Page 1


PÕH J

GIS ÄR

E ÖKO AAD M AM

541

787 Trükitoode

ÖKOMÄSS Väljaandja: OÜ Meediapilt Koduleht: www.meediapilt.ee Toimetuse e-post: toimetus@meediapilt.ee, telefon +372 51 07011 Kujundusosakonna e-post: kujundus@meediapilt.ee Ajakirja toimetaja: Liivi Tamm Trükk: AS Kroonpress Ajakirjas avaldatud artiklid ja fotod on autoriõigusega kaitstud, levitamiseks vajalik OÜ Säästva Renoveerimise Infokeskus nõusolek.

MEEDIAP LT Hoiame Sind pildil

september 2013

SÄÄSTVA RENOVEERIMISE INFOKESKUS Väike-Patarei 5, Tallinn 10415 tel: 641 4434 e-post: info@renoveeri.net www.renoveeri.net


KÜSITLUS

Kuidas paremini kaitsta ehituslikku kultuuripärandit? Üksikehitistele võiks anda kohaliku kaitse

M Triin Talk,

Muinsuskaitseameti ehitismälestiste peainspektor

eil on ehituspärandi kaitseks kaks võimalust – riiklik kaitse mälestiste või muinsuskaitsealade vormis ja kohaliku omavalitsuse reguleeritav kaitse miljööaladena. Seega saab kohaliku omavalitsuse tasandil praegu põhimõtteliselt kaitsta suuremaid hoonekomplekse, milles on säilinud ajalooline miljöö. Samas on väga palju ka selliseid üksikuid ehitisi, mis päris riiklikuks mälestiseks ei kvalifitseeru, kuid on kohalikus kontekstis olulised. Praegu koostatakse uut planeerimisseadust ja oleme teinud ettepaneku, et ehitisi saaks võtta läbi planeeringumenetluse kohaliku kaitse alla – umbes nii, nagu see juba toimib looduskaitses. Kui ühe valla, linna või linnaosa üldplaneeringu koostajad ja osalevad osapooled võivad kokku leppida selles, millised alad on

miljööväärtuslikud või kaitsmisväärse looduskeskkonnaga, võivad nad kokku leppida ka selles, millised ehitised on väärtuslikud. Ettepanekud vaieldakse planeerimismenetluse käigus läbi ja see, mis lõpuks kaardile jääb, saab lähtekohaks piirkonna arendamisel. Väärtuslike hoonete asemele või vahetusse lähedusse ei planeerita kõrghooneid, uusi teid üritatakse neist mööda viia jne. Väärtuslikku hoonet puudutavad piirangud peaksid seejuures olema oluliselt leebemad kui riiklike mälestiste puhul. Võibolla mõnel puhul piisab ka ainult sellest, et hoonele ei anta lammutusluba, kuid mistahes sisemised muudatused on võimalikud. Selline võimalus annab pärandikaitses paindlikkust juurde ja suurendab kohaliku kogukonna rolli piirkonna väärtuste hoidmisel.

Maksusoodustusest oleks abi

E Tarmo A. Elvisto,

Säästva Renoveerimise Infokeskuse SRIK juhataja

hitusliku kultuuripärandi kaitsel on kaks tasandit: üks, mida saab teha iga inimene ise ja teine, mida saaksid riik ja kohalik omavalitsus teha. Isiklikul tasandil saaks iga inimene vanadesse ja väärtuslikesse hoonetesse suurema respektiga suhtuda. Mitte mõelda esmajärjekorras, kuidas neid uueks ehitada, vaid hoopis seda, kuidas nendega väärikalt käituda. Siinjuures saaksid SRIK-i sugused organisatsioonid paljugi kaasa aidata. MTÜ-d vajavad tegevuse järjepidevuse kindlustamiseks sobivaid toetusmehhanisme, mida hetkel on aga raske leida. Riik ja omavalitsus saaksid ja peaksid samuti märksa rohkem ära tegema. Riik saaks kaitsealuste majade omanikke motiveerida mõistlike maksusoodustustega. Näiteks

Saksamaa ja Taani eeskujul võiks toimida tulumaksu tagastus isiklikus omandis oleva riikliku mälestise korrastamisse investeeritust. Vähemalt teatud osas ja teatud tööde osas, mis võiks puudutada mälestise säilimist ja kõigile nähtava autentsuse korrektset säilitamist. Riik ei kaotaks siinjuures kuigipalju sissetulekutes, aga võidaks märksa rohkem kultuuri säilimisest ja kodanikele lähedasemaks saamisest. Lisaks oleks Eestis vaja luua ajalooliste hoonete säilimisele kaasa aitava kohaliku kaitse statuut, kus oleksid selged kõigile nähtavad reeglid. Lisaks miljööalade väärtuslikele hoonetele peaksid need hõlmama ka üksikobjekte, mida võib koondada näiteks termini “ajalooline hoone” alla. 3


Kultuuri ja keskkonna kohtumispaik Säästva Renoveerimise Infokeskuse korraldatav festival Ökomäss on saanud traditsiooniks. Juba kolmandat aastat tullakse kokku Telliskivi Loomelinnakusse, et arutleda renoveerimise valupunktide, sobilike lahenduste ja materjalide omaduste üle. TEKST: LIIVI TAMM

Ökomässu näol on algsest nišiüritusest kasvamas omamoodi ökoehitajate kogukonna kokkutulek, kuhu tullakse vahetama ideid. Siit leiab nii mõnegi valdkonna Eestisse sissetooja. Arvestades, et Eesti turul tuntud ja suured ettevõtted jõuavad end niikuinii paremini tutvustada, on festivalile eraldi palutud just mitmeid meistreid. „Kui kõik rääkisid euroremondist, siis meil siin üks inimene sonis savikrohvist,“ naerab Säästva Renoveerimise Infokeskuse festivali Ökomäss koordinaator Kadi Varda tagasi vaadates. „Täna on näha, kuidas kogukond on kasvanud. Meie eesmärk on, et säästvad renoveerimisvõtted ei jääks üksikute inimese hobiks ja ääreala ideeks, vaid et tekiks mõistmine, et ehitusmaterjalide kiirmood ei ole asi, mida soovida.“ Pikaajalised lahendused Festivalil otsitakse ehituslahendusi, mis kestaksid kolme aasta asemel viiskümmend aastat. Teemaga haakub ka vanade akende taaskasutamiseks ideid pakkuv näitus “Aknalt Aknale”,

4

mis on Telliskivi Loomelinnakus avatud kogu festivali aja. Seminaridel uudsed lahendused Nagu varasematel aastatel, on oluline koht seminariprogrammil. „Spetsialistide seminar otsib tänavu kokkupuutepunkte energiasäästu ja muinsuskaitse teemadel,” kirjeldab Kadi Varda. „Üldiseks eesmärgiks on energiatarbimist 2020. aastaks 20% võrra vähendada, aga meil tuleb mõelda, kuidas kõlab see eesmärk kokku muinsuskaitsealuste hoonetega. Kuidas renoveerida neid hooneid nii, et nende välimust ei rikutaks? Kuidas leida kompromiss, et kultuuriväärtuslikus hoones tahetaks ka tulevikus elada ning seda samas hoida? Selge on see, et ajaloolise hoone puhul on CO2 jalajälg väiksem ja nende soojemaks saamine on võimalik, aga on vaja ideid ja lahendusvariante kaaluda.“ Seminaridel räägitakse ka meil senini vähem levinud renoveerimislahendustest: Maximilian Benter Fraunhoferi Ehitusfüüsika Instituudist tutvustab ajalooliste hoonete seinakütte lahendusi, Jaan


Ökomäss 2012. Pildid: SRIK

Milijan Maaülikoolist räägib materjalide primaarenergiast, Paul Klõšeiko TTÜst tutvustab sisesoojustusmaterjalide uurimustöö tulemusi, arutletakse ka ventilatsooni planeerimise üle (Indrek Raide, Energy Solutions OÜ). Linastub Samsara Tänavu on oluline koht paneeldiskussioonil, mille viib läbi Riigikogu muinsuskaitse toetusgrupi liige Liisa Pakosta. „Millised võiksid olla maksusüsteemi soodustused, mis aitaksid hoida kultuuripärandit? Mis on üldse kaitseväärne? Kas kohaliku omavalitsuse tasandil peaks olema kaitse ka kultuuriväärtuslikele hoonetele, mis pole muinsuskaitse all? Milline on vajadus piirangute ja abi järele?“ loetleb Kadi Varda küsimusi, millele asutakse vastust otsima. Kindlasti tasub vaadata ka filmiprogrammi, mida tänavu korraldab pärandisaadik Artur Talvik (muuhulgas on kavas Samsara) ja võtta osa mõnest õpitoast. Pisikestele külalistele jätkub põnevaid tegemisi ka lastealas.

Ökomässu kavas on: l ökoehitus- ja restaureerimismess l ehitusala ja muinsuskaitse spetsialistide seminar l töötoad lastele ja täiskasvanutele l avatud seminarid l hariduslikud filmid ja dokumentaalfilmid Õpitoad täiskasvanutele: (vajalik registreerimine www.ecomess.ee) l põhuehitus l tipi (indiaanitelgi) püstitamine l punutistest ja savist vormide loomine l trafarettide valmistamine l fresko maalimine l akende restaureerimine l lampide valmistamine l hennaga kehamaalingud Jooksvalt messialal: l erineva mööbli taastamine l sadul- ja puusepatööd l klaasi lõikamine l energiakilede paigaldamine aknaklaasile jpm Õpitoad ja tegevused lastele: l nööpidest ehete valmistamine l puidust parkimiskellade meisterdamine l savist voolimine l rehemaja makett ja 3D pusle kokku panemine l erinevad looduse- ja keskkonnatundmise mängud l putukahotelli meisterdamine Ettevõtmine toimub 20. – 22. septembrini Telliskivi loomelinnakus. Ökomäss 2013 kuulub nii kultuuripärandi aasta kui ka keskkonnahariduse programmidesse.

5


d n i a r r a ä lli P

k i v e ä p Tallinn

Pärandiralli 5 500 edasi-tagasi kilomeetrite arv

225

50

340 320

200

140 160

250 Haapsalu Saueaugu

290 200

Raikküla

360

Pöide

Liiva

320

Paide

Kultuuripärandi aasta puhul ellu kutsutud Pärandiralli on alates 2013. aasta veebruarist viinud üle Eesti sõitma 2 “rallitiimi”, üks Eesti Vabaõhumuuseumist ja teine Muinsuskaitseametist.

320

Salla

Mäetaguse Avinurme 430

Põltsamaa

Kurese Pikavere

380

450

Alatskivi 545

Tarvastu Krootuse 500

Vastseliina Hargla

TEKST: ELO LUTSEPP,

Eesti Vabaõhumuuseum

PILDID: HEIKI PÄRDI, ELO LUTSEPP

6

Karepa

Kostivere

EESTI VABAÕHUMUUSEUM JA MUINSUSKAITSEAMET panid õlad kokku, et rõhutada muinsuskaitsja kui nõuandja rolli. Ellu kutsuti pärandiralli. Tiimikoosseisud on aasta jooksul vaheldunud ja kaasa on võetud ka kolleege Eesti Rahva Muuseumist, pärandkultuuri inventeerijaid ja loomulikult kultuuripärandi aasta pärandisaadikuid. Kohapeal võõrustasid osavõtjaid kohalikud kultuuripärandihoidjad – nii muuseumid kui ka külaliikumise aktivistid, kes tutvustasid endi tegevusi ning uurimusi. Pärandiralli autod on sügiseks läbinud tuhandeid kilomeetreid Eestimaa teedel, et kutsuda inime-

si üle Eesti arutama selle üle, mis on kultuuripärand, kuidas see tekib, kellele see kuulub ja kuidas meid puudutab. Ümmarguselt arvestades läbib ainuüksi Eesti Vabaõhumuuseumi auto viis ja pool tuhat kilomeetrit, sõidavad aga ju koguni kaks ametlikku ralliautot ja vahetevahel ka kaks väikebussi ning esinejate ja teiste osalejate autod. Läbivaks teemaks on meie maa-arhitektuur ja muinsuskaitse – miks ja kellele seda vaja on. Suure rõhu oleme pannud just arheoloogiapärandile, sest seda on vast kõige raskem märgata ja ära tunda. Samuti on see pärandi liik väga ohustatud kõikvõimaliku ehitustegevuse ja pahatahtlikkuse tõttu. Pea kõikide rallisündmuste kavad leiab ka kultuuripärandi aasta kodulehelt www.parandiaasta.ee/ sundmuste-kalender/parandiralli.


Tallinn – Tarvastu – Tallinn ca 380 km Stardipauk pärandirallile anti talvel, 8. veebruaril Tarvastus Mustla Rahvamajas. Muude jututeemade kõrval pühendati suuremat tähelepanu Tarvastust pärit kunstiajaloolasele Helmi Üprusele ja kalmistutele kui mälestistele. Õhtupimeduses toimus ka Tarvastu kalmistul kohalike suurkujude haudadel küünalde süütamine, kus osales ka Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves.

6. aprill Tallinn – Paide – Tallinn ca 200 km Seekordne võõrustaja oli Paide SRIK. Paide südalinnaosa moodustab miljööala ja sageli on inimestel selgitusteta selle tähendust raske mõista. Plastaknad, mis on kiires-

ti meie ajaloolistesse linnasüdametesse ilmunud, pole aga kaugeltki ainus alternatiiv tuult läbilaskvatele hingedel lõgisevatele akendele. Just Paide SRIKi majas on võimalik omandada oskusi, kuidas vana aken taas elule äratada. Tublid mehed käepärast võtta. Säästva Renoveerimise Infokeskused ja muud seltsingud on ka teistes paikades kujunenud kogukonna aktiveerijateks, mistõttu oli hea sisse tuua kogukonna rolli teema. Ja kuidagi loomulikult on kujunenud teema eestkõnelejaks pärandisaadik Artur Talvik, kes kogukonna kui kultuuripärandi kandja mõtte kõlama pani.

Tallinn - Kostivere mõis – Tallinn ca 50 km 20. aprillil võõrustas rallit Kostivere Kultuurimõis. Lugudega läk-

sime juba õue – muinasmaastikele ja mereteedele. Rääkisime nii Kostivere mõisast endast kui ka Harjumaa idaserva põnevamast ehituspärandist. Jääb ju sinna kanti Eesti suurim muinsuskaitseala. Arheoloogiapärandist annavad tunnistust tähised tihedusega, mida kuskil mujal meie maapiirkondades leida pole. Janek Šafranovskilt pärines selle päeva esimene pärl, mille kohaselt muinasaja mees kulutas päevas tööle ehk elatusallikate hankimisele vast kõige rohkem 3 tundi ning ülejäänud aja sai ta pühenduda oma hobidele. Teine pärl pärines aga pärandisaadik Artur Talvikult. Kurb ja rõõmus tõdeda, et tä7


nased Tapurla mehed on missiooni sunnil loonud merepäästerühma. On vaid üks probleem – pole kedagi päästa, sest rannakülade meestest on saanud maismaainimesed ja vähestel on merele asja. Ühe mündi kaks poolt.

Tallinn – Haapsalu – Tallinn ca 200 km 27. aprillil oli ralli võõrustajaks Rannarootsi Muuseum Haapsalus. Kalle Kase juhtimisel õpiti restaureerima vanu aknaid. Iidses Haapsalus on see väga aktuaalne probleem, sest väga kergelt saavad eakad hooned tänapäeval sobimatud plastaknad. Ja pärast seda, kui Tõnis Padu näitas EKA tudengite poolt juba hulk aega tagasi tehtud Haapsalu majade ülesjoonistusi, ei tekkinud vast kellelgi kahtlust akende taastamise töö vajalikkuses. Aga ega siis vana maja ainult akende varal püsti seisa: Joosep Metslang tegi põhjaliku ringkäigu ka kõrvalasuvas majas, kus taastamistööd alles ees või pooleli. Ikka selleks, et tutvuda hoone tervisliku seisundiga pealaest jalatallani ehk siis katusest vundamendini või vastupidi.

Tallinn – Kärdla – Tallinn ca 270 +50 km Seekord oli kavas tõsisem ettevõtmine ehk ringsõit Hiiumaal kohe bussitäie rahvaga. Hiiumaal on kaks inimest, keda tunnevad ka need hiidlased, kes just väga sageli muuseumi ei satu või muinsuskaitsega igapäevaselt kokku ei puutu. Need on Helgi Põllo Hiiumaa muuseumist ja kohalik muinsuskaitseinspektor Dan Lukas. Nende kahe hiidlase ja Eesti Vabaõhumuuseumi teadusdirektori Heiki Pärdi juhatusel külas8

tati saarel huvitavaid paiku alustades Pühalepa kirikust ja lõpetades mitmete uhkete taluhäärberite ja rehemajadega. Lõunapausi pidasime Orjaku sadamas koos pärandisaadik Artur Talvikuga. Õhtuse aja veetsime Kärdlas Hiiumaa muuseumis, abivahendiks pildimasin. Usun, et oli õpetlik inimestele selgitada ka muuseumitöö teist poolt – kogumistööd. Ja seda, et kui me praegu ei kogu kaasajaga seonduvaid materjale, võib tulevikus lugudesse auk jääda. Selleks, et aimu saada, kuidas Eesti Rahva Muuseum kogumistöösse ka kooliõpilasi kaasab, tulid kolleegid Tartust läbi Tallinna kaasa. Nii et rallikilometraažile annab see fakt kindlasti mahtu juurde.

Tallinn – Vastseliina – Tallinn ca 545 km 18. mail kihutasid ralliautod teise Eestimaa otsa – Vastseliina. Selle etapi tegi eriliseks asjaolu, et rallipäevast sai hoopis äikeseline öö – täpsemalt muuseumiöö. Juttu tuli lugude vestmisest ja laulude laulmisest, kuid muidugi ka arheoloogiast, arhitektuurist ja neist jälgedest, mis meist maha jäävad. Pärandisaadikuna võttis seekord (laulu)loo üles pärimusmuusik Lauri Õunapuu.

Tallinn – Põltsamaa – Tallinn ca 320 km Kui eelmisel päeval viis tee meid piiskopilinnusesse, siis 19. mail ordulossi ehk täpsemalt siis Põltsamaale. Uueks teemaks pärandiralli kavas oli muuseumitöö köögipoolega tutvumine. Kolleegid Eesti Rahva Muuseumist korraldasid osalejatele õpitoa, kus oma kotist või taskust leitud esemete najal õppisi-

Mardina talu Jausa külas

Kurese küla

me tabama meid ümbritsevate asjade kultuurilist väärtust, püüdes neid esemeid kirjeldada just nii, nagu muuseumitöötajad, kes kogudesse uusi esemeid vastu võtavad. Nende „uute muuseumiesemete“ hulgas oli nii romantilise looga sõrmuseid kui teenete eest saadud pühendusega käekelli, samuti kübar, mis oli ostetud laadalt käsitöömeistrite käest ja oli abiliseks inimesele, kes muidu ei tohi suvel päikese käes viibida jne.. Et mul endal oli vaid rahakott käepärast, ei jäänud muud üle kui rääkida lugu Selveri Partnerkaardist, millega samal hommikul ralli kohvilauale suhkur sai ostetud. Lahti räägiti ka see, mida tänapäevase kultuuripärandi kogumine, uurimine ja säilitamine üldse tähendab: kuidas otsustada, mida alles hoida. Ja ralli puhul polnud võimalik mööda minna ka kohaliku teedevõrgu kujunemisest. Vähemalt korra selle aasta jooksul lihtsalt pidi ka selle jutuks võtma.


Pärandiralli ongi kulgenud liiga palju uuemal ajal rajatud teid pidi – ikka punktist A punkti B. Kõik tõelised kiiruskatsed.Aasta algul püstitatud ülesanne ralliga iga Eesti maakonda külastada sai uue suuna. Pole sugugi lihtne ja loogiline panna kokku kogu kunstlikult loodud haldusüksuse kultuuripärandit ühte päeva. Nii juhtuski, et peagi tuli Läänemaale naasta. Sai ju Haapsalus keskendutud peamiselt rannarootslastele ja Haapsalu linnale.

Tallinn – Saueaugu – Tallinn ca 120 km 25. mail sai meie võõrustajaks Martna vallas Ohtla külas asuva Saueaugu Teatritalu peremees Margus Kasterpalu. Kui peremees vahepeal ära käis, näppisime iga voodrilauda ning arutasime, kus meie ikka targemana midagi teisiti teeks. Hea ju targutada. Tegelikult on aga nii suur töö ära tehtud, et patt oleks kritiseerida. Taluarhitektuuri kõrvale rääkis Muinsuskaitseameti arendusdirektor Tarvi Sits kogu Eestit, aga eriti Läänemaad puudutavast murest – omanikuta ja lagunevatest kunagistest kaunitest õigeusukirikutest. Jätkus ka Haapsalus alanud akende restaureerimise koolitus. 6. juulil jagunesid rallimeeskonnad aga paraku kaheks ekipaažiks, sest pärandiralli päevad toimusid paralleelselt nii Ida- kui Lääne-Virumaal. Mis teha, kui nädalavahetustest napiks kipub jääma. Kummalise kokkusattumuse tõttu jagus rahvusliku köögi teemat korraga kahele poole.

Tallinn – Avinurme – Tallinn ca 320 km Laastukorvi- ja tünnimeistrite kodukohas Avinurmes tuli ju-

Karepaga seotud tundmatutest kunstnikest.

Tallinn – Mäetaguse – Tallinn ca 340 km

Hetk 1938. aastast.

tuks nii traditsiooniline puidutöö kui naiste näputöö. Pärandisaadikutest oli Avinurmes tulihingeline eesti söögi ning eesti köögikultuuri ajaloo uurija Dimitri Demjanov, kes rääkis Eesti toidumaastikest. Võiks arvata, et arheoloogia osa kaldus seekord väga morbiidseks – Kukruse kalmistu erutavad leiud ning kääpad ja teised matmispaigad, aga oh ei. Kukruse tee-ehituselt leitud naine oli nii rikkalikult ehitud, et kõigi vaimusilma ette kerkis mitte ainult luust, vaid ka lihast noor naine rohkete käevõrude ja muude hõbeehetega.

Tallinn – Karepa – Tallinn ca 225 km Samal päeval külastasime kunstnik Richard Sagritsa sünnikodu, Kalame kaluritalu. Koos oma ainulaadse silmuköögiga oli see ideaalne paik mõtisklemaks rannarahva toidupärandi üle ning kuulamaks Ülle Juki uurimust rannarahva toidust. Päeva mahtus aga nii kirjandust kui kunsti, sest pärandisaadikuna oli seekord kaasas Indrek Hargla. Karepa on ju tuntud oma kuulsate suvesakste poolest, kelle hulgas on ka ohtralt kunstnikke olnud. Teet Veispak jutustas lugusid mitte ainult Sagritsast, vaid ka

Tagasi tuli aga minna ka IdaVirumaale, sest 13. juulil osales rallitiim Mäetaguse mõisapäeval, sedakorda pisut lühendatud kavaga. Uue teemana sai kontrastide maal sisse toodud nõukaaja pärand, mis eriti sealses piirkonnas kõvasti peavalu teeb. Külalisesinejaks oli sellel pärandiralli sõidul Madis Tuuder Narvast.

Tallinn – Pikavere– Kurese – Tallinn ca 250 km 10. augustil jõudis pärandiralli Pärnumaale Koonga valda. See oli tõeline kontrastide päev. Päeva esimene pool toimus maalilises Pikavere külas, mis on säilitanud oma arhailise sumbküla ilme. Tegu on tänaseni aktiivse põllumajandusliku külaga. Päeva teisel poolel läksime aga jalutuskäigule Soontagana naabrusse Kurese külla. Sealne viimane elanik suri 1970. aastate algul. Kuresel on hästi näha, mis juhtub ühe külaga, kui inimesed on selle täielikult hüljanud. Säilinud on vaid kilomeetrite pikkune kiviaedadevõrgustik, reheahjude jäänused ja dolomiidist kaevurakked.

Tallinn – Krootuse – Tallinn ca 450 km 17. august oli läbikukkumine. Hea näide sellest, kui vägisi püütakse kultuuripärandi aasta egiidi all kokku panna ponide õpituba, võrrikross ja pärandiralli. Ja kõike seda hoolimata väga headest ettekannetest. Pärandisaadikuna esines folklorist Marju 9


Kõivupuu, kes nii kohalikus kui kirjakeeles, muusika ja tantsuga taustaks mõtestas lahti kohaliku kultuuripärandi olemuse.

Tallinn – Salla – Tallinn ca 290 km 24. augusti ralli jõudis otsaga taas Lääne-Virumaale, seekord Emumäe jalamile Sallasse ja mäe tippugi. Rääkis Marju Kõivupuu, kes oma ettekandes rõhutas läbi eelmise sajandi 80ndatel kuulsaks lauldud laulusõnade „On Virumaa virulaste hoida...“ Virumaa tähtsust ka poliitilises plaanis. Meenutasime ka kohalikku suurtöösturit Karl Kaddakut, kes asutas Rakke lubjatehase. Emumäe tipus läks aga lahti tõeline tantsupidu, kus folkloorigrupp Tarapita juhendamisel õpiti vanaemadeaegseid tantse. Vaatetornist avanes aga võimalus hõisata üle Pandivere kõrgustiku Juhan Kunderi Munamäe otsa kirjutatud laulusõnadega: „Kui siit pilvepiirilt alla vaatan üle õitsva Eestimaa...“

Rallimeeskond: Elo Lutsepp, Dan Lukas, Artur Talvik.

saabus aga oma kodukanti koguni kahe pärimusmuusikust pojaga, et asjale veelgi pidulikkust lisada.

Tallinn – Pöide – Liiva – Tallinn ca 360 km

Tallinn – Raikküla – Tallinn ca 140 km 31. august. Keyselingidel külas. 2007. aastal tehti algust Raikküla mõisa ait-kuivati restaureerimistöödega. Tänaseks on hoone saanud uue katuse ning korrastatud on ka esinduslik kaheteistkümne avaga kaaristu aida fassaadil ning kuivati korstnad. Täpiks i-le on ajaloolise aidahoone taastatud kellatorn. Juttu oli Keyselingidest ja viljast ja loomulikult ka kõigest muust.

Tallinn – Alatskivi – Tallinn ca 430 km 7. september möödus Alatskivi lossis, mis on nüüd täies hiilgu10

Pärandisaadik Dimitri Demjanov

ses kõigile avatud. Selle piirkonna teeb eriti huvitavaks kultuuride kolmnurk: baltisaksa mõisnikud, eesti talupojad ja vene vanausulised. Ei saa me läbi ka Juhan Liivi ja temanimelise luulepreemia pälvinud Tõnu Õnnepaluta.

Tallinn – Hargla – Tallinn ca 500 km 14. septembril kutsuti meid Harglasse, kus hoo on sisse saanud pastoraadi taastamistööd. Pärandisaadik Marju Kõivupuu

Pärandiralli lõpuakord kahe peatusega toimub 27. septembril. Esimene peatus toimub Pöidel ja teine Liival Muhu Katariina kiriku pastoraadis. Pöide kirik on uuesti ellu ärkamas ja uue katusegi saanud. Seekord tuleb kaasa ka kohalik suurkuju – pärandisaadik Ivo Linna. Õhtuks ootame kohale nii suuri kui väikesi muhulasi, sest nagu kirjutas muhulasest korraldaja: „Pärandiralli lõpetus olgu Muhu laste päralt. Sest pärandiaasta moto on ju: pärijata ei ole pärandit.“ Pärandiralli on olnud hea algatus tihedamaks koostööks Eesti Vabaõhumuuseumi ja Muinsuskaitseameti vahel. Rallitiimid tänavad esinejaid, muuseume, kohalike kogukondade aktiviste ja pärandkultuuri inventeerijaid.


Savi ja savikrohv isetegijale

Autor: Liina Asu Raag

Liina Asu Raag on maailmarändur, kes on viimastel aastatel ette võtnud pikki reise Kaug-Idasse, kusjuures ta ei planeeri ette täpseid sihtpunkte, vaid rändab sinna, kuhu hetkel tundub tema jaoks oluline ja võimalik. Liina on töötanud ökoehituse valdkonnas aastaid, teinud seda koos Saviukumajaga, oma firmas Loomulik ja MTÜ-s HääOm. Tema peamiseks erialaks on savivõõbad, savikrohvid.

EESTI SAVI TEKKEST räägib meile põhikooli geograafia ning sellest täitsa piisab, et mõista Eesti savi “hingeelu” ja teada, kuidas savi on tekkinud ja milleks üks või teine liik sobib. Sinine savi on tuntud ennekõike oma heade omaduste poolest keraamikas, punane savi sobib krohviks ning moreen, mida tihti peetakse saviks ja millest on tehtud suur osa Lõuna-Eesti massiivsavi hooneid, sobib muuhulgas võõbaks. Mida kasutada?

Savivõõba ja savikrohvi segu tegemisel sõltub konkreetsete komponentide valik retseptist ja sellest, millisele pinnale ja millisele kihile segu valmistatakse. Keerulisemad retseptid on tihtipeale kasutajasõbralikumad (lihtsam töödelda seinas), aga ebamugavamad valmistada. Retsepte leiab ka internetist ja raamatutest. Neid ei tuleks võtta üks üheselt. Näiteks tselluloosi, mille üheks kasutamise eesmärgiks on segu stabiliseerimine savivõõbas, pakutakse turul sedavõrd erinevate omadustega, et “kangus” võib erineda 10 kordades. Saviga on sama lugu. Kuidas ise teha?

Ise tegemiseks on ennekõike vaja tahet, siis tuleb seljatada hirm ebaõnnestumiste ees ja julgelt peale hakata. Kui õnnestub ka mõnel koolitusel käia, on kõik teed valla. Hea meistri juures käimine annab aimu, mida saab materjalist välja meelitada.

Liina Asu Raagi loodud reljeefne pind.

VAJALIKUD MATERJALID: l savi l liiv, kruus l kergosised: kanepikiud, linaluu, hundinuiatõlvik jne l liimid savivõõbale, kaseiin, tselluloos, tärklis jne.

KATSETAMINE Katseta erinevaid retsepte väikestes kogustes. Hinda katselappe kolmel viisil: l VISUAALNE. Kui pind on mõrane, siis on kiht vastava segu jaoks liialt paks või on segus liiga palju savi. l HÕÕRUMINE. Hõõru näpuga kuivanud segu pinda. Kui see pudiseb, siis mõtle, milliseid viimistlemisvahendeid kasutasid. Kui kasutasid švammi, siis tea, et üksnes selle viimistlusvahendi kasutamise miinus ongi enamasti pudisemine. Räägi ka meistritega, sest paljud meistrid pakuvad võimalust koolitusel oma segusid testimas käia. Teine võimalus, miks savikrohv seinas pudiseda võib, on see, et segu on lahja (liiga vahe savi savikrohvis). l VEE TEST. Lase pritsiga vett krohvile. Kui hakkab kiirelt jooksma, siis vaata üle täiteainete osakaal segus. Savivõõp on suhteliselt sarnane savikrohvile. Retsepte võid alustada üks ühele (liiv-savi).

11


Vanad väärtuslikud aknad

Vanu ilusaid ja sageli valitud materjalist käsitööna valmistatud aknaid vahetatakse kergekäeliselt uute vastu ka juhtudel, mil süüdi pole mitte nende kehv kvaliteet ega tarbimisväärtuse kadumine, vaid majaomanike puudulikud arusaamad. 12


Energiatõhusa selektiivklaasi kasutamine siseraamis võimaldab energia kokkuhoidu ca 30%.

TEKST ja PILDID: TARMO ELVISTO

Kui tegelikult hõlpsasti korrastatav ja kvaliteetsest puidust vana aken saadetakse kergekäeliselt prügimäele, teeb see kahju nii kultuuripärandile kui keskkonnakaitsele. Seda tendentsi tuleks veidigi pidurdada. Akende väljavahetamise tuhinas endas ei ole ka ajaloo kontekstis midagi uut. Tasub meenutada, et samamoodi arvati ka „nõuka ajal“, mil kapremondi käigus tuli kindlasti aknad välja vahetada. Aeg on tõestanud, et need, mille vastu vahetati, olid sageli nii kvaliteedilt kui välimuselt nirumad kui vanad originaalid. Liialt kergekäelisele väljavaheta-

misele aitavad kaasa ka majandusmehhanismid: turul on vähe korralike teadmiste, oskuste ja varustatusega vanade korrastajaid, aga palju uute müügimehi. Maksusüsteem, kus tööjõukulud kõrgelt maksustatud, ei soosi käsitööd sisaldavat restaureerimist. Suuremasse tootmisse on olnud kergem investeeringuid kaasata, see on olnud ettevõtjaile ja kapitalile kasumlikum. Kummitab infopuudus On küll olemas erinevad ettevõtlusega alustamise toetused, mis võiksid aidata ka vanade akende renoveerimise teenusepakkujate turuletulemist, kuid kardetakse, et pole piisavalt nõudlust. Tekki-

nud on kui nõiaring, millest väljasaamist võikski alustada omaenda mõtlemise analüüsimisest: kas peame ilmtingimata väärtuslikud vanad aknad välja vahetama? Rida põhjusi, miks väljavahetamist eelistatakse, on seotud infopuuduse, mugavusesoovi ja käibemüütide uskumisega. Üheks tänapäeva uueks müüdiks on, et uute akendega vähendame me globaalset CO2 emissiooni ja hoiame energiakuludelt raha kokku. See võib teatud juhtudel ja teatud aknatüüpide puhul nii ollagi, kuid probleemiks on, et ei osata vahet teha, kus vahetus on õigustatud ja kus mitte ning kaduma läheb ka väärtuslik. 13


Müüdid, mis lennutavad vanad aknad prügimäele MÜÜT 1:

Hans Allbäck viimas läbi akna restaureerimise koolitust SRIKi hoovis..

14

Odavam on uued aknad paigaldada. Ei ole enamasti tõsi, sest kui me soovime saada vanasse ajaloolisse majja originaaliga samasuguse ruumijaotuse, profiilidega, prosspulkade ja sobiva viimistlusega uusi aknaid, siis läheb see sageli vanade korrastamisest kallimaks. Kui me aga ülaltoodud nõuetest ei lähtu, siis ei saa me ka sama kvaliteeti ja uue masstoodangu paigaldamine vanadele ajaloolistele hoonetele ei ole kohane. Lisaks võivad ilmneda uued probleemid: näiteks juhtumitel kui ak-

nalengideks on originaalis hoone tenderpostid, nõuab uute raamide paigaldamine konstruktsioonide ümberehitamist. Lisandub ka aknaümbriste remondi vajadus nii interjööris kui eksterjööris, mida sageli algses eelarves arvesse ei võeta või ei osata mahtu adekvaatselt hinnata jms. SRIK-i tuleb järjepidevalt kaebusi inimestelt, kes on vahetanud aknad ja saanud läbimõtlemata tegutsemise tulemusel lengidele kondentsi ja hallituse. Rääkimata kõikidest nendest juhtudest, kus keegi omapead otsustab akna välja vahetada ja selle tulemusena kõigi ühise majaomandi esteetilist ja rahalist väärtust stiililt sobimatu valikuga kahjustab.

MÜÜT 2:

Uued aknad on keskkonnasõbralikumad ja aitavad CO2 emissiooni piirata. Ei ole jällegi tõsi. Eeldusel, et vanad aknad ja eriti ajaloolistel


Hans ja Sonja Allbäcki vanade akende restaureerimise stuudio.

hoonetel olevad aknad pole tehniliselt amortiseerunud, ei ole enamasti õigustatud ka nende kaasajastamise sildi all väljavahetamine, sest arvutused näitavad, et sellega me tegelikult suurendame CO2 koormust.

MÜÜT 3:

Vanu aknaid pole võimalik renoveerida energiatõhusaks. Pole õige. Vanade akende puhul on võimalik saavutada energiatõhususe paranemist väga soodsalt ka ilma selleks ümberehitusi tegemata. Näiteks energiatõhusa selektiivklaasi kasutamine siseraamis võimaldab enargia kokkuhoidu ca 30 %. Sarnase tulemuse saavutame kaasaegsete energiasäästukilede kleepimisel. Viimasel juhul saab vana klaas alles jääda, kuid kilede miinuseks on suhteliselt lühike eluiga (ca 5 aastat), lisaks on paljudel sobimatult helkiv pind (kuid on ka matte variante).

Cool2Bricksi projekti all läbi viidud turu-uuringud näitasid, et Eesti turul praktiliselt ei teata, ei tunta ega pakuta neid võimalusi, sest polevat nõudlust. Eelmainitud kõige kuluefetiivsemaid energiatõhususe parandamise meetmeid ei tutvustata eriti ka energiaaudiitorite soovitustes. Selle üheks põhjuseks ongi, et soovitustes on lähtutud maksimaalse efekti saavutamisest, mitte kuluefektiivsusest ega kultuuri ja keskkonna säästmisel optimaalse lahenduse leidmise vajadusest. Seni läbiviidud uuringud näitavad, et korrastatud vana akna U-väärtuseks on ilma klaaspakette ja lisaraame lisamata võimalik saavutada U=1,6 – 2, seda sõltuvalt aknatüübist. Mõned turul pakutavad uued aknad jäävad samasse vahemikku. Ehitusmääruses soovituslik U- väärtus on küll tõusnud uute energiasäästlike akende puhul U=1,2. Teeme väikse arvutuse: võimalik saavutatav energiasäästu efekt hoone põhjapoolsel küljel, kuhu ei paista päikest, on hetke energiahindasid arvestades 3,42 € m2 kohta aastas, lõunaküljel on efekt pea poole väiksem. Arvestades uue akna ja selle paigalduse ning kaasneva remondi hinnaga, ei tasu aknavahetus vaid energiasäästu seisukohalt ära. Selektiivklaasi paigaldamine tasub end 3-4 aastaga, energiakile 6-7 aastaga. Määravaks saab muidugi vana akna renoveerimise hind, näiteks see, kas suudaksime töö ise teostada või vajame professionaalse firma abi.

MÜÜT 4:

Vanu aknaid on väga keerukas korrastada. See, kui keeruline on töö, sõltub akende tegelikust olukorrast. Kui akende puiduosa ei ole kahjustunud ja aknad suuremaid puiduparandustöid ei vaja, siis on akende remont ise tehtav ja seega mitte eriti kulukas.

MÜÜT 5:

Õigeid vahendeid, tööriistu, värve ja kitte pole saada ja teadmisi, kuidas aknaid korrastada, ka mitte. Pole tõsi, sest tänasel päeval on vajalikud vahendid kõik kättesaadavad ja kulu materjalidele on võrreldes kogu töö ehk ajatöö hinnaga marginaalne. Võimalik on nõu küsida, läbida akende korrastamise kursused. Kallimaid tööriistu nagu kitilamp on võimalik laenutada (näiteks kauplusest Majatohter).

MÜÜT 6:

Restaureerimistööks vajalikud värvid ja muud materjalid on keskkonnale kahjulikud. Pole tõsi. Võimalik ja isegi soovituslik on kasutada lahustivaba linaõlivärvi, linaõlikitti ja muud ökoloogilist.

MÜÜT 7:

Vanu aknaid ei saagi õhutihedaks. Pole tõsi, akendele on võimalik paigaldada tihendid, klaasid tuleks kinnitada kitiga, akende sulgumist on võimalik reguleerida. Soovituslik on tihendada sisemine aknaraam, kuid erijuhtudel ka mõlemad aknaraamid. Kasutada tasuks elastsemaid silikoonist aknatihendid. Omaette diskussiooni vääriks ka küsimus vanade akende talveks kleepimisest. Kuigi paljusid ajab isegi see mõte muigama, et tänapäeval kasutada akende kleepimist, võib see meetod vähemalt teatud juhtumitel ja sobivaid kleeplinte kasutades osutuda isegi kõige ökoloogilisemaks vanade akende tihendamise lahenduseks. Ka vanade akende puhul tuleb arvestada, et väga hoolika tihendamise korral peame kindlustama täiendavad värskeõhu sissepuhke võimalused, näiteks värskeõhu klapid. Tuleb meeles pidada, et mida kallimasse ventilatsioonisüsteemi me investeerime, seda paremini on vaja aknaid tihendada.

15


Loodusv채rvides s채rav kodu 16


Kolm SRIK-is kõige enam käsitlust leidnud ja ometi paljude jaoks uudsust ning avastamisrõõmu pakkuvat värvitüüpi on keeduvärv, kaseiinvärv ja linaõlivärv. Need värvid olid kunagi väga levinud, siis kadusid pea kõikjalt müügilettidelt ja tarbelt ning nüüd naasevad vägagi edukalt taas. Nende taastulekul on omad sügavamad põhjused ja saateks nii mõnedki põnevad legendid.

Looduslike ja naturaalsete värvide teema muutub koos ökoehituslike teemade tulekuga Eestis aina olulisemaks. TEKST: TARMO A. ELVISTO, SRIK

Ökovärve uuesti avastamas Keeduvärvi puhul räägitakse sageli punasest värvist ja unustatakse tehniline põhjus, miks Põhjamaade vanemad puumajad on suuremas osas kenasti punaseks võõbatud. Põhjus ei peitu mitte ainult mingis salapärases Põhjamaises alaväärsuskompleksis, et puitmaju kivihoonetena näidata, nagu meie kunstiteadlased seda teemat vahel on käsitlenud, vaid keeduvärvi heades omadustes, mis on aidanud neid palkmaju säilitada ja korras hoida. Olulisem, kui punane toon, on olnud hea värvi toimivus, hind ja kättesaadavus, ehk selle värvitüübi eripära. Punane värvimuld oli kõige kättesaadavam, odavam ja kuuldavasti teatud puitu konserveerivate omadustega. Tänapäeva keemiatööstusel on lihtne luua erinevaid värvusi, kuid tasub tungida sügavamale värvide olemusse ja mõelda, mida on kujutanud endast värvid, mis meie inimloodud keskkonda kaunistavad. Kuidas need sobivad meie elamise, tervisliku sisekliima, meie filosoofiaga? Tuleb arutleda, mida me tahame oma elamiselt ja keskkonnalt ja alles siis mõistame, miks õieti on vaja naturaalseid ökoloogilisi värve ja miks nende kasutamine ei ole pelgalt vaid tehnoloogiline küsimus, kuigi ka viimane on väga oluline.

Värvuse annavad naturaalsetele värvidele pigmendid, värvimullad. Tuntuimad ja soosituimad selles vallas on naturaalsed savipigmendid: ookrid, umbrad, siennad ja oksiidid. Skandinaavias säilinud vanad puuhooned on enamasti kenasti traditsiooniliselt valmistatud keeduvärviga punaseks võõbatud ja sellega on neid ühtlasi kaitstud nii päikese ultraviolettkiirguse kui vihmavee hävitava mõju eest. Vanimad Põhjamaade säilinud puitehitised on Norra puitkirikuid ja nende head olukorda seostatakse otseselt puutõrva ja selle oskusliku kasutamisega. Lubivärvid ja liimvärvid on aga meie inimeste kodusid kaunistanud ja muutnud mitmekesisemaks ning kahtlemata aidanud hoida puhtust. Siiski erinevad tänased ökovärvid muistsetest, olles muutunud mugavamaks ja paremaks. Sõbralik kasutajale ja ümbrusele Värv on segu, mis saadud värvust andva pigmendi (värvimulla), sideaine, täiteaine ja soovitud omadusi mõjutavate lisaainete segamisel. Ökovärvi puhul peaksid olema tagatud ohutus nii värvi tarvitajale kui keskkonnale. Naturaalsete värvide puhul on komponendid võimalikult naturaalsed, koostisained teada ja vajadusel ise kokkusegatavad, värvi utiliseerimisel võib jäägid komposteerida ja kasutatud abivahendid puhastada. Veel 13 aastat tagasi, mil käivitus Säästva Renoveerimise Infokeskus SRIK, ei olnud Eesti kauplustest võimalik osta naturaalseid värvipigmente rääkimata naturaalsetest ja traditsioonilistest valmisvärvidest. Ehituses kasutatav värv tähendas pigem konservipurki, mis kaetud kenade etikettidega ja avamisel lõhnas tugevalt naftakeemia järele.

17


Tundus valitsevat usk, mis osaliselt siiani valitseb, et mida vängemalt värv haiseb, seda parem on, et siis mürgitab ja seega kaitseb paremini aluspinda. Siseremondis kasutatavaid plast -ehk lateksvärve pidi saama hästi kiiresti aluspinnale peale kanda ja need pidid andma kiiresti kuivava võimalikult sileda pinna. Seega oli toimunud värvide vallas revolutsioon ning saabunud uued, majanduslikult läbimõeldud, kiiresti kuivavad, kergelt kasutatavad ja lõpmatult värvitoone lubavad värvid, mille tooraineks said naftatooted. Kuidas aga need naftast valmistatud pigmendid ja sideained ning lahustid naturaalsetel aluspindadel ja meie ajaloolistel vanadel hoonetel toimisid ja meie elamiste sisekliimat mõjutasid, see polnud siis veel üldse oluline. Värvidel tehti enamasti vahet tootjate ja kaubamärkide järgi, mitte värvide koostise ja tüüpide järgi. Kaupmees oli õnnelik, sest lihtne oli uusi värve müüa, tootja oli õnnelik, sest neid oli lihtne ja kasumlik suurtes kogustes toota ja segiaetud tarbijagi oli õnnelik, sest uskus tehnika progressi ja tahtis uskuda mugavasse elustiili, kus 18

ise ei pea millegi pärast muretsema. Igatahes oli see trend möödunud sajandi kaheksakümnendateks aastateks piisavalt tugev, et naturaalsed traditsioonilised värvid kaoksid turult ja suuremate tootjate tootearendustest. Valus õppetund Paraku tähendas traditsiooniliste värvide turult kadumine ka seda, et ei pidanud keskkonnast ja tagajärgedest tõsiselt hoolima. Tulemused võisid olla ja olid hiljem sageli katastroofilised. Õige varsti võis silmata mahakooruvate värvidega fassaade ning liigtiheda värvikile all mädanevaid aluspindasid, hallitusi jms. Meie toad muutusid plastilõhnaliseks ja siledaks. Igatahes oli just see valus õppetund üheks suunajaks, mis pani inimesi jälle traditsiooniliste värvide poole vaatama. Lisandusid kasvav jäätmete utiliseerimise teema ja üldine keskkonnateadlikkuse kasv. Oluline katvus Ka tänapäeval eraldatakse värve teineteisest pahatihti vaid toonide, tootjate ja kaubamärkide järgi, oskamata hinnata värvide omadusi, sisu ja kvaliteeti. Lihtne ja väga paljusid kliente

eksitav on näiteks värvide hindamine vaid liitri hinna järgi. Võrreldes linaõlivärvi ja alküüdvärve, ei pöörata tähelepanu sellele, kui hea on värvi katvus. Kui nähakse, et alküüdvärv maksab liitri kohta kaks korda vähem, siis sellest piisab otsustamaks, et linaõlivärv on kallis. Unustatakse hoopiski tõsiasi, et linaõlivärv võib katta kolm korda rohkem, olles tegelikult hoopiski soodsam. Toodud näitest olulisem on põhimõte, et tuleks vaadata targema pilguga sellele, mida me õieti kasutame. Tegelikult on probleemid veelgi märksa laiemad ja pilt kirjum. Purkidele kirjutatakse näiteks rahulikult peale linaõlivärv, kuigi tegu võib olla alküüdõlivärviga, kirjutatakse rootsivärv, ent tegu ei pruugi olla traditsioonilise keeduvärviga jne.

Taasavastatud keeduvärv KEEDUVÄRV ON TRADITSIOONILINE rukki või nisujahu kliistrist keedetud ja kättesaadavate ja tõhusate mineraalsete pigmentidega, enamasti punaste värvimuldadega toonitud traditsiooniline värv, mis on andnud oma panuse


KEEDUVÄRV Koostis: 150 liitrit vett 6 kg raudsulfaati (raudvitrioli) 12 kg peenikest rukki- või nisujahu 25 kg värvimulda (Falun punane, raudoksiidpunane, Itaalia punane) 5 liitrit linaõlivärnitsat 200 g soola Töövahenditeks vajad: segamiseks puumõla, ämbreid, vispliga elektri-/akutrelli jahukördi mikserdamiseks ja varrega kopsikut värvi tõstmiseks. Lisateavet saad: Säästva Renoveerimise Infokeskusest ja veebiaadressidelt www.renoveeri.net, www.majatohter.ee

Põhjamaade puit -ja maa-arhitektuuri säilimisele läbi pika ajaloo. Kui seitsmekümnendatel aastatel jätsid koostiselt uued naftavärvid varasemast traditsioonist alles ainult punase tooni ja rahvas võttis selle vastu kui paratamatu progressi, siis peagi ilmnesid sagedased probleemid senimaani kenasti säilinud hoonete toimivuses. Keeduvärv kui traditsiooniliselt valmistatud liimvärv tuli ta-

gasi ja seda on asunud valmistama ka mitmed värvitootjad. Värvi on võimalik nii ise valmistada kui valmiskujul osta. Keeduvärvil pole kunagi olnud ühte ja ainuõiget retsepti, seda on varieeritud nii piirkondade traditsiooni kui kättesaadavate toorainete osas. Selle värvi taastootmiseks on katsetatud ja uuritud sadu retsepte ja leitud hästi töötavad variandid. Meie kasutame oma koolitustes põhiliselt Soome muinsukaitseeksperdi, arhitekt Panua Kaila poolt heaks kiidetud retsepti. See mees on autoriks ka põhjanaabrite juures ülipopulaarsele ja kümneid kordustrükke leidnud raamatule „Talotohteri“ (eesti keeles „Majatohter“), milles näidatakse ja seletatakse selgelt ja üheselt traditsiooniliste ehitusmaterjalide kasutamise vajadust. Palgile ja hööveldamata lauale Muidugi tuleb kõige soodsam värvi kohapeal keeta ja kanda kohe keedusoojalt ka hoonele. SRIK on korraldanud kümneid värvikeetmise ja värvimise talguid ja need on olnud alati rahvarohked ja edukad. Keeduvärv sobib palgi ja siledaks hööveldamata laudade katmi-

seks välisvärvimisel. Ta katab hästi esimese korraga, vananeb ilusti ja on hiljem 5–10 aasta pärast lihtsasti uuendatav. Värvi pehmus on ühtlasi selle tugevaks küljeks võimaldades hoonetele regulaarselt mõistlikku hooldust. Hind on soodne ja isevalmistamine võimalik. Värv sisaldab ka rauavitrioli, mis on üks tuntumaid looduslikke antiseptikuid.

Populaarne kohupiimavärv KOHUPIIMAVÄRV EHK kaseiinvärv on traditsiooniline liimvärv. Tegu on ühe siseviimistluses enim kasutatava ökovärviga, mis on omandanud teatud sümboli tähenduse. Seda nii meil kui Saksamaal, Inglismaal ja mujal. Eesti oli selles suhtes eriti õnnelik maa, et meil oli ja on kaubandusvõrgust või turult rasvatu kohupiima hõlbus osta. Aja jooksul on ise kohupiimaga mässamine küll tõsisemate ökoinimeste või restaureerimisspetsialistide pärusmaaks jäänud ja üldkasutusse on tulnud mugavam valmistoode, kaseiinvärv, milles kasutatakse liimainena kaseiinpulbrit. Värvitooni loomiseks kasutatakse naturaalseid pigmente. Ka19


seiinvärvi puhul tuleb isegi valmissegu ostes enamasti ise sobiv pigment segumassi segada, vesi lisada. Seega on värvil isetegemise osa säilinud. Värvi müüakse odavas paberist kotis, seega ei teki utiliseerimist vajavat taarat nagu enamike „poevärvide“ puhul. Mitte vähem oluline pole tulemus: värv on pehmelt siidjas ja väga hästi kattev, ta on difuusne ehk aluspindadel hingamist võimaldav. Tervislik nii inimesele kui sisekeskkonnale.

Kaseiinvärvide värvikaart. Tooni loomiseks kasutatakse naturaalseid pigmente.

Linaõlivärvi lummuses KOLMAS TRADITSIOONILINE KLASSIKAKS kujunenud ökovärv on linaõlivärv. SRIK-is viib selle värviga tutvumise ajalugu tagasi SRIK-i hoone korrastamise aega 1999-2000, mil hoone kruntvärviti isevalmistatud linaõlivärviga. Koolitusi viisid läbi Rootsi meistrid, kel see oskus läbi aegade säilinud. Võrreldes keeduvärvi ja kohupiimavärviga on linaõlivärvi tehnoloogiad ja koostised siiski rohkem muutunud ja seda värvi ei ole tänapäeval nii hõlbus ja soodne ise valmistada kui eeltooduid. Seda olulisem on aga selle värvi ulatus: linaõlivärviga on värvitud enamik ajalooliste hoonete hööveldatud laudadega fassaadidest, värv sobib hästi remont -ja renoveerimisvärviks. Linaõlivärv ongi teeninud pigem ajaloolise traditsiooni esindajana ja sellele on viimasel ajal ette heidetud, et tuleb kasutada ka naftast või männitärpentinist vedeldeid. Paljude, kui mitte enamike linaõlivärvide puhul see tõepoolest nii ongi. Kasutamisel tuleb kindlasti jälgida vastavaid tootjate juhendeid. Tegelikult on linaõlivärvi võimalik toota ja kasutada ka täis öko20

värvina. Hea Rootsi linaõlivärvi teema uue arenduse ongi avanud perekond Allbäck, kes uuris vanu 17.–18. sajandist pärinevaid retsepte ja „taasavastas“ vana teadmise, et õigesti puhastatud linaõlist on võimalik toota värvi, mis ei vaja lahusteid. Täisökoloogilist linaõlivärvi on võimalik kasutada nii välis -kui sisetöödel. Katab Versaille´i aknad Üks kohti, kus linaõlivärvi kvaliteet proovile pannakse, on vanade akende restaureerimine. Perekond Allbäck on oma eriala üks tunnustatumaid aknarestauraatoreid ja vastava ala koolitajaid vanas heas Euroopas. Nende poolt valmistatavat ökoloogilist linaõlivärvi on edukalt kasutatud paljude Euroopa losside ja paleede akende

restaureerimisel, sealhulgas Versailles, kus on praegu käimas restaureerimistööd. Seega tuleks kummutada linaõlivärvi kohta levinud kolm legendi: esiteks, et linaõlivärv on vaid muinsuskaitses kasutatav värv, teiseks, et seda ei ole võimalik kasutada ilma naftaproduktidest valmistatud lisanditeta ja kolmandaks, et see on hirmkallis värv. Siin tuleb jällegi vaadata värvi katvust. Ökoloogilise linaõlivärvi kasutamist saadavad kirjeldused nagu „inglitiiva puudutus” jms. Selline iseloomustus võib tunduda liialt magus, ent võib-olla tasuks hoopis ise järgi proovida... Nende ja teiste ökovärvidega on võimalik Ökomässul tutvuda ja ise järgi proovida ning seda kõike tasuta.


UURING

AJALOOLISE

HOONE SOOJUSTAMINE

lk 21–23

Kivimajale lahendusi otsimas

TARMO A. ELVISTO SRIK-i poolne projektijuht

S

dimist. Oluline uus käsitlus on ka kapillaaraktiivsete materjalide uurimine nii ajalooliste hoonete kui tervisliku sisekliima seisukohalt.

Co2olBricks projekti tegevus algas detsembris 2010 ja kestab 2013. aasta lõpuni. Projektis osalevad 18 partnerit üheksast riigist. Kuigi ehitusfüüsikast lähtuvalt on ajalooliste hoonete seespidine lisasoojustamine reeglina ebasoovitav tegevus, siis nii teadusuuringud kui ka praktika Saksamaa praktika on näidanud, et õigesti ja sobivate materjalidega võib lisasoojustamine anda olulist efekti nii energiatõhususe kui hoonete sisekliima parandamise seisukohalt. SRIK on oma igapäevases nõustamis -ja koolitustegevuses pidevalt kokku puutunud majaomanike vajadustega sisesoojustamise järele, kuid kuna meie kliima on erinev Saksamaa omast, siis ei ole sealsed reeglid meile üks-üheselt üle kantavad ega kasutatavad. Kuna Eestis vastavaid uuringuid varem tehtud ei olnud, siis on see teema tähendanud pidevalt riski piiril kõn-

Loomulikult ei ava üks uuring selle keerulise teemavaldkonna kõiki aspekte, kuid saame öelda, et ots on lahti tehtud ja järgnev peaks avama meile selle valdkonna tegeliku potentsiaali ja võimaldama meie ajaloolisi hooneid paremini hoida, neid majanduslikumalt, ratsionaalsemalt kasutada. SRIK on tänulik TTÜ meeskonnale eesotsas Targo Kalamehega, kes uuringu tulemusi nüüdseks kokku võtmas ja tõlgendamas. Ökomässul 2013 avalikustame uuringu tulemused ja räägime sellest, mida antud valdkonnas edasi teha. Väga tänulikud oleme ka Neeme Takisele, kelle poolt loodud „targad lahendused“ võimaldavad uuringutulemused ja kogu katseruumi toimivuse mugavuse ja operatiivsuse viia uudsele internetiajastu tasemele. Projekti “Kliimamuutused, Kultuuripärand ja Ajalooliste Hoonete Energiatõhusus” (Co2olBricks) toetatakse Läänemere piirkonna programmi 2007-2013 „Prioriteet 1: Innovatsiooni edendamine“ alt.

äästva Renoveerimise Infokeskuse MTÜ eestvedamisel alustati koostöös Tallinna Tehnikaülikooli ehitusfüüsika ja energiatõhususe õppetooliga uuringuid, kuidas tellisseina seespoolselt lisasoojustada ja seda uurimisprojekti Co2olBricks raames.

Tellisseina soojustamise uuring Uuring keskendub muinsuskaitse all oleva hoone tellistest välisseina seespoolse lisasoojustuse soojus- ja niiskustehnilise toimivuse uurimisele. Uurimisprojekti peamiseks eesmärgiks on lisasoojustatud välisseinte soojus- ja niiskustehnilise toimivuse analüüs reaalsetes kliimatingimustes välimõõtmiste abil. Võrreldakse erinevate soojustusmaterjalide soojus- ja niiskus-

tehnilist toimivust. Uuritavateks materjalideks on: l kaltsiumsilikaat (on leidnud kasutust Kesk-Euroopas tellishoonete välisseinte seespoolsel lisasoojustamisel; Eestis kogemus puudub); l kapillaaraktiivne poorbetoon; l Polüisotsüanuraat l kapillaaraktiivsete kanalitega vahtpolüuretaanplaat Lisasoojustuse saanud välisseinte soojus- ja niiskustehnilise toimivuse arvutuslik analüüs aitab selgitada erinevate lisasoojustamise lahen-

duste sobivust erinevates kliimaskoormustes. Tellistest välisseina soojustamise uuringus on kaks etappi: l välimõõtmised seespoolse lisasoojustatud välisseinaga ehitismälestise juures (seina toimivus tegelikes kliimatingimustes, alusandmed arvutusmudeli kalibreerimiseks); l hoone piirete soojus- ja niiskustehnilise toimivuse arvutuslik analüüs dünaamilise arvutussimulatsiooni abil.

21


 

   

0DWHUMDOLGHSDLJDOGXV

6XKWHOLQHQLLVNXV 





1LLVXWXVHJDVLVHNOLLPD

            3,5

,47

$$&

&D6L

,47 Â OHP

$HJ NXXG

UURITAV SEINAOSA Kohtla-Järve koolihoone Spordi tänaval (ehitatud 1938-1939, ehitismälestis)

Kivihoone keeruline lisasoojustamine Kui mälestistel on keelatud välisfassaadi muutmine ja planeeritakse seespoolset lisasoojustamist, peavad sellega seotud riskid olema maandatud. TEKST ja PILDID: PAUL KLĂ•Ĺ EIKO, ENDRIK ARUMĂ„GI, TARGO KALAMEES, TTĂœ

Hoonete kßtte energiakasutus moodustab ligikaudu 40% energia kogutarbimisest, olles sellega ka suurimaks kasvuhoonegaaside emissiooniallikaks. Kui tavapäraste ja tßßpsete korterelamute puhul on piirdetarindite soojuskadude vähendamise esmaseks lahenduseks nende välispidine lisasoojustamine (lisasoojustuse paksus ~20cm), siis ajaloolise väärtusega hoonete puhul on 22

need vþimalused piiratumad. Vanemate puithoonete puhul on väljast lisasoojustamine vahel vþimalik nii, et hoone välisilme oluliselt ei muutu (näiteks vaid tuuletþkkeplaadi lisamine ei kasvata oluliselt fassaadi paksust ja aknad ei jää auku). Kivihoonetel on palju konstruktsioonilisi ja visuaalseid detaile, mida vþib olla välise lisasoojustamise käigus raskem säilitada. Seetþttu vþidakse ßhe alternatiivina kaaluda välisseinte seespoolset lisasoojustamist. Kiviseinte seespoolne lisasoojustamine on aga niiskustehniliselt väga riskantne, kuna eksisteerib suur risk, et tekib hallitus vþi veeaur kondenseerub. Niiskuskoormust väljendatakse niiskuslisaga (kui palju on siseþhus absoluutset niiskust, s.t. elu-

tegevuse tagajärjel lisatud niiskust, rohkem kui välisþhus). Seest soojustamise ohud Eelkþige eksisteerib kondensaadi tekke oht soojustuse ja soojustatava seina vahel (ebapiisav vþi lekkiv þhu- ja aurutþke), aga ka soojustamata vahelae vþi vaheseina ja soojustatud seina liitekohtades. Kondensaat vþi sobivalt kþrge suhteline niiskus loovad aga soodsad tingimused hallituse vþi bakterite tekkeks. Täiendavad riskid niiskuse liikumisele tekivad tiheda soojustusmaterjali kasutamisest. Massiivseina puhul vþib senine lahendus olla toiminud tänu seina sissepoole kuivamisele (kaldvihmaga koormatud seinad, soklid jms). Kui katta sein tiheda materjaliga, siis on väljakuivamine aeglasem.


Katse käigus mõõdeti suhtelist niiskust neljas katseseinas lisasoojustuse sisepinnal. Kas katsetatud sisekliimatingimustel mitte toiminud lahendused siiski töötaksid mahedamas sisekliimas, on edasise uurimistöö teema. Teisalt peaksid sellised lahendused jääma kontrollitud juhtudeks, et vältida olukordi, kus niiskuskoormuse tõustes (nt elamistiheduse kasvades, õhuniisuti kasutamisel või ventilatsiooni väljalülitamisel) probleemid tekiksid. TTÜ uuringu tulemused on rakendatavad korterelamutele. Ühtegi lahendust täielikult maha kanda ei saa, sest teistsuguse kasutusprofiiliga hoonete (koolid, büroodele jms.) lahendused vajavad veel uurimist. Uurimistöös leitud uued teadmised seespoolse lisasoojustuse võimalikkuse ja riskide kohta on olulised, kuna materjalide edasimüüjad lähtuvad tootjate juhenditest, mis põhinevad pehmemal Kesk-Euroopa kliimal.

Seespoolne soojustus langetab soojustatava seina sisepinna temperatuuri, see võib tähendada täiendavaid sulamis-külmumistsükleid ning materjali külmakindluse ammendumist ja purunemist – lühidalt öeldes, langetame seina eluiga. Samuti jääb välispind kauem märjaks, mis võib põhjustada vetikate kasvu ja seina kiiremat määrdumist. Positiivse poole pealt tuleb märkida lisasoojustamisega kaasnevale energiasäästule lisaks ka pinnatemperatuuri tõusu, mis parandab ruumi soojuslikku mugavust. Tähelepanu ventilatsioonile Renoveerimise käigus peab lisasoojustamisega kaasnema ka ventilatsiooni- ja küttesüsteemide seadistamine ja vajadusel täiendamine. Vanemate korterelamute juures on ventilatsiooni toimivus eriti puudulik. Kui hoones puudub toimiv ventilatsioon, siis tõuseb hallituse tekkerisk ja ei kõrvaldata ruumidest lõhnu, süsihappegaasi jms. Põhimõtteliselt võivad hakata hallitama pinnad, mis varem polnud probleemsed, seda ka osalise soojustamise puhul.

Uute materjalide uuring valmimas Katsetusel uued materjalid TTÜ ehitusfüüsika ja energiatõhususe õppetoolis alustati uuringuid tellisseina seespoolse lisasoojustuse võimalikkusest, seda uurimisprojekti Co2olBricks raames. Klassikalise soojustusvillaga lisasoojustamise juures on mitmel korral selgunud, et lahendus pole niiskustehniliselt toimiv. Kohtla-Järve ehitusmälestislikus koolihoones läbi viidud uurimistöös vaadeldi uusi materjale, millel lisaks veeauru läbivusele on võime juhtida vett ka kapillaarsel teel. Selliseid materjale võib nimetada kapillaaraktiivseteks materjalideks. Nende toimivuse idee seisneb selles, et suurem niiskusmahtuvus suudab „üle elada“ lühemaid suurema niiskuskoormusega perioode. Materjali on võime niiskust kapillaarsel teel juhtida, ta suudab kogunenud liigniiskust paremini laiali jagada. Sellega suureneb liigniiskust siduva materjalikihi paksus. Sõltuvalt siseviimistlusmaterjalist on võimalik ka osa niiskuse välja kuivamine tagasi toa poole. Uuriti paralleeltingimustes nelja materjali: l Kapillaaraktiivne kaltsiumsilikaat (CaSi); l Poorbetoonplaat Multipor; l Kapillaaraktiivsete kanalitega polüuretaanplaat iQTherm; l Polüisotsüanuraat SPU Anselmi. Sisemiseks niiskuskoormuseks kasutati sisekliimat, mis selgitati välja telliselamute ehitustehnilise uurimistöö „Eesti eluasemefondi telliskorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga“ käigus (vt. www. kredex.ee/public/Uuringud/ttu.pdf). Uuringu esimeses etapis katsetati lihtsaimat varianti (ühemõõtmeline sein). Katsetatud kihilise (mitte massiivseina) soojusläbivus U oli 1 W/(m2 K). Kas materjalide kapillaarefektist piisab, et lahendus meie kliimas toimiks, selgub sõlmede ja teiste seinalahenduste arvutisimulatsioonina läbimängimisel. Kriitilised kohad on lae-seina, sein-seina, sein-akna liited ja nurgad. Esialgsete tulemuste põhjal võib öelda, et meie kliimas ei saa kasutada paremate difusioonile avatud isolaatorite puhul (Multipor, iQTherm) nii suuri soojustuse paksusi kui Kesk-Euroopas. Hetkel olid katses 60mm Multipor ja 50mm iQTherm. Antud seina puhul jäi nende paksus liiga suureks.

23


Puhka

jalga EKA platsil Pisut pealehakkamist ja lammutusest päästetud materjalist saab uus ja kasutatav vaid vähesega. TEKST: EVA-LIISA LEPIK, KERSTI MILLER, LIINA-LIIS PIHU PILDID: EKA

24

Et parem ja ökoloogilisem linnakeskkond on võimalik, näitasid Kunstiakadeemia arhitektuuritudengid Eva-Liisa Lepik, Kersti Miller ning Liina-Liis Pihu, kes kavandasid Ökomässu raames SRIKi vanamaterjali laost saadud vanadest ustest EKA platsile ajutise installatsiooni. Vana peahoone krundile loodud uus installatsioon aitab lühikeseks ajaks taaselustada tühja koha linnaruumis. Töö käigus saab vanadest ja kasututest lammutusest pääsenud ustest osa tänavamööblist. Kasutatav ja kasulik luuakse vaid vähesega. “EKA platsil asub rühmituse “You Must relax” eestvedamisel valminud installatsioon „Laud“. LAUAST ja seljatoeks olevatest USTEST moodustub sümbioosne tänavamööbel. Seljatugesid, mis koosnevad vaid kahest hingedega

liidetud vanast uksest, saab laual vabalt ringi paigutada, tekitamaks sobivaid pikutamise paiku,” kirjeldas projekti üks eestvedajad Kersti Miller. Olemasoleva ärakasutamine ei olnud tegijatel seejuures eesmärk omaette. Motiiv oli mõjutada linnaruumi ja tekitada uus olukord. Seejuures on targalt kasutatud materjale, mis on juba olemas ning mille omadused sobivad seatud eesmärgiga. Siis on seltskonnal mugav, saabuv buss näha ning päikesepüüdjal mõnus. Installatsiooni laienemine Mere puiesteele EKA platsile loodava ajutise installatsiooni kõrval sündis koostöös Ökomässuga SRIKilt saadud taaskasutatavatest ustest ja akendest tänavamööbel ka Mere puiesteele, seda tänavaaktsiooni käigus.


Ga.Magnatur? Orum hariate del mi, quiam hariore preriat volestiunt harchit atibuscil id

Eesti Arhitektide Liidu Noortekogu poolt korraldatud „Linnatänava 1:1 makett Mere puiesteel“ leidis aset 30. augustist 1. septembrini 2013. Eesmärgiks oli tutvustada linnakodanikele nägemust ideaalsest linnakeskkonnast. Kõik ehitamiseks vajalik saadi vanamaterjali laost Ehitamiseks vajalik tuli Säästva Renoveerimise Infokeskuse vanamaterjali laost Telliskivi loomelinnakus. Installatsioonilaadses tänavamööblis kasutati ära olemasolevate ja taaskasutamist ootavate uste ja akende mitmekesisust. Peale Mere puiestee kolmepäevast linnatänava aktsiooni liikus tänavamööbel tagasi koju Telliskivi Loomelinnakusse, kus see jääb kasutamiseks sealsetele asukatele ning nende külalistele.

Lauast ja seljatoeks olevatest ustest moodustub tänavamööbel.

Parema homse nimel

Jätkusuutlik ja ökoloogiline mõtlemine järgib põhimõtet, millega üritatakse mõjutada ümbruskonda minimaalsel moel. Miski, mis on ajutine, ei tohiks jätta endast maha jälge, mis ei annaks tulevikule positiivset väljundit. Alles peaksid jääma positiivsed mälestused, mitte füüsilised märgid, usuvad tegijad. Installatsiooniga üritatakse mõjutada minimaalselt füüsiliselt tajutavat olemasolevat, kuid anda uut potentsiaali taaskasutatavale materjalile ja objekti asukohale. Installatsiooni peaeesmärgiks on kanda positiivset sõnumit parema ning ökoloogilisema linnakeskkonna võimalikkusest.

25


Vanamaterjali ladu kutsub VANAMATERJALI TAASKASUTUSE projektiga alustas Säästva Renoveerimise Infokeskus 2003. aastal. Projekti eesmärk on väärtustada vanu ehitisi nende originaaldetailide, materjalide ja tehnoloogiate tasandil, päästes neid prügimäele sattumast. Vanad detailid ja materjalid ladustatak-

Valik aknaid vanamaterjali laos.

se, osaliselt jõudumööda korrastatakse ja suunatakse läbi kodulehe www.materjalid.net ja Majatohtri restaureerimiskaupluse koduleht: www.majatohter.ee) taaskasutusse. Projekt on läbi ja üle elanud edukamaid ja vähem edukaid aegu, kolitud on eri ladudesse nii Kii-

lis kui Viimsis. Hetkel paikneb põhiladu Tallinnas Telliskivi Loomelinnakus. Seoses Tallinna linna ja Kultuuriministeeriumi toetuse lõppemisega ja rendihindade ähvardava tõusuga on projektil rasked üleminekuajad. Praegu otsitakse uusi võimalusi projekti rahastamiseks, edukaks jätkamiseks on vajalik, et vähemalt laoruumi rendi osa oleks toetustest kaetud. Lisainfot vanamaterjali kohta saab telefonil 5235513, aadress: Väike-Patarei 5, 10415 Tallinn, e-post: info@materjalid.net ning kodulehelt www.materjalid.net.

Näitus “Aknalt aknale” Ökomässul 20. – 22. SEPTEMBRIL SAAB Ökomässu festivalil uudistada ka näitust „Aknalt aknale“, mis keskendub vana akna ringlusesse sattumise teemale. Aken kuulub kokku majaga, mille juurde ta on projekteeritud ja kui see on oma õigest kohast välja lõigatud, siis unikaalne meistritöö kaob. Õige oleks vana maja vanu aknaid hooldada nõnda, et need säiliksid sadu aastaid ja välistada nende prügi hulka arvamine. Vanamaterjaliks muutunud

akent silmitsedes tunnistad selle esteetilist väärtust: proportsioonid ja pinnajaotus on paigas, valmistatud kvaliteetsest puidust, õhukese klaasi ebatasasused loovad omanäolisust. Õnneks on minema heidetud vanad aknad leidnud taaskasutust mõnes teises majas, uutes funktsioonides, disaintoodetes, kunstis. „Aknalt aknale“ teosed on andnud vanale aknale uue elu läbi kunsti. Virve Kiil, näituse kuraator

Kerkib monumet eterniidile EESTI VABAÕHUMUUSEUM KORRALDAS kultuuripärandi aasta puhul võistluse, et püstitada Eesti Vabaõhumuuseumisse mälestusmärk eterniidile. „Üle poole sajandi on meie hooneid katnud ja kaitsnud „kole“ materjal eterniit. Nüüdseks harjumuspärane, lihtsalt paigaldatav, kättesaadav, väga vastupidav ning maas26

tikku sobituv hall laineline plaat on ära hoidnud tuhandete hoonete hävimise,“ võttis vaidlusi tekitanud asja kokku Eesti Vabaõhumuuseumi teadusdirektor Heiki Pärdi. Vabaõhumuuseumi maa-arhitektuuri keskuse juht Elo Lutsepp nendib, et inimesed, kes on tänu eterniidile suutnud säilitada meie arhitektuuripärandit, on täna na-

gu kahekordse karistuse ära teeninud. Esimest korda, kui korrutatakse, kui koledad on nende majade katused ja teist korda siis, kui nad tahavad selle eterniidi utiliseerida ja asendada uute katusematerjalidega. Utiliseerimine on aga teatavasti väga kulukas. „Kas ei võiks riik renoveerijale siin rohkem appi tulla?” küsib Lutsepp.


OSALEJAD 2013: Amello

Ökomaffia

www.amello.ee

www.katus.org

Antiigiveeb

Peep Tobreluts,

www.antiigiveeb.ee

ökotehnoloogiate ekspert

ECOOIL

RMK Sagadi Looduskool

www.ecooil.ee

www.sagadi.ee

Eesti Vabaõhumuuseum

Rolite

www.evm.ee

www.rolite.eu

Ennistuskoda Kanut

Snakefloors

www.kanut.ee

www.snakefloors.com

Equilibre

SRIK

www.equilibre.ee

www.renoveeri.net

Hea Maja Pood

Tabula Rasa

www.heamajapood.ee

kunstistuudio

Henno Adrikorn, restaureerimisarhitekt

Tallinna Linnamuuseumi Lastemuuseum

tel: 372 5668653

www.linnamuuseum.ee/lastemuuseum

Kivikasukas

Tartu Ülikool, Viljandi Kultuuriakadeemia

www.kivikasukas.ee

www.kultuur.ut.ee/et/rahvuslik

Loodusehitus

Tisain

www.loodusehitus.ee

blog.tisain.eu

Majatohter

Tõnu Vainküla

www.majatohter.ee

mööbli restaureerimine

MTÜ Läänemaa Restaureerimise Infokeskus

Lisainfo: Säästva Renoveerimise Infokeskus MTÜ +372 57503885, ecomess@renoveeri.net

leht FaceBookis


Ecomess2013  

Ajakiri ilmub ÖKOMÄSS 2013 – KULTUURI JA KESKKONNA KOHTUMISPAIK raames ja jagatakse kõikidele külastajatele tasuta. Käsitletakse ehitamise,...

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you