ebameeldivad mälestused. Eriti vastik on meenutada füüsilisi karistusi. Olen oma lastelaste fänn. Nüüd on mul elutarkust ja kasvatusteadmisi kogunenud küllaga. Saan neid lastelastega suheldes kasutada. Olen hell, kannatlik, järjekindel, sõbralik ega karda väljendada oma tundeid. Vastu saan samasugust austust ja armastust. Tundub, et varasematel aegadel oli vanematel rohkem mahti oma lastega tegeleda, nendega suhelda ja koos viibida. Ka tänapäeval on selliseid peresid palju ja seal on probleeme tunduvalt vähem. Lahutusi on praegu rohkem kui vanasti. Mulle tundub, et püsisuhte loomise alguses ei küsita eneselt: “Kas ma olen valmis temaga elama koos elu lõpuni?” Hakatakse ebaküpses eas perekonda looma, st meest ja naist mängima. Lapsi peaksid soetama vaimselt ja füüsiliselt küpses eas inimesed.

Politsei- ja turvatööl tõdesin, et väga suure osa konfliktidest ja eba­meeldivatest olukordadest põhjustavad inimesed oskamatu suhtlemise tõttu. Isa ja vanaisa erinevused Isaks ja vanaisaks olemisel on vahe sees. Isa vastutab, aga vanaisa ei vastuta. Vanaisa teeb aeglasemaid liigutusi ja väsib kiiremini, kuid ta ei ole nii kärsitu. Mulle meeldib lastelastega alati koos olla, kuid kõige rohkem meeldib raamatupilte ja multikaid vaadata ning neid kommenteerida. Tulevikus saame kindlasti koos väljasõitudel käia. Need rõõmud on veel ees, sest vanem tüdruk on kahe ja poolene, noorem pooleaastane. Me oleme eelkõige sõbrad kes oskavad armastada tingimusteta. ■

märka last / sügis 2009 39


l a p se d

Suurena saab Tekst Kätlin Vainola Fotod Virge Viertek

autoga sõita

Harku lasteaias on just läbi saanud leivanädala lõpupidu. Saalist tulevad lõbusad, leiva auks tantsinud ja laulnud lapsed. Peol sai proovida ka erisuguseid leivasorte. Joosep (6) ja Mihkel (6), sõbrad Pääsukeste rühmast, kinnitavad, et leib maitseb neile väga.

“K

Mihkel: “Mina juba oskan juhtida. Minu issil on selline auto, et kui vajutad ühe nupu peale, siis läheb nagu tulejutt.”

40 märka last / sügis 2009

õige parem on peenleib,” ütleb Joosep. “Mulle meeldib must leib,” ütleb Mihkel. “Leiva peale ma tavaliselt panen veel võid ja juustu.” “Ma panen vorsti.” Teised lemmiktoidud ei tule poistel esimese hooga meelde. “Mul on mitu erinevat, aga ma ei tea nende nimesid,” räägib Mihkel. Joosep mõtleb natuke. “Kartulipuder,” teatab ta siis rõõmsalt. “Mul ka!” “Ja siis veel nuudlid.” “Ja kalasupp!” “Ja frikadellisupp.” “Mul ka!” Magusate asjade hulgast on raske parimat valida. Poisid mõtlevad ja mõtlevad, kuni leiavad ühiselt, et kõik magusad toidud on head. Järsku meenub Joosepile, et kartulikrõpsud ei ole tervislikud. “Need on soolased,” selgitab ta asjalikult. “Võivad paksuks teha ka,” teab Mihkel. “See on rämpstoit!” teatab Joosep. “Võib kõhu panna valutama.” “Vinkud ka pole head.” “Leib on tervislik, aga kui palju süüa, siis võib kõht valutama hakata.” “Mingi karastusjook on ka nagu paha, näiteks CocaCola, limps ja Sprite,” loetleb Joosep. Mida juua võib, seda teavad poisid hästi. “Piima ja kefiiri,” ütleb Joosep. “Mahla võib ka. Näiteks õunamahla, kirsimahla, segumahla,” täiendab Mihkel.


Suurte asju ei tohi võtta “Mängida!” tuleb kooris vastuseks küsimusele, mida lastel on lubatud teha. “Magada võivad ja süüa võivad,” räägib Mihkel. Aga mida teha ei tohi? Poisid mõtlevad. “Suurte asju ei tohi võtta,” tuleb Joosepil meelde. “Jah, patareisid ei tohi võtta ja nendega mängida. Ja laadija ja selliste asjadega ei tohi ka mängida,” jutustab Mihkel. “Mälupulgaga ei või mängida,” ütleb Joosep. “Bensiiniga ka ei või, see võib plahvatada.” “Siis ei või neid kaelakeesid võtta, mis võivad ära laguneda.” Huvitav, kas lapsed jonnida võivad? “No kui sa tahad, siis ma arvan, et võib,” usub Mihkel. “Kui väiksed olime, siis me jonnisime,” naerab Joosep. Nüüd hakkab Mihkel naerma. Ka temal tuleb meelde, et kunagi väga-väga ammu, kui nad olid hästi väikesed, olevat nad päris palju jonninud. Näiteks siis, kui nad haiget said, või kui nad ei saanud midagi, mida nad tahtsid, või kui midagi katki läks. “Me oleme filminud ja meil on see video peal ja ma tahtsin ühte karpi, kui ma olin kaheaastane, ja siis ma ütlesin: eee-mmm-eeee!” Mihkel teeb peenikest häält. Poisid naeravad. Koolis tahavad poisid õppida Tagasi väikseks kumbki poiss ei ihka. “Tahame suuremad olla ja koolis käia,” kinnitab Joosep. Teadmisi on neil juba praegugi omajagu. Joosep teab peast nii maailma riike kui ka nende pealinnu. Mihkel õpib lihtsalt riike pähe. “Taani, Eesti, Prantsusmaa,” loeb ta järjest ette. “Aga mis on selle Ko...oih Taani pealinn?” küsib Joosep. Mihkel mõtleb natuke. “Kopenhaagen,” ütleb Joosep juba õige vastuse ise ära. Kuidas riigid ja linnad poistele meelde jäävad? “Issi õpetas ja mul on maakaart seina peal,” selgitab Joosep. “Mul on ka maakaart seina peal,” ütleb Mihkel. Koolis tahavad poisid käia ikka selleks, et õppida. “Näiteks autosõitu saab õppida,” teab Mihkel. “Jah, saab autokooli minna ja siis saab autoga sõita,” räägib Joosep. “Mina juba oskan juhtida,” teatab Mihkel. “Minu issil on selline auto, et kui vajutad ühe nupu peale, siis läheb nagu tulejutt. Kui seda nuppu ei pane, siis sõidab aeglaselt. Selliseid on väga väheseid.” “Mina oskan ka juhtida – mootorpaati,” lisab Joosep. “Kui ma saan kümneseks, siis issi õpetab mulle suurte koppadega ja rekkadega sõitmist.”

Joosep: “Mina oskan ka juhtida – mootorpaati.”

“Või kahekümneseks,” täpsustab Joosep. Esialgu poisid veel päris rooli ei istu ja mängivad igasuguseid poistemänge. Mängitakse ikka rohkem teiste poiste kui tüdrukutega. Eelkõige seetõttu, et poistel on poisteasjad ja tüdrukud mängivad nukkudega ainult kodu. Põhjus võib olla ka selles, et tüdrukud on neid lihtsalt liiga vähe endaga mängima kutsunud. Lasteaias on nukunurk ja köök koos mänguröstri ja -mikseriga. “Ma olen seal ainult vaadanud või midagi katsunud, mänginud ei ole,” räägib Joosep. “Ma mõnikord olen mänginud kodu. Olen olnud isa või loom,” ütleb Mihkel. Mis loom poiss siis olnud on? “Geko,” täpsustab ta lõbusalt. Paistab, et intervjuu aeg hakkab täis saama. Poisid on toolidelt juba kuhugi laua alla kadunud. Kas nad tahavad lõpetuseks ka midagi omalt poolt öelda? “Ma käisin ükskord vanaemaga Viljandis Ugalas vaatamas etendust “Härra Punttila ja tema sulane Matti”. See oli hästi lahe!” ütleb Joosep. “Mina ei taha oma asja lõpetuseks ära öelda, sest see on nii naljakas,” naerab Mihkel ja jätabki saladuse õhku. ■

märka last / sügis 2009 41


ajalugu

Lastekaitse Liidu

kirglik algus

Tekst: Ants Tammar Fotod: erakogu

Koos ärkamisajaga tärkasid julgus ja soov öelda avalikult välja asju, millest varem räägiti nurga taga või kitsamas ringis. 1988. aasta märtsis tegid Leo Tamm, Viktor Sarapuu, Kaljo Mitt ja Arvo Valton lastearstide vabariiklikul konverentsil ettepaneku luua Eesti Lastekaitse Liit.

A

lgatusrühma kuulus 30 inimest, põhiliselt lastearstid. Leo Tamme sõnul tingis liidu loomise meie laste olukord, mida lastearstid pidid aastakümneid iga päev nägema. “Laste muresid kogunes iga aastaga juurde, aga lahendused aina venisid. Kõige paremini teadsid laste probleeme just lastearstid, kes käisid regulaarselt kodudes alates lapse sünnist. Peaaegu kogu lastekaitsetöögi oli meie õlul,” meenutas Leo Tamm aastaid hiljem. Esimene koosolek Esimesed mõttetalgud peeti Tallinnas, Tartus, Viljandis ja

42 märka last / sügis 2009

Pärnus. 1988. aasta 25. juunil Viljandis peetud koosolekul arutleti liidu loomise vajaduse, põhikirja ning liikmeskonna moodustamise üle. Juulis jätkus põhikirja arutelu Tartus. Juulis-augustis avaldati paljudes lehtedes Arvo Valtoni ja Leo Tamme koostatud üleskutse. Selles rõhutati, et loodav liit on Eestis 1919.–1922. aastal tegutsenud Lastekaitse Ühingu ja 1932. aastal moodustatud Laste Kaitse ja teiste lapsi kaitsvate organisatsioonide järglane ning võiks kuuluda maailma ja iseäranis Skandinaavia lastekaitse organite ühendusse. Üleskutses teatati, et loodav Eesti Lastekaitse Liit oleks vabatahtlik, omaalgatusel ja ühistegevusel põhinev organisatsioon, mis seisaks Eesti laste


huvide, vaimse ja kehalise tervise kaitse eest, looks turvalisuse õhkkonna lastele ning aitaks kaasa nende igakülgsele arengule. Ühtlasi seati eesmärgiks luua tingimused eesti rahva iibe ja demograafilise olukorra parandamiseks. Meie laste mured 1988. aasta augustis tuli Tallinnas kokku Eesti Lastekaitse Liidu algatusrühma laiendatud koosolek, et arutada, täiendada ja parandada liidu põhikirja. Igal sõnavõtjal oli oma mure, igaühel ise kandi pealt. Eredalt jäi kõlama ütlemine: “Laulame, et maa tuleb täita lastega, aga lapsi saab meil olla sama palju, kui on elamisväärset keskkonda. Maa tuleb täita vaid soovitud lastega.” Tähelepanu keskmesse tõusis haridus. Muretseti, et haridusreform räägib õpetajate palkadest ja süsteemi ümberkorraldusest, aga suhtumisest lapsesse ja lapsest kui isiksusest kõneldakse möödaminnes. Nõuti, et mammutkoolid tuleb väiksemaks teha, öeldi sedagi, et enamik koolimaju on hügieeni seisukohalt kõlbmatud, ning tehti ettepanek olukorra muutumiseni oma lapsi kooli mitte lubada. Sooviti lasteaedadesse tööle lastearsti. Räägiti lasteasjade annetusest ja vahetusest: iga kooli juures võiks olla koht, kuhu saab tuua asjad, mida endal enam vaja ei lähe. Arutati sedagi, kas lastekaitse liitu on ikka vaja luua, sest on juba olemas lastefond. Lastearst Leo Tamm arvas: “Tööta meie liit ei jää, see on kindel. Usun, et Eesti Lastekaitse Liit ametliku organisatsioonina suudab teha palju, igatahes enam kui lastearstid või vanemad või ükskõik kes laste huvide kaitsel ükshaaval.” Paisu tagant pääsenud jutud Samal ajal kui Eestimaa elas kaasa Rahvarinde kongressi teisele päevale, kogunes 2. oktoobril 1988 Viljandi Ugala teatrisaali 259 inimest, et asutada Eesti Lastekaitse Liit. Küllap oleks entusiaste tulnud rohkemgi, paraku oli suur hulk aktiivsemaid seotud rahvakongressiga. Arstide kõrval olid Eesti Lastekaitse Liidu asutaval kogul enim esindatud õpetajad ja lasteaiakasvatajad. Oma sõnavõtus ütles Leo Tamm, et kõiges, mida majanduse, kultuuri, meditsiini jm vallas ette võetakse, tuleks lähtuda laste huvidest, turvalisusest ja heaolust. Kokku oli sõnavõtjaid ligi 30. Räägiti perekonnaõpetuse puudulikkusest, kuueaastaste koolikõlbmatusest, lastesõi-

me kaotamise vajadusest, saastatud keskkonnast, keemiat täis toidust, ema ja lapse kaitsetusest ebainimlike seaduste ja ametnike küüsis. Kriitikanooled lendasid nii hariduskomitee, sotsiaalhooldus- kui ka tervishoiuministeeriumi pihta. Tõdeti, et Laste ja Emade Profülaktilise Abi Valitsus pole alati suutnud täita oma ülesandeid laste ja emade kaitsel. Olen ELL-i taasasutamisel osalejana märkmikusse kirjutanud: “Kiire, kiire, kiire!” Ei olnud aega laste probleemidest pikalt rääkida, aga rääkida oli palju. Jutud tulid nagu paisu tagant ja seda voolu oli raske peatada. Algul anti sõnavõttudeks viis minutit, siis kahandati aega kolme minutini. Kõnepuldis käis närviline rabelemine, mõndagi head sõnavõttu püüti katkestada. Räägiti, et mure Eestimaa lapse pärast suureneb iga päevaga. Üheks põhjuseks nimetati, et liialt vähe jätkub rahulikku aega laste jaoks. Eriti toonitas seda Viljandi abipraost Jaak Salumäe. Ta soovis, et pühapäevahommik oleks perele oodatud, hingelise rahu saamise, vaimse kosumise aeg. “Räägime ainult, aga ei anna elule tõelist sisu. On halastuse, armastuse ja headuse nappus.” Rõhutati, et kaitset vajab last ootav naine, emaks ja isaks saajaid tuleks õpetada. Räägiti, et lapsed vajavad peale ema ka isa, kellele loota ja toetuda. Arvati, et Eestis on vaja luua emade ja laste kaitse keskus (instituut) ning toetada perekonnaajakirja loomist. Tauniti laste lahterdamist hälvikuteks ning nende toppimist metsatagustesse koolidesse. Taheti eri- ja abikoolide kaotamist, sest kõik lapsed peavad õppima koos. Loodeti, et puudega laste probleemide teadvustamisega muutub ka ühiskond hoolivamaks. Juttu tehti väikelapse päästmisest inimvaenulikust lastesõimest ning suurte lasteaedade ehitamise gigantomaaniast. Hariduse tähtsus Pikalt kõneldi haridusest – sellest, et lapsed vajavad kaitset ebainimliku koolisüsteemi eest. Nõuti, et tuleb lõpetada tavaks saanud eksperimendid lastega. Eriti ebaõnnestunuks peeti kuueaastaste saatmist kooli, pidades silmas just poiste arengut. Arvati, et hariduses tuleks arvestada rahvuslikku eripära. Peeti oluliseks andekate laste kaitsmist ja sooliste erinevuste arvestamist koolis. Analüüsiti totalitaar­

märka last / sügis 2009 43


u u d i se d

ajalugu

se ühiskonna kasvatuspõhimõtteid, kus kardetakse loovust ja hävitatakse individuaalsus. Sooviti, et igas koolis töötaks psühholoog ja logopeed. Arvati, et Eesti Lastekaitse Liit võiks võtta hariduse demokratiseerija rolli. Kategooriliselt nõuti alaealiste asjade komisjonide kaotamist või nende represseerivate funktsioonide muutmist last kaitsvaks. Küsiti: “Mis juhtuks, kui moodustada lastekomisjonid, mille ees peavad vastust andma täiskasvanud?” Kõnepuldist toetati ideed minna jõudumööda üle pere-tüüpi lastekodude rajamisele. Soovitati igasse rajooni teha oma lastekodu, et laste juuri kodukohast mitte lahti kiskuda. Oli ettepanek luua turvakodud, kus võiks ajutiselt kaitset leida. Oluliseks teemaks kujunes laste mänguväljakute nap-

Laste muresid kogunes iga aastaga juurde, aga lahendused aina venisid. Kõige paremini teadsid laste probleeme lastearstid, kes käisid regulaarselt kodudes alates lapse sünnist. pus. Räägiti koostööst kirikuga. Nõuti mängurelvade tootmise lõpetamist. Koolieelsete lasteasutuste töötajad rõhutasid, et isemõtlevas, -majandavas ja uuenevas Eestis tuleb ka last kasvatada uut moodi. Peeti vajalikuks lastekaitseseadust, lastekaitse ideede ja vägivallavaba elulaadi levitamist ning laste kasvatamist ligimesearmastuse, inimlikkuse ja halastuse vaimus. Abi vajab iga laps Palju nõuti ja süüdistati, aga sellest, mida saaks kohe ära teha või milles ise aidata, räägiti vähe. Kogunenud pinged ja aur oli vaja välja lasta. Seda tehti mõnuga ja kirglikult. Kriitikanooled lendasid kõikjale. Ajakirjanik Maia Ehandi hinnangul said loosungid maha rebitud ja silmitsi seisti valusa tegelikkusega. Ajakirjanik Jüri Kriisemann aga arvas, et minoorse meeleolu asemel oleks vaja rohkem optimismi. Ajakirjanik Meelike Saarna nentis, et laste kaitsmise ülesanne, mille ELL enesele on võtnud, on nii keeruline, et tuleb austada julgust, millega nende probleemide kallale asuda tahetakse. Lastekaitse Liidu esimene president Leo Tamm ütles 1989. aastal: “Lastearstid asutasid Eesti Lastekaitse Liidu, sest tervishoid ei suuda lahendada kõike lastega seonduvat. Abi ei vaja mitte ainult teatud kindlad lastegrupid – inva-

44 märka last / sügis 2009

liidid, lastekodulapsed, eriti andekad lapsed jt –, vaid iga laps.” ■

Rõõm koosolemisest Tekst: Kaie Tamm, Tartu Lastekaitse Ühingu peretöö koordinaator Tartu Lastekaitse Ühingu suvi oli töine, kuid rõõmurikas, sest saime pakkuda oma peredele huvitavat tegevust. Meie projekte toetasid Lastekaitse Liit ja Tartu maavalitsus. Juuni algul tähistasime lastekaitsepäeva ekskursiooniga Jõgevamaale. Bussis oli 51 inimest vanuses 1,5–70 aastat. Kokku sai lõbus ja üksmeelne seltskond. Alustasime Lähte vaatetornist, et tutvuda Vooremaaga ülalt. Lapsed möllasid Kassinurme mägedes ning uurisid palkidest ehitatud kindlust. Luua taimeaed pakkus vaatamist emadele ja vanaemadele, lastele meeldisid tiigikaldal hüplevad konnapojad. Järgmine peatuspaik oli Palamusel ning kogu seltskond tundis end mõnusalt vanas koolimajas. Olid ju meiegi hulgas Tootsid, Teeled, Arnod ja Kiired. Edasi suundusime Kuremaa mõisaparki ja puhkasime kauni Kuremaa järve kaldal. Lastele oli põnevaim Elistvere loomapark. Kõigi lemmikuteks said muidugi karumõmmid. Oma ringreisi lõpetasime Saadjärve kaldal. Juulis toimus kaunil mererannal kuuepäevane laager peredele koos Soome peredega. Kohal oli 37 inimest meilt ning 19 Soomest. Osalejad olid aktiivsed ja rõõmsameelsed ning isegi mõned vihmased päevad ei suutnud rikkuda laagriliste tuju. Käisime matkamas, korraldasime teatevõistluse ja orienteerumismängu. Laagrilisi külastas Heino Seljamaa oma kohvris elava nukuteatriga, mis meeldis kõigile väga. Isegi suured lapsed nautisid muinasjuttu uinuvast kaunitarist. Korraldasime küpsisetordi tegemise võistluse, mängisime. Paaril päeval õnnestus ka päikese käes mõnuleda ning merevees sulistada. Kõige põnevam oli Ranna Rantšo, kus sõbraliku perena kepslesid ühel karjamaal nii hobused, veised, kitsed kui ka lambad. Mõnigi linnalaps sai esmakordselt selliseid elukaid lähedalt vaadata ja paitada. Õuel patseerisid uhkelt paabulinnud, kanad ja mustad notsud. Majapidamisest ei puudunud ka jaanalinnud. Päeva lõpuks said kõik soovijad ratsutada. Viimasel laagriõhtul peeti grillipidu. Laagri lõpp oli nukravõitu ning keegi ei tahtnud koju sõita. Augustis korraldasime perepäeva Urmas Saksa ratsatalus, kus õpetati hobuste hooldamist ja toitmist. Soovijad said ratsutada ning vankriga sõita. Taluõuel pidasime piknikut ja jalutasime Emajõe kaldal. Üritustel osalenud pered jäid väga rahule. Sageli on vanematel aega lastega koos olla vähevõitu, kuid iga võimalus ühiselt tegutseda annab jõudu ja energiat ning lähendab pereliikmeid.


u u d i se d

Viies veerand Vara vallas Tekst: Vaike Torokvei, Vara Valla Lastekaitse Ühingu juhatuse liige Fotod: www.varavald.ee

Septembrist juunini on noored hõivatud riikliku õppekava täitmisega koolis. Aasta-aastalt läheb õppekava pingelisemaks, lapsed väsivad kiiremini ning huviharidus ja kehaline kasvatus jäävad nõrgapoolsemaks.

M

itu aastat on Vara Valla Lastekaitse Ühing korraldanud lastele kirjandivõistlusi. Tänavu kirjutati teemal “Igal lapsel on õigus mängule ja aktiivsele puhkusele”. Kõlama jäi seisukoht, et laps peab saama huvitavalt ja kasulikult vaba aega veeta, mitte ainult diivanil lesida või arvuti taga istuda. Leiti, et laste aktiivsele puhkusele peavad kaasa aitama nii lapsevanemad kui ka teised valla täiskasvanud. Õpetlik telklaager Viieaastase tegevuse jooksul on Vara Valla Lastekaitse Ühingul välja kujunenud mitmed traditsioonilised projektid ja üritused suvise koolivaheaja veetmiseks. Saab laiendada silmaringi, sportida ning omandada uusi sotsiaalseid oskusi. Suviseid tegemisi rahastasid tavapäraselt Punase Risti Tartumaa Selts, Kohaliku Omaalgatuse Programm, Eesti Noorsootöö Keskus, Vara vallavalitsus ja Vara Valla Lastekaitse Ühing. Jõukohase panuse andsid pered ja osalejad ise ning Hasartmängumaksu Nõukogu. Juulis oli Kodaveres traditsiooniline kolmepäevane telklaager 10–12aastastele lastele “Suvekool Peipsi ääres”. Kui sa pole kunagi varem telki üles pannud (nii, et see vihma läbi ei lase) ega aerutanud, pole kunagi varem Peipsis ujunud, pole pidanud tulekustutit kasutama ega sidet tegema, on see tõeliselt raske kool. Lastega tegelesid kasvatajad Ingrid Katsan, Karin Klemmer, Eda Jüris, Aivo Noormets, Kristi Rillo EPR Tartumaa Seltsist ja LõunaEesti Päästekeskuse Ennetusbüroo juhtivspetsialist Tõnu Vare koos abilisega. Töö ja sport August algas töö- ja puhkelaagriga. Tööd pakkusid koduvald ning RMK Kagu regioon metsauuenduse hooldus-

töödel. Pärastlõunane aeg kulus kanuutamiseks, ujumiseks, uisutamiseks, kinokülastuseks, rattasõiduks, spordivõistluseks ja meisterdamiseks. Tänavu andis tunda säästuaeg. Seekord ei eraldanud KOP meile toetust õppereisiks, Eesti Noorsootöö Keskus oli sunnitud vähendama vabariigi kõigil laagritel laste arvu ja eraldatavat toetust ning lõpuks oli ka valla buss seotud kahe samaaegse projekti teenindamisega. Ent kaks nädalat pingelist ja kiiret aega, kohaliku kommunaalettevõtte abi – ning tehtud see saigi. Laagri Koosa rühma kasvatajad olid Ingrid Katsan ja Tiia Kannik ning Vara rühmal Ruth Pari ja Karin Klemmer. Söögid Koosa lasteaias-algkoolis olid väga head. Ka õppereis-ekskursioon toimus: oma seltskonnaga külastasime Piirissaart. Ühingu poolt kuus aastat tagasi algatatud jalgpalliturniir Vara Cup on samuti suve lahutamatu osa. Nende aastatega on mitmed jalgpallipoisid suureks kasvanud, nüüd tulevad nad oma sõpruskondadega meie spordipäevale. 15. augusti hommikul rivistas Vara kooli staadionil end üles 14 võistkonda. Vara valla mängijaid oli kuus võistkonda, kuid Vara vallaga seotud mängijaid võis leida ka Tartu linnast ja vallast tulnud võistkondadest. Võistlema tuldi veel Kallastelt, Peipsiääre ja Tabivere vallast. Liis Zirkel valmistas lõunaseks kehakinnituseks 230 pannkooki, ürituse õnnestumisele aitasid kaasa ka peakohtunik Karel Otto ja meditsiinitöötaja Maimo Sikk, samuti Tiina Pood, Koosa Küla Arendusselts, AS Värska Vesi, Gäthi ja Elle Koort. Ilmataat aga korraldas meile ühe korraliku hoovihmavalingu koos rahega, mis iseenesestmõista meeste mängu ei katkestanud. Jalgpall on populaarne spordiala, mängimisvõimalusi otsivad paljud võistkonnad-sõpruskonnad. Meie spordipäev oli selle vankumatuks kinnituseks. Kaunimad ja olulisemad fotod Vara valla 2009. aasta viiendast veerandist on ühingu kodulehel www.varalaps.ee

märka last / sügis 2009 45


k ü s i m u s - va s t u s

Isa ei tunne lapse vastu huvi Ma ei ela lapse isaga koos. Lapse isa ei taha lapsest midagi kuulda. Ma tahaksin, et nad ikka omavahel suhtleksid. Kuidas panna isa lapsest huvituma? Meelike Saarna, psühholoogiline nõustaja, perekeskuse Sina ja Mina koolitaja:

See, et me oma lapsi armastame (ja lapsed meid), on üks elu seadustest, mida muuta ei saa. Kui keegi kinnitab vastupidist – et ta oma last (isaema) ei armasta ja temast midagi kuulda ei taha –, siis selle kinnituse sisu ei räägi enamasti armastuse puudumisest, vaid omavahelisest suhtest, mis on millegi tõttu väga keerukaks ja valuliseks kujunenud. Taolistele olukordadele on kahjuks omane see, et vanemad ajavad oma pooleli olevaid ja haiget tegevaid suhteasju laste kaudu. Kui isa katkestab pärast lahutust sidemed lastega, kui ema ei luba isal lapsi vaatamas käia, kui isa pitsitab ema toetusrahaga, kui kumbki pool lastele teisest halvasti räägib, siis klaaritakse sel viisil arveid endise abikaasaga (elukaaslasega). Tuleks endale aru anda, et lastega manipuleerimine selles olukorras on üks halvemaid käitumisviise üldse. Mis eriti oluline – seesugused mängud teevad endiste abikaasade suhted ainult halvemaks. Kui tegemist pole just värske lahutuse ja seega kriisiolukorraga, peaks kahel täiskasvanud inimesel olema võimalik koos arutleda selle üle, kuidas ka lahku läinuna suhelda nii, et säilitada lastele mõlemad vanemad. Kui rääkimine ja lahenduse leidmine üheskoos tundub võimatu, tuleks kaasata kolmas osapool: hea sõber, nõustaja, psühholoog.

46 märka last / sügis 2009


Kui palju anda taskuraha? Minu laps läks sel sügisel kooli. Kas ja kui palju anda 1. klassi lapsele taskuraha? Marge Vainre, psühholoogiline nõustaja, pere­ keskuse Sina ja Mina koolitaja:

Vanemad helistavad sobimatul ajal Olen õpetaja ja teen oma tööd südamega. Lapsevanemad helistavad mulle sageli ka mobiilile – vahel üsna hilja õhtul ja nädalavahetustel.Viimasel ajal tundub mulle, et see segab mu pereelu, kui ma näiteks kell pool üheksa õhtul arutan pikalt mõnda probleemi, pärast seda on ka raske uinuda. Ma ei julge vanematele öelda, et nad ei helistaks nii hilja. Kas peaksin mingid piirid seadma? Ene Raudla, psühholoog, perekeskuse Sina ja Mina koolitaja:

Tahate olla ja kindlasti ka olete parim õpetaja oma lastele. Hea õpetaja on see, kes kehtestab ennast. Ta väärtustab ennast ja oma vajadusi ning seisab oma vajaduste rahuldamise eest. Enesekehtestamine on oluline, sest siis on teie vajadused rahuldatud ning suudate õpilastega jagada oma ressursse, energiat ja hoolitsust. Enesekehtestamise võti on eneseavamine. Eneseavamisel kirjeldate olukorda, mis on teile vastuvõetamatu, sest see nõuab teilt lisaenergiat ja aega. Lastele ja nende vanematele võiks teatada: “Kui te õhtuti mulle helistate, siis see segab minu tegemisi. See on minu aeg ja ma vajan õhtul rahu ja vaikust. Minu tööpäev lõpeb (näiteks) kell viis. Kas oleks võimalik, et pärast seda te enam mulle koju ei helista?” Ei ole ette teada, mida vanemad teile vastavad, kuid peab valmis olema, et see ettepanek neid ei rahulda. Nad näiteks ei saa teid päeval kätte või avaldusid lapse probleemid alles õhtul. Siis on vaja neid aktiivselt kuulata: “Ma saan aru, et see ettepanek teile ei meeldi. Te tunnete end ebakindlalt, kui te ei saa minuga rääkida” vms. Kui selline ettepanek neile ei meeldi, siis võite öelda: “Vaatame koos, kuidas oleks võimalik korraldada, et teie oleksite rahul ja mina rahul.” Siis on vaja mõlemal poolel ideid genereerida ja valida mõlemat poolt rahuldav lahendus. Kui te ei ole siiras oma tunnete ja vajaduste suhtes, siis on oht ennast läbi põletada. Hea õpetaja ei pea ilmtingimata kõikide lapsevanemate ja laste soovidele vastu tulema. Paljud õpetajad arvavad, et nad ei taha olla kurjad. Kehtestav õpetaja ei ole kuri õpetaja. Ta on aus iseenda ja oma vajaduste suhtes. Ta peab endast lugu. Kui ma pean lugu iseendast, siis peavad minust lugu ka teised.

Küllap on taskuraha teema üle mõelnud paljud lapsevanemad ja sageli siis, kui lapse koolitee on alanud ja toonud perele kaasa teisigi elukorralduse muutusi. Iga pere saab lähtuda oma võimalustest ja on vajalik, et vanemad arutaksid lapse taskurahaga seonduva omavahel läbi. Taskuraha on lapsele tähtis mitmel moel. Lisaks sellele, et laps saab osta, mida soovib ja vajab, õpetab see teda kulutusi ja võimalusi planeerima, arendab iseseisvust ja otsustusvõimet. Seda aitab soosida rahasumma, mis on määratud teatud ajaks ja on kindla suurusega. Enne kui vanemad määravad, mis on paras summa näiteks nädalaks, on hea läbi mõelda ja koos lapsega arutleda, mille peale ta seda kulutada võiks ja mida vanemad heaks ei kiida. Mõelda võiks sellelegi, et raha peaks jääma ratsionaalseks vahendiks millegi tarbeks, mitte ei tohiks kujuneda hea enesetunde ega emotsionaalse heaolu saavutamise viisiks. Kindlasti on oluline vältida, et taskuraha suurus ei kujuneks lastele hooplemisvahendiks ega oleks otseselt seotud õppimistulemuste ja käitumisega. Viimane on eriti tähtis, kui soovitakse väärtustada huvi teadmiste vastu, häid suhteid, hoolivust ja sõprust kõrgemalt kui raha ja asju, mida saab osta.

märka last / sügis 2009 47


r a a m at u d

L. Keltikangas-Järvinen

K. C. Ogilvie

Temperament ja koolielu

Gruppide juhtimine ja juhendamine vabas õhus

Kaasasündinud temperamenti pole võimalik muuta, küll aga peaks valmistama ette kooli, mõistmaks lapse temperamendi tähendust. Küsimusi tõstatades ei taotle autor õpilase maksimaalset kooliedu saavutamist, tähtis on, et täiskasvanud mõistaksid ja toetaksid lapse individuaalsust. Hind: 149.00

Õ. Kepp, G. Lilles

Laps loob maailma: Laps Eesti lasteraamatu illustratsioonidel Raamat sisaldab üle 250 pildi 81 kunstnikult. Pildid on jagatud tsüklitesse: kodu, mäng, õppimine jne, et üldistada Eesti lapse kuvandi muutumist peaaegu 150 aasta vältel. Et paljude piltide originaalid pole säilinud, on raamatul ka erakordne kultuurilooline väärtus. Lisatud on kirjanike ning kunstnike lühielulood. Hind: 500.00

R. Kõiv, M. Joonsalu

Laps eesti kunstis. Lapsepõlv Kunstialbumis tutvustatakse lapse kujutamist Eesti kunstis kahe aastasaja jooksul. Esindatud on maal, skulptuur ja graafika. Raamatus on eesti- ja ingliskeelsed selgitavad tekstid ning kommentaarid. Raamat valiti 2003. aasta 25 kaunima raamatu hulka. Hea kingitus koolilõpetajale! Hind: 500.00

R. Tuula, K. Soidra-Zujev

Valik elamusmänge Valik meelelahutuslikke ja mõttestrateegiamänge: tutvumismängud, soojendus- ja usaldusharjutused, probleemlahendusega seotud tegevused, kombineeritud mängud, madalköisharjutused ja tegevuse lõpetamise mängud. Lisaks põhjalik ülevaade seiklustegevuste olemusest, juhendaja rollist, turvalisusest jne. Hind: 177.00 E. Verhellen

Lapse õiguste konventsioon Genti ülikooli emeriitprofessor E. Verhellen esitab ülevaate laste õigustest ja nende taustast. Hind: 130.00

48 märka last / sügis 2009

Raamatus on häid nõuandeid uute võimaluste avamiseks probleemide lahendamisel. Autor innustab toime tulema keerulistes olukordades ja grupisuhete tingimustes, tundma rõõmu iseendast ja maailma avastamisest enda ümber. Hind: 200.00

M. Leino

Haige laps klassis Õpetajate juhtumikirjelduste abil tõestatakse, et algselt tavakooli jaoks lootusetuks tunnistatud erivajadusega laps võib saavutada seal edu, kui temasse uskuda ning temaga täiendavalt tegeleda. Lisaks juhtumikirjeldustele on raamatus võõrkeelse teaduskirjanduse refereeringud. Hind: 35.00

Koos leinava lapsega Raamat on abiks lastega töötavatele spetsialistidele (pedagoogidele, sotsiaaltöötajatele, lastekaitsetöötajatele) ja lapsevanematele. Autorid jagavad nõuandeid, kuidas hinnata lapse leina, lugeda tema käitumise märke ning kasutada lapse toetamiseks käepäraseid vahendeid: mängu, muusikat, lastekirjandust. Hind: 75.00

Isaks olemise kunst Kirjastuse Pilgrim ja Lastekaitse Liidu koostööna valminud raamat sellest, kui väga vajab isasid meie maailm ning väike ja üha kahanev Eesti ühiskond. Lapsed on kirja pannud hetki ja elupilte isadest, kes on andnud lastele elu – võimaluse olla selles kaunis ja imelikus maailmas. Hind: 190.00

Laste õigused Esseekogumik ÜRO lapse õiguste konventsioonist. Käsitletakse laste õigustega seotud vastuolulisi ja päevakajalisi teemasid. Kas peredes, ühiskonnas ja poliitikas pööratakse tähelepanu lapse huvidele? Kas lastel on poliitilist mõjujõudu? Kas riik peaks laste kaitseks pereellu sekkuma? Hind: 55.00


Abiks peredele lahutuse ja lahkumineku puhul Brošüürist saab nõuandeid, kuidas tulla toime iseendaga lahutuse või lahkumineku korral, kuidas saada abi, mismoodi rääkida lahutusest lastele ja käituda vanemana uues rollis. Hea abivahend ka sotsiaal- ja lastekaitsetöötajatele. Hind: 15.00

Uued ajad – uued lapsed

R. Simanson

Lapse õigused, ainekava 5–7aastaste laste õpetamiseks koos metoodiliste soovitustega Trükis sisaldab lapse õiguste ainekava, metoodilisi ja õpivara soovitusi lapse õiguste ja kohustuste ning ühiskonna normide tutvustamiseks 5–7aastastele lastele. Hind: 30.00

Tallinna Ülikooli ja Lastekaitse Liidu koostöös valminud artiklikogumik sisaldab 13 uurimust Eesti ja välisautoritelt. Lisaks probleemide tutvustamisele pakuvad artiklid ka pädevaid lahendusi olukorra parandamiseks. Hind: 70.00

Detsembris kõik trükised müügil soodushinnaga – vaata www.lastekaitseliit.ee

Trükiseid saab osta Lastekaitse Liidu veebipoest www.lastekaitseliit.ee või infokeskusest Märka Last (Tõnismägi 3, Tallinn). Samas on müügil Lastekaitse Liidu sümboolikaga tooted.

Järgmine “Märka Last” ilmub kevadel 2010 Kõigi tellijate vahel loositi välja 10 raamatut “Laps

loob maailma: Laps Eesti lasteraamatu illustratsioonidel”.

Raamatu võitsid Merje Nõmme Rannu Raamatukogu Tiia Luht Asenduskodu Maidla Lastekodu Tapa Lastekaitse Ühing Kehtna Raamatukogu Vilve Tennokese Toomas Tross Kristel Ait Siiri Antsmäe Palju õnne! Raamatud saadetakse postiga kõigile võitjatele.

Kirjuta ja võida! Kirjuta meile, missugused lood sulle meeldisid ja miks? Missugustest teemadest sooviksid edaspidi lugeda? Teata meile huvitavatest uudistest ja ettevõtmistest. Saada kiri e-postile katlin.vainola@lastekaitseliit.ee või infokeskusse “Märka last” Tallinn, Tõnismägi 3. Kõigi kirjutajate vahel loosime välja Leelo Tungla raamatu “Naljatilgad lähevad laulupeole” (Menu Kirjastus). Ajakirja saab tellida www.lastekaitseliit.ee Aastatellimuse hind on 50 krooni.

märka last / sügis 2009 49


ko lu m n

Tekst: Rita Rätsepp, psühholoog Foto: erakogu

Kas me igapäevaelus mõtleme lapsevane­ mate või hooldajate rolli tähtsusest? Kas lapsele enda arvates parimat pakkudes ei pinguta me mõnikord hoopis üle?

Olla lapsevanem

V

ahel tasub aeg maha võtta, et vaadata ennast kõrvalt – meie vastutusekoorem on seda väärt. See ei ole ainult, et alustame hoolitsemist vähem kui viis kilo kaaluva olevuse eest ja kasvatame teda täiskasvanuks saamiseni. Lapse kasvatamine on tükk tööd, see on väljakutse ja õppimisvõimalus. Lapsevanemaks olemine on kõige raskem ja pikaajalisem amet, mida me elu jooksul peame. Raske töö suurim tasu on laps, kes käitub hästi ja naudib meiega koosolemist. ÜRO lapse õiguste konventsioonis on kirjas, et igale lapsele on vajalik ja tähtis üles kasvada perekonnas. Vanemate esmane kohustus on last hoida, kaitsta ning tagada tema eakohane ja igakülgne areng. See tundub esmapilgul nii loomulik ja endastmõistetav, et miks peaks seda üldse kirja panema ja ekstra esile tooma? Vanemate esmane kohustus – hoida ja kaitsta Hoida silma peal, hoida pahast eemal, hoida kontakti, hoida süles, hoida ja kaitsta – tahame anda oma lapsele parimat.Samas on oluline lasta õigel ajal lahti – ka see on hoidmine. Liigne turvalisus, lapse eest temale jõukohaste asjade ärategemine ehk ülehoolitsemine ei ole tema hoidmine ja kaitsmine. Lapsevanema vastutus on juhtida, suunata ja aidata õigel ajal – sellega tagame lapse eakohase ja igakülgse arengu. Kui hoida järeltulijat liialt ohtude eest, kasvab temast ülehoolitsetud laps, kes on arg ega saa iseseisvalt hakkama, kui vanemat pole läheduses. Lapsele on vaja kogemusi ja teda tuleb õpetada, et ta oskaks ennast ka ise hoida. Me ei saa kogu aeg lapse kõrval viibida ja niikuinii hakkab ta ise oma valikuid tegema. Ärahellitatud laps on omavanuste seas ebapopulaarne, ta ei meeldi teistele täiskasvanutele ja on lõpuks ka ise õnnetu – seda me ju ei soovi. Hoida ja kaitsta saame oma last, kui me temaga lihtsalt räägime, ilmutades huvi tema tegemiste ja mõttemaailma vastu. Nii saab ka laps teada, mida mõtleb ja tunneb

50 märka last / sügis 2009

vanem. Igapäevase suhtlemisega saame tagada lapse eakohase ja igakülgse arengu. Vaadates alati oma lapsele silma, kui ta räägib, ja tundes tema tunnete ja tegemiste vastu siirast huvi, mitte kaheldes tema jutu tõesuses ja kogemuste ehtsuses, aitame lapsel ennast paremini mõista. Siis on tal selles suures maailmas kergem hakkama saada. Laps rõõmustab meie tähelepanu ja huvi üle, ent mõnikord on tal vaja ka vaikselt omaette olla. Tagada lapse eakohane ja igakülgne areng Lapsevanema kohus on eakohaselt ja igakülgselt rahuldada oma lapse emotsionaalseid, füüsilisi ja intellektuaalseid vajadusi, kuid ei tohiks unustada, et vanemal on elus ka muid rolle. Kui laps teab, et oled iga kell tema jaoks olemas ning valmis jätma kõik tööd ja toimetused tema pärast pooleli, hakkab ta arvama, et nii peaksid toimima kõik. Ka see on lapse hoidmine ja kaitsmine, kui me õpetame talle iseseisvust ja kõigi võrdõiguslikkuse tunnistamist. Võrdselt vale on lapsele pidevalt toonitada, et vanematel on ka oma tegemised, või siis seda mitte kunagi öelda. Kui laps on õnnelik ja areneb eakohaselt, on kõik korras, aga kui on näha, et laps on õnnetu, siis tasub vaadata endasse: kas mina lapsevanemana saan midagi teisiti teha. Lapse käitumine on alati seotud vanema käitumisega. Samas, kes siis ikka kasvatamisega algusest peale ideaalselt hakkama saab – eks me kõik õpime oma vigadest. Õnnestumine, aga ka nurjumine käivad asja juurde. Tähtis on vältida süütunnet ja keskenduda muutustele, mis kaasnevad lapse arenguga. Tommy Hellsten kirjutab oma raamatus “Olla lapsevanem”, et vaid lapsevanema küpsus loob eeldused õnnelikuks lapsepõlveks. Tegelikult tahab ju iga vanem hinge põhjas oma ülesandesse tõsiselt suhtuda. Me kõik tuleme oma lapsepõlvest ja see jätkub meie lastes. Mida teadlikumad oleme iseendast, seda teadlikumalt saame oma lapsi kasvatada. Nautigem lapsega koos veedetud aega, pidagem lugu oma lapsest ja ka endast. ■


Lastekaitse Liidu liikmed Tallinn Katleri Lastekaitse Keskus Kulla Mänd Vabaõhukooli tee 7 Tallinn 12014 keskus@katleri.ee www.katleri.ee Pelgulinna Lastekaitse Keskus Kärt Käesel Järve 14 Tallinn 11314 kart.kaesel@mail.ee www.plk.ee Tallinna Kesklinna Lastekaitse Ühing Aimar Karu Õismäe tee 113-20 Tallinn 13515 kesklinnalastekaitse@hot.ee Tallinna Lastekaitse Ühing Ants Siimer Kesklinna Lastepolikliinik Ravi 27 kab 378 Tallinn 10138

Harjumaa Harku Valla Lastekaitse Ühing Helve Keel Ranna tee 1 Tabasalu Harjumaa 76901 helve.keel@harku.ee www.harkulaps.ee Jõelähtme Lastekaitse Selts Rozeta Meos Saha tee 7 Loo Harjumaa 74202 rozeta.meos@mail.ee Kose Valla Lastekaitse Ühing Kristel Kadapik Hariduse 1 Kose 75101, Harjumaa kristel@kose.ee www.koselastekaitse.ee Keila Lastekaitse Ühing Maris Ehrbach Keskväljak 5 Keila 76608 maris@kaja.ee Keila Valla Lastekaitse Selts Lea Papp Paldiski mnt 28a Keila 76606 lea.papp@keilavald.ee Kuusalu Lastekaitse Selts Kai Sinisalu Kiiu mõis, Kiiu side Harjumaa 74604 Kai.Sinisalu@kuusalu.ee

Paldiski Lastekaitse Ühing Andrus Veskioja Koondise 13-18 Saue 76505 andrus.veskioja@mail.ee Saku Lastekaitse Ühing Ene Kadakas Kannikese 8-30 Saku 75501 ene.kadakas@mail.ee Saue Linna Lastekaitse Ühing Anneli Ritsing Puidu 23 Saue 76506 anneli@saue.ee www.sauelastekaitseyhing.ee

Ida-Virumaa Jõhvi Lastekaitse Ühing Tatjana Laada Ridaküla 7-16 Kohtla-Järve minate@hot.ee MTÜ TK Romashka Roman Tretjakov Rahu 34-71, Narva 20604 info@tkromashka.ee www.tkromashka.ee Sillamäe Lastekaitse Ühing Irina Golikova Viru pst 22/1 - 11 Sillamäe, Ida-Virumaa 40232 info@sscw.ee www.sscw.ee

Jõgevamaa Tabivere Lastekaitse Ühing Maire Mällo Tabivere Keskkool, Tabivere Jõgevamaa 49101 maire.mallo@mail.ee

Järvamaa Järvamaa Lastekaitse Ühing Juhan Sikk Rüütli 25 Paide Järvamaa 72713 juhan.sikk@jarvamv.ee Türi Lastekaitse Ühing Erika Teras Vabriku pst 6, Türi Järvamaa 72213 Erika.Teras@mail.ee www.tyri.ee/tyrilaps

Läänemaa Hiiumaa Lastekaitse Ühing Kairi Laid Uus 1 Kärdla 92413 laid@kardla.ee

Läänemaa Lastekaitse Ühing Ene Pajula Wiedemanni 14, Haapsalu Läänemaa 90503 ene.pajula@lmv.ee

Saaremaa Lastekaitse Ühing Maili Lonks Sepa 2-12 Kuressaare 93812

Lääne-Virumaa

MTÜ NAK Carpe Diem Heidi Hansar Ranna tee 1a-8 Tartu 51008 hsusi@one.ee Tartu Lastekaitse Ühing Ille Jõgi Pepleri 27 Tartu 51010 ille.jogi@mail.ee www.tlku.ee Vara Valla Lastekaitse Ühing Vaike Torokvei Matjama pk Vara küla Tartumaa 60401 tvaike@hot.ee www.varalaps.ee

Kadrina Lastekaitse Ühing Siiri Sammel Rakvere tee 14, Kadrina Lääne-Virumaa 45201 siiri.sammel@kadrina.ee Lehtse Lastekaitse Ühing Maie Põiklik Tina 19-2 Tallinn 10126 mpoiklik@hot.ee Rakvere Lastekaitse Ühing Kaie Kranich Rakvere, Lääne-Virumaa 44310 mty.rly@mail.ee www.rly.ee Tapa Lastekaitse Ühing Ave Pappe Kooli 24 Tapa Lääne-Virumaa 45106 ave.pappe@tapa.ee www.tapalky.ee

Põlvamaa Põlvamaa Lastekaitse Ühing Veera Kutser Piiri tn 3 Põlva 63304 plky@hot.ee www.lasteyhing.polvamaa.ee malev.polvamaa.ee

Pärnumaa Audru Lastekaitse Ühing Peep Tarre Pärna allee 7 Audru Pärnumaa 88301 peep.t@audru.ee Pärnu Lastekaitse Ühing Anu Aunapuu aunapuu@pc.ut.ee

Raplamaa Rapla Lastekaitse Ühing Sirje Praks Tallinna mnt 9-1 Rapla 79513 sirje.praks@marjamaa.ee

Saaremaa Kuressaare Lastekaitse Ühing Maris Paomees Komandandi 10b Kuressaare 93812 lastekaitse@kuressaare.ee

Tartumaa

Valgamaa Valgamaa Lastekaitse Ühing Aili Heinjärv Allika 19-19 Valga 68206 aili.heinjarv@neti.ee

Viljandimaa Viljandi Lastekaitse Klubi Anneli Raave Kooliaia 5 Viljandi 71004 margit@viljandimaa.ee www.viljandimaa.ee Võhma Lastekaitse Selts Enna Tikas Veski 11 Võhma Viljandimaa 70602 enna.tikas@mail.ee www.vohmalks.ee Päikesekillu Perekeskus Kristel Kadakas Posti 24 Viljandi 71004 kristel@paikesekilluperekeskus.ee

Võrumaa Võrumaa Lastekaitse Ühing Kadri Hummal Kreutzwaldi 17-33 Võru 65609 kadrihummal@hotmail.com


Infokeskus

märka last infokeskus · erialase kirjanduse raamatukogu-lugemissaal · müügipunkt

Infokeskusesse saab pöörduda teabe saamiseks kõigis last ja tema peret puudutavates küsimustes.

Astu läbi! Avatud E-R 12.00-17.00 • Tõnismägi 3, Tallinn 10119

tel: +372 6418 486 faks: +372 6817 960 e-post: infokeskus@lastekaitseliit.ee


Märka Last sügis