Issuu on Google+

Swedbanki teeninduskunsti t채hed 2008 1


Swedbanki teeninduskunsti t채hed 2008


Suurte muutuste aasta 2008. aasta oli Hansapanga jaoks murranguline. Aasta alguses olid päevakorral eelkõige pangasisesed tegevused ning muudatused. Asuti looma Baltikumi äriarendusüksust sisemise efektiivsuse kasvatamiseks, ette valmistama üleminekut Swedbanki kaubamärgile. Aasta teine pool viis kogu majanduskeskkonna nii Eestis kui mujal maailmas olukorda, mille sarnast ei mäletata lähemast ega kaugemast minevikust. Need arengud on sundinud meid hindama ümber väga paljusid asju kuni panga toimimise alustaladeni välja: kõik on pidevas muutumises. On siiski midagi, mis ei muutu. Neist pidepunktidest saab ammutada jõudu ning hoida kinni raskel ja keerulisel ajal. Esiteks, meie kliendid. Neile soovime pakkuda jätkuvalt Eesti parimat teenindust. Klientidel peab olema kindlustunne ja usk, et oleme neile parim finantspartner ka raskel ajal. Veel tähtsam roll on nüüd nendel kolleegidel, kes puutuvad klientidega vahetult kokku iga päev. Just nemad oskavad vastata küsimusele, kuidas tagada klientide rahulolu, kui ümbritsev keskkond soodustab eelkõige rahulolematust. Teiseks, meie pere ja lähedased ning vaimsed väärtused. Me kõik vajame tuge ja kindlustunnet olukorras, kus meie ümber on palju määramatust ja ebakindlust tuleviku suhtes. Raske aeg sunnib hoidma kokku nii otseses kui ka kaudses mõttes. Paljud otsivad praegu sügavamaid väärtusi, millele toetuda. Küllap sõnastab nii mõnigi meist enda jaoks uuesti, mis on elus kõige olulisem.


2008. aasta tähtteenindajate pjedestaalile jõudsid need, kes olid tõenäoliselt kõige kohanemisvõimelisemad. Nagu juba evolutsiooniteooria on väitnud: mitte tugevus, vaid kohanemisvõime tagab edu ja ellujäämise pikas perspektiivis. Imetleme teid, Tähed, võtame eeskujuks ja toetume teile! Soovin kõigile head kohanemisvõimet ja oskust tunda rõõmu ka väikestest kordaminekutest!

Ulla Ilisson, jaepanganduse tegevdirektor


Rakvere Vallim채el.


teller-konsultant Rakvere kontor

Rakvere lossimägedes on kelgutatud aegade algusest peale. Birgit (40) mäletab, et hulkus parima osa oma lapsepõlveaastatest poistekampade koosseisus mööda kodulinna, püksitagumik liulaskmisest märg. Või sattus linnalähedastesse Palermo metsadesse ja oli õhtuks üdini läbi külmunud. Aga õnnelik. Õnnelik on Birgit Rakveres siiamaani ega kavatse sealt kusagile kolida. “Ma tunnen siin enamikku inimesi kui mitte nime-, siis nägupidi,” väidab Rakvere kontoris teller-konsultandina töötav Birgit. “Ja mulle nad meeldivad, nii siin- kui sealpool letti. Pealgi on Rakveres turvaline: kerge vaevaga saavad lapsed kooli ja lasteaeda ning kui midagi peakski juhtuma, siis keegi ikka näeb või kuuleb või vähemasti tunneb nad ära.” Birgiti ja tema abikaasa peres kasvavad Tuuli (17) ja Alex (10) ning labrador Franky (5). Kevadel ootab neid kõiki ees suur elumuutus: Tuuli ja tema elukaaslane saavad lapse. Birgit on selleks puhuks varunud kaks nädalat puhkust, et tütart aidata ja kodust elu tasakaalus hoida. Tavalistel tööpäevadel pole Birgitil aga tarvis argiasjade pärast muretseda, sest korteris toimetab mehine majasokk. Birgiti isa teeb söögid, koristab toad ja kui tarvis, aitab Alexil õppida. Ausalt öeldes näeb pikkade kuldsete juuste ja tedretäppidega Birgit välja nii reibas, et võiks vabalt veel ise emaks saada. Kui pangatüdrukud jõulu- või muidupeo raames Rakvere lokaalidesse tantsima lähevad, siis satuvad kohalikud noormehed ärevusse. Pole ka imestada!

7


Kadriorus.


investeerimiskonsultant Rävala kontor

Rävala kontori investeerimiskonsultant Annely (36) on heledapäine, sõbralik ja leebe. Üle kõige naudib ta hetki, kui on suutnud aidata klienti mõne probleemi lahendamisel ning see lahkub tema juurest, sära silmis. “See on mulle nagu kingitus,” ütleb ta. Nii kodus kui ka tööl seab naine esikohale teiste huvid, sest teab, et tema ise saab ju alati kuidagi hakkama. Kodus Kiilis ootavad teda elukaaslane, kolm gümnaasiumiealist last ning terve majatäis igat sorti koduloomi: lontkõrvaline jänes, tšintšilja, koer, kass ja seitse papagoid, kes äratavad pererahvast igal hommikul lauluga. Kord tormas Rävala pangakontorisse klient koos rohelise papagoiga. Ta väitis, et leidis linnukese tänavalt, ja jooksis ise uksest välja. Annely viis veidi viga saanud linnu koju, ravis terveks ning ostis talle lemmikloomapoest kaaslase. Nüüd on neid saanud puuritäis. Kui tööst ja loomade kantseldamisest jääb aega üle, armastab Annely olla omaette, seltsiks ristsõna, mõni hea raamat või kudumistöö. Tihti helistab ta heale sõbratarile, kes elab tema sünnilinnas Rakveres, või sõidab vanematekoju külla. Autojuhtimine viivat paha tuju ja väsimuse otsekui imeväel. Kevadel müttab naine mõnuga oma aias ja rajab uusi peenraid. Põnev on oodata, kas poolsada tulbisibulat elasid talve edukalt üle. Suvel on tore minna elukaaslasega koos mootorpaadimatkale. Pole midagi mõnusamat kui sõita mööda käänulist jõge, imetleda vaadet ja veeta öö telgis, hommikuseks äratajaks linnulaul.

9


Tiskres.


spetsialist Telemarketing

Telemarketingi spetsialist Anton (36) on sportlik ja pakatab energiast. Tema igapäevatöö on pakkuda klientidele telefoni teel erisuguseid pangateenuseid. Kehakultuuri õppinud noormees teeb seda sportliku hasardiga. “Võistlemine on mul veres, tahan olla liider,” ütleb ta. Kui müümine läheb hästi, siis pole ta õhtuks põrmugi väsinud. Antoni nimi tähendab kreeka keeles inimest, kes on valmis lahinguks või võistluseks, ladina keeles aga tugevat, sõltumatut ja lojaalset sõpra, kelle peale võib olla kindel. Anton on nii üht kui teist. Kuigi iga telefonikõne eesmärk on müük, tahavad eriti vanemad kliendid rääkida vahel pikemalt oma elust, enda ja lastelaste käekäigust. Mees kuulab nad alati sõbralikult ära. Tellerina töötades tuli ette, et rahulolev klient saabus järgmisel korral kommikarbiga. Kord soovis üks naisterahvas aga Antoni suureks üllatuseks tutvustada talle oma tütart. Anton elab koos elukaaslasega Tiskres oma majas. Puhkuse ajal on teda peaaegu võimatu kodust leida: kaks korda aastas sõidab ta nii pikale reisile kui vähegi võimalik. Õige suvine reis kestab vähemalt kaks nädalat ning kohapeal sõidetakse ringi rendiautoga. Möödunud suvel võitis tema südame jäägitult mägine Montenegro. “Mida suuremad mäed, seda parem,” ütleb Anton. Sel suvel tahaks ta sõita kolmeks-neljaks nädalaks Itaaliasse või Portugali. Unistuste sihtpunktid on Madeira, Austraalia ja Uus-Meremaa. Kevadel algab Antonil jalgrattahooaeg. Vabadel päevadel pole talle mingi raskus sõita maha 20–30 kilomeetrit. “Istuda võib pensionieas,” leiab ta.

11


M채rjamaal.


eralaenuhaldur Rapla kontor

Juba viimased kuus aastat sõidab Hiie (37) iga argipäeva hommikul Märjamaa kandist Rapla kontorisse tööle. Varem oli vastupidi: Hiie elas koos elukaaslasega Raplas ja siis sõitis tema politseinikust mees Tallinna-Pärnu trassile liiklushuligaane taga ajama. Korterist oma majja kolimine on mõjunud Hiiele nii nagu õhuvahetus kopsuhaigele, ja kes teab, kas ta ilma uue koduta olekski elanud pangas üle eriti pingelist tööaega 2006.-2007. aastal. “Need olid ilma naljata ikka hullumeelsed ajad,” ohkab eralaenuhaldur Hiie, kes töötanud pangas 16 aastat. “Ma käisin kodus sõna otseses mõttes ainult magamas: hommikul kell kaheksa olin kontoris, õhtul kell kümme lahkusin. Väikese koha võlud ja valud hakkasid ka kaasa mängima. Näiteks läksin õhtul poodi süüa ostma, kui juba astus keegi ligi, et küsida, millal euribor ometi langeb. Või see mentaliteet, et “ma hüppan sinu juurest läbi”. Mis sest, et mul on puhkus või vaba päev, küllap saab need laenuasjad rohimise vahepealt korda ajada! Ma muidugi iial ei nõustunud sellise asjaajamisega, aga inimestel oli mu keeldumist raske mõista.” Ajad on muutunud ja nüüd on klientidel hoopis teised mured. Tullakse, et leida probleemile lahendust. Paljud käivad lihtsalt selleks, et hinge pealt ära rääkida, kuigi teavad, et ega laenuhaldurilgi ole imerohtu kusagilt võtta. “Praegu on meie põhimõte, et isegi kui klienti aidata ei saa, peab talle alles jääma tema väärikus,” selgitab Hiie. “Mulle selline lähenemine väga sobib. Inimene on niigi murtud ja läbi, kui mina ka veel hakkaksin teda noomima või hurjutama…” Kui Hiie keerab õhtul oma autonina rootsipunase kodumaja poole, siis hüppab kuudist välja tema isiklik stressimaandaja, nätsutatud pall hambus. Pall on esimene asi, mille Saksa lambakoer Brennu hommikul suhu haarab, ja viimane, millest õhtul loobuda raatsib. Euriborist ega maksegraafikust ei tea karvane sõber midagi, temale meeldivad päevad, mil Hiie on kodus ja tema päralt.

13


Padisel.


eralaenuhaldur Keila kontor

Kui Helle (39) ei ole parasjagu Keila kontoris tööl, siis on ta üheksal juhul kümnest oma kodus Padisel. Majas, mis asub “kloostri taga metsas”, kui parafraseerida tuntud eesti mängufilmi. Ja pisike ning blond Helle sarnaneb üsnagi “Viimse reliikvia” Agnesega: ta on tarmukas, ettevõtlik ja naerab keskmisest eestlasest märksa rohkem. “Mõni üksik klient on naermist mulle isegi ette heitnud,” ütleb Helle kavalalt ja naerukurruke ta suunurgas tuksleb nagu hea-tuju-tormihoiatus. “Enamasti mõjub naeratamine muidugi vabastavalt. On juhtunud, et ka väga ärritatud kliendid lahkuvad kontorist, muie näol.” Helle töötab pangas 16. aastat. Sattus kedagi asendama ja jäigi. “Pikaks veninud juhus”, nagu Helle oma karjääri nimetab, on teinud lihtsast klienditeenindajast hinnatud eralaenuhalduri. Ta on endalt sageli küsinud: kui ma ei töötaks pangas, siis kus? Vastus on Hellel tänaseni leidmata. Vabadel päevadel on Hellet keeruline kodust välja meelitada. Tal on lapsepõlvemaadele ehitatud maja, isiklik tiik, on jahimehest abikaasa, kaks laikat Säde ja Lennox ning kaks täiskasvanud tütart, kes õpivad Tallinnas ülikoolis. Helen ja Kadri on, muide, mõlemad 20 aastat vanad, aga kaksikud ei ole. “Küll nad teismelisena unistasid, et saaks ära linna, aga nüüd on mõlemad esimesel võimalusel kodus Padisel,” naerab Helle. “Mina ei kujuta linnas elamist enam ammu ette. Kolleegid küll küsivad, kuidas ma julgen sellises üksikus kohas elada, aga mulle on mets turvalisem kui linn.” Helle hea päeva retsept: omaette nokitseda, jalas ämma kootud villased sokid. Teha tiir uisuväljal. Panna ahju juustu ja majoneesiga maitsestatud metssealiha ning oodata meest koju. Mis ime siis, et isegi tööpäevadel Helle peamiselt naeratab.

15


Emaj천e kaldal.


teller Annelinna kontor

Sinine vesi vajub sõrmede vahelt läbi vaikse järjekindlusega nagu liiv klaaskellas. Ometi pole ajal basseinis vähimatki tähtsust. Siin loeb hoopis muu: sport teeb tuju heaks ja annab justkui nähtamatu lubatähe ilusaks uueks päevaks. Enamik Maila (37) hommikuid algab kodulähedase spordiklubi ujulas. Just nende mõnusate hommikute pärast pole imestada, et Maila mõjub kui hea tuju maine kehastus. “Kui oled avastanud enda jaoks asjad, mis teevad tuju heaks, siis on patt nendega mitte tegelda,” arvab ta. Selles osas on Mailaga ühel nõul nii tennisetreenerist abikaasa Mart (40) kui ka lapsed Henri (19) ja Stella-Mirell (9). Maila hea päeva salanipid on lihtsad: törtsuke sporti, kamaluga tööd ning kodused pereõhtud ehk ühised söömaajad ja jutuajamised. Kui ilm lubab sõrmed mulda pista, siis rohenäpust Maila seda ka teeb. “Abikaasa kardab päeva, kui ma terrassil seisan, käed puusas ja kulm kortsus. Siis on teada, et kaevamistööd ootavad,” naerab Maila. Koduaed on nende ühine hobi. Kuraditosin aastat pangas on päris pikk aeg. Mailale aga meeldivad inimesed. “Muidugi tekib vahel rutiin. Siis tuleb töö ise huvitavaks teha,” kinnitab ta. Tema silma panevad särama kuri-ranged kliendid, kes reeglina lahkuvad Maila juurest, nägu naeru täis.

17


Ohtus.


Meeli Ivask teller Keila kontor

Malevas oli Meeli (40) tubli kõplaja. Kui tema koduaias Ohtus ringi vaadata, omandab malevaaegne loosung “Kõblakem õnnele!” endelise tähenduse. Abikaasa lapsepõlvemaadele ehitatud maja ümber on seitse hektarit põllu- ja aiamaad, nii et vabal ajal on Meelil enamasti käsi mullas. Oma sauna Ivaskitel veel ei ole, aga naabrimehe saunas ja kümblustünnis mööduvad Meeli lemmikhetked. Eelmisel sügisel mõtles naine koguni, et kui jätaks õige tünni vee sisse, äkki kannataks talv läbi käia. Enne panka sattumist töötas Meeli lillepoes, nii et suhtlemine ja rahaga tegelemine polnud talle võõrad. Küll on aga viimased aastad Swedbanki Keila kontoris muutnud tema loomust klienditeenindajana. “Kogemus on mulle õpetanud, et suu tuleb lahti teha,” muigab Meeli. “Varem ma häälestasin ennast kuidagi valesti, stiilis “see klient ütleb kindlasti ei !” Aga kui proovima hakkasin, siis selgus, et paljud ütlevad jaa!” Meelil on hobisid ja hoolealuseid rohkem kui vaba aega. Ian (15) ja Joanna (14) käivad Keilas koolis ja aitavad jõudumööda kantseldada hiigelsuurt Kaukaasia lambakoera Sakit. Õhtul teleri ees istudes Meeli koob või õmbleb. Viimased kuud ja sedamööda ka närvid on kulunud Pühalepa rahvariietele. “Oleks teadnud, et see nii kaua aega võtab, poleks võib-olla tegema hakanudki,” ohkab Meeli. “Aga pooleli ka ei raatsi jätta. Laulupidu ju tulemas.” Iga teisipäeva õhtul istub Meeli Keilas rongi peale ja sõidab Tallinna kooriproovi. Tema ilma laulmata ei saa ega tohigi. Kui vahepeal tuli laulmisesse paus, siis jäi Meeli kaks korda aastas angiini ja arst käskis kurgule koormuse tagasi anda. Nüüd kõlab Meeli “Tere!” jälle meloodiliselt nagu kontori ühele priimustellerile kohane.

19


Raamatupoes.


Krista Järvemets teller-konsultant Kristiine kaubanduskeskuse kontor

Kristiine kaubanduskeskus Tallinnas sumiseb mesilastaruna. Kuigi kell ründab juba kaheksandat õhtutundi, seisab Swedbanki kontoris ikka inimesi, kes tahavad raha saada või anda, nõu kuulda või lihtsalt konsulteerida. Teller-konsultant Krista (42) ja tema tarmukad kolleegid aerutavad tööpäeva finiši suunas nagu pikka aega koos harjutanud sõudenaiskond. “Meil on siin kõik raudsed leedid,” kirjeldab Krista seltskonda, kellega koos ta viiendat aastat töötab. “Oleme saanud nii kollektiivseid kui individuaalseid auhindu. Miks meil nii hästi läheb? Ühe peamise põhimõtte võiks sõnastada nii: “Austa klienti, aga sealjuures ka iseennast.”” Enesekehtestamise oskus on Kristas kindlasti olemas, samuti kuklatunne, mis aitab tal läheneda igale kliendile õige nurga alt. Ühes on naine veendunud: pangatöö, mis pealtnäha võib paista lihtne, pole seda lähemalt tundma õppides kindlasti mitte. “Vastutus on suur,” põhjendab Krista. “Pead teadma kõigest kõike: notarite töömailt, juristide haldusalalt, rääkimata arvudest ja protsentidest. Meie töös ei saa nii, et paned nulli, kuhu juhtub, või koma kogemata valesti.” Mõnel õhtul koju jõudes on Krista nii väsinud, et torkab jalad külma vette ja lihtsalt lösutab diivanil. “Midagi ei ole parata: kui oled 11 tundi järjest jahvatanud, siis on vaikus parim kaaslane,“ tunnistab Krista. “Õnneks ei ole enam väikseid lapsi majas.” Liisi (22) ja Alvariga (18) istus Krista kodus kokku kuus aastat. See oli tore aeg, aga nüüd on emal põhjust endale elada. Krista suurim kirg on raamatud: kui mõistuse hääl vastu ei seisaks, võiks naine osta poole palga eest kokku ajalookirjandust. Ka Une-Matiga on Kristal kokkulepe: too ei hakka enne liivakotiga vehkima, kui kirjandussõber on jõudnud raamatust lugeda vähemalt kaks lõiku.

21


Antslas.


Kaja Karjus teller Võru kontor

Queeni igisärts tšempionilaul võiks kaikuda Kaja (46) autoaknaist, kui väljas laiutaks lopsakas suvi. Praegu hoiavad külmakraadid aknaid tihedalt kinni. Küll ei suuda tali vaigistada Kaja automakki, mis keeb kepsakatel tuuridel, kui naine roolib kodulinnast Antslast Võru kontorisse tööle või sealt koju. Muusika süstib head tuju. Autosõit on Kajale justkui superpakkumine, mis sisaldab aega enda, muusika ja mõtete jaoks. “Ma mõtlen ja kaalun palju. Nagu Kaalud ikka,” muigab Kaja. Veel nelja aasta eest polnud naine kindel, kas ta suudab käia kodust mitmekümne kilomeetri kaugusele tööle. Nüüd on nii, et üha enam tuleb jagada autorooli tütar Liisiga (17), kes kibeleb samuti juhtima. Sestap võtavad ema-tütart vahel ette ning sõidavad lihtsalt lusti pärast. Pereisa on autojuht, tema nendega ei konkureeri. Kajale on kõige tähtsamad pere ja kodu. Vahel, kuulates lugusid teiste eludest, mõtleb ta, kuidas tal on oma armsate inimestega vedanud. Pole midagi paremat nädalavahetusest, kui pere on koos. Kaja sätib siis serviisi lauale, lükkab vürtsika kala praeahju ning lihtsalt naudib. “Ma pole alati olnud selline kodu- ja perelemb. Aga aeg paneb asjad paika,” tunnistab naine. Varem tabas teda reedeõhtune palavik ja hing tahtis pidutseda. Nüüd ei tea ta paremat õhtust, kui saab end diivaninurgas kerra tõmmata, pleed jalgel, hea raamat käes ning teetass kõrval auramas. “Kui tagala on korras ja turvatud, siis on ka tööl hoopis teine minek,” teab Kaja.

23


K채reveres.


Lilia Terentjeva teller-konsultant Sõle kontor

Kuuekordne pangatäht peaks kätkema üliinimese omadusi, aga võta näpust – Lilia (48) on lihtne ja loomulik nagu ema, kes küsib koolipoisilt, kas too soovib õhtusöögiks kotlette ning kuidas on asjalood hinnetega. Lilias pole vähimatki ambitsiooni kuidagi silma paista. Kui välja arvata seik, et mõni aeg tagasi tahtis pätt temalt õhtusel tunnil käekotti röövida. Lilia võitles nagu emalõvi ega kavatsenudki oma kotist niisama lihtsalt loobuda. “Muidugi, ma saan temast aru ka,” analüüsib Lilia röövli hingeelu. “Raha pole, lootusetu olukord. Mis tal muud üle jääb? Aga mina olen südi: ülikooli ajal palju Kaukasuses matkanud, lahtise aknaga magan siiamaani…” Tartust pärit Lilia õppis ülikoolis majandust ja krediiti. Tuli siis Tallinna tööle ning elab tänase päevani pealinnas, kuigi vanematekodu jäi Tartu lähedale Laeva alevikku. “Mu mees elab seal,” jutustab Lilia, kes veedab enamiku oma vabadest päevadest Tartumaal. “Maja ehitasime ise, mööbli tegi mees. Kui sinna pääsen ja ilm lubab, siis mängin hobust ja kaevan maad. Meie kaks kassi Keisi ja Cassandra on maaeluga väga harjunud ega taha enam kindlasti linna tagasi.” Kuna linnas pole Lilial erilisi kohustusi, siis käib ta koos Sõle kontori tüdrukutega sageli pärast tööd väljas: poodlemas, kohvi joomas, muuseumis, sushi ’t söömas. Lilia on iseseisev ja eluga rahul. “Vahel mõtlen küll, kuidas kõik oleks võinud minna,” muutub Lilia mõtlikuks, “aga kindlasti on minu elus olnud rohkem head kui halba. Elukogemus ja konkreetne loomus muudavad mind klientide suhtes tolerantseks.” Et elu on raskemaks muutunud, näeb ühtviisi hästi nii vene kui eesti keelt valdav teller-konsultant iga päev. Ta aitab ja usaldab inimesi. Aga õhtupimeduses kodu poole kõmpides kiigub Lilia käekotis sammude taktis nüüd gaasiballoonike.

25


Tartumaal Varal.


Anneli Nopason teller-konsultant Barclay kontor

Tumedaseljaline, viimase vindi peal kutsikaootel hundikoer Nelli vänderdab tulijale aiaväraval vastu. Soliidne Pätu, kes paturegistrist sõltuvalt kannab vahel ka nime Petrovitš, haugatab samuti tervituseks. Anneli (37) pere ja muud loomad on kõik lõpuks kodus. Nopasonide päev algab varavalges. Sellest ka koerlaste meeletu rõõm, kui õhtul saavad otsatud ootamistunnid läbi ja pererahvas hakkab üksteise järel laekuma. Alustuseks saabub tragi tütarlaps Diana (9), kes õpib Vara põhikoolis ja armastab üle kõige hobuseid. Kui ta veidi veel kasvab, hakkab ta emaga koos ratsutamas käima. Mõni aeg hiljem jõuavad Tartust Toomas (16), kes õpib kutsekoolis üldehitust, ja pereema Anneli, kes töötab Barclay kontoris. Perepea Veiko (35) on autojuht ja jõuab koju Varale siis, kui graafik lubab. Kodu on Nopasonide kindlus, kust vabadel päevadel on Annelit keeruline välja meelitada. Ta toimetab virgalt trajektooril: köök-kelder-kasvuhoone. Annelile meeldib ka puid riita laduda ning metsas uitamas käia. “Sporti peab ju tegema,” muigab ta kavalalt. Kui vaja, saab Anneli kõigega hakkama. Just nagu Kukerpillide laulus: ... ta tassib puid, peseb nõud,
remondib autot, lapsi koju toob... “Õnneks on ikka neid päevi ka, kui Veiko on kodus. Siis saab ta ise kõigi nende toredate töödega hakkama,” lagistab naine naerda. Anneli on alati teadnud, et tahab elada maal, oma majas. Seda pole ta ometi lapsest saati mõelnud, et tahab töötada pangas? Ei, sellest ei osanud ta unistadagi. Tema elas ilmakese veere pääl Meerapalus, kus oli üks pood üheainsa müüjaga. Müüjaamet tunduski ahvatlev. Ent nüüd on Anneli töötanud neli aastat pangas ning tunneb, et teeb õiget tööd, mis pakub põnevust ja eneseteostust.

27


Kodus R채vala puiesteel.


Tatjana Maripuu investeerimiskonsultant Idakeskuse kontor

Kõrr-kõrr-kõrr! tegi Robotroni moodi masin Raekoja platsi hoiupangas, kui Tatjana (55) läks 1992. aastal sinna tulevase töökohaga tutvuma. Hoiuraamat – toona peaaegu niisama tähtis dokument kui pass – pisteti masina vahele ja kõigist tehingutest-toimingutest jäi raamatusse märk. Lõgisev masin Tanjale ei meeldinud, aga arvutid, mis tasapisi nii aparaatide kui ka inimeste tööd üle võtsid, olid talle sümpaatsed. Tanja alustas Raekoja platsi kontoris tellerina, tõusis tasapisi ametiredelil ülespoole ja juhtis üheksa aasta jooksul mitut pangakontorit. “Millegipärast juhtus nii, et paljud neist pandi mitmesugustel põhjustel kinni ja mina kolisin jälle järgmisesse,” jutustab Tanja. “Kolleegid kutsusid mind naljaga pooleks likvidaator-terminaatoriks. Lõpuks jõudsin järjega Lasnamäele ja töötan praegu Idakeskuse kontoris investeerimiskonsultandina.” Tanja sobib Lasnamäele ja tunneb ennast sellel maastikul nagu taim, kellel on niiskust ja päikesepaistet parasjagu. Ta valdab vabalt nii eesti kui vene keelt, sest tema suures suguvõsas räägiti ikka nõnda, et üks lause eesti, teine vene keeles. Tema abikaasa on venelane. “Hommiku veedan enamasti oma lemmikpaigas – köögis,” kirjeldab Tanja. “Askeldan pliidi ees, vaatan “Terevisiooni” ja seejärel kindlasti nii vene- kui ka eestikeelseid uudiseid. Siis on pilt selge, millised meeleolud mind töö juures ootavad. Vene inimesed on praegu kindlasti tundlikumad ja rohkem hirmul kui eestlastest kliendid. Südamega klienditeenindaja tunnetab selle ära, sest selles ametis olen vahel nii sotsiaaltöötaja kui ka psühholoogi rollis.” Aitamine on Tatjanal veres. Vabadel päevadel viib ta oma 86aastase ema Kadriorgu jalutama või läheb lõunalauda seltsiks emale ja tädile, kes on juba 97! Mõlemad daamid, muide, on aktiivsed pangakliendid, kuigi mõne toimingu juures peab Tanja neid turvama. Kui Tanja aitab ja julgustab teisi, siis kes lohutab kurbushetkedel teda? Kõige parem terapeut on kolmeaastane papagoi Tommy, kes laulab, lendab ja räägib. Kahes keeles, kui soovite.

29


Tallinna sadamas.


Marika Gnatenko eralaenuhaldur Liivalaia kontor

“Sinu lähedal, sinuga koos,” on kirjutatud eralaenuhaldur Marika (37) nimesildile. Kuigi tegemist on panga üldise tunnuslausega, mõjub see Marika puhul kuidagi isiklikult. Ta justkui tahakski sinuga koos olla, kuigi tööpäev on ammu lõppenud ja tõenäosus trenni mitte jõuda aina suureneb. “Olen viimasel ajal püüdnud ikka kolmel õhtul nädalas spordiklubis käia,” tunnistab naine, “aga 15 aastat pangas on mulle õpetanud, et ootamatusi võib alati ette tulla. Praegu on laenuportfellidega tõesti palju tegemist. Ma saan vähemalt 50 meili päevas klientidelt, kes tahavad konkreetset nõu, lihtsalt midagi küsida või kohtumist kokku leppida.” Kui Marika jõuab õhtul Liivalaia kontorist koju, ei jaksa ta suurt rohkemat kui rääkida Magnari (13) ja Birgittiga (12) kooliasjust, sügada veidike koera ja ronida siis voodisse heade-paremate nikside-näksidega. Seal saab üle vaadata päevased ajalehed ja ühe silmaga piiluda telekat. Pealtnäha leplik ja malbe, lööb Marikas kohati välja nagu muumitrollide muinasjutust pärit väikese My uljus. Seda siis, kui ta kõneleb hästi tarkadest ja iseteadvatest klientidest, kellega vaidlemine on talle paras proovikivi. Ja kui nad lõpuks proua laenuhalduriga nõusse jäävad, on tema rahulolu suur. Marika pere koosneb neljast kirglikust reisisellist. Kui lapsed olid väikesed, alustati rändamist Eestis ja naaberriikides. Nüüd lennatakse sihtpunkti, üüritakse auto ja tiirutatakse mitu nädalat ringi. Viimaselt kolmenädalaselt Ameerika-reisilt naastes oli Marika pikalt seikluste lummuses ega tahtnud argipäevaga leppida. Ainult üks asi võib nurjata Marika järgmise sügisreisi: uue oma kodu ostmise plaan, mis on juba mõnda aega küpsenud tema ja abikaasa peas ning oodanud õiget aega.

31


Swedbank. Teeninduskunsti tähed.