giat, kuid on nii koledad, pimedad ja ebapraktilised, et varsti inimesed ütlevad, et ärge mulle mingit energiasäästumaja küll tehke, see on nii õudne. „Energiasäästlikust ja tarkust on võimalik saavutada ka nii, et säilib hea väljanägemine,” ütleb ta. Teiselt poolt on Alver linnaarhitektina töötades kohanud ka arhitekte, kes käsitlesidki end vaid fassaadikunstnikuna. Ilu on Alveri sõnul oluline, kuid see pole kõik. Ta toob võrdluse, osutades kampsunile enda seljas: „Mulle see meeldib, minu meelest on see ilus. Aga lisaks peab see kampsun funktsionaalne olema – mõnus, soe ja vastupidav.” Maja puhul peavad ilu, funktsionaalsus ja ökoloogilisus olema mõnusas tasakaalus. Et aga seda saavutada, võiks katsemaju tehes tema hinnangul minna nii-öelda hulluks. „Mitte teha katsemaju, mis peavad reaalselt vastama meil kehtivatele nõuetele. Võiks tõesti piltlikult öeldes proovida teha põhust ja loomasõnnikust ja täiesti taaskasutatavatest materjalidest. Võiks ehitada tõeliselt hullumeelseid katsemaju. See on, nagu teed sõiduki, mis esialgu ei tohi sõiduki nime all tänaval sõitagi, nagu isesõitvate autodega on. Ka ehitussektoris võiks teha „isesõitva auto” – ametlikult ei tohi sinna inimesi küll elama panna, aga proovime!” Oliver Alver lisab, et tal on olnud huvitav vaadata projekti Koda (vt lk 22). Koja arhitekt Ülar Mark rääkis ühel konverentsil, kuidas ta on Rakvere Targast Majast saanud inspiratsiooni. Kojast sai omakorda Alver inspiratsiooni, kuidas kaasaegsete hoonete arendamine võiks veel edasi minna. „See on Eesti ettevõtluskeskkonnale kasulik, kui erinevad tiimid teevad ja veavad kogu aeg sammsammult sama teemat edasi ja võtavad üksteisest õppust,” leiab ta. 12
Tarkuse kolm nägu Oliver Alver on töötanud ka arvutiinsenerina ning ehitanud arvutivõrke. Nõnda mõistab ta majade puhul hästi ka seda osa, mis seal kasutaja pilgu eest pigem ära peidetakse. Ta on defineerinud enda jaoks ühe targa maja kontseptsiooni nii, et see jaguneb kolme ossa. Üks osa on passiivsed tarkused – kui arhitekt mõtleb maja hästi läbi. Materjalide puhul pole palju uut – enamik maju on ehitatud samadest materjalidest: klaas, betoon, puit jne. Aga need materjalid tuleb paika panna nii, et maja oleks hea ja funktsionaalne ning et ehitis vastaks ka kümne aasta pärast kliendi soovidele. Tänapäeva arhitektuuris tuleb sageli ette, et tehakse hästi kiiresti ja läbi mõtlemata midagi valmis ja siis avastatakse kümne aasta pärast, et targem on vana maha tõmmata ja ehitada uus. Et
hoone oleks passiivselt tark, tuleb läbi mõelda kõik füüsilise ruumi aspektid. Teise osa moodustavad aktiivsed tarkused – klapid, andurid, elektroonika, maja juhtimine, ventilatsiooni juhtimine, temperatuurijälgijad ehk kõik see, mis maja kontrollib ja suunab ning muudab kasutajale mugavamaks. Kolmas on tarkvara, mis maja juhib. Tulevikus võib olla nii, et kui kolid ühest majast teise, näiteks vahetad korterit, siis võtad oma tarkvara kaasa. Programm teab, kuidas oled harjunud elama, missugune peab sul köögis valgus olema, missugune magamistoa temperatuur, kas sulle meeldib rohkem või vähem niiskust. Seega ei olekski vaja teha enamat, kui võtta andmebaas kaasa ja uus korter hakkab käituma sinu soovide kohaselt.