Eesti Elektritööstuse Liidu juht Tõnis Vare. Fotod: Meeli Küttim
kus jmt. Lühidalt öeldes on palju arutatud teaduse suunamist vastavalt meie töötleva tööstuse vajadustele, sest muidu pole võimalik neid eesmärke saavutada. „See on pikalt vindunud teema. Teadus on meil rahastatud projektipõhiselt. See on praktilise teaduse surm, sel puudub väljund tööstusele. Et ellu jääda, kirjutavad teadlased projekte. Ja enamasti ei ole teadusprojektid tööstuse vajadusi arvestavad, neid võib liigitada humanitaarvaldkonna baas uuringute, mitte inseneriteaduste rakendusuuringute alla,” nentis Meybaum. Ta lisas, et erasektor on ju deklareerinud, et kui Eesti riik paigutab rakendusuuringute rahastamiseks vähemalt 1% SKP-st, siis hakkavad ka erafirmad sellesse rohkem investeerima. Tõepoolest – eelmisel aastal eraldas riik Eesti Teadusagentuuri kaudu teadusasutustele sihtotstarbelist nn uurimistoetust ligemale 40 miljonit eurot, millest tehnika-
Eesti Keemiatööstuse Liidu juht Hallar Meybaum.
Kui anda tööstusele rohkem, tuleb sealt ühiskonnale rohkem tagasi ja raha saab rohkem jagada ka neile teadusharudele, mis ehk nii palju ühiskonnale tagasi ei anna. Tõnis Vare
teadlastele jagus vaid 12%, lõviosa riigi teadusrahast kahmasid endale loodusteadused, ühtekokku u 18 miljonit eurot, sellest bioteadused 8,2 miljonit. 2015. aastast pärinevad andmed ütlevad, et 117 miljonit eurot erasektori raha liikus teadusuuringute tegemiseks piiri taha, sest kodumaa ülikoolidest polnud võimalik neid tellida. Eestisse jäi toona vaid alla 8 miljoni siinsete ettevõtete raha, millega rahastati praktilise väljundiga teadusuuringuid. „Meil on väga head teadlased, aga neilt ei saa üldjuhul uuringuid tellida, sest nad töötavad mujale. Ikka selleks, et elus püsida,” selgitas Meybaum. „Samas on kõik arengud nn rohepöörde suunas, mida ka tööstuselt nõutakse, teaduspõhised. Näiteks kliimaneutraalsus, ringmajandus, süsinikuheitmete sidumine, mürgivaba keskkond.” Meybaum möönis, et kõik tahavad raha saada – keeleteadlased, rahvaluule uurijad, etnograa11